Rõuge pärimus
Muinasjutud
Rõuge muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.
E 17072/4 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust
Parts muneb kuld mune.
Üks rikas mees on ära surnud ja oma varanduse enne surma maha matnud. Küll otsinud ainus poeg varandust kaua aega aga ei leidnud kusagilt. Leiba oli tarvis osta, aga mis teta kui raha kopikatki ei olnud. Selle häda sees kõndis ta nüüd linna poole. Sääl tuli vana hall mees temale vastu ja ütles: "Ära muretse, poeg, ühtegi, mine mere ääre suure kivi juure, sääl ütle: "Mis sa magad siin mo isa varanduse pääl."
Nõnda ka mees tegi. Kui ta kivi juures need sõnad oli ütelnud kerkis kivi ülesse ja säält tuli uus hall mehekene välja, andis vaesele mehele üks rubla hõbedat, käskis linna tagasi minna ja partsi omale osta, mis tee peal saada talle vastu tulema. Mees läks linna poole, ostis partsi ühe rubla eest omale. Nõnda oli hall mehekene õpetanud ja rubla ka partsimüüja nõudis ja ostja andis.
Ta tõi partsi kojo ja varsti hakkas parts pesa tegema ja munes kuldmuna. Nüüd oli rõõm mehel, naesel ja lastel. Mees viis muna linna kullassepa kätte, kes teda lõhki lõikas. Kuld mis kuld, nii hästi seest kui väljast. Kullassepp andnud mehele muna eest 100 rubla. Nüüd ostnud mees omale söögikraami ja kõik mis tarvis, viinud kojo ja hakanud tublisti elama. Ta teinud partsile kalli puuri lae ala ja saanud igast kullasest munast, mis parts munenud 100 rubla. Mõtelge ometa kui rikas võis ta aasta pärast olla, sest parts ei pidanud kunagi vahet, vaid munes iga pääv. Endine vaene mees sai nüüd selle partsi läbi rikkaks meheks, hakkas kauplema ning võttis selle pekrepoisi, kes talle keige esimese leiva müünud, omale selliks ja mis siis viga on kaubelda, kui raha käes - raha tuli rahale ühtelugu juure. Aga sääl tuli kord ette, et kaupmees oma kaubatallituse pärast kolmeks aastaks ära võõrale maale minema ning oma kahte poega ja abikaasa jumalaga jätma.
Kui nüüd kaupmees ära oli läinud tulnud üks väeülem sinna korteri, vaatnud partsi, kes kuldmune munenud ja leidnud selle tiiva ala kirjotud - kes partsi söame sööb saab mõttete mõistjaks, kes läbi kolme seina tõise inimese mõttid võib ära tääda. Kes partsi pea sööb saab kohe kuningaks.
Väeülemb andis nüüd kaupmehe prouale nõu, kellega tal salasõprus oli siginenud, partsi ära tappa, et ise kuningaks võiks saada, mis ka nõnda sündis. Varsi sai partsikene ära tapetud ja praaditud ja väeülemb andis kokale nõu raasu partsi lihast maitseda, mida ta keik ise soovis lõunaks ära süüa.
Kaupmehe poead Jaani-Jürit tulnud koolist kojo ja söönud täädmata kombel partsi ära. Kui kokk seda nägi rääkis ta poistele, mis nüüd poisikestel oodata on, kuidas partsiga lugu tema pea ja südame söömisega, et väeülemb neid võib vihas ära tappa. Poisid seda kuuldes põgenesid tõisi kuningriiki kus üks pime sügav org oli ning selle oru ääre pääl suur kast küündlaid täis. Selle riigi kuningas oli käsu välja andnud, et kes nende küünalde seast aindsa küündla kätte leiab, mis põleb ja sellega orust läbi kõnnib saab kuninga väimeheks ning kuningriigi perejaks.
Ainust põlejat küünalt hulga küündlate seast polnud kerge asi leida. Mitmed noored mehed olivad õnne katsuma läinud, aga oma pea kaotanud. Jaan, kes partsi pea oli söönud juhtus ometi seda küünalt leidma, mis käes põles kui nad kahekeste oma venna Jüriga pimetast surma orust läbi rändasivad ja jälle päikesevalgele välja tulid.
Kuningas laskis Jaani enese juure kutsuda, andis oma tütre temale naeseks ning kinnitas teda kuningriigi perijaks. Jaani lugu oli nüüd hea ja õnnelik, sest kuningatütar armastas teda lõpmata armastusega, mille sarnast paljo ei ole nähtud, sest et Jaan ilus, hea, mõistlik, tasane, ja vaga mees oli. Jah niisugust armastavad ka kurjadki naesed, miks siis mitte head naesed, ja kuningatütar olnud lõpmata hea ja ilus.
Heakene küll, sai seda viisi, Jürist vend oli veel ilma kohata ja ka temagi pidi südame söömise läbi õnnelikuks saama. Ta reisis ära tõisi kuningriiki ja andis oma vennale, kes joba kuningas oli, kange käsu keik vangid vallale lasta ning keik vangimajad ära lõhkuda, kui ta tagasi tuleb.
Edasi reisides sai Jüri ühte paika, kus kolm venda kahe asja pääle taplesid. Et seda oma keskel kuidagi viisi ei mõistnud ära jagada, nad palusivad Jürid jaotama, mida Jüri ka heameelega siis tegi. Põtk, piits olid kokku üks asi, sest põtk ei käinud piitsata ega piits ei käinud põtkata. Ja nui oli üksi tõine asi. Kui nuiaga löödi, sai loss, ilus lilliaed ehk ilus hobune, mis lööja ise soovis. Need asjad sai nüüd Jüri omale, sest taplejad tenasid õnne, et tülist lahti said.
Säält läks Jüri ühte kuningriiki, kus kuningas käsu välja andnud, kes tema kuningriiki kullaga terve aasta ülevel peab, saab kuninga väimeheks ning riigi perijaks. Jüri sülitas kulda ja pidas selle viisiga aasta aega kuningriiki üles ning sai kuninga väimeheks. Lõi nuiaga vasta maad, sai ilusa lossi, lõi tõine kord, sai ilusa lilliaia, lõi oma naest nuiaga, sai naene mustaks märaks.
Ta istus märale selga ning sõitis oma venna kuningriiki. Laskis venda keik vangid lahti lasta ja oma hobusale sedasama süüa anda, mis kuningas ise oma perekonnaga sõi. Pärast lõi ta jälle nuiaga maad vastu, siis sai hobune jälle inimeseks.
Nad sõitsivad kõik kolmekeste tõllaga oma isamaeasse, kus nad siis väeülema oma emaga lasksivad ära hukata selle eest, et ema väeülemaga ühes nõus tahtsivad neid surma saata.
Pärast läksivad mõlemad vennad oma kuningriigi pääle ning kui isa võõralt maalt tagasi oli tulnud, võtsivad nad ka teda eneste juure elama.
E 17080 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalge.
Kibedal küündlakuu külmal ööl kiirgasivad tähed ning plõksusivad aiateibad. Kuu paistis nii selgeste, et kirja oleks võinud lugeda oleks keegi seda katsunud. Vana metsa hall hunt, kes nii vana joba oli, et kaugele metsa oleks elama asunud, oli omas suises korteris külatänava ligidal põõsastiku sees ning mõtles iseeneses: "Seie ma ka viimati nälga ära suren, kui ma liikuma ei hakka" ja ta tõusis istukuli ja nägi omaks imestuseks, et päike kesk taevast heledaste paistis, tähti tähele panna polnud tema asi. Tarvis küla tänavase vaatma minna ehk jo tulevad karjad välja, et ühe tallekesega oma nälga võiksin kustuta. Nõnna mõteldes hüppas ta pesast välja sammus külatänavat mööda edasi-tagasi ja lausus ise: "On nüüd need inimesed peris hulluks jäänud, päev on jo all lõune, ei aea veel karja välja. Ka on tänavatee kui laud, mis siin karjal käia viga, nad on keik magama uinund, ma tahan neid äratama minna."
Aga vana hundikene ei täädnud, et peremees teda laudas, malk käes, jo ootis ning kui ta parasjagu oma nõna lauda seina alt sissi pistis, ühe hoobiga vana hundikese eluküündla kustutas. Oleks vana võsavillem rahulikult omas talvekorteris maganud ja seni ootnud kui sui tuleb, oleks ehk praego veel elamas.
E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas
Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?"
"Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid.
"Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks."
Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud.
Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud.
Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa.
Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!"
"Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud.
Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid.
Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.
E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont
Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada.
Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud.
Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua.
Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan."
Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas.
Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha.
Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud.
Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani.
Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas.
Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi.
Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi.
Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.
E 17086/8 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sada rubla aasta teenistuse eest
Soltad oli kakskümmend viis aastat kroonut ära teeninud ja kojo tulemas. Mitu linna ja küla olid joba seljataga aga veel oli päält saja versta kõmpida enne kui oma valda tagasi jõudis, kust kahekümneviie aasta eest pidanud teenistusesse astuma. Sugulasi tal paljo ei olnud, kes teda oleksivad kojo ootnud ja oma isat-emat oli soldat enne teenistusesse astumist kalmukünkale kannud, nüüd siis oli tema meelest nago ükskeik, kas mine oma endise kodupaika, või jää võõrase linna ehk kubermangu elama. Nõnda mõteldes jõudis ta ühe kõrtsi juure, kust üht võõrast herrat eest leidis, kes teda saa rubla eest omale aasta pääle teenistusesse palkas.
"Sul ei ole muud tööd, kui paea ala tuld teha, peris eht karjapoisi amet," ütles võõras herra. "Selle eest saad siis aastaks 100 rubla, riie, söök ja prii korter veel pääle kauba. Aga vaadata sinna katlase ei tohi, teed sa seda, oled oma aastapalga kaotanud, võid minna kus taht, muud trahvi sul ei ole."
Kaup tehti kindlaks ja soldat astus tõisel homikul ametise. Õhtul tänas ta jumalat, et hea koha ja peremehe oli leidnud ja nõnda läks elu ühtejärge kuus kuud otsa lõbusaste edasi, muud kui pane puid katla ala, mis selle tarbeks olivad sinna maja kuuri kokku veetud.
Juba seitsmes kuu oli käes ja katal varises homikust õhtuni. Sääl tuli soldatil kord mõte päha katlase vaadata, mis sääl ometa peaks keema ja nägijat ka kedagi sääl polnud, kust võis siis peremees seda tääda saada, et ta katlase oli vaatnud. Nõnda mõtles soldat ja tõstis katlakaane ülesse, aga nägi et sääl muud sees polnud kui selge vesi. Aasta lõpetusel tuli peremees asja üle vaatma ja küsis soldati käest: "Kas oled katlase vaatnud?" Soldat vastas: "Ei ole."
Peremees pööris ennast nüüd katla poole ja küsis: "Katal, kas poiss vaatis sinu sissi?"
Katal vastas: "Vaatis küll."
Peremees sai nüüd pahaseks ja ütles soldatile: "Mikspärast sina valetad? Oled nüüd oma aastapalgast ilma ja võid minna, kus kolmatkümmend. Ehk kui soovid veel aasta pääle tagasi jääda ja mitte katlase ei vaata, saad jälle 100 rubla nago esimese aasta kaup oli." Soldat jäi jälle tõiseks aastaks siis teenima ja imestas väga, et katal oli vasto rääkinud, kui peremees ta käest küsis.
"Ei ma ole nüüd enamb nõnda rumal, et ma ta sissi vaatan, minu pärast olgu sääl sees mis taht."
Soltati asi oli nüüd igapääv katlale tuld ala kihutada, et kees mis varises kuni aasta pea lõppema hakkas ja soldatil jälle see rumal mõte päha tuli kord katla sissi vaadata, mis sääl ometa peaks keema, vesi ei võinud see mitte olla, sest magus lõhn tuli katlakaase alt välja ja tungis soldati nõnasse. Mida rohkemb ta selle pääle mõtles seda rohkemb kasvis himu katlase vaadata, kuni ta ühel päeval oma tahtmise üle enamb ei jõudnud valitseda, vaid kaase üles tõstis. Aga ehmatades nägi soldat, et alasti inimene katlas oli, ta pani kaase jälle pääle ja täädis nüüd muidugi, et omast aastapalgast ilma oli.
Aasta lõpetusel tuli jälle peremees ja küsis: "Kas oled katlase vaatnud?"
"Vaatsin küll," vastas soldat.
"Mis sa nägid sääl?"
"Üks alasti inimene oli katlas," vastas soldat.
"Noh, ütles peremees, "oled omast aastapalgast jälle ilma. Või tahad veel üks aasta teenida, et sa katlase mitte ei vaata, siis võid teenistuse jääda." Ja soldat jäi veel kolmandat aastat teenima.
Nüüd ta ei vaatnud enamb katlase, vaid kihutas tuld ala kuni aasta lõpetuseni, kuni siis peremees jälle ilmus ja küsis: "Kas katlase oled vaatnud?"
"Ei ole," vastas soldat.
"Kas ta vaatis so sissi?" küsis peremees katla käest.
"Ei vaatnud," ütles katal.
"Hea poiss," ütles peremees, "nüüd võtad oma palka 100 rubla ehk tahad õnne, siis võta õnn. Õnn on niisugune, et keik asjad: puud, kivid, linnud ja olgu mis taht asjad, sulle vasto kostavad, kui sa midagi küsid."
Soldat valitses omale õnne, jättis siis peremehega jumalaga ja hakkas minema oma sündimise koha poole. Aga varsi tuli temale nälg kätte ning ta kahetses väga, et õnne ja mitte sada rubla raha polnud võtnud. Ta jõudis varsi teelahkmile, kus üks post oli püsti pantud, aga mitte midagi pääle kirjotud.
"Post, kus lähab tee pahemat kätt?" küsis soldat.
Ja post vastas: "Külasse. Sinna saab 12 versta."
Jälle küsis soldat: "Post, kus lähab parema käe tee?"
"Linna," vastas post. "Siit saab linna neli versta maad." Soldat imestas selle üle, et post temale vasto rääkinud ega kahetsenud enamb oma saja rubla üle.
Varsti jõudis ta linna, ja heitis kaupmehe poisiks, sai 100 rubla aastaks palka, riided ja söögi. Nüüd läks elu õige korda. Hääkene küll, sääl sündis ühel ööl õnnetus, vargad olivad kaubakuntuuri tunginud, ja mitme tuhande rubla eest kallist kaupa ära viinud, ja kümme tuhat rubla pakuti selle mehele, kes teaks varastud asjad kätte juhatada. Meie tuntud kaupmehesell võis nüüd seda lubatud hinda kergeste omale saada. Ta andis kaupmehele üles, et tema võida küll ära tääda, kus kaupmehe varandus ja vargad seisavad. Kaupmees sai selle üle väga rõõmsaks ja lubas, niipea kui varandus ja vargad kätte saadud, jalapäält 10000 rubla soldatile välja maksa.
Selle pääle läks siis soldat kuntuuri ja küsis: "Kuule, kuntuur, kus on see varandus, mis kolmandamal ööl siit ära varastati?"
Ja hääl vastas kuntuurist: "Siit kolmas uulits, maja nr. 40, kaupmehe keldris, kes ise oma sellidega ka vargad olivad ja varanduse ära viisivad."
Anti siis asjalugu politseile tääda ja minti varandust otsima. Ja ets kae, varandus keik sääl, mis siis viimane kui nahanõgel tagasi toodi ja kätte saadi. Vargad ei võinud enamb midagi salata, tunnistasid keik oma suuga kohtu ees ülesse ning said sundusetööle mõistetud. Soldat sai nüüd rikkaks meheks, sest 10000 rubla, mis kaupmees temale ülesandmise eest välja maksis, ei olnud enamb veike raha, sel aeal. Lugupidamine ning austus kaupmehe ning linnavalitsuse poolt veel pääle kauba.
Keegi ei julgenud sääl linnas enamb pääle seda midagi varastada, sest nad täädsivad, et nende linnas nüüd mees elab, kes keik asjad ära teab ja keige pimedamad teod valge ette toob. Ta võttis kaupmehe aintsama tütre omale naeseks, mis teda väga armastas ja sai sellega ühes pärast kaupmehe surma keige rikkamaks kaubakontuuristiks. Ots.
Otsast olen hea tüki ära näpistanud, et väga jämedaks läks.
E 28806 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poiss koera asemel
Vanal aeal tapnud talupoiss peremehe koera ära ning selle koera tapmise pärast pannud peremees teda iga ööse välja haukuma. Kaua aega läinud mööda ja midagi äpardust pole juhtunud. Poiss haukunud tubliste iga öö ja saanud selle ameti eest peremehe käest leiba. Kaks aastat läinud mööda ja kolmas sügise tulnud kätte, öö olnud pilkane ja pime nago sügisesed ööd kunagi, poiss hakanud joba õhtu aegsaste haukuma:
"Tuleva, tuleva, tuleva."
Peremees kuulnud küll seda tõistmoodi haukumist, aga pole mitte vaatama läinud, arvates: tulevad vargad aita, eks siis poiss tule ütlema, ta on jo inimene.
Vargad varastanud sel öösel aida tühjaks ja hakanud saagiga minema. Jälle haukunud poiss valjuste ja väga ruttu:
"Lähave, lähave, lähave."
Ka seda kuulnud peremees, aga pole siiski vaatma läinud. Hommiku näinud, et keik kraam varastud, võetud siis koer käsile, see vastanud:
"Kas ma ei haukunud? miks sina ei tulnud vaatma?"
Peremees kaebanud poisi kohtusse, miks ta laskis varastata. Aga kohus mõistnud poisi vabaks selle põhja pääle, et ta koer olnud ja koera asemel teeninud. Siis pole ka tema õigus peremehele rääkima tulla, vaid ainult haukuda, sest keegi ei või kellegi koera käest rohkemb nõuda kui seda, et ta kurjategijat nähes valjuste üriseb ja haugub.
E 28815/7 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nairipõllul
Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.
E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp
Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab.
Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda."
Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi."
Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla.
Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla?
Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla?
Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud.
Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali.
Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud.
Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis.
Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab?
Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus.
II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on.
III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."
E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse
Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole."
Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti.
Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon."
Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!"
Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna.
"Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma."
Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud.
Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud."
Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus.
Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa.
Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada.
Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda.
Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta."
Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud.
See jutukene on Võrumaalt.
E 7226 (4) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 674*. Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukese osi
Vanal aeal kõndinud üks taluperemees järve ääres ja pannud tähele, kuidas pääsukesed vette osjade sissi alla ja üles lendanud. Ta olla ka kuulnud, et pääsukese osje olemas olla, mida pääsukesed sügisel süüa, siis osjade sissi pääle söögi pugeda ning sinna magama uinuda kuni kevadel jää sulab ja sui palavus valitseb. Siis ka pääsukene oma talve pitkast unest ärkab ja Loojat kiita märkab. Seda oli talumees kuulnud oma vanemate käest ja seda nüüd ta sääl järve ääres kõndides mõtles. Aga mõtlemine üksi ei aita, ta tahtis katsuda, kas vanemate jutul ka tõepõhja on. Ta ise tundis jo pääsukese osja lapsest saadik, et see natukene pitkem ja valkjamb oli kui teised osjad. Sellepääle võttis ta lootsiku, sõudis osjade juure ja korjas neid ühe peotäie prooviks katsuda. Kas nad ka inimesel süüa passivad ehk kas neil toidumago ka juures on. Mitte nälja pärast ei teinud ta seda, sest ta oli hommiku keedetud kapsaid kõhu tubliste täis söönud ja täädis et õhtal kojo minnes teda pessitud kapsad sealihaga jälle ootavad. Aga kas lähab nõnda, kui inimene mõtleb?
Viis võib tulla viletsusta,
kuus või meelekurvastusta.
Mees tõmbas lootsiku kaldale, võttis osjad pihku ning sammus põllule suure kivi kõrvale ning istus sinna maha. Sääl ta hakanud nüüd pääsukese osje sööma. Nad maitsenud magusamad kui mesi ehk suhkur, nõnda et mees keik selle peotäie puhtaks ära söönud ja siis sinnasamase paika kivi kõrvale magama uinunud ja sääl kevadeni kui surnud kunagi magusat und põõnutanud. Ei vaevanud teda sääl külm ega nälg ega näinud kellegi inimese silm. Ta olnud põllu pääl suure kivi kõrval nägo tõine kivi kunagi.
Kord, kui mehe oma poeg rükkikõrt künnud, siis puutunud isa adra ette ja poeg veeretanud temal tõise külje. Et peremees pääle pärtlipäeva ära kadus ja teda taga otsiti ja kuulati, aga kuskilt leida ei olnud, saivad naene ja lapsed jälle rõõmustud, kui peremees pääle jüripäeva tuppa astus ja perenaese käest küsis: "Kas hommikuse keedetud kapsad on jo peesitud, ma tahan süüa."
Jutt Võrumaalt perit.
E 7227/7229 (5) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 470 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Isa õpetus surmavoodil
Kord jäänud üks isa raskeste haigeks ning arvanud isegi, et enamb üles ei tõuse. Siis kutsunud ta oma aindsama armsa poea haigevoodi ette, et viimist tahtmist sellele tääda anda. See ei sündinud mitte vara ega maja pärast nagu tõistel surejatel see viisiks on võetud, vaid koguni tõise asja pärast, mida keegi paljo meie aeal ei tee. Isa õpetus olnud nõnda: "Kuule, mo kallis poeakene, kui ma nüüd suren, siis mata mind ausaste maha nago keik ilma inimesed oma vanematega tegevad. Ja siis, kui sina noore naese võtad ja pulmalistega laulatuselt kojo poole sõidad, siis pead sina oma pruudi juurest vankrilt maha astuma, mo haua pääle tulema ja sääl palvet tegema ning lõpetuseks veel "Meie isa" lugema. Vannu see pääle, mo poeg, et sina seda tõeste teed." Ja poeg vandus selle pääle.
"Hea küll," ütles isa. "Pisut on neid lapsi, kes oma vanemaid rõõmu sees mäletavad siin ilmas. Aga kas neid ühteainust leida on, kes oma rõõmu sees vanemaid siis mäletavad, kui nad jo ammugi hauas magavad. Siis, poeg, nüüd loodan ma seda sinust, et sa oma vannet täidad ja pead, mis sa oma isale haigevoodis oled lubanud. Sina ei pea seda ealgi kahetsema."
See oli nüüd isa õpetus poeale, mille pääle ka vanamees paari päeva pärast ära suri, nõnda kui ta ise oli ette arvanud.
Paari aasta pärast võttis poeg naise ja pidas pulmi, aga oma isa sõnad seisivad tal ka pulma aeal meeles. Kui ta nüüd oma noore pruudiga ja uhke pulmarongiga laulatuselt tulles surnuaiast mööda kojo poole sõitis, käskis ta kutsarit kinni pidada, sest tema tahta surnuaeda natuke sissi minna oma isa haua pääle palvet tegema.
"Kus sa selle aruga lähad," ütlesivad pulmalised ning ka pruut. "Eks sul pärast muul ajal palvet aega teha ei ole. Ära ole narr!"
Aga poeg armastas oma isat ja ei hoolinud pruudi ega ka pulmaliste keelmisest ühtegi. Ta kiskus ennast väe kombel nende käest lahti ja jooksis surnuaiale, kõigist tõistest haudadest mööda oma isa hauale ja langes sinna põlvil maha palvele. Kui ta nüüd palvet isa eest oli lõpetanud ja tema hingele taevalikko rahu soovinud, tõusis ta põlvede päält ülesse, aga nägi nüüd ehmatusega, et tõine pool hauda lahti oli ja kena trepp sinna alla läks. Ta vaatis kummardades alla ja nägi oma isa sääl seisvat ja talle käega näitavad, et ta alla peab astuma. Ta astus trepist alla ja langenud oma isale kaela, pruuti ja pulmalisi unustades.
Kui nad tõinetõist olivad suudelnud, ütles isa: "Hea poeg, kallis poeg. Sa oled oma sõna ja vannet pidanud. See ei pea sulle mitte tasumata jääma. Ma pistsin oma pead kalmukünkast välja, kui sina pulmarongiga tulid. Ma arvasin iseeneses, vist on ta mind unustanud ja sõidab mööda. Aga kui suur oli mo rõõm, kui sa aeda sissi astusid ja mo haua pääl palusid. Oh kui kallis ja armas oli so palve! So silmapisarad sadasid kui kuldpisarad alla mo halli pää pääle ja mulle anti luba õndsate seast sulle vasto tulla, sind teretama. Keegi surelik pole niisugust luba veel saanud ega saagi vist saama. Tule nüüd, poeg, mo elupaika ka vaatama, kuidas ma elan. Las noor naene oota, see ei tee viga."
Nüüd lükkas isa ühe kuldvärava lahti ja koguni tõine ilm seisis nende ees. Sääl olivad inimesi ja inglid tuhandaid. Keik valge siidiriidedega ehitud, ka minu isa sai inglitest tõiste riietega ehitud. Ainult minul olivad ja jäivad needsamad riided, kellega mind isa sissi viis. Keegi ingel tahtis minule küll uusi riideid anda, aga tõine keelis ära ja ütles: "Ei ole tarvis, tema lähab tagasi."
Ma seisin nägo kohkunud oma isa kõrval, keik seda au ja ilu nähes, mis nii ütlemata imelik oli, et seda keegi üles ei või rääkida. Sääl seisivad kõrge koori nägu pilve pääl, suur muusikukoor oma kuldsete mänguriistadega. Mo isa nikutas peaga nende poole ja palus mulle kolm tükki mängida. Oh kui ütlemata ilus ja armas oli see mäng! Kui muusik lõppis, ütles isa mo vasto: "Poeg, nüüd peame lahkuma, aga mitte enamb kauaks. So pruut ootab sind."
Mo isa saatis mind kuldväravast läbi trepi juure, sääl andnud nad veelkord tõinetõisele suud, jätnud jumalaga, mille pääle poeg hauast välja astunud.
Aga pulmarongi enamb mitte kuskil! Sääl seisnud keegi tundmata mees ühe haua pääl ja nutnud. Ta küsinud pulmarongi kadumist selle käest, see vastanud: "Seda on kolmsada aastat tagasi, nõnda kui kirikoraamatud tunnistavad, kui üks peigmees surnuaeda ära kadunud ja pruudi ootama jätnud. Ega sina ometa see mees ei ole?" - "See ma olen jah," ütelnud peigmees. Kolm lugu laskis isa mulle mängida ja seda aega polnud ilma aea järele rohkem arvata kui kolm minutit. Oh, ma igatsen väga oma isa ja pruudi järele. Maailm näitab mulle väga kale."
Seda üteltes langes peigmees pihuks ja põrmuks kokku, mida keik surnuaias oleja mees oma silmaga päält näinud. Nõnda saanud siis peig oma pruudi ja isa juure.
Jutt Villandi poolt perit.
E 7230/7232 (7) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Taga Peterburgi
Et taga Peterburgi Soomemaa jaos inimesed vanal aeal ennemuiste peris nõiad ja kuntsimehed olnud, et nad võinud ennast missuguseks loomaks ehk linnuks muuta nõnda kui keegi ise soovinud, sellest teati paljudes paikades Viljandimaal aastat 30 tagasi mõndagi jutustada.
Kord olnud siit maamees taga Peterburgi Soomemaa jaos kroonuteenistuses ehk kuidas tuleb ütelda - istmas talude pääl. Sellel peremehel olnud kolm tütart ning keige vanemb neist hakanud soldatit väga armastama. Vanematel polnud ka midagi selle vastu, kui soldat nende keige vanema tütre kosiks, aga väimees, raibe, olnud ise hirmus ettevaatlik. Ta märganud kaunis sagedaste, et üks kui tõine neist perekonnaliikmetega majast äkki ära kadunud, mõnda päeva kaotsis olnud ja siis jälle äkki kui maa alt välja tekkinud.
"Selle asjaga ei või õiget lugu olla," mõtelnud soldat iseeneses, "inimesed on muidu keigiti lahked ja lõbusad, et paremat tahta ei või. Aga üks suur viga siiski juures. Võtan ma küll keige vanema tütre naeseks kui teenistusest lahti saan ja viin ta ära Virumaale. Aga kaob ta keige pakemal töö aeal käest ära, mine tee siis. Enne tahan peris põhja välja uurida, mille abiga nad seesugusid kuntsitükkisid tegevad. Kas vaest vanakurat ise nende teejuht ei ole."
Oma mõtted soldat muidugi oma pruudile ei avaldanud ehk nad küll tõinetõist ihust ja hingest armastasivad. Aga kui üks inimene ennast kord luuramise pääle on heitnud, siis on niisuguse eest väga veider mingit saladust varjul hoida, olgu siis, kui ta mõnikord raskeste magab. Ja soldat magas ka täna, märdipäeva õhtul raskeste. Õhtusöök oli aegsaste söödud, keik pererahvas heitsid puhkama. Mikspärast see täna õhtul nõnda on? Märdiõhtu ja nii vara minnakse magama. Nüüd on üks tükk neil tõiste ees.
Isienesele: "Jaan, hoia silmad kinni ja norska valjuste, sest täna ööse sünnib tõeste midagi." Ja Jaan norskas valjuste, paljo valjumini kui ta enne kunagi oli norskanud. See tegi meie tuntud pererahvast varsi julgeks, et nad silmapilku enamb ei viivitanud, vaid kohe tule üles puhusivad ja ehitima hakkasivad. Saapad ja sukad, kudrused, helmed ja kaelarahad, keik panid majatütred nüüd rutuga ümber nägo pulmaehtid kunagi. Aga pulma polnud sääl soldati täädupärast ümberkaudu mitte kuskil.
Ka vana isa ehtis ennast pühapäeva riidisse ja sosistas perenaesele siis veel mõned sõnad kõrva sissi: "Katsu väimehele hästi süüa anda kuni meie kojo tuleme. Ütle talle, et meie Helsingi-rahva pidule läksime ja vaata seni ilusaste (hüvaste) kodu järele."
Ma kuulsin keik, aga norskasin kangeste. Sääl tuli mo pruut mo voodi juure ja puutus oma roosisuuga mo huultesse, ise tasa sosistades: "Maga, mo kallike, rahuga, maga ja ole ülevel kuni ma tagasi kojo jõuan." Selle pääle läks ta mo juurest ahjo kõrvale, kus üks veikene potikene seisis ahjuaugus, mis ma päeva olin näinud. Selle poti sees oli vedel salv. Sellest vedelikust, kus veike pintslikene sees seisis, tõmbas igaüks omale kordamööda palja otsa pääle. Kes ära tõmbas oli harak valmis ja lennas vurinal aknast välja.
Kui keik, isa ja kolm tütart kadunud olivad ja tuli ära kustutud, tõusin ka mina tasakeste üles, panin saapad jalga, aeasin sineli selga, müts päha ja mees ongi valmis. Ma kartsin perenaist oma pruudiemad, et ta vaest ära kuuleb ja minu käimist takistab, aga ta magas. Ma panin tule peeru otsa põlema, võtsin pintsli ja panin vedelikopoti seest ka omale otsa pääle. Varsi olin siis harak valmis ja lennasin aknast välja, mitmest kubermangust ja linnast üle, taga Perliini, veel mõni hea verst ühe rikka karjamõisa rentriko pulmas. Säält leidsin oma peremehe kolme tütrega eest. Oh, nad panid väga imeks ja küsisid, kust mina seie olevat saanud ja mil viisil? Ma ei salanud mitte midagi. Sääl ütles siis pruudiisa nago poolpahaste: "Saab näha, sa uudishimuline, kes sind siit nii kaugelt kojo viib. Oled muidu kaunis hea poiss, aga topid oma nõna siiski sinna, kus ei sünni. Palu oma pruuti, kui see sind kojo aitab, siis on hea. Mina niisuguste asjade sekka ennast ei sega." Nõnda rääkis mo äiataat ja mul oli hirm küllalt kojo saamise pärast.
Meie sõime ja jõime ja olime rõõmsad ühes pulmarahvaga, aga meid ei näinud mitte keegi. Mul oli see veel koguni õnneks, et mul pruut ka pulmas oli, siis polnud mul tarvis ühegi võõra saksa näioga tantsida. Pulmad kestsid kolm ööd ja kolm päeva, siis oli ka kojotulek käes. Ma tantsisin veel oma pruudiga parajaste üht soome rahvuslist tantsu, kui nägin, et mo aiataat kolmes haraku mundris aknast välja lendasid. Seda ütlesin ma nüüd pruudile ja ta vastas kurvalt: "Oh mina vaene, mis siis sinust saab? Sind ei või ma kuidagi siin võõras paigas muuta. Tule ruttu välja, tõesed lähavad kaugele ära, ma ei saa neile enamb järele."
Meie siis jooksime välja. Sääl silmas ta ühe looma kondiluu, mis ukse kõrval maas vedeles, käskis mind sellele kaksiti selga istu, siis oli valge hobune valmis. Veel õpetas mind pruut: "Hoia, et sina tagasi ei vaata kuni hobu seisma jääb." Ise lendas ta haraka kombel kõrgele ja kadus mo silmist.
Mo valge hobu jooksis väga kangeste üle metsade, jõgede ja järvede, ikka edasi põhja poole. Ma poleks ealgi tagasi vaatnud, kui mo sapkamüts peast maha poleks kukkunud. Vaatsin mütsi pärast tagasi, leidsin ennast maa päält maast, raipeluu jalgade vahel, ei enamb paigast kuhugi.
Nüüd hakkasin jala vantsima ja kulus kolm kuud enne ära kuni Soomemaale oma vana korteri kojo sain. Mõtelge, sel aal polnud veel Venemaal ainust raudteed ja nõnda kui ma pärast tääda sain, oli õnnetus lõuna pool Vilna linna minuga juhtunud.
Mo pruut oli mind ööd kui päeva ootnud ja kui nüüd tagasi jõudsin, pidasime kohe pulmad küsimata sellest, kas mo äiataat nõid oli ehk mitte. Ma sain soome näio omale naeseks. Ühe käharpeaga kaunikese, linalaka linnukese. Tõin teda välja Virumaale ja elasime kuni mõlemad vanaks ja halliks nüüd oleme saanud.
Jutt Villandimaalt perit.
E 7233/7235 (8) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 402 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Konn, kuningapoja naene
Kuningal olnud kolm poega, kaks tarka, üks lolli mõistusega. Kaks tarka võtnud targad kuningatetütred omale abikaasadeks aga loll poeg pole abikaasa kuskilt saanud. Viimaks võtnud ta head nõu targa juure minna ja tark õpetanud teda allikale minema ja mis ta säält leiab, seda peab siis naeseks võtma.
Noormees läks allikale ja istus sinna maha. Ootis tükk aega, ei kedagi kuskil näha. Viimaks ronib konn allikast välja, seda võttis nüüd kuningapoeg kinni, viis kojo ja see oli siis nüüd temale naese asemel.
Seda naesevõtmise lugu oli ka vana kuningas kuulda saanud, aga mitte oma silmaga näinud, mida nägo see kolmandama poja naene oli. Ta tahtis oma minijaid proovida, kes neist tööle kõige osavamb ja targemb oli ning saatis keige kolme miniale käsu, et nemad igaüks homme pidivad leiba küpsetama ja kuningale lõunaks lauale viima.
Targad poead olivad oma naestega väga rõõmsad, et isa kuningas niisuguse käsu välja andnud, sest nad igaüks sellest leiva küpsetamisest omale au ja kiitust kuninga ja keige riigi ülemate ees.
Aga loll poeg nuttis ja kaebas nõnda: "Oh mina vaene hing, mis mina pean tegema! Mo vendadel on targad naesed, kes mõistvad leiba küpsetada. Oleks mo naene inimene olnud võiksin ka mina au loota, aga mis konn sellest mõistab."
Seda kuuldes hüüdis konn toanurgast: "Oh, armas mees, ära muretse, too aga sina õhtul leivajahud tuppa ja viska virussale, küll siis näeme, mis sünnib."
Teiste poegade naesed vaatsid läbi akna seda lugu päält, et konna mehe naene oma meest käskis jahud virussale visata. Nemad siis tegid ka nõnda ja viskasid kumbki mõõdu jahu virussale. Hommiku olivad nende jahud virussal niisamuti veel kui nad sinna visatud olivad, aga lolli poea naese leib oli valmis, magus ja maitsev, mille üle kuningal lõuna väga mekkis ja heameel oli.
Selle pääle käskis kuningas oma kolme miniad igatühte üht hamekangast kududa kuningale ja tema perele riideks.
Jälle rõõmustasid targad poead oma abikaasadega, et nüüd nemad tõeste au enesele saavad ja ilusamad kangad kuduvad kui lolli poea naene.
Ka nüüd vahtisid nad salaja akna all, mis lolli poea toas tehakse. Mees nuttis jälle niisama kui eelmisel korral ja ütles: "Neil on naesed ja nemad nüüd võivad küll kangaid kududa, aga mis mina pean tegema, mul on konn naeseks." Naene-konn vastas nurgast: "Mis sina muretsad, armas mehekene, too lõngad tuppa ning raio need kirvega tükkideks ning viska virussele, siis näed mis sünnib."
Nõnda siis ka loll poeg tegi, mida ka tõised vendade naesed läbi akna nägivad, kojo läksivad ning omad lõngad puruks raiusivad.
Hommiku vara saatis kuningas kangaste järele, aga tarkade poegade naeste kangad olivad niisama veel kui nad õhtul sinna olid pandud - ainult katki raiotud lõngatükid. Üksnes lolli poea naese kangas oli tasane, pitk ja ilus, mille üle kuningal väga hea meel oli.
Siis andis kuningas veel kolmandama käsu oma miniatele, et igaüks peab kuningale ühe vooditeki kuduma, et sellest siis täieste aru saada, kes neist kolmest miniast see keige targemb on, ja et see viimne proovi katsumine olla, mille järele kuningas oma miniad teab austada kuni elab.
Jälle rõõmustasid targad vennad oma abikaasadega ning naersid tagaselja oma lolli venda ja konna, tema naist. Jälle nuttis mees selle üle, et nüüd tõised teda võidavad, aga naene-konnakene krooksus nurgast: "Armas mees, ära karda midagi. Pole keegi teki kudumisega veel siin halja taeva all mo vastu saanud, siis nemad ammugi. Too mitmet kirja villased siidilõngad tuppa ja raio neid peenikeseks kui tuhk, seda ilusamad tekid tulevad, ja viska nad virussale.
Nõnda siis loll poeg ka tegi. Vendate naesed vaatsid läbi akna mehe tööd, mis ta lõngadega tegi ja kuulsid konna õpetust, läksid kodu ja tegid ka selle järele. Aga keik nende kallid siidilõngad jäid tükkideks, kuna lolli poea naese lõngadest kallid tekid olid koetud, mis kuningas ja riigi ülemad väga imeks panid.
Nüüd siis andis kuningas käsku, et poead minijatega pidid kõik suure ballipidule tulema, sest kuningas tahtis oma lolli poea naist keige suurema auga austada, ja oma tarkade poegate abikaasadele natuke hambavingu teha, et nemad mitte niisugust käetööd pole õppinud kui tema kolmas mini.
Hääkene küll, pidupäev oli käes ja keik rõõmsad, et nüüd saab juua, tantsida ja mängida ja lulli lüüa.
Aga loll poeg polnud mitte rõõmus, sest ta naene ei olnud mitte inimene, vaid konn. Kus sa konnaga lähad? Hobusad pandi siiska lollil poeal tõlla ette ja oodeti konna ehtimist. Kui ta viimaks uksest välja tuli, oli ta piltilus naeste rahvas, sirge kui osi ja ilusamb kui ingel. Ta mees, kuningapoeg, rõõmustas isegi teda nähes ja kiitis tema kenadust. Ta oli konnariided seljast ära heitnud ja tuppa varna otsa pannud. Kui ta kuningalossi poole sõitis oli keik tee siidi ja kaleviga kaetud ja kahekordsed auvahid kahele poole teed üles säetud. Ja missuguse au ja iluga vana kuningas teda vasto võttis, see olgu ära rääkimata Keik aeasid juttu temast, keik kuningakoja liikmed rääkisid temast kiitusega. Sõamehed marssisid ja pidasid selle iluduse ees paaradid ja musikandid mängisid marssisid kuni ligi keskööd pidulised ära lahkusid ja ka meie tuntud abielupaar.
Ligi kaks nädalad oli naene ilus kui pilt kunagi. Ei oleks ka halvemaks läinud kui vana poole toruga mees nago ta oli, endised konnariidid poleks ahjo visanud. Niipea kui ta seda tegi, oli abikaas kadunud ja kargas allikale sulpsti ning läks põhja.
Nüüd polnud kuningapoeal paremad nõu kui uueste jälle targa juure minna, kes teda nõnda õpetas: 2Sina pead 3 aastat iga päev allika ääres käima ja sääl nutma selle patu pärast, et sina oma naese konnariided oled ära põletanud, siis saad sina oma naese jälle kätte.
Ja kui kuningapoeg kolm aastat targa õpetuse järele päev-päevalt allikale nutmas käis, tuli säält viimaks ilus naene välja. Tuli allikast kolme aasta pärast ilus naene välja. Punkt.
Jutt Rõugest Võrumaalt.
E 7236/7239 (9) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 532+313/4+675 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuradi tütar
Ühel mehel surnud esimene abikaas ära ja ta võtnud tõise, aga see tõine naene olnud vanakuradi tütar. Oleks mees seda täädnud, ei ta siis poleks teda võtnud, nüüd oli tõise naesega peris kimbus, ta oli veel päälegi hädaline ja põdenud jalgu. Esimesest naesest oli mehele üks poeg maha jäänud, nurgis terane poiss, keda isa väga armastas, aga võõrasema silma otsas ei sallinud.
Kord õpetanud ta oma meest sauna juure minema, sääl elavat tema ema, ja siis ema käest temale jalgade haiguse vasto rohto tooma. Mees pidi tegema, mis paha naene käskis, aga kui tema sauna juure jõudis, polnud inimese hinge kuskil näha, kelle käest ta rohtu oleks saanud. Sääl pidi ta juba tagasi pöörma kui parte pääl nurgas nago veikese heinaroakese silmas. See hakkas nüüd rääkima nägo oleks ta ise ka peris haige olnud: "Väimehekene, kallikene. Tee nüüd nõnda kui ma sind õpetan: tapa esimese naese poeg ära ja pese poea verega siis oma naese haigeid jalgu, siis saavad nemad terveks."
Ja mees lubas keik teha nõnda kui naeseema oli õpetanud. Peremehe esimese naese poeg, kes õhtul karjaga kojo tuli ei täädnud oma isa ega võõraema kavatsusest midagi, kes teda nüüd ähvardasivad ära tappa. Aga kui ta laudas valget härga lõõga pani, andis see temale asjalugu tääda. Ka manitses härg poisikest tema tõist sarve peast maha lüüa ning kotiga ligi võtta ja viivimata maeast minema minna. Muidu võida poisi käsi halvaste käia.
Poiss kuulis härja õpetust, lõi ta sarve peast maha, pistis kotti ja põgenes vasto ööd tapmise hirmo pärast oma isa maeast ära. Ka oli poisi valge härg veel õpetanud ühte tammelaastut, liivatera ja veetilka ligi võtta, et võõrasema oma kuradi kavalusega teda ilmaski enamb kätte ei saaks.
Poeg oli jo väga kaugel isa maeast, kui isa oma naese kihutamise pääle, suur nuga käes, poega tapma läks - ta jo täädis, kus poeg magab. Aga poeg oli ühe veevanni enne äraminemist oma voodi pääle tõstnud ja magamisekoti selle pääle pannud. Kui nüüd isa tuli ja noaga koti sissi pistis läks veeanumb ümber ja mees karjus: "Naene tule ruttu jalgo pesema, tule ruttu, sest veri jookseb maha."
Sääl pesis siis vanakuradi tütar oma jalgo veega, mis arvas pimedas mehe poja vere olevat. Aga niipea kui valge tunda oli ja asi avalikuks saanud, et võõraspoeg on kadunud ja magamisekott tema asemel ära surmatud, siis olivad naesel jalad terved all võõrastpoega taga aeama.
Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, laast maha, muidu sind tapetakse!" Poiss viskas laastu kotist välja ja paks tammemets kui müür kattis ta ümbrust.
Aga sääl hakkasivad kuradi kannupoisid mitme tuhande kirvega metsa maha laastama, et poissi kätte saada.
Ja tihalane laulis selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Nõnda võttis küll võõrasema paljo laastud kaasa, aga poissi ta sellegipärast ei saanud, see läks ikka edasi.
Kui võõrasema oli kojo jõudnud, viis ta laastud oma emale sauna juure näha, see hüüdis: "Oh rumal tütrekene, ei nende laastute seas poissi pole, kes teda nõnda kavalaks ja targaks õpetanud. Mine, tütreke, talle tõistkorda järele ehk saad vaest kätte."
Ja tütar pistis kui tuul jälle minema. Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, kotist liivaterakene maha, juba so võõrasema tulemas. Kui sa seda ei tee, siis tapab ta sind."
Ja poiss viskas liivaterakese maha, sellest kasvis üles pilvedeni suur ja kõrge mägi, mida tuhanded saadana sellid siis kottidesse toppisid ja minema läksivad.
Ja jälle laulis tihalane selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Kui nüüd võõrasema saadana sellidega ja liivakottidega oli kojo jõudnud ja vana ema sauna juures keik liivakotid oli läbi sorinud, ütles ta: "Oh, tütrekene, pole poissi kuskil. Mine kolmat korda järele ehk saad teda veel kätte." Tütrekene vastas: "Ema, jookse ise kah, ma olen küllalt jooksnud. Ema peab oma lapse sõna kuulma, see on meie kuradite piiblis ehk kaartides selgeste lugeda. Nõnda samuti ka viina kirjas, jookse ema."
Ja ema ees ja tütar taga pistnud mõlemad jooksma kui tuule tiivul poisile järele.
"Viska veetilk maha!" hüüdnud sarv kotist ja poiss viskanud veetilga maha, sellest tekkinud kaunis lai järv, mille kaldale vanakuradi ema ühes oma tütrega seisma jäänud. Sääl siis heitnud vanamemm ise käpuli maha ja lasknud tütre tugeva punni augu ette panna, et vesi loodud august jälle tagasi järve ei jookseks, siis hakanud ta järve kuivaks jooma.
Tigalane, linnukene, laulnud siis oma viimist laulu järve kaldal toominga ladvas: "Tee, tee, tee, tee. Paljo jood ja lõhki lähad."
Kui juba mõnda tunni vana ema järvevett oli joonud ja siiski vesi järvest veel ei vähanenud, sündis üks plahvatus ja vanakuradi kõht oli lõhki ja vesi jooksis kui veske liiasilmast järve tagasi, mille üle tütar väga ära ehmatas ja kojo poole jooksu pani ning siis kodus oma mehele õnnetust õhkates juttustas. Ta põdes oma jalgu kuni suri.
Nüüd oli põgeneja poiss omast vaendlasest lahti saanud ja võis keelmata, sarv kotis, oma teed edasi minna kuni ta ühel ilusal päeval ühe võõra kuninga pealinna jõudis ning sinna ennast karjuseks kauples. Ta teenistus oli talvel vett linna ligidalt järvekesest kuninga loomadele lauta ette kanda ning ka põhku ette anda, muud ta käest ei nõutud. Aga et vee vedamine alt hea poisikesel vastomäge perareega viimaks raskeks läks, saab jo mõistlik inimene märkama, kes perareega vett on vedanud. Ta mehekene oli oma koti sarvega koguni ära unustanud, kelle käest ta palju head oli saanud. Nüüd ta läks tuppa, tõi koti sarvega välja, tõstis toovrid vett täis, ise ree pääle ja reekene jooksis kui nool mäest alla ja ülesse. Keik linnarahvas panivad seda imeks, kuisviisi reekene ilma vedamiseta ometa jookseb, aga ka keige targemad ega rumalamad sääl linnas ei jõudnud mõistatuslist asja välja arvata. Poiss ei võinud asjalugu muidugi ilmutada, seda oli sarv kangeste ära keelnud, ainult oma peremehe soovi täitis sarv iga kord.
Et poisikese veevedamise tee kuningalossi aknast mööda käis, siis nägi ka kuningatütar seda imet, kuis reekene ilma hobusata mäest alla ja ülesse jooksis. Ta küsis esmalt kuningakoja teendrite käest, mis nõidusetükk see olla? Ja kui nemad ei täädnud õiget vastust anda, läks kuningatütar ise poisi käest küsima. Aga ka kuningatütrele ei võinud poiss salaasju ilmutada ja ütles: "Ma ei tea."
Selle üle sai nüüd kuningatütar tulivihaseks ja käratas, valjuste jalga vasto maad põrutades: "Miks sa ei tea, kes peab siis täädma! Kolme päeva jooksul pead sina minule asjalugu ära seletama, seni annan ma sulle aega mõtelda. Ei ütle sina siis ka veel mitte, siis lasen ma sind ära tappa."
Nüüd oli poiss suures kitsikuses, et isigi ei täädnud, mis teha. Sääl tuli tal häda sees hea nõu meele kuningatütre nõnatarkust natukene alandada. Ta siis astus oma sarvekoti juure ja ütles: "Sarv, muretse kuningatütrele laps!"
Ja kuningatütrel sündis ka ilus priske poeakene, mille pärast ta kolmandamal päeval ei võinud poissi enamb ette kutsuda, vaid reekese lugu ühe tähtsama asja pärast ära unustas.
Kui nüüd poisikene suureks kasvis, ei täädnud ka keegi kes lapse isa on. Aga targad seletasid kuningale, et see lapse isa on, kelle pääle laps naerab. Nüüd laskis siis kuningas keik ülemad ja alamad lossiteendrid ette kutsuda ja poisikese silma eest mööda minna. Aga ühegi pääle ei naernud poisikene. Viimaks tuletas keegi meele, et kuninga karjane ka tarvis ette kutsuda. Ja niipea, kui ta ilmus, naeris lapsukene suure häälega tema pääle.
Sääl sai kuningas väga vihaseks, et karjapoiss ta tütre lapse isa on. Varsi andis ta käsu üht suurt vaati raudnaelatega tihedaste läbi peksa, mõlemad, ta tütar ja karjane, vaati sissi panna ja mäekaldalt alla merre veeretada, mis ka varsi täidetud sai.
Aga poiss ei unustanud oma sarvekotti häda sees ka vaati ligi võtmata, mille läbi keik teravad naelad vaadi sees pehme sulgedega topitud patjadega üle vooderdatud olivad, nõnda et kuningatütrel ega karjasel keige vähemad viga ei saanud.
Tuul oli neid lainetega ligi versta maad kaldast eemale aeanud. Sääl hüüdis karjapoiss: "Sarv, tee uhke linn kahe kukejala pääle seiesama kohta ja uhke raudsild kuni kaldale kuningalossi trepi ette."
Ja see sündis nõnda. Kui nüüd kuningas hommiku voodist välja tuli ja uhket linna ja silda nägi, ei läbenud ta mütsigi pähe panna, vaid tõttis vaatama. Ikka sildu mööda edasi kuni merelinna sissi, kus talle selle linna kuningas, endine karjane ja tema tütar kui kuninglik abikaasa kunagi ütlemata toredas riietes vastu tulivad ja isad armastuses teretasid ja suudlesid, mispääle keik endine paha sai unustatud ja andeks antud. Nende pulmad peeti suure au ja iluga ja karjapoisist sai kuningas.
Jutt Rõugest, Võrumaalt.
E 7240/7247 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Mt. 1535+1537 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suur Laos ja veike Laos
Kaks peremeest elanud tõine tõise kõrval nägo naabrid kunagi. Tõist kutsutud suur Laos ja tõist veike Laos. Suurel Laosel olnud viis tööhobust, sest ta olnud rikas mees. Aga veikesel Laossal olnud üksainus hobune, sest ta olnud kehva mees. See on jo algmisest ilma viis olnud, et rikas ikka kehvemat petta püüab ja see oli ka sel aeal viisiks, kui veike ja suur Laos siin ilmas kord elasivad.
Veike Laos ei jõudnud kunagi oma hobusega põldu üksi harida ega vilja õigel aeal maha teha. Säält see kehvus tuligi. Aga nüüd pani talle suur Laos veel ette, et ühe hobusega kündmine peris asjata olla. Tulgu veike Laos ja aitku teda kuus päeva põldu künda, siis seitsmendal päeval annab suur Laos keik oma viis hobust temale äestama ja siis võoib päälegi veel veikse Laosse kõhn hobusekont peris puhkada.
Selle kaubaga oli veikene Laos väga hästi rahul ja ei saanud mitte aru, et tema põllud ainult äestamisega haritud ei saa, vaid ta mõtles: "Suurel Laossal on tublid hobusad, teravad äkkepulgad soonivad põllu sügavalt läbi ja ma võin uhke olla, et ma pühapäeval, kui mo naabrid kiriko lähavad, viie hobusega omal põllul äestan. Õissa poiss, see kaup on hea!"
On siis veike Laos oma kõhna hobusekondiga nädal aega naabri põldu künnud ja loomakese koplisse pannud, siis oli ta pühapäeva hommikul vara platsis ja äestas viie hobusega, et pea auras otsas, ise piitsa õhus keerutades ja ühtepuhku hüüdes: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, sõbrad kirikulised, mul on viis hobust!"
See vihastas suurt Laost väga ja ta keelist teda kangeste tõisel pühapäeval mitte enamb nõnda hüüda, sest siis vaest hakkavad võerad ja naabrid arvama, et need sinu hobused on. Sa jo tead ise, need on minu hobused, mitte sinu.
Sellest manitsusest ei näitanud veike Laos nägo midagi märkavat ega põrmugi aru saavat, vaid ennemine paistis ta palgest veel koguni rõõm selle üle, et naabrit pahandada võib.
Noh heakene küll, tõine nädal otsa kündis veike Laos oma kõhna hobusakondiga jälle suure Laossa põldu ning pani siis seitsmenda päeva, see on pühapäeva hommikul suure Laossa viis hobust äkete ette sedasama laulu lauldes, mis tõne kangeste ära oli keelanud: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, kirikulise, kus mul viis hobust äkete ees, mul on viis hobust." - "Ah, sina, pea inimese näru," pahandas suur Laos. "Nüüd arvavad naabrid tõeste, et nad tema hobused on. Kuis jõuan ma seda välja kannatada. Kui ta kojo tuleb, tahan teda hästi läbi võtta, ehk jätab oma ameti maha."
Aga keigesuguste sõimusõnade pääle, mis suur Laos talle õhtul kaela ladus, ei lausunud musta ega valged.
"Hea küll," ütles suur Laos, "kui sina mind veel tuleval pühapäeval nii hirmsaste pahandad, siis ma tapan so hobusekondi ära ja meie leping on katki."
Aga ka selle ähvarduse pääle ei lausunud veike Laos mitte musta ega valged.
Kolmandat nädalat kündis jo veike Laos suure Laossa põldu ilma nurisemata ja suure Laossa põllud olid nii valmis, et muudku pane seeme.
Ja veike Laos arvas, et tema ka niisama kaugel oma harimisetööga on, kui ta homse päeva veel viie hobusega äestada jaksab. Suur Laos läks nüüd ka vara ise põllule, et kuulda, kas veike Laos ähvardamise pääle ka tänagi oma suud peab. Aga oota seni! Niipea kui kirikulised, oli vana laul jälle kuulda: "Ahtsah! Uhtsah! Vaadake, kirikulised, kus mul viis hobust äkete ees. Mul on viis hobust."
Nüüd oli suure Laossa kannatus otsas, ta jooksis veikse Laossa koplisse ja tappis ta hobuse ära. Nüüd oli siis leping rikutud ja veike Laos ei võinud temale enamb tõisel nädalal töösse minna. Ka ei pahandanud ta sugugi suure Laossa kurjatöö üle, vaid võttis oma hobusel naha seljast maha, kuivatas kuivaks ja hakkas linna poole kõmpima, nahka ära viima.
Linn oli kaugel ja õhtu jõudis kätte. Veike Laos oli käimisest ära väsinud ja palus kõrsi juure ööseks jääda, mida noor priske kõrtsinaene mitte ei lubanud, sest et kõrtsimeest ise kodus ei olnud. Veikene Laos puges üles kõrtsu lae pääle, kust ta ühest laeaugust keik läbi võis näha, mis kõrtsimehe kambris sündis.
Varsi astus üks noormees kõrtsi naese kambri sissi, sirge kui niinepuu. Ta oli üks noore perenaese endine armukene säält ligidaltd veske päält, rikka möldri ainus poeg ja perija. Sääl räägiti mitmest asjast, mis keik lae pääle selgeste kuulda oli ning kõrtsiemand kahetses väga, et ta kõrtsimehele ja mitte selle endisele kallimeelelisele peigmehele pole läinud. Sellepääle võttis noor kõrtsiemand praetud hani ahjust ja kapist pudeli joodavat viina välja, pani lauale ja hakkasivad kahekeste sööma.
Sääl oli ukse pääle koputamist korraga kuulda. Kõrtsimees oli kojo tulnud, nüüd oli endisel peigmehel vesi ahjus. Ta ei tahtnud mitte oma pruudi käestpetjale, kes sellest saadik ta vihamees oli, näidata, päälegi keskööse emanda kambris. Sellest oleks võinud tühi jutt ja kuri lugu sündida. Mis nüüd heaks nõuks? Koputamine ukse pääl läks ikka kangemaks ja mehe valjo hääl kostis neile mõlematele kõrvadesse. Kastist riidid välja võttes ja neid kappi pannes ütles kõrtsiemand noore mehe vasto: "Mine nüüd kasti, ta on küllat nii eredald tehtud, et sul läpastust karta ei ole. Ning kui mo mees magama uinub, küll siis sind välja lasen."
Mis ka nõnda sündis. Hanipraad sai ahjo tagasi pandud ja joodava viina pudel ahjo taga peitetud. Nüüd siis alles lasti mees tuppa, kui keik joones oli. Emand vabandas ennast sellega, et ta magas ega koputamist sugugi kuulnud ei ole, mispääle siis ka vana pehme südamega mees rahule jäi ja palus emanda ruttu õhtusööki muretseda, sest kõht pitka käimisega hommikust saadik väga tühjaks läinud on.
Seda keik nägi ja kuulis veikene Laos ja märkas varsi, et siin kometit mängiti, millest mõni tõine-kolmas võib kasu saada. Ta võttis oma hobusenaha ja ronis redelit mööda alla ning astus paarisrahva juure elamisekambri. Sääl ta teretas viisakalt nago oleks ta praego reisilt tulnud, mida kõrtsimees ka käeandmisega naerdes vastas.
"Ma palusin õhtul teie emandad, et mind öömajale võtaks, aga ta ei täitnud mitte minu palvet," ütles veike Laos. "Ta ei tunne mind vististe mitte ehk küll meie kahekeste jo lapsest saadik tutvad ja sõbrad oleme. "Oi lugu," ütles kõrtsimees, "siis mo emand oli teie vasto nii halastamata ja ei võtnud mo vana sõpra mitte öömajale," ennast naese poole pöördes: "Mikspärast tegite nõnda?" - "Ma ei tundnud ega täädnud seda mitte, et ta sinu sõber oli," vastas naene. - "Noh hea küll," ütles mees, "lepita oma eksitus seega võõra vastu, et teda minuga ühes lauda palud. Kapsad on külmad, mis peab siis võõras siin sööma?" - "Soendama ma ka keskööl ei hakka!" - "Ei, seda vaeva meie sulle pääle ei panegi," ütles mees. "Otsi mis on ja asi sellega."
Veike Laos istunud kõrtsimehega lauas ja sõid külmi kapsaid ja rääkisid ühest kui tõisest asjast. Sääl puutus veike Laos jalaga oma naha külgi, et see vasto kabises. Kõrtsimees küsib: "Mis sul sääl laua all on, mis kobiseb?" - "See on mo hobuse nahk, mo ülespidaja ja keige asja äratäädja," ütleb veike Laos, "talust olen nüüd lahti." - "Soo," ütleb kõrtsimees, "mis teab so tark nahk siis rääkida?"
Jälle lööb Laos naha külgi ja räägib siis: "Kuula, kõrtsimees, va sõber, mo nahk ütleb, et ahjus hanipraad seisab ja meie peame siin külmi kapsaid sööma."
Kõrtsimees lähab ahjo kallale ehk küll emand keelab ja ütleb võera lorijuttu puhuvat.
Oi nalja, kus lugu! Ongi praad ahjus, mida nüüd kõrtsimees lauale paneb. "Sööme nüüd, sõber, sul on pagana tark nahk."
Natukese aea pärast kopsatab Laos jälle jalaga naha külgi ja kõrtsimees küsib, mis nahk jälle räägib?
Laos ütleb: "Nahk räägib, et taga ahjo paar joodavat viina pudelid peidus olevat. Kes teab, mis ta ära loriseb, võib siis tema ütlemise järele teha." - "Miks mitte!"
Kõrtsimees leiab tagant ahjo kaks veinipudelit, mis ta nüüd ka lauale paneb. Sõbrad söövad nüüd ja joovad, naene vaatab päält, süda hirmu täis mitte söögi ega viina pärast, kuidas sõpra kastist põgenema aidata. Ta mõtleb keik mõtted, aga ei leia ühtegi nõu selleks. Küll manitseb oma meest võõraga magama heita, et varsi valge välja tulevat aga mees ei tee unega tegemistki, vaid hakkab koguni nahka, kes keik saladused teab, enesele kauplema.
Veike Laos nõuab kolm matitäit raha naha eest ja vana riidekasti veel pääle kauba, mida ka kõrtsimees heameelega lubab. Kui raha oli kätte antud ja kast peraree pääle pandud, hakkas veikene Laos kojo poole tulema. Ta nahakaup oli hästi läinud.
Kui ta mõne versta maad kasti oli vedanud ja parasjago ühe vesketammi üle oli minemas, rääkis ta iseeneses: "Mis ma sinust, vana tühi kast, asjata vean, parem kukutan sind alla tammi alla. Asi sellega."
Möldri poeg, seda kuuldes paluma, et võõras seda mitte ei teeks, sest ta üks õnnetu inimene olla kasti sees. "Ohoo," ütles Laos, "kurivaim oled sina! Ma ei usu sind mitte välja lasta."
Aga kui möldri poeg tõendas, et ta lihalik inimene olla ja rikka möldri ainus poeg ning lubas temale pääsemise palgaks üks mõõt hõbetat anda, avas Laos kasti kaase ja laskis mehekese välja. Selle heateo eest sai ta siis möldripoea käest üks mõõt hõbetat.
Nüüd jõudis ta siis paari päeva reisi järele kojo ning saatis oma naesterahva suure Laossa juure kuuendiku järele, millega raha ära mõõta. Aga kui kuvendik tagasi viidi, oli üks veike hõberahakene kuuendiko serva vahele jäänud, millest suur Laos märkas, et naaber raha oli mõõtnud. Varsi oli ta nüüd ise sääl kuulamas, kust veike Laos niipaljo raha võtnud, et ta joba nõuga mõõtma hakkab. Veike Laos vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui hobusanahad linnas nii kõrget hinda maksavad et joba ühe naha eest kolm matti hõbetat sain."
Nüüd ei olnud suurel Laossal enamb tarvis pilku aega viita. Ta tappis keik oma viis hobust korraga ära ning viis nahad linna, kus temale nägo ikka kolm rubla tüki eest makseti. Siis vihastas ta ennast hirmsaste ja läks ühel pimedal ööl veikest Laost ära tapma.
Ta täädis, et Laos alati ahjolael magas ja Laossa ema savikul, aga ta ei täädnud seda, et veikse Laossa ema päev enne seda oli ära surnud ja veike Laos surnut ahjo pääle tõstnud. Kui nüüd suur Laos tapmise nõuga uksest sissi tuli ja ülesse ahjo lae pääle ema kallale tormas ning surnule nuiaga paar pauku vasto pead virutas, pühkis ta, südamepiinast hirmutud, jälle ruttu minema, ilma et ta veikest Laost savikule oleks tähele pannud ehk silmanud pimeduse pärast. Kojo jõudes arvas suur Laos, et veikene Laos nüüd peris tapetud on.
Veikene Laos läks tõisel päeval linna surnuaeda oma emat maha matma. Ta mähkis ema riiete sissi ja pani saani enese kõrvale istuma. Kui ta nüüd linna jõudis ja ühe trahteri ukse ees kinni pidas, sissi läks ja hea käraka napsi meelelahutuseks küsis, aga ta kõhn mehekene ei jõudnud klaasi tühjaks juua, mida siis trahterisaks Laossa käest võttis ja välja vana emale viis. Kui surnud musta ega valged viinapakkujale vastu ei lausunud, raputas trahteriisand teda peast ning selle pääle kukkus surnud, kange kui juurikas, saani päält maha, mille üle trahteriisand väga ära kohkus, sest ta ei täädnud mitte, et eidekene surnud oli ja arvas ennast nüüd inimese tapjaks.
Veike Laos oli keik see aeg kõrtsiaknast lugu päält vaatnud ja jooksis nüüd ehmatanud trahteriperemehe juure ning ütles: "Kulla isand, mis teie nüüd tegite! Olete oma käega praego mo vana emakese ära tapnud, makske mulle nüüd kolm matti hõbedat, siis annan teile seda pattu andeks. Aga kui mitte, siis viin teid kohto ette, kust valjut nuhtlust ning eluaegset vangipõlve osaks saate."
Trahteriisand maksis kolm matti hõbedat ning veike Laos mattis ema selsamal päeval hauda, sõitis kojo ning laskis jälle suure Laossa käest kuuendiku tuua, kellega raha mõõta.
Kui kuuendik tagasi viidi, oli jällegi raha sinnasamasse lõhe vahele jäänud kui ennegi, mispääle siis suur Laos varsi küsima tuli, kust veike Laos niipaljo raha võtta, et ta jo tõist korda nõuga raha mõõdab.
Veike Laos siis vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui surnud linnas apteegis hirmust kallist hinda maksavad. Ma viisin oma vana emakese eile sinna, polnud suuremb asi, kui luu ja nahk, aga sain kolm matti hõbedat. Mis sa, naaber, arvad, kas paremat hinda ühe vana inimese eest veel tahta võid?" - "See hind lähab korda," ütles suur Laos.
Selle pääle ruttas ta siis kojo ja tappis oma vana ema ära ning sõitis linna apteeki teda rohuks ära müüma. Aga kui siis linnavalitsus teda kui inimesetapjat tahtis kinni võtta, sai veel mehekene suure vaevaga politsei käest putkama.
Kui nüüd suur Laos linnast laupäeva õhtul kojo põgenes ja selle öö rahutumalt voodis puhkas, tõttas ta pühabe hommiku väga vara veikese Laossa maeasse, võttis ta kinni ja toppis kotti, et siis taga kiriku viia ja sinna suurde järve ära uputada. Et veike Laos kaunis raske kanda oli, jõudis ta just jutluse aeaks parajaste kiriko juure, ta pani kotiga ühes veikese Laossa kirikomüüri kõrvale maha, et ise kirikusse minna jumalasõna kuulama. Õpetaja oli ka kantslis ja ütles need sõnad just nago suure Laossa kohta: "Sina pead oma ligimest armastama kui iseenast." Sinna lisas õpetaja veel midagi juure, mis Laos väga tähele pani: "Et meie oma vaendlastele peame andeks andma."
Nende sõnade üle läks suurel Laossal meel pea haledaks ning ta mõtles oma vihameest kotist välja lasta. Aga kui ta oma ema pääle hakkas mõtlema, mis veikese Laossa vale läbi sai ära tapetud ja kelle tapmise läbi ta ise ka pea oleks lõõga sattunud, lõi ta süda jälle kõvaks.
Jätame suur Laos jutlust kuulama ja vaatame, mis kirikomüüri taga veikese Laossaga seni sünnib.
Veikene Laos rääkis kotis keiksugusid jampsisõnu ja sõimas täie suuga oma vandlast, kes teda kotti oli toppinud. Seda kuulis üks lihunik, kes parasjago sel tunnil oma suure härjakarjaga kirikust mööda juhtus minema. Ta läks veikese Laossa ligidale ja küsis: "Mikspärast mees on kotti topitud?" Sääl vastas veike Laos kotist: "Mind tahetakse võõrale maale kuningaks viia, aga ei ma vaene mees mõista kirjota ega keelesid." Sääl ütles lihunikuisand, et ta mõlemaid mõistab, laskis veikse Laossa kottist välja ja tükkis ise sissi ja Laos sidus kotisuu kõvaste kinni. Nüüd võttis veike Laos lihuniku härjakarja ette ja aeas neid oma kojo.
Pärast seda lugu tuli suur Laos kirikust välja, keerutas koti õlale ja viis ja viskas taga kiriko äkilisest kaldast alla järve. Nõnda sai isand lihunik, kes kuninga ametit ihaldas, õnnetumal viisil veikese Laossa asemel ära upputud.
Kui nüüd suur Laos oma kurjatööd naabri peremehe vasto korda saatnud ja pühapäeva lõuneks kojo poole kõndis, nägi naabri, veikse Laossa koplis suure rammusa loomadekarja. Ta ei läbenud seda nähes oma kodu minna, vaid pööris järsku naabri väravast sissi, et asjalugu lähemalt järele kuulata.
Tuppa astudes tuli veike Laos temale naerdes vasto ja pakkus kätt, mis üle suur Laos lumivalgeks kahvatas ja mõtles tonti ehk vaimu nägevat.
"Miks sa ehmatad, naaber," ütles veikene Laos. "Sina viskasid mind kotiga järve. Aga vaatke, sõbrakene, missuguse loomadekarja ma säält leidsin ja kojo aeasin. Nüüd olen rikkam mees kui sina."
Seda kuuldes sai suur Laos jällegi tulivihaseks ja ütles: "Ehkki ma nõnda samuti teha või ega sina, veikene mehekene, ometa kõiki loome säält ühe korraga jõudnud välja aeada. Mul on suur pere, ma lähan homme keige oma perega, siis olen sinust, närust, ammugi rikkamb.
Tõisel homikul oli suur Laos oma halli habemega isa ja keige perega vara järve ääres ning kihutas teendrid ükstõise järele äkilisest kaldast järve hüppama. Kui viimne teener vette oli hüpanud ja ainult pull, pull kuulda oli, käratses suur Laos ääre pääl: "Mitte ei taha ma veiksid pullikesi nago teie ütlete leidvat, vaid üksi suuri pulle ja rammusaid lehmi, veel suuremaid, kui veikse Laossa koplis eile nägin." Aga kui ta ikka kalda ääres nii rahutumalt seisis ja muud ei näinud kui vahumullisid, pööris ta isa poole ja ütles: "Taat, hüppa sissi ja vaata, kus nad selle loomakarjaga lähavad ega mina oma sulasid ometa usku või."
Nüüd hüppas ka isa järve ning natukese aea pärast kerkis hall habeme ladvakene veepinnale. Sääl naeris suur Laos ise kõva häälega ja hüüdis: "Vaat imet, ammuks taat sissi läks, joba hall susik habenat pidi käes, aga ei jõua vanamees üksi kaldale vedada, pean ise temale appi minema."
Seda üteldes kargas suur Laos ise ka järve ja uppus keige oma isa ja perega sinna ära.
Poleks ta oma naabrimeest veikest Laost taga kiusanud, oleksid mõlemad veel praego elanud, kui nad mitte poleks ära surnud.
Jutt Rõugest 16. veebruaril 1895.
E 7248/7255 (11) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 709 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lesenaese tütrekene
Kord olnud ühel lesel perenaesel priske tütrekene, 13 aastat vana. Isa olnud tal joba paar aastat surnud ning ema iga pääv mehele minemise hädas. Aga iga kosilane, kes emat kuulama tulnud, põrgkanud tütre pärast tagasi, öeldes: "Mis sellest saab, kui ma leske kosin. Mõne aasta pärast saab tütar täieealiseks, lähab mehele ja perib maja. Mine siis vanamemmega, kus sa lähad."
Ja see ei olnud mitte üks kosilane, kes nõndaviisi mõtles, neid oli sel aeal sadasid, kes keik rikast leske kuulamas käisivad, eestväravast sissi sõitsivad ja tagantväravast niisama targalt jälle välja läksivad.
Seda ei jõudnud meheigatseja lesk viimaks enamb välja kannatada, ta ütles: "Mis mulle tütrest kasu on? Peris ristiks elutee pääl ees. Eks ta, paha laps, võinud ühes vanamehega ka ühes ära surra, siis oleks ma juba paar aastad mehenaene olnud. Nüüd, kes mind kosima tuleb, ütleb ikka: "Poleks sul tütart ees olnud, siis oleks iseasi olnud." Ja missugused armsad, ilusad noored mehed."
Nõnda mõtles lesk alati ja iga päev ja vaevas ennast murega, kuidaviisi tütrest lahti saada kuni ta siis viimaks kurja nõu ülesse leidis, oma truu sulasele ühel ööl käsku andis tütrekest paksu metsa sissi, kaugele inimeste elumajadest ära viia ning sääl ära hukkata.
Ema ise hoidis seda jäledat tööd korda saata, oma tütrekest magamise pääl kinni siduda, siis veel vankri pääle tõsta, ja ilma, et ta tütre palvet kuulda oleks võtnud, minema saata.
Kui tütrekene majast välja oli saadetud, heitis ema nüüd ise rahulise südamega voodi magama, mõteldes: "Noh, nüüd võivad kosilased tulla, neile siis ütlen, et tütar peris jumala surma, on ära surnud, et neil enamb kartust ei ole, et keegi tõine veel pääle minu meest maja perib."
Vaata, lugeja, nii suur on mõne meheleigatseja lese armastus oma aindsa lapse vasto.
Kui nüüd sulane tütarlapsega mõni penikoorm maad paksu metsa mööda oli edasi sõitnud ja ühe oru sissi, mis paksudest puudest ümber piiratud oli, hobuse seisma jättis ning siis tütarlast vankrist käskis maha astuta, mis käsku tüdrukene ilma kahtlemata täitis. Nüüd alles rääkis veel sulane, mikspärast ta oma peretütartd seie metsa toonud, et ta seda ema käsu pääle on teinud ja et ema ise käskinud tütart metsas ära hukata.
Seda kuuldes ehmatanud tüdrukene väga ära ja hakanud sulast haledaste paluma, et ta teda elusse jätaks, mida palvet siis ka viimaks kuulda võtnud (sest et ta ka ise kahe lapse isa olnud) selle tingimusega, et tütarlaps ealgi ei pea metsast välja tulema ega ennast inimese silma andma, nõnda et ema ehk tõised inimesed seda kuulda saaks, et ta veel elab.
Tüdrukene lubas kangeste seda käsku pidada ning metsa kas või nälja ära surra, ennego ta ennast ühele inimesele näitaks. Selle pääle sõitis sulane kojo tagasi ja teatas oma perenaesele, et ta keik nõnda teinud, kuidas õpetud ja kästud oli, ja nüüd perenase käest selle rahasumma kätte sai, mis tapmise vaevapalgaks oli lubatud.
Vaatame siis nüüd, kuidasviisi lapse käsi metsas käinud ning mis temast viimaks saanud.
Kui sulane oli ära läinud, hakkas tüdrukene oma ema kurjuse üle haledaste nutma, sest ta ei võinud seda uneski arvata, mikspärast tema oma armastud ema teda käskis metsa viia ja ära hukata. Sest tal polnud ema vasto mingisugust viha ega kadedust südames. Kuidas oli ema ta vasto nii õelaks läinud, et ise öösel aitas teda kinni siduda ja vankri pääle tõsta. Ta nuttis niikaua kui silmad kuivaks said ja enamb ainust piiska laugudest maha ei langenud. Viimaks oli ta magama uinunud ja ärkas alles siis, kui jo päike kõrgel oli ja läbi puude latvade alla mureliku ja kahvatanud lapse pea pääle paistis. Mis ta pidi nüüd ette võtma? Kas seiesama paika surema? See oleks keige paremb olnud. Ta istus mito tundi ja palus surma, aga surm ei tulnud. Viimaks vaeos päike ikka ja ikka madalamale ja metsaalune hakkas pimedaks minema. Sääl asus kartus lapse südamesse tontide ja metsaliste eest. Ta oli surma palunud, aga surm ei tulnud, nüüd lõivad ta mõttet tõisiti. Ta hakkas paluma et jumal teda veel elada laseks ning tontide ja hirmsate metsaliste eest hoiaks. Ta tahta ikka hea laps olla ja ei mingit kurja teha.
Kui ta nõnda oli palunud ja ümberkaudu silmitsenud, nägi ta sääl orus mitte väga kaugel ühe suure kivi, sinna nüüd läks ta juure ja ronis suure vaevaga kivi otsa ning jäi sinna ööseks. Küll ulgusid sel öösel hundid ja tegid nämmu karud, mis keik selgeste lapse kõrva kostis. Aga imelik asi, et kivi juure keegi ei täädnud tulla, kui neil veike asi oleks olnud üles ronida ja teda ära süüa.
Und ei tulnud tal keigel sel ööl silmadesse ning nälg ja jänu hakkas teda vaevama, kuni viimaks koitma hakkas ja mets ümberringi valgemaks hakkas minema ning lapsukene kivi otsast maha tuli ning edasi läks. Kuhu, seda ei täädnud isigi. Ta soovis, et kaugele oma kodust saaks inimeste sekka, kus keegi teda ei tunneks, kus ta keige raskemat karjatseametid ehk muud tööd mõtles enese pääle võtta, et näljast ja jänust selle läbi lahti saaks.
Aga juba jõudis päike kesk taevast, metsal äärt veel kusagil, ühtegi talu ei puutu silm. Veel tarvis sammusid kiirestada, et enamb kolmandaks ööks metsaliste sekka ei jääks.
Kui ta nüüd mõne versta oli edasi läinud, nägi ta kesket paksu metsa ühte lagedat ja selle lagendiku keskel suurt uhket valget ja kõrget kivimaja, ümber piiratud ilusa õunapuuaiaga. Seda nähes sai ta väga rõõmsaks ja tõttas kiireste sinna poole. Õnneks olivad aiaväravad ja maeauksed lahti, et ta keelmata võis sissi minna. Aga imelik, toad olivad suured ja uhked ja neid oli väga paljo, aga ainust inimese hinge mitte majas. Ta mõtles teda varsi ühe röövlite maja olevad ja pidi esimesel silmapilgul pakku pugema, aga nälg ei lasknud, see piinas teda hirmsaste. "Olgo ta ka röövlite maja, tapku nad mind ära, kui nad kojo tulevad, mis sellest. Nälga ma muidugi metsa ära suren ehk metsaliste saagiks saan."
Nõnda kesket suurt saali seistes tungis temale magus praadilõhn nõnasse, mille pääle ta ahjo juure vaatma ruttas ja ahjoust lahti võttis. Aga oh rõõmu, sääl ahjus olivad seitse leiba küpsemas ja seitse hani pannide pääl praadimas.
Ta ei viitnud paljo aega, võttis söögikapist suure noa, lõikas ühe hani küljest tüki maha ja leiva küljest tõise tüki, sõi suure isuga kõhu täis, et nälg kohe kadunud oli.
Selle pääle tuli kartus röövlitest südamesse, ta oleks nüüd küll metsa pakku läinud, aga arvas iseeneses, et lõuna aeg jõuab ja röövlid võivad teel vasto tulla. Seepärast puges ta taga ahjo, säält mõtles ta kuulata, mis majarahvas räägivad, kas nad ristiinimesed või paganad on. "Kui ma hukka saan, siis saan mina nii hästi siin, kui metsas hukka."
Ei läinud kuigi paljo aega mööda, kui seitse tööriistadega noortmeest saali astusivad. Need olivad seitse venda, kes juba kaua aega sääl lossis olivad elanud ja ei ealgi vanemaks läinud. Nende amet oli see: iga päev vanakuradi vasto sõdimas käia, kes musta pitksepilve näol lõuna poolt üles tõusis ja nende elumaja ja neid endid tahtis ära häävitada.
Kui üks vend nüüd ahjo juure läks leibu ja lihale lauale tooma, nägi ta imeks pannes, et keige noorema venna leiva ja hani küljest tüki ära lõigatud oli.
Ta hüüdis tõised vennad asjalugu vaatama. Nüüd imestasid keik selle asja üle ja murdsid pead, kes see küll võis olla, kes nii mitme aastakümne järele nende maeasse oli tunginud. Sest ühtegi naesterahvast ega teendrid neil polnud ega täädnud kellegi sureliko inimese hing nende maja, ehk ta küll sellesama kuningriigi raeas paksus metsas oli.
Nad hakkasid siis lõunat sööma ning rääkisid söögi juures: "Kes teab, kus see inimene on läinud, kes meie leiva ja liha küljest on lõiganud, vist on tal kange nälg olnud. Oh, kui hea ja armas oleks see olnud, kui ta meie seltsi oleks elama jäänud. Kui ta vana mees oli, siis oleksime teda isaks võtnud. Kui vana naesekene, siis emaks, kui poisslaps, siis vennaks ja kui tütarlaps, siis õeks." Nõnda, rääkisivad need vennad söögi juures, mida keik tütarlapsukene ahjo tagant kuulis ning siis häbelikult vendade ette välja astus.
Oh missuguse rõõmuga nad teda teretasid ja eneste seltsi lauda sööma võtsid, nende rõõm oli rääkimata suur. Nüüd oli neil ka nii mõnesaa aasta üle ometi ka üks õde, kes maeja järele võis vaadata ja kodu korras pidada, kui nemad ise sõtta välja lähavad. Nad naersid rõõmu pärast ja olivad otsego meelest ära, mis tütarlaps sugugi pahaks ei pannud, vaid vendu ka esimesest silmapilgust saadik omaks vendadeks pidas ja peagi nende eluviiside ja maeja talitusega ära harjus, nägo oleks ta oma isamajas, kui isa alles veel elas. Lesenaese tütar oli nüüd õnne leidnud, mida ta ei täädnud, kui noor plikakene, uneski mõtelda. Teda ehitati keige kallima siidiriietega, ka kullast käevõrud ja kallid kividega sõrmused ei puudunud, sest et vennad väga rikkad olivad ja neil keik kastid ja kapid varandust, hõbedat ja kulda ning keiksugusid riidid täis seisivad. Oma leitud õde ehitada ning keik tema meelepärast teha oli vendade keige suuremb rõõm ja igapäevane püüdmine.
Aga lähame nüüd natukeseks aeaks tütrekese ema, lese talusse tagasi ja kuulame, kuidas asjad sääl läksivad. Kas ta sai nüüd kohe mehele, et tütart kui maja perijat enamb risuks ees ei olnud. Oota seni!
Ta truu sulane, kes öösel tütarlast metsa oli viinud, rääkis tagasi tulles, et ta oma kohut täieste on täitnud, nõnda kui perenaene on õpetanud, et ta last täieste on ära hukanud, mille eest ta nüüd lubatud palka nõudis, millest perenaene kui kitsipung midagi tääda ei tahtnud, vaid veel päälegi ähvardas, kui sulane asjast sõna lausub, tema teda kui lapse mõrtsukat siis kohtu ette annab. Mille pääle sulane siis küll vait jäi, aga salaja kättetasumise vihas siiski suud ei pidanud, vaid sinna ja tänna välja lobises, et perenaene ise oma tütrekest metsa viinud, kus ta sääl veel elada ehk kiskjast elajatest ära murtud, kes seda tääda.
See jutt, mis sulane küll salaja nelja silma all üksikutele inimestele rääkis, läks kui kulutuli ümberringi laiali ja puutus ka sadade noorte meiste korvu, nõnda, et tütre kadumisest saadik ainust noort meest rikast leske kosima ei tulnud. See vihastas rikast leske hirmsaste ja ta kihutas sulase omast maeast minema.
Jälle mõne aeapärast tekkisid tõised jutud rahva sekka, et lese tütar kuskil väga õnnelikult elada ja hääd põlve pidata. Kus? Ei seda täädnud leskema ise ega keegi tõine elus inimene.
Aga ka selle asjale otsis ja leidis lesknaene viimaks nõu. Ta rehkendas, et kui sulane teda mitte tapnud ei ole, siis ta ikka veel kuskil elamas on ning viimaks veel välja võib tekkida ja tema meheleminemist takistada.
Ta maksis ühe kerjusele head hinda ning andis talle pudeli täie kanget kihvtirohto kaasa, et see peab keik külad, mõisad ja mõtsad ümberkaudu läbi nuuskima ja kui ta tütart leiab, siis seda pudelit tütrekese kätte andma. Et armas ema seda on saatnud ja kinkinud armsa lapsele sündimise päevaks ära juua, mis väga magus ja hea viin olevat.
Nüüd hakkas sant oma rasket ülesannet täitma ja maad ja metsa, keda ta muidugi paremb, kui keegi tundis, läbi luusima. Kuni ta kord ära eksis ja nägo kogemata sinna lossi pääle juhtus, kus meile tuntud lesenaese tütar lustis ja rõõmus elas. Sääl sai nüüd sant ausaste vasto võetud ja keigesuguste kingitustega selle eest tulema saadetud, et ta tütrele ta oma armsa ema poolt pudelitäie head viina oli ligi toonud.
Nüüd oli sandil tee tääda, mis ta kodus emale keik jutustas ja mis üle ema veel enamb vihastas, et ta tütrel niisugused kuldsed päevad peavad olema. Aga olgo pääle, küll ta nüüd ikka iseenesest mõista otsa saab.
Kui nüüd tüdrukukene pea aasta aega sääl vendade lossis oli elanud ja vennad ühel päeval puhkama heitsid, see oli pääle lõunesööki, õpetasid nad õele, et ta seni akna juures peab valvama, kui must pilv üles tõuseb, siis neid üles äratama. Aga tütarlaps ei pannud oma pupedega mängimisega pilve seni tähelegi kuni must pilv jo lossi kohale jõudis, maha laskis ja suure musta mehe kombel tuppa tungis, nõnda et uksepiidad nõrkusid ja prigisesid. Nüüd küll ehmatas tüdrukene, aga võttis pea jälle julgust mitte vendu magamast äratata, vaid isi üksinda võõrast lahkeste vasto võtta ja talle istet pakkuda.
Ta teretas võõrast lahke sõnaga ja andis tooli istumiseks, mis kohe katki kärises, nõnda et võõras põrmandu pääle maha vajos. Seda nähes palus ta andeks ja veeretas ühe paku talle istumiseks varsi ette. Mis pääle siis määratu mehemüraks paku otsa istus ja tütarlast paari sõnaga tänas. Siis jooksis ta kapi juure ja kallas kannu ema käest saadetud viina täis ning palus võõrast keik tühjaks juua, mis võõras ka sõna lausumata tegi ning selle pääle lõhki paugatas nago püss ja suitsu kombel ära kadus. Nüüd alles selle paugatuse pääle ärkasivad vennad unest ja kuulsivad tütarlapse suust, et nende vandlane oli nii armetumal kombel otsa saanud ja neil tema vasto nüüd enamb mingisugust sõdimist ega tapmist ei olnud. Selle üle tänasid nemad oma õde südamest ja suudlesid keik kordamööda tema kätt.
"Homme on õe sündimise päev," ütlesivad vennad, "ja temal ei ole oma ema saadetud viina enamb. Seda on ta meie vandlasele ära jootnud. Olgo pääle, eks meil ise marjaviina selleks päevaks küllat ei ole. Meil on teda jo küllat."
Õe sündimise päeva õhtul tuli meile tuttav sant jälle lossi pääle ja tõi õele emast saadetud välja kirjatud ja heegeldud valge hame, mis ema enne saatmist kihvtirohu sissi oli kastnud, et tütart selle viisiga, kui ta teda peaks selga aeama, ära surmata.
Tütar võttis hame sandi käest vasto, tänas oma armast emat saatmise eest, et ta teda ikka veel meeles pidada, andis sandile hea voori selga ja saatis siis enesele tervet ligi saates väravast välja.
Tõisel laupäeval kütsid vennad sauna ja vihtusid enne isi ära, nõnda kui neil ammugi see viisiks oli. Pärast seda läks siis õde üksi sauna vihtuma ja võttis kapist emast saadetud hame ühes, et seda pärast vihtumist selga aeada. Aga niipea, kui ta vihtunud oli ja hame selga aeanud, surri ta sinnasama paika ära!
Vennad leidsid ta mõne tunni järele säält ülesse ja nutsid omad silmad kuivaks ta surnukiha juures. Nüüd leinasid ning nutsid nad oma õde seitse päeva ja seitse ööd kuni nemad ei jõudnud enamb nutta ega enamb ühtegi pisarad neil silmis nuttu tarvis ei olnud, siis hakkasivad nad matusse tarvis ette valmistama. Tegid õele kuldkirstu ning vooderdasid seda keige kallima siidi ja linnusulgedega ning tõmbasid teda oma lossi rästa külgi vaskahelõaga üles, sinna jäi ta nüüd nende silma ette rippuma, meeletuletuseks, et neil kord üks armas õde on olnud, kes neid nõndasamuti puhtalt armastanud kui nemad teda. Ka ei mõistnud nad seda arvata, mis surm on ja mikspärast nende õde suri.
Vennad selles kurbtuses ei söönud ega joonud enamb kuni nad ükstõise järele keik surmale ohvriks langesivad. Kes vend suri, sellele tegivad tõised vennad hõbekirstu ning tõmbasid teda vaskahelõaga õe kõrvale rästa külgi ülesse, kuni mõne aea pärast seitse kirstu lossi rästa küljes rippusivad. Seitsmes vend suri voodisse. See jäi sinnasama paika, sest et enamb matjad ja kirstutegijad ei olnud ja nüüd oli see uhke loss sääl kuninga metsas kui peris surnuhaud. Kus enne rõõm ja mängimise hääl kuulda oli, valitses nüüd haua vaikne rahu.
Tervelt seitse aastat olivad viimse venna surmast saadik aeamerde voolanud, kui kuningas kord oma ülematega metsa jahi pääle läks ja seltsiliste juurest ära eksis, nago kogemata silmab ta uhke lossi enese ees ja näeb kallist hõbedast puusärgid lossi rästa küljes ripuvad, üks koguni selgest kullast.
Ta ei või eesmalt aru saada, kus ta on juhtunud, sest oma kuningriigi metsa sees ei täädnud ta kuskil niisugust uhket lossi olemas ja ometi täädis ta selgeste, et ta oma kuningriigi metsas oli. Nüüd siis hakkas ta kangeste hõbepasunad puhuma, mis ta kaelas oli ning ülemad jõudsid sinna ja küsisid imeks pannes, mis kuningas puhub?
"Eks teie näe seda lossi siin ja neid puusärkisid rästa küljes. Võtke neid keik maha, siis saame näha, mida nägo need surnud on, mis nende sees puhkavad."
Varsi sai kuninga käsk täidetud ja keige esmalt kullast puusärgi kaas lahti kruvitud, kus üks ütlemata ilus tütarlaps sees nägo magas. Kuningas käskis teda viibimata oma jahivankri pääle tõsta ja kuninglikko kotta oma tuppa viia, aga tõised puusärgid mulda maha matta. Mis siis karvapäält ka täidetud sai.
Siin olgu veel nimetud, et kuningas ise alles noormees oli, ilma abikaasata, kes mitmed kuningatüdred oli ära põlgnud, et ainult üksikult siin ilmas elada. Aga seda surnud iludust nähes tekkis tal himu abielusse heita. Kellega? Seda ei täänud ta praego isigi. Oleks seda surnut, mis ta ise metsast leidnud, kuidagi viisi elusse võinud äratada, ta oleks teda kahklemata kohe kosinud. Sellepärast laskis ta kullast kirstu siis ülematest oma tuppa kanda, et teda töö vahetundidel sääl vaadata ja tema suurest iludusest ennast rõõmustada.
Aga kuninga ema pani seda asja imeks, et ta poeg surnut armastab ja ta ütles: "Eks sa võta paremb omale naene, miks sa surnust armastad:"
Aga ka omast emast ei hoolinud kuningas ühtegi: "Sest kui sa selle surnu minu käest ära võtad, oled sa keik mo käest võtnud, mis mulle ilmas kallis ja armas on."
Selle kõne pääle jäi ka kuninga ema rahule ja ei pannud enamb pahaks, kui ta vahest juhtus nägema, kui kuningas siit ehk säält väljat tuli, puusärgi juure läks, selle kaane üles tõstis ning surnu roosipalgetele suud andis. Selle järele sai ta, kui ta raskeste kurvastud oli, rõõmsaks ning kui ta väga vihastud oli, jälle lahkeks. Keegi ei julgenud ka kuningale selle pääle sõna lausuda ehk küll keik riigi ja ta koja liikmed täädsivad, et ta surnud neidu armastas.
Ometi oli kuningal tarvis ühe pitkema reisi pääle kodust välja minna, et võõra maa ja inimeste eluviisisid tähele panna, mille otstarbeks ta siis ühel ilusal päeval oma kodakondsed ja riigi ülemad jumalaga jättis ja mitmed kuningriigid ja linnad läbi reisis. Oma kalli surnud tütarlapse eest tal mingisugust kartust ei olnud, et teda keegi oleks saanud ära varastada. Selle üle valvasid ta majavahid ja ema. Päälegi oli ta oma toa ukse lukku pannud, kus ta kallimad asjad, paberid ning surnud näio kuldse puusärgiga sees seisid.
Kui ta nüüd jo mõnda kuud reisil oli olnud ja veel mitte tagasi jõudnud, laskis kuningaema salavõtme abil ta toa ukse lahti teha, et poeale kojo jõudes uut rõõmu valmistada ja surnud tütarlapsel uued puhtad siidisärki või hamet selga panna ja tema ihu üleüldse kalli salviga võida, kellel seitsme aasta seismise järele muidugi higi hais võis juures olla.
Kuida ta nüüd mõtles, nõnda see asi ka toimetud sai. Aga parasjagu kui endine kihvtine hame, mis ta ema oli saatnud ja mis ta seitsme aasta eest ise saunas selga oli aeanud, kuninga ema juuresolemisel maha võeti, lõi näio silmad lahti, tõusis istuma ja hüüdis: "Kus ma nüüd olen? Kus on minu vennad? Oh, see on üks koguni võõras koht!"
Kuninga emal ja teenijatel naesterahvastel oli siis tööd teda rahule sundida ja vaikista. Kuninga ema oli ise üliväga rõõmus surnu elusse ärkamise üle. Sest mis saab küll ta poeg, kuningas, nüüd ütlema, kui ta reisilt kojo jõuab.
Ta laskis noort tütarlast keige puhatamate ja ilusamate riietega ehitata, et ta peris kui printsess kunagi välja nägi. Talle sai vähahaaval keige kallimat toitu süüa antud, et ta veel priskemaks ja ilusamaks läks kuni kuningas kojo tuli ja see tuurinud ka enamb kaua. Jo tõisel nädalal jõudis ta kojo ja kohe puusärgi juure. Aga kui ta surnut säält enamb ei leidnud, ehmatas ta väga ära ja jooksis ema juure asjalugu järele perima. Sääl nägi ta siis üht kuninglikut printsissinat oma ema juures seisvat, mis korrapäält ta surnud pruudi nägo oli ehk pisut ilusamb veel. Sääl seletas kuninglik ema talle lühikeste sõnadega asjalugu ära, mispääle noor kuningas oma surnud, nüüd elavaks saanud pruudi oma rinnale tõmbas ja teda väga armastades musutas. Selle heateo eest tänas ta ka oma kuninglikut emat südamest, kes keik seda asja oli korda saatnud ja tema surnut armukesest talle elava elu seltsilise nägo hauast välja toonud. Seda ütleldes langes ta siis ka oma ema kaela ja andis talle südamlikult suud.
Paari nädala pärast kuninga kojo jõudmist peeti siis pulmad suure au ja iluga. Aga kahjo, et mina pulma ei saanud kutsutud.
Jutt Tarvastust perit.
ERA II 26, 411/15 (75) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Henn Tinks, Jakob Visel (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanal aeal võtnud üks kuldninaga mees omale naese. Abielu läinud korda. Aga iga kord, kui mees naesega kirikule läinud, jäänud mees veel pääle tõiste kirikule. Kord vaatnud naene läbi võtmeaugu, mis ta sääl teeb. Ehmatades näinud naine, et mees surnud luid ja konte närib ja sööb. Sest vanal ajal olnud see viis surnuid kirikuse maha matta. Nõnda teinud mees mito korda, kuni viimaks märkanud, et naene väga nukraks jäänud ja asjast aru saanud. Sääl läinud mehel süda täis selle üle, et naene temale järele uurib. Öelnud naesele, et ta kodust ära lähab ja kui ta ema seniks käima peaks tulema, teda siis ausaste vastu võtab. Läinudki kodust minema.
Varsi selle pääle tulnud ka ema sinna. Perenaene võtnud teda ausaste vastu, nõnda kui mees käskinud. Nüüd küsinud vana ema, kuisviisi noorik ka tema poeaga rahul on, kas poeg on ka hea mees ja nõnda edasi. Noorik kiitnud väga meest, aga öelnud, et üks parandamata viga ta juures olevat, et iga kord kirikuse minnes surnuliha söövat. "Mis sul sellega tegemist, noorik, mis mehe saladus on?" vastanud vanamoor. "Kui ta sul muidu hea mees olnud, siis ei pidanud sina tema saladust ka minule mitte ilmutama." Sääl karanud vanamoor äkki püsti, lasknud nartsu läbi nõna. Olnudki tema oma kuldnõnaga mees, kes ennast emaks muutnud, ja söönud oma naese nahka, sellepärast et ta tema saladust oli ilmutanud. Õpetuseks keikidele naesterahvale, et mehe saladust ei pea välja lobisema.
ERA II 26, 429/37 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Rahvasuust (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi, korrastas Mare Kalda
Pondu
Vanal orjapõlve aeal elanud Liivimaal üks väga rikas mõisahärra. Ta olnud vanapoiss inimine, väga tige ja kuri, aga ka helde ja armuline ühtlasi. See olnud nõnda, kuidas tuju olnud.
Oma valla rahvast peksnud hirmsaste iga tühja süü pärast ning peris süüta. Läinud keegi vilja seemneks paluma, siis andnud kohe ega soovinudki tasumist. Ka võõra valla rahvale lainanud ta vilja seemneks. Läinud inimene siis sügisel tasuma, hüidnud ta kurjaga: "Katsu, et sa minema saad, muidu lasen sulle varsi 20 sirakat ära anda." Mõned kiitnud ja mõned soovinud teda sinna, kus piper kasvab.
Oma toapoissi ta uskus kindlaste, kes samasuguse vana rauk olnud kui härra ise. Kõige rohkemb armastanud ta veel koera, kes temaga ühest lauast söönud ja ühest kannust joonud.
Sellest rikkast mõisnikust täädnud talunaesed, noored ja vanad paljugi jutusta, et ta päälegi ka talunaisi armastanud ja veel hoopis rohkemb kui koera. Et ta ratsa valge hobune ühe sauna aia külges iga päev konutanud, kui suur härra ise sees saunalesega armastuse plaanisid sobitanud. Naesed, kes saunaeidekest hästi tundnud, rääkinud, et saunaeit koguni noor ega ilus inimene ei olnud. Aga mis sellest, eks ta olnud saksa oma asi ja kes tohtis sel orjapõlve aeal siis asjast lausa rääkida? Ainult salasosinad olnud naeste hulgas kuulda, mõned parastanud Liisu, nõnda olnud saunanaese nimi, ja mõned kahetsenud, kuidas omete taluinimene nii pöörane vaib olla, et ühe mõisniguga salasõprust peab.
Meie jutt veniks liig pitkale, kui kõik üles tähendaksime, mis rahvas sel korral härrast ja Liisust täädsivad jutustada. Ja kui meie ka seda teeksime, pole omete lugejal sellest ühtegi kasu. Meil on siin hoopis uus siht ees sellest mõisahärrast üht narri tükki jutustada, mis nalja ta oma truu koera Ponduga teinud ning kuidas ta koera koolitanud ning seda lootnud, et koer Pondu inimese kombel rääkima õpiks ja temast peris mõisavalitseja saaks.
Kord rääkinud ta oma mõttid siis peris lausa toapoisi Toomale välja, et ta tahaks Pondust valitsejad teha, kui niisugust kooli teaks, kus Pondu kui õpilane vastu saaks võetud. Kulu pääle ta ei vaataks, mingu või kümme tuhat, aga see nali oleks rohkemb kui nali olevad, kui soov täide lähaks.
Toomas jäi mõtlema ning ta mõtelnud kaunis tüki aega. Pihkvas olnud ta kui kroonumees 25 aastad teeninud ja nüüd juba päält kümne aasta siin mõisas kui ustav teener üles pidanud. Ja Pihkva linna tunnud ta kui viit sõrme.
"Ma tean, austud härra, küll Pihkvas ühe niisuguse kooli, kus koeri rääkima saab õpetud, ja ma ise olen sääl olnud ja näinud, et loom üksi mitte rääkima ei õpi, vaid õppimise ja tarkuse teel peris inimeseks muudab nagu õpetud mees kunagi. Ja ma olen teenistuse aeal mõnega sääl ka sugu juttu puhunud, kes enne koer on olnud, aga siis pärast härra mis härra. Ja niisugune uhke härra, et lase olla. Päälegi on mul sääl linnas mitmed koolihärrad tuttavad, siis loodan ma kindlaste, kui härral see kindel nõu on Pondud kooli saata, teda ilma eksamita, minu tutvuse ja sõna pääle sinna sissi saab võetud."
Tooma seletus oli härrale meele järele ning ta küsinud: "Palju raha arvad, Toomas, ära kuluvad, kui Pondust inimene saab?"
"3000 rubla," vastanud Toomas. "Kolm aastat ja igal aastal ühes korteri ning koolirahaga kokku 1000 rubla."
"See ei ole siis paljo," öelnud härra, "homme hommiku pane kaks hobust plaani ette ja vii siis Pondu ära, mida varem, seda paremb."
Tõisel hommikul vara olid juba Toomal hobused ette rakendud, et minema sõita. Härra kutsus teda tuppa ja luges 3000 rubla Toomale kätte ja lausus veel: "Kuule Toomas, kui Pondu 3 aastaga eksami läbi teeb, siis tahan ma sinule selle vaeva ja hea nõu eest 500 rubla kinkida ja surmani prii korteri ja ülespidamise anda. Kas kuuled?"
"Küll, küll, austud härra." Ja Toomas kutsus Pondu vankrise ning sõitnud Pihkva poole minema.
Toomas kui kaval mees ei sõitnud mitte Pihvasse, nii rumal ta ei olnud, et koera linna oleks viinud, sel aeal ei olnud ju lastele veel suuremad kooli, vähem siis veel loomadele. Ta sõitnud oma vanemate ja vendade poole Vastseliina kihelkonda, olnud sääl nädal aega võõrusel, jätnud siis raha vendade kätte ühes koeraga ja käsknud vendu ja vanemaid, kes väga vaesed olnud, selle raha eest leiba ning riidid osta, põldu rentida ja uut elu algata, mille üle vanemad ja vennad väga rõõmsaks saanud. Ta õpetanud neid ka Pondu eest hoolt kanda ja teda karjakoeraks pruukida, kuni ta kolme aasta pärast siis jälle neid vaatama tuleb. Aga kõigest sellest sõna lausuda, mis nemad tema käest kuulnud. Nii lahkunud ta siis rõõmsa südamega, et ta neile kordki vois tasuda, mis nad kasvatuse juures tema pärast näinud.
Kui Toomas tagasi jõudnud, olnud härra esimene küsimine: "Kuis lugu läks?" "Väga hästi, austud härra. Koolmeistrid arvasid, et meie Pondust üks paremb õpilane vaib saada, tal olla süsimust suulagi, kikkid kõrvad, töbi nöna ja töbi händ. Missugune poiss siis veel peaks olema, kui meie Pondu oleks tagasi lükatud."
"Tõsi, tõsi, Toomas," ütles härra, "aga igav on minul ilma Ponduta küll kolm aastad läbi saada. Aga eks ma katsu muud lõbu ehk jälle käiguga oma aega ära viita."
Kui pitk on kolm aastat heas põlves nagu Toomal. Mida ligemale aeg jõudis, seda raskemaks läks süda. Aga ta lootis omaksete käest tröösti leida ehk kui muu nõu ei aita ja härrad kuidagi petta ei saa, siis hobuste ja vankriga Venemaa sisemististe kubermangudese pakku panna, kust härra, et vene keelt ei mõista, teda ealgi ei jõua üles otsida.
Nõnda mõtles Toomas alati, kuni kolm aastad täis said ja härra temale ühel hommikul kindla käsu kätte andis koolipoisile järele sõita. Ta sõitis kurva meelega mõisast välja ja jõudis selsamal õhtul hilja omaksite majasse, kes nüüd teda kui rõõmsad ja jõukad inimesed uue koha pääl vastu võtsid. Tooma isa, üks 90-aastne hall vanakene elas veel ja pigistas poega vastu rindu: "Sa oled, poeg, meid aitnud, kui nälja ja puudusega võitlesime, suur jumal tasugu sulle kõik seda head tegu, mis sa mulle ja vendadele oled teinud. Pondu elab veel ja läks eidega külasse, nüüd võid teda härrale tagasi viia."
Aga kui Toomas asjalugu neile sai seletanud, et ta enamb koera tagasi viia ei või, vaid õpetud noort härrad, said omaksed väga kurvaks ja pidasivad nõu, kuisviisi hädast pääseda, et see rikas rumal härra, kes ei tea, kus oma raha jõuab mahutada, kuidagiviisi Toomaga võiks ära lepitada, ning see nõu oli perekonnas varsi leitud.
Kui Toomas paar nädalat omakste keskel oli viibinud, lahkus ta neist pisarsilmil ja jõudis õhtaks oma mõisa tagasi. Ta oli Pondu omakste juure jätnud ning lootis ennast kudagi vabandada. Eks näeme.
Kui härra kuulis, et Toomas koju jõudnud, tuli ta temale jo tripil rõõmsa näoga vastu, aga omaks imestuseks nägi tema truu teendrid nutvad. "Mis sa nutad, Toomas? Kus noorhärra on? Kas ta ära ei tulnud? Mis? Räägi!"
"Ma sooviks enne klaas vett, härra, sest minu süda on valu täis ja tahab lõhkeda. Pondu ei ela enamb, ta on surnud!"
"Mis jutt see on, Toomas? Tulge tuppa ja rääkige!"
Toomas läks nuttes tuppa, jõi klaasi vett ja hakkas siis rääkima: "Auline ja armuline härra! Teie saate kõik kuulma, aga seda ma ütlen, ärge ehmatage, kuni lugu lõpuni olen ära jutustanud. Ma sain parasjagu linna, kui koolipoisid eksamile kutsuti, ja sain oma Pondu läbi, kes väga uhke härra oli, et mind vaevalt veel tundis, ka saali sissi, kus poisid siis kolmes keeles, see on prantsuse, inglis ja saksa keeles eksami andjate ees viisipärast kostsid, ja ma ütlen, et meie endine Pondu - jumal ülendagu ta hinge - kõik tõised õpilased üle lõi ja väga hea diploomi, see on kandidaadi au osaleks arvati. See on, austud härra, niipalju ütelda, et ta iga silmapilk ametikoha pääle võib kõlbada. Kõik koolihärrad ja koerad või kooliõpilased panivad meie Pondu tarkust himeks. Nagu ma joba ütlesin, ka minu meel, austud härra, oli hea, aga ma rõõmustasin liiga vara.
Oli eksamb lõpetud, läksin oma Pondu või noorehärra juure, pakkusin temale tänutäheks kätt, nagu peenemb kombe nõuab. Aga ma sain aru ja mõistsin väga hästi, missuguse külmusega ta minu käe tagasi tõukas.
"Vana Toomas, sinu ega sinu härra tänu ei ole minule enamb tarvis."
"Kuis nii," ütlesin mina vihaga. "Eks saame näha, kas sina minu austud härrale kodus ka nõnda julged vastu hakata nagu mulle. Mõtle ometi ka natukene järele, poiss, kelle raha see oli, millega sa koolitud said, ja kelle hobused need on, millega sulle järele sõitsin. Kuulge, austud härra, kuis ta vastas: "Kuule, vana narr Toomas, sinuga ma enamb ühes ei läha, sind ja sinu narri härrad ma joba tunnen, kellel loomade ega ühegi inimese vastu halastust ei ole, kas mina tema juures veel väha nälga nägin ja linde ning jänesaid mõtsast koju tõin. Mis ta andis mulle selle eest? Mitte midagi. Ütle talle seda, Toomas, minu nimel kodus suu sissi." Seda kuuldes, austud härra, läks mo hing täis, ma ei jõudnud ennast enamb valitseda ega oma austud härra teotamist päält kuulda. Päälegi kuulsid seda teotust kõik saalis olevad koolihärrad ja koolipoisid. Mo hing sai tulist viha täis, nagu ma joba enne ütlesin, ma ei täädnud vihaga enamb isigi, mis ma tegin. Tõmbasin malga ning virutasin teda aindsa hoobiga surnuks. Jätsin sinna sama paika maha ja katsusin, et tulema pääsesin, mis mulle, austud härra, nagu näete, on korda läinud, sest kõik saalisolejad olid ehmatanud ega mõistnud mind nii ruttu kinni võtta ning see andis mulle aega põgenemiseks."
"Väga hea, väga hea, Toomas, et sina nõnda tegid. Ta, kurat, oleks siin mo mõisas mind vaest teotama hakanud ning veel tõiste mõisnikute ees naeruks teinud. Sind, Toomas, lasen ma nüüd priiks ja kingin Järve talu sulle igaveseks päranduseks. Ka 500 rubla saad talu sissisäädmiseks, ka viljaseemne annan sulle möisast, et oma härra au meheste oled kaitsenud."
Toomas tänanud ning andnud armulise härra käele suud ja olnud sest tunnist saadik prii mees.
Kas niisugust härrat vanal aeal üleüldse kuskil mõisas olemas olnud, kes nõnda rumal võis olla ja koera lasta koolitata, ehk nii petist kavalat Toomast, kes seda teab. Kõik näitab muistses jutus võimalik jo olevad. Ka niisugused, mis meie aeal jo hämarikuvalgust kartvad.
ERA II 26, 438 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kristus ja Peetrus
Kui Kristus kord Peetrusega kahekeste on kõndinud, juhtunud neile kaks salka lauljaid lapsi vastu tulema. Esimene salk laulnud väga ilusaste juhataja nootide järele, mida Peetrus väga kiitnud, aga tõine salk laulnud halvaste ilma noodita ja juhatajata, aga südamest, mida jälle Peetrus laitnud. Jeesus ei lausunud ei sõnagi kumbagi lauljate kohta.
Ja kui nemad jälle tüki maad edasi olivad läinud, võtnud Jeesus ühe inimese pealuu tee päält ülesse ning läinud lähema hallikale ja toonud säält pealuuga vett ning pakkunud Peetrusele juua, et jänu teda sooja ilmaga väga vaevanud.
"Ei ma vai seda juua, mis pealuuga toodakse. See on mulle jälk," ütelnud Peetrus.
"Nii jälk oli minul ka selle esimese koori laulmine, mis sa kiitsid," ütelnud Jeesus, "aga ilus oli mul tõise koori laulmine, mis sina laitsid, sest nad laulsivad südamest Jumalale kiituseks."
Selle pääle ei mõistnud Peetrus sõnagi kosta.
ERA II 26, 439/41 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rikas põrgus
Kord elanud üks rikas inimene, kellel mitu miljoni rubla raha ja suured varanduseaidad täis vilja ja riidid olnud, aga vaesele ta mitte ainust kopikat raha ega pala leiba pole andnud ega lasknud anda.
Kui ta surnud, viidud ta jalamaid kurjatest vaimutest põrgusse. Sääl ei ole sel aeal veel tuld olnud, vaid paljalt üks vaeva, nälja ja piinamise koht. Kes siin elus vaestele head teinud, neil olnud lauad ees toitu täis, aga tema laud igal söögikorral tühi, ei leivapala ega veetilka kuskilt saada. Ta nälg olnud kanda hirmus. Siis ta, mehekene, palunud, et teda veel kas üheks päevaks maa pääle tagasi lastaks vaestele head tegema, et siis ta tagasi tulles oma söögilaua kaetud leiaks. Ta palve kuuldud siis nende miljonite seast üksi, kes sääl igal päeval sedasama palved kordavad. Teda lastud maa pääle tagasi. Aga mees olnud samasugune kui enne, ei ole vaestele kopikatki andnud, aga hakkanud enesele kraamikoormaid valmis säädma, et kui käsk tuleb põrgu tagasi minna, siis kraamikoormatega ühes.
Saanud aeg täis, rakendatud koormatele hobused ette. Ühes arvata 300 koormad söögikraami, kus ka veiniaamid pole puudunud, läinud peremehega ühes teele põrgu poole. Küll sääl olnud siis küpsetatud leibu, saiapätsisid, kookisid, rosinaid ja mandlid, õunu, pirnisid, meloonid, arbuusid ja paljogi muud, mida ei jõua ära kirjutada. Kui see suur voor põrguväravate ette jõudnud, tõmmatud peremees kui tuuletiivul sissi ja raske rauduks tramsatanud selja taga kinni ja talajämedane poom, raudpoom langenud ette.
Sääl hakanud peremees karjoma: "Laske mo kraamikoormad ka sissi, sääl on kõik minu söögikraam, ega ma siin jälle nälga vai näha nagu esimisel korral."
Keegi pole kuulnud. Kui nüüd söögiaeg tulnud ja paljode lauad kaetud olnud, olnud tema laua pääl ka päts leiba.
"Mis mul saab sellest?" nurisenud ta.
"Ära nurise," käratanud põrgu ülevaatja, "sulle, kelmile, ei oleks sedagi tarvis, aga ta on kogemata koorma päält maha libisenud ja üks vaene teekäija on teda leidnud. Tema õnnistamise pärast on see leib sulle saanud."
Selle kelmi pärast ei lasta ainust hinge sestsamast päevast saadik enamb põrgust seie ilma tagasi, et inimesed kergeste tulevad, häda unustavad ja lubatud sõna ei pea.
ERA II 26, 209 (6) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Ütel mehel ollu silt saina pääl: "Ilma mureta maja." Keidser sõidab mööda, mõtleb, et sii om võlss. Käseb sildi maha tõmmata. "Aga kui kolme päeva joosul kostmise ärä annad, sis võid pidädä; kui ei, sis pää maha." Küsümuse olluva nõnda: 1) Kunas oll leib isunu? 2) Kunas ol'l tiie väsünu? 3) Kunas ol'l vesi janunu? Miis kuts targa kokku. Nii ütlivä, et oigest om küsünu, et ta om kirjä põhjast küsünu. Sis targa avvaldi temäle nii kostmise. 1) Leib isunu - Kristus, kui üte läsä naise poole läts, sis küssi leibä, et isunu. 2) Kui Kolgatale viis risti, sis vässi. 3) Ristil jälle janunu. Kristus um jo eluleib, -tee ja -vesi.
ERA II 56, 133/5 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Üts hul´l nainõ ollu'. Mees võtnu' är'. Tõsõ' ütelnuva' küll, et mes-sä hulluga teet.
Küdsänu' ütskõrd leibä, pandnu' elävä väh´ä' sisse. Väh´ä' vällä, egälütel kõhmä' täüs sällän. Mes-sä hulliga teet!
Ütskõrd jälle söönu'. Lehm tullu' ussõ taadõ. "Oh sa, kurrat, minnu hirvität!" Tapnu' lehmä ärä. Miis tullu' kuu, pahandanu' küll, aga peräst ülnu': "Aga olgu' pääle, saa no kapstilõ vägi kah." Nainõ võtnu' kirve, ragunu' liha katski ja egäle kapstalõ ala oma jupi. Koer kaapnu' kapsta' üles ja liha vällä. Võtnu' koera, pannu' taaritõrdu pulga külge kinni. Taar kõik vällä, ait lainõlõ. Tullu' miis kodu, et vaja' hull mõtsa viiä'. Viinu' mõtsa ja pandnu' kivi otsa, et olõ' siin niikavva, kui tagasi tulõ. Hullikõnõ lännu' kivi otsa ja nakanu' kusõlõ. Ütelnu' kusõlõ, et joosõ' sa siist ja joosõ' sa siist. Rahavarga' ollu' kivi all, kuulnu', arvanu', et nüid tuldas taga aama. Pagõnuva' ärä, jätnuva' raha tasamma paika. Nainõ löüdnu' raha ja hõiknu' miist, et miis-vaene, tulõ' tagasi, ma löüse kotitävve litlatakit. Miis tullu' tagasi. Õige küll, kotitäüs raha. Aga pellänu', et naenõ kõnõlas vällä. Miis pandnu' naisõ kapstatõrdu ala ja suurmit pääle ja kanapoja' tsagama ja lasnu' tõrdu mulgust tuld ja tõrva sisse. Nainõ peräst kõnõlnu', et mi' löüse kotitävve litlatakit. "Konas?" - "Kui tuld ja tõrva taivast satte ja pompomp sõda olli." Rahvas naarnuva'. Nii jäänu' mehele raha kätte.
ERA II 244, 433/4 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa rehepapp oli alati hädas tondiga. Alati, kui ta hakkas reheahjus kartuleid küpsetama, tuli sarvik sisse ja ütles: "Mikit-makit mulle, vintsu-vantsu sulle" ja sõi kõik paremad kartulid ära.
Viimati leidis rehepapp nõu. Ta istus maha ja hakkas tõrva tinaga segi sulatama. Vanapagan tuli ja küsis, et mis ta teeb. Rehepapp vastas, et ta teeb silmarohtu. Vanapaganal ka silmad haiged, palus ka rohtu valada. Rehepapp köitis siis tondi pingi külge kinni. Tont küsis, mis rehepapil nimi. See vastas: "Esi" ja valas tondile rohtu silma. Vanapagan jäi pimedaks ja tormas suure valu käes kogu pingiga minema. Läheb põrgusse. Väiksemad sellid küsivad, kes tegi tondile niiviisi. Tont vastas: "Esi tegi." Teised aga irvitavad: "Esi teid, esi kanna."
ERA II 244, 457/60 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord elanud vaene mees oma kasupojaga. Kasupoeg olnud suur jõumees ja söönud väga palju, aga selle eest teinud ka tööd kümne mehe eest.
Mõisaherr tahtis palgata kasupoega enda sulaseks ja küsis, mis mees palka nõuab. Mees nõudnud siis niipalju, kuipalju jõuab seljaga koju viia. Härra oli selle nõudmisega päri ja palkaski jõumehe sulaseks.
Uus sulane nõudis kohe süüa ja sõi terve härja korraga ära. Siis heitas magama ja magas kuni teise päeva õhtuni. Teised sulased olid juba lõpetamas tööd metsas, kui jõumees sinna jõudis. Ta raius aga nii ruttu oma jao metsa maha, et sai teistega veel ühes koju tulema.
Järgmine kord saatis härra sulase heinu tooma. Mees võttis kuhja ühe korraga sülle ja tõstis ree pääle. Hobune ei jõudnud säärast suurt koormat vedada. Siis võttis sulane vitsa ja lõi sellega hobust: hobune kukkus surnult maha. Nüüd tõstis mees hobuse heinakoorma otsa ja vedas kõik mõisasse.
Härra nägi, et niisugune sulane teeb rohkem kahju kui kasu ja tahtis temast lahti saada. Ta käskis jõumehel kaev kaevata ja tahtis siis teda kaevus kiviga surnuks lüüa. Mees hakkaski kaevu kaevama ja tegi nii suure kaevu, et kaevas terve mõisa õue üles. Härra plaanist ei tulnud midagi välja, sest nii suures kaevus ei saa ju kivi kellelegi pähe kukkuda.
Härra andis vana hobuse ja saatis sulase metsa puid tooma. "Küllap hundid ja karud ta murravad," mõtles ta. Aga sulast ei puutunud hundid ega karud, nad murdsid ainult tema hobuse. See ei teinud aga vägimehele muret. Ta rakendas karud puukoorma ette ja sõitis mõisa õue. Siis viis ta oma karud hobuste talli, kus need tegid puhta töö.
Viimaks härral hää nõu. Andis sulasele kirja ühes ja saatis välisriiki kulda tooma. Vägilane võttis ühes terve pulli liha pullinahkses kotis ja teise kotitäie putru. Siis asus ta karudega teele.
Pärale jõudnud, andis kangelane kirja kuningale ja nõudis öökorterit ja kulda. Kuningas andis nõutud kulla ja saatis mehe kuuri alla. Siis kutsus ta sõjaväe ja käskis sõduritel kangelast maha lasta, sest kirjas oli seda nõutud. Vägilane istus parajasti oma pudrukoti ees ja sõi, kui hakkas kuule kukkuma pudru sisse. "Mis nad ometi pilluvad nende hallitatud ubadega," ütles jõumees põlglikult ja sõi edasi. Varsti hakkas pudru sisse kukkuma suurtükikuule. "Päh, pilluvad poolküpsetatud kartulitega ja ei lase süüa," lausus sulane, tõstis kullakoti selga ja läks koju.
Härral oli toodud kulla üle hää meel ja ta andis sulasele linu nööri tegemiseks, sest sel hakkas juba aasta täis saama ja ta tahtis oma palka ära viia. Kui nöör valmis sai, pani jõumees selle aida pääle, kus kuld sees oli, ja viis minema. Viis kulla isale ja ütles: "Ela ja söö nüüd muretult. Ma lähen siit maalt ära, sest mulle ei anta siin rahu."
ERA II 244, 470 (25) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord tuli sõdur koju käima. Kui ta ühest surnuaiast möödus, nägi haua äärel valget kirstu. Läks vaatama ja leidis, et kirst oli tühi. Sõdur heitis sinna ise asemele. Varsti tuligi surnu tagasi ja ajas sõdurit kirstust välja. Sõdur ei läinud enne, kui surnu ütles, kus ta käinud. See siis seletas, et surmas ühe noorpaari ja nende hinged peitis lättesse. Et neid jälle ellu saada, pidi lättest võtma kolm korda vett. Sõdur tuli nüüd kirstust välja, aga mõõga jättis sisse. Siis läks ta, äratas surnud üles. Külarahvas arvas, et ta on nõid ja tahtis teda ära surmata. Siis seletas mees oma loo ja kui haud lahti kaevati, leiti kirstust mõõk.
ERA II 244, 39/41 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kaval mees.
Oli olnud üks rikas kaupmees. Tal oli ka noor naine. Tulnud sõda ja kaupmees läinud ära sõtta. Tal naine jäänud üksi koju. Üks mees oli hakanud käima kaupmehe naise poole, et see endale naiseks võtta. Naine arvas ka, et ta mees on saanud sõjas surma, et tarvis teine mees võtta, üksinda on raske kaubelda. Kaupmees aga tulnud juba kodu ja kuulnud seda asja. Ta oli näinud, kui üks mees oli läinud tema kauplusse. Ta oli arvanud, et see ongi see mees, kes soovib kosida minu naist endale. Kaupmees oli kutsunud oma sõjakaaslasi appi meest majast üles otsima, et teda ära tappa. Nad otsinud kõik kohad läbi, aga siiski ei leidnud nad meest. Mees aga oli kuulnud seda asja ja oli pugenud ühte suurde kappi. Ei aidanud midagi, nad ei leidnud meest. Siis kaupmees saand ühe hää nõu. Ta oli lasknud kõik poekraami välja kanda ja toakraami, mis veel seal oli olemas. Mees oli ikka kapis, millega ka mees välja kanti. Nüüd pistame maja põlema. Küll ta siis majast välja tuleb, kui tunneb, et maja põleb. Maja piirati meestega ümber, ja siis süüdati põlema. Ümberringi olid kõiks mehed valmis kinni võtma, kui mees peaks majast välja tulema. Aga ei tulnud kedagi majast välja. Maja põles maha. Kaupmees oli rõõmus, et nüüd põles mees ka ühes majaga ja nüüd saan ma oma naisega jälle õnnelikku elu elada. Aga võta näpust, mees oli kapiga õue peal, vaid ei ole mitte ära põlenud. Kaupmees põletas oma toreda maja maha, aga võõras mees pääsis eluga. Õhtuks jäeti lihtsamad toamööblid välja õuele, nende seas oli ka kapp, kus oli mees sees. Teised poekraamid ja kallid asjad viidi aita. Kui läks pimedaks ja kedagi enam väljas ei liikunud, siis puges mees kapist välja ja läks oma kodu. Tark mees aga pääseb eluga, rumal jääb igaühele näppu.
RKM II 173, 159/60 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < kogujalt (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Harakas ja varõs.
Ütskõrd olli harakas ja varõs katõkesi linnanu. Nää nännü' hobõst, kes nii pikäle maan olnu, et hand kihäst häste kaugõl. Harakas mõtõlnu, et hopõn om lõpnu ja tahtnu kaia', mis sääl hanna all om:
"Tiiä' kaia'? Tiiä' kaia'?"
Varõs hõiganu: "Kae'! Kae'!"
Harakas tsusanu kah pää hanna alla. Hopõn oll hiitünü ja tõmmanu hanna vasta kihhä, nii et harakas päädmüüdä vahelõ jäänü'.
Harak tänitänü': "Pää pitsität! Pää pitsität!"
Varõs hõiganu: "Paras! Paras!"
Teisendi järgi hüüdnud harakas siis, kui pea kinni jäi, ainult: "Kitsas!", sest kui tal pead pigistati, ei saanud ta ju rohkem hüüda.
RKM II 155, 161/2 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hunt kuulab põrsa laulu.
Ühes külas tegi võsavillem palju kurja. Oli viinud 21 lammast, 2 vasikat ning kõik koerad. Mõtlesid siis elanikud, mida peale hakata. Kaevasid siis suure augu, maskeerisid ära ning hundi juurde meelitamiseks põrsas augu peale. Hunt tuleb ja kuuleb, kuidas põrsas kisab, hiilib ja hiilib ja siis, kui hüppas, et haarata põrsast aga kukkusid mõlemad auku.
Põrsas vaatab ja mõtleb: "Nüüd on minu elupäevad loetud. Mida teha, et pääseda nahaga?" Palub hunti, et see laseks tal enne surma laulda, kuna hundil polnud selle vastu midagi. Külarahvas kuulis põrsa kisa pealt. Hunt näeb, et halvasti läheb, hüppas august ja plagama. Istub maha: "Ah, kui rumal ma olen, mulle on vaja kõhutäis süüa, aga mitte isetegevust näha!"
RKM II 135, 498, 503 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kelle lats ma olli, selle emaks ma sain, keda imeti, tu olli minu ema mees.
(Perekonna mõistatus.)
Oli perekond. Perekonnas oli tütar, kel oli juba väike laps. Isa mõisteti vangi, teda piinati ega antud süüa. Isa panti kinni puukuuri. Tütar võttis puuoherdi ja puuris augu läbi seina ning imetas oma isa. Kui isa mõisteti surma, andis tütar kohtule mõistatada mõistatuse, kuid kohus ei osanud vastata ning küsis: "Mida sa soovid selle eest?" Tütar palus isa vabastada. Kohus lubas ja tütar seletas mõistatuse ära ning vabastas isa.
RKM II 173, 80/2 (6) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis kahr "kur'ategejat" karist.
Sjo lugu juhtu vanast - sõs, ku viil mii' mõtsun kahru' ellivä.
Üts miis nägi üte hummuku, et kaararõuk om ärä räüstätü. Kõik kaara' olliva nurmõ müüdä lakja pillut. Murdsõ pääd, et kes tuu olla' võisõ. Õdaku võtsõ pussi üten ja käkse hinnäst rõugu sisse ärä'. Varsti jäi tää magama. Üüse heräsi miis üles. Tää kuuldsõ, et kedägi rabistas rõuku ja õkva sääl kotsil, kos tää seen om. Miis võtt pussi ja tsusas tuuga pümmest pääst vällä. Kedägi röögät hirmsalõ ja rapin jäi järge. Miis uutsõ veidü' ja pugõsi rõugust vällä. Ja mis tää nägi?!
Kahr sibasi mõtsa poolõ! Inne mõtsa jäi kahr üte mügrämütte manu' saisma, võtsõ säält mulda ja hõõrsõ haava (miis oll pussi küle sisse tsusanu). Sõs läts võssu, murdsõ säält nuia ja tulle tagasi rõugu poolõ.
Ku miis nägi, et kahr tagasi tulõ, juusksõ tõõsõ rõugu manu' ja pugõsi sisse. Kahr tulle rõugu manu', möürät haard üsätäüe kaaru ja vei nuu' kaugõmbalõ. Sääl pesse nuid nika, ku ärä' lagusi - kahr mõtõl vast, et kaaraüsätäüs tääle haigõt tegi. Sõs visas' nuia maha' ja läts mõtsa.
Tuust saadik es olõ' kahr inämp rõukõ man käünü'.
ERA II 26, 411/15 (75) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Henn Tinks, Jakob Visel (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanal aeal võtnud üks kuldninaga mees omale naese. Abielu läinud korda. Aga iga kord, kui mees naesega kirikule läinud, jäänud mees veel pääle tõiste kirikule. Kord vaatnud naene läbi võtmeaugu, mis ta sääl teeb. Ehmatades näinud naine, et mees surnud luid ja konte närib ja sööb. Sest vanal ajal olnud see viis surnuid kirikuse maha matta. Nõnda teinud mees mito korda, kuni viimaks märkanud, et naene väga nukraks jäänud ja asjast aru saanud. Sääl läinud mehel süda täis selle üle, et naene temale järele uurib. Öelnud naesele, et ta kodust ära lähab ja kui ta ema seniks käima peaks tulema, teda siis ausaste vastu võtab. Läinudki kodust minema.
Varsi selle pääle tulnud ka ema sinna. Perenaene võtnud teda ausaste vastu, nõnda kui mees käskinud. Nüüd küsinud vana ema, kuisviisi noorik ka tema poeaga rahul on, kas poeg on ka hea mees ja nõnda edasi. Noorik kiitnud väga meest, aga öelnud, et üks parandamata viga ta juures olevat, et iga kord kirikuse minnes surnuliha söövat. "Mis sul sellega tegemist, noorik, mis mehe saladus on?" vastanud vanamoor. "Kui ta sul muidu hea mees olnud, siis ei pidanud sina tema saladust ka minule mitte ilmutama." Sääl karanud vanamoor äkki püsti, lasknud nartsu läbi nõna. Olnudki tema oma kuldnõnaga mees, kes ennast emaks muutnud, ja söönud oma naese nahka, sellepärast et ta tema saladust oli ilmutanud. Õpetuseks keikidele naesterahvale, et mehe saladust ei pea välja lobisema.
ERA II 26, 429/37 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Rahvasuust (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi, korrastas Mare Kalda
Pondu
Vanal orjapõlve aeal elanud Liivimaal üks väga rikas mõisahärra. Ta olnud vanapoiss inimine, väga tige ja kuri, aga ka helde ja armuline ühtlasi. See olnud nõnda, kuidas tuju olnud.
Oma valla rahvast peksnud hirmsaste iga tühja süü pärast ning peris süüta. Läinud keegi vilja seemneks paluma, siis andnud kohe ega soovinudki tasumist. Ka võõra valla rahvale lainanud ta vilja seemneks. Läinud inimene siis sügisel tasuma, hüidnud ta kurjaga: "Katsu, et sa minema saad, muidu lasen sulle varsi 20 sirakat ära anda." Mõned kiitnud ja mõned soovinud teda sinna, kus piper kasvab.
Oma toapoissi ta uskus kindlaste, kes samasuguse vana rauk olnud kui härra ise. Kõige rohkemb armastanud ta veel koera, kes temaga ühest lauast söönud ja ühest kannust joonud.
Sellest rikkast mõisnikust täädnud talunaesed, noored ja vanad paljugi jutusta, et ta päälegi ka talunaisi armastanud ja veel hoopis rohkemb kui koera. Et ta ratsa valge hobune ühe sauna aia külges iga päev konutanud, kui suur härra ise sees saunalesega armastuse plaanisid sobitanud. Naesed, kes saunaeidekest hästi tundnud, rääkinud, et saunaeit koguni noor ega ilus inimene ei olnud. Aga mis sellest, eks ta olnud saksa oma asi ja kes tohtis sel orjapõlve aeal siis asjast lausa rääkida? Ainult salasosinad olnud naeste hulgas kuulda, mõned parastanud Liisu, nõnda olnud saunanaese nimi, ja mõned kahetsenud, kuidas omete taluinimene nii pöörane vaib olla, et ühe mõisniguga salasõprust peab.
Meie jutt veniks liig pitkale, kui kõik üles tähendaksime, mis rahvas sel korral härrast ja Liisust täädsivad jutustada. Ja kui meie ka seda teeksime, pole omete lugejal sellest ühtegi kasu. Meil on siin hoopis uus siht ees sellest mõisahärrast üht narri tükki jutustada, mis nalja ta oma truu koera Ponduga teinud ning kuidas ta koera koolitanud ning seda lootnud, et koer Pondu inimese kombel rääkima õpiks ja temast peris mõisavalitseja saaks.
Kord rääkinud ta oma mõttid siis peris lausa toapoisi Toomale välja, et ta tahaks Pondust valitsejad teha, kui niisugust kooli teaks, kus Pondu kui õpilane vastu saaks võetud. Kulu pääle ta ei vaataks, mingu või kümme tuhat, aga see nali oleks rohkemb kui nali olevad, kui soov täide lähaks.
Toomas jäi mõtlema ning ta mõtelnud kaunis tüki aega. Pihkvas olnud ta kui kroonumees 25 aastad teeninud ja nüüd juba päält kümne aasta siin mõisas kui ustav teener üles pidanud. Ja Pihkva linna tunnud ta kui viit sõrme.
"Ma tean, austud härra, küll Pihkvas ühe niisuguse kooli, kus koeri rääkima saab õpetud, ja ma ise olen sääl olnud ja näinud, et loom üksi mitte rääkima ei õpi, vaid õppimise ja tarkuse teel peris inimeseks muudab nagu õpetud mees kunagi. Ja ma olen teenistuse aeal mõnega sääl ka sugu juttu puhunud, kes enne koer on olnud, aga siis pärast härra mis härra. Ja niisugune uhke härra, et lase olla. Päälegi on mul sääl linnas mitmed koolihärrad tuttavad, siis loodan ma kindlaste, kui härral see kindel nõu on Pondud kooli saata, teda ilma eksamita, minu tutvuse ja sõna pääle sinna sissi saab võetud."
Tooma seletus oli härrale meele järele ning ta küsinud: "Palju raha arvad, Toomas, ära kuluvad, kui Pondust inimene saab?"
"3000 rubla," vastanud Toomas. "Kolm aastat ja igal aastal ühes korteri ning koolirahaga kokku 1000 rubla."
"See ei ole siis paljo," öelnud härra, "homme hommiku pane kaks hobust plaani ette ja vii siis Pondu ära, mida varem, seda paremb."
Tõisel hommikul vara olid juba Toomal hobused ette rakendud, et minema sõita. Härra kutsus teda tuppa ja luges 3000 rubla Toomale kätte ja lausus veel: "Kuule Toomas, kui Pondu 3 aastaga eksami läbi teeb, siis tahan ma sinule selle vaeva ja hea nõu eest 500 rubla kinkida ja surmani prii korteri ja ülespidamise anda. Kas kuuled?"
"Küll, küll, austud härra." Ja Toomas kutsus Pondu vankrise ning sõitnud Pihkva poole minema.
Toomas kui kaval mees ei sõitnud mitte Pihvasse, nii rumal ta ei olnud, et koera linna oleks viinud, sel aeal ei olnud ju lastele veel suuremad kooli, vähem siis veel loomadele. Ta sõitnud oma vanemate ja vendade poole Vastseliina kihelkonda, olnud sääl nädal aega võõrusel, jätnud siis raha vendade kätte ühes koeraga ja käsknud vendu ja vanemaid, kes väga vaesed olnud, selle raha eest leiba ning riidid osta, põldu rentida ja uut elu algata, mille üle vanemad ja vennad väga rõõmsaks saanud. Ta õpetanud neid ka Pondu eest hoolt kanda ja teda karjakoeraks pruukida, kuni ta kolme aasta pärast siis jälle neid vaatama tuleb. Aga kõigest sellest sõna lausuda, mis nemad tema käest kuulnud. Nii lahkunud ta siis rõõmsa südamega, et ta neile kordki vois tasuda, mis nad kasvatuse juures tema pärast näinud.
Kui Toomas tagasi jõudnud, olnud härra esimene küsimine: "Kuis lugu läks?" "Väga hästi, austud härra. Koolmeistrid arvasid, et meie Pondust üks paremb õpilane vaib saada, tal olla süsimust suulagi, kikkid kõrvad, töbi nöna ja töbi händ. Missugune poiss siis veel peaks olema, kui meie Pondu oleks tagasi lükatud."
"Tõsi, tõsi, Toomas," ütles härra, "aga igav on minul ilma Ponduta küll kolm aastad läbi saada. Aga eks ma katsu muud lõbu ehk jälle käiguga oma aega ära viita."
Kui pitk on kolm aastat heas põlves nagu Toomal. Mida ligemale aeg jõudis, seda raskemaks läks süda. Aga ta lootis omaksete käest tröösti leida ehk kui muu nõu ei aita ja härrad kuidagi petta ei saa, siis hobuste ja vankriga Venemaa sisemististe kubermangudese pakku panna, kust härra, et vene keelt ei mõista, teda ealgi ei jõua üles otsida.
Nõnda mõtles Toomas alati, kuni kolm aastad täis said ja härra temale ühel hommikul kindla käsu kätte andis koolipoisile järele sõita. Ta sõitis kurva meelega mõisast välja ja jõudis selsamal õhtul hilja omaksite majasse, kes nüüd teda kui rõõmsad ja jõukad inimesed uue koha pääl vastu võtsid. Tooma isa, üks 90-aastne hall vanakene elas veel ja pigistas poega vastu rindu: "Sa oled, poeg, meid aitnud, kui nälja ja puudusega võitlesime, suur jumal tasugu sulle kõik seda head tegu, mis sa mulle ja vendadele oled teinud. Pondu elab veel ja läks eidega külasse, nüüd võid teda härrale tagasi viia."
Aga kui Toomas asjalugu neile sai seletanud, et ta enamb koera tagasi viia ei või, vaid õpetud noort härrad, said omaksed väga kurvaks ja pidasivad nõu, kuisviisi hädast pääseda, et see rikas rumal härra, kes ei tea, kus oma raha jõuab mahutada, kuidagiviisi Toomaga võiks ära lepitada, ning see nõu oli perekonnas varsi leitud.
Kui Toomas paar nädalat omakste keskel oli viibinud, lahkus ta neist pisarsilmil ja jõudis õhtaks oma mõisa tagasi. Ta oli Pondu omakste juure jätnud ning lootis ennast kudagi vabandada. Eks näeme.
Kui härra kuulis, et Toomas koju jõudnud, tuli ta temale jo tripil rõõmsa näoga vastu, aga omaks imestuseks nägi tema truu teendrid nutvad. "Mis sa nutad, Toomas? Kus noorhärra on? Kas ta ära ei tulnud? Mis? Räägi!"
"Ma sooviks enne klaas vett, härra, sest minu süda on valu täis ja tahab lõhkeda. Pondu ei ela enamb, ta on surnud!"
"Mis jutt see on, Toomas? Tulge tuppa ja rääkige!"
Toomas läks nuttes tuppa, jõi klaasi vett ja hakkas siis rääkima: "Auline ja armuline härra! Teie saate kõik kuulma, aga seda ma ütlen, ärge ehmatage, kuni lugu lõpuni olen ära jutustanud. Ma sain parasjagu linna, kui koolipoisid eksamile kutsuti, ja sain oma Pondu läbi, kes väga uhke härra oli, et mind vaevalt veel tundis, ka saali sissi, kus poisid siis kolmes keeles, see on prantsuse, inglis ja saksa keeles eksami andjate ees viisipärast kostsid, ja ma ütlen, et meie endine Pondu - jumal ülendagu ta hinge - kõik tõised õpilased üle lõi ja väga hea diploomi, see on kandidaadi au osaleks arvati. See on, austud härra, niipalju ütelda, et ta iga silmapilk ametikoha pääle võib kõlbada. Kõik koolihärrad ja koerad või kooliõpilased panivad meie Pondu tarkust himeks. Nagu ma joba ütlesin, ka minu meel, austud härra, oli hea, aga ma rõõmustasin liiga vara.
Oli eksamb lõpetud, läksin oma Pondu või noorehärra juure, pakkusin temale tänutäheks kätt, nagu peenemb kombe nõuab. Aga ma sain aru ja mõistsin väga hästi, missuguse külmusega ta minu käe tagasi tõukas.
"Vana Toomas, sinu ega sinu härra tänu ei ole minule enamb tarvis."
"Kuis nii," ütlesin mina vihaga. "Eks saame näha, kas sina minu austud härrale kodus ka nõnda julged vastu hakata nagu mulle. Mõtle ometi ka natukene järele, poiss, kelle raha see oli, millega sa koolitud said, ja kelle hobused need on, millega sulle järele sõitsin. Kuulge, austud härra, kuis ta vastas: "Kuule, vana narr Toomas, sinuga ma enamb ühes ei läha, sind ja sinu narri härrad ma joba tunnen, kellel loomade ega ühegi inimese vastu halastust ei ole, kas mina tema juures veel väha nälga nägin ja linde ning jänesaid mõtsast koju tõin. Mis ta andis mulle selle eest? Mitte midagi. Ütle talle seda, Toomas, minu nimel kodus suu sissi." Seda kuuldes, austud härra, läks mo hing täis, ma ei jõudnud ennast enamb valitseda ega oma austud härra teotamist päält kuulda. Päälegi kuulsid seda teotust kõik saalis olevad koolihärrad ja koolipoisid. Mo hing sai tulist viha täis, nagu ma joba enne ütlesin, ma ei täädnud vihaga enamb isigi, mis ma tegin. Tõmbasin malga ning virutasin teda aindsa hoobiga surnuks. Jätsin sinna sama paika maha ja katsusin, et tulema pääsesin, mis mulle, austud härra, nagu näete, on korda läinud, sest kõik saalisolejad olid ehmatanud ega mõistnud mind nii ruttu kinni võtta ning see andis mulle aega põgenemiseks."
"Väga hea, väga hea, Toomas, et sina nõnda tegid. Ta, kurat, oleks siin mo mõisas mind vaest teotama hakanud ning veel tõiste mõisnikute ees naeruks teinud. Sind, Toomas, lasen ma nüüd priiks ja kingin Järve talu sulle igaveseks päranduseks. Ka 500 rubla saad talu sissisäädmiseks, ka viljaseemne annan sulle möisast, et oma härra au meheste oled kaitsenud."
Toomas tänanud ning andnud armulise härra käele suud ja olnud sest tunnist saadik prii mees.
Kas niisugust härrat vanal aeal üleüldse kuskil mõisas olemas olnud, kes nõnda rumal võis olla ja koera lasta koolitata, ehk nii petist kavalat Toomast, kes seda teab. Kõik näitab muistses jutus võimalik jo olevad. Ka niisugused, mis meie aeal jo hämarikuvalgust kartvad.
ERA II 26, 438 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kristus ja Peetrus
Kui Kristus kord Peetrusega kahekeste on kõndinud, juhtunud neile kaks salka lauljaid lapsi vastu tulema. Esimene salk laulnud väga ilusaste juhataja nootide järele, mida Peetrus väga kiitnud, aga tõine salk laulnud halvaste ilma noodita ja juhatajata, aga südamest, mida jälle Peetrus laitnud. Jeesus ei lausunud ei sõnagi kumbagi lauljate kohta.
Ja kui nemad jälle tüki maad edasi olivad läinud, võtnud Jeesus ühe inimese pealuu tee päält ülesse ning läinud lähema hallikale ja toonud säält pealuuga vett ning pakkunud Peetrusele juua, et jänu teda sooja ilmaga väga vaevanud.
"Ei ma vai seda juua, mis pealuuga toodakse. See on mulle jälk," ütelnud Peetrus.
"Nii jälk oli minul ka selle esimese koori laulmine, mis sa kiitsid," ütelnud Jeesus, "aga ilus oli mul tõise koori laulmine, mis sina laitsid, sest nad laulsivad südamest Jumalale kiituseks."
Selle pääle ei mõistnud Peetrus sõnagi kosta.
ERA II 26, 439/41 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rikas põrgus
Kord elanud üks rikas inimene, kellel mitu miljoni rubla raha ja suured varanduseaidad täis vilja ja riidid olnud, aga vaesele ta mitte ainust kopikat raha ega pala leiba pole andnud ega lasknud anda.
Kui ta surnud, viidud ta jalamaid kurjatest vaimutest põrgusse. Sääl ei ole sel aeal veel tuld olnud, vaid paljalt üks vaeva, nälja ja piinamise koht. Kes siin elus vaestele head teinud, neil olnud lauad ees toitu täis, aga tema laud igal söögikorral tühi, ei leivapala ega veetilka kuskilt saada. Ta nälg olnud kanda hirmus. Siis ta, mehekene, palunud, et teda veel kas üheks päevaks maa pääle tagasi lastaks vaestele head tegema, et siis ta tagasi tulles oma söögilaua kaetud leiaks. Ta palve kuuldud siis nende miljonite seast üksi, kes sääl igal päeval sedasama palved kordavad. Teda lastud maa pääle tagasi. Aga mees olnud samasugune kui enne, ei ole vaestele kopikatki andnud, aga hakkanud enesele kraamikoormaid valmis säädma, et kui käsk tuleb põrgu tagasi minna, siis kraamikoormatega ühes.
Saanud aeg täis, rakendatud koormatele hobused ette. Ühes arvata 300 koormad söögikraami, kus ka veiniaamid pole puudunud, läinud peremehega ühes teele põrgu poole. Küll sääl olnud siis küpsetatud leibu, saiapätsisid, kookisid, rosinaid ja mandlid, õunu, pirnisid, meloonid, arbuusid ja paljogi muud, mida ei jõua ära kirjutada. Kui see suur voor põrguväravate ette jõudnud, tõmmatud peremees kui tuuletiivul sissi ja raske rauduks tramsatanud selja taga kinni ja talajämedane poom, raudpoom langenud ette.
Sääl hakanud peremees karjoma: "Laske mo kraamikoormad ka sissi, sääl on kõik minu söögikraam, ega ma siin jälle nälga vai näha nagu esimisel korral."
Keegi pole kuulnud. Kui nüüd söögiaeg tulnud ja paljode lauad kaetud olnud, olnud tema laua pääl ka päts leiba.
"Mis mul saab sellest?" nurisenud ta.
"Ära nurise," käratanud põrgu ülevaatja, "sulle, kelmile, ei oleks sedagi tarvis, aga ta on kogemata koorma päält maha libisenud ja üks vaene teekäija on teda leidnud. Tema õnnistamise pärast on see leib sulle saanud."
Selle kelmi pärast ei lasta ainust hinge sestsamast päevast saadik enamb põrgust seie ilma tagasi, et inimesed kergeste tulevad, häda unustavad ja lubatud sõna ei pea.
ERA II 26, 209 (6) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Ütel mehel ollu silt saina pääl: "Ilma mureta maja." Keidser sõidab mööda, mõtleb, et sii om võlss. Käseb sildi maha tõmmata. "Aga kui kolme päeva joosul kostmise ärä annad, sis võid pidädä; kui ei, sis pää maha." Küsümuse olluva nõnda: 1) Kunas oll leib isunu? 2) Kunas ol'l tiie väsünu? 3) Kunas ol'l vesi janunu? Miis kuts targa kokku. Nii ütlivä, et oigest om küsünu, et ta om kirjä põhjast küsünu. Sis targa avvaldi temäle nii kostmise. 1) Leib isunu - Kristus, kui üte läsä naise poole läts, sis küssi leibä, et isunu. 2) Kui Kolgatale viis risti, sis vässi. 3) Ristil jälle janunu. Kristus um jo eluleib, -tee ja -vesi.
ERA II 56, 133/5 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Üts hul´l nainõ ollu'. Mees võtnu' är'. Tõsõ' ütelnuva' küll, et mes-sä hulluga teet.
Küdsänu' ütskõrd leibä, pandnu' elävä väh´ä' sisse. Väh´ä' vällä, egälütel kõhmä' täüs sällän. Mes-sä hulliga teet!
Ütskõrd jälle söönu'. Lehm tullu' ussõ taadõ. "Oh sa, kurrat, minnu hirvität!" Tapnu' lehmä ärä. Miis tullu' kuu, pahandanu' küll, aga peräst ülnu': "Aga olgu' pääle, saa no kapstilõ vägi kah." Nainõ võtnu' kirve, ragunu' liha katski ja egäle kapstalõ ala oma jupi. Koer kaapnu' kapsta' üles ja liha vällä. Võtnu' koera, pannu' taaritõrdu pulga külge kinni. Taar kõik vällä, ait lainõlõ. Tullu' miis kodu, et vaja' hull mõtsa viiä'. Viinu' mõtsa ja pandnu' kivi otsa, et olõ' siin niikavva, kui tagasi tulõ. Hullikõnõ lännu' kivi otsa ja nakanu' kusõlõ. Ütelnu' kusõlõ, et joosõ' sa siist ja joosõ' sa siist. Rahavarga' ollu' kivi all, kuulnu', arvanu', et nüid tuldas taga aama. Pagõnuva' ärä, jätnuva' raha tasamma paika. Nainõ löüdnu' raha ja hõiknu' miist, et miis-vaene, tulõ' tagasi, ma löüse kotitävve litlatakit. Miis tullu' tagasi. Õige küll, kotitäüs raha. Aga pellänu', et naenõ kõnõlas vällä. Miis pandnu' naisõ kapstatõrdu ala ja suurmit pääle ja kanapoja' tsagama ja lasnu' tõrdu mulgust tuld ja tõrva sisse. Nainõ peräst kõnõlnu', et mi' löüse kotitävve litlatakit. "Konas?" - "Kui tuld ja tõrva taivast satte ja pompomp sõda olli." Rahvas naarnuva'. Nii jäänu' mehele raha kätte.
ERA II 244, 433/4 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa rehepapp oli alati hädas tondiga. Alati, kui ta hakkas reheahjus kartuleid küpsetama, tuli sarvik sisse ja ütles: "Mikit-makit mulle, vintsu-vantsu sulle" ja sõi kõik paremad kartulid ära.
Viimati leidis rehepapp nõu. Ta istus maha ja hakkas tõrva tinaga segi sulatama. Vanapagan tuli ja küsis, et mis ta teeb. Rehepapp vastas, et ta teeb silmarohtu. Vanapaganal ka silmad haiged, palus ka rohtu valada. Rehepapp köitis siis tondi pingi külge kinni. Tont küsis, mis rehepapil nimi. See vastas: "Esi" ja valas tondile rohtu silma. Vanapagan jäi pimedaks ja tormas suure valu käes kogu pingiga minema. Läheb põrgusse. Väiksemad sellid küsivad, kes tegi tondile niiviisi. Tont vastas: "Esi tegi." Teised aga irvitavad: "Esi teid, esi kanna."
ERA II 244, 457/60 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord elanud vaene mees oma kasupojaga. Kasupoeg olnud suur jõumees ja söönud väga palju, aga selle eest teinud ka tööd kümne mehe eest.
Mõisaherr tahtis palgata kasupoega enda sulaseks ja küsis, mis mees palka nõuab. Mees nõudnud siis niipalju, kuipalju jõuab seljaga koju viia. Härra oli selle nõudmisega päri ja palkaski jõumehe sulaseks.
Uus sulane nõudis kohe süüa ja sõi terve härja korraga ära. Siis heitas magama ja magas kuni teise päeva õhtuni. Teised sulased olid juba lõpetamas tööd metsas, kui jõumees sinna jõudis. Ta raius aga nii ruttu oma jao metsa maha, et sai teistega veel ühes koju tulema.
Järgmine kord saatis härra sulase heinu tooma. Mees võttis kuhja ühe korraga sülle ja tõstis ree pääle. Hobune ei jõudnud säärast suurt koormat vedada. Siis võttis sulane vitsa ja lõi sellega hobust: hobune kukkus surnult maha. Nüüd tõstis mees hobuse heinakoorma otsa ja vedas kõik mõisasse.
Härra nägi, et niisugune sulane teeb rohkem kahju kui kasu ja tahtis temast lahti saada. Ta käskis jõumehel kaev kaevata ja tahtis siis teda kaevus kiviga surnuks lüüa. Mees hakkaski kaevu kaevama ja tegi nii suure kaevu, et kaevas terve mõisa õue üles. Härra plaanist ei tulnud midagi välja, sest nii suures kaevus ei saa ju kivi kellelegi pähe kukkuda.
Härra andis vana hobuse ja saatis sulase metsa puid tooma. "Küllap hundid ja karud ta murravad," mõtles ta. Aga sulast ei puutunud hundid ega karud, nad murdsid ainult tema hobuse. See ei teinud aga vägimehele muret. Ta rakendas karud puukoorma ette ja sõitis mõisa õue. Siis viis ta oma karud hobuste talli, kus need tegid puhta töö.
Viimaks härral hää nõu. Andis sulasele kirja ühes ja saatis välisriiki kulda tooma. Vägilane võttis ühes terve pulli liha pullinahkses kotis ja teise kotitäie putru. Siis asus ta karudega teele.
Pärale jõudnud, andis kangelane kirja kuningale ja nõudis öökorterit ja kulda. Kuningas andis nõutud kulla ja saatis mehe kuuri alla. Siis kutsus ta sõjaväe ja käskis sõduritel kangelast maha lasta, sest kirjas oli seda nõutud. Vägilane istus parajasti oma pudrukoti ees ja sõi, kui hakkas kuule kukkuma pudru sisse. "Mis nad ometi pilluvad nende hallitatud ubadega," ütles jõumees põlglikult ja sõi edasi. Varsti hakkas pudru sisse kukkuma suurtükikuule. "Päh, pilluvad poolküpsetatud kartulitega ja ei lase süüa," lausus sulane, tõstis kullakoti selga ja läks koju.
Härral oli toodud kulla üle hää meel ja ta andis sulasele linu nööri tegemiseks, sest sel hakkas juba aasta täis saama ja ta tahtis oma palka ära viia. Kui nöör valmis sai, pani jõumees selle aida pääle, kus kuld sees oli, ja viis minema. Viis kulla isale ja ütles: "Ela ja söö nüüd muretult. Ma lähen siit maalt ära, sest mulle ei anta siin rahu."
ERA II 244, 470 (25) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord tuli sõdur koju käima. Kui ta ühest surnuaiast möödus, nägi haua äärel valget kirstu. Läks vaatama ja leidis, et kirst oli tühi. Sõdur heitis sinna ise asemele. Varsti tuligi surnu tagasi ja ajas sõdurit kirstust välja. Sõdur ei läinud enne, kui surnu ütles, kus ta käinud. See siis seletas, et surmas ühe noorpaari ja nende hinged peitis lättesse. Et neid jälle ellu saada, pidi lättest võtma kolm korda vett. Sõdur tuli nüüd kirstust välja, aga mõõga jättis sisse. Siis läks ta, äratas surnud üles. Külarahvas arvas, et ta on nõid ja tahtis teda ära surmata. Siis seletas mees oma loo ja kui haud lahti kaevati, leiti kirstust mõõk.
RKM II 173, 80/2 (6) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis kahr "kur'ategejat" karist.
Sjo lugu juhtu vanast - sõs, ku viil mii' mõtsun kahru' ellivä.
Üts miis nägi üte hummuku, et kaararõuk om ärä räüstätü. Kõik kaara' olliva nurmõ müüdä lakja pillut. Murdsõ pääd, et kes tuu olla' võisõ. Õdaku võtsõ pussi üten ja käkse hinnäst rõugu sisse ärä'. Varsti jäi tää magama. Üüse heräsi miis üles. Tää kuuldsõ, et kedägi rabistas rõuku ja õkva sääl kotsil, kos tää seen om. Miis võtt pussi ja tsusas tuuga pümmest pääst vällä. Kedägi röögät hirmsalõ ja rapin jäi järge. Miis uutsõ veidü' ja pugõsi rõugust vällä. Ja mis tää nägi?!
Kahr sibasi mõtsa poolõ! Inne mõtsa jäi kahr üte mügrämütte manu' saisma, võtsõ säält mulda ja hõõrsõ haava (miis oll pussi küle sisse tsusanu). Sõs läts võssu, murdsõ säält nuia ja tulle tagasi rõugu poolõ.
Ku miis nägi, et kahr tagasi tulõ, juusksõ tõõsõ rõugu manu' ja pugõsi sisse. Kahr tulle rõugu manu', möürät haard üsätäüe kaaru ja vei nuu' kaugõmbalõ. Sääl pesse nuid nika, ku ärä' lagusi - kahr mõtõl vast, et kaaraüsätäüs tääle haigõt tegi. Sõs visas' nuia maha' ja läts mõtsa.
Tuust saadik es olõ' kahr inämp rõukõ man käünü'.
RKM II 173, 159/60 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < kogujalt (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Harakas ja varõs.
Ütskõrd olli harakas ja varõs katõkesi linnanu. Nää nännü' hobõst, kes nii pikäle maan olnu, et hand kihäst häste kaugõl. Harakas mõtõlnu, et hopõn om lõpnu ja tahtnu kaia', mis sääl hanna all om:
"Tiiä' kaia'? Tiiä' kaia'?"
Varõs hõiganu: "Kae'! Kae'!"
Harakas tsusanu kah pää hanna alla. Hopõn oll hiitünü ja tõmmanu hanna vasta kihhä, nii et harakas päädmüüdä vahelõ jäänü'.
Harak tänitänü': "Pää pitsität! Pää pitsität!"
Varõs hõiganu: "Paras! Paras!"
Teisendi järgi hüüdnud harakas siis, kui pea kinni jäi, ainult: "Kitsas!", sest kui tal pead pigistati, ei saanud ta ju rohkem hüüda.
RKM II 155, 161/2 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hunt kuulab põrsa laulu.
Ühes külas tegi võsavillem palju kurja. Oli viinud 21 lammast, 2 vasikat ning kõik koerad. Mõtlesid siis elanikud, mida peale hakata. Kaevasid siis suure augu, maskeerisid ära ning hundi juurde meelitamiseks põrsas augu peale. Hunt tuleb ja kuuleb, kuidas põrsas kisab, hiilib ja hiilib ja siis, kui hüppas, et haarata põrsast aga kukkusid mõlemad auku.
Põrsas vaatab ja mõtleb: "Nüüd on minu elupäevad loetud. Mida teha, et pääseda nahaga?" Palub hunti, et see laseks tal enne surma laulda, kuna hundil polnud selle vastu midagi. Külarahvas kuulis põrsa kisa pealt. Hunt näeb, et halvasti läheb, hüppas august ja plagama. Istub maha: "Ah, kui rumal ma olen, mulle on vaja kõhutäis süüa, aga mitte isetegevust näha!"
RKM II 135, 498, 503 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kelle lats ma olli, selle emaks ma sain, keda imeti, tu olli minu ema mees.
(Perekonna mõistatus.)
Oli perekond. Perekonnas oli tütar, kel oli juba väike laps. Isa mõisteti vangi, teda piinati ega antud süüa. Isa panti kinni puukuuri. Tütar võttis puuoherdi ja puuris augu läbi seina ning imetas oma isa. Kui isa mõisteti surma, andis tütar kohtule mõistatada mõistatuse, kuid kohus ei osanud vastata ning küsis: "Mida sa soovid selle eest?" Tütar palus isa vabastada. Kohus lubas ja tütar seletas mõistatuse ära ning vabastas isa.
ERA II 244, 39/41 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kaval mees.
Oli olnud üks rikas kaupmees. Tal oli ka noor naine. Tulnud sõda ja kaupmees läinud ära sõtta. Tal naine jäänud üksi koju. Üks mees oli hakanud käima kaupmehe naise poole, et see endale naiseks võtta. Naine arvas ka, et ta mees on saanud sõjas surma, et tarvis teine mees võtta, üksinda on raske kaubelda. Kaupmees aga tulnud juba kodu ja kuulnud seda asja. Ta oli näinud, kui üks mees oli läinud tema kauplusse. Ta oli arvanud, et see ongi see mees, kes soovib kosida minu naist endale. Kaupmees oli kutsunud oma sõjakaaslasi appi meest majast üles otsima, et teda ära tappa. Nad otsinud kõik kohad läbi, aga siiski ei leidnud nad meest. Mees aga oli kuulnud seda asja ja oli pugenud ühte suurde kappi. Ei aidanud midagi, nad ei leidnud meest. Siis kaupmees saand ühe hää nõu. Ta oli lasknud kõik poekraami välja kanda ja toakraami, mis veel seal oli olemas. Mees oli ikka kapis, millega ka mees välja kanti. Nüüd pistame maja põlema. Küll ta siis majast välja tuleb, kui tunneb, et maja põleb. Maja piirati meestega ümber, ja siis süüdati põlema. Ümberringi olid kõiks mehed valmis kinni võtma, kui mees peaks majast välja tulema. Aga ei tulnud kedagi majast välja. Maja põles maha. Kaupmees oli rõõmus, et nüüd põles mees ka ühes majaga ja nüüd saan ma oma naisega jälle õnnelikku elu elada. Aga võta näpust, mees oli kapiga õue peal, vaid ei ole mitte ära põlenud. Kaupmees põletas oma toreda maja maha, aga võõras mees pääsis eluga. Õhtuks jäeti lihtsamad toamööblid välja õuele, nende seas oli ka kapp, kus oli mees sees. Teised poekraamid ja kallid asjad viidi aita. Kui läks pimedaks ja kedagi enam väljas ei liikunud, siis puges mees kapist välja ja läks oma kodu. Tark mees aga pääseb eluga, rumal jääb igaühele näppu.
EKnS 35, 32 (305) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Salle Kajak 2003
Priidu küsis Eldi käest, kas ta võib temale kossule minna? Eldi: "Võid küll tulla, aga mitte riides, ega alasti; mitte jalgsi, ratastega ega ratsala." Priidu mõtles 2 ööd ja ühe päeva. Võttis võrgu ja mässis enda mitmekordse võrgu sisse ja istus sikale selga sarvedest kinni hoides. Et sikk kord ka rööpaid mööda käis, siis puutusivad tal jalad palju ka maa külge, nõnda, et ta ei ratsala ei jalgsi, ei riides ega riideta kosja läks. Ta võeti Eldi poolt vastu ja sai abielu.
EKnS 35, 34/5 (310) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Salle Kajak 2003
Petja Ants läts sanna manu. Vanatondi tulliva ja mõtliva Antsu sannan olevat. Ants aga võt saapa ja särgi, pand keresse kivi ala, tõmmas särgi üle saapa. Vana tondi lätsiva sanna mõtliva särgi Antsu olevat, ja nakkase raudkepiga talle valu andma. Oma ravva ja rahakoti panniva nema sanna pääle. Ants läts aga ravva kotti. Kui kerese kivi kolisema naksiva, sis ütliva tondi, jätke jo, Antsu luu ju kolisese. Na võtiva ravva ja rahakoti sälga ja lätsiva põrgu poole minema. Ants vilistas kotist. Tõine tont ütles: "Kuule Ants tule." Tõine kostse: "Ravva kotin kolisese." Ants vilistas tõist korda. Üts tont tõisele: "Lake ruttu, Ants tule." Kui põrgu veere pääle saiva, sis hõigas Ants suure häälega: "Jumal minuga, juudas teiega!" Tondi lätsiva põrgohe, Ants jäi kotiga põrgu veere pääle. Ants vidi 7 päiva säitsme paari härgiga seda rauda ja raha, mis talle jäi.
AES, MT 38, 2/3 < Rõuge khk., Haanja mõis - Dagmar Linzbach < Liisa Valt, 68 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Esäl ol'l säitse poiga. Nakas esä koolma. Tulliva poja kokku. Ütel esä vanõmbalõ pojalõ. Mine mõtsa too säitse sarabuu varba. Köida nämä ütte. Murra sio katski. Poig pruum. Esä ei jõvva. Esä ütel poig ei saa nii. Võta vallale murra ütsi. Mina ütle teile ku-de säitse poiga ütte eläde nigu säitse varba olede kokku köüdetu sis eläde rikkast ja ku ütsikult nakade elämä sis jäd vaises.
AES, MT 150, 25 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Salme Tanning < Matli Udras, 70 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Petjast Antsust.
Petja Ants püüd pallo vähki, sõs käüt egalõ ütele küündlekese sälgä, lask kerikuhe vallalõ ja esi läts kantslehe jutust ütlemä, sääl ütles: “Kes tahap taivan õndsas saija', see peap käumä taiva teed. Tulkkõ siijä', väikku engli viivä' taivahe.” A tütrik ussõ takah kuuld tuud jutussõ ütlemiist. Tuu vei opõtaijalõ sõna. Tull opattaija sinnä', petjä Ants pand opetaija kotti ja nakas taivahe viimä. Vidi treppi pitehn, sääl sai haigõt, Ants ütles: “Taiva tii um vaiva täus, kes sedä õigõst kõndi võip.” Vidi läbi virdsa lumbi ja ütles: “Nüüd läämi pilvi jo'.” Aga viidi opetaija umma tsia pahta. Sääl hummogu tütrik lätt tsiku vällä laskma, kaes opetaija sais ja ikk.
E 14909 (I) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) sisestas Maarja Villandi 2001
Muistsed juttud rahva suust.
I.
Miskiparast koer tõist koera nuusutab? Mikspärast koers kassi vihkab? Ning mikspärast koer igal aeal rotti murrab?
Algmisest kui jumal kõik loomad lõi siis ta andis neile ka säädusie mille järele naad pidid elama ja mis naad pidivad sööma. Koera sääduse ii paragrahv oli se et koerad ainult seda voivad süüja mis neile ette maha visatakse ehk mis maha kukkub. Ei läinud kuigi kaua aega ilma loomisest, kui üks rikks mees homiku maal omal kaks tugevad koera pidas, ta tappis härja ära õhtu ning pani jalgupidi ööseks õrre külgi rippuma, aga õrs oli nõrk läks raskuse all katki ning tappetud härg sadas sinna maha kui koerad magasid. Et se nüüd koerte sääduse tukkumenti oli krjotud et kukkunud liha nende osaks saab siis panid koerad sell öösel härja liha oma nahka. Kui nüüd peremees unest härkas polnud tema paha meel mitte veikene, ta kutsus koerad ette ja nõudis aru, aga koerad vastasid et naad ilma süüta olla sest nende sääduses olla maha kukkunud söögi ained neile lubatud. Peremees käskis tukkumendi ette näitata sääl vastasivad koerad et seda neil pole, vaid kassi kätte hoida antud, kelle pärast keik kuivad kohad ahjo pääl seisavad. Peremees ei uskunud seda, nüüd läks tõine koer tukkumenti kassi käest ära tooma. Aga oh ehmatust kui kass tukkumendi ühe ahjo pääle augu seest välja võttis oli paber keik rottil tükkiteks näritud. Koer pahandas kassiga ja vandus kassi sugu maapäält ära neile ilma lõpetuseni kätte maksu sellest näeme mikspärast koer kassi ei voi sallida - kui nüüd koer tagasi jõudis ja seletas et kassi hooletuse läbi kallis tukkument rottist nahka pantud, ei uskunud peremees seda sugugi vaid käskis jalapäält tunnistust tuua, nüüd läks koer jumala juure uut tuniskirja tooma aga ei tulnud enamb tagasi. Juhtus nüüd koer tõise koeraga kokkun siis kohe nuusutama kas ta se koer vaest on keda tunistust otsima saateti. Ka kassi viha rottite pääle kestab edasi et naad kalli tukkumendi mis kassi käes hoida oli ära purustasid.
E 14910/1 (II) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Ii. Kaks jahimeest.
Kord elanud kaks naabrid, tõine rikkas tõine vaene mõlemad olnud suured jahimehed, rikkas lasknud lindusid niipaljo kui süda kutsunud, kül vaene paukutanud niisamuti aga pole ainustki lindu maha saanud. Viimaks läks ta küla targa juure nõu küsima. Tark õppetanud teda kolm neljapäeva õhtud nelja risttee arule minna, ja sääl igal õhtul üks must kass äraohvertata. Nõnda ka mees teinud ja kolmandamal neljapäeva õhtul olnud vana pois ise sääl ja küsinud asja lugu järele. Mees seletanud et igal päeval oma naabriga jahil käia, aga ühtegi lindu maha lasta ei saa nõnda jään ikka aast aastalt kehvemaks kuna naabri mees ikka rikamaks lähab kuna ta keik linnud ja metsa loomad ka minu krundi päält ära tappab. Hea kül ütles tont teeme kaupa luba oma ing minule siis void kümme aastad niipaljo linde tappa kui süda kutsub. Aga kümne aasta pärast pead sina siin samas tee aru pääl olema. See kuusk mis siit kümme samu eemal, sinna lähame ala ning kirjotame kontrahti valmis. Mehel polnud selle vastu midagi enamb ütlemist, ta laskis vana tondi oma pahemakäe keskmisest sõrmest kolm tilka verd välja laske, millega oma nime kontrahti ala kirjutas ja kaup oli valmis. Enne lahkumist ütles jahimees kui nüüd kümme aastad täis saab ja ma seie tulen, mill viisil ilmutat sina siis ennast minule. Tont vastas: kaarna näol lendan ma seie kuuse otsa, mees ütles kas tohin mina siis kaarnale mõnda pauku perse laska. Jah vastas tont kolm pauku void lasta aga mitte rohkemb ning selle pääle kadus ta siis talupoia silmist. Tõisel homikul oli talupoeg vara platsis ja laskis sell päeval kakssada lindu ja sada muud looma jänesid ja rebasid, kellele ta paugu andis selle eluküünal oli varsi kustunud. Ta vedas loomad ja linnud linna ja sai nende eest paljo raha, ehitas uhke elumaja ning läks naabriperemehest paari aastaga rikkamaks sest se ei saanud sestsaatik kui meie mehel õnn õitsma hakkas ainustki lindu ega looma enamb lasta, ka vandus ja kiirus ta päälegi nüüd naabrid, kes keigitele naabritele nüüd ümberring auustavaks isandaks sai aga õnn pole jäädav ja õnne aastad lennavad kiireste mööda, rikkuses ja külluses söödi ja joodi priisati ja prassiti, nõnda jõudsid üheksa aastad mööda ja kümnes jõudis kätte. Talumees hakas asja lugu järele mõtlema, ta ei uskunud kül kindlaste et tont tema inge saab nõudma ehk tehtud kaupa mälestama. Siiski koguni uskumatu toomas ei olnud ta ka mitte. Aeg jõudis kätte, süda jäi rahutumaks ei olnud päeval rahu ega tulnud öösel und silmatele. Oma naese ega lastele kes täie healised inimesed olivad polnud ta kuratiga kauba tegemisest sõnagi rääkinud, ega tahtinud ka nüüdki kui südand mure koorm rõhus midagi lausuda, tal oli üks sõber kaupmees linnas kellele ta alati oma jahi saaki müünud, sellele usaltas ta viimaks oma salatust ja palus head nõu, kaupmees kes ka eesti pännust sündinud oli ütles: asi on kaunis paha et sina oma verega kontrahile ala oled kirjutanud, aga siiski mitte nii suure kartuse väärd, et selle kauba läbi oma elu ära kaotad. Siin on kolm kuuli mis ma sulle annan üks vask tõine terask ja kolmas hõetast, kui need kaks esimest ei haita saab kolmas tõeste sarvikud surmama. Ära muretse ühtegi mine koio söö joo ja ole rõõmus.
Kui nüüd nimetud päev kätte jõudis ning selle järele ka õhtu ilm läks paksu pilve ja tuul hulgus väga hirmsaste siiski pidi mees oma püssi, kuulid ning jahi tasku kaela ripputama ning säetud kohta minema, ei olnud temal tarvis kaua hootata varsi lendas kaarn kraapistates ta pea kohal seisva kuuse latva ta oli nii suur et teda ta läikivatest silmatest ka pimetas vois ära tunda. Nüüd pani mees vaskese kuuli püssi sissi ning porutas kaarna pääle lahti aga kaarn viskas kuuli tagasi ja lausus: säh mees siin on sinu sit vase tük, niisama tegi ta ka tõise paugu aeal: säh siin on so sitt terasi tükki, miks sa mind vana lindu narrid. Veel täitis mees kolmad korda oma püssi ning pani nüüd hõbetase kuuli pääle, pauk kärkatas et mets vastu kostis ja kaarna suled lendasid. Üks hirmus hääl oli kuulda ja kaarn oli kui tina tuhka kadunud. Vist oli pauk südamese trehvanud ja tonti eluküündla kustutanud. - sellepääle ilmusid metsast välja paljo inimeste vaimusid, suuri ning veikesid, tänasivad ja kumartasivad talumeest ja ütlesivad: kül oli meil tegemist sinuga , sa pidasid jahti aga meie pidime sinule loomi ja lindusid ette aeama. Meie oleme mapääliste inimeste inged kes ennast ahnusest kurati tenistuse andsime nägu sinagi. Tänu ütleme sinule veel kord kallis mees et sina meid orjusest pästnud nüüd oleme meie igaveste priid ning voime toonelas elada, nemad kumardasid ning kadusid öö pimetusese et mehe silm neid enamb ei näinud.
Sellepääle läks mees koio, ta ei pidanud enamb jahti sest varandust oli tall küllad enesele ning laste tarvis kogutud.
E 15309 (11) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) mt. 1227. Sisestas Maarja Villandi 2001
Xi.kaks mustlast.
Kaks mustlast samusid läbi paksu metsa ja silmasid oravad kõrges kuuse latvas. Oi vennike mikspärast meie nüüd veel nälgas olime: sääl on jo liha. Mine vennikene sina külase, keitelikku (kattalt) tooma mina lähan seni ja toon looma puu otsast maha. Kui rääkitud nõnda tehtud, esimene samus küla poole ja tõine ronis kuuse otsa oravale järele. Kui nüüd mustlane jo oravale nii ligitale saanud et käega tahtis haarda, hüppas raibe orav silmapilk tõise puu otsa. Mustlane: ptüi süllates. Hüppat sina huppan mina kah, ja ta meeletu hüppas, aga kukkus kogemata mida ei mõistnud arvatagi, nelja sülja kõrguselt kõva kuuse juurika pääle maha, ja jäi ambad irevile surnuks. - ka keiteligu toojale juhtus õnnetus ja ta kukkus tulles kivi pääle maha ja lõi keiteligu lõhki, ruttu tõusis ta maast jälle ülesse, ja tõttas metsa liha valmistajale oma õnnetust teatama. Aga tõine ei lausunud sõnakestki vasto. Mis sa ambid irvitat pois? Pois ära irvita mitte ambid. Ütle kes nüüd küla keiteligu maksab? Ja kui surnud ikka veel midagi musta ega valged vasto ei rääkinud vandus keiteligo tooja enese ära et ta kolmel päevl temaga enamb ei kõnela. Kui ta kes teab, ka keige paremad asja, tema käest oleks küsinud. Sääl ta istus kaks päeva ja vahtis sõbra irevil ambaid kuni ise ka naerma hakkas, mille pääle katla nõudja juure sai ja teatas et sõber jo surnud olla. Surnud voi surnud ütles mustlane pani orava üksi nahka, ei tihkanud mulle anda, nüüd puhkab seda kere täit.
E 15311/9 (I) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) mt. 1227. Sisestas Maarja Villandi 2001 [mj]
Muistsed juttud. (rahva suust)
I.lõika peet, vana ema varsaga järel.
Se oli nõnda sügisesel aeal kui seppa mihkel vaa kadunu surema hakkas ma juhtusin se kord ise sääl olema, ta kutsus omad molemad poiad aadud, andrest oma voodi juure lubas aadule talu aga andressale muud ühtegi kui ainuld ühe suure härja mida ta ise oli viie aastaseks kasvatanud ka andis ta käsku aadule emad toita ja tema eest hoolitseda, sest ega andes ometagi kuskilt emale üles pidamist ei jõua muretseda hea kui ta ennastki toita jõuab. Ka luban mina andressa jaoks alt tõise tare elagu ta sääl ja võtnu naene aadu teda sääl välja aeata ei tohi. Nõnda lõppetas isa tõnis oma õpetust ta silmad vaeosivad kinni ja kiha läks külmaks, sellega oli siis ka elu küünal kustunud. Ta siis maeti maha nõnda kui kord ja kohus, aga nüüd tuli ka varsi elamise vahe. Andres kolis ära alla tarre elama ja aadu võttis noorenaese ja hakkas mäel peremehks ema elas nüüd aadu juures ega pidanud ema ega aadu andresast paljo suurt lugu kes nago paps kunagi elas ning külas kraavi lõikamas ning metsas puid saagimas käis. Nõnda tuuris andressa elu ligi kaks aastad pääle isa surma. Siis alles hakkas ta aadu käest oma isa õpetud härga nõudma mis aadu ka talle kätte andis ta viis härja viljandise ja vahetas teda ühe vangi vasto kelle aeg täis oli ümber, sest ta oli kuskilt kuulnud et esimest õnne ei pea mitte ära põlgama. Ta tõü vangi kodu ja nüüd olivad nemad kahekeste aga leib puudus joba üksi ning oli kasin kust pidivad nüüd siis kaks meest ülespidamist saama. Sääl leidis vang head nou ta pani hobuse ette võttis oma peremehe andressa käest kaks viie vakalist tühja kotti aeas metsast lehti ja liiva täis ning viis veskele. Õnneks oli veske kodu se kord kotte laeni täis sest oli tall hea võõraid kotte oma kottite vasto ümber vahetata mida ta ka tegi ning nõnda 10 vakka rüki jahu korraga koio viis noh, nüüd oli leiba küllad ja nälg majast ka lahkunud kui nüüd moni tääda soovib mis viisi mölder asjaga valmis sai siis kus vois ta liva ja lehtetega täitetud kottit jahuks muuta? Sääl polnud möldril viga ühtegi sest et mees kes liiva kottid omaks arvas võttis seda omaks süüks ta polnud teri kotti pannes ristisid pääle teinud lubas tõine kord targemb olla rehkendas et vana saadan neid ise lehteteks ja liivaks on muutnud. Alt tare andres elas nüüd oma sulase andsuga tubliste naad sõid leiba ja mõni kord ka tõivad kõrtsi juurest olud, sest sell aeal polnud olu veel nii kallis kui nüüd meie päevil, naad laulsivad ka vaest kaunis kõva häälega rahva laule nago oleksivad neil peris pidu päevad, aga koik tehti sellepärast et oma venda mäelt aadud sellega vihastata kes oma vaesemad venda andrest enamb sugugi ei voinud sallida et ta tema maa pääl elas. Taga selja rääkis ta oma venast tõistele väga pahaste et andres väga laisk olevad ega tegevad sugugi tööd. Temal olla arusaamata kellega niisugune ära elada ja mis ta süja. Kust ta muialt saab kui varastab, mulle tühhu ei tule oleks voinud teda välja tõsta ma teeks seda heameelega. Nõnda rääkis peremees aadu mitmele ja se ei jäänud ka andressal koguniste täädmata. Sellest siis vendate viha kasvis kes oleksid pidanud tõine tõist armastama. Kui nüüd andres veel härja vasto vangi hoidjaga mehe oli vahetanud ja seda koio tõi siis polnud aadu vihal enamb piiri, päälegi kui ta kuulis veel et tare juures naerti ja laulti siis läks ta kops üle maksa aga sinna vaatma minna häbenes ta siiski, sest ta polnud oma vaesemad venda ka millalgi enese poole kutsunud. Nüüd otsis ta head nõu ja leidis seda viimaks. Andressa tare selg on aadu vastu ust kes sääl on käinud teab väga hästi, ja sääl andressa taga tare pera seisab tühi vilja kirst andressa oma jagu kus ta poisikese põlves riited sees olnud aga nüüd jo mõnda aega tühjalt sääl seisis sest polnutki enamb riitid sissi panna, hoiti siis edaspitiseks aeaks vilja tarvis. Seda kirstu nähes tuligi aadul se kaunis mõtte: kui ma nüüd oma vana ema ööseks sinna kirstu viin siis saab tema keik kuulama ja rääkima mis poisid sääl tegevad ja mis naad laulavad ja trallivad. Õiged lugu sääl ei ole kust naad keik seda vilja võttavad mis naad söövad ja joovad vist naad käivad vargil, sest varga on ta selle tarvis koio toonud. Ta rääkis omad mõtted nüüd emale et se pidi ööseks kirstu pugema millega ka se siis viimaks nõus oli. Kui päike veerima hakkas võttis aadu oma ema tallutas kirstu juure tõstis kaase ülese ning ema puges sissi nüüd pani ta kaase jälle kinni ja jooksis minema arvates et seda keegi polnud näinud, aga kus tegiad sääl ka nägiad, ütleb vana sõna. Vang hants oli seda toimetust mis aadu tegi keik tagand nurga näinud. Kuidas vana ema vana kasuka krabi seljas kirstu puges ja aadu ise mäele ära tõttas, ta ei üttelnud sellest ühtegi oma peremehe andressale, vaid tal olivad koguni tõised plaanid ta palus andressa käest ühe tühja kirstu omale sest tema tahta teda ära peseda ning riited sissi panna. Andres ei keelanud oma truu sulasele siis kirstu ka mitte vaid täitis ta soovi. Nüüd tegi hants katla täie vett palavaks et kül jo õhtu pime oli, ning läks ja valas kirstu kaane pääle mis ka enamiste, et kaas päikese käes õretaks oli kuivanud kirstu sissi jooksis ja vana emakese kes häbi pärast karjuta ei julgenud ära läpastas keigest sellest kuri tööst ei arvanud hants midagi pattuks sest ta enne vangi viimist veel hullemaid tükke oli teinud. Ta vihkas ka mäelt aadud niisamuti kui tema peremees sest et ilja aegu kui aadu mäel oma esimese poia varrusid pidas kus keik sugulased koos olivad teda ega tema peremeest andrest ei kutsutud, ehk kül üle 30 samu maad vahed kahe elumaja vahel ei olnud. Peremehel aadul ei tulnud õnnetust ette aimates keigel sel öösel und silmatese ta soovis vana ema käest keik sugust uutist kuulda saada ja tõttis kui juba koidu serv taeva hääres punatas emale järele. Kirstu juure jõudes üüdis ta jo eemalt tasakeste: ema, ema oe ema, aga kui häält ega vastust polnud võttis ta siis kirstu kaane taskeste lahti aga soe lõhn lõi kohe nõnasse, aga sääl polnud tarvis aega viita. Mõtteltes: ema on magama jäänud, võttis käest kinni ja rapputas aga ehmatas väga kui ema käsi õlast lahti tuli sest ta keeva veega ära audunud. Tark poeg mõistis mis keik oli sündinud sest ise oli oma uutise imu läbi oma emad surmanud, siiski polnud pilku aega viita ta tõmbas vanakese õlale ja ruttas tagumise kambri uksest sissi et pererahvas keegi ei pidanud nägema ja pani ema vootise. Nüüd rääkis ta oma naesele õnnetuse lugu ning palus head nõu mis nüüd pääle hakkata. Ning said viimaks selle otsusele et pererahvale tääda anda et ema öösel häkiliselt ära surnud. Nõnda naad ka tegid. Keik pererahvas kaetsesid südamest vana inimest taga kes kellegile kurja polnud teinud. Aadu ise võttis kapist laulu raamatu ning laulis keige perega ühes koos pisarad silmis: oh surelik mind mäleta" pärast laulmist rääkist aadu veel mone sõna: et meie keik surelikud oleme ning et moistaksime ennast iga tund surma vasta valmistata, selle pääle võeti surnul riitid seljast maha ning pesti keik ihu üleni puhtaks mida tööd adu oma naesega kahekeste toimetasid. Tõisi habiks ei pruukitud sest siis vaest asjad halvaste läinud ja märku saatud mis surma vana inimene surnud. Olgu mis on ütles aadu homiku oma pererahva vasto. Nüüd jäägu keik töö seisma ja võttame peie vasto valmistamine ette. Ma tahan keige suuremb härg ära tappa ja paar vaati õlud tuua sest mo ema kui täisrikka permehe ema peab auusaste maetud saama. Ka keik sugulased tahan ma kokku kutsuta, et keegi ei pea pärast rääkima et mina kidsi mees olen, ehk, et ma oma emad pole armastanud. Se kõne oli teendritel rõõmus kuulda, sest missugune teener pidu ära põleb. Keik kiitsid peremehe head südand ning väga tarka mõistust ning hakkasid siis ööd kui päeva pidu vastu valmistama sest neljandamal päeval oli surnu maha viimise päev ja selleks pidi keik valmistud olema. Kui nüüd keik peierahvas olid kutsutud ka vana vendate eest lugeja kooli vanakene, siis ei mõttelnud keegi alttare andressa ega tema uue sulase pääle. Ehk kül aadu andressa vend, ja emakene keda surnu hauda tuli viia ka ka andressa ema oli. Mis pidi andres nüüd tegema? Kas pidi ilma kutsumata mäele minema et emad veel viimist korda näha ta mõtles asja lugu järele, ehk ta kül ema ülekohtusest surmast ei täädnud, mitte matmise päeval ilma kutsumata sinna minna. Ja ta pidas ka sõna sest keegi ei kutsunud teda ka siis veel mitte kui matmise päev kätte jõudis. -
Kül on ime! Ütles matmise homikul andressa pois andressale, et sind ka peigi ei kutsuta aga ma moistan kül se nõnda mailma viis, keigelt poolt jookseb peierahvas kokko, ja oma vend jäetakse kahe silma vahele sellepärast et ta pops jo vaene on. Kui sa andres lubad siis tahan mina keige selle peie rahvale ja ka ta so vennale ühe pussi mängita et surnu mitte selle koraga maetud ei sa. Andres ütles: noh mis pus se kül peaks olema mis sina mängid ma ei keela sind mitte kui se moni kuri töö ei ole. Hants sai rõõmsaks ja laulis kena salmikese selle pääle nago temal ikka se viis oli, ja ütles, andres sa pead nägema mis ma täna so uhke venale ja keige peie rahvale teen, ole sina vagusi toas ja saad pärast siis muidugi kuulda. Nõnda lõpis alt tare meiste jutt. - peied olid mäelt tare juures täies joones, sest terve suur härg oli sültiks ära keetetud kolm tegu saia tehtud ise veel seda paksu piima ja void, mis võõrad kokku tõid. Keik se kraam seisis tare kõrval sahvris. Puusärk surnuga seisis rehe all kasketega ära ehitud, mida paljo keegi tähele ei pannud sest nago peremees ise igad leinajad troostis: et vanal kohus koolda ja hallil tarvis hauda minna. Kui jo peremees ise nõnda ütles mis siis tõistel suremad tarvis kahetseta oli. Keik noored ja vanad laulsid seda sama. Kuni viimaks kooli vanakene meele tuletas et aeg käes on surnuga hakkata minema. Nüüd algatas ka tõistele se lugu meele et tarvis ruttata, aga enne pidivad veel keik noored ja vanad kambrise koku koguma kus vana kooli vanakene viimist lahkuja kõned lubas pidata, mis ka nõnda sündis, ehk kül sündsamb kõned surnu juures oleks pidata sellest ei pandud sell aeal tähele, eks ta kuule siit ka laulmise häält, ütles aadu ise, ning sellega hakkas vaimulik kõne tund pääle. Jättame nüüd matma minejad ja leinajad kambri lahkujale viimist kõned pidama ja vaatma kõrvalt mis allt hants seni väljas toimetab. Ta samub ruttuste rehe ala tõmbab
Vana emakese kirstust välja ja paneb kirsto kaase jälle pääle. Siis viib ta surnud vanakese sahvrise kus keik söögi varandus seisab ja paneb teda püsti kui juurika nurka seisma võttab kausist liha luu ja toppib surnule ammaste vahele ning teeb keik rinna eest paksu piimaga nagu oleks surnu keik selle piima ja liha varanduse nahka pannud, mis ta nüüd ise ühes kausitega ligi võetud kotti sissi tõstab, selga keerutab ja siis ühestki ingest nägemata alla tare juure tassib.
Kui nüüd mattuse ärasaatmise kõne peetud ja hobusad ukse ees valmis seisivad et mnema hakkata siis lähab perenaene sahvrise teele minejale mõnda saia pätsi juure andma, aga kuis ehmatas ta kui surnud nurgas silmab liha luu ammate vahel rind piimaga koos, ta ei sa sõnagi suust vaid kisendab ainult hirmsa häälega kuni keik sinna kokku ruttavad ka peremees aadu. Keik ehmatavad nüüd seda lugu nähes ja minestatud perenaene kantakse vootise. Kes on sedasugust asja enne näinud voi kuulnud et surnu kirstust välja tuleb ja keik liha ja piima nahka paneb, kes on selle juures süüdlane? Nõnda küsib igaüks hirmuga, kuni viimaks peremees aadu ise asjale otsa pääle saab ja ütleb: se on keik vana kooli vana raipe pärast, ma olin püsti hull, et ma lasksin niisuguse lamba pea viimsed kõned pidama tulla, mis niisugusekõne on kah, mitte midagi oleksin ma lasknud peris kiriko vöölmündri ise tulla siis polek ehk niisugust mängu ette tulnud. Niisugune loeb ja laulab kah, mis laulmine ja lugemine se on kui surnut rahu ei saa vaid pääle surma sahvri lähab ja mo toitud keik nahka paneb. Noh olgo pääle viige surnud ema peske ta puhtaks ja pange uueste kirstu tagasi. Ma ei pane talle vanainimese seda kurja tegu süüks oli ta omal elu aeal väha liha ja piima saanud siis söögu pääle. Aga teie mo armsad sugulased ja sõbrad sõitke nüüd igamees oma koio aeg jääb iljaks kui vana emaga valmis saame ja tulge kolme päeva pärast keik jälle kokku, ehk tahan uus härg jälle ära tappa ja uued mattused pidata et keegi ei pea ütlema et ma oma vana ema halvaste olen majast välja saatnud. Ja sina vana kooli vana sinu pärast on keik se asi sündinud, sind ma enamb ei tarvita, void koio jääda, sest sinu asemel saab tubli kõne mees kiriko vöölmünder laane märt surnud ära saatma kutsutud. Selle kõne pääle sõitsid keik peielised minema et mone minuti pärast ainust inge enamb näha ei olnud.
Alt tare andres oma poisiga sõid jõid ja pidasid peigi sest saia, liha ja paksu piima oli neil küllad, keegi ei tulnud neid vaatama ega küsima mis teie ka siin teet, ainult küla inimesed ümber kaudu täädsivad rääkita et aadu oma venda andrest peigi pole kutsunud ja väga uhke ning kiusaks oma venna vasto olevad.
Kui nüüd kolmas päev kätte oli jõudnud ja laane märt kui kiriko esimene vöölmünder ka oma abikaasaga peie talusse jõudis kus juba hea hulk sugulasi ja sopru kokku oli kogunud ja iga silmapilk ikka veel juure tuli, ütles alttare andressa pois ants oma permehele, luba mulle peremees et ma veel ühe naljaka tembu teen peierahvaga kui voimalik siis parema endisest. Mikspärast sind so vend peigi ei kutsunud, se on jo selge kiusu aeamine. Tee mis tahad ma ei kela ega käsi sind ka noh siis hea kül ütles hants: ma tahan katsuta. Mäelt peremees aadu ei mäletanutki enamb selle pääle et mingit segatust ette voiks tulla sest ta täädis laane märti vägevad lugemist kellel voimus kiriko õpetaja poolt oli kätte usutud lapsi ristita ja surnuid ära saata ning hauda panna ja sestsaatik kui tema kaunis vanamees ligi viiskümmend aastad neid töösid oli toimetanud polnud veel keegi surnud inimene kirstust välja tulnud ehk kül vana märt ka ilmaski pea täieta seda asja ei toimetanud, kui ta jõi siis jõi ta ka meheste, aga kui ta kõned pidas siis olgu ka niisugust meest otsi. Ta hääl oli väga hea ning laulmises kange et koerad mitto kord õues haukuma hakkasid kui vana laane märt laulu minema virrutas. Seda nüüd täädis keik peie permees aadu ja sellepärast tal polnud ka täna enamb midagi kartst kui laane märt õuue väravast sissi sõitis. - hääkene kül. Nüüd söödi ja joodi jälle niisama sugusel viisil kui esimesel korral kuni siis aeg jälle kätte jõudis et sõitu surnu aia poole ette võeti. Viimsed ära saatmise kõned hakkas vana laane märt nüüd kambris lauluga: "ma tahan jätta maha" ning kui laul laultud tuli pitk seletus vana ema heatusest perenaese ametist ja laste kasvatamisest ja n. E. Mis kaunis venis. Ainust inge polnud surnu juures reheall kus surnud rahulisest kaskete varjul magusad und puhkas ning ika oleks puhkanud kui endine alt sulane hants teda rahule oleks jätnud. Hants hiilis ja vahtis nago esimeselgi korral kui keik mattuse rahvas tuppa olivad läinud siis ta jooksis joonelt rehe ala surnu juure tõmbas ta kirstus välja ning viis agerikku kus kahe aastane varsakene kinni peeti kelle ema surnu rongi esimeses otsas seisis kus kirst pääle pidi pantama, selle varsa selga sidus nüüd hants kelm vana emakese, ta tõmbas ahelõaga jalad kõhu alt kinni, ja sidus veel viha käe külgi et kül käsi lahti oli auutunud ja väga kerge lippama vois olla, se oligi antsu rõõm mikspärast ta nõnda tegi. Kui ta sellega valmis oli saanud siis jäi ta nüüd vagusi hootama kuni mattuse rong minema hakkab ja tal paras aeg varsa lahti lasta. Ta ei unustanud ka surnu kirstu raskemaks teha sellepärast pani ta hea kase pakku kirstu sissi. Kõik oli nüüd joones ka hea kotti täis saio ning liha alla tare juure viitud ja ise jälle varsa juure tagasi tultud, kui vana kiriko vöölmünder laane märt oma pitka kõned lõpetas ja peremees aadu talle kätt andis et oli moistnud ta kalli emakese inge nõnda ülendata, igal leinajal olivad pisarad silmis ning naesed pühkisid põlle nukatega oma silmi kuivaks. Siis anti veel tee pääle minejatele moni klaas viina kes soovis, ning kirst sai vankrile tõstetud ja rong hakkas lauluga liikuma rong vois pea viiskümmend vankrid pitk olla ja esimene ots jõudis jo maanteele kuni viimne vanakene vaa "rükkisaadu" peet veel oma vankriga paegal seisis piibu pääle tuld pani, siis risti ette heitis ohjad kätte võttis ja liikuma hakkas. Seda keik päält vaatates tõmbas nüüd hants agariku värava lahti kust vana ema ühes varsaga välja pühkis ikka edasi hants ise hüüdis tagand: lõika peet, vana ema varsaga järel aga ka vanamehest jooksis vars mööda ning keigist matusa rongist kuni ta viimaks ette otsa kirstu hobuste kõrvale seisma jäi ja oma emad leidis. Hirmus oli se sõit kül, keik ehmatasid peris kangeks sest vanal emal olivad silmad punnis peas, vith mis kätte oli seotud käis ikka üles ja alla. Peremees aadu nägi keik seda jõletust laskis hobused kinni pidata ja laane märti laulu seisma jätta, teda kõrvalt küünar nukkadega müksates: loll vasikas mis sa veel karjod eks sa näe kus surnud on? Sääl on so kõne pidamine, oled kuulus kiriko vöölmünder võtku pagan, oleks ma õpetaja ise kutsunud oleksid keik asjad hästi olnud, sa pole targemb karvagi kui vana kooli vanamees. Nüüd kogusid keik peie rahvas esimese surnu vankri ümber ja anti nõu surnud varsa seljast lahti võtta ja kirstu panna. Aga peremees aadu ei lasknud sellest rääkitagi vaid ütles kui ta kadunud ing elu sees väha hobusaga on sõitnud siis kingin ma selle hobuse nüüd temale ega ma hakka kolmantad korda enamb mattusid tegema. Õhtu jõuab kätte, las käja niisama. Ja mattussa rong hakkas jälle liikuma vana ema varsaga kõrval nõnda nemad siis ka v. Linnast läbi sõitsid kuni surnu haiale, sääl panti vana ema ühes varsaga ühte hauda ja aeti muld pääle, ja vana laane märt lõpetas ühe vaimuligu salmiga haua kõned mida kül keegi paljo enamb tähele ei pannud sest märt oli oma tähtsust rahva silmis kaotanud. - peremees aadu ohkas ja kahetses: oh! Oleksin ma õppetaja ise matma kutsunud! Oleks keik asi hästi läinud! Alt tare andres elab praego veel aga aadu on jo moni hea aasta surnud vist selle pärast et ta oma venda vihkas alt tare andres võttis aadu naise omale ja on nüüd peris peremees. Nõnda rääkinud minu vana isa, isa, isa.
17 januaril 1895.
E 15320/2 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) mt. 1227. Sisestas Maarja Villandi 2001
Härja müümine.
Kord müünud vana rüütlite kohtute aeal üks peremees kolmele lihunigule oma härga ikka igale jälle viis rbl hinda pääle. Kui ta nüüd viimaks härga linna läinud ära viima tahtnud keik kolm lihunigu seda omale sest et keigite sellid sedasama ühte härga ostnud olivad - aga mehe plaan oli se teda sellele anda kes keige viimati ostis ja keige rohkem inda maksis. Keik lihunikud kogusivad nüüd mehe vankri ümber kokko ega lasknud teda enamb edasi minna vaid viisivad mehekese "maiestraati". Maiestraat olnud sell aeal linna ülemb kohus. Kui nüüd talu mees sääl seisis, ja kartuse ja värisemisega kohtu ametnikuid hootis kes veel ei olnud ilmunud, tuli temale häda sees mõndagi meele, aga ei mõistnud seda ära arvata kuis viisi ennast vabandata voiks. Kohto kirjotaja voi sikkitaar istus lauas seda nüüd hakkas talumees paluma et herrakene talle hääd nõu annaks kuidas ta nende lihunigute kiusust voiks pääseta kes keik kolmekeste ta naha pääle käivad. Sikketaar käskis talumeest nüüd oma asja juttusta kuidas ta nende kimpu oli saanud, ja talumees juttustas keik osavaste: kuis viisi esimene lihunigo sell oli teda petnud ja härja koguni alt inna odavaste ostnud, kuidas siis tõine lihunik jälle tulnud ja oma suuga ise üttelnud et esimene teda petnud, samasugune lugu olnud ka kolmandamaga. Se olnud väga uhke mees ja öelnud et kaks esimest lihunigu selli peris petjad koerad olla ja sellest rõõmu tunda talumeest hästi tüssata. Ta üttelnud oma peremehe keige õigema mehe olevad, üle v. Linna kes punkti päält viimse kopika välja maksab, kuidas kaubeltud on, tõised võtta alati tellitud hinnast maha. Ka se viimne kinnitas oma juttustust et mina seda keige õigemaks pidasin viie rubla juure lisatusega. Sellele tahtsin mina siis nüüd ka oma härga tuua ja oleksin kahe esimese käsiraha kumalegi 25 rbl mis minu käes seisab kätte andnud. Nõnda lõpeta talumees oma kõned. Ja sikkitaar sügas kõrva tagand. Paljo sul se härg siis üle pea maksab kui igaüks 25 rbl käsi raha andsid? 75 rbl ütles talumees. Oi jah hea hind nüüd siis ongi sinul juba 75 rbl käes? Jah ütles talumees aga seda pean neile nüüd kätte pakuma ja veel trahvi kandma. Süüdlane sa kül oled. Ütles sikketaar ja härga ei oleks sina pidanud mitte kolm korda müüma. Vabandamine sinul ka paljo ei saa haitma. Aga maksad mulle 10 rbl siis õpetan sind kuidas sa keige kolme lihunigu käest pääsed 75 rbl omale saad ja härja void koio ära viia. Mul ei ole praegu raha kopikat. Hea kül maksad siis kui kohus läbi tehtud. Kas maksad? Hea meelega vastas talumees. Noh kuule siis, maa õpetan sind. Kui kohto herrad tulevad siis tee ennast hulluks. Mees tänas õpetuse eest ja varsi ilmusid kohtu ametnikud ühes lihunigutega kohtu saali. Nüüd küsiti talumeest: kas ta oma härga on keigile kolmele lihunigule müünud, nõnda kui need herrad tunnistavad? Talumees selle küsimise pääle hakkab üles lakke vahtima, rabab kärbest kinni võtta, kes toas lendab ise teeb oma ammastega lõmpsti, neid kokko lüües ja lausub: ets kae, ära läks. - kohtu herrad teevad suured silmad talumehe tembutamise üle ja kordavad küsimist tõist korda mees jälle kärbest rabama: ets kae lompsti ära läks ei saa kätte ühtegi. Nüüd lähab kohtu häratel se asi joba liiaks, ja kolmat korda küsib peamees? Kuule talu mees? Kas sa oled oma härga neile kolmele lihunigule müünud? Kas sa oled nende igamehe käest 25 rbl käsi raha vasto võtnud? Nüüd näitab hull väha asja lugu märkavad, põrutab jalga vasto põrandad lampsab suuga vasto lage kärbest, ja ütleb: müüsin kolmele jah, etskae, võtsin igamehe käest 25 rbl käsi raha kah, etskae. Noojah, lampsti, petsid mind keik kolm võtsid härja teepääl kinni kah, etskae trrr, lamps rabab jälle käega õhku, ei saand kätte ühtegi. - selle pääle kästi talumees kohtu tarest välja minna, ning kuulati lihunigute härja ostmise lugu veel kord üle siis minti otsust tegema. Veel oli talumees seni hirmul
Otsus:
Lihunigud on keik kolm, oma käsi rahad kaotanud sellepärasr et naad täieste lolli aruga rumala talupoia käest on läinud härga ostma, ja linna turu kupjas peab lolli mehe keige oma härjaga jalapäält linast välja saatma.
Kas kohto kirjutaja voi sekjetaari käsi ka selles otsuses tegev oli, ei voinud keegi tunnistata sest et selle aeal kohto ametnikud iseeneste vahel saksa keeld pruukisid ja ka prottukullid saksa keeli kirjotati.
Meie talupoeg tuli nüüd kohtomajast välja ja samus üle tee trahteri, kus siis ka kohto kirjotaja jalapäält järele tuli oma kümmed rublad õpetuse eest nõudma aga meie talumees tegi ennast ka nüüd kirjotaja vasto lolliks ega tahtnud maksust midagi tääda. Sääl hakkas kirjotaja viha tõusma ja ta ütles: tummes mann. Kas sina minu ees ka ennast rumalaks püiad teha kes ma ise sind nõnda tegema kohto ees olen õpetanud? Kas sa maksad silmapilk minule lubatud 10 rbl välja voi mitte? Mees tõstis käe üles ja laskis näpuga plõksu ja ütles: oled õpetanud rumalaks jah, ei maksa kah, etskae lomps. Miks sa nüüd tembutad üüdis jälle kohto kirjotaja, sa oled 75 rbl saanud, härg veel päälekauba siis maksa mulle oma lubatud raha välja? Mis sina nüüd tahad mehest, keda kohus on hulluks tunnistanud, ütles ka trahteri peremees, kes asja kuulda oli saanud, kas sina ei karda kui hul sind kinni haarab. Seda nüüd kuulis hull mees et trahteri pidaja ka veel tema poole oli ja kui kirjotaja kes talumehe käest juua oli saanud ikka veel pääle aeas et tall 10 rbl saada olevad võttis tark hull mees ta kraed pidi kinni nagu takko koondla ja virutas üle läve uulitsale. Sa sakslase näru kael, oled mind ise hulluks õpetanud nüüd siis veel loodad et hullu käest raha saad, ja hull sulle veel maksab, hooda seni. Kas sull paganal ristimata türgil sellest küll pole et ma tervelt 2 rbl sulle ära jootsin.
Pääle selle sõitis talupoeg oma härjaga linnast välja koio poole, sest linna kubjas ei andnud lolli talumehele enamb aega kuskile sissi minna ega midagi kaupa osta. Ma voin seda ka tõine kord ümises talupoeg abemese koio poole minnes, ja linna kubjas näitas keppi tagand ja prassis: sõida edasi, edasi kuule, hoia ennast et sina toistkorda oma härjaga enamb linna ei tule.
E 15323/6 (III) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) mt. 1227. Sisestas Maarja Villandi 2001
Iii.kaks kõrva lopsu!
Vanast kui vägi meie maast siit läbi läinud siis pidanud mõisnikud neile moona ja muud tarvitust, kui ka raha eest, valmis muretsema. Ning kui vägi minema hakkanud siis tunnistusse välja andma et naad sellel ja selle kuupäeval siit läbi läinud ja siin korteris olnud. Mis vist alamad väe juhatajad oma ülema kindralile pidid ette näitama, ehk tääda andma. Niisugust tunnistust saatnud siis keegi kindral kes oma väe jagutega ühe mõisa maa pääl puhke paika pidanud oma adjutanti mõisniko käest tooma. Aga et aeg mill vägi teele läinud väga vara süntinud muidugi enne valged, siis pole mõisnik adjutanti mitme kordse kopputamise pääle sissi lasknud. Adjutand pole siiski järele jätnud trummeltamast kuni mõisnik täie kindrali käskjala adjutantile une rikkumise eest kaks kõrva kiilu , tõine tõisele poole virutanud, ukse kinni pannud lukku keeranud ja ise jälle puhkama heitnud. - adjutant läks niisama tark tagasi kui tulnud oli, nind rääkis oma kindralile asja lugu otsast otsani keik ära, mis pääle nüüd kindrali herra väga vihastas, ja ühes adjutantiga uueste mõisa poole tunistust tooma samus. Tee pääl rääkis ta siis adjutantile: kui meie nüüd mõisniko ette lähame ja mina tunistuse olen kätte saanud siis kui ma sulle komandeerin: strast, vaa - siis anna sina mõisnikule tõine kärakas tõiselt poold ja siis tulema. Kas said aru? Teie käsu pääle kindrali herra. Kui nüüd kindral oma adjutantiga lossi juure olivad jõudnud ja kooritoorist läbi magamise tooa ukse juures petasid kus adjutant enne nii kaua kopputanud ja hootnud oli, tegi mõisnik silmapilk kindrali häält kuultes ukse lahti teretas aupaklikuld andis istet ja küsis soovi järele. Aga kindrali herra ei pruukinud istet palus vabandata mul on mienku rutt tulin tunistuse järele. Tehke seda ruttu ja herra tegi ka ruttu et tunistus varsi valmis oli ja adjutanti kätte anti. Nüüd hootis herra head homikud kindrali herra poolt, aga selle asemel kuulis ta häki komanteerimist strast, vaa. Ja adjutanti rusika hoopid lõid kui tugeva haamriga, mõisniko kõrva juurikad vasto nõnda et mehekesel tuluke molematest silmatest välja kargas ja kuulmine ja nägemine seks koraks kadus. Kindrali herra naeris taskeste oma tugeva kihaga adjutanti ja rusika hoobite üle. Mille läbi nüüd moisnik pisutki õpetust sai, kuidas ta tõine kord kroonu käskute täitmises sõnakuuleligumb peab olema. Ka talupoiad keda nimetud isand alati valmis oli nuhtlema hirvitasid kui kuulsid et nende mõisa herra ka kord kolki saanud ja ütlesid paras, paras, paras, piri paras. (peris paras)
Talupoiad ja õpetamata inimesed unustavad pea ära kui peksa saavad ei püüa paljo oma piinajatele kätte maksa. Sest usk õppetab et keik taevas saab tasutama. Aga vaatame kas meie mõisnik ka midagi unustab. Kas need adjutanti kaks kärakat ta meelest lähavad? Hooda seni. Ta mõtleb selle pääle päeval kui öösel kuidas ta voiks seda kindralile kelle komanteerimise pääle need kolakad anti kätte maksa. Adjutanti. - kas ta seda ka mäletab kes teab seda
Paar aastad on eel-nimetud juhtumisest mööda läinud sesama väe osa oma ülematega läheb sell nädalal siit jälle tagasi. Mõisnik on käsu saanud kõik tarvitust valmis muretseda heinad hobustele, õled soltatitele magamise tarvis ja n. E. Mõisnik loeb ja naeratab iseeneses, ja pobiseb habemese. Hea väga hea, et naad seda teed jälle tagasi lähavad. Nüüd voin mina oma kõrva kolakit kindrali herrale jälle kätte tasuda. Ta teab nüüd kuupäeva, mill vägi seie jõuab, selleks päevaks valmistab ta suure võõrus peo, kutsub kaugelt ja ligitalt mõisnikud kokku. Ka on nimetud. Et õrnemb sugu tulemata ei jääks, sest pidu ehk pall ei kõlba kui tantsijad puuduvad. Nõnda saatetakse kutsumise kirjad välja, ja nüüd on loota et pidu väga hilgav saab olema. Aga lugejal olgu tääda et se keik kindrali pärast sündis. Kui nüüd pidu õhtu kätte jõudis oli ka kindral oma väe meistega välja pääl laagris oli pidule kutsutud. Ta tänas väga kutsumise eest ja lubas minna; saatis ka vastuse tagasi et ta tõeste õigeks tunniks sinna saab jõudma mis üle mõisnik väga rõõmsaks sai. Aga kindrali herra kes mitte koguniste ka mustaja mees polnud, nüüs halgas tal meele mikspärast teda nii tungivald pidule paluti ja kas mõisnik teda nende kahe kolaka pärast niisüdamest armastama on hakkanud, ta oleks pidanud rohkemb kolakit kinkima siis oleks maksnud, se sõprus ja pidu. Noh olgo pääle ma lähan siiski, aga mitte ette valmistamata kombel, sest kes kuratid moisnigusi voib uskuda. Selle pääle kutsus ta oma adjutanti enese juure ja käskis teda õhtu kui pimetaks lähab mõisa puiestigu ühe roodu soltatitega marssita aga nii tasakeste ja salajalt et keegi seda tääda ei saaks ja niipea kui ta üht revolvri pauku kuuleb siis kohe lossi pääle ukstest ja aknatest peab sissi tungima ja koos olejad vangi võtma. Selle õpetuse järele sõitis nüüd kindrali herra ise pidule kus teda väga lahkeste mõisnikute poolt vastu võeti söödi jooti ning mängiti . Aga se oli väga himmeks panna et keegi mõisnikute preilitest väe ülemaga tantsima ei tulnud, sest se oli vist enne nõnda maha räägitud. Ainult üks alamast sugust preili keda nüüd väe ülem välja otsis ja temaga sell õhtul mõned ringid tantsis aga ka sellegi pääle vaatsid tõised paha meelega ja kahetsesid naad niisuguse asjata palli pidule olivad kutsunud.
Viimaks hakkas sõbrus keigil meie kindrali herra vasto lahkuma, temaga ei tehtud enamb paljo tegemist keik lahkus oli korraga nagu ära kadunud, päälegi anti talle siit ja säält küljest juba pilkamise sõna. Teda nimetati argpüksiks voi jänessaks kes igakord kange mehe ees peab hirmu tundma ja värisema ja kui ta nüüd vastu hakkas rääkima tõi keegi mõisnik keppit tõisest toast tantsu saali ja siis lubati ühele mehele vanad võlga maksa. Nüüd ta moistis et tema se vana võlglane oli, aga ta ei teinud sellest asjagi kuni pidu peremees ise tema ette astus ja teda suureks argpüksiks nimetas. Seda ei jõudnud kindrali herra enamb välja kannatata vaid ütles et ta niisuguse lolli vasika ees healgi argpüks ei taha olla kes kahte lööki välja ei suuda kannatata, vaid seda mitto lugu meeles peab. Noh nüüd oli tüli alustatud ja keik mõisnikud moistsid kui ühest suust teotajale 20 kepi hoopi sääl samas keige seltskonna ees ära anda. Seda kuuldes seisis kindrali herra hakna ligital ja mõtles nüüd järele mis ta pidi tegema. Ta lubas tõrkumata maha heita ja nende kepite löökisid vasto võtta aga enne kui tubli jõumees melelahutuseks üht reevolvri pauku haknast välja õhusse lasta mida talle ka seltskond lubas. Aga niipea kui pauk käis tormasid soltatid agara adjutanti juhatusel uksest ja aknatest saali ja mone minuti pärast olivad keik mõisnikud sõameiste voli all, kül katsusid naad ka vasto hakata aga se ei haitanud, nüüd laskis kindrali herra igale mõisnikule nende kepitega mis tema peksmiseks olid toodud 30 hoopi anda. Kül palusivad naad vasto, aga se ei haitanud ühtegi armu ei antud ühelegi sest et naad väeülemad väga olivad ära vihastanud. Kui nüüd keik koos olejad meisterahvas oma sauna olivad kätte saanud võeti ka mõisnikute preilid käsile ja anti neile ka igaühele 20 keppi hoopi, mis kül peenikeste saksa preilitele liig ülearu näitas aga kes sellest hoolis. Mikspärast naad tantsima ei tulnud ja väe ülemad seltskonna ees häbistasid. Üks õige õrn ja peenikene paroni tüdar ei tahtnud ennast milgi viisil peksta lasta ja palus keige viisi pääl vasto et temale armu anda, ka sellest ei hoolitud vaid öelti: kui sina 20 hoopi vähaks arvad, siis saad meisterahvaga ühe vääriliseks tehtud. Antke siis talle palve eest 30 nähkamad, ja se sai täitetud, kes oma sauna ära sai se katsus et kohe hobusad ette pani ja minema pääsis. Ainult se preili kes kindrali herraga tantsima tuli lasti ilma peksuta rahulikult minema. Kui keik toimetud tallitud oli siis otsis kindrali herra mõisniko üles ja pani teda nüüd kviitungid kirjotama, mis ta kül heameelega ei tahtnud ette võtta aga sääl seisivad keppid mille pääle nüüd herra kindral sõrmega näitas ja mis teda suntisid kirjotama et keik mis hobustele ja meistele võetud auusaste maksetud on ning mill kuupäeval vägi siin ööseks olnud mida ta ka oma all kirjaga kinnitas rohkemb kindrali herra ka enamb ei soovinud ta kogus omad soltitid kokko, laskis neile vaeva pääle igale plasku täis marja viina anda, soovis mõisa herrale head ööd ja läks et jo pea valge hakkas, väe hulgatega minema." -
Mis mõisniko ehk kindrali herra nimi, seda ei tea rahvas ehk mill aastal kas ungru voi krimmi sõtta minnes se lugu on sündinud, aga et lgu on tõeste sündinud seda täädvad rahvas võrumaal hantsmõisa vallas paljogi vana inimesed juttusta.
1848. Läinud siit maalt vägi läbi ungru sõtta mis mina ei mäleta. 1856 krimmi sõa aeal läskid mitmed väe osad siit läbi ka hobuste vägi tarvastust villandi pääle mis väga ilusad mehed ja hobusad olid mis mina veel selgeste ära mäletan. Voib olla et sugu siis sell samal aastal sündinud.
E 15327/32 (4) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Iv. Kurat kroonu teenistuses.
Se olnud ühel väga külmal jõulu laupäeva õhtul kui üks soltat eesti mees, kuskil põhja pool kubermangu linnas vahi pääl seisis, kitsad saabad ja sinel seljas, nõnda kui sell aeal pruukiks olnud, pani keik ta kiha üleültse värisema. Mo omaksed on täna õhtu soojas toas ja rõõmustavad jõulu puu ümber, millas saab se 25 aastad otsa teenitud et ma jälle tagasi omaksete hulka saan. Nõnda mõtles soltad ja hakkas jumalat paluma et jumal talle kuigi viisi raha annaks et voiks siis mone mõõdu
Viina osta, ja oma külma kiha selle kibeta märjokesega soendata. Ta palus mitto korda sääl edasi tagasi käies, ja ilgavate tähtetega teva poole ülesse vaatates, aga ei hääld ega vastust. Ka ei mõistnud ta pühakirja mis õppetab ainult aeid asjo soovima ning paluma mis sestsinatsest mailmast eppole.
Veel eppolnud ta vahi pääl seisvad tunnid otsa lõpnud millaal tõine asemele astub. Veel oli tal aega edasi mõtelta ja plaanisid teha. Korraga tuleb tall uus mõtte kurratit appi hüüda, ja seda mõtteltes hüüab tema kõva häälega: kurrat anna sinagi mulle raha, et saaksin oma kiha soenduseks viina osta. Ja vaata selsamalpilgul ilmub hirmus sarvetega mees tema ette ja ütleb: miks sa mind hüüdsid? Mis on sulle tarvis? Ja kui nüüd soltad eesmalt paha elukast nähes ematas, siiski võttis ta julgust ja juttustas kuratile oma puudust ja häda et ilma rahata peab olema ja tilka viina keelega maitsta ei saa. Noh, hea kül ütles kurrat: paljo sa tahad? Soltad vastab: niipaljo kui mull igapäevaseks purjotamiseks ära kulub hea kül seda sa saad ütleb paha vaim aga nüüd siis ei nõua ma sinu käest selle eest mitte vähemad kui sinu inge, aga et sa oma kaupa ka kindlaste pead saab kondraht so verega kirjotud mis ma sinu nimetse sõrmest välja tilgutan, seda ütteltes võttis kurrat omast taskust alja noa haavas soltati sõrme sellega ning hakkas sääl samas kontrahti kirjutama. Veel palus soltad ühte asja kontrahti ülespanna. Mis asi se on? Se on tarviline asi ütles soltad. Vaata väe ülemad ei luba mind purjotata ega anna selle tarvis ka mulle aega, siis ma palun sind enese eest need 18 aastad mis mull veel teenida, ära teenida se ei ole sul paljo selle eest võtta siis surres ihu keige ingega, sest kui ma teenistusest prii olen siis üksi voin purjotata niipaljo kui süda kutsub. Selle punkti üle tegi nüüd kontrahti kirjotaja kül appu näo nägo moni mõisnik kontrahi kirjotates talupoiale kalapüüdmise ja jahi õiguse peab ära lubama ja kui soltad väga pääle käis sai siis se punkt ka sissi kirjotud et ta praego soltati asemel tenistusesse astub, aga soltad säälsamas linnas nägemata kombel peab elama kuni teenistuse aeg lõppeb ja naad siis kahekeste koio voivad reisita. Molemad oligi tehtud. Säälsamas paikas andis kurad siis ühe veersekki suuruse kottikese kulla ja hõbe rahaga täitetud soltatile, võttis kroonu riited omale ja andis omad riited soltatile, kranits selga ja püss kätte, ja nüüd asemik valmis. Aga kranitsal on rihmad risti üle rinna, seda ei voinud vana saadan kannatata ta viskas kranitsa ühe õla pääle mida kül soltad keelis tegemast, ja mis läbi iljemal aeal paljo pahandust sünnitas. Siis soovisivad naad tõine tõisele head tervit ja käe käiku. Ja soltad tõmbas raha kotti õlale samus trahteri ja elas sääl eht mõisnigo moodi, kui rikkas mees kunagi, kellel raha mitte millagi ei puudunud vaid mis päeva jooksul sai raisatud se ööse jälle asemele oli tulnud nõnda et kott ikka ühe võrra kui jõulu mauk täis seisis. Oh nüüd olivad meie kroonumehel kuldsed rõõmu ja lusti päevad ta joomisel, lustil, ega kaarti mängil polnud otsa vaid se kestis õhtust homikuni ja homikust õhtuni. Ei tall tulnud oma vanemid ka meele haitata, kes kodus mitto kord raha puuduses olivad, et tal nüüd kül väga kerge oleks olnud neid haitata. Sest kuld teeb kõvaks. Teda ei võinud ka keegi politsei kinni tabata, ja kui kord moni kaebas et sääl ehk sääl trahteris keegi võõras tundmata herra mängis ja purjotas ja teda kinni mindi võtma oli ta kui maa ala häkki kadunud ja nende keskelt nägemata kobel välja läinud.
Aga vaatame nüüd kord kuidas viisi asemiko käsi ka käib ja kuidas kroonu teenistus kuratil ka maitseb. Kui umbes poole tunni pärast uus karauuli mees asemele tuli, kui endine soltad ära läinud, ja püssi kurati käest ära võttis nägi karauuli vahetaja seersant et vahetataval kranits ühe õla pääl rippus, ta käratas ja ütles: mis lugu se on jaan! (nõnda oli soltadi nimi) mikspärast oled sina kranitsa ühe õla pääle ripputanud? Ja kui jaan õiged vastust ei andnud ja ainult mokatega habemese posises, käskis teda seersant jalapäält kranitsad viisi pärast selga panna ja rihmad risti rinna ette. Aga sellest üttelusest ei pannud mees tähelegi mille pääle ta siis ülema käest joba moned kolakad sai. Se oli esimene hakkatus, kadsarmuse jõudes võeti sääduse vasto eksija ja sõnakuulmata mees mees maha, ja loeti kaheksakümmend keppi hoopi taga otsa pääle. Aga se oli keegitel soldatitel ime näha et jaan ühe aindsama sõnaga armu ei palunud ega kisendanud kuid ainult ähkis ja puhkis. Kas jaan nüüd selle kolkimise läbi oma kohusid paremini täitis? Hooda seni. Iga kord kui soltatid rinda säeti ja utsinad peeti, siis oli jaanil jällegi kranits ühe õle pääl, mis siis muud kui jälle maha ja sada selga. Aga kui se keik ei möödunud akkati meest läbi lippu aeama, tõine root soldatid tõisel pool ja iga mees lõikas oma nähkama ja läbi lippu aeamine sündis ühe aindsamal teenistuse esimesel aastal ligi 20 korda arvamata need korrad selle 18 aasta sees, nõnda kui ta ise pärast oma sõbra soltatile tunnistanud et ta selle tenistuse aea ees rohkemb vitsu saanud kui sada härga oleks jõudud neid vitsa koormaid vedata. Aga keik se ei mõjonud mitte midagi, ta jäi keigest peksmisest hoolimata ikka seksamaks mis ta hakkatuses oli.
Tõised sääl polgus kus meie sarvik teenis ei saanud kõrva lopsuks ehk kül vana aeg oli, sest ülemad olivad head ja keik soltatid pääle jaani sõnakuuleligud. Ka ülematel oli alemeesl et se vastane mees niipaljo peksa sai, aga ta oli täieste endine jaan, mis jaan, ega mõistnud keegi unes mõttelta. Et ta vana sarvik ise oli, oleks keegi seda aimanud siis oleks ta raipe ing jaokohto poolt hõbe kuulitega kohe surnuks lastud.
Siiski lõpesid ka viimaks need kaheksatõistko aastad otsa. Õigel jaanil linnas juues ja priisates ja asemigul kange keppi hoopite all. Teda lasti nüüd priiks ja anti ülemata poolt otstahvka kätte koio minna. Oh suur oli nüüd meie jõumehe rõõm kuidas ta hüppas ühe jala pääl et nüüd soltati ihu ja ingega ühes perib: kui oma ülemaid oli jumalaga jätnud tõttas ta kohe soltatid üles otsima ja oma rõõmu kuulutama, et nüüd koio minna voib aga kui naad kokko saivad oli soltati jaani kurbtus väga suur sest ühe korraga alkatas talle nüüd just esimest korda meele et kaheksatõistko aastad joba möödas on, ja teenistuse aeg otsas. Oh kui lühike oli nüüd se aeg, mis enne niipitk näitas. Päälegi hakkas veel kartus ta inge vaevama, et oma ihu keige ingega kurratile peab ära andma. Miks maksab veel mo elu mõtles jaan trateri laua juures tooli pääl istutes, ega pannud sõbra rõõmu tähelegi kes piletid jaani kätte pakkus, mida see siis viimaks vasto võttis ning paar külma tänu sõna kuratile meeleheaks lausu: hea sõber, olge tuhantaks terve keige hea eest mis minu vasto olete üles näitnut. Kas tead jaan rabas meheke vahele. Ma olen rohkemb peksa saanud kui süüja, näe siia nende rinna rihmate pärast. Kas tead jaan, nüüd hakame koio minema, aga linnast läbi ma sinuga minna ei voi sest uulitsad risti käivad ja risti ma kartan. Aga jaan minne sina linnast läbi mina lähan ümberd linna ringi sulle vasto kül tõisel poole teel jälle kokko saame, ja nõnda nemad tegid igas linnas kust jaani tee koio poole käis. Veel oli viimne linn ees, sellest veel mööda ja siis olivad kodus. Jaan hakkas mõtlema: mikspärast mina niisugust koio viin, kas mo ema niisugust sarvikud majasse vasto võttab ehk kas ta pilgugi kodus minust lahkub, vaest jooseb päeval ja öösel kui koer järel, noh ela siis. Ka mõtles veel jaan: miks ta rist uulitsaid kartab, kas ma ei saaks kuidagi teda selle kartuse läbi kimbutata voi koguni temast lahti. Raha mull nüüd on ja ma saaksin ilma temata väga heaste läbi. Kui teda poleks vaest elaksin pitkemalt ehk kui jõuaksin talle mõne pussi mängita ehk teda ära tappa siis oleks kontraht lõpetud, sest nüüd kurja vaimu sääl ligital ei olnud kui meie kontrahti tegime. Niisuguste mõttetega vaevas jaan ennast kui naad pea viimse linna ligi jõudsivad ja sinna mattuke maha istusid jalgu puhkama. Hea oli se et saadan inimesed mõtteid ei mõistvad moidu poleks jaan midagi voinud mõttelda. Siiski tuli temale nüüd kaunis hea mõtte et ta sõpra palus ühes linnast läbi tulla. Ma voin ainult seda moodi sinuga minna, kui sa mind kranitsa sissi paned, aga hoia et sina kõiki kolme räätsa kinni ei pane, paned sina keik kolm räätsa ehk pannalt kinni siis ei sa mina enamb ästi ingata, ega sa ka healgi kranitsast välja tulla, muidu kui sa lased nüüd oli jaanil selge aru käes, seltsimees puges kranitsase, ja jaan pani keik kolm pannast kinni, ning viis teda linna vase kotta kus auuru-jõuga vaske tampiti sääl ta andis vabrikantile kamula täie kulda ja palus oma kranitsad pehmeks kolkita. Oh seda valu ja vatti mis nüüd inge püüdja sai. Kolm ööd ja päeva tampiti aga kranits seisis üha ühesugune kuni ta ise kolmandal õhtul vaatma läks kuidas kranitsaga lugu, sääl laskis ta pandlad lahti pästa kui kolmantad pannalt pästeti oli üks tuule kahisimine ja pool vase koa kattust oli päält kui pühitud, ning vasika naha karva tükkit kukkusid ümber alasi maha. Sellest päevat saatik oli inge püüdja kadunud ega näitanud enast janile enamb. Soltad jaan tuli koio ta ema elas veel ja rõõmustas poea koio tuleku üle, poeg ei rääkinud emale kaubast kuratiga sõnagi. Oma kulla ja hõbeta varandusega ostis ta omale uhke mõisa võttis noore proua ning sünnitas poegi ja tütrid.
Kui ta juba väga vanamees oli ja habe hall suus juhtus ta kord oma linna laada platsil nägema kuidas üks isa oma üle annetumad poega karistas, sääl ilmus jaani endine sõber veikse mehe näol tülitaja isa ette ja ütles: ei sina oma poeast jagu ei saa, anna ta kroonu kätte. Kül kroonu temast mehe teeb. Ehk kui se ka veel ei haitta siis vii vase kotta. Seda ütteltes lõi ta omad silmad ringi ümber inimeste hulga pääle, ning silmas rahva hulgas oma endist seltsimeest jaani. Kohe oli ta kui ma ala kadunud se oli viimne kord jaanil teda inimese kombel näha.
Aga kui lugeja arvab et jaan nüüd tõeste temast prii oli siis ta eksib väga. Kontraht kuratiga tehtud elu õnne pääle kroonu teenistusest prii. Ja mõisa ostetud keik kurati rahaga päälegi kontraht oma verega kirjotud ja oma nimi ala pantud, arvago nüüd iga inimene kuidas niisugune kaup voib tühjaks minna! Ja ta ei läinud ka tühjaks sest endine soltad, nüüd rikkas mõisa herra kartis surma kui tuld, ja rääkis mittu korda oma abikaasale et hoopis kergem oleks olnud surra kui ta kuratiga mingisugust kaupa poleks teinud, mida kuidagi viisi enamb muuta ei voinud.
Sääl ühel päeval kui ta jo pea kaheksamümmend aastad vana oli jäi ta häkkitselt haigeks ning käskis punast rakka koera oma vooti eest välja aeata. Mis pääle proua väga ära ehmatas sest ta nägi oma silmaga et punane võõras koer ta mehe voodi ees seisis ning juba saba lipputses. Proua jooksis hirmuga haige toast välja teendrid sinna kutsuma aga kui teendrid sinna jõudsid oli herra surnud ja võõras koer kadunud. Nüüd täädis proua, kes se võõras koer muud vois olla kui vana sarvik ise kes oma kontrahi kauba pääle ta mehe inge koera näol tulnud perima, nõnda kui ta ise prouale mitto kord elades oma kontrahi lugu oli rääkinud. -
Kolmandal päeval maeti surnud herra maha, ta oma valmistud kabelise, kus raud uks ees seisis et keegi elav ing sinna ligi ei pääsenud, aga nädala pärast kui üht teendrid võtmega kabeli saateti surnud herra saapaid viksima, nägi teener et puusärk peris tühi oli, surnud enamb kuskil. Sest kurat oli teda jo ühes ihu ja ingega omale kaubelnud. -
E 15332/3 (5) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
V. Keik kolm.
Kord elanud üks rikkas herra linnas uhkes majas ja tall olnud maal kolm mõisad. Mehekene olnud nii kidsi et pole tihanud süüa ega juua ega ka näist võtta et se tema lagetaks sööb. Üks ainus tallitaja teenija tütruk tal olnud sellega nurisenud ta iga päev et ta paljo söövad ja paljo raiskavad, ja kui tüdruk oma söömise ametid herra käsu päle pole maha jätnud on ta teda viimaks minema kihutanud. Siis on ta moni kuu peris üksi elanud, ka se ei läinud korda, jälle hakkanud ta teenijad tüdrukud siit ja säält kuulama kuni siis ika viimaks ühe kavala tüdarlapsega kokko juhtunud ja kauba ära teinud. Se tüdruk üttelnud et tema sugugi ei söövad vaid ainult ega päev kolm korda akna lahti lükkavad ja tuuld sissi ingavad, se olevad tema söök ja jook ja niisugusel viisil on ta lapsest saatik üles kasvanud ja tänini elanud. Noh kas paremad teendrit voib veel olla, kui se keik tõsi on mis ta räägib mõtles herra. Nüüd olen ma ometi ühe leidnud mis ma nii kaua asjata olen otsinud. Kui nüüd herra küsis kui paljo palka se imelik näio kuu eest soovib, siis vastas tüdruk: ma olen siitsaatik neile ikka pääle maksnud keda ma olen teeninud. Mikspärast peab siis herra minule palka maksma ma elan jo tema korteris. Väga tõsi, väga tõsi. Ütles herra sa oled üks hea laps kui sa mind truiste teenid, ma ei nõua so käest mitte ainust krossigi. Sest mina ei ole mitte tihkamata ega kidsi mees et ma oma teedriga kohto käimist armastan. Nõnda siis oli kaup peagi küps ja uus tüdruk astus teenistusesse. Lugejale olgo tääda et ta sõi ja jõi nago iga tõine inimene ja ainult ahne ja rikka herraga kommetid tahtis mängita ja tema tähelepanemist enese pääle tõmbata. Ja se ei tüürinud ka kuigi kaua. Herra sihtis ja vahtis oma tüdrukud iga päev kas ta millaski iva maitseb, siis oleks teda võltsimise pärast kohe minema saatnud, aga keige terasema salajalt luuramise järele ei näinud ta seda ilmaski. - tütruk istus päeval kolm korda akna pääle lükkas õhu akna lahti ja neelas tuuld sissi. Sääl tulivad herral korraga kosja mõtted niisugust taevaligu inglid naeseks võtta kes midagi ei raiska ja ainult jumala tuulest elab. Ja kui ta oma mõtted näiole avaltas polnud se sugugi selle vasto ehk kül kosia päält viiskümend aastad noor poismees oli. Tal olivad kolm mõisad ja sest oli vaesel teenijal tüdrukul kül; varsi olivad siis ka pulmad peetud ja naene võetud, tääda muitugi, et pulmalisi ei olnud, mis sellest, pulme voib ka ilma rahvata pidata kui armastus aega ei anna. -
Veel hoidis endine teenija tüdruk, nüüd rikas proua paar nädalad oma söömist noore abikaasa eest salaja siis käänis ta tõise lehe külje ostis turult kolm kana praatis neid ja istus lõuna lauda ning sõi keik kolm korraga ära, noored kanad naad olid ja proua oli tubli naesterahvas. Seda keik vahtis herra salaja tõisest toast päält mis proua kül täädis aga sellest välja midagi ei teinud. Kui proua lõunad oli lõpetanud jooksis herra kui meeletu seina juure ja hüüdis: "keik kolm" selle pääle minestas ta ära ning proua haitis teda vootise, nüüd ei saanud ta muud enamb rääkita viha pärast kui ainult neid kahte sõna: keik kolm proua täädis et ta selle vihastamise pääle enamb elama ei jää. Ta saatis kohtunikute järele et viimist testammti kirja panna kellele mõisad siis jäävad kui herra peaks ära surema. Kui nüüd ametnikud küsisivad mis need keik kolm tähendavad? Siis laulis aige ikka neid samu sõnu, kuna proua kohtunikutele seletas et ta need kolm mõisa mis tall maal olevad temale peranduseks tahab lasta kirjutata. Ja kui ametnikud veel kord oma küsimist haige käest kordasivad nikkutas ta peaga oma noore proua poole ja hüüdis veel: keik kolm
Sellepääle kirjutati siis testamend varsi valmis mis kohto petsatiga sai kinnitud ja kohto laekase paigale pantud. Kui kohto ametnikud olid ära läinud siis surri ka ihnus varsi ja proua perandas keik kolm mõisad ning linna uhke maja kus naad elasivad veel pääle kauba. Ta elas kaua aega aga ei läinud mitte mehele arvates: kes teab missugust rolli tõine mees minuga akkab jälle mängima, aga kui ta väga vanaks sai müüs ta keik oma liikumata varanduse 3 mõisad ära millest üks miljoon rubla sai. Mida ta 500 rubla kaupa vaestele töömeistele välja jagas ja tuhantaid õnnelikuks tegi, kes keik tema ja ta mehe inge eest vandega kinnitasid paluda ning seda ka oma lapsi ja laste lapsi teha lasta.
E 15345/8 (10) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Raestu kuningas.
Kord elanud meie maal üks rikkas kuningas. Ja sellel olnud üks piltilus tüdar. Küll käinud mitmet kuniga poead teda kosimas, aga tüdar on keik kosilased ära põlgnud, ja vastanud: "mul aega küllad." aga et vanematel muid lapsi enamb ei olnud, kui see ainus tütrekene, siis oleks nemad seda heameelega näinud, et ta jo ammugi mehel oleks olnud. Mitte väga kaugel sellelst kuningriigist oli raestu kuningriik, kus ka ütlemata rikkas kuningas oli ja sellel oli ainukene poeg sirge ja tubli noormees, kui osi. See oli ühe pidu pääl ülemalnimetud kuningatüdard näinud ja teda armastama hakkanud, aga vasto armastust mitte leidnud, sest et tal loomu poolest nattukene pitk nõna oli, mida kuninga tüdar mitte sugugi ei sallinud, sest ta armastas paraja nõnaga meest. Kui nüüd siis raestu kuninga poeg oma lugu kosja tulli, oleks tüdruk teda pea vastu võtnud, kui temal lühemb nõna oleks olnud. Ka temale tegi tüdruk pitka nõna mis muidugi joba kaunis pitk oli. Tütre isa vana kuningas pahandas hirmsaste, et ta tüdar ka niisuguse mehele nago raestu kuninga poeg oli, häbi tegi ja vandus oma krooni juures tüdard leierkasti mängija juudile, kes alati kuninga akna all mänges vägisi mehele panna. Küll nuttis tüdar ja palus isad oma vanned tagasi võtta, aga siiski ei teinud isa seda mitte. Kui nüüd raesto kuninga poeg oli koio läinud, tuli tal hea mõtte leierkast osta ning home homiko vara kuninga maja akna ala mängima minna, mida ta siis tõisel homikul ka tegi ja kuninga tütre nõnda viisi kavalusega omale sai. Pulmad peeti suure auu ja iluga juudi rõõmustuseks ja kuninga tütre kurvastuseks kes seda uneski ei mõistnud arvata et tema peigmees juut raestu kuninga poeg oli. Ka tütre vanemad ei täädnud seda, sest noormees oli väga kavalaste ennast eebrameheks välja moonutanud. Paar päevi elasivad noorpaar nüüd koos isa maeas siis saateti tüdar ja peigmees ilma keigevähema kaasavarata minema ja vana kuningas andis kõva käsu, et väimees tütrega elates enamb ei pea tema silmate ette tulema. Teil oli tütrel kurbdus ja hale isa majast ja kuningriigist lahkuta, aga mis sinna vois parata, ta ise oli seda otsinud, mis nüüd kätte sai. Noor juut lahkus nüüd oma prouaga kuninga maeast ja reisisid ööd ja päeva edasi kuni nad kolmandamal päeval ühe ilusa heinamaa pääle välja tulid ja sinna lõunad jäid pidama. Sääl küsis kuninga tüdar oma mehe juudi käest. Kelle on se ilus heinamaa? Mees vastas: "see on raestu kuninga omandus," sügav ohkamine kuuldus selle pääle noore proua rinnust ning ta mõtles iseeneses oleksin mina raestu kuninga poeale ära läinud, nüüd oleks see heinama minu olnud. Aga oma mõttid ei julgenud ta mehele avaltata. Aga mees jälle mõtles: oled mind pikka nõna pärast põlganud aga nüüd pead ühe juudiga kokko lepima, kellel just samasugune nõna on. Noh ma tahan ilus linnukene soo armastust ühe juudi vastu proovi pääle panna ja katsuta kas kuninga tüdar ka jõuab alamas seisuses elada. Sääl siis näeme mis pärast tuleb. Pärast söömist hakasivad naad jälle edasi reisima, kuni naad õhtul kuninga linna ligi jõudsid mis oma uhke lossitega ja kiriku tornitega kõrge mäe otsas säras ja ilgas. "kelle on see uhke linn?" küsis kuninga tüdar. "see on raestu kuninga pealinn" vastas juut. "sääl linnas ees alevis on mul ka madal maeakene kuhu meie pea jõuame ja siis sinna mõneks aeaks elama jääme." jälle õhkas kuninga tüdar südame põhjast ja mõtles. Oh ma õnnetu inimene oleksin ma oma isa sõna kuulnud, nüüd oleks see uhke linn keige auu ja uhke lossitega mo päralt olnud. Aga mis sellest ennamb rääkita. Mo ema ja isa on mind juudile naeseks andnud. Ja ma tahan ka nüüd juuti armastata ja talle hea naene olla. Keegi ei pea seda tääda saama et ma kuninga tüdar olen olnud. Nüüd siis jõudsivad meie reisiad sinna. Sääl näitas juut oma naesele pisukest maja mis ta ütles oma vanematest perinud olevad ja sinna astusivad naad mõlemad sisse ja võtsivad nüid riitist lahti. Maja, ehk küll veikene, oli ometigi puhas ja kõigipidi korraligult sissi säetud, laud, kaks tooli ja suur riiete kapp, kelle laepääle leierkast üles sai pantud, ka kaks vootid puhkamise tarvis, suur peegel seina küljes. See oli keik mis maeas näha oli. Tuleb üttelda: ühe armastaja paarile esi otsa hea küllad kuni naad kui noored inimesed oma kätte tööga paremad ja ruumikamad korterid jõudvad muretseda. Nüüd hakkas juut säält majast igapääv välja töösse käima. Kus kohta? Ei ta seda naesele ei üttelnud ega ka küsinud naene seda. Aga see oli ta viis, et iga õhta aegsaste koio tuli ja rääkis, et nii ja nii paljo rublad ehk kopikat täna teeninud. Ka naene ei püsinud ilma tööta ta palus oma meest, et ta teda korvisid punuma õpetas mida siis mees ka heameelega tegi, nõnda et mõne nädala pärast noor proua väga ilusaid korve oskas kuduta. "et ma sind ka nüüd teenida haitan siis võttan poole sinu koormad oma õlatele kanda et meil mõlematel kergemb on," ütles naene. Oh sa oled mul kulda väärd armukene, kallis tuikene, ehk sina küll kuninga tüdar oled ja õrnaste kasvatatud siiski teed sina mulle sellega ütlemata rõõmu et tööd teed, mida talugi sugust naesed paljo ei taha teha. Ja töö ongi see, mis maailma ülevel peab. Nõnda oli kolm kuud mööda läinud kui juut ühel õhtul kojo tulles kõnelas: ta olli nüüd turu pääle oma naesele veikse pootikese ostnud kus pottikes voida kaubelta, ka pottet olla ostetud mida nüüd ta kallis naisekene pidata jo homme homiko sinna müüma minema. Mis ikka kergemb olevad kui korvi punumine ning kauplemine päälegi lisas juut veel juurde et korvi vitsu ka enam naljalt siit ümberd pea linna saada ei olevad. Selle vasto ei olnud abikaasal midagi üttelda, vaid ta rõõmustas veel päälegi, et nüüd turu hääres kuninga lossi ligital kauplema saab, kus ta vaest nagu kogemata kuningad oma endist armukest kord veel näha saab. Sest ta voida teda kõrvalt küllad silmitseta ilma et tal karta oleks, et kuningas teda kui turu naist veel kuidagi ära tunneks. - tõisel hommikul jo vara läks üks kuninga tüdar turu pääle pottikesi kauplema, eest otsa müüs väga väha sest täll oli häbi ostjatega rääkita ja oma pottikesi kiita mis muidugi head kül olivad. Aga kolme kuu jooksul arjus ta nõnda kaupmehe ametiga ära, et naljalt keegi tõine suuremb kontori sell tema vastu poleks saanud. Vaata mis töö imu inimesest teeb, enne rikka suure kuninga tüdar aga nüüd peab tubliste kauplemise ametid. - aga keige selle kolme kuu sees mill ta turul kauples, ei saanud ta siiski vana endist peigmeest kuninga poega näha ehk ta kül teda väga kordgi näha saada ihaltas. Kolm kuud oli just täis saamas kui ühel õhtul päikese veeru aeal keegi ratsamees uhkes kuningligus mundris musta täkku seljas meile tuntud potti müüja emanda poole kihutas ja õkva kesket maha pantud pottite hulka, oma uhke täkku seljas virrutas. Sääl tallasid hobuse kabjad keik pottikesed pihuks ja põrmuks. Siis pistis ratsamees jälle kui nool minema ja kihutas traavides kuninglikust lossi hoovi väravast sissi ning kadus ehmatusega täitetud naesterahva silmist ära. Oh mis vois see õrn naesterahvas selle vägivalla kurjategia vasto. Enne kui ta veel jõudis appi karjuta oli rattsamees läinud. Ta süda oli valu täis kui ta koio poole samus, ja õhtul nuttes mehele keik seda õnnetust kaebas. Mees andis talle keik anteks ning ei pahandanud mitte, päälegi trööstis ta naist sellega, et ta nüüd kauplemist pottitega
Peris maha jätta ja kuninga lossi oma emandale keetimise vai kokka amitid olevad valmis kuulanud kus päeva eest 1 rbl. Palka maksetakse. Miska naene väga rahul oli, sest ta arvas nüüdki oma lootust täide minevad oma endist peigmeest kuninga poega näha saada. -
Tõisel homikul samus ta siis kuninga lossi poole ja sai auupaklikult keigist teendritest vasto võetud ja talle ta amet köögis kätte näitatud. Ta keetis ja küpsetas väga viisakalt nago oleks ta jo ammugi kuninga koias elanud ja söögi tegia olnud. Iga omiko läts ta ametise ja tuli õhta niisamuti kui meeski aegsaste jälle koio, aga sääl ta hakkas mõtlema ma saan kuningligus köögis magusad rooga süüja aga kust saab mo vaene mees. Ma tahan paari pottikesi oma vöö külgi siduta ja sinna mõnda magusad asja oma mehe jaoks sissi koguda et tema ka kuninglikust söögist pissutki saaks. Oh et see kül patt on! Mis pean ma tegema kui leivaga jo kitsas käes on. Nõnda sis tõi pea iga õhto oma mehele midagi söökiks koio mille eest mees teda rohkem armastas ja kallistas ja ei käskinud teda midagi karta võttes, ega öelnud seda kurja tegu ega pattu olevad. Nõnda käis endine kuninga tüdar nüüd kuninga lossi teenistusesse kuni ühel päeval sääl räägiti et kuningas pea pruudi koio toovad ja kolmandal päeval pulmad olevad. Keegi ei täädvad kust kuningriigist pruut perit olevad aga see olevad selge, et kolmandamal päeval pulmad olevad, mille vasto kibetaste valmistama ja ehitama hakkati, seda juttu rääkis juudi naene ka õhtul koio tulles oma mehele. Mille pääle see vastas: "ole hoolas naene ja teeni virgaste kuninga köögis kuni noor proua sissi tuuakse kes ise teendrid ligi toob ja sind siis muidugi priiks lastakse kus omas kodus rahuliste ja vaikseste voime elada."
Vara homiku oli juudi naene jälle kuninga köögis ja tallitas kuni õhta hämarikuni selle õhtani mill kuningas pidi laulatud saama. Täna toppis ta keik taskut ja pruntsi karmanit kooki ja piirakuid täis arvates kes teab kas ma omme enamb saan seie tulema ehk on noorel kuninga proual ise uued teendrid ligi. Nii kui ta nüüd alles nõnda mõtles: sai ta kuninga vahtite poolt häkkitselt kinni võetud, just koio tulemise pääl. "laske mind lahti," karjus ehmatand naesterahvas, sest ta mõtles oma taskute pääle. Aga kes seda kuulis. Kuningas oli kange käsu andnud salaja oma adjutantitele köögi naist vägisi kinni võtta, teda siis kuningligute riietega toretaste ehitata ja trooni saali tema ette tuua. Keegi ei täädnud kes see köögi naene oli ehk mis kuningal pulma õhtul ühe köögi naesega tegemist. Aga siiski pidi kuninga käsk karva päält täitetud saama. Kül palus õnnetu inimene vasto, kui ta naeste tuppa viiti ning sääl endised ilpud ühes söögi kraamiga maha võeti ning kuningligud riited ümber panti. Ta oli kui pool surnud minestanud teendrite käes. Kui keik valmistud selle vasto suures saalis olivad ja pruuti hooteti tallutati meie köögi naene kui keige uhkemb printses nüüd noore kuninga ja väe ülemate ette. Sääl tõusis kuningas ülesse oma auujärje päält kuld kroon peas ning samus uuele printsessinale vasto, teretas teda auupaklikult ning viis auujäre pääle enese kõrvale istuma.
Armsad ülemad siin on mo kuninglik abikaas mida ma mõnda aastad olen jo igatsenud, kuni teda siis viimaks kätte saanud, läbi proovinud ja kuninga prouaks tõstnud. Kes ilusamad ja armsamad inimest veel tõist niisugust maapääl võib olla. Ennast oma abikaasa poole pöördes kes ikka veel häbelikult silmad maha löödud vagusi istus. Kas tunned mind veel mina olen so endine peigmees rikkas raesto kuninga poeg pitk nõna.
Selle pääle laulsid keik kokko kogunud ülemad ja paljo suurdsugu naesterahvaid: "ta elago. Elago kuningas ja kuninga kaasa."
Nende õnn oli otsata mida nad alevi maakeses olivad nago udu kattes maitsnud. Maitsiti nüüd täielikult.
E 19589/92 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Koerakoonlaste maal.
Kulla poeake. Koerakoondlaste maa peab taga siberimaa olema enne vanast viitud meie maa rahvast siit neile sinna söökiks. Lihavad inimesed tappetud kohe sinna jõudes ära ning söönud neid siis koerakoonlased nahka aga lahjo inimesi nuumatud enne tapmist mõni kuu aega nago siin sigu nuumatakse ja siis tapetud ka nematki ära.
Kord pantud kaks lapsukest vend ning õde nuuma pääle ühe väga suure tõrre sissi sest et nad lahjaks tappa arvatud. Tõruksel olnud auk sees kust keiksugust toitu neile sissi antud, küll olnud toitud ramused ning rasvased. Valge sai, liha ning hobuse piim, olnud igapäevaseks söökiks aga lapsed pole suuremad midagi söönud. Paari kuu pärast kästud poissi sõrme august välja pista et näha kas sõrm on juba rasvane aga poiss olnud kaval ning pistnud sõrme asemel puu pulga. Seda sõrmeks arvates näinud koerakoondlased et veel üks kuu aega tarvis lapsukesi nuumata. Kuu aega läinud mööda ning siis proovitud jälle tüdarlapse sõrme aga poisikene käsknud õde ka sõrme asemel pulka välja pista, mida tõine ka teinud ning veel kuu aega edasi nuumatud siis tultud jälle proovima ja kästud tüdarlast sõrme välja pista mida tüdrukene ka kogemata teinud. Noh nüüd arvatud lihase sõrme järele, praatiks hea küllad. Vanad koerakoonlased läinud ise kodust välja uusi ohvrit otsima, ikka meie inimesi, kes sinna metsate sissi pakku pugenud, ise käsknud seni vana moori kes kodu jäänud oidma ahju palavaks kütta ning lapsi lõuna söökiks ära praatita. Selle tarvis olnud veikene vanger tehtud kus inimesed pidanud pääle lamama ning siis olnud vanamooril neid kerge palavase ahjo lükkata. Kui nüüd ahi ära köetud käsknud siis vanamoor lapsi vankri pääle lameda aga lapsed öelnud: Ei nemad seda moista, ning istunud praati vankri kõrvale maha ning palunud vanamoori neid õpetata, ku kohta, ja kuis viisi peab vankri pääle lamama. Vanamoori lamanud siis ise vankri pääle pitkale ning õde ja vend lükkanud keigest jõust vanamoori palavase ahjo ning läinud ise metsa pakku ühe suure järve ääre ning roninud pitka puu otsa.
Kui nüüd koerakoondlaste mehed lõunaks kõik tulnud, öelnud nad juba ukse päält sissi astutes praati lõhna nuuksutates: “Püh püh, kõrbe ais vanamoori mokka ais, vana Kärdu kärte ais.” Võtnud praati ahjust välja ning hakanud suure isuga sööma. Viimaks öelnud üks sõrme luid närites kus vanamoori sõrmus amba ala juhtunud: “See on nago meie vanamoori moksi luu.” Näitnud tõistele ning nüüd alles saanud ka tõised koerakoonlased aru et see nende oma vanamoor, vana ema olnud keda nad kui isased huntid ära söönud. Siis kohe põgejaid taga aeama ning jõudnud ka viimaks järve ääre kus meie maa lapsed suure puu otsas peitus olnud, nad näinud laste varjusid vee pinnas ja arvanud neid vee all olevad. Akanud siis vett lakkuma, lakkunud seni vett nago koerad kunagi oma keeltega, kuni keik lõhki läinud.
Lapsed näinud seda tulnud puu otsast maha pannud viisud tagurpidi jalga et tõised koerakoonlased enamb jälgi mööda järele tulla ei moista, ning jõudnud nõnda mõne kümne kuu aea sees meie maale tagasi. - “No ema on nende lastega ise juttu aeanud kui ta veel noor olnud” rääkis vana eidekene.
E 19592/6 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Oma tüdar ja võõras tüdar.
Kord olnud ühes talus oma tüdar ja võõras tüdar (mehe tüdar) Perenaene pidanud omast tütrest paljo lugu ta ei käsknud teda midagi ja tüdar ei teinud ka midagi. Ainult ehita ta ennast moistis, magata ja süüa, see oli keik mis ta mõistis.
Võõras tüdar pidi pühkima ja pesema, kedrama ja kuduma ka sagetast ööd läbi ülevel olema kui ta kodus oli. Aga keik sui läbi käis ta mõisas karja kõrral ja sai veel laupäeva õhtaks pimetas kojo. Nüüd läks ta sauna vihtlema sest tõised olivad joba ammugi saunas ära käinud. Astus ta sauna hüüdis konn lava alt: “Kuule tütruk kui keegi tuleb küsima kas oled valmis, siis kosta: Mul puudub seda ehk tõist asja aga ära ilmaski ütle et sina valmis oled.” Selle pääle astus vanamees ilusa sirge priske poeaga sauna uksest sissi ning küsis: “Tüdarlaps kas valmis oled?” “Ei ole veel” vastas tüdruk mul puudub puhas ame, undrik, saabad ja pearätt.” Sellepääle ütles vanamees poeale: “Jookse poeg ja karga poeg, nüüd saad naese nalja pärast.” Ja paari minutiga oli noormees tagasi ning soovitud asjad käe pääl mida siis tüdarlaps oma ümber pani. “Kas siis nüüd oled valmis?” hüüab vanamees. “Ei ole veel” vastab tüdruk. “Tõld ja hobusad puuduvad, kellega ma tare juure sõidan.” Vanamees ütleb jälle poeale: “Jookse poeg karga poeg nüüd saad naese nalja pärast.” Ja paari minutiga on kullatud tõld sauna ukse ees neli musta täkku ees. “Noh kas nüüd oled valmis?” ütleb vanamees. “Ei veel” ütleb tüdruk “veel puudub pakk kelle päält ma tõlda astun.” Vanamees jälle poeale: “Jookse poeg, karga poeg, nüüd saad naese nalja pärast” ja varsi on pakk tõlla ukse all mille päält tüdruk tõlda hüppab ning käsku annab kolm ringi ümber isa maja sõita, täädes et kesköö pea kätte jõuab. Hüüab ta tõllas sõites: “Kiri isa kikkakene, augu isa penikene” selle sõna pääle hakkas kikkas kirgma ja peni aukuma mis tontit pukkilt maha hirmutas et vanamees ühes poeaga putkama pääsesid ning tüdarlapse uhke tõlla ja kallite hobestega tare läve ette maha jätsid. Tüdrik uhkis riidis astus tuppa ning palus isa hobusid lahti võtta mispääle need kes maeas olid küll asjalugu imestasid aga siiski nägid keik tõsi olevad mis tüdarlaps ütles. Kallis tõld, kallid hobused ja päälegi uhked riited mis särasid ja ilgasid et ühelgi mõisnigul ümberkaudu niisugusid uhkit hobusid ega tõlda ei olnud. Nüüd oli võõras tüdar koraga rikkas ja väga õnnelik ning sai varsi rikka talupoeale naeseks. -
Küll nüüd valutas võõra ema süda sees et tema pai laps niisuguse õnne osaliseks ei saanud, aga ta mõtles: Tuleb laupäeva õhtu (see oli pääle mehe tütre pulmi) eks ema oma tüdard vai siis ka ööse ilda lasta sauna minna ja vehelda, küll siis temagi niisamasuguse õnne osaliseks saab. -
Hääkene küll, nõnda ta ka tegi, saatis ema silmatera tütrekese pääle pere vihtlemise sauna. Jälle hüüdis konnakene lava alt: “Kuule tüdruk kui keegi sauna tuleb ja küsib: Kas valmis oled? Siis kosta ei ole veel. Ära sa seda healgi ütle et valmis oled.” “Mis void sina konnakene tääda” ütleb uhke ema tüdar, “ma ise tean kuis viisi ma räägin, sina pea oma suu.” Varsi ilmus vanamees uhke ja ilusa nooremehega sauna. Oleks võersa mehe tüdar sääl olnud ta oleks neid ära tundnud, ja küsis: “Tüdarlaps kas oled valmis?” “Valmis jah ammugi” vastanud tüdruk. Kuidas sääl asjad läksid seda ei tea nüüd keegi selgeste, ehk mis ime tükkit keik temaga ära tehtud. Homikul kui ema suure uudis imuga oma tüdard sauna juure vaatama läinud sest et ta keigel ööl silma pääle nahka ei saanud suure mure pärast. Jäi ta ehmatuse pärast sauna lävele kui sammas seisma. Keik sauna seinad ja põrand üleni verega ära pritsitud, tütrel nahk seljast ära nüllitud ja nurka rukka pantud, käed ja jalad otsast ära raiotud ning sauna paea augu pääle pantud, ainult verine pea vahib ahjo kerese nurga päält emale vasto.-
Seda kahjo mis sääl ema süda tundnud ei voi keegi inimene üles rääkita. Nüüd alles märkas ema et oma last liiga oli hellitanud ja mehe tüdard asjata vihkanud, mille pattu pärast keik see õnnetus temale osaks saanud, aga see kahetsus oli liig hilja.
E 20545/65 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tark pereneitsi ehk raud loss.
Kord elanud vanal aeal üks mõisnik ja sellel olnud väga tark pereneitsi. Mõisnik ise olnud pois inimene ja armastanud väga keiksugust lusti ja rõõmu, uhkust ja auu. Ta ei ole ka paljo ühte päevagi läbenud kodus olla, ikka oli tal käimist siin ja sääl. Et ta väga rikkas oli, siis tõusis tal viimaks see nõu südamese omale niisugust uhket lossi ehitata kui kellegil tõisel siin maal veel pole olnud, ta sõitis postiga kodust ära kuni Parisi linna Prantsuse maale, ning nägi sääl ühe selgest rauast ja klaasist lossi. Ta kuulas siis järele mis niisugune loss maksma tuleb ja talle öelti: “Niisugune loss maksab terve miljoon rubla.” Nüüd otsis ta Parisist sellesama lossi ehitaja meistri üles, tegi temaga kauba ühe miljoni rubla pääle ära, et temale niisamasugust lossi ehitaks. Mõne nädala pärast tulnud siis ka meister tema mõisa, võtnud lossi ehitamise käsile ja teinud teda rauast ja klaasist puhtani valmis. Nüüd oli ka mõisnigu raha otsas kui terve miljon meistrile sai välja maksetud sest igamees voib isigi arvata, et matterjaali pääle ka moni hea sada tuhad rubla kulus.
Kül oli loss nüüd uhke ja tore, et tõisel sesugust ei olnud, aga härra süda ei leidnud nüüd sugugi rahu sellepärast, et raha oli ära andnud. Nüüd akkas ta ööd kui päeva selle pääle mõtlema kuis viisi rikkast naist voiks leida, kelle käest paar miljoni rubla voiks kaasaraha perida, siis oleks ta alles mõisnik üle tõiste. Selle nõuga sõitis ta kolmeks aastaks kodust välja reisile ja jättis seniks keik oma uhke lossi ja mõisa keige muu varandusega oma targa pereneitsi hooleks. Lugeja ära mõttelgu, et tal sellepärast mõisavalitsejad ei olnud, oli küll, aga ka valitseja seisis pereneitsi käsu all. Veel õpetas härra enne ära reisimist pereneitsid: “Iga õhtu olgu raud aia väravad lukku pantud, niisama ka lossi uksed lukku keeratud. Öömajalisi ei pruugi sugugi võtta, sest ega mo uhke loss moni võõraste maja ei ole. Kui ta veel mõned tarvilised õpetused oli andnud sõitis ta ühel kenal sui hommikul kuue hobusa tõllaga lossiväravast välja ja soovis oma teenritele veel kord tagasi vaatates head jälle nägemist, mida teendrid kumartates ja härrale õnneligu reisi soovites vastasivad. Nüüd oli härra kolmeks aastaks ära sõitnud. Ta lubanud keik viis mailma jägu läbi käja kuni ta rikka ja ilusa pruudi pidi leidma, kes kõlbuline oleks uhkes lossis elama ning tema meeld rõõmustama.
II Mone aea pärast härra reisimist, tuli üks vaene lompakk santikene väga närus riidis raud lossi ja viitis aega kuni õhtuni ja palus siis öömajale. Aga pereneitsid kes kül iga vaese vasta lahe oli ning ka teda lõbusaste ja lahkeste vastu võttis, ei lubanud vaest sandikest mitte öömajale, ka mitme kordsa palumise pääle. Sääl akkas siis sandikene köögist välja kobima, ja komistas läve pääle maha ning nikkastas ka oma tõise jala ära, ennegi oli lombak. Seda nähes akkanud valitseja ja kokkad pereneitsid paluma, et ta vaese sandikese pääle, kes kuidagi viisi kurja ei voi teha, armu heitaks, ning teda lossi kööki öömajale jättaks, mis ka pereneitsid siis tõiste pärast tegi, omas südames siiski hirmu ja kartust aimates, et see peris härra käsu vastu oli. Aga mis sündis? Kesk ööl tõusis sant vootist ülesse ja oli pitk sirge terve mees, ei jalgatel kumagil mingit viga, ja kui keegi teda oleks näinud kuidas ta oma kulu karva habeme ära eitis oleks pidanud tunistama, et mees noor, tubli, terve ning väga priske oli. Ta olnud röövli päälik, kellel 40 meest lossi lähetas metsas märgu andmist hootsid. Et kui peremees vilistab, siis nad paarikümne hobusega lossi ette sõitvad ja seda puhtaks riisuvad. Aga õnneks ei läinud nende nõu mitte täite. Kui sant oli üles tõusnud ja inimese rasva küündla põlema süütnud, käis ta iga lossis magaja voodi ees ja laskis klaasist igat magajad unerohto nõnasse tõmmata, siis võttis ta pereneitsi voodi paetsist naela otsast lossi võtme ja ka suure raud aia värava võtme, keeras lossi välimise ukse ning ka suure värava ukse lahti, läks välja teepääle ja vilistas kolm korda. Aga röövlid olid kaua ootamise pääle tukkuma jäänud, ega kuulnud sugugi tema vilistamist. Nüüd läks ta neid siis ise metsa ääre üles otsima, aga seni oli pereneitsid ehk kül uimase peaga rohu nuudsutamise pärast, unest ülesse härkanud, asja tõsetusest kohe aru saanud, välja jooksnud, ning suure raud värava luku keeranud, sest see oli õnneks, et röövel võtme oli ette jätnud. Kül tulivad röövlid pea oma peremehega tagasi, leidsid värava lukkus ning märkasid kohe, et tark pereneitsid, keda ka unerohu võim ei vangistanud, nende ettevõtted nurja aeanud. Vandusid teda suure suuga ja sõitsid tühjalt oma koopatese tagasi, ilma et nende kavalus see kord midagi oleks aitanud. Kül oli ka pereneitsil lossi tõõste teendritega tegemist, need ei tahtnud milgi viisil aru saada mis nendega sündinud, vaid põõnutasid tõiseni õhtuni une kaisus edasi, ja kui siis tõine tõise järele üles härkasid, oli röövlite taga aeamine juba ilja.
III 12 röövlid saavad tapetud.
Sellest ööst paivast saatik mil röövlid sääl mõisas käinud, ei võtnud pereneitsid kui maia valitseja enamb ühtegi võõrast sinna öömajale. Hääkene küll, joba oli aasta sest saatik mööda läinud kui sandikene säält sai saagita koio läinud, aga ta ei jätnud siiski kui julge röövli päälik järele veel kord lossi riisuma tulla, sest ta oli kuulda saanud, et mõisa härra veel ikka reisilt pole kojo tulnud. Ta pidas mitmesugusid plaanisid kuidas lossi puhtaks riisuda ning seda pereneitsid ära tappa kes tema esimese plaani oli nurja aeanud. Terve aasta otsa tegi röövli päälik plaanisid ja raud riistu raud lossi ära rikkumiseks, ja kui keik selle vasto oli valmistud, tuli ta seitsmekümne mehega ning akkas metsast pääle sala teed lossi ala kaevama kuni siis viimaks lossi aeda ühel pimedal ööl välja tungis, raud uksed terraskist kangitega maha põrutas, ning alumise korra pääle sissi tungis. Kui nüüd pereneitsid seda kurjategejate hulka läbi aknate oli näinud, põgenes ta keskmise korra pääle eest ära ning lükkas kanged riivit ukse erre. Nüüd akkasivad siis röövlid valatud toa lage kangete ja terasist peitlitega läbi raioma, kuni viimaks mitme tunni töö järele niikaugele saivad, et joba pea laest läbi mahtus. Sääl polnud siis pereneitsil muud nõu kui võttis terava mõõga ning lõi ühe tugeva hoobiga esimesel röövlil kes pea üles pistis otsast ära. Tõised ükstõistkümmend kes pääliku tagakihutamise pääle keik tahtsid läbi lae üles tungita ei leidnud ka paremad palka. Pereneitsis raios keigitel pead otsast maha ning pani seena ääre ühte unikuse. Kui 12 röövlid oma elu naesterahva käe läbi olivad lõpetanud, ei julgenud keegi oma pead enamb üles pista, kartes et selle viisiga keik enne aegse surma saavad ning koristasid oma tapetud seltsimeiste kihad kokku ning ladusid vankrite pääle ja sõitsid minema, jälle uut nõu pidama veel kolmad korda kavalusega tagasi tulla ja koguni uue viisiga pereneitsid kinni tabata. Varsi pääle selle oli kolmas aasta lopemas ning härra sõitis kojo. Ta polnud mitte eesmargile jõudnud ega nii rikkast naist leidnud kui lootnud. Oligi mõni rikkas siis oli tal jälle tarkusest puudu, sest härra südames oli see soovimine, et ta armuke mis leiab tarkuse poolest ta pereneitsi vääriline igapidi oleks. Aga niisugust polnud kuskilt leida sellepärast tuli härra niisama targalt ilusa prouata tagasi, kui oli välja läinud. Kui ta ennast välja oli puhkanud ja tõisel hommikul pereneitsi käest aru lossi valitsemise üle nõudis, viis see teda keskmise korra pääle ühte tuppa ning näitis härrale 12 röövli pead ja seletas kuis viisi ta neid keiki mõõgaga ära surmanud. Härra ehmatas esiti nende veriste peate üle, siis pööris ta ennast pereneitsi poole ja tänas teda ta vahva meele eest liigutud südamega. Isi mõtles ta: Oh oleks see näio Aadeli sugust, oleks ta oma tarkuse ja vahvuse pärast keige sündsamb ära kosida, kahjo, et ta alamast talupoea sugust naesterahvas on.
IV Tundmata kosilane
Kord sõitis üks võõras uhke härra nelja hobuse tõllaga Raud lossi härrale võõraks. Ütles ennast kaugelt Poolamaalt mõisnigu olevad, kes omale pruuti otsita. Lossiomanik, kes ise ka niisugust reisi oli jo teinud, ei panud seda immeks, vaid pidas võõrast härrad paar päeva ilusaste ülevel, kiitis talle oma pereneitsi tarkust ja osavust, ning näitis siis viimaks ka võõrale 12 röövli pead mis ta pereneitsid üksi olevad maha nottinud. Võõras oli väga liigutud seda nähes, ning tõttas siis pereneitsid üles otsima ja tänama, aga pereneitsid polnud sugugi uhke oma teo üle nägu võõras arvas, vaid väga alandlik ning lahke võõra härra vastu, kes teda oma rinna ligi tõmbas ja magusa muisu ta roosi karva uulte pääle vaeotas. Varsi mone tunni pärast saivad nad sõbraks, ning veel sel samal õhtul kihlatud. Lossi härra kui au mees ei olnud mitte sugugi selle vastu, kui üks mõisnigu sugust mees ta pereneitsid kosis, vaid kiitis seda asja veel päälegi, et võõras hea proua saada mida kaugel ei pruugi keegi tääda, et näio alamast sugust inimene on. Aga omas südames tundis ta siiski nägo kahjo, et niisugust teendrid ta enamb ei leia. Kui nüüd võõras härra kihluse pidu oli ära pidanud ja oma pruudile kallid käe rõngad ning kulast sõrmuksed oli kinkinud, lubas ta kuue kuu pärast pulma rongiga tagasi tulla oma pruuti kojo viima. Selle pääle sõitis nüüd kosilane minema.
Et pereneitsid nüüd kihlatud oli, päälegi rikka mõisnigu sugust mehele, siis ei olnud vana köögi Ann enamb nii lahke tema vastu nägu enne seda, vaid turtsus ja käuksus alati vastu, kui pereneitsid teda midagi käskis, sest see on jo algmisest see viis naesterahva seas tõise õnne üle kadetad olla. Kord kui jälle teda kästi saio küpsetata hakkas ta kangeste vastu punnima: „Kas mina so käsu alune olen, vana att. Sina arvad, et nüüd mõisnigusugust mehele prouaks saad, ooda seni, röövli päälik on see, kes sind kosis.“ Pereneitsid akkas seda vana Anne sõna järele mõtlema ja tema käest juurdlema kust sa seda tead, aga vana Annel oli see sõna nago kogemata üle uulte tulnud, ta ei öelnud seda isegi täädvad mis ta üttelnud ja palus seda anteks, mis ka pereneitsit talle andeks andis. Jälle läks nimetud pahandusest paar nädalad mööda, aga ikka seisis see sõna pereneitsi meeles mis köögi Ann temale üttelnud, et ta peigmees röövlipäälik olla. Ta palus viimaks oma härra käest paari kuu pääle hobust, ning vanrid ja poissi ka ligi, ta tahta oma peigmeest üles otsita, sest moido ei voi ta süda rahule jääda. Ja seda palvet kuulis ka härra ning andis talle hea hobusa vankriga ja poisi ka ligi. Nüüd siis sõitis pereneitsid reisi pääle, ikka edasi lõuna poole kus ta oma peigmeest nägi minevad, kuulas siit ja säält, aga kuskilt ei kuulnud niisuguse nimega mõisnigu kui ta mees oli ülesandnud, viimaks jõudis ta pea tuhat versta kaugele Poolamaale ühe metsa sissi kus üks kõrts oli. Säält peris ta siis kortsimehe käest jälle niisuguse nimega mõisnigu järele. Kõrtsimees vastas: „Niisuguse nimega mõisnigu ma ei ole kuulnud, aga üks röövli salk elutseb siin metsas versta viis maad, ja selle peamehel on küll niisugune nimi kui sa ütled. Voib olla, et sesama ongi mis sa järele perid.“ Noh nüüd oli siis näiol ometa kord tääda, kes ta peigmees oli ja kus ta elas. Veel seletas kõrtsimees, et sinna röövli majasse keegi sissi ei pääse, et sääl pääle röövlite ja mõrtsukate salga kaks karu tõine tõisel pool väravad vahti pidamas on, et keegi võõras siis sinna sissi ei pääse kui röövlid kodus ei ole.“ Nõnda seletas kõrtsimees pereneitsile röövlite lugu, aga pereneitsi ei kohkunud selle eest ka tagasi, vaid palus kõrtsimehe käest kaks sinki sea liha mis ta tõise oma poisile süüja jättis, ja tõise pooleks raios karutele ette visata, kui need ei peaks teda laskma väravast sissi minna. Liha ja leiba ligi võttes samus nüüd pereneitsid üksipäini röövlite maja poole, arvates, et ta üksiainu nendega paremine valmis saab, kui hulgani. Oli ta paar versta metsa mööda edasi läinud, kuulis ta hobuste kabjate müdinad. Sääl ronis ta teeääre paksu kähara kuuse otsa mis üsna tee ligital kasvis, säält nägi ta väga selgeste, et tema peigmees keige ees ratsutas ja tükki 40 röövlid oma hobustega ta kannul sõitsid. Nüüd oli tal kohe selge aru käes, et ta peigmees kellegi mõisnik ei olnud vaid peris röövlite peamees. Kui röövlid olivad ära läinud ronis ta kuuse otsast maha ja samus nüüd suure julgusega nende maja poole, mets läks ikka paksemaks ja pimetamaks, et ainult nagu ämaruse valgus veel keskpäeva aeal talle teed näitis. Varsi jõudis ta värava juure, mis õnneks oli pärani lahti jäetud, aga kaks karu tõine tõisel pool väravat ahelõas kinni lipsutasid klimsatasid keeli ja keelsid teda sissi minemast. Ta võttis nüüd oma kotti lahti ja viskas tõise poole sea kinki kumbagi karule söökiks ette, mis pääle need teda enamb tähelegi ei pannud suure isuga liha süüjes, et nad väga näljatsed olivad, lipsas ta kahe karu vahelt väravast sissi hoovi pääle. Õnneks olivad ka maea uksed lukustamata ta kõndis keik läbi ja vaatis röövlite varandust mis siit ja säält oli kokku riisutud. Küll oli sääl tapetud inimeste ülikondasi, küll kangaid ja lõventisi, pukskid ja kalevid, peris koormate kaupa kokku aetud, nõnda, et iga tuba esisuguse kraamiga täitetud oli. Seda keik järele uurites jõudis päike õhtule aga tappetud inimeste surnukihad polnud veel meie pereneitsile silma puudunud. Ka neid tahtis ta veel üles otsita ja ise oma silmaga näha, kas ta peigmees tõeste röövel ja mõrtsukas on. Sääl nägi ta viimaks et magamise ja söögi toast uks alla keldrise läks, ta võttis kündlaga tule ligi ja samus kartmata alla. Aga kuidas ehmatas ta ära, kui nägi, et surnukihad tosinate kaupa keldri põrmandad täitsid. Ta ei võinud seda jäletust ära kannatata, mis üle naesterahva mõistuse käis, ning pidi praegu tultud teed tagasi minema kui häälesid ja kõndimise kolistamist toast kuulis, sest röövlid olivad praego purjus peatega koio tulnud, ühe rikka proua teepäält keige tõlla ja hobustega kinni püidnud ja hakasivad nüüd ise keskis saaki jagama. Pereneitsid jäi vagusi ingi kinni pidates kuulama, mis nad nüüd pääle hakkavad selle prouaga tegema. Kui tõld, hobusad ja muu kraam isekeskis jaotatud olid, palus üks pitk sirge röövel (vist peamehe järgmine) tema peigmehe käest ilust prouad omale naeseks, mida see viimaks ka suure palve pääle lubas. Sääl hakkati neid siis kokku laulatama ja kiriku säädust pilkama ja teotama ning kui viimaks sõrmukse vahetamine tuli ja proua sunduse pääle sõrmust röövli kätte pidi andma, kukkus see maha, läbi toa põrmanda lõhe alla keldrise, kus siis pereneitsid teda ülesse võttis ja oma sõrme pistis. Küll aeti ühte röövlid alla keldrise sõrmust otsima, aga peamees ütles: „Eks omme päevaga aega otsita ei ole.“ Sääl oli joba pereneitsil surm peris silmaga näha. Oleks röövel alla tulnud sõrmust otsima, siis oleks ta teda kohe ära nänud ja kätte leidnud. Nüüd siis hakkati lakuma ja parssima, et üks mees omale noore naese saanud. - Sääl ütlesid röövlid siis peamehele: „Oh see on alles üks veike joomine, kui sa oma proua raud lossist koio kord tood siis alles tuleb joomine ja prassimine. Luba meile siis, et meie ta liikmed ükstõise vahel ära iagame ja teda elusalt lõhki kisume. „Ja seda ma luban teile viksid poisid“ vastas peremees, „aga olge mul mehed teda ära tooma, kui pulma päev kätte jõuab, ja keik surnuks lööma kes meile kuidagiviisi julgevad vastu panna.“ „Jah urah seda meie tahame teha,“ vastasivad röövlid keik ühest suust. Nad purjotasid sääl seni kaua kuni keik põrmanda pääle pikali maha jäid ja magama uinusid, siis alles mõtles pereneitsid põgenemise pääle. Ta võttis tasakeste keldri luugi lahti ja tuli välja ning samus ukse poole kuna ta kogemata ühele röövlile pea pääle astus, ja see kärates: „Mehed, mehed, võtke tuli, üks astus minule näo pääle.“ Aga õnneks, et seda keegi ei kuulnud ega ka tema ise, sest et keik tubliste purjus olivad ja unes paljogi inimeste tapmistest ja riisumistest sonisivad. Nüüd läks pereneitsid võõra proua ligi ning äratas ka selle röövli kõrvalt ülesse, kes isigi aru ei saanud kas see ingel voi inimene oli kes teda üüdis. Kui nüüd esimene irm ja kartus temast oli lahkunud, läks ta tasakeste kutsuja järele ja õnneligult jõudsed nad kõrtsi juure kus võõras proua oma elu pästmise eest pereneitsid tänas ja seda heategu healgi unustata ei lubanud. Siis laskis pereneitsid kutsari, kes seni kaua kõrtsi juures oli ootnud, hobusa vankri ette rakkendata ja nõnda jõudsid nemad ilma mingi äppartuseta õnnelikult koio.
V Pulma pidu.
Et nüüd see päev jo ligital, mil pereneitsed ennast pulma vastu valmistas, ja peigmeest tarvis piduligult vasto võtta oli. Siis rääkis ta keik mis ta reisil oma peigmehest oli näinud ning kuulnud oma härrale, kes seda keik immeks pani ega eesmalt ei tahtnud sugugi uskuta. Kuni näio keik otsast otsani ära seletas jäi ka lossi omanik seda viimaks uskuma.
Varsi tuli ka peigmehe poolt kiri, et tema oma pulmalistega 25 tamal juli kuupäeval. Raud lossi saab tulema ja oma pruuti ära viima. Ka nimetas ta veel seda, et ta viiekumne mõisa omaniguga saab pulma sõitu ette võtma, ning palus nii hulga pidulistele lahkeste ruumi muretseta. Et nüüd lossi härra keik jo ette ära täädis, missugused need mõisnikud olivad, keda tarvis ootata oli, siis ei teinud tema ka sellest tegemistki, et ta seda enne täädis. Ka tema valmistas ennast tubliste pulmate vastu, laskis sada mõisniku pulma paluda ja 200 talupoega nimetud päeva õhtaks raud lossi parki puiestigu valvama tulla, et häda korral säält käe pärast abi saada oleks. Paar päeva enne pulmapidu tuli peigmehe poold veel tõine kiri, et seda Raud lossi omanik pahaks ei saaks panema, tema peigmees olla küll 50 mõisniguga tahtnud pulma sõitu ette võtta. Aga nüüd olla 100 mõisnigu keik tema sõbrad valmis temaga pulma reisist osa võtta ja mis asjaga võib sõpru tagasi tõrjuda. Siis palun Raudlossi omanigu nii hea olla keigile aindsaks ööks ruumi muretseda. Et Raudlossi omanik ka 200 vastu valmistanud oli, kuis vois peigmees röövlite peamees seda tääda. Oleks ta täädnud, et meiste hukaja pereneitsid ta majas käis, ta oleks teda säälsamas surnuks piinanud. Aga nüüd valmistas ta ennast ilma midagi kartmata pulmareisi, ja ühtlasi ka röövemise vastu, ning jõudis seda viisi 24 tõllaga ja 100 röövliga 25 juli kuu päevaks raudlossi pääle, kus teda suurd sugu mõisnikud keik uhkeste ehitud saalis vastu võtsivad. Kui esimene rõõmutuhin ja teretamine mööda oli, tuli õhtusöök, ning selle järele pidulik tantsimine. Pääle selle kui jo küllad oli tantsitud ja mängitud, laskis maeaperemees võõrad tõisi saali paluda, kus väga uhked lillid olivad saali ehituseks välja pandud ja kallid võõrama veinid laadate pääl. Ka laskis ta siis peigmehe ja pruudi nägo laulatuse tarvis, kus ka kiriku õpetaja oli kutsutud, tõisi tuppa kutsuta, et sääl enne mõne tähtsama asja üle rääkita. Küll oli röövlipäälik, kes nüüd oma pidulistega keik suuri mõisnikuid mängisivad, käsu andnud, et kui ta villistab, siis keik peavad valmis olema, Raudlossi pulmalised ära tapma ning lossi kõige oma varaga paljaks riisuma, aga ta ei saanud vaenekene mahti oma sala märki õigel aeal avaltata, enne kutsus teda lossi omanik mõne suurema mõisnigu ja pruudiga tõisi tuppa. Sääl siis istus pruut tema põlve pääle ning akkas nõnda juttustama: „Auustatud kõrgeste sündinud peigmees ma olen ütlemata rõõmus, et mind kui vaestlast omale pruutiks valisite. Ma olin kahtlane keige Teie nime ja seisuse pääle, sepärast võtsin ma pitka reisi ette, et õigele otsusele saada, aga õnneks voi õnnetuseks juhtusin ma viimaks röövlite sekka, keda see kord mitte kodus polnud. Ma vaatsin keik nende varanduse kamrid läbi ning leidsin paljo riitid ning kraami mis muidugi keik riisutud olivad, aga mina ei uskunud siiski, et minu peigmees nende tappetud inimeste riiete peremees oli, kuni ma vastu õhtud alla keldrise läksin ning sääl paljo surnukihasid eest leidsin.“ Sääl läks peigmees seda kuuldes näost valgeks kui lubjatud sein, ta käed vaeosivad pruudi kaela päält alla ega saanud sõnagi vastuseks. Veel kõneles pruut edasi: „Ma olin sääl keldris omas elus keigesuuremas kitsikuses, sest parasjagu kui ma säält välja tahtsin tulla, astsid röövlid hulgani tuppa ja tõivad ühe noore proua kaasa, keda nad teepääl enne olivad paljaks riisunud, sääl tehti siis temaga seda nalja, et ühe röövliga paarirahvaks laulatati ning nõnda püha abielu säätust teotati. Sõrmukse vahetamise juures kukkus sõrmus läbi laua lõhe alla keldrise, kust ma teda omale võtsin. Siin ta armas peigmees on.“ Ta näitas röövlile seda sõrmust. „Ka lubati sääl mind tükkiteks raiota 12 röövli hukkamise pärast. Jah mo auustud rüütel ja mõisnik, ma tundsin Teid seekord selgeste ja tunnen ka praego. Teie pole mitte mõisnik nago keik teie seltsimehed, vaid keik olete mõrtsukad ja sina nende peamees. Ka tean mina, et sina mind siia otsima tulid mitte armastusega, vaid ära tapmise pärast, ja et keikil so meistel on täna see kuri nõu mõisnigusi ära tappa ja seda lossi paljaks riisuta.“
„Pea, surm ja kurat ja põrgu“ käratas röövlite peamees. Mikspärast sina mind laimad äbemata plikka.“ Sääl hüppas pruut tema sülest maha ja tõmbas omast taskust põue oda välja, ka mõisnikud tõmbasid omad mõõgad paljaks. „Heida ennast ala“ käratas nüüd raudlossi omanik. Sääl tõmbas ka röövlite peamees oma mõõga tuppest, ning laskis vile läbi sõrmete. Varsi oli üks müdin võõraste saalis ja röövlid tungisivad keik paljaste mõõgatega mõisnikute pääle, aga langesid ise mõisnikute mõõga hoopite all. Olivad nad oma peamehe käsu pääle küll vaprad taplema, aga ainust mõisnikud ei voinud nad surmata, sest et neil raudriited keigitel pulmakuue all varjuks olivad. Ligi viiskümend röövlid oli joba surmatud kui ka talupoegatele käsk anti aknate all vahti pidata, et kes aknast välja hüppab, seda kohe surnuks lüja, seda käsku siis täitsid ka talupoead truiste ja surmasid aknate all päält viiskumend röövlid ära. Ehk küll röövlite peamees ise lõvi kombel võitles, saadi teda sellegi pärast viimaks kinni siduta ja vangi heita, kuna tõisel homikul ta nelja harja vahel lõhki tõmati ja need neli tükki raudlossi värava ette ritvate otsa pisteti kuni linnud liha luude päält ära sõid. - Pääle pulma pidu läksivad paljo mõisniku pereneitsi juhatusel röövlite pesa üles otsima mis neil mitte raske leida polnud, sest et pereneitsid selgeste teed täädis. Seda varandust oli sääl arvamata, ka täied püttid kulda ja hõbetad arvata kolm miljooni võis ainult raha olla, selged raha. Arvame siis veel ühe miljooni eest muud varandust, mis säält keik välja toodi, ja see maja tuhaks ära põletati. Keik seda raha ning muud varandust kinkisid mõisnikud pereneitsile, sest ainult tema tarkuse läbi oli suur röövlite selts, kes kaugel ning ligital paljo kurja tegid, ära äävitud.
Noh nüüd oli pereneitsid rikkamb kui keegi rikkas krahvi preili ning iga mõisnik, olgu ta poismees ehk lesk, tahtis teda kosida, aga ta ei armastanud kedagi muud kui oma lossi härrad, kes siis teda ka varsi kihlas ja poole aasta pärast ütlemata toretad pulmad pidas. Suuri saksu vois sääl pulmas päält tuhande olla, ka mina ise olin pulmas ja sõin ja jõin niipaljo kui süda kutsus.
Nüüd oli lossi omanigu igatsus täite läinud. Uhke loss ja suur rikkus, ja mis voib siis pattune inimene veel rohkemb soovita.
E 20566/9 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Leinaja lesk.
Kord käinud üks noor lesknaene igapäev surnu aeda oma õntsa mehe hauale nutma ja silmavett valama, seda asja pannud viimaks naabri perepoeg immeks mõtteltes: Kas lesel ka tõsine armastus oma endise mehe vastu südames on, vai teeb ta seda ainult silmakirjaks, et teda inimestest peab nähtama. Seda mõtteltes muretses ta omale soltati riited, pani oma juuksed säpka ala, et näha nagu oleks pea pöetud olnud ning lähab seda viisi ehitud surnuaeda värskelt maetud hauale kus noor lesk põlvili risti nõeal seisab ning pisarid valab. Noormees teretab ja küsib: „Noh mo armas noorik, mis sa nuttad nii väga? Ega sa oma nuttuga surnud enamb elusse ei saa. Jätta nutmine ja lase ennast trööstita sest meie oleme keik surelikud. Sa näed, et minagi, kes kroonumees olen, ja sõas mõndagi näinud nuttu surnute pärast ei salli. Ma näen, et sa väga prisk inimene oled ja väga mo meele järele, armastat sina ka mind, siis võttan ennast kroonu teenistusest lahti ja kosin sind omale naeseks.“ Joba hakkas seda juttu kuuldes lesknaene tasku rättiguga oma silmi kuivaks pühkima. Soldat tegi minegud ning lausus: „Auustud noorik ära sa ära mingu kuni ma tagasi tulen, mul on sulle veel paljogi täna rääkita. Ma vahin siin surnu aia ligitäl hukkamise platsi pääl ühte hukka moistetud, ja ärapootud kurjategia surnu kiha, ma lähan vaatan kas on alles, ja tulen varsi tagasi.“ - Kui soltad nattukese aea pärast tagasi tuli oli ta väga ära kohkunud ja üüdis: „Oh mina vaenemees, mis minust nüüd saab! Kurja tegia surnukiha on võllast seni äravarastud, kuni ma teiega juttu aeasin nüüd saab mind homme selle süü pärast võlla tõmmatud. Oh mina vaene mees! Sõaväe säädus ei eida nalja.“ „Ära muretse nii väga“ akkas nüüd noor lesk soldatit trööstima. „Selle asjale leiame ehk veel nõu. Kaevame minu õntsa mehe surnukiha hauast välja ja paneme võllase rippuma, surnu kiha on ikka surnu kiha, kes seda tunneb.“ „Oi see on kallis nõu“ ütles soltad ja andis siis noorikule selle hea nõu eest magusa muisu. Sellepääle akasid mad kahekeste labitatega surnud kiha välja kaevama, mis ka pea nähtavale tuli, sest vanal aeal ei maetud surnud mitte nii sügavale kui nüüd. Oli kirst haua äärel ja puusärgi kaas lahti võetud. Sääl ütles soltad: „Aga ma mäletan veel selgeste, et sellel kurjategial kes võllas rippus olivad nina ja kõrvad peast ära lõigatud.“ „Noh, eks meie seda ka voi“ ütles noor lesk. Ta tõmbas taskust sule noa välja, ja lõikas oma õntsal mehel nõna ja kõrvad peast ära. Seda nähes ütles nüüd kroonumees: „Oh sina vana lits, nõndaks sina oma kadunud meest leinad, ja igapäev tema haual nutmas käid. Mul ei ole siin kurjategiad ega võllast keda ma vahtima peaks ega ole mina kellegi kroonu mees nägu sulle valetasin, vaid tõistre Tõnu poeg kes sinu usku tuli katsuma kuidas sa oma õnnist meest taga leinad ja kas sind ka kosida voib. Tee nüüd oma õntsa mehe surnukihaga mis ise tahad, ma ei jõua seda jälkust välja kannatata, vaid lähan minema,“ ja ta läks. Nüüd pidi naene asinuüksi oma õnnist meest uuesti maha matma. Aga missuguse südamega ta seda tegi jäägu lugeja enese arvat. Et see jutt sellest aeast rahva sekka laiali lagunes, ei kosinud noord leske enamb keegi. Ka oli sellest päevast saatik surnuaial käimine rahu. Niisugused on kiitlejad, nutjad, ja armastajad naesed.
E 20569/73 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm kosilast.
Kord jäänud üks rikkas taluperenaene leseks. Sest ta oli oma õntsa mehe vastu surnuvoodil tõudanud mitte enamb mehele minna, ja ta pidas oma sõna. Aga kas noored poisid sellest küsivad kui koht hea on, sääl ei olnud siis ka kosilastest millalgi puudu, nõnda käinud sellel ülevalnimetud noorel lesel neid ka tosinate kaupa, aga ühelgi pole ta läinud. Viimaks pidanud kolm perepoega nõu kokku, kes neist kolmest lese omale saab võtta ja käinud keik kolm arusagetaste teda oma juttutega piinamas ja painamas. Selle viisiga lopenud ka lese kannatus ka viimaks otsa ja ta mõtelnud ühe nalja tükki välja, keigile kolmele kosilasele ühekorraga pussi mängita. Esimesel öelnud ta: „Tule tuleval neljapäeva õhtul minu maeasse ja tee see töö ära mis sulle teha annan, siis tahan sulle naeseks minna. Kell kümme pead sa siin olema.“ Noormees oli sellega väga rahul ega küsinud järele mis töö see oleks, vaid lubas noore lese eest kas voi tulle ehk vette minna (kui vesi mitte üle polvete ei ulata) Hääkene küll tõisele ütles tema niisamati: „Tule tuleva neljapäeva õhta kell 11 mo maeasse ja tee see töö ära mis sulle teha annan, siis tahan sulle naeseks minna.“ Ka see lubas keik ära teha. Kolmantad käsknud ta tuleval neljapäeva õhtul kell 12 oma maeasse tulla ja seda tööd ära teha, mis talle teha antakse ning ka see oli sellega rahul, olgu töö missugune taht, kui aga rikka noore lese omale naeseks saab.
Noh, tuli siis neljabe õhtu ja sai kell punkt 10. Oli ka kohe esimene kosilane sääl, sai väga lahkeste vastu võetud ja töö kätte juhitud. Öö aega lauda pääl pimetas sirnu kirstus ära magata, ja siis ommiku tema juure ütlema tulla, et sõna on pidanud. Lesk ise saatis teda küündla tule valgusel sinna nimetud paiga pääle puhkama, pani kirstu kaase pääle ja läks ise ära, peigmehele head und soovites. Varsi jõudis ka tõine kosilane sinna. Seda nüüd ehitas ta ingliks, pani temale valgest kirmi riitest tiivad külgi ja mähkis teda keik üleültse kirmi riitise. Viis teda siis lauda pääle ja andis küündlaga tule peasse, ning õpetas surnud vahtima, et keegi teda ära ei varastaks. Kosilane käskis pernaist ilma mureta magama eita, sest tema tahta ihu ja ingega selle eest üksi vastata, et keegi kas voi Kurat ise surnud ära ei saa varastata. Niipea kui perenaene tõise oli surnud valvama saatnud, jõudis ka kolmas kosilane sinna, seda nüüd akkas lesk perenaene vanakuratiks ehitama, määris tema suud ja silmad nõega mustaks, pani kaks sikku sarve kuntsligult kübara külgi, aeas mustast lamba nahast karupidi kasuka talle selga, et armastaja peigmees, kui ta välja ehitus oli peris elus Kurrat ise välja nägi. Ja mis ei lase armastus keik enesega mängita, kui ta aga oma otstarbele jõuaks. Kolmas kosilane ei küsinud sugugi selle temputamise põhjust järele mikspärast temaga seda viisi tehakse. Ka ei läinud enamb perenaine Kuratit saatma, nago kahte esimest kosilast, vadi õpetas teda nõnda: „Mul on lauda laepääl üks surnukirst surnuga ja sääl on vaht juures, kes seda surnud valvab, et keegi teda ei saaks ära varastata. Oled sa nüüd nii agar mees, et selle surnud ühes kirstuga valvaja käest ära varastad, ja tuppa mo juure tood, tahan sinule naeseks minna.“ „See on minul väike assi“ ütles Kuratist kosilane, aga ole seni ülevel, ma tulen varsti.“ Kui nüüd Kuratiks moonutatud kosilane lauda lae pääle sai roninud, ja inglid küündla tulega puusärki valvamas nägi, arvas ta, et ingel kõhn ja väike vaimukene tema paksu kihaga Kuratti vastu ei saa. Üüdis ta eemalt: „ Kasi eest ära, ma tahan seda surnud ühes kirstuga ära viia.“ Aga ingel ei lasknud enesega naljatata, vaid aaris Kuratit rindu-pidi kinni, öeltes: „Tagane saadan.“ Noh siis tuli kange eitlemine mida surnud kes puusärgis puhkas, keik läbi kirstu laudate lõhe nägi. Aga seni vois ta veel vagusi olla kui nägi, et Kurat ega ingel kumbkits ei võitnud, aga viimaks kui Kurat ingli pitkali viskas ja ise inglile rindate pääle istus, loi surnud kirstu kaase päält ära ja tõusis istukile. Kurat ja ingel kartsid surnud molemad, ja pistsid jooksu, surnu ikka nende kannul, kuni siis viimaks keik kolm ära väsisid ja pitkali muru pääle maha langesid. Kui nad sääl toibusid, oli päike jo kõrges taevas, ja nad tundsid tõine tõist kui sõpru, vandusid suure suuga leske perenaist, kes neid nii kavalaste oli narrinud ja petnud, ega pistnud keegi oma jalga sest ööstpäevast saatik lese talusse. -
Nõnda jäi lesk siis surmani leseks, ega julgenud selle nalja pääle enamb keegi noormees teda kosima tulla.
E 20629/31 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Leitud mini.
Kord otsinud üks vana naene oma poeale naist, aga pole saanud kusakild, sest keegi tüdruk pole tahtnud vana nõiamoori poeale naeseks minna. Aga viimaks juhtunud vana nõiamoor ühe ära eksinud tüdarlapsega metsas kokku, viinud selle oma majasse, ega lasknud enne ära tulla kui tüdarlaps temale koonal paklaid pidi ära ketrama. Andnud pakla koonla kätte ja pannud ketrama. Tüdarlaps arvanud, asi see siis minul kedrata on, hakanud ketrama, kedranud ühe aasta ja tõise aasta, joba akanud kolmandamad aastad, aga ei koonal kahane sugugi, päälegi veel vanamoori igapäevased painamised, et ta temale ikka minijaks tuleks ning tema poeae naeseks saaks, keda tüdruk mitte silma otsas sallita ei voinud. Nüüd oli vaene tüdarlaps peris kimbus, ei täädnud ullu ega tarka, mis viisiga sellest majast veel pidi pääsema, kus teda nago poolkaudu vangis peeti. Vanamoor aga kudus tüdruku kedratud lõngad kangasks ja müüs neid linna ehk laadale jälle ära.
Kord tuli üks võõras naesterahvas sinna majasse kui vanamoor parajaste linnas juhtunud olema, tüdruk kaebanud sellele oma häda ning see ristiverega inimene õpetanud teda: “Vaata oma koonal läbi ja kui sina koondla seest voi puru sarnast asja leiad, viska ahjo ja põleta ära.” Kui külaline ära läinud, hakanud tüdruk koonalt läbi otsima ning leidnud koolu konna koondla seest, viskanud ahjo ning põletanud ära. Nüüd olnud tarkus käes ja tee selge oma vanemate juure tagasi minna, kes teda pea kolm aastad olivad silmaveega taga leinanud.
E 20636/7 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pudi keelega mini.
Kord toodud rikkas mini (noorik) maeasse, aga ta pole kellegi küsimise ega palumise pääle sõnagi rääkinud, vaid ainult naernud.
Kas ta peris kurt on, mõttelnud ämm. Sääl tulnud tal viimaks hea nõu meele, ta lasknud perepoisid kaks põrsast ära tappa ning pannud koa juure keege karvatega patta keema, ise läinud varjule kuulatama mis mini ütleb kui ta kotta tuleb pada seda. Polnud paljo tarvis ootata, sääl astunud noorik kotta ja võtnud kulbi ja seganud pada. Ehmatates öelnud ta: “Oi imet! Põrsad on eige arva ja akkatega patta pantud.” Noorik tahtnud üttelta: “Keige karva ja kakkertega.” Aga pole mitte K. tähte selgeste saanud välja hüüda. Vana ämm selle rõõmuga, et minija hääld kuulnud, jooksnud peidu nurgast välja, pannud talle ümber kaela ja andnud hea muissu ning öelnud: “Oi minijake, kõnela veel, kõnela veel so hääl on mulle väga armas ja ilus kuulda, ära karda sellest midagi, et pisud mone tähe juures puudus on, kõnele veel mo kallis ja armas minijake.” Ja sellest tunnist saatik akkanud noorik siis rääkima.
E 20637/8 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Leiva kott.
Sääl olivad kala venelased meie mehe leivakotti äravarastanud, mis sa teed, keegi vene keelt es mõista. Lätsi mina siis kõrtsi ja käratasin venekeeli: “Kus meie meiste leivakott.” Ja mis sa mõtled, leivakott kohe käes, poleks kedagi venekeele mõistjad olnud, olekski leivakotist ilma jäänud.
Tõine kord jälle kui soldatid veel talute pääl istmas olivad juhtus Pilli talusse vana kuri poolakas Teppanetski oli ta nimi. Ma olin siis ales veel noormees. Selle soldatiga oli pagana häda kui peremees liha ei lasknud keeta siis oli kohe karvus kinni, ma läksin eesmabe homiku teole tule laupäeva õhtu kojo. Vaata muidu, peremees Andres rindupidi kähen ei lase valla ega lase, astsi mina siis üle läve kambrise, ja käratasin vene keeles: “Robutaiti robuski teela.” Ja kulla inimene ära lask veli Andressa valla. Poleks kedagi olnud kes vene keelt oleks mõistnud oleks Andressal oma nahatäis jälle käes olnud. Siis kulla veli es saatetagi minu tõine nädal enamb teole peremees üttel: “Aadu sina jääd õige kodu, ma ei saa üksi selle poolakesega korda.” Noh siis oli koguni uus elu, kui soltad vaest käratsema hakkas käruti mina: “Etta ritsi” ja kohe soltad vait.
E 20639 (9) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Ihnus peremees.
Kord elanud üks ihnus peremees, kes oma perele ilmaski võid ei lasknud pudru sissi panna, mida naabri peremees, kes tõisel pool jõge niitis, kaunis sagetaste laskis teha. Kui nüüd naabri pererahvas lusikatega pudru sissi kastsid, ütles ihnus peremees oma perele: “Torkake ka teie lusika otsa kesk pudru kausi sissi, et naabri rahvas näevad, et teie ka võid kastate” ja rahvas mängisid seda järele. Aga kaval sulane võtnud keik vikkatid pääle söögi varte otsast maha ja akanud ainult vikkati vartega niitma, peremees küsib: “Miks niisugust mängu nüüd peate?” Sulane vastab: “Pole viga, ega naabri rahvas sellest aru ei saa, nemad näevad, et meie tubliste niidame.” Lõunaks toodi puder metsa, päälegi paks tatra puder, kus keskpaika tubliste void oli sissi pantud, siis säädis pääle söögi ka sulane vikatid jälle varre otsa ja töö algas vanaviisi.
E 20640/2 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pimeta paar.
Vanal aeal elanud kaks rikkast pimetad santi tõine meiste tõine naesterahvas, aga molemad ükstõisele võõrad, ühes veikeses sauna onnis. Kord tulnud keegi soltad teenistusest kojo, rääkinud kõrtsi juures santitele oma teenistuse aea juhtumisi ning ka seda, et ta 25 aasta teenistuse eest terve hõbe rubla jõudnud koguta. Sant palunud seda hõbe rublad oma käega katsuta, sest ta üttelnud, et hõbe rubla tema näpute vahele veel polnud juhtunud. Soltad andis nüüd oma rubla santi kätte ja sant laskis teda oma pulstite ja räbalate vahele ära kaduta, ei leidnud enamb kuskilt ja nõnda jäi soltad omast rahast see kord ilma. Santid akasivad pääle seda oma sauna poole minema ja soltad käis nende kannul, läksid santid sauna, astus ka soltad sissi, ilma et pimetad teda oleksivad kuulnud ehk näinud. Sääl öelnud naesterahva sant kolde juure minnes: “Hõbe paake uu, kus sa oled?” Sääl tulnud hõbe paake kolte nurgast nähtavale ja naesterahvas lasknud soltati käest saatud rubla kolinal sinna sissi. Pime mees üttelnud seda kuuldes: “Ann õe Ann, miks sa oma raha ikka sinna paned, siin oleks julgemb raha hoida kus mo varandus peitus on.” Sellepääle võtnud ta lõhmusse puu koorest torpiku nurgast sängi tagand välja, mis keik selged hõbetad täis olnud, katsunud selle raskust ning pannud jälle tagasi. Soltad võtnud oma rubla varguse pärast molemate varanduse ära ning läinud oma teed. Santid ei moistnud aimatagi, et soltad nende järele luusis. Nõnda kaob ülekohtuga saatud ja kogutud varandus.
E 20642 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Ihnus sant.
Kord elanud üks väga rikkas kerjaja, kes süüja ka enamb pole tihkanud, et tal küll saunakese pääle paljo raha ning toidu varandust olnud koku kanetud. Iga kord kui nälg surmaks käes olnud, akkanud ta redelid mööda sauna pääle üles ronima, aga kui viimse pulga pääle jõudes peer välja tulnud, käändnud ta ümber ning läinud tagasi, öeldes: “Ega see perse veel tühi pole, kust peer välja pääseb,” nõnda teinud ta mittu korda kuni ta viimaks nälga oma tihkamata oleku pärast ära surnud.
E 20693/702 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Poole Kurati tüdar.
Kus praegu Kirupää lossi varemed seisavad ja lagentik ümberkaudist kohta näitab, olnud väga vanal hallil aeal pime paks mets, ainult mõned kalapüüdjate maeakesed seisnud ridamisi Tamula ja Vagula järve ääres kuna suuremad külad kaunis kaugel seisnud. Sääl olnud siis sel aeal ühel kelamehel priske poeg ja tõisel kalamahel pilt kena tüdar, need kahekeste hakanud üks tõist armastama, kuni isa keelu vastu poeg siiski tüdruku ära kihlanud ja lootnud sügiseks pulmad pidata. Peigmees ja peigmehe isa olnud vagad mehed aga prutt ja ta ema pooled Kuratid, inimese näol, aga seda pole peigmees mitte uskunud ehk küll ta isa teda mitto korda manitsenud sinna mitte kosja minna. Kui nüüd kihlatud olnud, hakkanud peigmees teda õhtatel vaatamas käima ja kui ta sinna jõudnud ja pruutiga kokku juhtunud, viskanud see poisile nõia päitset päha, istunud selga ja kihutanud oma teed. Ta kihutanud poisiga keik metsad ning sood läbi kuna ta teda siis pääle kukkelaulu lahti lasknud ja päitsed maha tõmbanud. Ometa pole pois sellest midagi mäletanud, mis temaga öösel tehtud, läinud jälle tõine õhta ja nõndasamasugune lugu jälle kuni pois näost ära lõpenud nago paljas luu ja nahk. Küll manitsinud isa teda mitte enamb pruudi poole minema vaid teda maha jätta, ometa pole poeg sellest aru saanud ega hoolinud, vaid ikka mõttelnud, et ta pruut truu ja ustav on. Ühel õhtal kui ta jälle pruuti vaatama läinud, tulnud see temale väga lahkeste vastu, päitsed käes, pois küsinud: “Mis sa teed nende päitsetega?” “Need tahan hobusale päha aeata.” “Kus hobune on?” küsinud pois. “Eks sina see ole,” öelnud näio, tahtnud poisile päitsid päha visata, aga pois saanud plagama ning läinud targa juure nõu küsima, mis niisuguse pruudiga pääle tuleks hakkata. Tark õpetanud nõnda: “Kui pruut sulle tahab päitseid päha aeata, siis annan ma sulle ka päitsed mis sina eesmalt temale pead päha viskama, ja kui seda oled teinud, siis on hobune valmis, siis istu selga ja sõida kohe minema. Otsi hea sepp üles ja pane hobusele rauad ala viie naelaga pead laskma igat rauda ala lüja, siis tuleb iga varba ja sõrme jaoks üks nael. Tahad sa teda omale sõidu tarvis pruukita, siis pruugi nii kaua kui tahad, lähab sul tahtmine temast ära, siis tõmba päitsed peast maha, siis on ta kohe surnud.” Pois tänas tarka õpetuse eest ja maksis sellele hea palga. Nüüd ruttas ta koju ja läks õhtul pruudi juure. Joba oli ta magamas kui peig sissi astus, sääl hüppas ta kui välk voodist välja, tõmbas päitsed naela otsast ja tahtis neid peigmehele päha aeata, aga pois oli nüüd virgemb, tõmbas targa käest saatud päitsed õlma alt ja pistis näiole päha. Ja varsi oli uhke valge hobune valmis, pois kohe seppa juure, laskis rauad viie naelaga ala lüja, istus selga ja sõitis kojo. Nüüd oli tal tubli valge mära, et ümberringi tõisel paljo niisugust polnud, ta vedas temaga koormad ja kündis põldu, aga kõhnemaks ta paljo ei jäänud, nõnda tarvitas ta teda ligi kaks aastad, siis mõtles ta: “Lasen õige vaese looma priiks, nüüd olen temale küllad kätte maksnud, ka päitsed kuluvad joba narmaks peas.” Ühel homikul tõmbas ta siis päitsed hobusal peast maha ja hobune oli kadunud. Varsi tuli tütre ema poolt sõna, et peigmees peab tulema oma pruuti valvama, sest pruut olla surnud. Aga pois läks enne jälle targa juure nõu küsima, kas voib valvama ja matma minna, tark käsknud minna ja õpetanud: “Kui ema küsib, mikspärast sina mo lapse hobusaks tegid ja teda ära surmasid, siis ütle, eks mul olnud oma naesega luba teha mis ma tahan. Võtta ka see raamat siin esimeseks ööks lugeta, tõine tõiseks ja kolmas raamat kolmandaks ööks,” nende sõnatega andnud tark poisile kolm raamatud esimeseks ööks keige vähem ja tõiseks ööks keskmine ja viimseks ööks keige suuremb. Sääl kambris kus surnud valvad, on seina sees paremad kätt üks konks, selle all pead sa lugema, ära säält mitte liigu, siis ei voi Kuratid sulle ühtegi teha, tehku nad moidu keiksugust hirmutust, sina nägo ära pane tähelegi. Joba tuli sellepääle poisile tüdruku ema poole tõine käsk, et pruuti valvama tulla, sest tema maksa valvajale 100 rbl ööpäält, see oli just sellsamal tunnil kui pois targa juurest kojo tuli. Pois läks õhta valvama ja võttis keige vähema raamatu ligi ning hakkas seda küündla tule juures lugema kui parasjago tütre ema sissi astus ning pois teda veel ei saanud aega teretata. “Sinu pärast kulla väimees surri mo tüdar, miks oled sina teda hobuse asemel pruukinud ja rauad lasknud ala panna.” “Kui ta minu pruut oli,” vastas pois, “siis on minul temaga luba teha mis ise tahtsin, et ta nüüd surnud on, pole minu süü, näed sellest, et ma teda armastasin, muidu poleks ma saja rubla pärast, mis mulle öö eest annate, teda valvama tulnud.” “Hea küll, poeake,” vastas vana ema ja puges ära tõisi tuppa, nüüd jäi pois konksi ala üksi oma raamatud lugema. Aga mis nüüd: pruut kargab asemelt üles ja hakkab raudu õeruma, et tulesädemed lendavad. Sellepääle tulnud veiksid Kuratid keik tuba täis ja hakkanud poissi taga otsima. “Peigmees peab olema seie tulnud, kus ta on?” Aga pole õnneks mitte poissi konksi ala näinud. Enne poolt ööd oli poisil raamat läbi loetud ja kui kukk laulis, magas surnud jälle vagusaste oma aseme pääl. Poisile andis tütre ema 100 rubla kätte ja käskis jälle tõiseks ööks valvama tulla, mida pois ka kindlasti lubas.
Tõine õhta kui pimetaks läinud, oli pois jälle aegsaste valvamas ning hakkas konksu all oma raamatud lugema mis jälle keskööni pidi läbi loetud saama. Sääl tulivad suured habemikud Kuratid, kongis nõnad peas, tuppa ja hakasivad poissi otsima. “Peigmees peab seie olema tulnud, aga kus ta on?” Kui pruut seda kõned kuulis, kargas ta asemelt püsti ning hakkas tontitega tantsima ja kargama, et rauad all tuld välja puhusid, pois ei pannud sellest mitte märkigi tähele, luges kuni kukke lauluni, siis heitis pruut oma vootise ja tontid kadusid. Jälle sai pois homiku ema käest 100 rbl ja paluti kolmandaks ööks veel valvama. Nüüd võttis pois keige surema raamatu ligi ning hakkas seda konksu all lugema, mispääle surnud kohe ülesse tõusis ja naeris, et ambad lõgisesid suus. Sääl astus vana kolme peaga Kurat ise tuppa ja ütles: “Kuule tütruk, sinu peigmees peab seie olema tulnud sind valvama. Kus ta praegu on? Ma olen teda kaks ööd lasknud püida, aga pole mitte kätte saatud, täna ööse ta mo enense käest ei enamb pääse.” Seda kuuldes tõusnud surnud jälle vootist ülesse ja hakkanud vanamehe enesega tantsima ja hüppama, et rauad paukunud all. Küll otsinud ta keik kohad läbi, aga konksu juure pole ta ometi mõistnud tulla, kus pois raamatud lugenud. Viimaks pistnud Vanakurad maja seest ning väljast põlema, et tuld keik kohad täis olnud, aga maja ei põlenud siiski mitte selle tulega ära, ega poisil pole viga midagi olnud. Ta lõppetas pooleks ööks oma raamatu lugemist ning kukk laulis ja vanasaadan lõpetas surnuga oma tantsu, surnud viskas ennast vootile, ja vanasaadan pühkis minema. Homiku sai pois jällegi vana ema käest 100 rbl, nüüd oli vaesel kalamehe poeal jo 300 rbl. Veel palus teda vanamoor, et ta homme surnud maha saatma tuleb ja lubas selle eest kui keik auusaste toimendab, 200 rbl anda. Ja pois lubas ka oma pruuti viimast korda saatma tulla. Heakene küll, kui ta koju jõudis, tõttas ta sedamaid targa juure nõu küsima, kuisviisi ta mattussale peab minema ja mis sääl pääle hakkama. Tark õpetanud: “Surnukirst tee sina nelja tollilistest kase plangitest ning lase kolm kang rauast vitsa pääle aeata ja kui kirstu surnu aiale vankri päält maha tõstate, saada kohe oma hobuse tulema. Kui pruudi hauda lased ja haud jo maaga ühetasa saab, siis pista ka ise jooksu. Sa näed sääl paljo surnumatjaid, tõldu ja hobusid, mihi ning naisi inimese näol, aga need pole ükski inimesed vaid keik tontid.” Nõnda olnud targa viimne õpetus, mille järele pois keik karvapääl toimendanud. Matmise homikul sõitnud peigmees oma hobustega pruudi maeasse, pannud sääl kirstu ja aeanud kolm kang vitsa pääle, keegi matjatest pole sõna lausunud kuna vana ämm ometa julgenud üttelta: “Kuule poeg, miks sa ometi niiviisi teed ja kolm raudvitsa pääle aead, eks kahest poleks küllad olnud?” Pois vastanud: “Eks mul pole oma pruutiga luba nõnda toimetata kuitas ise soovin.” Sellepärast ei voinud ämm enamb sõnagi vastata. Nüüd tõstsivad 12ku tugevad, tonti surnud, vankrile ja sõiteti siis tuhad nelja aeates surnu aiale, niipea kui kirst maha sai tõstetud, saatis pois oma hobused mis surnud vedates valges vahus olivad, tulema.
Ja niipea kui haud maaga ühetasa sai kinni aetud, pistis pois ka ise jooksma, aga ta polnud veel verstagi kaugele saanud kui hirmus suur kärgatus haua juures sündis ja kirst ühes surnuga vasto taevast lendas. Pois vaatnud tagasi ja näinud, et suur must siga kirstust välja tulnud ning nüüd tuhad nelja jookstes temale järele tulemas. Poisil polnud enamb muud lootust hirmsa sea eest pääseta, ta jõudis vaevalt veel metsa ääre ja ronis ruttuga ühe suure puu otsa ülesse, aga siga jooksis õkva puu juure ja hakkas seda oma kihvatega maha närima. Nüüd oli mees kanges hirmus, sest targa õpetus oli siitsaatik ulatanud ja mitte eemale. Ta vahtis ümberringi sinna ja tänna ja otsis habi, ja habimees polnud ka mitte kaugel, ta nägi üht jahimeest punasis riitis samu 60 arvata puu naeal eemal seisvad ja kurja sea pääle sihtivad. Pauk käis püssist ja siga oli kadunud kui tina tuhka, ainult üks must leppa süsi oli järele jäänud. Sääl ronis nüüd pois puu otsast maha kui nägi, et kuri siga kadunud ning hakkas oma pästjale ümber kaela, kes keegi muu polnud kui sesama talu tark, kes poissi siitsaatik oli õpetanud. Vist täädis ta ette ära aimata, et pois oma surnud pruuti käest muidu ei pääse kui ta temale appi tõttab, selle tarvis oli ta homiku vara hõbe kuulitega oma püssi laadinud ja metsa ääre tõttanud, et häda korral oma sõbra elu päästa, sest ainult õppetus ei oleks vististe niisuguse suure häda juures enamb midagi mõjunud. Nõnda perinud kalamehe poeg vanatondi emanda käest 500 rbl, kellega ta vois hästi elama hakkata ja oma ameti tööd parema korra pääle sääda. Kui see kosimine, mis muidugi vanemate tahtmise vasto oli, nurja oli läinud, hakkanud sesama pois jälle üht tõist näidu armastama, kes kallimeeleline näio olnud. Võtnud teda naeseks ja elanud rahuliste ja väga vaikseste. Et vanemad oma elujuhtumise lastele on juttustanud ja lapsed jälle lastelastele, on see juttukene Võru järve aarsest kalamehe poeast kuni meie kõrvatese ulatanud.
E 21484/5 (3) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Leitut piip
Aastad 30 tagasi rääkis K. mõisa metsavaht: „Kui ma ühel hommikul ilma püssita kodust välja läksin ja reinuvaderi isandaga kokku juhtusin, kes üle maantee mulle vastu lippas pitk varrega hõbe vasketega piip risti ammaste vahel. Ka mina olin piibumees. Võtsin oma nosu välja ja püüdsin vahetust teha, aga kui kaunis ligitale jõudsin, arvas reinuvaderi isand vist, et ma teda pettan, jooksis eest ära ja jäi umbes vagumaad minust eemal jälle vahtima. Noh mis nüüd mina mees tetta, kuida viisi saaksin rebase käest ilusa piibu kätte, sest mis teeb rebane piibuga, mõtlesin mina. Ta ainult oli teda kuskilt sellepärast varastanud ehk maast üles võtnud, et ta vased hästi läikisivad. Sest tõmmata ta teda inimese kombel ei oskanud, moidu poleks ta teda risti-pidis suhu võtnud. Ma panin oma piibu pääle tuld ja mõtlesin siis, et kaval loom ka omale tuld soovib, selle nõuga võtsin põleva paela tükki kätte ja läksin nüüd tasa astutes rebasele ligimale nago tahaksin ka tema piipu põlema süütata, ja siis kahekeste kõrvu maha istuta ning vahetamise kaubast rääkima hakkata. Küll laskis raibe ligitale joba puutusid sõrmed piibu külgi pea kui rebane kavala pilgu minu poole lõi ja minema pühkis, aga kuigi kaugele, arvata kuuskümend samu, ning jälle maha kükkitas. Ma mees jämasin temaga nõnda terve päeva aga ei saanud ommeti vahetust, kuna ma õhtu eel pea higine ja märg, kodu poole läksin ja püssiga tagasi läksin. Nohh seni oli siis reinuvaderi isand kui tina tuhka kadunud. Kus ta selle ilusa piibu pani ei tea mina mitte üttelta. Õhtul koio tulles keik päevakene ilma söömata olles, rääkisin oma abikaasale seda paha nalja mis reinuvader mulle täna tegi, ning arvasin, et tema ka minuga ühes rebast vanduma hakkab, aga ta naeris mind päälegi veel ja ütles: „Rumal mees oled sa täna olnud, sa oled reinuvaderi isandat petta tahtnud, keda keegi petta ei saa. Jätta armas Hants igamehele ta oma see on keige paremb nõu.“ „Noh sinule mina enamb midagi kunagi ei juttusta“ ütlesin ma meelepahaga oma abikaasale.“
E 21486/7 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kiriku reis.
Kord läksin ma ühel nelipühi esimesel päeval M. õigeusu kirrikuse ilm oli ilus ja taevas pilveta, rahvast oli paljjo ligitalt ja kaugelt kokku kogunud, et veike kirrik puupusti inimese täis sai. Ma olin esimest korda nelipühi päeval tõise usu kirikuse läinud Jumalat kumartama, sest mina ei pidanud usu vahel mingi sugust vahed joba lapsest saatik, vaid arvasin, et keik risti usu säädused ja käsud ühed ja needsamad on. Ma panin ka täna palvid ja koori laulu oolega tähele, et see väga armas ja kaunis kõrvatel kuulda oli ja südamele mõista, sest minule tuttav koolmeister L. oli eestlaulja ja keige koori juhataja. Aga siiski ei liigutanud minu tuima südand täna koori laul ega palve nii vägevaste kui pikse müristamine, mis nägo selle tarvis sai selle kogutuse kiriku kohta saatetud rahvast pattu unest üles äratama. Nago jo enne sai nimetud, et taevas homikul selge ja pilveta oli, ning ka siis kui Jumala teenistus algas. Aga kui Evangeli lugemine algas lõi kirik häkki pimetaks. Keegi kirikus ei saanud seda näha kust pitksepilv nii ruttu üles tõusnud. Köster akkas Evangeli lugema nägo õige usu kirikus see viis on, et lugemine eesmalt tasamine ja madalamine algab ja siis ikka kangemaks ja kõvemaks läheb, nõnda ka täna. Kui nüüd lugemine selle punkti juure sai: „Ja siis sündis taevast äkkitsel suur mürisemine,“ puntk mürisemine. Sündis väljas pitkse prahvatus nago oleks see veike kirik praego selle põrrutuse pääle kokku langenud. Keik rahvas ehmatasid seda ime asja nähes ja kuuldes, et see täna päeval niisama sündis kui 1840 aasta eest Jerusalema linnas. Paljote silmates nähti liigutuse pisarad kui lugemine lõppis ja kirrikul ega innimestel ühtegi viga ei saanud, jah, see oli Jumala sõrm, üks käe näitus, et usk õige ja tõsine on, mis siin nelipühi päevast juttustakse. Oh see liigutas mind nii väga, et mina mõtlesin ennast nago Jerusalema linnas kesk apostlite seas olevad ja sellest samast tunnist saatik on õige usu kirrik mulle väga armsaks saanud, et ma küll ristitud Lutteri usuline olen. Koio poole tulles mõtlesin ma asja põhja sügavaste järele ja mul tuli üks Tartu murte värsiraamatu salm meele. „Mailm sind tunneb pitkse väest, So rahvas naelte asemest.“
E 21490/8 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm sõna ehk õpetust.
Vanal aeal ilanud Talinas üks seppa sell kes küll liht tööd oskanud teha, aga mitte nii paljo veel, et ise meistriks oleks voinud akkata, sepärast võttis ta nõuks veel kolmeks aastaks Narva linna ühe kuulsa meistri juure õppima minna, et siis kolme aasta pärast kui täis õppinud meister tagasi võiks tulla.
Kuida ta mõtles nõnda ta ka tegi. Ühel ilusal aprillikuupäeva hommikul pakkis ta omad asjad reisipauna kokku, võttis keppi kätte ning jättis oma noore abikaasaga Jumalaga. Et ta teda manitses truu olla ja vagaste elata on jo isegi moista, kuni nad jälle kolme aasta pärast tõine tõisele ümberkaela võivad akkata.
Abikaas ei kurvastanud ka sugugi mehe lahkumise üle, nago mõnel edeval noorikul see viisiks on. Veel üks suuandmine, üks käepigistus ja sepp sõitis voorimehega linnast välja Narva poole. Sinna jõudes leidis ta varsi kuulsa meistri ülesse kus joba kuus tugevad selli tööl olivad ning ka teda lahkeste seitsmendaks Meistri poolt kolme aasta pääle vasto võeti. Õnneks olevad need enne nimetud kuis selli keik Villandi ja taga Tartu mehed kellega meie Talina naaber varsi sõbraks sai, ja nago oma vendate keskel tööd tegi. Mis nüüd siis viga, söök hea, sõbrad head, aga õnneks või õnnetuseks keik õppipoisid ilma raha koppikata, sellepärast polnud neil siis ka tarvis kõrtsi minna ja sääl jootikute seas norutata nago see nimelt pursitel ja sellitel viisiks on, et onu teenitud viimse kopika viina Jumalale ohvertavad. Ei, meie seitse õppipoissi olivad keik kained mehed ja pidasid nõu kokku, keik sohi tööd mis meister neil prii tunditel lubas teha, ära müja, ning raha alal oida, et siis sellega kord ise meistriks akkates, voik tarvilise tööristu muretseta, ning uut elu algata, ja see nõu oli väga kiidu väärd.
Pühapäival läksivad nad keik ühes meistriga kiriku, ega teinud ka pärast seda ühtegi argipäeva tööd nago praegustel õppipoisitel see viisiks on, pääle kirikud tööd teha. Ei, meie õppepoisid olivad kanged usupidajad, ja Jumala kartlikud mehed. Oma aeaviiteks lugesivad nad pärast kirikud kasulikuid raamatud, ehk õpisid võõrast keeld raamatute järele nõnda, et viimaks keige suurema härraga mõestligult mõistsid rääkita. Kui kõht täis ja tervis käes, siis lähab aeg lennates mööda, et teda ei tunnegi, nõnda siis ka neil seitsmel õppilasel kolm aastad kadus aeameresse nago oleks see kolm kuud olnud. Ühel omikul astub meister seppi kotta ja ütleb: „Noh minu vahvad poisid nüüd olete selle päevaga oma tööd lõpetanud ja minu kohus on teile paberid muretseta, et voite ära minna ja ise meistriks akkata, pole ka minu kui meistri kohus teile palka maksa nago ise teate. Siiski ei lase mina teid kedagi tühjalt ära minna, et väga viksid ja kained poisid olete mul olnud ega ole mina teiega selle kolme aasta sees ennast teie pärast kordagi pahandanud, siis valitsegi ise nüüd mis keegi ära lahkutes minu poolt soovib saada, kas kolm vana sõna ehk 100 rbl raha. Annan teile üks nädal aega järele mõttelta selle aea sees voite midagi enestele teenita, tänasest päevast saatik olete minu tööst priid, tuleval neljapäeval antko igamees tääda kas raha võttab ehk kolm vana sõna.“ Sellepääle lahkus meister töö kojast ja jättis keik mehed mõtlema. Nädala pärast kutsus meister meid keiki oma ette, tegi hea pidu ja küsis korda mööda mis keegi valitsenud. Keik kuustõist selli võtsid sada rubla raha ja selli paberid, aga mina võtsin vanasõnad. „Noh ka hea talinamees, saa saad siis vana sõnatega leppima. Oled targemb kui tõised, tule siis isepäinis mo tuppa.“ Ma läksin meistri järele, sääl lausus ta: „Esimene sõna on kui siit ära lähad ja maantee paremad kätt kõrvale ära pöörab selle tee päält kust sa koio poole lähad, siis pööra sina ära. Ja see pöörmine maksab 100 rubla. Tõiseks kannata keik ära kui sind kõikiti naertakse ja ära lausu midagi. See maksab 100 rubla. Kolmantaks. Kui sul kellegi pääle nii süda täis on, et sa teda noaga peaksid läbi pistma, ära tee seda mitte, ja see maksab 100 rubla.“ Siis andis ta mulle paberid kätte, soovis head teed ja jättis Jumalaga. Ma läksin teel tõistele järele ja teised pilkasid mind esimest korda, et mina nii rumal olevad olnud ja mitte 100 rubla pole vasto võtnud. Saab näha kaugele sina oma vanasõnatega saad, naersid nemad. Aga meie Talinamees ei akkanud sugugi oma sõbratega vaidlema. Moni verst veel edasi ja tee käänis paremat kätt kõrvale ühe suure mõisa pääle kus üks krahv elas nago meie parast kuulda saame. Talinamees pööris teeld kõrvale, soovis sõbratele head päeva ja käskis neid mõne kõrtsi juures ennast järele ootata, kuni ta mõisast tagasi tuleb. Selle mõisa härra krahv oli ilja aea eest noore proua võtnud ning pidas oma külaliste ja proua isaga, kes väga rikkas mees oli, suurd pidu. Sääl pidu pääl oli vana äiataad väimehega kätt löönud ühe 100000 rubla pääle, et niisugust inimest ilmas ei ole, kes keik naermist ja pilkamist jõuaks ära kannatata, aga väimees noor krahv üttelnud, et ilmas veel niisugusid mihi olla, olgu ka neid väha, kes keik naermist ja pilkamist välja jõudvad kannatata ja tema ühe niisuguse mehe paari nädala jooksul äiataadile ette saab tooma, kellega ta enne sõnagi ei räägi aga küll siis kui pilkamine mööda läinud. Et väimees nii rikkas polnud kui äiataad, siis oli tal peamurdmist küllad kust niisugust meest leida. Nõnda viisi seisid sääl luud kui meie sepp kui vaene reisija sinna mõisa sissi läks ning härra krahvi juttule palus saada. Toapois saatis teda ka varsi härra juure, see nägi teda kui reisijad küsis ta soovi järele kes ta olla, mis nimi ja kus ta lähab ja kui sepp oli keik küsimised vastanud, vaatis krahv veel korra tema alndligu näo pääle, võttis raha laekast 20 kopikad, andis vaese reisijale ning saatis teda tulema. Mõisast ära tulles mõtles sepp: „Oh kahjo, et vana sõnad võtsin, see pöörmine teeld kõrvale ei maksnud rohkemb kui 20 kopikat. Moni paar versta mõisast kaugel sõitis krahvi toa pois temale ratsa hobusega järele ning palus teda härra käsu pääle silmapilk tagasi tulla, mida sepp ka viibimatta tegi. Oma käelöömist äiataatiga ei ole krahvil see kord meeles olnud kui reisija ta ees oma alandligu näoga seisnud, aga kui ta saali astus ja oma äia nägi, algatas talle kohe meele, et äraläinud reisijaga kord õnne katsuta ning sellepärast läkkitaski ta toapoisi reisijale järele. Mikspärast ta tagasi palutud, sellest ei lausunud seppale keegi ainust sõna. Lõunasöök kanti lauale. Kõik suured härrad ja prouad istusid lauda , kõigitel vaagnad toitu täis, ka meie vaene sepp kutsuti piduliste sekka sööma ja panti temale ainult tühjad taldrikud ette. Keik pidulised vaatsid tema pääle, mis reisia oma tühja taldrikute juures akkab tegema, kas tõuseb toolist üles ja samub saalist välja. Aga sepp jäi keik söögi aeg vagusi lauda istuma ega pannud keigest naarmisest ja pilkamisest mitte midagi tähele. Kui viimaks keik saksad olid söömise lõpetanud, tõi toapois seppale eesli pealuuga nüüd suppi ette, silmaaugute sissi oli sinep ja sool liha kastusaks pantud. Keik pidulised seda nähes plahvatasid suure häälega naerma. Aga meie reisija ei pannud sellest midagi tähele, ta käänis silmad taeva poole, tegi söögipalve ning akkas rahuga sööma. Keik see aeg veel istusivad pidulised lauas ja irvitasid teda ega lahkunud enne kui sepp söömist oli lõpetanud jälle tänupalvet teinud, ning mõisa härrad ning prouad kõhutäie eest tänanud, siis alles lahkusivad pidulised laualt. Sellepääle kutsus äiataad nüüd väimehe isepäinis ja ütles: „Poeg sina oled võitnud. Siin kirjotan sulle võlatähe, et sinul minu poolt 100000 rbl saada on. Mina poleks seda ilmaski iieal uskunud, et niisugust inimest ilmas leida on, kui ta küll sai naertud ja pilgatud, ei rääkinud ta ainust sõna selle pilkamise kohta. Mu poeg, saada see kallis vaga mees auuga minema.“ Noor krahv oli ütlemata rõõmus ja heas tuius kinkis seppale 300 rubla hõbetad ja hobusa ühes vedruvankriga ning saatis teda tulema. Alles nüüd mõisast ära sõites märkas sepp, et tema meistri õppetus: teelt paremad kätt käända ja pilkamist kannatata, mitte kumbgi 100 rbl, vaid päält nelja saa rubla tulid maksma. Oh oli see arvamata paljo vaese reisija kohta, mis pidi ta abikaas küll Talinas selle asja kohta ütlema kui näeb, et meister niisuguse rikkusega, hobuse ja uhke vankriga koio sõidab.
Sepp jõudis kolmandal päeval õnneligult Talina, aga ta ei läinud kohe oma maeasse vaid trahteri. Mikspärast? Ta tahtis salaja oma abikaasa luurata, kas ta temale ka truuks jäänud ehk mõnda tõist isandad armastab. Aga õnnetuseks ei tundnud sepp enamb oma poega, kes kolme aasta sees väga pitkaks poisiks oli sirgunud ja nüüd tema abikaasaga õhtal jalutamas väljas käis. Ta arvas teda oma naese armukeseks, ning läks armukadetuses nii kanged viha täis, et oma poea pea aegu noaga oleks läbi pistnud. Aga meistri sõnad tulivad tal äkki meele. See maksab 100 rbl. Keigil kolmel õhtul nagi ta oma abikaasa võõra mehega patseerivad. Nüüd oli tema kannatuse mõõt täis, ta läks jala oma maeasse ning palus öömaja, mida ta naene mitte ei lubanud, sellepärast, et tema teda ei tundnud. Viimaks ütles noormees: „Pai mamma, kus vaene reisia läheb, võttame ta pääle öömajale.“ Siis alles veel märkas sepp, et noormees ta oma poeg oli keda ta peaaegu jalutuse käigul oleks läbi pistnud. Ta andis ennast oma abikaasale ja poeale nüüd tunda, ning nad langesid molemad korraga ta kaela. Et see meistri vanasõna rohkemb kui 100 rbl maksis voib igamees ise arvata.
Mis sai neist tõistest sellitest küsib vast lugeja, kes 100 rubla igamees meistri käest vasto võtsid. Nad mehekesed käisid ööd kui päeva, ning tõttasid ikka koio poole, kuni nemad viimaks ühte kõrtsi magama uinusid, aga sääl olivad vargad nende rahataskut ära tühendanud, et ainust krossi ühelgi inge taga enamb ei jäänud. Üles ärkates alles tundsid nad oma kahjo, et nad rumalaste teinud, raha armastasid ja õpetuse sõnad, mis seppa meister neile pakkunud, ära põlgsed. Noh seda kahjo ei saanud nad seekord enamb kätte, nad läksid igamees oma valda, akkasid seppa tööd tegema ja priskeste elama, sellep. nüüd meie maal paljo tarku seppasid on, kes head tööd tegevad, et nende vanaisad Narva linnas on ameti tubliste kätte õppinud ning seda jälle põlvpõlvelt oma lastele õppetanud.
E 21502/5 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Linnu keeled. II
Kord näinud üks jahimees meest ojovad ja hunti kaldal vahtivad, sääl ütles jahimiis: „Kuule mees ära mine veest välja, hunt sööb sind ära.“ Sellepääle kadus ojoja jahimehe silmist ning ta arvas teda ära uppuvad. Kui ta tüki maad edasi oli läinud, tuli üks pisuke meheke ta juure ja ütles: „Mis sa armas mees nõuad selle eest, et mind hundi käest pästsid, sest kui sa poleks hüüdnud, oleks hunt mind nahka pannud.“ Mees vastas: „Hea teo eest ei küsita maksu, ma olen teinud mis inimlik kohus käsib.“ „Hea küll,“ vastas võõras veike mehekene. „Linnu keeled pead sa selle hea teo eest moistma“ ning sellepääle oli võõras kadunud. Jahimees läks tükki maad edasi ning kuulis hane parve rääkites üle pea lendavad. „Seie oleks väga hea maha laske.“ Aga tõine ütles: „Ei voi, sest jahimees seisab jo püssiga meie all, läheme sinna paar versta lageta soo pääle ja laseme sinna siis maha.“ Seda keik kuulis nüüd jahimees ja moistis selgeste linnukeeld. Ta läks sinna soo pääle ja tappis ulga anisid. Nõnda jõudis päike õhtule ning ta jäi ühe kuuse ala öömajale oma kahe koeraga. Tõine koer oli suuremb tõine vähem. Suuremb koer ütles vähemale: „Mine sina koio maja oidma sest vargad tahavad täna ööse haita tulla, mina pean seie jääma peremeest valvama, sest karu tuleb täna ööse ja tahab peremeest ära süüja.“ Sellest juttust sai nüüd peremees tõiste aru, et ka loomate keel tal selge oli. Ta ootis seni kui karu tuli ning laskis teda püssiga surnuks. Hommiku tuli tõine koer tagasi ja rääkis tõisele: „Mis sul viga siin magata, aga mul oli vargatega paljo tegemist ennego neid jõudsin minema kihutata.“ „Mis mul viga“ ütles suuremb koer, „kas tead ka misma süüja sain peremehel isegi polnud midagi ainuld palakene leiba, sellestsamast murdis poole ära minule, sina ometa lakkusid kodus kõhu ilusaste täis.“ „Keda ma sääl halvast toitust lakkusin“ ütles vähemb koer. „Perenaene kuskis pangi sissi, segas jahu sekka ja andis mulle lakku.“ Seda keik kuulis peremees nüüd peremees pääld, ja lubas kodu jõudes perenaist käsile võtta, mida ta ka tegi. „Mikspärast sina veiksile koerale pole õhtul lakket annud“ tõreles kojo jõudes peremees naesega. „Kes sulle seda siis ütles“ käuksus perenaene. „Koer ise ütles“ lausus peremees, „miks sa veel vasto aead.“ „Kust sa koera keele õpisid sa narr õppeta mulle kah.“ Aga mees ei tohtinud selletata, sest et veike mees kangeste seda ära keelnud oli. Kui ta seda tõisele seletab, siis sellesama koraga kohe ära sureb. „Sure kui tahad“ ütles kuri naene, ja ei jätnud järele käratsemast ning pääle aeamast. „Hea siis küll“ vastas mees „kui sina järele ei jätta siis mine kütta saun soojaks ma ise pesen ennast enne surma puhtaks, siis pole sinul enamb tarvis peseta.“ Naene kohe sauna kütma. Seni viskas mees ennast pitkali voodise, et pisutki enne surma oma elu lugu veel järele mõttelta. Sääl tulid kaks kukke oma kanaga tuppa, noor kukk laulis aga vana kukk oli kurb ja ütles noorele: „Mis sina nõnda laulad ja rõõmustad, meie hea peremees peab ühe tunni pärast inge heitma ja sina veel rõõmustad.“ Sääl rääkis vanemb kukk nooremale teatud lugu. „Oi imed“ ütles noor kukk „Meie valitseme üheksa kana ja peremees ei saa ühest naesest jago. Siin on varnas nahkpiits, võttaks ta seda kätte ja küttaks perenaesel naha kuumaks, see oleks ta palk, siis jääks ta ka ise elama.“ Seda kõned kuulis peremees vagusi päält ning kui naene täädusega tuli, et saun jo valmis, et peab vihtlema minema, võttis peremees piitsa varast ning vihtus naesel naha täis. Sellest päevast saatik kuulis naene oma mehe käsku ega julgenud ennamb küsida kuist sa lindute ja loomate keele õpisid.
E 21507/8 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Hunt ja rebane.
Kord ennemuiste kui inimesi veel väha meie maal olnud, käinud hunt rebasega kahekeste metsateed ja aeanud lobusad juttu. Sääl üttelnud viimaks rebane huntile: „Kas tead ka vend uudist mis mina tean, ma olen niisuguse looma ära näinud, kellel ainult kaks jalga all ja ise püsti käib.“ „Oi imed“ üidnud hunt. „Kes niisugusit loomi paljo on? Ma küll igatseks ka ühte näha saada.“ Rebane ütles: „Kui sul nõnda suur lust on seda imelooma näha saada, siis kõnnime lõuna lagetale, siis ehk näeme mõnda vastu tulevad. Nüüd tuleb mulle meele: inimene on selle looma nimi ja neid peab mõnes kohas hästi paljo olema.“ Kui nüüd rebane huntiga tükki teed lõuna poole oli läinud, juhtus neile pisuke poisike vastu tulema. „Kas see on inimene?“ küsis hunt. „Ei ole see inimene“ vastas rebane, „sellest voib veel inimene edespidi saada.“ Jälle läksid nad tükki maad edasi ja pöörsid põhja poole, kus neile üks soltad vastu tuli. „Kas see on nüüd inimene?“ küsis hunt. „Ei ole,“ ütles rebane. „See on küll enne inimene olnud, aga nüüd oma aja ära teeninud ja inimese arust väljas.“ Jälle jõudsid nad kaunis tükki maad põhja poole ühe suure järve ääre, kus üks jahimees vee ääres parte vahtimas oli. Kui nüüd meie reisijad seda kahejalaga looma nägid, küsis hunt on segi nüüd inimene? „Jah,“ ütles rebane „see on täieste inimene, kellest mina sulle juttustasin, mine tema juure ja vaata teda niikaua aega kui tahad.“ Nüüd tõttis hunt jahimehe juure temaga juttu puhuma. Aga joba ligetale jõudes kõlas vali pauk ning selle järele ka tõine, vaese huntile vasto nägemist. „Miks sa süllitad“ ütles hunt „ma tahan sind ainult näha saada mis loom sa oled, aga jahimees ei jõudnud hundi vahtimist välja kannatata, tõmbas pusnoa vöö vahelt ning pistis huntile kaela sissi, et see sedamaid kohe minema pühkis, ja oma sõbra rebasele rääkis: „Ei ma taha enamb iialgi inimest näha, ega tema ligi minna, eesmalt süllitas ta mulle väga kõvaste vastu silmi, ja kui mina veel ligemale läksin, tõmbas ta oma küljeluu välja ja torkas sellega mind valusaste. Üks tige sugu see kahejalgne looma sugu.“ „Mina ei täädnud seda mitte,“ naeris rebane.
E 21509/14 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kasupoeg
Ühel paarisrahval pole lapsi olnud, seepärast võtnud nad omale kasupoeae, kasvatanud suureks ning armastanud kui oma poega. Aga ommetagi olnud neil üks salatus kasupoea eest varjata, mida keegi pererahvast ega ka kasu poeg ei täädnud. Kui perevanemad kodust ära läksivad, siis öelti kasu poeale, et ta sinna kambrise mitte ei pea sissi minema ega seda lahti võtma mis lukku on pantud. Ja kui ta seda nende keelu vastu teeks, siis ei oleks ta enamb nende kasupoeg. Nõnda siis manitsesid vanemad poega alati ja ikka kodust välja minnes. Aga pois mõtles jälle tõiseti ja rehkendas nõnda: Head asjad ei voi mitte salaasjad olla, sest head asjad on avalikud. Ma pole enamb nõnda noor, et mo kasuvanemad mulle ära üttelta ei voiks, mis sääl kamris varjul seisab. Mikspärast manitsevad nad mind ära minnes iga kord mitte sinna sissi minna. Voib olla, et sääl sees minu õnne varjul peetakse, et ma paljo õnnelikumb saaksin olema kui sinna vaatan mis sääl olla voib ehk mitte. Nõnda mõtles kasupoeg ja tegi ühel päeval kui vanemad kodust olid ära läinud, kambri ukse lahti ning astub sissi. Aga ehmatab väga ära kui näeb, et üks kena priske pois lapsukene suure pudeli sees istub ja nuttab. „Kes sind sinna vangi pani?“ küsib kasupoeg. „Sinu kasuisa“ ütleb poisikene. „Ole nii hea mo vastu ja lase mind sellest vangist lahti ma tahan sinule midagi kinkita.“ Kasupoea süda sai haletaks ta võttis pudelil korgi päält ära ja pois tuli rõõmsa näoga välja, andis pästjale lahkeste kätt ning kinkis talle ühe rätti ja keppi. „On sul ilmas midagi tarvis, siis löö keppiga rätti pääle ja keik sinu soovid saavad täitetud.“ Selle pääle kadus poisikene kui tina tuhka. - Aga tõisel ööl kui kasuisa pidi koio tulema, ilmutas veike mees ennast kaks korda unes kasupoeale ning käskis põgeneta, et isa tulemas olla. Ja kui pois raskes unes hästi aru ei saanud, mis temale öelti, võttis veike mees teda rindu pidi kinni, tõmbas voodist välja ning aitis põgeneta kuni nad kahekeste välja maanteele said. Siis soovis veike mees talle head õnne ning käskis kuninga linna minna omale teenistust otsima ja kadus ise ära.
Pois reisis mittu nädalad ning jõudis viimaks kuninga linna kus ta kärneri voi aednigu poisi ameti kuninga enese kärneri juures sai. Sellel kuningal oli kolm ilusad prisked tüdard ning keige nooremb nende seast olnud ütlemata ilus ja hea südamega. Kord läinud kuningas oma abikaasa ning kahe vanema tütrega tõise kuninga juure palli pidule. Aga nooremb ei voinud mitte peavalu pärast ühes minna vaid jäänud koio. Seda aega arvas nüüd kärneri pois keige sundsamaks kuninga tüdard vaatma minna. Ta lõi keppiga oma kingetud rätti pääle ja varsi olivad neli hobust tõllaga ukse ees ning salk sõamihi kes tema pääle ootsid ning ühes kuninga lossi kahel pool tõlda ratsutasid. Lossi juurte jõudes lõi ta veel korra rätti pihta, selle pääle akkas nüüd tubli musiku koos pulma marsi mängima ja selle ilusa mängi ning kuningligute sõameiste toretate etteastumiste pärast, taganesid lossioidjad soltatid kahele poole teed kõrvale, andsid au ja lasksid neid läbi, kuninga tütre juure sissi minna. Arvates, et see muidugi üks suure kuninga poeg on, kes nende kuninga keige nooremale tütrele võõrsile tuleb. Et meie kärneri poisi suure auga kena brintsessi poold vasto võeti ning ära lahkutes magus muisu kaasa anti, peab otsekohe välja ütlema. Ja pääle selle veel luba anti ikga kord kui vanemad kodust kuskile lähavad, teda jälle vaatama tulla. Kas veel paremad õnne üks noormees siin ilmas voib imustata kui Taaveti viisil kuninga väimees olla ses lootuses, et selleläbi ka ise pea auujäre perijaks saada. Kui pois oma vanemate majas oleks olnud, oleks ta rõõmu pärast mängi aeal laulnud: Oh seda lusti oh rõõmu, oh seda pidu ja põlve.“ Aga kust ta seda sääl kuninglikus pealinnas vois teha. Koio jõudes kadusid tal tõld ja sõavägi kui maa ala ning ta oli jälle endine kärneri pois. Nõnda käis aasta jooksul kuningas oma kahe vanema tütrega kolm korda pidul ja meie noormees kolm korda kuninga lossis tütrega juttu aeamas ning armastust igaveseks aeaks kindlaks tunnistamas, kuni vana kuningas seda lugu oma teendrite käest kuulda sai ning varsi oma tütre ette kutsus ning temald aru nõudis. Tüdar ei täädnud muud ütelta kui et ta armas peigmees, kes teda kolm korda vaatamas käinud, ühe rikka ning vägeva kuninga poeg olla. „Ma ei tea siin ümberkaudu ühtegi niisugust kuninga poega“ ütles isa ning nõnda jäi see kõne see kord jälle katki. Aga sääl pööris varsi tuul ja keegi vandlane tuli selle riigi pääle kus meie karnari pois teenistuses oli. Kuningas läks sõtta, aga oleks pea aigo lahingu kaotanud kui karnari pois oma meistega poleks appi läinud. Ta kuulis, et ka kuninga tütred olivad sõtta läinud päält vaatama, kuis mehe meistega võitlevad voidavad ehk langevad. Kui ta sõaväe juure jõudis nägi ta, et kuningas oma väe ja tüdartega põgenemas oli ning võõras vägi neid taga kihutas. Sääl võttis ta oma tasku rättiku karmanist, lõi keppiga sinna pääle ja vasrsi oli suur sõavägi tema ümber. Ta andis ise uhke hobuse seljas käsusid ning ta väeülemad kogusid varsi ta ümber. Nõnda ilus ta kui maa seest kahe vastase väe vahele ning käskis taga aeajaid seisma jääda. Ka põgenejad pöörsid seda imed nähes tagasi vaatama mis nüüd sünnib. Ta aeas oma tulise täkkuga võõra kuninga juure ja ütles: „Mina sõdin põgeneja kuninga eest. Soovid sina, et meie mehed taplema akkavad? Voi laseme mehed päält vaatata ning katsume ise jõudu. Kumb võidab see oleks nägo keige väega võitelnud ja langeja peab selle alamaks jääma.“ „Olgo nõnda“ kisendas võõras kuningas ja nemad tormasid oma hobustega ning mõõgatega tõine tõise pääle ikka sõdites ja üles poole õhu sissi tõustes kuni viimaks võõra kuninga pea ülevelt alla maa pääle maha kukkus ning tükkikese aea pärast ka kiha järele tuli. Sääl ilmus siis ka võitja kuldses mundris pea nähtavale kellel kohe ta oma kuningas vasta tõttas ning teda hobuse seljast maha aitis, suud andis ning vasta rinda suure rõõmu pärast pigistas. Ka tütred läksivad pästjad tänama. Aga nägi kohe nooremb tüdar ja tundis teda kui oma peigmeest ära, mis ta kellegile ei üttelnud. Mõõga aav mis ta käevare sissi vastasest oli löötud, seda sidus nüüd ta pruut oma siitirättiguga kindlaste kinni ning selle pääle sõitsid keik kuningas ning tema sõavägi musiku mängiga pea linna poole.
Kui nad ligi kuninga lossi jõudsid, oli võõras võitja abimees keige oma sõaväega kadunud. Keegi ei saanud aru kus ta nii äkki jäänud. Sääl andis kuningas käsu välja noortmeest üles otsida, sest ta tahab teda vaimiheks võtta. Aga kuskilt ei leitud teda, kuni kuninga tüdar ise kord juhtumise korral kärnari tuppa läks ning oma siidirättist mis aava ümber seotud, nooremehe ära tundis. Teda kutsuti kuninga juure ning ta andis oma noorema tütre talle naeseks, keda ta joba enne armastanud ja sellega ühtlasi peris tema ka kuningriigi.
E 21515/9 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Sepp ja soltat
Kord vanast heitnud sepp ning soltad kahekeste ühte nõusse, ostnud omale Venemaalt karu ning käinud teda külasid mööda tantsitamas. Aga kes selle asjaga pole arjonud mis tema peris amet ei ole, tüdineb varsi ära, nõnda ka meie sepp ja soltad, nad tapsivad karu ära sest nad moistsid väga hästi, et karul kui metsa loomal ometagi inimese targust ei ole ning akkasid karu nahaga kommetid mängima. Käisid siin ja sääl selle viisiga, et soltad karu naha sissi tikkus ja keik seda tegi mis sepp käskis ja tahtis. Küll immestasid nüüd inimesed mis keik karu ära moistis ning tegi. Aga keegi ei saanud seppa kavalusest aru, et soltad karu naha sees keik karu tükkit tegi. Heakene küll, sääl rääkisid inimesed: „Sepp voib karuga pealinna kuninga juure minna ja ka kuningale tarka karu naitata, kust ta muidugi head maksu saab.“ Sepp kuulis seda ja läks oma karuga siis ka pealinna. Aga sellel aeal olnud sellel kunigal ütlemata ilus tüdar, keda ta üksi sellele lubanud mehele panna, kes tema tütre välja otsib. Siis voib juba arvata, et ta kindlase kohta ära peitetud oli kui ta isa kuningas niisugust kindlad kasku välja julges kuulutata, sest moidu oleks moni karjapois kui oleks täädnud, ka kuninga väimeheks voinud saada. Ai poisid see oleks alles õnne mees olnud.
Ühel päeval jõuab sepp oma targa karuga pealinna ning laseb teda turu pääl ning kuninga lossi akna all keiksugused viguri tükkit tiha mida keik linna rahvas kes seda päält juhtusivad nägema, naeravad ja immestavad. Ka kuningas naeb oma lossi aknast seda nalja mis keik üks rumal metsa loom karu voib ära teha, ja mõtleb iseeneses: „Kas see tark karu minu tüdard ei voiks ta üksikus pelgu paigas rõõmustata, sest ühelegi oma riigi alamale ei või ma seda tääda anda, kus mo tüdar praegu peitus on. Aga nüüd maksan ma karutantsitajale paari päeva eest inda mis ta karu eest nõuab ja viin siis karu oma armsale tütrele näha.“ Kuningas tegi mis ta mõtles. Ta maksis karu tantsitajale päeva ja öö eest hea inna ning viis teda sala teed oma tütre elutuppa. Tütrel sai väga heameel metsa looma näha kes keik nalja tükkit kuninga tütre käsu pääle tegi nago oleks tal inimese meel. Aga kui kuningas tütrele head ööd soovis ja ära läks, tuli soltad karu naha seest välja ja oli kuninga tütrele seltsiliseks kellega ta kui inimesega mõne hulga aea tagad rääkita vois, sest ma nago kord joba ütlesin, et isa kuningas teda kellegi, mitte elava inimese ingega kokku ei lubanud. Mikspärast ta seda tegi, ei täädnud keegi. Oli nüüd noor soltad kuninga tütre aega armsa juttu puhumisega öö aega mööda saatnud, siis käskis ta kuninga tüdard veel teiseks ja kolmandamaks ööks isa kuninga käest omale seltsiliseks paluda, et tee kust ta sissi ning välja viiakse, talle hästi tutvaks saaks. Tõisel ommikul tuli nüüd lahkumine ning kui valge nähti läbi müüri augu ülevelt sissi paistvad, tükkis soltad jälle karu naha sissi ning oligi jälle karu mida kuningas sinna jõudes käekõrvale võttis ning ära viis. „Armas isa!“ üidis kuninga tüdar tagand järele. „Et see karu mulle väga lõbus seltsiline on olnud, siis palun mina teda veel õhtul tagasi tuua.“ Mida isa kuningas ka hea meelega lubas. Nüüd pani karu keik seda teed hoolega tähele, kust teda välja viiti ning õhtul jälle sissi toodi ning kolmandal korral oli ta keik selge, et see tee kuninga tütre juure kuninga rohu aiast ühest jõekesest, mis sel korral kuivaks lasti pääle akkas ning nõnda arvata verst maad kuninga lossi ala sala tubate sissi läks kus keik elamise ruumid siidi ja kullaga olivad ehitud ja kus mittu sada küünalt põlesivad. Ainult üks ainus veikene kristali klaasist akken oli üle nende ruumite kes kuninga tütrele päikest kesk taeva servas näitas, et ta päikest ära ei unustaks. Muidugi olivad sääl all tubates ka paar teenijad, toaneitsid keda nõndasama nago kuninga tüdartki sääl vangis peeti. Moni nädal pääle karu tantsutaja ära reisimist ilmus kuninga lossi akkitsel uhke noormees, kes keegi muu polnud kui meile tuntud soltad ning andis kuningale tääda, et ta printsissid üles soovib otsita ehk oma pead kaotata. Ta läks kuninga rohu aeda käänis jõekese kõrvale ning leidis laia kivist raiotud ukse, mida ühe vedruga ülesse tõstis ning treppi mööda ees ja kuningas järel alla saanud kuni nad kuninga tütre ilma ruumitese jõudsivad. Sääl langes kuninga tüdar noore mehe kaela ning üüdis: „Minu elu pästja, mo abikaas, sa oled mulle väga armas.“ Mis sääl vana kuningas muud vois enamb parata kui andis neile oma õnnistust ning pea pääle selle samusid siis keik kolm õnneliguld ülesse lossi pääle kus uhked pulmad peeti ja noorpaar kirikus kokku laulatati.
Et ka mind pulma oli palutud, siis sain seda juttu peigmehe enese suust kuulda. Aga isa kuningas ei tea praegu veel mitte seda asja kuisviisi noormees ta tütre välja otsis. Olgu küll, et sellest juhtumisest jo moni hea sada aastad mööda on.
Väimees sai pärast isa kuninga surma riigi perijaks ja valitses keskmist moodu. Aga oma abikaasaga elasivad nemad suures paksus armastuses, kus sepp esimene riigi minister ja nõuandja on olnud.
E 21520/31 (13) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm vürsti poega.
Ühes riigis elanud vanal aeal üks vürst ning sellel elanud kolm poega, keik kanged vägi mehed juba sündimisest saatik. Ka olnud sääl riigis kuningal kolm tüdard mis juhtumise korral ära kadunud kui maa ala. Sääl lubanud kuningas oma keige noorema ja ilusama tütre sellele mehele naeseks anda, kes tema tütred keik välja otsib ja koio toob ning päälegi veel pääle oma surma kuningriigi perijaks nimetata, kui kellegil peäks korda minema kuninga tütrid veel elus isa ette tuua. Kui nüüd see käsk kuningriigis sai tääda antud ja kuulutud, võtsid keige esiti kolm vürsti poega otsimist ette ning samusid ühel ilusal päeval kodust välja, nad läksivad lagendikus mööda ikka edasdi kuni neile pime paks mets viimaks vastu tuli, kus enamb ühtegi teed ega rada ees polnud. Kolmandal paeval jõudsid nad ometagi metsa seest üht talu kohta leidma. Sääl nägivad nad kaunis uhked ooned ja suurd härja karja õvve all söömas, aga kui nad maja eluruumitese sissi läksid, ei leidnud nad selles talus ainust inimese ingegi. Nad võtsivad nõuks siis sinna moneks aeaks elama jääda. Magasid esimesel ööl sääl rahuligult ilma et midagi iseäraliku oleks juhtunud. Tõisel hommikul läksid kaks nooremad venda metsa kuninga tütrid otsima ning keige vanemb vend jäi kojo sööki valmistama, ta tappis kolm härga ära ning pani keik ühe korraga patta keema, sest ega vägimehe ühest härjast süüves midagi üle jää, aga kui pada paras jagu joba kees, ilmus üks ühe jalaga mehekene toa nurkast välja ning akkas söögi keetad nuhtlema. Küll karjus vägimees ka omalt poolt vasto, aga siiski oli ühe jalaga abemik vaike mees kõvvemb, tappis söögitegijad kuni see küll sai ning poole ingega pitkali maha jäi, öeltes: „Voi voi sina kõõrdsilm oled mul kolm härga ära tapnud, see oli nüüd sul saunaks selle eest.“
Seni kaua kui tõised vennad koio tulivad oli jo vanemb vend toibunud ning söögi lauale kannud. Oma peksmisest, ega ühe jalaga mehest ei tihkanud ta vendatele sõnagi öelda, arvates, et nad siis oleksivad teda kui vägimeest pilkama akkanud. Kõik kolm sõivad nüüd kõhud täis ning eitsivad siis rahuliste puhkama. Hommikul jäi keskmine vend kojo sööki valmistama ning kaks tükki läksivad kuninga tütrid otsima. Aga sellega oli lugu just nõndasama nago esimesega. Keskmene vend tappis kuus härga maha ning võttis nahad neil seljast, raios katki ning aeas patta, aga paras jago liha joba keemas, ilmus ühejalaga nurgast välja, öeltes: „Mikspärast sina minu 6 härga ilma luba küsimata ära tapsid?“ Peksis keskmist venda väga kaua koletaste ning kadus viimaks ära. Kui moni tund oli mööda läinud, aeas vend ennast jälle jalgate pääle, pani söögi lauale ning varsi astusid ka tõised tuppa, sõid õhtust ning heitsid puhkama ilma, et keskmine vend kui kange vägimees oma juhtumist ühe jalalisega neili oleks juttustanud.
Kolmandamal ommikul jäi keige nooremb kojo ja kaks vanemad venda läksivad kuninga tütrid otsima. Nooremb vend läks alla koplise, aeas üheksa härga kojo ning tappis neid maha, ning kui ta oma tööga valmis oli saanud ning liha paeas kees, ilmus ühe jalaga abemik mees nurgast välja ning ütles: „Kelle lubaga oled sina pois minu üheksa härga ära tapnud?“ „Ma lää nüüd veel sinu tühja käest luba küsima“ vastanud nooremb vend. Seda ütteltes pannud nad karvupidi kokku. Aga ta olnud kui takku koonal noorema venna käes, see tõstnud teda tukka pidi kõrgese ning virutanud siis maad vastu ja tapnud õige tapmise viisi. Viimaks kui jo arvas küll saanud, tõstis ta toa nurga käega ülesse ning pani ühe jalaga lompaka abet pidi nukka ala. Sääl ta nüüd ohkas ja oigas ning palus. Aga vürsti poeg ei pästnud teda enne säält lahti kui ta ära rääkis, kus kuninga tütret peitus on. Ta juhtas vürsti poega ühe kõrge mäe juure, kus üks suur loss otsas olla, sääl elada kuninga tütret ühe lendava mao juures, ning sinna mäe otsa saada üksinda raud konksutega üles, mis sääl mäejalal nago kolme sülla pitkused palgit maas seista. Ja kui noormees sinna üles mäe otsa jõuab, siis katsku ta lendavale maole kukla pääle hüppata ja raiogu seni teda tema oma mõõgaga kuni ta sureb ja kuldvile ta suust välja kargab. Seda võtku siis noormees omale, sest sellega saab ta omale keik mis soovib. Kui nüüd lompak mees seda sai ära seletanud, tõstis vürsti poeg maja nukka ülesse, sääl oli ühe jalaga lompak varsi kui suits kadunud, Õhtu tulivad tõised vennad kojo ning nooremb vend juttustas neile oma juhtumise, mis meie joba teame. Siis ei salganud ka nemad oma peksa saamist enamb vaid neil keigil oli lompaku pääle süda täis ning tänasid venda, kes temale ka nende eest kätte maksis. Veel selle öö magasid vürsti poead selles talumajas, tõusid omiku vara ülesse ning tõttasid teel ja jõudsid kolme päeva käimise järele suure kõrge mäe juure. Keige vanemb ja keskmine vend katsusid neid raud konksusid tõsta, kellega mäe otsa peaks ronita, aga ei jõudnud kumbki neid konksusid raskuse pärast liigutatagi. Sääl üüdis keige nooremb vägimees: „Laske mina lähan ülesse, nig kui mina kolme aasta, kolme kuu, kolme nädala ja kolme tunni pärast tagasi ei tule, siis ärge mind siin mäe all enamb ootke, siis olen ma surnud. Aga seni ootke mind.“ Vennad lubasid ootata ning keige nooremb vend kahmas tugevad raud konksud kätte nago oleks need õle kõrred olnud ning lõi neid korda mööda äkkilise kaljo mäe sissi ikka kõrgemale ja kõrgemale jõudes kuni ta pilvete piiri vendate silmist ära kadus. Mäe otsa jõudes leidis nooremb vend väga uhke lossi, mis oma toretuse ja ilu poolest keigitest selle aea kuningate lossitest ees oli. Sinna sissi jõudes leidis ta kolm kuninga tüdard kodus olevad, kelle mees väga rõõmsaks sai, et üks nende oma riigi vürsti poeg neid vaatama tulnud. Lendav madu polnud mitte see kord õnneks kodus. Noormees võttis seina päält lendava mao mõõga ning jäi ukse juure ootama, varsi tuli ka ilmatu suur lendav madu kojo, ta sai vaevalt tuppa tulla kui joba vürsti poeg talle kukla pääle kargas ning teda raioma akkas. Aga selle vihaga lendas madu uksest välja ja ikka üles taeva poole, säält jälle alla ja ülesse ning ikka nõnda edasi kuni kolm aastad kolm kuud ning kolm päeva, siis oli ta voimus murtud ning ta lendis mõõga oopite all maha oma lossi kohale, läks tuppa ning heitis inge. Ja kui tos välja oli läinud, kargas kuld vile ta lõugate vahelt välja, mis vürsti poeg üles võttis ning oma vesti tasku pistis. Nüüd käskis vürsti poeg kuninga tütrid reisi vastu valmistata, mis pea ka sündis. Paljo köidsi ning kaplu sai kokku jakkatud mille abil kuninga tütred üks aaval maha lasti, keda vanemad vennad vasto võtsid ning kui keik kolm kuninga tüdard maas olivad, venitasid vennad kadetuse pärast köie otsa ülevelt lahti nõnda, et vend kellegia enamb ei saanud alla tulla. Noh seda vennad just soovisivad, sest keige vanemb vend ise jo tahtis keige noorema tütre ning kuningriigi perija olla.
Nad jõudsivad mõne päeva pärast kuninga pealinna ning saivad kuningast ning riigi ülematest kui tütrete pästjad kunagi suure au ja auustusega vastu võetud ning varsi selle järele sai ka nooremb tüdar oma tahtmise vastu vanema vürsti poeaga kihlatud, kes kangeste tõendas, et tema ise oma käega kuninga tütred on ära pästnud, ning paari kuu pärast pidivad toretad pulmad saama.
Noh nüüd oli vürsti poegatel elu, neid kiitis ja auustas kuningas ja alamad ega mõttelnud nad enamb oma venna pääle põrmugi, keda nad viletsuse sissi maha jätsivad. Ja jõudis pea pulmapäev kätte. Ja meie nooremb vürsti poeg kõndis mureligu näoga mäe otsas, ei täädnud mis teha, ehk kuis viisi alla saada. Sääl tuli tal korraga oma vile meele mis vesti tasku oli pistnud, ta võttis teda säält välja ning puhkus selle sissi. Varsi oli ühe jalaga veikene mees sääl, keda ta kord maja nurga alt pästnud ning küsis ta soovi järele. Olgu uhke tõld siin ja neli täkku eest vedamas. Ma tahan mäest alla kuninga lossi sõita. Ja varsi oli uhke tõld, neli täkku ees, ta juures ning vana lombaks kutsariks pukkis, ütlemata hea ruusitatud tee läks nüüd mäest alla ning jõudis mone tunniga kuninga treppi ette. Sääl ta puhkus jälle viled ning tõld ja hobused olivad kui maa ala kadunud. Nüüd läks siis vürsti poeg kuninga kööki, kui ta enne alvad riited oli selga pannud, ning pakkus ennast vahimeheks, kes puid kööki toob ja ..... kannab, ja teda võeti ka heameelega sinna vastu, sest et pulmate eel paljo toimetust ning tallitust kuninga lossis oli. -
Sääl pani ta tähele kuidas ta vennad kuninga tüdarte ümber lippitsesid ning uhkes lossiaedas kahekeste jalutasid, ja ta süda paisus oma vendate uhkust vaatates väga täis.
Joba täna õhta pidivad pulmad pääle akkama ja ta vanemb vend kuninga noorema tütrega kokku laulatud saama, aga ta ütles oma peigmehele: „Kui sa minu pästja oled ja mind armastad, siis katsu mulle niisugused riited muretseta nago mul sääl ülevel mäe pääl seljas olivad.“ Noh nüüd oli peigmees kimbus, kust niisugusid riited saada, mida ta oma silmaga veel polnud näinutki. Sääl ta kõndis pea norus sissi ja välja ega täädnud isigi, mis teha. Viimaks küsis vahimees ta mure põhjust järele ning ta seletas keik oma lugu. Sääl ütles siis vahimees: „Lase mind oma pruutile kord muisu anda, siis tahan ma sinule need riited kinkita.“ Ja kui ta seda lubas, mille vastu ka kuninga tüdar sugugi polnud, siis läks vahimees välja lossi aeda ning puhkus oma vile. Varsi oli lompak mees sääl ning peris ta soovi järele. Mine too mulle säält mäe lossist need kuninga tütre endised riited ära, ning poole tunni pärast olivad jo riited sääl, mis vahimees kuninga väimehe, oma venna kätte andis. Noh kas nüüd veel siis midagi tarvis oli? Jah veel viivitas kuninga tüdar laulatusega vist ootes, ehk kuidagi viisi ta pästja mäelt maha tuleb, et temale naeseks saada. Nädala pärast pidivad nad siis tõeste laulatud saama. Aga jõudis aeg kätte, pani jälle kuninga tüdar oma peigmehele ette, et ta moido laulatusse ei voi minna, kui tal neid kingi pole, kellega ta mäe otsas palli pidul on tantsinud. Noh kust pidi peigmees need kingad võtma kui ta mäe otsa pole saanutki ega neid uhkid kultkingi näinud. Jälle kurtis ta vahimehele oma häda, kes teda kord oli kimbatusest pästnud. Kui sa oma pruuti mulle mulle lubad veel üks kord suud anda, siis tahan ma sulle neid kingad muretsida. Ja peigmees pidi, ehk küll vastu tahtmist seda ometa jälle lubama. Kui nüüd kuninga tüdar tõistkorda vahimehele suud andis, siis oli see suuandmine ütlemata magus ja taevalik ja hea nago oleks keik mure mehele minna ühe korraga temast lahkunud, mõtteltes: „Oh oleks see vahimees mo peigmees ning pästja olnud, ma lähaksin temale oopis paremine kui mo pästjale,“ sest kuninga tütred ei mäletanud enamb midagi mis nendega mäe pääl sündinud ehk kes neid pästnud. Ehk ta küll oma sõrmust, mis kallite kivitega ära ehitud, noore vürstile mäe pääl pantiks andnud. Ning väga kahjo, et ta ei tundnud oma pästjad mitte, küll nago õnne läbi jo aimates, et see kes teda nüüd soovis võtta, ta pästja ei olnud, seda oli ta sellest saatik akkanud märkama, kui ta vahimehele tõistkorda oli muisu andnud. Noh nüüd mõtles vanemb vend, et keik takkistused kõrvale olivad eitetud, sest kingad ja uhked riited olivad toodud, peris taevaligud, mis ilgasivad ning särasivad. Sääl ei olnud siis pruudil enamb nüüd peatust ega vastu seismist kuis pane uhked riided selga ja kirikule laulatusele. Jah seda ta ka nüüd ime virgaste tegi, et ennast valmis riitise pani ning oma peigmeest üüdis, et seda tõlda ja hobusaid lasseks ette sõita mis tal sääl ülevel mäe pääl soita olnud. Tõld selgest kullast ning hobusad, noh mis neist rääkita, väsihallid nägo peris kalapoiad, pea moidu kinni, et käest ära ei lähe. Jälle peigmees vahimeest paluma hobuste ja tõlla pärast, et neid veel talle muretseks, siis saada ta küll rahul olema, mida siis vahimees ka lubas. Ta läks välja aeda ning pani ennast kuningligu riitise, ka selle kalli kivitega sõrmusse pani ta omale sõrme, mis pruut talle kui pästjale mäepääl oli kinginud, nõnda viisi ehitud oli nüüd endisest vahimehest jälle uhke vürsti poeg saanud, paljo priskemb ja nooremb kui ta vennad molemad olivad. Sääl võttis ta vile taskust ning puhus selle sissi, varsi oli lombak vanakene sääl, ning küsis vürsti poea soovi järele. Sääl ütles siis vürsti poeg ühe jalaga mehe vasto: „Olgu see ja hobusad silmapilk siin, kellega kuninga tüdar sääl ülevel mäepääl on sõitnud, ning varsi sõitis ka kullatud tõld uhkete hobustega treppi ette. Sääl tuli kuninga tüdar uhked tõlda ning hobused vaatma ning nagi oma pästjad vürsti poega tõlla juures seisvad. Varsi tundis ta teda neist riidist ja sõrmutsest ära mis ta armastuse pärast talle mäepääl oli kinkinud. Nad langesivad tõine tõisele kaela ja andsivad suud. Varsi jõudis ka isa vana kuningas asja nägema, kus tüdar talle mõne sõnaga ära seletas, et sesama ta pästja olla, mis pääle siis kohe kirikule sõititi ja noorpaar kokku laulatati. Vennad seda lugu nähes kutsusid seni kuninga kojast plehku panna ja oma isa maeasse põgeneta, mis neile ka korda läks kuni laulatuse rahvas kirikus viibisid. Mis sääl siis nüüd veel üttelta, pulmad kestsivad 14 päeva ning peeti väga toretaste. Sääl oli korpe ja kordrõõskasid, paksu piima ning piirakaid, mida veel pulmatest üle küllad jäi, sest seapekki ja voorstisid sai kolmeks aastaks kuninga perele süüa ja priisata, tääda muidugi, et kuningas oma perekonnaga ainult selged sulatud rasva sõi nago see vanast joba kuningate viis on, mitte muud kui selged rasva süüja.
Ka oli meie noorkuningas nii tark ning aritud mees, et oma vendatele seda ülekohudanteks andis, mis nemad temale tegid, ning veel tahtsid teha. Ta ei võtnud seda vaevakski neid taga otsima minna, ehk ta oma isa koeast neid kergeste oleks kätte leidnud. Ta peris oma naese isa käest pääle selle surma kuningriigi keige kuningligu varaga ning elas väga õnneligult ja hästi. Kui ei usu, mine vaata.
E 21531/43 (14) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Isa õpetus.
Üks kuningas õpetanud oma poega enne surma, et kui ta ära surnud, siis tema poeg peab ta kolmele tütrele mehed võtma ja see on eesti keeli üttelda: Neid oma õdesid pääle osa surma mehele panema.
Keeruline ja raske ülesanne oli nüüd vennal oma kolme õe vastu täita, aga ta ei muretsenud mitte põrmugi, kuidas sellega valmis saada, nago meie praegused perenaesed oma tüdartega peris kimbus on kui pääle peakooli esimesel ega tõisel nädalal kosja kanditaatid ei ilmu. Vana kuningas oli oma testamenti teinud ning surri selle järele pea ära. Noh nüüd pidi siis poeg, noor kuningas oma õed varsi tanu ala saatma, keik kolm korraga.
Kuninga poeg laseb hobused tõlla ette rakkenda ja sõidab õdetele mihi otsima, aga ei tea õieti isigi, kust ilmakaarest neid leida. Mone penikoorma sõitmise järele tuleb kuninga poeale hall abemega mees vastu, ta küsib selle käest: „Kas poismees oled?“ „Jah,“ vastab hall mehekene, siis saadab ta teda oma kodu kuninga lossi ning laseb oma õega vist keige vanemaga laulatata. Seda järgi sõidab ta jälle välja ning leiab ka oma keskmise õele vana habemigu mehe, kes tee pääl talle vastu tulnud. Viib selle kojo ning laulatab keskmise õega paari. Kolmad korda sõitab ta nüüd veel välja oma keige nooremale ja ilusamale õele meest otsima ning üks vana väeti sandikene juhtub talle vastu. Koguni jõuetu ja nõrk, selle viib ta nüüd oma keige nooremale õele kojo ning laseb neid paarirahvaks kokku laulatata. Olid nüüd keik õed oma meistega kokku laulatud, siis alles veel akkas tõisel päeval pulmapidu ja trallimine. Mis sääl pulmas keik ära tehti, seda ei maksa nii pitkalt kirjotamani, lugejal olgu sellest küll, et 7 sortsi pillekesega mängitud ja kahe 72 torupilli järele tantsitud keik ööd ja päevad läbi kuni pidu lõppes ning pidulisid lahkusivad. Pääle pulma lähab kuninga poeg oma õdesid ning õemihi vaatma, aga ainust inge pole enamb mitte kuskil keik kolm paari inimesi on kui tina tuhka kadunud, kus poole nad läinud, pole keegi ing näinud. Nüüd akkab kuningas oma õdesid ning õemihi taga otsima, sest nad ehk küll keik vanad mehekesed, olnud siiski armsad ta õdete ning ka tema enese meelest. Poleks ta õed neid armastanud, ega ta siis vägasi neid poleks sundinud vana raukatele ometa minema. Kus sa selle aruga lähad? Kes inimest sundita voib, noh see oli see aeg, et vanad vist ausamad olivad naesterahva meelest kui nüüd praegu. Nüüd otsetakse meest kes hästi noor ja rikkas ning kellel habeme oras veel kõiki päälmisi moka jagusid veel kinni ei katta. Heakene küll, sääl nüüd võttis noor kuningas jälle reisi ette oma õdesid ja õemihi otsima minna, ega lubanud enne tagasi kojo pöörda kui ta neid saab leidnud. Oma riigivalitsust ministeeri ooleks andes sõidab ta ühel ommikul ratsa hobusaga välja ikka edasi ommiku poole oma õdesid ning õdete mihi otsima, ning jõub kolmandamal päeval ühe kõrge vask mäe juure, sinna juure jõudes tahab ta kohe oma hobusaga mäe pääle ülesse sõita, aga rauad ei pea, ta libiseb tagasi. Sääl näeb ta mäe jalal üht seppi koda suitsavad ning kuuleb ka aamrete löökisid, lähab sinna ja laseb oma hobusale puuda raskused rauad ala lüja. Nüüd siis kihutab ta kohe mäe otsa kus üks vaskne loss päikese käes särab ja ilgab nago oleks ta peris kuld. Ta seob oma hobusa vaskse tulba külgi ning lähab tuppa, säält leiab ta oma keige vanema õe eest, see teretab teda lahkeste ja ütleb: „Oh mo vend! Oled mulle käima tulnud, see on väga hea, aga mina ei tea mis mo mees kes varsi kojo jõuab, sest mõtleb, ta ei ole kedagi võõrast omas majas veel sallinud. Tükki seni kappi taga kuni ma talle ette panen esiti salgan, ning pärast ära ütlen, siis saame näha kas ta sinuga soovib kokku saada ehk sind koguni vihkab. Mo mees kulla vend on veikeste lindute kuningas. Sääl oli siis varsi akna all tiibate kahisemist kuulda, mis pääle abikaas akna lahti võttis ja suure linnu laskis tuppa lennata, sääl rapputas ta suled seljast maha ning pilt ilus noormees seisis abikaasa ees.
„Kelle hobune on siin posti küljis? Kes võõras mees on seie sissi sõitnud? Kus on ta praego? Ta peab surema!“ Küsis ta oma abikaasalt. „Kedagi võõrast pole seie sissi sõitnud, ning kui see minu vend peaks olema, mis tahad sina siis armas mees temaga teha ja ette võtta“ ütles naene. „Noh kui ta sinu vend peaks olema,“ ütles lindute kuningas, „siis ei pea tema peast karvagi veerema, siis olgu ta meile külaliseks mille tarvis ma kolme päevalise pidu valmistaks.“
Seda kuuldes tuli nüüd kuninga poeg omast varjo paigast välja ning akkasid õemehega vastastigu tõine tõisele kaela ning andsid suud. Nüüd peeti sääl vaskses lossis kolm päeva pidu kuninga poeae auks ning viimsel päeval ütles õemees õele: „Kingi oma vennale ka midagi tee pääle ühes mälestuseks, et ta siin võõrsil on käinud“ ja õde kinkis vennale laudlina ning nemad saatsid venda lahkeste mäest alla orgu, ning kui nad jumalaga olid jätnud, läksid nad jälle oma lossi tagasi. Kui nüüd kuninga poeg mõne päeva oli edasi ratustanud, jõudis ta viimaks hõbetase mäe juure ning tahtis oma hobusega sinna üles sõita, aga võtta näppust, ei saanud, sest hobune libises tagasi. Sääl läks ta mäe jalal seisva seppa juure ning laskis oma hobusele kolme puudased rauad ala panna, ning päälegi veel seppa raua karastamise künast söe vett juua. Noh nüüd sõitis ta kui nool mäe otsa ülesse ja jõudis hõbetase lossi ette, kus ta keskmine õde talle jo marmori reppi pääl vastu tuli ning teda tuhad korda tänas, vaatma tuleku eest. Sest ta mees olla kullite kuningas ning tulla varsi kojo. Seni pidata vend peitus olema, sest ta olla võõraste vastu väga tige ja kuri nago kull kunagi. Sääl siis sidus kuninga poeg oma hobusa hõbetase posti külgi kindlaste kinni, ning läks kõrvale tuppa peitu kuni peremees kojo tuleb. Ei tuurinud ka kaua aega, sääl lendas suur kull lossi akna taga ning lehvitas oma tiibu, mispääle proua akna lahti tegi ning kulli tuppa laskis lennata, sääl tiirutas ta veel kord laeall ringi, laskis põrmandale maha, paiskas suled seljalt ning seisis kui ilus priske noormees oma proua ees. „Kelle see hobune siin posti küljes on?“ küsis ta kareta häälega oma proua käest. „On keigi võõras minu äraoleku aeal lossi sissi sõitnud, siis peab ta minu mõõga tera all armuta surema.“ „Kas sina armas mees teda ka siis ära tapaksid kui ta minu vend oleks,“ julges ta proua öelda. „Noh see oleks koguni tõine asi, siis peaksin ma kuus päeva pidu ja kutsuksin keik omad kuninglikud naabrid pidule.“ Nüüd oli proual kartus oma venna pärast asjata, ta üüdis teda tõisest toast sinna, mis pääle kullite kuningas väga rõõmsaks sai ning oma naese vennale ümber kaela akkas ja teda suudles. Kui need kuus pidu päeva otsa said, käskis kullite kuningas oma abikaasa midagi ka oma vennale kinkita, ja õde kinkis vennale hõbetase teemassina, öeldes: „Kui sa süüa ehk juua soovid, siis ütle seda teemasinale ja sul saab keik mis puudub laual olema.
Sellepääle jättis ta oma õde ja õemeest Jumalaga ja ratsutas mäest alla keige nooremad õde üles otsima, et näha saada, kuidas ka tema käsi oma mehe kõrval käib. Metsatest ja soodest läbi sõites jõudis ta paari nädalase käimise järele kaugelt mäe arjalt kuld lossi tornisid silmama, mis eleda päikese paistel ilgasid ning särasid. Sääl ei voinud kuninga poeg enamb mõtteltagi, et nii kergete rautatega hobusega kuld mäe otsa ülesse jõuab ratsutata, sellepärast võttis ta varsi nõuks seppa üles otsita, kes tema hobusele tugevamad rauad ala pidi panema. Varsi oli ka sepp leitud, kes ta hobusale kolme puudased rauad ala pani ning ka päälegi veel hea sõõmu söe vett juua laskis. Kui nüüd seppale töö vaev tasutud ja moni sõna küla juttu puhutud, tõttas noormees kiireste kuld mäge mööda ülesse kuni ta losssi ees mis kullane ja tore oli, oma hobuse kinni pidas ning teda kuld samba külgi kinni sidus. Oma venda sääl nähes jooksis keige nooremb õde kui nool talle vastu ja langes venna kaela. „Oh kui hea vend, et sina kord meile käima tulid, mo mees on kõigete lindute kuningas, maha arvatud suured kotkat, ta pole praego kodus, aga saab varsi tulema. Näeb ta sind minu juures, seda ei salli ta sugugi, sest ta on kangeste ära keelnud ühtegi võõrast kodust käimise aeal lossi pääle sissi lasta ja vasto võtta. Tule nüüd vend, ma peidan sind seni kõrvale ära kuni ma tääda saan, mis tema mõtted sinu kohta on. Sa saad ise päält kuulma, kuis viisi ta räägib. Lubab ta sind ära tappa, siis void sini ära põgeneda kui mo mees lõuna und puhkab. Kui mitte, siis tule välja ning lange talle kaela ja anna suud.“ Kui kuninga poeg oli pakku pagenud, siis kuuldi varsi kaugelt tiibate kohisemist, mis ikka ligimale tuli, kuni üks suur lind kuld lossi akna ala ennast ülevelt maha laskis. Ta proua tegi siis varsi akna lahti ning laskis linnu tuppa lennata, sääl ta rapputas omad suled seljast maha ning piltilus sirge mees seisis oma proua ees.
„Kelle hobune siis samba küljes on? Kus see mees ise on, kes seie tohtinud sissi sõita?“ küsis ta väga kareta häälega omalt proualt mis kuninga poeal luust ja lihast läbi lõikas. Sääl vastas ta õde kuningale alandligult: „Armas mees, seie pole kedagi võõrast tulnud ning kui mo oma vend peaks seie tulnud olema, kas sina siis seda ka ei voiks sallita, ehk teda koguni ära ukkaksid?“ „Noh kui ta sinu vend oleks kes minu ja sinu pulmad pidas ja meid keik vana raukate näol oma õdetele meheks vasto võttis. Noh siis ütlen ma sulle, et üheksa öödpäeva ma selle rõõmu mallestuseks pidu tahaksin pidata ja keik omad naabrid ning sõbrad pidule kutsuda.“ Seda kuuldes tuli nüüd kuninga poega omast peidu paigast välja ja nad langesid õemehega armastuses tõine tõise rinnale kaela. Nüüd akkas siis pidu pääle, mis üheksa ööd ja üheksa päeva ühtesoodu edasi kestis. Kui paljo korpe ja körd rõõsku sääl ära söödi ja mittu astna täit kalja ära joodi, kes seda keik jõuab ära seletata. Lugejale olgu sellest täädusest küllad, et pidu päevad head olivad. Viimsel pidupäeval seletas õemees kuninga poeale, et üle tulemere siit paljo maad üks väga ilus kuninga tüdar olevad ja kui sina kuninga poeg teda kosida soovid, siis mine mäest alla, tappa oma hobune, võtta nahk seljast, sest seda on sinule tarvis, sa saad oma teereisil kotka pesa leidma, kus seitse poega sees, roni üles kuuse otsa ning laota oma hobuse nahk pesa pääle poegate üle. Selle hea teo eest saab kotkas sind üle tulemere viima ning selle läbi saad sina ilusa kuninga tütre omale, mis kui päike paistab. Ka käskis suurte lindute kuningas oma abikaasa midagi oma venale mälestuseks kinkita ja õde kinkis temale kuldmuna. Sellepääle jättis ta neid Jumalaga ning sõitis mäest alla, mitte kodu poole, vaid tundmata maale omale pruuti otsima. Kui ta kolm ööd päeva oli edasi sõitnud, tappis ta oma hobuse ning võttis selle naha seljast maha. Nattuke edasi minnes nägi ta kõrgel kuuse otsas kotka pesa, kelle seitse poega säält alla vahtisid. Aga suur rahe oog oli tulemas, mis neid vaesid linnu poegi oleks surnuks peksnud, sest et vana kotkast ise pesa pääl polnud, vaid ta kaugele ära lennanud oli. Kuninga poeg ronis seda häda ohtu ette aimates varsi puu otsa ning laotas oma hobuse naha pesa pääle poegate üle ning läks ise puu ala varjo otsima. Varsi tuli ka suur kange torm ning rahe sadu, kelle ees keik metsa puud looka painusid, ning rahe terad nii jämetad ja suured olivad, et puudel lehed ja oksad küljest maha saivad peksetud. Oli rahe oog mööda läinud, siis lendas suure kohinaga imelik suur kotkas pesa pääle poegate juure ja nägi, et üks toores nahk ta poegate üle oli laiali laotud. Ta sai hirmus vihaseks ning küsis poegate käest, kes seda teinud, et teda surma saata. Aga kotka poead ütlesid, et mees praegu puu all seista, kes seda head neile teinud, sest suured raheterad neid surnuks nottinud. Kotkas lendas nüüd kuninga poea juure ja pakus maksu talle heateo eest. Aga kuninga poeg ütles, et ta midagi muud maksu ei soovi kui kotka abiga üle tulemere kuninga liina saada. „Seda pead sa siis ka saama,“ ütles kotkas, „istu minu selga ja ära vaata mitte tagasi kuni ma sind käsin.“ Sääl istus kuninga poeg nüüd kotka turjale, kes vastu taevast ülesse lendas, kuni nad tulemere kohale jõudsivad, kus tuli ise kuuskümmend sülda, ja leek kuuskümmend sülda kõrgele ulatas, ise veel suits kuuskümmend sülda. Aga veel kõrgemast, poole kõrgemast lendas kotkast kuninga poeaega sellest tulemerest üle, kuni mees tagasi vaatas ja kübara kaotas. Nüüd manitses teda kotkas hästi ette vaatlik olla ja kõvaste kinni pidata kuni ta siis ühel päeval teda kuninga pealinna uulitsele maha laskis astuta, ning ise ära lendas. Kuningas laskis teda kui ilma passita võõrast meest kohe vangi panna, ilma et ta silmaga ta ilusad tüdard oleks näinud. Talle toodi vangi sööki. Aga ta ei võtnud seda vastu vaid võttis oma laudlina ning teemassina välja. Noh nüüd olivad keik pidusöögid laual ja 12 musikanti mängimas, pärast ta andis ka tõistele vangitele omast käest õhtusöögi, ning sellepääle akkas vangi maeas üleüldine tants ja mängimine pääle. Keik vangid olivad nüüd pidu peremehe sõbrad ja soovisivad temale õnne. Seda nalja ei jõudnud kuningas ega tema tüdar välja kannatata ja päält vaatata. Ka nemad läksivad vangite ulka ning võtsid pidust osa. Pääle selle kutsus kuningas võõramehe kuninga poea oma lossi pääle ning kuulas tema elulugu järele, et ta kuninga poeg olevad, päälegi tark ja kena mees, siis polnud ka ime, et ta tüdar teda armastama akkas, ega lasknud enamb kedagi sõna vahele rääkita, pea peeti siis ka toretat ja uhked pulmad, söödi, joodi ning tantsiti kuni pulmapäevad otsa said, ning kuningas laeva laskis valmis panna, millega kuninga poeg üle mere omale maale tagasi purjutas, ilma et tal veel tarvis oleks tõist korda kõrgest üle tulemere lennata. Ja kui nemad surnud veel ei ole, siis ehk elavad nad praegu veel ja maitsvad oma alalist noord abielu õnne.
E 24143/55 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Kolm kroonumeest.
Ennevanast põgenenud sõa aeal kolm soltatid teenistusest ära. Kaks neist olnud nattuke nimepoolest ülemad ja kolmas paljas ridavoi. Et niisugune tegu kellegi sõameiste tegu polnud, märkab lugeja esimesel silmapilgul. Mehekesed ruttasid tund tunni järele ühtepuhku edasi, arvates, et tagaaeajad kannul peaksivad olema, aga kes täädis siis neid kolme argpüksi taga aeata ehk otsita ehk kellel pidi sihukestest kahjo olema? Midu päeva pimetas paksu metsa mööda söömata ümber eksites juhtusid naad viimaks ühe valge kivi maja juure mis kesked metsa oli ehitud, sääl polnud muud elavad inge kodus kui üks teenijatüdruk, kes neid ka lahkeste vastu võttis ning süüja ning juua andis. Mõne tunni pärast kui naad oma kiha olivad kinnitanud, sõitis ka uhke majaproua kojo, neli hobust tõlla ees ning kutsar pukkis, sellel ruttasid nüüd kroonumehed vastu ning palusid vabandust, et naad kogemata seie kõrge proua mõisa olla juhtunud. Ma ei pane seda immeks, ütles proua, et teie olete tulnud. Teie saate kõik heaste ülespeetud niikaua kui siin viibite, aga üks teie seast peab täna ööse mo juures magama, sest et ma lesk inimene olen. Ülemad soltatid mõtlesid. Mis proua niisugune võib olla? Kes teab kas ta vaest mõni nõid ei ole. Akkasid teda kartma ja andsid nago ülemad alamale soltatile käsku proua juure magama minna ja lihtsoltad pidi sõnakuulma ja öö aega proua juures ära magama. Homiku sõitis suur proua jälle välja ja õhto ilja koio. Jälle sesama lugu. Söögilauas ütles proua, et nüüd võõrad seie olete ööseks jäänud, peab üks teitest täna ööse jälle mo juures magama. Noh seda pidid soltatid ka lubama ning saatsid nüütki ridavoi soltati oma eest proua juure. Ka kolmandamal õhtul sündis nõndasamuti. Proua läks hommikul ära ning tuli õhta ilja koio soltatid nägid, et neid siin hästi üles peeti, siis ei teinud naad enne neljandad päeva edasi reisimisega juttugi. Õhtal andis proua jälle käsu ühte meest enese juure voodi tulla. Ülemate tahtmine oli ka se viimne kord, et ridavoi mingu proua juure magama ja tõine pidi sõnakuulma. Selle kolme öö magamise eest saanud ta proua käest rahakotti, keppi ja kübara ühes õpetusega kingituseks. Ehk kül rahakott tühi oli, aga akkasid rapputama, jooksis temast raha ühtelugu välja, puhusid keppi otsast sissi, said kohe mis soovisid ja panid kübara päha, olid keigite surelikute inimeste silmate eest varjatud. Kui nüüd soltatid neljandamal omikul minema läksivad, tahtis lihtsoltad oma kingitud asjate proovi katsuta, ta laskis tõised kaks nattuke eel ära minna, puhus keppi sissi, varsi oli neljahobuse tõld sääl ja kutsar pukkis, kästi härrad pääle istuta, mida soltad ka vastu panemata tegi. Kihutati nüüd kiireste meistele järele ja kui need teeld kõrvale ei saanud, kargas herra tõllast välja ja virutas mõlematele oma keppiga pihta nago vanaaegsed rüütlid talupoegatega tegid. Kui molemad mehed, kes veel ilja tema üle valitsesid ja teda proua juure magama sundisid, olid tubliste nahka mööda saanud, istus herra tõlda ja kihutas tuhad nelja edasi. Pärast tuli ta tõllast välja, puhus keppi sissi, tõld ja hobused keige kutsariga kadunud ja endine ridavoi soltad seisis tee ääres ning ootis oma seltsimihi järele tulevad. Kübarad päha pistes laskis ta neid enesest mööda samuda ja naad ei näinud teda mitte. Nüüd võttis ta kübara jälle peast ja seltsimehed tundsid teda ning kaebasid oma häda kuidas naad ühe võõra herra käest olivad peksa saanud. Kolmandamal päeval jõudsid naad ühe võõra kuninga pealinna ja meie tuntud ridavoi soltad lõi ennast oma käskijatest lahti ning valitses omale keige peenema ja toretama trahteri ülapealinna. Kül ütles trahteri peremees, et seie üksi neid mehi korteri võetakse, mis keige ülemad on ja hästi maksa jõuavad. Aga meie soltad polnud ka kehva mees, ta lubas pole inda maksa mis nõutakse. Noh siis polnud trahteri peremehel ka enamb midagi ütlemist. Joba esimesel õhtul otsis ridavoi soltad ka omad seltsimehed ülesse ning tõi neid oma tuppa, sest tema üksi vois neile oma raha eest tubliste süüa ja juua anda, mis sõbrad väga immeks panivad, sest nemad vaesekesed ei täädnud sugugi veel aimata, kust nende alamb seltsimees nii suureks rikkaks meheks oli saanud.
Parajalt kui soltatid purjutasid, tuli selle kuninga tüdar ka trahteri, kelle pealinnas naad olivad ja käskis üks klaas veini omale anda mis 50 rubla maksab. Soltad seda uhkust nähes käskis omale ja oma seltsimeistele igamehele kllas veini anda mis sada rbl klaas maksab. Kuninga tüdar tegi seda nähes suured silmad ja läks paha meelega minema.
Teine õhtu tuli kuninga tüdar ometa tagasi ja tahtis näha, kas lihtsoltatitel raha vaest ei lõppe. Ta laskis omale klaas veini anda mis 100 rbl üks klaas maksab. Soltad seda nähes mis 200 rbl klaas maksab ning laskis oma kahele seltsimehele ka anda, et korraga 600 rbl ta kott kergemaks sai, aga sellegi pärast veel kuninga tüdar nego se uhkete naesterahvaste viis on oma jonni ei jätnud. Kolmandamal õhtul oli ta aealt jälle trahteris ning võttis istet peris meie soltatite ligitale. Kas need võõrad talle meelejärele olivad voi tahtis ta nende raha kotti meelega tühendata, kes seda selgeste vois tääda.
Kui kuninga tüdar mõne minuti võõraid oli silmitsenud, laskis ta omale veini anda mis 200 rbl klaas maksab, aga meie ridavoi seda nähes palus veini mis 400 rubla klaas maksab ning käskis ka oma seltsimeistele anda nõnda et kolm klaasi 1200 rbl maksma tulivad. Noh nüüd oli tark ja uhke kuninga tüdar võitetud, ta ei ilmunud enamb trahteri, vist oli tal raha väha ehk ei tihkanud viimast kopikad välja anda. Mõne päeva pärast saatis ta soltatile sõna ning laskis teda kuningligu lossi kutsuda. Sääl jootis ta teda keige magusama viinaga kuni soltad purju jäi ja ära seletas, et temal niisugune imelik rahakott olevad, kellest raha sugugi ei lõppe, seda kotti palus nüüd kuninga tüdar näha, ja kui ta seda oma kätte sai ei andnud enamb soltatile tagasi vaid laskis teda veel päälegi vangi panna. Aga vangihoone ei pidanud mitte kinni kui ta oma nõia kübara päha pistis, ta läks kesk vahtite vahelt läbi ning samus kuninga kotta, kuninga tüdar teda sääl nähes akkas karjoma ning vahtisid appi kutsuma, kes teda säält ära viiks, aga kui vahid sinna jõudsid ei näinud naad meest kusagil vaid arvasid, et kuninga tüdar vist tontisid ehk kodukäjaid näeb ja selleviisiga ei voinud teda keegi kätte saada, sääl akkas siis kuninga tüdar teda meelitama ja paluma, et temale seletaks, kuisviisi ta voib nägemata olla. Soltad vaa kena mees ei jõudnud meelitusele kaua vastu panna void rääkis, et ta kübar teda keigite surelikute silmate eest nägemataks teeb. Kuningatüdar palus siis kübarad oma kätte ja ei andnutki enamb tagasi. Nüüd oli vaene soltad ühekorraga keigitel näha, ta sai kuninga vahtitest sedamaid kinni võetud ja keigekõrgemast kaljust alla merte visatud, aga ära ta sellegipärast ei uppunud, ta oius viimaks ühe tühja saare pääle välja kus inimese ingegi polnud. Sääl ta kõndis mittu päeva, õnneks veel, et kepp tall alles oli, et sinna vois minna kus soovis. Ühel päeval tuli temale ometa üks vanamees saarel vastu ja juhatas talle ühte õunapuud, kus kolmesugused õunad otsas kasvata. Esimesed teha inimest süües nooreks ja tõised vanaks ja kolmandaid süües minna inimene sikkaks sarvet peas. Soltad tänas vanameest hea nõu eest, et talle õunapuu oli juhatanud ning läks varsi juhatud kohale puud vaatama mis ta omaks imestuseks kolmesugusid õunu täis leidis olevad, neist õunatest pani tema igast sortist mõni sada tüki kolme korvi sissi ja puhus siis oma keppi sisse, mõeltes et jälle sinna pealinna tagasi saaks, kust ta oli kaljult alla visatud. Varsi oli tõld nelja hobusega sääl mis teda maast ning merest üle viis, et varsi kuninga pealinnas oli. Sääl puhus ta jälle keppi sissi, varsi olivad tõld ja hobune kadunud ja kolm korvikese täit õunu veel käes miska ta kui vaene hall mehekene sinnasama trahteri samus kus ta kuninga tütrega enne võitu oli veini joonud. (Kust tubli noor soltad nii äkki vanaks halliks meheks oli saanud, mõistab lugeja ilma seletamata) Sääl trahteris akkas ta nüüd vanatele naestele kes nooreks tahtsivad saada õunu kalli raha eest müüma, ja ime, kui vana inimene ühe õuna ära sõi, oli ta noor priske tütrik valmis, paljo tõttasid sinna kallist kaupa ostma kes nooreks tahtsivad saada ja soltatil oli paljo tegemist, et raha lugemisega valmis sai. Ka kuninga tütre kõrvatese oli se lugu puutunud, varsi saatis ta oma teenijatüdruku sinna, kes temale mõned õunad pidi tooma, kes teda veel nooremaks pidivad tegema kui ta moidugi oli, aga soltad täädis ja tundis kuninga tütre teenijad neitsid, sellepärast saatis ta temale niisugusid õunu kes teda sikkaks muutsid, just seda soovis soltad kuninga tütrele, kes tema rahakotti ja kübara oli ära võtnud. Niipea kui kuninga tüdar ühe õuna oli maitsnud, oli varsi sikk valmis ning sarvet peas. Mis nüüd heaks nõuks keik peeglid mis kuninga kojas seina pääl rippusid, lõi sikk oma sarvetega puruks, ega jõudnud kuningligud arstid ega targad sikka inimeseks enamb tagasi arstita. Sääl kuulutas keegi vana mehekene, et tema kül voib kuninga tüdard terveks teha kui kuningas teda selle eest temale naeseks annab. (Siin olgu veel öeltud, et sell kuningal kolm tüdard oli olnud ning keige nooremb sell aeal riigi perija oli kes meile tuntud soltatiga keik seda rolli mängis.) Kuningas lubas vana mehe soovi häda pärast täita ehk kül vana mehekene kuidagi viisi ta meelejärele ei olnud. Siis käskis soltad sauna soojaks kütta ja sikka sauna viia kus ta teda saada varsi arstima. Käsk sai täitetud ja saun soojaks köetud ning üks rügement sõaväge sauna juure vahiks pantud, et tarvilisel korral arstil abi võtta oleks kui tarvis on. Nüüd tegi soltad kolm vitsakimpu valmis, viis sikka sauna ja akkas teda tubliste vihtuma kuni rahakotti kätte juhatas mida soltatid kuninga tütre peapadja seest ära tõivad. Jälle tõine hea nahatäis vitsu ja ta juhatas kübarad mis mitte säält ei leitud kuskohta ta teda juhatas, veel kolmas vatt ja uus juhatus ning nüüd leiti kübar kätte. Siis võttis soltad ühe õuna mis inimest nooreks teeb ning laskis sikka seda ära süüa, varsi muutis sik ennast ilusaks kenaks näioks, veel paljo kaunemb kui enne, mispääle teda nüüd soltad keni riietega valja ahitas ja isa kuninga juure tagasi saatis. Kuninga meel oli ütlemata rõõmus, ta käskis vanakest, kes nüüd ta tütre juures arstiametid oli toimetanud, lossi pääle tulla ning säädis sääl tütred ette kes vankesele tahta naeseks minna. Kaks vanemad tüdard ei vaatnutki soltati pääle, ag nooremb kes sikk olnud, ütles: "Mina lähan talle naeseks kül isa kui sa seda lubad?" Väga hea meelega, ütles kuningas, miks ma seda ei peaks lubama, kui sina aege olid on se vanakene sind terveks arstinud. (Kuninga tüdar seda muidugi ise ei täädnud et ta sikk olnud) Pulmad saivad muidugi suure auu ja iluga peetud. Mind ise sääl pulmas ei olnud, aga oma naabrimees Kusta Kolk, kes seda lugu mulle juttustanud, olnud sääl pulmas ja läinud ja joonud niipaljo, et kõhunahk pea oleks kärisenud.
Pärast pulmi sõi soltad ühe õuna neist ilusamist ja sai nooreks priskeks meheks nõnda et selle kuningriigi sees ilusamad meest enamb polnud, pärast puhus ta keppi sissi, varsi olivad 4 musta täkku kullatud tõllaga ukse ees ning kutsar pukkis koa, selle tõllaga läksivad nüüd noorpaar lusti sõitma, naad sõitsevad ühe päevaga 500 versta ja tõise päevaga 1000 versta ja kolmanda päevaga 1500 versta kuni naad neljandamal päeval ümber pöörsid ja koio poole tagasi kihutasid, sest sadandad külad ja linnad olivad nähtud ja mis se kord nägemata jäänud vois edespidi tõine kord jälle näha.
Kui nüüd kuninga väimees nägo noor priske poisikene oma kena pruudiga koio jõudis, olivad tõised kuninga tütret ära ehmatanud selle ilusa mehe, uhke tõlla ja hobuste üle. Kas naad poleks voinud molemad selle vanakesele voinud mehele minna ja nüüd noore mehega naljatata, aga mis kord tehtud, on tehtud, kes seda enamb tagasi saab. Mõne päeva pärast juhtud ta selle vanakesega kokku, kes temale sääl tühja saare pääl seda kolmesuguste õuntega uibud juhatas. Vanamees ütleb, tere ka kälimees, kuidas käsi käib? Sina võtsid keige noorema õe, mina võtsin kaks vanemad. Head tervid. Selle sõna päält oli vanamees kadunud. Kui kuninga väimees kojo jõudis, rääkis ta juhtunud lugu vanamehega oma naesele. Kuisviisi teda keegi vanakene kälimeheks üüdnud. Noor proua märkas seda asja ning läks oma õdesid otsima, aga need olivad ennast metsa puu otsa molemad ära poonud. Nüüd täädis noorpaar molemad, et se vana saadan ise oli, kes kuninga väimeest kälimeheks oli üüdnud. Sest päevast akkas ka mehekene kartma, et rahakotti läbi mis kord kingituseks oli saanud, oma inge voiks kaotata, ta laskis suure keldri maa ala võlvida, jättis pisukese augu pääle maa ning akkas selle augu pääl rahakotti tühjaks rappotama. Kolm ööd ja päeva ühteviisi jooksis raha kottist keldri kuni ta viimaks ometagi otsa sai. Kül olnud saadana sellid seitsmest riigist kulda ja hõbetad kokku vedamas, aga siiski pole niipaljo kokku saanud kaabita, et auk oleks täis saanud. Sest naad vaesekesed ei täädnud aimatagi, et kaevatud augu all veel suur keller olnud.
Et saadana sellid oma kohud pole täita jõudnud kuna proua kotti andes öelnud, et raha kottist healgi ei pea lõpema, on siis kuninga väimees kuratist hoobis lahti saanud. Praego olla se keller veel üles leidmata, sest et kuninga väimehel seda varandust ise tarvis ei olnud, jätnud ta teda tuleva põlvetele kellel osaks antud pärandata.
Keegi tõine mees teab juttusta, et nimetud tegelane soltat mitte kuninga tüdard kosinud ei ole, vaid kül sikka inimeseks arstinud ning siis ise läinud ühe mõisnigu juure kosja, kellel kolm tüdard olnud sääl keige noorema ära kosinud ja kaks vanemad ennast ärapoonud nago ees olevas juttus kirjeltud. Aga kes igamehe pilli järele voib tantsita, ehk kirjotata.
E 24179/84 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Hauekala nimel.
Ühel vesel saunamehel olnud poeg aga ka sesama ainus poeg olnud lolli moistusega, et vanemad ega tõised inimesed temast paljo lugu ei pidanud. Kord käskinud ema teda kaevu ääre minna vett tooma ja poisil olnud se nägo immeks kui teda midagi kästud. Pangi kaevust üles vinnates näinud ta ilusa kuldkalakese pangis, mida ta kinni võttis ja põue tahtis panna, et siis ema kätte anda, aga kala kohe paluma: kulla kallis pois lase mind lahti, ma annan sulle mis iganes soovid ja tahad. Ütle aga "Hauekala nimel" siis peab keik sündima. Pois laskis siis selle lubamise pääle kala vette tagasi ja mõtles ise: mine tea kas se ka tõsi on, mis kala lubanud, nago pool naljapärast öeldes: "Hauekala nimel mingu need veeämrid tuppa" ja joba oligi pois keige vee ämritega toas.
Tõisel päeval ütles ise poisile: "Mine pane puukoorem pääle ja vii kuninga linna." Pois varsi isa käsku täitma öeldes: "Hauekala nimel." Ja oligi keige puukoormaga pealinnas. Nõnda käis ta nüüd selleviisiga sadanded korrad metsast puukormaga linnas, müüs puud ära ning teenis paljo raha, ilma et sääl ühtegi vaeva oleks olnud, voi hobust tarvis läinud. Ostis selle rahaga vanematele ja enesele head riited, muretses ka viljavarandust, et mitmel aastal puudust ei pruukinud enamb karta.
Kui nüüd keik kodused asjad korda olivad säetud, jättis poeg vanemad Jumalaga ning läks reisipääle. Omale nasit kuulama, sest koguni alatud lihttüdarlast oma kehelkonnast ei soovinud ta kosida ja talu ehk peretütred saunamehe poeale jälle poleks tulnud, nago igal pool se viis ja komb noorte tüdarlaste juures on ikka seda meest valitseda, kellel hea koht on. Kül oleks saunamehe poeg voinud rahaga ka imed teha ja moni koht omale periseks vota, aga seda ei tahtnud ta ka sellepärast teha, et ümberkaudsed näiod teda kui lollakad ning vagad meest põlgasid ja irvitasid ja sellepärast ta võttiski reisi ette mitte enne tagasi tulla kui ta omale pruudi oli leidnud.
Kui ta nüüd kolm aastad oli läbi reisinud ning pea keik viis maailmajago läbi käinud, juhtus ta viimaks ühe niisuguse kuninga pealinna, kelle tüdar kolme aasta eest merre oli ära uppunud ja kelle surnud kihagi kätte ei leitud. Arvasid siis selle kuningriigi targad ja jõudsid selle otsusele, et kuninga tüdar mitte uppunud ei ole, vaid koguni näkkist ära mere põhja avaltud, kus ta mere lossis praegu elutseb ning mitmeks tuhandeks aastaks sinna jääb kuni keegi nii tark mees ülesse tõuseb kes teda säält oskab üles otsida ning päikesevalgele kindla maa pääle tagasi tuua, sest muidu jo oleks tema surnud kiha merest kätte leitud. Nõnda nüüd seletasid kuningligud targad mehed ja seda uskusid kuningas ise ning keik riigi alamad kuni meie saunamehe poeg oma reisil sinna jõudis ja seda lugu imekspannes ka omale laskis seletata.
Mõne päeva pärast kui saunamees oma reisiväsimust kuninga pealinnas oli puhkanud, palus ta kuninga juttule ning sai ka varsi ette lastud. Sääl pani ta kuningale ette, et ta tema tüdard kül mere põhjast voib välja otsita kui kuningas teda temale abikaasaks lubab, kuningas polnud sugugi selle vastu, ta ei lubanud saunamehe poeale mitte üksi tüdard vaid ka päälegi veel kuningriigi anda.
Sellepääle läks nüüd saunamehe poeg mere ääre ning laskis enesele seletata, kuskohta kuninga tüdar kolme aasta eest oli ära kadunud. Sääl hüüdis ta: "Hauekala nimel" ning üppas merre. vees võttis üks suur hauekala teda oma turjale ja jooksis kui nool edasi. Mone tunni teed voisivad naad keige kiirema aurumassina kombel sõitnud olla kuni naad ühe päratu suure klaaslossi juure jõudsivad, kellel ühtegi sissi mineku ust ei nähtud olevad. Sääl hüüdis jälle saunamehe poeg: "Hauekala nimel" ja kohe pääsis ta lossi, kus kolmandama ukse pääl üks üheksama peaga madu seisis, väga hirmus must kole elukas, kes oma keelt klipsutas ning ennast saunamehe poea ära neelmiseks valmis säädis. Noormees tõmbas oma mõõga paljaks ning akkas mao pead otsast maha raioma, aga lõi ta ühe pea maha, siis kasvasid korraga kolm jälle selle asemele. Kül lõhkus mees mehe moodi nõnda, et se suur klaasist saal keik mao peatega sai täitetud. Mis nüüd heaks nõuks. Märkab madu, et mees põgeneb, siis oleks ta teda kohe kinni aaranud ja nahka pannud. Aga saunamees ei põgenenud, veel raious ta ühtepuhku väsimata mao peasid otsast maha kuni tal viimaks hea nõu meele tuli üüda: "Hauekala nimel." Ja selsilmapilgul käis mao kael keige peatega otsast maha ja ta tõmbas ennast kerasse kokku ja surri.
Suure rõõmuga jooksis nüüd kuninga tüdar ühest kuldsest toast välja, akkas saunamehe kaela ja andis temale suud. Nüüd saivad need mao pead ära loetud mis pois oli maha raionud ja neid oli aru järele 3333 tükki. Nüüd alles rääkis veel saunamees kuninga tütrele, et tema teda pästma tulnud, mispääle kuninga tüdar veel rõõmsamaks läks ning paljogi juttustas kuisviisi ta kolm aastad sääl mere põhja lossis nago vangis elanud, põgeneda ei voinud ta sellepärast, et sellel losil kuskil ust polnud välja tulla.
Et vanemad oma last kojo ootsid oli muidugi moista, sepärast akkasid naad reisi vastu valmistama. Kuninga tüdar ehitas ennast keige toretama riete ja kalli kivitega ning kinkis ka oma pästjale ühe väga kalli sõrmukse, vist kül niisuguse, mihukest ühegil maapäälsel kuninga tütrel kinkita ei olnud, sest et mere lossis oopis kallimad ja ilusamad asjad varjol seisavad kui maapäälsetes lossites. Mõttelge seda kulla ja kallikivite varandust, mis joba ilma loomisest saatik mere põhja on langenud ja sinna mere lossitese kantud ja tallele pantud, siis voite aru saada, et sääl paljogi varandust varjol oitakse.
Kui nüüd kuninga tüdar valmis oli ehtinud, läksid naad mao varanduse kambri, toppisid sääl kolm parjad kotti kulda ja kallid kiva täis, üidsivad lossi seespool: "Hauekala nimel." Varsi oli määratu suur hauekala sääl, kellel saunamehe poeg kottid selga ladus, ise veel kuninga tütre sülle võttis ning haue turjale üppas ning nõnda tuule kiirul edasi sõites kolme päeva pärast sinnasama kohta mere ääre välja jõudsid kust naad alla olivad sõitnud.
Kuningas oli ütlemata rõõmus oma tütre jällenägemise üle keda ta ammugi joba arvas omas mõttes surnud olevad. Ta laskis siis varsi pääle selle toretad pulmad valmistata ning oma leitud tütre saunamehega kokku laulatata. Kui rõõmsad noorpaar pulma aeal ja pärast pulma olid jaago noorte inimeste eneste arvata. Kuningriik sai varsi saunamehe poiale ära antud, kes ka oma vanemaid ära ei unustanud vaid neid oma juure kuninga lossi pääle kutsus ning surmani nende eest oolitses. Jah, armsad lugejad, se oli vana isa kasvatamise vili, et ta oma poega heaste oli kasvatanud, sest hea südame pärast eitis ta veikese hauekala pääle armu, ega teinud ka vist muudele loomatele ega lindutele paha, ning selle hea südame pärast sai ta viimaks kuninga tütre naeseks ja kuningriigi perijaks ja vois nüüd oma isa ka surmani heaste toita.
E 24187/93 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Ristiinimene kuratite kohtu ees.
Vanal aeal ennemuiste elanud kaks kaupmeest ühes alevikus, tõine rikkas tõine vaene, aga siiski molemad head sõprad nago se väga arva kaupmeeste seas sünnib, liiategi veel siis kui tõine vaesemb teisest on.
Et need kaupmehed sõbrad olnud, siis on nemad ka üheskoos läinud uut kaupa tooma säält kust teda keige odavamb saada olnud. Rikkal olnud raha omast käest kodust välja minnes, aga vaesemb kaupmees pidanud seda laenama, nõnda sõitnud naad ühel ommikul kaunis vara enne valged kodust välja. Keik se päevotsa sõitnud nemad ja eksinud teeld ära, kuni õhtuks ühe suure valge kivimaja juure välja jõudnud keda kumbki enne pole veel näinud. Et hobused väga väsinud olivad, siis mõtlesivad kaupmehed sinnasamasse öömajale jääda, maksku se mis maksab. Naad läksivad sinna maeasse sissi ja leidsid säält paljo rahvast eest pengite pääl istmas ja viina joomas, mõned käratsesid ja sõimasid tõinetõist ning moned katsusid ka ükstõist karvust. Näitis peris joomamaja ja kõrts olevad nägo neid sadantid praegu igal pool ülemaa olemas on. Meie reisijad palusivad öömaja, mis neile ka trahteri isanda poolt lubati ja kui naad oma hobused lahti pästsid, heitsid naad era tuppa puhkama, keegi sell ööl ei rikkunud nende unerahu, aga homikul unest üles ärkates oli kaupmeiste imestus ja ehmatus väga suur, naad leidsid ennast molemad lageta soo päält sambla sees magamast, nende raha oli varastud ja molemad hobused postite külgi sinnasama silgitale üles poodud. Mis nüüd heaks nõuks? Naad akkasid jala soost välja samuma ning jätsid omad vankrid ja hobused sinnasama paika, sest neil ei olnud neid jo kudagi voimalik soost enese järel välja vedata. Nõnda keik se päev edasi kõmpites said naad õhtuks soost valja ühte kõrtsi, mis soo ääre oli ehitud ning kus ristiinimesed elasid. Säält siis alles juhatati neid õige tee pääle. Rikkas kaupmees akkas varsi kojo poole samuma uut raha tooma, aga vaene kaupmees kes raha lainanud, kartis kojo minna, et võlgnikud tema käest oma raha tagasi nõutama akkavad, selle hirmu pärast tegi ta nüüd kõrtsemehega kaupa ning eitis talle sulaseks.
Kui nüüd kaupmees mõnda nädalad kõrtsi sulane oli olnud, akkas ta sellele oma häda kurtma ja peremehe käest head nõu paluma, kuidas oma raha tontite küüsist veel voiks kätte saada ja kuisviisi asjalugu käsile võtta. Kõrtsi isand polnud ka kade mees, ta juttustas oma sulasele nõnda: Igal neljapäeva õhtul on tee tontite lossi juure lahti ning akkab siit kõrtsi juurest pääle ning tuhandad juhtuvad selle tee pääle, kaotavad oma loomad ja raha nago teiegi. Aga kaotud raha voib jälle kätte saada kui sina kuratite kohtu ette julged minna õigust nõudma ja kui sina julgel ja õigel kombel oskad oma asja ette panna. Kas kuratid ka mõnele õigust peaksid mõistma, ütles nüüd kõrtsi sulane peremehe juttu pääle vahele. Pole viga, vastas peremees, kellel õigus on saab ka õiguse, seda on mittu korda sääl ette tulnud, aga pane sina hästi tähele kuisviisi ma sind õppetan sinna kohtu ette minema. "Joba ütlesin sinule, et sinult igal neljapäeva õhtul tee sinna kohtu minna lahti on, siis void julgeste minema akkata. Tuleb keegi sinule teel vastu, ehk lähab sinust mööda, sest tulejaid ja minejaid on selle tee pääl paljo, siis ära räägi kellegagi sõna, kes sinuga enne ei räägi. Küsib sinu käest keegi vastutuleja: Mees kuspoole sina lähad? Siis vasta, lähan kohtuse. Ja kui sa viimaks kohtu ette jõuad ja tunnistajad leiad oma asja tõenduseks ning sinule õigus mõistetakse, ehk küsitakse kumpad sina tahad, kas raha voi süse? Siis vasta süse. Sest kuratite seas on ikka ümberpöördud asjad päevakorral, mis meil raha, need on nende käes söed ja lehed, aga mis meie käes näha söekesed ja lehekesed moonutatud näol on peris selge raha."
Seda juttu kõrtsi isanda käest kuuldse akkas nüüd kaupmees ühel neljapäeva õhtul kaunis varakuld laia maanteed mööda soogu sissi samuma, varsi tuli talle võõras mees vastu ning küsis: Kuspoole külamees lähab? Lähan kohtuse, vastas kaupmees ning kõndis edasi. Oli jälle moni verst edesi käitud, tuli jälle tõine ja küsis sedasama: Kus külamees lähab? Lähan kohtuse, vastas kaupmees ja kõndis edasi. Oli ka neid vastu tulejaid kümnid ja sadantid, niisama ka mööda minijad kes musta ega valged ei lausunud vaid kiireste edasi ehk tagasi ruttasid. Veel mõned verstad edasi ja lõpmata tulukesed akkasivad paistma, sellest vois kaupmees arvata, et kohtumaja enamb kaugel ei olnud, aga enne kui ta sinna jõudis tuli pitk mees talle tõttates vasta ja küsis: Mees kus sa lähad? Kas paveska läbi oled kutsutud? Kaupmees ei lausunud ka temale muud midagi rohkemb kui kahele esimesele. Lähan kohtuse. Varsi jõudis ta nüüd kohtulaua ette mis peris kesk lagetad soogu laia maantee otsa pääl seisis. Mittu saksa istusid laua ümber mis punase kaleviga oli kaetud ja rahvast arvata paljo ringi kaugemal laua ümber. Kas need keik kohtorahvas olivad ei voinud kaupmees ära tääda. Keik kohtohärrad vaatsid imestates tema kui võõra inimeselooma pääle, kes nago kogemata seie oli juhtunud ning nüüd oma häda selge sõnaga kohtunikutele ette pani: Auustud kohus! Ma olen kaupmees N. alevist ma juhtusin moni nädal tagasi seie soo pääle ära eksima ning sain viimaks tundmata maja juure öömajale. Mind ja mo seltsilist võeti lahkeste vastu aga kui omikul ärkasime oli meie raha varastud ja meie hobusad ära pootud. Et minu raha, kellega ma kaupa otsima tahtsin minna, sõbrate käest oli lainatud, ei tohtinud ma enamb kojo minna ehk kül minu naene ja lapsed mind kojo ootvad, vaid eitsin soo kõrtsi sulaseks. Et ma selleläbi paljo olen kaotanud, nõuan ma kahjo tasumist. Tundsid sa neid mihi, kes nimetud õhtul sinuga ühes sääl trahteris öömajal olivad ja näed sa mõnda neist siin ümberringi meiste ulgas, lausus kohtu eesistja, suure kongnõnaga mees. Ja kui ma mõnda sääl tundsin ja sõrmega nende pääle näitasin, kutsuti neid tunistajaks, kes asjalugu ei salganud vaid päälegi veel minu poolt tunistasid, et keik tõsi olla mis ma olla kohtu ees kaebanud ja tunnitanud (seletanud) Sääl küsis nüüd kohtu eesistuja minu käest, mis ma kahjo tasumiseks nõuan, kas kaks kotti süse ehk kaks kotti raha. Ma nõudsin kaks kotti süse mida kohus siis ka säälsamas kahele mehele selga uppitaks kes mind saatma saadeti kuni kõrtsi juure. Sääl viskasivad mehed kottid seljast maha ning läksivad tagasi ja mul andis neid mitma mehega kõrtsituppa tirita, sest et molemad kottid selged kuldraha täis olivad kiilutud.
Sääl andsin tõise kotti kulda kõrtsimehele õppetuse eest, sest kade ega ihnus mees ma healgi ei olnud, võtsin ennast siis teenistusest lahti, tulin kodu maksin omad võlad kinni ja raha veel kui raba. Seda raha mis ma säält kohtu poolt sain on veel praegu mo laste käes, kes keik rikkad inimesed on ja isigi ma praegu seda raha ei jõua ära raisata ehk mina kül jo mõnda sadad aastad surnud olen.
E 24203/14 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen < A. Kress (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Teenistusest lahkuja soltat.
Üks eesti mees oli 25 aastad kroonud ära teeninud ja lasti nüüd atstahvku koio minema. Rohkemb raha tal koio mineku reisi tarvis ei olnud kui kolm veerandid koppikad, aga enne kui soltad oma kreisi? linna jõudis, pidi ta neist kolmest veerand kopikast ka ilma jääma, se sündis nõnda: ühest suurest jõest mööda tulles oli soltatil kange joogijänu ja kui ta jõe ääre kõhuli maha eitis jooma, pani üks suur vähk oma sõrgatega soltati abemese kinni ning üüdis: Anna üks veerand mulle, kahega saad sina küllad läbi, ma tahan sinule häda aeal selle eest abimees olla. Ei kuule sina mo palved, siis ma sind juhitest lahti ei lase. Sääl ei voinud siis soltad midagi parata, pidi ehk kül vastumeeld, vähjale ühe veerand kopikad äraandma ja kahe aindsa verandiga koku 1/2 kopikad koio poole kõmpima. Oli moni penikoorem edasi käitud, tahtis üks sittasittikas jälle ühte veerandid omale, viu ja vops, soltatile palja otsaesise pääle lennates ja üüdes: Anna üks veerad mulle, ühest saab sinule koio minna küllad, siis tahan sinule häda aeal abimees olla. Sääl ei voinud soltad midagi parata, pidi ühe veerandi jälle ära andma ning ühe aindsama veerandiga koio poole marssima. Moni verst veel kreisi linnast eemal pidas teda üks veike hall iirekene kinni tema jalgate ees edasi tagasi jookstes ja ühtelugu üüdes: Armas mees, anna viimne veerand koppikad minule, mulle on seda peris hädaste tarvis, sina void ka ilma rahata koio saada. Ole nii hea mees muigas iirekene ühtepuhku pääle aeates, sest tige kass on mo ema eile ära tapnud ja teda söömata maapääle maha jätnud. Veerand koppik kulub mull täieste ära oma emad mullapõuesse sängitata. Seda palved ei voinud soltad ehk ta kül vaene mees oli, ometi kuulmata jätta. Ka temal oli ema kodus kas surnud voi elus kes vois seda üttelta molematel, iirel ja soltatil nähti pisarad silmis, mispääle ta oma sineli vaarukse vaheld viimse veerandi välja võttis ning iirile pihku pistis, kes nüüd teda tänas ning igal häda aeal lubas abimees olla.
Varsi jõudis ka soltad nüüd oma kreisi linna, rahast kül paljas nago keriku rott, aga rahuline süda rinnus ja mureta vois igas kohas puhkata, et nüüd päevavargatel tema käest enamb midagi saada ega võtta pole. Ka seda ta ei uskunud, et neist veikestest loomatest, kellele ta oma viimse varanduse oli kinkinud, tagasi maksjad saab. Ehk mis voivad naad mind hädas aitata naad on isigi kehvagesed ning väetimad. Aga olgu, mis ma sellest enamb kahetsen, elab mo vana ema veel kodus, siis tänu Jumalale keige armu ja hea tegemise eest, kes mind siitsaadik aitanud. Kui nüüd soltad linna väravast sissi astus kus teda jo mitto inimest tiidsivad ja teretasivad ja kus sell aeal väga rikkas kaupmees elas, kelle ilusad ja prisked tüdard keegi veel pole jõudnud naerma augutata, sest isa oli seda ära üttelnud: kes teda jõuab naerma augutata, saab seda enesele naeseks, seda juutu oli soltat ka kroonuteenistuses kuulnud ning sai nüüd rõõmsaks, et oma silmaga vaest ära näeb, missugune pärtik loom se kaupmehe tüdar õige on.
Vois vaene kroonumees seda mõttelda? Kas polnud se mõtte tema kohta liig? Noh, kes voib pois inimese kohta seda paljuks panna. Kes pole roomanite sees küllad juhtumise lugeda, et popsi poeg on miljonääri väimeheks vastu võetud, suure armastuse voi jälle mõne muu imeligu juhtumise tõttu.
Sääl tulivad jälle mõned tema endised sõbrad talle vastu, teretasid teda ning lahutasid tema vaimu neist unenägudest. Mone tunni pärast sõbrate seas moni klaas õlud juues, oli kodu, ema, ka rikkas kaupmehe tüdar unustud, sest kange jook oli oma kohud täitnud ja soltad puhkas oma väsimust trahteri akna all, mis just miljonääri uhke maeaga vastastigu seisid.
Sääl seisis nüüd soltad maas kui joba õhtu kätte jõudis ja sõbrad, kes teda tundsid, linnast välja sõitnud olivad. Kaupmehe kena ilus tüdar vaatab aknast välja ja näeb, et veikene iirekene, sittasittik ning vähi purjus väsinud soltatid teeld tahtvad kõrvale koristata, aga jõud on keigil kolmel mehel veikene ehk kül igamees ise paigast tõmbavad ja tõstavad. Kaupmehe tüdar seda imed nähes ei jõua enamb naeru kinni pidata vaid naerab nõnda eletaste, et toad vastu kõlavad. Seda kuulvad ta vanemad tõisi tuppa, tulevad juure ja küsivad: Armas tütrekene, mikspärast sa nüüd naerad? Sääl seletab ja näitab tüdar läbi akna soltati pääle, keda praegu veel iirekene, sittasittik ning vähk teeld kõrvale tahtvad vedata. Viimaks tuletab isa oma lapsele meele, et seda peab meheks võtma, kes teda esimest korda naerma augutab. Sääl kohkub tüdar, aga ei voi ennast millegi asjaga enamb vabandata (ehk ta kül keigest südamest üht noord rikkast advukaati armastab), et ta pole mitte naernud. Soltatid laseb kaupmees uulitsa äärest kõrvalise tuppa kanda, sääl hästi välja puhata ning siis uhkeste riidise panna ja enese ette kutsuta. Rikka kaupmehe majas kohkub vaene eesti soltad kui rikkas mees talle kuulutab, et teda oma väimeheks võttab ja oma tütrega veel selsamal päeval kihlata laseb.
Soltatil ei olnud suurd midagi selle õnne vastu üttelta, aga ta nägi kaupmehe tütre silmatest ära, et uhke tüdruku süda mitte ainult temale ei tuksunud, vaid sääl veel üks paremb voi saksemb saks osad leidis. Nelja nädala pärast pidivad pulmad saama, aga tüdar palus isad teda mitte leitud kroonumehele panna, vaid ülevalnimetud advukaadile, keda ta südamest väga armastata. Tüdar, mõtle vande pääle, ütles isa. Ma olen sind juba sündites sellele lubanud naeseks, kes sind naerma augutab ja mis sääl siis nüüd veel puiklemist, kui tubli kroonumehega joba kihlatud oled.
Veel ei olnud tüdar isa seletusega rahul ja palus isad neid kolm ööd proovida, et keik kolmekeste ühte voodi magama eitavad ning kelle pool hommiku üles ärkates kaupmehe tütre suu leitakse, se kolmekordse proovi järele teda enesele saab. Vaene kroonumees oleks muidugi õnnelik olnud ega midagi katsed ega võistlust saksa advukaadega soovinud, aga mis ta vois parata, se keik oli tema tulevase naisukese kaupmehe tütre tants, kes saksa meest rohkemb armastas kui teda ja vist oligi se taignapea teda õppetanud seda luba isa käest paluma.
Esimesel õhtul joba voodi eites, kus keik kolm kaupmehe tüdar, advukaad ja soltad ennast puhkama sirutasid. Oli pruut oma selja soltati poole käändnud magusaks juttuvestmises, ei ole naad kumbki soltati pääle mõttelnud kuni pool öö aegus keik kolm magama uinusid.
Sinna oli nüüd abimihi tarvis, kes asjad tõisiti pidivad käändma kui naad praegus olivad ja selle tarvis olivad ka abimehed iir, sittik ning vähk õhtul varakult voodi ala pugenud. Kui keik kolm inimest voodis magasid, läks iirekene asjalugu vaatama ja rääkis tagasi jõudes, et tüdruku suu advukaadi poole olla käänatud. Keik nõud saivad peetud, kuisviisi seda lugu parandata, aga jõueti siis viimaks selle otsusele, et väevõimuga midagi ette ei jaksa võtta vaid kavalusega advukaadi kavalust murda mida väga tasasel kombel ette võeti ja niiviisi toimetati: Sittasittik, kellel keik augud ning urrud tääda, kus ennegi pea mahub, sai käsku loodud taguotsa urust sissi puurida ning väljaeited, niipaljo kui leiab, välja kühveldata, mida se ka kui õppetud sittikas truiste tegi. Vana vähi oma sõrgatega käänis sületäied ette ja iirekene kandis seda lõhnavad matterjaali saksa advukaadi suu ja otsaesise pääle, et kaupmehe tüdar oma peenikest nina, kes halva asju ei sallinud, ruttuste kroonumehe poole ümber pööris ning isa ommikul neid üles äratates oma tütre suu soltati poole käänatud leidis olevad. Esimene tük oli nüüd abimeistel õnnelikuld korda läinud ja naad jällegi oma peiduurkatese voodi ala pugenud. Kui advukaad vandutes häbiga voodist üles tõusis ning ennast sauna roojast läks puhastama, oma kokka kiirutes ja saajatates kis temale vististe niisugust sööki andnud, kes teda kihast lahti võtnud. Aga arusaamata kuisviis ta ise ennast oma käega vois kokku määrida. Koigel sel päeval ei võtnud advukaadi herra ainust iva marja, et ometagi tõise öö magamise proov voiks hästi korda minna ja ommikul tütre suu tema poole saaks leitud. Aga keik se näljutamine ei aitnud mitte midagi, küllad leidsivad soltati abimehed ka tõisel ööl nii paljo kraami, et advukaadi suud silmad päält pool ööd kokku määrida, mis neile ka niisamudi kui esimesel ööl heaste korda läks.
Hommiku kui kaupmees asjalugu vaatama tuli ja oma tütre suud soltati pool leidis, oli se väga ta meele järele, sest ta armastas soltatid rohkemb kui advukaati. Oma silmi advukaadi pääle eites ja ta paled lausa vedela sittaga nähes lausus ta: Oh sina viimne tõbras ilma pääl, kuidas sina omad suud silmad sittaga oled kokku määrinud? Sünnib se kolmas ommiku veel niiviisi, siis virutan ma sind oma maja uksest uulitsale. Nüüd ei võtnud ka advukaad sell päeval ainust toidu marja, sest se viimne öö oli otsuse tegia kumbale voit jääb, kas temale ehk soltatile. Õhtu voodi eites käänis kaupmehe tüdar jällegi oma suud advukaadi poole oolimada sellest, et tark mees jo kaks korda ennast lausa sittaga oli kokku määrinud. Jah nõnda on mailma viis olgu uhkus ning rikkus ka sula sittaga segamine, siiski teda rohkemb armastatakse kui vaesema puhtust. Tänane öö pidi nede peremehele otsust kas õnne ehk õnnetust kaela tooma, seda täädsivad kolm veikest abimeest voodi all. Naad kuulatasid ja kuulatasid, juba oli öö ammugi üle poole, aga ikka veel puhus kaupmehe tüdar advukaadiga magusad armastuse juttu. Ehk meie iirekene, sittik ja vähi saksa keeld ei moistnud, siiski niipaljo naad moistsid, et jutt suurest armastusest oli. Joba paistsid koidu esimesed kullased kriipsud tuppa kus noored inimesed magasid. Kui veiksed loomad märkasivad, et advukaad tõeste magamas, sääl läks sittikas oma tuntud teed urugu sissi minema, aga leidis onnetusest puust punni ette pistetud. Oh nüüd oli ehmatus suur ja aeg kasin. Kust tarviligu matterjaali saada, ka selleks leiti viimaks nõu sittikas ja vähi jäivad uru lähetale ootama ja iir saateti oma pehme käppakesega advukaadi nõnasõõrmid uristama. Advukaad aevastas niipea kui iir oma käppa nõnasõõrmese oli pistnud, aga õnnetuseks käis punn aevastamisega augu eest nago pudeli kork eest ära ja sittikale õkva keset pealage, et mehekene neli jalga vastu lage nagu surnud sinnasama paika maha jäi. Iga karjapoisikene teab väga hästi kui õrn ja ell sittasitikas on kui keegi temasse väha puudub, mis siis sellest veel rääkida kui kange aevastamisega puust punn talle vastu pealage plahvatab. Iir ja vähi jäivad väga kurvaks, sest nüüd polnud enamb meest kes sittika kohust oleks täitnud, päälegi oli päike pea tõusemas, ainus troost oli üksi veel se, et saksad nii vara vootist välja ei tule kui taluinimesed ehk seni voib veel sittik surmaunest ärkata.
Sääl akkasid vähk ja iir sittikad väntsutama, käändsid teda eesmalt kõhupääle, siis külili ja jälle kõhuli, aga mitte sugugi enamb selili, et eluõhk läbi selja maa sissi ei vaioks.
Umbes poole tunni toherdamise järele ärkas sittik elule ning puges nüüd üsna südametäiega tutvast urust sissi ning puges nüüd tõi keik välja lagetale, ka viimse soolikse lima, mis keik pale pääle sai määritud, et kaupmehe tüdrad tahtku ehk mitte oma suud soltati poole pööris. Ja nõnda leidis neid isa kaupmees ommiku vaatma tulles, mispääle ta saksa advukaadile jalaga perse virutas ja oma tütre soltatiga laskis paari laulatata. Hiir, sittasittik ning vähi olivad oma kohud täitnud ning jäivad oma suguseltsiga igaveste noore kaubamaja omanigu krundi pääle elama. Noor kaupmees ehk väimees, kes keik selle rikkuse oma naese isa käest peris, ei teinud iire, sittika ega vähja sugule healgi paha. Ka kutsus ta oma ema kes talu urtsikus elas linna enese juure elama ning pidas temast, keda nüüd teendrite poold vanaks prouaks üüti, surmani suurd lugu.
Juttustaja: A. Kressi järele.
E 24221/32 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuningad ja kunsti mehed.
Vanal aeal kutsunud üks kuningas oma naabri kuninga võõraks ning se on ka kutsumise vastu võtnud ning keige perekonnaga tulnud. Ta võtnud ka naljapärast ühe targa kuntstimehe ligi, kes pidu aeal neile lauas istutes nalja teeks ja piduliste aega lühendaks.
Kui nüüd pidulised lauas istusid ning söömist lõppetasid, ütles kuntstimees: "Ausad pidulised! Kas nalja soovite ka näha?" Ja kui seda kahe kuninga ja piduliste poold sooviti, võttis kuntstimees keik taldrikud, noad ja kahvlid ning sõi kõik nahka, et pidulaud üsna lagetaks jäi. Keik ülemad, prouad ja preilid panid seda kuntsti immeks ja lõid kahte kätt kokku, et seda imed veel elades pole näinud. Nüüd soovis võõras kuningas, et ka selle riigi kunstimehed pidid ette toodama, kas keegi tema imetegia vastu saaks. Seda lubas kuningas siis kolme päeva jooksul katsuta, sest tal oma tääda ühtegi nii tarka meest ei olnud, aga kül voib vaest mõnda meest laiast riigist leida.
Said siis riigi ülemad teendrid sinna ja tänna üksikuld välja läkkitud kuulama, kas kuskild üht tarka meest ei leiaks, kes võõrariigi kunstimehe vastu saaks.
Joba tõisel päeval juhtus üks riigi ametnik ühte kõrtsi, kus mees toobi viina ühe klonksuga ära jõi, siis pääle seda 5 toopi ja 10 toopi, ilma et tema sugugi purjo oleks jäänud. Riigi ülemb pani seda asja väga immeks ja nõudis tääda, kuis ta seda tükki voib teha, aga mees seletas, et se üks lapsemäng veel olla, ning ta võida paljo suuremid asjo teha, ning kui seda sooviti, siis akkas äkkitselt vihma selgest taevast sadama, ja niipaljo, et oja kombel üle kõrtsiläve sissi jooksis, et inimesed üles vootite ja laudate otsa pugesid, kõrtsimees riigiülemaga läksid kõrtsiletti pääle ja joba akkas vesi üle letti voolama nõnda, et mõnel inimesel pead ainold veel vee seest välja paistsid. Kunstimees ise sõudis veikese valgeks värvitud paadikesega vee pääl ning palus viimses surmahirmus riigiametnigu ja kõrtsimeest paati sissi üppata. Kõrtsimees, kes seda eesmalt tegi, kukkus letti ette kivipõranda pääle maha ning murdis jalaluu katki. Selle hoobiga oli vesi kõrtsist kadunud ja põrand kuiv kui enne ja pärast inimesed tulid voodite ja laudate päält maha, ilma et üheaindsama riided oleksivad märjaks saanud, ka olivad viinatoobid laua kõrval viina veel täis ja polnud mitte kunstnik piskagi katsunud. Nüüd moistsid päältvaatajad, et keik silmamoondus oli olnud.
Riigiametnigul oli heameel, et ühe mehe oli leidnud, keda võõra riigi kunstnikule võib vastu saata, et riik häbi sissi ei lankeks ning pea jõudsid naad pealinna kuninga ette, kes kunstnikud lahkeste teretas ning armulikult vastu võttis.
Kolmandal päeval oli jälle kuningligus lossis pidusöök, kus joba kaks kunstnikud pidulistele nalja voisid teha, aga seda ei täädnud veel keegi üttelda, kumb targem tõist ülelööma ja võitma.
Meie kunstimees laskis enne pidupäeva seppa juures omale paksu kolmearuga sõnnikuvigla teha, mida ta toisel päeval kuninga pidulaual omale kahvli asemel pihku tõmbas, kus võõras kunstnik selle üle väga moruda ja pitka näo tegi, aga parata ei voinud ühtegi, sest kes tedagi keelda oleks voinud omale lasta niisugust kahvlid teha, oleks ta seda soovinud. Kui keik pidulised söömist olid lõpetanud, üüdis jälle võõras kunstimees: "Kas nalja tahate naha?" Varsi lendasivad keik laudlinad, tassid ja taldrikud tema kõhtu niisama nagu esimesel korral.
Minu kahvli jätsid söömata, ütles siitpoolt kunstnik, ei jõua sa seda ära süüja, pole sa veel kellegi mees. Seda öeldes oli ka siitkunstnigu sõnnikuvigel kadunud ja otsapidi kunstnigu ammaste vahel, ei enamb edasi ega tagasi.
Oksenda kuninga söögiriistad välja, silmapilk, käskis meie kunstnik ja varsi olivad keik laudlinad ja sööginõud välja oksendud. Kui keik üle loeti, kas käes on, puudus kaks kahveld. Oksenda välja keik, ka need kahvled ja ka need tulivad välja, aga sõnnikuarki, mis lõugate taga oli kinni jäänud, ei jõudnud mees välja oksendata ning pidi sellepärast sinnasama paika surema, oma kuninga kurbtuseks ning tõise kuninga suureks rõõmuks, et tema kuningriigis ometa üks tark mees leiti, kes tõise kuninga kavala mehe üle lõi ja selle kuningriigi suurest häbist ära pästis.
Nüüd oli võõra kuninga kunstimees surnud ja keegi vägi ei äratanud teda enamb üles, kas vaest teise kuninga kunstimees seda oleks võinud, kes seda teab, aga tuleb arvata, et se oma vastalist ei tahtnutki üles äratata, kui ta ka seda oleks voinud teha. Kunstnik sai suure auu ja iluga naabri kuningriiki maha maetud ning võõras kuningas sõitis pääle matmist keige oma perekonnaga koio.
Mõne kuu pärast saatis kuningas, kes oma kunstimehe oli kaotanud, naabrikuningale kirja, ning palus selles kirjas tarka kunstimeest niipea kui voimalik, tema kuningligu pidule läkkitata. Kuningas saatis selle täädmise tagasi, et temal selle vastu midagi ütlemist ei ole, kui aga kunstnik ise soovib minna, voib ta säetud pidupäeval, mis pääle mihklipäeva kolm nädalad igal aastal peeti, sinna jõuda.
Kui nüüd kuningas oma kunstimehele asjalugu teatas, ehk naabrikuninga soovi tääda andis, palus kunstnik vastu, et ta mitte üksi ei läha, vaid vennaga kül lähab, kes praegu kroonuteenistuses on. On kuningas nii armuline ja lubab ta venda kroonuteenistusest lahti, siis pole temal kuninga tahtmise vastu pidule minna midagi üttelda. Kuningas oli sellega väga rahul ning laskis venna sedamaid teenistusest vabaks.
Kui nüüd kunstnik naabririiki jõudis, polnud sääl mingisugust pidu, keik selge pettus, sest se kuningas tahtis üksi kunstnikule oma kunstimehe surma kätte tasuta ning teda keige oma perekonna ja ülemate rõõmuks ära puua, selletarvis olivad jo ammugi postid pealinna turruplatsile maa sissi pantud ja ilma et kunstnigule ehk ta vennale kuningapoold kõhutäis süja ehk lahke sõna oleks antud, tallutati naad kohe pääle sinna jõudmist hukkamiseplatsile. Keik kuninglik perekond, ka lollakas auujäre perija, ning paljo muid ülemaid ning alamaid, olivad kokku kogunud kunstnigu surma päält vaatama. Aga kunstnik palus väga, et teda enne ei pea ära poodama kui ta vend ka linnast sinna jõuab. Hootati siis moni minut kuni vend sinna jõudis, siis käskis kuningas poomisega akkatust teha, aga veel palus kunstnik asjaga viivitata, sest tema ei voivad enne ennast ära puua lasta kui ta ei tea, kas taevas tema jaoks ruumi on voi mitte. Kust sa seda void tääda saada, küsis kuningas imestates, sest siitsaatik pole veel keegi surelik säält voinud täädust tuua? Lubage, auulik kuningas, palus kunstnik, et ma oma venna praegu sinna vaatama saadan, kuidas ruumiga lugu on. Ja kui vend aseme ära katsub ja sääl ruumi on, siis pooge mind pärast ehk tehke minuga mis ise tahate.
Ja kuningas andis luba.
Sääl viskas nüüd kunstnik niidikera vastu taevast ülesse, jättis alumise otsa enese kätte, mida mööda vend varsi üles ronis ning vaatjate silmatest kadus. Sääl vahiti ja ooteti nüüd umbes tunni kolm, keigetel silmad taeva poole käänatud, aga venda ei tulnud kuskilt tagasi.
Kuningas jäi rahutumaks ning arvas, et vend healgi enamb tagasi ei sa tulema ning käskis kunstnigu ära puua. Jälle palus kunstnik asjaga viivitata, sest ta tahta ise vennale järele minna vaatama, mis ta sääl teeb. Auulik kuningas, ütles kunstnik, ma tean, mo vend on purjotaja mees, nüüd on ta sääl tõiste soltatitega kokku saanud ja purjotab edasi, ei mõtlegi enamb maha tulemise pääle. Lubage suur kuningas, ma lähan silmapilk ise ülesse ning kutsun ehk viskan ta ülevalt alla. Ja kuningas andis luba.
Tükki aea pärast virutas kunstnik oma venna taevast ülevalt kuninga ja tema ülemate jalgate ette maha, mispääle venna luud ja lukkid igaüks isepaika pudenesid, aga ise ta tuli niiti mööda tasakeste alla ning akkas oma venna luid ning liikmid arvu järele kokku säädma.
Kuningas oma ülematega pani seda säädmist päält vaatates väga immeks, sest keegi poleks voinud uskuda, et neist purustud liikmetest veel terve inimene saab, aga kunstnik säädis keik liikmed ja luud viisipärast kokku nago tohtriameti õppia luukerega teeb, viimaks kui kõik luud ja lukkit koos olivad, puhus ta inge suust sissi ning sell silmapilgul tõusis vend ülesse ning akkas elama. Kuningas ei saanud imestuse pärast sõnagi suust, sest se oli imete ime, mis ta täna kõik oma silmaga nägi. Sääl rääkis kuningatüdar isale kõrva sissi: "Armas isa! Ära lasku seda kunstnigu mitte ära puua, kuula enne tema käest, ehk ta voib mo lolli moistusega venda terveks teha, sest selleviisiga temast kuningriigi perijad ometagi ei saa." Nüüd pööris kuningas ennast kunstnigu poole ja rääkis nõnda: "Sina võõrariigi kunstimees oled täna minu ja mo ülemate ees imeleguid tükke teinud, keegi surelik inimene pole veel siitsaatik taevas käinud, ega sääld jälle tagasi tulnud, aga sul ja so vennal on se veike asi taeva minna ja säält tagasi tulla. Ka on sinul võimalik inimese tükkisid kokku sääda ja ka inge tagasi meeletata. Kui sina nüüd lubad mulle mo lollakad poega tarkaks teha, pead sa elama ja mitte ära poodama, päälegi tahan ma sulle andeks anda oma kunstimehe surma, kellest sa nago ma näinud, 100 kord targemb oled. Võid sa seda, siis tahan ma sind rikkaks meheks teha ja oma tütre sulle naeseks anda?"
Väga auustatud kuningas, se on mul veike asi so poega terveks teha, aga seie elama jääda ja sinu tüdard võtta ei voi ma moidu kui oma kuninga loaga. So poeg peab tükkis saama raiotud ja katlas kolm päeva vahed pidamata keetetud, siis taha ma teda jälle kokku sääda nago täna nägite. Mo vend oli tark mees ja temast voisin ilma keetmata inimese teha, aga lollid, nago Teie poeg on, peavad tubliste keetetud saama. Sellepääle lausus kuningas: "Mo poeg on so käe, tee temaga nõnda, et tast tubli mees saab, aga mo ülemad peavad sääl keetmise ja kokku säädmise juures olema, et jalad käe ja käed jalgate asemele ei sa pantud." Keik rahvas, ülemad ning alamad tõttasivad nüüd ukkamise platsi päält igamees oma koio ja paari tunni pärast oli kuningapoeg joba tükkiteks raiotud ja suures katlas keemas, kui kolmandal päeval keik liha luudest oli ise paika keenud, käskis kunstimees oma venda keik kraami katlast välja tõsta ning akkas ise suure vaagna päält luid ja liikmid kokku korjama ja kokku säädma. Mone tunniga olivad jo inimese kontid kokku pantud, aga kaks parema käe sõrmelukki puudusid, lasti katlast otsita, aga ka sääl ei olnud. Voib olla, et ülemad, kes sääljuures vahtis olivad, kassi järele ei vaatnud, kes need sõrmeluud vist ära varastas, aga ära kadunud naad olivad, kuskilt ei leitud neid sõrmelukkisid enamb. Sääl pahandas nüüd kunstnik juuresolejatega: "Mis ma pean nüüd tegema? Mis kuningriigi perija voib niisugusest saada, kellel kaks parema käe sõrmelukki puuduvad, kuidas voib ka kuningas, kes mulle elu kinkinud, sellega leppita, et mina oma töö poolikult olen teinud, sündinud asja eest saate teie, riigiülemad, kes siin seisate, oma kuningale vastama." Nüüd võttis kunstnik nägo vihaga oma venna kinni ja virutas teda keevasse katlase, öeltes: "Otsi vend sõrmelukkid välja, muidu pole siin enamb midagi teha," aga kui ta tükki aega asjata oli ootnud ning vend katlas mitme küsimise pääle vastust ka ei andnud, kargas kunstnik ise ka keeva katla sissi. Keik juuresolejad ehmatasid ära ja olid nägo ilma peata kanad. Viiti nüüd kuningale sõnumid, se tuli ka asjalugu vaatma ning laskis katla läbi otsita, aga kunstnigud oma vennaga polnud mitte katlas. Ta süda sai täis ning laskis kaks ülemad ametnigu katlase visata, keda keeb vesi varsi surnuks kõrvetas. Nüüd täädis ta, et kunstnik oma venaga olivad ära põgenenud ning ta akkas neid taga aeama, kui jo järele olivad saamas, jooksis kunstnik oma venaga ühe väehobuste karja sissi ja kui enamb kuskil pääsmist polnud, jooksid naad ühe hobuse sissi. Sääl pani kuningas kaks soltatid hobuse nõna ja kaks tahaotsa ette, et kelmid välja ei pääseks. Nüüd oli selgeste tääda, et naad hobuse kere sees peidus olivad, aga kuidas neid säält kätte saada, se oli küsimus. Kül üüidsid ülemad, kül kuningas, et kunstnik oma vennaga pidid hobuse seest välja tulema, aga naad ei tulnud, siis arvas kuningas esimesed vahid süüdlaseks ning laskis neid mõõgaga ära ukkata, se sündis pärast seda kui hobune oli tapetud ja sisikond läbi soritud. Kui kunstimees koio jõudis ning juhtunud lugu oma kuningale juttustas, arvates, et selle eest trahvitud saab, et võõra kuninga poea oli lasknud ära keeta. Aga kuningas tänas oma kunstnigo veel päälegi ning maksis temale ulga kulda, et ta vahva mees oli olnud, ja ennast oma tarkusega poomise surmast pästnud. Et kuninga poeg surnuks jäi, oli nende ooletumate riigiametnikute ja mitte teie süü.
Kül arvas kuningas ja ametnikud, et mina oma venna keeva katlase virutasin ning ise katlase kargasin, aga ma tulin oma vennaga uksest välja ja moonutasin nende silmad. Nõnda läksime ka meie hobusast mööda, aga naad nägivad meid hobusele sissi minevad. Head tublid poisid, ütles kuningas, nõutke riigi auu, siis pean mina teist igal aeal lugu. Ja vennad kumardasid ja lahkusid kuningakojast.
E 24119/30 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Kakstõistkümmend munast auutud inimest.
Kord elanud üks paar inimesi, kelle mitte lapse inge polnud, joba saanud naad molemad seitsmekümne aastaseks, aga ikka veel midagi. Pidanud nüüd nago paarrahvast kunagi nõu kokku, läinud targa juure, tark õpetanud: "Minge linna, ostke säält 12 kana muna ja auudugu naene neid aasta aega, kül siis saate omale lapsi." Vanate paar nõnda ka siis teinud, kuida tark õpetanud, ostsid 12 kanamuna ja naene auudus poead 12 kuuga välja, keik prisked poisid, mis poole aastaga pitkaks meheks sirgusid. Jälle oli nüüd vanematel oma häda, et polnud poistele tööd anda, ostis siis mõisa käest suure tükki mere äärest heinamaad ja käskis poead niitma minna. Ükstõistku poega läksid niitma, aga keige nooremb poeg ei läinud, vaid lausus isale: "Las vennad niita pääle, kül ma neile järele jõuan" ja ime lugu, tõised vennad olivad juba kolm päeva ära niitnud kui nooremb vend järele läks ja ühe päevaga heina rohkemb kokku pani kui vennad kolme päevaga. Heina sai nüüd üle keige mittu sada kuhja ning isa oleks nüüd rikkaks meheks saanud kui ta need heinad kasuga oleks ära müünud. Aga keigil pole siin ilmas õnne antud. Isale toodi sõnumid, et iga ööse tal heinamaalt kakstõistkümmend kuhja heinu korraga ära kaduta, aga vargaid pole keegi näinud. Mis siis muud kui pani poead vanemast akkates iga ööse kordamööda vahtima ja keik 11 poega vahtisid ükstoistkümmend ööd läbi ja igal ööl kadus nago ennegi 12 kuhja heinu ära, aga vahid ei näinud varast ühtetegi, voi ei suutnud poisid une pärast keik öödläbi valvata? Kes teab.
Viimaks tuli vahikord keige noorema poea kätte, se laskis omale seppa pitka raudora teha, sellega läks ta nüüd vahtima. Oli ka virk pois ega jäänud vendate viisil magama. Arvata kella 11 aeal ööse tuli merest hobetane mära 12 varsaga välja ja kohe heinakuhjate kallale, igaüks võttis mone suutäie ja 12 kuhja olivatki söötud, nii ahned olivad mere hobused. Vaht seda nähes jooksis hobetase vana mära juure ja tahtis teda raudoraga läbi pista, aga mära paluma: "Jätta mind elama, ma kingin sulle selle palgaks oma 12 poega, sa void sellega rahul olla, sest ka teid on 12 venda, saate igamees siis hobusemeheks," aga keige nooremb vars võtta enesele, se on kül keige kõhnemb, aga keige targemb ega saa sind healgi häda sissi jätma. Pois kuulis mära palvet, jättis teda elama ning laskis minna. Nüüd ta istub keige nooremale varsale selga, sõidab koio poole, keik teised järel, vendatel väga hea meel, et neile head hobused toonud. Peavad nüüd nõu, mis ette võtta, tööd se kord midagi pole, ilma tööta ka laiskelta ei soovi, peavad nõu naisi võtma minna. Kui aga niisugust eite ilmas leiavad, kellel 12 tüdard on. Lähvad teele ning sõidavad ühe päeva teed ära ning jõuavad õhtuks ühte talusse ööseks, siduvad hobused aia külgi ning lähavad tuppa minema, vana pereeit tuleb joba uksel vasto, teretab viisakalt ning ütleb: "Minge tuppa, armsad lapsed, kuni ma sauna lähan ning ennast puhtaks pesen, kül siis pärast voime juttu puhuda." Tuli siis vanaeit saunast vihtlemast tagasi, said külalised lahkeste vastu võetud, hästi söötetud ning jootetud ja vootid üles tehtud, rääkis siis vana ema nendega lahkeste: "Poeakesed, otsite omale naisi ja tahte niisugust ämma, kellel 12 tüdard on, mul on keiges kaheksa, sellepärast ei voi teie minu väimeisteks saada, aga minu õel, kes päeva teekonna siit kaugel elab, temal on 10 tüdard kül, vaest temaga kaupa saate."
Kui naad nüüd sääl öö olivad rahuga puhkanud, söönud ja joonud, panivad naad hobusad jälle sadula ja sõitsivad edasi kuni just õhtuks selle eite juure jõudsivad, kellel 10 tüdard oli. Joba ukse ees tuli perenaene vastu ning soovis neid omad hobused kinni siduta ning öömajale jääda, ta ise tahta praego sauna minna, ennast pesema, et siis aega küllad külalistega juttu puhuda. Kui vana eit saunas oli vehelnud, võeti meie tuntud vennad keigesuurema lahkusega vastu ja rääkis neile vanakene, ilma et külapoisid talle midagi veel oleksivad saanud üttelta: "Olete tulnud naisi otsima, niisugust eite, kellel 12 tüdard kodus on, minul on keigis ainult 10. Öömajale voite seie jääda, aga minu väimeheks mitte, mo õel, ühe päeva teekond siit edasi, on 12 tüdard, selle väimeisteks olete teie kui lootud." Nõnda jäivad vennad sinna öömajale ning saivad ommikul keige suurema lahkusega minema saatetud, kuni naad keik päev otsa edasi ratsutasid, kuni õhtaks päikese veeru aegus kolmanda õee taluvärava ette jõudsid, kus vanaeit neile jo kaugele vasto tuli ning lahkeste teretas. "Minge lapsed tuppa. Pange hobused reheala," vastas vanaeit, "ma lähan sauna vihtlema, kui tagasi tulen on meil aega juttu puhuda. Olid pererahvas saunas ära käinud, võeti kosilased keige suurema lahkusega vasta, vana eit ei täädnud isigi rõõmupärast, mis juttu ta voorastega keiepäält pidi akkama: "Mul on 12 tõistku tüdard ja teie noored mehed olete neid omale naeseks võtma tulnud, jääge siis seie öömajale ja omme voite omad mõrsjad iga mees kojo viia." Toodi siis põhk tuppa ning tehti kosilastele asemed maha, säädis ka vana memm keigile noortemeistele oma tütred õlma magama, vanemast kuni keige nooremast saatik. Aga keige nooremal ei tulnud und silma, ta süda aimas midagi nago ette, häkki kargas ta oma pruudi juurest ülesse ning läks reheala hobust vaatama. Hobune kohe temale rääkima: "Ärge jääge magama, teit tahetakse tappa, võtke sadulad meil seljast ning siduge neid selle pere 12 hobuse selga. Mine tuppa, võtta sääl igaühe pruudi peast rättik ära ning pane rättikud enesele ning oma vendatele ümber pea, kül siis näete mis sünnib." Noormees tegi keik karvapääl, mis tark hobune õpetas, võttis sadulad oma 12 hobuste seljast ning sidus selle talu hobuste selga nago oleksivad naad praegu reisilt tulnud. Läks tuppa kus vennad magasivad, võttis sääl keigite noorte näiote rattikut peast, kes midagi ei kuulnud, sidus neid oma vendate pea ümber, kes ka maast ega ilmast raske unega midagi ei kuulnud. Kui keik pimetas toas toimetud oli, kuuldi väljas maa mürinad ning peremees astus tuppa. "Mis mehed need sull siin mo lastega magavad?" ütles ta oma naesele. Naene vastu: "Kulla kallis mehekene, nüüd on meil liha kül, võtta kirves ja raio hobustel ning meistel pead otsast ära." Mees kohe ametise, eesmalt läks rehe ala, raios sääl nende hobuste pead otsast ära, kellel sadulad seljas olivad, aga raius sellega oma hobustel pead maha, tuli tuppa, katsus pimetas ära, kellel rätti peas polnud, sellel raius pead maha ning nõnda surmas ise oma 12 tüdard ära. Oli kuri töö tehtud, pühkis ise jälle kodust minema. Ristiinimene ta polnud vaid pool kuratid voi peninukimees, kes seda teab. Pärast näiote ukkamist äratas keige nooremb vend tõised üles, rääkis irmsad lugu neile kõik lühetalt välja, üppasid hobustele selga ning kihutasid minema.
Iga vend oli oma pruudi käest kalli rätti kingituseks saanud, aga noorema venna hobuse käsu pääle oli se oma rätti üheksamaks tükkiks rebinud, mida temal mittu korda iljamb tarvis tuli. Olivad vennad mõned verstad edasi kihutanud, kuuldi tagand kanged maamüdinad ja norskamist, sääl mõistis nooremb vend, et tagaaeajad kannul, ta võttis ühe rättiilbu põuest ning viskas maha, siis sündis paks puine mets nende taga. Vana memme õikab tagand metsa: "Kuule pois, kas tagasi veel tuled?" Nooremb vend vastu: "Voib olla ehk vaest tulen kah." Sellega oli vanamoor oma tagaaeamise lõpetanud, ta ei saanud metsast läbi ning kakstõistkümmend venda ratsutasid rahulikult kuninga pealinna poole, sest kojo minna naad ka ei tahtnud, paremb siis kroonud teenima, et maailma linnu ja maid näha saaks. Oli moni hea penikoorem edasi sõitetud, nägi nooremb vend päratu ilusa linnusule tee päält maast, kül keelis ta hobune teda üles võtmast, aga pois keelust ei hoolinud, misläbi talle iljemine paljo äppartust sündis. Kui venad kuninga linna olivad jõudnud, võeti neid kahtlemata kroonu teenistusesse vastu ja nooremb vend kinkis kalli sule kuninga poeale. Säältsamast akaski siis kuninga poeg nooremad venda kiusama öeldes: "Oled kalli sule kinkinud, siis olgu jalapäält se lind ka seie toodud, kelle seljast se sulg on kukkund." Nüüd oli vaene kroonumees kimpus. Kuningapoja käsk pidi muidugi täitetud saama, aga kust vois soltad tääda, kus se lind pidi olema, ta kaebas hobuse oma häda ning se õppetas teda ja käskis selga istuta. Mittu päeva olivad naad ära sõitnud, kuni viimaks sinna saivad kus se ilus lind ühes aeas puu oksa pääl laulis. Nüüd alles tundis nooremb vend, et aed sesama oli, kus nende tapetud pruutite ämma voi ema elas. Ta sidus hobuse puu külgi, läks tasakeste aeda ning võttis linnu keige puuriga ära. Vana memm jooksis kül järele, aga pois viskas jälle rättitükki maha, et paks mets vahele sai. Kül üüdis vana memm: "Pois, kas tagasi veel tuled?" "Võib olla," vastas pois "tõine kord, aga se kord kül lähan ära." Kui nooremb vend kuninga poea juure oli jõudnud ja sellele kalli linnu veel kallima puuriga oli kätte andnud, ei olnud se veel rahul vaid käskis teda säältsamast maeast ka veel pruuti omale ära tuua. Sest vanal memmel oli ütlemata ilus kasutüdar veel kodu alles, mis poisid ei täädnutki ja mis nende 12 oma tütrega isast mitte ei saanud ära ukkatud, seda nüüd soovis kuninga poeg enesele ja käskis teda silmapilk ära tuua. Jälle läks nooremb vend oma hobusega kuninga poea käsku täitma. Hobune õpetab teda: "Kui sinna saame, siis jään mina välja aia ääre sind ootama. Kui vilistad, olen kohe valmis, sina mine aeda, sääl saad tütruguga kokku, kutsu teda enesega nattukene jalutama, sest emad pole praegu kodus. Teeb ta sinu tahtmist ja tuleb jalutama, siis vilista ja kohe olen mina sääl, viska tütruk mo turjale, siis ongi ta meie käes." Nõnda pois ka tegi ja pääsis õnnelikult minema. Kui mõni penikoorem oli sõitetud, kuulis tagand kanged mürinad, võttis rättitükki põuest ning viskas seda maha, varsi oli suur mets nende taga ning kuuldi veel kaugel vanamoori häält: "Pois, kas tagasi veel tuled?" Saab näha, vastas pois, ehk tulen kah, aga sekord lähen kül ära. Nooremb vend jõudis mone päeva pärast nüüd kuninga linna ja andis ilusa tüdarlapse, kelle sarnast ilmapääl oma ilu poolest leida polnud, kuninga poea kätte ära ja arvas ise, ehk ta nüüdki mind rahule jättab. Aga hooda seni. pruut oli kuninga poeale öelnud: enne ma sinu naeseks ei voi saada kui sa minu riited veel endisest kodust lased järele tuua, siis lähen sulle, muidu mitte. Jälle saateti nooremb vend riiete järele. Ja hobune õppetas, et väga raske on riitit kätte saada, sest et nood kirikus paigal oietakse, kust neid raske kätte saada, siiski katsume õnne. Kui sinna jõuame, tahan mina, ütles hobune, väljas kiriku ukse ees tantseta, et keik kuratid kirikust välja vaatma tulevad, seni mine sina kirikuse ja too riited ära. Nõnda nemad ka sinna jõudes tegid, hobune tantsis kiriku ukse ees keige veidramat tantsu, jooksis vahel sinna ja tänna ja tegi keiksugust vigurid. Tulid siis paharättit keik välja hobuse nalja vaatama, seni läks nooremb vend kirikuse, tõi riited välja, mis kui päikse paiste särasid, üppas soud? ning sõitis ...... Kui tükki maad oli ära tulnud, oli vana memm jälle taga aeanud, et ma põrus. Pois viskas rätti tükki maha ja kuulis veel tagamõtsa häält: pois kas tagasi veel tuled, saab näha, vastab pois, edespidi, se kord lähan kül ära. Kui kuninga poeg neid kallid pruudi riitid nägi, sai ta väga rõõmsaks, arvates, et pruudil enamb midagi soovita nüüd enamb pole, muud kui tarvis lasta kohe laulatata. Aga pruut ei võtnud seda kuuldagi vaid rääkis kuninga poeale, et enne pole pulmatest juttugi kui laseb veel kuninga poeg tema ema nisast 12 toopi piima talle tuua, siis alles saada peigmehe soov täitetud. Jälle anti kroonumehele se käsk kätte asja korda saata ja vanamoori nisast 12 toopi lupsa ning kuninga katta tuua. Pois nutti peris niisuguse käsu üle, arvates, et piim vanamoori nisatest peris võimata saada olevad. Oma hobusele seda lugu rääkites käskis se nooremad venda oma peremeest mere ääre minna tema ema käest päitseid paluma, mis vanamoorile päha tulevad pista kui heaga lüpsa ei lase.
Pois läks mere ääre, vilistas sääl kolm korda, varsi oli hõbetane mära sääl, kes poisi soovi täitis ja temale päitsed kätte andis, varsi sõitis ta minema, tuntut vanamoori talusse, palus tema juttule ja pistis talle päitsed päha. Nüüd lüpsis ta 12 toopi piima ta nisatest ligi tootud anuma sissi. Ja vanamemm ei liigutanud, ainust liiketki. Kui piim käes oli, tõmbas päitsed peast, istus oma hobuse selga ja sõitis tulema. Varsi oli mürinad kuulda ning pois viskas rättitükki maha, millest paks pime mets sai. Vanamoor õikas taga metsa: "Pois kas tagasi veel tuled?" "Ei sugugi enamb," vastas pois "oli viimne kord." Sellepääle kuulis ta veel koletad karjumist, siis jäi keik vaikseks.
Kuninga pea linna jõudes laskis kuninga poea pruut tootud piima katla keema panna, et piim paari sülla kõrgusele katlast välja kees. Kes minu meheks tahab saada, peab sellest piima sambast üle kargama, kohe kuninga poeg proovima, kus ta tükki ei jõudnud välja teha ja keeva piimaga ennast surnuks ära kõrvetas. Kuninga poeg oli nüüd surnud ja kena näio vois omale meest valitseda keda ise arvab. Jälle üüdis ta tõist korda: "Kes sellest keevast piimasambast üle üppab, saab minu meheks." Nüüd katsus ka se mees proovi, kes kuninga poea pruuti linna toonud ja paljo vaeva selle asjaga näinud. Üppamine piimasambast üle oli ta käes kui lapsemäng, ta ei kõrvetanud mitte habeme karvagi kui tal neid juhtus olema. Ta sai nüüd selle väga ilusa tütruku meheks ning ühtlasi ka kuningriigi perijaks , sest et muud perijad kuninga poeal, kelle isa ilja aea eest oli surnud, enamb ei olnud. Pääle selle lugu oli se ilus näio ka üks kuninglik printsis, keda vanad sortsid voi koerakoondlased moni aasta tagasi olid vanematelt ära varastanud, ka selle näio kuningriigi pärandas noorpaar viimaks kui asi välja tuli, enesele.
Et nooremal vennal nüüd kaks kuningriiki olid valitseta, siis andis keik tähtsamad ametid kahes riigis oma tõiste vendate kätte ning elasid ise kaua aega väga rõõmsaste ja õnnelikult.
E 41000/2 < Rõuge khk., Oina veski - Liis Purk (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Soldati trumm.
Trummi-mees lastud kroonu teenistusest lahti. Ta palunud veltveebli käest üht vanat polgu trummi omale, et kodus omakstelle näidata, missuguse kerge töö eest kroonu teda 25 aastad on üles pidanud. Veltveeber ei ole temale ka mitte keelnud. Soldat toppinud kõik omad riided ja teemoona trummi-õõnesse. Võtnud selga, akkanud koju poole samuma. Mõttelnud ise: „Oleks mul raha ka olnud! Sugulased ütlevad: „Mis su teenistus oli? 25 aastad ja palka mitte kopkut!““ Ta kratsib kõrvatagust ja samub kiireste edasi. Ühel õhtal jõuab ta pisukese talu maja juure, palub öömaja. Peremees vastab: „Ei või võtta. Ruum on väga kitsas.“ „Aga mis see suur hoone seal eemal seisab?“ küsinud soldat. Peremees: „See on minu suur rehetare, kus enne elasime, aga tondid ajasivad meid säält välja! Ega teie ommeti sinna mõtle öömajale minna?“ Soldat ütleb, et tema tõeste sinna magama minna tahab. Tontta ta ei kartvad. Peremees lubab ja soldat läheb. Tares on suur kummiga ahi. Soldat ronib ahju peale, paneb trummi pea ala, loeb „Meie isa“ ära ja tahab norskama akkata, aga ei saa veel silmagi kinni kui lae palk üles tõstetakse, ning tontisi nagu pihu ja põmu rehte sadab. Nad karjuvad, tantsivad, trallivad kui pöörased, aga ikka kõnelevad: „Mis mees see sääl ahjo peal magab? Mis ime asi tal peatsis on? Läheme küsime ta käest, mis ta sellega õieti teeb! Kohe kubises ahju kumm tontitest ja kõige vanem hüüdis: „Mees, mees! Mis ristapuu sul päetsis on ja mis sina temaga teed?“ Soldat ajab istukille, võttab riided trummi seest välja ja ütleb pahaselt: „Mis teil sellega asja on? Mina ei tee temaga midagi!“ Tondid kooris: „Aga mis sa temast siis seljas kannad? Meie nägime kui sa õhtul tulid!“ Soldat: „Noh kui teie nii uudishimulised olede, siis ma ütlen teile: see on üks uhke, imeline tuba! Tal on nahast põrand ja lagi. Kui sees tantsitakse, siis lael mängib muusiku koor ja teie mahuks kõik sääl sees elama ning ruumi jääks veel ülegi.“ Oh kudas tontide silmad hiilgasivad, kudas nad kõik palusivad: „Mees, mees! Lase meid imeliste tuppa minutiks-pooleks!“ „Olgu,“ ütles soldad. „Kui kõik sisse lähade - luban.“ Võttis pealmise naha ääre lahti ja laskis kõik tondid trummisse pugeda. Üks vigase jalaga tont jäi viimaseks, selle võttis ka veel soldat ja surus teiste peale. Siis venitas naha pingule, laskis ühe põlve peale ja tõmbas pulgad pihku! Nüüd alles mürin ja põrin algas. Küll kisendasivad tondid, küll palusivad, ähvartasivad, aga seda enam soldat põrutas. Tunni aja perast arvas ju küllalt saavad. Võttis pisukese äärekese lahti ja laskis haige jalaga tondi välja, selle tingimisega, et ta hulga kulda toob. Mudu laskvad ta kõik tõised tondid uute tuppa surra. Nagu tuul oli vigase jalaga tont kadunud ja varsi kulla kandamiga tagasi. Puistas kolme vaksa kõrguse uniku soldati kõrva, millele viimane kohe ristid peale tegi. Siis võttis trummi lahti, kopputas veel pulgaga põhja ala, ah sa heldekene! Kes trummist pääsis, see oli laest ka väljas! Soldat magas rahulikult hommikuni, siis teatas peremehele, et ta rehe tontidest ära olla puhastanud. Peremees tänas väga ja asus oma perega jälle sisse elama. iialgi ei tulnud tondid enam sinna oma pidusi pidama. Soldat aga astus rõõmuga trummi ja kulda kandes koju poole.
E 42096/9 (6) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundi ja koera kohus.
Korra saanud vanal ajal hunt koeraga väga sõbraks nõnda, et hunt koera ja koer hundi pool võersil käinud.
Kord tulnud talul riskatsid. Koer kutsunud hundi ka riskatsi. Koer hundiga läinud mõlemad tuppa laua alla. Rahvas hakanud laulma. Hund ütelnud koerale: „Mul on väga suur himu laulda“ hakanud ka laulma. Kohe jädnud rahvas laulu seisma ja hakkanud karjuma. Seepeale võtnud üks tubli mees toobri puu ja löönud ühe hobiga hundi pikali. Siis nilutud hunt ära ja pandud nahk katuksele (karupersese) kuijuma. Korda käinud koer jälle metsas juhtunud seal emase hundiga kokku see hakkanud järele pärima kuhu sa mu isa panid. Koer jutustanud küll kuidas koegemata õnnetus juhtunud. Kui emane hunt olnud ika kole vihane koera peale ja ütelnud: „See oli sinu süid miksperast sa minu isa lasksid ära tappa seeperast tule homme kohtu ette, laia lage niidu perve peale kahara kuuse alla võtta sina enesele kaks kohtu meest ühes - mina võttan ka enesele kaks kohtu meest.“
Tõisel päeval olnud hund, karu, keda tasuperast kohtumeheks olli valinud et ta hästi kõva on ja rebase jälle seeperast et ta häsdi kaval on. Hunt, karu ja rebane ootanud juuba tükk aega laija lage niidu perve peal kahara kuuse all. Koera poole veel kuskild näha olnud. Viimaks ütelnud rebane karule: „Sina oled osav ronima mine vaata kas koer juba tuleb oma kohtumeestega.“ Karu roninud ka ruttu puu otsa. Ja üttelnud: „Oh mis hirmus! Koer tuleb kohtumeestega üks kohtumees korjab ühte lugu kiva maast ja tõisel on kaks mõka seljas, nüid tuleb küll üks hirmus kohus.“ Rebane seda kuuldes peitnud ennast puu juurde alla mäta sisse ja hunt peitnud enast kuuse lähedal olevase paju põissase ära. Koer tulnud nüid oma kohtumeestega kuuse alla. Ja arvanud et väga kauaks olli jäänud et tal olli palju aega ära kulunud kohtumehi otsides - sest iga üks oli kardnud hundi vastu kohtuse tula. Kõige esiteks kutsunud koer hobust, see ei tulnud siis kutsunud koer kassi. Kass ütelnud mul on küll üks esimene käpp haige noh ma võin sellegiperast minna. Kukke kutsunud koer tõiseks kohtumeheks see ütelnud: „Mul oli küll tarvis naistega üks jaludus käik kääja, noh ma võin sellegi perast minna.“ Nüüd läinud nad ka siis koer, kass ja kukk minema. Kass lonkanud kõvasti esimest käppa, mida karu kiva korjamiseks arvas kukel olnud kaks saaba sulge toredasti püsti neid arvanud karu mõekadeks. Koeral hakkanud puu alla juuba igav oma kohtumeestega. Kass hakkanud ümber puu juure mäta sisse nuhkima ja leidnud seald rebase saaba otsa mis hirmu perast värises keda kass hiireks pidanud ja kinni haranud. Rebane karganud suure hirmuga puu juurde alla - mäta seest välja ja pistnud siis metsa poole punuma. Kass arvanud et rebane nüüd tema ära murab ja jooksnud puu otsa pakku. Karu arvanud et ta tuleb nüüd mind ka ära murdma rebast tema tahtis ära murda ja nüüd tuleb minu kallale. Karganud siis ruttu suure hirmuga kuuse ladvast maha ja murdnud kaela luu katki. Koer ja kukk kes seda peald vaadanud. Kukk seda nähes et karu puu otsast maha langes lendanud lähedal olevase paju põesa otsa. Seda nähes pistnud hund metsa poole jooksma mis tolm taga. Metsas sanud hunt rebasega kokku rebane ütelnud hundile: „Sa võid oma jalgu tänada et sa pleku peasid.“ Nõnda lõpenud koera ja hundi kohus. Koer läinud oma kohtumeestega ära koju. Sest saatik pole koer enam hundiga sõber olnud.
E 42106/8 (15) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Poeg isa haua pääl.
Kord surenud vanal ajal üks jumalakartlik isa ära, ene surma kutsunud ta oma poja enese juure ja ütelnud: “Poeg, kas sa lubad veel minu sõna ja palved kuulda” Poeg vastanud pool nutes: “Miks mitte armas kallis isagene, ma saan kõik tegema, mis sa ene ialgi peaks käskima.” Isa ütelnud: “Poeg kui sa suureks kasvad ja oma prudiga kiriku juurest koodu sõidad, siis tule mine haua peale ja tee seal palved.” Poeg lubanud ka isa käsku ja oma lubamist täita. Seepeale jätnud isa poja Jumalaga, õnnistanud teda ja surenud siis rõõmsasti. Poeg elanud peale isa surma ja viimaks jõudnud ka aeg kätte ja poeg hakanud enesele naist võtma. Kirikust koju tules oma prudiga pidanud ta oma hobuse kinni ja ütelnud prudile: “Ma tahan isa haua peal natuke palved teha ja siis tulen jälle ruttu tagasi.” Pruut keelanud küll, aga ta lupanud ruttu paluda ja siis tagasi tulla. Nüid samunud poeg isa haua peale ja palunud seal südamest kui kohe näinud poeg nagu üht uksekest haua kõrval, võtnud siis ukse lahti ja läinud siis trepi mööda natuke alla poole, seal tulnud temale isa vastu ja teredanud siis poega rõõmsasti ja silitanud siis käega poja pead, ise ütelnud: “Ma tan ka enne sule oma elu ased näidata kui sa jälle tagasi lähed.” Viinud siis poja ühte suurte ilusase samediga löödud ja kullaga tikituse tupa, seal laultud väga ilusasti kandliga, siis läinud nad edasi ühe klaas hoonese, seal olnud palju ingli sarnaseid valges riides inimesi, ned palvedanud ja laulnud seal väga ilusasti. Seepeale ütelnud isa: “Noh nüüd läheme jälle tagasi, ma ei või sule praegu siis enam näitada, ka läheb sul aeg siis pikale, küll sa ise saad seda varsi näha.” Jätnud siis isa poja jumalaga ja saadnud siis jälle veikesest uksest välja. Poeg hakkanud ümber vaatama ja näinud, et veiksed puud mis siis ales mõne jala pikused olid, olivad nüid surteks puudeks kasvanud. Hakkanud siis tee peal pruti otsima, küsinud siis tee peal vastu tulevade inimeste käest prudi järele. Viimaks ütelnud: “Kas sina oledgi see mees neljakümmne aasta eest oma prudi sia tee peale nutma jätis ja ise ära põgenes. Prut suures ka varsi suure mure perast ära ja kus sa selle aja siis oled hulgunud? Ise otsid sa pruti tee peald, ise ei näegi sa, et sul hiuksed valged on nagu lumi.” Seepeale judustanud poeg võerale mihele oma isa haua pääl käimise lugu, ütelnud: “Ma arvasin, et mul üks pool tundi aega seal oles ära kulus.” Seepeale surenud ka kohe poeg ära, kes isa haua peal olli olnud. Nõnda sai tõeks, mis isa pojale oli ütelnud, küll sa ise varsi saad sija siis võid ise kõik näha, praegu ei ole sul aega.
E 42109/10 (16) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Kirepi kants.
Kirepi kantsist teeab vanarahvas mitmeid imelikuid lugusid jutustada. Kora näitadud ühel mehele unes, et Kirepi kantsi müri all olevad üks rahakelder. Mees võtnud ka öösel labida ja läinud raha kellerd valja kaevama. Pikka aja kaevamise järele tulnud rauduks vastu, kangudanud siis selle lahti ja läinud sisse, näinud siis nagu hilgavaid tulesi paistma. Panud siis peru põlema ja hakkanud kelldre rummi silmitsema. Seal näinud tema vana vasiseid suuretükesid ja palju sõja ristu. Läinud siis edasi, seal tulnud siis jälle vaskne varav vastu, lükanud siis ka kõigest jõust sellevärava lahti. Seal näinud tema kolm musta kasi hilgavade silmadega, istunud kolme raha püti otsas. Mees hakkanud seda nähes kartma ja rutanud ruttu tuldud teed tagasi ja hakkanud koju poole jooksma. Taha vaatades näinud mees musta kassi enese taha jooksma. Tõisel päeval võtnud mees tõisi ka ühes ja läinud siis jälle kantsi juure kui raudust poole nad enam kustkild leidnud, raha olevad täna päevani ikka seal kelldris, keegi ei ole julgenud teda seald ära tuua.
E 42111/2 (19) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Üle kohtune ema.
Kord sõitnud Peeter ainus poeg linna. Liigi lina läbi paksu metsa mines tulnud temale üks võeras mees vastu hakkas teda haledasti paluma, et ta teda pääle võtaks. Viimaks võdnud ka võera mehe pääle, võeras mees hakkanud siis räägima: „Kas sa mind ei tunne mina olen ju sinu vend.“ Peeter vastanud: „Minul ei olegi venda.“ Võeras rääginud ikka edasi: „Praegu saab kolmkümmend aastad kui sinu ema alles neitsi olli ja mina temale pahanduseks sündisin. Tapis ta mind ära ja pandis sija ühe suure kuuse juurde alla samalde sisse. Siin pean mina nii kaua elama kuni sinu ema ära sureb, siis saan mina ka siit lahti. Aga hoija et sa kodus sellest emale midagi ei räägi, siis sureb tema kohe ära. Kui sa linna lähed siis näed sa mind ühe suure maja ees seal lähevad kaks meest taplema tõisel jookseb pea seest verd ja üks veike verev koragene lagub mast verde see olen mina.“ Peeter sõitnud ka linna kui see võeras kadunud jälle metsast välja sõites ära. Linnas näinud ka Peeter kuidas kaks meest kaklema hakkanud ja verev veike koerage lakunud uulitsa päält verd mast. Peeter ostnud linnast kõik mis tarvis olli ja hakkanud siis koju poole sõitma ise kartnud kui see võeras mees jälle ei tule kes ütles enast minu vena olevad. Saanud ka metsa varsi tulnud võeras endine mees vastu ja istunud pääle ütelnud: „Kuule õige armas vend ära sa kodus emale mitte üks sõna selest ei räägi pea meeles et siis sinu ema kohe ära sureb,“ ise läinud jälle metsa. Kodu jõudes olnud Peeter väga kurb viimaks hakkanud ema pärima mis perast sa mu pojuge nii kurg oled. Pikka aja nõudmise peale hakkanud Peter seletama seda lugu ja küsinud ema käest kas tapsid minu vena ära. Kohe seepeale surenud Peetril ema ära, kaetsenud küll kui kahetusus oli liig hilja!
E 42113/5 (20) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Tigeda nõu.
Vanasti elanud üks metsa vahd oma naesega väga ilusasti. Kord ütelnud naabri peremees vanale moorile kes kõiksugu juttusi temale rääginud: „Teisi niisuguseid pole küll leida kes nii ilusasti elavad kui nemad.“ Vana moor vastanud: „Sa ütled et nad ilusasti elavad kui mina tahan siis lähevad nemad kui koerad purelema.“ Peremees vastanud: „Sina ei või kedagi tülitada,“ vana moor ütelnud: „Noh pane tähele kui ma sulle jäle ütlen et nad selle tüki ära on teinud.“ Ühel päeval kui metsavahti kodus ei olnud läinud vanamoor metsavahi poole kerjama ütelnud siis metsavahi naesel: „Sinu mees on küll väga hää mees kui tal on veel üks kallim kui sina oled.“ Metsavahi naene ütelnud: „Esiteks ära aja niisugust rumalad juttu, minu mehel ei ole kedagi teist siin maa pääl keda ta kallimaks peab kui mind.“ Vanamoor vastanud kavalaste: „Ah sa ei tea veel midagi ma õpetan küll kuidas sa sellest lahti saad. Sinu mehel on lõua alla üks hall karv kui sa selle ära lõikad siis jätab ta selle maha keda ta kallimaks peab kui sind.“ Naene uskunud ka viimaks. Vana moor hakkanud siis jälle metsa poole tuigertama ja ise hojanud väga raskesti metsavaht tulnud parajasti metsast kojo poole, vanamoor palunud: „Avida mind natuke ma olen väga haige.“ Metsavaht aitanud ka vanamoori ülese kes maas raskesti hoiganud, siis hakkanud vanamoor räägima: „Sina oled küll väga hea mees ja sinu naene on ka küll väga hea, aga temal on sinu vastu üks kuri nõu tema tahab sind ära tappa ja temal on keegi tõine kallim kui sina oled. Vaata ette muidu on kõik hilja.“ Metsavaht ütelnud: „Vanamoor ära aja niisugust rumalad juttu see on päris vale.“ Ise ruttanud koju kodus heidanud metsavaht lõuna ajal peale söögi natukeseks leiba luse laskema - naene otsinud jälle tema pead kui häkisild lasknud mees silmad lahti ja näinud et naene habeme nuaga tema kaela ligedal olli seepeale hakkanud siis mees naist kolletasti armuta peksma. Naene palunud küll vastu kui see poole midagi aitanud. Peale pahanduse läinud mees metsa enast pahantusest lahutama kui metsas olnud karjased karjadega, metsavaht olnud ka pahas tujus - hakkanud siis karjaseid peksma. See peale tulnud jälle naabri rahvas ja võtnud metsavahi kinni ja hakkanud seda koledasti peksma. Viimaks jõudnud metsavaht pool surnuks pekstud koju poole, naene olnud ka metsa tulnud meest otsima, et ei tea kus ta selle pahanduse pidi minema. Saanud siis viimaks mehega kokku ja hakkanud koju poole mines siis seletama kuidas vanamoor oli rääginud nüid ales märgasivad nad kust see pahandus oli tulnud. Ja vanamoor ütelnud nüid nabri peremehele: „Kas ei ole nüid tõsi mis ma sule ütlesin.“
E 42413 (1) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Surnu vedaja
Enemuistsel ajal kui raudteed ales päris tundmada asjad olivad, nõnda siis vedanud kegi ika hobusega surnuid. Olnud mehel päris hea tenistus, seest Tartus tarvitand neid ja makstud head hinda. Rahvas nimetanud seda surnu Toomaks. Kora tulnud jäle surnu Toomas Marijburi poold surnu kormaga Tartu poole, seal olnud tal õige raske korm, jänud ta ka hiljaks, öö jõudnud kätte. Kui arvata kesöö ajal tulnud üks suur surnu kastist välja kes suurt pimeda metsa kohal ja hakkanud surnu Toomaga madlema ja heidelnud väga koletasti. Toomas olnud vana nõid ja hoitnud ikka enast ühtelugu kuu poole, nõnda heidelnud nad seni kuni kukk laulma hakanud, siis sadanud surnu maha ja surnuvedaja Toomas pole sest saatik enam surnuid vedanud.
E 42414 (2) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanaaastaõhtul
Vanarahvas pidas seda usku ja kombeid. Kora võtnud ka kegi talu noor poiss, ilma et keegi seda oleks teadnud. Vanaaasta õhtul läinud rihe alla ja ajanud tagurpidi täkku taoksed kaela ja vaatanud siis lääbi tare paja ehk akna teisi pereravast, nainud siis, et peremees ilma pääta olnud kui aga pole sest sõnakestgi lausunud, vaid mõtelnud hirmunuld seda pääld ja kohe ola seel aastal selle maja isa ära surnud.
E 42420/5 (12) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Mees vana tondi kimbus.
Kora näinud mees lada peal väga ilusaid preilid, läinud ka preilide juure ja hakanud juttu ajama kui preilid ajanud ka väga lahedasti juttu. Hakanud siis mees kaupa tegema ja kaupelnud tõise norema omale naeseks. Teinud siis ka lepingu valmis. Homme kella kümmne ajal pidanud mees metsa minema ühe heinaküni juures otama, mees läinud ka nimetadud kohta, kohe tulnud künni põranda alt seesama preili välja, mis ela laada pääl kaupa oli teinud. Kohe pistnud preili päitsed mehele päha ja istunud selga ja sõitnud ilma vahed pidamada õhtuni, nii et mees üle kõige valge vahuga kaetud olnud, siis lasknud preili jälle mehe priiks ja ütelnud: “Tule homme jälle selsamal ajal sija ja siis ma tahan näha, kas sa kõlbad ka mulle meheks.” Tõisel päeva hommikul poole mees küll enam tahtnud minna kui tahtmada nagu ime väe läbi pidanud mees ika minema. Läinud jälle künni juure, kohe tulnud jälle seesama preili välja, pistnud mehele päitsed päha ja sõitnud kõik päev kõiksugu kohad läbi. Õhtul kui mees jälle üle ültse valge vahuga kaetud olnud, sõitnud preili jäle künni juure ja lasknud siis mihe lasti. Kolmandamal päeval pidanud mees jälle minema, läinud ka, kõik see päeev pidanud mees jälle sõitma. Õhtul lasknud preili mehe lahti ja ütelnud: “Homme tule sa jälle nimedadud ajal sija.” Kui mees läinud nõia juure nõu küsima, nõid õpetanud: “Homme kui sa jälle lähed, siis võta sina ka päitsed ühes ja pista temale ruttu ene päha ja haka kohe sõitma.” Mees teinud ka nõnda nagu nõid õpetanud, läinud hommiku jälle metsa künni juure ja kohe tulnud seesama preili välja kui mees pistnud kohe päitsed preilile päha ja hakanud siis sõitma, sõitnud seeni kuni õhtuni, siis lasknud mees preili jälle lahti, tõine päev pidanud mees jälle minema ja hakanud mees kartma, et niisugune sõit enam otsa ei lõpegi. Pistnud jäle preilile päitset päha ja sõitnud jälle terve päev aega läbi, õhtul läinud mees väsinuld perast mõisa juure nõu küsima, et kui kaua see niisugune sõit peaks kestma. Nõid õpetanud: “Kui sa tahad sellest vanatondist lahti saada, siis tee üks surnu kirst, põja lauad ja otsa laud, pane pool jalga paksud ja küle lauad kolme toli paksusest lautadest ja kui sa küni juure lähed, siis mine hästi hommiku vara ja pane see preile sia kirstu sise, sin on raudkeed, selega mähe seise korda kirstu ümber ja siis kaeva haud maa sise ja aja kirst hauku, siis aja muld pääle ja haka siis ise rutu tulema. Kui seal ka midagi iseäraliku sünib, ära sa sellepärast taha vaata.” Mees tänanud nõida õpetuse eest, et kord ometi loodnud vana tondist lahti saada. Tõisel päeval teinud mees ka kõva kindla kirstu ja läinud hommiku vara künni juure, läinud künni ala. Seal olnud ka preili, kes väsimuse perast maganud. Mees võtnud preili ja pandnud sina kirstu sisse, mida ta selletarbes juba oli valmistanud ja panud siis kane kindlasti pääle ja mähginud seitse korda raudse ketiga ümber. Seepääle kaevanud augu ja panud siis kirstu hauda, ajanud siis mulda pääle, siis tulnud küni alt üks vana naene pika amastega välja, see vaatanud seda hauda ja läinud siis jälle nukra meelega künni alla tagasi. Mees hakanud nüüd ruttu koju poole sammuma, nõia õpetust meeles pitades poole mees ka enam tagasi vaatanud kui häkiseld olnud imesuur mürin, nõnda et maa värisenud. Mees poole ka enast enam tagasi sutnud hoida ja vaatanud, mis see mürin ometi pidi olema, kui kohe näeb mees, et üks must suur siga teda taga ajab. Mees roninud ühe suure puu otsa. Kohe hakanud see suur must siga puud koletasti alt iürama ja vasri hakkanud puu ju kalduma. Viimaks saanud mees üht oksa pidi lähedal seisva tõise puu otsa, ka seda hakanud see suur must siga iürama. Varsi hakkanud ka ju see puu kõikuma, puu hakanud juba vajuma. Mehel ei olnud ka enam võimalik kuhugile päseda. Kui nõid oli märkanud, et mees ikka kindlasti tema sõna ei jõua pidata, seeperast võtnud nõid ka püsi kaasa, ladinud hõbe kuuliga ja lasknud parajasti sele musta siale hõbedase kuuliga. Kohe langenud must siga röhkites ja kiunudes maha, siis peasenud ka mees juba alla kaldunud puu otsast maha ja tänanud nõida selle suure hea teo eest mida see temale oli teinud.
Mees hoidnud ikka kardlikuld sellest kohast emal, et enam vana kuradi kimbu ei langeks, kus ta palju vaeva oli näinud.
E 42426/7 (13) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Saarlase kosjalugu.
Kora läinud sarlane naabri neiule kosja. Kui neiu pole seda suguki teadnud, et temale kosilane tuleb. Neiu panud parajasti leiba ahju, juhtunud parajasti, et kirp neiud hamustanud, neiu võtnud ka kohe usinasti kirpu kinni, panud leiva labida pääle ja tapnud kui lõksates kirpu ära. Seda aga näinud sarlane tõisest tuast läbi pool lahtise ukse, see nähtus mõjunud nõnda, et see kohe kosjaloo katki jätnud ja minema tõtanud. Neiu, kes kohe sellest pahandusest aru saanud, panud enast toretase poisi riidese ja tõtanud kohe hõkva läbi soo ja metsa tee pääle ette ja tulnud just parajasti oma kosilasele tee pääl vastu, küsinud siis jamedal passihäälel: “Kus Teie käisite?” Saarlane poole küll tahnud ütelda, viimaks lausunud pooltahtmadald: “Ma käisin siin lähedal külas.” “Ah,” vastanud noor mees (neiu), “ma tean, et teie ju seal olevad kosjas käinud.” Viimaks launusnud saarlane: “Ma läksin küll kosja kui ma nägin, et neiu tapis leiva labida pääl kirpu, see oli minu meelest väga ropp.” Noor mees vastanud: “See ei tähendanud midagi, kurjategijat surmatakse seal samas kus kätte satakse. Mina tahan homen ise kosja sõita, see neiu on üks virk ja hoolas inimene.” Tõese päeva õhtul oli endine kosilane aegsasti platsis ja kosis neiu kindlasti omale. Ka seletanud saarlane, kuidas üks noor mees metsas temale vastu tulnud ja nende poole lubanud sõita kui noor neiu naernud kavalasti ise eneses kui juba saarlasel abikaas olnud.
E 42431/4 (17) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Vahtseliina lossi saladus
Lugeja, kes Vahtselinna losi varemeid on näinud, see teab, milest siin järgmine looke räägib.
Enemuistsel ajal elanud Vahtseliina losis üks vana suursugu krafi herra, kes ühtelugu kui sõda kuskil sõjas olnud. Kord ütelnud krafi herra jälle oma vana truu tendri vastu: “Mul on jälle üks suur sõda ees, seeperast võta, siin on see üks veike karbige, võta ja hoija teda ilusasti, seni kui ma tagasi tulen, aga hoija sa selle eest, et sina seda mitte lahti ei võta.” Seepeale läinud krafi herra sõta. Teener, kes alati krafi herrale truu oli olnud ja igas tükis oli tema sõnna karva päält täednud. Aga see suur uudishimmu teada saada, mis seal karbi sees ometi peaks olema, ajanud teda nii kangesti taga, et ta veikise karbi kase nua otsaga lahti kangudanud. Karbi sees olnud üks verine hani poja moodi linuke, see lendanud kohe selsamal silmapilgul karbi seest välja, keerelnud veel tuas kolm korda ringi , siis lendanud tema läbi lahtise akna välja. Kui tenri ehmadus olnud küll väga suur. Tõisel päeval kuulnud tener väljast suurt hobuse kabjade plaginad, vaadanud lääbi losi akna õue, seal näinud ta oma vana krahfi herrad kes tuhad nelja losi õue kihutanud suure musta täku seljas, mis lumivalgest vahust tilgunud. Krahfi herra riided tilkunud punansest verest. Kohe karganud krahfi herra hobuse seljast maha ja jooksnud ruttu tupa. Küsinud tendri käest: “Miksperast sa mu käsust olet üle astunud? See vaim oli minu vihamees, sa lasksid tema lahti ja mul oli suur verine lahing ees, miles ma pia oleks võitnud kui see vaim tuli ja hakkas mind kiusama ja võit langes tõisele poole ja ma pidin koju tagasi sõitma, et jälle oma vaenlast puuri panna ja sind karistada, mida sa oled teeninud.” Seepeale tõmanud krahfi herra mõga tupest, mis ales verest nõrgenud ja pistnud seepääle ilma halestamada tendri südamesse, üteldes: “Sa pead surema seeperast, er sa mu käsu vastu oled teinud.” Seepääle läinud krahfi herra jälle minema kui nool. Nõnda seisnud see suur loss üsna päris tühi kui ajuti peale suurte sõdade nähtud ikka krahvi herrad verest märitud riides koju sõitvad. Kui kord sõda ka krahfi losi ära võitnud. Kolme päeva perast losi ära võimist olnud krahfi herra ka küll lossi juures kui võeras vägi oli seni juba kaugemale läinud. Seepeale pühkinud krafi herra nutes silmi ja ruttanud vaenlasi taga ajama, sest saatik ei ole vanarahvas enam krafi herrad näinud kui iga siitsme aasta jaanipäeva laupäeval ilmuda krafi herra loosi juure musta täku seljas ja nutvad sääl haledasti oma losi varemete juures, seepääle katuda ta jäle ära nagu maa-ala.
E 42434/5 (18) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kriguli-palu
Vana Roosa vallas pahemal pool Musta jõe kaldal on vana Rootsi sõja suur matus, mida ka mööda mineva suure tee päält võib näha mis Rõugest Mõnistese läheb. Selest räägib vanarahvas järgmist juttu. Kora kaevanud kegi vana mees oma isalt ja vanarahvalt kultude jutude järele, et vanas matustes palju kuld asju pitada olema. Mitme päevase kaevamise järele leitnud meesühe kulld sõrmuse, olnud ka mehel hea meel, et ta midagi oli leidnud. Kojus panud ta sõrmukse oma naesel sõrme kui öösel hakkanud naine karjuma. Mees pärinud, mis viga. Naine jutustanud mehele, kuidas üks võeras riides rootslane tema juure tulnud ja oma sõrmust tagasi nõutnud. Mees poole naise juttu uskunud, võttnud sõõrmukse naise käest ja pantnud siis enesele sõrme kui tõisel ööl olnud mees jälle ühe rootslasega kimbus, see nõudnud jälle oma sõõrmust. Mees poole midagi enam teha julgenud, kui läinud ja matnud sõrmukse jääle kaevatud kohta tagasi, siis ales saanud jälle rahule.
E 42435/8 (19) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Tige naaber
Kora elanud vanal ajal kaks naaberd ükstõise ligedal kui tõine naaber olnud vaene ja tige tõese naabri pääle, et sel ilusad hobsed olnud. Seeperast võtnud tige naaber nõuks ja läinud tõise naabri ilusaid hobuseid pinama öösel. Kui tõine naaber leidnud iga hommiku olnud hobused päris valges vahus. Järgmisel ööl läinud ta talli ja peitnud enast hobuste sõime heinde sisse. Umbesse arvata kesk öö ajal tulnud keegi ja hakkanud hobuseid piinama, hobused kapinud ja peksnud jalgadega kui see poole midagi aitanud. Viimaks vastu hommikud kadunud piinaja jälle hobuste seljast ära ja läinud ukse sees olevast oksa haukust välja. Tõine päev läinud mees nõia juurest nõu küsima, kuidas saaks seda luupained ära ajada ja jutustanud nõiale oma öösisest nägmisest. Nõid õpetanud: “Mine metsa ja esimene ema lepp, mida sa näed, sellest tee üks pulk ja lõika siis parajaks, nõnda et ta täieste sina ukse sees olevase oksa hauku pasib ja pulga jämme otsa pääle lõika seitse seitsme aruga risti ja ütle ise selle juures: “Siin kohal päab luupainaja surema.” Ja kui sa siis öösel kuuled kui hobused jälle jalgatega trampima hakkavad, siis võta see leppa puust pulk, keera kolm korrda pahema jala kanna pääl ümber ja pista siis pulk ukse sees olevase oksa hauku.” Mees tänanud nõida hea õpetuse eest ja tõtas metsa nõia õpetuse järele, varsi oli ka tal leppa pulk valmis, mis ilusasti oksa hauku pasis. Mees jänud siis ööseks jälle valvama kui arvata jälle kesk öö aegu hakkanud hobused jälle tallis jalgatega tampima, kohe seepääle keerand mees kolm korrda pahema jala kanna pääl ümber ja pistnud siis leppa puust pulga ukse sees olevase mulku. Kohe varsi hakkanud kegi inimse moodi niuguma ja paluma: “Laase mind lahti, ei mina enam tule sinu hobuseid piinama,” seepääle lasknud ka mees ukse seen oleva mulgu lahti ja luupaine lainud kui vuhises taeva alla lendu. Kui peale see jänud tõisel talul peremees haigeks ja surenud ära. Peale see pole luupaine enam hobuseid piinanud.
E 42438/40 (20) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuri herra
Ühes mõisas elanud vanal ajal üks väga kuri herra, nimelt olnud herra ise äranis oma seppale kuri ja käinud iga päev tehtud tööd ülevatamas, iga kord nurisenud herra hobuse rautade tegemise üle ja lasknud ka korra juba seppale talli juures kuukümmend hoopi anda. Kui ühel päeval näinud jälle sepp, et herra jälle seppa töö koja poole rutanud, sepp olnud suur hirm, sest et herra tööd jälle üle vatama tulnud. Kohe tulnud seppal üks hea nõu meelde, ruttu võtnud naela otsas ripuvad valmis tehtud rauad, pistnud nad siis tule ja ajanud kumaks ja panud siis rauad jälle naela otsa tagasi. Sele aja sees olnud ka herra juba seppa töökoja juure jõudnud ja kohe hakanud ta seppa valmis tööd üle vatama. Kohe võtnud herra ka naela otsas seisvad hobuserauad, mida sepp natukese aja eest kumaks oli teinud kui karjatanud korra ja viskanud rauad põrandale, vantunud ja sülelnud: “Või sa lontrus, põletas käed ära.” Küsinud siis seppald: “Miksperast sa põlevad rauad naela otsa panid?” Kui sepp vastanud: “Aus herra, kuidas pean ma siis tööd tegema. Täna tegin ma ju usinasti tööd, kõik need rauad tegin ühe korraga valmis, ei sanud aega jahuta, pantsin naela otsa ja hakkasin siis jälle ruttu tööse.” Herra vastanud käsa pigistates: “Noh olgu siis, et sa täna usinasti töötasid, muidu oleks sa soola vitsu pidanud saama.” Peale see pole herra enam seppa juure tulnud tööd põlgama. Seppal olnud sest saatik pool kergem ja parem elada.
E 42440/1 (21) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Kes sinule olep elu andnu.
Kora löönud vana Jutt oma üleanetumad tütard, kui tütar olnud vanast Jutist kõvem ja tõukanud Juti selili maha. Kui vana jutt häkites ülesse tõusnud hakkanud ta tütard vanduma, kelle kurada peralt kuis sinu tohip minu lööb.
Kas sinu ei teab kes sinul oleb elu andnu ja sinu julgeb minu lööb.
E 42441/4 (22) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kotivaras.
Vanal ajal läinud korra palju talupoegi nisutega Pärnuse, anud seal siis niisud ära ja tulnud siis tagasi tulema. Tee peal istunud mõnigad sõprad ja naabrid ühte vangrise, et seal siis lõbus saaks olema jutu vesta. Kui üks mees olnud nende seas varas, see varastanud ühel mehel niisu kotid ära. Kui iga üks lahku läinud, leidnud küll see mees, et kottid puudusivad. Arvanud, et tee pääle maha kukusivad ja läinud otsima, kui midagi leidnud, tulnud siis nukra meelega koju. Tõisel päeval läinud ta nõia juure nõu küsima, kust kotisi tarvis otsita on. Nõid võtnud siis viina puteli, mis mees temale vaeva palkaks oli toonud, rüipanud siis kolm korda, siis vatanud ta lääbi viina puteli ja ütelnud: “Sinu kottid poole mitte katunud, vaid kegi teie seltsimees on need kottid ära varastanud ja kui sa tahad jälle oma kotisi kätte saada, siis neljapäeva õhtu ühe risttee pääle ja viska siis üks leva rasugene metsa ja ütle ise: “Siin on sinu vaeva palk mine ja kiusa teda.” Mees tänanud nõida õpetuse eest ja teinud ka nõnda kuidas nõid õpetas. Kohe jänud seepeale üks tema seltsi mees raskesti haigeks kui olnud ju pea suremisel haige, seepeale saatnud haige seltsimees need kotid ära ja lasnud öölda, ma olen nad leidnud ja lase tal ka mu eest paluda, mul on väga suur valu. Mehel läinud ka meel haletaks seltsimehe üle ja tõtanud nõia juure nõu küsima, kuidas saaks seda seltsimeest terveks teha, kes koti oli varastanud, ta on nüüd suremisel väga haige ja kisendab suure valu perast. Nõid ütelnud: “Seda on küll väga raske parandata, noh ehk saab ka ta terveks,” seepeale andnud ta ühe kana muna ja ütelnud: “Võta putel viina ja klopi see muna peeneks ja vala viina siise, seda ana oma haige seltsimehele juua.” Mees tänanud nõida ja rutanud ka kohe koju, kojus teinud ta nõnda kuidas nõid õpetanud ja läinud siis haige naabri juure, kes vaevald veel mõne sõna suutnud räägida, anud siis sellele puhtelist viinaga tehtud rohtu, kohe seepääle ajanud mees enast sirgu ja hakkanud oksentama. Kohe kukunud tal suust verine sisalik välja, kohe sanud seepääle mees terveks. Ja poole enam ial teiste kotisi varastanud.
E 42736 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Liisa Purk (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Mees läinud hallil aal teise naise järele, kuna esimene alles elanud, hea ja usin inimene olnud. Vana naine näeb läbi akna: mees tuleb teise naisega, hakkanud laulma: “Naine tuuaks naise peale, teine tuuaks teise peale. Kuhu pean mina minema? Üle ilma pääsukeseks - tsitsirr!” Laulu ajal mutunud naine pääsukeseks, aga saba ei ole tal lõhki olnud. Läinud siis läbi akna välja lendama, raudkäpp kass löönud küündega järele, tahtnud kinni pidada, tõmbanud ainult saba lõhki. Säält saanud ilma pääle pääsukene, kes ikk laulab: naine tuuaks naise pääle jne.
E 42900/1 (100) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanapagan kroonu teenistuses.
Kora läinud Vanapagan vanal ajal ühe soltati eest kroonu peale, et soltad see eest temale oma hinge oli lupanud. Vanapagan võtnud siis soltadi riided oma selga ja astunud teenistuse. Esimesel päeval sanud Vanapagan tublisti kolkita, lupatud homme veel hästi järele vaatada, kas ta kuuleb sõna või ei. Tõisel päeval sanud Vanapagan nii palju peksa nõnda et üsna päris uimane olnud. Kolmandamaks päevaks poole Vanapagan enam julgenud jääda. Põgenenud siis läbi suurte metsade, seal näinud Vanapagan kuidas metsavaht kaera peksnud, seepeale lausunud Vanapagan: „Mis sa veel ise peksma hakad, anna kroonu kätte, küll kroonu õppet.“
E 43349 (101) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Põrsaste surm.
Kora tulnud mulgi perenaene hommiku vara tuppa õige rõõmsal näol. Peremees kohe küsima: “Misperast sa täna hommiku nii isäränes rõõmus oled?” Perenaene vastanud: “Kallis pereisage, täna on mul üsna suur rõõm - mõtle ometi, emis on tervenist 12 põrsast toonud.” Peremees pahaseld: “Pagana pihta, mis siis saab kui mul kõik loomad nii palju siginema hakkavad kuhu ma nad siis panen ja mis ma neile süüa annan.” Läinud välja õue, võtnud ao hunikust tubli vemla ja notinud selega kõik põrsad maha. Tuppa tules ütelnud ise perenaesele: “Noh nüid oled sa neist lahti, olivad tõised üsna risuks.”
E 43350 (102) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Ei ole söögi aeg.
Kora tulnud jutt kaubakoormaga mulgi taluse esiteks lugenud midmed tosinad saatavade kaubade nimed ette ostetud ainuld paari kopiku eest nõelu. Viimaks palunud jutt perenaese käest süüa kui see vastanud: „Ei ole söögi aeg.“ Jutt kohe vastu: „Ah mis sul seal ei olep söögi aiga, kui minu tuleb siis on ühte lugu ikka ei ole söögi aeg, aga kui mõni mu võeras sealt tõsisest talust tuleb siis oleb kohe söögi haiga kus siis koore ja kana muna võidu ja kohvi laua pääl oleb, aga minule ei annab räime päägi: kill olep suure ilekohus.“
E 43351/3 (103) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Aasta täis.
Kora teininud saarlase Priidu Võrrumaal. Joosu vallad peremehe juure aasta pääle kuba, 20 rubla palka aasta eest. Esimesel päeval saatnud peremees Priidu metsa taga nurme küdma ja ütelnud: “Ära sa õhtuks adra koju toogi, homme lähed sa siinasaamase kündma.” Õhtul tulnud Priidu ühes adraga koju. Peremees kohe küsima: “Misperast sa adra koju tõid, ma ju sulle ütlesin, et homme sinna samase kündma lähed.” Priidu vastanud: “Mul on aasta täis. Mina sind enam ei teeni.” Peremees küsinud, miksperast. Priidu vastanud: “Ei mina saa nelja ametid korraga pidata.” Seepeale läinud Priidu tõise naabri juure kravi kaevama. Priidu endine vana peremees kaebanud Priidu kohtuse ja nõudnud Priidu käest aasta palka. Kohus kutsunud ka Priidu ette ja küsinud: “Miksperast sa siis oma peremeest ei teeninud?” Priidu vastanud: “Ei mina saa nelja ametid korraga pidata.” Kohus nõudnud edasi: “Noh, mis sa siis korraga nelja tööd tegid?” Priidu vastanud: “Juhi adra, peksa laiska hobust ja vahi kiva, hoija hoju, mina niisuguse tööga pole arjunud, on vana arjunud kravi kaevamise töö, söön ube ja silku ja teen kravi juures tugevasti tööd.” Veel pärinud kohus edasi: “Noh kas ta sulle leiba süüa ka andis?” “Noh mis te arvate õige see levagi olevad ruki jahu ja vesi, kas seal veel (väge) rasva juures on võid midagi ja tema tampib puuga kartohvlid sittaks ja paneb pudru nimeks kas seal mõni iva sees on või midagi.” Kohus mõistnud asja tühjaks ja ütelnud peremehele: “Kae enesele uus sulane, sellest sinu teenijad ei saa, näed ise missugused juttud tal nüdgi olivad, kes teeab missuguste juttutega ta siis veel ette oleks tulnud kui ta sind veel tõese päeva oleks teeninud.”
E 43355/8 (106) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Setukese hobuse vargus.
Setukene läinud Petserise püha kotta pidanud palved seal kõige eest, lõpeks palunud settu veel püha kuju Nigoli ees ja tähendanud ise palves et kui püha Nigol tema plani laseb hästi korda mina, et siis tema ka ühe rubla pühakoja heaks annab. Setukesel läinud siamani kõik hästi sest et tal täna üks alt-käe saatud hobune oli odava hina eest ostedud ja millelt ta nüid hääd kasu lootis saada. Püha kojast mööda tõttades tuli setukesele küll kohe meelde et ta püha koja heaks ühe rubla oli lubanud, aga settukene mõtelnud ise eneses mine anna nüid sina üks rubla ära kelle eest ma siis veel suu täie viina ostan, parem ostan selle rubla eest viina, nõnda tõtanud setukene pühast kojast mööda. Setukene ei olnud varastatud hobusega veel kuigi kaugele edasi jõutnud kui politse soltatid kes settukest juba terve päeva taga olivad otsinud praegu setuukese juure astusivad. Settukene kes politsei soltadisi nähes kohe ära kohgus ja et politsei soltadit juba liiga ligital olnud siis poole ka põgenemine enam aitanud. Setuukene langenud kohe hobuse kõrvale põlvili maha ja hakkanud siis kokku pantud kättega pool nutuse häälega kaebama: „Oh va kallis püha sõber Nigol kas sa va veli naela tunne es ega ma sino jo peta es taha ma oles iks tu lubatud rubla püha koja hääs ära andnud.“ Aga püha Nigol olnud see kord tõesti settukest karistanud sest politsei soltatid võtsivad settu kinni ja pistsivad settu kuueks kuuks pugrisse kus tal aega küllald olnud meeld parandata ja paluda. Välja tules ütelnud settu: „Ka kõiki võid pettä aga kroonot ja püha kotta ei tohe pettä nimä karistase siis noid hirmsahe.“
E 43359/61 (108) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Anne mõisa.
Vanal ajal elanud Anne mõisas väga kuri herra. Kes iga meest väga kangesti karistada lasknud kes kuidagi tema vastu eksisivad. Seeperast kartnud iga mees ja olnud herale truuid. Aga veel pahemaks tegi orjate elu vana tiige ja kuri verejanuline rüttlisugust kubjas, kes kõige hirmsamaid piinaristu orjate piinamiseks välja oskas mõtelda. Kora karistanud ta ühte orjanaist järgmisel viisil mõisa kravist heina kakumise perast, et ta tuliste tangitega naesel käe sõrmete päält kõik küned ära lasknud kiskuda ja siis põlenud avate peale keevad kuma tõrva valada, nõnda et naene enam poole saanud oma kättega heinu ka tunda. Kora näinud herra mõisa aijas iste pingi pääl üht orja tütrukud Annad istuvad, see pahantanud mõisa herrad nii et ta kohe kubjasele käsu andnud, et Anna talli juure pidi toodama, seal lasknud herra kubjasel Annale kolmkümmend keppi hopi anda, mida herra isi päält vaatanud suures huges leentoolis mis tal seetarvis joba sina teha oli lastud. Et havad mädanema suisel ajal ei läheks, lasknud veel herra armu ja haletuse perast Anna havasid soola veega peseda. Herra pahameel poole veel selegi perast Anna pääle lõppenud olnud mõisas herral parajast suur piidu mida ta oma uue loosi pühentamiseks pidanud. Loss olnud kõiki pidi tore ja ilus kui ainuld üks asi puutunud, see olnud nimi kuidas losi pidi nimetadama. Varsi olnud mõisa herral hea nõu käe perast, ta lasknud selle vihatud orja tütrugu Anna losi juure tuua ja siis elusald losi hommiku poolse seina sisse müürida. Sellest on tänapäevani see nimi jäänud Anne mõisa.
E 43362 (109) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Varane lootus.
Hiidlane küsinud kora oma peremeheld: “Millal sa linna lähed, mul on üks hea suur metsis ja teder linna saata. Kui sa linna lähed, siis ütle mulle.” Tõisel päeval ütelnud ka peremees hiidlasele: “Homme hommiku tahan ma linna sõita.” Hiidlane vastanud: “Hea küll,” ja läinud siis metsa metsist ja tedre ära tooma. Tagasi tules ütelnud hiindlane peremehele: “Ah mu lootus läks seekord nurja, ma oleks metsise ja tedre juba mõni päev varem püsiga maha lasknud kui kartsin seda, et nad seeni vanaks lähevad kunni sa jälle kora linna sõitad. Aga nüid ei olnud metsist ega tedre enam kusagil leida.”
E 43363/4 (110) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Telegramm.
Kasaritsa mees oli ka kuulnud, et telegramiga kõiksuguseid ruttuliseid ja tarvilisi teateid saatetavad. Ja nüid niisugune Telegramm üsna paari versta kauguselt Võrru linna ligedal seisab. Kaval Kasaritsa mees, kes arvanudkroonut petta, et mis mati mees tema veel seal on. Kasaritsa mehel olnud poeg kroonu peal, tahatnud pojale uusi saabaid saata, panud saabad Telegrammi tradi peale. Ütelnud ise: “Noh küll nad nüid lähevad sinna kaugele Poolamaale Varsahvi linna.” Tõisel päeval tulnud mees jälle vaatama, kas saabad traadi peal alles on ehk ära läinud juba Poolamaale. Telegrami juure jõudes näinud mees, et üks paar vanu saabaid seal samas kohas traadi peal olnud. Kasaritsa mees vatanud sabaid ja ütelnud vakalles: “Poeg on Jaani mul ikka saatis vanad sabad mule tagasi. Tema teab ikka, et ega mul enesel sabaid ei ole.”
E 43364/9 (111) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Parem ei võttagi naist.
Kora elanud kusgil vekses saunakeses vane Haanja mees oma naesega väga rahulist elu. Nemad tulivad oma vaevaga teenitud koppikadega läbi ja Jumal oli ka nende perekonda ühe poja ja tütrekesega kaunistanud. Aga korraga juhtunud suur õnnetus, sest surm kutsunud tema kalli kaasakese ära. Ta leinanud oma abikaasa mõne nädala mõtelnud siis järele: “Mis ma temast enam leinan, parem unustan ta ära ja võttan omale tõise naesekese.” Mis ta mõtelnud, seda ta ka tahtnud teha.
Ei olnudgi kaugel üks väga priske ja noor neiu, keda mees enesele paraja arvanud olevat. Läinud siis neiu poole juttu ajama kosja asjust. Neiu poole soovinud teda nähagi, veel vähem temale naeseks minna, aga neiu olnud väga nalja armastaja ja ütelnud vanamehele: “Muidu ma küll läheks sulle naeseks, aga sinul on pikk habe, aja habe ära, siis saad sa pool nooremaks ja passid palju paremini minu korval kõndima.”
Vana mees läinud ka pool nukra meelega koju, ajanud siis seal habeme ära ja tulnud siis uuesti tagasi küsinud: “Noh kas ma olen nüüd pool norem ja näen 35 aastase poisi moodi välja?” Neiu vaatanud siis ja vastanud: “Noh nüüd olet täiesti 30 aastane noormees. Aga nüid mine too enne üks toop viina ja mõni pudel veini nõnda et ka meie ligimesed ja sugulased meie rõõmust osa võivad võtta.” Haanja mehel ei jänud ka mud nõu üle kui läinud koju kus tal mõni kopik olnud ja lainanud siis ka naabride käest raha, toonud siis ka toopi viina, veini osta poole raha enam saanudgi. Vinud siis viina putelid neiu koju, kus nad tõiste kodu rahva keskel ära joonud. Nüid olnud vana meikesel hea meel - nüid saan noore ilusa kõige priskema neiu enesele naiseks ja ise olen ka veel noor nagu kolmekummne aastane noormees kuna ma küll peale seitsmekümmne aasta vana olen. Käskinud siis neiud nädala perast valmis olla ja lubanud siis tulla.
Varsi jõudnud ka see päev kätte. Haanja mees tulnud nüid ka neiu lupamise peale tagasi. Aga see korra vabandanud neiu ennast, et ta natukene haige olla ja see korrd võimalik mina ei olla. Mõne päeva perast läinud Haanja mees jälle neiud vaatama, kas ta juba terve peaks olema ja kas ta ka oma lubamist täitab. Neiu ütelnud: “Noh nüid on kõik valmis, mina olen ka terve ja muidu oleks kõik väga hästi, aga meil puutub pill kes meid rõõmustaks. Haanja mees tõttand ka pilli järele ja toonud siis pilli ja saanud siis neiu käest vastuseks, et ta ühe nädala perast tulla.
Nüid hakkanud Haanja mees igava kurva meelega koju poole saamuma. tee pääl tulnud temale üks sõber vastu, kes tema kosjas käimist järele pärinud, nüid seletanud mees ka oma kosjalugu kunni siiamani. Ta sõber teinud seda kuultes suuret silmad ja ütelnud: “Sa oled rumal mees, kas sa aru ei saa, et see kelm neiu sind narib!”
Pea sanud ka Haanja mees kuulda, et ta pruut ühele Kasaritsa mehele läinud. Mees süganud kõrvatagust ja õhkanud: “Parem ei võttagi naist.”
E 43369/71 (112) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Pööra ümber!
Kora noominud õpetaja Haanja meest kes kõrtsis teist meest oli peksnud, et see tale oli julgenud öölda: „Sina oled jootik!“ ja käskinud (patust) ümber pöörda ja edaspidi enast parantada. Mees keeranud ka ühe külie õpetaja poole ja jänud siis viltu üle õla õpetaja peale vahtima õpetaja noominud ikka edasi et nüid olla aeg veel ümber pöörda, mees keeranud nagu komanu pääl jälle tõise küle õpetaja poole ja jänud siis ootates pärani aetud silmil õpetaja peale vahtima. Viimaks pärinud õpetaja meheld kas ta lupab enast parandata ja täiesti ümber pöörda. Mees vastanud: „Ah sa heldege õpetaja härra nõuab ka liiga palju olen ju kõiki pidi enast ümmber pööranud ega ma ju tohi selga õpetaja poole pöörda - siis oleks mul ehk niisamasugune lugu tulnud kui Saluse mehel, kes kord nõnda seisnud et selg herra poole olnud ja herra see eest mehele 20 rubla renti juure lisanud. Ega mina küll kunagi surtemeeste poole selga keera.“
E 43371/2 (113) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kallis kõhutäis
Kasaritsa mees läinud linna, kaks kanamuna olnud taskus, münud munad turul kaupmehele ära, sanud kolm kopikad. Läinud siis poodi ja palunud kaupmehe käest silku. Saksa moodi kaupmees, kes käsi poole silku tonis märjaks tahtnud teha, vastanud: “Ets ka silku tona ju seal samas, võtta seald ja too siia, ma panen kalu pääle.” “Oh sa heldege, või kalu pääle, minu isa ütles ühtelugu, et siis taevaisa ei õnistavat kui kalutakse taeva anndi. Ja ei tea kas nad ka peaks värsked olema, ma mekin mõne enne.” Söönud (mekinud proovinud) seitse silku ära, siis ütelnud: “Ei need ole hääd saksa silkud, saksa silkud ola magusad nagu mesi.” Kaupmees nõutnud silku tükist viis kopikad, ühte kokku 35 kopikad. Mees vastanud: “Kulla kaupmehe hära, ega mina jo enne osta ei tahnud, tahsin ainult mehkita, mekimine ola igal pool ju prii, egas häragi selle eest hinda ei taha.”
Kodus küsinud mehe käest naene: “Kas sa ka silkusid tõid?” “Kust ma siis neid silkusi tõin, palja mekimise eest nõudis kaupmees 35 kopikad. Kes teab kui kallis siis kõhutäis tulnud oleks.”
E 43373 (114) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Mustlase vili ei õnnista.
Kora tulnud kevadel mustlane taluse ja palunud enesele kartohvlid keeta. Peremees anud ka kartohvlid ketmiseks ja veel korvitäie mida ta mustlasel käskinud maha panna, et siis tõine aasta mustlasel kartohvlid küll saada, nõnda et tal ei prugi ta enam kerjata. Mustlane vastanud: “Kalise iluse peremihe mustlasel Jumal ei õnnista.” Peremees ütelnud: “Küll õnnistab.” Kaval mustlane keednud enne kartohvlid ära ja panud siis maha, ootanud kunni jakobipäevani, kas tohvlid pole ikka veel kasvanud. Ütelnud siis peremehele: “Noh, eks sa vaata nüid Jumal ei õnnista mustlasele.”
E 43374 (115) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Varese Peeter.
Kora küsinud politsei rannamehe käest: „Kas sa seda vanna suurt varast Varese Peetrid tuned?“ Ranna mees vasta: „Siin lendab palju varesid ei mina tea missugune nende seast Varese Peeter on; rannast varastavad nad kalu kõik.“
E 43375/9 (117) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kõrgepalu mõisa Baron.
Vanal ajal elanud Kõrgepalu mõisas väga kuri Baron, kes ka Vanapaganaga ühentuses seisnud. Kora tonud Vanapagan Baroni härrale suure rautse kasti täie kulda ja käskinud mõisase kõrtsi ehitada ja seal rahvale tublisti viina jua anda. Herra tänanud Vanapaganad raha eest ja lasknud siis ka kohe kõrtsi ehitama hakkata. Varsi saanud ka kõrts valmis, nüid tulnud suur pühetamise pidu. Pidu olnud väga suur, ise ka Vanapagan olnud pidul herra seltsis, lubanud siis jälle herrale hea koti täid kullda tua kui herra koolimajas ära keelab palvust pidamast ja rahvast enam ei lubavad kirikuse minna ja selle asemele laseks mõisase ühe kardimängimise tua ehitada. Herra lubanud ka kõik Vanapagana soovi järele teha, kutsunud siis Vanapagan herra Oina palu ääres oleva Musta jõe kaldale raha järele, herra läinud ka kohe raha ära tooma. Saanud hea raske kotti täie poole aga jõudnud raha koti mõisa tua, panud siis ühe osa Oina palu pääle ühe suure mäna puu kännu alla. Kuri Baroni herra kes seda kohe ära märkanud, et töömehed enam poole tahtnud sedaviisi tööd teha, ainult iga päeva ja ööse olnud kange joomine ja kaardimämgimine ja ka sagetasti tapelused. Kui herra poole aga seda näha võinud, et töömehed üsna prii joovad ja kaarta mängivad. Olnud just sel ajal Roosa kiriku ehitamine pooleli, herra tahtnud ühel laupäeva õhtul Roosa mõisa sõita, võtnud ka Vanapagana antud raha kaasa, mida ta kiriku ehitamise tarvis tahtnud annda. Üle Musta jõe sõites Kikka silla pääl tulnud Vanapagan vastu ja küsinud, kuhu Baroni herra veel laupäeva õhtul sõitvad. Baron seletanud Vanapaganale oma reisiloo põhjused ära. Seepeale saanud Vanapagan kole vihaseks ja lükanud Baroni tõlla ümber kui kevadene suurvesi vinud Baroni varsi allapoole, kuhu Baron ära upunud, ainult kutsar peasenud hobusega kaltale, ka raha kott olnud tõlast ära katunud. Nüid alles olnud mõisas teomeistel prii elu, korra tulnud töömeste naised Musta jõe kaldald heinu põima, siis näinud nad Baroni herrad ühes paiu põesas sees istuvad, suuret läikivat prillid peas, keegi poole aga julgenud vaatama minna. Tõisel laupäeva õhtul näinud mõisarahvas Musta jõge mööda üht musta sikku sarnast looma hüpates üles poole tulevad ikka koletasti kisentades ja katunud siis viimaks selle koha pääle ära, kus Baroni herra paju põesas oli istunud.
Rahva sees liigub praegu see jutt, et Mustal jõel iga laupäeva õhtul musta sikku sarnast looma olla näinud ja kisentamist kuulnud.
E 43379/80 (118) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Ah viiberus*
Mõniste naine läinud poodi juurest värvi ostma, tee pääl kukkunud naine silast üle mines vette, naene olnud üsna kohkunud kui veest välja tulnud, nõnda et tal kõik värvite nimed meelest ära oli läinud, mida ta kõige tee sadaneid korda olli lugenud, et siis meelest ära ei läheks. Pikka järele mõtlemise järele tulnud küll moningad jälle meelde kui mitte veel kõik. Jõudnud siis poodi juure ja ostnud siis kaupmehe käest värvisid, olnud juba kõik ära ostetud. Kaupmees küsinud: “Noh kuidas sul siin tee pääl viiberus tulli?” Naine vasta: “Ah ja kulla kaupmehe herraken andke mulle veel seda viiberust. (tahtnud öelda silmakivi ehk kuperus.) Hea küll, et meele tuletaside, muidu oleks pidanud jälle tagasi tulema, lugesin tee pääl küll mittu saada korda, aga vette kukkutes läks meelest teine üsna ära.”
(viiberus nimetas kaupmees häpartus.)
* viiberus - silma kiivi.
E 43381/2 (119) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Nina.
Kõrgepalu valla mehel Andresinal olnud suur iigla nina tõised mehed naernud teda see perast sagetasti ja küsinud siis kust sa selle iigla suure nina olet saanud. Andressin selletanud siis neile järgmiseld: „Mina läksin Võrru linna turu peale ja tahtsin enesele üht head nina osta seal oli ka üks kaupmees sellel oli kolm nina müüa ja mina küsisin kaupmehe käest: „Ole vana õige mees ja ütle misugune nina on nende kolme nina seest kõige parem?“ Kaupmees ütles kahe pisema nina pääle näitades: „Need on tattninad“ näitas siis selle suure minu nina pääle ja ütles: „Vaata see suur nina on üks puhas ja hää nina.“ Ja mina ostsin enesele siis selle suure nina mis ka täiesti üks hää nina on, ja mille sarnast Teie enestele osta ei jõua.“
E 43382/3 (120) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Kõrgus
Vana soltad hakkanud oma elulugu Rõuge kõrtsis seletama ja nimetanud et ta palvekirja kõrgusele saatnud et tale vana päevate jaoks abi andaks. Teised vastanud: „Noh kas sa siis tead kes see kõige kõrgem mees siin on. Mardi Peep on küll kõrge (pikk) mees nõnda et tõist tema sarnast enam leida poole aga ta on niisamasugune vaene nagu sinagi ei sellest küll sulle abi andjat ei saa.“
E 43383/5 (121) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuidas Mulg hobust õpetas
Kora saanud mulg vallavanemaks, muidu olnud kõik hästi, ainult tema kallile hobusele arjunud halb mood: kui keegi tee pääl vastu tulnud ja teretanud “Tere vallavanem,” siis jänud hobune kohe seisma ja jäänud ootama, et midagi pikkemalt asju hakkatakse õientama. Mulgi vallavanem poole seda aga suguki salinud. Ja hakkanud siis ühel päeval oma hobust õpetama. Järgmisel viisil sõitnud hommiku vara metsa suur paks kataka põesas seisnud üsna tee ääres, kohe teretanud mulgi vallavanem kataka põesast kübarad kergitates: “Tere Mäe Mart.” Kohe jäänud mulgi vallavanemal hobune seisma, mispääle ta tugevasti hobust vemeltama hakkanud. Teed mööda edasi mines sõitnud mulgi vallavanem ühe pikka kännu kohale mis nagu must mees välja näinud koh teretanud jälle mulgi vallavanem kändu: “Tere kah Kaproni Märt” hobune jänud nüid natukene peatama, mispääle mulgi vallavanem jälle hobusele tubliste pitsa andu, edasi jõutes tulnud vallavanemale pääkohumees vastu, kohe teretanud vallavanem: “Terre aulik kohtu esistuja hära” ja tahnud hobust seisma jätta kui hobune poole lendanud nagu tuul pääkohtumehest mööda, sestsaatik ei jänud vallavanema hobune enam kunagi seisma kui mõni vallavanemad teretanud ehk vallavanem jälle kedagi teretanud.
E 43385/6 (122) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Setukesete kodus käimine.
Kora kaebanud teine settu teise kohtuse, et selle koer olla tema emise (sia) ära lõhkunud. Kohus kutsunud ka kaebaja ja kaebealuse setu ette. Lugenud siis kohtu härra kaebealusele setule kaebtuskirja ette. Ja ütelnud siis mõlematele setukestele, et nad parem isekeskis niisuguse pahantuse ära lepiks. Kaebaja setu poole lepinud, nüid noominud kohtuharra kaebajad setud, et mis selest siis on kui ka koer natuke (siga) emist ammustanud, ega siga ju seeperast ära ei sure. Setu vasta: “Ka kohtu hera tia ei tust midägi,” näitanud siis sõrmega kohtuhärra poole ja ütelnud: “Kae herr, sa ole imis (siga) ja ma ole pini (koer). A mis sõs tust um kui ma sul iste koha ära lõhun.” See vastus pahantanud kohtu herra ära ja mõistnud siis kaebtuse tühjaks ja mõistnud kaebaja pariks päevaks türmi roopu sõnade perast.
E 43443/50 (127) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Karuli mõisa härra.
Vanal ajal elanud Karuli mõissas väga kuri hära, kes suur Vanapagana sõber olnud. Karuli mõisahärra, kes suur au püüdja hallpää olnud, lubanud Vanapagana soovisi kõiki täita kui Vanapagan temale perast tema surma ilusa hauakünga valmistab. Vanapagan lubanud ka seda teha kui mõisahärra temale selle eest kolm saada vaati viina anab. Mõisa hära olnud ka selle kaupaga väga rahul ja anud opmanile kasu, et see igale talupojale käsu saatab, et 50 vaka kartohvlid peab mõisa viinavabrikuse tooma ja kes kõik 50 vaka kartohflid ilusasti ära toovad, sellele lubanud ühe toobi viina anda, aga egale ühele, kes kartohflid toomada jättab, saavad mõisa talis iga puuduva vaka kartohflite eest 60 solast ehk akerei juures 80 hoopi. Opman anud ka talupoegadele kõva käsu. Talupojad toonud mõnigad ka kõik 50 vaka ära, nõnda et enestel pole enam korvitäit kartohflid jänud, aga neile kellel nii palju kartohflid poole olnud, neile antud mõisa tallis paljaks võetud selja ja istekoha pääle 60 hoopi, mida veel armu perast, et havad mädanema ei läheks, soolvega hõerutud. Vaeste talupoegade palve pääle jätnud siis veel armuline härra putunud kartohvli toomise teise aasta pääle, kes siis veel kartohflid toomata jätavad, selle käest võtvad mõisa härra koha ära ja sadvad kirjaga agereti juure, kus siis 60 asemel 80 hoopi antavad. Sellest hirmust olnud talupoegatele küll, kartsivad nad mõisa tallis peksu, mis siis veel kui agereti juure sadetakse, seeperast toonud talupojad tõine aasta kõik puuduvad kartohvelid ära. Nõnda sanud ka varsi Karula mõisa härral 300 vaati viina, mida ta omas vabrigus olla lasknud põletada. Nüüd lubanud siis mõisa härra Vanapaganal viina ära viia. Kohe ühel neljapäeva ööl näinud Karula mõisa rahvas siniseid tulejooni taeva alla viinakeldri kohal. Järgmisel hommikul teatatud öösist lugu mõisa härrale, et viinakeler päris tühi olla ja kõik 300 vaati viina ära olla viitud ja aidamees ära kägistatuld leitud. Seepeale vihastanud vana mõisa härra väga, nõnda et ta kohe raskesti haigeks jänud, tõisel homikul leitud mõisa herra surnuld ja kolm punast veere tilka olnud riina pääl, tua lae sees aga olnud suur sulla lajune ümargune hauk, mille äred ka veerega olnud ja põrandal olnud maas mõisa viinakeldri suur võtti. Nüüd olnud mõisas jälle suur kurbtus härra surma perast. Pantud siis härra surnukeha suvise kuma ilma perast jääkeldrise lautsile, ukse ette panud opman kaks tugevad meest vahti pidama. Hommikul leitud vahid ära kägistatuld ja mõisa herra surnu keha olnud ühes surnu linadega katunud. Opman hakkanud nüd paris kartma ja käskinud mõisa ja talu mehi härra surnu keha otsida. Mehed otsinud küll kõik mõisa maad ja metsad lääbi, aga mõisa härra surnu keha pole nad kuskild leidnud. Ühel järgmisel neljapäeva hommiku teatanud mõisa rahvas opmanile, et mõisa kohal õhtu põhja poolses mäe otsas öösel hulk siniseid tulesid paistnud. Opmann võtnud ka tõisi mehed kaasa ja läinud nimetatud mäe pääle ösist lugu järele vaatama. Kui kõikide imestus olnud väga suur kui nad just otsekohe mõisa kohal mäe otsast suure poole vakka maa laiuse kivi huniku leitnud ja selle otsas kesk kohal üht suurt rauast risti, kus kuldtähtetega Karuli mõisa härra nimi pääl seisnud. Pälle see näinud mõisa rahvas iga neljapäeva öösetel suure kivi huniku otsas siniseid tulesid, hommiku leitud viinaputeli korgisi ja klasi tükisi. Kord leitud ka jaanipäeva homikul vana tühi Karuli mõisa viinavaat. Ka nüidgi hoiab Karuli ja selle ümber kautue rahvas hirmuga sellest kohast öösetel emale. Ja mõnigad teavad ka jutustada, et jaani- ja jakobipäeva öösetel Vanapaganad seal raha kuivadata ja ümber tule tantsita. Seda Karuli mõisahärra hauda võib lugeja ka praegu veel Zoorust Valka minevase maantee ääres Karuli mõisa kohal näha kus suur poole vakama laijune kivi ladung seisab ja suur sammeltanud raudrist mis kolmest kohast on läbi neetitud risti päält nime lugeta poole enam võimalik, rahvas teeab räägita, et pikkne olla risti kolm korda purustanud, kuhu Vanapagan sel korral olnu põgenenud sest saadik ei nägevad ka enam mõisa rahvas neljapäeva õhtutel siniseid tulesi.
E 43450/2 (128) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Õnnistegija ja Vanapagan.
Kora surenud keegi vana poismees ära, olnud teine omas elus väga jumalakartlik ja õiguse armastaja. Perast surma pantud vana poissmees põrgus kalu pääle, et lääbi katsuta kui rasked pattud on. Kalunud siis Vanapagan mehe ära, pattud kalunud mehe ülesse. Vanapagan olnud väga rõõmus ja pidanud juba vanapoisi hinge täiesti omaks. Kui kord õnnistegija tulnud, see lasknud vanapoisi veel uuesti kaaluda, jällegi kaelunud pattud vanapoisi ülese. Õnnistegija jänud seda nähes väga kurvaks, et vanapoiss täiesti Vanapagana omaks pidanud saama. Võtnud siis põuest ühe kohtumõistmise raamatu välja, selle vahel olnud üks hainakõregene, selle panud õnnistegija selle kalu laua pääle, kus vanapoiss seisnud ja nüüd kalunud vanapoiss omad pattud ülese. Seda nähes saanud Vanapagan kohe vihaseks ja küsinud Õnnistegijalt: “Misperast teie selle heinakõre kalu peale panite?” Õnnistegija vastanud: “Kora läks pühapäeval kellegil mehel heinakoorem ümber, aga kõik tõised kirikurahvas läksivad ümmber läinud heina koormast mööda, aga see mees, kes siin kalu pääl seisab, aitas heinakoorma üles ajata tee pääle, selle eest sai ta ühe heina kõrre.” Vanapagan jänud nüid nukra meele ja amuli suga tagast Õnnistegijad ja vanapoisi vahtima, kes üles taeva poole tõttanud.
E 63486 < Rõuge khk. - J. Gutves (1929) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast oll pallio liinu. Egahn liinahn oll uma kuningas. Egal kuningal uma riik. Jalksimiis jousõ üttepäävaga läbi kolmõ kuningriigi kävvü.
Kus kuningas elläs?
Kunningal um nelli kambret. Üüd makka põhiapuul; päiva eläs lõunapuulsette kambrite seehn.
Kas kuningas um poismiis?
Päivä poismiis, üüse naasiemiis; õdagu laulatas, hummogu lahutas är.
Mis kuningas süü?
Saija, kumpvekke.
Mis kuningas juu?
Sullarasva ja kuurt.
Mis kuningas tege?
Käüü tarripittehn taaratõllõhn.
Kus kuningas makka?
Vahtside kasukide vaihhel.
Mis kuningas unõhn näge?
Vaib mõõk hiustpittehn ribahn, õkva kaalakotsil.
E 63487 < Rõuge khk. - J. Gutves (1929) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuidas Anu Kadu käest „nõiduse-sõnadg välja sain?
Aastat paarkümmend tagasi elas Haanja vallas Sikka külas perenaine Anu Kadu. Haiguste ajal abiotsijaid käis tema juures palju. Kiideti ikka aitavad, sest „n.sõnadg mõjuvad. Küsisin korra omale, ütles vastu: „Egas ma veel niipea ära ei koole, ma sulle õpetan, ega mu oma lastest kellestki nende tarvitajat ei saa.g Tegin talle head. Andsin mõndagi. Korra tuli andmise aeg ja siis laskis põrandale põlvili ja luges järgmisi sõnu, mis Kiriku Laulu. 184 leheküljel, nr. 237 all leida, 5 esimest värssi. „Siin ma vaidle murega oma õnnistuse perra jne.g Tähendas juure: „Ei või häälega lugeda, vaid sobinal, iga värsi ühe hõnguga. Suurdele viina peale, loomadele soola ehk leiva pääle ja lastele rinnapiima pääle, siis neile sisse anda. Enne ei hakka mõjuma kui kevadel „hussikuhjag juures olete neid ära lugenud. Ka vainuköie usside kuhja juures võib lugeda. (Sel suvel oli iseäranis palju metsas karjamaal vainuköie - vaglade kogusid; kanamuna kooretäiest kuni poole toobi suuruse hulgani.) Kui kellegi edasi annate, ehk ära seletate, siis kaub mõju ära.g
Tema olla saanud neid Tartust lellänaise käest ja maksnud üks hõberuubel.
Andsin talle 20 kop. hõbe ja veel muud head.
RKM II 63, 282 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hans löüse järve veerest mõrra. Hirmsa vihm tulnu, tüknü mõrra sisse varju. Vanapaganal ollu hää palitu. Vanapagan ütel: "Hans-pojuke, kuda sul on?" - "Väega hää!" - "Hans-pojuke, teeme vahetust." Hans võtti palitu, vanapagan läts mõrra sisse. Hans ütel: "Vanapagan, kuis on?" - "Varisemp iks ku väl'lä pääl." Hans jälle sai palitu hindäle.
RKM II 63, 282 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kalakauri järve ümre olnu Hans ja Vanapagan. Hans ütelnu, et võta hopen sälgä. Vanakurat nõstnu ja vinnanu, hopen kandla all. Hans ütelnu, et ma võta jalgu vahele, ja kihutanu. Vanapagan hõiganu: "Hans-pojake, ma ei jõua järele."
RKM II 63, 448/9 (23) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üts lätlane selet:
Kord olnu ühel aednikul suur viinapuuaed. Marja ikaldanu alati. Muretanu ja säädnu. Ilmunu hall vanamees tema juurde, ütelnu, et ära ole murren midagi, ma taha sind selle suve aidata. Mis sa palud, selle annan, mis su aiale tarvilik on.
Aednik kaenu, ku päikest vaja, palunu, on saanu ka. Kui vihma tarvis, ka on saanu. Nüüd on vilualust ilma tarvis, jaehtat, kah sai. Ku sis viinamarja omma õnnistanu. Võtt kobara maha, lätt veinivabrikule kaupa tegema. Vabrikun proovitu, ei kõlba, hapu, niisukene maik juures, et veini teta ei saa. Tulnu kodu, ütelnu, et võtku vanameest kurat, kirunu ja sõimanu. Vanamees tulnu, ütelnu, et jah, kõike sa palusid, aga tuult sa ei palunud ja sellepärast omma na kõlbmada.
Jah, tuult on kah tarvis.
RKM II 173, 85/8 (9) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laisk naane
Sjoo lugu juhtu sõs, ku viil härgiga künneti ja muud tüüd tetti.
Miis võt´t naase. Naane taha-as tüüd tetä'. A ku koskil pidu oll, sõs pittu külh läts.
Ütskõrd ütel miis: "Meid kutsuti Killa poolõ ristkädsile."
Naine eh't hindä ärä'. Miis pan´d härä' ette. Üte härä nimi oll Kiut, tõõsõl Mustu. Sõidi' minemä. Sõitsõva' Killast müüdä. Naane ütel: "Kiut, käänä' Killa poolõ!" Miis vasta: "Mustu, mine' mulla poolõ." Miis pet´t naist, vei sõõru pääle. Naane taha-as sõõrdu tetä': "Mul saava' kõriga ja sõlõ' mustas."
- "Kül sõõrd sõlõ and ja kütüs kõriga!" hõigas miis.
Sõs naane tekk külh, a tüü es lää'. Läts puhkama. Sääl oll üts suur kivi. Naane kor´as minnen peotäüve marju. Kivi pääl nakas lugõma: "Ot-ot, ku pallo naid om? Üts, kats, kolm, neli, viis, kuus, säidse, katõssa, ütessä..." A kivi all olli rüüvli. Nuu kuuliva, ku kivipääl loeti ja hiitüsivä är: "Ku nipallo tulõ meid kinni' võtma, sõs mis mii õks jõuami tetä'. Joosõmi minemä!" Ja pagõsiva' är.
Kivi all oll hulka rahha. Naane kuts mehe. Miis võtt raha hindäle ja kai, et nüüd ei olõki vaia naist tühü' käsutada.
Naane taht rahha hindäle ja kaivas mehe kohtulõ. Kutsuti sõs mõlõmba kohtu pääle.
Inne kohut pand miis kitsõ aiavaihõlõ. Tuu tänit. Naane küsse tarõst: "Mis helü tuu om?" - "Herr põrgun tänitäs."
Miis käänd pütü kummalõ ja pand põha pääle terri. Kana' tsagiva terri ja pütt kumisi. "Mis helü tuu om?" küsse naane tarõst. Miis vasta: "Tuu om raudvasara sõda."
Sõidi' kohtulõ. Miis ost tii pääl saia. Visas õks üle ola naasele rüppe saiaraasõ. Naane küsümä: "Mis taa om?" "Valgõt leibä satas taivast!"
Lätsi' kohtu ette. Kohus küsse naaselt: "Kuna sa raha löüdset?"
Naane: "Sõs, ku herr põrgun tänit."
- "A kunas herr tänit?"
"Herr tänit sõs," selet naane, "ku raudvasara sõda oll."
- "A kunas raudvasara sõda oll?" nõud kohus.
"Tuu raudvasara sõda oll sõs, ku taivast valgõt leibä sattõ.
Kohus kai, et taa om ull ja et määnestki rahha ei olõ löütü.
Raha jäi mehele.
RKM II 329, 178 (31) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Erna Tampere < Liine Helstein, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hunt oll ütelnu oravallõ: "Kuis sa nii rõõmus saad olla?" Orrav ütel: "Las ma puu otsa lähe, sis ma ütle, mis ma rõõmus ole." Orrav sis ütel hundile: "Kuis sa rõõmus saad ollagi, kui sul kurjus põleb südames."
RKM II 329, 564/7 (9) < Rõuge khk., Püssä k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Aliide Morel, s. 1893 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
See muinasjutt on kuuldud ühel peol.
Üks rikas vend oli ja tõine vaene. Ja rikas - tuul olli nii palju suure maja, tal laulsi pilli ja kõik. Vaene käve müüda, too es tohi sissegi minna, es tihka, es ole rõivit nisukesi sälan. Ja sis tulli säält sis keisri käsulane, läts müüda ja küsüs maja. Ütles: "Mul murõta maja." "Kuis sul murõta? Meil om keiser, keisril ka mure, ja sinul muret ei ole?" - "Ei ole mul muret, mul om kõike küllalt." Ja nüüd ütles, et kolmõ päeva pärast tulõd sina keisri juurde ja ütled sääl kostmist. Kui sa kolme kostmist ära ei kosta, siis lüü keisri sul mõõgaga pää maha. Ja ol´lgi murõ majan. Ja nüüd ei mängi pill ei midagi. Lätt vaene vend säält müüdä. "Mis ta om, et pilli ei mängi, et tule ei põle, ma läe kaema, kas on ära surnu või." Pikutas sääl ja ütles: "Mul om murõ."
"Mis murõ sul om?"
"Jah, niimuudu, mul anti käsk, et ma pia keisri juurde minema ja seal kolm kostmist ära kostma. Ku ei kosta, lüvvas mõõgaga mul pää mah." Vend ütles: "Ma olen su näggo, misukõsõ riide sul sällon oli, ma pane nee sälga ja kosta su eest." Ja pandki timä riide selga ja läts sis kolmõ pääva pärast sinna.
"Kas sa oled see mees, kes keisri küsüs?"
"Ja, olõn."
"Noh, kosta mulle ära kolm kostmist! Kui kallis om vene keisri?"
"Katskümmend viis rubla!"
"No, kost sa seda tead?"
"No, Jeesus Kristus müüdi kolmekümne hõbetüki eest, keisri viis rubla piap ikka odavam olema!"
"Õigus! Kui kõrge taivas om?"
"Noh, üks söögivahe sõit."
"Kost sa seda tiiat?"
"A milles, ma'i tiia, kus see eesliga taivade läks, Noa vai, taivade läts, ega ta es sööda hobõst vai eeslit, ta läks niikavva, ku pärale läks."
"Õigus. A kui sükav om meri?"
Tuu oll kõge hullem vastata.
"Ooda, ku ma näe, siis ma tiia ära ütelda, kui sükav om." No viidi mere äärde, sis ütles: "Üts kivi lasen, ku sügav." - "No kuidas tuu nii om?" - "No ega kivi enne peata, ku põhja saa."
Ja päästis venna ära. Sis kinkis toole palju varandust. Sis nakkas venda iluste oitma. Elliva äste.
ERA II 160, 401/4 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Latsõ' lätsi mõtsa marjulõ. Essövä muidoki är. Kävevä üte päävä är ja jäivä tõsõs pääväski. Ja latsõ' tahtsõva muidoki väega süvvä. No ja saiva' viimäte üte väikese majakõsõ mano. Tuul olli saiatsõ saina', tsukrutsõ akna' ja koogist katus. Latsõ' naksi katust kiskma ja kuuki süüma. Üts vanamuur tul´l majakõsõst vällä ja küsse: "Kes mu maja katust rääp?" Latsõ' ütli, et: "Tuul, tuul, marja-imäkõnõ!" Sõs nakas tuu vanamuur latsi tarrõ meelitämä. Latsõ lätsiki. A vanamuur pand latsõ' suurõ tõrdo ala ja nakas neid sääl nuumama. Andsõ piimä juvva ja pähkmeterri süvvä, et latsi pehmes nuumata.
Ütel pääväl tul´l miis kodo ja lask oherdiga mulgu tõrdohe. Hõigas, et: "Latsõ, tsusakõ sõrm mulgust vällä!" Suurõmb lats tsusas puupulga. Tuu lüüdi maaha ja panti hamba pääle, et kalg viil. Sõs anti edesi hääd toito. Tõistkõrd hõigas jäl: "Latsõ, tsusakõ sõrm mulgust vällä!" Vähemb lats tsusas sõrmõ. Lüüdi maha ja panti jäl hamba pääle proomis. Ol´l muidoki pehme. Sõs anti vanamoorilõ käsk, et latsõ' är praati. Vanamuur sõs kütt aho kuumas ja oll jo nisukõsõ vankri valmis pandnu, kos latsõ' pääle panna ja ahjo ajja. Sõs vanamuur tõi latsõ tõrdo alt vällä. A üts lats ol´l tark ja ütel, et ei mõista vankri pääle ronni' ja et vanamuur näüdäke, kuis tuud piät tegemä. Vanamuur läts näütämä ja lats virot vanamoori ahjo. Latsõ mõtliva, et mis sõs nüüd tetä ja et mis muud, ku pagõma. Pannu uma pastla' nii jalga, et nõna poolõ konsas ja konsa poolõ nõnas. Vanamiis tul´l kodo praati otsma. Leüse vanamoori ahost. Nakas sõs latsi takan ajama. A no ei saa kätte kah. Jäle' tulli kodo puult, a tagasi õs olõ lännüki. Latsõ' lätsi jälki pagõma ja saiva üte suurõ jõõ viirde. Jõõ pääl ol´l üts luik. Kutsi luiga hindä mano ja istõva luiga sälgä. Suurõmb võtt luiga kaalast ja väheb võtt suurõmba ümbrelt kinni'. Ja nii luik vei na üle jõõ. No loomuligult nigu jutu lõpõtus om õks hää, nii saiva latsõ' õks kodo.
ERA II 160, 408 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hunt ol´l sadanu kaivu ja olõ õs saanu inämp väl´lä. Rebäne olnu kah sääl. Lännü pangi ja lännü kah kaivu. Susi petnü rebäse pangist vällä ja saanu nii esi üles. A nii om tuu joba ilman: üts üles - tõnõ alla.
ERA II 160, 408/9 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Kaubamees sõitnu riiga; kalakuurm olnu pääl. Rebäne tulnu takast ja hüpänü pääle. Pilnu kallu maaha, nika ku kõik maan olnu. Sõs hüpänü esi kah ja korjanu kõik kala' hindäle.
ERA II 160, 411 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanast olliva õks koorõkirnu. Rebäne roninu sahvrilõ. Pistnu pää kirnu ja söönü koorõ är. Sõs suurõ hädäga saanu pää vällä. Roninu sahvrõst kah vällä ja sõs hunt olnu välläh. Ütelnü toolõ, et: "Kae, mu pää om haigõ ja määnü. Vii minno sälägä!" Hundi süä lännü halõdas ja veenüki.
H II 64, 126/32 (10) < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Süü peräst sulanõ
Perädü ja vaõnõ mies, kel muud eläja korva umah hurdsikuh võimalik hoita olõ-õs, ku' kass ja üts lammas, tuo koräs mitu mitu aastakka lamba nahku, kooni valgõ kasuk sai. Sest lambakõsõl olõ-õs kunagi inämb poigõ, ku' üts aonüs aastaga kottal. Nii läts säitse aastakka müöda, kooni kasuga jago nahku sai. Kui umblõja kasuga valmis oll' tennü, läts mehekene uma lumivalgõ kasukaga kõigõ edimält kerikohe, et tedä siäl arr põhendä. Ent johtu, kui vaõnõ mies uma jala kerigu lävest sisse tsusas, pand ka vana tikõ sulanõ tälle jala ette, nii et vaõnõ mehekene kõõ uma lumivalgõ kasukaga keriku läve ala moolõ sattõ, ja kõõ likõs nink muotsõs tekk, niigu inäp kohegi kõlbai'. Kmipõ ikuga toivõrd mehekene muidõ jalust üles, rapahut külh viel valgõt kasukahanda ja siila ütelt ja tõõsõlt puolt - midä? Kohes hämm? inäp lumivalgõ kasuka mant häös? Sisgi läts ta kerikohe arr', ja kedse hinne, kõõ uma igatsetu ???? ütte kerigu nulgakõistõ ja mõtõl kõõ kalli kerigu ao uma valgõ kasuka kahjo üle. Ent vana põrgu perremies esi näkk ka päält, mis tiä sulanõ vaõsõlõ mehele tekk ja ta pahasi uma orä pääle väega arr ja ütel: "Sina meelelda vaim! Sul olõi tarkusõ haisugi inäp tuo pääle, miä sa tei: vaõnõ mies koräs sõidse aastakka lamba nahku ja lask hinele kasuka ummõlda, minga üle sõitsme aastaga ütskõrd kerikohe tull ja sa tei no sändse tembü, et tsurgõ arki. Kas sa noilõ näe-ei jalgu ette heitä, kia sija ega pühäpäävi villasõ, je kel mitu särki - kasukat sälga om võtta? Mis? Seo süü peräst piät sa taad vaõst miest kolm aastakka orjama. Hummõn päivi piät sa tedä jo tienmä minemä!"
Nii oll kah. Kui vaõnõ mies tõõsõl hummongult üles tull, jõudso üts paksu ja tüsse kihaga mies hobõsõga timä usaija värehtist sisse, köüt hobõsõ aija külge kinni, tull ilma tehrutamällä, kui ammunõ maja elläij, tarrõ ja ütel õigõ kärmähe: "Noh, perremies, anna tüöd, ehk ütle kohes minnä?" Vaõnõ mehekene heitü kõik, ja jäi süväste murõlikult mõtlõma: "Ah sa armas Jummal, vai mul viel sulanõ kah om. A leibä olõi hinelegi kost võtta. Tüö kõrra omma ka seo voori kõik käest arr laabunnu." Ent sulanõ küsse tõist kõrda: "Nonnoh, perremies, ütle ruttu, mis no' tetä tulõ?" Niigu nala peräst kostõ perremies: "Olõsi küll vaija veskile minnä, a tuo om tuo tundi hädä: olõi terri ei kottõ." Sulanõ tõmmas olgõga ja ütel: "Terist no' ni-patsõm, ku' no mändse kotiräbaläki kätte saasi, sis võisi joks kivile minnä."
Perremies ja ka pernaane sai sändse jutu üle õigõ eläväs, ja naksi nulkõ-kolkõ pite koti tükkä takah otsma, keti sisse inäp koll aastakka viläterrä sisse olõ-õs saanu. Sulanõ sääd hobõsõ ratta klojosõ? ette, pand tühä terä koti perse ala, istõ rattilõ ja kihot hüä hobõsõga mõtsa suuro raba suo poolõ. Siäl toppõ ta suost samblit, maa ja lehepurru mitu kotti täüs, ja läts kõikika veskile, kohe ta kõõ, ilma korra küsümällä kivi kotta tougas. A kivikoda oll terä kottõ täüs, ja ka hulk innitsit veskile tulõjaid mehi oll kiviliste tarõh, kes jo mittu päivä kivi kõrda oodi. Kui täll koti-kotta, tõistõ kottõ sekkä arr olli' seadü, läts sulanõ suurustõllõh möldri mano ja küse kivi kõrda. Möldri kostõ niisaatõ suurõliselt: "Ai veli aih! Sa tulli parhilla sijä, ja tahat parhilla jo arki jahvatamist. Tulõ nii nädäli tõõsõ peräst tagasi, agu sis vahest saat kõrra."
Sulanõ pahasi tuo pääle tulitohõ arr ja ütel vihaga: "Noh, ku' lugu nii om, sis võta ma uma' koti kivi kuast arr ja lää muialõ." Ja nii ta ka tekk. Läts veski kotta, ja tõmmas siält kõik puhta viläkoti käe otsa, pand kuormahe ja läts kõikiga umma tied tõõsõ lähemädse veski poolõ, koh ta terä' tajhvas tekk, ja nii, perremehe pernaase rõõmus, jahukuormaga kodo läts. Nii sai leib ja hüvä, jüväldähe maia. Tõõsõl pääväl sai muidogi värski pehme leib maija; sulanõ sei kõtu täüs ja läts ilma perremehe käskmällä mõtsa, süötü, kütüses üles kündmä. Sulasõl oll hirmus kõva hopõn, niigu ta esiki, ja ta künd kõik madala suoveere; ja vanast vanast aost saani kündmätä kotusõ üles ja lubas sinnä kõiki keroä' kütüsehe tetä. Perremies tull ka vahel mõtsa, kai suurõ sulasõ tüöd päält ja ütel: "Ai ai mies, om sul pää! Mis kesvä siih vie londsakuh küll saava?" Sulanõ kostõ: "Jajah, küll sa näet, et kesvä saava sändse, niigu hirrega moolõ veerätetü, kel pää' otsah pidä', niigu suurõ tsia hanna'. Tima ??? saa jo põud suvi kuna kõik londsaku ja lumbi kuivas saava." Pääle töü tegemise naas sulanõ suur mudasoid rüäs kündma, koh ta uma kõva hobõsõga kõik mütä-mättä üles künd, kummalõ käänd, kohe eloilmahki ütsgi põllumies umma atra olõ-õs viinu. Rüä tegemise aigu äest ta sinnä ilma sitalda - mida perremehel suurõst olõkiis - rüä siemne sisse, ja nii uot ta tõõsõ aastaga siäle leibä.
Kõik külämehe naari vaõst miest, kes tühä, palja sulasõ pilli perrä tandsma om naanu.
Vaõnõ mies sai umas suurõs õnnõs hulga hulga kesvi, nii et kõik huonõ ja hurdsiku nulga kolga haräni vahatsit kesvi täüs sai. Suurõ põvva suvi läbi lätsi kõigil ümbre olõvil perremehil kesvä kui ka muu' viläpõllu kogoni hukka.
Jalki naari' külärahvas vaõst miest, kui ta uma kalli rüäsiemne tojoka sulasõ tahtmise perrä peris väli-suohn visas, kost jo määnestgi tagasisaamise lootust ei olõ. Midä? Tõõsõl aastagal saa-as kelgi rüki, vaõsõl mehel olli naa-jall lõpmata hüä. Kõiki naar läts hinne värehhist sisse, nälä ja leevä puudusõga ütelisi. Kõik käve vaõsõ mehe käest, kes nüüd rikas oll, leibä võlgu otsmah. Ja timä hüä hing olõ-õs kidsi - and kah. Tiä oll' esi vaõnõ olnu ja ta teedse, kuis tikõ ja ????????????? vainlanõ vaesus om, kes nalält inemisele kõtutäüt ei anna. Vaõsõl mehel oll' kõikõ tublistõ, nii leiba, kui leeva kõrvulist ja ta naas üle kõõ suurõ külä kõkkõ kõvõmbahe elämä. Uhkõ illos maja sai üles ehitedüs, kari, tõpra ja kõik majaeläjä, suurõmbast vähämbäni, olli' nii ilosa ja lihava, et lust oll nättä. Kõik, kõik, ku' kunagi rikkal mehel.
Sulasõl oll' perämäne aastak käeh. Sis naas ta jo keväjält tõugu ja eka viljä korgõhõ mäki ja kikka pääle tegemä, kuna muu maailm alla, tasatside maijõ ja lohku pääle tei; sest imelik sulanõ tiedse kõik ette arr, määnes iehpuol suvi saa. Muul maailmal läts kõik vili hukka: vesi võtt arr, nii et midägi saa-as. Nii sai jalki vaõnõ mies ka vaõsõl vihmatsõl ja kehväh aastagal hulga viljä, kuna muu' külämehe käppä pidivä imemä. Nii sai kolm aastakka täüs, ja sulanõ ehte arr minekit. Perremies mehekene naas õigõ pelgämä ja mõtlõma: kas sulasõlõ kolmõ aastaga palk. Ehk täll küll timäga tingagi olõ-õs lepüt, arvas ta siski õigusõs tublilõ sulasõlõ ka tublit palka massa. Ja uma raha rehkot piteh tull mies rahaga ka ilosahe läbi, kolmõ aasta üle puoltõisi sato ruublide. Mehekesel meelekene õigõ rõõmsa, et kõigõga läbi tulõ, hõigas ta sulasõ hinne ette ja küsse: "Noh, mu tubli sulanõ, pallos sullõ sis palka lät?" Sulanõ naarahas ja kostõ: "Ei midägi! Ma olõi jo su mano palgalises sulasõs pant', ma olõ uma süü peräst sulanõ, milles ma sullõ jala keriku läve pääle ette heidi, nii et sa kõõ' uma valgõ kasukaga maalõ sattõ, ja timä armõtohe att tsurgõ. Selle pidi ma sinno trahvis ja nuhklusõs kolm aastakka orjama, mis no' ka müödä om. Elä sa' no' umma muodu edesi, ärä külpkü kikka pääle ütsindä, ei ka teku madalikku soid ja londsakit ütelgi aastakal ütsinda; tie ja künnä külbä mõlõmbehe paiku, sis õks jää-äi' saa ilma jüväldä kunagi."
Inne kui mies timä käest viel midägi küsü, vai tedä ta truu teenistüse iest tehnätägi sai - oll' ta ilma jumalaga jätmalda lännü, ja kaonu kui vari.
H II 73, 252/3 (40) < Vastseliina khk. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Peter Org (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Lõvi-seldsiline.
Vana mõtsa kuningas, lõvi käve mõtsah jahi pääl, kost kedägi alambat, vähämbät luoma kätte saas, lõunõ uotõs. Kogõmata sai ta üte unitsõ eesli mano, kes parajastõ puhma alt, magamast üles heräsi, keda ta siäl samah maha tahtsõ murda. Eesel naas väega halõhõhe pallõma, et lõvi tälle elo kingis. Lõvi kinke kah tälle elo ja ütel: “Olgu pääle, et sa edimäne olt, kedä ma täämbä kätte olõ saanu, sis kingi ma sullõ elo, ja võta sinno hinnega üteh. Sa piät mullõ jahisarvõs olõma. Sis lätsi maa katõkese edesi, kuna eesel uma laja jõrviga, niigu sarvõga, kõigilõ kuulda and, et lõvi lähünemäh om. Kui eesel ütte hinnesugumast luoma pagõhõvat näkk, midä lõvi tähelegi panõ-õs, näüdäs ta lõvilõ, et siäl paras suupala saadaval om. Lõvi sai ka tõõsõ eeslikese mõnõ hüppämisega kätte, ja tahtsõ siäl samah nahka panda. Surma alunõ pallõl viel mõnõs silmäpilgus elopikendüst, et tõõsõ eesliga, kui uma sõbraga viimäst juttu aija. Lõvi seldsiline kostõ: “Mis sõbõr ma sullõ olõ?” Surma alunõ kostõ: “Ja jah! Sõbrakõnõ! Sõbõr olt sa mullõ siki, ehk sa küll minno arr olt andnu. Ega sa tuogi peräst must paremb, ei ka eeslist inämb olõ-õi, et sa lõvi seldsih käüt, ja ummi sõpru salatõh, näid surmalõ saadat.” Lõvi murd suurustõllõja eesli siälsamah maha, ja pidi nii lõunõ arr, umast alamba lihast ja verest, kuna lõvi seldsiline kõigõst ilma pidi olõma. Kui lõvi õdanguni üttegi luoma inäp kätte ei saa, minga ta õdagu kohust olõs müödä võinu saata, sis murd ta uma seldsilise, sarvõajaja ka maha.
ERA II 126, 240/2 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ol´l võtnu vanapakan ristiinemise inõle sulasõs. Vanapakan ol´l üülnü tuule ristiinemisele: "Ar sa lõigaku uma juussid, lõigaku-i küüdsi ja mõsku suud!" Tuu ristiinemine ol´l tiinnu täd mitu ja mitu aastaka. Viimate ol´l lännu sõda taplõmä. Üt´s kuningas jäänu sõja võitmisega ala. Sii kuningas ol´l annu sis teedä, kis tälle raha and niipallu võlgu, et tä võitu saa tõsest kuningast, tuule and tä uma vanemba tütre naasõst.
Vanapakan ol´l sis ütelnu sulasele: "Mine sa tuud kuningatütärd kaema!" Vana annu sulasõle üdsekoti palgas ja opanu: "Lüü kotti vasta nulka, kon kiägi ei näe!" Sulane ol´l lännü ja löönu kah kotti vasta nulka. Sis ollu täl kulda ja hõbedat niipal´lu, ku tälle innõ vaia ol´l. Kuningalõ ol´l annu tä kah niipal´lu, ku tälle innõ kullu raha. Aga tuu vanemb tütär es ole lännu poisile naisest, et tä ol´l nigu vanatont, es ole tal juussid lõigatu, ei küüdsi, ei suud mõistu. Vanemb es taha kudagi minnä, et tä ol´l iletu. Nooremb sis ol´l lännu raha peräst ar'. Ku poiss nooremba kuningatütrega sõite tiid pite, sis ol´l vanapakan tii veereh, külvnu hernet. Tä ol´l üülnu poisile nii: "Nu võta, lõika juus ja küüdse, mõse suu ja osta inõlõ vastsõ rõiva sälgä!" Sedä ol´l tuu poiss tennu kah. Sis ollu tä väega illus tubli poiss ja ku vanemb kuningatütar ol´l tedä nännu, ollu täl väega kahju, et ta es olõ lännu poisile naasõst ja ol´l lännu ja tapnu inesõ ar'.
Ku poiss Vanapaganaga kokku saanu, ol´l tuu üülnü: "Nu oleme källitski, sulle sai kuninga nooremb tütär, mullõ vanemb."
ERA II 126, 242/8 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast miis oll lännu mõtsa suurt puud rag´uma. Sääl ollu tuu täl piä päävatüü. Ku mujale pisu kaenu, jäll' ollu puu kinni kasunu. Miis ragi ja ragi, viimäte lännu jo õdagu poole minemä. Puu iks ragumäldä. Sis ol´l tullu mehe manu üt´s võõras miis ja ütelnü: Lupa sa tuu mullõ, mis sulle õdalgu kõge innõ vasta tulõ, ku sa kodo läät, sis saat ta puu ar ragu. Miis ol´l mõtelnu, et pinikõne ol´l egäkõrd tälle õdagu vasta tullu, küll tä nu kah 'ks tulõ. Pini või ma joht lubada kah. Ollgi lubanu mehele tuu, mis kõge enne vasta tulõ. Sis ragi puu ar ja sai õdagu aiksast kodutiile. Kodu man tul´l mehele poig vasta. Miis ol´l väega muren, et ol´l vanapaganale poja ar' lubanu, nigu ta nüüt aru saie. Vanapakan aga ütel mehele, et säitsme aasta peräst tulõ ta poisile perrä.
Tul´l tuu aig kätte, et vanatont tul´l poisile perrä. Esä es taha joht poiga anda, aga poiss tah´t minnä. Ütel: "Las ma lää päälegi, ku oled mu ar lubanu!" Poig ol´l lännu vanatondiga üten är'. Siin ol´l sükis, kõik pal´las ja pal´las. Vanatondi kotun ol´l äidsenu puu ja ollu ku suvõl innõ.
Poisile anti säng, tä magasi sääl hummoguni. Hummogu läts vanatont ar ja jät´t poisi kodutalitajas, ja käsk här´apõlvõmehi kutsu inõle appi eläjid talitama. Andse poisile võtme ja lubasi täl kõik tarõ ar käia, aga kattõ tarrõ es lupa minnä.
Ku poiss oll kõik ar tallitanu, lät´s ta uibuaida. Sääl näi tä vanatondi tütärd. Tuu istõ kulladsõ tuuli pääl, hõpõtsõ jala olli toolil all, ker´e siidiniiti ja laul´:
"Kiirdlõ, viirdlõ, keräkõne
neio sõrmil ilosail.
Kuus kuud müüdä lätt,
säidse kuud sälätaha.
Ku ei taha neiot võtta
ja neiot armsast pitä,
sis saad kabja kandijas,
saad sarvõ kandijas."
Poiss ol´l lännu ruttu uibuaiast ar'. Võtnu nüüt võt´mõ ja lännu käinu kõik tarõ läbi. Sinna katte tarrõ, kohe vanapakan es lupa minna, lät´s tä kah. Üten oll verine pakk, tõsen tarõn ol´l hopõn ja lõukoer. Hobõsel ol´l verine liha iieh, lõukoerale ol´l pantu kaara ette. Vanapakan tul´l õdagu kodu ja tõreli poisiga, et mis täl ol´l vaja minnä sinnä kattõ tarrõ, kohe tä es ole lubanu minnä.
Poiss magasi üü ar'. Hummogu ajasi vanatont ta suure sõimuga ülest: "Toohoh, suigunui, laiskvorst." Sis opas poisile päävätüü ja lät´s esi ar'. Poiss tallit kõge ar', miä ol´l vaia ja lät´s jäll' lõukoera ja hobõse manu. Tuu lõukoer hobesega seleti, et üts oll ollu näist laevakapten ja tõne üt´s muu ametimiis. Nä olli mõtsa ar essünü ja vanapakan oll nä siiä veenu. Nä es ole tä tütärd tahtnu ja vanapakan ol´l näid muutnu lõukoerast ja hobesõst ja vahetanu söögi, nii et nä pidi nälgumä. Viimäte ütli hobõne ja lõukoer poisile, et vaheta mi söögi ar'. Poiss vahet. Hobõne sai kaara ja lõukoer liha. Õdagu, ku vanapakan kodo tul´l, tõreli tä väega poisiga ja ütel, ma jätä sinnu viil ütes üüs siiä. Hummogu varra, ku vanapakan uma pojaga oll ar lännu, vahet poiss hobõse ja lõukoera söögi ar'. Na tahtso kolmekeisi är pageda vanapagana mant. Poiss pidi minemä, nigu hobõne ja lõukoer opas, vanapagana sängü manu, säält võtma liivateräkõse, tammõossakesõ ja viitsilgakõse. Ku täl nuu kolm asja käen olli, sis istnu ta hobõsele sälgä, lask´nu lõukoera kah vallale ja län´nü minemä.
Nä lännu hulka ja hulka maad edesi ar'. Sis ütelnu viimäte hopõn ja lõukoer poisilõ: "Kae säl´lätaade, kas midägi näet kah?" Poiss kaenu, kats musta pilvõ tulõ ku pimõtäs innõ. Hopõn ja lõukoer oll küsünü, et kas nä kavven viil umma. Pois oll üülnu: "Ei, lähkun umma joh." Hopõn ja lõukoer olli opanu poisilõ, et viska tuu liiväteräkõne maha. Poiss ol´l visanu. Saanu sis igävene suur mägi. Nuu pilvõ olli vanatont uma pojaga. Nä ol´l jäänü liivamäe manu saisma ja üülnu, et ku nä ümbrõ lääs, neide jala kulunõse ar, aga läbi ja üle nä kah ei saa. Viimäte olli lännu kodo lapjide perrä. Lapjidega tulli tagasi ja naksi mäest tiid läbi kaivma. Ku tii ol´l läbi saanu, ei ole vanatondi tiidnu, kohe lapju panda. Tihalasõ ol´li ossa pääl tiitänu. Vanapakana olõ-s aru saanu, ol´l mõtelnu, et tuu tähendäs: "Näe, näe võtä ar lapju!" Sis olõ-s saanu muud nõu, ku olli lapju ar söönü kõttu. Poiss, hopõn ja lõukoer ol´li hulka maad edesi lännü. Viimäte hopõn ja lõukoer oll üülnu poisile: "Kae, kas näet ketä tullõv takah?" Poiss kaenu, nännu jäll nuu kat´s musta pilvõ tulleva, ku pimõtäs innõ. Ku poiss ol´l üülnu, et nä lähkun om joh, sis ol´l hopõn ja lõukoer käsknu täl tammõossakõst maha visata. Poiss visanu tammõossakõse maha. Kohe ol´l kasunu igävene suur tammõmõts. Vanapagana ol´li mõtsa manu saisma jäänu ja ütelnü: "Mis mi nu tii, siit ei saa ümbre ega üle kah!" Ol´l lännu sis kodu kirvide perrä ja raki kirvidega tii mõtsast läbi. Kirve seie niisaa är ja lätsi edesi. Seeni olli poiss, hopõn ja lõukoer pal´lu maad ar' käinu. Lõukoer ja hopõn käsnu poisil tagasi kaia. Poiss nännü jäll' kattõ musta pilvõ tullev. Sis käsnu hopõn ja lõukoer poisil tuud viitsilgakõst maha visata. Poiss ol´l visanu viitsilgakõse maha. Sinnä sai suur meri vai vesi. Ku vanapagana sinnä kottalõ tulli, jäi nä saisma ja ütli: "Mis mi tii, ei saa ümbre minnä, jala kulusõ ar', üle kah ei saa." Nakanu sis tuud vett ar juuma ja ol´l lännü viijuumisega lahki ja uppunu sinnä ar' nu vanatondi. Nüüt ol´l hopõn lõukoeraga opanu poisilõ: "Lõika pihlapuunõ nui, lõika ütesä risti pääle ja lüü meile kummagile ütesä (jutustaja ei mäleta kindlalt, kas üheksa või kolm hoopi pidi lööma) huupi vai kolm. Poiss tekk kah, nigu kästi ja lei kolm (ütesä) korda mõlembidele. Sis saie nä inemisest.
Piti sis kolmekeisi nõu, et vanapakanid inämb es jää (naine oll koskil pulman kuulu), lät´si tagasi vanapagana kodu, võti säält varandust niipal´lu ku kando jõudse ja tulli umale maalõ tagasi. Sääl ol´l esäl väega hüä miil, ku poig tagasi tul´l ja rikka mehena elli ku otsani.
ERA II 126, 249/50 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ol´l miis järveveereh istnu ja tennu kapla. Vanapakan ol´l tullu manu ja üülnu mehelõ: "Mis sa tan tiit?" Miis ol´l vastanu: "Ma tii kapla ja kisu seo järve kinni ku tubagukoti." Vanapakan oll naanu miist pallõma: "Kallis miis, kisku-i järvõ kinni, tan om mu vana pimmõ esä sisön, tuu ei saa inämb väl´lä." Sis miis ol´l võtnu kaabu ja üülnü: "Tuu seo kaabutäüs raha, sis ma ei kisu järve kinni!" Vanapakan ol´l lännü tuuma. Seeni ol´l miis kaivnu järve manu tsopa ja tennu mulgu küprahe ja pannu kübärä tsopa päälõ. Vanapakan ol´l nõstnu ja nõstnu raha, küpär ei olõ täüs saanu. Viimäte ol´l raha täl otsa saanu, üülnü: "Mul saana lahkun om viil kat´s kopka, ma lää tuu nuu kah ar'." Ol´l toonu tuu raha ja uma kar´apilli kah ja annu tuugi mehele. Ku miis ol´l lännü mõisa kar´apoisis ja puhknu pilli, karieläjä naanu tandsmä. Herra tullu kar´a manu ja naanu poisiga pahandama, et mis tä eläjil tantsi lask. Eläjä es lää kohegi, muudku tandsõ ümbre ine innõ. Miis ol´l puknu villõ edesi. Herr naanu kah tandsmä. Kiirlenu ümbrõ orjavitsapõõsa ja naanu viimäte poissi pallõma: "Är mängu enämb, ar lahkusi rõiva!" Kar´apoiss ol´l jätnu kah mängu ja herr saanu kodo minnä. Inämb es tulõ ta poissi pahandama.
ERA II 126, 253/61 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütel mehel ollu üt´s poig. Ku tuu poig ol´l suures kasunu, oll üülnü tä esäle, et täl ei olevat kedägi sõpru. Esä annu tälle sis 50 ruublit raha ja ol´l üülnü: "Mine nu väl´lä sõpru kaema!" Poig ol´l lännu. Tullu pia tagasi ja seletänu suure rõõmuga esäle, et tä ol´l saanu 50 sõpra kah. Esä ol´l üülnü: "Ku sa viiskümmend sõpra sait, sis mine küsi ega sõbra käest üts ruubli inõle raha." Poig län´nü. Tullu tagasi ikken: "Es saa ütegi käest üttegi ruublit." Esä ol´l seletanu sis, et kõge saaminõ ollev kerge, aga sõbra saaminõ kõge rasõehemb. Ku tä nuur ollu, ollu täl kat´s sõpra, üts ollu täis sõpr, tõne puul sõpra. Täis sõpr ollev ar kuulu, aga puul sõpra viil elun. Üülnu sis pojale, et mingu tuu sinnä poole sõpra poole ja küsigu tälle 50 ruublit raha võlgu. Poig ol´l lännu sinna ja küsünu raha. Puul sõpr ütelnu: "Mul viitkümmend ruublit ei ole, aga katskümmend viis um, tuu või ma sulle küll anda." Ja andnu kah poisile katskümmend viis ruublit. Tullu kodu tagasi ja annu tuu raha ar' esäle. Esä ol´l annu tälle kolm ubinat ja ol´l üülnü nii: "Mine sis neidega väl´lä kaema, kas saat inõle sõbra." Poig võtnu sis ubina ja lännü jäll kotust väl´lä.
Lännu, lännu tiid pite, saanu edesi peris hulka maad õkva. Saanu üt´s nuur poiss sis tälle tiiseltsilisõs. Viimäte olli nä istnu mõlemba üte tiiperve pääle maha puhkama. Sis poiss ol´l võtnu üte ubina väl´lä, annu võõra poisi kätte. Võõras poiss võtnu väidse ja lõiganu tälle üte väega väiku viilukõse, suuremba tüki võtnu inõle ja söönu ärki. Poiss, kiä ubina and, saisnu üles ja lännu uma tiid minema, jätnu tuu ubinasüüja sinnäpaika istma ja oll esi mõtlenu, et tuust tälle iks sõpra ei saavat, oles tä esi vähämb võtnu ja tälle rohkemb annu, sis oles tä küll sõpr ollu.
Lännu jäll' ütsindä hulka maad edesi. Sääl ol´l trehvanu tä kokku üte keskiälidse mehega ja lännu hulka maad üten edesi.
Sis istnuva perve pääle maha jalgu puhkama. Poiss ol´l võtnu karmanist väl´lä tõse ubina ja annu tuu mehe kätte. Miis võtnu karmanist väidse väl´lä, lõiganu poisile poole ubinast ja tõse poole jätnu inõle. Poiss ol´l mõtelnu: "Saa taast-õi sõpra'. Olõs tä mulle suuremba poole annu, sis küll oles saanu." Sainu üles ja lännu jäll' ütsinda edesi. Sis ol´l nännu tii pääl üte vana mehekese halli habõndegä ja lännu tuuga üten edesi. Lännu innõ tuuga hulka maad edesi. Viimate oll istnu maha puhkama. Poiss võtnu tuu perämädse ubina karmanist väl´lä ja annu vanamihele. Vanamiis lõeganu inõle väega väiku viilukõse ja suurõmba jao annu poisilõ tagasi. Poiss mõtelnu, et seosama tä sõpr ollevgi, sest seo jätnu suuremba jao tälle, ku inõle võtnu. Lännu iks edesi, edesi tuu vanamehega, nika ku õdag pääle jõudnu. Sis tuu vanamiis üülnu poisile üte maja iin: "Mine siiä majja sisse ja palle üümaia." Poiss lännugi majja. Sääl ol´l üüldü: "Mi üükortinat teile ei keelä, aga meil om esä haigõ, tuu oigas, tiiä-i, kas ti tuud haigõ oigamist tahadõ?" Poiss ol´l üülnu, et ku nä esi tuu oigamisega rahu omma, sis tä om kah. Lännu väl´lä vanamehele ütlema. Ku vanamehega üten sisse ol´l tullu, kaonu tuu vanamiis ussõ pääl ar'. Poisile säetü ase ja poiss jäänu sinna üümajja. Ku kõik heitnü magama, ei ole poisil uni tullu, sest haige oianu. Tuli ollu lauva pääl palaman haigõ jaos.
Äkki ol´l poiss nännu, ku tuusaa vanamiis, kellega tä üten ol´l käünü, tullu ja pannu haigõle lillikimbu nõna ala ja tuu es olõ enämb oianu. Poiss ol´l kullelnu hulga aigu, aga haigõ ol´l ollu vaiki.
Viimäte ol´l aanu tuu poiss majarahva üles, et tulgu nä kaema, haigõ inämb ei oiga.
Nuu tullu üles ja kaenu, et haige ol´l ar' koolu. Saanu hummog, poiss lännu jäll' edesi minemä. Nännu, tuusaa hall vanamiis tullu timäga üten. Käünü na tuu päävaaigu kuni õdaguni üten. Üüses jõudnu liina. Liinan üte kindrali vai kroonuametniku maja man jäänu nä saisma ja vanamiis ol´l üülnu poisile, et mingu ta sisse ja küsgu üükortinat. Poiss lännu sinna ja sääl üüldu: "Üümaia mi sulle ei keelä, aga meil om haigõ, ti ei taha vast haigõ oigamist kullõlda." Poiss ol´l üülnu niisaa: "Ku ti esi ta oigamisega rahu olõt, sis olõ ma' kah."
Vanamiis kaonu jäll'ki ar. Poiss ja majarahvas ol´l heitnu magama. Tuli ol´l jäänu palama ja tuu haige ol´l tänitänu, et avitage tedä iks nii ja nii. Viimäte poiss ol´l nännü, ku vanamiis oll tullu ja pesnu haigõt mõtskitse jala otsa pantu piitsäga. Hummogulsin üün oll koolu tuu haigõ kah ar'. Hummogu, ku poiss ol´l lännu jäll' tiid pite minemä, ol´l tullu vanamiis jäll' üten. Poiss ol´l küsnü vanamehe käest: "Kiä sa sääne olet? Ma näi, ku sa eelä pannit tuule haigõle lillikimbu nõna ala ja sedä pessit piidsäga?" Vanamiis oll üülnü: "Ma olõ surm. Tuu vanamiis, miä eelä kuuli, oll väega õiglane, selleperäst ol´l täl hüä kuulmine. Seo perämäne ol´l sääne kuri ja üleahnetu kroonuülemb, võtt vaeste soldani varandust. Ma tasusi tälle siin kätte ja perän tasutäs viil tälle sääl."
Tuu poiss ol´l sis küsünu: "Ku sa surm olet, kona's sa sis mulle perrä tulet?" Vanamiis ol´l üülnu: "Sis, ku sa noorõ naase võtad ja edimädse üü tuuga makat." Esi kaonu ar.
Poiss ol´l tullu kodu uma esämajja tagasi ja es ole tohtnu naata naist võtma, et sis surm tulõ ja võt´t tä ar'. Ollu jäänu joht vanaspoisis ja elänu vanas, sis naanu viimäte mõtlema: "Tiiä, kas tä ol´l surm vai es olõgi, vaja naata 'ks naist võtma." Võtnu häste noore naasõ ja lännu edimädsõ üü uma noore naasõga magama. Äkki kaenu, surm ollu kah sääl ja üülnü: "Ma tulli sullõ perra." Naanu tuu poiss ikma ja pallõma, et lasku täl tuu noorõ naasõga veidikegi el´lä. Surm ol´l üülnu sis: "Mine pallõ, ku kiägi lupas uma elopäävist, kas pooleaastaka vai üt´skõik ku pal´lu, niikauvas jätä ma su eläma." Poisil saanu hüä miil, lännu esä manu pallõma, et tuu lubagu umist elopäävist, niipal´lu ku lupas, tälle. Esä ei ole lubanu, seletänu: "Esigi ole vana inemine, elopääva jo ar eledu, säält saa sullõ viil midä."
Poiss ol´l lännu ikken naasõ manu kambrihe tagasi ja ol´l kaibanu surmalõ, et esä es olõ lubanu ummist elopäävist sukukina aigu.
Surm ol´l üülnu, et kaegu viil, vast kiä 'ks lupa. Poisil tullu imä miilde, lännu imä manu. Imä ol´l kah üülnu nigu esägi, et tä ollev vana ja elopääva kõik ar eledu, miä tä viil tälle umist elopäävist lupas.
Poiss lännu jäll' ikken naasõ manu tagasi. Naanõ ol´l küsünü: "Mis sa tan iket, mis sul hädä om, ütle mullõ kah?" Sis poiss ol´l seletänu uma hädä naasõle. Naanõ ol´l üülnü: "Lasõ surmal arvada mu elopäävä pooles, nii et mi mõlemba ütel tunnil koole." Surm oll poisile viil üülnu, et: "Nuu olet sa uma sõbraga kokku saanu." Esi kaonu ar'. Naanõ mehega elanü väega õnnelikult.
ERA II 126, 262/3 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Rebane ja hunt.
Ütskõrd susi ol´l tahtnu kallu. Repänõ ol´l opanu tedä, et aagu ta hand küläkaivu. Susi ol´l lännü ja aanu hanna küläkaivu. Repänõ ol´l lännü küllä ja naanu tänni: "Oi külärahvas, tulkõ ruttu, susi situs küläkaivu ar'!" Rahvas tullu sinnä nuiega ja naanu sutt kangõhe müt´tmä. Seeni lännu repän mäele tarõ manu. Sääl lännu pernäsõ koorekärnu, käännu innõ koorega kokku ja juusknu sis mõtsa. Mõtsan saanu susi ja repän mõlemba kokku. Repän tänitanu soele: "Võta minnu sälgä. Sa olõ-i nii haigõ ku ma, minnu pesti nii, et pää peris mädäne!" Susi võtnu sis rebäse sälgä ja naanu minemä. Repän soe sälän ol´l naarnu: "Tõbine kand tervet, puulkoolu elävät!"
Hunt ol´l küsnu rebaselt, et kohe tä pidi rebäse viimä, sääl lubas ta temä ar süüvä. Repän ol´l näidänu üte mäe. Sääl ol´l üülnu repän: "Är' sa minnu siin viil süü, vii minnu tõse mäe otsa!"
Nii ol´l lasknu ta soel innäst viia kolmandama mäe otsa. Ku sääl susi tä pannu maha, ol´l repän üülnu: "Naka nu kaema, kost puult tuul om!" Susi nakanu nuhutama, et kost tuul om, seeni repän ol´l pagenu uuste ar'. Susi haarnu hannaotsast hammastega kinni ja kaksanu tüki ar'. Selleperäst ollagi rebäsil täämbädse pääväni valgõ hanna otsa.
ERA II 126, 284 (43) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapakan ol´l üülnu Kahrukõrva-Ivanile: "Läki võidu juuskma!" Kahrukõrva-Ivan ol´l saatnu jänese ja üülnu Vanapakanale: "Joose nu mu vele Jukuga." Jänes joosnu mõtsa ar', olõ-s inämb tagasi tullugi. Vanapakan es ole inämb Kahrukõrva-Ivaniga kaupagi tennü.
ERA II 126, 284 (44) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kes om Kahrukõrva-Ivvan.
Vanast ol´l kahr haarnu tütriku mõtsast ja veenu uuste. Tuuga ollu lat´s. Tuu lat´s kasunu suures ja tuusaa kutsutugi Kahrukõrva-Ivanis.
ERA II 126, 285/8 (47) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mehel koolu naanõ ar' ja miis võtnu tõõse naasõ. Tuu ol´l aanu vananaasõ tütre karja ja annu linah üten, et tekku tälle niiti kar´a man. Kar´ah ollu kah tütärlatse uma imä lehm, tuu üülnu tütärlatsõle nii: "Tuu, ma süü na linah ar'. Ku ma mäletämä naka, sis tule sa kisi mu suust niit väl´lä!" Tütärlat´s ol´l tennü, nigu lehm opanu. Õdagu, ku kodo lännu, veenu niidi kodo är'. Võõrasimä ol´l imetänu, et tuu niit ollu väega illus. Tõõsel pääval annu võõrasimä niisaa vaeselelatsele linah üten ja saatnu uma tütre kah perrä kaema, kuda tä tuud niiti tek´k sääl kar´a man. Võõrasimä tütär ollu kolme silmäga. Lehm ol´l opanu vaestlast, kuda ta võõrasimä tütre saab magama panda. Tütärlat´s üülnu: "Uinu, uinu üt´s silm, uinu, uinu tõne silm ja uinu, uinu kolmas silm." Nii jäänu võõrasimä tütär magama. Vaenelat´s kerinu uma niidi lehmä kõtust är'. Õdagu lännu jäll' kodo mõlemba. Võõrasima küsnu tütre käest niiditegemist. Tütar seletänu, et ta jäänu magama ja es ole midägi nännu. Kolmanda päävä annu võõrasimä tälle jäll' linah üten kar´a manu ja saatnu uma tütre perrä kaema. Lehm söönu jäll' lina är'. Tütärlat´s pidänu võõrasimä tütre magama uinutama. Tä ütelnu: "Uinu, uinu, üt´s silm, uinu, uinu, tõne silm," aga kolmandat es ole meelen inämb uinuta ja tuu jäänu vallalõ. Sis nännü võõrasimä tütär, kuis tuud niiti tet´ti. Lehm kõnelnu vaeselelatsõle: "Nu lät´t tä kodo, ütles imäle ar' ja hummen hummogu tapetas mu ar'. Tule sa sis minu manu, ku minnu tapõtas. Mu süäme pääl om üt´s nigu tatrikuteräke kolme serbäga. Tuu võta sa' är ja istuta maha." Vaenelats ol´l tennu, nigu lehm ol´l opanu. Siimnest kasunu väega illus uibu. Ku tima suures kasunu, sis ollu täis ilusid, ilusid ubinid.
Sõitnu üt´s säks oma kut´sariga müüdä tuust uibust. Säks lasnu kut´saril hobõse kinni pitä, et tä taht inõle kah noid ubinid.
Viidu sis võõrale imäle sõna, et üks tahtvat kah ubinid. Võõrasimä ol´l lännu noid ubinid uibust võtma, uibu tõsnu kõge juuriga üles, es ole saanu üttegi ubinat kätte. Kutst sis vaenõlat´s ja vaenõlat´s võtnu vai perämäne upin ar', uibu es ole liigahanu kohegi. Vaenelat´s annu sis herräle noid ubinid.
Herräl ollu väega hüä miil tuu uibu pääle ja viimäte võtnu tuu tütärlatsõ inele naasõs tuu uibu peräst. Sõitnu sis herr kõge tütärlatsega minemä, uibu kah lännü takah sinnä, kohe nääki lätsi.
ERA II 126, 288/9 (48) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ollu ütel naasõl väikõne tütrekõne sannah. Ollu kange külm ja kalapüüdjä kah ollu järve pääl kallu püüdmän. Üt´s kalamiis tullu kangõ külmä peräst sinnä sanna innäst peesitämä. Vanamat´ska, kiä sääl naasõ man ol´l, tuu üülnu imäle nii: "Väikul tütrel om hüä õnn, peigmiis om täl kah siin!" Esi lännu tuu vanamatska tarõ manu, jätnu naasõ tütrega sanna. Vindläne vai kalapüüdjä mõtelnu: "Tuhuh tääst saa mullõ nuh mõni naanõ!" Vindläne kaenu, kuda tä väiku tütriku kätte saanu ja mõtelnu: "Mis ma täägä tii, ma tapa õge tä är', lõika kõtu risti kat´ski ja lää esigi är' järve pääle!" Tullu vanamutri tarõ mant tagasi, kaenu, et latsõ kõtukõne kat´ski lõegatu. Vinläne es ole inne suure hirmuga pal´lu kah lõeganu, ol´l inne veidi krimpsanu. Lat´s paranu, es ole tuust ar' koolu.
Lännu kauva, kauva aigu, nika ku tä ol´l kasunu suures tütrikus. Sis võtnu viimäte tuusaa kalamiis ta inõle naasõs är'. Ütskõrd käsnu tä umal naasel pääd ot´si. Tuu ot´snu mihe pääd ja ol´l ündriku mulk iist vallale unenu. Miis ol´l kaenu ja üülnu: "Kae määne sul kõtu pääl palmõ um? Kost tä sulle kõtu pääle saie?" Naine ol´l sis seletänu. Sis tullu mihel vanamat´ska ütelus ja inne tegu miilde.
ERA II 126, 290/1 (49) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s võõrasimä ole-s mehe last sukukinä tahtnu. Pannu sis mehele üt´skord latsõ kuurmahe ja käsknu mõtsa, kohe taht, maha panda ja laske sääl olla, nika ku tä är' külmäs. Esä veenü latsõ üüsest mõtsa. Külm käinu iks pliksutõn. Esä tütär ol´l üülnu 'ks inõle: "Ei ole külm, ei ole külm!" Viimäte tullu mõtsast vanataat ja annu uma linnusulidsõ kasuga tälle ümbre panda.
Esä lännu hummogu lat´sõle perrä, ku om ar külmänu, sis tuu kodu ja matva är'. Imä tullu vasta esäle, küsünu: "Kas om luukeses ar' külmänu?" Ollu väega süä täus, ku esä toonu tütre elusalt tarrõ, ilosa kasugaga. Viimäte pannu uma tütre kah esäle kuurmahe ja saatnu mõtsa, et sis saa tuu kah säändse ilosa kasuga. Tuu tänitänu mõtsan iks, et külm om ja külm om. Tullu sis külm peräkõrd uma piitsaga ja löönu tä suutumas kuulus. Tõõse hummogu saatnu imä esä uma tütrele kah perrä. Esä tullu kodu, joosnu imä suure rõõmuga vasta, no tütär tule linnusulidsõ kasugaga. Nännü, tütar är' külmänu, ollu luukõse innõ, ei kasugat ei midä.
ERA II 126, 322/4 (50) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
(AT 1+2+3+4+6)
Repän ollu maan nigu kuulu innõ. Kalamiis tullu müüdä, visanu repäse kuurmahõ, ol´l arvanu, et om är' koolu ja tä saa hüä naha. Repän aga naanu tassakeste kuurmast kallu maha pilma, peräst, ku arvanu küllalt ollev, hüpänu esi kah maha. Kor´anu kala tii päält kokku ja naanu näid süüma. Sis trehvänu susi kah temä manu ja küsünu, kost ta ollev kallu saanu.
Repän seletänu soele, et ta püüdnu hannaga külä kaivust nä kala'.
Susi tahtnu kah kallu süüvä. Sis repän veenu tä kaju manu ja üülnu: Tast ma võti kallu väl´lä. Pista sa' kah hand sisse ja hoia hüä kauva, sis saat kallu rohkemb!" Ollu kärre külm ilm väl´län. Susi pistnu, nigu repän opanu, hanna kaivu ja naanu kallu uutma. Viimäte külmnu hand nii kõvva kinni, et susi es ole enämb väl´lä handa saanu. Repän joosnu sis kül´lä ja naanu tänni: "Oi külärahvas, tulkenu appi, susi situs küla kaivu ar'!" Sis tullu külärahvas pinne ja roikidega ja naanu hirmsale sutt müttmä. Peräkõrd päsnu 'ks susi minemä.
Repän esi joosnu küllä, löönü sääl koorekärnu ümbre ja söönu säält niivõrra, ku tahtnu, siis määrnu inne koorega kokku. Joosnu mõtsa ja saanu sääl soega kokku. Susi tahtnu täd ar süvvä. Tä üülnu: "Söögu-i siin är', vii minnu sinnä, kos nu verevä liivä um, ma' esi ei saa inämb käia, ma ole määle pes´tu!"
Susi võtnu sis repäse sälgä ja naanu täd mäkki poole viimä. Repän ol´l naarnu soe sälän: "Tõbine nõst tervet, tõbine nost tervet!" Saanu sis nä mäe otsa. Susi pannu rebäse maha. Repän üülnu soele: "Kae nu, koa puult tuul om, sis võit mu ar' süüvä!" Susi naanu tuult kaema, nika karanu repän är uuste minemä. Susi saanu viil hannaotsast repäsel kinni haarda ja kakanu hannaotsast tükü är'. Tuust aost kasusi valge hanna ots rebästel.
ERA II 126, 326/7 (54) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s kalavinläne sõitnu hobõsega müüda järve viirt. Äkki üüldu järvest: "Tuu mulle juuva!" Miis ol´l kärätänu vasta: "No tuu mulle kah!"
Sis tullu illus tütärlat´s tä ette ja annu tälle juuva, esi seletänu: "Tuu, kelle ma enne viisi, ütel mulle, et vii tuule tõsele kah!" Miis küsünu tütarlat´sõ käest, et kelle tä sis innõ ol´l veenu juuva. Tütarlat´s seletänu, et ta veenu vanaesäle juuva, tuu tekkev aita ja poja innõ kandev vil´lä kokku. Vanaesä ollev küll tälle hüä, aga tuu ollev pimmõ. Poja - nuu ollev väega õela, võtva vigla otsa vai kiskva kättpite ja kost saa.
Temä ei olevat Vanatondi, vaid iks ristiinemise lat´s. Ta imä ollev täd väega vandnu ja nii ol´l viidu tä ar Vanatondi manu tiinmä. Sis kaonu tütärlat´s jäll' ar. Vinläne oll viil mõtelnu: "Oles ma tälle risti kaala heitnu, vast oles sis tä är' päsnu!"
ERA II 126, 467/9 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ollu karjapoiskõne tsikuga karjan. Emisel ollu kah väikse põrssa mõtsan üten. Trehvänu kuningatütär säält müüdä jalutama ja timäl ollu kah himu näid endäle. Küsünü karjapoisi käest ütte põrst ja massu põrssa iist. Karjapoiss üülnu: "Miä muud ei taha, ku näutä mulle oma kõtuotsa!" Kuningatütär näidanu ja saanu näütamise iist põrssa. Kuningatütrel ollu kolm kuldkarva kõtu otsan.
Tulli aig, et kuningal vaia ollu tütärd mehele panda. Kuulutanu sis väl´lä, et kes tiid, mis temä tütrel tähtsust, tuu saa tütre inele naises. Andnu käsu väl´lä suurembil meestel inne tulla, kindralil ja ministritel. Käünu kõiki ärä, es ole trehvänu kellegil tuud õiget sõnna. Viimäte tullu kõrd pappe kätte. Papi lät´nu kuninga manu ja karjapoiskõne saisnu kah tiiveeren ja kitnu: "Ma' küll tiiä!" Papp küsinu poiskõse käest tiidmist indäle: "Ku tiiät, ütle mulle kah!" Poiss ei ole ütelnu, ol´l inne pallõlnu: "Võta vii minnu kah üten sisse, sis ma ütle!" Papil ollu pikk särk säl´län, võtnu poiskõse särgi sisse. Pappõ käest naatu kõrrast küsüma, et mis tähtsust ollev kuningatütrel. Poisil tullu vahepääl hädä pääle ja küsünu papi särgi alt tassa: "Sitale taha!" Papp ütelnu, et situ mu saapaseere sisse, sis jää-i koku maha!" Sis tullu papi kätte küsümise kõrd, et mis tä tiid kuningatütrel tähtsät ollev. Poiss hüpänu papi siilu alt väl´lä ja ütelnu: "Kuningatütrel om kolm kuldkarva kõtu otsan, sii om niisaa õige ku papi saapaseeren sitt!" Mintu kaema, löütugi papi saapaseerest sitt. Nii saanu karjapoiss endäle kuningatütre ja tõse jäänu ilma. Karjapoiss saanu kuninga surma järgi kuningriigi perijäs ja elänu õnnelikult nika ku surmani.
ERA II 126, 477/8 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Jänese ol´l tennu plaani, et mi oleme kõigist alamba, sedaviisi ei massa ellä, läämi uputame endä är. Naanu vette minemä. Kunna ollu järve perve pääl, kuulu müdinät ja karanu vette. Ku jänese tuud nännu, ollu näil hüä miil, et ol´l viil luumi oleman, kes näid pelgäse. Jätnu sis uputamise katski ja hüpänu mõtsa tagasi. Kunna jäänu sis jänestest alambas.
ERA II 126, 485 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Trumm, s. 1865 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Rebäne hulkse mõtsa pite1 ja otse süüvä. Sai kar´a manu. Näi, oinal juuskva kat´s munna piä müüdä maad. Repän kaie, et nuu kaose piä är. Juusk iks oinal takan, et saa inele süüvä. Kari aeti kodu. Repän kai, et muna es kaogi är ja tä es saa midägi, ütel: "Tahagi-s näid, liivatsõ umma!"
[Trükitud P. Kippari rmt.; AT 115 - 13 t. Trükis esmakordselt. Eestis on omaette käibel jutust lähtunud kõnekäänd "Vahib nagu rebane hobuse mokka."]
ERA II 126, 485/6 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Trumm, s. 1865 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Repän saanu sitasitike kätte. Nännu üle järve vana tuleaseme, kolm aastat vana, ja naanu sitasitiket küdsämä. Saisnu esi tõsel puul järve, nõstnu sitasitke üles ja säädnu vasta tuleaset. Küdsänu nii tükk aiga tedä üle järve, sis pannu hamba pääle ja üülnu: "Pal´lu sai, kauva sai peetus, krõpe om ja mustas om lännü!"
ERA II 126, 487/8 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Trumm, s. 1865 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Miis kasvatanu nakrid. Põu võtt nakri ärä ja es edene tuu kasumine. Miis kai ja ütel süämetäiega: "Siist ei saa Vanakuradile kah asja!" Vanakurat tul´l kah manu, et anna nakri temale. Miis ol´l pahanu asjanda vaiva pääle, ütel: "Võta." Vanapakan nakas nakride pääle vett kandma ja nakri lätsi kasuma. Kasvi nii, et lust kaia. Miis nakas kahju tundma, et ol´l nakri Vanapaganale lubanu. Käis iks nakripõldu kaeman ja oma lollust kahetseman. Vanapakan ütel viimäte mehele: "Mul nakrid küllält, võta nakripõld tagasi, aga inne tuu mulle sihuke luum, midä ma viil ei tunne!" Miis ol´l lubanu. Nüüt mehel mõtlemist pal´lu. Peräkõrd löüd nõu. Kässe naisel käpilde maha laske ja tagurpidi Vanapagana manu minnä ja esi tõmmas naisel perse pal´las. Vanapakan kai, kai, es võta pää üles, mis luum om. Miis sai jäll' nakri endäle tagasi ja ol´l rõõmus.
ERA II 126, 491/3 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Poiss ollu karjan, ku pikne müristänu. Vanamiis valgõ kaskaga maganu järve veeren. Karjapoiss aanu vanamehe üles, et ürü-mürü käip, leotad oma kasuga ärä.
"Hää poiss, et sa minnu üles ajasid," ütelnu vanamiis, "küll mina sinnu meelen piä. Ku suures kasvat, läät sinnä liina soldatis, sis olet karauuli pääl püssirohu keldri man, ku sis minnu vaia om, sis tule kõvera kõo manu, sääl koputa kolm kõrd kõo pääle ja küsü: "Kõvver, kas kummõr kotun?"" Ku nii ol´l kõnelnu, kaonu vanamiis ärki.
Poiss kasunu suures. Lännu kroonut tiinmä. Ütel õdagul tullu miilde, mis valgõ kasugaga miis ütel ja ta lännu kõo manu. Koputanu, nigu vanamiis ol´l opanu, kolm kõrd kõo pääle ja küsünu: "Kõuver, kas kummõr kotuh om?" Tullu Kummõr väl´lä ja küsünu soldani käest: "Mis vaia om?" Soldat kaivanu, et ta tahtev kodo minnä. Sis vilistänu Kummõr üte tendsigu ja küsünu tuu käest: "Ku virk sa olet?" Tendsik vastutanu: "Nigu esätedir!" Kummõr ütelnu: "Sina ei ole virk, sina läät türr-türr-türr!" Vilistänu uuveste. Tullu tõne sulane. Kummõr küsinu sulasõlt: "Ku virk sina olet?" "Nigu püssikuul," vastanu sulane. Kummõr es ole tuuga kah rahu ollu ja saatnu sulase minemä. Vilistänu kolmanda sulase ja küsinu: "Ku virk sina olet?" "Mina ole nii virk nigu inemise mõte," vastanu kolmas sulane. Kummõr käsknu poisil kolmandale sulasõle säl´gä istu ja esi kõnelnu poisile: "Kotun naatas sanna minemä, vihtu perrä minti joba." Nakanu sis sulane läbi õhu minemä nigu tuul. Poisil sadanu müts maha, üülnu sulasõle, et müts vaia üles võtta. Sõitja üülnu: "Kolme kubermanu maast oleme joh läbi, nika ku müts satte, inämb selleperäst tagasi minemä ei naka."
Ku poiss kodo saanu, mintu joba sanna minemä. Poisil hüä miil, et Kummõr ta kodo avitanu, jäänugi kodo.
ERA II 126, 493/6 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002
Mõisaherr kuuli är ja nakas kotun käima prouvat vaivama. Tarõpoiss Ants laske indä valgede rõividega panda prouva tarrõ ja käsk üteldä, et om är koolu. Ku herr õdagu kodo tul´l, lät´s ta Andsu manu, tõmmas käest: "Tulõ üles! Nüüt om meil katõkeisi hüä kodo käüvü prouvat vaivama!"
Ants ütel: "Läämi talli manu hobesid kaema." Lätsi talli manu. Herr lei hobesele peoga perse pääle, hobene tahtse laest väl´lä karata. Käsk Antsul lüüvä. Ants lei, hobene es pane tähelegi. Lätsi loomalauda manu. Herr lei nuumapullele perse pääle, nuu tahtseva kette purus tõmmata. Käsk Antsul lüüvä. Ants lei, pulli es pane tähelegi. Herr ütel Antsule: "Sa ei ole vist är koolu!" Käsk Antsul endäle peo pääle lüüvä. Antsul ol´l raudkinnas taskun, pandse kätte ja lei herrale peo pääle nigu jõud. Herr ütel: "Olet küll iks koolu!"
Sis lätsi na surnuaida ummi korterid kaema. Herr selet Antsule: "Muidu om meil hüä kodo käüvü, ku meid kiä kinni ei pane!" Ants küsse: "Kuda meid kinni panda saa?" Herr ütel: "Ku mi sisse läämi ja keski kurajala kondsa pääl kolm kõrda ümbre lasep ja ütlep kolmes, viiestõiskümnes aastas vai igävedses, niikauvas mi sis jää."
Herr käsk Antsul iih minnä oma korteride. Ants selet: "Herr, minke ti iih, tiiäte esi oma korteri." Herr lät´s sisse. Ants lask kolm kiirdu kurajala kondsa pääl ümbre ja ütel: "Katetõiskümnes aastas."
Ants tul´l mõisade tagasi ja võt´t prouva naises. Aig lät´s ruttu müüdä. Antsul es tule herrä miildegi. Lät´s ütskõrd vasta õdagut liina sõitma. Hobese väsisi ärä. Ants võt´t hobese mõtsa seen valla ja pan´d süümä. Esi tei tule ja nakas silke küdsämä. Sääl tul´l võõras miis mõtsast ja ütel Antsule: "Tuu üt´s silguvarras!" Ants lät´s tõi mõtsast varda. "Sii om väike, tuu suuremb!" käskse miis. Ants tõi tõse varda veidikese suuremba. Miis ütel: "Viil väike, tuu kolmas!" Ants tahtse kolmanda varda perrä minnä, ku tulli mõtsast kat´s sutt. Herr sosist Antsule: "Ma pake rattarummu sisse, ära sa näile ütle!" Ants näidas sõrmega rattarummu pääle, es ütle esi midägi. Säält saiva soe herra kätte ja herrast es jää muud ku sinine suits järgi.
Nüüt Ants näi, et kiäki ist soe säl´län. Sällänistja ütel Antsule: "Ol´l hää, et jõudse õigel aal siiä. Kolm sutt aie lahki, aga näide viimästega jõudse kottale." Nii pässi Ants herräst vallalõ.
ERA II 126, 506/8 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd lät´s vaene miis läbi suure mõtsa. Mõtsan tul´l opetaja vasta ja ütel: "Ku opid säidse käsku aastaga selges, nii et üt´ski täht ei tohi võltsi olla, sis saat raha. Läät kodu, om raha savipaan, mis sul pengi all sais ja säält ei lõpe raha konagi. Ärä sa viimäst konagi är võtku!"
Miis lät´s kodu, kaie - savipaan ol´l raha külält. Selet sis tuust asjast naisele ja nakas käske opma.
Aasta nakas täis saama ja jõudse päiv, kona opetaja pidi tulema käske üle kullema. Õdagu tul´l sant sinnä ja pallõl üümaia. Miis selet: "Mul tule hommen opetaja, ma ei saa sinnu võtta!" Sant ütel: "Noh vast koskil kööginukan saa mulle ruumi!" Miis ol´l kah viimäte peri: "Hää küll, köögin võit sa olla!" Hummoku miis tul´l varra üles ja luges käske, naine kai raamatust perrä.
Äkki tul´l opetaja müüdä akant, saistas läve pääle ja hõigas:
"Mis om üt´s?" Sant kööginukast vastut: "Inemine."
"Mis om kats?" - "Katõ jalaga kana."
"Mis om kolm?" - "Kolmõ jalaga latsõpudru pott."
"Mis om neli?" - "Neli nissa lehmäl."
"Mis om viis?" - "Viis sõrme inemise käel."
"Mis kuus?" - "Kuus mulku hobeserauval."
"Mis om säidse?" - "Säidse tähte taiva sõglan."
Opetaja püürdse ümbre ja lät´s umma tiid. Nii sai miis rikkas.
ERA II 126, 511/4 (11) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanal ajal el´li väega kuri herr. Kellegiga es ole saanu temä läbi, ol´l kõikiga tülün. Üt´s moonamiis ol´l inne, kellega ta sai tülütä läbi. Herr küsse moonamehe käest: "Tõistega ma läbi ei saa, misperäst ma sinuga tülün ei ole?"
Moonamiis ütel: "Selleperäst saami häste läbi, et käsku herr minnu vai põrguhe, ma ole valmis minemä!"
Herr jätse moonamehe ilma vastuseta ja lät´s esi kavala näoga minemä.
Ku moonamiis õdagu magama heidäs, üüldi talle unen: "Ku herr taht põrgu sõita, sis pane neli musta hobest õdagu pääle pääva loojamineku tõlla ette ja naka sõitma. Lase hobestel inne minnä, kohe na esi läävä!"
Tõsel päeval ol´lgi herräl himu põrgude sõita. Noh, moonamiis tei sis kah nii, nigu üüse unen ol´l opatu. Hobese sõitse esi ja moonamiis lask näil minnä, kohe na tahtseva. Saiva ütte liina. Herr ütel moonamehele: "Lubasid minnu põrgude viia, aga nüüt tuut liina!"
Hobese jäivä parajide üte lossi ette saisma, herr tul´l tõllast vällä ja lät´s lossi sisse, kässe moonamehel uuta, nika ku tä tagasi tule. Moonamiis jäi väl´lä uutma. Uutmine lät´s igäväs, herr es tule. Moonamiis lät´s sis kaema, kohe herr jäi. Lät´s lossi ja kai läbi usse. Herr ol´l Vanapaganide käen, vanapagana pilsevä herrä vikluga ütest nukast tõiste. Üt´s näi moonamehe ära ja küsse: "Mis sa vahid?" Moonamiis ütel: "Tulli oma herra perrä." Vanapagan selet: "Kumba sa tahat, siin om rahakst, võta sii, sis lähäd ilma herrata tagasi! Ku herra tahat, sis rahakastist jäät ilma?!" Moonamiis mõtel, mõtel. Peräkõrd ütel: "Ma võta rahakasti!" Sai rahakasti, iste tõlda ja sõite kodo tagasi. Kotun küsti, et kohe herr jäi. Moonamiis ütel: "Herr jäi liina, rohkemb ma ei tiiä!" Lossist saadu rahaga moonamiis elli õnnelikult, nika ku oma otsani.
ERA II 126, 514/8 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ollu vaenelat´s talun tiinmän. Puulbäõdagu hilda, perän tõisi saadetu ta sanna. Lännu vaenelat´s ütsinda sanna ja nannu hinnäst mõskma. Äkki tullu üt´s vanamiis sanna lävele ja üülnu: "Tule minuga üten, tule mu pojale naises!" Vaenelat´s ütelnu: "Ma ei saa minnä, mul ei ole ilusat hamõt!" Vanamiis kaonu är ja tullu tüku ao peräst hammega tagasi. Vaenelat´s tahtnu nüüt viil: undrikku, rätti, pihikut, sukke ja saapid. Vanamiis käinu egäl asjal voori perän, sest vaenelat´s ol´l egät asja üt´sikult üülnu. Ku vanamiis peräkõrd saapidega tagasi tullu ja saapa saanu üle läve sanna visata, laulnu kikas. Vanamiis ollu ku tina tuhka kaonu ja vaenelat´s ollu keset sanna ütsindä oma uute uhkide rõividega.
Pühapääval tahtnu vaenelat´s kah tõistega kerikude minnä. Lubatu kah. Pannu sis vaenelat´s nuu rõiva sälgä ja saapa jalga ja lännu.
Peretütrel kade miil, et vaenelat´s nii illos ollu ja küsinu: "Kost sa nii toreda rõiva olet saanu?" Vaenelat´s seletänu ära, mis puulbäõdagu sannan ol´l juhtunu ja et vanamiis tälle rõiva kannu.
Tõine laupäiv jäänu peretütär viimätses sanna minemä. Tullu kah jäll' hall vanamiis sanna läve pääle ja üülnu: "Tule minuga üten mu pojale naises!" Peretütär üülnu, et täl ei ollev rõivid. Vanamiis kaonu är ja toonu terve üsätäuve rõivid, visanu kõik ütekõrraga üle läve sanna peretütrele. Es ole ollu tol enämb midägi tetä, pidänu Vanapaganaga üten är minemä.
Elänu mõne ao sääl ja tahtnu kodo tagasi. Käsknu Vanapaganat, et toogu ta timä kirst kotust siiä. Vanapagan lännu toonu kirstu ärä. Lännu mõni nätäl müüdä, peretütär käsknu Vanapaganal kirstu tagasi viiä. Esi lännu kirstu. Vanapagan lännu kirstu tagasi viimä ja võtnu kirstu sälgä. Tii pääl ohanu iks ja lännu: "Rassõ ja tüssõ! Rassõ ja tüssõ!" Pannu maha, et õge kaeda sisse. Naine üülnu kirstust: "Näe ja kuule! Näe ja kuule!" Vanapakan kaenu taade, et kiä sääl kõnelas. Nännu, et repän tullu takast järgi. Arvanu Vanapakan sis, et ei või kirstu maha panda, võtt repän äkki är. Vei kirstu peretütrega kodo ja nakanu esi umale poole tagasi minemä. Ku kodo saanu, kaenu, et tütärlast es oleki inämb. Vihastanu hirmsale ja lubanu perrä tulla. Peretütär lännu nõia manu nõu küsüma, kuda Vanapaganast valla päsedä. Nõid üülnu: "Pane ni rõiva, mis ta sulle sanna tõi, uhmripakule ümbre ja vii uhmripakk vüüruse läve manu!" Peretütär tennu, nigu nõid ol´l opanu ja säädnu uhmripaku häste naisterahva muudu väl´lä. Tullu Vanapakan, karanu uhmripakust naisele manu ja löönu pää mõõgaga otsast är. Haaranu pää kaendlade ja kaonu umma tiid. Peretütär es ole tuust aost inämb Vanapaganat nännu ja päsnu nii täst vallale.
ERA II 126, 524/7 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mehe lätsi Riiga vooriga. Ütel mehel vässu tii pääl hobene ärä. Jäänu tõistest maha. Tullu tälle sis miis manu ja pallõlnu, et võtku ta teda kah pääle. Miis ütelnu: "Hobene ei jõuva kuurmat ega ennästki vetä, ammu sis viil sinnu." Võõras aga seletänu: "Istumi pääle, küll ta jõud!" Ja olluki nii.
Riia liina värjide pääl sõitnuva tõisist joba müüdä. Kaup saanu pia maha pantus ja miis tahtnu naata kodo sõitma. Võõras miis, kiä muu es ole ku Vanapakan, aga üülnu: "Läämi kuninga keldrihe raha vargile!" Ajanu hobese keldi usse ette ja tõstnu kolm püttü kulda vankride. Pääle selle pannu mõlemba oma rahakoti kah kulda täüs. Vanapaganal saanu uma kott üleliiga kulda täüs, es ole lännu inämb kinni. Nakanu sis Vanapakan rahakotti hammastega suurembas venitämä. Miis kaenu päält ja ohanu: "Issand hoia sinu kiuhke!" Vanapakan ollu kaonu nigu tina tuhka. Keldriuss ollu kinni ja miis keldrin. Es ole miis kudaki keldrist väl´lä saanu. Hummoku tullu varahoitja keldrihe ja saanu mehe keldrist kätte. Miist tahetu üles puuva. Mehele pantu nüür joba kaala. Sis tullu äkki Vanapakan mehele manu ja küsünu: "Sõber, kas sa minnu kah meelen piät?" Miis vastutanu: "Piä küll." Vanapakan tõmmanu mehel silmuse kaalast ära ja pistnu silmuse tammõpakule ümbre. Tammõpakk puudugi sis mehe asõmel üles.
Nakanuva miis Vanapaganaga katekõisi kodo tagasi sõitma. Tiipääl küsünu Vanapakan mehe käest: "Mis asja sa pelgäd kõge enamb?" Miis vastutanu: "Vanapaganat!" Vanapakan seletänu: "Mis sa sellest iks nii väega pelgäd." Naanu sis miis omakõrd küsümä Vanapaganalt: "Midä sa pelgäd?" Vanapagan seletänu: "Pihlapuu nuia, kohe ütesa risti pääle lõigatu, ku sellega lüüväs! Katte venda kolme vüürätiga kinni köidetu, tuud kah pelgä." Mehe sõitnuva tükü maad edesi. Vanapakan küsünu mehe käest: "Pal´lu maad viil su kodo minnä om?" Miis kostnu: "Viis versta." Külä, kos miis elänu, ollu aga joba ligidäl. Külä otsan lännu miis vankrist maha aia manu. Võtnu üte saibapaari, mis ollu kolme vitsaga kinni köidetu. Vanapakan hirmuga küsünu: "Sõber, mis sa sellega tiit?" Miis vastanu: "Penne rehi, siin külän tuleva neläsilmäga peni. Sellega om hää lüüvä, ku purema tuleva!" Lännu vankri manu ja löönu saibaga Vanapaganalõ säl´ga. Vanastpaganast es ole jäänu muud ku sinine suits järgi. Kullakuurma lännu äkki nii rasses, et vankri vaiunu rummuni maa sisse. Nii saanu miis väega rikkas mehes.
ERA II 126, 529/34 (20) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Elänu üt´skõrd joodik sepp, kel ollu alati rahapuudus. Tennu sis üt´sõdagu Vanapaganaga kauba, et katstõiskümme aastaka ei ole täl rahapuudust. Katetõiskümne aasta peräst lubanu Vanapakan sepäle perrä tulla. Lepingule kirjutanu sepp nimeta sõrme verega alla.
Kaitstõiskümme aastaka naanu müüdä saama. Sepäl tullu hirm pääle ja lännu nõia manu nõu küsümä. Nõid seletänu: "Ku Vanapakan sulle perrä tule ja ti minemä lääde, sis tule edimält pirnipuu vasta. Vanapaganal om himu pirne võtta ja ajap sinnu üles pirne võtma. Sa ära mine, las ta esi lätt võtma! Ku ta pirnipuu otsa lääp, sis koputa kolm kõrda hani seereluuga pirnipuu pääle, sis jääs ta pirnipuu otsa kinni. Sis võit nõuda Vanapagana käest, midä tahat vallalelaskmise iist. Valla päses ta sis, ku jäll' kolm kõrd koputad hani seereluuga pirnipuu pääle." Sepp tennänu nõida hüä nõu iist ja lännu kodo.
Tullu tõne hommuk Vanapakan sepäle perrä. Saanu na pirnipuu manu, Vanapakan naanu pirne tahtma ja käsknu sepäl minnä pirne tuuma. Sepp ei ole lännu. Roninu sis Vanapakan esi pirnipuude. Sepp löönu, nigu nõid opanu, kolm kord hani seereluuga pirnipuu külge ja Vanapakan jäänu puu otsa kinni. Naanu seppa pallõma, et ta temä vallale tiis. Sepp kaubõlnu viil kat´stõiskümme aastaka aiga. Vanapakan lubanu ja sepp koputanu jäll' kolm kõrd hani seereluuga vasta pirnipuud ja Vanapakan päsnu valla.
Aasta lännu müüdä. Jäll' lännu sepp hirmuga nõia manu nõu otsma. Nõid opanu: "Tii üt´s väike raudkast. Ku Vanapaganaga minemä läät, sis võta tuu üten. Vanapakan nakab ennäst tii pääl suures ja väikses muutma. Võta sa sis raudkast väl´lä. Ku ta küsip, mis sellega tiid, sis ütle, et ma muuda innäst nii väikses, et mahu siiä kasti sisse ja lase endä merde selle kastiga. Vanapakan taht kasti minnä ja ku ta kasti sisse lätt, sis kruuvi kaas kinni!"
Sepp lännu nõia mant jäll' rõõmsa meelega minemä. Tennu nii, kuda nõid opanu. Naanugi sis tii pääl Vanapakan innast suures ja väikses tegamä ja sepp võtnu oma väikese raudkasti väl´lä. Tullu Vanapaganal kah himu mehe juttu kuulden kasti minnä, üülnu: "Mina kae, kas saa innäst kah nii väikses muuta, et kasti mahu!" Vanapakan lännu kasti ja sepp kruuvnu kaase kinni. Vanapakan jäll' lõksun. Kast ollu nii raske, et sepäl tullu neli musta täkku vankri ette panda ja kast vankrile tõsta. Toonu nii kasti sepikoa manu, pannu kasti ääsi pääle ja aanu vereväs. Säält tõstnu kasti alasi pääle ja naanu katõ suurõ vasaraga tsagama. Mehe avitanu tal vereväs aetud kasti tsagada.
Tsaganu ja tsaganu ütsüte ala, nika ku kast ollu joba lapikus tsaetu.
Ütest veerest lännugi raud tsagamisega läbi ja Vanapakan päsnu väl´lä. Lännu üte käe ja jalaga sepikoa harjast väl´lä ja pagenu põrguhe.
Es ole enamb julenu sepäle perrä tulla. Sepp elänu, elänu, es ole koolugi ärä. Hengekiri ollu põrgun, tuuperäst es ole saanu är koolda. Lännu sis miis jäll' nõia manu küsüma, kuda hengekirja põrgust kätte saia. Nõid opanu: "Võta suur vassar ola pääle, tangi kätte ja naka põrgu poole minema. Mine põrgu värje ette ja anna uma suure vasaraga põrgu värje kotta. Ku tõseltpuult küstäs: "Mis vaia?" ütle sis: "Minu hengekiri anke väl´lä!" Sepp lännu ja tennu, nigu nõid opanu. Ku põrgu värjide manu saanu, annu kangõ hoobi põrgu värte pääle. Tükü ao peräst küsünu Vanapakan: "Mis vaia?" Miis kärätänu: "Minu hengekiri anke väl´lä!" Sis tullu üte jalaga ja üte käega kurat kah värje manu, aanu keele vällä ja lällitänu seppä. Sepp võtnu kuradil tangega keelest kinni ja es ole enne valla lasknu, ku kurat käsknu tõistel hengekirja üle värjide väl´lä visata. Kuradi aga visanu tõse hengekirja. Sepp ollu kavval miis. Üte käega hoitnu tange ja tõse käega haarnu maast hengekirja ja kaenu, et es ole oma.
Pitsitänu kuradit sis viil kõvembide. Kurat käsknu tõistel sis sepäle hengekirja kätte anda, et muidu pitsitäs keele suust. Saanugi sepp oma hengekirja kätte ja võinu nüüt rahulikult är koolda.
ERA II 126, 534/5 (21) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapakan tullu peremehe manu sulases ja üülnu: "Ku ma kõik tüü ärä tii, sis piät kah peremiis minnu kolm aastaka tiinmä." Peremiis ollu nõus. Vanapakan tullu tüüd küsümä. Peremiis käsknu kulda kanda. Pannu koti reheala rippa, lõiganu põhja kotil alt ärä ja käsknu Vanapaganal koti kulda täis kanda. Vanapakan kannu, kannu, peremiis võtnu kulla alt ära. Viimate es ole peremiis inämb jõudnu niipal´lu alt ära võtta, kui Vanapakan vidänu. Üte üüga toonu Vanapakan nii pal´lu kulda, et kott saanu kuhjaga täüs. Mehel tullu hää nõu pähä. Ku Vanapakan jäll' tüüd küsümä tullu, sis käsknu peremiis täl liivast köist tetä. Vanapakan tennu köüdse valmis. Peremiis üülnu: "Läämi nüüt köüdsega kuurmat vedäma!" Vanapakan naanu kõõst maast üles võtma, köids lagunu är. Vanapakan pagenu sis häbiga ärä, et es ole saanu kõiki töid ära tetä, mis peremiis ol´l annu. Miis aga saanu rikkas mehes tuu kullaga, midä tälle Vanapakan vedänu ja elänu nika ku surmani jõukalt.
ERA II 126, 536/9 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. - Amanda Raadla < Emma Allots, s. 1899 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s miis pidänu minemä kroonut tiinmä. Pääle mehe minekut sündünu naisel lat´s ja tuust ei ole miis midägi tiidnu.
Miis tiinnu katskümmend viis aastaka kroonut. Ku miis nakanu kodo tulema, nännu ta tii pääl tarkusesõna müüjät. Miis ostnu kah müüjält kolm tarkusesõna.
Edimäne sõna ollu nii: Innembä mine säidse versta ümbre, ku viis versta õkva! Tõne sõna ollu: Mis õdagu mõtled tetä, tuu jätä hummokus tetä!
Kolmas sõna käinu nii: Koh nuur vanaga üten eläse, sääl om vaia perrä kaia!
Miis lännu edesi. Tullu suur meri vasta, es ole saanu miis oma jalaga üle minnä. Mõtelnu sis edimädsele tarkusesõnale ja lännu ümbre mere kodo.
Saanu õdagu kodo. Nännu, et naisel nuur miis majan. Miis saanu väega vihatses ja tahtnu nuurt miist är tappa. Ollu kah mõtten naisele väega vihane, et tuu noore mehe võtnu. Sis tullu mehele äkki tõne tarkusesõna miilde, et midä õdagu mõtled tetä, tuu jäta hummokus. Mehel lännu süä üle ja mõtelnu, et jäägu pääle nii, nigu tarkusesõna opas.
Üüse ei ole tuu asi talle rahu annu ja nakanu naise käest küsümä, et misperäst tuu endäle noore mehe om võtnu.
Naine nakanu naarma ja seletänu, et si om oma poig, kiä pääle mehe kroonu pääle minekut sündünu. Nüüt ollu mehel hüä miil, et ta tarkusesõnna ol´l kullelnu, muidu oles oma poja är tapnu.
Mõne kuu peräst lännu miis koheki pulma. Piiriperemiis saatnu kah oma naise väiku latsega pulma, esi jäänu kodule perrä kaema. Tolle mehe naine lännu pulmen õdagu võõra mehega kõlgusehe magama ja pannu latse indäle sälätaade.
Mehel tullu kolmas tarkusesõna miilde ja lännu perrä kaema. Ku tõse kõlgusen ummi asju naksi tallitama, varast miis latse är ja vei latse mehele kodo.
Ku naine nännu, et lat´s ollu är kaonu, heitunu ta är. Mõtelnu, mis nüüt tetä. Viimäte tennuva plaani, et vaia kõlgus ar paloda, sis om lat´s kah är palanu. Hää mehele üüldä, ku küsüs kotun, et kohe lat´s om jäänu. Pannugi sis kõlguse palama. Ku kodo lännu, sis naanu mehele seletämä, et sääne õnnetus om juhtunu, lat´s palli kõlgusega üten är. Aga midä, miis üülnu, et lat´s kotun ja es olegi är palanu. Nii ollu mehel kolm tarkusesõna käen ja kõik õige kah.
ERA II 126, 539/42 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Amanda Raadla < Madli Udras, s. 1865 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd lätsi veli sõsaraga katekõisi mõtsa marjule. Korjasiva korvi marju täis ja essivä marju korjaten nii ärä, et es mõista inämb kodo minnä. Kõndse, kõndse iks mõtsa müüdä, nika ku saiva üte väiku maja manu mõtsa seen. Tuu ol´l kurja nõia maja, aga na es tiiä tuust midä. Nõid haaras latse kinni ja pand nema ütte puuri kinni. Sinnä süütse nõid näile pähklid ja muud. Ku süütmä tul´l, käsk iks sõrme läbi mulgu väl´lä tsusata. Tütarlat´s tsusas puupulga läbi mulgu väl´lä. Nõid pures pulga otsas tükü är, sülläs ja ütel: "Ei kõlba viil, kõhna omma viil!" Süütse näid viil mõne nädali ja kässe jäll' sõrme väl´lä tsusata. Poiske kogemata tsusas sõrme väl´lä ja vanamuur haugas sõrme otsast tükü är. "Kõlbava küllält," ütel ja nakas ahju kütmä, "küdsä na oma vanamehele õdagus är'." Ai suure raudahju vereväs ja veerüt üte vankri laste puuri ette. Võtt tütärlatse puurist väl´lä ja käsk tuul vankri pääle istu. Tütärlat´s sai aru, et vanamuur taht tedä vankriga ahju aia. Ütel: "Kulla vanaemäke, ma ei tiia, kuda siiä pääle istutas." Vanamuur lät´s näitäma ja lask innäst pikäle vankri pääle. Krauht! tõugas tütarlat´s vanamoori kõge vankriga ahju ja pand ahjuusse kõvaste kinni. Küll vanamuur rüükse ja sõimas ahjun, aga ust tütärlat´s valla es tii.
Lät´s ruttu puuri manu, lask poiskese puurist väl´lä ja mõlemba joosten pagema. Saiva üte järve viirde. Järvest tul´l hall vanamiis väl´lä ja kõnel: "Ärke pel´läke, kulla latse, siin om teile üt´s muna abimehes. Ku kuulet, et üt´s kohhin tule takah, sis säädke muna kohinale vasta, sis ti tagaajaja teid ei näe." Vanamiis andse näile üte muna ja ol´gi kaonu. Latse naksi jäll' edesi minemä.
Vanamiis tul´l kodo ja tundse vanamoori kärsahaisu. Tõmmas ahjuusse valla ja löüdse praatunu vanamoori ahjust. Vandse hirmsale ja nakas poissi ja tütärlast takah ajama. Ku latse olli parajide tõsel puul järve, tõssi takast suur kohhin. Poiss säädnu mustale pilvile, mis suure kohinaga üle järve lähembäle tullu, muna vasta. Nii es ole nõid näid nännugi ja na pässi nõia käest är. Ku na kodoküllä saanu, es ole näide kodu enämb ollugi, mõts ol´l kasunu inne asemel. Nii kauva aiga olli na nõia puul.
ERA II 126, 552 (14) < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Amanda Raadla < Madli Udras, s. 1865 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kõrd kiusanu rikas miis vaest popsi, et tuu jahvatanu käsikiviga. Rikas ole-s kannatanu tuud mürinät. Rikas lännu sis vaese popsi manu, lahknu tolle käsikivi är ja veenu är. Kikas naanu egäpäiv aia pääl kirgma: "Kikeriküü, anna vaese mehe käsikivi kättee!" Peremehel ollu süä täüs, et mis kikas alati nii kirg aia pääl. Lasknu kikka kinni püüdä ja är tappa. Söönu esi kikka praadi är. Kikas aga ol´l tsusanu pää jäll' rikka mehe persest väl´lä ja kirgnu: "Kikeriküü, anna vaese mehe käsikivi kättee!" Es midägi. Rikas kaenu, et muidu rahu ei saa, veenu vaesele popsile ta käsikivi kätte tagasi.
ERA II 143, 551/3 (25) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Ludvig Raudsepp, s. 1922 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd üts miis sõitsõ hobõsõga. Tä tull hako ragomast. Kirvõs oll täl puusa pääl. Mudo oll tä ratsala. Tä äkki kaiõ, mis tah' ragisi. A' kirvõs oll puusa pääl nakanu hobõst ragoma. Kaiõ: hopõn piaaigu katski. Mis no' tetta? Sis karas hobõso säläst maahha ja' lõigas väitsega üte vitsa. Võtnu sis´ ja' ummõlnu hobõsõ kokko. A' viimäte vits oll naanu' kasuma taivahe. Miis kaiõ, et ah', mis siingi tettä ja' hakkas vitsa piteh taivahe ronima. Hobõsõ jätse maahha ja kirvõ pandsõ säla pääle. Taivahn võtt vana-Jummal täl saapa är' ja' and saiatsõ viiso' jalga. Inne es saa' vahtsit viiskõ, ku vana' är' pidi süümä. Tä seigi üte paari viiskõ är' ja' anti vahtsõ kah. Sei tõõsõ paari ka' är'. A' kolmadit inäp vasta es võta' ja' nakas taivast alla tulõma: "Mis ma' tah' inämp tii, muud ku' sööge viiskõ' õnno." Alla ronnõh näkk, et vitsa ots lõppi är'. Kirvõs oll vitsa katski ragonu ja hobõsõga är' lännu. Märkse, märkse ja läts taivahe tagasi. Sääl küsse vanajumala käest paklit ja tegi naist kabla. Vitsa otsa man jakas kabla otsa ja' nakas alla ronima. A' õks tull puudus. Kaiõ, et olõ-i inamb suurt vahet ja hüpäs maahha. A vaesõkõnõ sattõ suuhhu. Inne es saa' välla, ku pidi kodo minemä, lapjo tuuma ja hindä välla kaibma.
ERA II 244, 433/4 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa rehepapp oli alati hädas tondiga. Alati, kui ta hakkas reheahjus kartuleid küpsetama, tuli sarvik sisse ja ütles: "Mikit-makit mulle, vintsu-vantsu sulle" ja sõi kõik paremad kartulid ära.
Viimati leidis rehepapp nõu. Ta istus maha ja hakkas tõrva tinaga segi sulatama. Vanapagan tuli ja küsis, et mis ta teeb. Rehepapp vastas, et ta teeb silmarohtu. Vanapaganal ka silmad haiged, palus ka rohtu valada. Rehepapp köitis siis tondi pingi külge kinni. Tont küsis, mis rehepapil nimi. See vastas: "Esi" ja valas tondile rohtu silma. Vanapagan jäi pimedaks ja tormas suure valu käes kogu pingiga minema. Läheb põrgusse. Väiksemad sellid küsivad, kes tegi tondile niiviisi. Tont vastas: "Esi tegi." Teised aga irvitavad: "Esi teid, esi kanna."
ERA II 259, 406 (5) < Põlva khk., Laheda v., Tilsi m. < Rõuge khk., Haanja v. - Ello Kirss < Leena Herne, s. 1853 (1939). AT 298 A* - 5 t. Sisestas USN
Kolmõkese istunuva tii veeren*1 tuul, külm ja lämmi*2. Lännü*3 vanamiis müüdä ja teretänü:
"Tere, tuul, häämiis!"
Külm ähvärdänü:
"Ooda! Kui talv tulõ, ma külmedä ti*4 kõik ar!"
Tuul ütel*5:
"Är peläku!*6 Kui ma ei puhu, ega sõss midägi ei olõ."
Kuum ärvärdänü:
"Ooda! Kui suvi tulõ, ma paloda*7 ti kõik är!"
Tuul jälle:
"Ärä peläku! Kui ma puhu, sõss teil midägi ei olõ."
Tuulest ikka abi.
*1 tee ääres; *2 soe; *3 läinud; *4 teid, *5 ütles, *6 ära pelga, ära karda; *7 põletan
ERA I 4, 383/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Lore Kikas, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Vaese tüdruku õnn
Ütskõrda elanü üts vaene tütarlats uma imäga väikesen mõtsaveersen majakõsen. Nä olnu väega vaesõ ja elätanü hennest õnnõ mõtsavilläst, mille õtsmisel nä aga sügäväle mõtsa pidivä minema, selle et veeren kõik otsan oll. Kõrd, ku tütarlats jäl sügävän mõtsan oll toitu otsman, tulnu telle vasta imeillus nuurmiis, kiä tedä nakanu õkva meelütämä, kutsnu teda hendä poolõ ja lubanu telle suuri varanduisi ja hääd ellu. Nuur tütarlats, kia enne sääntsist rikkuisist es ole kuuldnu, uneb kodu ja imä ning tulnü tää'ga üten. Pika käümise järgi nä jõudnu sügävale mõtsa suure kalju manu, kost avanõnu sissekäuk kaljusügävusse. Sääl nännu tüdruk tõestõ suurt rikkust ja tä elänü rikkusen ja küllusen ning kolanu maa-alusten käügen ringi. Viimäte juhtu ta ütte tarre, kos oll pallü inemeisi, kel iin kõkke paremba söögi ja joogi ja nä olnu priskõ ja tugõva. Sääl aga näi ka tüdruk, et nä õlliva saina külge kinni needitu. Nu inemise küsiva tüdrukult, kuis tä siia saanu. Nu tüdruk oll jutustanu kohtumist mõtsan ilusa nuurmehega, kaiva inemise kahetseden tä otsa ja ütlivä: "Mi olõmi praegu kõik vanapagana lossin, siia om tä meid kõiki niimuudu meelutänü, ega päiv tuu tä üte mänu ja üte tapp jäll hendäle söögis. Varsti pantas ka sinnu nuuma pääle ja süüas nigu tõsõki. Paremb aga tii midagi hendä ja mii päästmiseks, enne ku tu mitte ilda ei olõ. Võta vanapagana pääst üts juusekarv, seega tulõ ja puuduta meid kõiki ja sis mine ja panõ tu vanapaganale söögi sisse!" Tüdruk lätski ruttu vällä antud käskü täutma. Õnnõlikult tä saagi juussekarva, puudutas seoga iga inemist ja pand sis tu vanapaganale söögi sisse. Vaivalt om tä tu tüü lõpõtanu, ku kõik inemise ahelaist valla päsese ja müürva vanapagana magadõn hendä tarrõ kinni ja nakkase, es kotte kullaga täutmä. Koti täus, sis lätva egaüts umma kottu. Ka mii tüdruk tõi mitu kotitäe kulda ja tä elänü lõpmata õnnõlikult uma imägä, kia keda ikkõn kõik pääva oll uutnu. Vanapagan aga söönü juusekarva üten toiduga ja koole ära.
ERA I 4, 391/3 < Rõuge khk., Tsooru v. - Ferdinand Kuus, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Nelikümmend pütti mõrtsukaid
Sügavas laanes asus üks koobas, kelle elanikud olid nelikümmend mõrtsukat. Elatasid nad ennast röövimistest. Röövisid nad nii toidukraami ja ka kulda. Ükskord läksid kaks meest - kelle elamud asetsesid sama laane ääres - metsa häid vankri kõdarapuid otsima. Nad otsisid ja otsisid, aga ei leidnud sobivat puud. Viimaks mitmetunnilise otsimise järel hakkas laan harvenema ja hakkas paistma lage koht. "Ei tea, kes siin sügavas laanes elutseb, sest lagendiku keskkohale läheb teerada," mõtles teine mees, kelle nimi Peeter. "Lähme vaatama!" vastas teine. Nad läksidki teerada mööda lagendiku keskkohale. Teerada läks ühte koopasse. Uks läks kergesti lahti ja mehed sammusid koopa sisemusse. Koopas ühtki inimest ei olnud, sest mõrtsukad olid läinud röövkäigule.
"Siin ei elutsegi keegi, vaid on tühi koobas. Ennem on vist siin küll elutsetud, sest on veel majakraami järele jäänud," ütles esimene. Kui nad ei leidnud ühtki elavad olevust, läksid nad kodu tagasi minema. Aga oh häda, uks ei tule lahti! Päike hakkas juba loojenema, kui oli väljas kuulda inimese hääli. Mehed peitsid endid ruttu ära. Uks avanes ja koopasse tulid nelikümmend mõrtsukat, käes kõiksugu kaste, korve jne. Kohe said nad aru, et keegi inimene on käinud koopas. Nad hakkasid koopas otsima. Natukese aja otsimise järele leidsidki nad ühe kätte. Otsekohe võeti kirved ja tal rajuti keha tükkideks. Teist aga nad ei otsinud, sest nad arvasid, et teist ei ole olnudki. Nüüd võtsid nad omad kastid ja korvid lahti ja panid kraami ühte suurde kasti. Kulla aga panid nad raudkasti ning kasti panid nad koopa põranda sisse ja katsid päält mullaga. Mees, keda nad ei leidnud, vaatas oma peiduurkast rahulikult nende toimetust päält, kuni mõrtsukad läksid jällegi röövkäigule. Siis tuli mees peiduurkast välja, korjas tükkideks rajutud mehe tükid kokku, võttis siis kasti koopa põranda seest välja ja hakkas siis rahuliku südamega kodu sammuma. Päike oli juba loojenenud, ainult kullatud taevas näitas veel kohta, kuhu ta kadus. Ruttu ronis mees puu otsa, sest muidu murravad ta metsloomad, mida ka laanes palju leidus. Magama uinus ta puu otsas ruttu. Unes nägi ta kuidas mõrtsukad teda otsivad ja siis leiavad ning tapavad. Kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel, laanes laulsid juba linnud. Mees sammus nüüd ruttu, et veel õhtaks kodu jõuda, sest laan oli väga lai. Kui ta kodu jõudis, tulid tema poole kogu külarahvas pärima, kus ta oli. Kui mees seletas oma juhtumused ära, läks ta õmbleja poole, kes õmbleb tükid kokku katkiraiutud mehel. Õmblejale andis ta palju kulda ja köitis siis silmad kinni, et õmbleja ei näeks, kuhu teda viidakse. Ka tagasi viidi teda kinniköidetud silmadega. Mõrtsukad olid sellest teada saanud, et õmbleja oli käinud kokku õmblemas üht surnut ja nad hakkasid õmbleja käest järele pärima, kus ta käinud!
"Köitke mul silmad kinni, siis ma viin teid sinna, kus ma õmblesin," ütles õmbleja.
Mõrtsukad tegid ka niimoodi ja kui õmbleja tolle värati juurde jõudis, kus ta õmbles, tõmbas ta väratile risti. Järgmisel päeval nägi tüdruk väratil risti ja ta tõmbas kogu küla väratitele ristid. Seda tegid mõrtsukad mitu korda. Kuid viimaks said nad siiski teada, kus õmbleja käis õmblemas. Siis tegi mõrtsukate ülem enese võivedajaks. Tünnidesse pani ta mehed, aga mitte võidu. Kui õhtu kätte jõudis, sõitis ta võikoormaga tolle talu õuele. Läks siis peremehe käest küsima, kas ta võib siin ööbida "Jah, võid," vastas peremees. Siis veeretas ta tünnid vankrilt maha ja läks tuppa tagasi. Sel õhtul oli aga tüdruk kaua üleval ja kui ta välja läks, hõikas keegi: "Noh, kas on valmis?" - "Ei ole veel," vastas tüdruk. Tüdruk läks tuppa tagasi ja ütles ka sellest majarahvale. Siis ajas ta vee keema ja viis paa keeva veega välja, võttis siis topsi ja kui tünnil kaane pealt võttis, valas jälle keeva vett. Kõik, kes keeva vett kaela said, surid. Kui majarahvas magama jäi, läks mõrtsukate ülem välja ja ütles: "Nüüd on valmis." Aga keegi ei vastanud. Siis läks mees vaatama, kas mehed ei ole surnud. Kui ta nägi, et ta kaaslased olid surnud, ruttas ta laande koopasse tagasi. Järgmisel päeval maeti mehed ära. Nad ei pandud kirstu, vaid maeti niisama ühisesse hauda. Mehed aga ei olnud veel surnud ja nad tõusid hauast üles ja läksid laande oma koopasse, kus neid vastu võttis nende ülem tervitamisega. Röövima ja riisuma nad enam ei läinud, vaid elasid laanes küttimisega.
ERA I 4, 401/2 < Rõuge khk., Tsooru v. - Leonhard Tepp, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Kolm pilli
Kord vanasti elas poiss, kellel isa ja ema surnud. Poiss läks ühe vanamehe juure karjaseks. Poisil oli hoida ainult kolm lammast. Kui kord poiss lammastega metsas oli, tuli poisi juure üks halli habemega ja halli pääga vanamees ja palus üht lammast endale. Vanamees lubas poisile selle eest vaskpilli. Poiss esiti oli küll vastu, aga viimati lubas ka. Kohe oli vanamees lambaga kadunud ja vaskpill oli maas. Poiss võtis pilli ja läks kahe lambaga koju. Kodus küsis peremees: "Kus üks lammas on?"
Poiss vastas: "Lammas kadus metsa ära."
Peremees noomis poissi ja saatis ta kahe lambaga metsa tagasi. Sellel päeval ei juhtunud midagi. Poiss tuli õhtul kahe lambaga metsast koju, ilma et talle peremees midagi oleks lausunud. Teisel hommikul läks poiss vara lammastega metsa. Varsti tuli sama vanamees, kes eelmisel päeval, ja ütles: "Ole hää poiss ja luba mulle see teine lammas ma annan sulle hõbepilli."
Poiss vastas: "Ma saan peremehe käest peksa, kui ma lamb ära annan." Vanamees palus edasi: "Anna see lammas ära, ütle, et metsa ära kadus!"
Poiss andis viimaks lamba ära ja sai selle eest hõbepilli. Kodus sai poiss peremehe käest peksa. Järgmisel päeval läks poiss ühe lambaga metsa. Hommikupoolikul ei juhtunud midagi. Lõuna ajal [läks] ta ühe lambaga koju. Ilm oli väga palav, nii et ei saanud enne lambaga metsa minna, kui päike juba madalamale vajus. Päike oli juba läinud looja, poiss oli ikka lambaga metsas. Korraga kuulis poiss metsa kohinat ja vanamees seisis poisi ees ning ütles: "Anna mulle see viimane lammas ära, ma annan sulle kuldpilli." Poiss pika nurumise pääle lubas ka. Vanamees andis poisile kuldpilli ja ühe pintsli ning sõnas: "Võta see pintsli ja kuldpill, kui sul midagi tarvis on, siis koputa selle pintsliga ja soovi, küll see pintsli siis su soovi täidab, aga ära mine oma peremehe juure tagasi, vaid mine kuhugi mujale!" Sel silmapilgul oli vanamees lambaga kadunud. Poiss pidas kaua aru, kuhu minna, ning jõudis otsusele linna minna. Kuidas ta mõtles, nõnda ta ka tegi. Paari päeva pärast oli ta suures linnas. Sääl võttis ta omad pillid välja ja mängis. Kõik kogunesid poisi ümber imeilusat laulu kuulama. Poiss käis teatrites mängimas ja sai selle eest suurt tasu. Viimaks sai kuningas imelikkutest pillidest teada, ta laskis poisi enese ette kutsuda ja ütles: "Kas sul on niisugused pillid, millega võib igasuguseid lugusid mängida?" Poiss võttis pillid välja ja mängis. Nüüd ei tahtnud kuningas poissi enam ära lasta. Ta pidi alati mängima, kui kuningas üles tõusis ehk magama heitis. Poissi ei lastud kuningakojast kunagi välja. Viimaks tulnud poisil himu põgeneda. Ta põgeneski sadamasse ja pääses sääl laevale ja sõitis minema. Võõral maal kuulis poiss, et üks kuningapaar tahab end laulatada ja selleks on toredat kirikut tarvis. Kes selle kiriku kahe nädala jooksul üles ehitab, saab kolm hobusekoormat kulda. Poisil tuli meele, et tal on üks niisugune pintsli, kes kõik soovid täidab. Ta läks kuningapoja ette ja teatas, et ta ehitab kahe nädala jooksul kiriku üles. Kuningapoeg vaatas imestunult poisi otsa ja ütles: "Olgu pääle, kui sina kahe nädalaga kirikut üles ei ehita, siis tehakse sind pää jagu lühemaks." Poiss oli sellega nõus ning tegi ehitusega algust ja pani nurgakivi. Kui ta esimest korda nurgakivile koputas kerkis vundament. Kui ta järgmisel päeval koputas vundamendile, kerkisid seinad. Kui ta kolmandal päeval koputas seintele, sai kirik valmis. Kiriku ehitamise eest sai poiss palju raha. Nii sai poiss rikkaks meheks ja elas surmani külluses. Pärast tema surma kadunud pintsli ja pillid ära. Neid otsiti küll, aga ei leitud kusalgi enam.
ERA I 4, 403/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Aliide Päiv, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Ussi magamapandmise päev
Ütskõrd oll lännu üts miis mõtsa aia tetä puid otsma. Mõtsan nännu tiä, ku' ussi tullu ja kaenu ütte auku. Nii käünü neid auku kaeman pallu. Miis mõtõlnu: "Mis sääl küll pias olõma, et nä kõik kaesõ sinna sisse?" Ku' inäb usso es tulõ', sis kaenu ka miis auku sisse. Miis es olõ nännu augun midägi muud ku' verevä lapikõsõ, mis sääl ol vilknu vasta. Miis es tiia midägi, mis see ol. Miis võttsõ puu' sälgä ja nakkas kodu minemä. Tii pääl mõtol miis: "Ei tiiä küll, mis ta pias tähendama, tu om küll' nõidus." Kodo jõudõn tundsõ miis väega väsümüst ja tahtsõ magama heitä. Pandsõ sis miis puu' maha ja mõtol kohes minnä magama. Olli lühkese päävä ja pikä üü', tarrõ minna magama olõs rummal, selleperäst et kis maka nii lühkese pääväga. Viimas löudse nõu ja läts küüni põrandu ala' magama.
Kotun nakati tedä õdagu otsma. Otsiti mõts läbi ja kotun kõik maja', aga miist es löüdä! Vili pesti är'! Olõ panti küüni, aga miis magasi õks edesi ja es tiiä' midägi, mis sündu. Jõudsõ joba kätte pia talv, aga miist es löüdä kostki ega ilmunu ka teda kostki. Talv nakas joba är' lõpma, olõ söödeti är', aga miis es tiia midägi, et om maganu joba sügüsest keväjeni. Ol illus keväjene päiv, ku' miis ärgäs üles ja läts ilma midagi paha aimamata kodo. Kotun küsse naasõ käest hummugeidsi kapstid, midä ol söönu tu hummugu, ku' mõtsa läts. Naanõ küsse, kon tä ol seni ollu. Nüüd sülgü, et miis ol nõiaunõn maganu kevajeni. Targa inemise arvsi, et ta ol mõtsan olnu ussõ magamapandmise päival. Verrev lapikõnõ ol pääussi hari. Kes verrvät ussi harja näge, tu jääs esi ka magama. Nii sündu ka mehega.
H I 2, 610 (1) < Rõuge khk. - Arnold Häussler (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Vares ja harakas
Vares ja harak kävvevä niitü pitten süvvä otsen. Sääl lammes üts vars. Sedä nätten tänit harak: „Siist sa, siist sa!“ Lähembähe minneh kopsahas harak varesele kingi pääle. Vares sais varsa pää kottal täniten: „Pooles, pooles!“ Vars pitsät hanna ligi kinki, kohe haraka pää vaihele jäije. Harak tänit suure hädaga: „Pää pitsitad, pää pitsitad!“ Seda kuulden vares tänit: „Kurat, Kurat! Är vii, är vii!“
H I 8, 21/2 (6) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis Mare Kalda 2009
Raha lainamine
See olli sel aajal kui vannupaganid ristirahvaga üte võrra olli, kui vanapagan ristirahvaga kest päiva aajal üten kõnd.
Sell aajal olli üts org, ja sellen oron olli rahvas alati tonti nännu. Selle perast olli se org nii pelatavas saanu et ka kõige julgem mees kest päiva aigu es tohi sinna orgo minna, sest egaüts arvas et kui sinna orgo läät, sis saab tonditega tegemist olema, selleperast hoit egaüts hennast sellest orost kaugele.
Aga pagana lugu olli veel se et küla selle oro ligital olli, ja küla sann olli kogoni oro serval, sis olli küla rahval selle oro üle hirmus enämb kui mõistse mõtelda.
Üts kõrd kõneli kats noord poisi mõlemad sestsamast külast tontide üle kõik sugutsid jute, ja ütli henda vahel: "meie tonti ei pelga, aga vanarahvas kõneleb et vanapagan rikas om, selle kaege nüüd kas saame mõnt hääd summa raha vanapagana käest peta." Nee poisi mõtlese ja pidava kõik sugutsid plaanisid kuis viisi vannapaganad kõige paremb üle lüvva om. Viimäte ütles üts neist: "Teeme sedaviisi. Kui poolpäiva õdangul sannan ära om käütu, sis lääb üts meist sanna taka, ja hõikab tonti henda mano, ja kui tema tuleb sis tema käest raha lainus võta. Selleperast teke seda poolpäiva õdangul, sest vana rahvas kõneleb et poolpäival õdangul kõige rohkemb tonte väljan om."
Niiviisi sai neil nõu peetus, ja ka nii tetus. Poolpäiva õdangul läts üts neist sanna taka, ja hõikas oro servalt orgo. "Hõi suursilm tule siija." Poiss ootab veidikene aiga, sis nägi tema üte suurt musta kogu orust üles henda poole tulevad, õtsekui haina kuhi veerdu se kogu orust üles poole, pois kaie suure hirmuga tondi tulemist. tont tulli iks lähembale, mida lähembale tont tulli seda suurempas läts poisi hirm, ja ta mõttles, tondiga ei tohi mitte nalja teta kui ello armas om sis pean paku minema vahest päsen ma veel tema käest." Tondi hirmutav koojo tulli nüüd õige lähetalle, nüüd ei olnud poisil enämb aiga kaemses ei ka mõtlemises, muud kui andis jalgadele tuld et veel võisi eloga päseda. Kui tema kodo läts sis jäi tema suure palaviku tõbese, ja sonis kõik sugutsi hirmutavaid lugusid tontidest. Kui tema omast tõbest paranema nakas, ja küsse tõine pois tema käest: "Mis perast sa nii kõvaste haige olet, kas om tont sulle liiga tennu, ehk pelksi sa teda väega." Sis jutustas se vaene tondi nägia mis sugune tont om ja ütles: "Tont om niisugune loom kellega ütski inemine ei tohi nalja heita, kes teda nii sugutsel koojol näeb see peäb pako minema, aga et tondi käest raha peta see om kõik tühi mõte." Sis ütles tõine pois: "Minol olesi ka kül himo tonti näta, ma arva et mina tema hirmutust ei pelga, selleperast tahasi mina ka proovi kaia."
Järgmisel poolpäiva õdangul läts se tõine pois sanna taka ja hõigas: "Hõi vana kõvverjalg tule siija." Veiti aja perast tulli suur mustav kogu mäest üles, poiss ootas külma rahuga tondi tulemist, kui ta jo õige ligi olli tulnu sis lei pois jalaga vasta maad ja ütles: "Kas mina sinno nii viisi henda mano kutsi?" Tont kate silma pilk ära, ent veidikese aaja perast tulli tema jo eläjä näol poisi ete. Pois lei jällegi jalaga vasta maad ja ütles: "Kas mina sinno seda viisi henda mano ole kutsnu." Tont kate nüüd jällegi ära, aga mõne silma pilgu perast tulli üts peenikeste rõivastega noorherra mäest üles ja küsse: "Mis teie soovid." Pois vastas: "Mina taha sino käest raha võlgu." Noorherra küsse: "Kui paljo teie õige soovid?" Poiss vastas: "Anna nii paljo kui annat, aga siski anna õige hää jagu." Noorherra küsse: "Kui mina teile raha võlgu anna kunas lupat ära massa." Pois ütles: "Mina massa sis ära kui mõts paljas lät." Vanapagan ütles: "Noh hää kül mina anna kül nii kauge aaja pääle raha võlgu, aga selle tingimisega, kui mõts paljas lät sis massat minole raha tagasi ja olet esi ka mino oma, kui selle tingimisega rahul olet sis lasen mina teil nii paljo raha võta kui esi himustad." Pois ütles: "Seda mina lupan." Sis läts vanapagan ära, ja tulli veiti aaja perast jällegi tagasi, nink suur raud kast olli temal sälljän, nink ta pand selle kasti poisi jalge ete maha ja ütles: "Võtke nüüd nii paljo kui esi soovid ehk nõsta jõvvat, aga pidake ka omma sõnna, et kui mõts paljas lät sis tule siija samma kotalle ja hõika minno sis saan mina siin olema." Pois võt nüüd nii paljo raha kui kohegi mahtu ehk nõsta jõusse. Nink läts selle rahaga kodo nink saie rikas mehes rikambas üle terve küla.
Leht lähäb puust ära ja vanapakan ootab kunas pois temale seda raha masma tuleb, ta ootab ja ootab, sükis jo lääb mööda, talv tuleb käte, ja nüüd kevaja tuleva jällegi lehe puuhe. Vanapagan ootab kats aastad järgemisi kunas leht puust läts, aga tõisel aastal ka es tule poissi raha masma. Kui kolmatad korda leht puust läts sis lõpi vanapagana kannatus, nink tema läts kest öö aigu sinna tarre kon se pois magasi nink ütel: "Kats kõrd kannati mina sinoga aga nüüd om jo kolmas kõrd leht puust ära lännu ja nüüd om mino kannatus otsan, nüüd massa minole mu raha ja lähäme." Pois vastas: "Mina võti sino käest nii kauge aja pääle raha võlgu kui mõts paljas lät, leht puu omma kül nüüd palja aga nõgla puu omma veel kõik halja, kas sa ei mäleta et meie kauba nii tegime et mõts paljas lät, ja nüüd mine ja ära tule enne omma võlga otsma kui mõts kõik paljas om." Sis ütel vanapagan: "Nüüd olet sa minno petnu, kuis mina nii ete märkamata ole, seda oles ma jo võinu esi hendast märgata."
Sellest on siin rahvale se sõna saanu kui mõnele tõisele üteltas "Ta om ete märkmäta kui vanapakan."
H II 56, 1028 (1) < Rõuge khk. - Hilda Treu (1896). - AT 156* - 2 t. Mees jagab lammast hundiga. Ka mitmes AT 156 A* teisendis võtab hunt igal aastal ühe heateo eest tasuks toodud lamba talledest.
120. Pool mulle, pool sulle!
Ütele mehele oll susi tii*1 pääl vasta tulnu, lammas suun*2.
Miis kah ütel:
"Puul mullõ, puul sullõ."
Susi lask*3 lamba suust maha ja juusk*4 mõtsa ärki*5.
Tuul*6 lambal oll*7 ega aesta kats poiga ja üte vei*8 susi ega kõrd är. Tuu olligi tuust, et miis ütel*9:
"Puul mullõ, puul sullõ!"
*1 tee; *2 suus; *3 laskis; *4 jooksis; *5 äragi; *6 tollel; *7 oli; *8 viis; *9 ütles
H III 11, 115 (1) < Rõuge khk., Nursi v. - Jaak Palu (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanal aial loonud Jumal taeva ja maa, ingli ja inimese. Maad saanud palju, aga inimesi olnud vähä, siis ütelnud Jumal oma peaingli vasta: "Mine sina põhja poole, maa otsa ja mina lähän lõuna poole otsa, siis pigistame maad kokkupoolle, aga pikista sa tasakeste." Peaingel läinud ja ta olnud pahane, et Jumala ettevõtte hästi korta läinud ja et tema tööt nurja ajata, siis lükkanud ta väga kõvaste, nii et maa kõik nukka läinud, end oroks ja mägeteks muutes, selleperast ola põhjapool maakera mägine ja lõunapool tasane maa. Seepääle saanut Jumal vihaseks ja lükanud peaingli taevast maha alla põrguse.
H III 28, 677/86 (1) < Rõuge khk., Haanja v. - G. Raup (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Reinuvaderi kelmistükid
Kord läks üks mõisnik metsa karjast otsima; kui ta tüki aega juba käinud oli, siis puutus talle viimaks Kriimsilm silma. Mõisnik läks tema juure ja küsis: "Kas sinust saab minule karjast?" - "Saab küll." - "Aga kuidas sina karja kokku kutsud?" - "Huuu!..." - "Sinust ei saa kellegi karjast," ütles mõisnik ja läks edasi. Natukese aaja pärast puutus ta jänesega kokku. Mõisnik jälle küsima: "Kas sinust saab minule karjast?" - "Saab küll." - "Kuidas sina karja kokku kutsud?" - Jänes vilistab. - "Sinust ei saa kellegi karjast," ütles mõisnik ja läks edasi. Viimaks puutus ta Reinuvaderi Rebasega kokku. Mõisnik küsis jälle Rebase käest: "Kas sinust saab minule karjast?" Rebane aimas head ette ja vastas kõige suurema rõõmuga: "Saab küll!" - "Ei tea," kostis mõisnik. "Kriimsilma ja Jänessega juhtusin kokku, aga nendest ei saanud joht asja; kuidas sina karja kokku kutsud?" - "Hõi külä naase ajagõ kari mõtsa!" - "Hää küll," ütles mõisnik, "tule sina minule karjaseks, saad iga päev võidleiba ja kanapraati süia ja rõõska piima juua." Sellega oli kaup tehtud ja Rebane astus ametisse.
Esimesel päeval saadeti ta hanedega metsa. Sääl murdis ta ühe hane maha ja matis ta ühe mäta alla. Õhtu küsis perenaine: "Kuhu sa ühe hane oled pannud?" - "Toho kas tii siss kuulõ õs ku ma tänidi, et altmäe aluskine susi vii hani är," kostis kaval Rebane. Ja sellega oli asi otsas. Teisel päeval saadeti ta jälle hanedega metsa; sääl murdis ta juba kaks hane maha. Õhtu küsis jälle perenaine: "Eile oli sinul üksainus hani ära kadunud, aga nüüd on juba kaks tüki, kuhu sina nad paned?" - "Toho kas tii kuulõ õs ku ma tänidi, et altmäe aluskine päältmäe päälüskine susi vii hani är." Nõnda tegi ta nii kaua kuni kõik haned otsas ollivad. Siis ütles ta vanaemale: "Mina olen meistrimees, minul on kolm last ristida; homme lähen mina esimest last ristima ja sina, vanaema, anna minule üks plõnn leiba ühes, sest minul on pitk tee ees." Vanaema andis talle ilma sõna lausumata tüki leiba ja Reinuvader tõttas minema.
Perenaisel oli üks kirnu täis koort tare otsal; Reinuvader teadis seda ja sellepärast ei olnud ristkätsid kuskil kaugemal kui tare otsal koorekirnu juures. Õhtu kui tema koju tuli, küsiti: "Mis lapsele nimes käänti?" - "Alos," kostis Reinuvader, sest et ta koore kirnu juba ära olli alustanud. Teisel päeval võtis ta jälle vanaema käest tüki leiba ja ütles, et ta nüüd teist last minna ristima. Teadaki, ei läinud ta muiale kuhuki kui tare otsale koore kirnu juure, ja kui õhtu, kui ta koju tagasi läks, küsiti, et mis lapsele nimes panti, kostis ta: "Poolik." Sest et nüüd juba pool koore kirnu täit koort ära olli söödud. Kolmandamal päeval võtis tema jälle tüki leiba ja tõttas nüüd kolmandat last ristima. Kui õhtul küsiti: "Mis lapsele nimes panti?" siis kostis ta: "Riibõng," sest nüüd olli kirnu täis koort ära söödud. Neljandamal päeval ütles ta vanaemale: "Vanaemakene, mina ole sääne haige, vii minno sauna higitsema." Vanaema viis ta sauna ja hakkas vihtuma. Rebane aga kargas laba päält maha, jooksis saunast välja ja hirvitas veel vanaema järele: "Vanaemakene laku mu perst, sei kah su hani ja kirnu täie koort ära." Vanaema viskas talle vihaga järele ja sellest ongi Rebane suure saba saanud. Rebane läks metsa ja hakkas hane sööma. Hunt tuli ka senna juure ja küsis: "Mis sina sööd?" - "Kalu," vastas Rebane. Hunt küsis enesele kaa, aga Rebane vastas: "Mis sellest natukesest veel sinule anda, parem mine püia ise." - "Aga mina ei mõista püida," kostis hunt. "Kalad lähevad kõik paku ja mina ei saa ühtegi kätte." Rebane vastas: "Mine pane saba kaevu vee sisse, küll siis iseki saba külge tulevad." hunt tegi Rebase õpetuse järele ja pidas saba nii kaua vee sees kuni see ära külmas, siis katsus ta saba liigutada, aga ei jõudnud mitte. Rebane aga ütles: "Sinu saba ümber on juba nõnda palju kalu, et sina seda enam liigutadaki ei jõua, nüüd pean mina külarahvast ka appi kutsuma, et nad sind välja aitaks." Nende sõnadega hakkas ta kisendama: "Hõi külarahvas, Hunt on kaos." Külarahvas jooksivad luuavarte ja roopidega ja hakkasivad Hunti vemmeldama. See vaenekene rabeles valu käes, aga ei päsenud kuhugi. Viimaks, kui juba külalt arvati olevat, panivad mehed hobuse ree ette, köitsivad Hundi pääd pite selle külge ja ajasivad siis hobuse minema, nõnda et hunt oma saba ära nilas. Hunt pistis paku ja külarahvas ajasivad teda veel teibadega tüki aega taga nink läksivad siis ära. Selle vahe sees puges aga Rebane salaja külasse, kastis enese sääl leiva kohetuse sisse ja kui külarahvas hundi maha jätsivad, läks tema jälle selle juure ja küsis: "Noh, vana vader, vist olet nüüd küll palju kalu saanud?" Hunt vastas: "Tule aga lähemale, kül ma sinu petise nüüd maaga tasa teen, sinu koera õpetuse pärast pidin mina handa pite käevu ära külmama ja pidin külarahva käest mõlki saama nõnda et nahk auras käes." Rebane vastas: "Kas mina siis kõige selle juures süüdlane olen? Ise olid sina nõnda täitmata, et lasksid saba ära külmada, mina õpetasin sind, et sina saba nii kaua vee sees pead pidama kuni kalad ümber tulevad; ja kui mina külarahvast mitte appi poleks kutsunud, kes oleks sind siis säält välja aidanud ja kui nad sind mitte peksnud ei oleks, siis olekd võinud sina haigeks jääda, nüüd aga ajasivad nad sinu vere tubliste keema, nõnda et sinul ühtegi viga ei saa. Ainult oma saba kaksid sina ära. Kelle süü pärast? Ise oma süü pärast." - "Sina kuri valetaja," hüüdis Hunt. "Ise kutsusid sina rahva sellepärast külast välja, et siis selle aaja sees leiva kohetust ära süia." Rebane vastas: "Kulla veli, ma zilgu mättä! Kui sina mind nüüd tahat ära süia, siis ei või mina sääl midagi parata. Aga enne surma palun sind veel seda meelehääd teda: vii mind säljaga ühte kohta kus minul parem sura oleks." Hunt võtis Rebase sälga ja läksivad minema. Rebane aga naeris: "Vigane kannab tervet." Viimaks saivad nad ühte kohta, kus Rebane hennast maha käskis panna. Aga niipea kui Hunt ta lahti laskis, pistis Rebane plehku ja jooksis ära auku. Hunt taga järele, aga auk olli keskelt kitsas, Hunt jäi senna kinni ja on sääl veel tänapäevani kui ta ära ei ole surnud.