Simunapäev (28. X)

Simunapäeva[1] traditsioon väljendub meil peaaegu tervenisti vormelis „Siim teeb sillad soode peale“. Sellega väljendatakse jääkatte tekkimise, seega talveteede kujunemise eeldusi. Vanasõna on ühine soomlastega, olulist osa mängib siin algriimitaotlus.[2] Regilaulu stereotüüpse osisena on värsirühm... sillad soode peale, / madalate maade peale tuntud kogu maal (vt. levikukaart: simunapäev). Laulutüübis „Sillad soode peale“ on teedesillutajaina kujutatud reaalseid inimesi; isikustatud tähtpäevanimetust Siim (või mardilaulus Mart) tuleb ette juhuslikult. Vanasõnades märgib Siim (ka Simmun, Simun, Siimon, Simo jts. nimekujud) kalendritähtpäeva, ükskõik kas kõrvutatuna teiste talve tulekut märkivate päevadega (Mart, Kadri, Nigul, Toomas) või omaette. Ent maa läänepoolse osa vanasõnakasutusele on see vormel võõras. Põhjendus, et Siim teeb silla „Mardile maale tulla“, on tuntud põhjarannikul ja samuti ühine soomlastega. Se alal on sillategijaks Juri (talvine jüripäev, 26. XI).

Soomes ulatuvad simunapäeva ilmaended eelolevasse kevadesse ja suvessegi. K. Vilkuna on seda põhjendanud asjaoluga, et siitpeale algab jaguaeg, mille ilmade järgi on ette arvatud kogu aastat.[3] F. J. Wiedemann on märkinud, et simunapäevaga lõpeb hingedeaeg või hingekuu.[4] Lätlastel kuulubki simunapäeva kombestikku toidu väljapanemine hingede jaoks.[5] Sakslastel on see üks talve alguse päevi, kuid tal on ka õnnetu päeva maine, kehtib ketruse keeld jms.[6] Välja arvatud eestlaste ja soomlaste ühised ilmavanasõnad, on simunapäeva traditsioon eri rahvastel küllaltki erinev.

 

Märkused:

[1] Kirikukalendris apostlite Siimoni ja Juudas Tadeuse mälestuspäev.

[2] Vrd. Hautala, lk. 329–330.

[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 286.

[4] Wiedemann, AIÄLE, lk. 371.

[5] Šmits III, lk. 1666–1667.

[6] HDA VIII, vg. 4–5; Wuttke, lk. 86.