Kui talvine peetripäev (22. II)[1] on tuntud Lääne-Eestis (Lä, Hii), siis suvise peetripäeva (kirikukalendris peeterpaulipäeva)[2] traditsioon on ida- ja lõunaeestiline, olles kõige rikkalikum Setu alal.[3] Ehkki peetripäeva pühitsemine on olnud setudel nagu venelastelgi väliselt surutud kiriklikku kesta, kuuluvad peetripäevaste rahvakogunemiste juurde samuti ka joomingud. Isurite ja vadjalaste pedron praasnikkat on ühise söödava-joodava kokkutoomisega säilitanud enam muistse vakusepeo tunnuseid.[4]
Kogu peetripäeva kombestikus on palju analoogiat jaanipäevaga. Peetritulede põletamisest on andmeid eriti Setu alalt nii eesti kui vene rahvastikuga küladest. Setu jaanitulelaulus on paralleelvärss peetritulest:
[---] Sis jää õks mi’ jaanitulõlõ,
saa õks mi’ jaanisaule.
Lää õks mi’ piitre pinolõ,
ku’u õks mi’ valul kul'latama. [---][5]
Kombekirjeldustes vihjed peetritulede põletamisest puuduvad, ent regilaulukirjapanekuis võib kohata sama mõtet:
Perenaesed, naesukesed,
tulge jaaniste tulele,
peeterille paiste’elle.
Tulge tulda hoidemaie. [---][6]
Ka kirjanduse andmeil on kombe levikuala Eestis olnud ulatuslikum. Russowi kroonikas leidub kirmaste kirjeldus 16. saj. teisest poolest, kus märgitakse, et „neil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele.“[7] Nižni-Novgorodi preestri kaebuses 1636. a. kurdetakse naiste ja neidude pidutsemise üle tule ääres öödel jaanipäevast peetripäevani.[8] Venelastel lõppes peetripäeval kevadine noorte lõbutsemise aeg, toimus tseremoniaalne kevade ärasaatmine.[9] Meil leidub teade Lutsist: „Lõpõdi rutotamine (lauldi jaanipäevast piitrepäevani „rutoo!“, „rutoo!“).“[10] Soomlased peavad jaani- ja peetripäeva vahel kogutud taimede mõjuvõimu tavalisest suuremaks.[11] Värsid vihta- ja luudaminekust („tuu õks mi luudõ Jaanilõ, / tuu vihtõ Piitrelle“) annavad tunnistust noorte ühise lehesilkäimise kombest Setus, nagu on kollaskäimine värvitaimede korjamiseks vadjalastel.[12] Karjalastel ning teistelgi on peetripäev külvinädalate arvestamise suvepoolseid tähiseid,[13] vadjalastel heinateo alguse tähtpäevi.[14] Soomlastel on ta mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks,[15] meil leidub sellest kirjapanek kraasnalaste kohta[16]. J. Hurt on märkinud setude jaani- ja peetripäeva kui minevikus tähtsamat suvepüha, nagu seda on talvistepühad talvel, kusjuures rahvalõbutsemised on mõlemal puhul väga ulatuslikud.[17] Niisiis on peetripäev üks kevade ärasaatmist ning suvesoojuse saabumist märkivaid pühi, mille juurde kuuluv traditsioon on iseloomulik teistelegi tähtpäevadele ajavahemikus astronoomilise suve saabumisest kuni fenoloogilise suve kõrgpunktini. Ajapikku on domineerima jäänud jaanipäev ning peetripäeva tähtsus oluliselt vähenenud.
Kuhjaloomine on peetripäeval keelatud – arvati, et sel päeval tehtud kuhja lööks pikne (vt. levikukaart: peetripäev). See uskumus on meil levinud peamiselt piirialadel Rõu, Har. Gösekenil on peetripäeva nimetatud ebausuliste pühade loendis, millal ei töötata.[18] Lätlastel laieneb keeld muudelegi töödele, päeva nimetatakse ka piksepäevaks.[19] Nii Lõ-E kui Lätis on päeva arvatud pigem vihmaseks kui kuivaks. Setu laulik kutsub kuud ja päikest aita kustutama; kui need ei tule, palub Pehteret ja Paavelet, kes toovadki vihma.[20] Nende kahe pühaku koosnimetamine on eestlastel pigem juhuslik, tavaline aga naabruses elavate Pihkva järve äärsete venelaste seas. Saksamaal peetakse peetripäeva vihma halvaks endeks, oht välgust tabatud saada arvatakse olevat ka mingi eseme valmistajal endal.[21]
Märkused:
[1] Vrd. ERk I, 163–164 (talvine peetripäev).
[2] Apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev.
[3] Päeva üldiseloomustust ning levikukaarti andmetega selle tähistamisest Eestis ja naaberrahvastel vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk 212–213.
[4] Vrd. Hautala, lk. 269–270; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 95–99; Haavio, lk. 18–74, 92–94 jm.
[5] S 9453 (26) < Setumaa – J. Ojavere (1928). Jaanisaule – jaanisuitsule; pinolõ – pinule; ku’u õks mi’ valul kul'atama – eks me (lähe) kuuvalgel pidutsema (vn. гулять).
[6] H I 1, 222 (76) < Järva-Jaani khk – M. Roosileht (1888).
[7] Laugaste, lk. 30. Maarja mäekäigu – heinamaarjapäeva (2. VII).
[8] Mansikka, I, lk. 238. Lääne-Euroopa peetritulede puhul tõuseb esile kõigest halvast puhastamise eesmärk. – Sartori III, lk. 237; HDA VI, vg. 1524.
[9] Sahharov, lk. 94–96; 183.
[10] RKM II 270, 313 (22) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1968–1969). Vrd. läti rotāt – leelotama (kevadelaulude kohta).
[11] Hautala, lk. 266.
[12] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 95 ja 97.
[13] ERk III, lk. 161 (volbripäev).
[14] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 97–98.
[15] Hautala, lk. 266–267.
[16] RKM II 250, 445 (146) < Kraasna keelesaar – P. Voolaine (1966).
[17] H, R 9, 12 (23) < Setumaa – J. Hurt (1903).
[18] Laugaste, lk. 69.
[19] Šmits III, lk. 1399 ja 1422–1423.
[20] E 64924/5 (4) < Setumaa – L. Birnbaum (1930); vrd. S 10193/5 (23) Setumaa – T. Haak (1929).
[21] HDA VI, vg. 1523 ja 1525.