Mihklipäeva nimeandjat ning päeva nimetuse saamislugu[1] on rahvasuus mitmeti kujutatud. Peaingel Miikael on lohetapja nagu Püha Jürigi, teisal aga on arvatud teda taevast allavisatud kuradiks või vähemalt karistusaluseks (JJn, Phl, Ote). Need pärimused on lahus elatusaladesse puutuvast kalendrikombestikust. Sellist kaitsehaldja või patrooni mainet nagu Pühal Jüril karjahoolduses ja huntide valitsejana või Lauritsal koldetule vaoshoidjana Miikaelil ei ole, ent Se on soovitatud Mihklile oinas lubada, et „eläjä kõrda lääsi“.
Kõige vahetumalt on mihklipäeva kombestik seotud maaviljeluse ja karjakasvatusega. Jüripäev oli põllutööde ning väliskarjatamise algus, mihklipäev nende lõpp. Lõikusaja lõpuna on mihklipäeva tutvustanud Helle.[2] Mõisarentnikuga või suvise teenijarahvaga lepingut sõlmides tehti kaup tavaliselt jüripäevast mihklipäevani („jüri seob, mihkel päästab“). Majanduskalendris jüripäevaga alanud viiekuise poolaasta lõpetajana sai mihklipäev ühtlasi viimaseks suvepäevaks („jüripäevaga algab suvi, mihklipäevaga talv“), millest sobis alustada peaspeetava kalendri nädalateloendit: „Mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu...“ Teinekord oli vaja tuletada nädalapäevi: Vän teati madisepäeva (24. II), mihkli- ja mardipäeva olevat ühel ja samal nädalapäeval. Suve lõpuks ning sügise või talve alguseks on mihklipäeva pidanud ka soomlased. Nendega ühine vanasõna „Mihklist naeris koopa ja naine tuppa“ on levinud meil Põ-E.[3] Lätlaste arvestuses saavad mihklipäevast talveväravad valla, algab maa magamise aeg.[4] Suvetööde lõpulejõudmist on neil vähem rõhutatud kui eestlastel või soomlastel. Sakslastel on see olnud lõikuspeo ilmega puhkepäev, aasta jaotub suve- ja talvepooleks, ent välistööde lõpetamisega seostub ta samuti vähem.[5]
Päeva pühitsemise olulisemaid näitajaid on olnud rikkalik toidulaud sügise andidega. Tingimata kuulusid siia lambavärskest road – sült, lihasupp, keedetud liha, verikäkid jms., ka linnuliha, või siis oli selleks puhuks mingi väiksem kariloom tapetud. Küpsetati rukki-, odra-, nisuleiba, sepikut, saia, kooke. Lihasupile pandi sisse klimpe, seda keedeti aedviljaga, harvemini kaunvilja või hapendatud kapsastega. Lätlaste kombestikku kuulub kapsaste hapendamine just mihklitoiduks; kapsa- ja naeriroast on lugu pidanud soomlased.[6] Teated naeriste ja kaalikate küpsetamisest Eesti eri paigus lubavad arvata, et neile on mihklitoiduna kohta jätkunud veel kartulikülluse aegadelgi. Hls, Krk jm. on tuntud ütlus, et jaanipäevast teretati võid ja mihklipäevast jäeti hüvasti. Sümboolselt pandi siis „viimane või“ ja „esimene liha“ üheaegselt lauale. Iseenesestmõistetavalt kuulus mihklipäeva kui lõikuspüha juurde õlu, muistne ohvrijook.[7] Õlletraditsioon on püsinud nii tugevana, et pole ka hilisematel aegadel maad andnud kangemate jookide pruukimisele, nagu näiteks on juhtunud jaanipäeva tähistamisega.[8] Õlut käidi maitsmas ka teistes peredes ja pakuti külalistele.
Lõikuspüha kõrval tähistati veel töövahekorra lõpetamist suvilistega, palka maksti ka aastateenijatele. Sulasrahvale oli omamoodi vaheldus ja meelelahutus mihklilaadal käimine, selleks anti perest laadaraha. Mihkliõhtuks koguneti mõnel pool kõrtsi, tüdrukud tulid siia tantsima. Mihkli-nimelisi tõsteti üles. Kingituste andmine nimepäevalisele pole olnud nii sageli kombeks kui jaanipäeva puhul Jaanidele või maarjapäeval Maridele. Liikude tegemine võis toimuda ka kõrtsis.
Omapärast kombestiku põimumist võib täheldada vene-eesti segaelanikkonnaga aladel Peipsi ja Pihkva järve ümbruse külades. Siin on mihklipäeva ja kahe päeva võrra hilisema pokrovipäeva kombestik ühte sulanud.[9] Nii Vai kui Se külades on sel ajal peetud kuni kolm päeva kestvat külapüha, millega kaasneb sugulaste küllakutsumine ja kostitamine rohke söögi-joogiga. Selletaolist mihklipraasnikut on peetud ka Peipsi- ja Narvatagustes külades.[10] Soodsat võimalust annetuste kogumiseks kasutasid pühamehed ning ilmusid küladesse, kus püha peeti. Lutside mihklipäev on olnud 1. X, kuid oina tappis maarahvas veidi varem, kui oli maamihli (29. IX); Ingerimaal kestis pühitsemine mõnes külas kolm-neli päeva.[11]
Välistööde lõppedes algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud.[12] Otsekui sissejuhatuseks noorte kooskäimistele kogunesid tüdrukud kaasavõetud toidupoolisega kuhugi sauna või tallu, kus saadi olla omaette. Küpsetati kooke, valmistati lihatoite. Kod on teade manna- või riisipudru keetmisest. Peatselt jõudsid kohale noormehed ja koos „löödi lusti“. Külanoorte ning karjuste meelelahutuseks on olnud veel kogunemine metsa või koplisse, kus üheskoos lõbutseti ja mihklitulel toitu valmistati. Suupärasemaks toiduks olid koogid, küpsetati ka liha, tuha sees juurvilja ja kartuleid.
Eestlaste suuline pärimus kirjeldab mihklitule tegemist kui ajaviidet. Võib arvata, et enne kui mihklitule tegemine kujunes noorte kooskäimise viisiks või karjalastele suve lõpu tähistajaks, on sellel olnud laiemaid funktsioone. Küllap pole otseselt tegemist maagilise jäänukmenetlusega surnute tõrjeks,[13] vaid võimalike halbade jõudude tõrjega üldisemas tähenduses. Mihklitule maagilistele eesmärkidele on osutanud ka K. Vilkuna.[14]
Komme mihklipäevaks lammas (mihklioinas) tappa on olnud üldine veel 20. sajandil, ütlus „igal oinal oma mihklipäev“ püsib keelepruugis tänini. Rohkete pärimusteadete seast võib leida vaid kümmekond sellist, mis viitavad muistsele ohverdamiskombele või seostavad seda toimingut karja edasise heaolu taotlusega. JMd on põhjendatud lambatappu sellega, et siis „pidi saama aasta otsa liha süüa“, Plt, et „mudu juhtuvad talvel õnnetused“, Noa, et pisike tall „õnnistati mihklipäävä õnneks“. Rõu on arvatud, et mihklipäevaks tapmata jäetud looma viib hunt. F. J. Wiedemanni kirjeldusest ilmneb, et „vana ohverdamise põhimõte“ (Võn) on 19. sajandi kombestikus siiski veel äratuntav: mihklilamba keetmise vahuga pritsitakse lambalauda seinu, kogu liha peab olema õhtuks söödud.[15] K. Vilkuna on käsitlenud lambatapu kommet nii soomlastel, rootslastel kui eestlastel ohvrina karjaõnne saavutamiseks.[16] Et hingedeaeg algas mihklipäeva paiku, oli lihatoitudel tähtis koht kodu külastavate surnud esivanemate hingede vastuvõtus. Niisiis on mihklipäev olnud teiste sügissuviste lambatapupäevade (annepäev, 26. VII; olevipäev, 29. VII; lauritsapäev, 10. VIII; pärtlipäev, 24. VIII) kõrval eelisolukorras, sest sellel toimingul on mitmeid funktsioone: hingede kostitamine, lõikuspühale omane ohverdamine põllu ja karja heaks kordaminekuks, karjastepüha, töövahekordade peomeelne lõpetamine ning majandusaasta piiritähise markeerimine.
Teateid on kuke tapmisest mihklipäeval ja maagilistest menetlustest kukeverega (eriti eesmärgil, et hobused hästi kosuksid). M. Waronen on trükisõnast saadud andmed eestlaste mihklipäevasest kukeohvrist paigutanud hingedeaja käsitlusse.[17] Ka on M. J. Eisen seostanud seda kommet surnud esivanemate kultusega hingedeaja saabumisel.[18] Tõepoolest on siis Lõ-E viidud hingedele toiduks kana- või kukeliha, ent kombe levik ei kuulu ainuüksi hingedeajale või selle piiresse jäävatele tähtpäevadele (mihkli-, mardi- ja kadripäev). Kukkesid on tapetud ning liha söödud ka jüripäeval: „Kui jüripäeval must kukk tallis hobuseküna otsa peal ära tapetakse, olevat hobused sügisel mihklipäeva ajal niisama rammusad kui jüripäevalgi ega jäävat ka terve suve sees mitte maikugi kehvemaks.“[19] Lätlaste kohta on analoogseid teateid samuti rohkem jüripäevale kui mihklipäevale dateeritud.[20]
Amb üleskirjutatud regilaulus on mitte Mart ega Kadri, vaid „Mihkel tulnud taeva’asta“, ka palutakse tuua „Mihklile osada“.[21] Sanditamiskombe iseseisvust mihklipäeval oletada oleks siiski ennatlik, pigem on tegemist hilise ja juhusliku ülekandega mardipäevalt.[22]
Vaatamata sellele, et mihklipäev oli puhkepäev ja pühapäev, esineb töökeeld juhuslikuna (nt. Iis – ei tohi loomi tappa; Kse – ei tohi kartuleid võtta; Vas, Se – ei tohi reht peksta). Lätlaste pärimusteadetes on töökeeld üldisem; ei tohi reht peksta, jahvatada, kraami talvehoidu panna, midagi põllult ega metsast koju tuua jne.[23] Tähtsal kohal on neil maagilised menetlused kahjurnäriliste ning -putukate jms. tõrjeks.[24] Vl, Ta ja Se on peetud vajalikuks hooneid sambla toppimisega või mõnel muul viisil tihendada just sellel päeval – siis ei pääsevat talvel külm sisse. Soomes kaasnesid selle toiminguga veel loitsusõnad.[25]
Kuigi mihklipäev oli sügissuviste välistööde lõpetamise orientiir, selgub pärimusteadetest, et see kehtis peaasjalikult teravilja koristamise kohta. Kapsa, kaalika või naeriga polnud kiiret. Vanasõnaline uskumus, et kapsas veel mihkliööl villase lõnga katki kasvab, on tuntud ka lätlastel. Neil kehtib kapsaste koristamise (resp. sissetegemise) keeld mihklipäeval või koguni mihklipäevanädalal. Selle eelne, nn. rauanädal, on kapsaste hapendamiseks soodne.[26] Eestis on sapinädalaks (Lai, JMd) või raudnädalaks (Se) nimetatud mihklipäevanädalat. Kapsaste sissetegemine sel ajal polnud soovitav. Pärast mihklipäeva jätkus rehepeks ja linatöötlemine. Karjagi ei tarvitsetud lauta jätta, kui väljas toitu saada oli. Et pääseda tüütust karjaskäimisest, vedasid Ta ja Võ karjased valget oinast ümber kivi – siis pidi lumi rutem maha tulema. (Vt. levikukaart: mihklipäev (2)) Nii Lä kui Lõ-E on mihkliõhtul loomadele põhku ette antud, et nad ka talvel seda isukalt sööksid ja toitu jätkuks. Samuti on toimitud Lätis ja Soomes.[27] Peamiselt Vl, Ta, Võ on nagu Lätiski levinud uskumus, et kui loomadel on karjamaalt koju tulles kõrs või rohututt suus, tähendab see toidupuudust. (Vt. levikukaart: mihklipäev (1)) Karjanõidus on eestlaste kombestikus nõrgalt esindatud. Näiteks soomlastel kuuluvad mihklipäeva ning mihklilaupäeva juurde peale üldise karjanõiduse veel mitmesugused hobuste ja lammaste õnne taotlevad menetlused.[28] Sa, Lä kanti hoolt, et veised ja hobused mihkliöösel välja ei jääks. Arvati (samuti Vi, mujal vähem), et hundil on jüripäevast mihklipäevani keelatud kariloomi murda.
Mihklipäev kuulub ilmastikuliselt oluliste tähtpäevade hulka. Domineerib pikaaegne ilmaprognoos. Pööripäevade pärimusse kuuluv uskumus tuulesuuna mõjust edaspidistele ilmadele on liitunud mihklipäevaga märksa kindlamalt kui sügisese pööripäevaga.[29] Kehtib analoogiaprintsiip: lõunatuul toob sooja sügise või talve, põhjatuul – külma; ka on öeldud, et tuule suund jääb püsima kogu aastaks. (Vt. levikukaart: mihklipäev (3)) Prognoosimisel on orientiirideks aastajaotuse olulisemad tähised: paastumaarjapäev, jüripäev, jaanipäev, jõulud. Äikese puhul oli oodata sooja sügist või sooja jõuluaega. Lehelanguse järgi arvati ette kevadisi ilmu. Kui lehed langesid enne mihklipäeva, oli „maarjapäevaks lumi läinud“ või „jüripäevaks rohi maas“. Kontrastiprintsiip on leidnud rakendust vähem ja juhuslikumalt: lumi võib edaspidiseks (jõuluks) tuua sooja ning vihm külma, aga ka vastupidist. Elatusaladega seostuvad ilmavaatlused puutuvad ennekõike loomatoidu arvestusse. Nii tuulesuuna kui kuufaasi järgi on püütud ette arvata, kas toitu jagub kevadeni. Otsustused on vastukäivad ja osalt kirjandusemõjulised. Samasisulisi, suuresti samas sõnastuses endeid tunnevad ka teised Euroopa rahvad.[30] Üldhinnangus kogu mihklipäeva traditsioonile tuleb esile tõsta ühisjoonte rohkust ilmaennetes ja aastajaotust markeerivas osas. Päeva pühitsemises on hoolimata seda põhjustanud ühistest teguritest (surnutekultus, karjasepüha jts.) märksa rohkem erinevusi.
Märkused:
[1] Kirikukalendis peaingel Miikaeli nimepäev, Vrd. Eisen, EM II, lk. 38; Rajandi, lk. 131–132.
[2] Helle, lk. 303.
[3] Vrd. Hautala, lk. 310.
[4] Šmits III, lk. 1256–1257; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 227–233.
[5] HDA VI, vg. 235–238; Tokarev et al III, lk. 131. Pidulikult tähistati karjaste ja karja saabumist suvekarjamaalt. – Tokarev, Oбычаи, lk. 95.
[6] Šmits III, lk. 1256; Hautala, lk. 316.
[7] Vrd. Ariste, Kahi. Suurest joomisest Urvaste surnuaia juures on teatanud sealne pastor 1683. a. – Kõpp, lk. 15. Sakslaste mälestusjootude komme (Minnetrinken) on seosesse viidav jumaluste ja surnute austamisega mihklipäeval. – Tokarev et al III, lk. 131.
[8] Vrd. ERk IV, lk. 24 (jaanipäev).
[9] Vene õigeusu kirikukalendris Neitsi Maarja kaitsmise püha (vn. покров), mille kombestikus on ühist mihklipäeva kombestikuga. Vrd. karjalatel: Hautala, lk. 326–328; venelastel Tšitšerov, lk. 29–30.
[10] KKI 32, 165/6 (15) < Oredeži raj. Melnitsõ k. – R. Viidalepp (1958); Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 125–126.
[11] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938); Honko, Geisterglaube, lk. 294.
[12] Vadjalastel nagu venelastelgi algasid tööõhtud pokrovipäevast. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 127; Dal, lk. 895.
[13] Waronen, lk. 172. Mihkli- ja hingedeaja tuledest germaani rahvastel vt. Sartori III, lk. 258–262.
[14] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 272–273; vrd. Eisen, EM II, lk. 40; Eisen, EM III, lk. 122.
[15] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365–366.
[16] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 270–271. Lamba pea, jalgade, luude vm. viimisest ohverdamispaigale vt. Hautala, lk. 315; Waronen, lk. 168–171. Lätlased on viinud osa kõigist mihklipäeva toitudest kodujumalaile. – Šmits III, lk. 1256–1259.
[17] Waronen, lk. 173. Kombest venelastel vt. Zelenin, Russische, lk. 48.
[18] Eisen, EM III, lk. 33–34.
[19] E 29892 (24) < Karksi khk – J. Hünerson (1897). Levikukaart ja pärimusteated selle kombe kohta leiduvad: ERk III, lk. 48, 55 ja 58 (jüripäev).
[20] Šmits II, lk. 749; Šmits III, lk. 1258–1259. G. Ränga arvates on kukke kasutatud meediumina haiguste ülekandmisel loomadele. – Ränk, Patuoinas, lk. 108–109.
[21] H II 14, 39/40 (54) < Ambla khk – V. Kullerkupp (1888).
[22] Vrd. ERlA IV, lk. 121.
[23] Šmits III, lk. 1257–1258. Külvikeelust eri rahvastel vt. HDA VI. vg. 237.
[24] Šmits III, lk. 1257–1258; 1261.
[25] Hautala, lk. 314.
[26] Šmits III, 1260. Soomes esineb naeriste söömise keeld mihklipäeval. – Hautala, lk. 313.
[27] Šmits III, lk. 1259; Hautala, lk. 317.
[28] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 272; Hautala, lk. 319–321.
[29] Mihklipäeva astumisest sügisese pööripäeva funktsioonidesse germaani rahvastel vt. Ivanova, lk. 111.
[30] Šmits III, lk. 1258–1261; HDA VI, vg. 238; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 272.