Paluvad ukse ees luba sisse minna …

Source

„Eesti rahvakalender“

Title

Paluvad ukse ees luba sisse minna …

Tekst

[---] Paluvad ukse ees luba sisse minna:

Peremees, peremehike,
perenaine, naisuke.
Üle mina künnikse küsikse,
taga paku palvenekse.
Kas lubad tubaje tulla,
oosta oovije ajada,
ratsu lüüa räästaaie,
varssa varna kinnitella?
Suurendab:
Kui’p luba tubaje tulla,
oost ei oovije ajada,
ratsu lüüa räästaaie,
varssa’i varna’i kinnitella,
uks on tulla, teine menna,
uks on tulla uulitsaile,
värav on menna vainiulle,
mulk on põllule pugeda,
tänav teiseje taluje,
pereäie kolmandaie,
talueie neljandaie.
Palumine:
Peremees, peremehike,
perenaine, naisukene,
laske sisse mardikene!
Mart on tulnud kauge’elta,
kauge’elta, kõrge’elta,
üle soo, läbi libeda,
mart on astund allikaie,
liugenend linaliguje.
Mardi küüned külmetavad,
varba’ad valu tegevad.
Suurendab:
Laske aga sisse mardikene!
Ei ole marti maalta tulnud,
mart on tulnud taeva’asta,
õbedaista õrta (õrs kanadel) mööda,
kuldesta kõrendat mööda,
tinasta teeradada.
Sibulast olid mardi sillad,
porgandist on pandud palgid,
küüslaugust on lautud.
Ei ole marti tühja tulnud
(tuetab selle peale, et vili juba koristud ja rehed pekstud, seega kõiki küllalt),
mart toob küllad tullessaana,
sälitused säärillaana,
pooled pungad puusallaana.
Tuleb marti, tuisub marti,
läheb marti, läigib marti.
Jo jäiti nad teede peale,
vased varvaste vahele,
kullad kanna keeranguie.
Laske aga sisse mardikene!
Peretütar, neitsikene,
tõuse üles voode’esta,
seest ju siidiriietesta,
tedrekarva tekkidesta,
pardikirja patjadesta,
ehk on allikad tuassa,
[---]
linaliud põrmandalla.
Puhu see tuli tubaje,
lõetsu lõke põrmandalle.
Kui põle peerguda peressa,
kisu kisku künniksesta.
Kui põle kisku künniksessa,
võta roogu räästa’asta.
Kui’p õle roogu räästa’assa,
tõmba tohtuda laesta.
Kui’p õle tohtuda laessa,
siis too soosta sambelaida,
Mädajärvest mätta’aida,
kalajärvest kalda’aida,
siis seisab tuli tuassa,
lõke lee põrmandalla.
Laske aga sisse mardikene!
Tõsta aga ikke, Leenu, linki,
oova uksi, Annekene.
Ähvardab:
Kui’p ei Leenu tõsta linki,
oova’i uksi Annekene,
end ku põenuda põrutan,
sagarast mina saanen sisse
(vanast olid ukseingede asemel puust sagarad).
Mis siis kuulan rikkudessa,
kardan katki raiudessa:
meil on ulgas uksessepad,
ise olen ingesseppa,
pojad kõik on pulgassepad.
Jälle teeme uued uksed,
sikusarvesta sagarad,
põdraluusta põenukesed.
Palub jälle:
Pere-siis-naine, naisukene,
peremees, peremehike
Laske aga sisse mardikene.
Ei ole marti tühje tulnud,
mart toob küllad tullessaana,
sälitused säärillaana,
pooled pungad puusallaana.
Laske aga sisse mardikene.

Lubatakse sisse. Mart võtab kotist kaeru, viskab üle sanga tuppa, ise laulab:

Sisse mina viskan seemeõnne,
õueje hoosteõnne,
kadukselle kaeraõnne,
tänavaile täkuõnne,
väravasse varsaõnne.

Mart astub sisse kõige perega, tihti pidanud aga pere õues külmetama, senni kui mart sees laulis:

Peretütar, neitsikene,
tõusis üles voode’esta,
seest ju siidiriietesta,
tedrekarva tekkidesta,
pardikarva padjadesta.
Ei õle allikaid tuassa,
linaligu ei põrmandalla.
Nopi pilpad põrmandalta,
järid varjule vajuta,
toolid tugede nõjale,
[---]
mart ta’ab menna tantsimaie.
Mardil kembid kingikesed,
jalad all on targukesed,
need on kurjad kukkumaie,
pa’ad on alla paukumaie.
[---]
Hüppa, marti! Hürsa, marti!
Karga, marti, karvajalga.
Peremees, peremehike,
perenaine, naisukene,
tõuse üles voode’esta,
seest ju siidiriietesta,
tedrekarva tekkidesta,
pardikarva patjadesta.
Võta neida võttemeida,
võta võttemed võrelta,
kepsi minna kelderie,
rapsi raudaooneeie.
Too seal mardi tangutoopi
kanna mardi soolakannu,
elistele erneeida.
Tooge neida tuhvelida
(vanad inimesed räägivad praegugi veel tuhlid, nooremad juba kartulid),
kandke neid kapuskapäida,
kohioinaste osada,
laugu lammaste lihada,
sõnni ärja sõrgusiida.
Maksa mardi lauluvaeva,
tasu mardi tansipalka,
kanna mardi leivakakku,
liiguta linapiluda,
too siis mardil küünelaida,
sea siis mardil seepisida,
mardil palju poegesida,
kõik tahvad abet ajada.
Peremees, peremehike,
katsu mardi kaerusiida,
mardi ruun on nõrgaks jäänud,
mart on sõitnud palju maada,
palju maada, tüki teeda.
Õnnesoovimised:
Mis mina pereisale,
mis mina sinule soovin:
vili väljale vägeva,
orgude üvad oraksed,
mäe peale kaerad keerud,
viie-kuue-keerulised.
– See mina pereisale,
see mina sinule soovin.
Mis mina pereemale,
mis mina sinule soovin:
lauda täisi lambaaida,
põhud täisi põrssaaida.
Mis mina pereemale,
mis mina veel sinule soovin:
kasvagu kari tarale,
tõusku noored tõurukesed,
lehmad noored lüpsemaie,
sõrmed võida sõtkumaie.
– See mina pereemale,
see mina sinule soovin.
Mis mina perepoegutelle,
mis mina sinule soovin:
õue laulan suure talli,
tallije obuse tasase,
obused pilupidused,
ärjad ajaarvulised.
– See mina perepoegutelle,
see mina sinule soovin.
Mis mina peretütterille,
mis mina sinule soovin:
tulgu sulle viied viinad,
viied viinad, kuued kosjad,
kilimitul kihlusida
(siin ei räägita külimit),
vana vakala rahada.
– See mina peretütterille,
see mina sinule soovin!
Mis mina veel aga tütterille,
mis mina sinule soovin:
ole ommiku usina,
enne valgeta varane,
enne koitu ergukene.
Pühi tuad ja kasi lauad,
kasi katuksealused.
Too see küünal kamberista,
löö see lühter laua peale,
süüta see küünal põlema,
mene siis lauta vaatamaie:
lehm tõi valgepea vasika,
lammas laugu tallekese,
käherotsa oisukese,
pea oli otsas kui see pakku,
saba taga kui saunavihta.
– See mina peretüttarille,
see mina sinule soovin!
Mis mina perelapselegi,
mis mina sinule soovin:
ma teen sulle uue kuue,
uue karratud kasuka,
uue ümbriku üleni.
Pealt on pandud palmikuie,
seest jo siidirihmudeie.
Laps läks omme uulitsalle
oopelema, kiitelema:
„Mart tegi mulle uue kuue,
uue karratud kasuka,
uue ümbriku üleni,
pealt on pandud palmikuie,
seest jo siidirihmudeie ...“
Kui mina teisije tulen,
reel lasevad umalad,
obusella kärjevella,
ajavitsad virde’ella,
õuest tõuseb õllesuitsu,
väravasta viinasuitsu,
küla õisk on köömelilla,
küla vällad väävelilla,
põllupeenderad püravad.
(Kõik kiidavad marti.)

Kommentaar

Mardilaul.
Tervituslaul (õues, ukse taga) ja tuppatulemislaul pole sageli eristatavad; suhteliselt iseseisvad ning vähem obligatoorsed on ketruslaul ja martide tantsulaul (tegevusega võib kaasneda kõneline kommentaar). Sajatustes esineb enam improvisatsiooni kui tsükli muudes osades. Suuresti ühised kadrilauludega (vahetuvad sõnad martkadri). Vrd. ERlA V, lk. 122–123.
* paku – siin: lävepaku; pereäie – peresse; kõrendat – põikpuud; lautud – parved; sälitused – siin: viljamõõdu kohta (nt. tallinna säilitis – 72 vakka); kembid – uhked; kingikesed – siin: kingakesed; hürsa – anna hoogu; orgude – orgudesse; tõurukesed – veised; obused pilupidused, ärjad ajaarvulised – hobused ja härjad, kes ei tüki aiast välja; ümbriku – seeliku; püravad – põravad

Kihelkond

Viru-Jaagupi

Koguja

J. Ustallo

Kogumisaasta

1889

Täisviide

H II 10, 456/62 (222) < Viru-Jaagupi khk – J. Ustallo (1889)

Tähtpäev

Mardipäev

Teema

MARDISKÄIMINE

Alateema

Mardilaul

Tähtpäevateksti nr

324

Teksti nr

6148
Date Added
September 22, 2016
Collection
Tekstid ERAst
Item Type
Kalendriteade
Tags
/ / / /
Citation
“Paluvad ukse ees luba sisse minna …,” Eesti rahvakalender, accessed June 25, 2024, http://www.folklore.ee/erk/items/show/50148.