Browse Exhibits (2 total)
1. aprill (1. IV)
Eesti rahvakalendris on 1. aprilli kui naljategemise päeva tähistamine võrdlemisi hiline ning populaarseks saanud alles 20. sajandil. Selle päeva kombestik on Lääne-Euroopa päritoluga, kus traditsioon on kõige rikkalikum romaani ja germaani rahvastel. Slaavlastel, samuti soomlastel kodunes see traditsioon suhteliselt hilja, 18.–19. saj.[1] 1. aprilli väljakujunemisel nn. narridepäevaks on arvatud olevat mitmeid põhjusi. Narridepeo eelkristliku tagapõhjana võiks arvesse tulla vana-rooma kultuslik kevade vastuvõtmise rituaal, mis on seostatav aprillikuu loodusele ning ilmastikule omase petlikkusega.
1. aprill kuulub nagu teistel rahvastel ka eestlastel õnnetute päevade nimistusse[2] – sel päeval olevat kurat sündinud või taevast alla heidetud. Kuradi paralleelina esineb Juudas, kes olevat 1. aprillil sündinud või sel päeval Jeesuse 30 hõbetüki eest ära müünud.[3] Õnnetute päevade loendi ning kaasnevate selgituste levimisel rahva seas on olnud suur osa kalendriväljaannetel, kust tehti oma tarbeks väljakirjutusi. Õnnetul päeval alustatud töö või ettevõte ei läinud korda, samuti ootas sel päeval sündinut raske saatus. Hoolimata teatavast fataalsuse elemendist, on eesti traditsioonis 1. aprill (kohati ka aprillikuu iga 5. ning 10. päev) aegade jooksul siiski välja kujunenud ennekõike humoristlikuks naljapäevaks. Aprillitegemine seisneb petetava isiku ahvatlemises millelegi olematule reageerima. Selle traditsiooni vanaks eestipäraseks vasteks võib pidada kellegi saatmist olematut töövahendit vm. asja otsima, ent meil üldiselt pole niisugused naljad seotud 1. aprilliga nagu Lääne-Euroopa rahvastel või soomlastel. 20. sajandi esimesel poolel läks meil hoogu trükitud, aga ka omajoonistatud aprillikaartide ning vastavate pilkesalmide saatmine. Aprillinalja komme püsib eriti õpilaste seas.
Märkused:
[1] HDA I, vg. 556–558; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 99. Vadjalastel on üksteise tüssamine 1. aprillil saanud kombeks 20. sajandil. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 49.
[2] 45 õnnetu päeva hulgas on 1. apr., 1. aug. ja 1. dets. omakorda kõige õnnetumad. – Amelung, Der altestnische, lk. 168.
[3] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 463. Ka läti folklooris on 1. apr. seotud Juudaga. – Šmits I, lk. 59.
Markusepäev (25. IV)
Markusepäeva[1] tuntakse samuti äkksurmapäeva (surmapäeva, margusepäeva) nime all. Kirjanduslikes allikais esineb veel ussikuningapäeva nimetus – ussikuningas kutsub sel päeval oma alamad nõupidamisele.[2] Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. a. leidub teade püha Markuse päeva pühitsemisest, et see kaitseks karja äkilise surma eest.[3] Töötegemise keelust sel päeval teatab Göseken 1694. a. Mihklist[4]; Alutagusel ei tohtinud sel päeval künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale.[5]
Markusepäeva ilmal on oma koht edaspidise saagi ja ilma ennustamises. Lääne-Euroopas on markusepäev sulatanud endasse ka mõningaid eelkristlikke agraarkalendri tavasid. Ungarlastel kuulub selle päeva juurde piima- ja põllunõidus, sakslastel inimsaatuse ettemääramine.[6]
Kui meie kombestikus määrab päeva sisu puhkepausi andmine tööloomadele, siis soomlastel „Markus kannab adra põllule“ ning „annab käole keele“.[7] Markusepäeva kombestikus on siin suveperioodi alguse jooni, olulisim on ilma jälgimine ja saagi ennustamine olenevalt ilmast (külm ilm toob külma kevade ning halva saagi).[8]
Märkused:
[1] Markusepäeva nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on evangelisti ja kirikupatrooni Markuse mälestuspäev. Markuse kui kaitsepühaku poole pöörduti abiotsimisel ootamatu surma vastu. – HDA V, vg. 1703.
[2] Boecler-Kreutzwald, lk. 85; vrd. Loorits, Grundzüge I, lk. 575.
[3] Westrén-Doll, lk. 16.
[4] Vt. Laugaste, lk. 69.
[5] Boecler-Kreutzwald, lk. 85.
[6] HDA V, vg. 1703–1706.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 108–110.
[8] Hautala, lk. 193–194.