Lätimaa idaservas, Eestist veidi enam kui saja kilomeetri kaugusel Ludza rajoonis elas 19. sajandi lõpul üle nelja tuhande (lõuna-)eesti keelele lähedast murrakut kõnelevat inimest, kes moodustasid Lutsi keelesaare. Sealsete elanike algupära suhtes on tehtud mitmeid oletusi, kõige levinum on, et lutside esivanemad toodi Eesti aladelt sellesse piirkonda 18. saj pärisorjadeks (vt nt Mela 2001, ja ta töö eestikeelne kokkuvõte ). Algselt hajusamalt asunud lõuna-eesti keelealalt pärit elanikud ja nende järglased koondusid hiljem elama piirkonda Ludza (Lutsi) linna ümber, mis on Läti vanimaks linnaks (1173).
Oskar Kallas tegi lutside elulaadi ja pärimuse talletamiseks 1893. aastal nende juurde uurimisretke. Aasta varem oli ta lõpetanud Tartu Ülikooli ning oli selleks ajaks käinud juba mitmel kogumisretkel Eestis Läänemaal. Jätkates enesetäiendamist Soomes sai Kallas Kaarle Krohnilt soovituse minna koguma pärimust lutsidelt. Sellest rahvakillust kui „Eesti rahva unustatud suguharust“, oli eesti ajakirjanduses juba mõned aastad varem juttu olnud. Retk oli edukas ning Kallas andis oma toimuvast kogumiskäigust 1893. a. „Postimehes“ eri numbrites järjepanu ülevaated (vt Tedre 1998: 140–145). Oskar Kallase ekspeditsiooni võib nimetada lutside ülesleidmiseks, millest alates on lutsi maarahva keel ja kultuur pälvinud eesti uurijate põhjalikku tähelepanu. Kallas jättis oma 1893. a. külaskäiguga lutsimaalastele sügava mälestuse, mõningase sarnasuse tõttu aasta hiljem Venemaad valitsema asunud keiser Nikolai II-ga on teda lutside hulgas suisa tsaariks peetud (vt Tedre 1998).
Kogumiskäigu tulemusena valmis Kallasel põhjalik raamat „Lutsi maarahvas“ (Kallas 1894), mis on tänini jäänud autoriteetseimaks allikaks selle rahvakillu kohta. Raamatus on käsitletud lutside ajalugu, keelt, nimekasutust, etnograafilisi detaile, usku ja kombeid. Mahuka osa raamatust (Kallas 1894: 79–134) moodustab kogutud suuline pärimus – ennekõike rahvalaulud, aga ka mõistatused ja vanasõnad. Kallase kirjapandud lutsi muinasjutte Soome Kirjanduse Selts piiratud rahaliste võimaluste tõttu selles raamatus ei avaldanud – põhjuseks toodi asjaolu, et lutsi tekstid olid kirjutatud eesti kirjakeeles, lutsi keeles olid kirja pandud vaid üksikud väljendid ja ütlemised. Võib arvata, et pika muinasjutu võõras keelemurdes kirjapanemine osutus Kallase jaoks ilmselt keeruliseks ülesandeks, ning seetõttu piirdus ta juttude põhisüżee edasiandmisega, ilmestades tekste lutsikeelsete väljenditega.
Oskar Kallase kogutud Lutsi muinasjutud ilmusid 1900. aastal eraldi teoses „Achtzig Märchen der Ljutziner Esten. Kaheksakümmend Lutsi Maarahva Muinasjuttu“ (AMLE). Selles väljaandes on muinasjututekstid esitatud esmalt saksa keeles (enamasti lühendatuna, vaid 12 juttu on esitatud täismahulise tõlkena), seejärel eesti keeles. Teosest ilmus ka eestikeelne separaattrükk (LMrMj), mis ongi käesoleva e-väljaande aluseks.
Väljaanne jätkab e-raamatute sarja „Eesti vanemad muinasjutuväljaanded“, mille esimeseks teoseks on Juhan Kunderi Eesti muinasjutud (2007, esmatrükk 1885). Publikatsiooni on ette valmistanud Tartu Ülikooli muinasjutuprojekti töörühm. Tekstide sõnastus on jäetud valdavalt muutmata, toimetatud on interpunktsiooni ning kaasaja ortograafia seisukohalt eksitavaid väljendeid. Tekstis ära toodud lutsi sõnadele ja väljenditele (Kallasel kursiivis) on lisatud tõlked ja sõnaseletused (ilmuvad kursorit sõna kohal hoides). Lisaks on seletatud ka muid tekstis esinevaid raskestimõistetavaid sõnu. Iga jutu kohta on koostatud kommentaar, kus on ära toodud jutu żanr ja tüüp (tüübikataloogide ATU, Aa US, SimJau järgi), esitatud juttude ilmumisandmed (AMLE; LMrMj), muud andmed jutu leviku kohta ning teadaolevad andmed jutustajate kohta (Kallase eessõna ja Kallas 1884 põhjal), esitades esmalt nime tänapäevase kuju, seejärel sulgudes kohaliku nimekuju.
Autori joonealused märkused on sarnaselt algallikaga esitatud alaviitena. Erinevaid jutusüżeid on kogumikus mõnevõrra vähem – kõik jutud pole täielikud, kuna Kallas on publitseerinud paljude lugude puhul erinevad variandid („tõisendid“ – teisendid) omaette lühendatud kokkuvõttena. Keeleajalooliselt pakub huvi ka Kallase kasutatud keel – kuigi muinasjutte ei peetud SKSis võimalikuks avaldada koos muu folkloorse materjaliga nende „kirjakeelsuse“ tõttu, esineb näiteks mitmeid saare- ja hiiumurdelisi sõnu, mis tulenevad Kallase enda päritolust. Muutmata on jäetud Kallase kasutatud kirjutamisviis, esitada lutsi keelemurde teist ja kolmandat väldet vastavalt kahe ja kolme vokaali või konsonandiga (vt teose märkused).
Tänapäeva Lutsimaal on eesti keele sarnast keelt praktiliselt võimatu kuulda – käesoleva sajandi alguseks elas seal paarkümmend etnilist eestlast ning mõnevõrra rohkem lutsipärase perekonnanimega inimesi (Korjus 2004).
Lutsi muinasjuttudest on ilmunud lätikeelne valimik (Kallas 2003). Käesolev eestikeelne väljaanne on mõeldud kõige laiemale ringile – nii lastele, jutuvestjatele kui ka üliõpilastele ja uurijatele.
Kirjandus
Aa / Aa US = A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten. Verzeichnis zu den Hurt’schen Handschriftsammlungen gehörenden Aufzeichnugen. (FF Communications, 25). Hamina: Suomalainen Tiedeakatemia, 1918.
ATU = A. Aarne/S. Thompson/H.-J. Uther, The Types of International Folktales. A Classification and Bibliography. (FF Communications, 284-286). Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 2004.
Kallas, O[skar] 1884. Lutsi maarahvas. Helsingissä: Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran kirjapainossa.
Kallas, Oskar 2003. Ludzas igaunu pasakas [Lutsi maarahva muinasjutud]. Oskars Kallass. Rezekne: Latgales Kulturas Centra Izdevnieciba.
AMLE = Achtzig Märchen der Ljutziner Esten. Kaheksakümmend Lutsi Maarahva Muinasjuttu. Gesammelt von Oskar Kallas. (Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, 20, 2). Jurjev: Schakenburg, 1900.
LMrMj = Kaheksakümmend Lutsi Maarahva muinasjuttu. Kogunud Oskar Kallas. Jurjev: Schakenburg, 1900.
Korjus, Hannes 2004. Lutsi maarahvas – 110 aastat hiljem. Fenno-Ugria infoleht, mai 2004.
Mela, Marjo 2001. Latvian virolaiset. Historia, kieli ja kulttuuri. (Bibliotheca historica, 69). Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
Tedre, Ülo 1998. Oskar Kallas folkloristina. – Oskar Kallas. Artikleid Oskar Kallase elust ja tööst. (Koost. Krista Aru). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Lk 131–188.
SimJau = L. Simonsuuri / M. Jauhiainen, The Type and Motif Index of Finnish Belief Legends (FF Communications, 267). Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 1998.