Sügisesel päeval läks mees metsa hagu raiuma. Raius ja raius, kuni päike pruukosti jõudis, ja sidus siis haod kuppu. Peatas natuke, seadis piipu ja hakkas jälle kärmesti tööle.
Vaatas ümber – haod kõik lahti ja laiali pillatud.
„Hea küll,” ütles mees, „ma seon kõik järjest kuppu, mis raiun!”
Sidus nüüd ka koo valmis ja hakkas teist raiuma.
Vaatas tagasi, ja näe imet! Kubu seni jälle lahti ja haod laiali pillatud.
Köitis uue koo.
Vaatas tagasi – haokubu jälle lahti ja haod laiali.
Nüüd läks meel mehel pahaks. Tegi veel kaks-kolm kubu ning kui nägi need ka jälle laiali pillatud olevat, viskas mees kirve südametäiega maha ja kirus: „Mis lugu see ometi on! Kes kurat need haokood ometi mul lahti peaks kiskuma!”
Vaatas ümber ja nägi – vana hall puujalg-soldat seisis hagude seas.
„Mis viga, sõber?” küsis puujalg.
„Mis viga? Eks sa ise näe! Kes teab, kes hundisööt mind siin narrib! Seon haod kinni, tema pillab jälle seni laiali, kuni uusi raiun.”
Vana soldat irvitas: „Kes käsib sind siis niisugust poisikesetööd teha, kui sul parem põlv kergesti saada on?”
„Kus kurat see parem põlv mul on! Teeniksin täna mõne kopika, aga mis sa teed? Ega niisugust tööd keegi vastu võta; pean enne veel poole päeva hagu kokku korjama!”
Soldat võttis suure rahakoti põuest välja, kõlistas ja ütles:
„See on sinu, kui sa mulle aga ühe väikese meelehea teeksid!”
„Kõik teen, anna aga siia!” kähvatas haoraiuja.
„Anna kura käe nimetissõrmest kolm tilka verd –ning sa oled rikas mees!” ütles puujalg.
„Ei, jumala pärast, ära seda nõua!” vastas kohkunud haoraiuja.
„Noh, raiu siis eluaeg hagu ja nälgi!” Kõlistas jälle rahakotti ning laskis puhtaid kuldtükke peo peale veereda ja tantsitas neid siis mehe nähes.
„Olgu peale,” mõtles viimaks mees, „pean mina siis oma eluaeg teise ori olema, kui mulle paremat põlve pakutakse!”
Pool loaga, pool oma voliga võttis puujalg mehe sõrme ning tõmbas küünega vere välja. Võttis siis kolm tilka ja pani nad karbikesse ning pistis põue.
„Säh, siin on rahakott!” ütles puujalg. „Ja kui sul enam tarvis on, siis tule siia selle kivi juure, löö teda kura jala kannaga kolm korda, siis saad siit niipalju abi kui tarvis!” Ütles ja kadus.
Nüüd elas haoraiuja lustis ja rõõmus nagu mõni rikas härra; ostis uhke mõisa ja võttis rikka naise; pidas palju orje ja ümmardajaid. Keegi ei teadnud, kust ta oma rikkuse sai. Aga kui ta surema hakkas, siis oli tema kambris kolinat ja mürinat kuulda, nii et keegi sinna ei tohtinud minna. Kui nad teda aga maha matta tahtsid, siis ei leidnud nad teda enam, vaid paljalt kolm veretilka oli seal maas, kus oli surnukeha enne seisnud.