Rebaseks löömine (rebaste ristimine, rebaste retsimine, rebaste pidu, jukude pidu) - oktoober

Enamasti organiseerib üliõpilasvalitsus, mõnel pool ka kursus ise esmakursuslastele peo katsetega.

Initsiatsiooniriitus

See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist. Kuna pikka aega on olnud tavaks, et õpetaja hakkab keskkooli jõudnud õpilast teietama, siis on seegi üks täiskasvanuks tunnistamise kriteeriume. Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks. Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme. Vaheperioodil ei kuulu isik eelnevasse ega ka uude kogukonda. Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele. Kütikultuurides eelneb initsiatsioonile tihti pikem üksinduses viibimine, initsiatsiooni läbimise järel tunnistatakse ta abiellumisküpseks. Sama kehtib ka nt kristluses, kus täisväärtuslikuks koguduse liikmeks saab ristimise läbi, täiskasvanud abiellumisealiseks tunnistatakse aga leeris käinud. Kooli initsiatsiooniriitus on rebaseks löömine, millega võetakse vastu ülemastmesse, üleminekuriitus on pidulik lõpuaktus peo, vastava lõputunnistuse ja märgiga. Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita.

Valik kirjutisi trüki- ja elektroonilisest meediast

Rebased ristitakse varsti ära!

Kümnendad klassid saavad Keila Gümnaasiumi täieõiguslikeks liikmeteks läbi traditsiooniliste katsumuste raja. “Rebaste” katsumine algab 19. septembril koolis kell 8 rivistumisega. Mõlemad kümnendad klassid riietuvad stiilselt, võtavad kaasa klassi iseloomustava plakati ja teevad enda tutvustamiseks etteaste.

Ettevõtmised “rebastele” toimuvad kõigis vahetundides ja jätkuvad pärast koolipäeva “linna taga metsas”. Kõigil rebastel tuleb kaasa võtta hea tuju, vägevad ideed ja tegevustahe.

Päris rebaseks saab aga alles 10. oktoobril gümnasisti päeval, mil antakse “rebasevanne”. Samal päeval toimub ka pidulik aktus, kus 10. klassi õpilased saavad kätte õpilaspiletid ja matriklid. Õhtul toimub “rebaste” pidu.

17.09.2003 http://www.keila.edu.ee/est/1768.html

Seekord sedapidi ehk rebaste pidu korraldaja pilgu läbi

Nagu igal aastal, toimus ka sel sügisel traditsiooniline rebaste ristimine. Traditsiooniline ei tähenda siiski seda, et pidu oli eelmistega sarnane. Otse vastupidi. Miks? Aga sellepärast, et korraldajad olime meie – 12b – ja ka sellepärast, et nii head ristimist pole varem olnud ning ei tule ka (Kes koera saba... ja need teised sõnad). Niisiis pidu toimus ühel oktoobrikuu õhtupoolikul, täpsemalt seitsmeteistkümnendal kuupäeval. Juba kella poole viiest alates võis koolimajas näha ja kuulda liikumist - korraldajad tegid viimaseid ettevalmistusi “rebaseurkas” ehk võimlas. “Rebased” ise olid rahutud ning lippasid kisades mööda koolimaja ringi. Lõpuks ometi sai aeg ka niikaugele, et tseremoonia võis alata. Sissejuhatav ülesanne oli mõlemal klassil tuntud lastelaulu (A-klassil “Mutionu pidu”, B-l “Põdra maja”) viisil ulgumine. Edasi tulid kõiksugused ülesanded: jahu seest palli väravasse puhumine, porgandisöömine kätekõverdusi tehes, sardellist joogi imemine, sibulasöömine, riietest keti meisterdamine. Toimus ka teatevõistlus. Kuid kõige parem ülesanne oli võimla puhastamine ajalehtedest. Täielik sümbioos - meil pool koristustööd tehtud ja rebastel duell peetud. Mida tehti iga ülesande “halvemate tegijatega”? Saadeti piinakambrisse, nagu viimasel ajal kombeks on. Aineid, mida seal kaelamäärimiseks kasutati, ma igaks juhuks nimetama ei hakka, mainin siiski, et pooled neist olid söödavad. Piinakambrisse saadeti vaesed rebased karmi, kuid üldsegi mitte õiglase kohtu poolt.

Kohtunikud olid: hulluarst (Anneli), nunn (Merle), Vapper Tinasõdur (Andrus), saksa ohvitser (Anders) ning napakas ja allakäinud Snegurotzka (Moonika). Kohtu ülesandeks oli ka rebasetunnistuste kätteandmine ja “rebaste õnnitlemine” (jahu pähe raputamine, kliistriga käe surumine) peale vande andmist. Siinkohal pean “rebastele” rõõmuga mainima, et paikupongiga (asja täpsustamiseks vaadata kõrvalolevat rebasetunnistust - TM) ei saa siiski hinnaalandusega paid, te vandusite valesti! Juhul, kui te nüüd tulete ja õigesti vannute, siis me vaatame, äkki mõni leidub. Peale rebasetunnistuste kätteandmist oligi ametlik osa läbi saanud. “Rebased” läksid ümber riietuma, meie koristama ning kõige, kõige, kõige... parematele mõeldud torti sööma. Peo edasist osa peab kahjuks mingis mõttes läbikukkunuks nimetama, sest elektrisüsteem vedas meid alt. Muidugi oli üritus kindlasti parim ja kordumatu. Vähemalt meie ise oleme rahul. Ja see on peamine.

Mida arvasid teised?

Tiiu Madisson (10.a klassijuhataja): Üldjoontes jäin peoga rahule. Meeldis ürituse lavastus, n-ö tehniline pool, kohtunike tegevus. Ka paljud ülesanded olid andekalt välja mõeldud. Näiteks piinakamber. Ei meeldinud labased ja rebaseid mõnitavad ülesanded, nagu ülesanne porgandiga tüdrukule ja poisile, muna suust- suhu edasiandmine jne. Ülesandeid oli üldse liiga palju, ristimine kestis kaua, lõpp hakkas venima ja muutus lõpuks tüütavaks. Mina oleksin oodanud võistlust rebaste klasside vahel ning lõpuks mingit sümboolset auhinda võitjale. üritus oleks võinud vähem kesta, nii 1-1,5 tundi.

Külli Praakli (10.b klassijuhataja): Jäin üritusega rahule. Naljad oleksid võinud jääda sündsuse piiridesse. Meeldis see, et korraldamisega oli vaeva nähtud.

Oleksin samuti pooldanud võistlust või viktoriini A ja B klasside vahel.

Eriküsimused kohtule

Kuidas rebaste hindamine teile tundus?

Anneli (hulluarst): Hindamine olenes “tähtede seisust“, st kellel oli rohkem õnne, see sai ka piinakambris ära käia.

Anders (saksa ohvitser): Rebaste ristimine oli karm aga õiglane. üldiselt oli hinnata väga raske. Rebaste tase oli erinev.

Merle (nunn): Hinnata oli tõesti raske. Mitte ei tahtnud kenasid, naeratavaid rebasekutsikaid piinakambrisse saata. Teisalt pidid kõik seal ära käima.

Kas see isik, keda te kehastasite, vastas teie olemusele?

Anneli: Ma loodan, et ei vastanud. Aga ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. Miski pole võimatu.

Anders: Mingil määral ikka vastas.

Merle: Ei vastanud. Ma arvan, et ma ei sobi nunnaks, kuna ma ei suudaks elada terve elu kloostris, lugedes iga päev piiblit.

Mis meeldis ristimise juures kõige rohkem/vähem?

Anneli: Kõige rohkem meeldis see, et inimesed tundsid ürituse vastu huvi ning tulid meid vaatama. Ka rebastel polnud väga viga, kuid lõpuks läksid nad üle käte. Eriti liialdasid nad sellega, et hakkasid "kohtunike" kostüüme määrima. üldkokkuvõtteks loodan, et ristimine meeldis rebastele ning ka pealtvaatajatele. Me saime sellega hakkama!

Anders: Ristimine kukkus päris hästi välja, kuid midagi erilist välja tuua ei oska. Ebaõnnestumiseks võib lugeda seda, et tunnistuste kätteandmisel läks asi kontrolli alt välja ja sain ise ka kahjustada, nimelt mu munder sai määritud.

Merle: Kõige meeldivam oli see, et rebased osalesid väga entusiastlikult saali koristamises, meile ei oleks niikuinii selline töö meelepärane olnud. Ebameeldivusi oli alles õhtul peo ajal, kui elekter ära läks, kuid me saime ka selle probleemi lahendatud.

Rebased

Katrin (10.a): Jäin ristimisega enam-vähem rahule. Meeldis, et korraldajate kostüümid olid lahedad, pidu läbi mõeldud. Kogu aeg käis mingi tegevus. Ei meeldinud, et kamber oli jama. Peol oli mage tümps.

10.a poisid: keeldusid vastamast minu küsimustele.

Siret ja Piret (10.b): Ristimine oli küllalt lõbus ja jäime rahule. Kõige rohkem meeldis see, kuidas võimla oli "kaunistatud". Meeldisid ka läbiviijate kostüümid, see näitas, et tegijatel oli fantaasiat. Meeldis ka see, et pealtvaatajad olid lubatud. Kõige vähem meeldis piruka söömine, kes teab, mis seal sees võis olla. Rohkem oleks võinud olla rühmaretsi, sest nüüd jäi mõni sellest kauaoodatud retsist kahjuks (õnneks) ilma. Tegevus venis natuke pikale. Pidu peale ristimist oleks võinud olla pikem ja ka diskorid oleks võinud rohkem kommenteerida.

Triin Muiste http://www.karlova.tartu.ee/leht/postipoiss/postipoiss_11/pp11_artiklid.htm

Kerli, mida nad sinuga tegid?

“Igasuguseid rõvedusi oli seal. Mitu päeva haisesin. Klassivendadele oli muidugi kõige suurem katsumus see, et poisid pidid omavahel kanamuna suust suhu andma,” kirjeldab lauljatar Kerli Kõiv, kuidas teda gümnaasiumis rebaseks ristiti.

Kerli sai rebaseristsed Tartu Miina Härma gümnaasiumis. Ristimispeole ehk rebaste retsimisele pidas Kerli vapralt vastu. “Minul ei olnud ükski asi tegelikult vastumeelne. Kõik oli hullult lahe, aga kõige karmim värk oli see, kui pidime käe panema kalaplöga sisse; siis viskasin kogu selle värgi ühele kaheteistkümnendikule vastu riideid. Seepeale sain jälle kogu selle asja endale kaela,” meenutab Kerli.

Rebaseid hoiatati eelnevalt, et selga võiks panna vaid sellised lehmaks kehastuda aitavad riided, millest poleks kahju pärast ristimispidu loobuda. Abituriendid, kes kehastasid lüpsjaid kolhoosist Uus Elu, juhatasid kümnendikest lehmad - viltpliiatsiga laubale joonistatud r-tähed ees - nööripidi Kassitoomele. Seltskond jättis möödujaile vägagi kummalise mulje, sest õpilaste riietele oli juba jõutud määrida sätendavat liimi, valada aegunud kohvijogurtit ning odavat odekolonni.

Toomemäel jätkati munamänguga. Üles rivistatud kolm klassitäit kümnendikke pidid suus edasi andma toorest muna. Kellel muna maha kukkus, lajatati see pähe. Järgmine mäng oli seotud roiskumise äärel kaladega - kinniseotud silmadega rebastel tuli need üles noppida ja pange pista. Edasi tegeldi halvaksläinud piimaga. Rivis noored andsid üksteise võidu edasi piimas leotatud käsna, et täita vedelikuga tühja õllepudelit.

Päev lõppes pika liuga. Kile pandi maha ning sellele valati kõik ülejäägid - kala, muna, piim, jogurt, lisaks ka mädanenud õunu. Tänu huvitavale koostisele said liud tõeliselt pikad. Sõidu ajal visati rebastele näkku jahu.

Päeva lõpuks ulatati kõigile paber, mis tunnistas rebased puhast härma tõugu lehmadeks, kes läbinud edukalt suu- ja sõrataudi kontrolli.

Võistlustel saavutas kolmest kümnendast klassist esikoha Xb, viimaseks jäänud Xc pidi leppima põhjalike koristustöödega. Pedagoogid inimkatsetustest osa ei võtnud.

“Ma arvan, et kui mul tuleks rebaste retsimine teha, siis ma ikka retsiks nii ära... Poistel värviks kindlasti pea roosaks. Ja püsivärviga,” fantaseerib Kerli, kuidas ta rebaseid retsiks.

Verni Leivak, Greta Kaupmees , Reede. 26. september 2003, Õhtuleht

Evelin Nõmmik: Kui mõni aasta tagasi käis koolides rebaste ristimine paljuski kaheteistkümnendike südametunnistuse järgi, siis viimastel aastatel on direktorid ja õpetajad võtnud oma südameasjaks valvata, et ristijad sündsuspiiri ei ületaks.

Abituriendid peavad enne ristimist õpetajatele aru andma, mida nad kümnendikega teha plaanivad, ja ristimistalitust jälgivad pedagoogid kõrvalt.

Kuigi koolijuhid tunnistavad ristimise finaali räpasust, ei soovi nende arvates ükski kümnenda klassi õpilane, et rebaseks löömine ära jääks.

Vanemad kurdavad

Toimetusse helistanud vanaema rääkis, et eelmisel aastal said rebaseristsed tema kaks lapselast. Toimingud, mis lapsed üle elama pidid, olid vanaema jutu järgi mõistusevastased: solgiga ülekallamine, riiete rikkumine. Peale selle olid ristimistalitust pealt vaadanud muude koolide õpilased, kes loopisid rebaseid munadega. Vanaema hinnangul on ristimine muutunud vanemate õpilaste võimunäitamiseks gümnaasiumi astujatele.

“Ristimine kui ülikoolidest pärit tava on koolides ära lörtsitud,” nentis vanaema ja küsis, kuidas õpetajad sellist asja üldse teha lubavad.

Teine lapsevanem kurtis, et ristimisele eelnenud pugemisnädalal kulus lapsel topeltsumma taskuraha. Kommid, puuviljad, toidupakid pidid abiturientide silmis rebastele plusspunkte teenima.

Nimesid ega koole, kus nimetatud lapsed õpivad, ei soovinud kumbki täiskasvanu laste pärast öelda.

Pärnu Koidula Gümnaasiumi direktor Rein Eglon ütles, et emad-isad ja vanavanemad ei saagi ristimist samamoodi näha kui noored. “Olen kindel, et rebased ei oleks ise nõus ristimistalituse ärajätmisega,” arvas Eglon.

Koidula-koolis olid eilsel ristimisel juures õpetajad, teavitatud oli politseid. Eglon tunnistas, et neil on tekkinud probleeme võõrastega, kes väljas ristimisel pahandust teevad. “Neid on ehk tänavu vähem,” lootis direktor eile hommikul.

Koolijuht märkis, et pugemisnädal on tore ettevõtmine, kuid finaal ristimise näol on räpane ja samamoodi jätkata ei saa. “Ristimine vajaks muutusi, mis peavad tulema altpoolt. Kui kaua ikka ühte ja sama asja teha?” leidis Eglon.

Teeme tagasi

Pärnu Ühisgümnaasiumis eelmisel nädalal rebaseks löödud kümnendikud Olivia Jaansalu ja Helen Jõerand märkisid, et ristimiseelsel pugemisnädalal on oluline püüda rebaseks lööjate soosingut.

Nimelt võistlevad osa koolide paralleelklassid omavahel õiguse eest korraldada kahe aasta pärast ise rebaste pidu.

Kui klass võidab oma ristimised, saab paari aasta pärast omakorda noorematele koolikaaslastele kõik enda nahal kogetud ebameeldivused tagasi teha, aga sedapuhku veel hullemalt, arutlesid Jaansalu ja Jõerand.

Neiude klassikaaslaste rahapungadest immitses pugemisnädalal hea mulje jätmise nimel lisaks muudele ettevõtmisega kaasnenud kulutustele koidulaid, et saata ristimise läbiviijad tundide ajal bowlingu’t mängima.

Ühisgümnaasiumis tõi paari aasta tagune ristimisnädal õpilaste ja õpetajate vahelisi pingeid. Kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Õnnela Kuke sõnutsi puhkesid vanemate pedagoogide ja noorte vahel vastuolud, kui õpilased pugemisnädalal vanuriteks riietusid ja “Elagu pensionärid!” hõiskasid.

“Õpilased ei tulnud selle pealegi, et vanemad õpetajad võiksid solvuda millegi pärast, mis polnud tegelikult üldse tagamõttega korraldatud,” tähendas Kukk.

Tartu Ülikooli Pärnu kolled˛i rebased said ristitud sel kolmapäeval. Kolled˛i üliõpilaste esinduskogu esimees Taavi Tuur rääkis, et nende rebaste nägu tehti märjaks ja jahuseks, rebaseid keerutati ja nende vahel korraldati võistlusmänge. Õppejõud ei jälginud ristimist, sest Tuuri väitel on kolled˛is tegemist täiskasvanud inimestega ja liiga pole seni kellelegi tehtud.

“Me ristime oma rebaseid mõistuse, mitte vihaga. Minu enda keskkooliaegne ristimine oli vaimne ja füüsiline vägivald,” meenutas Tuur.

Esinduskogu esimehe sõnutsi puudub keskkooli ristimistel tihti fun: mängud ja võistlused. Kolled˛ näiteks jagas tänavu oma rebastele tubliduse eest torti ja muud nänni.

Õnnetusi juhtub

Kümnendike arusaamise järgi on rebaste ristimine tava, mis tutvustab abituuriumile uusi koolikaaslasi ja sunnib gümnaasiumi esimesi klasse omavahel suhtlema, kuid võistlused võivad tuua haavatuid.

“Keegi sai vist ristimisõhtu mängudes kukkudes peapõrutuse ja ühe teise kümnenda klassi õpilase puhul räägiti midagi lihaserebendist või -venitusest,” jutustasid Jaansalu ja Jõerand ühisgümnaasiumist.

Ristimist korraldanud abiturientide hulgas olnud Liisi Linnasmägi kinnitas aga, et põrutuse- ja rebendikahtlusega noortel ei ole praegu midagi viga.

Ülejõe Gümnaasiumi abituriendi Monika Gerne arvates juhtub tõsiseid õnnetusi ristimistel harva, kuid arvestada tuleb riietekaoga nii pugemisnädalal kui ristimisel.

“Pidin pärast oma ristseid püksid ja pluusi minema viskama,” rääkis Gerne räimelögast ja pealael katki löödud kanamunadest.

Kaheteistkümnendikke tuleb kontrollida

Pärnu Hansagümnaasiumi direktor Silja Kikerpill ütles, et viimastel aastatel on ta kaheteistkümnendike rebasteplaanid üle kuulanud ja ristimisel ise kohal käinud.

“Kui linna pealt jälle kostab, et seal koolis tehti õpilastega nii või nii, oleme oma kaheteistkümnendikega rääkinud,” sõnas Kikerpill.

Hansagümnaasiumi ristimine oli möödunud nädalal linnast väljas - Urumarjal, sest vanasse koolimajja direktor ristijaid tärklist ja vett loopima ei luba.

Rebased pidid osalema teatevõistlustes, läbima kinnisilmi raja, kus kõrva ääres tärises mootorsaag. Neil tuli munakoori süüa ja mäest tärklisega libestatud kilel alla sõita. Sõidu lõpuks raputati rebased üle saepuru või sulgedega.

Direktori hinnangul olnud näha, et rebased kartsid kinnisilmi rajale minna.

“Kui nad aga selle läbi olid teinud, tunnistasid, et polnudki hirmus,” seletas Kikerpill.

Koolijuht tunnistas, et paari aasta eest väljus ristimine kontrolli alt. “Seetõttu selgitame õpilastele, et ristimine ei ole julm mäng, vaid heatahtlik nöökimine,” kinnitas Kikerpill.

Direktori arvamust mööda sõna otseses mõttes retsivad kümnendikke eelkõige need ristijad, keda ennast on ristimisel julmalt koheldud. “Kui kümnendikega ristimisel hästi käitutakse, on üsna kindel, et nad ei tee tulevikus teistele liiga,” ütles Kikerpill.

Pärnu Postimees 13. oktoober 2003 http://www.parnupostimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=21547&number=636

Lisa enda kommentaar tähtpäeva kohta | Loe selle tähtpäeva kommentaare