Wiedemanni 1876. a. teosele ei järgne pea 40 aasta vältel ühtki raamatu mõõtu vanasõnaväljaannet. Küll ilmub juba 1878. a. C.E. Mötleja (selle pseudonüümi all peitub tõenäoliselt Carl Eduard Malm) väike Mõistatuste raamat. Esimene korjandus (Tallinn), mis sisaldab 185 mõistatust, nende seas mitmeid tuntumaid värssmõistatusi, ning raamatu lõpus omaette peatükina 35 tähemängu, nende seas Fr.R. Kreutzwaldi, Ado Reinvaldi, C.E.M. enda omi. Mötleja raamat on oluline võimendi uueaegsele sekundaartraditsioonile, aga ka vahetu allikas mitmeile trükistele ja falsifikaatoreile-kopistidele.
(Üksikasjaline ülevaade M.J. Eiseni lühivormiraamatute kohta leidub E. Normanni artiklis M.J. Eiseni mõistatuste ja vanasõnade väljaanded Kirjandusmuuseumi aastaraamatus Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed. Uurimusi ja materjale II (Tartu, 1961), lk. 422 jj.)
Mõistatuste kogumisega algas Eiseni kogumistöö üldse ja mõistatusi koguma hakkas ta selleks, et neid välja anda. Suurem osa Eiseni mõistatusteraamatute alustekste on koondatud säilikusse SKS,Eisen. Sellesse kuuluv materjal on kogutud aastail 1887–1888. Saatjaid on tal olnud 70 ümber, produktiivsemad neist näiteks J. Jaakson (Pst); J. Koit (VMr, KJn); H. Utso (Trv); S. Käär (Pil); T. Tetsmann (Vän); J. Tilk (Tor); J. Leppik (Pst); J. Mein (SJn); A. Martson (Tor); J. Peterson (Vän); J. Valdt (Vig); J. Reinson (PJg); J. Lievoh (Noa v. Hii). Kogus on üldse u. 5400 teksti. 1890. a., peale osa materjali avaldamist (vt. järgnevas) saatis Eisen oma korjanduse Soome Kaarle Krohnile ja käsikiri oli Soome Kirjanduse Seltsi valduses kuni 1931. aastani, mil SKS andis selle üle äsja asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivile.
Eiseni esimene mõistatusteraamat ilmub Tartus 1890. a. pealkirjaga Eesti rahvamõistatused ning sisaldab 1770 mõistatust ja keerdküsimust alfabeetilises järjestuses, raamatu alul ka 10 mõistatuslaulu. Eisen ütleb eessõnas, et raamatust on välja jäetud ilmsed saksa laenud, liiga "noored" (st. hilistekkelised) mõistatused, nood, mille tähendus pole teada, ja "kõlvatuma sisuga" mõistatused (mõeldud on nimelt lahenduste sisu; "pealtnäha" kõlvatuid mõistatusi Eisen ei põlga).
1913. a. ilmub raamatust 2. täiendatud trükk pealkirjaga Eesti mõistatused (Tartu). 1890. a. valimile on lisatud üle 500 mõistatusteksti Eiseni hilisemaist kogudest, üks mõistatuslaul ja 5 mõistatusjuttu. Mõistatuste ja keerdküsimuste üldarvuks on 2304.
Kohe järgmisel, 1914. aastalannab Eisen välja noorsoole mõeldud mõistatusvalimiku Mõista, mõista, mis see on. Mõistatused, keerulised küsimused ja mõistatuse-jutud (Tartu), kus leidub 289 mõistatust, 428 keerdküsimust ja 9 mõistatusjuttu. Põhivalik on tehtud Eesti mõistatuste järgi, kuid keerdküsimused on eraldatud omaette rubriigiks ja nende hulka on oluliselt suurendatud; uute keerdküsimuste hulgas on rohkesti Eiseni enda veidravõitu leiutisi. Mõista, mõista 2. trükk ilmus 1920. a. Tartus ja oli üsna kattuv esitrükiga: 292 mõistatust, 439 keerdküsimust ja 9 mõistatusjuttu.
Ütluste publitseerimist alustab Eisen raamatukesega Meie vana hõbe. Sarjatäis Eesti rahva endist tarkust, kõnekäänusid ja ütlusi (Tartu, 1913), mis sisaldab valdavalt (üle 1000 punkti) kõnekäände, lisaks u. 400 vanasõna ja kümmekond laulukatkendit. Raamatu Meie vana hõbe, nagu ka Eiseni muude vanasõna- ja mõistatuspublikatsioonide alusmaterjal pärneb põhiliselt Eiseni enda käsikirjalistest kogudest ning ebaautentse ainese (dubletid, moonutused, omalooming) osakaal selles on küllalt suur (ilmselt suurem, kui Normanni ülevaatest paistab); taas on sisse poetatud ka mõningane hulk Eiseni enda aforistikat. Lähtetekste on Eisen suvaliselt redigeerinud: teinud sõnastuses oma maitsele vastavaid kohendusi, tõlkinud murdekeelt kirjakeeleks jne. Materjal on korraldfatud kuidagiviisi poolkaootiliselt: alul on suurem rubriik "Vanasõna vana hõbe" (alljaotustega "Elu ja olu", "Töö ja tegemine", "Aeg", "Valguse ja varju küljed"); seejärel rubriik "Kassikulda", kuhu on paigutatud vanasõnad, mida Eisen ei poolda (nood jagab ta omakorda veel "eksitavateks" ja "mürgilisteks"); siis rubriik "Võrdlevad kõnekäänud", mis toob rahvapäraseid võrdlusi; rubriik "Mõistatuslised kõnekäänud" esitab printsiibis mõistukõnelisi, metafoorseid ütlusi; lõpuks tuleb suur rubriik "Üleüldised kõnekäänud ja ütluse viisid", kuhu on ilmselt läinud kõik see, mis mujale pole sobinud. Eisen oli pastor, aga vaimulikud ning marksistid on alatihti ja südilt võidelnud "valede" vanasõnade vastu. Nii saavad "kassikuldsed" vanasõnad Eisenilt vastulöök-kommentaari — ütlus Ära mine sügelemata sauna näiteks sellise (lk. 28): "Pole sugugi tarvis sügelemist oodata. Keha puhastamine alati kasulik. Mida sagedamini saunas käiakse, seda parem tervisele."
Eiseni teine ütlusteraamat on Eesti vanadsõnad (Tartu, 1914). Ainestik on taas peam. Eiseni kogudest, kuid kindlasti on otseselt kasutatud ka Wiedemanni 1876. a. raamatut. Käsikirjatekstide valik on eisenlikult hooletu: on nähtavasti läbi vaadatud ainult osa saadetisi, tihti on sisse valitud küsitava kvaliteediga saadetisi, materjali ebaehtsus on isegi markantseil juhtudel tähele panemata jäänud. Eessõnas jagab Eisen vanasõnad taas tõeliseks elutarkuseks, eluproosaliseks labasuseks ja kassikullaks; paljud viimast liiki ütlused olevatki raamatust välja jäetud. Murdekeel on siingi lirjakeeleks redigeeritud. Valimik sisaldab u. 2000 alfabeetiliselt järjestatud teksti, järjestuses nähtub rohkeid ebatäpsusi.
1929. a. ilmub Eiseni vanasõnavalimikust 2., täiendatud ja ümbertöötatud trükk Eesti vanasõnad (Tartu; Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastusel). Tekstide arv selles on suurenenud u. 2300-ni. Eessõnas möönab Eisen veidi kahetsedes, et teiste soovitusel on seekord sisse võetud veidi rohkem kassikulda. Tekstide alfabeetiline järjestus on asendatud vanasõnade bukvaalsisu järgiva märksõnasüsteemiga. Tekstide sõnastust on EKS-i toimetaja poolt jõuliselt redigeeritud, seejuures raskelt patustades rahvapäraste ütlemismallide vastu (Normann toob oma artiklis lk. 433 selle kohta rohkesti näiteid.)
Oskar Kallas kogus oma ekspeditsioonidel lutsi ja kraasna setumurdelistelt keelesaartelt rohkesti unikaalset teavet nende keelesaarte geograafia, ajaloo, demograafia, olme ja etnograafia, uskumuste ja kommete, murdekeele ja folkloori kohta. Raamatud, kus ta selle teabe avaldas, väärivad märkimist ka lühivormide poolest: Lutsi maarahvas (Helsinki, 1894) toob lk. 125 jj. 236 mõistatust ja 22 vanasõna, mujal (lk. 28–29) veel kõnekäände jm. väljendeid; Kraasna maarahvas (Helsinki, 1903), lk. 124–125 annab 24 mõistatust.
Eelkõige kalendrikirjanikuna tuntud Mats Tõnisson (tema kalendritest vt. järgnevas) annab 1910. a. välja ligi 400 lk. paksuse raamatu Rahva piibel, mis on kogutud vanasõnadest, rahvalauludest, mõtteteradest ja riimitud salmidest (Paide; 2. tr. Tallinn, 1912). Selles on 155 temaatiliste märksõnade kaupa alfabeetiliselt järjestatud peatükki: 1) "Aade, mõttesiht, eesmärk"; 2) "Abielusse astujatele"; 3) "Abieluline ühendus"; 4) "Aeg"; 5) "Ahnitseja" jne. jne. Alapealkirjadele vastavalt sisaldab raamat väga mitmekesise algupäraga paröömikat ja aforistikat: eesti vanasõnu, katkendeid eesti rahvalauludest, sententse ja mõttesalme paljude maade autoreilt, sh. eesti kirjameeste (A. Grenzsteini, P. Grünfeldti, M. Tõnissoni enda) omi, piiblisalme jm. Seni pole lähemalt uuritud, kust allikaist Tõnisson selle materjali kogus. Eriti tõlkeliste aforismide ja mõttesalmide autorimääranguid tuleb võtta reservatsiooniga. Raamat pakub huvi eelkõige oma aja mentaliteedi iseloomustajana.
Meteoroloogist autori A. TõllasepaVanasõnad ilmadest on raamat eesti rahvapäraste ilmaennete kohta ja üsna erandlik meie lühivormi-literatuuri üldtaustal. Tõllasepp nimetab kõiki ilmaendeid — nii poeetilisi kui ka muid — vanasõnadeks. Teos koosneb 6 peatükist: 5 esimest kujutavad uurimuslike sugemetega ülevaadet eesti ilmaterminitest ja -ennetest meteoroloogilises rakursis. 6. peatükk toob u. 600 endeteksti, mis on jagatud 14 sisulisse rubriiki. Tõllasepa materjali põhjaks on olnud mingi Jaan Gutvesi käsikiri, millele lisaks Tõllasepp on oma kaastööliste kaudu kogunud rahvasuust u. 100 ennet; siin on läbisegioriginaalaines ja Gutvesi kopeeringud (Gutves oli Hurda, Eiseni ja ERA Rõuge korrespondent, suur osa ta saadetistest on kuskilt maha kirjutatud — vt. ka EV IV, lk. 376–377). Käsitluse-osas märgib Tõllasepp, et eesti meteoroloogiline oskussõnavara on vaene, ja soovitab selle rikastamiseks pöörduda rahvapärase terminoloogia poole (tuul kargab; NB! ka kirre, kagu pro nordost, südost; vesikaar; tuuleiil; tuulehaga; vihmasaabas; tara ja sapp jm.). Tõllasepp uurib rahvameteoroloogia mitmete lähtekohtade (nt. printsiip 'kuidas talv, nii suvi', kaugprognoosid kalendritähtpäevade järgi, kuufaasidevaatamine, tuulesuundade jälgimine) ning u. 50 konkreetse ilmaende paikapidavust "tõsimeteoroloogiliste" vaatlusandmete valgusel ja leiab, et enamik neid printsiipe ja endeid on küsitavad või kehtetud. Eraldi arutletakse veel põllunduslike (hea/halva saagi või aasta) ennete ümber ja tuuakse neile paralleele muudelt rahvastelt.
K.A. Hermanni Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani (Tartu, 1898) väärib märkimist seetõttu, et siin on ära toodud enam-vähem kõik eesti vanimais grammatikais leiduvad vanasõnad ja mõistatused: lk. 86 jj. Gösekenilt enamik vanasõnu ja 2 mõistatust (alul originaalis, siis uues kirjaviisis); lk. 120 jj. Hornungi 2 vanasõna ja üks mõistatus (samal viisil); lk. 148 jj. Thor Helle vanasõnade (525 p.) ja mõistatuste (129 p.) põhiseeriad (ainult uues kirjaviisis, vahel veidi redigeeritult). Tõnu SanderiEesti kirjanduse ajalugu. I. jägu: Rahva-luule (Tartu, 1899) annab sissevaateid ka lühivormidesse: loetleb tekstiallikaid, iseloomustab poeetilist vormi, teeb liigitusi jne. Sander toob muu jutu sees toob Sander näidetena u. 50 vanasõna, 17 mõistatust ja 3 mõistatuslaulu-komponenti.
Jätkuvad a. 1867–1876 ilmunud õpikute kordustrükid. Tuleb juurde uusi autoreid ja tiitleid.
1877. a. ilmub K.A. Hermanni lugemik Loe! Õpetlikud loud ja jutud (Tartu, EKmS-i Toimetused nr. 18): sisaldab 52 vanasõna, mille allikad on teadmata; võib-olla kätkeb algupärastki materjali.
Palju kooliraamatuid, eriti 1880-ndail, avaldab üldisemaltki viljakas Ado Grenzstein. Varaseim neist, Saksa keele õpetaja Eesti kooli lastele I kooliaastale ilmub 1877, sama II kooliaastale 1878, III kooliaastale 1880 (kõik Tartus; I ja II EKmS-i Toimetused nr. 20; III saksakeelse tiitliga). II kooliaasta omas on eriti rohkesti vanasõnatekste (u. 150), I kooliaasta omas ligi 40. Järgnevad emakeele lugemikud tiitliga Eesti Lugemise-raamat: I jagu 1887, II jagu 1888 (mõlemad Tartus). Neis on kokku üle 70 punkti eesti vanasõnu, 55 piiblisententsi, autori omi jt. autorite (sh. M.J. Eiseni) mõttesalme, 7 mõistatust. Aasta 1888 on Grenzsteinil eriti õpikurikas: ilmub vene keele õpiku Riigikeele õpiraamat Eestlastele I ja II jagu (III jagu tuleb 1890. a.) ja Pildi-Aabits I jagu; edasi 1896. a. veel Laste lugemiseraamat I jagu (kõik Tartus). Kõik Grenzsteini õpikud sisaldavad rohkem või vähem ka lühivorme, eriti vanasõnu. Ka neil on mainitav roll mitmete ütluste tuntuks saamisel või võimendumisel, samuti arvukate libatekstide — eriti saksa ja vene pseudolaenude — sugenemisel arhiivi.
Grenzsteini saksa keele õpikuist on ärakirjutusi teinud nt. M Aitsam (Vig), H. Kallas (Trv), H. Lensin (Pst), G. Liemann (Trt), M. Luu (Plt), Z. Mastberg (VMr), A. Ojasson (Mär), P. Pallu (Vil), J. Pea (Kaa), P. Saar (Vas), J. Sandra (Vas v. Se), M. Südda (Kaa), A. Tobber (Ran), J. Tootsi (TMr), J. Toss (Vil), J. Õunapuu (Trm) jt.; ta vene keele õpikuid on kopeerinud J.G. Aasberg (Vig), J. Sirul (Trv), K. Tober (Trv) jt. J. LiiviLaste Mängu-tuba. Mitmesugused ilusad tua- ja õue-mängud, kui ka mitmesugused naljatused ja vanad-sõnad (Tartu, 1879) võib osutuda keerdküsimuste juurutajaks ja kopeerimisallikaks: neid on siin u. 70, lisaks u. 30 muud mõistatust.
Soome pseudolaenude allikaks on saanud Paul Undritz'a lugemisraamat Mõistlik jutustaja I (Tartu, 1880, EKmS-i Toimetused nr. 42), kus leiduvad Jaan Bergmanni tõlked 20 soome vanasõnast.
1882. a. annab Juhan Kurrik välja kaks õpperaamatut, milles on ka vanasõnu: Stenografia õpetus (Tartu ja Wien; ligi 130 teksti Wiedemanni järgi) ja Kirjutamise õpetus (Tartu; u. 30 teksti).
Üsna pikaealine õpik on olnud ka Hans EineriLühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele (Tartu, 1885), hilisemais parandatud trükkides pealkirjaga Eesti keele õpetus rahvakoolidele. Neis on kokku u. 60 vanasõna jm. aforismi ja paar mõistatust. Peeter Org on koostanud aabitsa Väike kirjaõpilane (Tartu, 1886), milles toob ligi 50 vanasõna. Mats TõnissoniLaste Lugemise raamat (Tartu, 1892) sisaldab üle 50 vanasõna ja 24 mõistatust, samal aastal tsenseeritud Laste Pildi raamat 21 vanasõna ja 14 mõistatust.
1899. a. ilmub Timotheus Kuusiku õpik Keeletark. Eestlastel Venekeele õppimiseks ja pruukimiseks igapäevases elus (Tallinn). Siin leidub lk. 190 jj. vene vanasõnade seeria (200 p.), lk. 211 jj. vene mõistatuste seeria (70 p.); mõlemaga paralleelselt jookseb "eesti tulp", kus tuuakse reeglina vene tekstide bukvaaltõlkeid, vahel harva sünonüümseid eesti vasteid, vanasõnade kohta ka sisuseletusi. Kuusiku vanasõnadest on ärakirjutusi teinud A. Kroon (Ote), A. Ojasson (Mär), E. Tammsoo (Vän) jt.
Väga arvukalt võimendavaid impulsse ja otseseid risustusi on arhiivimaterjali tekkinud Mihkel Kampmanni (Kampmaa) kooliraamatute vahendusel. Varaseim neist on keeleõpik Kirjalikud harjutused Eesti keele õppimiseks (Viljandi, 1902; 2., täiend. tr. 1905), mille harjutustes leidub hulganisti vanasõnatekste. Mõnevõrra sisaldavad lühivorme ka Kirjaseadmise õpetus (Viljandi, 1904) ja Koduõpetus. Kirjutamise, lugemise, usuõpetuse ja arvamise aabits(Tallinn, 1905). Kampmanni peapanuseks koolikirjandusse on aga lugemik Kooli Lugemiseraamat I (Tallinn, 1905) ja II (Tallinn, 1907), mis oma paljude taastrükkidega on olnud selle sajandi algukümnenditel Eesti koolides valitsev. Kampmanni lugemike viimased ümbertöötatud trükid ja uued jaod küünivad 1930-ndaisse aastatesse (vt. ka järgnevas). Kõigis neis on sadu lühivormitekste (täpset arvu on raske hinnata, sest tiitlist tiitlisse ja trükist trükki osa tekste säilib, osa kaob, osa tekib).
Vanasõnade mahakirjutusi Kampmanni õpikuist on arhiivi saatnud M. Kaasik (Mus), H. Karro (Pal), J. Kiim (Pöi), J. Kruusman (Pst), I. Lank (Hlj), J. Nõmm (Iis), M. Palm (Plt), H. Pill (Rõu), I. Sonts (Se), J. Sõggel (Saa, Hls), N. Sõrmus (Se), V. Teder (Khn?), A. Valtenberg (Tõs) ja üle 50 õpilase.
Nimetame lühidalt veel muid kooli- ja lugemisraamatuid aastaist 1902–1913. P. RätsepaKodukool. Lugemise ja kirjutamise õpetus (Võru, 1902) sisaldab üle 50 vanasõna. Ernst Petersoni (Särgava)Algharjutused Eesti keele õigekirjutuse ja kirjaseadmise õppimiseks (Tallinn, 1906) toob ligi 150 vanasõna ja 24 mõistatust, vähemal määral sisaldavad lühivorme ka Petersoni muud õpikud: Hea sõber I jagu (Tallinn, 1903), Eesti laste Aabits (1. tr. Tallinn, 1907), Eesti Kooli Lugemiseraamat I jagu (Tallinn, 1914). A. JungiEmakeele õpetus ja kirjalikud harjutused Eesti alguskoolidele (Tartu, 1907): üle 80 vanasõna. A. TanderiLapse esimene Raamat (Riia, 1908): u. 60 vanasõna ja 41 mõistatust; vanasõnade hulgas võib olla omaloomingulisi. I. JürjensiÝñòñêàÿ ãðàììàòèêà (Riia, 1912): u. 140 eesti vanasõna. H. LeokeseNaljakad pildid ja lustilised lood lastele (Viljandi, 1913): 28 vanasõna ja 35 mõistatust.
Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat toob a. 1876–1879 mitmesugust päritolu õpetusi ja aforisme, nende hulgas u. 30 vanasõna, a. 1879–1880 u. 30 punkti keerdküsimusi, värssmõistatusi, tähemänge, arvutusülesandeid. C.R. Jakobsoni1880. Sakala Kalender põllumeestele sisaldab seeria Peutäis põllumeeste vanasõnu (34 p.), nende hulgas ilmselt Jakobsoni omaloomingut. Mats Tõnisson avaldab need vanasõnad uuesti oma 1888. a. Tartu Tähtraamatus.
Üsna kogusalt mõistatusperifeeriat (salme, tähemänge jm.) pakub Tartus Schnakenburgi poolt väljaantav Isamaa Kalender aastail 1879–1897 (kokku u. 180 p.). Lühivorme on muiski Schnakenburgi kirjastatud kalendrites: Kasulises Talurahva Kalendris a. 1880–1897 kokku u. 50 p. mitmesuguseid õpetuslauseid (sh. vanasõnu) ja ligi 120 mitmesugust mõistatusanri esindavat teksti (enamasti Isamaa Kalendriga analoogilist perfeeriat); 1880. a. Sakala Kalendris 30 vanasõna ja 23 mõistatust; Kodumaa Kalendris 1881–1883. a. üle 50 p. mõistatusperifeeriat ja rohkesti õpetuslauseid, sh. üle 50 vanasõna.
Needki kalendrid on olnud allikaiks saatjaile-kopistidele (Kodumaa Kalender 1881 nt. M. Aitsamile (Vig), H, Karrole (Pal), K. Kleinmannile (Amb), L. Lepp-Viikmannile (Hlj), J. Reinsonile (Kul) jt.). LaakmanniEesti rahva Kasuline Kalender toob a. 1886–1892 u. 250 õpetuslauset ja mõttetera, nende seas palju vanasõnu.
Väga rohkesti aforistikat leidub Mats Tõnissoni kalendreis, eriti Tõnissoni Tähtraamatus, eelkõige vahemikus 1908–1911 (kokku ligi 470 p. mõtteteri ja -salme, sh. vanasõnu jm.). Sama tähtraamatu 1890. a. väljaandes (lk. 48 jj.) on jutuke pealkirjaga "Mõistatused", kus saarlane, hiidlane, ..., tartlane, võrulane esitavad mulgile keerdküsimusi (sh. praeguseks tuntumaid, nagu Mitu teed läheb Paidesse?; Mis on Tartu keskel?; Miks jookseb jänes üle mäe? jts.); mulk lahendab ja annab omalt poolt küsimuse, mida teised ei suuda mõistatada, ning ta valitakse targimaks eestlaseks. Lühivorme on Tõnissoni muiski kalendrites.
Ka Tõnissoni kalendreid on agarasti kopeeritud ja koopiad Hurdale või Eisenile saadetud: M. Aitsam (Vig), H. Karro (Pal), C. Kuusik (Amb), J. Pulst (Pär), T. Pulst (Vig), A. Rennit (Trv), J. Riiet (Hls), J. sirul (Trv), H. Sulsenberg (Hls), J. Tobre (Plv), J. Weltmann (Tõs) jt. J. Ungersoni Tartus väljaantud Eestirahva Perekonna Kalender 1898 toob üle 40 vanasõna.
Arvukalt vanasõnu on ka K. E. Söödi Tartus väljaantud kalendreis selle sajandi alul: Piltidega Naljakalender 1899–1904 pakub kokku u. 170 vanasõna, Aeg Kalender 1907 üle 50 vanasõna. P. RootslaseElutarkuse Kalender 1901 (Tartu) sisaldab 42 vanasõna ja 8 mõistatust. P. Schmidti raamatukaupluse kirjastatud Uus aastasada kalender toob vahemikus 1902–1906 igal aastal u. 10–20 vanasõna ja mõttesalmi. G. Schneideri raamatukaupluse Naljasisuline Lõbus Elusaladuste Kalender (Tallinn) annab aastail 1905–1906 kokku 53 mõistatust (arvatavasti Eiseni 1890. a. väljaande järgi) ning hulganisti mõttesalme ja aforisme, sh. paarkümmend vanasõna. J. Adamsaoni Riide, kangalõime ja pudukauba-äri Kalender 1905 (Tartu) sisaldab u. 80 vanasõna ja kõnekäändu.
Valgas Karlsoni raamatukaupluse kirjastusel ilmunud Eesti edu kalender 1905 toob ligi 100 mitmesugust aforismi, 1908–1910. a. Edu Kalender vanasõnade ja uskumuste vahepealseid väljendeid (kokku üle 100 p.).
Märgime lõpuks mõnesid Tallinnas väljaantud vaimuliku suunitlusega kalendreid, mille kalendaariumides leidub rohkesti piiblisalme ning mis on ehk kaas aidanud mitmete piibliütluste kodunemisele eesti traditsioonis. Tootlikem neist on olnud Eestimaa sinodi (peam. Kluge ja Ströhmi raamatukaupluse kirjastusel) ilmunud Eesti Rahva Kalender ehk Täht-raamat, kus a. 1880–1894 on avaldatud u. 330 piiblitsitaati (a. 1880–1892 ka ligi 200 p. mõistatusperifeeriat: keerdküsimusi, tähemänge jm.). August Michwitz'i väljaandel ilmunud Risti-Rahva-Kalender aastail 1906–1916 u. 230 piiblitsitaati.
Rohkesti aforistikat ja mõistatusperifeeriasse kuuluvat ainest avaldab 1870-ndail—1890-ndail aastail ajaleht Eesti Postimees. Selle aastakäigus 1881 ilmuvad lehes väljakuulutatud tähemänguvõistluse paremad tulemused (üle 100 tähemängu, peam. omalooming), ( 1889. a. (nr. 2) veel 18 vanasõna. Eesti Postimehe lisaleht (ehk Jututuba) avaldav juba 1871. a. ligi 100 p. mõistatuste töötlusi, riimilisi mõistatussalme ja keerdküsimusi: materjal (ja vast ka töötlused) on Jakob Hurdalt; ka 1875. a. ilmub u. 20 analoogilist mõistatussalmi, osa neist on omistatud Jaak Järvele. Eesti Postimehe Lisa 1895 (nr-id 39–46) toob u. 30 teadmata päritoluga mõttetera, mille kogujaks on M. Juurik. Jaan Nebocat'i mõisnikumeelseks loetud ajaleht Kündja avaldab aastail 1882–1884 suure osa F.J. Wiedemanni teoses Aus dem inneren und äusseren Leben... sisalduvast folklooriainestikust, ka tõlked uskumuste ja kommete kirjeldustest, mis Wiedemannil on saksakeelsed. Vanasõnadest ja kõnekäändudest on välja jäetud ainult obstsöönsed, poliitilis-ideoloogiliselt sobimatud ja lõunaeesti murdes tekstid.
Suure osa Kündja vanasõnadest on kopeerinud ja Eisenile saatnud Juhan Kangur (Saa), samast allikast tehtud ammutusi on Eisenile lähetanud veel J.K. pojad Johannes Reinhold ja Julius August Kangur (vt. ka EV IV, lk. 389). Wiedemanni materjali (arvatavasti taas Kündja kaudu) on kopeerinud veel G. Anniko (Tõs), H. Karro (Pal), E. Kitzberg (Hls), H. Laipmann (Vig), M. Lemmerkänd (Vig), J. Poolakess (Räp), J. Prooses (LNg), J. reinson (Kul), O. Schantz (Tõs), M. Tõnisson (Vän), J. Weltmann (Tõs). Kündja 1885. aastakäigus leidub ka ligi 40 mõistatust, mis pole saadud Wiedemannilt, vaid Jaan Leppikult (Pst; originaalid Hurda kogus).
Hästi palju lühivorme ilmub aastail 1878–1887 ajalehes Meelejahutaja: kokku u. 220 vanasõnateksti (sh. Bosnia ja Hertsegoviina ning soome vanasõnade tõlkeid) ja ligi 400 p. mõistatusi, keerdküsimusi, tähemänge jms. (sh. soome mõistatuste tõlkeid). Eriti tootlik on olnud aasta 1887, mil trükitakse ära ka palju algupärast materjali mitmetelt kaastöölistelt, kelle hulgas on nt. M. Kampmann (Pär; u. 150 vanasõna, mille vasted sisalduvad säilikus H I 2), G. Wulff-Õis (Ote; 70 mõistatust), H. Prants (Vas; 84 mõistatust).
Sellest aastakäigust on oma teadmistele lisa ammutanud ka hulk kopiste: J. Adelson (SJn), M. Aitsam (Vig), E. Kitzberg (Hls), C. Kuusik (Amb), H. Nigul (Vil), A. Rennit (Vil), P. Rootslane (Võn), T. Saks (Pil), J. Varik (Pal), J. Weltmann (Tõs) jm. Oleviku Lisa toob a. 1882–1888 u. 150 mõistatust (sh. palju värssmõistatusi ja tähemänge); enamik päris-mõistatusi on nr-ites 12, 14, 15, 24 (vist originaalmaterjal). Sama aasta 11. numbris leidub kirjutis "Vanarahva Tähtraamat", kus antakse u. 250 p. uskumusi ja ilmaendeid: alul terve aasta kohta, siis suve kohta, siis talve kohta, seejärel iga kuu kohta eraldi; mitmed neist on vormilt kalendaarsed vanasõnad; enamik materjali pärineb Wiedemannilt, võib-olla Kündja kaudu. Selle kirjutise on dubleerinud veel Schnakenburgi 1904. a. Isamaa Kalender.
Mitmesugust kirju algupäraga ainest trükib ära Sakala Lisa: 1888. a. u. 30 eesti vanasõna; 1889. a. J. Weltmannilt eesti, vene, saksa jt. rahvaste ütlusi ema kohta; 1894. a. u. 30 keerdküsimust ja tähemängu ning M. Juurikult turkestanlaste vanasõnu; 1895. a. on M. Juurik ja A. Suurkask taas saatnud soome, türgi jm. rahvaste vanasõnade tõlkeid jm. mõtteteri. Virulase Lisa avaldab aastail 1886 ja 1888 u. 80 p. tõlkeid Egiptuse, türgi jm. vanasõnadest ja u. 30 ilmselt omaloomingulist tähemängu. Valguse Lisalehes ilmub 1881. a. 23 vanasõna, 1889. a. türgi vanasõnade tõlkeid (tõlkija C. Kuusik; ilmunud varem Virulase Lisas 1888) ja eesti vanasõnu (enamik neist ilmunud varem Meelejahutajas 1887). Ulatuslikud, kuid ehtsuskvaliteedilt ebaühtlased vanasõnaseeriad leiduvad 1890. a. numbreis 9–20 (kokku u. 200 teksti), saatjaiks nt. A. Madisson, J. Kuusik, A. Reimann, E. Kitzberg (kolm viimast on olnud Hurda korrespondendid).
Mainime lõpuks veel Maximilian Põdderi artiklit Eesti vana sõna ajakirjas Oma Maa 1890, nr. 2, mida I. Sarv (Eesti vanasõnade ja kõnekäändude publitseerimisest ning uurimisest, lk. 108–109) on hinnanud kui üht sisukamat käsitlust meie vanasõnade kohta 19. sajandil. Põdder toob ka hulga tekstinäiteid, mille päritolu pole uuritud.