3. KIRIKUKIRJANDUS
3.1. PIIBEL KUI ÜTLUSTE ALLIKAS
3.1.1. Paröömiate põhimaardlaid Piiblis
3.1.2. Piibliparöömiate suhetest folkloorsete vanasõnadega
3.1.3. Eesti piiblivanasõnadest
3.1.4. Mitteparöömilised piiblifraasid ja -terminid
3.1.5. Laiendatud metafoorid ja allegooriad
3.1.6. Piiblist folkloori ja folkoorist piiblitõlgetesse
3.1.7. Paar kummalist paralleeli
3.2. VANEM EESTIKEELNE KIRIKUKIRJANDUS
3.2.1. Eelmärkusi
3.2.2. Paröömiline ja fraseoloogiline aines Georg Mülleri jutlustes
3.2.3. Kas Mülleril ja Stahlil on eesti vanasõnu?
3.2.4. Sõnapaarid ja -read vanemas eestikeelses kirikukirjanduses
  A. Sõnapaarid on parallelismi "molekulid"
  B. Sagedasemate paaride näiteid
  C. Sõnaridade näiteid
  D. Esmamuljeid
  E. Kas laenati ja kummas suunas?
  F. Paralleele Lydia Koidulalt
  G. Alliteratsiooni fenomen
  H. Ohakad ja orjavitsad
3.2.5. 1656. a. värsslauluraamat ja G. Salemani Etzliche Gebete
Laiekraan | Freimid | Ptk. 1 | Ptk. 2 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Ptk. 6 | Ptk. 7 | Ptk. 8 | Ptk. 9 | Kirjandus


3.1. PIIBEL KUI ÜTLUSTE ALLIKAS

Piibel, Raamatute Raamat, on läbi ajastute tänapäevani olnud ammendamatuks loomelätteks kirjandusele, muusikale ja kujutavale kunstile. Piibel, mille enda juured on Ida folklooris, on omakorda rikastanud ka paljude Ida ja Euroopa rahvaste folkloorset traditsiooni, sh. retoorilist varamut. Piibel on olnud mitte üksi süžeede, motiivide, tüpaažide, vaid ka ütluste, fraseologismide, metafoorsete jm. kujundite tähtis allikas.

3.1.1. Paröömiate põhimaardlaid Piiblis
Eriti oluline allikas ja võimendaja on Piibel olnud didaktiliste ütluste (vanasõnade, paröömiate) jaoks. Paröömiate hulk Piibli eri osades on muidugi väga erinev. Mõned piibliraamatud, nagu hästi teada, ongi pea tervenisti õpetussõnade kogumid ja nende panus folkloorsesse paröömikasse on iseäranis suur. Näiteks apokrüüfide hulgas leiduv Jeesus Siiraki Tarkuseraamat sisaldab üle 60 sellise koha, mil on arhiiviandmete põhjal tüpoloogilisi vasteid eesti suulises vanasõnatraditsioonis. Vana Testamendi Õpetussõnades (rahvusvahelise nimega Proverbia, st. 'Vanasõnad'), on selliseid kohti u. 50, Psalmides (e. nn. Taaveti Lauluraamatus) ja Koguja raamatus kummaski 20 ümber.

Nimetame tuntumaid paröömiaid, mis neist raamatuist pärinevad või vähemalt vastavate piiblikohtadega geneetilises suguluses on. (Lühend EV tähistab vastet väljaandes "Eesti vanasõnad" (1980–1988))

Osa neist tuleb ette mitmes eri piibliraamatus ning harilikult on seesugused eriti laialt levinud ka suulistes traditsioonides. Näiteks:

Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (Ps 7,16; Õp 26,27; Kg 10,8; Siir 27,27; vrd. EV 11835);

Ära mine rikkaga riidlema ega vägevaga kohut käima (Kg 6,10; Siir 8,1; vrd. EV 14433);

Issanda teed on imelikud (Ps 139,14; Siir 11,5; EV Ø);

Silm ei saa täis vaatamisest liidetes paralleelkomponentidega Põrgu ei saa täis hingedest ja Kõrv ei saa täis kuulmisest (Õp 27,20; Kg 1,8; vrd. EV 9203 ja 10467).

Piibel võib olla laenanud või võimendanud suulistesse folklooridesse terveid ütluste paradigmasid (ja nende kaudu üldisemaid kujundimalle). Üks selliseid on nt. ütluste sülem, kus looduslikku või eetilist järku väärtusi seatakse ülemaks kullast ( ~ hõbedast ~ varandusest) või nendega samaväärseiks. Tarkus, mõistus, õpetus on sagedasemaid nende rikkusele eelistatavate asjade seas (vt. nt. Õp 8,11 ja 16,16; Saal Tark 7,8–9 ja 8,5; Siir 51,37; vrd. EV 11680, 14751, 7023). Eestis esindab seda ütluste sülemit ka vist kõigist kõige tuntum ja korratum Kalevipoja-sentents (XVI laulust): Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada, mis on hiljem kooliõpikute jm. trükiallikate toel omandanud ka mõningase suulise käibe (vt. EV 15124). Üsna tõenäoliselt olid Kreutzwaldile selle sententsi vormimisel prototüüpideks mõned piiblikohad, kõige pigemini ehk Siir 51,37, mis Anton Thor Helle 1739. a. tõlke järgi tsiteerituna kõlab nõnda: Võtke see õpetus vastu kui suur hõbevarandus ja pidage see kallimaks kui palju kulda. Sedasama malli ütlusi leidub Piiblis (ja on võidud sealt laenata) teisigi. Peale tarkuse võivad kullast ja rikkusest ülemateks väärtusteks olla veel aus või hea nimi (Õp 22,1; Siir 41,15; vrd. EV 481), hea nõu (Siir 40,27; vrd. EV 11980 ja 11979) jm.

Toome veel mõned näited tuntumatest paröömiatest, mis leiduvad neis neljas piiblimaardlas.

Siirak:
Lahke suu võidab palju sõpru (6,6; vrd. EV 5285);
Töö kiidab tegijat (9,21; vrd. EV 12515);
Sõpra tuntakse hädas (12,11; vrd. EV 8735);
Mis rahu on libahundil koeraga ja rikkal vaesega (13,23; vrd. EV 5779);
Metseesel kõrbes on lõukoera roog ja vaene on rikka roog (13,24; vrd. EV 13078);
Kui rikas räägib, siis on ilm vait (13,29; vrd. EV 9433);
Ära usu igat juttu (19,15; vrd. EV 1991 D);
Kolm kõige hirmsamat asja: kui vaene on uhke, kui rikas valetab ja kui vana mees abielu rikub (25,2; vrd. EV 8423 ja 13061);
Kes noorelt ei kogu, see vanalt ei leia (25,3; vrd. EV 7577);
Ole rahul sellega, mis sul on (29,27; vrd. EV 1909);
Parem vaene ja terve kui rikas ja haige (30,15; EV Ø);
Täna mulle, homme sulle (38,23; vrd. EV 12387).

Õpetussõnad:
Keda Issand armastab, seda ta karistab (3,12; vrd. EV 9615);
Laisk, mine sipelga juurde! (6,6; vrd. EV 5370);
Meest kiidetakse ta mõistuse järgi (12,8; vrd. EV 6616);
Kes ei pruugi vitsa, see vihkab oma poega (13,24; vrd. EV 14255);
Tasane kostmine pöörab tulise viha ja Kibe sõna kihutab viha (15,1; vrd. EV 3686);
Parem keet kapsaid rahuga kui nuumhärg vihaga (15,17; vrd. EV 8969);
Parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (16,8; vrd. EV 8911);
Inimene mõtleb, aga Jumal juhib (16,9; vrd. EV 2114);
Uhkus tuleb enne langemist (16,8 ja 18,12; vrd. EV 12843);
Hall pea on vanaduse kroon (16,31; vrd. EV 810);
Rikkal on palju sõpru (19,4; vrd. EV 9427);
Riiakas naine on nagu läbitilkuv katus (19,13 ja 27,15; vrd. EV 6140);
Kes vaest aitab, see laenab Jumalale (19,17; vrd. EV 13034);
Kes kõverust külvab, see viletsust lõikab (22,8; vrd. EV 4909);
Laisal on alati lõukoer teel ees (22,13 ja 26,13; vrd. EV 5316);
Koer läheb oma okse kallale (26,11; kontaminatsioonis ütlusega Pestud emis läheb jälle porri püherdama ka 2Pt 2,22; vrd. EV 4106);
Ära kiida ise, las teised kiita (27,2; vrd. EV 3749);
Parem sõber, kes ligi, kui vend, kes kaugel (27,10; vrd. EV 11032);
Kotka tee taeva all, mao tee kalju peal ja mehe tee neitsi juurde on jälgedeta
(30,19; ka Saal. Tark 5,10–12; vrd. EV 5946);

Koguja:
Igal asjal oma aeg (3,1 ja 3,17; vrd. EV 420);
Kahekesi on soojem magada (4,11; vrd. EV 15092);
Töötegija uni on magus ja Rikas ei saa rahuga magada (5,11; vrd. EV 12581 ja 13110);
Kuidas tulnud nii läinud (5,15; vrd. EV 12124);
Parem targa laitus kui lolli kiitus (7,5; vrd. EV 11611);
Elus koer on parem kui surnud lõvi (9,4; väga üldtuntud Ida suulistes traditsioonides; EV Ø);
Kala ei tea, mil ta püütakse; lind ei tea, mil ta lastakse; inimene ei tea, mil ta sureb (9,12; vrd. EV 5922).

Psalmid:
Jumal teeb kõik hästi (37,5; vrd. EV 2656);
Rikkust ei saa hauda kaasa võtta (49,17–18; vrd. EV 870);
Silmad on – ei näe, kõrvad on – ei kuule (115,5–7, ka 135,16–17 jm.; vrd. EV 4892 ja 10449);
Jumala vastu ei saa seista (130,3; vrd. EV 2520).

Vähemal määral on Vanas Testamendis paröömilist ainest mujalgi.

Moosese raamatutes (eriti 5Ms) leiduvad nt. järgmiste tuntud ütluste prototüübid:
Magavat lõvi ära ärata üles (1Ms 49,4; 4Ms 24,9; väga levinud ka Ida rahvaste suulises traditsioonis; vrd. EV 6305);
Silm silma, hammas hamba vastu (2Ms 21,24; 3Ms 24,20; 5Ms 19,21; ka Mt 5,38; vrd. EV 10485; taas eriti Idas ülituntud samaväärse kättemaksu printsiip; kaasaegsete eestlaste hulgas näib algne tähendus olevat tuhmuma hakanud, nõnda et ütlusega märgitakse ka lihtsalt vihast, järeleandmatut vastasseisu);
Inimene ei ela ainult leivast (5Ms 8,3; EV Ø);
Kes teisele annab, seda Jumal õnnistab (5Ms 15,10; vrd. EV 306);
Meelehea teeb tarkade silmad pimedaks (5Ms 16,19; vrd. EV 4490 ja 9480);
Hoora palka, koera hinda (5Ms 23,19; ka prohvetitel, nt. Js 23,17 ja Hs 16,33; vrd. EV 4121, eriti red. C);
Härja suud ei pea kinni seotama, kui ta pahmast tallab (5Ms 25,4; ka 1Kr 9,9 ja 1Tm 5,18; vrd. EV 1824).

Prohvetid, mis muidu küll retooriliselt ja stilistiliselt üliküllased, on paröömiate poolest siiski üsna kasinad. Enamtuntud ütlustest esinevad prohvetitel nt. sellised:
Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime (Js 1,3; vrd. EV 509);
Kas riist ütleb oma tegijale või savitükk pottsepale: miks oled sa mind teinud? (Js 29,16; ka Rm 9,20–21; EV Ø);
Raha ei ole leib (Js 55,2; vrd. EV 9447);
Jumala mõtted ei ole inimese mõtted (Js 55,8; vrd. EV 2544);
Kuidas ema, nõnda tütar (Hs 16,44; vrd. EV 649);
Kes tuult külvab, see tormi lõikab (Ho 8,7; vrd. EV 12222);
Lõukoera eest põgeneb, karu tuleb vastu (Am 5,19; vrd. EV 10801).

Vana Testamendi ja apokrüüfide muis osades on paröömiad üsna haruldased.

1. Saamueli raamatus tuleb ette nt. ütlus Inimene näeb, mis silma ees, aga Jumal näeb, mis südames (16,7; vrd. EV 2116) ja kuulus lendsõna Kas Saul ka prohvetite seas? (10,11–12 ja 19,24), mis vormilt pole päris vanasõnaline ja on kasutusel väljendamaks üllatust, eriti kui keegi on käitunud ootamatult õilsalt, ilmutanud seniolematuid võimeid, järsku kõrgesse ausse tõusnud vms., samuti ka juba originaalis (24,14) vanasõnaks nimetatav Õela käest tuleb õel töö (aga minu käsi ei pea su külge puutuma).

Hiiobil esineb eesti rahvanaljandis ärapilatud vormel Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud (1,21; vrd. EV 2548) ning ütlused Kas härg iniseb oma sulbi juures? (6,5; vrd. EV 1843), Suulagi tunneb, mis süüa kõlbab ~ roa headust (12,11 ja 34,3; vrd. EV 10930) ja mõned muud.

Nimetagem veel paari tuntumat asja apokrüüfidest.

Saalomoni Tarkuseraamatus (2,1) on kõrvuti Surma vastu ei ole ohtu ja Surnuteriigist pole keegi tagasi tulnud (vrd. EV 10744 ja 10743).

Tobia raamatus (4,13) vanasõnade Kõrkus toob hukatust (vrd. EV 12841) ja Kõlvatu elu on nälja ema (vrd. EV 4394), samuti Parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (12,8; vrd. EV 8911) vasted.

Uus Testament, eriti evangeeliumide-osa, on samuti hästi rikas õpetuslausete, allegooriliste mõistujuttude, laiendatud metafooride jms. poolest. Suur osa neist on öeldud või jutustatud Jeesus Kristuse enda suu läbi.

Kristuse mäejutlus (Mt 5–7) ainuüksi on lisanud eesti ja muude rahvaste suulisse traditsiooni otse või kaude üle 20 vanasõna:
Ära pane küünalt vaka alla (5,15; ka Mk 4,21, Lk 11,33; vrd. EV 5202);
Kui sulle lüüakse parema põse peale, pööra ka vasem ette (5,39; EV Ø);
Kui vaestele annad, siis ära puhu pasunat (6,2; vrd. EV 13039);
Su pahem käsi ei pea teadma, mis parem teeb (6,3; vrd. EV 317);
Kus on su varandus, seal on su süda (6,21; ka Lk 12,34; vrd. EV 13682);
Silm on ihu küünal (6,22; ka Lk 11,34; vrd. EV 10477);
Ükski ei või kahte isandat teenida (6,24; ka Lk 16,13; vrd. EV 3026);
Ihu on enam kui riie, elu enam kui toidus (6,25; ka Lk 12,23; vrd. EV 1945);
Homne päev muretseb ise enda eest ja Iga päev saab omast vaevast (6,34; vrd. EV 1468 ja 9254);
Mis mõõduga te mõõdate, sellega peab teile mõõdetama (7,2; ka Mk 4,24 ja Lk 6,38; vrd. EV 7055);
Teise silmas näed pindu, aga omas silmas palki ei pane tähele (7,3; ka Lk 6,41; vrd. EV 11889);
Ära viska pärleid sigade ette (7,6; vrd. EV 9326);
Kes palub, see saab; kes otsib, see leiab; kes koputab, sellele tehakse lahti (7,8; ka Lk 11,9–10; vrd. EV 8377 + 8147 + 4380);
Mida tahad, et teised sulle peavad tegema, seda tee sina teistele (7,12; ka Lk 6,31; vrd. EV 11858);
Põrgutee on lai, taevavärav kitsas jts. sõnastusvormid (7,13–14; ka Lk 13,24; vrd. EV 3912);
Puud tuntakse viljast ja Hea puu kannab head vilja ja paha puu paha vilja (7,16–18; ka Lk 43–44; vrd. EV 9102 ja 963).

Evangeeliumide muis osades on samuti rohkelt folkloorsete vanasõnade lähtekohti või paralleele. Mainime tuntumaid neist:
Kel on, sellele peab antama, ja kel pole, selt peab võetama viimanegi (Mt 13,12; Mk 4,25; Lk 8,18 ja 19,26; vrd. EV 7795);
Ükski prohvet pole kuulus omal maal (Mt 13,57; Mk 6,4; Lk 4,24; Jh 4,44; vrd. EV 8990);
Kui pime juhib pimedat, siis kukuvad mõlemad auku (Mt 15,14; Lk 6,39; vrd. EV 8865);
Igaüks peab oma risti kandma (Mt 16,24; Mk 8,34; Lk 9,23 ja 14,27; ka Gl 6,5; vrd. EV 7850);
Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas saab taevariiki (Mt 19,24; Mk 10,25; Lk 18,25; vrd. EV 2823);
Tervele pole arsti vaja (Mk 2,17; Lk 5,31; vrd. EV 11969);
Arst, aita iseennast! (Lk 4,23 ja 23,37; vrd. ka Mt 27,42 ja Mk 15,30; vrd. EV 389);
Töötegija on oma palga väärt (Lk 10,7; ka 1Tm 5,18; vrd. EV 12578);
Kellele palju antud, sellelt ka palju nõutakse (Lk 12,48; vrd. EV 8310);
Kiri ei või valeks jääda ~ ei valeta (Jh 10,35; vrd. EV 3817).

Apostlite Tegude raamat sisaldab vist üheainsa paröömia – Õndsam on anda kui võtta (20,35), kuid apostlite kirjades kohtume esmakordselt mõnede praeguseks hästituntud lausetega:
Surm on patu palk (Rm 6,23; EV Ø);
Olge rõõmsad rõõmsatega ja nutke nutjatega (Rm 12,15; vrd. EV 9922);
Mees on naise pea (1Kr 11,3; Ef 5,23; vrd. EV 6591);
Kurjad kõned rikuvad head kombed (1Kr 15,33; vrd. EV 4643);
Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma (2Ts 3,10; vrd. EV 12448);
Raha on kõige kurja juur (1Tm 6,10; vrd. EV 9500).

3.1.2. Piibliparöömiate suhetest folkloorsete vanasõnadega

Kõigepealt tuleks piiblipassuste ja folkloorsete vanasõnade vahekordade kohta mainida paari üldtõika.

Esiteks.

Nagu juba alul öeldud, on Piibli enda juured heebrea ja üldse Idamaade folklooris ning Piibel ei pea olema tingimata esmaallikas kõigile paröömiatele, mis siit lähtuvad. Eriti laia rahvusvahelise levikuga ütluste korral, kui neil on juhtumisi vasted ka Piiblis, on printsiibis alati võimalik, et nad on ikkagi levinud rahvalt rahvale peam. naturaalsel, suulisel, folkloorsel teel ning Piibel võib olla nende levikut ehk ainult mõnevõrra võimendanud. On teada, et piiblisententside kandumist suulisse traditsiooni on vahendanud mitmesugused vaheallikad, sh. antiiksete ja keskaegsete autorite teosed. Ka on piibliütlustele tüüpiline, et paljud neist käibivad suuliselt mitte originaalvormis, vaid keele- ja suupärasemaks mugandatud redaktsioonides. Toome paar näidet.

Õp 16,9 tõlge Hellel (ja üldse vanemais trükkides) on: Inimese süda mõtleb oma tee peale, aga Jehoova kinnitab tema sammusid, eesti suuline normaalkuju aga Inimene mõtleb, Jumal juhib (EV 2114 red. Ab), soomlastel Ihminen päättää, Jumala säätää, sakslastel Der Mensch denkt, Gott lenkt, inglastel Man proposes, but God disposes jne.

Teine koht veidi alamal (Õp 16,18) on Thor Helle tõlkes sõnastatud Kõrkus tuleb enne, kui maha rõhutakse, ja enne, kui keegi komistab, on ta iseennast täis, eesti suuline tavavorm (EV 12843) on aga Uhkus tuleb enne langemist, soomlastel Ylpeys käy lankeemuksen edellä, saksas Hochmut kommt vor dem Fall jne.

Eesti Töö kiidab tegijat (EV 12515), mille vasteid on noteeritud väga paljudelt rahvastelt, läheb tagasi piiblikohale Siir 9,21 (või on igatahes sellega geneetilises seoses) – Helle tõlkes: Üks töö kiidetakse targa tegija käes ja tark rahvavalitseja omast kõnest.

Lihane keel lõikab luise kaela (EV 5827) on mutatis mutandis tuntud kõigil läänemeresoome rahvastel, kes üldse on alliteratiivset ütlemislaadi viljelnud (st. ka soomlaste, karjalastel ja vadjalastel), ning on arvatavasti seostatav passusega Õp 25,15 – Helle tõlkes: Pitka meelega võib vürsti meelitada ja pehme keel murrab luid katki.

Apostel Pauluse kirjades tulevad ette kohad, mille tõlked Hellel on järgmised: Kristus on igaühe mehe pea, aga mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea (1Kr 11,3) ja Sest mees on naise pea, nõnda kui Kristus on koguduse pea, ja tema on oma ihu õnnistegija (Ef 5,23). Nood on kindlasti prototüüpideks eesti folkloorsele vanasõnale Mees on naise pea (EV 6591). Kaasajal, mil kogu folkloor üldiselt kaldub komiseeruma, on seegi ütlus endale sappa haakinud mitmesuguseid humoristlikke jätke, misläbi on sugenenud redaktsioon Mees on naise pea, aga naine on mehe kael ja pöörab pead sinna, kuhu ta tahab, aga ka muid vorme, nt. Mees on naise pea ja naine on heeringa pea jts.

Eesti Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (EV 9956) on kindlasti otselaen saksa ütlusest Reden ist Silber, Schweigen ist Gold. Viimase seost Piibliga on esmapilgul raske tuvastada, kummatigi viib Georg Büchmann oma raamatus "Geflügelte Worte und Zitatenschatz" (2. tr., Stuttgart, 1958) selle saksa vanasõna algupoole seosesse Psalmiga 12,7 (Helle tõlkes: Jehoova kõned on puhtad kõned kui selgeks sula/ta/tud hõbe sauese poti sees, mis seitse kord on ära sula/ta/tud) ja ütleb, et pole teada, kust pärineb lõpuots ...Schweigen ist Gold.
Pole raske märgata, et need jt. folkloorsed vormid eri keeltes on märksa sarnasemad omavahel kui oma võimalike Piibli-prototüüpidega.

Mõnd huvitavat paralleeli Piibli ja Ida folkloorsete vanasõnade vahel on nimetanud Uku Masing artiklis "Piiblitekstide paralleele Lähis-Ida folklooris" (kogumik "Teoloogia ja kirik. Teoloogilisi artikleid /---/ EELK peapiiskopile Alfred Toomingale 70. sünnipäevaks", Tallinn, 1977). Eestikeelse tõlke järgi on üht neist raske tuvastada, teist sootuks võimatu. (Tõsi küll, mõlemad ütlused on Eestis ja lähikonnaski tundmatud.)

1. näide: Madu jälgib ~ sihib inimese jalgu ~ kaigast, inimene mao pead. Masing viitab ühele aseri üleskirjutusele (igatahes on ütlus tuntud ka Türgis) ja arvab, et see on üks neid juhte, kus Piiblis on kasutatud Ida suulisest pärimusest pärinevaid paröömiaid; ta ei usu, et aseri tekst võiks olla sugenenud kuidagi Piibli kaasabil. Asjaomane piiblikoht iseendast on 1Ms 3,15, kus Jehoova sõitleb madu, kes oli Eedeni aias keelitanud Aadamat ja Eevat sööma keelatud puu õunu. Selle koha tõlge Thor Hellel on: Ja ma tahan vihavaenu tõsta sinu ja naise vahele ja sinu seemne ja tema seemne vahele; seesama peab su pea rõhuma ja sina võtad temale kanda rõhuda.

2. näide: Koguja raamatus (11,1) leidub koht, mille Helle on tõlkinud järgmiselt: Läkita oma leiba vee peale, sest pitka aja pärast leiad sa seda jälle – ning teisalt on paljudel Ida rahvastel tuntud vanasõna, mis käibib mitmes redaktsioonis, nt. algustega: Tee head ja viska vette ~ merre... või Lase kala (tagasi) merre... ja lõppudega: ...kui kala seda ei hinda, hindab Jumal ~ rahvas ~ vesi või ...kui inimesed sellest teada ei saa, kalad ikka saavad. Masing mainib selle vanasõna noteeringuid aseritelt, kumõkkidelt, turkmeenidelt, samuti abhaasi, armeenia ja süüria jutukontekstidest (kindlasti tuleb see ette veel nt. kurdi, türgi, lesgiini, tadžiki, usbeki ja tatari allikates). Selle piiblikoha ja vanasõna seost on esmapilgul võimatu tabada, väidetavasti ka Piibli-originaali korral. Kuid Masing näitab hulga keerukate jutuparalleelide kaudu, et seos tundub olevat tõepoolest olemas.

Teiseks.

On mitmeid piiblikohti, millest lähtuvad rahvapärased vanasõnad on tõepoolest tuntud paljudes eri keeltes. Tervikuna on aga piibliparalleelidega ütluste kontingent eri rahvaste suulises traditsioonis küllalt erinev ning on küllalt vähe rahvaid, kelle arhiiviline jm. allikmaterjal üldse võimaldaks objektiivselt hinnata, millised piibliparalleelidega ütlused antud rahva hulgas suuliselt käibisid, liiati seda, millal nad suulisse käibesse juurdusid, kui populaarne üks või teine neist on olnud jne.

Marksistlikud autorid on üha ja üha väsimatult toonitanud, et kuna varasemate vanasõnapublikatsioonide koostajad on sageli ise olnud vaimulikud, siis on nad püüdnud oma raamatuisse n-ö. sisse sokutada mitmesugust Piiblist pärinevat vm. religioosse sisuga ainest, mis tegelikult polnud suulises traditsioonis kodunenud. Et nad seda püüdsid, selles on marksistidel tuline õigus, ja need püüded on paljude allikate juures otse palja silmaga nähtavad. (Õieti pidasid nood koostajad silmas üksnes seda, et õpetuslausete sisu ja moraal vastaks nende õigekspidamistele; kas ütlus oli folkloorne või kust ta üldse pärines, sellel oli kõrvaline tähtsus.) Igatahes on fakt see, et kaugeltki mitte kõik, mis leidub vanemais paröömikaraamatuis, ei ole rahvapärased vanasõnad. Liiati oli 16. — 18. ja isegi veel 19. sajandil puhtfolkloorset ainest tervenisti üles kirjutatud väga vähe ning järgmiste väljaannete autorid ammutasid paröömiaid peamiselt eelmistest väljaannetest, puhuti neid muutes ja ümber töötades, mistõttu dublettide hulk kasvas ja kasvas ning tänapäeval on tihti juba väga raske öelda mitte ainult seda, mis on siin folkloorne ja mis mitte, vaid ka, kust üldse miski pärit on ja milliseid olemasolevaid allikaid see või teine koostaja kasutas.

Kuid marksistid eksivad kardinaalselt, kui väidavad, et kirikuisade jt. "pahade" katsed juurutada suulisse traditsiooni religioosse sisuga vm. reaktsioonilisi ütlusi olid pahatihti viljakad ning pilastasid oluliselt rahvamasside stiihilis-materialistlikku-ateistlikku maailmavaadet. Asi on selles, et folkloorile pole printsiibis võimalik midagi peale suruda ega tasse midagi meelevaldselt "juurutada". Folklooril on tänu ta suulisele käibele võimsad enesekaitsevahendid ning ta ei võta vastu midagi sellist, mille vastuvõtuks puuduvad eeldused, st. millega pole midagi peale hakata ja/või mis ei paku huvi ja/või mis tundub traditsioonikandjaile faktilises, moraalses vm. mõttes ebaõige ja/või mis pole vormilt piisaval määral "oma" jne.

Kui vaadata rahvusvaheliselt tuntud piiblivanasõnu, siis näeme, et nende seas on üllatavalt vähe selliseid, kus üldse oleks juttu Jumalast, jumalakartlikkusest vm. usuasjust. Kui aga mõnel rahval tõepoolest on palju Jumala-teemalisi ütlusi, siis on põhjust arvata, et Jumal kui mõtlemisaine on selle rahva jaoks tõesti olnud aktuaalne. (Provisoorsete muljete põhjal tundub näiteks, et venelastel on Jumalast kõnelevate ja üldse Jumala nime nimetavate ütluste osakaal märksa suurem kui eestlastel.)

3.1.3. Eesti piiblivanasõnadest

Heidame nende eelmärkuste järel paar lähemat pilku eesti piibliparalleelidega vanasõnadele.

Küsime kõigepealt: kui palju selliseid on? Ütluste spontaanse paralleeltekke võimaluse, folkloorset protsessi mõjustavate faktorite paljuse jm. asjade tõttu ei saa vastus olla üheselt täpne. Igatahes on EV-s u. 320 tüpoloogilist üksust (vanasõnatüüpi), mille juures on viited Piiblile.

Eesti vanasõnafond on piisavalt suur otsustamaks ligikaudseltki ka selle üle, kui populaarne (tuntud, produktiivne, sagedane) on üks või teine piiblivanasõna olnud meil u. 19. saj. lõpu- ja 20. saj. alguskümnenditel.

Rahvaehtsate arhiivitekstide hulga järgi on eesti piiblivanasõnade edetabeli 35 esimest järgmised (ligikaudu võrdsete tekstihulkade korral on tüübid järjestatud neis esindatud kihelkondade arvu järgi):

  1. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (EV 11835 — u. 280 var. < Õp 26.27; Kg 10,8; Siir 27,27);
  2. Parem pool muna heaga kui nuumhärg pahaga (EV 8969 — u. 170 var. < Õp 15,7);
  3. Millest süda täis, sellest räägib suu (EV 11341 — u. 135 var. < Mt 12,34);
  4. Õndsam on anda kui võtta (EV 14736 — u. 130 var. < Ap 20,35);
  5. Uhkus tuleb enne langemist (EV 12843 — u. 125 var. < Õp 16,18);
  6. Töö kiidab tegijat (EV 12515 — u. 100 var. < Siir 9,21);
  7. Halli pead austa, kulupead kummarda (EV 807 — u. 100 var. < 3Ms 19,32; Õp 20,29);
  8. Kuidas töö, nõnda palk (EV 12469 — u. 100 var. < 2Aj 15,7; Õp 19 alapealk.; 1Kr 3,8);
  9. Ära kiida päeva enne õhtut (EV 3750 — u. 90 var. < Õp 27,1);
  10. Kus õhtu, seal öömaja (EV 14521 — u. 70 var. < Siir 36,26);
  11. Ära kiida iseennast, lase teised kiita (EV 3749 — u. 65 var. < Õp 27,5; 2Kr 10,18);
  12. Kes otsib, see leiab (kes koputab, sellele tehakse lahti...) (EV 8147 — u. 60 var. < Mt 7,7–8; Lk 11,9–10);
  13. Sädemest tuli, sõnast tüli (EV 11184 — u. 60 var. < Siir 11,38);
  14. Kus iial raibe on, sinna koguvad kotkad (EV 9537 — u. 50 var. < Mt 24,28; Lk 17,37
  15. Teise silma näed pindu, oma silma ei näe palkigi (EV 11889 — u. 50 var. < Mt 7,3; Lk 6,41);
  16. Inimene mõtleb, aga Jumal juhib (EV 2114 — u. 45 var. < Õp 16,9);
  17. Vaene on rikka roog (EV 13078 — u. 40 var. < Siir 13,24);
  18. Kuidas ema, nõnda tütar (EV 649 — u. 40 var. < Hs 16,44);
  19. Lihane keel lõikab luise kaela (EV 5827 — u. 40 var. < Õp 25,15);
  20. Mis sa külvad, seda sa lõikad (EV 5150 — u. 40 var. < Gl 6,7);
  21. Pime ei või pimedale teed juhatada (EV 8865 — u. 35 var. < Mt 15,14; Lk 6,39);
  22. Kes ei taha tööd teha, see ei pea ka sööma (EV 12448 — u. 35 var. < 2Ts 3,10);
  23. Kes tuult külvab, see tormi lõikab (EV 12222 — u. 35 var. < Ho 8,7);
  24. Ega härja suud kinni seota, kui ta pahmast tallab (EV 1824 — u. 30 var. < 5Ms 25,4; 1Kr 9,9; 1Tm 5,18);
  25. Mees on naise pea (EV 6591 — u. 25 var. < Ef 5,23; 1Kr 11,3);
  26. Töötegija on palga väärt (EV 12578 — u. 25 var. < Lk 10,7; 1Tm 5,18);
  27. Igal asjal oma aeg (EV 420 — u. 25 var. < Kg 3,1 ja 8,6);
  28. Silm silma vastu, hammas hamba vastu (EV 10485 — u. 25 var. < 2Ms 21,24; 3Ms 24,20; 5Ms 19,21; Mt 5,38);
  29. Kannataja näeb mitu (EV 3171 — u. 20 var. < Rm 5,4);
  30. Koer sööb oma okse ära ja pestud emis läheb mudasse püherdama (EV 4106 — u. 20 var. < Õp 26,11; 2Pt 2,22);
  31. Kel on, sellele antakse, kel pole, selt võetakse (EV 7795 — u. 20 var. < Mt 13,12 ja 25,29; Mk 4,25; Lk 8,18 ja 19,26);
  32. Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada (EV 15124 — u. 20 var. < Õp 16,16; Siir 51,37);
  33. Parem pisut õigusega kui palju ülekohtuga (EV 8911 — u. 20 var. < Õp 16,8);
  34. Mis sa tahad, et teised peavad sulle tegema, seda tee neile (EV 11858 — u. 20 var. < Tob 4,15; Lk 6,31);
  35. Näe palju, kuule palju, ära palju pajata (EV 7667 — u. 20 var. < Jk 1,19).

Toome võrdluseks 10 esimest analoogilisest pingereast läänemeresoome favoriitvanasõnade väljaandes Proverbia septentrionalia (Helsinki, 1985):

  1. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (PS 1);
  2. Nutt tuleb naerust (PS 8);
  3. Kuidas ema, nõnda tütar (PS 14);
  4. Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma (PS 29);
  5. Ära kiida ise, lase teised kiita (PS 37);
  6. Kuidas töö, nõnda palk (PS 44);
  7. Mida külvad, seda lõikad (PS 58);
  8. Kes otsib, see leiab (PS 96);
  9. Töö kiidab tegijat (PS 106);
  10. Koerale koera palk (PS 119).

Näeme samasusi kui ka erinevusi. Neid on põhjust tõsisemalt võtta juhul, kui vastavad absoluutsagedused on küllalt suured; kui mitte, siis mitte.

Teisalt näitab eesti arhiivimaterjal seda, et mõned piiblilaused, mis tänapäeval võivad näida väga üldtuntud, pole meie suulises traditsioonis siiski kuigi juurdunud või on üldse tundmatud. Toome mõned näited seesugustestki:

Sinu pahem käsi ei pea teadma, mis su parem käsi teeb (Mt 6,3; EV 317 — u. 5 kindlamalt autentset varianti);
Kus mu vara, seal mu süda (Mt 6,21; Lk 12,34; EV 13682 — 4 var.);
Kes end ülendab, seda peab alandatama, ja kes end alandab, seda peab ülendatama (Mt 21,31; Lk 14,11 ja 18,14; Jk 4,10; ka Hs 21,31; EV 15126 — väh. 3 var.);
Olge rõõmsad rõõmsatega ja nutke nutjatega (Siir 7,35; Rm 12,15; EV 9922 — väh. 3 var.);
Silmist tunnukse süda ära (Siir 37,22; EV 10470 — väh. 2 var.);
Silm on ihu küünal (Mt 6,22; Lk 11,34; EV 10477 — väh. 2 var.);
Tervele pole arsti vaja (Mt 9,12; Mk 2,17; Lk 5,31; EV 11969 — väh. 2 var.);
Jumal jagab igaühele ta osa (1Kr 12,11; Ef 4,7; EV 6504 (red. C) — 1 var.);
Ära pane küünalt vaka alla (Mt 5,15; EV 5202 — väh. 1 var.);
Kibe sõna kihutab viha (Õp 15,1; vrd. ka Õp 15,18 ja 10,12; EV 3686 — 1? var.);
Kurjad kõned rikuvad head kombed (1Kr 15,33; EV 4643 — vist Ø var.);
Laisk, mine sipelga juurde! (Õp 6,6; EV 5370 — Ø? var.);
Mis mõõduga teie mõõdate, sellega peab teile mõõdetama (Mt 7,2; Mk 4,24; Lk 6,38; EV 7055 — Ø? var.);
Ükski ei ela ainult enesele (Rm 14,7; 2Kr 5,15; Gl 2,20; EV 567 — Ø? var.);
Andke keisrile, mis keisri kohus, ja Jumalale, mis Jumala kohus (Mt 22,21; EV Ø);
Armasta oma ligimest nagu iseennast (3Ms 19,18; Mk 12,31; Gl 5,14; EV Ø);
Esimesed peavad viimasteks saama ja viimased esimesteks (Mt 19,30 ja 20,16; Mk 10,31; Lk 13,30; EV Ø);
Inimene ei ela üksipäinis leivast (5Ms 8,3; Mt 4,4; Lk 4,4; EV Ø);
Jumala kartus on tarkuse hakatus (Hi 28,28; Ps 111,10; Õp 1,7 ja 9,10; Siir 1,15 jm.; EV Ø);
Oma palehigi sees pead sa leiba sööma (1Ms 3,19; EV Ø);
Palju on kutsutud, aga vähe ära valitud (Mt 22,14; EV Ø);
Surm, kus on su oda, põrguhaud, kus on su võimus? (1Kr 15,55; EV Ø);
Surm on patu palk (Rm 6,23; EV Ø);
Ei ole hea, kui laste leib võetakse ja koerte ette heidetakse (Mt 15,26; Mk 7,27; vrd. ka Rm 3,1–2; EV Ø);
Kes minuga ei ole, see on minu vastu (Mt 12,30; Lk 11,23; vrd. ka Lk 9,50; EV Ø);
Kui sind lüüakse parema kõrva äärde, siis pööra ka teine ette (Mt 5,39; Lk 6,29; 1Pt 3,9; vrd. ka Nl 3,30; EV Ø);
Õndsad on need, kes on vaimust vaesed (Mt 5,3; Lk 6,20; vrd. ka Js 57,15; EV Ø).

Eesti arhiiviaines võimaldab ka anda statistilise vastuse küsimusele: kas võib öelda, et piiblivanasõnade osakaal mõnede Eesti alade paröömilises repertuaaris on suurem kui teiste alade omas?
Järgmine kaart näitab piiblivanasõnade osakaalu Eesti kihelkondadest üleskirjutatud vanasõnade kogumassis. (Tumedamail aladel on seos piiblivanasõnadega tihedam, heledamail hõredam. Andmed on naaberkihelkondade vahel silutud.)

Kaardi põhjal võib öelda, et vastus meie küsimusele on jaatav: põhjaeesti materjalis üldiselt (ning eriti Lääne-Virumaa ja Järva omas) on piiblivanasõnade osakaal tõenäosusnormist suurem, lõunaeesti materjalis väiksem.

Kuidas seda empiirilist tulemust tõlgendada?

Ilmselt ei ole põhimõjuriks olnud A. Thor Helle 1739. a. põhjaeestikeelne piiblitõlge: ta on selleks ilmselt liiga hiline, ta tiraaž oli üsna väike ja tegelik levik veel väiksem. Ka eestikeelseil luterlikel kirikujutlustel, mida peeti kindlasti juba 16. saj. lõpupoole, 17. sajandist alates aga väga massiliselt, ei ole statistiliste vaatluste põhjal otsustades olnud erilist rolli piiblivanasõnade vahendamisel eestlaste suulisse pruuki. Näiteks perikoopidest (st. jutluste käigus regulaarselt tsiteeritavaist Uue Testamendi katkenditest) pärinevate ütluste suulise käibe üldnivoo on väga madal: piiblivanasõnade esikümnes pole neist ühtki, 20 tuntuma hulgas ainult 3 — Mis sa seda pindu näed, mis venna silmas, aga palki oma silmas ei pane tähele (Lk 6,4; EV 11889), Kus iial raibe on, sinna koguvad kotkad (Mt 24,28; EV 9537) ja Mis inimene iial külvab, seda tema ka lõikab (Gl 6,7; EV 5150), ning neidki esindavad arhiivitekstid on hilised, tihti õpilaste poolt kirja pandud ja trükiallikaist võimendatud.

Kõige usutavam seletus asjaomase põhjaeestilise dominandi kohta on ehk see, et enamik produktiivsemaid piiblivanasõnu oli läinud Lääne-Euroopa suulisse traditsiooni juba enne, kui eestikeelne piiblitõlge vm. eestikeelne kirikukirjandus üldse tekkis, ning laenati ka eesti keelde puhtsuulisel teel — sakslastelt, rootslastelt, soomlastelt vm. rahvastelt. (Meil ei ole kahjuks analoogilist andmestikku saksa, rootsi ja soome vanasõnalaenude leviku kohta Eestis, kuid pole võimatu, et nende suhtelise leviku pilt osutuks üsna sarnaseks piiblivanasõnade omaga.)

3.1.4. Mitteparöömilised piiblifraasid ja -terminid

Piiblist on suulisse rahvatraditsiooni kandunud mitte ainult didaktilisi ütlusi, vaid ka vanasõnast vähemat järku fraase, võrdlusi, ühesõnalisi ja laiendatud metafoore, nn. paragonideks üldnimestunud pärisnimesid (Koljat = 'hiiglane'; Paabel = 'suur segadus'; Juudas = 'reetur' jpt.), termineid jm.

Toome siinkohal sadakond tuntumat mitteparöömilist piiblifraasi ja -terminit:

A ja O (Ilm 1,8 ja 1,11);
astla vastu üles lööma (Ap 9,5 ja 26,14);
ei jää kivi kivi peale (Mt 24,2);
Egiptuse lihapotid (2Ms 16,3);
Egiptuse nuhtlus (2Ms 7 jj.);
Egiptuse pimedus (2Ms 10,24 jj.);
elevandiluust torn (Ül 7,15);
Eelias tulise vankriga (2Kn 2,11; Siir 48,9);
hea ja kurja tundmise puu (1Ms 2,9);
hiiobisõnum (Hi 1,14–19);
hüüdja hääl kõrbes (Js 40,3; Mt 3,3; Mk 1,3; Jh 1,23);
iseennast ära salgama (Lk 9,26);
jalajälgedele suud andma (Est 2,4);
jalgealuseks järiks panema (Ps 110,1; Js 66,1; Mt 22,44);
Jumala sõrm (2Ms 8,15; Lk 11,20);
Jumalat ja mammonat teenida (Mt 6,24);
juubeliaasta (3Ms 25,10 jj.);
juudasuudlus (Mt 26,48–49; Mk 14,44–45; Lk 22,48);
kaalutud ja leitud kerge olevat (Tn 5,27);
kahekümne hõbeseekli eest (1Ms 37,28);
kahe teraga mõõk (Km 3,22 jj.; Ps 149,6; Õp 5,4) ~ teravam kui kahe teraga mõõk (Hb 4,12);
kahtluse vaim (4Ms 5,14 jj.);
kainimärk (1Ms 4,15);
karvane kui Jeesav (1Ms 25,25);
kirju kuub (1Ms 37,3 jj.);
kiviviske kaugusel (Lk 22,41);
mida koi ja rooste rikub (Mt 6,19–20) ~ varas ligi ei saa ega koi riku (Lk 12,33);
koja kalju ~ liiva peale ehitanud (Mt 7,24–26);
Kolgata (Mt 27,33);
kolmkümmend hõbetükki (juudaseeklid) (Mt 26,15);
komistuskivi (Js 8,14);
koormakandja eesel (Mt 21,5);
kuldvasikat kummardama (2Ms 32,4 jj.; 1Kn 12,28);
kurjast vaimust vaevatud (Mt 12,22 ja 15,12; Mk 1,32 ja 5,15–18);
(pillutada) kõigi nelja tuule poole (Jr 49,36);
oma käsi sellest puhtaks pesema (Mt 27,24);
küljeluu (1Ms 2,21 jj.);
kümme käsku (2Ms 20);
lambaid sikkudest lahutama (Mt 25,32);
langeb iseenda mõõka (1Sm 31,4–5; 1Aj 10,4);
lonkab mõlemast jalast (2Sm 9,13);
Loti naine (1Ms 19,17 ja 19,26);
läätseleeme eest andma (1Ms 25,31–34);
maa, mis piima ja mett jookseb (2Ms 38);
maa sool (Mt 5,13);
metsalise märk (Ilm 14,9 ja 16,2);
mitte rahu, vaid mõõka tooma (Mt 10,34);
Moolok (3Ms 18,21 ja 20,2 jj.);
mooramehed (Sf 2,12);
Moosese käsulauad (2Ms 24,12 jj.);
Moosese pale (2Ms 34,29 jj.);
käib ringi kui möuraja lõukoer (1Pt 5,8);
kui noor lõukoer (1Mak 3,4);
nurgakivi (Ps 118,22; Js 18,13 ja 28,16; Mk 12,10; Ef 2,20; 1Pt 2,6);
Onan (1Ms 38,9);
Paabeli hoor (Ilm 14,8 ja 17,5);
Paabeli torn ~ Paabeli segadus (1Ms 11);
patuoinas (3Ms 16,21 jj.);
pelgulinn (4Ms 35,6; Jos 20,2 jj.);
Piileami eesel (4Ms 22,21 jj.);
pilliroog, mida tuul kõigutab (Mt 11,7);
pimedusega löödud (1Ms 19,11; 2Kn 6,18);
pinnuks silmas (Jos 23,13) ~ okas silmas (4Ms 33,55);
Potivari naine (1Ms 39,7 jj.);
nagu pottsepp saviga (Jr 18,16) ~ sõtkub kui pottsepp savi (Js 41,25);
raasukesed isanda ~ rikka laualt (Mt 15,27; Lk 16,21);
(nagu) rohutirtsuparv (2Ms 10,4 jj.; Km 6,5 ja 7,12);
Saalomoni otsus (1Kn 3,16–28);
Saalomoni tarkus (1Kn passim, nt. 5,9–10);
savist jalgadel (Tn 2,32 jj.);
seitse lihavat ja seitse lahjat lehma (1Ms 41,2–4 ja 41,18–20);
"Sibolet" (Km 12,6);
siitsaadik ja mitte enam (Hi 38,11);
silmahimu (1Ms 3,6);
Simson eesli lõualuuga (Km 15,15–17);
Simson ja Delila (Km 16);
Soodom ja Gomorra (1Ms 14 jj., ka 19,24 jj.; Js 1,9 ja 13,19; Jr 23,14; Sf 2,9; Mk 6,11);
soolasammas (1Ms 19,17 ja 19,26);
sääski kurama (Mt 23,24);
Söö, joo ja ole rõõmus! (Tob 7,14; Lk 12,19);
Taavet ja Koljat (1Sm 17);
taevaluugid lahti (1Ms 7,11);
taevamanna (2Ms 16,14 jj.; 31);
Tagane minust, Saatan! (Mt 4,10 ja 16,23; Mk 8,33);
taovad mõõgad kablideks (Js 2,4);
teri aganaist eraldama (Mt 3,12; Lk 3,17);
tolmu jalgelt puistama ~ pühkima (Mt 10,14; Mk 6,11; Lk 9,5 ja 10,11; Ap 13,51);
tuhka ~ põrmu pähe puistama (Jos 7,6);
tuld ja väävlit sadama (Lk 17,29);
tulest ja veest läbi (4Ms 31,23);
tõotatud maa (2Ms passim);
tühi töö ja vaimunärimine (Kg 1,14; 2,11; 2,16; 2,26; 4,4; 4,16; 6,9);
ulumine ja hammaste kiristamine (Mt 8,12; 8,16; 8,28; 9,32; 13,42; 13,50; 22,13; 24,51; 25,30; Lk 13,28);
uskmata Toomas (Jh 20,24 jj.);
vaene Laatsarus (Lk 16,19 jj.);
vaese mehe ututall (2Sm 12,1–4 jj.);
vaim on valmis, liha on nõder (Mt 26,41; Mk 14,38);
vananaiste jutud (1Tm 4,7);
vere hind (Mt 27,6);
viimsed veeringud (Lk 12,59);
vägi välja läinud (Mk 5,30).

3.1.5. Laiendatud metafoorid ja allegooriad

Kindlasti on Piibel levitanud ja võimendanud mitmeid metafoore ja allegooriaid. Laiendatud metafoore on väga rohkesti just Uues Testamendis. Nagu õpetuslaused, tulevad needki enamasti ilma Jeesuse enda suu kaudu, st. pärinevad tema poolt räägitud mõistujuttudest.

Nimetame mõningaid metafoorisülemeid. Kaks esimest nende hulgast on eriti produktiivsed.

Taimede, vegetatsiooni, viljeluse jms-ga seotud tsükkel: rohu, puude, vilja, nende õitsemise/närtsimise, umbrohu, külvi ja lõikuse jmt. kujundid:

Lamba ja talle, samuti hunti ja lammast vastandavad metafoorid:

Nimetame veel paari muud metafoorikollet Uuest Testamendist.

Mt 6,26 on juttu lindudest taeva all, kes ei külva ega lõika, kuid Taevaisa toidab neid ometi. Selle motiivi on üle võtnud saksa luterlik kirikulaul "Ach Gott wie gehts doch immer zu" ning see figureerib juba kõige varasemates eestikeelseis laulutõlgetes, nt. proosatõlkena H. Stahli lauluraamatus (1637), samuti H. Gösekeni värsstõlkes 1656. a. lauluraamatus. Edasi on see kandunud läbi lauluraamatu paljude trükkide paarisaja aasta kestel ning selle üks järglasi on ka H. Nyländeri hästituntud ja suuresti folkloriseerunud versioon algusega Kas on linnukesel muret... Analoogilisi kujundeid leidub ka mitmete rahvaste vanasõnades (sh. eesti omades — vt. nt. EV 12068; vrd. ka 5878, 5920).

Pauluse kirjas efeslastele (Ef 6,13 jj.) on loend vaimuliku võitluse sõjariistadest: Jumala sõjariistad; tõe vöö; õiguse raudriided; usu kilp; tulised nooled; õnnistuse raudkübar; vaimu mõõk (kõik Thor Helle tõlkes, uuemais pisut teisiti).

Mt 9,16 (ja Mk 2,21) on metafoor vana kuue lappimisest vanutamata riidetükiga.

Mt 13,33 (ja Lk 13,21) on hästituntud haputaigna metafoor.

Kõigil neil jt. metafooridel on Uues Testamendis muidugi usulised mõtestused. Kuid nagu metafoorid üldse, nii ka Piibli omad võivad esialgsest kontekstist lahtipääsnuna hakata elama omaenda elu, omandama uusi tähendusi jne.

3.1.6. Piiblist folkloori ja folkoorist piiblitõlgetesse

Kultuurilises mõjuväljas üldse ja folkloorses mõjuväljas sealhulgas ristleb alati palju mõjureid ühtaegu ning retrospektiivselt on pahatihti raske iga üksikut neist välja eristada ja tema panust täpselt hinnata. Vana-Idamaade folkloor on olnud Piiblile tähtis allikas ja Piibel ise on uuemate folklooride jaoks tähtis allikas. Piiblitõlgetes on omakorda võimalik leida jälgi folkloorse retoorika ja fraseoloogia kasutamisest.

Tõsi küll, vanasõnaliste üksuste liikumissuund on nähtavasti olnud üsna ühene — Piiblist folkloori. Eesti piiblitõlgetes pole igatahes märgata vähimaidki katseid piibliparöömiaid folkloorsete vanasõnade kaudu tõlkida. Kuid printsiibis on mõeldav seegi. Nii on Martin Luther teatavasti avaldanud ülimat pahameelt Piibli bukvaaltõlke üle, mis ei vasta elusa saksa keele mallidele, ja saksa piiblitõlkes võib ka folkloorsete vanasõnade kasutamist rohkem ette tulla.

Näiteks piiblikoha Hi 5,7 mõned saksa tõlked lähevad tõepoolest järsult lahku eesti tõlgetest: saksas on siin Sondern der Mensch wird zu Unglück geboren, wie die Vögel schweben empor zu fliegen (st. tõlge meenutab väga saksa vanasõna, mis sealt eesti keelde laenatuna kõlab umbes: Inimene on loodud tööd tegema ja lind lendama (EV 2143)), Thor Helle tõlkes seevastu: ...inimene on sündinud vaevaks, otsegu sütesädemed võtvad üles lenda kõrgesse; ka uuemais tõlgetes on järjekindlalt sädemed, mis vastab täpselt originaalile.

Vanasõnast alamat järku fraseologismide juures seevastu on piiblitõlgetes võimalikud mõlemasuunalised liikumised: nii Piiblist suulisse traditsiooni kui ka suulisest traditsioonist Piiblisse. Eesti piiblitõlked on selle nurga alt praktiliselt täiesti läbi uurimata, ka meie fraseoloogilise allikmaterjali arhiiviline korraldatus on hetkel veel selle töö ettevõtmiseks puudulik. Pealegi osaleb eesti varasemais piiblitõlgetes kindlasti "saksa faktor" ja võimalikult ka "soome faktor" (vt. ka alaptk. "Alliteratsiooni fenomen" ).

Toome näiteid materjalist, mis pärineb Vana Testamendi Lauluraamatust (e. Psalmidest e. Taaveti Lauluraamatust).

A. Paröömilisi üksusi

  1. Ära karda, kui keegi rikkaks saab: ta ei võta surres midagi kaasa (49,17– 18; vrd. EV 870)
  2. Kes jõuab Jumala ette seista (130,3; vrd. EV 2520)
  3. Jumal on õige kohtumõistja (7,12; EV 2590)
  4. Jumal teeb kõik hästi (37,5; EV 2656)
  5. Õelad langegu omaenda võrkudesse (141,1; vrd. EV 2858)
  6. Silmad on — ei näe, kõrvad on — ei kuule jts. (115,57; 135,167) ~ silm saab näha, kõrv kuulda (92,12); vrd. EV 4892; 10449
  7. Ihusugu on armupalk (127,3; vrd. EV 5485)
  8. Maoviha on nende huulte all (140,4; vrd. EV 5972)
  9. Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega (126,5; EV 7608)
  10. Tee head, tagane kurjast (34,15; 37,27; EV 7649)
  11. Ela omal maal ja toida end rahu sees (37,3; EV 7853)
  12. Natuke, mis õigel, on parem kui mitme õela suur varandus (37,16; vrd. EV 8911)
  13. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb (ja selle kõnekäänulised teisendid) (7,16; 9,16; 57,7; 119,85; EV 11835)
  14. Viin vaese südant rõõmustab, leib kinnitab (104,15; EV 14127)
  15. Kes õige, sel on palju õnnetust (34,20; EV 14556)
  16. Ära pane oma südant vara külge (62,11; EV Ø, vrd. EV 13682; 9749; 9750)
  17. Jumal üht alandab, teist ülendab (75,8; EV Ø, vrd. EV 15126)
  18. Inimeste abi on tühine (108,13; EV Ø)
  19. Issanda teod on imelikud (139,14; EV Ø)
  20. Jehoova karistab rängalt, aga ei jäta surma kätte (118,18; EV Ø)
  21. Jehoova on mu karjane (23,1; EV Ø)
  22. Jumala kartus on tarkuse hakatus (111,10; EV Ø)
  23. (Nende) keel on kui terav nuga ~ mõõk (52,4; 57,5; EV 4613)
  24. Tasuvad hea eest kurjaga ~ teevad kurja hea eest (35,12; 38,21; 109,5; vrd. EV 1155; 4648 jt.)

B1. Sõnapaare ja ridu

  1. ajage taga ja võtke kinni (71,11)
  2. armuline ja halastaja (111,4; 112,4)
  3. hing ja ihu (31,10)
  4. hommik ja õhtu (65,9; 103,12; 107,3)
  5. hõbe ja kuld ~ v.v. (105,37; 115,4; 119,72; 135,15)
  6. häbi ja teotus (69,20; 109,29)
  7. inimestele ja lojustele (36,7)
  8. kavalus ja pettus (55,12) ~ sajatamine, pettus ja kavalus (10,7)
  9. kepp ja sau (23,4)
  10. kitsikus ja mure (116,3)
  11. kuu ja tähed (136,9)
  12. köied ja paelad (140,6; 141,9; 142,4)
  13. luud-kondid ~ luukondid (22,15; 22,18; 31,11; 32,3; 34,2; 35,10; 38,4; 42,11; 51,10; 53,6; 102,4; 109,18; 141,7)
  14. luud lihas (102,6)
  15. meri ja maa (95,5)
  16. neerusid ja südant (läbi katsuma) (7,10; 26,2)
  17. nälg ja janu (107,5)
  18. ootus ja lootus (71,5)
  19. pisuke ja suur (115,13)
  20. põhi ja lõuna (89,13; 107,3)
  21. päev(al) ja öö(sel) (74,16; 88,12; 121,6) ~ ööd ja päevad (42,4; 55,11)
  22. päike ja kuu (72,5; 121,6; 148,3)
  23. sarved ja sõrad (69,32)
  24. söön liha ja joon verd (50,13)
  25. söödab nutuleivaga, joodab nutuveega (80,6)
  26. taevas ja maa ~ v.v. (69,35; 89,12; 103,11; 113,6; 115,15; 124,8; 134,3; 135,6; 146,6; 148,13)
  27. ei tea ega mõista (146,9)
  28. tuli ja vesi (66,12)
  29. tuli ja väävel (11,6)
  30. tõde ja õigus (45,5; 85,12; 111,8)
  31. töö ja vaev (55,11)
  32. tühi ja paljas (41,7; 62,10)
  33. vaeslapsi ja leski (146,9)
  34. vanad ja noored (148,12)
  35. viletsus ja häda (44,25)
  36. viletsus ja vaev (25,18)
  37. vilets ja vaene (37,14; 40,18; 74,21; 86,1; 109,22)
  38. väljaminemine ja sissetulemine (121,8)
  39. värises ja vabises (77,19)
  40. õigus ja kohus ~ v.v. (7,9; 33,5; 89,15; 94,15; 97,2; 103,6; 119,121; 119,160)
  41. õigus ja kõverus (125,3)

B2. Võrdlusi ja liialdusi

  1. kui aganad tuule käes ~ mida tuul pillutab (1,4; 35,5)
  2. parem kui härg, kel sarved ja sõrad (69,32)
  3. (süda) hüppab rõõmu pärast (5,12; 25,2; 28,7; 60,8; 68,5; 108,8; 149,5)
  4. vaarusid kui joobnud (107,27)
  5. enam kui juuksekarvu (40,13; 69,5)
  6. jooksis kui jõgi (105,41)
  7. saavad otsa kui rasvased jäärad (37,20)
  8. hoia kui karjane (28,9)
  9. hauguvad kui koerad (59,7)
  10. nagu koi riide ära ajab (39,12)
  11. kallim kui kuld (ja hõbe) (19,11; 119,72)
  12. kui kurt ja keeletu (38,14)
  13. (inimesed) saavad vanaks kui kuub (102,27) ~ kui kuub ja kui vöö (109,19)
  14. nagu kõrs tuule käes (83,14)
  15. elupäevad kämblalaiuseks (39,6)
  16. otsi kui kadunud lammast (119,176)
  17. söövad nagu leiba (53,5)
  18. (enam) kui liiva (mere ääres) (78,27; 139,18)
  19. valgem kui lumi (51,9)
  20. nagu möuraja lõukoer (22,14)
  21. ihuvad keelt kui madu (140,4)
  22. süda ~ sulab kui meevaha (22,15; 68,3; 97,5)
  23. magusam kui mesi (19,11; 119,103)
  24. ümber kui mesilased (117,12)
  25. ihuvad keelt kui mõõka (64,4)
  26. kui viljakandja puu veeoja ääres (1,3)
  27. kui põrm(u) (78,27; 83,14)
  28. valge kui päev (139,12)
  29. hangunud kui rasv (119,70)
  30. sulagu kui seatigu (58,9)
  31. kiidan seitse korda päevas (119,164)
  32. hoia kui silmatera (17,8)
  33. kaovad kui suits (37,20) ~ aetakse ära kui suits (68,3)
  34. halla kui tuhka (147,16)
  35. mõõnaku kui vesi (58,8)
  36. valanud verd kui vett (79,3)
  37. (naine) kui viinapuu, mis vilja kannab (128,3)
  38. lund kui villa (147,16)
  39. lõpeb kui õli lambist (109,24)
  40. lapsed kui õlipuu võsud laua ümber (128,3)

B3. Varia: mitmesuguseid metafoorseid kujundeid, eufonisme jm.

  1. eluraamatust kustutatud (69,25)
  2. (nende) hambaroaks (124,6)
  3. heidavad hinge (104,29)
  4. käivad hinge peale (35,4)
  5. inimeste teotus (22,7)
  6. jalg vääratab ~ libiseb (37,31; 38,17)
  7. (panen vaenlased) jalgealuseks järiks (110,1)
  8. Jumala karjalambad (79,13; 95,7; 100,3)
  9. kahevahel olema (88,16)
  10. karikast pärmi jooma (75,9)
  11. õnnetusekarikas (116,13)
  12. keel suulakke kuivanud ~ jäägu (22,16; 137,6)
  13. kitsas käes (9,10; 10,1; 18,7; 20,1; 31,8; 31,10; 66,14; 69,18; 77,3; 81,8; 102,3; 106,44; 107,6; 107,13; 107,19; 107,28; 120,1) ~ kitsikuses(t) (138,7; 143,11–12) ~ kitsast teinud (129,2)
  14. kiskus katki nende jutad (107,14)
  15. läkitas koeratõve nende hinge himu peale (106,15)
  16. koorem raske (38,5) ~ paneb koorma peale (68,20)
  17. alandati nende käe alla (106,42)
  18. käte peal kandma (91,12)
  19. võttis kõik leivajätku ära (105,16)
  20. räägivad libeda keelega (66,3)
  21. ajab nina püsti (10,4)
  22. noor lõukoer (35,17)
  23. noore ea patud (25,7)
  24. nurgakivi (118,22)
  25. nülivad teisi (73,8)
  26. ei ole poolegi (38,11)
  27. põlvest põlveni (22,31; 33,11; 72,5; 77,9; 85,6; 89,2; 89,5; 90,1; 106,31; 119,90; 135,13)
  28. rebaste osaks saama (63,11)
  29. räägivad üle rinna (73,8)
  30. (õelate) sarved maha raiuda (75,11)
  31. silmapilguks (30,6)
  32. surma varjust (107,14)
  33. ajavad suu ammuli (22,8)
  34. kõigest südamest (86,12)
  35. süda kees mu sees (39,4)
  36. (annab) mis süda kutsub (20,5; 37,4)
  37. südame põhjas (36,2; 40,9; 51,8)
  38. taevamanna (78,24)
  39. tegi taevauksed lahti (78,23)
  40. (igaüks) taotab varju (39,7) ( NB! Puudub 1739. a. tõlkes)
  41. libe tee (35,6) ~ heal ~ kurjal teel (36,5; 119,101) ~ õigele ~ kõverale teele (107,7; 125,5) ~ elutee (119,5) ~ tee, mida pean käima (143,8)
  42. (Jumala) tiibade (alla) varju (17,8; 36,8; 61,5; 63,8; 91,4)
  43. tuline viha (37,8; 38,1; 58,5; 59,14; 69,25; 76,11; 78,49; 85,4; 88,8; 90,7; 106,23) ~ viha põleb kui tuli (79,5) ~ süttis põlema (106,40; 124,3)
  44. (lendas ~ käib) tuule tiibadel (18,11; 104,3)
  45. tuule tuhin (55,9)
  46. (saavad) vaekausile (62,10)
  47. valasid vaga verd (106,38)
  48. tegid vastuoksa (106,43)
  49. verevaev(a pärima ~ riisuma) (78,46; 105,44; 109,11)
  50. vihast turtsuvad (27,12)
  51. viisiks võtnud (107,17)
  52. võrgutamise paelaks (106,36) ~ linnupüüdjate paelast (124,7) ~ võrgud välja laotanud (140,6)
  53. väekauba töö (7,17; 11,5)

3.1.7. Paar kummalist paralleeli

Läbi uurimata on ka Piibli suhted muu eesti folklooriga. Puhuti aimub väga kummalisi sarnasusi mõnede piiblitõlkekohtade ja Piiblist loomuldasa väga kaugete eesti folklooriüksuste vahel. Toome selgituseks paargi näidet.

Eesti lastefolklooris leidub hästituntud kumulatiiv-alliteratiivne jada Paar päeva pärast paasapühi palusid paar pisikest punase peaga poissi: "Pai papa, pane paadile purpurpunased purjed peale..." — kas võiks see vormel olla inspiratsiooni saanud Uue Testamendi passusest Mt 26,2, mis varasemais tõlgetes näeb välja niiviisi: Teie teate, et kahe päeva pärast paasapüha on...?

Samuti on eesti folklooris olemas lõppriimiline lorilaulusalm: Päike paistis nii, / et kuu oli kummuli, / ja tähed tukkusid / ja alla kukkusid, ja teisalt on samas Matteuse evangeeliumis (Mt 24,29; vrd. ka Mk 13,24–25) koht: Aga varssi pärast seda viletsuse aega läheb päike pimedaks, ja kuu ei anna oma valget, ja tähed langevad taevast maha, ja taeva väed peavad kõigutatama. Kas nende vahel võiksid tõesti olla laenusuhted?!


3.2. VANEM EESTIKEELNE KIRIKUKIRJANDUS

3.2.1. Eelmärkusi


16. sajandist on teada väga vähe eestikeelseid tekste, meieni säilinud veelgi vähem. Kuid 17. sajandi algupoolest on eesti kirjakeelemälestisi juba tuhandeid lehekülgi, enamiku sellest moodustab kirikukirjandus — katekismuse-, jutluse-, palve-, laulu-, perikoobi- jm. tekstid.Vanimate eestikeelsete kiriklike tekstide publitseerimisel on väga tänuväärse töö ära teinud Villem Reiman, kes aastail 1891–1899 avaldas ÕES-i toimetistes

1) Georg Mülleri jutlused (1891) — edaspidi: RM;
2) Joachim Rossihniuse 1632. a. väljaanded (1898) — edaspidi: RR;
3) 10 jutluseteksti vähemtuntud vaimulikelt ja anonüümidelt 17. sajandi keskpaigast (1899) — edaspidi: R I...X.

Kuid on teada, et vähemalt juba 16. sajandi teisest poolest ringles Eestimaa vaimulike seas rohkesti eestikeelset käsikirjalist kirikukirjandust, mis paljunes üha uute koopiate ja variantidena. Ka veel 17. sajandi algupoole tekstide vahel on aimata hämaraid ja seletamatuid laenusuhteid ja pea ühegi teksti kohta ei tea kindlasti öelda, kas ta on originaal või koopia, ja kui koopia, siis mille koopia.

Uku Masing, kes on õieti ainsana veidigi põhjalikumalt uurinud eesti vanimate kiriklike tekstide geneetilisi vahekordi, on artiklis "Hans Susi 1551. a. tõlkest" ("Emakeele Seltsi Aastaraamat" X, Tallinn, 1964, lk.121–136) avaldanud arvamust, et kogu see koopiate laviin, mis 17. sajandi 30-ndatel aastatel käibis juba mitmeis, võiks öelda, lokaalredaktsioonides, taandub lõppkokkuvõttes Hans Susi nimelise mehe poolhüpoteetilisele tõlkele, mis jäigi käsikirja. Susi tõlke üheks tähtsamaks järglaseks ja võimendiks võib oletatavasti pidada Tallinna Pühavaimu koguduses kasutusel olnud käsiraamatut, mille redigeerijaks oli ehk Balthasar Russow ise ja mis kindlasti oli olemas, sest Georg Mülleri jutlustes mainitakse teda korduvalt nime all "Meddy Kircko Ramat". ("Ilmamaa" kirjastus on nüüd Masingu keeleloo-alased tööd kokku kogunud ja avaldanud 1999. a. kevadel raamatus "Eesti vanema kirjakeele lood".)

17. sajandi lõpupoolelt ja eriti 18. sajandist on trükitud ja käsikirjalist kirikukirjandust säilinud juba hästi rohkesti, sh. piiblitõlgete fragmente jm., kuid kellelgi pole seni selgemat aimu, mida need ja varasemad allikad võiksid pakkuda eesti parömioloogia ja fraseoloogia jaoks. Sporaadilised esmamuljed annavad oletada, et siin on peidus nii mõndagi huvitavat, sh. võimalikke vastuseid nt. sellistele küsimustele:

1) kas ja kui palju on siin jälgi otseselt eesti vanasõnade ja fraseoloogia tundmisest ning kasutamisest?

2) osa piiblitekste (nt. evangeeliumid, epistlid) oli kindlasti alustekstideks kirikujutlustele ja -lauludele — kas neil (eriti ehk lauludel) võis olla mingi roll piiblifraseoloogia ja piiblivanasõnade "juurutamisel" eesti suulisse traditsiooni?

3) eestikeelse kirikukirjanduse vanimad tooted järgivad tolleaegset saksa kirikukirjanduse retoorika- ja stiilitraditsiooni ning perikoobi- ja laulutekstid ongi reeglina otsetõlked saksa keelest — kas neil siis võis olla mingi roll saksa fraseoloogialaenude vahendamisel eesti keelde?

3.2.2. Paröömiline ja fraseoloogiline aines Georg Mülleri jutlustes

Georg Müller on eesti kirjakeele ajaloos mitmes mõttes krüptiline kuju. Tema 39 jutlusefragmenti aastaist 1600–1606 on ulatuslikumaist eestikeelseist keeleallikaist vanimad. Seni on jäänud lahtiseks, kas Müller oli rahvuselt sakslane või eestlane. Ulatuslikem kirjutis Mülleri kohta on Uku Masingu kauaks käsikirja jäänud uurimus "Somnium umbrae" (1960?), mis on samuti ilmunud "Ilmamaa" vastses kogumikus "Eesti vanema kirjakeele lood" (1999, lk. 135–239). Kuigi Mülleri jutlusekonspektid on kirjutatud eesti-saksa segakeeles, on alatasa tunda, et Mülleri eesti keel on tunduvalt parem kui temaga samaaegsel Heinrich Stahlil: sõnavara rikkalikum, stiil elavam, rahvakeelest pärinevate ainete hulk suurem.

TÜ eesti keele õppetoolis on Valve Kingissepa juhtimisel käivitatud eesti vanema kirjakeele projekt, mille käigus ka Mülleri jutlusefragmendid on uuesti läbi vaadatud ja analüüsitud ning sellle ainese põhjal valmistatakse ette mitu teaduspublikatsiooni. Loodetavasti on Mülleri pärandi kohta peagi võimalik anda juba argumenteeritumaid hinnanguid ja teha tõekindlamaid üldistusi.

Anname siin lihtsalt ülevaate Mülleril leiduvaist paröömiaist ja fraseoloogilistest elementidest. Saksa- ja ladinakeelsed, samuti makaroonilised tsitaadid on toodud Mülleri omas kirjaviisis, eestikeelsed üksused aga edastatud ligikaudsete orientiiridega kaasaegses kirjaviisis ja ortograafias, kuna Mülleri graafika täpne edasiandmine pole meie kontekstis kuigi oluline ja põhjustanuks teisalt suuri tehnilisi raskusi. Sõnapaaride ja -jadade komponentide ühendamiseks on kasutatud lühendeid n. (vastab sidesõnale ninck ja selle muukeelseile analoogidele, nagu vnd, et) ja e. (vastab sidesõnale echk ja selle muukeelseile analoogidele), samuti koolonit (juhtudel, kui paari komponendid ei asetse originaalis vahetult kõrvuti või kui on tegemist sageli korduva paari või jadaga, mille komponendid võivad originaalis olla seotud mitmel eri viisil). Sulgudes numbrid näitavad lehekülgi Reimani publikatsioonis.

A1. Piiblist pärinevaid vanasõnu ja muid lausevormilisi ütlusi

  1. Elu on lühike, möödub pea (kui vari) jms. (218) < Hi 8,9; Ps 144,4; vrd. EV 570, 575, 576
  2. Minu elul on üks täht (217/8) < Ps 39,5; vrd. EV 589 Gösekenilt
  3. Üks häda tuleb teise peale ~ Kui üks häda lõpeb, tuleb kümme viletsust asemele (226, 231/2) < Ilm 9,12 ja 11,14; vrd. EV 859, 1768, 1798, 2825, 10753, 14719, 15094
  4. Hea nõu suures hädas on suur ja aus asi (66) < Siir 40,27; EV 954, 955
  5. ...den Abendlang weret das weinen, aber des Morgens die frewde (249) < Ps 30,6; vrd. EV 1450
  6. Der Herr suchet alle hertzen, Vnd verstehet aller gedancken ~ Jumal katsub läbi kõigi südamed ja neerud ~ teab kõik ~ kõigi nõu ~ Jumala eest ei jää miski varjule (99, 104/5, 202, 203) < 1Aj 28,9 ja 29,17; Ps 7,10 ja 139,2; Jr 17,10; Lk 16,15; Ilm 2,23; vrd. EV 2116
  7. (Nad on rumalamad kui) hobused, keda ainult valjastest saab juhatada (223) < Ps 32,9; Õp 26,3; vrd. EV 2154
  8. Jumala ette ei või seista (kui ta tahab patud arvata) (23) < Ps 130,3; vrd. EV 2520
  9. Jumal ei pane raskemat koormat, kui jõuame kanda ~ Kui Jumal meile koorma peale paneb, siis aitab ise ka kanda (25, 105, 236, 264, 265, 308) < Ps 68,20; 1Kr 10,13; EV 2523, vrd. 2594
  10. Jumala tahtmata ei või ükski asi sündida ~ ei lange ükski juuksekarv ~ Kõik meie karvad on loetud jne. (105, 202, 232, 236) < Mt 10,30; Lk 21,18; EV 2527, 2528
  11. Jumal näeb kõik, mõistab kõigi mõtteid jms. (99, 104/5, 202) < 1 Sm 16,7; Ps 33,13–14, 44,22, 94,11, 139,2–4; Õp 21,2; EV 2585, 2116
  12. Puhtakspestud siga läheb jälle porri (276) < Õp 26,11; 2Pt 2,22; EV 4106
  13. Kolmekordne pael ei lähe niipea katki (252) < Kg 4,12; EV 4299
  14. Kõrvad on — ei kuule, silmad on — ei näe ~ Kel kõrvad, see kuulgu, kel silmad, see ... jne. (151, 322) < Ps 115,5–7 ja 135,16–17; Hs 3,27 ja 12,2; Mt 11,15 ja 13,43; Lk 8,8; Ilm 2,7 ja 13,9; vrd. EV 4892, 10449
  15. Peame kurja maha jätma ning õppima head tegema (99) < Ps 34,15; Am 5,15; vrd. EV 7649
  16. Ükski vaga inimene pole ristita ~ Igaüks peab oma risti kandma ~ Mitu inimest, setu risti; igaühel oma viletsus ja rist (215, 236, 242) < Mihhelsoni (Mih. 20) jm. andmeil risti kandmise motiivist, nt. Mt 10,38 ja 16,24; Mk 8,34; Lk 9,23; Gl 6,5; EV 7850
  17. Jumala arm on suurem kui inimeste patud ~ Meil on palju pattu, Kristusel veel enam armu (100, 102) < Rm 5,20; vrd. 1Pt 4,8; vrd. EV 8422
  18. Ein ieder für sich selbst, Gott für Vns alle (305) < Mihhelsoni (Mih. 51) andmeil vrd. Ps 53,23 (lapsus: tegelikult 54,23 venekeelses piiblis); Mt 6,34, 1Pt 5,7; EV 11038
  19. ...piddawat isze in dem grube fallen, mea naemat meile Risti Rachwalle gemacht haben jms. (201,204) < Ps 7,16 ja 9,16; Õp 26,27; Kg 10,8; EV 11835
  20. Tervetele pole arsti vaja, vaid haigetele (14) < Mt 9,12; Mk 2,17; Lk 5,31; EV 11969
  21. Heute gesunt, morg[en] kranck. Heute lebendig, morgen tod ~ Heute könig, morgen Tod (216, 220) < Büchmanni (Büchm. 38) andmeil vrd. Siir 10,11–12; EV 12382, 12383, 12403
  22. D[a]s werck lobet den Meister (94) < Siir 9,21; EV 12515
  23. Igaüks saab oma usuga õndsaks (320) < Büchmanni (Büchm. 50) jm. andmeil vrd. Mk 16,16; Ap 4,12 jm.; EV 12943
  24. Jumalal pole ükski asi raske (54, 267, 282) < Mihhelsoni (Mih. 19) andmeil vrd. 1Ms 18,14; Mt 19,26; Mk 10,27; Lk 18,27; EV Ø
  25. Issanda käsi pole lühenenud, et ta ei peaks aitama, ega kõrvad paksuks saanud, et ta ei peaks kuulma (182) < 4Ms 11,23; Js 50,2 ja 59,1; EV Ø
  26. Usk võib mägesid pöörata (56) < 1Kr 13,2; vrd. Hi 9,5; EV Ø
  27. Der Mensch setzet im wol für im Hertzen, aber vom Herrn kompt, was die Zunge reden sol (20, 311) < Õp 16,1; EV Ø
  28. Hea sõbra rääkimine on kui mesi, rõõmustab hinge ja teeb luud rõõmsaks (254) < Õp 16,24; EV Ø
  29. Elu on rohu sarnane ~ Liha on kui hein ~ Alles Fleisch ist Hew (21, 211) < Ps 37,2, 90,5–6, 92,8, 102,12; Js 40,6–8; Jk 1,10–11; EV Ø
  30. Surm, kus on su oda, põrguhaud, kus on su võimus? (18, 49, 69, 71) < 1Kr 15,55; vrd. Ho 13,14; EV Ø
  31. Õndsad on need, kes on vaimust vaesed (14) < Mt 5,3; EV Ø
  32. Leeripoiss ei ole üle meistri ega sulane üle isanda (34) < Mt 10,24; EV Ø
  33. Kas savitükk ütleb pottsepale vastu: miks oled sa mind teinud? (260) < Rm 9,20–21; EV Ø
  34. Tuhat aastat on Jumalale kui üks päev (209) < Ps 90,4; 2Pt 3,8; EV Ø
  35. Just[us] moriatur pro Jniusto (67) < 1Pt 3,18; EV Ø

A2. Ladina vanasõnu, antiikautorite sententse ja nende tõlkeid

  1. Tänu on mitte ainult suurim voorustest, vaid kõigi ülejäänute ema (275); väidetavasti Cicerolt; vrd. Stev. 1025:2
  2. quotidiè crescit poena, qa quotidiè crescit et culpa (225); väidetavasti Augustinuselt
  3. Homo bulla est (219); vrd. Wander III 596; 155; Stev. 1509:6
  4. Sol oculus mundi (281); vrd. Wander IV 613:52; Stev. 1025:2
  5. Vox amici, Vox Dei. Des freundes stie ist Gottes stimme (254); vrd. Wander I 1186:297; Stev. 1776/7:8
  6. Ferat ergo Auxilium, qui dedit Consilium (67)
  7. Innocens non est coram te innocens (80)

A3. (Kindla või mõeldava) saksa päritoluga vanasõnu, sententse ning nende tõlkeid

  1. Herrengunst vnd Rosenbletter, verkeren sich wie Aprillen wetter (143/4); vrd. Wander II 584:31–32; vrd. EV 337
  2. Liebe Kinder haben viele Namen (64); vrd. Wander II 1301:684–685, 690; EV 942
  3. Je erger Schalck, ie beszer glück (249); vrd. Wander IV 82:78; EV 3581
  4. Me peame Jumala sõna peale lootma kui vägev oinas oma sarvede peale (306); vrd. Wander I 415:24; vrd. EV 2113, 6036 ja kõnekäänd
  5. Kui reig suur on, peab plaaster veel suurem olema (175); vrd. Wander V 443:11,13, 444:29, 446:74, 448:14; vrd. EV 8252
  6. Ei ole ühtki rohtu maa peal kasvanud, mis surma vastu võib aidata ~ Surma ei või keegi talitseda ~ Surma vastu ei või keegi seista (75, 77/8, 79, 137); vrd. Wander IV 1237:268; vrd. EV 10727
  7. Täna rikas, homme sant (216); vrd. Wander II 637:89; vrd. EV 12383, 12392, 12393
  8. Tuleb niipea noore vasika kui vana härja nahk turu peale 'noored lapsed surevad niisama äkitselt kui vanad inimesed' (313); vrd. Wander II 1110:1; EV 13876
  9. Vits teeb vagad lapsed ~ die Rute.... machet froe Kind' (248, 261); vrd. Wander III 1779:10, 1780:31; 1781:47; EV 14261, 14263
  10. der Mensch ist ein Thor usque ad annum 40. Darnach wenn er erkennet, d[a]s er ein Narr ist, sysz on taema Ello möda (221); väidetavasti Lutherilt
  11. Theten wir w[a]s wir solten, so ginge Vns, Wie Wir Wolten. Weil wir aber thuen, Was wir wollen, so müszen wir auch Leiden, Was wir Sollen (226); vrd. Wander IV 1172:137; EV Ø
  12. Jumal annab igale inimesele mõõdu, kui palju ta peab kannatama (249/50); vrd. Wander II 23:483; EV Ø
  13. Tähti ei saa päikesepaistel näha, vaid ainult õhtul ja öösi (281); vrd. Wander IV 617:163; EV Ø
  14. Keda Jumal tahab ülendada, seda ta alandab esiteks (299); vrd. Wander II 77:1881; EV Ø

A4. Ütlusi, mille vahetute allikate kohta pole söandatud oletusi teha

  1. Inimesed on tüdimata lojused, kellele kõik ilm kitsas ja pisukene on (219); vrd. ka EV 1970
  2. Jumal annab meile aega parandada (130); vrd. Stev. 1956:4, 1563:7; EV 2547 Gösekenilt
  3. Mis saja aastaga üles ehitatud, saab päevaga maha kistud ja tulega ära põletatud (226); vrd. Stev. 252:11, 557:5; vrd. EV 10023
  4. Teekäija näeb teel palju vaeva (215, 216); võib-olla kaudselt < 2Kr 11,25; vrd. EV 11745 Vestringilt
  5. Kes õndsalt tahab elada, peab palju kannatama (214); vrd. EV 14549, 14556
  6. Üks tahab seda, teine teist (195); vrd. Stev. 2508:13; vrd. EV 15030
  7. Armulik[kuse?] allik ei kuiva ~ ei lõpe ~ ei saa tühjaks (27, 309); ilmselt viide elava vee allika motiivile; EV Ø
  8. Kus Jumal ei ela, seal elab kõhnret (103, 123); EV Ø
  9. De haben wir eine gute vnd friedsame stunde, so haben wir 10. böse dagegé (217); EV Ø
  10. Nagu jäätükk palava päikese käes sulab, nõnda on kõigi inimeste tõotus (266); EV Ø
  11. Üks usk on nii hea kui teine (320); vrd. Stev. 1947:9; EV Ø

B1. Sõnapaare, ridu, vastandusi, kõrvutusi

  1. abi n. arm(u) (21, 100, 105, 141, 143, 144, 151, 181, 265, 272, 297)
  2. abi n. nõu (82, 99, 251, 258, 262)
  3. abi n. troost (100)
  4. aeg n. tund (96, 210)
  5. aknad n. uksed (301)
  6. armas n. kaunis (122)
  7. armutu n. hale asi (218)
  8. elavad n. surnud ~ elu n. surm jms. (4, 59, 90, 92, 207)
  9. elu n. õnn (44,241)
  10. enne n. pigemasti (107,113)
  11. esimene n. viimane (140, 257)
  12. hea n. armas (94)
  13. hea : kuri (53, 99, 109, 226, 320)
  14. hea töö e. kauni karva pärast (333, 340)
  15. helde n. armuline (18, 125, 265)
  16. hiired e. maod (190)
  17. hoolt n. muret (204) ~ suure hoole n. usina murega (220)
  18. häbi n. au (226)
  19. häbi n. viletsus (42)
  20. hädast n. surmast (323)
  21. häda n. vaev (22, 71)
  22. häda : viletsus ~ viletsus : häda (36,83, 86, 90, 106, 116, 126, 128, 129, 134, 140, 146, 148, 168, 171, 174, 214, 216, 218, 220, 223, 224, 225, 228, 238, 242, 257, 258, 263, 265, 294, 296, 327, 334, 340)
  23. häda, viletsus n. patud (81)
  24. häda, viletsus, südame kiskmine n. surm (220)
  25. hääle, silmad, käed n. südame (22)
  26. hüppas n. kargas (8)
  27. ihu : hing (18, 42, 48, 55, 97, 104, 106, 126, 134, 142, 153, 156, 170, 188, 195, 249, 251, 271, 278, 313, 315, 341)
  28. ihu n. veri (81)
  29. ilm n. inimesed ~ ilma inimesed (41, 119)
  30. ilu(s) n. au(s) (4, 226)
  31. kadedus n. viha (42, 341)
  32. kaela n. kahju peale (305)
  33. kaela, linna n. maa peal (225)
  34. kaela n. õlade peal (169)
  35. kahju n. kurja (92)
  36. kaitsnud n. hoidnud (341)
  37. katk n. kallis aeg (18, 85/6, 87, 224)
  38. kavalus n. pettus ~ kaval petis (96, 98, 137)
  39. kavala kombe n. suure hirmsa väega (193)
  40. kirikus n. kodu (108, 113)
  41. kirikud n. koolid (130, 226)
  42. kulla n. hõbeda (238)
  43. kurat : põrguhaud (310)
  44. kurbus e. rõõm (59)
  45. kõhnret, surm n. põrguhaud (146)
  46. kõrvad : süda (328)
  47. käed n. jalad (200)
  48. käsi n. sulg (232)
  49. käed n. süda (94)
  50. käe n. valla alla (207)
  51. kääname n. pöörame (286)
  52. laisad n. unised (261)
  53. leivaga : veega (241)
  54. libeda keele, kavala meele n. herise kombega (76)
  55. liha : veri ~ veri : liha (5, 6, 7, 10, 27, 29, 34, 36, 39, 40, 47, 53, 54, 67, 80, 85, 139, 147, 154, 179, 197, 208, 252, 263, 264, 289, 299, 309, 331)
  56. liha, veri n. luud (6)
  57. liha, veri, rasv n. luu (77)
  58. teeb liiga n. ülekohut (251)
  59. linnad n. külad (226)
  60. lust n. rõõm ~ rõõm n. lust (142, 316)
  61. luu n. liha (35) ~ liha luude pealt (279)
  62. luuliikmene ~ -liikmesed (116, 251, 254, 275, 279, 287, 302, 318, 325) ~ luuliikmesed n. luud (280)
  63. maa n. meri (146, 216, 281)
  64. maad n. rahvas (226)
  65. meel n. mõtlus (25, 118, 120, 188, 232, 300, 313, 329, 333, 339)
  66. meel n. süda (144, 190)
  67. minule n. sinule (38) ~ mina n. sina (236)
  68. mure, kurbuse e. tõbe (327)
  69. mõtelda n. ütelda (109)
  70. mõõga, tule e. muu kurja vihaga (188)
  71. märk n. tunnustäht (131, 132)
  72. nuhtlus n. rist (99)
  73. nõiad n. lausujad (251, 258)
  74. nõu n. tahtmine (105)
  75. nägema n. kuulma ~ kuulma n. nägema (123, 171, 194, 195, 263)
  76. näljased n. kiskjad (200)
  77. otsima : leidma (173, 224)
  78. paast n. palve (333)
  79. kõigest paigast n. nurgast (193)
  80. paremal n. pahemal käel ~ pahemal n. paremal käel (4, 198)
  81. patust, hädast, surmast n. põrguhauast (56)
  82. patt, surm, kurat n. põrguhaud (16, 20, 311)
  83. patt, surm n. põrguhaud (16, 49, 75) ~ surm, patt n. põrguhaud (95)
  84. pikk n. pime (13)
  85. pordu n. pordusundja (144)
  86. päike n. kuu (6, 34)
  87. põrm n. aganad (325)
  88. rahu n. rõõm ~ rõõm n. rahu (311, 312, 313, 314, 317)
  89. rikkust n. rõõmu (222)
  90. rist e. Jumala vits (274)
  91. rist : viletsus (26, 34, 99, 126, 222, 230, 233, 236, 239, 240, 246, 247, 250, 256, 259, 263, 264, 267, 268, 272, 274, 308, 336, 341)
  92. rist : häda : viletsus vm. jrk. (25, 139, 168, 211, 228, 271, 308)
  93. roaks n. söödaks (237)
  94. rumalad olete, rumalaks jääte (109)
  95. sarved n. sõrad (269)
  96. siidid n. kroonid (218)
  97. siin n. seal (307)
  98. silmad n. kõrvad ~ kõrvad n. silmad (86, 188, 263)
  99. silmad, kõrvad, käed n. jalad (275)
  100. silmad n. südamed (313)
  101. Soodom n. Gomorra (90)
  102. sugu n. hõimlane (213)
  103. sugu n. võsa (61)
  104. surm, häda n. põrguhaud (70)
  105. surm, kurat n. põrguhaud vm. jrk. (2, 18, 198)
  106. surm : põrguhaud (18, 48, 49, 69, 71)
  107. suu, huule n. keelega (300)
  108. suu n. keel ~ keel n. suu (62, 94, 302)
  109. suu n. süda ~ süda n. suu (39, 94, 115, 117, 271, 272)
  110. suur n. lai (277, 280)
  111. suur e. pisuke (335)
  112. suve n. talve (326)
  113. sõda n. taplus (231)
  114. sõja, vaenu, kalli aja e. muu risti n. viletsusega (99)
  115. sõda n. verevalamine (226, 252)
  116. söödab : joodab (241)
  117. südame kiskmise n. viletsuse (214)
  118. (rõõmsa) südame n. meelega (314)
  119. süda, meel, mõtlus n. tarkus (77)
  120. südame, suu, keele n. meele (183)
  121. taevas : maa (19, 34, 58, 80, 101, 106, 118, 120, 121, 145, 152, 155, 166, 167, 181, 196, 205, 228, 237, 278, 316)
  122. teab, kuuleb n. näeb (263)
  123. teadma : mõistma (94, 99, 112, 113, 134, 220, 263)
  124. teadma n. uskuma (263)
  125. toidab n. katab (271)
  126. troost n. rõõm (189)
  127. tuhk n. põrm (18, 307)
  128. tules n. vees (264)
  129. täna : homme (224)
  130. töö n. tegu ~ tegu n. töö (28, 117, 160, 170, 260, 302, 327)
  131. türann(id) n. verekoer(ad) (99, 101, 186, 333, 339)
  132. udu : pilv (227)
  133. usk n. lootus (45)
  134. vaesus n. rikkus (59)
  135. vale, pettus n. kavalus (122) ~ valss n. kaval petis (187)
  136. valjud, sitked n. kanged (89)
  137. viha n. vaen ~ vaen n. viha (43, 108, 113)
  138. viin e. õlu (255)
  139. viss n. tõsi ~ vissist n. tõest (144, 189, 201)
  140. kõhnreti võrgus n. valla all (244)
  141. väe n. kavala nõu (186)
  142. hirmsa väe n. viha (199)
  143. väetumad n. rammutumad (193)
  144. vägi n. võimus (48, 75, 78/79, 171, 197, 264)
  145. väriseda n. vabiseda (337)
  146. õige n. kohus (40, 116, 120, 128, 165, 184, 272, 322)
  147. öö(d) : päev(ad) (52, 155, 192, 200, 213, 240, 245, 280, 281, 316, 320, 321, 325, 332)
  148. ühest kõrvast sisse, teisest välja (125, 132, 190)
  149. ülendama : alandama (22)
  150. ümber n. üle (4)

B2. Võrdlusi ja liialdusi

  1. tuul pillutab kui aganaid (251, 331)
  2. rumalad kui hobused (223)
  3. parem kui härg, kel sarved n. sõrad on (269)
  4. nagu juukseidpidi tõmmatud (229)
  5. nii hirmsasti, et juuksekarvad püsti tõusevad (195)
  6. mitte üks juuksekarv ~ vähem kui juuksekarv jms. (129, 166, 199/200, 203, 236)
  7. tapetakse kui koerad (226)
  8. helistada kui kella (205)
  9. kui raske koorem (169)
  10. (jumalasõna) parem kui kõige kaunim kuld (318)
  11. määgivad kui ~ rumalad kui lambad (94, 108, 112, 113)
  12. puhas kui vastsündinud lapsuke (12)
  13. enam kui liiva (mere ääres) (22, 165, 275)
  14. kui möuraja lõukoer ~ wie ein brüllender Löwe (142, 245)
  15. nagu madude sekka elama (229)
  16. tormavad peale kui merelained (194)
  17. magusam kui mesi (17, 318)
  18. (usk) kui müür ~ tuline müür ümber (206, 306)
  19. (kustutatakse) üleastumised kui pilv ning patud kui udu (227)
  20. poolsurnuks häbenema (108, 111)
  21. süda keeb kui pott tulel (200)
  22. kaunisti ehitud kui pruut (126)
  23. kui põrm (e. aganad) (325, 331)
  24. (inimesed lasevad end arstidel) lappida kui vana riiet (220)
  25. kerjab kui vaene sant ~ tratt (22)
  26. kui palavas saunaleilis (171, 222)
  27. (Jumal sallib kurjategemist) veel vähem kui silmatera (190)
  28. (patused ajavad endast püha vaimu) kui suits mesilased ära ajab (126)
  29. kui näljased n. kiskjad soed ~ kui näljane susi (200, 253)
  30. (nii pehmed, et oleks võinud) pisukese sõrme ümber köita (274)
  31. vajus põhja kui tinatükk (276)
  32. (on Jumala ees) kui tuhk (331)
  33. kaob kui vari (212)
  34. kisendavad kui hullud veised (139)
  35. rumalamad kui veised (166)
  36. surevad ära kui veised (170)
  37. (süda ja usk peavad olema) kui veljeksed (306)
  38. katki vajutada kui mäda õun (203)
  39. surm kui uni ~ surmauni (138, 171, 283, 315)

B3. Mitmesuguseid metafoorseid kujundeid, eufonisme jm.

  1. aeg ei või sallida (111)
  2. ahnekott (89)
  3. elavalt ära neelata (194)
  4. ennast vastu 'rase' (252, 257)
  5. hambairvitamine (306)
  6. hapu joomise joonud (230, 232)
  7. ennast hapult tundma (300)
  8. (vaimutoiduga) hinge söötma (122)
  9. hinge vaakuma (216, 307)
  10. hinge välja ~ ära sülitama (86, 207)
  11. hinge õnne pärast (116)
  12. hädaorg (30, 36, 221)
  13. ihuvili (7, 47)
  14. (peaks) ilm hukka minema (130)
  15. kõige ilma nurgast (206)
  16. (rist) teeb jalad (261)
  17. jalgadega ~ jalge alla tallama (186, 188, 226)
  18. (Jumala) jalasammude sisse astuma (114, 230, 236, 337)
  19. annab Jumal tervit (47, 92, 106, 107, 111, 133, 233, 324)
  20. laseb Jumal meid elada (92, 107)
  21. Jumal paraku (30, 88, 111, 170, 274, 319)
  22. kaela peale võtma ~ panema jne. (66, 129, 177, 220, 223, 224, 229, 236, 248, 256, 272, 292, 298)
  23. kaelapidi kinni hakkab (223)
  24. peavad oma kaela õiendama (228)
  25. kange kael (293, 295)
  26. kahevahel olema (145, 146, 152, 154, 257, 282, 285, 290)
  27. (viha)karikas (238, 249, 250)
  28. (hea) karjane (27, 253)
  29. keel(t)e peale kirjutatud (107, 113)
  30. kivi südamelt langenud (254)
  31. kuradi kurgust (292)
  32. kurjast kombest (94)
  33. kõhnreti sõela sees sõelutud (146)
  34. kõrge karva eest (242)
  35. kaks kõrva (118)
  36. kisendavad kõrvad täis (307)
  37. kõrvad avada (129)
  38. kõrvad kurdiks ~ kurdid kõrvad (108, 188)
  39. kõrvad paksud kuulma (182)
  40. kõrvuni hädas ~ rüveduse sees (181, 261)
  41. (Jumala) käe alla alandama (100, 248, 255)
  42. (Jumala) käsi ei ole lühendatud (182, 266, 300)
  43. käsi käib (hästi ~ kurjasti) (201, 213, 216, 245, 265, 276, 320, 326, 331)
  44. tühjade kätega (125)
  45. küünalt südames süütama (139, 167)
  46. taeva küünlad 'tähed' (281)
  47. eksinud lambad (82, 253, 330)
  48. süüta lambukene ~ Jumala lammas jms. (23, 102, 138)
  49. igapäevane leib (125, 132, 261)
  50. liha lusti himu ~ liha lusti sees (222, 339)
  51. läbi liha nõtruse (268)
  52. imelik lind (280)
  53. missugune lind (303)
  54. meelevalda võtma ~ andma (88, 99, 204)
  55. merd pähklikooresse valama (173)
  56. mullatükid 'tühised, vääritud' (263)
  57. nahaga maksma (222)
  58. tark nina ~ ninatark (46, 224)
  59. nipsu nina ette lööma (181)
  60. viimse otsa peale mõtlema (313)
  61. viha paistab palavasti (307) ~ palav päev paistab (326)
  62. palehigi sees (132)
  63. palest palesse (36)
  64. patud merre heita (227)
  65. päästa patu paelast (197)
  66. patu palk (132)
  67. patuuni (183)
  68. pealaest jalatallani (12)
  69. punane veri (15, 101, 205, 241)
  70. veripunased ~ punase vere patud (21, 24)
  71. põrgukoer (23, 49, 69, 300)
  72. põrgu must kaaren (247)
  73. põrgu noodamees (307)
  74. põrgu persepale (181)
  75. põrgu söötesead (217)
  76. põrgutunglid (102)
  77. põrguvalu sees (244)
  78. päevast päeva (265)
  79. püha palge ees (240)
  80. läbi püha vaimu valgustada (39)
  81. naise seeme (9)
  82. (Jumal) selja meie poole pööranud (25, 193, 264, 305)
  83. joobnud siga (126)
  84. silmade ette maalima (130, 204, 209)
  85. (iga) silmapilk nt. igka Silma pilckmesze siddes jms. (103, 142, 193, 203, 227, 236, 249, 271, 294)
  86. silmaterasse kinni hakkama (206, 264)
  87. surma vari (84)
  88. surnu suu peale (tunnistust andma) (108)
  89. sutehaua sisse 'põrgusse' (319)
  90. ei anna head sõna (84)
  91. nimetame kahe sõnaga 'lühidalt' (188)
  92. sõna sai lihaks (9, 9)
  93. sõnad suhu pannud (109)
  94. söödab nutuleivaga, joodab nutuveega (241)
  95. kõigest südamest ~ südame põhjast jms. (15, 115, 125, 132, 272, 286, 306)
  96. närivad omaenese südant (254)
  97. südamesse istutama (274)
  98. südame rõõm (188)
  99. taaspidi taganema (28, 287)
  100. taevane roog (185, 188)
  101. tahi ära kustutada (102)
  102. õige ~ kurja tee peal käima (151, 156)
  103. Jumala (armuliku) tiiva alla (265, 297, 301)
  104. tuld tuha seest otsima (181, 299)
  105. tuliste tangidega katki kiskuda (235)
  106. tunnistäht (223)
  107. töö on tühi (302)
  108. ukse ees ~ ette ~ lävel (88, 90, 232, 257)
  109. uks nina ees kinni löödud ~ lööb inimeste uksed kinni (220, 256)
  110. (harva) und silma tulnud (213)
  111. vaesed patused (54, 61, 102, 338)
  112. valjad suhu pannud (189)
  113. verekoer(ad) ~ näljased verekoerad (74, 101, 188, 189, 204, 213, 341)
  114. viha vaigistama (48, 234, 246)
  115. viletsuse sees ujuma (222)
  116. (head) vilja kandma ~ viljakandja puu (veeoja ääres) (125, 132, 147, 172, 241, 321, 324, 325, 326, 332)
  117. vitsaoksakene (51)
  118. vägeva väe (eest) (98, 106, 188, 260, 276)
  119. ülekäte võtma ~ andma (86, 88, 89, 102, 225, 254, 264)
  120. ütlen ümber (109)

Näeme niisiis, et Mülleri materjalis — eriti vanasõnast alamat järku fraseoloogias — aimuvad üsna mitmekesised geneetilised vahekorrad.

1. Siin on palju spetsiifiliselt piibellikke väljendeid, samuti saksa fraseologismide tõlkelaene eesti keelde.

2. Siit võib aga leida ka ilmekaid tõendeid eesti keele enda fraseoloogiliste vahendite heast valdamisest:

hea töö ehk kauni karva pärast
kaela nink kahju pääle
katk nink kallis aeg
meel nink mõtlus
pikk nink pime
sarved nink sõrad
suu nink süda
töö nink tegu
vägi nink võimus
kuradi kurgust
käsi käib (hästi)
liha lusti sees
nipsu nina ette lööma
patu palk
põrgu persepale
surnu suu peale (tunnistama)
tunnistäht
töö on tühi
vägeva väe eest
jmt.

3. Selgesti paistab silma ka varasema kirikukirjanduse retoorika kandavaim tunnusjoon — sõnapaaride ja -jadade rohkus, omalaadne "ninck"-stiil, mille lätted on Piiblis ning ilmselt võimendatud saksakeelsete luterlike allikate kaudu.

Mülleri tekstid tõstatavad mitmeid irriteerivaid probleeme metafooride geneesi osas.

3.2.3. Kas Mülleril ja Stahlil on eesti vanasõnu?

Nii Mülleril kui ka Stahli raamatutes leidub kohti, mis on läbi sõnastatud eesti keeles ja meenutavad mõnesid eesti vanasõnu (või on nendega juhtumisi koguni identsed). Mülleril on näiteks mitmes variandis ütlemisi selle kohta, et surma vastu pole rohtu, et surma vastu ei või keegi seista, või et noore vasika ja vana härja nahk võivad ühtaegu turule sattuda jmt. Pole siiski vaja kiirustada lugema seesuguseid eesti vanasõnade väga varajasteks kirjapanekuteks, sest neil on ka saksa vasted ning (Stahlil kindlasti, Mülleril arvatavasti) on nad pigem lihtsalt vastavate saksa vanasõnade mehaanilised tõlked eesti keelde, mitte enamat.
Minu isikliku rumaluse ja sögeda vasikavaimustuse tõttu ongi üks sedalaadi koht Stahli "Lauluraamatust" sattunud eesti vanasõna pähe EV-sse (nr. 429): Iggal asjal oma aick, sks. All ding, ein weil (HH II, lk. 113). Peaaegu oleks EV III köitesse lipsanud veel teinegi Stahli lause: tullep aick / tullep nüuw, sks. kompt zeit / kompt Raht (HH ???; vrd. EV 12129).

3.2.4. Sõnapaarid ja -read vanemas eestikeelses kirikukirjanduses

A. Sõnapaarid on parallelismi "molekulid"

Parallelism on võimas üldsemiootiline või -kognitiivne printsiip, mis täiesti universaalselt organiseerib inimmeele talitlemist. Parallelism on ka pea igasuguses kunstilist järku sõnaloomes fundamentaalne ja läbiv printsiip, mis haarab ja seob teksti häälikulisi, süntaktilisi ja semantilis-leksikaalseid tasandeid. Sõnapaarid (olgu püsivad, poolpüsivad või improvisatoorsed), mis omavad tunnuseid kõigil neil tasandeil, on parallelismi ehituskivid või neuronid või molekulid.

Sõnapaarid annavad head ainet ka mõtisklemaks parallelismi seosest teise fundamentaalse semiootilise dihhotoomiaga 'metafoor/metonüümia', st. "poolustega", mis R. Jakobsonil esindavad kaht äärmiselt üldistatud operatsionaalset printsiipi (R. Barthes on hiljem taandanud Jakobsoni poolused veelgi üldisemale semiootilisele opositsioonile 'süsteem/süntagma', mis on vist mõisteliselt kattuvad paariga 'paradigmaatiline/süntagmaatiline'). Sõnade paarumine on kõige sagedamini rajatud komponentsõnade tähenduslikule kontrastile (sh. antonüümiale) ja lähedusele (sh. sünonüümiale). Jakobsoni järgi on aga nii antonüümia kui ka sünonüümia ilmselt üht ja sama "metafoorset" tüüpi vahekorrad.

Kauni nimega hendiadüoin on termineeritud ühest küljest lihtsalt sünonüümidest moodustatud sõnapaare, teisalt paare, mille komponendid on omavahel metonüümilises suhtes (just sel viimasel viisil on hendiadüoini mõtestanud ka nt. Linnar Priimägi oma kunagises kirjutises "Hendiadüoin" — vt. "Kirjanduse ja rahvaluule radadelt" II, Tartu, 1976, lk. 48–58).

Kolmandalt poolt on empiirikast (sh. meil järgnevas toodud näidetest) selge, et vastandlikkusel põhinevad paarid ei lase end kuigi edukalt arendada ridadeks, sünonüümial põhinevad paarid aga lasevad väga hästi. Jne. Kuid kõik see kipub juba kanduma väljapoole selle teema raame.

Parallelismi ja seega ka sõnapaare kohtab igal sammul vist kõigi maailma rahvaste folkloorides ja fraseoloogiais ning paljudes kirjandustüüpides, ka Piibli (eriti Vana Testamendi) mitmetes osades. Kirikukirjandus on Piibliga kongeniaalne (ja eestikeelne kirikukirjandus saksa kirikukirjandusega) ka retoorilises plaanis, seetõttu pole üllatav, et vanema eestikeelse kirikukirjanduse markantsemaid vormitunnuseid on sõnapaarid ja -jadad.

Ingrid Sarv on mitmetes oma töödes lugenud püsivaid sõnapaare kõnekäändude üheks alaliigiks, ja kindlasti täie õigusega, sest võrdluste ja mõnede muude asjade kõrval paistab see vormiline prototüüp selgesti silma. Kuid sõnapaaride folkloorse esinemuse jälgimine või registreeriminegi on tehniliselt tülikas ja töömahukas. Igasugune vanasõnast või aforismist (so. üldistavast täislausest) alamat süntaktilist järku fraseologism või kõnekäänd on kahepaikse loomuga selles mõttes, et ta on ühest küljest tüpoloogiline üksus või "pala", teisest küljest kujund või "ehitusmaterjal". Kõigist kõnekäänuliikidest on sõnapaarid eriti selgelt ehitusmaterjal: ainult väike osa nende esinemustest on fikseeritud eraldi tekstidena ja et nende elust ülevaadet saada, tuleb enamus neist kokku otsida süntaktiliselt aredamaist kõnekäänutekstidest, vanasõnatekstidest, laulutekstidest jm. kohtadest. Tehniliselt tülikas on ka nende registreerimine 17. sajandi eestikeelsest kirikukirjandusest: olulise osa selle massist moodustab Stahli "Leyen Spiegel" (edaspidi: LS), mille tekst tervenisti on keerukas parallelistlik põimik, kus sõnapaaride komponendid võivad esineda üsnagi hajutatult, passaažide süntaktilis-leksikaalne sümmeetria võib olla mittetäielik jne.

Toome öeldu tõenduseks ühe sellise passaaži LS-i leheküljelt 326.

Selle fragmendi parallelistlik struktuur oleks siis umbes järgmine:

B. Sagedasemate paaride näiteid

Märkus: Järgnev statistika ei peegelda adekvaatselt paaride sagedusvahekordi aastani 1656 incl. teadaolevate tekstide kogumassis, sest hetkel, mil see "edetabel" koostati, oli Stahli LS-ist läbi vaadatud vähem kui pool.

Sage-
dus
Eestikeelne paar Saksa vasteid, märkusi
121   maa + taevas Himmel + Erde
119   hing + ihu Leib + Seele
81   elu + surm ~ elama + surema Leben + Todt ~ leben + sterben
69   liha + veri Fleisch + Blut
65   joo(t)ma + söö(t)ma essen + trincken ~ speisen + drencken ~ fressen + sauffen
59   päev + öö Tag + Nacht
55   ihu + veri Leib + Blut
53   häda + viletsus Noth + Elend ~ Trübsal + Elend ~ Trübsal + Leid ~ Trübsal + Vnglück ~ Noth + Anliegen ~ Angst + Gefahr
41   rist + viletsus Creutz + Vnglück
  siin + sääl hier + dort
40   au + kiitus ~ austama + kiitma Ehre + Lobe ~ Ehr + Preisz ~ Lob + Danck ~ Lob + Ehr + Preisz
36   kiitma + tänama ~ kiitus + tänu Loben + Dancken ~ loben + preisen ~ preisen + dancken
33   inimene + Jumal Mensch + Gott
29   abi + arm Hülff + Trost ~ Hülff + Gnade ~ Macht + Gnade
  häda + vaev Mühe + Arbeit ~ Mühe + Gefahr ~ Mühe + Noth ~ Angst + Noth ~ Jammer + Noth ~ Mangel + Noth ~ Wehe
22   ajalikult + igavesti ~ ajalik + igavene zeitlich + ewiglich
  arm + heldus ~ armuline + helde Gnad + Gunst ~ barmhertzig + gnedig
  suu + süda Hertz + Mund
21   hea + kuri gut + böse
  rahu + rõõm Fried + Frewd ~ Ruh + Frewd
  rõõm(ustama) + troost(ima) Frewd + Trost ~ erfrewden + trösten
19   meel + mõte [saksa vasted puuduvad]
18   laps + pärija Kind + Erbe
  tõsi + viss ~ vissist tõsi gewisz + warhafftig ~ gewiszlich
17   au + nõu [esmakordselt 1656. a. värsslauluraamatus]
  eksitus + patt ~ eksima + pattuma Missethat + Sünde ~ Missethat + Fall
  kohus + õigus~ õige Gericht + Recht ~ Gericht + Gerechtigkeit
  kuulma + nägema hören + sehen
16   hilja + vara spät + früh
15   au + rõõm Ehre + Frewde ~ Ehre + Trost ~ Frewd + Wonne
  noor + vana jung + alt
14   abi + nõu Hülff + Rath
13   au + vägi Ehre + Macht ~ Herrligkeit + Macht ~ Herrligkeit + Krafft
  kannatus + surm ~ kannatama + surema Marter + Todt ~ Leiden + Sterben
  meel + süda Sinn + Hertz
  mees + naine Mann + Weib ~ Mann + Frau
  pühitsus + õigus Heiligkeit + Gerechtigkeit
12   häbi + patt Schand + Sünd ~ Schand + Laster
  kavalus + pettus Argelist + Heucheley ~ List + Trug
  leib + viin Brot + Wein
  tegu + töö Werck
11   arm + hea(tegemine) ~ armas~ armuline + hea Gnade + Gut ~ Gnade + Wolthat ~ Huld + Wolthat
  ema + isa Mutter + Vater
  ihu(lik) + vaim(ulik) Leiblich + Geistlich
  leidma + otsima finden + suchen;
  rõõm + õnn(istus) Frewd + Seeligkeit ~ Trost + Hort
10   hea + õige ~ hästi + õigesti gut + recht ~ wol + recht
  is(s)and + kuningas Herr + König ~ Herr + Fürst
  kuulma + õppima zuhören + lernen
  lapsed + pere Kinder + Gesinde
  lootus + usk ~ lootma + uskuma Hoffnung + Glauben ~ trawen + glauben
  vaen + viha Zwitracht + Auffrucht
9   abi + troost ~ avitama + troostima Hoffnung + Glauben ~ trawen + glauben
  au + tänu ~ austama + tänama Ehr + Danck ~ Lob + Danck
  hoidma + paimendama behüten + bewachten
  hõbe + kuld Silber + Gold
  häda + rist Noth + Creutz ~ Vnglück + Creutz ~ Verfolgung + Creutz ~ Creutz ~ Pein
  liha + luu Fleisch + Bein
  mure + rõõm Trawrigkeit + Frewde ~ Leid + Lieb
  rikas + vaene ~ rikkus + vaesus Reichthumb + Armuth
8   alam + ülem ~ alandama + ülendama Obrigkeit + Vnterthan ~ erniedrigen + erhöhen
  A(lgus) + O(ts) Anfang + Ende ~ Alpha + Omega
  elama + valitsema leben + regieren
  hommik + õhtu Morgen + Abend
  kahju + kuri Gefahr + Schaden ~ Gefahr + Leid ~ Schaden + Leid
  kartus + värisemine Furcht + Zittern ~ Furcht + Schrecken
  lesk + vae(va)ne~ (vaene)laps Wittwe + Wayse
  linn + maa Stadt + Land
  maa + meri Land + Wasser ~ Erde + Meer
  mina + sina ich + du
  põrm + tuhk Erd + Koth
  silm(ad) + süda(med) Augen + Hrtzen
  tahtma + võima wollen + können
  teine + üks ander + ein
  vaba + vallalis losz + ledig ~ frey + ledig
7   ahastus + häda Angst + Noth ~ Angst + Weh
  arm + vägi Gunst + Krafft ~ Gnade + Almacht
  au + kõrgus ~ ausasti + kõrgesti Ehre + Hoheit ~ löblich + herrlich ~ herlich + prechtig
  elu + ihu Leben + Leib
  elu + õnn(istus) ~ elama + õndsaks saama Leben + Heyl ~ leben + selig werden
  hää + õnn(is) ~ hästi + õndsasti selig
  kallis aeg + katk thewre Zeit + Pestilentz
  lust + rõõm Lust
  pahem + parem linck + recht
  patt + surm Sünde + Todt
  türann + verekoer Tyrann + Bluthund
  õige + õnnis ~ õigus + õnnistus gerecht + sehlig
6   arm + rõõm Gnad + Trost ~ Hort + Trost ~ Frist + Trost
  arm + õnn Gnade + Segen
  helde + rohke mild
  homme + täna morgen + heut
  ilus + kaunis zart + fein ~ schön + lieblich
  isa + laps(ed) Vater + Kinder
  julge + rõõmus frölich + getrost
  jääma + olema bleiben + seyn
  keel + suu Zunge + Mund
  kurb + rõõmus ~ kurvastama + rõõmustama [saksa vasted puuduvad]
  kuri + vaga böse + fromm
  muld + põrm Erde + Staub ~ Asche + Staub
  mure(tsema) + vaev(ama) Trübsal + Pein ~ Mühseligkeit
  pimedus + valgus Finsternis + Liecht
  põrguhaud + surm Höll + Todt
  teadma + uskuma wissen + glauben
5   aeg + tund Zeit + Stund
  arm(as(tama)) + au(s(tama)) lieben + ehren
  arm + rahu Gnade + Friede ~ Liebe + Friede
  arm + tõde Gnad + Warheit ~ Güt + Warheit
  arm + usk Lieb + Glauben
  au + häbi Herligkeit + Vnehr ~ Herrlichkeit + Schande
  hoidma + õnnistama behüten + segnen
  isand + sulane Herr + Knecht
  kavalus + vägi List + Macht ~ Tück + Macht
  kurb + murelik ~ kurvastus + mure betrübt + trawrig ~ müheselig + beladen
  kuri(tegu) + patt Gefahr + Sünd
  kuulma + rääkima hören + reden
  laps + naine Kinderlein + Weib
  liha + vaim Fleisch + Geist
  nägema + tegema [esmakordselt 1656. a. lauluraamatus]
  paast(uma) + palve(tama) fasten + beten
  rõõm + tänu ~ rõõmustama + tänama frewden + dancken ~ frolocken + dancken
  sõda + verevalamine Krieg + Blutvergiessung
  tuli + vesi Fewer + Wasser
  tuli + väävel Fewr + Schweffel ~ Pech + Schweffel
4   Aadam + Eeva Adam + Eva
  armas + kaunis lieb + fein
  austama + kartma ~ au + kartus ehren + fürchten
  elama + olema [saksa vasted puuduvad]
  elu + usk Leben + Glauben ~ Leben + Lehre
  haav + reig Schlag + Wund
  hing + süda Seele + Hertz
  hoidma + pidama behüten + erhalten ~ verwahren + beschlossen
  hoidma + toitma pflegen + nehren
  häbi + naer Schande + Spott ~ Hohn + Spott
  häda + patt Leid + Sünd ~ Noth + Sünd
  häda + surm Noth + Sterben
  igavesti + nüüd [saksa vasted puuduvad]
  kahju + patt Schand + Sünd
  keel + meel [esmakordselt 1656. a. lauluraamatus]
  kiitma + tunnistama ~ tundma preisen + erkennen
  kirik + kodu Kirche + Hausz
  kuningas + vürst König + Fürst
  kurat + kuri ilm~ inimene~ rahvas Teuffel + arge Welt ~ Menschen~ böse Leute
  kõrv + silm Ohr + Auge
  leib + vesi [saksa vasted puuduvad]
  Lunastaja + Õnnistegija ~ lunastama + õndsaks tegema Erlöser~ + Heyland ~ Seligmacher + Heyland
  mägi + org Berg + Thal
  nägema + tunnistama sehen + erkennen ~ sehen + bekennen ~ weisen + bekennen
  patt + süü [esmakordselt vist 1656. a. lauluraamatus]
  patt + võlg Sünd + Schuld
  piin(ama) + vaev(ama)  
  pisuke + suur klein + grosz
  puhas + selge ~ puhtast + selgest rein + lauter
  põrgu + taevas Hell + Gottes Stul
  raha + vili Gelt + Gut
  raske + suur über die massen
  sees- + väljas- ~ sisse + välja ein- + ausz- ~ innerlich + eusserlich
  suur + vä(h)ike [saksa vasted puuduvad]
  sõna + tegu Wort + Werck
  tarkus + vägi ~ tark + vägev Witz + Krafft ~ weiszlich + mächtig
  teadma + tundma~ tunnistama wissen + bekennen
  troost + õnn Trost + Heyl

C. Sõnaridade näiteid

Näiteid sõnu au ~ aus ~ austama sisaldavatest ridadest

Sõnu kurat, patt, põrguhaud, surm sisaldavaid ridu

D. Esmamuljeid

Keegi ei ole seda ainest geneesi, sisu, folkloorsuse vm. plaanis uurinud ning me saame siin heita talle pelga põgusa pilgu ja tuua välja 4 semantilist dominanti või stereotüüpi, mis kõnealustes sõnapaarides kõige selgemini nähtuvad. [Nagu produktiivseimate paaride loendis ülal, nii ka järgnevais näidetes on tüvepaarid eelistatavasti antud lühimas substantiivi- vm. noomenivormis; tegelikus empiirikas (eriti muidugi LS-is) on morfoloogiline ja sõnaliigiline variaablus palju suurem: nt. paari arm + au taga peituvad ka vormid armas + aus ja armastama + austama, paari ihu + vaim taga ka ihulik + vaimulik jne.]

1. "Kategoriaalset" leksikat kätkevad paarid, mis esindavad parallelistlikke "universaale", mitte kirikukirjanduse retoorilist spetsiifikat; nende paaride komponendid on enamasti antonüümsusvahekorras:

maa + taevas;
elu + surm;
sööma + jooma;
päev + öö;
siin + seal;
inimene + Jumal;
ajalikult + igavesti;
hea + kuri;
kuulma + nägema;
hilja + vara;
noor + vana;
mees + naine;
ema + isa;
rikas + vaene;
alam + ülem;
algus + ots;
hommik + õhtu;
linn + maa;
maa + meri;
üks + teine;
pahem + parem;
homme + täna;
isa + lapsed;
isand + sulane;
laps + naine;
tuli + vesi;
elama + olema;
igavesti + nüüd;
mägi + org;
pisuke + suur;
põrgu + taevas;
sees + väljas;
suur + väike jt.

2. Inimese "aspekte", somaatikat, meeltetegevust märkival leksikal rajanevad, üldse vaimu ja füüsist puudutavad paarid, kus komponendid võivad olla vastandatud või sünonüümsed:

hing + ihu;
liha + veri;
ihu + veri;
suu + süda;
meel + mõte;
meel + süda;
ihu + vaim;
liha + luu;
silm + süda;
elu + ihu;
liha + vaim;
nägema + tegema;
hing + süda;
keel + meel;
kõrv + silm;
sõna + tegu;
keel + suu
jt.

3. "Halbade asjade" paradigma, kus paar moodustub printsiibis sünonüümidest; siia oleme arvanud ka paarid, kus komponendid esitavad inimese eksimusi Jumala vastu ja karistusi nende eksimuste eest:

häda + viletsus;
rist + viletsus;
häda + vaev;
patt + eksitus;
kannatus + surm (tavaliselt Kristuse kannatamisloos);
häbi + patt;
kavalus + pettus;
viha + vaen;
häda + rist;
kahju + kuri(= kurjus);
ahastus + häda;
kallis aeg + katk;
patt + surm;
mure + vaev;
põrguhaud + surm;
kurbus + mure;
kuri(= kurjus) + patt;
sõda + verevalamine;
haav + reig;
häbi + naer;
häda + patt;
häda + surm;
kahju + patt;
kurat + kuri ilm;
patt + süü;
patt + võlg;
piin + vaev
jt.

4. "Heade asjade" paradigma, kuhu oleme tinglikult liigitanud sünonüümipaarid, mis väljendavad harrast suhtumist Jumalasse ja Kristusesse ning positiivseid ja õndsaid hingeseisundeid üldse, Jumala positiivseid toimeid inimese hingeseisundile, maapealsele ja hauatagusele käekäigule, samuti Jumala võimsust jmt.:

au + kiitus;
kiitus + tänu;
abi + arm;
arm + heldus;
rahu + rõõm;
rõõm + trööst;
au + rõõm;
abi + nõu;
au + vägi;
pühitsus + õigus;
arm + hea(dus);
õnn(istus) + rõõm;
hea + õige;
usk + lootus;
abi + trööst;
au + tänu;
arm + vägi;
au + kõrgus;
hea + õnnis;
lust + rõõm;
õige + õnnis;
arm + rõõm;
arm + õnn;
helde + rohke;
ilus + kaunis;
julge + rõõmus;
arm + au;
arm + rahu;
arm + tõde;
arm + usk;
hoidma + õnnistama;
rõõm + tänu;
armas + kaunis;
austama + kartma;
lunastaja + õnnistegija;
puhas + selge;
tarkus + vägi;
trööst + õnn
jt.

Nagu võisime veenduda juba eeltoodud näidete põhjal, osalevad produktiivsemad leksikaalsed moodustajad mitmete eri paaride koosseisus ja produktiivsemad paarid paljude eri ridade koosseisus. 3–4-elemendilistest stereotüüpidest on sagedasemaid vist ühendid

Eriti taas H. Stahli väljaannetest (nt. LS, HH II), kus rööbiti jooksevad n-ö. eesti veerg ja saksa veerg, nähtub selgesti, et eestikeelsete paaride ja ridade vahekorrad oma saksa vastetega pole sugugi üksühesed (eeltoodud näiteseeriais leiduvad saksa vastedki pärinevad reeglina Stahli töödest). Juhtub, et saksa ühesõnalisele väljendile vastab eesti keeles paar või vastupidi.

Stahlil on saksakeelne paralleel ilmselt "originaal" ja eestikeelne ilmselt "tõlge". Kuid vähemalt praeguseks kuuluvad paljud kirikukirjanduse sõnapaaridest kaheldamatult eesti fraseoloogiasse ja tulevad ette muiski eesti folkloorižanrides, ning esialgu pole mingit kindlamat teavet selle kohta, mis on eesti traditsiooni juurdunud kirikukirjanduse mõjul, mis on kirikukirjandus ise üle võtnud eesti fraseoloogiast ning kuidas on sel või teisel juhul lood vastavate üksuste kaugemate geneesisuhetega.

E. Kas laenati ja kummas suunas?

Esmamuljete tasemel tundub küll, et kirikukirjanduse roll eriti sünonüümistampide juurutamisel eesti fraseoloogiasse on olnud üsna suur. Eriti oluliseks vahendajaks võivad osutuda luterlike kirikulaulude tõlked. Paljud siinseis nimistuis toodud klišeed esinevad proosatõlgetena juba Stahli "Lauluraamatus" (HH II) ja J. Rossihniuse lõunaeestikeelse materjali publikatsiooni (RR) lõpus, st. 1630-ndail aastail, ning nood tõlked pole de facto kindlasti varaseimad, vaid nagu alulgi juba viitasime, võivad tagasi minna Mülleril mainitavale "Medi Kirkoraamatule" või Hans Susi hüpoteetilisele 1551. a. tõlkele. Edasi kanduvad need klišeed mutatis mutandis 1656. a. lauluraamatusse (HHK III), so. esimesse eestikeelsesse värsslauluraamatusse, mille tõlkijad / mugandajad / värsistajad olid teatavasti H. Göseken, R. Brocmann, G. Saleman ja M. Giläus; sealt võeti enamik neist üle 17. sajandi lõpul ilmunud redigeeringuisse ning edasi arvukate kordustrükkide kaudu kahe järgneva sajandi vältel võis osa neist kanduda ka eestlaste suulisse kõnepruuki. Senised provisoorsed statistikad viitavad küll sellele, et nt. luterlikel perikoopidel pole olnud vist mingitki forsseerivat toimet piiblivanasõnade juurdumisel eesti suulisse traditsiooni. Kuid perikoobitekstide vastuvõtt oli passiivne, laulude käive seevastu aktiivne: neid lauldi ja nad jäid kindlasti paremini meelde. Eesti kirikulaulutõlkeid (valdavalt saksa keelest) on samuti üsna vähe uuritud, kuid Siret Rutiku kirjutab (või kirjutas) just sel teemal oma magistritööd ja ehk on siingi peatselt loota esimest läbimurret.
Pole mingit ülevaadet sellestki, kui rohkesti selliseid "kiriklikke" sünonüümipaare (vm. paare vm. klišeid) ringleb eesti uuemais folkloorikihtides, nt. lõppriimilises rahvalaulus, samuti eesti vanemas ilukirjanduses.

F. Paralleele Lydia Koidulalt

Sirvisin katseks läbi Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula luuletused, ja selgus, et Kreutzwaldil pole "kirikukirjanduslikke" sõnapaare ja -jadasid peaaegu üldse, Koidulal seevastu üsna nimetamisväärselt. (Teades Koidula kristlikku kasvatust, on see ka ootuspärane.)

Nimetame mõningaid näiteid.

Värsse luuletusest "Ema süda":

kus varjul truu(d)us, arm ja õnn;
au, kiitust, sõbrust tunda saad;
kui kõik sind põlgvad, vihkavad;
kui usk ja arm sust lahkuvad;
truu, kindla ema rinna naal.

Üksikuid paare ja ridu:

usk, lootus, arm (jm. variandid) — vähemalt 6 luuletuses;
arm ja õnn peale "Ema südame" veel vähemalt 3 luuletuses;
au, kiitus — peale "Ema südame" veel luuletuses "So oma süda";
au ja õnn — vähemalt 5 luuletuses;
elu ja õnn — vähemalt 2 luuletuses;
õnn ja rahu — vähemalt 2 luuletuses;
õnn ja rõõm — vähemalt 7 luuletuses;
mure, vaev — vähemalt 2 luuletuses;
põlgama, vihkama — peale "Ema südame" ka luuletuses "So oma süda";
meel ja mõte — vähemalt 4 luuletuses;
tundma ja teadma — vähemalt 2 luuletuses;
liha ja verivähemalt 2 luuletuses;
suu ja süda — vähemalt 4 luuletuses.

Tulevad ette veel järgmised paarid:
tänama, kiitma — luuletuses "Anna aega!";
lootma, uskuma — luuletuses "Tarve";
valetama, petma — luuletuses "Veel hiilgvad kõrges";
vaen ning viha — luuletuses "Neid austa";
töö ja tegu — luuletuses "Lõokene";
vaim ja vägi — luuletuses "Miks tähekesed taeva võlvil".

Peale nende on Koidulal mõningaid universaalsemat loomu sõnapaare, mida ei söanda lugeda kiriklike stiililaenude hulka:

päev ja öö — vähemalt 9 luuletuses;
maa ja meri — vähemalt 8 luuletuses;
kuld ja hõbe — vähemalt 4 luuletuses;
suu ja süda — vähemalt 4 luuletuses.

G. Alliteratsiooni fenomen

Mitmed osad Vanast Testamendist on juba originaalis eufooniliselt korraldatud. Ka A. Thor Helle eestikeelses piiblitõlkes on puhuti nii suisa alliteratiivseid kohti, et on üsna raske kirjutada neid pelga juhuse arvele.

Toome mõned näited kas või Psalmide tõlkest:



Laiekraan | Freimid | Ptk. 1 | Ptk. 2 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Ptk. 6 | Ptk. 7 | Ptk. 8 | Ptk. 9 | Kirjandus