Uudiste arhiiv
Lahkus Igor Tõnurist (11.02.1947 - 8.01.2021)
Suri ära suuri kuuski, langes maha laia leppa, kadus laulja ja kandlelööja. Meie seast lahkus silmapaistav teadlane, särav rahvamuusik Igor Tõnurist. Kaotasime sõbra ja kolleegi, targa ja sooja inimese.
Igor Tõnurist oli silmapaistev etnoloog ja etnomusikoloog, rahvapillide, rahvamuusika ja -kultuuri koguja ja uurija. Igor sündis Keilas, koolis käis Tallinnas. Ta õppis etnograafiat Moskva ülikoolis (1964-1969) ja töötas seejärel pikka aega Ajaloo Instituudis (1969-2008) teadurina etnoloogia ja rahvamuusika alal, pühendudes eelkõige rahvapillide uurimisele. Ta on õpetanud külalislektorina etnograafiat Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1978-1983), Tallinna 32. Keskkooli ajaloo süvaõppeklassis (1986-1996), rahvapillimuusikat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (2005-2007), Tallinna Ülikoolis (2007), juhendanud üliõpilastöid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.
Igor oli ka särav rahvamuusik, kellel oli keskne roll eesti vanema rahvamuusika taastulemises, sest ta ühendas mitmekülgse uurimistöö muusika esitamisega. Tõnurist tegutses rahvamuusikuna ja ansambli Leegajus (asutatud 1971) kunstilise juhi ja rahvamuusikafestivali Viru Säru (algatatud 1986) kunstilise juhina. Ta süvenes ka teistesse rahvakultuuri valdkondadesse, sest pidas oluliseks taasluua rahvakultuuri kui tervikut: muusika, laul, tants, teadmised, rõivad. Igor Tõnurist arendas folkloori lavaesituse kunstilisele lihvitusele vastupidist, loomulikkust ja vabadust rõhutavat suunda. Ta andis suure panuse folklooriliikumisse, olles Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu juhatuse liige, Eesti Folkloori Seltsi esimees ja MTÜ Fenno-Ugria juhatuse liige, rahvakultuuri konsultant ja lektor Eesti Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidus. „Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on olnud Igor Tõnuristi elutöö. Tema panus on hindamatu ja tema pühendumus imetlusväärne,“ on öelnud Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esinaine Kati Taal Tõnuristi 70. juubelil. Vanad laulud ja pillilood võitsid kindlasti poolehoidu ka Igori naeratuse ja esinemismõnu tõttu.
Igor Tõnurist on teadlasena olnud eelkõige silmapaistev eesti ja teiste läänemeresoome maade rahvapillide ja -muusika uurija, aga ka folklooriliikumise mõtestaja. 2007. aastal ilmunud Tõnuristi bibliograafia sisaldas 115 nimetust, kuid sestsaadik on ta juurde kirjutanud palju olulisi töid. Tõnuristi tähtteoseks on raamat „Pillid ja pillimäng Eesti külaelus“ (1996), mille põhjal ta kaitses 2001. aastal ka magistritöö. Ta on olnud põhjaliku teose „Eesti rahvapille“ (2008, koostöös Aleksander Sünter, Tarmo Kivisilla jt) koostaja, toimetaja ja üks keskseid autoreid. Mitmekülgse teadlasena on Igor osalenud rahvakultuuri alaste koguteoste loomisel: kirjutanud ülevaateartikli rahvamuusikast „Muusika ja tants“ koguteosele „Eesti rahvakultuur“ (toim. Ants Viires, Elle Vunder, 1998 ja 2008), lühiartiklid muusikariistadest „Eesti rahvakultuuri leksikonile“ (toim. Ants Viires, 1995 jt) ning osalenud leksikoni kordusväljaannete koostamisel (koostöös Gea Troska, Ants Viiresega 2007), kirjutanud venekeelsele teatmeteosele artikli eesti rahvamuusikast (Энциклопедический справочник Эстония 2008) jm. Tõnuristil on silmapaistvaid üksikuurimusi soome-ugri ja eesti rahvamuusika vähe käsitletud teemadel, nagu „The Pastoral Musical Instruments of the Finno-Ugric Peoples“ (Finno -Ugric Studies in Archaeology, Anthropology and Ethnology 1985), „Isuri rahvamuusikast I“ (Mäetagused: Hüperajakiri 1996), „Setu sarvepilli lugu“ (Setumaa kogumik 2004), „Valgevene pärimusliku pillimuusikakultuuri aluskontseptidest. Võrdlusvõimalusi Eestiga“ (Pärimusmuusikast populaarmuusikani 2005), „Eesti idiofonid - traditsioon ja "juhuslikkus"“ (Paar sammukest: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat XIII 2007), „Päkarauakandle ajaloost“ ( sissejuhatus Toivo Luhatsi õpikule„Päkarauakandle mänguõpetus“ 2006) jpm. Igor Tõnurist on pidanud sidet teiste maade, eriti aga slaavi, balti ja soome-ugri uurijatega ja avaldanud artikleid teiste maade väljaannetes, nt „Эстонский цитрообразный каннель в качестве русского народного инструмента.” (toim. О. Фишман; А. Заднепровская. Финно.угры и соседи: проблемы этнокультурного взаимодействия в Балтийском и Баренцовом регионах, 2002), “The Estonian bagpipe” (toim. Rene de Maeyer, The Bagpipes in Europe I.). Igor on kirjutistega osalenud tänapäeva folklooriliikumises, koostanud kogumiku „Mängutükke külakapellidele“ (koos Ahto Nurgaga, 1975), andnud nõuandeid pärimuse esitamiseks, nt „Folkloorikava kontserdilaval: kava ülesehituse ja lavale seadmise printsiipidest“ (Pärimuskultuur kontserdilaval 2008) või analüüsinud folklooriliikumise protsessi, nt „„Ma laulan mere murusta!“ Ingrid Rüütel and Estonian Folklore Movement“ (Individual and Collective in Traditional Culture/Individuaalne ja kollektiivne traditsioonilises kultuuris 2006). Ka tema väiksemad kajastused folklooriliikumise kohta, näiteks „Regivärss ja Brahms ühes pajas ehk rahvamuusikat maataidlejate ülevaatusel“ (Kultuur ja Elu 1974), on hindamatuks allikaks eesti muusika ja kultuuriloo jaoks.
Igor Tõnurist on teinud koostööd Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiviga rahvapärimuse kogujana nii Eesti kui Venemaa eestlaste ja setode, samuti sugulasrahvaste juures.
Mäletame ja mälestame.
