Aili, snd. 1942. a. Virumaal

Pealkiri

Aili, snd. 1942. a. Virumaal

Tekst

Minu Perekond

Vanaisa: Gustav Vaademan
Vanaema: Helene Vaademan
Isa: Villem Vaade, snd. 1905, srn. 1986
Ema: snd. 1910, srn. 1987, snd. Sakerman, abielus Vaade
Lapsed: Enn Vaade, snd. 1940
Aili Vaade, snd. 1942
Luule Vaade, snd. 1945
Õie Vaade, snd. 1948

Tolleaegne elukoht: Narva, Pähklamäe küla
Paul Vaade – isa vend, Erna Vaade – tema naine, poeg Sulev

Enne teist maailmasõda rentis vanaisa koos oma perega Narva linnale kuuluvalt mõisalt 39 hektarit maad. Kavatsus oli tulevikus maa omale osta. Minu isa Villem hakkas ehitama oma perele maja, mis sai ka enne sõda valmis. Pärast sõda tuldi siia tagasi ja hakati sõjast järele jäänud varemeid taastama elamiskõlblikumaks.


ELU PÄHKLAMÄEL

1945. a. tulid Pähklamäele tagasi vanaisa, vanaema ja isa. Eest leidsid ainult varemed. Tuli hakata midagi ette võtma. Ema jäi lastega Kohtla. 28. juunil 1945 sündis Luule. Elasime Kohtlas umbes aasta. 1946. a. kevadel (mais) tulime Pähklamäele.
Mäletan seda esimest tulemist ka natuke. Mäletan, et olin väsinud ja küsisin isalt, kas juba tuleb maja. Oli imeilus juuni õhtupoolik ja järsku nägin, et meie õue peal sööb rohtu võõras lehm. Ma ei saanud kuidagi aru, kuidas lehm sinna sai. Uudistasin vanemate käest, kuidas lehm üksi sai tulla. Sulevi ema tuli aga lehmaga ees ja siis läks ise tagasi teistele vastu. See oli siis esimene teadlik kohtumine Pauli perega.

Suleviga olin enam-vähem ühevanune. Sulev sündis 4. juunil 1942. a. Meid hirmutati, et teelt kõrvale ei tohi astuda, kuna miine olid kõik kohad täis. Hilisem elu tõestas seda. Sõdurid käisid miiniotsijaga miine kokku korjamas ja õhkisid neid Everause mäel. Pommiauke olid ka kõik kohad täis. Nendes õppisime hiljem ujuma. Flaki padruneid tagusime lahti ja võtsime püssirohu seest välja, see põles ilusa suure leegiga.
Majas elasime kõik üheskoos. Ühes toas oli Pauli pere. Teises olid Poome omad ja kolmandas meie koos vanaisa ja vanaemaga. Luule oli väike ja vanematel käed tööd täis, Enn ja mina pidime tema järele vaatama. Luule oli aga vanaemade poolt ära hellitatud ja pistis karjuma, kui temast välja ei tehtud. Meie Ennuga pistsime aga jooksu, kui vähegi saime. Enn oli väiksest peale haiglane ja arg, ei julgenud ronida kuhugi, ja mina, vastupidi, ronisin ja hullasin igal pool. Kui isal oli midagi vaja, siis kutsus mind. Nii harjusin varakult hobustega tegelema. Ennu huvitasid rohkem raamatud. Ta sai lugemise noorelt selgeks ja luges enne kooli juba suuri raamatuid. Mina sain lugemise selgeks alles koolis. Mulle meeldisid aga loomad ja hakkasin üsna varakult emaga koos õhtuti loomi talitamas käima. Kui isa kündis maad või äestas põldu, siis olin mina ikka see, kes tahtis temaga koos põllule minna. Oskasin hobust juhtida ja vahel äestasin ka. Enn, Sulev ja mina mängisime põhiliselt koos. Tegime pahandust ja õppisime elu.
Emal tuli tihti käia linnas piima viimas – kas turule või tal olid tutavad kliendid, kellele sai koju viidud. Keegi pidi sellel ajal hobust valvama ja nii pidin mina käima temaga koos linnas. Kord tuli meile Poolus, kellel oli hobuse varss kaasas. See hakkas mulle nii meeldima, et küsisin, kui palju varss maksab, et ma tahan teda ära osta. Ma ei mäleta, mis ta ütles, aga lubas mulle maha müüa, kui raha kokku saan. Nii ma siis hakkasin koguma raha ja kui kooli läksin hobust ostma oma kogutud rahaga, öeldi, et varss on juba maha müüdud. Mul oli küll kole kahju, aga teha polnud midagi. Pärast küsiti isa käest, kas tõesti taheti varssa osta. Isa naeris, et see on laste väljamõeldis.

Kooli läksin 1949. a. sügisel. Enn alustas kooliskäimist 1948. a. Mis tal viga käia koolis, lugemine selge, mina pidin veel vaeva nägema, enne kui lugemise selgeks sain. Mulle meeldis rohkem muud tööd teha kui õppida, see oli üks igav töö. Mida suuremaks kasvasin, seda rohkem tuli kodus juurde kohustusi. Õhtune laudas talitamine, 10-aastaselt või isegi varem hakkasin lehmi lüpsma. Õhtul tuli kartuleid pesta ja loomadele anda, joota, sõnnik välja visata, heinu ette anda jm. Enn küll põhiliselt jootis ja küttis ahju. Õie sündis 5. oktoobril 1948. a. Olin siis kuueaastane, eks tuli teda ka vahetevahel vaadata, aga imelikul kombel on just Luule hoidmine rohkem meelde jäänud. Õie kohta olin emale öelnud, et see küll ei ole meie õde, see vist vahetati haiglas ära, vii tagasi. (Nii rääkis mulle ema, ise ma seda ei mäleta.)
Meilt umbes 100 meetrit sovhoosi poole oli üks metsasalu, sinna ehitas Poome Eduard omale maja. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ohvitserina ja langes venelaste kätte vangi. Vangis peksti kahe vineeri vahel kopsud segi. Tal oli kaks last: tütar Asta ja poeg Tiit. Tiit oli ka meie mänguseltsiline. Poome vanad ehitasid omale ka veidi edasi maja. Niikaua elasid meie juures.
Kooli oli maad 5 km ringi. Iga päev käisime seda maad jalgsi, vahest toodi hobusega, kui mindi turule kartuleid müüma. Talvel käisime suuskadega üle karjamaa. Suusad panime Pooluse õue. Kooli ei saanud viia, seal polnud kuhugi panna ja oleks ära võetud.

Vanemate elu oli ka raske. Kuna nad olid maaomanikud, siis oleksid pidanud kolhoosi minema. Nad lootsid, et ehk jõuavad maksud ära maksta ja maad edasi pidada, aga maksud pandi nii suured peale, et asi muutus kriitiliseks. Vanaisa kirjutas avalduse kolhoosi astumiseks ja siis veel mõnitati, et ei võetagi. Kolhoosi viis ta meie hobuse RUUNO, kes oli juba vana. Eks ta sigadele söögiks läinud. Nii olid kõik ilma maata ja võlgades, mis tuli nüüd ära maksta, muidu oleks vanaisa vangi pandud. Viimase maksu suurus oli 18 000 rbl. See oli nii suur raha, et tuli võtta laenu. Mäletan, et olin viimases klassis, kui ema ütles, et nüüd on maksud makstud.
Ema käis peaaegu iga päev turul kartuleid müümas, et raha saada. Mina pidin koolivaheajal käima temaga kaasas, et aidata hobust kinni hoida, kui kraam maha võeti. Hiljem, kui sain jalgratta, siis aitasin piima linna viia, kas siis turule või hiljem komisjonipoodi või meiereisse.
Karjas pidime käima – ega see raske olnud oma kodu juures. Aga kohustus oli. Põhiliselt käisime kordamööda Ennuga ja vahest Luule ja Õiega. Ega karjas eriti viga olnud, sai lugeda. Vanaisa aitas meil karjas ka käia. Ta oli tihti ise karjas.
Kui vanematel oli suured võlad, siis käidi meil varandust üles kirjutamas. Pidime olema kaks peret. Muidu oleks isale veel suurem võlg kaela pandud, et noor mees jne. Laste käest uuriti ka, kas me sööme koos või ei. Mina mäletan, et minu käest küsiti, mitu kukke meil on. Mina ütlesin, et kaks. Vanematel oli tükk tegemist seletada, et üks on meie ja teine Sulevi omade kukk. Meie ei saanud sellest olukorrast nii aru, kuid vanematel oli raske küll. Meie saime ainult seda tunda, et ei saanud midagi omale lubada. Siidisukad olid ka nii viletsad, et alalõpmata jooksid silmad ja neid tuli siis heegelnõelaga üles võtta – uute ostmiseks raha ei olnud.
Heinal hakkasime varakult käima. Enn oli vist 15-aastane ja mina 13, kui hommikuti isaga koos läksime heina niitma. Meil tuli teha heina kahele lehmale, hobusele ja lammastele. Kõik tuli teha käsitsi. Heinamaad ei olnud. Käisime metsas ja soos niitmas, kolhoosist lubati heinamaad siis anda, kui neil on hein tehtud. Ühekorra tegime ka pooleks: üks kuhi sovhoosile ja teine omale. Heina tegime terve suve, vahel vedasime heinu veel septembriski. Hommikul läksime niitma, pärast kaarutama ja õhtupoole vedasime lakka või panime saatudesse. Õhtul tuli veel lehmad ka lüpsta, see hakkas mul kätele. Käed hakkasid öösel valutama.
Ega emalgi kergem olnud, ta pidi turul käima piima müümas. Ema ei osanud rattaga sõita ja lükkas ratast käekõrval. See kõik hakkas jalgadele. Talvel müüdi kartuleid. Need viidi küll hobusega turule, aga ega see kaup ka alati ei läinud. Sellest ajast peale on mul kahju turu müüjatest. Raha oli vaja ja nii see elu pidi minema.

Kord käisid vanemad turul liha müümas. Maanteelt hakkasid neile järele tulema kolm meest. Kui nad jõudsid Tamme kaevu juurde, siis järsku üks haaras hobuse suu kõrvalt kinni ja teine haaras koti, kus oli natuke raha, aga põhiliselt toidukraam. Ema hakkas karjuma, meie olime õnneks õues ja kuulsime appihüüdu. Mina jooksin tuppa vanaisale ütlema. Isa hüüdis, et tooge püss. Seekord nad midagi küll ei saanud, aga hirm jäi sisse.

Enn ja Luule olid head õpilased, mina ei olnud. Pärast keskkooli lõpetamist läks Enn õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (tolleaegne nimetus). Mina läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (tolleaegne nimetus), muud võimalust Narvast ära tulla ei oleks olnud. Vanaisa suri 27. juunil 1955. a. Enne Stalini surma, siis ta käis meie toas raadiot kuulamas, et kas see mõrtsukas sureb või ei. Siis oli tal hea meel, et jõudis ära oodata Stalini surma. Vanaisa tegi tööd oma surmani. Aia niitmine oli ikka tema töö, samuti tegi ahju jaoks puid ja ladus riita. Nädal aega enne surma käis arsti juures ja see oli autojuhile öelnud, et seda meest kauaks ei ole. Tema surmapäeva hommikul läksin mina emaga koos turule. Vanaisa istus köögilaua taga ja oli vanaemale öelnud, et tal on süda paha, et viskab õige pikali. Kui vanaema vaatama läks, siis olidki viimased hingetõmbed. Nii suri siis mees, kes oli ilma näinud ja kellel oli palju üleelamisi ka.

Sellel suvel kasvatasime ühe pääsupoja üles. Tulime õhtul loomadega karjast koju. Lambad hakkasid nühkima ühte latti, mis oli kinnitatud ühest otsast lakaga. Seal oli pääsukeste pesa, mis kukkus alla. Teised pojad surid, üks jäi ainult elama. Nüüd oli meil, lastel, tööd – pidime tapma kärbseid ja neid pääsukesele söötma. Igaühele oli käsk kätte antud. Vahel lugesime, mitu kärbest ta korraga ära sõi. Vahel 200 kärbest. Oli mis oli, kasvatasime pääsupoja üles. Toas õppis ta ka lendama. Viisime välja, seal lendas ta juba teiste pääsukeste hulka. Tagasi kutsusime nii, et tõstsime käe üles ja ütlesime VIDIIT ja ta lendas käe peale. Õhtul viisime ta veel tuppa magama. Ükskord tulime hilja koju ja pääsukest ei leidnud. Ta läks teistega kaasa. Sellest ajast peale ta enam tuppa ei tulnud. Õues siiski lendas veel õla peale ja sealt jälle lendu. Teisel suvel oli üks pääsuke heinakuhja varda otsas ja paistis, nagu ei kardaks meid, aga ei tea, kas oli see meie pääsuke või mitte.

Ei mäleta, kui vana ma olin, kui läksime metsa robinsone mängima. Tegime metsa puu okstest onni, Enn oli lugenud raamatut “ROBINSONI JÄLGEDES”, kus kirjeldati, milliseid taimi võib süüa ja kuidas. Hundinuia juurikaid tuli tules küpsetada, siis võis neid süüa kui kartuleid. Ka naabripoiss Tiit tuli meiega metsa, et olla seal ööd. Õhtul läksime siis oma ehitatud onni ööbima. Tiidul olid ka võileivad kaasas. Õhtul nii peale kümmet tuli isa meile järele ja kutsus meid koju. Mina läksingi (Sulev vist ka), isa ütles, et saan uues toas magada, see oli ka põnev. Nii ma siis tulingi. Enn ja Tiit jäid aga veel sinna. Öösel hakkas vihma sadama ja Enn ja Tiit tulid ka ära. Magasid lauda lakas. Nii olime siis suured robinsonid.
Kui olin juba suurem, siis tuli ikka tööd teha, ei saanud niisama luuslanki lüüa. Selleks, et saada heinamaad sovhoosist, tuli rohida kapsaid teatud hulk. Ma ei mäleta, kas oli 0,3 hektarit. Inimesed palkasid siis mind seda tegema. Sain natuke raha ka selle eest. Käisin ka kodu hoidmas, kui keegi tahtis kuhugi ära sõita. Seal tuli siis lehmi lüpsta ja muud teha.

Lapsepõlves oli meil avarust palju. Ema ütles ikka, et kas te käia ei oskagi – me pidime kogu aeg jooksma. Ja alati oli kiire. Ujuma õppisime pommiaukudes, neid oli seal küllaga. Kindlad kohad, kus käisime, muutusid saviseks. Olime hallid savist. Emal oli minuga raske. Alalõpmata olid riided kas katki või mustad. Ega ma saanud siis poistest halvem olla. Puude otsas ronimine oli kerge. Koolis, kui tuli ronida mööda köit, siis olin ainus tüdruk, kellele see ei valmistanud mingit raskust. Koolis käisime talvel, kui lund oli, siis suuskadega. Eks ma sain sellest hea treenituse ja võitsin kooli ja linna võistlustel diplomeid. Käisin ka Rakveres võistlemas.
Lapsepõlv oli siiski huvitav tagantjärele mõeldes. Tööd tuli teha palju, kuid sai ka raamatuid lugeda, kinos käia. Alati tuli arvestada heinategemisega. Seda tegime vahel kuni sügiseni, heinamaad omal ei olnud ja enamik heinast tehti metsalagendikelt või soo pealt.

Meil oli suur õunapuuaed. Seal käisid õunaraksus nii sovhoosi venelased kui ka linnapoisid. Ükskord otsustasime, et hakkame aeda valvama. Tol ajal käisid hundid oma poegi õpetamas jahti pidama. Igal aastal kadus meil koer ära. Hoidsime küll koeri toas, aga päeval meelitasid hundid koerad enda juurde ja nii said omale saagiks. Öösel, kui valvasime aeda, oli moment, kus ma tulin parajasti toast ja läksin lauda poole. Järsku olid kaks hunti minu ees. Mul ei olnud küll midagi käes, aga nad pistsid siiski jooksu. Siiani on meeles nende hõõguvad silmad.
Kui me õhtupoole koolis käisime, siis käidi meil metsa servas tavaliselt vastas. Kord tapeti siga ja ma pidin Luulele vastu minema. Isa rakendas hobuse ree ette ja ma läksin siis. Luulel oli jäänud üks tund ära ja ma sain ta kätte juba Everause mäe alt. Kodus isa kuulis huntide ulgumist ja võttis püssi ja tuli omakorda meile vastu. Luule oli juba reel, kui järsku hobune korskas ja pani tuhatnelja kodu poole jooksu. Ilmselt tundis huntide lõhna. Hundid olid tulnud omakorda sea vere lõhna peale lähemale. Luule viidi sellepärast ka Kohtla, et pidi üksi käima õhtupoole. Ta oli Kohtlas ühe aasta. Mõne aasta pärast hundid kadusid. Räägiti, et mürgitati ära. Ei tea, mis õige, aga hunte me rohkem ei näinud. Ka koerad jäid alles. Kohtlas oli Luule Ilme juures.


Lisan veel mõned meenutused eelnevale juurde. Lapsepõlvemälestused tunduvad tagantjärele huvitavad ja vanemate raske elu ei ole alati neile tajutav. Meie peres ei olnud kunagi jalgade trampimist, kui midagi ei saanud. Lapsepõlv on ikka kuidagi helge, olgugi et poes polnud midagi saada. Minul näiteks ei olnud isegi nukku, millega mängida. Tuli ise mõelda mänguasjad välja, nendeks olid põhiliselt puupulgad, mis kujutasid loomi. Õed mängisid nukkudega alles siis, kui mina olin suur.
Filme minu ajal ei olnud. Esimest korda käisin kinos millalgi 4.–5. klassis. Raamatuid armastasime lugeda küll, kui aega oli. Õde õppis lugemise selgeks juba 3-aastaselt, vend 5-aastaselt, ja nad lugesid täiskasvanute raamatuid juba siis – kas nad neist aru ka said, ei tea. Raamatute järgi me suurt ei mänginud. Kui oled eelkooliealine laps, siis ei oska sellele mõelda, kas elu on raske või mitte. Teadmine elust tuleb hiljem. Lapsepõlv möödus siiski tööd tehes. Iga vaba momenti kasutasime lugemiseks.
Tööst vabal ajal olime vabad ja avastasime ümbrust. Me saime vabalt liikuda umbes 2 km ulatuses ümber maja. TARZANI filmi käisime vaatamas ja seda filmi me küll mängisime. Meie lapsepõlv oli huvitav tänu sellele, et saime vabalt ringi kolada. Kui olime juba keskkoolis, siis tegime omale 100-meetrise jooksuraja, hüppasime kaugust ja kõrgust ning mängisime korvpalli.

Meie lapsepõlve ei saa võrrelda tänapäevaga, kus on kõik teisiti. Vanematel oli siiski raske olla pidevas hirmus küüditamise ees. See hirm kandus ka lastele. Ei tohtinud paljustki rääkida. Ei tohtinud joonistada majadele Eesti lippe. Vaikiti laste eest maha palju asju. Riigi poolt ahistust tundsime siis, kui käisime juba koolis. Pioneeriks meelitati ja ka osaliselt sunniti, kui juhtusid veel hea õppija olema.
Lapsepõlv oli tore kuni koolini. Meil oli kodus vabadus, kuna vanematel polnud aega meiega tegelda. Nii me kolmekesi, vend Enn, Sulev ja mina, kolasime vabalt kõik ümbruskonna metsad ja mäed läbi.

Need olid väikesed meenutused minu lapsepõlvest.

Täisviide

ERA, DK 487 < Tallinna linn < Vaivara (Narva l.), Pähklimäe k. - Aili Felding, snd. 1942. a (2018).

Maakond

Kihelkond

Vaivara
Narva l.

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1942

Koguja sugu