Kopipeit

Kopipeit

Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti. Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“. Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“. „Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“. See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni.

EFA I 168, 92/3 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)

1936

Haljala khk

2013