Pealkiri
Elve, snd. 1940. a. Muhumaal
Tekst
Meenutusi lapsepõlvemängudest
Lapsepõlves kasvasin kodus, kus oli koos kolm põlvkonda.
See oli üks suur talukoht Muhu saarel põllu-, karja- ja metsamaaga. Põllutööd ja loomade hooldamine olid ema ja isa tööks, isa käis ka merel kala püüdmas. Suuremad tööd tehti talgutega (heinatööd, sõnnikuvedu, rehepeks). Nendest päevadest on jäänud rõõmsad mälestused: palju rahvast, pikad söögilauad (vanas rehalas, kus talvel olid hobused, suveks tehti puhtaks), pillimäng ja tants pärast päevatööd.
Laste eest hoolitsesid iga päev vanaema ja vanaisa. Vanaema on jäänud meelde nii, nagu laulusalm ütleb: „lapsepõlve soojendaja päikene“. Ma ei mäleta, kuidas vanaema mulle selle laulu õpetas, kuid ometigi olin ma 3-aastasena vanaema matustel tema kirstu ääres laulnud. Sellest on mulle räägitud ja nüüd vananagi on see südantsoojendav.
Varasest lapsepõlvest on jäänud meelde põlvest põlve käivad laulumängud nagu „Sõit, sõit, linna“. Last põlvel hüpitades loeti: „Sõit, sõit linna, mis sinna minna, vekki (komme) saia tooma, meie lapsele.“
„Tee kakku!“ – lapse kätega patsutades, veeretades ja seejärel „suhu“ pannes.
„Kuidas kutsu karja läheb?“ Laps oli pikali-asendis. Loeti: „Kuidas kutsu karja läheb?“ – „Linta-lonta, linta-lonta.“ (Aeglaselt lugedes tuli teha lapse jalgadega aeglaselt jalgrattasõidu liigutusi.) „Kuidas kutsu karjast koju tuleb?“ – „Linta-lonta-lirdi, timpa-tampa-tirdi.“ (Lugedes kiiremini tuleb teha ka kiireid liigutusi.)
„Ümber, ümber, potsti, potsti.“ (Lapse jalad viidi koos üle pea kaks korda.) Võib ütelda, et eelpooltoodud mängud on meeldinud kõigile kõige noorematele (2 aasta vanused ja alla seda) lastele meie peres.
Koolieelsest ajast on rohkem meelde jäänud talvine aeg väljas: kelgutamine (kui lumi ulatus aida katuseräästani), jääl liulaskmine, ka „härjanaha“ tegemine (kui jää jalge all pisut pragunes) karjamaadel olevatel veelompidel.
Lauamängudest on meelde jäänud „Sokusõit“, „Reis ümber maailma“. Vastlapäeval tegi isa luust vastlavurri. Kammipillil mängimist õpetas ka isa. Munade koksimine kogu perega oli lihavõtte ajal. Võitjaks jäi see, kelle muna jäi terveks.
Minu mängukaaslasteks enne kooli olid vanem õde ja noorem vend.
Õues oli suviseks mängupaigaks koduõu, liivakast. Meie mängud olid kodust elu matkivad (loomade karjatamine, söötmine). Loomadeks olid kivid, käbid, tammetõrud, kastanimunad, aedadeks puupulgad.
Ei tule meelde, et me omavahel mängude käigus oleks kakelnud. Enne kooli külalapsi meil mängimas ei käinud, ka me pole külas mängimas käinud. Oli kombeks, et mängiti ja oldi oma kodus. Igal perel oli oma elu.
Mulle on räägitud, et väiksena oli minu meelistegevuseks mäng nukuga. Olin nukuga pikka aega üksinda mänginud, ei mäleta, kuidas see käis. Mäletan seda, et päris tõelise nuku tõi mulle ema Tallinnast kauplusest. Olin 4–5-aastane. Nukk tegi silmi kinni-lahti. Nimeks panime Elle. Teine Tallinnast toodud nukk oli ilus lokkis juustega, triibulise kleidiga, nimeks sai Malle. Need nukud jäid „päranduseks“ minu tütrele ja õe lastele.
Nukkudega seostub mälestustes see, et sain naabritädi (kes õmbles külarahvale riideid) käest „riidehilpe“ (tükke). Küllap nendest minu nukud said midagi endale. Kui olin juba täiskasvanu, rääkis ema mulle, et ta oli küsinud sellelt õmbleja tädilt, kas need riidetükid andis ikka tädi mulle ISE. Eks selline muretsemine johtus sellest, et lastes aususe kasvatamist peeti meie peres väga, väga oluliseks.
Kooliaja mängudest on meelde jäänud „Trihvaa“, „Tagumine paar välja!“, „Mooramaa kuningas“, „Muna“ (mul rohkem meeles „Mädamuna“ nime all), „Pimesikk“, „Rahvaste pall“, „Keks“, „Lind lendab“, „Tibu, tibu“ (ilma pandi andmiseta, eksinu langes välja).
Paberimängudest „Trips, traps, trull“, „Korstnapühkija“, „Laevade pommitamine“. Eelpooltoodud mänge mängisime samuti, nagu neid on kirjeldatud A. Kalamehe raamatus „Eesti rahvamänge“.
Koolis käies ei olnud suvepuhkus üksnes mängu jaoks. Lastel tuli juba varakult teha jõukohaseid töid kodus (rohu kitkumine, lehmade, hobuste karjamaalt kojutoomine, lammaste karjatamine, hobuseloorehaga heina riisumine jm.). Mäletan, et suvel lubati klassiõega mere äärde minna siis, kui kodused tööd tehtud. Olgugi et sel ajal oli mõni töö tüütu (nt. rohu kitkumine porgandipeenralt), olen siiski tänulik, et mind maast-madalast tööle pandi.
Ei või kindlalt praegu ütelda, millised olid just MINU lapsepõlvemängud. Olen tööalaselt kogu aeg olnud seotud lastega, nende mängudega. 1958.–1967. a. olin algklasside õpetaja. Alates 1967. aastast kuni 2001. aastani olin lasteaednik.
Võib ütelda, et eelpooltoodud mänge on lapsed mänginud läbi aegade.
Elektroonilisi mänge ei ole ma mänginud. Arvutit mul ei ole, mobiiltelefoni sain 2008. a. Seda olen kasutanud rääkimiseks sugulaste ja sõpradega.
Praegu, pensionärina ei mängi ma ise mingeid mänge, ainult lahendan vahetevahel ristsõnu.
Küll olen ma huviga jälginud oma lastelaste (9-a. ja 13-a. tüdruk) mänge. Ei saa kuidagi võrrelda minu lapsepõlve ja minu lastelaste mänguasjade hulka. LIIGA PALJU on neid saadud sõpradelt ja sugulastelt sünnipäevadeks ja jõuludeks.
Ei saa salata, et olen isegi lastelastele ostnud küllalt mänge. Kaubavalik on ju väga suur ja hea on näha laste siirast rõõmu. Eriti meeldiv on see, kui mõnest pehmest mänguasjast saab lapsele kallis kaisunukk. Mänge kaupluses vaadates võib ainult imestada, mida kõike on osatud laste jaoks välja mõelda arvestades nende vanust.
Eluks vajalikke teadmisi saavad lapsed sobivate arvutiprogrammide kaudu ka juba enne kooli.
Minu lapsepõlves kasutasime mängudeks looduses olevaid materjale ja meisterdasime ise omal käel midagi. Mäng kajastas tegelikku elu minu lapsepõlves (üle 70 a. tagasi) ja tänapäevaks on mäng teinud läbi suured muutused.
Arvan, et tänapäeva mängud on lastele toeks, et minna kaasa kiire elutempoga praeguses ühiskonnas.
Olen jälginud oma lastelaste mänge suvel meie Saaremaa-kodus. Suvepuhkus on olnud ilma arvutita, väljas mängudega, meres suplemas käimise ja kodutöödega (marjade korjamine, rohimine, küttepuude kuuri kandmine). Mängimiseks on väljas kiiged, pallid, korvpallirõngad, kekskast.
Siiski on lemmikmängukohaks lastele saanud üks rõdupealne ruum (n.-ö. Segasumma suvila), kuhu on pandud minu tütrelt jäänud mänguasjad, lauamängud ja kõik need Tartu-kodust ära toodud mängud, mida enam kogu aeg ei taheta kasutada, kuid ära anda ka ei taheta.
On rõõmu, et lapselapsed on senini tahtnud suved Saaremaa-kodus veeta ja seda koos neile armsate vanade mänguasjadega.
Lapsepõlves kasvasin kodus, kus oli koos kolm põlvkonda.
See oli üks suur talukoht Muhu saarel põllu-, karja- ja metsamaaga. Põllutööd ja loomade hooldamine olid ema ja isa tööks, isa käis ka merel kala püüdmas. Suuremad tööd tehti talgutega (heinatööd, sõnnikuvedu, rehepeks). Nendest päevadest on jäänud rõõmsad mälestused: palju rahvast, pikad söögilauad (vanas rehalas, kus talvel olid hobused, suveks tehti puhtaks), pillimäng ja tants pärast päevatööd.
Laste eest hoolitsesid iga päev vanaema ja vanaisa. Vanaema on jäänud meelde nii, nagu laulusalm ütleb: „lapsepõlve soojendaja päikene“. Ma ei mäleta, kuidas vanaema mulle selle laulu õpetas, kuid ometigi olin ma 3-aastasena vanaema matustel tema kirstu ääres laulnud. Sellest on mulle räägitud ja nüüd vananagi on see südantsoojendav.
Varasest lapsepõlvest on jäänud meelde põlvest põlve käivad laulumängud nagu „Sõit, sõit, linna“. Last põlvel hüpitades loeti: „Sõit, sõit linna, mis sinna minna, vekki (komme) saia tooma, meie lapsele.“
„Tee kakku!“ – lapse kätega patsutades, veeretades ja seejärel „suhu“ pannes.
„Kuidas kutsu karja läheb?“ Laps oli pikali-asendis. Loeti: „Kuidas kutsu karja läheb?“ – „Linta-lonta, linta-lonta.“ (Aeglaselt lugedes tuli teha lapse jalgadega aeglaselt jalgrattasõidu liigutusi.) „Kuidas kutsu karjast koju tuleb?“ – „Linta-lonta-lirdi, timpa-tampa-tirdi.“ (Lugedes kiiremini tuleb teha ka kiireid liigutusi.)
„Ümber, ümber, potsti, potsti.“ (Lapse jalad viidi koos üle pea kaks korda.) Võib ütelda, et eelpooltoodud mängud on meeldinud kõigile kõige noorematele (2 aasta vanused ja alla seda) lastele meie peres.
Koolieelsest ajast on rohkem meelde jäänud talvine aeg väljas: kelgutamine (kui lumi ulatus aida katuseräästani), jääl liulaskmine, ka „härjanaha“ tegemine (kui jää jalge all pisut pragunes) karjamaadel olevatel veelompidel.
Lauamängudest on meelde jäänud „Sokusõit“, „Reis ümber maailma“. Vastlapäeval tegi isa luust vastlavurri. Kammipillil mängimist õpetas ka isa. Munade koksimine kogu perega oli lihavõtte ajal. Võitjaks jäi see, kelle muna jäi terveks.
Minu mängukaaslasteks enne kooli olid vanem õde ja noorem vend.
Õues oli suviseks mängupaigaks koduõu, liivakast. Meie mängud olid kodust elu matkivad (loomade karjatamine, söötmine). Loomadeks olid kivid, käbid, tammetõrud, kastanimunad, aedadeks puupulgad.
Ei tule meelde, et me omavahel mängude käigus oleks kakelnud. Enne kooli külalapsi meil mängimas ei käinud, ka me pole külas mängimas käinud. Oli kombeks, et mängiti ja oldi oma kodus. Igal perel oli oma elu.
Mulle on räägitud, et väiksena oli minu meelistegevuseks mäng nukuga. Olin nukuga pikka aega üksinda mänginud, ei mäleta, kuidas see käis. Mäletan seda, et päris tõelise nuku tõi mulle ema Tallinnast kauplusest. Olin 4–5-aastane. Nukk tegi silmi kinni-lahti. Nimeks panime Elle. Teine Tallinnast toodud nukk oli ilus lokkis juustega, triibulise kleidiga, nimeks sai Malle. Need nukud jäid „päranduseks“ minu tütrele ja õe lastele.
Nukkudega seostub mälestustes see, et sain naabritädi (kes õmbles külarahvale riideid) käest „riidehilpe“ (tükke). Küllap nendest minu nukud said midagi endale. Kui olin juba täiskasvanu, rääkis ema mulle, et ta oli küsinud sellelt õmbleja tädilt, kas need riidetükid andis ikka tädi mulle ISE. Eks selline muretsemine johtus sellest, et lastes aususe kasvatamist peeti meie peres väga, väga oluliseks.
Kooliaja mängudest on meelde jäänud „Trihvaa“, „Tagumine paar välja!“, „Mooramaa kuningas“, „Muna“ (mul rohkem meeles „Mädamuna“ nime all), „Pimesikk“, „Rahvaste pall“, „Keks“, „Lind lendab“, „Tibu, tibu“ (ilma pandi andmiseta, eksinu langes välja).
Paberimängudest „Trips, traps, trull“, „Korstnapühkija“, „Laevade pommitamine“. Eelpooltoodud mänge mängisime samuti, nagu neid on kirjeldatud A. Kalamehe raamatus „Eesti rahvamänge“.
Koolis käies ei olnud suvepuhkus üksnes mängu jaoks. Lastel tuli juba varakult teha jõukohaseid töid kodus (rohu kitkumine, lehmade, hobuste karjamaalt kojutoomine, lammaste karjatamine, hobuseloorehaga heina riisumine jm.). Mäletan, et suvel lubati klassiõega mere äärde minna siis, kui kodused tööd tehtud. Olgugi et sel ajal oli mõni töö tüütu (nt. rohu kitkumine porgandipeenralt), olen siiski tänulik, et mind maast-madalast tööle pandi.
Ei või kindlalt praegu ütelda, millised olid just MINU lapsepõlvemängud. Olen tööalaselt kogu aeg olnud seotud lastega, nende mängudega. 1958.–1967. a. olin algklasside õpetaja. Alates 1967. aastast kuni 2001. aastani olin lasteaednik.
Võib ütelda, et eelpooltoodud mänge on lapsed mänginud läbi aegade.
Elektroonilisi mänge ei ole ma mänginud. Arvutit mul ei ole, mobiiltelefoni sain 2008. a. Seda olen kasutanud rääkimiseks sugulaste ja sõpradega.
Praegu, pensionärina ei mängi ma ise mingeid mänge, ainult lahendan vahetevahel ristsõnu.
Küll olen ma huviga jälginud oma lastelaste (9-a. ja 13-a. tüdruk) mänge. Ei saa kuidagi võrrelda minu lapsepõlve ja minu lastelaste mänguasjade hulka. LIIGA PALJU on neid saadud sõpradelt ja sugulastelt sünnipäevadeks ja jõuludeks.
Ei saa salata, et olen isegi lastelastele ostnud küllalt mänge. Kaubavalik on ju väga suur ja hea on näha laste siirast rõõmu. Eriti meeldiv on see, kui mõnest pehmest mänguasjast saab lapsele kallis kaisunukk. Mänge kaupluses vaadates võib ainult imestada, mida kõike on osatud laste jaoks välja mõelda arvestades nende vanust.
Eluks vajalikke teadmisi saavad lapsed sobivate arvutiprogrammide kaudu ka juba enne kooli.
Minu lapsepõlves kasutasime mängudeks looduses olevaid materjale ja meisterdasime ise omal käel midagi. Mäng kajastas tegelikku elu minu lapsepõlves (üle 70 a. tagasi) ja tänapäevaks on mäng teinud läbi suured muutused.
Arvan, et tänapäeva mängud on lastele toeks, et minna kaasa kiire elutempoga praeguses ühiskonnas.
Olen jälginud oma lastelaste mänge suvel meie Saaremaa-kodus. Suvepuhkus on olnud ilma arvutita, väljas mängudega, meres suplemas käimise ja kodutöödega (marjade korjamine, rohimine, küttepuude kuuri kandmine). Mängimiseks on väljas kiiged, pallid, korvpallirõngad, kekskast.
Siiski on lemmikmängukohaks lastele saanud üks rõdupealne ruum (n.-ö. Segasumma suvila), kuhu on pandud minu tütrelt jäänud mänguasjad, lauamängud ja kõik need Tartu-kodust ära toodud mängud, mida enam kogu aeg ei taheta kasutada, kuid ära anda ka ei taheta.
On rõõmu, et lapselapsed on senini tahtnud suved Saaremaa-kodus veeta ja seda koos neile armsate vanade mänguasjadega.
Täisviide
EFA I 169, 31/7 < Saaremaa, Orissaare < Muhu khk. – Elve Jäe, snd. 1940. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Muhu
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1940