Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Külatamine

Pealkiri

Külatamine

Tekst

Mängijaid võib olla 6–7 tükki, võib ka veel rohkem ja vähem võib neid ka olla. Enne mängu algust tehakse tsopad. Tsopad tehakse igale mängijale, ainult ühele ei tehta. Kui on kuus mängijat, siis tehakse viis tsoppa ja kuues tehakse lambalaut ehk oinalaut. Tsopad tehakse ringikujuliselt ja keskele tehakse oinalaut. Nüüd, kui tsopad valmis, võtavad mängijad kepid kätte ja siis üks mängijaist hõikab „vana vahtsõst“, siis panevad kõik mängijad kepid tsopa sisse ja ainult üks jääb tsopast ilma, sest ühe mängija jaoks ei ole tsoppa tehtudki. Üks hakkab oinast lauta ajama. „Vana vahtsõt“ tehakse kolm korda läbi ja kes kolmanda korra tsopast ilma jääb, hakkab oinast lauta ajama. „Vana vahtsõ“ tegemise aegu peavad kõik omast tsopast välja minema, toimub kolm tsoppade vahetust ja kes kolmanda korra tsopast ilma jäi, hakkab oinast lauta ajama. „Oinaks“ võetakse mõni kerakujuline kivi või jälle on juba meistritel külatamise jaoks niisugused treitud. Enne mängu algust tehakse veel kindlaks, kas mängijad üksteisel võivad tsoppe varastada, näiteks kui üks mängijaist hakkab sääl oinast oinalaudast kaugemale lööma, siis teine mängija jälle jätab oma tsopa tühjaks, võtab omast tsopast kepi välja ja paneb selle mängija tsoppa, kes oinast lööma hakkas. Sellel vahetusel või „vargusel“ toimub suur segadus, sest teine arvab teise tsopa parema, jätab oma tsopa tühjaks ja võtab teise tühja endale. Sel vahetusel ehk tsoppade vargusel võib ka oina lauta-ajaja endale tsopa saada. Siis peab oinast lauta ajama minema mõni teine, kes tsopast ilma jäi. Nüüd, kui see on kindlaks tehtud, algab mäng. Enam mängitakse ikka nii, et mängijad tsoppe üksteisel varastada ei või, ainult lauta-ajaja võib tsoppe varastada, kui sääl mõni hakkab oinast kaugemale lööma. Minu kirjelduses ei ole ka tsopa varastamist. Oinas visatakse käega laudast kaugemale ja lauta-ajaja hakkab seda tokiga laudale lähemale ajama. Teised on jälle valvel, et see „kuri külaline oinas lauta ei saaks.“ Kui ta laudale lähemale tuleb, annab mõni mängija kaikaga niisuguse hoobi oinale, et see kaugele lendab. Lauta-ajaja tahab selle aja sees lööja tsopa ära varastada, kui lööja oinast lõi, kuid seekord ei saand, lööja oli virgem ja sai oma kepi otsa enne tsoppa panna. Nüüd läheb jälle lauta-ajaja oina juurde ja hakkab teda lauta ajama. Nii kaua peab ta ajama, kuni jõuab oina lauta ajada, või saab ta kellegi lööja tsopa ära varastada. Siis hakkab see ajama, kes oma tsopa ära laskis varastada. Aga kui jõuab lauta ajada, siis toimub jälle tsoppade vahetus. Tsoppade vahetust tehakse kolm korda läbi (toimub „vana vahtsõst“). Igal korral peab mängija tsopa vahetama, peab omast tsopast välja minema ja teise mängija tsopa võtma. Ja nüüd, kes tsopast ilma jääb, hakkab oinast lauta ajama. Kui keegi tahab mängust eemale minna, siis peab ta oma tsopa ära tsüüritama, et „tsüür mu sopp, lamba laut“, aga kui jätab tsüüritamata, siis võib oina lauta-ajaja ta tsopa ära võtta ja kui ta mängima tuleb jälle, peab hakkama oinast lauta ajama, aga kui ta ära tsüüritab, siis ei saa ta tsoppa keegi võtta. Seda mängu mängiti vanasti väga tihti. Minu ema ütles, et kui ta oli veel väike, siis mängiti seda mängu ja mängimas olid sääl juba kaheksateistkümnesed või isegi vanemad mehed. Tütarlapsed seda mängu ei mänginud. Nüüd mängivad veel seda lapsed (poisikesed).

Täisviide

ERA II 108, 397/402 (27) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)

Maakond

Kihelkond

Setu, Meremäe v