Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Koerapoeg

Pealkiri

Koerapoeg

Tekst

Osavõtjaid vähemalt kolm, aga ülimäär võib tõusta kuni kümneni. Mängivad poisid ja tüdrukud. Mäng hakkab nüüd vist unustusse jääma. „Vanaema“ istub murule, üks „koerapoeg“ istub talle sülle. Vanaema paneb käed pojakese ümber ja ristitab nüüd ees käed. Teine koerapoeg istub esimese sülle, see ristitab tema ümber käed, ja nõnda istuvad kõik koerapojad. Üks mängija on juba enne „vanaeideks“ jäänud ja hakkab nüüd koerapoegade rea ümber komberdama, ise loeb aga, et: „Viis villile, kuus kullile, seitse vanakaru Annele.“ Käib paar korda niimoodi ringi ümber, jääb siis kõige noorema koerapoja (s.t. kõige esimene reast) ette seisma ja teretab. Koerapoeg teretab ka ja küsib siis võõra soovide järele. See räägib, et temal vanaemaga natuke asjaõiendamist, kas ta kodus on. Koerapoeg seletab vastu, et tema pole teda „mitmel katkulgi“ näinud, läinud teine vist Ameerikasse, küll ta säält ükskord ikka tagasi ka tuleb. „Head aega,“ kohmab vanaeit ja hakkab jälle ringi komberdama. Paar korda ringi käinud, seisab ta jälle sama koerapoja ees ja küsib: „Tere, on vanaema nüüd kodus?“ – „Ei ole.“ – „Kus ta siis on?“ – „Mis mina nüüd sellest tean, aga vist läks Pakulaidu puid tooma.“ – „So-oh, millal ta siis tagasi tuleb?“ – „Jõuluks pidi pesu pesema, ju ta siis ikka tuleb.“
Vanaeit lööb vihaselt käega, hakkab jälle oma vigase jalaga ringi käima. Kolmandat korda seisab ta koerapoja ees ja küsib jälle vanaema järele. Nüüd vastab koerapoeg, et vanaema pesuköögis pesu pesevat. Vanaeit läheb teise rea otsas asuva vanaema juurde. „Tere, vanaema, pole sind enam kaual ajal näinud...“ – „Tere, tere, sest nüüd küll juba kaua aega tagasi, aga mis sul siis tarvis on?“ – „Mul nüüd niisugune asi, et mul oli ikka vana tubli koer küll, kui ma kodus ära käisin, kaitses maja ja toimetas kõik tööd ära ja... ja oli kui päris inimene, aga ta suri... suri jah, ja ma paluksin nüüd sult üht koerapoega.“ – „Ei saaks justkui hästi ära anda, ise jään ma viletsaks, kes mulle siis veel abiks on.“ – „Aga sa võid siis sõbramehe poolest ühe saada. On sul talle süüa anda...?“ – „Ja-jah, mis veel, mina annan talle iga päev vorstmakki ja küünar käkki, poolteist sülda purupalli.“ – „No, hea küll, aga kuhu sa ta magama paned?“ – „Härja hända, äkke pulka, katuse räästa, siidi samba, kulla kotti, taku torti ja viimaks veel villa räätsi.“ – „Võta, kui sa aga rauduksed lahti saad.“
Vanaeit läheb kiiresti esimese koerapoja juurde, tahab seda ära viia, teine mängija pigistab aga oma sõrmed nii kõvasti kokku kui saab ja vanaeidel on tubli tükk tööd, enne kui rauduksed avanevad. Ka kui nad lõpuks avanevad, tõttab vanaeit kiiresti koerapojaga eemale ja jätab ta kusagile kükitama. Sarnasel kombel viib ta kõik koerapojad ära.
Viimati kutsub ta veel vanaema enda juurde õhtusöögile, kus, kui ta esimese lusikatäie suppi suhu pistab, koerad ta kallale kargavad ja teda natuke purevad ja mäng ongi läbi.

Täisviide

ERA II 93, 243/4 (37) < Emmaste khk. ja v., Viiri k., Pendula t. – Aino Õispuu, Sõru algkooli õpilane, s. 1919 (1935)

Maakond

Koguja

Kihelkond

Emmaste