Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Petutus ja trihvaater

Pealkiri

Petutus ja trihvaater

Tekst

Peitemängudest mängiti ja mängitakse petutust ja trihvaatert.
Petutuse-mängust võib osa võtta kui palju tahes lapsi. Mäng algab nii, et kogunetakse ringi ja üks loeb siis, kes peab jääma silmi pidama (kes peab otsima peidetud üles). Loeti mitmesuguseid salme ja iga lapse kohta tuli üks sõna lugeda ja see, kelle peale tuli viimane sõna salmist, sai „silmapidamisest“ lahti. Salmid olid väga mitmesugused. Üks oli näiteks:
Entel, tentel, trika, trei,
keisi kiimen kaama nei,
siis poot, siis puut,
siira viira tu pist toot.
Kellele langes viimane sõna salmist, see läks lugemiseringist välja ja siis hakati jälle uuesti lugema, et näha, kes järgmisena vabaneb silmapidamisest. See, kes luges, hakkas harilikult endast peale.
Kui niiviisi oli silmapidaja määratud, siis läks silmapidaja talle määratud kohta, pidi silmad kinni pigistama ja hakkama valju häälega numbreid lugema. Numbreid tuli lugeda enamasti sajani, kuid mõnikord oli arv pisut vähem või rohkem. Sel ajal, kui silmapidaja luges, pidid teised endid ära petutama. Kui silmapidaja numbrite lugemise lõpetas, siis ütles ta veel lõpuks: „Kes petutanud ei ole, saab kolm topelt!“ See pidi siis tähendama, et kes end ära ei ole jõudnud peita, peab kolm korda järgimööda silmi pidama.
Siis läks silmapidaja peidetuid otsima. Kelle kõige esimesena kätte sai, see pidi järgmisel korral silmi pidama.
Trihvaater algab samuti kui petutuski, ainult selle vahega, et seal peab igaüks peidetuist end ise „lahti lööma“ silmapidamisest. Nimelt on seal kohal, kus silmapidaja luges numbreid, üks kepp. Kõik, kes endid petutasid, peavad püüdma ilma silmapidaja nägemata kepi haarata, sellega kolm korda vastu seda kohta lööma, kus kepp asus, ja ütlema: „Üks, kaks, kolm, mina lahti!“ Kui aga silmapidaja kedagi enne nägi, kui see jõudis end lahti lüüa, siis lõi silmapidaja kepiga ja ütles: „Üks, kaks, kolm, Linda (nähtud mängija nimi) kinni!“ Kes kõige enne kinni lüüakse, see jääb järgmises mängus silmapidajaks.
Trihvaatrit mängitakse aga ka veel nii, et see, kes kõige viimati saab end lahti lüüa, ütleb: „Üks, kaks, kolm, mina lahti! Kõik lahti!“ Või ka: „Üks, kaks, kolm, mina lahti, alle frei!“ See peab siis tähendama, et ka kõik need, kes olid enne kinni löödud, on vabad, ja endine silmapidaja peab uuesti hakkama silmi pidama.
Peitemängu, samuti ka kulu algul loetavaid salme:
Üks väike valge uba
reisis ümber Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
võti, see oli katki murtud.
Üks, kaks, kolm, sina oled sellest murest nüüd prii.
Mamsel keetis moosi, mina moosi mekkima.
Mamsel lõi mind kulbiga, mina tuletukiga.
Mamsel kukkus maha, mina kapi taha.
Kell oli kaksteist löömata, saksad saalis söömata,
täkud tallis joomata.
Vihma hakkas sadama, mina pistsin plagama.
Mängu alati ka liisuvõtmisega. Võeti üks kepp, visati õhku ja üks püüdis ta õhust käega kinni. Sinna kohta, kus käsi keppi püüdes oli sattunud, pidi ta jääma. Teine mängija pani siis oma käe peale, siis kolmas ja nii edasi. Kui järg mängijatega läbi oli ja kepi ülemise otsani veel ei olnud jõutud, siis tõsteti kõige alumine käsi jälle ülemisele peale jne., kuni enam kinni ei saadud võtta. See, kes kepist enam kinni ei saanud võtta, oli siis silmapidaja, või kulumängus kulu (püüdja). Vahel juhtus nii, et viimane käsi ei mahtunud tervelt kepi ümber, vaid sai ainult vähekese kepist pihku. Siis võis see viimane hoidja ka vabaks saada silmapidamisest, kui ta seda väikest kepiosa peos hoides suutis keppi kolm korda ümber pea keerata.

Täisviide

ERA II 90, 168/73 (86a–b) < Paide l. – Helene Neumann (1935)

Maakond

Kihelkond

Paide l