Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Asael, snd. 1932. a. Lääne-Virumaal

Pealkiri

Asael, snd. 1932. a. Lääne-Virumaal

Tekst

1. Miljöö
Vanaisa Anton Treufelder oli ostnud Virumaalt Vao vallast Triigi mõisast 40 ha suuruse talu. Selle ta jagas peale oma surma kahe poja – minu isa Karla ja teise poja – Villemi vahel pooleks, 1915. a. Esialgu elati ühistes hoonetes. Välja arvatud elumaja, mille Karl ema perele ehitas. 1915. a. ta abiellus, sündisid tütred – Linda, Leida, Erna. Mina olin nagu ära eksinud, sündisin ligi 10 aastat hiljem – 20.02.1932. a. Hiljem ehitas isa oma koha poole peale kõik uued hooned. Neist elumaja 1932. a., milles ma üles kasvasin.
Aega mängimiseks näis palju olevat, aga mis sa üksi mängid? Maast madalast peale tuli töötamine. Alguses „too“ ja „vii“, hiljem vastutavamad üksi tehtavad ülesanded. Väiksena tehti mulle mänge ja mänguasju. Isa näitas vurri, kuidas see põrandal pöörles. Vastla aegu tehti vurriluud. Vokiratta kodarale pandi punane süsi pliidi alt ja siis tallati ratas pöörlema – süsi tegi punaseid ringe. Veel tegi isa lauajupist tuuleveski tiivad ja lasi naela otsas neil tuule käes pöörelda. Lellepoeg August, minust 6 aastat vanem, voolis noaga puust mänguloomi, hobuseid, lehmi, lambaid. See oli algus.

2. Mängupaik
Õige pea hakkasin mänge ja mänguasju ise valmis meisterdama. Kasvades laienes mänguala õue, sealt edasi naaberperedesse, veel kaugemal juba külasse ja kooli. Oma õues tuli aga veel üksinda mängida. Suvel püüdsin teha tekkidest telki, et pidada kästud valvet mesilasperede üle.
Ühel ajal osteti mulle rusikasuurune must pall. Olin siis tehtud mees seda suurematele poistele mängida andmas. Põrgatasin seda ka ise, rohkem toas, sest õues tahtis ta ära kaduda. Siis oli mulle kingitud üks plekist hobune, millel taga käru. Sinna juurde tuli talveõhtutel mõelda sündmus, nagu ma ise oleksin kihutaja. Vanast lauakellast olid alles rattad ja raam, selle mõtlesin masinaks.
Isa tegi mulle talvel väiksed suusad. Vedasin ka järel väikest kelku. Kevadel veelompidel püüdsin meresõitjat mängida. Koera etterakendamisest ei saanud asja, küll aga sõidutasid teised mind naabrikoera Taksiga.
Talveõhtud olid üsna igavad. Enne kooli tuli küll juba pliiats või krihvel-tahvel, kuhu sai kirjutada. Pere istus lambi ümber – isa luges, ema ketras, saunaema näppis sulgi, õed tegid oma näputöid. Siis tegin omale ahju taha tekkidest onni ja kujutasin omale ette rändajat ja telgiselamist.
Ei osanud veel lugeda. Polnud ka raamatuid peale kalendri, ajaleht muidugi oli. Sellest õppisin lugema. Raadio oli vaid 1 km eemal Vilumetsa peres. See oli mulle arusaamatu ime, kui nende lastega mängimas käisin.
Kogu Võnnusvere Väljaotsa küla paiknes päris tiigiäärsest Võnnusverest umbes 1,5 km eemal, metsa ääres, hajali: Avispea ja Võnnusvere vahel oli umbes 0,5 km, Avispeal oli algkool.
Tundsin juba enne kooli naabrilapsi. Kooliga tulid nad nagu lähemale. Koolitee oli mitmega ühine. Metsa tagant Vilu Juku (Johannes) ja Tabita, naabrilt August, edasi juba sirges reas: Sepa omad – minust üle 10 a vanemad poisid, siis umbes minuealised – Greenilt Raimu, Hulda, Ilse ; Uutsalud – Evald, Harald; Väljarud – Saamuel, Evi; Saage lapsed, juba 4–5 aastat vanemad. Edasi jätkus perede rida Avispea Tagakülaga.
Külas olid mängupaigad perede õuedes, kus olid juhtijad sama pere lapsed. Minu kodunt lõuna poole jäi Uniküla, siis Avispea poole Uniküla asundus. Veermetsa peres olid umbes minuvanused Heino ja ta vend.
Siis muidugi lell Villemi õu oli suur ja mängudeks ruumi laialt. Greenil mängisime tee peal või õues liivahunnikus, vahel ka põllul, kus oli liivaauk. Hiljem veel Väljarul, kus oli suur õu ja palju hooneid ja peitumänguks head kohad. Saage toatagune koplipealne oli üldtuntud pallimänguplats.
Muidugi olid kooliteel mitmesugused ajaviitekohad. Talvel karusselliga, kui vesi oli veel sula, siis parvetamine, veesõda, tiigielu uurimine. Päris koolimaja taga oli Kassiorg oma kevadise veega, talviste kelgunõlvadega ja suviste rattamängudega.
Koolis olime õues, kui vähegi ilma oli, nii suvel (kooliajal) kui talvel. Ikka pallimängud ja jooksmine. Tööpäevadel oli kooliskäimine ja kodused tööd. Sellest siis nädalavahetusel – pühapäeval kulus vahel kogu päev kodunt eemal olekuks ja mängimiseks.

3. Mänguseltskond
Naabriperede lastega koos oli mängimine lihtne, nad olid nagu sealsamas, mõni minut käia. Siis juba mängida seda, milleks aega jätkus.
Minu lähim sõber oli Raimu, Uutsalu poisid jäid juba üle 0,5 km eemale. Niisiis kujunes välja, et kõik mängud, vähemalt algus, tegime Raimuga koos. Vahel ka ulakusi – siis juba öeldi, et Asael ja Raimu.
Klassikaaslastest olid mängusõbrad – Lembit, Heino, pinginaaber Harri küll vähem, ta elas Avispea-Tagakülas. Võnnusverest veel Kusti. Hea pallimängija oli ja veel Võnnusvere tiigi meister, talvel kui suvel.
Siis oli palju nooremaid, keda ei saanud tõsiselt võtta, nagu Edgar, Vidri, Endel. Olid ju suuremad poisid, kes meid kiusasid ja mängisid meie vastu oma kiusamismänge.
Koolist lahkuti kodu poole peale tunde koos. Mänguaeg algas peale lahtisaamist. Iga mängukoha peale kulus aega – Kassiorg, tiik, talvetee, sulalumi. Nii jõudsin koju vahel üsna hilja, sain muidugi riielda, õppisin kõik siis lambitule valgel ära.
Poisid ja tüdrukud mängisid reeglina eraldi. Ka võimlemistunnid olid omaette, kummalgi osal oma õpetaja. Me olime kõik eestlased. Venelastega puutusime niipalju kokku, kui sõdurid olid talvel ka Kassiorus suusatamas. Norisime neilt suuski, mida nad meile ei andnud muidugi.
Erilisi tülisid ei tekkinud. Kaotaja veesõjas oli küll tiigil märg, aga mis sellest. Koolis juhtus õnnetu lugu laptuu-mänguga, kus Niinemetsa poiss lõi kogemata Läänemetsa Ülo silma välja. Tartus pandi klaassilm.
Vanemad laste mängust osa ei võtnud.

4. Mängu alustamine
Nii kui mingi seltskond oli koos – 2-3 poissi, nii ka mängu alustati. Küll hiljem tuli juurde, ka need ei jäänud pealt vaatama. Segamängudes olid ka tüdrukud osanikud, nagu peitusemäng.
Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel.
Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama.
Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama.
Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa-vihmer-maara-kupa-sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks.
Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama.
Need olid siis grupilised mängud. Kui üks või kaks esindasid kogu meeskonda, siis selliseid valikuid ei tehtud.
Pallimängu määras sageli ära olukord, kas suur pall oli terve ja olemas. Sisekumm oli alatasa katki ja pall tühi.

5. Mängude kirjeldusi
Enamus mänge on üldtuntud ja ei vaja lähemaid selgitusi.

5.1. Pallimängud: rahvastepall, platsilt väljalöömine, laptuu, mädamuna (palli ülesviskamisega), palli vastastikune püüdmine (ei tohtinud maha lasta), palli toas veeretamine, vastu põrandat põrgatamine, vastu seina põrgatamine.

5.2. Viskemängud: ketta loopimine ja kaigastega püüdmine kahe meeskonna vahel, kurnimäng (loopimine kaigastega pakukeste eemalepaiskamiseks), ämma mäng (kaigastega, mingi eseme – ämma aukuajamine, siis jalaga kepi viskamine, viletsaim aukuajajaks)

5.3. Jooksumängud: võidujooksmine ca 50 sammu, koos või lauakella abil aja võtmine, matsu löömise mängimine, tagaajamine-püüdmine.

5.4. Peitusmängud: trihvaa (üks peab silmad kinni, siis hakkab otsima, keda näeb, lööb pidamiskohal kinni), lihtne peitusmäng (esimene leitu peab järgmisena), 10-pulga mäng (pidajal maas 10 pulka kuhja, leitu peab jõudma need segi lüüa, muidu peab järgnevalt ise), eseme otsimismäng (lähenemine = tuli)

5.5. Hüppemängud: kõrgus- ja kaugushüpe, ülalt alla hüpe, üle veega täidetud kraavi hüppamine.

5.6. Tasakaalumängud: lepaladvaga maa pääle laskumine, kuuseladvast mööda oksi maha laskumine, üle palgi (lati, laua) käimine kraavi kohal, jooksmine mööda suuri põllukive.

5.7. Plaksutamismängud: hammusta rukist, tagumine paar.

5.8. Sõrmemängud: ristis kätega sõrme peitmine, peopesast tuletiku võtmine, sõrmedega vilistamine, sõrmedest nööri läbitõmbamine, sõrmede abil hernega laskmine.

5.9. Pandimängud: mingi mängu kaotaja pidi midagi panti andma või tegema, nõksuga lahendused.

5.10. Kaardimängud: Must Peeter – erikaardid, samuti sarnaste esemete leidmine; mängukaardid: viis lehte, oma trump, 500, marjaas, poti jne.

5.11. Lauamängud: täringutega „Ümber maailma“, „Kitsega koju“, hiljem “Monopol“, kommipaberite viskamine, kummiga liikuvate traktorite tegemine, veski, kabe, male.

5.12. Paberimängud: trips-traps-trull, kriipsudega sõna tähistamine ja tähtede äraarvamine – kaotaja = siga, kummast käest (näiteks paberitükk) – eksija saab juurde korstnakivi, papist tiiviku tegemine, papist tuuleratta tuulde laskmine.

5.13. Sõnamängud: silbi „be“ lisamine sõnadele = moonutatud arusaamatud sõnad, laste telefon.

5.14. Laskemängud: nooltega märkilaskmine, rakulkaga märkilaskmine, kividega märkiviskamine, linguga kivide heitmine.

5.15. Susspüsside tegemine: Vilu Jukul nagu jahipüss, minul revolver (plahvatas, peavigastus), võtmega paugutamine, lahingpüssidest laskmine.

5.16. Sõjamaterjalidega mängimine: käsigranaatide lahtiurkimine, lõhkekapslitega paugutamine, nendega dünamiidiga plahvatuste tegemine, mürskude lahtitagumine saksa Äntu metsa laskemoonaladudes

5.17. Sepamängud: Raimu isa oli sepp, ka meil Raimuga oli oma rauaork tules ja tagusime sellest midagi, põletasime lennukiklaasi ja sulameid

5.18. Mängud liivaaukudes: klotsidel peal pulgast kahurid, pommitamine liivapallidega, värviliste kivide otsimine, rebaseurust majade tegemine, kodu ehitamine

5.19. Kodumängud: vanemate eeskujul majad, toad, loomad (mõni laps oli koduloom, mänguaed ümber, mäng toas).

5.20. Sõjamängud: kepp laskeriistaks – vastase nägemisel paukude järeltegemine suuga, lennukiosade uurimine, püssipadrunite kogumine ja lahtikoukimine, vastastikune padrunikestade pikaliajamine kuullaagri kuuliga, tikutoosidest laevade torpeteerimine sama kuuliga.

5.21. Muud: kultivaatoriga sõitmine, vankrirattast käruraamiga sõitmine, talvine hobusejooksutamine lumes, kassi ja koera mängitamine

5. Elektroonilised mängud.
Minu lapsepõlves ja kooliajal seda sõna veel ei olnud. Ainus raadio külas oli Vilumetsal, kus poeg Erich oli elektrist huvitatud ja tegi selle omandamisel edusamme. Kodukülasse sai elekter sisse 10 a varem kui mujale, tema eestvedamisel loodi vastav Elektriühistu.
Mina olin huvitatud detektorvastuvõtjast. Sain sellele lõpuks ka hääled sisse. Vajalikku materjali polnud kusagilt saada. See oli ka teatavas mõttes mäng, aastaid.
Arvuti ja mobiiltelefon tulid minu juurde ca 15 aastat tagasi. Arvuti vaid teksti kirjutamiseks. Mänge ei mingisuguseid. Arvutid ise v. kallid, raske osta. Ei mängi praegu midagi, vahel harva pasjanssi.
Arvutit on minu eas raske omandada. Vaid kiri ja kirjavahetus, ka need teiste abiga. Mängud nõuavad oskusi ja julget pealehakkamist, millest mul tuleb puudu.

6. Täiskasvanuiga
Koosviibimistel tuli ühineda seltskondlike mängudega. Raskusi oli ja neist ei saanudki üle tantsusammudega. Mitmed mängud käisid ilma nendeta, laulu saatel ainult.
Tänapäeval on inimest kõikjal varitsemas hasartmängud. Need mind ei huvita, kuna omanik seab asjad nii, et ta neilt tulu teeniks.
Viimased mobiiltelefonid sisaldavad palju mänge ja sidevõimalusi, olles samal ajal ületamatult kallid. Pole ka aega nendega aega viita. Muud huvialad nõuavad oma aja.
Näib, et tänapäeval lapsed ei mängi nii mitmekesiseid mänge kui minu koolipõlves. Linnas on teised mängud. Maaelu on kadumas. Lapsed maal vaid suveti oma vanavanemate juures. Perede tihedat paigutust enam ei ole. Televiisor, arvuti ja telefon võtab kogu vaba aja neilt ära. Samal ajal piirab liikuvust ja mõttemaailma.
Kuhu see küll eesti rahva viib, see on meie jaoks huviküsimus nr. 1.

Täisviide

EFA I 168, 102/8 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013)

Maakond

Kihelkond

Väike-Maarja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1932

Koguja sugu