Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Maila, snd. 1952. a. Pärnumaal

Pealkiri

Maila, snd. 1952. a. Pärnumaal

Tekst

1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!

Kasvasin Pärnumaal väikeses majakeses emaema (kutsusime memmeks) ja tädi ning mõnda aega ka emaisa (kutsusime taadiks) juures. Meie päriskodu asus kõrvalmajas, aga sellest mulle ei räägitud, sest see oli võetud taadi Siberis oleku ajal kolhoosi keskuseks. Hiljem õnnestus tädil see tagasi osta.

Ema töötas linnas, sest seal sai töö eest raha, kolhoosis 50-ndate algul ainult normipäevi. Ema oli minu isa juurest ära tulnud enne mu sündimist, sest mõistis, et kooselust ei tule midagi välja.

Minu kodus oli vaatamata vaesusele vaimne õhkkond. Raamatuid peeti au sees, samuti haridust. Mu ema vanaisa oli olnud külakoolmeister, isakodu oli postitalu. Memm ja tädi laulsid kohalikus laulukooris. Keskkooliajal laulsin minagi nii kooli kui ka kultuurimaja kooris. Tegelesin rahvatantsuga. Lugesin palju. Tegelesin jõudumööda spordiga, kuigi olin haige laps.

Tädi töötas kolhoosis raamatupidajana. Oli postiljon. Veel luges ta kohalikus raadiosõlmes kohalikke uudiseid. Merikulla kolhoosis oli nii, et oli kohalik saatja, kust õhtul kindlal kellaajal loeti ette korraldavaid teateid ja neid sai kuulata nn krappidest. Hiljem lõpetas tädi majandustehnikumi ja omandas keskerihariduse ning töötas maksuametnikuna.

Memm vedas hobuvankriga piima meiereisse, talitas kolhoosi hobuseid oma endises laudas, oli põllutööline ja võis omaenese tubades koristajana töötada. Hiljem oli pensionär. Taat tuli 1957. aastal Siberist ja töötas kalapunktis. Kodus oli kolhoosniku aiamaa.

Olin üksik laps ja pidin imikust peale olema üksi kodus, kui täiskasvanud tööl olid. Kartsin üksindust, aga harjusin sellega. Pidin kartma mustlasi, kotipoisse, tuld ja tikke. Suurt hirmu tekitas äike, sest kodus räägiti tihti, kuidas minu imikuajal keravälk lehma tappis. Ka süütas välk ühe maja mõned kilomeetrid meist eemal. Kartma pidin ka vett, sest sellesse võis uppuda. Mere äärde sain väga harva, sest ei peetud paslikuks kiirel suvisel ajal rannas vedeleda. Suvel pidi tegema tööd. Üldse oli suhtumine puhkajatesse, keda Pärnus palju oli, küllaltki põlastav.

Kui olin10-aastane, sain endale koera, kes hulkus kodutuna ja leidis peavarju meil. Veetsin palju aega looduses, sest see ümbritses mu kodumaja.

Rannametsa_kiik

Vana tamme alla sain oma kiige, mille tegi taat, kui ta Siberist tuli. Mulle meeldis istuda kiigel ja laulda laule, mida kuulsin seinal olevast "krapist“ Oli selline raadio moodi.

1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?

Aega mängimiseks oli piisavalt. Kooliajal muidugi nappis, sest oli vaja õppida. Minu keskmine ja vanem kooliiga nõudis varast tõusmist, sest kool oli kuue kilomeetri kaugusel ja sinna sõitsin bussiga. Mõnikord läbisin vahemaa taadi jalgrattaga või jalgsi.

1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Meelistegevuseks oli lugemine, lauatennisemäng, suusatamine, kirjade kirjutamine, joonistamine, laulmine, tantsimine ja looduses kõndimine ja selle vaatlemine. Veel meeldis mulle kuuldut ja loetut vaimusilmas piltidena ette kujutada. Telerit meil polnud, nädalas korra nägin filme rändkinos (algkooliajal, hiljem enam mitte, sest kinoauto enam meil ei käinud: külastajaid jäi väheseks) Ka olen läbi teinud kogumistegevuse: korjasin kommipabereid, ümbrikupilte, tikutoosietikette ja marke.

2. Mängupaik.
Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).

Väikesena mängisin koduõues, kus pidin arvestama piirangutega: ei tohtinud loata minna piiridest välja, sest lähedal oli Tallinn–Riia maantee, põõsastes võisid olla ussid. Naabrite juurde mängima lubati harva, aga endast 1,5 aastat noorema poisi Jüriga saime loa mängida põlluteel. Praegu on see kõik võssa kasvanud, aga mälus püsib muinasjutulisena, eriti lõhnad, mis tulid taimedest. See oli kahe maja ja põldude vahel. Eriti hea oli seal mängida siis, kui naabritaat sügisel kartuleid võttis, sest liivamullane pinnas võimaldas teha mullasse maju ja nende ümber teid, panna „kasvama“ marjadega pihlakaoksi, mis siis õunapuudena paistsid. Praegugi on mälu säilitanud kartulivarte magushapuka lõhna, ka mullalõhna. See mängupaik oli eriti armas! Talvel sai jala sulalumesse torgata ja nii moodustusid „majad“ ja teerajad nende ümber.

Toas oli ruumi vähe, aga lauamänge sain mängida köögilaua ja hiljem ka oma väikese laua ääres. Ka nukunurk oli toas.

Eriti oluline mängupaik oli kolhoosi, hilisema brigaadikeskuse saal (tegelikult minu esivanemate kodu kaks tuba). Kui suuremaid polnud, saime seal mängida lauatennist ja kabet.

Kuna ema elas Pärnus, siis olin mõnikord suviti lühikest aega tema juures. Seal mängisime majade hoovides ja ka tänaval, vahel õhtuti lausa sõiduteel, kui liiklus oli väike. Moodi tuli sulgpall ja seda sai tõeliselt mängida ainult sõiduteel, sest oli vaja ruumi. Mõnikord mängisime ka tubades, aga võõrastes korterites käimine polnud eriti kombeks. Kui olime kodudes, siis tüdrukute põhiteemad olid paberist nukud ja nende kleidimoed ja tulevikku ennustavad mängud.

2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Rannametsa Algkoolis mängiti mõnikord tunnis, aga ka pärast tunde. Seda siis klassiruumis ja ka palliplatsil. See toimus kõik õpetaja teadmisel ja loal.
Maila
Kui läksin 5. klassi Häädemeeste keskkooli, siis olid samuti mängimiseks vahetunnid ja seal juba ka pikapäevarühma aeg. Ka pioneerikoondustel mängiti küll sõja- ja maastikumänge, pidulikel üritustel ka ringmänge.

Mängisin noorematega ka siis, kui olin oktoobrilaste tähekese ja pioneerirühma juht. Eriti on meelde jäänud, et mängiti ringmänge. Ilusaim elamus on siiani, kui viimasel koolipäeval enne aastavahetust oli keegi vanemate klasside õpilastest alustanud ringmängu koolimaja III korruse jalutusruumis, mis asus ümber trepi ja selle piirde. Poolhämaras lauldes liikumine tekitas üleva ja piduliku tunde: käes olid sõbrakäed. Eriti toredad koosmängimised olid klassiõhtutel. Meie klassijuhataja Milvi Männik korraldas elu nii, et sel ajal, kui isad-emad olid lastevanemate koosolekul, katsime meie peolauad. Pärast sõime-jõime koos ja siis mängisime lapsevanematega seltskondlikke mänge. Küll see oli tore! Kuigi minul oli seal ainult ema ja vahel ei saanud temagi tulla, pakkus see tegevus osalejatele palju rõõmu.

Kui õppisin Rannametsa Algkoolis ja Häädemeestel vanas Kõrtsikoolimajas, siis kevadel ja sügisel oli ilusa ilmaga igal vahetunnil õues rahvastepalli, jäneste ja küttide mängimine.

2.2. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Mängiti igal aastaajal. Koolis päeval: vahetundide ajal, pärast tunde. Ka ekskursioonil olles ja suvistes praktikalaagrites. Nädalavahetustel olin rohkem kodus. Koos käisime suusatamas ja uisutamas. Uiskudel püüdsime teha järele telerist nähtud iluuisutajate sõitu. Suvel töötasime koolivaheajal õpilasbrigaadis ja siis kogunesid kohalikud noored õhtul palliplatsile. Kuna olin teistest väiksem, siis võrkpalli mängima mind eriti võtta ei tahetud, sest käed olid nõrgad. Üks suurem poiss soovitas mul lehma lüpsma minna, et saan siis tugevamad sõrmed. Mind solvas see hirmsasti. Kui mängijaid puudu oli, sain siiski platsile. Kui mängiti „Kartulikuja“ ehk „Kartoškat“, võeti mängu kõik.


3. Mänguseltskond

3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.

Olin üksik laps ja mängisin omaette. Teiste laste nägemine oli sündmus. Minu põhiliseks mängukaaslaseks, aga ka harva, oli enne kooli 1,5 aasta noorem naabripoiss Jüri. Kooliajal sain mõnikord loa minna külla või kutsuda enda poole kaht klassiõde. Oma mängudesse kaasasid mind mõnikord ka vanemad ja noorem naabritüdruk, kellest üks oli meie pioneerirühma juht. Algkoolieas linnas olles mängisin koos oma tänava lastega ja seda mõnikord suvel. Talvel ei olnud erilist suhtlemist, sest enamus neist olid saabunud oma vanavanemate juurde suvevaheajale.

3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Ega mul erilist sõpruskonda polnudki. Ikka naabripoiss ja klassiõed.

Rannametsas

3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?

Poisid ja tüdrukud mängisid koos, samuti eri rahvusest lapsed.

3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!

Tülid võisid tekkida siis, kui mängureegleid eirati. Ka oli omavahelisi nägelemisi, sest alati on inimesi, kes teiste narrimisest rõõmu tunnevad. Oli omavahelisi nägelemisi, aga ei mäleta, et need oleksid otse mängust tingitud, ikka inimsuhetest.

3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Mängisin tädiga kabet. Linnas ema juures olles mängisin tema naabrite ja ilmselt ka temaga kaarte. Oma lastega olen mänginud erinevaid mänge. Esimest last õpetasin roomama liikuvat parti-liblikat kasutades. Kui lapsed väikesed olid, mängitasin neid ja võimlesin nendega.

Mängud
Tee, tee pulli,
kasta, kasta kakku!
Silu sealihaga,
pealt kanamunaga.
Viska ahju hopsti!“
Algul tegime kätega liigutusi koos. Küll oli hea meel, kui laps minu lugemise järgi ise oma käekestega patsutas ja silus ja viskas!

Hobusega sõitmist imiteerisid mängud, kui laps võeti istudes põlvedele ja täiskasvanu hüpitas teda siis istudes, ise „sõidurütmis" lauldes või lugedes.
Hobu sõidab kappadi, kappadi, kappadi – auk!"
Selle mängu ajal hüpitan last põlvedel ja kui tuleb auk, kukutan lapse kätel hoides jalgade vahele.

Sõit, sõit sõbrale,
üle oja onule,
teeda mööda tädile,
läbi lepiku lellele;
Ptruu, sõida linna,
too lapsele saia!
Saiad seitsmesarvilised,
koogid kolmekorralised.
Ptruu, sõida linna,too lapsele saia, šokolaadi ja limonaadi ja paha lapsele plaksu!"
(Selle osa šokolaadist alates olen ise juurde luuletanud ja plaksulugu oli naljaks, kui mõni mu poegadest või lastelastest väänik oli.)

Hästi mõjus ka salm ja liigutused
Miilu, maalu Miisu.
Kus on väike kiisu?
Siin, siin, siin.“
Silitamine ja kõditamine on nii mõnegi jonnituju tasandanud. Kasutasin seda ka pimedate vaimupuudega lastega, kui olin kasvataja. Mõjus sealgi. Olen selle Miilu-maalu õppinud vanalt rahvaluulekogujalt Marta Mäesalult, kelle külaline ma lapsena mõnikord olin, sest ta elas meie läheduses.

Ise olen ka välja mõelnud mängitamise-äiutamise laulu: Emme väike linnuke (vanaema linnuke)
jääb nüüd ruttu tudule,
emme väike linnuke
jääb nüüd ruttu tudule.
Ää-äh, ää-äh,
ruttu, ruttu tuttu jää,
ää-äh, ää-äh,
ruttu-ruttu tuttu jää.“

Mu vanim tütar oli sünnitrauma tõttu imikuna liikumisprobleemidega: alajäsemed rigiidsed, toetusrefleks puudus. Lisaks sellele oli puusaliigese väärareng, mis nõudis fikseerimist padjaga, et liigespesa välja areneks. Niisiis padjatasin, ja selleks, et jalad tööle hakkaksid, võimlesin tütrega ja masseerisin teda. Ikka lauldes ja naerdes, sest ei kahelnud hetkekski, et mu laps käima hakkab, kuigi ennustati ratastooli jäämist. (Muidugi sai mu laps ka süstidega ravimeid.) Laulsin ja võimlesin puusaliigeseid ja jalgu liigutades:
Ringid, ringid, väiksed ringid, teisepidi suuremad“ ja nii mitmeid kordi järjest ja siis padi peale ja jälle mõne tunni pärast uuesti.

Veel kasutasin temaga ja ka teiste laste ja lastelastega jalgade liigutamise mängu, mida lugesin järgmiselt:
Kuts läheb karja
lonta, lonta, lonta.
Tuleb karjast koju
vinta-vänta, vinta-vänta,
vinta-vänta, virdi!“
Laps või lapselaps istus mu süles. Alguses liigutasid jalgu üles-alla aeglaselt, loo teises pooles järjest kiiremini. Aasta ja kahe kuu vanuses mu tütar kõndis!

Olen laste kasvuajal olnud taluperenaine ja käinud tööl. Aega oli vähe. Siiski olen neile lauamänge õpetanud ja kõike seda, mida enamus emasid. Vast erinevalt teistest ka näitemänge, sest olen juhendanud nii erinevate koolide kui ka kuus aastat Ilmatsalu kultuurimaja näiteringi.

Oma lastelastele olen saanud aega pühendada erinevalt. Nendega olen mänginud kabet, „Tsirkust“, „Reis ümber maailma“, „Monopoli“, sulgpalli, peitust.

Vanimale lapselapsele mõtlesin häda sunnil välja mängu „Telemast“, või tekkis see äkki minus. Tütar õppis ülikoolis ja mina tõin Armast Maarjamõisa lasteaiast koju. Elame linna lähedal maal ja pidime ootama bussi Tartus Kaare peatuses. Seal on väga tihe liiklus. Ka parandati kõnniteed. Laps kippus hirmsasti käest lahti tõmbama, sest tahtis läheneda väikesele traktorile, mis meie kõrval kruusa lükkas. Eemalt paistis Tartu telemast ja minul tekkis idee. Märkasin suurt kändu. Ronisin sellele ja ütlesin: „Mina olen telemast!“ Siis õpetasin küsima või küsis poiss ise, täpselt ei mäleta: „Mis sa näitad telekast?“ Järgnes saate pealkiri ja siis küsimuste-vastustena väike arutelu saabuvast saatest. Ka ilmaennustus oli osa sellest. See mäng aitas bussi oodata, sest juhtis tähelepanu kõrvale liiklusest ja aitas keskenduda. Mõnikord võisin küll tobedana tunduda, kui käed laiali ajasin ja jalad harki: nii moodustusid tähed TV, eeskujuks Telepoiss, aga tulemus oli seda väärt. Telemasti osas olime kordamööda. Arenes poisi ja ka minu mõtlemisvõime, suhtlemisoskus ja kõne.

Lapselastega olen mänginud ka muinasjutte, kus siis laps on ühes osas, mina teises ja nukud, vahel ka muud mänguasjad asendasid tegelasi. Polnud ju kusagilt võtta seitset pöialpoissi ega Lumivalgekest, Halli Hunti ega seitset kitsetalle, aga ega siis mäng mängimata jäänud. Olen ka „Kolme põrsakese loos“ Hunt olnud ja maja „ümber puhunud“, haige vanaemana Punamütsikest oodanud või vastupidi Punamütsikesena Vanaemale külla läinud. Olen laulumänge mänginud: P. Üllaste „Kuri lumememm“, G. Ernesaks „Rongisõit“. Kui köögis on ehitatud taburettidest „rong“, siis selles püsis iga sõitja veidike paigal ja nii sain rahulikumalt toimetada. Nii tore, kui ikka vanaema ka „rongile“ kutsutakse!

Olen oma laste ja lastelastega ka palli mänginud. Päris väikestega sain toas põrandal harjutada täpsust. Istusime, jalad harkis, ja siis veeretasime palli kas vastastikku või siis ühelt mängijalt teisele. Olen oma laste ja lastelastega peitust mänginud.

3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?

Nukkudega

Üksinda mängisin kodumängu. Mul olid oma nukud Mare, Anne ja Tiiu. Nukud olid riidest ja täidetud saepuruga, pead kipsist või savist.

Tädi tegi mulle papist pliidi, lõikas ka papist pliidirõngad. Nukunõud olid plekist. Nukuvanker oli puust ja ratastega. Kui olin 1. klassis, sain kingituseks nuku, kellel käisid silmad kinni-lahti ja kes tegi häält. Selle kinkisid mulle sugulased. 4. klassis sain samadelt sugulastelt postipakiga ka nukunõude komplekti, päris portselanist, ja laua ning neli tooli.

Tädi tõi mulle Leningradist plastmasstelefoni. Esimene ja ainuke must mänguauto, veoauto, oli plastmassist ja must. Teadsin, et see auto on hapupiimast tehtud. See oli mul olemas enne kooliminekut. Kooliajal mängisin ka paberist nukkudega. Mõned neist olid ostetud poest, osa joonistasin ise. Joonistasin neile ise moeajakirja „Siluett“ järgi riideid.


4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?

Mäng on väikese inimese töö. Tegutsemistahtest ju liikuma hakatakse. Olles üksi, mängisin ja külla minnes küsisin ju ka ikka luba mängima, mitte külla minna.

4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja või lugeja selgitati välja nii, et lapsed seisid ringis ja loeti liisusalmi.

4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Üks väike oaõis
rändas mööda Inglismaad.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda lukku parandama?
Seda ütled sina, vana tatinina.
Sellega sai alustada peitusemängu, kiumängu (mujal tuntud kullimänguna).

Punaste pükstega politsei
ütles mulle: „Idi domoi“.
Mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.

Üks kukk istus kiriku torni otsas.
Mis värvi olid selle kuke sabasuled?
Seda ütled sina, vana tatinina.
Siin oli hea võimalus omada värvilisi riideid. Kui oli mingi eriline värv, sai liisuringis püsida kauem, sest teistel puudus sama värv. Eriti oli hinnas erineva helgiga pross, sest see peegeldas erinevaid värvitoone.

A, B, D, kits läks üle vee.
Võttis kaasa palju prahti.
Sina oled sellest mängust lahti.

5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
PALLIMÄNGUD. Rahvastepall. Jahimehed ja jänesed. Mädamuna. Kartulikuhi.
JOOKSUMÄNGUD. Kiu. Kükikiu. Hunt, jänes ja põõsad. PEITUSEMÄNGUD. Tavaline peitus. Kinnilöömisega peitus. Asjapeitus.
HÜPPEMÄNGUD. Hüppenöörikool. Kekskastikool. PANDIMÄNGUD. Täidan laeva.
KAARDIMÄNGUD Märg kana. Perekonna tola. Potiknoi. Turakas.
LAUAMÄNGUD Tamka (kabe). Nips. Tsirkus. Reis ümber maailma. Jahimees. Kirbumäng. Loto. 15-mäng. Doomino. PABERIMÄNGUD. Trips, traps, trull. Laevade pommitamine.

Poomismäng
Üks laps mõtles sõna, teine pidi ära arvama. Tähtede arv sõnas oli teada. Igast valesti pakutud tähest moodustus üks kriips võllapuus, ka poodu ja nöör ümber kaela. Kui arvaja ära ei arvanud, oligi ta „poodu“.

Lind, loom, puu
Mängijad joonistasid tabeli, mis näeb välja selline:

Mängujuht või keegi mängijaist ütleb tähe ja sellega peavad algama ühe rea kõik sõnad. Aeg, mis mõtlemiseks antakse, lepitakse kokku. Võib ka nii, et lähtutakse esimesest lõpetajast. Iga õige vastus annab 10 punkti, kui mitmel mängijal on samasugune vastus, on 5 punkti. Mängukordade arv või aeg lepitakse kokku. Võidab suurima punktide arvu saanud inimene.

MÕISTATAMISMÄNGUD
Mõistatuste lahendamine.
Pikk nina
Mängijad jagatakse kahte rühma. Ühed jäävad ruumi, teised lähevad ukse taha. Ruumis olijatele jagatakse ukse taha läinud inimeste nimed, igale üks. Siis hakkavad ukse taga olevad mängijad ükshaaval ruumis käima ja teevad korraga ühe mängija ees kummarduse. Kui nime omanik on leitud, plaksutatakse ja leidja jääb ruumi. Kui see, kelle ees kummardati, ei osutu nime omanikuks, näitab istuja talle kahe käega „pikka nina“.

RINGMÄNGUD Kes aias? Peremees võttis naise .Need kosjad tulid saarest. Üksinda kõnnin ma... Me lähme rukist lõikama. Mu isamaa armas. Kaks sammu sissepoole. Rits-rats-rundipumm. Bingo. Lapatuu.


Laurentsius

Selles mängus lauldakse:
„Laurentsius, armas, Laurentsius sa!
Ah, millal sa tuled mind vaatama?
(Nende ridade ajal liigutakse ringis kätest kinni hoides päripäeva.) Sõna esmaspäev juures kükitatakse ja ka nime Laurentsius lauldes. Edasi tulevad sõnad:
„Kui elus nüüd alati esmaspäev oleks
ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks!"
Nüüd tuleb teisipäev ja samad tekstid lauldakse läbi kõigi nädalapäevadega. Kõige raskem osalejatele on viimane salm, kus tuleb kükitada iga natukese aja järel:
„Kui elus nüüd alati esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev pühapäev oleks
ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks!
Laurentsius!“
Selle ringmängu mängimine keelati pioneerirühma koondusel ära (olin rühmajuht), sest Nõukogude koolis võis armastada ainult kodumaad!

ENNUSTAMISMÄNGUD
Tuleviku ennustamine
Kellega abiellud? Millega sõidad pulma? Kus hakkad elama? Kui palju lapsi on? Need küsimused kirjutati kas tabeli kujul või tõmmati ringi keskpunktist hargnevad jooned. Keskele kirjutati mängija nimi, ümberringi vastavalt poiste või tüdrukute nimed. Siis oli vaja öelda ühe arvu võrra väiksem number, kui nimesid oli nimetatud. See, kes ütles, ise kirjutatut ei näinud. Inimene, kes kirjutas, luges siis vastava arvu järgi päripäeva ja tõmbas joonega vastavast numbrist lähtudes nimed maha. Nimi, mis alles jäi, oligi tulevane.

SÕNAMÄNGUD
Vanaisa vanad püksid
Lapsed istuvad reas. Üks mängija seisab teiste ees ja esitab neile kordamööda erinevaid seosetuid küsimusi. Istujad ei tohi naerma hakata. Kes siiski hakkab, läheb mängust välja. Võidab see, kes jääb viimasena istuma.

5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?

Teatrimäng
Tegu polnud päristeatriga. Meie kodukülast kadus ära kolhoosikeskus. Hääbus kultuurielu. Otsustasime mõne kahe tüdrukuga ise külarahvale nääripeo korraldada. Koostasime kava luuletustest ja lauludest, tantse vist polnud. Päris näidendit ei lavastanud, aga dialoogilised luuletused olid. Näiteks J. Oro „Laps ja vares“. Teisi pealkirju praegu enam ei mäleta. Siiani on ainult meeles, kuidas pühapäeval kogunesime ja toodi kohale ka lasteaialapsed. See oli koostegemise rõõm. Tänulikud kuulajad, koduküla vanamemmed esimesena juba tund enne algust istet võtnud, kuulasid-vaatasid ja hiljem tänasid. Õhtu lõppes ringmängude ja tantsudega. See oli meie oma pidu!


7. Täiskasvanuiga

7.1Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Arvutiga hakkasin enam tegelema umbes 2005. aastast. Siis mängisin mõningaid kaardimänge, aga nimesid enam ei mäleta. Ka oli mingi poiss, kes kogu aeg kuhugi kukkus ja selle mänguga kuidagi lõppu ei jõudnud.

Praeguseni mängin harva Same`i. Arvuti on mulle rohkem töövahendiks. Mobiiliga mänginud pole. Videomängudest olen mänginud tennist.

Täisviide

ERA, DK 139, 1/7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, snd. 1952. a. (2013).

Maakond

Kihelkond

Häädemeeste

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1952

Koguja sugu