Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Ellen, snd. 1929. a. Tartumaal

Pealkiri

Ellen, snd. 1929. a. Tartumaal

Tekst

Olen sündinud 1929. a. Kuremaa vallas, Imukvere külas Tartumaal. 1923. a. mõisast saadud maatükile said vanemad kuidagi ülesehitatud väheldase elamu, laenu küll ei võetud, ometi oli selleks ajaks, kui mina sündisin, kõik veel väga armetu. See aasta oli ka suure majanduskriisi süda. Ajaks, mil ma mängima hakkasin, oli veel vähe paranenud meie elutingimused. Peavari oli, toit oli laual, hea seegi, paljudel polnud sedagi, ka riided tänu mu emale seljas. Ruumi palju ei olnud. Üks umbes 25 m2 tuba ja natuke vähem köök, sinna mahtusime me kõik. Ema-isa, vanaisa-vanaema, mina ja vanem õde. Ühel aastal veel tädi ja tädimees. Ka teine vanaema. See äramahtumine oli vist ainult nii nagu ütles mu isapoolne vanaema: „Oh, vagu lambaid mahub ühte lauta palju!“ No minu tädi kohta nüüd küll vaga lammas ei saanud ütelda, tema häälekõla mäletan tänaseni, mitte küll sõnu. Olin ju alles nelja aastane. See on siiski meeles, et istusin oja kaldal, vaatasin kõrgeid pajulilli ja pilliroogu ja mõtlesin: “Kui suuremaks saan, ehitan nendest endale toa ja elan seal“. Miks mul selline tahtmine oli, ei oska seletada, küllap tundis ka laps liigset tihedust elamus.

Mäng kui niisugune põrandal või ka laual oli välistatud, vähemalt talvel. Aga meil oli truubi kõrval lai puupink, seal ma istusin ja vahtisin neid pilte, mida moodustas truubilt maha kukkunud lubja jälg. Tellised olid vanad, mõisast hoonete lõhkumisel saadud, kivikesi ja kriime täis. Aga seal oli ka nägusid, loomi, puuoksi ja linde, millele ma elu sisse mõtlesin, nendega rääkisin ja neil omavahel suhelda lasin. Vanaema ikka vahel küsis minult: „Mis sa seal pobised? Tule ära siia!“ Võttis mu sülle ja luges mulle vanu laule, need jäid mulle jõhvipealt meelde ja need on peas praegugi. Enamasti olid kiriku-laulud. Mõni jutuke ka. Mänguasju mul üldse alguses polnud, küllap arvati et ma ei oska nendega veel midagi teha.

Esimese „tita“ sain siis, kui ema käis naabrinaise vastsündinut vaatamas ja võttis mind kaasa. Vahtisin suu ammuli ja ütlesin emale ära tulles: „Too meile ka niisugune tita!“ Ema ainult naeratas. Kodus, istudes pliidisuu ees, hakkas mulle silma väike kasehalg, mis meenutas millegipoolest „titat“. Võtsin sealt „tita“, mässisin talle mingi riidetüki ümber, võtsin sülle ja istusin õue. Tegin kõike, mida mäletasin naabrinaist teinud olevat, ka toitmist. Seda nägi mu ema ja ütles „Tohoo hullu!“ ja tegi mulle tõelise tita.

Võttis lapikese, pani sinna tuhka, sidus kõvasti kinni. Pea valmis. Õmbles siis väikese kotikese, toppis sinna nartse sisse ja ühendas pea kehaga. Võttis tindipliiatsi, tegi märjaks, joonistas titale silmad ja suu. Andis veel taskuräti millega titat mähkida. Küll see oli alles ilus asi! Pealegi oli ta elus, minu oma, rääkis ka minuga, vastas ja küsis, kandsin teda igal pool kaasas, isegi magasin „tita“ pea all. Õnne ei jätkunud kauaks. Ühel päeval, kui kõndisin titaga õues, tuli naabrinaine meile, noor koer kaasas. Ma tahtsin koerale ka titat näidata, aga tema haaras mu varanduse suhu, puges aida alla ja kiskus seal suure lõbuga katki. Kisendasin nii mis jõudsin, aga ilma tast jäingi. Uut mulle enam ka ei tehtud. Ja „puutita“ oli juba ära põletatud. Minu vaikne isa, kes muidu lastekasvatusse ei sekkunud, tõi metsast kuusekäbisid ja tegi mulle lohutuseks kaks öökulli. Aga need kolm käbi, mis üle jäid, nendest oskasin ma ise lehmad välja mõelda. „Laut“ oli maja vundamendi kõrval, käisin neid söötmas ja lüpsmas.
EFA_I_169_83

Kui nüüd järgi mõelda, siis sellal nimetati küll laste tegevust mänguks. Ometi polnud see mäng, üldse mitte. See oli töö. Me ei teinud midagi muud kui seda, mida tegid meie vanemad - kasvatasime lapsi, toitsime neid, keetsime süüa. Muidugi loomad ka, nendega tegime tööd, lastekombel, ikkagi täpselt sedasama mida vanemad. See töö matkimine oli ju tegelik eluks ettevalmistumine vanemate kõrval, nagu looduses on miljoneid aastaid seaduseks olnud ja toiminud kindlalt. Mingit erilist laste „kasvatamist“ minu kodus ega ka meie ümbruses ei toimunud. Kui lapsi ei soovitud vanemate seltskonda, saadeti nad „mängima“ st. õue või teise tuppa, „et ei vahiks külalistele suhu“. Kui peres oli mitu üheealist last, polnud lugu keeruline. Aga üks laps jäi mängimisega hätta, üldse oli see meie jaoks veidi keeruline mõiste.

Viienda eluaasta talvel õppisin lugema, gooti kirjas. Ema ketras, mina võtsin vanema õe aabitsa, ja mangusin: mis see on ja mis see? Ema nimetas tähti täisnimega ja pisut teisiti – P-PI, T-Ti jne. Alguses ma ei saanud pihta. Aga mind aitasid sõnade, muidugi gooti kirjas, juurde joonistatud pildid. Pilt ja sõna tegid oma töö. Varsti ma lugesin lühemaid sõnu ja peagi oli aabits läbiloetud. Kuidas ma sellega hakkama sain, ei oska ma seletada ega ilmselt ei mäleta ka. Sellel talvel ei tulnud mängimisest suurt midagi välja, kogu energia kulus lugemisele.

Raamatuid meie majas peaaegu polnud, ainult Piibel ja Lauluraamat, mõlemad gooti kirjas, aga nende peale ei tohtinud mõteldagi. Vanema õe kooliraamatud anti laenuks ja tulid kevadel koolile tagasi anda. Pealegi oli meie vanusevahe kuus aastat, aga 3., 4. või 5. klassis läks temal lugemine üle ladina tähestikule, mis mulle algul võõras. Nuiasin siis vanaema magusa häälega, et ta mulle oma Lauluraamatu annaks. No lõpuks ta andis ka, ütles veel, et no või ma teda hauda kaasa võtan. Igakord kui olin lugenud, pidin selle tagasi andma. See raamat ei sobinud aga mulle, ma ei saanud aru sellest, mida ma lugesin. Pähe jäi, aga aru ei saanud.

Lõpetasin selle ja hakkasin proovima kirjutamist, mis läks üle kivide-kändude ja tähed tulid väga koledad. Siis hakkasin õe selja tagant vaatama neid tähti, mida õde luges. Püüdsin järge pidada. Osa tähti olid sarnased ja meenutasid neid, mida oskasin. Ime küll, aga aru sain ma varsti ja lugesin lühemaid sõnu. Õde muidugi ei kannatanud oma selja taga seismist, kaebas emale, et ma segan teda, ega lase õppida. Hilja! Kui ta mõne raamatu mõnel päeval koju jättis, tuhnisin seda. Nii sain ladina kirjas lugemise selgeks, ilma et mind keegi oleks õpetanud. Mängudest ega mängimisest ei tulnud sel talvel midagi välja.

Järgmisel kuul sain viie aastaseks ja sellel suvel oli mu mängude suvi. Naabrilapsed, minuealised, käisid ligidal  lageda karjamaa peal karjas ja mind lubati nende juurde minna. Nendel oli kraavikõrgendikul tehtud terve talumajapidamine. Lõigutud puust lehmad, hobused, lambad, sead. Kanu ei olnud rohkem kui kaks kana ja üks kukk. Kukke oli sellepärast vaja, et oleks kes laulab. Poisil oli taskunuga, seotud paelaga pintsaku nööpaugu külge, et ära ei kaoks. Seda ei saanud keegi omale kätte. Ta lõikus pulki ja tagus neist maasse laudad, tallid, sealauda õue peal oli ka kaev, sealt võeti loomadele vett ja seal jahutati piima. Piimanõud olid samuti lõigutud puust ja ludaga lasti neid kaevu jahtuma. Kui kari aeti karjamaale, mina pidin alati karjas olema, olin ju kõige väiksem. Rakendas poiss hobuse vankri ette, tõstis piimanõud peale ja sõitis Varbeverre meiereisse. Siis hüüdis veel tütarlaps (perenaine) talle järgi: „Too siis ikka poest soola ja loorberi lehti, sülti vaja keeta!“ Kõik talutööd said seal ära tehtud. Ei mingisuguseid võõraid asju ja loomi sinna hulka ei sattunud. Ka söögitegemine ikka seesama, mis koduski, sõnad ja väljendid seesugused, nii nagu kodus räägiti. Vandumist tuli harva ette, ropendamist mitte kunagi. Väikesed tülid lõppesid alati meeste sõna pealejäämisega. Ikka nii, kuidas kodus elati.
EFA_I_169_84

Teisel naabril oli minuvanune tütar, tema karja ei käinud, nende lehmad oli mõisapargist tehtud koplis, kust jooksis läbi oja ja seal oli väga ilus. Suured pärnad ja palju muid puid, tehissaared ojas, mis oli ülespaisutatud ja kohutavalt suur tamm, nii teda kutsutigi. Neil oli ka suur mõisa õunaaed saja viie õunapuuga.

See oli mulle imedemaa. Meil polnud veel ühtki õunapuud ja maja lageda välja peal. Saime kokku pargis, temal oli pisike pöidlasuurune portselan-nukk, kellel oli üks käsi ära, aga nägu minu meelest imeilus. Tema vanemad ja vanaema olid aga ranged korranõudjad, hüüu peale pidi ta kohe minema ja võõraid lapsi ei nähtud heameelega nende majas. Kui ta kutsus ja ma läksin, ütles varsti nende vanaema, kes oli Võrumaalt päri: „Mine nu nüid är kodo. Imä joba ootas sinno.“ Ja ma läksin sõnalausumata, ma kartsin neid. Ka õunu, mida neil oli külluses, ei raatsinud nad anda muidu, vahel ühe või kaks, neid müüdi. Aga pargis ma tohtisin käia. Ma ei saanud veel õieti aru, mida see mõis tähendas, aga see oli midagi, mis oli enne, kus elasid „keegid“, kes olid käskijad. Vahtisin puid, linde ja imelikke lilli, mida kusagil mujal polnud. Vanaema juttudest kuulsin, et kõik oli enne olnud palju ilusam ja „korras“, mis see tähendas, ei saanud ma aru. Iga kevadine jääminek ja pargi sügav kohin keset talve, mis tähendas sulale minekut, jäid mulle igaveseks hinge, samuti hakid, öökullid ja kevadine lindude sädin ja ööbiku õhtune laul korvasid minule mängud teiste lastega. Muidugi tundsin ma sellest puudust, see on ju loomulik ja midagi minus ei arenenud välja see „miski“, mis peaks olema väga tugev ühiskondlikul putukal – inimesel. Ka praegu tunnen end halvasti lärmakas seltskonnas, huilgavas inimmassis või täistuubitud ruumis.

Sel suvel arenesin siiski kiiremini, ma ei lugenud vaid püüdsin mängida teiste lastega nii palju kui vähegi võimalik. Vahel tuli pahandusi, ei lubatud, et laps kolab tihti küla peal olgu parem kodus vanaema silma all, pesku lusikaid ja kitkugu seale rohtu ning võtku mõni kartul söögi jaoks. See tuli teha, õppida tuba pühkima ja tekki sängile peale vedama, ema-isa olid alati tööl.

Aegamisi õppisin ka üksinda mängima päris ladusalt. Vahel kutsusin vanaema ja tema oli siis see, kelle käest küsisin ja kes ka vastata oskas. Mängisime hunti ja seitset kitsetalle. Tema istus ja mina mängisin. Aga ta rääkis. Kõige suurem rõõm oli, kui ma sain hüüda: „Mää! Ema, mina olen kellakapis!“

Suve lõpupoolel ütles mulle ema: „Hakka nüüd õega metsas karjas kaasas käima, tuleval suvel tuleb sul endal karja minna.“ Meil karjamaad kui niisugust polnud, meie karjatasime lehmi suures riigimetsas, millel polnud äärt ega otsa. Lehmi oli vahel kaks, vahel kolm ja lambad. Ega ma osanud metsa karta, sain peagi kõik selgeks. Karta polnudki midagi. Ei hunti, ei karu, ei metssiga ega põtra. Ainult rebased, jänesed, kitsed ja mägrad. Neidki nägi väga harva, sest loomadel s.t. lehmadel olid kellad kaelas, mis peletasid metslooma kaugemale. Vahel harva oli neid karja juures ja ainult kitsed. Käisin heameelega õe ja naabri tütarlapsega metsas ja kuulasin, mida nad koolist rääkisid, kuidas nad linnupesi leidsid ja mis lind keegi on ja mis häält ta teeb ja seda, et ussi tapmise eest saab üheksa pattu andeks. Karjas käies muidugi mängida midagi polnud, aga ega ma iga päev käinud ka.

Lühike suvi möödus lennul ja tuli külm talveaeg. Aga enne veel toodi meile päris tita, minust viis aastat noorem vend. Umbes kuu aega sain rõõmustada, mil ema temale palju aega kulutas, aga siis hakati hüüdma: „Mine kiiguta, tita nutab!“ Vahel tegi seda vanaema, kuid tema oli tihti haige. Minu ema aga pidi peale loomade ja inimeste toitmise veel kuduma, ketrama, pesema ja seda kõike käsitsi, et perekond paljaks ei jääks. Selle titaga mängida ei saanud ja lugemist segas ta ka.

Ometi, et ka mulle midagi lubada, andis ema mulle Piibli kätte, õieti nuiasin ma niipalju, et ta ära tüdines. See anti mulle vanaema toetusel, et tema kuulab kui ma loen ja paneb raamatu jälle ära. Ei vanavanemad ega minu vanemad Piiblit ei lugenud, küllap polnud kunagi lugenud, ta oli lihtsalt olemas, nagu igas majas. Alustasin algusest ja ime küll, ma sain sellest aru, mulle meeldis. Kui õhtul magama läksin, mõtlesin loetu läbi ja lisasin sinna oma fantastika, kujutades ette nii Jumalat kui teisi Piiblitegelasi. Vahel ma ka kritiseerisin Jumalat, kuidas ta ometi ei taibanud paremini teha. Tegelikult sain ma küllap sellest Piiblist hästi aru sellepärast, et kõik sealsed tegelased tegid tööd ja peaaegu sedasama, mida nägin enda ümber.

Mängida sain sellel talvel ainult niipalju kui omavanuse tüdrukuga teisest talust kokku saime. Sõitsime kelguga ja mängisime tema portselan-titaga, kes oli hoopis mõnusam nüüd, kui mul kodus elus tita. Talvel sain kuue-aastaseks ja kevadel läksin oma kahe lehmaga karja, sinna suurde riigimetsa, kuhu ma jäin üheksaks aastaks, hoides hiljem ka naabri lehmi. Aga see on juba teine lugu.

Nii lõppes minu mänguaeg, mis ei saanud õieti alatagi. Talvel koolis, suvel karjas. See oli töö, pingutusega ja vastutusega, see tuli teha. Ega tulnud mõttessegi vastupidist mõtelda. Enamvähem samasugune oli ka teiste laste lapsepõlv, mänguaeg lühike, tööpõlv pikk. Midagi hullu selles polnud, mälestused lapsepõlvest on ikka ilusad ja puhtad. Ka midagi ülejõukäivat seal polnud.

Täisviide

EFA I 169, 65/84 < Palamuse, Palamuse alevik < Imukvere k. – Ellen Randoja, snd. 1929. a. (2013).

Maakond

Kihelkond

Palamuse

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1929

Koguja sugu