Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Anu, snd. 1951. a. Ida-Virumaal

Pealkiri

Anu, snd. 1951. a. Ida-Virumaal

Tekst

Oma laste kasvatamise aeg oli nii kiire ja pingeline, et nende mänge mäletan vähe. 1990-ndatel, talu taastamise aegadel pidid ka lapsed palju tööd tegema. Üks nende lemmikmäng oli: plastiliinist maad. Igaühel oli oma alus – karbikaas, mille peale kujundas kas talu, metsa, veekogud, sillad vms., sinna tehti ka tillukesed inimesed ja loomad ning ise räägiti teistele või omaette kõigest, mis seal toimus. Need "maad" olid neil palkonil ja seal nad suveõhtuti vaikselt toimetasid kolmekesi reas istudes.

Nüüd õpetan oma lapsepõlvemänge edasi lapselastele sedamööda, kuidas nad sirguvad ja hakkavad mängudest aru saama.

1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!

Kasvasin Iisaku metsavahitalus Iisaku kihelkonna Lõpe külas Alutaguse metsas teistest taludest eemal. Mängukaaslasteks olid ainult vanemad õed. Omavanuste lastega enne kooli mänginud ei olnud. Mängisime neid mänge, mida vanemad õed koolis teistelt olid õppinud või mõtlesime neid ise välja. Mängimiseks oli aega küllalt, kuna olin kõige noorem; isa-ema aitasid enamasti vanemad õed. Kui hakkasin karjas käima, jäi suvel mängimise aega vähemaks, aga mängida sai ka karjas. Eriti kui neli ja pool aastat vanema õega kahekesi karjas olime, väga harva, kui kolmekesi või neljakesi. Koolis käisin Iisakus 1957–1965.

Meelistegevuseks oli mul aga kindlasti lugemine.

2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).

Keset õue oli mängimiseks liivaauk, umbes 0,5 m2 ja u.10 cm sügav lopergune auk, mille põhi oli kruusane. Millega seal mängisin, ei mäleta, igatahes ühtki kivikest seal polnud. Õues sai ka palli mängida, laapat, keerukuju.

2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?

Toas oli mul magamistoa nurgas mänguasjade kast ja kloppide (klotside) kast, kust sai asju võtta ka teises toas mängimiseks ja jälle tagasi panna. Suvel oli pööningul väike katusekamber minu tuba (nii öeldigi: Anu tuba), kus mängutube ehitasin ja kodu mängisin.

2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?

Koolis olid vahetundide ajal organiseeritud ringmängud, soojal aastaajal joosti staadionile rahvastepalli mängima. Peale tunde oli vaba aega mängudeks mitu tundi õhtuste internaadi õppetundideni. Siis mängisime, mida internaadikaaslased õpetasid: kekskasti jm. Viie kivikesega nipsumäng oli moes vanemate tüdrukute hulgas, mina seda selgeks ei saanudki.

3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.

Õed: minust 4 ja pool aastat vanem; 10 aastat vanem ja 13 aastat vanem. Viimased kaks olid minust nii palju vanemad, et koos me peaaegu ei mänginud, neil oli ka pidevalt tööd. Ka selle õe jaoks, kellega koos mängisin, olin ma liiga tita, keda sai käsutada ja narrida. Kui kooli läksin, oli tema ja ta eakaaslaste seas heaks tooniks näidata oma üleolekut väiksematest õdedest kõigile.

3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?

Esimesest klassist olime internaadis kahekesi ühe elava tüdrukuga, kes oli oma teismeliselt vennalt õppinud mitmesugust "elutarkust". Neid lollusi õpetas ta mullegi. Näiteks mõtles ta välja sellise mängu: jookseme autode eest üle tee, vaatame, kes julgeb autole ligemal joosta. Jooksimegi, aga vahele jäin mina, kui Willise juht kinni pidas ja asi lõppes ema koolikutsumisega (mis jäi ainsaks korraks minu elus). Selle tüdrukuga mängisingi algklassides kõige rohkem: keksu; ronisime staadioniäärse heki kuuskedes jne.

3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?

Mänguseltskonnaks olidki internaadi tüdrukud, kellega hiljem, V–VI klassis eraldusime praeguses mõistes "salaseltsiks". Nimegi panime: Punane Roos. Toimetasime väikse grupiga omaette. Internaadi lubatud territoorium ulatus ka hoonete taha, kus oli puid, põõsaid, tiike. Seal sai veidi salatseda teiste eest, aga see ei kestnud kaua, vist vaid ühe kevade. Suvevaheajal me kokku ei saanud, ainult juhuslikult, kui tuli käia kooliaias, võis seal mõnda kohata, aga siis mänguks aega polnud. Tüdrukud mängisid ikka poistest eraldi. Koolis oli ka „vene komplekt“ lapsi, aga nendega me ei suhelnud. Nad olid täitsa eraldi, meie jaoks neid nagu polnudki olemas. Ainult koolilõpuaktustel direktor nimetas ka nende hulgast neljadele-viitele õppijaid.

3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!

Mängutülisid – konflikte ei mäleta. Siiski meenus üks. Kaheksandas klassis olles vahetunnil õues algatas üks klassikaaslane äkki kullimängu ja lõi kohe mind kulliks, kui ma polnud veel hakanudki jooksma. Siis mina kähvasin: "Mina ükskõik teiega niikuinii ei mängi!" Teised mängisid rõõmsalt edasi ja mul oli enda pärast häbi.

3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?

Kodus tuli mul küllaltki palju ette üksi mängimist – tittedega (nukud), kloppidega, karjas savilindude ja pesadega. Aga võrratult parem oli kahekesi või kui vähemalt voodis istuv vanaemagi (meie ütlesime: ämm) vaatas, kuidas tema ees mängisin ja ehitasin.

4. Mängu alustamine

Näiteks peitusemängu alustamisel tuli otsustada, kes „peab“ (s.t. kes hoiab silmad kinni, kuni teised peitu lähevad). Selleks loeti:

1) Entel tentel trika trei, vihver Maari Kupper Kai. Iits tiits tim tam kriska.

2) Ilus hele valge tuvi lendas üle Inglis maa. Inglis maa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kes selle luku peab parandama, seda ütled sina, vana tati nina.

3) Idina tidina sukassai, vihver maari Kupper Kai.

4) Kui olin juba vanemates klassides, tuli kusagilt liisuheitmiseks Ameerika kurbmäng. Öeldi: teeme ameeriklast! Iga mängija tõstis püsti mingi arvu sõrmi (korraga, selleks luges keegi: üks, kaks, kolm!). See keegi, nimetame ta mängujuhiks, liitis sõrmede kogusumma ja otsustas, kellest alates ta lugema hakkas. Kelle peal lugemine lõppes, sellele langes liisk.

5. Mängukirjeldused ja –nimetused

1) Pallimängud

1. Mädamuna. Pall visatakse kõrgele üles ja hüütakse kellegi kaasmängija nime. Kui see palli kinni püüab, viskab ta uuesti üles ja hüüab kedagi teist. Kui pall aga enne püüdmist maad puutub, jooksevad teised eemale, kuni hüütu palli kinni saab ja „stopp!“ hüüab. Seejärel üritab ta mõnd lähemat mängijat palliga tabada, lüües sellega talle ühe "mäda". Kui see aga palli kinni püüab, saab viskaja "mäda". Teatud hulga samme tohtis viskaja lähemale ka minna. Siis ta märkis oma stardikoha ning võttis kaugelt hoogu, et need lubatud sammud pikemad tuleks. Mädamuna mängisin kodus ja koolis.

Meenub üks mädamunamäng ülikooli praktika ajal. Millegipärast olid meiega ka mõned vene tudengineiud. Nad taipasid mängu olemust ruttu. Kui mõni mängija oli juba teatud hulga "mädasid" kogunud, pandi talle uus, hüüdnimi. Üks meie punaste pükstega noormees sai hüüdnimeks „kommunist“. Kui omad teda selle nimega hüüdsid, said kõik naerda. Aga kui vene tüdruk ka arvas nalja saada ja viskas palli õhku: „Kamunjist!“, siis jäi mäng katki. See, keda hüüti, pomises: "Mis kommunist mina talle olen!"

2. Siga. Mängijad ringis, viskasid kordamööda kellelegi palli. Kes ei püüdnud, sai sõnast „siga“ ühe tähe juurde. Kui kõik neli tähte käes, läks „siga“ mängust välja. Viimasena mängu jäänu oli võitja. Mängisin kodus kui ka koolis.

3. Rahvastepall. Levinuim pallimäng internaadilastel ja koolivahetundides staadionil. Kaptenil (kapul) oli "kaks elu". 1964. a. kevadel olin kuu aega Krimmis pioneerilaagris ARTEK, kui lastele tutvustati uut pallimängu "Snaiper". See osutus tuttavaks rahvastepalliks – algul oskasin seda ainsana, kuna oskasin "vindiga" visates vastaseid välja lüüa. Mäng õpiti aga ruttu selgeks ja lõppvõistlusel polnud ma enam mingi tegija.

4. Pallikool. Tavaliselt mängiti kahekesi kordamööda esimese eksimuseni, siis jälle kaaslane. Iga harjutust 10 korda, eksimuse korral tuli järgmisel korral sama harjutusega jätkata uuesti 10 korda. Harjutused: pall visata vastu seina, siis kinni püüda; pall vastu seina, kukub, põrkab, siis kinni püüda; pall hooga maha, põrkab vastu seina, siis püüda; visata vastu seina, samal ajal käteplaks, püüda; samuti kahe ja kolme käteplaksuga; selg seina poole, pall taha vastu seina, siis püüda; pall vastu seina, samal ajal teha kohapeal ring, siis püüda. Neid viskevariante võis olla veelgi. Mängisime kodus ja koolis.

5. Koksimine. Võib nimetada ka võrkpallitrenniks, seda sai tehtud nii kodus kui koolis. Koksijad ringis, saadavad palli juhuslikule vastuvõtjale võrkpallimängu võtetega. Mida kauem pall õhus püsib, seda parem, kuid mingit võistlusmomenti polnud.

6. Kartul. Mängijad ringis, viskavad palli üle keskel seisja. Kui viimasel õnnestub pall püüda, vahetab ta viskajaga kohad. Seda sai mängitud koolis.

7. Korv- ja võrkpalli mängisime ainult kehalise kasvatuse tundides.

 

2) Jooksumängud

1. Laapa
(hääldati III vältes) kodus; koolis kandis see mäng rohkem nime „kull“ või „pitt“. Tagaajamine – kui kellegi kätte said, kasvõi puudutadagi, ütlesid: „Laapa!“ ja hakkas tema taga ajama. Kui jooks juba väsitas, lepiti, et teeme nüüd kükilaapat. Kui tagaaetav kükitas, oli tal „tsurr“ ja teda ei saanud lüüa.

2. Sõna „tsurr“ kasutati mitmetes mängudes, kui mängija millegipärast korraks mängust välja astus (näiteks kukkus; prügi läks silma; oli vaja pissil käia jne.).

3. Tagumine paar. Sai mängida, kui oli rohkem osavõtjaid. Koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ka vabal ajal. Seda mängisid ka täiskasvanud ja noored lellepoja pulma teisel päeval u. 1960. a. Roostoja külas. Paaride rodu seisab, selle ees üks üksik hüüab: "Tagumine paar välja!" ning püüab üht tagant välja jooksjat tabada. Kui see õnnestub, asub temaga rivi ette ja üksikuks jäänu hakkab ise hüüdma-püüdma. Kui paar aga enne kokku sai, asus ise rivi ette ja püüdja katsus õnne uue paariga.

3) Peitusmängud

1. Need olid ühed tavalisemad mängud nii kodus kui koolis. Öeldi: mängime peitu! Või: kop-kop-peitu! Üks mängija seisis silmad kinni mänguplatsi keskel mingi nurga või posti juures ja luges valjusti kokkulepitud arvu numbreid, näiteks 20-ni, siis valjemini: "Tulen!" Kui otsija "pidamise" kohast kaugemale läks, võis peidukohast välja joosta ja "pidamise" seinale koputada: "Kop-kop, mina prii!" Kui otsija jõudis samasse enne koputada ja nähtud mängija nime öelda, oli see järgmises mängus "pidaja". Otsiti, kuni kõik olid leitud või välja jooksnud.

2. Pimesikk. Mängisime koolis, kas ka kodus, seda ei mäleta. Pimesikul seoti salliga silmad, keerutati teda ringi ja ta pidi teised üles otsima ja käsikaudu ära tundma. Kes ära tunti, sai uueks sikuks.

3. Karavinkel. Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" – "Mitu sammu?" – Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma.

4) Hüppemängud

1. Hüppenööriga hüppamine. Enamasti kaks tüdrukut hüppasid kordamööda nagu pallikooliski 10 korda iga harjutust esimese eksimuseni, siis jätkas teine. Harjutused: ühelt jalalt teisele nagu joostes; paremal jalal; vasakul jalal; jalad koos; samad harjutused hüppenööri suunaga eest üles; hüppenööri hoidvad käed ees risti; viimane harjutus: hüppenööri mõlemad otsad peos, kummargil keerutati nööri madalal maad mööda ümber enda nöörist üle hüpates. Nii päripäeva kui vastupäeva, kumbagi jälle 10 korda.

Anu Soon kekskast

2. Kekskast. Seda õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem – ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja – tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. „Taevas“ oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi.

3. Kännukuningas. Seda mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!"

5) Tasakaalumängud

Neid mängisid minuga vanemad õed, kui ma olin koolieelik, u. 1955. a. või varem.

1. Lennuk. Selili olles, jalad püsti, võeti väike laps kõhuli üles jalalabadele. Käed toetasid käsi, laps hoidis jalad sirgu paralleelselt maaga ning laps oligi see lennuk, keda õõtsutati siia-sinna.

2. Leiva ahju viskamine. Asend nagu lennuki tegemisel, ainult laps visati jalgadega umbes meetri kaugusele – leib ahju. Pehme ase oli all.

6) Plaksutamismängud

Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis.

7) Sõrmemängud

1. Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta.

2. Kassikangas. Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule – moodustus uus kujund.

3. Kukesaba. Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus.

4. Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas.

5. Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub.

8) Kaardimängud

Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955–1957).

 

9) Lauamängud, nii kodus kui koolis: male, kabe, tsirkus, ümber maailma. Koolis: loto.

1. Kommipaberimäng. Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955–1960).

10) Paberimängud

1. Trips-traps-trull. Mängisin kodus (1960-ndatel), koolis ja nüüd ka lastelastega (2011–2013).

2. Korsten. Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi – seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011–2013).

3. Siga. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011–2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga.

4. Kanasitt. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012–2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta.

5. Kartulikuhi. Selle nime all teadsid ja mängisid seda minu lapsed (umbes 1985–1995) ning lapselapsed õppisid minu käest (2011–2013), minu lapsepõlves oleks sel mängul olnud nagu teine nimi (1960-ndad).

6. Laevade pommitamine. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal; minu lapsed mängisid (umbes 1985–1995); õpetasin ka 2013. a. lapselapsele (koolieelik), kuid lõpuni mängida ei saanud, sest laps ei kannatanud välja, kui tema laevad rohkem põhja läksid.

7. Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960–1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe – tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati – igaüks omale – tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab.

11) Sõnamängud

1. Täidan, täidan laeva. – Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime.

2. Pii-keel. Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks.

3. Kiirütlemine. Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook – tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad).

12) Ringmängud

Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957–1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski.

1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge:

Aa-rim-šum-šum, aaram-šum-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-šum, aaraam-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968–1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud.

Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: Šooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid.

13) Karjaste mängud

Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957–1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest.

1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv – valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti.

2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas – teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt – anti metsmaasikaid süüa.

3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu – kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!"

4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat.

5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad.

6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos.

7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem – ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued.

8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud – muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida – pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne.

9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks.

10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja.

11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum).

12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu.

14) Kodu-mängud kodus

1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne.

2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja.

3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm2, nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda. Anu Soon nukud

Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited.

4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm3), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955–1960) need kušetile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.

 

15) Veel mänge kodus

1. Taevatrepp. Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii – teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti – kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik.

2. Kapsas. Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. „Perenaine“ hoolitseb oma „kapsaste“ eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi.

Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. 3-, 4- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule – vaibale – ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge.

3. Mooramaa kuningas. Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" – "Mis te tahate?" – "Otsime tööd!" – "Mis tööd oskate – näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat.

Seda mängisin ka lastelastega (2012–2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin.

4. Keerukuju. Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985–1990, see pole meeles.

5. Kobras ja luik. Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti – puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng.

6. Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks.

7. Joonistusvõistlus. Kõik neli õde joonistasime ühel teemal – esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim.

16) Koolis õpitud mänge

Iisaku koolis (1957–1965) õppisin mängima: Telefon; Kass ja hiir; Nuudimäng; Tibu, tibu, ära näita.

Poiste mängudest polnud mul aimu. Ainult rahvastepalli sai koos nendega mängida.

6. Elektroonilistest olen mänginud Tetrist.

 

7. Täiskasvanuna mängin lastelastega. Keskkoolis (1965–1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng – kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele.

Lastelastega mängin, mida lapsepõlvest mäletan ja mida mängisin oma lastega (u. 1980–1995): doomino, kabe, male, Reis ümber maailma; nõuka-aegsed lauamängud: Kosmos, Kalapüük, Koolist kojuminek; trips-traps-trull, korsten, kartulikuhi, siga, laevade pommitamine, kapsas, Mooramaa kuningas, Karavinkel.

1. Äraarvamismäng. Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult „ei“ või „jaa“. Kui vastus käes, läheb mõni teine.

2. Vanaisa vanad püksid. Seda mängisin ka ise lapsena ja nüüd lapsed ja lapselapsed.

3. Kordamööda joonistamine. Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli.

4. Ehitamine diivanipatjadest. See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.

 

8. Võrdlus (kaasaeg ja oma lapsepõlv)

Olin pere noorim laps ja minul juba mänguasju oli – õdedest jäänud. Aga praegu on lastel neid tohutult, kingitakse aina juurde: igaks jõuluks mitu, sünnipäevaks samuti, vahepeal ka. Liiga palju on kirevaid valmisasju, mis lähevad ka liiga ruttu katki. Lapsed ei hooli seetõttu ega hoia neid, kaotavad ega otsi üles.

Minu lapsepõlves olid lihtsamad mänguasjad ning vastupidavamad. Lihtsalt asju sai kasutada mitme mängu juures erinevate objektidena. See arendas fantaasiat paremini.

Vanematel ei olnud aega lastega mängida ja nad pidid ise oma aega sisustama. Praegu mõni laps ei oskagi üksi mängida, vaid nõuab kogu aeg tähelepanu.

Minu mänguasjade hulgas polnud masinaid rohkem kui üks kellegi omatehtud puust auto. Aga olime ka tütarlapsed.

Minu lastel – 3 poissi – oli ka juba konstruktori-komplekte. Neile sai ostetud arendavaid mänge, millega sai midagi teha – lahendada, pead murda. Jõe ääres oli poistel igal oma saar, kodu (u. 1990–1995).

Minu lapsepõlvemängud olid seotud loomade ja koduga. Praegu on loomapidamist vähe, laps ju jäljendab, mida näeb. Poistel on põhiliselt traktorid-autod, ka ehitus. Hea leiutis on neile Lego-ehitus ja pusled.

Täisviide

EFA I 168, 24/75 < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. – Anu Soon, s. 1951. a. (2013)

Maakond

Kihelkond

Iisaku khk.

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1951

Koguja sugu