Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Urve, snd. 1961. a. Pärnumaal

Pealkiri

Urve, snd. 1961. a. Pärnumaal

Tekst

1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!

Olen 1961. aastal sündinud naine. Minu lapsepõlv möödus Järva-Jaani lähedal Metstaguse külas. Elasime küla keskel ühes suures majas (kaheksa korterit). Teine samasugune oli kõrval. Üks oli ahiküttega, teine keskküttega. Algselt elasime ahiküttega majas ning kui teine valmis sai, kolisime sinna (olin siis üheksa ja poole aastane). Pidevalt oli majade ümber umbes 10–12 last vanuses kuus kuni neliteist-viisteist aastat. Kui vanemad lapsed kasvasid juba mängueast välja, tuli nooremaid asemele. Poisse ja tüdrukuid oli enam-vähem võrdselt. Kasvasime kõik kodudes, lasteaeda ei olnud. Kui sain juba kooliealiseks, valmis Järva-Jaani alevis lasteaed, kuhu said minna ka kolhoosi lapsed. Osa nooremaid lapsi pandi sinna. Lapsed sisustasid oma päevast aega ise. Kõik külainimesed hoidsid lastel silma peal. Iga väiksemgi pahandus oli vanematel juba õhtul teada (roniti seal, kus ei tohtinud, ei teretatud kõiki jne.).

1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?

Mängimiseks oli aega piisavalt, eriti suvel. Ka talvel mängisime palju väljas, kuid siin pani piirid pimedus. Külma pärast küll toas ei oldud. Suuremana oli vaja rohida oma pere väheseid peenraid. Viiendast klassist alates pidime suve jooksul teatud arvu päevi käima kohalikus kolhoosis tööl . Kuna päevade eest ka maksti, siis sai ikka rohkem päevi tööl käidud. Õhtud olid vabad ja jõudis mängida küll.

1.3. Mis oli Su meelistegevus?

Väiksena ikka mängimine, 12–13-aastasena avastasin enese jaoks lugemisemõnu. Igal laupäeval tõin raamatukogust neli kuni kuus raamatut (olenevalt paksusest) ja vahetasin need järgmisel laupäeval uute vastu välja. Tollal oli raamat minu jaoks ainult kõvade kaantega raamat, õhemaid ma ei vaadanud.

2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).

Meie põhiline mängukoht oli majade ümbrus ja kuuritagune (olenes mängust). Oli suur kivi ja kuuri taga puuriidad.

Toas mängisime põhiliselt vennaga, ehitasime elutoa suure laua alla koopaid, pimendamiseks olid tekid.

Palju mängisime ka kolimist. Meil oli vahva tigudiivan. Panime diivani asju täis, ise istusime käetoele, vend võttis midagi rooliks kätte, minul oli nukk (laps) süles ja nii me muudkui sõitsime. Mäng seisneski asjade diivanile kuhjamises ning sõitmises, mingit kohalejõudmist ega asjade paigutamist ei olnud (ei mäleta?).

Sõbrannaga mängisime trepikojas kontorit. Meie mõlema emad töötasid kohaliku kolhoosi kontoris ja meie olime palju seal viibinud ning nende tööd näinud. (Meile tundus, et see seisneb paberitele kirjutamises ja paberite üksteisega vahetamises). Meil oli suur hulk aegunud blankette, mis olid lastele mängimiseks antud. Nii me siis tõstsime lauad (taburetid) erinevatele trepimademetele (erinevad toad) ja töötasime: kirjutasime paberitele ja vahetasime neid.

2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?

Ma ei mäleta, et meie klass oleks vahetunnil mänginud. Küll mängisime sõbrannaga koolist koju minnes. Põhiline mäng oli see, et murdsime endale teeäärsest pajupõõsast pikad ridvad ja neid siis enda ees kõnnitades matkisime kahte eriti vastikut õpetajat (tänitasime, õiendasime, sakutasime). Konkreetselt meiega nii ei käitutud, aga halb tunne jäi sisse ja me ilmselt ei osanud end muud moodi kaitsta.

Algklassides mängiti pidude ajal laulumänge. „Kes aias“, „Me lähme rukist lõikama“, „Rits-rats rungipung“, „Otsin sõpra“, „Üks peremees võttis naise“.

2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?

Peamiselt mängiti suvel, päeval oli üks seltskond, siis mängiti ühtesid mänge, õhtul teisi.

3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.

Meie sõpruskonna moodustasime mina oma sõbrannaga ja kaks meist aasta nooremat tüdrukut. Neljakesi moodustasime tuumiku, mille ümber koondusid meist nooremad lapsed. Kui olime ise nooremad, jõlkusime suurematel sabas. Ilmselt tänu sellele, et minu sõbranna õde (neli aastat vanem) ja teise tüdruku vennad (neli ja viis aastat vanemad) kuulusid vanemasse seltskonda, saime ka meie sõbrannaga nende tegemistest osa, nooremaid nad enda kampa ei võtnud, nemad võisid eemalt vaadata. Minul on kaks aastat noorem vend.

3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?

Sõpruskond ja mänguseltskond ei kattunud. Lapsed lihtsalt läksid õue (kogunesid), siis otsustati, mida teha (mängida vm.).

3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?

Poisid ja tüdrukud mängisid koos. Vanemaid poisse oli tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, vastupidine olukord valitses nooremate hulgas. Nii et ei olnudki valikut – kui tahtsid mängida, pidid sellega leppima. Meil olid peaaegu kõik eestlased, ainult ühes perekonnas oli ema venelane. Selle perekonna vanem laps rääkis natuke vigadega ja aktsendiga eesti keelt, kaks nooremat rääkisid ilusti.

Ühel suvel viitsisid suuremad poisid meie, väikeste tüdrukutega pikemalt tegelda. Nad ehitasid meile mängumaja. Majas oli kaks tuba, uks oli ees ja katus peal. Aknaaugud olid sisse saetud. Maja ei olnud suur ega kõrge, kuid muidu nagu päris. Kahjuks oli ta kuuri taga, akendest suurt midagi ei näinud ja meie ei osanud seal midagi peale hakata. Palju vahvam oli auto, mille nad ehitasid. See nägi välja nagu puukast, millel rattad all. Rattad olid pakust välja saetud, aga rool oli ehtsa auto oma. Autojuht sai ainult rooli keerata ja autot õigel teel hoida, mootoriks oli mõni suurem poiss. Ausalt öeldes ei olnud seal mõnus istuda, sest auto põrutas koledasti. Aga me kannatasime ära, sest tähtis ei olnud mitte auto, vaid suured poisid.

Talvel (ilmselt sellele suvele järgnenud) kaevasid poisid suure lumehunniku sisse koopad, kus sai küünaldega olla. Lumehunnik tekkis platsi äärde traktori poolt teelt kokkulükatud lumest. Sinna lükati lund pidevalt juurde. Ükskord ehitasid poisid tiigile jääkarusselli, kus said jälle väiksemad lapsed sõita.

Aga kui poistel sai väiksematest villand, siis saadeti väiksemad lihtsalt minema, mingit passimist ega nuiamist nad ei tahtnud kuulda.

3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!

Konfliktid tekkisid sellest, et ei tahetud reeglitest kinni pidada (joosti üle kokkulepitud joone, valiti ühtesid ja samu lapsi, visati palliga meelega liiga kõvasti). Ega vabandust eriti ei palutud ega oma käitumist muudetud – kellel oli probleem, see lahkus. Vanemad laste tülidesse ei sekkunud, neile ei maksnud kaevata.

3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?

Meie ajal vanemad laste mängudes ei osalenud. Küll mängisin vanemana emaga ja vennaga kaarte, doominot, lauamängu „Tõtta, tõtta“.

3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?

Üksinda mängimist eriti ei olnud. Küll on meeles, et panin nukud magama, riietasin ja käisin temaga jalutamas (lemmiknukk).

4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?

Kui oli paras seltskond koos, siis mõeldi, mida teha. Üks pakkus ühte, teine teist mängu. Milline mäng sobis vastava meeleoluga, ajaga, mängijate arvuga, seda mängiti.

4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?

Kui teisi tahtjaid ei olnud, sai selleks see, kes soovi avaldas või keda teised välja pakkusid. Tavaliselt autoriteetsem. Tihti kasutasime liisusalme.

4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?

Kaks liisusalmi, mis kõlbasid mitme mängu alustamiseks.

1. Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa seda peavad parandama,
seda ütled sina, väike tatinina.

See, kes jäi tatininaks, pidi ühe numbri ütlema. Nüüd luges liisusalmi lugeja sealt vastava arvu edasi ja kellele näpp pidama jäi, see oli püüdja, otsija, müüja, perenaine vms.

2. Üks kirju kukk
istus kirikutorni katusel.
Mitut värvi olid tal sabasuled,
seda ütled sina, väike tatinina.

Edasi läheb nii, nagu eelmises liisusalmis.

5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.

Lisas

5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.

Lisas

5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?

Sõbrannaga mängisime väga palju kodu. Alguses puukuuris. Tegime süüa ja käisime külas. Söögiks segasime liiva või saepuru või turvast veega, korjasime sinna sisse väikesi kivikesi. Vasikalaudast saime mõnikord ka lõssi ja praaka. Meie maja juures oli saekaater ja saekaatri juures suur saepurumägi, millel kasvas s...seeni, neid me kasutasime ka mängusöögiks. Salaja käisime kolhoosi väetiselaos, kust tõime punast ja valget väetist, millest sai ilusaid sööke. Maja juurest leidsime ka natuke lupja, millest veega segades tegime piima. Valmistasime (täidetud) kalu: hernekaunte sisse panime turbamöksist täidise. Kalu „püüdis“ meile minu vend: tühjakssöödud hernekaunad viskasime aiamaa kastmisvanni, sealt õngitses vend nad välja.

Kuna elasime maal, siis saime väga harva jäätist. Kuid sellest ei olnud midagi. Lapsed on ju leidlikud. Kurgihooajal asendas jäätist kurk, porgandihooajal porgand. Neid oli meil sõbrannaga mõlemal võtta. Käisime õues ringi, nukud süles, ja „sõime jäätist“. Andsime ka nukkudele: hammustasime otsast väikese tükikese, panime nuku suu juurde ja siis tõmbasime pea kehast veidi eemale ning paluke läks nukule kõhtu. Nii sai nukk terve suve süüa, kuni läks seest hallitama ja haisema. Ema viskas minu nuku minema, ilmselt sõbranna ema tegi sama. Järgmisel suvel hammustas nukk ainult mängult „jäätist“, meie ise sõime ära.

Kümneaastaselt kolisime mõlemad kõrvalasuvasse uude majja ja avastasime sealt keldriboksidest veidi eemal veel ühe ruumi, millel oli ka võti ees. Võtsime selle kohe endale. Seal oli meie kodu päris mitu aastat, kuni me sellest mängust välja kasvasime. Muretsesime koju kardinad, mööbli (päris kodust välja visatud), tegime voodid (saagisime ise pakud parajaks ja lõime lauad peale), lõime vaheseinte jaoks naelad seina. Ega meil kummalgi polnud veel oskust, kuidas naela kiviseina lüüa (et vaja ka tüüblit), meie lihtsalt tagusime haamriga. Kui selgus, et nael ei jää siiski pidama, taipasime, et on segu vaja. „Laenasime“ ühelt ehituselt veidi tsementi ja segasime selle vähese veega pudruks. Saadud segu toppisime koos naelaga auku. Lõpuks kivistus ikka ära, kuid mitte väga ruttu. See kodu oli meie varjupaik, kuhu keegi sisse ei saanud. Seal hoidsime oma salaasju ja rääkisime salajuttu. Eriti huvitas see poisse. Küll käisid nad akna taga ja kolkisid uksele. Võti oli meil kindlas kohas. Kui saime suureks, lõppes meie jaoks see mäng. Jätsime ukse lahti ja võtme ette, et palun, nüüd on teie kord.

Sõbranna vanema õe eestvõttel mängisime „Horoskoopi“[1]. Meie nelja tüdrukuga olime lauljad, tema ja vanemad lapsed olid publikuks. Nuiasime kodudest vanad kardinad ja tegime neist endale esinemiskostüümid.

Mõned nukud olid ka. Mul olid neil kõigil nimed, söötsin nukke ja panin neid magama. Mulle meeldis nimi ANU, see oli lausa kolmel nukul.

Kui olin üheksa-aastane (talvel), nägin kord mänguasjapoes suurt nukku. Ta oli aastase lapse suurune. See nukk meeldis mulle kohutavalt ja ma nuiasin seda vanematelt kangesti. Aga vastus oli, et nii suured tüdrukud enam nukkudega ei mängi. Kuid kui suvel sain kümme, oli mu rõõm otsatu, sest mulle kingiti nukk. Mitte küll see nukk, vaid teine, mis oli ka suur ja armas. See nukk muutus mu lemmikuks. Tal oli palju riideid, käisin nukuga õues jalutamas. Tundsin end emana.

Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja „tegime suitsu“. Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue.

Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada.

Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele – jälle peened daamid.

5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?

Liikumismänge mängisid poisid ja tüdrukud koos.

Poisid mängisid palju sõda, kus olid sakslased ja venelased, laskmine ja vangide võtmine. Jooks käis ümber majade, puuriitade ja kuuri. Oli kõva kisa, kõlas vene- ja saksakeelseid käsklusi. Vange natuke ka piinati: seoti käed selja taha kokku ja siis neid käsi tõsteti üles. Päris hulluks asi ei läinud, kui vang ikka hädaldama hakkas, lasti ta käed vabaks. Poistel olid kõigil püssid, valdavalt ise tehtud, sest poest polnud eriti saada. Minu vennale saagis isa lauajupist automaadi, mis nägi päris ehtne välja. Tüdrukutele olisõjamängus ette nähtud sanitari/medõe roll, aga kuna keegi ei tahtnud haavata saada, siis läks tüdrukutel passimine igavaks ja nad lahkusid sellest mängust. Poisse see ei seganud, eks tüdrukud olidki selleks mängu lastud, et nad ei viriseks ja tunneksid end ka osalistena mängus (ise teavad, kas mängivad või ei mängi).

Tüdrukud mängisid ikka rohkem kodu, samuti selliseid mänge, mis poistele tundusid igavad. „Telefon“, „Pallikool“ jt. rahulikud mängud.

6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?

Arvuti ja telefoniga ei mängi.

6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?

Neid mänge ei mängi.

7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?

Praegu, täiskasvanuna meeldivad erinevad lauamängud. Mängime koos abikaasaga, kuid rohkem laste ja nende kaasadega.


LAPSEPÕLVEMÄNGUD

VÄRVID (VÄRVIPOOD)

Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.

Mängu käik. Ostja tuleb poodi.

O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“

M.: „On küll.“

Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.

O.: „Palju maksab?“

Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.

Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.

Reeglid:

  1. Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.
  2. Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.
  3. Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.
  4. Meelega ennast kätte ei anta.

Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).

KAPSAS

Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.

V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“

P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)

V. „Ei võta.“

Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.

Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.

V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“

P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)

V.: „Ei võta.“

Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.

Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.

V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“

P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“

Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.

P.: „Mis suppi sa keedad?“

V.: „Kapsasuppi.“

P. :“Kus sa kapsaid said?“

V.: „Turult ostsin.“

P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“

V.: „Lähme.“

Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.

Reeglid:

  1. Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda.
  2. Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest.
  3. Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu.
  4. Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.

 

TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA

Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.

VANAISA VANAD PÜKSID

Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.

HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM

Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.

 

 

MOORAMAA KUNINGAS

Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.

Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“

Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“

Lapsed: „Tööd otsime.“

Kuningas: „Mis tööd te oskate?“

Lapsed: „Kohe näitame.“

Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).

Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.

 

Reeglid:

  1. Meelega end kätte ei anta.
  2. Tagaajamine toimub eelnevalt kokkulepitud alal.

 

KEERUKUJU

Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.

 

Reeglid:

  1. Keerutaja peab arvestama teise lapse liikumiskiirust (ei tohi käest rebides suure kiirusega keerutada).
  2. Ei tohi valida ühtesid ja samu lapsi.

 

MÄDAMUNA

Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.

Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.

 

Reeglid:

  1. Palliga ei tohi näkku visata.
  2. Meelega ei lase end tabada.
  3. Mäng toimub kokkulepitud alal.

UHKA-UHKA, MINA PRII

Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.


TALLED-TALLED, TULGE KOJU

Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.

Ema: „Talled, talled, tulge koju!“

Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“

Ema: „Mis ta teeb?“

Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“

Ema: „Tulge ikka.“

Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.

 

Reeglid:

  1. Talled enne ei tohi joosta, kui ema on kutsunud.
  2. Kui talled on juba ema juures, ei tohi hunt neid püüda.
  3. Meelega ei tohi end hundile kätte anda.

PALLIKOOL

Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.

Ülesanded olid sellised:

  1. Visata pall vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  2. Visata pall ühe käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  3. Visata teise käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  4. Visata ühe jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  5. Visata teise jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  6. Visata pall tagurpidi olles vast seina ja ruttu end õiget pidi keerates kinni püüda.

Sellega oli esimene klass lõpetatud.

Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.

Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.


TELEFON

Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.

Reegel:

  1. Meelega ei tohtinud valesti öelda.

VAATAME TÕTT

Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.

Reegel:

  1. Verbaalset ega füüsilist kontakti ei tohi kasutada.

[1] Populaarne Eesti Televisiooni saade “Horoskoop” (1968–1973), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed seal kõlanud laulud said väga tuntuks.

LAPSEPÕLVEMÄNGUD

VÄRVID (VÄRVIPOOD)

Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.

Mängu käik. Ostja tuleb poodi.

O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“

M.: „On küll.“

Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.

O.: „Palju maksab?“

Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.

Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.

Reeglid:

  1. Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.
  2. Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.
  3. Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.
  4. Meelega ennast kätte ei anta.

Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).

KAPSAS

Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.

V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“

P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)

V. „Ei võta.“

Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.

Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.

V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“

P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)

V.: „Ei võta.“

Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.

Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.

V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“

P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“

Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.

P.: „Mis suppi sa keedad?“

V.: „Kapsasuppi.“

P. :“Kus sa kapsaid said?“

V.: „Turult ostsin.“

P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“

V.: „Lähme.“

Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.

Reeglid:

  1. Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda.
  2. Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest.
  3. Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu.
  4. Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.

 

TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA

Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.

VANAISA VANAD PÜKSID

Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.

HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM

Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.

 

 

MOORAMAA KUNINGAS

Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.

Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“

Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“

Lapsed: „Tööd otsime.“

Kuningas: „Mis tööd te oskate?“

Lapsed: „Kohe näitame.“

Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).

Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.

 

Reeglid:

  1. Meelega end kätte ei anta.
  2. Tagaajamine toimub eelnevalt kokkulepitud alal.

 

KEERUKUJU

Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.

 

Reeglid:

  1. Keerutaja peab arvestama teise lapse liikumiskiirust (ei tohi käest rebides suure kiirusega keerutada).
  2. Ei tohi valida ühtesid ja samu lapsi.

 

MÄDAMUNA

Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.

Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.

 

Reeglid:

  1. Palliga ei tohi näkku visata.
  2. Meelega ei lase end tabada.
  3. Mäng toimub kokkulepitud alal.

UHKA-UHKA, MINA PRII

Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.


TALLED-TALLED, TULGE KOJU

Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.

Ema: „Talled, talled, tulge koju!“

Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“

Ema: „Mis ta teeb?“

Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“

Ema: „Tulge ikka.“

Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.

 

Reeglid:

  1. Talled enne ei tohi joosta, kui ema on kutsunud.
  2. Kui talled on juba ema juures, ei tohi hunt neid püüda.
  3. Meelega ei tohi end hundile kätte anda.

PALLIKOOL

Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.

Ülesanded olid sellised:

  1. Visata pall vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  2. Visata pall ühe käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  3. Visata teise käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  4. Visata ühe jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  5. Visata teise jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.
  6. Visata pall tagurpidi olles vast seina ja ruttu end õiget pidi keerates kinni püüda.

Sellega oli esimene klass lõpetatud.

Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.

Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.


TELEFON

Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.

Reegel:

  1. Meelega ei tohtinud valesti öelda.

VAATAME TÕTT

Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.

Reegel:

  1. Verbaalset ega füüsilist kontakti ei tohi kasutada.

Täisviide

ERA, DK 117 < Vändra khk., Vändra al. < Järva-Jaani khk., Metstaguse k. – Urve Jürjets, s. 1961. a. (2013)

Maakond

Kihelkond

Järva-Jaani khk

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1961

Koguja sugu