Urve, snd. 1960. a. Tartumaal

Pealkiri

Urve, snd. 1960. a. Tartumaal

Tekst

1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!

Mina elasin ilusas maakohas, kus läheduses oli kaunis järv ja ümberringi metsad. Ma nautisin seda paika ja mõtlen lapsepõlvekodule sageli. Minu lapsepõlv oli ilus ja põnev. Meil oli emapoolne vanaema, kes elas meiega koos ja laulis meile rahvalikke laule ja rääkis oma lapsepõlvest ja mängudest. Sageli käis meil isapoolne vanavanaema, miljöö oli minu arvates väga hea. Ema ja isa käisid tööl, aga hiljem oli isa kodune, sest ta oli raskesti haige.

Urve Vares vanaema süles

Meenutan lapsepõlvekodu tänutundega. Minu lapsepõlvekodu oli kohas, kus praegu asub Maarja küla, seega Haavassaare talus Põlvamaal. Ümber maja kasvas palju põlispuid, kes olid suured ja võimsad, kaks väga suurt kaske õues, ühele oli ümber ehitatud laud. Maja taga olid suured müürid ja küünid, eemal ilus kaskedealune ja teisel pool hobusekoppel. See oli ideaalne paik kasvamiseks ja mängimiseks. Seal oli kõike: avarust, metsailu, uhkeid puid, huvitavaid aiasoppe ja salapaiku. Suvel olid metsad marju ja seeni täis. Naabrid olid toredad, vanapaar, kellel omal lapsi ei olnud, hoidis meid väga. Ma olen uhke, et mulle oli antud võimalus sirguda sellises võrratus kohas, millest on alati midagi meenutada. Kui ma mõtlen oma loovusele ja fantaasiavõimele, mis on mulle antud, siis ongi see kindlasti pärit just sealt.

1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?

Mängimiseks oli aega väga palju, kogu aeg, mis oli, oligi meil mängimiseks, õppimiseks ja teleri vaatamiseks. Vahel pidime ka kanakarjas käima. Tegin kodus ka majapidamistöid, aitasin emal nõusid pesta ja kööki korrastada.

1.3. Mis oli Su meelistegevus?

Tore oli kodus olla, suvel rohkem järve ääres ja talvel õues ja toas. Suvel mängisime vee ääres, talvel suusatasime ja kelgutasime. Vahel jalutasime niisama ja nautisime loodust. Mäletan, et kui keegi tuli külla, siis jalutasime alati järve äärde. Üldiselt oli meelistegevus alati ikkagi sportlik ja seikluslik. Kodus olla on mulle alati meeldinud, kodu on minu kindlus ja kodus on alati midagi teha. See on tänase päevani nii ka jäänud. Teine meelistegevus oli joonistamine. Ema ja isa ostsid mulle värvipliiatseid, akvarelle, plastiliini, tegin joonistusi ja voolisin. Ema ja isa oskasid headest tavadest ja kommetest lugu pidada ja mind suunata. Vanaemad õpetasid korda ja raamatute ning esemete hoidmist. Meid kasvatati hästi.

2. Mängupaik

Koduõu, järveäärne ala, mets, hobusekoppel, aed. Tuba. Pööning.

2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).

Koduõu oli suur taluõu, kus sai kõike teha. Meil oli kaks kiike, üks võrkkiik ja teine harilik puust kiik. Lisaks tegin ise oma kätega viljapuuaeda ploomide alla ühe kiige, kus sai ka kiikuda. Seda sellepärast, et tahtsin ise midagi teha ja see on siiani jäänud, ise midagi teha ja luua. Olin siis umbes 10–11 aastat vana. Me mängisime palju puude otsas, õuealal kasvasid suured tammepuud ja kased, tamme otsas oli meil kodu. Tuba oli suur ja soe, ahi oli suur, mõtlesime seal igasuguseid huvitavaid mänge välja. Sõprade juures me ei käinud, see oli lubatud hiljem, kui olin juba 10-aastane. Minu isale ei meeldinud, et lapsed oleksid mööda küla kolanud, pidime kodus olema. Tema arvas, et need lapsed, kes mujal hulguvad, ei ole hästi kasvatatud. Olime rohkem oma õues ja metsas.

2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?

Koolis mängiti vahetundide ajal, mäletan lotomängu, mis oli väga huvitav ja jooksumängud olid head. Kevadel peale tunde mängisime rahvaste palli. Ka suvel peale aiatööd mängisime poistega mitu tundi rahvaste palli, mis mulle väga meeldis.

2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?

Me mängisime kogu aeg, ainult öösel magasime. Ükskord tahtsime Bullerby lapsi matkida ja kavatsesime terve öö üleval olla, kuid see lõppes nagu raamatuski, uni sai meist võitu.

3. Mänguseltskond

Alguses, kui väike olin, mängisin õega ja üksinda, hiljem oli mul kaks mängukaaslast Tallinnast, kes käisid meie juures suvitamas. Sugulastega sai mängitud.

3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.

Mul oli üks õde, minust kolm aastat noorem. Koolikaaslased olid koolis mängusõpradeks, kuna isa ei lubanud peale tunde kolama minna, siis mängisimegi nendega ainult koolis. Klassikaaslased olid mängusõpradeks koolis. Trennis ma ei käinud. Üldiselt olin küllaltki eraklik laps, metsa seest, ei seltsinud väga võõrastega. Mäletan, et meie klassis käis üks mustlasrahvusest poiss, kes ütles, et mina pole meie kooliga ära harjunud.

Kooliteel sai palju mängitud. Kolm kilomeetrit oli mul kaaslastega ühine tee, üks kilomeeter üksinda käia. Kord leidsin metsast plekkvaadi, mis oli kummuli keeratud. Ma mängisin seal iga päev trummi, puupulgad leidsin metsast. See oli nii huvitav, et mul on veel praegu see hääl kõrvus.

Kodus mängisime lauamänge, isaga kabet ja õega ühte hanede mängu, „Reisi ümber maailma“ ja „Tsirkust“. „Tsirkus“ oligi meie lemmikmäng. Ka „Lend Kuule“ oli hea mäng.

3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?

Nagu eespool juba mainisin, ei olnud mul eraldi sõpruskonda, lihtsalt sugulased, mõned sõbrad suvel, klassikaaslased. Algkoolis ma peale kooli ei käinud kusagil mängimas. Vahel sai küll suvel peale aiatööpäeva kella neljani rahvaste palli mängitud. Meil elasid tädipojad Tartus, siis sai ka nendega mängitud, nende poole käidud ja nemad käisid meie juures. Kuigi olime palju omaette kodus, oli meil tegelikult palju sõpru ja tuttavaid ja sugulasi.

Urve Vares õues

3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?

Jah, koos ikka, kuigi eri rahvusi meil ei olnud peale ühe mustlaspoisi. Rohkem mängisin poistega koolis. Tegelikult tuleb meelde, et ikkagi oli ka ümbruskonnas vene rahvusest poisse, kellega sai ka räägitud ja mängitud. Nad olid sõbralikud.

3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!

Ei mäleta, et oleks ette tulnud, olime sõbrad. Küll aga lõi mu pinginaaber mul eelkoolis nina veriseks, lihtsalt lõi. See juhtus teel koolist koju. Kord kuulutasime naaberasula poistele sõja ja selle ka saime. Asi lõppes sellega, et mind isiklikult võeti vangi ja hoiti natuke aega kinni. Vägivalda ei olnud, lihtsalt rääkisime ja siis sain koju. Olin veidi sellest häiritud. Tülisid ei olnud, need olid mängulised, otsitud situatsioonid. Ma hindan neid tagantjärele nii.

3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?

Eespool sai nimetatud, et isaga kabet. Vaatasin isaga koos filme, eriti seiklusfilme ja sõjafilme. „Kapten Tenkeš“ ja „Neli tankisti ja koer“, kõiki pealkirju enam ei mäleta. Pärast läksin õue ja matkisin, mida olin filmis näinud. Istusin näiteks suure põllutööreha otsas ja enda arust kujutasin ette, et ma ratsutan. Igasuguseid asju ja tegevusi sai välja mõeldud. Puu otsas oli vaatetorn. Madalas kohas kaevik. Isa muidugi selle mänguga ei liitunud, kuid ta oli meist vaimustatud, ütles, et tema küll lapsena midagi sellist välja mõelda ei oleks osanud.

3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?

Üksi mängisin palju. Mäletan, et „Horoskoobi“ aegadel[i] esinesin, jalas mustad läikivad kummikud. Esinesin laua peal, mikrofon käes ja laulsin „Horoskoobi“ laule. Õde vaatas pealt. Nalja sai palju. See oli üks näide, kõike ei mäleta ka.

Kord leidsime ühe vana masina ja kavatsesime selle lammutada, et ehitada rakett. See oli nii raske ja roostes, et meie jõud ei hakanud peale, aga minu süda ei andnud enne rahu, kui olin ta ikka laiali lammutanud. Siis ehitasime õega raketi ja kujutasime ette, et oleme Totud Kuult. Lasteraamatu põhjal[ii] sai see mäng välja mõeldud. Aga see kasvataski tahtejõudu ja oskust mitte alla anda, kui veel mingi võimalus on. Sellest saan aru nüüd, kui olen 53-aastane. Oskan leida neid seoseid, mida lapsepõlvemängud ja tegevused on mulle andnud.

4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?

Ise mõtlesin. Kuna meie lasteaias ei käinud, siis kuulasime palju raadiosaateid lastele ja lugesime lastejutte, Tähekest, Pioneeri ja Sädet. Mõtlesime ise mänge välja juttude põhjal. Näiteks lavastasime Timbut, Limbut ja Lumemöldrit[iii]. Suvetüdrukud, Inna ja Diana Tallinnast, algatasid palju mänge. Me sobisime ülihästi. Alguses kartsin veidi, et kui me kohtume, kuidas me siis sõpradeks saame jne. Aga kui me Innaga kokku saime, siis hakkasime kohe sõbrustama nagu vanad tuttavad. See oli nii hea tunne, tunda ära hingesugulane.

4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?

Me lugesime liisusalme. Arvasime, kummast käest ja nii edasi. Ütlesime ka lihtsalt, et täna alustad sina ja mäng algaski. Mänguseltskond oli meil 2–4-liikmeline, siis ei olnud väga vaja lugeda. Saime väga hästi läbi.

4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?

Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa,

Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
seda ütled sina,
väike tatinina.

Vanaema Alma õpetas.

Meil väga palju salme ei olnud, sest me lihtsalt liisisime, viskasime kulli ja kirja, et ruttu saaks mängu alustada.

5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.

Meie mängisime palju reketitega sulgpalli. See toimus meil ikka peaaegu iga päev tuulevaikse ilmaga. Siis oli meil tennisemänguvõimalus, meil oli päris laud selleks ja vahendid, reketid ja pingpongipallid.

Suvel mängisime kogu aeg ka järve ääres. Käisime paadiga sõitmas, püüdsime kala, ujusime järves, korjasime marju, päevitasime. Liivast sai ka ehitatud, aga väiksena, 3-aastasena. Hiljem seda enam ei mäleta. Nii me elasimegi: hommikul vee äärde, lõuna ajal sööma, siis sageli tagasi vee äärde, siis õhtusöögile ja peale seda siis olenes ilmast, kas sportmängud, sulgpall ja tennis, vihmase ilmaga joonistasime, mõtlesime niisama midagi järgmisteks päevadeks välja ja veetsime mõnusasti aega. Käisime kaljukoobastes nahkhiiri vaatamas pimedaga. Meil olid kaasas suvitajate vanemad.

Talvel sai mängitud lapsena toas ka korstnapühkijamängu, vanaema õpetas. See on mäng paberil, kirjeldatud eesti rahvamängude raamatus pabermängude all. Siis olid ka kivimängud, näiteks „Kits koopas“, aga kahjuks ma enam ei mäleta, mismoodi seda mängiti. Pidi kivi viskama kuhugi piirkonda, siis sai vist punkte. Uurisin eesti rahvamängude raamatust[iv], aga päris tuttavat kivimängu ei tulnud ette.

Isapoolse vanaema pool mängisime loomapidamist. Meil oli koer lehmaks ja nii me temaga käisime, viisime karjamaale ja koju. Kujutasime niimoodi ette, et me oleme farmerid. Huvitav, et oli selline koer Polla, kes sellega ka nõus oli. Me kohtlesime teda hästi. Sageli käisime vanaemaga kaasas farmis, kus teda aitasime. Isapoolne vanaema elas Valgamaal Sangaste vallas. Vahel olime suvel seal.

Talvel sai veel mängult peenraid tehtud , põrandalaudade peale seemneid külvatud korrapäraselt  – seemneteks olid paberist rebitud väiksed tükikesed.

Meie mängud olidki suures osas endi välja mõeldud tegevused, mis meile meeldisid ja milles saime kasutada fantaasiat. Reeglitega mänge oli vähem. Ainult sportmängud koolis ja ka kodus, kui keegi külla tuli; muidugi ka kõikidel neil lauamängudel, mis me mängisime, olid reeglid.

Meile meeldis mänge välja mõelda. Ehitasime tekkidest ja patjadest tuppa onne, olime siis seal ja rääkisime ja naersime. Seal olid meie mänguasjad ja raamatud. Raamatuid kinkis meile üks hea tädi Raissa. Kutsusime teda Marina vanaemaks. Tema oli Tallinnast pärit hea tädi, temaga jalutasime metsas ja järve ääres, ta rääkis väga palju huvitavat.

5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.

Pallimängud: Üks lemmikuid oli rahvaste pall, aga ka „Siga“.

„Siga“ käis nii, et kolmekesi mängisime, üks keskel. Viskasime palli temast üle ja kellel pall maha läks, see sai tähe. Keskel oli „siga“ – kui ta suutis palli kinni püüda, siis sai ta järjest tähtedest lahti.

Kord läksin neljandas klassis trenni, seal mängisime laptuud. „Potskat“ sai mängitud.

Viskemängud: Kuuri seina peal mängisime pallikooli. Meil olid erinevad variandid.

Jooksumängud: Koolis mängisime vahetunni ajal kulli. Jooksime tihti võidu.

Peitusmängud: „Trihvaa“, asjade peitus, lihtsalt peitus.

Hüppemängud: keks, hüpitsaga hüppamine. Paaris keerutamine oli väga moes, lihtsalt kätest kinni ja keerutasime ringi, väga vahva oli.

Tasakaalumängud: karkudega käimine, sammukividel käimine, mahalangenud puudel ronimine.

Plaksutamismängud: Plaksutasime vastamisi käsi. Käed plaksuga sõbraga kokku , paremad käed sõbraga, vasakud käed sõbraga, kokku jne. Kellel ennem segi läks, oli kaotaja.

Sõrmemängud: tegime sõrmedega ja kätega seina peale varjuteatrit.

Pandimängud: ei mänginud

Kaardimängud: „Viis lehte“, „Potiknoi“, ennustamine. Enam ma kaarte ei mängi, aga tore oli, trikke sai õpitud poistelt, enam ei mäletagi, kuidas need käisid.

Lauamängud: „Tsirkus“, „Lend kuule“, doomino, kabe, „Reis ümber maailma“.

Paberimängud. Korstnapühkijamäng (vt ka Aleksander Kalamees „Eesti rahvamängud“)

Kõige lihtsam on mängida kahekesi. Ruudulisel paberil valib kumbki mängija endale ülalt alla ühe ruutude rea, märkides selle kohale oma nimetähe. Üks mängijatest võtab pihku väikese eseme (meil oli vanaemaga väike paberist kuulike), peidab käed selja taha ja teeb seal eseme ühest käest teise asetamise liigutusi. Siis toob ta rusikas käed ette, misjärel teine mängija peab arvama, kummas käes ese on. Kui õigesti ära arvab, võib ta ühe oma ruudu ära märkida. Ka saab ta eseme enda kätte. Sooritanud peitmisliigutused ja toonud käed ette, laseb ta arvata vastasel. Arvas vastane samuti õigesti, võib ka tema oma ruutudesse märgi teha. Ühtlasi läheb tema kätte ka peite-ese. Kui arvaja eksib, saab punkti eseme omanik ja tal on õigus eset edasi hoida oma valduses, kuni vastane õigesti arvab.

Ütleb arvaja kahtluse puhul, et eseme omanikul üldse eset käes polegi (selle võib ka  selja taha lauale panna), tuleb avada mõlemad käed. Ei ole eset tõesti pihus, saab arvaja punkti ja ka eseme peitmise õiguse.

See mängija, kes enda ruudud esimesena märke täis saab, on võitja. Kaotaja jääb aga korstnapühkijaks. Võitja võib veel ülevalt alla siis kaotanu ruudud läbi tõmmata, vanaema ütles selle kohta: „Tõmban sulle korstna selga“.

Urve

Milvi

 

x

x

 

x

x

 

x

x

 

x

x

 

x

x

 

x

 

 

x

 

 

       

Antud juhul saan mina, Urve, tõmmata korstna selga Milvile, sest minu ruudud on enne täis saanud. Vanaema õpetuse järgi meelde jäetud ja kirja pandud.

Mängisime ka trips-taps-trulli.

Sõnamängud paberil. Meie lemmikmäng

täht

lill

puu

linn

film

riik

lind

loom

näitleja

kokkuvõte

A

aster 15

amuuri 10korgipuu

Amster-dam

15

-0

Albaa-nia

10

-0

ahv

15

Anne 10Vee-

saar

65 punkti

K

kliivia 20

kask 10

Kohtla -järve 15

Kolm karu5

Kreeka

15

kotkas 15

karu 10

0

E

0

eebeni-

puu

15

Elva 10

Evita 20

Eesti

10

emu

15

eesel 15

Ervin Abel

10

….

….

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Summa….

 

Punktid: 0 – ei tea;

            10 – teistega sarnane;

            15 – ise teadsin;

            20 – eriti hea vastus;

            5 – kahtlane vastus, aga siiski oli.

Mängiti aja peale, üks mängijatest hakkas tähestikku lugema ja keegi ütles: “Stopp!„ Seejärel saadi täht, mis „stopi“ ajal parajasti oli. Tähestikku loeti mõttes. Täht tabelisse ja hakati tabelit täitma: kes enne valmis sai, andis märku, ja teised siis ka enam kirjutada ei tohtinud. Hakati küsima, kõik vastasid ja panid punktid tabelisse. Ühesugused vastused andsid vähem punkte kui erinevad. Võitis enam punkte kogunud mängija. Ma ei tea, kuidas me selle huvitava mängu saime, ilmselt keegi õpetas või tuli see kuidagi meie hulka, hakati lihtsalt mängima. Ise me seda välja ei mõelnud, ma arvan, et seda mängisid sel ajal paljud lapsed. Meeldejääv ja hea mäng oli.

Urve Varese sõnamäng

5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.

Meie kehtestasime ise reeglid, näiteks jooksupiirid ja hüppamise korrad, kellaajad jne. Ma ei mäleta reeglite rikkumist. Esemetest mäletan puust tehtud karke, sammukive, puust kelku, mis isa ise tegi. Kahju, et ma ei osanud seda alles hoida. Lapsena ei teadnud sellistele esemetele tähelepanu pöörata kahjuks. Pealegi ütles üks naabertalu tüdruk, et ta pole eluilmas sellist kelku näinud. Praegu aga meenutan, et see kelk oli tõeline aare, mis oleks praegu sobinud isegi mänguasjamuuseumi või Eesti Rahva Muuseumi. Üleni puust, jalastega, nagu väike saanike. Meil olid reeglid selged ja me neid ei rikkunud, sellest ei räägitud, mängud sujusid.

5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?

Kui mängisime mõnda nendest mängudest, siis oli see põhjalik. Rohkem mängisime kooli. Meil olid siis päevikud ja hinnetetabelid, tunnistused. Toimusid tunnid, väga huvitav oli. Õpetaja oli ikka kõige parem olla. Meie unistus oli saada suurena õpetajaks. Meil olid plaanid tehtud, mis riideid õpetaja mis nädalapäevadel kannab ja kõik muu. Hea oli unistada. Huvitav, et minust saigi õpetaja.

Urve Vares mänguasjadega

Suvel õues sai ka poodi mängitud. Arsti mängisin ise nukkudega. Kui lugesin Tähekesest juttu päevakavast, mille oli teinud väiksena tuntud sportlane Jaan Talts, siis koostasin endale ka suveks sellise kava. Minu eesmärgiks olid kergejõustik ja pallimängud, tõusin iga päev samal kellaajal üles, võimlesin, ujusin, sportisin. Pidasin sellest terve suve kinni ja käisin septembri lõpuni iga päev ujumas, külmemate ilmadega kastsin end kasvõi korraks vette. Talvel ei olnud kordagi haige. Olin siis 13-aastane.

Mängisime postkaartidega, ehitasime kaardimajakesi. Siis võistlesime, kes teatud aja jooksul rohkem ehitab ja kelle majad kauem püsivad.

5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?

Me ei ole neil vahet teinud. Oleme mänginud nii nukkudega kui püssidega luuranud metsas. Võib-olla printsessi ja kuninga mäng pööningul oli tüdrukute mäng, poisid seda ei mänginud.

6. Elektroonilised mängud.

Meie neid ei mänginud, neid sel ajal vist ei olnudki, vähemalt meil mitte.

6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?

Arvuti tuli umbes 1998. aastal töö juurde ja koju aastal 2005. Mobiiltelefon umbes 2002. Täpselt ei mäleta, aga ligikaudselt sel ajal. Telefoniga olen ühe korra mänginud, ei tunne enam huvi. Arvutiga ka olen ikka proovinud, aga see ongi proovimiseks jäänud.

6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?

Ei ole ja ei tunne millegipärast ka huvi.

7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?

Kuna töötan liikumisõpetajana, siis mängin lastega liikumismänge, leian neid raamatutest, koolitustelt, mõtlen ise ja kuulen kolleegidelt. Mängin ka seltskonnamänge, sportmänge ja tantsumänge jne. Minu töö nõuab seda. Arvutimänge ei mängi, ei meeldi. Lahendan ristsõnu, see ka omamoodi mäng.

Mängude kirjeldusi, mida olen ise lastele välja mõelnud seoses oma tööga.

 

Jänkuke

 

Meie väike jänkuke
hüppab rõõmsalt metsateel.
Vaatab ette, vaatab taha,
kedagi ei ole näha.

Ja kui keegi krabistab,
jänku hirmust sabistab.
Hüppab ruttu puu taha,
kükitab ta sinna maha.

Mäng on mõeldud noorema ja keskmise rühma lastele metsas mängimiseks. Mängujuht palub kõigil jänkudel endale puu valida ja puu taha peitu minna. Mängujuhi hüüde peale: „Jänkud, metsa hüppama!“, tulevad jänesed oma puude tagant välja ja lagendikule hüppama. Hüpatakse ja koos loetakse luuletust, tehakse vastavaid liigutusi. Hüpatakse, vaadatakse ette ja taha, laiutatakse käsi (kedagi ei ole näha), krabistatakse ja värisetakse hirmust ning siis hüpatakse oma puu taha kodupessa. Mäng kordub.

Lastele väga meeldib, mängisime seda esmakordselt metsanädalal. Vastavalt võimalustele saab seda loomulikult ka saalis mängida. Tuleb kokku leppida, kus on „puu“ ja kus on „metsalagendik“. Mäng on mõeldud välja seoses metsanädalaga.

Autor Urve Vares, oktoober 2013

 
Muna, jänes, kevad

Mängitakse 4–7-aastaste lastega. Osalejate arv: paarisarv lapsi. Koht on võimla või siseruum, aga ka õu, kui muusikat saab kasutada. Mäng arendab rühmatöö-oskust, kaaslasetunnetust, reageerimisoskust. Eesmärgiks arendada lapsi intellektuaalselt, arendada lapsi sotsiaalselt, kinnistada koostööoskust ja kokkuleppeid sõprade vahel.

Mängu käik: Lapsed on paarides. Lõbusa muusika saatel kõnnivad lapsed ringselt. Muusika katkedes ütleb mängujuht: „Jänes!“ ja lapsed peavad jäneseid matkima. Teevad kätega jänkukõrvu, hüppavad ringselt ümber üksteise, üks ring ühele poole, teine ring teisele poole. Paarilised hüppavad vastassuundades. Kui muusika katkedes mängujuht ütleb: „Muna!“, siis paarilistest üks on muna ja teine värvib teda. Muna võtab toengpõlvituse, laskub seejärel kandadele, teeb endast hästi väikese ja armsa muna, on kägaras. Värvija värvib munakest, tehes kätega pintsliliigutusi ja käies ümber muna, et terve muna saaks värvitud. Mäng jätkub. Kui mängujuht ütleb: „Kevad!“, siis üks paarilistest on lill ja teine on liblikas. Lill võtab põlvitusasendi, seab käed lillelehtedeks ja liigutab end õrna kevadtuule käes, liblikas lendab graatsiliselt ümber lille. Mängitakse mitu korda läbi, paarilised peavad ise osad vahetama, et kõik saaks olla nii lilled kui liblikad, munad ja värvijad. Loomulikult on lubatud ka lastel endil välja mõelda, kuidas paremini antud rolle mängida. Mäng meeldib lastele väga. Mõtlesin selle välja seoses munadepühaga, et saaks liikumistundides kasutada.

Autor Urve Vares, märts 1999

 

Pesu kuivama panek

Mängitakse teatemänguna. Moodustatakse kaks võistkonda. Kaptenitel on käes korvid, kus sees väike pesu, linik või mingi muu väike riideese. Korvis on ka pesunäpp. Eemal on pesunöör, kuhu tuleb pesukuivama viia. Märguande peale jooksevad esimesed võistlejad ehk kaptenid pesunööri juurde, asetavad korvi maha, võtavad riideeseme korvist, asetavad nöörile kuivama, võtavad pesunäpi korvist ja panevad sellega pesu kinni nööri peale, seejärel korv kaasa ja jooksuga tagasi. Järgmine võistleja läheb pesu ära tooma, korv kaasas, jookseb pesunööri juurde, paneb korvi maha, võtab pesunäpi ära ja seejärel pesu ja paneb korvi. Jooksuga tagasi ja mäng kordub, järgmine läheb jälle pesu kuivama asetama. Kelle võistkond esimesena mängu lõpetab, on võitja.

Autor Urve Vares, kevad 2002

 

Orienteerumismäng vastlapäevaks

Mõnel aastal võib juhtuda, et vastlapäeval lund ei olegi, nagu see oli 2002. a. vastlapäeval. Siis mõtlesin välja otsimismängu vastlapäevaks, et lastel huvitav oleks. Sadas vihma ja kelgumäele ei saanud. Vahenditeks olid paberile joonistatud vastlakuklid. Vastlapäeva hommikul peitsime need lasteaia ruumidesse. Igale rühmale tegin papist kaardi, kuhu leitud kuklid liimida. Andsin ka lastele orienteerumiskaardid, kuhu oli märgitud, kust otsida ja kui palju peaks leidma. Vastlapäeva hommikul said lapsed orienteerumiskaardi ja aluskaardi. Kokkulepitud kellaajal alustati vastlakuklite otsimist. Noorematel väiksem otsimisala ja kukleid vähem, vanematel lastel vastavalt rohkem. Kui kuklid olid leitud, viisid lapsed need koos kasvatajatega rühma, liimisid oma kaardile, värvisid. Kui olid sellega valmis saanud, siis kogunesime spordisaali, kus tegime vastlapäevale sobivaid mänge ja tantsisime ning lustisime. Lõpuks vaatlesime vastlakukleid: kel oli rohkem, kes hoolikamalt värvis, kes kõik üles leidis jne. Lapsed olid mängust vaimustatud.

Autor Urve Vares, vastlapäev 2002

 

Orienteerumismäng „Kevadet otsimas“

Mängu eesmärgiks on arendada kiirust, loogilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi. Mängul on keskmine koormus. Osalejateks 3–7 aastased lasteaialapsed.. Mängisime lasteaia õuealal ja ümberkaudses metsas. Vahendiks oli suur kevadpildi näidis lastele. Igale rühmale oli joonistatud pilt ja lõigatud pärast pusleks. Pusletükid pandud kileümbristesse. Rühmadele olid antud alused, kuhu kevadpilt kokku panna, orienteerumiskaardid otsimisabiks ja pusletükkide arv. Noorematele lastele panin terve pusle ühte kotti, vanematele eraldi kottidesse.

Mängu käik oli siis järgmine. Orienteerumispäeva hommikul peitsin pildid õue. Noorematele lasteaiaterritooriumile, vanematele lastele metsa. Kogunesime õue, kus tegime alustuseks soojendusvõimlemist. Siis selgitasin lastele mängu. Alused puslede kokkupanekuks asetasime stardikohta. Lapsed koos juhendajatega läksid pusletükke otsima ja kui olid leidnud, siis tulid tagasi ja asusid kevadpilti koostama. Auhindadeks olid meil kommikotid. Pärast tantsisime õues muusika saatel ja mängisime laste lemmikmänge. Nii võtsime kevadet vastu aastal 2003.

Autor Urve Vares, kevad 2003

Sügismäng

Lõbusa muusika saatel liigume paarides hüpaksammuga lasteaia õues. Muusikalistepauside ajal kuulevad lapsed kolme sõna: sügis, seeneke, kitseke. Kui mängujuht hüüab: “Sügis!“, siis mängivad lapsed tuult ja puud, üks paarilistest on tuul, kes puhub, ja teine on puu, kes tuule käes liigub ja õõtsub. Kui hüütakse: “Seeneke!“, siis üks paarilistest kükitab ja teeb kätega seenekübara, teine korjab seeni, korv käes, kummardub ja paneb korvi ning otsib seeni. Sõna „kitseke“ ajal annavad lapsed paarilisele käed ja tantsivad ringselt kohapeal hüpaksammuga.

Autor Urve Vares, september 2013.

Lõpetuseks

See on väike ülevaade minu lapsepõlvemängudest, tegevustest, minu sõpradest ja miljööst, kus olen üles kasvanud.

            Hiljem hakkasin lasteaiaõpetajaks ja töö käigus on väga palju mänge mängitud. Kirja panin omaenda väljamõeldud mängudest need, mis lastele on väga meeldinud ja end õigustanud. Mängude raamatuid on väga palju, kirjeldusi tuhandeid, valik on meie eneste teha. Alati tahaks midagi erilist ja teistmoodi, mida veel pole mängitud. Sõelale jäävad pigem enda ja laste lemmikud, mida küsitakse ja soovitakse jälle mängida. Väikeste laste mängud peaksid olema lihtsad, vahvad, piisava koormusega ja arendama mõtlemist. Mäng peaks innustama last tegutsema ja laps peaks mängu ootama. Toredad mängud on eesti rahvamängud, mis ongi ju põlvest põlve edasi pärandatud, kellegi väljamõeldud ja mängitud. Loodan väga, et meie kõigi abiga valmib kunagi uus kogumik eesti lastemängudest, kus on sees uue ajaetapi mänge meie endi hulgast, samas pole unustatud ka vanu häid mänge. Mängud peavad elama ajas edasi meie kõigi hulgas ja anname nad edasi järgmistele põlvedele. Samuti oleks väga huvitav tulevastel põlvedel lugeda oma esivanemate lapsepõlvemeenutusi ja eredamaid juhtumeid. Me kõik oleme ju pärit oma lapsepõlvemaalt.    


[i] Mõeldud on populaarset Eesti Televisiooni telesaadet “Horoskoop” (1968-73), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed sealkõlanud laulud said väga tuntuks.

[ii] Nikolai Nossovi lasteraamat „Totu kuul“.

[iii] Kalju Kanguri lasteraamat „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“, esmatrükk ilmus 1969. aastal.

[iv] „Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis)

Täisviide

ERA, DK 120 < Põlva khk., Põlva l. < Võnnu khk., Kiidjärve k., Haavassaare t. – Urve Vares, s. 1960. a. (2013)

Maakond

Kihelkond

Võnnu khk

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1960

Koguja sugu