Setu pärimus Ello Kirsi kirjapanekus

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

Andmebaasis päriti 845 erinavat teksti. Tekstid on sorteeritud pealise järgi.

ERA II 194, 100/101 (4) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Ol'l vaenõ poiss. Sai üte õigõ peremehe mano. Tuu ütel:"Kas võtat aastaka palgast rahha, vai hää syna?" "Ma võta hää syna." Elli arq, niq sai lepmise aigu. Küsse, kas võtat rahha, vai hää syna. Ütles: "Paijupuhmakõnõ, Jumala viikene." Ta mõtlõs, mis soo syna ommõ. Elli jalq tõõsõ aastaka arq. Jalq küsüs, mis sa võtat. Tahtsõ üldä rahha, a läts jalq syna. Tä ütel: "Käe ülest nõstat, alla ar lasku." Miä tetä, ar olet niq arq elet. Palk käeh niq käeh. Elli kolmada aastaka. "Kas viil om midä ütlemist?" Ei olõ. No anna puhta raha. Naid sul viländ." Ütles, no inämb sinno ei võtagi. Võt't' tä naase. Jäi naane rasõhõt. Sai sõda. Võõdõti ta lahingohe arq, suurõ laskmise ala. Sääl tä haavati arq. Sai tä paiju puhma ala. Puhta viiga nakas' mõskma tuud haava. Nika laskmine läts üle arq, jäi tä sinnä paika. Ol'l peräst haigõmajah. Lasti timä kodo puhkusõlõ. Ta tull syss kodo, ku suur too kodo oll, koput ussõ pääle. Naane es kuulõq. Ta uma värgi tiidse. Astõ ümbre sisse tarrõ. Tulõ naane üles. Üts tsura üteh poolõh, tõõnõ tõõsõh poolõh. Tä tõmmas mõõga vällä, muudku anna rakõq. Halgaht' syna miilde: "Käeq ülest nõstat, alla arq lasku." Nakas küsümä, kes naq ommaq. "Sa käüt poissõga!" Naane ütel: "Kas olõi meeleh, ku sa lätsi sõtta, kuis ma olli. Mul ol'l' kats poiga. Kas sa mu hätä näi!" Pojaq olliq säitsmetõistkümne aastakatsõq joq. Naksi nä ikma, üts ja tõõnõ. Ka, ku õigõ too peremiis ol'l'.

ERA II 194, 101/105 (5) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Üts oll rikas miis ja väega võt't rahvast armsahe vasta. Temmä kutsuti Häiemu. Temä puul üü ku päiv, kõ ol'l' rahvast. Temäl sai rahvast joq viländ. Läts vananaase poolõ, kuis mul rahvas vähänesi: "Soo om kerge asi võõruta rahvast. Jõulupühi hummogu panõq oma müts saiba otsa ja püssäga lasõq. Syss su poolõ inämb ütski ei tulõ." Ku tull jõulupühi hummog, noq võtt mütsü ja püssä, pan'd' saiba otsa ja las'k' ka. Las'k' voorimehe silmä arqki vällä kogõmalda. Kyik lätsi möödä, ütski inämb sisse es tulõ. Elli, kukavva elli, elo läts joq väiküst. Es nakka rahvst tundma. Esi läts joq kerigu ette, vaesilõ istõ kõrvalõ. Pühä inemine jagi andit. Küsse temä kaq."Sa Häiermu, mis sa olt tennü! Sa olt Häiermu! Kuis sa olt kukkunu! Sa jalqki piät Häiermust tagasi saama. Ynnõ piat veidkese käümä." Tõõnõ oll kah, es lasõ kunagi kedägi sisse. Kolmas oll jalq väega suur rüüvli, kinga (kellega) lei parki. Tuu õigõ inemine ütel: "Ti minge sedä tiid pite käümä." Näüdäs' tee ette. Pidiq minemä. Kiäki es anna. Näläga läävä kolmõkese ütte mõtsa tiid pite. Talvinõ aig, suur külm ol'l. Kortinna kohki. Tul'l syss vanamiis vasta. Ütles: Õgaüts minge umma tiid pite. Häiermu minge õkva, kiä üüsest es lasõ, hüvvä kätt, röövli kurra kätt. Lahut' temä tuu vällä arq. Õgaüts sai kortinamaja kaq. Häiermul tarõ lämmi, kott säet, praat ahoh, leib kapih, juuk kah, kyik tarõh. A kedägi ei olõ. Nakkas kol'k'ma. Tarõ lämmi, tä om õks kui elet siih. Kaes ahjo, praat ahoh, leib kapih, taar tõrduh. Istõ lauda, sei kõtu täüs. Tunnõki-is kost sei. Pan'd' jalq kua kost võt't söögi. Hiidäs tä magama. Tarõ lämmi, asõ pehmeq. Läts hummogu väikese aoga vällä kaema. Näge, tõõnõ tarõ kaq säälsamah kotsil. Läts tood tarrõ kaema. Tood kaes, kiä üüsest es lasõ. Temä kargas õks aho pääle, külm ja külm. Ei midägi süvvä. Läbi paja kai, es ütle midägi. Tulõ uma tarõ mano, koh tä magasi, uma kortina mano. Kaes, tõõsõh poolõh kaq maja. Läts sinnä kaema läbi paja. Tuu kargas üte mättä pääle ja tõõsõ mättä pääle, külm ja likõ. Tulõ tarõ mano jalq, kaes koh tuu pereq om. Ei kedägi olõ nätä. Sei arq jalq, niq tiid pite minemä. Sai ku tagasi tulõma õgaüts öömajast. Sai jalq kolmõkese kokko. Jalq vanamiis puttu vasta. "Häiermu olli ja Häiermust saat, ku nii tiit, kuis inne teit. Näet, sa anni öömajja, niq sul ol'l kaq üümaja. Läät kodo, nakkaq rahvast vasta võtma, niq saa sullõ jalq vana nimi ja vana elo. Küüsüs, kiä lasõ-õs üümajja: "Külm oll väega ja süvvä olõ-õs? Kae, sa lasõ-õs üümajja ja es anna süvvä, selle su elo sääne omgi. Naakui inämb nii elämä, saat sa kaq õigõ inemine." Ütel: "Rüüvli, kuis sul ol'l üümaja?" "Väega mättine ja süvvä olõ-õs "Naq es olõ mättäq, naq olli inemise pääq, koh sa kargli." "Kuis ma saasi õigõst?" "Saat hõlpsahe, ol ynnõ kõva. Kae, tuu mõisa nurmõ pääl om suur tamm. Sa väidsega lõika maaha, mis sul karmanih om." Vaija mina ynnõ ot'sma. Lätt kaema. Ilosa kotusõ pääl, pingi ümbretsyyri, säksäq kääväq jalotamah. Tuusama väidsepussakuga, miä oll, maaha lõigata. "Ku ma võta soo koorõgi tsyyri ümbre vallalõ, sysski lää ma hallist, a lõikamisega olõi juttugi." Läts õks, nakas' lõikama. Rahvas pan'd',et herr, su tammõ lõigatas. Herr saat mõtsavahi, keel' ar'a. Temä muudkui võtt ynnõ väidsega, et ar'a mano tulguqki sukugi. "Mul kästi." Mõtsavahil vaija üteldä valitsõjalõ. Noq valitseja läts, sõit' mano: "Miis mis tiit?" "Tammõ lõika. "Sa ei tohe." "Minolõ om luba ant. Ma teid ei tiiaq. Ar'a mano tulgu. Ütel herräle. Herr ütel: Noh läki, kaemi timmä!" Kut'sar pukki. Kauõndast tän'tas': "Miis, mis sa teet!" Tä ei võta kuuldaqki, lõikas ja laul. Läpe-es niki kavva, ku hobõso saisma jäiväq. Karas' jo maaha, mehele kepiga kudama. Kepiga lei, nigu vee sisse lei. Timä muudku lõik ynnõ virka oma väidsepus'oga, "Arq tulgu mano! Ar tulgu mano!" Herr ynnõ lähembähe, tahtsõ väist käest arq visata. Syss ku haar'd', herräle and hoobi, ol'l miis maah ja valmis. Rahvas väega temä iist Jumalat pallõma. Tennäs' selle, et ol'l kuri herr väega. Ori kyik tennäs Jumalat. Kolq poiga surõsiq ar, es ka rüüvliq, tuul herräl. Sai õgaüts uma õigusõ kätte. Herr ol'l'gi too tamm, keda kästi maaha lõigata. Muido tä saanu-us herräle mano.

ERA II 194, 105/106 (5a) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Üts joodik sai õigõ inemise naasest. Tuu mehega sai väega rassõ elo täl. Naane läts kerkohe a mees läts kõrtsi. Ku kodo tull jalqki suur kisa. Jäi tuu joodik vaesõst. Tul'l kõrdsih üts miis mano, et anna sa mullõ oma naane arq, syss ma anna sullõ vana vara kyik tagasi. An'd' viina ja rahha joq. Vaiõl', vaiõl', nika ku lubasi tuvva. Pidi ar’a viimä naase. Müüdä ker'kot ol'l' minek. Naane ütel, piä sa veid'okõsõ hobõst kinni. Mina lää ker'kohe. Läts Jumalaimä kojo ette, hiit põlvildõ maaha. Jäi magama sinnä. Tul'l’ Jumalaimä noidõ rõivastõga nigu naane ol'l’ ja sääntse vormiga. Istõ vankrihe ja sõit miis jal edesi. Sõit, niq läts sinnä, kohe kutsuti. Saivaq repi ette joq, ütles naaselõ, min maaha. Naane ei tii hellügi. "No, min maaha, teretäq!" "Tere! Tulõ ynnõ maaha!" Lääts tuu herr naist rattilt võtma. Kuq käe külge pan'd, palot ar'ki herrä käe. "Mis sa soo tõi? Sood olõ-õs meile vaija." Püürd hobõsõ ümbre ja jalq kodo tulõma. Tulli ker'ku mano. Tä ütles, piä kinni. Pidi miis kinni. Tä läts kerkohe, heränd too naase ülest ja ütel: "Su miis ei piä inämb viina juuma, ei kurja synna inämb pruukma. Tull naane vällä, istõ pääle. Miis kangõhõ pahanu, et mis sa nii tei. A naane tiiä-äs midägi tuust. Kai ynnõ, et mis hobõsõ nyna tõisildõ käänet. Saiq nimäq rahulikku ja hääd ello elämä.

ERA II 194, 107 (1) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kuis Petseri kloostri sai.
Patskohvkah oll miis. Ragi temä mõtsa mäe kaldõ pääl. Naas' ütte suurt pedäjät ragoma, kuul'd' lauluhellü. Es saa arvu, kost tulõ, a kiä kuul'd', nigu läbi luiõ ja vere lätt. Ei tunnõ, mis keele perrä. Naati kaema, pedäjäh oll Jumalaimä pilt. Ku ar võeti, ööse läts sinnä tagasi. Kaeti, et vaja kõ pedäjäga maaha rako ja kerkohe viiä. Väega oll illos pilt. Lasti puu maaha ja tuu puu kään'd' kuuskümmend puud juurtõga ülest. Tull kerik vällä, uuslikanõ kerik, Pühä-Maarja kerik. Näüdäs' valitsusõlõ kaq ja syss tullgi Karnil.

ERA II 194, 108/112 (2) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Liinah oll hää poiss. Elo läts häste kõrda. Temä nigu ker'kut ka armas't'. Nakati tälle kabõhiste kloostrih ütte lauljat, nakas kui armastama. Läts armastus üle jõu, a mano ei haaruq. Läts temä uma esä ja imä matusõlõ. Kääpä pääl näid mäleh't', et ku Jummal mul võtasi arq soo jano. Tull arq ja kumar'd' ja mäleh't' hinge, et pallõlgõ tegi, et Jummal ar lahutasi mul vere. Tull miis mano: "Koh olli?" "Surnuaiah." "Hõõ, sino tahtmine saa kyik täüdet. Ma sino saada ar'a. Läki üteh!" Tulõ, niq saaqki-iq laheda enämb mant. Läävä tiid pite, kääni mõtsa kura käe poolõ. Sääl suur kivi. Võt't, temä ütel: "Võta rist, pan kivi pääle maaha!" Võt't ussõ ülest ja ala minemä reppi pite. Lätt ja sai tõistõ ilma. Suur liin, hilkas ynnõ, a rahvast ei näe. Lätt liina pite, tuu miis kõ iih. Vii suurdõ majja. Tõmbas üte ussõ vallalõ: "Kas tunnõt, kes nuuq ummaq?" Kyik ülekohtu surma saanu. “Mynd tunnõ kaq.” Vidi ku kaugõlõ vidi, tõmmas' üte ussõ vallalõ. Oll tühi tarõ. "Soo saa sino uma." Läts jalq edesi. Vei pääherrä mano, kiä tulõ seeh pees'üs. "No mis vaja?" "Temä tuust ja tuust kloostrist taht tood ja tuud naasest." "Saat külq!" Võtt, lõigas kura sõrmõ otsa lahki, kirot verega raamatohe, pan'd' paprõ pääle, pan'd' kokko, pan'd' kõttu. "Soo om siih." Tõi jal kivi mano vällä ja ütles: "Ku sullõ saa ar'a, pühäst ei piä tarõh olõma ja risti ei piä kaalah olõma. No min syss umma tiid!" Tull kodo, läts kerkohe jalq, ni tütrik joq kaes temä pääle, joq sääd rätti ütsilde ja tõisildõ, verdüs joq. Tälle sai joq juht kui kõrvalõ. Tull ker'kust vällä - joq trehvüq ja teretäseq ütstõõsõga. Nakkas joq saladus tulõma tõõsõl vasta tõist. Nakkas ütlemä: "Ma võta su arq. Mi nakka häste elämä." "Hää külq." Aiq jutu kimmäst. Tä läts, omalõ ülembäle ütel'. Tuu ütles: "Ma su juttu ei võta ette. Tulgõ tuu, kes taht võtta." Lätsi tsuraga mõlõmba. "Noh, mis sullõ Jumala teenistüs, kohe sa taast pakõt. Sa olt vaimuliku elo seeh, a kohe sa tahat arq roe elo sisse!" Pan'd', pand vasta, a es jõua enämbät. Ülemb ütles: "No mine, a umma, mis su om vannutõt luu-liha sisse, tuud ei tohe murda. Sino luu-lihast ei piä Jumala syna kaoma!" Saiq pulmaq läbi. Ülemb an'd' tälle evangeli raamatu ja risti. Saiq pulmaq peetüs, miis ilosahe pühä risti ja evangeliq majast vällä. Naane pahanu. Ikma. "Mis soo tüü om?" Vaiõl', kaua vaiõl. Naane ka es anna võitu. Nakka-as kerkohe ka käümä. A sääl oll liinah üts vassil Plassimoi, hullu vaimuga. Tuu oll sääne, ku läts mööda ker'kut, syss virot' keriku pääle kivvega. Läts mööda kõrtsi, an'd' kõrtsi sainaga suud. Tä oll nii võrra õigõ inemine, ku temä näkk, koh kiä oll. Ku läät ker'kohe, jääs vanakuri maaha keriku kõrvalõ, a ku läät kõrtsi, pühävaim jääs kõrtsi taadõ. Tuu ikk. Timä näkk, keriku saina takah oll vanapakan. Toolõ tä virot' kivvega. A kõrtsi saina takah olliq hingliq. Noilõ tä an'd' suud. Rahvas kai, et mis timä kõrtsi sainaga and suud, et patanõ inemine om. Läts kõrtsi, võt't piitsa, virot' joodikit vällä. Vanapaganaq ei lasõ. Tä ütel, kõrtsi tooliq omma kyik tõrvatu ar'a. Nigu perse külge pant, nakahas. Syss läts tuu peestri poolõ otsaga. Tuu peestri ütel: "Te tulgõ õdagu kaq. Ma piä palvõ." Pidi õdagu palvõ. "Sa jää siiä!" Vidi kolq püüräq ümbre mehe, kohe evangeli raamatu pan'd' nyna ala ja risti tõõsõ käe ala mehele. "Ku sa midä näet, arq sa peläkui midägi. Lätt soo maja palama, kerik palama, rahvas palas sisse ja tän'täseq kyik - arq peläqku. Tulõ meri ker'kohe, saat mere pääle, ar mingu kohegi. Tulõvaq mõtsloomaq kyiksugutsõ - kedägi arq peläku. Tulõ rüüvli mano, tapõtas sinno, tulõ vanakuri sinno kos'tma - ar'a peläku! Nuuq ummaq kyik naq. Sina tii omma." Kyiksugutsõq viguriq näüdäti arq tälle, a midägi. Tull peestri hummogu ker'kohe, ütles: "Nüüd nõsõ ülest, et nüüd saat sa oma vana elo pääle. Saa kyik sullõ tagasi, nigu vanast oll. Min võta naane kaq ja tul lavvaker'kohe. Ku jumalaarmu palvus peeti, ku nakas' jumalaarmulõ mano minemä, hiideti tälle kiri kätte: "Nah, vana petjä!" Kir'ätuuja läts läbi lae vällä. Tulliq ker'kust vällä. Peestri ütel, koh omma sul pühäq pildiq ja rist ja raamat. Olgõ ant kätte. Et jumala syna su luust-lihast ei piä kaoma. Syss miis pidi tuuma kyik vällä. And peestri kätte. Peestri pöhen'd'. Pan'd' mehele kaala risti niq naaselõ. Naksiq umma vaka ello elämä.

ERA II 194, 112/113 (2a) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Pininynaq eläseq sääl koh soramõts (soraq - väikesed klaashelmed) om. Üte käega ommaq ja üte jalaga. Sööväq katõkese kokko, võtvaq inemise vahelõ, veeväq edesi. Ku inemise jälge nägeväq, nuhkvaq nigu piniq. Kerikutii pääle harisiq, vei arq inemisi. Üts inemine oll lännü kerkohe. Väegä tubli naistõrahvas oll. Võtiq kinni ja veieq. Tä pan'd' kõ vasta. Veiq arq omma tiid pite. Panniq sulgu kinni. Raudvankriq olliq aho itte pantu. Sinnä nakas vanapaaba naist pääle säädmä. "Lammõ pääle, et ahjo tõugata!" "Ma ei mõista. Sa näütä!" Näütämä. Niq tougas arqki ahjo. Sääl oll tõisi kaq viil kinni. Nooq ka vällä. "Läkke pakku!" Lätsiqki. Tulliq pojaq kodo. "Soo om joq me uma imä!" Vihasiq arq. Takah. A tuu naistõrahvas märgäs' ar. Känge taasperilde tsuvva jalga. Lätsiq järve viirde suurdõ puuhõ ülest. Puu oll järve veere pääl. Näiväq varjo vii seeh, muudku vett lakma. Lakvaq, lakvaq, a inemist kunagi saai kätte. Pässi säält jalq arq pakku. Tulliq tõõsõl pääväl jyy viirde. Jalq puuhõ ülest. Tull jalq partei takah. Oll nii paks mõts, nigu kak'k arq rõivaq säläst. Saiq omma viirde arq, tõiq helmi kaq proovi pääle. Sääl kasusõ nuuq soraq nigu siih kibuvitsa mar'aq. Naksiq kynõlõma. Nakas' rahvas vahtma. Naati näid kinni püüdmä, syss nakka-as enämb vällä käümä.

ERA II 194, 115/116 (4) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast oll Eestimaal üts rubla piiretüsepang, a siih oll kroonuviin kolq rubla. Syss inne praasnikka panti katsa vai kümnekeske kampa ja minti tuuma. Liivakõrtsi mant, Vahtsõliinast, Pältrikõrtsist tuudi. Riigi puult olliq pantu teie pääle vahiq, kaitsjaq, tammitsõq nuiaq käeh. Nuid kutsuti kampanjaq. Kitsite kotustõ pääle õks säiq hendä. Tull nuidõga taplusi kaq. Külämehe võtiq kaq nuiaq üteh. Mynigkõrd piiretüsevaadiga tulli, a kampanjaq saiq pääle. Jäteti hopõngi mõtsa, kellel kõhnõmb oll. Syss kampanjaq pästi hobõsõ vallalõ ja kaiq, kelle moro pääle läts. Hopõn müüdi maaha, a miis saadõti Siberihe. Suvistõpühi meil om praasnik. Kaetas, Paltsova külä poolt kampanjaq tulõvaq viina otsma. Mi küläh oll kolq soldatit toidul tuuvuuri. Koorlahe käveq oppmistõ. Mu esä puul oll üts Peetska, soldat, jällesuur miis. Tuu ka kar'as' üles, mõõgatupõga nuhõl' nuid kampanjit. "Õga sedä keisri tiiäi. Soo om kubõrnaatar tennü!" Aeti tuust aost soldati arq. Es jääq inämb tallõ pite siiä. Jäiq soldati maaha ja kampanjaq maaha. Ma olli tuul aigu pois'kõnõ.

ERA II 194, 116/118 (5) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kuis Miitri sugu arq häädü.
Ütesäsada aastakka tagasi oll kuningas Miitri. Taga Moskvat oll väikene liinakõnõ, koh keisri elli. Kooli vana naane Miitril arq. Poig jäi maaha. Olõ-õs kimmä meelega, oll lolliperrä. Võt't tõõsõ naase. Oll näil jalq viis poiga. Viies poig jalq kutsuti Miitri. Naksiq käümäq ku rüüvliq kuningat võtma, ar tappa. Timä nakas omma poiga säädmä kuningast. Säädüs näüdäs', et vananaase poig piät olõma, a timä pan'd', et Miitri Miitrivits peät olõma keisri. Viimäte tulliq röövli sisse. Küsseq tarõtütriku käest: "Keisri kotoh?" "Kotoh." "Mis tege?" "Kirotas." Tä keisrile ütel, et keisri, sääntseq meheq käveq seeh. Keisri kirot' tood, et mino noorõmb poig peät saama keisrist. Tull tõistkõrd sama partei sisse. Küsse: "Keisri kotoh? Mis tege?" "Kirotas." Lätsi jalq arq. Ta nika valõ hindäle sääntse mehe vällä omast jaost, pan'd' toolõ oma rõiva sälgä ja ütel: "Kui sina saat tapõt, sino suguvõsa saa kõ ausamb jago olõma." Tull kaq asi ette. Tulliq jalq partei sisse. Täkk oll keisril valmistõt joq valmist. Ku tuli sisse, tõõsõst lävest vällä ja täkulõ otsa. Sõitma. Röövliq tapiq kuninga vormiga mehe sängü pääle ar'a. Lätsiq ar'ki. Hellü kyik täüs, et kuningas om tapõt. Kuningalõ puhtit valmistama. Tetti kirst, katõsakümmend puuta, väläst tinanõ, seest kullanõ, kohe kuningas matta. Kats kuud tuudi hobõstõga Moskvahe, nii rassõ oll. Tull Moskva liina ülemb, et ma taha kuningat kaia. Kutsar ütel, et nätä ei saa. Kuningas om jo kats kuud kirstuh olnu ja haisas. Timä ütel, ma panõ esi uma kut'sari pääle. "Mina olõ katskümmend viis aastakka tiinnü kutsarih, ja minä timä vii haua pääle paika." "A sul ommaq suurõq habõnaq." Tä pan'd' oma poisi pukki. "Soo pukk ei piä ilma minolda olõma." Võt't habõna maaha. Vei hauda ar'a, es saa kiäki kaia. Matõti timä ilosahe maaha. Naati keisrit valima. Oll tett nii, et Miitri sugu om arq häönü. Naati väega pallo, et mina olõ Miitri poig. Keisri pagõsi Siberi poolõ. Täkk hiit raua jalast arq. Läts hobõst rautama. Sepp ütles: "Mis miis sa olt, ku täkuga sõita mõistat, a täku jalga ei mõista ülest võtta." Tull vällä et mina olõgi tuu keisri, vana. Nakas rahvas väega pallo jahti pidämä. Pagõsi timä riigist vällä. Häöteti Miitri sugu ar'a.
Soo, ku Vahtsõliinah olli villu kraas'mah, syss üts villakaupmiis, vana teedakõnõ , selet.

ERA II 194, 118/119 (6) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kuis tubak sai.
Yndsa inemine käve maad pite. Käve kängäldä. Suur huss oll tii pääl, ei lää iist. Huss timä jala puri arq. Timä nutsut' tuu ihi vällä ja süläs' maaha. Sinnä kasvi tubakupuhm. Naistõrahvas läts müüdä. Oll suur himo. Võtt suurõ jupi ja tuuga hõõr'd' hinnäst. Selle tä kasvi kaq väega väkev, et om paaba persest läbi käünü. Vanahalv ütel Jumalalõ, et vot, sino laadonat pandas kerkoh arq käest, a mino suits om ausamb. Taad ei panda kerkoh ka käest. Muido syss tas'kuh õks hoit peoh. Tubak om kui vanakur'a laadon, üldäs.

ERA II 194, 119/120 (7) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kuis vanakuri kette panti.
Sepp elli üle kavva vanast. Tä läts esi põrgohe minemä. Võeti vasta, põrgohe kaq seppa vaja. Ku essä ülest nõssi, vei kyik ar põrgust vällä, a sepä jät't. Sepp nakas' ikma: "Kuis ma saa? Kyik põrgo puhas!" "Küll sa eski tult!" Vanakurat ja sepp jäiq katõkese. Üts väega pahanu, tõõsõl kaq nyna noroh. Mis tetä? Sepp ütel: "Vott, mis saa! Ku tä veel tulõ, ku tä harinõs, kül tä nakkas viil käümä, syss mi panõ tä hindä kette." Juudas ütel: "Tiiäi ynnõ ku kõvvu kette tetä. Ku kõva tä võisi olla?" “Ma kül tiiä, ku kõva.Tä on nii kõva, ku sa.” Tälle tull joq mõistus sisse. Päämiis lei suurõ vasaraga, a timä, käänd kokko kette. Pan'd nigu proovist kaala. Nigu putahut, oll purust. Teiq jalq vahtsõq ketiq. Kakas' nuuq kaq arq. Kolmat kõrd tull miilde, et üteldä aamin pääle. Tekk valmist, niq jaku pääle risti ja aamin kaq. Lei saina külge vaja ja sinnä pes's nä kinni üte otsaga. Tõõsõ otsa ku kaala visas', nakas' tänni: "Sepp, vinnutä! Sepp vinnutä!" "Ma ka jõuai inämb." Aastak aigo nä kõ palotasõ nuid kette. A ku Krystost lihavõttõ üüse võetas ülest, syss jooskvaq jalq kokko, noq õks ei päse vallalõ.

ERA II 194, 120/121 (8) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast võeti tark nõid vai saa versta takast pulmavanõmbast. Ütel olliq pulmaq. Lätsiq läbi külä sajaq. Ai kannipuuq läbi paja vällä ja pol'datas pääle. Truus'ka ütel: Keeruta nika, ku miil hääst lätt!" Saaki-is inämb kannipuid arq võtta pajast. Lätsiq ligi küllä arq, naksiq pulmamaja mano saama. Must, suur oinas tulõ talvõl vasta, nigu sõraq krõps'vaq ynnõ. Ütles: "Krõpsuta nikavva ku ma tagasi tulõ!" Oinas kaq es saa kohegi. Läts värehti mano - suur kahr pistü, kedägi sisse ei lasõ. Timä läts mano, piitsaga lei: "Sina siist ei piä vallalõ päsemä!" Nika saja oll, oll timä ka sääl. Es tii hellü, es midägi. Läts saja lavva taadõ, tull must suur muna, kargas üles ku määtsik. Lei piitsaga, niq ütel: "Siiä sääntsit ei olõ vaja! Lüü tuul silm vällä, kes sinno siiä om käsknü!" Tõõsõ truus'ka silm väläh. Tulliq pulmast tagasi tulõma. Karolõ piitsaga lei: "Mine rummal ar'a! Kost sa tulli, sinnä mine!" Tull oina kotsile. Oinalõ piitsaga lei. "Inämb sa siih ei piä olõma!" Tull läbi külä, tuu kannipuuga. Syss sai hüä kipõ sanna tuu. Synaga tõmmas' läbi paja vällä tuu. "Sina arq olgu inemise rikja! Sina olõ inemise parandaja!" Ku tull tuu vanarahvas sisse, syss ütel toolõ truus'kalõ: "Sullõ om vaja laskõ tõõnõ silm ka vällä, a mina ei lasõ. Viimäne piät sul olõma inemise rikmine!"

ERA II 194, 121/125 (9) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Siimõri mõisa or'amiis läts lõunavaihõ kodo süümä. Küsse, kas kapsta valmiq. Naane kai. "Kalõ perrä viil." Läts sanna taadõ ägli vitsu ragoma nika. Tulõ miis mano, "Mis sa siih tiit?" "Ägli vitsu." "Olõi siih hää, läki kauõmbahe!" Vei arqki. Naane hõik, ei tulõ. Naane arvas', et vast tä pahasi arq, läts arq mõisahe. Läts õdagu herrä poolõ, küsse, ei olõ. Herr ütel: "Ti tiit tah vigurit. Hummõl tulõ, saa naha kuumast." Tõõsõ päävä oll kaotsih. Kolmadal herr ai joq rahva kokko, et vaest kuri elläi vai kui. Ei löüdä. Anti ker'kohe kuuluta, et vast kiä kuuld, et koh myni meelest nõrk vai, et syss tuu om tuu miis. Ei kohki. Tuu vanakuri võtt timä tur'a pääle ja läts lindu. Süvvä es saa kostki. Lätsi, üteh paigah oll nulganaane ja küdsetäs leibä. Timä muidogi sautarõq olli, aho otsa pääl puuq kuiviq. Timä ütel: "Sa min aho otsa pääle ja ku leeväpätsi naatas ahjo pandma, sa tõuka puuq maaha, nigu inemiseq ütlesiq halva syna. Tä ku tekk, ni "Halv, ka ku no läts maaha!" Halv ka pätsi ja süümä. Nulganaane tull niq ütel "Jummal-issäkene, mis no siih om olnu! Puuq maah, niq leib maah!" Tull näil jalq vällä ossõnda. Lätsiq edesi, koh tütrik tsiku ravitsõs. A tsiaq nälätseq, tän'täseq. Tütrik väega vannõ tsiku. Pernaane tulõ, "Jummalessäkene, mis noq tsiol om! Olõi tuu süükki!" Na teoti suihtõ. Jalq tull vällä ossõnda. Temä mõisaherräl sai pido. Ai kyik herrä kokko. Nimä lätsiq kaq sinnä sisse. Hädä näil, herräq ei lää krassi. Miis läts lavva ala. Herräq ku leiq topsõ kokko, tä lei topsi katski. Tülü armõtu suur. Seeni ku näq halvu synnoga, seeni nä sei ja jõi ja panni tas'kohe kaq. Lätt üts nõid, vilistäs'. Lääväq sinnä, istõq sälgä, ajama üle merri, üle mõtsu. "Mis sullõ vaja?" "Mul saava pia pulmaq. Kost piimä saa?" "Sääl mõisah om, säält saa." Mõisah om, a rist läve pääle tõmmat. Läts miis saina alt, võtt piimä ja kussi asõmõlõ. Tulliq Marinburgi. Sääl om lännü vanast üts liin maa ala. Temä läts tuuhu, vei majju pite käümä. Läts, näüdäs', üteh paigah ol'l suur mütsüladu, a kedägi ei olõ seeh, muudku must peni lavva all. Pan'd' mütsü päähä, tull vällä tulõma. Läts kaab nii rassõst, nigu kis'k' pää alla ja sattõ kaab maaha. Tulliq suurdõ piibulattu. Väega ilosit piipõ. Tä pan'd' üte hambihe. Tull vällä, jalq sai nii rassõ, nigu kään'd’ kats hammast vällä ja sattõ maaha. Jõuai inämb kässiga üles nõsta. Käveq pulma ja pido kotusit pite. Näq olli kõ kisategijäq, koh midä kattõ. Mynikõrd om, säälsamah satas, otsi vai lahki, ei olõ. Käveq kyik kotusõ arq. Koh jyy vai mere veereh herr hiidäs magama, a timä jät't kõ ülest. Mõtsah kaq, ku puu lõigatas maaha ja kand kaksas sääntse pinnu. Tuul kannul lõika tiba maaha ja hiidä rist pääle. Muido vanakuri lätt tuu kannu ala piksepakku. Nurmõ pääl, ku ägli om ossõ pääl, lätt sinnä ala, jalq ei lüü. Ku lootsik om kummalõ, sääl kaq ei lüü arq. Kolmõh paigah. Üts väega hel'gäs päiv oll. Lätsiq järve viirde. Ütel poisilõ: "Sa jäägui siih magama!" Temä kor'as' lille söödü päält. Kaes, "Jummal-essäkene, määntseq ommaq siih ilosaq lillikeseq!" "Ah, teid om katõkese!" Kar'as' ülest, maadlõma. Lei voori maaha. "Jummalessäkene, kuis sa mu külge noq nii nakahti!" "Ah teid om joq kolmekese!" "Jummalessäkene, tul appi, kuis sa mu olt arq unõhunu!" Lei miis timä ala. Karas' üles, niq järve, lops! Kaes, kaes, käü, käü. "Kuis soo sääne, ku uma teerada om? Oma salasikõnõgi, koh elli!" Õkva lõunavaheq, ku läts ja lõunavaheq, ku tull. Kolq aastakka pääväst päivä. Astõ tarrõ, "Kas kapstaq valmiq?" Latsõq kaesõq, papa tull kodo. Sai avalikku, et papa tull kodo. Läts helü lak'k'a, et mis oll kyik nännü. Herr nakas' uur'ma, et sa vaest peiq vigurit. "A oll teil syss ja syss pido? Läts klaas katski?" Tull provva."Õigõ. Läts." "Vett ma lei klaasi katski. Mi ti süüki-juuki sei." Selet kyik arq, määntseq söögiqki olliq. "Õigõ!" Herr an'd' tälle timä platsi igävest. "Elä! Sa olt külält hätä nännü ja vintsõlnu." Kaibõti Marinburgih säält, koh timä selet'. Olli ka maja-asõmõ.
Soo om õigõhõ olnu asi. Sol'ga Jaan Ruudast, too selet'. Temä olõvat tuud miist esi nännü.

ERA II 194, 125/126 (10) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Ku mi küläh vana Kaar'o viil elli, syss näil ütel noorikul kooli suvõl lats arq. Kolmõl velel olliq jo naase. Väega rikas oll tuu Kaar'o. Ku eräle lätsiq, syss jaaqki-is eläjite viisi. Jaiq lautu pite. Säitsmeh laudah olliq eläjäq. Tuul pääväl vei synnikut, ku lats kuuli. Lõunaaigu. Mis lõunani vei, syss tuu vili oll väega hää. A ku lats arq surõsi, syss nigu olõs soohu vidänü tuu sita. Vanast tetti nii, et ku küläh tõõsõh poolõh, hott värehti kottal vee kuulja, syss võidsõ tetä tööd, a ku uma rinna pääl, syss es tohe, nika ku koolja maa pääl oll.

ERA II 194, 126 (11) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kats veljä lätsiq jal eräle. Kua sai suurõmba jõuga, tuu naane küünüt üle pindre tõõsõ põllu päält ka sita arq, ku laot'. A sääl, kost arq kis'k' sita, sääl kasvi rügä, nigu maaha oll pant, a tõõsõl muudku valu sinilill oll.

ERA II 194, 126/7 (12) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
A kost naid jutusit olõ kuulnu?
Säält ma olõ kuulnu, me käve õks Serka kostma. Nigu innembä oll, et elotus oll katõh otsh, sendse vahepääl. Syss nigu praasnikka igu ja, naaseq olliq nigu taah otsah, nuuq teiq sääl omma. A meheq tõõsõh otsah ütehkuuh. Syss sääl näid aeti õgasugutsit. Syss mul oll viil vanaimä kaq, pümme. Täl oll nigu ikäv, syss kõ ütel: "Vas'sokõnõ, pujakõnõ, tul mo mano magama! Ma aja sullõ jutusit." Mullõ jäi näq häste päähä ka kyik.

ERA II 194, 127/8 (13) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Vaen Anika.
Oll vägimiis väega kõva. Ütel, et ku olõsi maa päält taivahe tulp, syss ma käänäsi taiva alla, maa üles. Jummal võtt temält arq jõudu. Jät't kolmada jao ynnõ. Sysski jäi nii kõva, ku maa pääl nii kõvva es olõ inämb. Timä käve maailma pite, tapõluisi pite ratsa hobõsõga. Timä kedägi es pelgä. Sai kooluga kokko tii pääl. Lätsi tuuga kiusama kõvastõ. Kuul ütles: "Ma su koolõta ar parhilla!" Temä võtt koolu kinni, vei kohe tä teedse; koh kirst oll, ai koolu kirstu, hiit' merdegi arq. Pallo aigu läts. Vannu inemisi jäti sääntsit kuq. Aid veereh lesätiq inemiseq. Liha joq luiõ päält mädäsi arq, a hing vällä es lää. Kelgi olõ-õs hinge vällä võtta. Kuulu es olõ. Tiiäi koh kuul om. Suur vähk ai veerde tuu kirstu. Sai mano, et mis soo sääne kirst. Võeti vallalõ, kaeti, et kuul kirstuh. Kaeti, et kyik arq kuionu. Selle tä kuul om, tull vällä, rahvast koolõtama. Kõ inne läts Aniikat otsma. Läts, täl omaq nuuq säläh kyik; tangõq, minga pitsitä, vikaht, tuu äkiline surm. Saiq kokko tii pääl. "Kae no olt sa mul käeh. Ma no su koolõta arq." "Anna mullõ kolq aastakka ellä!" "Ma sullõ annai kolmõst päävästki." "Anna kolq päivä vanõmbitega tevest jättä ja tutvitega." "Ma sullõ annai kolmõ tunni kaq." "Anna kolmõst mintast!" "Annai kolmõst mintast kaq." Nigu vikahtiga vidi alt jalgu, niq oll hobõsõ säläst maah. Niq oll Vaen Aniika koolu. Niq hopongi läts ojoma.

ERA II 194, 128/9 (14) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Salavei Rasboinik.
Salavei Rasboinik elli elli Pränski mõtsah. Timä lasõ-õs kedägi lähembähe, ku katskümmend viis versta. Ku vilist ynnõ, syss kuulust vilis't'. Paaba Karaleevits Ilja Muromets läts ratsa hobõsõga õigõ lähkohe ar. Kümme versta joq jäigi. Timä elli Pränski mõtsah katõtõistkümne tammõ seeh. Kümme versta, syss vilist kõvastõ ja kai et sata-as maaha. Kõ tull lähembähe. Jäi joq viis versta. Vilis't' jo väega kõvastõ. Läts jo otsani lähkohe. Vilis't' joq kuis jõudsõ. Tuu võtt nooliga püssä, las'k' hüvvä silmä, sattõ tammõ seest maaha kyiküts ku kaarakubu. Tappu-us arq ynnõ. Võt't, köüt' hobõsõ hanna külge, virot' maadilma pite vilq. Virot' Moskvahe. Ütel: "No Salavei Rasboinik, ku kõva sa olt? Vilistä vilq!" Vilis't' nii kõvaste viil, ku pallo inemisi jäiväq kuulust liinah. Naas' hobõsõga viil maadilma pite käümä. Viil kõvombahe köüt' hanna külge. Seeniq ku tä koolust jäi.

ERA II 194, 129/33 (15) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Paaba Kar'aleevits.
Paaba Kar'aleevits oll kuningapoig. Täl oll esä kuningah. Esäl oll naane üle mere, üle jõgõ. Sääl oll tõõsõ kuninga riik sääl takah. Timä pidi tuu kuningaga sõprust, tuu naane. Oll näil kokko kynõld, et sinnä üle jõgõ jahi pääle minnä, ja syss saa arq hukata tuu kuningas. Kuningas ütel: "Ma ei lää jahi pääle. Ma lasõ soldati, kyiküts." "Ei ma ei taha tuud lihha. Vast toovaq määntse lõpnu. Min õks sa esi. Läts timä esi ja panniq nuuq nahksilla üle jõgõ ja nahksilla tõmbsiq arki, niq tä jäigi toolõ poolõ. Sai kätte noilõ. Kuningas nakas' läbi oiduma, uppu arqki jõkkõ. Naas' tuu tõõnõ kuningast. Sai tuu riik kaq tälle. Võtt naase arq. Lätsiq nemäq sinnä elämä. Poig kuningal oll joq hüä tsurakõnõ. Üts vana inemine timmä kõ hoit'. Ja oll üts väikene vars hobosõl, tuud kaq kõ hoit'. Kasvi tä suurõst. Sai hopõn kaq, kasvi vägimiis. Saigi tuu hobõsõst tälle. Tuu imä läts arq tuuhu riiki. Trehvü, üteh riigih oll kuningatütär väega illos. Tuu kohe imä oll mehele lännü, tuu poig tahtsõ timmä arq võtta. Olliq hääq saamisel. Lätt Paaba Karaleevits, tuu vana kuninga poig tiid pite uma hobõsõga. Puttu üts vanamehekene vasta. "Tere, tere vanamiis!" Tere, tere pojakõnõ! Kohe sa läät?" "Lää, säält tuu ja tuu mõrsja lätt arq käest. Tiiäi kuis saagi. Sääntsel pääväl saavaq joq hääq." Vanamiis ütles: "Poig, ma sullõ oppa külq. Nah, siih ommaq katõ jahukõsõ. Nuuq ku pant vii sisse, syss läät ilosast väega. A ku nooq pant vii sisse, jäät väega vanakõsõs, ku mõst suud. Sa mine tuul pääväl, ku sugulasõq kyik joq kuuh, a olõi viil mint laulatama. Min sinnä, mõs neidega, nigu jäät väega vanakõsõs, nigu nimä ei tiiä, kes sa olt. Syss edimätsel pääväl jaetas vaesilõ pal'lo pulkit ka kyikõ." Paaba Karaleevits läts, mõs'k' arq. Läts säält läbi santõ. Timä väega kõva, santõ ai pääle lak'k'a. Läts trepi ette, võt't ka kingitüist. Mõrsja esi jagi. Ütles mõrsjalõ hil'lokõisi: "Kas sa tahat Paaba Karaleevitsit nätä?" "Taha külq." "Ar sa sedä kynõlgui kellelegi. Sedä ei või kynõlda. Kolq päivä ei või Paaba Karaleevitsi nimme manida." Võt't Paaba Karaleevits repi pääl küsse livvakõsõ, hiit' jahu sisse, mõs'k' arq. Küsüs: "Kas olõ Paaba Karaleevits?" "Olt jah." "Ma hummõl tulõ siiä repi ette, vii su arq." "Vyih, tiiäi! Siih om väega pal'l'o sõta ja hoitjit." "Tuu tähedäi midägi. Ma sullõ anna lilli kätte, mis mullõ vanamiis an'd'. Ku kolq korda nyna pite tõmba ja küsü: "Kas ma olõ nii illos', ku soo lill, syss tä kolq päivä tulõi üles. Maka." Tull tõõnõ päiv. Läts ratsala hobõsõga. Vana näo oll mõsknu hindäle pääle. Läts mano. Sääl mõs'k' tõõsõ viiga arq. Võt't mõrsja sadula pääle ja ütel': "Kaegõ noq, sugulasõq ja kyik , kas olt Paaba Karaleevitsat nännü?" Vei mõrsja arqki. Kosilanõ maka, ei tulõ üleski. Kiäki ei jõua üles aia. Läts kolq päivä arq, tull kosilanõ üles. "Vett mõrsja vei arq Paaba Karaleevits. Mis noq saa?" Meil om siih üts vägimiis türmüh. Nelä tulba küleh hahilitega kinni. Kihäst hopõn, pääst inemine, Palkan Palkanovits. Tuu om nii virk, nigu säitse versta hiit üte vooriga. Võtami tuu vallalõ. Vast tuu lätt järge tälle." Paaba Karaleevits lätt niq ütles, ma lää maaha. Läts maaha, pan'd' kura kõrva vasta maad. Ütles: Ma tiiä, kiä mul takah tulõ. Palkan Palkanovits." Mõrsjalõ ütles: "Ma lää hobõsõ sälgä. Su panõ mõtsa. Sa mõtsast kae. Meil tulõ tapõlus suur." Palkan Palkanovits tull. Tii veereh oll tamm. Kakas' tammõ juurtõga üles. Nigu järge sai, ku keerahut tammõga Paaba Karaleevitsalõ. A putu-us loohvkahe pääle. Nigu Paaba Karaleevits tälle lei, lei nii, et pää jäi jalgu vahelõ. Palkan Palkanovits kis'k' pää jalgu vahelt arq, ütel: "Kuulõ Paaba Karaleevits, mis meil hädä tapõlda? Mi olgõ velitseq. Paaba Karaleevits, sa olt vanõmb veli, ma olõ noorõmb veli. Lääme su kodo elämägi." Lätsi sinnä elämä. Elli, kaesõ suur sõda tulõ takah. Lätsiq syss ütliq, kuas meid lätt inne taplõma. Palkan Palkanovits ütel: "Sa olt vanõmb veli, ma olõ noorõmb veli. Ma lää esi ütsindä inne." Täl olõ-õs tuu midägi. Tulõ tagasi, ütles; "Ma sai arq õigõst. Mul olõ-õs sääl midägi tetä. Sa õks mullõ appi tulnu, ku ütsindä kõrda saanu-us?" "Oo, lännü. Ma ta kuninga riigiga jo pei sõta. Ma timä sõja pessi luuaga joq kyik arq." Ütles: "Selle või-is hähki aigu kiä mainidagi Paaba Karaleevitsa nimme. Et ilotu riigile, et luuaga pes's' kõ sõjaväe arq. Naksiq kotoh elämä. Lätsiq kul'atama. Paaba Karaleevits läts uma mõrsjaga, a Palkan Palkanovits läts ütsindä. Paaba Karaleevits tull uma mõrsjaga kodo, Palkan Palkanovits tulõki-is. Lätsiq tõõsõl pääväl kaema, kohe om jäänü. Tä läts tuuhu puuldõ, a mõrsja läts sinnä pooldõ. Palkan Palkanovits oll saanu kur'a lõviga kokko. Lõvi oll haardnu timmä kaala pite kinni ja pitsähünü. A Paaba Karaleevits oll kaksanu lõvi suu katski, ni eski oll sinnä jäänü.

ERA II 194, 134/35 (15a) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Pühä Ilkandra.
Siih kivitii veereh suuh elli pühä miis, Ilkandra. Pallõl mõtsah Jumalat, tah naidõ soo kinkõ pääl. Kutusutas viil parhillaqki Ilkandra kingoq. Temä mõistsõ kirja kaq, a vaenõ oll. Paprit olõ-õs. Tohokõistõ pääle kirot'. Tek'k sooh viisa, vei kivitii pääl ant tiikäüjile. Syss nuuq tälle anni midä, leibä vai. Sääl suuh, tagapuul olliq röövliq kaq. Tuul aigu võeti sõtta kolmõstkümnest aastakast. Syss rahvas pagõsi, nigu saanu-us sõtta. Oll kaibõtuq jyy viirde hauaq ja kivitii pääl rööveq. Veel parhillakiq om tunda. Rüüvlihavva kutsutas. Sai Ilkandra nuidõ röövlitega kokko sääl. Pagosi timä Pihkva taadõ nelikümmend versta. Suu pääl om kyik nätä juun, puhas sammõl ynnõ kasus, kost Ilkandra om paenu. Sääl pagõsi jalq suuhu, tek'k väiku tarõkõsõ ja nakas jalq pallõma. Võtt hendäle joq poisi kaq. Tuud aigu läts joq hüä pal'lo. Ütles poisolõ, et min Moskvahe, tuuq diakon siiä mõskma. Ma pia koolõ arq. Ma tii hindäle seeni kirstu ka arq. A poiss ütel': "Moskvah om taplus." "Oo, sinnu putui kiäki." Poiss läts ka. Tull diakon mõskma, niq arqki oll jo koolnu. Kiri oll peijo jätet ynnõ. Oll opat mastõr ehtä. Sinnä om kaq mastõr tett. Suu sisse, koh tä pallõl, om ka väikene tsässonakõnõ pant.

ERA II 194, 135/36 (16) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Suur, rikas kaupmiis oll. Olõ-õs rohkõmb latsi ku ütsainus poig. Esä imäga tahtsõq, võta arq naane. Timä es taha võtta naist kuigi muudu. Väega presseq pääle ja umilõ vanõmbile vasta kaq nakka-as. Võt't naase arq. Nigu tõi naase kodo, edimätsel ööl kattõ arqki kotost. Kaotsihe jäigi. Tuu naane naas' timä vamõmbitega elämä. Näq timmä häste hoiõq. Elliq pallo aigo joq. Oll näil uiboaiah tarõkõnõ ja sääl elli sandikõnõ. Ku pühi aigu kual oll meeleh, syss ülti, veege no toolõ kaq myni peräkene. Tä ka kõ külmäh tarõloksikõsõh. Timä joq pallo aastakka mi tarõloksikõsõh elänü. Käü-üs vällä korjama kaq. Tiiäi, kuis timä tah eläs. Läts myni aig möödä. Liinah laadona hyngu kuik liin täüs. Targaq panniq tähele, et mis soo timp om, et meil om liinah üts pühä inemine arq koolnu. Otsitas kyik liin läbi, et koh om. Lövväi midägi. Kaupmiis ütles: "Meil tah kõvõrahe sadanu tarõkõnõ, tah tuu sandikõnõ, vast tuu om ar koolnu." Vaja kaia. Kaes, arki koolnu. Kiri peoh. Kerit kerrä, pitsähütet peijo. Peremiis kaes, olõ-õs kedägi man, et mis siiä kirotõt om. Ei päse kiri käest. Läts peremiis, kuulut' üles, et mu aida om koolnu. Tulti kaema. Kyik tulli, suurõq kohtumeheq, ja suurõq herräq, ja suurõ papiq. Kyik võtvaq kirjä. Kellelegi annai. Ütleseq, kaegõ soo, kelle aiah om, pereq, mi joq kai, meile annai. Lätt pernaane võtma, toolõ anna-as. Minge noorik ka võtma. Läts noorik võtma, las'k' peo vallalõ. An'd' papi kätte. Papp lugi, ku pallo aastakka oll söömäldä olnu ja ku pallo aastakka viletsüist nännü. Ja oll peremehe uma poig. Noorik oll uma naane.

ERA II 194, 136/37 (16) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Sai juut vanast. Naas' arq koolma, ütel pojalõ: "Mingui õkva tiid pite ja mingui sinnä öösest, koh nuur naane om ja joogui pudelat viina ütsindä." Läts syss minemä poig. Esä oll arq koolnu. Ütles: "Siist om ümbretsyyri viie võrra maad. Ma lää õkva, kae, kas esä jutt om õigõ, et mingui õkva tiid pite." Läts õkva minemä. Jäi hopõn sisse. Murrõl' kõõq arq. Näk'k esi suurt hätä. Ütel: "Kaeh, üts esä syna om õigõ käeh." Ütles: "Ma juu soo poolõ tuupi viina ka ütsindä arq, kae, mis syss tulõ." Jõi poolõ tuupi viina ka arq. Sai õdag kätte. Vaja siiä üüsest minnä. Ütles: "Mul olõi miist kotoh." Nuur noorik oll. "Tiiäi, tulõ miis kodo, ütles mis lasi." Timä ütles, et tuuperäst olõi midägi. Tull miis kodo, uss pant kinni. Raputas kõvastõ ust. "Hõi, kes sääl om! Hõi, kes sääl om!" Tä pur'oh pääga võt't kirvõ, niq tull miis sisse, tap'p arqki mehe. Hiitü arq, et mis noq saa. Sai kinni. Ütel, et kaeh, kyik om õigõ, mis esä opas'. Kyik tei arq üle esä keelu, kyik hädäq näi ka arq.

ERA II 194, 137/38 (17) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Leib vanast kynõli tõõsõ talo leeväga: "Kuis sinnu kaq hoiõtas? Minnu hoiõtas hüväste. Lavvaräti seeh tuvvas tarrõ, niq lavvaräti seeh viiäs vällä." Tõõnõ ütles: "Mul süvväs, lavva päält satasõq palaq maaha, niq nuid kaq võetai ülest." Ütles, et ma arq lää uma peremehe mant. Ma siiä ei jää. "A kos sa läät?" "Siih üts verst maad om sääntse sääntse nimega. Tuu poolõ lää. Sääl naatas õks parembahe hoitma." Läts aastak aigu möödä. "Kuis vastanõ peremiis hoit?" "Oi Jumalakõnõ, parembahe olõ vajagi. Ilosahe hoit. Ma temä poolt lääi eloaig arq." Peremiis läts leeväle väega rikkast. An'd' võlgu rahvalõ ja võta-as tüüpäivi es protsentit midägi. Kua peremehe mant tull leib arq, tuu tull ka võlgu otsma. "Anna no mullõ seeni võlgu, ku vastanõ leib valmis saa. Ma sullõ tulõ talgohe hobõsõga." A tuu ütles: "Ma muidõ käest olõi võtnu annust, syss ma no su käest õigõ võta. Leibä anna sullõ nigu tõisilõgi." Tuu peremiis, kost leib arq pagosi, tuu jäi tulitsõs vaesõs. Tä es tiiä, et selleperäst, et ma ei olõ leibä hoitnu. Kynõli, et Jumalakõnõ, Jumalakõnõ! Kaia olõi väega pattugi tennü, a olõ umast elost väega kõhnast jäänü. Kyik varandus om häönü arq.

ERA II 194, 138 (17a) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Pininynaq.
Pininyna rahvas om üte jalaga. Vilo küläst oll üts sõjah, syss tuu oll nännü. Võtvaq katõkese kokko, syss väega kõvastõ läävä edesi. Nimä eläse mäe seeh. Siiä maalõ joht nä saai tulla.

ERA II 194, 138 (18) < Setu, Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast oll üts miis, väega suur petjä. Kyiki pet't. Tõõnõ miis ütel': "No imeh. Kyiki pett. Kaemi kas tä minno kaq pett. Kuis tä pett?" Läts sinnä. "Petä mullõ kaq." "Tul hommõl sanna. Ma sannah petä sullõ ka." Lätt sanna - sann külm. Kedägi koh. Arqki jo pet't'.

ERA II 194, 139/40 (1) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Jummal ja vanakuri ommaq velitseq. Üts tek’k umma muudu tüüd ja tõõnõ tõistmuudu. Vanalkur’al oll vikaht, ku haina niit’, Jummal niit’ tuuraga. Vanakuri jäi magama. Jummal võt’t nika timä vikahti. Ai hulga haina maaha, kooni timä magasi. Timä heränes üles ja kaes, et Jummal om pal’lo tööd tennü. Jummal ütles: “Kaeq, mul om soo hää riist, minga ma jõudsõ nii pal’lo haina arq niitä.” Vanakuri vaeldama. Vaeldiq arq. Vanakuri läts Jumala riistaga niitmä. Pes’s’ kõ maa mättist. Selle ommaq mättäq niidü kotusihe saanu. Naksiq näq syss eläjit tegemä. Vanakuri tek’k karja, Jummal tekk lautu. Vanakuri ütel: “Mille sa lautu tiit? Tii inne eläjäq arq!” Jummal ütel: “Laudaq piät inne valmis olõma.” Jummal an’d’ ilosa päävä, lämmä. Las’k’ parmuq vällä ja loomadõlõ külge. Loomaq pakku ja kyik Jumala lauta. Vanalkur’al olliq tettüq loomaq, es olõ sarvi, es olõ handu, es olõ sõrgu lahki. Olliq kapjuga tettü. Seeni Jummal pan’d’ pulgaq päähä, saibaq persehe ja ai jalaq lahki. Kuts vanakur’a kaema. “Tulõ kae, kas om su kari!” “Muido om õks mu kir’äs, mu kar’as, olõ-õs ynnõ pulkõ pääh, saibast perseh ja kapju lahki.” Jalq pet’t Jummal arq vanakur’a.

ERA II 194, 140/2 (2) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Petseri kloostri kotal oll inne suur tammõ mõts olnu. Kolm jahimiist ol’l jäänü üüsest. Tammõ pääle ol’l olnu üts kiri kirotõt. Nimäq olliq krõõbinu kirotõtu maaha. Tõõsõ üüse ol’l jalq olnu kirotõt. Lätsiq nimäq säält arq ja anniq üles. Naati tuud värki uurma. Löüseq üte risti otsa. Naati kaibma, kaibma, kaivõti vällä üts keriku jago joq. Kaivõti syss tuu kerik kyik vällä. Üts Ivvan sai edimält papist. Tul’l tuu Ivvan sinnä ja nakas’ troetama. Pallõl’ Pihkvast keriku ristjät. Pihkvast kiäki es tulõ. Timä syss saat palvusõ Novgorodi. Säält anti prikass, et määne om kerik, piät minemä ja ristmä arq. Tulliq syss Pihkvast ja risteq keriku arq. Timä syss nakas’ palvõtama ja nakas’ rahvas sisse käüma silmatõbõga ja luuvaluga ja sai kyigilõ abi. Nakas’ mastõr hennäst praavitama. Sai sinnä passatama pühä Maarka ja Laaserus. Mastõr kasvi, kooni Kornil joq lei uhkõst. Tek’k aia ümbre kloostri. Timä es panõ Maarkat keriku pominanjahe üles. Jäi timä haigõst. Näüdäti tälle unõh, et sa inne ei saa tervest, ku Maarka pant arq üles. Kornil oll küsünü Ivan Kroosna käest, et sa lupa mulle siia üts valli (härja) naha täüs maad. Tuu ol’l ülnü: “Mina ei keelä. Ehitä!” Timä võt’t valli naha, lõik’ kyik peenikeses rihmakõisis ja vidi ümbre kõ keriku jao. Säitsme aastaga ehit’ mastõralõ aia ümbre. Ja syss raha ol’l töömeestel uma käega võtta. Kes võt’t rohkõmb, kes veidemb, kyigilõ sai uma arv. Ivan Kroosna sõit’ tagasi Riia puult ja näkk Meremäe otsast uut müürü. Et kes om müürü ehitänü, tuul lüü pää maaha otsast. Sõit’ kyiki hobõstõga Pühä-Maarja kerikohe sisse. A jäi pümehes. Ütel, et kui minulõ Jumalaimä and silmäq tagasi, syss ma kyik rõivaq, hobõsõ riistaq ja rattaq jätä siiä. Saiqki tälle silmäq ja jät’t uma varandusõ kyik sinnä. Kornil läts timmä saatma ja saat’ Patskohvkahe alla. Ja syss ütles Kornil: “Mis sa umma tõotust ei tiiä?” Tä võt’t ka mõõga ja lei Kornilal pää otsast maaha. Kornil võt’t uma pää ja astõ Pühä-Maarja kerkohe ja hiidäs’ magama ja ütel: “Mina inne üles ei tõusõ, ku mäevärehtist nakkas alavärehtihe veri juuskma.” Nii suur lahing piät saama Petseri liina pääl.

ERA II 194, 142/6 (3) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kuningal oll üts poig ja kolm tütärt. Poig tahtsõ naist võtta, a kuningas ütel: ”Inne mina naist ei lupa võtta, kui tütreq arq mehele anna. Sai kuningas kotost arq sõitma ja poig tuu ao seeh an’d’ kyik kolm sysart mehele. Vanõmba kuukuningalõ, keskmätse tuulõkuningalõ ja noorõmba pääväkuningalõ. Tul’l vana kuningas kodo, küsüs: “Koh tütreq?” “Arq anni mehele.” “Kellele sa anni?” “Vanõmba kuukuningalõ, keskmätse tuulõkuningalõ, noorõmba pääväkuningalõ. Noq vaija minnä Nõid-Leenat kosima.” Nõid-Leena ol’l põrguh vannukurja käeh kinni. Kuis sinnä saia? Kuningapoig läts Nõid-Leenat kosja. Nõid-Leena küsse: “Kuis sa siiä sai? Sul tulõ joq väega suur katsk siih.” “Ma ei pelgä nii väega.” An’d’ võtmõq kätte, et käü kyik tuaq läbi, ütte tuppa ynnõ arq mingu. Käve kaq kyik tarõq läbi. Perämätse man mõtõl’, milles ma siiä ei tohi minnä. Las’k’ ussõ vallalõ, kaes vanakuri sääl palas keteh. Ütel: “Kulla pojakõnõ, tuu mullõ vett pangiga pääle!” Tõi üte pangi - jo triksahti. “Tuu tõõnõ kaq!” Joq paugahti. “Tuu kolmas kaq!” Joq pässi vanakuri ketest vallalõ. Nõid-Leena ütles: “Mis sa noq teiq? Noq sa minnu vällä viiä inämb ei saa. Noq piät nõu pidämä.” Vanakuri ütel’: “Ma inne sinno vällä ei lasõ, ku ma lasõ kar’a mõtsa ja sa piät tuu umas tunni-aos kodo ajama. Läts kari mõtsa. Kuningapoig läts takah. Istus kivi pääle. Kari läts, nuuq olliq vaimuq, nuuq lätsiq vii sisse, puuhu ja päävä vasta, a kohki saa-as asõnd. Viist ai tuul vällä, puust raput’ tuul maaha, kuu var’as arq ja päiv palot’. Pagõsiq kyik arq jalq kodo. Saa-as midägi tuuga võita. Anti kolmas päiv, tõõsõq vaimuq lasti vällä. Jalqki anti piitsaga takast, et ei tohi kodo tulla. Niisama jalq tuul ai vällä viist ja puust, päiv kõrvõt’ tulõga. Syss vanapakan ütel: “Mis suqka tetä? Tulõ anda Nõid-Leena arq.” A tälle anti üts hopõn. Leena ütel, võta tuu, mis sita pääl maah om. Vanakuri paksõ hüvvi hobõsit. Tä ütles: “Mis ma neidega tii? Anna tuu, mis maah om.” “Mis ma suqka tii, tulõ arq kaq anda.” Naksiq tuud hobõst mõskma ja puhastama. Kõq ilosambas läts ja kasviq siivoq külge. Sai syss hopõn kasitus ja valmis. Hiidäs’ vanapakan puhkama ja näq kaq. Näil uni es tulõ. Tõõnõ hopõn nakas hirnma. Vanakuri tän’täs: “Mis sul viga! Kas sul hainu vai kaaru ei olõ! Kyikõ um.” “A Nõid-Leena viiäs arq!” “Maka ja puhka! Küll mi järge jõvva.” Tõistkõrd jalq hopõn nakkas hirnma. “Mis sa röögit! Kas sul midä puudus om!” “Nõid-Leena viiäs arq!” “Olõ vaiki ja puhka, kül mi järge jõvva.” Tuu hopõn ütles: “Ku joq ei nakka minemä, syss järge inämb ei saa.” Vanapakan istõ syss omalõ ka sälgä ja las’k’ minnä. Tul’l taiva all lahing. Jõudsõ vanapakan järge ja naksiq lüümä tapõlust. Nõid-Leena tiidse kyik kunstiq arq ja võitsõ vanapagana arq. Kuningapoig tull kodo Nõid-Leenaga. Vanapakan piä-äs timmä rahu. Vanapakan ütel’: “Sa inne rahhu ei saa, ku peät minemä matusõhõ ja tuuma peotäüs liiva. Kuningapoig väits kätte ja läts liiva perrä. Haar’d’ liiva peio ja juuskma. Üts ütles: “Ma lää takah!” Tõõnõ kaq ütles: “Ma lää takah!” Kuningapoig es kae taadõgi, niq pässi tuu liivaga arq kodo. Tulõ üts suur miis vasta. Miä tulõ, tuu suurõmbas lätt, miä tulõ, tuu suurõmbas lätt. “Kuis sa tohtsõ me matusõst tulla liiva vargile? Ku tõõnõ tulõ sullõ järge, syss tuu süü su arq. A ma lasõ su arq. Mine kodo, nakka oma tarõ kõrvalt suurt kivvi vällä kaibma!” Kuningapoig läts kodo. Kuul’d’ inne puult üüd, et suur mürähüs oll väega. Tuu, kes temmä takah ai liivaga, tuu ütel: “Tulõ kaema, sa huksi tuu arq, kes inemise süämit võtt vällä, kiä halvaq ommaq ja kurja ommaq tennü. Nüüd sa võit ellä häste uma naasega. Sa olt mullõ hüvvä tennü.”

ERA II 194, 146/50 (4) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Võlss ja õigõ.
Ol’l kats miist. Elliq mõlõmbaq ütte muudu. Üts ol’l valõ pääl, tõõnõ õigusõ pääl. Poovitiq nimäq hindä vahel. Üts ütles, õigusõga ellä, tõõnõ ütles et võlsiga om kergemb ellä. Näq uma vahel es jõvva arota arq. Lätsiq syss maad-ilma pite õigust otsma. Lääväq, niq tulõ syss talomehene miis hobõsõga vasta. Tuu ütles: “Mi olõ katõkese rändämäh. Üts om õigusõga elläi, tõõnõ om võlsiga elläi. Kumb meist om õigõ?” “Otsani õigusõga saai ellä, otsani valõga ka saai ellä. Ma vii kaq kraami liina ja petä veidkese kaupmiist. Õigusõga om rassõmb ellä, valõga kergemb.” Valõ ütel: “Kae, ku läts mu perrä!” Lätsi edesi minemä. Tull kaupmiis vasta. Küsüseq: “Kelle poolõ sa ütlet, kas õigusõga ellä, vai võlssusõga?” Kaupmiis kynõlas: “Õigusõga om rassõmb ellä, võlssusõga paremb. Me kaq piä petmä.” Tuu ütles: “Kae, ku jalq mu perrä!” Lääväq edesi jalq. Tull tuul õigõl söögi iso. Võlss ütles: “Ma inne sullõ leibä ei anna, ku ma tsuska sul üte silmä vällä. Näl’äga piät laskma tsusada. Tsusas’ silmä vällä arq, an’d’ pala leibä. Lätsiq jalq edesi. Ja tull jalq nälg kätte. Pallõl’ jalq leibä. “Ei anna inne, ku ma tsuska tõõsõ silmä ka vällä.” Midägi muud tetä. Las’k’ tõõsõ silmä kaq vällä tsusada. An’d’ palakõsõ leibä ja võt’t kätt pite kinni ja vei edesi. Vei ku kavvakõistõ ja ütel’: “Ah, mis ma nakka pümmet vidämä. Istu, ku tahat tii viirde, ku sa õigõ olt!” Midägi tetä mehekesel. Asi jo halvastõ. Tä runõ mõtsa, tiist kõrvalõ, üte tammõ ala. Tammõ otsa käveq kuraqvaimu nõu pidämä. Timä kullõl tammõ all. Näq pidäväq nõu: “Siih om üts läteq, olõi ku kavvakõsõh. Tuust ku silmi mõskõ, syss saavaq silmä, hot’ ku pümme om. Tõõnõ ütles: “Siih liinah om kuningatütär. Tuu kurivaim vaivas.” Kolmas ütel: “Inne saai teves, ku liinah om üts kaupmiis ja tuul om pühäne. Tuu ku viit majja, syss saa kuningatütär terves.” Timä kullõl kyik aig. Sai hommog. Timä runõ tuu lätte mano. Sai nigu vett silmi pääle panda ja sai kyrraga nägijast. Syss läts tuu poiss liina ja leppe tuu kaupmehe mano sulasõs. Muud palka es nõvva, ku ynnõ tuud pühäst. Ja tiine aastaka arq ja kaupmehel oll kahju arq anda tuud pühäst. Ütel, et jää tõõsõst aastakast kaq. Jäi tõõsõst aastakast ka. Jalq oll kaupmehel kahjo ar anda. " “Jää kolmdas kaq!" Midägi tetä. Jäi kolmadas kaq sinnä tiinmä. Syss inämb kaupmiis es tihka kiildä. Kahjo oll küll anda, a pidi arq andma. Tä võtsõ tuu pühäse ja läts kuninga majja. Kuningas lubasi, et kes mu tütre terves tege, toolõ anna poolõ kuningriiki ja tütre naasest. Poiss läts pühäsega sinnä ja kurivaim tagasi mant ja kuningatütär sai kohe terves. Kuningas an’d’ syss uma tütre naasest. Poiss ütles, et mul omma umaq vanõmbaq kotoh ja ma taha minnä vanõmbit kaema. Kuningas pan’d’ hobõsõ tälle ette ja saat’ väüpoisi kodo. Puttu tuu võlss miis tälle vasta too kotusõ pääl, koh täl silmä vällä tsusas’. Tä tundsõ kohe arq tuu võlsi mehe. Ja tuu ütles: “Kuis sa olt kuninga tõlda saanu?” Timä ütel: “Tul ma tsuska sul kaq silmäq pääst vällä, syss saat sina kaq kuninga tõlda.” “Tsuska syss pääle vällä!” Pistse kaq vällä. Sai tuu kaq tammõ ala. A kur’aqvaimuq saiq nägemä tuud miist. Tuu kakuti purus kyik tükä arq. A tõõnõ miis sõitsõ omma roodinahe, võt’t vanõmbaq kaasa ja sõit’ kuningaliina tagasi ja jäi kuninga au perijäst.

ERA II 194, 150 (5) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Olli sõbraq kolmõkese ja tahtsõ minnä ööse rahha kaibma. A üts nakas ütlemä, et mis mi lää õigõ. Ku ynn om, syss tulõ esi aknõst sisse. Ku olõi, syss saai timmä kuigi. Läts tagasi kodo ja hiidäs’ magama. Nuuq kats tükkü lätsiq kaibma ja löüse rahasumka. Näide silmist oll olnu pinitükk. Niq olli lännü ja heitnü toolõ sõbralõ pinirõipõ aknõst sisse, kiä jäi magama. Tulõ tõõsõ hommogu üles, kaes, nahanõ sumka põrmatuh maah. Nakkas kaema, kuldrahha täüs. Tulõvaq sõbraq timmä kaema. “Kas midä löüse kaq?” Muud lövvä-äs, ku sumka tävve rahha.” “Üte vana pinitükü hiidi sullõ aknõst tarrõ.” “Vot, ti usu-us, et ynn tulõ esi aknõst sisse. Kae, ma näütä teile no. Jaami poolõs.”

ERA II 194, 150/1 (6) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Katõkese hüäq sõbraq lätsiq jalq rahha kaibma. Olliq löüdnüq ka vaadi rahha. Sai hüä miil tõisil ja syss tulliq rahaga säält tulõma. A ütel oll püss kaq üteh. Tuu ütel: “Min tuu sa soo pääle putel viina! Ma sinno nii kavva siih ooda.” A tuu ostsõ viina ja pan’d’ ihti sisse, et tõist arq ihti. Tõõnõ mõtõl jalq, et ma võta püssü ja lasõ timä maaha. Saa raha minolõ. Tull tuu viinaga lähkohe arq ja and püssä paugu, niq oll sõbõr maah. Syss esi läts ja jõi tuud viina süäme kinnitüses, ja ol esi kaq valmis. Ja raha ku tä oll ilmast saad, nii ilma jäi.

ERA II 194, 151/2 (7) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kiiovah om olnu säitsmekese kerikutegijit. Mis päivä teiq valmis, tuu ööse vaiju maa sisse. Teiq joq nii kavva aigu. Kaiq, et mis soo piäsi olõma. Pagõsiq mant arq, käveq ku kavvõh käve, sai jal kerigu mano. Kaiq, et vast saa jo külält korgust, et lõpõtami soo tegemise arq. Panniq katusõ pääle. Lätsiq õhtu puhkama. Tulõvaq hommogu üles, kaesõq, kerik kyik üles nõsnuq maa pääle. Tulliq näq umma tüüd kaema, mis näq olliq tennü. Ilmus näile Pühä-Maarja ja küsüs: “Mis palka te tahat uma tüü iist?” Kuus tükkü ütliq, et mi taha taivarikkust. Säitsmes ütel, et mul om naane kotoh haigõ ja väikuq latsõq. Ma taha ilmarikkust. Nuuq kuus tükkü hiitsiq saina veerde ja timä kat’t näq kalõviga kinni ja jäiq näq rahulikult puhkama. Säitsmendäle an’d’ koti kulda, et min kodo. Lätt timä kodo. Kaes, ei olõ naist ei maija. Hiit’ koti maaha ja läts kerigu mano tagasi. Pühä-Maarja ütel’: “Kas sa lövvä-äs midägi. Timä ütel vasta, et es lövvä. Ma taha ka arq taivahe. “Inne ei saa ma sinno lubada, ku küsü ommi veljü käest, ka näq andvaq sullõ asõma.” Timä läts ja liigut’ ütte ja liigut’ tõist. Üts kään’d’ ütsilde, tõõnõ tõisildõ. Anni tälle kaq asõma. Ja timä hiidäs kaq vaihõlõ puhkama. Ja puhkasõ viimse pääväni. Sääl kerigu saina veereh makasõqki säitsmekeske, arq kivistünüq.

ERA II 194, 152/3 (8) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tailova kerigu om ehitänüq rikas miis, Vymmorski miis. Timä oll sõitnu liinast kodo ja Tsältsova palo pääl, kost tii lätt üles Vymmorskihe, oll tõmmat raudkett üle tii. Timä oll ütelnü, et kui Pühä-Maarja minno siist lahti pästäp mõrtsukite käest ja kett katski lätt, syss ma ehitä Tailovva keriku. Kui tä üte välgi oll hobõsilõ lasknu, syss oll kett kaonu. Mõrtsukaq ai takast järge, a es saa midägi tetä. Syss täüt’ timä om tõotusõ arq.

ERA II 194, 153 (9) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast oll hallitõpõ pallo. Kynõldi, et tull ja pitsit’ ja vaivas’ ja aholuudõ säläh sõidõti, syss es tulõ. Tsialauta tsia põhu sisse pidi ar pagõma, syss kaq es tulõ mano. Üts ol’l tüknü hirmuga tsiasita sisse. Tsialauda ussõ iih ol’l halli hobõsõga tandsnu, a sisse es olõ lännü.

ERA II 194, 153/7 (10) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Elli syss rikas miis ja vaenõ miis. Vaesõl mehel tul’l leeväpuudus ja läts rikka mehe mano pallõma leevä palla. Rikas miis an’d’ tälle leevä kandsu ja läts vaenõ miis mõtsa puid ragoma. Pan’d’ leeväkandsu kannu otsa ja nakas’ puid ragoma. Sattõ puu pääle ja lei leeväkandsu purus. Vanapagana poig oll mõtsah. Tuu läts kodo ja ütel’ vanalõ-esäle, et ma sai täämbä väega naarda. “Midä sa syss sai naarda?” “Vaenõ miis võt’t rikka käest kandsu leibä ja tull mõtsa puid ragoma. Ma tõuksi puu pääle ja lei leeväkandsu purus.” Vanamiis ütles: “Poig sa piät ilma palgalda tiinmä vaest miist aastak aigu.” Ja tuu vanahalva poiss tull sulasõs lepmä vaesõ mehe mano. Vaenõ miis ütles: “Mul ei olõ hinelegi midä süvvä, mis ma syss viil sullõ anna?” “Midä süüt sina, tuud süü mina kaq, Mina palka ei nõvva.” Lepe timä syss sulasõst ja saat vaenõ miis uuõ sulasõ veskile minemä. Üts rikas miis tull kaq veskile. Tuu pallõl’ rikast miist, et lasõ ma inne jahvata, et sul om väega suur kuurma. Sulanõ vei rikka mehe kotiq, vali terä kollo, jahvat’ arq, pan’d’ oma kotikõsõq rikka mehe kuurmahe asõmõlõ ja läts kodo. Pernaane külq kai, et leib saa väega illos’, nigu inne olõ-õs kunagi nii. Sai kevväi. Saat’ sulasõ kündmä. Timä hobõsõpalakõsõq kõ sõitõh, a rikka mehe hobõsõq tsilgusõq ynnõ. Rikas miis kaes ja imehtäs, et mis täl muido hobõsõq kõhnakõnõq a noq läävä, nigu jõvva takah minnä ynnõ. Saiq maaq arq künnetüq, ütles vaenõ miis “Min tii ägli laudu mõtsah!” Tükü ao peräst, kaes, tulõ, kuus latva pite säläh. “Mis sa timäst kodo viät?” “Mul joq maaqki äestetü.” Lätt kaema, ommaqki kuusõga kyik arq äestetüq. No hüä, tull hainaaig. No syss panniq nimäq uma haina arq. Poiss pallõl’ mõisahe minnä teolõ, ja tek’k herräga lepingu, et päävä palgas õdagu sälätäüs hainu. Õhtus panti hainakuhi üles ja temä võtt suurõ köüdse ja vidi ümbre hainakuhja. Tõõsõq küsüseq: “Misperäst sa köüst viät?” Timä ütles: “Ma mõõda, ku suur soo hainakuhi om.” Võtt sälgä, niq oll tulõk. Tõi vaesõlõ mehele hainakuhja moro pääle. Tull rüälõikus. Pand uma nurmõ kokko, pallõl’ jalq mõisahe tüühü. Leppe herräga jal, et sälätäüs rüki palgas. Õhtus sai rüäkuhi kokko kantus. Visas köüdse ümbre, tõi jal vaesõlõ mehele. Sai sügüse arq pestüs, syss, ku suur tuu ait oll peremehel, muijalt es saa viljä sisse es vällä, ku laest. Nii oll täüs. Vaenõ miis kutsuti pulmõ. Peremiis ütles sulasõlõ: “Teil ka tulõ tulla pulmõ.” “Mis syss, või minnä kaq.” Naane lastõga istõ vankrihe, nimäq astusõq tii viirt pite paljil jalul. Peremiis lei varba ar vasta kivvi ja nakas’ uiatama. A sulanõ nakas naardma. Timä ütles: “Poig, kuis sul ei olõ häpe. Mina lei varba valusahe arq ja sina naarat.” Timä ütles: “Kuis ma ei naara, ku sina leit varba vanaesä rahakoti nuka külge arq.” Peremiis kostap: “Võtami kaasa arq. Poiss: “Ei olõ tarvis. Me tagasi tullõs või võtta.” Saiq näq pulmõ. Seie pulma lavvah. Vaesõ mehe poiss kõ naard. Peremiis ütleb: “Milles sa kõ naarat? Mul om ilotu kaia joq.” Tä ütles: “Kuis ma ei naara, ku mino noorõmba veleq sööväq paja päält kiislat.” Peremiis es näe kedägi. Sai pulmaaig otsa. Tulliq näq kodo tulõma. Saiq tuu rahakoti kotsile. Nigu poiss käega putahut, niq oll väläh. Hiit’ peremehele ede pääle. Lõpõt’ poiss uma aastaka arq ja jät’t jumalaga ja läts umma paika. Ütles vanaesäle: “Üts asi jäi halvastõ. Su rahakott jäi sinnä.” A vanaesä ütles, et tuu timä ynn oll, las tuu tälle jäiä eloaja rahast.
Vanasyna: Kuri inemine om hullumb ku vanahalv. Vanalõ halvalõ hiidä rist pääle, lätt mant, a halv inemine lääi.

ERA II 194, 157/9 (11) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll üts vana poissmiis. Timä käve küüni magama. Temäle käve üts pitsitäjä pääle. Ja tuu poiss läts üte vanamoori mano ja kynõli taad asja. Vanamuur an’d’ nõu, et kui tä teile pääle tulõ, syss pitsitä timä kinni. Lahti ära lasõ. Timä tekk ka nii. Ku tull pääle, oll herevil ja pitsit katõ käega kõõst jõust kinni. Nakas’ pallõma lahti laska, a temä hoit’ nii kavva, ku kukk laul’. Jäi tälle väega illos tütrik kätte. Võt’t poiss timä naasest. Sai suvõl hainaaig ja lätsiq nimäq hainalõ. Tull äkiline vihmasaar ja naane nakas’ halõdahe ikma. Miis küsüs naisõ käest, et mis sa nutat. “Kuis ma arq ikku, ku noorõmbaq veleq kotoh pidäväq pulmõ.” Miis ütel’ naisõlõ: “Läki me kaq syss pulmõ!” Naane ütel: “Võimi syss sõita ka.” Tulliq syss kodo, panniq rõivihe, hobõsõ ette ja lätsiq sõitma. Sõidiq sinnä pulmõ ja sääl võeti ilosahe vasta. Esä tull vällä ja ütel: “Nuur väümiis tull kostma.” Naane ütel mehele: “Sa arq söögu õga joogu, arq kaegu, mis ma tii!” Sai pulmaaig otsa. Nakkasõq kodo tulõma. Naaseesä pakk kingitüst. Naane jalq ütles mehele: “Sina muud arq võtku, ku üts kaaravihk. Rahha ära võta!” Timä pakk rahha, a miis ütles: “Ma muud ei taha, ku ütte kaaravihku.” Kahjo oll anda, a midägi tetä ka ei saa. An’d’ kaaravihu ära väümehele. Tulliq näq pulmõst kodo. Miis hiidäs’ puhkama. Naane läts aida ja istut tuu kaaravihu aida maha. Kooni miis üles tull, oll suur uhkõ uibuaid kaaravihust kasunu. Sai kolm päivä müüdä. Tull joq naaseesä aida tagasi ostma. Naane ütel’: “Ma alt sedä aida kellelegi ei müü, ku poolõ vaka hütsi iist.” Naaseesä oll vastuline nuid hütsi andma. Pak’k rahha väega pallo. A timä raha iist es müü. Tekk kauba poolõ vaka hütsiga. An’d’ hüdseq arq ja pühäs’ peoga aia kokko, oll kaaravihk peoh. Sai laupäävä õhtu. Käveq syss sannah arq. An’d’ mehele hüdseq sälgä ja lätsiq kerkohe ja kellätorni üles. Sääl naksiq hütsi vakast laskma alt kellä vällä. Kua lasiq peost vallalõ, tuu jalq läts. Siivaq külge ja läts taiva poolõ üles. Kooni perämätse hüdseni niq saiq ka näil siivoq külge ja lätsiq taivahe. Jäiqki sinnä elämä. Tuu tütrik oll väikost saani põrgoh olnu, kooni tull aig vällä tulla. Pästi poolõ vakka hingi ka arq.

ERA II 194, 159/65 (12) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll veli sysarõga vanõmbist jäänü perrä. Näq olliq pallo rikka. Elliq hääd ello. Sysar jäi õks kodo kauplustõ, veli käve jahi pääle. Ja veli ütles sysarõlõ: “Ma võta arq naase.” Sysar ütles: “Velekene, võttui!” Läts myni aig müüdä. Jalq veli ütles sysarõlõ: “Ma võta arq naase.” Sysar jalq ütles: “Võttui, veli!” Elliq jalq mynõ ao. Jalq õks ütles: “Ma võta arq naase.” Sysar ütles: “Ku Jummal jõvvai keeldä, syss maq ka jõvvai. Võta pääle!” Võt’t timä naase. Sai halva tütre naasest. Elli ku kavva elliq üteh. Veli läts sõitma vällä. Tuu naane tap’p pulli arq. Tull veli kodo, ütles: “Kae, mis su sysar tege! Ar tap’p pulli.” Veli ütle-es midägi tuu üle. Läts jalq veli kotost arq. Tapsõ suurõ, ilosa, halli täku arq talli. Tull veli kodo, ütles: “Kae,mis sysar tege! Ar tapp täku talli.” Veli es ütle jalq midägi. Sõit’ kolmat kõrd veli kotost arq. Velenaane tap’p oma latsõ arq hällü. Tull veli kodo. “Kae mis sul sysar tege!” Noq tapp joq latsõ kaq arq.” Veli ütel: “Ma olõ kyik ar kannahtanu. No ma inämb ei jõvva kannahta. Panõ rõivihe, tulõ muqga üteh mõtsa. Pan’d’ sysar rõivihe, veli pan’d’ hobõsõ ette ja vei sysarõ mõtsa. Nakas’ sääl pääd otsast ragoma. Sysar ütel’: “Sa mu pääd ei jõvva otsast rako. Lüü nuuq kats valgõt kätt maaha, ku tahat.” Lei syss käeq sysarõl maaha. Ütles: “Panõ nooq käe mullõ vüü ala!” Pan’d’ käeq vüü ala ja jät’tki mõtsa. Esi tull arq kodo. Tütrik läts mõtsa pite minemä. Käve, käve hulk aigo. Sai arq üte kuninga aia ala vällä. Aida sääl suurt olõ-õs iih. Käve aida ubinit süümä. Puul ubinat õks sai ossa külest arq süvvä, poolõ jätt järgi. Minti aida kaema, et kes soo käü ubinit süümä sääne. Sai kätte tütrik. Viidi kuninga varetsahe. Kuningal oll nuur poig. Pojalõ miildü tütrik arq. Poig ütel’: “Ma võta timä naasest arq.” “Mis sa taaga tiit? Ta om käsildä.” “Õgas täl olõi vaija tüüd tetä. Me süvvä saa.” Elliq mynõ ao. Naane jäi rasõvas. Kuningapojal tull vällä minnä sõtta. Naasel sündü poig tuu ao seeh. Oll esäl kirotõt kiri pojalõ, et naasel om südnünü poig. Kir’äviijä sai tuu vele poolõ üüses. Oll sann kütet, niq velenaane ütel, et sina olõt tii pääl väsünü, et mine sanna. Timä esi tuu ao seeh kai kir’a läbi, et niimuudu om kirotõt. Tä vahet’ kir’ä arq ja kirot’ tõisildõ, et pinikutsik om sünüdünü. Kir’äkandja es tiiä tuust midägi. Puhas’ üü arq ja läts minemä. Sai timä syja jakko ja an’d’ kuningapujalõ kir’ä arq. Tuu lugi arq. Oll külq miil paha, a kirot’ kodo, et mis om, tuu hoitkõ käeh. Tull tuu kir’äviijä jalq vele poolõ üüses. Velenaane vahet’ jalq kir’ä arq ja kirot’, et olgõ naane kõ pojaga pant vaati ja arq mere pääle saadõt. Vei esä kätte tuu kirä. Esä lugi kir’ä arq. Hallõ külq oll pojapoiga arq panda, a midä tetä kaq es saa. Las’k’ syss vaadi tetä, pan’d’ vaati ja saat’ arq mere pääle. Lasti nä syss mere pääle. Tuu poiskõnõ kasvi vaadih suurõmbas. Poig ütel’: “Maama, ma singuta.” “Singuta, singuta, poig!” Singahut’, niq pütt kattõ palla. Üts jäi ütte puuldõ, tõõnõ tõistõ pooldõ püttü. Imä sai arq vällä, a poiskõnõ saa-as. Poig hõigas’: “Maama, võta minno kaq arq vällä!” “Ma saai võtta, mul olõi kässi.” Sai üts vanamiis mano ja tuu ütel’: “Tsuskaq käeq vette, tütär. Tsusas’ käeq vette ja saiq käeq otsa. Tõmmas’ uma pojakõsõ vällä. Es olõ näil rõivit säläh, es midägi. Jäi nimäq üteq kerjajaq joq. Naksiq rändämä maad-ilma pite katõkese. Käveq hulk aigo joq ja saiq uma vele poolõ üüsest. Tuu velenaane es taha võtta, et mi poolõ tahtsõ syja ülembüs, et siiä sääntsit ei saa. Miis ütel: “Kohe sa vaesõq inemiseq ajat? Piät võtma ööses.” Tuul üül johtu kuningapoig uma syjaväega sinnä kortinna. Ja tuul kuningapujal tull hood’ahus vannu asju seletä, mis kiäki om nännü ja kuulnu. Veli ütel: “Mul om üts vaenõ vanainemine üüd. Tuu om pallo käünü.” “Kutsu tuu siiä!” Panti tõõsõ rõivaq sälgä ja kutsuti kuninga ette. Kuningas küsüs: “Kas tiiät määntsit jutusit ilma värgist?” Tä ütles: “Tiiät õks mynõ. Ku pallo ma olõ joq ilmah elänü.” Ja timä ütles: “Kes syna vaihõlõ ütles tuul mõõgaga pää otsast.” Timä alos’t’ eloluust pääle, et elli veli sysaraga. Elliq ynnõlikku ello. Veli tahtsõ naist võtta. Ma ütli: “Velekene, arq võttu naist!” Kolm kõrda kostsõ ma niimuudu. Timä õks es taha kullõlda. Ma ütli syss, et ku sinno Jummal jõvvai keeldä, syss ma ka jõvvai. Timä sai hinele halva tütre ja syss tap’p timä edimalt pulli arq lauta, Kaibas’ velele, et kae, mis su sysar tiip. Tõistkord tapp timä täku talli arq. Jalq, et kae veli,mis su sysar tiip. Kolmat kõrd tapp timä uma latsõ hällü arq. Ja syss kaq ütel velele, et su sysar tegi.” Velenaane hõigas’, et tuu om valõ. Kärähüt’, et peät suu kinni pidämä. Veli käskse mul rõivihe panda, vei mu mõtsa ja ragi käeq mant. Ja syss pan’d’ temä mullõ käeq vüü ala ja lätsi ma rändämä maad-ilma pite, kooni sain kuningaliina ala. Süvvä es olõ ja mina hauksi sääl üte poolõ ubinat arq. Mind püvveti sääl kinni. Kuningapoig võt’t minnu naases. Ja syss jäi mä käümä pääle ja kuningapojal tull minnä sõtta arq. Ja kir’äkandja vei kirju ja kir’äq vahetõti ümbre arq. Ja kuningapojal oll saadõt kiri niskõnõ, et piät minno pojaga mere pääle saatma. Niimuudu tetti muqga ja nüüd om Jummal minnu pästnü.” Kuningapoig sai arvu, et ta omgi mu naane. Tõi timä uma pojakõsõ ka kuninga ette ja kuningas kai, et õigõ, soo om mu poig. Vei timä oma naase arq varetsahe ja velenaane tapõti arq.

ERA II 194, 165/70 (13) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll esäl üts poig. Esä läts nurmõ pääle tööhü. Ja imä saat’ poja söögiga takah. Esä sei ja nakas’ tööle. Poiskõnõ käü takah ja kynõlas: “Esä, ma näi unõh, a ma sullõ ei seletä.” “Mis sa syss ei seletä?” Sõitvaq kats kaupmiist müüdä. “Mis ta pois’kõnõ kynõlas?” “Timä näkk edi (ei tiiä) midä unõh a mullõ ei ütle.” “Müü ta pois’kõnõ meile arq!” “Ütskyik.” “Sada ruublit kulda massiq ja võti pois’kõsõ hindäga üteh. Tii pääl küsüseq: “Mis sa näi unõh?” “Ma umalõ esäle es ütle, syss ma nakka teile ütlemä.” Veiväq timä liina ja anniq kuninga kätte, et sääne om. Edi miä unõh näk’k, a kellelegi ei seletä. Kuningas oll poissmiis ja kuningas küsüs: “Mis sa näi unõh?” “Ma umalõ esälegi es ütle, syss nakka sullõ siih ütlemä. Kuningas läts vihalõ ja pan’d’ timä vangi. Oll syss põrgoh üts kuningatütär. Sinnä oll kuus kosilast pandnu pää arq, tuu oll säitsmes kosilanõ, tuu kuningapoig. Sõit’ timä uma mõrsja poolõ. Ja tuu pois’kõnõ palus vällä vangi ülembä käest. Vangiülemb oll hää miis ja ütel, et veidkeses aos võti minnä. Syss timä näkk unõh tuud, et kuninga maja man oll üts haud ja säält havvast võt’t temä pliidi pala alt mütsü, tsuvvaq ja kuuõ. Ja ütles’, et panõq nuuq sälgä ja jalga ja päähä ja ütles, et ma olnu sääl, koh mu kuningaski. Ollgi timä ka sääl. Syss kuningas sõit’ kodo tulõma, a timä oll kaq joq liinah tagasi. Timä syss lätt kuningalõ vasta ja küsüs: “Mis sa täämbä murõh olt, kuningaherr?” Kuningas kostap: “Mis su asi om, pois’kõnõ!” “Võit mullõ õks ütelda, vast ma saa toivõrda su asja.” Kuningas nakas’ märkmä, et vast timä saa kaq kui. Sääne imelik pois’kõnõ om. Kynõlas, et vot mullõ anti sääne käsk, et mul ka piät olõma sääne rätt mis kuningatütrele täämbä üüse koetas. Pois’kõnõ läts arq, kuningas läts kaq arq. Pois’kõnõ pan’d’ kuuõ sälgä, mütsü päähä ja tsuvvaq jalga ja ütel: “Ku olõs ma kaq sääl, koh kuninga pruudi rätti koetas!” Ollgi sääl. Kaes, rõivast lõigat rätt vällä, kääriqki mano hiidetü. Timä lõigas’ kaq rõivast räti vällä, hiit’ kääriqki mano. Tull umma tiid liina, an’d’ kuningalõ räti kätte. Ütles: “Arq sa inne rätti näüdäku, ku nimäq näütäse umma. Sõit’ kuningas sinnä ja küsti: “No, kas tõi kaasa räti?” Kuningas ütel: “Näüdäke te umma inne, syss näütä ma kaq.” Panti rätt lauda ja kuningas võtt ka syss uma räti taskust vällä ja pan’d’ lavva pääle. Kaeti, nigu üts ku üts: ei vähämb ei suurõmb, es lillest ei muutu. Vanakuri juus’k’ piigli ette kaema, et om iihkäüjä üts a jako ka es saa. Anti noq käsk laulatussaapaq tetä. Tull jalq kuningas umma liina ja sai pois’kõnõ vasta. Küsüs kuninga käest: “Mis noq anti sullõ?” “Noq anti laulatuskängäq, nigu tälle tetäs, minul kaq sääntse viiä.” Pois’kõnõ ütles: “Mine kodo ja olõ rahulõ!” Pois’kõnõ pan’d’ rõiva sälgä ja ütel: “Olõs ma sääl olõsi, koh mu kuninga pruudilõ saapit tetäs!” Oll kaq sääl. Selgest kullat valõtuq. Kängsepä mant arq lännüq. Timä võtt saapaq arq, pan’d’ kullapala asõmõlõ. Tulliq kängsepäq tagasi. “Saapaq ommaq kokko joosnuq.” Valõti jalq vahtsõst tuud samma vormi pite. Ütel kuningalõ: “Ar sa inne näüdäku, ku nimäq näütäseq ummi.” Läts kuningas tõistkõrd mõrsja poolõ. Küsüti: “Kas tõi kängi sääntsit?” “Näüdäke te ummi inne!” Panti säält kängäq lauda. Timä kaq pan’d’ uma kõrvalõ. Vanapatt juusk jalq peegli mano kaema, et om iiskäüjä, a jako kaq ei saa. Anti kolmas rehk laulatussõrmus tetä, et määne valõtas pruudilõ sääntse peät sa kaq tuuma. Tull kuningas kodo. Tulõ jalq pois’kõnõ vasta. Noh, mis noq anti sullõ jalq?” “Noq anti laulatussõrmus tetä.” Pois’kõnõ ütel: “Mine rahuga kodo!” Poiskõnõ jalq umaq rõivaq sälgä ja ütel: “Olõs ma ka sääl, koh mu kuninga pruudilõ sõrmust tetäs!” Oll ka sääl. Kaes, sõrmus tettü valmis. Töömehe mant lännüq. Pois’kõnõ võt’t sõrmusõ arq ja pan’d’ kulla raasa asõmõlõ. Tulõvaq tüümeheq tagasi. “Aa, sõrmus om kokko joosnu jalq!” Valiq tuud samma vormi pite vahtsõst vällä. Tõi syss kuningalõ sõrmusõ ja ütel: “Arq sa inne näüdäku, ku nimäq näütäseq umma.” Kuningas an’d’ poisilõ hulga rahha ja syss vei kuningas sõrmusõ sinnä pruudi poolõ. Küsti: “Noh, kas tõi kaq?” Kuningas kostap: “Näüdake ti enne umma!” Panti säält lauda. Timä kaq uma kõrvalõ. Nigu üts. Prooviti mõrsjalõ sõrmõ, just ku säältki. Anti syss laulatusõ päiv tiidä. Tulõ kuningas kodo. Poiss vasta. “No mis noq sullõ anti?” “Noq anti ynnõ laulatusõpäiv, kuna laulatama sõita.” Sõitsõ kuningas suurõ, uhkõ tõllaga laulatustõ. Pan’d’ pois’kõnõ ruttu uma rõivaq sälgä ja istõ tõlla otsa. Pidi sääl kinni. Värisi ynnõ ku sõit’. A kuningas es tiiä tuust midägi. Astõ kuningas laulatustõ. Sääl tetti sääne kaup, et kes põlvist nõrgus, tuu lõpõtas uma elo. Panti kuningapoig saisma mõrsjaga ja vanakuri nakas’ laulatma. Ai tuld vällä suust ja kyik mürisi. A pois’kõnõ pan’d’ kuningalõ silmi ette uma sineli siilo ja kuningas es näe midägi tuust jälendusest. Es nõrgahaqki põlvist. Sai laulatus arq lõpõtõtus. Pois’kõnõ ütles: “Olõsi ma umah vangikuah tagasi, koh ma inne olli. Üteldi, et kuningas sõit varsti ka uma pruudiga kodo. Kuningas otsma, et kes minno nii om arq pästnü, tuu ka pulmalauda. Es kiäki es tiiä. Kutsuti vangiülemb ka ja tuu nakas’ seletämä, et ma üte pois’kõsõ lasi vällä ja tuu noqsama tull tagasi ja ütel, et kuningas kaq varsti tulõ uma pruudiga kodo. Peeti pulma arq. Mynõ ao peräst kuningas jagi uma riigi kattõ jakko ja an’d’ üte jao pois’kõsõlõ ja kuninga tütär sai pois’kõsõlõ naases.

ERA II 194, 171 (14) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll sikõh ja kidsi peremiis. Es võta kedägi üüsest, es anna kõtutäüt süvvä kellelegi. Trehväs üts vanamiis üüses rehepesmise aigo. Vanamiis heitäs õdagu magama ja ütles: “Aagõ te minno kaq rehele, ku esi nakat minemä!” Näq vanamehe ai ka rehele, et muido sullõ süvvä ei taha andagi. Vanamiis las’k’ vil’ä rehest vällä aija, võtt syss tikuq ja pan’d’ vil’ä palama. Kyik hiitüq väega arq, et mis noq saa, vanamiis ütel: Arq putku, laskõ olla ynnõ!” Tuli põlõs ar ja veitü aoga oll kyik pestüq. Teräq ja olõq ja aganaq, kyik olli sordiduq läbi tulõ. Peremehel oll hää miil, ku kergehe sai rehi pestüs. Syss sai tõinõ kõrd. Peremiis jalqki pan’d’ rehe üles ja kuivas arq ja ai rehe vällä ja tõi tulõ ja pan’d’ otsast palama. A tulõkõnõ läts tõisildõ minemä. Tuli tek’k kyik puhtas, kyik varandusõ. Palli riih rehealusõga, palli maja ja kyik. Syss sai sikõlõ peremehele nätä, mis om tulõga.

ERA II 194, 171/2 (15) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üte talo tuli ja tõõsõ talo tuli olliq kokko puttunu. Üts tuli oll ülnü, et minno häste hoiõtas. Ristiga pandas magama, ristiga võetas üles. Tõõnõ ütel, et minnu joht hoiõtai. Sitatsõ kepiga kohendõdas ja latsõ mähkmitega pühitäs minnu. Tuu tuli ütel, et ma palota uma peremehe arq, a tõõnõ ütel, et mu peremehe uhjaq omma ti puul. Nuid tohei arq palota. Nuuq hoia alalõ. Tuu tuli, kuvva es hoiõta, tuu palot’ maaha uma peremehe varandusõ. Tõõsõ talo uhjaq ynnõ jäi palamalda tulõasõmõ pääle.

ERA II 194, 172/3 (16) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Minu edimäne unonägo. (Jutustaja omab vähe prohvetlikke kalduvusi. Armastab naaabritele seletada pühakirja veel täitumatuid ennustusi.)
Enne syja lõpõtust ma näi unõh, ku tull Krystus minolõ mano ja ütles, et kas sa tahat ilma värki tiidä. Ma ütli, et kui ma või tiidä, ku ma olõ patanõ. Timä ütel’: “Tulõ minuga üteh!”, ja vei mind ütte tühjä kerikohe. A kerikul es olõ lakõ pääl, ainult sainaq. Timä ütel mullõ: “Kas sa tahat mu essä nätä ja immä?” Syss tä näüdäs, taiva pääl lõunah oll tuli, et tah om mu esä. Süümaaoh oll kats tuld. “Tah om mu imä. Ku ma küsü uma esä käest, syss saa aigu pääle, a ku ma küsüi, syss võetas maaha. Ku ma saa aigu pääle, syss saa kivine tulp maa päält taivani, a ku ei saa, syss ei saa. Nõs’t’ timä käeq taiva poolõ ja tull piksetuli ja müristämine ja maa nakas’ ümbre minemä. Ma naksi nutma ja mõtlõsi, et kas minagi ei saa sinnä taiavahe. Peräst mõtlõsi unõnäoh, et mina olõ joq patanõ. Kui ma üles tulli, mina inämb tidä es näe. Astsõ kerikust vällä kaema, mis timä mullõ selet’. Ja syss kivitulp sais ja luidsõq (luiset) kotiq olli ümbre kivi posti ammutõtu, nii et paras käega üles ulata. Ja syss heräsi mina üles. Tuu uni oll inne Eesti syja lõpõngut. Kivi post saigi Eesti riik ja rahvas ümbre luukotiq.

ERA II 194, 173/4 (17) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tõõnõ unõnägo: kats naistõrahvast, seto naistõrahvast tulliq. Üts tul’l Pihkva poolt ja tõõnõ Riia puult. Anniq ütstõõsõlõ suud ja üts läts ütele, tõõnõ tõõsõlõ poolõ. Tserondõ küläst tetti aida kiviteeni vällä. Heräsi ma jälle üles ja soo uni tähendäs, et rahu leping tull.

ERA II 194, 174 (18) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kolmas unõnägo. Inne haigõst jäämist uuõaastaka - mi piämi kunsti, palotimi paprit. Paprõ pääle mullõ tull matus. Kohe tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõaida sisse. Lää tiid pite. Üts vanamiis istus kivi otsah. Ütles: “Poig, mis sa siiä otsit?” “Mul tulõ arq koolda sool aastal.” Ütles: “Sullõ asõnd olõi viil.” Kae, suur, must kull lendas ja keerutas mu pää kottal. Mul oll kar’a ruusk käeh. Ma tuuga ku keeruti kullilõ, niq ai timä arq. Ma astõ matusõst vällä. Päiv ilostõ paistsõ suurõtii pääle. Vahtsõ-aasta üüse näi ma soo unõ. Tuu aasta jäi ma kuumustõppe, mis sakslastõ aigo oll.

ERA II 194, 174/5 (19) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Neläs unõnägo. Suvistõpühi hommogu, edimätse pühi, näi unõh: Päiv tõssi. Tull mullõ esä mano. Ma ütle: “Esä sa olt ka siiä jõudnu. Mul om hopõn haigõ.” Tä ütel: “Poig ära pelgä!” An’d’ mullõ leeväkandsu. Naksi ma timä käest tuu ilma ello nõudma. Tä mullõ selet’: “Poig, kyik om olõmah. Viidi minno siist arq, panti kaalu pääle, kaaluti arq. Syss viidi elolättehe, mis Jumala prestoola alt tulõ. Sääl mõsti puhtas ja sai ma paika.” Syss ma ütli tälle, et meil üldas, et ei olõ Jumalat. Kas sa olt Jumalat nännü?” Syss timä mullõ kostsõ: “Poig, kyik om olõmah. Me näe õga päiv Jumalat. Eläq, nigu olt elänü ja ära usu kedägi!” Syss lahku mi arq ja heräsi mina üles. Sinnä om vast 13 aastakka tagasi, ku ma soo unõnäo näi.

ERA II 194, 175 (20) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Viialunõ: Vinne värki “vodjanoi”, tuu või olla seto keeli nigu viialunõ. Tuu kui hinnäst näütäs kas tütrikuh vai. Mu pernaane olõvat nännü, ku olõvat tulnu rehest vällä, lag’a kaab pääh, sinelitükk säläh ja läts alla orgo minemä. Nimäq heitü arq ja mõtliq, et om külätsura. A peräst nimä kuuliq et tuu külätsura oll olnu kotoh ja syss nimäq mõtliq, et tuu oll ta rehepapp.

ERA II 194, 175 (21) < Setu, Pankjavitsa, Bebeškino k. - Ello Kirss < Andrei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Aotäht om saanu Krystusõ sündumisest. Hommogunõ ja õdagunõ aotäht om. Ku aotäht arq kaos, syss ommaq rassõq aoq.

ERA II 194, 176/7 (1) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s.1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast tohita-as tarõlõ akõntki tetä, selle et röövliq käve. Lei kokko külämeheq ka ja lätsi tõistõ küllä ja võtiq kyik arq. Ku ma lats olli, syss Laptova külä veneläse tulli me küllä. Oude esä oll mi küläh pant massukorjajas. Temä koras’ maa massuq kokko ja vei Pihkvahe. Temä esi tahtnu-us joht kävvü, a timä oll pant. Tä oll küläh ningu vanõmb ja ausamb miis. Pihkvah sai ta õga voori nii tappa, nigu kluhhos jäi, et mille rahha veidü. Syss oll noq rahval määne raha, midä massa. Mitmõ aastaka massu olli joq jäänü võlgu.
Ütevoori Laptova meheq tiidseq, et temäl oll raha kor’at, et timä säädse minekit. Tulli ööse oma 7-8-keske. Suuq ar määritü ja kaskaq karvupooli säläh. “Kos Maks?” Maks oll paenu arq tahra ussõst vällä ja lauta lehmä ruhe ala. Raha oll täl kaq arq käkit. Olliq otsnuq külq, a saa-as näile tuu voori joht midägi.

ERA II 194, 177/80 (2) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s. 1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kuis vana Udras Petersoni provva man käve.
Vana Utra Jaan oll siih veereh kõ kan’gimb mees. Suur, pikk miis, pikä musta habõnaga. Vana must elo eläjä ol’l’ tä külq, vinne naisi pite käve ja tütrikkõ ai talgoh takah, a muido ol’l’ väega kan’g. Talopidämine oll täl väega kõrrah kyik; kattõ sulast pidi, hüväq hobõsõ kõ olliq. Ja timä elli kõ umma vanna muudu pite: pikk hius, kausi päält ilosahe tsõõrikohe arq lõigat. Tiiäi kost Võromaalt täl esä siiä kotusõ os’t’. Muga oll Jaan suur sõbõr. Mul oll puut, syss käve siiä juttu ajama. Sääne miis tä joq oll, et naisiga jahtsõ. Uma Mai oll kotoh ja kolq last joq. Süväoro piiri pääl oll Taadsitarõkõnõ. Sääl elli tuukõrd Rynga-Jaan. Üts igäväne varas oll, ilmast-ilma türmüh. Tuul oll nuur naane, Liine. Syss vana Udras käve kõ tuu Liine poolõ. Ei tiiä, mis tälle syss ütskõrd päähä tull, a timä tiidse, et Pankjavitsa mõisaprovval, Petersoni provval, es olõ latsi kedägi. Provval es olõ sellest midägi mõtõt. Ütskõrd õdagu vana Udras oll sõitnu hobõsõga Pankjavitsast ja provva oll jalotanu uma koiraga Podupia pedästiku kottal. Oll tä palunu provvaga kynõlda. “Jah provvakõnõ, ma taha teile ütte hääd juttu ajada. Teil om kykkõ varandust, mis ilmah tarbist ja kyik lätt häste, a üts asi om õks halvastõ.” “Mis asi?” “A see om halvastõ, et teil ei olõ parhilla kedägi perijät.” “Oi Jummal, kost sedä õigõ saia!” “Provvakõnõ, ma tiiä kül kost saa. Teil uma miis käü tihti väläh ja pras’s’ sääl vyyride naistõrahvidega, selle teil es saa latsi. A tuu om väikene asi saia. Ma olõ täüs jõvvu man miis ja ma olõsi sellega väega nõuh. Et ma tulõ neläpäävä ühtul teie poolõ.” Oll provv lännü syss minemä ja vana Udras tull umma tiid. Provva kynõli herräle ar’a, et üts sääne pikk, kõrk miis oll, verevä näoga ja musta habõnaga ja säänest lolli juttu ai. Provva es tunnõ timmä. Naksiq syss märkmä, et muuq es või olla, ku Utra Jaan vai Tserepinna Hammas. Ja ütel herr nii, et kui tä neläpäävä piäsi tulõma, syss sina lasõ tä tuppa ja mul tulõ sõpru kaq, syss me võta timä kinni. Tulõ neläpäävä õdag ja nima kae, et Utra pool sann küttüs. Käü miis sannah ja lõikas habõt, aja puhta rõivaq sälgä ja lätt vasta õdagut sõitma. Läts edimält küüki. Sugõ uma pää ja habõnaq ilosahe sirgu ja küsüs tütriku käest, kas provva kodus om. “Jah om kül kodus.“ “Kas om võimalik provvaga kynõlda?” Timä tiidse, et herrä es piä kotoh olõma. Vei tütrik timä syss provva mano ja provva kutsõ umma tuppa. A herräl oll võet kats sõpra kaq ja saisiq ussõ takah ja kulsiq. Katõ lehmä keti olliq herril üteh. Vana Udras kaes, et provva kutsõ umma tuppa ja et no om asi kyik kõrrah. Nakkas libõhõhõ juttu ajama ja herrä teotama, et tuu käü tõisi naisiga. Herr kullõs, kullõs, läts süä täüs. Inämb es jõvva kannahta. Kargisq kolmõkese sisse, köüdi vana Utra kinni piida külge ja kette vomma. Udras nakas pallõma, et jätke mullõ nii pallo viil ello, ku ma saasi ommi latsiga jumalaga jättä. “Kas jätät uma moodu maaha?” Lubas’ miis jättä. Lasi syss timä vallalõ ja kutsar avit timä vankrihe. Nii oll miis pehme. A tii pääl toivõrdu nii pallo arq, et es lää viil kodo. Kään’d’ Rynga Liine poolõ. Nakkas sääl umma hätä kaibama ja käsk Liinel hennäst võida piiretüsega. A vana Rynga Jaan oll türmüst vällä päsnu ja oll õdagu kodo tulnu. Tuu aho pääl magasi. Liine pilgutas külq Utralõ silmi, et olõ no umõhtõ vaiki, a tuu ei saa arvu. Ku Ryngas oll karanu aho päält maaha, tuu oll timmä viil puuhaloga mütnü. Ei tiiä kuis ta syss vankrihe sai ja kodo tull. A tuust lei tälle tiiskusõ ja sinnä tä lõppi. Peräst timä mullõ ka kyikõ umma kahjo selet ja näüdäs pes’tüt. Kyik kihä es olõ sinine, a oll joq kõllanõ, nigu palotõt.

ERA II 194, 180/3 (3) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s. 1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Eraomandus ja ühisomandus.
Krantsova külä maa ol’l vanast Petseri kloostri ala. Ol’l tettü kloostrile päivi, a mina tuud ei mälehtä. Peräst tul’l massa rubla tiinu päält kroonulõ. Maa ol’l küläle antu ja es olõ kupetsaga piiriq, olli pidämise piiriq. Kohe kiä tuu tsopa puhast, sääl täl ol’l. Maad ol’l kyigil nii pal’lo ku tahtsõ, a jõvva-as nii pal’l’ond arq puhasta ja väetä. Katõsakümmend aastat tagasi tulliq maamõõduq ja teiväq jo külä maa paprõ pääle. Õgalõ sündünüle poishingele sai oma maajago. Mis kiä mano puhast, tuud saa-as nii kavva arq jaka, ku tõõsõ kaq niisama pallo järge puhastiq. A kiäki rühiki-is väega puhasta, selle et mass oll suur ja taha-as massu massa. Syss es olõ rahha muijalt saia, ku tuu lina. Vilja olõ-õs kellelgi nii pal’l’o, et müvvä saanu. Põlluq olliq kyik nöörikeisis aetu. Üts nöörikene ol’l kuus jalga. Mitu nöörikeist syss kuah küläh tull õga poisihinge pääle. Naistõrahvit syss es arvatagi sukugi. Peräst, mu iäh naati jo naistõrahvit kaq lugõma. Syss arvati süüjit pite. Mynõh paigah jäeti põllumaa kaq savvu pite. Meil jaeti ynnõ mõtsa savvu pite.
Hainamaa jagamine. Hainamaid jäeti maa suurusõ perrä. Me küläl oll veidü hainamaad. Kes tuu õigõ jõudsõ puhasta. Siih olõ-õs, et luhta olnu jyy veereh vai. 40 tiinu põllumaa pääle tul’l vakamaa võrra hainamaad. Kes puhast hindäle jupi niitü, syss kes tahtsõq sääl jako, nooq pidiq niisama pallo puhastama. Mu esä puhast 20 tiinu pääle poolõ vakamaa võrra. Tuu lääki-is jagamise ala. Tõõsõq jõvva-as nii pal’lo järge puhasta. Niidüst ol’l õks suur puudus. Selle olti jüripääväst väikumaarjapääväni hobõstõga öüdsih. Niidü jäeti nöörikeisis inne hainakut. Ossakõisiga panti vaihõ. Me küläh tetti nii kaq, et ku olliq sääntseq tsopaq mõtsu seeh, et es saa häste jaka, syss tetti hain küläga arq ja ruaq jaeti hingi pite.
Mõtsa jagamine. Me küläl es olõki hääd hirremõtsa. Võssu ja rägästikku ol’l pal’lo. Väega ol’l pal’lo syyrdu palotõt vanast ja jalq süütü jätet. Mõts saa-as naada viil kasuma. Me küläh olõ-õs mõtsavahtigi. Muijal õks oll. Sügüse minti küläkokko ja kaeti arq, et siist me võta talvõ puuq. Õga sau pääle anti nii pallo, et talvõs sai viländ. Hindä jaos keelä-äs kiä võssu rako kuna ynnõ tahtsõ. Meil olõ-õs tast mõtsast suurt kõrda.
Kütüse tegemine. Märgiti talvõl arq, et vaija naada kütüst ka tegemä. Küläkogo kai arq parra paiga. Külä ütehkooh ragi sõõru ja palot. Peräst jaeti jalq hingi pite arq. Hingi päält läts õga talo poolt ragoja kaq üts vai katõ hinge pääle üts, nigu kokko oll kynõld. Marju , vihalehesit, pirrupuid ja sääntsit võidsõ õgaüts võtta mõtsast niipallo ku tahtsõ. Tuud saat no keeldä! Põllupindre päält haina võidsõ ka põima ütskyik kelle põllu vahelt. Kellel oll ynnõ üts vai paar lammast, lehmi es olõ, tuul olõ-õs vaija karust saata. Lammas õks võeti küläkarja.

ERA II 194, 183/4 (4) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s. 1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kohtumõistmine omavahel.
Õga peremiis ol’l üte aasta kõrrast külävanõmb. Ku oll myni asi küläga õiõnda, syss märksämbäq meheq peiväq nõu ja anni külavanõmbalõ käsu küllä kokko aia. Külä tul’l kokko sinnä, koh suurõmb tarõ oll. Kiä peremiis tulõ-õs kokko, ku syna oll viid, syss võidsõ aknõq purust lüvvä. Sääl syss peeti üteh märku ku pääkar’us vai hobõsõvaht oll võtta, vai kütüst taheti tetä, vai kuis haina tetä, kes üteh vai tükü viisi. Keväjä pand küläkogo tuu ka kimmäs, mitmõ lehmä iist pidi kar’usõ õga päivi vällä saatma. Ku kiä oll tõõsõlõ midä koirust tennü, syss ku esi saa-as kõrda nimäq, syss jalq küläkogo kai tood asja. Üts miis oll võtnu Itse-Miitra linnu põllu päält mitu kupu ja veenü arq umma kõlgusõhõ. Miitra oll ülnü, et tuu arq tagasi. “Laskui hendäl hambihe vitä! Nooq omma mu linaq.” Küläkogoga kaeti arq, et tsälk oll põllulõ sisse võet ja et üteq linaq olli. Panti toolõ lina kubu sälgä ja pidi Miitra poolõ arq viimä. Ku midä küläle oll kurja tett, jagamalda niidüst haina põimõt vai, syss os’t’ küläle viina. Kroonu massuq ja sääntseq suurõmbaq as’aq olliq valla tarssina käeh. Vanast rahvas pan’d rohkõmb häbüs koirusõ tegemisi, selle olõ-õs kohtuh käümisi. Ku küläkogost kats jako oll määntsele as’alõ vasta, syss asi jäi saisma.

ERA II 194, 185/6 (5) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s. 1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kerjused.
Kiä jäi joq nii vaesõkõsõs, et täl inämb kedägi es olõ, ja ellä ka kohki es olõ, syss tuu naas käümä kor’atõh. Kua peremiis an’d’, kua es anna, piätüst es olõ. A muud ol’l kõva, et anda vaija ja öösest võtta korjajit. Vanast ülti, et Jummal käü kaq korjajah maad pite. Kuah küläh olliq praasnikuq ja risti lätsiq kerikide mano, vai matusõh ol’l hingeülendämise päiv, syss säält anti näile niipal’lo, nigu jõvva-as arq viiä. Ku Pankjavitsahki meil suvisõpühi jaq kääpil süvväs, syss om matusõ tiiviir näid kõrrast täüs, a kyigilõ andas.
Ku jäi maaha vaenõlats, vai määne tõbinõ, kiä es jõvva inämb kävvü, syss toolõ anti kandorast abi. Panti tä üte talo poolõ ja kandor mas’s’ pidamise iist.
Puhadelnjaq ommaq kaq. Rikkaq meheq panniq puhadelnja, et näide hinge iist pallõldas. Õga keriku man om. Tailovah om viil mitu. Ehitedäs tuu majakõnõ keriku ja matusõ tii viirde kohegi. Keriku valitsus võtt sinnä nuid, kellel midägi ei olõ ja kes esi hindä eest jõud vällä kävvü. Üle 7 ei võeta. Üteq ommaq naistõ puhadelnjaq, tõõsõq meeste jaos. Näide säädüs om, et näq ei tohiq inämb pallo väläh kävvü talost tallo. Tuust saa näile päätoit, et kui kedägi matõtas, syss viiäs näile kraami ja ku hingemälehtuse pääväq omma. Nimä ommaq syss pühäse iih põlvildõ maah ja pallõsõq surnutõ iist. Tuu piät näq hindäle esi hoolitsõma. Matusõaiast kuionutki saa näile viländ, kiä sinnä sisse es mahu, tuu käve niisama.

ERA II 194, 186 (6) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s. 1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Abistamine tuleõnnetuse puhul.
Muud oll sääne, et palanulõ viidi kraami ja puid. Vallast anti tunnistus kaq, kui suurõ kahjo om saanu. Tuuga käveq talla pite linotamah. Hobõsõga käveq. Vilja ja rõivit, kykkõ kraami anti. Mul hindälgi oll: maja ja laut palli maaha. Suurilõ herrile lätsi tunnistusõga mano. Kiäki es jätä ilma.

ERA II 194, 186/7 (7) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ossip Viinamari, s. 1860 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Maajagamine.
Mynõl talol nigu pere häädü arq. Noidõ käest võidsõ külä maa arq võtta. Tuust anti jalq nuilõ, kel oll poissa hingi mano tulnu. Vanast võeti läsä käest ka maa arq, ku poissa perijit es olõ. Ussaida tohi-is ynnõ võtta ja hel’ovat kraami. Mynõh perre tull poissa hingi pallo pääle. Nooq naksiq nõudma, et vahtsõst jaka. Muid põllumaad jaeta-as õga aasta. Ku kats jako tahtsõ arq jaka, syss jaimi uvvõstõ.

ERA II 194, 187 (1) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Aleksei Vähkoja, s. 1853 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast käveq kahrumeheq maad pite. Nuuq olliq koogusõq. Tulliq küllä, syss peti rahvast. Kes tundsõ eläjil midä mutti, tuu vei kahru lauta. Las'k' kahru lauda läve pääle. A täl oll joq kahrulõ nii arq kynõld, et kahr es lää sisse. "Kae sullõ om joq nii tett, et ei lää sissegi." Kuis tä syss timä ar sisse vei. Kahrulõ anti munnõ ja peremehele kaq masti. Läts syss minemä kivitee poolõ läbi variku. Kõõ pes's' parabanni, nigu mõtsast tulnu-us tõõsõq kahru toolõ appi.

ERA II 194, 187/8 (2) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Aleksei Vähkoja, s. 1853 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tikliste mõtsanuka sisse om üts vanamehekene matõt. Tuud kutsuti kubõrnaatari haud. Ku ma kar'ah käve, syss oll viil kääbäs selgehe tunda. Esä selet, et oll Eestimaalt üts nekrutist paenu, vai kis tä võidsõ olla. Oll tulnu me küllä, et laskõ siih ellä. Võeti kaq. Vaganõ mehekene oll, tüüd tekk, Vana-Ol'oksa puul elli. 17. aastakka elli arq. Kohki kir'ah es olõ. Külä pääl kutsuti nal'a peräst kubõrnaataris. Ku arq kuuli, syss tohita-as naada matusõhõ matma, et kirju olõ-õs. Syss külämehe üüse matiq tõõsõ mõtsa kingo pääle.

ERA II 194, 188 (3) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Aleksei Vähkoja, s. 1853 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Sitõmb oll ellä vanast, ku maaq olliq üteh. Ku oll uma sündüja, mõistlik rahvas küläh, syss olõ-õs hätägi. A naisi võeti väläst. Säält sai sääne virp sisse, nigu Kaaro-naane. Rüä põllukõsõ olliq. Timä lätt, et pinnärt või õks põima, aja nigu tsihi läbi. Katõlt lõigas valu rükkä ka sisse. Peräst tull ristkhain, syss läts ristkhaina vahelt ka põima. Koh sääl tuu hain vai koh tuu pinnär? Tuu keeleti joq arq.

ERA II 194, 188/9 (4) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Aleksei Vähkoja, s. 1853 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Palanut väega vanast avitõdi. Noq kaq avitõdas. Kuis syss saa, ku avitagui? Piätüst es olõ avita, a muud oll sääne. Mul palli elomaja arq. Osti Mihlakova takast vinne küläst üte rehetarõ. Valu vyyra külä meheq tõivaq mullõ pühäpäävä tuu huunõ vooriga arq. Ma es käü kutsmahki. Näile oll tiidä, et näide küläst os't' ja palanu oll. Viina õks anni. Tuul samal pääväl tuudi me küllä kolq tarrõ. Tõisi palamisi oll kaq. Kyik avitajaq tõivaq.

ERA II 194, 189/91 (1) < Setu, Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Aleksander Õun, s. 1907 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mina Aleksander Õun, Vinski küläst; Meremäe vallast läksin oma vanõmba velega Rootova valda Šumilkino külä mano hainalõ. Oli ma perä pääl ja veli ede pääl ai hobõst. Naksi ma mõtsa tahtma. Kargsi maaha rattist ja velele es ütlegi midä. Veli esi ka sedä es panõ tähele. Sõit' edesi. Mina, väikene poisikõnõ es mõista takast järge minnä. Essü mõtsa arq. Sääl käve mõtsa pite edesi-tagasi. Sääl sai mano, koh kolm miist teiq mõtsa seeh tuld. Nuuq meheq küsseq: "Mis sa ikõt, poiss?" Mina ütli, et ar'a essu vele mant. Veli sõitsõ edesi ja mina jäi maaha. Mehe ütleseq: "Ikkui midägi. Külq me saami vele mano õdagult." Lätsimi kyik neläkese minemä. Saimi üte peremehe aida mano. Kolm võõrast miist võtiq tunkravva ja võtiq aida nulga üles. Ütliq, et poiss, min sa aita ja pillu kraami vällä. Ma lätsi aita ja pilli säält kraami vällä. Ja ütli, et kuulgõ, pümme om, tuld vaija. Üts nuist kolmõst mehest krõpsahut hambit ja tull tuld külält aita. Ma ütli: "Oh sa Jummal külq, küll nüüd sai vallus!" Mehe lasi kõrraga aidanulga alla ja jäigi ma aita. Ma iki jalq sääl aidah ütsinda ja pelgsi. Tull hommogult peremees aita aidaust vallalõ võtma. Ma võta paklakuutsli ja panni tuu palama ja visksi peremehele habõnihe. Peremiis läts täniteh vällä, et ait palas. Niipässi ma kaq aidast vällä. Lätsi mõtsa. Sai jalq nuilõ mehile mano, kinga inne üteh olli. Nuuq meheq võtiq mu kinni ja panniq ütte suurdõ püttü. Ja jätiqki mu sinnä püttü. Ma sääl iki jalqki edesi. Ja kuulõ peräst, et tulõ üts elläi pütü mano. Ai hanna pütü mulgust sisse. Ma võti tuust hannast kinni. Elläi läts juuskma. Ma kaq pütüga hanna otsah. Vasta Rooga silla posti lei pütü katski. Pässi ma ka pütüst vällä.

ERA II 194, 191/2 (2) < Setu, Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Aleksander Õun, s. 1907 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mina, Aleksander Õun, lätsi Myla keriku mano valgit savi-kivve otsma korsta jaost. Käve sääl arq jalgsi kullõmah, kost om saia ja määntse hinnaga. Tagasi tullõh lätsi Kosselka küllä üüsest tundmalda talo poolõ. Peremehel oll tütär tütrik. Mina olli poissmiis. Tütär tekk mullõ asõmõ peränulka katõ pingi pääle. Hiitsi ma sinnä magama. Tull peremehe tütär kaq sinnä minu mano magama. Näil oll tõisi üümajalisi kaq viil. Oll üts tohtri ja rätsepp kõ õpipoisiga. Hommogult kut's' pernaane tütärt, et Ir'o, tulõ üles ja nakka katõ ravvaga tüühü. Võius om mustatsia tõrdu all. Ir'o tull üles ja mõs'k' suu arq ja kumar'd' jumalat. Pan'd' aho küttümä, nakas' pliine küdsämä. Võtt mustatsia tõrdu alt vana livvaloho, koh oll võius seeh. Nakas tuu võiusõga tuud rauda võima ja pliine küdsämä. Syss pan'd' pernaane söögi lavva pääle, ai tiikäüjä ja tohtri ja rätsepä söömä. Ja pernaane kor'as' pliini peo pääle ja nakas' jagama. Tohtriherräle an'd' nelli tükkü, rätsepäherrile an'd' õgalõütele kolm. Umalõ Vasilalõ and kats, mullõ, tiikäüjäle an'd' üte ynnõ. Tulli kodogi arq.

ERA II 194, 192/3 (3) < Setu, Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Aleksander Õun, s. 1907 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Palo küläst Mikit, mullõ uno ja Uljan, ku poiskõsõq olliq, syss olliq kar'a man ja löüseq kivi ja kivi pääl ol'l rist. Ja ütleseq, et siih om raha kivi all. Tul'l Mikit kodo ja ütel mu vanalõesäle, et sääl kadastikuh om raha kivi all. Rist om pääl. Vanaesä ütel: "Sääl om noq määnegi raha! Ti porrat ynnõ." Uljana esä läts rahha kaibma. Kaib' üte üüse, es saa rahha kätte. Syss Solovah oll üts kaartõpan'd'ja Oude. Las'k' tool kaartit panda. Kaartõpandja ütel, et inne ei saa rahha kätte, ku tapa ütskyik mis kivi man arq, kas kana vai kikas. Syss tapp kikka arq ja vei kivi mano. Kään'd' kivi üles. Ja kaartõpandja opas', et kivi käänä hüvä käe poolõ üles. Raha saat kura käe puult kätte. Kään'd' kivi üles ja sai raha kätte. Musta savipaaga oll. Ja syss vei kodo ja vael'd' tuud rahha kyigi pooli ja naas' elämä. Enne oll sääne vaenõ. Ja es naata üüse paigah pidämä. Hinnäst viil nii väega es olõ, a naist kõ pitsiteti üüse. Käve näq arstõ pite. Es saa arstist api. Syss opati tälle, et tuu papp. Temä pitsit' lehmi kaq, härgä es putu. Syss tõi papi ja las'k' papil mustast raamatust palvõ pitä. Syss jäi maaha.

ERA II 194, 194/5 (4) < Setu, Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Aleksander Õun, s. 1907 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ivan Kroosnyi tapõl Petserih nii, et veri oll joosnu kerigu värgist sisse. Läts syss Riia ala. Es jõvva säidse aastakka sisse. Olli õdagu soldaniq tennü tuld ja kynõlnu. Üts oll ütelnü: "Olõsi mu käeh kyik, ma lääsi rutu peräst sisse." A keisri läts pümekuh müüdä ja kullõl. Niq tull hommogu üles ja naas küsümä: "Kes tuud kynõli. Tunnistiq tõõsõq arq. Anti tuu kätte kyik. Tuu naas' ilma magamalda üle suu tegemä tiid liina. Sai tii valmis ja läts syjavägi liina sisse. Sääl tä tapõl ja tull syss kodo tulõma. Ku tä minemä läts, syss tä karist, et arq teku ümbre mastõra kivest aida, a tekke puunõ. Naati tegemä puust. Mis päivä tetti, tuu üüse kattõ. Naati pliite vidämä Irboskast. Kiä pan'd' hot ku suurõ kuurma, õks oll hobõsõl kerge vitä. Mis päivä tett, toolõ üüse kasvi tõõsõvõrra mano. Tull tä kodo. Kai Meremäe otsast, mis liin om tett tah vasta. Saai kodo kah minnä. Tull Petserihe. Tull üts vaga miis tälle vasta. Lei tuul pää otsast maaha. Tuu haar'd' oma pää ja pan'd' jal vahtsõst otsa. Jäigi otsa. Keisri jäi pümehest. Es saa inämb Petserist vällä minnä. Oll naanu pallõma andist, et ma lää ihoalastõ vällä. Saigi tälle silmänägemine tagasi ja läts tä pal'as miis vällä. Jätt kyik uma rõiva ja vankri ja hobõsõriistaq mastõrahe.

ERA II 194, 195/6 (5) < Setu, Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Aleksander Õun, s. 1907 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vinski küläst üts joodik Jat's'o tull turupääväl Petserist. Jäi üü pääle tulõkiga. Laasõrova kalmõhtõ mäe ala istõ maaha, põhja poolõ kaldõ pääle, vasta Ulanova piiri. Ja kaes, sääl om üts keldri uss. Läts tä säält ussõst sisse pur'oh pääga. Sääl oll tuu keldri rahha täüs. Jat's'o võtt kyik umaq taskuq ruublitükke täüs. Nakas' vällä tulõma. Uss kinni. Kui pan'd' raha maaha, pässi uss vallalõ. Võtt jalki raha kätte ja taskohe, nakkas tulõma, jalqki uss kinni. Mitu kõrda niimuudu pruumõ vällä tulla. Es saaqki inne, ku pidi tulõma ilm rahalda. Syss nakas tii pääl jalga kängmä, oll viiso kundsa jäänü üts ruubli. Tuu sai arq tuvva. Es peetä unõ pääl rahu. Kõ küsti: "Tuu sa ruubli tagasi arq.

ERA II 194, 196/9 (1) < Setu, Olehova k. < Poksa k - Ello Kirss < Ann Kann, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts poiss võtt pühäkir'ä kätte. Näütäs pühä raamat sedä, et mis iiäl tahat, tuud võit saada. Temä märgis, et kas soo om võimalik asi. Võt't kirä kätte. Oll kolm üüd-päivä põlvildõ Jumala iih. Pühäkiri näütäs, et ma taha kuningatütärt. Kas tuu või mullõ saia. Läts syss kosja kuningatütrele. Võeti timä sääl kinni. Üts ütles, et tapami maaha. Tõõnõ ütles: "Lasõmi läbi lipu!" Kolmas ütles: "Kosjal lülli ei olõ. Panõmi tälle sääntse trahvi, et tuu kolmõ põrgu perä alt kiibõr-kaamen, mis om ütesä kõrd valusamb ku tuli. Tulõ poiss tulõma. Lüü kats kätt kokko Jumala poolõ. Tulõ läbi mõtsa. Kaes, kikka jala otsah tsillo tarõkõnõ. Kuuld, üts tarõh väega oih'k."A ma kae." Kaes, vanahalv kir'okah, ütsä aamina ala pant. "Võeh, kulla mehekene, kost sa siiä olt saanu? Võta minno kiir'kast vällä!" "A inne ma ei võta, ku tii tuu tüü arq, mis ma käse. Mine, tuu arq kolmõ põrgu perä alt kiibõrkaamen!" Tä ütles: "Võta vällä, ma lää tuu ar'a." Läts tuu halv perrä. Tõõsõq halvaq ütleseq: "Või velekene, midä olõi me sinno nännü ja kost sa sai siiä!" "Jah velekeseq, tulli külq, a ma tulli kiibõr-kaameni perrä." Naksiq timmä kyik pesmä. Kakiq hankõga ja kyigildõ. "Mis meil om vanaesä mälehtüs ja viit suu mi veliste siäst arq!" Timä õks kuigi sai arq võtta ja tõi tuu kiibõr-kaameni poisilõ kätte. Läts poiss kuninga poolõ. Väega kavvõst joq paist' ja liin oll kyik vallu täüs. Liinarahvas tull kyik kaema. Es tiiä, mis tuu oll. Es või midgi tetä. An'd' ar'a kuningatütre. Nakas timä tulõma kuningatütrega. Kuningas kirot' poolõ riiki kaq arq timäle. Tull tä kuningatütrega sinnä mõtsa tagasi, toohu tarõkõistõ. Halv oll sinnä elämä löönü. Ütles toolõ niimuudu: "Kuis ti syss nii väikene olli, ku tah kir'okah olli. Õga ti noq külq inämb ei maho kir'okahe tagasi." "Ma mahu läbi nõglasilmä kaq, ku ma taha." "A mine, ma kae, kas mahut kir'ohkahe." Läts sisse. Pan'd' ütesä aaminat pääle, jällegi kir'okah kinni. Naas' palloma: "Võta vällä kaq!" "A võtai inne vällä, ku loe veeruja." "Ma enne ei loe, ku ma lää veljü käest küsü ja jätä jumalaga." Läts veljü käest küsümä. Ku syss veleq viil tapiq, et inne vei sa vanaesä mälehtüse, noq läät hõimust-suust kaq viil vällä. Tull õks säält ar'a ja lugi ar'a. Noh syss läts poiss kuninga poolõ tagasi, võt't timä ka üteh ja eläseq nimäq parhillaqki.

ERA II 194, 199/203 (2) < Setu, Olehova k < Poksa k. - Ello Kirss < Ann Kann, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Näütäs unõh ütele poisilõ, et suurõ mere veereh om uibo. Kolq ubinat uiboh. Vasinõ jätä alla ja kullanõ üles. Hõpõnõ võta keskelt arq. Temä lätt minemä ja omgi nii. Uibo mereviireh, kolm ubinat küleh. Kullanõ korgõh ladvah, syss hõpõnõ ja maadligi vasinõ. Täl nakas süä hälkelemä tuud kullast. Mõtlõs: "Ma võta õigõ ta kullatsõ. Ta om kõ paremb." Nakas' kullast võtma, hõpõnõ sattõ peio. "A mis ma soostki? Ma heidä temä maaha. Kullast saa-as, ma sedä ka ei taha." Lätt tükükene maad. Hõikas takah pehme helüga: "Ivvan Tsärelevits, ooda järge!" Jääs temä saisma. Juusk tälle tütrik järge. "Mis sa mu maaha heidi?" Väega illos tütrik. Võtt timä tuu tütriku naasest. Enne elli väega vaesehe. No sai tälle nii hüä naane, nigu kykkõ sai viländ. Taheti täl tuud naist käest arq võtta. Kuningas tahtsõ käest arq võtta, et mis väega illos ja väega tark. Vaesõlõ mehele olõi säänest vaija. Ja pand kuningas tälle tuu trahvist, et ku üte üüga tiit arq silla üle mere, syss jätä. Temä ikk naaselõ ja kynõlas. Naane ütles: "Nuuq ikuq ommaq väiku iku. Suurõq ikuq ommaq viil iih. Heitä sina ynnõ õdagu magama!" Hommogult naane ütles: "Hõi, Ivvan Tsärelevits, tul noq sa kaq, koputagi! Nätäs õks, et sa ka tei." Lätt timä mere viirde kaema. Sild valmis. Saai kuningas midägi tetä. Tõõnõ käsk oll niimuudu, et tii üte üüga kerik, et papiqki lugõva seeh. Aih tuud ikukõist! Naane ütles ynnõ: "Soo olõ ikk. Ikuq ommaq viil edepuul! Hiitä ynnõ õdagu magama!" Hommogu jalq kerik valmis. Papiq lugõvaq seeh, niq rahvaski kyik ker'koh. "Noh, mis noq tetä?" "A noq min tuu arq kannõl põrgust! Ku tuui, naase võta arq." Naane joq ütles, et noq om joq külq märki. Syss tegi tä käteräti ja käteräti pääle uma nime. An'd' poisilõ üteh. An'd' kannikõsõga rasva ja vadsa. "Ütesäkümmend ütesä pääd om tulba otsah, a ütte om puudus, kohe perrä minnä. Ku sa sinnä läät perrä, syss värehti pääl ommaq lõviq katsipooli. Lõvõlõ murra vatsk, rasvaga määri väräq kokko." Pässi timä värehtist läbi ar'a. Läts tarrõ. Ütles vananaane: "Kost, ti kullapojakõnõ, siiä olt saanu? Mul tulõvaq pojaq kodo, nuuq sööväq su kõrraga arq. Mine ago taadõ!" Tulõvaq kodo, maa mürises ynnõ. Tulõvaq tarrõq, nuhutasõq: "Mis siih om ristiinemise hais!" "Tuu, ti esi tah rahvast pite käüdeq, ti hindä man omgi." "Tul süümä, ku olt kiäki!", vanaqhalvaq hõiksiq. Tulõ ahotakast pelgüisi vällä. Mõsk kässi, hiit käteräti lilli üle ola. Imä kaes: "Soo kui mu tütre käsitüükene!" Läts lavva mano. Tä es süü. Ütleseq: "Noh, mis sa ei süü?" "Ma mõtlõ." "Midäs sa mõtlõt?" "Kas taiva kortus om kõrgõmb vai maa süvütüs?" Haariq keediq - myytma. Tä nigu väsüt näid niimuudu. Tulliq kodo, ütliq "Maa süvütüs om suurõmb." Noq jalq süümä üteh. Jalqki ei süü. "Mis sa ei söö?" "Ma mõtlõ." "Midä sa mõtlõt?" "Mõtlõ, kas taiva tähti om rohkõmb, vai maa seeh mulkõ." Jalqki kepiq kätte ja lugõma. Tulliq joq kodo, väega nälätseq. Ütleseq: "Maa seeh mulka enämbä." Nii tahtvaq süvvä, nigu imäle anniq joq kulakidega sälgä, et otsi ruttu süük. Näide mõttõh oll tuu, et mi noq puhka ja ku üles tulõ, syss süü tä arq. Imäkene tundsõ käterätist arq, et ta om mu tütre saadõt. Imä küsüs: "No poig, mis sa siiä otsit kaq?" "A vot, ma tulli kandlõ perrä." "A võta syss." An'd' har'a ja an'd' kammi kaq, et ku kuulõt, et mürrin takah lätt, syss viska hari maaha. Imä an'd' kandlõ kätte ja värä olli võiõtu, nooq kaq es kiitsu. Pässi timä tulõma. Kuul'd' takah mürinät. Visas' har'a maaha, sai suur mõts. Kooni nimä tuud mõtsa raiõq, seeni poiss jalq läts tükü maad. Näq istõq huhmõrdõ sälgä ja "Höörä huhmõr, pessä pekel, nigu pia perrä saasi!" Olliqki pia järeh. Kuul'd' jalq, ku suurõ mürinäga tulõvaq. Visas' kammi maaha. Tuust sai suur meri ette.Ja naksiq näq tuud veerest juuma. Nika jõiq, ku lahki lätsiq. Syss tull tä kodo ja vei kandlõ kuningalõ arq ja eläse nä oma naasega rahulikku ello viil parhillaki.

ERA II 194, 203/5 (3) < Setu, Olehova k. < Poksa k. - Ello Kirss < Ann Kann, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll imäl illos' tütär. Tul'l pini tütrele kosja ja tütär läts ar'a. Üüse, ku hiidäs kõrvalõ, ol'l illos' poiss ja kullanõ keppki käeh. Elli, elli - ütel' pini naaselõ nii, et naane vaenõ, vai tahat imä poolõ kostma minnä. "Tahasi külq." Pini timmä säläh vei ja värehti takah uut'. Imä küsüs tütre käest, et kuis sa timäga elät kaq, et määne tä üüse ka om. "Nii illos' poiss om üüse kui ja kullanõ keppki om käeh." Imä ei usu. "Nah tiku, tul kae ku tahat, ku me arq magama lää." Pan'd' imä tütre ja väümehe aita magama. Imä võt't tikuq ja lätt kaema. Om kaq illos' poiss, kullanõ keppki käeh, maka tütre kõrval. Magasiq nimäq üü arq. Tulõ tütär hommogu üles. Muud enämb näeki-is aita ei hoonõht ku tuu sängülaud, koh noorik magasi. Tulliq halvaq noorikulõ perrä. "Tulõ me poolõ tütrikust!" Edimäne tüü anti, mõsõ valgõ villa mustas ar'a. Timä ikk ku ikk sääl uja veereh. Tulõ poiss mano, tuu kullanõ kepp käeh. "Naane, vaenõ, mis sa ikõt?" "Kuis ma noq ikõi! Anti valgõq villaq mustas mõskõ." Miis kolq kõrd kepiga lei, niq olli mustaq. Vei naane nuuq vanalõhalvalõ kätte. "A mõsõ valgõs tagasi!" Jalqki tõmbas ikku oja viireh nigu nõrõtas. Tuusama poiss jalqki tulõ ja küsüs: "Mis sa, naane-vaenõ ikõt?" "Kuis ma syss ikkui, kuq noq kästi viil mustaq villaq tagasi valgõs mõskõ! Kes noq tuud õigi saa!" Miis jalqki kolq kord lei, ni olliqki valgõ. Syss anti linasiimne vakaga üskä noorikulõ. "Künnä niq külbä niq kaku! Tii hamõh, nöpsiqki man, niikavva ku sann küttüs!" Ikk tä väega joq, et mis noq saa kaq. Poiss tulõ küsüs, et naane-vaenõ, mis sa jalqki ikõt. Ütles, et vot, linasiimnist anti hamõh tetä sälgä poolõ pääväga. Nigu kolq kõrd kepiga lei, oll hamõh man, puugnitsaqki iih. Syss võt' naase käe perrä ja ol'l timä oma miis, niisama illos' nigu perämätsel üül näk'k. Kae, ku tä seeni om murrõga es tunnõ arqki. Ütel', et noq olt sina kaq külält hirmu ja hätä nännü siih, no läkiq arq siist vällä. Lätsiq minemä taiva poolõ. Syss ku nuid vannuhalvu ja varõsit ja mustõkaarnit läts takah tän'teh, a mis avitas üle Jumala abi. Naasel olnu-us vaija imäle näüdädä, ku tä tälle joq läts pinih. Timä päsnü arq pia vallalõ pini nahast. Timä kannaha-as maa pääl, selle tä viidigi perä ala vaivustõ, nigu temä ka arq puhtas saanu.

ERA II 194, 211/2 (3) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Hüä siug.
Ol'l lats ütel naasel. Üldäs, et nulgnaane mingui üüse ütsindä vällä. Tä läts vällä kusõlõ. Pereh kyik magasi. Vanaqhalvaq veiq timä arq suurdõ suuhu. Pereh kuuld, et latsõkõnõ ikk. Nakkasõq hõikma, et Ol'l'o, Ol'l'o, olõi Ol'l'ot kohki. Meheimä lätt vällä hõikma, nigu maa ala vaonu. Ütliq, et tuu om külq joq ar kiä veenü timä. Naati ajama joq kõõ müraga. Kolq päivä timmä otsiti. Kyik miir aeti otsma. Üts 15 versta maad kotost löüti timä suurõh suuh. Istõ kannu otsah ja iksõ. Ütel, et minno veritside hammastõga kolq miist veiq. Olliq timä rõivaq kyik kakutu veritses. Ol'l temä kui mut't'unu umast meelest joq. Olliq veenüq mõtsa ja esi laulnuq: "Eelä ehitedi, täämbä valmistõdas, hummõl saa lapsukõnõ ka viil!" Tuudi timä kodo, aeti kõvaq rõivaq sälgä. Lasta-as latsõlõ nissagi anda, et mut't'unu veri. Peeti tälle suur palvus. Sai timä ka uma meele mano. Kasvat' ja hoit' umma last. Läts moro pääle umblõma latsõ mano kest päivä. Jäi veidkeses magama, ummõluski peoh. Heränes üles, kaes siug latsõ man, suur pikk siug. Lats mässäs nigu as'aga. Putukai. Läts, ütel meheesäle, et tiiäi mis saa. Lats siuga mässäs. Meheesä oll vana tark inemine. Ütel: "Arq puttu! Kui ei tsuska, arq puttu!" Lats ol'l vaija viiä magama. Võt't latsõ üskä, tä kõõ ümbre latsõ. Panniq latsõ magama, tä kaq kõrval keräh maka. An'd' latsõlõ putru, mis rinna pääle tsilku, timä kaq säält lak'k. Midägi või-i tetä. Arq kaq tappa tohi-i. Läts naane sanna, lats üsäh, timä kaq takah. Labalõ kaq lätt. Naane viht last, timä ka naase kihhä pite lätt latsõ mano. Timä kyik aig ol'l latsõ man. Lats nakas' jo asja tundma. Jäteti joq tuud latsõkõist ütsindä kaq, et ku sooni aoni es tii koirust, syss noq kaq ei tii. Tulõ imä nurmõst kodo last kaema. Latsõlõ tuud kopitõdu karbiga kulda ja kullanõ vang, nigu määne katla vang. Sai tuu lats väega ausa. Timäl oll väikuh pahandus temäga, selle Jummal an'd' tuu hussi nigu hüäs.

ERA II 194, 212 (4) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Õgah laudah olõvat ka huss, a kiäki ei näe ynnõ. Ku temmä näet, syss om pahanduist. Ku timä pääle kusõt, syss pand arq lehmä. Timä sita seeh om, inemist pakõ. Sa tiiäi hingegagi. Selle üldäs, et kuskui lauta.

ERA II 194, 213 (5) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts noorik oll jalq. Kudi sukka moro pääl niq jäi suikma. Tulõ meheesä kündmäst kodo, kaes minni magama jäänü ja huss lätt suuhõ. Nakas' minnile kõõ sundma: "Juu ja juu ryyska piimä!", nigu kurja tennü-üs. Tä oll rasõvat. "Tätä, mis sa no mullõ nii sunnit?" Sündü läts, oll huss ümbre kaala. Kõ naas' latsõga üteh käümä.

ERA II 194, 213 (6) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts miis leppe tõõsõga, et ma kutsu mitusada hussi kokko, niipal'lo ku näid ilmah om. Tekk suurõ tullõ maaha, naas' esi puhkma ruupillikest. Tull hussõ kõrrast. Kua tull, tuu tullõ, kua tull, tuu jalq tullõ. Näk'k ku tull üts lipuga huss. Ütel miis. "No inämb olõi mul kaq ello. Noq jumalaga ristirahvas!" Tull tuu lipuga huss. Tuu oll nigu näide imä. Pidi tuu kaq tullõ minemä, a temmä hinnäst ka kis'k. Vott, mis sai uma tarkusõ näütämisest.

ERA II 194, 213/4 (7) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Krantsova küläh oll suur nõid. Oll nõial tütär ja piirimehel tütär. Üts tsura käve mõlõmbide tütrikkõ aita. Es nakka peräst nõia tütärt võtma. Võtt tuu tõõsõ talo tütre. Nõial väega süä täüs. Tek'k nii, et mõrsja imäl kyik lehmäq lätsiq järve. Viis lehmä oll. Kua kodo tull, tuu jalq järve.

ERA II 194, 214 (8) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ma olli latsõh Kiislovah kar'ah. Tuu peremehe poolõ käve puuk. Kõlgusõh ma magasi. Uma silmäga näi, ku tull, nigu tuli vippõli ynnõ. Näitsik ka näkk. Tuu ütel: "Tepo, min noq kae, mis imeh tuu läts aida kõlgusõhõ nigu verrev kerä. Puugil om jõhvinõ kott. Ku lõikat ristkablaq katski, lask pääle kõ kotiga. Puuki saai nii pitä. Puuki piät süütmä kaq. Ku tull määne suvisõpühi õdag, syss üteq tsirguq aiah kõ kuulja värki ikiq: "Õõ-õõ-õõ! Õõ-õõ-õõ!" Nä tahtsõ süvvä.

ERA II 194, 214 (9) < Setu, Tserondõ k. - Ello Kirss < Hedo Vahtra, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Me küläh Mihkali-naane oll. Mõistsõ nii umilõ tütrile avvu tetä, nigu saiq kyik rikkile mehele. Timahaava keväjä kooli arq. Kolq päivä koolõtõdi. Jõvva-as kiäki arq koolõta. Ku kuuli arq, syss sendseh oll sääne mürrin, nigu tohi-is kiäki naada kodo minemä. Jaq pliit lahuti üüse arq.

ERA II 194, 215 (1) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Rasõvat: Üle kabla mingui. Saavaq latsõl kammitsaq.
a) Mingui naane üle ratta vehmride. Saavaq latsõl kõvõraq jalaq.
b) Kao salvõ päält pangist joogui, nakkas latsõl suu vett juuskma.
c) Ku rassõlõ annai midä, ku tä küsüs, syss rõivaq tsäbätäse ar (hiired närivad ära)
d) Ku sutt heidüt, saa soetäht.
e) Tulõpattu heidüt, syss pagui kätt suu pääle. Saa latsõl tulõtäht.

ERA II 194, 215 (2) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku lats nakkas ilma tulõma, syss piät nulganaasel hiusõq vallalõ laskma ja üttegi sõlmõ ei tohi kohki rõivastõ man olla. Muido om väega rassõ. Hainu tuvvas ka tarrõ, et Pühä-Maarja sündü hainu pääle, syss om jalq kergemb.

ERA II 194, 215 (3) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kual latsõl om sinine juun üle nyna, vai kual ommaq vaibaq küüdseq, vai ku päävä mineku aigu sünnüs, nuuq latsõ koolõsõq arq.

ERA II 194, 215/6 (4) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Pidägui pikki küüdsi. Lõika arq ja panõ puuhu. Tuuh ilmah kästäs küüdseq otsi takah.

ERA II 194, 216 (10) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s.1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Piitrepäävä tetti ka vanast Vilomäe pääl tuld, nigu jaanipäävälgi. Tunglit tuudi kodo ja panti kapstaida pistü maa sisse. Tulõ-õs süüjät kapstihe.

ERA II 194, 216 (11) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s.1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tuld ei või kunagi ristildä jättä, ku mant arq läät.
a) Kes tullõ sülgäs, tuul lääväq huulõq kärnä.
b) Kes tullõ kusõs, tuu lätt paisihe.
c) Palanu vitsaga lehmäle lüüt, nakkas lehm verd kusõma.

ERA II 194, 216 (5) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku hiusõq heidät tuulõ pääle ja tsirk tege pesa, syss nakkas pää haigõt tegemä. Keri kerrä ja pakõ kohe nulga vaihõlõ.

ERA II 194, 216 (6) < Setu, Lõkova k. < Radaja k.- Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Asuga veegui puid vällä. Tõõsõh ilmah pestäs küüdsi ala.

ERA II 194, 216 (7) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku päävihku kuhjalõ jõvvai enne pääväminekut pääle panda, syss peräst pangukai enämb. Saat pattu.

ERA II 194, 216 (8) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s. 1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku Pühä-Ilja tõristas, syss ei või rõivit üles võtta. Vanasitt tulõ rüppü. Kaartõ all ei või saista. Timä kaartõ alotsit pite pakõ. Hõlmah ei või maada. Lätt vaihõlõ.

ERA II 194, 216 (9) < Setu, Lõkova k. < Radaja k. - Ello Kirss < Ol'l'o Jõgõveer, s.1872 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Suurõ neläpäävä käkitäs tõlvaq arq, muido suvõl saa pallo siugõ. Sõglaq käkitäs ka arq, muido saa pal'lo kärbsit. Enne päivä lüü vikaht varrõst arq, pako kabla otsa ja viä ümbre ussaia, syss tüki-i pikk elläi majja.

ERA II 194, 221/4 (1) < Setu, Tailova vaestemaja < Korski k. - Ello Kirss < H’oko Lepist, s.1861 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast oll üts miis. Küsse kerkoh võlga tõõsõ mehe käest: “Anna mõõdi rüki!” “Massat arq?” “Massa. Kaeh, Mikul kaq siih kuuldja.” Võt’t Migula kuul’djas. Tull aig massa. Küsse mehe käest. Miis nakka-as masma. Naas’ andja Migulat sõimama. “Vana petja sa olt, ku olli kuuldja ja noq ei otsi võlga arq.” Las’k’ Migulalõ mulgu sisse, võt’t kablaga sälgä, vei kohtohe. Oll jalq kolq veljä. Üts oll Turak Tuhkjapusja. Tõõsõq kaupliq kraamiga. Turakul olõ-õs muud, ku üts silmälda suur nõgõl ol’l ja kolq kopkat rahha. Tuu näge, et Migulat viiäs. Minkperäst timmä viiäs? Nii, nii, tuuperäst, et timä otsi-i mu rüki takah. Turak nakas’ pallõma: “Kulla miis, tsirgu mees! Lasõ Mikul vallalõ. Ma anna sullõ kolq kopkat rahha.” “Hüä. Kolq kopkat ka paremb, ku otsani ilma.” An’d’ mehele kolq kopkat. Las’k’ miis Migula vallalõ. Ol’l kuningatütär. Aeti timmä kyiki vahtma. Kyikõ rahvast. Temä oll tsässonah. Aeti sinnä vahtma. “Kiä jõud arq vahti, toolõ anna ma tütre arq ja poolõ riiki.” Küningatütrel ol’l vana tikõ süämehe tüknü. Aeti tarku veljü vahtma. Kyikõ rahvast aeti ynnõ kõrrast. Ütski tulõ-õs tagasi. Kyik temä arq sei. Aeti syss nuid veljü. Üts veli ütel: “Ull veli, min vahi sa mu iist!” “Ma noq hot’ lää kaq.” Läts vahtma. Tälle Mikul opas’, et ku sa läät, käki arq kohe pühäste taadõ. Karas’ kirstust vällä, kaes. A timä lugi inne kirja kaq. Tege nii: “Siih noq oll, siih olõi! Siih no oll, siih olõi!” Nikauist otsõ, ku sai valgõ. Kikas kirähüt’, niq läts arq kirstu. Minti hommogu kaema, et noq timmä kaq olõi inämb. Kaeti, lugõ pääle kirjä. Tulõ tõõnõ üü tõõsõl velel vahti. Tõõnõ veli jalq ütles: “Ull veli, min vahi arq mu üü kaq!” Läts jalq tuud üüd kaq vahtma. Mikul oll tiiveereh, ku temä läts. Ütel: “Sa karga arq küündle jala taadõ, ku timä vällä tulõ.” Tä jal tekk ka nii, kuis tä opas’. Lugi kirjä, niq kargas temä jalq kirstust vällä. Ots ütte paika, ots tõistõ paika. “Siih noq oll, siih olõi! Siih no oll, siih olõi!” Sai jalq valgõ. Kikas kirgse. Pidi kerstu arq minemä. Tull kolmas üü täl hindäl vahti. Timä ütles: “Veleq, minge ti kaq vahtma! Ma joq vahe.” “Oo ull veli, soo om su üü vahti. Mi üüq joq arq vaheq.” Mis turakul tetä. Läts niq oll Mikul jalq tiiveeres sais’. “Poig ku sa läät, loe kirjä inne! Ku tä kargas kirstust vällä,” and üteq perriga pangiq, tõõsõq perildäq pangiq, “Ku timä kargas kirstust vällä, anna tälle nuuq perildä pangiq vett tuvva. Esi karga kirstu sisse!” Karas’ kuningatütär kirstust vällä, an’d’ tälle perildä pangiq kätte. “Min tuu merest paar vett!” “Miis, min kirstust vällä!” “Lääi inne, ku tuu vesi arq.” Juusk mere veerde. Kaeki-is, et olõ-õs perri. Juusk jalq sinnä. “Miis, min kirstust vällä!” “Sul olõi viil vett arq tood.” Tä muudku lugi kirja ynnõ. Juusk jalq mere veerde. Tulõ tagasi, olõki-i vett. “Miis min kirstust vällä!” Tä lugi õks kirjä, lää-äs vällä. “Min, min tuu inne paar vett!” An’d’ noq perriga pangiq kätte. Tõi merest paari vett. Tä oll joq nii kavva arq viitnü, nigu kikas joq kirgse. Saaki-is kirstu minnä. Tull hommogu kuningas kaema. Turak lugõ kirjä, a tütär kaq olõi kirstu lännü. Tõi kuningas kuulut vett, vali tütrele sai kuulja. Lõigati arq timä. Oll must kaarnas süämeh. Läts lindu. Tõi syss elävät vett, vali tuuga. Tull tütär ello. An’d’ turakulõ oma tütre ja poolõ riiki. Turak nakas elämä. A targaq veleq kaupliq, kaupliq, kooni arqki häädüq.

ERA II 194, 224/8 (2) < Setu, Tailova vaestemaja < Korski k. - Ello Kirss < H’oko Lepist, s. 1861 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll Ivvan-Petser. Aho-peetskah elli. Arq oll kyik mustõnu ja tahmunuq. Repän ütel: “Ma kosi sullõ naase.” “Oo, kiä noq mullõ tulõ!” “Ma võta sullõ kuningatütre.” “Sa ajat porri. Kuningatütär tulõ noq mullõ.” Repän kaes, et üts kübärämiis lätt. Istus teeveerde maaha. “Vatõr, võta minno ka pääle!” “Kükkä perä pääle. Kükäs perä pääle, pil’l säält kübärit maaha nii pallo, ku esi arvas. Karas’ esi kaq maaha, koras’ kübäräq kokko. Lätt jalq. Tulõ jänes vasta. “Tere vatõr, kost sa olt söönüs-joonus saanu?” “Olõs ma kaq saanu!” “Muido saai, ku korja tükkü nellikümmend kokko.” Kor’as’ nelikümmend jänest kokko. Läts repän nuidõga kuninga moro pääle. “Ivvan Petser saat kosti. Kuningas ütel: “Vet tä õks rikas om, ku nii pallo kosti saat.” Repän lätt kodo minemä. Puttu susi vasta. “Kost sa olt söönüs-joonus saanu?” “Ma sai kuninga lavva päält söönü niq joonu.” “Olõs ma kaq saanu!” “Muido ei saa, ku kuukõ tükkü nellikümmend kokko!” Kogosi nellikümmend sutt kokko. Vei repän jalq kuninga muro pääle. “Ivvan Petser saat’ kosti.” “Vet’ tä syss külq rikas om, ku niipallo kosti saat’.” Tulõ repän tagasi tulõma. Putus kahr vasta. “Tere vatõr! Kost sa söönüs-joonus kõõ saat?” “Ma saa kuningalavva päält söönüs niq joonus.” “Olõs ma kaq saasi.” “Muido saai, ku kuukõ tükkü nellikümmend kokko.” Kogosi kahr ka nellikümmend kahru kokko. Repän läts nuidõga ka ku moro pääle. Pan’d’ väräqki haaki. “Ivvan Petser saat’ kosti.” “Võeh, tuu om kül väega rikas, ku tä niipallo kosti saat kõ.” Naksiq joq pulmõ kynõlama. Kuningas nakas’ tütärt andma. “Hüä syss, me hummol tulõ sajaga.” Läts repän mere viirde. Pill kyik kübäräq vette. Esi nakas’ rüükmä: “Oi kuningas, saja upus! Oi kuningas, saja upus! Kae kübäräq ynnõ viil vii pääl. Kosilasõ köüdi puhma külge. Soo tahtsõ kaq arq perä ala minnä. Kae, rõivitki olõi säläh. Rõivaqki vesi vei arq.” Tuvvas kuninga puult kosilasõlõ rõivaq. Kaes repän üle kura ola. Kuningas küsüs: “Mis sa kaet?” “Täl olõ-õs sääntseq. Täl olliq parembaq.” Lask kuningas tuvva viil uhkõmba rõivaq. Kaes repän üle hüä ola. “Mis sa kaet?” “Täl olõõs sääntseq. Täl olliq parembaq.” Tuvvas joq kõõ kallimbaq rõivaq kuninga aidast vällä. “Täl õkva sääntseq olliqki.” Nakkas repän iih minemä. “Ti tulgõ takah! “Saja uppu arq, noq olõi midägi tetä.” Ommaq sää teeveereh päähalva hobõstõliseq. Ütles repän: “Kink hobõstõlise te olt?” “Me olõ päähalva hobõsõtlise.” “Kaeh, takah tulõ mürrin ja errin, tillin ja tallin. Nuuq arki tapva, ku nii ütlet. Ülge, et Ivvan Petseri hobõstõliseq!” Tull syss vakk ja küsse nuidõ käest: “Kink hobõstõlise ti olt?” “Me olõ Ivan Petseri hobõstõlise.“ Kuningas mõtlõs: “Rikas õks om, niq rikas om ta Ivvan Petser,” Sõitvaq jalq edesi. Repän kõõ lahk iih. Kar’usõ üteh paigah tii veereh maailmatu suurõ kar’aga. “Kink kar’usõq te olt?” “Me olõ päähalva karusõq.” “Kaeh, takah tulõ mürrin ja errin, tillin ja tallin. Nuuq ar’ki tapvaq, ku niimuudu ütlet. Ülge, et me olõ Ivan Petseri kar’usõq.” Tulliq jalq kotsile. “Kink karusõq te olt?” “Mi olõ Ivvan Petseri karusõq.” “Võih, om õks rikas miis, ku sääne kari täl om. Repän lahksas iih, nigu jõud ynnõ. Tsiakar’usõq tii veereh. Jalq niisama: “Kink tsiakar’usõ te olt?” “Päähalva tsiakar’usõ.” “Kaeh, takah tulõ mürrin ja errin, tillin ja tallin. Nuuq arqki tapva, ku ütlei, et Ivvan Petseri tsiakar’usõ.” Tulõvaq jalq kotsile. Kuningas küsüs: “Kinkõ tsiku ti kaitsat siih?” “Ivan Petseri tsiku.” “Kagoh ommaq tsiakõsõq.” Juus’k’ repän kõ iih. Tull suur ja suur mõisa. Muud olõ-õs kedägi, ku valu päähalvaq. Juusk repän nuidõ mano. “Kos ti siih olõma! Kae, takah tulõ mürrin ja errin, tillin ja tallin, nuuq arqki tapvaq. Minga taaha tammõ uustõ!” Pagõsi näq kyik tammõ uustõ. Repän juusk vakalõ vasta. “Naakõ püssäga kyik tammõ uustõ tähte laskma!” Kuningil üks ommaq püssä üteh. Naksiq laskma. Muido olõs näq kyik halvaq arq häötänü. Üts kõvõra jalaga halvakõnõ olõõs saanu ynnõ sinnä uustõ sisse rungi. Tuu jäi alalõ. Tuust sai maa pääle vanahalva sugu. Naas’ Ivvan Petser sääl päähalvu mõisah elämä.

ERA II 194, 228/33 (3) < Setu, Tailova vaestemaja < Korski k. - Ello Kirss < H’oko Lepist, s. 1861 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll Mihkal’ Mihhalavits ja ol’l täl kolq tütärt. Tul’l käsk sõtta minnä. Kõ vanõmb tütär ütel’: “Esä, anna mullõ kõ vanõmb hopõn ja kõ vanõmb rakk! Ma lää su iist.” Läts minemä. A Mihkal’ Mihhalavits iske hendä kahrust nurmõ veerde ette. Tütär sõit’, ni naas’ pelgäma. Tul’l arqki tagasi. Õks tull jalq syna , et sõtta minnä Mihkal Mihhalavitsil. Tõõnõ tütär, et esä, anna mullõ keskmäne hopõn ja keskmäne rakakõnõ, ma lää käü. And esä tälle, nigu syjah vaija, hobõsõ püssa ja raka. Läts minemä. Mihkal Mihhalavits iske hindä jal kahrust, läts nurmõ otsa vasta. Sõit, kai, es julgu müüdä naada minemä. Püür’d’ arqki tagasi. A sõtta vaija õks minnä. Kuis sa noq saat jättä, ku kuninga syna om. Noorõmb tütär ütles: “Esä anna mullõ kõ noorõmb hopõn ja kõ noorõmb rakakõnõ. Ma esi lää.” esä iske jalq hindä kahrust. Läts nurmõ pääle ette. Tütar kai, nigu võt’t püssä, las’k’ arqki esä maaha. Es tiiä tä esi tuust midägi, kahr niq kahr, sõit’ jalq edesi. Koh tuud syjaväke üle kaeti, tuu imä oll vanahalv a poig oll õks ristiinemine. Tuu vanahalv nakas ütlemä, et kuulõ, Mihkal Mihhalavitsil om kõ noorõmb tütär ja loonatark. Poig ei usu: “Tuu, kae noq, et Mihkal Mihhalavits õks esi om.” “A kuis me kae. Odot, angõ näile kyigilõ tsirguq. Ku timä tsirk om hommogu näläne ja tän’täs, syss om Mihkal Mihhalavitsi noorõmb tütär ja loonatark, agu timä arq ravitsõs tsirgu, syss om Mihkal Mihhalavits esi.” Anti näile kõigilõ tsirguq ravida. A Mihkal Mihhalavitsi tütre rakakõnõ paja all kullõl, ku tuu vanahalv kynõli. Juusk ta ruttu kõlgusõ mano, koh näq magasiq ja tege: “Mihkal Mihhalavits, õe! Ravitsõ sa tsirk arq, nigu hommogu täntänü-üs, maanu!” Tütär ravit’s tsirgu arq. Hommogult tõistõ tsirguq tänitäseq. Timä uma maka. Saai midägi tetä. Poig ütles: “Kae noq, ku Mihkal Mihhalavits esi om.” Õks ei usu, tuu imä. “Angõ näile viil püssäq hoita. Ku temäl om püss arq rossitanu, syss om Mihkal Mihhalavitsi tütär ja loonatark, agu püss om arq puhastõt hommogu, syss Mihkal Mihhalavits esi.” Pini jal kullõs paja takah. Lätt jal hõika ööse kõlgusõ läve all: “Mihkal Mihhalavits, õe” Kae, et püssä arq puhastat!” Tulõ hommog. Naatas kaema. Kõigil püssäq rossitõdu, temäl ütsindä hal’as. “Näe noh, ku Mihkal Mihhalavits esi om tulnu.” “Ei tiiä midägi. Ta om Mihkal Mihhalavitsi tütär ja loonatark. Saadami näq hummõl sanna. Syss õks saa jo kimmähe tiidä.” Pini oppas Mihkal Mihhalavitsile, et sannah nakka hamõht kiskma säläst, a puugnitsaq jätä kinni kyik. Tõmba, tõmba, vinnütä viimätse minutani arq, niq nä käskväq edesi sõita, ni saatki sa vallalõ. Tä nii tekk kaq. Vanahalv saat’ tuu poja kaq üteh sanna. Küsüs: “Noh, kuis ol’l? Kas ol’l Mihkal Mihhalavitsil tütär ja loonatark?” “Uu, olõõs määnestki tütärt. Mihkal Mihhalavits esi oll.” Es saaqki kätte tuud õigõt otsa. Lätsiq nä minemä kuninga liina poolõ tuu syjaväega. Imä lätt kaq üteh. Sõitvaq, niq imä ütles: “Mihkal Mihhalavitsil om õks noorõmb tütär ja loonatark.” “Usu noq, Mihkal Mihhalavits yks esi om.” “Kuis me viil pruuvnu? Ooda, siih tulõ üts kaiv vasta. Kyik tahtvaq juvva. Ku timä juu, syss om Mihkal Mihhalavitsi noorõmb tütär ja loonatark. Ku arq lätt möödä, syss om Mihkal Mihhalavits esi” “No, hüä, kaemi.” Tull vasta väega illos vasinõ kaiv. Vasinõ kopakõnõgi veere pääl. Muudku juvva ynnõ. Ilm armõdu kuum. Mihkal Mihhalavitsi tütär nii taht juvva kui. A rakakõnõ juusk pääle täl kõrval ja ütles: “Mihkal Mihhalavits, kuulõ, arq sa siist juuma naakui! Tõõsõq juui kiäki, arq saq kaq naakui!” Tütär ei lää ka juuma. Sõit müüdä, nigu tõõsõqki. Poig jalq ütles: “Kae noh, ku om õks Mihkal Mihhalavits esi! Olõi tütär.” “Ooda, ooda, mi viil proovi. Vii tulõ üts kaiv vasta.” Sõitvaq, sõitvaq. Väega taht joq Mihkal Mihhalavitsi tütär juvva, nigu jõvvai inämb kuigi kannaha. Tulõ tiiveereh vasta hõpõkaokõnõ. Uma hõpõnõ valtakõnõ, hõpõ salvõq, hõpõ kõpakõnõgi salvõ veere pääl, muudku juvva ynnõ. Mihkal Mihhalavitsi tütär joq märgis: “Ütskyik, hot’ tõõsõq juuqkai, ma perä puul sõida, ma õks siih ruttu arq juu.” A rakakõnõ juusk täl kõrval ja tege: “Mihkal Mihhalavits, arq sa ulli tekui. Tõõsõq juui, sa kaq joogui!” Kinnit’ viil hindä arq. Sõit’ müüdä, es lää kaq juuma. Poig jalq pand imäle: “Noh, kas noq om joq ütskõrd viländ sul proovi. Näet jo, et Mihkal Mihhalavits esi om.” “Ooda, ooda, kuld kaiv viil tulõ. Ku säält kaq lätt möödä, syss om joq külq Mihkal Mihhalavits esi.” Lääväq, lääväq jal. Kyik joq tahtvaq nii juvva, nii tahvaq juvva kui. Kullanõ kaokõnõ tii veereh. Kullatsõ salvõ pääl kuldkopakõnõ. Vesigi võet valmis. Rakakõnõ jo käü ümbre: “Mihkal Mihhalavits, kyigist olt arq müüdä tulnu, arq sa noq tuud tiko tekui, et siist juuma läät!” Sõitvaq tõõsõq müüdä. Mihkal Mihhalavits nigu lätt, kaldus arqki kuld kao mano. Kopa külge putahut’, ni vaijugi salvilõ. Jäi sinnä magama. Imä kaes, niq hõikas joq: “Kae noq poig, ku sa usu-us minno. Näet ku om Mihkal Mihhalavitsi tütär ja loonatark.” Aeti timä säält syss üles ja naksiq sõitma edesi. Nakas tä meeldümä toolõ pojalõ ja võt’t timä tuu hendäle naases.

ERA II 194, 233 (4) < Setu, Tailova vaestemaja < Korski k. - Ello Kirss < H’oko Lepist, s. 1861 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Krantsovah oll kaonu ütel naasel arq muna. Tuu ol’ naanu tõist naist tõrõlõma. A tuu naane oll pandnu vanma: “Sul uma latsõq veiväq muna arq ja sa süüdät noq minnu. Saagu sul lats ka arq kaoma, nigu sul munagi kattõ!” Oll kaonu ka latsõkõnõ arq. Kyigist ol’l otsnu, arq kyigist oll otsnu, kohki olõi, niq olõki-i. Lännü imä syss kerkohe ja naanu väega palvust pidämä, syss oll saanu lats kätte. Oll tulnu kodo, oll ülnü: “Ma olli Krantsova järveh.” “Kuis sa sääl olla sai?” “Olla oll hüä. Illos’ maja ja kyikõ süüki külält.” Edimält ol’l väega pelänü, et minno otsitas takah.

ERA II 194, 234 (5) < Setu, Tailova vaestemaja < Korski k. - Ello Kirss < H’oko Lepist, s. 1861 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts paabakõnõ oll. Käve kyigih vananaasest. Ol’l tulnu kodo ütest paigast, ol’l ülnü: “Ma olõ joq kyigih arq olnu. Tikõl ynnõ olõi viil. Ma noq inämb kohegi lääi.” Lätt kõrd aigo. Koputõdas paja pääle: “Kas paabka kotoh?” Lännü õks jal minemä. Võõras herr oll olnu otsja. Veenü nurmõ pääle, tõstnu kivi üles. “Min, min alla ynnõ!” Ol’l lännü alla. Noorik käü tarrõ pite ja oihk ynnõ. Ol’l opanu, et Jumala synna siih manigui. Väega oll häste hoiõt. Ütskõrd oll tulnu tarrõ vasinõ tütrik väega korgide jalguga. Temä ülnü: “Jummal-Essäkene, määntse taal noq jalakõsõq ommaq!” Sadanu tütrik jalgu päält maaha. Peremiis oll ülnü: Noq piät su arq vällä saatma. Sa mullõ kaihho tei, a hüvvä ka tei.” Saatnu ilosahe vällä. Ammutanu siilo pääle, et kaegui inne ku kodo saat. Kai kotoh, ol’l siilo täüs kulda.

ERA II 194, 235/8 (1) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll mustõlaiga vaene miis väega. Es saa tälle kostki süvvä, suur nälg oll. Võt’t timä hinele külä hobõsõq kaitsa. Võta-as palka inämb ku üte suvitsõ varsakõsõ ja puudakõnõ kesvi ka anti tälle suvitsõ hoolõ iist. Läts ta rikka mehe poolõ rükä kandma pääväst. Kan’d’ kõ päävä rüki. Rikas miis ol’l nii ar kynõlnu, et ku sa päävä minenguni ei jõua ar tetä, syss süvvä ei saa. Kaes repi päält, päiv lätt. Tänähüt: “Panõ maaha!” Pan’d’ maaha sälätävve. Süvvä es saagi. Tuu vaiv lõppi. Jalqki ol’l näläh. Käü oja viirt pite lämmä palava pääväga. Kaes, tsuklõsõq, kats tütrikku. Timä võt’t arqki rõiva üskä. A hindäl süvvä midä olõi, a naane vaja arq võtta. Tulgõ arq mullõ üts naasest. Katekese sysaritseq olliq, õks vanõmbal vaja minnä. Võtt rõiva arq, nuil vaija tulla viist vällä, suur häbü, tihkai. Lubasi üts tulla arq ka tälle. Elliq ku kaua nimä elliq. A tuu ol’l päävätütär. Ütles, et ma taha minnä esä poolõ. Timä ütel: “Las minnu hindä iist, ma lää käü.” A timä ütel: “Sa ei mõista minnä.” “Anna mullõ määne tunnistus, syss ma lää.” And langakerä. “Kohe soo kerä lätt iih, sinna mine sa takah. Lätt, lätt, kyik päiv lätt, kõ keräl takah. Sai õdak, kaes, om üts väikene tarõkõnõ, kana jala pääl, höörüs ümbre. Kerä eeh tarrõ, timä ka takah tarrõ. Magasi üükese arq tuuh tarõh. Päävä tiid pite kõ käve joq. Läts jalq kerä vällä hummogu. Timä kah takah vällä. Jal nakas minemä kerä takah. Tõõnõ päiv jo läts otsa. Tull jalq tarõkõnõ. Kerä läts eeh, timä kah läts takah üüsest. Sai kolmas päiv. Sai jo päävä tarrõ. Küsüs öösest. Üteldäs, et ei või võtta, päiv tulõ käumast tagasi. Oll tuuh tarõkõsõh suur kapp. Kerä läts eeh kappi, timä takah. Päiv oll väega vihanõ, et mis timä tütär kattõ ar’a. Kos timä jäi, es tiiä mitte midägi. Timä muidogi võta õks. Jäi sinnä kappi öösest keräga. A tuu naane an’d’ tälle kotoh üte kuldräti, et ku sullõ saa tarbist, syss võta timä vällä. Timä õks nätä tiidse. Panti, too truba oll lämmi, tetti tälle trubalõ asõ. Tälle sai väega lämmi. Es jõua kuigi olla. Võt’t räti vällä ja pühkse hikõ. Nemä ütlese, kaemi siiä kappi, kas tuu võõras miis om eloh vai. Kaesõ, timä pühk hiko tuu rätiga. Nemäq tundsõ uma räti arq, et kost sullõ me tütre rätt sai. “Ku rätt om mino käeh, syss om tütär ka mino käeh.” Oll sääl syss kui kostol tuu öö. Tulõ hommog. Pääväl jalq vaja käümä minnä. Temä ütles: “Esä las minno hindä iist. Läts minemä. Käve tuu päävä arq. Kaes ku lätt käümä, kaes ku rikas miis tege: “Ah, ah, vaenõ miis, tegi mullõ tüüd, a ma tälle süvvä es anna! A no võtt timä päävä tütre ja sai tälle kyikõ külält.” Keset päävä aigo, nii üldäs, päiv puhkas veidkese. Inemiselgi andas veid’okõsõ puhata. Tuu väümees ka puhas’ päävä asõmõl. Puhas’ niq pil’l’ sängügi lak’k’a. Tull tõõsõ hommogu päiv üles. Väümiis, et las minno jalq. A päiv ütles: “Ma lää kae, kuis sa käveq sääl. Läts päiv esi. Lätt, kaes, nakkas puhkama heitämä, olõqki-i koh puhata. Säng pillut lakka. Kuri tett, olõi höste käünü. “A milles sa nii käve, ku sa mu sängü lakka pilliq?” “A selle, et ma su pääle olli pahaline. Ku ma olli vaenõ miis, kanni rikkalõ mehele rüki kokko, ma sinno palsi: “Oodaq, oodaq veidkest, kooni ma ar vii!” A sa lätsi arq alla, niq rikas miis joq rehäs repi päält. Saaqki-is süvvä. Mille sa ooda-as? Saanu mullõ ka süvvä.” Niq päiv kaq, süü väärt oll, niq saa-as midägi tetä. Jäigi tälle päävä tütär ja tuu oll timä ynn. Sai timä kaq süvvä ja nakas’ hüvvi päivi nägemä.

ERA II 194, 238/40 (2) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Nakas’ vanaesä kuulma. “No armaq pojaq, midä teile vaja küssü, midä ma teile lupa koolu uutõ pääl?” Üts poig tull: “Mina taha hüvvä hobõst, esä.” Esä ütles: “Jummal anna sullõ!” Tull tõõnõ poig. “No midä sa tahat?” “Ma taha, nigu mu majah kõ leibä om viländ, mu käe all.” “Jummal anna, ku su käe all kõ saa leibä viländ!” Tull kolmas poig jalq. Küsüs: “Midä sa tahat, poig?” “Ma taha hüvvä naist, esä.” “Jummal anna, poig!” Midä esä koolu uutõ pääl ütel, nii sai ka. Naksi elämä kyik. Vanõmbalõ sai hüä hobõsõ kävvü tiid pite ja maad kündä. Tull syss tõõnõ poig jalq. Tuulõ sai pallo leibä. Nakas’ leeväh elämä. Kõ noorõmbalõ sai hüä naane jalq. Naksi vanal aigo käümä vaesõq küsüjäq. Tulliq tuu poolõ, kellel pallo leibä. “Anna mullõ ka Jummal-essä nimega raasakõnõ leibä!” Jummal tiid, kas tä oll syss Jummal vai vaenõ, tull küssüi tarrõ. Temä ütel: “Noh, kas mul kõõlõ ilmalõ om leibä anda!” Annaqki-is suupalakõistki. Täl oll vaija õks anda, hot suupala. Kuis üldäs, et paremb suupala, ku paha syna. Minti kerkohe pühäpäävä. Kiä tä oll, vana-teedakõnõ vai Jummal, läts ette jalq. “Mina ei jõua minnä. Võta minno ka! Sul hüvä hopõn. Sõida minno veidkest maad! Ma taha ka Jumalat pallõma minnä.” Ütel: “Õgas mul olõ kõ ilma peräst hüväq hobõsõ joht.” Võtaqki-is. Nakas’ jal vaenõ, läts sinnä kõ noorõmba poolõ leibä küsümä, kellel oll hüvä naane. Tuul ei leibä olõ. Vaas’nah leevä kohetus om. Ei olõ küdsetüt. Ahi küttüs. “Kükkä maaha, kooni ma küdsähütä üte vadsakõsõ.” Küdsi üte vadsakõsõ vaas’nast naane ja an’d’ vaesõlõ kätte. Naksi nä elämä kyik jalq. Es jää tuulõ hüvvi hobosit. Kyik kattõvaq ar’a. Jäi jalqki vaesõst. Kel tuu pallo leibä sai, kattõ leib ka arq. Jäi ka vaesõst. A tuu sai kõ rikkamb, kellel hüvä naane sai, kiä andsõ tälle tuu vadsakõsõ arq. Olõi võls’s, ku üldäs, et ku Jummal and rikkust, syss Juudas sikkust.

ERA II 194, 240/3 (3) < Setu, Vilov., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll rikas miis mustõl aiga. Krystos käve maad pite. Sai Krystosõlõ vasta. Ütel: “Meil saava suurõq pioq. Tull mi poolõ kos’t’ma. Mul kõõq sugulasõ tulõva kos’t’ma. Tull sa ka!” Timä lubasi tulla, et mina lää külq tuust puulpääväst. Täl kyik umaq umatsõq kuuh. Rikas oll ynnõ tuu miis väega. Uut noq Jumala poiga kos’t’ma. Uutvaq õdaguni joq. Krystos Jumalapoig tulõ vaesõh sandikõsõh paja ala. “Võtkõ minno öösest!” Temä ei võta. “Kas ma võta vaesõ öösest, ku mul ommaq kyik rikkaq sugulasõq, uhkõq.” Tütär ütles: “Esä, kos timä vaesõ pant. Ma lää vii timä lämmähe sanna.” Üts tütär ol’lgi tuul mehel. Vei sandikõsõ lämmähe sanna magama. Timä ütles: “Min noq sa arq. Ma maka siih ütsindä.” A timä ütles: “Ma kaq hiitä su mano magama.” Panniqki lavalõ pääq kokko, viha pää ala. Jäi timä ka, rikka mehe tütär, tuu vaesõga sanna magama. Tulõ üüse, koput’ edikes paja all ilosahe: “Krystos, Jumalapoig, kas sa siih olt?” “Siih jah olõ.” “Vaesõl vapanaasel sündü poig. A koh timä osa-jago kaq om?” “Kad’ah, mu pähütseh.” Sai pido otsa. Kyik lätsiq arq rikkal mehel kodo joq. Kynõlõs: “Kae, noh, ku Krystos Jumalapoig om ka petjä. Tõotsõ, tii pääl puttu vasta. Ma kutsi kos’t’ma. Tõotsõ tulla, a tulõki-is.” A tütär ütles: “Ei tiiä, esä, kiä tuu ol’l, kelle ma sanna vei magama?” Esä ütles: “Tuu ol’l vaenõ sant.” Tütär ütles: “A üüse tsiris’t’ sanna paja all, et Krystos Jumalapoig, kas sa siih olt. Temä ütel: “Ma olõ siih jah.” “Vaesõl vapanaasel sündü poig. Koh timä osa-jago kaq om?” “Kad’ah, mu pähütseh.” “Koh sa olli?” “Olligi timä pähütseh, magasi. Juus’k’ rikas miis kaema, et vapanaane mõtsah üts elli, kas täl sai poig. Jah, poig om. “Müü arq mullõ temä!” Täl läts süä täüs, et mis Krystos lubasi. Timä rikas a vaesõlõ jao lubasi. Möi arq suurõ kalli raha iist. Timä vei timä suurdõ mõtsa, nii et pidänü-üs kätte kellelegi saama. Temä sündü yndsa inemine. Temä oll väega Jumalast joq. Läts, kütt elli mõtsah. Läts mõtsa püssäga kütmä. Löüse tuu latsõ arq. Timä sääl tege lille. Lämmi tälle ümbretsyyri. Päiv paistus tälle pääle. Muilõ paistai. Sai toolõ vapanaaselõ teedä, et ma löüse latsõ. Vapanaane löüse oma latsõ arq. Läts jalq tõist voori, et anna mullõ arq, võta rahha hot’ ku pallo tahat. Rikkal mehel väega süä valut’, et mis noq tetä. Käs’k’ timä vanakuradi poolõ päsülät otsma tuud poiskõst. Timä käve sääl kaq arq. Tõi päsüla, vei rikka mehe kätte. Sääl ka pututa-as timmä. No, mis tetä? Olõi kohegi panda. Timmä saai kuigi häötä. Temä tekk hinele tõrvakeetja ja põrgu tek’k majja. Suurõ raha iist tetti. A kes tool tunnil sisse tulõ, täl oll kynõld ar, tuu pää pääle katlahe sisse. Käs’k’ poiga, et mine. Poig lääqki-is tuul tunnil. Poig sai väega tark. Krystos tälle õks oll pandnu pää sisse nii. Timä es kärsiqki. Vaija minnä kaema, kas om joq timä surma saanu. Läts esi kaema. Touksiq päädpite katlahe. Sai amin. Saigi poig tütrele abimiis ja vara perijä.
Mis võta-as öösest! Sa võtnu vaenõ kaq rikkite sekkä. Hot’ aho nulka lasknu. Vaija ellä õks nii, kuis tõõnõ kaq saa ellä.

ERA II 194, 243/5 (4) < Setu, Vilov., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ol’l kolmkümmend aastakka inemine suurõ mere veereh, passat ja pallõl Jumalat suurõ kõo all. Tul’l syss miis, Vanajuudas tul’l mehe näol sinna merde tsuklõma. Suurõ hobõsõ säläh. Suu hopõn, illos’ hopõn. Sadula säläh istõ ja kenä miis. Pan’d’ hobõsõ kõo külge kinni ja esi läts tsuklõma. Uppu arqki tuu miis. Jäiq rõivaq ilosaq sinnä. Tuu passataja kaes, et hopõn jo kaskümmend kolm päivä kõ kõo küleh kimplõs. Taht süvvä. Temä kai, et ku tä olnu nii hüvä, et lasknu tuu hobõsõ vallalõ tiid pite. Täl jäi sinnä hüäq rõivaq. Pan’d’ nuuq kyik sälgä. Istõ sadula pääle, sõit’ hobõsõga mõtsa joq arq. Vanajuudas säält jo uppunu inemine tul’l üles. Juus’k’ tii pääle ette. Temä ütles, sa saasi kuningalõ väümehest, a sul ommaq väega pikäq habõnaq. Las sa no habõna arq pükä, syss sa saat tälle väümehest. Las’k’ habõnaq ar pükä. “Kae noq saat illos. Noq saat kuningalõ väümehest. Lääme syss varetsahe. Pan’d’ hobõsõ köüt’ jalq kõo külge kinni. Lääväq esi tuuhu kõivo ülest, koh alla temä kolmkümmend aastakka passat’. Vett temä täl õks jo silma nii ar moon’at. Temä vikkur om joq kõ ülemb. Lätsiq suurdõ kõivo ülest mõlõmba vanajuudaga. An’d’ tälle tõrva tsääräga tävve. “Juu ar’a, syss saat kuninga väümehest. Temä silmist oll viin, a vanajuudal oll pant tõrv. Temä kaes, et Jummal, Jummal, olõi ma kolmkümmend aastakka viina joonu, syss tulõ mul noq ar juvva timä. Kaes, näk’k arqki, et helos ku varõs üte ossa pääl kõoh, meri kaq all. Heit risti ette, et tulõ mul arq juvva. Näkk arqki, et tõrv om. Olõi viin. Heit tsääräga merde. Kaes, esi ka ku varõs hel’os ossa pääl. Vanajuudas pagosi mant arq. Kost tull sinnä läts, istõ hobõsõ sälgä. Ku tä arq joonu, tä sadanu esi ka merde. Hiit’ tsäärägu merde, läts jalq kõo ala. Passat’ kolmkümmend aastakka. Saigi puhtast.

ERA II 194, 245 (5) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts miis käve pühäpäävä ker’kohe, a tõõnõ käve mõtsa. Syyrdu ragi. Tuu ker’koh käüjä võt’t hendäle sõõru päält kepikese kaq kätte. Läts kerkohe, niq näge, et vanakurat kurah poolõh vinnütäs pääle hobõsõ nahka ja kirotas. Timä tälle lei tuu kepiga. Nakkas ar minemä, ni timä lätt tii pääle vasta tälle. “A milles sa mullõ leiq?” “A milles sa ker’koh hobõsõ naha pääle kiroti?” “Selle kiroti, kua mõtlõs halva mõtõt, tuu kirota ma uma kir’ä pääle. A kua om Jumala poolõ, tuu kirotõtas kaq Jumala poolõ. A mille sa näi tuud?” “Ma noq tiiä, milles ma näi? Tei tüüd sõõruh, võti kepikese kätte, lätsi kerkohe, niq näi.

ERA II 194, 245/6 (6) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mustõl aiga es olõ tuld. Kostki tiiä-äs kost tuli saa. Jummal pess kuionuisi muromunnõ vastatsite, nigu sauas ynnõ. Juudas ütel: “Aa, muido Jummal, a tiiäi kos tuli om. Tuli om kivi seeh.” Kas’ah, om ka. Mynikõrd hopõn sõit, syss kireq kargasõq ynnõ. Juudal ol’l inne adõr kaq. Jummal tsagi maad kõplagõsõga, a Juudas ai adraga. Ku timä jäi magama, syss tiiäi, kuis Jummal õks sai jalq ar timä käest pettä.

ERA II 194, 246/7 (7) < Setu, Vilov., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Juudas sai Jumala sülest. Jummal süläs’ maaha, niq kaes, nakkas yngõrdõlõma, yngõrdõlõma. “Kes sa olt?” “Ma olõ sullõ noorõmb veli.” Tul’l ülest, läts mõtsa, niq nakas’ viina tegemä. Mõtsa seeh kiit mitu päivä. Jummal kaes, midä tä tah tege. Savvu kõ tulõ. Käsk ummi käskjalgu. Täl om nellikümmend nelli puuslikõist. Krystos om üts, Pühä-Maarja üts ja Mikul ja kiä ommaq passatanu hindä puhtast. Käsk noid, et minge kaegõ, mis tä tege, ku tä veli om. Timä and’d toolõ ummõlus-sõrmusõ tävve. Jõi arq, jäi purjo. Nakas väega laulma ja kargama timä man. Kargas, kargas sääl, käsk tõist käskjalga joq, nigu ma käske siih ummi latsi. Toolõ kaq an’d’ ummõlus-sõrmusõ tävve: “Nah juu, maitsa, määne om!” Tuu kaq joi ja jäi purjo, sinnä hüvvä miilt pidämä. Läts esi: “Lää ma kae, mis tä tah tege.” Ütles: “Noh, midä sa tah keedät?” “Võta sa ka üts ummõlussõrmusõ täüs! Maitsa, mis om!” Jummal kaes, vil’äst-leeväst tege, puhas om. Võtt temä ka ummõlussõrmusõ tävve, pruuksõ. “A,” ütles vanasitt, “ma ei tiiä, mis soo saa. Sa panõ nimi, ma tii.” Jummal pan’d’ nime, et viin, piiva vinne värki. “A mis sa mullõ soo iist lupat, et ma tei,” Jumalalõ ütel. “A tuu lupa sullõ, kiä viinah halvastõ tege.” Kae, myni hiit kabla pääle hindä, tege halvust, tõõsõ inemise tapp arq. A myni laul, kul’atas, maka. Tiiei midägi halva. Üldäs, et Juudas tekk viina, a Jummal pöhend.

ERA II 194, 247 (8) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Päähalv panti vanast arq kinni. Timmä peteti ku kahru viinaga, hiideti hahilaq kaala. Timä väega tän’t. Ai kyik mäeq ja kyik kokko. Jummal ütel: “Jää magama! Tän’täkui. Ma su tsirguga arq ravitsõ.” Noq naid tsirkõ aetas kõ tälle suuhtõ. Kyik varõsõ lääväq tän’teh sinnä poolõ sügüse. Timä käve inne vallalõ maad pite, a syss peteti viinaga arq ja panti hahilaq kaala.

ERA II 194, 248/50 (9) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanal aigo segi eletigi halvuga. Inne Krystost õks üts miis oll halv, tõõnõ ristiinemine. Krystos sündü, syss selet’ nemäq eräle. Oll mehel üts naane halv, tõõnõ ristiinemine. Oll üts tütär halva tütär, tõõnõ ristiinemise tütär. Tulli ristiinemisele kos’a. Tahtsõq ristiinemist, a vanasitt tahtsõ umma tütärt panda. (Pan’d’ imä vaesõlatsõ lauta lehmä ruhe ala.) Kosilanõ ütel: “Minge sanna. Kual kuios inne hius arq, tuu ma võta. Kual kuioi, kual om tõrvhius, tuud ma ei võta. Nimäq käveq sannah arq. Vaestlast aeti tüühü. Kõ käve tõi vett ja. Kuivi hiusõkõnõ arq. Õks ristiinemine. A omal tütrel oll tõrvhius. Imä kütt aho, pand aho otsa pääle. Kosilanõ õks taha-as võtta. A imä pand vaesõlatsõ lauta lehmä ruhe ala, an’d’ oma tütre kätte, et mine. Naksiq minemä. Tull vaenõ tütär ka lehmä ruhe alt vällä. Nakas’ takah juuskma. “Ooda, ooda miis! Sul kattõ kuldkäng arq!” Tänt nii. Kosilanõ kullõs, et edikiä takah uikas. Vaija uuta. Timä ütles: “Uutkui midägi. Tuu mu urn uikna, perse paukna.” Jalq ooda-as. Lätsiq tükükese tiid jalq. Tän’t tõõsõ kõrra: “Ooda mees! Sul kattõ kuldkäng arq!” Kolmas kõrd saa suurõ jõgõ viirde. Sild üle minnä. “Ooda järge! Ooda järge!” “Ooda, kiä tuu tän’täs?” Jäi miis saisma silla man. Kai, et too vanasita tütär oll, võt’t’ kinni, niq lit’s’ silla otsa ala. Pan’d’ külq vasta, a timä võit sai üle. Võtt, tõi naase, nakas’ tuuga minemä kodo. Elli ku pal’l’o elli, imä ütel’, läämi kaema tütärt. Lääväq tõõsõ tütrega kaema käeperäh. Sai sinnä silla pääle. Tuu ütles: “Maama, ma taha juvva. Sinnä kasvi pütsk nabavarrõ kottalõ mua seest. Nakas pütske võtma, timä tege: “Imekene, imekene, kaksakui mu nabavart!” Kisk vällä ja mõs’k’ arq. Tek’k timä inemisest jalq. Lätsiq tütre poolõ. A timä oll leevä man, kas’t’ leibä. “Kae mu pääle!” Temä kaehaki-is. “Pilgahuta hot’ silmi mu pääle!” Pilgahut silmi, niq hiit tõrvnaha kaala. Pagõsi temä arq kivi alagi. Oll latsõkõnõ väikene täl. Tuu väega ik’k’. Miis jo pahasi arq ja kyik rahvas. Mis ta om. “Lats, latsõhoitja om, kuis tä annai sukugi maata inemisil?” Latsõhoitja hädäga vei latsõ vällä. Tege kivi kõrval: “Imene, tul imetä lats! Imene tul imetä lats!” Tull kivi alt vällä, pan’d’ tõrvnaha perse ala, imet’ latsõ ar’a. Elli tuu päävä arq, kooni lats oll vaiki. Tõõsõ päävä jalq nakkas lats ikma. Miis ütel: “Kagoh om hädä. Min noq vällä timäga, jahutamagi!” Läts jahutama, laul’ jal: “Imene, tul imetä lats! Imene, tull imetä lats.” Imet’ arq, oll jal tuust korrast vaiki. A miis märgas’, et edikui om, läts arsti mano. Kynõli arstilõ: “Mul naane om kui inne ja om kui võõras. Latski ikk. Käü latsõhoitja väläh, om vaiki kõrd aigu.” Arst ütel’: “Ta om sul vaeldõt naane. Sa panõ tuu tõrvnahk palama, ku timä tulõ kivi mano last imetämä. Haara timä kinni.” Kütt kivi kuumast inne. Käkke hindä rükkä arq. Tull vällä, haar’d’ kinni. Pand halva tütre halli hobõsõ otsa. Las’k’ sõita ja veeldä ar nii tolmust, nii tuhast. Soo arst tälle opas’ nii. Kõõlõ ilmalõ ja eläjäle sai timmä viländ, muudku sinitsele kivile ja sarapuu puhmalõ saa-as.

ERA II 194, 250/1 (10) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Elli üts esä. Väega pallo täl oll rahha. Jäi timä väega haigõst. Poig kõ küsse, esä ütle mullõ raha arq, koh sul om. Vanal aigo oll tuu raha kuld ja hõpõ. Timä es ütle. Väega haigõ joq. Tekk tuu poig sääntse, ku käkke hindä ar. Jät’t tõbitsõ ütsindä. Esi läts tarõ pääle ülest. Et ma kae, kos timä nakkas tuud rahha pandma. Timä kaes, võt’t tarõ päält mulgukõsõ vallalõ, et kas timä kõn’d üles na asõmõ päält. Tull üles, kaib säält raha vällä, kaib’ tõõsõ havva, pan’d’ tõistõ paika. Esi hinele ütles, et soo raha ei piä inne siist kätte saama, ku kikkaga kündmä, kanaga äestämä. Pan’d’ arq, niq jalq ütel: “Kink (kelle) käeq panniq, nuuq piät võtma kaq!” Kuuli esä arq. Läts timä sinna otsma, kohe timä pan’d’. Uma silmäga näk’k. Kaib’ timä sääl kykkõ muudu, kuigi ei saa kätte, hot’ maa perä ala mingu. Tek’k timä puudsõ adrakõsõ, tekk ägli puudsõkõsõ väidsega. Pan’d’ kikka ette, nakas’ kündmä. Pan’d’ kana ette, kanaga äes’t’. Peräst ei saa viil kätte. Võtt esä pühäse alt vällä, pan’d’ esä käe, “No võta! Sa ütli, et inne ei piä saama.” Ku võtt kuulja kässiga, oll raha käeh. Pidi tuu poig syss suurõ palvusõ timä iist. Kae määne kuri oll, ku es taha anda omalõ pojalõ kaq.

ERA II 194, 252/4 (11) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast kõ eleti üteh. Esä võt’t kaq oma tütre naasest. Tuu nigu halva värki oll viil. Üteq veleq tahtsõq kaq võtta sysart kolmõkese naasest. Nuuq veleq olli halvapojaq. Nätä, üts naane tuul mehel oll halv. Sysar läts aita ehtmä, esi väega ikk. Tuu sysar oll õks ristiinemine. Ehis sääl, niq hiirekene laul : “Tädini, lõika leib! Lõika leib, lõika lihha! Tii ma oosõ ussõ minnä, paja vällä paeta!” Veleq panni lõvipiniq ussõ pääle ahilihe vahtma. Tuu hiirekene, tä lõigas’ leibä, an’d’ lihha, tek’k tuu hiirekene tälle kost vällä sai. Süläs’ karbi pääle kolq sülge. Õga veli käve õga voori küsümä: “Kas olt joq valmis?” Tä oll joq väläh. Nuuq süleq ynnõ kynõliq. Käveq arq kolq voori. Õgaüts käve. Kua kõrra midä ütliq, et jalgu käng vai midä, valmistas. Inämb es nakka kiäki kynõlõma. Laskvaq ussõ vallalõ - sysar arq paenu. Sysar pagõsi, pagõsi. Sai suurõ tammõ mano. Laul sääl tammõ man: “Taivas alanõ, tamm ülene! Ma taha taivahe minnä.” Taivas läts alla, tamm üles. Läts tammõ pite minemä taivahe. A veleq lasiq lõvipiniq vallalõ, “Minge otskõ arq!” Timä nakkas pallõma pinne, et neelgui minno arq. Võtkõ lammas kar’a mant! Sööge esi, veege velile kaq kodo. Nemäq joosiq kar’a mano, niq võtiq uina kinni. Kakiq esi, niq vei velile kaq kodo. Panni’ patta kiimä, et sysar om. Nakas oinas katlah määgmä. Võti piniq kinni, tapiq väega, milles ti tuu-us. Sysar nakas tammõ minemä. Pand üte jala ülest, ni piniq joosiq järge. Tõõnõ pini tõõsõ jala alt haar’d’ arq tükü. Selle saiqki jala ala inemisele na tsopakõsõq. Tä suku pite läts edesi. Lätsiq kodo, panniq patta keemä. Lihapalaq naksiq paah ikma. “Noq om külq sysar.” Sysar läts tammõ ülest. Kaes, sääl olliq kaq kats tütrikku. Nuuq ütleseq: “Oi sõbrakõnõ, kuis sa siiä sai? Me olõmi siih joq väega ammu.” Sai näid kolmõkese joq. Nuuq näütsiq kyik tälle arq, et me ei saa inne siist ar, ku nooq hõpõtsõq luitsaq raualõ kulusõq ja ku neile anomile mulguq saavaq. Timä jäi kaq sinnä. Jäiq nuuq magama. Timä pan’d’ näile unõriistaq ütte kõrva ja tõistõ kõrva, nigu nä kuulnu-us midägi. Timä esi nika nuid anomit kõ kulut’. Tull nigu peremiis näil kodo. Tuu oll vanakuri. Hõikas ussõ takast: “Katri, Anne, laskõ sisse!” Temä panõi kuuldvastki. Tege umma tüüd edesi, a nuil olliq unõriistaq kõrvah. Kikas kirahti, niq lagosi arqki sinnä. Tä pidi umma paika arqki minemä. Tull hommog. Võtiq unõriistaq arq kõrvast, kaesõ, timä sääl arqki laonu. “Kos mi lää noq sõbrakõsõ? Meil sai aig noq täüs.” Tamm oll kistumalda suur mäe pääl ja väega vana. Lätsiq jalq tammõ mano: “Tamm ülene, taivas alanõ! Me taha arq maaha minnä.” Lätsi jalq tammõ pite maaha. “Kos mi lää noq?” Sysar ütles: “Läämi mu vele sanna!” Lääväq istusõ ilosahe sannah laba pääl kolmõkese, kyik ütte näkko. Tull velenaane sanna kütmä, kaes nimäq sääl. Ütel velel oll joq naane arq võõdõt. Sai velile ka teedä. Tulliq kaema. Võtiq arq nuuq vyyra tütrikuq. Sai sysar näist vallalõ. Timä läts ka vyyralõ mehele. Naksiq nemäq elämä.

ERA II 194, 254/6 (12) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Olliq jalq veleq. Üts oll laisk, vai oll vaenõ, a tõõnõ oll rikas. Hiidäs tuu vaenõ maasenitsa õdagu magama, magasi säitse nädälit arq. Tulõ lihavyytõ edimätse pühi üles, kyik kotusõq külmäq. Ei olõ kostki tuld võtta. Kuuld, kellä lüvväs. Kerik lähkoh. Läts vele poolõ tuld otsma. “Mis soo piät olõma, et ker’koh kellä lüvväs?” “Soo om jo lihavyytõ edimäne pühi.” Veli naard. “Kuis nii? Kas ma syss säitse nädälit arq magasi? Ma heitsi magama maasenitsa õdagu.” Tuu väega naard. Anna-as tuld es midägi. Mis tetä. Vaja minnä tulõ perrä ker’kohe. Nakas’ kerkohe minemä. Tulõ jalq vasta. Krystos vai kiä timä oll. Ütles: “Oodaq, ma anna sullõ tuld. Seh nooq kolq hüst. Min kodo, pan tarrõ! Ja aita saa sullõ kaq kyikõ viländ, niq leibä, niq suula. Murõhtagui midägi. Läts kodo. Pand’d’ tulõ tarrõ ja kohe käs’k’. Sai tälle kaq leibä ja süvvä inämb ku tuul rikkal oll. Rikas veli naard: “Vaija noq minnä vaest veljä kaq kaema.” A täl hindäl oll tuldki hallõ. Läts kaema, kaes, täl kaq kyikõ viländ lavva pääl, tarõ lämmi. Kaes, timä käsk temmägi: “Velekene, tul süümä siiä mu mano!” Tä naas’ nõudma timä käest, et kost sullõ sai soo varandus. A timä ütel: “Velekene, ma lätsi su poolõ tuld küsümä. Sa es anna. Naksi ker’kohe minemä. Puttu vanamiis vasta. An’d’ kolq hüst, et vii kodo, pan tarrõ ja saa sullõ kaq kyikõ viländ. Timä arvas’: “Ooda, ku saa tõõnõ lihavõõdõq, syss mina ka heitä magama. Saa mullõ kaq nii pallo rikas ku tälle.” Tull aastaka peräst tõõnõ lihavõõdõ. Läts timä ka magama maasenitsa õdagu. Tälle ka sai uni. Ta ka magasi arq säitse nädälit. Tull üles lihavyytõ edimätse pühi. “Lännü vele poolõ tuld küsümä, a või-i minnä. Timä and tulõ arq. Ma lää kaq kerigu poolõ. Syss mullõ tulõ kaq sääne miis vasta, an’d’ rikkuist.” Niq tulõ tälle kaq vasta. And tälle kaq kolq hüst. “Min kodo ja pan umma majja. Saa sullõ kaq rikkust.” Timä joq meelega kyik tek’k, a velel oll tiidmäldä. Vei kodo, pan’d’ hüdseq majja. Lei palama ku pikse. Palot’ maja, kar’a ja kyik. Syss temä kaq näkk, kuis vaesus oll. Ku timä tuu tulõ arq andnu, syss tälle kaq saanu-us säänest pattu.

ERA II 194, 256/7 (13) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts veli jalq velega elli. Kaib’ velel silmäq vällä. “Mul noq veleq silmäq karmanih, umaq silmäq pääh. Timä jäi sõkõst, niq timä oll lännü mõtsa suurdõ puuhtõ. A sinnä tulliq vanaq kur’aq jõuluõdagu jalq kynõlõma, et koh om elläv vesi, koh kuulu vesi. Timä kyik kuul’d’. Läts, sai tälle kaq silmäq ja sai tä kaq targast. Tuu veli kõ õks läts mano. “Noh, veli, tereh!” “Tere-tere!” “Kost sullõ sai silmä?” “A sa kaibiq mu silmäq vällä. Lätsi ma suurdõ puuhõ üles. Tulli vanaq kur’aq, kynõli koh elläv vesi, koh koolu vesi. Kyik seleti arq tarkusõq mullõ.” Veli mõtõl: “Las tulõ tõõnõ jõuluõdag. Ma lää kaq puuhõ. Kae, kas mullõ kaq kynõlasõ.” Aastaka peräst läts temä puuhõ üles. Tulliq kaq puu ala. A tä silmiga, tä näk’k’ arqki. “Mis sullõ vaija? Sa tulli siiä, sa tahat tarkuisi saia!” Kae koh oll täl kyikõ vallu, nigu veri karas’ pistü üles. Tull kodo: “Velekene, velekene, sa joht oppa-as minno hüä tii pääle!” “Ma tiiäi, mul joht olõ-õs määnestki vallu.” A selle, et timäl olõ-õs silmi.

ERA II 194, 257/62 (14) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll jalq esä vanajuudas, a tütärlats oll ristiinemine. Vana naane ol'l koolnu arq. Tuu ol'l ka ristiinemine. Ütles, ma võta su naasest hinele. Tütär es olõ tälle nõud. Võt't' timä sääntse räti, mis meri saa, ku lööt vasta maad. Lei timäst pakku. Võt't' taho jalq, mis saa suur müür ette. Täl ol'l sääntsit nõvva kaq, tuul vanalkur'al. Võtt har'a jalq, ku hiit, niq mõts kasus ette. Läts pakku, raami (kraami) võtt arq esä takast. Tul'l kodo, kaes, tütärt ei olõ. Nakas' tütrel takah miemä. Ol'l täl sääne huhmõr: "Muudku joosõ huhmõr! Järge saa, alla neelä!" Tä kuul'd' ku tulõ, nigu maa kyik tõrgus. Timä visas' taho maaha. Sai sinnä sääne mägi ette, nigu saai üle ei ümbre. Jalq sõit uma jõvvuga. Kuuld jalq, tulõ nigu kyik maa tõrgus. "Noq om järeh! Noq olõ ma käeh!" Mis tetä? Tä syss jalq heit har'a. Kasvi mõts. Ei mahaq tuu käskjalaga läbi. Timä muudku pakõ ja pakõ. Hiit' tuu räti kaq. Las'k' mere, nigu ei saa üle ei ümbre. Tütär tõõsõl puul, a timä tõõsõl puul merd. Merde mine, säält ei saa kätte. Olli täl umaq väeq kaq, kinga tä käve. Ütel': "Nakkami lakma!" Lakiq, lakiq, nika ku lätsiq lahki. Kohes paeda nüüd? Pagõsi kuninga saata. Sääl võt't kyiksugumast marja ja ubinat. Tulõ kuningas kaema, ei tiiä, kes om marju söönü. Pan'd' vanõmba poja vahtma. "Kae ööse, kes siih käü!" Tuu vahtõ, jäi magama, es kuulõqki, ku arq käve. Las'k' tõõsõ poja. "Min vahi sa. Ta es kuulõ, ta jäi magama." Tuu kaq jäi magama. Kõ noorõmb syss, "Min sa vahi, vast sa ei jää magama". Sai kätte lats säält suurõst saadast. Timä nakkas pallõma, pangui minno kohegi vangi. Võta minno arq naasest. Timä lubasi võtta ka. "Mul saavaq sääntseq latsõq, ku kuu kukruh, päiv otsa iih, muu kihä kyik taiva tähti täüs. Võtt temä arq. Hoit' temmä sinnä saata ja ravit's'. Tulliq tapõlusõq ja kuninga vihklusõ nigu noqki. Timä võt't timä pruudist arq ja tulliq vihklusõ üles. Läts kuningapoig arq sinnä tapõluistõ. Temä oll nätä yndsa inemine, tuu naane. Sai tälle sääne poig, nigu kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä kyik taivatähti täüs. Vanakurat elli kaq kuningaga üteh tarõh, tõõsõh otsah, nigu lellärahvas. Inne Krystusõ sündümist oll kõ nii. Tälle sai teedä, niq võt't varas't' arqki tuu latsõkõsõ joq. Tõi tälle kaarnapoja asõmõlõ latsõ iist. Tõi kaarnapoja, ni' lähät kir'ä kotost tuu vanakuri, et poig tul kodo, et sa ütli, et tälle saavaq sääntseq latsõq, ku kuu kukruh, päiv otsa iih, a ku kaarnapoig sai noq! Jalq oll ku kavva, tull poig kodo, niq jal läts arq sinnä. Sai tõõnõ poig sääne, nigu kuu kukruh, päiv otsa eeh, kihä taiva tähti täüs. Sai jalq toolõ teedä. Jalq varas't' arq. Toi tõõsõ kaarnapoja. Kuningas vihasi väega ar, et ka määntse minijä ta mullõ no võtsõ, ku nakkas sääntsit latsi tuuma. Tuu vanakurat, lellänaane ütel, et kül sa näet, kolmada kaarna. Kuningas es usu, et kost tälle piät saama. Olliq ku kavva olliq. Oll kolmas kaq käeh. Oll jalq kuu kukruh, päiv otsa eeh, kihä taivatähti täüs. A tuu oll jo nii hüä, nigu karas' kura käe kan'dlitsoppa arq. Tull vanakurat otsma, lövvaqki-is. Timä pan'd' jalq kaarnapoja. Kuningas lähät’ kir'ä, et tul kodo. Sul om jalq naasel kaarnapoig. Tek'k kuningapoig suurõ pütü, rauaq pääle, pan'd' püttü, las'k' mere päälegi tuu naase arq. Pojakõnõ ütles: "Imäkene, anna mullõ pohoslavenija, ma singahuta." Singahut', syss tuu pütt kyik paugah't. Ütel tõistõkõrd joq: "Emakene, anna pohoslavenija, ma jalq singahuta." Singaut', niq pütül lätsiq vitsaq maaha, nigu tõrahut ynnõ. Saiq näq mere saarõ mano. Singahut' viil korra, niq saiq mere saarõ pääle vällä. Ütel imäle: "Küdsä mullõ kolq kukõlikku ja uma rinnapiimäga võia arq päält. Ma lää otsi arq omaq veleq." Vanakuri vei arq mere saari nuuq latsõkõsõq. Vanakuri las'k' näq arq sääntsist eläjist, marupinest. Timä läts suurdõ puuhõ üles ja puut säält nuid raasakõisi. Tulõva nuuq eläjäq ala süümä. Maits', sööväq, maigutasõq, ringutasõq. Puut' tõistkõrd kaq näile. Rapsahuti voori nuuq eläjä. Lätsiq karvaq maaha. Puut' kolmas kõrd. Jalq seiq. Rapsahutiq viil, niq leiq nuuq nahaq säläst maaha. Sai veleq, nigu kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä kyik taivatähti täüs. "No veleq, midä mi nakka noq tegemä, ku me olõ kuningapoja pojaq? Naakõ soolõ poolõ suurt krepostit tegemä. Teiq toolõ poolõ sääntse kreposti ja maja, nigu kuningal olõ-õs säänest. Sai ruttu ja pia, nigu kasvi. Kuningas kaes, kes ta sääne piäsi olõma. Ilm minolda sai üle mere sääne krepost. Mõtlõs, a tuu poig ütel: "No imä, ma lää kaq uma esä poolõ. Lätt, niq lätt vaesõh, sandirõiva säläh. Täl olliq niisama suurõ haalaq ja jutusõajajaq kokko tulnu. Üts aja, tõõnõ aja, õks jõudai säänest aia, ku timä taht. A täl oll jo võet ar tuu lellätütär naasest. Aetas, aetas, a timä las'k' tuu vaesõ sisse. Halvaq taha-as laskõ. "Tul noq! Kas jutusit mõistat aia?" "Mõista." Ütles: "Ma kaq taha jutusit aia. Tuu Juudas arqki märke. "Õga ta määnest õigõt mõistai. Määnest soka aja vällä." Kuningas kuts maalõ. Pan'd' tooli perse ala, "Aja syss jutust!" Timä nakas' tuud ajama, mis kuningas võtt saadast naase ja tuud ello nakas' timäle hinele ajama. Timä käü joq kooguga tarrõ pite, et kost soo sääne om tulnu. Vaija vällä aija. "A üle mere mul om vana imäkene, tuul om viil pallo paremb jutus ku soo. Võtt timä naasest arq ja timä tälle ütel, et mul saavaq sääntseq latsõq, ku kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä kyik taivatähti täüs. Sai täl poig. Sai sääne, ni vanakuri tull võtt arqki. Pan'd' kaarnapoja asõmõlõ. Sai tõõnõ poig. Jalq sääne. Tuu kaq vanakuri võtt ar. Pan'd' jalq kaarnapoja asõmõlõ. Sai kolmas, niq tuu joq pagõsi arq imäle kan'dli tsoppa. Tull kuri otsma. Lövväqki-is. Kuningas joq mõõgaga võt't tougas' mütsü pääst maaha. Tull kyik joq välk tarrõ, et mul uma poig käeh. Võtt tuu naase kinni, las'k' jal pütüga merde, kooni tä mere perä ala kattõ. Sai tälle oma naane ja saiq tälle omaq vägimeheq ja märgumeheq. Näist kyik alõsiq nuuq tarkusõq ja tegemiseq.

ERA II 194, 262 (15) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ol'l üts suur nõid väega inne Krystusõ sündumist. Olliq sajaq. Kosilanõ istõ paja kotal, a timä tul'l sinnä kunstuist tegemä, et mina lasõ su soendusõst arq. Syss lasti väega pallo saaju. Ku pan'd' ussõst käeq paja pääle. A truuskas ol'l üle timä. Ku an'd' piitsaga, jäiq käe paja külge. Es saaqki arq.

ERA II 194, 263 (16) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast üts imä oll väega suur nõid. Jäi timä väega haigõst. Umma küllä oll üts tütär viid mehele, a tõõnõ oll kotoh tütrikuh viil "Tütrekene, võtkõ mu märguq arq. Noq piät nemäq siiä jätmä. Syss om kergemb minemine. Tütär ei taha."Pojakõnõ võta sa! Sullõ ei jää muud ku tuli ja vesi." Temä ütel: "Olgõ sullõ tuli ja veri kolmõ põlvõ ette, ku sa võtai mu tarkuisi arq." Poig õks es võta. Vii ütel: "Min no kutsu tuu tütär kodo umast küläst!" Tä es lääqki timmä kutsma. Läts aho taadõ. Kai, ku tull vanajuudas perrä imäle. Tõmmas' ülepää naha maaha ja vei arqki. Tükke esi naha sisse. Palgõst pääl õks imä, mis imä. Timä ei ütle midägi. Naati puhtit pidämä ja timmä viimä maa sisse. Tetäs joq kristu ja. Sääl syss tulõvaq sysarõq ja temmä ikiq ja olliq. Timä kõ kullõs, et ütleqki. Kiit kats pangi keevät vett. Säeti kirstu ilosahe. Haar'd' ynnõ vett, ku valahut' kirstu koolja pääle. Noq syss ku üles karas', olliq kirstu lavva purupinna. Et olgu, ku imä vei arq, syss olgu kurat ka valmis. Ku timä arq ülnü, syss tä kaq teednü tuu vanakurat. A temä es ütle, syss es tiiä midägi.

ERA II 194, 264 (17) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ütel mehel olli suurõq tööliseq ja palgaliseq. Esi murõhtas pernaane, et ka koh andva lehmä veidkest piimä. Istus sautarõh vanal aigu. Tull ka must kass tarrõ. Karas' katla veere pääle ja kussi katlahe piimä, nigu lobisi ynnõ. Kussi paa tävve, et keedä putru tüümehile. Külämiis näk'k. Timä oll ka tarõh, a näeqki-is naane timmä sau seeh tuud miist. Ku haard, koogu otsaga tõugas' kassi kaq sinnä katlahe. Katlah piim kei. Kei kass kaq arq.

ERA II 194, 264/5 (17a) < Setu, Vilov., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll vanast katskümmend viis aastakka inemine syjah. Esi kynõli hinele: "Lää ma kodo, noq jää ma vanast joq. Nakkai inämb tüühü minemä. Nakka ma käümä kul'atamah ja ilopaigoh. Ei võta ma naist." Syss vanast massinit es olõ. Jalaga käüti. Lätt päävä otsa arq, kaes kuis üümajja saanu. Õdak joq. Tulõ vanamiis vasta tälle, et noq, kohes sa tahat minnä. Läki, ma vii su üüsest. Vei üüsest põrgohe. Sääl näile anti kyikõ süvvä ja juvva, miä tahtsõq. Sääl löödi pilli ja peeti kyikõ illo. Tull vällä säält, süä kuri, pää haigõ. Es jõua inämb minnä pääväga, ku kolq versta. A inne läts katskümmend viis pääväga arq. Tulõ jal õdak. Pää haigõ, süä rassõ. Kohe minnä üüsest? Tulõ vanamees mano, ütles: "Läämi! Jalq su üüsest vii. Kas sa tahat sääntsehe paike, ku sa olli eelä üüse, vai sa tahat tõistõ?" Timä ütel: "Ma ei taha toohu. Väega jäi ramõtus, ku ei jõua kävvü inämb. Ma taha tõistõ." Vei üüsest. Kai, sääl puhas tarõkõnõ, leeväpalakõnõ, ristiviikene kaq. "Ol siih üüd. Maka, niq söö ka, niq tul ar vällägi jalq." Tul'l timä säält vällä. Tuu oll Jumala tii. Noq oll söönü, niq joonu, niq kõva. Linnas' kodo poolõ jal katskümmend viis versta pääväga. Kodo läts niq nakas' vakka elämä.

ERA II 194, 265/6 (18) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast ülti, et ku päiv lätt jumalihe, syss jätä tüü maaha. Läts miis tiid pite, Ut's'a järve viirt pite. Esi mõtlõs: "Juvva väega taha." Sääne pervealõnõ oll. "Tahasi-i minnä, a juvva kaq väega taha. Murõh syss, ma joo. Kost vanalõjuudalõ leibä saa. Tä ka taht süvvä." Kaes, ku juusk tütrik takah. Illos', illos' tütrik. "Hõi, ooda, ooda, miis! Ma vii sullõ juvva. Ma kuuli sa tahtõv juvva." Illos hius, taar käeh, "No juu!" A miis pelgäs. Näe-es ette tullõv, et perrä tullõv. Tiiäi, kes ta om. Ei taha juvva. "Peläkui, soo om Metkavitsa külä röist tett." "A kost tuu sai teile tetä?" "A kes peräst päivä tegeväq, tuu saa kyik mi jago, mi osa." Niq võt't miis käest, niq jõi. Jõi arq, niq ütel tuu "Kas sul om kattõ risti kaalah. Ma ka olõ näide käeh." Miis ütel: "Ei olõ." "Arq syss angu omma joht mullõ. Syss ma saaki-i siist arq, seeni ku kiä jõud' minnu arq võtta." Niq läts arq järvegi, et miis, miis sedä piä meeleh. Mullõ säält anti, et peläkui juvvõh.

ERA II 194, 266 (19) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ütel poisil olõ-õs kohki ynnõ. Timäle saa-as kunagi kost midä häste. Läts timä ütsvoori liina. A õkvaq suurõ kaupmehe sõidiq inne tuud teed pite. Ol'l näil väega illos' rahapung, kuldruublit täüs, tsilgahutnu sinnä tii pääle. Sai tuu poiss jo sinnä lähkohe, niq tul'l tälle sääne hõlahus: "Vaija mul kaq pruuvi, kuis ta sõkõ kävvü näge." Pitsit' silmä kinni, niq astõ arqki pungast üle.

ERA II 194, 267/9 (1) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Hahenahk.
Teeda paabakõsõga elliq katõkese. Latsi olõ-õs kedägi. Vanaq olliq joq. Läävä muro pääle sügüsetse pääväga. Lääväq haheq üle muro. Nemäq ütleseq: "Jumalakõnõ, Jumalakõnõ! Meil olõi latsõkõisi. Angõ noq meile noq hahekõisistki pujakõnõ!" Niq las'k' kaq üts hahekõnõ maaha. Nä võtiq hahe üskä, tõiq tarrõ. Naksiq hoitma. Hahekõnõ pojah. Naksiq elämä. Ku tul’õ üü, võtt haheneha päält arq, saa illos poiss. Päivä hiit jalq pääle. Vaja pujalõ naane arq võtta. Lätsiq naist võtma. Sai tullõi ka. Võti naase. Täl nakas' õks tuu päiv lähembähe tulõma, kuna visanu arq hahenaha. Üüse väega illos' kosilanõ oll. "Olgõ pääle, arq lää hahele kaq." Imä väega murõht. "Võeh imäkene, minnu murõhtagui! Mul om nii illos' kosilanõ, nigu ilmahki olõi. Üüse hiit naha päält arq, pand pää ala. Tulõ hommog, pand jalq pääle. Naaseimä kut's' näid kostma. Pan'd' nemäq aita magama. Pand aho küttümä, et mi lää, palota arq tuu hahenaha. Varas't' arq tuu hahenaha, heit' ahjo, palot' arqki. Hoikas: "Noh, tulgõ üles latsõq!" Tulõvaq üles, olõqki-i hahenahka pääle panda. Illos hahekõnõ oll aidaläve man. Karas’ hahelõ sälgä, läts arqki. Pagõsi arq. Jää-äs tütrele miist, teedalõ-paabalõ poiga. Tä es või ellä sääl niimoodu. Täl es olõ aig täüs. Teedakõnõ murõhtas, paabakõnõ ikk. Oll üts kütt. Elli mõtsa seeh. Läts hommogu kütmä. Pand aho küttümä. Kaes, ku tuu tsura tulõ, illos tsura. Pand hobõsõ ussõ ette saisma, lätt esi aho mano piistlemä. Esi sääl laul väega ilosahe, et oh mu imme, oh mu esse, oh mu nuurta noorikuta. Jäi mul elo elämäldä, hüäq pääväq nägemäldäq. Kütt an'd' kuulda küllä, et nii, nii oll ja läts arq mõtsa jalq. Tull tuu esä, tull tuu imä, tull tuu noorik. Imä istõ nulka, esä lammas sängü pääle, a noorik rungõ aho pääle, et ku tulõ, niq võta kinni. Tull, pan'd' jalq hobõsõ rambi külge, tull esi piis't'lemä. Jalqki laul: "Oh mu esse, oh mu imme, oh mu noorta noorikõta! Jäi mul elo elämäldä, hüä päävä nägemäldä." Noorikõkõnõ karas' tälle kaala. Haar'd' noorikõ kukõ pääle, hiit hobõsõ tur'a pääle, niq läts mõtsa kõõga. Esäle, imäle jääqki-is poiga. Nuuq jalq ikma: "Lätsi nemä ilma no! Jummal tiid, kohe Jummal näile and elo, kohe utt päävä." Näil oll vaija uuta, ku timä näüdäs' hinnast joq. Tä pia saanu ar hahe naha seest. Selle kõ õks vaija uuta ja kannahta.

ERA II 194, 269/70 (2) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast üts mees tek'k aida. Köüt' olgiga kinni vitsu iist. Vanas kuulu es tiidä. Temä arvas, et murõh no varbust naada tegemä. Olgiga köüdä kinni. Mu iäst saa. A tõõnõ miis tek'k aida, tuu vaib' üteq otsaq arq niq tõõsõq otsaq arq. Et latsõq käändväq tõõsõq otsaq, niq saa latsilõ kaq. Latsõq naksiq elämä. Mädäsiq nuuq otsaq arq. Niq latsõq panniq tõõsõq otsaq, mälehtüsest umalõ esäle. A tuud miist käs'k' Jummal, ku arq kooli, et su aid lagõsi arq. Tuul vei olõq lak'k'a. Min tii arq aid!" Säält oll väega kibu tulõmine. Kuis sa tuust ilmast saat aida tegemä. Joq põlvildõ küsse, et ma ei saa kuigi. Jummal ütel, et sa tennü õks aid häste. Kae no aid lagosi arq, olõi kelgi sinno ülendä.

ERA II 194, 270/1 (3) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ol'l jal üts rikas väega. A nii sikõh oll, nigu timäl kinkõlõgi es tahtu hüvvä tetä. Syss anti tälle luba sääl ilmah jo, et min no kodo, kütä sann, saa sullõ ka myni ait'uma. Timä oll nii arq elänü, nigu olõ-õs kiäki ülnü tälle tenosynna. Kaes, muidõ hingelavva pääl om kaq kyikõ, timäl ei midägi. Et lää küdsä ma kaq kotitävve leibä, tuu siiä. Lasti kaq, et min no, min syss. Tull kodo, küdsi timä aho tävve leibi hinele. Kuivas' arq, pan'd' suurõ kotitävve sälgä, läts minemä. Kott oll väega täüs. Sattõ kolq tükükeist maaha. Vaija minnä võtma. Kott oll väega täüs. Saai võtta. Lätt perä ka maaha. Tulõ vaenõ takah. "Kas om võimalik naid kolmõ tükükeist arq võtta?" "Võta noq võta!" Lätt tuuhu ilma, kaes, midägi ei olõ tuust, mis kotiga vei. Ynnõ kolq tükükeist om, miä arq lubasi. Ku mi õks jõua siih midägi tetä häste, syss tuu om meil hingelavva pääl sääl.

ERA II 194, 271 (4) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Külämiis ol'l velel pomkalavval. Näk'k unõht, ku tull veli kodo, tuu veli, kedä ülendedi. Tulõ tarrõ, istus pingi pääl. "Aa veli, sa kaq olt kotoh!" "Kodo jah tuli. Ka koh vässü arq!" Soo nellikümmend päivä sai mul täüs. Minnu kaq lasti kodo kaema soost aost. Tulli kaema, et kuvva moodu ti minnu ikõt kaq." A veli küsüs: "Koh te olt? Kuis te elät kaq tooh ilmah?" "Elämi üteh, omaq veleq ja külämeheq. Üts om möldri kaq, suur kivipapa. Tuu mynõkõrra küsüs väega kodo. Pujaq kutsvaq jagama. Kivvi jagama. (Näil oll õks määne tülü. Tuu om jagamine.) A ei või tulla." "Ku tulõ üle luba ar?" "Ei või tulla üle luba. A lupa kaq andai. A kuq tulõ ilm lubalda, syss saa nii halv elo, nigu teräl kivi vaihõl.

ERA II 194, 271/2 (5) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts käve kodo imä lehmi nüsmah. Kõ nüs's' lehmäq arq. Läts arqki. Piimä kaq vei arq. Opati, et ku tä tulõ, palava uma sitaga hiidä tälle nii kui jõvvat. Tuust saa abi. Ku näti, niq heideti, niq jäi kaq perämätses. A jumalapalvusõst midägi olõ-õs tälle api. Timä nakkas käümä tuu, kes om tark olnu. Temmä peetäi paigah.

ERA II 194, 272/3 (6) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll mehel naane. Kooli miis ar. Kõ väega tuu naane ikk. Nii ikk koh kiäki näe-es, sääl kaq. Timmä massai nii ikmine. Tuu vanajuudas tull silmiga mano mõtsah vihah tälle. Et võta sa minno hindäga elämä ütte. Vana mehe näoh, vana mehe teoh, vana mehe plaaniga kyik. "Sa ikkui! Sullõ saa kykkõ viländ. Tsirgupiimä ynnõ saai." Naane nakas' ka elämä. Elli, elli, niq jäi timäst rasõhõst kaq. Süämeh rassõ, miil haigõ. Päivä ei näütä rahvalõ kellelegi, a ööse käü uma. Läts tundja mano, et mul om väega rasõndus süämeh, ei tiiä, miä om. "Kuis sa ei tiiä, ku sa võti hendäle mehe mano vihah? A sul om rassõ vallalõ saia temäst. Ma sullõ oppa. Sa tälle ütle: "Vaan'uska, Vaan'uska, kykkõ om viländ, midägi olõi puudust, a üts asi olõi häste sukugi." "A mis tuu asi häste olõi?" "Lehmäq võtai härgä." Syss temä lätt kotost arq ja kuts sinno mõtsa ahovarsi mano. Syss timä sullõ kauõst kepiga näütäs. Syss sa mine kaku nuid hainu. Timä ei tohe nuid kakku. Nuuq ommaq Pühä-Maarja hainaq, ristiga. Sa võta, kaku nuuq haina arq ja tuu kodo. Panõ kiimä. Umbõh keedä arq. Angui lehmäle. A ku timä om käümäh, sa tsiugu tuu viiga kyik tarõ läveq, ussõ, niq aknõ arq. Ku timä sinno tän'täs, syss eski pakõ arq tarõ ahjo. Temä sinno hõik kykkõ muudu ja hirmutas kykkõ muudu, a arq sa hellü teku. Timä pagõsi tarõ ahjo. Es tii hellü. Timä tedä kykkõ muudu külq hirmut'. Võt't timä syss sääl, nigu tuu tarõ kyik rappu. Syss sittõ tarõ läve ala. Ütel: "Mis mullõ tuust sai, et ma sinno söödi joodi ja aviti. Läts timä arq ja kattõ timä silmist ja kõrvust. Sündü tälle poig. Oll puul inemist, puul vannakuradit. Läts kroonulõ ütel, et pangõ kohe taht. Ei tiiä syss, kohe timä panti. Õgas timmä kasvatama joht naata-as.

ERA II 194, 273/4 (7) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Muilõ kuningile anti kyigilõ maad, a Vinne kuningalõ anti ynnõ rist ja püss, et sa võta sooga.Timä kõõq om nooq püssüga võtnu. Kae, mille syss üldäs, et me olõ rootsi kuninga rahvas. Soo maa om timä kyik Rootsi kuninga käest võtnu. Tuul oll olnu väega tuust paha, et kuis kyik läts käest arq. Võt't tammõ ossa, pan'd' mäe pääle maaha. Syss oll kui vannu joq, et mullõ timä tagasi saama, ku kasus nii suurõs, et nelä mehega seeh saista. Pan'd' ladvaga alla, tüvega üles. Tuu om lännü kasuma ja om joq hüä suur.

ERA II 194, 274 (8) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast elliq mõtsah Jumala passatajit ja röövlit. Lytinahki omma sääntse kotusõq. Röövlihauaq kutsutas. Lei kokko. Varastiq kar’a mant lambit. Elliq ja seiq ynnõ.

ERA II 194, 274/5 (9) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll üts rüüvli, ilmah elli. Rahvast tap’p ja kyikõ pattu tek’k. Käve, niq tulliq sääntseq mõttõq, et kuis ma noq olõ nii patanõ. Tull tälle syss mano Jummal vai kiä tull, ütel: “Ma anna sullõ koti. Ja korja soo kott kivve täüs, nii pallo ku jõvvat nõsta. Syss ku kivi kaosõq kotist arq, syss kaosõq su patuq ka arq. Timä nii tekk. Võt’t koti vajast, kor’as’ kivve täüs, võtt sälgä, nakkas nõstma. Nõst, nõst lätt kooluaia kottalõ, kaes, ku säks pess kääpihe roosaga. “Tulgõ üles! Teolõ vaija rahvast! Olõi kel tüüd tetä!” Timä näkk. Täl kivve kott täüs. Nigu juus’k’, ku pan’d’ tälle kivikotiga päähä, ni pää kolme palla. Lei kotigi lahki, niq lätsi kivi kotist vällä. Jummal ütel: “Ka noq sai sa patust vallalõ. Sai ristarahvas vallalõ.” Kae kui sai aig täüs.

ERA II 194, 275 (10) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Olliq meheq haina man üteh. Riidet ja kolmapäivä vanast kõ paastõti. Nel’äpäävä õdagu söödi. Niq kaesõ, länikoh kohopiimä perä reede hommogu. Üts ütles, et paast om, a tõõnõ ütles, et ma söö arq soo kohopiimä perä. Soo lätt hukka. Tuu ütles: “Söö syss! Ma köüdä reede kinni, nigu riide näei.” Võt’t pikäq hobõsõ uhjaq, nakas’ nuid ümbre suurõ haava mähkmä, kui naaru peräst. Ku haav paugahti, nigu üts püssä luut oll, suss olliq nuuq ohjaq kyik puru.

ERA II 194, 275/6 (11) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuutsina mõisah oll väega pallo haahki. Ütskord üts hahekõnõ kattõ arq kar’usõl. Väega too kar’usõkõnõ ik’k ja käve mõtsu pite, et noq saat tappa. Syss väega tapõti. Latsõkõnõ tahtsõ arq vette paeda. Võõdõti latsõkõnõ kinni, võõdõti too hahekõnõ arq massa mõisnikulõ. Tuu Kuutsina mõisnik ollgi olnu pahaväega kuri ja sikõh. Pan’d’ rahva põldu tegemä, pan’d’ herneht kakma. A kyik piät laulma, muido herneht süüt.

ERA II 194, 276 (12) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts vanapaaba istõ kao veere pääl. Tull essütäjä mano. Miis oll. Et istumi siiä mättä pääle. Suitsutami! Tuu paaba kaq suitsut. Tuu ütles: “Sa veidkest kippa!” Temä ütles: “Ooda-ooda, ma kippa.” Nigu nakkas kätt pandma, kaes kaiv. “Jummal-essäkene!” Hiit’ risti ette, niq miis kaq kattõ arq. Tuu oll essütäjä. Tuu kõ käü, nigu õks halvastõ olõsi inemisel.

ERA II 194, 276/8(13) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Miis lätt järve viirt pite lämmä päävaga. Kaes, vanajuudas maka järve veereh. Kõva uni. Ei kuulõ midägi. Tuu pikene mürisi mõtsa takah. Timä kõvva maka, ei kuulõ midägi. Tä jalaga lei persehe, et kasi üles. Kae pikene tulõ, tapp su ar’a. Temä karas’ ka üles. Ütles: “Miis tul sa hummõl sool aigu siiä. Tulõ tooga, kes om sullõ kõ suurõmb ustav. Syss ma anna sullõ mõõdu kulda ja hõpõt. Tä läts kodo. “Kiä om kõ ustavamb? Uma naane õks.” Kynõli naasele arq, et ma kaq näi sääntse tükü, et vannajuudast näi. Naane kärsi-is inämb sukugi. “Läki mi syss, kulla mehekene, ku tä kut’s’.” Lätsiq ka naasega. Istõq järve veerde maaha. Tulõ mehel väega suur suik. Ütles naaselõ: “Nah otsi mu pääd!” Pan’d’naaselõ pää rüppü, jäi magama. Tulõ vanajuudas vällä järvest, mõõdi kulda ja hõpõt üsäh-silmist. Timä õks om väega tark. Vet temä käest kyik nooq tarkusõq tulliq. Võtt järvest pikä haina. Naasel väist olõ-õs. Otsõ sõrmõkõistõga pääd. An’d’ naaselõ haina, et nah väits, otsi väidsega. A naase silmist oll väits. “Syss ma anna sullõ soo raha arq. Ma inne sullõ rahha annai, lõika mehe kaal katski. Timä naaselõ kaq joq an’d’ tuu mõttõ-meele. Naane pan’d’ kaq väidse kaala pääle. Nakas’ lõikama kaala tuu väidsega. Kui vanajuudas lei jalaga mehele ja hõigas’: “Tulõ üles! Su huur tapp arq suq!” Läts järve kõ kullaga. Ütel viil, et mis sa võti naase. Ma ütli, et võtnu kõ suurõmb ustav. Võtnu uma imä, vai võtnu hatakõnõ üteh. Tuu naanu haukma. Syss ma arq pidänü oma syna täütmä.

ERA II 194, 278/9 (14) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Krystos pagõsi kyiki arq, ku timmä vaivajaq vaivsiq. Pagõsi timä tsiatsungõrmohe. Tsiga ai tälle maad pääle. Pagõsi kana asomõlõ, koh kana sablits. Kana pess timä vällä. Sai tä vaivajile kätte. Krystos ütel: “Sina üte muna peräst piät inämb, ku tsiga katõtõistkümne põrssaga. Pagõsi hobõsõ söödä sisse. Hopõn jalq turnas’ vällä timä. Sai jalq timä suurõ vaiva sisse. Hobõsõlõ ütel: “Sullõ vaiv suur, a su lihha ka peräkõrd pini ja susi süümä!” Sai Krystos vaivajille kätte. Lüüdi timä risti. Kärbläne läts tälle süäme kottalõ, näile tuust nägemisest, et tah om kaq raudnagõl, et no om timä joq arq surma saanu. Krystosõ vaivajaq sööväq lihha ja kalla. Ütleseq nii, et pallo soo kala tulõ ello, niipallo Krystos tulõ ello. Ku pallo soo kikas tulõ ello, nii pallo soo Krystos tulõ ello. Kaesõ, kala siputas livva pääl. Kikas ka eloh, kir’ähüt. Joosiq lihavyytõ edimätse pühi hommogu havva mano. Suurõ-riide timmä matõti. Joosiq havva mano, haud tühi. Kaesõq, Krystos muudku lask verevit munnõ maaha, lätt joq taiavahe, et Krystoos-vas-krees! Krystoos-vas-krees! Nimäq kivvega takast külq viil, a midägi saa-as tetä. Tuu päävaivaja hiit’ hindä kabla pääle, kägist’ hindä aq, et ma nakkai tuud suurt vaiva võtma ette. Timä kaq saanu vaiva ala peräst. Krystos ütel tälle, et naanu sa mu käest andis küsümä, ma sullõ ka andnu arq andis.

ERA II 194, 279/80 (15) < Setu, Vilo v., Radaja k. Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku mastyrat naati Petserihe tegemä, syss võta kas ku pallo rahha, vai ruhmikuga, õks sai üte pallo, kolq marki, kyigilõ pääväst. Tetti mastyr valmis. Tull kuningas kaema. Kelli lüvväs, papiq seeh laulvaq. Tä küsse külq too vägimiis, et kas annat lupa kuninga käest. Tä lubasi, et tekkeq. Tull kaema, ni minti tälle vasta, leib pää pääl. Timä mõista-as, märki, et tetti mastyr. Tä tuul vägimehel, kiä tek’k tuud mastõrat, lei pää otsas maaha. Võt’t pää üskä, läts alla kerkohe, lammõs kirstu maaha. Sääl noq om timä palõh. “Et mina tulõi inne üles, ku sääntseq vihklusõ, et nakkas alavärehtist mäevärehtihe veri juuskma. Kuningas kaq sõgõsi arq tuu üle.

ERA II 194, 280/2 (16) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s.1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Pühad ja tähtpäevad: Noq (26. juunil kirjutatud) kõ inne tulõ Iljapäiv. Iljapääväst jääs kümme nädälit mihklipäivä. Iljapäivä peetas meil õks kolm päivä. Iljapäävä kotalt nakkas joq uudsõq saama.
1. Pääle Iljapäävä tulõ vana-maarjapäiv. Inne tuud kats nädälit paastõtas. Vana-maarjapäävä lõpõtõti vanast öüdsih käümine.
2. Paasapäiv om maarjapaastuh. Peetäs väega kõvastõ praasnikku. Kel essä-immä olõ-õs, tuu süü-üs inne paasapäivä ubinat. Ku sei syss jäi paisihe.
3. Saagovin om mitroski paastu perämäne päiv. Syss katõti süük üüsest rätiga kinni ja jäteti lavva pääle.
4. Ei mälehtä häste, kuna oll ilkandrapäiv ka sügüse poolõ. Tuu kaq om hindä yndsas passatanu. Pühäst tuud joht peetä-äs.
5. Mihklipäivä kaq nuuq ynnõ peiväq pühäst, kel oll küläpraasnik. Mihklipääväs õks midä tapõti, hot’ kanagi.
6. Nädäli peräst pääle mihklipäävä om vissenja. Syss lätt pikk-elläi maa sisse. Syss om kartohkapäiv. Vanast keedeti tuul pääväl kartohkit, nigu ynnistusi. Vissenjat peeti pühäst kaq. Kalla es süvvä, et pikk-elläi lätt maa sisse, a timä pikä-eläjä plaani.
7. Syss tulõva katrepäiv, märdipäiv, niq talsipühi paast jo käehki.
8. Pääle talsipühi om lihasöök.
9. Suurõh paastuh om tuhkpäiv. Tõmmati sitta hanguga kolq kõrd laudast aiamaa pääle, et kasusi-is vaglaperäga kapsta.
10. Keskmätsel paastunädälil, kolmapääva om paabapäiv. Syss tohit-as aho pääle minna, et paaba tulõ sälgä, nakkas sälg rükä põimõh halutama.
11. Tynnipäiv om inne maasenitsa. Tuu om tsiapäiv. Suitas linnu, nigu hilleq tsiaq saanu.
12. Sorokasvet, neläkümme nelä puusli päiv. Syss küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ. Esi söödi arq. Vast myni veerekene viidi ussõ kaq, tsirgulõ. Naaru peräst.
13. Kapstmaarjapäiv, syss söödi mett, nigu kärbläse naanu-us purõma suvõl. Kalla kaq oll hää süvvä. Syss võidsõ suvõl kyigist juvva.
14. Laasõrpäiv om urbõpäävä poolpäävä. Tuud ka õks vanast peeti. Tä kaq määne pühä miis ol’l.
15. Nätäl pääle lihavõõdõt om olõspäiv. Tooni aoni omma pääle lihavyytõ taivaväräq vallalõ. Kiä tuu nätäl koolõs, tuu saa kõrraga taivahe.
16. Lujapäiv om pääle jaanipäävä. Pankjavitsah om lojapuusli. Käüdäs väega pallo Pankjavitsa. Villu viiäs ja munnõ. Papp pöhendäs arq, syss andas vaesile. Kiä esi saai minnä, tuu hot’ tõõsõltki saat. Muido joht peetäi lujapäivä noq inämb pühäst. Naistõrahva Pankjavitsa ynnõ läävä mynõ.
17. Piitrepäävä viidi kerkohe piimä ja sõira. Ku papp arq pöhend, syss puul anti vaesilõ, tõõnõ pool toodi kodo. Süüdi ar.
18. Annõpäiv om pääle jakapäävä. Syss om õks pallo vihmatsit ilmu, syss ülteldäs, et Ann kusõs.
19. Rollapäiv om pääle iljapäävä. Naatas rükä külbmä. Koh ker’koh palvust peeti, sinnä viidi rüki. Panti pühäse ala. Poolõ anti papilõ, poolõ tuu kodo, hiit’ edimätses põllu pääle.

ERA II 194, 282 (17) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Õgal inemisel om kats angelit, tõõnõ tõõsõ käe puul. Ku kusõlõ läät, kusõ kura käe poolõ. Hüvä angel om hüvvä kätt.

ERA II 194, 282/3 (18) < Setu, Vilo v., Radaja k. < Parkanova k. - Ello Kirss < Mat’ro Müürüorg, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kombeid ja uskumusi surnumatmisel:
Ku kooljat naatas puhetõhommogu joq arq maaha viimä, syss hiidetäs kirstu kotusõhõ pingi pääle määne puhas rõivakõnõ. Toolõ kottalõ ei istuta nelikümmend päivä. Ku olõi rõivast hiidet, syss piät tuu kotusõ õga päiv puhta viikesega üle huhtma, määntse närtsukõsõga. Timä (s.o. surnu) käü 40 päivä sinnä istma.
1. Ku küläst viiäs vällä, syss ku putus vasta naistõrahvas, saa edimäne naistõrahva kuulja küläh. Ku meesterahvas, syss meesterahva.
2. Üteh pandvaq mynõq poisi-kooljalõ väidse kirstu. Nigu tälle tüü riistast. Pad’a sisse pandas näpuga villu ja nõgõl hüä pikä nõglatsiga, et tälle nigu midä paranda. Naistõrahva-kuuljalõ joht pandas määntsit muid tüüriistu, ku nõgõl ynnõ.
3. Liud ja õlgedega mida tarvitati surnu pesemisel, toimitakse samuti, nagu Vilo külas Ann Pääslaselt saadud kirjelduses. Ühtemoodi mainitud kirjeldusega on ärasaatmise kombed ka Mat’ro Müürüoru jutustuse järgi.

ERA II 194, 286/8 (20) < Setu, Vilo v., Pööni k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ol’l miis ja naane. Kuuli miis arq, niq jäi latsõkõnõ, pujakõnõ perrä. Pujakõist paabakõnõ kasvat’. Kasvat’ pojakõsõ üles. Pujakõnõ ütles: “Imä, mis ma nakka tegemä?” “Külbä uakõnõ sanna laba ala!” Kül’b’ uakõsõ sanna laba ala. Magasi üü arq. Tulõ, “Imä, uakõnõ om joq sanna laba pikku.” “Hüä, hüä, las kasus viil.” Magasi tõõsõ üükese arq. Tulõ kolmas päiv. Lätt kaema. “Maama, uakõnõ läbi katusõ väläh! Maama, timä kasus arq taivahe.” “Hüä, hüä, poig, las kassu!” Lätt jal kaema, uakõnõ joq poolõh taivah. Uut viil veid’okõsõ, niq kaes, ots jo taivah. Kasviq suurõq kõdraq ualõ, nigu ossa. Poig ütles: “Imä, ma lää ossõ pite taivahe.” “Võeh, poig, vast sa maaha satat?” Poig ütles: “Satai ma maaha.” Läts minemä. Läts, läts. Otsani jo taivahe minnä. Tän’täs: “Võtkõ minno vasta!” Uakõnõ tahtsõ joq katski minnä. Säält võeti kaq vasta. Tege imäle: “Tul sa kaq taivahe!” “Võeh, tohi-i ma minnä!” “Tul, tul ynnõ! Ma anna sullõ pikä kepi. Ma keppi pite tõmba sinnu kaq üles.” Nakkas imä kaq minemä. Läts arq puuldõ uppa joq. Saistas õks kõdrakõisi pite. Poig küünütäs joq keppi. Olõ-õs keppi vaija ku kaugõistõ küünütägi, läts uakõnõ katski. Sattõ paaba maaha. Paabakõnõ säält: “Võeh, ma arq tappu!” Tull pujakõnõ ka maaha maamat kaema. Sai arq maaha tulla. Kaes, imä pikäh maah. Hel’otas, “Maamakõnõ, õks maamakõnõ!” Ei midägi inämb. Märk poig imä man, midä ma nakkasi noq tegemä. Ei olõ minga puhtit pitä, ei maaha matta. Paabakõsõl olõ-õs muud, ku kats kanakõist kaq ja korvikõsõ täüs munnõ. “Ma kae, kas tä jõud saista.” Pand imä aia viirde saisma. Kut’s’ sugulasõ kaq ja vei imä liina. Pan’d’ aia viirde saisma, kepi kätte ja munakorvi kaq. Tulõ herr, küsüs: “Staruuhha, pat’s’om jaitsa?” Küsüs, küsüs, midägi ütlei. Ku an’d’ kepiga, lei paaba maaha. Poig kõrvalt kai. Joos’k’ mano. “Oi politsei, politsei! Eta baarin mai maamka upil!” Sääl olõ-õs kavvõh, politsei kaq mano. Raputasõq, kaesõ, imä koolnu, mis koolnu. Päse’es kohegi. Mass too herr poiskõsõlõ määne kuuskümmend tuhha, et angui kohtohe. Tõi poig paaba kodo, pidi puhtõ, tegi kirstu, ost hobõsõ ja naas’ elämä. Võtt naase kaq.

ERA II 194, 288/92 (21) < Setu, Vilo v., Pööni k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll kolq tütärt imäl. Naksiq leibä küdsämä. “Min tuu aholuuda!” Kõ vanõmb läts tuuma. Ragi paku man nuid ossõ vihas. Tulõ jänesekene, kõ tsõõritas ümbre paku. Timä nakas’ kinni võtma. Jänesekene pakku. Juus’k’ suurõ, korgõ maja mano. Säält üts miis tänit’: “Ku tult arq mullõ naasest, syss süüi arq, ku tulõi, syss süü arq!” Või-i midagi tetä. Läts tarrõ, läts naasest. Lätt tõõsõl pääväl miis kündmä. Ütel: “Sa tii süvvä ja kae arq kyik maja. Sinnä ynnõ mingui kaema, koh om lambasitaga uss paigat.” Läts, kai kõõq kotusõq arq. Läts sinnä kaq kaema. Kaes, suur tõrdu nukah. Sõrmoga kai, kyik inemiste pääq pantu sinnä. Tull miis kodo. An’d’ süvvä, ni käs’k’ timä pääd otsi. Ütel: “Näütä sõrmi kaq!” Naane mõsk kykkõ muudu tuud sõrmõ. Jõvvai kuigi verd sõrmõ külest arq mõskõ. “A kas ma ütle-es, kaegui sinnä?” Käsk pää panda paku pääle, niq tapp arqki naase. Nuu oodiq, oodiq timmä kotoh. Tulõ-õs. Läts keskmäne tütär sinnä jalq. Jal tull jänesekene. Kõ võtt, võtt kinni, kõ võtt, võtt, kinni. Jänes mano lasõi, a kavvõndahe kaq lääi. Tuu ol’l vanasitt. Vereväs isknü arq hindä. Tuu ka sai sinnä mehe poolõ. Jalq tän’täs läbi paja: “Tul tarrõ!” Läts tuu kaq tarrõ. “Tul ar naasest!” Olõi midägi tetä. Läts arq naasest. An’d’ tälle tööd tetä. An’d’ kraami kätte ja esi läts jalq arq nurmõ. Jalq toolõ kaq opas’: “Kyik kotusõq käü arq kraami kaiõh. Sinnä ynnõ arq mingu, koh lambasitaga uss om.” Tuu kaq kärsi-is. Läts kaema. Kai sõrmõga, uma sysar kaq sääl. Mõsk, mõsk sõrmõ. Lääi kuigi puhtas. Tulõ miis kodo. Jalq and süvvä. Käsk pääd otsi. “Näütä sõrmõ ka!” Sõrmõkõnõ verine. “Pan pää paku pääle!” Lei pää maaha, pan’d’ tuu kaq tõrdohe. Uutvaq, uutvaq nuuq kotoh. Uutvaq, uutva. Tulõi niq tulõi. Lätt kõ noorõmb tütär kaema. Võtt pääle jänesekeist kinni. Lätt ei lää, lätt, ei lää. Sai tuu kaq sinnä paja ala. Jal tän’täs: “Tul ar mullõ naasest! Tulõi, syss arq süü!” Tull tarrõ. Vaija tulla. Umma surma vaija hoita. Jal’ läts miis hommogu nurmõ. Opas, tii süvvä, kyik kotusõq kae ar. Tuud ynnõ kaegui, koh lambasitaga uss om.” A tuu oll nii tark, ku võt’t puukõsõ. Tõmbas üles, kaes, umaq sysarõq ka sääl. Mis no tetä? Kaes, klaasikõsõ nukah. Võtt pää vällä. Üte klaasiga hiit’, sai kuulja. Hiit tõõsõ klaasiga, tulõ ello. Tulõ miis kodo, and süvvä, ots pääd. Sõrmõkõsõ puhtaq. Ütles mehele: “Min sa mu imä poolõ kos’t’ma.” Lää külq, milles lääi. Sa kulsi minno, ma ka kullõ sinno.” Timä jo vaihtõ pääl käve kotoh ja selet imäle, et ma nii ja nii saada. Sa võta vasta. “Ma küdsä suurõ piiraku. Vii imäle kostist!” Pand sysarõ kotti. And koti mehele sälgä. Oppas: “Ar sa kotti kaegui. Min nika, ku peräle arq! Ma lää tarõ otsa ala, vahi säält” Lätt miis tiid pite ja tege: “Rassõ, rassõ, tüsse, tüsse, maaha panõ, kotti kae!” A tuu tütrik säält kotist laul: “Näe, näe, kuulõ, kuulõ, alt vahatsõ variku, päält pähnätse mõtsa!” Timä mõtõl’, et naane tarõ ostast nägi. Ütel: “Õõ, pikksilm, arqki nägi” Tohiki-is inämb kaia. Sai imä poolõ. Pan’d’ lavva pääle. “Nah sullõ kost!” Juus’k’ joq ruttu, kut’s’ väumehe tõistõ tarrõ. An’d’ süvvä. Ütel: “Tul sa pujakõnõ hummõl kaq!” Tull kodo. Naane küsüs: “Imä kut’s’ kostma?” “Kuts.” “Läät kaq?” “Lää.” Läts miis nurmõ. Naane valmis’t’ jalq arq ni kavva. Ütel: “Ma küdsä vahatsõ piiraku. Vii kostist!” Tsiuk jal inne kuulu viiga. Sai kuulja. Tsiuk’ elävä viiga. Tul’l ello. Pan’d’ kotti. Tul’l tõõnõ päiv. Miis ütel: “Anna mullõ kost! Maa lää kostma.” Pan’d’ tälle tõõsõ sysarõ kotiga sälgä. Lätt jal, tege: “Rassõ, rassõ, tüsse, tüsse! Maaha panõ, kotti kae!” A kotist tuu laul: “Näe, näe, kuulõ, kuulõ, kuri taht kotti kaia.” “Ohoh, pikksilm, ku kavvõndahe arq näge.” Vei tuu tütre kaq arq kodo. Saiq tapõtuq sysarõq joq kyik arq. Imä an’d’ tälle jalq süvvä ja kyik. “Tul sa hummõl kaq!” “Hüä.” Tull kodo. “Hoiõti ka ilostõ?” “Hoiõti külq.” “Hummõl kaq läät?” “Lää.” “Ma küdsä vadsa kaq. Panõ koti joq valmist. Vii imäle kosti kaq!” Läts esi kotti. Pan’d’ huhmrõ tarõ otsa ala. Huhmrõlõ rõiva pääle. Miis võtt koti sälgä. Kaes “Hõh, kohe lännü joq arq tarõ otsa ala vahtma.” Lätt, lätt, jalq tege: “Rassõ, rassõ, tüsse, tüsse! Maaha panõ, kotti kae.” Kotist laul: “Näe, näe, kuulõ, kuulõ, kuri taht kotti kaia.” “Oo, pikksilm, arq näge.” Sai syss tuu tütär ka arq kodo. Imä jalq vei tõistõ tarrõ. Süüt’, juut’, kutsu-us enämb kostma. Lätt kodo, kaes, naane tarõ otsa all. Tän’täs: “Tul maaha!” Naane liigahtagi-i. “Ku sa mu süäme üles kisut, syss ma su arq söö.” A huhmõr võta-as tiidägi. Läts, niq klynksahut’ ar huhmrõ. Esi kitt, et külq olli mu Katil kalõ kundsaq.

ERA II 194, 292/3 (22) < Setu, Vilo v., Pööni k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Olliq katõkese kar’usõq. Üts kar’us tekk pilli. Tek’k sääntse pilli, nigu puh’k’ ynnõ, niq läts kyik kari kargama. Tõõnõ poiskõnõ läts kodo, ni ütel: “Lehmäq saai sukugi süvvä. Ta kar’us puhk pilli, niq lambaq, niq tsiaq, niq kyik viimätseq kargasõq.” “Usui. Puhu kotoh ka!” Puh’k’ kotoh kaq, niq nakas’ kyik pereh kargama. Tarõ kaq kargama, ahi, niq kyik mis ommaq tarõh. Läts tiid pite, niq puhk pilli, niq suur ollõvuur tulõ. Naas’ voorimiis kaq kargama, niq rattaq ka kargama, niq hobõsõq kaq kargama. Nika kargsiq, ku lätsi klaasiq kyik purulõ ja ollõqki maaha. Kaiq, et mis soolõ poisilõ tetä. Herr ütel, ma joht usui. Vei tuu herr pois’kõsõ hindä poolõ. Puhk ynnõ pillikeist, niq herr ka kargama. Vässü joq arq. “Köütke mino sängü külge kinni!” Rassõ, ravvanõ säng oll. Köüdeti kinni. Nigu pois’kõnõ puh’k’ ynnõ pilli, niq herr joq karas’ kõ sängüga. Karas nigu higosi kyik. Nakas’ jo pallõma, jätä maaha. Viidi pois’kõnõ türmümajja. Sääl kaq puh’k’. Pan’d’ kõõq türmülise kargama. Türmümaja kaq karas’. Saai midägi. Aiq türmüst ka vällä arq. Naas’ niisama käümä. Naksiq joq tõõsõlõ palka kaq masma. Syss turuplatsi pääl ja liina seeh, koh rahvas oll, pan’d’ kyik kargama. Veiq timä mõtsa, et panõ mõts kaq kargama. A mõtsa puid es jõvva arq vällä kakku.

ERA II 194, 293/4 (23) < Setu, Vilo v., Pööni k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ol’l naane. Pidi sõprust tõõsõ mehega. A umma miist ei võta sõbrast. Miis läts tüühü. Tull kodo õdagult. Tull paja ala: “Hõi, las sisse!” A naane ütel: “Mis sa tulliq siia kol’kma vyyra paja ala?” Temä käve kolq kõrd joq. Lugi joq majju: “Soo om Jaagor, soo om papi, soo piät olõma mu maja.” Läts lauta magama, et mis tuust, umaq eläjäq. Tulõ naane üles hommogu, lätt lauta. “Võeh, kulla mehekene, mis sa noq siih tiit?” “Mis sa lasõ-õs sisse?” “Mille sa noq siiä hiitsi? No saa sul vasik! No jäi sa rasõvast! No vaija sul arq minnä jalq. Mehekene jalq mõtsa. Läts, niq kaes, miis koolnu mõtsa arq, vahtsõ saapaq jalah, kirvõs käeh. Saapit saai jalast arq kisku. Ragi kirvõga jalq põlvist maaha, et ma kuna kisu. Sai õdag. Läts talo poolõ üüsest. Tetti les’o pääle asõ. A tä pan’d’ jalaq saabastõga aho otsa pääle. A tuul pernaasel sai üüse lehm piimä andma. Tõi vasigõ tarrõ, pand les’o pääle, mehe jalgu mano. Miis kuulõqki-is. Heränes miis hommogult üles. “Jumalakõnõ, mul arqki joq oll vasik!” Naas’ pelgämä. “Kuis ma noq ar saanu minnä?” Läts pakku. Jalaq jäiqki aho otsa pääle. A nuuq tulli hommogult üles. “Jumalakõnõ, jalaq ommaq, miist olõqki-i. Vasik sei arq meheq. Ilmaimekene külq!” Tapiq vasikõ maaha ja lehmägi maaha, et tuud sukugi jätäi. Tull miis kodo, ütles naaselõ: “Kae naane, ku oll õigus. Mul arqki oll täämbä ööse vasik.” “Kae noq mehekene. Muido sa mu juttu kunagi usu-us.”

ERA II 194, 294/6 (24) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll üts tütrik. Käve tälle pallo kosju. Kellelegi lää-äs. Ütel: “Inne lääi, kui kullatsõ nynaga kosilanõ tulõ.” Sai vanalõtikõlõ tiidä. Tull kosjulõ. Kosõ arq ja toolõ läts arq. Tul saajuga kosilanõ. Kullaatsõ nynaga. Tikõ kaq üldäs, et om Jumala veli. Lätsiq syss minemä. Läts naane kaq kõrvalõ. Puttu tsässon vasta. Ütel: “Ma lää panõ küündle tsässonahe.” Sääl oll kuulja. Oll kuuljat jüränü. Tull tsässonast vällä, kullanõ nynagi verine. “Mis sul nyna verine?” “Oo, ma arq saina külest tsai.” Läts, istõ kõrvalõ, jalq lääväq. Putus kerik vasta. Jalq tege: “Ma lää kerkohe.” Sääl ka oll kuulja. Tuud kaq jüri. Tulõ vällä, nynagi verine. “Midä sa käüt tah, nyna verine?” “Oo mul räti küleh jo oll. Tiiäi, kost sai.” Läts jalq sajaga minemä. Tulõ kolmas tsässon vasta. “Ma siiä kaq lää.” Pidäväq hobõst kinni ja kyik, et kosilanõ lätt tsässonahe. Läts naane kaq takah. Oll paja alt kaenu. Suur luurõuk, jüri nigu räksõ ynnõ. Tulõ vällä. Olõi nynagi verine. “Mis sa tei?” “Palsi.” Naane ka kannaht arq, ütle-es midägi. Vei kodo naase. Võeti vasta. Suur pere oll ja pallo varanduist. Halvul noq olõi! Vet kõ tõistõ käest kandvaq. Kaes naane, päivä kyik pere kotoh, a pääle päävä kaosõ kyik arq. Timä kõ ütsindä. Ku ommaq päält poolõ üü, tulõvaq kodo, toovaq pallo kraami. Tull imä kostma. Ütel: “Ku tulõ nel’äpäävä õdag ja puulpäävä õdag, syss sa pillu riste lävvi pääle ja ristteie pääle.” Üte õdagu, ku olliq tulnu, sülelnü: “Ptüh, ptüh, saai minnä. Virbeq-värbeq kyik ette pillutu. A nika kõ käve ristteie pääle, kõ tekk nuid virbe, ku enämb nakka-as käümägi nii väega. Ütel mehele: “Mingui! Ma kaq pelgä ütsindä.” A miis ütel: “Mullõ kaq vaija süvvä.”

ERA II 194, 296/7 (25) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Laisk Tat’o. Oll Laisk Tat’o. Väega oll illos. Kyik timmä tahtsõ. Immä-essä kullõ-õs. Midägi tii-is. Imä ütel kosilaisilõ: “Ta viisi-i midägi tetä.” A üts tsura võt’t arq, ütel: “Kül ma tiiä, miä tetä.” A väega oll illos. Muudku härmäq kyik suu iih olliq. A suu kyik klantsõ. Pei saajaq, võt’t’ arq. Ütel miis imäle: “Laskõ maada, kavva maka. Süvvä kaq angui!” Maka, maka. Imä tege kyik arq. Ütles Tat’olõ: Tul noq sa kaq üles, pühi arq tarõgi. Saat sa kaq süvvä. Oll, oll. Nakas’ väega süvvä tahtma. Tull üles, pühke tarõ joq arq. Lõigas imä leevämurokõsõ. Om, om pääle jal kyik aig. Imä jalq tege: “Tat’o, kas sa tahai süvvä?” Tulõ miis kodo. Kaes, Tat’o kaq üleväh. Oll tuul mehel sumka vaja otsah. Sääl olliq sandali seeh, ku Tat’o tulõ-õs üles, ku nuuq sandaliq kargsiq säält vällä ja Laiska Tat’ot pesmä. “Tii tüüd, syss saat süvvä! Tii tüüd, syss saat süvvä!” Tull jalq imä: “Tat’okõnõ, min noq tuu kats pangi vett!” Tõi vett. Lõigas’ leeväpala jo pad’õmbakõsõ. Pan’d’ võidu kaq pääle. Sandaliq temmä ka trahvõ. Läts päivä kolq, nelli möödä. Tull esä kaema. “Kuis lätt elo? Temä taha-as midägi tetä.” “Oo, me puul joq tege.” Tä oll esäle ülnü: “Tah sumkah ommaq sääntse, pesvä kaq. Ja ku süvvä vaija, syss süvvä kaq andvaq.” Esä ütel: “Tetä õks vaija.” Ku kargsiq sumkast vällä, hoiõ väega essä. Süüke kõsagamaidsi anni esäle. Esä ütel: “Hoia õks tad sumkat! Pühi pääle kaq, ku arq tolmus!” Läts kodo, kit’t: “Häste eläse. Tat’o ka tulõ üles. Tege tööd ka veidkest.” Tull imä sinnä. Hillokõistõ oll imäle kaq kynõlnu: “Siih sumkah ommaq sääntseq, tulõvaq vällä, pesväq kaq, ku midä om halvastõ.” A imä ütel: “Ku kuna ahi küttüs, hiidä hil’lokõistõ ahjo ta sumka.” Sandaliq ku kargsiq sumkast vällä: “Ah, sa tulli siiä oppama! Käsi arq palota!” Kodoni saadiq arq ja kõ pessiq. Tuu sai tälle palgast. Kõ har’oti, har’oti. Kõ veitsikeisi, kõ veitsikeisi, nika ku sai nii kõva tüü miis kui.

ERA II 194, 297/8 (26) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast kattõ ütel mehel raha arq. Naksiq nooriku pääle ajama. Lätsiq nõia mano. Nõid ai mehe vällä. A latsõkõnõ oll aho pääl. Tuu oll nännü, ku oll tulnu tarõ alt väikene miis vällä. Oll seletänü, et tuu om verevä lehmä kõtuh pungaga. Tuu sattõ laudu päält mõskmõ tõrdohe. A sa aja õks minijä pääle. Syss miis tapp timäq arq. Kõnõli arq too vanasitt, niq kut’s mehe tarrõ. Selet’, et minijä käeh om. Temä külq salgas. Läts syss vällä. Läts tuu latsõkõnõ kaq. Lats kotoh ütel, et ma esi näi, ku üts miis tull tarõ alt vällä ja selet’, et lehmä kõtuh. Tapiq lehmä maaha, saiq mao seest raha kätte.

ERA II 194, 298 (27) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üldäs, et maa seeh om enämb rahha ku maa pääl. Ungavitsah üts poiskõnõ kün’d’ noq sama, ilda aigu. Syss oll jäänü adra otsa. Olliq piklikuq hõpõ rahaq, karratsõ anoma seeh. Tiiäi, kas nä ar võeti, vai kohe nä jäiväq.

ERA II 194, 298 (28) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast käve raha lehmäh kaq. Ku putahutnu, niq olnu raha. Mu velenaane näkk, et käve pääle kirriv lehm, käve pääle, väega hille. Lääs kavvõkõistõ kaq. Üts oll ängänü ynnõ vitsakõsõga, et too, min no kavvõmbahe. Oll sadanu maaha, niq valu raharõuk.

ERA II 194, 299 (1) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast mõrsja sõitsõ kosilasõga hobõsõ säläh. Lätsiq möödä matust. Vanõmbaq olli näil arq koolnu. Tahtsõ minnä vanõmbite kääpäle. Köüdiq hobõsõ kõo külge. Lätsi, sai kuuljite mano. Võeti häste vasta. Nii kavva läts aigu, ku poolõtuupi viina jõi ja kynõli. Jätiq tevest, niq naksiq tulõma. Sääl nigu lää-äs kuigi pallo aigu. Tulliq, niq kaiq, kuis soo nii võõras kotus. Küsse. Ülti: “Ooh Jumalakõnõ, sinnä jo kolmsada aastakka aigu, et mõrsja kosilasõga läts, niq kattõ.” A hobõsõq kõ saisiq kõo küleh. Kae ku näid näüdätä-äs ja Jummal näid ravits.

ERA II 194, 300 (2) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts syjamiis oll väega julgõ. A üts oll pant hauda, niq käve kõ kodo. Syjamiis oll julgõ, niq läts matusõ pääle. Kaes tühi kirst. Temä lammõs kirstu. Täl oll väits kaq üteh. Oll joq vasta kikast. Tulõ kuulja havva veere pääle. “Min sa vällä!” “Lääi.” “Min, min!” “Nakkai inämb kodo käümä?” Läts vällä, niq tahtsõ syjamiist ka kristu kisku. An’d’ mõõgaga kässi pite, niq lõigas väidsega sineli siilo peio. Pässi arq, niq nakka-as inämb kodo käümä. Üldäs, et nõiaq ja halvaq, et nuid peetäi paigah.

ERA II 194, 300 (3) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Olohkovah oll nõidu mõistja koolnu arq. Syss kisti kuulja läbi paja vällä. Syss ku viidi maaha, syss viidi kolq vuuri ümbre tarõ, et kodo naakui käümä, videle hot ilma pite.

ERA II 194, 300 (4) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mu velenaane las’k’ aija edimätse mehe linaläppu. Tahtsõ omma kasupoiga. Mullõ unõh ütel, et kolq vuuri tahtsõ arq vällä tulla, a jalga pite hoiti kinni. Tuu kotusõ künnähtü ka arq kaema, kohe Okse (vennanaine) saa. Mul om hüä elo. Süvvä andas. Kütä pääle ahjo. Hüäq haloq omma.
A tuu Okse ku läts oma kasupojaga laulatama, syss kerik kyik pauk’.

ERA II 194, 301 (5) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Sandra küläh naane läts nulka. Meheimä mõs’k’ last ja lätsi minijäga tüllü. Tuul oll minijä pääle süä. Viidi noorik arq mõtsa. Kuuliq viil, ku vällä läts ööse. Hommogu olõqki-i Hobrot. Latsõkõnõ hällüh ikk. Otsvaq, otsva. Suur saar, saai kätte kaq. Kolmadal pääväl löüseq. Istõ pääle kannu ostah. Kundsaq kyik arq pestü, et veeti pääle säläga, kundsaq kolisiq müüdä maad. Selle vaija nulganaasel pää väidsega arq püri ja lats kaq, ja väits mano panda.

ERA II 194, 301 (6) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanaq sitaq niidü pääl.
Ungavitsah ommaq niite pääl lätte. Mi Ir’o näkk, ku tulli vällä, suurõq var’okaetusõq käeh. Mõsiq hennäst ja soiq kreebeniga pääd. Var’okaetus om kaq rohkõmb halva asi. Ma kaq Trubal näi, ku tütrikuq tulliq ojast vällä. Mõsiq pääd. Suur seebi pala oll. Pilliq pääle ütstõõsõlõ. Vahatsõq hiusõq. Me nigu lätsi, niq, “Hooh!”, lätsi ku molahti vette.

ERA II 194, 301 (7) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kiä om tütrikul lats arq hukat, syss nuuq ommaqki. Trubal üts tütrik oll lännü vihta. Kaes, istus tütrik kannu pääl, kuda kinnast. “Anna mullõ rist kaala. Ma olõ joq päsnü vannuhalvu käest. Ynnõ risti olõi. Mul om aig jo täüs elet.”

ERA II 194, 302 (10) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts miis võt’t rahapuugi. Lõigas sõrmõst vere vällä. Anti kolq hüdsekeist kätte. “Hospadi, kas soost no midä saa!” Hiit’ hauda hüdseq. Mynõ ao peräst läts havvast mööda. Tahtsõ kusõlõ. Kaes, haud joq poolõni rahha kannõt.

ERA II 194, 302 (8) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast olli kõ naq iloq vai igri. Kõ talvõl käüti kokko tallõ pite. Trubal oll ilo jalq Maksi naidõ puul. Rahvas läts joq arq lak’ka. Latsõkõnõ oll jäänü tarrõ. Ku syss olli tulnu vanaqsitaq. Taa-rai-ralli, raa-rai ralli! Handa olli karanu. Näq halva joht tii-i midägi, ku esi olõi inemine halv.

ERA II 194, 302 (9) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Radaja mehe tütär kägist hindä arq, syss oll näüdänü unõh, et ku mullõ palvust peetäs, vai keriku aigu, syss kõ minnu veeldäs, ku naq esiq lääväq pakku. Matusõ pääle tulgõ, leibä sööge ja hinge mälehtäge! Ku arq koolõs, väega murõhta kaq ei või. Üts naane oll väega iknu umma miist. Oll tulnu kodo seletämä, et ikkui. Oll opanu kyik, mis tööd tetä jaq.

ERA II 194, 302/3 (11) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts tütrik tull tiid pite. Kaes, sõlg maah. Võtt maast arq, kaes sõlõ täüs rahha kaq. Nakas’ tä tulõma. Ku tä heitnü risti pääle, vai midä. A timä tii-is. Tulti takah, võeti arq. Nuuq õks vanaq sitaq olli. Tiiäi, ku pallo oll täl sadanu kängä sisse, tuu ynnõ sai tälle.

ERA II 194, 303 (12) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast Pihkva poolõ oll ilm vallalõ, syss Jummal hoidku, mis naid röövlit käve ja hobõsit varastõti. Üts rikas talo oll. Oll tulnu kolq rüüvlit. Üts oll pant kirstu. Tulliq niq küsse kuuljaga üüsest, et kavvõndahe om minnä. “A kos soo kuulja panda?” “Pangõ noq timä aita.” Panniq syss timä aita, niq tulli kats voorimiist. Anniq nuilõ süvvä. Peremiis ai juttu, sulanõ talit’ nuidõ hobosit, niq jäi perrä. Läts aita, kaes, mis soo koolja tege siih. Kaes, miis pant kirstu. Hingäs. Sääl olli väidseq ja tykaq kyik üteh. Tarõh oll sumka ja pill, minga puhku. Märkseq arq. A nuuq oodiq, kuna tuu sääl aidah naanu sarvõ ajama. Näil oll sõpru mõtsah viil külält. Peremiis ja sulanõ teivä tulõ pliidi ala, aivaq vii kuumast. Vei aita kuulja kirstu mano. Valiq üte paa tävve kiibä vett ja tõõsõ paa tävve. Nuuq uutvaq, uutvaq. “Hiidäqke no me kaq magama!” Vali nuilõ kaq kuuma vett pääle. Syss kaivaq, määntseq viil olliq riistakõsõq.

ERA II 194, 304 (13) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kahr ja susi ommaq puhtaq eläjäq. Täheqki omma taivah, susi ja kahr. Õdagutsõl üül omma nätä. Ku sannast tult arq, syss hiidä rist pääle sanna ussõlõ, et soekõsõ, kahrukõsõ, jääge mu jälile, ommi latsi vihtma ja puhastama. Syss saai vanakuri sanna minnä. Ku kar’a mant kaos arq lammas, syss üldäs, et ta soe jago. Ta Jummal jätt soelõ. Taad otskui takah. Soel joq ku määntseq syna olli eläjit paika panda süümä. Ku kari jäi tsyyri süümä, nigu nahisi ynnõ, syss õks joq oll susi lähkoh.

ERA II 194, 304 (14) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mu imä näkk soendikku kaq. Olli saajaq. Ar joq laulatõtu. Üts miis saistas üles, nakas lugõma, niq kõ inne mõrsja kosilasõga sattõ lavva ala. Kyik saaja rahva las’k’ soendikust. Lätsi tiid pite minemä. Imä näk’k, ku lätsi me rehe takast kõrrast kyik möödä. Üteh küläh kats tükkü oll tapõt arq, syss ütel oll hal’las vüürättki vüül. Tõõsõl pääväl tulti ratsala hobõsõga, et tuu om mi soendus. Ku näet, syss puttui. Tiiäi kas näile saadi järge.

ERA II 194, 304/5 (15) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Taivah om õga inemise jaost täht. Kua põdõ, tuu täht om tinnõ. Kua täht juus’k’ maaha, syss tuu om koolu täht. Ku hing lätt vällä, syss täht ka juus’k’ maaha. Ku latsõkõnõ sünnüs, syss nõsõs temä täht kaq taivahe.

ERA II 194, 305 (16) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tuvikõist om patt tappa. Ta om Jumala pini. Hüä ku tä majah om.

ERA II 194, 305 (17) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Viina kaq Jummal las’k’ tetä. Oll Jumalal kaq pido. Rahvas jäi kyik vakka. Niq angeliq lännü Jumala mano küsümä, et rahvas om väega kurvaline. Jummal ütel: “Kae, sääl om tõrdu. Kandkõ sinnä vesi sisse!” Kanniq vii sisse. Jummal hiit määntsit jahukõisi kaq. Syss rahvas jõi. Sai kyik väega vessel. Üldas, et viin om Jumalast.

ERA II 194, 305 (17a) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Petseri Pühä-Maarjal om Lagosavitsah sysar. Ku risti läävä Petserist Logosavitsa, syss Pühä-Maarja om sysarõ puul kostõl. Ütevoori olõ-õs ristiq sääl seeh käünü, syss oll kerkoh nii ikõt kui.

ERA II 194, 305/6 (18) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tütrikuq lihasöögi aigu käve kokko. Tsässon oll küläh. Üts ütel: “Ma olõ nii julgõ, ku tuu arq küündle tsässonast. Läts minemä, niq tsässona läve pääl üts inemine sais, saavanja pääl. Tõmmas’ rõiva arq ja vei tarrõ. Oll kõrd aigo, niq tull perrä. “Mis sa mu rõiva ar võti?” “Ma nal’a peräst.” “Tuu tagasi!” Kuts tõisi ka üteh. Lätsi hulgaga. Tuu tütrik läts rõivast läve pääle pandma, niq vei tütriku kaq arq. Kattõq mõlõmba. Vot, suur julgus!

ERA II 194, 306 (19) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts naane käve kõ ilda sanna pääle päävä. Oll üte puulpäävä sannah. Sanna takah väega kul’atõdas. “Nuuq tsuraq lääväq.” Joq sanna sendseh kul’atõdas. Laskvaq ussõ vallalõ, jalq kaos arq. Tohi-is arqki mõskõ. Tsuut sai hamõq sälgä aija, niq pakku. Tiiäi, mis saanuqki arq naaselõ, a kats vaka latsõkõist oll kaq.

ERA II 194, 306/8 (20) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuuljal vaija küüdsealutsõq, kõrvamulguq ja varbavaihhõq häste puhtas mõskõ, muido tõõsõh ilmah om häpe. Poisskuuljat mõsk meesterahvas, naistõrahvast naistõrahvas. Sääne naistõrahvas, kel enämb olõi kuurõivit. Meesterahvas kaq too, kiä kannai enämb suku, muido saava latsõ koolu näolitseq. Mõskja lüü tuu livvakõsõ, koh mõs’k’, aidveerde katski. Olõ, mis kuuljat mõskõh all olli, pandas kohe tuusti kaartõala. Nuuq palotõtas mõskja syss arq, ku kuuõnädäli pomkit peetäs. Mõskja piät ka kõ pomkile kutsma ja puhtile ka. Livvakkõnõ pandas meil ka viiga paja pääle, ku kuulma nakkas, vai tsäikruusikõnõ. Rätt ka pandas läbi paja vällä, nigu tähest, et soo talo pool om noq kuul. Tuu vesi, üldäs et hingekene sääl hendä arq mõsk puhtast Jumala ette minnä. Pühäse ala pandas, ku naatas koolõtama. Sääl om kergemb hingel minnä. Künnel kätte ja pühäne ryndu pääle. Ei tohe hellü tetä, ei kolahutta, muido mutitat arq. Syss saa täl väega rassõ minnä. Ku mul meheesä nakas kuulma, syss timäl nigu valgõvalust oll minek, a kikka-aigu paja pääle koputõti. Tuu õks kuul oll. A kohe tuu vesi tassist pandas peräst? Tuu valõtas eläjä lauta. Livvakõnõ mõstas arq niq jalq pruugitas edesi. Õga tuul olõi midä halva. Kuulja mõskõ-vesi, tuud kül kästäs nii vällä, koh üle olnu-us käümist. Kuulja saadõtas kõõ küläga kässi pääl arq piirini, koh myni korgõmb puu om. Tuu om kuulja piir. Sääl pros’s’atõtas arq. Sugulasõq läävä matusõ pääle, a niisama piirimehe tulõvaq säält arq tagasi. Nuuq kutsutas mälehtüslauda söömä kyik. Kadaja ossakõisi võtvaq piiri päält, pandva tarõh palama ja sautasõ, et kuul vällä, kuul vällä. Havva veereh hiidetäs kolq kõrd maad õgaüts, et kohe sinno päivä pandas, sinnä üüsest kaq. Hauda hiidetäs hõpõraha, nigu tuu plats tälle ostõtas. Kirstu meil joht panda-as muud, kui nõgõl ja niidikeräkene. Tingäkene rahha kaq reisirahast. Vananaasele (ämmamoorile) pandas kindaq kätte.

ERA II 194, 309/10 (22) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tähtpäevade kombeid: Suurõ nel’äpäävä tuudi kivve kolmõ nurmõ päält ja havvuti nuidõga länikit, nigu saanu-us nõidust piimäle.
1.Tuudi kusikuklasõ pessä kotiga mõtsast ja havvuti lehmäle. Tervüsest oll.
2.Myni pernaane tek’k võidu suurõ-neläpäävä ööse. Sääd’ kyik livvatävveqki pühist arq valmis. Jakku vai tiiäi midä tuust sai.
3.Imä selet’, et küläh üts kunstja naane oll jaanipäävä inne päivä käünü kar’atiid pite ja riibnu kastõt. Külämiis oll nännü. Niidü päält tulnu, päitse olli käeh, niq temä kaq oll naanu takah riibma. Tuu sääl esi pobisi. Panõ-õs tähelegi. Läts kodo, hiit’ päitse vaja otsa. A päitseq naksiq piimä tsilkma. Kyik suvõkõnõ tsilgiq.
4.Suurõ-nel’äpäävä panõ tuhka ja hütsi vii sisse. Tuud vett om hüä juvva, ku kuna äkki haigõst jäät.

ERA II 194, 310 (23) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku naane om rasõvat, syss või-i ubinit puuhu panda, muido nakkas lats paisit kandma. Ku süüki pant puuhu, syss saa lats suurõ söögiga. Varastagui ka ei imä. Latsõlõ ka nakahtas. Tulõkahjo aigu pangui kätt muijalõ ku hiustõ pääle, muido saa tulõtäht latsõlõ iho pääle. Ku rasõvast olt ja kooljaga pros’satat, syss saa lats kõllanõ näost. Ku proovodile (hinge mälestama) läät, syss panõ verrev luits puuhu, syss ei saa lats kõllanõ. Kyigih võit kävvü niq tüüd tetä, ku tervüs ynnõ lupa. Muud halva olõi tuust midägi. Poisslats om süäme alla korgõmbah, tütärlats alambah.

ERA II 194, 311/2 (24) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku latsõkõnõ nakkas sündümä ja kergehe tulõi arq, syss kutsutas õks vananaane. Noq omma joq tohtri ja kyik. Inne olliq inemiseq kõvõmba. Ku ma esi Ivaniga olli. Põimuaigo oll. Põimi, põimi rükä, põimi, põimi rükä. Meheimä kül jo ütel, et Ode sa kae hinnäst. “Oo, ma veidkest tah kraaviperveh küllütä, ni avita viil soo veerekese arq.” Nigu ma sinnä istahti, niq tullgi poig. Panni latsõkõsõ põllõ sisse, lätsi kodo. Ku imä esi mõsk, syss olõi midägi, a ku vananaane mõsk latsõ, syss pandas rahha vii sisse, vanast oll õks hõpõraha säädus, muido vanalinemisel silmä jääse haigõst. Tuu raha saa mõskjalõ. Mõskõ vesi vala poisslatsõl hobõsõtalli, nigu täl hüä hobõsõq kasunu, a tütärlatsõl uibo pääle. Mynõ hoitvaq tuud vett, kooni ristmä mindäs, syss tsiukvaq tooga hobõsõ jalgu, nigu virga jalaq saanu latsõl. Tõõsõq-poolõq mõs arq, pan puhta närtsu sisse, nabavarrõkõnõ pääle, köüdä villatsõ langaga risti kinni, pan kohe rehe mano, vai muido puhtahe paika, nigu määne kass kaq kiskma saanu-us. Ma panni õks rehe ahjo. Tütärlatsõl om hüä viiä tarõ pääle vai uibohe. Syss saa ausa. Pois’kõisil pandas tarõ ala. Ristmäldä latsõlõ aetai hamõht sälgä. Mähästäs niisama närtsu sisse. Olõi hää last kavva ristmäldä hoita. Kõ rohkõmb, ku nätäl. Õdagu piiri pää latsõkõsõl väidsega arq ja pan tuu väits latsõ kotsile saina. Ku lats aivit tege, syss ütle: “Traastu,“ muido vanahalv vaeldas arq. Vannu ja tülüstä ka olõi hüä, ku lats ristmäldä om. Süvvä või latsõlõ anda jo mynõ tunni peräst. Leiba tsukruga närtsu sisse vai saia. A rinda andas kõ.

ERA II 194, 312 (25) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku papp hiit latsõ hiusõkõsõsq ristmise aigo vii pääle, syss kaeq, ku põhja läävä, syss koolõs lats ar. Kual latsõl nynaotsakõnõ om väega vaib, tuu ka koolõs arq, ja kual sinine suun üle nyna. Kual käe joonõ üle veere ja kual naba alah, tuu kaq koolõs arq. Ristmise vii vala ristesä vällä keriku saina kõrvalõ, nigu pääle käüdänü-üs ja nigu kiä kusnu-us. Tuu om patt. Tuu küündleotsakõnõ ja hiusõkõsõ võetas vii päält, pitsähütäs kokko ja pandas keriku saina pääle.

ERA II 194, 312 (26) < Setu, Vilo v., Pööni k. – Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1865 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuurõivaq. Hamõht mõst, syss pan kuioma vasta päivä. Ja üte puu pääle, muido saava katõkõrralitseq kuurõivaq. Vesi valaq tsirililli pääle, vai muido häiermulitse puu pääle.

ERA II 194, 313 (27) < Setu, Ungavitsa k. < Saldanova k. – Ello Kirss < Palaga Pakk, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Rikkal mehel oll pini. Läts pini vanast. Sulanõ-poiss ka muidogi oll. Timä ütel pinile, et no olõt jo sääne, et ei näe, ei kuulõ. Ma sullõ enämb süvvä ei anna. Pini oll ülnü: “Pai peremehekene, ku ma sullõ nellitõistkümmend aastakka haugi ilosahe, kas sa noq mullõ annai inämb süvväqki?” Timä ütel: “Ma roisku inämb ravitsõma ei nakka huupi. Sääntse saada arq mõtsa.” “A kes tulõ minno viimä?” “Sulanõ-poiss om.” “Mis sa käset mullõ sääl tetä?” “Arq käse tappa.” “Võeh, käskui tappa!” Inne oll rügä olnu sääne kõdrunõ, nigu uba. Pini ütel, kas sul olõi leibä mullõ anda? Käpä suurut pallagi pääväh?” Peremiis ütel: “Ei olõ.” Pini oll ülnü vasta: “Jummal sullõ andkuqki nii pikk rüä pää, ku mu käpp!” Käs’k’ viiä peremiis pini mõtsa. Oll ülnü sulanõ, mis ma tööd nakka tegemä. “Rüki vaja kokko kanda!” Läts sulanõ rüki kandma, röil ar’ki kõdraq kaonu külest. Pini käpä pikku pääkene ynnõ otsa oll jäänü. Selle mu imä kõ ütel: “Jätkui latsõkõsõ pinni kunagi ilma. Mi pini jao päält elägi. Pinil om küsüt viil käpä pikunõgi. Kes tiid, kas Jummal olõs jätnü sukugi.

ERA II 194, 314 (28) < Setu, Ungavitsa k.< Saldanova k. – Ello Kirss < Palaga Pakk, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mille piimä pallo viile lätt.
Tull korjaja tarrõ. Küsse vaesusõ peräst piimä. Piim oll syss viil peris sakõ. Üts naistõrahvas oll võidu löönü. Piim oll pant nüssikuga aho viirde. Korjaja oll küsünü: “Anna mullõ ka väiku kroosi täüs.” Tä õks vast Jummal oll. Pernaane oll ülnü, et olõi mul piimä. “Mis sul siih pangih om valgõ räti all? Ma näi, ku sa lehmä alt tulli.” “Kost sa minno näi, ku magi sinno näe-es.” “Mis tuust, et näe-es, anna mullõ ka veidkese piimä.” “Olõi koh taah pangih piimä. Vesi om.” “Jummal angu sullõ syss maa pääle ynnõ kolmas jago piimä vällä. Muido kyik vesi!” Selle om kaq. Ku nüssät, saa pallo. A mis täst peräst viile mant arq lätt.

ERA II 194, 314/25 (29) < Setu, Alaotsa k. – Ello Kirss < Nikolai Liivamägi, s. 1903 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast oll säitse veljä. Kuus olli tarka, a säitsmes oll ull. Nä panniq haina ja tei haina ar ja lõi kuhja ja lõi suurõ kuhja muidogi. Tuu kuhja mano naksiq söömä käümä ei tiiä kes. Muudku kaos ja kaos. Märgeq nii, et vaija naada vahtmah käümä. Pei otsusõ, et vaija vanõmbast alosta pääle; kõ vanõmb kõ inne, kõ noorõmb jääs kõ peramätses. Läts vanõmb kuhja mano. Magasi üü arq. Tull üts hopõn kuhja pääle ja naas süümä kuhja mant. Tä tull üles ja võtt üte toki ja ai hobõsõ kuhja mant arq. Tull kodo, tõisilõ velile kynõli, et hopõn käve mano, ma ai hobõsõ arq. Läts tõõnõ veli. Tõõsõl velel ka niisama. Hopõn tull, sei kõtutävve arq. Hainakuhja joq pallo puudust. Suur, hall hopõn. Pallo sei. Seeni, kooni kyik läbi, kyigil oll tuu juhtumine: hopon sei, sei, heräsiq üles, virotiq arq. Tull noorõmba kord minnä. Tuu oll turak. Tõõsõq ütliq: “Sul ullil massai minnä. Sa last hindä ka arq tappa hobõsõl. Meidki tükke kabjaga löömä ja hammastõga. Vihhas hopõn om.” Tuu ütles: “Vast ma saa korda.” Timä läts päivä sepä mano ja las’k’ sepäl tetä kolm varba rauast. Läts hainamaa pääle ja kuhja otsa heidäs’ magama. Tull hopõn jalq sinnä. Tull säitsme varsaga. Timä syss kuhja otsast kai, ku paras aig oll ja karas’ sälgä hobõsõlõ, vanalõ märäle. Naas’ tokkõga andma päähä ja kohe sai. Tap’p tuud varba kooni purust. Tõõsõ varba ka takast. Jäi üts viil kätte. Tuu märä naas’ väega pallõma: “Las minnu vallalõ! Ma kingi sullõ kyik umaq varsaq arq. Tuu jät’t rahu timä. Läts syss ull varsuga kodo. Tõõsõq veleq kai, kost ta ull om varastanu nii pallo varsu. Tuu ütles: “Vot nii ja nii ma olli kuhja pääl, märä tull süümä, ma timä lasi vallalõ ja märä lubasi mullõ kõõq omaq varsaq arq. Nä naksiq jagama. Vanõmbaq tahtsõ parembat saia. Kõ vanõmb ütles: “Mul oll inne kõrd vahti. Jagagõ nii varsaq kaq. Vanõmbast alostagõ. Kõ vähämb vars oll väega näotukõnõ. Tuu jäti ullilõ. Ulli vele vars ütel, et las minnu imä mano opma kolmõst pääväst. Ma tulõ arq tagasi. Tuu ull veli las’k’ kolq päivä. Oll vars kolq päivä ar, tull tagasi. Elli mõnõ ao muidõ hobostõga. Ulli vele hopõn sai väega tark. Märgeq, et arq vaija võtta naaseq. “Kohe me lää kosjulõ?” Märgeq, et lää me sinnä kosjulõ, koh om säidse tütärt kaq. Tull puulpääväne päiv. Lääväq kosjulõ minemä. Lätsiq syss tiid pite hüvä kavvõ. Vanast oll talla väega harva. Lätsiq mõtsa pite, kaesõq üts talo tulõ. Kaesõq mõtsa nulga seeh sann kaq. Niq üts paaba lätt sanna, pang käeh ja viht. Nemäq teretäseq: “Tere naaseimä!” Paaba ütles: “Terege, terege väümeheq!” Küsseq: “Kas sul om säidsend tütärt?” Paaba ütles: “Olõi mul säidsend joht. Mul om kuus ynnõ.” “Syss saai sust naaseimmä. Juhata, kel om säidse tütärt!” Tuu ütles: “Ütskyik, ma juhata. Ma võta soo langakerä ja viska maaha. Kohe soo juusk iih, minge sool takah ynnõ.” Langakerä läts iih jooskma, nemäq säitsmekese takah. Kõ vei, kõ iih, seeni ku üte taloni. Lätsiq nimäq tuu talo mano ja kaesõq, paaba jalq lätt sanna. Teretäse: “Tere naaseimä!” Paaba ütles: “Terege, terege väümeheq!” Küsüseq: “Kas sul om säidsend tütärt?” “Jah om külq. Minge tarrõ ynnõ. Ma lää sanna. Sannast tulõ arq, syss nakka juttu ajama.” Lätsiq nemäq tarrõ, tereti tütritega ja ai niisama juttu seeni ku paaba tull sannast arq. Paaba naas’ näid ka sanna käskmä, et väüpoisi, minge ti kaq sanna. Nä lubasiq minnä. A too ull veli läts vällä, et ma lää kae hobõst ka inne sanna minekit. Läts hobõsõ mano, ja hopõn ütel tälle, et vot peremiis, et teile andas kyigilõ puhtaq nynaräti sannah suud pühki. A sa võtaq oma nynarätt, käüt sannah arq ja kaksa neljä palla ja pan tüküq karmanihe. Läts timä ka tarrõ. Anti näile nynarätiq ja tõõsõq panniq karmanihe, timä kaq pand karmanni ja lätsiq nemäq sanna. Sääl mõsiq hinnäst arq ja tulliq vällä ja tõõsõq püheq kyik suud ummi suurättega. A timä kakas neljä palla ja pand tüküq karmanni. Esi läts hobõst kaema. Tõõsõq naksiq kos’a juttu ajama. Imä lubasi tütrit arq anda näile. Säeti näid süümä. Jõiq kos’aviinaq ar ja aiq kos’ajutuq ka arq, et muudku laulatama minnä ynnõ. Jalqki, et vanõmbalõ vanõmb sysar, kõ noorõmbalõ noorõmb kõrrast. Naati näid magama säädmä, asõmit säädmä. Lätsiq syss nä hobõsit ravitsõma kyik. Ravitsiq hobõsõ arq. Tõõsõq lätsiq tarrõ arq, timä jäi kaugõmbast. Hopõn joq opas’ nii, et kullõ perremees, asi om väega halvastõ. Te saa-as hüä naaseimä poolõ sukugi. Sa kae, ku timä jääs magama aho pääl, ku nakkas noorskama, syss võta tütrikka pääst rätiq arq ja pan tsurrõ päähä. Ja syss näil võta jalq mütsüq arq ja panõ tütrikõlõ päähä. Tä tek’k kaq niimoodu. Kullõl ku paaba naas’ noorskama, vael’d’ rätiq arq ja heidäs eski maaha. Kullõs ku paaba rüüstäs joq aho pääl, tege aivit: “Ahha-ha-ha-haa, pia vaija minnä arq lihha tegemä!” Kään’d’ hindä üles. A ullil velel tulõ-õs uni. Tuu kõ kullõl. Pan’d’ ynnõ hindä magama. Tull paaba üles aho päält, võtt sainast mõõga ja tull mano ja kel mütsüq olli, ragi kyigil pää otsast maaha. Ull veli hiitü väega ar, a tõõsõq veleq magasiq. Kuulõ-õs tuust midägi. Läts paaba aho pääle tagasi arq. Tä kaq enne tohi-is liigahutta, kullõl, ku paaba jäi arq magama, syss ai veleq üles, et noq om asi joq väega halvastõ. Läämi muudku pakku siist. Lätsiq vällä, istõq hobõsilõ sälgä ja tõukama kodo poolõ. Kihotasõ hobositõga kõvastõ ja kullõsõq, et mürrin väega suur takah. Nii kõva nigu maa kyik lahkõs iih. Hopõn ütles ullilõ: “Viska üts nynaräti raas noq maaha!” Ull visas’ maaha. Sai suur sinine meri ette, nii et ei üle, ei ümbre kostki. Tuu paaba tän’täs: “Uutkõ, väümehe, külq te saat pliiniravva pääl arq küdsetüs!” A ull veli ütles: “Lak perst, naaseimä! Ei saa kaq.” Tulli syss edesi. Tulli kodo muidogi. Sai kodo. Tull käsk kuninga puult, et sõtta minnä. Vanõmbaq võõdõti inne sõtta ar. Too ullimb jäi viil kolmõ aastaka pääle. Nä lätsiq kyik ummi hobositega kaq. Läts noorõmb ka sõtta minemä. Lätt. Syss oll vanast väega kavvõ minnä. Suur palo iih. Tuud pallo pite lätt hobõsõga. Kaes, et mis ta välgüs väega illos’ asi. Lätt hobõsõga mano, kaes, et illos kullanõ putsai. Tahtsõ tuud arq võtta, a hopõn ütles: “Arq võtku! Ta om kyik silmävesi.” Too õks naas’ võtma. Väega illos’ oll. Tahtu-us kuigi jättä. Hopõn ütel: “Kullõ, ma ütle, paremb arq võtku. Ta om kyik silmävesi.” Tä ütel: “Ma võta soo pudsaja arq, vii kuningalõ, et kuningas and vast paremba aamati timä iist.” Hopõn ütel: “Kui tahat. Ta om kyik silmavesi. Ma ütle külq, võttui, a ku kullõi, syss võit võtta ka.” Võt’t pudsaja arq. Läts hobosõga tuuhu liina, koh kuningas oll. Vanast pidi miis minemä kuninga mano ja kuningalõ ütli, et ma olõ tulnu sõtta ja kuningas sääd’, koh täl oll vaija minnä. A kuningas oll poissmiis ja õkva mõtõl naada naist võtma. Ja soo üle vanõmbaq veleq olli kynõlnuq kuningalõ, et tuul paabal oll jäänü viil üts tütär pääle mehe. Tuu oll väikene tuul aigo. Tuu oll väega illos’ olnu. Ja tuu ull veli kinke pudsaja kuningalõ. Kuningas pan’d’ timä kõrraga ülembäst. Näil oll süä täüs, et timä ull, ja kolm aastakka jo siih kulsiq ja timä sai suurõmbast. A kuningas tahtsõ tuud tütärt kaia, mis tuu jäi. Kuningas pand sääntse kari tälle pääle, et sa piät tuuma mullõ kaia. Timä lätt syss hobõsõ mano ja ikk nigu nõrgus ynnõ. Hopõn ütel’: “Ma ütli, et ta om kyik silmävesi. Ar võttui taad! Sa kullõ-õs, võti arq. Ka noq piät tuuma tuu arq, mis sinnä jäi. Sysski soo olõi viil hädä. Kyik ikuq ommaq edepuul. Vot, läämi me perrä. Saami sinnä ja sa võta sitahark kaq üteh ja köüdä minno aia külge ja kae ku uibohe tulõ aida kass, syss tuu omgi tuu tütrik. Tä tulõ uibohe üles, säält aia pääle ja sa sitaharguga lüü õkva kest kihhä.” Tä kai, ku kass tull aida, läts uibohe üles. Säält ku aia pääle tull ynnõ ja sitaharguga virot’ õkva kest kihhä. Karas’ hobõsõlõ sälgä ja haar’d’ tuu ola pääle kõ hanguga ja jalqki pakku. Ja kuul’d’ ku jalq mürrin ynnõ, ku takah tulõ. Hopõn ütel’: “Viska üts nynaräti raas jalq maaha. Sai jal suur meri ette, et ei üle ei ümbre. Paaba jalq tän’täs: Ooda, ooda väümiis poig, küll saat pliiniravva pääl arq küdsetüs!” Tuu ull veli kitt: “Lak perst, naaseimä! Ei saa kaq!” Tuu kass sai tütrikust pääle tuu. Tulli katõkese hobõsõ säläh. Tuu oll väega illos’. Tõi timä kuningalõ ja kuningalõ miildü väega timä arq. Kuningas ütel tälle nii, et tul mullõ naasest arq. Timä ütel, et ku tuut arq mullõ kandlõ säält tagajakust, syss ma lää. Kuningas pan’d’ jalq ullilõ velele sääntse kari pääle, et olõsi kannõl siih. Kui kannõlt tuui arq, syss pää maaha. Tuu lätt hobõsõ mano ja ikk nigu nõrgus ynnõ. Hopõn ütles: “Kas ma sullõ ütle-es, et ta om valu silmävesi, et puttui. A sa kullõ-õs minno. Õga noq midägi tetä olõi. Läämi, proovimi jalqki!” Lätsiq sinnä jalki, a tuud paabat olõ-õs kotoh. Tarõtütrik oll kotoh ja tuu lubasi moro pääle, kooni paaba tulõ kodo. Hopõn opas’, et muud saai, sa mine aknõ ala jalotama, taga tarõ aknõ ala. Ja säält lüü raamiq sisse ja karga tarrõ ja haara kannõl arq. Karga jalq ruttu vällä, mullõ sälgä ja läämi ruttu pakku. Pagõsi jalq ku kavvõ, jalq paaba takah. Jalq visas’ nynaräti raasa maaha, jalq sai meri ette, et ei üle, ei ümbre. Ta kitt: “Ooda, ooda väümiis-poig, kül saat ütskord pliiniravva pääl arq küdsetüs!” Tuu kitt vasta: “Lak perst, naaseimä! Ei saa kaq!” Tulliq kuninga mano. Tõiq kandlõ arq ja tütrik naas’ mängmä. Kuningas ütles: “No nüüd om asi korrah?” A tütrik kitt: “Ku tuut arq suhvlist mu laulatussõrmusõ. Muido saai minnä.” Jal lätt hobõsõ mano. Jal ikk, nigu nõrgus ynnõ. Hopõn ütles: “Vot sa kullõ-õs minno. Ma ütli, et soo om silmävesi kyik. Läämi noq ynnõ perrä. Vast saa tuu as’a kaq arq tuvva. “ Lätsiq jalq paaba poolõ. Tarõtütrik lubasi tarrõ. Paabat olõ-õs kotoh. Täl oll lavvakarbih sõrmus. A hopõn opas, et ku läät tarrõ, a tuu lavvakarp oll tabah, hopõn opas’, et ku läät tarrõ ja tsilisõrmõga löö kest lauda ja ütle, et mu sõrmus. Timä läts tagatarrõ ja tsilisõrmõga lei kest lauda ja ütel, et mu sõrmus. Ja kõrraga sai sõrmus tälle sõrmõ. Ruttu vällä ja hobõsõlõ sälgä ja tõukama. Paaba jalq järge nii et maa lahkõs. Tä
visas’ nynaräti raasa maaha ja jalq jäi meri ette, et ei üle ei ümbre. Tuu jalq ütel, et ooda, ooda väümiispoig, kül sa saat ütskord pliiniravva pääl arq küdsetüs. Väümiis kitt vasta, et lak perst naaseimä, ei saa kaq. Lätsiq jal kuninga mano. Vei sõrmusõ ka arq. Syss kuningas läts laulatma. Laulat’ arq ja naksiq nimäq õgaüts elämä. Veleq kaq teeneq syjaao arq ja tulliq kodo ja eläseq parhillaki.

ERA II 194, 325/33 (30) < Setu, Alaotsa k. - Ello Kirss < Nikolai Liivamägi, s. 1903 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll üts varas ja hulgus, käve rahvapetjä sääne. Tuul oll rahha joq pallo riisut arq ja varastõt. Lätsiq nä herräga lepmä saa ruubli päle. Leiq, et ma varasta su hobõsõ arq. Kõ paremb sõiduhopõn oll tallih. A herr ütel: "Ei varasta. Ma panõ ussõ tappa ja ravvaq üle viil ja saai varasta." A tuu ütel': "Hot pan kyik moonakõsõ kaq ussõ mano, ma ar varasta." Lepeq saa ruubli pääle. Herr pan'd' üte talli vahtma, a tõõsõ pand ussõ mano viil. Tuu pan'd' hobõsõ sälgä talli, nii et timä enämb säält saai kuigi viiä, ku miis om ka hobõsõ säläh. A sulasõq es tiiä tuust midägi. Herr heidäs julgõhõ magama, et mul ommaq vahiq väläh ja varasta saai kiäki. A tuu võtt tsetverdi viina ja esi pan'd' väega hennäst purjo. Lätt morro pite, väega kapõrdõlõs. Pillus õks maaha ja tege viina ka kõ maaha. A tuu poiss kaes, et vaimlanõ, ar hukkas no viinapudeli ka. Tege viina maaha. Tuu läts poisilõ mano, ütles: Voi truuk, väega pur'oh olõ. Satas maaha, tege viina maaha sääl jaq. Poiss ütles: "Tekui viina maaha! Mis sa viina maaha valat?" "Ah, hallõ syss timmä. Ma olõ jo väega pur'oh. Pakk toolõ kaq, et seh juu sa kaq. Mul puudus olõi. Putel om täüs. Juu, juu säält pudelisuust. Timä esi ka pand suu mano ku pallo. Tä pur'oh es olõ, a pan'd' hindä purjo. An'd' tälle kaq. Pak'k sääl poisõlõ kõõ. Esi jääs arq rõuku magamagi. Viin jäi nuidõ kätte. Tuu joq hõigas' säält: "Miiska, tul vällä! Siiä om tulnu pasatska sääne. Om jäänü siiä rõuku. Tul no sa ka. Muido om väega ikäv olla." Tuu ütles: "Kulla veli, ei või minnä. Jäät purjo, last arq hobõsõ varasta." Ütles: "Olõi midägi, mi noq purjo joo õigõ. Me juu ynnõ, nigu paremb saa olla. Muido pikk üü. Sügüsene üü, ikäv väega." Tull syss tuu ka sinnä. Ütles: "Miiska, noq las no tyymeeli, noq!" Tuu lask õigõ hoolõga. Pakk: "Vaaska, seh sa esi ka las!" Las'k' Vaaska kaq. Ütstõõsõlõ seeni paki, kai hüvä olla, niq kai, et mis soost sai. No vaija laskõ suutäüsi. Sääl nä jõiq tuud viina, kooni jäiq mõlõmbaq rõuku. Talli ussõq jäiq vallalõ. Tä syss kai, et mõlõmbaq jo rõuguh. Ta esi magama es jää. Ko kullõl, mis sai. Tä kai, et saina veereh oll suur kand. Võtt kannu ja vei talli. Sääd' mehe sinnä kannu sälgä ja kannu haroq ilosahe kätte. Tuu tõõnõ jäi sinnä vällä rõuku. Tä võt't hobõsõ tallist vällä ja talliussõ pand tappa. Heränes herr üles. Vaija minnä hobõst kaema. Kaes, üts miis talli kõrval. Syss jo heitü herr ka arq. Mõtõl', et tõõnõ om hobõsõ säläh. Tuu õks lasõ-õs arq viiä. Lask talli ussõ vallalõ, kaes tõõsõkõnõ kannu säläh, võõdõt kand harrõ pite kätte ja maka pääle. Syss kai, et no om hopõn lännü ja sada ruublit rahha kaq. Herräl tuu häbü kaq, et mis las'k' arq viiä. Kibõna ao peräst sõit pasatska hobõsõga muro pääle. Herr kaq tull vällä. Midägi tetä. Sada ruublit lõppi. Leppe tõõsõ korra katõsaa ruubli pääle joq. "Ma varasta su alusündriku arq." Timä syss õdagult märgis, mis olõsi tetä. Herrä muidogi lääi õdagite pia magama. Tä võt't syss leeväkohetust ja läts inne aigo herrä sängü ala arq. Noq herr provvaga tulli kaq magama. Kullõs sääl, ku mõlõmbaq jäi magama. Tä hil'l'okõisi sängü alt vällä ja leeväkohetusõga võid' provval ündriku kokko. A tuu provva syss heränes üles ja kaes, et midä olõi ilmahki tennü, tuu om johtunu. Tihkai herräle ka üldä. Kai, et hil'l’okõisi võt't tõõsõ undriku ja too sängü ala, et peräst kasi arq. Hiidäs' jalq magama. Tä hil'l’okõisi kobõ vällä kõ ündrikuga. Hommogult kai, ku herr üleväh. Läts kõ ündrikuga sinnä. Herräl jalq katssada ruublit lõpnu. Tull kolmsada rublit rahha joq. Herräl süä täüs, et kolmsada ruublit rahha ja määntse häü mullõ tekk. Ja süämetävvega herr viil kolmõsaa ruubli pääle leppe, et ku sa mu naasel laulatussõrmusõ võtat arq sõrmõst, syss uma tagasi, vai kaos viil kolmsada ruublit. Tä päivä märgis, mis noq tulõ tetä. Kuis ma soo arq saasi kui taht. Provva läts kõ inne arq magama. Timä kaiõ tuu ao, ku herr veel es olõ magamah, a provva jo oll magama lännü. Timä karas' tool aigo sinnä sisse ja ütles provvalõ, et tuu ruttu mullõ sõrmus, et Ossip Ivanov ütles, et tuul om kallimb sõrmus ku sull. Tuu ussõ päält ei saa arvugi. Niq võtt sõrmõst arq ja and kätte. Tuu tulõ hommogu sinnä, laulatussõrmus kaq käeh. Jalq kolmsada ruublit lõpnu. Herräl väega hing täüs. Käü ja puhk joq . Jõvvai kohki inämb olla. Kuis timä saasi arq sisse vitä, nigu osagi saasi arq tagasi käändä. Märke syss, et me löö viil nel'äsaa ruubli pääle. Panõ samavaari nyna ala ja võta volvri kätte. Kas tä mul umõhtõ vii tuu kaq arq nyna alt. Timä noq joq lepüs hot kui. Laud aknõ mano pant, timä syss ütles: "Vot ma täämbä õdagu võta nyna alt samavaari arq ja vii arq. Timä kuts papi ja tõõsõ herrä, Ossip Ivanovi ja kyik kolmõkeste võti volvriq kätte. Ku tulõ võtma, õks arq tapa kolmõkeste. Märgis temä joq, et oi, sedä om häste rassõ. Timä teedse, et üteh tsässonah oll koolja. Ta lubasi võtta nii, et laskõ akõn murro vallalõ ja ma ti nyna alt vii samavaari arq. Timä võtt tsässonast kuulja ja vei sinnä aknõ ala. Nuuq joq kynõlasõq, noq me käest võtai kiäki arq. Volvriq joq valmiq, et nigu nägeväq, niq joq laska ynnõ. Esi hendäga kynõli, et kae, mina saa tälle ka ots. Kavva tä pett rahvast. Tä aknõ alt kitt: "Saai midägi otsa!" niq tõugas' joq kooljat kaq aknõ mano. Ni läpeqki-is inämb midägi kaia, laskma joq. A timä kõ kooljat lits kõrgõmbahe aknõ pääle. Nuuq laskvaq, nigu tuli kirgeles ynnõ, a kuulja tuu õks roni ja roni ynnõ. Papp kaq joq: "Hospodi pamilui! Hospodi pamilui!", a kuulja kuulõ-õs midägi. Lits kõ lähembahe. Leiq pakku säält. Kaiq, soo inämb häste olõi. Papp iih pikki hiustõga, herräq kaq takah. Timä võt't samavaari arq ja pakku kõ samavaariga. No lätt hommogult imä jalq, samavaar üsäh. Herräl jal 400 ruublit lõppi. Tuhat ruublit joq kõ üle. A tuul papi pääle süä. "Mis tõrva ta papp kis'k hendä sisse. Mis papil asja viil siih oll. Timä läts üüse kellätorni ja naas kellä löömä. A inne õdagult kai aknõ alt, ku papp lugi rahha. Timä tsusas' saapa siirde raha ja saapa seerega aho ala. Esi lüü kellä ja papp ütles tarõtütrikulõ: "Min kae, kes kellä lüü. Olõi kunagi ööse kellä lööd, noq lüvväs kellä. Täl hindäl aetu väega valgõq rõivaq sälgä. Tarõtütrik juusk kellätorni. Hiitü kyik. Tuu ütel': "Hiitü-kui midägi! Ma olõ taivast tulnu. Ma olõ hingli. Las ruttu tulla ynnõ kellatorni papil. Ma olõ tulnu papilõ perrä. Las võtta aho alt raha kaq." Tarõtütrik juus'k' ruttu tagasi ja ütel' papilõ, hingli om sullõ perrä tulnu. Ja papp ütelnaaselõ, et näet, sa ütli kõ mullõ, et sa olt hyndsamb. Näet noq, et ma olõ hyndsamb. Tarõtütrik ütel', et võeh, mul es olõ meelehki, et papil las võtta tuu raha aho alt, et täl om veidkest patta viil. Tuu ütles: "Nätä tä õks hingli om, ku tä tiid, et mul raha om aho all. Tuu kellätorn oll väega korgõ ja repiq vingõr-vangõr kyik. Tä võt't raha ja läts kellatorni minemä. A tuul oll võet suur postelakott ka. Tä ütel, et anna mu kätte raha. Sul om viil veidkest patta, a ma vii taivahe arq sinno. Tä tsusas' raha kotti hüä meelega. Tood rahha oll kolmsada ruublit. Peräst ütles, et mul om viil kümme ruublit. Ma lää, tuu tuu kaq. Vaest sooga saai peräle. Pasatski ütles: "Olõi vaija. Halusamb minnä om, a peräle õks saat." Tä ütles: "Min siiä postelakotti! Ma kotiga vii." Ta lätski kotti. Pasatski köüt kotisuu höste kinni. Ku kis'k' reppe pite alla kotiga. Kõ alumatsõ jaku pääl, sääl mütt viil, et mis tä noq ütles kaq. Papp küsüs, kas pia saa joq taivahe. "Kolmas jago maad joq arq om tult, kats jako veel minnä, syss olõ taivah kaq. Papp ütles, et väega hallus om joq. Tuu ütles: "Selle, et om viil pallo, selle om hallus minnä. Säält ku naas' üles tagasi kiskma. Kisk tõõsõ jaku pääle arq. Papp pan'd' joq tänni kotist. Säält kis'k' jal maaha kotiga. Papp ulliväega tänit' joq. Naane kuul'd', tull kaema, et mis sääl om. Lätt kellätorni mano naane, kaes, et mis soo siih kotiga maah. Liigutas, kaes - tege hellü - uma miis. Päst koti suu vallalõ, kaes, pää kyik verine, nägo pest kyik purust. Säält syss lätsiq nemä kodo. Parasi papil nägo arq ja naas' õks jal teenistüist pidämä. A tuu sai rikkast mehest. Mõisniku häöt' arq.

ERA II 194, 334/5 (2) < Setu, Palo k. - Ello Kirss < Od'o Palomaa, s. 1877 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Seto rahvas om Pühä-Maarja rahvas. Pühä-Maarja oll ka käünü valgõ särgiga. Ku na suurõq syjaq olli, syss üts miis oll saanu unõh küssü, et kas no vast jo pia arq ots tetäs soolõ ilmalõ. Tälle oll ült, et nii kavva, ku viil valgõ rüvvega rahvast om, tulõi otsa.

ERA II 194, 335/45 (3) < Setu, Palo k. - Ello Kirss < Od'o Palomaa, s. 1877 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üteq vaesõq latsõq jäieq. Esä läts surnu arq. Jäiq kolmõkese tütrit. Imä võtsõ noorõ mehe. Sai vanapatt mehes. Ei mõista ommi tütrit kohegi panda. Las'k' suurõ kirstu tetä. Pand kirstu sisse. Tull talvõl talsipühi. Nemäq kaq tahtsõ ker'kohe. "Maamakõnõ, las meid ka ker'kohe!" "A ta mõrtsukas arq te niild." "Maamakõnõ, me peräh lää, inne tulõ." Ni nemäq peräh lätsiq, niq inne arq kaq tulli. Nigu kirstu ynnõ sai arq panda, tull tuu mõrstukas ka tarrõ. Ütel: Kolq nuurt oll ja nopõt oll. Järge saanu, arq neelähünü." Tull lihavyytõ pühi. Jalqki nimäq ka küsse: "Maamakõnõ, las meid ka ker'kohe!" "Ei või teid laskõ. Tuu mõrtsukas te arqki niil'd'." "Maamakõnõ, mi peräh lää, inne tulõ." Maama las'k nä õks kerkohe arq. Nigu ynnõ kodo arq tulliq, sai arq kirstu panda, jalqki tull takah. Jalqki ütles: "Kolq nuurt oll jo nopõt oll. Järge saanu, ar neelähütnü. Tull suvõl suvisõpühi. Jalq küsüse ker'kohe. "Maamakõnõ, lupa õks meid kaq kerkohe! "Ei tohi õks teid laskõ." "Mi jal peräh lää, inne tulõ." Imä õks las'k' kaq. Tulliq nimä kodo. Nigu ynnõ kirstu paeda saiq, ts'uut-ts'uut ar neelähütnü. Läts timä kündmä mõtsa. Ütles: "Tapa kesmäne arq, a vanõmbalt süük saada. Imä ikk ommi tütärdega. Tap'p kitsõ maaha. Läts kõ vanõmb süüki viimä. Jäi väega kaugus. Ütles: "Mis sa nii kavva olli?" "Kuku tätäkene, magusaq mar'aq olliq tii veereh." "Mille sa mullõ kaq tuu-us?" "Hüä külq, tätäkene, ma lää tuu." "Sina pakõt ar'a. Köüdäq hot' kabõl jala külge." "Ei pakõ." Köüt kabla jala külge. Timä pagõsi, pagõsi. Sai suurõ tammõ juurdõ. Köüt' kabla tammõ külge. Timä sei söögi ar'a. Tõmmas' tood tammõ. Tõmmas' voori, tõmmas' tõõsõ. Kolmat kõrd tull tamm juuriga vällä. Niq ar'ki neelähüt tammõ. Läts mõrtsukas kodo. Ütles: "Nuur oll ja kopõ oll. Kundsaq ynnõ kurku jäiväq." Imä ik'k halõdast. Läts tõõsõl pääväl jalq kündmä mõtsa. "Tuust samast süük tii, mingõst eeläqki. Keskmätsest perrä saada!" Läts minemä. Ikvaq pääle. Jäi väega kaugust. Päiv joq lätt madalahe. Läts sinnä mõrtsuka juurdõ. "Mis nii kaugõ olli?" "Selle olli kaugõ, tätäkene, et magusaq mar'aq olliq tee viireh. Ku suuhõ panni, arq sulliq." "Mi sa mullõ kaq tuu-us?" "Kuku tätäkene, lupa ma tuu sullõ kaq." "Sina pakõt ar'a." "Mina ei pakõ. Köüdä hot kabõl jala külge." Köüt' kabla jala külge. Pagõsi, pagõsi. Pagõsi suurõ tammõ mano. Köüt' kabla tammõ külge. Esi nakas' juuskma. Suurõtii veereh oll ruusahaud. Saiq jo katõkese sinnä ruusahauda. Esi nimä teretäse ja ütleseq: "Koh tuu Issän'd oll, kes meid arq päs't'!" Mõrtsukas läts jal kodo, ütles imäle: "Kats nuurt oll ja nopõt oll. Kundsaq ynnõ kurku jäivä!" Imä väega halõdast ik'k. Tulõ kolmas päiv. Läts jalq nurmõ kündmä minemä. "Tuust samast keedä sööki. Kykõ noorõmbast perrä saada!" Imä ei jõvva kuigi süüki tetä. Sai süük valmist. Ei jõvva kuigi lahku minnä. Kuis läät süüjäle suuhõ? Päiv läts joq otsani arq. Läts sinnä mõrtsuka juurdõ. Tuu jo väega vihaga kisõndas: "Kuis te mullõ sööki ei tuu!" "Tätäkene, nii magusaq maraq olliq tii veereh, nigu suuhõ panni, ar sulli?" "Mis sa mullõ kaq tuu-us?" "Hüä kül! Ma lää tuu." "Sa pakõt arq." "Võeh tätäkene, pakõi ma kohegi. Köüdä hot' kabõl jala külge!" Köüt' kabla jala külge. Niq pakku minemä. Juus'k', juus'k'. Sai suurõ tammõ juurdõ. Köüt' kabla tammõ külge. Sai tuul süük arq süüdüs. Tõmbas tammõ. Tõmmas' voori, tõmmas' tõõsõ, tõmmas kolmat kõrd. Tull tamm vällä. Neelähüt arqki. Niq tuu pagõsi sinnä tõisi mano, sinna suurõtii viirde ruusahauda. Teretäseq nimäq ütstõist. "Kuis mi nii suurõ ynnõga olli, et me nii eloga olõ pasnü arq." Mõisa karja aetas kodo. Lätsiq piniq näid haukma. Kuningapoig sõit tiid pite. Vaija minnä kaia, kes tah ommaq kah. Kaes, et kykõ ilosambaq tütärlatsõq. Vaija minnä mano, teretä teiega. "Mis teil ynnõ ka ommõ?" Kykõ vanõmb ütles nii: "Mul om nii suur ynn, et üte suurmateräga sööda kyik syjaväe arq." Küsüs keskmätse käest. "Mina üte linahin'dega kata kyik syjaväe arq." Küsüs kykõ noorõmba käest, mis sul om ynnõ. Kykõ noorõmb seletäs sedäviisi: "Mul om sääne ynn: saa kolm poiga. Kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä kyik taivatähti täüs." Nii miildü kuningapojalõ. "Nooq võta kats tükkü tarõtütrikust, a kõ noorõmba võta hindäle naisõst." Vei nä omma kohta ar'a. Nakkasõq näq elämä. Kuningapojal tull minnä syjaga üteh. Opas' naaselõ: "Kui sul midägi saa, saada sa mullõ kaq tiidä!" "Ei tiiä, kedä ma vanõmbast ka võta?", timä ütles hillä-tassa. "A ku ma või-i vast omma?" (Näil oll ka ütstõõsõ pääle süä, nuil sysaril timä pääle.) Niq sai täl ütekorraga kolq poiga. Kyik kuu kukruh, päiv otsa eeh ja kihä kyik taivatähti täüs. Võt't tä uma vanõmba sysarõ vanõmbas inemises. Tuu vei nuuq kuninga latsõkõsõq mõtsa tammõ sisse. Tõi kolq märä varsa asõmõlõ. Saadõtas tiidä kuningalõ, su naasel sündü kolq märävarsa. Niq säält kyik syjavägi tsuskma kuningat. Kae, määne sul naane. Tõi kolq märä varsa. Niq tull kuningas kodo. Oll tä hinnäst väega arq pahandanu. Kisõn'd', niq lei mõõgaga pää otsast märä varsul. Lätt naase mano, ütles: "Mis ma suqka tii? Kas sul ka pää lüvvä arq otsast?" Naane hallõ jutuga pallõs: "Soo kõrd anna andis! Tõõnõkõrd ku saa, syss tii mis tahat." Niq elli mynõ ao jalq. Tull täl jalq vaija syjaga arq üteh minnä. Jalqki tälle ütles: "Kui sul midägi om, saada sa mullõ ka teedä." Jalqki pallõs naane ja ütles: "Kedä ma vanõmbast ka võta?" "Uma sysarõ õks võtatõ." Naane ikk halõdast. "Uma tege pallo pahanduist." Kuningas es kuulõ tuud, läts arq. Elli mynõ ao. Sai jalq kolq poiga, päiv otsa iih, kuu kukruh, kehä kyik taiva tähti täüs. Võtt uma sysarõ jalq vanõmbast. Tuu tõi kolq hata kutsikat. Vei arqki latsõkõsõ mõtsa tammõ sisse. Saat syss tiidä kuningalõ: naasel om kolq hata kutsikat sündünü. Sai syjaväele tiidä. Kyik temmä indsitäseq: "Kae määne naane! Ei tä tuu inemise latsiq, tuu luumõq." Tull kodo väega suurõ kisaga. Lei nuil hatakutsikil pääq maaha. Lätt naase juurdõ. Naane joq värises ja pelgäs. "Mis ma suqka tii?" Naane jal pallõs: "Sookõrd anna viil andist! Saa syss mis kolmat kord saa." Jät't syss rahulõ viil. Jalq eläseq nemäq üteh. Tull õks jalq syjaga üteh minnä. Jalqki seletäs: "Kui sul midä om, mullõ kaq anna tiidä!" Naane jo pelgäs ja värises ja küsüs: "Kedäs ma vanõmbast kaq võta?" Kuningas seletäs: "Oma õks võtat." Tuu oma joq kullõs, et minnu õks ei vihata viil. Läts kuningas arq kotost. Eläs mynõ ao. Sai jalq kolq poiga, päiv otsa iih, kuu kukruh, kihä kyik taivatähti täüs. Sai üte kõ vähämbäkese hinele arq võtta. Pan'd' hendäle kurakangli tsoppa, et Jumalast noq soogi mullõ kaq saasi. Tõi kats kassipoiga. Vei latsõkõsõq jal mõtsa tammõ sisse. Ni saadõtas tiidä kuningalõ. Sääl jal syjavägi nakkas timmä tsus'kma: "Kae määne sul naane! Kassipojaq tõi." Kuningas nii pahanu, ku ei taha kodogi tulla. Tull õks kodo ar. Lei nuuq kats kassipoiga kõrraga maaha. Las'k' tammõ pütü tetä. Pan'd' naase tammõ pütü sisse, niq tõugas' kõ pütüga merde. Sääl om pääle mereh pütüga. Kuningas võt't' vanõmba sysarõ hindäle naasest arq. Tuul väega hää kül. Libistäs ja kynõlõs tälle. Kuninga naasel kasvi pojakõnõ hää suurõs arq. Lainidega ai arq tõistõ viirdegi merd pite pütü. Ütles: "Maama, ma singuda." "Singuda, singuda, pojakõnõ!" Singahut, niq läts pütü perägi alt arq. Kaes, et saa joq vällä arq. Lätsiq arq üle mere tõistõ viirde. Lätsiq mere viirde, nigu sai joq kuivalõ vällä nimäq arq. Niq läävä sääl katõkese mere veert pite joq. Tulõ üts vanamehekene vasta. "Mis ti tahasi kaq?" Niq naane seletäs: "Mina olõ väega vaenõ." Ütles, et olõi midägi. Mina anna sullõ siist üte kepi. Minge soo kepiga hiidäke magama. Mis ti soolõ kepile ütlet ynnõ, niq te tuud soo kepi käest saat. Lääväq, heitäseq sinnä mere viirde magama ja ütles timä kepile: "Olõs mullõ ka majakõnõ saasi! Kepp, hüä miis, ja midägi mullõ kaq süvvä saasi!" Ku nimä heränese üles, niq kaesõ nemä, et määnes tuu tuba om kaq ja määntse näil asõmõ ommaq kaq. Pad'aq küle all, niq pää all. Ja söögiq kõ lavvah saisvaq. Niq süü midä tahat, juu, midä tahat. Heitäseq nemäq tõõnõkõrd magama, niq juhatas temä kepile: "Ku siist üle mere saasi üts nahanõ sild sinnä kuninga liina poolõ!" Niq ku üles tull, niq kaes, et kyik om nahanõ sild. Niq säält jo sõda üle minemä. Lätt tuu syjavägi kyik kuninga poolõ. Niq nimäq seletäse, et ei tiiä, kes sääl piäsi olõma kaq. A tuu imä ütel kepile, nigu ma tsirgus saasi hinnäst iski, ku syjavägi kodo lätt. Ma taha sinnä väega kullõma minnä. Ni temä sai arqki tsirgus. Läts timä tsirgu kumbõl sinnä kullõma. Syjavägi kyik seletäs, et tiiäi, mis sääl maja sääne oll. Kuningas ütles toolõ naaselõ: "Lää me ka hummõl sinnä kaema." Naane ütles: "Mis mi sinnä lää kaema. Me lää innemb kaema, mõtsah tammõ seeh ommaq katõsa pojakõist. Kass lätt kõ tammõ ja maaha peerskeles." Imä lätt kodo ja seletäs umalõ pojalõ, kui meile nuuq latsõq kodo arq saasi. Niq ütles kepile: "Sääl mõtsah tammõ seeh om mul katõsa poiga. Nuuq ommaq mul omaq pujaq. Olõs mul nuuq kodo arq saasi. Tulõ hommogult üles, kyik poja tarõh, ütsäkeske. Kyigil kuu kukruh, päiv otsa eeh, kihä kyik taiva tähti täüs. Lätt jalq kuninga syjavõgi säält müüdä. Niq ütles kepile: "Mine kutsu kyik siiä tuppa ja tuu syjaväele süvvä!" An'd' tuu kyigilõ süvvä ja hobõsile toitu, niq kõõlõ syjaväele, mis nemäq esi ynnõ tahsõq. Niq lääväq nemäq jalq kuninga poolõ, niq seletäse sääl, et sääl om ütesä poissi, kyigil päiv otsa iih, kuu kukruh, kihä kyik taivatähti täüs. Ja kyigilõ anti näile süvvä ja juvva, midä nä tahtsõq, kykõ parembat ja kyik syjavägi sai söödetüs. Imä iske jalq hindä tsirgukõsõs. Läts, sääl kullõl, mis nä kynõlasõ. Kuningas ütles naaselõ: "Läki õks me kaq sinnä kaema!" "Mis mi õks sinnä lää õigõ? Läiki mi kohegi mujalõ!" Kuningas taht õks minnä kaema. Õs olõ täl enämb kohegi kisõnda. Tull kuningaga üteh minnä. Läävä syss sinnä. Ütles kepile: "Min kutsu nä sisse!" Lätsiq sisse. Anniq näq näile kaq süvvä häste. Anniq näile juvva, mis nimäq tahtsõq. Tuu naane õks libistäs ümbre, et läki mi rutõmbahe arq. Niq naksiq ar'a minemä. Tuu kykõ vähämbäkene
poig ütles: "Tätä, tul sa tõistkõrd ka!" Kuningas ütles: "Kuis ma sullõ tätä olõ?" Timä ütles: "Kuis sa mullõ tätä ei olõ, ku sa meid panni tammõ pütü sisse. Meid arq merde lasi. Maama sai minnu arq kanglitsoppa panda." Syss nakas' jo kuningas esi ka mälehtämä. Tull joq tuu kur'a naase pääle süä üles. Lei täl mõõgaga pää otsast maaha arq. Niq jäi tä uma naase mano elämä, niq tä täämbätse pääväni kõ eläs.

ERA II 194, 345/6 (4) < Setu, Palo k. - Ello Kirss < Od'o Palomaa, s. 1877 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll suur, rikas miis. Uut tä Krystost ja Migulat hindä poolõ kos'tma. Ja kõõsagamatsõq söögiq tege ja joogiq valmistas, et meile tulõvaq noq küläliseq. Ni lätt kats santi, niq pallõsõq väega, kas võimalik olõsi üüsest võtta. Nimäq ütleseq: "Sookõrd ei olõ võimalikku võtta. Sääl näil om lämmi san. Vast ti sinnä läät." "Noq hää kül! Hot' kohe taht." Lätsiq nimä sinnä sanna. Tuu rikas miis uut pääle, kunas mullõ küläliseq tulõvaq. Söögiqki lätsiq jo hapnõma. Ei tulõ külälisi. Niq ütles timä sulasõpoisilõ: "Min sa kullõ, mis nuuq kynõlasõ kaq." A nimä sääl kirotasõq. "Täämbä ööse ütel vaesõl vanamehel sündü poig. Tuu saa tuu rikka mehe ynnõ pääle." Lätt kodo sulanõpoiss. Küsse timä: "Mis nimä kynõli ka?" "Küläh oll sündünü üts poiskõnõ tuul vaesõl ja nimä kirotiq teie ynnõ pääle. Timä nakas' tõrva kütmä ja kutsõ nuid, kellel poiskõnõ saiõ, et tuul tunnil tulgõ sinnä. A timä ütel' tõrvakiitjale, kiä tuul tunnil kykõ inne sinnä saa, tuu hükäke sinnä tõrva sisse. A timä kell oll ette lännü. Vaesõl mehel oll perrä jäänü. Timä ootsõ ja tuud aigo peräst puuldõ. Ja lätt syss sinnä kaema. A vaenõ miis olõ-õs viil jõudnuqki. Sai timä esi kykõ edimäne. Hüksiq ar'ki timä sinnä tõrva sisse. Jäigi vaenõ miis timä ynnõ pääle elämä.

ERA II 194, 346/51 (5) < Setu, Palo k. - Ello Kirss < Od'o Palomaa, s. 1877 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
1.Tähtpäevad. Pääle vahtsõ-aetaka tulõ viiristmine. Syss papp ynnistas kerikuh vii ar. Tuud vett tuuas kodo. Om hää haigustõ vasta hindäle niq eläjille.
2. Pääle tulõ küündlepäiv. Syss lätt külmä süä lahki. Eläjä süüt piät olõma poolõs. Üldäs viil, et ku küündlepäävä lummõ satas ja päivä näüs, syss saa suvõl pallo marju ja ubinit.
3. Ku maasenitsa om hüä ilm, syss saa ka suvõl hüäq vil'ä ja linaq. Ku maasenitsa õdagu heität pääväminengu aigo magama, syss makat säidse nädälit, lihavyytõ edimätse pühini.
4. Poorna om, ku üts nätäl paastu om arq müüdä lännü. Tuul pääväl ku hää ilm, syss saa hää kevväi.
5. Tuhapäiv om inne poornat. Sitta vaija aida viiä, syss lüüi süüjät aida.
6. Kapst-Maarjapääväl vaija minnä lavvakerikohe, syss tulõ hüä tervüs. Tuul pääväl vaija joq tsiaruhi arq kummalõ käändä. A ku käändä saai, syss piät viil söötmä viis nädälit.
7. Urbõpäiv: Pühendedäs ker'koh veerbakõisi. Nuid vaija kodo tuvva ja saina pillo panda. Nuuq olõvat pikese vasta. Nuid küündlekeisi ka hoiõtas käeh, syss ei tullõv pikene maija.
8. Suurõ-nel'äpäävä vaija kõ kerkoh olla. Syss Essust vaivati. Kost puult suurõ-nel'äpäävä tuulõ omma, kas külma puult, vai lämmä poolt, säält saavaq kyik suvi.
9. Jüripäivä peetäs selle, et Pühä-Jüri om suur kuningas olnu ja om siu ar tapnu, mis om tahtnu arq tervet ilma ümbre käändä. Pühä-Jüri om nigu hobõstõhoitja. Esi hot' tetäski jüripääva ka tööd, a hobost pandai adra ette. Midä kergembät käüki käüdäs õks hobõsõga kaq. Pühä-Jüri pilti viidi ümbre kar'a. Innembüisi viidi hobõsõq Tailovva ja kaaru kaq. Sääl syss papp ynnist nuid kaaru ja hobõsit ja söödeti sääl hobosit.
10. Oudakeipäiv om kaq viil. Too om ümbre poorna. Oudakei oll ka hindä arq pühäs pallõlnu. Timä küdsi kerigu leibä. Oll joq hindä nii arq pallõlnu, nigu kaarnas kan'd' tälle toitu. Niq läts tä Krystusõ verd võtma lavvalõ. Papp tälle ütles: "Sood sööge, soo om mino liha ja mino veri." Niq timä kaes, tull täl naarahus, ma esi küdsi ta leevä ja viinatsilk om kaq taaha pääle pant. Sai tälle nii pattu. Naatas tälle enämb süükigi saatma kaarnast. Jalq vaija naada vahtsõst pallõma. Arq külq jõudsõ hindä pallõlda jal hyndsast. Tuu om tuu oudakeipäiv.
11. Piitrepäiv: Piitre tuu om taiva hoitja hingli. Kykõ suurõmb hingli. Tidä vaija pallõlda, et tä taivaväräq vallalõ lasõsi. Piitrepääväst nakkas joq suvi handa tagasi kiskma. Kärbeski oll ütlenü parmulõ, et sina poiss piitrepääväni, ma miis mihklipääväni.
12. Päätnitsariide: Tuu oll imä tütrega katõkese. Oll tütär väega haigõ. Timä pallõl väega jumalat. Täl oll tütär nii haigõ, nigu haisas' kyik. Saa-as sängü pääl hinnäst hõl'otaqki. Tuul tütrel oll Paraskovja nimi. Imä väega täl kumar'd' ja pallõl' Jumala kujo iih ja tuul samal pääväl läts ja kaes, et tütär om saanu tervest. Ja timä jaos om nii suur kerik tett Satserinnah ja kyik rahvas käü sinnä Jumalat pallõma timä jälgi pääl. Ja om sääl üts suur kivirist, midä viiäs ümbre keriku. Sää timä jälgi pääl om pallo tõbitsit terves saanu.
13. Ristipäiv om tuu, ku Krystos om taivahe lännü. Selle lääväq Petseri kloostrist ristiq käümä Issändä jälgi pääle. Kolmõlt verstalt om syss taivas vallalõ. Tuul pääväl om kerge kävvü, ja tõbitsit om kaq terves saanu.
14. Iljäpäiv: Iljät ka ku mi meeleh piä, syss timä hoit meid kõ karistusõ iist ja pikese iist. Tä om nii suur hingli, et ei olõ põrguh olnu.
15. Makarpäiv om kümme päivä pääle Iljäpäävä. Tuu om kapstihe ar tapõt. Tä õks kiusajaq timä tapiq. Tä oll kaq pühä miis. Tuul pääväl ristitäs ker'koh vesi.
16. Paasapäiv. Krystos tulõ ommi hinglitega uibumäe pääle valgih rõivih, ummi apoostlikõisi oppama. Siug võt't ümbre uibo, tahtsõ uibohe üles minnä, a nuuq hingliq nii palsiq Jumalat, nigu timä sattõ maaha. Paasapäävä lääväq ubinaq puhtas. Inne ei tohi süvvä ei ubinat ei kruussa.
17. Rüä-Maarjapäiv: tuu om jumalaimä surmapäiv. Kykõ suurõmb jumalateenistüse päiv Petseri kloostrih. Syss peetäs laatu kaq. Rohkõmb noorõq lääväq ja näitsikuq ja poisiq hindäle ostma suvitsõ palga iist. Kar'usit kaq viiäs laadulõ. Vinski küläh oll üts kar'us võet too kaubaga, et anti tälle muud mis anti ja Maarjapäävä Petserihe kaq. A kiäki taha-as tuul pääväl karja minnä, niq märgeq, et me ütleki-i timäle. Pois'kõnõ oll olnu tii veereh karaga, tulnu kodo, niq ütelnü: "Tiiäi, mis soo täämbä om. Rahvast vuur mööda Petserihe nigu Maarja-päävä ynnõ."
18. Sügüse syss ommaq jalq naq hingemälehtuse pääväq, mitroski puulpühä ja. Syss ügaüts vii omast hingest haudu pääle süüki. Jä mälehtedäs umatsit, kiä joq ommaq surnu lännü. Mynd hingekeist ku saai mälehtetüs, syss tuu nellikümmend kerikut käü otsmah, et koh timä jaost om kaq leeväkeist ant kerkohe. Kotoh pandas kaq söögi aigu liisnit luitsit lavva pääle ja sautõdas tarrõ. Üüses jätetäs ka söögi lavva pääle. Kul'atõtai kah tuu päiv, ei määnestki pilli hellü ei tetä. Enne maasenitsa ka nätäl aigu mälehtedäs, ja raadovitsah, tuu om nätäl pääle lihavyytõ. Ja suvisõpühi puulpäävä kaq. Ku matusõ pääle mindäs süükega, syss tetäs õks kut'kat kaq. Miileemest, herneteräq arq keedetü seeh. Tood tsiugatas kõ inne kääpä pääle, syss õgaüts maits luitsaga üte voori. Ku nuuq pääväq omma, syss õks peät arq käümä. Annaq hot sandõlõgi midä. Ku mul myni vuur ei saa mintüs, syss kõ nakka unõh nägemä, et küsüs, käsi pikäh, annaq ja annaq.

ERA II 194, 352/4 (1) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Küläpraasnik Sergah: Sergah oll nahtsipäävä küläpraasnik. Tuu om nii kuu ao peräst pääle mihklipäävä. Syss tull Tailovast vai Petserist pühäne küllä. Papp toodi hobõsõga a pühäse külärahvas tõi esi. Mynikõrd külämehe lätsi pühäsele vasta. A mynikõrd tull pühäne viil tõõsõl pääväl, nii kuis tä säält jõudsõ. Syss tõivaq Tailova rahvas. Tuudi õks kõ tsässona mano. Tarssina käeh olli tsässona võtmõq. Tuu lei kloppi katusõ pääle, koput' määntse lavvakõsõga. Niq kyik tüü maaha ja tsässona mano. Ku noq peris tuul pääväl, syss kiä midä tiiqki-is. Tsässonah peeti väikest palvust. Syss peremeheq vei pühäst talla pite kaq. Määne peremiis tahtsõ, too vei pühäse hindä poolõ. Papp läts ka. Viidi pühäne tarrõ. Panti laudlina pingi pääle, pühäne pääle. Papp pidi väiku molepina. Rahvas kumar'd' ja and pühäsega suud. Papp and ristiga rahvalõ suud. Papilõ anti rahha kuvõrra ja vilja vai midä söögikraami kaq, niq saadõti tõõsõ talo poolõ jalq. Myni vei pühäse lauta kaq. Sääl syss kaq papp saut ja ynnist tuu pühäsega. Peräst saadõti jalq pühäne Tailovva tagasi.
Nahtsipääväst kiä jõudsõ tuu kutsõ kyik omatsõq kokko. Vaesõmba õks jõvva-as õga aastaka. A üle mynõ ao õks õgaüts pidi. Muido umatsõq naksiq nurisõma. Peremeheq ja pernaaseq tulli küläpraasniku aigu. Noorõq olliq kotoh. Nuil oll kodo hoita. Nuuq peiq jalq umma lusti. Tulli jah vanõmbaq inemiseq praasnikulõ. Söögi olliq, joogiq, olt ja viina. Süüdi, joodi. Mõrsjaikku ikõti. Üts naane pan'd' räti silmi ette, kumar'd'. Tuu oll tuu mõrsja. Nelli tõist saistsi podruskis kõrva. Kelle mano trehvsiq, tuud kumardiq ja ikiq. Korsiq rahha. Tuu iist tuudi jalq viina vai liikvat. Ku joq purjo jäiq syss oll laul väläh meestel kaq. Muido olliq õks naaseq nooq päälauljaq. Aeti jutusit ka. Praasnika aigo meheq aiq. Innembä noorikuq pei illo kaq, kargsi pööräh ja hannah. Mu aigo jäi jo maaha. Ku vahepääl trehväs syss proomiti jõudu ka. Kats-kolq päivä olti kuuh. Vanast oll õks elo rahutsõmb, nigu mu vanõmbaqki seleti. Noq koh määne kulänja om, syss kõ väitsiga kääneldäs ja volvriq väläh. Vanast ku tull ka mille pääl tegemine, syss kulakitega tapõldi, hiussit pite ja habõnit pite. Külä kaq läts küläga kokko, ku tõõnõkõrd johtu. A syss mindä-äs tõõsõlõ elo mano kõrraga. Mis tuust syss, ku tõmmas kaq arq mynõ tuusta habõnit.

ERA II 194, 354 (2) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kuna vanast jutusit aeti.
Talsipühi paastuh, ku olõ-õs viil nuuri eläjit, syss mõistutõti mõistuisi ja aeti jutusit. Lihasöögi aigu sai jao lauta noorõq eläjäq, syss inämb aetas nii. Ma kaq tiiäi mille, a ku pääle talsipühi me latsõq naksi viil jutustama, syss vanaimä kõ ütel: "Olõi nüüd inämb määnestki jutusõ ajamist. Noq joq noorõq eläjäq laudah." Enne valgõt tulti üles ketrama, õks inne kellä ütte. Poisiq lätsiq linnu rabama, naaseq ketrama. Vatt syss oll tuu ajamine. Suurõh paastuh või-is inämb sukugi aija.

ERA II 194, 354/7 (3) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kuis kuulja man olti.
Koolõtama kutsuti ainuq omatsõq, ku olli lähküh, vai külainemisi kaq tõõnõkord. Panti tuu inemine pühäse ala, künnel kätte. Kyik olli väega hillokõisi. Tsäitakanaga panti puhas viikene kaq aknõ pääle. Ku joq arq oll koolnu,syss panti lautsile külepingi pääle, pää pühäse ala. Külepink - puhtõ pink, a peräpink - pulmapink. Mõstas koolja arq. Myni vanõmb inemine, võõras võetas mõskma. Toolõ andas kaputaq vai hamõq. Meesterahvast mõsk meesterahvas, naistõrahvast naistõrahvas. Sälgä aetas naistõrahvalõ valuvalgõ hamõq ja valuvalgõ sarahvan, verevä siidiq käütse man. Sääntsega mynõq kääväq viil lavvakerkohe kaq. Valgõ rätt päähä, päävöö ja linik, nigu vaija. Sukaq ja tsuvvaq jalga. Noq pandvaq mynõq joq kängäq kah. Meesterahvalõ pandas valgõ hamõq, valgõ püksiq, valgõq villatsõq sukaq ja vahtsõq tsuvvaq jalga. Pingi pääle ku pandas lautsile, syss pallai pandas ala, pallai pääle. Lämmä aoga pandas liiva pääle. Kuusõ-ossakõist om ka hää panda koolja mano, nigu halva luhti olnu-us. Pühäne pandas ryndu pääle. Üüse piät tuli palama ja üts lugõ man. Timä tuud sallis. Tiiäi koh oll üts poiss pant lugõma. A tuu oll jäänü arq suikma. Unõh oll ütelnü, et mis sa makat, ku sa ei loe. Kolmõ päävä peräst om säädüs maaha viiä. Enne kaq tohi-i, et vast om hoimusih. Ainuq omatsõ, kiä kutsutas maaha viimä, nuuq syss ikvaq kaq lautsõ pääle. Pääle päävä olõi hüä syno ikkõ. Pääle päävä sautõtas ynnõ ar, pandas küündlekene pää kotsile palama. Ku mul esä kuuli küläh ar, ku mi joq esi Mikoga siih olli, syss mi Küllätova sysarõga õdagult lätsi sinnä arq, a hummogutsõl üül, pääle kikka naksi syno ikma. Ah, kuis tuu kirstupandmine? Too om nii, et kirstu tekkij kutsutas õks võõras, et timä nii pallo piät saama uma elo ja vaiva eest. Vanast anti kirstutegijäle hamõq, noq joq andas rahha kaq. Kirst tetäs kuusõst vai pedäjäst. Sisse pandas puhtit lastukõisi, pad'akõnõ pää ala. Linik tetti poolõst. Üts ots ala, tõõnõ ots pääle katta. Nuuq olõ, mille pääl timmä mõstas jaq tuu pott pandas nii kavvas aidsaibahe. Ku kalmulise tagasi tulõvaq, syss nuuq kiä kotoh omma, veevä tii pääle ja pandvaq olõq palama. Pada pandas ka sinnä kõrvalõ. Hobõstõga sõidõtas üle ja nii saa tä arq hukka.

ERA II 194, 359 (5) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Peremiis ai kõ talvõl pinni vällä. Väega tuisunõ ilm oll niq imä ütel: "Mis sa pinni ka lasõi rehe ala? Vet pinil kaq külm. Kilk pääle tah tarõ iih." A esä ütel; et ma parhilla viil lasi tä sisse. Tõuksi viil jalaga, et min noq mustinõ." Naksiq kaema, kas om pinni rehe all. A tuu oll susi tüknü sisse. Läts lastõ mano sängü, nigu saanu-us laska. Säält pagõsi aho pääle, lei pirru maaha. Suurõ hädäga saiq soe kinni.

ERA II 194, 359 (6) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ma olli Tartumaal tütre puul tütretütärt ristmäh. Sääl naati syss ristmise vett vällä viimä, niq ma Veeralõ ütli, et sa õks tiiäq kaq kohe valat. Sääl näil piirimiis, tuu kyrraga küsümä: "Kohe teil valõtas ta vesi?" Ma ütli, et ütle kohe ti puul valõtas, syss ma kaq ütle. Tä ütel, et ma ei tiiä. Ma ka ütle-es syss umma. A ni sullõ siih üldä, syss mul imä opas õks, et valagõ vasta päivä ja nii koh olõi ülekäümist. Ku pühäst mõst, syss tuu vesi valaq ahjo.

ERA II 194, 359/60 (7) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku kari edimält vällä lastas, syss viiäs lauta urbõpäävä urbõkõsõ ja pühäne kaq võetas üteh. Urbõq viiäs mõtsa kusikuklasõ pessä. Ma vei õks rüä sisse, selle et imä ka tek'k nii.
Karja lastas edimält mõtsa riide ja iispäävä ja kual pääväl kapst-Maarjapäiv oll, tuul pääväl kaq lastas.

ERA II 194, 360 (10) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku edimäst kord lätsi lehmä nüsmä, ku piimä sai andma, syss sauti. Panni tulitsit hütsi kannikõsõ sisse ja küündlejuppõ. Veeristmise viiga mõsi kaq lehmä.

ERA II 194, 360 (11) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Lambaq läävä syss häste korda, ku vahetakui villu huupi. Suvõl tulõ Satserinnah päätnitsapäiv ja Pankjavitsah lujapäiv. Syss viiäs vai saadõtas tõõsõga villu vaesile anda.

ERA II 194, 360 (12) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Hobõsil om sääne elläi. Hobõsõ-elläi kutsutaski. Määnest hobõsõ-eläjät näet, tuu karvaga hopõn lätt kõrda. Meil Miko ütel, et tä om peris orava suurunõ. Tuu vass hobõsõ lehte kaq. Õdagu om hobõsõl leht lauhkõ, a hommogust om nii arq pööret kui.

ERA II 194, 360 (8) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Meil õks kõ kynõldi, ku Mihklipäävä om täüs kuu, syss olgõ täüs süük hindäle ja eläjäle.

ERA II 194, 360 (9) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku talsipühi ööse selge taivas, syss saa nuuri eläjit höste.

ERA II 194, 361 (13) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Maarja Vahtramägi, s. 1887 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Meil oll Sergah suur ja rikas külä. Pal'lo mõtsa oll ja küläl oll kats kivvi (veskit). Umalõ küläle kõ ilma jahvati. Palgatu möldri olli. Olõ-õs meil tülle kaq ja kiuslõmisi. Mõts, kar'amaa, hainamaa, kyik oll ütehkuuh. Keväjä külävanõmb ai kyik meheq tsässona mano kopli pääle kokko. Sääl kynõli kyik ar, kuis kar'aga saa ja kyik. Midä tull ka tõõnõkord pahandust, tuu praavitõti hendävahel arq. Niipallo ma mälehä, ku väikene tütrikukõnõ olli, syss ütte naist hällü pääl küläga pesti. Meil oll nii tett arq, et mis katõ rüä põllu vaihhõl oll pindrekene, säält es tohi haina põima, et väega rükä pallo sõkut. Muido pindre päält haina keeldä es saa. Tuu naane om noq joq arq koolnu. Üts vuur joq aeti külä kokko, et säält ja säält om põimõt ja sõkut, et Kriis'o Matro om põimnu. Tõõnõ vuur kaq anti andis. Tä õks es kullõ. Syss mälehä, ku kynõldi, et täämbä Mat'rot pesti hällü pääl likõ kotiga. Kott oll mõskmõ seeh olnu.Tä õks meheq pessi, külävanõmbaga.

ERA II 194, 361/3 (1) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku Serga külä viil üteh oll, syss ta oll õks uma suur külä. Meil oll ligi kolmkümmend tallo. Meil oll küläh uma kats kivvi. Üts ehiteti küläga. Ma inämb mälehäi tuud ehitämist. Tõõsõ ehit’ üts võõra külä miis ja külä ost timä käest arq. Kats möldrit oll palgat. Umilõ jahvati ilma a mis väläst puult käve, tuu läts jaolt möldrile a jaolt jaeti küläga arq vai ku vähämb oll kua vuuri, syss müüdi maaha ja ostõti viina. Maa oll hingi pite. Hinge jago oll nelä sööjä pääle. Üte sööjä jago oll 2,5 tiinu. Põllu olli kyik nöörikeisiga ar jaetu. Õgah põlluh nii pallo nöörikeisi ku hingi. Hainamaid jaeti õga keväjä. Mõtsa ka jaeti õga aasta nii pallo ku palota vaija oll. Vahel harba jaeti kyik vahtsõst hingi pite ümbre. Tuu syss ku mynõl tull pereht pallo mano, a tõõsõl jäi vähämb. Säänest suurt jagamist oll vähä. Perämäist korda jaeti 1905 a. Syss oll Sergah maad 460 tiinu. 46 hinge oll ja 184 süüjät. Mõts oll kolmõ külaga ütine: Serga, Tuulova ja Palo. Tuulova ja Palo ommaq Sergast’ tulnu. Maa erätedi arq, a mõts jäi ütine. Elo oll tuul aigu rahutsõmb ja paremb, hot’ süükki oll kehvemb ja tüü rassõmb. Vaesõl inemisel oll ka kergemb läbi saia. Ku ollgi veidü maad, kar’amaa oll ütine, timä sai kaq umaq eläjä arq hoita.

ERA II 194, 363/4 (2) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üteh kar’a kaitsmine.
Pääkar’us palgati küläga. Keväjite joq käveq sääntse vanaqmeheq hinnäst pakmah. Noq tulli peremeheq kokko, lepeq arq. 8 nakla vai pallo tälle lehmä päält masti leibä. Pääkarus os’t’ peremehile liigaq, lei kyigilõ kätt. Liigaraha panti tälle peräst käsiraha mano tagasi. Käsirahha anti kats rubla. Keväjä enne juripäivä kuna külavanõmb ai mehe kokko. Ilosa ilmaga olti kopli pääl tsässona man. Mynikõrd terveq päiv sääl märgeq ja aroti. Loeti lehmäq arq, et pallo terve külä pääle oll. Syss kaeti tuu perrä, ku mito tallo oll, et pallo tulõ üte kar’usõ jaos lehmi. Meil oll inämbüisi 8 vai 9, mynikõrd 10. Kel oll vähämb eläjit, tuu võidsõ tõõsõ käest kaitsa võtta, ku täl oll kar’us õga päiv vällä saata. Vai syss tull tuul kar’usõl vähämb päivi nädälih karah olla. Kats kar’ust jäi õks tsikuga kopli pääle, 8 oll eläjitega. Kari käve mõtsa sisse. Kar’amaa oll ka osalt Tuulova küläga üteh. Pääkarust peeti jüripääväst mihklipääväni. Myni vanamiis ütsindä oll, syss oll talla pite kyrrast kortinah. Kua talo puul oll, säält süük kaq. Tõõnõ oll kaq esi perrega ja pidi hendäle kortinat. Tuul oll syss muidogi palk kallimb. Üts Siidrakõnõ meil oll, syss tuu oll päivä kar’ah ja üüse vahtsõ hobosit ni kavva ku väiku-maarjapääväni. A tubli leeva tiinse hindäle talvõs arq. Täl oll naane kaq.

ERA II 194, 364/5 (3) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mõtsa jagamine. Mõtsa jaeti ka hingi pite. Pallo syss arvati talvõs vaija ollõv. Sügüse ku tull puuragomise aig, lätsiq meheq kokko. Mõts oll mitmõ küläga ütine. Tuulova ja Palo meheq tulliq kaq. Hää mõts jaeti puiõ perrä, peenemb ja prahitsõmb õrrõga. Ors oll kuus jalga pikk. Õga sügüse võeti üts tükk, et soo jaa noq arq. Tuulovah olliq sääntseq koiraq meheq, nuu tüke tõõnõkõrd jagamalda mõtsast ka võtma. Ku mano saimi, syss ostiq õks me küläle viina, niq lepüti jalq arq. Küläl oll mõtsavaht ka palgat. Tuu pidi kaema perrä, et saanu-us koirust tetä. Mõtsavahi palk olõ-õs suur. Tuu myni võrksamb miis, kiä oll nii priitsemb ka, võtt ynnõ hindäle, et ma käü, vahiq arq. Mõtsavahilõ masti rahaga.

ERA II 194, 365 (4) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Hainamaa jagamine.
Inne niitmist minti kuna pühäpäävä hainamaid jagama. Panti jalq orrõga vai nööriga (6 jalga) ütesuurutsõ pala. Koh oll väega kõhn hain, sinnä pribatõdi suurta mano. Syss mitu nööri tull õga hinge pääle. Mullo saa siist, sa võta säält, Petra, Miko tast. Kas ütlemisi tulõ-õs jagamisega? Mis sääl ütlemist tulla. Palaq olli kyik ütehüäq. Õgas syss kiä rohkõmb saa-as võtta ku hinge arv näüdäs. Meil oll ojaveereh pallo hääd hainamaad kaq. Kerge jaka. Tuu jagamne, tuu oll tõõnõkõrd nigu määne pido. Ütliq õks, et jagagõ nii, nigu toobi pääle kaq jääs. Jäteti syss määne veerekene vai käärokõnõ kost üle. Üts os’t’ arq. Tõi pudeli viina. Kae syss tõmmati uma laul vallalõ.

ERA II 194, 365/6 (5) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Küläga kohtupidamine.
Üts naane varas’t’ kivikuast tühä koti. Arvati arq, et kott om kaonu ja tuu vei. Minti takah. Naane näk’k arq, et as’aga kitsas. Tsusas’ koti pangi, pan’d’ mõskmõ pääle ja juut’ õks lehmä, et “Nin’n’o juu!” ja “Nin’n’o juu!” Võeti kott vällä. Järgmitsel pühäpääväl külä kokko. Kott köüdeti naasele kaala. Talo puult oll tsässonani 60 sammu maad. Naasel rõivaq üles ja õga süle pääl tsäpsäti vuur. Syss lasti vallalõ. A perämätses jäi. Sinnä saa aastakka 40.

ERA II 194, 366 (6) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku kasvi noorõmbaq, syss tull säänest jagamist rohkõmb. Poisiq naksiq väega viina tahtma. Ütevoorigi. Kivi lähkoh elliq ja tiidseq mulgu, kost kotta saia sisse. Võtsõq koti arq ja panniq sanna. Tõõsõq poisiq kaivaq takah ja löüseq ar’a. Läts asi külä kätte. Poisal uma vanõmbaq naksiq iist saisma, et noorõq viil ommaq ja edimäne kõrd. Trahvis panti jalq viina osta küläle.

ERA II 194, 366 (7) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Uma külä miis varas’t’ külä mõtsa. Mõtsavaht tõi syna. Minti kokko, võeti mehel vankriq arq ja viidi külävanõmba moro pääle. Inne anda-as kätte, ku pudeli vina os’t’.

ERA II 194, 366 (8) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Nahtsipühil oll küläpraasnik. Meil om Nahtsi tsässon. Syss tull papp kujoga Tailovast tsässonahõ ja talla pite kaq viidi. “Nahtsi om Anastasia,” ütleb poeg jutustajal)

ERA II 194, 366/7 (9) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Nekrutivõtmine.
Küllä tulliq võtjaq, lätsiq kohegi talo poolõ sisse ja küsse esä käest: “Määntse poja annat arq?” Esä syss ütel, kas vanõmba, vai keskmätse vai noorõmba. A ütski taha-as minnä, selle et rassõ elo väega oll. Kae nuuq suurõq käümiseq. Õgas syss olõ-õs viil massinit. Jalgsi tull minnä ütest ilmaveerest tõistõ. Tull kodo, syss umatsõq tunnõ-õs inämb arq. Mu vanaesä selet’, et uma lell tull mi poolõ tiid küsümä ja me tunnõ-õs nii sukundõgi. Ynnõ ku joq arq läts, syss naksi kynõlõma, et ta nigu uma lell. Mu vanaesä oll kaq nimitset nekrutis, niq timä oll lännü paosihe. Üü oll õks maanu mõtsah, a päivä tekk nurmõ pääl tüüd. Ku näkk, et tabahajaq tulliq, syss tõmmas’ hobõsõl taosõq maaha, karas’ sälgä ja pan’d’ mõtsa. Timäl oll armõtu hüä hopõn. Ai õks suurtõ kraavõ kõttalt. Timä hopõn läts üle a nuuq saakiis. Saaki-is timmä kätte, seeni ku läts aig joq arq müüdä.

ERA II 194, 367/8 (10) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Siberimaal om tarku inemisi. Üts soldan selet, et näil oll kõ lehm nüstü arq. Timä võtnu laterna ja tikuq, lauta nulka istma. Tulõ inemine lauta ja nüss lehmä. Hõigas’: “Saisa!”, nüssmine saisma. Pand laterna palama, inemist ei olõ. Otsma. Kats küünelt pilo vahel Vei tarrõ, lei kirvõga ütel küündlel otsa maaha. Kõrraga naane pallõma, arq tapku minno arq, nüssikki käeh, tõõnõ käsi maaha raot.

ERA II 194, 368 (11) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Kaar'o Kiveste, s. 1867 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Meil umah küläh kaq kynõldi, et suurõnel’äpäävä hommogite käveq õllõtamah ja sarvõ ajamah.Tuu olõi sukugi hüä, sääne kadõhus. Mu esä ütel, et võtkõ palakõnõ leibä, ku hommogu vällä läät. Näq inne päivä kõq käveq.

ERA II 194, 368/9 (1) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Juuskva sõda.
Serga külä elli enne suurtii veereh. Mu vanaimä õks selet. Sinnä om vast sada aastakka aigu, ku pidi arq siiä pagõma. (Märkus: praegu on Serga küla umbes 1,5 km maanteest eemal) Syss oll siih ümbretsyyri mõts, nii et külä sai mõtsa sisse. Selle pidi arq pagõma, et suurtii veereh lasta-as ellä. Juuskva sõda käve kõ. Tuu om niimuudu, ku sõda jalgsi kavvõndahõ läts. Asõmakaejaq käveq iih. Kaivaq arq, mitu syjamiist kuvva tallo mahus. Värehtitulba pääle panti kiri üles, et nii ja nii pal’lo. Tulliq sisse ja pidi süvvä andma. Üü pääle lasiq mynikõrd kolq vuuri lehmä nüssä. Õga hommogu läts partei edesi ja tõõnõ jago tul’l jalq sisse. Vanaq inemiseq seletäseq, et ütevoori oll olnu kats aastakka säänest sõta. No teedäqki, et sääl inämb hindäle midä jää-äs.

ERA II 194, 373/4 (1) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Nari-Kriisa hopõn.
Vanast elli Sergah kolq velje. Noorõmb oll Nari-Kriisa. Tuud tõõsõ kõ käve tsus’k’ma. A Nari-Kriisa oll õks väega vikur. Tull tä üles üte hommogu, saat vele poolõ latsõq, et angõ mullõ mõõtu. Veleq elli rikkahe, a Kriisa oll vaenõ. Anti ka tälle säält myyt. Veleq ütliq et tä om joq ulli vaenõ, et midä tä noq nakkas myytma kaq me mõõduga. Teiväq mõõdul perä tõrvaga kokko. Kriisakõnõ märgäs’ ka as’a arq ja pan’d’ hõpõruubli tõrva külge. Veleq kaesõq, tä om rahha myytnu. Kost tälle om tuu saanu. kõrraga Kriisa poolõ: “Sa käüt ilma pite hojotõh, tüüd ei viisi tetä. Nii vaenõ olt nigu püsüi enämb tõõsõl vaesõl säläh. Kost sullõ sai no niipallo rahha, nigu mõõdiga mõõdi?” “Kost mullõ muijalt sai? Mul hopõn situs rahha.” Vele ei usu. “Sa jalq narit!” “Tulgõ kaema, ku arvat et nari.” Timä käs naasel panda lavvaräti põrmadulõ, lätt tuu tallist oma hobõsõkrun’okõsõ, pand lavvaräti pääle saisma. Tallih oll ta hobõsõlõ hanna ala tsusanu hõpõraha. Tsip piitsaga hobõsõlõ ja kergütäs handa. Satas raha lavvaräti pääle. Veleq kaesõq: Õigõ. Müü ta hopõn meile arq!” “Kyiküts, ma müü kaq. Mul umaq kalliq veleq. Pallo annat?” “Müü ruusk ka üteh!” Möi roosa kaq üteh. Veiq hobõsõ kodo, panniq lavvaräti pääle. Tsipsväq ku tsipsväq roosaga. Ei midägi koh. Arqki jal narõ Kriisa targaq vele.

ERA II 194, 374/6 (2) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kriisa parandas naist.
Läävä veleq tõõsõl pääväl Kriisa poolõ. Märgeq joq kotoh, et mi temmä no inämb ei jätä, et me tä õks arq uputa. Lääväq niq ütleseq: “No Kriisa, kängi no jalaq kinni. Tul miga üteh!” “Kyiküts, tulõ õks minnä, ku veleq käskväq. Uutkõ inne veidkest. Mul naane küdsä pliine. Ma süü enne kõtu täüs, syss lää.” Kärähüt naaselõ pääle: “Noq ruttu, ruttu küdsäq pliini! Mul vaija süvvä ja minnä. Õgas ma või-i velül siih hinnäst uuta laskõ.” Naane aigupite kobi pääle. Nakkas pliini kohetust tegemä. Kriisa jalq kär’k’: “Ruttu, ruttu olgõ pliiniq lavvah!” “Tohoh, mis sul noq täämbä tah nii palas? Mul lääi ahigi nii ruttu küttümä.” A naaselõ oll Kriisal joq kitsõ kussõm pant verega kangli ala. Ku haar’d sainast väidse, virot’ naaselõ sisse, veri jooskma. Jalaga lei arq pingi alagi tuu naase. Säält ütles: “No kas noq saat vällä, vai ei! Kas saa pliine noq, vai ei!” Naane oll karanuq kaq pingi alt vällä, nigu välk ja pliine küdsämä. Ahi küttüs nigu mürises ja Kriisa-naasel muudku pliin pliini takah tulõ ynnõ ahost vällä. Kriisa istus süümä ja kuts veljü kaq. Vele kaesõq ja märgiseq. Näil kaq kotoh laisa naase. Kriisa, vana vikur, kae kuis mõistsõ uma naase arq opata. Vaija meil ka tetä. Läts Kriisa nuhtlõmine arq meelestki. Lääväq kodo. Vanõmb veli sääd’ liina minemä. Naaselõ, et küdsä ruttu pliine üteh panda. Naane ütles: “Ma noq saa nii ruttu. Mul viil ahigi küttüi.” “Küdsä, küdsä innembä, vet’ mul vaija minnä!” “Too Jumalakõnõ, mis sullõ noq täämba hommogu ni tsusati nigu tuli hanna ala. Kül noq saava pliiniq kaq.” “Aa, sa viil lõustit!” Haar’d’ väidse, naaselõ ryndu. Veri juuskma. Lei pingi ala kaq. Võtt roosa, nakkas üles ajama. Naane liigahtaki-i. Võtt naase, mähke rogosi sisse, pan’d’ arq aho taadõ. Tulõ tõõnõ veli kaema. “No ms om? Sai naane virgõmb?” “Nii virk sai, nigu parembat olõi vaija.” Läts tõõnõ veli kodo, tuu tekk ka umalõ naaselõ nii. Tuu ka pand rogosi sisse ja pan’d’ arq aho taadõ. Inämb süä olõi kuigi rahu. Lätt jalq vele poolõ: “Ma arqki tapi uma naase.” “Mul uma joq ammugi ar tapõt.” “Mis noq teet?” “Kae noq läki uputagõ Kriisa külq joq arq. Sedä tohei papilõ ka üldä.”

ERA II 194, 376/7 (3) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Lätsiq jal Kriisa poolõ, hommogu varra, pümmekene viil oll. “No läki üteh Kriisa! No me sinno inämb ei jätä.” “Minnä syss minnä.” Lätsi minemä järve viirde. Suurtii läts järveveerekeist pite. Üts eläjäostja ai suurt karja möödä. Kriisa karas’ herräle mano, ütles: “Tulõ sa ütes poolõs tunnis siiä kotti. Mul om vaija taivahe minnä, a mõistai vinne kiilt. Ol puul tunni aigo arq, ma anna sullõ kolqsada rubla. Herr hüä meelega, karas’ kotti. Veleq saa-as arvugi suurõ kar’a ja inemiste seeh. Kaivaq: “Aa Kriisa jo kotti lännü!” Köüdiq koti kinni ja visksiq järve. Herr läts kotiga perä ala mol-mol-mol. Lätsiq veleq kodo. “Kae no sai Kriisa arq uputõdus.” Kaesõq, Kriisa tulõ ka kodo, mitu kar’a-ajajat, suur kari, pol’m’ (seob) eläjit kinni. Lätsiq sinnä. “No kost sullõ karja sai?” “Vot’, te eski näi. Te mu uputiq arq. Järve põhjah om eläjit hot’ ku pallo. Muudku ütle: “Vyikanii, pyk, karova!” Velül süä täüs. Läke me kaq. Lätsiq järve veerde. Võti latsõq ka üteh. “Las latsõq lääväq ajavaq vällä.” Hiidiq latsõq järve. Uutvaq, uutvaq, tulõi tagasi. “Latsõ jõvvai ütsindä vällä aija. Läke esi ka appi.” Minneh saa-as muud tetägi, ku mol-mol-mol.

ERA II 194, 377/9 (4) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Nal’ajutt Jaagust.
Jaak elli uma naasega. Väega vaesõq olliq. Naasel oll viil üts villanõ kangas üleväh. Märgeq, kostki inämb rahha saai. Naane ütel: “Ma kua siist üte teki. Sa müüt liinah arq, syss saa rahha leibä osta.” Kudi teki arq ja saat’ mehe liina müümä. Läts müümä ja küsse kolqsada ruublit teki iist. Masti ka tälle kolqsada ruublit. Lätt panõlit pite, kaes miis istus panõli veereh maah ja müü sääl midägi. Jaak küsse: “Mis naq ommaq tah sääntseq maah?” Tuu ütles: “Taha saia, vai arq tahtku. Nooq ommaq inglustäku türäq ja mass timä kolqsada ruublit. Arq ostat, havvut esi, saa täkkvars, ku naane ,syss märävars.” Jaak märgis: “Mis noq olõsi tetä. Hobõst olõi. Arq võta.” Ost arq, an’d’ kolqsada ruublit. Naaselõ kynõlõs: “Ku ma havvu, saa täkkvars, ku sa havvut, saa mär’ävars.” Naane ütles: “Ütele poolõ haudmine. Täkkvars om õks paremb. Havvu noq sa esi.” Läts Jaak tarõ pääle. Ai katikasuga sälgä, naas haudma. Mõisaherr sai tiidä, et Jaak haud nii varsa. Tull herr sinnä. “Kos Jaak om?” Tiiäi, kohe om lännü arq kotost.” Läts herr tuu voori arq. Tõistkõrd herr ütel: “Mis tä vaenõ inemine ullitas. Innemb teku päiv tööd.” Naane ütel: “Ma ei tiiä, koh timä om.” “Ah vai tiiäi! Ma tiiä, temä sääl tarõ pääl ullitas. Ma lää saada timä säält maaha.” A Jaak tarõpäält kuul’d’. Haar’d’ kasuga sälgä ja inglustäkutürä üskä ja mõtsa pakku. Herr takah. “Ma sullõ anna! Mis sa tah ullitat!” Pagõsi, pagõsi, kooni hiit jo kasuga maaha arq a täkutüräga õks pagõsi edesi. Kai, jõvvai, herr tulõ järge. Sai üte paijupuhma kottalõ, visas tä puhma arq. A tõõsõlt puult puhmast lipsas hahk jänes vällä. Herr nakka-as inämb takah ajama, et noq om timä ullitamine otsas. No temä lätt arq kodo. Lätt Jaak kaq kodo. “Kae naasekõnõ, mis mullõ herr tekk! Ku ma päivä kats viil haudnu, saanu mullõ illos vars. Hahk täkkvars oll. Uma silmäga näi, ku karas’ mõtsa.” Herrä pääle väega pahanu. Läts ütskõrd herrä poolõ. Herr võt’t timä käsile. “Et ull sa olt ja ulli olõtki. Miä sa osti, tuu oll tykva pää. Sa hiidi paijupuhma, niq sääl timä omgi. Tuu juusk jänes vällä.” Läts Jaak puhma kaema. Oll tykva pää õks puhmah terve. Tõi üsäga kodo, ütles naaselõ: “Õigõ, õks õigõ, arq lasi hindä pettä.”

ERA II 194, 379/80 (5) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Poiskõnõ istõ taasperilde ossa pääl ja ragi. Üts miis läts möödä, ütel: “Mis a taasperilde istut? Sa satat maaha.” Timä ütel: “A kas sa Jummal olt, et sa tiiät, et ma maaha sata?” Läts miis mant arq. Nigu paar vuuti lei, sattõ maaha kõ ossaga. “A odot, ku tä nii tark oll, ma lää küsü, kunas ma arq koolõ.” Juusk järge, küsüs: “Miis, miis, ütle kunas ma arq koolõ?” “Kuna lätt perse külmäs, syss kolõt arq.” Istus poiskõnõ ütte paika ja tõistõ paika, õks kum’p, kuna lätt perse külmäs. Istus kivi pääle, kump, perse jo hüä külm. “No ma pia koolõ arq. Vaija kaiba hinele haud.” Kaib, kaib hauda, herr sõit müüdä katõ hobõsõga, kutsargi iih. Timä mõtlõs: “Ma näütäki-i hennäst. Olõ havvah, kooni perse lätt külmäs otsani, niq olõgi valmis. Koolda, syss koolda.” A kärsiki-is havvah olõma. Herr sõit, niq tsuskas pää vällä, et vaija kaia, kia sõit. Nigu pä vällä tsusas, herrä hobõsõq heitü ja lätsiq pakku. Herräl läts süä täüs. Ütel kut’sarile: “Piä kinni, ma lää kae, kes ta sääne oll.” Pess poiskõst. “Kas ta määne töö om sul?” Pes’s poiskõsõl perse palavas. “Ait’uma, ait’uma herräkene. No koolõi ma arq!” Herr ütel kutsarile: “Ull õks ull! Ait’uma viil päälegi, et pessi.”

ERA II 194, 386 (6) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku ma võti naist, syss ku saja sõitsõ kodo, syss mu esä tul’l vasta, kasuk karvupooli säläh, pikk kepp käeh. Ol’l tennü tulõ tanomihe. Kyik aivaq säält hobõstõga üle. Olõkubu ol’l pant palama. Esä lei kepiga pojalõ ja pojanaaselõ perst pite, et poolõs poigõ, poolõs tütrit.
Vanast ol’l pal’lo nõidmist pulmõ aigo. Üts kosilanõ ol’l sõitnu hommogu sajaga. Tulõvaq tii viirde laulma. Kosilanõ muidogi an’d’ näile rahha. Nigu naksiq minemä, kua saan kottalõ sai, tuul perä pääl. Käveq kyik lumõh arq kõrrast. Truuska saaqka-as midägi tetä. Truuskat taheti ka sadulast maaha vitä, a tuu ku piitsaga keerut’, ol’l müüdä. Üts naane tõistõ takah kõpol’dat’. Tuu tuu as’amiis ol’lgi. Tuu tahtsõ omma tütärt kosilasõlõ anda.

ERA II 194, 386/7 (7) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast peläti õkva pulmõ pitä. Nõidmist peläti. Selle truuska võetigi. Truuskas võeti nuid, kellel olliq nuuq synaq. Ku truuska võt’t mõrsja omastõlavva aigu üles, syss tä kepiga lei orrõ pääle ja ütel’ nuid synnu. Nüüd mõistai nuid synu pallo inämb keski. Üts vineläne oll siih tööh, syss tuu ütel, et näil üteldi nii: Petutsa arat, kuritsa parkavat, ts’ornyi more!

ERA II 194, 387 (8) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts pääkarus kynõli, et üts esä es julgu pojalõ naist naada võtmagi. Peläs’ soes laskmist. Olli sääl küläh soldati üüd. Soldat ütel, et mis sa võtai pojalõ naist arq. Soldat oll ülnü, et võta minno truuskas. Lätsi sajaga minemä. Üts naane ai poolõni hindä pajast vällä ja nakas’ pulmarahvalõ synoma. Truuska jätt timä sinnä pajja kinni. Sõidiq mõrsjakodo. Sääl oll ka kõva truuska. Mõrsja truuska an’d’ kosilasõtruuskalõ viina. Nigu kosilasõtruuska võtt viina, hambaq sattõq topsi. Tuu võtt hambaq ja visas’suuhõ tagasi. Rahvas kai. Kosilasõtruuska an’d’ mõrsjatruuskalõ topsi. Silmä sattõ topsi. Ei saaqki enämb tagasi panda. Pidi pallõma tõist truuskat. Paaba oll ka nii kavva pajah, ku saja sõit tagasi, syss truuska las’k’ timä ar vallalõ.

ERA II 194, 388 (10) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Soendusõs laskmist oll kaq vanast. Imä näk’k. Põimõ rükä ja sälätakah tulli, saisiq, nigu soeq. Tiiäi, kes olli. Väidse otsast andnu võidu, syss kaonu nahk päält arq.

ERA II 194, 388 (9) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mõrsjat tükiti kakma, ku mõrsja ikk ja jalga kumard. Kõ pidiq umaq olõma säl’ätakah vahtmah. Meil oll siih üts naistõrahvas. Nakas’ arq kuulma. Nõstõti pühäse ala, et sääl om kergemb. Õks es lää hing vällä. Ütel’, et toogõ arq kao salvi vahelt säitsme mõrsja hiusõq. Tuudi hiusõq ar, syss lõppi timä arq.

ERA II 194, 388/90 (11) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Öüts.
Meil Sergah oll õks 35 hobõst küläh. Jüripääväst väikumaarjapääväni käüti öütsi. Hobõsõvahilõ masti 10 nakla leibä õga hobõsõ päält. Vargit oll väega pallo. Hüä hopõn oll raudkammitsah ja lukkki iih, a ku vaht suigahti, syss viidi viil arq kah. Ravvaq lõigati läbi. Meil viidi üte üüga kolm tükkü. Suurõtii veereh olliq kõrtsiq, sääl nuuq vargaq elliq. Uma külä inemiseq anni kätte, kiä olliq sääntse võhluq. Õgast talost oll öüdsiline. Poiskõsõq käveq. Ku olõ-õs taloh poiskõst kedä, syss käveq suurõq inemiseq kaq. Tütrikuqki olliq. Ku tõõnõ vei tõõsõ talo hobõst, syss suvõ päält masti rubla. Suvistõpühini käüti niite pite. Kui kuakõrd suvi oll. Mynõvoori joq enne kaq tull külä kokko ja kiilli niidüq arq. Syss naati mõtsmaa pääle. Sinnä oll kolq versta. Tuud võituajamist oll nigu kabjaklõpin ynnõ käve. Ku arq sinnä saadi, syss tetti tuli üles. Õga üts pidi oma voori puihõ minemä. Myni võtt joq kotost kolq halgo kõhri pääle. Kiä lääs puid ostma, toolõ hobõsõvaht tõmmas’ roosaga. Öüdsiliseq heitsiq tulõ kõrvalõ magama. Poiskõsõq tüke larmama, syss vanõmbaq mehe tõrõliq, et mis lasõi maada. Puulpäävä ööse, syss tetti mängu ka. Tsuraq ku lätsiq öütsi poolpäävä õdagu, syss jätiq hobõsõq sinnä ja esiq Krantsova küllä tütrikkõ mano. Me küläst käve tütrikkõ vähä öüdsih. Väikumaarjapäävä oll peräüü. Syss jal lätsi tsuraq kaq. Öüdsivahi poolõ viidi joq inne kuvõrd rüki kokko õgaüts. Tuu iist ostõti viina. Kitsõ kõrdsi mano tulli mitmõst küläst hobõstõga kokko. Kõrts oll rahvast täüs. Vällä tetti viil tuli kaq. Jõiq ja seiq ja lauliq ja mängu peiväq. Mis mänguq olli? Niisama peeti mängõ, nigu öüdsihki. Jõudu kaq proomõq. Pur’oh olli, syss hulsiq pääle.

ERA II 194, 390 (12) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Öüdsi mänge.
Kübärite varastamine. Panniq kyiki mütsüq toki otsa. Vüü oll tokil küleh. Üts hoitsõ vöö otsast kinni, lehes oll käeh, joosksõ ümbre toki ja lasõ-õs mütse varasta. Vüü pidi kõ sirgu olõma. Tõõsõq pidiq jalq õgaüts uma mütsü arq võtma. Kualõ lehesega sai, tuu panti läbi lipu juuskma. Saistsi katõlõ poolõ rinda, õgal ütel särk, vai vilt (vildi pääl maati. Tuu oll kotost üteh võet), vai kott käeh. Päähä tohi-is lüvvä, jalgu pite ynnõ. Öüdsivaht kai päält, nigu kellele haigõt tetänü-üs.

ERA II 194, 391 (13) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tedre otsimine.
Kiä taht tetre otsi? Köüdeti silmä kinni. Müts panti sita pääle. Otsi noq teder kätte, siih samah om! Kiä tiiä-äs, tuul saiq käeq sitaga.

ERA II 194, 391/3 (14) < Setu, Serga k. - Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Peko.
Tuu om Mokoluka nukah, Tääglova ja Ignasõ ja Vas’lamäe küläq. Mi küläh joht olõi olnu, niq olõi siih tuust midä kuulnu ka. A mullõ vana Lamberg selet’. Tuu elli Härmä kivi (veski) pääl 30 aastakka. Oll Mokoluka meestega häste tutva. Timä oll vana õigõ miis kaq. Tidä oll kutsut Ignasõ küllä ütskõrd, ku näil tuu pido oll. Olli ollõq tettüq ja viina tuud. Rehetarõ oll lämmäs kütet ja sinnä minti üüse pito pidämä. Küündlejalg panti aho otsa pääle. Tuu oll kyik vahaga kokko mässünü. Õgaüts pand jalq küündle sinnä palama. Kelle küünel jäi perämätses palama. Tuu poolõ sai tõõsõ aastaka. Vas’la küllä Ori-Ivvani poolõ oll saanu tuukõrd. Pidol seivaq ja jõivaq ja peiväq nigu kats kerkuaigo. Vahepääl pikutiq uibuaiah, syss lätsiq jalq vahtsõst. Söögiq olliq õgal ütel kotost üteh võetu. Peko ollõv saanu Härmä küläst. Säälpuul kyik kynõlasõq nii. Härmäl oll Tuuma tsässon. Nemä es käü kerikohe pühäpäävä, a palsiq tsässonah Toomast. Papilõ sai tuu tiidä. Tuu las’k tuu tsässona lak’ka pessä. Nimä saivaq üte küündlejalaq arq võtta ja tuud naksiq pallõma. Küündlevahaga tuu mässü kyik ümbre ar. Lamberg ütel, et tsäikanni suurunõ oll. Ku kink puul peko oll, syss vei nurmõ otsa kaq. Valgõ rõivakõnõ oll pääle heidet. Lambergi poiss näk’k, ku oll linna külbeh maah olnu. Poiss oll ülnü, et läämi puhma takast võtami arq, a vana Lamberg oll ülnü: “Tuud ei olõ. Olgu näil ullus vai tarkus, ku nä kurja ei tii, ei tohe puttu.” Nimäq kats kõrd aastah palsiq, nigu Tuuma pallõmise aig oll. Palsiq ynnõ uma elo ja kar’a kottalõ. Sääl Tuuma tsässona kotal om parhilla kats kaharat pedäjäkest ja katai. Sinnä viil visatas mynikõrd andit. Mõrsja viskas vüü, ku müüdä sõit.

ERA II 194, 393 (15) < Setu, Serga k. – Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku rügä häitses, syss üldäs, et Jummal kaditas rükä. Midä rohkõmp savvu, tuu paremb ynnistus.

ERA II 194, 393/4 (16) < Setu, Serga k. – Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Koolõtamine.
Meil ku inemine om raskõstõ haigõ, syss pandas pühäse ala. Kiä sängü lask koolda, syss külärahvas nakkas suditama. Kyik omma hillä, tohi-i hellü tetä, muido heidütät hinge arq mineki pääl. Lähemäitsi kutsuti kaq koolõtama.
Üts vanamiis meil siih üle tii. Naistõrahvaq kumpvaq jalgu, et külmä ommaq, nakkasõq pühäse ala säädmä, koolõtama. Vanamiis pand kässiga vasta, ei taha viil minnä. Vei õks pühäse ala. Lasi aknõ-ussõ vallalõ, et vast täl lämmi om. Vanamiis kisk hindä külmä käeh hakku. Tull üts papp Petserist ja soro viina oll kaq üteh. Tuu tull ka kaema. Kaes, et hanku hindä kisknu vanamiis. Hõigas’: “Vana Jüri, tulõ üles! Võta tsilk viina!” Jüri ütles: “Kos tuud viina saia om?” An’d’ säält Jürile viina. Jüri parasi arq ja elli viil kuus aastakka.

ERA II 194, 394 (17) < Setu, Serga k. – Ello Kirss < Mihkal Saaremägi, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Maahaviimine.
Kirstus raoti kuus maaha. Kannu otsa panti rist. Kirstu jaos keelä-äs keski omast mõtsast puud. Kuus aeti poolõs lahki, kaibõti mõlõmbaq poolõq tühäs. Pää ala panti vihaq ja paklit pad’a sisse. Linik tetti poolõs. Üts puul ala, tõõnõ pääle. Asõma pääle panti vereväst langast rist. Viis tingä rahha panti ka kirstu. Küünel kätte taskurätiga. Kõ küläga saadõti kässi pääl lautsõ kotusõhõ. Sääl võeti kaas päält arq. Kyik umatsõ anniq suud. Syss panti vankrihe. Kyik lasi põlvilõ ja saadõti minemä. Külärahvas võt’iq kadajaossakõisi lautsõ kotusõst. Nuidõga sautõdi tarrõ, inne ku süümä naati. Ku kalmuliseq nätti, et kodo tulõva, syss viidi olõ, mis kooljat mõskõh all olli ja annom, pott, kost mõst, vasta ristteie pääle. Olõ panti palama ja pott kõrvalõ. Õgaüts väit’, nigu tsõõriq potist üle lännü. Hobõsõ aeti tulõst läbi. Kohe poolõ sau läts, säält sai vahtsõnõ koolja.

ERA II 194, 395 (1) < Setu, Vilo k.< Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s.1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Petseri mastõrat tetti, mi vanaimä kynõli, et inne olli valu suurõq mõtsaq ja oroq ja pedäjäq. Ja kar’usõq löüseq pühasekese orost. Tiiäi ku suur timä oll. A tuu pühäne oll Kiiovast taaha tulnu. Tä oll läbi maa paenuq, selle kyik läbi maa lätsi oosõq Kiiova liina, ku naati kerikut ehitämä. Ku naid müüre naati tegemä, syss üüse kasvi kõ katõvõrra mano. Tiiät, ku suurõq naq müürüq ommaq, õgas naid jõvva-as inemiseq tetä. Ku suurt vasarat oll vaija, syss kõ Pihkvast visati vassar. Tuu hynguga tull, ka nigu noqki traatõ pite synaq juuskvaq ja nigu naid luhilaivu veetäs üles.

ERA II 194, 395/6 (2) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k.– Ello Kirss < Ann Pääsläne,s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kohe naq ristiq vetoreede kääväq koh ta vetotsässon om, sääl olli inne ka kyik mõtsaq. Sääl oll üts syjamehekene käünü maad pite. Olõ-õs silmi sukugi olnu. Oll üts lumbikõnõ ja nigu sääl silmi mõs’k’, niq korraga saivaq silmäq. Selle taaha tettigi tsässon. Sääl om kaiv kaq. Sääl ku mõsõq silmi ja panõq tingäkene, syss saat terves.

ERA II 194, 396 (3) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k..– Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Logosavitsa om Petseri Pühä-Maarja tütär mehele ant. Logosavitsa kerik om Petseri mastõra jago. Petserist käveq sinnä ristiq, syss sai imä tütre poolõ kos’tma. Ku ristiq naksiq säält arq minemä, syss tütär oll kõ iknu, et milles maama lätt arq. Selle ma ka mälehtä, ku Logosavitsast kõ inne valgõt hilläkeiste minti minemä. Lüvvä-äs kellä es midägi. Õgakõrd pallo rahvast jäi magama. Kuulõki-is ku arq lätsiq. Tulliq üles, niq kaivaq ynnõ, et ristiq jo kavvõh.

ERA II 194, 396/7 (4) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Saalesa kerikut ehiteti, syss ka visati suurt vasarat Pihkvast. Ku vaija oll, syss hõigati ynnõ ja kõrraga tull vassar. Jumala hyng las’k’. Syss ol maailm viil puhas. No om maailm joq vana ja rahvas patunõ.

ERA II 194, 397 (5) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Pühä-Maarja kaq kygõ näüs, ku sõda lätt taplõma. Tä nuilõ näüs, kiä hyndsaq ommaq. Ku naq perämätseq suurõ tapõlusõq olliq, syss Pühä-Maarja oll ülnü, et ku ma uma rahva tuu platsi, kel säidse küünärt küpär pääh om, syss õks saa mu perrä. Kae, me rahval linigeq ommaq kõ säidse küünärt piuta. Selle om õks vaija ummi rõivit kanda, ma kõ ütle lastõlõ.

ERA II 194, 397/401 (6) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll mustõ syss paabakõnõ ja teedakõnõ. Võtt poig naase. Tuu edimäne naane kuuli arq. Tuu oll ristiinemine. Tuul jäi üts tütrekene kaq perrä.Võt’t tõõsõ naase. Tuu saaki-is inämb ristiinemine. Tuul kaq sai lats. Elliq syss ku kavva nä elliq. Niq läts syss tuu naane kohe käümä, an’d’ toolõ vyyralõ tütrele tüüd tetä. An’d’ punna linnu, ütel: “Kooni ma tulõ kodo, seeni suiq linaq arq, niq prääditä arq, ni kua kangaski arq!” Mis noq vaesõl tetä? Ik’k, kuis ma no jõvva nooq arq tetä. Timä tulõ hommõl kodo. Ütel viil inne arqminekit, ku tiiei tuud tüüd arq, mis ma anna, ku ma kodo tulõ, niq arki tapa. Tull vana teedakõnõ sinnä üüsest. Ütles: “Tütrekene, mis küsü vanaimä käest, kuis sul arq saasi.” Läts vanaimä poolõ. “Kulla vanaimäkene, kuis ma jõvva tuu tüü arq tetä? Anti pund linnu suki niq präätä niq rõivastki tetä.” Tuu paabakõnõ ütel: “Tütrekene, võta väits ja min mõtsa. Lõika kol suvikunnulist vitsakõist. Syss nakka nuidõga pesmä ynnõ. Põrmadohe laota linaq lak’ka, niq nakka pes’mä, et paklaq vällä, pakla vällä. Korja jalq kokko, niq nakka pesmä, et linaq langas, linaq langas. Lääväq linaq ka langas. Saavaq langas, niq pessä jalq et langaq rõivas, langa rõivas, niq saa sullõ rõivas kaq. Tuu oll vanast väega puhas rahvas. Timä läts, lõigas’ ka kolq suvikunnulist vitsakõist. Naas’ pesmä, lätsi linaq langas, niq langaq rõivas. Tull imä kodo. “Arq tei tüü?” An’d’ imäle rõiva kätte. Tull jalq tõõnõ õdag. Imä, tuu olõ-õs ristiinemine, tuu oll vanahalv, läts jalq arq mõtsa. An’d’ jalq punna villu. “Prääditä arq, niq tii arq rõivastki.” Jalqki ikk: “Kuis ma noq jõvva nuuq kyik arq rõivas aija.” Jummal tiid, kohe täl nuuq vitsakõsõq joq jäivä. Läts jal vanapaaba poolõ, koh tuu küläh elli. Jalq ütel: “Lõika kolq savikunnu vitsakõist!” Pan’d’ villaq põrmadu pääle, nakas pesmä: “Villaq langas, villaq langas!” Lätsi kyik villaq langas. Ku tuu Jummal lask umma hyngu nii vällä, syss om kyik saanu kaq nii. Pes’s jalq, et langaq rõivas, langaq rõivas, lätsiq langaq ka rõivas. Sai pal’gan. Kere pal’kna kyik kerrä. Tull imä kodo, an’d’ imäle kätte. Imäl hüä miil, et kagoh om, kiä kullõs arq syna ja kae kuis saa arq tetä. Niq tull jo kolmas hommog. Ütel: “Ma anna jalq sullõ tüü.” An’d’ mõõdu sorrõ, tõõsõ tuhkõ. (Soraq olli väikuq helmekeseq. Kasviq muidõ maiõ seeh puiõ otsah. Näid oll kõõvärvilitsi.) Pan’d mõõdi tuhkõ, mõõdi sorrõ, kyik segi. “Tuu pääväga salitsõ kyik langa perrä!” Kas tuu om noq mõtõlda, et tuhkõ seest jõvvat arq mõõdi sorrõ kor’ata. Tuu om joq kõ igävämb tüü. A vanapaaba jalq opas’, et panõ põrmadu pääle, võta kolq suvikunnulist vitsakõist ja pessäq pääle, et soraq vällä, soraq vällä. Niq pessä nuidõga nimä langa perrä ka arq. Nigu noq kaq mõtlõ: pessä vitsakõistõga, ni tuhk lätt kyik taiva poolõ arq. Kuis langa perrä saa, tuu om viil hiitramb. Tä õks taivaesä sääd. Tuu om timä jõud. Sai soraq arq salitus. Tull imä kodo, an’d’ langaga imäle kätte. “Vaija anda omalõ tütrele ka tetä, vaest tuu ka harinõs nii virgast.” An’d’ omalõ tütrele punna linnu. “Tii kyik langas arq!” Jõvvaki-is arq tetä.Tull tõõnõ õdag. An’d’ punna villu. “Präädä arq, niq kuaq ar rõivast!” Umal tütrel saa-as midägi arq tetä. Tulliq vaesõlõ latsõlõ kosaq. Timä taht õks umma tütärt anda, et võõrastütär anna no arq, ku uma tütär jääs kodo. Kosilanõ tõi saapaq, et kualõ tütrikulõ saavaq parraq, tuu ma võta. Saiq vaesõlõ latsõlõ parraq, a timä taht õks umma anda. Naas’ umale tütrele saapit jalga pruuvma. Lää-äi. Haar’d’ jalga tahvida kirvõga. Sääd õks oma tütre arq mehele, a vaesõlatsõ heit silla otsa ala. Viidi uma tütär arq mehele. Tahvits jalaq arq. Vaija minnä tütre poolõ kostma. Lätt üle silla. Tütrel oll püdsekene silla all kasunu. Ütel: “Vaija kakada sedä pütske, sooga hüä juvva. Tuu säält laul: “Imene, imene! Kakakui mu niburitsa, naburitsa! Läbi oja argõnu, läbi silla sirgõnu.” Kullõs, kes tuu laul silla otsa all. Oma tütär. Niq kakkaki-is arq. Läts tuuhu kodo, niq jutuski otsah.

ERA II 194, 401/2 (7) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tulõq olli lännü vanast kokko kynõlõma. Üts tuli ütel: “Määne su peremiis ka om?” Tõõnõ ütel: “Määne su uma kaq om?” “Mul viil om hüä peremiis. Mul heit kõ risti pääle, ku mant arq lätt.” Tõnõ ütel: “Ma külq uma peremehe arq palota. Mul kõ pan’d’ jala pääle. Ku läütäs piibu arq, ni kõ pand jala pääle. Pernaane kaq, ku pühk aho arq, niq kõ jalguga sõkk kibõnit luvva külest. Ma kül oma peremehe arq palota.”
Tuli om kõ puhtamb ilmah. Tõõnõ om vesi. Koolõt sa arq, kaditõdas haud sullõ. Papp tulõ kerkohe, kyik puuslikõsõ kaditas arq. Määne pokan elläi lätt kaivo, ka vaija kaiv arq sauta. Keedät sa timä pääl, sannah käüt. Sannah kävvü vihaga ei tohi ahjo pühki. Tuu om kõ suurõmb patt ilmah. Selle, et vihaga mõsõt omma ihho ja kua inemine lätt sanna, nigu olõi puhaski. No inämb kyik inemiseq kaei tuu pääle. Kõ heidäq rist, et Jumala perri hing tulõ kuningal, ku mant arq läät. Käüt sa sannah, jalq heidä rist, et Jummal jäägu jälile, Maarja astku asõmõlõ. Tiku otsakõsõ ka tõmbat üles, vaija arq umma paika aho ette panda, koh timä puhkas. Mynõ poisi heitvaq tiku põrmadohe ja jalaga pääle. Kas tuu olõi patt? Ma olli Saal’esah kostmah. Panna Maarja poig tõmmas tiku üles, pan’d’ suitsu palama, läts seendsest läbi, vei, pand tiku koh livvah oll vesi, koh arq kistu. Tuu oll koolitõt inemine. Kas noq taloinemise nii? Nuuq viskasõq maaha. Tuli oll ülnü, et nika minno hoitkõ, ku ma väikene olõ. Syss inämb tükküi ligi, ku ma joq suurõst lää. Tulõ kottalõ mõistutõdi kaq, et kuningas maka uma sita seeh.

ERA II 194, 403/9 (8) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k..– Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mis tuu mõtsast vasta hõikas.
Olli veli ja sysar elliq. Sysar ütel, võtkui naist, ma ka ei lää mehele. Veli es kullõ. Võt’t naase. Sai halva naane tälle. Vanast olliq rahvaq tikõga poolildõ. Veli läts mõtsa syyrdu, velenaane jäi sysarõga kodo. Velenaane tapp ar uma lehmä.Tä es või sysart nätä. Tull veli kodo, ütel’: “Kae, mis su sysar kurja tekk! Lehmä tap’p arq. Kuis sooga noq saa ellä! Pan uma sysar kohe tahat.” Veli ütel: “Me soo kahjo õks arq kannahta.” Tull tõõnõ hommog. Veli jalq läts syyrdu. Velenaane tap’p joq hobõsõ arq. Tull veli kodo, jalq ütles: “Kae määntse tio tekk noq. Kuis mi sedä kahjo jõvva kanda.” Veli ütles: “Las noq timäl olla!” Tull kolmas päiv. Tap’p jo uma latsõ arq hällü. Veli tull kodo, jalq kaibas velele: “Noq inämb jättüi joht timmä. Uma latsõ tap’p joq arq.” Sysarõkõnõ tohi-is midägi üldä. Ütel, et ma tapa su kaq arq, ku sa arq ütlet. Veli ütel: “No sysarõkõnõ, kängi jala kinni! Tii hindä valmis!” Sysar kängse ka jala kinni, tek’k hendä valmis. “Anna no värehti tulbaga suud kaq!” Sysar jo ikk ja pelgäs. Tahai arq kaq üldä. Vanast väega kannahtõdi. No inämb kannahtõdai nii. Lätsiq syss nimä mõtsa. Saiq kannu mano. Ütles: “Sysarõkõnõ, pan pää kannu pääle!” Hindäl kirvõs käeh. Mõtlõs, mõtlõs, syss ütles: “Vai pangui pääd, pan käe!” Pan’d’ sysar käe kannu pääle. Lei mõlõmbaq käe otsast maaha. “Ja noq sul pää olõ-õs kõvvõr. Käeq olliq.” Sysarõkõnõ ikk. Veli ütel: “No mine sa umma tiid, ma lää umma tiid!” “Velekene, panõ mullõ nooq käeq enne puuhu!” Läts mõtsa pite. Koh oll mar’akõnõ puuh, võt’t õks suuga, koh olli lood’apuu mar’aq vai pihla mar’a. Käve, käve mõtsa pite. Las’k’ kõtuldõ ka maaha, koh oll palohkamar’akõisi vai mustikamar’akõisi. Sai nuid ka süvvä. Miä tetä? Kuis tihkat vällä minnä, ku olõi kässi. Käve, käve, kooni sai kuninga aia mano, suurdõ saata. Sääl uibit kyik täüs ja madala kaq. Võtt õks suuga. Saai kyikõ ubinat arq haugata. Poolõkõnõ saa, niq ossakõnõ lätt korgõhõ, ni jääseki poolõq ubinaq. Kuningapoig käve aida vah’tmah. Kaes kes poolõ ubina om arq söönü. Sai kuningapojalõ nätä, et sääne tütrik käü. Naas’ kuningapoig tälle süvvä kandma. Lei joq sõpra. Sai joq rasõvat. Vaija kuningapojalõ naist võtta. Kyigist taheti arq naist võtta, a kuningapoig ei taha esi kostki võtta. Sai täl joq lats. Niq mähiti tuu latsõkõnõ tälle üskä, niq lätt mere veerde, naas’ merest juuma. Sattõq käekeseq arqki merde. Istus mere veereh. Tahtui arq kaq minnä, a saai kässi kaq kätte. Käekeseq näüse läbi vii, a kätte ei saa. Tull vana teedakõnõ mano. “Mis sa ikõt siih?” “Mul käe sattõ merde. Saai kuigi kätte.” Teedakõnõ võtt käe vällä. Puhas’ kolq kõrd käele otsa, sääd’ mano, niq jäiqki otsa. Saiq tälle jalq käeq. Sai umma last mähki ja hoita. A poig oll sündünü kuu kukruh, päiv otsa iih. Ku kuningapoig soet’, syss oll ülnü, et mullõ sääne poig sünnüs, nigu kuu kukruh, päiv otsa iih. Läts timä minemä. Läts mõtsa pite. Rõivaq joq kyik olliq arq kakõnu säläh. Tuud aigo oll joq pal’lo vahet. Tundsõ timä arq uma kodo. Läts umma kodo üüsest. Velel kutsut velenaasega kyik hõim kokko. Oll pido. Sandikõnõ tull uma pojakõsõga. Ütel: “Võtkõ minno kaq üüses!” Velenaane kai. Näko pite tundsõ arq. “Midä sandi tükkü üüsest. Meil tulõ suur pido kokko. Koh tuu sant syss om?” “Ma hot aho takah olõ.” Veli ütel: “Olgõ tä aho takah.” Tulliq suurõq herräq ja kütimeheq kokko. Aiq juttu, jõiq ja seiq. Timä kullõs kaq aho takah, ütles: “Hüä rahvas, laskõ ma ka aja üte jutusõ.” Velenaane ütel, et sandi tükül no vaja kynõlda. Siih om muidki, kellel vaja kynõlda.” Tõõsõq ütli: “Me kullõ, las täl kaq kynõlda.” Jäi kyik vaiki. Nakas tä kaq umma ello kynõlõma. Velenaane märke arq, et soo olõi inämb häste. Naane selet’, et elli vanast sysar velega. Sysar ütel, et veli võtkui naist, ma kaq lääi mehele. Veli kärsiki-is. Võtt arq naase. Sysar kannah’t’ arq. Es lääki mehele. Nii selet’, et veli läts mõtsa, velenaane tapp arq kotoh lehmä. Tull veli kodo. Velenaane ütel’, et kae, mis su sysar tek’k. Veli õks ütle-es midägi. Tõõnõ päiv tap’p hobõsõ arq. Saa-as tuust ka midägi. Velel jalq vaija tööhü minnä. Tap’p joq uma latsõ arq. Kaibas jalq velele: “Pan uma sysar kohe tahat. Sedä inämb jõvvai kannahta.” Läts velel kaq joq miil haigõst, ku joq latsõ tap’p arq.” Veli kuul’d’. Velenaane käve kül joq käristeh. “Tekk sysar valmis. Lätsiq velega mõtsa neläs hommog jo. Veli ütel: “Anna värehti tulbaga suud ka!” Sai suurdõ mõtsa.”Veli ütel sysarõlõ: “Pan pääq kannu pääle!” Mõtõl’ niq ütel’: “Võta pää arq, pan käeq kannu pääle!” Lei käeq maaha kirvõga. “Min sa noq umma tiid, ma lää omma tiid!” “Velekene, panõ noq käeq kaq mullõ puuhu!” Tull veli kodo. “Noq om hüä ellä. No nakkai kiä kurja tegemä.” Sysarõkõnõ käve mõtsa pite mar’akõisi süvveh. Kuaq olli ossa küleh, nuid sai hammastõga. Kuaq olliq ligi maad. Sinnä las’k’ kõtuldõ maaha. Kuis saat muido kätte? Käve, käve, sai kuninga saata. Uibit kõõsagamaidsi. Sai poolõ ubinat haugada, oss läts üles. Jäigi puul ossa külge. Kuningal oll sinnä saata tett sallas üles ja sinnä käve kuningapoig aida vahtmah. Tuu naas’ kaema, kiä siiä käü ubinit söömä sääne. Sai kokko. Kaes, illos tütrik. Muido miil pääh, a ynnõ kässi olõi. Sai nimä sõpra, saiq sõpra, niq sündü näil poig, kuu kukruh, päiv otsa iih. Kuningapojal vaja naist võtta, a timä võtai kostki, kostki võtai naist. Sai aigu pallo sai. Läts aiast vällä. Õgas päivä tohei süvvä. Üüse süü. Läts mere viirde. Naas’ juuma. Sattõq käekeseq merde. Ikk mere veereh. Kuis sa noq jõvvat arq minnä. Kohe jätät käekeseq? Latsõkõnõ ol ka mähit üskä. Tuu kosilanõ mähke. Tull üts teedakõnõ, võtt käeq vällä, puhas otsa niq jakas’ arqki mano. Saiq käeq, ku inne. Noq inämb tahtui mõtsah olla, ku joq käeq saiq. Läts, sai umma kodo. Sääl oll pito alostõt pitä. Kyik suurõq herräq olliq kutsutu kokko. “Võtkõ minno kaq üüsest!” “Kohe sanditükkü!” Rõivaq arq kakõnu olliq säläh. Lats üte pääväga saai kannõtus ja kasvatõtus. Veli ütel: “Võtkõ, võtkõ sant ka üüsest!” Õgas herräq aho taadõ lääi. Herräq lääväq lavva taadõ.” Võtiq timä üüsest. Rahvas kaartõ mängse ja kyikõ paala aiva kokko. Kullõs, kullõs, ütles: “Herrä, lubakõ, ma ka aja üte jutusõ.” Ai niimuudu, niq ülti, et tuu mi kae, määne ta lats om sul. Võeti küpär pääst arq. Kaeti, et oll kuu kukruh ja päiv otsa iih. Saadõti tiidmine. Kutsuti kuningapoig ka sinnä. Võõdõti tuu tütrik arq kuningapojalõ naasest. Velenaane köüdeti halli huu hanna otsa. Naati maadilma pite videlemä. Kyigilõ sai joq tuud velenaist viländ, nii kavva ku arqki kakku. Haljalõ kivile ja sarapuu puhmalõ ynnõ putu-us. Ku noq mõtsah õdagu hõikat, syss kõ om joro vasta. Tuu hal’as kivi ja sarapuu puhm lask tuud jorro. A kae kuis om häste ku arq kannahta midä. A vyi noq rahvas tahai inämb midägi arq kannahta.

ERA II 194, 409 (9) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Küündlepää lätt külmäsüä lahki ja mämm (tuu om ta kahr) käänd tõõsõ küle. Me kõ keedä küündlepäävä kiislat. Küündlepäiv om edimäne suvõ praasnik. Meil vanaimä, ku kiisla sai valmis, syss hiit’ kausilohokõistõ ja vei tarõkõrvalõ, et soo mämmile, nigu hallanu-us arq mi kaaru. Ma kaq õks panõ määntse livvakõsõga umbpajakõsõ pääle.

ERA II 194, 409/10 (10) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k..– Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ulaspäiv om maasenitsa neläpäävä. Tuu om kaq pühä. Ulasõdagu präätetäi. Käüti õdagite kul’atama. Livvõldi riiga ja poisiq aiq kiilat. Tuu oll sääne latsõ pää suuru tettü rõivast määts. Ullikõva. Tuhka ja midä näq sinnä sisse panniq. Tuud tsuraq nuiõga ijä pite aivaq. Ku küläh poiss võt’t naase, syss poissmeheq võtiq tuu käest kiila viina.

ERA II 194, 410 (11) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Suurõh paastuh om poorna. Küdseti vatska. Panti kykkõ viljä sisse, linasiimnit ja tatrikku kaq. Üteldi, teemi porivatska, et Poorna jätäi ahopaat tühäs.

ERA II 194, 410 (12) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tsirgupäiv om ka poorna ümbre. Syss nellikümmend tsirku käändväq suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ. Küdseti nellikümmend vadsakõist, et õga tsirgu jaos üts. Esi süüdi arq.

ERA II 194, 410 (13) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tuhapäiv om suurõpaastu edimätse kolmapäävä. Viiäs kolq kõrd sitta aia pääle ja tuhkõ ka, nigu löönü-üs halva eläjät vilja. Asku ka veegui kunagi kattõ voori tarõst vällä, muido nakkasõq kanaq kapstit süümä.

ERA II 194, 410 (14) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Talsipühist komõ nädäli peräst om tennispäiv. Keedeti tsia pää ja terri surbuti, et syss kasusõq hüä viläq. Olt ka tetti. Minti tõõsõ talo poolõ. Anti süvvä lihha ja terri ja olt. Kutsuti, et tul mi poolõ maidsa me olt kaq.

ERA II 194, 410/11 (14a) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tennispääväl tohei präätä, et tsia soolikit keerutat. Ummõlda ka ei tohiq, et tsiaq nakkai nägemä. Tsia silmä tsusit vällä.

ERA II 194, 411 (14b) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Linnu hoiti kõ tuust pääväst suki, et tsia lääväq kõrda. Miiksist üts naane selet’, et meil innembüisi peeti tennispäivä pühäst. Olt tetti. Naksiq noorõmba ütlemä, et olt noq tetä. Naatas inämb tegemä, jäiq tsiaq sõgõhõst.

ERA II 194, 411 (15) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Paabapäiv om kest paastu nel’ädäl nädälil. Mindäi aho pääle, muido jääs suvõl rükä põimõh sälg haigõs.

ERA II 194, 411 (16) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kapstmaarjapäävä süvväs mett ja viina juvvas vereväs. Kalla kaq süvväs. Syss võit suvõl kyigist juvva, hot’ ratta rüüpest.

ERA II 194, 411 (16a) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k.– Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üüse mindäs ussõ magama, hot’ kest murro ägli pääle, syss nakkai kirbuq purõma.

ERA II 194, 411 (16b) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku kapstmaarjapäävä hommogu om kahutõt, syss saa hüä suvi, ku sula, syss vihmanõ.

ERA II 194, 411/3 (17) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Urbõpäävä vaija enne päävä nõsõngut neelähütä urbõkõnõ tsälkmäldä alla, syss püsüt suvõl vii pääl. Urbõ-ossakõsõga min lauta ja löö lehmäle, et pasanõ-vasik, aagui mu lehmä kiini, syss ei nakka kari suvõl kiinih käümä. Urbõpäävä tsõõtodi aia pääl ja laulli: /…/

ERA II 194, 413 (18) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast talsipühi lihavyytõga poonitiq. Talsipühi ütel: “Ma olõ rikkamb.” “A ma olõ puhtamb.” “Mullõ tetäs olt ja piirakit küdsetäs.” “A mullõ kyik kasitas arq. Viisoräbäkuqki liigutõdas arq ja verevit munnõ keedetäs.”

ERA II 194, 413 (19) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul’ oll ülnü, et mullõ kiitke kiislat ja küdsäge piirakut, hot’ tüüd ka tekke.

ERA II 194, 413 (19a) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Jüri oll ülnü, et mullõ kiitkui, ei küdsakui, a pühhä pidäge kõvastõ.

ERA II 194, 413 (20) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul’ oll ülnü tuud kaq, et kiä inne minnu käü arq rüänurmõ ikkõh, tuud ma inämb praavidai. Inne ikkui midägi, ku ma ummi valgite saabastõga ar käü üle nurmõ. Mikul’ om poissa puusli, nurmõ kaeja.

ERA II 194, 413 (21) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k.– Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Suurõmaarjapäävä om ka väega kallis pühä. Papõl om praasnik. Vanast kyiki umast armust ravitsiq. Mastõrah panti lavvaq üles, suurõ saelavva katsi kolmi kokko ja kyik paastusöögiq olliq. Syss om Petserih armõdu pallo rahvast. Kiä ynnõ läts, kyiki ravitsiq.

ERA II 194, 413/4 (22) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vissenjah lääväq hussiq maa sisse. Syss mindäi mõtsa, ei mindäi marja. Tuvvai midägi mõtsast kodo, et pikä eläjä tuut kodo.

ERA II 194, 414 (23) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Saagovin om talsipühi paastuh. Pandas söögi lavva pääle ja katõtas rätiga kinni.

ERA II 194, 414/23 (24) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. – Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Koolõtamine.
Ku koolmise pääl kui kolahutat vai hõikat, syss hiidüs hing arq ja om koolusih tõõsõ pääväni. Livvaga vai kroosiga vesi aknõ pääle panda ja tiraniku ots läbi paja vällä, tälle hennäst mõskõ ja pühki. Künnel pandas kätte palama. Täst hendäst olõi hoitjat, syss kiä hoit künnelt temä käeh kinni.
Lautsile pandmine.
Ku joq kimmähe om arq koolnu, syss pandas kuulja pingi pääle, olõq ala. Võetas paa tükü sisse vesi ja mõstas närdsukõsõga puhtas. Poisil mõsk poiss, naasel vai kabõhisel naane. Mõskõ vesi valõtas kohe kavvõmbakõistõ. Olõ käänetäs tuusti ja pandas kohe vällä külgemaad, pada kõrvalõ, kost mõsti. Vet’ kuuljal om õks sääne hyng. Tuu olõi hüä. Naistõrahvalõ pandas vahtsõq rõivaq sälga, linik päähä, ni helmeqki kaala, ku täl ommaq. Noorõlõ pandas siidiqki päähä. Poisilõ aetas valgõ hamõq ja püksi. No kel om, syss pandas vest ka sälgä. Vahtsõ tsuvva jalga, hüäq tsuvvaq, et täl tulõ pikk tii. No joq pandas noorõmbile saapit kaq. Asõ tetti tälle külepinigi pääle. Kuusõossakõsõq ala, pallai pääle, kaditõtas arq. Pühasekene ryndu pääle, puuvõisi pühäse all palas üüd ku päivä. Kuusõkõnõ panti kaq pähütsehe, et kuusõluh’t’ om hüä, ku koolja om kotoh. Vaja pääle timä kottalõ panti tütrikulõ ehteq, poisilõ kartus (kübar). Timä as’a tälle kaia. Enne päävä minekut vaija arq kadita kuulja. Üts jääs üüse mano lugõma. Kirstutegijä kutsutas kõ võõras. Toolõ andas kaputaq. Kirstu pandas hüüvlilastõ, et vast tuuh ilmah ka tulõ tuld vaija läüdädä. Pää ala tetäs padi. Sisse pandas vihalehesit ja paklit. Vihalehesit selle, et hing piät hindä puhtas mõskma, tälle ka vihta vaija ja paklit selle, et ei tiia, kas me ketrama saa, et timä töö nigu naistõrahval piät õks olõma. Pühäh raamatuh olõvat üleväh, et õgaüts saa sääl kaq tuudsamma tüüd tegemä, mis siihki. Selle pandas naistõrahvalõ paklit ja villu pad’a sisse. Nõgõl nõglatsiga pandas pad’a alutmatsõ poolõ sisse, et tälle ka midä paranda, ku ar kakkõs. Nõgõl pandas hüä käe poolõ naistõrahvalõ, niq meesterahvalõ kaq. Meesterahvalõ pandas viil väits ka hüä käe poolõ asõmõhõ. Asõmõlõ pääle katõtas poisilõ pallai, naistõrahvalõ puul liniket. Tõõnõ puul pääle. Poisilõ pandas valgõ linanõ rõivas pääle kaq. Suurrätt suu pääle. Enne sissepandmist kaditõdas asõ arq. Mõskja pand kirstu. Enne pääväminekut piät kirstu arq pandma, selle, et syss om Jummal jalal. Kirstuga nõstõtas aita suvõ aol. Tarrõ või ka jättä. Tohei ynnõ syss midägi sääl keetä. Tarõh pandas kirst põrmatohe, nigu külmemb. Üüse piät üts kõ lugõma, muido vahetõdas kuulja ümbre. Tikõ vahetas arq ja nakkas timä näoh ja rõivih kodo käümä. Ku määne vannõn om, myni viina koolnu vai tapõt, tu nakkas ka kodo käümä. Ku aita pandas, syss koditõdas õdagu arq ja pandas tabaga uss kini. Tarõh oldas ülevah ja loetas. Hommogu jalq kaditõdas. Kolq päivä peetäs maa pääl. Tuu aig ei või määnestki nurmõtööd tetä. Temä võtt arq jaku. Puhtit ynnõ praavitõdas. Ku lähemätse, nigu tütreq vai pojaq kavvolitseq tulõva kokko, syss ikvaq kaq naistõrahvaq syno. Õdagutsõl üül ei tohe ikkõ, pääle päävä. Väikene latsõkõnõ pandas rõivakirstu lautsile, tabagi ette. Ku suvõl pikene käü, syss peät ka kygõ kaditama ja man olõma kuuljal. Ungavitsah oll. Vanaimä oll lautsih. Umatsõq olliq kyik kuuh. Kuulja oll pand sendsehe. Tull must, karvanõ pini kirstu pähütsehe, kallas kirstu ümbre ja kuulja vällä. Kuulja paistõdi nii arq, nigu es olõ inämb uma näoline.
Maahaviimine.
Naatas maaha viimä, syss kutsutas muidogi kyik omatsõq kokko ja õkka küläperrehe viiäs ka syna. Hommogu mindäs varra minemä. Kell 6 piät jo kerkoh olõma. Omatsõq ommaq jo õdagu kokko tulnu. Hommogutsõh üüh andas nuilõ süvvä. Matusõhõ võtta söögi säetäs kaq kyik valmis. Kirst tuvvas aidast tarrõ. Loetas ja laulõtas. Hummogu tulõ külärahvas vällä saatma. Kes tulõ, tuu pand rahha kooljalõ ryndu pääle. Tuu iist võetas ker’koh küündlit ja pandas ümbre kirstu palama. Mi küläh kuuli üts. Minni panõ-õs kyikõ rahha künnelde pääle. Os’t’ maaslat kaq. Syss unõh oll ülnü, et mis sa mu raha panniq maasla pääle. Kopkakõnõ pandas kirstu kaq, hüä käe poolõ, kostirahas. Ku naatas vällä viimä tarõst ja ussaiast, syss lähemätseq, kiä ommaq naistõrahva ikva ka syno, väega halõhõhõ. Kõ iih viiäs rist, syss kaas. Naistõrahval vii naistõrahvas kaast, meesterahval meesterahvas. Risti vii õks meesterahvas. Kaasõ takah viiäs kivist jalutsõ-otsaga iih. Syss lätt jalarahvas. Kõ takah hobõsõq. Minneh ka ikõtas syno. Ku edimäne tulõ naistõrahvas vasta, syss saa küläst edimäne naistõkuulja, ku meesterahvas, syss poistõkuulja. Külä piiri pääle pandas kirst maaha. Päägä kodo poolõ. Piiri pääl om joq sääne lautsõ kotus, koh myni pedäjäkene, vai puhmakõnõ kasus. Sinnä pandas nuuq puuq kaq, minga kirstu nõstõtas. Kodo ei viiä, et koolu kraami ei või majja tuua. Naatas pros’satama. Kyik kumardasõq jalga ja andvaq pühäsega suud ja kuuljaga ka kavvõmbakõsõst. Kiä noq kuuljalõ taht suud suu mano panda! Küündlerahha kaq viil pandas ryndu pääle. Syss katõtas kooljalõ ar linik pääle ja kaas pandas pääle. Vahtsõnõ vüü köüdetäs ümbre kirstu. Tuu jääs kerikoh papilõ pingi pääle. Kirst pandas rekke vai rattilõ. Kõ õks uma maja hobõsõlõ. Kel joq hobõst olõi, tuul syss mäne lähemäne sugulanõ vii. Rist kõrvalõ küllüle. Üts istus kristu pääle hobõst ajama. Kapluga köüdetäs kirst kinni kaq ja tekk laotõdas pääle. Hil’l’okõistõ sõidõtas. Nakasõq nuuq sõitma, syss saatjaq heitvä kolq kõrd maad vai lummõ peoga takast, et min meelest joq niq min silmist, et maa, joq niq maa. Kalmõkotusõhõ mõskja võtt olõq üteh. Katõkese mõsiq, niq tõõnõ võtt paa. Ku kalmulise sõidiq ynnõ arq, ni jo üldäs, et mõskjaq, tiidke õks uma tüü talitagõ. Nuuq pandvaq syss olõq sääl tii pääl palama. Pada visatas kaq kõrvalõ tükä. Kalmõtõkottalõ kogosi suur unik paa pallu. Kalmõ kotusõhõ tohei kiäki kusta. Pattu saat. Saatjaq lääväq üteh kuuh tagasi. Võtvaq kalmõkotusõst kadajaossakõisi, pandvaq tarõh põrmatu pääle palama ja lääväq üle tulõ. Kadaja ossaga pingi ala ka sautõdas, et kuul vällä, kuul välllä.
Ku kuulja viiäs vällä, syss üts jätetäs kõõ tarrõ. Tühäs ei võt tarrõ jättä. Kuulja kotusõhõ heidetäs villanõ rõivas pingi pääle.
Saatjarahvas pandas kyik süümä. Kutjat oma lavvah ja kallu ja muud süüki. Süvväs ja loetas pominanjast kyiki majah arq koolnutõ nimeq üles ja mälehtedäs hingi. Syss lätt külärahvas kodo. Perästes kutsutas tagasi ka viil mõnt. Kiä lask proovodi. Kiä lask kerkoh proovodi pitä ja mass, toolõ tulõ papp vasta kadinitsaga ja ristiga. Võetas kirst rattilt arq ja kaas päält arq. Viiäs kerkohe, pandas kirst pingi pääle ja vüü ala. Tuu jääs papilõ. Küündle pandas kirstu ümbre palama. Kuuljalõ pandas kaq künnel kätte ja kiri otsa pääle. Pidä papp proovodi ar ja katõtas suu kinni. Pandas kaas pääle ja naatas maaha viimä ja väega ikma. Mitu kõrd saisatõdas, tsõõgutõdas kirstu üles-alla. Papilõ andas rahha. Ütte rikast peremiist Alaotsast matõti, syss nii pallo omatsõ anniq viisi-margu, nigu papil korju kinnas kuhjaga täüs. Matusõh papp kaditas arq havva. Lastas kapluga hauda. Hauda ka heidetäs tingäkene. Papp heit’ kolq kõrd mulda, syss kyik matjaq hiitväq kaq. Tuu kiä havva kaib, alostas lapjuga ruttu mulda ajama. Tahetai inämb viitä. Omast perrest ajai mulda. Poolõ aigo pandas rist kaq. Saa kääbäs valmis, and umast rahvast kiä havvakaijbile tiraniku ja kinda. Havvakaibjit om kõ kats. Nuuq heitvä kindit ja tiranikku üle havva, et kua kualõ saa. Vanast vii-is havvakaibjaq noid asu tarrõgi. Köüdiq kohe kaartõ ala, inne ku kuus nädälit oll müüdä. Kääpä pääle laotõdi lavvarätt, pandas pominanja pääle, kohe kyiki nimeq omma kirotõtu, ja kutja. Kutja oll seeni kerikoh lavva pääl. Kutja keedetäs herneteräq mii seeh arq. Kutjalõ pandas luits sisse ja tuud maits õgaüts edimätses. Kyik ommaq seeni ilma jüväldä. Kutja piät kõõ olõma. Ütel olõ-õs syss oll unõh ütelnü, et ma taha juvva. “Midä sa tahat?” “A tuud taha, koh verrev luits om seeh.” Kutja seeh oll kõõ luits. Vanast olliq puidsõq, vereväq luitsaq. Pääle kutja süvväs munnõ. Lõigutas munaq poolõs võismõlivva pääle. Üts raas jätetäs üle, nigu timäle. Kutjat ka tsilgatas kääpä pääle. Syss naatas viina ja olt maitsma ja muud süüki sööma, kallu ja liha ja piimä. Miä üle jääs tuu viiäs sandõlõ puhadelnjahe. Tuu saa kyik tälle hingelavva pääle. Süvväs arq, hiidetäs rist kääpä pääle ja ruttu hobõsite pääle, nigu paetas, nigu kiäki tahai perämätses jäiä. Tagasi lastas joq hüä sõiduga. Tii veerest võetas jalq kadaja ossakõisi ja kalmuliseq ku tulõvaq kodo, syss ka sautasõ tarõh ja pingi ala. Istusõq süümä. Jalq om kutja ja liha ja kalq ja muna. Munaq piät kõõ olõma matusõ päävä. Talvõs hoiõtas munnõ, et vast kiä arq koolõs. Üts luidsas pandas lavvaräti ala jalq nigu tälle. Ikõtas kaq viil syno sääl pingi nyjal. Sinnä timä kotusõhõ ei istu kiäki inne kuut nädälit. Tuu üü om ka viil puhtõrahvas sääl. Süvväs ja aetas juttu.
Kuus nädälit viil hingekene käü kodo. Selle piät timä kotust külepingi pääl õga päiv mõskma puhta viikesega. Kuus nädälit om timä prii pääl, syss naatas timä üle kohut mõistma, et kohe timä saa. Näütäs unõh, et kynõlõs, ku kuus nädälit om täüs, et ma läpei enämb, et arq lää jalq. Mul joq lõppi aig arq vällä kävvü. Ku unõh näet, et midä avitas, et aida tege vai, syss tuu om hüä. A ku näet, et midä küsüs, syss saa kaiho. Pääle kuuõ nädäli, syss timmä enämb ei näe. Syss timä peät joq arq minemä.
(Väike Olga küsib vahele: “Vanaimä, kohe hing jääs?”) Hing pandas jalq tõõsõlõ. Üts näkk unõh, ku vannaessä vällä saat, et ütel: “Ma inämb joht saai siiä maija. Mul joq kolmas kõrd siist vällä minnä. Vana Paali õks ütel, et nii jätt Issä rahvast üle aastaka, kuis me jätä eläjit. Et ku pallo kua aastaka jõvva ravida. Ku om puhas latsõkõnõ, vai muido puhas hing, syss tuu pan’d’ timä jalq tõõsõlõ.

ERA II 194, 424 (25) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mis kuuõ nädäli seeh pääle maahasaatmist jõvvat anda vaesile, tuu saa viil kyik tälle hingelavva pääle. Mi küläh kuuli üts vana teeda arq. Unõh ütel pojõlõ, et mul olõi nii mihi midägi süvvä. Nemäq olliq väega sikõq rahvaq, es anna kellelegi midä. Pojaq naksiq märkmä: “Mis saa? Kuis saasi esäle süvvä?” Küdsiq kuurma kulatskit. Vei matusõ pääle. Üts saiakõnõ sattõ maaha kuurmast, sai kyik muaga. “No hüä, soo me anna sandilõ.” Kaibiq syss matusõ pääle havva ja vali tuu koorma saiu sinnä sisse, et süü noq, esäkene. Jalq näi unõh. Esä ütel, et mullõ saa-as inämb, ku üts muanõ kulatsikõnõ. Küdsi tõõsõ kuurma jalq. Veiq kerigu mano, jaiq vaesile ja rahvalõ, syss oll ülnü, et aituma, noq külq joq sai.

ERA II 194, 424 (26) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Hooma naase poig oll nännü unõh, ku imä kuuli arq, et ütel, et nõstkõ minnu ka ülest, ma olõ väega madalah. Küdsi minni vadsa, jagi kerigu man vaesile, syss oll ülnü, et noq sai joq arq korgõmpa.

ERA II 194, 425 (27) < Setu, Vilo k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Ann Pääsläne, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Liisna pallo ikmine olõi hüä. Kuulja pääle lastai silmävett, timä jää-äs ka hämm. Myni om ütelnü unõh, et ma kuulõ külq, ku ikõt, a ku pal’l’o ikõt, syss ommaq mul kõ rõivaq hämmeq.

ERA II 194, 427/31 (1) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Jutus turakust.
Oll kolmõkeste velitsit. Kats oll tarka, a kolmas ol’l ull. Ol’l vili nurmõ pääl ja naati vilja varastama. Vaija minnä vahtma. Kõ inne lätt vanõmb veli. Vahis, niq kaes: tulõ - pilve piuq laiva laiuq, hambaq ku päsülä hanguq, sarvõq pääh, salvõqki katõlõ poolõ. Võtt rõugust viljä, pess, pess: ütte salvõ olõq, tõistõ aganaq, kolmadahe teräq. Lätt linnuh minemägi. Lätt miis kodo. Küsütäs, midäs näi. “Tohhoh, midä ti viil küsüdeq! Säänest näi, nigu olõ-õs viil inne nännü.” Lätt tõõnõ üü keskmäne veli vahtma. Tulõ jalq - pilve piuq, laiva laiuq, sarvõ pääh, salvõqki katõlõ poolõ. Nakkas pesmä. Pess, pess, ütte salvõ olõ, tõistõ aganaq, kolmandahe teräq. Lätt jalq arq. Tulõ turakul velel kõrd minnä. Tuu ütles: “Angõ mullõ tamminõ nui kaq üteh!” Tõõsõq nakkasõq hagõma: “Õõ ull veli! Sääl võit sa noq nuiaga!” “Angõ üks tamminõ nui mullõ! Kiira kaq otsah!” “Mis sa noq ul’kõsõga! Teemi tälle syss.” “Tekke sallas ka!” “Ull veli õks ull veli. Tekke tälle syss sallas kaq. A õga tä kodo õks inämb saai. Teemi joq kirstu ka kõrraga.” Tei kirstu niq teiq kaasõgi pääle. Lätt syss ull veli salasihe vahtma. Tulõ jalq - pilve piuq, laiva laiuq, hambaq ku päsülä hanguq, sarvõq pääh, salvõqki katõlõ poolõ. Tulõ rõugu mano, pess, pess, ütte salvõ olõ, tõistõ aganaq, kolmadahe teräq. Nakkas minemä. Tuu salasist vällä ja nuiaga takah. Nakkas jo pallõma: “Jätä, ku võit!” “A mis sa lupat?” “Lupa joq, mis sa tahat ynnõ.” “Anna mullõ kirstu täüs hõpõt, kaasõ täüs kulda!” “Hüä, lupa. Ma panõ teräq, aganaq, olõq kyik unikohe, syss lää kulla perrä.” Turak küsse: “A mis sul viil om lubada?” “Vanaesä tulinõuq viil ommaq. Ma tuu nuuq kaq.” Tõiõ tulinõuq ka. “Ku neidega lüü tuld, syss kõikõ saat, midä tahat.” Tulõvaq veleq hommogu hobõsõga perrä, et noq om õks timä joq arq surma saanu. Kaesõq, ull veli istus - unik õlgi, tõõnõ terri, kolmas aganit. Kirstu täüs hõpõt, kaasõ täüs kulda. Naksiq veleq kraami vidämä. Veiq teräq, olõq ja raha kyik kodo. Eläseq noq eläseq. Tulinõvva näütäki-is velüle. Ütskõrd ull veli ütles, et läämi veleq noq eräle. Nuuq ütleseq: “Ah sa armas jumalakõnõ külq! Vet mi sinno ravitsõ ja miä meil viga ellä? Kohe sa tahat, ul’kõnõ eräle?” “Õks taha eräle. Angõ mullõ hatakõnõ ja oinakõnõ kaq! Ma muud jako ei taha midägi.” “Mis sa noq kynõlõt? Kas mi nakka sinno pilkama? Võta kulda, niq võta hõpõt!” “Ei taha. “ “Ull õks ull. Mis sa ulliga tiit?” Lätsiq eräle. Eläseq ku kavva eläseq. Ull ütles: “Vaija mul naist naada võtma.” Veleq jalq hagõma: “Taivakõnõ, sul noq naist võtma! Kiä sullõ ullikõsõlõ tulõ kaq õigõ?” “Ma mõtlõ kossi kuningatütärt.” “Võeh sedä patukõist! Timäkene kuningatütärt! Midä sa noq ajat kaq säänest juttu?” “Ma õks kosi.” Temäkene pes’s’ tulinõvvaga vahtsõq rõivaq hindäle sälgä kyik - herr nigu herr. Läts kuningatütrele kosja. Kuningas ütles: “Ma inne umma tütärt ei anna, ku sa mu syjaväe vasta võtat.” “Ütskyik, ma võta vasta.” Kuningas läts salamahtu kaema, et mis tä tege. Kaes, timä lüü õks tulinõvvaga ja kynõlõs: “Tõõsõlõ poolõ merd mullõ suur liin, nigu kuningalgi!” Kaes kuningas, üle mere suur liin, ilosamb viil ku timä uma. Las’k’ kuningas tälle syjaväe pääle. Ull tulinõvvaga lei ja ütel: “Ku pallo kibonit, nii pallo väke!” Hatakõnõ hauk’, oinakõnõ sarviga pes’s niq ar’ki võt’t vasta kuninga syjaväe. Kuningas ütel, et võta viil ütskõrd vasta. Lask tulla viil suurõmba syjaväe, mis täl ynnõ viil ol’l. Ull jalq tulinõvvaga lüü: “Ku pal’lo kibõnit, nii pal’lo väke!”, hatakõnõ hauk, oinakõnõ sarviga pess, arqki võtt vasta jalq tuu väe kaq. “Saai midägi. Tulõ anda, mis olõ uma synaga lubanu.” Saigi ull veli kuningatütre naases. Eläs omah liinah, nigu kuningamiis kunagi. Ots ütskõrd naane mehel pääd ja nakkas küsümä: “Ütle minga sa mu esä syjaväe võti vasta?” Miis ütlei. Selle, et om joq sääne syna, et perämäist synna ülgui naane mehele, ei miis naaselõ. Naane õks nuias, et ütle, ja ütle. Niq miis arqki ütel, et mul ommaq sääntseq tulinõuq. A naasel oll süä timmä vasta, et mis tä esi vaenõ miis ja tull kuningatütrele kosja. Niq naane läts ja kynõli kuningalõ, et timäl ommaq sääntseq tulinõuq. Nuidõga timä võt’t vasta. Kuningas küsse, et tiiäi, koh timäl ommaq. Naane ütel, et vot sääl saina piloh. Varas’t’ temäkene arqki nuuq. tulinõuq. Kunangas las’k’ tetä ravvatsõq asõmõlõ. Niq ütel kuningas väümehele: “Võtaq viil ütskõrd vasta mu syjavägi” Tuu oll joq ryymsa, et ütskyik, ma või viil kaq võtta. Võt’t jal tuliravvaq, hatakõsõ ja oinakõsõ. Lüü, lüü nuid tulinõvva, kibõnit tsiugõlõs, hatakõnõ hauk, nigu jõud, oinakõnõ sarviga pess - avita-as midägi. Arqki tapiq poisi.

ERA II 194, 43/8 (1) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner
Jutus sepäst.
Oll üts vana rikas sepp. Latsiq es olõ. Timäl oll poissa pal’lo, uhkõq tõllaq sõita ja kyik. Elli vana iäni arq, kuuli naane ar’a. Jäi elo joq vaenõ. Jõi omaq tõllaq-täkuq maaha. Poissi inämb jõua-as naata pidämä. Süvvä taht - ei olõ rahha, ei leibä, ei rauda. Löüse ääsi alt üte rauatükü. Tek’k kirvõ. Tuu kirvõ vei kõrtsi. Möi arq, niq jõi ar’ki. Tulõ tiid pite kodo ja kynõlõs hindäst: “Mis soo ilma elo om? Oll varandus käeh ja vägi - kattõ kyik.” Sai miis mano tii pääl: “Miis, mis sa murõhat? Sul vana vara saa kyik kätte. Kümne aastaka pääle anna sullõ, muudku lõika nimehtesõrmõ ots lahki ja kirota verega raamatohe ja kümme aastakka võit sa ellä vanna ello.” Syss võt’t, kirot’ ar’a ja sõit’ jo mõtsast täkkõga ja tõllaga vasta. Haniq täntäseq, piniq haukvaq moro pääl. Sepikojah tõmbasõq poisiq nigu jõnks ynnõ. Tulõ tarrõ, tulõ tütrik vasta, a naist õks ei olõ. Tütrik vasta, laud katõt, viinaq ja söögiq laua pääl. Elli ütesä aastat õigõ ryymsat ello. Tüüd tegi tublistõ ja elo oll lõbu. Kümnes aestak tull joq väega kurvaline. Timä syss läts vananaase juurdõ. Nurmõ otsah elli üts vananaane. Vananaane ütel’: “Soo om kerge asi. Sina tii raudtuul sepikotta ja sääl om sul kurõ seereluu ääsi all. Ja panõq tä tuuli istma ja panõq rauatükk tullõ, et ma inne ei lääq, ku töö tii läbi.” Sai joq tuu päiv. Timä tütrikulõ an’d’, et tii söök valmist. Tulõ herr: “Noq läki ar’a!” “Noh, niipal’loq aigu om.” Tull, istõ raudtooli pääle. Kopsas’ kolq kõrda, jäigi istma. Sinnä olliq ristiq tettü ja kyik, nigu timä jäi joq kui kruustangõ vahelõ. Kurõ seereluuga kolq kõrd lei tooli jala pääle. Tuu ol’l tuu kinnitäjä. Syss nakas’ pallõma: “Sepp, nõrgudaq! Ma anna kolq aastakka pikendüst.” “Ei saa. Anna veri tagasi!” “Ma anna kümne aastaka pääle pikendüst!” Leppeq kokko. Elli syss jalq ütesä aastakka ryymsat ello ja kyik ol’l’ kõrrah. Tull kümnes aastak jal kurva aastak. Läts jalq vananaase juurdõ. “Soo om nal’aasi. Sa tuu kurõ seereluukõnõ hoia käeh. Ku ti sõidat läbi mõisa, koh illos’ uiboaid, syss saada timä ubinit tooma. Nika tä korjas, kopsa too seereluuga tä jalq kinni.” Tull jalq perrä. Es tulõ inämb tõllast vällä. Neli täkku oll iih, et üte hobõsõga ei jõua inämb seppä tuua, sepp nii rassõ. Timä lõpõt uma tüü ar, tööriista ilosahe paika, sei kõtu täüs, jät’t poissõga jumalaga, istõ tõlda ja minek. Lääväq läbi mõisa. Väega illos’ uibuaid ja ilosaq ubinaq. Suurõq lõukoiraq ja vahiq man vahisõq. Sepp ütles: “Vyih, neid ubinit väega süä häl’keles!” “Vahiq annai. Vahisõq.” Neide peräst külq võit minnä.” “Lõukoiraq arq sööväq.” “Olõ-õi naist midägi.” Läts temä üles uibohe, sepp takah. Korjas joq väega kavva. Herr käü patsiireh oma perrega aiah, püss kaalah. Kyik joq kaesõq. Ei midägi. Temä ütles: Kott om täüs, läämi ar’a!” Tuu ei päseqki. Timä nika kolq kõrd kopsas’ uibo külge. Nakas rüükmä. Piniq pistü karglõma, vahi pistü. Herr tul’l’ mano. Kyik kaesõ, uiboh ja rüük’. Naksi nägemä, inne näe-es kiäki midä. “Lasõ vallalõ!” “Las sa minno vallalõ, sõss olt sa kah vaba.” “Sa vallalõ ei saa.” Kinnit’ viil kõvõmbahe. Herr jäi kaema. Tohei midägi üldä. Kes naq võisiq olla. Uhkõ tõld tõisil ja. Sepp perrä es anna, inne ku kinnit’ viil kümne aastaka pääle pikendüst. Tull säält jalq tagasi. Poisiq kyik kuuh. Ütesä aastakka jalq ryymsat ello. Kümnes aastak kurb. Lätt jalq vananaase juurdõ. Vananaane ütles: “Noq om joq rassõ sul vallalõ saia. A sul õks sepä jõud ja kuras’. Võit viil vällä kaq arq vitä hindä. Sina tii üts raud tubakukiirga.” Tä tek’k tubakukiirga rauatsõ. Tek’k õkka pooldõ ristiq pääle. Oll tuu leping, et kuq sinnä lää, ütte veerand tunni uutmist ei olgu. Tul’l’: “Noh, sepp, olt kõrrah?” “Olõ!” “Istu pääle!” Istõ. Läävä läbi mõisa. “Siih sa minno vaivsiq.” “Vaiva-as midägi.” Näütäs: “Kaeh, sääl meil lambakari, tõõnõ tsiakari! Hobysokari ka!” Armõtu suur, niidüq tävveq. Kyik joq tän’täseq: “Oi, sepp tulõ! Oi, sepp tulõ!” Tä võtt uma tubakukiirga vällä, näütäs herräle. “Mino vanaesä mahtsõ taaha sisse.” “Kas ta määne kunstlik om! Mina või kaq minnä taaha sisse.” Kaes, kõrval kedä olõki-iq. Kaes, ku rassõ vaos põlvõ pääle. Pitsähüt’ kaasõ kinni: “Olgõ seeh!” Ei jõuaq täkuq inämb vitä. Kut’sariq pes’väq, kooniq tõld jäi tii pääle ja hobõsõq pagõsiq mõisahe. Timä, kuis jõuasi tubakkiirga kodo tuua. Astõ kura jalaga tõllast vällä. Tubakkiirga jät’t sinnä. Tuu enämb hellü kaq saa-as seeh tetä. Kodo ja poissõga hobõsõq ette. Poisiq kaq raudkangõq üteh. Aijõ mano ja suurõ vaivaga pääle. Kangõq ja vankriq kyik ristitet arq. Tulliq syss sepikoja ette. Nakas’ hellü tegemä: “Laskõq vallalõ! Saast (sajaks) aastakast anna pikendüst!” Aeti vangõrdõga sepikotta. Raudplanki pite aeti ääsi pääle timä. Alasil rist pääl, vasaral rist pääl. Tullõ ja alasi pääle ja meheq tõmbasõq, kooni rauaraasa juppi es jää inämb perrä. Elli väega kavva. Kyik poisiq jäiq vanast ja kyik kattõ ja häädü joq arq, a temä õks viil eläs. Sai joq väega ikäv elo. Võt’t oma vasara ja tangiq jo pihtseq, läts oma jalaga minema põrgu mõisahe.Tii ol’l’ joq tiidä. Läts sinnä ja tän’täseq jo lõviq, et pangõ väräq kinni, sepp astus joq uma jalaga sisse. Raudväräq. Uma vasaraga ku kopsas’, olli raudväräq vallalõ. Katõlt rinnalt oll lõukoirõ täüs. Ütski es toheq mano tulla. Tä astõ läbi. Nooq es olõ koiraq, nooq olliq inemiseq. Sõss nakas tä tarõ ussõ pääle pes’mä vasaraga: “Angõ sepä hingeraamat vällä!” Pes’s’, pes’s’, üts ai nyna läbi paja vällä. Tä haar’d’ pihete vahelõ nyna ja vasaraga otsa. Tän’täs: “Siklitar, Siklitar, hiidä sepä hingeraamat vällä!” Hiideti üts pakk vällä. Es olõ. Hiideti tõõnõ pakk vällä. Sääl kaq es olõ. Hiideti kolmas. Kolmõ põlvõ kir’äq hiideti vällä. Võt’t uma hingekir’ä paki kan’dli ala ja nakas’ kodo poolõ astma. Taivapoolõ läts ku kusikuklaisi minemä, kyik nuuq hingeq säält raamatist. Tul’l kodo. Pan’d’ raamatuq sängü, hiidäs magama. Surõsi eski arq. Maka täämbätse päävani.

ERA II 194, 431/7 (2) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tõõnõ jutus turakust.
Ol’l jalq kolmõkese velitsit. Kats oll tarka, kolmas ol’l Turak-tuhkjapusja ja Seedel-Sitapaun. Täl olõ-õs jalgu kaq põlvist saani. Magasi pääle tuhkhavvah. Eläseq, eläseq, ni nakkasõq vanõmbaq veleq kynõlõma: “Kavva me sinno ravitsõ siih? Sa tii-i midägi. Lääi kunagi vii perrägi. Saai nii. Sul ka vaija tuvva hot’ paar vettki.” “Miä tetä! Tulõ mul ka minnä vii perrä.” Võtt paariq sälgä, põlvi pääl lätt pääle. Saa lätte mano. Nigu võtt voori pangiga, saa haug pangi. Havvõkõnõ pallõma: “Midä taht, tuud küsü!” Ütle ynnõ: “Jumala käsk, havvõ oppust pite!” ja kyik sullõ saa. Las’ ynnõ minno vallalõ.” “Min no mine, eläjäkene, mis mullõ sust!” Las’k’ arqki vallalõ. Võtt paari sälgä. Jalgu olõi, väega halv viiä. Pangiperäq putusõq maa külge. Mõtlõs: “Vaija pruuvi.” Ütles: “Jumala käsk, havvõ oppust pite, avita paari viiä mäele!” Naksiq pangi kannipuiõ otsah astma tiirata pite üles. Timä esi kepikesega takah. Võtt värge man moodus ola pääle. Kaesõq veleq: “Kuis sa jõvvat nõsta?” “Jumala abiga nõstat pääle.” Märgis, märgis sääl tuhkhavvah. “Ma kaq taha naist võtta. Ma võta kuningatütre.” “Tohhoh, ilmaimmekeist! Seedel-Sitapaun võtt kuningatütre!” Tõõsõq veleq käveq mõtsa. “Mis sa kõ kotoh. Sa siih havvut ja hapnõt kõ tuhkõ seeh, selle sa läätki arq otsani ullis. A me käüge mõtsah kõ, vidägu puid. Tul sa ka mõtsa!” “Hüä! Ma ka uma voori käü.” “Me lää iih. Sa võta nuur hopõn ja väikene riikene! Õga sul suurõ koormaga saai tultus.” Ull veli võtt vana, tammitsõ rii, kisk hindä peräh mõtsa. Kaesõq veleq: “Kaegõ noq, mis Turak-Tuhkapusja, Seedel-Sitapaun tege! Kuis me tälle ilustõ opsi!” Pandvaq kuurma pääle. “Pangõ viil mano!” Timä köüt vehmreq üles, “Jumala käsk havvõ oppust pite!”, sõit läbi kuninga liina. Naaseq kaesõq, tiiäi kes ta sääne om. Õgapäiv sõit. Taad olõsi vaija vahti, kinni võtta. Sõit’ enne ilosahe. Noq võtt terve tammõ kõrraga pääle, ladva ette, tüve taadõ. Ütles: “Jumala käsk havvõ oppust pite, virota kaq! Kellele putus külge, tuu purust, kelle haard hyngu, tuu maaha!” Rahvas kyik huulitsa pääl vahis. Timä ku virotas läbi, kellele putus külge, tuu purus, kellele haard hyngu, tuu maaha. Väega pallo pahandust joq. Kaibatas kuningalõ, ei tiiä, kes sääne om. Väega suur vägimiis. Hobõstki ei olõ iih, a kellele putus külge, tuu purust, kellele haard hyngu, tuu maaha. Tõõsõl pääväl jalq sõit. Kiäki tohi-i inämb lähkohe minnä. Kavvõmbast kyik kaesõq. Kuningatütär ka kaes, määne tuu sõitja piät olõma. Tä ütles: “Jumala käsk, havvõ oppust pite! Lüü timä rasõvat!” Leigi timä rasõvat. Jummal lei. Eläseq, eläseq. Mis noq saa? Kuningatütär om rasõvat. “Ma ei olõ kingaqki. Ma joht ei tiiä, kost ma sai.” Kuningas ei usu. “Kost inemine lüvväs rasõvat, ku ei olõ kingaqki kokko puttunu. Kes om mu tütrel käünü?” Sündü kuningatütrel poig. Ta ütles: “Ma uma papa tunnõ arq.” Aeti kuninga poolõ kyik suurõq herräq ja kuningapojaq kokko. Ei olõ ütski papa. Aeti tõõnõ päiv talopojaq - õks olõi. Kolmas päiv kutsuti joq kõ ilma vaesõ ja hul’gusõq. Olõi nuist kaq papat. Naati küsümä kyiki käest, et vaest kel kotoh viil kedä om. Küsütäs tarku veljü käest kaq. “Meil joht olõi kedägi. Muud ku üts Turak-tuhkapusja, Seedel-sitapaun om ynnõ.” “Laskõ tuul kaq tulla! Näet joq eski, määne hädäkene. Enämb kedägi olõi.” “Tohhoh, tuul olõi jalgugi!” Panti kuningatütär klaasi mäe otsa, et kiä jõud sinnä mano ja petsati otsa pääle lüvvä, tuu saa kuningatütrele mehest. Kyik voorih sõitvaq. Targaq veleq kaq, üts sika säläh, tõõnõ pahru säläh. Turak tulõ ka tuhkõ seest vällä, ütles: “Jumala käsk havvõ oppust pite, annaq mullõ vasitsõ rõivaq ja vasinõ hopõn!” Sõit kyigist möödä. Hõikas: “Pahr paiju, sikk rükkä! Laskõ hobõsõmiis müüdä!” Sõit arq klaasi mäe mano. Säält käänd ümbre. Mõtsa seeh om haud. Hauda sisse ja pand umaq rõivaq kyik maaha, lask hobõsõ vallalõ ja lätt arq tuhkõ sissegi jalq. Tulõvaq veleq kodo: “Võeh velekene, mis mi näi! Sõit’ vasinõ miis vastsõ hobõsõ säläh. Kyigist virot’ möödä. Läts arq klaasi mäe ala. Hummõl jalq mi kaq lää.” Tulõ tõõnõ päiv. Lääväq jal targaq veleq minemä. Üts sika säläh, tõõnõ pahru säläh. Timä kobi kaq tuhkõ seest vällä. “Jumala käsk, havvõ oppus, anna mullõ hõpõ hopõn ja hõpõtsõq rõivaq!” Sõit jalq nigu hõpõ hel’käs ynnõ. “Sikk rükkä, pahr pajju! Laskõ hobõsõmiis müüdä!” Virotas joq pooldõ klaasimäkke arq. Tõõsõq kaq pruumvaq, suurõq herräq a ei saa. Arq nilbõstusõq tagasi. Tulõvaq jalq targaq veleq kodo. Timä tuhkõ seeh puss pääle. “Vyi velekene, velekene, ku sa noq tiidnü, mis me näi! Hõpõnõ miis ol’l ja hõpõ hopõn. Pooldõ klaasi mäkke virot’ üles. Hommõl jalq lää kaema.” Kolmas päiv jalq lääväq Turak jääs tuhkõ sisse magama. Nigu tõõsõ lännü, timäkene ka üles. “Jumala käsk havvõ oppust pite, anna mullõ kullatsõq rõivaq ja kullanõ hopõn.” Sai kaq tälle kyik kullanõ joq. Sõit mäe otsa nigu kirgeles ynnõ. Lei kuningatütrele sõrmõga otsa ette. Pojakõnõ ütles: “Kae soo om mu papa!” Sõit jal tagasi, lätt arq kodogi, nigu kiäki ei tiiä. Naatas jalq vahtsõst otsma. Kyik mehe-luum kaetas läbi, ei olõ ütski papa. “Vast viil kellel kedä om kotoh?” “Meil Turak-Tuhkjapusja Seedel-Sitapaun om jalulda.” “Toogõ tuu kaq siiä!” Timä tulõ - nõlinõ, tuhanõ. Kuningatütre pojakõnõ juusk vasta: “Soo om mu papa!” Kuningal väega miil paha. “Kuis mu tütär om sääntsega!” Tek’k kuningas kolmõjakulitse pütü. Pand tütre, ulli vele ja pujakõsõ püttü ja tõugas’ arq mere päälegi. Olliq sääl ütesä aestakka. Kõ hõl’l’oq merd pite. Timä võinu arq ka saia, a näet ku timä es ütle. Ütsä aestaka peräst, syss ütel, et Jumala käsk havvõ oppust pite, hõl’ota minno veere poolõ. Virota nii kõvastõ nigu vaadi vitsaq purust! Visas timä veerde nii kõvstõ, nigu vaadi vitsaq kyik purust. Saiq näq vällä. Jalq ütles: “Jumala käsk havvõ oppust pite, tee siiä liin mere viirde!” Tuu kuningas kaes, kuis noq ta nii torrõ liin sai nii äkki mere taadõ. Timä sääl oma naasega ja pujakõsõga eläs pääle hüvvä rahu ello. Ütles tõõsõ hommogu: Jumala käsk havvõ oppust pite, tii sild siist veerest sinnä veerde!” Kuningas jalq kaes: “Kae, silla om kaq üte üüga tennü üle mere. Soo om joq halvastõ asi. Noq tä tulõ uma väega siiä. Vaija mul inne vasta minnä.” Nakas minemä suurõ syjaväega. Timä jal: “Jumala käsk havvõ oppust pite, võta sild mõlõmbist otsõst arq, jäta timä mere pääle!” Kuningal joq hädä. Kõõ syjaväega väli vii pääl. Nakas’ pallõma, et kua Jummal siiä saat’, tuu pästku arq kaq. “Jumala käsk, havvõ oppust pite, lüü sild temä poolõ!” Pässi kuningas arq tagasi. Es tulõ inämb kunagi üle mere minemä.

ERA II 194, 438 (3) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Essütäjä om vanapagana poolõst. Lõunavaihite käü, inemisi essütäs. Õgah paigah timmä ei olõ. Olehhova puul ommaq Plaasna mäeq. Sääl ommaq essütäjäq. Sandra külä takah om Rabalohk. Sääl kaq näid om. Üts miis oll essünü Rabalohoh arq, kaenu, miis sais, myyk käeh. Istõ maaha, istõ kõrra aigu, mõtõl’ Jumala pääle. Hiit’ risti ette, niq kaes, puu sais, niidse kaadsaq ja üts oss oll risti puu küleh. Tuu ol’lgi tuu myyk.
Ma essü kaq uma teedaga Rabalohko arq. Tahtsõmi minnä Mõla kerkohe. Sõida mõtsa pite, illos tii, a äkki tiil ots. Arqki kaos mõtsa. Terve üü me sää segäsi. Tsil’l’o valgõga sai Kol’o küllä. Üts kolq versta maad.

ERA II 194, 438/40 (4) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuul.
Kuulu om nätt kaq. Hedota esä, vana Vassil, ku nakas’ kuulma, syss oll ütelnü: “Kas ti näe-es, ku valgõ miis läve man saisõ? Kes tuu sääne oll? “ Kats kõrd nägi. Juttu kaq ai. “Kolmada voori olõ valmis!” oll ülnü. Tõõsõq es näeq.
Meil vana Ambo kaq ütel inne koolmist: “Ei tiiä, mille ta kivi nii jauh sendseh. Väega suur mürrin om. Ja hopõn om aho pääl ja kottõ om saina veereh.” Mi näe-es midägi. Kõ üü käve tarrõ pite ja ussõh. Ma ütli, et mille sa käüt, kas sa olt syss kergemb. “Jah ma olõ syss kergemb.” Läts vällä, oll istunu tros’ka alumyistõ tsoppa ja kõ ülespoolõ kai. Ku inemine nakkas arq koolma, syss maadilma väega kaes viil. Tuust om joq arq tunda. Näost kaq tõmbas hahas. Tuu kaq om tähes, et minek om joq. Koosõri Piirka esä, ol’l, ol’l näil aho takah, kolq aestakka joq, rüüs’t’ pääle. A süümist sei. Ma lätsi suvisõpühi sinnä niq kai timmäq ka, et noq Mikolka, kuis om syss. “Miä tuu olla.” A esi oll näost kyik hahas tõmbunu. Ma ütli Piirkalõ: “Teil esä koolõs ar.” A Piirka visas’ käega: “Oo, ta kurat eläs viil mitu aestakka.” A lää-äs kolmõ päivägi, ku tulti vana Ambo käest kirstu laudu otsma.
Vana Ambo näkk essä kaq inne kuulmist. “Kae noq ku mu esä om ka siiä tulnu!” Tä õks oll tulnu tälle vasta.
Kusta-Ann jalq selet’, et timä pujakõnõ oll ülnü, ku meil väikene Roosi kuuli, syss hahk liblikukõnõ linnõl’ pääle lae all. Poiskõnõ ol’l ütsindä kotoh. Tuu mõista-as vett panda, es paija kaq vallalõ laska.

ERA II 194, 440 (5) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vereväq tulbaq taiva pääl, nuuq tähendäseq syja tapõluisi. Inne sedä Vinne-syja tapõluist, syss vereväq pilveq lätsi pääle lõuna poolõ. Halvahobõsit tulõ’l ka inne sõta pilve viisi. Nuuq kaq tähendäseq vihkluisi. Ku vereväq tulbaq taivah helgetäseq, üldäs, et virmaliseq taplõsõq.

ERA II 194, 440 (6) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Inne sõta olõ-õs pallo aigu aotähte. Ku olõi aotähte, syss tähendäs kuninga poolõ. Ku aotähe takah om viil kats tähte, syss tuu om hüä. Hannaga aotäht om kaq. Tuu joht olõi hüä.

ERA II 194, 440 (7) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku hüä aestak, syss nakkasõq sõglaq, koodiq talsipühis maaha käüma, a ku kehv aestak, syss jääseq üles.

ERA II 194, 440 (8) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Jummal tekk inemise, syss halval oll väega timä pääle süä, et mis timä tälle es oppa nuid synnu. Jummal tiiäi kohe veid’okõsõ läts, ni halv sai inemisele mano. Sülel’ kyik arq. Tull Jummal mano. Kai, ku väega om noq tigo arq pogandanu. Nakka-as ka pühkmä. Jalaga höörähüt’ tõõsõ poolõ, niq saigi meile sitt ja süleq sisse. A väläst puult om inemine sille.

ERA II 194, 441 (9) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Huss oll vanast Jumala kepp. Jummal astõ kängäldä tiid pite, niq arqki tsusas’ Jumala jala. Jummal visas’ timä maaha ja ütel, et maa viha kyik su sisse ja sa piät kõ poganamb olõma ilma pääl. Lätt Jummal tiid pite. Jalg väega haltas. Tulõ miis vasta. Jummal ütel: “Avita noq! Jõvvai enämb kuigi kyndi.” Miis ütel: “Ma mõistai mitte määntsitki synnu.” “Midä sa ynnõ mõistat, tuud ütle ja puhu pääle!” Sai Jumalalõ tuust abi. Syss Jummal ütel: “Nooq synaq jäägu ilma pääle abist. Ku huss tsuskas, syss noid puhuq ja kõrraga piät abi saama!” Tuust saiqki na hussi-synaq. Kaet, et olõi nä mitteku midägi, a abi saa. Ma tahai sullõ naid parhilla üteldä. Mu mano õks käüdäs, ku om tsusanu hainalunõ. Vast nakkai inämb api saama syss.

ERA II 194, 441/2 (10) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Õgah taloh om laudah huss. Tuud ei piä putma. Väega harva näet timmä. Ku tä talost vällä lätt, syss tuu ei olõ hüä. Meil Andri nail oll. Nä häädüq arq. Andrinaane esi näkk, ku näide tahrast tul’l üle sendse, tul’l mi aida. Mi vahtsõnõ tarõ saigi noq näide kottalõ. Näq esi lätsiq arq Permi. Jugo küläh mu tädil ol’l ka huss üle sendse läve lännü vällä. Jalq häädüq arq. Ku tälle haigõt saa, vai tõõsõ viha peräst, syss tä putus eläjät. Meil pandsõ ütskõrd talvõl laudah lehmä arq. Kae ynnõ, et om paistõt. Jütsil pan’d’ ar talvõl hobõsõ jala. Inne nakka-as süttümä, ku pääle puhe.

ERA II 194, 442 (11) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ütte jalq kynõldi, et oll tarõh kapp. Kapi all oll kats hussi maanu. Pudsugi saistunu pääle. Naksiq kasima, niq näiväq ja hiitüq ar, et soo üks määnegi tähendüs om. A ol’l tuu tähendus, et katlah oll kuum vesi. Niq tiiäi kuis ol’l naanu lats tulõma aho päält ja nigu jala pan’d’ kaasõ pääle, niq kattõ vette ja arq kiitügi.

ERA II 194, 442 (12) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast läts nulganaane sanna. Pan’d’ latsõkõsõ pingi pääle, esi läts vällä vii perrä. Olõ-õs lats arq ka ristit. Tulõ tagasi, kaes suur siug latsõ ryndo pääl. Tul’l jalq arq vällä. Tohi-is midägi tetä. Läts kõrra ao peräst tagasi. Olõki-i inämb siugu. Ynnõ hõpõ rubla latsõl ryndo pääl. A ku timä naanu putma, tiiäi mis syss saanu.

ERA II 194, 442/3 (13) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanakurat om pant ahilide otsa kinni. Tä tänit ütesä päivä, nigu kyik maailm lahes’. Lubati syss tälle jago. Õgas pääväs üts tsirk lubati toolõ vanalõ Aadamalõ suuhõ linnada. Tä uut kõ pääväst päivä vallalõ. Mis pühäpäävä tetäs tüü, tuu pandas kyik timä hahilide ala palama ja timä uut, et vallalõ sulasõq. A nigu sepäq tühält kolahutva alasi pääle, ni jalq juuskvaq timä hahilaq kokko.

ERA II 194, 443 (14) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Pininyna rahvas, tuu eläs eläs Põhjamaal. Nuuq saai sool maal elläqki. Näq eläseq jahi päält. Ei olõ näil leibägi. Talvõl om näid neil kotusil kaq näüdät. Näil om üle kihä karv. Olõi rõiva tegemist. Eläse nigu piniq ja soeq, nii et kõtt täüs. Lihha sööväq. Katõ jala pääl kääväq külq. Mi rahvas saai jalq sinnä näide maalõ minnä. Sääl sulai lumi kunagi arq.

ERA II 194, 443 (15) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Paan’akõnõ: Tuu inemist pitsitäs, lehmi, hobõsit kaq. Inemise halv mõtõq, tuu vaim käü, ku täl süä su pääle üleväh om. Satserinnah om üts paaba, kiä mõist paan’akõist arsti. Tuu oll võtnu märguga kinni. Oll olnu nigu kass.

ERA II 194, 443/4 (16) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kar’usõlõ anda-as lihavyytõ edimätse pühi lihha, nakkai susi lambit saama. Mynikõrd tä juusk õkva kar’a sisse ja haard, haard, a midägi saai tälle suuhõ. Ku soelõ muud saai, syss ta niild tuult ja jalq eläs. Vanast oll näid väega pallo. Syss ku näi ynnõ kar’a man vai koh, syss näid nii haeti: “Ho-hoo-l’uu! Ho-hoo-l’uu!” Tuud timä peläs’.

ERA II 194, 444 (17) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Rasõvat ku olt, syss olõi hüä tetri heitüdä. Saavaq latsõl tedretäheq.
Ku näet tulõkahjo, syss tohei panda kätt suu pääle, muido saa nägo kyik tulõpatu tähega. Innemb või võtta käega kost puusast vai.
Ku kandõh ommaq jalaq paistõtu, syss tuu lats koolõs arq.
Tüüd tetä, niq tandsi niq pidolõ kävvü, kyikõ võit, ku uma tervüs ynnõ kand. Tõõsõl võtai süä ynnõ õka sööki. Tuud olõi vaija süvvä ka, midä süä võtai.

ERA II 194, 444 (18) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Sünnütämine om mynõl pallo rassõmb ku tõõsõl. Om kolmõ sorti inemisi: Pühä-Maarja sordil om kõ rassõmb, syss huu-sordil. Hatasordil om kõ kergemb.

ERA II 194, 445/7 (19) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oigõ viiga mõstas latsõkõnõ arq. Vii sisse panti hõpõ raha. Vanaimä mõsk. Toolõ saa tuu raha. Poroslovah oll sääne proosta noorik. Anna-as vanalõinemisele markagi. Jäiq tuul silmä haigõs. Saas inne terves, ku küsse nooriku käest kümme marka. Ostsõ tuu iist küündlekese ja timä rõividega pühkse silmi. Asõmõ kasijalõ kaq pandas rahha. Tõõsõq poolõ ku ommaq, syss ma kunagi nabavart panõi ala, a panõ pääle. (Märkus: Jutustaja on ümbruskonnas tuntud ämmämoor.) Nii tulõ matta, et määne elläi saai mano. Tütärlatsõl matõtas korgõmpa, nigu ausamb saasi. Tütärlats mähästäs meesterahva püksõ sisse, poisslats jalq naistõrahva rõivide sisse, et jalq paremb saasi. Latsõkõnõ pandas edimält lämmähe les’o pääle. Tsukriraasakõnõ leeväga närtsu sisse ja andas nutsuta. Ku imäl olõi nisah piimä, syss vaija sanna viiä ja piimäsoonõq vallalõ haudu.
Latsõkõist või-i kavva ristmäldä hoita. Innembä ristiti joq kõq kolmadal pääväl. Üts naane oll jätnü latsõ niisama tarrõ. Ristmäldä oll olnu. Kae oll arq vahetõt. Katõharoline haavapakk oll pant asõmõlõ. Hoiõq, hoiõq nigu latsõkõist, a kai, et lats es lää sukugi edesi, kimmämbäs. Syss inemise näoh oll peräst arq kaq opanu, et min võta repi alt uma, ma võta uma. Tä õks olõ-õs näile jaost.
Külänaaseq tulliq nulganaist kaajatsi tõõsõl vai kolmandal pääväl. Kiä tul’l viil nädäli peräst kaq. Tõiva käkkõ vai poodikrynglit. Mullõ tõi Tepi naane kohvi. Ma olõ-õs syss viil kohvi maitsnuqki. Paastu aigu viidi vai kartohkasuppi, poslamaslat ol’l pääle pant. Kaajatsi naisilõ anti eederit vai viina. Noq andas süvvä kaq. Esimäne kaajatsi naane kutsutas ristjätsi lavvalõ.
Üts ristesä ja üts ristimä võeti poisslatsõlõ, niq tütrikukõsõlõ. Lähemäitsi omatsit kutsuti ka ristjätsile. Katõ vai kolmõ hobõsõga ku sõidõti keriku mano, syss nuuq olliq joq suurõmbaq ristjätsiq. Kiä tulliq, nuu tõi õks kotti ka: pätsi leibä, piimä vai lihha. Latsõkõsõlõ panti hammõkõnõ sälgä, mähiti mähüste sisse ja vüüga päält kinni. Kerikuh om sääne kolmõjalaga katla viiga. Sinnä tsusatas latsõkõnõ sisse. Papp lõikas hiusõ külest kolq korda ristämiisi. Ristesäl vaija nooq hiusõq vaha tükükese sisse panda ja heitä vette. Ku põhja vaosõq, syss koolõs lats arq. Nuuq hiusõkõsõq võetas säält arq, nägu saanu-us viiga vällä vallaq ja pitsahütäs kerigu saina külge. Ristesä vali vee väläh kerigu saina pääle, nigu saanu-us pääle kusta. Tuu om patt. Ku ristjätsi laud lätt ja lats maka, syss tuu om hää tähendüs. Ku laud lätt, syss vanaimä käü livvakõsõga ja korjas rahha. Ristesä ja ristimä hiit’väq rohkõmbakõistõ, sada marki, a õgaüts õks kuvõrra arq kõlksahas. Tuu raha saa esäle ja imäle. Ristesäle and imä sukaq, ristimäle räti, vanaimäle ka räti. Tops viina kaq.

ERA II 194, 447/8 (20) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. < Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Oga Ambo, s. 1869 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tütärlats sai täüstütrikus, kua ol’l tsäbärämb tuu enne. Myni om joq tütriku iähki, a ei mõista sukugi olla. Ma olli esi kasulõgi väikokõnõ, a ma olli hüä tsäpär. Ma naksi ehtmä joq viietõistkümne aastaka vanalt, nigu joq umaq kõrraq naksiq olõma. Vanast ol’l tuu täüstütrikus, ku läts kohe kirmasõhõ, syss panti vanik päähä ja hõpõkraami tävveste pääle. Naksiq joq poisiq käümä. Käveq enne hulgaga. Ku naksiq kuaga arq meeldümä, syss kiild tõõsõq arq. Ma mälehä ku Miitra käve paar vuuri Vasildõ t’surrõga mul aidah arq, niq pühäs’ ynnõ tõõsõq asõmõ päält iist, et olgõ plats puhas. Ta ol’l täüs suur miis kaq.
Kiä joq hulk aigu sõpruist pidäväq, syss harinõsõq arq, nigu ei saaqki inämb arq laheda ütstõõsõst. Tuu ei olõ sukugi hüä. Selle, et mynõl nakkai vanõmbaq võtma vai poiss kaq kui arq vidähüs muijalõ. Syss nakkasõq joq tõõsõq kaq põlgma, et ta om joq peet. Ma võta noq tõõsõ peedü. Poissi peeti täüsmehes, ku sõtta naati nõudma. Enne tahta-as ustki laska.

ERA II 194, 450/2 (1) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. - Ello Kirss < Miko Ambo, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Läsk naane elli pojaga. Imä ol’l väega jumalauskja. Uskõ pappõ. Papiq olliq arq harinu. Kiä an’d’, sinnä käveq õga päiv. Tuu imä jagi kyik vara arq. Üts lehmäkene ynnõ jäi. Poig märke, et odot, ma taha sedä asja kaia. Ütel’ imäle, et ma taha ka pappi kostita. “Noq hää! Möömi lehmä arq!” Veiq lehmä liina, möiq arq, saiq kolq rubla. Tiiveereh ol’l kõrts. Poig läts sinnä sisse. Massõ kats rubla ja ütel’, et ku tulõ sisse ja küsü, syss olgõ viin ja sakuska siih. Läts tõistõ kõrtsi, and’d’ jalq kats rubla ja niisama, ku küsü, olgõ viin ka ja sakuska iih. Läts papi poolõ, kut’s’ papi hindäga üteh. Lätsiq kõrtsi. Põrot’ leti pääle: “Viin ja sakuska siih!”, toodi ette kyiksugumaitsi viinu ja sakuskit. Seiväq, jõivaq kõvastõ. Võt’t vana mütsütükü puust vällä, lei vasta lauda: “Tasa!” Kõrtsimiis ütel’: “Tasa!” Lätsiq vällä. Jalq tõistõ kõrtsi sisse. Seiväq jalq ja jõivaq. Naksiq vällä tulõma. Jalq lei mütsüga vasta lauda: “Tasa!” Kõrtsimiis ütel: “Võit minnä!” Papp nakas pääle ajama: “Müü ta müts arq!” Möi ar kolmõsaa rubla iist. Papp kutsõ tõõsõ papi kaq üteh. “Kae noq omma meil eloq!” Lätsiq suurdõ liina, suurdõ restoraani sisse. Lasiq hindäle tuvva õgasagamaitsi kallit süüke ja juukõ. Pitsitiq õigõ kõvastõ. Nakkasõq arq tulõma. Lüü tuu üts vasta lauda mütsüga, “Tasa!” Kelner ütles: “Tasa jah!”, et hil’l’okõisõ olgõ. Nemäq vällä tulõma. A võeti mehekeseq kinni. Panti vii-leevä pääle mynõs aos. Näil es olõ rahha üteh võetki. Olliq kinni, kavva nä olli, saivaq jalq arq vallalõ. Pojal oll õks papi pääle süä, et kuis kyik varandusõ häöt arq. Tulliq nuuq papiq ütskõrd jal sinnä tuu mütsüga, et kuis sa tohtsõ meid pettä, niq timä tapp mõlõmba arq. Pan’d’ arq keldrihegi. Õdagu tull kodo vana soldan. Küsse üüsest. “Ma öösest võta, a meil ei lasta siih maada.” “Tuust ei olõ midägi. Ma ei pelgä.” Võt’t üüsest. Poig hiidäs’ keldriussõ pääle magama, soldani pan’d’ les’o pääle. Hõikas säält ööse, et kullõ Vaan’uka, vällä jo tükis. Soldan lätt tõmbas keldriussõ vallalõ, saa papi hiussit pite kätte. Küsüs, kohe viiä. “Vii suuhu!” Lätt müüdä kerikut. Kerikuvaht tulõ vällä. “Kes sa olt?” “Kurat olõ.” “Midä sa viit?” “Pappi.” Vei tuu papi suu viirde, visas’ turbahauda. Tull kodo. Poig oll säädnü tõõsõ papi kaq keldri ussõ ette. “Kae noq, tagasi joq tull.” Vei tuu ka suuhu. Kerikuvaht läts ütel’ omalõ papilõ: “Pakõ ruttu ar!” Kats tükkü vei joq arq, noq tulõ sullõ kaq perrä.” Papp pagõsi puuriida taadõ. Soldat tull tagasi, niq läts puuriida taadõ kusõlõ. Kaes, Jumalakõnõ, jalq joq iih. Soo prat olõi inämb õigõ asi. Pan’d’ säält pakku.

ERA II 194, 452/3 (2) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. - Ello Kirss < Miko Ambo, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mõla kerik om küla lähkoh. Külamehe tsiga tsungsõ tõõsõ mehe kartuli arq. Kaibas’ kohtohe. Papp tunnistajas. Küsüti: “Kas Platona tsiga tsungsõ Ivani kartuliq arq?” “Jah, tsungsõ.” Mõistõtõ sälgä. Platon läts lihavyytõ pühi hommogu kerikohe pühäste taadõ. Kolistas sääl. Papilõ viidi syna. Lätt kaema. “Kes sa olt?” “Ingli olõ. Tulli sinno taivahe viimä, selle et sa tunnisti õigust, et Platona tsiga tsungsõ Ivani kartohka arq. Võta sa kyik kuld- ja hõpõ as’a üteh. Papp läts kodo ja selet’ naasele, et niimuudu om, et ingli tull taivahe viimä. Panniq kyik kuld as’aq kotti üte kuldtaldriku ynnõ jät’t vällä. A Platon aknõ takast kai. Küsüs papi käes, a koh üts taldrik viil om. Papp kaes, ta om õks joq peris ingli, ku ar tiid tuugi, et ma tuu taldriku kodo jäti. “Ma lää joosõ, tuu tuu kaq arq.” Platon topp papi ütte kotti, kuldas’aq tõistõ. Vei papikoti tii viirde, köüt’ versatulba külge kinni ja kirot’ pääle, kes möödä lätt, viis vuuri lüvvä. Hommogu lätt Pankjavitsa mõisa viinavuur möödä. Kaese, kott, nuigi man ja õgal ütel vaija lüvvä. Virot’ ka syss õga mees tublistõ viis vuuri. Valitsõja oll kõ takah. Tuu an’d’ viil kõ kipõmba. Papp nakas’ joq kotih pallõma. “Kes sa olt?” Mõla papp olõ. Lask syss koti suu vallalõ ja runõ papp vällä.

ERA II 194, 453/4 (3) < Setu, Meremäe v., Vasilde k. - Ello Kirss < Miko Ambo, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Nari-Kriisa.
Vanast oll Nari-Kriisa. Papp sõit’ tiid pite. Kaes, Kriisa astus iih. Sai järge. “No istu pääle.” Kobõ Kriisakõnõ rekke. “Kuis sinno kutustas?” “Nari-Kriiasa.” “No, ku sa Nari-Kriisa olt, syss nariq ka!” Kriisa lausu-us tuu pääle midägi. Sõitvaq pala maad. Kriisa ütles: “Kullõ, sul omma naq kerikuraamatuq kyik üsäh ja halv hobõst aia. Las’ ma aja.” An’d’ papp uhjaq Kriisa kätte. Kriisakõnõ ai hobõsõ suuhu. Jäi hopõn sisse. Kriisa ütel: “Sul ommaq naq kerikurõivaq säläh, las ma kisu hobõsõ vällä.” Kisk hobõst tõistõ puuldõ. Kisk joq poolõni arq. Papp kaes, asi või halvastõ kaq minnä. Igaväne mädä suu. Vaija appi minnä. Pan’d’ kerikurõivaq maaha. Kriisa karas’ mättä päält mättä pääle papi rõivide mano. Pitsit’ kan’dli ala ja pan’d’ suust vällä. Läts papi poolõ. Kynõli niimuudu, et papp om ostnu suurõ puustusõ, a rahha tull puudus. Käsk viiä takah, niipallo ku om. Kae, siin omma timä rõivaq kaq tähes. Anniq ka raha Kriisa kätte. Papp tulõ õdagu kodo - likõ, muanõ. “No, kas suurõ puustusõ osti?” “Määntse puustusõ?” “Kriisa käve siih, vei sullõ rahha puustusõ osta.” Kae, kuis Nari-Kriisa narõ.

ERA II 194, 455 (1) < Setu, Vasilde k. < Olehkova k. - Ello Kirss < Ann Kallas, s. 1870 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Äi om halva syna. Hallikülä Vaaska oll seletänü, et näide küläh üts naane oll kastnu leibä, niq kana linnas’ lavva pääle. Oll ütelnü: “Äi saagu noq sinno haugaski võtma!” Oll ka haugas paugu päält läbi aknõ tarõh ja võtt kana arq. Naane kai arq, koh kottal päiv syss oll ja las’k’ põrmadohe sinnä kottalõ oherdiga mulgu. Syss võidsõ tetä kyikõ halva kellele tahtsõ ynnõ. Külä es saa inämb ellä ja laot’ arq tuu maja. Syss tä inämb es tiiä tuud aigu.

ERA II 194, 455/6 (2) < Setu, Vasilde k. < Olehkova k. - Ello Kirss < Ann Kallas, s. 1870 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Essütäjä.
Essütäjäq ommaq hommokite mõtsah. Peris kest päivä kaq. Üteldäs, et syss essüt arq, ku vanasita jälgi pääle saat. Ku viil esäkotoh elli, syss olli lõunavaihhõ mar’ah. Essü arq. Taloq kyik väega suurõq, mõtsaq suurõq. Kyik hubisõs ja habisõs. Ei tunnõ inämb arq. Sai ütte paika vällä, kae et Tõldseppa tuulõveski, a mitte arvu ei saa, kost poolt. Istõ sinnä maaha, loi meie-issä, syss naksi arvu saama. Ku arq essüt, syss üteldäs, et tuu essütäjä käü iih. Ma joht es näe kedägi, a Krantsova Reedo oll nännü. Karvanõ, väits käeh, oll tulnu mano ja ütelnü: “Tereh!” Reedo oll pääle tuu haigõ.

ERA II 194, 456 (2a) < Setu, Vasilde k. < Olehkova k. - Ello Kirss < Ann Kallas, s. 1870 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Hedota esä jalq oll lännü pühäpäävä hommogu kar’a mano. Niidü perve pääl, mis tuu suur sarapuu puhm, syss sääl ossõ pääl oll pallo väikesi pois’kõisi karõlnu. Nuuq olli vast vanalsital arq vaeldõduq latsõq.

ERA II 194, 456 (3) < Setu, Vasilde k. < Olehkova k. - Ello Kirss < Ann Kallas, s. 1870 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Hedota Ann nägi Voronitsa järve veereh lõunavaihõ, ku rõivit mõsi. Mi timäga katõkese mõsi, niq timä äkki tänähüt: “Võeh, lats uppu arq! Kas sa näe-es ku verevä hammõga poiskõnõ õkva tast samast läts vette, nigu soetõlvaq kyik kaardu kaldu?” Ma es näe mihimidägi.

ERA II 194, 456/8 (4) < Setu, Vasilde k. < Olehkova k. - Ello Kirss < Ann Kallas, s. 1870 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Sinitsirk om jutusõ seeh.
Mehel kuuli naane ar. Võt’t tõõsõ naase. Tuu oll saanu vanahalv. Olõ-õs ristiinemine olnu. Naasel jäi kats lats kaq viil maaha. Kats tütärt. Tuu tõõnõ naane oll väega halv. Esä läts tüühü arq. Vei tä nuuq latsõkõsõq ütskõrd joq mõtsa arq. A tuu latsõkõnõ oll väega tark ja puistas’ hernekeisi kõõ maaha. Õdagu tull nuid pite arq kodogi. Saa-as tuuga arq surmada. Käs’k’ ütte last kirstust midägi võtma. Esi läts takah ja lei pää kirstu kaasõga otsast. Nii sai tuu latsõkõnõ arq surmat. Võtt syss tuu latsõ ja kiit’ liha esäle, vere an’d’ pujalõ. Esä pil’l luukõsõq pingi ala. Sysarõkõnõ köüt luu sinitse räti sisse ja vei mõtsa kannu otsa. Säält kasvi kägo. Tuu kägo linnas’ kängsepä katusõ otsa ja kuuksõ sääl.
Uma ime, kuuku! Ära tapi, kuuku!
Ese seie, kuuku, mino liha kuuku!
Veli jõiõ, kuuku, mino vere kuuku!
Sysar hellä linnukõnõ
Kor’as kokko luukõsõq,
veie mõtsa kannu otsa.
Sääl must kasvi käokõnõ,
sirgu sinitsirgukõnõ.
Kängsepp hiit’ tälle saapidega. Ta võtt nooq saapaq arq ja linnas’ jalq minemä. Syss linnas’ rätsepä katusõ pääle. Sääl jalq laulsõ tuud samma. Tuu visas’ timmä kasukaga. Võt’t kasuka arq. Linnas’ sepä katusõlõ. Jalq tege: “Uma ime, kuuku jne.” Sepp kai, et mis ta pokan’ tah laul. Oll sõlg käeh, niq hiit’ tälle tuuga. Võt’t sõlõkõsõ arq, niq linnas’ jalq minemä. Noq läts kivilahkja katusõ pääle laulma. Tuu hiit’ tälle kivipoolõga. Võt’t kivi kaq üteh. No linnas’ umma kodo. Las’k’ aida katusõlõ ja laul jalq umma laulu: “Oma ime, kuuku jne.” Sysarõkõnõ tull moro pääle ja kuul’d’. Juus’k’ tarrõ ja ütel, et tulgõ kullõma, mis kägo laul. Imä ütel: “Õh, mu maa hatta, midä kullõlda!” Tä õks sääl katusõ pääl seeni laulsõ, kooni kyik pere läts vällä. Syss visas’ esäle paari saapit, velele visas’ kasuka, sysarõlõ sõlõ. Viimäte läts imä kaq vällä kaema. Toolõ visas kivi ja tapp tuu arq. Viimäte sai kägo jalq latsõs ja jäi näq elämä hääd ello.

ERA II 194, 460 (1) < Setu, Vilo v., Bebeshkino k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Aleksei Prants, s. 1888 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vyssakos ol’l’ Migulaga lännü tiid pite ja mehel ol’l’ jäänü kuurma mutta. Mikul ütles: “Mehele om vaija kuurma arq avita,” a Vyssakos ütles, et ma ei nakka. Lätsi edesi. Ku naid naati praasnikast arvama, syss Jummal ütel: “Migulalõ anna ma aastakah kats praasnikku, a Vyssakosile anna üte üle kolmõ aasta. Tuu om tuu aastak, ku üts päiv pääle tulõ. Syss Vyssakos kelle pääle kaes, mõtsa pääle, loomadõ pääle vai inemiste pääle, tuu katsk tulõ. Tuud saai inne arvu, ku joq katsk käeh, syss ynnõ nätäs, et Vyssakos om kaenu.

ERA II 194, 460/1 (2) < Setu, Vilo v., Petseri-Olohkova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vyssakos ol’l’ ja ol’l Mikul. Käveq maad pite. Lätsi kerkohe katõkese. Ol’l’ üts miis lännü suurõ puukuurmaaga ja ol’l mehel kaldunu koorma maaha ja jalgu pääle ja oll miis ja koorma suurõ mua seeh. Miis pallõs: “Kulla mehekese, avitagõ arq! Mul om surm joq, ma siiä koolõ arq!” Mikul ütles: “Vyssakos, avitami mehe arq.” Vyssakos ütles: “Ma ei lää ommi keriku rõivit muaga tegemä.” Mikul ütles: “Saai nii. Vaija arq avita. Miis koolõs arq.” Mikul läts ja avit mehe arq, a Vyssakos sais’ tii pääl. Püürdüq Migulal kyik rõivaq muaga. Pühke ja mõsk’ Mikul syss hindä arq ja lätsi mõlõmba jalq kerikohe. Migulalõ Jummal pan’d kats praasnikku ja mõlõmba pühäpääväst, a Vyssakosilõ pan’d üle kolmõ aastaka Vyssakosi aasta. Syss ommõ õks määne katsk, kas rahval, vai mõtsal, vai eläjäl.

ERA II 194, 461/2 (3) < Setu, Meremäe v., Palo k. - Ello Kirss < Od’o Kuusist, s. 1878 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Pühä Mikul ja Katsjaan lätsi Jumala ette minemä. Katsjaan kaes, et õks parembaq rõivaq saasi Jumala ette minnä, a Mikul es hooli nii. Niq lääväq, niq kaesõq, vaenõ vapanaane künd. Mikul ütles: “Läämi, avitami temä arq. Timä om väega pori siseh. Ei temä jõua kuigi enämb.” Katsjaan ütles: “Kuis me timmä läämi avitama. Meil omma puhta rõiva säläh. Minga mi syss lää Jumala ette?” Ja Katsjaan õga es lääqki. Pühä Mikul läts tälle appi. Vajju sisse, sai kyik poriga. Vaenõ inemine hiit’ hindä põlvilõ. “Kuis sa minnu arq vällä avitat?” A Mikul sai kyik poriga kokko ja Katsjaan ütles: “Kuis sa noq Jumala ette läät kaq, kyik poriga kuuh?” Lätsi nimä Jumala juurdõ. Jummal kuts õks Migulat hindäle lähembähe. “Kuis sa nii häid tegosid olt tennü?” Katsjaanil läts külq hallõs süä kaia. “Kuis so piäsi olõma, et timä nii poriga kooh ja Jumala ligi lätt!” Ja Jummal seletäs tälle sedämuudu: “Migulalõ ma anna aastakah kats pühhi, a Katsjaanilõ enämb, ku nelä aastaka takast üts.

ERA II 194, 462/3 (4) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kygõ ilma pühile anti praasnikka. Aastaka kohus ol’l. Kohus uut, Migulat ja Jahorat ei olõ. Miis ol’l sadanu merde. Mere perä alt mõtlõs, et ma pandnu Migulalõ ja Jahoralõ hobõsõjala jämmütse küündle, ku nimä mu siist vällä arq avitasi. Võti, niq avitigi timä säält vällä. Olli muatsõ kyik. Ütlese syss mehele: “Pan arq, nigu tõoti!” “Ma jõuai nii suurt joht. Ma panõ tingalitse ynnõ.” “Pan no syss, hot’ tingälinegi!” Lätsi kohtu ette. Kohtumiis karas’ pääle, et siih kyik teid uutkõ. Mikul ja Jahor seleti, et meest aviti vällä. Kohtumiis ütel, et ma avitanu-us timmä vällä syss kaq, ku hobõsõjala jämmütse küündle pandnu. Jummal tuu üle vihasi. Õks ol’l vaija vällä avita tõõnõ inemine. Mis tuust, kuq kohus uut’ kaq veidkese. Vot Jumalal om pal’lo päivi. Migulalõ ja Jahoralõ anti kats pühhä aastakah, a Vyssakosilõ üle säitsme aastaka üts. Kua tiid, kua teeäki-i. Vyssakos oll tuu kohtumiis.

ERA II 194, 463/5 (5) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Krystos sai vaivust vallalõ, syss läts põrgohe halva käest hingi küsümä. Halv es taha anda, a Krystos käräht pääle, et mink iist ma syss vaivuh olli. Vei kyik hingeq vällä, ynnõ kolq tarka miist jäi. Nu küsse, ku Krystos müüdä läts, et mis meist piät saama. “Ti saat uma hiitrusõga vallalõ.” Naksi syss märkmä, et kuis tuu saasi. Võti mõõdipuu, naksi põrgut myytma. Halv kärähüt: “Mis ti tah tiit?” “Mi taha siiä tsässonat ehitä.” “Kae, mis ti viil tahai!” Niq saa-as tuus märgust midägi. Küsse syss: “Papa, anna meile rauda. Me teemi hahila. Ku Krystos tulõ meid kaema, syss mi panõ tä hahilihe.” Tõi suurõ hüämeelega raua. Teiväq hahilaq valmist. “No, papa, pan kaala! Proovi, ku sa jõuat ar kaksata, syss jõud temä kaq.” Pan’d kaala. Nigu voori rämpsäs, niq olli kyik purust. “Kae, ku nõrk raud! Anna parembat!” Tõi parembat. Teiväq toost ja proovõq jalq kaala. Kõ purust. Saa-as muido, ku lyytsja kõ laul’, määnest synna ai ynnõ. A tsagaja õga vasaratävve pääle ütel: “Jumala nimega, aamin!” nigu temä kuulõki-is. Ütli: “No papa proovi neid kaq.” Pand kaala, niq anniq vasaraga pääle “Jumala nimega aamin!” Niq leiväq neediqki arq kinni. Krystos juusk reppi pite alla ja pand kaq aamina pääle, et katõst tuhandõst aastast ja pääle mynõst aost. Ja panniq hahilitega tulba külge ja Vyssakos panti vahtma, nigu saanu-us tulpa pite üles rungi. Vyssakos om ilmah kykõ kõvõmb. Kõvõmbat timmä olõ inämb kedägi. Ku Vyssakos lätt omal praasnikupääväl kerkohe, syss temä jätt kedä taht hindä asõmõlõ. A tuu jõuai õks nii arq vahti ja lask täl kaia, kuna mõtsa pääle, kuna rahva pääle. Selle om Vyssakosi-aastaka kõ kas mõts iäh ja lahkõs ja murrus, vai tulõ rahvalõ määne katsk. A ku kiä pühäpääväl midä tüüd tege, rago vai lõik, too kõ lõik temä hahilit õhembast. Piinüq halvaq joq ümbre kõ ootvaq ja nühkväq nuid hahilit, nigu lihavyytõ ööse omma jo nii ohkõsõq ku hiuskarv. A ku kellä lööma nakasõ syss Krystos and jalq vasaraga pääle, niq kinnitäs arq sääntses nigu olliqki.

ERA II 194, 465/9 (6) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts mees an’d’ tõõsõlõ rahha võlgu. Vanast olõ-õs nii, nigu noq, et vekseliq ja kyik. Leiväq käeq kokko, a kes nägijä. Olõ-õs tarõh kedägi, muudku Migula puusli ol’l’ nukah. “Hüä, olgõ Mikul nägijä!” Läts myni kõrd aigu. Võlgnik massai rahha arq. Mis tetä puupühäsele? Lei nulgaq maaha ja visas’ muta pite tsyyri, nigu latsõq löövä, et kas otsit arq raha, kas otsit arq raha. Tulõ väikene kar’apois’kõnõ vasta. “Misperäst sa pühäst viskat muta pite?” “Timä ei otsi mu võlga arq.” “Pal’lo sul võlga om?” Miis ol’l ülnü. Võt’t raha taskust vällä ja ost’ pühäsekese arq. Tuu pois’kõnõ ol’l suvõ käünü peremehe man kar’ah ja läts noq palgaga kodo. Läts tuul pois’kõsõl elo toost aost väega häste minemä. Sai timä ütskõrd ütte liina. Sääl mere veereh üts vanamiis kaubõl’. Tuu Mikul ol’lgi. Ütel tsuralõ: “Tul sa kaq muqka kauplõma.” Kaupliq syss katõkese. Tul’l kunigas mere viirde. “Sa olt vyyra maa mees. Mul kuuli tütär arq. Tul lugõma, ma anna sada ruublit üüst.” Vanamiis ütel: “Min poig. Süü ja joo, midägi peläkui. Ku pandas õdagu uss kinni, pakõ arq aho pääle. Tuul kuningatütrel om joq pal’lo rahvast arq süüd. Inne tulgui aho päält maaha, ku kikas kir’g. Syss nakka jalq lugõma.” Timä tek’k kaq nii. Panti õdagu uss kinni. Tarõh ol’l joq unik inemise luid, kyik tuul kuningatütrel arq süüdüq. Tulõ jal kirstust vällä, luusklõs ja nuus’k kyik kotusõq läbi, aho pääle ynnõ mõistai kaia. Kikas kirg, niq jalq kirstu tagasi. Poiss nakas’ lugõma ja lugi hummogu valgõni. Tulõ kuningas kaema. “No õks om jo timä kaq arq süüd.” Kaes, temä istus aho pääl ja lugõ. Kuningal sai ullihüä miil. An’d tälle süvvä ja sada ruublit rahha. Läts poiss jalq esä mano kauplõma. Tulõ kuningas joq tõist vuuri, ütles: “Tul jalq lugõma. Ma anna joq katssada ruublit üüst.” Ütles: “Poig, min noq. Ma hiidä sullõ risti pääle. Andas süvvä, süü, juu! Pandas uss kinni, mingui aho pääle, min luiõ sisse. Midägi peläkui. Timä joq näkk, koh sa olli. Inne tulgui vällä, ku kikas kirg.” Tek’k kah nii. Anti süvvä arq ja läts lugõma. Ku panti uss kinni, karas’ arq luiõ sisse. Karas’ üles “Ma tiiä, koh sa olt, ma tiiä!” Käve, käve tarrõ pite, kõ aho pääle, kõ aho pääle, a luiõ sisse tiiä-äs tulla otsma. Kuningas ütles hummogu tarõtütrikulõ: “Min noq, korja arq luuq kokko. Arq om timä kaq süüd.” Laskva ussõ vallalõ. Kaesõ, lugõ. Kuningal sai jalq väega hüä miil. Anti süvvä, anti katssada ruublit kätte, niq tulõ jalq arq uma vanamehe mano. Tulõ jalq kuningas, et ma anna sullõ joq kolmsada ruublit üüst, muudku tulõ ynnõ lugõma. Sa olt jo niipal’lo hyndsa inemine, nigu sinno saai arq süvvä. Vanamiis ütel: “Min noq poig. Sa saat kolmsada ruublit, ma kauplõ kolmsada, niq höstekeste arq saa meile. Kolmas üü saa sullõ kõ rassõmb. A sa peläkui, ma oppa. Ku pandas uss kinni, mine kirstu var’o sisse. Ku kikas kirähüt, karga kirstu sisse, laskui temmä.” An’d kolq vitsa, üte tinatsõ, tõõsõ vasitsõ, kolmanda hõpõtsõ. “Ku nakkas kirstu tükmä, syss neidega anna vallu, et nakka muga üteh lugõma kirja.” Kuningas pan’d ussõ takast kinni, a timäkene läts arq kirstu var’o sisse. Ku tuu tul’l’ jalq kirstust vällä: “Aa, eelä sa olli aho pääl, üle-eelä luiõ seeh! Ma su kyigist arq vällä otsi.” Aeli, aeli aho pääle, luiõ sisse, aho pääle, luiõ sisse kooni kikas kirgse. Temä oll seenikirstu var’o seeh ja karas’ kirstu. Tuu tahtsõ kaq kirstu minnä, a temä naas’ vitsuga pesmä, et tul muga üteh lugõma. Timä kõ ai, et min iist, ja min iist. Pess ar kõq vitsaq purust, tinatsõ niq vasitsõ, a hõpõnõ ynnõ painu. Tuuga pes’s kooni valgõni, kooni naas üteh lugõma. Kuningas ütel hummogu: “Minge noq, laskõ uss vallalõ. Noq om joq õks temä arq söönü. Väega näläne ol’l joq.” Kaes, mõlõmba lugõva. “Tul tarrõ ja võta no ynnõ ku pal’lo tahat kulda niq hõpõt ja võta arq tütär kaq hindäle naasest.” A timä kitt: “Võtai inne, ku vanalõmehele kynõlõ.” Läts mere viirde, anti kolmsada ruublit rahha kätte, kynõli: “Mullõ pakutas timmä naasest. Ma joht tahti võtta. Ta om väega pal’lo rahvast arq söönü.” Vanamiis ütles: “Võta arq poig. Suud angui, hot tükiski andma. Võta varra pal’lo kuningas and, tulõ siiä timäga.” Anti maailm kulda, maailm hõbõhõt. Tulli arq umalõ maalõ. Nägevä, nurmõ pääl üts hoonõq oll. Vanamiis ütel: “Min osta ar ta hoonõ. Ku pal’lo küsüs, anna, ar kaubõlgu!” Os’t hoonõ ar, mas’s, pal’lo küsti. Nurmõ pääl kauõh ol’l tuu hoonõ. Läts mano, pan’d palama, hiit naase tullõ. Saisiq man, kooni palli hoonõ arq puhtamast ja timä kaq palli ar. Pühäs’ luuq kokko, puhas’ pääle, sai veel ilosamb tütrik ku inne ol’l. Ütel: “Vot poig, võta temä noq arq. Tälle ol’l halv sisse tüknü. Kuningas ol’l väega patanõ. Ta saa sullõ tuu eest, et sa tuu pühäsekese arq osti.” Tuu ol’l Pühä Mikul.

ERA II 194, 469/71 (7) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul armas’t vaest, a Ilja rikast, et vaene miis tulõ kerkohe, pand tingälitse küündle, niq arqki kitt. Ilja ütel: “Ma vaese mehe põllu lüü arq räüsäga.” Mikul opas vaesõlõ mehele, et müü ta põld rikkalõ ar’a. Tul’l pikne ülest, lei arq tolmust kyik. Mikul tege, et tuu ol’l rikkalõ arq müüd. “Ku täl ol’l arq müüd, ma lasõ lämmind vihma ja ma piksega tõrguta, ma arq praavita.” Mikul läts vaesõ mehe mano, ütles: “ No om temä räüsäga arq löönü, osta arq odava rahaga tagasi.” Mikul tekk väega ts’uudat kaq. Kasvi põllu pääl hüä rügä. “A vaenõ miis ost arq,” ütles Mikul Iljalõ. “A,” ütles “ku timä rehe pess, ma võta jaku arq.” Mikul tege vaesõlõ mehele: “Sa õka nulka pan üts vihk a üts tsuska otspajast vällä, nigu rehi täüs olnu. Nii saa sullõ pal’lo riihi ja pal’l’o viljä.” Miis tek’k kaq. Lätt, Iljalõ ütles, et timä nii pes’s’ ja täl sai pal’lo leibä. “A ma õks võta viil leeväh jaku arq.” Mikul oppas mehele: “Sa kaegui viläle pääle. Tii sääne mulgukõnõ, kost las vällä.” Tä tekk kaq. Peräst ütles mehele: “Tii olt, kutsu meid Iljaga kostma. Ma taha arq leppü. Viländ joq sai. Kykõ ts’uudat tei.” Miis tek’k olt. “Ku sa kutsut kostma, pan pulk taari tõrdu pääle. Nigu ma lää maitsma, sa haara käest ar, et sa pless õnnista-as mullõ vilja. Mullõ ynnist Iljä. Syss tä lepüs muga arq ja suga kaq.”

ERA II 194, 471/2 (8) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ilja Migulaga käveq maad pite. Lätsi üte talo poolõ üüsest. Kolmas sõbõr ol’l näil ka. Sääl taloh ol’l riih pessä. “Minge no öömajalisekeseq kõlgusõhõ magama.” Naatas ööse rehele minemä. Peremees ütles: “Minge ajagõ vyyraq meheq kaq!” Ei tulõ. Peremiis läts, rohmsõ nuiaga viirmätse läbi. Mikul ol’l veere pääl. Õks ei tulõ. Mikul läts ar keskele, et vast sääl saai inämb. Tulõ peremees tõistkõrd joq rehele ajama. Mõtlõs: “Viirmätsele sai edimäne rop’s. Vaja noq keskmätsele ka anda.” Pes’s jalq Migula läbi. “No heit ar saina poolõ. Vaest sinnä mahui mano.” Peremiis tulõ: “Vai te mul õks veel ei saa rehele! Vaija talle sainaveereh ka anda. Ta olõi viil saanuqki.” Jalq läts täüde. Jalq pess Migulat. Saai midägi. Tul’l ülest, niq läts rehe mano. “A’agõ riih vällä!” Tsusas’ tulõ sisse ja hõigas’: “Riis’ko, terä ütte unikohe, agana tõistõ ja olõq kolmandahe!” Kyik lasksõ ka nii. Peremiis ütles: “Kae, no om mul kord käeh.” Lätsi nimä arq. At’t peremiis rehe ülest, ai vällä, pan’d’ tulõ otsa. Tänit’ “Riis’ko! Riis’ko!” a midägi avita-as. Palli kyik puhtast arq.

ERA II 194, 472/3 (9) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul ja rüüvliq.
Mustõ olliq rüüvliq ja rüüvlitaarastiq. Väega pal’lo rööve arq rahvast. Rahvas pallõl Migulat ja Jahorat, et avitasi. Oll puulpühä õdag. Migulal oll võõdõt vanamees kaq üteh. Lätsi rüüvlite paja ala, koput, laskõ öösest. A rüüvlil oll hüä tarõ kyik, rauatsõ väräqki. Tarõtütrik lask väräq vallalõ, niq saatsõ tiiküäjä sanna üüsest. Läts tarõ mano, “Kats vannamiist tulli sanna öösest. Minge tapkõ arq. Tulli pääröövliq kodo, niq ütel: “Sannah omma. Minge tapkõ ar.” Lätsi tapma katõkese. Mikul tap’p üte arq, tõõnõ jäi mäele synna viiä. Tul’l tarõ mano, niq ütel, et arqki tapiq. Nu joq märkmä, et kes na sääntse võinu olla. Tütrik seletäs, et ei tiiä. Õdagu hil’lokõistõ koput, a meil kornits kyik tõrku. Aiq syss rauatsõ rõiva sälgä, võtiq rauatsõq kepi kätte ja katõtõistkümnekesi lätsi tapma sanna mano. Röölitaarast hõigas’: “Tul vällä, kes sa olt! Naakõ taplõma.” Tapli, tapli Migulaga. Olõni vajju joq mõlõmba maa sisse. Midägi jõuai tetä. Tulli vällä, niq jalq tapli. Kolmat vuuri rüüvlitaarast püürd Migula ala, niq tahtsõ võtta Migulal süänd vällä. Mikul hõigas’: “Musitsok, tavai, tulõ mullõ ala!” Röövlitaarast kae, et kedä tä noq nüüd kuts, niq pöörähüt röövlitaarasti ala, ni võt’t süäme vällä. Tul’l tarõ mano, ai kyik tõõsõ röövli kaq pakku (nu lätsi joq hirmuga ja habistõh) ja jagi rüüvli vara vaesile.

ERA II 194, 473/5 (10) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast oll halvu ristiinemistega poolõst. Ku joq Krystos sai, syss lahut halva arq. Mu vanaimä ol’l nännü, ku üts imä oll halva synaga kärähütnü uma latsõ pääle, niq oll arqki tuu lats saanu halvalõ. Kõ mõtsu pite käve. Inemisi väega pagõsi. Ütskyrd öütsilitseq olli nännü, ku õdagu oll lännü mõtsa viirt pite, kõ iknu syno, kõ iknu syno. Oll lännü arq müüdä, niq olõ-õs pallo aigugi, tul’l joq nigu mõts räksõ ynnõ, et kas ti mu tsigurit-vigurit es näe. Tä ol’l temäl joq arq nigu kasutütrest võõdõt. Ütskyrd inne pikset ol’l väega ramõhtu ilm olnu. Järve veerde jäi suikma, niq ütel, et otsi mu pääd. A ku ta sinine pilv üles tulõ, syss herätä ruttu ülest. Tõõnõkõrd piksepilv nõsõs nii ruttu, ku saai arvugi. Temä panõ-õs viil tähelegi, ku ol’l joq pää kotsil. Lei arq tuu maahagi. Kae, syss jäi tä ütsindä. Anna-as inemisile hüä viiega kätte. Väega peläs’ ja pagõsi pääle uikõh mõtsu pite. Ku kinni saadi, syss peläs’ kerkot ulliväega. Aigupite kõ tasandu, kõ tasandu. Jäi Kriisa Oude poolõ elämä. Väega kõva töömees sai. A ku peräst kaq viil tarõh istõ ja us’s liigahtu, syss kõ karas’ pistü, et ma pelgä, vaest mu kasuesä tulõ. Kihä ol’l kyik tsoplikanõ. Oll seletänü, et kas ti arvat, et mul nii. Ku jõua-as nii ruttu minnä, ku timä tahtsõ, lei hangu sisse, niq haard sälgä, vei kohe tahtsõ. Kyik unõnäöq oll mõistnu arq seletä. Timä mant mu vanaemä ka nakas tiidmä, nigu kyik külä käve temä mano küsümä, ku tuu joq arq ol’l koolnu.

ERA II 194, 475 (11) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuq Jummal inemise tekk valmist arq, syss tä pan’d tuu sauõtsõ kujo kuioma. Esi läts hinge perrä. Pand huss mano vahi pääle. Halv tiiäi midä hussilõ lubasi, nigu huss las’k ar mano. Sülel’ inemise arq nigu ei teeägi. Tull Jummal mano, püh’k, pühk, õks jõua-as kyikõ arq pühki. Kan’dlitsoppõ jäi veel tuud sülge. Muido mi olnu kaq nii puhta nigu elläi. Olnu-us kuurõivit es midägi.

ERA II 194, 475/6 (12) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis Halv Noa laiva sai.
Jummal ütel Noalõ: “Viiuputus tulõ. Tii laiv! Naaselõ ülgüi ynnõ.” Noa nakas’ tegemä. Säitse aastat ragi kivi pääl, kirvõst kaq kivvi es lüü. Halv tull naaselõ mano joq: “Küsü uma mehe käest, mis tä tege.” Miis kit’t: “Sullõ olõi tuud vaija tiidä.” Halv õks käve naaselõ, et tiiäi, mis tä tege. Naane jalq mehele: sa noq umale naaselõ ütlei. Ka kuis õks om, et tark naane perämäst synna ar mehele ülgui, ei miis naasele. Käve, käve naaselõ mano, naane kaq tiiä-äs, et halv ol’l, niq arqki ütel, et laiva tii. Viiuputus tulõ. Läts tõõnõ päiv tahvitsõma, arqki lei kirvõ kivvi. Pattu sai joq. Halv jalq naase käest küsüs: “Mis tä tege?” “Laiva.” “Sa inne mingui sisse, ku ütles halva syna.” Tull maa pääle ilmlik suur vesi. Jummal saat’ õka tsirku ja eläjät laiva. Kyik röheq hahinaga sisse. Naane õks sais väläh. Päälmätse huulõ pääle tul’l joq vesi. Mees tõmmas joq kur’a syna, et tul noq halv sa kaq arq laiva. Saigi halv kaq sisse minnä. Muido Jumalal ol’l tuu märk, et temmä arq otsõnda. Nakas’ noq laiva perrä jürämä. Tahtsõ laiv joq kõga perä ala minnä. Jummal lähät’ angeli kala. Tuu lit’s hanna mulku, kooni vesi arq alasi.

ERA II 194, 476/7 (12a) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis Pühä-Maarja sündü.
Jakim ja Anna olli. Nii inemiste avitaja olli, nigu üts lehmäkne hindil ol’l, tuugi anniq ar vaesile. Elli väega vanast joq, a õks es olõ näil latsi. Ütskõrd märgeq, et mi olõ väega vana jo. Vaja meil minnä tõistõ liina jumalat pallõma. Läämi üts ütte, tõõnõ tõistõ paika arq ja nakkami pühäliste elämä. Lätsi arq nurmõ pääle joq, niq teedalõ halgahtu meelde, et saa-as paaba suudki anda ja andist pallõlda, vaest mi ei saa inämb kunagi kokko. Läts teeda tagasi, and inne maaga suud, et anna andist naane. Ka tuust suuandmisest sündügi Pühä-Maarja Annalõ kanda.

ERA II 194, 477 (13) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Pini las’k’ halva paradiisi-aida. Pini ol’l pant vahi pääle, a halv ütel pinile, et ma anna sullõ sääntse karva, nigu sam ei pelga talvõ ei suvvõ. Pini timmä kullõl, selle om pinil vaiva elo. Aiah halv läts naistõrahvalõ mano. Nakas toolõ pääle ajama, et mille ti tast kõ suurõmbast puust ubinit ei süü. “Jummal nii käs’k’.” “Sööge õks, syss nakat ti kaq üles nägemä, nigu Jummal näge,” Kaksas arq, niq an’d mehele kaq. Inne oll inemise iho üleni küüdsene. Es olõ vaija rõivit es midägi. Vanast ka es lää. Pal’los syss ta küüds vanõmbast lätt. A noq Jummal pant tuu iist trahvist, et vere tõrkmisega piät ti Jumalat pelgämä ja võt’t inemise paljast. Ynnõ küüdsekese jäivä sõrmilõ ja varbilõ.

ERA II 194, 478 (14) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast läts Jeesus ütest pajast müüdä. Sääl süüdi õdagut, nii hillokõistõ, nigu luidsastki pandi laua pääle, nigu kuulõki-is. Sinnä ütle-es midägi. Läts tõõsõst pajast müüdä. Sääl hahkatõti, nigu palagi sattõ suust laua pääle. Sinnä ütel Jakka-jumala. Sai üte sanna mano. Kaes paja pääl tulõkõnõ, tütrik tsuraga tapva last. Nuilõ ütel avita Jummal. Ku istõ puhkama, syss sõbraq küsse, mille sa nailõ ütlei avita-jumala. “Selle et nimä umah süämeh mõtli tad kyik elo aig andist pallõlda. Nemäq ynnõ uma suurõ häbü peräst tad teie.” (Vanast õks rohkõmb häüsteti ka säänest asja. Tuu inemine massa-as syss enämb nii mihimidägi.) “A milles sa sinnä lausu-us synnagi, koh ilosahe hillokõistõ seie, a koh hahkati tiiäki-i ku väega, sinnä anniq jakka-jumala?” Selle, et nemä küll hahkati, nigu pala sattõ suust maaha, a näil ol’l ütstõist vasta väega vallaline ja lahke süä. A sääl, koh luidsaski hil’lokõistõ lauda pandi, nuil oll ütstõõsõ pääle nii süä, nigu tõist olnu-us ilmahki.

ERA II 194, 479 (15) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Krystos oll lännü kar’ast müüdä ja oll küsünü kar’alatsikõsõ käest tiid. Tuu es olõ üleski tulnu. Lesätänü pääle ja jalaga näüdänü, et sinnäpoolõ mine. Läts, küsse tõõsõ, poiskõsõ käest. Tuu kõ juus’k eeh, et kas’ah kost lätt, kas’ah kost lätt. Krystos oll ülnü sõbrulõ: “Talõ poiskõsõlõ saa ta tütrikukõnõ osast, selle, et ta om külq väega rõibõq, a timäl om hüä ynn. Poiskõnõ om väega hüä, a täl ei olõ ynnõ. Ynn oll tõõsõh ilma otsah, ku tä sündü.”

ERA II 194, 479/80 (16) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Eeva Aadamiga elli ja jo vanaq olliq, syss Essä ütel perrele, et ku teil vanamees koolõs arq, syss ülge mullõ kaq. Kooli arq, niq teed kuis näq sai tälle ütlema, a arq käve ütlemah. And kolq teräkeist taivast, et ku arq matat, külbke nooq kääpähe. Nimäq nii teiq kaq. Kasvi ulli-illos’ puu, kolmõharoline. Tuu saigi Jeesusõlõ ristist. Kasvi väega ilosast, niq kuningas võt’t, niq las’k kerigu pingi tetä. Kuningas lätt hommogu pinki pühendämä, a vapanaasele näüdäs üüse unõh, et mine, istu pingi pääle. Sa olt yndsamb ku kuningas. Timä nii tek’k kaq. Kuningas lätt, niq näge arqki alt paja, et vanainemine pingi pääl istus. Põl’g’ pingi ar, niq hiit’ kerikust vällä. Rahvas käve sääl hinnäst ravitsõmah. Kuningas käs’k hiitä mõtsa arq. Rahvas käve õks sinnä. Niq säält saigi Jeesusõlõ rist. Ku tuu kuningas põlgnu-us arq, niq saanuki-is.

ERA II 194, 480 (17) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1875 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast lätsi kolq meest vesilde hinge paika arq. Mitu, mitu aastat lätsiq. Nimäq olli õks niipallo yndsaq.

ERA II 194, 480/4 (18) < Setu, Vilo v., Truba k. < Kulja k. - Ello Kirss < Marhva Krause, s. 1880 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Elli veli sysarõga. Olliq näq veäga ilosaq mõlõmbaq. Tul’l velel sõtta minnä. Läts timä sõjast kerikohe. Ütel kerikoh kuningalõ, et mu sysar om ilosamb kotoh, ku no puusliq siih. Kuningas ütel, et min tuu sysar siiä, ma võta timä naasest. Tul’l kodo perrä. Pan’d’ sysarõ kaq laiva, läts laevaga üle mere minemä. Tiiäi, miä veli ütel ütest laiva otsast sysarõlõ. Sysar saa-as kõrraga jako ja küsse: “Mis sa ütlit?” A vanapatt tul’l ka laiva ja sosahut tütrikulõ: “Tii hindä tuvikõsõst ja karga merde” Sai arqki tuvikõsõst laiva veere pääle, karas’ merde. Sai arqki vanapatt temä sysarõ asõmõlõ. Syss läts sinnä sõtta, vei kuningalõ sysart kaia. A tuu vanapatt oll väega pokan’. Pan’d kuningas vele türmä. A kuningas pidi sysarõ arq võtma, tuu vanasitt hot’ ilotugi ol’l. Veli ol’l türmäh. Tul’l õdag. Sääl ol’l üts viinapruuli syjah. Tul’l viinakua usse taadõ üts tuvikõnõ, laul’, et: “Pruuli, pruuli, lasõ sisse! Küüdseq külmetäseq, varba valutasõq.” Las’k pruuli sisse. Läts ollõtõrdu taadõ, puistas pudsajaq maaha, niq sai illos tütrik. Küsüs tuu tütrik nii: “Mis tuu vaenõ vangimiis kaq tege?” “Mis täl tetä, pää all, perse üleväh.” “Mis tälle süvvä kaq andas?” “Lihaluid, leeväkuuri.” Ütel’ oi Jumalakõnõ, niq sattõ arqki üts taba türmä iist. Nakas’ väega ilosat hamõht umblõma. Vei kuningalõ pähütsehegi arq. Võt’t tõrdu takast pudsajaq, niq läts arqki. Tulõ kuningas üles hummogu. “Kes soo nii ilosa hammõ om ummõlnu?” Vanapatt ütel: “Soo ma umbli, niq panni sullõ pähütsegi arq. Sa kuulõi mitteku midägi.” Tull tõõnõ õdag. Tulõ jalq ussõ taadõ, tege jalq: “Pruuli, pruuli jne.” Tuu las’k jalq ussõ vallalõ. Läts jal ollõ tõrdu taadõ puistas’ pudsajaq maaha, sai illos’ tütrik. Küsüs jalq: “Mis tuu vaenõ vangimees kaq tege?” “Mis täl tetä? Pää all, perse üleväh.” “Mis tälle süvvä kaq andas?” “Lihaluid, leevakuuri.” Ütel jalq oi Jumalakõnõ, ni sattõ joq tõõnõ taba türmä ussõ iist maaha. Nakas’ väega ilosit kaputit kudama. Kudi, kudi virka, saiq valmist, niq vei kuningalõ pähutsehegi arq. Läts jalq arq temä, kor’as’ uma pudsajaq sälga ollõtõrdu takast. Tulõ kolmas õdag. Jalq tulõ ja laul pruuli, pruuli. Lätt jalq ollõtõrdu taadõ, puistas pudsajaq maaha. “Mis too vaenõ vangimiis tege?” “Pää all, perse ülevah.” “Mis tälle süvvä andas?” “Lihaluid, leeväkuuri.” “Oi Jumalakõnõ!” Sattõ kolmas taba türmä iist arq. Nakas jalq väega ilosit kindit kudama. Vei kuningalõ pähütsehe. Tulõ hommog, niq korjas oma pudsajaq kokko, lätt minemä. Pruuli jo märgis, et ei tiiä, kiä soo tütrik om, kiä nii käü. Lätt, seletäs kuningalõ ar, et nii käü. Küsüs, et mis too vaenõ vangimees kaq tege. Ma ütle, et süvvä andas lihaluid, leeväkuuri. Hõikas: “Oi Jumalakõnõ”, niq jalqki satas üts taba türmä ussõ eest arq. Märgeq arq, et soo om temä asõmõlõ vanapatt. Mis me tälle tii? Naakõq olt tegemä. Kuningas ütel: “Ku temä õdagu tulõ, sa näüdakui tuld. Ma tulõ siiä viinakua aho pääle.” Tulõ õdag. Lask timä sisse. Lätt ollõ tõrdu taadõ. Kuningas haar’d kinni. Iske timä hindä arq kõst eläjäst. Pruuli opas, et laskui timmä vallalõ, inne ku temä is’k hindä kistavarrõst. Kistavars murra katski. Üts puul hiidä maaha, tõõnõ vii hindäle pähütsehe, pan enne valgõ rõiva sisse. Haar’d kuningas kinni, niq kõõst iske hendä arq, kõõst iske ar. Iske peräkõrra kistavarrõst. Murras kistavarrõ katski. Lukmõ poolõ pan’d’ räti sisse, tõõsõ poolõ visas’ maaha. Märge nii, et tekke pal’lo olt, suur tõrdu täüs. Naakõ praasnikka pidämä. Naksi tegema. Tiindril käsi kuumõ kivve aho täüs aia. Sai olq joq valmist ar. Väega suur tõrdu täüs. Panni jo tõrdohe arq, syss ütli vanapatu naaselõ, et min sa maitsma. Läts timä maitsma, niq touksi tõrdohegi ar. Aiq kuumõ kivve pääle, niq paloti arqki. A kistavarrõ poolõkõnõ oll räti seeh arq kuninga pähütsehe pant. Toost sai no väega illos inemine. Kuningas võtt tuu tütriku hindäle naasest. Las’k vele kaq türmäst vällä, an’d toolõ pool riiki ja võt’t hinda mano elämä.

ERA II 194, 484/7 (19) < Setu, Vilo v., Truba k. < Kulja k. - Ello Kirss < Marhva Krause, s. 1880 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll väega vaenõ mees. Läts temä tõõsõ mehe mano tüühü. Sääl ülti nii, et sa saat kõtutävve süvvä ja kolq marki rahha, ku sa inne päivä päävihu jõuat kuhjalõ pääle panda. Timä pand, niq nakkas päiv alla minemä. Temä pallõl, et pääväkene ooda, a päiv oodaki-is. Läts ar’ki jumalihe. Saa-as kõtutäüt süvvä, es kolmõ marki rahha. Läts temä jalq karja ütte paika. Säält anti tälle palgast üts tähtotsaga varsakõnõ ja kaarnits kaaru. Ol’l temä tuu suvõ kar’ah arq, anti palk kätte. Timä kül’b kaarnitsa kaaru maaha. Ütel: “Pühä-Migulakõnõ, kasvata no! Hallakui arq.” A Mikul hallas’ arqki temä kaarakõsõ. Saa-as tälle toost kaq midagi. Pühä-Jüri ütel soelõ: “Süü arq timä käest varsakõnõ!” Näet, vaesõl inemisel olõi kohki ynnõ. Temä kuuld, et Pühä-Jüri käs’k varsakõist arq süvvä, niq mõtõl’, et Pühä-Jüri käs’k varsakõist arq süvvä, niq mõtõl’, et odot, ma võia varsakõsõl otsa tõrvaga, syss temä ei tunnõ arq. Läts susi süümä, tunnõki-is arq. Jürile kaibama. Pühä-Jüri ütel: Söö syss timä esi arq. Temä tuud kaq kuuld, ni mõsk varsal tähe arq, niq pagõsi puuhu üles. Võt’t syss sei susi arq timä varsakõsõ. Sei arq, niq jäi varsakõsõst kaq ilma. Lätt ütte järve viirt pite. Kaes (temä võidsõ õks yndsa kaq olla), et kolmõkeste väega ilosa tütriku tsuklõsõ. Nuuq olli pühäq inemiseq. Timä võt’t ütel rõivaq arq. Saiq kõ noorõmba rõivaq. Temä annai inne rõivit arq, ku et võta timä arq mehest. Timä an’d umast sõrmõst poisilõ sõrmusõ. Lätsi nimäq pühä paika. Jummal näk’k, et timä sõrmõh oll sõrmus. Näkk, et temä sai kaq joq pühä inemine. Jummal ütel, et min sa mu iist käümä, nigu pääväst. Timä läts päävä eest käümä. Sai päävä sängü mano. Päiv om õks paigah kaq vahepääl. Temä hukas päävä süngü arq. Tul’l õdag, niq tul’l jalq kodo. Tull õdag, jalqki saadõti pääväst käümä - nooq olli päävä tütreq. Lätt, lätt, tulõ Pühä-Mikul vasta. Võtt, Migulat pess. Tul’l õdag, tulõ jalq kodo omma pühäpaika arq. Tulõ kolmas hummog. Jalq saat päiv temä käümä. Tull Pühä-Jüri vasta. Pess jalq tuud kaq. Tulõ neläs hummog. Lätt päiv esi käümä. Niq lätt päiv, tulõ Mikul pääväle vasta. Ütles: “Kes sul om sääne käskjalg saadõt käümä? Mi puttu vasta, minno pess’. Tulq tõõnõ hummog, jalq läts päiv esi. Tulõ Pühä-Jüri vasta, ütles: “Kes sul om sääne saadõt käümä? Mullõ puttu vasta, minno pes’s.” Päiv es seletä tuust tälle midagi, et milles sa Pühä-Migulat pessi vai Jürri. Tull kolmas hommog. Lätt päiv esi käümä jalq. Lätt, lätt. Kaes, säng kaq laotõt arq. Väega pal’lo tennü om kurja. Tulõ õdak, tul’l päiv kodo. Nakkas küsümä, et mille sa Pühä-Migulat pessi. “Milles ma Migulat pessi? Ma pessi selle, et ma olli kar’ah suvõ ja anti kaarnits kaaru palgast. Ma ütli Migulalõ: “Hoia mu kaarakõisi! Hallakui arq!” Mikul hallas’ arqki. Jäi ma toostki ilma.” “A mille sa Jürri pessi?” “Jürri ma pessi selle, et anti mullõ palgast tähtotsaga varsakõnõ. Olli ma kar’ah. A timä pan’d’ mu varsa soelõ persehe.” “A milles sa päävä sängü laoti arq?” “Milles ma laoti? Kas meeleh olõi, ku ma olli tõõsõ põllu pääle pääväst tüühü lännü. Mullõ anti pääväst kolq marki rahha ja kõtutäüs süvvä, ku inne päivä jõua kuhjalõ päävihu otsa panda. Ma ütli: “Pääväkene ooda! A pääväkene oodaki-is. Saa-as mullõ kolmõ marki rahha, es kõtutäüt süvvä.” Niq midägi. Saa-as timmä kuigi süüdläsest käändä. Kyik olliq esi kõvõraq.

ERA II 194, 487/9 (20) < Setu, Kol’o k. < Alaotsa k. - Ello Kirss < Maarja Sibul, s. 1853 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Imäl ol’l ütesä poiga ja üts tütär. Läts kõ vanõmb veli mõtsa puid ragoma. Tulõ-õs kodo. Tulõ tõõnõ hummog. Lätt vanõmba järgmäne. Tuu kaq tulõi. Kolmada hommogu läts kolmas. Jalq jäi sinnä. Nii lätsi kyik kõrrast. Üttegi tulõ-õs tagasi. Tütär ütel imäle: “Küdsäq mullõ ütesä kuklikukõist. Ma lää, otsi umaq veleq arq. Küdsi imä ütesä kuklikku. Läts temä nuid veljü ots’ma. Lätt, lätt - tulõ üts tuliasõmõkõnõ vasta. Pand sääl üte kukliku viirduma. Ütles: Veere, veere kukõlikku? Siih mu vel’lo üü maanu, imelats lõunõ lebänü.” Vanapatt tege mõtsast: “Veere, veere hobositta, hobositta, huhmõrpakku! Siih mu vel’lo üü maanu, imelats lõunõ lebänü!” Tulõ tõõnõ tuliasõmõkõnõ vasta. Sääl veerütäs jalq kuklikku ja ütles: “Veere, veere kukõlikku jne.” Vanapatt tege mõtsast jalq: “Veere, veere hobositta jne.” Ütesä tuliasõnd tul’l vasta. Õgah üteh õks veerüt’ ja laul’ nii. Läts, niq tull üts majakõnõ. Väega illos’ maja oll. Sääl kyik ütesä veljä eläseq seeh. Veleq joht tunnõ-õs timmä, a sysar külq tiidse. Timä ütel: “Võtkõ minnu ka üüsest.” A ütel velel oll halva naane, tuul vanõmbal. Vele ütli: “Võtkõ no hot’ tsiakarja timmä.” Naksi veleq õdagu süümä. Kutsiq timmä ka. A vanapatu naane ütles: “Õh, säänest viil lavva mano süümä. Sääne tsiku mano süümä, tsiku mano magama.” Läts timä hommogu tsia karja mõtsa sisse. Sääl laul pääle: “Üts sysar, ütesä veljä. Toogi sai tsigurist ja vigurist ja küläkar’a kar’usõst. Tuu mu kirst kivestikku, tuu mu naist kadastikku!” Tuudi kaq tälle kirst sinnä. Tiiäi kiä tuu tõi. Pan’d omaq rõivakõsõq kuioma orrõkõistõ pääle. Tull õdag. Pan’d’ jalq kirstu tagasi. Tull tsikuga kodo. Veleq säi tä jalq süümä. A üts veli kuul’d’, ku tä laul’. Tuu pand joq pad’a pää ala. A too vanapatt: “Hõh, sääntsele veel patja pää ala! Sääne tsiku mano süümä, tsiku mano magama.” Hommogu ütles velele: “Anna mullõ väidsekest kaq. Mullõ kaq orrõkõisi-parrõkõisi tetä. Ao viitest, pikä päävä pidusõst.” Läts jalq karja. Tekk väidsega orrõkõisi. Jal laul esi: “Tuu mu kirst kivestikku! Tuu mu kast kadastikku! Üts oll sysar, ütesä veljä, tuugi sai tsigurist ja vigurist ja küläkar’a kar’usõst.” Pan’d’ jalq rõiva orrõkõstõ pääle kuioma. Kuivas’ õdaguni kindit ja kaputit. Lätt jalq kodo. A tõõnõ veli kaq jo kuuld. Tuu võt’t ka õdagu uma rõiva vanapatu naase käest arq, and tälle joq. Tuul süä väega täüs. A veleq naksiq märkmä, et soo es võisi õigõ olla. Naksi märkmä, kuis vannapattu arq häötä. Vaja olt tetä. Teieq. Ütliq timäle, et min maitsma. Timä läts, niq tõuksiq tõrdohe, niq paloti arqki. Võtiq oma sysarõ ja naksiq ilosahe elämä.

ERA II 194, 489/90 (20a) < Setu, Kol’o k. < Alaotsa k. - Ello Kirss < Maarja Sibul, s. 1853 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll kuningas ja kuninga tütär. Tütär ütel esäle, et mis ütel syjamehekesel omma olõkõsõ ynnõ ranitsah. Ei kyigil tõisil om kraam, tool ynnõ nii. Esä vihasi arq, et tütär nii ütel, niq pan’d’ tütre toolõ naasest. Pan’d’ nimäq esi tarõkõistõ, koh elli. Tuu naane kirot’ kir’ä, et ilma Jumala synalda ei saa kohegi. An’d’ mehele, et müü arq, võta sada ruublit. Miis möi arq, sai ka sada ruublit. Tõõsõl pääväl kirot’ jalq kirä, et vask om kallimb ku hõpõ ja kuld. Jalq sai sada ruublit. Kolmada voori jal an’d’, et küsü sada ruublit. Kirot’, et tõota a ar löögü. Tull pühi aeg. Nemäq tarõkõsõh elli, niq kuningas läts kaema, mis näq tarõh tegevä. Nä söövä pääle kusõkõisi ja pilvaq ütstõõsõlõ üle lavva. Läts kuningal näid halõhõst. Tull minnä mere pääle tuul mehel säitsmest aastast. Ni jäi laiv saisma. Merest küsti, et andkõ meile miis. Taha-as kiäki sinnä minnä, a temäl halgahti meelde, et ilma Jumala synalda ei jää kohegi. Hiit timä hindä merde. Mereh küsti timä käest, mis om kallimb, kuld hõpõ vai vask. “Vask om kõ kallimb, selle et kulda-hõpõt olõi õgal mehel, a vaskõ om õgalütel. Anti tälle pallo rahha ja tull timä kodo. Poig oll jo 7 aastat vana. Poig imäga magasi. Temä kai, et noq om naasel jo sõbõr saanu. Haar’d’ mõõga, tõotsõ lüvvä naasel pää otsast. Halgaht’ meelde, et tõota a arq löögü, niq las’k’ käe alla. Niq sattõ üts silmäpissar sarna pääle, niq heräsi naane üles. Naksi häste elämä.
Soo oll üts nigu pikk jutus, a ar om meelset joq lännü.

ERA II 194, 49/53 (2) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner
Oll kats velist, Ivvan ja Vassil. Käveq jahi pääl. Vassil umma naist es usuq, a Ivvan väega us’k’. Lätsiq jahi pääle, essüq mõtsa arq. Kaesõq, üteh paigah mõtsa seeh tuli. Ivvan ütles Vassilalõ: “Min, tuu tuld säält!” Vassil läts. Vanateeda tulli veereh istus. “Kas sa naist ust?” “Ei usu.” Tuld es anna. Tull tagasi ar’a. Läts syss Ivvan. “Hüvä naane?” “Hüvä.” “Ust naist?” “Usu.” “Võta tuli!” Teiq tulõ ülest, Vassil nika kor’as puuq. “Ka ku mul hüvä naane. Mullõ andas.” Tull vanamiis ka sinnä tulõ viirde. Ütles, vot võt’t üte paijuossa ja Ivanile lei vitsaga perse pääle.Sai oinas. Sai hummog. Tulõ kodo Vassil oinaga. Terve päiv tulliq, saiq pümehest kodo. Naane ja pereq joq maka. Vaja viiä oinas lauta. Vassil, esä ja imä magasiq üteh tarõh, Ivvan magasi uma naasega tõõsõh tarõh. Syss toolõ käve sõbõr. Tul’l tahraussõst. A oinas näk’k. Takast sarviga põrotama, nika ku sendsehe. Säält tuu läts tõistõ tarrõ Ivani naase mano. A oinas pässi sendsehe. Tä ku põrot’ pääga vasta ust, tull Vassil esäga ülest kaema, mis ta oinas män’g sendseh. Tä kuul’d’, et tulõ pereh vällä ja läbi paja minemä. Tulõ Ivani naane vällä ja vannus Vasilat: “Ul’l’ tõi mõtsa oina siiä. Lasõi rahval maada. Mino ul’l’ viil mõtsa om jäänüqki.” Hää külq. Magasiq öö ar’a. Hummogu oinas nakkas jalq vidämä mõtsa. Vassil võtt püssä ja lätt minemä, oinas kõ takah. Saiq õdagust sinnä. Teiq tulõ ülest. Tulõ vanamiis jalq tulli viirde. Ütles: “Sa näi no viil veid’kest. Nakat rohkõmp nägemä umma õigõt naist.” Et puulpäävä minge jahi pääle, ku sanna ahi pandas küttümä. Syss an’d’ üte niidiotsa. Näüdäs’ tuu vanamiis, midä näet, hiidä sõlm sisse, “Olgu tä nii!” Syss ku tulõ asi nii, et niidi pillut sõlmi täüs, syss saa viländ nägemist. Puulpäävä õdagu näq lääväq sanna. A see vanamiis selet arq, et las inne käävä tõõsõq arq sannah ja su naane lätt peräh ütsindä. Tuul aigu mine, ku tulõvaq naistõrahvaq vällä ja su naane ei olõ viil sääl, käkiq sanna aho taadõ hindä arq. Tull täl tuu sõbõr kaq sanna. Nakas’ vihtma muidogi ja muud asja ka ajama. Tuu as’a pääl tä hiit sõlmõ, “Olgõ ta nii!” Kui olliq, nii jäiqki. Päseqki-is vallalõ. Vanamiis joq kaes, mis ei tulõq minijät kodo. Ütles Vasilalõ: “Min sa kaema!” “Mis mina lää sinnä vah’t’ma.” A imä läts kaema. Sai mano; “Miäs te siih tiiteq?” Kätt pite võt’t kinni, niq hiit’ sõlmõ ette. “Imä kaq siih!” Esä uut, uut immä kodo. Ei tulõq. Uut kikkani, a õks ei tulõ. Lätt kaema. Kaes, sanna laba kõrval maah, päsei kohegi. “Mis sa, vanapaaba, tulliq siiä vah’t’ma?” Võt’t käest kinni. Hiit’ sõlmõ ette. Jäi tuu kaq imä külge. Vassil kaes, et asi halvastõ. Vaja tuua papp. Tuu palvõga tege lahti. Papp pidi palvõ ar’a. No syss papp võtt käega kyik lahti. Palvõ peet, piät lahutama ar’a. Ivvan hiit sõlmõ sisse, “Olgõ papp kaq siih!” Jäi tuu kaq sinnä kinni. Köstri kaes, mis nüüd saa. Ütles: “Pat’uška, läki ar’a!” Võtt käest, kaq jakkas otsa. Saa jo sannatäüs rahvast. Märgis joq Vassil, mis no tulõ vällä. Naas’ Ivanit kutsma. “Sääl, sääl om üts vana naistõrahvas. Kutsu, too lahutas ar’a.” Oll läbi mõisa vaja minnä. Mõisah oll jõgi. Üle jyy purrõq. Läts nõia poolõ. Kõnõli nõialõ, et läki sinnä, asi om nii. “Oh tuu väikene asi!” Tul’l’ üteh tulõma. Miis tulõ üle purdõ, a naistõrahvas ei toheq. “Mina lää läbi jyy.” Kuurõ rõivakõsõq ülest ja astõ läbi tulõma. Hiit’ sõlmõ ette, niq rõivit alla ei saa laskõqki. Tulõ läbi mõisa. Herr prouaga väläh. Tütrik pühk tiid luuaga. Rehäs’ luuaga Ivanile perse pääle. Ivvan hiit’ sõlmõ ette, luud jäigi perse külge, tütrik kaq takah. Proua kaes, et arq vii noq mu tütriku. Haard tütrikul tukast kinni, esi kaq jäi kinni. Herr kaes, no vii arq tütriku ja proua. Juusk esi proua külge. “Kos sa läät?” Hiit toolõ kaq sõlmõ ette: “Olgõ sina kaq siih!” Tulliq kyik sanna ette. Ivvan otsõ riidast hüä nuudi. Vananaaselõ ütles: “Mis sa olt siih?” “Pästä no vallalõ!” Päs’t sõlmõ vallalõ, niq ol’l’ vallalõ. Kõ inne päs’t’ herrä. Kolq voori üle kühmä ar’a. “Mis sa siiä otsit?” Pääle proualõ kolq pauku üle kühmä, “Mis sa tulli siiä otsma?” Pääle jalq tütrikulõ. Toolõ ka kolq huupi üle kühmä. Tõmmas’ köstrile kolq pauku, “No võit minnä.” Pääle syss papilõ. Toolõ an’d’ õigõ magusaq. Papp tennäs, et kas hääle poolõ, kas kuralõ poolõ, a mina lää õkva. Sai toolõ ka kühm pehmekene. Pääle syss esäle ütles: “Mine ar’a, sina mu imä halõstaja! Mine ar’a!” Las’k’ imä ka arq, “Sina mu naase halõstaja!” Syss ku toolõ herräle nakas’ andma, naase armastajalõ. “Kuulõ Ivanikõnõ, süütäqkui minno ka nii pal’lo! Süütä omma naist rohkõmp! Jätä no viil elo mano! Ma eloaig su naase külge käppi ei panõ!” No syss sai naane kõ viimäne magusa koogi. Ütel’: “Kas inämb kingaqki ei?” Veli es usu umma naist, es tulõ säänest jahti ette. Ka mis suga jaht tul’l’ ja rahva tigo!” Naksiq häste elämä.

ERA II 194, 491/500 (1) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll üts kuningas. Uut timä jumalat kostõlõ. Pühke arq viielt verstalt tii, kedägi es lasõ liiku, pand vahiq tii viiri pite. Jummal pand sandi rõiva sälgä ja läts sandi kumbõl tuud tiid pite tulõma. Vahiq es tahaq kuigi laskõ, et siist ei või sa minnä, meele tulõ jummal kostma. Tuu väegä pallõl, et ma olõ vaene sant, minnu lubaqkõ arq. Jummal and jo näile sääntse meele kaq, nigu tuu lubasiq ar! Läts kuninga majja sisse, küsse et võtkõ minnu üüsest. “Mi võta no santi üüsest, meele lubasi jummal tulla kostma. Tä väegä pallõl, laskõ hot’ aho taadõgi. Es kuigi es võta. “Meil om sann kütet, ku tahat, syss sanna või lubada.” “Kyiküts, ma lää hot sanna. Ma õks siih ar üü puhka.” Läts sanna. Sääl oll üts sõsar kuningal viistõist aastat haigõ. Oll jo ar sanna viid elämä. Timmä inämb kiäki es jõua tervest tetä. Läts jummal ja küsse, mis sa ar siiä sanna olt tuud. Tä ütel, ma olõ viistõist aastat haigõ, minnu inämb tarõh ei peetä. Om jo eräle ar tuud huunõhõ. Tä ütel, et no ma kae, vast saa sinno ar tervest tetä. Puhkami mi siih ar, ma hummogu kae syss. Hiitsiq mõlõmbaq magama. Linnas’ üüse üts tsirk ussõ pääle ja tege, et tsirr-tsirr, Ivvan Tsärevits, kuninal sündü tütär, a sääl lähköh oll üts pops, tuul sündü poig. Mis panõt näile ynnõst? Sant ütel, et nimä ütstõõsõga paari saama. Sysar kuul’d sääl, et timä ütel nii. Hummogult timä puhas sysarõlõ pääle ja ütel: “Jumala syna ja saagu timä terves. “ Kuq tull hummok, sysar astõ sannast vällä ja läts tarrõ. Pereh kyik hiitü, et kost sa olt tervest saanu? Viistõistkümmned aastakka mi sinno ravitsiq ja no sa olt terve. Tä ütel, et vot kedä ti üüsest es võta, oll Jummal. Tuu oll mu man sannah üüd ja tekk minnu tervest. Üüse linnas sinnä tsrik ussõ pääle ja tek’k, tsirr-tsirr, kuningal sündü tütär ja vaesel mehel poig. Sant ütel, et nimä piät paari saama. Kuningal suur murõh, kas ma no piä andma uma tütre popsi pujalõ. Märke, et kuis saa noq. Vaja osta arq tuu vaese mehekese käest. Ma anna timäle hüä raha ja timä müü arq tuu puja. Läts ostma vaese mehe poolõ tuu poiga. Vaesel mehel tahtui kuigi müüä joht. Hüä raha iist möi õks arq. Märke, et kohe ta poig saa panda, et mi häödä ta puja arq. Mi timmä ei jätä ilma pääle. Ma umma tütärt kaq ei anna. Mõtõl, et ma timä viska jõkkõ, nii valmis, upus arq niq. A tälle sai ümbretsyyri nigu kussõm, es upu arq. Jõkõ pite kõ läts, kooni sai üte saarõ pääle, koh oll naistõrahva mastõr. Lätsi kyik säält mastõrast tsuklõma jyy viirde. Kae et väegä illos ujos, sääne kui kussõm. Üts ütel, et ma mõista ujoda, ma lää mano ja kae, mis timä om. Läts, uijo mano, võt’t kinni ja tõi vällä, kai et illos poiskõnõ oll sääl. Võtiq tuu poiskõsõ säält vällä ja hillä vei umma mastõrahõ. Sääl oll keelet, et määnestki poiskõst ei miist ei tohe olla, ynnõ naistõrahvaq. Panniq sinnä ütte jakukõistõ ja kõ sääl ravitsiq ja hoiõq, nigu kiäki tiiä-äs. Viistõist aastakka hoiõq arq. Sai veitsipite rahavahe tiidä, et sääl nii om. Mindi nõudma, et kost om siiä saanu. Ja naase avaldi üles, et mi löüse ja tahtsõ hoita umma löütüt. Soo piät määnegi hyndsa olõma, et ei upu inämb jyyh kaq arq. Mi tahtsõ timmä hoita, et määne saa timäst inemine, kas hyndsa vai. Naati uur’ma perrä, et kelles timä om ja kes timä om sinnä pandnu. Sai tiidä, et kuningas ost’ üte poisslatsõ. Kas timäl tuu om käeh? Naati nõudma. Ei olõ, arq om häönü. Kuningas jo väegä hiitü ar, et ei olõ surma saanu. Tull avalikust, et tuu oll kuningal hiidet ja anti jalq kuningalõ, et sa osti ja hoia. Tuu märke jalq, et kos timmä saanu jalq arq häötä. Et ma timmä elämä ei jätä, ma timä hot’ kohe häödä arq. Kuningas kir’ot üte kir’äkese ja saat timä tuu kir’äkesega minemä, et min sa pää-vanahalva poolõ. Tä mõtõl, et säält tä õks inämb tagasi ei päse. Et küsü halva käest, et kuas om rikkamb, ma vai sa. So kir’akese pääle lasõ kirota. Mis timäl õks avit, kiri kätte, nii läts minemä. Tii juhat’arq. Kuningal oll hüvä miil, et noq ma olõ timäst vallalõ. Lätt, lätt teed pite, nii tii veereh üts mees sais kivi otsah, üte käegä, üte jalaga. Küsüs, et kohe sa lääde. Tä ütles, et ma lää päähalva poolõ. “Ku sa sinnä saadõ, syss sa ütle, et kauas minnu siih peetäs, kunas ma siist maaha sata, vai vallalõ päse.” Tä ütel: “Hüä külq, ma küsü ja seletä sullõ ka.” Lätt jal tiid pite edesipoolõ, puttõ vasta tütrikuq, katõkesi ammuti pääle ütest kaost tõistõ vett. Tütrikuq küsseq, kos sa läät. “Päähalva poolõ lää.” Ku sa kokko saat timägä, syss timä käest küsü, kuna me ka siist vallalõ päse.” “Hüä külq, ku ma kokko saa, ma küsü ja tagasi tulõ, nii seletä.” Jal läts edesi tiid pite minemä. Tull jalq vasta üts suur haug üle jyy pant purdõs. Üle tuu kõ käüti rahvas. Tuu jal küsse, kohes läät. “Ma lää päähalva poolõ.” “Ku sa timägä kokko saat, syss sa küsü, et kuna minno ka siist vallalõ lastas. Kaua ma piä siih olõma.” “Ku ma tagasi tulõ, syss ma seletä.” Läts jal niikaua, ku sai peräle sinnä. Sääl olõ-õs päähalva kotoh. Halvõl olli õks vanast ristiinemise naaseq võõdõt. Tuu naane ütel: “Pujakõnõ, kost sa olõt siiä saanu? Mu miis kodo tulõ, nii ar su kõrraga süü.” Tä ütel, et too kuningas minnu saat’ küsümä, kuas om rikkamb, kas su miis vai tuu kuningas. Tuu ütel: “Pujakõnõ, ma su käki arq, ku sinno nätä saa, nii ar kõrraga süü. A vaest ma kui saa arq küssü timä käest.” Käkke ütte kildrihe ar timä, võtt tuu paprõ hindä kätte. Tulõ kodo tuu miis, tege: “Hm, hm, mis siih ristiinemise hais tarõh om? Siih om ristiinemisi käünü.” “Tuu, olõ siih kedägi käünü. Sa käüt maadilma pite ristiinemisi neeldeh, syss om ristiinemiste hais ka jäänü sullõ nynna.” Küsse, anna süvvä. Naane and süvvä. “Otsi mu pääd kaq!” Naane na’as pääd otsma. “Otsi, otsi, mis sa makat.” Naane jäi kui magama sinnä pää mano. Ütles: “Ma jäi magama, näi unõh, et sääl om üts kivi. Sais tii veereh üte jalaga, üte käegä. Tiiä kuis tuu om kaq sinnä pant, va kuna tuu arq vallalõ kaq päses?” Naarahut: “Hm, inemiseq ommaq ulliq. Tuust ku müüdä mine, kepiga lüü pääle, satas maaha, nii valu kullarõuk.” Nii jalq nakas otsma pääd. Jäi jalq suikma, jalq tõrõli: “Noh mis sa suigut, otsi, otsi pää!” Nii jalq ütles: “Ma jalq jäi magama ja näi unõh, et sääl kats tütrikku ammutasõ pääle tuu tii veereh ütest kaost tõistõ vett. Tiiäi milles nimäq nii ammutasõq kaq? Kunas nimäq arq vallalõ päseseq?” “Nimäq päsei säält surmani vallalõ. Nimäq ommaq müünü syjalõ kohopiima ja pandnu vett mano. Nimäq piät surmani ammutama, et milles omma tennü säänest tükkü.” Sai tuu jutt joq naaselõ tiidä. Naas jalq vahtsõst pääd otsma ja jalq jäi magama. Jalq tõrõli: “Mis sa suigut, otsi, otsi pää!” Jalq ütel, et ma näi unõh et sääl oll üts haug üle mere pant. Milles tuu om sinnä pant? Kunas timä ar vallalõ päses kaq?” Ütel, et tuu haug om arq laivatävve sõta neelähütnü. Timä om pant sinnä kinni ja surmani ei päse vallalõ. Sai tuu tarkus kaq tiidä. Otsõ timä pää arq ja syss ütles, et miis ma löüse üte paprõkõsõ. Sa kae, mis siiä pääle om kirotõt kaq.” Timä naard: “Hõ-hõ-hõ, so om too kuninga papõr. Tiiäi kost timä om saanu tuulõga siiä. Timä taht teedä, et kua om rikkamb. Timä õks om rikkamb ku ma.” Ütles, et sa kirota ka siiä paprõ pääle, et timä om rikkamb. A tälle tuud miilt es lasta, et kiäki om siih. Tä kirot paprõ pääle ja and paprõ naase kätte. Puhas kõrra ja läts jalq arq reisma ilma pite, õks umma aamatit pidämä. Võtt naane poiskõsõ vällä, and süvvä ja selet kyik jutuq arq, mis läbi om tuu miis ja kala ja nu tütriku, kyik selet arq. And paprõ kätte ja ütel, et min sa no minemä tuud tiid pite, kost tulli. Syss läts. Kõ inne haug puttu vasta. Haug ütel: “No mis mu peräst kaq ülti?” Tä ütel, et ma inne ei ütle ku ma lää arq üle. Läts üle ar ja ütel: “Sinno siist surmani vallalõ ei lasta. Sa olt arq laivatävve sõta neelahütnü, selle sa siih olt.” Ütel, et ku sa tuuh poolõ ülnü, ma su kaq arq neelähütnü. Läts jalq teed pite, sai koh kats tütrikku veiväq vett kaost kaivo. Küsse: “Mis mi peräst kaq sääl ülti?” “Ma inne ei ütle, ku ma arq müüdä lää.” Ütel, et ti ei päse siist surmani vallalõ. Ti olõt müünü syjalõ kohopiimä poolõs viiga, selle ti surmani valat vett ütest kaost tõistõ. “Ku sa inne ülnü, syss sa ka olnu kaoh.” Jalq läts õks edesi. Sai too mehe mano, mis üte käega ja jalaga sais. Sai toolõ mano, and kepiga päähä, satõ maaha, sai kullarõuk. Ammut kyik kotusõ kulda täüs, kupal’lo jõudsõ viiä. Läts jal syss edesi, niga ku sai kodo vällä jalq. Kuningal oll jo väegä paha miil, et jalq tull ar tagasi. Timä ei saa kohki surma. Mis ma jal piä timäle tegemä? Kos ma piäss timä ar häötämä. Märke, et panõ ma tõrvakatla kiimä. Keedä timä tõrva seeh kütses. Nuilõ, kiä sääl tõrvapaa man olli, nuilõ opas, et kiä siiä hommogu kõ inne tulõ, tuu topkõ katlahe. Hot tän’täs ka, et ma olõ herr, tuust pangui tähele. And poisilõ käsu, et tuust kelläst, nii varra piät olõma sääl. Poisil syss minnä vaija, mis sa õks tiit. A timä hiidäs õdagu tuu kuninga tütrega jo magama ja tull timäle sääne uni, nigu es kuulõ midägi tõõsõ õdaguni. Herr jo uut, et no õks om timä jo ar lännü. Oll hüvä miil, et ma lää kaema, no om timä õks jo valmis. Läts kaema, a sääl olõ-õs kedägi viil käünü. Sai kykõ edimäne herr. Küll timä tänit, et ma olõ herr ja olõ herr. Midägi es avita. Õks topõq timä tõrva katlahe. Kei herr arq. Jäi tuu poiss sinnä herrä asõmõlõ ja laulati nimä tuu tütrikuga kokko ja jäigi timä herrä asõmõlõ.

ERA II 194, 500/10 (2) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll üteh majah pido. Süüdi ja juudi. Tütrik kraamõ lauda ja läts kalaluid ja lihaluid viimä pinile ette moro pääle. Tull üts suur võõras pini, haard tütriku sälgä ja oll lännü kõ tütrikuga. Vei ar ja tuu pido oll kyik väegä kurvastõ, et kohe tuu tütrik katõ. Otsiti, kostki timmä es löüdä. Pini oll nii vanast nõiut üts noor poiss pinist arq. Vei ar kauõndahe, vei hindäle naasest arq. Naksi elämä tütrik piniga. Nakas märkmä ütevoori, et mis ma saasi timäle tetä arq, et timä saasi inemises. Sai tälle üts tark tiidä. Vaja minnä targa poolõ. Läts targa poolõ ja küsse, et mu miis käü pini näöl Mis ma saasi timäle tetä, et timä saasi inemise näolõ. Tark opas timmä, et ku sa hiität õdagu magama, sa üts linige hand panõ mehele küle ala, tõõnõ võta peio ja syss võta kats ränikivvi ja lüü linige otsa pite ränikiviga. Syss lüü räniga valgusõ ja syss näet, et sul om miis kõrval, et olõki pini. Ja syss timä jääski sullõ mehest kõrvalõ. A tuu tark es mõista kyikõ tarkuist tälle arq opata. Ja ku timä tuu tulõ üles tõmmas, nii timä sattõ ar põhjagi, maa-ala. Ja syss sai üte talokõsõ poolõ arq maa ala. Läts timä nii läts talokõistõ nii ütel: Ma siist tiiäi inämb kohegi minnä. Võtat minnu siiä elämä? Sääl üts paaba uma tütrega elli. Ja ütel, et mi võta kül, ku sa inne nuuq tüüq ar tiit, mis mi sullõ anna. “Min uja viirde sinnä alla mõskma. Võta mustaq villaq, (and korviga lamba säläst pöetü mustaq villaq kätte) mõsõq no arq valgõst!” Tä võt’t korviga villaq kätte ja läts uja viirde mõskma. Mõsk ja ikk: “Kas ma noq nooq jõua arq mõskõ valgõst!” Nii näge, et üts vana teedakõnõ tulõ uja veerekeist pite. Küsüs, et mis sa tütrekene ikõt siih? Ütles: “Vanaesäkene, kuis ma no ikõi. Anti mustaq villaq, et mõsõ valgõst. Kas naid jõud no kiä mõskõ? Vet’ mullõ anti piätüs, et piat mõskma.” “Ooda tütrekene, ikkui midägi! Nooq lääväq väega kergehe.” Kol’ kõrd kepiga lei, nii olliq jo valgõq. Tuu oll jal Jummal. Läts kodo, villaq valgõq, käe otsah korviga. Paaba ütles: “Mis imeh soo noq om, arq mõsk’ valgõst. Min mõs mustas tagasi, sääntses mustas, nigu inne olliq!” Jalq villa korviga käe otsa ja oja viirde tagasi. Jalq mõsk ja ikk: “Kas ma noq jõua neid mustas mõskõ. Kuis valgõq mustas lääväq?” Jalq tulõ väikene teedakõnõ oja viirt pite. “Mis sa ikõt, tütrekene?” “Kuis ma no ikõi? Valgõq villa anti, et mõs mustas tagasi. Kas ma no jõua naid mõskõ.” “Ikkui midägi!” Kolq kõrd kepiga lei, nii olliq villaq jo mustaq nigu olliki. Opas jal, et tütrekene, sinnu no inämb siiä ei kästä. Sinnu kästäs ütte tiid käümä. Ku sa tuud tiid käümä läät, võta sa terri üteh ja tõrva. Noorik läts kodo ja and villaq korviga kätte. Jalqki märke: “Soo tüü om tett, halvastõ üldä midägi ei saa tälle. Käse ma timä tädi poolõ sua perrä.” Mõtõl, et ku ma es saa timmä arq süvvä, syss mu tädi õks süü timä arq. Timä syss läts minemä, a võtt üteh terri ja tõrva. Läts tiid pite, tsiga tsung pääle üte kotusõ pääl. Tsiga ütel: “Kulla tütrekene, aja ar minnu tõõsõ kotusõ pääle. Ma olõ ümbrtsyyri ar tsungnu, ma inämb kauõmbahe minnä ei saa.” Noorik jalq hüä synaga ai ar tõõsõ kotusõ pääle. Läts jalq pala maad edesi, puttu hopõn vasta. Tõrvatsõ kablaga kinni pant ütte paika. “Kulla tütrekene, vaelda no minnu siist arq! Minnu ei vaelda inämb kiäki.” Noorik jal hüä synaga vaeld tõistõ paika. Läts jal edesi minemä. Puttu syss lehm vasta, nüssik sarvil. “Mul om jo utar kyik ar paistõt. Nüssä no minnu kulla noorikõnõnõ. Nüssä, nii juu piimgi arq!” Timä piimä es joo. Pand kõ nüssikuga piimä jalq sarvilõ timäle. Puttu lammas vasta, rauaq kaalah. “Kulla tütär, püä no minnu arq! Mul om jo nii lämmi, nigu jõuai inämb kuigi olla. Püä ar, nii võta villaqki hindäle. Timä villu hindäle es võta, köüt räti sisse, nii pand rauaq nii villaq tälle jalq arq kaala. Lätt, sai üte talo mano. Läts tuu talo poolõ tiid küsümä. Sääl olõ-õs kedägi muud, ku üts haigõ, vana paabakõnõ sängüh, tuu talo puul. Ütel, et kulla tütär, mul omma leeväq ahoh. Ma olõ väegä haigõ, ma ei jõua võtta leibi ahost.Võta, pillu nimä hot pingi ala. Noorik võt’t ilosahe leeväq ahost vällä, pan’d pingi pääle, nigu õks vaija. Ta ütel, et kulla tütrekene, kütä mullõ sannakõnõ! Kütä hot kõ mõrombite puiõga. Noorik küt’t sanna hüvvi puiõga. “Võta no minnu sälgä hot hiussit pite. Viä nigu kundsaq kolisõsõq ynnõ.” Tä võt’t ilosahe üskä ja vei üsäga sanna. “Vihu no minnu hot viha kandsugagi!” Tä võt’t ilosahe õks vihaga höste vih’t timmä. Mõsk kyik puhtahe arq kui vaija, tõi kodo, pand sängü. Ütel: “Tütrekene, sa kulsi no mu synaq arq, mis ma käsi. Miä ma sullõ no palgast ka anna? Mul om ah’o otsa pääl kolq karpi, üts om must, tõõnõ hõbõhõnõ ja kolmas kullanõ. Võta sa must, ma anna võt’mõ ka.” An’d’ võt’mõ ka, et sa sedä karpi inne vallalõ võtkui, ku sa saat kodo, sinnä paaba poolõ. Syss sa näütä, mis siih karbih om. Läts säält edesi jal minemä tädi poolõ. Tõmbas väräq vallalõ, väräq tän’täse, nigu jõuai kõrvaq kullõlda. Tä võt’t, nii väräq võid’ kyik tõrvaga arq, et Jummal-essäkene, olõi kuulnuqki, ku noq noo jälehehe tän’täseq. Lätt moro pääle, tulõ pal’lo hannõ vasta, ja kyik tän’täseq, et anna süvvä arq ynnõ. Puistas’ nuilõ hanõlõ terri, et jälehehe ku väegä nooq tän’täseq. Haniq lasiq timä ilosahe müüdä ja läts timä tarrõ. Tarõ läve all olli kyik aholuuaq, pliinikäpäq ja kooguq risti maah, nigu saaas jalga panda tarrõ. Timä võtt nuuq kyik üles. “Jummal essäkene, kuis noq nooq ommaq siih kyik maah!” Võt’t ilosahe kyik üles, pand’ nulka saisma pistü. Läts syss teretämä tädiga. Küsse: “Kost sa olt? Mis sa olt tulnu siiä?” Ja ütel, et kui su tädi saat’ minnu sua perrä. Ütel: “Hüä külq, ma otsi sullõ süvvä ka.” Mõtõl, ega ma sinnu inämb siist ar ei lasõ. And inemise käe söögist laua pääle. Timä syss mõtõl, kas ma naka no inemise kätt süümä! Kohe ma timä panõ? Aknõ man istõ. Akõn oll vallalõ. Hiit’ läbi aknõ vällä tuu käe. Küsüs: “Arq seiq?” “Arq sei.” “Käsi, kos sa olt?” “Läbi aknõ vällä hiideti.” Võtt väläst käe, pand jalq laua pääle: “Süü arq!” Istõ ja mõtõl jal: “Kohe ma timä panõ? Ma süümä õks timmä nakkai.” Odot ma panõ timä puuhu.” Pand käe puuhu, tulõ paaba, küsüs: “Ar sei?” “Ar sei.” “Käsi koh sa olt?” “Süäme all olõ.” “Ah, ku sa süäme all ot, syss olt jo kõtuh ka. Egas muido süäme ala saanu-us, syss olt jo õks kõtuh ka.” Pässi tuu no priist tuust süüst. Ütel, et noq otsi mu pääd ka syss. Timä too sua jo inne pääotsmist arq, pand laua pääle, et kui sa nakat minemä, syss sa võtat siist. Naas syss pääd otsma, nii jäi magama tuu tädi täl. Timä kai “Odot, maka. Vaja minnä minemä. Midägi muud, ku ma ynnõ hüä väegä ar päsesi siist vällä.” Võt’t ka ruttu sua ja minemä. Läts ar nii vaguhusi, et kiäki hellü es tii. Heränes üles, “Kos lännü? Kos mu süük om ar lännü?” Läts pess nuid kuukõ ja aholuuda, et ti anna-as hellü mullõ. Teil oll vaija vasta saina karõlda, ku minemä läts. Nuuq ütli vasta, et meid olõ-õs eloaig üles võet, kõ om üle käüt, tull ristiinemine majja, meid ka võtt üles, pand ilosahe jumalasynaga pistü saisma. Läts, pes’s hannõ muro pääl, “Kas ti tänitä-äs ja arq lasi! Teil oll vaija tänitä, vai söönü ar, ku mullõ saa-as.” Haniq ütli vasta: “Meile olõ-õs eloaig terri saanu, tull ristiinemine, meile ka hiit’ jaumalasynaga terri. Muido kõ naid inemise päid ja jalgu süü ja süü.” Pess värjü, “Ti anna-as hellü, ti tänitä-äs.” Väräq ütli jalq: “Meid olõ-õs eloaig määrit. Tull ristiinemine majja, meid ka määre.” Läts timä tuu suaga ja karbiga nika ku kodo arq.
Tädi kaes “Ega mi noq inämb timmä süümä ei naka. Ku saa-as mi inne süvvä ja tädi saa-as, syss no ka inämb söömä ei naka.” Võtt noorik uma karbi vallalõ ja näüdäs’, mis olõ ma saanu kingitüsest tii päält. Karbih kyik kuld hilgas’. Selet kyik uma tiireisi ar, kuis oll täl tii pääl. Tull suur pahandus. Tälle sai suur karbi täüs kulda. Vaija mul ka umma tütärt saata. Läts tuu ka minema, uma tütär täl. Puttu vasta tsiga, pallõl: “Kulla tütrekene, aja minno tõistõ paika!” Too ütel: “Mul olõi aigu suka kammanda, mul vaija edesi rühki.” Puttu hopõn vasta, pallõl jalq: “Vaelda minnu tõistõ paika!” Tä ütel: “Olõi mul aigu tiqga siih märädä, vaija edesi minnä.” Puttu lehm vasta, nüssik sarvil. Pallõl: “Nüssä minnu ar ja juu ar piimgi!” Tä võt’t nüssiku, nüss arq, nii piimägi jõi arq. Puttu lammas vasta, rauaq kaalah. “Kulla tütrekene, püä no minnu arq, mul om väega lämmi. Võta villaqki hindäle!” Tä pügi ar, võtt villaq, et hüä, üts teenistüs mullõ jo sai. Sai jo talo poolõ, koh paabakõnõ sängüh. Paaba jal haigõ sängüh, pallõs, “Kulla tütrekene, leeväq ommaq ahoh. Võta nimä ar vällä! Panõ hot pingi ala.” Ku tä võtt leibi vällä, pilsõ pingi ala nigu mürisi. Kuis kästi, nii vaija tetä. Ütel jalq: “Kulla tütrekene, kütä mullõ sannakõnõ ka. Kütä hot kadajist.” Küt’t ka mõro sanna kadajist. “Vii no minnu sanna, hot hiussit pite, nigu kundsaq kolisõsõq!” Tä ku võtt hiussit pite, vei sanna, nigu kundsaq kolisiq takah. “Vihu no minnu, hot viha kandsuga!” Ku võtt viahakandsu, nakas vihtma kandsuga. Mõs no minnu, kuis saat ynnõ, vii kodo kaq nigu kondsaq kolisõsõq. Vei kodo, nigu kundsaq kolisivaq, heit’ sängü, nigu sängü lauaq mürisiq. Ütles, et, tütrekene, sa täüdi no mu käsüq kyik ar, mis ma sullõ palgast ka lupa. Mul om tah kats karpi aho otsa pääl, üts kullanõ, tõõnõ hõpõnõ. Võta sa kullanõ. Ma anna sullõ võtmõ ka. Täl sai hüä miil, et timäle oll must karpki ant, oll kuld seeh, mul jo tiiäi miä omgi, et väega illos om. Läts tagasi, lambast müüdä. Lammas väegä sõimas’: Ristiinemine pügi, pand villaq kaala. Sa võti villaqki arq.” Läts lehmäst möödä. “Ku ma vallalõ päsesi, ma su ar tsurmisigi. Ristiinemine läts müüdä, pand piimä sarvilõ, a sa jõi arq. “ Läts hobõsõst möödä. Hopõn ütel: “Ku ma vallalõ saasi, ma su ar sõkusigi. Ristiinemine läts müüdä, oll aigu vaelda tõõsõ kotusõ pääle. Sa es vaelda. Ma no kõ piä üte kotusõ pääl olõma.” Läts tsiast müüdä. Tsiga jalq sõimas’: “Ristiinemisel oll aigu minnugi tõõsõ kotusõ pääle aia. Sa es aja.” Läts hüä meelega kodo, näüdäs’ imäle, et mullõ sai kullanõ karp, tiiäi mis siih seeh om. Sai hüä miil imäl ka väegä. Ütli, et lasõmi no so ar uma karbiga. Ja näütsiq timäle ilosahe tii, et koh too mulk om. Sai too vällä, ilosahe omma kodo mehe mano arq. Ja nimä võti tuu karbi vallalõ, naksi kaema tütrega katõkesi, lasi kaasõ vallalõ. Karas’ tuli vällä, palli imä, palli tütär, palli maja puhtast kyik arq. Tuu naksiq elämä uma mehega kyik ilosahe ja veel parhillagi eläseq, ku olõi ar koolnu.

ERA II 194, 510/8 (3) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Läts üts tütrik solgast rätti mõskma jyy viirde. Pand puhma pääle kuioma. Tull tuulõpuhahus, nii arqki vei räti. Tä rätil takah. Läts, läts suurdõ mõtsa jo. Sääl mõtsa siseh sai üts talokõnõ jo. Läts tuu rätikene sinnä tallo sisse, a sääl üts poiss taloh. Ütel: “Tult ar mullõ naasest. Sa kyiküts siist inämb tagasi saai. Paremb jää ar mullõ naasest.” “Kyiküts, ma või jäiä ka.” A tuu poiss oll vanahalv. Elli mynõ ao sääl ja tütrik miildü poisilõ arq. Mõtõl, et ma siist ei läägi arq. A kotoh oll kolq velje täl. Veleq mõtli, et kohes timä jäi, läts mõskma, nii tulõki-is tagasi. Vaja minnä otsma. Läts syss noorõmb otsma. Sai sinnä tuu talo poolõ, nii näk’k, et sysar om sääl taloh. A tuud halva olõ-õs kotoh. “Tere sysar!” “Tere no tere velekene! Kae kost sa olt siiä saanu. Ku mu miis kodo tulõ, syss tä arqki su süü. Minnu inämb lastai siist arq.” Tä ütel: “Ega mi sinnu siiä jätäi joht.” “Min no nika ar tarõ ala. Parhilt tulõ kodo. Syss mi suga lää arq, ku jo lätt ilma pääle.” Tulõ kodo, ütles: “Hm, hm, mis siih inemise hais tarõh om?” “Minnu tull kõ noorõmb veli otsma.” “Koh tä om?” “Tarõ all.” Läts, sei arqki. Läts myni aig möödä, tõõnõ veli ütles: “Vaija minna otsma tuud sysart jal.” Jal sai sinnä mõtsa sisse majakõistõ. Jal olõ-õs halva kotoh. Näk’k uma sysarõ arq. Tuu sysar naas’ jo ikma. “Tere no tere velekene! Kost sa olt siiä saanu? Mu mees ku kodo tulõ, su ar kõrraga süü. Min no nii kauast tarõ ala, ku kotoh ar käü. Syss mi arqki lää.” Läts tarõ ala, tulõ kodo halv: “Hm, hm, mis siih ristiinemise hais tarõh om?” “Mul tõõnõ veli tull kos’tma.” Läts tarõ ala, nii arqki sei. Läts jal myni aig müüdä, märgis noorõmb veli, vaja minnä otsma sysart. Too oll esi väegä kõva. Lask viil sepä puul tetä raudvarba ja raudtangõq. Võtt nuuq üteh ja läts otsma nuidõga, märke jo, et noq õks olõi inämb höste. Sai jal sinnä majakõistõ. Sääl olõ-õs halva kotoh. Teret sysarõga. Jal nakas ikma, “Tere, tere velekene! Kost sa olt siiä saanu? Mu miis ku tulõ, tuu arqki su süü. Min no tarõ ala.” Läts tarõ ala, ütel: “Egas ma sinnu jätäi.” Tull halv kodo, jalq küsse: “Mis siih ristiinemise hais tarõh om?” “Minnu tull kõ noorõmb veli otsma.” No tuud ka süümä. Tuu ütel: “Ooda, söögui arq nii äkki. Aagõ juttu ja proovkõ jõudu.” Tarõ all oll pudelit. Timä vaeld nu pudeli ar, tõõnõ tõistõ paika. Naksi syss jõudu pruuvma. Veli ku võtt, lei timä maaha. Ütles jo: “Puhakõ ka veidikest, joogõ viina ka.” Halv and: “Juu sa sood viina, ma juu sood.” Mees oll vaeldanu pudeli ar. Saigi tälle kõva, halvalõ kõhn viin. Sai mees pal’lo kõvõmbast. Mees ku lei, lei põlvilõ maaha, naas varbaga tapma. Tapp ar nii suurõst, ku jäi nigu henrneteräkene sinnä maaha. Tull vällä säält. “No sysar, läki ar kodo, ma arq tapi timä.” Sysar ikma, milles sa ar tapi. Ma olõ väegä haigõ. Ma jõuai minnäqki. Puhakõ ar soo üü! Läts timä tarõ ala timägä kynõlõma. Küsse, midä sullõ vaija om? Minga sa sütüt ar? Ma käse velel sullõ tuua. Tulõ hummok, veli ütles: “Sysar, läki minemä!” “Ma õks olõ viil haigõ. Tuu mullõ soe piimä. Vaest ma syss sütü ar.” Tuul velel oll püss ka üteh. Läts syss minemä, näkk, susi tull katõ pujaga. Ütel: “Ooda susi, ma lasõ su arq maaha!” “Mis sa must maaha lasõt, paremb nüssä minnu.” Nüss arq. Ütel: “Võta ar mu pujaq ka hindäle!” “Mis ma su poigõga tii?” “Küll tulõ sullõ eloilmah vaija.” Tõi kodo sysarõlõ piimä. Syar vei piimä tarõ ala halvalõ arq. Halvakõnõ kasvi suurõmbast jo tuuga. Jal küsse: “Midäs sullõ veel vaija om? Minga sa sütüt ar? Käs’k syss tuua lõvi piimä, et vaest tuu lõvi jõud timä ar süvvä, syss külq ma ar sütü. Tulõ hummok, ütles jalq: “Tuu lõvi piimä, vaest ma syss ar sütü, ma olõ haigõ väegä. Jõuai arq minnä kodo.” Läts veli jal perrä. Võt’t püssä sälgä, näge, lõvi lätt katõ pujaga. Jalq tän’täs: “Ma lasõ su maaha!” Lõvi ütles: “Mis sa must maaha last. Paremb nüssä minno.” Läts mano, nüss. “Võta ar mu pojaq ka hindäle.” “Mis ma su poigõgõ tee?” “Küll tulõ eloilmah tarbist.” Vei lõvipiimä ka kodo, and sysarõ kätte. Sysar läts üüse, vei ar ilma vele nägemälda halvalõ tarõ ala. Tuu jal sai suurõmbast. “Las no viil kahru piimä ka tuua, syss ma õks jo sütü arq. Magasi üü arq, tull ütel hummogu: “No sysar, läämi minemä.” Tä ütles: “Võeh, ma õks viil väegä haigõ olõ. Min tuu mullõ no veel kahru piim ka arq, syss ma õks arq sütü joq.” Läts veli syss kahru piimä perrä, võtt püssä sälgä. Näge, kahr lätt katõ pujaga. Tän’täs: “Ma lasõ su maaha!” “Mis sa syss must maaha lasõt, paremb nüssä minnu.” Nüss syss. “Võta ar mu pojaq ka!” “Mis ma su poigõga tii?” “Küll tullõ eloilmah tarbist.” Tõi jal kahru piimä, and sysarõ kätte. Syar jal hil’lokõisi vei üüse ar tarõ ala, and vanalõhalvalõ. Ütles: “No vaija timmä ar kohegi kauõmbahe käske. Kolmõ maa takast las kuninga aiast timäl mullõ ubinit tuua. Seeni ma sütü ar, syss ma timmä inämb ei pelgä.” Tulõ hummok jal. Veli ütles: “Sysar, läämi minemä!” “Võeh ma õks veel väegä haigõ olõ. Min tuu mullõ no kolmõ riigi takast ubinit. Vaest ma syss arq sütü.” Veli täüt arq kyik timä käsuq. Tull minnä ubinide perrä. Võt’t kyik nuuq umaq kutsikaq ka üteh. Läts syss läts, sai sinnä kuninga-aia müürü mano. Mur’d’ aida sisse muidõ kutsitkitega. Võtt syss säält ubina ar. Sai ubinaq ar kaksata, nii kuuld peremiis ar. Võt’t timä kinni ja pan’d kolmõ rauatsõ ussõ taadõ. Nuil kutsikil oll timmä väegä hallõ. Kõ mõtli, kuis saanu ar timmä vällä murda. Oll timäl nii suur karistus, nigu kolq päivä mindä-äs timmä kaemagi. Syss nu kutsikõ naksi ussi maaha murdma. Ütel üül murri üte ussõ maaha, tõõsõl tõõsõ ja kolmandal kolmanda. Nii pässi timä ar vällägi. Tuldi kaema, olõkis inämb. Sai timä nuidõ ubindõ ja kutsikitõga ar jo sysarõ poolõ. And sysarõlõ ubinaq kätte, magasi öö arq. Timä ööse vei jalq ar halvalõ. Tuu oll tuu ao seeh kasunu ja ar sääntses nigu innegi oll. Tull vällä tarõ alt, karas’ mano “No ma söö ar su. No sa inämb mu käest ei päse.” Tä ütel: “Mis sa no nakat süümä minnu, ma olõ väegä must. Kütä mullõ sann, ma mõsõ ar hindä puhtast. Ma olõ põrguh käünü. Syss sul paremb süvvä.” Sysar läts hüä meelega sanna kütmä, et no om sool velel ka minek surma. Kütt sysar sanna, tekk sanna valmist, ütel: “Min sanna!” Läts syss sanna tuu veli. Sysar käve küsümäh, kas olt jo puhas, kas tulla jo süümä. “Puhas olõ, las tulla ynnõ joq.” Läts syss sanna mano. Ütles, et mul om nii väega jälle, ku sa nakat minnu siih söömä. Laku sa soolõ sanna ussõlõ mulk. Ma istu sullõ keele pääle, syss sa tõmba ynnõ minnu suuhtõ. “Hüä külq!” Mynõ voori lakaht, oll mulk seeh. A raud uss oll. Timäl olli võõdõtu sinnä üteh no rauatsõq tangõq ka ja varb. Ai keele sinnä pikkä sisse ja timä võtt tangõga keelt pite kinni seest. Timäl nuuq kutsikaq sanna takah oodiq ja nuuq lätsi mano timmä kakma. Kutsikaq syss kakiq timmä niikaua, ku timä jo maaha jäigi. Syss timä karas’ vällä, pes’ timä ar purust ja pand luuqki sanna ahjo. Läts kodo, läts tarrõ ja ütel sysarõlõ: “No sysar, no om timä valmis. Läki no minemä kodo! No inämb olõi sullõ timmä saia.” Sysar nakas väegä ikma: “Milles sa õks nii tei. Las no ma lää kohenda nuid luukõisigi sanna ahjo.” Löüse säält viil tuu vanahalva kihva. Võt’t tuu, pand’ puuhu. Läts syss velega kodo pahah meeleh minemä. Tull õdak, heitsiq magama. Naas sysar velele asõnd säädmä. Pand kihva pad’a ala. Tull veli, heidäs magama. Karas’ tuu kihv tälle pää sisse, nii oll valmis too veli. Tull hummogu üles sysar, veli koolu ja koolu. Vaja tetä kirst ja panda kirstu ja panda uibohe üles. Syss nuuq kutsika, nuuq kõ sääl all undsiq. Sysar võta-as tiidägi kutsikist. Tull üts külämees. Kaes, mis nuuq kutsikaq kõ kaesõq üles uibohe. Vaija olõsi võtta tuu kirst maaha ja kaia, mis ta om. Võt’t too mees kirstu maaha uibost, võtt kaasõ päält ja lask kutsika timäle mano. Naksi nuuq kutsikaq lakma. Lakiq, lakiq otsa ja karas’ tuu kihv otsa seest vällä. Istõ tuu mees üles, et ma väegä kangõst olõ magama jäänü. Kutsikaq ütliq: “Või, vai sa olt magama jäänü! Olõi sa magama jäänü. Sa olli ar koolnu. Sysar pand sullõ kihva pää ala ja tuu karas sullõ pää sisse.” Nimä kyik seleti ar. “Mi siih all täniti, külämees nõst maaha ja mi laki otsa seest vällä ja sa istõ üles.” Veli ka vihast syss jo sysarõ pääle, et noq ku timäl olõi inämb minnu hallõ, syss olgui. Läts kodo ja tek’k ar timäle ka otsa.

ERA II 194, 518/22 (4) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kolmõkesi vele olli ja üts sysar oll. Vele võti kolm tükkü naaseq arq. Velenaaseq olli väega hüä inemise, a veleq tiiäi mille nakka-as sal’ma sysart. Märgeq kokko, et läkiq mõtsa ja tekke kirst timäle ja kui saa kirst valmis, panõ kirstu ja kaasõ kõvastõ pääle. Tull hommok ja lätsiq mõtsa tüühu ja ütliq naisilõ, et laskõ sysarõl tulla süvvä tuuma. Velenaaseq veidikest tuud asja tiidseq. Tahtu-us näil laskõ. Läts kõ vanõmb velenaane süvvä viimä. Vele väegä tõrõli: “Milles sa tulli, mi kutsi jo sysart. Tulliq veleq kodo, magasiq üü arq, lätsi tõõsõl pääväl mõtsa. Jalq ütli: “Laskõ sysarõl tulla süvvä tuuma. Jalqki tahtu-us laskõ. Läts keskmäne velenaane. Jalqki vele tõrõli: “Kae kuis ti kullõi, mille ti lasõi sysarõl tulla.” “Sysar jäi haigõst, saa-as tulla.” Tulli kodo, kaesõ, sysar terve. Lätsi kolmadal pääväl. Jalq kutsiq sysart mõtsa süvvä tuuma. Jalqki tahtu-us velenaisil laskõ. Noorõmb velenaane läts süüki viimä. Veleq jo tõrõliq, “Ku ti viil tulõtõ, syss saatõ ti siiä kirstu!” Tull jal õdag ja tulliq veleq kodo. Tõõsõl hommogul jalq karisti, et laskõ sysarõl tulla. No syss pidi jo sysar minemä. Läts sysar, vei söögi. Ütli: “Sysar, mõõda sa sood kirstu, kas soo saa sullõ paras, nii mi anna ärägi sullõ. Lammas sysar kirstu, nii panni kaasõ kõvastõ pääle, pulkõga kinni ja panni kirstu korgõhõ kuustõ üles. Lätsi kodo vele, sysart inämb olõki-is. Tull puulpühä, vaija minnä, kutsu sysar ka sanna. Läts syss puu ala ja nakas laulma:
Natoni, Natoni!
Tulõ sanna kütetöhe.
Sann om kütet, sau om lännü,
Vesi tuud, viht hauvut.
Laul’ vasta: Ei saa minnä minnijo, minnijo.
Tammitsõ olõ taro seeh,
Kuslapuidsõ pulga eeh,
Vahtõratsõ vaja eeh.
Läts velenaane kodo paha meelega. Saa-as sysar sanna tulla. Tõõsõl puulpühäl tõõnõ velenaane käve sanna kutsmah. Jalq laul’ nii: “Tulõ kodo Natoni… jne.” Kolmandal puulpühäl käve kolmas. Sysar es tulõ. Kuuli timä ar ja kasvi kirstu kaasõ pääle illos mar’a tsäuk. Üts nuur poissmiis oll jahi pääl mõtsah ja kai et kirstu kaasõ pääl mar’atsäuk. Vaja minnä ja murrata ar. Vei kodo. Pand laudohe nulka. Nimäq elliq esäga katõkese kygõst. Lätsiq tüühü hommogu. Poig küsse esa käest, et tiiäi, mis mi süügist ka tii, ku mi kodo tulõ. Esä ütel, kiitke hot ruugagi. Lätsi tüühü. Maratsäügakõnõ laudust maaha, ja illos tütrik. Ruttu vii perrä, tekk tulõ ala ja ruuga kiitmä. Kiit’ ruua ar, pand laua pääle nii luidsagi liua veere pääle. Läts eski ar laudohe maratsäügast. Tulõva kodo ja kaesõq, mis siih om, kes om söögi ar tennü. Märgeq, imehteliq väega. Lätsiq jalq tõõsõl pääväl arq tüühü. Kynõliq, et keedämi täämbä kardohkit. Tull timä jal maaha, puhast kardohka, tõi vii ja kiit’ ar. Ja niisama pand laua pääle ja esi läts laudohe mar’atsäügast arq. Nimäq jal tulliq kodo ja imehteliq, kiä siih käü sääne. Vaja olõsi minna targa mano. Läts poig targa mano. Tark ütel, et teil om lauduh mar’atsäük ja tuu käü teile tüütämä. Kui tahat tuust saia tütrikku, syss ma oppa. Min kodo tarõ pääle. Tarõ otsast kaeq, ku timä lätt vii perrä, paari säläh. Syss sa mine tarõ päält maaha ja võta timä kinni. Timä isk arq hindä kygõst eläjäst ja kõ taht sinnu arq süvvä. Sa peläkui ja vallalõ ar lasku. Ku sa vallalõ last, sa inämb ei näe timmä. Kykõ peräkõrra timä isk hindä kistavarrõst. Kistavars murra katski ja panõ tõõnõ tõõsõ otsaga kokko ja syss saa tütrik. Tä lät kodo, tekk ka nii. Läts tarõ pääle ja näkk ku tütrik läts vii perrä. Karas’ maaha, võt’t kinni. Tütrik muutsõ hinda kygõst eläjäst ja tahtsõ timmä ar süvvä, a timä es pelgä, es lasõ vallalõ. Kykõ peräkõrra iske kistavarrõst. Timä mur’d kistavarrõ katski, pand tõõnõ tõõsõ poolõga kokko, pand pingi pääle, sai illos tütrik. Võtt timä tuu tütriku hindäle naasest ja naksi ilosahe ütehkuuh elämä.

ERA II 194, 523/31 (1) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Elli tütär ja poig. Imä naas ar kuulma. Ütel, et poig, sa võtkui naist, tütär sa mingui mehele. Veli kullõkis, võtt arki naase. Sai vanahalv naasest tälle. Nakka-as tuud sõsart sukugi sal’ma. Elli hüä kaua, sai tuul noorikõl jo lats ka. Naas kõ tä sysarõ pääle kaibusi andma toolõ mehele. Mees käve kõ tüühü. Mõtõl, et kuis ma saasi arq soo sysarõ häötä, ma timäga kyiküts elämä nakkai. Hukas katstõist taldrikku arq. Tulõ mees kodo õdagu, juusk mehele vasta: “Kae mehekene, miä su hüä sysar tege, ar hukas katstõistkümmend taldrikku. Veli midägi ütle-es, “Murõh no, küll mi noq taldriku saa.” Läts tõõsõl pääväl veli tüühü jalq. Naane jalq mõtlõs, et mis no olõsi tetä sysarõ pääle jalq. Läts tapp laudah kolq härgäq arq. Tull õdagu veli kodo. Joosk jalq velele vasta. “Kae velekene, miä sul jalq hüä sysar tege, ar tapp häräq laudah.” Veli ütel: “Mis sa no tiit syss, küll no mi härä saa.” Jal süä täüs, et sysarõlõ midägi üldä-äs. Läts kolmadal pääväl mees tüühü. Jal märke, mis olõsi tetä. Läts tapp kolq täkku tallih maaha. Jal tulõ õdagu veli kodo. Jalq ütles: “Kulla mehekene, no sysar tapp arq täkuq joq.” “No tapp, mis tapp, küll no mi täkuq saa.” Läts jalq veli tüühü nel’ändät päivä joq. Märke, et mis ma no tii jalq. Võtt, tapp oma latsõ ar. Tull mees õdagu kodo, joosk jal vasta kaibuisile suurõ ikuga: “Kae no mehekene, miä su hüä sysar tege. Sa kullõi, hot sullõ kui kaiba. No tapp jo latsõ ar.” Velel läts ka meel haigõst, et egas naasel õks tahtu-us last tappa, umma last. Soo om õks sysarõ süüd. Ütles sysarõlõ, et läki mi suga veidkest mõtsa. Ütel mõtsah, et sa panõ siiä käeq kannu pääle. Pand käe kannu pääle ja lei kirvõga käe mant. Tä naas ikma ja ütel, et pan no käe räti sisse ja panõ mullõ puuhu. Veli pand käe räti siseh puuhu, nii läts kodo. Sysar läts ilma pite käümä. Käve, käve, tahtsõ jo väega süvvä. Sai ütte kuninga aida üüse. Sääl olli väega magusa ubina. Käve mitu üüd sinnä ubinit süümä. Kuningas pand jo tähele, et kes soo käü siiä. Kuva upin om haugat puul, kuva raas, olõi terveht ar süüd üttegi. Olõsi vaija vahti. Läts kuningapoig vahtma üüse. Sai tuu tütriku kätte, kai, et väega illos tütrik oll. Toolõ kuningapojalõ meeldü timä väega arq. Naas juttu ajama, et ma võta su ar naasest. “Mis sa minnu võtat. Kässigi olõi.” “Mis syss tuust. Ega sul tüütä olõi vaija. Vei sinnä tarrõ tütriku esä ette. Ütel esäle: “Ma võta soo hindäle naasest arq. Soo om mi ubina süüjä. Mullõ väegä meeldü ar.” Esä ütel: “Mis sa timäst võtat, täl olõi kässigi.” Ütles, et no mullõ miildüs, mullõ timmä tüühü olõi vaija. Mis syss, et kässi olõi.” Esä es keelä ka ja võtt arq naasest. Naksi väegä höste elämä. Tull kuningapujal sõtta minek. Jäi tuu naane kodo rasõvast. Saat syss kirju kodo. A tuu timä veli oll postikandja. Timä naane jätä-äs ütte kirjagi kaemalda, ar kai kõq kir’äq. Sai timä mehesysarõ kiri timä kätte. Timäl oll süä täüs, et timä sai ar kuningapojalõ. Sündü kuningapoja naasel poig, väega illos, kuu kukroh, päiv otsa eeh, kihä kyik taivatähti täüs. Saat’ kir’ä mehele, et poig sündü ja nii illos, et säänest olõi ilmah olnu, kuu kukroh, päiv otsa iih, kihä kyik taivatähti täüs. Sai too kiri velenaase kätte ja velenaane kirot kirä ümbre. Et sündü naasel, tiiäi mis om, kas kassi- vai pinipoig. Kiäki tiiäi minkõstki tunnista. Sai mehele kiri kätte ja mees lugi kir’ä ar. Kirot vasta, et las olla, mis om , hoitkõ käeh, nika ku ma kodo tulõ. Sai tuu mehe kiri ka velenaase kätte. Velenaane kirot ümbre, et saatkõ sitatsõ luuaga majast vällä. Nika olgõ majast lännü, ku ma kodo lää. Naasele sai kiri kätte. Lugi kir’ä ar. No õks tulõ minnä, midägi tetä. Hoit timä nuq käeq ka käeh kõ. Syss ütles: “Köütke mullõ lats üska. Ar tulõ minnä. Mullõ mehe käest tull sääne kiri.” Köüdeti lats üskä ja panti käe puuhu tälle. Ja ikk ja lätt minemä jalq. Naas väegä juvva tahtma. Sai üte jyy viirde. Naas säält jõest küünutämä juvva. Kässi es olõ. Sattõ arqki lats vette üsäst. Ikk ja kaes, lats jõeh, vällä võtta ei saa, kässi ka ei olõ. Tull üts vana mehekene jõe viirt pite. Ütles: “Mis sa ikõt siih?” A ütles: “Kuis sa no ikõi, olõi kässi, lats sattõ jõkkõ.” “Ikkui midägi.” Võtt latsõ veest vällä, puhas’ ütte kõrva, puhas’ tõistõ kõrva, oll sääne nigu innegi. Küsse: “Kos sul käe jäi?” “Veli ragi maaha ülekohut.” “Koh sul nu omma, kas omma käeh?” “Puuh omma.” Võtt timä puust käe vällä. Puhas’ üte käe otsa ja tõõsõ käe otsa, sai sääne sama käsi nigu innegi. Võtt uma latsõ ilosahe üskä ja nakas edesi minemä tiid pite. Läts jalq sinnä kodo vele poolõ, koh tä inne elli. Pallo aigu oll jo möödä lännü ja nimä inämb timmä es tunnõ. Küsse, et võtat minnu öösest siiä, ma mõista ilosit jutusit aija. Võõdõti öösest. Tä ütel, ma jutusit nii nakkai ajama, mul väega ilosa jutusõ omma. Ajagõ kyik kuningriik kokko.” Too kuningas, kelle pujalõ timä oll lännü, too olõ-õs ja sai toolõ ka tiidä, et sääne tark jutuajaja om tulnu. Ja lätt tuu kuningas kaq, oll jo syjast kodo tulnu. Tull kyik rahvas kokko ja naas’ timä jutust ajama: Vott määne mul oll elo. Imä kuuli arq ja ütel, et tütär, mingui mehele, poig võttui naist. A poig õks võtt naase ja sai vanahalv naasest. Too es naka minnu sal’ma, tahtsõ kõ minnu arq tappa. Veli läts tüühü, hukas timä taldriku ar. Veli tull kodo ja kaibas’ velele, kae mis sul hüä sysar tekk. Velel oll õks sysarõ pääle hallõ, es ütle midägi halvastõ. Läts jal tõõnõkõrd veli tüühü. Tull veli kodo, kaibas jal mehele, ar tapp häräq. Velel jal tahtu-us midägi üldä mullõ. Läts jalq veli kotost arq. Tapp arq täkuq. Tull jal veli kodo, jalq ütle-es midägi halvastõ mu pääle. Läts jalq veli tööhü. Tapp jo uma latsõ arq. No syss läts jo velel ka süä tävves ja veli ütel, et sa panõ rõivihe, läki mi suka mõtsa. Panni rõivihe, lätsimi mõtsa. Veli käsk panda käe kannu pääle ja ragi maaha. Ma käsi syss käe panda räti sisse ja puuhu ja naksi edesi minemä. Lätsi ja naksi väegä süvvä tahtma. Olõi süüki kostki saia. Sai üte kuninga aia veerde. Lätsi kuninga aida ja sei sääl ubinit. Kuningas läts aida ja kai, et kes om ubinit söönü, om hauganu ar poolõ ubinat. Kässi olõ-õs nii. Et vajja olõsi vahtma minnä. Läts kuningapoig vahtma tõõsõ õdagu. Näkk, et üts illos tütrik tull aida ja naas ubinit süümä. Kuningapoig naas timäga juttu ajama, et kos su käe omma jäänü. Veli ragi käe maaha. Teiq too tütrikuga tutvast, et ma võta su ar hindäle naasest. Tä ütel, et sa võtat no minnu, mul olõi kässigi. “Mullõ su kässi olõi vaija, ma sinnu tüühü panõi egas.” Vei tütriku tarrõ esä ette. “Kaeh, et soo mu mõrsja, soo võta ma arq naasest hindäle. Esäle es olõ miilt pite. “Kas sa no võtat käsildä hindäle naasest!” “Esä, ega mullõ olõi vaija tööd tetä. Mullõ meeldü nii arq.” Esä lubasi ar võtta. Võtt timä naasest ja tull sõtta minna tuul kuningapujal. Naane jäi kodo rasõvast. Too ao seeh sündü naasel poig, väega illos, kuu kukroh, päiv otsa eeh. Saadi syss ma kir’a sõtta mehele. Nii illos poig sündü, et kuu kukruh ja päiv otsa iih. A mu velenaane muutsõ kir’ä ümbre. Saat mehele tõisildõ ja mees saat vasta, et hoitkõ käeh, kooni ma kodo tulõ. Ja jalqki too velenaane kirot ümbre ja saat mullõ, et saatkõ sitastõ luudõga vällä. Ku ma kodo tulõ, et tohi olla mu majah. Ku kiri tull sääne mullõ, syss mullõ köüdeti lats üskä ja lasti seismä jalq. Naksi väega juvva tahtma. Sai üte jyy viirde. Naksi jyyst juuma ja sattõ arqki lats vette. Iki sääl jõe veereh. Tull vana mehekene jõe viirt pite. Tuu ütel: “Mis sa ikõt siih?” “Kuis ma no ikõi, ku mul lats sattõ üsäst jõkkõ.” “Koh sul käe omma?” “Veli ragi ar.” Võtt latsõ viist vällä, puhas’ ütte kõrva, puhas tõistõ kõrva. Oll sääne sama lats, nigu inne oll. Võtt käe puust vällä. Puhas üte otsa ja tõõsõ otsa. Olli jal sääntse sama käe, ku olliqki. Tulli ma no vele kodo. Vott määne mul oll elo ja soo om mu jutus. Miis kullõl, kullõl, tund’ timä jutusõst arq, ja võtt kolq täkku tallist vällä. Võtt naase, pand hiussit pite täkkõ handu otsa ja lask ilma pite minemä. Nika nimä sõidi ku jääs tükkägi kokko. Veli inämb naist võta-as. Naas ilma naaselda elämä. Kuningapoig vei oma naase ka kõ pujaga omma majja ja naksi jalq hüvvä ello elämä.

ERA II 194, 53/63 (3) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Ol’l üts esä ja ol’l kolq poiga. Kats ol’l tarka, kolmas ol’l rummal. Temä ütel, ku mina koolõ arq, syss õgaüts vahtkõ mino kääpä pääl üts üü. A tuu ull veli mängse ts’uuda-ilosahe kannõlt. Syss kõ inne oll vanõmbal vahti. Tuu nakas’ pallõma: “Ma olõ täämbä väega väsünü. Min sa vahi mu iist!” “Ütskyik, ma lää vahi syss.” Vahtõ ja mängse kannõlt. “Oh mu essä ja immä! Hallõ om sinno, et sa siih maa seeh olõt! Mullõ inämb sinno nätä ei saa, ei kuulda ei saa, a ma õks veel siih valva.” Kääpa pääle oll külvet nigu kesev. Tull vasinõ hopõn kesvä süümä. Tä kannõlt hillokõistõ tilist’ ja suigahtu magama. Väikest valgõt nigu tundn, kaes hopõn süü kesvä, midä tä pidi vahtma. Timä haar’d’ päitsist kinni: “Ptrrruuh!” Hopõn jäi saisma. Nakas’ pallõma: “Päitse võta hindäle kodo, a minno las vallalõ.” Et kuna sullõ vaja, päitseq kätte ja rapahuta, et ptruuh, olgõ siih ja ma olõ õga minoti aigo sul käeh. Kodo läts ja pan’d’ päitseq talli kivi ala. Suurõ nuia võt’t ja müt’t maija pite. Velenaaseq kõnõlasõq, et ull om jo kotoh. Tä heidäs’ päivä magama, a veleq teiväq tööd. Üts tek’k sikaga, tõõnõ pahruga. Magasi lõunõni arq, tulõ temä ka välla. Tõõnõ veli pallõma: “Kulla velekene, ma olõ nii väsünü. Min vahi mu iist kaq!” “Hüvä, lää.” Lätt oma kandlõga. Mäng. Täl oll kassikõnõ ja pinikene kaq üteh. Kassikõnõ nävväht’ ja pinikene haugaht’. Tä jalq uinahtu magama. Kassikõnõ nävvähtas, pinikene haugahtas - hõpõ täkk süü kesvä. “Ptruuh!”, kinni. Täkk pallõma: “Lasõ ar’a! Vii päitseq kodo ja panõ kivi ala. Kuna sullõ vaija, “Ptruuh, tulõ siiä!”, ja ma olõ sul kõ juurõh.” Las’k’ jalq vallalõ. Päiv nõssi, tull kodo. Kassikõnõ kõrval, pini kaq. Päitseq pan’d’ kivi ala. Müt’t maija pite. Veleq küsüseq: “Noq, miä näi kaq?” “Miä too nätä; miä kuulda! Essä õks näei kunagi inämb.” Kolmas üü, tull hindäl vahti. “Veleq, vai läät ti noq mu iist vah’t’ma?” “Vyi, mi olõ tüüst väega väsünü. Vai läät sa esi.” Kyiküts, ma lää, õks uma esä kääbäst viil valva.” Võt’t jalq uma kandlõ, kassikõsõ, pinikese, läts jalq õdagu vah’t’ma. Mängse jalq: “Hallõ om umma essä, omma essä. Ei saa nätä ei kuulda.” Suigahtu magama. Kassikõnõ nävvahtas, pinikene haugahtas, lask silmäq vallalõ - kullanõ hopõn süü kesvä. Karas’ üles, hopõn kinni, lei jalga vasta maad, “Ptruuh!” Täkk pallõma: “Kulla mees, võta päitseq ar ja minno lasõ vallalõ! Pand päitseq siilo ala, tulõ kodo, kõ jalq maija pite mütt. Veleq küsüseq, mis näi. “Miä nätä, miä kuulda! Ei näe essä, ei kuulõ inämb midägi.
Sai kuulda, et kuningas taht võtta vävvü. Tütär klaasmäe otsa pant, et kes saa mano, sõrmusõ vaelda arq, tuu saa kuninga väümiis. Veleq üts ravitsõs sikka, tõõnõ pahru. Säädväq minekit, üts sikaga, tõõnõ pahruga. Tä läts talli, kergähüt’ kivi ülest, päitse vällä, lei jalga vasta maad: “Täkk olgõ siih!” Silmapilk vasinõ hopõn, vasinõ satul, vasitsõq rõivaqki mehele säläh. Sõit syss timä kaq. Saa nuilõ järge. “Pahr mutta, sikk pajju!” Pahr kai kaq, silla all muda, lammõs mutta maaha. Sikk läts pajju haina süümä. Timä ku las’k’, üle poolõ mäe sõit’ ar, näüdäs’ hennäst, keerahut’ tagasi. Tulõvaq veleq õdagu kodo. “Vyi velekene, mis me näieq. Ku sõit vasinõ miis, vasinõ satul’, vasinõ hopõn. Pooldõ mäkke jo sai arq.” Nemäq ütleseq “Mi hummõl jalqki lää.” Üts ravitsõs pahru, tõõnõ sikka. Läävä hommogu minemä, timä muudku lesätäs’ aho pääl. Peräst ülest, hõpõ päitse vällä, rapahut’, lei jalga vasta maad. Hõpõ täkk man, satul pääl, hõpõrõiva täkul säläh. Istõ sälgä, Valai! Sai järge, “Pahr mutta, sikk pajju,” õkva mäenuti otsa lits ar. Kuningatütrele mano es lää. Suurõq herräq kyik kaesõq. “Kes no ta sääne?” Keerahut’ ümbre, ku tuul kodo. Hopõn vallalõ, esi tuhkõ sisse. Tulõvaq veleq jalq kodo, “A mis me näi. Üleni hõpõnõ oll, mäenutti sõit’ joq ar. Hummõl kaq lää kaema.” Jalq ravitsõsõq, üts sikka, tõõnõ pahru. Läävä hummogu pümmeh joq minemä. Timä hulga ao peräst talli mano, kuldpäitseq vällä, lei jalga vasta maad. Kullanõ täkk mano, umaq rõivaq ka. Istõ otsa, oll minek, Nigu las’k’ mäke pite kaari, õkva mano. Teret’, syss vael’d sõrmusõ ja oll tagasi tulõk ku välk. Kyik kaesõq, tohoh ta joq välkü ku tuli, a kiäki ei tiiä, kost om. Kuningal hädä. Sõrmusõq vaeldõtu ja kattõ miis. Ai kümne päävä peräst rahva kokko, et kolmõ päävä joosu seeh kyik poisi luum piät olõma sääl. Kuningatütar and viina ja nakkas umma miist vällä tunnistama. Edimält kutsuti suurõq kindraliq platsi, suurõq krahviq ja kyik suur jago, paroniq mis olliq ja kaupmeheq. Peräst rikkamba talomehe pojaq. Ütski es olõ tuu. Kolmadal pääväl jäiq kyik vaesõq. Kaq es olõ. “Kas om kellel viil kedä kodo jäänü?” Targaq veleq ka sääl. “Meil om üts rummal kotoh aho pääl. A tuu kohegi es saa.” “Toogõ tuu ka siiä.” Toodi tuu kõ viimäne. Nätsanõ, nyna nõlinõ! An’d’ viina kuningatütar. Viina an’d’, a kään’d’ nyna kõrvalõ. Tä võtt kura käega. “Mis sa ta käega?” “Mul tõõnõ käsi ei painu.” Sääl kuningas kaq ja suurõq kohtumeheq man. “Piät võtma hää käega.” “A mis timäl sõrmõh?” Sõrmus ol’lgi sõrmõh. “Kes sa olt?” ”Turak-Tuhkjapus’ja.” Kuis anda kuningal tütar sääntsele. “Koh sul nuuq rõivaq olliq?” Kuningas võtt temä arq hindä hoolõ ala. Pan’d’ tallipoisist. Tütär pahanu. Süämest om ku hüä meel, a rahva man om halv väega. Kuningal suur häbü. Ütles: “Vot tuu saa mullõ väüst, kes imise katõtõistkümne põrsaga ot’s mõtsast vällä.” Suurõmbaq sõitvaq kyik ommi uhkite hobõstõga. Timä lätt: “Naaseesä, vaest annat mullõ kaq määntse hobõsõpala. Ma lää kaq ot’sma.” Anti vana, kolmõ jalaga hopõn kätte. Ta istõ sälgä ja läts mõtsa viirde. Lei puutõlvaga otsa, otsõnd’ ar’ki. Rapahut’ vaskpäitsit. Vasinõ hopõn mano. Sai imise kätte. Üts ülemb mano: “Kulla kälüsk, võta mis tahat! Anna soo elläi ar mullõ!” “Hüä külq, lõika päkk maaha!” Võt’t väidse vällä, lõigas’ päkä maaha. Lätt kodo, imis põrstõga takah. Rahvast vuur’ vasta: “Kaeh, tark õks tark! Näet määntse eläjä tõi arq!” Kuningal vaija lubatut pite tetä, a tütär pusklõs vasta. Tunnistas, tunnistas, ülemb miis om, a süä haltas väega. Õks ei olõ tuu, kiä sõrmusõ vael’d’. Lastas jal katstõistkümmend lehma pulliga mõtsa. Kiä vällä ots, tuu sa kuningalõ väü. Lääväq kyik otsma. Tälle andas jalq kolmõ jalaga hobõsõpala. Timä toolõ jalq puutõlvaga päähä, hõpõ hopõn mano. Sai lehmäq pulliga kinni. Köüt’ kyik handa, kodo tulõma. Hobõsõ las’k’ ar vallalõ. Saa mõtsa veereh jalq tõõnõ suurülemb mano. “Kulla miis, tsirgu miis, võta mis tahat ynnõ, anna nooq ar mullõ!” “Hüä külq. Muud ei taha, rao kura jala suur varbas maaha.” Rutu peräst ragi varba maaha. Lehmäq perrä ja tarõhõhõ astus. “No õks om kuningatütär mul.” Kuningas annasi kül arq. Väega suur miis om joq, suurõst jaost, a tütär tsaga vasta salahusi: “Lasõmi viil tulõkarva täku kaq mõtsa. Olgõ kiä taht, ku vällä tuu, syss toolõ ma lää.” Midägi tetä. Torrõ tütär, a kangõ kaalaga. Lasti perätallist tulõkarva täkk mõtsa. Päitsit es olõ viil pääh olnuqki, jo kodo tuua. Pallo julgui enämb minnäqki. Turak jal nuias: “Angõ mullõ ka määne hobosõpala naase-esä, ma ka lää otsma.” “Kae olt ulliga hädäh. Kohe sa nooq hobõsõq panni, mis sullõ antiq. Olõi meil inämb su jaost. Min jalgsi, ku tahat.” Mõtõl’, et las lätt, jääs vast kohe hobõsile jalgu, saa jo taastki väümehest arq vallalõ. Paha pallo kogonõs naid. Lätt mõtsa poolõ astma, nyna nõlinõ, a esi aja villu. Nigu mõtsa viirde sai, kuldpäitse puust vällä, jalga vasta maad: “Kuldtäkk olgõ siih!” Oll ka man ku püssakuul. Sälgä ja ajama. Sai timä hopõn tulitsõlõ järge, pand päitseq päähä, väsünü joq oll tuu kaq, kodo poolõ astma. Kullatsõ hobõsõ lask arq vallalõ. Tee pääl krahvipoig mano. “Kulla miis, tsirgu miis! Võta mis meelüs’, anna sooq ynnõ ar mullõ!” “Anna säläst nilgu rihm kukrust kundsõni.” Oll kül väega hallus, a kuningatütär ka väega meeldü. Arq an’d’. Tulõ mõtsast vällä, täkk käe peräh, nigu kirgeles ynnõ. Kuningatütär korgõst pajast kaes, noq om ots. Ar tulõ minnä taalõ. Süä seeh kakk ja kisk, kohes tuu külq jäie, a pästä olõi kohegi. Kuningas nakkas jo pulmõ säädmä. “Saa jo ütskõrd jahil lõpp.” Naatas laulatuistõ minemä. Pallo uhkõt rahvast kõik takah. A turak tii veereh: “Kaegõ, kas taal peigmehel nahka ka om säläh!” Väega joq heitü ar. Kuningas taht turakut kõrva visata, a tütär ütles, et mis jutt ta piät olõma. Vaja kaia, muido myni usus kaq ulli jorro. Kaetas, kukrust kundsõni rihm maaha võet. “Soo an’d’ tä mullõ mu tulitsõ täkü iist. Õgas tä püvvä-äs. Ma püvvi.” Näütas rihma. Mis noq saa. Noq sai pulmõst jalq midägi. Kuningas pan’d’, et ma inämb jaht’ma ei nakka, kyigildõ om joq arq proovit. Noq vaija kutsu tuu, kiä lehmäq otsõ. Ollgi joq sääl man. Hüvä miil väega. Edesi laulatama minemä tõõsõ kosilasõga. Lääväq veidkese maad, turak jalq tii veereh. “A kaegõ, kas taal kosilasõl kurajala varbas kaq om, vai olõqki-i. Mis tä nii klympas?” Tahtvaq edesi minnä, “Turaku lorri!”, a kuningatütär pan’d’ “Edimäst kõrd ütel õigõt, vaja noq kaq arq kaia. Muido myni ull tiiäi midä mõtlõs.” Ei olõki kura jalal suurt varbast. “Kuis tuu nii om saanu?” “Kuis saanu? Kuis muido, ku an’d’ ta varbakõsõ mullõ lehmi iist. Siih tä omgi!” Irveles ynnõ. Mis noq tetä? Noq piät vai ullilõ, nõlgninalõ andma tütre. Täku otsõ ja lehmä jo kaq. Vaja kutsu ynnõ ruttu tuu ülemb, kiä immise tõi. Astõ rutu peräst ette. Kõrvaq joq naardvaq hendäl. Kuningatütrele kõrvalõ ja ker’ku poolõ minemä. A turak vasta: “Mis taal kosilasõl hüvä käsi kulakoh? Vaest täl olõi päkkä!” Kuningas: “Kasi eest, kasi eest. Las meil joq ütskõrd minnä. Mi jää joq ildast väega.” Kuningatütar jääs saisma. “Kavva tuud syss kaia! Näüdäke tälle, ullilõ ar. Mis tä siih lorra!” A hendäl joq süä värises: “Vaest viil soo voori ka arq mutti vidä. Syss olõ ma naist vallalõ.” Võetas kulak vallalõ, pässä olõi olomahki. Jalq katski sooga kaq. A turak võtt pässä puust: “Siih tuu pässäkene omgi. Ta iist ma tälle imise anni.” Mis sa ullilõ tiit? Kuningas astus ette: “Kes sa sääne olt, nõlgnyna?” “Ma olõ oma esä ull poig. A ma tiiä tood kaq, koh kuningatütre sõrmus om. Tahat, ma tuu siiä.” Läts võssu, rapahut kuldpäitsit, lei jalga vasta maad, “Kuldtäkk olgõ siih!” Oll kaq man, hirnaht ynnõ. Kuldrõivaq, satul, kyik. Mõs’k’ näü arq, ai rõiva sälga, istõ otsa. Sõit vällä, nigu õks üldäs, et kuu kukruh, päiv otsa iih, välgäs’ ynnõ. Kuningatütär kaes: “Ta om külq tuu joq” Tulõ mano, näütäs, sõrmus kaq sõrmõh, kuningatütre käest vaeldõt. Noq sai õigõ laulatuistõ minek. Sai temä riigi perijä ja ausa kuningas.

ERA II 194, 531/8 (2) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Elli kolq veljä. Kats olli tarka, ütte peeti ullist. Oll suur uiboaid väega. Üts tsirk käve kõ unbinit süümä. Kuningas käve aida kaema, et kes siih om jo ubinit narinu pal’lo. Vaja olõsi vahtma naada. Ütel pojõlõ, minge vaht’ma. Inne läts kõ vanõmb poig. Ku naas tuu kullanõ tsirk aida tulõma, ni timä kõrraga jäi arq magama. Tulõ hommok. Läts timä tarrõ, nii esä küsüs: “Kas näi kedägi?” “Kedägi näe-es.” Tõõsõ üüse lätt tõõnõ veli vahtma. Tuu ka niisama. Nigu naas tsirk tulõma, nii timä arqki jäi magama. Tsirk sei ubina arq ja linnas minemä. Läts tima hommogu tarrõ, esä küsüs: “Kas näi kedä?” “Kedägi näes käävät.” A ubinit õks oll süüd. Tull ullil velel minnä kõrd. Läts syss too vahtma. Vahtõ kyik üü. Läts uibohe üles. Ja kaes, tulõ üts kullanõ tsrik ja nakkas ubinit tsäunma. Timä ku haard handa pite, kakas’ käest ar, jäi üts kullanõ putsai ynnõ peio. Vei pudsaja tarrõ esäle kaia, et vot määne tsirk siiä käu, kullanõ. Esä ütel: “Tsirk om illos. Tiiäi kuis so saasi ar meile kätte. Ma tahasi väega säänest tsirku.” Ütles, et poja, minge otsma tood tsirku, kualõ saa tsirk kätte, toolõ ma anna kuningriigi. Kyik vanõmba lätsi hüvvi hobõstõga, kõ noorõmbalõ anti kõ kõhnõmbakõnõ. Õgaüts läts esi poolõ. Sai tuu ull veli suurdõ mõtsa. Sää oll kolq tiiharro ja oll laud ka lüüd tii pääle, et ku lääde hüvvä tiid, jääi hobõst, kurra tiid, syss jääi hinnast, keskelt, syss jääi üttegi. Tä mõtõl, et kuvva tiid ma no syss lätt õks. Vaija minnä tuud tiid, ku jääi hobõst. Esi õks läät jalagagi edesi. Lätt minemä tuud tiid. Lätt palakõsõ maad edesi. Tull suur, hall susi mõtsast vällä, sei arki hobõsõ. Miis lätt edesi jalaga minemä, et lää õks jalagagi, ku kaugõlõ jõua. Tulõ jal susi mõtsast vällä, ütles, et mees istu mullõ sälgä, sa jalaga jõuai kuki kaugõlõ minnä. Istõ tä soelõ sälgä ja küsse, et kohe sa tahat minnä ka nii. Tä ütel, et esä ai meid kullast tsirku otsma, et toolõ saa kuningriik, kiä löüd kullatsõ tsirgu. Tä tiidse, tuu susi, et koh om tuu kullanõ tsirk. Vei syss mehe vällä ja läts kooni sai üte kuninga poolõ jalqki. Sääl oll too kullanõ tsirk. Opas ar, et koh tuu tsirk om siih, et timä om kleedkah. Ar sa kleedkat ynnõ võtkui, võta tsirk. Ku sa kleedka võtat, syss kuuldas ar kõrraga. Timä läts võtma. Kaes, et väega illos kullanõ kleedka ka om. Kuis ma soo jätä siia. Ei, võta ma õks kõga. Kuuldi kõrraga arq. Võõdõti timä kinni. Küsti, et mis sa vargile tulli sedä tsirku siiä. Ütel, et meid esä käs’k, et ma toolõ anna kuningriigi, kuva löüd tsirgu ar. Ütli, et mi syss anna sullõ soo tsirgu ar, ku min tuu tõõsõst kuningriigist ar kullatsõ lehega ja hannaga hopõn. Läts säält kuninga puult vällä ja läts soe mano. Susi uut välah. “No sai arq?” Selet’ arq, et saa-as, kullatsõ lehega ja hannaga hobõst kästi inne tõõsõst kuningriigist tuua. “Ma sullõ opsi, et milles sa võtat kleedkaga. Võtkui! Läki no, istu mullõ sälgä ja läki, vast mi saa tuu hobõsõ ka arq.” Lätsi jalq sõitma. Lätsi kooni too kuninga poolõ. Aia takah opas susi jal ullilõ velele: “Võta hopõn siist tallist ar, a võtkui päitsitega, võta ilma päitsilda. Ku päitsitega võtat, nii peremiis kuuld ar kõrraga. Lätt võtma, kaes, kullatsõ lehega ja hannaga hopõn, kullatsõ päitsegi pääh. Kaes, kuis ma no võta sood kullast tottu pite timmä. Võta ma õks päitse ka arq. Kui naas nuid päitsit pästmä vallalõ, kõrraga kuuld peremiis arq. Võõdõti kinni timä jalq. Küsüti jal, milles sa siiä vargilõ tulli. “Mullõ vajja kullast tsirku ja säält ülti, et tuu ar säält kullanõ hopõn, syss mi anna tsirgu.” Säält ülti jalq, et min too kolmadast kuningriigist kuningatütär arq, kullatsõ hiussõga, syss mi anna hobõsõ. Läts jalq vällä soe mano aia taadõ. Selet soelõ as’a arq. Susi ütel: “Milles sa päitsitega naksi võtma. Ma opsi, et võtkui päitsitega. No istu mullõ sälgä, sõidami kaema, vast saa too ka ar meile. Läävä syss jalq, saava kuninga aia veerde, kaese kuningatütär aiah kul’atas, kullatsõ hiussõga. Susi ütles: “Sust saai soo võtjat. Ma lää proovi sood esi võtta jo.” Susi karas üle aia aida, haard tütriku sälga ja minemä. A too ulli vele jätt seeni mõtsa viirde istma. Sõit’ kooni ulli vele mano. Võtt ulli vele ka sälgä. Katõkese tuu ull veli ja tütrik soe säläh läävä. Ütles, et tahat sa naasest ar hindäle sood, syss ma jätä soo sullõ. Syss ma kae, vast saa arq tuu hopõn kaq kullanõ. Ull veli ütel: “Milles ei. Sedä noq tahai!” Saiq syss tuu tõõsõ kuninga mano jalq, koh tuu kullatsõ lehega hopõn oll. Ütles tütrikulõ, et sa siih istu, kooni mi tulõ. A susi hindä iske tütrikust ja ütel poisilõ, et sa minnu vii. Iske hindä kullasõ hiussõga tütrikust. Vei syss ull veli kunngalõ, et noh, ma tõi sullõ tütriku, anna mullõ noq hopõn kätte. Timä syss võtt hobõsõ ja tütriku ja istõ katõkese sälgä ja lätsi minemä. Lätsi palakõnõ maad edesi. Seeni ütel soetütrik umalõ kuningalõ, et väegä ikäv om, läki aida jalotama. Läts syss timäga aida, Karas’ üle aia, vipsahti ynnõ, vällä nii läts ar mõtsagi nuilõ järge. Lätsi nika ku kolmada kuninga poolõ, koh kullanõ tsrik oll. Susi ütel, et tahat sood hobõst, syss jätä soo hobõsõ ka sullõ. Ma tii hindä hobõsõst, sa tul, minnu vii. Timä pand mõtsa veerde kuningatütre ja hobõsõ saisma: “Ti siih olgõ, a mi lää tsirku võtma.” Tekk susi syss hindä hobõsõst, võtt ull veli käe perrä ja läts sinnä herrä poolõ. Ütel: “No ma tõi sullõ hobõsõ. Anna mullõ tsirk arq!” And syss tsrigu kätte kõ kleedkaga ja läts poiss minemä. Läts tuu tütriku mano, istõ hobõsõlõ sälgä, võtt kullatsõ tsirgu kleedkaga kätte ja lätsi kodo poolõ minemä. Läts tuu kuningapoig uma vahtsõ hobõsõga sõitma. Hopõn pand pakku. Kuningapoig sattõ säläst maaha. Hobõsõst sai susi ja pan’d ullilõ velele takah. Sai syss järgi. Lätsi kooni tooni mõtsani, koh timä hobõsõ sei arq. Ütel, et ma inämb kauõmbahe ei lää. Minge no esi kodo poolõ. Nii nimä lätsi, niq ütli, et vajja siih veidkeist puhata ka. Hobõsõ panni puu külge kinni, tsirgu kleedkaga mano ja esi heitsi puhkama. Sai tõõsõ vele mano. Tulli tsirku otsmast. Süä täüs, et ullilõ velele sai tsirk, hopõn ja kullatsõ hiussõga naane. Mis mi tälle teemi ka. Tapami timä siiä arq. Tapiqki ar. Raiq ar tükägi, pilli tüküqki mõtsa arq. Võti kullatsõ tsirgu, tütriku ja hobõsõ ja lätsi kodo minemä katõkese vele. Vei tsirgu esäle, et vot mi löüse tsirgu üles. Hopõn jäi keskmätsele pojalõ. Vanõmb veli tahtsõ tütrikku võtta naasest. Naksi pia pulmõ pidämä. Sai tuu susi mano ulli vele lihatükele ja luutükele. Varõsõ olli jo liha ar söönü. Tundsõ timä ar. Andsõ varõssile käsu: “Kor’ake luu kokko, pal’lo näid siih om, muido ma teid maa päält häötä arq. Varõsõ korsi kokko kyik timä luu. Sääd timä ilosahe kokko, nigu inemine om. Käsk kaarnil tuua kuulut vett. Toiõ kaarna tood vett. Tsiuk’ timä tuu veega ja kasvi liha ja luu kyik kokko. Sai illos kuulja. Käsk jal vahtsõst, et minke toogõ elavät vett kaq. Lätsi syss, tõi elävät vett kaq. Tsiuk’ too elävä veega timä arq ja tull ello. Istõ üles ja ütel, et vyi, ku kaua ma magasi. Susi ütel: “Vai kaua magasi! A kae koh su tsirk om! – Hopõn! – Naane! Sa olli jo tapõt ar ja su luuqki olli jo lajah. Ma käsi varõsil kor’ata su luu kokko ja kaarna tõiõ kuulut vett ja elävät vett ja ma tsiugi ar ja sa sai ello. No min syss sa kodo minemä. Ar sa kohki inämb puhakui.” Tuu mõrsja oll kotoh väega pahanu kyik aig. Es taha vanõmbalõ velele minnä. Õkva sai laulatama minemä, laua takah jo olli, ku näkk, et ull veli tull tarrõ. Karas’ üle laua ja haard’ ümbre kaala kinni, et soo om mu kosilanõ ja soolõ ma lää. Soo minnu tõi. Selet’ ull veli esäle kyik ar, kuis oll, kuis ma sai tsirgu kätte ja hobõsõ ja kyik ja nimä tapi mu arq ja pilli luuq ka lak’ka ja susi tek’k minnu ello. Esä andsõ säändse õigusõ noorõmbalõ velele, et tii sa näile, miä tahat. A timä lask näil minna ilma pite lak’ka ilma karistusõlda ja kõ’õlda.

ERA II 194, 538/42 (3) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss
Elli kolmõkesi velitse. Märge nii, et võtkõ mi naase arq. Mõrsijt es olõ valmit. Kost mi syss võta? Märge kokko, et hiitke paalkat. Kualõ poolõ paalka lätt, säält võtta naane. Hiit kõ inne vanõmb veli. Läts üte suu pääle. Keskmätsel vei küllä. Kõ noorõmbal vei kaivo. Toolõ vanõmbalõ sai suu päält nõia tütär, keskmätsele küläst, a noorõmb märki, kuis mullõ saa, kost ma kaost võta naase. Läts üte hummogu vii perrä. Sai kunn pangi. Karas’ pangist kao salvõ pääle. “Kullõ, ma ollõ su naane.” Poiss hiitü, et tohoh, mis ma konnaga tii. Konnast saa no mullõ naane. Läts kodo poolõ, võtt pangi sälgä. Kunn läts täl takah kargama. Võtt konna naasest, kohegi es päse. Elli syss ku kaua nimä elli ja tull näil kostma minek. Tõõsõ vele kõ tsusk’va tuud: “Mi lää naistõga kos’tma, a sa läät kunnaga.” Mehel süä täüs, a mis sääl tetä, õks tulõ minnä, hot kunnaga. Kunn ütles: “Las tõõsõ vele läävä arq inne, a mi lää takah. Lätsi syss tõõsõ veleq arq. Timä jäi kodo uma kunnaga. Timä läts keldrihe, tuu kunn, võtt konne rõiva säläst arq ja pand linike päähä. Sai illos noorik. Läts timä no oma noorikõga. Tõõsõ vele kõ kaese, kae määne noorõmbal velel ka noorik. Omal mehel kõ süä haltas, kuis timä sääntses jäänüqki. Ja läts syss ilma naase tiidmäldä üte targa mano küsümä, et kui timä pand tõõsõ rõiva sälgä. Tark ütel, et sa min inne kodo. Kunnarõiva omma keldrih tõrdu all. Sa palota kunnarõiva arq, syss timä jääski sääne noorik sullõ. Läts syss tä ka kostma jal. Läts, käve inne kotoh ja palot kunna rõiva arq ja läts sinnä tagasi õks. Ja olli ku kaua olli, tulli kyik üteh kodo. Lätt keldrihe kunnarõivit võtma. Olõkiq konnarõivit. Ütles: “Miis, jumalaga! Sa minnu no inämb ei näe. Ma siih inämb olla ei saa. Sa olt mu rõiva varastanu arq.” Läts ar. Miis pahanu: “Oll illos naane, jäi ilma ilosast naasest. Olõsi minnä otsma (naist), vaest saa kätte viil kost. Lätt, lätt ütte järve viirt pite. Kaes vasinõ tarõkõnõ höörüs pääle kana jala otsah järve pite. Tä ütles, et tarõkõnõ saisma, mu poolõ lävega. Nii läts sisse, kaes, vasitsõ kossaga tütrik istõ pääle, kudi vasist kaputat. “Kas sa mu naist näie?” “Näie külq, a ma tiiäi, koh timä parhilla om. Min edesi, küsü mu keskmätse sysarõ käest.” Läts jalqki edesi minemä järve veert pite. Kaes jalq, et hõpõnõ tarõkõnõ höörüs pääle kana jala otsah. Ütel jalq: “Tarõkõnõ saisma, mu poolõ lävega. Sääl hõpõtsõ kossaga tütrik istõ ja kudi hõpõst kaputat. Küsse, et kas sa mu naist näie. “Näie külq a ei tiiä koh ommõ. Min, küsü mu vanõmba sysarõ käest. Tuu tiid.” Läts jalq edesi, kooni tull kullanõ tarõkõnõ, kanajala otsah höörüs pääle järve pite edesi. Jalq ütles: “Tarõkõnõ saisma, mu poolõ lävega!” Oll kullatsõ kossaga tütrik, kudi kullast kaputat. “Kas sa mu naist teeät?” “Tiiä külq. Siist läät mõtsa takast vällä, syss tulõ üts mõisa. Läät herra poolõ. Tä om sääl tiinmäh herrä pool. Sääl om kolq tütrikku. Tuuas sullõ ette kui üts. Sa jõuakiq tunnista ar, kua om su naane, ku ma oppai. Ku jõuai ar üldä, nii andakiq sullõ naist. Ku sullõ tuuas ette nuq tütrikuq, syss sa võta väitsekene vällä ja nakka mõtlõma ja ommi küüdsi puhastama tooga ja lõika sõrm arq. Ja kua lahksas põllõ veerest närtsu ja tulõ sõrmõ mähkmä ja sa ütle, soo om mu naane. Timä tek’k ka nii. Läts minemä. Sai mõisahe vällä, läts herrä poolõ, küsse, kas siih näi säänest ja säänest inemist, et mul naane pagõsi arq. Ütli: “Näi.” Tuudi ette kolq tütrikku. Kyik ütesagamatsõ, kuvvagi tiiäi üldä. Võtt väitse vällä, naas küüdsi puhastama ja lõigas väega sõrmõ arq. Kõ keskmäne karas’ vällä, lahas’ põllõ veerest närtsu ja mähke sõrmõ kinni. Tä näüdäs tuud, et so om. Tä võtt ümbre kaala kinni, et jah, ma olõ su naane. Sa tei mullõ kurja veidkest. Kolm aastat mul olnu veel ellä kunnasärgi seeh, a sa mu rõiva paloti ar, ja ma pidi minemä ar su mant. No om kolm aastat täüs ja läki kodo minemä. Lätsi kodo ja naksi egaüts elämä oma naasega.

ERA II 194, 542/3 (4) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Läts miis mõtsa, essü arqki. Käü, käü, ei saa kohegi vällä. Õdag käeh. Kaes, et majakõnõ. Läts majja sisse. Kaes, et pulmõ peetäs. Kaes, mõrsja otsani tutva mõrsja. Sedä ma olõ nännü. Laua takah söödi. Miis kaq laua takah. Küsse üüsest. Võõdõti kaq öösest. Läts aho pääle magama, päst jalaq maaha. Joodi viina. Timä jäi sinnä veidkest magama, aho pääle. Aeti timä säält üles, et tull sa kah süümä. A sääl pingi pääl oll pangiga vesi: “Odot, üts silm om sääne kangõ, ma sood silmä hämmä, et näe süvvä häste.” Istõ syss süümä timä kaq. Anti tälle kaq viina. Timä õks oll pühä inemine, hiit inne risti ette, syss naas viina juuma. Ku risti ette hiit, niq kattõ kyik. Midägi jää-äs. Uma nurmõ pääl kivi otsah oll ynnõ paljil jalol. Poisi silmä vallalõ. Tull ilosahe kodo. Sääl küläh tuu üüse üts tütrik riihe kägist arq hindä. Toolõ tütrikulõ peetigi nurmõ pääl pulmõ. Läts ütel pühäpääväl veel külä sisse tuu poiss. Kodo oll hoita. Sääl naksi tsuraq võtma tütriku käest sõrmust. Sattõ sõrmus maaha, niq halv arqki haard’. Oll pingi all tsakim. Läts arq tsagimõ alagi. A poiss näkk timmä. Kuvva silmä oll hämmänü tuu veega, tuust kõ näkk. Väegä suur tülü nõssi sõrmusõ üle. Too näkk, läts istõ toolõ kottalõ pingi pääle. Lei jalga tsagimõ pääle: “Anna sa sõrmus arq!” Niq visaski sõrmusõ maaha. Löüti sõrmus arq ja jäi tülü otsa. Tull timä tsagimõ alt vällä ja kut’s poissi vällä. Küsse, et kuast silmäst sa minnu näet. Poiss näüdäs arq. Pöörähüt silmä pääst arq, et meid ei piä ristiinemise nägemä.

ERA II 194, 543/5 (5) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Küläpoisi vei kihla, et kes julgõs ar keresest üüse üte kivi tuua. Üts ütel, et ma külq julgõ. Läts ka perrä ööse. Võõdõti käsi kinni pehme käegä. Ütel, et ma sul sood kivvi inne lasõi võtta, ku mu ar naasest võtat. “Hää külq, võta.” “Ei, anna üts kindla tõotus!” Kohegi päse-es. Mis suurõ hirmu all. And tõotusõ arq ja kivi tälle. Läts, vei kivi poistõlõ. “Nel’äpäävä õdagu tull mullõ perrä,” ütel viil. Tul’l nel’äpäävä õdag. Vajja minna perrä. Süä hirmu täüs, kuigi julgõ-õs minnä. Pagõsi kotostki arq. Uut, oot perrä tuu sannast. Ei tulõ kiäki perrä. Tull ka kaema sinnä poisi poolõ joq. Koputas aknõ all: “Õe, õe imä! Kas poig om kotoh?” “Olõi kotoh.” “Koh timä om??” “Arq läts küllä.” “Ku kodo tulõ, ütle tälle, et täüdä uma tõotamine arq.” Imä läts aknõ mano kaema ja näkk, et alastõ inemine läts värgist vällä. Tull poig kodo. Imä selet pojalõ. Poig tiidse jalq uma as’a arq. Süä hirmu täüs, mis noq saa. Käve kolq korda kõ koputamah. Nel’ändä kõrra pidi jo perrä minemä. Läts syss sanna ja ütles, et noh, ma tulli sullõ perrä. “Hüä külq, et perrä tulli, arq täüdi oma syna.” Ütel, et ma inne ei saa minnä siist, ku min tuu mullõ rõiva. Ma olõ alastõ. Tuu papp ka, ma olõ ristmäldä. Minnu vanapakan varast arq, ku ma olli ristmäldä, hällüst. Ööse tuli es pala. Mul sai noq aig täüs. Ja tuul saa võtta arq minnu, kiä om ristipäävä üüse sündünü. Läts syss tõi rõiva küläst. Ai rõiva sälgä ja tull kodo. Tõi papi. Riste ja laulat. Naane ütel ütskõrd: “Läki kostma mu kodo.” Timä oll kõ hirmuh, tuu miis. Lätsi syss minemä. Sääne vaenõ talokõnõ oll ja käänd sinnä hobõsõ muro pääle. Noorik avit hobõsõ maaha pästä ja lätsi mõlõmba tarrõ. Teret, niq haard hällüst latsõ, niq tahtsõ last ahjo hiitä. “Kauas ti sedä lepä halgo hoiatõ?” Tull üts vana, hall teeda, haard latsõq käest. “Milles ti mu last tahat ar palota? Kuis ma ti last hoiõ höste.” Haar’d latsõ käest, niq kattõ. Syss ütel tuu noorik, et ma olõ ainus ti lats. Halv varast minnu arq ja pand lepähalo asõmõlõ. Teil tuli pala-as tuu üü. So olõi väega mustinõ, olõi jutus. So om õks olnu asi.

ERA II 194, 545/6 (5a) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll rikas peremiis ja vaene peremiis. Vaesõl olõ-õs inämb midägi süvvä. Läts timä sanna. Läts sanna laba nulgakõistõ ja istõ sääl. Oll jõulu puulpühä. Tull rikas peremees puuki tegemä sanna. Katai oll, viht oll, olgi oll ja luuavars oll. Naas timä sääl seletämä nuid synnu. Vaene peremiis kullõl kyik nu syna arq. Tek’k puugi valmist, läts puuk minemä. Ütel: “Anna tüüd!” Käsk kolmõst kuningriigist kõ parembit süüke tuua. Vaesel mehel süä haltas. Puuk läts minemä. Ma ka proovi tetä, vaest minnu ka puuk avitas. Pühi tulõ pääle. Võt’t timä kaq niisama, võtt olgi, kadaja, luuavarrõ ja ütel nu syna kyik arq, a ütte synna timä kuulõ-õs. Jäi üts syna ütlemäldä, nii sai kolmõ jalaga. Karas üles klymbatõh: “Anna tööd!” Tä ütles: “Mis ma sullõ tööst anna, sa olõt tõbinõ. Tuu tuust tervest puugist kolmas jago.” Timä läts, naas toost puugist kolmandat jako võtma. Sai tälle kaq külält ja külält magusit süüke.

ERA II 194, 546 (6) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Tulõ vanast kynõli. Üte talo tuli ütel: “Minnu kül häste hoiõtas. Ku ma maaha sata, syss kõ võetas ilosahe näpuga ja pandas tuhkhauda.” Tõõnõ ütel: “Minnu kõ jalaga pääle.” Tõõnõ ütel: “Ku õdag tulõ, mullõ kõ hiidetäs rist pääle.” Tõõnõ ütel, et mullõ joht hiidetäi. Tuul ynnõ käü nigu mürises möödä. Üts ütel: “Ma kül ar palota uma peremehe.” Tõõnõ ütel:”Ma joht palotai. Mu peremehe ratta omma ti var’o all. Nuid tohei arq palota!” Tuu pand oma talo palama. Palli kyik maaha. Ynnõ tõõsõ talo vankri jäi palamalda platsi pääle.

ERA II 194, 547/9 (7) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss
Elli üts mees naasega. Oll üts tütrekene ka. Kuuli naane arq. Võtt naase. Sai halva naane. Nakka-as vaestlast sal’ma. “Sa peät tä kohe taht arq viimä!” Esäl hallõ külq, a õks vaja naase synna täütä. “Piät viimä arq kohe, nigu ma timmä inämb ei näe.” Pan’d’ esä hobõsõ ette ja läts viimä. Vei suurõ laja nurmõ pääle, pan’d’ kivi rõugu otsa istma, peris alastõ, kest talvõl, et siih timä külmäs arq. Tull kodo arq säält. Sai väega külm öö, nigu kyik triksõ ynnõ. Tull vana Külm latsõlõ mano. “Mis sa olt siiä tulnu?” “Imä või-is minnu nätä. Esä minnu tõi.” Kinke tälle ilosaq rõivaq väega, helmitseq. Tull tõõnõ külm jalq. “Ma sinnu tapa arq. Mille sa olt siiä tulnu?” “Minnu imä salli-is. Esä tõi.” Kinke tälle hüä pal’to ja vildiq ja kasuka. Tull kolmas külm. Jalq ärhvärd kõvastõ arq tappa timmä. Jalq küsse, mille sa siiä olt tulnu. “Imä salli-is. Esä tõi.” Kinke tälle kullatsõ kasti ja kasti tävve kulda. Võõrasimä ütel: “No min tuu timä ar kodo. Noq om timä õks joq arq külmänü.” Läts miis perrä tütrele. Naane nakas kotoh pliine küdsämä. Pinikene kõ läve iih tege: “Hauh, hauh, vananaase tütärt tuuas kullakasti otsah kodo! A noorõnaase tütärt võtai kiäki!” Ütel pinile: “Nah pliin! Mis sa nii haugut! Sa haugu, et vananaase tütre luukõisi tuuas kodo, a noorõnaase tütär viiäs mehele.” Kullõs, väräq kiitsahtasõq. Kaes, tulõ esä kodo, kullakast pääl, tütär kullakasti otsah. Naasel pahandus suur. Pini haukmine õigõ. Süä täüs. Esäle käsu pääle, vii oma naase tütär ka. Pan alastõ sinnä istma, koh soo istõ. Läts jalq mees, uma tütre kaq vei. Pan’d’ alastõ kiviuniku pääle istma. Tulõ Külm. Küsüs, mis saq olt siiä tuud? Temä Külmä käest küsümä: “Anna mullõ ka pal’to, kleit, kängäq ja kastitäüs kulda kaq. Külm kuq pan’d’ vasaraga otsa, “Nah sullõ kyik mis vaija!” Valmis ollgi. Oll üü arq, käs’k’ imä kodo tuua. Läts esä perrä. Naane naas’ pliine küdsämä. Naasel hüä meel, no tuuas mu tütär kullakasti otsah kodo. Jalq pini hauk: “Hauh, hauh, noorõnaase tütre luukõisi tuuas kodo. A vananaase tütär viiäs mehele!” “Haukui nii! Nah pliin! Haugu nii, et noorõnaase tütärt tuuas kullakasti otsah kodo, a vananaase tütärt viiäi mehele. Kaes, väräq kiidsahtasõq. Kaes, tuuas kooluq tütär kodo. Miil haigõ. Midägi tetä. Matiq tütre maaha. Vananaase tütrele tulliq kos’aq, rikkaq. Nakas häste elämä.
(Selle jutu on jutustaja erandina kuulnud oma venelasest naolt.)

ERA II 194, 549/50 (8) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ku edimätseq kaaatsaq ummõldi kosja minnä.
Oll esäl üts poig. Kasvi jo suurõst. Vaja naist võtta, a olõ-õs viil kaatsu. Ummõl’ imä paari kaatsu kirivit. Ai poig jalga ja noq läämi õdagu naist kosima. Ai suurõ härmäku pääle ja sõitma. Esä opas’ kotoh, et ku ma silmi pilguta, syss las härmaku siiloq lajombahe, nigu kaatsu kaq käüsi. Hüä külq. Ar seletet niq opat. A nakas poisil kos’a pääl suur s… hädä. Olõ-õs kaatsuga harinu. Edimäne asi, kaatsaq jalast maaha ja lepä ossa pääle. Syss säält ruttu tagasi ja unõhtki püksi lepä ossa pääle. Sõit syss pruudi poolõ. Võõdõtas kos’a vasta. Juvvas viina. Pikk härmäk säläh, ei olõ püksõ nätäqki. Esä syss pilgutas silmiga, et vaja püksõ kaq näüdätä. Poig tõmbas härmäku siilo lajõmbahe. Põlvõq nätä. Esä pilgut silmi, et võta noq arq kinni. Poig laotas viil rohkõmba. Mõrsja esä ütles, et saai poig naist sullõ. Sul olõi kaaatsugi jalah. Jäi tuust mõrsjast ilma.

ERA II 194, 550 (10) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts vuur olõ vannasitakõist uma silmäga nännü. Tuu ku viil kar’ah käve. Lätsimi taaha Papiniidü pääle lilli lõunõvahel. Väega lämmi suvinõ päiv oll. Lää, niq kae, tulõ mõtsast üts teedakõnõ vällä. Rauanõ kepp käeh, lag’a kaab pääh, astus pääle mi poolõ. Käänimi nigu sälgä poolõ, niq arqki kattõ. Me tiiä-äs syss midägi. Tulli kodo, niq seleti, et niimuudu oll. Syss üteldi, et kiä tuu muud ku vanasitt.

ERA II 194, 550 (9) < Setu, Vilo v., Olohova k. < Lõkova k. - Ello Kirss < Veera Vanaküla, s. 1908 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Ma lätsi toona meheimäga ristipäävä Petserihe ker’kohe. Lätsi Mihala keriku mano. Tuul om uss tii pääle ja hingliq ja rist om katusõ otsah. Meheimä kaes, ni ütles: “Kulla Veerakõnõ, siih oll õks uss ja rist ja hingliq, a noq ei olõ midägi.” Kae ma kaq: “No om keriku perä siiä poolõ tett.” Olõki-is ust Mihala kerikohe. Käve mi all kerikuh ar, tull üles tagasi, niq kae, kyik jal ilosahe. Tuu nigu naq halvaq essütiq arq.

ERA II 194, 551 (11) < Setu, Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Vanaimä kynõli, et oll sügüselt lumõkõnõ maah. Väikene lumõhärmakene. Tull suur soe park Pokoldõ külä puult, kyik pistü üleväh. Mi aknõst kai. Ullipal’lo. Naksi väega undama õkva külä man võsu veereh. Syss oll üts kats päivä vahet. Tulti ratsala hobõstõga. “Näi sussõ. Too oll soendus. Tuu me saja oll soendusõst last.” Lätsi hobõstõga takah. Tiiäi koh sai järge. Kynõldi, et synnuga saavat soendust arq võtta.

ERA II 194, 551 (12) < Setu, Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Siih veereh oll vanal aigu üts arst, Andri. Käüti temä poolõ rannast ja kost ilmaveerest. Lähemätseq loeki-is temmä suurõst as’ast. Ütskõrd praasnikka aigu oll jäänu purjo. Läts õks, kupõ-kupõr. Jõua-as minnä. Lätsiq külämehe möödä hobõsõga. Andri tän’täs: “Õi, veege minno ka arq!” Näq naardvaq: “Sa nel’ä käpä pääl võit kaq astu!” Lätsiq, niq hopõn sattõ maaha. Tulõi üleski. Üts ütel: “Me naara kül Andrit, a noq om hädä. Läämi katõkese, toomi tä siiä. Tõi kan’dli alt sinnä. Temä hiles’t’ hobõsõ nynna, niq nõssi hopõn ülest. Turnõli ynnõ. Ütel: “Istkõ noq sisse. Istõ sisse niq lätsiq.

ERA II 194, 552 (13) < Setu, Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis soendus arq tagasi läts.
Oll üts soendus tah Valga puul. Tahtsõ väega süvvä. Sääl oll kats õigõt sutt kaq. Saistsiq üles ja untsiq. Ülti näile, et süük teil om. Om kõrrakõnõ maad minnä. Sääl saat süvvä külq. Sääl Pihkva all, koh krestnyj hot kääväq, üle Kriti, sääl om liivamägi, koh tuiskas kõ nigu meil talvõl lummõ. Säält saat ti süvvä. Sääl ütel mehel lõppi arq hopõn. Lätsiq Valga alt minemä. Säält om õks hulga maad. Tuu kiä soendus oll, jõua-as minnä. Õigõq soeq võtiq katõlt poolõt hammastõga kinni, syss lätsiq väega kõvastõ. Veiq sinnä. Naksiq syss sääl süümä ja kakma. Soendus jõua-as kakku. Kõ kaksiq ja hiidiq toolõ ka pala. Sai tälle kaq süvvä. Sai süvvä ja väsünü. Heitsiq magama. Heränes soendus ülest, kaes olõi kedägi koh, ku soe nahk ynnõ jalutsih. Soendus lännü maaha. Sai timä mehest. Timä oll Lätimaalt, Kuiva päält. Hannakõnõ oll jäänü ynnõ. Tuu hand jäi tälle igävest.

ERA II 194, 552/3 (14) < Setu, Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Mis meil tah suu pääl naq Ilkandra kingoq, koh temä elli, Pühä Ilkandra. Me lätsi ütsvuur Miko Miitraga jahi pääle. Temä sinnä ütte hauda kussi. Jäi tõbitsõs. Saa-as inne tervest, ku käve pühke ar tuu kotusõ.

ERA II 194, 553/4 (15) < Setu, Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis kaupa vaeldõdas.
Vanast vaeldõdi, noq kaq viil vaeldõdas. Kallu ja kaussõ inämbüisi. Muud olõi pal’lo kuulnu. Vilja õks tahtsõ, a närtsõ iist kaq mynikõrd. Ku kala oll kallimb, syss vahõtõdi kaaluga. A ku kaupmiis rehkend, et tulõ vällä, syss pää pää vasta kaq, livva täüs rüki vai kesvi, niq livva täüs kallu. Näq võti õgasagamast viljä. Kaaraq rehkendeti õks odavambast. Nuid läts õks kats myytu rüä mõõdu päähä. Kaussõ ja pottõ ku vaeldasõ, syss om näil jalq oma myyt, et sootävvega saat keskmätse livvakõsõ. A närtsuq, syss masvaq tuu margi vai pooltõist naglast ja syss pal’lo tuu raha iist saat.
Hobosit kaq vaeldõdas. Ja lambit, ku värskit suku tahetas. Muid eläjit olõi kuulnuq. Kualõ saa paremb hopõn, tuu hiit pääle, rahha vai midä lepüse. Kaup tetäs kimmäst, syss lüvväs käe. Kolmas piät kaq man olõma, kiä käeq vallalõ löö. Üldaski, et noq kaegõ meheq, löömi käe kokko. Hüä om, ku õks rohkõmb ka om man. Ku tõõnõ nakkas midä petmä, syss kohtuh tunnistas, et lepeq, leivä käe ja käemiis võtt vallalõ. Kualõ rahha saa too ost liigaq. A ku vaeldõdas pää pää vasta, syss omma liigaq ütitseq. Pandas liitri vai. Ku joq pääq hunni jääseq, syss võtva viil mano, tõõnõkõrd tiiäi ku pallo. Nägijä kutsutas kaq juuma. Kiä trehväs ynnõ. Ku hobõsõl om kolmõ päävä seeh puuslat, syss piät tagasi võtma. Pero vai määne muu viga, syss võeta-as tagasi. Hobõsõl piät päitse kaq pääh olõma. Hüvvi tahetai anda, syss tetäs määntseq kablatsõ. Ilma olõi säädüs. Lehmäl jal lyig. Mõni võtt, ku põrsast ost, pand olgi ka asõmõst kotti viil. Ku lammast ostõtas vai vaeldõdas, syss võetas tuu, kual nyna edepuul. Lätt häste kõrda. Ku mida ostõtas, syss andas käeraha, et ku nakkai peräst võtma, syss tuu lõpõs. A ku müüjä nakkai andma, syss peät tõõsõ käeraha jao mano andma.
Üteq olli naanu napsi man, et vaja saapit vaelda. Vaeldami nulgast nulka. Näkk, et tõõsõl olliq hüäq saapaq, ai kakõnu jalga, niq heit’ toolõ üle tarõ.

ERA II 194, 555/62 (1) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Valgõtsirk.
Ütel naasel ja mehel olõ-õs latsi kedägi. Läts miis liina ja liinah küsüti, milles sa olõt kii kurva. Miis ütel: “Mul olõi muud pahandust, ku latsi joht olõi, kellele varandusõ jätä.” Liinamiis ütel’: “Tuu om kerge asi saia. Tuu peräst olgui kurb!” An’d’ ubina, et mine kodo, lõika poolõs. Puul anna naaselõ, puul hobõsõlõ. Miis läts kodo. Lõigas ubina poolõs. Poolõ an’d’ naaselõ ja poolõ hobõsõlõ. Sai naasel poig ja hobõsõl poig ja kasvi nimäq virgastõ suurõs. Nakas’ poig puuti pidämä ja läts kauplus häste edesi. Esä läts vyyra maa sisse. Imä lei tõõsõ mehega sõprust ja tahtsõ arq hukada poiga. Kut’s’ poja süümä ja pan’d’ söögi sisse ihti. Poiss inne süümä es lää, ku läts hobõst kaema. Hobõsõl olliq kabjaq veritseq laudah. Hopõn ütel, et inne süümä ar mingu, ku mõsõ mu jala arq ja mine tarõst vällä, et kaupmiis süvvä saa. Poissmiis läts tarõst vällä, et kaupmiis süvvä saa ja es sööqki imä süüki. Tull tõõnõ päiv. Läts jalq puuti kauplõma. Imä väega mõros’t’, et timä es süü süüki. Tä tahtsõ timmä arq hukada, selle mõros’t’ väega. Kutsuti tõõnõ päiv jalq süümä. Poiss ütel, et ku ma poodi kinni panõ, syss ma lää. Tull söögiaig, läts jalq inne talli omma hobõst kaema. Hobõsõ jalakõsõq olliq joq põlvini veritseq. Hopõn ütel jalq, et mõsõ mu jalaq arq, syss mine süümä, a süüki arq süügu. Poiss läts vällä, ütel: “Kaupmees süvvä saa ja tuud süüki es söö tõõnõkõrd kaq. Imä oll joq nii pahanu kui, a midägi tetä es saa. Tull kolmas päiv, kutsuti jalq poissi süümä. Tuu imä püüdse timmä jalq ar hukata. Ol’l tett söögi anoma külge jo niimuudu, et ku käe külge pand nii surmas saa. Läts kolmas kõrd hobõsõ mano, kyik jalq olli jo veritse. Mõsk’ jalaq arq ja läts tarrõ. Käänd tarõst minemä, kaupmiis süvvä saa, es taha panda kässi söögi anoma külge. Syss imä sai jo arvu, et kes tälle seletäs sedä asja, et ei või süüki süvvä. Kutsuti jalq süümä, läts hobõsõ mano. Hopõn ütel, et karga ruttu sälgä ja piä kõvastõ kinni. Talli ussõ takah olliq jo poisi hukkajaq. Hopõn jalguga ku pan’d ussõlõ, syss olli hukkaja kyik sällüle maah. Läts tõõsõ maa sisse kõ hobõsõga. Las’k hobõsõ vallalõ, lammas kuninga uibuiaia kõrvalõ maaha. Tä ol’l väegä väsünü. Sääl liina rahvas löüse poissmehe aia man maah magavat. Sääl aeti timmä üles. Es kõnõlõ midägi. Kyiksugutsõq keelemurdõ rahvaq kutsuti kokko, kellegagi es kõnõlõ, üts sõna kah es ütle. Kuningas lei kolq kõrd roosaga, et vast sysski nakkas ütlemä midägi. Es ütle syss kah midägi. Kuningal ol’l uibiuaiah väikene tarõ. Panniq poisi sinnä tarrõ, et näüs mis timäst saa. Liinah ol’l õga päivi inemine mere viirde minna vanalõkur’alõ süvvä.
A poissmehele viidi sinnä süüki. Söögi viijäle kah es ütle midägi. Kuningatütreq kanniq süüki. Kuningal ol’l kolq tütärt. Inne vei vanõmb süüki. Es ütle midägi. Peräst vei keskmäne tütär süvvä. Toolõ kaq es ütle midägi. Kolmanda kõrra vei noorõmb tütär, a tuu ol’l väegä kavval.Tuu uma kavalusõga sai kätte, et poiss lugi raamatut. Pois toolõ pallõl, et arq sa kellelegi ütelgu, et ma raamatut loi. Valgõtsirk ol’l tälle nimes pantu. Tul’l kuningatütrel, kõgõ vanõmbal minnä mere viirde vanalõkur’alõ süvvä. Liinah kyiki tutvide ja sõpruga jät’t jumalaga ja esi väega ik’k, et nüüd tulõ minnä. Tul’l miilde, et uibuaiah om Valgõtsirk, tulõ tuuga kaq jättä jumalaga. Esi väega kangõstõ ik’k ja läts mere viirde minemä. Poiss jalq peräst tul’l tarõst vällä ja las’k villu umalõ hobõsõlõ. Tul’l hopõn mano ja karas’ hobõsõlõ sälgä. Sai timä inne mere veerde ku tuu kuningatütär. Merest tul’l süüjä vällä, nigu vesi habisi ja hubisi. Poiss visas püssäroho tunglõ toolõ kurku, inemisesüüjäle. Sööjä ütel vasta: “Kes ta om? Ivan Kupets ol’l, tuu om paaba perseh joq.” Läts timä tagasi arq, es saa kuningatütärt süvvä. Kuningatütär ütel: “Tulõ mi esäle leeväsoolalõ!” “Tennä leevälsoola iist, a ebonamat kolmõ kuninga roosa iist!” Poiss ütel nii. Tütrik läts suurõ rõõmuga kodo ja kõnõli kyigilõ, et ei tiiä, kes minno päs’t. Tul’l tõõnõ päiv ja jo keskmätsel tütrel tul’l minnä. Tuu kaq jät’t tutvide ja sugulastõga jumalaga, ku nakas minemä. Tuu kaq väegä ik’k, nigu nõrku, es püsü jalgu pääl. Tul’l miilde, et Valgõtsirk om aiah, vaja jättä jumalaga. Valgõtsirk jalq midägi es ütle toolõ kaq. Läts tütrik jalq umma tiid mere poolõ minemä. Poiss peräst tul’l tarõst vällä ja lask’ villu umalõ hobõsõlõ. Tul’l hopõn mano ja karas’ hobõsõlõ sälga ja mere viirde sõitma. Merest tul’l katõ pääga sööjä joq vasta. Vesi habisi ja kohisi ku tul’l’. Hiit’ poiss toolõ kaq viil suurõmba püssäroho tunglõ. Süüjä jalqki ütel: “Kes ta om? Ivan Kupets ol’l’, tuu om paaba perseh jo.” (Tä oll õks jo mõnõ arq söönü.) Ja kuningatütär jalq jäi söömäldä. Tuu poiss kõ võtt vastata. Sai tuul tütrel kaq väegä suur rõõm jalq. Tuu kut’s kaq poissi esä poolõ leeväsoolalõ. “Tennä leeväsoola iist, a ebonamat kolmõ kuninga roosa iist!” Poiss jalq sõit arq umma tarrõ, nigu kiä es näe timmä. Tütrik läts kodo ja kõnõli külq tuud asja, a keski es mõista märki ja mõtelda kes oll. Noorõmb tütär es lää inämb sugulastõga jumalaga jätmä. Läts Valgõtsirguga jumalaga jätma ja väegä halõdahe ik’k, nii et es püsü jalgu pääl inämb. Tütrik läts minema. Poiss peräst jalq lask hobõsõlõ villu. Tull hopõn mano, karas’ sälgä ja mere viirde minemä. Merest tull jo kolmõ pääga süüja viirde. Es jõua inämb tungõldõga poiss midägi tetä. Tull jo merest vällä. Nakas syss hobõsõga sõkma ja mõõgaga lüümä. Poiss jõudsõ timä külq arq pessä, jäi tütrik külq söömäldä. Ja esi sai kah kõvastõ arq raanatus tuu tapõlusõga. Tütrik võtt räti pääst, tek’k räti katski ja räti poolõga mähk’ käe kinni. Tuu kut’s kaq esä leeväsoolalõ: “Tennä leevasoola iist, a ebonamat kolmõ kuninga roosa iist.” Poiss sõit’ jalqki ar umma tarrõ. Kiäke es tiiä, kes tä oll. Syss naksi kuninga pere kyik märkmä, et kuis tiidä saia, kes tuu oll. Muido es saa tiidä, ku kutsi kyik inemise kokko. Es olõ kellegi käsi kinni mähit. Tull kuningatütrel miilde, et Valgõtsirk om aiah, kutskõ tuu kaq. Tuul oll kuningatütre räti poolõga käsi kinni mähit. Tuu võti tunnista, et kes om pästnü kyik liina rahva ja kuningatütreq. Muido edespäädi õga päävä jaos olnu inemine liinast süvvä. Syss kuningas lubasi tuu noorõmba tütre tälle naasest ja and uma varandusõ ja õigusõ kyik toolõ poisilõ. Syss nakas poiss ka rõõmuga juttu ajama. Elli ku kaua nimä elli kuninga puul. Nakas poiss tahtma umma kodopaika kaq kaema minnä. Lask hobõsõlõ villu, tull hopõn jalq mano ja sõit syss hobõsõga umma kodo. Löüse uma esä jo tsia kar’ah kotoh. Naas esägä juttu ajama, et kuis ti olõtõ nii tsiakarja saanut. Küsse poiss viguri peräst, et kas teil kaq peret kedägi om. Esä es tunnõqki, et uma poig oll ja naas kõnõlõma, et mul oll poig ja ei tiiä, kohes timä jäi. Syss oll suur kauplus käeh ja oll suur elo, nüüd olõmi ar kõ eloga otsa lännü. Poiss küsse, kos teil imä om. Esä ütel, et imä kotoh laua takah istus ku hainaruga, ei olõ inemise plaanigi inämbät, ei saa laua takast kohegi. Poiss läts tarrõ ja lei mõõgaga imäl pää otsast maaha. Ja läts tagasi minemä ja võtt esä kaq hobõsõ sälgä ja vei ar kuninga poolõ. Esä oll selle arq lajass lännü, et täl oll kurivaim seeh.

ERA II 194, 563/7 (2) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Veli sõsarõga elli katõkesi. Veli ütel sõsarõlõ: mingui mehele, ma ka võtai naist. Mi elä pääle katõkese. Elli kaua nimä elli, veli võtt naase, sõsar es lää mehele. Velenaane es nakka sõsart võima nätä kohki.Veli läts tüühü arq ja velenaane tapp kotoh kana ar. Tull täl mees kodo ja kaibas mehele, et sõsar om tapnu kana arq, aja sõsar majast vällä. Es ütle veli ütte halva sõnnagi. Läts jalq tõõsõl pääväl arq tüühü, naane tapp härä jo kotoh ar, tahtsõ kõ sõsarõlõ tuud hätä vitä. Tull mees kodo, kaibas, aja timä minemä, timä tapp arq kõõq eläjäq. Veli es ütle midägi tuu peräst. Läts jalq tüühü. Naane tapp kotoh hobõsõ arq. Kaibas mehele, et aja timä minemä, arq tap’p hobõsõ. Veli es aja minemä kohegi. Läts jalq ütel pääväl tüühü. Naane kotoh tapp uma latsõ arq. Pand veli hobõsõ ette, käs’k sõsarõl istu sisse, vei sõsarõ mõtsa. Mõtsah veli ütel sõsarõlõ, et panõ pää paku pääle. Sõsar ütel, pää ei olõ midägi tennü. Veli ütel, panõ käe paku pääle. Sõsar es saa vasta olla. Pand’ käe paku pääle, veli ragi käeq maaha. Veli läts kodo arq, sõsar jäigi mõtsa. Sõsarõlõ pan’d’ käeq puuhu. Käve, käve mõtsah, es olõ kohegi minnä, es olõ kässi kaq. Sai üte mõisa aia viirde. Sääl olli uibu ossaq üle aia ja ubinaq küleh. Säält küündü ubinat haugata, käegä võtta es saa. Haugas ubinat voori, nii oss läts jalq korgõmpa. Päiväs läts õks mõtsa arq, üüse käve ubinit söömäh. Naati tähele pandma, mis puul ubinat haugat, tõõnõ ossa küleh. Kes nii om võinu tetä. Kyikõ ubinat es saa ossa külest arq süvvä, oss sai kergemb, läts korgõhõ. Naati vahtma, et kes käü ubinit süümä. Sai tuu tütrik mõisarahvalõ kätte. Aga väegä illos tütrik oll. Sääl oll mõisa pääl üts nuurherr ilma naisõlda. Tuu võt’t hindäle naisõst arq. Tõõsõq joht es taha, a õks arq lubati võtta. Tuu miis läts tõõsõ riigi maa sisse. Täl naasel kotoh sündü väikene latsõkõnõ. Saadõti mehele kiri. Üts meesterahvas läts kirjä viimä, et naasel om kotoh lats sündünü. Kir’aviijä sai velenaase poolõ üüses. Velenaasel oll sann kütet. Ütel kir’äviijäle, et vast sa olõt väsünü, mine sanna. Niikaua velenaane vahet kir’ä tõõsõ. Tek’k kir’ä pääle, et pinikutsik om sündünü naasel. Kir’aviija tuust es tiiä midägi. An’d’ mehele kir’ä kätte. Miis kaiõ kir’ä arq, kirot’ tõõsõ jalq kodo. Kirot’, et olgõ käeh, mis tä om ynnõ, niikaua olgõ käeh, ku ma kodo lää. Kiräviijä kodo minneh ka läts velenaase poolõ üüses. Jalqki oll sann kütet, käsk’ kiräviijä sanna. Tek’k velenaane jalq tõõsõ kirä. Velenaane tek’k sääntse kirä, et aagõ majast vällä. Kiräviijä es tiiä tuust midägi, mis oll tett. Andsõ kirä mõisarahvalõ kätte. Kaeti kiri arq. Aeti kygõ latsõga minemä, köüdeti üskä. Läts timä minemä mõisast vällä. Sai üte uja viirde, tahtsõ väegä juvva. Nakas jooma ja sattõ latsõkõnõ timäl ujja. Kässi ei olõ, minka vällä võtta. Ikk uja veereh, last väegä kahjo, ei saa vällä viist. Tull üts vana mehekene mano, küsüs “Mis sa ikõtõ?” “Ma ikõ umma last, vällä ei saa, olõi kässi.” Vanamees käsk raputa ütte kätt ja saigi käsi mano. Käsk raputa tõist kätt ja sai tõõnõ käsi kaq. Vanamiis ütel, et võta nüüd lats viist vällä. Võtt latsõ viist vällä, läts kodopaika timä kaq kaema. Sinnä olli herräq kokko tulnu juttu ajama. Timä küsse hinnäst kaq sinnä üüses. Velenaane es taha joht üüses võtta, a herräq ütli, et kohes timägi lätt. Herril lõppi jutusõajamine otsa, es mõista kiäki inämb aija. Ja herräq küsse, et vaest soo üümajaline midägi mõist. Tuu naisõtrahvas ütel, et kes mu juttu kullõs, mõista ma külq. Herräq ütliq, et ei olõ midägi, nakka ajama, kiä sõna ütles vasta, tuul sada ruublit massa. Nakas tuu naistõrahvas ajama, et veli sõsarõga elli katõkesi. Veli es lupa naist võtta, sõsar es lupa mehele minnä. Velenaane es jõua kannahta timä juttu, ütel, mis ti kullõdõ ja tull velenaasel jal sada ruublit massa. Ja selet sääl jutuga uma elo kõik vällä, mis tä oll nännü. A velenaasel tull pal’lo sadasid massa, timä es jõua tuud jo kanda. Ja sai tuu miis kaq jo arvu, et kes timä oll. Naase miis oll ka säksu siäh. Ja syss tuu miis tunnist umas naases. Vei umma mõisahe kodo arki tuu naase. Es võta velenaase juttu keski tiidä, a sadasit pidi pal’lo massma. Nakas’ naasega mõisa pääl rahuliste elämä. A velenaane panti hobõsõ hanna otsa, sõidõti kyik ilm läbi. Üte sinitse kivi külge viil putu-us, muido kyigilõ puttu külge. Tuu sai velenaasele trahvis.

ERA II 194, 567/70 (3) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Oll üts paabakõnõ ja paabal oll pujakõnõ. Kül’b’ paabapoig sanna lava ala kesvä ja naas jänes kesvä käümä. Paabapoig pand’ tähele, et kes kesvä om söönü. Ja ütel imäle, et ei tiiä, kes kesvä käü süümä. Imä ütles vasta, et poig mine vahi. Läts poig vahtma ja näge, et jänes süü kesvä. Imä ütles pojalõ, et tii päitse, panõ päähä ja tuu jänes kodo. Hää külq, poiskõnõ tekk päitseq ja läts vahtma. Jänes tull kesvä närimä ja poiskõnõ pan’d’ päitseq päähä. Istõ sälgä, tahtsõ kodo sõita, a jänes sõit’ mõtsa, poiskõnõ säläh. Es sõidaqki kodo. Jänes sõit’ nii suurõ mõtsa sisse, ku poiskõnõ es mõista kohegi minnä mõtsast. Jänes läts umma tiid, poiskõnõ jäigi suurõ mõtsa sisse, es mõista kohegi minnä. Poiskõnõ ei näe inemisi ei talosit mõtsa seeh. Kuuld, üteh paigah piniq haukvaq. Hiit’ risti ette, et no saa ma õks jo rahva mano, piniq haukvaq. Lätt sinnä minemä, ei olõ küllä midägi, muudku pini pää hauk. Pand pini pää kotti. Jalki mõtsa pite käü, ei saa kostki vällä. Kuuld, hobõnõ hirn. Hiit risti ette, et no saa õks hobõsõ süütjide mano. Jalqki hobõsõ pää hirnus, ei olõ kedägi inemisi. Kuuld, kikkaq kirgväq. Hiit risti ette, et no ma saa küllä kikka helü pääle. Es olõ jal muud, ku kikka pää. Pand tuu ka kotti. Kullõs tõlvaq mõskvaq, nüüd saa ma rahva mano, küsü rõivamõskjide käest, kohe saa ma vällä. Es olõ rõivamõskijt kedägi, tõlvaq ütsindä mõskvaq. Suurõ vaivaga sai üte mõisa pääle vällä. Küsse timä ka sinnä üüsest, et võtkõ poiskõst ka üüsest. Es tahtnu kuigi üüsest võtta. Üts tütrik om väegä kurva mõisa pääl. Kes jõud tütriku naaruta, toolõ saa naasest.” Aeti kyik poissmehe kokko, et kes jõud naaruta. Tuu kah läts, tuu poiskõnõ. Poiskõnõ vali kotist nu pääkeseq maaha ja nu naksiq õgaüts umma tüüd tegema: hobõnõ hirn, pini hauk, kikas kirg, tõlvaq mõskma. Nakas tütrik naardma hää rõõmuga. Lubati poisilõ naases arq tuu tütrik. Aga väega pallo varandust anti üteh, karja ja rahha, kyikõ kraami. Poisil imä kotoh uut ja ikk, ei tiiä, kohe om poig kaonu. Oll imäl väikene pinikene, rakõkõnõ. Tuu läts puruunigu otsa ja sääl kõõ hauk’: “Au, au paabapoig! Paabapoig kodo tulõ, kari iih, kari takah, leeväpäts pää pääl, rahakarp kan’dli all, nuur naane käe kõrval!” Poisi imä väegä mõrost tuud rakakõist. And tokiga rakakõsõlõ, mis sa minno kurvastat, ei tulõ mino poiga kostki. Pinikene jalki puruunigu otsah ja hauk:
“Au-au paabapoig! Paabapoig kodo tulõ.
Kari iih, kari takah, leeväpäts pää pääl,
rahakarp kan’dli all, nuur naane käe peräh!”
Imä mõr’ost viil rohkõmb väikest pinikest. Imä ütel, mina tii su jala katski, mis sa minno kurvastat, poiga ei tulõ kostki. Pini es jätä rahulõ, uma haigõ jalaga läts puru unigu otsa. Imä jalq ütel pinile, mis sa minnu kurvastat, ma tii sul silmäle haigõt. Pinikene üte silmägägi läts puru unigu otsa, õks jalq hauk’: “Au-au paabapoig, paabapoig kodo tulõ jne. Imä tsusas’ täl tõõsõ silmä ka vällä. Pini es jätä rahulõ. Imä mõtõl, odot ma lää, hukka timä kogoni arq, mis timä minnu kurvastas. Imä läts nii näkk, poig tulõ kodo, kari iih, kari takah, leeväpäts pää pääl, rahakarp kan’dli all, nuur naane käe peräh. Pand’ pini villa korvi, and’ kyikõ hääd süvvä.

ERA II 194, 570/1 (4) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Susi ja hopõn.
Peremees vei hobõsõ niidü pääle süümä. Tul’l susi mano, et hopõn ma süü su arq. Hopõn vastut’, et mis sa minost saat, luud saat, lihha ei saaqki. Tuu mullõ midägi süüki, syss ma võta rammu, olõ pehmemb süvvä. Hää külq, susi võt’t vaivast . Tahtsõ saia hindäle suurt süüki. Kand’ hobõsõlõ toitu, midä sai, vai hainu, vai kaaru. Läts hopõn rammu. Susi jal küsüs: “Hopõn ma noq süü ar!” Hopõn vastutas: “Andkõ aigu kotoh kävvü.” Hopõn läts kodo. Peremiis palmit’s’ hanna pletti, määre kõva tõrvaga kokko. Läts niidü pääle. Susi küsüs: “Hopõn, nüüd või süvvä? Hopõn vastut’: “Noq võit külq!” Susi küsse hobõsõ käest, kos ma inne hauka. “Võtkõ hannast, pääst om väegä hirmus kaia.” Susi nakas hannast närimä, ei päse hamba vällä. Hopõn nakas’ kodo poolõ kiskma sutt. Rebäne mõtsast sai nägemä. Rebäsel hüä miil, tuu ütles: “Tsähh, tsähh, meie Reino viiäs kerkoskõrralõ.” Soelõ es miildü tuu ütlemine. Timä süä tukut’ külq, et ei olõ määnegi kerkoskõrralõ minek. Susi ütles rebäsele vasta: “Ooda kurat, ku ma vallalõ päse, syss pätsi küdsä!” Es olõ soel inämb vallalõ pästä sukugi. Hopõn kisk’ kodo ja peremiis võt’t elo mant.

ERA II 194, 571/5 (5) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Turak-tuhkjapusja.
Esäl oll kolq poiga. Esä kuuli arq. Jäiq nuuq pojaq perrä. Kats poiga olliq targaq, kolmas ol’l turak. Esä oll ütelnü, et õgaüts piät kolq üüd mu haua pääl vahtma. Tark poig läts vahtõ inne üte öö arq. Tul’l’ kodo, tõõsõq küsseq, mis ti näie sääl. Vastas, es olõ midägi nätä. Tull tõõsõl pujal minnä, kes tark ol’l. Tull kodo, tõõsõq küsseq, mis näie. “Es näe mitte midägi.” Tull turakul minnä vahtma. Tull matusõ pääle turakulõ vasinõ hopõn mano. Võtt turak tuu vasitsõ hobõsõ kinni. Hopõn pallõs kõva nõuga, et laskõ minno vallalõ, ku hädä tulõ, ma avita. Lask’ hobõsõ vallalõ, läts kodo. Tõõsõ küsse: “Mis ti näie? “Ei olõ midägi nännü.” Jalqki läts tark poig vahtma. Tull kodo, küsse tõõsõ, mis ti näie. “Ei olõ midägi nännü.” Läts tõõnõ tark poig vahtma esä matusõ pääle. Tull kodo, jalq es olõ midägi nännü. Tull tõõnõkõrd turakul minnä. Tull hõpõnõ hopõn mano. Tõõsõq küsseq, mis ti näi. “Ei olõ midägi nännü.” Lätsi kolmat kõrd vahtma targaq pojaq. Lätsiq kodo, ei olõ jal midägi nännü. Turakul oll nimi Turak-Tuhkjapus’ja. Läts kolmat kõrd vahtma matusõ pääle. Tull jo kullanõ hopõn mano. Võtt kinni ja hopõn kõvastõ pallõl, laskõ minno vallalõ, ku häda tulõ, küll ma avita. Küsse tõõsõ ku kodo läts turaku käest, et mis ti näi. Turak ütel, et es näe midägi. Läts jalqki ar tuhkõ pusma. Kuningas pan’d’ tütre klaasitsõ mäe otsa, et kes jõud mano sõita, toolõ lupa uma tütre. Kyik rahva lätsi klaasi mäe otsa minemä. Targa poja lätsi ka minemä. Turak tull ka tuhkõ seest vällä, puhast hindä arq, ai puhtaq rõivaq sälgä ja vilist. Tull vasinõ hopõn mano. Karas’ sälgä ja sõitma klaasi mäe poolõ. Sai tõisilõ velile järge ja ütles: “Pakõ iist pahrumiis, sinnätännä sikamiis! Pahr pajju, sikk mutta, laskõ miis minemä!” Sõit’ veidkese vasitsõ hobõsõga klaasi mäkke, es jõua kaugõlõ minnä. Tul’l kodo, las’k hobõsõ vallalõ ja esi tuhkõ sisse. Tulõvaq tõõsõq veleq kodo, küsüs tõistõ käest, mis ti näie. Tõõsõ seletäse tuud imeht, et üts sõit’ vasitsõ hobõsõga hüvä kaugõlõ klaasi mäe otsa ja ütel: “Pakõ iist pahrumiis jne!” Ei tiiä, kes tuu oll. Tull tõõnõkõrd jalqki minnä. Kyik tahtsõ klaasi mäe otsa kuningatütre mano. Tõõsõ vele lätsi ar, turak tul’l kaq peräst tuhkõ seest vällä, puhast hindä arq ja ai villu. Tull hõpõ hopõn ette. Sõit’ tõisilõ järge ja jalki ütel niisama muudu: “Pakõ iist pahrumiis… “ jne. Sõit’ hõpõ hobõsõga puuldõ klaasi mäkke. Kaugõmbalõ es jõua. Tull tagasi, lask’ hobõsõ vallalõ, läts tuhkõ sisse ar’ki. Tulli tõõsõ kodo, timä küsüs, mis ti näie. Tõõsõ seleti, et ei tiiä, kes hõpõ hobõsõga sõit’. Puuldõ klaasimäkke läts arq. Meile ütel jalqki niisama: “Pakõ iist pahrumiis…” jne. Tull jalqki vahtsõst minnä, tõõsõ õks es taha jättä peri, et vaest jõudva minnä klaasi mäkke. Turak jäi kodo tuhkõ sisse. Peräst turak tull kaq tuhkõ seest vällä, puhast hindä arq pand’ ilosa rõiva sälgä ja vilist’. Tull kullanõ hopõn mano, istõ sälgä ja läts sõitma. Sõit’ tõistõ järge, tõõsõ es panõ tähelegi, et kes ta om. Tõistõlõ jalq ütel: “Pakõ iist pahrumiis…” jne. Sõit’ kõrraga klaasi mäe otsa kuningatütre mano kuldhobõsõga. Kuningatütär an’d’ sõrmõst kuldsõrmusõ poisilõ. Tull kodo, lask’ hobõsõ vallalõ, läts jalq arq tuhkõ sisse. Tõistõ käest küsse, mis ti olõt nännü. “Sookõrd näi, kuldhobõsõga sõidõti mäkke joq. Ei tiiä, kes tuu ol’l.” Hääkene külq. Kuningal jalq nõupidämine. Ei tiiä, kes tuu poiss ol’l, kellele sõrmusõ an’d’. Kutsuti kyik poisiq kokko ja nõuõti sõrmust. Kelle käeh om, toolõ anna tütre. Ei olõ löüdnü kellegi käeh sõrmust. Küsüti, vast kedägi viil om kotoh kellelgi. Tõõsõq veleq ütliq: “Meil üts Turak-Tuhkjapusja külq om kotoh. Lätsiq toolõ turakulõ kaq perrä, kutsi turaku kaq. Tul’l tuhkõ seest vällä, puhas’t’ hindä arq, pan’d’ puhtaq rõivaq sälgä ja sõrmusõ sõrmõ, näütüses joq. Vilist’ uma kuldsõ hobõsõ mano ja läts kuninga poolõ. Ja tunnistõdi timä toolõ tütrele mehes. Ja kuningas kinke kyik uma varandusõ ja õigusõ poisilõ ja kuningatütrele ja jäigi timä kuninga mano elämä.

ERA II 194, 575/9 (6) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Leigotamine.
Sedä laulu laulõti talsipühi. Tütrikuq saisvaq pööräh ja laulvaq. Üts ütles iist. Üts tütrik käü pööra seeh. Tuu om hopõn. Tõõnõ käü väläh. Tuu om hobõsõ otsja. Ku laul saa otsa, syss otsja võtt hobõsõ kinni ja nakkas poissmehile müümä. Poissmeheq istusõq pinke pääl ja kaesõq päält, ku tütrikuq pööräh laulvaq. Hopõn seeh pakõ ja kisõndõlõs, ku timmä naatas kinni võtma ja müümä. Tuuperäst õks saa hopõn poissmehile müüdüs poolõ toobi viina iist. Müüjä pakk hobõst: “Ostkõ hopõn arq! Hüä usuga om!” Vyi, või-i osta, ta näüs kuri.” “Olõi kuri, hüä om.” “Mille tä pakõ?” “Ostkõ, ostkõ! Mi anna odava rahaga arq.” Sääntse nal’ajutuga andas hopõn poissmehile kätte. Pakutas poolt toopi viina kaq hobõsõ iist. Õga tuuperäst andai. Andas hopõn poissmehile kätte. Nuuq tahtvaq hambit kaia, a hopõn muidogi pakõ arq. /…/

ERA II 194, 581/2 (8) < Setu, Krantsova k. - Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Üts poiss tahtsõ pilli mängmä oppi. Ja üts miis sai mano ja tuu lubasi opata. Kuts sanna oppama nel’äpäävä õdagu. Poiss oll tooga nõuh kaq. Läts nel’äpäävä õdagu sanna ja tull too pillioppaja kah. Ja opas üte õdaguga kyiksugumaitsi ääli mängmä. Poiss küsse, et mis ti palgas võtat so vaiva iist. Es lupa muud võtta palgas, ku ütskõrd sanna aholõ lüvvä jalaga. Poiss lei aholõ ja lei uma jala arq, ja jäie klymba jalaga. Tull aig sannast arq minnä. Ja sõidi vankriga sanna mano, kats musta hobost iih. Naksi kutsma miist pidolõ pillimehes, et hobõsõ omma, mis meil viga sõita. Läts poiss pidolõ. Eski es tiiä, kohes timmä viidi. Pidol preiliq tandsvaq edesi, a timä mängse pilli. Preili tandsvaq ja määrväq laua päält, purgi seest silmi. Pillimängjä sai ka ütte silmä ilma tõistõ nägemäldä määri. Syss nakas nägemä, et ei olõ kohki pidol. Suurõ mõtsa seeh olõ. Ja kodo suurõ vaivaga sai minnä. Es olõ kodost kaugõlgi. Kotoh aeti tsika lauta. Ei lää tsiga lauta. Timä üte silmäga näkk, mis sääl viga. Vanakurat sais lauda ussõ pääl ja ei lasõ tsika lauta. Timä ütel tõisilõ, kaegõ, kiä ussõ pääl sais. Tõõsõ es tiiä tuust midägi. Aiva tsika edesi ynnõ. Suurõ vaivaga sai tsiga aetus. Tahtsõq meheq taplõma minnä. Timä kaiõ, vanakurat sais meeste sälä takah, puutõlv säläh. Poiss ütles mehile: “Vet kaegõ, kes teil sälätakah sais!” Tuu oll tuu abi jo. “Kaegõ, vanakurat sälä takah, puutõlv käeh!” Tülüstäjäq es näeq kedägi. Vanakurat küsüs pillimängjä käest: “Kua silmäga ti näet?” Pillimängjä pidi arq ütlemä. Es taha hääga üteldä joht, a pidi ütlema. Es jätä inne rahu. Ja kaksas poisil silma vällä ja läts edesi.
Sedä oll Tõldsepä Ruudo esä uma silmägä nännü.

ERA II 194, 582/4 (9) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vaenõlats läts ilda väegä sanna. Võõras imä aiõ. Ilda sannah olõi hüä kävvü. Õks no vanahalva käävä ilda, poolõni ööni mülläse. Tütärlats käve ütsinda sannah ja tull miis sanna ussõ taadõ ja küsüs: “Kas teist saa mu pojalõ naases?” Tütärlats ütles: “Kuis ma no või saia. Mul olõi hamõhtki sälgä aija. Miis ütles: “Joosõ poig! Jorota poig! Naane saa, hüä saa.” Tõi hammõ, küsüs jalq, et kas no saat mu pojalõ naasest. “Ei olõ sukmanit pääle aija. Mees ütel jal: “Joosõ poig, jor’ota poig! Naane saa, hüä saa. Tuu tälle sukman. Poig tõi tälle sukmani ka. Jalq küsüs, et kas no saat pujalõ naases. “Kuis ma või saia, ku olõi vüüdki vööle panda?” Lask pojal vöö ka tuua. “Saat’ no naasest?” “Kuis ma või saia, ku ei olõ rätti.” Vanahalv jalki: “Joosõ poig jne… tuu tälle rätt ka.” Tõi räti ka. Küsüs: “Saat jo valmis?” Tütärlats ütel, et ei olõ kaputit. “Joosõ poig… jne. Tuu kaputa!” Toi poig kaputa ka. Jalq küsüs: “Saat jo valmis?” “Kuis ma või saia, ku ei olõ saapitki jalga panda.” Jal “Joosõ poig jne.” Tõi saapa. Ei olõ sõlgõ rinda panda. Pojalõ, et joosõ ja jorota, tuu tälle sõlg. Õks viil es saa valmis. Küsse viil tsäposki ja kasti, lask kasti rõivit täüs panda. Vanakuri kor’as kasti rõivast täüs. Inämb es olõ vanalkur’al aigu küssü midägi. Kikas nakas kirg’mä ja vanakuri pidi pagõhõma. Lei vigla sanna piidalõ sisse. Tahtsõ tütarlatsõlõ lüvvä. Haard sanna piida sälgä ja oll kaonu. Es olõ võimu inämb olla. Läts tütärlats kodo suurõ varandusõ ja ilosite rõivitega. Ja vyyral imäl oll väega süä täüs, mis tälle sai pallo varandust. Tull tõõnõ poolpäiv, ai oma tütre ka ilda sanna: “Minge ti ka sanna, saa teile ka varandust.” Tull külq vanakuri ussõ taadõ küsümä, kas saat pujalõ naases. Tuu ütel kõrraga ar, mis täll ümbre hindä vaija. Vanakuri ütel pujalõ: “Joosõ poig ja jorota poig, too tälle kyik mis vaija, väegä ruttu!” Vanakuri inämb es taha viitä. Lõigas nisaq maaha ja pand paja pääle. Tütriku vei arq, kohe esi tiidse. Lätt imä hommogu ots’ma, ei olõ tütärt kohki. Kat’o nisa ynnõ olli aknõ pääl. Tuu sai vyyralõ imäle võhlusõ iist sääne kahjo. Vaenõlats jäi oma kraamiga elämä.

ERA II 194, 584/5 (10) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Truba küläh jalq üts noorik oll väikese latsõga, a meesterahva väegä tülüsti, meheveleq. Läts rüä riiht pesmä. Pand latsõ riihte ah’o pääle. Lats oll ristmäldä. Ja vanakuri tull vanmisõ pääle riihte. Vael’d’ latsõ arq ja visas’ maaha, tuu mis asomõlõ pan’d’. Peräst nakka-as tuu lats hällüst vällä tulõma. Hällüh oll katõsatõistkümmend aastakka. Süvvä jõuda-as anda niipallo ku temä tahtsõ. Naas’ süvvä tahtma, syss naas’ ilotut hellü tegemä. Katõsatõist aastat oll arq, syss kuuli arq. Imä läts marja ja syss tull suust illos tütrik mano. Küsse imä käest risti kaala, et mul olõi katõsatõistkümmend aastakka risti kaalah olnu. Es julgu imä omast kaalast risti arq anda. Et ei tiiä, mis hendäst või saia. Läts suuhu tagasi. Peräst aroti syss, et tuu oll tuu vaeldõt lats. Ta om õkva nii olnu, ilda aigu. Me külä Matrot viil kositi Trubalõ toohu perrehe. Hüä poiss oll ja kotus a julgu-us minnä, et milles tuu hällüh oll sääne.

ERA II 194, 585/6 (11) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts naistõrahvas kastsõ leibä ja kana tükke leevä mano. “Kae ku sinno noq haugaski arq ei vii!” Aknõq-ussõq olli vallalõ. Kõrraga linnas haugas tarrõ ja vei kana arq. Naistõrahvas pan’d’ tähele, kualõ kottalõ päävä vari aknõst tarrõ paistsõ. Ja tuul aol kelle pääle midä halva mõtõl, syss naas’ ütlemä halva synna. Küläst häöt arq kõõ rahva. Tuu aig pidi olõma keskpäävä aig. Keskpääva õks üldäs kaq halvakõsõq rohkõmb videlevät. Külä naas’ joq tähele pandma. Oll tuu paaba palotõt maaha. Es tuud või enämb jättä.

ERA II 194, 586 (12) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Musta Paali naane oll nännü Kundrusõ küläh, ku kar’ah oll käünü. Sääl oll olnu niidü pääl põhjalda lätte. Säält olliq tulnuq vällä. Pikäq hiusõq ja kastiq säläh. Ja väläh kedägi võtta es olõ ja lätsi jalq tagasi. Tä õks vanaqhalvakõsõq olliq. Ommaq sääntse kotusõq niite pääl, põhjalda lätteq, koh nä kääväq.

ERA II 194, 586 (13) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Ul’ga Ridala, s. 1868 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Poroslova Ivani-naane kooli liikva-joomiste. Syss kuus nädälit olliq lehmäq laudah likõq ja lambaq pagosi arq nulka ja olliq virtsaga. Ku sai kuus nädälit täüs, syss pässi eläjäq vallalõ. Pini kaq kõ unnas poolõni üüni. Poroslova Tepo oll tuul aiga poiss mees. Es tohe õdagu külä päälegi minnä.

ERA II 194, 591/4 (3) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Jumala ristipoig.
Oll üts vaenõ miis. Es olõ täl inämb latsi, ku üts. Timä oll nii vaenõ, ku tälle kiäki vadõrist es tulõ. Tuu lats oll joq poolõ aastakka ristmäldä. Tull Jummal sandi kumbõh tuu talo poolõ. Tull sinnä, niq tuu naane oll jumalausklik ja syss tuu Jummal küsüs: “Ta lats om sul jo hüä suurõkõnõ?” Ütles: “Om külq, a om viil ristmäldä. Mullõ tulõi kiäki vadõrist.” “Mille sullõ ei tulda?” “Mul olõi midägi vadorilõ anda.” “Kül sullõ tuldas. Võta minnogi! Ma olõ kül vana, a lats saa õks ristitüs.” “Jumalakõnõ, Jumalakõnõ, ma külq joq arq risti syss, a mul olõi jumalaandõ teräkeistki majah.” “Kata õdagu lavvakõnõ arq ja säe anomakõsõ pääle, vast hüä inemine tuu.” Tul üles ynnõ hommogult varahambakõstõ, hiidä rist ette. Jalga ynnõ arq kumardagu!” Tull nulgah üles ja mõs’k’ suu arq, hiit’ risti ette, sai joq saiapäts nätä, et lavva pääle om tuud. Ik’k ja tennäs hüä meelega. Sai joq laud täüs kõsagamatsiq süüke. Läts, aja mehe ka üles, et tulõ sina ka andma Jumalalõ tenno, et meil om no kykkõ süüki. Miis olõ-õs jumalausklik. Tuu ütel: “Õga ma olõi sullõ siih karapinist pettä. Kost nuuq söögiq syss saiq?” Lätt kema, om ka kykkõ süüki lavvah. Miis ütel: “No om viil varahine aig tulla vadõril.” Naane ütel, et soo om Jumala juhatamine. Säält tull joq Jummal kaq vadõrist. Kepikene käeh, vanaq rõivaq säläh. Tulõ Jummal iih tarrõ ja ristämm tulõ takah. Mehel oll külq süämeh, et olõi tuu ristämmäh, kedä ma tahtsõ, tõõnõ om. Naane olõõs joht ka timmä vadõrist kutsnu, a tuu Jummal tõi jo. Sai pojakõnõ arq ristetüs. Kasvi jo kolq aastakka vanast. Tull ütevoori ristesä näide poolõ sisse ja ütel, et tul sa ristipoig mu poolõ kostma kaq. Ristipoig ütel: “A ristesä, kuis ma mõista minnä?” Jummal ütel: “Ma iih astu, mul jääs verrev tii perrä. Sa tuud pite astu kooni mi värjü mano.” Läts ka timä ristesä poolõ kostma. Ristesä võtt häste vasta. Oll sääl kavva oll. Ristesä opas’ ilosahe, et sa enne süüki mõsõ õks suud ja kumarda Jumalat. A ristipojal oll joq uma kura süämeh. Ristesä õks tiidse arq, et timäl ommaq halvaq mõttõq. Läts tuu ristipoig kodo minemä, an’d’ timä tälle rahha ja imäle kodo viiä saiapätsi kaq. Köüt ilosahe räti sisse ja saat’ syss. Ku ristipoig tull, syss olõ-õs oija tii pääl iih, a noq Jummal las’k’ oja. Saa-as ristipoig kuigi üle. Kai, et siih om kuivõmb kotus. Panõ soo saiapätsi siiä ala ja lää üle. A tuu saiakõnõ vaiju arqki mutta. Läts kodo. Imä küsse: “Kas mullõ midä kosti saadõta-as?” Timä ütel’: “Es anda. Ku antu, ma arq kodogi toonu.” Tull ristesä takah ristipoiga kaema, et kuis kodo sai. Imä ütel’, et minneh olõ-õs oija iih, tagasi tullõh oll oja, nigu taha-as kui üle saia. Küsse, et ma panni saiapätsi ka. Kas tä kodo tuu-us. “Es tuu.” “Ristipoig, kohe sa kosti panni?” Ristipojakõnõ ütles: “Mul kattõ arq.” “Kos tä sul syss arq kattõ, ku sa panni mutta. Olõ-õs vaija panda imä saiapätsi mutta. Ku sa joq põlvini vaonu, syss Jummal avitanu.” “Kos timä syss avitanu, ku sääl olõ-õs määnestki Jumalat. Ma muudku vaiju ja vaiju.” Imä ütel joq, et sust saai joht määnestki hüvvä inemist. Sust õks määne mõrtsuk saa.” “Saa must miä saa. Mis ti tuust syss tahat!” Ka määne süä oll täl joq.

ERA II 194, 595/606 (4) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1982 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll vanal aiga üts väega vaenõ mehekene. Täl es olõ midägi muud, ku üts täüdäng püssärohto. Oll täl kats poiga ja tull talsipühi edimäne pühi. Täl mitte midägi es olõ. Läts jahi pääle mõtsa. Oll puuh illos tsirk. Täl oll märk, et ma lasõ maaha püssäga. Tsirk ütel: “Oh sa ull miis! Sa paremb võtnu minno eloh kinni. Eloh saat sa pallo rohkõmb rahha, ku sa mu arq tapat.” Miis lask kikka alla ja käs’k’ tsirk võtta särgisiilo üles. Miis võt’t ka särgisiilo üles ja tsirk tull tälle rüppü. Läts miis kõ tsirguga kodo ja tahtsõ tsirku õks arq tappa. A latsõq naksiq väega pallõma, et tapkui arq, vii paremb liina. Miis vei liina. Tull üts kaupmiis vasta ja kai, tsirgul kurapoolitsõ siivoluu ja pää arq. Pää pääle oll tsirgulõ kirotõt, et vyyral maal om koolnu kuningas nälgä ja kurapoolitsõ siivo pääle oll kirotõt, et om koolnu papp nälgä. Kaupmiis ütel, et sa mine edesi, külq ostõtas tsirk arq. A mehel miil haigõ. Et õgas ostõtai. Noq koolõmi mi kyik arq nälgä. Tull tõõnõ kaupmiis vasta. Kai jalq tsirgul pää pääle ja kurapoolitsõ siivoluu pääle. Vaenõ miis ütel: “Kuulõ osta soo tsirk arq!” A tuu kai arq ja ütel’: “Jõvvai massa. Olõi nii pallo rahha.” Tull kolmas kaupmiis vasta. Kaes, mis tsirgulõ om kirotõt pää pääle, kurasiivo luu pääle ja ütel: “Tul muqa üteh!” Ja an’d’ rahha ilma lugõmalda. Tull vaenõ miis turgu ja os’t’ hobõsõ, ost rii ja looga ja taosõq. Ja läts, os’t’ söögikraami. Ja tuud vaest miist nii Jummal avit’. A kaupmiis läts kodo ja tekk puuri. Pan’d’ tsirgu puuri. Inne las’k’ rahvast ilma massulda kaema. Nakas’ rahvast väega pallo käümä ja naas’ jo taso võtma. Kaupmehe naase mano käve sõbõr. Ja tull sõbõr sinnä, a kaupmehel oll kolm maija. Ja olliq nigu selliq kaq võõdõtu kauplõma. Esi käve ynnõ üle kaemah. Sõbõr kai tsirgul kura siivoluu ja päälae kaq arq üle. Ja küsüs kaupmehe naane: “No herrä, mis te süvvä ka tahatõ?” Sõbõr ütles: “Ma ei taha muud, ku soo tsirgu pääluud ja kurapoolõ siivoluud.” Ja kaupmehe naane an’d’ kokõlõ käsu kätte ja käs’k’ arq tappa. Ja tapsõ arq ja praatõ arq, ja pandsõ kappi. Ja syss tulliq pojaq kodo koolist ja lätsiq mano ja küsse: “Imä, mi taha süvvä.” Imä muud es anna süvvä, ku ütel’: “Minge murrakõq kapist tõõnõtõõsõlõ leeväpala!” Latsõq lätsiq kapi mano ja näiq tsirgu pää ja kurapoolõ siivoluu arq. Vanõmb veli võt’t siivo, a noorõmb veli võt’t pää. Ja lätsiq nimäq umma kambrikõistõ magama. Naas’ herr süvvä küsümä. Las’k’ provva tuvva kokõl tsirgu tarrõ ja herr kai arq, et es olõ pääd ja kurapoolõ siivoluud ja ütel: “Ma muud nüüd süvvä ei taha, ku nuidõ päid, kes ommaq arq söönü soo pääluu ja siivoluu.” Imä käs’k’ ka võtta kokal väidse kätte ja minnä kambrihe ja poiskõsõq ar tappa. Pois’kõsõ teedseq arq, et kokk tulõ ja vanõmb veli ütel noorõmbalõ velele: “Kui kokk tulõ, käsemi täl lüvvä hakipojal ja hatapojal pää otsast arq.” Syss kokk kullõl ka poiskõstõ synna ja läts ja värehti takah lei hakipojal ja hatapojal pää otsast arq ja praatõ arq ja vei sõbralõ ette. Sõbõr ütel: “Piniq olliq te elleh, niq pini magugi teil man.” Sei sõbõr hatapoja pää arq ja hakipoja pää arq, a pojaq lätsi inne päävä nõsõngut uma esä kotost vällä. Ja kumardiq kolmipooli ja liinarahvas kaiõ, et mis kaupmehe pojaq lääväq inne päävä nõsõngut. Ja anniq värähti tulbalõ suud, et me inämb uma esä kotust ei näe. Tull esä kodo ja küsüs imä käest, kos koolilatsõq ommaq jäänüq.” Imä ütles: “Ma hommogu kuuli saadi, söögi üteh panni ja niipallo ma näist tiiä.” Küsüs kokkõ käest, a kokaq ei tohi üldä sõbra peräst. Lätsiq syss pujaq minemä syss. Lätsiq viis versta kavvõndahe. Tull risttii ja sinnä tulba pääle oll kirotõt: Kurakäe puul om kuningas nälgä kuulnu, hüä käe puul om papp nälga koolnu. Noorõmb veli läts, koh kuningas oll koolnu, vanõmb veli, koh papp oll koolnu. Lätsiq ja jätiq jumalaga velitseq, et vast me inämb tõõnõtõist ei näe. Lätsiq kavvõndahe. Lätsiq ja alliäline poiskõnõ lätt ütte paika küsümä juvva. Üts vanamiis ütles, et puja, kae, mis siih tetäs. Täl oll joq pää seeh, et muuq siiä kuningas ei saa. Tuu riik oll kyik kokko aet. Panti künnel tala pääle palama. Säält summa viisi kor’ati rahvast alt. Et künnel om tala pääl, et kua summa kottal läükähtäs palama, tuu seest naatas ütsi korjama. Viimätse summa sisse juusk poiskõnõ kaq. Läükähti viimätse summa kottal künnel tala pääl palama. Puhasti jal künnel arq ja naati poiskõsõ summast korjama ütsi inemisi. Jäteti poiskõnõ kõ perämätses. Kes oll sinnä pant ülekaejast, tuu ütel: “Poiskõnõ lätt ka alt,” a suurõq ja targaq ütlesiq, taast noq saa kuningas meile, tatikõst. Perräkaeja õks ütel: “No puja, min sa kaq alt!” Pois’kõnõ läts alt tala, läükähti künnel palama. Muidogi nuuq targaq meheq naksiq, et korjami ümbre, taast noq saa meile kuningas. Perräkaeja ütel: “Kui meil oll võõdõt nii, nii jätä kaq.” Muidogi rahvas oll joq nälgä pia kuulmisel. Poiskõsõlõ, syss anti timäle kuningarõivaq sälgä. Elli timä päävä arq ja sai joq õgaüts omaltpuult süvvä. Vaesil oll hüä miil, a rikkaq jalq es taha. Võt’t, kua ütel, et viska timä maalõ, kua ütel, et me viinaga jooda timä arq. Poiskõnõ sai kuningas ja võt’t joq hindäle tarõtütriku. Ja timmä naksiq kyik nigu hüäst mehest pidämä, et riik kyik jo tulõ nigu ülest. Naksiq syss nuuq joq nigu kuningat sõbrast pidämä ja kõrtsih käümä ja üteh viina juuma. Ja elli timä kolq aastakka jo kuningah arq. Läts syss kõrtsi ja ummi sõpruga naas’ timä kaq juuma. Jäi purjo. Tull kodo ja kotoh kõvastõ ossõnd. Ja ossõnd tsirgu pääluukõsõ arqki vällä. Naas’ tuu riik jalq jäämä vaesõs, nigu kelgi inämb midägi süvvä es olõ. Jäi timäle hindäle ka ynnõ viis suhkari raasa. Kolq jät’t tä tarõtütrikulõ, kats võt’t hindäle ja pan’d’ tä kaq säält pakku, et siih olõi muuq kuningaq jõudnu ellä, ma kaq jõvvai. Kolmõ aastaka seeh oll kasunu ristteie pääle jõgi. Sääl jyy kaldõh kolq vannahalva jagavaq vildi palla. Ja esi joq tä mõtlõs, et noq õks mullõ surm saa. Kes keskpaigah istõ, tuu vanahalv ütel: “Ar’a peläku, tulõ siiä!” Kuningas julgu-us minnä. Ütles kavvõndast: “Ütskyik, kas ma lää mano, vai tekke mullõ joq siiä surm.” “Surma ei tii, ku olt õigõ miis.” Läts mano ja vanaqhalvaq ütliq: “Me tiiä külq, et sa olt kuningas ja olt väega vaenõ. Jaa meile soo vildikene arq, õgalõ ütele ütesuuru, nii et ei saa hiusõ suuru vähämb ei rohkõmb.” Miis pallõs näid kolmõ, et ma pallõsi veidkest aigo. Vanaqhalvaq anni tälle nelli tunni jaka. Jagi nel’ä tunni seeh kolmõ päähä, nii, et hiusõ võrt ütelegi rohkõmb ei vähämb. Näil noq olõ-õs tuu vildi peräst, a tuu oll joq Jumalast nii säet,et tä hukka saasi-is. Jagi arq ja läts mant minemä. Vanaqhalvaq ütliq: “Veleq, me kingi ka tälle midä!” Tuu kykõ edimäne, kuva alost jutu, tuu kinke saapaq. Tõõnõ kinke vesti, kolmas kinke nynaräti. Läts tä näidega kavvõmbahe minemä ja küsse: “Armsaq veleq, kas te tiiät, misperäst ma vaesest mehest sai ja misperäst ma kuningast maaha sai?” Üts ütles: “Oh, selleperäst sa sai vaesest, et sa lätsi kõrtsi ja jõiq juudavat viina ja ossõndi tsirgu pääluu vällä. Mine kodo ja süü tuu tsirgu pääluu jalq arq. Tütrikul om pantu küüki lavva pääle.” Kuningas ütel: “Ma ei tihka inämb umalt häült minnä sinnä süümä.” Tuu, kes an’d’ saapaq, ütel’: “Sa panõ kodo härbänni lähkoh nooq saapaq jalga, syss saat sa tarõtütriku kuuldmalda minnä küüki. Neelä pääluu kõttu, syss saat sa jalq niisama rikkast, nigu olliq.” Tõõnõ ütel: “Võta taskurätt vällä ja rapahuta ja tulõva kyik inemiseq ello, mis arq olli koolnu nälgä ja saavaq kyik nii rikkaq kaq jalq.” “A vesti raputa, syss om hot kinka sa süü vai ku paljo rahvaga, syss om õgalõ ütele nii pallo sööki, ku kiäki ynnõ süü ja tuud, midä kiä ynnõ himostas.” Läts kodo ja ai rahva jalq nii rikkast, ku inne. Ütles tarõtütrikulõ: “Sa sedä vesti kõ raputa, ku söögi aig tulõ! A ma lää omma veljä kaema. Rahval väega hüä miil, et kuningas om tagasi ja kykkõ küländ. Läts timä ristteie pääle ja tull uma veli vasta. Veli oll väega vaesõs jäänü ja kakõnu rõivaq säläh. Tä läts velega liina ja osti velele kaq hüäq rõivaq sälgä ja lätsiq syss umma essä kaema kümne aasta peräst. Esäl oll säitsmekümne aastaka pido. Lääväq kyik kaupmehe poolõ pidolõ ja kats santi ka läts. Tuu kuningas ütles: “Te vaesõkõsõq, te möögeq arq meile naq rõivaq säläst!” Üts sant väega pahasi ja ütel: “Sa olt külq rikas, a las meil kaq ellä.” Papist veli ütle-es midägi. Tõõnõ sant kaes, et timä jo nigu süämest kynõlõs ja ütel: “Mis noq neist teile saa?” Kuningas an’d’ õgalõ ütele kolmsada marka ja läts syss ja uma esä värähti iih, puhmakõsõ all aie nuuq sandirõiva sälgä. Lätsiq syss esä moro pääle ja palsiq üüsest. Kokk tull vasta ja ütel, et ma võtasi külq üüsest, a mu herräl om pido ja ma teid kohegi panda ei saa. Läts timä sysski herrä mano kynõlõma, et kats vaest pallõsõq väega siiä üüsest. “Mis sa näid syss es võta? Meil om sann lämmi. Võtaq sanna!” Vei kokk nimäq sanna. Vei näile kaq kykkõ süüki niq viina, niq olut. Kul’atasõ nimäq sääl nuuq herräq, niq tull näil juttu puudus. Kokk ütel: “Ma tiiä külq, kiä jutustas.” Üts suur kaupmiis ütel: “Ku tiiät, syss tuu siiä, kiä jutustas!” “Sannah om kats vanna korjajat. Kiä syss jutusit tiid, ku korjaja ei tiiä!” Lätt kokk tarrõ kutsma, a nuuq ei taha tulla. “Johu mi tarõh kui syna ütlevät, võib-olla tetäs meile surm sääl.” Nimä surma joht es pelgä, selle et ütel olli kuningarõivaq all ja tõõsõl papi rõivaq. Ütliq, et enne tarrõ ei lää, ku tulõ kaupmiis esi kutsma. Vanõmb poig es jõvva ikku kinni pitä. “Armas herrä, me õks ei julgõ tarõ minnä. Vast johu sääl kui syna ütlemä ja tetäs meile surm.” “Kes syna vahele ütles, tuu sada rubla lavva pääle.” Lätsiq syss nimäq tarrõ. Säeti näile tooliq perä poolõ, a nimä istõ edepoolõ. Sääl oll ka provva man. A kaupmiis õks viil es saa arvu, et toolõ lätski mi varandus. Võt’t syss, nakas’ vanõmb veli kynõlõma, et vanast oll kaupmehel kats poiga ja kaupmehe naase mano käve sõbõr. Naane kit’t, et ajagõ sitaq tarõst vällä. A kaupmiis pan’d’ sada ruublit rahha lavva pääle ja ütel: “Kynõlgõ edesi, mis te tiiät!”
Ütles: “Kaupmiis ostsõ ilosa tsirgu ja läts tõistõ majja kauplõma. Ja kai sõbõr tsirgu üle ja tahtsõ tsirgu pääluud ja siivoluud süvvä.” Naane jalq kitt: “Aagõ naq sitaq tarõst vällä!” Oll kaupmehel joq tõõnõ sada ruublit lavva pääl. Kaupmiis ütel: “Pojaq, kynõlgõ, ku tiiät midä!” Sõbõr tahtsõ minnä tarõst vällä, a sugulasõq ei lasõq. “Kaupmehe naane las’k’ praati tsirgu arq ja panda kappi sõbralõ. A poja tulliq kodo ja imä käskse võtta kapist leibä, a näq olliq väega nälätseq ja üts võt’t tsirgu pääluu ja tõõnõ siivoluu ja seiväq arq. Sõbõr kai arq, et pääluu ja siivoluu om arq süüd ja ütel kaupmehe naasele, et ma nüüd muud ei taha, ku noidõ päid süvvä, kiä siih ommaq söönüq ar’a. Imä an’d’ kokalõ käsu kätte, et tapa pojaq arq. Kokk lätt ja ikk. Poiskõsõq ütliq kokalõ, et ku sa olt ristiinemine, syss me esä värehti takah om hakipoig ja hatapoig peräh päivä sitauniku otsah. Tap’p kokk nuuq arq ja vei sõbralõ süvvä.” Sõbõr ja imä jalq tänitiq: “Ajagõ sitaq tarõst vällä!” Esä ütel: “Kynõlgõ midä ti tiiät! Vaest mi nuuq poja saa kui kätte?” Puja ütliq: “Sa poigõ võit nätä külq, a pojaq inämb suka nakkai elämä.” “Vaest ti nuid poigõ olt nännü koh, vai kuulnuq?” Noorõmb poig läts mano ja an’d’ esäle kolq kord suud. Vanõmb veli ikk ja ütles: “Kas õigõ sust saa meile essä, vai meist sullõ poiga.” Esä ütel: “Mul om viil nii pallo varanduist, nigu mahume kyik elämä.” A tuu poig, kua oll kuningah, ütel: “Mul om joq kotoh uma riik ja tegemine.” Esä las’k’ tuvva kablaq tarrõ ja pan’d’ risttala külge ja kägis’t’ uma naase arq ja pan’d’ suurdõ püttü a uput’ arq. Tull kodo ja aivaq pojaq sandirõivaq säläst arq. Ja naas’ esä väega ikma, et noq jäät ti õks kodo. Vanõmb poig ütel: “Me vii su õks hindä poolõ.” Esä es taha arq minnä uma kotusõ päält. A noorõmb poig pan’d’ tälle nii hüä elo, nigu timmä kyik passiti. Ja kokalõ an’d’ sääntse elo, nigu olõ-õs vaija midägi tetä. Süüki oll ja kykkõ.

ERA II 194, 606/9 (5) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kits tek’k kivetse tarõ, susi iätse. Tull kinä keväjäkene, suur suvõkõnõ, sulli soe tarõ arq. Susi nakas’ pallõmah käümä kitsõ mano, et võta minnu kortinna. Kits ütel: “Mul saa paar poigõ. Või-i võtta, sa süüt mu pojaq arq.” Sai kitsõl paar poigõ. Läts timä esi ruugu süümä, merde juuma, jät’t pojaq ütsindä kodo. Tull ruust süümäst, merest juumast, tekk ussõ takah:
“Laskõ sisse, poigoni, poigoni!
Nisaq tävveq, nännäq tävveq,
utar otsani piimäni.”
Lasko uss, laskõ ramp! (Lauldakse maheda häälega.)
Lasiq pujaq ussõ, seiq nisa arq ja läts kits jal ruugu süümä, merde juuma. Tulõ susi ussõ taadõ, tege: “Laskõ sisse poigoni” jne. Üts pojakõnõ ütles: “Ei lasõ ust, ei lasõ rampi, sus’o miil, sus’o kiil!” A tõõnõ ütles, et uma maama. Lasiq ussõ. Tull susi sisse, ni üte pojakõsõ neelähüt’ kyrraga arq. Tõõnõ pagõsi poolka pääle, leevämõhe ala. Läts susi, pan’d’ käpäga leevämõhelõ, sei tuu kaq arq. Tulõ kits kodo, niq laul ku laul ussõ takah: “Laskõ sisse poigoni, poigoni,” a pojakõisi ei kohki. Võt’t kits ussõ hingist maaha, kai kyik nulga läbi. Olõi niq olõki-i. Ik’k tarõh, puhas’ kõrra aigo, niq läts jalq ruugu süümä merde juuma. Laul mereruust:
Päävä poig naist nait’,
Päiv esi olt ut’t.
Es näütä päiv, es kuuluta kuu,
koh kitsõl paar poigõ.
Näitsik läts vee perrä mere viirde, tull tagasi ja ütel, et ei tiiä, kiä mereh laul halõhõhõ. Päiv ütel: “Min kae perrä tuud lauljat,” a näitsik ütel, et peremiis olt, syss piät esi umaq as’aq teedmä kaq. Võtt peremees esi pangiq ola pääle ja astõ mere veerde. Kitsõkõnõ jalq tege mereruuh:
“Päiv esi vettä vii, pääväpoig naist nait” jne. Päiv ütles: “Tulõ vällä, kiä sina olt ja ütle, mis sul viga om!” Tull kits vällä. “Vot susi sei mul pojaq arq.” Päiv küsse: “Kas tiiät, määne tuu susi oll?” “Kost ma tuud tiiä, vet’ kyik soeq halliq.”Läts päiv mäele paariga ja ai kyik soeq kokko. Pan’d’ nemäq mäe pääle rinda ja küsse: “Kes om söönü arq kitsõ pojaq?” Tõõsõq soeq nakkasõq ütlemä: “Kae ta kõvõra jalaga susi, kes ta pakõ tõistõ taadõ, taa omgi söönü.” Läts päiv toolõ mano. “Kas sa seiq arq kitsõl paari poigõ?” “Sei külq ma ar.” Käs’k’ soe mäe ala. Kitsõ pan’d’ mäe pääle ja ütel: “Anna noq sääne välk, nigu ynnõ jõvvat. Nigu juus’k’ mäe ala, nigu lei, lei arqki üte poja eloh vällä. “Saisa viil ütskõrd mäe ala!” Nigu kopsas’ viil voori, oll tõõnõ poig ka väläh. Päiv ütel: “Tapa temä arq otsani!” Kitsõl oll toost hää miil, et omaq pojaq sai kätte, niq ütel pääväle: “Kyiküts, ma jätä timä ello. Mullõ ka saiq pojaq kätte.”

ERA II 194, 609/10 (6) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanahalv on Jumala sülest saanu. Kyik oll olnu vesi. Maad olõ-õs viil olnugi. Jummal oll vette sülänü. Niq sai tuust sülest vanahalv. Jummal oll taadõ kaenu, et kes ta om. “Ma olõ su noorõmb veli.” “Kost sa sai?” “Ma su sülest sai.” Naksiqki jagama kraami. Sai halv ka kõõst jaomiis. Halv oll ülnü Jumalalõ, et anna mullõ nuuq, kes sällülde süüvä.” A Jummal märke arq ja ütel, et nuid ma külq ei saa anda. Sällülde sööväq väikuq latsõq. “Ma anna nuuq, kiä kummalõ söövä.” Tuu om kõ suurõmb patt, ku inemine pikäle maah süü laiskusõ peräst. Tuud Jummal ei anna andis. Tuud ka ei saa andis, ku näet, et tõõsõl om elläi viläh ja käänät viil kavvõmbahe, et süü noq, nii pallo sa saat. Ku sul om midä käeh, vai vaija kohe minnä väega ruttu, nigu läpei eläjät arq aija, syss käänä täl nynagi pindre poolõ. Syss saai pattu. Võhlus om kaq kõõ suurõmb patt. Myni lätt kar’ast müüdä, niq lehmäq nakkasõq hinnäst kakma. Ei või tõõsõ eläjät imehtä, et külq ommaq sul eläjakeseq ilosaq. Piät ütlemä, et Jummal avida sedä eläjäkest edesi kaq, nigu sooni aoni. Ku leibä võtat ahost vällä ja leevapätsi külest satas eloh hüdsekene maaha, kes toolõ astus jalaga pääle, tuu sa kaq igävätse patu. Jummal and pallogi inemisele andis. Ku tütrik om mut’t’unu ja tapp ar uma latsõ, syss kats kõrd and Jummal tälle andis arq, et ta timä oma suurõ häü peräst nii tekk, a kolmadat inämb ei anna. Tuu jääs joq igävätses patus tälle. Ku sa tükit tõõsõ elo vahelõ, mehe ja naase vahelõ, et ma olõ noorõmb ja ilosamb, syss joq eski tiiät, kelle jaos sa saat. Tuud ei anna Jummal üts vuurgi andis.

ERA II 194, 611 (7) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Täi tähendäs häöngut. Ku lüü täi joq inemisele sälgä, syss õks määne kaih tulõ. Inne lehmä lõpmist mullõ leiq täiq sälgä aastak aigo. (Märkus: Jutustaja on majapidamises ainult üksainus pudulojus, lehm.) Õga päivi sai täi ja rohkõmb es olõ, hot’ kui otsnu. Sannah käve ja panni puhta hammõ, nigu tarõ mano sai, kae jo kribi kaala pääl. Õgal kuuljal ommaq kaq täi. Nigu arq koolõs, niq tulõvaq. Mynõl om väega pal’l’o, kiä om tõisi pääle võhl olnu. Kääväq õks pääh ja ligi süänd. Ku latsõq lasõi pääd otsi, syss ka üldäs, et ooda, ooda, täiq tegeväq hiussist kabla, veeväq su motsilahe (linalikku).

ERA II 194, 611 (8) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Õgah laudah om huss. Tuu om hüä huss. Tuud piät hoitma, nigu tälle kui pääle astnu-us. Timä tsuskas talvõl ka vahel eläjit. Timä selle tsuskas, et sa tiiäsi, et tä õks om. Ku timmä näet, syss tähendäs, pahanduist. Ku huss nakkas moro pääle tükmä laudast, syss tuu talo häös arq. Timä süü laudah tuud samma, miä elläi süü.

ERA II 194, 612 (9) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kass om kaq väega vikur’ elläi. Üldäs, ku kassi hoiat, syss lätt hopõn ka kõrda, ku kassi pessät, syss olõi hobõsõq ka hüäq. Pinni ja kassi piät hoitma. Me naidõ jao pääl elägi. Vanast oll rüäl ka terve kõrs päid täüs, nigu noq ual kõtru. Tuust leeväst peetä-äs syss mitte ku midägi. Üts naane oll pühknü pliiniga latsõl perst. Jummal tahtsõ meil kykkõ leibä käest arq võtta. Pini ja kass palsi, et jätä noq me jaostki mi käpäpiuq pääkene otsa. Niq jätt kaq. Selle tohi-i pinni ei kassi nälütä. Üts vana tütrikukõnõ oll vanast. Kõ kor’as’ kassi lohkõ. Käve, kõõ kotih kõrisiq. “Mis sul naq ommaq?” “Sääl ja sääl taloh olõi kassilõ kausilohko. Ma vii. Ku tä om lauda läveh, syss pernaane õks arq tsilkas piimäpisu.” Kolq kassi täl kõõ käveq takah kyiküts ku piniq.

ERA II 194, 613/4 (11) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts tütrik oll rasõvat. Imä oll opanu, et ku sul lats sünnüs, olgõ mar’ah, mõtsah vai koh taht, syss võta lats üskä ja anna suud latsõga. Peräst võit tetä vai panda, kohe tahat. Oll tütrik mõtsah mar’ah. Sündü lats. Halgah’t’ miilde imä syna. An’d’ kolq kõrd suud latsõlõ, niq läts miil halõhõs. Tahtuki-is arq hukada. Läts kodo minemä latsõkõsõga. Kõ tii käveq halvaq takah ja kisiq, et anna arq, mis lubasi. Tiid pite kooni kodo sai, kõ kisiq rüpüst. Nika ku arq sai ristet, syss jätiq rahulõ.

ERA II 194, 614 (12) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Oll üts velenaane. Sündü täl latsõkõnõ arq. Läts velenaane vällä, kaes lauda otsah tahvitas väega kibõhõhõ ütte haavahalgo. Halvaq tahtsõq last arq viiä ja haavahalgo panda asõmõlõ. Velenaane ütle-es kaq midägi. Läts tarrõ, kaes kõrra ao peräst, lats om kül hällüh a ei olõ süämele uma. Võt’t latsõ hällüst. Ahi küttü. Läts hõigas üle ussõ, et tul kae, ma viska su latsõ ahjo. Oll tarõh ku välk ja pidä naist kinni. “Ooda, ooda!” Läts velenaane vällä. Heideti tälle lauda päält lats kätte, et seh syss uma varandus. Lats jäi tuust põdõma elost-aost.

ERA II 194, 614 (13) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ütevoori näi oja veereh, ku tütrik mõs’k’ hennäst kaldõ pääl. Illos, suur vahanõ hiuss oll. Tä õks vanasitt oll. Sai lähembähe, niq kattõ kalmusihe nigu loogahti ynnõ. Seep ja suur seerkal oll jäänü perve pääle.

ERA II 194, 614/6 (14) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts miis elli naasega ilosahe. Es vannu kunagi. Halvakõnõ oll kolq aastakka joq uutnu ussõ takah. Tõõnõ halv oll ülnü: “Sa, ull, vahit pääle siih. Ma joq timä käest ammugi võtnu arq halva syna. Mis sa mullõ lupat, ku ma arq võta?” “Kiriväq kängäq.” Läts miis tõõsõl pääväl mõtsa. Halv läts mano. Ütles: “Sa olt ull miis. Sa omma naist sukugi ei näe. Timä pidä sul tõõsõga sõprust. Sa hoia õks pikk väits hindä ligi!” Tull puulpühä õdag. Naane küt’t sanna ja laul’. Miis nakkas märkmä: “Aa, täl om selle hüä miil, et tuu sõbõr tälle vast täämbä tulõ.” Läts miis pääle sanna magama. Võt’t pikä väidse üteh. Naane tull kaq sannast kodo ilosahe, hiidäs kaq mehe kõrvalõ. Mehel õks kui oll süä saanu joq timä pääle. Kään’d’ naaselõ sälä. Vanasitt tükke näile vaihõlõ. Miis kuulõ-õs midägi. Naane kõ hõl’otas ja kynõlõs hindäst. Heräsi miis üles. Kumbis, naane om õks ligi, a sõbõr om ka kõrval. Võtt väidse, et sõbralõ lüvvä, a halv karas’ iist arq niq sai arqki naaselõ. Halv ütel tõõsõlõ: “Näet, kuis ma sai nii ruttu arq!” Anna noq mullõ kiriväq kängä, mis lubasi!” Tuu pan’d’ kängäq pikä valta otsa, nigu tõõnõ saa-as kuigi arq. Küsüs tuu üts halv tõõsõ käest, et milles sa nii tei, et kängäq lubasiq ja nii annat, nigu ma saanu-us kätte. “A selle ma sullõ nii tei, et sullõ ka veidkest saanu, ku sa nii suurõ patu tei. Nimäq kolq aastakka väega ilosahe sündüq.”

ERA II 194, 616 (15) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts sepp oll. Kõõ sepit puulpühä ja pühäpäiv. Käve sannah arq niq tull miis katõ hobõsõga. Pan’d’ ruubli lavva pääle: “Ravvuta arq mul hobõsõq!” “Puulpäävä õdag külq joq om a hüä ma ar ravvuta.” Võt’t ütel hallil jala üles, kaes, inemise käsi. Lätt tõõsõ mano, võtt üles, tuul jalq inemise jalg. Syss oll peremiis seletänü, et nuuq ommaq mul hobõsõq, kiä tapõtu ja viina koolõsõq. Tuu olõ-õs naanu inämb kunagi puulpühä ja pühäpäävä sepitämä.

ERA II 194, 616/8 (16) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts suur sepp oll. Tahtsõ hüvvä ello ellä. An’d’ arq uma hinge halvulõ. Kõ toidõti timmä häste. Ja sai täl aig jo täüs. Tulti tälle perrä joq musta hobõsõga ja vankriga. Timä tekk paari häid raudnaklu ja võtt vasara üteh, et eloaig om vassar minno elätänü, vast sääl kaq tulõ vaija. Lätsiq näq syss sõitma. Puttu uibo tee veereh vasta. Väega veretäs ubinist kyik. Tuu, kiä tul'l perrä, tuu ütles sepäle: “Ku esi ka saanu naid ubinit!” “A min kaku!” “Min sa!” “Ma näid ei taha. Ma ei lää.” Läts vanahalv kakma. Runõ uibohe üles. Sepäkene umaq naglaq ja vasaraq kätte ja koputas pääle hillokõistõ tuud jalga. Lei arqki timä uibo külge. Ubinit joq külält. Nakkas maaha tulõma, ei saaqki. Nakkas pallõma:”Pästä vallalõ! Ma pikendä su ikä.” Kirot’ kolmõkümne aastaka pääle. Läts ynnõ, vasaraga koput’, arqki pässi tä vallalõ. Istõ ütsindä tõlda, läts kodo kurvaline. Sepp jäi jalq elämä. Näk’k jalq hüvvi päivi. Elli suurõ ao arq, tulti jo perrä kolmõ musta ruunaga. Sepäl olliq joq sääntse tangiq tettü ja vasaraq pantu valmis karmanni. Lätsiq syss sõitma sinnä põrgumajja. Sääl kyik ravvatsõq ussõq ja piniq hahilih. Tsuskas syss tuu kõ suurõmb pääots nyna värehti alt vällä. Sepp haar’d’ nyna tangõ vahelõ ja pitsitämä. Tõõsõq halvakõsõq tohi-i lähkohegi tulla. Vanakuri tän’täs: “Kas pästät mu nyna vallalõ, ma tuu su hingekir’äq vällä!” Syss ku tõi nuid hingekirju. Läpe-es timä umma otsi. Tõi terve üsätävve: “Otsi esi!” Tõi sepp mitutuhat hinge põrgust vällä.

ERA II 194, 618 (17) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts miis ol’l lännü Ut’sa järve viirt pite. Ol’l järvest joonu. Tul’l järvest tsura vällä, ütles: “Mis sa vett juut? Mis sa taari juui?” “Tiiäi, kas om taari?” “Om külq! Meil viljä om!” “Mis teil tah mustõtas vii seeh?” “Meil tetäs aita. Meil joq nii pal’lo viljä, ku olõi kohe panda. Kyik vili saa meile, mis pääle päävä pandas.” Syss ol’l viil pallõlnu miist, et anna mullõ uma rist, syss saa ma siist vällä. Mul om joq aig täüs. Mul eelä imä kooli arq. Ma olõ tütriku lats kägistet arq.

ERA II 194, 618 (18) < Setu, Kuige k. – Ello Kirss < Nati Kingo, s. 1882 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Õkva ku pääväkene nakkas jumalihe minemä, syss tohi-i midägi tetä. Ku käüt kaq teed pite, syss paremb ku saisahutat, vai istut maalõ veidkest, nika ku tä lätt arq alla. Muido om täl väega rassõ minnäq.

ERA II 194, 628 (6) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mi küläh joht ei tetä nii, nigu Sergah, et ku kalmulise’ kodo tulõvaq, et syss viil palõtõtas kuulja mõskõ olõq. Mi vei õks kyrraga, nigu minti kuuljat saatma, niq mõskja võtt olõ ja poti ka üteh ja ku kirst oll joq ar rattile säet, jumalaga arq jätet, syss tetti tuli tee pääle ja heideti tuu pott ka sinnä purus. Karatas õks üle tulõ kaq, nigu kuul tulnu-us mano.

ERA II 194, 628/9 (7) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Krystus, ku läts, päs’t’ yndsit vällä, syss vanahalv ütel: “Kes ta sääne om? Vaija tä esi panda ahilihe.” Saalomon ja Simpson, targaq meheq, nuuq ütliq: “Tekke me tälle ahilaq. Prooviq, ku sa jõvvat arq kaksata, syss timä ka jõud.” Kakas’ üte arq. Teiq tõõsõ. Kakas’ nuuq ka arq. Teiq kolmadaq. Es jõvva arq kakasta. Nuuq lei vasaraga pääle ja ütliq: “Aamen, aamen, aamen, igävätses aos!” Nakas’ rüükmä, nigu põrgu kyik värisi. Näq ütliq: “Aat, Aat olõ vakka! Sullõ saavaq papiq, kir’ämeheq ja mis silmildä tsirguq sünnüseq, varõsõq ja harakaq. Sullõ saa nuist ka viil külält.” Kes pühäpäävä tööd tegeväq, nuuq kõ lõikvaq vai ragovaq timmä vallalõ. Ilmaots saa, syss päses timä vallalõ. Sepäq seeni kinnitäse jalq arq, ku tüh’ält alasi pääle lööväq.

ERA II 194, 629 (8) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Noa võtt õka eläjät laiva. Naaselõ halv opas, et mingui inne, ku kur’a synaga kuts. Naane lääqkas inne, ku Noa hõigas joq: “Tul no kuri arq sisse!” Niq halv ka läts sisse. Saigi timä kaq jaomiis.

ERA II 194, 629 (9) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mikul, Jüri ja kolmas Võhl miis lätsiq käümä. Mikul kohrut’ mättit üles, ku miis maad kündse, Jüri tekk ka hüvvä, a Vyssakos sõksõ viljä. Mehel läts kuurma ümbre. Mikul Jüriga aviti üles, a Vyssakos ütel: “Istkõ mutta perägi!” Selle an’d’ Jummal Migulalõ ja Jürile aastakah kats pühhä a Vyssakosilõ sai üts üle kolmõ aastaka. Syss viiäs tälle kykkõ ette: rahvast, eläjit ja lummõ. Mille pääle kaes, tuu häös. Tuu om võhl päiv. Syss hiidetäs kyik pühiq üle.

ERA II 194, 63/8 (4) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Oll kats kaupmiist, üts rikas, tõõnõ vaenõ. Rikkal kaupmehel oll naane ilotu, a vaesõl oll naane illos’. Vaesõl oll väega hää uiboaid. Tä kunagi es lasõ naist aida. Läts üle mere käümä ütevoori säitsmest aastakast. Jät’t naase kodo. Karist’, et sina mitte aida ei tohi minnä. Ku esi viil ar läät, kedägi muid ei piä aida viimä. Rikas kaupmiis nakas väega pääle käümä, ma taha kaq su aida minnä. Nigu ta vaenõ elo om. Vaja rikast usku kaq. Tä pan’d’ küll vasta a tuu nika käve ja painas’, ku timä ar vei uiboaida. Sääl oll sääne tsirk, et muna pääle oll kirotõt, kes soo tsirgu lihha süü, tuu piät kulda sülgämä. Rikkal: taad mullõ vaja süvvä. Tool vaesõ kaupmehe naasel oll kats poiga kaq, ilostaq pois’kõsõq. Rikkal oll virtin, tuu väega nuid pois’kõisi armas’t’. Kõ näile kaq an’d’, ku midä süüke tek’k. Temä pan’d’ linnu kiimä ja paalõ kaasõ pääle. Midägi kibõnat ei tohi karata ülest. Tä võt’t linnu seest süäme ja an’d’ poiskõisilõ. Herr sei tuud lindu ja and proualõ kaq. Sei arq ja süläs’, ei olõ. Süläs’ proua kaq. Ei olõ. Heitsiq magama. Vaest viil jõua-as kuld arq tulla. Tulliq üles, sülgsiq jalq , ei midägi. Virtinal valu. “Sülgä sina kaq! Sina olt esi maitsnu.” Tuul kaq ei olõq. “Kellele sa anni?” Ei päse. Pidi tunnistama ülest, katõlõ poiskõsõlõ anni linnu süäme ar’a. “Olgõ tuud pois’kõsõ hummõl siiä ja tappa ar ja kiitä arq!” Sääl oll vaha vabrik lähkoh. Virtin las’k’ vallaq pois’kõstõ päält kats pois’kõst vahtsõt. Tulõ hummogu ülest, pois’kõsõq omma saina veereh, ei hel’ota, et midägi. Suurdõ patta keemä, kaas pääle. Poiskõisõlõ ütel, minge ilma ar’a pakku. Läts vaha üle paast, läts maja palama. Poiskõsõ lätsi ilma. Käve ilma pite. Essüq nimäq ära. Üts kuul’d’, et rahvas lätt tiid pite mõtsah, a tõõnõ jäi haigõst. Rahvas läts liina keisrit valima. Poiskõnõ sai kaq üteh. Kes lätt ker’kohe, ku küündleq lööväq palama, tuust saa keisri. Kui tulõ vällä, kistusõq arq, tuu om kindlanõ keisri. Poiskõnõ läts rahva murruh sisse, leiväq palama. A tä oll kui väikene, panda-as tähele. Suurõmbaq käveq, et minge ümbre. Sääl mitu päivä joq õks suurõmba, et mino aigo lätsiq. Kinga tä üteh läts, üts vanamiis, tuu pan’d’ tähele, et soo pois’kõsõ aigu oll tuu asi. Kolmadal pääväl trehvü poiskõnõ ütsindä minemä sisse. Lätsiq küündleq palama. Tul’l vällä, kistuq arq. Keisri nimits umast väümehest. Tõõnõ veli parasi arq ja ei saa mõtsast vällä. Lätt üte jyy viirde ja kolq veljä väega kaklõsõq. Ütel oll suur mänguriist, tõõnõ oll sääne kartus (kübar), ku päähä pand, kõ maailma näkk ar. Kolmas oll tekk, pääle istõ, vei kohe tahtsõ. Tä ütles, inne ei saa õigõst soo as’aga, ku karmanist võta kullatsõ muna, heidä ülest - kelle saa inne peijo, toolõ piät tekk saama. Kes tõõnõ, toolõ kartus, kes jääs kõ laisõmbast, toolõ saa mänguriist. Muna tapp kyik kolq veljä arq. (Tuu oll riste täüs. Nuuq olliq vanaqpaganaq.) Temä pan’d’ mütsü päähä, näge kõ ilma ar’a. Tuud es mõista üldä, kuis tekk minemä lätt. Tuud kaq es mõist, kuis mänguriist mängmä lätt, vai kuis maaha jääs. Mütsuga kai, kost ma saa tii pääle. Sõpru käü müüdä, a kiäki timäga juttu ei aja. Lei timäga üts naabri tutvusõ kokko. “Sa mullõ anna üts ar’a.” “Ma ei keelä. A sa mullõ piät seletämä kyik, kuis nakkas mänguriist lüümä ja kuis tekk lätt sõitma ja ku taha, jääs saisma kaq.” Ta ütles: “Ma anna tuu sullõ syss tiidä ar’a.” “Ma sullõ syss mütsü või anda.” Ta olõ-õs mütsüga rahu. “Mullõ anna tekk!” “Mis sa annat?” “Mis sa tahat? Ma või kyik anda.” Tälle nigu rahha olõ-õs vajagi. “Mullõ hüä naane ja hüä kotus!” Istõ teki pääle ja vei syss liinu pite. Kai kotusit ja naisi näüdäs’, et kedä tahat, koh miildüs. Üts kuningatütar miildü tälle. “Ma sullõ sedä ei soovi. Sooga lääi ynnõlik elo sul ütte.” Miildü viil pido pääl üte preiliga. Sündü syna näil. A tuu teki peremiis oll väega suur tõlk näil. Hää külq. Saiq nuuq arq. Naksi hähki, vai naid pulmõ pidämä. A täl oll tekki hallõ. Tä opas’, nigu tekk tulõ tälle mano kaq. Ütles: “Ma sullõ kogoni et taha anda. Kuna tulõ mullõ kaq viil vaja.” Nädälih üte voori lubasi herräle kaq sõita. Kõnõli umalõ naaselõ. Naane pan’d’ ette: “Kuis sa nii ull olt! Sääntse as’a võit no arq anda! Kas saat inämb tagasi, vai saaqki-iq.” Lätsiq, sõidiq pido pääle kyik. Üts vyyras herr lei naasega sehvti kokko. Naane nakas’ vihaskõlõma timäga. Kaes, koh vyyrahe rahvahe sai, pan’d’ mütsü päähä: “Ma soo mehe või arq kaq tappa. Ja tekk saa sõita, ma või sõita arq kaq.” Tä ütel teki peremehele: “Sa soo miis tapa ar’a!” Tä tapp arq, pan’d’ teki pääle, niq läts arq veerdegi. Naasel sai kui paha. Naane an’d’ ülest, et mino mees tap’p’ sääntse mehe ar’a. Tulti, võõdõti äkki kinni, panti vangi. No sääl om ja mõtlõs. Teki peremiis ka ei tulõ kaema. Kynõli tõisilõ türmulisile ka. Tõõsõq anniq plaani, et kas mõistat siiä kutsu?” “Mõista.” “Milles sa syss siiä kutsui?” Kut’s’ üüse teki türmü. Vei türmüst vällä. Sõbraq kaq. Sai syss naaselõ tiidä. Näkk joq liinah, et miis väläh. Tä salas’ naase maaha: “Ma ei olõ tuu miis ja sinno ei tunnõ.” Naati uur’ma. Tä istõ jalq teki pääle, niq läts tõistõ liina. Sai syss tuuhu liina, koh uma veli kuningah. Kuningal kohus mõista. Viidi kohtu ette timä. Kuningas ku süläs’, kõ pan’d’ taskohe, s’äksä plaani. Tä kaq süläs’ põrmadu pääle. Kuningas jäi kaema. Kullakipõn tull suust ja jäi põrmadu pääle. Kuningas jät’t kohtu tõõsõ voori pääle. Võt’t temä oma hoiu ala. Naksiq seletämä. Üts süläs ütele, tõõnõ tõõsõlõ. Naksiq ikma tõõnõ tõõsõga. “Mul muud ei olõ sullõ varra anda, ku mütsü, mis näge kyik üle ilma. Kaiõq, et esä kotus om lännü väega suurõst, a rikka oma om häönü ar’a. Kuningas ütel, ma muido ei või siih olla, mi olõ ku vyyraq siih, ma piä andma su vällä.” Soldan kooli syjah arq. Kuningas an’d’ käsü, et kyik mis siih koolõs, piät tuuma minolõ kaia. Kuningas kaiõ ja an’d’ teedä, et mino vangiline om koolnu ar’a. Timä syss ütles, et mino naase-esä sysarõ tütrele, toolõ ma panõ su mehest. Sai sinnä tuu riiki kuningast. Naksiq nõudma virtinat. A virtin ol’l jäänü vanast. Tuudi virtin kuninga ette. Tä ehmatu väega ar’a. Ütel: Mis sa pelgät! Mi olõgi nooq, kedä sa hoiõq.” Võtiq temä hindä hoiulõ ja anniq igävätse leevä.

ERA II 194, 630 (10) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Jummal tek’k lauta, a halv tek’k eläjit. Et mis tsõõriku kabja, nuuq tälle, a mis lahki kabja, nuu Jumalalõ. Jummal pan’d’ vikahti läve ala ja las’k’ parmuq vällä. Kyik lehmäkeseq pagõsiq arqki lauta. Hopõn ynnõ jäi vällä. Hopõn jäi halvalõ. Selle om vaivanäkkij. Hopõn käüi kiinih kaq.

ERA II 194, 630 (11) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Jummal käve tõõsõ mehega maad pite. Lätsiq müüdä koolimaija. Sääl lätsõq laulvaq ja lugõvaq. “Läki ruttu siist, läki ruttu müüdä!” Lätsi jalq edesi. Jummal ütles: “Kullõ tuu kar’apois’kõnõ väega ilosahe laul.” Tuu sõbõr ütel: “Mis mi taast? Ta laul hol’alaulu. Koolimajah lauldi jumalasynna. Tuud sa taha-as kullõlda.” “Selle ma taha-as tuud kullõlda, et nuid sunniti väele, a ta laul omast puhtast süämest.

ERA II 194, 630 (12) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku Krystus pagõsi vaivaijte iist, syss kar’usõq pilliq veerba ossakõisi tii pääle. Nuuq lätsi kasuma. Selle naid kerkoh jaetas. Karja mõtsa laskõh võetas ka kätte.

ERA II 194, 639/41 (17) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku rasõvat olt, syss ei tohi jänest naarda. Meil Palaga, ku Sergoga oll, syss läts karja saatma, ütel "Kae koh jäneseq lääväq!” Naaraki-is, a Sergol kyik kihä hahku juuni täüs.
1)Ku tuld hiidüt, syss tohei kätt näo pääle panda. Jääs tulõtäht.
2)Ku sutt haet, jääs soetäht. Üts naane las’k’ arq põrsagi võtta, tii-is hellügi. Ku joq üle poolõ ao om, syss inämb tähendäi midägi.
3)Ku latsõkõnõ arq sündü, syss küteti sann. Poisil köüdetäs nabavars linaga kinni, nigu hüäq linaq saanu. Tütärlatsõl villatsõ langaga. Syss nakkas langa tegemä. Kura jala kundsaga tsuut’ vaotõdas naba pääle, syss saai kidsi.
4)Poiskõsõlõ pandas kirvõs perse pääle, syss nakkas immä-essä kullõma.
5)Tõõsõqpoolõq mõsõq puhtas, keerutaq nabavars pääle, panõ puhta rõiva sisse, rahatingäkene mano nigu kuninga nimes, panõ villatsõq vereväq langakõsõq risti pääle ja mataq maa sisse. Uibo juurõ ala, syss saavaq puhtaq latsõq. Talvõl panõq tarõ ala, nigu saanu-us kassiq kätte.
6)Latsõmõskõ vii sisse panti mõskjalõ rahha. Sannakütjäle anti vüü ja asõmõkasijalõ.
7)Latsõkõnõ pandas mähkme sisse, vüüga päält kinni, nigu kimmämb olõsi hoita. Tekikene viil ümbre ja rätikene päähä. Edimält om paremb rinna mano panda, hot’ olõi muud ku vaigu pisarakõnõ, tuugi last seest puhastas. Syss või jo närduskõsõ seeh saiaraasakõst ka tsukriga anda.
8)Vyyralõ massai last väega näüdätä. Esi kaq kunagi kittui tõõsõ last. Ku mul oll Il’l’o, syss Paali Anne, mullõ uma velenaane, tä kõ sääntse ryymsa synaga, tull me poolõ, niq ütel: “Kae, ku sul pujakõnõ ku tähekene!” Ütle-es tä halvast süämestki, a kae ku täl sääne aig trehväs. Jäi mul lats ni haigõs ku. Vaaksõ ku varõsõkõnõ. Saa-as muido, ku lätsi Annelõ kynõli ja küsse timä käest midä. Tä andsõ mullõ kõrraga 10 marki rahha, et mis sa jo inne tulõ-õs. Ma sullõ kõrraga andnu. Õgas syss ma tiiä-äs. Tuust sai abi kaq.
9)Imä mingui kuus nädälit pääle ker’kohe. Ristmä minti edimätse nädäli seeh. Üts ristimä ja ristisä võeti. Latsõkõnõ mähiti räti sisse. Pääle ristmise panti joq hammõkõnõ sälga. Inne andas esävadõrilõ kässi pääle, peräh imävadõrilõ. Ristmise vesi hiidetäs keriku katusõ pääle. Saa ausa. Vai uibo pääle, saa illos’. Ku kodo nakkasõq sõitma, syss tuu viiga takah tsiugatas ka. Nakkas ruttu käümä.

ERA II 194, 644 (19) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kuurõivaq ku ommaq, syss tohei kerkohe minnä. Sanna kaq mingui, muido tõisil jääse silmä haigõs. Kui tõõnõ kui kogõmalda näge ja jääseq täl silmä haigõs, syss piät andma toolõ mynõ uma as’a. Vai piät vette kaema umma varjo ja tuud vett andma tõõsõlõ mõskõ. Imä ütel, et ku tõõsõl näet, syss kae ruttu uma küüste ala. Syss ei jää silmäq haigõs. Tuu, kellel kuurõiva man ommaq, tuu ei tohe tõõsõl pääd otsi, muido lätt pää raiga. Edimält häste väiku vii seeh mõsõq hamõht, muido saavaq väega suurõ. Tütärlatsõq pangõ vastapäivä kuioma.

ERA II 194, 64475 (20) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Pühä-Maarjal olliq kõ inne kuurõivaq, ku tõisil naisil viil olõki-is. Pühä-Maarja läts sanna, niq ütel’ naisilõ, et arq te kaegui. A naaseq kärsiki-is. Arqki kaiõq. Syss Pühä-Maarja ütel, et ütskyik, teil ka olgõ.

ERA II 194, 645 (21) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts tütrik oll andnu poisilõ saia. Tuu hiit’ saia pinile. Pini nakas’ takah käümä, nigu pidi pini arq tapma. Kui ommi kuurõivit tsilgakõsõ pant poisilõ kui joogi sisse, syss tuud olõki-i, et võtmalda jätt. Varõstõ Od’o tekk Ambo Miitralõ. Vanõmbaq lasõ-õs võtta, niq Miitra jäi hojos (lollakas), ni saa-as inämb töötegijät, ei kedägi muid võtjat. Käve pääle üüsiti nurmi pite, külmeht hindäl kõrvaq päähä arq, niq tuuhu tä kooli.

ERA II 194, 645/6 (22) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Mõsumõskmine.
Ku ma tütrik olli, syss meil kolq vuuri aastah mõsti mõssu: lihasöögih, lihavyytõs ja enne talsiphi paastu. Suvõl syss mida loputõti ka lumbi veereh vahepääl, suurt mõssu olõ-õs aigu tetä. Meil oll viis poissi perreh. Panõq no õgalõ ütele viiski paari hammit-püksõ, kae, ku suur mõsu saa. Syss ku tull tuu mõsupäiv, syss pan’d’ esä hobõsõ ette, suurõ katla pääle, mõsu topõ kottõ sisse, päävä söök ka panti üteh, syss sõidi järve veerde. Õgas tuud ütsindä jõvva-as arq mõskõ. Palsi õks külätütrikkõ abis. Nuilõ anni mynõ sõlõ vai keedikese. Mul hendäl oll ka mõsumõskmise iist hulga hõpõkraami korjunu. Tuu oll mi küläh sääne mood. Ilosa ilmaga minti mõskma, syss sääl kuivatõdi ja kolgiti, toodi puhtaq kodo õdagu. Mõsumõskmise lauluq kaq olliq.

ERA II 194, 646/7 (23) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kar’ah käümine.
Meil oll õga kar’usõ pääle enämbüisi kümme lehmä. Kuus kar’ust pidi kõ väläh olõma suurõ karaga. Kats tükkü olli tsikuga koplih. Kual oll vähämb lehmi ja tõõsõ ommi olõ-õs võet kaitsa, toolõ sai nädälih kodopäivi ka. Meil oll mitu aastat kõ üts pääkar’us, Punn-Ivvan. Tuu hommogu ku ai piibarit külä vahel, syss joq tiidseq, et lehmä vällä aija. Aeti kari kopli otsa, syss sääl karusõq käve seerepil õga hommogu. Üts visas’ vitsa üles, tõõnõ võt’t haar’d’ kinni. Kualõ kottalõ käsi sai, säält naksi tõõsõ’ kyrrast kätt pandma. Kelle käsi sai kõ pääle, nuuq saiq ette. Kõ tagumatsõq taadõ, keskmätse külgi pääle. Paks mõts oll, koh kävemi karaga. Kolm, nelli versta kavvõndahe. Oll õks mõtsa seeh süüte kaq, a rassõ oll kaitsa õks. Ku umast poolõst lasiq lehmä viljä, syss pääkar’us kaibas kotoh arq. Sügüse poolõ oll küll hüä. Syss pannimi mynikord lehmä magama, syss teimiq hindäle salasit ja teimi tuld. Sussõga kaq oll hädä. Kõ pidi lambit lugõma. Ku kari lei kyik tsyyri väega vagurahe süümä, syss joq teedseq, et lähkoh oll. Kual talol oll sitatalos, ku piitre paast tull, syss tuu kar’us lasti kodo. Lõunavaihhõ lätsi tuu poolõ kyik süümä. Ütskõrd kattõ Höödöri lammas ar, a Höödöri puul oll talos ka õkva. Me tohi-is kui süümä minnä. A Höödiri Anne hüä inemine, kutsõ meid ussõst tarrõ, et tulgõ, tulgõ, peläkui midägi. Mis tälle syss õks tetä saat. Temä õks oma jao võtt.

ERA II 194, 647/9 (24) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Repän hanikar’ah.
Oll paabakõnõ ja oll täl kolq hanikõist. Läts tä kar’ust otsma. Puttu susi vasta. Küsse: “Vanaimä, kos läät?” “Kar’ust lää otsma.” “Võta minnu!” “Kuis sa laulat?” “Huhhuu-uu-uu!” “Võeh, võtai sinno joht. Sa hirmutat mu hanikõsõq arq.” Lätt jalq edesi. Puttu jänes vasta: “Vanaimä, kos sa läät?” “Karust lää otsma.” “Võta minnu!” “Kuis sa laulat?” “Iu-iu-iu-iu!” “Võeh võtai sinno. Haniq nakkasõq sinno naardma.” Lätt jalq edesi. Puttu repän vasta. Tuu uma makõ keelega: “Vanaimäkene, kos sa läät?” “Kar’ust lää otsma.” “Võta minnu!” “Kuis sa laulat?” “Kireluu, kareluu! Kari süü kaldõh, esi mängi mäe pääl!” “Sinno külq võta. Sa ilosahe laulat.” Läts kodo, ai kar’a mõtsa. Kuul’d’ ku repän mäe pääl laul: “Kireluu, kareluu” jne. Nigu juusk ynnõ, ni arqki haardsõ üte hanikõsõ. Aja õdagu kar’a kodo. Paabakõnõ küsüs: “A koh üts hanikõnõ?” “Ooh, tuu jäi tsuklõma, puklõma, halast haina haardma.” Kül tä peräh takah tulõ.” “No hüä kül.” Paaba usus ka. Tõõsõl pääväl jal kuuld, ku repän mäe otsah laul: “Kireluu, kareluu” jne. “Oi mul hüä karus. Väega ilosahe laul.” A karus nigu lauluga juusk mäe otsast, haard tõõsõ hani kaala pite. Aja õdagu kar’a kodo. “Kos jalq üts hanikõnõ?” “Ooh, pernaasekõnõ, tuu jäi tsuklõma, puklõma, hal’ast haina haardma. Kül tä takah tulõ.” Kolmadal pääväl jalq laul ilosahe mäeküle pääl. Lätt õdagu kodo, olõi enämb üttegi hanni. “Võeh, koh kyik hanikõsõq omma?” “Jäiq kyik tsuklõma, puklõma, hal’ast haina haardma. Külq ommaq kyik käeh.” Küdsä mullõ üts vadsakõnõ, vanaimäkene. Mul vaija ristjätsile minnä.” “Või kütsä kaq.” Timä oll vällä nuhknu, et paabakõsõl oll tarõ pääl potiga mesi. Küdsi paabakõnõ tälle vadsakõsõ ja läts sei tä terve päävä tuud mett vadsakõsõga. Sai pott tühäs, tull õdagu alla, ütles: "Pernaasekõnõ, kütä mullõ sann! Väega olõ ristjätsist väsünü.” Kütt paabakõnõ tälle sanna kaq. Läts rebäst vihtma. Tulli pudsajaq persest vällä ja mesi. “Kagoh omma mu hanikõsõq!” An’d’ viha kandsuga. Repän karas’ laba päält maaha: “Lak perst, paabakõnõ! Sei ma su haniq, sei ma su vadsa, sei ma su mii!” Paabakõnõ jäi kõõst ilma. Vot, mine viil kulmõ hani jaos kar’ust otsma!

ERA II 194, 649/50 (25) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Reedo Ivvan näk’k mõtsah vannahalva. Selet’, et olli ma mõisamõtsah, hako rai. Kuulõ, mis tuu mõtsah räk’s'. Ivvan oll hõiganu, et mis sa räksit, tul paremb siiä. Niq oll tulnu ka miis mano, seenekorv ja suur väits käeh. Ivvan ütel: “No tere syss!” An’d’ käe. Suur, külm käsi oll olnu. Ütel Ivvan, et naksi ma syss kaema, kas nynasyyrmit om, niq arqki kattõ. Ivvan essü arq. Käve poolõ päivä enne ku vällä sai.

ERA II 194, 650 (26) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Me Ool’a läts kaq pühäpäävä hommogu Tiklitsa mõtsa palohkit kaema. Kaes vinne teeda tulõ, lag’a kaab pääh, tatikorviq kaalah, üts iih, tõõnõ takah. “Väist,” ütel Ool’a, “ma joht käeh kavatsõs.” Ool’a oll tõmmanu tagasi. Oll kaenu, mõtsah tattõ tallat ja jäleq kastõ pääl. Kae, oll essünü nii arq, ku saa-as inne vällä, ku Mihlakova man, 7 versta kotost, a lag’akaabu näkk oma nurmõ veereh.

ERA II 194, 650 (27) < Setu, Krantsova k. – Ello Kirss < Od’o Ilusaar, s. 1849 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vasildõ külä kar’usõq, poiskõsõq olliq väega üte õdagu vannuq (vandunud) ja koirastükkä tennü Udsitaja palo pääl. Naksiq õgaüts omma karja kodo ajama, Hedota Miko kaenu, et kaoga preili astus pääle timä kar’al takah, pikk ja peenikene preili, kõ kar’al takah tiid pite. Poiskõnõ ai lehmi muidogi nii, nigu mano puttunu-us. Olõ-õs tuu kaq lähembähe rühknü, kõ üte maa päält takah ynnõ. Värehti mant kaenu tagasi, syss olõ-õs enämb kohki nännü.

ERA II 194, 651/57 (1) < Setu, Meremäe v., Piisi k. – Ello Kirss < Aleksei Kallassaar, s. 1899 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ermo rattaq.
Ermo võt’t naase ja sai pridanas rattaq, a mär’äkene oll hindäl. Läts ku kavva aigu, märä tõi varsa Ernolõ. Miis tulõ tallist tarrõ, ütles: “Märä om toonu varsa.” Naane vasta: “Ull miis, märä tõi noq varsa. Nuuq rattaq tõiva varsa. Sääl tüllü. Poonitasõq pääle. Mõisah oll provva. Kohtit olõ-õs. Vaija tuu mano minnä. Tuu mõist õigusõ. Lätsiq provva mano. Miis ütles, märäl vars, naane ütles, rattil vars. Provval miä mõista? Vaija kaia. Ütles: “Me panõ mäe pääle rattaq ja lasõ juuskma. Ku vars lätt rattil takah, syss om rattil. Veiq rattaq mäe pääle. Naksi minemä kiidsa-kiidsa alla. Varsaknõnõ takah. Provva ütel: “Õigus om naasel. Rattil om vars.” Provva oll rasõvat. Hindäl miis mitu aastakka joq arq koolnu. Latsõloomakõnõ seest ütles: “Huur huura kitt.” Provva pahasi latsõloomakõsõ pääle ar. “Ku sa mu süäme süüt arq, ma kaq su süäme süü arq. Las sa tult ilma!” Sündü provval poiglats. Kavvakõsõ oll ynnõ aigo, ütles tarõtütrikulõ: “Tapa lats arq ja süä praadi mullõ!” Tarõtütrikul oll väega hallõ poiskõst. Tap’p pini kutsikõ arq ja vei provvalõ ette. Provva sei ja ütel’: “Pini olli, niq pini magugi man. Poiskõsõ vei tarõtütrik salamahtu Alaotsa Vasso aknõ ala. Poiskõnõ kasvi suurõmbast ja väega tark oll. Vassol õgapooli abimiis ja käve kar’ah joba. Ütskõrra oll kar’a man ja tap’p uma pääh täie, sei ja sittõ. Kuningas sõit’ müüdä ja kai, et kuis ta pois’kõnõ nii vikur om. Kuningas võt’t, ütles Vassolõ, et kolmõ päävä peräst peät poja mullõ andma. Vassol kahjo pois’kõst. Ei taha kuningalõ anda. Kuningas ütles: “Ma jätä syss poisi sullõ, täüdä mullõ kolm käsku arq. Kolm päivä käu mu man.” An’d’ käsu: “Hommõl hommogu tulõ mu mano, ei kostiga, ei kostilda!” Lask Vasso kodo. Vasso lätt kodo, ikk. “Mul otsani hädä käeh. Mul kästi kuninga mano minnä hummõl, ei kostiga ei kostilda.” Poiskõnõ kullõs, niq ütles: “Murõhtagui, kasuesä! Ma lää mõtsa, püvvä tedre kinni. Sa vii tuu kuningalõ. Hoia nika peo pääl, ku andma nakat, niq võta peo päält arq. Tä lindas umma tiid, niq omgi ei kostiga, ei kostilda.” Lätt Vasso hommogu kuninga mano. Kuninga ette saa, võtt peo päält arq, teder lindas umma tiid. “Näet, kost oll ja ei olõ kaq.” An’d’ tõõsõs hommogus käsu: “Tul hommõl hommogu mu poolõ, ei tiid pite ei tii viiri pite!” Lätt kodo Vasso. “Otsani hädä! Linnada ma ei mõista. Kuis ma lää!” Poiskõnõ ütles: “Tühi asi. Mis tii rüüpä serb, mine tuud pite. Om tiid pite, ei tii veert pite.” Tõõsõl hommogul lätt kuninga mano. Kuningas kaes, tulõ pääle serbä pite. Ollgi õigus: “No kolmada hommogu sa ei päse. Lasõ sullõ 12 hurta pääle. Ku nuidõ käest päset arq, poig sullõ.” Vassokõnõ lätt kodo. “Kae hommogu om surm. Nuuq hurdaq arq kakvaq purust.” Poiskõnõ ütles: “Tühi asi. Püvvä jänes kinni. Nigu hurdaq pääle lask, las jänes vallalõ, niq oltki prii.” Vasso läts mõtsa, püüdse jänese kinni. Hommogu lätt jänesega. Nigu kuninga ligi sai, tulõ 12 hurta. Nigu nakkasõq pääle tulõma, lask jänese vallalõ, nuuq jänesel takah, kaeki-is Vassot. Jal’ pässi eloga kuninga mano. Kuningas ütles: “ Poig õks olgõ mul!” Miä tetä kuningalõ! Pidi poja arq tuuma. Pan’d’ kuningas poja aamõtihe. Kasvi poig suurõs. Kuningal oll üts tütär. Kuningas arvas, odot ma võta Vasso poja väümehest. Timä om väega tark. A tütär timmä taha-as väega. Tütär pidi tõõsõga sehvti, kiä oll suurõmb. Kuningas tuud tiidse. Ütel toolõ suurõmbalõ: “Ma anna sullõ tütre arq, ku aja soo hoovi täüs õdagus jänesit kokko!” Too võtt püssä sälgä ja lätt mõtsa suurõ syjaväega. Käü päävä arq, üttegi jänest saai. Vasso pojal oll väikene karapinikene. Tuu oll vali väega jänesit võtma. Püüdse suurõ kara kinni, pand kyik kapla, tulõ õdagu kodo poolõ. Tuu suurõmb sai järge. Üttegi jänest olõi. Vasso poig ütles: “Ma tühjä tütärt tahaki-i. Lupa mul kukrust kundsõni kats rihma maaha võtta, syss ma anna jäneseq sullõ. Suurõmb lask võtta Vasso pojal kats rihma. Tõõsõl pääväl nakkasõ pulmõ valmistama. Kuningas lask küttä sanna. Väüpujal vaija sanna minnä. Ülemb ei taha minnä. Kuningas ütles, et meil om sääne säädus, nigu inne pulmõ sannah käüdäs. Poiss ei päse. Lätt sanna. Kuningas üteh. Sannah alumatsi rõivit ei võta säläst. Kuningas ütles: “Sa piät ka alastõ käümä, nigu ma. Ütles: “Sinuga pulmõ saai pitä. Arsti mano, kost viga om saanu. Vasso pujakõnõ ütel kuningalõ: “Timä an’d’ mullõ kats rihma sälä päält.” Kuningas pahasi ja pan’d’ timä märä hanna otsa ja las’k’ maailma pite purust. Kuningatütär laulatõti Vasso pojaga paari. Läts tükk aigu ja kuningas kuuli arq. Jäi Vasso poig kuningast. Tä oll väega tark kuningas ja kyiki riike võit’. Ja elo kyigildõ hüä ja ütte naist sai viländ. Tahtsõ tõõsõ kuninga naist. Tuu kuningas ei tohi keeldä kaq. Vasso poig väega väkev. Ütles: “Soo kõrd viil ei saa arq anda. Tulgõ tõõnõ kõrd tagasi.” Läts tõõnõ kõrd tagasi. Kuningat es olõ kotoh. Vasso poig nakas’ provvaga juttu ajama. Äkki tiindri ütles, et kuningas tull kodo. Säält timäkene nigu hirmu ar, ütsindä oll. Provva ütel: “Pakõ kasti!” Pagõsi kasti. Provva julgu-us kõrraga kuningalõ üldä. Vaija viguriga üldä. Ütles: “Istu kasti pääle! Ma otsi sul pääd. Nakkas pääd otsma, ütles: “Tark kuningas meil perse all.” Kuningas ütles: “Mis sa lopi ajat. Tuu joq kõ võidukamb. Kuis tuu saa meil perse all olla. Veitü ao peräst provva jalq ütles: “Tark kuningas meil perse all.” Kuningas ei usu. “Kae, et om!” Võtt kasti kaasõ üles, omgi sääl. Kuningal muud kui arq puvva. Viidi puvva joq. Timä lätt edimätse varba pääle, ütles: “Las mul viil kar’a lyiguisi mängi!” “Mängi noq, mängi syss!” Timä võtt oma kara pillikese vällä, mäng. Õga varba pääl mäng, kooni viimätse varbani. Säält hõikas: “Kuningas kae, mu kitsõq sööva kyik su kapsta pääq arq! Kuningas kaes, Vasso poja syjavägi joq sääl ja muudku pess ynnõ timä omma. Tapsõ timä tuu kuninga kaq arq ja sai tuu riik timäle. Inämb es nakka tõisi naisi tahtma.

ERA II 194, 657/62 (2) < Setu, Meremäe v., Piisi k. – Ello Kirss < Aleksei Kallassaar, s. 1899 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Hiir, varblanõ ja kesväterä.
Oll kesväterä maah põllul. Võidsõ näläaig olla. Sai mano hiir ja varblanõ, mõlõmbaq ütelisi. Lätsi kaklõma. Tull lindõ appi ja luumõ. Sai suur sõda. Kakliq, kakliq, sai pallo näid surma. Lõppi sõda arq. Kesväterä kattõ arqki tuu taplusõ seeh. Üts lõpmalda suur hauagas sai syjah haavatus. Suurõ hädäga sai suurõ tammõ otsa linnada ja lei sinnä puhkama. Tammõ otsah jäi kõhnõmbas. Jõvva-as inämb lindu võtta. Tull kütt, võtt püssä palgõhõ ja tahtsõ timmä maaha laskõ. Haugas pallõma: “Kulla miis, laskui minno maaha! Ma soo iist taso sullõ arq. Vii minno kodo, hoiaq, kooni ma haava arq paranda, syss ma vii sinno umma riiki.” Miis võtt kaq timä mõistlikult maaha ja hoit kolq aastat. Pruuvõ mitu kõrd lindu minnä, a es jõvva. Kolq aastat sai täüs, syss sai lindama naada. Ütles kütile: “Min no mu sälgä! Ma vii su umma riiki. Ma olõ kolmõ riigi peremiis.” Miis läts sälgä. Naksiq lindama. Sai mere kottalõ. Sääl kihot’ mehe säläst maaha, a es lasõ vette sata. Võt’t jal vahtsõst sälgä. Miis ütel: “Mis sa nii tei?” “A mul oll ka hirmu, ku sa püssä võtiq põskõ. Selle ma kaq nii tei.” Lindsiq, kooni saiq linnuvalitsõja riiki. Kyik oll vasinõ riik. Sääl elli aastaka aigo. Jällegi võtt sälgä, oll tõistõ riiki minek. Tuu oll puha hopõnõ. Jalq elli aastaka. Oll häste süvvä ja juvva. Võt’t syss jalq sälä pääle ja vei kuldriiki. Sääl ka hoitsõ häste aastaka aigo. Pääle tuu ütles: “Sa pei minno kolq aastakka haavatuh. Ma kaq pei noq sinno. Noq lasõ arq kodo. Anna kolq laiva ka, minga kodo minnä.” An’d’ raha ja varandust ja miis sai peris rikkas mehes. An’d’ laiva arq, kullatsõ, hõpõtsõ ja vasitsõ. Juhat’ tii kaq arq, muudku sõida ynnõ. Sõit’ mere pääl. Tull nii suur tuul, et laivaq piät hukka saama. Miis kaes, et asi om jo peris hukah. Tull laiva pääle must miis ja ütel’: “Anna arq mullõ, miä sa ei tiiä, kotost, syss päset arq.” Miis es anna. Vasinõ laiv uppu arq. Sõit edesi. Viil suurõmb torm tulõ. Jalq tulõ laiva pääle: “Anna, mis sa kotoh ei tiiä.” “Ei anna.” Hõpõ laiv kattõ perä ala. Miis mõtlõs. Asi joq halv. Tõstsõ tuulõ viil suurõmbast. Kuldlaiv kaq joq kungõlõs ynnõ. Tulõ laiva pääle. “No olt põhjah kõ laivaga. Anna arq, mis sa kotoh ei tiiä!” “Anna.” Tehtud. Tull kyik kolq laiva vii pääle, Sai kodoviirde. Laivaq omaq, rikas miis. A timäl oll poig kotoh sündünü tuu vahepääl. Pujalõ tulti perrä. Poiss viidi sinnä tõistõ riiki. Oll sääl luu riik. Kyik oll luust. Luukereq hõl’loq ja tüütiq. Sääl elli, kooni kasvi suurõst ja sai riigiga tutvas. Sai kuninga mano tiin’mä. Oll ustav poiss. Kuningas näüdäs’ tälle vigurit, minga riike võita. Näüdäs’ ütte myyka, et sooga või võita maa pääl kyik arq ja maa-alutsõq kaq. Poiskõsõl himo tuu mõõga pääle. Tä ütel, ma olõi soo riigi inemine. Tä hiil’mä, kooni sai mõõga arq varasta. Tälle aeti vasta, a tä kohe mõõgaga keerut’, võitsõ kyik arq. Hobõsõ võtt ka hindäle kõ paremba. Läts umma essä otsma. Hobõsõ sälgä. Hopõn oll väega tark. Ütel, et ma sinno vii. Õga sa muido saai. Vei sinnä riiki, koh temäl uma tätä oll. Tätä oll eloh. “Tereh, ma olõ su poig!” Esäl hää miil. Peiq suurõ pido. Tool ajal oll näide riigih sõda. Kuningas võitu kuigi es saa. Oll lubatu õga päiv üts naistõrahvas merde viiä. Näq viidi mere viirde. Kua voori määne tull, kas üte, katõ, kolmõ, säitsme vai katõtõiskümne pääga, toolõ sai. Tull kuningatütrel minnä mere viirde. Poiss nigu kodo sai, kuul’d’ tuust, niq mõtõl’: “Ma või tuu vanahalva võita arq.” Lätt kuninga mano, kynõlõs: “Ma või ti tütre pästä arq.” “Oi väega hää olõsi.” Kuningas sääd tõlla valmis ja timä jaos kaq. Timä ütles: “Ma ei lää tõllaga. Ma lää uma hobõsõga. Tütär pelgämä. Määne ta kõhn hobõsõkõnõ. Nakkas pallõma, ynnõ mingui ja mingui. “Õks lää.” Kuningas sõit tütrega tõllaga. Timä uma hobõsõga takah. Nimäq saiq varahampa mere viirde. Poiss ütel kuningatütrele: “Otsi sa mu pääd!” Kuninga hobõsõ sõitsõq arq tagasi. Poiss jäi kuningatütre üskä magama. Kaugõlt joq meri vatut’ ja oll tulinõ, ku tull. Katõtõiskümne pääga oll. Kuningatütär aja timmä üles. Tä ei kuulõ. Otsani lähkoh oll joq. Tuu nakas’ nii halõhõhõ ikma, et silmist sattõ vesi nii pallav, nigu sarna pääle sai, heräsi üles. Vanahalv rõõmust: “Kül ta kuningas om hüä. Kõ oll üts, noq om kats joq.” Poiss ütel: “Sa võit umaq pääq kyik kaota.” Pässi kakõlus vallalõ. Poiss mis ropsi lei, lei pää otsast. Vanahalval oll hussi tagakihä. Mis ropsi lei, poisi maa sisse. Viimäte jäi tälle kolm pääd ja poisi lei nii kaugõlõ maa sisse, nigu rinnuni. Hõigas’ hobõsõ appi. Katõkese pessiq perä päid ka maaha. Sõitsõq kuninga poolõ. Tuud kellä helistämist liinah! Lasti pido vallalõ. Kuningal poigõ es olõ. An’d’ tälle uma tütre naasest ja riigi arq.

ERA II 194, 662/5 (1) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kolmõkese olli veleq. Olliq kyigil naaseq kaq. Naksiq ütte velenaist vihkama. Mis tälle tetä? Märgeq, et kaibkõ haud. Kaibiq havva. Lätsiq mõtsa tüühü, ütliq: “Laskõ tuul velenaasel tulla sööki tuuma!” Nimäq jo tiidseq, et tahtsõ hauda panda. Üts ütel: “Olõ sa kotoh! Ma lää vii söögi perrä.” Läts, vei söögi arq. Nuuq sääl mõtsah: “Mis sa tulli? Lasõ-õs tuul tulla.” “Timä jäi haigõs.” Tõõnõ päiv tull. Jalq ütliq: “Tul sa meile süvvä tuuma!” Tõõnõ velenaane läts. Lasõ-õs jalq tuud. Tuud kaq tõrõliq. Tull kolmas päiv. Jalq: “Tul sa meie süvvä tuuma!” Saa-as midägi tetä. Lasiq arqki hauda. Panniq kaasõgi pääle. Pihlapuidsõq pulgaq ette. Velenaaseq joq kai, inämb tulõi kodo. Läts tõõsõl pääväl üts velenaane, küt’t sanna, laul’ sanna ussõ pääl:
Velenaane, velenaane, tulõ sanna kütetöhe!
Sann om kütet, sau om lännü,
vesi tuud, viht havvut.
Timä laul’ vasta:
Velenaane, ei saa minnä,
Haud om süvä, kaas om pääl,
Pihlapuidsõq pulgaq iih.
Tull tõõnõ hommog. Tõõnõ velenaane küt’t sanna. Jalq laul: “Velenaane” jne. Timä jal vasta: “Ei saa minnä” jne. Oll kavva oll arq. Ilmah oll üts poissmiis. Vanas joq elli arq. Käve kyik kotsusõq naist otsih. Kostki saa-as. Lätt müüdä hauda. Havva pääle oll kasunu illos’ mar’atsäuk. Timä kaksas’ mar’atsäuga arq, vei kodo, pan’d’ aita saina. Nakas’ jalq kotoh elämä. Läts hommogu tööhu arq. Tulõ õdagu kodo. Saa tarrõ. Tarõ kasit, a kedägi majah olõi. Kaes, mis soo om. Lämmi söök, tarõ lämmi, a kedägi koh olõi. Timä päivä kolq käve nii umma tüühü. Kõ oll tarõ kasit ja lämmi, ku sai kodo. Tull pääle kolmõ päävä. Mõtõl’: “Odot, ma kae, kiä soo käü mu poolõ puhastama ja süüki tegemä. Läts hommogu, nigu mõtsa minemä, a saistas’ värehti tulba taadõ. Kaes, ku tulõ umast aidast illos’ noorik vällä ja lätt tarrõ. Timä ka takah tarrõ. Võtt kinni ja nakas umast naasest pidämä. Selet arq, et kuis oll saanu, et mar’atsüugast oll saanu. Naas’ elämä ja tüüd tegemä ja väega kõrda pidämä. Ütel ütskõrd, et ma tahasi umatsit küllä kutsu. Tiiäi, kas võis. Veleq ja velenaaseq. Mehel hüä miil “Väega võit kutsu.” Hoolits kraami kyik ja kuts’s veleq, velenaaseq ja uma mehe kaq küllä. Valenaisilõ pan’d’ suurõ lavva. Velile tõi hüä pikä tsiaruhõkõsõ tarrõ. Pan’d’ nuuq kolmõkese sinnä süümä. Velenaaseq pand lavva taadõ. Kyikõ an’d’ näile süvvä niq juvva. Ku saiq ravitus arq, syss aval’d’ arq, et kaegõ veleq ja velenaaseq ja uma miis, ku ma kaq saa ilmah ellä ja hüvvi päivi nätä. Meheq lätsiq mõro meelega kodo. Velenaisiga ik’k hüäst meelest päätävve arq.

ERA II 194, 670/72 (5) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Peedokõnõ jäi vaesõst latsõst. Esä võt’t Kur’a-Mari naasest. Timä väega pilgas tuud poiskõst. Pan’d’ karja. Süvvä es anna. Lihavyytõ pühi anna-as munakõistki imäle kääpäle viiä. Temä võtt varõsõ muna pesast. Halgahti tälle meelde, et varõs ka nakkas ikma. Mul om kümme kopkat rahha. Ma vii soo pessä. Võtt mereruu lehekese. Lõigas sõrmõ arq. Tull veri vällä. Värme imäle munakõsõ arq ka. Mõtõl esi hendähe: “Ma lää, joosõ pühipuulpäävä õdagu käü arq. Hummõl lätt Kuri-Mari esi kerkohe, syss minno ei lasõ.” Vei munakõsõ arq ja ik’k, ik’k matusõh, kooni jäi magama. Magasi kooni lihavyytõ hommoguni. Sääl inemise tulliq kyik matusõlõ, kaesõq, et mis soo poiskõnõ siih maka. Aivaq inemiseq üles tuu poiskõsõ. Tä naas’ jalq halusahe ikma. Rahvas küsüs: “Hüä lats, mis sa ikõt?” “Kuis ma ikõi? Tulli imäle munakõist tuuma, jäi magama. No tulõ Kuri-Mari kaq ker’kohe. Tä om mu võõrasimä. Ku tä mu siist löüd, tä mullõ hüvvägi tiii.” Rahvas oll naanu temmä rõõmustama, et ikkui. Saai Kuri-Mari kaq sullõ inämb midägi tetä. No nakkat sa kaq süvvä saama. Läts rahvakõnõ kerkohe kyik. Võtiq pois’kõsõ ka üteh. Sai kerikuaig arq peetüs, syss papilõ oll kaq nätä ült, papp hõigas: “Et kuulõ rahvas, sääne pois’kõnõ om ja nii halv elo om täl. Kes võtt temmä ravida?” Kyik rahvas oll ülnü, üts, et ma võta ja tõõnõ, et ma võta. Kuri-Mari ütel: “Ma ka võta. Mis tä syss muidõ mano lätt. Ma ka nakka süvvä andma.” Papp küsüs poiskõsõ käest: “Kohe sa noq tahat minnä?” Poiskõnõ ütel: “Ütskyik, ku Kuri-Mari kaq and süvvä, ma lää timä mano kaq. Temä jääs ka väegä ütsindä. Olõi kiä hako rago.” Läts täl Kurja-Marri ka halõhõst. A tuul oll miis jalq arq koolnu. Naksiq näq tuu Kur’a-Mariga elämä. Naas Kuri-Mari tuust pääväst temmä hoitma. Ku tul tõõnõ kõrd lihavõõdõ, panni hobõsõ ette, võti kyiki süüke ja verevit munnõ kaq, sõidiq matusõhõ imä kääpä pääle söömä.

ERA II 194, 672/6 (6) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Paabakõnõ oll ja teedakõnõ. Näq olliq väega vaesõkõsõ. Olõ-õs näil muud midägi, ku üts häräkene oll. Teiq toolõ hainakuhjakõsõ talvõst panniq. Saa-as kodo tuvva, olõ-õs kohe panda. Harisiq sinnä kyik eläjäkese hainakuhja pääle söömä. Teeda paabaga märgise, et mis noq olõsi tetä. Arq sööväq kyik hainakuhja. Märgeq, et tõrvami har’a arq ja veemi hainakuhja pääle. Tõrvsi häräkese arq ja vei hainakuhja pääle panniq. Tull jänes kõ inne, et min sa mi hainakuhja päält arq. “Sa süüt me talvõväe arq. Ku lääi arq, ma karga sälgä!” Härg tuu pääle käänäi päädki. Jänes karas’ här’äle sälgä. Jäiq arqki jalaq tõrva sisse. Tull tõõnõ hommog. Tull jalq repän sinnä. “Min sa me hainakuhja päält arq! Sa süüt me talvõväe arq. Ku lääi, ma karga sälgä.” Karas’, niq jäi jal tuu kaq sälgä. Tull kolmas hommog. Tull susi. “Min sa mi hainakuhja päält arq! Ku lääi, ma karga sälgä.” Karas niq jäigi tõrva sisse tuu elläi ka. Tull nel’äs hommog. Tull kahr joq. “Ku sa lääi me hainakuhja otsast arq, sa sööt me talvõväe arq, ma karga sälgä.” Karas’ tuu ka. Läts teeda hommogu kaema. Nelli eläjät häräl säläh. Lätt kodo ja paabalõ kynõlas: “Ma lää ja tapa näq kõõq arq. Paaba ütles: “Hüä külq. Uma härg jääs kätte ja hainakõsõ ja talvõst väke kaq saa viil.” Võtt teeda lastu ja väidse. Lätt kuhja mano ja: “Heo, heo väist. Heo, heo väist. Jänese jala jakada!” Jänes ütles teedalõ vasta: “Kulla miis, tsirgu miis, las minno vallalõ! Ma tuu sullõ kotitävve kapstit.” Temä võt’t ka jänese härä säläst maaha. Jänes läts mõtsa, nigu unnas ynnõ. Lätt kodo, ütles paabalõ: “Ma lasi arq üte eläjä vallalõ.” Paaba ütles: “Õõ, ull teeda!” Lätt tõõsõ hommogu jalq: “Heo heo väist, heo heo väist, rebäse rinna rikasta!” Tuu jalq pallõs vasta: “Kulla miis, tsirgu miis, ma tuu sullõ tarõtävve kannu, ku minno arq vallalõ last.” Lask tuu kaq vallalõ. Kattõ nigu lipsahti ynnõ. Paabalõ ütel. Tuu: “Ull teeda olt, niq oltki ull teeda!” Kolmas hommog jalq: “Heo heo väist, heo heo väist, soe türä soomida!” Susi pallõs: “Las minno vallalõ. Ma tuu sullõ imälamba.” Tuu ka las’k jal mõtsa. Lätt neläs hommog. “Heo heo väist, heo heo väist, kahru kaala kakasta.” Tuu pallõs vasta: “Las minno kaq vallalõ, ma tuu paku mehitsit.” Lask tuu ka vallalõ. Lätt kodo, ütles: “Ma lasi perämätse kaq arq vallalõ. “Ull olt niq ull olt! Mis sullõ noq tast jahist sai? Min tuu oma härgki arq kodo! Last viil muido tuu kaq mõtsa.” Läts, tõi teeda härä kodo, mõs’k’ tõrvast arq, pand lauta. “Ull olli niq ull olligi. Kraami olõi kohki. A nimäq õks võõrduqki hainakuhja päält. Elliq üü vai tõõsõ arq ilma kõõlda. Läts paar üüd müüdä, tulõ üüse ussõ taadõ üts: “Teeda-paaba õi, las uss! Lubat om siih.” Visas niq visas’ koti tävve kapstit tarrõ. Teedal hüä miil, et üts joq uma lubahusõ tõi arq. Tõõsõ üüse jal üts koputas. “Teeda-paaba, õi, laskõ uss! Lubat om siih.” Las’k’ teeda ussõ vallalõ, aja repän tarõtävve kannu sisse. Kolmada üüse tulõ: “Õi, teeda-paaba las uss! Lubat om siih!” Hiit’ susi imälamba tarrõ. Neläs hommog tulõ, mütt ussõ pääle, kahr hiit paku mehitsit. Esiq lätsiq mõtsa ku unnas. Sai kyigil arq toodus. Sai teedal-paabal hüä miil. Naksi süümä üttetõist. Niq kannu, niq kapstit. Lammast kaiq, et soo jätä üle talvõ. “A vaija võtta mett ka!” Proovõq. Mesi ulli hüä. Paabal läts jo halõhõs, mis teeda sei inämb. Oll ülnü, et kae, kae, mis sul keele pääl puru. Teeda tsusas keele vällä, niq paaba lõigas keele otsakõsõ maaha. Teeda naas’: “Läl-läl-läl-läl,” niq arqki kuuli. Paaba kae-es tuust midägi. Nakas ütsindä mett süümä. Sei kyik mii arq. A teeda keeleotsakõnõ oll sadanu ka mii sisse. Sei tuu kaq arq. Ni kuuli paaba ka arq.

ERA II 194, 676/7 (7) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. - Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Üts poig es kullõ esä synna sukugi. Es taha tüüd tetä. A vahtsit rõivit tahtsõ õga päiv pitä. Läts kasukalõ mulk sisse, tuu visas arq, võtt jal tõõsõ. Esä pidi, pidi tallo. Naas arq koolma. Ütel pojalõ: “Ku sa joq kõõq olt ar hojotanu, syss ku sa hennäst kägistämä nakkat, syss aida sainah om pikk vag’a, kägistä tuu külge. Mingui muijalõ kägistämä.” Kuuli esä arq. Naas poig elämä õks omma moodu. Õga päiv vahtsõ rõiva säläh, hüä söök lavvah, kai ku tõõsõ teivä tüüd. Saa-as ku kavvakõsõgi. Jäi tä arq väega vaesõs. Tüüd tetä ei viisi. Hätä nätä ka ei taha. Vaija arq kägistä hendä. Läts aita, nigu esä opas. Noq tegi edimäst kõrda oppust pite. Tihka-as muijalõ minnä. A vag’a oll väega hebeväle pant niq sattõ arqki maaha. Sääl oll hirre seeh hulka rahha. Sai tälle hulka rahha. Nakas’ kaema, et esä õppuist pite olõki-i kõõ halvastõ. Tulli kyik esä syna miilde. Nakas’ kaskit parandama ja tüüd tegemä. Sai timäst kaq rikas.

ERA II 194, 677/8 (8) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Sergah elli üts vana mehekene. Läts Ala-Iva poolõ. Anti tälle süvvä piimä ja leibä. Oll timä puutnu hendäle pudi. Läts minemä, ni noorik küsse meheimä käest: “Tiiäi kohe ma soo perä panõ? Siist vana Vaan’a sei.” “Pan noq tsialõ!” Vali noorik tsia tsagimõhõ. Tsiga lõppi arq. Kikas sei tsia mant. Kikas ka lõppi arq. Ku kuulma oll naanu, syss lääs hing inne vällä, ku käs’k’, et veege Ala-Iva värehti pääle ruubli rahha. Mi timä kikka ja tsia ravitsi arq.
ERA II 194, 678/9 (9) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ku mi Sergah elli, sääl lää-äs kuigi esäl eläjä kõrda. Kuna üts, kuna kats lehmä läts hauda. Ilja pool oll vana paabakõnõ, Marhva nimega. Ku mi ai edimäst päivä kar’a mõtsa, syss nä kõ käve me puul midä otsmah. Vanaimä oll ülnü, et angui timahaava Ilja nailõ midägi, ku tulõvaq jal otsma. Maama oll ülnü: “Kes tuu õigõ tulõgi. Vana Marhva om kuulmisel, oihk ynnõ.” Aiq me naq hommogu kar’a mõtsa, kaesõq ku vana Marhva tulõ tanomit pite mi poolõ, särgikene aet sälgä. Maama küsse: “Sa olli väega haigõ?” “Olli jah.” Meil maama oll väega hallõ süämega. “Mul olõi muud sullõ parhilla süvväqki anda, ma keedi kiislat, ma anna sullõ kiislat livvakõsõ tävve.” Muud küsüki-is. Võtt livva, läts vällä minemä. Halgahut’ maamal miilde, et me lupa-as joq Marhvalõ midägi anda. Kaesõq aknõst ku lätt me kar’ateed pite ja murdlõs kuusõossakõsi peio. Meil oll karatii pääle hako veet, muido oll keväjite väega muanõ. Mu imä oll ülnü: “Ma lää tuu arq oma kiisla. Mis tä tah tembutas.” Lännü tarrõ. Kyik kuusõossakõsõ tsusitu risttala ala. Kiisla lavva pääl. Esi Marhva sängüh, olõi rüüdigi säläh. Oihk ynnõ. Maama oll võtnu kiisla lavva päält arq ja toonu kodo. Es ütle Marhva midä, es kuulõ tuust peräst külä pääl. Tuu aastaka es olõ meil eläjäkaihho.

ERA II 194, 679 (10) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Meil vanaesä läts Sergah kalalõ. Pühäpäävä lõuna-aig oll olnu. Alapuul kivvi (veskit), suur paijupuhm pööret perse ala, istus uhkõ herr. Suur kaab pant kõrvalõ, sugi pääd. Vanaesä oll kaenu, et soo joht õigõ asi võinu-us olla. Oll arqki kaonu.

ERA II 194, 680/1 (11) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Pärändus-asjad.
Eestimaal oll tuu muud, et kotus sai ütele pojalõ, tõõsõ lätsi vällä. Meil olõ-õs nii. Meil saavaq kyik pojaq ütesuuru jao. Meilgi esä kuuli arq, nelli poiga oll. Panniq kyik neljä palla. Kolq oll vanna hobõst, üts oll vars. Toolõ panti hüä vankriq taadõ. Säeti nigu kyigilõ sai ütepallo. Imäle sai lammas, 20 myytu rüki, timä rõiva. Imä läts tuu poja mano edimält elämä, kellel olõ-õs naist. Õga poig võtnu. Täl oll oma kraam kaq üteh. Tütrile andas syss arq ku mehele läävä. Enne olõ-õs pridanat rahalist nii suurt nigu noq. Syss anti ynnõ lehm, lammas, timä rõivaq, mis tä oll tennü ja kast ostõti. Ku tütär olõ-õs mehele lännü, syss tälle sai õks oma lehm ja lammas ja rõivaq. Läts määntse vele mano elämä. Kua tütär oll jo arq vällä viid, toolõ saa-as muud, ku esä musta räti ost õgalõ tütrele enne surma. Pojaq elliq õks üteh, hot’ naaseqki olliq võetu. Kual läts joq pere suurõst ja pojaq kasvi, syss kaeti, et vaija ar eräle panda. Niq anti tälle kaq oma osa huunist, niq eläjist, niq maast. Tek’k oma tarõ, ni nakas elämä. Noq võtvaq joq eestläste päält muudu. Nigu ynnõ üts poig võtt naase, niq vaija eräle. Mu imä ütel, et temä läts Serka mehele, katskümmend viis hinge oll näil õga päiv lavvah. Kolmõl velel olli joq naaseq. Kats oll viil tsurra. Üts tütar oll kaq kotoh viil. Meheimä kaq viil elli. Rahakott oll õks esä käeh. Kyik teivä tööd. Sündüjä rahvas oll. Hüä oll ellä. Kipõ oll noq ka mynikõrd, ku latsi oll joq kolq tükkü. Imä elli 7 aastakka arq, es saa tälle majast määnestki rõivast. Kõ kotost tuuduga kat’t hindä, niq mehe, niq latsõ. Näid oll pallo veljü, syss nimäq ostiq väläst maad. Mu esä tullgi Piiri siiä vahtsõ kotusõ pääle.

ERA II 194, 681/2 (12) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tütrikuq käve kaq kos’ah, ku kodoväü kotus oll. Ku esä-imä elliq, syss lätsiq edimäst vuuri nuuq. Veiväq kosilasõlõ kao. Ku essä immä olõ-õs, syss läts tütrik esi ka ja vanõmb veli üll üteh. Podruskiq olliq kaq üteh.

ERA II 194, 682 (13) < Setu, Meremäe v., Piisi k. < Serga k. – Ello Kirss < Aleksandra Kallassaar, s. 1883 (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Vanast külq tuud kunagi es kuulõ, et miis ja naane lätsiq lahku. Mynõq tülüstiq külq ja halvastõ elliq, a hot’ kui taht pidiq arq elämä. Tuud tull külq harvakohe ette, et mees lei tõõsõga kaq hannaq kokko. Tuuperäst lahku õks mindä-äs. Krantsovah Kuka-Ivanilgi oll sõbranaane. Täl uma naane oll timäst vanõmb, haigide silmiga. Võtt noore näitsiku majja, nakas’ tooga kaq elämä. Külä tahtsõ mitu kõrd minnä sõimama. Tsuraq käve akna all tsuskmah, et Ivvan las uss. Ivvan virot takah. Vaaksaarõ Jakol oll ka eränaane. Külärahvas näk’k, ku uma naasekõnõ tull õks hommogide ussõ, kumar’d’ jalga Petseri poolõ ja ik’k, nii rassõ elo oll täl. Temä oll haigõ kaq, rindtõbõga.

ERA II 194, 69/70 (5) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Vihhas Ivvan võidõl’ Karnilaga. Tuu ol’l Petseri mastõra peremiis. Näid ol’l kolq veljä: Kauril, Karnil ja Siineus. Tuu tek’k Irboskah, Kauril tek’k Troetsa Moskvah. Ku näq kolq veljä naksiq, Vinne riigih es olõ määnestki korda. Keisri oll tapõt ar’a. Näq olliq võtjaq meheq, tahtsõq hennäst kuningast säädä. Timä es lasõ. Soo tekk Petserih, a Karnil Pihkvah. Siineus oll Irboskah, õigõ jah. Nimäq teieq nii, et näq panti nigu karistusõ ala. Nä teieq nigu kinnitüsest hindäle. “Lupa meil maja tetä õgal ütel.” Teie maja ar’a. Karnilal Petserih, miä päivä tek’k, ööse sattõ sisse. Tul’l rahha puudust. Lätsiq kyik töömeheq paiju niidsi kiskma. Naksiq viisa kudama ja vällä müümä. Kõ suurõmba inemiseq panniq viisoq jalga ja anniq rahha kerikide pääle. Näk’k Karnil unõh, et inne ei saa tetä, ku tulpõ pääle. Sai maja valmist viisorahaga. Oll nii, et töömeheq ku süvvä tahtsõq, oll kõ kala iih sõglaga. Ja üts vassar ol’l. Ku Pihkvast küsse vasarat, syss Irboskast visas’. Vassar kävegi käpast käppä. Sai Petserih kaq uma maja valmist. Oll Vihasal Ivanil tuu kavatsus, et ku ma Riia puult sõida, syss ma tapa ar Petseri uma, Irboska uma, niq Pihkva uma. Meremäe otsast kai, näk’k et Petseri väega valõt’ ja hilgas’. Lei kepi maa sisse: “Ku kepp lätt kasuma, jääseq tegijäq kindlast peremehest.” Kepp läts kasuma. Tulliq urbaq vällä ja leheq külge. Karnil tiidse, et tulõ ja valmist’ joq. Tek’k kullatsõ muna hõpõtsõ taldriku pääl, et ku tulõ, ma anna keisrile kosti. Tull sinnä ja tä värehti pääl võt’t ilosahe vasta. Tä es jõuaqki kannahta, et sa olt tennü syja kinnitüse a ei olõ maija tennü. Sa tahat sõta pitä. “Minõlõ oll ült, et maja tii ja aid kaq.” “Ma käsi tetä puust.” Tä ütel: “Ma olõ tuust süüdläne, et ma es küsü. Ma kai, et soo ei mädäne arq.” Temä käve, kai arq. Nakas’ vällä minemä.”Lubahus piät arq täütmä.” Satserinna poolõ mäe pääl om tsässon. Vei sinnä tsässona mano, sääl lei pää otsast maaha. Syss timä võt’t oma pää, pan’d’ taldriku pääle, tul’l tagasi ja ai keisriga juttu. Syss keisri jäi pümmest ja nakas’ hennäst vanma. Kut’sar tõi kloostrihe tagasi. Kinke timä kyik uma kraami kloostrilõ. Ihoalastõ läts vällä. Sai tälle silmänägemine tagasi. Vansõ temä, et mina inämb sedä suguvõssa ei nuhtlõ. Ti olt Jumala käsu perrä tennü. Karnil lammõs umma asõmõlõ, pan’d’ pää kõrvalõ ja ütel’, et inne mina ülest ei tulõ, ku nakkas mäevärgest veri juuskma.

ERA II 194, 693/699 (1-15) < Setu – Ello Kirss < erinevailt isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner
Sõnade seletusi ja lausenäiteid järgmistelt isikutelt:
1.Odo Ilusaar, Krantsova k., s. 1894
2.Andrei Prants, Bebeshkino k. < Lõkova k., s. 1888
3.Mihkal Saaremägi, Serga k., s. 1875
4.Odõ Lumõjärv, Pööni k., s. 1863
5.Aleksandra Kallassaar, Piisi k. < Serga k., s. 1883
6.Maarja Sibul, Kol’o k. < Alaotsa k., s. 1853
7.Ulga Ridala, Krantsova k., s. 1868
8.Nati Kingo, Kuige k., s. 1882
9.Ol’l’o Jõgõveer, Ojavere k. < Radaja k., s. 1872
10.Undo Tähe, Petseri-Olohkova k., s. 1863
11.Matro Müürüorg, Radaja k. < Parkanova k., s. 1868
12.Ann Kallas, Vasilde k. < Olehkova k., s. 1870
13.Oga Ambo, Vasilde k. < Petseri-Olohova k., s. 1869
ERA II 194, 694 (1) < Setu - Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner Häöng.
Häöng tulõ inemisele, ku tä ar kaos, vai arq palas vai vaesõs jääs. (O. Jõgõveer) Vanaq as’aq üldäs, et ommaq arq häönü, nigu pilak ja l’aaga. Näid olõi inämb ilmahki. (O. Ilusaar)
Latsi tõrõldas: “Ah sa häöngikihä!” ku synna kullõi. Nii ka üldäs tõõsõlõ: “Külq sul tulõ häöng, ku nii pillat umma varandust.” “Raha häötäs arq, ku arq maaha juu.” (M. Saaremägi)
Häöng om, ku midä om halvastõ, määne kaih. (M. Sibul)
Häönüq om nigu arq koolnuq vai arq kaonuq. (N. Kingo)
“Noq om joq häöng!” üldäs, ku vaesõs jäät. “Midägi muud, ku häöng, ku inemine nakkas joq juuma vai hojotama. (A. Kallas)
“Sa olt nigu häöng majah,” üldäs, ku juut, vai laotat, vai kraami viit arq. (O. Ambo)

ERA II 194, 694/5 (2) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Äio.
Äio om laulu seeh, et “Äi es võta ängätüt, tunt tõugatut.” (O. Ilusaar)
Ku kiä midä küsüs, midä tahai üldä, syss üldäs vasta, et äi noq timmä tiid. (A. Kallassaar)
Üte jutu seeh ol’l, ku vanapaganaq ütstõist kutsiq: “Õõ sa äio! Õõ sa äio!” (M. Sibul) Sannah tohi-i üldä, et äi noq tuud tiid. Muido vanapatt kargas aho takast vällä ja ütles, et äi no õigõ tiid. (U. Ridala)
Ku kiä tege midä halva, syss üldäs, et äi noq sinnu saagu võtma. (N. Kingo)
Nii õks olõ kuulnu, et üldäs: “Äi noq timmä tiid, väi äio murõh.” (A. Kallas, O. Jõgõveer, A. Prants, M. Saaremägi, O. Lumõjärv)
Ku kiä tulõ sullõ vihaga pääle, syss vaija tälle üldä: “Äi sust murõh, äidsi murõh!” Agu timä õks viil om vasta, syss kolmas vuur tulõ joq üldä: “Äi-oo!” (U. Tähe)
Äi om pokan syna. Ku süä om tõõsõ pääle üleväh, syss üldäs: “Äi noq sinno võtku!” (O. Ambo)

ERA II 194, 695 (3) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Võhl.
Võhl om tuu, kiä tahai laskõ tõõsõl ellä. (M. Sibul)
Võhl om kadõ. (A. Kallas)
Võhl kõ võhlitsõs, et mis tälle nii saa häste. Sõimatas kaq tõist, et ah sa võhlukihä. (M. Saaremägi)
Võhl om vinnevärki “nihadeinih”. (A. Prants)
Võhl om sääne, kel tõõsõ pääle no süä rassõ, et mille tõõnõ kaq eläs. (U. Ridala)
Võhl taht kõ tõõsõlõ midä halva tetä, hot’ tälle hindäle tuust midägi saai parembat. Timä lätt vai situs tõõsõ läve ala. (M. Müürüorg)

ERA II 194, 695/6 (4) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kaih: Kaih om, ku eläjist tulõ määne hädä. (O. Ilusaar, O. Lumõjärv, U. Ridala, N. Kingo, O. Jõgõveer, U. Tähe, M. Müürüorg, A. Kallas)
Ku eläjäq lõpõsõq arq, vai maja palas, syss om kaih. Ku joq inemiseq ka koolõsõ, syss om murõh. (O. Ambo)

ERA II 194, 696 (5) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ask.
Ask om puru, mis tarõst vällä pühit. Roppu inemist üldäs kaq: “Sa olt nigu ask joq.”
(M. Saaremägi)
Ask om puru. Üldäs, et talsipühi hommogu vii ask vällä ja saista uniku otsa, syss kuulõt, kost poolt kos’aq tulõvaq. (O. Ilusaar, M. Saaremägi, A. Kallassaar, M. Sibul, U. Ridala, O. Jõgõveer)
Nii üldäs: “Võeh, kas ta määne inemine, purunõ, asunõ, rõiva säläh risti. (O. Lumõjärv)
Sa olt nigu ask, laosõnõ, räbäläne. (N. Kingo)
Ask om puru. Inemisele kaq üldäs: “Sa olt nigu ask ilmah,” ku inemine om joq arq üle käe lännü, arq raisku lännü. “Sa olt joq nigu asuunik, nii tihkõ.” (A. Kallas)

ERA II 194, 696 (6) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Risu.
Risu om ask. (O. Ilusaar, A. Prants, M. Saaremägi, O. Lumõjärv, A. Kallassaar, M. Sibul, U. Ridala, N. Kingo, O. Jõgõveer, U. Tähe, M. Müürüorg, A. Kallas)
Inemist kaq üldäs: “Sa olt nigu vana risu!” ku mustastõ olt rõivih. (O. Ambo)

ERA II 194, 696/7 (7) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kirg.
Nii üldäs, et sa kärgit tah nigu kirg, nii kõvastõ, kärehehe. (N. Kingo)
Tuli kirgeles. Mis sa noq nii väega kohendat ahjo, nigu kyik kirgeles. (O. Jõgõveer) Vanast ülti, et maasenitsa õdagu käüti tulliga ümbre krundi, nigu kyik kirgeli ynnõ. Kivi seeh om tuli. Kae ku hopõn kuna sõit, syss kireq lindasõq ynnõ. (M. Müürüorg) Kirgeles nigu tulõpiru. (A. Kallassaar)
Kuusõpuuq panõ pliidi ala, syss kirekeseq tsiugolõsõq vällä kui. (O. Ambo)
Ku myni om väega vihhas, toolõ üldäs, et sa nii ku tulõkirega tult tõõsõlõ pääle. Ku midä tõõsõlõ suurt kaiho tege, varastas mõtsast puid vai, syss üldäs, et Jummal sinno tulõ kirega üles viäsi. (M. Sibul)
Ku tõõsõ pääle om süä täüs, syss üldäs: “Et Jummal sinno tulõkirega üles viäsi,” nigu tõõnõ arq koolnu. (O. Ilusaar)

ERA II 194, 697 (8) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Tõotus.
Ma tõota, et ma sullõ õks arq anna, nigu lupa. (O. Jõgõveer)
Ku midä anda saai, syss massai tõotagi. (O. Ilusaar)
Ku tiii, midä tõotat, tuu olõi hüä. (M. Müürüorg)
”Tõotsõ kimbu kindit ja kadsa kaputit,” laulu seeh oll nii, a midägi võõdas timält hüäs. Ta oll enne tõist tõotanu. (O. Lumõjärv)

ERA II 194, 697 (9) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Ahivars.
Kiviunik om ahivars ja koh tarõ asõ om perrä jäänü. (O. Ilusaar)
Ahovarrõq üldas maja asõnd. (N. Kingo)
Kivirõuk om ahivars ja majal, ku ommaq kiviq ynnõ perrä jäänü. (O. Jõgõveer) Nurmõ pääl, koh ommaq peenüq kiviq unikohe veedüq, tuud kutsutas ahivars. (A. Kallassaar, M. Sibul, U. Ridala, U. Tähe, A. Kallas)
Kost viiäs arq maja päält, syss jääs ahivars perrä. (A. Prants, M. Saaremägi, O. Lumõjärv, M. Müürüorg, O. Ambo)

ERA II 194, 697/8 (10) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Kar’ats.
Ku kedä nitetäs, syss üldäs, ta om vohopaadsa suku. Kar’atsiq ommaq kadaja suku. (O. Lumõjärv)
Kar’ats om vihhas. Myni inemine om sääne kar’atsikõnõ, a tõõnõ om tasanõ. (M. Müürüorg)
Üldäs nii, et noorik sai meile ka hüä kar’atsikõnõ, nigu hüä kur’akõnõ. (A. Kallas) Kar’ats om tulinõ. (A. Prants, M. Saaremägi, A. Kallassar, N. Kingo)

ERA II 194, 698 (11) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Viruskundra.
Tuu om sääne nal’asyna. Kiä om kõ aho pääl, toolõ üldäs, et hõi viruskundra, tul aho päält maaha, kavva sa olt sääl. (M. Sibul)
Viruskundrat üteldäs, ku latsil hammast kaksatas. Hammas hiidetäs aho pääle ja üldäs, et noh viruskundra sullõ luuhammas, anna latsõlõ ravvanõ. Su luuhammas valutama, mu raudhammas valulda! (N. Kingo, O. Jõgõveer, A. Kallas, O. Ambo)
Viruskundri tohetai õdagu üldä, muido tulõ vällä. Ma ka tiiäi, määne tä om. Vast tä õks sita muudu om. (O. Ilusaar)
Viruskundra om nal’asyna, kes kõ aho pääl syss tuu kottalõ üldäs. (A. Prants, M. Saaremägi, U. Tähe)
Virus om ahi. Üldäs mynikõrd, et sa olt ahovirusõh nigu kundra. Kundra om rannapool meesterahva nimi. Vast kuna oll määne laisk Kundra, syss tuu perrä üldäski. (O. Lumõjärv)
Imä ütel aho kottalõ, et savikundra. Viruskundrat olõi kuulnu. (U. Ridala)

ERA II 194, 699 (12) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Päiv lätt jumalihe. Eestläseq ütleseq tuu kotusõ pääl et päiv lätt lojalõ. Timä nigu alla lätt arq magama. (O. Ilusaar, A. Prants, M. Saaremägi, O. Lumõjärv, A. Kallassaar, M. Sibul, U. Ridala, N. Kingo, O. Jõgõveer, U. Tähe, M. Müürüorg, A. Kallas, O. Ambo)

ERA II 194, 699 (13) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Haldjas.
Too om vast hal’as, nigu hal’as hainakõnõ. (O. Ambo)
Taad synna mõistai kua kotusõ päälegi panda. (O. Ilusaar ja teised)

ERA II 194, 699 (14) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Hiis. Hiisi olõi kuulnu. (O. Ambo) Teised ei tea ka.

ERA II 194, 699 (15) < Setu – Ello Kirss < eri isikuilt (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Toovotus. Too om vast “tobo”. Üldäs mynkord: “Tobo olõsi nii!” “Tobo tohei puttu!” Tuul synal olõi määnestki tähtsüst. (O. Ambo) Teised ei tunne.
Tä anna-as enne pujalõ tallo, ku oll lasknu toovota, et vanõmbit ilustõ pidä. (Sarnastel juhtudel tarvitab “toovotama” Anna Kirss, pärit Vastseliinast.)

ERA II 194, 699/700 (16) < Setu – Ello Kirss (1938). Sisestanud Ülle Kärner.
Andmeid külapraasnikkude kohta.
Krantsova- Mitroskipäävä
Looska – suvisõpühi
Kuigõ - suvisõpühi
Vasildõ – mitroskipäävä
Vanõsil - suvisõpühi
Olehkovah – migulapäävä
Poksah - migulapäävä
Poroslovah - migulapäävä
Vinskih - migulapäävä
Podupia - migulapäävä
Sergah – nahtsipäävä
Luhamaal – jakapäävä
Lykovah – suvisõpühi
Olohovah – suvisõpühi
Kurvitsal – lihavyytõ
Kol’o – lihavyytõ
Alaotsa – lihavyytõ
Pööni – lihavyytõ
Ungavitsa – jakapäävä
Krohova – jakapäävä
Lytina – jakapäävä
Motovila – migulapäävä
Kosselka – jakapäävä
Vohina – jakapäävä
Saptja – migulapäävä
Koväslova – migulapäävä
Kuusenitsa – migulapäävä
Saldanova – talsipühi
Makarova-Mäe – talsipühi
Raakva – mihalpäävä
Trynnõ – lihavõõtõ
Pootkora – mihalpäävä
Roogova – mihalpäävä
Tammõ – mihalpäävä
Mõla – mõla päiv vai hannuhvrepäiv
Mahnova – mihklipäävä
Bolkova – jakapäävä
Molnika – jakapäävä
Pitalova – jakapäävä
Pulatna – mitroski
Tenduva – mitroski
Risjova – mitroski
Herkova – mitroski
Kubanova – mitroski
Peresinka – maajapäävä (sügüse)
Sabelina – maarjapäävä
Krabilova - maarjapäävä

ERA II 194, 71/8 (1) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Jutus Pühä-Iljast.
Iljal esä ja imä olliq väega õiglaq inemiseq. Nimäq palsiq, et kui näile saasi poig. Poig sündü näide tahtmise perrä. Peiväq väega kangõq ristjätseq. Oll kolq vaati olt. Kats vaati jõiq ristjatsi aigo ar, kolmas jäi, ku timä nakas käümä. Timä kolmkümmend aastakka es käü. Oll esä-imä pahanu ja palsiq Jumalat, et timä näide tahtmise täütse külq ar, a es olõ nigu tahtsõq. Paletsi, et käümä ka nakkasi. Esä ja imä lätsi niitü puhastama ja tull üts vanamiis näide poolõ. Vanamiis küsüs juvva. Tä ütel vasta, mina ei saa anda, mina ei saa kõndi. Vana ütel, et saista ülest. Saistas’ üles ja tõi alt pütüst, võt’t kopaga. Küsse timä, ka kopa tävve jõi arq, et mis sa tunnõt. Tima ütel, et mino või lüvvä maa tasatsõst, maa ja taiva kyik kokko. Tõõnõ kõrd tõi tõõsõ kopatävve. Jõiõ, küsse, kuis nüüd tunnõt. “Mina tunnõ, et mina või taiva alla käändä, maa ülest.” Küsse kolmanda kopatävve. Küsse, et mis no tunnõt, kas noq ka võit taivast alla käändä, maad ülest. “Ei jõua. Nüüd tunnõ, et kõvõmbat minno ei olõ üttegi, a inämb tuuga võidõlda ei saa, mis inne oll.” Too vanamiis ütel: “Sina saat kykõ kangõmb ja vanakuri piät sinu alla painuma. Ilma kinnitüs saa sino käeh!” Sõss võt’t timä, vanamiis läts arq, võtt timä vaadi kan’dli ala ja läts essä-immä kaema. Imä näk’k, et Ilja tulõ ja ütel esäle, et kae kos poig tulõ meid kaema. A esä ütel, sina ei viisi puhasta niitü, syss sina muudkui vahit ynnõ. A imä õks kai, ku lähembähe tull ja hõigas jo suurõ rõõmuga: “Ilja tulõ!” Esa kah kai, et õigõ om. Sai hüä meel vanõmbil. Ja and näile olt juvva. Esä imäga jäi väsütses too ollõga. Näq jäiq puhkama tammõ ala. Sääl oll kyik tamminõ mõts, koh nimä puhasti jõe veereh. Syss tä nakas esi too Ilja nika niitü puhastama. Kuvva tammõ ossa pite võt’t, tuu visas jõkkõ. Üttegi ta es jätä maa sisse, muudku jäi, koh esä imäga puhas’. Esä imäga heräsi üles, es tunnõ inämb tood kotust, oll nii lakõst tett. Ja poiga inämb es näe, koh poig puhast, nii pal’lo puhast poig ar’a. Naksiq kaema, hõiksiq, tull tä näile mano. Tuu tammõ jätt mälehtüsest, koh näq all puhksiq. Syss näq tulliq kodo rõõmuga. Elliq syss kaua nä elliq üteh, syss ütel esäle, ma lää teist lahki. Võt’t syss tä mõtsa pite kündeh käve ja sai tälle nälä poolõst, nigu nakka-as laanõh löüdmä toitu. Sai üte tii pääle. Tee läts liina. Sääl täl kyik võõras oll, es olõ koskil kortinat es tutvust. Tuul aigo oll liinah nigu nälg. Sai üte vaese läsä naase poolõ. Õigõ usu naane ol’l. Syss timä ütel: “Sa tulõ ar mullõ pujast.” “Ei ma sullõ pujast ei saa tulla, a ma su man ellä või.” Tuu naane ütel: “Meil ei olõ midä süvvä.” Timä küsse, et pallo sul varandust om toidu poolõst. Tä näüdas, et vot, vakah om jauhha ja kroosih õlli, s’oo om mu vara. “S’oo vähämbäst meil ei jää kunagi, puudust ei tulõ. Ti naakõ saia küdsäma, mina nakka müümä.” Timä läts saiaga turulõ. Raha, pal’lo sai, timä jagi vaesilõ. Tulõ kodo ja kõ uma kotitäüs rahha kah. Vana nakas kynõlõma rahvalõ, et minol om õigõ inemine tulnu mino juurde. Tä nakas’ valitsusõga vaidlõma. Rahvas nakas’, et timä piät siist liinast arq vällä, vai timä piät vangi pandma. Panti tä vangi. Vangimaja es piä vasta, lagosi arq. Tälle ütski tükk pääle es sata. Säitse aastakka es olõ tulnu vihma maa pääle. Vaesõq inemiseq ütliq, et so om tulnu prohveet maa pääle, et mi so panõmiq keisrist, a keisri võtami maaha. Keisri sai pahalinõ. Keisri ütel, et s’o piät olõma keisri abiline, piät s’o usk olõma. Ta ütel, et minost ei saa api aga keisrit. Mul om, mis mu esä om andnu. Ma piä uma esä käüke käümä. Vaenõ rahvas nakas rikkaga vaidlõma Ilja peräst. Kes oll Ilja peräst, tuu sai toitu. Kes keisri peräst, too oll näläh. Rikas rahvas nakas vaidlõma vaesõlõ pääle. Ilja oll vaesõ rahva poolõ. Keisri naane näk’k unõht, et keisrile oll pal’lo vaidlõmist unõnäoh Ilja üle. Tälle sai nigu kohtupäiv. Tälle nigu surmakohut mõistõti jo, selle et vangih inämb es püsü. Tä ütel, ti tappa ka ei haaru mano. Syss pand keisrile ette, et syss saat minno karista, ku ma küsü uma esä käest. Ku esä lask, syss ti saat karista, ku ei anna võimu, syss karista ei saa. Peestri panni keisrile ette, et sood miist, ku hukata ei saa, syss ajagõ vällä. Syss timä pand, ku timä ei olõ õigõ usuline, syss küsümi elävä jumala käest tulõ taivast maaha. Kats ohvrit panniq, Ilja üte ja kesri tõõsõ. Nakas’ syss, et peestriq, nõudkõ ti nüüd uma ohvri pääle tuli. Peestril oll pant härg haouniku otsa, a Iljal õõli. “Küsüge syss tuli taivast maaha!” Nä küsse aigu nii kaua ku lõunani, a tuld es kostki. Ilja ütel joq, vaest teil Jummal maka. Pääpeestri ütel: “Paulus, Paulus, anna tuli maaha! Õigus anna maa pääle!” Õks ei tulõ tuld. “No küsü noq sina uma ohvri pääle.” Tä lask põlvildõ maaha: “Esä, esä näütä õigus maa pääle!” Syss lei õõli palama ja puuq kah all palama. Syss saiq peestriq kurvalitseq ja naksiq hil’lokõistõ kynõlõma, a keisri ütel, et kaeh, so om tulnu õigõ.
Syss kannõti kerikohe söögikraami. Ilja ütel, et Jummal ei süü, s’oo om valõ. Timä võt’t keisri kaq ja ütel, et mina näütä õigusõ vällä. Võt’t vakaga jahhu ja ümbre söögirõugu külb kyik jahuga arq. Panniq keriku kinni ja keisri kätte võt’mõ. Papiq ütliq, et Jummal süü, a tä pan’d’, et ei süü. Tull keisri mano, võtiq keriku vallalõ, toit süüd arq. Peestri panni ette, et arq süüd. Ta näüdäs: “Kas Jumalal latsi kaq om? Kaege, mis siih jälgi om, suuri ja väikeisi.” Naati kaema. Olli peestri ja naistõ ja lastõ jäleq. Lätsi võti peestri käest söögikraami vällä. Ragi valitsus nelikümmend pappi üte päävaga maaha. Syss tä läts vana naase juurdõ, tuu Ilja, ja jätt timäga jumalaga, et sinol toidupuudus ei tulõ. Ku määne rasõdus tulõ, syss hõika minno kah. Syss timä läts arq laandõ. Sääl timä es saa abilist kedägi. Tä tek’k üte salasi ja tuuh elli. Timä läts laant pite, a mädä laas oll, es saa kuigi mano ilosile kotusile. Löüse syss üte purdõ, läts üle ja ütel, “Kiä so purdõ om pandnu, ku om eloh, syss Jummal avita, ku om koolnu, syss Jummal ülendägu timä hing!” Läts syss salasihe ja võtt üte muraka mar’a. Üte mar’a sei pääväh. Tõõnõ päiv sei tõõsõ mar’a, kolmas päiv sei kolmanda mar’a. Uut, uut õdaguni. Kaarnas tull linnateh, noki otsah toit. “Mis sa mullõ toitu es tuu inne?” “Teil nälgä es olõ. Ti sei kol’ verevät härga pikä hannaga. A kohe minno käsi? Ma olli põrgu tulõ seeh. Tuu oll päärüüvli, kes purdõ oll pandnu. Ma pidi tuu säält vällä tuuma.
Sai tälle abiline kaq, Jelissei. Nakas timä ummi opetuisi oppama Jeliselile. Opas uma tüküq kõq arq. Ütel: ”No mi nakka varsti lahkuma ara. Ku 20. juulil tulli tulitsõ vankri taivast maaha. Jelissei küsse: “Kae, tuli tulõ taivast jo maaha, kas minno kaq võtat?” “Sa ei olõ too väärt viil.” Kinke uma rõivaq Jelisseile, istõ vankrihe ja läts.

ERA II 194, 78/92 (2) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Papipoig L’ooska.
Oll papil poig L’ooska. Timä pan’d’ timä kuuli. Ol’l koolih nii kõva, et sinnä, koh midä puttõ, kas lei, vai võt’t särgi viirt pite, kõ pässi perrä, kakõs’ mant. Kuulmeistri kaibas esäle, et sa umma poiga keelä. Tä enämb es mõista muud tetä, ku et min tuu mullõ elävät vett. Tä läts, tõi ka. Läts, veski jauh, ussõq kinni. Läts, pitsähüt’ ussõ iist. Tull raudnynaga möldri vasta. Pitsähüt’ tuu arq, võt’t elävä vii, tõi arq. An’d’ esäle kätte tuu vii. Esä mõtõl’, kohe noq õigõ viil saata. Ütel, et min tuu arq vanaesä raha. Tä läts põrgohe perrä. Sääl kyik tänitiq. “Pangõ ussõ kinni! Papipoig L’ooska tulõ.” Värähti pääle ku raksahut, oll tulpõga iist. Võtt rahha keldrist kühmätävve ar’a, es tohi takah halva synnagi üldä. And esäle kätte raha ja ütles, et sinolõ om eloaost viländ. Mina lahku sust ar’a. Lätt ilma pite, näge miis nurmõ pääl külb, kolm vakka seemend põllõ pääl ja kolm vakka kotiga säläh. Ütles: “Sa olt kõva miis.” Kitti vasta: “Ei olõ ma kõva. Papipoig Looska om kõva.” “Läki üteh!” Saa-as vasta pandagi. Pand siimne maaha ja tulõma. Lääväq üte jyy viirt pite. Lääväq kats jõkõ kokko. Miis vahetõ pääl sais ja üle vuntsõ juusk kats jõkõ, üte vuntsi pääl üts jõgi ja tõõsõ vuntsi pääl tõõnõ jõgi. “Vot, kõva mees!“ “Olõi ma kõva, papipoig Looska om kõva.” “Läki üteh!”, Looska kut’s. “Ma ei saa minnä, ma ei jõua vällä kisku jõki alt.” Looska nigu võtt tukast kinni, tõmmas’ vällä jõki alt, ni oll minek. Lääväq jalq hulka maad edesi. Nägeva, üte mäe otsah üts miis kargas. Viskas nigu lindu hinnäst ja kargas üte mäe otsast tõõsõ otsa. Läts tälle mano, küsüs: “Mis sa tiit?” “ Mina taso mäki, pessä kokko orgõ.” “Vot, kõva miis!” “Ei olõ ma kõva. Papipoig Looska om kõva.” “Läki üteh!” Lääväq. Saavaq üte tii pääle. Rahvas lätt liina. Keisril kolq tütärt vei ar tuulispää. Kesri ai rahvast kokko, kes ar otsisi mu tütreq. Timä lätt kah sinnä oma kolmõ mehega. Küsüs, koh tütre magasiq. Kas tütril midägi perrä kaq om jäänü. Olga ol’l kõ noorõmb tütär. Tuul oll sõrmus jäänü paja pääle. Timä võtt tuu sõrmusõ, küsse hindäle tähest. Keisri ütel: “Sa sõrmusõ viit ära?” “Sõrmusõ vii ar’a. Sõrmus tuu su tütre ka ar’a!” Lätsiq ka syss marssma tütrile perrä. Lätsiq üte järve viirde. Järv oll suur. Ütesä päivä lätsiq viirt pite, kooni sai mõisahe. Mõisa suur, a inemist ei näe. Väräq kinni, sisse kiäki ei saa. Ütel Külbjäle: “Lüü väräq vallalõ!” Es tuulõ võrdki es nõrgahtu. Ütel Vuntsilõ: “Võta väräq vallalõ!” Tuu painut’, painut’, ütel et painus, a muu es tunnõ, et paindu.” Ütel Kargajalõ: “Võta väräq vallalõ!” Tuu painut nii, nigu tuul pässi läbi pilokõsõ. Syss esi võtt, visas kyiki tulpõga eest ar’a. Saiva mõisahe sisse. Lauda täüs härgi, a muid kedägi ei näe inemiseluuma. Lääväq härbänni. Kedägi ei olõ. Istusõ ja kaesõ järve pääle. Hainalaiv tulõ järve pite. Tull viirde sinnä värehti ette. Laivast hainaq viirdümä lauta. Ol’l õgal ütel tükk iih. Magasiq üü arq. “No jääs Külbjä kodo toitu tegema, me läämiq jahi pääle.” Tuu läts lauta. Võt’t här’ä maaha, naha orrõlõ, liha patta. Nigu sai liha arq keedet, tull vassa piuq miis, küündre pittu habõna. Tulõ tarrõ: “Anna süvvä!” “Meil om ynnõ hindä jago, üts häräkene.” Võtt läve alt pliidi ülest, võt’t piitsa vällä, pess külbjäl iho täüs, visas sängü ala, sei paa tühäst, läts eski arq. Tulõva kodo jahilt kolmõkeste, küsüse süüki. Ta ütel: “Tarõ oll kütmäldä, ma küti tarrõ, karmu ar’a ja jäi ilm söögildä. Kaes, laiv tulõ, haina viirdü lauta, üts tükk jäi üle. Jät’t tõõsõl pääväl Vuntsi kodo. Lätsiq jalq kolmõkeste jahilõ. Tuu läts lauta, võt’t kats härgä maaha, pan’d’ kattõ patta. Nigu toit sai valmist, tull jalq vassa piuq mees, küündre pittu habõna, süüki küsümä. “Mul ei olõ eski midä süvvä. Meil om pereh jahil.” Võt’t pliidi üles, tõmmas piitsa vällä, pes’s naha kuumas, niq hiit’ sängü alagi arq. Süük süüd, niq pand piitsa jalq pliidi ala. Tullivaq kolmõkeste jahilt, küsüseq süvvä - jalq oll karmunu arq, nigu Külbjälgi. Istusõq, kaesõq läbi paja järve pääle. Tulõ laiv hainuga viirde, hainaq lauta lääväq, jäi kolm tükkü liisnit. Jät’t Mäetasoja kodo, läts tõistõga jahilõ. Läts lauta, tõmmas’ kolm pulli maaha, pan’d’ kolm tükkü ütte patta. Tek’k söögi valmist. Tul’l vassa pittu mehekene, küündre pittu habõna. Jal süvvä küsüs. Tõõnõ kitt: “Mi eski olõ hulga aigo siih, olõi süvvä saanu.” Võt’t jalq kivi alt piitsa vällä, pes’s jalq timä arq,visas arq sängü alagi. Tulõva kodo. Küsüs süvvä. Süvvä jalq ei olõ. Tä jalq sängü all. Kaq ar karmunu, kyigil üts tõbi. Istusõ, kaesõ läbi paja mere pääle. Tulõ laiv, saa värehti ette ja kyik hüürdüseq lauta. Jäi jo ütesä tükkü liisnit. No tulõ jäiä papipojal Looskal kodo. Lätsi nä jahilõ, karmujaq meheq. Ta läts lauta, nelli pulli maaha, õgaüts esi patta, naha orrõlõ. Tek’k söögi valmist. Tul’l vassa pittuq mehekene süüki küsümä, küündre pittuq habõna. Ta kaes, et mis sullõ vaija om. “Süvvä taha.” Tä nakas kivvi võtma, a tä haar’d’ habõnit pite kinni, lei vasta kivvi, niq arqki tap’p. Võtt piitsa vällä, pan’d’ hindä mano. Pan’d’ mehe läve ala, habõna läve pääle. Tä esi sängüh les’ätäs. Tulliq jahilt kodo, tohei ütski tarrõ minnä. Ütles: “Mis te tah nii nõrga verega olõtõ vai? Taadsamma ti pelgät! Kas nii saavaq kuningatütreq otsitus? Kaegõ, õgalõ ütele pada ja härg. Sööge! Sööge söök ja tekke laiv!” Näq võtiq viistõistkümmend pulli nahka. Teiq nahast laiva. Lätsiq merd pite sõitma. Sõidiq üle järve ara otsa. Ütles: “Noh!”, edimätsele, Külbjäle “Min sa liina kohe, nuuq kuningatütre ommaq. Ütel Vuntsilõ: “Mine!” tuu kah es taha. Ütel Maatasõjalõ. Too kaq es taha. Ütel: “No hää külq, ütestki ei saa minejät. Toogõ tamm mõtsast!” Lääväq, ei jõua tuua kolmõkeste. Timä läts mõtsa, tek’k tammõpalgi, lei maa sisse. Tek’k nahast rihmaq, sääntse ku pesä, kohe sisse istu. Esi köüt’ rihma otsa tulba külge kinni. Syss vannut’ nimäq ar’a, et piät olõma nii üttemuudu, et ku raputama alast naka, syss piät üles kiskma. Istõ sisse ja lasiq näq timä alla. Ta raput’ rihma, et noq olõ jo arq lännu otsast. Liina pite läts. Üte pulgakõsõ võt’t, niq pand sõrmusõ pulga pääle. Hiit’ huulitsa pääle maaha. Pulk veerüs huulitsat pite ni kaua, ku saa üte repi ette. Läts sinnä, koh vanõmb kuningatütär. Küsüs: “Oi Looska, kost sa siiä olt saanu?” “Ma tulli teile perrä.” “Ei saa sa meid siist arq viiä.” “Ar’a nii! Anna mullõ inne süvvä.” “Ma süvvä anna. Meil om kuri herr. Parhillaq ei olõ timmä kotoh.” Syss sei ja kuuld ku herr tull. Kyik liin värisi. “Oi herr jo tulõ!” Sääl oll kats tõrdut, tõõnõ tõõsõl puul lävve, vett täüs. “Üteh om kõva vesi, tõõsõh om kõhõtu vesi.” Looska võt’t kõva vee tõrdu, pand kõhna asõmõlõ ja kõhna kõva asõmõlõ. Nii võt’t nigu tsilka maaha ka es lää. Tä läts tarõ ala. Tul’l herr tarrõ. “Hm, hm, siih om ristiinemise hais! Sullõ käävä jo sõbra siiä!” Tä nakas’ vaidlõma. Tõugas’ ussõ eest ar, ütel’: “Tere kälüsk!” (kälüskis jo nimit’s) “Tulõ süümä!” Seieq. “Pääle söögi läämi vällä patsiirmä kaq.” “Läämi syss tammõ mõtsa.” “No teemi üte tantsuplatsi.” Looska ku üte voori käega keerahut’, oll verst maad puhas plats. Mõts oll kaonu kyik. Too nigu keerahut’, ol’l vask põhi platsi pääl. Naksiq jõudu kaema, persit kokko lüümä. Tuu ku persega lei L’ooskalõ, lei poolõni jalalabani vasõ põhja sisse L’ooskat. Ku L’ooska lipsi and, oll kats pääd otsast, jäi üts õnnõ otsa. Ütel’: “No kälüsk, läämi kodo, no om viländ tantsi.” Tulliq kodo, niq lätsiq vii mano. Naas’ kõhna vett juuma. Looska jõi kõvva vett, niq pitsähüt’ kolmanda pää ka arq, niq oll valmis. Magasi öö ar’a sääl. Kuningatütär ütles: “No siis saat külq arq a tiiäi kuis säält saat, koh mu tõõsõ sysarõ omma. Noil omma viil suurõmbaq herräq ku meil. Lätsi lävest vällä, hiit' jalq uma sõrmusõ pulgakõsõga maaha. Pulgakõnõ veerüs eeh, L’ooska takah nika ku üte repi ette jalq. Tä koput’, lasti tälle uss. Pan’d’ oma pulga jo karmani arq. Las’k’ sisse keskmäne tütär jo: “Vyi Looska, kost sa siiä sai!“ “Te perrä tulli.” “Vyi saai, meil om kuri herr.” “Anna mullõ süvvä!” Seie jalqki. Oll ussõ kõrval kats vaati. “Mis nooq ommaq?” “No omma kõva vesi ja kõhõtu vesi.” “Kuah om kõva vesi?” “Sooh.” Pan’d’ jal tõõnõ tõõsõ asõmõlõ. Kolmkümmend pangi oll vaadih vett, pan’d tõistõ paika, nigu tsilka maaha es lää. “Vyi, herr jo tulõ! Liin jo värises.” Tul’l sisse, ütel: “Hõh, sullõ kääväq jal jo poisiq siiä. Ristiinemise hais om tarõh.” “Sullõ om hais ilma päält külge jäänü.” “Anna süvvä!” An’d’. Ai jo pääd tarõ ala: “Oi, kälüsk siih! Istu süümä! Peräst läki mõtsa kul’atama.” Vei suurdõ tammõ mõtsa. “Tii tantsuplats valmist!” L’ooska lei käega, kats versta maad lakõ. A tä lei uma käega hõpõ põhja. Tandsõq syss jalq. Lei persega Looska põlvini läbi põhja. L’ooska säält ku vällä karas’, lei nelli pääd otsast kõrraga. Tä ol’l kuuõ pääga. “Läämi syss kodo.” Lätsiq, niq tõrdu mano. Nutsahut’ oma tõrdu tühäst. L’ooska jõi uma. Lei kats pääd kaq otsast, niq valmis ollgi timä. Jäi sinnä üüsest jalq. Hummog sai, küsse jo, et koh too ommõ, too Ol’ga. “Ei tiiä,” ütel. Tul’l arq, niq ei tiiä. Kolq herräq oll. Täl om kõ suurõmb herr.” Ta tul’l vällä, pan’d’ jalq pulga maaha. Pulgakõnõ jooskma, Looska takah. Sai jalq üte repi ette. Koput’. Sai sisse. “Oi kost sa L’ooska olt siiä saanu!” “Ma tulli ti perrä.” “Ei saa mi siist vällä, ei saa ti kah.” “Anna mullõ süvvä.” Seie. “A mis no kats tõrdut nulgah?” “Siih om kõva vesi, siih kõhõtu.” Tä võt’t, nelikümmend pangi oll vett üteh ni tõõsõh, pan’d’ arq, nigu es tunnõqki. Kuul’d’, et herr jo tulõ, habisõs jo kyik liin väegä. Tä läts tarõ ala, Looska. Üt’sä pääga herr tul’l sisse. “Kes siih jal käü sul? Ristiinemiste hais tarõh!” “Sa üle ilma tulli, sääl jäi ristiinemiste hais sullõ nynna.” “Anna süvvä!” Süümä nakas’, nii L’ooska tarõ alt pääga vällä. “Ho, kälüsk siih! Tull üteh süümä! No läämi kul’atama!” Vei suurdõ tammõ mytsa. “Tii lakõ plats!” L’ooska käega lei, kolq versta lakõst. Timä lei kuld põhja ala. Naksiq tanadsma. Nigu persega lei L’ooskalõ lei persüni sisse. Vällä ku karas’, lei viis pääd kõrraga
otsast. Jäi ynnõ nelli otsa. “Hoh, kälüsk, väsünü olõ, läki kodo.” Lätsiq kodo, vii mano. Tä nelikümmend pangi nutsut’ ütsindä ar’a kõhõtut vett. L’ooska jõi kõvva vett. Lei perä päid ka otsast, tap’p suurtumast ar’a. Läts lauta, tapp kolq härgä. Tekk jal korvi ja koti, kohe vanahalva pääq sisse. Katõsatõistkümmend pääd oll üle kolmõ halva. Kor’as’ sysarõq kokko ja sinnä mano, kost vällä kisku. Istõ kyik sisse. Raputas. Kiskva, a ei jõua vällä kisku. No mis tetä. Liigutagiq. Vot nii saa. Vannut’ nuuq arq ja Olga käest võtt sõrmusõ ar’a. Las’k nä inne vällä kisku. Lasi rihma alla, istõ tä sisse. Halva pää pand korvi veere külge nuiaga. Kisiq nii korgõhõ ar’a, ku jo nägemä naksiq. Hiitüq arq, et noq om ello tulnu. Lasiq tagasi L’ooska. Satõ rihmaga alla. Nä istõq laiva ja naksiq kodo tulõma. Timä sattõ alla, ei saa kostki vällä inämb. Süvvä ka ei saa, kedägi ei lövvä kaq. Käü liina pite, sai kar’alauta jal. Kar’anaane kai, ütles: “Siin om viil üts. Üts pää om ynnõ. Tull siiä üts, herräq häöt ar’a. Imä veel om jäänü.” Tä küsse tööd hindäle, et mullõ ka süvvä saasi. Ma hot’puidki toosi, et õks saasi mullõ ka süvvä. Tull ütsä pääga ja raudnynaga imä, ütles: “Sa võit puid tuvva.” And kats kõhna hobost: “Min mõtsa!” “Ma ütsindä mõtsa ei lää.” Anti üts mees kõrvalõ. Lätsi tammõ mõtsa. Ütles: “Mis mi nuist ilosist võta, võtami vannu. Nigu paugu pand vanalõ tammõlõ, lei maaha. Lei kirvõ sisse, et ma lahu arq kaq, tii puuq valmis. “Aja käsi vaihõlõ!” Aiõ käe vaihõlõ, ta tõmmas’ kirvõ arq. Lei pää otsast maaha. Pan’d’ kuurma pääle, hobõsõ es jõua vitä. Hiit’ hobõsõ mõtsa, “Kahruq ja soeq, tulgõ külge!” Seieq arq. Pan’d’ kats kahru ette, veie puuq kodo. Kahrõlõ ütel: “Minge no umma paika arq!” Jalq küsüs tüüd. Jalq mõtsa minnä. Jalqki küüsüs miist. Imä ütel: “Min ynnõ. S’oo kyik mi mõts.” “Ei, mõtsaherr tulõ, võtt minno karistusõ ala.” Anti kaq tälle syss miis. Lätt mõtsa, niisama tammõ mano. Ütles: “Võtkõ vanna tammõ“ Lei tammõ maaha, kirvõ sisse. “Tsuska käpäq vahelõ!” Tuu jalqki jäi maaha. Jalq umaq hobõsõq mõtsa, kahruq platsi. Vei kodo puuq. Kar’anaase käest küüsüs: “Ku mullõ tuud immä ka saasi nätä. Tull syss vällä imä kaq. Nigu raudnynna kinni haar’d’, kään’d kõvõrahe, lei pää otsast maaha. Käu, midägi mõistai tetä. Tulõ pikenevihm. Uibo-aiah hõpõ uiboh kullanõ tsirk ja munaq pesäh. Tsirk pallõs: “Kulla mees, sa avita noq minno, syss ma avita tõõnõkõrd sinno. Sa hoia mu pujaq, a ma vii su kodo.” Pikese vihm tul’l ülest ja uibo pes’s’ purust, a miis istõ poigõ pääl ja pujaq jäiq tervest. A kohe tuu tsirk käkke hindä arq, tuud ei tiiä. Tul’l’ päält vihma tsirk mano, et su naasel nakkasõq joq pulmaq saama. Sa võta toitu tii pääle. Ma su arq vii liina viirde. Läts lauta, tap’p’ ütesä härgä maaha. Pand kyik pääq kaq kokko, tul’l’ kolmkümmend kuus pääd. Istõ tsirgulõ sälgä. Linnas’ ku võrrakõsõ - “Anna süvvä!” Tõmmas’ här’ä vooriga vällä, ni klynksahut arqki. Linnas’ ynnõ vähä, niq jal anna süvvä. Om joq veert nätä. Ommaq jo pia liinah. A här’äq läbi. “Anna süvvä! A ku annai, viska su merde säläst.” Võt’t’ väidse, lõigas’ kurajala seere lahki. Ai nyna sisse ja nutsut’ vere vällä. Las’k’ vii pääle. A L’ooska jalaq saiq jo põhja. Veereh joq olliq. Nopas’ kaalast kinni ja nuiaga takast, viirde vinnama, et sina tahat minolõ halva tetä, sina ei taha minno viirde viiä, a kuis ma su pojaq ar hoiõ. Naas’ joq pallõma (timä tahtsõ päid süvvä kotist, õgas nälg olõ-õs nii suur), et jätä perrä, ma su jala arq tervest tii. Pan’d’ nyna haava sisse, ossõnd kyik vällä. “Ja kuis ma saasi liina ja saasi tuu mänguriista, mis esi män’g’?” Kõ hoitsõ viil kaalast kinni timmä. Syss timä opas’, et min liinast küsü mino sugulasõ käest tuu riist vällä, mis keisri tütre pulmõ passis. Temä läts sinnä ja ütel’. “Kes tuu ol’l’, kes sullõ lubasi?” “Säält tuust liinast hõpõ uiboh kullatsõq ubinaq ja kullanõ tsirk. Säält tuust perekunnast.” Ah, tiiä joq, kes ol’l’!” Küsse: “Kuis sa säält siiä sai?” “Timä minno tõi.” “A sul om rassõ umaga kokko saia. Tõõsõga pulmõ peetäs jo.” Tuu an’d’ kir’ä, tuu, kes mänguriista an’d’. Kirot’, et vyyraltmaalt om tulnu sääntse mänguriistaga, nigu inne olõi kuulnu kiäki. Syss liin võt’t’ timä sisse. Sai liinah joq tiidä. Ja väega ilosahe mänge tuu riist esi. Kuis kuninga poolõ saa teedä? Liin kit’t’ jo arq, nigu säänest olõi olnu. Kutsuti kuninga poolõ kaq. Tä kõ sääd’ nuid sõrmi, a riist esi män’g’. Nuuq kõvaq meheq tunnõ-õs arq, a Ol’ga jo silmäs’. Et peräkõrra laulatusõlõ minnä, mängu mängi. Külbjäga naati laulatama saatma. Läts Ol’gast müüdä, niq näüdäs’ kätt: “Kas tunnõt sedä?” (Jutustaja osutab sõrmuse kohta) Karas’ rinnast vällä, Looskalõ ümbre kaala kinni, “Soo om mino armas miis, kes minno om toonu vällä!” Kuningas jo näkk, et mis siih om. Küsse: “Kes soo om?” Puistas’ kolmkümmend kuus pääd kotist vällä. “Kae ku pal’lo olõ ma su tütrite üle võtnu päid!” Nuuq panti vaati ja veerüteti merde. Tä sai riigi perijä.

ERA II 194, 92/100 (3) < Setu, Lõkova k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1871 (1938) Sisestanud Ülle Kärner.
Kuningal kuuli naane ar. Jäi poig maaha. Poiga kutusuti Ivvan. Nakas’ poig koolih käümä. Võõras imä nakas’ kadõhtama. Poig ol’l’ tark, a imäl ol’l’ süä paha. Nakas’ pandma ette, et ma olõ haigõ. Kuts tohtrit. Määntseqki ei jõuaq rohida ar’a, ku tapa poig arq ja minolõ poja süänd anna, syss ma sütü arq. Kuningal läts halõhõst. Kõ pääväst päivä vidi edepoolõ. Timäl ol’l’ poiss, too ol’l’ ka pal’lo tark, kuningapoja tiindri. Tuu läts kooli ja ütel kokalõ: “Sa tii tsäi ja tsäi sisse panõ ihti. Kokal oll ka hallõ. Tuu oll hää poiskõnõ väega. Tä ütel tiindrile: “Sina laskui tsäid juvva.” Pingi all oll kass poigõga. “Valagõ, angõ tsäi livvaga kassilõ lakku, syss näet, mis kassilõ saa.” Kass lõppi ar’a. Vei tõõsõ tsäi imäle. Poig jõi ja immä tennäs, et hää tsäi ol’l. Syss kai, et soost ei olõ api. “Küdsäge sai ja pangõ sinnä iht sisse! Paja all om hatt. Visakõ toolõ läbi paja. Perä pangõ kotti!” Tuu kuninga naane pan’d’ esi ihi sisse, niipal’lo, ku mokaq külge putahut, piät maah olõma. Syss timä hatalõ visas’. Hatt sei, lõppi ar’a. Perä pan’d’ tiindri kotti ja läts pujalõ viimä. Puig jalq immä tennäs’, et vadsa saat’ ja ol’l näil ilma minemine. Oll üts tarõpinikene kaq. Tul’l üteh näidega. Lätsiq, lätsiq ja essüq ütte suurdõ mõtsa arq. Saiq, koh oll mõtsah üts lagõhõmp kotus, ol’l niit ja niidü pääl hää läteq. Lätte veereh istõ maaha ja seiq ja jõiq. Pinikene tahtsõ ka väega süvvä, a sööki oll veidüq. Pinni hallõ tappa, hallõ maaha kaq jättä. Teendri lõigas toost leeväst pala, kohe iht oll pant ja visas pinile. Nigu suuhõ võt’t, ol’l’ maah kaq. Jäiq magama. Magasiq ku kavva. Linnas’ kats kaarnat, pinni süümä. Kaarnaq lõppiq ka ar’a. Tiindri mähäs’ kaarnaq närtsu sisse, pand kotti. Lätsi minemä. Üü tull pääle. Üümajja ei olõ. Magasi üteh paigah. Tuli paistus mõtsa seeh. Lätsi sinnä maja mano. Raudväräq eeh, sisse ei saa. Koput’. Tul’l üts vana naistõrahvas, las’k majja sisse. Lätsi sisse, küsse süvvä. “Meil pojaq eski jahi pääl söömäldä ommaq.” Tä läts aho mano, võt’t hani vällä, tuu teendri. Seie. Perä panti ahjo. Kuningapoig oll nigu prosta, tuu tiiä-äs midägi. Tull katsõist poiga jahi päält. “Saiq kaq midä?“ “ Saa-as midägi. Kyik kääväq suurõ summaga.” “Kats herrä tulliq.” Hüä miil. Kyik saagi mano. “Kual tulõ tappa?” “Kõ vanõmbal!” A tuu tiindri ütel’, ma pallõ pikendüst, nigu targõmbast saasi, ja targah minnä sinnä. Tõõsõq ütli, mis mi täl lasõ targast saia. “Jätäq tarkus meele!” “Hüä külq. Angõ puud! Ma naka tarkust tegemä.” Ta võt’t kats kaarnat kotist vällä, kaarnit praat’ma. Leevapallu õks rohkõmp sekkä, et nigu mõistust. Praatõ timä arq. Ütles: “Noh, kuas inne süü, tuu saa targast. A ma oppa ti kyik ar targast. Võtkõ kyik valmist kätte uma pala. Nigu syna ütle niq suuhõ ja alla. Ku tsäl’kmä kavva nakat, tuu saa ullimbast.” Tä ütles: “Noh, kyigil suuh niq alah!” Nigu ütel, niq kyigih pääq alla, kyik valmis, katstõistkümmend tükkü. Magasiq üü arq. Tulliq hummogu üles. Küsse imä käest: “Koh vara om? “Ei olõqki meil varra.” Võt’t uma piitsa, vommõ imäl naha kuumast. Päse-es kohegi, vei tarõ ala. Näil ol’l tumm tütär viil. Tuu oll aho pääl. Kuningapoig läts tarõ ala ja mulgust nakas’ kaema, ku tuu tiindri syss nakas’ keldri all keldri lävve murdma. Nika kuningapoig nakas’ kaema alla ja tumm sysar püssäga las’k kuningapojalõ. Es putu pääle. Karas’ teendri vällä ja an’d’ kuningapojalõ ka piitsaga. Syss murriq ütte suurdõ keldrihe. Murriq saina ar, saiq kulla mano. Panniq kulda, pallo arvsiq, kotti. Tapiq imä kaq arq. Panniq nä keldri kinni perä ja lätsi minemä. Saiq tii pääle. Rahvas läts liina. Liinah kor’ati kuninga vävvü. Kiä om nii tark, nigu and sääntse mõistusõ, et kuningatütär kolmõ päävä seeh ei jõua arq otsuta. Lätsiq suurõq paroniq, krahviq ja kyik. Kyik otsut arq. Tul’l kord näil ka minnä sisse. Lätsiq nimäq kaq sinnä. Opas’ poisilõ, et muud arq tekuq, ku ma tii jalq. Sul olgõ mint. Temä läts ette ja ütel: “Üts tap’p kats, kats tap’p katstõiskümmnend.” Timä märgis tuu päävä arq. Tä ütles, meile andkõ sääne kortin, kohe kiäki mano ei saa. Sai õdagu joq kell üts. Koput ussõ pääle. Tä ütles, kes om. Magasi üts üteh, tõõnõ tõõsõh sängüh. Tul’l kuningatütre tarõtütrik, lits (tükib) sinnä magama. A timä ütel, inne ei võtaq, ku alastõ piät hindä võtma. Timä ai juttu, nika ku pidi tuu syna ar ütlemä, ütel “Noh!” ja tuu nigu nuudiga karas’, ai temä vällä. Rõiva jät’t sinnä. Läts hummogu, “Kae preili, mul kyik iho silestet ar piitsaga.” Esä küsüs: “Ar märge?” “Ei ma viil märgi.” Sai tõõnõ päiv. Jalqki niisama. Kellä üte aigu tulõ tõõnõ tütrik küsümä. Toolõ tetti tuusama pauk. Rõivaq nagla otsa, ku nakas küsümä, “Noh!” ja tuu nuudiga, niq vällä. Rõivaq jäi jalq tarrõ. Kuningas küsüs jalq, kuis om. “Ots kätte sai, a rassõ om otsi.” “Syss saa sullõ ta miis.” “Tahai joht a pia tulõ külq nii vällä.” Tulõ kolmas üü. Koputas jalq ussõ pääle kellä üte aigu. Kuningatütär esi. “Kes sa olt?” “Ma olõ tuu.” “Mis sa tahat?” “Taha juttu aija.” “Rõivaq olgõq nagla otsah!” Kohe päset. Lammõs magama. Tul’l too asi nii kaugõlõ arq nigu pidi ütlemä ar’a. “Üts tap’p kats, pini ihit’ kats kaarnat, a kats kaarnat tapiq katstõistkümme röövlit.” Syss ütel’ vällä ja toimõt’ as’a arq. Karas’ üles ja vommõ kuningatütrel iho kaq kuumast. Kuningas küsse, kas ar saiq märki. “Jah, käeh!” Lätsiq poisiq kohtu ette ja kuninga tütär kaq kohtu ette. Tiindri ütel: “Ütspäiv lätsi rebäse jahi pääle. Lasi. Nahk jäi maaha, liha läts mõtsa.” Võtt rõivaq vällä. “Lätsi tõõnõ päiv rebäse jahi pääle. Jalqki tul’l’ repän ette. Ku paugu panni, nahk jäi maaha, liha läts mõtsa.” Tõõsõq rõivaq. Jalqki nimi pääl, et tarõtütriku rõivaq. Lätsi kolmada päävä jahilõ. Jalki sai rebäse pääle. Paugu lasi, nahk jäi kätte, liha läts mõtsa.” Pan’d’ kuningatütre rõivaq ette. “Kaeh kuis timä sai kavalusõ kätte. Soo om kuningapoig. Ma olõ timä tiindri.” Kuningal ei midägi. Piät otsustama ar’a. Tetti temä väüst. Tä ütel: “Sooga ei saaq. Sullõ sai naane arq, a kost mullõ saa. Läämi mullõ kaq kaema.” Lätsiq võõrahe riiki. Sääl ol’l kah, et kes vanah kuninga lossih maka üü arq, too saa kuninga väümiis. Õdagu lätsiq inemiseq sisse, hummogu tulõ-õs kedägi vällä. Lätsiq näq kaq sinnä. “Jah võit maata.” “Mi lää katõkese.” “Siiä om kümnekese mint, nuuq ommaq kaq kyik jäänü.” Nemäq lätsi liina käümä. Liinah osti kaartõq, osti poti, osti kriiti, osti kolq rasvast küünelt. Tulliq kortinna, küsse magahust. Säeti ja viidi näq magama. Tä pan’d’ kats küünelt palama laua pääle, tõõnõ tõõsõlõ poolõ, a kolmada pan’d’ laua ala, poti pääle kummalõ. Kriidiga vidi ümbre kolq piiri vahelõ, et mano es saa tulla. Pan'd' kuningapoja, et sina olõ haigõ, sa sängüh lesätä. Tä kaartõ ütsindä sibistäs näpu vahel ja kaes, tulõ sisse herr kolmõ päägä. Küsüs: "Mis tiit, miis?" "Kaartõ mängi." "Nakkami mängmä." "Ma ei saa mängi. Ma olõ ütsindä. Ti olõt kolmõkese. Mäng om marjas." "Teid saa kats." "Tuu om haigõ, tuust saai midägi." Ku saai, jutt otsah. Tulõ mürrin. Tul'l' kuuõ pääga herr sisse. "Mis ti tiit?" "Kaartõ taha mängi." "Nakkami mängmä!" "Ei saa." "Mille?" "Ütte kolm, tõist kuus. Marjasõlõ vaja ütepal'lo." "A ma olõ silmapandja." Oll kõrd aigo. Tul'l viil herr. Hapin ja hupin suur. Ütesä pääd ol'l’. "Mis ti tiit?" "Kaartõ taha mängi." "Nakkame syss." "Kae, no saa mängi. Mina olõ silmäpandja, a ta om herr." Mänge, nika otsa es saaq. Kikas nakas' kir'g'mä. Näil tull minnä arq. Lätsi kaklõma. Ütsä päägä lei kolmõ pääga maaha. Võitliq, kooni üts pää jäi. Timä osoht' uma mõõga, lei tuu ka maaha, ni olli' valmiq kyik, katstõiskümmend pääd. Tul'l väikene hall, puhas' küündleq ar. Tä võtt poti päält ar'a, "Puhksõ nüüd!" Hall nakas' ikma. "Kes sa olt?" "A ma olõ tuu kuninga esä. Ma olli väega halv ja vihhas. Ma olli sikõh, es anna vaesilõ, es tunnista Jumalat, es kingi türmüle. Naq olliqki muu piinajaq, naq herräq. No päse vällä näist. Syss üts keldritäüs mu rahha, vaskkeldri, jaaq vaesilõ. Hõpõraha kingi türmüle ja keisrile, a kuldkeldri sullõ. Tulti hummogu kaema. (Hall kaq kattõ ar. Surm õks surm!) Meheq sängüh puhkasõq, katõsatõist pääl, kolq ihho, verd maja täüs. Kuningas kai arq. Selet' arq, koh võtmõq. Läts mano: "Soo saa toolõ, soo toolõ. Ma saa su tütre miis. Teiväq pulmaq ütelisi. Mõlõmba keisri. Sööväq, joovaq täämbätse pääväni.

ERA II 209, 103/8 (7) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ivvan' Püssnik
Esä, imä kuuli arq, jäi veli sysarõgaq maalõ. Muidogiq jää-äs näil ello, koh elläq. Lätsiq näq käümä. Saiq ütte tühjä mõisahe. Tuu mõisa ol'l halvu perält. Veli käve kõõ kütti. Sysard kyy nuuq halvaq petiq, kyiküts kui noq naaq papistläseq petväq. Ivvan' Püssnik käü mõtsa pite, näge, et susi lätt katõ pojagaq. Timä tähendäs. Susi ütles: "Ivvan' Püssnik, laskuiq! Nüssäq muq piim ja võtaq muq noorõmb poig! Sullõ tulõ hädäaol tarvist." Timä kullõl' kaq. Nüs's piimä. Võt't noorõmba poja. Tul'l kodo, täl ol'l erä aidakõnõ, pan'd' aita arq, niq sysarõlõ näütäki-is. Timä joq tundsõ arq, et sysar olõi sääne ku inne. Hommogult tul'l üles, niq jalq läts kütmä. Lätt niq kaes, jänes lätt katõ pojagaq. Jalq tõotas laskaq, jalq ütles: "Lasku-uiq! Võtaq mu noorõmb poig ja nüssäq mu piim! Sullõ tulõ hädäaol tarvist." Timä nüs's jalq piimä, võt't noorõmba poja, kõõ kullõl näid. Tul'l õdagu kodo jalq, pan'd' taba taadõ aita. Sysar õks joq väegaq tõistmoodu. Õks tuust midägiq. Jalq läts kütma. Läts, kaes, kahr lät’t katõ pojagaq. Jalq nüssäq mu piim, võtaq noorõmb poig, sullõ tulõ hädäaol tarvist." Soeq-kahruq kyik tiidseq, timä ynnõ esiq tiiä-äs. Jalq nüs's piimä, võt't poja, vei kodo. Pan'd' taba taadõ. Tul'l neläs päiv. Viil vaija minnäq küt'tmä. Näge, lõvi lätt katõ pojagaq. Jalq ütles: "Ivvan Püssnik, lasku-uiq. Nüssäq mu piim jaq võtaq muq noorõmb poig, sullõ tulõ hädäaol tarvist." Tul'l kodo, pan'd' nuuq jalq taba taadõ aita. Hummogult sysar ütles: "Velekene, maq olõ väegaq haigõ. Tuu mullõ russagu piimä." Tõi veli tälle aidast jänese piimä. "Õks velekene, maq sütü-üs arq soogaq. Tuu mullõ soe piimä kaq!" Tõi soe piimä. "Vyi velekene, mullõ väegaq vaija märdi piimä." Märt om kahr. Tõi veli kahru piimä kaq arq. Sysarõl olliq seeniq kotoh noidõ halvugaq joq märguq kokko märgidüq. Las'k' velel viil lõvipiimä kaq arq tuvvaq. Syss ütel', et velekene, kütäq mullõ noq sann. Veli kütt sanna arq. "Velekene, maq jõvvai minnäq, avidaq minno sanna!" Veli kullõl kaq, läts viimä. Ku sanna sai, niq halvaq kyik takah. Jänes ütles: "Hunt, peremiis hukatas!" Susi ütles: "Kahr, peremiis hukatas!" Kahr ütles: "Lõvi, peremiis hukatas!" Murriq sanna ussõ maaha, murriq papoq kaq kyik purust. Sysarõ ynnõ jätiq. Syss Ivvan Püssnik pahasi sysarõ pääle arq. "Noh, sysarõkõnõ, avidi noq sinno, a noq jätä jumalagaq. Saq tiidkuiq minno, maq tiiäi sinno!" Sai velele tiidäq, et kuningatütär om halvu käeh. Läts timä ummi pinnegaq sinnä vahi pääle. Vah't'mine ol'l silla pääl. Tulnuq edimält kolmõ päägaq. Virtsahut' piniq külge, murriq piniq arq timä. Lõigas' pääq maaha, keeleq pan'd' karmanni. Minti hommogu kaema, et noq om inemine arq süüd. Nuuq kiä tahtsõq kuningatütärd, panniq pää tõlda, veiq kodo. Tõõsõl õdagul jalq tuusama. Timä läts pinnegaq iih. Tul'l joq kuuõ päägaq. Las'k' jalq arq kakku, pil'l pääq maahha, keeleq jalq karmanni. Tul'l kolmas üü. Timä jalq vahi pääle. Lähemätseq sääl kyik ütliq, et saq saat noq vahtiq. timä tii-is näile hellü es vallu vasta. Tul'l joq ütsä päägaq. Las'k' arq kakkuq pinel, lõik' pääq otsast, keeleq karmanni. Nuuq jalq lätsiq hommogu, tõi pääq kodo tõllagaq. Tulõ noq andaq arq kuningatütär. Sääl joq säeti saaju pidämä. Timä kaq lätt, läve pääl poonitas: "Muq piniq toovaq tuu topsi arq, kost noorõq joovaq." Kyik timmä naardvaq: "Kaq määnest juttu aja!" - "Vot arq toovaq." Las'k' jänese tarrõ. Jänesekene, lipst, alt kässi, alt jalgu kuningatütre kõrvalõ. Anti üle lavva viina. Kuningatütär an'd' tälle kaq, et soo muq pää pästjäkene. Jänes haard topsi suuhtõ, ni vei arqki vällä alt kässi, alt jalgu. "Noh, kas tuu-us arq? Tops om siih!" Timä jalq lepüs jaq poonitas, et muq piniq toovaq arq tuu livva, millest noorõq sööväq." - "Kuis tuu noq või ollaq!" Timä esiq kõõ läve pääl, püss säläh. Jänesekene jalq tarrõ alt kässi, alt jalgu, istõ kuningatütre kõrvalõ. Tuu söö esiq niq and tälle kaq. "Soo muq pää pästjäkene!" Võt't livva suuhtõ, tõi arq vällä. "Noh, arq tõi!" - "Arq tõi külq!" Midägiq saaiq tetäq. Timä poonit' joq, et arq toovaq tuu kaarigu, kost noorõq joovaq. Las'k' perämätse voori lõvi. Läts lõvi alt kässi, alt jalgu, istõ mõrsjalõ kõrvalõ. Mõrsja joo kaarikust, an'd' tälle kaq "Soo muq pää pästjäkene!" Lõvikõnõ haar'd' suuhtõ, tõi arqki kaarigu vällä. Lõvvi kiä puttuq ka tohi-is. "Kas soo olõi õigõ?" Ütles, "Mis maq viil küsü? Kes nuuq üüq om vah't'nuq?" - "Miq olõ vah't'nuq, karksiq kyik nuuq kosilasõq. "A koh nuuq pääq ommaq? Kaegõq, kas keeleq kaq ommaq suuh!" Lasti timmä lähembähe. Tõmmas' keeleq karmaninst vällä. "Kaegõq, kes om vah't'nuq! A kingas tiq tah saaju piät?" Karas' mõrsja lavva takast vällä, haar'd' ümbre kaala kinniq, et soo om muq hingehoit'ja. Niq naati saaju pidämä jaq kuningas kirot' tälle poolõ riiki.

ERA II 209, 108/11 (8) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ivvan Kalinoovits.
Esä tek'k vahtsõ tarõ jaq kynõli pojõlõ, ku vahtsõhõ tarrõ magama lätsiq, et kiä midä unõh näge, tuu piät hommogu arq kynõlama.Tõõsõq tulliq hommogu üles, selediq umaq unõq kyik arq, a timä, Ivvan Kalinovits, es seledäq. Esä nakas' timmä pilkama. Es annaq tälle jako. Läts Ivvan Kalinovits ilma kaema. Lätt ja mõtsah kolq vanahalva kaklõsõq. Ol'l näil üts lavvarätt ja jaiq tuud. Ütliq, et miis, mõistaq meile õigus. Tuu hiit' risti pääle. Üts taht võtta, "Vyi, virp-värp seeh!", tõõnõ haar'd', "virp-värp seeh!", pand pakku, kolmas niisamuta. Saa-as kellelegiq. Jäi tälle kätte. Lavvarätt ol'l sääne, lak'ka las'k', ol'l süvväq-juvvaq viländ, kokko pan'd', ol'l lavvarätt. Lätt pala maad, jalq kolmõkese jagavaq varra. Ol'l kaab velistel. "Miis, mõistaq meile õigus!" Hiit' risti pääle jalq lätsiq pakku, et virp-värp seeh, sai tälle tuu kaab kaq. Kaab ol'l sääne, ku pan'd' päähhä, kiäkiq näe-es, hot' õkva man ol'l. Lätt jalq pala maad, kolmõkese jagavaq viiso. Ütliq: "Miis, mõistaq meile õigus, kualõ soo viis saa! Jaaq saqkiq arq. Timä hiit' risti pääle, saa-as ütelegiq noilõ. Viis ol'l sääne, ku kängeq jalga, saiq ütest ilmaveerest tõistõ viirde. Läts tä kuningatütärd kosjulõ. Timä sai joq väegaq ausa noidõ asjugaq. Kuningal vaesõlõ kahjo andaq. Lõiksiq kirstu man imägaq kolmõnukalitse palakõsõ rõivast. "Ku tuut saq kaq sääntse rõiva, syss saa sullõ arq. Timä pan’d’ kao päähä, nopas’ rõivapala arq. Nuuq otsõ, otsõ, kohkiq olõ-õs. Lõiksiq jalq vahtsõ pala. Tä kaq tuu uma. Täl kaq õkva sääne sama. Ütel', et ku sääntse sõrmusõ tuut arq, nigu kuningatütrel sõrmõh om, syss saa timä sullõ. Kuningatütär naas' suud mõskma, täl kaab pääh, pand sõrmusõ karmanni niq valmis. Nuuq jalq ot'svaq, ot'svaq, ol'l noq sõrmus ja olõi sõrmust inämb kohkiq. Pidiq laskma vahtsõ vallaq. Timä näütäs tuu ette nigu õigõ miis kunagiq. Kuningas taha-as õks andaq. "Ku kolq kullast habõnat tuut arq vanaesä käest, nigu kuningatütär tuu, syss saa timä sullõ." Kuningatütrel ol'l vanaesä kullatsõ habõnaga olnuq. Tuu ol'l joq säidse aastakka arq koolnuq. Üüse läts kuningatütär habõnide perrä. Timä kängse viiso jalga, kao päähhä jaq kuningatütrel takah. Läts havva veere pääle. "Vanaesäkene, arq viiä muilõ mailõ! Annaq, mullõ kolq kullast habõnakõist, syss jää tagasi!" Tul'l vanaesä havva pääle, kakas' kolq kullast habõnakõist, an'd' kuningatütrele kätte. Läts vanaesä hauda tagasi minemä, tä ku rääbäs', rääbäs' suurõ peotävve. Ku vanaesä läts syss hauda tän'teh! Tulliq kodo mõlõmbaq, timä kõõ kuningatütrel takah. Hommogult kuningatütär tuu uma kolq habõnakõist. "Tuuq saq kaq umaq!"Timä tõi terve peotävve. Timä kellelegiq ütle-es, et mul sääne viis, vai lavvarätt, vai kaab. Kuningas ynnõ kuuld, et mis pito tah õga üüse peetäs, süvväs, pur'otodas, laulõtas. Piät noq tütre arq andma. Midägiq olõi tetäq. Säeti timä syss õks arq ja anti hulga varandust kar'agaq jaq rahagaq. Känge viiso jalga, kao päähhä jaq jummal' tiid, kost ilma veerest tul'l arq üte söögivaihhõgaq kõõ uma varandusõgaq kodo. Tul'l vanõmbide poolõ õks. Vanõmbaq kaq võtiq joq hüäst, et väegaq tul'l rikas kodo. Muidogiq sai paremb esäle jalq ku tõõsõq. Ütelq syss arq, et kaeq, setä maq näigiq unõh, ku miq vahtsõh tarõh magasi.

ERA II 209, 11/2 (2) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts paas’t’ja jalq paas’t’ kolmkümmend aestakka Mõla oroh mõtsah. Sääl uja juusk läbi oro. Paas’t’, paas’t’ ütel puul uija, naas’ tõõsõlõ poolõ tahtma. Käve uja viirt pite, löüse, koh ol’l purrõq pant üle uja. Ütel’: “Ku soo om arq koolnuq, kiä purdõ pan’d’, sõss timä hing-vaim hüvvä paika. Ku eloh, syss Jummal’ timmä avitaguq!” Angel’ seeni tälle kõõ kan’d’ süvvä. Läts noq üle uja arq, angel’ süvvä imämb es tuuq. Väega ik’k, et kost noq mullõ pidi pattu saama, ku Jummal’ om minno ar’ unõhanuq. Jäi iku pääle magama kivi kõrvalõ. Ol’l nii kol’ päivä. Nel’ädäl pääväl tul’l angel, uma vaim, söögigaq - kõik arq kakõnu närdsanõ, hiusõkõsõ palanauq. “Koh saq olliq soo kolq päivä?” - “Mis sa püsü-üs üteh paigah! Tuu ol’l viina koolnuq, kiä purdõ pan’d’, põrgu perä all tulõ seeh sällülde. Minno aeti sinnäq timäle perrä.” (Näet ku tuul joodikõl ol’l nii hüä ynn, et pühä timmä mäleh’t’.) “Kae noq,” angel ütel’, “Paastaq hindä iist tõõnõ kolmkõmmend aestakka!. Soo kolmkümmend läts kyik tuu iist.”

ERA II 209, 111/4 (9) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kullanõ karits.
Miis läts mõtsa jaq löüse kullatsõ karidsa. Sai kuningalõ tiidäq, niq arqki võt't käest. Kikkakõnõ ütel' teedalõ: "Annaq mullõ höste süvväq, ma tuu arq suq karidsa." Kikkakõsõl ol'l väegaq kahjo teedakõsõst. Läts kikas minemä, niq puttu kahr vasta. "Tere kikas!" - "Jummaleh, kahr-vatõr!" - "Kos saq läät?" - "Teeda-paaba kuldkaritsat lää ot's'ma." - "Võtaq minno kaq!" - "Pööräq pükse, kargaq kaatsu!" Kahr karas' kikkalõ kaatsu. Läts tükü maad, puttu susi vasta. "Tereh, kikas-vatõr!" - "Jummaleh, susi vatõr!" - "Kos sa läät?" - "Nii ja nii teeda-paaba kuldkaritsat lää otsma." - "Võtaq minno kaq!" - "Pööräq püksõ, kargaq kaatsu!" Püür'd' püksõ, karas' kaatsu. Läts pala maad, puttu repän' vasta. "Tereh, kikas-vatõr!" - "Jummaleh, repän'-vatõr!" - "Kos saq läät?" - "Lää teedale-paabalõ kuldkaritsat ot's'ma." - "Võtaq minno kaq!" - "Pööräq püksõ, kargaq kaatsu!" Läts tükü maad, puttu järv vasta. "Tereh kikas vatõr!" - "Jummaleh, järv-vatõr!" - "Kos saq läät?" - "Teeda-paaba kuldkaritsat lää ot's'ma." - "Võtaq minno kaq!" Jalq niisama käs'k' karadaq kaatsu. Lätsiq kuninga poolõ. Linnas' kikas paja pääle, naas laulma: "Angõq arq teeda-paaba kuldkari-its!" Kuningas ütel': "Pangõq ta kikkatükk haahki sisse, külq haheq tä arq pesväq." Panti haahki sisse. Ütles: "Repän', kargaq vällä!" Repän' karas' vällä, lõigas' kyik haheq arq. Jäi kikas ynnõ. Minti hommogu kaema - repän' alt ussõ, kikas päält ussõ. "Kikurukuu, angõq arq teeda-paaba kuldkarits!" Kuningas jalq hädäh. "Pangõq timä taaha suuri härgi sisse, külq nuuq timä arq tsussvaq." Timä ütles: "Susi kargaq vällä!" Susi lõigas' kyik häräq maahha. Hommogu minti kaema. Susi alt ussõ, kikas päält ussõ. "Kikurukuu, angõq arq teeda-paaba kuldkarits!" - "Kohe timä noq pandaq?" Pangõq tä sinnäq suuri synnõ sisse!" Arq höät' haheq, häöt' arq häräq, küll noq naaq timä arq tapvaq." Timä ütel' jalq: "Kahr, kargaq vällä!" Kahr ku vällä karas', olliq kyik synniq puhtaq. Lõigas' arq terve tallitävve. Naati hommogult kaema, et noq om timä õks joq valmis. Kahr jalq alt ussõ, repän' päält ussõ, "Kikuruku-u, angõq arq teeda-paaba kuldkari-its!" - "Kütke tälle pallav sann, nigu tä sinnäq kõrbõs." - "Noq järv vällä!" Las'k' sanna järve pääle. Esi sanna otsah kir'g': "Kukurukuu, angõq arq teeda-paaba kuldkarits!" "Mis tälle tetäq? Taagaq olõi inämb midägiq tetäq. Angõq tälle karits kätte!" Vei kikas teedale-paabalõ karidsa tagasi.

ERA II 209, 114 (11) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Vinskih kar'ah käve, syss näi, suu veereh kadajapuhma pääl istõ tütrik, verrev hius, vereväq rõivaq, otsaniq pikk hius ol'l, har'agaq sugõ pääd. Maq ütli kotoh imäle, et tiiäi kiä ol'l. Imä ütel', et maq kül tiiä, kiä tuu ol'l, tuu ol'l papo. Vanahalv tahetai üldäq, syss üldäs papo.

ERA II 209, 114/5 (12) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts miis kiit' reheh vaara. Timä karas' riihte sisse. "Mis saq siih keedät?" Miis ütel': "Maq kiidä silmärohto." "Vyih, maq kaq tahasiq väegaq taad rohto." - "Võit saadaq külq. Kuis maq saa sullõ silmä laskaq. Sinno tulõ pingi külge kinniq köütäq." Halv küsse: "Mis sul nimi om?" "Mul om nimi esiq." Halv ol'l rahu tuugaq, et pingi külge köütäq. Miis las'k' kuuma vaara silmä. Läts kõõ pingigaq üles, juus'k' vällä, naas' tänni. Noq ku syss kokko ol'l tulnuq! Sääl ol'l näid sääntsit jaq määntsit. Kyik tän'tiq: "Kes tek'k? Kes tek'k?" - "Esiq tek'k!" - "Ku esiq tek'k, syss esiq pidäguq kaq!"

ERA II 209, 115 (13) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Podlasõh käve üts naane pääle perre latsõgaq sanna. Ütevoori läts, kuul'd' joq, et nigu mõts murdu ümbre sanna. Naanuq pelgämä. Kaq, ku tõmmati sanna us's vallalõ, tul'l sann sagonala täüs. Kai ku lats sai üskä ja ihoalastõ tul'l tarõ mano. Hommogu lätsiq kaema, syss seebil olliq hambajäleq pääl, pangipõhjaq muta täüs jaq kummalõ ja rõivaq olliq kaq kyik arq pulgõndõduq.

ERA II 209, 116 (14) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kynõldas, et Vinski kalmõhtõ pääl om mitu püttü kulda. Muq vanaimä ol'l saanuq mano, ku keldri ussõq olliq vallalõ, rahha kuivati. Sääl ol'l kulda ja hõpõt läügelnüq maah ku vett. Imä ol'l joosnuq api ot's'ma, seeniq ol'l kyik kaonuq.

ERA II 209, 116 (15) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Miq esä niit' kalmõhtõ man suurõ tammõ man ris't'khaina. Ütel', et tul'l üts sälätaadõ, tänit: "Kraah, kraah!" Esä ol'l ülnü: "Mis pokan' ta noq täntäs mul sälätakah!" "Ku syss ris't'khaina pite vaoma naas', ris't'khain kyik lajalt vaaluh. Läts kavvõmbahe arq, syss nakas' oihkma. Esä ütel', et tuu ol'l muq ynn, a mõista-as kinniq pitäq. Ku tä ülnüq, et Jummal'-essä, syss saanuq kätte.

ERA II 209, 116/7 (16) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Tuusama tammõ mano üts naane aiq miist, et min kaibma. Miis läts, kaib', sai karbi kätte kaq. Naas' rahakarpi võtma, tundsõ, et mõõgagaq lüüdi puul pääd maahha. Võt't õks rahakarbi kan'd’lihe, tul'l tulõma. Tul'l kodo, an'd' naaselõ kätte, et mis noq meist saa. "Mille?" - "Sullõ sai külq raha, a mis must saa!" - "Mis sust?" - "Näei syss! Puul pääd maah!" - "Jummal'-essäkene, olõi sul midägiq vika!" Naas' syss esiq kaq nägemä, et olõ-õs midagiq vika. Läts hommogu kaema, ol'l kuiva pedäjä ossagaq hiidet. Osskiq maah.

ERA II 209, 117 (17) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ümbre kalmõhtõ om nätt, ku kirriv lehm käve joostõlõh. Ku arq läts paika, syss väegaq oihkõ. Tuu jalq ol'l raha.

ERA II 209, 117 (18) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Miq lätsi latsõh kalmõhtõ pääle haina. Piitrepaastuh ol'l, väegaq lämmi aig. Maq näütä, et kaeq noq tsids'äkõnõ, et mõisameheq joq tah. Kai, väegaq ilosaq hobõsõq, nigu ujakalaq, luntkõrvugaq meheq, luntkübäräq pääh, kest kalmõht. Miq kodo püksama. Kotoh seledi. Ülti: "Oo, ulliq latsõkõsõq, nuuq olõ-õs mõisameheq, tuu ol'l raha, ku hobõsõq läügeq ku hõpõ. Külge löönüq, saanuq raha kätte.

ERA II 209, 117/8 (19) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Muq maamalõ näüdäti unõh, et kana istõ kalmõhõtõmäel sebenkide pääl. Seban'ka olliq kyik vereväq. Ku imä nakas' kätt pandma, kana tek'k jalq "Tsaaq!" Lihaavyytõ üüse näk'k tuud unõh, hommogu tahtsõ kaibma minnäq. Meil esä ol'l sääne äkiline, naas' sõimama, niq imä nakka-as minemägiq. Unõh ol'l peräst näüdät, et teile saanuq arq kättegiq, a halv syna mutit' arq.

ERA II 209, 118 (1) < Setu, Petseri v., Bulatnova k. < Ello Kirss < Höödor Oja, s. 1866 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Sorokasvetta peetäs selle, et 44 pühämiist ol'l tõugat iämulku järve. Poolõniq kihäniq saisiq veeh, põhja es vaoq. Iijü seeh olliq, a ynnõ kolq tükkü nõrgahtuq arq. Nuuq es olõ viil nii hyndsaq. Üts herr sõit' kutsarigaq üle järve. Järveh ol'l ütte viil puudus. Kutsar hiit' uhjaq herräle, karas' kaq järve, sai arv täüs.

ERA II 209, 118/9 (2) < Setu, Petseri v., Bulatnova k. < Ello Kirss < Höödor Oja, s. 1866 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Il'kandra elli mõtsah samblõtsõh salasikõsõh. Ütevoori tul'l susi tän'teh salasi mano, luu kurguh. Il'kandra võt't vällä. Susi ol'l naanuq tälle süüki kandma.

ERA II 209, 119 (3) < Setu, Petseri v., Bulatnova k. < Ello Kirss < Höödor Oja, s. 1866 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mitroskipäiv om pühä Miitra jaost. Poganausu rahvas ristiusurahvagaq tapliq. Ahvtanaat, vägimiis läts risitusu rahvalõ appi. Vanulsitul olliq kaq kõvaq vägimeheq. Miitra niisama mõtsah passat'. Tä läts esiq kaq appi ristirahvalõ. Tälle anti raudkinnas kätte ja hobõnõ kaq nelli arssinat korgõ. Pes's poganausu rahva maahha. Lasõ-õs vaivadaq ristiusurahvast. Esiq ol'l jäänüqkiq mõtsa puu kõrvalõ põlvildõ. Hobõsõ säläst ol'l tulnuq maahha. Selle naati Miitrat pühäst pidämä.

ERA II 209, 119 (4) < Setu, Petseri v., Bulatnova k. < Ello Kirss < Höödor Oja, s. 1866 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Hüäq hingliq jaq halvaq hingliq tapliq. Jõvva-as hüäq hingliq kuigiq vasta võttaq. Näq joq tulliq mäe muudu pääle. Saadõti syss pühä Iljä uma võimugaq pääle. Tuhk ynnõ juus'k', ku pes's halvaq hingliq purust. Täl ommaq tulitsõq vankriq ja kats hobõst ja tulinõ piitsk. Ku piidsagaq keerahut, syss välgiq ynnõ juuskvaq.

ERA II 209, 119/22 (5) < Setu, Petseri v., Bulatnova k. < Ello Kirss < Höödor Oja, s. 1866 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Iljä ja Mikul' käveq maad pite. Tulliq syss nimäq üüsest rikka mehe poolõ. Rikas miis ütel': "Kos maq teid õigõq üüsest võta?" Tuu es lasõq. "Läämiq noq, tah om üts tarõhurdsigukõnõ, küsümiq sääl!" Ol'l üts vana mehekene elli. Tuu käest küsseq. "Maq võtasiq külq, a mul om ahigiq külm." - "Hüä külq. Miq kaq suq kõrval les'ädä." - "Olgõq noq syss! Ma vaenõ väegaq olõ. A mis teq lääi külämehe poolõ, kõva rikas miis." - "Ah,
kulla vanamiis, timä om niipal'lo rikas, tä meid ei võtaq." Magasiq üü arq. "Ma anna teile süvväq kaq. " An'd', vanalinemisel muud es olõq, leib, suul, vesi. Näq seiq ilosahe. Seiq arq jaq tehnsiq. Ütliq: "Külq, vanamiis, miq tulõ sügise jalq su poolõ üüses. Vanamiis tek'k suvõl tüüd rikka mehegaq kõrvutside. Vaesõl ol'l väikene nöörakene põldu, es olõq sitta pant, a täl kasviq väegaq hüäq viläq. Rikas miis ütles: "A maq tuu papi." Tõi papi, pidi uma nurmõ pääl pallusõ. Vaenõ miis läts müüdä, ütel' papilõ: "Hiidäq noq muq põllu pääle kaq ristiviigaq!" Papp ütel': "Õga saq kutsu-us minno," es hiidäkiq. Sai sügüsene aig. Tulliq jalq kats vannamiist üüsest. Ütleseq:"Kulõq vanamiis, ku saq nakkat rüki pessmä, ataq õkka nukka üts vihk!" Vanamiis tek'k kaq tuud. Õgast vihost pes's mõõdu leibä. Tälle sai pal'lo riihhi jaq pal'lo leibä. Rikas miis ütel': "Maq tii kaq nii." At't timä kaq rehe üles, pan'd' õkka nulka vihu. Tälle saa-as tuust rehest kaarnitsa leibägiq. "Ah, soo om kyik vana lollus, maq ata õks rehe tävvest." Pess rehest nelli myytu rüki. Jalq süä täüs. "Kuis timä pes's pal'lo leibä vällä, vaenõ miis. Maq petä timä arq, et tä mullõ kaq seletäs." Kuts vaesõ mehe hindä poolõ kos't'ma. A tuul olõ-õs inämb leibä pandaq kohe. Joot' vaesõ mehe purjo. "Kuis sullõ sai niipal'lo leibä?" - "Muq puul olliq kaks vannamiist üüd. Nuuq minno opsiq." Tuul kaq vaija. "Oodaq, maq kaq kutsu näid kos't'ma." Tek'k suurõ praasniku. Kut's' syss kostma kats vannamiist. Küsse vanaqmeheq timä käest, et kuas saq arvat, om meist paremb. Mikul' ütel', et mul om pless, a Iljä ütel', et mul om kühm. Miis ütles: "Tä pand mütsü päähä, pless olõi nätäq, a kühm om kõõ nätäq." Ol'l praasnik arq. Iljä ütel': "Oodaq, las suvi tulõ, maq tä häödä suurtumas arq." Tul'l suvõl pilv, es olõq suurt asjagiq olnuq. Tul'l kõva vanaesä vihm, müris't' kõvastõ. Tul'l rikka mehe kottalõ, ku kärgi an'd', jää-äs muud ku tuhk ynnõ taadõ. Sai vaenõ miis rikas, a rikas jäi peris vaesõst.

ERA II 209, 122/5 (1) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Paastuq.
Paast om tulnuq vällä Eesusõst jaq pühist mehist. Nelli paastu om aastah: talsipaast, suur paast, piitrepaast jaq maarjapaast. Vanast paastõti Il'kandralõ kaq nätäl' ja Mihklile nätäl'. Kolm päivä paastõti õga nädäli: iispäiv, selle et Eesusõ sündümine, kolmapäiv om timä müümise päiv, riide surmapäiv. Nuuq ommaq mälehtüse pääväq ja naid piät pidämä. Soo paastmine om kui valvamine, et ummi pühhi kui austat. Eesti usuh ei olõq paastu. Näil ommaq jalq muido valvamiseq. Olgoq usk määne taht, ütskiq säädüs meid halva pääle ei ajaq. Mi ynnõ esiq murra kyik kõrvalõ jaq tii umma. Vanast olõ-õs naid tohtrit es midägiq, syss ol'l inemisel jumalasyna pääle tuu suur ryym uma tervüse ja kõõ rasõndusõ üle, selle paastõti kõvastõ.
Talsipaast on kuus nädälit. Tuu om selle, et kuq Eesus sai joq Pühä Maarjalõ külge, vedenjäpäävä astõ ütsändä repilavva pääle. Talsipaastuh es süvväq piimä ja lihha. Kalla söödi. Nakrit, ritka, sibulat, kapstit, poslamaslat, taari, leibä - kas syss süüki puudus om. Lihast naaq haigusõq tulõvakiq. Süüq kats sibulapääd, vüü kõvastõ vööle, olt kõvõmb ku kõtutävve lihagaq. Noq ei paastõtaq inämb aastapaastõ, nädälipaastõst olõi kynõldagiq, a inemiseq ei jõvvaq inämb ummi rõivit kandaq. Vanast ol'l naistõrahvas suvõl tüüh - täl ol'l uma hamõh, illos', käüstegaq, sarahvan pääl, vöögaq kõvastõ, uma päävüü, rätt kyik - jaq tööd tek'k kõvõmbahe. A kaeq noq! Alastõ kääväq! Meil nii kergemp. Nigu inemine piät kõõ ynnõ tuud, mis kergemp! Kergemp taht viil kergempä. A kost mi tuu kõõ kergembä kätte saa? Maq arva, et soo ao rahvalõ olnuq vaija andaq häste kibõhit... Noijah, talsipaastuh ol'l vanast viil tuu, et talsipuulpühä es süvväq mitte midägiq inne ku täheq taivah.
Suur paast om muidogiq säidse nädälit. Tuu tul'l tuust, ku Eesus kõrbõh ol'l. Maasenitsah tä läts ja urbõpuulpühä tul'l tagasi. Peränätäl' paastõtas muidogiq, et Krystuse peränätäl inne surma. Kiä terveh't suurt paastu jõvvai pitäq, syss edimäst, keskmäst jaq perämäst nädälit õks pidä. Suur paast om kõva paast. Kalla es süvvä riide jaq kolmapäävä jaq peränädälil. Tsukrugaq tsäid kaq es juvvaq. Meegaq võidsõ juvvaq, kel ol'l. Vanast myni, ku tundsõ hindäl määnest rasõndust vai haigust, suurü kolmapäävä peräkõrra sei jaq syss es süü kolq päivä inne ku lihavyytõ edimätse pühi.
Piitrepaast olõ-õs kimmäs paast. Üldäs, et soo om pühäle Piitrele jaq Jaanilõ, a maq arva, et soo om papõl esiq säet, et piimäkorjamises. Söödi kalla niq söödi piimä kaq. Suvinõ aig, määnestkiq nagrst-kapstast viil ei olõq. Mis saq tuu süüt? Soo paast ol'l kats nädälit inne piitrepäivä.
Inne suurt maarjapäivä om kats nädälit maarjapaastu. Tuu om Pühä Maarjalõ. Maarjapäiv om P. Maarja surmapäiv. Maarjapaastuh süvvä-äs piimä ja lihha. Kalla süüdi.

ERA II 209, 125/7 (2) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Jummal’-armul käümine.
Jummal’armu käüti võtma suurõh paastuh, perämätsel nädälil, vai maarjapaastuh. Üts voor aasta pääle piät õga inemine käümä. Inne ku läät, piät kimmähe paastu pidämä jaq tuul hommogul ei süvväq mitte jüvvägiq. Läät, kirotat ta hindä üles, massat papilõ arq, syss tulõ vedatamine (piht). Vedatõdas summagaq, a kel ommaq viil määntseq salapatuq, tuud erälde. Papp küsüs: “Kas olt vaihavainlanõ lellegiq vasta? Kas olt hindä poolõ kisknuq jaq tõist tiuganuq?” Kyik ütleseq summagaq: “Patanõ olõq!” Syss papp küsüs: “Kas ommaq kellel salapatuq?” - Ku ommaq, syss meesterahva kuts papp tagapoolõ, ku naistõrahvas, syss rahvas taganõs veid’kest arq, jaq syss hillä tunistat papilõ. Ku kuninga vasta, vai kerigu vasta ol’l eräpatt, et kuningas olliq tahtnuq vai, syss võt’t peestri kinniq, a ku tõist inemist vasta, hot’ kindrali olliq tapnuq, syss peestri vällä andaq es tohiq. Ütel’, et maq anna sullõ andist, pallõq esiq Jumala käest. Mynõl, ku ol’l määne salapatt, umalõ papilõ taha-as tunistaq, et kõõ lähkoh elät’, jaq määntseq naaq papiq kaq tõõnõkõrd ommaq, syss läts arq kohe kavvõmbahe. Veedatamine, ta nigu nõrgutas inemisel süänd.

ERA II 209, 127 (3) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Saagovin om paastu puulpäiv, perämäne lihasöögi päiv. Suurõh paastuh nätäl’ inne inämb süvväi lihha. Saagovinah, tuu omgiq maasenits, kaq süvväi. Muidõ paastõ aigu saagovinah süvväs kykkõ.

ERA II 209, 127/30 (4) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pomkaq.
Pomkit peetäs kuuõnädäli peräst, aastaga peräst, kolmõ aastaga peräst, kuuõ aastaga peräst, ütsä aastaga peräst, myni viil katõtõiskümne aastaga peräst kaq. Soo om joq väegaq vanast aost, joq Krystusõ aost. Ku Krystus ol’l kaq arq koolnuq, syss Maar’a käve havva pääle õõligaq. Soo om nigu valvamine, et mul ol’l sääne umanõ.
Kuuõ nädäli pomkaq om tuu, kuq miq koolõ arq, neile näüdätäs 40 päivi miq häid töid ja halvu töid. Hingli käü hingegaq kolmkümmend üüdpäivä põrgut pite, 10 üüdpäivä taivast pite. Näüdätäs meile arq kõõq ilma hääq paigaq ja halvaq paigaq. Sääl ei jääq syss imämb näütämäldäq midägiq. Neläkümmendal pääväl vii hingli meid Issä ette. Kumardamiq jalga ja kohe Issä syss pand miq. Tuu päiv piät umatsõq ker’koh olõma. Hõim kutsutas kokko. Syss olõi nii, et maq läpesi vai mul olõi mingaq pitäq. Kyik tüü piät jätmä jaq hot’ lehmä möiq arq, a pomkaq peetäs. Pomkapäävä hommogu peetäs keriguaig. Tuu eest tulõ papilõ massaq kolm jaq puul krooni. Umatsõq tulõva kerigu mano kokko. Kavvõlitsembäq tulõvaq joq pomkapuulpäävä tõõnõkõrd arq pidomajja. Umast perrest üle katõ ker’kohe ei mindäq. Myni läpeli ker’kohe tullaq, ku olõi nii ainu-umanõ, tulõ ynnõ hingelavvalõ. Ker’kohe om majarahval vyydõt kutjat ja süüki. Ku keriguaig läbi, mindäs söögigaq matusõ pääle. Papp tulõ kaq havva mano peräle, lugõ pominanja, pidä palvusõ. Sääl maidsõtas kutjat, süvväs kaq kuvõrrakese. Perä süüki viiäs puhadel’njähe. Pääle sõidõtas kodo. Kotoh tulõ tuu peris mälehtüslaud. Söögiq omma peris pidosöögiq: lihaq, kalaq, piimäq, munaq, olq, viina. Eräsöögiq ommaq kutja ja kiisla. (Kutja keedetäs hernist jaq miist.) Söögiq ommaq kyik lavva pääle säedüq. Vana säädüse perrä arvatas, et kyik, kiä hingeraamatuh ommaq, tulõvaq ka tuul pääväl lauda. Vaimuliste jaos pandas tsäitassikõsõgaq kutjat ja kiislakausikõnõ, luidsaq man, künnel veere pääle palas. Tiraniku ots lastas läbi paja vällä. Tulõ pidorahvas tarrõ, pühäse iih puuvõisi palas, sautõdas arq rahvas jaq laud. Kumardasõ kyik pühäse arq, mälehtedäs tuud, kellele kuuõnädäli lauda peetäs, ülendedäs timä hinge. Kiä mõist, tuu lugõ pominanja ette, palvõkõnõ kaq joq om sääl. Pääle istkõ lauda! Uma pereh lavvah ei istu. Toolõ haarus tal’tust. Kõõ edimält maidsõtas kutjat. Säädüs om kolq voori. Syss lätt joq nigu pulmalavvah: kiä viinakaldaja, tuu jaga söögiala viina, tõõnõ vala olt. Kiisla jääs kõõ perämätses. Kiisla ala inämb viina ei andaq. Kyik saistasõq üles, hiitväq risti ette, loetas jalq pominanja, syss naatas kiislat söömä, kiä syss kuvõrra süü. Tuul aigu myni naistõrahvist, myni ainu-umanõ, ikk kaq syno kirstu pääl. Kiisla kaq arq süüd, om mälehtüslaud läbi. Pääle süvväs, juvvas, peetäs pito tõõsõ vai kolmada pääväni, nii kuis kiä jõud hõimu ravidaq. Aastaga jaq kõlmõkunõ aastaga pomkaq peetäs niisama. Muudku kiä vaesõmp, syss kavvõmbahe inämb piäkai, a kuuõnädäli lavva pidä õgaüts.

ERA II 209, 127/8 (9) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Riia all tapliq kats kuningat. Tul’l vindläne kolmadas. Es saaq võttaq liina arq. Mitu aastakka ol’l joq sääl. Üte kätte jaq tõõsõ kätte käve . Üte nädäli seeh ol’l joq kolq peremiist. Üts vinne soldat ütel’: “Mis soo mängupidämine mass, ku tiq ei jõvvaq võttaq ar’a. Pidägeq mullõ kindrali puhtõ, mina võta ütsindäq arq.” Inne es nakkaq tegemä, ku kuningagaq maq taha kynõldaq, kas saa mullõ kindma asi tett. Tul’l kuningas syja mano ja kut’s’ tuu soldadi hindä juurdõ. “Maq võta jah tä ütsindäq arq. Abi ynnõ olgõq mullõ, muido juhtõ ei olõq vaija. Angõq mullõ üts hõpõjupp!” Tek’k tuust püssäkuuli. Kuulilõ ütesä risti pääle. Säksä nõid ol’l hindä värehti pääle lasknuq jaq katnuq väräq kinniq. Värjü nigu es olõkiq. Timä paugu pan’d’ nõialõ, tap’p’ timä maaha. Väräq vallalõ olliqkiq. Kuninga sõda kyik sõit’ liina. Lätt - tõõsõh poolõh värjü pääl niisamuta. Tuu kaq tap’p säält maahha. Sai syss Vinne riigi kätte Riia liin. Kuningas and syss soldatile prii korteri, prii toit, prii sõit kodo vai kohe jaq rahha kaq ol’l määrät kooniq surmaniq. Kuuli arq, peeti tälle kindrali puhtõq kaq.

ERA II 209, 13 (3) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Oudakei ol’l olnuq suur huur, suur lits. Peräst nakas’ kaema, et vaija Jumalat pallõldaq, et väega patanõ olõ. Ja näet, ku timä jõudsõ arq pallõldaq nigu hyndsas sai.

ERA II 209, 13/4 (4) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Nahtsi kaq naas’ noorõh iäh kaema, et patanõ. Vaija andist pallõldaq. Läts papi mano, et mis vaiva saq mullõ pant, ma olõ väega patanõ, pal’lo päid olõ võtnu. Tä vast õks latsi ol’l hukanu, kelle pääle syss tütrik muido mano haardu. Papp ütel’, et maq sullõ mõistai määnestkiq vaiva panda, saq olt joq nii patanõ. Võt’t papi pää ka maaha. Läts tõõsõ papi mano. Ütel’ toolõ kaq jalq, et pan minno vaivu nigu ynnõ tiiät, ma olõ pal’lo päid väega võtnuq. Tuu papp ütel’, et min las sa sepäl nii pal’lo tapo tetä, ku saq päid olt võtnuq. Läts kaq sepä mano, las’k’ ravvast tabaq tetäq. Läts syss noidõgaq jalq papi mano, et noh, tabaq ommaq siih. Papp pan’d’ täl õgast küleluust taba läbi, kään’d’ lukkugi ja võtmõq hindä kätte, et mineq noq, käüq koh meelüs, rahvast pite vai mõtsa pite, pallõq Jumalat, seeniq, kooniq tabaq arq välla kasusõq, syss olt hyndsa joq. Tä läts kaq, mõtsah passat’, kooniq tabaq vällä sattõq. Näet kos ol’l vanst inemisil kura, ku arq kannahti ja kui tahtsõq hyndsas saiaq.

ERA II 209, 130/1 (5) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast kuuli tütrigul imä arq. Peeti pomkit. Tä umma immä väegaq murõh’t’. Näk’k, ku tul’l imä kaq lauda. Tütär haar’d’ takast liniket pite: “Mu kuku maamakõnõ!” Jäi tütrele ynnõ linigehand peijo. Tä ütel’, et külq saa tagasi tasot. Läts tütär mehele minemä. Laulatusõl, ku papp naas’ ümbre minemä, mõrsjal sattõq rõivaq maahha. Jäi ihoalastõ. Üteldi nii, et noq om, tütär, tasot. Uma imä helü ol’l.

ERA II 209, 131/2 (6) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Hingemälehtus.
Hingemälehtuspääväq ommaq: sügüse mitros’k’ ja kats raadovitsa: üts maasenitsanädäli puulpäävä, tõõnõ nätäl’ pääle lihavyytõ, tuu puulpäävä. Apoostli ommaq ülnüq, et noil kolmõl pääväl või tullaq viimsepäiv. Ku tulõ talvõl, syss jääi inemiselooma maa pääle, ku tulõ suvõl, syss vast jääs. Üts kõrdkiq aastah piät minemä mälehtüspääväl ker’kohe. Üts lätt perrest, võtt räti seeh sööki üteh; lihha, võid, leiba, munnõ ja kroosikõsõgaq kutjat. Söögiq pandas rätigaq kerigu põrmandulõ, kutjakroosikõnõ lavva pääle, küündle ümbre palama. Terve laud om näid täüs. Peetäs keriguteenistüs arq, surnu iist pallõldas ja hinge ülendedäs, et patuq andis annasiq. Syss õgaüts võtt uma kutja jaq söögi, mindäs matusõ pääle. Sääl viil kiä kuts psalomtsiku uma havva pääle pominanjat lugõma. And toolõ paar munna ja 25 s. rahha. Syss maidsõtas esiq ka süüki. Myni puut kääpä pääle raasakõsõ - maa vasta võtt. Perä süüki jaetas vaesile ja om kodo tulõk.
Pankjavitsah om meil suvisõpühi kaq suur mälehtüsepidämine matusõ pääl. Sääntsit päivi om õgal kerikul esiq aol. Syss lääväq ristiq kaq matusõlõ. Mindäs õgast perrest jo summagaq, kutsutas tutvit kerigulisi kaq, syss om joq nigu pido. Vanast es võeta niipal’lo viina ja olt üteh. Noq lätt joq liialõ.

ERA II 209, 132/3 (7) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pühä Mikul’ ol’l suur piiskup jaq tagavarra hindäl es piäq. Mis üte päävä sai, tuu an’d’ tõõsõl pääväl vällä. Üts vapanaane tul’l pallõma timä juurdõ, et tütrele tulliq kos’aq, a ei olõq kost pridanat andaq. Tä ütel’: “Oodaq nainõ, mul varra ei olõq, a saq pulmõ piäq kinniq! Tütär saa sul mehele pantus. Ol’l kõrra aigu, tul’l tõllagaq üts uhkõ provva jaq nakas’ umma ohtu kaibama. Mikul’ ütel’, et maq avida suq hädä arq. “Mis maq sullõ palgast piä andma?” - “Annaq tuu, midä ei olõ hallõ!” Täl ol’l valu suur jaq rikas ol’l, an’d’ suurõ rahapaki kätte. Timä jalq an’d’ tuu kyrragaq toolõ vaesõlõ naaselõ. Provval sai kadõ miil, et maq niipal’lo varandust anni arq jaq sai vaesõlõ inemisele. Mikul’ ütel’: “Mis saq tult vällä, ku saq kraami halõstat! Õga vara ei olõq rikka perält ütsindäq, vara om kyiki perält. Vara omgiq suq tõbi. Saq piät umma varandust jagama joq lak’ka, nigu saq tõbõst tervest saasiq. Tuu naane väegaq pallõl’ Jumalat Migula iist jaq provva iist. Mikul’ ütel’, et kaeq soo inemine tege su tervest. Pidi syss pulmaq arq tütrele. Paik sai hüä. Nakas’ tuu provva syss timmä üle Migula käsü jaq tõlgu avitama ja ai tuu tõbõ mant kaq.

ERA II 209, 134/6 (8) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul’, Üri ja Iljä käve maad pite. Üte peremehe poolõ üüses küsümä. Peremiis ütel’: “Inne maq üüses ei lasõq, ku tult hummõl rehele. Lamsiq kolmõkese põrmadu pääle maahha. Peremiis ai näid rehele. Ütliq, et külq miq lää. Peremiis kai, et õks ei tulõq, tul’l kaq tarrõ mano, võt’t kepi ja an’d’ viirmätsele kõrvu pite. “Kas saat joq rehele!” A veere pääl ol’l Üri. Kopsõ tuu läbi. Nimäq rehele õks es lääq. Tä läts, lammõs’ syss vaihõlõ. Peremiis kai, viil ei tulõq. Võtt keskmätse kinniq, an’d’ jalq toolõ vallu. Sai jalq Ürile. Tul’l syss üles, hiidäs’ tagumatsõ veere pääle. Peremiis tul’l, “Noq mis tiq õks ei tulõq!” Sai Ürile kolmas vuur pessäq. Kaiq, et vaija minnäq rehele. Üri pan’d’ umaq kinda rehetarrõ ahokummi pääle. Kanniq kyik vilä rehest vällä, panniq tulõ külge, ütliq, et teräq ütte unikohe, olõq tõistõ, aganaq kolmandahe. Ütliq: “Noh, peremiis, riih om pest! Mis saq huupi meid pessiq?” Anti näile süvväq, lätsiq näq minemä. Üri kindaq unõhtugiq kummi pääle. Peremiis kai, et noq sai mullõ tarkus kätte. Vei kaq vilä vällä, pan’d’ tulõ külge. Palli kyik kokko. Kindaq ynnõ olli jäänüq ja tuu tulp, mis kummi tugõsi, tervest. Lätsiq kolmõkese jalq edepoolõ. Saiq üteh paigah tuu peremehega kokko. Ütliq, et kas miq kindit näe-es koh. Tiq poolõ riihte unõhtu. Peremiis ütel’: “Ma ei olõ näid reheh joht nännüq.” - “Mis saq petät! Sul olõqki-i inämb riiht. Mis saq rehe arq palodiq?” Syss nakas’ miis kaq hinnäst väegaq murõhtama, et ulli päägaq sääntse kaiho hindäle tei. Ütliq: “Saq painudaq hinnäst tõõsõ poolõ pääle, jätäq ta pagana poolõ kiskmine maaha, syss saa sullõ jalq riih niq rehealonõ. Miq lää kolmõst pääväst suq poolõ kos’t’ma. Pessmä ynnõ naakui! Kas sul sääl mõtsa kaq om?” Lätsiq kolmõkese mõtsa, raiõ mõtsa maaha niq üüse tul’l mõts kodogiq arq. Tõõsõl pääväl raiõq rehe üles, kolmadal pääväl katiq arq ja panniq väräq ette. Lätsiq nimä kolmõkese arq lak’ka minemä passatama õgaüts esiq paika. Näq olliq ilma pühendäjäq, käveq rahvast oppama. Üri sai kuningatütre kaitsja. Liinah ol’l sääne madu, ku kes mere viirde läts, tagasi es tulõq. Kuningas pidi uma tütre joq viimä vahi pääle. Üri pan’d’ kuningatütre kõrvalõ, esiq saistas ette uma hobõsõgaq. Meri nakas joq habisõma. Tul’l merest vällä, ütel’: “Mis saq tulliq? Sul olõ-õs aig viil täüs.” Odagaq lei madulõ sisse jaq hobõnõ täl ragi tuu madu purust. Kae syss kuningas’ and Ürile üte praasniku, a jummal’ an’d’ tõõsõ, et tä tuu kuningatütre arq hoit’. Et kuningatütär ol’l õks õigõ usu poolõ.
Migulalõ sai jalq selle kats praasnikku, et tä ol’l väegaq helde, an’d arq viimatse hindä käest.

ERA II 209, 138 (10) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vinnemaa ol’l vanast väegaq väikene. Kolm liinakõist ol’l ynnõ. Rahvas käve park pargi vasta. Es olõq sääl mitte midägiq hüvvä. Sinnäq säidsesada aastakka tagasi kolm vyyramaa miist tulliq kõrda säädmä: Rüürik, Troovor’ ja Siineus ol’l vist kolmas. Üts ehit’ Novgorodah, üts Moskvah jaq üts Irboskah. Tuu ku olõ-õs Troovor! Pilliq ütstõõsõlõ vasarat. Näq olliq vägimeheq.

ERA II 209, 138/44 (11) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Soldat ol'l posti pääl. Üts musta hobõsõgaq herr sõit', kuts'ar pukih. Timä mõtõl', et määne syjasuurõmb. Hõigas': "Hoi, hoi!", niq man ol'lgiq. Läts müüdä. Haar'd' herrä tuluba kraed pite. Tulup jäi kätte. Herr sõit' umma tiid. Timä tõmmas tuluba hindäle sälgä, et vilu tuul ol'l. Tulõ posti vaeldaja. Kaes, kos postimiis. Postimiist ei olõq kohkiq. "Kos sa olt!" - "Siih olõ." Tõõnõ ei saaq arvu. Märgas arq, et vast soo kasuga süü om. Tõmmas kasuga maahha, kään'd' kerrä, võtt kan'd'li ala. Läts kasarmohe. Küsüs õdagu ülembä käest, et maq taha liina minnäq. Maq lää priirõivih. Lätt, niq kyik tulõvaq tälle sälgä. Kiäkiq pakõ-õi, näei. Tä lätt kõrtsi. Inemiseq joovaq. Timä võt't topsi viina, jõi arq, niq kiäkiq ütle-es midä. Läts tõistõ kõrtsi. Sääl kaq tuudsamma tetäs. Tä astõ puhvetihe, võt't parembit viinu, rahha kaq peogaq, kiäkiq ütle-es midä. Tulõ umma kortinna, juut' ülembät, and rahha, et las minno jalq õdagu vällä. Panti joq tähele, et kost tälle piät rahha saama. "Mullõ saa. Mul puudus ei tulõ. Läts panka, võt't säält kaq mynõ paki arq, ei kiäkiq midä. Suuri magasit pite käü, rõivapal'kmit võtt üteh, kiäkiq ei ütleq midä. Saiq ütel suurõmbal pulmaq. Ütles: "Ku minno kaq pulmõ kutsutasiq, ma veesiq viina niipal'lo, ku jõvvasi-iq pulmarahvas arq juvvaq. "Sa võinuq pulmõ külq tullaq, a sul olõi määnestkiq avvu." - "Lubakõq mullõ priirõivaq, maq lää uhkõmbahe viil ku tiq, maq lää herräh." - "Pal'los tuut viina?" - "Niipal'lo, et puudust ei tulõq. Kutsu ynnõ!" - "Hää külq!" Läts magasihe, koras' hindäle hää rõivaq. Kykkõ peenemb herr ku ütskiq. Küsse polgust hobõsõ, läts viinalattu, pan'd' koorma kallit viinu pääle. Ollõkorviq otsa. Kaeti, et soo sääne miis, kost tä niipal'lo saa. Rahha kaq pill inämb ku ütskiq. Saiq pulmaq peetüs. Naksiq pulmaq otsa minemä. Suurustas sääl: "Tiq arvat, et maq olõ vaenõ! Tiq esiq olt vaesõq. Minul rahapuudust ei tulõq." Pulmaperemiis ütles: "A kost meile viil piimä saanuq?" Piimä om puudus. Tuuh mõisah om." - "Maq arq tuu säält, hot' ku pal'lo vahtõ olguq." Sääl ol'l kats lõvvi keldri iih. Timä uma tulupagaq läts sisse, võt't piimä arq, köüt' syss lõvõl hannaq sõlmõ, hiit' üle müürügiq tilbõlõma. Sai hommogu kyigilõ tiidäq, et tuuh mõisah riisuti arq keldri, lõvikoiraqkiq pilluti üle müürü. Väegaq suur imetükk. Syjaülemb joq tiidse, et tä om tennüq. Läts tuu suurõmb kaq timä mano: "Võtaq minno üteh hindägaq!" Käve toogaq kaq mõisih riisõh. Sai kuningalõ kaq tiidäq. Tul'l kuningas ülembä rõivih, kut's' timmä, et soldat läkiq kuninga aita. Ütel: "Lääi, kuningas om vaenõ. Läkiq rikkide mõisnikkõ poolõ. Kuningal om ynnõ õga uma alamba jaos säidse kopkat." - "Läkiq, läkiq!" - " Maq või minnäq, ku mõistat kävvüq." Kuningas ol'l ülnü vahimehele, et post olguq terräv. Soldat käü, silmäkiq jõllih, püss käeh. Tä pan'd' kuninga siilo ala, võt't ussõ vallalõ, ollikiq aidah. Lätsiq tõistõ, kolmadahe. Kuningas võt't ruubli rahha. Tõõnõ ku plahvi vidi kuningalõ, kuningas käve üle pää. "Saq tiiät, et maq piä kuningat hoitma!" Kuningas ei või midägiq üldäq. "Pan tagasi rubla!" Pan'd' tagasi. "Mis vaest varastaq! Läämiq paremb panka." Lätsiq panka. Pan'd' taskuq täüs. "Pan saq kaq! Siiäq kor'atas ilma raha kokko. Seda rehknutti saai kiäkiq pitäq a kuninga rehknutt olgõq peet." Tulli' vällä, syjamiis läts umma tiid, a ohvitser umma tiid. Saa hommogu kel ütesä. Tulõ kuninga puult syna, et soldat kuninga poolõ. Ütles: "Kae, naksi vargidegaq kokko käümä! Mis mul viga ol'l ütsindäq kävvü!" Võt't kasuga üteh, et ku hädä käeh, mähksä kasuga sisse ja pakõ vällä. Kuningas las'k' sisse, kaes, tuu omgiq. Ütles kuningalõ: "Vabastaq minno! Maq süüdläne ei olõq, et maq sullõ lei." Tä ütles: "Niipal'lo om õigustkiq, et saq leiq. Syjamiis om vannutõt tuu pääle." Ütles: "Hää külq, prii süük sullõ, prii kortin ja ülevähpidämine valitsusõ käest. Sa olt muq hoitja jaq kaitsja." Sai ütel' syjasuurõmbal pido. Kor'siq kyik ülembäq kokko, kutsiq kuningat kaq pidolõ. Soldat ütel' kuningalõ: "Ära saq mingui!" Sai pido näil joq minemä, ütles kuningalõ: "Läämiq miq kaq syss!" Lätsiq, üte läve pääl vah't, myyk käeh, kedägiq sisse ei lastaq. Tõõsõ läve pääl niisamuta, kolmada läve pääl kaq. Lätsiq sisse. Peetäs tuud plaani, et kuningas vaija tappaq ar'a. Tei lepingi, ku tapa kuninga ar'a, kes saa kuningas, kes määntse mu aamadi pääle. Panti paprõq sinnäq paika. Tuu soldat läts võt't paprõq arq, pan'd' proostaq paprõq asõmõlõ. Tä võt't säält üte tähtsä as'a arq, nigu olõsi tähte kaq. A nuuq sääl kynõliq: "Hüä, ku kuningas siih olnuq! Noq olnuq tä joq tapõt." Soldat ütel' kuningalõ: "Hüä ol'l, et maq sullõ paugu lei." Kuningas vasta: "Ei maq sinno hindä mant inämb kohegiq ei lasõq." Soldat pan'd' kuningalõ kotoh plaani ette. Kuningas tuu plaani perrä pand syja ümbretsyyri ja kut's' suurõmbaq kokko, kes olliq. Pand tuu suurõmba keskele saisma, küsüs tõistõ käest: "Kes tunnistas, et soo om kuningas?" - Nimäq kyik, et kuis nii, saq olt joq kuningas. Võt't paprõq vällä. "Noh kas seda kaq ei tunnõq?" Soldat tõi tuu tähe kaq vällä. "Kas soo kaq olõi teil?" Syss saiq joq arvu, kes ol'l süüdläne. Pan'd' syja tsyyri ümbre, soldat ragi pääq maahha.

ERA II 209, 14 (5) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Päätnits käve jalq kivi pää pääl uma eloiä. Tuu kivi viil parhillaki Satserinna keriku man, leeväpätsi suurunõ, seest tühi. Miq käü ka päätnitsalõ, ku kellel midä vika, syss kaq tuud kivvi pää pääl nõst. Vett valõtas sisse, tuud võetas kodo üteh, kaq tõbõ vasta.

ERA II 209, 14/5 (6) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts ol’l syjasuurõmb. Ütel’ umalõ kuningalõ, et mullõ ängäs tõõsõ riigi kuningas pütü kulda, tõõsõ hõbõhõt, muudku lasõ uma sõda maaha lüvväq. Timä kirot’ kuningalõ kir’ä, et kuis mul tetäq. Kuningas kirot’ vasta, et võtaq annus ara ja piäq umma õigust. Võt’t kaq annusõ arq ja pidi umma õigust. Ai tõõsõ riigi kuninga vällä. Jäi tapõlus maaha, küsse asõmat, kohe ma soo kulla ja hõpõ panõ, ma taha kerikut ehitäq. Näüdäti tälle asõ Petserihe. Pühä Mihala kerik om tuu rahaga tett.

ERA II 209, 144/5 (12) < Setu, Vilo v., Lõkova k. < Serga k. - Ello Kirss < Vassil Liivapuu, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast ol'l üts õigõ kuningas. Kuvvagiq viisi es lääq taplõma. Kiä tul'l tälle pääle, timä an'd' perräq, es võtaq vasta. Jummalq ütel: "Kavva tä nii jandas! Riigil ei saaq elläq. Lask arq riigi käest." Las'k' Jummal' merd pite üte hobõsõ minemä, ütest poolõst verrev, tõõsõst poolõst valgõ, hopõn üts. Soo kuningas ütel': "Valgõ hopõn' läts," tõõnõ kuningas ütel', et verrev hopõn läts. Tüllü jaq tüllü, seeniq ku sõda ülest. Kua võit tuu õigus. Võitsõ tuu kuningas, kiä ütel', et valgõ hopõn'. Sai väikulõ kuningalõ kaq riiki mano.

ERA II 209, 145/8 (1) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Oll kuningatütär jaq olliq täl tsuvvaq jalah. Ai timä rahva kokko, et kiä arq ütles, mink nahast muq tütrel ommaq tsuvvaq, toolõ saa tütär naasest. Ol'l tarõ rahvast täüs, kiäki jõvvai arq üldäq, mink nahast ommaq tütrel tsuvvaq. Läts tütär taari perrä tarõ ala. Taaripulga ümbre huss. Ei saaq laskõq taari kuigiq. Timä ütles: "Ütleq, mink nahast sul tsuvvaq, syss maq lää arq, saat laskõq taari. Tütär kai, mis saq tiit, ei lää muido iist, ütel' arq, et mul ommaq täinahatsõq. Läts huss arq külest, las'k' timä taari arq ja tõi tarrõ. Sääl nuuq kosilasõq joovaq ja mäskväq, a kuigiq ei jõvvaq arq üldäq. Huss ai tarõ alt pää vällä, ütel' arq, et tsuvvaq ommaq täinahatsõq. Pidi hussilõ jäämä kuningatütär. Lubat ol'l nii, tagasi inämb es saaq. Läts hussigaq minemä mõrsja, lätsiq mere viirde. Hussil sääl loodsik. Istõq loodsikohe mõlõmbaq, lätsiq merd pite. Mere seeh ol'l tarõkõnõ. Ai loodsigu tarõ ette. Lätsiq tarrõ mõlõmbaq. Tarõ ol'l lämmi. Süüki, juuki viländ, midä ynnõ hing võtt vasta. Magasiq üüse niq miis ol'l kõrval tsura, illos' tsura niq hüä. Sai valgõ ol'l jalq huss, niq läts jalq arq. Üüse joq kynõli, et saq siih olõ, kykkõ süüq jaq tiiq, mis ynnõ tahat. Poolõ aastakka elliq nii arq, naas' naane nurisõma: "Las minno kaq kodo külätämä." Huss ol'l tuugaq rahu. Istõq loodsikohe, sõidiq viirde. Las'k' naase maahha. Naane küsse: "Kuis syss saa, ku maq tagasi tulõ?" - Timä ütel': "Tul siiäq ynnõ ja hõiguq: "Siugõ, sillepää, tuuq loodsik, vinnüdäq vinneh, mingaq minnäq üle mere!" külq maq syss tuu loodsigu. Läts tuu noorik kodo väegaq rõõmugaq. Olõ-õs sukugiq pahanuq. Naas' arq tulõma. Hõik' ynnõ sääl: "Siugõ, sillepää... jne!", tul'l huss loodsikugaq. Istõq sisse, niq lätsiq jalq kodo. Elliq, elliq hüä kavva, sündü joq naasel poig. Elliq jalq, sündü tütär kaq. Sai joq kats last. Nakas' jalq kodo küsümä, et vaija lastõgaq vanaesä-vanaimä poolõ minnäq. Timä keelä-äs jalq. Istõq loodsikohe, vei viirde. Noorik kotoh jalq ryymsa väegaq, käü, hõkõrdas ummi latsõkõstõgaq, nigu kyik imehteliq. Suurõmb latsõkõnõ mõistsõ joq kynõldaq. Naase veli naas' küsümä latsõkõsõ käest, et kuis tiq siiäq saiq ja kingaq tiq tulliq. Ul'l latsõkõnõ arqkiq selet', et miq nii hõigu mere veereh: "Siugõ, sillepää... jne." Imä hing tiiä-äs tuust midägiq. Veli võt't püssä niq läts mere veerde. Hõik' sääl: "Siugõ sillepää, tuuq loodsik, vinnüdäq vinneh, mingaq sõitaq üle mere!" Huss tul'l loodsikugaq viirde, et umilõ perrä. Timä las'k' püssägaq hussilõ läbi, niq ol'l valmis. Tul'l kodo, niq ütleki-is sysarõlõ. Sysar ol'l, kavva ol'l. Naas' kodo minemä. Läts mere veerde, hõik', hõik', hõik', hõik', kedägiq tulõi. Väegaq ik'k jaq väegaq halõs't' mere veereh, õks kedägiq tulõi. Midägiq tetäq. Täl olõ-õs hussih pal'lo inämb ollaqkiq, ku saanuq timä kaq inemisest. Murõh't' ku murõh't' tuu naane sääl. Veleq käveq kodo kutsmah. Lää-äs inämb noidõ poolõ kaq, et tiq muq nehe mõrtsukaq. Esiq hot' ujonuq üle, a kats latsõkõist kaq, päsei kohegiq. Pan'd' tütre perve pääle kõost, poja pedäjäst, hiit hindägiq merde. Selle üldäs, et kõiv om naistõrahvas, petäi poiss.

ERA II 209, 148/9 (2) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Miis läts keväjä edimäst päivä külbmä. Põllu pääl kaes, et vyyras miis lätt müüdä. Mõtlõs, et nakkai noq külbmä, inne ku tä arq müüdä lätt. Tuu kaq ol'l Krystus. Küsse mehe käest: "Midä saq teet?" - "Kivve korja!" - "Noq ku kivve korjat, syss midä tiit, tuu sullõ saaguq kaq!" Läts tiikäüjä umma tiid. Miis naas' kül'b'mä. Kül'b' kesvä arq, kasu-ui üts terägiq. Selle massai saladaq, midä tiit.

ERA II 209, 149 (3) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Tsigandilõ olõi patt andaq. Ku arq koolõt, kõõ edimäne küsümine om: "Kas olt tsigandile midä andnuq?" Ku olt andnuq, syss om hüä. Selle, et ku Krystus lüüdi risti pääle, lüüdi joq käsist niq jalust, "Löömi süämest kaq!" A tsigan'd ütel', et täl om joq süämest lüüd läbi. Kärbes ol'l linnanuq süäme kottalõ, niq nuuq Krystusõ vaivajaq mõtliq, et om kaq nagõl. Krystus ol'l andnuq nii, et tsigand või pettäq uma elo.

ERA II 209, 149/52 (4) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elliq teeda paabagaq. Olliq näil kyik eläjäq. Naksiq mõtlõma, et kedäs miq noq tapa. Tapamiq kana. Kana kuul'd', niq pagosi arqkiq mõtsa. Tahtsõq lammast tappaq, tsika, lehmä - kyik kuuliq, niq pagõsiq mõtsa. Elliq, elliq mõtsah. Naas' talv tulõma. Lehm ütel' häräle: "Naakõq tarrõ tegemä!" Härg võtai tiidäkiq. "Maq muudku käü tii viiri pite, süü hainu." Lammas ütel' oinalõ: "Oinas, naakõq tarrõ tegemä!" Oinas ütles: "Oi, maq lää noq tarrõ tegemä! Maq käü tii veeri pite, särk all, kasuk pääl, korja pääle hainu." Imis ütel' orikulõ. "Läkiq tarrõ tegemä!" Orik ütles: "Oo, mis mul hädä! Ma litsu nyna puu juurõ ala, olõ pääle." Kana ütel' kikkalõ: "Kikas läämiq tarrõ tegemä!" Kikas ütel': "Ooh, mis mul hädä minnäq. Ma lää puu ossa pääle, tõmba jalaqki pudsejihe." Naksiq syss esiq tarrõ tegemä lehm, lammas, imis jaq kana. Kaiq, et saai muido, kevväi tulõ jaq pujaq saavaq. Teiq, teiq, teiq hüä tarõ. Tul'l külm. Tulõ joq härg: "Pou, pou, laskõq tarrõ!" Nuuq sääl joq suurelitseq. "Sa tulõ-õs tarrõ tegemä, noq kaq saai tarrõ." Härg ütel': "Oo, tiq olt tah viil suurõlitse! Maq tsuska sarvõq tarõ saina ala, käänä kyik küllüle!" Naksiq pelgämä, lasiq arq tarrõ härä. Tulõ joq oinas määgih: "Laskõq tarrõ!" Lammas vasta: "A saq lubasiq tii veeri pite kävvüq, käü noq syss!" Oinas ütel': "Ku maq päägaq paija pite anna, teile kaq jääi tarrõ." Märgeq, midägiq olõi tetäq, lasiq tuu kaq arq elämä. Pääle tul'l orik joq: "Öh, öh, öh, laskõq tarrõ!" Näq jalq vasta suurõlitseq. Ütel': "Ku maq tuhra tarõ alt maa arq, satas kyik tarõ maaha." Las noq tarõ arq laotaq! Lasiq tuu kaq tarrõ. Tul'l kikas ussõ taadõ. Jalq kir'g: "Laskõq sisse!" Näq jalq kikkalõ kaq suurõlitseq. "A ku miq kutsi tarrõ tegemä, syss saq ütliq et olõi külm." Kikas ütel': "Maq uma vasaragaq tsaa kyik samblõq saina vahelt arq." Lasiq tuu kaq tarrõ. Eläseq uma pargigaq. Tarõ ol'l tett just mäe otsa. Lätt soe park mäe alust pite. Kynõlasõq: "Kaegõq noq, kost ta tarõkõnõ om saanuq! Inne olõ-õs." Üts aja ütte kaema, tõõnõ tõist, ütskiq tohei minnäq. Üts kõvõra jalagaq soekõnõ ütles, et odot, maq lää. Tõõsõq ütleseq: "Min, min!" Lätt timä mäele. "Tere tarõkõnõ, küdsäq kalakõist, ku muud ei saaq, syss paar munakõistkiq!" Ah muq essäkene, säält ku joosiq pargigaq külge soelõq. Susi pakku. Pagõsi, pagõsi,esiq kõvõra jalgaq. Kikas orsil: "Too-too-toogõq muq kätte!" Susi läts üle pää jaq üle pää. Sai tõisi mano. Tõõsõq küsseq, et mis sääl ol'l. "Mis ol'l! Ku tulliq mullõ kyik külge. Ku viil toolõ kätte saanuq, kiä sääl tänit, syss tiiäi, mis saanukiq."

ERA II 209, 15 (7) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ediq määne pühä eläs’ meresaarõh hyndsa rahvagaq. Imä selet’, mul olõiq inämb meeleh.

ERA II 209, 15/7 (8) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vihhas’ kuningas tapõl’ Riia all säidse aestakka roodsigaq. Es saaq liina arq võttaq, loodiq ei võtaq müürü külge. Läts üts prosta syjamehekene, ütel’ kuningalõ: “Miq säidse aestakka joq siih olli ja tõõsõ säidse või viil ollaq. Liinah om üts nii suur nõid, nigu ei lasõq luutõ liina. Annaq mullõ hõpõluut’, ma tooga võta liina arq, ynnõ mul hindäl syss inämb ello saai.” Kuningas an’d’ tälle hõpõloodi. Iske tuu syjamehekene hindä harakas. Linnas’ poolõpäävä aigu liina. Õgast pajast kai sisse, seeniq kuq löüse nõia maja kätte. Tuu magasi nigu norisi ynnõ, usskiq peräni. Linnas’ harakakõnõ ussõst sisse ja las’k’ loodi tälle päähä. Tappu nõid arq. Tuust aost, mis luut’ lasti, tuu müürü, mis luut lasti, tuu müürü. Kolmõ päävägaq võtt vihhas’ kuningas liina arq. A tuu syjamehekene läts kolmadal pääväl sinitses ku paapõhi niq arki kuuli. Säält syss tul’lgi kuningas Petserihe kaema. Petserih Kornila ehit’ mastõrat. Kuningas tah’t’, et tekkeq tyna, a Pühä Maarja tah’t’ müürü. Tynna tetti, mis päivä valmistõdi, tuu ööse lagosi maaha. A ku müürü naati tegemä, syss üüse kasvi poolõvõrra mano. Ol’l jo müür valmis, niq vihhas’ kuningas kaes Meremäe päält, et noq jalq om krepost tett, parhillaq olli ynnõ ütegaq hädäh. Kaeq ku kuningas kaq tuud es märgiq, et ta om joq uma maa seeh. Tul’l tä Petserihe Kornila mano, väega pahanuq. Nooq võtiq timmä ilosahe vasta. Läts tä alla Patskohvkahe minemä. Kornila läts saatma. Saiq Pühä Maarja tsässona mano niq Kornila ütel’ : ”Mille täüdäi arq, mis tõotsõq?” Kuningas Meremäe otsah ol’l tõotnuq, et Petserihe saa ja Kornila tapa maaha. Nigu arq ütel’ ynnõ, niq võt’t kaq mõõga ja lei Kornilal pää maaha. Kornila haar’d’ pää üles, pan’d’ kuldtaldriku pääle, läts ja lammõs kirstu. Täl ol’l kirst hindäle joq kyik valmistõt valmis. A kuninga lei pümehest. Ei saa inämb kohegiq. Naas’ väega ikma ja Pühä-Maarjat pallõma, et kyik uma vara jätä mastõralõ ja alastõ lää vällä, ku ynnõ jalq nägemine saaq. Saigiq kuningalõ silmäq tagasi. Üteh sandirüvvekeseh läts Pihkva poolõ minemä. Kesküüse läts läbi Pihkva liina syss kyik kerikukelläq naksiq esiqhindäst lüümä. Tä ol’l vihhas’ külq, a tä ol’l umajago hyndsa kaq, selle et tä ol’l väega õigõ. Inemiseq hiitü arq, et mis naq kelläq noq nii esihindäst lüümä naksiq, peräst ynnõ saiq tiidäq, et vihhas’ kuningas läts läbi liina.

ERA II 209, 152/3 (5) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli miis naasegaq. Ol'l joq säidse poiga näil. Tütärd ei üttegiq. Ol'l imä jalq rasõhõt. Pojaq olliq joq suurõq. Ol'l näil hirm, et vaest saa jalq poig imäl. Lätsiq veleq säitsmekese mõtsa tüühü tuust aost. Jäi esä imägaq kodo. Ütliq imäle, et ku sul siih sünnüs tütär, pan katusõ pääle langalõim, agu poig, lüüq tarõkelpä kirvõs, syss miq tiiä. Miq tulõi kodogiq. Sai õks imäl tütär. Lei langalõimõ katusõ pääle. Vanasitt arqki vael'd'. Lei kirvõ. Pojaq kavvõst kaiq niq tulõ-õs ütskiq kodo. Kasvi joq tütrigukõnõ otsaniq suurõs. Imä kõõ tälle murõh't': "Ol'l sul kaq säidse veljä, tiiäi koh ommaq." Sysar ütel': "Olõs mullõ näid nätäkiq saanuq. Maq lää näid otsma. Küdsäq mullõ säidse vadsakõist. Õgalõ velele üts hammõkõnõ ja kapudaq." Võtt kotikõsõgaq sälgä, et maq lää ot'sma. Läts mõtsa pite, läts, läts, suur mõts, ilma suur. Löüse tulõasõmakõsõ. Võt't vadsakõsõ, veerütäs: " Veereq, veereq kukõlikku! Siih muq vel'lo üü maanuq, siih söönüq süümäao." Pand jalq kotti, lätt minemä. Kullõs, ku vanasitt takah tege: "Veereq, veereq hobositta... jne!" Läts jalq mõtsa pite. Löüse jalq tulõasõmõ, tunglakõsõkiq palasõ. Jalq veerütäs jaq laul. Veleq joq kullõsõq, jätväq ragomise maahha, et mis tuu helü. Veleq ütliq, et läkiq kaema tulõ mano, et kes tah om. An'd' õgalõ velele kapudaq, hammõ, vadsa, Selet' arq, et maq olõ tiq sysar. Tulliq kyik kodo, naksiq elämä.

ERA II 209, 153/4 (6) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ol'l üts vaenõ miis, tõõnõ rikas miis. Vaenõ miis ütles: "Rikkalõ mehele tulõ kõõ raha raha mano." Ol'l vaesõl mehel üts lehmäkene. Ütel', et maq müü arq lehmä, vast nakkas syss mullõ ka raha mano raha tulõma. Möi lehmä arq, pan'd' raha punga, uut, uut. Vaija viil kohe võttaq mant, a mano tulõi kostkiq. Pan'd' punga nöörägaq pulga külge, et maq lää aja ööse kassimulgust rikka mehe aita. Vast tulõ sääl muq rahalõ kaq raha mano. Ai pungakõsõ pulga otsah rikka mehe aita, kõõ tilbat' sääl, kut's' rahha raha mano. Üü otsa. tilbat', tilbat', kakõs nööräkene arq. Sai valgõ niq pidi arq tulõma tõõsõ aida mant. Lätskiq raha raha mano. Vaesõlõ jää-äs lehmä kaq.

ERA II 209, 154/5 (7) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mul ainus uno ol'l syjah katskümmend viis aatakka. Tä elli juutõ liinah. Kõnõldi, et juudiq püüdväq ristiinemise. Juudõl tulõ sügüse sääne straasnyi nots. Ol'l uno üüse vahi pääl. Kuul'd', et tiiäi kiä lätt müüdä, nigu matsk ynnõ. Hõigas': "Hõi, hõi!", kinni piä-äs, niq las'k' kuuligaq läbi. Kuul'd' ku hiideti midägi maahha nigu madsahti ynnõ. Läts kaema, lähemäne kõrtsimiis ol'l hiidet maahha, arq vätsit kyik. Vei mehe karauulimajja, lätsi synaga kõrtsi. Küsse pernaase käest, et koh kõrtsimiis. Timä ei ütleq et ütskyik tiq tuud kätte ei saaq. Pääle tuu anna-as järge: "Läkiq kaema! Peremiis om karauuli majah." Lätsiq kaema. Peremiis kaq toivõrdu arq. Pääle tuu tä kõõ an'd' rahha soldatile, muq unolõ, saat' ilosahe kodo. Kae, kynõldas, et õga strasnaja nots aigu kaos üts paar juutõ arq. Tä õks soldat tap'p tuu viijä arq, pässi kaupmiis vallalõ.

ERA II 209, 155/6 (8) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts naane tul'l tõist ker'kohe kutsma. Tõõnõ ütel': "Oodaq, maq küdsä inne vadsakõsõ. Kuis läät söömäldäq!" Timä ütel', et olõi aigu uutaq, täämbä kutsuti kyiki ker'kohe, et Jummal' tulõ kaq ker'kohe. Ku maq jää sinno uutma mullõ saaki-iq nätäq. Naane õks küdsi vadsakõsõ arq, nakas' tõõsõl takah minemä. Läts tiid pite, istõ kraavi viirde, et odot, maq süü sedä vadsakõist kaq. Tul'l vana teedakõnõ kaq tii viirde puhkama. Murras' toolõ kaq viil vatska. Seiq arq vadsakõsõ, naksiq jalq edesi minemä, teedakõnõ umalõ poolõ, naane umalõ poolõ. Kua inne läts, tuu naane ütel', et vot sa näe-es midägi. Maq näi, ku tul'l takast ker'kust nigu hainaruga vällä. Kua naane rühkse, tuu näkk halva, a tõõnõ näk'k Jumalat.

ERA II 209, 156/7 (9) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Paastuq.
Suur paast ol'l vanast ütesä nädälit. Tuu ol'l kyik Eesusõl paastuq. Pühä Maar'a võt't poja käest hindäle arq kats nädälit. Tuust sai maar'apaast inne suvist maar'apäivä. Maar'apaast om niisama kimmäs paast, nigu Suur paastkiq. Piitrepaast om kats nädälit inne piitrepäivä. Tuu om eläjide üle. Vanast paastõti Mihklile kaq nätäl. Mihklipaast om marulõ. Kelle maru (maru tähendab siin marutõbe) ol'l kurja tennü, paastsõ arq tuu nädäli, syss olõ-õs inämb pelädäq tuud hätä. Talsipaast ol'l kuus nädälit. Kolm päivä om aastah, ku süvväi mittemidägiq: viiristmise puulpühä, talsipühi puulpühä jaq lihavyytõ puulpühä. Kats naist ker'koh kynõli: üts ütel': "Maq joht jõvva-as viiristmise puulpühhä arq söömäldäq ollaq. Tõõnõ ütel': "Maq külq arq olli." Ülti kõrvalt: "Kuis saq syss arq olliq, ku verevä härä sei arq." Naas' kaema, kes tuu tah kynõlas, olõ-õs kedägiq nätäq. Märke, märke, mis tuu võisiq tähendäq. Tul'l miilde, et üte kurõmar'a ol'l söönüq.

ERA II 209, 157/9 (10) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Maarja Kink, s. 1871 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis meil pomkit peetäs.
Kuuõ nädäli peräst pääle kuulmise om edimäne mälehtüs. Tooni aoni timä asõ hoitas kotoh viil alalõ. Külepinki, koh tä lautsil ol'l, õga päivi uhõtas viigaq, vai hiidetäs sinnäq määne rõivas pääle. 40 pääväniq om timä prii, või kävvüq, koh taht. Pääle pandas tä paika joq.
Timmo sysar näk'k unõh inne uma imä kuutnädälit, et Petserih sai imäle mano, terhüdi, küsse, kuis saq elät. Ütel', et mullõ näüdätäs noq kyiki paiku. Maq tiiäi viil umast elost mitte midägiq. Väegaq halvu paiku olõ külq arq nännüq. Jummal' hoiaq sinnä saamast.
Sugulasõq kutsutas joq pomka puulpühä õdagust kokko. Pomkapäävä hommogult mindäs kyik ker'kohe. Sääl peetäs kerikuaig. Ker'kohe võetas söögiq üteh. Pääsüük pomkide ja matustõ aigu om kiisla, kutja ja munaq. Nuuq ommaq mälehtüssöögi. Muid süüke tetäs ka kõõsagatsit. Vet pal'lo rahvast tulõ ravidaq. Pääle jumalapallusõ võetas nuuq söögi, mindäs kääpä pääle süümä. Talvitsõl aol noq kiä tahai sääl pikält pidämä jäiä, a kääpä man käüdäs õks arq. Papp tulõ, lugõ pominanja. Timä saa tuu kõõ iist massu. Maidsõtas süüke kaq, võetas viina. Lapahudat havva pääle kaq tuu tsilgakõsõ. Risti mano pandas munaraasakõnõ vai karamelka, et tsirkki tsäünäs. Ma näi, ku üts naane puut' inne arq tulõkit kõõ kääpä saiapallu täüs. Ker'kust kodo tuldas, om kodorahval joq laud laaditõt. Loetas pominanjat jaq süvväs kiislat. Peräotsa pandas künnelde vahelõ üts kiislakauss. Tuud tuul pääväl ei pututaq. Peräst vast uma pereh söö. Sinnä kiisla sisse tsusitas liisnit luitsit. Pajapilokõnõ peetäs kaq vallalõ mälehtüslavva aigu. Pääle kiisla süvväs jalq muud süüki jaq võetas viina. Kolm voori tuu lavva aigu loetas pominanjat jaq maidsõtas kiislat. Umatsõq ommaq kuuh päivä vai kats, nii kuis peremiis jõud hoitaq. Pomkile tütriguq jaq tsuraq ei lääq. Kosti kaq ei viiäq, ku pomkile mindäs. Kõõ edimäne laud om mälehtüslaud, ku pominanjat loetas. Peräst süvväs, kul'atõdas jaq pur'otõdas niisamuta ynnõ.

ERA II 209, 159/64 (1) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lell, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ol’l kuningal kolm poiga. Ol’l täl illos’ uibuaid. Üteh uibuh kasvi kolm kullast ubinat. Kõõ noid vaheq. Vanõmb veli läts vahtma. Las’k’ arqki uibust üte ubina viiäq. Tõõsõ üüse tõõnõ veli vahtma. Las’k’ viiäq joq tõõsõ ubina kaq uibust arq. Kolmada üüse läts kõõ noorõmb veli vahtma. Võt’t nooli üteh jaq mõõga üteh. Ku linnas’ tulinõ tsirk, nigu aid ol’l kyik vallu täüs, võt’t ubina, vei uibust ar’a. Timä las’k nooligaq, jäi veri maaha. Sai hommok, valgõ. Nä naksi vere jälgi kaema, et kohe läävä. Löüseq üte kivi jaq lätsiq jäleq kivi ala. Võtiq kivi üles, kaiq, kivi all haud. Lasiq vanõmba vele kablagaq sinnäq hauda. Tuu naas’ tänni: “Tuli, tuli havvah! Võtkõq vällä!” Tagasi arq. Lasiq tõõsõ vele jalqki: tuud saiq veid’kese sügävämpä laskaq, jalq tänit: “Vyi, tuli, tuli!” Võti tuu kaq vällä arq. Kolmas ütel’: “Laskõq minnoq! Ku maq tänidä, vällä arq võtkuq, laskõq ynnõ edesi!” Tänit’: “Tuli, tuli!”, nuuq kuuliq külq, a vällä es võtakiq. Sai hauda sisse. Havvah ol’l maja. Timä astõ majja. Kaes, üts tütrik mäng pääle ubinagaq. “Tereh!” - “Tereh! Kuis saq olt siiäq saanuq?” Tuu ol’l halva kätte saanuq ristiinemine. “Sul saa noq halvastõ asi siih. Kae, täl om viin pähütseh jaq jalutsih. Saq vahetaq tuu viin täl arq!” Tul’l halv kodo. “Oo, tereh! Küläliseq!” - “Jah, külälise!” - “Noh, angõq süvväq!” Anti süvväq. “Noq võtamiq viina kaq!” An’d’ tälle pähütsest, võt’t hindäle jalutsist. Jalutsi viin võt’t jõvvu maahha, tuul jõudu pääle. “Ai printsehha, saq petiq minno arq!” Hiidäs’ sängü pääle magama, niq tuu poiss tapsõ timä sinnäq arqkiq. Pässi tuust prii. Läts edesi tõistõ paika. Kaes, jalq tütrik män’g ubinaga. Ütles poisilõ: “Asi om halvastõ. Katõ päägaq peremiis tulõ. Tuu vyyrit meil ei kannahtaq.” Opas’ jalq viinaq arq vaeldaq. Sai ynnõ arq vaeldaq, ol’l mürrin, katõ päägaq halv kotoh. “Mis vyyras hais tarõh? Ah, küläline! Angõq süvväq külälisele!” Anti süvväq. Seiq. “Võtamiq viina kaq söögi pääle jaq hiitämiq puhkama!” Võti viina niq ütles jalq: “Ai, printsehha, sa olt minno arq petnüq!” Kuningapojalõ jõudu pääle, halval jõudu maahha. Jäi timä sängü pääle magama voorigaq. Kunigapoig lei voori mõõgõgaq, lei mõlõmbaq pääq maahha. Lätt edesi kolmadahe paika. Sääl jalq sängü pääl ubinagaq män’g. “Tere, tütrik!” - “Vyi, tere, tere! Kuis saq olt siiäq saanuq?” - “Jälgi pite tulli sul takah.” - “Vyi halvastõ om asi! Meil om kolmõ päägaq peremiis. Tuu ku kodo tulõ, syss häädkiq olõi.” Näüdäs’ arq viinaq vaeldaq. Ol’lgiq kolmõpäägaq kotoh. “Ah, sul siih külälise! Annaq syss süvväq kaq külälisile!” An’d’ süvväq. “Võtamiq syss viina kaq!” Maits veidikese, niq ütel’: “Arq olt minno petnüq printsehha!” Jäi sängü pääle magama, timä kolm voori lei, pes’s nuuq pääq kaq maahha, ol’l tuu peremiis valmis jalq. Tuu ol’l kõõ noorõmb tütrik täl sääl. Tsura ütel’: “Läkiq noq, mul veleq tõmbasõq meid vällä.” Lätsiq näq sinnäq, kost vällä pässi. Saat’ inne üte preili, syss tõõsõ, syss kolmada. Veleq tõmbsiq nuuq ilosahe üles. Naas’ esiq minemä, tõmbsiq kabla vällä, jätiqgiq timä sinnäq. Käü, käü, ei saaq vällä. Linnas’ suur haugas, Kaibas’ toolõ umma hätä, et vot nii olõ hauda jäänüq ja vällä ei päseq. “Ma vii suq vällä ar’a, kae mullõ siist kost nii pal’lo lihha, nigu viländ saa. Tapsõ timä lihha pal’lo maahha, istõ sälgä, naas’ vällä lindama. Ku haugas tagasi kai, an’d’ jalq lihha. Vällä saamise päält kaes tagasi, lihha imämb olõki-iq. Lõigas jalamar’a maahha, an’d’ tuu. Vei haugas timä vällä arq. Vele’ naksiq joq tütrikkõ naases võtma. Vanõmb veli tahtsõ kõõ noorõmbat tütrikku võttaq. Tütrik kõõ uut’, uut, et vaest kui timä esiq arq vällä saa. Tütrigulõ ummõldi joq laulatusrõivit kuninga puul. Sai tütrigulõ tiidäq, et timä om väläh joq. Ütel’ tä rätsepäle, et võtkõq siiäq sääne sell. Sai timä sinnäq sellist. Tütrik naas’ ajama rätsepile, et tekke mullõ sääntseq rõivaq, nigu mul vana peremehe puul olliq. Kyik märkväq, märkväq, ei ütskiq ei mõistaq tetäq. Tütrigul ol’l tooduq nuu rõiva pähkme koorõ seeh üteh. Võt’t an’d pähkme selli kätte. Sell võt’t pähkme lahki. Sääl olli sääntseq, kullatsõq rõivaq nigu härm. Näüdäs nuuq ette. “Kas sääntse olliq sul?” - “Sääntse jah!” Küsüti, kost sell nuu rõivaq sai. “Maq olõ tuu miis, kes preiliq las’k’ havvast vällä.” Nõrgahtuq veleq jalust maahha. Saiq noorõmbal velel tuu tütrigugaq pulma.

ERA II 209, 164/67 (2) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lel,l s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ogahvon Beelyi-Palahvon.
Ol’l täl üts kärnäne hobõsõkõnõ. Linnas’ sinnäq pal’lo kiholaisi pääle. Timä lapjugaq lei, lei mitmit kiholaisi maahha. Läts tiikäänätüse pääle, kirot’ üles, et Ogahvon Beelyi-Palahvon om siist lännüq jaq nii pal’lo tuhandit päid võtnuq. Tul’l jõumiis takah. Kai, nii om kirotõt jaq läts timäl takah. Sai timä järge. Küsüs: “Ogahvon Beelyi Palahvon, kuas meid iih lätt, kua takah?” “Kua inne iih läts, tuu edesi kaq.” Tul’l tõõnõ jõumiis takah. Lugi jalq, et nii, nii om iih lännüq jaq niipal’lo tuhandit päid purust pesnüq. Sai jalqki järge. Küsüs: “Ogahvon Beelyi-Palahvon, kuas meid iih lätt?” - “Kuas iih tul’l, tuu iih lätt.” Tul’l kolmas vägimiis takah. Kaes tiijuhatusõ päält, et sääne om lännü, kes niipal’lo tuhandit päid om löönüq maahha. Sai timä kaq järge. Küsüs, et kuas iih lätt. Õks Ogahvon Beelyi Palahvon lätt iih. Saiq näq kyik tõistõ riiki, kuninga aia veerde. Teiq sinnäq tulõ üles, hiitsiq puhkama. Kuningas saat’ umaq vägimeheq kaema, et kes ommaq sinnä tulnuq Ogahvon Beelyi-Palahvon ol’l üte vägimehe vahtma jätnüq. Tuu läts, ai timä ülest, küsse et vyyra riigi vägimees tulõ, kes meist tälle vasta lätt. “Kes mul takah tul’l, tuu lätt vasta.” Tuu läts, lei vyyra riigi vägimehe maaha, võt’t pää mõõga otsa, tõi tulõ mano. Kuningas uut’, uut’ umma vägimiist tagasi. Kai, et ei tulõq. Saat’ tõõsõ joq kaema, et kos om jäänüq. Ogahvon Beelyi Palahvon vägimiis lei tuul kaq pää maahha, võt’t mõõga otsa, tõi tulõ mano. Jäi ynnõ perämäne vägimees, kõõ kõvõmb, keisril. Saat’ tuu kaema. Ogahvon Beelyi Palahvon kitt noq umilõ: “Inämb olõi teid vaija, maq eskiq lää.” Pan’d’ tsirbi vüü ala, läts vasta vägimehele. Sai lähkohe, pan’d’ uma pää hobõsõ kõhri pääle, nig makasiq. Unõ pääl olõi õigust puttuq. Tõõnõ vägimiis pan’d’ kaq pää maahha. A tuul rassõ uni. Jäi magama. Ogahvon Beelyi Palahvon võt’t tsirbi, naas’ kaala nühkmä vastulitsel jõumehel. Nühke pää otsast ar’a. Es jõvvaq pääd nõstaq. Köütse hobõsõhanna külge, vidi tulõ mano. Tõõsõq ütliq: “Misperäst saq tuu-us timmä nii?” - “As maq loll olõ, et maq nakka hinnäst veregaq määrmä!” Hommogu läts keisri kõõ syjaga joq kaema. Timä las’k’ kaiaq, es nakkaq vasta võtma. Pan’d’ kuningas timä uma syja juhatajast, et väegaq kõva miis om. Läts vyyra riigi liina ala joq kuninga syjaväegaq, Ogahvon Beelyi Palahvon iih, vägimeheq takah, syss sõda. Kuningas opas’ joq kõõlõ syjalõ: “Kuis timä iih tege, nii tekkeq takah!” Keisri an’d’ õgalõ soldatile tsialiha jupi üteh. Lätsiq vyyra keisri liina ala. Leiq nigu laagrihe sinnäq. Õgaüts nakas tuld tegemä jaq umma lihatükkü küdsämä, Ogahvon Beelyi Palahvon iih jaq tõõsõq kaq takah. Juus’k’ liinast üts väikene pinikene vällä, haar’d’ tulõst arqki Ogahvon Beelyi Palahvoni lihatükü. Timä võt’t tunglõ kätte jaq pinikesel takah. Kyik syjavägi tunglõq kätte ja liina poolõ. Liinarahvas kaiq, et tulõkiregaq tulõvaq joq liina, noq inämb saai midägiq. Tõiq taldrigu pääle liina võtmõq vasta tälle, et liin om võet. Sai timä nimi kindral Ogahvon Beelyi Palahvon. Sai tä peräkõrra keisri väümehest kaq, kyik uma kärnätse hobõsõ peräst.

ERA II 209, 167/74 (1) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Oma juttude allikaid ta ei mäleta täpselt. Kuna om juba kolmkümmend aastat pime, armastab ta igavuse tõttu palju juttu ajada ja peab kuuldu meeles.
Pühä Iljä.
Pühä Ilmä ol’l tesva miis. Timä magasi. Jumala hingliq aiq timä üles, et Iljä, min arq Kriidi jõgõ mano. Tuuperäst, et syss olõ-õs kolq aastakka vihma maa pääl. Jää-äs kohkiq vett inämbät. Tälle tõiq kaarnaq leibä jaq lihha, toitu kaq sinnäq. Kuivi Kriidi jõgi kaq ar. Hiidäs Iljä sinnäq magama. Jumala hingli hõl’ot’ timmä jaq hõigas’: “Tul üles, Iljä! Maailm lätt kyik hukka. Min kuninga mano, las aijaq kyik papiq kokko, nellisada katõsakümmend pappi kyik kokko aijaq. Jaq kyik rahvas kaq. Võtaq kats härgä tappaq jaq pandaq puiõ pääle ülest, üts Iljäle, tõõnõ papõlõ. Kua härä võtt Jummal’ arq, tuu om õigõ Jummal’. Iljä läts kuninga mano jaq kuninga naase mano. Iljä ütel’: ”Laskõq papiq hõikasõq umma Jumalat inne jaq laskõq maq hõika umma Jumalat peräst, et kuas Jummal’ om õigõ Jummal’. Kuningas käs’k’ pallõlda umma Jumalat inne papõl. Papõl ol’l tett kuldvasikas jumalas. Jaq rahvas kinke toolõ rahha jaq rõivit jaq kyik tänidiq suurõ häälegaq, et Paal-jummal’ jaq õks Paal-jummal, annaq õks täämbä nätäq neile, et saq miq Jummal olt. Hommogust õdaguniq helü maahha jääki-is, kõõ tänidiq. A kuningas naasegaq kõõ palsiq ja Iljä. Kuningas ütliq naasegaq, et päiv lätt joq jumalihe minemä, laskõ Iljä hõikas kaq umma Jumalat, olgõq tiq noq vaiki. Kuningas ütel’: “Iljä, hõikaq saq kaq umma Jumalat!” Iljä las’k põlvildõ maahha jaq pan’d’ käeq vaelihe. Ütel’: “Issänd, ku maq suq sulanõ olõ, annaq nätäq, et maq suq sulanq olõ, kuninga iih jaq pappõ iih jaq kõõ rahva iih!” Tul’l taivast valutulp, Iljä härä võt’t arq, kuninga iih jaq pappõ iih jaq kyik rahvas näk’k. Kuningas ütel’: “Iljä Jummal’ om õigõ Jummal. Näiq kyik tiq noq!” Võõdõti nellisada viiskümmend pappi kinniq, tapõti kyik arq, kuldvasigõ palotõdi arq, tuhaq puistati Geesoni jõkkõ. Anti tuud vett viil rahvalõ juvvaq. Kuninga naane jäi väegaq pahatsõs. Kuninga naane ol’l papi sugust võõdõt. Timä sugulasi läts pal’lo surma. Kuninga naane ütel’, et hummõl’ sood aigu saa Iljäle kaq nii tett. Iljä jäi pahanus murrõgaq. Pagosi arq laandõ. Lammõs kadajapuukõsõ ala tuurakalla maahha, jäi sinnäq magama. Jumala hingli tul’l, herät’ üles, et Iljä tulõ üles, süüq, sul om pikäline tii kävvüq. Iljä nõs’t’ pää üles, kaes, leeväkene pähütseh jaq krooskõsõgaq vesi. Iljä sei, jõi, pan’d’ pää jalq maahha jäi jalq magama kadajapuu ala. Tul’l Jumala hingli tõist puhku, herän’d’, raput’ üles: “Iljä, tul üles, süüq, juuq, kavva sa makat! Sul pikäline tii kävvüq.” Iljä nõs’t pää üles. Jalq leeväkene pähütseh jaq kroosikõsõgaq vesi. Sei, jõi, pan’d’ pää maahha jäi jalq magama. Tul’l joq kolmadat puhku, raput’, herät’ üles. “Tul noq umõhtõ üles, süüq ja juuq! Sul pikäline tii kävvü.” Nõs’t’ nyna üles, kai, leeväkene pähütseh jaq kroosikõsõgaq vesi. Tul’l üles, sei. Soo söögigaq käve nellikümmend öödpäivä. Sai mõtsa viirde vällä. Üts naane kor’as mõtsaalusõ puukõisi üskä. Ütel’: “Tere naane! Mis saq siih tiideq?” “Jummal joq, vanamehekene! Maq korja puukõisi. Kyik näläao olõ arq elänüq. Mul kolq poiga, maq läsk naane. Peotäüs om vakah viil jauhha jaq anomah õõli. Taha süüki tetäq umilõ latsilõ. Tulõ pia arq nälgä kaq kooldaq. Kostkiq olõi inämb midägiq võttaq.” Pühä Iljä ütel’: “Valmistaq süük jaq inne annaq mullõ süvväq, syss suq jauh lõpõi vakast jaq õõli kaq anomast otsa ei saaq.” An’d’ syss Iljäle edimält süvväq. Jauh täl inämb lõpõ-õs kunagiq vakast jaq õõli kaq anomast otsa es lääq kyik näläaig. Elli Iljä koobakõsõh kavva aigu. Johtu, jäi tuul naasel kõõ noorõmb pojakõnõ haigõst jaq kuuli arqkiq. Naane ik’k väegaq umma poiga, et väegaq hallõ, kyik näläao elli arq jaq noq kuuli arq. Iljä ütel’ naaselõ: “Ikkuiq, ikkuiq, naane! Jumala käeh om kyik võimalik saiaq. Ku pallõt Jumalat kõvastõ, syss lats või saiaq eläväst hingest kaq, nii kui tä inne om elänüq. Iljä läts sinnäq kavvõmbakõistõ latsõ mano, las’k’ põlvildõ maahha, et Issänd, ku maq suq sulanõ olõ, syss lasõq latsõl saiaq eläväst hingest, kui tä inne om elänüq. Lats istõ asõma päält üles. Iljä ütles: “Naane, tul kaeq! Saq petät, et sul pojakõnõ arq koolnuq. Näet, sul pojakõnõ istus pääle. Naane ütel’, et kaeq maq noq tunnõ, et saq olõt üts Jumala miis. Hiidäs Iljä magama. Jumala hingli herän’d’ üles, et Iljä min koobast arq vällä! Sääl Lissei künd nurmõ pääl. Saq võtaq Lissei hindä asõmõlõ!” Lissei läts Iljägaq üteh arq jaq jät’t hobõsõ nurmõ pääle jaq naase latsõgaq kodo. Lissei oll Petele liinast. Lätsiq nimäq Iljägaq katõkese. Lätsiq Jordani jõgõ mano. Iljä võt’t uma mäntli säläst arq. Kolm kõrd lei jõgõ pääle, et jõgi lahkõguq arq, et miq kuiva jalagaq üle saasiq. Jäi Jordani jõgi saisma jaq sai näile tii üle minnäq. Kyik rahvas näiq, et Jumala vaim om Iljä pääle tulnuq. Lääväq tõõsõlõ poolõ Jordanit jaq Iljä ütles Lisseile: “Noq, Lissei, minno võõdas arq taivahe sedämaid.” Lissei ütles: “Iljä, maq sust maahha ei jää.” Iljä ütles: “Ku saq näet, ku minno võõdas, syss joht jääi maahha. A ku saq näei, syss jäät maahha.” Jalq Iljä ütles: “Vot, sedämaid võõdas.” Lissei ütles: “Vot, maq sust maahha ei jääq.” Iljä ütles jalq: “Ku saq näet, syss joht jääi maahha, a ku näei, syss jäät maahha.” Jalq Iljä ütles: “Vot, õkva parhillaq võõdas minno taivahe.” Tul’l tuli jaq tulitsõq hobõsõq jaq tulitsõq vankriq, võtiq Iljä arq jaq veiq taivahe. Lissei näk’k, juus’k’ takah. “Iljäs! Õks Iljäs!” tän’t’. Iljä hiit’ uma mäntli üle vankriperä Lisseile. Võt’t mäntli arq jaq las’k’ põlvildõ maahha ja pallõl’ Jumalat Lissei. Tul’l tulõma, tul’l Jordani jõgõ mano Lissei. Lei kolm kõrda Jordani jõgõ pääle Lissei. Ütel’: “Jumala jaq Iljä nimel, lahkõguq jõgi, nigu maq kuiva jalagaq üle saasiq!” Lahes’ kaq jõgi jaq astõ tä kuiva jalagq läbi. Rahvas kaq näk’k tuud jaq ütel’: “Iljä vaim om tulnuq Lissei pääle kaq.” Tä ol’l Peteli liinast jaq läts Peteli liina minemä. Peteli liinah ol’l väegaq pal’lo latsi väläh huulitsa pääl jaq Lissei ol’l plessi päägaq. Latsõq kivvegaq jaq paalkidegaq pilliq Lisseile, et Lissei õks plesspää jaq Lissei plesspää. Lissei kään’d’ nyna mõtsa poolõ. Tulliq kats kahru jaq kakiq nellikümmend kats last katski.

ERA II 209, 17/8 (9) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Peräst jalq vihhas’ kuningas tapõl’ Pihkva all roodsiga. Roodsi sõta ol’l katstõistkümmend poolkat. Vinne kuningas ol’l Pihkvah seeh. Väega naas’ joq täl rassõ. Arq joq naas’ liin käest minemä. Syss tul’l üts setonaane Troetsahe syja mano, ütel’ ütele syjamehele, et käänäq soo suurtükk üles. “Ma noq jõvva sedä ütsindäq. Sedä kümnekeske jõvvai höste arq käändäq.” - “Käänäq, käänäq, ma ka avida!” Tuu ol’l Petseri Pühä Maarja. Võt’t suurtükül ütest otsast, syjamiis nigu tõõsõ otsa külge putut ynnõ, kääniq suurtükü üles. Pühä Maarja esiq naas’ laskma. Tõmmas’ kyik roodsi väe maa ala. Roodsi kuningas tappu tõlda arq.

ERA II 209, 174/5 (2) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Jummal' elli edimält Vanapoganagaq üteh. Vet näq joq velitseq olliq. Nakka-as näil kaq elo sündümä kokko. Teiq nimä syja. Ütel niq tõõsõl ol'l katstõiskümme milijuuni hinglit. Hingliq tapliq taivah, niq pilvi pääl, niq maa pääl kumbkiq kummalõ võitu es annaq. Vanapokan' ütel': "Odot, külq saa mullõ võit! Maq lää võta taivast pikse, nakka tuugaq lüümä." Jummal' tiidse timä mõttõ arq. Võt't esiq pikse, naas' tuugaq lüümä. Vanapogana hingliq kaksiq taivalõ mulgu jaq tulliq taivast maahha. Kua tul'l päägaq iih, kua jalgugaq iih, kua kui sai. Pagõsiq nä maa põhja arq. Kitiq, et siih om külq hüä elo, siih om kui põrgoh. Jummal' ütel', et soo teile olgõqkiq igävätses põrgos.

ERA II 209, 175/6 (3) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Noja tekk laiva. Säidse aastakka, kõõ kivi pääl tahvit's', lüü-üs kirvõst kaq arq. Ku ütel' naaselõ arq, et maq tii laiva, syss ragi kirvõ kivvi. Sai tuugaq tälle pattu. Sai laiv valmis. Noja hiidäs' puhkama. Jumala hingli herän'd' timä üles, ütel': "Min laiva, võtaq uma naane jaq kolm poiga jaq õgalõ pojalõ naane kaq! Jaq õgast eläjä sugust üts esäne, tõõnõ imäne!" Naane es tahaq laiva minnäq, inne ku Noja joq halvasynagaq tõmmas', syss läts naane laiva. Sai vanapokan' kaq laiva. Kyik eläjä sugu läts laiva. Üts ilma pääl kõõ suurõmb, kõõ kõvõmb elläi ynnõ olõi lännüq. Tuu om uppunuq arq joq tuud suku inämb olõi.

ERA II 209, 176/7 (4) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pihkvah, kohe om tett kerik pühä Troets, sääl sais' kõõ kolq valutulpa jõgõ perve pääl. Kiäkiq jõvvai märkiq, mis soo tähendäs. Irboska kuninga Trovori tütrele Jumala hingli näüdäs unõh, et kas tiq noq tiiäi, mis soo tähendäs. Ta om pühä Troets. Taahha Jummal' taht kerikut tettäq. Naati kerikut tegemä kõvastõ. Vägimiis Kornila naas' iist võtma. Teiq kerigu väegaq korgõ jaq laja. Jõvvai lakõ pääle pandaq. Jumala hingli näütäs unõh Kornilalõ: "Too-oh, kas tiq noq tiiäi! Tiq kudagõq kerkohe sisse nelli tulpa, syss om kerge lakõ pandaq." Koiq nelli tulpa, sai lagi pääle pandaq ilosahe.

ERA II 209, 177 (5) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Novgorodah ol'l Rüürik kuningas, Kiiovah Siineus jaq Irboskah Troovor', kolmõkeseq velitseq. Ilm ol'l lännü arq hukka, röövlide võit ol'l inämbüisi. Nimä kolmõkese võtiq syja kokko jaq võidiq nuuq rüüvli arq. Päärüüvli pagõsi arq Sibirimaalõ. Tuu kutsuti Jarmak. Sääl jalq võt't, kogosi hindäle rüüvlit kokko, syss võit' arq kyik Siberimaa. Sai syss tõisi vägimiihi kaq, kes tälle vasta olliq. Tä naas' läbi jõgõ oiduma pakku, niq uppu arqkiq sinnäq. Panti timä pilt ynnõ õkka majja, et sääne rüüvli om olnuq.

ERA II 209, 177/9 (6) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Eestimaalt käveq suurõ viinavooriq Porkovahe, Pihkva taadõ. Tulliq ütest tsässonast müüdä. Võtiq, pur'o päägaq tõuksiq tsässona puu-ussõkõsõ maahha, et kaegõq mis siih seeh om kaq, vinne tsässonah. Kaiq, sääl ol'l pühä Troets. Ütliq, et võtamiq, veemiq arq kodo, illos' pühäne. Saal'es'a herr tahtsõ ker'kut tetäq, a anda-as lupa tetäq, et määnesktiq tähte olõ-õs. Herr kutsuti Vassil Tepakov Pleskov Polkovnikov. Viinavooril vässüq hobõsõq arq tuul kotsil, Saal'es'a kotsil. Tõõnõtõõsõgaq kynõliq, et tiiäi, panõmiq soo vinne pühäse maahha, et kuis tuu asi om, et ütskiq hopõn' ei jõvvaq minnäq inämb. Ta kerigu asõmõl ol'l Saal'es'ah suur tamm. Panniq pühäse tammõ kõrvalõ. Sääl pühäne löüti arq. Rahvas ütel', et pühäne om tulnuq arq siiäq, siiäq vaija kerik tetäq. Herr an'd' Pihkvahe kaibusõ, et pühäne om siiäq tulnuq, kas või kerikut tetäq. Säält saadõti Peterbuura. Peterbuurast tul'l luba tetäq kerikut. Naas' joq kerik valmis saama. Herr esiq läts perä kraami perrä. Jäi haigõst. Ris't'mist herr es näeq. Timä pan'd' kest kerikut niipal'lo kulda maailma, nigu olõi vaija kerigu parandamises küssüq rahha. Säält võõdõti tuu raha arq panka, löhihurn ostõti asõmõlõ.

ERA II 209, 179 (7) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Lytina külä man om les'o muudu kivi. Pühä Il'kandra ol'l sääl maanuq. Kar'usõ saiq mano, ai timä arq, et mis vanamiis miq kivi pääle tulnuq. Lätsiq kivi pääle üles, kaiq, et vanamehest kyik asõ perrä jäänüq, koh les'at'. Sinnäq ts'ompa ku kogonõs vihmavett, syss tuugaq käüdäs silmi mõskmah.

ERA II 209, 179 (8) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Piitre Annuhvrigaq olliq Mõlah, suurõh mõtsah, passadiq mõlõmbaq. Mõlõmbaq käve lätte mano suud mõskma, a kumbkiq kumba näe-es. Inne ku saiq mõlõmbaq hyndsas, syss naksiq nägemä. Tetti sinnä peräst kats kerikut, üts Piitrele, tõõnõ Annuhvrile.

ERA II 209, 179 (9) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ilmah om kolq kõõ rassõmbat asja: Jumalat pallõldaq, essä-immä süütäq ja võlga massaq. Tuu om nii rassõ, nigu suurt kivvi mäkke aijaq. Pattu tetäq om nii kerge, nigu suurt kivvi mäe ala tõugadaq.

ERA II 209, 18/20 (10) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vihhas kuningas käve Pihkvahe sõta kaema. Jälle pal’lo rahvast tap’p arq. Kiäki jõvva-as tälle ni arvu andaq nigu vaija. Kinka kynõli, syss tsusas’ jalapahkmõst (jalalabast) mõõga läbi, et nii piät saisma kuninga iih. Süükegaq kaq jõvva-as timmä kiäki arq passiq, nigu tahtsõ. Ütevoori jalq tul’l, syss kyik liin pagõsi arq, kui koolnuq, a Migulat pallõldi söögitegijäst. Mikul’ tul’l kaq. Laadit’ kyik hüä lavva, kalliq söögiq kõõsagamatsõq pääl. Kut’s’ kuningat süümä, ütel’: “Kumardaq kolq kõrd Troetsa poolõ!” Kumar’d’ niq kaes, laud kyik pokan’, hobõsõsitaq ynnõ lavva pääl. Söögitegijät olõi kohki inämb nätä. Kokut’ mõõgaga ütele poolõ, kokut’ tõõsõlõ poolõ, kellelegiq putui külge. Hõigas’: “Tul vällä, kes sa olt!” Arvu joq külq sai, et ta olõi inämb nii määne ynnõ söögitekij. Tul’l jalq Mikul’ mano, ütel’: “Kumardaq viil kolq kõrd Troetsa poolõ. Kumar’d’ jalq, niq kaes, söögiq ilostõ lavvah kui innegiq, kalliq viinaq kyik jaq. Vali Mikul’ tälle viina pudelist, poolõ pudelit arqki vali maalõ. Kuningas vihasi jalq arq, kokut’ mõõgagaq siiäpoolõ, sinnäpoolõ, ei kedägi koh. “Noq tul vällä, kes sa olt!” Tul’l Mikul vällä. “Milles viina maalõ valiq?” “Vot Novyi Ruusalemmi liin lei piksegaq palama Türgümaal. Maq kaq hiidi uma topsi sinnäq pääle.” Kuningalõ vaija tiidä, kas om õige. Saadõti kurjari kaema. Tiiäi määntseq vanast nuuq kurjariq olliq, kiä arq käve. Õgas syss naid massinit olõ-õs. Tulliq kurjariq tagasi, jah om õigõ külq. Novyi Ruusalemmi liina om piksegaq palama löönüq, arq ynnõ om kistutõt. Kae ku syss Mikul’ ol’l timmä tõrõlnu ja nuumnuq, vihasat kuningat, et määne saq olt, sa rahvast nii vaivat. Näet liina tulliq, syss kyik kui koolnuq, nii sinno pakõ. Ol’l tälle kaq tsusanuq jalapahkmõst mõõga läbi, et prooviq noq esiq kaq, kas hüä om saistaq. Kuningas arq kaq oll saisnuq, olõ-õs hellügiq tennüq. Tä Migulat õks peläs’, inemisile ynnõ ol’l väega tikõ. A pääle tuu ol’l veidkest paremb saanu, ku Mikul’ timmä opas’. Üldäs, et katõ süämegaq kuningas ol’l olnuq.

ERA II 209, 180 (10) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kolm käsku om vaija pitä arq, syss lätt elo korda: Essä-immä kullõldaq, jumalat pallõldaq jaq ristirahvast häbendäq.

ERA II 209, 180 (11) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Paastmine.
Vastus küsimusele, miks paastutakse?
Paastõtas selle,et elo kõrda lännü. Paastmine om alõnuq joq Krystusõst jaq pühist mehist. Kas ütskiq suur herr jaq mõisniku poig om kerget jaq hüvväq ello elleh hyndsas saanu? Kyik pühäq pildiq ommaq kurvalitseq, Näq ommaq kyik alambast jaost jaq passatanuq jaq vaiva nännü. Selle vaija meil kaq paastuq, et tuu om Jumalalõ armas.

ERA II 209, 180/1 (12) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pomkaq.
Pomkit peetäs selle, et timä (=surnu) uut õks viil api soost ilmast. Neläkümne pääväniq om hüä, ku õga nädäli vai päivi jõvvat keriguaigu pitäq ja annat vaesile. Tuugaq parandat timä paika. Nellikümmend päivä täüs, syss aetas kyik hõim kokko. Peetäs kuuõnädäli pomkaq. Tuu om timäl kaq peräpäiv prii kävvüq. Pääle pandas arq kimmähe paika. Aastaga lauda, kolmõaastaga, kuuõaastaga lauda piät tälle nigu mälehtuses. Üldäs, et ku kotost kutsutas, syss lastas näid kaq välläq. Pomkile kutsutas kyik umatsõ, vyyrist kirstutekij, mõskja jaq havvakaibja. Mõskjalõ andas rätt vai kapudaq, kerstutegijäle jaq havvakaibjalõ kindaq. Ku annai, syss jääse nuuq haigõst, vai lüü kuuljaluu kätte. Kyiki mälehtedäs pomkide aigu, kes majast ommaq koolnuq. Tõisi manitas üts vuur ynnõ, kõõ edimält kuq pominanjat loetas. Timmä, kellele pomkit peetäs, manitas kolm voori. Mälehtüslauda riihitäs õks nii arq pitäq, nigu päiv olõsiq üleväh. Pääle syss võit lauldaq vai karadaq. Pomkapäävä kästäiq kostkiq lavva päält vai paja päält kärbäst arq aija ei tapa. Kuuõ nädäliniq või timä kõõ kärbseh kodo tullaq.

ERA II 209, 181/2 (13) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Esäle peeti pomkit. Tütär ol'l arq mehele viid, tuul ol'l väikene lats haigõ, saa-as pomkile minnäq. Esä koput' paja pääle, et mille saq olõ-õs sääl. Maq sinno kõõ otsõ.

ERA II 209, 182 (14) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Keerä küläh Jarmo Palaga näkk unõh. Nimäq tahtsõ piitrepaastuh Ruuta hainalõ minnäq. Vana Oga ol'l tulnuq, suurrätikene pääl, viisokõsõq jalah, ütelnüq, et mingui kohegiq hainalõ. Veli aja puulpühä hõimu kokko esäle pomkalauda. Teid ka kutsutas. Miq uma perregaq kaq tulõ kyik säält. Ma tulli joq iih tulõma, maq jõvvai nii ruttu kävvüq. Tuu vana Oga ol'l täl üts klymba tädikene, katõsa aastakka joq ku arq koolnuq. Tõõsõl pääväl tulti ka Jarmo rahvast minijä esä pomkile kutsma.

ERA II 209, 182/3 (15) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ütehpaigah ol'l jalq imäle aastagalauda peet. Rahvas istõ joq lavvah. Tõõsõq kanniq süüke. Tütär ussõpilokõsõst kai, pääle tul'l viil üts ku tõõnõ, valgõ tiranik ol'l vaja pääl, pühke sinnäq käeq arq jaq istõ lavvalisile üskä. Tütär tõisi tunnõ-õs. Kõõ peramäne tul'l uma imä. Tütär jõvvaki-is imänb kannahtaq. Naas' ikma. Niq arqkiq kattõ kyik.

ERA II 209, 183 (16) < Setu, Petseri-Olohova k. < Ello Kirss < Undo Tähe, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Petseri puhadelnjäh ol'l üts vana paabakõnõ koolnuq arq. Mastõra papiq pei tälle palvusõ kyik, teiq kirstu ja panniq kirstu. Kolm päivä ol'l arq. Nelädäl pääväl tul'l paaba ello. Naas' kynõlama, niq ello jäigiq. Tä kyikõ selet' tuust ilmast, ütel', et kolmõ synna lubata-as ynnõ üldä. Mastõra arhimandri käve kõõ küsümäh noid kolmõ synna. Nuias', nuias', käve ku käve. Ütleq õks ja ütle, kos leeväq sisest vesi jääs ja kolm synna, mis mul vaija üldä ku ma ker'kohe lää. Nika nuias', ku paabakõnõ ütel arq niq kuuli sinnäqsamma arq.

ERA II 209, 183/6 (1) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lell, s.1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Olliq kolmõkese veleq. Naksiq eräle minemä, umma varra jagama. Ütele sai viskli (kühvel, millega teri visatakse puhastamisel), ütele kass jaq ütele niidsekadsakõnõ. Lätsiq kyik kolmõkese käümä ilma pite. Saiq ku kaugõlõ saiq, tuu, kellele viskli, sai talomehe poolõ. Kai, sääl puhastõdas ütsi teri viljä agandõ seest vällä. Timä sais' man, ütle-es midägiq. Peremiis jaq pernaane lätsiq lõunalõ. Jäi timä rehe mano. Võt't viskli jaq visas' timä kyik teräq lak'ka, aganaq vällä jaq saiq kyik puhtaq, nika ku nimäq lõunat peiq. Tõugas' teräq rõukugiq arq. Tul'l peremiis, pernaane tagasi, kaesõq, teräq puhtaq jaq ilosahe rõuguh. "Võtaq, mis võtat, müüq soo asi meile ar'a." Näq ütliq, miq anna sullõ aastaga leevä. Tä ol'l rahu kaq. Möi arq viskli aastaga leevä iist. Läts tuu veli, kellele kass sai. Käve pal'lo tä käve, lätt talomehe poolõ, küsüs üüsest. Hindä vahel kynõlasõq: "Pangõq timä aita, ta vyyramaa miis. Las sääl rotiq sööväq timä arq." Panti timä aita. Sääl ol'l armõdu pal'lo rottõ. Timä las'k' kassi siilo alt vällä. Kass lõigas' kyik rotiq maahha jaq pan'd' riita, nigu hao ümbre timä. Hommogult peremiis ütles: "Läämiq kaema, no om timä õks rotõl arq süüd." Laskvaq aidaussõ vallalõ, kaesõq, timä tulõ läve pääl kassigaq vasta jaq rotiq kyik pantu riita. Hommogult anti tälle süvväq häste. "Võtaq, mis saq võtat, olgõq soo elläi meile arq müüd!" Timä küsse sada rubla. Massiq kaq tälle sada rubla. Lätt kolmas veli uma niidsekadsagaq. Tuu syss istus järve perve pääle maahha, nakkas kapla tegemä niidsest. Tulõ vanahalv järvest vällä. "Miis, mis saq siih tiit?" - "Kapla." - "A, mis kablagaq tiit?" - "Maq taha soogaq järve suud kinniq kiskuq." - "Kulla miis, kiskuiq! Võtaq, mis võtat soo iist!" "A mul om siih üts niidsene kübäräkene pääh. Toot soo tävve kulda, syss maq ei kisuq kinniq." Timä lõigas' kübäräkesele põhja mulgu jaq kaib' ala havva. Vanahalv kan'd', kan'd' rahha, ei saaq kaokõnõ tävvet. "Ah mul om viil üts vanaesä tulis kotoh. Tuu tuu kaq, täüdä havva arq." Tõi tuu tulisõ, tuugaq kaq es saaq täüs. "Ah, mul om üts vanaesä kepp viil kotoh, maq tuugaq täüdä kao arq." Tõi vanaesä kepi kotost viil. A timä küsüs: "Mis soo kepp tähendäs?" - "Sood keppi visatas, kes ku kaugõlõ jõud visadaq." Tä ütles: "Proovimiq syss visadaq!" Halv visas' inne. Ligi pilvi visas' arq. "A prooviq saq kaq visadaq." Miis jõvvai keppi ülevähkiq pitä. Lammõs' maahha sälä pääle. Lammõs' halv kaq kõrvalõ. "Noh, viskaq noq!" - "Maq ooda, ku ta pilvepala meile kottalõ tulõ, maq viska pilvepala taadõ." "Võeh, visakuiq arq muq vanaesä kepikest!" Pidi, pidi keppi käeh: jõvva-as häste pitä, kaldu kepp maahha, halvalõ pääle. Tappu arqkiq halv. Jäi kyik mehele, tulis niq kuld niq kepp.

ERA II 209, 187/92 (2) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lell, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Oll üts vaenõ tsurakõnõ, käve ilma pite. Tiiäiq kohe täl nuuq vanõmbaq olliq jäänüq, es olõq täl kedägiq ummi. Leppe timä ütte paika hobõsõvahist, hopõn' palgast. Truks poiss ol'l, tiinse suvõ arq, anti tälle hopõn' kaq arq, illos' varsakõnõ tähtotsagaq. Sai joq väikene maarjapäiv. Öüdsih käümine lõpõtõdi arq. Hobõsõvahti olõi inämb vaija. Läts pois'kõnõ minemä uma varsakõsõsgaq. Hüä miil ol'l, et nakkas mul kaq elo minemä, uma hobosokõnõ joq sai. Läts ker'kost müüdä. Mõtõl': "Vaija minnäq pandaq Ürile ruubliline künnel, nigu hoiasiq höste sedä varsakõist." Tulõ ker'kost vällä, kaes, olõki-iq inämb varsakõist. Susi ar'kiq söönüq varsakõsõ. Sai täl miil väegaq paha. Ol'l joq uma varsakõnõ mul kaq, noq olõ jalq ilma. Mis maq lätsi kerkohe. Ma paremb hoitnuq umma hobõst. Kohe noq minnäq, midä tetäq? Süvväq vaija. Läts rikka mehe poolõ tööhhü. Rikas miis tek'k ädälat, pan'd' timä kuhja luuma. Et ku päävä minengust jõvvat arq luvvaq, saat palga ja süvväq, a ku jõvvai, olt kõõst ilma. Üts viglatäüs hainu pandaq, päiv läts arqkiq, es saaq mehele palka es süvväq. Jäi miis pahanus jaq väegaq murõlikus. Läts järve viirde, hiidäs sinna puhma ala magama tühä kõtugaq, et murõh, lõpõ arq, syss lõpõ, õga elost kaq nii midä saai. Magasi üü arq, sai hommok. Heränes poiss üles, kaes, lindas üts pardsikõnõ. Lask perve pääle, puistas pudsajaq maahha, olõki-i inämb parts. Väegaq illos’ tütrik. Lätt vette tsuklõma. Poiss püksas’ pudsajaq peijo jaq karmannigiq arq. Tulõ tütrik viirde, küsüs pudsajit arq. Timäkene ei annaq. “No, võtaq minno syss naasest arq! Maq nii kaq tihkai inämb kohegiq minnäq.” Poiss tuugaq joq väegaq rahu, illos’ tütrik ol’l. Hädä ynnõ, olõi hindäle süvväq ei naaselõ süvväq, ei olõq, koh elläq. Naane ütel’: “Tuu üle sul murõht ei olguq. Külq saa kykkõ.” Naane sai kaq väegaq hoolõline inemine. Naksiq nä mõlõmbaq tüühhü käümä jaq sai näile kaq joq uma tarõkõnõ, hobõsõkõnõ, lehmäkene. Praav’u tuu elo näil häste arq. Tä õks tuu miis käve vast kauplõmah kaq, ku näile kyik nii sai. Elliq kavva nä elli.... A vot siist kottalt maq häste ei mälehtä, mis hädä näile tul’l, ku miis pidi käümä minemä. Ediq kohe timmä saadõti. Nigu kroonu käsk ol’l. Miis õks väegaq murõh’t’, a naane ütel’ kõõ: “Makaq üü arq, hommok om targõmb õdagust.” Juhat’ tä mehe uma esä poolõ minemä. Mis api tälle säält ol’l saiaq, vot tuud olõi meeleh inämb. Soo om üts väegaq ammunõ jutus. Naane an’d’ tälle kolm käterätti üteh, et sullõ saa kolm üümaja. Läts miis ku kavvõ läts, kaes, kanavarba pääl juusk tarõkõnõ ümbre. “Tarõkõnõ saisma, mu poolõ lävegaq, mõtsa poolõ pajagaq!” Tarõkõnõ jäi saisma: Lät’t tä sisse, kaes, naistõrahvas präätäs. “Tere, tere!” Naistõrahvas kitt: “Jumalalõ teno, noq sai mul kaq uma iä seeh poisiluuma nätäq.” Võt’t timä hüä meelegaq üümajalõ. Magasi timä öö arq. Hommogult mõs’k’ suu arq. Pernaane tuu käteräti. “Mul eskiq om.” Võt’t’ vällä. “Kost sullõ muq sysarõ käterätt om saanuq?” Saiq sugulasõq. Hommogult läts jalq edesi minemä. Sai tõõsõ tarõkõsõ mano. Jalq: “Tere tarõkõnõ! Mu poolõ lävegaq, mõtsa poolõ pajagaq!” Jalq jäi saisma. Kaes, tarõh illos’ naistõrahvas präätäs. “Oo, Jumalalõ teno, arq sai mullõ kaq poisiluuma nätäq!” Kynõli tä toolõ ka umma hätä,mis täl ol’l. Tuud ynnõ tiiä, et naistõrahvas ütel’: “Oo poig, makaq üü arq, hommok om targõmb õdagust.” Jalq hommogu võtt käteräti vällä. “Kost sullõ muq sysarõ käterätt om saanuq?” Saiq jalq sugulasõq. Juhat’ timä edesi päävä mano. Päiv ollgiq tälle naaseesä. Naane ol’l päävä tütär. Ediq kohe päiv läts timä iist käümä, timä läts jalq päävä iist saisma varba pääle. Päiv astus üte varba päält tõõsõ pääle, õga varba pääl saistas tsuut, nigu redelit pite. Sai timä lõunatsõ varba pääle, tul’l Pühä Üri süüki tuuma. Timä võtt Üri kinniq jaq ropsõ läbi. Sai õdagult kõõ perämätse varba pääle, sõkas’ perämätse varba katski. Läts esiq arq. Päiv tul’l talitusõlt tagasi. Läts hommogult jalqkiq esiq umma aamatihe, varba pääle üles. Astus, astus, saa joq lõunavarba pääle, ei tulõq söögituujat. Peräst õks tulõ, a mano ei tohikiq tullaq Üri. Hõikas, et tul, tul lähembähe, saq eskiq jäi ildas. “Ei tohiq minnäq. Saq pessät.” - “Kunas maq sinno pessüq olõ?” - “Eeläq pessiq.” - “Tuu muq väümiis pess. Mis lasiq arq susõl timä varsa süvväq, ku tä sullõ umast vaesusõst ruublilitse küündle pand.” Läts õdagult päiv kodo. Väümiis ol’l viil küläh timä puul. “Mis saq eeläq sääl kurja olt tennüq pal’lo?” - “Ma Ürri pessi. Timä las’k’ arq mu varsakõsõ süvväq, ma lätsi tälle künneld pandma.” - “Tuu olõ-õs suur kuri, a mis suurõmba kur’a tei? Mis saq muq varba leiq katski?” Väümiis ütel’: “Kas sa mälehtäi, ku maq rikkalõ mehele kuhja lõi, mul ol’l perämäne viglatäüs pandaq, saq lätsiq arq alla.” - “Soo tii-es maq sullõ õgas. Soo tek’k kuri rahvas. Vet maq sullõ selle uma tütregiq naasest anni, et mul sinno hallõ ol’l.”

ERA II 209, 192/3 (2.2) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lell, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis niidü mätlikatsis sai?
Jummal’ jaq halv ommaq velitseq. Lätsiq näq hainamaa pääle niitmä. Jumalal ol’l puras’k’, halval ol’l vikaht. Jummal’ kai, et tulõi midägiq vällä, ütel’, et hiitämiq puhkama. Halv ol’l rassõmba unõgaq. Ütel’ Jumalalõ: “Veli kaeq, ku päiv tulõ jalutsihe, syss ajaq minno kaq ülest.” Jumalal es tulõkiq und. Võt’t timä halva vikahti jaq niit jaq niit. Päiv tulõ halvalõ jalutsihe, timä käänd jalgu ja niit õks edesi, nika ku terve hainamaa maah. Ütles: “Tulõ üles, kaeq, mis muq riist om tennüq, a mis sul!” Halv ütles: “Vaeldamiq arq timä!” - “Vaeldamiq.” Vaeldiq arq. Jummal lei vikahtile kolm risti otsa pääle. Selle noq kaq lüvväs. Õgal vikahtil om kolm tsil’lo ristikest pääl. Läts halv kaq niitmä puraskigaq. Ku lüü hainamaalõ sisse, mätäs niq mätäs. Küsüs Jumala käest tagasi. Jummal’ keeläkaiq, and tagasi. Halv tund arq, et olõiq umi, ristiq pääl. Jäigiq vikaht Jumala riistast, puras’k’ halva riistast.

ERA II 209, 193/4 (3) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lell, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kahr ai mõtsa pite rebäst takah. Repän pakõ, esi kitt: “Ooda-oodaq, külq saa repän kahru verd lakma!” Miis läts mõtsa puiõ perrä. Sai külm. Tek’k tulõkõsõ. Kahr miist pelgä-äs. Läts kahr kaq tulõ mano. Kahr ütel’: “Kutsuq rebäst kaq piistlemä!” Miis kuts: “Repän’, tul piistlemä!” Repän’ ütles: “Kes sul tah tulõ mano om?” Kahr oppas mehele: “Ütleq, et soo om mul lõmmõpakk.” - “Repän’ tul piistlemä!” - “Mis saq taad lõmmõpakku rekke käänäi?” Kahr ütles: “Käänäq noq käänäq syss rekke kaq minno!” - “Repän’ tul piistlemä!” - “A, mis saq timmä kinniq köüdäi, ku tä sul lõmmõpakk om?” Kahr ütles: “Köüdäq noq köüdäq veidkest syss!” Mehekene sai joq asast arvu, köüt’ kõvastõ kinniq. “Mis saq tälle kirvõgaq otsa kaq kopsai?” - “Putudaq noq putudaq syss!” kahr ütles. Ku nakas’ miis kop’s’ma, tap’p kahru arq. Repän’ kahru verd lakma. Miis nil’g’ kahru arq, sai kahrunahast kasuk.

ERA II 209, 194 (4) < Setu, Vilo v., Ungavitsa k. < Ello Kirss < Jakob Lell, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ungavitsa oro kaldõ pääl ol’l hähn suurõh mahlakõoh. Kahr all kaes. Sai repän’ mano. Kahr ütles: “Oi, külq om illos’ tsirk.” Repän’ küsüs: “As saq ka tahat sääntsest?” - “Sääntsest noq taha-ai!” Lätsiq, järve otsah Miko Höödoril hainakuhi. Kahr rungõ sinnäq üles. Repän’ alt kuhja palama. Kahr kitt üleväst: “Oi, vatõr, kipõ om!” Repän’ alt: “Oodaq, oodaq, noq viil kir’äq kironõsõ!” Kahr jalq: “Oi vatõr, väegaq om joq kipõ!” - “Oodaq, oodaq, noq viil kir’äq kironõsõq!” Kahr jõvva-as inämb kannahta. Tul’l ku tulõmässäk säält kuhja otsast alla ja veerüt’ hindä järve. Selle om kahr kõrbjas.

ERA II 209, 195/7 (1) < Setu, Olohova k. < Ello Kirss < Mihkal’ Karulaan, s. 1896 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Suukurg ja toonikurg.
Elli suukurg kavva aigo suurõh suuh. Läts elo igäväs väega. Naas’ mõtlõma, et vaija naadaq naist võtma. A kedä võttaq? Vaija õigõ toonikurgõ minnäq kosjulõ. Tuul ilosaq sulõq ja vereväq kapudaq jalah. Läts sookurg säidse versta läbi suu. Põllu veereh, koh tuu toonikurg elli. “Tere tütrik!” “Tere, tere!” “Mis mul asja kaq ol’l? Ma tulli kosjulõ. Taha sinno arq hinele naasest võttaq.” Naas’ toonikurg suukurgõ kaema. Kaes, et suukurõl pikäq paljaq jalakõsõq, rõivaq väega lühkoq ja kakõnuq. Toonikurg ütles sookurõlõ: “Vyi kulla kosilanõ, lääi ma sullõ joht. Sul rõivaq väega lühkoq ja kakõnuq, jalaseereqki paljaq."”Suukurg kään'd’ ümbre, läts tagasi rabasuuhu kurvaline. Tõõsõl pääväl kaes toonikurg hinnäst ümbretsõõri. Mõtlõs: “Vot, pokan’, halvastõ tei. Arq ol’l vaija minnäq. Õga maqka timäst paremb olõi. Mul ka lühkoq rõivaq ja pikäq vereväq seereq. Et oodaq, ma hommogult arq lää tälle.” Lätski toonikurg säidse versta üle suu, seletäs sookurõlõ: “Vot kulla kosilanõ, eelä sa mul kosjul olliq, ma lupa-as sullõ minnäq, a täämbä ma märge as’a ümbre. Noq ma tulli arq sullõ naasest.” Sookurg ütles toonikurõlõ: “Ku ma kosjul olli su puul, sa tulõ-õs mullõ, ma noq kaq võtai sinno.” Sai toonikurõlõ väega ilodu. Läts nuuskih tagasi üle suu. Sookurg kai tälle perrä, naas’ mõtlõma, läts täl timmä halõhõst. “Ma lää hummõl’ võta ar timä.” Lätski toonikurõ poolõ, et ma võta arq. Toonikurg kään’d’ ynnõ nokki ts’uut’ tagasi, niq ütel’ üle ola suukurõlõ: “Olliq sa mul kos’ah, ma sullõ lää-äs, peräst lätsi sullõ pakma, sa minno võta-as, noq sa tulli mullõ perrä, ma noq kaq lääi.” Läts sookurg jalq tagasi soohu, nyna alah ja eläseq lahku täämbätse pääväniq.

ERA II 209, 197/8 (2) < Setu, Olohova k. < Ello Kirss < Mihkal’ Karulaan, s. 1896 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Saal’es’a papi mano käve mustlanõ kõõ hainu küsümäh. Ütskord trehvü suvõl hainaaigu mustlanõ sinnäq. Papp ütel’: “Min saq ka hainalõ! Talvõl käüt kõõ hainu hädäh.” Läts hainalõ. Papp an’d’ tälle kaq vikahti jaq sulasõgaq lätsiq katõkese. Saiq hainamaa pääle. Sulanõ võtt vikahti kätte, keerut’ ümbre hindä arq platsikõsõ, istõ maalõ. “Tekkeq suitsu!” Mustlanõ küsüs: “As papil mett om kaq kotoh?” Sulanõ ütles: “Ei olõ täl mett.” Mustlanõ ütles: “Vaija süümäaigu kaq pitäq.” Sulanõ ütles: “Vaija niitäq ka.” - “Mis saq noq tood murõhat, kül niidetüs saa.” Istõ süümäaolõ, seiq kõtu tävvest. Mustlanõ ütles: “No hiidäkeq puhkama!” Sulanõ kitt: “A kuna miq niidä?” Mustlanõ: “Mis saq tuust murõhat!” Puhksiq arq, tulli ülest. Mustlanõ ütles: “Teemiq suitsu!” Teiq suitsu. “Noq vaija lõunaq kaq arq süvväq.” Sulanõ jalq: “Kuna miq niidä?” - “Mis saq toost murõhat, külq niidetüs saa.” Seiq lõuna kaq arq. “A päält söögi vaija puhadaq. Painuiq niitmägiq tävve kõtugaq.” Jalq puhkasõq. Nõstvaq pää üles, päiv minekil. Mustlanõ ütles: “Nakkamiq kodo minemä!” - “A niitä saaki-is.“ - “Mis saq toost murõhat!” Lätsi kodo papi poolõ. Papil söögiq säedüq kyik. Mustlanõ küsüs: “Annaq mett süvvä!” - “Olõi mett.” - “Annaq, annaq! Sa tahai andaq.” - “Jeipohu olõi” - “Kurat, saaguq tuu hain kyik kasuma, mis miq maahha niidi!” Läts papp tõõsõl pääväl kaema, ütel’: “Vot tä tsiga nõid om, a tuud kotust õks jõvva-as arq nõiduq, koh muq leibä-soola sei.”

ERA II 209, 199/200 (1) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elliq teeda ja paaba katõkese. Es olõq näil latsi kedägi. Vaesõq inemiseq ol'liq. Tahtvaq Migulalõ praasnikku pitäq, ei olõq minga pitäq. Märkväq, kuis saanuq pitäq. Üts jalatekikene ynnõ om. Möögeq s'oogi arq. Miis läts liina tekki müümä. Puttu pühä Mikul' vasta. Os't' tuu jalateki arq, vei naaselõ kodo kättegi arq. Tagumatsõq inemiseq kaivaq, et mis miis iih lätt ja sais. Miis kaubõl' Migulaga tekki, a nimäq Migulat es näeq. Miis küsse tekist kats ruublit, a Mikul' an'd' kolm. Naane kotoh pahasi, et vot ul'l miis, arq saatq teki kodo, noq saaqki Migulalõ praasnikku pitäq. Mikul' seletä-äs tälle midägi. Tulõ miis kodo ja miist tõrõlõma: "Sa lupat tetä ja tiit tõisildõ!" "Mille? Ma arq möi teki." "A mullõ valgõ pääga teeda tõi teki kodo." Tuu Mikul' esiq ol'lgi. Tõi miis teki raha iist kykkõ kraami, pidi praasniku arq ja jäi tekk ka kätte.

ERA II 209, 20/2 (11) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts kuningas käve vol’na rõivih sõta pite ja liinah. Kaes, üts soldanikõnõ norotas pääle kõrtsih. Küsüs: “ Mis saq siih norotat?” “Eelä jõi, noq pää väega halutas.” - “Syss vaija pääraparandust. “ - “Olõi rahha.” - “Kas kuningas annai saalovanjat?” - And, a tuud väega veid’kese. Mis tuust saa?” - “Läämiq, ma võta pääparandust!” kuningas ütel’. Võtiq topsi, tõõsõ, kolmanda. Läts soldanil joq miil hüäs. Ütel’ sõbralõ: “Oodaq, ma kaq sullõ võta.” - “A sul olõi rahha.” - “Ma panõ mõõga kihla.” - “Sullõ tulõ myyka vaija.” - “Ma panõ pirru tuppõ.” Pan’d’ mõõga kihla, võt’t viina, an’d’ kuningalõ kaq. Jõiq ja olliq ryymsaq. Tõõsõl pääväl kuningas tuu poolka mano. Käs’k’ kyik rynda. Sai tuu soldadi kottalõ niq ütel’: “Raoq tuul pää maaha, kiä su kõrval sais.” Soldanikõnõ hiitü väega arq, Mis noq tetäq kaq? Myyka ei olõq. Taganõs veid’kest maad, kobi õks pirdu tupõst, esiq ütles: “Ku soo soldat om kõvvõr, syss täl pää maaha, ku õigõ, syss mu myyk minemä pirrust!” A pird ol’lgiq. Kae määntse hüä arvu an’d’ vällä. Kuningas kinke terve poolka saalovanja toolõ, et hüä vastusõ an’d’ ja las’k’ kolmõs pääväs kodo praasnikku pidämä.

ERA II 209, 200/2 (2) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts Oka nimega tütrik, aestakka 25 vana, kuuli arq. Kolmadal pääväl lasti ello. Es olõq viil maaha matõtki. Istõ üles pingi pääl. Ello jäigi. Es võõdaq tagasi. Timmä sääl karistõdi, et ku läät ilma, arq sa kohegi pidopaika mingui. Kargama mingui sukugi. Tul'l vaija ütepaika pulmõ podruskis minnäq. Umaq naksiq sun'd'ma, et min õks, uma sugulanõ. Arqki kui inemiseq aiq pää segi. Läts podruskis. Timä taha-as minnäq kargama. Tõõsõ ütliq jalq: "Läkiq õks, olõi midägi!" Lät’s kargama setokõist. Jäi pümehes. Es saaq kõrvalõmaad minnä, inne ku kättpite tõmmati. Tuu selle, et timä üle keelu tek'k. Elli päält saa aastaka. Kõõ ik'k, et minno noq inämb ei võõdõta sinnäq. Mul tulõ noq jäiäqki taivatoest joq. Timä selet unõnäkä kaq:
Et ku olt orgõ seeh, syss tulõ pahandust. A ku olt mäekaldõ pääl ja päiv väläh ja illos' tee, syss saa ryymu. Lambaq unõst ommaq hingeq. Kari om rahvas. Kar'ah olt, saat rahvahe. Kuri hopõn, ku sullõ purõ, tuu om kuri inemine. Pini purõ, syss õks määne halvus tulõ. Päiv lätt jumalihe, saa surnu. Ristikäügi pääl päiv lätt, saat matma. Hamba kakkat vällä, sugulanõ surõs. Ku päiv nõsõs, saa ryymu. Ku näet, et su maa pääl vahtsit hoonit pandas, vai künnetäs, saa haigus. Sitta veetäs, om kõva haigus, vai surm kaq. Ku kuulja unõh küsüs midä, saa eläjä kaih. Ku surnu midä unõh kin'k', tuu om ilma hüä. Ku vesi juusk, tuu om murõh. Kartohkaq kaq om murõh. Must hopõn, ku vihhas om, syss olõi sukugi hüä. Verrev hopõn olõi nii halvust, valgõ hopõn om hüä.

ERA II 209, 202 (3) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Jalki vanatütrik Luhamaa poolõh. Tuul ol'l tett pal'lo pühäpäävä tööd. Velenaasega kõõ tüüti pühäpäivi. Pääle surma ol'l timä pant joq lautsilõ ja tetti timäle kirstu. Noorik kaes, et mis Lukõ hõl'otas. Lätsiq kaema. Istõ üles, ütel', et arq ti minno peläkui, ma teile taha kynõldaq. Palotagõ kyik tuu kraam maaha, mis me pühäpäävä tei. Velenaane ütles: "Oo, Lukõkõnõ, me innemb anna sandilõ." Timä ütles: "ei kõlbaq toolõ kaq. Inne maq ei koolõq, ku palotagõ kyik maaha! Inne mullõ sääl asõnd ei andaq." Tetti ka nii ja surri timä jalq arq.

ERA II 209, 202/3 (4) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Puravitsa küläh jalq üts 13-aastanõ poiskõnõ tul'l jalq koolust ello. Ütel', et mul kästi kynõldaq. Üts tütrik ol'l jämme. Syss ol'l pandnu tiku pääkeseq, nigu vanast olliq, seeraq otsah, aho ala livvaga likku. Jõi tood, et lats lõpõsi seeh arq. A lõppi esi arq. Syss tuu poiskõnõ ütel', et Trynnõ Tat'o om pant tõrva katlahe, katõ tulba vahel kettega kinni. Timä saadõti hirmust, et inämb kiäki tekui nii. Selet' viil, et kae Korski Krandas' kuuli viina. Tuu om noq hobõsõh. Umalõ imäle ütel' viil, et mul kolmõ synna lubata-as üteldäq, a ma sullõ õks arq ütle. Imä nuid synnu kõnõla-as ynnõ ilma.

ERA II 209, 203/4 (5) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Viidi tütrik hauda. Rikas, uhkõ tütrik ol'l. Kuld- ja hõpõkraami panti tälle üteh. Tsuraq hauda pandõh jo märgeq, et õga mi taad jätäi mädänemä, me ta kyik kisu takah vällä. Lätsiq matjaq kodo. Tsuraq haud vallalõ ja sõrmust kiskma sõrmõst. Tütrik haar'd' käe kinni. Tuu väega hiitü, tänni, et avitagõq, käe nopas' joq kinniq. Tõõsõq kaiq kaq, et asi lätt sitastõ, ei tiiäq, mis noq saa. A timä vallalõ ei lasõq. Ütles, et avitagõq minno vällä. Tsuraq kaiq, et midä tetäq olõi, piät avitama, ku joq tuu tii pääl olt. Kisiq timä vällä. Täl peigmiis ol'l võtnu naase ja timäl tul'l niipal'lo halõdus, nigu kuuli arq. Astõq kyik kodo. Tütrik tsurõlõ midä es tiiq, et ar avitiq vällä. Umatsõq olliq istnuq kyik süümä. Nuuq väega jahmatuq, et ta olõi enämb vaga Jumalat, surnu tulõ takah. Timä seletäs, et ma ar pässi ilma jalq. Nimäq ei usuq."Nakka söömä, me inne ei usu, et sa olt tuu, vast sa vaimulitseh ynnõ käüt." Nakas süümä. Jäigi elämä.

ERA II 209, 204/5 (6) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Hilanamäel Ol'oksa Mikit käve kodo. Minni küläh kynõli, et võeh hädäkene, väega pelgä, esä käü õga üüse oma rahakarbi mano. Tä ol'l rikas miis. Suur ravvanõ rahakarp ol'l aidah. Üüse näti, ku läts aita. Valgõst ol'l arq kaonu. Kiäki tälle ryndu es lääq. Midä kellele kurja kaq es tiiq. Raha kaq ol'l kõõ käeh. Peräh kuuli, et ol'l tulnu joq tarrõ kaq. Asju kaq hukas'.

ERA II 209, 205 (7) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ma näi uma silmägaq rehepappi, ku olli katsa aastanõ. Me olli külälatsõ õdagu kavva liuglõmah. Pelgsiq kodo minnäq. Istõ rehe nukka takah. Kae ku tulõ rehest vällä - suur miis, hal'as kaab pääh, maaniq haljaq rõivaq säläh. Läts aiglikku külä poolõ liikma. Kotoh usta-as.

ERA II 209, 205/6 (8) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mul esä käve Ungavitsah kar'ah. Syss pääkarus ol'l seletänü, et timä ol'l kolq aestakka soendusõh olnuq. Pulmõh ol'l last säidse inemist soendusõs. Selet', et hädä ol'l. Mõtsah soeq kakiq. Haisust vai kui tundsõq arq, et olõi uma. Rehetaadõ lätsi. Sääl jalq piniq. Hambaq kaq lühkü, haarui mano lambalõ. Marju õks sei ja rüäpääkesi jüri. Elo tahtsõ vällä minnäq. Ütskõrd naistõrahvas läts niidse ja sei lämmind leibä. Väits ol'l käeh. Tä ol'l lännü vasta madaluisi ja höörätänü handa. Naane an'd' väidse otsast vadsa pala. Sattõ nahk säläst maaha.

ERA II 209, 206 (9) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Satserinna kerigu jao pääl löüti Paraskovja nimeline pühäne. Tuu näütäs, et sinnä vaija ker'kut ehitäq. Rahvas taha-as naadaq ehitämä, et pal'lo rahha lätt. Veiväq arq pühäsekese randa Lisarja mastõrahõ. Üüse tul'l tagasi kõivo. Tuu õks ol'l pühä tuuja. Tetti syss kerik. Sääl om sääne rist ka löüt. Tuud sälägä kandaq, saa kõrraga abi, ku haigõ olt. Kavvõst käävä hädälitse sinnä.

ERA II 209, 206/7 (10) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ütel tsural ol'l vaenõ mõrsja. Pereh nakas ütlemä, võttui taad, võtaq õks varaline tütrik. Võt't kaq syss üte tütriku, kellele sai viis tessätini maad. Noorik peräh selet', et ma joq käve pulmõ kutsmah, a timä kõõ viil tuu vanaga kul'at'. Täl tuu ol'l õks väega süämeh. Sai laulatus. A elo ei lää minemä. Lavva man ütles: "Ma lää arq, ma jõvvai lavva man ollaq." Imä küsüs, mille sa arq läät pojakõnõ. "Natil ommaq habõnaq." A tuu täl silmist. Noorik ol'l illos' tsõõrigu näoga. Jäi ynnõ tuu miis sääne, nigu ul'l, es taha tüüd tetäq, es süüq. Noorik ütel', et muud joht tiiäi, vast noq tuu vana mõrsja tek'k midä. Pääle pulmõ me mehega magasi, hommogu vei koti sendsehe kirstu pääle. Ol'l viis tingäsuurust tükükest lõigat vahtsõ koti seest vällä.

ERA II 209, 207/8 (11) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts tütrik tahtsõ arq last hukadaq jo ine sündumist. Tahtsõ arsti mano minnäq. Ol'l tälle unõh näüdät, et nuuq latsõq, kiä ristmäldä arq koolõsõq, nuuq ommaq rattakõistõ pääl. Tsõõgutõdas ynnõ näid. A inne sündümist arq hukaduq, nooq ommaq karvatsite pinijalgugaq. Pühä Maarja ol'l ülnü: "Mingui hukakui tad lastõkõist ar. Timä sul kavva eläi. Ol'l kaq nii. Sündü latsõkõnõ arq, ni nädäli peräst arqki kuuli.

ERA II 209, 208 (12) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Uma imä ja ristämm ei võiq latsõ pääle halvastõ üldäq. Seeritsä Olohova küläh läts imä lõunavaihhõ magama. Latsõq väega mässiq. Imä ütel uma tütre pääle: "Ka ku sinno halvgi näei." Tul'l üles, ni latsõkõist olõi inämb kohki. Suu pääl nätti ku läts. Jälekeseq olli ynnõ jäänü perrä.

ERA II 209, 208 (13) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kaokaibja selet' miq puul: Tuu tõõnõ inemine, halvakõnõ, ol'l tulnu Luhamaal üte poolõ leibä võlgu küsümä. Ütel, et ku Sokolova Juus'ka lätt kivile, syss saa meile ka leibä, miq arqki tuu. Sokolova Juus'ka, tuu üts sikõh peremiis, ol'l käünü õga pühäpäävä kivil. Näq ol'liq andnuq kaq jauhha, niq ol'l arq tagasi kaq õks toonuq.

ERA II 209, 209 (14) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts vanaimä ol'l, käve paabast (ämmamooriks). Kutsuti timmä jalq ööse ütte paika. Ol'l arq, sündü latsõkõnõ ilosahe arq, niq ülti, et kastaq noq leib kaq arq. Tuudi tälle oma minija põll ette, et rõivaq määrit arq. Tul'l paaba kodo, niq ütel' umalõ minijale: "Otsani sääne ku suq põll tuudi mullõ ette. Sa kaeq, kas su uma om leevätahtaga, mul küll sai." Noorik läts kaema, niq ol'l kaq leevätahtaga. Näet, ku näq saiq arq võttaq. Selle üldäs, et pan kõõ, miä pant, pan ristiga.

ERA II 209, 209 (14a) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kahr om vanast-tütrikusst saanuq. Krystos ol'l lännü tiid pite. Vanatütrik timmä nuka takast tahtsõ hiidütäq. Märähüt nigu kahr ynnõ. Krystos ütel, saaguqki sa kahr. Ma olõ nännüq, kahru poig ka arq nilut. Justkui inemise latsõkõnõ.

ERA II 209, 209/10 (15) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Latsõq ol'liq lännüq lauta hullama. Krystos ol'l küsünü: "Mis naq tah ommaq?" Juudi paaba ol'l ülnüq, et naq ommaq põrssaq. Minti kaema, niq olliqki põrssaq. Juudi rahvas omgi põrssist saanuq. Selle juudiq ei süüq tsialihha.

ERA II 209, 210/13 (16) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli teeda ja paaba. Näil es olõq poiga. Väega paaba murõht' ja pallõl jumalat, et olõ kinga teedalõ söökigi saata nurmõ. Tul'l vana teedakõnõ ja opas' paabalõ, sa lõikaq pässäots maaha ja hiidäq peetskahe. Paaba nii tek'k kaq. Sai pässäotsast tsil'l'o pojakõnõ. Kasvi suurõmbas säälsamah niq ütel': "Ma vii esäle söögi perrä." "Sust saa noq, sa väegä väikokõnõ!" "Oo, saa, imä." Läts viimäq. Juus'k' õks põllupindrekest pite, pand länigu maalõ, jalq uikas essä. Nii tsil'l'o ol'l, nigu küünü-üs kastõhainost vällä. Esä näeqki-is timmä. Tiiä-äs mõtõldaqki, et kes tuu tän'täs: "Tätä, uu!" ja "Tätä, uu!" Tege esä helü vasta. Tulõ mano. "Esä, ma olõ su poig. Nii ja nii ma sai ja tullli noq sullõ süüki tuuma." Esäl hüä miil'. "Esä ma lää äestämä." "Sust saa noq äestäjä!" "Ma lää hobõsõ kõrva, sääl äestä pääle." Läts kaq hobõsõ kõrva, sääl äes't' pääle, kooni esä sei. Lätsiq üteq vargaq müüdä. "Oi sul hüä hopõn, äestäs ütsindä." "Olõi hopõn, ta mul poig." "Koh tä om?" "Hobõsõ kõrvah." "Vaest müüt meile arq." "Pal'lo annat?" "A mi anna niipal'lo kulda, nigu jõvvat kodo nõstaq." Möi esä poja arqki. Tul'l kodo, paabakõnõ murõhtama. Pujakõnõ läts varga kuurmahe. Säält kaq kõõ viil tsilgut' esäle kulda tee pääle. Esä kor'as', ku kor'as'. Lätsiq papi poolõ vargile. Pois'kõnõ läts pilokõsõst aita. Nimäq aida takah võtiq vasta. Lõikas õks pala, "Kas viländ joq?" Vargaq tegeväq: "Sa lõika, lõika, tänitägui!" Jalq hõikas: "Kas saa joq viländ?" Tul'l papi näitsik vällä kullõma. Vargaq pakku. Pujakõnõ käkke hindä agandõ sisse. Papi näitsik an'd' lehmäle aganit. Lehm sei arqki agandõga kõttu. Lätt näitsik lehmä nüsmä. "Sõiraq, sõiraq S'aar'okõnõ piimä!" Timä tege lehmä kõtuh: "Sõiraq, sõiraq Saar'okõnõ surma!" Näitsik ütel' papi naasele, et tiiäi kiä lehmäl seeh om. Saai nüssäqki. Papi naane ütel', et arq tulõ tappa syss lehm maaha. Tapiq lehmä maaha. Näitsik läts soolikit mõskma. Susi tul'l mano vaht'ma. Kakõs' üts sooligu otsakõnõ. Hiit' tuu soelõ kätte. Saigi tuu pois'kõnõ soe sisse. Tulõ näitsik kodo, kohki olõi tähekest, kes tänit'. Soelõ sai tuu hädä sisse. Lätt susi kar'a mano, timä kõtuh tän'täs: "Külä kar'usõ uu, susi lätt kar'a mano!" Susi ütles: "Min sa vällä ar!" "Kost ma lää?" - "Persest!" - "Sitaga saa." - "Min küleluist!" - "Maha-ai." - "Suust!" - "Arq süüt." - "Silmist!" - "Sa näet." - "Kõrvust!" - "Sa kuulõt." Soel hädä. Vällä ka lääi. Jalq lätt kar'a mano. Jalq timä tän'täs. Susi saai kostki süvvä. Käsk vällä: "Min vällä arq!" Jalq saai kostki minnä. Soel saai kedägi puttuq. Kõõ rüük'. "Ma inne vällä lääi, vii uma esä paja pääle." Mis tetä? Hädäga piät arq viimä, paja pääle hand ajama, syss lätt persest vällä. Ai esä paja pääle hanna. Ütel' esäle: "Võtkõq susi kinni, tapkõq arq, saa mullõ kasuk kaq." Haariq soe hannast, tapiq arq, niq kaeq kos ai pässäpikku poisikõnõ kõik kõrda: sai kulda, sai poig tagasi, sai kasuk kaq.

ERA II 209, 213 (17) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kärbäs om puhas. Ku Krystus lüüdi risti, taheti tälle süäme ala kaq nakla lüvvä, a kärbäs linnas' ette, niq saaqki-is lüvvä. Selle kärbäs sai puhtast.

ERA II 209, 213 (18) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Innevanasst väega kõvastõ paastõti. Meil imäl, kua lats ol'l joq kolmõaastanõ, tuu joq paastsõ suurt paastu. Mälehä, ku mi väega oodi joq et kunas nakka lihha saama. Vasta pühhi syss imä ütel', et hilestägeq katla all arq tuhk, noq joq nakkas Jummal tulõma kost'ma. Mi õdagu käega latsudi ar tuha. Uma silmäga näi, ku olliq sääntseq jäleq nigu kolmõ sõrmõ otsaga tsusiduq tuhkõ pääl.

ERA II 209, 213/4 (19) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul' om meile suur abimiis väega. Mul vana Kosselka tädikene kõõ ütel, et pallõlguiq Jumalat, pallõlgõq rohkõmba Migulat, Mikul' õks arq avitas. Ol'l meil sügüse rehepesmine. Massin tul'l muro pääle, kyik viläkene ol'l veet mano unikohe. Nakas' vihma tulõma. Kai, et noq lättki kyik hukka. Sõsarõkõnõ ol'l lännüq taaha rehe taadõ, kõõ kumar'd' Pankjavitsa kerigu poolõ ja pallõl' Migulat. Tul'lgi illos' ilm. Päivgi nakas' peräh paistma.

ERA II 209, 214/8 (20) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli vaenõ veli ja rikas veli. Rikkal es olõ latsi, a vaesõl velel ol'l üts poig. Kuuli vaenõ veli arq. Es olõ pühästki majah, mis rindo pääle panda. Läts rikka vele poolõ küsümä. Rikas veli es annaq. Tulõ vana sant vaesõ vele poolõ ja ütles: "Mis noq pühäsest! Matkõ niisama arq!" Sant ütles vaesõ mehe naaselõ: "Keedäq midägi süvväq!" Naane ütles: "Olõi midägi keetä. Üts jahuperäkene ynnõ vakah om." - "Keedäq noq tuugi!" Kiit' arq, seiväq lavva man. Sant seletäs, et liinah om sääne kuningatütär, kelle om kuri vaim sisse tüknü. Kuningas lupa poolõ riiki ja tütre naasest toolõ, kes kur'a vaimu arq aja. Sant ütles paabalõ, las saq kaq umma poiga pruuvma. Tuu sant ol'l Pühä Mikul'. Poig tahtsõ väega minnä, a imä taha-as laskaq. Inne liina ei saa, ku piät kuningalõ midä kink'mä. Rikas veli sai kuuldaq, et vaesõ poig taht nii minnä. Rikas veli läts kaq, hulga kingitüist üteh. Vesilde ol'l minnäq. Rikas pand kraami laiva pääle. Sant ütel' läsänaase pojalõ: "Pan savikivi kotti, istuq järve veereh ruihtõ ja mine!" Läsänaase poig istõ ruihtõ. Sant läts ruhe kõrval vett pite, hämmä-äs jalgugi arq. Poiss mõtõl', kuis maq anna kuningalõ savikivi. Rikka vele pojaq veiq häid asju kingitüsest. Vaesõ naase poig an'd' kuningalõ savikivi. Kuningas võt't kotist vällä, kai, kullapala. Sant selet' kuningalõ: "Soo poiss taht su tütärt pästä." Viidi poiss kerigu läve ette. Mikul' an'd' tälle raamadu kätte, ütel': "Min ker'kohe, pan küündleq tsyyri hindä ümbre palama." An'd' kartohkit ja sibulit, et nooq pilluq ker'kut pite lak'ka ja kellatorni. Ku kuningatütär tulõ, peläkui. Poiss läts ker'kohe, pan'd' küündleq palama. Pil'l kardohkit maaha. Nakas' lugõma. Kesküü aigo tulõ kuningatütär vällä. Käü jälgi pite kerigu läbi, maits kardohkit. Halvaq. Kaes, inemine om, a saai kätte. Hommogu toorosk lätt, et noq soo kosilasõ luuq kaq ynnõ kor'ada kokko. Poiss tul'l läve pääl vasta. Tõõsõl õdagul Pühä Mikul' opas': "Sa pillu jalq sibulit ja kordohkit maaha ja panõq kats tsyyri küündlit palama. Poiss tek'k kaq nii. Esiq sais küündle tsõõri sisse ja nakkas lugõma. Tul'l kesküüse kuningatütär vällä. Näri ja pill sibulit ker'kut pite. "Kas mu esä om nii vaesõst jäänüq, et olõi inämb mullõ midä süvvä andaq?" Poissi kätte ei saaq. Kolmadal üül an'd' sant poisilõ suurõ raamadu. Ütel: "Pan kolm tsyyri küündlit palama. Täämbä üüse tulõ sul väega jälle olõk. Ku kuningatütär tulõ vällä, sa kargaq kirstu ja tiiq rist. Tä nakkas sinno pallõma, a sa laskui inne timmä tagasi, ku lugõ meie-issä. Ku tä lugõ, nakkas kerik palama, a peläkui, tuu silmist ynnõ." Keskööse kuningatütär jalq kirstust vällä. Aelõs sibulit jürreh kerikut pite. Poiss kirstu. Kuningatütär ikk ja pallõs: "Las minno kirstu ja las kirstu!" Poiss ütles: "Lasõi inne, ku loe meie-issä." Kuningatütär hil'lokõistõ pobisõs. "Loe, loe kõvõmbahe!" Lei kerik palama. Poiss es pelgä. Läts tuu hirmutus müüdä. Kuningatütär las'k' põlvildõ, lugi palvõ arq. Ütel', et ma inämb tahaqki-i kirstu. Läts poiss kolmõ küündle tsõõri sisse. Kuningatütär taht kaq timä mano minnäq. Pand jala üte tsõõri sisse. Haarui mano. Poiss ütles, ma inne annai hinnäst kätte, ku nakat muqga lugõma. Naas'kiq lugõma. Lätt toorosk hommogu luid koristama, tulõ kuningatütär poisi kõrval vällä. An'd' kuningas tälle tütre naasest ja poolõ kuningriiki. Vaija poisil tuvvaq imä kaq arq sinnäq. Minka sõitaq saa? Vana ruhi mere veereh. Istõ sisse ja sõud' imä perrä. Mikul' õks kõõ sandi kumbõl vett pite kõrval. Tulliq imäga tagasi. Jagi poiss abimehele, sandilõ poolõ varra. "A jaamiq naase kaq poolõst!", sant ütel'. Mehel kuigi tahtui. Väega hallõ om. A mis tetäq? Sant kyik häste arot ja opas. Leiq naase poolõst. Sees ol'l kyik kunnõ ja hussõ täüs. Mikul' puhast nuuq arq vällä ja pand poolõq vahtsõst kokko. Sai naane ilosamb ja puhtamb viil kui inne. An'd' Mikul tä poisilõ naasest, uma poolõ varra jät't kaq sinnäq ja läts es'ki arq.

ERA II 209, 218/23 (21) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli rikas kuningas. Timäl ol'l kolm poiga. Kõõ noorõmb ol'l väega tark. Vanõmbaq veleq lätsiq kuninga mano niq ütliq, mi taha minnä ilma kaema. Annaq meile hopõn ja kulda üteh. Noorõmb poig nakas' essä pallõma, et ma taha minnäq kaq ilma kaema. Kuningas peläs', et vast kui lövvüs surm tälle. Tahtu-us laskaq. Suurõ pallõmise pääle las'k' noorõmba poja kaq. Istõq veleq rattile ja lätsiq minemä. Sõidiq ütte liina. Liinah ol'l suur maja tühi. Tulõq ilosahe palliq, kedägi ei olõq. Noorõmb veli kai maja läbi, nigu kedä koh olõsi-iq. Jäis sinnä öösest. Noorõmb veli ütles: "Siin ei olõq hüä ollaq, soo om vanahalva maja. Vaija minnäq silla ala vaht'ma. Noorõmb an'd' katõlõ velele kaartõ, pan'd' tassi lavva pääle ja käteräti pääle. Ütel’, et män'g'keq kaartit ja kaegõq, ku veri tassi tsilgahas, syss laskõq hobõsõq vallalõ, pääle võit magama minnäq. Noorõmb poig võt't raudkepi ja läts silla ala vaht'ma. Vanahalv sõit' tõllah üle silla. Pini ol'l iih. Pini nakas' silla pääl undama. Vanapakan ütel': "Piniliha, piniliha, mis sa sääl undat, kas mu kaala pääle vai hindä kaala pääle?" Pini ütel': "Su kaala pääle. Siih om sääne miis, kes su arq tapp." Vanahalv ai hobõsõ silla pääle, hõigas': "Tul vällä, kes sa sääl olt!" Kuningapoig tul'l vällä. Vanahalv ütel': "Kas taplõma nakka, vai lepmä nakka?" Kuningapoig ütel', et taplõma nakka. Vanahalv ütel': "Kuass syss inne lüü?" Kuningapoig ütel', et ma lüü inne. Vanõmbaq veleq olliq jäänü kaartit mängeh arqki magama. Veri ol'l tsilgahanuq tassi joq. Kuningapoig lei vanahalvalõ, vanahalv sattõ ristkabloniq maa sisse. Vanahalv lei kuningapojalõ, kaq ristkabloniq sisse. Vanahalv lei kuningapoja põlviniq joq. Tuu kaq kuningapoja põlviniq. Hobõsõq kakiq hindä vallalõ tallist. Lätsiq kuningapojalõ appi. Kisiq kuningapoja vällä ja kuningapoig pes's vanahalva otsaniq maa sisse. Kuningapoig läts majja, koh näq üüd olliq. Herät' mõlõmbaq veleq üles. "Mis ti magama jäiq? Mi siiäq majja inämb ei võiq jäijäq. Ti jäät kõõ magama. Nii ma saa siih surma." Vanõmbaq veleq palsiq, et mi inämb ei jää. Olgõq viil soo üü. Siih väega illos' maja ja hüä ollaq. Noorõmb veli ütel', olgõq noq syss. A magama inämb jäägui. Tõõsõ õdagu jalq noorõmb veli läts silla ala vaht'ma. Sõit' katõ pääga vanahalv üle silla. Pini juus'k' iih. Silla pääl undama. Vanahalv jalq küsüs: "Piniliha, piniliha, mis sa tah undat! Kas mu kaala pääle, vai hindä kaala pääle?" Pini ütel': "Su kaala pääle. Siih silla alla om väega kõva miis." Vanahalv hõigas silla pääl kuningapojalõ: "Tul vällä, kes sa tah olt!" Kuningapoig tul'l vällä. "Noh, kas taplõma, vai lepmä?" - "Taplõma." - "Kuas inne löö?" - "Kuas inne siih, tuu inne lüü." Kuningapoig lei vanahalva ristkabloniq maa sisse. Vanahalv ka kuningapoja ristkabloniq. Kuningapoig lei vanahalva põlviniq. Vanahalv kaq kuningapoja põlviniq. Vanõmbaq veleq ütliq: "Läkiq, suigahtagõq ts'uut'!" Jäiq magama. Veri tsilgahtu arq tassi. Hobõsõq kakiq hindä tallist vällä. Kisiq kuningapoja maa seest vällä. Kuningapoig tap'p tuu vanahalva kaq maa sisse. Noorõmb veli jalq vanõmbit herätämä. "Mi siiäq joht inämb üüses ei jää." Vanõmbaq veleq väega pallõma: "Olgõq noq soo üü viil arq!" Noorõmb veli jalq silla ala vahti pidämä. Sõit' kolmõ pääga vanahalv üle silla. Pini jääs' jalq silla pääle undama. Vanahalv ütel': "Kelle kaala pääle sa undat?" - "Su kaala pääle." Vanahalv kut's' kuningapoja silla alt vällä. "Kas taplõma vai lepmä?" - "Taplõma." - "Kuas inne lüü?" - "Kuas inne siih." Kuningapoig lei vanahalva ristkabloniq. Vanahalv kuningapoiga kaq ristkabloniq. Syss kumb kumba joq põlviniq, syss vööniq. Jalq vanõmbaq veleq lätsiq ts'uut' suigahtama. Hobõsõq kakiq vällä. Kisiq kuningapoja arq. Kuningapoig tap'p kolmõ pääga halva kaq maa sisse. Noorõmb veli herät' vanõmbaq üles. "Lätsiq minemä. Noorõmb ütel': "Mul jäiq kindaq maaha. Ma lää tagasi." Kullõl' ussõ takah, ku vanahalva paaba ja kats tütärt kynõli: "Mi nailõ mehile arq taso tagasi." Vanõmb tütär ütles: "Ma tii hindä ilosas ujakõsõs haina sisse. Ku nä tulõva hobosit juutma, ma kisu näq vette." Tõõnõ ütel': "Ma tii hindä kullatsõs sängüs. Ku näq heitväq puhkama, ma nä arq pitsidä." Vanamuur ütel': "Ma lää korgõ müürü pääle, kost näq värgist läbi lääväq. Viska näile raudkangõ kaala." Noorõmb veli kuul'd' kyik arq. Läts tõisilõ järge. Illos' uja haina pääl. Vanõmbaq vele hobõsit juutma. Noorõmb veli ütel': "Oodakõq!" Läts lei rauatsõ nuiaga uja purus. Illos kuldsäng tii veereh. "Läkiq siiäq puhkama!" Noorõmb veli lei kuldsängü purus. Sõitma jalq. Vanamuur näeqki-is, ku lätsiq värgist läbi. Nakas' veljü takah ajama. Veleq pagõsiq liina. Liinah tutva sepp. Murol raudväräq iih. Kõik kolmõkese muro pääle ja raudväräq kinni. Vanamuur värge takah seppä pallõma: "Annaq poisiq vällä. Mis tahat, tuud massa." - "Ma muud tahai, ku jüräq hammastõga mulk värjü sisse, ajaq pää siiäq ja suu ammulõ! Ma toppigiq sullõ suuhõ." Vanamuur jüri mulgu. Pää muro pääle. Sepp ütel': "Pitsidäq silmäq kinniq, suu ammulõ!" Tsusas' tulitsõ ravva paabalõ kurku. Sinnäq timä lõppi. Veleq lätsiq ilosahe esä poolõ tagasi.

ERA II 209, 22/4 (12) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts ol’l suur varas väega. Kõõ varas’t’, kunagiq saa-as kätte timmä. Ku ynnõ varas’t’ midä, pan’d’ jalq Migulalõ küündle, et kõrda läts. Ütevoori taht jalq üüse minnäq vargile, tulõ sõbõr mano, et võtaq minno kaq üteh, maq kaq taha minnäq. Tä tiiä-äs, et tuu Mikul’ esiq ol’lgiq. “Läkiq sinnäq, sääl suur, rikas talo. Säält õks midä putus peijo.” Sõbõr ol’l rahu: “Hüä, läkiq! Sa hoiaq pinne, ma lää hobõsit kaema. Maq joq mõista väegaq.” - “Ma kaq olõ tuuga rahu. Min noq syss saq, ma hoia siih pinne. “ Pan’d’ sõbõr pinel hannaq sõlmõ, hiit’ mehele üle ola, üts pini ütel puul, tõõnõ tõõsõl puul. Kae kui timä sai pinne pandaq, nigu nuu tii-is hellügiq. Vot pühä saa joq kykkõ. Ütel’, et sa hel’otagui ynnõ, muido naaq suq arq kaq sööväq viil.” Lätt esiq, koputas pääle üte nuka pääle ja tõõsõ nuka pääle. Kas Mikul’ lätt noq syss vargilõ! A miis pinnegaq hoonõ takah. Piniq olliq peremehel höste arq raviduq, väega pussiq, väega haissiq, nigu miis jõvva-as inämb kuigiq ollaq. Hel’otaq ka tohei. Nigu ts’uut nõrgut olga, piniq joq här-här! Miis peläs’, et ar’ kaq sööväq, ku nakkat maalõ pandma. Sai mehel joq nii viländ tuud saismist nigu tiiäki-iq inämb. Pikk sügüsene üü. Saisaq pääle katõ pini all haisu käeh. Sai jo hommog. Tul’l jalq Mikul mano. Võt’t päs’t’ piniq sõlmõst vallalõ, las’k’ minemä. Miis ol’l nii arq vaivunuq, nigu kyik kapõrdõli jalgu pääl. “Vyi kulla sõbõr, koh saq noq nii kavva olliq? Külq mul ol’l rassõ soo saismine siih! Arq tahtsõ lõppõq pini pussu kätte.” Kae syss Mikul’ timmä opas’, et miis, arq saq inämb kunagi pangui mullõ varastõttu hüvvä. Nigu sul noq piniq haissiq, ni tuu haises Jumala iih. Pan umast hiist-vaivast, hot’ veidüq panõq, tuu kaq om paremb, ku võõras hüä. Ku saq vargusõ iist mullõ küündle pant, syss mul kaq nii rassõ, nigu sul noq siih ol’l pinnegaq.

ERA II 209, 223/24 (22) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Rikkal mehel ol'l illos' näidsik. Rikka mehe poig lubasi arq näidsikut naases võtta. Ol'l tennü näidsikulõ latsõ. Ütskõrd näidsik ütel' tsuralõ: "Kas võtat minno, vai võtai? Ku võtai, ma parhillaq hidä arq kägistä. Õgas mu elost nii midä saai." Tsura ütel', et oodaq õdaguni, ma syss ütle. Tsura võt't pilli ja läts varikohe. Istõ maaha, mängse. Mõtõl', mõtõl' päävä minenguni. Mõtõl', et võta õks. Naas' kodo minemä. Tulliq kats nuurt tsurra vasta, nigu sõbraq. Sõbra ütli, tul miqga pidolõ. Sul pill kaq. Tsura ütel', et ma ei lääq täämbä kohegiq, mul eski sääne kurb asi iih. Sõbraq naksiq ut's'utama, et sa noq säänest võtat. Sullõ saa parembitkiq. Lätskiq tsura näidegäq üteh. Veiq valgõhõ pidomajja. Tsura mängse pilli, tõõsõ tandsõq. Pal'lo uhkit tütrikkõ ol'l ja herri. Vaihtõpääl andsõ pilli tõisilõ ja esiq kaq tandsõ. Näk'k, et pidomajja tul'l kõõ peräst kykkõ ilosamb preili. Võt't tuu tan'dsma. Tandsu lõpu pääl an'd' tsuralõ käe. Kyik pido kattõ nigu sau silmist. Jäi pümme. Tsura kaes, et kelle käsi peoh. Kaes, uma kodo kaartõ all sais, näidsik hindä paaripuu otsa külge arq kägistänü, tuu käsi peoh.

ERA II 209, 224/25 (23) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Saptja küläh ol'l jäänü üts naistõrahvas pümehest. Poig kõõ nurisi, et sinno piät no pas'sma. Paaba ol'l ülnüq: "Jummal’ annaq, pojakõnõ, sullõ kaq sedä pümmet ello nätäq, ku sa minno pant paljost!" Jäi poig kaq mynõ päävä peräst pümehest. Imäle saiq silmäq. Näkk poig kaq arq pümme elo. Nakas' joq Jumalat pallõma. Paaba kaq pallõl', et saagu noq tälle silmäq. Timä peremiis, ma paaba, must olõi nii hätä. Saiq jalq pojalõ silmäq, imä pümehest. Kae syss ku poig hoitsõ immä, nigu üsägaq nõs't' süümä.

ERA II 209, 225 (24) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Lykovah ol'l üts lats toonu arq tõõsõ talo poolt noorikukõsõ (nuku), käknüq kõlgusõhõ. Tulli takah ots'ma. Lats imäle võlssõ, et ma es võtaq. Imä ol'l vannuq vasta päivä, et mu lats ei olõq toonuq. Kasvi tütrikukõnõ suurõmbas. Naas' kõõ käegaq rehk'mä vasta päivä silmi iih. Ku tüüd ka tegi, syss õga viie minuta takast jalq rehäs üle silmi. Ütel', et mul tulõ kõõ nigu must mägi silmi ette.

ERA II 209, 225/26 (25) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Labõritsah oll pümme paabakõnõ. Kõõ istõ nulgah. Paabal ikäv. Uma tütar ol'l tulnuq tarrõ. Paaba nulgast küsünü: "Anne, sa olt?" Tütär ütle-es midägi vasta, nigu noq juttu olnu sälägaq nõstaq. Paaba ütel': "Jummal' om andnuq sullõ keele ja sul om synna hallõ." Läts tütrik mehele. Saiq kyik tummiq latsõq.

ERA II 209, 226/38 (26) < Setu, Vilo v., Bebesšino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Alaotsa Mikolõ ol'l kroonupääl ant pühä kiri. Tiiäi koh liinah tuu ol'l löüt. Taivast ol'l sadanuq. Mu poig kirot' tuu päält hindäle kaq. Ku tütär ol'l Vil'ändimaal kar'ah, syss ma anni timäle üteh, et pikse iist.
Ärakiri sellest "pühäst kirjäst".
1. päätükk.
Meie Õnnistegija sündimisest kuni kannatamiseni on nii palju õnnetuid päävi aastas. Neid on kokku 42 päeva. Kui mõni nende päevate sees haigeks jääp, siis on väga vähe neid, kes nente 42 päeva sees omasd haikusvodist üles tõusevad. Kurjad päevad on:
Jaanuari kuul 11, 12, 13, 14 Vepruaril kuul 8, 15, 18
Märtsi kuul 1, 3, 12, 13, 18 Apilli kuul 1, 3, 12, 13, 15
Mai kuul 8, 10, 17, 30 Juuni kuul 1, 7, 12, 17
Aukusti kuul 13, 17, 18 Oktoopri kuul 17, 18, 19
Novepri kuul 10, 12, 17 Detsempri kuul 10, 13
Neet lapsed, kes nende 42 päeva sees on sündinud, neet ei ela mitte kaua ja kui nad ka piaks elama, siis elavad nad suures puuduses ja õnetuses. Nente 42 päeva sees on 4 kõike kurjemad päevad. Neet lapsed kees nente 4 päevä sees on sündinud, need surevad karjumiseka ja hirmsa surmaka.
Käsudatud on, kes pühapäeval tööd teeb, see on hukamõistetud, aga seda mina käsen, et teie pühapäeval ei pia miskisugusd tööd tekema, ei metsates ei ka maiatesd ei ka mide kuskil pool. Need kõige kurjemad päevad on esimine aprill sel päeval om jutas süntinud, kes meie onisdekija ära müüs. 3 Märtsil on Meie Õnistekija ära müüs. 17 Augustil on kurad taevast maha visatud. 1 Detsembril on tema püha Koemarja linna ära hukanud. Seda tunnisdust on uemal ajal mere äärest leidud, mis inglisd Mihalisd maha saadetud. Hose linas kolmekuninga päeval aastal 1702 on see raamad leitud. See armas ristilödud õnistekija see Jumal on Meile ütelnud, Inimene kui sul pahasti läheb, siis ära muud mõdele, kui hoija oma Armsa õnistekija poole.
See raamad on trükitud 1704 aasdal, mis peasdja ingli Mihaili läbi saadedut Meile kõikitele maa piale. See on kuld tähtedega trükitud. Mihaili kirikus Hoose linnas Ikandja saarel see raamad om sial kirikus kui tuvikene veiapial lehvinut kes seda on tahtnud kinni võda seele est on ta enasd ära Hoitnud ja endast lahti teinud. Teie tiade et mina see raamadu olen Jumalik kätetöö mile järki teie elama piate. Teie piate kiriku minema ja valjas Jumalad paluma ja niisama häsdi ka kotus ja väljas Jumalad paluma. Ärke lõikage mitte oma juukseid maha ja ärge ehtige enasd mitte uhkusega, mis ilus väljas kuid seesdpoold piate sõpralikud olema oma likemistega ja vaesdele leipa murtma. Ärke tehke mitte nõnta kui need mõisdmada lomad. Mina käsen teid ikka 6 päevad tööd teha ja seitsmental päeval puhada niihäsdi kotus valjas kui ka kirikus. Jumalad paluta. Kui teie seda teete, siis tahan ma teid üles otsida. Ärke vantuge minu nime maha ja ärge kukuge mitte kulda ja hõbedat ülekohtuseld, ärge eitage liha himude järle. Nõnda kuidas mina teid olen ülesse tõsdnut, nõnda võin mina teid ära kaodata. Ükski ei pea teist ära tapma ei käega ei ka mingisuguse riisdaga, eka mingisugust kahju tekema oma ligimese selja taka. Ärke rõõmustake ja ärke olke suurelised oma varanduse üle. Arke tunnisdake mite ülekohut om likimise vastu. Kes neid sõnu peab, saab õnistadud, aga kes neid mitte ei usu saab hukamõisdedut. See ei pia sama minkisukusd õnisdusd. Kellel see raamad on ja teisdele ei anna lukeda ja mahakirjudada see on üks äranedut inimine, ika ilma minu risdikokudusesd ja minust kõike väkevamasd maha jäedut. Seda raamadut piate teie andma ära kirjudada. Ja kui sul nii palju pattu on inimene kui liiva mere ääres ja tähti taevas need saavad teile kõik andeks andud kui seda teede, mis mina teile ütlen, aga kes seda mitte ei usu see piap surema kõige oma patutega. Pööra ümber oma patutega ja siis ei saa mina teid mitte nuhtlema. Mina saan teie käesd kõik järele küsima viimsel päeval, siis aga ei või teie midagi vastudada oma patude üle. Kellel see raamad majas on, kes teda ligi kannab see millasdki müristamise ajal õnnetuse sisse sadama ei saa. Ja see raamad saab teile palju kasu tooma ja sind õnnetuse eest hoidma. Kui naine raskejalgne ja seda raamadud oma ligi kannab ehk piab see saab hääd vilja kandma. Minu käsul, minu ingli Mihaeli läbi siia maa peale saadetud.
2 Peatükk.
See raamatu peatükk on minusd kirjutatud. Hoidke ikka enasd patudest ja pühitsege pühäpäeva ja elage palumisest, siis päride teie tevariigi. Kui teie seda mitte ei tee, siis nuhtlen mina teid tule katku sõja ja näljaga ja nuhtlen kõik igavesti. Mina lähen oma lipuka ühe päält teise pääle. Teie ütlete et see on Isand. Siis tõuseb tüdär ema vastu ja vend venna vastu, linn linna vastu kui mina oma käe teil ära võtan. Teid teie ülekohdude pärast nuhtlen mina välgu pikse ja kaheteraga mõõgaga, maa pääl ajaliku nuhtlusega selle pattu pärast et teie püha tööd teede. Seni ajani olen mina teid hoidnud muidu olekside juba ammugi hukka saanud ja ära needut olnud. Mina käsen teid niihästi noori kui vanu et teie kirikusse lähede oma patusid südamesd kahajtsema uskudes ja paludes ligimesele tema pattud andeks annade. Hoitke et teie vaeseid ei pilka aga aidake neid hädalisi kellel raskesd läheb siin ilmas. Kes seda raamadud ei usu see ei ka ela igavesd elu. Aga kes seda raamadud enesega kannab ja teisdele lugeda ja maha kirjudata annab olgugi et temal nii palju pattusid on kui tähti taevas ja liiva mere ääres need saavad temale kõik andeks andud. Kes seda raamadud näeb ja mitte ära ei kirjuda ja oma majas ei hoia sellel ei ole miskisugusd õnnistusd näha. Ehk kes seda on kirjutanud ja teisdele lugeda ei anna see on ära needut. Mina käsen teid, et teie minu käsku peade kuidas teda on Kristus õpedanut. See on Sinu Jumal see Isa Jumal See Poja Jumal See Püha Vaim aamen.
Kes seda pühä raamadud hoiab oma ligi kannab sellele misikisugune täislaaditud püss ehk riist ei või kahju teha. Need on need sõnad mille juures ükski ei pia kartma. See raamad hoiab vaenlase võrkudesd röövli ja kõige kahjude eest. Ja need Isanda Jeesuse sõnad hoiavad kõigi hädade mõõkade ja surmariistade eest. Kõige nähtava ja nägemata kahjude eest. Selle Kristuse läbi kes sind ja mind on loonud ja pääsdnud rahu kilbi läbi kes meie eest on kannadanut ja surnud. Need on need Jumala Isa sõnad aamen. Kes neid sõnu ei usu sellel on tarvis ühte sedelit kirjudada nende peal olevade tähtedega ehk sõnatekeja ühe kolmanda looma kaela siduda ja püssika tema peale lasda siis näed et temale kahju ei sünni. Jumala Püha Vaimu nimel. Aamen. Siis näed et Jumal Isa seal juures on. Mina näen ära kõik mõõgad ja kilbid nii kui siingi kirjudadut on. Usule see miskisugusd ilmaliku kahju ei saa kanda. Mina Jumal see Isa surmani ei või kahju teha sest meie Jumal isa seisab alati meie keskel. Need on need sõnad: B.D. J. V. K. J. B. D. O.K.O. Jevina pani minu seda raamadud kirjutama. Kui kellelgi liiast verd jookseb siis jääb veri kinni. Ja kes seda ei usu kirjudagu need sõnad mis siin on kirjudadud, lõikagu pangu haavale pääle siis näete et veri enam ei jookse. Need on need sõnad: Beer, Kristus rahu jookseb Marie. Need on kõigile inimesile tarvis. Kristus see püha kes oli löödud ja meie õnistegija kes oli maailma sisse sündinud. Meie Isanda Jeesuse Kristuse haua pealt on kui keiser Kaarel Prantsuse maale sisse tuli laskis tema seda raamadud kuld tähtedeka trükida. Kes selle raamadu kätte võtab ja loeb Isa Meie ja tema kannadamisd ja surma meie Isanda Jeesuse Kristuse nimel kes seda loeb see saab kuuldut. Ja ka kihvidide eest võib selle raamaduka enasd hoida. Kui kellelki laps sünnib siis tarvis see raamad ligi hoida, et raskus temast kergemini lahkuks. Sada raamadud peab paremale poolele hoidma siis saab see kahju eest kaitsema. Ja kes seda majast majasse kannab ehk annab õnisdatakse. Aga kes seda mitte ei tee saab ära needut. Kus see raamad on seal ei pea mitte ühtegi tulekahju olema. Ka pikne ei pea seda purusdama. Kes neid sõnu ei usu see saab enne oma surma üht tähte nägema.
Juudarahva 12 suguharu.
1. Esimene suguharu Ruuben.
Nemad on õnistekijad üheksa korda valusasti löönud, selle patu pärast on sellel suguharul see nuhtlus, et mis sääl on roheline kuivab ära ja kui nemad surevad nende haudade peale ei pea rohi kasvama.
Teine suguharu Siimon tema on meie õnistekijad risti külge naelanud, selle pattu pärast on sellel suguharul see nuhtlus et iga aasta üks päev veri nende kätest homikust õhtuni vahedpidamada jookseb.
Kolmas suguharu on Leevi, tema on meie õnistekijad naernud. Sellel suguharul on see nuhtlus et iga aasta kolmkümmend meest saab ära hukadut.
Neljas suguharu Jenida on Isandad meie õnistekijad löönud ja tema silmi sülitanud. Selle pattu pärast on sellel suguharul see nuhtlus et nemad üle oma habeme ei saa sülitada, kukub ikka oma suhu tagasi.
Viies suguharu Tann on õnistekija kuue peale liisku heitnud, selle pattu pärast on sellel suguharul see nuhtlus et nemad 15 märtsikuu päeval homikust õhtuni verd suust sülitavad.
6 suguharu on Nahvet, tema on meie õnistekija ristipuu külge löönud ja vitsaga peksnud. Sellel suguharul on see nuhtlus et 24 märtsil iga aasta on sada haava nende ihu sees, millest veri jookseb homikust õhtuni.
Seitsmendad suguharu ei ole.
Kaheksas suguharu on Olenon, tema on meie õnistekijad pärst karjunud: Las tema veri tuleb meie ja meie laste peale. Selle pattu pärast on sellel suguharul see nuhtlus et iga nädalal on neil hirmus hais nii et ilma ristimise veeta ei või olla, siis alles kaob neil see hais suust ära.
Üheksas suguharu Iskar on õnistekija kõrvade pihta löönud, selle patu pärast on sellel suguharul see nuhtlus et nende parem käsi on üks kämmel lühem kui pahem käsi.
Kümnes suguharu Seebulon on oma lapsed sealauta kinni pannud siis kui teised juudid õnistekijad mööda viisid, need lapsed olid õppinud karjuma. Kui nemad siis küsivad Jeesuse käest "Ütle meile, kes seal laudas karjuvad." Need on teie lapsed, pojad ja tütred. Aga nemad ütlesivad: ei ole tõsi, need on sead. Isand vastas: Kui need sead on, siis jäägu seaks. Sellel suguharul on see nuhtlus et neil on neljas hais juures.
Üksteiskümnes suguharu on naelad tagunud õnistegija ristipuu külge. Aga üks Peeiruks nimeline ütles, tervis naelad hästi nüridaks taguda, et Isandal häst valus oleks. Selle nõuandmise pärast on sellel suguharul see nuhtlus tänapäevani kui nemad saavad kolmkümmend aastat vanaks saavad iga öösi nende une aegu suu täis peenikesi ussikesi.
Kaksteiskümnes suguharu Penjamin on õnistegijat liiasti äätika ja sapiga jootnud, selle pattu pärast on sellel suguharul see nuhtlus tänapäevani et nemad ei või ülespoole vaadada. Siis tunnevad kanged janu ja kui nemad räägivad siis kargavad neil peenikese ussikesed suust välja.

ERA II 209, 238/41 (27) < Setu, Vilo v., Bebeškino k. < Kolovina k. - Ello Kirss < Paraskevja Prants, s. 1886 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Must pini.
Elli vana paabakõnõ. Timäl ol'l kolq tütärd. Vana poolõ jo naksiq minemä. Ütskõrd seiq näq õdagu lavva takah niq imä ütel', et tulõi noq miq poolõ kaq pinigi kosjulõ. Pääle söögi läts noorõmb tütär pinile luid viimä. Juus'k' võõras must pini muro pääle niq arqki vei tütrigu. Haar'd' suuhõ ja juuskma. Järve pääl ol'l maja. Pand sinnäq majja timä elämä. Edimätsel pääväl timäle es anda midägi tüüd. Tõõsõl pääväl anti valgõ villa mustas mõskõ. Timä mõsk, mõsk oja veereh, a ei lää kuigi puhtas. Juus'k' jalq must pini timä mano. Ütel': "Anna mullõ üts vuur suud, syss ma mõsõ valgõ villaq mustas." Tütrikul tahtu-us kuigi andaq. Viimate arq an'd'. Must pini pan'd' ynnõ üte voori ojja villaq, niq olliqki mustaq. Tõõsõl pääväl anti mustaq villaq valgõs mõskõq. Timä jalq mõsk, mõsk, a ei lääq kuigiq. Juus'k' jalq must pini sinnäq. "Annaq üts vuur' suud, syss ma mõsõ mustaq villaq valgõst." Tütrik edimält es taha kuigi andaq. A mis tiit hädägaq. An'd' arq. Pini tsusas' villa vette, niq olliqki valgõ. Kolmadal pääväl kästi küllä minnäq. Üüse hiidäs' tütrik magama. Pini tälle opas', ku läät küllä minemä, võtaq leibä üteh. Tiipääl tulõva suurõ pinikar'aq vasta. Viskaq noilõ leibä, syss lääväq arq. Võtaq siist vitsakõnõ kaq üteh. Ku tulõvaq hussiq takah, rehiq vitsaga, syss lääväq arq. Küläh tulõ vana miis vasta, an'd' kätt, et tehrüdäq muqga, a sa tsuska tälle kuuk peijo. Tõõsõl pääväl läts küllä. Tul'l vasta pinikari. Visas' leeväraasa maaha. Piniq leevä külge. Purõlõma. Lätt edesi. Hussiparv mano. Kolq kõrd rehäs' vitsaga, hussi tagasi arq. Sai joq küllä. Vanamiis vasta. And käe: "Tereq tütrik!" Timä tälle raudkoogu peijo. "Tere, tere!" Pitsahüt' ynnõ, niq raudkuuk loppi. Sai vanapagana majja. Edimätsel pääval tõi pernaane süvvä elosa hussi. Noorik es tahaq kuigiq hussi süvväq. Visas' lavva ala. Pernaane tul'l sisse, küsse: "Talopernaane, koh sa olt?" - "Lavva ala hiideti." Tõõsõl pääväl an'd' jalq süvväq eloh hussi. Timä hiit' pingi ala. Pernaane jalq küsse: "Talopernaane, koh sa olt?" - "Ma olõ joq pingi all." Kolmadal pääväl jalq eloh huss süvväq. Noorik visas' läbi aknõ vällä. "Talopernaane, talopernaane, koh sa olt?" Kiäki es ütleq midägi vasta. Mõtõl', et noq om arq joq söönüq. Lasti noorik arq kodo säält. Tul'l tälle tii pääl üts tsura vasta ja pet't tälle, et tuu must pini ei olõq hüä, et kuis sa timägaq nii makadõq. Sa tõmbaq üüse tikk üles ja kaeq, kes ta sääne om. Noorik, ku läts kodo ja hiidäs magama, syss võt't kaq tikuq üteh. Tõmmas' üüse tiku üles. Keldri ol'l sängü all ja mulk vallalõ. Ku sai ynnõ tiku palama, niq tütrik hüürdü keldrihe. Must pini ol'l üüse illos' nuurmiis. Timäl sai noq aig täüs ja sai tä inemises. Haar'd' tütriku kätt pite kinni. Võtt tütriku naasest ja naksi hüvvä ello elämä.

ERA II 209, 24 (13) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Annuhvri ja Piitre paastiq Mõlah, üts ütel pool uija, tõõnõ tõõsõl puul. Üts ol’l mäepuul, tõõnõ alapuul, nigu üts tiiä-äs ütte, tõõnõ tõist. Kua mäe puul ol’l, toolõ tul’l õga päiv nakri vett pite. Kottalõ sai, syss keerel’ pääle kooniq kätte sai. Tuu sei nakri arq, hiit koorõq vette, nuuq lätsi jalq tõõsõlõ. Tuu, kiä kuuri sei, tuu sai viil hyndsamb. Inne rahvas tiiäki-is näist midä, ku löüti ynnõ, et arq koolnuq mõlõmbaq, kiri ryndu pääl, et mastõr tetäq sinnäq. Mehel olliq habõnaq varbiniq, naasel hiusõq kundsõniq.

ERA II 209, 24/5 (14) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts jalq mõtsah paas’t’. Angel’ kan’d’ süvväq, ütel: “Saq olõi nii hyndsa, ku tuu miis, kiä nurmõ pääl künd.” Lätt tuu syss mehe mano, ütles: “Kulla miis, aig om maaha pästäq, keriguaig löödi joq sisse. “ - “Mis tuust ku löödi, õga taivah viil lüvvä-äs.“ - “A kuis saq taiva keriguaigo kuulõdõq?” - “Saistaq sa kaq muq jäle pääle, syss kuulõt saq kaq. Kas’ah, parhillaq naati taivaker’koh kaq lüümä. Noq vaija hopõn maaha pästäq.” Saistas’ tuu kaq mehe jäle pääle niq kuuldsõ, ku taivah väega ilosahe tilistedi kelli. Küsse timä mehe käest, et mis saq Jumalalõ hüvvä kaq tiit, ku saq nii hyndsa olt?” - “Tii-i muud midägiq, kuq umma kündmist künnä pääle. Tüühü nakka, ütle : “Hospodi, pamilui, Jummal’ avidaq! Lõpõda, syss ütle, teno Jumalalõ, et kõrda läts. Kõõ kuulõ taivast kelli.”

ERA II 209, 241 (1) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Küündlepäivä jäi noq (27. jaanuaril) kolm nädälit. Jumalaimä käve pojaga küündlepäävä kuuõnädälil. Küündlepääväst olgõq puul leibä, a eläjäsüütä kolmas jago. Mis kõrrõkõnõ, mis raaksõkõnõ, tuu nakkas joq küündlepääväst lummõ süümä. Küündlepäiv om edimäne suvõpraasnik. Talsipühist kümnendäl nädälil edimäne päiv om oudakei. Tuud joht tiiäi, mis tuul tähtsust om.

ERA II 209, 241/2 (2) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ütehtõiskümnendäh nädälih talsipühist om sorokasvet, tsirgupäiv. Nellikümmend inemist tsukliq järveh ja näiq hätä. Nuuq olliq pühäq inemiseq. Näq olliq sinnäq järve vaivusihe pantu, a näq pässiq vällä. Selle om tuu päiv. Petserih turu pääl om sorokasveta kerik. Vanast peeti sorokasveta suurõs pühäs. Tuud kaq üldäs, et sorokasvetah käänd nellikümmend nelli tsirku suu suvõ poolõ. Küdsetäs nellikümmend nelli vadsakõist ja pandas aidsaibahe vai katusõ pääle.

ERA II 209, 242 (3) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
12. nädälih om Al’akseipäiv. Pankjavitsah om kaq Al’akseipuusli. Al’akseile võõdõti naane arq, aq timä nakka-as naasega elämä. Läts suuhu Jumalat pallõma, pikk hiusõkõnõ, valgõ hammõkõnõ säläh, ristikene kaalah. Vanast peeti al’aksei päivä kaq. Noq naid vähämbit päivi inämb ei peetäq. Kuah küläh om praasnik, sääl ynnõ. Üldäs, et al’akseijah riivehmreq vällä, rattavehmre sisse. Kolqtõist nädälit jääs noq vanna kapstamaarjapäivä.

ERA II 209, 242 (4) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Määntsel nädälipääväl kapstmaarjapäiv om, tuul pääväl alostagui määnestki tüüd. Petserih om suur jamalapallus. Mille taad päivä peetäs, tuud joht tiiäi.

ERA II 209, 242/3 (5) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kapstmaarjapääväst nelli nädälit pääle om jüripäiv. Tuu om hobõstõhoitja. Jüri esi ka hobõsõga. Valgõ hopõn, istus säläh nigu. Rannah om Jüri kerik kaq. Noq kaq viil peetäs jüripäivä pühäs. Viiäs hobõsõq ker’ku mano. Papp tuu Jüri puusli vällä. Käüdäs tuuga ümbre hobõside. Mynõh paigah tetäs noq joq jüripääväl tüüd kaq, a hobõsõtüüd õks tii-iq kiäki. Hobõsõ üle pandas Jürile jüripääväl künnel. Muido kaq, ku saat kuna hobõsõga hõlpsahe ker’kohe, pant Jürile küündle, et hobõst hoiasiq. Jüripäävä keedetäs terri. Jüri ol’l ül’nüq, et mullõ süüke tekkeq vai tekuiq a pühhä pidägeq. Mikul’ jalq ol’l käs’k’nüq piirakut kütsäq ja kiislat kiitäq, a kiä taht syss tüüd või kaq tetäq. Jüri om kar’a üle kaq. Minti pühäsega lauta, kel ol’l Jüri puusli kotoh, vai määne puu puuslikõnõ kaq. Inne jüripäivä mingui läbi kar’a, saistaqkui kivi otsa. Jürist joq jüretüs.

ERA II 209, 243 (6) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Jüripääväst kats nädälit om keväjäne migulapäiv. Tailovah om suur praasnik. Mikul’ om nurmõ-niidü üle. Mikul’ tulõ ruaga, tuu sügüsene Mikul’.

ERA II 209, 244 (7) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pääle migulapäivä tulõ suur ristipäiv, väega kõva pühä. Krystus läts taivahe.

ERA II 209, 244 (8) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pääle suvisõpühi tõõsõ nädäli om lujapäiv. Pankjavitsah om lujapuusli. Viiäs kerikohe villu ja munnõ, jaetas sandõlõ. Luja om kaq kar’a üle. Luja puuslilgiq ommaq sarvõq pääh.

ERA II 209, 244 (9) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pääle jaani viis päivä om piitrepäiv. Piitre, pühä Krystusõ sulanõ. Piitrele paastõtas kaq. Vanast peeti piitrepito, kul’atõdi väläh, laulti, karati, tuld tetti.

ERA II 209, 244/5 (10) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pääle piitret kolq nädälit om jakapäiv. Jakapäiv vai iljäpäiv, tuu om üts. Pühä Ilja ol’l lännüq iho taivahe. Ungavitsah peetäs iljäpäivä nelli päivä. Mul ommaq sääl umatsõq. Inne peeti ynnõ kolq päivä. Iljäpäävä om Ungavitsah küläpraasnik. Mu lell ol’l lännü pääle perämätse pühi nurmõ tüühü, tappu arq piksega. Tuust aost naati nel’ändät päivä kaq pidämä. Jakapääväst käänüs suvi joq sügüsehe.
Miis läts naasega jakapäävä ker’kohe. Vana teeda puttu vasta. Ütel’: “Mille tiq nii läät, ku hobõsõ hand olõi sõlmõh? Vet noq om viil kevväi.” Tulli nuuq ker’kust tagasi niq ütliq: “Pangõq noq miq kaq hobõsõl hand sõlmõ!” Puttu jalq tuusama vasta. Ütel’: “Mille teil hobõsõl hand om sõlmõh? Vet noq om joq süküs.”

ERA II 209, 245 (11) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Viis päivä pääle jakapäävä tulõ annõpäiv. Ann om pühä-Maarja imä. Sulbil om Annõ tsässon. Annõlõ tapõtas oinas, viiäs tsässonahe lambalihha ja villu.

ERA II 209, 245 (12) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pääle annõ tulõ suur maarjapäiv, pühä Maarja surmapäiv. Petserih väega suur jumalapallus. Maarjapääväst nelli päivä om rollapäiv, Voronitsah om küläpraasnik sääl om Rolla tsässon. Muido joht tiiäi, mis tuu Roll ol’l.

ERA II 209, 245 (13) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Suurõst maarjapääväst jääs väikohe maarjapäivä pool nel’ät nädälit. Syss pühä Maarjat viidi kerikohe.

ERA II 209, 245/6 (14) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pääle väiku maarjapäävä tulõ vissenja, suur pühä väega. Mitu päivä ette paastõtas. Too om ristilöüdmise päiv. Ristiusk ol’l juudõl paotõt arq. Jelena, üts keisriprovva sai kost kuuldaq, et kolq risti olliq käkidüq arq üte maja ala keldrehe. Võeti ristiq säält vällä. A es tiidä, kuas om Krystusõ rist. Köüdiq surnu risti pääle. Kur’ategija risti pääle surn ol’l nigu ol’l, a Krystusõ risti pääl tul’l ello. Tuust aost naati jalq risti tunnistama.

ERA II 209, 246 (15) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vissenjast jääs nätäl’ il’kandrahe. Tuu kaq pallõl’ nii jumalat, nigu sai mastõr timä nimele Pihkva taadõ soo pääle. Tuu mastõra inemiseq peräst teiq. Inne Il’kandra elli tuul kottal ütsindäq salasikõsõh. Ku Ilkandra jäi joq haigõst, nakas kuulma,syss mõtseläjäq saiq mano, veiq liina syna. Il’kandra tsässona man ollõv sääntse lätteq, ku hiidät vaskraha sisse, lätt hõpõst.

ERA II 209, 246/7 (16) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kardohkavõtmise aigo om sügüsene mikul’. Syss om rahval kykkõ tävvemb käsi, hää praasnikka vai pomkit pitä, kel tuul aol tulõhus. Migulalõ kaq viiäs kosti. Petserih om Migula kerik. Vanast olõõs nii taad saiajauhha, syss viidi kesväkaraskit. Ma olli lats, ku imä vei minno kaq migulapäävä ker’kohe. Migulapuusli ette ku tuudi, tuudi noid vatsku, nii et riit Migulalõ nynaniq. Peräst syss papp ja psalomtsik tulliq, pilliq tuu unigu poolõs ja üte poolõ viil poolõs. Papp sai kolq ossa, a psalomtsik üte.

ERA II 209, 247 (17) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mihklipäivi om kats, maamihkli ja vinnemihkli. Petserih om Mihklil kaq kerik. Kuis Mihkli pühäs om saanuq, tuud joht ei tiiäq.

ERA II 209, 247/8 (18) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kolm nädälit pääle mihkli tulõ mitrosk, hingmälehtüspäiv. Pääle tulõ nahtsi, syss remnepäätnits. Tuu om pühä Paraskovja üle. Paraskovja om Krystusõ mõrsja. Krystus mõtõl’ kaq elo pääle, kai hindäle mõrsja, hot’ tiidsegiq et täl tulõ nii minnäq. Paraskovja ol’l nii vaga , ku olõõs kolmapäävä ja riide nissa söönü. Nuuq olliq vanast rahval paastupääväq. Paraskovjat tahtsõ esä arq hukadaq, et mille tä hoit’ ristiusku. Satserinnah ol’l kõost löüt Paraskovja puusli. Viidi säält arq, a üüse ol’l tulnuq jal tagasi. Niq tetti sinnäq kottalõ joq kerik. Pääle remnepäätnitsa tulõ joq talsipühi, syss vastanõ-aestak, viiristmine ja jalq küündlepäiv.

ERA II 209, 248 (19) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Makavei om maarjapaastuh. Ker’kuh ristetäs vesi. Tuud päivä rannah püüdjäq väega pidäväq. Syss alostas tindipüüdmine. Päivä ynnistõdas vesi, syss õdagu lätsiq jo järve pääle püüdmä.

ERA II 209, 248 (20) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Saavapäiv om Migula esä nimepäiv. Olõi häste meeleh kuna tuu om.

ERA II 209, 248 (21) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Raadovits om nätäl’ pääle lihavyytõ tuul tõõsõpääväl. Pandas Krystusõ väräq kinni.

ERA II 209, 248/9 (22) < Setu, Meremäe v., Jankino k. < Vilo v., Lõkova k. - Ello Kirss < Ode Vislapuu, s. 1846 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kõiv, üldäs, om tütrikust kasunuq. Olliq kolmõkese sõsarõ. Lätsiq näq marja. Vanõmbaq sysarõq panniq tsäposkaq kaala, sõlõq rynda. Noorõmbal ol’l ynnõ valgõ särgikene, vallalõ hiusõkõnõ. Tä ol’l kui pühä ynnõ. Tõõsõq olliq laisaq, timä ol’l väega virk. Kor’as’ ruttu korvi tävve. Sõit’ rikka kaupmehe poig. Küsse timä korvi hindäle. Vanõmbil sysaril timä pääle väega süä, et ta om ku määne turakukõnõ ja timä käest võeti mar’aq. Tapiq näq sysarõ arq ja matiq suurõtii veerde. Lätsiq kodo, esä-imä küsüseq, koh sysar. “Kas miq syss tiiä, kohe huur aelõma läts!” Kasvi tütrikust tiiviirde kõokõnõ. Sõidiq jalq kaupmehe müüdä. Lõiksiq kõokõsõ maaha, teiq kandlõ. Saiq kaupmehe sinnä esä poolõ ööses. Võt’t esä kandlõ kätte. Naas’ kannõl laulma:
“Kuulõ kulla esekene, kannõlii, kannõlii.
Tsidsa ar’a mino tapi, kannõlii, kannõlii!”
Võt’t imä kandlõ kätte. Kannõl jalq laulma:
“Kuulõ kulla imekene, kannõlii, kannõlii!
Tsid’sa ar’a mino tapi, kannõlii, kannõlii!
Kor’si korvi ma kuhjaga, kannõlii, kannõlii!”

ERA II 209, 249/50 (1) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mikul’ jaq Iljä küsseq kündjä käest, kuas meist paremb om. Kündjä ütel’: “Mikul’ om tsänknynagaq.” Mikul’ naas’ pahandama. A miis ütel’ jalq: “Iljä om jalq plesspäägaq.” Iljä kaq pahanõma. Miis ütel’: “Õgas tuuperäst midä olõi. Iljä pand mütsü päähä, niq olõi midägiq nätäq. Mikul’ om jalq meile suur abimiis sügüse niq keväjäq.” Meelüt’ nii arq mõlõmbaq.

ERA II 209, 25/6 (15) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Tõõnõ miis jalq lugi kõõ pohorooditsa mol’t’vat. Ku arq kuuli, kasvi kääpäst sääne kõiv vällä, nigu õga lehe pääl olliq pohorooditsa pukvaq.

ERA II 209, 250/1 (2) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ol’l miis vaenõ. Olõ-õs rahha. Astõ järve viirt pite ja ütel’: “Kagu mullõ no juhadaiq Jummal’ rahha ei Juudas!” Juudas tul’l järvest vällä niq ütel’: “Mees, mis sa tahtsõq?” Miis hiitü arq, et lõunavaihõnõ aig, kaeq noq olt hädäh. Ütel’ syss õks arq, et maq tahtsõ rahha. “Oodaq siih! Maq lää, tuu” Väiko ao peräst tõi kaq paagaq raha kätte mehele. Miis ütles: “Mis sul nimi om?” - “Mul om nimi Joosõp.” Läts tuu miis ja pallõl Jumalat. Kuuõ nädäli pääle tuu raha an’d’. Miis tohi-is rohkõmb võttaq, ku kolm ruublit. Toogaqki läts kerkohe. Elli kooniq kuus nädälit arq, niq jalq tul’l toolõ kottalõ, kõõ tuu rahagaq järve mano. Kolm ruublit pan’d’ umma rahha asõmõlõ. Sai jalq poolõpäävä aigu. Kuna võt’t, läts viimä kaq. “Noh, Joosõp, koh saq olt?” Tulõ naistõrahvas vällä. “Ei olõ inämb Joosõpit.” - “Kohe Joosõp syss jäi?” - “Hürümürü arq tap’p.” Miis läts kodo kõõ rahagaq. Sai rikas inemine.

ERA II 209, 251/2 (3) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Läts miis Juudakundu pite. Keppi olõ-õs käeh. Puttu vanahalvagaq kokko. Halval sai ilodu. Ütel’: “Miis, mis saq nii käüt, ku kepp olõi käeh? Kõõ võta kep’kene kätte, minka hüä koputaq kannu pääle vai juurõ pääle.” Ütel, er saq olõi mullõ midä halva tennü, mul kaq olõi sullõ mink iist tetäq.” Ol’l kan’dli all rõiva pal’knakõnõ. An’d’ mehele tuu. Ütel’: “Kykkõ umblõq viländ hindäle, otsa ynnõ kaeguiq!” Tul’l kodo. Kykkõ tek’k viländ hindäle niq latsilõ. Pal’knakõnõ kahanõ-õs sukugiq. Ütskõrd mõtõl’, et vaija kaia, pal’lo timä tah om viil. Koh tuu ots om. Nigu otsa võt’t vallalõ, niq rõivas ka otsah.

ERA II 209, 252/3 (4) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kats pernaist väega tülüstiq. Üte kanamuna pääle lätsiq tüllü. Väegaq vannõq ütstõist. Üte naase tütär ol’l ülnüq, et imä saq hiität lõunavaihhõ magama, käset mul üleväh ollaq ja puti süvväq, a mõtsatsidsi tulõ kõõ muq käest puti küsümä. Imä ütel’, et mis saq tah tsordsit. Tul’l tõõnõ lõunavaheq, niq jalq ütles, et noq mõtsatsidsi kut’s’ minno mõtsa. Kolmada lõunavahe viidi arqki tuu lats. Olõi niq olõi last kohkiq. Tuu latsõ imä kuuli mõtsa arq, läts marju. A tõõnõ naane kuuli kaq arq. Nii lajas ol’l lännüq, nigu maha-as kirstu. Ku timmä maaha viidi, läts piiri pääl susi üle tii, vuun suuh. Säidsetõiskümmend aastakka ol’l tuust aost, ku tuu latsõkõnõ arq mõtsa viidi. Syss kirot’ tuu tütärlats Riiast kirä, et mina olli tuu, kedä viidi piiri pääl, ku tõõsõtarõ pernaist matõdi. Minno Riia all viil lasti vallalõ. Näil kyik nuuq pahandusõq tulliq selle, et näq ütstõist vannõq väega lõunavahe.

ERA II 209, 253/4 (5) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ol’l üts illos’ tütrik. Kõõ kynõli, et maq mehele külq lää, a tüüle ei nakkaq. Käveq poisiq kaemah, jutudi arq. Tä ütles, et mina tööle ei nakkaq. Poisiq märgeq, et mis miq timäst syss võta. Üts poiss ütel’, et mina võta timä arq ja panõ tüühü. Lätt, kynõlas tütrikulõ kaq, et teemiq pulma. Tütrik tuugaq rahu, a ütles ynnõ, et tüüle õks ei nakkaq. Poiss ütles, et hüä külq. Ma tüüle sinno ei panõqki. Mul om sääne kass, kes tege kyik sinu iist tüü. Peiväq pulmaq arq. Päält pulmõ miis läts tüühü, naan’e maka. Naan’e kaes, kass kaq maka les’o pääl. Tulõ miis kodo. Naane ütles: “Kass kyik pääväkene magasi, selle olõiq lämmind süüki.” Miis ütles: “Küll tä nakkas tüühü. Noq pulmaperri viil om” Tõõsõ hommogu niisamuta. Naane sängüh les’atäs. Kaes, kass kaq aho pääl les’ätäs. Tulõ miis kodo. Naane jalq kaibas kassi pääle: “Ta on sul nii laisk kass, ei tulõ aho päältkiq alla terve päiv.” Miis ütles, et küll ma timä oppa noq tüühü. Kavva timä tah maka?” Naane kõtutas sängüh. Miis võtt kassi, pand naaselõ palja sälä pääle ja kassi kõvastõ pessmä. Kass krymõ küüstegaq naase sälgä. Naane naas’ pallõma: “Arq peskuq kassi! Ma paremb esi tii töö!” Tuust pääväst naas’ naan’e tüühü.

ERA II 209, 254 (6) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mustõh muuhavah naane tul’l lehmi nüssmäst. Jummal’ teedakõsõh vasta. Küsse: “Mis sa viit?” - “Vett vii.” - “Saaguqki sullõ piimäh soost pääle puul vett!” Selle lätt meil piimäst puul viis.

ERA II 209, 255 (7) < Setu, Meremäe v., Labanõ k. < Vilo v., Keera k. - Ello Kirss < Nasta Labandõ, s. 1863 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast Miiksi puuti käve, syss näi ku kaupmehel ol’l võet silke seest vällä üte poolõga kala. Just ku poolõs lõigat, suu poolõs, üts silm pääh. Lõigat kaq kyik nahagaq arq kasunuq. Valgõ kala ol’l. Kaupmehel ol’l pant puuti nagla otsa. Kyik rahvas man kaiõq ja imehtiq tuud. Üts Miiksi vanamiis selet’, et kost tuu sääne kala om saanu. Krystos püüdse sõprugaq kallu. Naksiq küdsämä ja süümä. Sõbraq lätsi üte poolõ kala pääl tüllü. Syss Krystos võtt kalapoolõ ja hiit merde tagasi. Läts tuu mereh elämä.

ERA II 209, 255/7 (1) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Truba k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1876 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ol'l rikas miis. Elli õks Jumala poolõ. Rahvast kõõ võt't vasta ja ravit's'. Rikkust ol'l kykkõ viländ. Suur uibuaid, mehitsit ol'l. Jummal' kaq käve timä poolõ kost'm'a, kuna nel'äpäävä õdagu ja poolpühä õdagu. Mees tõi uma mii lauda, hot' Jumalat ilostõ. Peremiis saaki-is midä tüüd tetäq. Sulasõq teiq tüüd. Põld väegaq kasvi. Peremiis esiq käve pääle tuu rahvagaq. Elli puhast ja rikast ello. Üte puulpühä õdagu uut jalq Jumalat kos't'ma. Pajagiq kyik arq mõst. Jummal käve õks läbi paja. Selle üldäs, et tapkui paja pääl täie. Uut' niq höörät' põlvõ pääl olõkõrrõkõist. Jummal' kai aknõ kõrvast, niq tulõki-is. Tõõsõ nel'äpäävä tul'l. Miis küsse, mille puulpühä tulõ-õs. "Saq teiq tüüd." Tuusama, et olõkõrrõkõist höörät'. Üldäs', et ku pühhä piät, syss tekui mitte midägiq. Jäi miis vanast. Naas' joq arq kuulma. An'd' pojalõ uma käe ja punga. Ütel: "Poig, eläq saq kaq nii, nigu maq elli!" Elli, elli poig niq nakas mõtlõma, et maq tahai hoolõh ollaq rahvagaq. Tuu kuri nakas joq tälle vaidlõma. Tiiäi, kuis soo rahvas arq võõrusiq. Läts tä üte vananaase mano, et kuis rahvast võõrutaq. Tuu vananaane tälle syss opas', et saq mineq lasõq püssägaq päävänõsõngohe, ku päävä veerekeist ynnõ ts'uut' näüs. Timä läts, niq las'k' kaq. Ol'l kuulnu, ku päävä seest tek'k: "Uijah!" Sai Jumala jalga pite. Peräst tulõ-õs inämb kedägi sinnäq. Inämb kostkiq midä saa-as. Läts, pan'd' joq esiq kaq koti kaala. Syss naas' külq esiq kaq joq kaema, et kuis mul esä ol'l rikas. Et innemb ma õks rahvast pidänüq. Kaes, tulõ rahvast hobõstõgaq, suur vuur'. Tä kaq kumar'd' jaq küsse. Vuur' ütel', et küsüq kõõ tagumatsõ hobõsõ päält. Tuu om miq peremiis. Tagumatsõ hobõsõ pääl ol'l klymbajalagaq teedakõnõ. Kumar'd' toolõ, ütel', et annaq noq süvvä. Väegaq olõ näl'äh. Teedakõnõ ütel': "Vot, poig, saq minno lasiq püssägaq. Muido soo vuur' kyik lännüq sullõ sisse, nigu sa tundnuki-is. A noq sa arq võõrutiq rahva. Niq hindäle kaq midä jää-äs. Kiä vaesõlõ and, toolõ Jummal' and vaesõ jao, niq andja jao." An'd' õks teedakõnõ tälle kaq kuurmast üte vadsakõsõ.

ERA II 209, 258/9 (2) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Truba k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1876 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts poiss tahtsõ ilosat naist. Läts järve mano tsuklõma. Kaes, kats partsi ujosõq. Lobahutvaq õks siivogaq ja sirotasõq jalga. Kaes, inemise jalg. Tulliq pardsiq perve pääle vällä. Miis hiit' näile pindsagu pääle. Pindsagu karmanih ol'l rist. Saiq pardsiq tälle kätte. Vidi ütte partsi kolq vuuri ümbre hindä, sai illos' tütrik. Vidi tõist partsi, sai hopõn'. Tütrik ütel' tälle, et las minno arq tagasi. Mul olõi viil aig täüs. Poiss es kullõq. Nõs't' timä hobõsõ sälgä, vei kodo. Meeldü tütrik tälle väega arq, tahtsõ naases võttaq. Tütrik ütles: "Inne ma ei saaq minnä, ku mu rõivaq ommaq järve seeh ker'koh, tuuq nooq arq." Kuis sinnäq perrä saija? A hopõn lei tälle appi. Iske hindä tuvikõsõs, linnas' läbi vii kerigu mano, tõi pajast rõiva vällä. "Noq vaija noq laulatama minnäq." Tütrik ütles: "Ei saaq inne minnäq, tuuq muq kängäq kaq arq kerigu keskmätsest jakust. Hopõn ediq kui tõi kängäq kaq vällä. "Läkiq noq laulatama!" - "Ei, viil ei saaq minnäq. Kerigu peramätseh jakuh om viil mu sõrmus. Tuu kaq vaija arq tuvvaq, syss maq päse näide käest arq priis. Hopõn' sõrmusõlõ perrä. Iske hindä pääs'okõsõs, linnas keriguaigu läbi kõõ katõ jaku, haar'd' sõrmusõ noki otsa. Peräjakuh paija es olõ. A tuu sõrmus ol'l nii vallus', nigu timmä liigahut', inemiseq kaesõq läbi ussõ, kost peräjakku paja om saanuq, valgõt paistus. Nätti timä arq. Halvaq takah ajama. Läbi hädä pässi arq käest. Sai joq pääle vii. Vei sõrmusõ, an'd' tütrigulõ. Kut's' poiss sugulasõ kokko, pidi pulmaq, võtt tütrigu naasest. Halvaq käveq viil mynõ voori takah otsma tütrigut, a saa-as kätte.

ERA II 209, 259/60 (3) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Truba k. - Ello Kirss < Ode Lumõjärv, s. 1876 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Halva käest ommaq kyik vikahtiq, tsirbi, adraq ja kõõq riistaq saanuq. Jumalal ol'l ynnõ, väits, purask ja lapju. Halv jäi magama. Jummal' võt't timä vikahti, niit' kõõ haina maaha. Tul'l halv üles, Jummal' näüdäs: "Kae, mis maq puraskigaq tei!" Halv vaeldama. Vael'd' arq. Naati rükä põima. Halv ol'l väegaq uninõ. Jäi ruttu magama. Jummal' virk, võt't timä käest tsirbi, põim' uma põllu arq. Tulõ halv üles, "Mingaq põimiq?" - "Väidsegaq." - "Vaeldagõq arq." Vael'd'iq jalq arq. Jummal' tsungsõ maad ka lapjuga, a näet ku tä arq kor'as' halva käest adra kaq.

ERA II 209, 26 (16) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Piitre Paaligaq ommaq Jumalal tulõkibõnast lüüdüq. Ütel ommaq merevõtmõq käeh (üldäs, et meri om tabah), tõõsõl kalavakk käeh. Nimäq ommaq Jumalalõ kõõ parembaq abimehe. Ku Issä ütel Eesusõlõ: “Poig, aig om vaivu minnäq,” syss Eesus ol’l edimält ülnüq, et milles ma lää, ma niigi hyndsa. - “Kes syss rahva seletäs halvust arq? Ku saq ei lää, syss mul Piitre Paaligagiq kandvaq vaiva arq.” Peräst õks läts Eesus esi, olõ-õs Piitrel Paaligaq vaija minnäq.

ERA II 209, 26 (17) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Varas ol’l varastanuq Krystusõ süäme raudnagla arq, nigu saanu-us tälle süämehe lüvväq. Selle, kua om luud varas, tuud mitte kätte ei saaq, paremb ots’kugi-iq. Kätte saa ynnõ tuu varas, kua olõi Jumalast.

ERA II 209, 260/8 (1) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ivan Kupets.
Kaupmehel oll poig. Esä kuuli arq, katõkese sysarõgaq jäiq maalõ. Veli ütel': "Ma lää otsi liinast söögitegijä. Puttu vanamiis vasta. "Ivan Kupets, kos saq läät?" - "Söögitegijät lää ot's'ma. " - "Võtaq minno!" Võt't'. Elliq ku kavva elliq. Läts ütevoori jalq liina. Puttu valgõ härg vasta. "Tere, Ivan Kupets!" - "Tere, tere!" - "Kes teil kotoh om?" - "Üts vana teedakõnõ om, muud kedägiq." - "Ar'aaskuq, (ära usu), tuu om vanatunt. Tuu teid pia arq kaq süü. A oodaq, ma sinno oppa veidkese. Sa ostaq kana, puistaq tälle terri päähä, pan kana süümä." Pan'd' kana süümä, vanamiis suigahtu magama. Pan'd' syss Ivan Kupets sysarõ valgõ härä sälgä, lätsiq pakku valgõ härägaq. Pagõsiq seeniq ku mere viirde. Vanateeda nakas' takah ajama. Merest läts üle valgõ härg. Teeda jäi maaha. Valgõ härg ütel': "Raoq minno kolmõs tüküs! Edimätse tükü raot, saa kats koira. Tõõsõ tükü raot, saa kats sokolat, kolmada tükü raot, saa nimi Kar'aavyi. Ku kutsut: "Kar'aavyi avidaq minno!" syss avitas. Naksi mere man elämä sysarõga. Ragi arq härä. Tul'l vanasitt tõõsõlõ poolõ merd. Tän'täs sysarõlõ: "Võtaq minno üle arq!" Tä ütles: "Ma ei saaq võtta." - "Velel om taskuh nynarätt. Hiidäq tuu merde, saa sild." Sysar tek'k kaq. Sai sild. Tul'l vanatun't' üle. Kuis saa veli arq hukadaq? Sysar pan'd' hindä haigõs. Ütel' velele: "Ku mullõ saanuq soe piimä, syss maq külq arq sütüsiq." Veli ütlel': "Tuud õks saa." Läts koirõgaq mõtsa. Kaes, susi lätt katõ pujagaq. Võtt püssä, taht laskõq. Susi ütel': "Ar laskuq. Ma anna sullõ üte poja ja tsäärägu tävve piimä." Tul'l kodo soe pojagaq. Vanasitt ol'l aho ala paenuq. Nakas' soepoig ahju kakma. Sysar kiild: "Võeh, laskui arq ahjo kakkuq!" Veli kiil'd' kutsigõ arq. Tõõsõl pääväl sysar küsse kahru piimä. Veli läts jalq püssägaq mõtsa. Kaes, kahr sõit katõ pujagaq. Tahtsõ laskõq. Kahr ütel': "Ma anna sullõ üte poja jaq topsi tävve piimä." Läts veli kodo kahru pojagaq. An'd' piimä sysarõ kätte. Pääle ütel' sysar: "Ku maq saanuq säält kivi mant tuud tolmu, maq arqki sütüsiq." Timä läts kivi mant tolmu võtma. Koiraq joosiq kivi ala tolmu tooma, Ivan Kupets jäi vällä. Juus'k' kivi oosõlõ katstõiskümme tapa ette. Tul'l kodo, midägiq tetäq ei saaq. Vanatun't ol'l ka kotoh. Muudku arq süü ynnõ. Ivan Kupets ütel': "Laskõq, ma kütä sanna, mõsõ hindä arq, saa teil pehmeq süvväq. Küt't sanna, küt't hil'lokõistõ. Sokolaq lindsiq, et kütäq viil hillembähe. Kats tapa murriq joq arq piniq ja soeq. Seeniq küt't, ku katstõiskümme tapa murriq arq. Sai sann valmis. Naas' hinnäst mõskma. Sysar kõõ käve küsümä: "Kas olt joq valmis?" - "Olõ." Vanatun't tulõ, sysarõgaq käest kinniq võtnuq, sanna mano. Täl laba pääl tul'l miilde, ütel': "Kar'aavyi, avidaq minno!" Kai, ku vanasita luid ynnõ puistati. Üts hammas ol'l sadanuq vällä. Tuu pan'd' veli nynaräti sisse. Tul'l kodo, pan'd' pütütävve hütsi ja pütütävve vett. "Ku saq nooq süüt arq, syss saat minno nätäq, ku ei süü, saaki-iq. Läts arq sysarõ mant kyiki pinne ja kahrõgaq. Läts ütte liina. Säält õga jumala päivi läts üts inemine vanalõtun'dilõ süvväq. Merest tul'l vanatun't vällä. Läts timä sinnäq mere viirde. Tul'l kuningatütrel minnä süümise ala. Timä läts tälle vasta. "Kohe saq läät?" - "Täämbä kuuõ päägaq vantun't tulõ. Lää toolõ süvväq," kuningatütär ütel'. "Võtaq minno kaq üteh!" - "Mille miq syss katõkese lää tälle süvvä?" - "A mos', ma avida." Lätsi mere viirde, kääväq, kaesõq, tulõ kuuõ päägaq vanatun't vällä. Ütles: "Kaeq, ku meil kuningas om rikas. Täämbä saat kats inemist mullõ pruukostis." Poiss hõigas' ynnõ: "Karaavyi, avidaq minno!" niq kõrraga kuus pääd visati perve pääle. Läts suurõ kivi mano, pan'd' käe külge, "Kar'aavyi avidaq minno!" kään'd kivi üles, pan'd' kuus pääd kivi ala. Jalq: "Kar'aavyi avidaq minno!" kivi läts paika. Kuningatütär ütles: "Läämiq miq poolõ ka! Maq lää sullõ naases." - "Maq noq ei lääq viil." An'd' kuningatütär kuldsõrmusõ poisilõ. Tõõsõl pääväl keskmätsel kuningatütrel minnäq süümise ala. Käü kurvah mere veereh. Ivan Kupets lätt mano. "Mille saq nii varra siih?" - "Mul tulõ minnä ütsälepääle süvväq." - "Maq jää kaq siiäq." - "Vyi, min saq arq! Tä muido süü suq kaq arq." - "Ei, ma olõ siih." Käävä katõkese. Ütsä päägaq vanatun't tsusas' pää vällä. Ivan Kupets hõigas': "Kar'aavyi, avidaq minno!" Jalq visati ütesä pääd merest vällä. Pan'd' nuuq jalq kivi ala. Kuningatütar kut's' timmä hindä poolõ. Timä es lääq. Kolmada päävä läts kõõ noorõmb kuningatütär süümise ala. Timä jalq tuugaq mere viirde. Kuningatütär ütles: "Paremb mul ütsindä minnäq. Saq õks ei jõvvaq minno arq pästäq. Täämbä tulõ joq katõtõiskümne päägaq halv." Tsusas' katstõiskümme pääd vällä. Ivan Kupets hõigas': "Kar'aavyi avidaq minno!" Visati ütstõiskümme pääd vällä. Katõtõiskümnendät es jõvvaq Kar'aavyi kaq arq kaksadaq. Joosiq syss piniq ja koiraq tälle külge, kaksiq tuu pää kaq maaha. Kuningatütär kutsõ timmä väegaq hindä poolõ, a tä jalq ütel', et maq tõistvoori lää. Läts kuningatütär kodo minemä. Putus uma kut'sar vasta. Kut'sar ütel': "Ku saq mullõ tulõi, ma lahksa su väidsegaq lahki." Saa-as kuningatütär midägiq tetäq. Läts ütel' esäle, et kuts'ar päst miq arq. Naksiq pulmõ pidämä sääl. Läts Ivan Kupets kaq pulmõ kaema. Ol'l ajanuq kuningas kyik rahva kokko. Tütär ütel' esäle inne laulatust, et lupaq mul viina jakaq rahvalõ. Jagiq timä kyigilõ viina üle lavva. Tul'l Ivan Kupetsa kõrd minnä viina võtma. Tundsõ kuningatütär timä arq. Võt't Ivan Kupetsa kuninga mano. "Vot, soo minno päs't'." Naksiq poonitama kut'sarigaq. Tä ütles: "Näütäq nuuq pääq ette, mis vanatuntõ külest omma kaksaduq. Aeti sõda kokko. Ei jõvva kivvi hõl'otaq. Ivan Kupets lätt kivi mano, ütles hillä: "Kar'aavyi, avidaq minno!" Nõs't' kivi üles. Lugi katsümmend säidse pääd vällä, näüdäs', pand syss jalq tagasi jaq ütel': "Katskümmend säidse om siih. Olgõq syss katskümnes katsas kaq! Visas' kut'sari kaq kivi ala, kään'd' kivi tagasi, niq jät'tki. Läts syss kuningatütregaq liina tagasi. Naksiq õigit pulmõ pidämä. Peiq pulmaq arq. Naksiq elämä. Sündü naas'el lats. Sysar ol'l söönüq tuu aogaq pütü hütsi ja vett arq ja ol'l timä kaq saanuq sinnäq. Võti sysarõ latsõhoitjas. Sysar ol'l tuu vanasita hamba võtnuq, pand velele pad'a sisse. Hammas läts velele pää sisse. Veli kuuli arqki. Sysar ütel', et miq vanõmbaq kaq kõõ nii teiväq, teemiq tammitsõ pütü ja lasõmiq timä pütügaq mere pääle. Panti tä püttü ja lasti mere pääle. Sääl ol'l määne aastak aigu. Naane latsõgaq kääväq mere veert pite. Naane kynõlõs latsõlõ, et vot sul esä om pütügaq mereh. Nakas Kar'aavyi naasele hillä kynõlõma: "Toogõq pütt viirde! Õga tä koolnuq ei olõq." Timä Kar'aavyid es näeq. Hellü ynnõ kuul'd'. Lätsiq sokolaq, kahruq ja piniq kyik külge, tõivaq pütü viirde. Võtiq timä pütüst vällä. Otsõq, otsõ vika. Kaesõq, pää seeh om halva hammas. Pini ütles: "Ku maq nynagaq võta, mullõ lätt nyna sisse. Kahr ütles: "Ku maq käpägaq võta, mullõ lätt käpä sisse. Koolõ maq jalq arq." Sokolaq võtiq nokigaq hamba vällä. Ivan Kupets las'k' silmäq vallalõ, ütel': "Kaeq, ku maq kavva magasi." Naan'e sokolagaq selediq syss arq, et olõi, sul sysar soo kyik tek'k. Syss veli pan'd' sysarõ püttü ja las'k' igäves mere pääle. Hammas vaiju maa sisse.

ERA II 209, 268 (2) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Siberih läts sodlat ratsala mõtsu pite. Näk'k lipugaq hussi, kolm süldä piuta. Soldat võtt mõõga (huss ol'l maanuq) ja lõigas' lipu pää päält arq. Heräsi huss üles, nakas' takah ajama. Ku ol'l hiitnü hinnäst hobõsõ pääle, jalq hopõn persülde. Pagõsi soldat polku. Naati säält kuulipildujagaq hussilõ laskma. Midägiq saa-as. Lasti suurtükügaq, syss purut' arq.

ERA II 209, 268/9 (3) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vedernika all ol'l väikene järvekene. Noq om arq kinniq kasunuq. Miis lätt jahi pääle, kaes, järvest kui kottõ om veet mõtsa. Lätt jälge pite mõtsa. Kaes, kullõs, mõtsah helü. Kaes, suur huss. Näk'k arq mehe. Külge tulõma. Jahimiis las'k' püssägaq valu suuhtõ. Nii hiitü esiq arq, nigu kolm päivä es saaq kynõldaq. And Pihkvahe tiidäq. Tulti säält syjagaq kaema. Lahasti huss katski, syss kolm püssärauda ol'l seeh.

ERA II 209, 269 (4) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kolm poiskõst lätsiq puulpäävä õdagu sanna lähkohe vah't'ma, et vanatun't tulõ sanna magama, miq võta kübärä arq. Ah sa taivakõnõ, ku tul'l miis mõtsast vällä! Tä ol'l pikemb mõtsa latvu. Ku läts roomakile sanna, sanna uss kyik räksahti. Pois'kõsõq panniq pakku.

ERA II 209, 269 (5) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Miq olli säksa syja aigu öüdsih. Mõtsa viirt pite käve miis. Tä ol'l pikemb mõtsa latvu. Ku röögäh't', syss maa värisi all. Pois'kõsõq võtiq hirmugaq ütstõõsõ ümbrelt kinni, hobõsõq pagõsiq kyik tulõ mano.

ERA II 209, 269/70 (6) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Setu, Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ma olõ vannatun'ti pessnüq. Kar'ah käve, syss üte puulpühä üdagu kattõ arq lehm. Kotoh väegaq sai tõrõldaq ja vannuq. Lätsimiq ot'sma. Saa tsõõriksuuhu, kae, lehm sais paijupuhmah ja inises. Ma joosi mano ja anni tälle vitsaga paar häste kipõt. Ku naas' persegaq pillma! Maq kai, ku pakku sai. Tuu tundsõ arq, et Nos'solka ol'l, üts igäväne käüjä lehm. Miq timmä kõõ vannõ. Lätsi kodo, kae, Nos'solka laudah lyijah. Olõ-õs kaonuqkiq.

ERA II 209, 27 (18) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Tuu inemine üldäs’ viil eloh ollõv, kink maja mano Krystus läts puhkama, ku umma risti vei. Ilmlik rassõ rist ol’l pant tälle sälgä. Miis tul’l vällä. “Mis sa trahvit inemine siih muq maja man puhkat!” Syss Krystus ol’l ülnüq tälle, et saq kaq nii kavva ilma pite käümä, ku maq tagasi tulõ. Tiiäi, kas tä syss parhillaq määntseh eläjäh om vai koh.

ERA II 209, 27 (19) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Sorokasvetta peetäs selle, et nellikümmend poostanikka peiq vinne usku. Kuningas es salliq tuud, et jätkeq uma usk maaha. Tõugas’ nimä iä pääle merde. Näq lätsiq kyik üte iäpala pääle, võtiq ütstõõsõl ümbrelt kinniq. Upu-us arq. Jummal’ vei näq arq iäpala päält. Nuuq saiq kyik pühäq.

ERA II 209, 27/8 (20) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kyigih usõh ol’l Eesus arq, kyigist tul’l arq vällä kaq. Kõõ peräkõrra riste miq usku, sinnäq timä jäie ja tuuhu kooligiq. Selle om tuu õigõusk.

ERA II 209, 270 (7) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts miis pan'd' mõtsah palki pääle. Nigu üte otsa saa rii pääle, tõõnõ jalq maah. "Tohoh, kurat, mis soo piät olõma, ku ei saaq palki pääle!" Tsusas' haloriida takast pää vällä. "Miis, mis saq tahat?" - "Tul appi, kurat!" Sai korragaq palgi pääle.

ERA II 209, 270/1 (8) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts soldat käve õga õdagu mõrsja poolõ. Läbi matusõ ol'l minek. Üte õdagu kaes, matusõh tühi haud. Mõtlõs, et kuis soo piät olõma. Kunagiq siih hauda es olõq jaq noq om haud õdagu saanuq. Võt't timä uma mõõga jaq volvri vällä, lammõs' hauda. Kuulja ol'l havvast vällä lännü. Kullõs, ku mükin ynnõ om. Tul'l havva mano kuul'ja. "Min havvast vällä!" - "Ei lääq. Ütleq inne, koh saq käve!" Poonitiq, poonitiq. Perämäne aig ol'l joq täl väläh ollaq. Ütel' hädägaq arq, et maq sääl jaq sääl liinah käve. Sääl tuu jaq tuu suurõmba tütär om haigõ. Selet' tuugiq arq, kuis terves saa. Soldat kullõl kyik arq. Karas' syss virgastõ havvast vällä. Timä haar'd' soldati siilo pite. Sodat mõõgagaq siilo mant. Las'k' revolvriga kirstu. Hommogu polguh selet', et nii jaq nii üüse ol'l. Es ustaq. Minti, võõdõti haud vallalõ. Ol'l kuuljal sineli tükk peoh.

ERA II 209, 271/2 (9) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Esäl ol'l üts poig. Üts sandikõnõ ol'l ülnüq, et soo poig nii vanas saa ja pikse tapp timä arq. Esä naas' kivist keldrit ehitämä. Sai tuu aig kätte. Esä käs'k' poiga keldrihe, a poig võt't raamadu kätte ja pilvele vasta minemä. Pilv tul'l, pikse kärkse nigu tiiäqki-iq. Poiss läts ja lugi. Sai pikse kottalõ, ku põrot, syss keldrist es jääq tükkegiq kokko. A poig jäi ello lakõ nurmõ pääle.

ERA II 209, 272 (10) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ungavitsa Temme tap'p hobõsõ arq. Läts hobõsõ mano rebäst vah't’ma. Kaes rehe pajast, väikene eläjäkene juusk ümbre hobõsõ. Hopõn' üles, ümbre rehe juuskma, nigu nukaq kolisõsõq. Tul'l riihte sisse. Temme pagõsi ahjo. Hopõn karas' aho pääle. Trampsõ jaq müris't' sääl. Temme tarrõ pakku. Hopõn takah. Temme sai sendse ussõ kinni tõmmadaq, syss hopõn ku pan'd' päägaq vasta ust, lei kats ussõlauda katski. Takah inämb es saaq tullaq.

ERA II 209, 272 (11) < Setu, Vilo v., Pööni k. < Ungavitsa k. - Ello Kirss < Makar' Raud, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Truba miis nurmõ pääl kündse. Tahtsõ süvväq. Nakas' naist vannma, et mis ei tuuq süüki. Tul'l mõtsast naane suuri nissugaq, et nah maq anna nissa. Miis hiitü väegaq arq. Nakas' Jumalat pallõma, syss kattõ arq.

ERA II 209, 273/8 (1) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vaenõq veli ja rikas veli elliq. Vaesõl olõ-õs midägiq andaq latsilõ süvvä. Ütles, et jäägeq jumalagaq latsõ, ma lää arq tiin'mä. Läts esä kotost arq, tul'l vanamiis tarrõ. "Latsõkõsõq, teil olõi midä süvväq." - "Olõi. Esä läts kaq kotost arq." - "Maq anna teile üte leeväkandsu." Pan'd' leeväkandsu lavva pääle. Elliq latsõq ja imä kolm aastakka tuu leeväkandsugaq. Kõõ olliq söönüq ja otsa kaq es saaq. Sai vaesõl mehel kolm aastakka liinah eletüs. Tiin'se kolmsada rublat. Tul'l kodo tulõma. "Noq Jummal' an'd' mullõ kolmsada rublat, noq lää arq ummi latsõkõisi ravitsõma." Puttu tii pääl rikas veli vasta. "Kodo läät joq?" - "Kodo lää. Jummal' an'd' kolmsada ruublit. Lää ummi latsõkõisi ravitsõma. Rikas veli ütles: "Sa võlsit. Kuis saq jõudsõq nii pal'lo arq tiiniq kolmõ aastagaq." Vaenõ veli ütles: "Ma jõudnu-us tiiniq joht, a soo Jummal' mullõ an'd'." Rikas miis ütles: "Viämiq kihla! Ku saa suq õigus, lõpõs mul kolmsada, a ku saa muq õigus, lõpku sul kolmsada. Lätsiq vallamajja, et sääl üldäs õigus. Vallamajah kaq ülti: "Ku saq tiineq, syss sai sullõ rahha. Jummal' noq sai sullõ andma! Piäq puu (põu), kaeq kas Jummal' puistas sullõ rahha!" Lätsiq nimäq jalq tii pääle. Vaenõ veli ütles: "Tsusiq muq silmäq vällä ja käeq-jalaq lõiguq mant, ku mullõ Jummal' anna-as taad rahha." Tsus'k' rikas veli täl silmäq vällä, lõik' käeq-jalaq mant, tõugas' kraavi, niq jät'tkiq sinnäq. Naas' syss vaenõ miis höörütämä hinnäst, sai mõtsa, sai loodsigu ala. Tuu Jummal' timmä vei. Naas' vihma sadama. Tulliq kolmõkese meheq, istõ loodsigu perä pääle. Timä mõtõl', et noq tul'l rikas veli, tapp mu kogoniq arq. Kullõs, olõi rikka mehe helü. Kynõlasõq. Üts küsüs tõõsõ käest: "Mis saq teiq kaq?" - "Mis tei? Rikas miis kuuli arq, pan'd' raha uibu ala. Noq taplõsõq velitseq sääl pääl. Säält saa mullõ pää." Tõõnõ küsüs: "A kuis rahha kätte saiaq?" - "Kuis saiaq? Min lõikaq kuul'ja käsi, kapadaq tuugaq, saat paatävve rahha." Küsüs tõõsõ käest: "Mis saq teiq?" - "Maq lasi veski alla. Ei jõvvaq kiäkiq tuud sulguq. Ei olõ möldril jäänüq muud ku hamõq ja aluspüksiq kätte." Tõõnõ jalq küsüs: "Kuis tuud säädäq saanuq?" - "Lüüsi pääl kasus suur haav. Tuu raoq maaha, nakkaq sulgma, saa arq sulguq lüüsi." Küsüs kolmada käest. Tuu seletäs: "Hummõl hommogu maq lasõ sääntse kastõ maaha, kel olõi kässi vai jalgu vai silmi, tuugaq võid, saa terves." Kynõliq nii loodsigu perä pääl. Vaenõ miis all kyik kullõl. Hommogu kobõ käegaq ümbretsyyri, hämmäs' kastõgaq kässi niq jalgu niq silmi. Saiq tälle kyik nigu innegiq. Astõ vaenõ miis sinnä, koh kuulja ol'l. "Mis tiq taplõt pojaq?" "Selle miq taplõ, esä kuuli arq, ol'l paatäüs kulda, noq noorõmb veli om võtnu kyik hindäle. Miq üks ütstõõsõl pää arq otsast võta." Vaenõ miis ütles: "Annat mullõ kaq jako, maq anna teile raha kätte." - "Poolõ anna arq." - "Toogõ kirvõs!" Ragi esä käe arq, kapat' tuugaq, sai raha kätte. Anniq tälle poolõ. Lätt ja ütles: "Kaeq ku mullõ jalq Jummal' an'd'. Läts edesi veski poolõ, tuu kivimöldri poolõ. Ütel': "Säemiq lüüsi arq, saa jalq jahvataq." - "Oo, kulla miis, kae aluspüksõgaq ja hammõgaq joq olõ jäänüq. Sedä saai inämb kiäki säädäq." Ütles: "Ma lää tuu sae ja kirvõ liinast, säemiq nii pal'lo kuq jõvva." Tõi sae jaq kirvõ. Ütel' möldrile, nakkamiq säädmä. Lõigas haava maaha. Toki mis lei, jäi vesi vähämbäle. Sul'g' lüüsi kinni. Tul'l hulka rahvast jahvatuistõ kõrragaq. Vaenõ miis ütel': "No inämb soo veski eloaig ei piäq lagonõma. Möldri ütel': "Sa olt vaenõ miis. Ma ravitsõ soo iist suq perre niq suq." Läts vaenõ miis liina, os't' hobõsõ, os't' vankri, sõit' veski mano. Säält pan'd' möldri kuurma leibä pääle. Võt't tsetverdi viina kaq, sõit' kodo. Pan'd' lavva üles. Latsõq süümä ja pur'otama. Ja laulu lüümä. Rikas miis kullõs. Ütles: "Vaesõ mehe puul peetäs praasnikku." Saat näidsigu kaema. Lätt näidsik kaema, sääd vaenõ miis tuu kaq süümä. Läts näidsik kodo, kynõlas, et vaesõl mehel viinaq lavva pääl, saiaq lavva pääl, süüväq, joovaq ja tõmbasõq laulu. Rikas veli usu-us. Et kost tuu sai - silmildäq, jaloldaq. Läts esi kaema. Vaenõ veli ütel': "Kaeq Jummal' an'd' mullõ kaq käeq-jalaq. Ja mis mul viil kulda, rahha om ja leibä! Vei kaema, näüdäs umma aita. Märke rikas miis, et odot, ma tii kaq praasniku, kutsu timmä kaq, nõvva tä käest arq, et kost tälle om saanuq. Sai puulpühä. Tek'k rikas miis pido. Kut's' vaesõ kaq pidolõ. Tek'k purjo arq vaesõ mehe. Naas' nõudma, et kost sullõ sai nii. Tuu pur'oh päägaq arq kaq selet'. Ütel': "Sääl mõtsah om suur loodsik. Ma sääl les'adiq all, saiq mullõ käeq-jalaq niq raha." Ütles: "Ooda, saa nel'äpäävä õdag, ma lää kaq sinnäq, saa mullõ kaq." Läts timä ka nel'äpäävä õdagu loodsigu ala. Tulliq jalq kolmõkese rahha jagama. Timä jõvvaki-is uutaq, hõigas': "Mullõ ka jago rahast!" - "Sa rikas miis siih olt?" - "Siih olõ! Jätke mullõ kaq jago!" - "Tul vällä!" Tul'l vällä. Võtiq ynnõ kolmõkese, niq lahksiq arqki lahki. "Kaeq siih om sul kyik; käe, niq silmä niq jalaq ja mis sa olt saanuq vaesõ mehe vaiva." Vot tälle sai! Täl tuust olõ-õs viil viländ, mis ol'l uma varandus ja vaesõ mehe kolmsada.

ERA II 209, 278/9 (2) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kuis Miiksehe Jaan ja Piitre saiq.
Jaan Piitregaq käveq katõkese tiid pite. Piitrel jäiq jalaq haigõst. Istõ Miikseh kivi pääle süümä. Jaan ütles: "Min, ojodaq hinnäst siih vii seeh! Võtaq nooq vanaq kapudaq jalast arq, pan siiäq kivi pääle! Panõq vahtsõq kapudaq jalga, saat saq terves." Sai kaq tervest. Nakas'kiq rahvas kaq käümä sinnäq ja rõivit jätmä. Sai rahvalõ kaq säält tervüst.

ERA II 209, 279/80 (3) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Saal'es'a kerik om Irboska puult tulnuq. Tsuhknaq olliq lännüq gipsi perrä. Sääl ol'l tsässonah Troetsa pühä. Panniq tsässonast pääle, et veemiq arq soo vinne pühä uma maa sisse. Tulliq Saal'es'ahe, vässüq hobõsõq arq. Es jõvvaq kohegiq minnäq. "Kurrat, soo vinne pühä om rassõ, arq vässüq hobõsõq. Panõmiq tä siiäq saada müürü pääle!" Panniq pühäse maaha niq pässiq hobõsõq minemä. Sääl Irboskah löüti arq, et kaonuq om pühä. Saadi tiidäq, et Saal'es'ahe om tulnuq tuu pühä Troets. Tulti perrä siiä, viidi tagasi. Kolmadal üül ol'l Troets jalq Saal'es'ah tagasi. Herr inämb annaqki-is arq, et miq tii kerigu asõmõlõ. Saigiq nii Saal'es'ahe Troetsa kerik.

ERA II 209, 28 (21) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ku Jummal’ lõi Aadama ja Jeeva, syss siug vei nimäq patu sisse ja tuust sai kyik ilm patu sisse. Katstuhat aestakka pääle tul’l veeuputus. Halv mõistsõ kaq hindäq Noja laiva nühkiq ja saiq jalq halvaq ilma pääle rahva sekkä. Syss jalq katstuhat aestakka pääle tul’l Krystus, selet’ halva arq. Noq saa jalq pia katstuhat aestakka Krystusõ sündümisest ja maa nõud joq väega vaelust. Jõvvai inämb pattu kanda. Noq kaq õks määne muutus tulõ. Üldäs, et soovoori tulõ tulõgaq. Jummal’ hoiaq! Rahvas lätt jalq hukka, õgas ilm lääi hukka. Lastas jalq vahtsõnõ rahvas.

ERA II 209, 28/9 (22) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vanast läts Popkova miis keskpäävä aigo üle suurtii hobõstõ mano. Kaes, tütrik tulõ suurõtii kraavi pite, ver’pjäq (punakad) rõivaq, pikk, verrev hius varbiniq, tulõ jaq hurisõs hindähe. Miis sääd’ sammu, nigu sai tälle õkva kottalõ jaq ter’hüt’, et tereh illos’ tütrik. - “Ah, kui saq, miis, mullõ häste ütliq! Mis maq sullõ soo iist anna? Ma anna sullõ toobi kulda. Min võtaq ynnõ, motrila perveh kivi kõrval om. Tuupi joq valmis kallat. A tuup hiidäq tagasi!” Miis ol’l küsünüq, et kes saq sääne olt. - “Miq elä Kos’solka Andri reheh.” Tuu rehi ol’l kolmõ talõ piiri pääl. Sääl kõõ ülti halvu nättäv. “A kohe saq noq läät nii?” - “Maq lää Bulatnovva aidu myytma. Sinnäq väega kõõ kutsutas.” Buletnovah jaeti aidu ja väega tülüstedi. Ol’l lännüq kaq kraavi pite edesi niq arqki kaonu silmist. Miis ol’l võtnu kulla kivi kõrvalt toobist arq ja om rikas täämbätse pääväniq.

ERA II 209, 280 (4) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Irboska om vägimehel tett. Üts vägimiis tek'k Petserit, tõõnõ Irboskat. Ütstõõsõlõ hiidiq vasarat. Irboskah om mitu kerikut. Üts vägimiis tek'k Saharimäele kerikut, tõõnõ Gorodissa. Üle järve hiidiq vasarat. Nigu visas Gorodissast Saharimäele, tappu Saharimäe meistri arq. Kerik vaiju maa sisse. Inne tuu Gorodis kerigu ehitäjä sai üle Mõla järve astuq. Ku arq tap'p tõõsõ, naksi jalaq arq hämmümä üle minneh.

ERA II 209, 280 (5) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Petserihe tetti kõõ edimäne Pühä Maarja kerik. Orost, mõtsa seest ol'l Pühä Maarja löüt. Kivi pääl ol'l passatanuq ja söönüq pähkmit. Parhillakiq kivi pääl pähkme koorõq.

ERA II 209, 281/91 (6) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli miis naas'egaq ja tarõtütrik jaq es olõ näil ütte lastkiq. Läts timä paaba mano. Tuu opas', et mineq püvväq lihavyytõ üüse kala, mis edimäne nooda pääle saa, tuu tuuq kodo. Tä tõi tuu kodo, an'd' tarõtütrikulõ kätte. Tarõtütrik puhas't' arq, hiit' sooliguq vällä litakõsõlõ. Küdsi kala arq ja esiq mait's' inne, kala süämekese sei arq. Perä kalla vei provvalõ. Jäi kõõ inne lita rasõvat niq tarõtütrik. Herräl joq miil haigõ, et timä naas'el es olõq viil. Naas' küsümä tarõtütrigu käest, et kas sa esiq kaq seiq tuud kalla. Tarõtütrik ütel': "Ma kala süäme sei, sooliguq hiidi litalõ." Sai lital poig, sai tarõtütrigul poig, sai peräst provval kaq poig. Lita pojalõ pan'd' nimes Ivan Hatapoig, tarõtütrigu pojalõ Timofei jaq umalõ pojalõ Timofei Herräpoig. Kasviq pojaq suurõst. Os't' herr niiduplatsi näile. Lätsiq, panniq tuu hainamaa kokko kolmõkese. Panniq kolm kuhja üles. Tulliq kodo, et hain kooh. Läts esä kaema, ütte kuhja olõki-i. Tul'l kodo, "Mis tiq võlsidõq? Kats kuhja om ynnõ, tiq ütlet, et kolm. Ivan Hatapoig ütles: "Esä, vaija minnäq vah't'ma." Läts vah't'ma. Las'k' sepäl rakoq puutõlva ja raudpäitseq. Läts õdagu platsi kuhja mano. Istõ kuhja otsa. Tul'l märä kolmõ pojagaq kuhja süümä. Karas' timä muudku sälgä, päitseq päähä joq puutõlvagaq takast. Sõidiq nimäq mere läbi ja kyik kotusõq maailma läbi. Naas' pallõma: "Min säläst maaha joq, jätä tapmine maaha!" - "Ei jätäq, mille saq muq tätä kuhja arq seiq?" - "Maq anna sullõ kolm varsa, jätäq ynnõ elo mano!" Istõ poiss kuhja man kõõ vanõmbalõ varsalõ sälgä jaq sõit' kodo. Esä tul'l vasta. Kolmõ varsagaq tulõ. Sai peräle, jagi arq varsaq. Ivan Hatapojalõ sai kykkõ kõhnõmbakõnõ. Parembaq an'd' umalõ pojalõ jaq tarõtütrigu pojalõ. Tuul Ivan Hatapojal miil haigõ. Näi noq vaiva ja kõõ kõhnõmb vars anti. Tõõsõq pojaq lätsiq sõtta arq, tuud Ivan Hatapoiga es lasõq, et kes mul tüüd nakkas kotoh tegemä. Naas' vars küsümä: "Las minno katõs nädälis imä perrä viil kul'atama!" Läts varsagaq mere viirde, tõmmas' päitseq pääst, las'k' vallalõ. Vars ütel': "Katõ nädäli peräst tul rapahutaq päitsit, küll maq tulõ mano." Uut' poiss kats nädälit arq, läts rapahut' päitsit, tul'l mano. Ol'l ilosamb viil ku tõõsõq varsaq. Tul'l kodo niq Ivan Hatapoig ütel’: "Ma lää kaq arq sõtta." Läts timä kaq sõtta. Kuningal ol'l last üles kuulutaq, et tuulõgaq vei kuningatütre arq, et kiä otsisiq üles. Ivan Hatapoig ütles kuningalõ, et miq kolmõkese veljugaq läämi ot's'ma. Lätsiq, istõq umilõ hobõsilõ sälgä, sõidiq minemä. Tul'l õdag. Ei kohki tallo ei midägiq. Löüseq syss koh üts tarõ jaq tal'l ol'l. Tallih ol'l hopõn' ruhe pääl, sei kaaru. Tõuksiq tuu hobõsõ vällä ja umaq ruhe pääle kaaru süümä. Lätsiq tarrõ. Sääl miis maka sängü pääl. Kolm päivä joq ol'l maanuq. Nõstiq tuu kaq põrmadu pääle maaha, esiq heitsiq sängü. Heräsi miis üles. Kaes, nõstõt põrmadu pääle, hopõn kaq tallist vällä aet. Võt't mõõga, et ma rao näil pää otsast, mis sääntse röövliq tulliq siiäq. Hõigas': "Ivan Hatapoig, tul üles! Angõq vääreldäq!" Ivan Hatapoig haar'd', lei pää otsast maaha. Istõq hobõsõlõ sälgä, sõidiq minemä. Sõidiq, kooniq tul'l talo. Sinnäq üümajalõ. Tallih kats hobõst ruhe pääl. Tõuksi nuuq välllä, uma asõmõlõ. Tarõh katõ päägaq miis sängüh. Ivan Hatapoig nõs't' tuu kaq maaha. Esi' heitsiq asõmõlõ. Tuu heräsi üles. Inne lubasi, et maq rao näil pääq otsast maaha. Peräst mõtõl' "Hüä, ku näq rao-os mul pääd otsast, ma kaq raoi-iq näil. Hõigas' jalq üles, kutsõ väärlemä. Jalq Ivan Hatapoig lei kats pääd maaha. Istõq nimäq hobosile sälgä jaq minemä. Lätsiq päävä läbi. Es kohkiq es kuulõ kikas, es näüq savvu. Õdagu saiq jalq talokõsõ mano. Kolm hobõst tallih, kolmõ päägaq miis maka tarõh sängüh. Ivan Hatapoig pan'd' umaq hobõsõq söömä, nuuq hobõsõq vällä. Tarõh kolmõpäägaq maaha, esiq sängü. Tuu heräsi üles, kaes, Ivan Hatapoig siih. Maq ooda, kooniq üles tulõvaq. Ma kaq jõvva näidegaq vääreldäq! "Kost saq siiäq olt saanuq?" - "Maq olõ siiäq sõitnuq. Lei Ivan Hatapoja põlvist saaniq maa sisse. Ol'l joq kõvõmb timäst. Ivan Hatapoig küsse: "Annaq puhadaq tunnist aost!" - "Annaiq." - "Poolõst tunnist!" - "Poolõst anna." Visas' Ivan Hatapoig saapa jalast arq, puttu hobõsõlõ. Hopõn' ku tul'l, lei kolm pääd otsast. Istõq hobõsile sälgä. Minemä. Lätsiq jalq päävä läbi. Õdagu talo. Kortinna sinnäq. Sääl nelä päägaq miis sängüh, nelli hobõst tallih. Tõugas' nuuq vällä, nõs't' mehe maaha, hiidäs' esiq asõmõlõ. Ivan Hatapoig jäi magama. Tul'l üles tuu nelä päägaq, ütles: "Võta maq, rao näil pääq maaha." Mõtlõs: "Las näi viil ollaq. Üles tulõvaq, syss kaq ma viil jõvva näidegaq vääreldäq." Tulliq üles. "Ivan Hatapoig, angõq vääreldäq!" - "Angõq!" Väärlemä. Edimätse paugugaq lei Ivan Hatapoja põlviniq maa sisse. "Annaq puhadaq tunnist!" - "Ei annaq." - "Poolõst tunnist!" - "Ei annaq." - "Minutast!" - "Minutast anna." Tõmmas' saapa jalast. Visas' niq puttu hobõsõlõ. Hopõn' tul'l, lei nelli pääd maaha, olliq nimäq jalq prii. Sõidiq päävä läbi. Õdagu suur jõgi iih, jiu pääl sild. Ivan Hatapoig ütel': "Sinnäq piät vah't'ma minemä." Saat' edimätse õdagu tõõsõq veleq vah't'ma. Nuuq lätsi silla mano, hiitsiq magama, es kuulõq mitte midägiq. Ivan Hatapojalõ kitiq, et määnestkiq hätä olõ-õs. Tulõ tõõsõl üül Ivan Hatapojal hindäl minnäq. Lei väidse lakkõ, pan'd' pikri ala, ütel': "Nahkõq kaardiq, män'g'keq kaartõ ja kaegõq, ku väist pite nakkas veri alla juuskma, tulgõq mullõ appi!" Timä vahtõ silla all. Sõit herr kuuõ hobõsõgaq, kuus pinni juusk iih. Saiq silla pääle, kyik jalust maah, hobõsõq niq piniq. Herr ol'l kuuõ päägaq. Hõikas: "Kost Ivan Hatapoig siiäq saanuq? Tul vällä!" Tul'l vällä. "Angõq vääreldäq!" Väärlemä. Lei Ivan Hatapoja kaalaniq maa sisse. "Annaq puhadaq!" - "Ei anna." - "Ütest minutast!" - "Katõst anna." Visas' ynnõ saapa niq hopõn tul'l, lei kuus pääd maaha. Ivan Hatapoig hiit' tuu herrä silla ala. Kargsiq hobõsõq ja piniq üles, lätsiq, kohe ilm kan'd'. Läts tarõ mano, pikri verd täüs, veleq magahasõq. "Kuis tiq nii makat! Mul joq sääne hädä, nigu väist pite om joosnuq pikri verd täüs." Tul'l valgõ. Istõ hobõstõ sälgä, lätsiq minemä. Lätsiq sõitma, koh kuningatütär om. Sääl üte päägaq halv edimätse läve pääl vahih. "Lasõq sisse!" - "Ei lasõq." Ängäs' toolõ, lei pää maaha. Lätsiq tõõsõ läve pääle, sääl katõ päägaq halv joq. "Lasõq sisse!" - "Ei lasõq." Lei pääq maaha. Lätsiq, kolmanda läve pääl kolmõ päägaq halv. Pes's nuuq kaq kyik maaha. Lätsiq sisse, saiq kuningatütreq kätte. Tul'l tuugaq veljü mano, sääl võt't arqki kuningatütre käest sõrmusõ. Naksiq tulõma. Hopõn' ütel' tälle: "Meil vaija minnäq kullõldaq, vast viil om kiä koh." Hopõn' iske hindä kärbläsest, käve kyik aknõq ja jakkuq läbi. Löüse viil kolm peremiist. Nuuq kynõlasõq. Üts ütles: "Maq isi hindä kullalättest. Näq nakkasõq juvvaq tahtma, joovaq, koolõsõq arq. Saa meile kätte tütrik." Tõõnõ ütles: "Ma isi hindä uibust, kuldubinaq otsah. Näq võtvaq ubinit, koolõsõq arq, saa meile kätte tütrik." Kolmas ütel': "Ma isi uma suu nii lak'ka, nigu näq ei saaq üle ei ümbre. Ku tulõvaq, neelähäq arq." Hopõn' ütel Ivan Hatapojalõ: "Sääl ommaq nelli kotti jauhha, võtkõq nooq arq!" Võtiq jauhaq hobõsõlõ ede pääle, tulliq tulõma. Tulliq ku pal'lo maad, hõpõläteq juusk haina pääl. Veleq ütliq: "Miq taha väegaq juvvaq." Ivan Hatapoig ütel': "Odot, maq inne juu." Piidsagaq an'd', ol'l kyik kaonuq. Lätsiq jalq, kuldubinidegaq uibu tii veereh. Veleq ubinit kakma. Ivan Hatapoig jalq: "Laskõq, maq inne kaksa!" Läts piidsagaq an'd', ol'l uibu kaq kaonuq. Tulliq suu mano. Kostkiq üle ei saaq. Ivan Hatapoig ütel': "Puistakõq jahuq sisse!" Saiq üle tullaq. Tuu läpähtü jauhhõgaq arq. Tulliq läbi suurõ mõtsa. Juus'k' kuldkits üle tii. Juus'k' uustõ. Veleq ütleseq Ivan Hatapojalõ: "Ta kits vaija kaq arq otsiq. Tütrigu otsõq arq, saa meile puul kuninguist, kits otsi kaq ar, saa viil rohkõmb kingitüst." Lasiq Ivan Hatapoja uustõ köüdsegaq, naksiq vällä kiskma niq märgeq: "Võtamiq kitsõ arq jaq lasõmiq timä tagasi. Saa meile hopõn', kits niq tütrik. Timä inämb maa alt vällä ei saaq." Timä ai kitsõ iih, võtiq kitsõ üsäst arq, lasiq kablagaq tagasi. Läts maa ala arq. Otsõ, otsõ, löüse üte majakõsõ ja paabakõsõ. Paaba käest küsümä: "Kas om säänest, kes arq vii muq vällä, kes hyngu pite lätt. Paaba ütel': "Tsiakar'us om järve veereh. Tuul om sääne vanaesä, kes hyngu pite lätt." Tsiakar'us järve veereh puhk pilli, nii et maailm lahkõs. Lätt, küsüs: "Kas sul om sääne vanaesä, kiä hyngu pääl lätt?" Võt't pilli käest arq. Timä küsüs pilli arq, a Ivan Hatapoig ei annaq. Ütles syss, et mul vanaesä om külq sääne ,kiä vii hyngu pite. Sa inne saai minemä, ku piät lihha olõma viländ süvvä, kooniq paika saat. Meil om pullihärg nii suur ku saa viländ sullõ. Min tapaq tuu maaha, lõiguq palu, pan naha sisse jaq võtaq sälgä." Ivan Hatapoig inne annai pilli, ku arq viiq minno paiga pääle. Vei talli mano, las'k' pulli maaha tappaq, pan'd' naha sisse, kuts vanaesä, istõ sälgä, ol'l tulõk. "Ku taadõ kaes, hiidäq palakõnõ!" Tulliq tulõma. Nikavva tulliq, ku liha läts otsa joq. Lõigas' jalamar'a arq, hiit' suuhu, käemar'a ravit's' kaq arq, sai mere perve pääle paika. Küsse pilli arq, a tä ütles: "Turnaq muq jalamar'aq arq!" Turnas' jalamar'aq arq, sai joq saistadaq. Turnas' käemar'aq kaq arq. An'd' pilli kätte. Magasi kolm üüdpäivä perve pääl. Saat' kuningas syjamehe kaema, et kiä taaha mereviirde om ilmunuq. Tul'l syjasoldat kaema, tõugas' jalagaq, sattõ tuul jalg mant. Läts kuninga mano. "Kaeq, maq jalagaq tõuksi, sattõ jalg mant." Võt't kuningas rohkõmb sõta, läts kaema. Sääl kai kuningas ja kyik, kiäki tunnõ-õs. A tuu preili näk'k arq, et timä kuldsõrmus sõrmõh. Võt't hindä päält preili pal'do, hiit' pääle, "Las maadaq!" Tul'l üles, viidi häärbänni, laulatõdi kokko, sai tälle puul kuninguist. Eläs. A tõõsõq veleq kullõsõq õks timmä.

ERA II 209, 29/30 (23) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vymmorski mäe pääl tul’l vaesõlõ mehele mano ja ütel’, et ma olõ rahahoitja, ma või andaq sullõ kaq rahha võlgu. Tuus ja tuus pääväs tuuq arq ynnõ. An’d’ kaq. Miis sai tuuvoori uma hädä arq praavitaq. Läts rahha viimä. Hõigas, et noq tul vällä! Ma arq tõi raha tagasi. Tul’l tõõnõ halv, ütel’, et “Ma olõi inämb tuu. Moskva voorimiis tap’p tuu arq roosavarrõga. Tagasikätt lei. Timä läts hobõsit mutitama.” Jäi mehele raha kätte.

ERA II 209, 291/300 (7) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Ol’l esäl katstõist poiga, kanamunõst havvuduq. Katstõiskümnest peeti ku prostalitses. Os’t’ esä kolq tiinu hainamaad jaq pan’d’ pojaq tüühü. Tei päävägaq kolq tiinu hainamaad lakõst, kuhjaq üleväh, katstõist kuhja kaq. Prosta poig pan’d’ uma kuhja inne
tõisi arq, tul’l arq kodogiq. Esä läts kaema, et kohe tõõsõq pojaq jäi. Kai, kuhju kaonuq pal’lo arq. Kyik pojaq vah’t’ma. Käveq vanõmbaq vah’t’mah, ütelegiq saa-as kätte. Kõõq kuhjaq lasiq joq arq süvväq. Läts noorõmb vah’t’ma, toolõ sai kätte. Ol’l hopõn’ katõtõiskümne varsagaq. Võt’t kinniq imä, pessmä. Pääaijuq pes’s vällä. Imä pallõma: “Ma anna katstõiskümme varsa sullõ, jätäq elo mano!” Jät’t elo mano. Istõ kõõ vanõmba varsa sälgä, sõit’ kodo. Maa kyik raksõ, ku sõit’. Esä tul’l kaema - muro hobõsit täüs. Jagi arq kõõq. Kõõ noorõmbalõ an’d’ kõõ kõhnõmba varsa. Tuu naas’ umma peremiist pallõma: “Las minno imä mano kul’atama, hot’ pääväst katõst, kolmõst. Ku vaija, syss val’mahudaq ynnõ!” Ku val’maht’ mano, ol’l pal’lo ilosamp viil ku inne. Lätsiq veleq naisi võtma, ot’sma, koh taloh om katstõist tütärd. Saiq üte paaba poolõ. Tuu paaba ütel’: “Mul om üts tütär, a muq sysarõl om külq kuus tütärd.” - “Kuis sinnäq saiaq?” - “Ma hiidä langakerä iih, mingeq takah, saat õkva kottalõ.” Sõidiq kuuõ tütre paaba poolõ. Teretämä. “Maq tiiä külq, mis siiäq olt tulnuq. A mul om õks veidüq. Teil tulõ viil edesi minnäq. Mu sysarõl om külq kolmtõist tütärd.” - “Kuis miq sinnäq minnäq mõista?” “Jalq maq hiidä kerä iih, mingeq takah.” Saiq puulpühäõdagust sinnäq. Olliq näq kyik sannah, imä kolmõtõiskümne tütregaq. Hõigas’ sannast: “Aagõq, aagõq muro pääle! Külq saat vasta võõdõtus!” Ol’l tulnuq sannast kodo, ol’l pandnuq inne hobõsõq paika, ol’l syss kõrrast teretänüq, et väümeheq joq. Ol’l küsünüq kõrda vanõmbast noorõmbaniq. Pan’d’ õgalõ ütele tütre kõrvalõ, jalq vanõmbast noorõmbaniq. Kõõ noorõmb tütär jäi ilma. Tütreq pan’d’ hüäle poolõ, väümeheq kuralõ poolõ. Paaba esiq hiidäs’ aho pääle. Hopõn’ ol’l ülnüq noorõmbalõ velele, et kaegõq tiq ette, teile või siih surm kaq saiaq. Noorõmb veli kõõ kullõl’. Paaba ol’l, ol’l kõrra aigu, ol’l ryngutanuq aho pääl: “Õõh-hõõ-hõõ, pia lää arq lihha kaq tegemä!” Seeniq tuu noorõmb veli nõs’t’ mõrsjaq kosilastõ asomõlõ, pan’d’ rätiq velüle päähhä. Tul’l paaba ülest, võt’t mõõga vaja otsast, lõik’ pääq maahha. Sai kyik umil tütril. Läts arq aho pääle magamagiq, et hommogult joq kasi. Jäi paaba magama. Noorõmb veli ütel’: “Veleq, noq om asi halvastõ. Läkiq minemä!” Noorõmb jäi esiq kõõ taadõ. Tsura ol’l ülnüq: “Mis noq saa!” Hopõn’ ütel “Murõhhaguiq midägiq! Sul om nynarätt. Ku saavaq järge, hiidäq nynarätt maahha! Saa suur meri ette. Timä saai üle, a miq saa edesi.” Kuul’d’, suur hapin. Kaehut’ taadõ, otsaniq järeh joq tuu paaba. Hiit’ nynaräti maahha, sai meri. Paaba tänit ynnõ viil üle mere: “Järge saa, niq alla neelä!” A kost täl inämb üle mere järge saiaq. Lätsiq, lätsiq. Saiq kuninga poolõ. “Jäämiq kyik sõtta!” Vanõmbaq olliq targõmbaq, sai kyik ülembist. Noorõmb ynnõ jäi proosta syjamehest. Kuningal ol’l üts poig kaq. Kuningas tahtsõ pujalõ naist võttaq. Kynõli ülembile, et tiiäq kohkiq ilosat tütrikku. Ülembäq seletäseq, et miq tiiä külq, koh om üts ilma kõõ ilosamp tütrik. “A kuis timmä kätte saiaq?” - “Tuu om kerge saiaq. Taalõ prosta syjamehele pangõq kari pääle, piät minemä tuuma arq.” Panti kari pääle, piät perrä minemä. Illos’ tütrik piät siih olõma. Mis tetäq, piät minemä. Lännüq hobõsõ mano, naanuq väegaq ikma, et surma tulõ mul minnäq. “Murõhhaguiq midägiq! Külq meile saa. Külq miq tii. Läämiq sinnäq. Täl om katõtõiskümne jakugaq tarõ. Tütär om sääl kõõ takah, imä kõõ iih. Miq läämiq sinnäq, maq jää niisamuta, a saq läät tarrõ.” Läts poiss tarrõ. Ol’l teretänüq. Paaba ülnüq: “A, noq olt saq mul käeh! Seiq saq muq katstõiskümme varsa, seiq saq muq katstõiskümme tütärd! Noq olt saq mul näpõh! A mul parhillaq kos’t’ma minek, maq läpeiq suqgaq noq midägiq tetäq. Maq panõ suq kinniq. Tagasi tulõ, syss tii suq valmist.” Pan’d’ timä kuuõndahe kambrõhõ kinniq. Võt’t vyyra kodohoitja. Tuul käs’k’ õks midä süvväq kaq hiitäq, et muido jääs kõhnast. Läts kodohoitja süvväq viimä. Naas’ tuud pallõma: “Mul perä pääväq. Väegaq rassõ jaq ikäv elläq. Tuu noq mullõ tuud kannõldkiq mängiq. Ma kuuli, teil om väega illos’ kannõl.” Soo hopõn’ ol’l tälle kyik nii opanuq. Kodohoitja vei kaq tälle tuu kandlõ mängiq. Väegaq ol’l naanuq ilosahe män’gmä. Ol’l tütär kuulnuq takast, et ilosahe mäng. Läts kaema, et mis mängumiis timä om. Naas’ aknõ all joostõlõma ja mängmä väegaq illos’ elläi. Tuu ol’l isknüq nii timä uma hopõn’. Kyik joosiq vällä tuud eläjät kinniq võtma, tütär jaq kodohoitja. Elläi haar’d’ tütrigu sälgä jaq syjamehe kaq sälgä. Sai jalq hopõn’ jaq tulõma. Paaba kos’t’mah joq mõistsõ arq. Tälle lei joq ku väidsegaq süämehe, et noq vei arq muq tütre. Takah jalq. Jalq an’d’ hopõn’ tõõsõ nynaräti, et hiidäq maahha. Hiit’ maahha, jalqkiq meri ette. Timä õks sai edesi tütrikugaq. Sai kuninga poolõ peräle. Võeti häste vasta, et väegaq ilosa minijä tõi. Minni ütel’: “Maq inne lääi minijäst, ku kes minno tõi, tuu tooguq muq kannõl kaq siiäq. Panti jalq kari pääle toolõ syjamehele. Läts jalq hobõsõ mano, jalq ik’k jaq kynõli, jalq halvastõ. “Läämiq, kaemiq, mis meist saa.” Lätsiq jalq sinnäq paaba poolõ. “Aa, noq olt saq mul käeh! Noq saq inämb päseiq kohegiq! Jalqkiq läpei parhillaq valmist tetäq, vaija paabast minnäq.” Panti jalq jakukõistõ seeniq paika. “Mis noq saa? Arq läts kotost. Kuis kannõl saa kätte?” Võõras kodohoitja ol’l, toolõ kynõli: “Tuuq noq kannõld mängiq. Väegaq peräpääväq kurvalitseq ommaq.” Kodohoitja kaq tiidse, et kyiküts, täl om surm. Tuu ol’l ristiinemine. Väegaq ol’l täl hallõ tsurra. Tõi kaq kandlõ kätte. Ol’l kestpäävääne aig. Väegaq ol’l illos’ uibuaid. Pallõl’ kodohoitjat: “Laskõq noq uibuaida pite käümä, mul väegaq rassõ.” Kodohoitja vei kaq timä aida. Val’mahut’, karas’ hobõsõlõ sälgä, kannõl kätte, minemä. Läts joq kolmõ päägaq paaba takah minemä. Hopõn’ an’d’ kolq nynarätti joq. Sai meri ette. Merd juuma. Jõi arq, pässi jalq edesi. Kakas jalq nynaräti külest tõõsõ pala maahha. Sai kivisain ette. Tuust saa-as inämb üle. Tänit’ ynnõ takah, et külq maq suq kätte saa, külq saq tagasi tult viil. Sai jalq arq kuninga poolõ kandlõgaq. Tuu kannõld mängmä, nigu liin kyik lahes. Kyik tulliq kullõma. Ütel’: “No om kannõl arq saanuq, noq vaija muq laulatusrõivaq kaq säält arq tuvvaq. Kes tõi muq, tuu toogõq laulatusrõivaq kaq. Panti toolõ kari pääle. Läts jalq hobõsõ mano, ütel’ hobõsõlõ: “Noq tullõ laulatusrõivide perrä kaq minnäq.” Hopõn ütel’: “Murõhhaguiq midägiq! Külq miq nuuq kaq saa kätte.” Tagaker’koh olliq rõivaq, a vannujuudit kerik täüs. Min syss sinnäq sisse! Jalq hobõsõgaq minemä. Hopõn’ iske hindä kulla kitsõst, syjamehe sandikõsõst. Lätsiq kerigu mano. Kitsõkõnõ naas’ kerigu akõndõ alla ilosahe mängmä. Juus’k’ arq kavvõndahe. Jungriq kyik takah. Timä võt’t nika rõivaq vällä. Kits juus’k’ sandi mano, haar’d’ sandi sälgä jaq tulõma jalq. Imä juus’k’ kõõ kerigurahvagaq kaema, arq om veenüq laulatusrõivaq kaq. Kõõ kerigurahvagaq takah. Kakas’ rätipala maahha, sai jalq meri. Jõiq mere arq jaq muudku takah ynnõ. Kakas’ tõõsõ pala maahha, sai jahumüür ette. Nakas’ niildmä. Läpähtü sinnäq arq, es jõvvaq neeldäq. Läts kuninga poolõ kodo. “Rõivaq ommaq noq arq saanuq, a nüssäq muq imä kaq arq! Tuuq muq imä piim siiäq!” Läts hobõsõ mano. “Vot, tütrik an’d’ sääntse kari pääle. Mis noq saa? Noq olt joq külq surmah.” Hopõn ütel’: “Ostaq kats pangi piiretüst jaq kats pangi nissu. Mere viirde paiju puhma mano pan maahha! Sinnäq tulõ timä vällä kul’atama.” Os’t’ kats pangi piiretüst jaq kats pangi nissu. Pan’d’ piiretüse ütte tõrdohe jaq nisu tõistõ. Timä tul’l sinnäq süümä. Sei jõi jaq jäi purjo. Võt’t kinniq jaq nüs’s arq. Jät’t imä sinnäq rõuku maahha pur’oh, tõi piimä kodo. Preili käs’k’ pandaq piimä katlahe. Tuli ala. Aeti tuu piim kiimä. Käs’k’ syjamehel karadaq sisse. Tuu käve katlah arq, sai poiss nigu tütrikkiq, väegaq ilosast. Tä käs’k’ kuningapojal karadaq sisse. Karas’ sisse niq palli arqkiq. Sai õks tuu soldadigaq kokko laulatõt. Vana kuningas võt’t timä pojast. Saiq õks veleq timmä kullõma.

ERA II 209, 30/3 (1) < Setu, Petseri v., Korski k. < Misso v., Tiastõ k. - Ello Kirss < Nabra Kärg, s. 1874 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Miis leppe papi mano sulasõs, et kua vihanõs inne arq, tuul säläst rihm nahka maaha. A ku kuagi vihanõi arq, syss saa aestak täüs, ku kägo kuukma nakkas. Läts sulanõ nurmõ tüühü, katõ härägaq kün’d’mä. Süümäaig tulõ kätte, muilõ kyigilõ tuvvas joq süvväq, a tälle mitte midägiq. Võtt timäkene syss härä, tapp maaha, mõtsah küdsi ja sei. Läts joq kodo minemä, et juvvaq taht. Tul’l papinaane joogigaq vasta. Sulanõ ütel’: “Oi, sedä ma joq väega tahtsõ. Lätsigiq joq kodo perrä minemä.” Papi naane ütles: “A kohe üts härg om jäänü?” Timä ütles:” Ma kai muilõ tuudi süvvä, mullõ tuvva-as niq maq tapi maaha ja sei.” Ütles:” Pernaane, mille saq vast arq pahasi?” - “Es pahanõ.” Läts jalq tõõsõl pääväl kündmä. Jal’ki umma muudu: tõisilõ tuvvas süümäaig joq, a tälle tuvva-as viil pruukostigiq. Tap’p jalq härä, sei ja läts kodo juuma. Tii pääl puttu papinaane joogigaq vasta. Ütles: “Vaest saq, sulanõ juvvaq tahadõq?” - “Oi väega joq sedä armasta.” Jalq küsse härgä, jalq ütel’, et arq sei. Esiq küsüs: “Mille saq, pernaane arq vihasiq?” - “Oo, vihanõ-õs maq sukugiq.” Kolmadal pääväl tul’l näil pulmõ minek. Ütleseq: “Poiss, saq jäädeq kodo, hiidäq õks silmi aidaussõ poolõ kaq!” Timä lätt laudah püürd lehmil kyik silmäq vällä. Võtt aidaussõ iist, pand nuuq silmäq tuubrihe, aidaussõ sälgä jaq läts sinnä pulmatarõ mano. Pand aidaussõ maaha ja ütles: “Peremiis, tul kaeq noq!” Nakas’ silmi pillma aidaussõ pääle, nigu lap’s ynnõ. Peremiis ütles:” Kuis saq noq teiq, vet noq kotost viiäs kyik kraamikõnõ arq!” Timä ütles: “Ma täüdä su käsku. Sa käsiq silmi hiitäq aidaussõ poolõ.” - “Tooh, ma käsi kaiaq ynnõ.” Timä küsüs: “Paatska, mille saq arq vihasiq?” Tuu ütles: “Vihanõs arq joht. Märge, et mis noq tetäq kaq.” Lätsi kodo. A timä ol’l veenüq inne umilõ velüle syna, et meil minti pulmõ, ma vii aidaussõ kaq arq, tulgõq veegeq noq papi varra mis jõvvat ynnõ. Veleq veiq aida tühäst. Tulõ papp kodo, näge tuu kura kaq ar niq märkväq naasegaq, kuis poisist vallalõ saia. Arq häötäs nii perägi. Kägo viil ei kuuguq, süküs viil om. Läts papi naane koivo, naas’ kuukma. Timä võt’t püssä, las’k’ naase maaha. Papp ütles: “Noq olt saq mullõ kõõq kur’aq ar tennüq. Min noq joq arq mu silmist!” Timä ütles: “Paatska, kas sa vast arq vihasiq?” - “Arq jah vihasi. Inämb jõvvai maq kannahtaq.” Tõmmas’ papil rihma nahka maaha, läts umma tiid.

ERA II 209, 300 (8) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Makaveipääväl ristitäs ker’kuh vesi arq. Saal’es’ah mindäs alla oja veerde, peetäs palvus. Õga pereh tuu tuud vett hindäle kodo. Tsilgutõdas kaivo ja andas eläjäle, ku haigõ om. Makaveijah alostas rannah tindikala püüdmine. Sääl om tuu väegaq suur pühä. Hommogu ristitäs vesi, õdagu lääväq püüdjäq järve pääle.

ERA II 209, 300/1 (9) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vindläseq palotasõq maasenitsa õdagu aiamaa pääl olgi. Mynõq ütleseq, et piimä peräst, et länikit sautasõq. Mullõ üts Rogova miis, vinne miis, ütel’, et miq korja ynnõ. Tuud tuld olõi vyyral hüä nätäq joht. Ütevoori maq olli maasenitsah Pankjavitsah kost’mah lelläpoja puul. Õdagu lätsimiq hobõst ravitsõma. Läbi tahr-aia näkkü, ku Aristova vindläse tei tuld nigu kirgeli ynnõ. Mullõ tul’l tuu aasta hobõsist säänest kaihho, nigu parembat olõi vaija.

ERA II 209, 301 (10) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Annõpäivä üldäs kusipääväst, et Ann kusõs arq pää. Syss kõõ inämbüisi vihma saarõq kääväq. Ann kusõs kas säidse päivä ette vai taadõ.

ERA II 209, 301 (11) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Lihavyytõ pühist kats nädälit edesi om os’apäiv. Syss tütriguq jaq tsuraq lätsiq vanast Sandra külä palo taadõ osja. Sääl naksiq kul’atama kaq kingo pääl. Sai kirmas. Osja minejäq panniq õks viisokõsõq jalga. Peräst olõ-õs inämb os’akorjamisest asja, a kokko naati õks käümä. Naati Sandra külä mano ynnõ käümä, mindäs inämb üle suu. Sai Sandrapalo kirmas.Tuu õga keväjä väegaq suur kirmas. Hüä keväjäne aig, syss pal’lo rahvast tulõ kokko kõõ.

ERA II 209, 301/5 (12) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Esä ol’l lännüq kauplõma. Saadah ol’l tsirgupesä. Sinnäq ol’l muna pääle kirotõt, et ütskiq ei toheq neid munnõ ei tsirku inne puttuq, ku maq tulõ tagasi. Kaupmehe provva tap’p arqkiq tuu tsirgu. An’d’ tarõtütrikulõ kätte. A kats tsurakõist olliq, nuuq tuud tarõtütrikku väegaq hoiõq, kutsiqkiq, et maama. Praatõ tarõtütrik tsirgu arq. Tulliq tsurakõsõq koolist kodo. “Maama, annaq meile kaq maitsaq!” “Es lubataq andaq.” - “Annaq õks annaq! Annaq süämekene meile poolõst!” Lõigas’ süämekese näile poolõst. Naksiq kulda sülgämä. Vei provva tsirgu herräle süvväq. Tuu herr ol’l tälle salasõbõr. Herr sei, es sülgäq. Tarõtütrigul valu. “Anniq kellele tsirku!” “Pojalõ anni.” - “Olgõq pojaq tapõduq maahha!” Selet’ pojõlõ arq, et vot tuu tsirgu süäme üle tiq olgõq tapõduq maaha. Lätsiq näq koolimajja, lasiq maaliq kats säänest poiskõst, nigu näq olliqkiq. Ol’l kats hatakõist, tapp tarõtütrik nuuq arq, an’d’ süämeq herräle süvväq. Säiq pois’kõsõq nuuq kujoq kirstu, tõiq kodo. Jätiq maama jumalagaq, esiq lätsiq pakku. Üts läts suurtiid, tõõnõ mõtsa. Tuu, kua mõtsa läts, kaes, et taplõsõq niidü pääl katõkese. Küsüs: “Mis tiq taplõt tah?” - “Meil om kolm vestsät siih, kuldmuna, kaab jaq tekk. Tekile istuq pääle, ütleq: “Tekk, viiq minno sinnäq!”. Tekk vii.” Tsura ütles: “Angõq muq kätte muna! Kua jõud haardaq, toolõ om kyik kolm vestsät.” Tõmmas’ risti pääle munalõ, hiit’ niq toheki-iq halvaq võttaq munna. Võt’t kyik hindäle. Kao pan’d’ päähhä, läts kohe tahtsõ, kiäkiq näe-es. Istõ tekile pääle, “Viiq minno liina!” Vei liina. Os’t’ hindäle liinah rõivaq sälgä. Mõtlõs: “Tiiäiq, kohe saa üüsest minnäq.” Kaes, paabakõnõ müü saiu. “Võtaq minno üüsest!” - “Mul kitsas asõ.” - “Ütskyik, maq olõ koh taht.” Avit’ paabal müvväq saiaq arq. Läts sinnäq üüsest. Tõõsõl pääväl paaba küdsi jalq saiu. Tä ütel’: “Maq lää müü.” Tä läts turu pääle, jagi saiaq arq. Raha täl joq ol’l karmanih. Tul’l lõunast kodo. “Annaq viil korvitäüs!” Läts, jagi nuuq kaq arq, kiä võt’t ynnõ, an’d’ saiaq arq, a raha ol’l joq valmis. Paabal hüä miil. Liinah müüdi suurt maija. Kiä katõsa kulda and, toolõ anti maja kätte. Tä ütel’ paabalõ: “Ostamiq tuu maja arq!” Paaba ütles: “Kas miq noq jõvva ostaq.” Ol’l nätäl’ arq, sülel’ kaarnitsa kulda arq, ol’l maja käeh. Eläseq sääl seeh paabagaq. Läts timä väegaq rikkast. Sääl suur ohvitseera tütär lei sõpra tuu tsuragaq. Läts tütrigu poolõ tekigaq aknõst sisse, ol’l üü arq. Tul’l jalq vällä. Vanõmb sysar nakas’ märkmä, et väegaq rikas jaq uhkõ herr. Tõiq viina jaq olt, joodiq purjo, saadiq arqkiq tekigaq meresaardõ, et tõukaq sinnäq maahha. Tekk vei arq, tul’l tagasi. Läts laiv merd pite. Täl ol’l tuli tett üles jaq hõik’ mano laivameheq. “Võtkõq, mis tiq võtat, veegeq liina! Hot’ laiva nyna sisse pangõq.” Säält saarõst võt’t timä õka mar’aseemend. Sai liina ar, läts jalq uma paaba poolõ. Sülel’ rahha jalq. “Teemiq pido!” Muna ol’l kaq tütrikkõ käeh. Tuu ol’l sääne, ku võtiq taskust vällä, ol’l vallu kyik liin täüs. Kaab ol’l ynnõ viil paaba käeh. Tek’k suurõ pido. Ai kyik liinarahva kokko. Täl rahha ol’l. Herrä tütreq lääki-is pidolõ. Saat’ politsei perrä. Tuudi nuuq kaq pidolõ. Anti noilõ kaq olt. A ollõ seeh ol’l noid marju, mis tä meresaarõst tõi. Sai tütrigõst kats märrä. An’d’ soldatile ka olt. Sai kats täkku. Las’k’ täkuq märäside mano. Tuu herr vihasi väegaq arq. “Kuningas kutsuq siiäq! Sinno piät tapma arq!” - “Angõq muq tekk jaq muna siiäq, syss lasõ vallalõ!” Kutsuti kuningas sinnäq. A täl uma veli kuningah. Kuningas ütles: “Sinno vaija tappaq maalõ!” Ütles: “Oodaq, hüä rahvas! Las maq sülgä sullõ peo pääle jaq saq sülgäq mullõ!” Kaes kuningas - kuld. Sülgäs kuningas kaq - kuld. Ütles: “Toogõq timä as’aq arq!” Kuningas ütel’ rahvalõ, soo om muq veli. Miq sääntse as’a üle pagõsi. Maq sai kuningast. Küündleq leiq muq pää kottal palama, ku maq ker’kohe lätsi. Tuudi timä as’a tagasi jaq sai näq sääntsest samast tütrigust, nigu innegiq olliq. Jäiq näq syss pojagaq jaq kuningas ütel’, et soo olgõ teile trahv. Tõiq nimäq syss uma esä arq jaq tarõtütrigu, a imä tapõti maahha.

ERA II 209, 306/20 (1) < Setu, Petseri-Olohova k. - Ello Kirss < Mihkal’ Karulaan, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kuningatütrest.
Ol’l kuningal üts tütär. Kuningatütär elli viistõist aastakka vanast. Tul’l riigih syja seeh jutt vällä, et kuningatütär varastõdas arq. Kuningas naas’ pelgämä. Las’k’ ehitäq tütrele tugõva, suurõ tarõ, et tütär sinnä pandaq, et kiäkiq saaiq arq varastaq. Viistõist aastakka ol’l vana, ku majja pant. Elli katõkümne viia aastaniq. Tahtsõ kuningatütär vällä jalotama suvõl ilosa ilmagaq. Kuningas mõtlõs, et vällä om timmä hirmasa viiäq. Ai syja kokko. Pan’d’ kyik ümbretsyyri, vei tütre jalotama. Ütekorragaq nõs’t’ suurõ tuulõpöörähüse jaq kuningatütär kattõ syja seest arqkiq. Mis kuningal tetäq? Pan’d’ timä üle riigi kuulutusõ vällä, kes tütre üles ot’s’, toolõ anna tütre naasest jaq poolõ riiki. Tul’l üts miis jaq selet’ kuningalõ, et mina või otsiq su tütre ülest. Kuningal sai hüä miil. An’d’ poisilõ häste tiirahha. Poiss mõtõl’: “Kost mul tuud tütärd õigõ kätte saia?” Häöt’ raha arq, sei jõi maahha. Pagõsi eskiq arq vyyralõ maalõ. Löüdü tõõnõ miis kaq, kes läts kuninga mano tuu jutugaq, muidogiq proosta miis. Kuningas es tahaq võttaq tuu juttu uskvast. “Kost tiq muq tütre kätte saat?” Poiss ütles: “Tuu olõiq suq asi. Ku maq suq käest raha võta, syss maq uma pää panõ, ku maq su tütärd arq ei otsiq.” Kuningas an’d’ jalq poisilõ pal’lo kulda. Tuu ol’l joodik poiss. Jõi kaq raha maahha, pagõsi eskiq arq vyyrahe riiki niq valmis. Läts pal’lo aigu müüdä. Kuningas hulga rahha massnuq vällä, a tütärd ei olõq kohkiq. Löüdü üts miis, läsänaase poig, kes võtsõ tütre üles otsiq ilma massuldaq. Poiss sõit’ vyyramaa suurõ liina. Sai noide poistõgaq kokko, kes inne olliq keisri käest rahha saanuq. Üts selet’ umma hätä ja tõõnõ selet’ umma hätä. Märge, et nii uma kuninga mano tagasi minnäq ei tohiq. Taheti näid vyyrast riigist vällä aijaq umma riiki tagasi. Meheq naksiq pelgämä, et meid pandas kinniq. Pagõsiq liinast vällä mitusada versta. Mõtliq, et miq koolõ noq siih nälgä, süvväq midägiq ei olõq. Kuis miq saa ummi päivi edesi elläq. Käveq paksu mõtsa pite, kaesõq, paistus tulõvalu. Meheq mõtliq, et noq saamiq kohegiq talo poolõ. Lätsiq lähembähe tulõvalu pääle. Paistu-us määnegiq tulõvalu ynnõ, a paistu uhkõ maja. Lätsiq nimäq hoovi pääle kaema. Hoovi pääl väegaq pal’lo eläjit, suuri härgi kyik moro täüs. Meheq mõtliq, et läämiq majja kaema, mis sääl siseh kaq om. Lätsiq ütte jakku, tõistõ jakku, es lövväq näq midägiq. Märgeq as’s kokko, et nakkamiq siih elämä majah. Egäs miq kolmõkese midä pelgäiq. Tapiq näq härä maahha ja tahtsõq kiitäq sööki. Kohkiq lüvväi ahjo ei pliita. Käveq maija pite. Sääl ol’l tõõsõh poolõh all keldri. Keldrih oll suur ahi ja pada koogu otsah. Kõrval ol’l sepikoda. Läsänaase poig ol’l sepp. Tuu ütel’ tõisilõ poisalõ: “Noq om meil asi joonõh. Maq mõista sepatüüd. Üts teist nakkas mullõ appi, tõõnõ nakkas meile süüki tegema. Lätsiq katõkese sepikotta. Sääl ol’l rauda jaq kykkõ kraami viländ. Söögikeetjä pan’d’ söögi kiimä. Ragi paatävve lihha, tegi tullõ ala, esi hiidäs’ sängü pääle lesätämä. Lesätäs sängü pääl jaq hurisõs laulu hindä ette. Vahel pand õks puid kaq ala. Mõtlõs, et siih om meil paremb elo ku kuningriigih. Siih om joq kykkõ viländ. Mina võinu siih elläq umaq elopääväq, ku mullõ ynnõ kost naane kaq saanuq. Tahtsõ minnäq seppi süümä kutsma, kuuld kiäkiq ussõ takah astus. Timä mõtõl’, et sepäq tulõvaq ilma kutsmaldaq süümä. Mõtõl’ minnäq ust laskma, kuuld kiäki võõras ussõ takah põrotas, nii et kyik hoonõh värises. “Las sisse!” - “Maq sinno sisse ei lasõq. Ku sul võim om nii suur, syss tulõq esiq ku tahat. Tõmmas’ ussõ maahha, tul’l sisse. “Annaq süvväq!” - “Maq es keedäq sullõ süüki, maq keedi tüümehile.” Timä tuust es võtaq kuuldakiq. Astõ paa mano, naas’ ruuga süümä. Sei kyik ruvva arq. Söögikeetjät pes’s kaq viil halusahe. Ol’l eskiq kaonuq. Söögikeetjä märgas’ as’a arq jaq pan’d’ tõist vuuri süügi kiimä. Kut’s’ sepäq süümä. Ütel’, et maq inämb ei nakkaq hummõl’ söögitegijäst, et mul om joq väegaq viländ. Jääguq hummõl tõõnõ poiss. Timä umma hätä tõisilõ es seledäq. Tõõnõ poiss ol’l rahu kaq tuugaq, et süüki kiitäq om õks kergemp, ku sepatüüd tetäq. Saiq nimäq söömist, lätsiq jalq tagasi sepikotta. Jäi vahtsõnõ söögikeetjä. Pan’d’ söögi minemä, esiq hiidäs magama. Naas’ süük joq valmis saama, kullõs, sendseh kiäkiq astus. Põrotas ussõ pääle, et las sisse jaq annaq süvväq. Söögikeetjä ütles, et õga maq sullõ süüki es keedäq, maq keedi umilõ tüümehile. Ku sul om nii kõva jõud, tul’l esiq sisse. Võõras miis tõmmas’ ussõ maahha, tul’l sisse. Võt’t suurõ kulbi, sei kyik ruvva arq. Söögikeetjät jalq halusahe pes’s. Söögikiitjä ruttu, ruttu sääd söögi vahtsõst kiimä. Kiit’ söögi valmist, kut’s’ sepäq süümä. Es seledäq sepile miägiq umma asja. Tuu ol’l õdagunõ söök. Hiitsiq nimäq magama, tulliq hommogult üles. Söögikiitjä ütles: “Maq lää täämbä tüühhü, maq süüki inämb tegemä ei nakkaq. Läsänaase poig ütles: “Noq mingeq pruuvkõq syss tetäq rassõt tüüd! Maq jää esi süüki kiitmä.” Tek’k timä tulõ ala, pan’d’ liha patta, hiidäs’ esiq sängü pääle lesätämä. Mõtlõs esiq: “Vot olliq ulliq meheq, taha-as süüki keetäq. Soo joq kerge aamat väegaq.” Naas’ süük valmist saama, kuuld, üts sendseh nigu tümmin ynnõ. Tulõ ussõ taadõ, põrotas ussõ pääle. “Lasõq sisse jaq annaq süvväq!” Läsänaase poig sängüst üles: “Maq sullõ näütä söögi! Maq keedi söögi umilõ töölisile. Kes saq tah sääne olt?” Ütles ussõ takast, et maq olõ maja peremiis. Läsänaase poig ütles: “Ku peremiis olt, syss tulõq sisse kaq esiq! Maq suq ust vallalõ võttaq ei mõistaq.” Võõras kaksas’ ussõ maahha, tul’l sisse, suuri, pikki habõndõgaq vanamiis. Läts katla mano, naas’ süüki süümä suurõ kulbigaq. Läsänaase poig kai, et asi om halvastõ. Võt’t vanamehe kinniq. Võt’t suurõ kirvõ, kest küüki ol’l suur tulp, et vannamiist tulba külge kinniq lüvväq habõnit pite. Vanamiis hirmugaq kaksas’ vallalõ, jät’t poolõq habõnaq tulba külge, pagõsi vällä. Läsänaase poig takah. Suurt mõtsa pite takah, kõõ takah. Äkki pagõsi vanamiis hauda. Läsänaase poig tahtsõ takah sisse sataq kinnivõtmise pääl. Karas’ tagasi. Mõtõl’, et oodaq, kuis soo vanamehegaq vällä tulõ. Lää sepikkotta, seledä poisõlõ kaq. Pan’d’ havva mano üte saiba tähest, läts sepikotta, selet’ poisalõ, et vot, mul ol’l sääne juhtumine. Üts edimäne söögikeetjä, tuu tunnistas, et mul ol’l kaq sääne tükk, tuuperäst maq tõist vuuri tohi-is jäiäkiq suppi kiitmä. Tõõnõ söögikiitjä tunnistas tuudsamma. Läsänaase poig ütles: “Mis tiq mullõ inne seledä-äs. Miq võinuq tuu vanamehe varahampa kinniq võttaq.” Ütles tä poisalõ, et teemiq häränahust pikä rihma ja laskõq tiq minno toogaq hauda. Maq taha kaiaq, ku süvvä tuu vanamiis läts. Ku mul hädä tulõ, syss maq tõmba rihma kõvastõ, tõmmakõq syss mino vällä. A ku rihm om nõrka, syss ootkõq seeniq, ku maq rihma tõmba. Köüt’ hindä rihma külge, lasiq timä maa sisse. Rihm ol’l mitusada süldä pikk. Lasiq timä tuu havva põhja, sai timä tõistõ ilma. Sääl ol’l kaq kui suvi, mõts. Sai jalq suurõ mõtsa sisse. Lätt mõtsa pite, saa jalq suurõ häärbänni mano. Lätt häärbänni sisse, käü maija piteh, ei olõ inemisi kedägiq. Naas’ joq vällä tulõma, kaes viil lätt ütte salajakukõistõ üts uss. Tõmbas tuu vallalõ, kaes, üts preili istus sääl jaq umblõs. “Kulla miis, mis saq siiäq tulliq! Ku miq peremees siiäq tulõ, arkiq sinno süü.” Läsänaase poig küsüs preili käest: “Kes saq sääne olt ja kost saq siiäq olt saanuq?” Preili ütel’: “Maq olõ kuningatütär. Maq olõ vanapaganal naaseh. Olõ joq kuus aastakka olnuq. Kulla ristiinemine, min saq siist arq! Meil peremiis tulõ pia-aigu kodo.” Läsänaase poig ütles: “Õga maq timmä pelgäi.” - “Kulla ristiinemine, saq ei olõq nii kõva ku timä. Läämiq vällä, kaemiq kas saq jõvvat peremehe viinavaati nõstaq.” Lätsiq muro pääle vällä. Preili näüdäs’: “Vot, siih ussõ man om kats piiretüse vaati. Ku jõvvat neid kergütäq, syss maq usu, et saq kõva miis olt.” Läsänaase poig proovõ kergutäq vaatõ, es jõvvaq liigutagiq. Preili võtt kroosi, võtt hüäpoolõ vaadist piiretüst, an’d’ poisilõ, ütel’: “Prooviq noq nõstaq püttü!” Poiss pruuvõ, nõs’t’ nii, et tuulõ alt las’k’ minnäq. Preili an’d’ tõist kõrd kroositävve, nõs’t’ joq põlvõ kõrgõhõ. An’d’ kolmat kõrd, võt’t joq pütü üskä. Preili ütel’: “Vaeldaq noq pütüq arq!” Vael’d’ pütüq arq, lätsiq näq majja sisse. Preili ütles läsänaase pojalõ: “Saq min tõistõ jakku jaq pan usskiq kinniq. Maq lää umma jakku.” Läsänaase poig kuuld, väläh suur mürrin. Tullgiq vanapakan sisse, tuuhhu jakku, koh preili ol’l. Poiss kuuld ussõ takast, ku preiligaq kynõlas: “Kedä saq siih varit? Ristiinemise haisu tarõ täüs. Koh tuu kälüsk mul om?” Poiss karas’ tuu helü pääle vällä. Timä vasta: “Hoo, kälüsk, kas kos’t’ma tulliq? Läämiq, joomiq viina ka!” - “Ütskyik.” Lätsiq muro pääle. Vanapakan’ võtt ussõ kõrvalt kurakäe puult viina. “Nah, kälüsk juuq!” Läsänaase poig jõi. Võt’t kroosigaq tõõsõst vaadist, pakk tälle kaq: “Peremiis, juuq!” Tuu jõi suurõ kroositävve. “Kälüsk, nakkamiq jõudu kaema!” Naksiq maadlõma. Vanapakan’ kai, et võõras miis om kõvõmb. Ütles: “Kälüsk, võtamiq viil viina!” An’d’ kälüskile kroositävve, tõõsõ jõi esiq. Jalq maadlõma. Läsänaase poig lei kälüski põlviniq maa sisse. “Kälüsk, võtamiq viil viina ts’uut!” Kälüskile tops, tõõsõ jõi esiq. Jalq maadlõma. Lei vanapagana nii, et tuul jäi pääots ynnõ vällä maa seest. Vanapakan’ pallõl’ viil kälüskit: “Maidsamiq viina!” Läsänaase poig ütel’: “Küllält juvvaq!”, võt’t kirvõ, lei täl pää otsast. Lei pää hauda jaq suurõ kivigiq pääle. Preili tul’l vällä, ütles: “Noq saiq saq võidu. Maq tahasiq, kuis maq saasi arq umma riiki tagasi.” Läsänaase poig ütles: “Läämiq minemä, muud kedägi. Mul kats poissi havva man uutvaq, kes meid siist vasta võtvaq. Preili tuugaq rahu. Ütles: “Siih om viil üts vanamiis, kes nakkas meid takah ajama. Mu mehe esä.” Läsänaase poig küsüs: “Koh timä om?” - “Timä eelä kostkiq tul’l, habõnaq arq kaksaduq. Aeti timmä takah. Sannah noq hindäle vihus habõnit. Läsänaase poig läts kaema. Löüse sannast üles vanamehe. Tap’p tuu kaq arq, pan’d’ hauda, kohe pojagiq
pan’d’. Naksiq nimäq minemä tuu tütrikugaq. Lätsiq joq tükü maad arq. Tütrik ütles: “Mul om hallõ nii arq minnäq. Kos maq soo ilosa maha jätä! Maq võta soo kaq üteh.” - “Kuis saq maija jõvvat viiäq” - “Saisaq kavvõmbah, kaeq, ku maq vii maja ar.” Võt’t kuningatütär muna, pan’d’ maahha. Kolm voori keerahüt’ hinnäst ümbre kura jala kundsa pääl, ol’l maja muna sisse kaonuq. Pan’d’ muna poisilõ taskohe, lätsiq minemä havva mano, koh meheq oodiq. Havva man köüt’ kuningatütre rihma otsa, tõmmas’ rihma kõvastõ. Sepä selliq veere pääl kaiq, et noq om läsänaase pojal asi halvastõ, noq vaija timä ruttu vällä tõmmadaq. Tõmbasõq vällä, kaesõq, illos’ tütrik. Küsseq et miq oodi umma seppä, a kost saq olt sääne rihma otsa saanuq. Tuu selet’, et maq olõ kuningatütär. Sepp jäi viil alla. Poisiq lasiq rihma vahtsõst alla. Naksiq seppä üles tõmbama. Tõmpsi hüä korgõhõ ar, naksiq märkmä: “Tõmba miq tä vällä, timä võtt kuningatütre hindäle.” Üts tahtsõ tuud umalõ, tõõnõ umalõ. Lõiksiq rihma katski, lasi sepä alla tagasi. Sepp jäi all väegaq pahanust. Käü jaq murõhtas umma ello. Sai suurõ mere viirde. Äkki lei suurõ tormi, suurõ tuulõ. Naas’ kangõhõ müristämä, kõvastõ vihma sadama. Edepuul suur puu mere veereh. Timä ruttu puu ala vihmavarjo. Kullõs, puu otsah suur helü. Kaes, üleväh ossõh armodu suur tsirgupesä. Pujakõsõq suurõ vihma käeh väegaq tänidiq. Naas’ poisil hallõ tsirgupujakõisi. Läts puuhhu üles, ai pindsagu säläst, kat’t pujaq kinniq. Läts vihm üle. Kullõs, pää kottal jalq suur helü. Kaes,üle mere lindas imelik tsirk, lindas ummi poigõ mano. Küsüs poigõ käest. “Kuvva viisi tiq ello olt jäänüq? Mulgiq pidi joq surm saama. Kes teid arq hoit?!” Näk’k puu all poissi. Las’k’ maahha poisi mano. “Sa hoiõq muq pojaq arq?” - “Maq jah hoiõ.” Poiss selet’ tälle umma hätä, et mul tulõ noq tõistõ ilma lõppõq siiäq. Tsirk ütel’: “Võtaq pütt lihha jaq pütt viina, köüdäq mullõ sälgä, üts pütt ütel puul, tõõnõ tõõsõl puul. Maq nakka üle mere sõitma sukaq. Ku maq taadõ kae, viskaq mullõ pala lihha jaq kroositäüs viina.” Ol’l valmis. Tsirk linnas’ üles. Kai üle ola taadõ. Poiss visas’ kats, kolm tükkü lihha kõrragaq. Kroosigaq juvvaq kaq. Linnas’ tükü maad, jalq kai tagasi. Jalq kats, kolm palla lihha kätte. Naas’ liha joq otsa lõpma. Puul merd ynnõ viil sai. Tsirk kaes tagasi, poisil liha otsah. Võt’t väidse, lõigas’ uma jala külest lihatükü, visas’ tsirgulõ. Suurõ vaivagaq tsirk jõudsõ üle mere arq linnadaq, sinnä riiki, koh poiss ol’l. Syss tsirk ütel: “Poiss, min saq noq umma tiid, maq lää umma. Minno pojaq uutvaq sääl.” Poiss läts sinnäq liina, koh kuningas elli. Tek’k hindäle sinnäq sepikua, naas’ sepatööhhü jalqkiq. Kuul’d’, et kuningatütär nakkas mehele minemä toolõ poisilõ, kes kuningatütre tõi tuust ilmast arq. A kuningatütär nõud, las miis tege sääntse maja, nigu mul tuuh ilmah ol’l. Aeti kümnest riigist meistriq kokko maija tegemä. Kuningatütär ütles: “Ma õks taalõ poisilõ ei lääq. Ta saai sääne maja, nigu mul ol’l.” Kuningas es annaq peri. “Maq olõ sinno lubanuq, syss ku suq arq varastõdi, toolõ kes suq vällä ot’s.” Tütär es saaq vasta ollaq. Pulmaq tulõmah. Inne laulatustõ minekut kuningatütär jagi kõõlõ liinarahvalõ üle lavva viina. Kuningas küsüs: “Kas noq ommaq kyik viina saanuq?” Tuu peremiis, koh sepp elli, ütel’: “Muq puul om kortinah üts sepp. Tuu tege täämbä tüüd. Ei olõq pulmõ tulnuqkiq. A tuu peräst ei massaq aigu viitäq. Kuningas ütles: “Meil aigu om. Toogõq sepp kaq siiäq! Ku kyik ommaq viina saanuq, syss üts inemine ilma jättäq.” Tuudi sepp kaq. An’d’ kuningatütär tälle üle lavva viina. Ütles kuningalõ, et soo miis mõist tetäq säänest maija, nigu mul tõõsõh ilmah ol’l. Kuningas ei usuq. Küstäs poisi käest. “Ma tii kuningatütrele minuta ao seeh sääntse tarõ!” Pandas syjavägi kyik ümbre saisma. “Noq tii syss!” Sepp võtt muna taskust vällä. “Noq saistakõq kavvõmbahe!” Kolm vuuri keerahut’ kundsa pääl, ol’l sääne härbänn ülevah et lasõq aga ollaq. Kuningatütär ütel’: “Kae soo miis omgiq minno arq pästnüq.” Naas’ kuningas jaq syjavägi kyik uskma, et tuu võidsõ nii ollaq. Laulatõdi sepägaq paari, a edimäne väümiis saadõti petmise üle Sibirihe sunnitüühhü.

ERA II 209, 33/8 (2) < Setu, Petseri v., Korski k. < Misso v., Tiastõ k. - Ello Kirss < Nabra Kärg, s. 1874 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Miis leppe aastas sulasõs. Kesvaterä palka. Sai aastak täüs. Läts käümä uma kesvaterägaq. Küsse üttepaika üüses. Sääl ülti, et kos miq sul ta kesväterä panõ. “Kos tiq noq pant. Pangõq hot’ kannu manogiq.” Tul’l hommogult üles, ütel’: “Toogõ noq muq kesvateräkene ka siiä!” Nuuq lääväq tooma - kanul arqki süüd kesväteräkene. “Kulla miis, arq ommaq kanaq söönüq kesväterä.” Ütles: ”Õgas tuuperäst midä olõi. Toogõq üts kana!” Tuudi kana. Läts jalq minemä tuu kanagaq. Sai jalq õdagu üte talo poolõ üüses. Küsüseq sääl: “Kos miq sul ta kanakõsõ panõ?” “Pangõq noq hot haahki manogiq!” Läts esi ööse, tapp tuu kana arq mähke sooliguq ümbre hahe jalgu. Hommogust sai niq ütles, et toogõq noq muq kanakõnõ kaq arq!” Nuuq lääväq tooma, kanakõist olõki-iq inämb. Ütleseq: “Kulla miis, haheq ommaq arq kana tapnuq, muudku sooliguq ommaq ynnõ ümbre jalgu jäänüq.” Timä ütles: “Õga tuuperäst midä olõi. Toogõq üts hahk’!” Anti hani. Läts jalq hahegaq minemäq. Tapõt kana ol’l täl arq ette mõtsa viid. Tuu võtt kaq arq. Lätt jalq edesi. Õdaguniq käve. Küsse üüses. Võõdõti üüses. “Pangõq noq muq hahekõnõ kaq kohe!” - “Kohe miq sul timä panõ?” - “Pangõq noq oinide manogiq!” “Üüse tapp jalq hahe kaq arq. Mähke sooliguq ynnõ ümbre oina sarvi. Tul’l üles. “Toogõq noq muq hahekõnõ kaq arq!” Hahkõ olõ kohki. Sooliguq ynnõ ümbre oina sarvi. “Kulla mehekene, arq ommaq oinaq suq hahe söönüq!” - “Tuuperäst midä olõi. Tuugõq üts oinas!” Tuudi oinas. Läts jalq oinagaq minemä. Hahe võtt kaq üteh mõtsast, kohe ol’l arq viid. Sai üte talo poolõ üüses. Sääl küsti: “Kos miq sul ta oina panõ?” - “Pangõq noq härgi mano!” Üüse läts jalq tapp oina kaq maaha. Vei liha mõtsa. Sooliguq mähkse ümbre härä sarvi. Tulõ hummogult üles, ütles: “Toogõq noq mu oinakõnõ ka arq, kohe tiq timä panniq!” Lääväq oinast tuuma, olõki-i oinast. Muudku sooliguq ynnõ ümbre härä sarvi. Ütles: “Vyi, kulla miis, olõi oinast inämb muudku sooliguq härä sarvil.” - “Tuuperäst midä olõi! Toogõq üts härg. Tuudi härg tõõsõlõ. Läts härägaq kaq jalq, kooniq küsse üüses. “Kohe miq sul soo härä panõ?” - “Pangõq no sinnäq täkkä mano. Väega rikas talo ol’l, pal’lo hobõsit. Timä tassa üüse tapp härä arq, vei lihagiq mõtsa. Hommogu tulõ üles. “Nakka noq jalq minemä. Toogõq noq mu häräkene kaq arq!” Lääväq tuuma. “Vyi kulla miis. Täkuq ommaq surbnuq härä nii arq, nigu olõi soolikitkiq jäänüq perrä.” - “Õga tuuperäst midä olõi. Toogõq üts täkk!” Tuudi täkk tälle. Ku hopon anti, niq anti joq regi kaq ja taosõq. Pand ette, läts minemä. Kor’as’ uma kraami kaq kyik tiiveerest koormahe, läts läbi mõtsa. Jänes tiiveereh: “Vadõrikõnõ, kohe saq noq nii läädeq. Kulla vatõr, võtaq minno kaq!” Timä ütles: “Maq nakka noq sinno ütte võtma! Kor’akõq hummõl sool aigo kyik kokko, syss ma võta summa viisi.” Jänesel hüä miil. Huhutama mõtsa pite ja tõisi kokku ajama. Timä läts jalq edesi. Puttu repän vasta. Tuu jalq: “Vyi vadõrikõnõ, võtkõq minno kaq sõitma!” - “Oo, maq nakka noq sinno ütte võtma. Kuukõq hummõl kyik siiä kokko, syss miq võta kõõq. Tuu ka hüä meelegaq mõtsa pite tõisi kokko ajama. Jalq timä sõit edesi. Putus susi vasta. “Tere vadõrikõnõ! Kos sa läät? Võtaq minno kaq!” Jalq timä: “Kas maq nakka noq sinno ütte! Kor’akõ hummõn kyik kokko! Ma syss võta summagaq.” Läts jalq edesi. Kahr vasta. “Vadõrikõnõ, võtaq sõitma!” “Kuukõq hummõn kyik kokko, syss võta korragaq.” Kahr ka tõisi kahrõ kokko ajama. Sõit timä tõõsõl pääväl jalq läbi mõtsa. Jäneseq summah kyik karglõsõq. Väega hüä miil om. “Noq tulgõq kyik pääle!” Kyik hüä meelegaq pääle. Sõit edesi. Rebäseq, soeq, kahruq, kyik muudku summah tii veereh kargasõq ja tandsvaq, et noq saa sõitma. Võt’t timä näq kyik pääle. Sõit kuninga liina viirde. Lätt liina. Noilõ ütel’: “Te saiskõq, ootkõq siih!” Kuningalõ ütel’: “Kaeq mullõ väikene hoonõkõnõ! Ma tõi sullõ kosti.” Kuningas näüdäs tälle tuu hoonõkõsõ. Ütles jänesile: “Tulgõq, naakõ juuskma! Kua kykkõ inne tarrõ, toolõ kirriv padi perse ala, verrev luits kätte ja peränulka istma.” Nuuq panniq juuskma õks üle pää ja üle pää. Kyik tarrõ sisse. Timä pan’d’ ussõkõsõ kinniq, saiq kyik kätte. Tõõsõl pääväl ütles jalq kuningalõ: “Kaeq saq noq joq suurõmb hoonõkõnõ mullõ. Ma viil tõi sullõ kosti.” Kai suurõmba hoonõkõsõ. “Noq rebäseq, naakõq tiq noq juuskma. Kua inne tarrõ, toolõ verrev luits kätte, kirriv padi perse ala ja peränulka istma.” Nuu kaq kyik üle pää, üle pää majja sisse. Saiq kyik kätte. Ütel’ jalq kuningalõ, kaeq noq mullõ kolmas hüä suur hoonõkõnõ!” Näüdäs’ huunõ arq, ütel’ susilõ: “Olgõq noq virgaq! Kua saa inne sisse, tuu jalq peränulka istma, kirriv padi perse all ja verrev luits käeh.” Soeq kaq virka ja virka sinnäq hoonõhõ sisse. Ussõ kinniq niq nuuq kaq käeh. Küsse viil üte huunõkõsõ noilõ kahrõlõ kaq. Jalq kua inne peränulka, toolõ kirriv padi perse ala, verrev luits kätte. Kahruq kaq üle ütstõõsõ pää sinnäq hoonõhõ. Sai kunigal hüä miil, et hulga kraami jaq tark poiss. Võt’t väüs. Naksiq elämä.

ERA II 209, 38/41 (3) < Setu, Petseri v., Korski k. < Misso v., Tiastõ k. - Ello Kirss < Nabra Kärg, s. 1874 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Üts miis elli arq kotoh pia uma iä. Läts täl peräh kui talokõnõ käest arq ja läts timä kaq käümä. Käve päävä otsa. Küsse üttepaika üüses. Tälle üteldi: ”Kas olt pal’lo käünüq ja pal’lo kuulnuq? Kas mõistat pal’lo kynõldaq?” Timä ütles: “Ei olõ pal’lo käünüq, ei pal’lo kuulnuq. Ei mõistaq pal’lo kynõldaq.” Võõda-as timmä üüseski. Läts hiidäs varo ala magama. Sääl ol’l miis jalgu pite vaja otsah ja sooliguq ribah. Timä magasi sääl tuu üü arq ja läts päivä minemä. Jalq sai üte talokõsõ poolõ. Küsse jalq üüses. Jalq ülti: “Kas olt pal’lo käünü, pal’lo kuulnuq, mõistat pal’lo kynõldaq?” Timä jalq vasta: “Ei olõq pal’lo käünüq, pal’lo nännüq, ei mõistaq pal’lo kynõldaq.” Jal’ki võõda-as üüses. Läts, hiidäs’ riitmorolõ magama. Sääl miis maka, kirvõs kõtu seeh. Tä magasi tuu üü arq, läts jalq päivä käve. Sai jalq üte tarõkõsõ mano, küsse üüses. Küsti niisamutõ: “Kas olt pal’lo kuulnuq, pal’lo nännüq, mõistat pal’lo kynõldaq?” Jalq ütles: “Ei olõq pal’lo kuulnuq, pal’lo nännüq, ei mõistaq pal’lo kynõlda.” Jalqki võõda-as timmä üüsest. Ol’l mõtsah üüd. Sääl kõõ üts tän’täs: “Raoq pää, kaksõq kaal” Raoq pää, kaksõq kaal!” Tul’l mõtsast vällä, käve tuu päävä kaq arq. Sai õdagu jalq üte tarõkõsõ mano. Küsse üüses. “Kas olt pal’lo käünüq, pal’lo kuulnuq, mõistat pal’lo kynõldaq?” - “Olõ maq kaq joq pal’lo käünüq, pal’lo kuulnuq, mõista pal’lo kynõldaq.” Võõdõti timä üüses. Sääl ol’l üts tõõnõ öömajaline kaq aho pääl, vana teedakõnõ. Võidsõ Jummal kaq ollaq teedah. Kuis tä muido nii kyik arq tiidse. Miis kynõlas, et tiiäi mis tuu om, ku minno võõda-as üttepaika ööses, olli maq var’o all üüd ja ol’l miis jalgu pite vaja otsah, sooliguq ribah. Teedakõnõ ütles: “Jah, poig, tuu om tuu peräst, et hobõsõ taosõq pant vaja pääle ja lindsiq jätät rippa. Tuu om väega suur patt. Too sullõ näüdäs’ ynnõ nii” - “Mis tuul jalq võisiq ollaq tähendüst, ku olli ma tõõsõ üü riitmaal ja sääl ol’l miis sällüle, kirvõs kõtu seeh?” Vanamiis jalq ütel’: “ Tuu om tuu patu peräst, et kiä rago, lüü kirvõ paku sisse. Ei võiq kirvõst paku sisse jättäq.” Jalq ütel’ öömajaline: “Mis tuu tähendäs, ku maq olli mõtsah üüd, kõõ tän’tedi: “Raoq pää, kaksõq kaal! Raoq õks pää, kaksõq kaal!” Vanamiis ol’l ülnüq: “Tuu om tuuperäst, kua viljä kasi ja jätt kõrsi kasuma, syss nuuq tän’tiq nii. Patt om ku jätät kasuma, mis Jummal’ om loonuq.”

ERA II 209, 43/7 (1) < Setu, Vilo v., Ugarevo k. - Ello Kirss < Anna Kuldnokk, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Katskümmend nelli aastakka ol’l syjamiis syjah. Tul’l kodo, veleq inämb võta-as umas.Veleq tundsõq külq, a võta-as selle umas, et syss annaq tälle kaq maad jo jako. Timä pan’d’ hindäle tarõkõsõ. Vana syjamiis ol’l, mõistsõ pühäsit maaliq. Esiq tek’k hindäle Pühä Migula. Tõisilõ tek’k ka pühäsit. Võt’t naase kaq. Naane ol’l niisama vaenõ inemine. Naksiq sääl elämä, kuis saiq. Elliq kavva elliq, sündü naasel poig. Kasvadiq tuu pojakõsõ suurõmbast arq, niq kooli arqki esiq tuu vana syjamiis. Naksiq väega vaest ello elämä. Es olõq näil kostkiq leiba saiaq. Tõõnõ veli ol’l väegaq rikas. Naan’e ütel’: “Talsipühi tulõ, kyigil praasnikuq, meil leibägiq olõi. Min noq pojakõnõ, küsüq vele puult üts puut jauhha.” Läts küsümä. Nä edimält tinksiq ynnõ, et sul noq kost massaq, saq kaq viil tulõt küsümä. Tul’l kodo, ütel’ imäle, et es annaq, et kost meil massaq om. Imä jalq märgis’: “Mis saa? Pühi tulõ, leibägiq olõi. Min noq õks pallõq näid viil häste, nigu annasiq. Ütleq, et meil muud olõi, syss pühä Mikul’ om. Miq või pühäse kihla pandaq.” Läts poiskõnõ tagasi pühasegaq ja pallõl’ väega ja ütel’, et miq panõ soo pühäse jahu iist kihla.” Võt’t rikas tuu pühäse arq jaq an’d’ puuda jauhha. Küdsä naan’e leibä jaq sööväq uma pojakõsõgaq. Kumardasõq pääle söögi, niq kõõ kui miil haigõ, et leibä noq meil süvväq sai, a uma pühäsekese vei arq. Kõõ kui hallõ. Olõi kohe kumardaqkiq. Elliq kooniq tuud puuta jauhha haardu. Keediq joq õdagust perä pudru arq. Jää-äs imämb sukugiq. Jalq murõhtasõq: “Tiiäi, kost noq nakkas leibä saama!” Magahasõq üüse, kuuldvaq üts koputas paja pääle. Ütleseq: “Kas noq kõrvust vai? Kuis nigu kiä koput! Siih olõi kunagiq võõrast käünüq.” Kullõsõq viil korda pite. “Jah, koputas.” Ütles imä pojalõ: “Min kaeq, kes sääl om!” Läts poig ust laskma, sandikõnõ tulõ, küsüs üüses. Võtvaq hüä meelegaq vasta, et siih olõi kolm aestakka kedägiq käünüq, noq Jummal’ juhat’ meile kaq inemise. Ütleseq: “Miq külq vaesõq olõ, meil olõi midägiq sullõ süvväq andaq, muudku sääl paar luidsatäüt peräputru viil om, mis õdagus keedi.” Panniq tuu pudruperä liuda jaq üümajalise süümä. Sandikõnõ ütles, et tulgõq tiq kaq joq söögeq kyik üteh. Mul siih kandsukõnõ leibä kaq om jaq puul kalla.” Timä lõigas leibä ja kalla õgalõ ütele. Kyik seiq hüä meelegaq, et sinnä ka johtu inemine. Seiq kõtu tävvest, nakkasõq kaema, et kui kandsukõnõ inne ol’l, niq säändse sama pan’d’ kotti kaq. Tõõsõl pääväl näq jal’ murõhasõq, et olõi leibä. Tuu ütles, et mingeq kaegõq aita, teil aidah viil rüki om.” Ütleseq: “Ooh, mi olõi mitu aastakka aidahkiq olnuq. Kes noq sinnäq pan’d’ nuuq rüäq.” Imä ütles poiskõsõsõlõ: “Min noq kaeq, vast syss om kaq!” Lätt poiskõnõ kaema, jah om rüki sääl salvõh. Tulõ tarrõ, ütles imäle, et om külq rüki, läkiq, pangõq kotti. Lätsiq kotti pandma imägaq, ammutasõq, kooniq sai terveq kott. Ütles pojalõ: “Pan peräriikese pääle, vii veskile, saa jalq leibä.” Poig ruttu jauh’ teräq arq, sai jalq leibä. Tuud kotti naksiq küdsämä ja elli kolm aestakka. Teedakõnõ ka elli näide man. Näide pühäsekene ol’l ynnõ rikka vele puul. Rikas hoia-as pühäst. Ku pühi tul’l, syss sitatsõ närdsugaq püheq ja pahandiq, et no vaesõq tõi viil siiäq kassiq ummi härmi. Ku jauhha sai jalq näile, syss panni kats kotti perärii pääle, veiq, anniq rikkalõ mehele jaq tõiq uma pühäsekese kodo. Elliq ku pal’lo elliq, syss teedakõnõ ütel’ pois’kõsõslõ, et noq miq või kauplõma kaq minnäq, saa meile rahha kaq. Pois’kõnõ ütles: “Mingaq miq lää kauplõma. Meil olõi rahha ei kraami.” Teedakõnõ ütel’: “Kas’ah, tah tarõ kõrval om vana kirbits! Võtkõq taa kirbits arq ja läkiq kauplõma.” Tuu kirbits ol’l valu kuldraha. Sääd’ tuu teedakõnõ pois’kõsõ kauplõma ja ediq kui ai timä rikas ja sai timä suurõs mehes. Tuu ol’l pühä Mikul'.
ERA II 209, 47/57 (2) < Setu, Vilo v., Ugarevo k. - Ello Kirss < Anna Kuldnokk, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli kolm sysard. Kattõ sysard kutsuti kos’t’ma. Üts ol’l nigu ullimb, noorõmb. Ütliq toolõ: “Miq lää kos’t’ma, saq arq tulguq takah!” Tõõsõq lätsiq arq, jätiq timä kodo. Lääväq, niq uibokõnõ tii veereh. “Tütrekeseq, puhastagõq arq minno, nuuq ossakõsõq ja hainakõnõ kakkõq, saa maq kaq illos’ uibokõnõ.” Nuuq ütliq: “Meil ei olõ aiga. Vaija minnä kostõlõ.” Nuuq lätsiq arq, niq ul’l sysar’ naas kaq tahtma. Läts kaq takah näil. Tuu uibokõnõ puttu jalq vasta. “Tütrekene puhastaq arq minno!” Tä võt’t ruttu, hiit’ särgikese säläst, puhas’t’ ossakõisi jaq kak’k hainakõsõ juurõ ümbrelt arq, sai illos’ uibokõnõ.” Läts timä kaq takah kostõlõ. Tõõsõq sysarõq joq lavva takah seieq-jõiõq. Tõrõlasõq timmä: “Mis saq viät meil kõõ takah, esiq närdsõnuq, kakõnuq!” Vanaimä käs’k’ timmä kaq: “Min saq kaq tütrekene, söömä!” Tõõsõq ütliq: “Miq õgas nakkai timmä uutma, miq lää arq kodo. Lääväq targaq sysarõq iih, niq kaesõq, sääl uibokõnõ, uibokõsõh üteh poolõh kullatsõ ubinaq, tõõsõh poolõh hõpõtsõq. Lääväq võtma, üttegiq saai kätte. Kyik lääväq arq korgõhõ. Tul’l ul’l sysar takah, tuu läts möödä, vaaldusõ kyik maaha, muudku kakuq ynnõ. Kakas syss ütte peijo kuulatsõ ubina, tõistõ hõpõtsõ niq ütel’: “Olgõq perä, ku mullõ vaija tulõ, syss maq tulõ perrä.” Läts kodo, tõõsõ timmä jalq hürmeleseq, et mis saq tulliq meil vanaimä poolõ takah. Tul’l tõõnõ pühäpäiv. Jalq lääväq vanaimä poolõ targaq sysarõq. Tõrõlasõq: “Saq inämb meil takah tulgui! Ku tult, miq tapa.” Käsiq täl kotoh tüüd tetä.” Timä ruttu tek’k tüükese arq, ai puhtambaq rõivakõsõq sälgä ja takah jalq. Targaq sysarõq lätsiq, niq ojakõnõ tii viireh. Ojakõnõ ütles: “Tütrekese, puhastagõq arq minno! Soo muda vällä, ja hainakõsõq kakkõ, saa maq kaq illos’ ojakõnõ.” Nä ütliq: “Oo, meil noq aig! Meil vaija minnäq vanaimä poolõ kos’t’ma.” Lätsiq edesi. Tul’l turak takah. Ojakõnõ jalq küsüs: “Tütrekene, puhastaq arq mul hainakõnõ ja muakõnõ vällä! Saa maq kaq illos’ ojakõnõ.” Tütrikukõnõ hiit’ särgikese säläst, kak’k haina vällä, puhas’t’ mua arq. Sai illos’ ojakõnõ, nakas’ ilosahe juuskma. Läts jal timä kaq vanaimä poolõ takah näil. Nuuq jalq väegä tõrõlasõq timmä, et mis tulliq takah. Vanaimä käs’k jalq ulli kaq süümä. Nuuq jalq ütliq: “Miq arq lää minemä. Miq timmä nakkai uutma.” Läävä möödä ojakõsõst, kaesõq oja pääl kyik kullanõ raha niq hõpõnõ raha. Ütliq: “Läkiq, võtkõq miq kaq! Oja pääl pal’lo rahha.” Lääväq võtma, kyik läts arq perä ala. Tulõ turak takah. Kaes’ ojakõnõ ilosahe juusk, rahha täüs vesi nigu kib’eles ynnõ. Lätt võtma, kyik raha tulõ tälle mano. Kaes, et mullõ parhillaq olõi vaija. Ku vaija tulõ, syss maq tulõ, võta. Lätt kodo. Nuuq jalq timmä tõrõlasõq: “Saq turagukõnõ kaq kõõ kisut meil takah.” Tulõ kolmas pühäpäiv. Jalq lääväq kos’t’ma. Jal’ ütleseq: “Arq sa inämb tulgui takah! Miq tapa, ku saq tult.” Käsiq midä tetäq nii kavva. Timäkene ruttu tek’k tüü arq, näil takah. Sysarõq lääväq, kaesõq, puhma all vana teedakõnõ istus pääle. Teedakõnõ ütles: “Tütrekeseq, mõskõq mul ka suu arq jaq hammõkõnõ! Saa maq kaq illos’ teedakõnõ.” Teedal ol’l suu võidunuq, hamõh arq nõlitõt. Nuuq ütliq: “Meil olõi aigu. Miq noq nakka sinno siih puhastama, vanna teedatükkü!” Lätsiq arq. Tulõ jalq ul’l takah. Teedakõnõ jalq küsüs timä käest kaq: “Mõsõq arq muq suukõnõ jaq hammõkõnõ, saa maq kaq puhas teedakõnõ.” Tütrigukõnõ hiit’ särgi maaha, võt’t teedal hammõ säläst, kõõ inne mõs’k tuu ar’, laot’ puhma pääle kuioma. Võtt syss pääle mõs’k’ teedakõist kaq. Kooniq hammõkõnõ kuivi, seeniq mõs’k’ teedakõsõ kaq puhtas. Ai hammõkõsõ sälgä tälle. Sai sääne puhas, illos’ teedakõnõ. Läts timä ka vanaimä poolõ arq. Tõõsõq jalq tõrõliq: “Mis saq jalq takah olt kisknuq hindä!” Vanaimä käs’k’ timmä kaq süümä, tuud ulli, a näq lätsiq iih minemä kodo. Targaq sysarõq lääväq, kaesõq, teedakõnõ puhma all istus, kats valgõt kivikest käeh. “Läkiq, küsügeq arq naq kivikeseq! Väega ilosaq kivikeseq ommaq käeh. Lätsiq küsümä. Teedakõnõ ütel’: “Annai maq teile, maq anna toolõ, kiä minno mõs’k’ ja puhas’t’. Ul’l sysar jal takah lätt kodo. Kaes, teedakõnõ puhma all istus. Lääqki-is küsümä kivikeisi. Teeda kut’s’ mano, et tütrekene, tul siiäq, maq anna arq sullõ nooq kivikeseq. Läts mano, an’d’ teeda arq kivikeseq toolõ. Ütel’: “Mis saq ynnõ tahat, lüüq neid kivikeisi kokko, tuu sullõ saa.” Läts timä kodo, midägiq ütle-es. Pan’d’ arq kivikeseq. Nuuq õks timmä tõrõlasõq, et mis saq meil takah käüt. Vanaimä poolõ kos’t’mine läts otsa, a ku saq muijalõ tult takah, miq sinno ellogiq jätäi. Tul'l pääle pühäpäiv. Lätsiq targaq sysarõq ker’kohe. Timä märgis: “Ker’kohe õks või-i takah minnäq. Maq lää mõtsa, korja tatikõisi näile süvväq, ku näq kodo tulõvaq.” Lätsi targaq sysarõq ker’kohe. Timä läts mõtsa, kor’as tatikõisi, määntsit ynnõ sai, vaglatsit jaq purutsit. Tul’l kodo, pan’d’ korvikõsõgaq tatiq maaha, võt’t kivikeseq, lei ynnõ, saiq vasitsõq rõivaq sälgä, vasinõ tõld ja hopõn’. Tütrik kaq ol’l illos’, nigu ilosampa olõki-is. Läts timä kaq takah ker’kohe. Kyik kaesõq, kes soo noq tul’l nii illos’. Kuningapoig kut’s’ tütrikkõ ker’kohe, et kuningapoig nakkas hindäle naist korjama. Tulõ kuningapoig mano, pand sõrmusõ sõrmõ toolõ ullilõ sysarõlõ. Ei saa sõrmus inämb kuigiq sõrmõst arq. Mähke sõrmõkõsõ närdsugaq kinniq. Tulõvaq sysarõq kodo, kynõlasõ: “Tiiäi, kes sääne ol’l tulnu? Vasitsõq rõivaq, tõld ja hopõn’ kaq kyik.” Timä ütles: “Ma käve teile tatikõisi korjamah, uma sõrmõgi lõiksi arq.” Nuuq jalq tõrõlasõq: “Oo, ullist noq seenekorjaja. Miq nakkai naid söömägiq.” Süüi niq süüi, jäiq niisama. Tul’l tõõnõ pühäpäiv. Kuningapoig korjas naist. Piät kyik tütriguq minemä ker’kohe, et kedä timä sallis, et kuas om kõõ ilosamb. Lätsiq targaq ker’kohe, timä jalq läts mõtsa tatiseenekeisi korjama. Tul’l kodo, jalq lei kivikeisi kokko. Saiq tälle hõbõhõtsõq rõivaq, hopõn’, tõld kyik hõbõhõnõ. Pääle sõit’ timä kaq ker’kohe. Kuningapoig jalq kaes, olõi säänest viil nännüqkiq. Syss ol’l viil vasinõ, noq om joq hõbõhõnõ. Tiiäi, kost tä om.” Tul’l kuningapoig tälle mano, pan’d’ sääntse kir’ä otsa pääle, nigu minnagiq es jõvvaq mõskõq mant. Tulti ker’kust vällä, timä jalq umma tõlda jaq läts arqki. Läts kodo, pruuvsõ mõskõq jaõ kaabidaq, es jõvvaq midägiq tetäq toolõ kiräle. Kaes, sysarõq tulõva kodo, arq nägeväq. Mähke otsa rätigaq kinniq niq tulliq sysarõq kodo. Kynõlasõq: ”Jalq ol’l tulnuq sääne tütrik. Täämbä ol’l joq hõbõhõnõ. Kuningapoig pan’d’ kirä otsa pääle. Tiiäi, kost tä sääne ol’l. Timä ütles: “Maq kaq mõtsah käve. Tõi jal’, hot tiq salliki-iq, teile tatikõisi. Sattõ kannu pääle maaha, kõõ otsa lei lahki. Nuuq jalq tõrõlasõq: “Ul’l õks ul’l! Kisk hindä mõtsa. Pess arq uma otsagiq lahki.” Tul’l kolmas pühäpäiv ker’kohe minnä. Näq jalq lätsiq ker’kohe, vanõmbaq sysarõq. Timä joq märgis, et täämbä mul massai minnäqkiq. Lääki-is tuu pühäpäävä. Kuningapojal ol’l joq perämäne pühäpäiv kor’adaq naist. Olõki-i inämb tuud tütrikku, mis ol’l. Kai kyik läbi, et kellel om sõrmus sõrmõh ja kiri otsa pääl. Olõi niq olõi kellelgiq. Küsüs rahva käest, vaest kel om kedä kodo jäänüq. Kyik piät arq tuuma. Sääl tuvvas arq kõõsagamatsi sandikõisi, haigõkõisi, tõbitsõkõisi kuningapojalõ kaiaq. Kohkiq lövväi. Küstäs joq noidõ sysaridõ käest kaq, vast teil kedä om. “Meil üts ullikõnõ kül kotoh om, a tuust olõi kellelelegiq hääd.” Kuningapoig an’d’ käsu, et piät tuu kaq arq tuuma. Lätsiq kodo, ütleseq turakulõ: “Sinno kaq kästi viiäq ker’kohe.” Tuu ei lääq. Sysarõq joq väelüisi. Teiq täq valmis. Mõsiq suukõsõ arq, aiq puhtaq rõivaq sälgä. Näq ütliq, et meil käsk om kuninga puult ant, et olgõq määne om, et piät viimä. Vei timä sinnäq. “Kad’ah, määne meil om!” Kuningapoig tulõ kaema. Kaes, ots kinniq mähit jaq sõrm kinniq mähit. Võtt sõrmõ ümbrelt närdsu arq, kaes timä sõrmus sõrmõh. Võtt räti arq otsa päält, kaes kiri kaq otsa pääl. Kuningapoig las’k, nynagiq alla, et määne noq saa naane mullõ, et siih ei olõq midägiq hääd. Mõtlõs, mis noq tetäq, tulõ õks võtta, kuq arq olõ nimitsenüq, olgõq määne tä om. Hüä miil joht olõi. Lää, panõ tälle puhtambaq rõivaq sälgä ja nakka pulmõ pidämä.” A täl olliq kivikeseq kaq üteh. “Oodaq,” ütles, “Maq lää veidikese vällä.” Läts vällä, noid kivikeisi lei ynnõ, saiq tälle joq kullatsõq rõivaq sälgä niq kullanõ hopõn’ ja kullanõ tõld. Tul’l kuningapoig joq mano hüä meelegaq, et vot määne noq sai. Kuningapoig kaq istõ tõlla sisse, et noq läkiq kodo, noq nakkamiq pulmõ pidämä. Lätsiq sõitma. Tütrik ütles: “Oodaq, läkiq käümä ka veid’kest muijalõ.” Lätsiq uibokõsõ mano, säält võtiq ubinit, ku pal’lo tahtsõ, kullatsit ja hõbõhõidsi. Sõidi ojakõsõ mano, säält võtiq rahha, kuldrahha ja hõpõrahha, kupal’lo näile vaija. Sõidi syss kuninga poolõ ja naksiq pulmõ pidämä. Targaq sysarõq kaiq, et vot ol’l sysar sai noq kuningapojalõ naases.
ERA II 209, 57/65 (3) < Setu, Vilo v., Ugarevo k. - Ello Kirss < Anna Kuldnokk, s. 1891 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Elli imä, esä, veli jaq sysar. Imä esägaq lätsiq ker’kohe jaq veli läts ker’kohe, a sysar es lääq ker’kohe. Tul’l papp paja ala tõrõlama. Sysar pand ussõ kinniq, es lasõq pappi sisse. Papp ütel’: “Ku tõõnõ pühäpäiv kaq ei tulõ, syss lasõ arq tappaq sinno.” Tul’l tõõnõ pühäpäiv. Jalq es lääq. Tul’l jalq papp paja ala, ütel’: “Ku kolmada pühäpäävä kaq ei tulõq, syss inämb tulõi sinno siiä tõrõlama. Lasõ sinno mõtsa viiäq jaq arq tappaq.” Tul’l kolmas pühäpäiv. Timä õks es lääq. Papp ütel’: “Veli, min kodo, viiq sysar mõtsa ja tapaq arq.” Veli tul’l kodo, võtt sysarõ sälgä joq mõtsa viimä. Võt’t püssä kaq üteh, et arq tappa sysard, Sai mõtsa, kaes, et üts jänes juusk. Pan’d’ sysarõ maaha, ütel’: “Sa mineq kohe tahat!” A veli las’k’ jänese maaha, vei papilõ massaq ja täüq süvväq. Papp ütel’: “Hatt ol’l, niq hata magugiq man.”
Sysar läts, läts mõtsa pite, nika ku rõivaq kaksiq joq säläst arq. Keväjäne aig ol’l, midä sei kaq mõtsa alt. Sai mõtsast vällä. Sääl ol’l kui järvekene. Järve veereh oll kuiv tammõkõnõ. Timä kai, olõ-i kohe minnäq, alastõ ol’l, läts tammõ üles. Inne ol’l kuiv tammõkõnõ, a syss läts tamm kasuma. Tulõ kuningapoig jahi pääle. Kaes, et inne ol’l siih kuiv tammõkõnõ, a mis soo imeh, ku noq om tamm lännüq kasuma. Kuningapoig kaes üles, kaes, mis üts inemine sääl üleväh. Kuningapoig ütel’: “Tul maaha, kes saq olt!” Timä ütel’: “Maq ei saaq minnäq, mul rõivaq väega kakõnuq.” Kuningapoig ütel’: “Maq lää tuu kotost rõivaq, syss tult maaha.” Kuningapoig läts kodo, tõi rõivaq tälle. Tul’l maaha. Kuningapoig läts esiq kavvõmbahe arq, ai tä nuuq rõivaq sälgä. Tul’l kuningapoig ka sinnäq mano, küsse: “Kes saq olõtõ sääne? Kost saq siiäq saiõq?” Timä syss selet’ arq, kes tä om ja kost tä sinnä ol’l saanuq. Ütel’ kuningapojalõ: “Mul olõi kohe minnäq.” Kuningapoig ütles: “Läkiq miq poolõ karja, meil kar’ust vaija.” Elliq sääl kolm aestakka kar’ah. Nakas’ kuningpoig naist võtma. Tul’l sinnäq kats tõist tütrikku kaq. Üts ütel’: “Võtaq minno! Maq üte rüäpäägaq söödä arq kyik kuningaväe.” Tõõnõ ütel’: “Võtaq minno! Ma üte linahindegaq kata arq kyik kuninga väe.” Kolmas, uma kar’us, tul’l jalq, ütel’: “Võtaq minno, mul saa ütesä poiga, kuu kukroh, päiv otsa pääl ja kihä taivatähti täüs.” Võt’t kuningapoig tuu naases, et kur’a murõh, külq eskiq leib tetäs ja rõivas. Elliq aastagakõsõ arq naasegaq höste. Aastaga peräst tul’l syja tapõlus. Läts kuningapoig sõtta. Sai kotoh poig täl, tuul naas’el, kuu kukroh, päiv otsa pääl, kihä taivatähti täüs. Om, om tarõh latsõgaq, ei olõ kingaq synna saataq mehele. Muuq timmä peräh es salliq. Vaija minnä vällä kaema, vast myni tsirgukõnõgiq lindas. Tuulgiq sõtta syna viiäq. Lätt vällä, kaes kaarnas lindas. Ütles: “Kaarnakõnõ, vii noq saqki sõtta syna, et poig sai, kuu kukroh, päiv otsa pääl, kihä kyik taivatähti täüs!” Kaarnas linnas’ üle syjaväe. Kaalaga tege: “Krunks, krunks! Kellel om sääne naane, ku poig sai, kuu kukroh, päiv otsa iih, kihä taivatähti täüs.” Kuningapoig kullõs, “Vaija noq minnäq kodo kaema, mul külq sääne naane ol’l.” Sääl elliq kuninga majah tõõsõh otsah nigu vanaqsitaq, vai kes näq elliq. Läts tarrõ naane, kaes kutsik tarrõ pite käü, otspaja tropus kaalah. Poiga olõki-is. Tulõ kuningapoig kaq kodo kaema. Tulõ tarrõ, kaes, kutsik käü tarrõ pite. Tõõsõq ütleseq: “Vat sul om noq poig! Vot, määne sai!” Kuningapoig vihasi arq, ütel’: “Hatt saq olliq, hatas jäätkiq.” Läts jalq arq tagasi sõtta. Aastaga elli jalq niisama. Sai tõõnõ poig jo, jalq sääne sama, kuu kukroh, päiv otsa pääl, kihä taivatähti täüs. Jalq kaes, ei tohiq noq mant minnä, vaest arq võtvaq, a kelgiq sõtta synna viiäq ei olõq. Hoit tuud pojakõist päävä, kats, noq õks vaija minnäq vällä kaq. Läts, kaes, kaarnas lindas. “Kaarnakõnõ, viiq noq saqki sõtta syna, et poig sai, kuu kukroh, päiv otsa pääl, kihä taivatähti täüs.” Kaarnas läts üle syjaväe. Jalq tege: “Krunkst, krunkst! Kellel om sääne naane, ku poig sai, kuu kukroh, päiv otsa pääl, kihä kyik taivatähti täüs?” Kuningapoig kullõs: “Mul külq ol’l sääne naane. Vaija minnäq kodo kaema, kas om õigus vai võlss. Tuuvoori külq ol’l võlss, a noq tiiäiq.” Läts kodo kaema. Lätt tarrõ, kaes pinikutsik käü tarrõ pite, otspaja tropuskiq kaalah. Tõõsõq jalq ütleseq: “Vot, määne sul naane! Tuu pinikutsikit.” Kuningapoig süläs’ maaha, et maq inämb kodo ei tulõ kaema. Pääle syss jalq elliq aastagakõsõ arq. Sai joq kolmas poig täl. Niisama kuu kukroh, päiv otsa iih, kihä kõik taivatähti täüs. Läts jalq vällä, kes sõtta vii. Jalq ütel’ kaarnalõ, et vii noq saqki syna, et poig sai jalq, kuu kukroh, päiv otsa pääl, kihä kõik taivatähti täüs.” Tulõ noq kodo, vai tulõi, vaija õks syna viiäq jaq arq kuulutaq. Kaarnas vei jalq mehele syna. Kuningapojal ol’l aig täüs. Ütel’, et lääsi-iq joht kodo, a aig täüs, vaija õks minnäq. Lätt kodo, kaes, kolmas kutsik joq käü tarrõ pite. Kolm poiga joq veiq arq. Ütel’ naaselõ: “Pan rõivihe jaq min majast vällä. Sa ei olõ õigõ inemine.” Nuuq jalq timmä kõõ ts’ütsüdiq, nuuq tõõsõq. Timä pan’d’ vaesõ sandikõsõ rõivaq sälgä, läts vällä. Kohe minnäq? Vaija korjama minnäq. Võtt kepikese kätte, lätt pääle järve viirt pite. Kaes, järve pääl pütükene ojos. Kaes, et mis soo pütükene siih ojos, vaija kaiaq. Lei kepikesegaq pütükesele. Timä pojaq olliqkiq sääl pütükeseh. Üts poig tän’täs’: “Lüüq viil, maama, lüüq viil üts vuur!” Tõõnõ tän’tas’ jalq: “Lüüq viil üts voorikõnõ!” Pääle syss jalq kolmas, et lüüq viil üts vuur. Läts tuu pütükene lak’ka mere pääl. Pojakõsõq kyik lavvakõisi pääle, tulliq vällä. Timä esi viil kepikesegaq hoit’, nigu oiduq viirde, sai arq võttaq lavvakõisi päält. Võt’t nimäq säält vällä, a kohe noq pandaq? Pojakõsõq nii ilosaq, nigu või-iq rahvalõ näüdädaqki?. Järve veereh ol’l hukanõ sannakõnõ. Ma vii pojakõsõq sannakõistõ. Nakas’ kasvatama pojakõisi. Käve kõõ kor’atõh. Kiäkiq tiiä-äs, et sääl ommaq. Käve, käve kor’atõh, läts kuningapoja poolõ kaq, koh nuuq vanaqsitaq elliq. Sääl anti leeväpalakõnõ. Tunda-as, et vaenõ niq vaenõ. A läts vannusittu poolõ, sääl tunti arq, et soo om too naane. Lõiksiq poolõ pätsi leibä, et sant jumalavaenõ, miq anna sullõ poolõ pätsi leibä. Sant tehnäs’, niq läts majast välla. Kõõ pojakõisi kasvat’ jaq hoit’, kooniq pojakõsõq kasviq suurõs joq. Naasiq imä käest küsümä, et las meid ilma kaema. Miq olõ noq joq hüä suurõq. Imä las’k’ kaq näid. Lätsiq mere saardõ. Üüse tul’l kodo üts. Tõi liinahärbänni. Tõõnõ poig tõi uibuaia, aiaveereh liivakpuid niq pähkmepuid. Orravgiq süü pähkmit ossa pääl. Kolmas tõi, kullanõ imis jaq hõbõhõtsõq poja, katstõist poiga. Nynaga iih künd imis, hannagaq äestäs. Pojaq jalq külbväq. Jumalavili kyik takah kasus, nigu hal’etas ynnõ. Üüse tulliq, säiq kyik üles sinnäq järve veerde, koh tuu vana sannakõnõ ol’l. Kuningapoig tulõ hommogult üles, kaes, mis ta noq om imeh taaha säet. Võt’t püssä, läts kui jahi pääle sinnäq kaema lähembähe. Ümbre käü ja kaes, et mis soo piät olõma. Kai kyik arq: orrav ja ubinaq, mar’aq, kullani imis jalq künd, pojaq takah külbväq. Kyik kai arq a sisse ei tohiq minnäq. Mis soo tähendäs? Kes soo jõud arq üldäq, minkperäst soo siiäq sai? Vanaqsitaq joq märgeq, et vast ommaq nuuq joq, kedä miq panni. Nuuq ütleseq kuningapojalõ: “Soo ilo peräst ynnõ om säet. Soo kyik kaos arq.” Kuningapoig tuud es usuq. Ai joq kyik targaq ja syjaväe kokko, et kis jõud ynnõ arq üldäq, et minkperäst ta om tah. Kiäkiq jõvvai üldäq arq. Lätt tuu sandikõnõ kaq näide poolõ. Lätt les’o pääle, istus sääl. Kuningapoig lätt mano, et vaest saqkiq jõvvat arq üldäq. “Oo, ma joht ei tiiäq, maq tulli ynnõ kaema, et mis soos rahvas tege siih.” Timä ütles: “Tul, tul maaha!” - “Mul halvaq rõivaqkiq säläh, maq tiiäi mitte midägi.” Kuningapoig õks käs’k’ timmä sinnäq suurõmbide mano. Timä ütel’: “Tuu mullõ kats karbitäüt pähkmit!” Kuningapoig tõi kats karbitäüt pähkmit tälle. Naas’ pähkmit korjama ütest karbist tõistõ ja esiq lugi: elli imä jaq esä - kats pähend karpi - veli jaq sysar - kats pähend karpi. Imä esägaq ja veli lätsi ker’kohe - kats pähend karpi. - Sysar lää-äs - kats pähend karpi. Nii edeotsast selet’ arq kõik uma elo, kõõ õks, et kats pähend karpi. Sai kuningapojalõ kätte, et uma naane ja pojaq ommaq. Võt’t naase jaq pojaq hindä mano. Vanahalva naase pan’d’ kärnätse hobõsõ hanna külge, las’k ilma pite videlemä. Nika veeldi timmä, kooniq kyigilõ sai arq viländ. Sinitsele kivile, haljalõ taivalõ jaq sarapuu süämele, noilõ ynnõ putu-us mano. Ku kuna õdagu öüdsih vai mõtsah uikat, nuuq kõõ uikasõq vasta.

ERA II 209, 66/75 (1) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Rikas miis uut’ Jumalat kos’t’ma. Kat’t kõõ tii kalõvagaq arq. Jummal’ tulõki-is kostõlõ. Tul’l sant üüses küsümä, kotikõnõ kaalah. Muidogiq tä taha-as võttaq, et maq ooda eskiq Jumalat kostõlõ. Timä ütel’, et võtaq noq hot’ perretarrõ pingi alagiq. Maq olõ kaq kyik haigõh jaq taha, koh lämmi olõsiq. Võt’t õks üüses arq timä. Üüse lindsiq perretarrõ hingliq paja pääle. Sandi käest küsümä: “Rikkal mehel sündü oinas, kos miq tuu kiroda?” - “Tuu kirotagõq soelõ!” - Kõrra ao peräst linnas’ jalq hingli paja pääle. - “Vaesõl mehel sündü poig. Kohe tuu kirotaq?” Tuu kirotagõq rikka mehe hüä peritsejäs!” Sulasõq, näidsiguq kaq perretarõh magasiq. Hommogult lätsiq tarrõ, kynõliq rikkalõ mehele arq, et niimuudu ol’l üüse asi. Tul’l paja pääle ja nõudsõ sandi käest, et kohe oina kiroda, mis rikkal mehel sündü. Käs’k’ soelõ kirotaq. Vaesõl mehel ol’l poig sündünüq, tuu kirotõdi rikka mehe hüä peritsejäs. Hommogult tul’l sandikõnõ üles, niq läts umma tiid. Rikas miis kai, om jah üüse oinas sündünüq. Sulasõq-näidsiguq nii selediq, tä mõtõl’: “Odot, ma kae, kas soo piasiq õigõ olõma.” Kasvat’oina suurõs. Karja es lasõ, et kos tä soelõ syss saa. Tapiq nimäq oina maalõ ja teiq süldiskiq arq, et kaeq kohe timä noq sai. Saa-as soelõ. Panniq süldi jahtuma tõistõ tarrõ paja pääle. Soekõnõ tul’l, sei süldi säält ar’ki’. Täl naas süä haltama, et ku oina sei arq peräkõrra saa vaenõ kaq muq hüä peritsejäs. Timä läts vaesõ mehe poolõ, et müüq ta lats mullõ arq, et maq kasvada suurõs ja hoia. Vaenõ mehekene ol’l kaq tooga rahu, et maq anna arq, saa joq soogiq paika. Tõi arq, vei lumõuarmõ otsa tuu latsõkõsõ. Latsõkõnõ ütles: “Jumalakõnõ, külmäkene tik’s’ ja pauk, ma vaenõ lats olõ üte hammõkõsõgaq!” Jummal’ hiit’ kasugakõsõ tälle. Jalq ütles: “Külmäkene tik’s’ ja pauk, ma vaenõ lats pal’astõ jalgugaq!” Jummal hiit’ tälle kängitsekese, saapakõsõ, sukakõsõ, mis vaija. Ütles: “Külmäkene tik’s ja pauk, ma vaenõ lats palja pääkesegaq!” Hiit Jummal’ kübärä. “Külmäkene tik’s’ ja pauk, ma vaenõlats viil palja käekeisigaq!” Hiit’ Jummal’ kindaq kaq joq tälle. Sai pois’kõnõ kõõgaq juundõ. Hommogult ütles rikas miis: “Läämi kaema, noq on timä joq valmis sääl. Hiitkeq ynnõ kohe arq.” Lätsiq kaema, pois’kõnõ istus ku pup’p lumõuarmõ otsah. Kaes rikas miis, et soolõ ei saaq inämb kuigiq surma. Saatkõq timä põrgohe paabapudsajide perrä!” Läts timä minemä sinnäq. Ol’l tii veereh naane, vael’d’ kaost kaivo vett, kaalaniq hämm. Ütel’: “Ku saq sinnäq saat, syss kynõlõq saq muq iist kaq, et mille minno om siiä pant.” Timä ütel’: “Ku Jummal’ avitas peräle, külq maq syss kynõlõ suq iist niq hindä iist.” Lä’ts palakõsõ maad, ol’l miis, tugõsi aida. Küsse: “Kos saq läät?” “Maq lää põrgohe paabapudsajide perrä.” - “Ku saq sinnäq saat, kynõlaq saq muq iist kaq, mille maq olõ siiäq pant!” Timä jalq ütles: “Ku Jummal’ avitas peräle, syss maq kynõlõ suq iist niq hindä iist.” Tä kõõ ütel’ väegaq tuu jumalasynagaq. Läts pala maad, sai ütte liina, koh olliq kyik võtmõq arq kaonuq, ei saaq liinalõ kostkiq süvväq. Liinah küsse pois’kõsõ käest, et kohe saq läät nii. “Maq lää põrgohe paabapudsajide perrä.” -“Kynõlõq saq miq iist kaq.” - “Ku Jummal’ avitas peräle, syss ma kynõla tiq iist niq hindä iist.” Läts pala maad, sai tõistõ liina. Sääl vesi arq kaonuq. Kyik kääväq, et ku suugiq hämmes saanuq. Küstäs pois’kõsõ käest: “Kos saq läät?” - “Põrgohe lää paabapudsajide perrä.” - “Ku sinnäq saat, syss küsüq miq iist kaq.” - “Ku Jummal’ avitas peräle, syss ma küsü tiq iist niq hindä iist.” Läts jalq edesi, kooniq sai järve mano, kohe ol’l kala pant purdõs. Tuul ol’l joq sälg kyik veritses nühit. Timä küsüs:” “Kos saq läät?” - “Maq nii, nii lää põrgohe paabapusajide perrä.” Ütel’: “Ku pojakõnõ peräle saat, kynõlaq muq iist kaq!” - “Ku Jummal’ avitas peräle, syss maq kynõla hindä iist niq su iist.” Läts seeniq ku sai peräle peris põrgohe. Kaes, sääl täl uma tädi. “Pojakõnõ, kuis saq siiäq olt saanuq?” Ütel’: “Vyih, mul om väegaq kuri miis, tiiäi kohe maq suq panõ.” Tä jalq selet’ arq, et maq tuu as’a peräst olõ tulnuq, jaq sääntsit jaq sääntsit maq tii pääl näi. Käsiq mul küssüq hindä iist. Tädi joq kyik võt’t hindä kätte, pan’d’ miilde. Tädi iske tsurakõsõ suurõst nõglast, pand arq tsagimõ alagiq. Tul’l tuu miis õdagu kodo. “Mis siih võõras hais om?” - “Too, saq tah rahvah käüt, vast suq hindä man.” Võtt koogu, segäsi timäl kõtuh, tul’l inemise käsi vällä. “Kae noq sul hindä man hais. Hiitsi nimäq magama. Naan’e magama es jääq. Unõst õks tege nigu maka: “Hm, hm!” - “Huur, hatt, mis saq tah unõh näi!” “Ilmaimeh, määnest und näi! Sääl liinah ommaq võtmõq arq kaonuq. Kuigiq saai liinalõ süvväq. Liin arq koolõs nälgä.” Timä ütel’: “Kes sääl kõvvõr, kes õigõ?” Tuu kapumehe läve alt võtkõq kivi üles, sääl kyik liina võtmõq all.” Jalq tege: “Hm, hm!” - “Hoor, hatt, mis saq unõh näet? - “Kaeq no ilmaimeht, määntsit täämbäüüse näet unni. Tõõsõh liinah jalq olõi juvvaq. Inemiseq kääväq keelegaq lakvaq, nigu suu hämmestkiq saanuq.” - “Kes sääl syss süüdläne! Tuu kaupmehe läve alt võtkõq kivi üles, niq tulõ vett, hot’ upudaq liin arq. “ Jal näge unõh. Jalq küsüs: “Huur, hatt, mis saq unõh näet?” - “Määntsit täämbä hiitrit unni näet! Üts miis tukõ aida, sälgkiq verine kyik. Tiiäi, mis toolõ olõsi abist?” - “Toolõ saai api midägiq. Tuu kuis esiq ilmah elli? Tuu ku läts müüdä aida, syss kõõ ragi aiavitsu katski. Mis toolõ api!” Timä jalq näge unõh. Jalq küsüs: “Mis saq unõh näiq?” - “Ilmaimeh, jäät noq magama, jalq näet unõh: naan’e kaost kaivo vaeldas vett, kaalaniq hämm. Mis toolõ kaq olõsiq abist?” - “Toolõ saai api midägiq. Tuu kaq ku ilmah elli, piimä möi, kõõ ol’l vesi seeh.” Näkk joq perämäist und. Jalq tek’k “Hm, hm!” - “Huur, hatt, mis unõh näet?” - “Näet ynnõ täämbäüüse hand’s’akit unni. Kala tiiäi järve vai jiu pääl purdõh. Tiiäi kas toolõ kaq midä api saa, vai mis toolõ tetäq?” - Timä ütel’: “Kes toolõ kõvvõr? Tuu, kes üle lätt, rapsahutkuq sisse, niq tuu jääs purdõst, a timä päses arq.” Magasiq valgõniq arq. Tul’l miis üles, naane pan’d’ söögi üteh, niq saat’ timä arq jalq käümä. Õgas papoq püsü-üs kunagiq kotoh. Näq kõõ maad-ilma pite käveq. Läts tuu arq, naane võt’t tsurakõsõ vällä, ravit’s’ arq niq kynõli toolõ kyik arq, et tuu ja tuu kaupmehe läve alt võttaq kivi üles, sääl kivi all kyik liina võtmõq all. Tõõsõh liinah jalq tuu, tuu tarõ saina alt kivi üles, säält saa kõõlõ liinalõ vett viländ. Mehele muidogiq ütel’, olõi midägi api. Kuis sääl ilmah elliq, raiq aiavitsu katski. Selle ragonu-us katski. Naasele kaq ütel’ tuusama. Kala pääle ütel’, et arq saq inne ülgui tälle, ku üle arq läät. Paabapudsajaq an’d’ kaq arq, sääd’ kotikõsõgaq sälgä. Tul’l poiskõnõ kala mano. Kala küsse: “No, kas mu iist kaq kynõli?” - “Oodaq, ku ma üle arq lää, syss maq ütle.” Tul’l üle arq, ütel’: “Sullõ ülti nii, ku kiä lätt üle, ropsahudaq sisse, niq olt esiq prii.” - “Mille saq inne ütlees! Ma ropsahutnuq suq sisse.” Pois’kõnõ sai kyigist joq müüdä. Sai joq kodo paabapudsajidegaq. Liinah sai rahval kyigil väegaq hüä miil, et pal’lo hüvvä tek’k. Sai tälle joq mitu hobõsõkoormat kingitüst. Tul’l tä väegaq rikas kodo. Rikkal mehel joq väegaq süä, et noq tul’l suurõ varandusõgaq, paabapudsajaq kaq tõi arq. Taalõ saai inämb midägiq tetäq. Rikkal mehel ol’l kaq üts poig. Mõtõl’, et osti noq hindäle sita arq vaesõ mehe käest. Noq nii tä võigiq saiaq muq varaperitsejä. Noq tõi hindäle kaq viil hulga kraami. Saada maq uma poja kaq paabaprsajide perrä. Las saa tälle kaq. Sai rikka mehe poig kaq sinnäq, koh naane kaost kaivo vett vaeldas. Naane küsse: “Kohe saq läät?” - “Ma lää põrgohe paabapudsajide perrä.” - “Pojakõnõ, küsüq saq muq iist kaq!” - “Näüs noq.” Sai jalq kottalõ, koh miis tukõ aida. “Kos saq läät?” “Vot maq nii, nii lää põrgohe paabapudsajide perrä.” “Küsüq saq muq iist kaq!” - “Näüs noq.” Läts jalq pala maad. Sai koh võtmõq liinah arq kaonuq. Nõvvõti sääl kaq perrä, kohe timä läts ja kästi liina iist kaq küssü. Jalq ütel’: “Näüs noq.” Sai sinnä kala mano. Kala ütle-es inämb midägiq. Läts tä üle minemä niq kala sipahut’ timä purdõs niq jäigiq purdõs. Esä uut’, uut’ kodo. Süä joq haltas, ei tulõq poiga kostkiq. Noq hoq saagiq vaesõ mehe poig mu hüäperitsejäst. Läts timä tõrvavabrigu mano, et hummõl hommogu, kes kõõ edimäne siiäq tulõ, tuu piät tõrvakatlahe ajama. Muido tulõ teile trahv kõva. Täl ol’l joq kyik arq märgit. Hommogu ai tsurakõsõ varra üles. Tuu tul’l üles, kumar’d’ Jumala, hiit’ risti ette, läts vällä. Ol’l taloh hulga hobõsit. Kuul’d’ tallih hobõsõq taplõsõq. Kään’d’ talli tuu poisk’kõnõ. Vaigis’t’ hobosit ja sääd’ sääl, kual ol’l midä arq lahut, hainu pan’d’ ette. Täl läts tuud aigu pal’lo. Timä kärsiki-is tarõh tuu esäk, et ma’ lää kae, kuis tä kiis. Läts sinnäq, niq saigiq timä edimäne. Pois’kõst olõ-õs jõudnuq viil peräle. Võtiq kinniq, tuu pääle ol’l näil joq tett ja aeti tõrvakatlahe tuu esäk. Kei arq, niq pois’kõnõ jäigiq timä hüä peritsejäst.

ERA II 209, 75/81 (2) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kullatsõ kossagaq Nasta.
Ol’l kolq vaestlast imäst jäänüq perrä. Esä ol’l toonõ naane. Tuu käs’k’ esäl vaesõqlatsõq mõtsa viiäq. Esä läts puid ragoma, võt’t latsõq kaq üteh, niq jät’tkiq sinnäq. Latsõkõsõq otsõ essä ja ikiq. Seeniq ikiq, kooniq sai oja. Oja juus’k’ kuninga paja ala. Kuningas tulõ hommogu üles. “Jummal’-essä, kunagiq olõi siih ojja olnuq ja noq om oja saanuq!” Mait’s’ tuud vett, et soolanõ. Ütel’ syjamehile, et minge seeniq, kooniq ojal ots tulõ! Mis sääl om, tuu toogõq kodo!” Lätsiq kaema, kolq vaest latsõkõist ikvaq pääle sääl. Tõiq kodo nooq latsõkõsõq. Kuningas kasvat’ nimä üles kõõq kolm. Sai joq suurõst. Kuningas kai, et väega ilosaq ja läts tütrikka mano. Nimäq sääl kynõlasõq, kuningas kullõs saina takah. Üts ütles: “Ku kuningas muq arq võtasiq, maq üte linahindegaq katasiq arq kyik syjaväe.” Keskmäne ütles: “Ku kuningas minno võtasiq, ma üte leeväkuklikugaq ravitsõsiq arq kyik kuninga väe.” Kolmas ütles: “ Ku kuningas minno võtasiq, mul saanuq sääne poig, ku kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä taiavatähti täüs, a tütar saanuq kullatsõ kossagaq.” Kuningas mõtõl’: “Kas maq jõvvai syss sõta ravidaq vai katta, a maq võta ta, kellel saavaq sääntseq latsõq.” Elliq kavva elliq. Jäi naane rasõvat kodo, a kuningas läts arq tapõluistõ. Kas noq kuningal kotoh saa elläq?” Sündü kotoh poig ja tütär ütelisi. Poig, kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä kõik taivatähti täüs, tütär jalq kullatsõ kossagaq. Vaija kuningalõ tiidmine andaq. Syss olõ-õs nii, nigu noq tiidäqandmine kohe kavvõndahe. Saadõti syjamiis synagaq. Naane kirot’ kirä, et kotoh ommaq katsigõq latsõkõsõq sündünüq jaq sääntseq jaq sääntseq ommaq. Ol’l syjamiis lännüq, ku kavva lännüq tuu kir’ägaq, kaenuq, et käänä maq siiä üüsest, et väegaq väsünüq olõ. Saigiq tuu kuninganaase sysarõ poolõ. Syjamehekene selet’ arq, et nii jaq nii lää kuningalõ synna viimä. Sysar ütel’: “Vyi, sul jalaq väegaq haigõq, kütä maq sullõ sanna.” Küt’t sana, saat’ syjamehe sanna. Seeniq tek’k kir’ägi ümbre kotoh. Tek’k kirä nii ümbre, et kotoh om pinikutsik ja hatt-kutsik sündünüq. Syjamiis tul’l sannast, ol’l öö arq, läts minemä, tiiä-äs midägiq tuust. Läts peräle, and kuningalõ kirä kätte. Kuningas kai arq. “Olgõq käeh, mis om, kooniq maq kodo tulõ!” Tul’l tagasi. läts jalq sinnäq üüsest. Tuu sysar joq märke niq ütel’: “Maq kütä jalq sullõ sannakõsõ.” Ai syjamehe sanna, seeniq kai kir’ä jalqki üle. Tek’k jalq ümbre, et olgõq silmistkiq arq kasit, kooniq maq kodo saa. Tul’l kodo, an’d’ naaselõ kir’ä kätte. Naane kai. Midägiq! Om püttü käst pandaq ja laskõq mere pääle arq. Naasel tulõ õks täütäq käsk arq. Pan’d’ latsõkõsõ püttü, niq las’k’ arq mere pääle. Las’k’ ja ik’k, a mis sa tetäq saat! Teedakõnõ elli paabakõsõgaq tõõsõl puul merd. Kaiq, et pütükene tulõ merd pite. Tiiäi, mis tah om. Oodiq ja palsiq Jumalat. Tul’l pütükene veerde, kaesõ, kats latsõkõist; tütär kullatsõ kossagaq, poig jalq kuu kukruh, päiv otsa iih, kihä kyik taivatähti täüs. Võti näq arq jaq sai väegaq hüä miil ja naksiq kasvatama. Kuuli imä arq. Matiq imä maaha. Kuuli ku pal’lo ao peräst esä kaq arq. Mõista-as näq kohkiq naadaq elämä. Ütel’ tsurakõnõ sysarõlõ, et min tuuq koolut vett jaq elävät vett. Kuulu viigaq tsiuguq, saa kui kuulja (näq joq peiq väegaq kavva essä koolnult sääl pingi pääl) elävä viigaq tsiuguq, tulõ ello. Saat’ tuu sysarõ sinnäq vett tuuma. Tuu ol’l väegaq kavvõh tuu elläv vesi ja koolnuq vesi. Suurõ mäeq üle minnä. Puttu tütrigukõsõlõ teedakõknõ vasta. An’d’ tälle langakeräkese, et kohe soo eeh lätt, sinnä mine saq takah. Tagasi ynnõ kaegui! Hot’ kui hubisõs, habisõs, tagasi arq kaeguq. Nuuq mäeq, mis olliq, olliq kyik joq rahvast kasunuq. Timä kõõ läts, kohe tuu langakerä iih. Läts, kooniq joq naas’ väegaq hubisõma-habisõma, kai tagasi niq ol’l valmis, sattõ maa pääle, läts maanäolitsest. Veli uut’, uut’ kodo. Kai, et tulõi, niq ta tulõki-iq. A esä kõõ viil pingi pääl. Vaija minnäq hindäl ot’s’ma. Vanamehekene an’d’ tälle kaq langakeräekese ja ütel’, et om mis om, arq saq tagasi kaegui. Tsurakõnõ läts jaq ol’l nii pal’lo kõva süämegaq, ku läts arq, hot’ külq takah hubisi ja habisi. Läts peräle. Sääl must kaarnõh tammõh. Tammõ all tarõkõnõ. Läts timä syss tarrõ jaq ol’l sääl üts pümme teedakõnõ tarõh. Ütel’: “No pojakõnõ, om külq siiäq rahvast käünüq, a ütskiq olõi peräle saanuq jaq olõi mullõ silmi saanuq, a noq saiq mullõ silmäq, vet saq nii hyndsa piät olõma!” Must tsirk kaarnõh ja teeda, nuuq talidiq tälle tuu elävä vii. Anniq tälle tuud vett nigu mäke kaq tsiukuq. Timä tsiuk’ mäke. Mõtõl’, et kolm päivä tsiuk’, a tsiuk’ kolm aestakka. Tsiuk kuulu viigaq, niq elävä viigaq. Kuulu viigaq saiq kuuljaq, elävä viigaq tulliq ello. Säält tul’l säksu, säält tul’l santõ ja uma sysar kaq tul’l. Tulliq näq kodo uma sysarõgaq. Säält sai tälle joq kingitust pal’lo niq kyik. Kes nuuq suurõq säksäq ello tulliq, kas nuuq noq tälle veidkest kingeq. Tulli kodo. Ol’l must-tsirk kaarnõh kaq kõõ tammõgaq sääl. A esäst ol’l ynnõ pingi pääl viil luukuntõ. Tul’l kodo, syss tsiuk’ essä kaq. Inne kuulu veega, sai kuulja, syss elävä veegaq, tul’l ello. Must-tsirk kaarnõh kõõ näid ravit’s’ kõõsagamaidsi süükegaq. Käs’k’, et kutskõq ülemere kuningat kaq kostma. Saadiq syss syna, vai kuis näq kutsiq, kutsiq kuninga ka kos’t’ma. Kyik söögiq, mis hing võt’t vasta, olliq lavvah. Must-tsirk kaarnõh saat’ kuningalõ viil uguritsa süämesoolatsõs pääle. Kuningas lõigas lahki, ol’l kivi seeh. Ütel’: “Olõ külq süüke söönüq jaq juukõq joonuq, setä imeht olõi viil nännüq, et uguritsal kivi seeh.” Poig ütel’: “Ta olõi imeh. Imeh om soo, et kuningas jõvvai ummi latsi ravidaq ja latsõq nägevä säänest hätä.” Kae syss kuningas kaq joq nõrgahtu pälvist maaha. Syss joq märke arq, et soo om muq poig jaq tütär. Kae syss saiq kuningalõ kaq umaq ilosaq latsõq kätte jaq elli nigu herr.

ERA II 209, 82/91 (3) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kats veljä ol’l. Ütel ol’l vanahalv naasest, tõõsõl ristiinemine. Ristiinemisel kuuli miis arq, halval jäi uma miis alalõ. Lätsiq velenaaseq üteh kos’t’ma. Halv iske arqki ristiinemise lambast. Tõi lamba kodo, pan’d’ sängüjala külge kapla. Latsõkõnõ pühke tarrõ, õks lei lambalõ vihaga perst pite: “Oo, määg pääle siih! Mul eski pahandus, tulõi maamat kodo.” Tapiq lamba maaha. Tütrkene läts vananaase poolõ arbjile, et mis tulõ-õs maama kodo. Ütel’ nõid, et sul ol’l joq maama lambast, niq lihhagiq joq süvväs. Tul’l tütrigukõnõ kodo, niq süüki-is inämb lihha, et muq uma imä liha. Tütrigukõnõ kor’as lamba luukõsõq kokko, mat’t maaaha, et saa kääpäkene kävvü pääle. Ik’k ja mat’t. Kasvi sinnäq väegaq suur mõts pääle. Sai sinnäq marju kõõsagatsit, säälsamah sendse läve iih. Olõ-õs kavvõkõsõh kaq. Tul’l puulpühä õdagukõnõ. Hummõl vaija kos’t’ma minnäq. Halvanaane ütel’: “Latsõq, mõskõq pää! Kual kuios hiusõkõnõ inne arq, tuu võta kos’t’ma.” Mõs’k’ halvatütär pää arq niq mõs’k’ ristiinemise lats pää arq. Ristiinemise tütär käve väläh, talit’ jaq kamman’d’, kuivi täl hiusõkõnõ arq, a halvatütrel jäi hämm. Kost noq timä tuuperäst uma tütre kodo jätt! Lõigas’ pää otsast, kuivas’ ahoh ar. “Latsõq, toogõq lehmasitta, lambasitta!”, paigas ahoh otsa tagasi niq valmis. Läts kotost arq, uma tütre võt’t üteh. Toolõ, tõõsõlõ an’d’ punna linnu kedradaq, et üügaq olgõq tett niq rõivastkiq koet. Tütärlatsõkõnõ ikk imä kääpäl, et mis maq tii kaq noq. Imä an’d’ kolq suvikunnu vitsakõist kätte, et pessäq ynnõ neidegaq: “Linaq langast, linaq langast! ja lang rõivast, lang rõivast!” saa arqki. Imä ol’l joq velenaaseaq üteh elänüq ja tiidse. Imä an’d’ tälle vasitsõ hobosõ ja vasitsõ kängäq, et min saq kaq takah kos’t’ma. Timä läts, tsõõrahut’ uma vasitsõ hobõsõgaq sääl muro pääl ümbre. Halvatütär juus’k’ vällä, “Kae miq syssyn’ kaq siih! Miq syssõn’ siih!” Tuu tsusas’ täl vasitsõ varvagaq silmä vällä, niq ol’l tagasi mint kui tuul. Imä jalq: “Latsõq, toogõq lambasitta, lehmäsitta silmä pääle!”, arstõ silmä tervest. Tul’l kodo, küsse tuu halvatütär: “Syssõn’, saq olliq sääl?” - “Kost noq mul sääl ollaq, mul kotoh eskiq maailm tüüd ol’l tetäq.” Elli nädäli arq. Puulpühä jalq ol’l vaija kostõlõ minnäq. Jalq: “Latsõq, mõskõ pääq arq! Kual inne arq kuios, tuu võta üteh.” Ristiinemise latsõl kuivi inne. Pöörähüt’ umal tütrel pää otsast, kuivas arq, jakas lehmäsitagaq, lambasitagaq jalq otsa, õks võt’t tuu üteh. Tälle an’d’ punna villu kotoh kedradaq, niq rõivastkiq tetäq. Tütär inämb ikõ-õs, tiidse joq, et imä avitas. Läts imä kääpä pääle. Imä an’d jalq kolq suvikunnu vitsakõist. Noidogaq pess villaq langast niq langaq rõivast. Imä an’d’ tälle hõpõhõtsõ hobõsõ, rõivaq kyik jaq hõpõkepi. Jalqki läts sinnäq, sõit’ muro pääle. Jalq tuu juus’k’ vällä. “Maama, miq syssõn om siih! Maama, mi syssõn om siih!” Tsusas’ hõpõkepigaq silmä vällä. Tuu tarrõ tän’teh, a timä jalq umma tiid. Välirahvas kyik kaesõq, et kes ta käü sääne väegaq illos’ tütrik. Tul’liq nuuq kodo, küsüs: “Syssõn, saq olliq sääl?” - “Kost noq syssõnil sääl ollaq. Syssõnil es’ki ilmlik tüükene tetäq.” Elliq nädälikese arq. Kolmada puulpühä vaija jalqki kostõlõ minnäq. “Mõskõq latsõq pääq arq!” niisama. Uma tütär tarõh istus, ristiinemine tege tüüd. Tuul õks kuivi hius innembä arq. Kost noq tuud üteh võttaq! Pöörähüt’ umal tütrel pää otsast arq, kuivas ahoh arq, võt’t jalq tuu. An’d’ ristiinemise tütrele punna sorrõ tuha seest vällä soridaq jaq langa perrä aijaq. Imä an’d’ jalq kääpäst kolq suvikunnu vitsakõist, et pessäq ynnõ: “Soraq vällä! Soraq vällä! Soraq langa perrä! Soraq langa perrä! An’d’ noq joq kullatsõq rõivaq, kullatsõq kängäq, kullatsõ hobõsõ. “Min saq kaq sinnäq jalq!” Sõit’ jalq sinnäq muro pääle. A tsuraq olli sillakõsõ arq tõrvanuq, et väegaq illos’ tütrik käü siih, et kes ta sääne om. Muro pääle läts, “Miq syssõn jalq siih!” Tä jalq tsusas’ silmä vällä. Jalq “Toogõq lehmäsitta, lambasitta!” jalq silm terveh. Tul’l tagasi. Sai silla pääle, hopõn’ karglõma. Kepp sattõ maaha. Vaija võttaq kepp arq. Karas’ maaha, võt’t kängä külge, käng sinnäq jäigiq. Esiq karas’ hobõsõ sälgä, tul’l arq. Tulliq nooq kodo, “Syssõn sa olliq sääl?” - “Kost syssõnil sinnäq saiaq, syssõnil pal’lo tüüd.” Lellänaane kõõ uskõ. Elliq kavva elliq, naati kängä takah ot’s’ma. Tulti kängägaq kosjulõ, nii, et kelle käng paras, tuu miq võta arq. Ristiinemise tütrele ol’l käng paras. Papo ütel’: “Prooviq muq tütrele kaq!” Toolõ lää-äs varba otsagiq. Kaabit’s’ ku kaabit’s’ imä uma tütre jalga, kooni mahtu käng arq. Kos’aq õks taha-as võttaq tuud kuigiq. Ütliq, et tah om mõtsah pal’lo pähkmit jaq marju. Kua mar’a arq tuu, tuu miq võta. Mõtsah ol’l sussõ niq kahrõ. Läts halvatütär tuuma, soeq-kahruq läveniq virodiq takah. Lasõ-õs säält ütte mar’akõistkiq võttaq. Läts ristiinemise tütär tooma, tuul soeq-kahruq kõõ avidi kor’adaq. Tõi suurõ rüpütävve. Kos’aq ütliq, et miq võta soo. Timä jalq, et mis tiq noq timmä, veletsit, võtkõq õks muq tütär, saa kar’akasvataja. Säädkiq arq uma tütre. Lätsiq minemä. Ristiinemise tütar takah: “Viigeq viinüst, jätkeq jäänüst, angõq arq mu kullakäng!” Kosilanõ ütel’: “Kullõq, kes tuu om!” - “Lüüq õks hopo, hoiaq minnoq! Mul jäiq kyik vasigõq vallalõ, suurõq sikaq sulgmaldaq, kitsõq kinniq köütmäldäq.” Ristiinemise tütär jalq takah: “Viigeq viinüst... jne!” Kosilanõ ütles: “Oodamiq järge, kes tuu hõik takah!” Halv tege: “Lüüq noq hopo... jne! Tuu mu kar’akõnõ takah tän’täs, et viiäs arq miq juutjakõnõ-süütjäkene.” Lätsi minemä. Õks jalq takah tän’täs: “Viige viinüst... jne.” Noq kosilanõ es kullõ inämb timmä, uut’ järge. Tõuksiq papotütre silla ala, istõ ristiinemine kõrvalõ sõidiq edesi. Elliq kavva elliq, sündü joq lats näil. Vaija kutsuq lellänaist kaq ristjätsile. Läts imä minemä. Ol’l üts väikene tütär viil kotoh, võt’t tuu kaq üteh. Tuu läts, läts, jalq ütel’: “Maama, maq taha väegaq juvvaq!” - “Oodaq, läkiq syssõni poolõ, sääl söögiq-joogiq kyik valmiq.” Õks jalq: “Maama, maq taha väegaq juvvaq. “ Saiq sinnä silla pääle, kohe timmä tõugati, sääl ol’l täl nabavarrõst kasunuq pütsk vällä. Tütär küsüs õks juvvaq. “Maama, siih om üts püdsekene, maq kaksõ suu arq.” - “Kaksõ noq kaksõ!” Naas’ kaksõma, syssõn naas’ laulma: “Ar kaksakuq muq nabavart! Läbi puu om purgõnuq ja läbi silla syrgõnuq.” Lats ütel’: “Oo, soo om miq syssõn!” A maama ütel’: “Kaksõq noq kaksõq!” Naas’ jalq kaksõma. Kaksas’ niq kaksas’ kõõ syssõnigaq vällä. Sääl näq syss selediq ja arodi umma asja, kuis ol’l. Lätsiq kolmõkese minemä. Lätsiq peräle. A noorik kas’t’ leibä, tuu nulganaane. Lätsiq tarrõ, tehrüdiq: “Kaeq noq miq pääle kaq!” Tuu ütel’: “Läpei maq kuigiq, mul leib kastaq, lats hoitaq.” Tuud miist olõõs kotoh, ku näq sinnäq saiq. “Too, kuis saq miq poolõ kaei sukugiq!” Kaehut’ ynnõ, niq hiit’ tarvnaha pääle niq läts arqki mõtsa. Tul’l miis kodo, et mis taal latsõl viga, ku kõõ tän’täs. Imä iske uma tütre noorigu näolitses. Timä ai latsõlõ umma huunissa suuhtõ, lats ku tulõh ol’l olnuq. Hommogu ütel’ latsõlõ, et maq lää mõtsa, näütä sullõ as’akõisi. Läts mõtsa, tul’l imä kivi alt vällä, hiit’ paponaha perse ala, an’d’ latsõlõ nissa. Arq tul’l kodo, niq lats jalq väegaq hüä edimält. Lät’t aigu, lats püsüi kuigiq. Tul’l hommog. “Läkiq jalq, ma näütä sullõ as’akõisi mõtsah!” Läts kivi mano. Tul’l kivi alt vällä, ütel’: “ Vyi tiiäi, kas te hummõl tult! Mul väega rassõ om vällä tullaq” Mehekene joq arqki märke, et mis tah asi om. Miis läts arbjille. Vananaane ütel’: “Ta olõi sul inämb uma naane. Saq mineq, aja mõtsah tuu kivi häste kuumast, nigu pliiniraud!” Miis kyik aig tuud kivvi palot’. Lats kõõ üükese nigu tulõh ol’l, püsüüs kohkiq. Jalq valgõ sai, vei latsõ mõtsa. “Maq näütä sullõ lillikeisi, as’akõisi.” Miis joq vahtõ. Olõ-õs kivist kavvõh. Tul’l latsõgaq kivi mano. Tul’l naane kivi alt, ol’l kiil pikäh väläh. Ütel’, et väegaq om joq rassõ tullaq, väegaq olõ joq süväh, arq tiq imämb tulguq!” Hiit’ paponaha perse ala jaq naas’ latsõlõ rinda andma. Ol’l õks tuu noorik ülnüq, et tiiäi kost kärshaisu tulõ. Andnuq latsõlõ nisa arq, naanuq nahka võtma, nahakõnõ kyik palanuq arq. Lei pakku tuu naane. Miis takah. Ai seeniq takah, ku piiriniq. Üle piiri jalg pandaq, sai mehele linigehandu pite kinniq. Ol’l ülnüq: “Ku maq üle piiri arq päsnüq, olnuq sul pää must vallalõ.” Sai arq kätte mehele tuu naane. Tulliq kodo, köüdiq tuu vyyra naase ütsä härä hanna külge. Videliq timmä kyigih, koh maa, sääl massaq, koh suu, sääl sooligõq. Haljalõ kivile ja sarapuu puhmalõ ynnõ saa-as. Nuu kõõ õdagu uikasõ mõtsast vasta, et meile saa-as.

ERA II 209, 9/11 (1) < Setu, Petseri v., Risjova k. - Ello Kirss < Tat’o Kallaste, s. 1870 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Pühä Il’kandra passat’ uma iä. Pois’kõsõh käve Saal’es’a mõisah kar’ah, ütesä aestakka, kõõ üte vitsaga. Ütesä aestakka käve arq, syss ütel’ mõisaherräle: “Mis saq mullõ palgast kaq annadõq?” “A mis saq tahat?” - “Annaq üts lehm!” Herräl olliq kõik lehmäq vereväq, üts ol’l õnnõ kirriv, “Annaq kirriv lehm!” - Herr ütel’, et tood tahtuiq joht väega andaq, a noq laadna, arq kaq anna. Õdagu nimit’s’ tälle lehmä arq, hommogu lätt kaema, kõik kari kirriv. Ei tahtuq noq üttegiq andaq, et kõik üteline, illos’ karil Il’kandra ütel’: “Noq olguq näq sullõ sõss kõik!” Lät’s palja käegaq vällä. Ütesä aestakka tiinse arq jumala palgaldaq, läts minemä, es ütleq pahha sõnnagiq. Toolõ herräle külq peräst ol’l tulnuq ediq määne pahandus, et tä nii sikõh ol’l, a tuud olõi imämb meeleh, mis tälle sääl tul’l. Läts Il’kandra mõisast vällä, niq läts Pihkva taadõ suuhu. Ei olõ koto ei maija, koh elläq. Turbist kudi hindäle väiku tarõkõsõ, nigu kar’usõ tegeväq. Kudi niidsist viisokõisi. Porkova ja Pihkva suurtii ol’l lähkoh. Käve noid viisokõisi sinnäq suurõtii pääle müümah, tuust elli. Ütskõrd käve mõtsa pite, niq sai mano, koh kütiq niliq põtra. Puul ol’l joq arq nilut. Kolm kütti man. Ilkandra lätt, niq “Jummal appi teile! Ka Jummal’ om andnu teile eläjäkese.” Kütiq naariq: “Hoo, vai Jummal’ an’d’! Ku miq esiq tapi, syss Jummal’ an’d’. Tapnu-us esiq, niq andnu-us määnegiq Jummal’ põtra.”Il’kandra kepigaq tsusasq, putut’ ynnõ veid’kest põtra, niq kõrragaq põdralõ nahk sälgä, üles ja mõtsa pakku. Meheq hõikvaq õks takah: “Jummal’ an’d’! Jummal’ an’d’ eläjakese!”, a avida-as inämb midägiq. Kattõ näil silmist põdõr niq Il’kandra.
Sai täl aig täüs, naas’ kirja lugõma. Käüti pal’lo mutitamah timmä. Suur, jämme herr uhkih rõivih, karvanõ küpär pääh, tul’l kõõ mano, ku Il’kandra lugi. Il’kandra pidi sõrmõ küündletulõ pääl, nigu mõttõq lännü-üs arq kõrvalõ. Mitu kõrd käve timmä mutitama. Peräkõrra Il’kandra sai joq arq nii pühä, nigu risti pääle hiit’, niq lagosi herr arq. Sai täl aig täüs. Käve kotust ot’s’mah, koh kooldaq. Ver’kovah ol’l seeh, Saal’es’ah ol’l seeh, peräkõrra läts õks vanna paika tagasi. Sääl kuuli arq. Kiäkiq timmä tiiä-äs. Sooh ol’l, rahvaga kokko es putuq. A naas laadona haisu tulõma. Liin ja maa kõik hyngas! Sõss joq naati kaema, et üts pühä miis om koolnu, a koh om. Otsõq, otsõq, löüseq kätte, koh magasi umah salasikõsõh. Ol’l täl papõr peoh, et mastõr tettä sinnäq ja kõik kuis tä elli ja mis tek’k. Tettigiq sinnä mastõr suuhu.

ERA II 209, 91/96 (4) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mehel kuuliq kyik latsõq arq. Miis pahasi arq, las’k’ pühäsele mulgu sisse, pan’d’ kabla perrä ja vidi turgu pite tuud pühäst. Vaenõ pois’kõnõ ol’l nännüq, ol’l küsünüq, mis saq taast pühäsest tahat. Ruubli küsse niq tä ruubli an’d. Vei, pan’d’ pühäse puuti, naas’ timmä kumardama õga hommogu, õga õdagu. Läts kaubakõnõ minemä. Läts poiskõnõ kõõ kõrgõmbast minemä. Ütel’syss, et maama, et meil kaq vaija sulast võttaq. Tul’l õdag. Tul’l sulanõ paja ala, koput’: “Kas sulast om vaija?” - “Vaija külq om.” Lasti tarrõ. Poig ütel’: “Maama, keedäq livva täüs munnõ ja päts leibä panõq lavva pääle!” Imä kiit’ livvatävve munnõ ja pan’d’ leevapätsi lavva pääle. Sei tuu livvatävve munnõ ja pätsi leibä kõõ arq. Poig ütel’: “Maama, saai soost meile joht sulast.” Läts tuu hommogu ar. Niq sai jalq õdag. Jalq koput’ paja pääle. “Kas sulast om vaija?” - “Vaija õks om.” Tul’l tarrõ. Poig jalq ütel’: “Keedäq livvatäüs munnõ, tuuq päts leibä tarrõ!” Tuu kaq sei arq kõõ. “Maama, soost jalq saai meile sulast.” Tul’l hommog,läts tuu jalq arq. Tull kolmas õdag, jalq tu’l paja ala. “Kas sulast om vaija?” - “Vaija külq om.” Poig ütel’: “Keedäq livvatäüs munnõ, tuu päts leibä tarrõ!” Istõ süümä, kuurõ muna arq tu sulanõ ja lõigas’ neläst sirdusõst. Lõigas’ kiku leibä, an’d’ üte sirdusõ imäle, tõõsõ pojalõ, kolmada sei esiq, neläs jäi üle. Kyik saiq süünüq kaq. Ütel’: “Maama, soost külq saa meile sulanõ.” Elliq kavva nimäq elliq. Lätsiq lelläq laivugaq üle mere kauba perrä. A täl olõki-i laivakõist, tuul tsurakõsõl. Täl kaq vaija minnäq. Sulanõ ütel’: “Parandamiq miq kaq ta vana laivakõsõ arq, läämiq miq kaq!” Paran’d’ sulanõ vana laivakõsõ arq, saiq näq kaq minemä. Lätsiq kyik üle mere kauba perrä. Sai tuuhu liina, koh kuningatütär halvu perält. Lastai kedägi vyyrit inne vällä, kaupmiihi kaq, ku üü vahtiq. Lelläq kaq, ku tulõma tulliq, syss olõ-õs asjagiq tsurakõsõst, a noq, tul’l kõõ vanõmbal lelläl vahtiq edimäne üü, tuu tsurakõist pallõma, tul vahiq arq muq iist soo üü. Tsura ol’l valmis minemä kaq. Sulanõ an’d’ tälle 50 kopkat rahha, ütel’: “Mis edimäne kaup tulõ vasta, tuu ostaq arq: Mis küstäs, tuu massaq!” Tul’l paklakoorma vasta. Puul ruublit küsti, timä tuu mas’s kaq. Niq sulanõ opas’, et naq puistaq kyik altrehe ette. Ker’koh ol’lgiq tuu kuningatütär halvu perält. Sulanõ opas’, et arq saq kohegiq kaegui ei mõtõlguiq, loeq kirjä üttemoodu!” Läts tsurakõnõ lavva taadõ ja naas’ kirja lugõma. Lugi kõrra aigu kirjä, niq tul’l välla kirstust nigu mürähti ynnõ. Tul’l vällä ja nakas’ paklit niil’dmä, et sinnäq tsuralõ mano saiaq. Niil’d’, niil’d’, niil’d’, niil’d’, midägiq jõvvai tetäq. Kikas kirähti, läts kirstu, kolahti ynnõ. Hommogult ülti, et minge noq kor’akõq luuq-kundiq ynnõ kokku, et õga jumala üü sei inemise. Minti kaema - tsurakõnõ lugõ kirja lavva takah. Kyigil hüä miil. Lüüdi kelli ker’koh, pallõldi Jumalat. Tul’l tõõnõ öö tõõsõl lelläl vahtiq. Tuu jalq pallõs: “Min vahiq muq iist kaq!” Sulanõ jalq an’d’ viiskümmend kop’kat rahha. “Mis edimäne kaup tulõ vasta, tuu ostaq! Mis küstäs, tuu massaq!” Paklakuurma puttu vasta. Poolõ ruublit küsse, poolõ an’d’. Puistas’ jalq ker’kohe altrihe ette. Esiq istõ jalq kirja lugõma. Tul’l joq aigsampa vällä jaq naas’ niil’d’mä jalq. Niil’d’ seeniq kooniq kikas kirgse, a jõvva-as arq niildäq. “Arq neelä, päse tsurakõsõ mano,” a saaki-is. Kikas kirähti, läts kolahti ynnõ kirstu jalq. Tsurakõnõ lugi valgõniq. Minti kaema - timä lugi kirjä, nigu hellõ ynnõ terve kerik. Sääl oll jo’ kyigil hüä miil. Õgah ker’koh pallõldi tsurakõsõ iist Jumalat. Tul’l kolmas õdag täl hindä iist joq vahtiq. Sulanõ an’d’ jalq poolõ ruublit rahha. “Mis edimält kaup vasta tulõ, tuu ostaq! Mis küstäs, tuu massaq!” Paklakuurma vasta. Tä os’t’ arq. Läts aigsampa joq, puistas paklaq altrihe. Läts tsurakõnõ joq pääväminengu aigu kirja lugõma. Tä kaq, nigu päiv läts, ol’l väläh. Ol’l ülnü: “Lää maq kaema, mis om esäl saadõt söögist. Naaq üüq joht olõ-õs hüä süük. Niil’d’, niil’d’ paklit. Üle paklide joq hup’s’ma tsura mano. Tulnuq tsurakõsõ mano jaq saisnuq ja kaenuq sääl. Saisnuq, niq kikas kirgse, lääki-i mant arq. A tsurakõnõ inne kikast kaq midägiq ütle-es. Pääle ütel’, et ku olt halv, syss min mant, ku olt hüä, syss istuq kõrvalõ. Tulti hommogu kaema - mõlõmbaq lugõva kirja lavva takah. Noq ol’l liin ryymu täüs. Vet tä liinas kaq sei inemisi! Kuningas kinke kats laivatäüt kraami, kats vastast laiva ja hobõsõkoorma rahha. A mis viil kaupmeheq liinah kingeq, tuu ol’l uma. Lellil süä väegaq. Väegaq lätt rikas kodo. Tuud olõ-õs meelehkiq, et lelläq hoit’ kaq arq. Tul’l kodo suurõ varandusõgaq, suuri laivugaq. Ütel’ sulanõ: “Noq poig, noq maq lää arq. Mis saq mullõ palgast annat?” Timä ütel’: “Vot maq sullõ midägiq keeläiq. Mis saq tahat, tuu maq anna.” Timä ütel’: “Maq muud tahaki-i, ku annaq puul naist!” Timä tuud kaq keelä-äs. Võt’t mõõga ja lei naase poolõst. Karas’ süämest sääne must ku kikas vällä. Pan’d’ naase kokko, sai sääne naane ku inne. Ütel’: “Noh poig, noq võit saq elläq! A muido saanu-us sul ello. Tä kõõ naanuq mutitama. Ma võtai palka midägi suq käest. Ma selle sinno avidi, et saq muq tuu mehe käest pästi arq hädäst vällä. Noq elägeq uma naasegaq rahu päivi edesi ja maq lää noq arq.”

ERA II 209, 96/99 (5) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Mehel ol’l väegaq tark naane. Kudi kolq tekki, et viiq Petserihe jaq müü arq. Läts Petserihe niq miis tul’l’ mano: “Mis tek’k mass?” - “Kolqsada ruublit.” Küsse: “Kas kolqsada ruublit inämb vai kolq synna inämb?” Timä an’d’ teki arq, niq küsüki-is, mis tuu kolq synna om. Tul’l kodo, niq ei rahha, ei synnu. Naane väega ik’k, et mis noq soo pääle saa. Kudi tõõsõ kolq tekki. Jal’ tul’l miis mano. “Mis nooq tekiq masvaq?” Jalq kolqsada ruublit. Tuu jalq küsse: “Kas kolqsada ruublit inämb, vai kolq synna inämb?” Tul’l kodo jalq, niq ei midägiq, ei tekke ei rahha. Naane väegaq ik’k. Kudi jalq kolq tekki, vei Petserihe. Kolmat vuuri jalq miis mano. “Mis tekiq masvaq?” Jalq kolqsada ruublit. Ütel’: “Kas kolqsada inämb vai kolq synna inämb?” An’d’ tekiq tä jalq kätte tälle. Halgahti tälle syss miilde, et kuulõ miis, mis tuu kolq sõnna om. Timä ütel’: “Kiä mereh surma pelgäs, tuu peläkuq, a saq peläkui! Kulda ja hõbõhõt peritses halv, a vaskõ ei peritseq. Käe üles nõstat, a alla arq laskuq!” Tuu kolmõ syna iist an’d’ arq kolq tekki. Läts miis kohe tä läts laivu pääle. Naane jäi kodo katõ latsõkõsõgaq. Jäiq laivaq saisma. Saisiq kolq aestakka. Ei päseq minemä, tii mis tahat. Mehekesel halgahti tuu syna miilde, et mis tuu vikur om, et tuu miis mullõ ütel’, et kiä mereh surma pelgäs, tuu peläkuq, a saq arq peläkui. Karas’ timä merde. Mereh kolq kuningat tapliq, kullakuningas, hõpõkuningas ja vasõkuningas. Selle päse-es nuuq laivaqkiq säält minemä. Sääl ol’l säksu, sääl ol’l santõ laiva pääl. Kiäkiq päse-es minemä. Küsseq nuuq kuningaq mehe käest, et mõistaq meile õigus. Miis ütel’: “Kulda jaq hõbõhõt peritses halv, a vaskõ ei peritseq.” Sai mehele väegaq suur õigus. Pässiq nuuq kuningaq lahku. Kingeq tälle pal’lo varandust, laivakõsõ kaq anniq. Kooniq miis säält tagasi sai, olliq pojaq kotoh suurõst kasunuq. Tälle kullakuningas an’d’ kullatsõ ubina kaq. Ku võt’t merest vällä, ol’l kyik ilm vallu täüs, ja hõpõtsõ ubina. Naane kotoh poigõga ilosahe elliq, kasvat’ näid ilosahe, lastõgaq magasigiq. Anti mehele tii pääl tuud nõvvo, et naane käü tsuragaq, pidä sehvti. Tul’l kodo, tul’l tarrõ tõmmas’ kullatsõ ubina vällä, tarõ vallu täüs. Kaes, naane katõ tsura vahel maka. Haar’d’ mõõga vällä, annaq naasel pääd otsast lüvväq ynnõ. “Käeq üles nõstat, alla arq laskuq!”, halgahtu miilde tuu syna. Mõtõl’, et annaq aigu, maq aja timä üles. Ai üles naase. Naane tundsõ arq, et miis. Ütel’: “Noq pojakõsõq, karakõq üles! Esä kotoh. “Karksiq pojaq kaq üles. Sai esäl hüä miil väegaq, et ku maq imä arq tapnu, pujaq karanuq üles jaq tapnuq muq kaq arq.

ERA II 209, 99/103 (6) < Setu, Petseri v., Buletnova k. < Meremäe v., Vinski k. - Ello Kirss < Matr’o Mällik, s. 1882 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Vaenõ miis lännüq, et vaija poig karja andaq, vei poja liina. Tul’l miis mano. “Kas sul soo lats karja andaq?” - “Karja.” - “Pal’lo saq tahat?” - “Sada ruublit.” An’d’ sada kätte niq esä tiiäi, kohe poja an’d’kiq. Küsse, et kohe saq timä tuudõq tagasiq?” - “Soo sama kotusõ pääle.” Sai aestak täüs. Tõi tagasi. “Vaest saq annat tõõsõst aestakast ka? Maq tuu soosama kotusõ pääle tagasi.” A tuu tsurakõnõ ol’l joq targast saanuq aestakagaq arq. An’d’ esä timä viil tõõsõst aestagast kaq. Elli tõõsõ aestaga kaq arq, tõi tuusama kotusõ pääle tagasi. “Anna viil kolmadast aestagast kaq!” Poig ütel’: “Esä angui! Kolmadast aestagast annat, annat joq igävest.” Esä õks kullõ-õs. Õks an’d’. Küsüki-is, kos saq tagasi tuut. Tuu kaq küsü-üs, kos maq tuu. An’d’ niq an’d’ otsanist. Sai aestak täüs, lätt tuu kotusõ pääle, ei kedägiq koh ei olõq. Näq väegaq murõhtiq ja ikiq, kuis arq saasiq. Targaq ja kes tälle opsiq, et poig ol’l arq läbi tulitsõ mere viid ja uibutsõ saarõ. Esä läts sinnäq perrä. Üle tulitsõ mere ja läbi uibutsõ saarõ minneh kak’k hindäl kyik silmäq arq jaq palot’ jalaq. Läts sinnäq, sääl sai pojagaq salahuisi arq kynõldaq, et meil ommaq väegaq vihasaq piniq (a olliq lõviq). Et otsiq tedrekene, jänesekene jaq tuvi. Ütel’ poig, et minno isitäs arq tuvist niq oinast niq täkust. Ku tuvist, syss maq siivogaq helähüdä, ku kotalõ saat. Ku oinast, syss maq sarvigaq nõksahuda, ku täkust, syss maq jalq jalagaq kaabahuda, ku kottalõ saat. Läts tarrõ minemä, sääl kolq lävve. Kolmõ läve pääl nuuq vihasaq piniq. Las’k’ tedre vallalõ. Lätsiq tuud habima, syss pässi müüdä. Poig jalq ütles esäle: “Noq möi, niq möi igäväst. Tiiäi, kuis siist vällä kaibadõq.” Läts tõõsõ läve pääle, las’k’ jänese vallalõ. Lätsiq näq jänesekeist habima. Jalq pässi müüdä. Läts kolmada läve pääle, las’k’ tuvi vallalõ. Joosiq tuvvi haardma, sai jalq arq müüdä. Naati näid sääl tunnistama jalq. Timä ütel’, et maq kuigiq annai arq. Esä ütel’: “Saq saai keeldäq.” Tuu ütel’: “Maq isi timä tuvikõsõst. Ku tunnõt arq, saat tagasi, ku tunnõi, saaki-iq.” Iske tä tuvist, Kõõq olliq ütelitseq ku üts. Käve, käve kuvvagiq tohei tunnistaq. Sai kottalõ, üts siivonulgakõist helähüt’. Ütel’: “Kaq soo om!” Tuu voori tundsõ arq. Pääle iske oinast. Kyik üts nigu üts. Määnestkiq mõistai tunnistaq. Ol’l käünüq ümbre, õks käünü ümbre. Üts oinakõnõ suurõ summa seeh ts’uut’ sarvigaq nõkgaq nõksahutnuq. Ütel’: “Kaq soo!” Kats voori tunnis’t’ arq. Kolmada voori iske kõõ täkäst. Kyik ütelitse täkukõsõq kaputjalgugaq jaq tähtotsõgaq. Kuvvagiq tunnõiq, vai undaq. Kaeq syss ol’l viil käünüq esäkene ümbre. Käve käve, käve käve, sai kottalõ, syss ol’l saanuq kabjagaq kaabahutaq. Tä ütel’: “Esä, saq möiq, möiq igävest. Egaq maq viil päsnüq olõi.” Saiq nimäq säält suurõ tüügaq tulõma. Tulliq üle tulitsõ mere, läbi uibutsõ saarõ, kakiq arq silmäq. Poig ütel’: “Esä saq anniq, a tiiäi, kas mul om viil pästäq.” Tulliq koh mõskjaq uja veereh. Saiq noilõ kottalõ. Poig joq tundsõ arq, et takah tulõ. Poig iske hindä tuvist ja esä haukast takah ajama. Mõskjaq kaesõq, et kulla tuvikõist, olõs’ tä miq mano lindasiq. Linnas’ noidõ mano, niq iske sõrmusõst mõskjalõ sõrmõ. Peremiis mano. Naas’ sõrmust sõrmõst kiskma. Poig opas’ mõskjalõ arq, et ku saai muido inämb, hiidäq tullõ. Mõskja kai, et jõvva-as inämb vasta pandaq, hiit’ tullõ. Timä kanast tuhkõ salitsõma. Poig hinda haukast sälgä. Lõigas arq, niq ütel’ esäle, et kaeh, noq olõ maq prii. Läts esägaq ilosahe kodo.

ERA II 252, 201 (1) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Tuud olõ kuulnuq, et ilm sais kolmõ tulba pääl . Tulpõ all om jalq maa. Tuud ei tiiäq, kas sääl kaq inemisi eläs. Ei saaq õigõ ollaq, et maa ümbre käü. Olõs ta üte tulba otsah, a kolmõ tulba otsah, kõvastõ kinni vaonuq. Ilma viirt ja ilma süvütüst ei tiiäq kiäkiq. Maa viiri pite om meri. Sääl ei jõvvaq kiäkiq inämb elläq miq rahvast. Sääl eläs hüdsimust rahvas - iä mere pääl. Ei pelgäq külmä, ei olõq näil leibä, maiju ei olõq - nigu mõtsa elläi. Lihagaq ja kalagaq eläseq.

ERA II 252, 201 (2). < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939) Sisestanud Ülle Kärner
Näq (ilmaotsa otsijad) olliq merd pite lännüq jaq iä meri tulnuq vasta. Üts pini ol’l last, tuu ol’l lännüq ku kavvõndahe, niq käändü arq tuu kaq tagasi. Õkka paika miq ei piäq mano haarduma.

ERA II 252, 202 (3) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Luhamaal Natalkina suu pääl ommaq põhjalda lätteq. Viis süldä aimiq ruudmõ sisse, a põhja es putuq. Ku linaq panõq sisse, syss hommogust om hago ala käändunu. Kas ta om puhas, tuu kotus sääne, ku tä ei tahaq linnu sisse pandaq.

ERA II 252, 202 (4) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Päiv om määne tulõ mägi. Tä om mose vakamaa suuruq. Kuu saistus om suurõmb. Kuu om kolmõ vaka maa. Päiv tsyyr’ pääle ümbre. Vaos õdagult mäe taadõ, hommogult jalq tõõsõst veerest vällä. Üts miis siist Labõritsa külast ol’l Russaliinah. Tuu om rohkõmp päävä ala, miq olõ kavvõmbah. Sääl paistus päiv maa pääle õkva nigu saiba mulku.

ERA II 252, 202 (5) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Kuu om umma muudu. Vana kuu lagovas arq niq om vastanõ asõmõl.

ERA II 252, 202 (6) < Setu, Vilo v. Radaja k., - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Täht kaq om, mis tä om. Ta või mant ollaq vaka suuru. Mulk (taeva sees) tä ei olõq. Kuis tä mulk olgõq! Kuis tä syss maahha juusk! Aa, mulk olnuq, syss joosnu-us maahha.

ERA II 252, 203 (10) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Põrgu olõi maa seeh joht, vanast kynõldi, et ol’l maa pääl. Tuust aost, ku soo pühä Iljä nakas’ käümä, häöt’ arq halvaq, Krystusõ sündümise aigu, tuust aost kattõ arq.

ERA II 252, 203 (11) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Taivas pöörüs’ üüsetsel aol kuvõrra, a päivä sais paigah.

ERA II 252, 203 (7) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Päivä var’atas ja kuud var’atas. Õga aastaga üts vuur’ var’atas, olõi kõgõ ynnõ üteh paigah. Kyik om taivast, maa päält ei saaq midägiq.

ERA II 252, 203 (8) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Hahaq ja valsuq pilveq, nooq kääväq madalast, hõl’osõq tuulõgaq - vahel lagovasõq arq. A tuu kõõ korgõmp põhi, vallus’-sinine, tuu ei lagovaq kunagiq arq.

ERA II 252, 203 (9) < Setu, Vilo v., Radaja k. - Ello Kirss < Kriisa Veliste, s. 1861 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Päiv hälgetäs - tuu üldäs om sääne aig - inne haina häitsemist, ku ta hälgetäs. Nii paistus nigu kõik näüs hõl’ovat. Kygõ paremb kasumise aig.

ERA II 252, 204 (1) < Setu, Vilo v., Vilo k. - Ello Kirss < Ir’o Lepiste, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Maa üldäs, sais vaalaskala pääl. Tä om kolmõh jaoh. Miq all om inämb rahvast ku meid. Miq siih keskel olõ ilmulidseq, all meid, nooq ommaq kalmulidseq. Näil ommaq kaq umaq eläjäq jaq niisama eläseq nigu miikiq siih. Pääl meid olõi rahvast nii paksustõ ku all meid. Nimäq eläseq ta sinidse pääl, nigu põrmadu pääl. Vet nüüd naq luhilaivaq kääväq, a näet ku Jummal’ lasõiq hindä mano.
Näq ommaq õks pühätsembäq meid, a otsani pühäq olõi, kunq ommaq õks korgõmbah. Taivas om joq mitmõ jakuline. Näid tiiäi kuigiq üldäq, kuis kutsutas. Näq pühätsembäq õks ommaq ynnõ.

ERA II 252, 204 (2) < Setu, Vilo v., Vilo k. - Ello Kirss < Ir’o Lepiste, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Taivas om kõvõmbat jako, selle om sinine. Nigu tälle mulku saasi-is. Kae sinine kivi om ka kõvõmb ku valgõ.

ERA II 252, 205 (3) < Setu, Vilo v., Vilo k. - Ello Kirss < Ir’o Lepiste, s. 1869 (1939). Sisestanud Ülle Kärner
Põrgu ei olõ alumatsõ maa pääl, a om õks miq uma maa seeh