Keele areng

Komi keel kuulub soome-ugri keelkonda. Ühine soome-ugri algkeel on eksisteerinud umbes kuni 3. aastatuhandeni eKr. Siis jagunes tollane rahvas ugri (ungarlaste, hantide ja manside esiisad) ja soome-permi (soomlaste, ersade ja mokshade, maride, komide ja udmurtide esiisad) rahvaks. Seejärel arenesid ugri ja soome-permi algkeel eraldi.

Soome-permi rahvas ja sellega koos ka soome-permi algkeel on eksisteerinud kuni 2. aastatuhande keskpaigani eKr. Siis jagunesid nad permi (komide ja udmurtide eelkäijad) ja soome-volga (soomlaste, eestlaste, maride, ersalaste ja mokshade eelkäijad) rahvaks.

Permi rahvas on elanud üheskoos umbes 1500–2000 aastat, 2. aastatuhande keskelt 8. sajandini pKr. 8. sajandi lõpus hakkasid permid aegamööda hargnema. Sellest ajast alates arenesid komid ja udmurdid ning nende keeled eraldi.

[Tähestik] Komikeelsed kirjapanekud ulatuvad tagasi kaugetesse aegadesse. Soome-ugri keeltest on ungari keele järel just komi keeles säilinud vanimad kirjalikud mälestised. Enne tähtedega kirjutamist võisid komid kasutada teistsugust, nn. piktograafilist ja ideograafilist kirja, kuid kindlalt ei saa seda väita. Vanimad säilinud kirjutised on seotud Stefan Hrapi (hiljem Permi Stefan) nimega. Aastatel 1372–1375 on Stefan koostanud 24 tähega komi tähestiku anburi ja selle alusel tõlkinud komi keelde usutekste. Komi tähed sarnanesid vanaslaavi ja kreeka tähtedega. Prof. V. I. Lõtkin on väitnud, et Stefan võis luua mõned tähed ka vanadele komi peremärkidele toetudes. Samuti on sarnasusi komi tähestiku ja vana gruusia ja armeenia tähestiku vahel ning vana komi ja iraani tähestiku vahel. Sellest räägib mitte ainult tähtede välimus, vaid ka tähtede nimetuste sarnasus. Sellele osutab ka sõna небöг (‘raamat’), mille komid on laenanud veel 6.–7. sajandil iraanikeelsetelt rahvastelt. Võib-olla said komid selle sõna mingisuguste raamatutega koos. Võib oletada, et komid oskasid juba tol ajal lugeda.

Pärast Stefani surma (1396) hakkas komikeelne jumalateenistus kirikutest kaduma. Komi keel säilis kauem kloostrites, näiteks Volsja äärses Afonasjevski kloostris eksisteeris komikeelne jumalateenistus kuni kloostri sulgemiseni (18. sajandi keskpaigani). Vanade komi kirjapanekute põhjal võib öelda, et nad olid levinud 14.–17. sajandil. Komi tähestikku tundis mitte ainult komi kiriku rahvas, vaid seda kasutati salakirjaks ka Moskva kirikutes. Paljudel põhjustel ei ole Stefani aja kirjutiste suurim osa säilinud. Kuid midagi on ikka alles jäänud. Üksikuid sõnu ja lauseid on ikoonidel, ühtekokku umbes 200 sõna, lisaks veel 600 sõnast koosnev palvus.

18. sajandi komi kirjutised võib jagada kiriklike raamatute tõlgeteks ja sõnaraamatutaolisteks kirjutisteks.

19. sajandil tehti suur samm edasi, hakkasid ilmuma raamatud komi keele kohta (grammatikad ja sõnaraamatud) ja paljud muud komikeelsed trükised: riiklikud aktid, usulised raamatud, raamatud haiguste kohta, õpikud, rahvaluulekogumikud jne. Esimese käsikirjalise grammatika koostas F. Kozlov 1808. aastal ja avaldas A. Fljorov 1813. aastal. Ühtekokku ilmus aastatel 1813–1914 ligi sada raamatut.

Pärast revolutsiooni hakati aktiivselt arendama komikeelset kooli, avaldama komi raamatuid, looma modernset komi kirjakeelt, toetama komide omavalitsust riigi igal tasemel (“sürjaniseerimine”). Aastatel 1918–1930 ja 1936–1938 oli kasutusel ka Molodtsovi tähestik. Samuti hakati 20ndatel aastatel (kuni 1936) üle minema ladina tähtedega kirjutamisele. Kuid see aeg jäi lühikeseks. 30ndatel algas venestamisperiood ja repressioonide aeg. Sellel raskel ajal hävitati suurem osa komi haritlasi.

Pärast Teist maailmasõda ei toimu komi keele arengus kaua aega mingisugust paranemist. Alles Komi Vabariigi ajal, 1995. aastal, saab komi keel riigikeeleks koos vene keelega. Tasub öelda, et keeleseaduses on riigikeeleks nimetatud ennem komi keel ja alles seejärel vene keel. Vaatamata sellele tugevneb komi keel väga aeglaselt ja raskesti. Koolides õpetatakse komi keelt vähe, kuigi 1999. aasta seaduse kohaselt peab komi keel viie aasta jooksul saama igas õppeasutuses õpetatavaks. Komi raamatud ilmuvad harva, raadios ja televisioonis kõlab komi keelt liiga vähe. Kuid peab ütlema, et on ka positiivseid momente. Näiteks kaasajastatakse komi keelt, vene laensõnade asemele tuuakse uusi sõnu jne.