Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 13074 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Virmaliste vehkeldamised tähendavad ilma muutumist.

E 13074 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noore kuuga muutuvad ilmad. Uus kuu, uued ilmad.

E 13074 (12) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri kuu on kummuli, hää kuu on seliti, soe kuu on serviti, külm kuu külliti.

E 13074 (13) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu servad teravad, tuleb külma, kui nüridad, sooja, ka haigust.

E 13077 (23) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike tõustes veripunane on ja pilved kaldsed punased, tuleb vihm.

E 13077 (24) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike loojaminekul taevas kõrgele punetab, pilved mitmekarva, siis läheb ilm sajule.

E 13077 (27) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päikese ees hele sapp seisab, siis tähentab see vihma lõpetust, kui taga, siis vihma hakatust.

E 13077 (28) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sapp päikese ümber tähendab vihma ette.

E 13077 (39) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul põhjatuul, puhub vilu vihma.

E 13078 (41) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma.

E 13078 (42) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langevad tähed toovad tuult.

E 13078 (43) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamine täiskuu ajal toob pikka sadu.

E 13079 (46) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui udu metsaladvas seisab, siis on vihma loota.

E 13079 (49) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suitsu sees paistab põuapäike.

E 13080 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripäeva koidukuma toob halva ilma ja suurt häda.

E 13080 (3) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripääval puud härmas, hää vilja-aasta.

E 13080 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Selge paavlipäev toob hää aasta, tuuline toob vihma.

E 13081 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Küünlakuus kuuseokkad pudenevad, siis hakkab paastukuus lumi sadama.

E 13082 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vastlapäeval kuu kolm päeva vana, siis tuleb hää aasta, kui veerand vana, siis halb.

E 13083 (14) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevade paisutab mahla puusse.

E 13084 (33) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu lehemetsas laulab, tuleb soe kevade, kui kuusemetsas esite, siis külm.

E 13084 (35) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuleb kägu lehtega, siis saab väha vilja. Tuleb raagus puil, siis saab palju vilja.

E 13085 (38) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel puud pitkalt lehte lähvad, tuleb tali varaselt.

E 13086 (52) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mets ruttu lehib, siis peab põllumees kärmalt külima.

E 13086 (53) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Juure kasvud küli vanal kuul, keeduvili noorel kuul, siis keevad pehmed.

E 13086/13087 (58) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui haavad hästi urvis, saab kaera, kui lepad urvis, hää vilja-aasta.

E 13087 (60) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi noore kuu ajal külvata, ka siis, kui kuu ja päike korraga näha.

E 13087 (61) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui õunapuud kahe kuu sees õitsevad, siis saab palju õnne.

E 13087 (62) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnnikut vea noorel kuul vaga ilmaga.

E 13088 (71) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusedel palju käbisid, siis saab palju kardohvlid.

E 13090 (90) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pihlakatel palju marju, saab palju tütruki mehele.

E 13091 (92) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puulehed enne mihklipäeva maha langevad, siis lääb lumi kevadel enne maarjapäeva ära; kui pärast mihklipäeva, siis on lumi kevadel kaua maas.

E 13091 (96) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel lehed vara pudenevad, tuleb tali hilja.

E 13092 (99) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kadripäeval Taevasõel maha vaatab - palju tütruki mehele. Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Nigulas needab.

E 13092 (102) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jõuluööl tähed taevas näha on, siis sigivad loomad hästi. Pilves jõuluöö tähendab hääd vilja-aastat.

E 13092 (104) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui viimasel jõulupühal puud hästi härmas, siis tuleb hää räimesaak. Jõulus haljas, lihavõttel valge. Kui jõulu ja uue-aasta vahel ööd selged on, siis saab uuel aastal palju loomi lauta.

E 13193 (2039) < Saarde, Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehepuu, noorel kuul okaspuu.

E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karuse kirik Läänemaalt. Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies. Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud. Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima. Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud. Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat.

E 13202/13203 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja Hans Ühe korra läinud vanapagan oma pojaga jalutama ja näinud lambaraibet tee ääres. See teinud temale tuskameelt. Vanapagan käskind poiga: "Poiss viska raibe kõrvale, muidu teupoisid jälle ütlevad kurat võtnud lamba hinge ära minu hing tea vähematagi tema surmast. poiss läinud raibet kandma, isa läinud edasi, sellsamal ajal läinud üks naine rannast räimekoormaga, kui ta sinna kohta olnud, saanud kus poiss lambaraibega oli, tõusnud korraga suur metsatihnik ülesse, naine jäänud ehmatades sinna. Jälle olnud korraga mets kadunud ja kaks hunti seisnud tee pääl. Naene tahtnud hobesega põgeneda, aga ükski vankreratas ei liikunud. Nüüd katsnud naene jookstes põgeneda, aga hundid tõrjunud teda tagasi ja üks olnud veel nii julge, et hakanud naese riietest kinni ja vedanud vankri juure tagasi ja hakanud kõigest jõust üht vankriratast venitama. Kui naine jälle tahtnud ära minna, tõrjunud kõrbekutsikad jälle tagasi ja hakanud jälle oma tööd edasi tegema. Viimaks arvanud naene, et hundid vankriratast ära tahavad kiskuda ja avitanud neid ses töös. Vaevalt olnud vankriratas liikunud, kui üks veike loom rummust välja jooksnud metsa. Hundid kihutanud järele ja naene läinud edasi. Hans olnud jälle metsas puid raiumas. Hans läinud töö vaheajal metsa männa otsa mesilasi püüdma. Äkitselt kuulnud korraga krabinat ja üks veike orav jooksnud tema juure männaoksa peale ülesse ja kaks hunti jooksnud puu alla, kes kohe kisaga puud närima hakanud. Hans märganud, et siin õige asi ei ole ja arvanud, et loom kurivaim on ja löönud kirvega selle oksa pääle, kus orav olnud, oks läinud katki ja orav kukkunud maha. Hundid tõmmanud teda kinni ja murdnud ära. Sinine suits tunnistanud tema surma. See olnud kuradi poig, kes lambaraibet kandes huntidega kokku juhtunud. Kurat olnud oma poja põgenemist ja surma näinud. Poja surm kurvastanud teda nii, et ta niineköie otsinud ja ennast sellega sellesamasse metsa suure seitsmeharalise männa otsa ülesse poonud. Ka mets olla sellest omale nime Kuradimets saanud.

E 13203 (2) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas päev ja kuu ja tähed on saanud. Ennemuiste olnud taevas nii madalas, et inimesed teda kätega kinni võinud hakata. Ükskord olnud hulk karjalapsi karjamaal ja müllanud seal. Kogemata teinud üks karjapoiss taeva sisse augu ja näinud, et säält imelikku valgust paistma. Ja et maa peal sel ajal muud valgust ei olnud, kui tuli, tegid karjalapsed sõrmedega peratu hulga aukusid taeva sisse. Ja üks sepp võtnud pihid, teinud nendega taeva sisse augu, tema naene teinud veel suurema augu, sest on päev ja kuu ja tähed saanud.

E 13206/13207 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel. Ühel peremehel olnud oma õues suure kivi kõrvas rahaauk, tema isi ei ole teadnud. Ühel öösel üeldud temale unes, et seal rahakatel on. Peremees ei julgenud öösel kaevama minna ja teisel päeval hakanud peremees kaevama ja sang tulnud nähtavale. Peremees johtunud kogemata kurja vanduma ja raha ka vajunud kõlisedes maa põhja, ainult auk jäänud järele ja peremehel olnud kolm valget lehma ja need lehmad maganud alati selle suure kivi kõrvas ja lehmad läänud nenda rahamärkisi täis kui hirmus.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < H. Rilling (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks sõpra. Ühel pühapääval kõndinud kaks meest mööda linnauulitsad. Nad juhtunud palvemajast mööda minema, kus parajast lauletud. Teine ütelnud: "Lähme ka sisse, kuulame, mis seal räägitakse." Teine ütelnud: "Ma olen noorespõlves küll seal käind, pole ma sellest idagi kasu saand." - "Lähme täna veel viimast korda, nüid oleme juba siin ligidal." Mehed läinudki palvemajasse. Kui kõik põlvili lasknud, jäänd teine mees (vasevalaja Jürgens) istuma, sest tema põle tahtnud oma püksa põranda peal määrida. Ta mõelnud: "Teie räägite Jeesusest ja tema ristist, aga kes teda on näind?" Kogemata juhtunud ta oma silmad üles tõstma, ta näinud, et palvemaja lagi old pealt ära ja kõrgelt taeva alt paistnud Jeesuse ristikuju, mis ikka ta ligi tulnud ja jälle ära kadunud. Teist korda paistnud jälle see kuju ta silmi ja tulnud ta nina alla, et ta oleks hammastega ta ristinaelast kinni võtta. Siis ehmatanud mees nii ära, et ta kui halvatud pingi peale istuma jäänud. Kui kõik inimesed ära olid läinud, tõusnud ta värisedes püsti ja läinud minema. Tee peal tulnud taale üks uhke härra vasto ja öölnud valju hääälega: "Tere!" - "Tere, tere!" kostnud mees. "Mis mees sa oled?" - "Noh, kas sa mind enam ei tunne, mina olen kurat." - "Räägitakse, et sinu valitsuse all peab palju hingesid olema," küsinud mees. "Minu valitsuse all põle kedagi, nad on kõik pileti peal, see, kes enne surmapatust pöörab, see on minust kadunud, aga kes pattudes sureb, see on minu." Sellest saadik hakanud mees jälle kirikus ja palvemajas käima.

E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks teekäijat Ühekorra olnud kaks teekäijat, teine olnud rikas ja teine vaene. Kui nad juba tüki maad ära olid käind, öölnud rikas mees: "Ma olen nii väsind, et ei jõua enam edasi minna, jääme õige seia puhkama." "Jääme minugipärast," kostnud vaene mees. Rikas mees jäänud magama ja vaene mees näind, et üks kärbes tulnud ta suust välja, lendanud ta peaotsi, kus üks pikk õlekõrs maas olnud ja läinud mööda õlekõrt kunni ühe suure kivi alla. Natukese aja pärast ärganud rikas mees üles ja ütelnud: "Küll mina nägin ühe ilusa unenäü." - "Noh, mis sa siis nägid, räägi mulle ka." - "Ma läksin üht suurt maanted mööda edasi, mul tuli üks suur linn vastu. Ma läksin senna linna. Seal linnas oli üks suur kelder, seal keldris oli palju hõbe- ja kuldraha. Ma ajasin kõik oma taskud kulda täis." Mees katsunud üles tõustes oma taskuid läbi, aga põle kullakopikatki leidnud. "Ah oleks see ilmsi olnud, mitte unes, siis oleks põhjatu rikas olema!" Vaene mees põle sellest kärbsest midagi mitte sõnagi rääkinud, mõelnud ise:"Küllap ma lähän katsun, mis sinu unenägu tähendab." Teisel pääval läinud vaene mees senna kohta, kaevanud kivi alla suure augu, kus ta kärbest oli näind minema ja leidnud suure katlatäie hõbe-ja kuldraha. Vaene mees saanud kümme korda rikkamaks kui rikas mees.

E 13232/13233 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõuluorikas. Tänapäävani on veel meie eesti rahva juures see kombe, mida just minu silmad põle näind, aga ühest ustavast suust olen ma seda kuulnud, kes neli aastat seda peremeest oli teeninud, kes need ebausu kombed on pidanud. Kui peremees läinud rukkid leikama. Enne põle tohtinud keegi teine leikama hakata kui peremees. Peremees võtnud mütsi peast ära, leiganud kolm pühutäit, sidunud vihku, siis lugenud selle veikese vihu peale Issameie ära, siis olnud see õnnistuse vihk valmis ja käskinud kõik pere siis leikama hakata. Kui esimene rukki rei saand peksetud, siis saand see veikene vihk kõige enne ära peksetud üksikult, siis võtnud peremees sest reiest kolm õlekubu ja pannud selle veikese vihu nende kolme õlekubu juure toalakka. Sügise, kui lojuksed kinni saand pandud, siis antud need kolm kubu õlgi, mis toalakka selle tarvis oli pandud ja sellest veikesest vihust sai iga lojuksele teiste õlgede juure, mis õnnistust ehk toidujätku elajatoidu juures tähändas. (See inimene ei tohtinud esimest korda sügise lojukseid minna söötma, keda kevadel kägu ära oli petnud, sest siis pidada lojuksed talve ära kuivama.) Kui peremees ehk perenaine saanud lojuksed ära söötnud, siis lugenud iga lojukse pahema kõrva sisse Issameie ära. Sellest esimese reie viljast võtnud peremees kolm vakka rukkid, kus see õnnistuse veike vihuvili hulgas olnud, jahvatanud jahuks ja teinud jõululeiba. Perenaine teinud ühe pisikese kaku, nii arvata 3-4 naela raskuse, mis kõik pühade aja laual seisnud ja seda kakku kutsutud jõuluorikas. Uue aasta lauba õhtal pannud peremees selle "orika" alla niimitu soolatera, kui palju neil lojuksid olnud, iga soolatera tähändatud lojukse jäuks. Missugune tera ära sulanud, see lojus saada see aasta otsa. Kui soolaterad pole ükski ära sulanud, siis lojuste äpardust see aasta põle karta olnud.

E 13233 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees teinud uue aasta õhtal iga ukse peale kriidiga + risti ja öölnud: "Isa, pojukene, püha ristike!", mis tähändanud, et Kurat ei saa see aasta kuhugile senna sisse minna, kus rist ees on.

E 13234 (5) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ternepiima keedetud, siis visatud piima sisse hõbeprees ja lepakoori, mis tähändanud, et hõbevalge ei lase lehma nisi katki minna ega leppakoored ei lase punast lüpsta.

E 13236/13237 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Võeraspidu tüdrukutega. Üks metsavaht läinud metsa vaatama ja eksinud metsa ära. Küll ta käinud metsa risti ja põigiti läbi, aga õigele teele pole saanud. Viimaks nbäinud ta ühte valget hane enese ligidal. Ruttu läinud ta hane kinni püidma, aga hani läinud eest ära. Metsavaht ikka järele, kunni hani viimaks ära kadunud. Metsavaht langenud põlvili, võtnud mütsi peast ära, lugenud Issameiet - ehk siis saab õige teele, aga ei paremat lugu ühti. Üks ilus noor tüdruk tulnud metsavahi juurde ja ütelnud: "Mis sa siin metsas kõnnid, tule minu juurde võeraks." Metsavahil olnud hea meel, et ommetigi olen inimese leidnud, kes mind õige teele viib. Kui nad natukene maad olid edasi läinud, tulnud neile tore maja vastu, mis tuledega väga säranud. Metsavaht mõelnud: "Kus kohas ma ommetigi peaksin olema, niisugust ilusat mõisat ma põle iialgi näinud." Tüdruk viinud metsavahi sisse. Oh sa püha Parabas, kui ilusaid tüdrukuid metsavaht nüüd oma ees näinud! Kohe hakanud pillid hüidma. Tüdrukud viinud metsavahi tantsima. Metsavahil põle aega olnud enam kolme lugeda, üks tüdruk lõpetanud tantsimast, teine hakanud. Kui juba kõik tantsimisest väsinud olnud, siis heitnud metsavaht tüdrukukarja hulka magama. Hommikul ärganud metsavaht ülesse, ta olnud lagunenud puusüldade hulgas ja hoidnud puuhalgusi kaendlas, mida ta magama heites tüdrukud arvanud olema. Ta kääd olnud tõrvased, mida ta öösel puuhalgudega oli tantsinud ja suu niisamuti, kellele ta tüdrukule pähä musu oli annud. Hommikul saanud metsavaht alles aru kätte, et tal öösel vaimudega siin tegemist on olnud.

E 13295/13296 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnisevakk (nõiakast) Ennemuiste olnud inimesed enamaste nõiad. Teinud üksteistele viga, tapnud loomi ja mõnda muud. Nendasama leitud rahva seast nõiakastisid, mis niisugused olnud: nurkas olnud kast, kasti sees olnud väiklane uss, mida väljast suvel püitud ja tõnisepäeval kastisse pandud. Vist seeperast ongi vanarahvas talle nimeks tõnisevakk (kast) pannud. Iga uudse aegas pidanud esimist uudset temale kasti panema. Siis vidanud uss peremehele raha ja vara kokku. Saanud aga uss pahandatud ehk haiget, siis tasunud ta seda peremehele kätte. Kord toonud peremees esimist uusi kardolid, pole aga temale uudsid ühti annud. Ussi süda täis - pea peale seda surnud peremehel hobu ära. Mis see uss muud oli kui vanapagan ise.

E 13299 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja hunt Kord juhtunud vanapagan ja hunt metsas kokku. Hunt sasinud vanapagana kraest kinni ja hakanud tuuseldama. Vanapagan karjunud mis hirmus. Pääsnud ometi kogemata lahti ja pannud jooksma - jooksnud puusülla otsa. Hunt taga järele. Vanapagan hakanud hunti osatlema ja naerma. Hundi süda täis, tahtnud sülla otsa hüpata. Vanapagan näinud seda, haaranud süle puid täis ja virutanud hundile vastu silmi. Hunt pole sest midagi hoolinud, vaid tahtnud jälle hüpata. Vanapagan virutanud jälle sületäie puid hundile vastu silmi. Nenda loopinud vanapagan sületäis sületäie peale maha. Süld alanenud iga silmapilguga. Viimaks läinud süld na madalaks, et mehed karvupidi kokku läinud. Nad resinud natuke aega - viimaks aga pole muud üle jäenud kui sinine suits. Puusüld oli ka veel lõhutud.

E 13300 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja joobnud mees. Kord läinud joobnud mees kõrtsist. Olnud ka parajaste paks mets ees. Kesked metsa kuuleb mees priginad ja praginad ja näeb - kaks meest tulevad suure joosuga otse tema vastu. Mehe juure saades jäevad seisma ja hüidvad: "Tuled ometi, va pikkpäe, mis sa seal kõrtsis na kaua aegutad!" Mees vastanud: "Olen seal kas mitu päeva, see pole teie asi!" - "Ah sa hakkad üsna vastu, oota sa, vilets hing!" Selle peale sasinud teine teisest käest kinni ja läinud, mis suits taga. See olnud nii ruttu, et mees pole aru saanudki. Korraga aga lasknud vanapaganad mehe lahti ja pannud jooksu. Mees vaatab, vaatab, näeb, hunt tuleb selle igavese lennuga vanapaganail taga järele - jooksnud seni kui kätte saanud, murdnud kohe ära. Vanapoistel pole muud järele jäenud kui sinine suits. Nenda pääsnud siis mees hundi abiga vanapaganate käest lahti. Siis lõegates kodu.

E 13302/13303 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < ja A. Puls (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Liu säär Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta mudu saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott. Sellest hoolimata töötanud vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära. Pärast, kui ilm selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt - siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt. Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat. Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.

E 13313/13314 (2) < Mihkli khk., Koonga k. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk* Rahvasuu teab rääkida, et Koonga vallas Palu külas olla vanal ajal üks peremees ühe rahaaugu leidnud. Ta olnud peris puruvaene, aga seal saanud ta siis raha muidugi tõotud aja peale saada sealt laenata ja pidada sel ajal just tagasi panema, millal sa lubasid tagasi tuua. Sel kombel läinud see peremees õige rikkaks, ehitanud omale ilusad majad ja elanud kui paron. Viimaks aga mees läinud oma rikkusega liiga uhkeks ja hakanud jooma. Ei ole enam raha õigel ajal tagasi pannud ehk sugugi ei ole enam tagasi viinud, aga alati toonud. Nüüd aga hakanud jälle vaeseks jääma, et küll raha saanud, aga need kopikad pole midagist aidanud. See tulnud aga sellest, et mees pole enam tagasi pannud raha, sest kui tagasi ei pandavat, siis jääda jälle vaeseks ja see sugukond kaduda suutumaks ära maa pealt. Nõnda olla selle perekonaga ka olnud. Enne olnud nende sugujagu suur, nõnda et see terve küla, kus kolm suurt talu oln, kõik tema sugujagu olnud, nüüd olla sel kevadel viimane sellesugust inimene surnud ja need kolm talu võeraste käes. * Nõnda palju on selle jutul küll tõtt, et seal ennevanast on üks perekond elanud ja need kolm talu kõik nende sugujagude käes, aga hiljuti maeti üks, ja ma sain ühe vanaisakesega jutu peale, see lõi käed nuttes kokku ja jutustas, et viimne olnud see surnu täna sellest perekonnast, nüüd olla see sugukond otsas. Ma pärisin, et kust see siis on tulnud, siis vanaisake jutustas selle rahaaugu jutu, mis rahvasuu juba tema lapsepõlves olla rääkinud. Rääkija T. Kriivel, 80 aastat vana.

E 13373/13374 (1) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsahoidjad, Kaarel Siimu suust Poisikese põlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raidumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirnavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juure. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus. Siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai taha otsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle, kes poisikest veel taha laskis. Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks suur kärnakonn oli leemepadas kui üks viisk.

E 13374 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii arvata viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.

E 13374/13375 (3) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Poisikesepõlves karjas hakkasin huikuma, huikasin korda kaks, kui hakkas üks kõvast vastu huikuma, viimati tuli ikka ligemalle. Mina hakkasin pelgama ja hakkasin karja ära ajama, aga sääl oli üks veike vahemetsakene, aga enam ma säält välja ei saanud. Ma mürasin sääl seni kui pimedaks läks. Viimati tulid ja ajasid tüdrukud mu kodu kõige karjaga.

E 13375 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärast juba, kui ma naese võtsin, läksin õhtu Patastelt kodu minema uue aasta õhtul, sain Vara piiri pale, siis sääl tuli üks lühikese riietega mees vastu ja läks minust pahemalt poolt suurelt kaugelt mööda ja pööras Vara piiri mööda metsa. Teine hommiku läksime metsa ja vaatasime, et kas jälgi on, aga mitte jälje iukugi ei olnud.

E 13417/13418 (4) < Paistu khk., Loodi - Mirjam Link (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Ennemuiste juhatud ühel mehel suur kastitäis raha, mida ta järgmisel kombel kätte pidi saama. Teda kästud neljapäeva ööse ihualasti tagaspidi pihlakapuust labida selga istuda ja siis lähedale mäekingu peale minna, kus üks suur nimi on. Sealt kivi kõrvalt kästud kolm korda labidaga mulda visata, siis saavat sealt suure kastitäie raha, aga ei kästud sealjuures mitte kurja nimetada. Mees kartnud ja ei tohtinud minna, läinud hommiku, arvates et teda hommiku niisama kätte saab kui ööse. Võtnud pihlakase labida ja viskanud kolm korda mulda, aga kõik asjata - raha ei tulnud ja jäi ta tulemata. Mõni aeg perast seda kündnud seesama mees sellesama mäe peal kivi ligidal, äkiste jäänud ader ühe asja taga kinni. Mees ajanud hobust, aga hobune ei jõudnud atra vedada. Mees annud hobusel piitsaga ja ise ütelnud: "Mis kurat siin ometi on, kui enam künda ei jõua!" Kui ta seda sai ütelnud, peasis ader lahti ja raha jooksis kõlinal maa sisse. Mees otsis küll veel käpuga mulla sisse, et veel mõndagi raha kätte saada, aga kõik asjata. Nõnda pidi mees rahast ilma jääma. Kui ta mitte kuradi nime ei oleks nimetanud, oleks ta raha kätte saanud.

E 13428 (8) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kadunud Kloostre mõisa seakarjatsel sead ära. Karjane läinud kloostri keldrites sigu otsima. Kui ta sinna sisse jõudnud, tulnud talle kaks ilust noortherrat vastu ja tellinud seakarjast neile vett tuua ja annud ämre seakarjatse kätte, ja karjane toonud neile vett ja selle heateu eest annud härrad seakarjatselle kühlega nurgast hõberaha põlle sisse. Seakarjane tänanud härrasid ja tulnud jälle kloostrist ära. Aga pärast ei ole keegi seal enam neid härrasid näinud ega rahahunikut ka leidnud.

E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa. See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge. Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid. Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema. Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud. Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime. Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime. Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda. Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära. Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele. Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud. Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema. Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada. Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud. Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla. Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima. Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud. Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse. Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud. Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla? Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla? Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis??? Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud? Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.

E 13460/13462 (I) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Hendrek Weltmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Vanal ajal kadusivad ühel talu peremehel kaks hobust öösi koplist ära. Varas neid küll viia ei võinud, sest et kaks suurt tublit koera õues magasivad, kes pimedal ajal ühtegi võerast hinge maja ligidale ilma suure kisata ei lasknud. Arvati, et hobused ise kuskilt üle aia olivad hüpanud ja ära läinud. Peremees ja karjapoiss läksivad otsima. Üks ühele, teine teisele poole. Karjapoiss otsis päeva läbi - õhtu jõudis kätte, ilma et hobustest midagi oleks kuulnud ja näinud, ehk ta küll kõik kohad hoolega läbi otsis. Väsimus ja nälg piinasivad teda, sest et hommikust saadik einet hamba alla polnud saanud. Karjapoisil oli nõu peetud, koju tagasi minna. Ta ei läinud enam suurt teed ümber, vaid hakkas ennast otsekohe ühest tihedast metsast läbi puetama, sellest hoolimata, et seal mõnigi oks tema nägu ja käsi lõhki rebis ja riideid lõhki lõhkus. Kui ta vähe maad metsa mööda edasi oli läinud, puutusivad temale ühes kuuse padrikus kähe hobuse verised luukerad, mille külles siin ja seal veel lihakillud narmendasivad, silma. Läbi vaadates leidis ta, et mõlemad hobused veel selsamal päeval kiskjaelajate hammaste all pidid lõhutud olema. Poisil oli nüid teada, et tema peremehe hobused sarnast surma saanud - ta leidis veel kella maast mis hobusel kaelas olnud. Poiss hakkas kurva sõnumiga koju poole tõttama. Oli ta vähe aja järele ühe lagendiku peale jõudnud - nägi ta enese ees hulk huntisi seisma. Need hundid ei näinud poisi tulekut - vaid lamasivad nagu surnud maas. Poiss taganes ettevaatlikult paari sammu tihindiku poole. Ta ei saanud veel ennast puude varju ära peita, kust healitsemist kuulis. Ja kui ta sinnapoole vaatas, nägi ta üht väikest halli mehikest kesket hundikarja ühe kännu otsas istuvat. "Noh, poiss, astu aga ligemale!" hüüdis hall mees sõbralikult. Karjapoiss värises ega liikunud paigast. "Poiss, ae! Astu aga julgeste ligemale! Minu kari ei saa sulle midagi kurja tegema!" rääkis hall vanake uuesti poisi kartust nähes. Poiss läks. "Mis sa siin üksikus metsas otsid?" küsis hall mees. Poiss rääkis oma asjaluo otsast otsani ära ja tähendas, et keegi muud hobusi ei ole maha murdnud kui hundid. "Ja, kui hundid on seda teinud, siis peab see kahju tasutud ja kurjategija karistatud saama!" ütles hall mees oma kulmu kortsudades. Ta pani vile hüidma ja selle vile peale kargasivad kõik hundid jalale ja jooksivad halli mehe juure. Neid tuli sadade viisi kokku. Poiss andis ka verise kella halli mehe kätte, keda hall mees huntidele nuusutada andis - selle peale jooksivad kõik metsa mööda laiali. Vähe aja pärast tulid nad jälle suure käraga tagasi, kolme hunti eneste vahel talutades. Kurjaste vahtis hall mees nende kolme peale, kes nüid nagu armu paludes, tema jalgade ette maha lasksivad. Hall mees vaatas poisi peale ja ütles: "Vaata nüid, kurjategijad on leitud. Need on kolmekesi koidu ajal teie hobused maha murdnud. Igaühele olen ma tasunud, kellele nad on kurja teinud, ja kes õigel ajal mu juurest abi on tulnud saama, nõnda tasun ma ka teile teie kahju ära, et mitte inimestega vaenus elada. Säh, pojuke, võta see kukkur ja anna oma peremehe kätte, ma usun, et ta sellega saab rahul olema ja vägevat võsavalitsejat, püha Jürit, ikka meeles pidama." Siis andis Jürike huntidele iseäraliselt märku, mille peale teised hundid need kolm süialust hunti lõhki kiskusivad. Enne veel, kui karjapoiss kõigest selgeste aru sai, olivad püha Jüri ja hundikari tema silmist kui tina tuhka kadunud. Poiss jõudis viimaks koju. Ta kõneles teistele oma juhtumist, kes uskuda ei tahtnud; kui ta aga püha Jürist antud kukru, milles kümme suurt kullatükki hiilgasivad, peremehe kätte andis, siis ei kahtlenud ükski enam.

E 13462/13466 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Mari Weltmann (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämarik Ennemuiste elasivad kaks õde, Videvik ja Hämarik. Mõlemad olivad ilusad, armsad ja sirge kasvuga piigakesed. Ühel õhtul tuli vanem õde põllalt härgadega kodu, kelledega ta kündmas olnud ja viis neid jõe ääre jooma. Kui ta jõele oli jõudnud, ei raatsinud Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna: ta jättis härjad jõele ja astus ise kõrge kaljuserva peale, et sealt oma varju vee peale paista laska. Hõbekarva jõepeeglikene säras piiga kena roosa palede ja sõstra silmadega Videvikule vastu, et ta süda suurt rõemu selle üle tundis. Kuu aga, kes praegu üles tõusnud oli, et allamineja päikese asemel ööd valgustada, unustas oma ameti ära ja laskis ennast, igatsemisest kihutatud, jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja selle suud andis. Selle läbi kosis kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli aga ilm kottpimedaks saanud, sellepärast et kuud paistmas ei olnud, kes seda ka vähe valgustanud oleks ja niisugune kohuse täitmise unustuse tund ja kottpime öö tõi suure kahju maa peale. Hunt nihutas ennast parajaste sel ajal lähemast metsast pimeduse kattel ühe künnihärjale lähemale, kes ilma karjatseta rahulikult karjasmaal rohtu sõi. Hunt kiskus aga härjakese maha ja tegi talle otsa peale. Küll laksutas ööbik mitmesuguseid viisisi läbi vaikse pimeda öö: "Videvik! Videvik! Ärka üles! Vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb; vui, vui, vui! Tõuse üles! Tõuse üles! Tööle, tööle!" VideviK: ei kuulnud oma armuõhinas ööbiku hüidmisest mitte sõnagi, vaid tema silmad vaatasivad ühtelugu oma armukese peale, tema süda ihkas aga üksnes tema järele. Alles siis kui päike juba omad säravad kiired maa peale laskis paista, kargas Videvik armastuse unest üles ja vaatas ümber, oma künnihärgi otsides. Kui ta hundi pahategu oli aimanud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roosipuna palgeid kaudu maha, millest kohe suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli üheainuma silm, kelle eest ükski asi varjule ei või jäeda, tähele pannud. Vanaisa isi astus oma kuldse trooni pealt maha, kurjategijale tema pahategu kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste härja kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsa hoopide all teda taga vedama peab. Kuule aga andis tema Videviku naiseks ja tema lahke nägu vaatab praegu veel kuu pealt maha veepeeglisse, kus ta peigmehe armastust kõige este oli tunda saanud. Et edespidi jälle öö valgustamisega segadust ei tuleks ega maailm pimeduse katte alla ei langeks, pidivad vahid säetud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal kellegi amet hakkab. "Koit ja HämariK" ütles Vanaisa, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit targaste ja mõistlikult. Sina, minu tütar Hämarik, pane hoolega päeva loojaminekut tähele. Kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust tulega ei sünniks ja saada päikest tema öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan ma seda, et sa uue päeva hakatuseks kiired jälle põlema süitad, nõnda et maailmal valgusest iialgi puudust ei tuleks. Mõlemad täitsid oma kohuseid hoolega. Seal tuli aga ka see aeg, kui ööd lühikesed on ja HämariK oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Seal vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõiK maailm hiilgab valguses, linnud tõstavad hääli, lilled löövad õie nuppusi lahti, kõik, kõiK hakkavad jälle elule, ka Vanaisa tuleb oma kuldse trooni pealt maha, seda ühenduse püha pühitsema. Leiab asjad korras olema, mille üle end rõemustab. Koidu ja Hämariku juure astudes ütleb ta: "Ma olen teite hoolsuse üle väga rahul ja et teil sellest puudus ei ole, kelle järele teie süda igatseb, annan ma omalt poolt selleks luba, teid üksteisega ühendada. Mõlemad hüüdsivad korraga nagu ühest suust: "Isa, lase meid nõndasama ikka olla, kui nüidki olime - peigmees ja pruut! Meie oleme selle seisuses väga õnnelikud ja rahul. Seda ilust aega, mis igaveste nooreks jäeb ja iialgi vanaks ei lähe lase meil ikka jääda!" Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnitades oma trooni peale jälle tagasi ja pidas oma lubamist kindlaks. Ükskord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämarik Koiduga kokku puutub, siis viivivad endid need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaenlas suud andes vaikselt keskööl ja kinnitavad oma truuduse vannet uue lootusega. On Hämarik oma tööd ära teinud ja hiljal õhtutunnil kustuvat päikest oma kihlatud peigmehe kätte annud, siis musutab teine tema otsaesist ja Hämariku paled õhkuvad ja kumavad roosipunasest taevaservast alla, kuna Koit jälle valgustama hakkab ja purpurpunane pilvepiir ülestõusevat päikest kuulutab. Nende jällenägemise aega ehitab Vanaisa igakord oma ilusama lilledega ja ööbikud hüiavad rõemu ja armastuse õhinas vaunud Hämarikule naljatades: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk! Öö pikk!

E 13466/13467 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Jüri Manguson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kivine kiri Vanal ennemuistsel ajal läks vanapagan reisi peale oma laiu maapealseid kihelkondasi läbi vaatama. Oma reisi tehes tuli tema ka meie Baltimaale. Aga kudas ennast vanapagana selle üle vihastas, kui leidis, et evangeeliumi valgus ka juba siin paistma oli hakanud, mis tema võimusele otsa teha ähvardas. Oma suureks ehmatuseks nägi ta juba Düina jõe kalda ääres ühe püha jumalakoja, kus sees vagad ristiinimesed oma õnnistegijale tänu ja kiituselaulusi laulsid. Vanapagan oli pärsi pigis. Tulises vihas pidas ta nõu, kuidas seda ära keelda, et evangeeliumi valgus mitte kaugemale ei saaks minema. Ta lendas üles ja läks Rootsimaale, kus ta ennast ühe kivimägestiku otsa maha laskis. Seal valitses ta omale ühe paraja kivi välja, võttis küinte vahele ja lendas üles ning ruttas sellega Düina poole tagasi, et laevateed kinni panna, sest jõge mööda tuli laevu üles, kes uusi paatreid juure tõid, nõnda siis evangeeliumi usu lautamist ära keelda. Peagi paistab vanapaganale ka Düina jõgi silmi. Ruttu edasi ja edasi, et kivi sisse visata. Aga oh häda! Üks kukelaul kostab temale äkitselt kõrvu, hommiku on käes ja üsna kalda lähedale kukkus kivi tema küinte vahelt maha. Ehmatanud, laskis vanapagan isi ka järele ja kiristas oma tulises põrguvihas hambaid. Lahkelt paistis kuu läbi suise öö ja jumalakoja katus hiilgas tema valgusel, torni otsas lehvitas kukk oma tiivu ja laulis nii, et vanapaganal läbi pealuu käis. See suur kivi aga, mis vanapagana küinte vahelt maha kukkus, seisab praegu veel Düina jõe kaldal, kuhu samblad peale on kasvanud ja teda nimetakse tänapäivani Küine kivi.

E 13468/13469 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Reet Preis (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas väike härra rahakatlaga ära kadus Ühel mehel näidatud unes, et Järve nõmmes suure käidava tee ääres üks kivi olla ja selle kivi all seista rahakatel. Üks väike hall vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Mehike, ole nüüd rõemus, mine Järve nõmme, võta labidas ligi ja kaeva sealt laia kivi alt rahakatel välja. Kui sa lähed, siis mine ikka neljapäeva öösel, aga hoia, et sa seda teistele ei kõnele." Mees oodanud neljapäeva õhtut, aga ei ole seda ühelegi ütlenud. Kui teised magama läinud, võtnud siis labida õlale ja läinud Järve nõmme kivi juure. Oh sa sada viiskümmend! Üks väikene härra sõitnud seitse niisama väikest hobust ees ikka tuhatnelja ümber kivi, mehele tulnud tuline hirm peale ja pannud punuma ikka koju poole; üks põõsas kuulnud, teine näinud, kolmas hüüdnud: "Mis sa jooksed?" Mees jõudnud koju ja heitnud magama. Aga seesama väike vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Miks sa nii rumal olid ja seda härrat kartma hakkasid, teinud sina oma tööd kivi juures julgesti edasi. See võeras härra ei oleks sulle midagi paha teinud. Ma soovin sulle head, mine too teinekord rahakatel ära, aga ära sa seda muudele ütle!" Mees rääkinud lugu neljapäeva õhtul vennale ja kutsunud teda enesele seltsiks rahakatelt ära tooma. Mehed saanud kivi juure ja hakanud hoolsasti tööle, et väike härra tuhatnelja seitsme väikse hobusega ümber kivi kihutanud. Niipea kui nad katlasangast hakanud katelt maa seest välja vinnama, sõitnud väike härra hobustega rüsinal auku ja mehed kuulnud veel, kui rahakatel kolinal väikse härra järele maa alla ära kadunud. Mees jäenud rahast ilma. Kolmandal ööl tulnud jällegi seesama väike vanamees ja ütlenud: "Oh sa rumal mees! Eks ma ütlenud sulle, ära teistele seda räägi. Oleks sa mitte rääkinud ja teist ligi võtnud, siis oleks rahakatel sinu olnud. Nüüd pead tast ilma jääma!"

E 13501/13506 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanal ajal, kui veel Saarde kirik olla Jäärja k. mõisa väljal olnud, siis olevat ühel udusel ilmal tulnud üks õige veike meheke Viljandi järvest välja, Viljandi vallumäele. Pitk lingupael olnud mehel käes, isi vidanud üht suurt kivi linguga järele ja pomisenud isiomale habemesse: "Ahaa, nüüd ma tean küll, kus see pitka torniga kirik seisab, kelle torni vari järve minu toaakna peale paistab. Oot, oot, seda ma ei või kannata." Pöörnud silmad järve pääle ja vilistanud korra. Siis olevat kange tuulehoog tulnud ja vanamees kerkinud korraga suureks meheks, võtnud lingu, kus kivi sees olnud, keerutanud kolm korda ümber pea ja siis viskanud suure hooga kivi lõuna poole, isi hüpanud ja öelnd: "Saatsin kivi Saardele, pitka torni puutuma, kirikuda kautama." Aga kivi kukkund, sest et vanamehe jalg vääratanud, üks neljandik versta praeguse Saarde kirikust põhja poole, ühe liivaking peale maha ja 12 versta saab selleaegse kiriku juure, keda vanapoiss tahtnud hävitada. Viimaks tulnud vanamees tuule kiirult järele ja leidnud kivi künkal pooleni maa sisse läinud, siis ei ole ta teda enam tarvitanud seekord, vaid istutanud kaks pisukest männavõsa kivi ligidale liiva sisse, et edespidi kivi kätte leida kui jälle tarvis. Siis olevat üks väike järv lõuna poolt vana vilistamise järele seie istutud, männide ligidale maha sadanud, millest vana vett mütsiga võtnud ja mändi kastnud, öeldes: "Kasvage õige lühikesed, aga hästi jämedad." Nii on see ka saanud. Männad kasunud jämedaks, olnud uuel ajal, kus nüüd Lõmsi talu ehitatud selle järve kaldale. Vana kange meheke olla järve praeguse Lemsi linna ligidalt siia vilistanud, kust ka praegune talu Lõmsi oma nime saanud. Kivi olla alles hilja näha olnud ja siis järve libisenud. Järv on aegamööda kinni vajund ja nüüd on ilus heinamaa järve kohal näha. Vana Lõmsi pereme isa olla nende männadele ohvreid viinud iga neljapä õhtul. Männad olnud väga jämedad ja olla jaanituld nende latvu põlema pandud ja nenda on nad ju ära kuivand ja ära raiutud. Üksi mustad kännud paistsid teekäijale, kes Pärnu poolt Jäärja k. teed Riia poole sõitsivad, silma. Nagu kaks musta karu oleks Lõmsi talu vilja sees olnud, sest et koht tee ääres on. Sel ajal olnud suured metsad siin ja va kiviviskaja mees vihastanud väga, et töö nurja läinud ja murdnud metsas endale ühe pitka tammepuu kepi kätte ja läinud Jäärjasse kirikut ülesse otsima, aga eksinud Möksi ja Kuvitse raba soodesse ära, olnud janus. Jõudnud Allika talusse, keda sel ajal ei olnud, välja, murdnud oksi peale, heitnud pitkali suures janus, pistnud kepiga augu maa sisse, kohe hakanud allikas nirisema. Vanameheke pannud kübara alla ja saanud janu kustudades ennast nii täis ja läinud siis jälle kirikut otsima. Aga korraga läinud ilm uduseks, et pole kirikut näinud. Siis ta on purskanud vee suust välja, sest on saanud Suurjärv Jäärja k. mõisast õhtupoole, üks verst kaugele, on praegu alles, hüütakse Järvejärv. Vanameheke vihane, et jälle töö nurjas. Võtnud mulda mõlema kätega, viskanud vastutuult mäekast. Mis maha sadanud, saanud kaks mäge, praegu hüitakse teine Tuule- ja teine Kisamäeks. Siit läinud ta vihatujus jälle - peu mulda täis - metsa, seal mullahunnikusse, kellest hea mägi saanud. Seal on ta oma haudunud jalgu tõrvaga määrinud, (mäge kutsutakse praegu Tõrvamäeks). Siit läinud ta ikka edasi, leiganud otse lõuna poole ja leidnud ühe järve eest ja ümber järve kasvand palju rõikad. Neid süies saand viha täis ja on tallanud ümber järve keik selle maa nii tümaks (kutsutakse nüüd Rõiküla soo, kus kured, tildred, pardid suil peesitavad). Sealt olla vihane mees, et kirikut kätte ei ole leidnud, metsa läinud, kaks auku kätega teinud, keda rahvas Musta augeks kutsub alles veel (Jäärjas leida Suuremetsa sees on), siin on ta end siniseks tuulekeraks muutund ja ülesse tõusnud ja suure kohinaga põhjapoole kuni Viljandi järve ääre jõudes end järve hüpand. Järv olla üles ajades kahest otsast välja hakand ajama, kellest need kaks oja on saanud, mis järvest välja jooksevad. Ühe vana saja-aastase mehe suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud J. Püüdja.

E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud. Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata. Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb. Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.

E 13545/13546 (4) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Birkental (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõenäki hüüdmine Kõrtsi ligidal olnud suur jõgi. Sinna jõkke uppunud igal nädalil üks inimene ära. Viimaks seatud kohe vahid jõe ääre, et need inimesi jõest eemale hoiaks. Niiviisi läinud terve nädal rahuliselt mööda ning pole inimest ära uppunud. Kuid laupääva õhtapoolikul hakanud jõest hele kaebtus välja kostma: "Nädal lõpeb, ei tulegi veel meest." Vahid valvanud seda kuuldes kahekordse hoolega, sest nad saanud aru, et see jõenäki hääl on, kes oma ohvrit ootab. Õhta eeli tulnud sinna kõrtsi üks teekäija. See kuulnud ka seda haledat häält ning tahtnud jõe ääre vaatama minna, kuid vahid pole teda lasknud. Mees heitnud siis kõrtsituppa magama. Öösse kuulnud vahid, kuid jõest kuida hüütud: "Nädal lõppeski, nädal lõppeski, tuli ka juba mees!" Siis vaikinud see hääl jões koguni ära. Vahid naersivad isekeskis: "Ei tea, kust see mees temale tuli, meie olime ju hoolsaste vahi peal." Kuid hommiku leidnud kõrtsimees eilse võõra mehe eilse toobris oleva jõest toodud vee sees olema uppunud.

E 13550 (7) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida kütt kodukäija surnuks laskis Kütt käinud metsas. Kodukäija aga kiusanud teda. Kui kütt looma ehk linnu ligidale saanud, juba kodukäija tulnud, ajanud looma ehk linnu eest ära, nii et kütt pole lasta saanud. Kütt näinud kodukäijat küll, aga mis sa raipele teed! Kiusab aga peale! Viimaks tulnud kütil hea nõu meele. Ta laadinud püssi ära, pannud hõbesõrmukse kuuliks peale. Tahtnud kodukäijat lasta, kuid kodukäija hoidnud ennast kütist eemale. Pole kütt muidu lasta saanud, kui mõtelnud uue kavaluse. Ta jäänud seisma, pannud püssiraua otsa enesele vastu rindu. Kohe kodukäija valmis ligi tulema. Esteks keksib ikka eemal, pärast ju üsna küti ligidal. Ise sunnib kütti: "Lase nüüd! Lase nüüd! Täna siin veel vaeva nääd, homme põrgus pidu pead." Kütt seadnud ennast veel, oodates et kodukäija ligemale tuleks, siis keeranud äkitselt püssiraua kodukäija poole ja kõmmutanud. Kodukäijast pole muud järele jäänud kui natuke sinist vett.

E 13554/13555 (10) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshalgjas. Külapoisid olnud küla ligidal heinamaal hobustega õitsis. Heinamaal olnud suur heinaküün, see olnud pooleni heintega täidetud. Poisid läinud sinna küüni, võidelnud, müranud ja vandunud seal, nii et jäle kuulda. Üks poiss vahtinud küüni ukse peal ja näinud, et paarisaja sammu kauguselt põesastikust üks väga isevärki mees välja astunud ja väga tasaste sammudega küüni poole tulema hakanud. Mees äratanud poisi sees hirmuvärinat, sest ta olnud väga iseäralik ja kole: keha olnud peenikene, kuid pitk kui Koljatil, pea olnud keha kohta õige suur, just kui suur toober. Nina olnud õige suur ja lai. Poiss kutsunud ka omad seltsimehed vaatama, need kohkunud nii väga ära, et küüni heinte sisse endid ära peitnud. Suur mees tulnud aga ikka pitkamisi küüni poole. Hobused kartnud ja jooksnud norskates minema. Viimaks küüni juurde jõudes roninud Koljat küüni, sirutanud senna heinte peale pitkali ja maganud nii, et küün põrunud. Poisid suure mehe norskamisest kuuldes roninud tasakeste heinte seest välja, et putku panna. Läinud kõik välja, kuid mis teha! Koht üsna võeras, ei poisid oska kuskile minna. Küll püüdnud nad seda suurt teed üles otsida, mida mööda nemad heinamaale tulid, kuid pole leidnud. Saanudki nad tüki maad ära käinud, arvanud et juba külasse jõuavad, juba saanud jälle küüni juure tagasi. Jäänudki poisid viimaks õue küüni seina ääre ootama, mis sünnib. Kukk laulnud hommiku eeli. Mees karganud küünist välja ja metsa poole. Nüüd poiste silmad nagu kukkunud lahti - näinud kohe, kus küla seisnud. Pole nad edespidi enam kurja vandunud.

E 13557/13558 (12) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahatuli Mees tulnud õhtu hilja kõrtsist. Tulnud, tee viinud teda ühest mäekünkast mööda. Mees vaadanud ringi, näinud - sinisekarvaline tuli põlenud määkünka peal. Tuult olnud kauniste, kuid seda sinist tuld pole tema jõudnud liigutada, see põlenud endist viisi. Mees mõtelnud edasi-tagasi, mis tuli see küll peaks olema. Korraga tulnud meele, et see rahaaugu tuli pidada olema, mis sedaviisi põleb. Hakanud aru pidama, kuida sealt enesele raha saaks. "Piaksin ma siit raha saama, küll oleksin siis õige mees." Tulnud temale siis meele, et rahatulest siis pidada raha saama, kui sinna midagi asja saab visatud, siis pidada raha sinna alla jääma. Pole tal raske peaga muud paremat meele tulnud tulde visata kui taskunuga. Võtnud selle taskust ning kõmpinud mäe poole, et seda tulde visata. Kuid rahavalvajad vaimud pole meest tahtnud mäele lasta. Saanud mees juba mäekünka küllele, juba jälle kukkunud külleli ja libisenud tagasi. Viimaks võtnud jõu kokku ja roninud käpuli tule juure, viskanud siis nua tulde, kuid kange jalavägi paiskanud mehe künkalt maha, tükk maad eemale, kuna üks hääl ütelnud: "Selle emaemagi alles sündimata, kellele see raha saab ja sina tahad omale saada!" Selle peale kadunud tuli ära. Kui mees mäekünkale tagasi läinud, leidnud ta nua alt natuke raha.

E 13558 (12a) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal ajal läinud Jäneda mõisa kubjas ükskord öösel õue ja näinud õue peal sinise tule. Toonud kohe kolmekandilise kinganõela ja viskanud tulesse. Tedagi paisatud tükk maad eemale, kuid raha jäänud kaunike kuhi maha. Mees kogunud raha kottidesse, annud muist vaestele, saanud lausa jõukaks. Rahvas jutustanud, et sinna ennevanast sõja ajal varandusi maa sisse maetud.

E 13559/13561 (13) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ilm Kui talvel külmal ajal õige heaste tuiskab, siis ütlevad rahvas: "Täna on päris rahaaugu ilm." Kust aga jumala ilmukesele niisugune nime tulnud, sellest räägib rahvasuu järgmiselt. Tuulisel ja tuisusel päeval tulnud teekäija kõrtsi soojendama. Astunud kõrtsileti ette ja küsinud: "Anna, kõrtsipapa, pool naela, täna on niisugune rahaaugu ilm, et ajab aina külmetama!" Kõrtsmik valanud soovitud jau välja, mõtelnud, mõtelnud, siis küsinud: "Mikspärast sa seda ilma rahaaugu ilmaks hüüad?" Võeras, kes lausa kelm olnud, vastanud: "Kas teie siis ei tea, et täna niisugused inimesed, kelledel julgust ja mõistust on, hõlpsa vaevaga võivad rikkaks saada?" See ajanud kõrtsmiku kõrvad kikki. Hakanud teine meest kohe tellima, et see edasi jutustaks. Valanud mehele omalt poolt poole naela, et siis jutt libedamini käiks. Palunud siis: "Õpeta mind ka, kuida täna võib rikkaks saada." Mees õpetanud: "Täna võib tontide käest hõlpsaste raha saada, sest et nemadki niisuguse ilma eest varjule poevad. Tean, et siingi metsanurgas suure lepa põesa all rahaauk on, kuid pole mul võimalik seda kätte saada - olen vaene mees. Kes rikas, sellele oleks see üsna hõlbus. Tal poleks muud tarvis, kui koguks oma raha nii palju kui temal aga on - mida rohkem, seda parem - ühe karbi sisse, viiks siis, kuna karbi enne kolme okaspuu suitsus hoiaks, õhtal rahaaugu koha peale ja peedaks sinna lume sisse. Hommiku tooks kasti ära ning paneks kolmeks päevaks ja ööks kindlasese kohta. Pärast seda, kasti lahti tehes, leiaks ta kastist poole rohkem raha, kui kastiga põesasse viis. Kuid kahjuks," lisanud mees juure, "olen vaene mees, muidu võiksin heagi summa enesele täna öösel teenida!" Kõrtsmik kuulanud ammuli suuga pealt. Valanud siis veel mehele klaasi õlut hea õpetuse eest. Saanud mees ära läinud, otsinud kõrtsmiks tubli kasti ja pannud sinna sisse hea kähmaka paberiraha. Kogunud siis veel hõbe- ja vaskraha, sest mida rohkem, seda parem. Õhtapimedikul viinud kõrtsmik tuisust hoolimata kasti metsanurka lepa põesasse. Pole tähelegi pannud, et päeval hea nõu andja mees seal samas ligidal tema tegevust hoolega tähele pannud. Kui kõrtsmik oli ära läinud, astus mees põesastikust välja, võttis kasti põesast, korjas raha sealt oma karmanisse ning pani kasti sisse kiva asemele, nii et kast heaste raskem oli kui enne. Läks siis rahaga oma teed. Kõrtsmik aga oli öö otsa rõõmus, nii et rõõmu pärast silmagi kinni ei saanud. Ta lootis palju raha saama. Läks siis, tõi hommiku kasti ära, seda sai aina tassida, nii palju oli raskemaks läinud. Pani siis kasti kolmeks päevaks ja ööks kappi luku taha, et vargad raha järele ei hakkaks himustama. KOlmandamal päeval tegi kasti lahti, kast tühi. Nüüd sai kõrtsmik aru, mis see rahaaugu ilm on.

E 13573 (5) < Koeru khk., Väinjärve v., Aruküla k. - Otto Hintzenberg (1894) R. Põldmäe Eesti naljandid. Mees võitjana sängi all. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mäe Mats olnud vahva mees. Ta olnud küll jõu poolest nõrk, kuid oma naese Kaiega tülitsetes jäänud temale alati võit. Kui nende vahel tüli juhtunud, olnud Matsil esimene asi sängi alla pugeda, kus ta siis täiest kõrist "minu võit, minu võit!" karjunud, ja ega Kai tema käest siis enam võitu ära saanud, kui ta juba sängi all oli.

E 13578 (16) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sukkadega neid pastlaid jalga panes hüpati kolm korda peerukivi peal ja üteldi: "Ühed kingad, üheksad paelad!"

E 13578 (21) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui uut tuba ehitati, ei pandud keerdu palki ukseläve kohta, siis ei pidada suits välja minema.

E 13578 (22) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimene puu, mis metsast toodi, märgiti ära ja pandi tua läve kohta, siis arvati suits heaste välja minema.

E 13579 (28) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ligidalt tuul lehtpuu maha murrab, sureb varsti naesterahvas, kui okaspuu - meesterahvas.

E 13580 (33) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leppadel heaste urvasi kevadel külles on, kasvavad head odrad.

E 13631 (22) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanad luuad ära põletatakse, siis saavad vanadtüdrukud mehele.

E 13632/13633 (28) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varessed hulgaviisi kaseladvas on, siis on kuri (halb) ilm oodata.

E 13633 (32) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjavitsal oksad vastapidi ära kistakse ja selle vitsaga elajaid lüüakse, siis hakkavad elajad punast kusema.

E 13635 (38) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjane Suure Neljapäeva ehk Reede hommikul enne päikesetõusu väljast laastu- või puupuru teiste magamise ajal sisse toob, see leiab sel aastal rohkeste lindude pesasid.

E 13636 (47) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pange ehk mõne muu veenõu peale istudes peab ütlema: "Jumala peralt selle hingeke, kis uppumise surma on surnud." Sellest ainult saada uppunud hing hingearmu.

E 13637 (50) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne palja maa peale mahaheitmist ning enne, kui mõne tiigi või jõe ääres suud pesema hakatakse, ehk kui suupesemise vett välja visatakse, peab enne kolm korda omaette sülgama, siis ei hakkavad maalised ega muud maast tulevad putused (haigused) külge.

E 13639 (60) < Tarvastu - Joh. Vaine (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puud kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 13639 (63) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne joomist peab joogi peale puhkuma, siis ei hakka mitmesugused veehaigused külge.

E 13639 (64) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes magades alla kuseb, seda peab tuulivitsakimbuga (iseäraline kähar puuoks) pekstama, siis jäeb allakusemine järgi.

E 13642/13643 (1) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihännas Peremees ja poiss tahtnud kaheksi Pärnu konturi aita tühendama minna. Nad otsinud kaheksi hagariku alt kaks vana searuhit, viinud neid Otsa külas seisva suure kuuse otsa ja säädnud neid ilusaste kuuseoksade peale, ruhvede otsad Pärnu poole. Mõlemad istunud ruhvedesse. Peremees ütelnud nüüd: "Läki, kuradi nimel!" Ja kohe lendanud tulejoon kuuse otsast minema. Poiss ei pannud peremehe sõnu heasti tähele. Ta ütelnud: "Läki, jumala nimel!" Kui ta neid sõnu ütelnud, langenud ruhi ühes poisiga kuuse otsast maha. Peremees vaadanud tagasi ja näinud, et poiss ühes ruhvega kuuse otsast maha kukkunud, ta käänanud silmapilk tagasi, läinud poisi juurde ja tõrelenud kangeste, et ta tõisigi oli hüüdnud. Poiss olnud pool hingetu, kui peremees teda kodu viinud. Peremees ei jäänud kodu. Tema roninud uueste kuuse otsa ja muud kui tulihända. Külarahvas vaadanud järele, tulihänd kadunud ikka Pärnu poole. Hommikul alles oli peremees kodu jõudnud. Ta oli sealt palju kallist kraami toonud. Ainult riided, mis kaasa toodud, olnud väha ära kõrbunud.

E 13644/13645 (2) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (194) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitse venda kirikus Ühel pühapäeval läinud seitse venda korraga kirikusse. Nad olnud enne hulgani kodus tülitsenud ja nüüd tahtnud seda kirikus andeks paluda. Enne ei olnud nad seitsmekesi korraga kirikus käinud, täna olnud esimene kord. Kui õppetaja lugenud, ohkanud nad väga rohkeste. Kõige vanem vend mõtlenud: "Enne vajuks küll siinsammas kirikuga maa alla, kui veel kodu minna, sest ega vennad seal ometi rahu ei pea." Kui ta seda mõtlenud, vajunud kohe kirik ühes kirikulistega maa alla, kuhu veel suur sügav auk järele jäänud, kus suve kuivaga aga vett küll sees on, aga vihmastel ja vesistel aegul päris kuiv on. Kirikukell ei vajunud ühes kirikuga mitte maa alla, see kukunud aga tornist ligi kaks versta kaugele sooheinamaale pajupõesasse, kus ta aga praegusel ajal aales helisevat. Nüüd kuuldavat tema healt pühapäeva ja neljapäeva õhtutel ka veel ja see tunnistavat veel seda kiriku langemist. Sellepärast on ka nüüd rahvas pühapäeva järel neljapäeva õhtut pidama ja pühitsema hakanud ning ei tee tööd sel õhtal.

E 13647/13649 (4) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Maaarst. Ühel õhtul läinud keegi vana naene allikale vett tooma. Kui ta kruusi täis võtnud, tahtnud siis sellega kodu tagasi minna. Korraga liikunud põesa oksad ja sealt astunud õige hall vanakene välja. Tema juuksed ja habe olnud valged kui hõbe, silmad elavad, riided tumedad hallid ja peas kannud laia roostekarva kaapkübarat. Vanakesel olnud õige suur raamat kaenlas. Kui ta naesele ligi saanud, hakanud siis sellega tasaselt ja mahedaste kõnelema. Viimaks istunud teeraa äärde suure kivi peale maha, võtnud raamatu põlvede peal lahti ja lasknud naest sealt üht värsikest lugeda. Kui naene salmikese ära lugenud, siis pannud vanamees raamatu kinni, tõusnud istumast ülesse ja läinud tuldud teed tagasi. Naene läinud kodu. Seal mõtlenud ta: "Ma pean katsuma, kas tõsi on, mis vanamees mulle õpetas. Külas olnud üks mees ammu maas surma vaakumas, aga ei surnud ära kah. Naene teinud rohud nii valmis nagu vanakene oli õpetanud ja läinud siis külasse. Ta arstinud seda oma rohtudega ja läinud kodu jälle tagasi. Mehe valu olnud sel silmapilgul kadunud. Kolm päeva läinud mööda ja mees koguni terve nagu purikas Palupera jões. Jutt lagunenud ümberkaudu laiali ja kõigest küljest jooksnud naese juurde rahvast abi paluma. Nüüd olnud alles naesel tegemist. Keda ta kodus vaatamas käinud ehk kellele ta rohtu annud, need saanud ikka kohe terveks. Naene elanud sel kombel väga rikkaste. Kui ta maas suremas olnud, siis õpetanud ta seda arstimist oma lastele, need jälle edasi oma lastele ja nii kaugelt kuni siiamaale olla sellest maa-arstid saanud.

E 13649/13653 (5) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks ussi Ühel pühapäeval kui keegi naene kirikust armulaualt oli tulnud, ajanud ta oma meest metsa vihalehesid tooma, sest et tööpäeval ei olnud neil kumbagil aega minna, siis pidivad mõisateole minema. Mees ütelnud: "Mina täna küll ei läha, ehk saab vahest mõnel tööpäeval mõni tund aetga, toon siis muidugi." Ja mees ei läinud ka. Naene mõtlenud asja veeri-ääri mööda läbi ja viimaks läinud isi metsa vihalehessid tooma. Olnud ees õhtu, kui naene lehesse seljatäie valmis oli lõiganud, astunud ta sellega metsast välja. Metsa ääres viskanud ta lehese seljatäie maha ja istunud sinna peale, et väha hinge lõõtsutada, aga korraga näinud naene - metsast astunud üks hall mehikene välja, kuldkepp olnud tal käes. Ta tulnud naese poole ja naene ei pannud ka seda suuremat imeks. Kui hall mehikene õige naese ligi jõudnud, ütlenud ta: "Kuule naene, et sina pühapäeval tööd oled teinud, mida sa aga tööpäeval ära oleks võinud teha, siis panen ma sulle kaks asja ette, mida sa selle trahviks kandma pead. Kumba tahad sa, kas üheksas aastaks voodisse või eluks ajaks kaht last rinna otsa imema? Vali neist nüüd." Naene ehmatanud esiotsa ära, aga viimaks, kui oli näinud, et ta tõeste süüdlane oli, sis hakanud ta oma pattusid andeks paluma. Aga neid ei võetud kuuldagi. Hall mehikene ei nõudnud muud, kui ainult nende kahe küsimuse peale vastust. Kui naene pikkalt aega viivitanud, saanud hall mehikene õige kurjaks ja küsinud viimaks nii mõjuvalt, et naene kohe käsku täitnud. Naene palunud eluks ajaks kahte last rinna otsa imema. Ta arvanud, et see liig olla üheksaks aastaks voodisse minna ja kes pidi siis veel õnnetumate laste eest hoolt ja muret kandma. "Seda pead sa saama!" ütlenud hall mehikene ja kadunud ära paksu põesastiku sisse. Ainult suure tuule kohin kostnud veel naesele kõrvu ja pea vaikinud ka see. Naene tõusnud üles, jätnud vihalehesed sinna ja läinud ära kodu. Väravast õue astudes tunnud ta rinnas imelikku raskust. Ta läinud tuppa ja heitnud koikusse magama. Lapsed mõtlenud, et ema haige on, aga ema ei olnud sugugi haige. Tõisel päeval, kui päikene juba ülesse tõusnud, ärganud ka naene unest. Ta tunnud oma rinnades nagu imeks seal keegi. Naene võtnud särgi eest lahdi ja vaadanud. Aga ta ehmatanud ära - tema rindade otsas imenud kaks nõelavat ussi. Pika minestuse järel hakanud naene jälle viimaks toibuma, ta teinud ka aeg-ajalt kõik töö ära, aga nõeluvad ussid olnud ikka teda piinamas. Kui nad rinnadest oma tahtmise ära imenud, siis läinud kumbagi oma poole külge kaenla alla, kiskunud seal rõngaks ja maganud nii. Iga päev käinud nad kolm korda imemas. Naene kannud ussisid kuni surmani, aga peale surma kadunud nad ära. See olnud trahviks, et pühapäeval tööd ei tohi teha.

E 13653/13657 (6) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tuld Ühel õhtul näinud mees Marumäe peal kaht tuld paistivat, ta ei pannud sellest suuremat tähelegi. Mees mõtlenud selle õitseliste tule olevat. Tõisel õhtul näinud ta jälle sealtsamast rahatuld paistvat. Ta silmitsenud seda üle akna hulga aega, et aga sealt midagi aru saada ei olnud, siis heitnud mees viimaks magama, aga tuled paistnud aknast sisse just tema sängi kohale seina peale. Ta võtnud nõuks ja matnud akna kinni. See aga ei tähendanud midagi, tuled paistnud ikka riidest läbi tema sängi kohale. "Mis pagan seal siis õige on, ma lähen vaatama!" ütlenud mees. Tõusnud sängist üles, pannud riidesse ja sammunud uksest välja Marumäe peale. Uksest natukene maad kaugemale minnes, näinud mees veel tulesid, aga siis kadunud nad nii ära, et mees isigi ei teadnud, kuhu. Mees käinud küll Marumäe peal ära, aga tulesid ei olnud enam kusagil näha. Mees läinud kodu tagasi ja heitnud uueste magama. Teisel õhtul näinud mees jälle Marumäe peal kaht tuld ja kolmandamal õhtul ka. Nüüd katsunud ta uuesti tuledele ligineda, aga ikka seesama palk, mis esimesel korral. Ta läinud jälle kodu tagasi. Hommikul läinud mees Marumäele tulede haisu tõmbama, leidnud aga sealt paiguti põlenud süse ja ühest kohast mõned hõberahad. Ta võtnud nõuks seda asja nõiale kõneleda. Nõid õpetanud kohe: "Mine metsa puid raiduma ja raiu nii kaua kuni üks laast sulle vingudes mööda kõrvu lähab. Siis võta see laast ja pane oma taskusse, siis ei saa sind ükski nägema ja sa võid sel viisil Marumäele jõuda. Ka keegi muu inimene ei saa sind siis nägema, kui sul see laast taskus on. Teisel päeval läinud mees kohe metsa puid raiduma, ta raidunud kuni õhtuni ja ei leidnud ühtegi laastut, mis vingudes mööda kõrvu oleks läinud. Raidunud tõise päeva, ei saanud siis kah. Raidunud veel kolmandama päeva, siis alles saanud laastu. Ta pannud kohe selle taskusse ja katsunud küla karjast mööda minnes proovi, kas koerad näevad või ei, aga koerad ei näinud meest haisugi. Mees oodanud nüüd päeva loojaminekut. Kohe, kui ilm pimedaks läinud, paistnud jälle Marumäe pealt kaks tuld. Mees pistnud kohe laastu taskusse ja läinud nüüd õieti vaatama. Mida lähemale ta jõudnud, seda suuremalt paistnud talle tuled silma. Viimaks jõudnud mees õige ligi ja näinud, et need mitte tuled ei ole, vaid kulla-ja hõbedaraha hunnikud. Vanasass kõndidnud isi ümber rahakuhjade, suur labidas käes ja kühveldanud neid koomale. Mees mõtlenud: "Ma katsun, ehk saan neist mõne võtta." Kuida mõeldud, nõnda ta ka teinud. Aga seega olnud ta eksinud. Kui ta oma käe rahakuhjasse pistnud, kadunud need eest ära nii kui tina tuhka ja mees, vaene, läinud tühjalt tagasi kodu. Ta hakanud viimaks mõtlema, mil viisil sealt raha kätte saada. Uuesti läinud siis nõia juurde nõu küsima. Nõid annud ühe kinda, käskinud selle kätte ajada, sest siis võida küll raha kätte saada. Mees teinud ka nii. Nüüd ei takistanud teda keegi. Ta toppinud raha taskud täis ja läinud siis kodu. Oh, kui ilusad kullatükid need olnud! Tõisel õhtul olnud mees jälle ootamas hobusetork kaelas nagu vähjulane. Ta oodanud, oodanud, aga tulesid ei tulnud enam nähtavale. Oodanud tõisel õhtul - ei siis ka. Astunud veel edasi - aga ei ühtegi. Tulesid ei nähtud enam. Viimaks mõne päeva eest läinud mees neid rahasid vaatama, mis ühel õhtul toonud oli, aga need ei olnud enam rahad, need olnud ainult kase-ja haavalehed.

E 13658/13659 (7) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastakõla Kord oli ema lapsega metsa seeni otsima läinud, laps jooksnud alati ema juurest ära seentele järele, kui ta neid kusagil näinud. Niiviisi korjanud ta põlle seeni täis ja viinud ema korvi sisse. Läinud jälle uut põlletäit tooma. Sel viisil jõudnud emast hulga maad kaugele. Kui rta põlle seeni täis korjanud, tahtnud jälle ema juurde tagasi minna. Ta marssinud mööda metsa edasi ja tagasi, aga ei leidnud ema enam kusagilt kätte. Laps olnud ära eksinud. Ka ema, kui ta aru saanud, et laps ära kadunud, hakanud ta teda otsima. Otsinud, otsinud, aga ei leidnud. Pisar silmis leegutanud vaene ema metsi ja laanesid mööda, kuni õhtuni, aga laps jäänud ikka kadunuks. Ema läinud kodu. Seal ta oma õnnetust tõistele ja nüüd läinud kõik kadunut otsima. Küll nad huikunud ja otsinud, aga kõik olnud asjata. Iga kord, kui ema huiganud, kõlanud lapse heal metsast vastu; läinud heale poole ja huiganud jälle, nüüd kostnud heal tõisest küljest. Küll huiganud, küll otsinud, aga kõik see olnud ilmaaegu. Sest ajast olla healekõla metsale juurde jäänud, see olla kadunud lapse healest.

E 13669/13671 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaanitulelised Ennemuiste tulnud vaene tütarlaps ühel jaanilaupäeva hilisel õhtul heinamalt koju. Poole tee peal keeranud ta teelt kõrvale ja tahtnud läbi metsa otsekohe minna. Mets olnud aga paks, tütarlaps eksinud sinna ära ega ole oskanud enam kuhugi minna, ei koju ega saa metsast välja ka. Ümber eksides näinud ta korraga läbi metsa vilkuvat tulepaistet. Tütarlaps pidanud seda jaanituleks ja hakanud siis ka sinna poole minema, et ometi ükskord inimestesse saada. Kui ligemale jõudnud, näeb ta, et tule ääres kolm meest on. Kõige vanem nendest, halli habemega vanakene, istunud tule ääres käsipõisakile, kuna kaks nooremat aegajalt tulele puid peale pannud ja siis jälle raudkühvlitga tulesüsi tõstnud ja liigutanud. Ehk tuli ja mehed küll natukene iseäralikud, sellegipärast pidanud neiukene neid jaanitulelisteks. Astunud teretades meete juurde, jutustanud, et ta ära on eksinud ja palunud siis enesele õiget teed juhatada. Mehed võtnud kõik sõbralikult tütarlapse teretuse vastu, kuulanud osavõtlikult ta eksimise lugu ja kui viimaks tütarlaps omale teed palunud juhatada, tõusnud halli habemega vanamees püsti ning näidanud ja juhatanud, kust jälle õigele teele võib saada. Siis öölnud ta veel: "Neitsikene, tõsta oma põll ülesse!" Küsivalt vanamehe otsa vaadates tõstnud see oma põlle ülesse ja jäenud ootama. Kaks nooremat meest võtnud kohe kühvliga tulest tuliseid süsa ja visanud tütarlapsele rüppe. Tütarlaps kiljatanud hirmu pärast, kartes et sööd tema riided ära saavad põletama. Vanamees aga öölnud sõbralikult: "Ära karda ühtigi, ega sööd sind ei põleta! Hoia aga põll hoolega kinni." Ning nüid visanud talle nooredmehed veel kumbki paar korda kühvliga süsi rüppe. Siis öelnud vanakene: "Nüid võid koju hakata minema, aga hoia hoolega põlle ja ära vaata enne kordagi rüppe, kui koju oled saanud." Saatnud veel tütarlast natukene maad ja läinud siis jälle tule äärde tagasi. Tütarlaps, kõige selle luo üle ehmatanud nagu poolsurnud, mõelnud ikka: "Küllap riided hakkavad varsti põlema." Aga ei hakka ühtigi. Jõuab viimaks koju ja hakkab kohe vaatama, mis tal nüid põlles on, sest sööd oleks ometigi pidanud põlema hakkama. Laseb põllest lahti, kõlinal kukub midagi maha. Hakkab vaatama ja näeb nüüd: kõik on selge kuld-ja hõberaja, süsi ei ole olemaski. Nüid vast sai ta ka aru, et need kellegi õiged jaanitulelised ei olnud, vaid koguniste salavaranduste hoidjad, sest jaaniöösel olla kõik vanaaegsed salavaranduse koopad maa peal lahti ja nähtavad ning hiilgata jaanitule näul, kust siis neile õnnelikkudele vara ja rikkust jägatakse, kes nende juurde juhtub. Ka see vaene tütarlaps oli nüid korraga rikas ning võis, kui õnnelaps ja suure varanduse omanik rahuga ja mureta elama ja häid päivi pidama hakata. Küllap elab ehk veel praegust, kui ta mitte ära pole surnud. Küll läinud veel mitmed, kes seda lugu kuulda olivad saanud öösetel ja jaaniöödel seal metsas uitamas, et ehk trehvaks ka sarnatse salavaranduse hoidjatega kokku. Aga võta näpust, ei sarnane asi otsitav ole! Õnn saab sellele osaks, kellele ta loodud on, ta otsib ise oma lapse ülesse ja annab talle naeratades suud.

E 13672/13673 (1) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutukesed näkkidest vanal aeal olivad kord kolm küla karjalast oma karjadega kuskil jõeäärsel heinamaal. Sügisene päev oli ilus ja loomad sõivad rahuga magusat ädalarohtu, kuna karjalapsed ise rõemsaste jõekaldal mängisivad ja kigatsesivad. Varsti näeb üks karjalastest, et nende karja hulgas suur kena kasvuga hall täkk on, ei tea kust tulnud, sööb aga edasi. Ta ütleb ja näitab seda teistele ja nüid lähevad kõik täkku ligemalt vaatama. Täkk on tõeste suur ja lihav ja ütlemata kena kasvuga. Ta on vist kuskilt lahti saanud ja ära jooksnud, sest päitsed on tal alles peas. Täkk on hästi julge, laseb karjalapsed enese juure tulla ja on ka sellega rahul, kui need teda päitsetpidi edasi talutavad. Viimaks ronib üks täku selga, ka sellega on täkk rahul. Seepeale ronib teine poiss ka täku turjale. Kolmandamal ei näi aga seal enam hästi ruumi olema, sellepärast küsib ta teistelt: "Kuhu kohta mina nüid istun?" - "Istu sina näki nägarate peale," vastas üks seljasistuja naerdes. Vaevalt oli see sõna ööldud, seal kargas täkk ühe krapsuga ülepeakaela jõkke ja oli kadunud ja jäi kadunuks. Poisid kukkusivad õnneks veel kaldal täku seljast maha ja peasivad sedaviisi uppumise surmast. Nüid saivad nad ka aru, et hall täkk keegi muu ei olnud, kui näkk, kes jõest hobuse näul nende karja hulka oli tulnud. Kodu tõendasivad vanad inimesed, et hall täkk vististe näkk oli, sest näkk ei sallida seda mitte, et teda nimepidi saab nimetatud. See nimi "näkk" pidada tal sõimunimi olema.

E 13673 (2) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud vana Kadapiku Jaan Lohja järve taha metsa kõndima ja tulnud siis ka nimetatud järve kalda ligidalle. Järve kaldal näinud ta üsna enese ligidal üht noort naisterahvast ennast pesemas. Vanamees pannud seda asja võeraks ja mõelnud, kes naisterahvas see siin ometegi pesemas on. Ta jäenud salaja vaatama, kus ta siis ometegi läheb ja kes ta on. Nüid pesnud see naisterahvas ennast truuviste puhtaks, siis kuivatanud linaga kuivaks, pannud riided ümber, kamminud pea ilusti ära ja ehtinud ennast kõikviisi pärast, nägi viimaks välja nagu mõni suurtsugu inimene. Kui ta ennast nõnda kõik sai välja ehitanud, siis korjanud ta kõik oma kuivatamise linad, pesukäsna ja seebi enese kätte. Siis pannud ta käed ettepidi ja lasknud nagu merelind pea eel otseti kaeldalt järvesse, vesi löönud kahelt poolt kokku ja ei enam kedagi näha. Siis vanamees saanud aru, et see näkk oli.

E 13673/13674 (3) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jälle ükskord läinud kaks tüdrukut Nike järve äärde jalutama. Seal tulnud üks võeras tundmata tüdruk neile kolmandaks seltsiliseks, kumbki neist pole näinud, kust ta nende juurde tuli. Võeras tüdruk olnud väga sõbralik nende vastu ja viimaks hakanud tellima ja paluma teist tüdrukut endal peast täisid otsima. Tüdruk ei ole olnud ka mitte kade, istunud maha ja võeras pannud pea tema rüppe ning teine hakanud truuiste ammetisse. Aga see teine tüdruk, kes pealt jäänud vaatama, pannud tähele, et võeras oma sõrmed tasahiljukesi tema kaaskäija vöö vahele ajas. Kui ta seda näinud, pannud ta seda võeraks, võtnud enese nua taskust ja pannud ka enese seltsilise vöö vahele selja tagant terava nuatera ja pidanud ise nuapeast kinni. Seal karganud korraga see võeras tüdruk maast püsti ja tahtnud tüdrukut enese järele tõmbata, aga teine tüdruk tõmbanud selja tagant nuaga vöö läbi. Võeras tüdruk läinud suure pahinaga järve ja kadunud sinna ära. Siis saanud tüdrukud jälle aru, et see näkk oli. Tüdruk tänanud oma seltsilist, et ta oli mõistnud vöö katki lõigata, sest muidu oleks näkk teda ära viinud ja järve uputanud.

E 13674/13675 (4) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord jalutanud ühel jaaniöösel üks noormees sellesama Nike järve ääres. Järv olnud kerge uduga kaetud, nii et ühelt poolt äärest teist kallast mitte võimalik pole näha olnud. Äkitselt kostnud kaunis leuluhääl nooremehele kõrvu. Noormees jäänud vaatama ja kuulatama, ei ole aga kuskil kedagi näinud. Kaunis laul kõlanud ikka edasi ja häälest võinud tunda, et laulja naisterahvas on! Varsti solisenud järves vesi ja ka veike paat tulnud udu seest nähtavale. Paadis istunud noor ilus neiu, laulnud ja juhtinud oma sõiduriista otsekohe kalda poole, sinna kus noormees seisnud. Üsna kalda ligidal jätnud ta paadi vaiksele veepinnale seisu, pannud mõla käest ära ja laulnud siis edasi, nii et mäed ja metsad vastu kajanud. Neiu laul olnud ärarääkimata kena ja südamelik, vahest kõlanud piiramata lustilikult, siitsamast jälle nii kurvalt ja haledalt, et tahab südame seest välja kiskuda. Imestanud noormees vaadanud ja kuulanud seda kõik sõnalausumata pealt, sest nii kõlavat laulu ja nii ilusat neiut ei olla ta veel eluaealgi kuulnud ega näinud. Nii läinud juba tükk aega mööda. Ei neiu ole enam paati paigastkgi liigutanud, vaid laulnud aga ühtesoodu edasi. Korraga kostnud kuskilt kuke kesköö laul. Neiu jätnud kohe oma laulu katki, võtnud mõlad kätte ja sõudnud sinnapoole tagasi, kust tuli. Kui paat juba nooremehe silmist kadunud olnud, siis paistnud veel tüki aega kesk järve nigu kuuvalgus läbi udu. Alles hommiku eel kadunud see valgus ära ning nüid olnud jälle kõik vaikne ega ole enam midagi kuulda ega näha olnud. Pärast rääkinud noormees seda lugu mitme teisele ja enamiste kõik arvanud, et see vististe keegi muu ei võinud olla, kui näkk oma petise lauluga, sest näkk istuda sagedaste jõe ehk järve lainetel ja meelitada ilusa lauluga inimesi enese juurde, keda ta siis, kui kätte saab, kas ära viib ehk jälle ära käägistab. Sest aeast kadunud selle nooremehe südamerahu ära. Kena neiu ja tema laul seisnud ööd ja päevad tema meeles. Enamiste iga õhtu tõtanud ta korraks järve äärde, vahest üksi, vahest sõpradega seltsis, aga ei ole enam neiut näha saanud. Sedaviisi läinud aasta mööda ja jälle olnud jaanilaupäev käes. Ka sel õhtul läinud see noormees sinna järve äärde, aga läinud ka igaveste, ega ole enam tagasi tulnudki.

E 13686/13696 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kännukaevaja Vaene saunamees käis iga päev metsas kändusid kaevamas. Kaevas kännud maa seest välja, lõhkus lõhki, ladus sülda ja teenis nii omale igapäevast leivapalukest. Tema rikkus olivad ta hea naene kahe lapsega kodusaunas ja ta igapäevased tööriistad: labidas ja kerves, mille abil ta ennast ja oma veikest peret toitis. Muud ei ühtigi. Ühel päeval hakkas ta suurt kändu välja kaevama. Kännu all oli suur kivi, mis peale sugugi ei paistnud. See oli tarvis nüid eest ära võtta. Mees hakkas labidaga kangutama, kangutas, kangutas ja labidas läks katki. Mis nüid teha? Mehel oli üsna nutt varaks, sest ilma labidata ei olnud võimalik läbi saada, kui ta tööd edasi tahtis teha. Ja see just ta ainukene leivapalukene oli ja uue labida ostmise jauks ei olnud tal kopikatki raha. Ta istus tüki aega nukra meele ja poolvesiste silmadega. Siis hakkas uueste kännu kallal tööle. Katsus puuga kivi välja kangutada, mis aga paigastki ei liikunud. Siis võttis kerve ja hakkas kännu juurikaid katki raiuma. Seal juhtus uus õnnetus: kerves läks vasta kivi ja tera eest maha, kohe lõhki ja igapidi puruks tükkideks katki, nii et tast enam midagi ei võinud saada. Kännukaevaja lugu oli nüid hoopis hale. Ta tööriistad olivad mõlemad katki. Mis pidi ta peale hakkama? Kellega edespidi tööd tegema ja millega ennast ja oma peret toitma ja katma? See oli vaesemehele ühekorraga liig! Kurva meelega istus vaene töömees kännu otsa, vaatas katki läinud tööriistu ja lasi mõtted ringi, mis nüid peale hakata ning kust uut labidat ja kervest saada? Just sellel silmapilgul kuulis ta oma jalgade all imelikku krõbinat ja just nagu oleks maa liikunud. Ta kargas kohkudes püsti ja mis ta nägi, oli väga imelik. See kivi, keda kangutades ta oma kerve ja labida katki oli teinud, liikus iseenesest ja tõusis pikkamisi maa peale välja. Nüid nägi kännukaevaja, et see mitte kivi ei olnud, vaid ümmargune vaskkatel. Sügav mustav auk tuli nähtavale, kust ta välja kerkis. Seepeale võtsivad ühed tugevad käed augu servast kinni ja halli habemega vanamees ronis august ülesse. "See on kõik su oma süi, et su labidas ja kerves katki läksivad," ütles ta kohkunud kännukaevajale. "Eks sa olnud ettevaatlikum, siis oleksid näinud, et see mitte kivi ei olnud. Sa, hooletu inimene, tahtsid mu maja katukse sisse taguda ja oleksid siis vist röövima hakanud. Sellepärast lasin su tööriistad katki minna, et sa mulle kahju ei saanud tulla tegema. Sa oled aga vaene mees, sellepärast halastan su peale ja annan sulle seekord andeks!" Nüid lõi vanamees pahema jala kannaga kolm korda katkist labidast ja siis nõndasamuti katkist kervest ja mõlemad saivad terveks. Siis võttis ta katla maast selga, hüppas sinna auku, kust välja oli tulnud ja vajus kange kohinaga alla. Auk kadus isenesest ära ega olnud seal mõne silmapilgu pärast enam midagi näha ega tunda. Kännukaevaja oleks seda nüid varsti unenäuks hakanud pidama, aga suur kivi oli täiesti kadunud, see kivi, kuhu vasta ta oma kerve ja labida katki oli löönud, mis maa seest tulnud hall vanamees pärast jälle terveks tegi. Mees võttis kerve ja katsus raiuda - see oli hoopis teiseks saanud. Nii heaste ei olnud kerves ilmaski leiganud, kui nüid. Puu oli ta ees just kui mädand, ka kiva ega liiva ei kartnud ta sugugi, löö kuhu kohta tahad, igalt poolt tükk tuleb, olgu see kivi ehk puu. Nüid võttis ta labida kätte. Jällegi asi teine, kui enne. Kohe pool jõudu juures ja ega tunnegi kuda teene maa sisse ja kännujuurikate vahele läheb. See asi pani mehe õige mõtlema ning ka kõik tõeks pidama, mis seal juhtunud oli ja ta jättis selle kännu, kuhu hall vanamees alla oli pugenud sinnasamasse, kus ta oli. Nüid tegi kännukaevaja iga päev enam kui pool rohkem tööd kui enne, ja läks sedaviisi mõni aeg edasi. Ta ei rääkinud seda lugu, mis talle juhtunud esiteks kellegile, pärast rääkis naesele, aga see ei teadnud siin ka midagi seletust anda. Kord tuli jälle mees töölt koju. Poole tee peal näeb ta, tee ääres kivi otsas istub vana krimpsus näuga vanaeit, puhkab vist jalgu. "Tere õhtust, eidekene!" ütles talle kännukaevaja, kui tema kohta oli saanud. "Tere, tere, jumalime!" vastas eit köhase häälega, tõstis silmad üles ja hakkas meest tunnistama, kes tema kohta seisu oli jäenud. "Kuhu sa, pojukene, lähed?" pärib eit. "Ikka koju, eidekene, ikka koju. Tulen töölt, näe õhta on käes!" oli vastus. Vanaeit köhatas ja rääkis siis jälle: "Või koju! Või töölt!... Astu, pojuke, ligemalle ja anna oma käsi seie, ma tahan vaadata ja sulle öölda, missugused su edespidesed päevad saavad olema. Tule aga tule, ära karda ühtigi!" Mees andis parema kää eide käte. See hakkas nüid hoolega pihupesast lugema ja tunnistama. Varsti küsis ta teise käe ja luges sealt niisamuti. Sedaviisi vaatas mitmele korrale mõlemaid käsi ja pajatas siis: "Palju on sinu pihusse kirjutatud, aga vähe, mis mina siit ära jõudsin lugeda. Siiski võin ma sulle siit mõndagi teatada, millest sa vist veel midagi ei tea. Sinu möödaläinud elu on enamiste lihtlabane olnud, ainult mõne veikese juhtumisega. Aga edespidi on sul palju uudist ja õnne oodata. Kõik õnnekriipsud, mis eestuleva aea peale tähendavad, on sinu pihus väga sügavad ja selgeste näha, iseäranis paremal käel, mis ikka head tähendab. Veel on kesk õnnekirjasid üks iseäralik kriips, mida igal inimesel mitte ei ole. Kuid kõige nende kirjade hulgast leian ma, et sul kõike oma õnne kätte saades väga palju julgust ja tarka nõu tarvis läheb, mida omale, mu pojuke, aegasaste peaksid muretsema, ilma nendeta ei saa sa mitte läbi, sest kesk õnnekriipsusid on palju segaseid viirusid, mis mitte head ei tähenda. Sellepärast ole aga terane, mu pojukene!" Eit hakkas köhima ja läkastas nüid hulga aega ennegu hinge tagasi sai. Kännukaevaja tahtis juba minema hakata, seal hakkas ta uuesti rääkima: "Pojukene, eks sa taha mulle oma südame pealt midagi saladust oma suuga ilmutada. Ehk on seal veel, mis pihust mitte ei leidnud. Ei see sulle paha tee, kui sa mulle räägid. Ma näen juba su silmist, et sulle vist midagi on juhtunud, räägi aga räägi, pojukene!" palus vanaeidekene. Mehel tuli nüid kentsakas juhtumine kerve ja labida katki minemisest ja terveks saamisest meele ja ta hakkas seda jutustama. Eit kuulas ja kui jutt otsa sai, pajatas ta: "Hea küll, et sa seda mulle rääkisid. Siin võin sind natukene õpetada ja head nõu anda. Sinna kännu alla on vist keegi rikas inimene enne surma oma varanduse ära peitnud, kuhu ta siis nõiduse väel vahi juurde pani, kes seda nüid vahib ja viimaks sellele õnnelapsele jägab, keda ta seda väärt leiab olema. Võibolla, et sinu eestulevad õnnepäevad sealt algavadki. Ära lase siis aega mööda minna, vaid tõtta õnnekivi tabama! Ja kuda ja millal? Seda sa ei tea, aga ma võin sulle öölda. Aga enne pead mulle midagi lubama, kui sind õpetan. Anna üks osa varandust minule, sulle jäeb teda sellegi pärast veel küll. Seal varanduse hulgas on kolm suurt hiilgavat Indiamaa kallistkivi, üks nõiaprill ja ninatubaka toos ja veel üks vana roostetanud võti, anna need ka mulle, siis on meie kaubad koos ja ma õpetan, kuda sa need ja terve varanduse võid kätte saada. See on küll üsna veike ja tüki asi, mis sinu käest nõuan, mu pojuke, eks sa ikka luba." Eidekene jäi vastust ootama ja kui kännukaevaja talle lubas, mis ta nõudis ehk ta küll vanamoori juttu uskuda ei tahtnud, siis hakkas ta õpetama, kuda varandust kättte võib saada. Enne aga kinnitas, et ta seda kellegile ei räägi, ka mitte oma naiselegi. Kui jutt otsas, tõusis eit püsti, jättis mehega jumalaga ja läks komberdades metsa poole, kuna ta veel enne mitmele korrale kinnitas, et ikka kõik nii saab tehtud, kuda tema õpetas. Oma osa järele lubas poole aasta pärast tulla sinnasama kohta, kus täna rääkinud oli. Kuda varandust kännu alt kätte saada, seda oli vanaeit sedaviisi õpetanud: käskinud kolme küla põldudelt üheksa maa õisi korjata. Seal metsas oli allikas, sealt käskinud täiekuu reedel südaöö aeal lähkriga vett tuua, ise annud kolm vahaküinalt ja ühe inimese juustest punutud nööri - need kõik ligi ja siis vanakuu reede õhtul varandust ära tooma. Enne poolt ööd pandagu küindlad kännu juures põlema, siis käidagu üheksa korda vasta päeva tagurbäri või selg eeli ümber kännu ja suitsetatagu üheksa maa õisi. Seepeale pidanud känd kerkima ja varandusekambri uksed lahti minema, kust nüid esiteks hall vanamees ning pärast teised varanduse hoidjad nähtavale tulevad. Neile käskinud ta allikavett lähkrist peale pritsida ja kohe kaduda kõik kui aur ära. Siis pidanud varandusekatel maa peale kerkima, kuhu nüid inimeste juustest nöör ümber tarvis siduda, siis selga ja tulema - ongi käes! Kännukaevaja pidas seda esiteks vanamoori tühjaks loriks, ei tahtnud koguniste uskuda, aga varsti kihutas kulla ja rikkuse himu teda nii kaugele, et kõik tõeks pidas ja selle vastu valmistama hakkas. Peagi oli kõik valmis ja käe, mis seal tarvis pidi minema. Vanakuu reede jõudis kätte ja mees läks õhtul varandust ära tooma. Naesele aga kellegile ei olnud ta sellest veel midagi rääkinud. Kodu oli mehel julgust küll, ei tunnud mingisugust hirmu ega kartust, kui õhtu videviku aeal teatud koha poole hakkas minema, ta lootis kindlaste, et kõik heaste saab minema ja ta tõeste suure varandusega tagasi tuleb. Aga mida kaugemale ta kodunt sai, mida ligemale kännule jõudis, seda vähemaks julgus jäi ja hirm hakkas võimust võtma. Juba hakkas kahetsema ja kaksipidi mõtlema, et seda teed oli ette võtnud, parem oleks võinud kodu rahuliste magada, sest kes teab, mis seal öö aeal kõik näha on ja juhtuda võib. Tema üksipäini, sügisene aeg ja kangest pime. Tuul kohises puu okstes, siit ja sealt oli nagu liikuvaid kogusid näha, kes nagu kedagi salaja varitsesivad või ei tea kuhu tõttasivad, ikka ja jälle ikka oli nagu inimeste häälesid, jutukõminat ja jalaastumist kuulda. See kõik oli nii salalik ja kohutav, et mehe süda vägise kartma lõi. Kuid oli mis oli, aga tagasi ei raatsinud ta siiski pöörata, vaid tõttas viibimata edasi ning jõudiski ka varsti oma teatud kännu juurde. Siin sai ta nagu uut julgust ega pannud enam tähelegi, etta praegult üksipäini öö aeal pimedas metsas on. Kõigel teel polnud midagi juhtunud, mis siis tühja karta. Ta ootas veel vähe aega, pani siis küindlad põlema ja hakkas vanaeide õpetust mööda tööle: ta ei olnud veel midagi ära unustanud, mis see teda oli õpetanud. Kui ta seitsmendat korda ümmber kännu tagurpäri läks ja ikka üheksa maa õisi suitsetas, siis kostis maa alt tume müdin, känd liikus ja hakkas pikkamisi kerkima. Üheksandema käigi korral käis pauk, maa värises ning känd tõusis kõige juurikatega ja vajus teinepoole küllakile, sügav mustav auk jäi sinna kohta järele, kus ta oli olnud. Kõik oli seiemaale korda läinud, kuid hirm võttis siiski kännukaevaja südames võimust ja ta oleks varsti peaaegu jooksu pannud, kui kodu ligemal oleks olnud ehk rahahimu veikesem. Hambad lõgisesivad küll hirmuga suus, aga jäi siiski paigale. Maa põrus ja müdises ikka tumedalt. Korraga paistis hall vanamees oma pea august välja, tal oli põlev tõrvalont käes ja vaatas kurjalt ümber. Kännukaevajal tuli vanamoori õpetus meele. Võttis allikavee, mis ta lähkrist kappa oli valanud, kastis viha sisse ja raputas vanamehele vastu silmi, enne kui ta veel sõnagi sai lausuda. Kohe kadus vanamees nagu poleks teda olnudki. Nüid hakkas august sinine tuli ja suits välja käima, misläbi varsti ümberringi hirmus palavaks läks. Tulega ühes tulivad kõiksugu hirmsad elukad, poolinimese, poollooma moodi ja ei tea kelle sarnane veel mõni oli, kõigil aga suured sarved peas, pikad sabad taga ja rehepulgasugused hambad suus - kohe kõik päris põrgulised. Eks nad ikka olnud kuradid või vanadpaganad, mis nad muud olivad! Suure hirmu pärast sai kännukaevaja veel vaevalt nii palju, et kastis viha vette ja hakkas tulde ja elukate peale vett raputama, kes nüid kõik tema peale tormasivad. Esiteks ei saanud ühtigi aru, kas keegi neid vähendas või kasvatas, sest uusi tuli ühtepuhku juure. Mees raputas surmahirmuga vett, ära jooksma ei julgenud ta hakata, sest vanadpaganad oleksivad ta ometegi kätte saanud ja ei tea, mis teinud. Tüki aea pärast oli ka näha, et vesi neid vähendab, uusi ei tulnud enam ja vanad hakkasid otsa saama, ka tuli ja palavus jäivad vähemaks. Nüid ühekorraga tõusis suur katel august välja kaldale, ta paistis selgest vasest olema. Kohe kogusivad ülejäenud kurjadvaimud katla juure ja jäivad hambaid irvitades vahtima. Kui nad aga mõne sapsu vett vastu silmi saivad, kadusivad kõik, et polnud ühte ainust kuskil näha. Päris vaikne asi oli varsti. Kõik põrgulised ja müra oli kadunud, känd vajus oma koha peale tagasi, ainult katel oli veel üksi järele jäenud. Oli näha, nagu poleks seal midagi juhtunud. Kännukaevaja lõdises veel ikka hirmu pärast ehk küll midagi hirmutavat näha ei olnud. Üks vahaküindla otsakene põles veel, teised olid juba lõppenud. Öö oli kottpime ja tuul kohises, kõik niisama kui enne. Mees vaatas katelt, katsus kergitada, aga ei jäksanud, oli hirnmus raske. Teada ei võinud, mis seal sees oli, sest kuskil polnud auku ega ust, kust sisse oleks võinud vaadata. Tõsta teda ei jäksanud, lahti ta ennast kuskilt ei annud, tervelt pidi ta siit saama ära viidud, aga kuda? Seal tuli tal vanamoori antud inimese juustest nöör meele. Ruttu võttis ta selle ja sidus ümber katla, kastsus siis kergitada ja ennäe imet, katel oli nüid nii kerge, et ta teda parajaste selga jäksas võtta ja ka kanda. Natukene enne hommikust koitu jõudis ta katlaga koju, peitis tua ligidale metsa ära ja läks tuppa magama. Hommikul hakkas naine ta käest pärima, kus ta öösel käinud? Tema arvanud ikka, et mees läks õue oma asju toimetama, aga ei tule ega tule tagasi, ei tea, mis nii kaua väljas teeb. Ei tahtnud küll esiteks öölda, aga kus ta parata sai, muud kui rääkis välja. Naene ajas kui mustlane peale ega jätnud enne järele, kui kõik teada sai. Ka sedagi rääkis mees talle ära, kuda kord kerves ja labidas katki läksivad ja hall vanamees nad pärast terveks tegi, kuda siis vanaeit ta kätt vaatas ja juhatas, mil viisi salavaranduse kätte võib saada, ja nõnda edasi terve luo kuni täna hommikuni. Peale seda jutustamist tundis mees, et tema süda nagu oleks valutama hakanud. Läks selle peale ruttu uksest välja ja lubas varandusekatla tuppa tuua. Naene ei tahtnud seda imejuttu küll heaste uskuda, jäi aga nüid siiski rõemsa lootusega ootama, mis mees tuppa toob. Kaua aega läks mööda, ennegu mees tagasi tuli, aga tühjalt. Ta otsinud kõige aea katlat, aga ei ole seda enam kuskiltki leidnud. Selle koha leidnud küll ülesse, kuhu oli ta pannud, kuid seal pole enam midagi olnud. Nüid läksivad naesega mõlemad otsima, aga kõik asjata, oli kadunud ja jäi kaduma. Vist ehk viis mõni ära, sest inimese juustest nöör, kellega ta teda kandis oli külge jäenud, mispärast teda igaüks kergeste selga võis võtta ja sinna minna, kuhu tahtis. Võibolla, et varastas vanamoor ise katla ära , sest ta lubas poole aasta pärast tagasi tulla, aga ei tulnud ühtigi, ei siis ega millalgi enam. Mehel oli oma kautatud õnne pärast hale meel, nii et nuttis, mis küll midagi ei aidanud. Kõik suur varandus oli kadunud ja jäi kadunuks. Nüid ei olnud tal jälle muud, kui oma endiseed tööriistad: labidas ja kerves, millega sest aeast väga hea tööd oli teha, kui hall vanamees neid parandas ja see headus ja jõud ei kadunud neist enam iialdeski. Ta oli jälle kännukaevaja nagu ennegi. Käis iga päev kändusid kaevamas ja teenis nii enesele ja oma veikesele perele igapäevast ülespidamist ning elas üsna õnnelikult. Kord käinud ta veel targa käest küsimas, kas see mitte ei teaks, kes tema leitud varanduse ära varastas või kuhu ta sai. Tark pole aga midagi välja saanud. Katsunud kõik oma kunstid läbi ja käskinud teda siis lindude keelt õppida. Üksi sel viisil pidanud veel võimalik olema teada saada, kuhu suur varandus kadunud. Lindude keelt pidanud siis selgelt õppida, kui kaarna munad ära saavad söödud. Kas kännukaevaja kaarna munad ära sõi, linnukeele selgeks sai ja oma varandusekatla ülesse leidis, sest ei ole enam midagi teada.

E 13704/13706 < Saarde khk., Jäärja k. - Jaan Jakobson < Leena Mõttus (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Soolaniit ja Taavetisoo Kirbla valla teiste talude ja üksiklase Lukone talu vahel on mõisa mets ja heinamaa. Korra elanud vanal ajal nimetud vallas üks vanamees nimega Taavet, kes oma ülespidamist niisama rahva käest saanud lusikate ja luua tegemiste jne. eest. Ühel päeval, kui ta neid jälle Lukona talusse viinud, jäenud teine õhtu peale kodu minema. Olnud parajaste kuu täis ja selge ilm. Astunud siis kepi najal kodu poole soolakotike, mida ülemal nimetud asjade eest antud, seljas. Korraga näeb enese eee metsa vahel helesinine tuli maas virisema. Lähemale jõudes silmab, et tule juures üks mees raha loeb. Teisest hunnikust, kes sinise tulena põleb teise käega lugedes: "Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis! Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis!" ja paneb teisesse hunnikusse. Et inimene ligidal pealt kuulmas, siis ei oskada kuri enam lugeda kui üle poole - ja juba kümme täis. Vanake vaadanud tüki aega pealt, siis ei ole paremat nõu leidnud kui viskanud oma soola äraloetud hunniku peale ja ütelnud: "Õnnista ka mind!" Seal ütelnud kuri talle järele: "Sa ei pia nii kergeste siit peasema!" Eksinud siis vanake keige öö läbi pehmes soos, paksus paju raatsitus. Riided olnud seljast katkenud kuni viimaks jõuetult sinna ühe põesasse maha sadanud. Meelemõistusesse ärgates olnud päike juba kõrges. Öösise tuleaseme juurde vaatama minnes leidnud teine teise hunniku, kuhu ta soola peale visanud, kuld- ja hõberahana alles olevat. Vanake saanud siis rikkaks meheks. See metsavanguke ja selle kõrval mõne vakamaa suurdune pehme, pajudega soo kannab tänapäevani rahvasuus nime Soolanlit ja Taavetisoo. Seal, kus kuri raha kuivatanud on veike kingu moodi koht, kus rahva jutu järele kalmet olevat. (Sõa- ehk katkuaegne matusepaik.) Mälestuse järele Leena Mõttuse suust.

E 13725/13726 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ujuv rahakast Ükskord kõndinud üks mees mööda järve äärt ja näinud ühe ilusa vaskkasti järve peal ujuma. Mees pidanud kasti rahakastiks, lubanud kohe poole raha vaestele anda, kui see kast peaks kaldale tulema, et tema seda võiks kätte saada. Kast ujunud kalda ääre, mees võtnud juba käärõngast kinni, tunnud et kast väga raske olnud, öölnud kohe: "Ei ma anna siit mitte kellegile kopikat, see on kõik minu jägu." Kohe tulnud järvest kaks halli sikku välja, pistnud teine teise sarve kasti käärõngast läbi ja läinud kastiga järve. Mehel olnud nutt varaks, et korraga suur varandus tema kääst oli ära läinud, aga vanasõna ütleb: Ahnus lükkab auku. Vanal ajal kuuldud siin, aga ei mäleta, kelle suust.

E 13726/13727 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau < Otto Roop (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laps kaevus Ühekorra olnud peres lapse varrud. Perenaine läinud kaevust vett tooma ja näinud, et üks laps ujunud kaevus. Jooksnud ruttu teistele ütlema, et last välja tõmmata. Kui teised kaevu juurde jõudnud, olnud laps juba kadunud. Aaasta pärast selsamal pääval läinud perenaise laps kaevu äärde. Perenaine näinud, et kaks last kõndinud ümber kaevu. Perenaine toond oma lapse ära, aga võeras laps kadunud kaevurakete taha ära. Laps öölnud: "Küla tedu kutsus mind endile." Perenaine olnud lapse pärast väga mures ja kartnud, et laps ehk ära upub ja hoidnud last alati oma juures. Laps saanud kahe aastaseks, ema põle enam teadnud lapse uppumist kartagi, kuid ühe korra olnud laps kadunud. Ema läinud kaevule kohe vaatama, laps olnud kaevu uppunud. Otto Roopi suust. See lugu peab olema Järvamaal Madise kihelkonnas Metstaguse vallas Veski peres sündinud mõnekümne aasta eest.

E 13787 (2) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: "Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!" Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: "Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!" Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.

E 13787/13789 (3) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes mõisas elanud kord julge rehepapp. Rehi oli mõisast hää tükk maad kaugel ja tee käis läbi metsa, keda mööda keegi muu ei julge käia kui üksi rehepapp. Metsa sees elutsesivad tondid hulga kaupa. Ükskord läks rehepapp südaöösel läbi metsa. Tee oli pikk ja mehel hakkas igav, võttis piibu taskust, et sellegagi igavust ära ajada, aga taskusse kobides, et tuld üles lüia, hakkas ta vanduma - ta mehekene oli tuliraua kodu unustanud - "Võiks ometi vanapoisski tuld tuua!" Kohe nägi ta enese ees heleda tule paistvat. Ilma mõtlemata läks ta tuld otsima. Tule ääres seisnud kaks paksu kõhuga poisijõmakat ja segasivad kühvlitega tuld ümber. Rehepapp läks tule manu, võttis sõna lausumata tulise raa ja pandis piibu põlema. Viimaks ütles teine poisike rehepapile käreda häälega: "Võta põlleäär pihku!" Rehepapp tegi nagu kästud, mille pääle teine poiss tulisid süsa kühvliga rehepapile rüppe viskas, üteldes: "Mine nüüd kodu!" Kodu saades viskas ta söed nurka, aga mis ime, söed kõlisesid. Kohe mõistis rehepapp ära, et vanapoiss temale raha oli annud. Äkitselt tõusis rehe all suur müra ja kära, nii et julge rehepappki ära ehmatas. Uks läks lahti ja vanapagan astus sisse ja hakkas oma raha taga nõudma. Rehepapp hakkas Isameiet lugema ja risti ette lööma, kuni kukk kirge, kadus vanapoiss hirmsa kisaga rehe alla ära. Hommiku leidis rehepapp, et kõik tema tööriistad olivad rehe all ära purustatud. Rehepapp sai raha läbi rikkas meheks, ostis enesele talu ja tema elavat veel tänapäevani õnnelikku elu, kui ta veel ära pole surnud.

E 13796/13798 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Kuuenda-Seitsmenda Moosese raamatu järel peab maarjasõnajalaõis jaanilaupä öösi õitsema, siis kus nad kasvavad, peab inimene ootama, kuni ta õitseb, sest paljalt õieaeg peab üks särts olema. Sel särsu ajal peab ta peusse kahmama ja jooksu pistma ja hoidma hästi, sest vanapagan tahab teda vägise ära tõmmata, et inimesel ei pea õnne olema, ja talutua unkasse peab siis selle õiega minema selsamal ööl ja vaatama läbi selle õie, siis põlevad kõik rahaaugud kui tuluke, mis muiste sõdade eest maha on maetud nagu seda laplased teevad. Selle õiega peab minema siis silmalt selle tule peale rahaaugu juure. Õis aga peab kõvasti peus olema, sest kui see juhtub kaduma, siis kaub tuluke ja oled saagist ilma. Nõnda peab siis töötama kui jo rahaaugu juure on jõudnud, et õis ikka peus on ja labidas, mis jo ka sul algmises juure on võetud tööriistaks, teises peus seisab. Tugevust põle vaja kaebmises, sest see võim saab siis isienesest olema kaebmises, teisel käel aga nõnda, et ikka õis pahemas käes ja labidas paremas käes seisab peab kaebmist toimetama. Oled jo raha nähtavale saand, siis peab õie käega kasti, ehk kelle sees raha seisab, august välja tõstma ja ilma lugemata katsuma ära viia. Ja kui kodu oled saan, võid teda pruukida kui so oma. Aga selle õiega ei saa enam teine kõrd teist rahaauku - seda on aga paljalt seks korraks; teine kord peab jälle niisama töötama, enne kui kätte saab.

E 13822/13825 (1) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann < Joosep Pääru (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peretüdruk läinud laupääva õhtu hilja kaevust vett tooma, kuna pererahvas vihtlema hakand. Teised oodanud tüdrukut tagasi tulema ja kui see ju kauaks jäänud, siis läinuvad teised vaatama, mis viga tüdrukulle juhtus. Kaevu juures olnud ämbrid tühjalt maas, aga tüdrukut ennast ei kusagil. Vaadatud ja otsitud kaevu, ehk vahest tüdruk kaevu kukkunud, aga ei kaevus midagi. Kui otsimisest ega hüüdmistest midagi välja ei tulnud, läinud pererahvas tuppa, mõteldes, et tüdruk ehk kusagille teise peresse läinud. Kui pühapääva hommikul tüdruk ikka kadunud oli, siis kuulanud pererahvas külas igal pool, aga keegi ei ole tüdrukut näinud. Saanud nädal mööda, teisel laupäeva õhtul tulnud tüdruk kodu. Pererahva küsimise peale, kus ta olnud, rääkinud tüdruk: "Ma läksin kaevu äärde ja panin veeämbrid seljast maha ning hakkasin kaevukooku võtmma. Äkitselt tuli üks toredas riides mees minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja viis edasi. Ma tahtsin karjuda, aga ei saanud häältki teha. Ma pigistasin silmad kinni ja ootasin, mis tuleb. Kui ma jälle silmad lahti tegin, siis leidsin enese toredas toas, kus kõik asjad aina kullast ja hõbedast särasivad, nii et silmad tahtsid kustuda. Mees oli minu vastu imelahke. Ta küsis, kas mina selle eluga rahul saan olema ja lubas minule kõiksugu head asju ja lõbusat elu. Ma ei teadnud äkitselt midagi ütelda, ma olin kangesti uimane. Mees aga ütles: "Kui sa ei taha siia jääda, siis võid tagasi minna, aga mõtle järele, et siin sinul palju parem on kui maa peal ja võid tagasi tulla, kui soovid." Võttis siis minu ümbert kinni, ma pigistasin jälle silmad kinni. Kui kaua ma sedaviisi tema kaendlas olin, ei tea mina. Kui ma aga jälle silmad lahti tegin, leidsin enese kaevu juurest. Mõtlesin, et liiga kauaks jäin, sest et ämbrid olid ju ära toodud. Kui pererahvas temale seletasivad, et ta juba terve nädali ära olnud, pani ta seda väga imeks. Edespidi ei läinud tüdrukul söök ega jook. Ta kuivas silmanähtavalt ära, nii väga muretses tema, et altilmast ülesse oli tulnud. Paari nädala pärast kadunud ta ära ega tulnudki enam tagasi. Peale tüdruku kadumist jooksnud üks punane kutsikas toa poolt kaevu poole ja kadunud kaevu juure ära. Sest arvasivad pererahvas, et ta nende tüdruku vaim on, kes veel vanas kohtas käib vaatamas. Joosep Pääru suust.

E 13846/13851 (V) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshaldjad Mees läinud pääv enne jõuluid metsast jõulupuud tooma. Otsib ja otsib, aga ei leia parajat. Otsides ei pane ta tähelegi, et juba võeras metsas on, Korraga nääb ta enese ligidal kena kuuse, mis jõulupuuks kõlbab. Mehel hea meel, et ometi kord leidis, mis otsis ning hakkab kuuske maha raiuma. Tõstab juba kirvest, et puule pihta anda, kui keegi korraga tema õlast kinni võtab. Mees laseb kerve maha ja vaatab, kes teda puudub. Võeras, ilus naisterahvas, seisab mehe juures ja ütleb paluvalt mehe peale vaadates: "Kulla külamees, ära raiu seda puud mitte maha! Siin metsas on küllalt ilusaid puid, aga need on minu valitsuse all ja ma hoian neid nii palju kui jõuan, kõige kahju ja kurja eest." Mees vaatab imestades naisterahvast. Nii ilusat ei olnud tema oma eluajal enne näinud. Ta küsib: "Kes oled sina, et sa selle metsa enese jagu ütled olema ja kus kohtas elad sa?" Naesterahvas kostab: "Kes mina olen, saad sina kuulda, kui minu kortelisse tuled, kus minu teised õed ja ema elab." Mees oli enne juba muruneidudest kuulnud ning arvas praegu ennast niisuguse ees seisvat. See aga mõistis mehe mõtteid ja kostis: "Sina, surelik, arvad, et mina murueide tütar olen! See ei ole õige! Muruneid ei tule iialgi ühe sureliku juurde nii avalikult, et ta ennast näitab, tahad sa aga minu kortelisse tulla, siis lase ma katan sinu silmad kinni." Mees ihaldas väga kena naisterahva elukohta ja tema teisi õdesi näha ning ütles: "Mina olen valmis tulemas, aga ütle minule enne, kas saan mina sealt veel tagasi tulla?" Naisterahvas vastas: "Kui sinul tahtmist on, võid kohe tagasi tulla., tahad sa aga meie juurde jääda, võid seda ka." Mees käskis oma silmad kinni katta. Naisterahvas võttis taskust toreda rätiku, pani selle mehe silmade ette, mis peale mees nagu uimaseks jäi, ega teadnud midagi, mis tema ümber sündis. Kui ta jälle uimastusest toibus, nägi ta enese ümber hulk ilusaid naisterahvast ja mõned mehed. Tuba, kus tema oli, oli toredam palju, kui mees enne kusagil mõisas oli näinud. Seesama naisterahvas, kes metsas teda keelas puud raiumast, tuli temale kõige ligemalle ja ütles: "Sina tahtsid teada, kes mina ja need, keda sa siin näed olevat, on, siis võin mina sinule ütelda - meie oleme metsahaldijad ning valvame, et inimesed oma rõemutujus noort metsa ära ei lõhu. Paraku tihti peame meie nägema, kudas ilma asjata noori puid maha raiutakse. Selle eest tahtsin mina sind hoida ja hoiatan, et sa edespidi mitte ilmaasjata oma rõemustuseks noort puud ei raiu. Iga kord, kui üks noor puu saab raiutud, tunneme meie niisamasugust valu nagu teie, inimesed, kui oma kätt ehk jalga haavate." Mees tõutas, et tema iialgi enam ei taha selle tarvis kervest pruukida, et noort metsa ilmaasjata raiuks. Naisterahvas naeratas, andis mehe otsaette kergest suud ja ütles: "Tänan sind, hea mees, et seda tõutad, ma arvan ka, et sa seda pead. Oma lastele võite teie ju igamoodi rõemu teha, ilma et oleks tarvis metsa rikkuda." Selle peale viis naisterahvas mehe mitmest toredatest tubadest läbi. Igas toas nägi mees uutmoodi toredusi. Sai ta kõik näinud, küsis naisterahvas, kas ta tahab nende juurde jääda. Mees kostis: "Ma tahan enne minna ja oma naist ja lapsi veel kord vaadata ning siis tulen mina teie juurde elama." Naisterahvas ütles: "Kui sina kord siit ära lähed, ei saa sina enam elusalt seia tagasi, sest kes surelik korra seia sisse on tulnud, ei leia enam teist korda selleks teed. Et sina aga naise-laste järele igatsed, siis tahan mina sind nende juurde saata." Nõnda rääkides võttis naisterahvas jälle rätiku taskust, pani mehe silmade ette ning mehel kadus mõistus peast. Kui ta ülesse ärkas, leidis ta enese kodu ligidal olevat. Ta läks kodu. Imeks pannes tuli temale naine ja lapsed vastu ning küsisivad, kus tema nii kaua oli olnud. Mees kostis, et tema ainult enese arvates ühe tunni ehk kaks ära olnud. Naine aga seletas, et tema täiesti kaks nädalat oli kodunt ära olnud ning nemad teda juba ammugi taga otsinud. Nüüd rääkis mees, kuda tema metsas naisterahvast oli näinud, kes teda keelanud puud raiumast ning viimaks tema kortelisse läinud. Naine kuulas seda lugu imestades pealt. Mehel ei olnud aga enam õiget rahu. Ei maitsenud temal enam söök ei jook. Ta läks metsa, rändas kõik kohad läbi, kas ehk juhtuks veel selle kena metsasalgu juurde, aga see ei läinud temal korda. Igatsus kena naisterahva järele läks nii suureks, et ta haigeks jäi ning varsti ka suri. Peale surma nähtud üks valge kogu öösete seal majas käima, mida inimesed surnud mehe vaimuks pidasivad, kes kodu käia. Pea selle järele surnud ka naine ja lapsed ära. Varsi pärast naise ja laste surma, põlenud ka maja ära. Maja asemelle kasvanud aga kena kuusemetsasalk, mis ruttu suureks sirgunud ja praegust seal pidada olema. Räägitakse, et keegi sealt salgust ei tohi midagi raiuda, sest et seal palju haldjaid olla, kes sellele, kes sealt midagi raiub, paha tegevat.

E 13857/9 (4) < Audru khk. - Jakob Weltmann < Andres Nurm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kulla kuivataja. Vanal ajal, kui ümberkaudu jaanituled helendasivad ja noorrahvas tule valgusel lusti lõid, oli ka sel ajal Kirbu männiku künkal elu ärganud. Surmavaikuse asemel oli sääl siis maa-alust müdinat kuulda, mis nagu kõuekõmin kaugele kõlas, ja sääl kohas helkis taevas nagu oleks ka keegi sääl jaanikest teinud. "Vanamees kuivatab kulda," rääkis rahvas. Rahva seas liikus jutt, et männikus ammust aega vanamees elada, kellel suur varandus maa all olla, keda ta iga jaaniöösel kuivatada ja üle lugeda. Vanamees käia ka iga aasta üks kord üks kord enne jaanipäeva suure pangega merest vett viimas. Sel ajal olla siis ikka üht pisuhänna sarnast tulejuga nähtud männikust merele ja säält tagasi läbi õhu helkivat. Kaks meest võtavad nõuks ühel jaaniöösel vanameest vaatama minna. Mehed läksivadki. Nad jõudsivad ka paksust põõsastikkudest läbi pugedes männikusse, kus neile ka kohe väike lagedik silma paistis. Nad jäivad seisatama, korraga valitses pilkane pimedus nende ümber, maa nende all hakkas vankuma ja kõikuma, nii et nad jalal ei võinud seista, vaid endid põõsaste sisse pikali pidivad laskma. Kui pimedus jälle kadus, nägivad nad kesk lagendikku üht inimese moodu kogu seisvat, mis hiigla suurune oli. Pikad lumivalged juuksed katsivad tema pääd ja põlvine ulatav sorakas habe kattis tema nägu. Keha ümber oli tal suur karunahk tõmmatud. Hiiglamees lõi tule põlema ja pistis hagad põlema, mis kaunis hää hunnik maas seisnud. Siis veeretanud kolm suurt kivi tule juure, kelle pääle ta ühe poti pannud. Siis tõstnud ta mullakõrgenduse nagu kirstukaase ülesse, kelle alune raha täis olnud. Ta tõstnud raha kamaluga potti, kus ta teda tule pääl kuivatanud või küpsetanud ja pani siis jälle tagasi oma kohale. Vana hiiglamees ei olnud veel oma teoga lõpule jõudnud, kui teine mees teisele kõrva sisse ütelnud: "Oh, oleks see raha meie käes!" Vanamees oli seda kuulnud. Vali karjatus kõlas ta suust, tuli kustus ära ja pimedus valitses männikut. Mehed kuulsivad veel kanget kõuekärgatust läbi õhu ja rahakatla vaumist maa põhja. Mehed olnud hirmunud ja jooksnud kodu. Praegugi veel on kesket männikut üks auk väikese lagediku sees olemas. Jaaniöösetel olla sääl sees väikest valgust nähe. Kes sääl nüüd lugemata varandust kuivatab on teadmata, kas see endine hiigla sarnane vanamees või mõni muu. Andres Nurme suust.

E 13868/13869 (4) < Paistu khk. < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel (1894) = H III 24, 283/4 (117) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2003
Kuidas katk ära kadus Vanal ajal olnud Eestimaal suur katk. Inimesi ja elajad surnud igal pool maha nagu kärbseid ja keegi ei teadnud abi selle vastu. Viimaks jõudnud ka katk juba Viljandimaale ning teinud seal oma häävitusetööd edasi. Viimaks, kui Viljandimaal üks taluvanakene seda kuulnud, et katk juba nende maale oli tulnud, ütelnud kohe: "Lapsed, ei ole sellest viga, küll katk nendasama minema peab, nagu ta tulli." Kohe peale selle võtnud taluvana kapist paksu raamatu välja ja lugenud selle kallal arvata poole tunni aega, siis pannud ta teda jälle kappi tagasi, käänanud ukse lukku ja pistnud võtme hammekaukas. Tõisel päeval kuultud, et katk Viljandimaalt olla ära kadunud. Kui Eestimaa mehed seda kuulda saanud, et Viljandimaal üks taluvana sealt katku välja ajanud, tulnud ka nemad tema juurde. Vanakene lugenud siis väha aega suurest raamatust ja käskinud sellejärel mehi kodu tagasi minna. Kui Eestimaa mehed koju tagasi jõudnud, leidnud ka, et katk juba maalt kadunud olnud.

E 13878/13879 (11) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veepuudus Kord olnud ühes külas veepuudus. Vihma sadanud kah, aga see ei ole kedagi tähendanud, mitte juua ei ole ka saanud. Jõed-ojad kujunud ära ja mis ülevalt sadanud, see kadunud kui tina tuhka. Mujal olnud vett küll, aga selles külas mitte piiskagi. Külarahvas arvanud seda jumala vitsaks. Külarahvas pidanud aru, kuida külasse vett saada. Mõned arvanud seda kellegile nõiale jutustada. Mindud ka nõia juurde. See võtnud suure seitsme Moosese raamatuga Piibli kaenla alla ja läinud ühes külasse, lugenud seal mõne sõna suurest raamatust ja käskinud siis kolm päeva aega oodata. Külarahvas oodanud ja saanud ka vee kätte. Seda oli nõid enne äraminekut ütelnud, et nende küla vee keegi vanatüdruk olla ära kaotanud, aga nüüd ei saavat enam. Külarahvas tänanud nõida ja olnud rõemsad vee tagasisaamise pärast.

E 13881 (13) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel päeval lugenud keegi taluvana kambris suurt Seitsme Moosese raamatuga piibelt. Ta lugenud nii kaua kuni õhtuni. Siis hakanud õhtu, et selge ilm olnud, tähti taevast maha sadama. Neid sadanud niisama kui lund, tõised inimesed kartnud väljas olla ja läinud ära majasse. Hommikul üles tõustes ei leidnud nad väljast mitte midagi, ei tähte ega muud. Järgmisel ööl kartnud rahvas jälle, et tähed maha sadavad, aga ei tulnud enam ühte tähtegi, kõik olnud alles, ilusaste oma koha peal. Pärast seda läinud jutt laiali, et see ja see taluvana, kelle nõiapiibel olla, rahva silmad ära lummutanud ja sel moodul näinud nad tähtede sadu, et seda küll kusagil ei olevat olnud.

E 13882/13883 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundiks muudetud Kirnumäe Märt ja Redelpere Reet tahtnud kõvaste paari minna, aga nende vanemad kummagilt poolt seda ei sallinud. Viimaks arvanud noored inimesed välja, isi ilma nende lubata õppetaja juurde paluma minna, et see neid paari paneks. Õpetaja seisnud küll esiotsa vastu ja ütlenud, et Märdi isa seal käinud ja seda kõvaste ära keelanud, nii et tema ka seda üle keelu ei võivat teha. Viimaks lubanud Märti-Reeta ilma laulatamata ühte elama hakata. Siis laulatanud ka õpetaja neid ära. Pärast saanud Märdi ja Reeda vanemad seda kuulda ja see mõjunud valusaste nende südamesse. See olnud nädal nende laulatusest, kui Märdi isa suure raamatu kaenla alla olla võtnud ja lastega sauna poole läinud. Tema lugenud aga seal ilma kellegi nägemata ühe tüki sellest suurest raamatust ja selle järel lipanud Märti-Reeta libahundina metsa. Sellest olla siis libahundid ja libahundijutud meile tekkinud.

E 13883/13884 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõisend Kord tahtnud kaks noort inimest paari minna, aga kummagipoolsed vanemad seda ei lubanud. Noormehe vanemad sellepärast, et nooriku vanemad nõiad üteldi olevat ja nooriku vanemad sellepärast, et noormehe vanemad kahed üteldi olevat. Noored inimesed aga tahtnud endid kindlaste ühendada. Läinud õpetaja juurde, see aga ei laulatanud, ütlenud, et nende vanemad seda aga sugugi ei lubavat. Siis jätnud õpetaja laulatamata. Noored inimesed aga läinud kusagile kõrvalisesse kohta ja hakanud seal mehe-naesena elama. Ühel päeval lugenud nooriku isi nende sauna lähedal suurest Seitsme Moosese raamatuga piiblist kolm salmi ja kohe saanud neist soendid, kes sedamaid metsa jooksnud.

E 13889/13890 (6) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kärsamäe augud Kärsa vallas Kärsa mäe pääl Allikakivi vabrika juures seisavad selle mäe sees kolm suurt auku ja nende urgude kohta käib järgmine jutt. Seal olnud vanast kolm maja, need olnud ait, laut ja elumaja. Seal pidanud maja noorperemees oma pulmi. Viinad ja õlled olnud valmis, siis lähtud pruudi järele, pruut toodud koju ja hakatud pulme pidama. Pulmapäeva õhtul tulnud üks vana halli habemega mees sinna ja palunud öömaja, aga ei antud. Siis läinud vanamees alla saunanaese juure öömajale ja siis saatnud saunanaese vaatama, mis pulmalised teevad. Naene läinud, tulnud aga varsi tagasi ja ütelnud, et pulmarahvas kõik maas segamine. Jälle natukese aja pärast saatnud vanamees jälle vaatama, naene läinudki. Inimesed olnud elajanäoliseks saanud. Siis käsknud vanamees kolmat korda vaatama minna. Naene läinud välja, tulnud tagasi, kutsunud vanamehe ka vaatama, kui maja suure praginaga maa sisse vajunud. Ainult ühest aknast lennanud vares ja harakas välja: pruudist saanud harakas, peiust vares sellepärast, et nemad esmalt lubanud seda meest öömajale, aga teised ei olnud lasknud ja sellepärast vajunud need rahvas maa sisse, aga pruut ja peiu saanud välja lenda ja sellest pulmaviinast ja õllest saanud see Kärsa allikas. Enne jooksnud see allikas viina ja siis pandud vahid juure, et vaesed ei saanud seda viina juua ja sest saadik ei jooksnud allik enam viina, vaid vett. Veel praegu on need augud mäe sees alles ja see allik jookseb ilmlõpmata. Veel nüüd jõuluööseti on katsutud, ehk vahest jookseb viina, aga ei jookse, vaid vett. Mari Kangru suust.

E 13940 (16) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussimaterdamise kaikaga tuleb lehmajooki segada, siis ei lähe piim venima.

E 13941 (33) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ehitamise juures mõnest palgist tuld välja tuleb, põleb see maja ära.

E 13941 (34) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koer hommiku ringutab, saab viina, kui õhtu - pahandust.

E 13941 (34a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul lammast niidetakse - kasvab hea vill, kui vanal kuul - jäeb vill veikseks.

E 13942 (40) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased heaste mahla jooksevad, lüpsavad lehmad suvel heaste piima.

E 13942 (47) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul metsa raiutakse, kasvab uus asemele, kui vanas kuus - ei kasva.

E 13942 (48) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul juust lõigatakse, kasvab juuks ilusaks pitkaks.

E 13942 (49) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul vihtled, hakkab ihu sügelema.

E 13944 (66) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vastuoksa raasitud vitsaga looma lööb, selle looma hammustab uss ära.

E 13944 (67) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vikerkaari sõrmega näitab, selle sõrm mädaneb ära.

E 13944 (68) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vääntud vitsaga looma lööb, selle loom kooleb ära.

E 13944 (69) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes pihelgakepiga looma lööb, selle looma hakkab punast kusema.

E 13945 (86) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimesel karjapäeval ei tohi karjane puud murda, siis murravad loomad jalgu.

E 13946 (93) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm on igale asjale sigiduse andja.

E 13946 (94) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Neljapäeva hommikul peab lepa luuaga enne päeva tuba pühitama ja pühkmed põllule rattarööpasse visatama, siis ei sigine kirbud.

E 13948 (108) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi tulla sellele, kes läbi sideme kasvanud rukkisid söövat.

E 13948 (109) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi kaub takjajuure söömisest.

E 13948 (110) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jooksjapuu marjad kaotavat jooksjahaigust.

E 13949 (119) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puu ahjus pilli ajab, jäeb palju vaesid lapsi nutma.

E 13949 (119a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puusärki tehes veristud saad, saad pea jälle kirstu teha.

E 13950 (129) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noores kuus tehtud viht sünnitab sügelisi.

E 13950 (131) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanas kuus juuksed lõikad, langevad juuksed maha.

E 13951 (134) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul tehtud luud sigitab kirpa.

E 13951 (135) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm kasvatab juuksed pikaks.

E 13951 (137) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes lihavõtte esimese püha hommikul metsast pajuokse toob, leiab palju linnupesi.

E 13953 (161) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusel palju käbisid, tuleb hea kartula aasta.

E 13966/13969 (4) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Aadu Tomberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kaevajad Elanud kord kolm venda. Kaks nooremat venda tahtnud rikkaks saada ja teinud selle tarvis kõiksugused tembud ära. Vanem vend olnud aga vagane mees, kes ennast oma kätetööga toitnud. Ühel öösel juhatatud kahele nooremale vennale unes: "Minge heinamaale, sinna, kus suur tamm kasvab. Tammest põhja pool on suur kask. Just tamme ja kase vahekohal maa sees on rahakatel. Kaevake see välja, siis saate rikkaks." Mõlemad vennad näinud öössel ühte ja sedasama unenägu. Hommikul ülesse tõustes olnud nemad rõemsad, et nüüd ometigi rikkaks saavad. Nad võtnud labidad õlale ja läinud siis ka vanema venna maja kaudu läbi, et teda ka endi kaasa kutsuda rahaauku kaevama. See vastanud aga neile: "Rahaauku mina kaevama ei tule. Teil läheb mind tarvis muidugi ja saate mulle ka ilma kaevamata raha andma." Vennad naernud: "Vat kus mees, kes loodab, et temale ilma kaevamata ja vaevata raha antakse. Eks meie saa näha, kuida tema jutt tõeks läheb." Läinudki vennad heinamaale tamme juure. Vaadanud - tammest otse põhja poole suure kask. Mõedavad maa ära tammest kaseni - just kolmkümmend sammu, niisiis viiteistkümnenda sammu peal keskkoht. Kaevanud sealt paari jala sügavusele, juba labidas puutunudki ühe kõliseva asja külge. Võtnud mulla pealt ära, vaadanud - määratu hulk raha raudkastiga maa sees. Suure vaevaga jäksanud mehed katla august välja tõsta, kuid sedaviisi käsitsi pole nad teda ära viia jaksanud. Olnud vaja hobust tuua. Keskmine vend läinud hobust tooma, kuna kõige noorem rahakasti vahti jäänud. Kojuminejal vennal tõusnud kurjus südamesse. Ta tahtnud raha üksi omale saada. "Tarvis temale," pidanud ta tee peal aru, "lasta kodu naist kooki teha, kook aga vaja ära kihvtitada. Küll ta siis kooki ära süies varsti sureb. Siis on kõik raha minu ja ei pruugi jägamisega vaeva näha." Lasknudki kooki teha, kellele ta aga jões kasvava mürgijuure sahvti peale tilgutanud. Läinud siis hobusega heinamaale. Noorem vend rahavahtis jäänud rahakasti juures mõttesse: "Kui see raha kõik minu oleks, siis oleksin ma rikas mees. Mistarvis seda õige hakatagi vennaga jagama, eks ta mulle omale tarvis lähe." Võtnud hea kaika, läinud siis põesa taha ja jäänud põesa taha ootama, et kui vend tuleb, teda maha lüia. Keskmine vend, kes sellest pole midagi teadnud, tulnud hobusega julgesti teed mööda edasi. Korraga karanud noorem vend põesast välja, löönud temale teibaga pähe, kohe surnuks. Viinud siis hobuse rahakasti juure. Hakanud seal vankrit vaatama, leidnud koogid. "Näe mis head suutäied ta veel mulle tõi," ütelnud tema ja hakanud hea isuga sööma. Saanud vaevalt koogid ära söödud, kui juba hirmust valu tundnud ja varsti ka surnud. Kodu oodanud naesed mehi koju, kuid neid pole tulnud ega tulnud. Pole nemad ka teadnud, kuhu mehed läinud. Nad läinud siis vanema venna juure ja tellinud, et tema nende mehed ülesse otsiks. Vanem vend läinud. Ta leidnud vennad heinamaalt, mõlemad surnud. Pannud raha ja vennad vankrile ja toonud koju. Muist raha toonud koju omale, muist annud leskedele, kellega need endid elataks. Nii saatis rahaahnus vennad mõlemad hukatuse sisse. Aadu Tombergi suust Koeru kihelkonnast Marjast.

E 13972/13973 (8) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Leena Tamberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine Talumehel olnud põllu sees üks põesastiku salu. Ammugi juba olnud rahvasuus juttusid kuulda, et seal võsa all rahaauk pidada olema. Mees püüdnud ka mitu korda kaevata, kuid pole midagi leidnud. Läinud ka viimaks targa juure. Tark katsunud oma kunstid ära, siis ütelnud: "Jah, kulla mees, mina ei või sinna midagi parata. Seda raha ei saa sealt enne kätte, kui ise välja kerkib." Korra väljal kündes näinud mees, et tema metsatukas koer istub. Ta pole sest suurt tähelegi pannud. Kui aga teisel ja kolmandamal õhtal, kui mees metsatukast mööda koju poole tulnud, ikka koer seal istunud, läinud ta vaatama. Juure saades pannud mees imeks, et koer mitte eest ära ei jookse. Ta andnud kepiga koerale, see kukkunud kõlisedes küljeli. Nüüd saanud mees aru, et see mitte koer ei ole, vaid selge suur rahakott. Pole mees seljas jäksanud koju viiagi, viinud hobusega. Naha sees olnud kuld- ja hõberaha. Mees jäganud muist vaestele, muist võtnud omale, saanud jõukaks ja kuulsaks meheks.

E 13990 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid väga palju sigineb, võib neid järgmisel viisil ära kautada. Too kuude vaheajal (kui kuud luuakse) saue, võta sellest kolm korda pihuga ja viska sellest kolm korda üle pahema õla neisse nurkadesse, kus kilgid elavad, siis kauvad nemad varsti.

E 13990 (5) < Koeru khk, Merja k - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes noort kuud taevas esimest korda nääb, hüüdku kuu poole: Sina vanaks, mina nooreks!" Siis seisab tema nägu kauemine ilus noor.

E 13990 (6) < Koeru khk., Marja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noori hobuseid peab alati vanal kuul, vanu hobuseid aga noorel kuul rautatama, siis seisavad rauad hästi kaua all.

E 13991 (9) < Koeru khk., Merja - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulamise ajal esi- ja tagavärava piitade sisse kirves lüia, siis ei pease hallitus, ravandus ega muu kuri haigus looma kallale, kes tuulatud vilja sööb.

E 13992 (14) < Koeru, Merja - O. Hinzenberg (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tütarlaps sünnib, siis vaja teda peale esimest pesemist meesterahva särgiga kuivatada ja pärast kuivatamist läbi võera meesterahva pükste lasta.

E 13993 (18) < Maarja-Magdaleena khk, Koeru v, Merja k - O. Hinzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulehoogu, mis äkitselt läbi akna tuppa keerab peetakse rabanduse saatjaks.

E 13993 (23) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kirp käe peal kõnnib, tähendab see pahandust.

E 13993 (24) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes metsas halgja jälgede peale juhtub, see eksib kaua edasi-tagasi.

E 13996 (2) < Koeru khk., Väinjärve v., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894). R. Põldmäe Eesti naljandid. "Mis siis teha, kui head poisid ahvatlevad?"Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ema õpetanud tütart: "Kui kurjad poisid sind avatellevad, siis ära võta mitte nende nõu!" - "Aga kui mind head poisid avatellevad, mis ma siis pean tegema?" küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata.

E 16329/30 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsavalu vastu Kurat kuulus kuningas ilma peal, rohke rammu mees rahva seas, tule tuulesta üle üheksa kiriku, üle seitsma suure linna, üle viie viinaköögi, vii ära vitsavalu.

E 16330 (2) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui täied selga pantud on, siis võta 7 täie ja lõika pihlakupuupulk ja kääna latva poolt otsast süda natukene välja ja pane need 7 täie sinna sisse. Siis pane vastupidi punn ette, nüid vii see pulk sinna, kus üks jooksja oja ehk allik välja ajab ja kui seda teed, siis tee nõnda, et keegi ei näe ja kellegil ei ütle, ei oma emal, isal, vennal ega õel.

E 16330 (3) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi hammustamise vastu Ussil on huuled punased, Maol hambad maksakarva, kullespea kulualune, see teeb hea saoalune, mis sa pime teda pistnud, salajas teda salunud? Pugi põesas, mägi mättas, keri kerasse, mine metsa rannapae keskele kus ei kuulda kukehealt. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16330/1 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes käsnasid ära kaotada tahab, see piab siis, kui kuu õhtal läbi maja seinaprao teise seina peale paistab, neid seal kohal hõõruma.

E 16331 (5) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes paisid ära kaotada tahab, see peab vana 1/2 rahaga neid ristamisi keike läbi vajutama ja siis seda raha neljapäeva õhtul kolme teeharu peale viima ja sinna maha viskama.

E 16331 (6) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi tähed RATOR AREPO TERET OPERA ROTAR Need tähed saavad sinise suhkrupaberi peale kirjutatud pliiatsiga üle määritud ja haige koha peale pantud.

E 16342/3 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näki jõest välja toomine Ühes veikeses Viljandimaa jões elutsenud vanasti õige kuri ja tige näkk. Iga inimese ja elaja, kes sinna jõkke juhtunud minema, kiskunud ta kohe vee alla. Viimaks ei julgenud enam keegi meelega mõistja inimene selle jõe juure minna. Korra kuulnud ka üks ümberrändaja täkuruunaja sest näkist räägitavat, see lubanud teda jõe põhjast päevavalgele tuua. Korjanud siis omale rahva käest hulga hõbesõrmuseid, pannud iga sõrme ja varba otsa kolm sõrmust ja läinud siis jõkke, kus ta kohe põhja vajunud. Tüki aja perast tulnud ta näkiga, kes peaaegu põrsa taoline elukas olnud, jõest välja. Kui täkuruunaja teda küllalt kuival maal oli piinanud, lasknud teise jälle oma märjasse elumajasse tagasi minna. Sellest ajast saadik ei puududa selle jõe näkk enam kordagi jões ujuvate ja jõest üle minevate inimeste külge. Jaak Vaine suust 20. veebr. 1895 üles kirjutatud.

E 16344/5 (5) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge hobusest näkk Ühel suisel päeval läinud kolm veikest last isekeste järve ligidale heinamaa peale mängima. Seal ilmunud äkitselt üks veike valge hobune nende juure. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Et ta aga paigastki ei liikunud, roninud talle viimaks kõik lapsed turjale. Niipea, kui lapsed hobusele selga istunud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei või olla. Hüidnud siis rutuste: "Näkk, näkk, hoorapoeg, linnalitsi nõelavaras!" Kui ta need sõnad välja öelnud, vajunud valge hobune kui maa alla. Ainult lapsed jäend kolmekeisi järve kalda peale istuma. Poleks poisike sõnu mitte öelda mõistnud ehk nende hüidmisega hiljemaks jäenud, siis oleks neid näkk kõiki järves ära uputanud. Jaak Vaine suust 15. jaanuar 95 üles kirjutatud.

E 16361 (13) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu ajal hamet õmmeldakse, siis ajab see hame ihu sügelema.

E 16363/4 (20) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes teada tahab saada, kus ouul ilmakaares tema tulevane teinepool elab, see võtku suvel üks kirjatlehm (lepaptriinu) kinni, lasku teda ühe oma sõrme pealt teise peale nii kaua edasi jooksta, kuni ta lendu läheb. Sel ajal kui kirjatlehm sõrmi mööda jookseb, lausugu katsuja ise: "Näit, näit, kirjatlehm, kus pool minu noorik (noormees) - õhtu pool või hommiku pool, lõuna pool või põhja pool!" Kuhu külge siis viimaks kirjatlehm lendab, seal pool elada ka katsuja teine pool.

E 16365 (23) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kägu kevadel varakult enne puude lehtesse minemist kukkuma hakkab, siis saab sel aastal rohkeste vilja, aga kui ta alles siis esimest korda kukkub kui leht juba puus on, siis saab sel aastal nälga näha.

E 16384/5 (1) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Painjast naene Kord hakanud ühel mehel painjas käima ja käinud kangesti ja iga ööse, mees pole rahu sugugi saanud. Läinud siis targa käest nõu küsima, tark õpetanud: "Puuri seina sisse öherdiga auk ja tee lepapuust prunt, mis parajast auguga ühesuurune on, ja muretse inimeserasvast küünal, pane tuli külge ja kuhugi varjule, et painjas seda ei näe, ja kui tuleb, siis pesta see pulk augu ette, tuli peidust välja, siis saad painja kinni." Mees teinud nii, kudas tark õpetanud. Tulnud õhta, mees heitnud magama lepapuust prunt pihus ja inimeserasvast küünal tekiserva all. Painjas tulnudki. Mees teinud nagu magaks, pistnud aga kiiresti prundi augu ette, võtnud küünla tekiserva alt välja - niisugune kena neiu istunud voodi jalguotsis, et sa ime, ja mees saanudki omale painajast naese, olnud aga tõsine naene, põle millagi palju rääkinud ega suud naerule vedanud. Läinud ka kord mees ja naene kiriku, naene naernud tee peal, mees põle sest midagi teadnud, kiriku sees jälle naene naernud. Tulled kirikust välja, mees küsinud: "Mis sa kirikus naersid ja tee peal jälle, kui tulime?" Naene öölnud: "Kui sa seda ütled, kust sa minu said, siis ütlen, mis ma täna naersin. Mees öölnud, räägi sa este, küll ma siis kodu räägin, kust ma sinu sain." Naene rääkinud: "Hommiku, kui mei tulime, siis kolm vanapaganat riidlesid, üks oli luukur. Läksid kolmekeste üle kraavi, siis seda luukurid ma naersin, ja kirikus jälle kolm vanapaganat kirjutasid tukkujate nimesid verise hobusenaha pääle ja nahk sai täis, siis hakkasid hammastega venitama ja ühe pea käis kolksti vasta seina, siis seda ma naersin." Saaned koju, mees võtnud pulga augu eest ära ja näitand, et siit sain, naene lipsti august välja ja kadunudki ära.

E 16387 (4) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg < Jüri Koorberg (1895). O. Looritsa, Endis-Eesti elu-olu, Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hülgesõit Kord tulnud talumees lauba õhta saunast. Kuu paistnud heledasti. Kuuvalgel näinud ta: suur hülge rannal kivi otsas. Ruttu läinud ta tuppa, pannud riided selga, võtnud hülgeraua (pika paela otsas), läinud siis rannale, ajand lootsiku merde, läinud isi lootsikusse, hülgeraud käes. Niipea kui hülge ligi saanud, viskand raua hülgele sisse, hülge aga lipsti merde ja vanamees lootsikuga järele. Ja see sõit olnud nii hirmus rutuline, et vanamees pole tohtind liikudagi. Kui juba tüki merd olnud lõhki sõitnud, tulnud suur kala, 12 küünalt peas, hülgele vasta, olnud korra suur solin, ja kala kadunud jälle ära. Kohe pöörand hülge ümber, tuldud teed tagasi. Sõit võtnud aga homikuni aega. Hülge viinud vanamehe sinna, kust este toonudki, ja surd isi ära. Mees tänanud jumalat, et eluga peasnud. Hülgesõit aga jäänud surmani mehe südamesse. Jüri Koorberg

E 16390 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luupaenajast Kord olnud mees, kes luupaenaja sõnu oskanud. Kui ta aga need sõnad mõttes ära lugenud, tulnud luupaenaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Kuid mehel olnud see kavalus ka luupaenajat eemale hoida, mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupaenaja, hoidnud siis aga jälle ta sealt vaevamast tagasi, kuhu teda kutsutud. Siis olnud selgesti kuulda, kuida luupaenaja mööda parsi ja seinasid roninud, nii mis ragisenud. Mees pole mitte kurja loomuga olnud, ta saanud aga muidu luupaenaja sõnad omale selges. Ütelnud ise: "Pole minul muud tarvis, kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kole." Hobust pidada luupaenaja saba mööda üles minnes vaevama. Selle vastu olla hea nõu, hobuse sabast vaja iga kord ise kohast kinni hakata ja iga kord Issameie lugeda. Siis ei saada luupaenaja mitte hobuse selgagi. See olla kõige parem abi; öökulli talliukse külge naelutamine ei olla selle vastu midagi.

E 16391/2 (3) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel 7 Moosest Ühel mehel olnud 7 Moosest. Karjapoiss saanud selle raamatu ükskord peremehe järelt ja kirjutanud säält heasti välja. Sääl raamatus olnud mitmesugused haiguse terveks tegemise sõnad: kütisõnad, karjatsesõnad, hundi-, karu-, ussisõnad, kurjade vaimude ja surnud inimeste vaimude ettekutsumise sõnad ja muud. Karjapoiss katsunud korra ussa välja kutsuda, need tulnud kohe. Kuid poiss pole julgenud neid väljakirjutud tükka omale pidada ega neid lugeda, põletanud ära. Kartnud, et uneski juhtub neid lugema ja nõnda mõne kurjavaimu ette kutsuma - selle nägemine võiks aga teda väga ehmatada. Kuid see olnud kõige hirmsam, et iga soovi ehk asja ees oma hirmus tõutus olnud, mida pidanud tõutama, muidu ei lähe toime. Nii olnud ussihammustamise arstijal see tõutus, et oma arstimist teistele ei tohi õpetada - kui õpetab, ei saa ise enam abi, kui omale õnnetus juhtub. Ükskord kiidelnud üks tugev moonakas oma jõudu, et tema ei pidada karu ega hunti kartma. Kui ta kiitlemine juba liiale läinud, hakanud mõisa peremampsel teda keelama, kuid mees läinud sõnadega lausa jämedaks. Korraga võtnud mampsel oma kastist suure musta raamatu, lugenud sealt seest mõne sõna. Korraga läinud uks lahti ja kaks karu astunud uksest sisse. Mees, kes hunti ega karu ei kartnud, olnud nüüd vait nagu hiir. Karud otsinudki nagu mehega sõprust, läinud tema ette ja mörisenud. Viimaks lugenud mampsel jälle, siis läinud karud ära. Juhannes Tambergi suust Koerust, Merja külast.

E 16446/54 (3) < Põltsamaa khk., Kurista v., Sulustvere k. - Martin Luu < Emilie Mihk, 37 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise täht põrgus Ennemuistene jutt Kord läinud üks tüdruk metsa marjule. Ta noppinud omad korvid täis ja hakanud kodu tulema. Tulnud ju hea tüki maad, siis saanud aru, et olnud ära eksinud. Hakanud siis õiget teed ülesse otsima. Küll käinud ta sinna ja tänna, aga õige tee pole kuskilt välja tulnud, mis kodu oleks läinud. Teed otsides tulnud öö jo peale ja tüdruk pidanud ööseks metsa jääma. Teisel hommikul hakanud tüdruk jälle teed otsima. Küll käinud ta metsa põigiti ja ristati uuesti, läbi aga ikka pole kodutee välja tulnud. Nõndaviisi möllates tulnud jo lõuna kätte ja tüdruk istunud ühe kivi otsa väsimuse pärast maha ja hakanud kibedasti nutma. Kui tüdruk nõnda kivi otsas istunud ja nutnud, siis tulnud korraga metsast üks tore herra välja ja öölnud nutvale tüdrukule: "Ära nuta, ma juhatan sind metsast välja, aga sa pead siis selle minule andma, mida sa praegust oma südame all kannad!?" Tüdruk lubanud ka seda, mida tundmata herra nõudnud ja herra juhatanud tüdruku metsast välja. Tüdruk astunud mõned sammud edasi sealt kohalt, kus nad herraga kõnelenuvad ja seisnudki oma õue all koplis. Mõni nädal pärast seda juhtumist sünnitanud see tüdruk poeglapse. Kui see laps kolm päeva vana olnud, siis tulnud see tundamata härra sinna talusse, kes metsas tüdrukule teed oli juhatanud ja öölnud tüdrukule: "Kui sa metsas ära olid eksinud ja ma sulle teed juhatasin, siis lubasid sa selle lapse mulle, mida sa kolme päeva eest sünnitasid, nüüd tulin ma teda ära ristima, aga praegu ma teda ka sinu käest ära ei vii." Tüdruk lasknudki tundmata härrat oma lapse ära ristida ja kui ta lapse ristimisetähte kirjutama hakanud, siis võtnud ta lapse ema sõrmest verd ja kirjutanud sellega ristimisetähe, aga lapse emale annud ta ühe teise tähe, mis verega ka olnud kirjutatud ja kus need sõnad peal seisnuvad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Siis keelanud ka veel see tundmata härra lapse emad, seda tähte oma lapsele näitamast ja seda sündmust jutustamast, kust maalt nad üksteist tunnevad, aga niipea kui ta seda teeb, siis peab ta kohe surema. Nõnda rääkides läinud tundmata härra oma teed, tüdrukut nutma jättes. Tüdruk kasvatanud oma poega ilusasti ja kombelikult ja õpetanud ka teda lugema ja kirjutama. Poiss aidanud emad kõiksugustes majatöödes, kus iganes tarvis olnud ja käinud igal pool ema kastide ja kappide kallal, aga ühele kirstule pole ta oma poega lasknud. Poiss mõtelnud küll: teab ometi, mis emal seal kirstus on, et ta mind ilmaski sinna kallale ei lase. Aga ema käest pole ta ka seda küsinud. Kui poiss kümme aastat vanaks saanud, siis jäänud poisil ema raskesti haigeks ja poiss tallitanud ja põetanud haiget ema. Kord haiguse ajal jäänud poisi ema raskesti magama, poiss otsinud ema salakirstu võtme ülesse ja läinud sinna vaatama, mis salaasja seal on. Kõik kirst olnud poisil ju läbi kraamitud, aga midagit iseäralikku pole ta leidnud - aga korraga löönud ta silmad kirstukappi ja näinud, et seal üks paberileht olnud, kus verega kirjutud sõnad peal olivad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Poiss pannud kirstukaane kinni, võtnud kirstust selle tähe ära ja läinud ema juurde seda küsima, mis need sõnad seal paberitüki peal tähendavad. Ema rääkinud ka siis pojale oma saladuse salgamata ära ja mis need sõnad seal paberitüki peal tõutada. Poeg kuulanud ema jutustamist tähele pannes ja kui ema oma jutu lõpetanud, siis küsinud poeg ema käest: "Kuhu poole see härra siis läks, kes mind ristis, kui ta meilt ära läks?" - "Põhja poole," kostnud ema pojale. "Nüüd ma tean, kuidas ma oma ristimisetähte võin kätte saada ja kelle käes ta on." Poiss pannud omale kolmenädalise leivakoti valmis, võtnud siis kolme sülla pikkuse kadakakepi kätte ja alganud reisi põrgusse. Iga kümne sammu peal koputanud poiss korra kepiga vastu maad ja hüüdnud isi: "Ei! Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Niiviisi käinud poiss jo kolm pääva kepiga iga kümne sammu peal koputades ja isi sealjuures hüüdes: "Ei! Selle lapse ristimise täht on põrgus!" Nõnda kõndides ja hüüdes jõudnud poiss neljanda päeva hommikul ühte paksu kuusekähmikusse, kus üks suur kivi olnud, millel toobri põhja suurune auk sees olnud. Sinna augu peale koputanud poiss oma kadakase kepiga kolm korda ja kohe tulnud üks trepp nähtavalle. Seda treppi mööda läinud poiss ikka alla poole, tükiaegse kõndimise järele jõudnud poiss ühe suure vaskvärava taha, kus üks mees vahti pidanud. "Minu ristimisetäht siia!" hüüdnud poiss vahile ja tahtnud vaskväravast läbi minna. Väravavaht pole poissi tahtnud läbi laska, aga poiss näidanud seda tähte väravavahile, mis ema kirstus oli. Niipea, kui väravavaht seda tähte näinud, lasknud ta poisi keelmata väravast läbi. Poiss kõndinud jälle tüki aega ja jõudnud siis hõbevärava taha, kus jällegi vaht juures olnud. Väravavaht pole poissi jälle tahtnud läbi lasta minna, aga poiss näidanud jälle oma kirja väravahile ette ja saanud keelmata hõbeväravast läbi. Poiss käinud jällegi tükk aega ja jõudnud viimaks kuldvärava taha, kus jällegi vaht juures olnud, sellele näidanud poiss jälle oma tähte ja väravavaht võtnud poisi käest kinni ja öölnud: "Nüüd tahan ma sind oma härra ette viia!" Väravaht ja poiss käinuvad mitmest võlvialusest ja kambrist läbi ja jõudnuvad viimaks ühe raudukse taha, kuhu nad seisma jäänuvad. Sääl öölnud poisi seltsiline: "Siin elab meie härra, mine sisse ja näita oma tähte temale!" Nõnda rääkides jätnud poisi väravavaht raudukse taha seisma ja läinud tagasi. Poiss avanud raudukse ja astunud sisse ja seisnudki vanapagana ees. Vanapagan istunud parajasti laua ees ja lugenud raudlehtedega raamatut. Poiss annud oma kirja vanapagana kätte ja rääkinud siis temale oma loo ära. "Sa pead oma ristimisetähe kätte saama," öölnud vanapagan poisile, kui ta poisi loo ära kuulanud. Kohe lasknud vanapagan ühe hulga oma teenijaid vaimusid ette tulla, näidanud neile poisi tähte ja küsinud siis: "Kes seda tähte on kirjutanud?" Siis öölnuvad nad: "Meie ei tea!" Et keegi neist vaimudest seda tähte polnud kirjutanud, siis öölnudvad nad: "Meie ei tea!" Et need vaimud seda tähte polnud kirjutanud, siis lasknud vanapagan nad ära minna ja kutsunud uued vaimud ette. Niiviisi käinud jo kuus hulka vaimusid vanapoisi ees tühjalt ja vanapagan lasknud oma viimased vaimud seitsmenda hulga ette tulla ja küsinud nende käest: "Kes seda tähte olla kirjutanud, mis tema käes on?" Seitsmenda hulga teenijate vaimude seast tulnud üks vana lombakas välja ja ütelnud, et tema seda tähte olla kirjutanud. Kui vanapagan seda kuulda saanud, et lombaka kääs poisi ristimisetäht olla, siis põrutanud ta lombakalle peale: "Tee, et silmapilk poisi ristimisetäht väljas on!" Lombak võtnud taskust ühe toosi välja ja selle seest poisi ristimisetähe, mida ta poisi kätte annud. Olnud poisil ristimisetäht kääs, siis öölnud vanapoiss poisile: "Nüüd võid, laps, jälle tuldud teed tagasi minna, nüüd on sul see kääs, mida sa soovisid!" Lombaka pannud aga Vanapagan seitsmeks päävaks linaharjade otsa istuma, selle trahviks, et ta poisi ristimise tähe oma kääs ilma vanapagana teadmata oli pidanud. Kolme päeva pärast jõudnud poiss oma ristimisetähega kodu ema juurde tagasi ilma mingisuguse veata. Kui poiss seda omale haigele emale jutustanud, kuidas ta ristimisetähe kätte saanud, siis olnud emal selle üle ütlemata hea meel ja ta saanud kohe terveks. Poisi käsi hakanud pärast väga heasti käima ja tast saanud kuulus mees. Jutustanud Emilie Mihk, elab Kurista vallas, Sulustvere külas, praegust 37 aastat vana. Ülesse kirjutud 27. novembril 1894.

E 16469/71 (4) < Saarde khk., Jäärja v - Jaan Jakobson < Jüri Puusep (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast paju ennast väga laiali maa üle kasvab? Ennevanal ajal kasunud puud ühesugused. Sügisel ajanud lehed küljest ära - talve raagus. Vanaisa pahandanud ennast selle üle sagedaste. Ükskord võtnud siis ette neile igale oma seisukohta ära määrata ja ütelnud: "Sina, mänd, seisad alati kahar ja haljas, sui kui talve, ja karvad ka kõige halvematel maadel, kus kedagi enam ei sigine, nii liivakutel kui ka rabas. Seega saad siis neil kohtadel ehteks olema! Sina, kuusk, kasvad iga parema maapinnal teiste puude seas ja jäed ka aasta otsa haljaks. Seega oled siis teistele puudele kui ka kõigile inimestele minu armu meelde tuletajaks! Ja sina, pärnapuu, saad ka kõige parema mullapinnaga rahul olema, aga sinu puu muudan mina pehmeks ja valgeks ja lehed südamekujuliseks, südant kosutava vaikse kohinaga. Sa pead eeskujuks ja ettetähenduseks minu lastele olema, nii kaua kui nende süda kõigist mustusest puhas on. Õrn, puhas armastus leidku su lehede kohinast kosutavat troosti! Aga sind, tamm, säen mina siin kõige kõvemaks puuks, mis kõigile tormidelle vastu peab. Seega oled kuninglik omas olekus. Saagu sa eeskujuks minu lastele nimelt meestesoole! Teised puud kasvavad igaüks läbisegi, maa headuse järele." Ja juba tahtis vanaisa ära minna ja nägi teiste taga veikese paju ja ütles: "A sust suurt puud loota ei ole, siis olgu sa mu lastele vahetarbeks oma sitkuse ja visadusega. Pead siis kõrvaliste pehme maapinnaga rahul olema." "Oh, vanaisa!" palus paju, luba mind kraavikaldadelgi kasvada! Ka enamalt maad ma ei nõua kui mütsipõhja suurusest saab mulle küllalt!" "Saagu sulle su palve järele!" ütles siis vanaisa. Sellest saadik kasvab paju ühest juurest mööda maad laiale kõige rohkem kraavi kaldatel. Jüri Puusepa suust.

E 16474/5 (6) < Saarde khk., Jäärja v. - Jaan Jakobson < J. Aime (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõveri mägi Üles kirjutanud J. Aime Jäärja-Talli vallas on üks mäeseljandik. Kord üteldud ühel mehel unes: "Tõusu üles, nüid on ööd-päevad ühepikkused. Mine Kõveri mäe peale, kaeva kõige kõrgemas kohas ühe kõvera kase põhjapoolt küljest kolm sammu kaugele auk sisse, sealt saad siis ühe rahakatla leidma. Aga muidu ei saa sa teda mitte kätte, kui katal nähtavale tuleb, siis pead kana kahe valge pojaga ära lubama." Mees arvanud selle muidu viirastuse olema ja uinunud uuesti unele. Seal äratatud mees peris ülesse ja ilmutud seda asja peris kuuldavalt. Mees maganud laudil. Mees tõusnudki siis ülesse, võtnud labida ja et tal ka just poegaga kana olnud, siis kana kahe valge pojaga, mässinud takkudega jalad kinni, võtnud kandlasse ja ühe kaunis jämeda tammepaku õlale. Nii siis läinud mäe peale. Kaevanud siis juhatud kohale augu. Kana oma poegaga pannud ta mäe külge võssa. Saanud sugu üle kolme jala sügavasse kaevata, kui juba katal nähtavale tulnud. Mees pannud tammepaku sangast läbi ja ütelnud: "Sitta sulle vana kahe poja eest, juba ta mul käes ongi!" Prauh! käinud tammepakk keskelt pooleks ja raha vajunud kõlisedes maa sisse. Küll kaevanud mees pärast mitu korda, aga ei raha enam kuskil. Hiljaaegu olnud veel tammepaku otsad kahel pool augu sees näha. Auku näeb veel igaüks, kes seal käib. Pärast ööldud mehele unes: "Sa tahtsid mind petta, tõid kana kahe pojaga, see olli su naene kahe tütrega, mis sa pidid mulle lubama." Mitme jutustaja suust.

E 16549/51 (4) < Kroonlinna < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm kuuske Eestimaal Laagna mõisa välja peal, mõisast väha põhja õhtu poole seisavad Sõmer kalda serva peal hilja aja eest kolm üksikut suurt kuuske, üsna lageda välja peal. Ümberkaudsed rahvas nimetasivad neid Laagna mää kuused ja Sõmer kalda kuused ja kaugematel elanikutel olivad nad tutvad, sellepärast et nad väga kaugele igale poole paistsivad. Palju laevamehi, kes Narva sadamatesse ümbert väljast maadel/t/ tulivad, vaatasivad neid kaugelt mere pealt ja käisivad neid vaatamas ja pärisivad nende üle laiemalt otsust, aga nende üle ei teadnud need, kellelt küsiti, miski vastata, sellepärast, et küsimine ikka sattus noorte meeste ja ka noorte tütarlaste käest vastata, kes mitte nendest rohkem ei teadnud ütelda, kui et nad kolm kõrget kuuske on. Vanemad inimesed teadvad aga nende üle laiemalt rääkida ja see jutt tahab nende käes õige põhja peal olla, kuidas eeltulev jutt nende kohta räägib. Kord tulnud eestlase vanem oma pojaga Eestimaa poolt ja tahtnud Soomemaale soomlaste vanema juure võõrsile minna. Jõudnud juba Vaivara mägede peale, sääl jäänud ta puhkama. Kui juba täieste puhkand oli, hakas ta jälle edasi astuma, kaheksa versta Vaivara mägedest homiku poole jõudes, hakas nende tee mäest ülesse minema, mäest ülesse jõudes näinud ta, et temale kaks inimest vastu tulevad. Ligi jõudes tundsivad mõlemalt poolt vastutulejad üksteist ära. See oligi Soomemaalt soomlaste vanem, kes tahtis Eestimaale eestlaste vanema juure ka võerusele tulla. Kui nad üksteist teretanud olivad, hakas eestlaste vanem rääkima: "Imelik kokku juhtumine, mina olin just selle tee peale välja tulnud, et tahtsin Soomemaale sinu juure võõraks tulla ja nüüd sattusime äkitselt tee peal ilma mõtlemata kokku." Sedasama rääkis ka Soome vanem. Nüüd mindi vähe maad teest kõrvale ja istuti maha ja hakati lõunale. Mõlemil vanemil oli toomuste jauks natuke hästi head toidukraami juures ja et parajaste lõunaaeg oli, hakati lõunat sööma. Perast lõunasööki saivad eesti vanema poeg ja soome vanema tütar teineteisega tutvaks ja hakasivad juttu vestma, mis nende keskes hästi tubliste edasi läks. Eesti vanema poeg oli ainus poeg omal isal ja soome vanema tütar oli ainus laps soome vanemal ja sellepärast, et soome vanem teda tahtis laiemalt inimestega tutvaks teha, selle tarvis oli ka teda kaasa võtnud. Noor mees ja noor neitsi rääkisivad mitmesugustest asjadest ja viimaks ütles soome neiu, et meie selle koha peal oleme tutvaks saanud, siis teeme selle kohta üks mälestus, mis meile saab veel tuleval päävadel ikka meie sõprust meele tuletama." Nad läksivad ligemale kaldasse ja kaevasivad säält juurtega viis kuusevõsa ülesse ja tõivad sinna kohta, kus nad olivad üksteisega keige esmalt kokku saanud ja istutasivad kuusevõsad sinna kohta: kolm hakasivad nendest kasvama, aga kaks kuivasivad ära. Peale selle hakasivad nad jälle edasi minema. Mõlemad vanemad olivad sellega nõus, et nad Eestimaal olivad kokku saanud, siis esite Eestimaal võeruspidudel olla, siis perast Soomemaale minna. Nad hakasivad Vaivara mägede poole edasi astuma. Nad jõudsivad ühte kohta, kus väga palju maasikaid kasvis, sinna istusivad mõlemad vanemad maha ja hakasivd jälle juttu puhuma. Noor mees ja noor neiu hakasivad maasikaid korjama. Kui juba maasikaid hea hulk oli korjatud, siis tõivad nad neid ka oma vanematele, sõivad ja istusivad ühes koos juttu puhudes. Kui jo maasikad olivad ära söödud, siis tõi soome neiu jälle ühest kohast ligidalt metsast ühe kuusevõsa ja istutas seda jälle sinna kohta, kus nad olivad maasikaid süies istunud. See kuusk sai enne istutatud kuuskedest tükk maad õhtu poole istutud ja sai ümberkaudsetest elanikudest Sildre kuuseks kutsutud. See kuusk oli nüüdse Sildu ja Kugu maa elaniku Magusa Daaveti krundi peal. Vanal ajal saivad need kuused eestlastest au sees peetud ja iga aasta tõivad mitmed noored mehed ja noored neitsikesed suurel hulgal krantsisid kokku ja kroonisivad nendega nende tüvid ja alamal seisvad oksasid. Nende kuuskede kõrgus oli kasu poolest peaaegu ühesugune, umbes arvata kümme sülda. Silku kuusk oli nende hulgast kasu poolest keige kõrgem, aga ta näitis kõige madalam olema, sellepärast et teised suure mäe kaljul olivad, aga ta madala maa kohas. Suured Sõmer kalda kuukedest sai 1885mal aastal üks kangest tuulest maha murtud, teised kaks aga seisivad 1889-1891se aastani ja et Laagna mõisa moonamehed nende ümbert üle liig ligidalt suurte adradega kündsivad, saivad nende juured katki rikutud ja maa seest lagedale aetud. Mäepealne kange tuul murdis neid hilja aja eest maha. Mitmetel ümberkaudsetel elanikudel oli nende üle kahju ja paha meel Laagna mõisa moonakate üle, et nad nii ettevaatamatalt adradega ümber käisivad. Sildu kuusk sai 1892. aastal välgust maha löödud, nüüd on veel üksi nende tugevad kännud järel ja näitvad möödakäijatele, et siin kohas on enne niisugused suured puud kasvanud. Rahva keske liigab veel mitmel pool jutt, et Sildu kuuse külges on nähtud mitmesuguseid paelu seatud olevat ja paelte peal ilma arusaamata kirjaridasid tunda olnud ja ikka usklikute keskes on ka veel kuulda, et selle kuuse all on öösiti mitmel korral tuld nähtud põlevat, ja kui keegi tahtnud ligi minna, siis kustund tuli äkitselt ära. Niisamuti räägivad ka niisugused rääkijad, et Laagna Sõmer kalda kuuskede all on vanast ajast iga aasta ühe korra käinud üks noor tütruk ja on nende juurte peale Sõmer kalda alt kraavidest vett kannud - ja kui keegi oli tahtnud temaga rääkida ehk küsima hakata, miksperast ta niisugust tööd ilmaaegu teeb, olla ta äkitselt ära kadunud -, sinne saadik kui kuuskedel hakanud samblad külles halliks minema, ei ole teda ka enam näha olnud.

E 16553 (1) < Kuusalu khk., Kiiu - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maardu ja Kahala järvedest Maardu järv on Tallinna ligidal, lõunapool Narva maanteed. Kahala järv on Kuusalu kihelkonnas; põhjapool Narva maanteed, Kolga mõisa ligidal. Kahala järv olnud vanal ajal Maardu järve juures, põhja pool maantee kaldal. Nende järvede algjad alati üksteisega palju riielnud. See koht, kus praegust Kahala järv seisab, on vanal ajal põld olnud. Ükskord on kündja künnud ja üks lind on seal kohal, kõrgel ringi lennanud ja ise kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb" Aga kündjad ei ole sest kisendamisest hoolinud. Siis on Tallinna poolt hakanud suur must pilve üles tõusma ja tulnud Kahala poole. Ja on nähtud, et sest pilvest on üks tükk Kuusalu kiriku ligidale, lõunapoole Narva maantee kaldale maha kukkunud - selle koha pial on tänaseni suur veeloik, nimetakse Turaka katk ehk -järv. Kündjad on seda suurt kohinat kuulnud ja lind on ikka ühtelugu kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb!" Aga ei ole keegi enam jõudnud ära põgeneda, suur vesi hakanud maha sadama ja vähe ajaga on see koht järveks jäänud. Kahala järv on kõrge koha pial, väljade vahel, mudase põhjaga, karusi kaladega väga rikkas ja kalapüidjad mitu kord sahku järvest muda seest leidnud.

E 16554 (2) < Kuusalu khk., Kiiu v. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusalu kirik on kahe metsa vahe pial. Lõunapool külles on kõrge männimets ja põhjapool lepamets ilusa heinamaaga. Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha. Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendva muda auk. Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud. Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendva muda auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatuse maja tornis nähtud. Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.

E 16556 (2) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussid piima sisse tulid, ega teatud, kelle süi on, siis võeti pihlakapuust pulk, lasti auk sisse, siis piimaussid sisse, siis põlevasse ahju ehk leede tulise tuha sisse. Kui ussid pulga sees palavat hakasid tundma, siis see palava valu on selle inimese peale läinud, kes ussid piima sisse pannud. Aga valust ei saa muidu lahti, kui piab minema rohitseja käest piima ehk kalja rüibata saama. Aga kui midagi ei anta, siis tahab valuga lõhki minna ja pidanud oma maja ära põletama ehk muud kahju omale tegema, kui ei tahtnud surra. Aga halastajad inimesed annavad ikka midagi, sest on küll, kui aga pahategija teada saadakse.

E 16556 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punasetõbes on ja kui seda esimest kord nähakse, kus tõbene loom kuseb, sinna kohta pandakse 9 pihlakast pulka püsti, ladvad allapidi, siis piab abi saama.

E 16556 (5) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui loomad kevade esimist päeva välja lastakse, pandakse iga loomale 9 soola riidetopsiga sarvede külge, siis ei pia kellegi paha silm kogu suvel piale hakkama.

E 16557 (8) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõige hirmsam tegu, kui seda tehtud on! Kirikust on armuleib ära toodud ja püssiga metsa mindud, püss on selja taga ära laetud ja leib! ka püssi sisse pandud, kui hakatud, selja taga püssi lahti laskma, enne on ööldud: "Kurat, tule!! Õnnistegija, mine!!!" Siis on püss selja taga lahti lastud ega ole laskja tagasi vaadata võind. Aga kui on vaadatud siis nähtud inglit nutma ja õnnistegija risti käes hoidma. Püssilaskja on siis, täiesti kuradi omaks jäänud, mis tema on iial tahtnud, seda on tema saanud! Siis olnud tema kõigile ebausu isa. Kurat.

E 16559 (27) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ämbriga kaevule minnes ehk tulles noortkuud nääd, siis saab sel kuul nutta.

E 16569 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Liignimesid on siin pandud umbes seitsmesaja keskkohal aastal, enne hüitud neid kas kohtade järel ehk ka sõimunimedega nagu neid ennevanast enamast igal inimesel olnud nagu neid veel mõndagi mälestakse, näituseks Leililaps, Tõmmulauk, Ruskejaan, Vilding, Tuura, Manta, Eiku, Kuri, Ruskemadal, Lussa, Puta, Põristes, Müristes jne. Need olnud siis muidugi nagu nüid liignimed ja neid nimesid nimetates tulnud ikka tüli ja riid. Siis arvatud kohase olema nõnda, kuidas keski tahtnud omale nime valida, juurde lisada. Igamees läinud mõisa ja nimetanud selle nime, kuidas tahtnud ja nii saanudki liignimed paljud. Ka pannud vanad sõimunimed, et hüütagu siis, kui tahavad. Teise Kuusalu kirikukella peal on nimed Kalgaste Pärent ja Kosu Jaan, Kuusalu kirikule aastal 1751 kinginud. Sellest nääb, et sel ajal veel liignimesid põle olnud, et need alles pärast on pandud. Teise kella on jälle pärastpoole Kolga krahvid Stubock kinkinud aastal 1759, seal on ju liignimed peal, aga võibolla, et sakstel olid ennemalt ju liignimed. Ka on peresid mööda ümber käitud ja küsitud, mis nime tahad, see on siis üles kirjutatud. Nõnda on siis arvata, et see liignimede panemine arvata 1775 aasta ümber on olnud.

E 16570/73 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teie küsite, kas on teie pool hiisi Siin, Kahala järve kaldal on veike kuusik, mida hiiekuusikuks hüitakse. Kuusiku sees on veel kivivaremed näha, kus ennevanast altarid on olnud. Siis on Koitjärve kaldal hiiemets ja altari aseme jäteisi näha. Sigula külas kannab üks veike koht hiie nime. Rahvajuttude järel on neis kohtades ennevanast pööripäävadel ja -öösetel suured ohverdamised olnud. Kõige suuremad ohverdamised olnud sügise pööripääva ajal, siis on toodud kõigist uudseviljadest, mis sel aastal oli kasvanud ja ohverdatud Taaral kui kõige asja sigitajale tänuks. Ennemalt põle tohitud midagi uudseviljadest süia, siis on kohe hakanud inimesed surema ja veel tänapäävani käib inimeste suus ikka see sõna. Kui uudseleiba saab, siis hakkavad inimesed surema, mis sest vanast kombest tunnistab. Nõnda viidud, kui midagi elajat tapetud tükk liha hiiesse, ehk kui loomadel vasikad ehk lammastel talled olnud, viidud esimesed ikka ohvrikohtadesse loomade sigimise õnneks. Nõnda olnud need siis ikka lootused õnneliku elamise tarbeks. Ka on siin Kuusalu ligidal üks suur tammepuu, mis küll aastasadasid võib vana olla ja mis pühaks on peetud. Seal puu sees on ennevanast pühad ussid eland. Kaladele ka on ohvriks viidud kõiki uudseviljasid ehk mis midagi looma tapetud. Kõige esiteks ikka neile teiste loomade siginemise õnneks ka paar vana pedakast mändi, mis vanad pühad puud on olnud ja nüid kui mälestuseks seisavad. Arvata umbes 1250 aasta ümber kui Kuusalu hiie ohverdamise paik nüidsest Kuusalu kirikust umbes pool versta põhjatumas lepalaanes või soos on seisnud, kellest veel praegust nagu rõngatauline vare järel on, aga ajahammas ja õelad inimesed on selle püha metsa ära hävitanud, kust sügaval turba sees kannud veel järel on. Vana Kuusalu kiriku kohtki on vanast üks püha pesemise koht olnud, sest siin Kuusalu ümber on umbes 70 allikat, mis vanast kõik ümberkaudusest rahvast pühaks ja imetegevaks kohaks on peetud. Kui rooma kaduliku usu mungad 1200 ja 1300 keskkohal seie maale ristima tulnud, siis kes saanud ristitud, need jälle käinud Kuusalu pühas allikates ennast pesemas ristitähest puhtaks. Viimaks saanud mungad sest asjast aru ja ehitanud Kuusalu allikate keskele kloostri, kus nad elama hakanud, et siis pesemist keelata ja seda kohta nagu halvemaks teha rahva meelest. (Pärast poole on koorijagu juurde tehtud ja torn, aga keskkoht on ikka praegu veel sest ajast järel). Siis on ka haiguste vastu neist neist allikatest abi saadud. Tänapäävani tassitakse ühest allikast vett ehk käitakse pesemas, kel silmad haiged on. Ka on siin värviallikad olnud (nüid küll teadmata, kust ümberkaudune rahvas püha värvi on viinud, siis pole piksekahju karta olnud, kus seda värvi kuued seljas on olnud. Nõnda sest kloostri asutusest saadik on see Kuusalu pühaks pidamise olek rikutud saanud ja on siis veel aastasadasid kui tuluke tuha all edasi õhkunud. Kõige rohkem on seda vana ebapühaks pidamist viimsel ajal tublid kirikuõpetajad Irssonsen? Ahrenti kõige rohkem ja Kentman kõige viimaks ära pühkinud, nõnda et nagu mõned jutud, kus unenägemised veel alles on, eespool ööldud. Kuusalu hiie ohvripaigast räägib rahvasuu veel üht juttu, et sinna on tahetud linna ehitada. Mis pääval ehitatud, see öösel maa sisse langenud (Aga see on küll võetud jutt ehk vana mälestuse segaduseks tehtud). Igal õhtal on üks heal üheksa korda hüidnud, et sest tööst tänaseks küll, ja kui mehed ära läinud, vajunud öösel müür maa sisse. Ühel õhtal põle aga üks mees siis ära läinud kui teised, vaid teinud tööd edasi, see vajunud müüriga seltsis maa alla ja homikul kuulnud teised töömehed, kuidas ta seal kiva raiunud ja müüri teinud. Sest saadik on jäätud töö seisma. Igal aastal pärast seda on kuuldud sel öösel teda seal raiuma ja taguma. Ja see ase on tänapäevani ümberkauduse rahval Lõunamüüri nime all tuntud). Ka on Kuusalus kivisid, kus peale on ohvrid viidud. Üks kivi on tuntud nelja kuninga nime al, kus peal neli kuningad on söönud ja igaüks on mälestuseks risti raiunud (vist rahvajutt). Teine jutt käib, et seal peal Uku pühadel kevade pööriaegadel suured ohverdamised ja pidud on peetud, see koht kannab tänini Salu tammiku mägi nime ja see suur kivi, pealt latsikune, on mitme vähema kivide peale kui vundamendi peale pandud. Kui nüid Kuusalu mungaklooster ehitatud ja munkad sest kivist teadust saanud, läinud ja raiunud suured ristid peale, mida paganarahvas põle sallinud ja jäänud sest saadik sest kivist eemale. Õelad mungad raiunud veel nelja risti umbes viiskümmend ja sada sammu ristid, et rahvas pole enam sinna kivi ligi läinud. Ja veel vähemaid kivisid on leida, kus ümmargused augu peal on, kus lindudele talvistel aegadel on toitu viidud ja ohvrid. Üks kivi kannab tänini nime Müristes kivi. Seal on piksele ohverdatud, et ei teeks kahju ega kärgataks inimeste peale valjust ja nõnda veel palju muidagi nagu Hallikivi, Suurekivi, Punasekivi, Kolme kivi ohvrikoht. Ka on ennemalt Kuusalu alikatest rahasid ja muid kallimaid asju leitud, mis rahvas tänutäheks allikatele on ohverdanud, kes on terveks saanud. Küll neist saaks vist paksud raamatud täis kirjutada, neist Kuusalu mälestustest, aga kes jõuab enam tagasi vana halli aegadesse vaadata, kus kõik muistsed mälestused on maetud.

E 16573 (7) < Kuusalu khk, Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näinud lapsed Kehra jõe tamme peal hobuseraua. Üks tahtnud ära võtta, teine öölnud: "Ehk on näkk." Mispeale raud suure müraga jõepõhja vajunud. Teine kord näinud veskipoisid suure kala veskitammi peal vees seljali olema, üks tahtnud ära võtta, teine keelanud: "Ehk on näkk." Mispeale kala jõe põhja läinud. Rahva jutu järele võib näkk ennast kõik muuks kalaks muuta, aga hauiks ei pea saama. Haug olla vanal ajal sõjas käinud ja tubli võitlema olnud. Saanud selle eest risti, mis tänini tema peakontide hulgas on. Rist, kerves, labidas - vanad sõja mälestused. Sest siis tuleb, et näkk hauiks ei saa muuta.

E 16574 (1) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Surujões on näkkisi nähtud mitmel näul ja Kahala järves ja Hara juures meres, neist olen teile ju ennemalt kirjutanud. Ka Lohja järves on päävatõusu ja keskhommikute vahel näkki ilusa tüdruku näul istumas nähtud puunoti peal, kus ta vaikse aga imeilusa healega laulnud. Kolga külast käinud üks noor mees järvekaldal tema laulu kuulamas, viimaks sügisel, kui järv jäässe läinud, kõndinud ta nagu vari inimeste hulgas ja ühel pääval nähtud teda järve jäe peal ulgumas, kus ta kadunud. Kevadel leitud tema surnukeha kalda ligidalt veest. Teisel suvel olla karjalapsed näinud jälle teda kesk järve laulma, mehe pea ja pool keha veest väljas tüdruku süles. Kellele ta siis vahel rõemsaid ja vahel nagu hällilaulusid laulnud. Kui lapsed hõiganud, et vaadake näkki, olnud kohe kadunud.

E 16574/5 (2) < Kuusalu khk, Kiiu - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on nähtud Andineeme ligidal meres üht naisterahvast päävatõusu järel laene peal kaugel meres läikiva kammiga pead sugema. Üks vana jutt räägib. Kord kõndinud üks veike poiss mööda merekallast ja nutnud, sest isa olnud hiljuti meresse ära uppunud ja võerasema olnud tige võera poisi vastu kodu. Seal tulnud üks ilus naisterahvas merest ja annud vaesele poisile kaks käevarre jämedust heledat puutükki ja käskinud neid niikaua varjul hoida kui suureks saab. Poiss matnud teised mere kaldale kivi ligidale ära ja kui suuremaks saanud, tulnud taale see lugu meelde. Läinud vaatama ja leidnud kaks suurt panka kallist merevaiku, kellest ta palju rikkust saanud.

E 16575 (3) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Kurbluse saare ligidal Käu ojas on näkki nähtud ja ikka mõnede aastate pärast on ta sinna kedagi sisse tõmmand ja ära uputanud. Ihasalu neeme ligidal on sügise tormistel öödel kuuldud meres kui veikest last nutmas. Nõnda on neid vanu lugusid veel mõndagi, mis kohe meelde ei tule, aga neist ikka näha, mis jutud rahvasuus liiguvad, et naked ikka on headele inimestele ja nagu vaestelastele head teinud, aga kurje ja õelaid on nad vette tõmmanud ja ära uputanud. Ka niisugusid vanu lugusid on palju rahvasuus liikvel, kus näkid endid ilusa naesterahva näul mehi vette ahvatelevad ja mehe näul jälle naesterahvast, aga seda ei tule nii palju ette kui ikka naesterahva näul.

E 16575/6 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Tõlgjõe jões on näkkisid sõrmukse ja ka konnakarpide näul nähtud. Korra vanal ajal otsinud tüdrukud öösel tulega vähkisid. Korra näinud üks tüdruk üht suurt musta konnakarpi, kus ikka teatavalt pärlid sees on. Tüdrukul tulnud kade meel ja tahtnud pärli omale saada, jooksnud vette, sääl tõmmanud näkk, kes konnakarbi näul ennast näidanud, tüdruku vee alla ja kui teised ta viimaks välja tõmmanud, olnud näkk teise elu välja piigistanud.

E 16579 (12) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk. Tüdruk läinud vett tooma. Nähnud sõrmukse vee peal, kakand teist ära võtma, sõrmus kadunud vette ja üks vägi tõmmand tüdruku ka. Trehvanud üks mees nägema tüdruku kukkumist ja tõmmand tüdruku kaevust välja ja peastnud teise surmast.

E 16579 (13) < Kuusalu khk., Kiiu k. - J. Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra võtnud kaks naesterahvast Kahala järve kaldal loogu, korra näevad, et üks hall vanamees kõnnib järvekalda ligidal vee peal. Naesed ehmatanud ära seda nähtust nähes, trehvanud mõlemad korraga Uuriküla poole vaatama. Järvele vaadates olnud selle ajaga hall vanamees kadunud.

E 16580 (14) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel Kuusalu allikatest. Vanarahva jutu järele on kaugelt rahvas Kuusalu allikatele käinud pühelikusi pesemisi tegema, et kui keski midagi paha on teinud, siis on see vesi teda pidand puhastama. Ka põle Uku pühatele kõlvand muidu minna, kui pole enne pühas allikates käidud. Ehk kui mingisuguseid haigust olnud, siis on haigeid kaugelt ja ligidalt seie toodud ja on tervit saanud. Ka surnuid on selle veega pestud, siis on vaim puhtalt võinud Toonelasse minna. Kes ligemalt on surnud, neid on selleks määratud allikasse toodud pesta, aga ka kaugeltki on surnuid seie toodud selleks tarbeks. Ehk kui pole olnud võimalik, siis viidud vett kodu. Ka on ehk vist palju surnuid kohe seie samasse saanud maetud, sest et siit mitmes vanas kalmudes inimeste luid välja tuleb. Ka on neile allikatele palju ohvriks toodud, kes tervit ehk mingid abi saanud, nõnda olnud vanaste palju hõbe- ja kuldasju neis allikates leida, aga keski põle neisse puutunud, et haigus tema külge hakkaks, kellest teine lahti saanud. Ka mõne põlve eest on veel seal kuld-ja hõbeehteid leitud, aga nüüd on aegamööda see tähtsus kadunud ja ahned käed seda röövinud, mis vanemate vanematel püha on olnud. Ka ohvrikohtasi on siin palju olnud. Ühe vana jutu järel ohverdanud üks rahvavanem Raamatiku mäel ohvripaigas 300 härga püha allikate auks, et ta on siin terveks saanud. See vanem on pärast paljudes sõdades käinud, aga ükski nool ega nui põle temale paha teinud, sest vetevaimud on teda hoidnud. Rahvajutt. Teine kord veel sest pitkemalt. Abreldal Kuusalus. Järgneb.

E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakatal Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna. Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära. Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle." Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud. Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga. Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest. Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.

E 16583/5 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakünd Üks mees olnud kuldraha peale õige himulik, ta ei mõtlenud muud ega kõnelenud muud kui ainult kuldrahast ja selle saamisest. Ühel õhtul juhatadud temale unes: "Kui sa kulda tahad saada, siis pead oma tänava aia pahemalt poolt küljest päeva ajal kukega kündma ja kanaga äestama. Adral peavad aga kuldäered otsas olema." Kui mees hommikul üles tõusnud, mõtlenud ta unenäo uuesti ja ilusasti järele. Mehel hea nõu kallis, kuida kulda kätte saada. Ta võtnud oma ja naese laulatuse kuldsõrmuksed, läinud sepa juurte ja lasknud neist adraäerdele jakud otsa panna. Läinud siis kodu ja kohe kukega kündma. Ta künnud tänava aiapikkuselt, kümme sammu laiuti ja äestanud siis kanaga selle maa jälle ilusaste üle - nii ikka nagu juhatadud oli. Aga ennäh, kuldraha olnud vaod täis, mis lume. Arutu palju. Mees korjanud nüüd seda nii palju oma naesega kui arvanud omale tarvis minevat. Pärast saanud oma poisid ja tüdrukud ning kõik külarahvas oma jao. Nüüd olnud kulda tervel kihelkonnale. Paljud lootnud kuldraha poolest arutu rikkaks saada. Tõisel ööl öeldud kullakündjale jälle unes: "Et sa sellest kullast tõistele oled annud ja mitte ise üksinda ei tarvitanud, pead sa ning need, kes sellest osa saivad, kõik sellest kullast ilma jääma." Kui mees hommikul üles tõusnud, ei uskunud ta unenägu. Läinud vaatama. Ait olnudki kullast tühi. Kuldrahade asemel olnud ainult kuivanud haavalehed. Ka need tõised, kes sellest kuldkünnust osa saanud, saanud kuldrahade asemel ainult haavalehti. Pärast künnud küll seesama mees veel tihti kukega ja äestanud kanaga oma jaoks, aga võta näpust, ei kulda kusagilt enam saada. Ilma mees kullast kui enne.

E 16585/6 (3) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan metsas Muiste olnud kuusk koguni tõistmoodi kui nüüd, tema olnud siis ilusate rohiliste siidikarva kübemetega kaetud, üleni tüvest kuni ladvani. Ka muud puud olnud ilusamad, siledad ja õiged, kellegil ei olnud kuivi oksi küljes, ei ühtegi muhku ega käsna, niisama ei olnud ka kõveraid puid. Kord läinud vanapagan metsast läbi, tema pannud metsapuude ilu tähele, pahantanud aga selle üle, et nad nii ütlemata siledad ja sirged kasvanud. Ja kohe hakanud nad tööle metsapuid ära rikkuma. Kuuse tapnud ta tüvest kuni ladvani oksi täis, pihlaka käänanud keeruks, siledad ja sirged puud murdnud kõverateks ja keikidele tapnud ladva alla tüve järgule kuivi oksi sisse. Neise puudele, mis magusat lõhna annud, lasknud ta suust oma hingeõhku peale ja nad hakanud koledaste haisema. Puud, mis väga ilusaks olnud kasvanud, sorganud neile kepiga augu juure peale ja sülganud sinna sisse, et nad mädanema hakkaksivad ja puud, mis väga suureks kasvanud, neile murdnud ladva pealt maha, sellepärast et nad kängu jääksivad. Metsajumal näinud viimaks, kuida vanapagan metsas puid rikkunud, ta saanud kurjaks selle üle ja saatnud kohe kõu ja pikri, kes teda sedamaid metsast minema kupatanud. Sest ajast kartvat vanapagan kõu ja pikkert kui tuld ja põgenevat tema eest kus seda ja tõist.

E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata. Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist. See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on. Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud. Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.

E 16587/8 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast pähkel tupes on Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha. Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja. Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.

E 16590/2 (7) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Vt. H II 24, 164/7 (28) < Halliste (1894). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed libisevad Kord elanud ema ühe ainuma tütrega üksikus saunahurtsikus ilusat elu. Ema armastanud tütart ja niisama armastanud ka ema palavaste. See ema ainus tütar olnud ka ütlemata ilus. Tema silmad olnud nagu kevade, juuksed mustad ja palge valge nagu lumi. Tütrel olnud see moodiks päeva ajal tööd teha ja õhtul sauna kõrval puude vilus istuda ning laulda. Esiotsa olnud ta sellega küll rahul, aga viimaks hakanud õhtutelt kaugemale metsadesse ära kõndima, ilmunud selle järel poole öö ajal ja sagedaste ka hommikuks kodu. Nüüd jäänud päeva töö seda rohkem tagasi, sest tütar tahtnud hommikutelt rohkem magada. Kõik see pahandanud vaese ema südant nii valusaste, et ta mitu peatäit ainuma silmatera pärast nutnud. Ta manitsenud mitu korda tütart õhtult kodus olla, aga see kõik olnud asjata - tütart tõmbanud nagu salavägi õhtult kodust välja. Olnud aeg, kui ema ainus tütar üle käte ära läinud, siis nutnud vaene ema valusaste, ta ei lubanud enam iialgi seda tütrele andeks anda, et nii suure koorma emale südame peale oli veeretanud. Ema vandunud tütre igaveste ära ja soovinud, kui tütar veel metsa lähab, et karu teda ära kisuks ja hunt murrustikus murraks. Aasta läinud vaevalt mööda ja tütar hakanud jälle vanaviisi kodust ära käima, ei aidanud ema palve ega rahva naer; see olnud tüdrele ükskõik. Ta lasknud seda ühest körvast sisse ja tõisest välja jooksta. Kui ta ühel õhtul jälle metsas kõndimas olnud, tulnud karu temale vastu, vaene tüdruk kartnud teda ja katsunud ühe lähedal oleva peenikese haava otsa ronida. See läinud talle ka korda. Karu näinud, et tüdruk haava otsas olnud, ta katsunud temale järele ronida, et niiviisi teda kätte saada. Peenikene puu aga ei kannatanud karu ronimist, murdnud katki ja nii kukkunud vaene tüdruk ühes puuga õnnetumalt maha. Karu kiskunud teda seal samas lõhki ja pannud nahka, mis üle jäänud, seda matnud kannude alla kinni. Haavad näinud seda haledat lugu pealt, mis ema äraneedmine teinud, nende süda saanud kurvaks ja silmad niiskeks. Nad varisenud väga selle koleda surma üle. Ka nüüdki alles libisevad haavalehed ühtelugu, olgu tuulega ehk vaikse ilmaga. See olla sellest saanud. Mari Sõggeli suust.

E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära. Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses. Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla. Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud. Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte. "Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama." Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka. Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.

E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks. Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära. Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle. Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.

E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma. Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata. Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud. Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.

E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud. Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures. Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.

E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda." Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?" "Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja. "Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla. Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu." Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama. "Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan. "Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees. "Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan. "Arvata paar vakamaad," seletanud mees. "Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda." "Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees. Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna. Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.

E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka. Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud. Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud. Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust. Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees. Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada. Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist. Mari Sõggeli suust.

E 16609 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Ann Kurvits (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas Kui Jeesust Kolgatale oli viidud, et seal risti lüüa, siis võetud tema kinnilöömise jaoks kaks käte, üks jalgade ja üks rinna sisse löömise nael ligi. Maria Jeesuse ema ja Johannes, kes löömise ajal seal ligi olnud, püüdnud salamahti seda kõige suuremat, see on rinna sisse löömise naela kätte saada, sest neil olnud väga kahju, et tema rinnast läbi pidi löödud saama. Nenda läinud aga Marial korda, seda naela ilma tigedate sõjameeste nägemata ära võtta. Ta ei julgenud seda oma ligidal hoida - mõtlenud, et vahest otsima hakatakse ja seda siis tema käest kätte saadakse, sellepärast pistnud ta siis naela Kolgatale maa sisse. Kui aga tigedad sõjamehed naela otsinud ja mitte kätte ei leidnud, siis jätnud nad temal nagu tõistelgi kurjategijatel naela rinna sisse löömata. Pärast kasvanud sellest naelast sinna kohta karuohakas ja siginenud sealt üle ilma laiali. Ann Kurvitse suust.

E 16610 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Märt Viidik (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas (Tõisend) Kui Jeesust Kolgatale risti lüüa oli viitud, võtnud soldatid tema risti peale löömise jaoks ka ühe suurema naela ligi, mida nad rinnast läbi tahtnud lüüa. Aga mõned tema jüngrid, kes ristilöömise ajal seal ligidal olid olnud, katsunud seda naela ära võtta. Ja see läinud ka neile korda. Nad peitnud naela ära maa sisse, kartnud järele otsimist, mis läbi neid niisamasuguse surma sisse oleks saadetud. Kui Jeesus kätest ja jalgadest risti peale oli naelutadud, otsinud nad rinnanaela taga, et ka sealt läbi lüüa, ei leidnud aga seda naela kusagilt. Viimaks lendanud üks suur kärbs Jeesuse rinna peale ja katnud seda kohta. Soldatid aga näinud kärbsed seal ja mõtlenud juba naela sisse löödud olevat, jätnud otsimise järele ja ajanud risti püsti. Naela asemal, mida jüngrid maa sisse pistnud, kasvanud karuohakas asemale, millel nii kibedad ja valusad okkad küljes olla, et seda palja käega keegi katsuda ei võivat.

E 16614 (25) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1894). Sama vt. H III 24, 202/3 (46).Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord oli keegi vanamees kesktalve ajal jõe ääres jääd raidunud. Ta raidunud, raidunud ja leidnud viimaks jää seest kinni külmenult suure ria surnuid pääsukesi. Mees ei teadnud, mis nendega teha; viimaks arvanud heaks pääsukesi tagasi jõesse visata. Et aga seda näha, kas need pääsukesed suvel veel elusse tõusevad, sidunud mees igale punase lõnga kaela. Kui kevade kätte jõudnud, siis pannud mees hoolega tähele, kas sääraseid pääsukesi leida oleks, kelledele punased lõngad kaelas olla, - ja leidnud ka oma kodu ümbert kõik pääsukesed, kelledele punased lõngad kaelas olnud.

E 16616/7 (27) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heitumine Kord oli üks saunamees õhtu hilja kodu poole kõndinud, seega aga palju kõndimisest palju ära väsinud. Ta istunud metsa äärte suure kivi poeale maha, et seal väha aega jalgu puhata. Korraga kuulnud ta selja tagant kõminat ja näinud metsast kaht musta kogu välja kõndivat. Need tulnud aga tema lähedale ja istunud veel ühe suurema kivi peale ja hakanud seal kõnelema. Esimene mees ütlenud: "Vaata minule oli täna õnn, ma heidutasin mõisa risttee nurga peal, suure kuuse lähedal mei mõisaproa nii ära, et see kohe paari tunni eest hinge heitnud ja seal on ka mul paras koht, ma ootan ikka neid mõisasaksu, taluinimestega ei maksa õige jantidagi." "Ka mina ollin üleeile selle kõige parema õnnega koos, ma heidutasi vana sõjakindrali hobuseid nii ära, et nad lõhkuma hakkasivad ja vana kindral on praegu sellest ajast haige, ei kõnele ega kuule karvagi. Seda ma ütlen, koht on mul hea. Ma elan Karuküla jõe silla all ja teen seal oma tööd edasi. Kui vana kindral teaks, ta lõikaks sillatala peale kolm risti ja minu võim oleks kadunud, ka vana kindral saaks siis kohe terveks." "Niisamasugune lugu ka minuga on. Kui inimesed küla risttee kuusele kolm risti peale lõikaks, oleks mo võim korraga kadunud. Aga mis surnud, seda ei saa nad enam kätte. Noh, lähme nüüd jälle oma kohtadele." Läinudki. Sulanemees olnud selle aja sees kui küpse kartohvel. Aga kui mustad kogud ära läinud, hakanud ka saunamees kodu poole astuma. Hommikul võtnud ta kohe reisi ette, läinud ja lõiganud küla risttee kuusele kolm risti peale ja pannud sellega sellele tee kinni. Siis läinud vana kindrali kodu ja lubanud selle terveks teha, kui see teda tema kehvuses aidata lubaks. Vana kindral onud ka kohe valmis ja lubanud vaese mehe hea järje peale aidata, kui see aga teda terveks teeks. Sulane läinud ja lõiganud silla aluspalgile kolm risti peale ja läinud siis vaatama, kuida vana kindraliga lugu on. See olnud terve nagu teras. Kindral annud nüüd saunamehele hulga raha, nii et ta sellest kohe rikkaks saanud.

E 16618 (28) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos Roos oli kord pahantanud, et suts neiu sõrme sisse tekkinud ja nii väha seal viga teinud. Ta ütelnud: "Vaat kus mina, ma tükin proua rinna sisse ja rikun nii selle ära, et lapsed sealt enam midagi ei saa." Nii ongi. Kui nüüd keegi naesterahvas ära hirmub, lööb ikka roos kõige rohkem nende rinna sisse.

E 16620/1 (32) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 171 B* 3, 16 t. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 158. Karjapoiss ja karu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjapoiss ja karu Karjapoiss roninud karu eest puu otsa, karu näinud aga seda ja roninud järele. Kui karu juba poolest puud olnud, kukkunud poisil kogemata kodust juurde pandud leivaotsakene särgikaukast*1 maha ja otse karule nina peale. See kukkunud kohe maha ja olnud surnud. Poiss ei julgenud enne puu otsast maha tulla, kui tõised karu puu alt ära olivad viinud. *1 taskust

E 16622/3 (35) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Mt. 102 B. 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest Villmann 1782. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 76. Koer hundile seltsiliseks. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja koer Vanal ajal näinud hunt üht viletsat nälginud koera teed mööda kõndivat ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale: "Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei satu. Sellepeale on sul süüa kõige paremat, nii palju kui isi ihaldad!" Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa. Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale: "Siin on paras maa lõunat süüa!" Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.

E 16623 (36) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 30, 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses alates 1870 moraliseeriva lõpuga. P. Kippar Eesti Loomamuinasjutud, 12. Rebane pilkab hunti. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud. Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli. Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku. Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.

E 16625/6 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metsade loomisest Peale maa loomise, kui kuldsed Kalevid maa peal elanud, ei olnud siis muud leida kui ainult kõrbe sarnatseid kohtasid. Palav päikene kõrvetanud kõiki inimesi, loomasid ja kõiki mis elanud ja siis palunud Kalevid taevaisalt varju. Taevaisa kuulnud ka inimeste palumist ja loonud maa peale paiguti metsad kasvama, nende vahele aga pannud ta rohu tõusma ning lillekesed õitsema. Kui inimesed hommiku vara ülesse tõusenud, hõerunud nad silmi, sest see kõik, mis nad näinud olnud koguniste uus nende meelest. Aegamööda harjunud nad ka selle ilusa ilmaga heaste ära ja tänanud vanaisat, et ta metsa päevapaiste eest varjamiseks oli loonud.

E 16627/8 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimehe õnnetusest Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud siis kodust välja suurde linnurikkasse laante. Seal edasi kõndides näinud ta puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam ei näinud sõrme suhu pista. Jahimees ootanud, millal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud, aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks. Sellest soost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.

E 16629/30 (42) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida mees rahast ilma jäänud Vanal ajal juhatadud ühel peremehel ööse ja kästud neljapäeva öösel enne kesköö kukelaulu Kitsiuudre oja kaldale minna ja sealt ühest käänaku kohast kajuda, siis saada ta katlatäie raha, ei kästud aga midagi kurja nimetada. Mees oodanud kuni neljapäeva õhtuni ja läinud siis oja kaldale juhatadud rahakatalt kajuma. Leidnud ka juhatadud koha ja mees hakanud tubliste kajuma. Pea paistnud ka katal ja mees viskanud veel mõne labidatäie mulda ning katal kuldraha täis olnudki käes. Mees olnud sellest leidmisest üsna rõemus ja ütlenud: "Kurat küll, vaat nüüd ma olen rikas!" Selle järel kadunud raha mehe silmade eest ära ja tühi katal jäänud veel järele. Mees viinud katla kodu ja oodanud, vahest raha tuleb tagasi, aga võta näpust, mees jäänud rahast ikka ilma. Pärast keetnud naene tihti selle pajaga süüa ja mees kutsunud seda kurjanimetuse pajaks, sellepärast et ta kurja nimetamise pärast rahast ilma jäänud.

E 16630 (43) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis musta siga kartes juhtunud Ühel mehel juhatadud unes ja kästud Kõpu suure kõrtsi tagant pihlakapõesast kajuda, siis saada ta hulga raha. Lubatud ka siis, kui ta kartvat, naene ühes ligi võtta. Ei kästud aga sellest mitte midagi tähele panna, kui midagi vastu tuleb, sest siis jäävat ta rahast ilma. Mees võtnud ka naese ligi ja läinud juhatadud kohale. Kui nad ligi põesast jõudnud, tulnud suur must siga lõuge lõksutades vastu. Mees ja naene kartnud seda ja pistnud jooksma. Pärast läinud mees päeva ajal seda kohta vaatama ja kajunud ka, et küll saanud, aga raha ei leidnud enam kusagilt.

E 16631 (44) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pillutud raha Vanal ajal sõitnud öö ajal üks mees üksinda küla poole, kui ta Vana-Kariste Koodiorgu jõudnud, sest tema tee läinud sealt läbi. Siis näinud mees, et temal tagant tuliseid süse järele pillutud. Küll ajanud mees hobust valjuste sõitma, aga see ei tähendanud kedagi, tulesöed lendanud ikka temale järele ja veelgi mööda, mõnikord puutunud ka temassegi. Koodiorust läbi minnes jäänud tule pildumine järele ja nii jõudnud mees viimaks õnnelikult vigata kodu. Hommikul läinud ta seda kohta vaatama, kust temale tuld järele pillutud ja leidnud, et need aga rahad olnud. Mees korjanud neid nii palju kui leidnud ja saanud siis suure huniku raha.

E 16631/2 (45) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasadu Ennemuiste läinud üks vanamees metsa puid vargile. Naene oli teda küll keelanud, aga mees ei võtnud seda kuuldagi, vaid läinud ikka peale. Kui ta metsa jõudnud, hakanud ülevalt temale tuld kaela sadama. Mees hirmunud seda nähes ära ja pistnud pügama, et tulesaju käest ära kodu saada. Aga ikka sadanud tuld edasi, et kõik näha harvemaks oli jõudnud. Kui ta õueväravast sisse astunud, siis jäänud tulesadu järele. Kodus kaebanud mees naesele seda lugu, see olnud õige rõemus ja parastanud veel teda. Mees saanud selle üle vihaseks ja heitnud selle tujuga magama. Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud kohe tahavärava vaatama, kas tulesadu midagi ära ei ole kõrvetanud. Aga kui ta väravast välja astunud, kuida ehmatanud ta ära, sest terve kord raha olnud maas. Mees hakanud vaatama ja leidnud, et see rahatee ikka sealt edasi läinud, kust tema eila õhtu oli tulnud. Nüüd läinud mees kodu naese järele ja kutsunud seda raha kokku korjama. Naene ei tahtnud küll mehe juttu uskuda, aga kui see kottidega metsa läinud, läinud ka naene järele. Nüüd korjanud mees ja naene hulga raha kokku ja elanud pärast sellest rikkusest.

E 16632/3 (46) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida karjapoiss raha leidnud Kord oli karjapoiss ühel päeval karja juures üle kingu õige valjuste jooksnud. Ta kuulnud ühe korra nagu oleks raha tema jalgade all kõlanud ja kohe pööranud poiss tagasi, et seda kohta vaadata, mis seal õige on. Ta tampinud jalgu vastu maad ja kuulnud kõlinat jälle edasi. "Siin peab midagi olema," ütelnud poiss ja toonud suure teiba, et sellega maad puruks ajada ja kõlisevat lugu järele vaadata. Kui ta teibaga turbad ülesse kaalunud ja mulda kaugele ajanud, leidnud suure tündritäie raha. Poiss läinud kodu ja jutustanud lugu vanematele. Ka need kartnud ussi ja ei tohtinud raha ära võtta. Poiss läinud viimaks nõia juurde nõu küsima. Nõid õpetanud: "Pane hõbevalget püssi sisse ja lase uss maha, siis saad raha kätte, aga ära sa midagi karda, muidu võib mõnda õnnetust juhtuda." Poiss läinud kodu, laadinud püssi hõbevalgega ära, läinud lasknud siis ussi rahatündri pealt maha. Kartnud aga ikka ussiraibet ega tohtinud eesmalt raha ära võtta. Viimaks, kui näinud, et uss midagi ei teinud, siis kaalunud ikka rahatündri välja ja vedanud hobusega kodu. Raha pandud aita luku taha. Tõisel päeval läinud poiss vanematega aita raha lugema, aga leidnud tündri haavalehtedega täidetud olevat. Küll nad seganud lehti, aga raha ei leidnud enam kopikutki.

E 16637/8 (50) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks herned pehmes ei kee Sel ajal kui Jeesus maa peal käinud, külvanud parajaste just üks mees põllul herneid. Jeesus läinud sealt mööda ja küsinud: "Mis vilja sa seal külvad?" "Külvan kiva!" vastanud mees. "Noh kui sa kiva külvad, siis pead sa ka kiva saama?" vastanud Jeesus. Kui mees sügise herned põllu pealt kokku kogunud ja neid keetnud, ei keenud need sugugi pehmeks, vaid olnud kõvad kui kivid. Sest ajast jäävad siis herned keetes kõvaks, kuna nad enne seda õige pehmeks keenud. Sellepärast üteldakse ka hernete kohta tihti: Kõvad nagu kivid. Ehk: Õige naglutsed herned.

E 16640/1 (54) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peoleo Vanal ajal, kui kõik loomad ja linnud jõge kajunud, läinud vanataat vaatama, kas kõik ka hoolega töös on või luusivad mõned mujal. Kui vanataat väha aega jõe kaevamise juures tööd ja töölisi üle vaadanud, leidnud aga, et peoleo puudunud. Ta läinud teda taga otsima. Leidnud peoleo kuusikust pillerkaari pidamast. See vabandanud vanataadile, et tema oma ilusad kullakarva riided selle ropu töö juures ära määrida ja sellepärast ei tahtvat minna. Tõisi olla seal muidugi küll, aga see ei tähendada ju midagi, kui üks seal puuduvat. "Sina riidealp," pahandanud vanataat, "et sa aga oma riiete eest rohkem hoolitsed kui elu ülespidamise eest, siis ei pea sa edespidi enam jõest ega mujalt loikudest jooma, vaid pead aga siis, kui vihma sadad, neist tilkadest oma joogijanu kustutada püüdma. Hommikult võid aga kastetilkadest oma suurt joogijanu kustutada ja pead neid nagu kass hiiresid tabama." Sest ajast ei saa peoleo enam mujalt juua, kui ainult vihmatilkadest. Igakord, kui tal suur janu on, siis kisendab enne vihmasadu suure healega. Sest ajast ei kanna peoleo ka enam kuldseid püksa, vaid ainult selle asemel süsimusta trahvitut.

E 16641/2 (55) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast vähjal silmad tagapool on Ennemuiste, kui kõik loomad ja linnud jõgede kaevamises töös olnud, et sealt aga joogivett saada, läinud jumal nende tööd üle vaatama. Vähk olnud tõiste varjul ja jumal ei pannud teda tähele, sellepärast küsinud ta siis: "Vähki ei olegi tõiste hulgas?" "Ega sul ometi silmad tagapool ei ole, kui ei näe," ütlenud vähk. Jumal vastanud: "Noh, saagu sul siis silmad tagapoole!" Sellest ajast saadik olla siis vähjal silmad tagapool.

E 16644 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Olevi surm Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: "Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!" Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: "Olev! Olev!" Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.

E 16647/8 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmakull Kui muistsel ajal linnud jõgesid sügavamaks kajunud, et nende seest rohkem vett saada, sest suur põud oli kõik kuivaks võtnud, puudunud ka vihmakull tõiste lindude hulgas. Tema ei viisinud palava päeva paistel tööd teha, vaid luusinud sellepärast ära paksu kuusikusse. Taevataat tulnud tööd üle vaatama, tema märganud kohe, et vihmakull puudunud ja läinud siis teda taga otsima. Leidnud aga vihmakulli kuusikust. See aga vabandanud Taevataadile, et tema seda palavat välja ei jõudvat kannatada ja sellepärast vähaks ajaks kuusikusse tulnud. Taevataat ütlenud: "Sina, hooletu, laisk mait! Et sa tööd põlgad, sellepärast pead nüüd trahviks suurt janu kannatama ja ei ilmaski jõest jooma. Pead oma suurt janu vihma tilkmetest kustutada püüdma. Ka sinu nimi olgu vihmakull." Kui nüüd vihm tulemas on, siis kisendab ikka vihmakull enne seda janu pärast suure healega ja on sellest peale vihmasaju vagusam.

E 16649/50 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid kirikus Vanal ajal läinud kellalööja südaöö ajal üksinda kirikust mööda. Ta kuulnud kirikus suurt kolinat, läinud vaatama ja näinud keset kirikut suurt rahakasti ning tontisid selle ümber käratsevat ja kisklevat. Kellalööja läinud kohe jala pealt õpetaja juurde kaebama. Õpetaja võtnud suure raamatu kaenla alla, kellalööja ja kaks poissi ligi, lugenud kolm korda Issameie ära ja läinud siis kiriku juurde vaatama, mis imetondid seal õige olla. Kui nad kiriku ukse lahti võtnud ja õpetaja suure raamatuga kõige ees kirikusse astunud, kustunud tuled äkitselt ära ja muud ei olnud enam kuulda, kui ainult raha kõlinat. Õppetaja mõtlenud, et tondid rahakasti ümber ajanud ja lasknud siis kohe tule ülesse võtta, et asja järele vaadata. Vaadanud ja otsinud küll, aga ei olnud enam midagi näha ega leida. Õpetaja oodanud tõisel õhtul, et siis tontisid rohkem järele vaadata, aga tondisid ei tulnud, oodanud kolmandamal õhtul, ei tulnud kah, ootanud veel neljandamal õhtul, ei tulnud tontisid ikka enam.

E 16650/1 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirikust toodud rahakast Ühel kehval saunamehel oli ööse unes juhatadud: "Mine neljapäeva öösel kirikusse ja viska üle pahema õla peotäis mulda altarisse, siis saad pahemast poolt altarit kastitäie raha." Kui mees hommikul ülesse tõusenud, kõnelenud ta öösist juhatust naesele ja tahtnud neljapäeva öösel rahakastile järele minna. Naene keelanud meest minemast ja see ei läinud ka. Jälle tõine kord juhatadud niisama. Nüüd ei lausunud mees enam naesele sõnakest, vaid läinud südaöösel üksinda kirikusse rahakasti ära tooma. Viskanud ka peotäie mulda üle pahema õla altarisse ja leidnud siis juhatadud kohalt kastitäie raha. Mees käristanud rahakasti selga ja viinud kodu. Kui naene mehe kodu toodud rahakasti näinud, pahandanud see kangeste selle üle ja käskinud raha kus seda ja tõist viia, sest naene kartnud kangeste tontisid. Mees viinud aga rahakasti aita ja pannud sinna naese eest varjule. Pärast, kui ta sealt läinud raha võtma, leidnud, et kast ainult haavalehtedega täidetud olnud. Ta seganud lehti küll veel, aga ei leidnud sealt enam kopikudki.

E 16651 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kepi seest leitud raha Kord oli üks rikas mees ära surenud, aga oma raha ei annud ta mitte kellegile ja keegi ei teadnud, kus vanamees raha oli pannud. Ainus kõige tähtsam varandus, mida vanamees oma pojale oli annud, olnud tema vana jäme reisikepp, mida vanakene alati au sees oli hoidnud. Poeg ei pannud isa antud kepist suurt tähelegi, jätnud seda hooletuse sisse ja lasknud seda alati seal ja teal vedeleda. Üks kord tulnud tõistre talu koer sinna õue, poeg olnud tõistre talu vastu õige kade, tema tahtnud koera lüüa, aga ei leidnud parajat käealust. Suure otsimise varal saanud viimaks nõgessepõesast isa kingitud kepi, poeg löönud sellega koera ja see läinud keskelt katki, seest kukkunud hulk kuldraha kõlinal maha. Nüüd alles saanud poeg aru, kus isa raha oli olnud. Ta korjanud selle kõik kokku ja saanud siis päratu rikkaks meheks.

E 16655/6 (76) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põllu seest leitud rahakatal Ühel päeval kündnud mees põllul. Hobune väsinud ette ära ja ei tahtnud enam sugugi edasi minna, mees aga annud hobusele vemlaga mööda külgi ja tahtnud õhtus ja maad välja künda. Viimaks jäänud ader kinni ja hobune ei jõudnud enam edasi tõmmata, mees löönud aga hobust vemlaga, et ikka veel edasi läheks. Hobune katsunud tõmmata ja ader annud järele. Kui ader maa seest välja tulnud, näinud mees suurt katlasanga adraaerte otsas. Mees hakanud asja järele vaatama ja arvanud, et seal maa sees mõni katal varjul pidi olema. Ta kaapinud mulla kaugele ja leidnud sealt suure katla, raha täis. Nüüd olnud mees rõemus, ta kajunud rahakatla välja, viinud kodu ja näidanud ka naesele, mis ta oli saanud. Pärast ostnud nad omale suure mõisa ja elanud väga rikkaste. Võibolla, et nad praegu alles elavad, kui ära ei ole surenud.

E 16656/7 (77) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valli seest saadud raha Ühel mehel oli öösel unes juhatadud: "Mine sel neljapäeva öösel, kui sa saunas vihtunud ei ole, Viljandi vana lossivaremete juurde, võta raudkang ligi ja kaalu sellega põhjapoolt valli küljest üks kivi lahti, siis saad sealt toobitäie hõberaha." Mees teinud ka nii. Kui neljapäeva õhtu tulnud, olnud ta minemas, aga et tal raudkangi ei olnud, võtnud mees naese sukavarda ja arvanud, et see kangi asemel küllalt võib aset täita. Läinud siis juhatadud kohale. Kaalunud ja uristanud hulga aega, enne kui sukavardaga kivi valli põhjapoolsest küljest välja saanud. Viimaks ometi liikunud see ja kukkunud kolinal maha. Mees näinud, kiviaugus olnud ka toop. Võtnud siis selle ära ja vaadanud, see olnud ka raha täis. Nõnda saanud mees toobitäie raha.

E 16657 (78) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Öösine juhatus Ühel mehel oli öösel unes üteldud, et ta varsi hulga raha saab ning seega pärast rikkalt elada võib. Kui mees hommikul ülesse tõusnud, tulnud tal kohe öösine unenägu meelde. Ta mõtlenud: "Tühja kah! Unenäod ka midagi ära on, neid näeb iga ööse mitu." Nenda ei pannud mees sellest unenäost enam midagi. Mõni päev läinud sellest ajast mööda, kui ühel päeval karjapoiss lõõtsutades kodu jooksnud ja peremehele ütlenud, et siga ruusakingu seest hulga hõberaha songinud. Mees läinud asja vaatama ja leidnud maa hõberahadega nagu lumega kaetud. Mees korjanud seda kõik kokku ja saanud hulga raha ning elanud pärast rikkaste.

E 16658 (80) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm laastut Vanal ajal elanud üks vanamoor, see teinud oma nõidusega ümberkaudse rahvale, kes temale vastumeelt olnud, palju pahandust. Ühel päeval ütlenud vanamoor oma pojale: "Pojukene, mine too mulle surnuaia pealt kolm laastut, aga lõika need puu põhjapoolsest küljest." Poiss läinud ja toonud ka surnuaia pealt kolm laastut. Ema võtnud siis need, posisenud nendele mõned sõnad peale, annud neid siis poja kätte ja käskinud ilma kellegi nägemata tõise talu kaevu viia. Poiss pidanud ka jälle minema. Varsi mõne päeva pärast surnud tõisest talust peremeest-perenaest ära, selle järel lapsed ja kõige viimaks kõik pere. Vanamoor olnud aga rõemus, et ta seda kõik ära võinud teha.

E 16697 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veresõnad Kui keegi on ennast haavanud, siis lugegu kolm korda ühe hingetõmbamisega need sõnad ära. Veri jäägu nii vaikseks kui Jordani vesi, kust meie Issand Jeesus Kristus läbi käis! Ja puhugu kolm kord haava peale.

E 16697 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosisõnad Kirjutatagu sinise paberi peale need sõnad ja pandagu haige koha peale. Meie Issand Jeesus Kristus läks üle liivamää kolm roosioksa kääs.

E 16698 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadunud järv Endisel ajal olnud Piibe mõisa juures üks ilus järv. Mõisanaised käinud lapsenartsusi järves pesemas. Nad ajanud ka muud rooja järve. Järves olnud mitu korda niisugust imelikku häält kuulda, kellest inimesed põle aru saanud. Ühel hommikul läinud üks naine lapsenartsudega järvele. Korraga hüidnud üks hääl järvest: "Lähme!" Teine hääl hüidnud vasto: "Las panen kingapaela kinni!" Järv tõusnud üles ja läinud kui suur pilve minema. Sügav õenestus peab tänapäevani Piibe mõisa taga olema, ja üks suur kivi, mis järvest senna on jäänud. Rahvas arvab, et järv põle sallinud, et naised ta vett käinud solkimas, sellepärast on ta ära läinud.

E 16704 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kunstid laste ristimise juures/ Mütsi pits või treemel, see tõmatud ka pärast tütarlapse sündimist maha. Tähanduseks. Ema kartnud, et tütar lähäb kasuks.

E 16712/3 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Kustas Plout, 42 a. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viinajoojad Vanal ajal olnud Ambla kihelkonnas Koolme külas Vanajaagu peres peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk kõik suured viinajoojad. Seal ligidal olnud teine pere, kus peremees ja perenaine alati lugenud ja laulnud. Ühel jõululauba õhtal tulnud Vanajaagu pere kõrtsist joomast. Koju saades hakanud nad riidlema ja karvupidi kiskuma. Seal peres olnud üks lesknaine vabadikuks, see toond neile õled põrandale ja viimaks, kui nad kiskumisest väsinult põrandale magama olid jäänud, läinud lesknaine ahju peale ja lugenud seal lauluraamatut. Öösel tulnud kaks meest sisse, pistnud kepiga magajaid põrandale. Naine vaatanud hirmuga mehi, ta mõelnud nad mõrtsukad olema. Teine mees öölnud: "Pistame seda naist ahju peale ka." Teine öölnud: "Ei saa pista, vaata, mis rist seal raamatu kaane peal on." Jälle ütelnud teine: "Lähme teise perese, torkame need ka läbi." Teine öölnud vastu: "Ah, senna meie ei või minna, see lauluhelin lämmatab meie kõrvad kinni." Rahvas arvanud, et katk käinud ja surmanud inimesed ära.

E 16726 (1e) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned päevade tähendused/ Puuhalgusi saab sülega ilma lugemata tuppa toodud. Kui neid pärast saab loetud, kui on paaris halud, siis saaved tüdrukud see aasta mehele ehk kui meestel paaris on, siis võtavad naesed. Kui aga paaris ei ole, siis jäeb veel see aasta üksiku põlve elama.

E 16728 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeval (25 märtsil) tõusevad lapsed enne päevatõusu ülesse ja kannavad laasta tuppa, et siis suvel palju linnupesasid ülesse leiavad.

E 16731/2 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks selts rohu peab kasvama, kellega kõik lukud ja ahelad võid katki murda ja lahti teha. Kui seda kätte tahad saada, siis otsi üks siilipesa ülesse, tee ta ümberringi hästi puhtaks ja tee pesale pulkadest kaunis kõva aed pesale ümber, nii et siil pesasse ei saa, siis otsib siil selle rohu ülesse ja lõhub sellega aja eest ära, mida ta pärast sinna maha jätab. Kui sa ta pärast ülesse leiad, siis tee käerandme pealt natukene nahka katki ja pane see rohi sinna alla. Siis ei pea sind enam lukud ega rauad.

E 16732 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussi ehk madu juhtud nägema, siis võta üks vastuoksa murtud pihelgaoks, löö sellega kolm korda ussile vastu pead ja pista see oks põhjatse poole ussi maa sisse. Uss paneb oma pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui see oks maa sees püsti seisab.

E 16732 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused Kui kusagilt silmi pestes ehk maast lombist juues maalusid oled saanud, siis võta meljapäeva õhtul soola, hõeru ennast sellega ja viska üle õla vastu põhja, siis kaduvad ära.

E 16760/71 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põrguauk ja Kuradiauk Eestimaal vanast tutvate Vaivara mägede ligi järges on palju aukusid leida, mille sees praegu alati vesi seisab. Nende seast on keige tuttavam põhjapoolse mäe ja keskmise mäe vahe peal ja saab hüütud Taldriku järveks. Palju kaugemalt inimesi tunnevad teda sellepärast, et ta üsna suure läbikäidava maantee ääres on ja selgeste maantee peale näha võib. Keskel augu põhjas kasvab pikk rohi ja on tükiti puhast muda näha. Mõne aja eest oli rahva hulgas kartus ja räägiti, et selles augus niisugune sügavus on, et põhja keegi leida ei või. Aga varemal saivad rahvas aru, et sääl mitte sügaval ega kõigepealt mingisugust aukugi ei ole ja et selle augu põhjapeal võib julgeste käia ja ilma keigesuguse häda kartmata teda läbi käia. Kudas augu olek näitab, peab ta tõesti mitte üks inimese kaevatud ega tehtud olema, vaid et ta on loodusest saanud ja ka keige vähemat juttugi ei ole vana ega ka uuema aja rahva seas tema üle. Taldriku järvest arvata umbes 200 sülda eemal lõuna poole on keskmise Vaivara mäe põhjapoolses otsas üks sügav, arvata 30 sülla sügavune auk ja seisab alati kuiv ja tema põhi seisab alati kuiv ja vett ei ole millaski leida. Suured kuusepuud kasvavad augu põhjas, kelle latvad augu kallastest täiesti varjatud saavad, peale selle on veel sääl mitmesugused vähemaid puid kasvamas. Selle kohta, kudas see auk on saanud, on vanarahvaste keskes jutt liikumas ja seda tahan ka mina praegu igale kuuldasoovijale jutustada. Korra vanal ajal tahtnud Vanapagan ühte ja teise kohta hakata põrgut ehitama, aga saanud igal poolt ära kihutatud. Nüüd võtnud ta parema nõu, et parem salaja maa all hakata tööle, sest maa alt ei võinud teda mitte nii kergelt kui maa pealt näha. Selleks valitses ta selle jaoks kõrget kohta ja leidis selleks Vaivara mäed kohalised olema ja hakas kohe ilma viivitamata sääl tööle. Suure hulga teendritega läks töö väga rutusete edasi. Ühe nädala aja sees oli töö juba nii kaugele jõudnud, et võis hakata põrgusse tuld tegema, tuli sai põlema süütud ja keik põrglaste hulk oli rõõmus ja hõiskasivad rõõmu perast ja juba haketi pidude vastu valmistama. Just sel kõrral kui põrglased uue põrgutule ümber tantsisivad ja rõõmsad olivad, sattus vana Lagna mõisa rehe Hans (rehepapp) Vaivara mägedes ümber luusima ja otsis omale kapsaastja võrude tarvis häid võrupuid ja sattus just otsekohe selle koha peale, kus all maa sees vanadpaganad põrgupidusid olivad pidama hakanud. Ta kuulis suurt kisa ja kära ja ühtlasi vabisese ja terve mägi kangest tantsust. Hans tahtis pikemalt asja üle otsust saada, ta raius ühe kaunis tugeva puu maha ja tegi sellest labida ja hakas sinna kohta, kus keige suurem kära kuulda oli, auku kaevama. Pea jõudis auk juba Hansule üle pea, aga ikka veel ei olnud midagi näha, korraga kuulis tema enese ligidal suurt juttu, ta vaatis ümber, üsna tema ligidal seisivad viis vanapoissi täies paraatna vormis (Paraatna vorm nimetakse "täielikus univormis"). Hans ehmatas niisugusid jäledaid elukais nähes otsata ära. Ta peitis ennast sügavamale augu põhja ja õnneks ei näinud põrgulised ka teda mitte. Põrgulised läksivad temast natuke kaugemale, nüüd hingas Hans natuke vabamalt, ikka kaugemale ja kaugemale kuulis Hans vanapaganaid tema juurest minevat. Hansu julgus läks suuremaks ja ta tõusis augus püsti ja vaatis ümber, umbes 60 sammu peal hakasivad temast eemal vanadpaganad ühte kohta maa sisse minema. Kui viimane vanapoiss veel oli maa sisse ära kadunud, ronis Hans august üles ja läks seda kohta vaatama, kuhu põrgulised olivad maa sisse ära kadunud. ta leidis, et sääl ühe sarapuupõesa keskel oli üks kaunis lai auk, ta tegi puust ühe kaunis suure risti valmis, võttis selle kätte ja hakas julgeste auku astuma, augus leidis ta ühe uue puust tehtud trepi, mille astmed allapoole viisivad. Ta hakas treppi mööda ala poole ronima, juba oli kaunis sügavale jõudnud ja temale hakas kange ägedus vastu tulema, pea nägi ta ka selgeste, et suur tuli maa sees põles ühes suures ahjus, ahju peal oli müüri sisse suur katel pandud ja see tulist vedelat tõrva täis. Põrgulised nähti keik suurte ahingitega ümber ahju käivat ja ise suure häälega naervat ja kisendavat. Hans sai asjast aru, et see mitte muud ei ole, kui vanapaganate elukoht. Ta oli ka kuulnud mitmelt poolt rahvasuust, et vanapagan olla mitmele poole põrgu ehitamise kohta otsinud ja vist nüüd siia kohta olla ta põrgu üles ehitanud. Niimoodi mõtles Hans ja tema mõtlemisel oli ka tõsi kannul. Ta ronis treppi mööda üles jälle maa peale tagasi ja hakas kohe välja minema, et asja üles anda ja varemalt nõu pidada, kuidas vanapaganale pussi tegema hakata. Ta läks keige esmalt vägeva mehe Kalevi juure seda asja rääkima. Vana tark ja vägev Kalev leidis kohe nõu, millega peale hakata. Ta laskis hulk rahvast kokku tulla ja siis ligi olevast madalast kohast, kus vett küllalt oli, suured torud teha ja siis suured pumbad. Kui keik valmis oli, siis laskis keige viimati tükk maad põrgust eemale ühe suure augu kaevata, kuhu keik torude otsad pidid kokku tulema. Sellest august sai mitmed torud pandud teiste otsadega selle koha pääle, kus põrgu maa all oli, maa sisse saivad augud kaevatud, kust vesi pidi põrgusse võima pääseda. See auk, kust vanadpaganad sisse ja välja käisivad, sai suurte kividega kõvaste kinni kiilutud, et säält ükski ei pidand välja pääsema. Nüüd hakati pumpadega tööle, suure hirmsa kiirussega voolas vett torude mööda mäe peale auku ja pool pääva ei olnud veel mööda läinud, kui juba auk ääretasa vett täis oli. Nüüd sai nende torude otsad lahti peastetud, mis august põrguni oli seatud, nüüd voolas vesi täie hooga põrgusse, nüüd oli põrgus müra ja kära lahti, niisuguse ilma ette ootamata hirmsa asja üle olivad keik vanadkurjad ehmatand. Nüüd jooksivad keik põrgulised oma väljakäidava augu juure, aga laku lund, auk oli kinni kui pigitutud. Nüüd lõivad sarvikute püksid püüli, ei kuskile poole pääsemist, keik põrguteendrid võtsivad labidad kätte ja hakasivad kaevama uut teed. Aga lugu läks tee kaevamisega veel pahemaks kui sedaviisi oli. Vesi, mis mitmest harudest jõe viisil sisse voolas, hoidis nende kaevatud uut teed mööda omale õige head sissevoolamise teed ja ei lasknud ühte vana jättist säält ülesse pääseda. Aga suurem õnnetus pidi veel tulema. Nii kui tuli ja vesi mitte üksteise sõbrad ei ole ega ka põrguski ühte ei sünni, vaid nende vahel ikka muudatust tuleb, nii juhtus ka see siin. Ülevalt alla jooksev vesi puutus viimaks tule külge, sest et tule võim suurem oli, pidi ka veele teed andma, aga nende vahel tuli suur müra, nii et terve kivimüür, kus all tuli oli, katki lõhkes ja suur tõrvaga täidetud katel ümber kukkus ja enne kui vesi tuld jõudis täieste ära kustutada, hakas tõrv hirmsa leegiga põlema. Vesi tungis vägeva mehe küll peale, aga põlevat tõrva ei võinud ta ometi ära kustutada ja põlev tõrvatuli ei jõudnud vägeva vee voolamise vastu kaua seista, vaid pidi eest ära minema. Vesi kasvas suure kiirussega ühtelugu kõrgemale ja põlev tõrv lõõmas täie leegiga vee peal ujudes. Juba hakas tõrvatuli pealseisvat maapinda põletama ja väha ajaga oli maapind läbi põlend. Nüüd purskas põlev tõrvatuli läbipõlend kuristikust välja otsega tulepurskavast mäest. Nüüd jäeti veepumbad seisma, sest auk oli ääreni vett täis, aga mitu pääva põles tõrv veel augu kallaste ümber ja purskas hirmsaid tuleleekisid ülesse. Sellest ongi veel mõnes kohas rahva keskes jutt, et see sügav auk sinna Vaiavara mäe sisse on sellest saand, et see ennevanal ajal on tulepurskaja mägi olnud ja säält august on tuli välja purskanud. Sinna saadik kutsuvad rahvas seda auku põrguauguks ja nooremad inimesed ei tea kogoniste, kust niisugune kole nimi selle augule on saanud. Keikide kurjavaimude tee oli sellega ära võetud ja mitte ükski ei pääsenud eluga maa seest välja. Selle Vanapagana sugulane ei olnud aga mitte veel uude põrgusse elama tulnud ja jäi sellepärast elusse ja sai ei tea kust kuulda, et vana rehepapp tema sugulasele niisuguse sauna oli sooritanud. Ta võttis kindlat nõu rehepapile mitte seda tasumata jätta. Ta tegi ennast rehepapiga tutvaks ja käis õige sagedaste tema juures vaatamas, milla paras aeg oleks tasumist peale hakata. Aga vana kaval ja tark rehepapp sai vanatüütuse nõust aru ja hakas proovima ja keigest jõust püüdma, kuidas temast lahti saada. Kord istus rehepapp rehe ukseläve peal ja nägi juba kaugelt, et vanatüütus tuleb. Ta läks ruttu, võttis ühe poti kätte, pani mõne hea naela tina selle sisse ja pott tinaga tuliste süte peale ahju. Selle peale istus ta jälle ukseläve peale. Juba vanatüütus jõudis rehe juure. Ähkides viskas ta suure koti seljast maha ja käskis Hanssu koti kuskile ära peita. Hans võttis raske koti maast selga ja viis rehe alla ja pani ühe kirstu sisse, enne panemist aga tegi kotisuu lahti ja vaatis, mis sääl sees pidi olema. Aga vaata lugu, kott oli puhast kuld- ja hõberaha täis. "Noh, nüüd õnn ometi mulle osaks saanud, peaks aga mu nõu korda minema," rääkis rehepapp kotti kirstu pannes. Nüüd tuli ta jälle rehehoone vanatüütuse juure tagasi. "Mis asi see sul siis süte peal keeb?" küsis vanatüütus kükitades ahjusuu juures. "See on üks kallis pulber, ära mitte seda puudu, las ta lähab natuke soojaks, mul tuleb teda täna väga hädaste tarvis," vastas rehepapp vanatüütusele. "Ütle ometi, mis kallis pulber see niisugune on?" nõudis uudishimuline vanatüütus. "See on kallis silmade rohitamise salv. Kui sellega silmi saab rohitud, siis võib õige kaugele, kas või üle ilma teise ilmaserva näha." "Ai, vana sõber, seesugust rohtu läheks mul õige hädaste tarvis. Kas oled, vana sõber, nii hea ja lubad mulle üks musta küüne võrs?" "Jah, vana sõber, see on väga kallis rohi ja maksab suurt hinda ja on minusugusel mehel väga soolane ostada, noh, ma usun, et sa, vana rikasmees, minu vaesemehe käest ilma ei tahagi." "Ma annan kas kümnekordse hinna, kui sa aga mulle lubad." "Ma luban sulle küll hea meelega, aga sa ei tea, kudas teda tuleb silmide peale panna. Kui ta mitte õieti ei saa silmide peale pandud, siis võib see silmadele suureks kahjuks tulla." "Noh, sa tahad jo ise ka täna hakata silmi rohitama, siis teeme üheskoos." "Ükstakeik, kudas soovid." Hans astus ahjulee ligemale ja vaatas ahju ja ütles: "Salv on paras valmis, mine rehe alla, vana sõber, ja too säält üte pingi seia." Vanatüütus läks ilma aja viitmata. Selle aja sees, kui vanajätis pingi järel käis, võttis Hans ruttu poti ahjust ära ja pani ühte pimeda nurka koormale ja valas ühe teise poti sisse külma vett. Nüüd vanajätis ka pingiga. Hans võttis poti külma veega ja viis selle pingi juure, siis andis ta vanatüütuse kätte ühe nööri ja ise hakas pingi peale pikali ja ütles: "Kuule, vana sõber, ma ei tea mitte siiasaadik veel, kudas sinu nimi on, võta see nöör ja seo mind paarist kohast pingi külge kinni." Vanapoiss võttis nööri ja hakas Hansu kinni siduma ja ise ütles: "Sa küsisid, mis minu nimi on, minu nimi on Päris Vanapoiss." "No siis ongi meil peaaegu ühte seltsi nimed," rääkis Hans pingi peal pikali, "minu nimi on Päris Noorpoiss." Nüüd oli Hans kinni seotud. "Nüüd võta see pott ja vala selle kulbiga, mis poti sees on, üks kulbitäis minule poti seest rohtu silma." Vanapoiss tegi, mis kästud oli. Kui juba veepotist oli paar lusikatäit Hansu silmile vett valatud, siis ütles Hans: "Tee nüüd minu sidemed lahti." Vanapoiss tegi Hansu sidemed lahti ja Hans tuli pingi pealt ülesse ja jooksis kohe õue, vanapoiss tema järele. "Noh, ikka teine maailm, vaata nii kaugele kui tahad," ütles Hans. "Noh, lähme nüüd jälle rehesse tagasi ja valame minule ka," tellis vanatüütus. Nad läksivad. Hans läks kohe ahjusuu juure ja hakas pottisid katsuma ja ütles vanapaganale: "Salv on ära jahtund, tarvis jälle ahju sooja panna, puud on ahjust otsas, mine ja too Päris Vanapoiss ühe süllatäie riidast kuivi puid." Vanapagan läks ruttu õuest puid tooma, selle aja sees pistis Hans poti tinaga jälle ahju süte peale ja ise vaatas juures, juba vanapoiss tuli puudega ja ütles: "Noh, Päris Noorpoiss, puud on siin." "Hea küll," vastas Hans. Juba oli tina natukese aja perast vedelaks sulanud, nüüd ütles Hans: "Päris Vanapoiss, salv on valmis, mine pingile." Jooksuga läks vanapagan pingi juure ja hakas pingi peale pikali ja Hans sidus teda mitmest kohast õige tugevast kinni. Kui juba seotud oli, võttis Hans suured pihid (sepatangid) ja võttis nendega poti servast kinni ja valas otsekohe vanatüütusele tulist tina silma ja ise ütles: "Esimene kord on natuke kibe, aga kannata, sellest tuleb head abi." Niipea, kui tina oli potist vanajätissele silma langenud, hakas ta kohe karjuma ja kargas pingi tükis püsti ja lettis jooksuga reheuksest välja ja ise karjus, nii et metsad ja maad põrusivad. Reheukse juurest sai ta ühe koti kätte, kus kasepuuseemned sees olivad, tahtis sellega hakata silmi hõeruma, aga kasu ei tulnud sest kedagi. Ta pani jälle jooksu otse põhja poole, siis pööras õhtupoole, siis pööras jälle lõunapoole, siis viskas ta valu perast kaseseemekoti vastu maad minema, nii et see lõhki läks ja seemned laiali lendasivad. Tänapääv on veel ses kohes nii paks puhta kasemets, et vaevalt kirve abiga läbi võib pääseda ja rahvas hüiavad seda metsa Kiikla lao kasik. Viimaks lõpes vanapoisi jõud otsa ja ta langes maha ja hakas pikali teendrisid valu perast appi hüüdma, silmapilk oli suur hulk teendrisid tema juures ja keik küsisivad: "Mis on? Kes tegi?" "Silmad põlend, Noorpoiss tegi," kisendas vanapagan seliti maas. Tema oma poeg oli nimega Noorpoiss, ka tema juure teendritega ühes jooksnud, keik teendrid vaatasid Noorepoisi, tema poja otsa ja imetelesid, kudas võis tema oma isale niisugust paha teha. "Tasuge kätte Noorepoisile, andke talle tubliste!" hüüdis Vanapoiss suure valu sees pikali maas. Kuik teendrid kargasivad tema poja Noorepoisi kallale ja tahtsid temale hästi hea vati anda, aga Noorpoiss oli õige tugeva rammuga ja hakas teendritele vastu ehk teendrid küll keigest jõust tema kallale tungisivad, ei saanud nad ometi temast jagu. Viimaks pidivad teendrid järele andma ja pakku panema. Noor Vanapoiss, kes teadis enast süüta olevat, kargas nüüd vihaga Vanapoisi kallale ja tahtis talle õige hea nahatäie selle eest anda, et ta tema peale tühja juttu oli rääkinud, aga kui ta Vanapoisi juure jõudis, oli see juba surnud. Noorpoiss võttis labida kätte ja kaevas suure laia ja sügava augu ja pani Vanapoisi auku ja ajas augu jälle päält mullaga kinni. Mõne pääva perast leidsivad põrgulised, et põrgust keik kuld- ja hõberaha oli ära kadund. Nad tulivad sinna kohta, kus Vanapoiss augus oli ja kaevasivad augu lahti ja kandsivad mulla ümberkaudu kaugele ja sügavalt laiali. Tänapäävani on veel see auk igalpool ligijärgis elanikkudel tuntud ja saab Kuradiauguks nimetatud. Augu põhjas on veel Vanapagana kehaase sees tunda, kudas ta pliiti oli sääl lamenud, käed ja jalad laiali sirutud. Pääle selle ei ole enam sääl nurkas põrgulasi näha olnud. Rehepapp, kes suure hulga kulda ja hõbedat vanapoisist mahajäänud kotist leidis, sai ühe hoobuga rikkaks meheks. Rahvas räägivad, et põrglased küll teada saanud, et põrgust ära viidud kuld- ja hõberaha rehepapi käes on, aga ei ole julgenud enam rehepapiga keige vähem tegemist teha, vaid jätnud teda rahule, sest nemad kartsivad, et neile sedasama palka tark rehepapp valmistab, mis vana tark Vanapoisski sai. Suure rikkusega rändas rehepapp kaugele maale ja elas õige krahvi moodi ja jutustas sääl mitmele, kudasmoodi tema rikkaks on saanud, aga keski ei uskunud tema jutu poolegi.

E 16787 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks teine mees oli omale ka targa juhatuse järele tulihänna teinud. Ta pannud talle luuavarre kehaks, kaks vana vihta tiivadeks ja põlenud peeru tunglisabaks. Lugenud õpetatud sõnad ära, aga olnud mõne sõna ära unustanud. Tulihänd tikkunud elus ja läinud katuksele, aga sealt enam mitte kaugemale. Peremees olnud kimpus, ei tulihänd tule sealt maha ega hakka minema. Pitka ootamise järele võtnud ta viimaks ahjuroobi ja löönud sellega tulihända. Tulihänd läinud ungast sisse ja natukese aja pärast hakanud maja põlema ja põlenud ühes tulihännaga ära. Kui tulihände näed, siis peasta kõik paelad ja nööbid enese ümbert lahti, siis pillab tulihänd oma koorma maha. Ja kui püssisse hõbekuuli paned ja tulihända järele lased, siis pillab ta ka oma koorma. Kui tulihända näed, viska talle tikuga tuld ehk tulesüsi järele, siis paneb ta oma peremehe maja põlema.

E 16787/8 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks postipois oli tähele pannud , et tema hobustel iga ööse luupainaja peal käib. Kauase kunsitamise järele õpetadud temale, et tema hobuste selja peale tuhka riputaks ja siis näha saaks, kelle jäljed hobuste selja peal leida on. Lähemal õhtul sõelus ta tuhka hobuste selja peale ja läks homiku varakult vaatama ning leidis, et kahe hobuse selja peal kassi jäljed olid. Järgmisel õhtul pani ta kõik augud pihlakapuu punnidega kinni, muudkui lukuaugu jättis ta lahti ja jäi ise ootama. Ligi poole öö aegas kuulis ta, et hobused soiguma ja hirnuma hakasivad. Ta pani ka lukuaugu ruttu kinni, võttas tule ülesse ja nägi, kuidas must kass hobuse seljast maha hüppas. Ta võttis ruttu piitsa ja hakkas sellega kassi peksma. Kui ta juba küll arvas saanud olevat, laskis ta kassi ära kooksta ja sellest korrast saadik kadus ka luupainaja hobuste kallalt. Aga juba kolmandamal ööl pärast seda, kui ta kassi peksnud oli, tuli luupainaja tema oma peale. Ta oli juba mitu ööd luupainaja pärast hädas olnud, kui talle viimaks õpetadi, et tema enesele selle põlle peale võtab, mis laulatuse aegas pruudi ees olnud. Järgmisel öösel kuuleb ta, et luupainaja tasakesti tema juure tuli, teda katsus ja minema hakas, kusjuures ta ise rääkis: "Siin ei ole mul enam midagi tegemist. See mees on juba teise jagu, siit pean ma taganema." Sest korrast kadus luupainaja ära, aga pärast tuli välja, et see üks tüdruk oli olnud, kes selle mehe naeseks tahtnud saada, aga kui ta nägi, et ta lootus tühine olnud, siis kättemaksmise himus luupainajaks hakanud.

E 16796/7 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud ingel ja vanapagan ühe mehe pärast, kes vaesuses ja jumalakartuses elas, tülisse. Ingel kiitnud seda meest, aga kurat ütelnud: "Tee ta rikkaks, küll ta siis uhkeks lähab ja minu kätte tuleb." Ingel lubanud seda ja läinud ühel õhtal vaese kerjajasandi näol sinna majasse. Õhtul võetud teda lahkesti vastu, antud süia ja ka öömaja. Homikul vara tõusnud ingel ülesse, võtnud ahjuotselt peeru, hakatanud selle põlema, läinud õue ja süidanud maja põlema, mis peale ta ka ise ruttu sealt ära läinud. Peremees, kelle maja nüid põlenud oli, hakas vana maja müürialusid lõhkuma, mis tulest ülejäenud olivad ja leidis sealt alt hulga raha. Mees ehitas uue suure elumaja üles ja hakas uhkesti elama. Aasta pärast tulnud ingel ja kurat mõlemad seda peremees vaatama. Ingel näinud juba eemalt, et kolm kurjavaimu katuksel olnud. Kurat rõemustanud ja ütelnud: "Näes sa nüüd, et minu võit on, minu poisid on juba seal."

E 16798/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe saunamehe hobusel käinud luupainaja peale. Küll oli mees kõik augud kinni toppinud, et luupainaja hobuse peale minna ei saaks, aga kõik asjata. Viimaks annud üks targem temale nõu ja ütelnud: "Mine sinna, kus sinu hobune on, võta latrega tuli kätte ja kata latter kinni, nii et luupainaja tuld ei näe, kui sa kuuled, et hobune soiguma hakab, tõmma kate laterna pealt ära ja vaata hästi hoolega järele, kas midagi leiad." Mees teinud targa õpetuse järele ja läinud hobuse juure valvama. Ligi poole öö aegas hakanud hobune hirnuma ja soiguma. Mees tõmmanud rätiku laterna pealt ära, nii et valgeks sai, aga kõige suurema hoolega otsimise järele ei leidnud ta midagi. Teisel päeval jälle targa juurest nõu küsima. Tark ütelnud: "Pane hobune hästi kindla lauda sisse, laudaukse alla pane üheksa pigelgaoksa püsti ja võta tuli niisama kätte. Kui hobune healt tegema hakab, siis vaata kõik hobuse keha hoolega läbi, kui ta hobuse peal on, siis ei või ta sealt enam ära minna, sest et pihelgaoksad tema tee kinni panevad. Mees läinud ka selsamal õhtul uuesti hobust valvama, pannud üheksa pihelgaoksa laudaukse alla püsti, võtnud tule ligi, katnud kinni ja ta jäenud hobuse ligidale ootama. Niisama kui ennegi, hakanud hobune poole öö aegas hirnuma. Mees võtnud rätiku ruttu tule pealt ära ja otsinud hobuse hoolega läbi, viimaks leidnud ta hobuse laka alt pastlanõela. Mees võtnud nõela, põletanud tule peal pehmeks, teinud kõveraks ja pistnud vaheda otsa silma seest läbi. Teisel homikul olnud teisepere perenaene raskesti haige, ta olnud nii kõverasse kokku kistud, et pea jalgade vahel olnud. Nüüd oli saunamehel aru käes, kes tema hobust vaevamas käis. Ta lasknud nõela kolm päeva kõveras seista, viimaks kolmandamal päeval, kui ta juba küll arvas kätte maksnud olevat, tegi ta nõela sirgeks. Niipea, kui nõel sirge oli, jäenud ka teisepere perenaese valu järele ja ta võinud ennast sirgele ajada, aga ka sest saadik jätnud luupainaja hobuse rahule.

E 16804 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi siis mitte külvata, kui kaks valgust, kuu ja päike, korraga taevas on. Kui seda teed, siis kasvavad lühikesed ja ilma kiudeta linad.

E 16806 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnu puusärgi tegemise järele, kui puusärk valmis on, viiakse sülega laasta õue aja ääre, et surnu mitte kodu käima ei hakaks.

E 16807 < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel pulmapruukidest Kui pruut esimese pulmapäeva õhtul peigmehe majasse viiakse, siis teeved ajumehed piitasadega ristisi tee peale ette ja enne kui peigmehe majasse sisse minnakse, sõidab esimene ajumees kolm korda ringi ümber pulmaliste. Teise pulmapäeva homiku seutakse pruudi silmad kinni, võetakse teda särgiväel ja tuuakse kolm halgu puid tuppa, mida pruut kinni silmadega ahju peab panema, nii et ta oma särgi käiksid ära ei riku ega tahmatseks ei tee. Kui särgi käised tahmatsed, siis saab temast hooletu perenaine, kui puhtad, siis usin ja hoolas. Peale veimede jagamist võtab pruut hulga veikeseid keerutuid villaseid paelu, mis õnnejooksu paeladeks kutsutakse ja läheb nendega jookstes õue, neid paneb ta igale poole: kaevukoogu otsa, aida- ja laudauste pöörade ehk haakide otsa, õueväravate peale ja igale poole. Kõik pulmalised jooksevad tema järel ja püiavad neid paelu üksteise võidu oma kätte saada. Saab see jooksmine jookstud, siis läheb ja viskab pruut raha kaevu.

E 16809 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saalomon katsub meresügavust ja taeva kõrgust Et Saalomon kõigist targem ja sügavaid asju teadnud, siis arvanud ta viimselt ka mere sügavust katsuda ja teada, ja ka taeva kõrgust ära mõõta, siis ka alamatele teadustada. Esite arvanud ta mere sügavust teada saada ja lasknud selleks kõigist omast riigi rajadest klaasi kokku koguda ja ühes lõpmata suureks klaaslaevaks valada. Nõnda ka sündinud. Kõigest riigist kogutud klaas kokku ja valatud laevaks. Selle peale kogutud kõigest riigist kablad kokku ja jakutud üksteise otsa, nõnda et üks pikk keits saanud. Seesugumane pikk keits pantud klaasist laeva peale ja Salomon sõudnud klaaslaevaga mere kõige sügavama koha pääle. Nüüd lasknud Saalomon keie meresügavusese, aga enne veel, kui miskit otsust leida oleks võinud, tulnud merest hall vana mehike, kellel habe põlvist saadik ja kes ennast merevalitseja olnud, üles laevalaele ja ütelnud Saalomonile: "Katsu, et niisugumast ettevõtmist kohe järele jätad, algmiselt kuni siitsaadik pole keegist võinud minu ega minu meresügavusese katsuda ega või nüüd seda ka sina teha. Kui nüüd edasi püiad, löön sinu mõõdikeie katski. Sellega ei võinud siis ka Saalomon muud teha, kui sõudnud oma klaasise laevaga kuningliku linna randa tagasi.

E 16815/6 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Allikatooja vanamees Kõrd elanud üks taluperemees juba mõnda aega kuiva koha pääl, kus kaevu ega miskist allikat ligidal polnud. Ta pidanud iga päev raskeda vaevaga vett vedama, küll hobusega, küll enda taga. Seesugumane teadus lagunenud ka viimaks kaugele rahva ringkondase. Seal tulnud siis ühel sügisesel ajal keegist hall vanameheke nimetatud taluse ja ütelnud: "Ma olen ka kaugel käinud ja palju näinud ja sellejuures mõndagist õppinud, olen ka ise siit ära kaugel. Et teil veepuudus juba mõnda aega vaeva teinud ja veelgist teeb, siis on see ka viimselt minu kõrvasse puutunud, et ma selle asjale teatavalt abi anda võin, siis olen ma teid sellest hädast päästma tulnud. Võtad nüüd minu soovimist valmis, siis võite eestuleval kevadil, kui lumi läinud, rohkelt vett saada vastu ja nimelt allikavett." Peremees, kes nüüd muud ei arvanud, kui aga vana halliga kaupa teha, lubanud kõik tasuda, kui aga allikavesi õue pääle saaks. "Muud ma sinult, aus majaperemees, ei nõuagist," ütelnud vana hall mees, "kui et sa mind selle eesoleva telve kuni kevadine üle toidate, ahju peal soojas kohas kortelid annate, sennasamase toidu kannate ja ka tarvilikud riided kuni kevadine, sest olen, nagu ju isegist näete, vana ja jõuetud ja kui juhuks ma varem suikuda, jääks ka teile allik kodu toomata." Peremees, kes sellega ikka valmis, lubanud vanale hallile mehele ahju peale talves korteli ja ka toiduse sennasamase kanda, kui ka tarvilised riided anda. Talv olnud käes ja aeg hakanud ikka kevadi poole kalduma. Vana hall mees puhanud päev päeva järgi soojas ahju peal ja peremees kandnud valmist toitu ette, niisama ka hästi soojaid riideid, et vana hall mees mitte enne kevadit ja allika toomist jäädavalt ei uinuks. Juba olnud aeg viimaks nõnda ligi jõudnud, et vana allika kodutooja ahju pealt platsi minema pidi, sest maa oli lumest paljas ja ilmad soojad. Ühel õhtal ütelnud siis allikatooja peremehele: "Täna öösel tahan ma teile oma lubamist täide saata ja allika kodu tuua. Peaks aga mind homikul mitte kodus olema, siis järgmise öö järele homikul olen ma tõesti allikaga teie õue pääl. Nüüd aga palun sind veel, et minule selleks ettevõtmiseks ühe valge kasuka selga annaksite ja ka leivakoti leivaga, olen ju vana ja jõuetud." Ka selles tükis ei olnud peremees vastu. Ta andnud allikatoojale uue ja valge kasuka selga ja tugeva leivakoti kõrvasega selga. Nõnda läinud vanakene öö ajal tasakesti taluõuest välja allikat kodu tooma. Homikul ei leidnud aga peremees veel allikat toojaga kodu olemas. Ootnud ka teise öö homiguni, aga ka asjanda ja ikka edasi, aga ikka ka asjanda.

E 16819 (1) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui keegist puud lõhkus kiiluga ja kui puu mitte lõhki ei saanud aetud, siis ei pidatud mitte kiilu prau vahele jäetama ega pragu lõhki, vaid kiil pidi välja võetud saama ja pragu kokku tõstama, et siis suremisel silmad ja suu ka ilusti kinni vajuda võivad.

E 16820 (7) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kui leivad ahjust väljavõttel veega hämmed, siis kastetavat ka põrgus keelt veega ja kui puid peale leiva välja võtmisel ahju heidad, siis jahudetavat ka põrgus.

E 16820 (11) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesi ja tuli olla ilma pääl kõige vanemad, sellepärast ei pidata tulega mitte naljakombel ümbre käia ega vee vagadusest kiitelda. Tuld ei tohi iialgist jalaga kohendada ega puud latvapide ahju panda.

E 16823 (18b) < Oudova mk, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Igal jaanipäeva öösel kuiutab sarvik raha, kes siis sellest osa tahab, peab võtma musta varsa taused pahepoodi kaala ja siis rehetare kahrupersest vaatlema, kuspool tuld näha. On tuli nähtud, mingu ja käigu kolm kõrda ümbre tule, vastu päeva, visaku siis oma kübar pääst tule pääle ja senna jätku. Kui siis homikul vaatama lähed, siis olla kindlasti teda, et raha käes.

E 16823/4 (20) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/ Kuidas nõidust vanastele pruugitud ja teisele tagasi lastud. Paljund kõrdu olla taluperenaised omais lautades võõraid kanamunasid ja kontisid leidnuvad ja selle järele omil elajatel vigasi leidnuvad. Kõrd leidnud perenaine oma lehma molli all kolm kanamuna ja vanaelaja kondi, kui elajate vigade pärast ümbre vaatama hakanud. Ta võtnud ja ajanud tokiga need võõrad asjad räbala pääle, viinud, pandnud neid mädasoo sisse ja ütelnud ise pääle: "Kost olete tulnud, senna minge ka tagasi, vaivake tooja elajaid ja lapsi. Taevataat lasku minu elajatel kõrda minna ja kaitsku neid ise." Sellega olla siis soovitud hädategijale enesele kaela tagasi läinud ja teisel päeval kohe tulnud ligem vanamoor perenaise käest midagist paluma. Kui see ei andnud, ja sellega pidi tegija omatehtud nuhkluse ise vastu võtma ja kandma. Et vanastele inimesed kurjaga olla teisile palju kahju ja kurja teinuvad, selles sündinud, et nad ka kanamunad üksteise järele kahju viimisega teise õue pääle jooksma saatnuvad, ilma et need katki oleksivad läinud. Kuri tulnud teise käest kaarna, haraka, kassi, jänese, koera, varese, kuke näul kodu ja kandnuvad õnnetust kaasa. Et aga kuri ka mõnda majaelajat kartnud, selleks peetud kodus nelja silmaga koer (kel silmade ligidal teisekarvalised täpid), kits ja sikk, kukk jne.

E 16839 (18) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäev ei tohi puid õue vedada, siis tulevad ussid õue.

E 16845/7 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegijad Korra elas ühes mõisas üks vana mõisa vahimees, temale anti väga vähä palka tema teenistuse eest ja mõni kord ka oli lugu nii, et tema oma palga eest omale leibagi ei saanud ja pidi sellepärast mõnda aega nälga kannatama. Ta pidas mitmesugust nõu, kudas enese elu paremale korrale seada, aga mingi asi ei tahtnud temale headust tuua. Tema sai ükskord, ka ei tea, kelle käest, kuulda, et tulihänd pidada inimestele mitmesuguseid asju kodu kandma ja et mitugi vaest meest tulihänna abi läbi olla rikkaks meheks saanud. Tema võttis nõuks hakata ka tulihända tegema, aga ta ei teadnud, kudas ja millest pidi tulihänd tehtud saama. Ta kuulas mitme käest järele ja viimaks sai teada, et tulihända võib mitmest asjast ja mitmet moodi teha. Tema pidas hea plaani ükskord valmis ja läks metsa ja kaevas hulga kadaka juurikaid üles, sidus kimpu ja tõi kodu. Ta oli mineval pühal kirikus käinud ja kuulda saanud sääl õpetaja lugemisest, et vanal ajal olla üks mees saanud kadakapuu all mitukümmend pääva toidetud. Ta mõtles: "Jah, tõeste kadakapuul on suur vägi külles, sest kadakamarjadest võib ju väga selgeste näha, et nende ristidega otsad mitte tühised ei ole, sellesama perast on kadakapuu jõud keige parem tulihänna materjal." Ta hakas tööle ja peagi sai tulihänd valmis, veel üksi oli talle tarvis süda sisse panna ja keik oligi valmis. "Aga millest pean ma talle südame sisse tegema?" küsis tegija. Pea sai jällegi ühe targa käest kuulda, et väävlikivi selle tarvis keige parem olla. Ta läks mere ääre ja otsis säält omale õige ilusa väävlikivi (väävlikiviks kutsutakse üht punasekarvalist kivi, mis mererannas keige rohkemalt osalt leida on ja ka väävli väge on nende kivide sees), siis pistis ta nõelaga oma pahema käe nimetussõrme sisse augu ja piigistas säält kolm tilka verd välja ja määris nende veretilkadega südame tarvis toodud kivi üle ja pani siis seda tulihännale südameks rindu. Ah rõõmu, paari silmapilgu aja perast hakas tulihänd elama ja tuli kohe keige esmalt oma peremehe juure ja küsis: "Kuhu poole sa mind nüüd keige esmalt minna käsid?" Mees ei lasknud teda ka mitte teist korda küsida, vaid ütles: "Mine too nüüd keige esmalt mõisaherra toidukambrist (sahvrist) üks õige hea seljatäis toidukraami, et süia saaksime." Silmapilk oli tulihänd kadunud, umbes arvata mõne minuti perast tuli ta suure seljatäie hea toidukraamiga tagasi. Nüüd oli vahimehel toitu mõneks päävaks. Küll ta laskis tulihännal hulk mitmesugust vara kokku vedada, ka mõisaherra raha ei jäänud temast puutumata, vaid sellestki tuli hea summa vahimehe tasku. Ei üksipäini oma mõisaherralt ei võtnud ta raha ja muud vara, vaid ka mitmelt poolt mojalt ja peaaegu keigest ümberkaudsest mõisatest langes temale mitmesugust vara osaks. Viimaks, kui tema oli juba keigesugust vara ja ka suure summa raha kokku lasknud vedada, läks ta salaja säält ligi mailt ära ja ostis omale mõisa ja elas väga uhkeste ja rikkaste. Aga tulihända ei kautand ta mitte ära nii kaua, kui ta elas, vaid pidas teda ikka enese juures. Kui tal mingi tegemist ei olnud, siis magas tulihänd mõnikord mitu aastat, aga kui oli miski tegemist, siis saatis ta peremees teda jälle, ja kuhu teda saadeti, sealt pidi igakord ikka tükk tulema. Perast vahimehest saanud mõisniku surma jäi tulihänd tema ühe sugulasele pärida, aga kas tulihänd sugulasele ka niisugust head tegi, kui oma endise tegijale ja peremehele, see on meile täieste teadmata ja ei ole selle üle mitte kuulda saanud.

E 16871/2 (3) < Tveri kub. < Tartumaa - M. Riste (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirik ja mõis järve põhjas Kord olnd ja eland Tartumaal rikas mõisnik. Sel olnd poeg ja tütar. Aga ei olla nõnda rikast pruuti pojale leidnud ega tütrele nõnda rikast peigmeest nagu nad ise olnd. Siis tulnud vanemad selle mõtte peale ja pand tütre ja poja paari, nõnda et nende suur varandus ei saaks mitte võeraste kätte. Ühel pääval laulatatud vend ja õde paari. Õhtal tulnud palju mõisnikka pulmapidule, priisand ja raalind kogu öö. Aga enne kella kahteteistkümmend, hakand üks kohtuhärra ammetlikkude asjade pärast koju kippuma, et täda polla küll tahetud laska, aga ommetegi kästud teda härrat homikul vistist tagasi tulla, mis see ka luband teha. Homikul tulnd kohtuhärra tagasi, aga leid oma suureks imestuseks tee otsas järve olema: asi saand ligemalt järel vaadatud ja leitud, et kirik ja mõis sel öösel maa põhja vajunud ja järv asemele siginend. Praegal seista see kirik ja mõis järvepõhjas, aga küll olla proovitud senna alla minna kulda ja hõbedat ära tooma, aga kirikuukse peal seista suur vähk, see lubada kõik katki hammustada, kes aga püiaks senna kiriku sisse minna, nõnda seista praegal see suur varandus järvepõhjas. Tartu poolt.

E 16889/92 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Unenägija Kord heitnud peremees ja sulane pääle söögi puhkama. Kui sulane juba küllalt arvas maganud olevat, tõusis ta üles ja ajas peremeest kah, aga see ei tule, ei siruta, ei liiguta kah, ei tõuse, ei tõuse. Viimäte lendanud üks kimalane peremehele lahtisest suust sisse ja kui sulane nüüd ärätas, virgus peremes ülesse ja hakkas jutustama, mis ta unes näinud. Ta jutustas kõiksugustest orgudest ja kuristikkudest. Sulane es lausu sõnagi, vaid läits tööle ja mõtelnud tõine kord valvama jääda, mida ta ka tegi. Kui peremees jälle puhkama heitis, pandis sulane tähele, et peremehe suust jälle kimalane välja lendas. Sulane jooskis kimalase järele, kuni nägi, et kimalane ühe mätta sisse ära kadus. Nüüd läks sulane peremehe juure tagasi ja katsus teda üles äratada, aga asjata. Ootis, kuni kimalane tagasi lendas, mispeale peremees isegi üles ärkas. Ta jutustas, et ta ühe rahakeldris käinud, kus hulk hõbe- ja kuldraha olnud, aga tema ei teadvat, kuskohal see keldri olla. Sulane seletas, et tema küll teadvat, kus tema käinud ja näitas ka mätast, mida peremees aga es usu. Sulane lõhkus mätta ära, mille all suur hobuse pealuu olnud ja selle sees hulk kuld-ja hõberaha, mida sulane ja peremees teineteise vahel ära jautasid ja mõlemile sai nii palju, et mureta elada võisid.

E 16892/3 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuda Vanapagan Emajõe suud sulgus Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel puid vidama hakkasid pahandas põrguvürst enda nii selle üle, et ta kohe Emajõe suud tahtis kinni sulguma hakata. Ta kutsus omad põrgujüngrid kokku ja hakkas kivve Ema suhu kandma. Kui Emajõgi nägi, et päkäpikkused mehikesed suured kivid sülles tema poole tullivad sai ta asjaloost aru ja hakkas kisendama: "Tulge appi, Ahja jõgi, tulge appi, Koosa jõgi, Emajõe suud sulgutaks!" Hüüdmist kuuldes ehmatasid põrgupoisid ära, viskasivad kivid maha ja panivad punuma. Vanalepaganale kukkus kivi jala pääle, kes sest saadik lonkama hakkas.

E 16903/4 (1) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk Puuki seisma panda Kui pisuhänd nähtavale tulla, sis lõika pahema jala pastla ristpael katki ja sõnu ise sääljuures: "Saadan, jää seisma nagu Kristus risti pääl seisis!" Kohe pidavat puuk seisma jääma, kui tal koorem säljas on.

E 16904 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva usu järele võivat käsni seeläbi ära kautada. Mine põhjapoolse tua otsa taha kuuvalgel öösel, lase kuul käsnase koha pääle paista ja sõnu ise sääljuures: "Kuuvalge, päevavalge, Käsnäküla põleb."

E 16945 (3) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oma und tahab ära kautada, see pandku tähele kus kägu kevadel esimest korda kukub, siis mingu selle puu alla, kus ta otsas on, et ta aga sind ei näe, aga selle aja sees, kui ta kukub, käi kol korda vastu päeva ümber puu ja tõmba iga ringi ajal hammastega puu küljest koort, siis piab uni kaduma.

E 16946 (5) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid palju on, siis määri vanas kuus võetud saviga ahjusid, siis piavad kohe kaduma.

E 16946 (9) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps palju karjub ja vihastab, siis võta sealt kohast maa seest rohu juure, kus härjad on müranud ja kraapinud, ja peksa nendega last, see aitab kohe.

E 16947 (14) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud, siis tõmba paskpaju koor vastu oksi seljast ära ja mässigu sellega kinni, siis ei läha paistetus enam edasi.

E 16947 (15) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kida käe sees on, siis keida maranatega keedetud lõngal kolm sõlme sisse ja mässi see sõlmiline lõng kolm korda ümber haige koha ehk mässi kida asju ümber ehk keida hobusesaba jõhvil käed selja taga hoides kolm sõlme sisse ja mässi ümber haige koha ehk pitsita niisuguse kahe puu vahel, mis teineteist on kasudes hõerunud seda haiget kohta ehk mässi varastud ahjuluua pael ümber haige koha ehk kui teisele seda haiget kohta näitad ja teine ilma sinu täädmata larinal hammastega selle haige koha pääle kinni kargab ja pigistab nõnda, et sa isi järsku ehmatad, siis kaub ära.

E 16948 (18) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes on üheksamad vaenuköied oma parema käe veikese sõrmega lahti päästnud, siis võib ta nende sõnadega, mis ta sealjuures on ütelnud, palju hädasid avitada.

E 16949 (22) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud ja said teda ära tappa, siis vajuta selle kepiga kellega teda tapsid selle hammustatud koha pääle, siis saab terveks.

E 16949 (26) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis piab üheksa korda ilma lugemata ühe hingega ütlema: "Põletsed, kõrvetsed, siasita närvetsed."

E 16949 (27) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui luksud käivad, siis piab selle nime kohe ära ütlema, kes sind räägib, siis jääb järele.

E 16950 (30) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui püss kohe ei jookse, siis pista ühe puu vahele, mis alt kaheharuline ja päält on kokku kasunud kolm korda päeva järele ringi läbi, aga rauaots ees.

E 16050 (37) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu võtta pikse lõhutud puu küllest kilda ja pane hamba pääle.

E 16951 (44) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus võetud saviga ahju määritakse, siis kasvab palju kilka, aga võta siis savi kui vanakuu esimest korda päeva kätte jääb ehk natuke riivatakse, ja sellega määrid, siis kauvad ära.

E 16951 (45) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kirpudest tahab lahti saada, see tehku vanakuu lõpetuses luudasi ja pühkigu nendega tubasi.

E 16952 (4) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad teisel lehma mäda maa sisse nõidu, siis otsi üks niisugune ork, kellel kolm haru on, aga igal harul jälle kolm haru, tee nende harude otsad tervaks, pista igaühega üks kord sõrmeküüne alla, aga et otsad kõik sinu verega saavad, ja nüüd pista see ork selle lehma juure, keda selleks soovid, maa sisse - siis piab jääma.

E 16952/3 (7) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui aru saadakse, et tüdruk poistega ümber käis ja ometi sohki ei läha, siis löö vitsaga kolm korda ümber palja härjakara, kui ta parajaste lehma juures on ja löö jälle sellesama vitsaga seda tüdrukut. Ehk pista nõel surnuristi tutist kolm korda vastu päeva läbi ja pista siis see nõel selle tüdruku riiete sisse. Ehk ka anna selle tüdrukule emise piima sisse.

E 16953 (11) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tahab, et tüdruk raisku lähab, see võtku kolm ühe aasta pajukasu, keerutagu patsi kokku ja tõmmaku kolm korda kura jala alt läbi, löö siis ramma elajat, aga pääle selle kohe tüdrukut.

E 16955 (17) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lammid vanas kuus pesed ehk niidad, siis ei kasva villa.

E 16955 (25) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus hobusele ranga teed, siis hõeruvad hobuse kaela katki.

E 16956 (28) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räästast purad maha torgid, siis on sial väha poegi.

E 16956 (29) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pääst täia otsitakse ja otsimine pooleli jääb, siis eksib metsa ära.

E 16956 (38) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui neljapäeval auku puu sisse lased, siis lased looma sisse.

E 16956 (42) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maast vett jood, aga enne kolm korda sülgad, siis ei hakka maast haigused külge.

E 16959 (68) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maalised on, siis võetagu särgi hõberees ja keerutagu seda kolm korda enese ümber ehk kaapigu selle päält hõbedat maha.

E 16959 (69) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju pihlakamarju on, siis on palju tulekahjusi.

E 16959 (71) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisi haavalehed punased on, siis on palju tulekahjusi.

E 16960 (78) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lina külvamise ajal kuu üleval on, siis ei kasva hääd kiudu.

E 16960 (79) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui haaval nii suured lehed on, et vares lehte seest välja paistab, siis on paras kaerakülvi aeg.

E 16960 (80) < Viljandi khk., V-Tännasilma. - H. Jaanson (1895) Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kadakad tolmavad, siis on hää tatrakülvi aeg.

E 16960 (81) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kapsid ehk kaala siis külvad, kui pääv ülevel on, siis kõrvetab päike nad ära. Kui kuu paistab, siis kolletavad ära.

E 16960 (82) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui toomingad õitsevad siis on hää linakülvi aeg, kasvab hää kiud, ja valged kui toominga õied.

E 16961 (98) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilpad maas isi maas risti on lähnud, siis saab surmasõnumid.

E 16962 (106) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad kevade ümarguses urvas on, siis tuleb nälja-aasta.

E 16962 (117) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puu lehed suil hommiku päält kastega on, siis tuleb päeva kuiv, on altpoolt, siis vihma.

E 16963 (130) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed vilguvad, siis tuleb tuulne ilm.

E 16963 (133) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike õhta tagasi vaatab, siis edespidi ilus ilm.

E 16963 (135) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb sulailm.

E 16964 (143) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidutähel on üks veike kaaskäija täht. Kui see veikene täht taga on, siis otsib poiss peremeest ja on üks nälja-aasta, on aga veike täht ees, siis otsib peremees poissi ja tuleb üks hää aasta.

E 16964 (144) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad sügisi pikki urvi täis on, siis tuleb hää rukkiaasta.

E 16971 < Paistu khk., Kaarli, Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastamise vastu Nikatand ja nakatand, väändind ja välpund, kurilindu kohta saand, pahalindu paika saand. Nahk nahka vastu, soon soont vastu, liha liha vastu, luu luud vastu, üdi üdi vastu, ila ila vastu, äisk äiska vastu, jäsam jäsamud vastu, paremine paigal kui enne. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16972 (1) < Paistu khk., Kaarli k., Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavaparandamise ja hambavalu vastu Oh Maarja, sa madal vaim, Jeesuse ema veel ilusam, kelle pea peenikene, peastab pead pindajest, varsed vaja väänetest. Mesilane, ilmalind, lennab metsad, lennab lepiku alused, lennab üle ütesa maa, mere, sealt toob metta meelelist, haavu parandada ja ka valu ära võtta ja ka hammid terveks teha. Issa pojakene, püha ristikene.

E 16973 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peale vihmasajo metsad palju auravad, siis saab veel sadoseid ilmu tulema.

E 16973 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vahest pikne puu sisse lööb, siis öeltakse, et vanapagan selle puutüve all varjul olla olnud.

E 16974 (18) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepapuud näritakse, siis minevat hambad vanana suust ära.

E 16975 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusekäbid tähentavad, kui neid palju on, kartohvlisaaki; pedajakäbid jälle kesvasaaki.

E 16975 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoonet noorekuu sees tegema hakatakse, siis mädanevat see ruttu ära, hakatakse hoonet vanakuu sees tegema, siis seisvat see rohkem aega.

E 16975 (23) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtune vihmasadu tilkmetena tõiseks päevaks kuuskede otsa jääb, siis loodetakse ilma heale minevat.

E 16975 (26) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pastlad esimest korda jalga pannakse, siis hõerutakse jalgadega kivi peal ja öeldakse: "Pae paksutsed, kivi kõvased, ühed pastlad, üheksad paelad." Siis seisvat pastlad kavva.

E 16977 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse kellegile suurel inimesel asja pakub, siis tuleb vastu võtta ja ülesse tõsta ning ütelda: "Pikas! Pikas!" Siis saavat laps heasti pikkas kasvama.

E 16977 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hommiku vara ei tohi äglapulga otse teritada, siis ratsivat ägel viljaterad kõik maa seest ülesse. Peab õhtult ehk siis, kui töö ära lõpetatud, äglapulka teritama.

E 16977 (41) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanadest kaselehestest tehtud vihaga vihutud saab, siis võtab ihu sügelema.

E 16979 (56) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaselehed juba jaanipäevast kollaseks minema hakkavad ja ka varsi selle järel puude otsast maha langevad, siis tuleb sügise varem.

E 16979 (57) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkavad puudelehed alles jaaka(jaagupi)päevast kollaseks ja maha minema, see tähendab hilist sügiset.

E 16979 (62) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Väänetud vitsaga hobust luau, siis väändub sellel hobusel elu sees mõni luu katki.

E 16979 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lüüakse väänetud vitsaga lehma, siis ei poegi see enam iialgi.

E 16980 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Langevad männakäbid (pedajakuked, kuda neid mõnel pool kutsutakse) sügisel maha, see tähendab halba aastat.

E 16980 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jäävad männakäbid kuni tõise aastani otsa, see tähendavat head aastat.

E 16981 (85) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel ja talvel palju vastu hommiku tuult on, siis kannavad viljapuud tõisel kevadel palju vilja.

E 16982 (87) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Missugune on ilm kuu loomise ajal ehk peale loomist kolm päeva on, seesugune saab ta siis kõik see kuu aega olema.

E 16982 (92) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene hommikul ilma iseäraliku karvata tõuseb ehk tõusmise ajal pilved pea enesest ära ajab ehk kui tema vastu tõusmist pilvi näha ei ole, siis on ilusat ilma oodata.

E 16982 (93) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene õhtul ilma iseäralise karvata jälle looja lähab, siis on jälle tõisel pääval ilusat ilma loota.

E 16982 (94) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene paksu pilvede taga, kelle üle ta jooni välja laotab, tunkelpunase karvaga tõuseb ja jälle seesuguse karvaga looja lähab, siis on kas tuult ehk vihma oodata.

E 16982 (95) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilved keskpäeva ajal endid päikse ümber koguvad ja pea teda katavad, siis on paha ilma oodata.

E 16983 (105) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puid raiudes mõni laast vingudes mööda kõrvu läheb; seda tarvis kinni püüda ja taskusse panna, siis ei saa ükski selle kandjat nägema.

E 16984 (111) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene aevastab, siis ütlevad vanemad inimesed: "Aita Jeesuke!" Siis saavat ta terveks.

E 16985 (129) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui oma koer kedagi oma inimest ei salli ja ikka teda nähes augub, siis öeltakse: "Sa ei ole siis, kui koer veike oli, selle jaoks leiba annud."

E 16986 (138) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi kuue-, jakihõlmu, nii ka põlle ülepea võtta, muidu saab pikken pihta lööma.

E 16989 (169) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte vahest näha on, sis ütlevad rahvas, see tähendab vaemnu, sõda ja verevalamist. Paistab sabaga täht hommiku poolt, siis arvatakse sõda hommikupoolt tulevat, paistab sabaga täht õhtupoolt, siis tulevat sõda õhtupoolt.

E 16989 (170) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On sabaga tähte sügise aegus näha, siis arvatakse sõda kaugelt tulevat, on kevade aegus, siis lähedalt.

E 16989/16990 (171) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põhi põõnab, virmalised taevas näha on, siis üteldakse see sõda tähentavat.

E 16990 (172) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, kui virmalisi rohkeste näha on, siis olla suur verevalamine põhjamaades.

E 16990 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tähed taevas nooli lasevad, et vanapagan taeva all palavaid kiva pilduvat.

E 16990 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, siis, kui tähed nooli lasevad, ei ole enam head nalja, vanapagan pillub juba nukiga tähti taevas, see saab tõeste midagi tähendama.

E 16992 (194) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lihaheite (vastlapäev) on ikka noorekuu sees. On ta õige noorekuu lähedal, see tähendab head, on ta noorekuu viimaste päevade sees, see tähendab halba.

E 16992/3 (198) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse selle ette valvata, et karjaelajate sekka talvel, kui nad laudas on, ühtegi viga ei peaks sündima, ei ka ükski kuri käsi neisse puutuda, siis tuleb sel päeval, kui kari viimast päeva metsas on käinud ja nüüd lauta peab jääma, uhertiga auk laudaukse aluspakule sisse lasta, elavathõbet sinna sisse panna ja peale selle auk pihlakapuust punniga jälle ilusaste kinni panna. Siis võib selle üle julge olla, et karja sekka mingisugust viga selle talve sees tulema ei saa.

E 16994 (208) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui surnut maha saab viitud, siis ei tohtivat enne peatada, kui kusagil metsa ääres, kus siis ka esimese seismise järel rist puu peale saab tehtud. (Niisuguseid vanu puid näeme sagedaste tee ääretel, kus ristisid sisse on lõigatud.)

E 16996 (238) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui metsad talvel kohavad, siis olla sulailmu oodata.

E 16997 (243) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuu sees raiutud palgid ja nendest tehtud hooned seisavad palju rohkem, kui vanakuu sees raiutud palgid, sest need mädanevad ruttu ära.

E 16997 (252) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui see laast, mis raidudes vinguvat healt teeb pulma ajal õllevaati saab pantud, see õlu panevat siis kõik pulmalised tantsima.

E 17006 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Valgeid laastuid hööveldama, tähendab lumesadu.

E 17006 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Taevatähti nägema, tähendab rõemustamist.

E 17010 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid vidama, tähendab mõnda head kasu.

E 17010 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid lõikama, tähendab halba ilma.

E 17010 (177) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid lõhkuma, tähendab lumesadu.

E 17010 (178) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid istutama, tähendab head.

E 17010 (179) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid maja ümber istutama, tähendab sissetulekut.

E 17010 (180) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid maast ülesse kiskuma, tähendab halba.

E 17011 (199) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puude mahamurdmist nägema, tähendab suurt tormi.

E 17011 (202) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puunõu seest jooma, tähendab halba.

E 17012 (222) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Lehtis metsa nägema, tähendab head.

E 17012 (223) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Raagus metsa nägema, tähendab halba.

E 17012 (224) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puude otsa ronima, tähendab paremale püüdmist.

E 17012 (229) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Laudu tahuma, tähendab halba ettevõttet.

E 17016 (335) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Koitu või eha nägema, tähendab külma.

E 17016 (336) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Päikest nägema, tähendab head juhtumist.

E 17016 (337) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kuud nägema, tähendab niisama head.

E 17016 (338) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Tähti nägema, tähendab õnne.

E 17016 (339) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Palju tähti nägema, tähendab suurt õnne.

E 17016 (340) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Tähtede maha langemist nägema, tähendab õnne kaotamist.

E 17020 (431) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Noori kaski nägema, tähendab kedagi tanu alla saama.

E 17020 (432) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaseoksi murdma, tähendab pulmade katki jäämist.

E 17020 (433) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaseoksi küljest lehti kraasima, tähendab halba.

E 17020 (434) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Raagus kasemetsa nägema, tähendab kurba aega.

E 17020 (435) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Raagus kasemetsa nägema, tähendab muret.

E 17020 (436) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Jõulukuuske nägema, tähendab head.

E 17022 (476) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Noori õunapuid nägema, tähendab pulmi.

E 17022 (477) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Noori õunapuid maha raiduma, tähendab naest võtma.

E 17022 (478) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Mõned ütlevad: noori õunapuid istutama tähendab naest võtma.

E 17022 (479) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Mädanenuid puid nägema, tähendab haigust.

E 17022 (485) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaski koorima, tähendab naest võtma.

E 17022 (486) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Kaski maha raiduma, tähendab ka naest võtma.

E 17023 (515) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Aiaväravat tegema, tähendab midagi kaela saama.

E 17023 (516) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Aida tegema, tähendab niisama midagi kaela saama.

E 17024 (531) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Palke lõikama, tähendab head.

E 17024 (532) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Palkisid vidama, tähendab halba.

E 17025 (558) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Lilles või puus saama, tähendab head.

E 17026 (571) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Tumedat päikesepaistet nägema, tähendab pahandust.

E 17026 (572) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Selget päikesepaistet nägema, tähendab rõemsat meelt.

E 17026 (573) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selged päikesepaistet nägema, tähendab head elu.

E 17026 (578) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/ Puid või kiva vette kandma, tähendab muret või südamevalu.

E 17035 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selg ära venitatud on, siis arstivad mitmed seda nõnda nimetada selja tõmbamisega. Mõned jälle seljarohu (mercurialis perennis)vedelikuga, mis taimede seest välja pigistadakse. Enne peale võidumist tehakse sellest samast taimest rist käe peale (peopesa sisse) ja vajutadakse siis kolmes kohal selgroo mööda alla, iga koha peale kolm korda.

E 17035 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirpusid ära kaotada, tuleb anipaju okste ja lehtedega, kui neid tubaku moodi katki on lõigatud ja põrantu peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutud.

E 17035 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pärnametsa alune hein on parem lehmadele piima, nii kui ka võianni kohta, kui kuusemetsa alune hein.

E 17036 (5) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimesel üks niisugune haigus on, kus üks valujutt alati nagu muaga lõigatud ihust läbi käib, ikka edasi lähab ja ikka rohkem valu teeb; siis kutsuvad inimesed seda jooksja haiguseks. Veronica offeinalis (jooksja rohi) tuleb siis keeta ja haiguse või valutava koha peale määrida. Peale määrimisel tuleb aga "Meie Isa" seitse korda ära lugeda, küll siis jooksja kus seda ja tõist kaob.

E 17036 (8) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt vana kannu seest tõine puu (tõist sorti puu kui kand on) välja kasvab. Selle küljest lõigatud laastud on valu vastu, kui nendega valutava koha peale vajutatud saab.

E 17036/17037 (9) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse, et pastlad rohkem seisavad, siis tuleb nendega vastsest pärast paekivi peal hõeruma ja isi sealjuures ütlema: "Pae paksutsed, kivi kõvatsed, ühed pastlad, üheksad paelad." Küll siis pastlad kaua seisavad.

E 17037 (10) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb pahema käega otsa peale vajutada ja kolm korda "Meie Issa" ära lugeda, küll siis peavalu kaob.

E 17038/41 < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirjad mõningade tähtsate leiduste üle Kui suur tähtsus on meie vanarahva mälestusi, mida sealt ehk täält maa ja mägede seest välja on kaevatud, alal hoida, selle kohta on sagedaste juttu olnud ja sellepärast toome tänases kirjas mõne kirjelduse sarnaste leiduste üle. Õisu-Ülemõisa järel oleva põldude seest olla kolm suurt kivi leitud, milledest üks alles hilja nimetadud mõisas näha oli. Sellel kivil oli külje peal sissi raiutud suur ring ja selle sees rist. Ka tõised kivid olnud sellesama sarnased. Vanarahvas nimetab neid kivisid ohvrikivideks ja teab kõnelda, et nende kivide lähedal, kus sel ajal suur mets kasvanud, ohvrikohad olnud. Oleks soovitav nende kivide alla hoidmine. Niisama leidis Heimthali valla mees Hans Rooger a. 1886 sellesama mõisa metsast ühe kõrgema kingu kohalt hulga vanaaegseid hõbe- ja vaskrahasid, millede juurest aga aastanummert leida ei olnud. Ühes ka kaks suuremat kirjadega neljakandilist hõbetükki. Mõned hõberahad olivad nii veiksed nagu herneterad, vanaduse pärast ei võinud aru saada nende kirja, näitas nagu oleksivad need vene keeli tähed olnud. Ühel osal neil veikestel hõberahadel oli tõise külje peal Peeter I ratsakuju ja tõistel arvata üks tiivadega loom. Suuremad hõberahad olivad meieaegste 20 ja ja mõned vanaaegste 50 kop. suurused. Vaskrahad, mis arvata meieagsete 1/2 kop. suurused võisivad olla, oli kõige rohkem, umbes 100-150 tükki. Need olivad keik õhukesteks mädanenud, nii et mõned neist katki läksivad ja nii ei võinud kõikide kirjadest haru saada. Suurem jagu vask- nii kui ka hõberahasid kandsivad järgmiseid vappi ja kirju. Eeskülje peal oli kaks suurt võtit risti säetud, nr. 7 üks + ja täht S. Äärt mööda kais järgmine kiri: MONE NO ARGENTHA. Tõise külje peal oli üks värav, millel kaks torni kumbagil pool nurga peal oli. Värava sisse käimise kohal oli kaks võtit risti. Äärekiri järgmine: GIVITATIS RIGENSIS. Veikeste hõberahade peal kirjad olivad ?Z-92H31-ja tõised HIJIHV-35, siin puudusivad kaks viimist tähte. ja jälle /joonis/. Suuremade hõberahade kohta ei olnud mul enam võimalik kirja ega tähendusi saada. Suvel 1894 Halliste kihelkonnast Reinse küla kirikumäe seest leitud vaskrahad, mis meie aegsete 2 kop. suurused olivad, kandsivad järgmiseid kirju. Esimese külje peal lõvi kuju krooniga ja tähed ÖR-m. Mõnda märki ei olnud enam näha. Tõise külje peal olivad kolm krooni /joonis/ järgmiste märgide viisil. Siis täht R pahemal pool, S paremal pool küljes ja G üleval kahe krooni vahekohal. Kroonide all oli aastanummer järgmiselt 16 73. Siis oli rahasid, mis meieaegste 5 kop. hõberaha suurused olivad. Neid oli kahte sorti, esimesed paksemad ja tõised õhemad. Paksemade rahade eeskülje peal oli üks kuju ja järgmine äärekiri pahemal pool küljes: IOAN. Paremal pool küljes: GASRB viimast tähte ei olnud võimalik aru saada. Tõise külje peal oli ratsakuju ja selle all järgmine märk /joonis/, äärekiri MAG DV?LITB?? siin puudusivad kaks vahemist tähte ja jälle: OLI. Õhemad vaskrahad kandsivad järgmiseid kirju ja vappi. Eeskülje peal oli järgmine suur täht R. Äärekivi paremalt poolt lugema hakates GAROLVSD GREX S. Tõise külje peal oli kaks võtit risti ja üleval nende keskkohal mark +. Äärekiri paremalt poolt küljest: SOLIDVSGIV nüüd puudusivad tähtesid, milledest vananduse pärast aru ei saanud. Ka on seda Reinse küla kirikumäge soome teadusemees Aspelin ja eesti teaduse uurija J.Jung mõne aasta eest vaatamas käinud, niisama ka Taru vare- ja kirikumäge ning mõnda muud, ja on siis nende kohta soomekeelstes kirjades "Muinasmuisto yhdistyksen Aikakauskirja" ja "Muinaisjäännöksiä Suomen suvun asuusaloilta" pikemalt kirjutanud. Niisama on Õpetadud Eesti Seltsi kirjades leida, mis need mehed kirikumägede ja mõne muude vanade kohtade uurimise juures on leidnud ja kirja pannud. Sel samal suvel a. 1894 Saarde kihelkonnast Kanakülas seisva Kalmeti kohalt on leitud suur vaskraha järgmise kirja ja vapiga. Esimese lehekülje peal seisivad krooni sees tähed: A?-??? ja aastanummer 1731. Tõise külje peal suur kahe peaga Vene kull. Nagu "Oleviku" 31 nr a. 1894 härra J.Jung Reinse küla kirikumäe kohta kõneles, et seal selle aastasaja algul üks lai tasane kivi nimetadud mäe peal on olnud, mida Moosese käsulauaks kutsutud, kus rahvas peal palvetamas käinud, mis aga pärast mäe järsu külje alla linalikko olla veeretadud. Et tähtsat kivi valgele tuua, olen ma seda järele kuulanud ja ka järele katsuda lasknud. Ei ole aga kivi kusagilt leida ilnud. Ei ole ka mäe küle all ühtegi linaleo aset leida, vaid küll sellest arvata vakamaa kaugusel üks loik. Kui aga kivi mitte jões ei ole, mis mäest paar vakamaad kaugel seisab. Edespidi, kui sellest kivist midagi teadust saan, kirjutan kohe. Tähendus. Sellele kirjale tahan veel juurde tähendada, et mul mitmed neist rahadest on, millest eespool sai kõneldud ja et ma edespidi rohkem tahan vanu kohti ülesse otsida ning nendest välja kaevatud leidusi tahan rahva käest ära osta. Praegu eespool nimetadud rahad olen ma Õpetadud Eesti Seltsile lubanud ja saan nad ka lootuse järel varsi ära saatma. Korjanduse üle lähab ka kiri ühes ligi, kustkohal nimetadud materjal saadud ja mil aastal.

E 17042/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saksakambri mägi Et viimasel ajal ajalehtedes Eesti vanaaegste mälestuste ja kohtade üle sagedaste juttu on olnud, siis tahan ka mina selle kohta pisut kirjutada. Pealkirja all nimetadud koht on Saarde kihelkonnas Reinse külast arvata viis versta kaugel Kilingi metsas ühe mäeseljantiku serval seisav kõrgem küngas, mida Sakasakambri mäeks kutsutakse. Vanarahvas teab kõneleda, et selle mäe peale sel ajal, kui sakslased siin sõdinud, nõupidamas käinud, niisama nagu Kaarli ja Uue-Karistes oleval heinamaadel, mida nüüd Saksniiduks kutsutakse ja millede kohta ka kord oleme teile teatanud. Nimetadud Saksakambri mägi on arvata 8-10 sülda kõrge, aga täidab laialt metsaalust, mille ümber madalad sood ja rabad seisavad, mida Valgerabaks kutsutakse. Suuremad mälestusi sealt ei leitud, kui ainult mõne aasta eest paar veikest raha, milledel rahva ütlemise järel üks kirik kahe torni ja kahe risti seisva võtme ja ristiga peal olnud (Vaata minu praeguses kirjas Kirjad mõningate tähtsamate leiduste üle), mida mina Bremeni vapiks arvan, keda saksa sõjamehed a. 1285 siia on toonud, siis kui Hamburg, Lübek ja Bremen oma ordu seltsisid Riiga, Tartu ja Tallinnasse sisse olivad säädinud. Niisugusid rahasid on ka veel mujalt leitud üsna rohkemal arvul.

E 17067 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps sünnib, siis peab temale isa ja ema püha Issameie palvet parema kõrva sisse lugema, siis saab tal häste kerge pea raamatu õppimiseks olema.

E 17067 (4) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosihaiguse paber saab järgmiselt kirjutatud. "Enepus enapus, mu ema, sama, valus, haigus, sina oled mind ütesse kuud kiusamas seisnud nüüd pead sina välja minema selsinatsel kuupäeval kui vaene orjapoiss ja minu ihu peab pehmeks saama kui püha neitsi nisa. Issand õnnistagu sind ja hoidku sind. Issand lasku oma palet paista sinu peale ja olgu sulle armuline. Oh Issand Jehova Jumal, lahuta sinna ise seda haigust nõnda kui sa maad merest oled lahutanud ja nõnda kui sa pilved taeva all ja linnud lased lennata, nõnda Issand tõstku oma pääle sinu peale ka selle inimese tervist kosuda ja õitseda ja andku sulle oma rahu. Aamen. Peab ka püha Issameie palve peale loetama ja nõnda kodu viidama, et tuuleõhk peale ei puudu.

E 17072/4 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust Parts muneb kuld mune. Üks rikas mees on ära surnud ja oma varanduse enne surma maha matnud. Küll otsinud ainus poeg varandust kaua aega aga ei leidnud kusagilt. Leiba oli tarvis osta, aga mis teta kui raha kopikatki ei olnud. Selle häda sees kõndis ta nüüd linna poole. Sääl tuli vana hall mees temale vastu ja ütles: "Ära muretse, poeg, ühtegi, mine mere ääre suure kivi juure, sääl ütle: "Mis sa magad siin mo isa varanduse pääl." Nõnda ka mees tegi. Kui ta kivi juures need sõnad oli ütelnud kerkis kivi ülesse ja säält tuli uus hall mehekene välja, andis vaesele mehele üks rubla hõbedat, käskis linna tagasi minna ja partsi omale osta, mis tee peal saada talle vastu tulema. Mees läks linna poole, ostis partsi ühe rubla eest omale. Nõnda oli hall mehekene õpetanud ja rubla ka partsimüüja nõudis ja ostja andis. Ta tõi partsi kojo ja varsti hakkas parts pesa tegema ja munes kuldmuna. Nüüd oli rõõm mehel, naesel ja lastel. Mees viis muna linna kullassepa kätte, kes teda lõhki lõikas. Kuld mis kuld, nii hästi seest kui väljast. Kullassepp andnud mehele muna eest 100 rubla. Nüüd ostnud mees omale söögikraami ja kõik mis tarvis, viinud kojo ja hakanud tublisti elama. Ta teinud partsile kalli puuri lae ala ja saanud igast kullasest munast, mis parts munenud 100 rubla. Mõtelge ometa kui rikas võis ta aasta pärast olla, sest parts ei pidanud kunagi vahet, vaid munes iga pääv. Endine vaene mees sai nüüd selle partsi läbi rikkaks meheks, hakkas kauplema ning võttis selle pekrepoisi, kes talle keige esimese leiva müünud, omale selliks ja mis siis viga on kaubelda, kui raha käes - raha tuli rahale ühtelugu juure. Aga sääl tuli kord ette, et kaupmees oma kaubatallituse pärast kolmeks aastaks ära võõrale maale minema ning oma kahte poega ja abikaasa jumalaga jätma. Kui nüüd kaupmees ära oli läinud tulnud üks väeülem sinna korteri, vaatnud partsi, kes kuldmune munenud ja leidnud selle tiiva ala kirjotud - kes partsi söame sööb saab mõttete mõistjaks, kes läbi kolme seina tõise inimese mõttid võib ära tääda. Kes partsi pea sööb saab kohe kuningaks. Väeülemb andis nüüd kaupmehe prouale nõu, kellega tal salasõprus oli siginenud, partsi ära tappa, et ise kuningaks võiks saada, mis ka nõnda sündis. Varsi sai partsikene ära tapetud ja praaditud ja väeülemb andis kokale nõu raasu partsi lihast maitseda, mida ta keik ise soovis lõunaks ära süüa. Kaupmehe poead Jaani-Jürit tulnud koolist kojo ja söönud täädmata kombel partsi ära. Kui kokk seda nägi rääkis ta poistele, mis nüüd poisikestel oodata on, kuidas partsiga lugu tema pea ja südame söömisega, et väeülemb neid võib vihas ära tappa. Poisid seda kuuldes põgenesid tõisi kuningriiki kus üks pime sügav org oli ning selle oru ääre pääl suur kast küündlaid täis. Selle riigi kuningas oli käsu välja andnud, et kes nende küünalde seast aindsa küündla kätte leiab, mis põleb ja sellega orust läbi kõnnib saab kuninga väimeheks ning kuningriigi perejaks. Ainust põlejat küünalt hulga küündlate seast polnud kerge asi leida. Mitmed noored mehed olivad õnne katsuma läinud, aga oma pea kaotanud. Jaan, kes partsi pea oli söönud juhtus ometi seda küünalt leidma, mis käes põles kui nad kahekeste oma venna Jüriga pimetast surma orust läbi rändasivad ja jälle päikesevalgele välja tulid. Kuningas laskis Jaani enese juure kutsuda, andis oma tütre temale naeseks ning kinnitas teda kuningriigi perijaks. Jaani lugu oli nüüd hea ja õnnelik, sest kuningatütar armastas teda lõpmata armastusega, mille sarnast paljo ei ole nähtud, sest et Jaan ilus, hea, mõistlik, tasane, ja vaga mees oli. Jah niisugust armastavad ka kurjadki naesed, miks siis mitte head naesed, ja kuningatütar olnud lõpmata hea ja ilus. Heakene küll, sai seda viisi, Jürist vend oli veel ilma kohata ja ka temagi pidi südame söömise läbi õnnelikuks saama. Ta reisis ära tõisi kuningriiki ja andis oma vennale, kes joba kuningas oli, kange käsu keik vangid vallale lasta ning keik vangimajad ära lõhkuda, kui ta tagasi tuleb. Edasi reisides sai Jüri ühte paika, kus kolm venda kahe asja pääle taplesid. Et seda oma keskel kuidagi viisi ei mõistnud ära jagada, nad palusivad Jürid jaotama, mida Jüri ka heameelega siis tegi. Põtk, piits olid kokku üks asi, sest põtk ei käinud piitsata ega piits ei käinud põtkata. Ja nui oli üksi tõine asi. Kui nuiaga löödi, sai loss, ilus lilliaed ehk ilus hobune, mis lööja ise soovis. Need asjad sai nüüd Jüri omale, sest taplejad tenasid õnne, et tülist lahti said. Säält läks Jüri ühte kuningriiki, kus kuningas käsu välja andnud, kes tema kuningriiki kullaga terve aasta ülevel peab, saab kuninga väimeheks ning riigi perijaks. Jüri sülitas kulda ja pidas selle viisiga aasta aega kuningriiki üles ning sai kuninga väimeheks. Lõi nuiaga vasta maad, sai ilusa lossi, lõi tõine kord, sai ilusa lilliaia, lõi oma naest nuiaga, sai naene mustaks märaks. Ta istus märale selga ning sõitis oma venna kuningriiki. Laskis venda keik vangid lahti lasta ja oma hobusale sedasama süüa anda, mis kuningas ise oma perekonnaga sõi. Pärast lõi ta jälle nuiaga maad vastu, siis sai hobune jälle inimeseks. Nad sõitsivad kõik kolmekeste tõllaga oma isamaeasse, kus nad siis väeülema oma emaga lasksivad ära hukata selle eest, et ema väeülemaga ühes nõus tahtsivad neid surma saata. Pärast läksivad mõlemad vennad oma kuningriigi pääle ning kui isa võõralt maalt tagasi oli tulnud, võtsivad nad ka teda eneste juure elama.

E 17074/5 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
II. Pokk ja sikk Kord heitnud üks poiss küllili õitsi tule ääre ja kohendanud tukkisid, kui äkiliselt üks ilma rummuta vankrirattas mäe rinnakust alla tule ääre jooksnud ja ise rääkinud: "Kui keegi järele küsib, kas läks keegi siit mööda, siis ütle pokk." Selle pääle jooksnud ratas tuule kiirusega jälle edasi kuni alla jõkke, kus vesi vasto taevast ülesse purskanud ning kadunud siis ära. Õitsipoiss seda imet nähes kohkunud ja jäänud mõtlema: "Kuidas võis üks tühipaljas vankriratas iseenesest jooksta ja rääkida, et tema päälegi veel pokk olevat." Kui ta alles nõnda mõtles, jooksis üks tõine niisamasugune ratas kui esimenegi olli jälle tema ligidale mäe rõunakust alla ning peatas tule ääres ja küsis õitsipoisi käest: "Kas kedagi läks siit mööda?" Ja poiss vastas: "Pokk läks." Selle pääle veeris ratas jälle iseenesest minema ning jooksis alla jõkke, nii et vesi vasto taevast ülesse purskas. Keik seda imet nähes kargas poiss asemelt püsti ja tahtnud lippama panna, kui kolmas suur, nago veskeratas mäest alla veeris ning poisi juure seisma jäi: "Kas sikk sõitis siit mööda?" küsis ratas. "Jah, sõitis küll," lausus poiss. Selle pääle sündis hirmus kohisemine all jões, nago oleksivad vesketammi väravad eest ära tõmmatud, viimaks hakkas maa ka poisi jalgade all kõikuma, nii et mees veel vaevalt jõudis jalgade pääl püsti seista. Seda imet nähes ja hirmu tundes oli poiss tükk aega ehmatuses. Aga kui sellepääle keik vaikseks ja vagusi jäi, hakkas siis poiss nagu unest ülesse, ehk ta küll ülevel oligi, ning kohe kojo poole jookstes ja appi hüüdes äratas ta pererahva unest ülesse. Läksid hulgani vaatama aga ei olnud ei jões ega jõe ääres enamb midagi muud näha, kui kolm ratta jälge, mis nõnda maa sissi olivad sooninud, et aseme jäljed veel tõisel suvel tunda olivad. Sellest imenähtusest ei võinud ka keige targemad inimesed mitte mingit otsa ega selgust saada.

E 17075/17076 (3) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämma raha Kord läinud ämm oma esimese väimehe ja tütrega pulma ja tõine väimees ja tüdar jäänud kodu hoidma. Aga koduhoidjad varastanud seni ämma raha ära, mille pääle ämm kojo tulles väimehe ja tütrega väga pahandanud, et pole jõudnud raha järele valvata. Aga kes võis seda tääda, kes raha ära varastas. Ämm seda väimehe ega tütre pääle koguni ei mõistnud arvata. Ka olivad nad ütelnud mitte hingestki täädvat, kus raha jäänud ehk kes teda võtnud. Vana ämm läks targa juure, kes siis pangi vee päält eidekesele kahe inimese varjo näitis, keda ütles rahavarga olevat. Ja sääl vee sees seisivad ka kahe inimese varjud, tõine meiste- ja tõine naesterahvas, tunda ei võinud eidekene neid oma töntside silmade pärast mitte, päälegi küündlatule valgusel. Sääl küsinud tark, kas ta soovida, et vargad saada surmatud ehk põdema pantud. Vanaeidekene tundis haledust naesterahva vasto, sest et tütarde ema oli, ja käskis varjo nõnda lüüa, et mees sureb, aga naesterahvas põdema jääb, mida tark siis ka tegi. Mehe varjule löönud ta õla pääle ja naese varjule kõhu pääle, ja kui ämm kodu jõudnud olnud joba väimees surnud ja tütar kannatanud kõhuvalu kolm aastat ja kolm päeva, sest et varastud raha kolmsada rubla ja 30 kopikat olnud. Küll kahetsenud vanaeit, et oma väimehele ja tütrele nõnda lasknud teha, aga mis sinna veel võis parata, kui väimees joba surnud oli, sest kes käskis ämmale valetada, et nemad rahast hingestki ei tea.

E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele. Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest. Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud. Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani. Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud. Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.

E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule." "Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi." "Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp. "Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne." "Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida." Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma." Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära. Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht." Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.

E 17079/80 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinalised Heinamaa olnud kaheksa versta kaugel ja peremehel ainus poiss. Nüüd tuli küsimine, millas niidab ainus poiss kümme vakamaad maha? Kaks meest saaksid selle tööga varemb toime. Õnneks juhtund ka mustlane parasjago sinna, kes siis talupoisiga ühes nädalaks aeaks heinamaale läks. Tööriistad ning nädalasöök võetud ligi, sest kes kaheksa versta kodust järele jõuab kanda, see oleks asjata vaev. Esimesel päeval ütles mustlane poisile: "Täna ei läha meie niitma, vaid puhkame. Küll homme ta ruttu maha lööme." Aga seesama lugu oli ka homme ja ülehomme, magasid ja sõid keik nädal otsa heinamaal, ei liigutanud lilligi kuni laupäeva hommikuni, sest et peremeest nägemas ei olnud, kes mihi tühhu oleks pannud. Aga talupoiss ei võinud siiski nii noorelt kojo minna, ilma et ta midagi oleks teinud ja palus homiku mustlast tungivalt niitma hakka, mis mustlane kuuldagi ei võtnud, vaid vasto kisendas: "Hale, kullakene, kallis pojokene, ma löön ta üksi maha. Sina võid kojo minema hakata, kui soovid." Ja seda uskus ka poiss ja valmistas ennast pääle pruukosti söögi kojo minema, arvates et mustlane oma sõna peab ja üksi heinamaa maha lööb. Aga niipea kui poiss kojo jõudis oli ja mustlane aegsaste poolest õhtapoolt poisil kodus järel ning rääkisivad siis peremehele, et heinamaa keik ilusaste maha niidetud, muud kui mingu peremees tüdrukutega esmaspäeval üles võtma. Mustlane hakkas oma nädalapalka nüüd nuruma ega hoolinud sellest midagi, et jahu, liha, võid ning piima heinatöö eest palgaks anti, vaid nuias veel lastele riidid, kapsaid, kaalikaid ja mune, mis pererahval koguniste sel aeal anda ei olnud. Sääl hakkas mustlane siis sajatama: "Saagu so heinamaa keik nõndasama kasvama nago sel aeal oli, kui meie niitma läksime. Saagu kaarid ja kuiv hein püsti tagasi jala pääle minema, nago sel aeal oli, kui meie niitmist alustasime." "Kas see küll peaks nõnda sündima," ütles peremees perenaesele, "mis mustlane ütleb. Meie annaks talle küll, mis ta palub, oleks anda olnud, aga, pai mustlane, palume sellega leppida, mis saanud olete ja ära minna." Ja mustlane läks hea vooriga sajatades uksest välja. Külm kahm käis peremehel üle kiha poisiga ja tüdrukuga esmaspäeval heinamaale jõudes ja nähes et niit keik niisama haljendamas ja kasvamas nago enne niitmist. "Võiks pagan mustlased võtta maa päält! Kas ta, vana mait, ei sajatanud mo heinamaad uueste kasvama, mis sain ma kahe mehe nädala tööst? Kui nad mõne kaari oleksid kasvama jätnud, siis oleks tõine asi olnud. Aga nüüd oli hulk tööd tehtud ja peab veel üle tegema. Võtku need mustlased sinna ja tänna!" Mis mõistis talupoiss ise selle asja kohta ütelda, kui tema käest küsiti. Ta ütles, et nemad mustlasega kahekeste keik heinamaa laupäeva lõuneks maha niitnud ja siis kojo tulnud. Sääl jäi siis keik süü üksi mustlase kanda ja hakkati jälle kibedaste niitma.

E 17080 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalge. Kibedal küündlakuu külmal ööl kiirgasivad tähed ning plõksusivad aiateibad. Kuu paistis nii selgeste, et kirja oleks võinud lugeda oleks keegi seda katsunud. Vana metsa hall hunt, kes nii vana joba oli, et kaugele metsa oleks elama asunud, oli omas suises korteris külatänava ligidal põõsastiku sees ning mõtles iseeneses: "Seie ma ka viimati nälga ära suren, kui ma liikuma ei hakka" ja ta tõusis istukuli ja nägi omaks imestuseks, et päike kesk taevast heledaste paistis, tähti tähele panna polnud tema asi. Tarvis küla tänavase vaatma minna ehk jo tulevad karjad välja, et ühe tallekesega oma nälga võiksin kustuta. Nõnna mõteldes hüppas ta pesast välja sammus külatänavat mööda edasi-tagasi ja lausus ise: "On nüüd need inimesed peris hulluks jäänud, päev on jo all lõune, ei aea veel karja välja. Ka on tänavatee kui laud, mis siin karjal käia viga, nad on keik magama uinund, ma tahan neid äratama minna." Aga vana hundikene ei täädnud, et peremees teda laudas, malk käes, jo ootis ning kui ta parasjagu oma nõna lauda seina alt sissi pistis, ühe hoobiga vana hundikese eluküündla kustutas. Oleks vana võsavillem rahulikult omas talvekorteris maganud ja seni ootnud kui sui tuleb, oleks ehk praego veel elamas.

E 17081/3 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri herra ja talupoeg Talupoeg pole jõudnud renti ära maksa, sellepärast on ta mito korda mõisa kutsutud ja iga kord kolmkümmend kepilööki antud, et võtku raha välja, kust taht. Selle häda sees tulnud talupoeg ükskord nuttes kojo poole, kus üks vana hall mees talle vastu tulnud ja küsinud, miks mees nutab. Talupoeg seletanud oma asjalugu võõrale ja võõras ütelnud: "Paha lugu küll, mehekene, tule minule kolmeks päevaks töösse, tahan siis sinule niipaljo raha anda, et rendi võid kinni maksta." Talupoeg väga rõõmus selle üle, ütles: "Seda tahan ma hea meelega teha, kui see töö niisugune ei ole, mis mina teha mõistan." Võõras ütles: "Heinu sa ometa ikka kojo vedada oskad ja see ongi see töö, mis sulle teha annan." Talupoeg läks siis vanakese järele tema kojo ja vedas musta suure täkuga kolm päeva heinu, aga kui jo kolmas päev oli lõppemas ja viimne koorm verst maad kodust veel kaugel oli, ei võtnud hobune enamb koormat perra. Küll sipsis talumees hobust piitsaga alt aisa, aga ei liikunud loom enamb paigast. Mees seda nähes hakkas hirmu tundma, et nüüd oma kolme päeva teenistuse palgast ilma jääb, mida temal väga hädaste tarvis oli, hakkas loomale tubliste piitsa andma, aga keik see ei mõjonud ühtegi ehk küll koorm lageta tee pääl oli ja ka üleliig suur ei olnud. Ta viha süttis looma ammeti vasto põlema, ta tõmbas hea malga maast ja virutas hobusele ühe tubli hoobi päha, aga ehmatas väga kangesti, kui nüüd musta täku asemel ta oma mõisaherra isa koorma ees seisis ja mehele ütles: "Hea oli see, et sina minule niisuguse tugeva hoobi andsid, et sinuga nüüd rääkida võin. Tule mo kojo, saad raha niipaljo, kui tarvitad ja ühe kirja ka ligi, mis mo poea, oma praeguse mõisaherra kätte viid." Selle pääle siis läksid nad natukene maad ühe lossi pääle, kus kolmandik hõbedat ja kiri mehele kätte anti ja nõnda nad siis jälle koorma juure tagasi jõudsivad ja vanaherra talupoega siis õpetas, et ta kirja, mis saanud, kõrva taha paneks ja mitte kuskile mojale, sest keik muud kohad otsida herra mõisas läbi. Ka käskis ta siis talupoega omale taosad jälle kaela toppida ning koorma ette rakendada ja üks tugev löök malgaga päha anda, et ta jälle hobuseks saaks. Mida siis ka talupoeg sõna lausumata tegi ja siiski veel õigeks aeaks heinakoormaga kojo sai. Vana hall mees tänas talupoega kolme päeva teenistuse eest ja ütles: "Nüüd võid minna, et oma teenistuse hinna jo metsas oled kätte saanud. Aga siin kingin ma sinule ühe hobuse, mida ise pead tallitama ja söötma. Ainult paar korda aastas anna talle teravaid raud naelu süüa, siis on ta alati ilus ja hea." Talumees võttis kingituse vastu ja tänas selle eest vana halli mehe maeast ära tulles, et kingituseks ilusa hobuse oli saanud, mis peris kena hobune oli ja mitte liig suur, nõnda kui see täkk oli olnud, kellega ta kolm päeva otsa oli heinu vedanud. Kojo tulles läks ta nüüd mõisaherrale raha viima, sest et tal teda nüüd küll oli, aga mõisaherra ei võtnud raha vasto, vaid käratses ja ütles, miks ta nüüd tuua ja mitte õigel aeal ei ole toonud. Selle pääle laskis ta talupoeale veel kolmkümend vitsahoopi anda ja küsis siis pääle maksmist. Antko nüüd mees tääda, kust ta selle raha olla saanud. Sääl ei võinud nüüd talupoeg midagi parata, vaid andis kirja herrale kätte, mida herra siis läbi luges ja ütles, et ta talupoea käest nüüd enamb raha ei tahagi, nii kaua kui ta ilmas elab. Ta pidas oma sõna ja oli sest päevast saadik keige oma valla rahvale väga hea herra. Talupoeg pidas oma kingitud hobust kuus aastat ja oleks teda veel rohkemb pidanud, kui mitte ühe pulma pääl õnnetus poleks juhtunud, mis läbi ta oma hobusast ilma jäi. See sündis sedaviisi. Keikidel pulmahobustel olnud heinad ja kaerad ees aga meile tuntud talumehe hobusel mitte midagi, ta seisis keik pulma aeg ree all peadpidi aasa külgi kinni tõmmatud, mida keik pulmalised imeks panivad ja talumehe naesele seda asja kaebasivad, miks ta hoost söömata pidada. Küll oli mees kangeste ära keelanud oma naist mitte hobuse juure minna ega temale midagi anda, sest et endine tuntud vana mees, kes hobuse kinkinud, seda kangeste ära keelanud. Keigest sellest keelust hoolimata võtnud naene tüki leiba ja andnud seda keige pulmaliste nähes hobusale. Selle pääle olnud hobune kadunud ja sellesama koguduse endine surnud õpetaja seisnud kadunud hobuse asemel, mida keik kohkudes näinud ja imestanud. Selle pääle käinud kange tuulepöörutus läbi rehealuse, et paarid ja palgid naksunud ja õpetaja olnud ka kadunud. Nõndaviisi jäänud mees omast heast hobusast ilma, kellega ta kuus aastat kündnud ja põldu harinud.

E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?" "Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid. "Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks." Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud. Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud. Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa. Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!" "Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud. Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid. Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.

E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada. Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud. Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua. Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan." Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas. Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha. Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud. Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani. Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas. Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi. Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi. Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.

E 17086/8 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sada rubla aasta teenistuse eest Soltad oli kakskümmend viis aastat kroonut ära teeninud ja kojo tulemas. Mitu linna ja küla olid joba seljataga aga veel oli päält saja versta kõmpida enne kui oma valda tagasi jõudis, kust kahekümneviie aasta eest pidanud teenistusesse astuma. Sugulasi tal paljo ei olnud, kes teda oleksivad kojo ootnud ja oma isat-emat oli soldat enne teenistusesse astumist kalmukünkale kannud, nüüd siis oli tema meelest nago ükskeik, kas mine oma endise kodupaika, või jää võõrase linna ehk kubermangu elama. Nõnda mõteldes jõudis ta ühe kõrtsi juure, kust üht võõrast herrat eest leidis, kes teda saa rubla eest omale aasta pääle teenistusesse palkas. "Sul ei ole muud tööd, kui paea ala tuld teha, peris eht karjapoisi amet," ütles võõras herra. "Selle eest saad siis aastaks 100 rubla, riie, söök ja prii korter veel pääle kauba. Aga vaadata sinna katlase ei tohi, teed sa seda, oled oma aastapalga kaotanud, võid minna kus taht, muud trahvi sul ei ole." Kaup tehti kindlaks ja soldat astus tõisel homikul ametise. Õhtul tänas ta jumalat, et hea koha ja peremehe oli leidnud ja nõnda läks elu ühtejärge kuus kuud otsa lõbusaste edasi, muud kui pane puid katla ala, mis selle tarbeks olivad sinna maja kuuri kokku veetud. Juba seitsmes kuu oli käes ja katal varises homikust õhtuni. Sääl tuli soldatil kord mõte päha katlase vaadata, mis sääl ometa peaks keema ja nägijat ka kedagi sääl polnud, kust võis siis peremees seda tääda saada, et ta katlase oli vaatnud. Nõnda mõtles soldat ja tõstis katlakaane ülesse, aga nägi et sääl muud sees polnud kui selge vesi. Aasta lõpetusel tuli peremees asja üle vaatma ja küsis soldati käest: "Kas oled katlase vaatnud?" Soldat vastas: "Ei ole." Peremees pööris ennast nüüd katla poole ja küsis: "Katal, kas poiss vaatis sinu sissi?" Katal vastas: "Vaatis küll." Peremees sai nüüd pahaseks ja ütles soldatile: "Mikspärast sina valetad? Oled nüüd oma aastapalgast ilma ja võid minna, kus kolmatkümmend. Ehk kui soovid veel aasta pääle tagasi jääda ja mitte katlase ei vaata, saad jälle 100 rubla nago esimese aasta kaup oli." Soldat jäi jälle tõiseks aastaks siis teenima ja imestas väga, et katal oli vasto rääkinud, kui peremees ta käest küsis. "Ei ma ole nüüd enamb nõnda rumal, et ma ta sissi vaatan, minu pärast olgu sääl sees mis taht." Soltati asi oli nüüd igapääv katlale tuld ala kihutada, et kees mis varises kuni aasta pea lõppema hakkas ja soldatil jälle see rumal mõte päha tuli kord katla sissi vaadata, mis sääl ometa peaks keema, vesi ei võinud see mitte olla, sest magus lõhn tuli katlakaase alt välja ja tungis soldati nõnasse. Mida rohkemb ta selle pääle mõtles seda rohkemb kasvis himu katlase vaadata, kuni ta ühel päeval oma tahtmise üle enamb ei jõudnud valitseda, vaid kaase üles tõstis. Aga ehmatades nägi soldat, et alasti inimene katlas oli, ta pani kaase jälle pääle ja täädis nüüd muidugi, et omast aastapalgast ilma oli. Aasta lõpetusel tuli jälle peremees ja küsis: "Kas oled katlase vaatnud?" "Vaatsin küll," vastas soldat. "Mis sa nägid sääl?" "Üks alasti inimene oli katlas," vastas soldat. "Noh, ütles peremees, "oled omast aastapalgast jälle ilma. Või tahad veel üks aasta teenida, et sa katlase mitte ei vaata, siis võid teenistuse jääda." Ja soldat jäi veel kolmandat aastat teenima. Nüüd ta ei vaatnud enamb katlase, vaid kihutas tuld ala kuni aasta lõpetuseni, kuni siis peremees jälle ilmus ja küsis: "Kas katlase oled vaatnud?" "Ei ole," vastas soldat. "Kas ta vaatis so sissi?" küsis peremees katla käest. "Ei vaatnud," ütles katal. "Hea poiss," ütles peremees, "nüüd võtad oma palka 100 rubla ehk tahad õnne, siis võta õnn. Õnn on niisugune, et keik asjad: puud, kivid, linnud ja olgu mis taht asjad, sulle vasto kostavad, kui sa midagi küsid." Soldat valitses omale õnne, jättis siis peremehega jumalaga ja hakkas minema oma sündimise koha poole. Aga varsi tuli temale nälg kätte ning ta kahetses väga, et õnne ja mitte sada rubla raha polnud võtnud. Ta jõudis varsi teelahkmile, kus üks post oli püsti pantud, aga mitte midagi pääle kirjotud. "Post, kus lähab tee pahemat kätt?" küsis soldat. Ja post vastas: "Külasse. Sinna saab 12 versta." Jälle küsis soldat: "Post, kus lähab parema käe tee?" "Linna," vastas post. "Siit saab linna neli versta maad." Soldat imestas selle üle, et post temale vasto rääkinud ega kahetsenud enamb oma saja rubla üle. Varsti jõudis ta linna, ja heitis kaupmehe poisiks, sai 100 rubla aastaks palka, riided ja söögi. Nüüd läks elu õige korda. Hääkene küll, sääl sündis ühel ööl õnnetus, vargad olivad kaubakuntuuri tunginud, ja mitme tuhande rubla eest kallist kaupa ära viinud, ja kümme tuhat rubla pakuti selle mehele, kes teaks varastud asjad kätte juhatada. Meie tuntud kaupmehesell võis nüüd seda lubatud hinda kergeste omale saada. Ta andis kaupmehele üles, et tema võida küll ära tääda, kus kaupmehe varandus ja vargad seisavad. Kaupmees sai selle üle väga rõõmsaks ja lubas, niipea kui varandus ja vargad kätte saadud, jalapäält 10000 rubla soldatile välja maksa. Selle pääle läks siis soldat kuntuuri ja küsis: "Kuule, kuntuur, kus on see varandus, mis kolmandamal ööl siit ära varastati?" Ja hääl vastas kuntuurist: "Siit kolmas uulits, maja nr. 40, kaupmehe keldris, kes ise oma sellidega ka vargad olivad ja varanduse ära viisivad." Anti siis asjalugu politseile tääda ja minti varandust otsima. Ja ets kae, varandus keik sääl, mis siis viimane kui nahanõgel tagasi toodi ja kätte saadi. Vargad ei võinud enamb midagi salata, tunnistasid keik oma suuga kohtu ees ülesse ning said sundusetööle mõistetud. Soldat sai nüüd rikkaks meheks, sest 10000 rubla, mis kaupmees temale ülesandmise eest välja maksis, ei olnud enamb veike raha, sel aeal. Lugupidamine ning austus kaupmehe ning linnavalitsuse poolt veel pääle kauba. Keegi ei julgenud sääl linnas enamb pääle seda midagi varastada, sest nad täädsivad, et nende linnas nüüd mees elab, kes keik asjad ära teab ja keige pimedamad teod valge ette toob. Ta võttis kaupmehe aintsama tütre omale naeseks, mis teda väga armastas ja sai sellega ühes pärast kaupmehe surma keige rikkamaks kaubakontuuristiks. Ots. Otsast olen hea tüki ära näpistanud, et väga jämedaks läks.

E 17088/9 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mereväe admiraal Kord olnud üks mereväe admiraal, kes alamast seisusest selle kõrge ameti sissi tõusnud, rikkaist mõisnikutest ballipidule kutsut. Ja temale pidu lõbureisiks ratsu, peru hobune pakutud. Mida siis ka admiraal ehk ta küll ratsasõitja ei olnud, nago rüütlid, viimaks pääleaeamise pääle vasta võtnud ja sadulase istunud, kuna rüütlid ise taltsutatud hooste seljas metsa kihutasid. Aga nad pole veel kaugele jõudnud, kui äkitselt peru hobune püsti aeanud ja väeülema seljast maha viskanud. Seda nähes keerutanud siis mõisnikud oma hobused ümber ning kahetsenud väga poolpilgates admiraali õnnetust. Aga üks pool purjus mõisnik pole oma mõttid jõudnud varjata, vaid öelnud lausa: "Vaat, suur ja kõrge ametnik, aga ei mõista ratsa veel sõita. See pahandanud admiraali väga, aga ta varjanud oma viha ega ole hakanud lollidega vaidlema. Mõne aea pärast kutsunud admiraal needsamad mõisnikud oma sündimisepäevaks laeva pääle pidule, mis ta väga uhkesti olnud valmistanud. Aga olnud käsku andnud, et niipea kui tervise ja õnne soovi hääl kuulda ja klaasid kokku lüia, siis laevalael korraga 12tõistku suuretüki pauku anda. Seda ei täädnud mõisnikud, vaesekesed, hingestki mitte, kes joba püssipaugust ennast ehmatavad. Niipea, kui tervise õnnejoomine tuli ja igal mõisnikul viinaklaasid suu ääres valmis seisid, käis määramata kange põrutus korraga. Kõik mõisnikud kukkusid selle pääle maha ja klaasid kukkudes läksid puruks. "Oi imet!" ütles admiraal, "targad, suured mehed, aga ei mõista jalgade pääl seista." Ta ei jõudnud oma naeru pidada, kui sõbrad käsi kõrvade ees hoidsid ja põrmandal maas lamasid, kartes et veel tõisi mürakaid tagant järele tuleb. "Keik om tasa, tõuske nüüd ülesse," ütles admiraal. "Kuida teie mulle, nii mina teile. Elagu rüütlid, õppinud ratsamehed."

E 17089 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ura Kaarel elas Tiidu talus oma sõsaramehe juures. Aga perenaene Jaava (Eva) olnud nii kitsi inimene, et ta sandile pala leiba pole andnud. "Kas surego ta sinnasama mo ette ära öelnud," öelnud Jaava mito korda. Selle pääle ütelnud jälle vana Ura Kaarel, kes ise küll ilmlik mees olnud Jaavale suu sissi: "Pange tähele, sina, perenaene, saad leivamõhe juure ära surema." Viimaks saanud seda viisi, et perenaese poeg võtnud uue talu ja läinud sinna elama. Olnud tõised pererahvas kaugel heinamaal ja perenaene üksi kodus leiba tegemas. Kaks leiba olnud ahjo pantud ja kolmas leib labida pääl, kui pererahvas õhtu kojo tulles teda säält leidnud. Käed mõlemad, mis leivataignaga olnud, olnud sead otsast ära söönud. Nõnda läks Ura Kaarli, vana ilmliko mehe sõna tões. Uues Antsmõisas Valli talus sündinud see lugu.

E 17089 (2) < Rõuge khk., Viljandi v., Karula k., Rootsi t. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma olin oma isa maeas alles poismees, see oli sõnniku vedamise aeg. Koormad läksid metsa ja mina seisin tahra tsia aia pääl kõhuli ja vaatsin kui tõistre perenaene oma põrsastele üle aia sööki ette kallas. Sääl tuli äkitselt üks kange tuulekeerutus, mis mulda aias üles keerutas ning selle sees üks tulesäsi, mis just minu paremalt poolt mööda jooksis ja tõistre perenaist vist puutus, see satte selsamal silmapilgul maha ja oli surnud. Öeldi, et lendaja olla teda läbi löönud. Villandi Karola Rootsi talus.

E 17090 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast elanud Tee vallas üks tark või nõid, kes paljo head ja paha teinud. Kord tulnud kaks meest tema juure, et herra viha ära võtaks ehk teda koguni surmaks. "Kummad ma pean tegema siis," öelnud tark, "kas ära surma või haigust saatma?" Poeg vastanud: "Tarvis ära surmata." "Kelle hinge pääle?" öelnud tark. Vana isa pole seda oma hinge pääle võtnud, aga poeg olnud kohe valmis ja öelnud: "Tee minu hinge pääle." Mis pääle siis tark tulise söe ahjust võtnud, ümber poisi pea keerutanud ja minema saatnud. Ja enne kui targa juures käijad kojo jõudnud olnud herra surnud, ja see sündinud selsamal tunnil, kus tark tulesöe lendu saatnud. Asi, mikspärast nad targa juures käinud, olnud see, et mõisaherra need koha päält välja tõstnud. Jutt Tarvastust perit.

E 17090 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord surnud ühel metsavahil kolm lehma ära. Aga ta mõistis kohe, et see õiguse asi enamb ei ole. Läinud targa juure, lasknud nõnda teha, et vastalisel neli lehma ära surnud. Üks sellepärast pääle kauba, et mõistab oma naabrit lasta rahulikult ära elada. Ja see nõidumine ei maksnud rohkemb kui rubla raha ja 1/2 toopi viina.

E 17090/1 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks perenaene olnud nõnda kimbus, et piima tilka enamb lauda juurest tare juure ei saanud, ilma et sääl sipelgad sees ei olnud. Läinud siis, vaesekene, targa juure ja palunud teda selle ilmakuulmata häda vastu abi ja toetust. Tark õpetanud nõnda. Võta kolm ehk neli sipelgat ehk nii paljo, kui ise arvad vastalisel loome ära surmata. Mähi neid siis mõistlikult ja tasakeste paklaste sissi, et nad enneaegu ära ei sure. Siis lase oherdiga auk üles lõhna, ahjukummi kohale seina sissi, ja pane paklate sissi mähitud sipelgad sinna sissi. Pihlakane pulk, kolm risti otsa lõigatud, löö tubliste ette, siis ongi toimetus valmis. Nüüd ei ole siis muud enamb teha, kui kuivade kasepuudega tulukene ahjo panna ja kolm head sületäit ära põletada. Kui keik nõnda toimetad, siis tuleb kurjategija isi so juure ja palub sind, aga sa ei pea temale midagi asja andma. Annad sa talle omast käest midagi, siis pääseb ta kohe hädast ja hakkab sind jälle kimbutama. Aga ei anna sina temale midagi, siis surevad tal nii paljo loome ära, kui sipelgaid, mis piima pealt võtsid, ja teda ei või keegi tark enamb avitada. Kui täna keik nõnda sai toimetatud, tuli tõisel hommikul päikesetõusu aeal oma küla peremees asja paluma, kelle pääle keegi poleks mõistnud arvata. Teda sai sõimatud, aga ta ei jätnud siiski palumast, öeldes, et tal kolm lehma joba surnud ja kaks tükki hingitsemise peal olevat. Viimaks ometi läinud peremehe ja -naese süda haledaks, et nad abipalujale tüki leiba andsid ja viiest sipelgast kaks tükki lahti lasksid. Kolm tükki olnud kui tina tuhka kadunud, neid ei leitud paklate seest enamb. Sest saadik jätnud siis hambamees ligimese kiusamise järele ja olnud surmani hea ja lahke tema vastu. Ja mis sai tark S. eidekene selle õpetuse eest? Väga väha, ainult 10 naela võid ja pool toopi viina.

E 17091 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ma alles poissmees olin ja T. talus teenisin, tuli sihane kena nali, kulla velle, mul ükskord ette, kas nuta vai naera. Vaka linasemnid külvi maha, peremehe linad, mis ühekorraga saivad külitud, tulivad maast üles nago suga. Aga minul mitte vaimugi ehk küll jo viies päev oli. Mõtli keik mõtte ja arvasin siis iseeneses, ega siin hääd asja ometagi ei ole. Kaapsin käega mulda päält ära ja nägin, kas usute vai uskmata, et lina loomakeste otsad olid allapoole käänanud, valmis maa ala kasvama. Siin ei ole midagi enamb teha, siin peab ruttu abi saama. Läksin siis kojo, hüppasin hobusale selga, sõitsin kõrtsi juure js võtsin säält 1/2 toopi viina, viisin vana Punaku Märdile. Ta ütles: "Poeg, ei ole viga, mine nüüd kojo ja hommiku mine vaatama." Hommiku vara ei saanud minna, et vihmane oli ja kodus hobuste kammitsad tegin, läksin siis pääle lõunasöögi. Aga kui rõõmsaks ma sain! Keik mo lina kui suga ülevel! Poleks ma õigel aeal abi otsinud, oleksin linast ilma ka olnud.

E 17091/2 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma täädsin, kui alles noormees olin, kuidas üks naabriperemees nõidumist väga kartis ja päevad ja nädalad otsa ühte läti nõida, keda ta 60 versta kauguselt arstima tõi ja tagasi jälle oma hobusega viis, tubli palk ja söötmine veel pääle kauba. See tääduseta vanaaegne rikas mees, kes küll meie aeal olnud, ei sallinud seda silma otsas, kui kuskil raipeluud ehk mõnda surnud kassi silmas. Ka rotid, hiired ja riide- ehk lõngatutikesed, kui need silma puutusivad, ei võinud head tähenda, päälegi veel, kui hiirekene aida ehk lauda lähedal maas surnud oli. Noh siis kohe poiss, hobune vankri ette, ja nõia järele. Aga naljahambad külapoisid saivad peremehe nõiduse kartust sellesama talu poiste käest tääda. Ja külapoisid sünnitasid selle läbi peremehele paljo peavalu. Kui kuskilt iial üks looma kondiluu või pealuu leiti, kohe kanneti teda öösel nimetud talusse ja pisteti silmaauku pidi loomade tahraaia teibasse. Kui nüüd peremees hommikul üles tõustes seda jäledust nägi, oli esimene töö, olgu keige pakkemb töö ees, poissi 60 versta kaugele arsti järele saata. Aga niipea kui arst ehk nõid kojo oli saadetud, mis küll salaja hoieti, aga oma talu poisid siiski asja tõistele avaldasivad, oli uus hobusepea jälle aiateibas, suuremb ja koledamb veel kui endine. Kui asjalugu laiali lagunes ja ümberkaudu keige naljahammastele täätavaks sai, viiti keik luud ja kondid, surnud kassid ja rotid möödaminnes nõiakartja peremehe õue pääle ehk loomalauda lähedale, sest et maantee selle talu õuest mööda käis. "Siin külas on väga kiusakad inimesed, peris nõiad ja tükimehed, oleksin ma vaenemees seda täädnud, ma poleks mitte seda kohta ostnud."

E 17092 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord elanud talu saunas kuulus tark, kes keigevähemat asja ei mõistnud parandada, nago ta ise mito kord kahe silma all ütles. Ometi oli ta keige ümberkaudse rahva meelest tark ja nõid. Juhtus kord sellessamas peres, kus nimetud saunatark, saunas elas ka lombak sulane. Nüüd oli abiotsijal raske aru saada, sest tark oli lombak ja sulasega ühte nägo, üks mis üks. Sääl tuli kord lugu ette, et abiotsijad sulase juure juhtusid ja teda palusid herra viha ära võtta, mida sulane ka siis viibimata tegi. Ta võttis võõraste viinapudeli, kallas viina välja ja kuskis pudelisse ja andis võõrastele herra viha võtmise arstimiseks. Päälegi andsid abiotsijad sulasele paar haljast rublatükki ja läksid oma teed. Sääl pidas sest päevast sulane saunamehega nõu kokku ja hakkasid kahekeste ametisse, sest et lõikust väga paljo oli. Ja kuni surmani toitsid vanakesed ennast oma tarkusest ning rahva rumalusest, kuna nad ilma selle naljata mõlemad nälga oleksivad ära surnud. Sest siis oli väga puuduline aeg.

E 17092 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinareha ei tohi heinaaeal selili maha visata, siis tuleb kas selsamal ehk tõisel päeval vihma sadama.

E 17092 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vikatit peab pärast niitmise lõpetust iga inimene luiskama. Jätab keegi hooletu inimene seda tegemata, siis luiskab teda tont oma luisoga üle, et ta enamb heina ei võtta.

E 17092 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihoones ei pea keegi vilistama (vilet aema), siis lööb pikne, välk hoone põlema, kui sääl sees on vilistud.

E 17092 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirvest ei pea keegi selili maha viskama, tera üles poole - kirves ootvat siis saadlasi?

E 17092 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirvest ei tohi keegi ümberringi kärga pääl tiirutada. Kes tiirutud koha pääle astub, sellel läheb tiir jala sissi.

E 17092 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kübarat ei tohi keegi käe otsas keerutada, kes keerutatud kübara päha paneb, sellel läheb pea rumalaks (hulluks).

E 17092 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On naesterahval undrikuhänd kahekorra üles läinud, kutsutakse teda varsi vaderisse.

E 17092 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes keige pärast tööd jääb lõpetama, olgu heina- ehk lõikusetööd, jääb sinna peresse veel tõiseks aastaks teenima.

E 17092 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kukk vaheaeal laulab, tähendab tõine päev head ilma ja kui enne hea ilm oli, siis tähendab kukelaul kurja ilma.

E 17092 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannab siga suuga põhku lauta, läheb ilm kurjaks, kannab põhku laudast välja, läheb ilm heaks.

E 17093 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sääb siga veel pärast põuaaega pääle päikese looja minemist muru (õue) pääl, saab tõisel päeval vihma.

E 17093 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähab kuivanud heeringa- ehk räimepütt, mis tühjalt on aitas ehk keldris seismas, ligedaks ja hakkab higistama, on suurt vihmasadu oodata.

E 17093 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Läheb raudkivi ligedaks, mis metsas ehk mojal varjulises kohas seisab ja kellel ainult otsakene maa seest välja paistab, tuleb vihma tõisel ehk kolmandal päeval.

E 17093 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Röögib pajoharaks (sineraal) metsas ehk lendab metsast välja, ei jää vihm tõisel vai kolmandal päeval pääle selle ealgi tulemata.

E 17093 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sööb koer hea ilmaga heinu, tulevad väga halvad ja vihmased ilmad.

E 17093 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkab uni vanainimest päise päeva aeal vaevama ja lähavad luud-kondid nago raskeks on vihm tulemas.

E 17093 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Päikesel rõngad suil ja talvel sünnitavad pitkalist sadu, nõndasama ka sapid ees ja taga päikesel.

E 17093 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tõuseb päike selgeste ja läheb pääle tõusmist pilve, on selsamal päeval raske sadu käes.

E 17093 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pilvitab pääle lõunat ja paistvad päikesekiired pilvede vahelt välja nagu kokku seatud vitsakimbud, tuleb tõisel päeval vihma.

E 17093 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On päikesel ratas ümber enne lõunat, tuleb selsamal päeval vihma. On pääle lõunat, tuleb tõisel päeval. Nõndasama on ka kuurõngastega lugu.

E 17093 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmase ilmaga suil tuul põhja käänab, läheb kuivale.

E 17093 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pärast kauaaegast vihma sadamist pilved päikese loojaminekul valgeks rünkadeks läävad, saab kuiva.

E 17093 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike tõusmise ja veeremise aeal kollane näitab, pole paljo vihma loota.

E 17093 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuiva aeaga päike väga valge on ja helgib, on vihma varsi ootata.

E 17093 (25) < Rõuge - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui saksamaa pajo lehed kuiva ilmaga väga läikivad kui päike õhtapooles on, tuleb tõisel päeval vihma.

E 17093 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui järvehütt ehk jutitaja laulab õhtatel jut-jut, on vihm tõisel päeval tulemas.

E 17093 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui koer suigub ja kurb on, tulevad pahad ilmad.

E 17093 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kana vihtumine põrandal tähendab talvel sula, aga nokitsemine kanget külma.

E 17093 (29) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varessa vihtumine kuiva ilmaga tähendab vihmasadu.

E 17093 (30) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass suud ja silmi käpaga peseb on varsi külaline oodata.

E 17093 (31) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sigade vingumine ja purelemine laudas talvel tähendab kanget külma ja tuisust ilma, niisama ka suil vihma ja tuult, mis paar nädalat vaib edasi kesta.

E 17094 (32) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kana laul kuke kombel tähendab perekonna ehk ta peremehe ehk perenaese surma, kohast lahti saamist ehk muud äkilist häda ja äpardust, mis täädmata ilmub.

E 17094 (33) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On inimesel kihavoolmed nago palmikud üles aetud ning näpuga katsudes tunda, tuleb kuri ilm.

E 17094 (34) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui söögi aeal pala suust ehk käest maha kukub, tuleb näljane külaline.

E 17094 (35) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leib ahjust välja võttes keskelt lõhki on, saab leivategija ära kaduma, surema, olgu see kunas ta on.

E 17094 (36) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rist tehakse leivale, võile ja paljodele söödavatele asjadele pääle, et tont ei saa tulu ega jatku ära võtta. (Kestab kauamine)

E 17094 (37) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui küündlaid tehakse, siis peab külaline juure tulles hästi hambad irvile aeama ja naerma, et küündlail valge tuli saab.

E 17094 (38) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pajapõhi talvel ehk suil põlema lähab, on suurt sadu oodata.

E 17094 (39) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui süües ehk juues kurku kargab, saab varsi viina. Aga laste juures tähendab seesama asi püksimõõtu.

E 17094 (40) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi tõisele järel kõndides tagant kontsa pääle astub, siis saavat need kaks pärastpoole sugulaseks.

E 17094 (41) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orav maja ligidal, tähendab hirmus suurt õnnetust.

E 17094 (42) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käo kukkumine tähendab majarahva kohast lahti saamist, äkilist õnnetust ehk koguni surma.

E 17094 (43) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui siga ehk kukk aknast sissi tuppa vaatab, tuleb sel päeval haruldane külaline ja toob viina.

E 17094 (44) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuleb vana ehk noor naesterahvas esitiks reisil vasto on see reis tühine, paremb on, et ümber kojo tagasi pöörad.

E 17094 (45) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuleb teekäijale keigu päält mees ehk poisikene vastu võib julgeste reisida sest õnn on hea.

E 17094 (46) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuti ja mustlast reisile minnes näha, kui ta esmalt vasto peaks tulema, tähendab, et petja kätte saad langema. Seepärast, kui sa neid mihhi kumbakit silmad, siis katsu nii ruttu kui võimalik, et kojo tagasi saad.

E 17094 (47) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkilõikuse lõpetusel võtab üks ? sirbid enese kätte ja viskab keik ühe korraga kaugele. Kelle sirbid keige kaugemale kukuvad, lähavad kevade säält talust ära. Kelle sirbid keige lähedamal, jäävad veel tõiseks aastaks sinna peresse teenistusesse.

E 17094 (48) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalamehele, kes hommikul merele ehk järvele lähab visatakse laastude ja puutükkedega järele, siis ei tule ta kunagi tühjalt. Mida pitkemad puukondid seda suuremad kalad.

E 17094 (49) < Rõuge - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui riidid pestakse, siis peab võõras mööda minnes ütlema: "Valget kah!" ja peseja peab vastu ütlema: "Valget tarvis!"

E 17094 (50) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui üks karjaelajas mööda minnes inimese pääle kõõrdi vahib ja röögatab, siis peab kolm korda sülitama, et paisid ega naelu ihu külgi ei saa.

E 17095 (51) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmabe õhtu hiliseks jääb, väga õhtu pääle, siis on keik nädal läbi sarnane lugu.

E 17095 (52) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmaspäeval külalisi ehk võõraid inimesi käib (ühes peres), siis käib neid keik see nädal otsa.

E 17095 (53) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmaspäeval mõnega pahandust ehk sõnavahet saab, siis tuleb pahandust nädal läbi igal päeval ette, seepärast peab iga inimene ennast esmaspäeval keige rohkem hoidma.

E 17095 (54) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
See ei ole mitte hea esmaspäeva mingisugust suurt tööd alustada. Olgo niitmist, lõikamist ehk külvamist, seepärast, et asja alustustes ikka mingisugust jonnimist ehk pahandust ette tuleb, kui mõtted kokku ei sünni ja nõnda kallis eesmaspäev rikutud ei saaks.

E 17095 (55) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reedine päev on ka halv päev sellepärast, et vanast jo see päev kohtumõistmise ja nuhtluse päevaks oli määratud, kuna sel päeval üle Liivimaa külma sauna köeti, kuna siis jälle laupäeval kuumas saunas haavu sai arstitud.

E 17095 (56) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Aastateendrit, ka karjapoissi ei tohi reedisel päeval uue peremehe juure tuua. Teeb keegi seda, siis saab karjapoiss rohkemb peksa kui leiba, seesama lugu ka muide teendritega.

E 17095 (57) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahju savitamist ei pea mitte noorel kuul ette võtma, kes seda teeb, sellel hakkavad ritsikad ja prussakad sugenema.

E 17095 (58) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes noorel kuul sea ehk muu elajalooma ära tapab, sellel lihal ei ole tulu, vaid kahaneb katlas kokku ja saab ennemine otsa, kuna vanal täiskuul tapetud liha katlas välja paisub ning ka liha tünnis kunagi nii ruttu ei lõpe.

E 17095 (59) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ahjuritsikad õhtul ehk öösel laulavad, on talvel kanget külma oodata. Laulavad nood päise päeva aeal, läheb ilm soojaks.

E 17095 (60) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi karjumine ja kisendamine tähendab talvel tuisku ja külma.

E 17095 (61) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõgede sees vesi väga alla sadab on talvel suurt sula ja suvel suurt vihmasadu oodata.

E 17095 (62) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavad, noorel kuul lõigatud ehk löödud, lähevad mädanema, vana täiskuu haavad ruttu paranevad ja kinni kasvavad.

E 17095 (63) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sündinud lapsed seista kaua noored, kuna vanal kuul sündinud inimesed ruttu vanaks lähevad ja joba noores mehe- ehk naesepõlves kortsus nägo näitavad.

E 17095 (64) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sigu ei pea mitte noorel kuul tapmise tarvis kinni pantama, siis sööb küll paljo aga ei läha rasvaseks, kuna vanakuul kinni pantud siga kerge söötmisega ramusaks lähab.

E 17095 (65) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul niidetud hein lähab kokku, kuna vanal täiskuul hein jaksamb on sööta ja kuhi suuremb saab.

E 17095 (66) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Riistapuid, palkisid ehk saepakkusid ei tohi mitte noorel kuul raioda, vaid aina siis, kui kuu täis on . Tetsemri ja jaanarikuu olla selleks tööks keige sündsamb.

E 17095 (67) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul puud ja palgid mädaneda väga ruttu ja aeada seenekesi välja, kuna täiskuuga palgid väga kõvad olla ja maea ehk elajate laut neist palkidest hoopis kauemb seista.

E 17096 (68) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Läätsed, tatrad, herned ja oad ja ülepea ütelda keik kaunaviljad ei tohi kunagi muul aeal kui täiskuul külitud saada, noorel kuul ei kasva nad iialgi täis ega kee pehmeks.

E 17096 (69) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kartulad ja kaalikad olgu täiekuuga maha pantud ning kaali- ja kapsataimed täiekuu aeal istutud, siis üksi võid suuri kaalikaid ja kapsad kuuse kõrgusid saada.

E 17096 (70) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksid lõigata ja habet pügada on noorekuul sünnis, siis hakkavad rutem kasvama.

E 17096 (71) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul niidetud niit kasvatab küll rohkemb ädalat kui vanal kuul niidetud heinamaa, aga hein lähab selle eesmalt niidetud, selle jago jälle kokku. Teeb üks välja, sellepärast pole ädalaheina tegemine ka kasuks ühtegi.

E 17096 (72) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lambad ja talled olgu noorel kuul pöetud, sest seda pole keegi veel proovinud, et noorel kuul pöetud villad kokku lähavad ehk välja paisuvad.

E 17096 (73) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tangusid (soormid) ei pea mitte noorel kuul tegema, vaid ikka siis, kui kuu täis saanud, püsivad rohkemb söömise vastu ja on tuumakamad.

E 17096 (74) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sündinud lapsed on näljased ja raiskavad oma eluaeg rohkemb toitu kui täiskuul sündinud lapsed, kelle kõhud alati täis seisavad. Loomadega seesama lugu.

E 17096 (75) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes isa ülearu rikas, selle lapsest saada ülearu vaene, nii kange kui isa koguma oli, nii kange on poeg pillama.

E 17096 (76) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes isa ülearu kehv ja vaene, sellest lapsest saab rikas mees; isa oli pillaja, poeg on nüüd ülearu koguja.

E 17096 (77) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaks ehk kolm põlve järjestiku on kogunud ja vara kokku kaapinud, lõpetab neljas põlv seda ühe aastaga otsa.

E 17096 (78) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust on välja võetud, peab puukondikest ehk laastuid ahju asemele viskama. Sellest saab purre surres taeva minna.

E 17096 (79) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räniga tuld raiotakse ja tuli ülesse ei tule, peab sinna pääle kolm korda sülitama, uus tael panema ja, siis jälle uueste raiotama.

E 17096 (80) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pahad ilmad tulemas, hakkab pada sine välja aeama ning keik supp on paeas sinine.

E 17096 (81) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kurja ja saduse ilma tulemist hakkab tuul ulguma ja vinguma, mõnikord joba paar päeva enne seda. Nago oleks laulu hääli kuulda.

E 17096 (82) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Adralusikad, noad, labidad ja kirved lähevad rostetama, enne kui raske vihmasadu algab.

E 17096 (83) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui mihklipäevaks puuleht on maha läinud, siis on ka maarjapäevaks kevade lumi kadunud.

E 17096 (84) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui enne maarjapäeva kaks nädalat lumi pole ära läinud, siis seisab ta maarjapäevani ehk sagedaste ka pärast maarjapäeva kaks nädalat.

E 17096 (85) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sea põrna ots on tagant poolt paksem on tali viimses otsas paksemb, on eestpoolt jämedam, on talve lumi eest otsast sügavamb.

E 17097 (86) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maarjapäeva ööse külmetab, külmetab 40 ööd pärast veel.

E 17097 (87) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripäeva ööl külmetab on 9 maini veel külma karta.

E 17097 (88) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui küündlakuul härg saab juua (sulaga), siis ei saa kukk paastukuus juua.

E 17097 (89) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida madalamast linnud luiged, hanid ja kured sügiselt ära lähevad ja lendavad, seda paksemb (tali) lumi.

E 17097 (90) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mitu nädalat sügisel puulehe minek viivitab, niipaljo aega viivitab ka kevade lume minek.

E 17097 (91) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seitsmevennastepäeval niipalju kuiva peab, et mees mahti saab selle aeaga hobuse selga hüpata, saab ikka veel heina teha.

E 17097 (92) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peetripäeval vihma sajab, sajab ühtelugu seitse ööd-päeva.

E 17097 (93) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jaanipäeval päike selgeste üles tõuseb on heinaaeg hea.

E 17097 (94) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalikad peavad heal aastal mihklipäeva aal veel niipaljo kasvama, et villane lõng ümber köidetud katkeb.

E 17097 (95) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on vanast ütelnud, et temal siis paras on kasvada, kui lammas kahe poeaga vahete pääl magama mahub.

E 17097 (96) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkikülvamine olla keige paremb enne pärtlipäeva kolm päeva ja pärast pärtlipäeva kolm päeva.

E 17097 (97) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on lubanud keigesuguse maaga leppida, kui tema aga mulla sissi pannakse.

E 17097 (98) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmalt lumi maha tuleb, siis peab seda hästi tähele pandama ja meeles pidama, mito päeva ta maas seisab ehk maas on seisnud, kui ta veel ära lähab ja maad paljaks jätab. Niipaljo päevi kui esimene lumi on seisnud, niipaljo sulasid on karta, läheb veel lumi ära, enne kui kindel tali peris tuleb. Ei lähe esimene lumi sugugi enamb ära, jääb tali ühe korraga kindlaks.

E 17097 (99) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähavad suilinnud vara siitmaalt minema, tuleb ka vara talv.

E 17098 (100) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hanid lähavad, hall tuleb, Luiged lähavad, lumi tuleb.

E 17098 (101) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhulained enne lõunat voolavad ja soojus väga suur on, ei jää vihm sel päeval tulemata.

E 17098 (102) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paar nädalat ehk enamb seda vihma ei ole tulnud, aga kui kartulapäälsed jo närtsima löövad ja maha lokastavad, siis tea, et vihm on varsi joba tulemas.

E 17098 (103) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kihulased, sääsed ja parmud valusaste salvavad, siis on varsi vihm käes.

E 17098 (104) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendab mõni kärbes jo ümber ehk tükib nõnna ehk kõrva sissi, siis on jo vihmahoog nii kaugel, et silmaga võid näha.

E 17098 (105) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kargavad loomad kuiva ilmaga kibetaste kiini, päälegi mitu korda, kui taevas paksus pilves on, tähendab vihma.

E 17098 (106) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb külviaeg on siis, kui põld on üles kergitud, keik urge täis, nago oleksivad pisukesed loomad neid sõmeraid maapõhjast pinnale välja mütnud.

E 17098 (107) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on siis linu külida, kui toomingad õitsevad ja peoleo laulab.

E 17098 (108) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on, siis kesvi külida kui pihlakad õitsevad. Aga leetemaa mehed pangu sookaalide õitsmise aega tähele ja tehku hilisemalt kui savi- ehk kindla põllumaa mehed.

E 17098 (109) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palukad ja pihlakad paljo õitsevad ja paljo marjo kandvad tähendab väga vihmast sügiset.

E 17098 (110) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel tuisk katuste päält alla keerutab ja nago paea sees keeb tähendab sula.

E 17098 (111) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel kivimüürid halli karva löövad, lähab ilm varsi pehmeks ja juhtub ka sagedaste, et vihma tuleb.

E 17098 (112) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uduaur suiõhtatel jõgede ja järvede pääle kogub, tuleb tõisel ehk kolmandal päeval pääle selle vihma.

E 17098 (113) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paks kaste sui kuival päevadel hommiku maas on, pole paljo sel päeval vihma oodata.

E 17098 (114) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui pitkadel põuapäevadel mõni hommiku vara kastet sugugi tunda ei ole kui käega katsud, siis on vihmapilved joba käimas, olgu küll, et see sinu põllule täna veel maha ei sada. Antakse vaest küll tõistele.

E 17098 (115) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ajad kogemata tõise suka tõisi jalga hommikul, siis tea, et sel päeval sinul mõni äpardus ehk pahandus tuleb, seesamasugune õnnetus juhtub ka sulle, kui hame pahupidi sauna juures ehk mojal selga aead.

E 17098 (116) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On laps väga rõõmus ja naerab ülemäära, siis on sel päeval saun oodata.

E 17098 (117) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On mõni vanemb inimene üleliiga rõõmus, siis täädku ta, et nutt ja õhkamine enamb kaugel ei ole.

E 17098 (118) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed talvel väga heledaste paistavad ja kirgavad on kange külm tulemas. Tuhmid tähed tähendavad head pehmet ilma.

E 17098 (119) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lilled kevade poolt sui väga õitsevad, saab vaene viljakasv sel aastal. Paljo lille, väha leiba.

E 17099 (119a) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorkuu esmalt vaadates selili ja teravate otsadega, surevat sel kuul paljo inimesi.

E 17099 (120) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorel kuul päälmine ots terav ja isepool viltu taeva sõrvas, tähendab talvel kanget külma ja suil kanget kuiva.

E 17099 (121) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõgluvad mustad lutika moodu mardikad väga virgaste kange kuivaga veepinnal, siis tuleb varsi, kas selsamal ehk tõisel päeval, vihma. Sõgluvad nad aegamööda, siis on ilm veel ikka edasi kuiv.

E 17099 (122) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendavad pääsukesed kibedaste vee pääl ja karja seltsis ja on ilm väga kuiv, siis usu, et pea vihma tuleb, sest putukad põgenevad joba vihma eest pakku ja pääsukesed püiavad põgenejaid kinni. Ehk küll vihmapilv sagedaste mõnisada versta veel kaugel on, et so lihasilm ei näe, kannata veel, küll ta seie jõuab.

E 17099 (123) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmakullid kisendavad, tuleb tõeste vihma.

E 17099 (124) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed suure neljabe hommiku hästi vara laastuid tuppa toovad, leidvad nad suil linnupesi.

E 17099 (125) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kana nahkmune muneb, siis on teda tõine inimene oma kurja silmaga ära nõidunud.

E 17099 (126) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külvikepp peab kadajapuust olema, ristid otsa lõigatud, seda ei tohi muu inimene näha ega katsuda kui külvaja üksipäini.

E 17099 (127) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe laulatusesõrmus ei tohi mitte ühegi tõise naesterahva näppude vahele saama.

E 17099 (128) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meisterahva tööriistast, kirvest ega höövlist, ei tohi iialgi üks naesterahvas üle astu, siis on kohe tööriist rikutud.

E 17099 (129) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suuremb inimene ei pea lapsest üle astuma. Kui ta seda teeb on lapse kasvamine kinni.

E 17099 (130) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütarlast peab pääle sündimist varsi meisterahva jalgade vahelt läbi pistma, siis saab ruttu mehele.

E 17099 (131) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naesterahva juuksid ei tohi keegi läbi peo tõmmata. Kui seda tehakse, on juuksekasv kinni.

E 17099 (132) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tervet leiba ei pea keegi maeast välja andma, vaid natuke otsast ära lõikama, ei tee ta seda mitte, on leivatulu (jatk) maeast läinud.

E 17099 (133) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juure minnes ei pea kedagi vastutulejat teretama ega ka tervist vastu võtma, niisama ka tulles.

E 17099 (134) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Neljabe õhtut peeti sellepärast, et lambad pimedaks ei pea jääma.

E 17099 (136) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannipuudest? (ölpetest) ei tohi keegi üle astu, kes seda teeb, ei jõua enamb perset pidada.

E 17099 (137) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jüripäeval keelati karjatsed ära võsa oksi lõikamast, et vana hunt karja juure ei pea tulema.

E 17100 (138) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varessad talveõhtatel ennast kõrgesse puulatva kokku koguvad, lähab külm väga käredaks.

E 17100 (139) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass küüsi kisub, tõuseb kange tuul.

E 17100 (140) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed veepangist üle astuvad, hakkavad alla kusema (ei pea enamb kust kinni).

E 17100 (141) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pühmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo.

E 17100 (142) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes persega leivanõu pääle (mõhe pääle) istub, selle pea hakkab paistetama.

E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.

E 17100 (144) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes surnuaeda lähab omakse haua pääle "Meie esad" lugema ehk muud palvet tegema, peab keige esiti risti ülesse kergitama, et kooljal kergemb oleks.

E 17100 (145) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes koera ehk kassi tõisest kohast omale viib, peab leivatükki kura kandla alla pistma hame alla, et soojaks saab, ja siis loomale ära söötma. Selviisil ei läha siis koer enamb oma uue peremehe juurest ära.

E 17100 (146) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel meisterahva vanal aeal habet ei olnud (kasvanud), seda hüüti nõiaks. (Kui ka mitte igakord suu sissi.)

E 17100 (147) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes viimest vilja salvest kotti pani ja salvet puhtaks pühkis, pidi peotäis vilja tagasi viskama, et tulu ei saaks maeast välja saadetud (hurtele heaks).

E 17100 (148) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kassipoega läks tõisi peresse otsima pidi selle hinnaks suure paklanõela viima, et kass hästi terav oleks hiiri püidma (nägo nõel).

E 17100 (149) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sammaspoolikut pidi see mees arstima, kes merevett oli joonud nõndaviisi, et ta puhta noa tera pääle kolm korda ilma ivata sülitas ja sellega haiget kohta siis vaeotas.

E 17100 (150) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oli keegi paha haiguse külgi saanud, mida arstid enamb ära ei jõudnud arstida, pidi haigusekandja inimene ühe vaskrahaga haiget kohta vajotama ja siis seda raha käidavasse kohta maha viskama. Kes raha üles võttis, sai haiguse omale ja endine omanik oli lahti.

E 17100 (151) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi kõllaste jalgadega kana tervelt ära sööma, ilma et keegi tõine maitses, siis oli terve.

E 17100 (152) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi üht tublit elus hauekala oma kätte võtma ja tema silmadesse siis vahtima kuni kala oli ära surnud, siis läks kala kõllaseks ja inimene valgeks.

E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.

E 17101 (154) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoone põlema läks, pidi perenaene ise oma käega terve leivapätsi tulesse viskama, siis oli tule võimus otsas ja kustunud.

E 17101 (155) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui välk (pitkne) hoone põlema lõi, siis ei tarvitatud kustutamiseks mitte vett, mis tuld veel suurendas, vaid selle tarvis võeti rõõska piima, mis kohe tule pidi ära kustutama.

E 17101 (156) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka arvati seda kindlaste, et tuli keik asjad enne kokku korjab. See on, et enne tulekahju keik asjad nago selle tarvis majasse said toodud, enne kui õnnetus täädmata tuli.

E 17101 (157) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka usuti, et ilma jumala tahtmata ealgi tulekahjo ega ükski muu õnnetus ei võinud sündida.

E 17101 (158) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõnad olivad väga lühikesed, millega tuld võis kergeste kustutada, aga neid oli väha inimesi, kes tulesõna mõistsid, sellep ikka õnnetus juhtus.

E 17101 (159) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõna oli: "Tasa Laurits."

E 17101 (160) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tarvastu Nopli talusid olnud vanal aeal kolm tükki. Kolmandal Noplil elanud tark, kes tulesõnad mõistnud ja paljo taresid kistutanud. Üks olnud ta purjus kuivas rükkirehes selili maas, kuna ta seitsme-aastane tütrekene parte all pirrutulega mänginud. Seda nähes hüüdnud isa: "Pista peerg ahte sissi, tüttükene, ära karda midagi, ätil tulesõnad," ja kui tütar pirru üles tõstis ja tuli parte all lausa juba leekinud, hüüdnud isa: "Tasa, Lauritz!" Aga Lauritz pole sellest midagi hoolinud, kuna isa ise tütrega vaevalt veel rehest välja saanud. Asi kannetud selleaegse mõisaherra ette. Et peremees ise meelega oma maja ära põletanud, siis ei ehitanud herra enamb maja üles ehitada, vaid selle talu põllud kahe praegustele taludele ära jagada. Ka tuletark ei jäetud koguni ilma, vaid tarkusesõnade eest sai ta mõisas 60 kepihoopi.

E 17101 (162) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi söödust ei tohtinud keegi süia, sest kassi keele otsas usuti tõbi olevat.

E 17101 (163) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera keele otsas arvati rohi olevat ja koera söödust, kus koer oli hauganud, anti julgeste jälle lapse kätte.

E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.

E 17101 (165) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooljahäda parandati surnuluuga, mis nägemata surnuaiast toodi ja pärast arstimist sinnasama paika jälle tagasi viidi.

E 17102 (166) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tuletargaks tahtis saada, pidi lauritsapäeva hommikul pangiga vett keressa otsa pääle panema ja uus viht sissi kastma ning ennast selle vihaga Lauritsa nime pääle vihtuma. Selviisil võis temast siis tuletark saada, kes leekiva maja võis ära kustutada.

E 17102 (167) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seemevili kuivamas oli, siis ei võinud sääl ahjus keegi leiba küpsetada, kartes, et seemevili seeläbi rikutud saab.

E 17102 (168) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kapsa istutamise juures ei tohtinud keegi üle aia tõisega juttu aeada, et kapsail paatrid alla kasvada.

E 17102 (169) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lammaste pügamise raudu külast tuues ei tohtinud tooja mitte kuseda ega raudu seeläbi ära rikkuda.

E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.

E 17102 (171) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämlikut varahommiku nägema arvati väga halvaks, et sel päeval keige töö ja tegemistega nago võrgu sees kinni oled, kuna konna keige esmalt nähes keik päeva töö ja ettevõtmine hästi sigines.

E 17102 (172) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahukotti veskelt kojo tuues ei tohitud mitte kotisuud tagapoole panna, et, siis õpetaja vastu vaest juhtub ja koti käest ära võtab.

E 17102 (173) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnut maha viies tapeti hobuste jalgade ees kana ära, et siis selle läbi surnu hing surmamerest paremine üle saaks.

E 17102 (174) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õpetajat haige juure tuuakse ja siis hobune pea ette sõites maha lööb saab haige surema.

E 17102 (175) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui matjad kojo tulevad ja hobune maha heidab vähkrema pea kiriku poole, saab veel sellest maeast sel aastal surnut.

E 17102 (176) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar laulatuselt kojo tuleb vankri ehk reega, peavad nad ühelt poolt maha astuma, siis saavad nad keik eluaeg ühel meelel olema.

E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.

E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.

E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.

E 17102 (180) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad, et ruttu tali tuleks ja saaniteed saaks, pead valget kitsi kolm kord ümber suure kivi vedama, aga häält poolt kurale poole, vastopäeva.

E 17103 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Ants korjab mune Kord oli Kaval Ants perenaeste käest hakanud mune korjama, et tema neid omas veikeses saunas paremine ja rutemine võida välja haudusa kui kanad ise. Seda nüüd uskusid perenaesed keik ja tõivad mune hulgaviisi ligidalt ja kaugelt Antsu kätte. Aga Ants ei mõtelnudki haudumise pääle, vaid keetis munad kõvaks ja pani keik nahka. Viimaks arvasid perenased, et nüüd tarvis Antsu juure minna, noorte kanade järele, et mehekesel niipaljo vilja ei saa olema, millega hulga kanapoegi võiks sööta. Aga kui Ants ühel hommikul voodist üles tõusis ja seda perenaeste tulekut läbi akna eemalt nägi, pistis ta sauna põlema, jooksis ise ümber sauna ja karjus: "Kluk, kluk, kluk!" ja tahtis tulesse sissi jooksta. Perenesed kargasid ta juure hoiatama, et Ants seda mitte ei teeks ega tühja kanapoegade pärast ennast ära ei põletaks. "Igal ühel omast kahjo," vastas Kaval Ants, "kuidas võib mo süda seda ära kannatada, kui nii paljo mo enese hautud poegi tules surma saab." Selle suure kurbduse ja haleduse pääle, mis Ants nüüd kannatas, andsid perenaesed oma peremeistele seda head nõu vagale Antsule uut sauna üles ehitada, mida ka peremehed sääl vallas ühel meelel tegivad. Kui saun valmis oli saanud, muretsesid perenaesed liha ja leivapoolist, et õnnetumal tarvis ei olnud käsi ega jalga töö pärast liigutada, vaid üksnes süüa ja magada ning kirikoõpetajate ja mõisaherradega vahel aeaviiteks naljatükkisid mängida, kuna ta sinnasama sanna ka viimaks surnud ja sõprade poolt ausaste maetud saanud.

E 17103/4 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Hants korjab mune (tõise jutustaja järele) Kord oli Kaval Hants hakanud mune korjama. Ta läinud ühte mõisa ja palunud säält 300 kanamuna, et ta tahab neid välja haududa ja prouale siis noored kanakesed kätte tuua. Proua uskus seda ja andis Hantsule 300 muna, mida Hants keik ära keetnud ja söönud. Paari kuu eest lähab ta mõisa ning räägib prouale, et ta munad küll hästi välja haudunud, aga ta arvata, et keik kuked saanud, kuidas see nõnda juhtunud, ei tääda ta isegi. Proua annab veel 300 muna haududa, et noori kanakesi ka saaks, mida Hants jälle kojo viinud, ära keetnud ja söönud. Poole aasta pärast tuleb ta mõisa ja kaebab: "Aulik prouakene, keik on jälle kuked, ainust kanakest pole nende hulgas. Nüüd laulavad, et kõrvad tahavad huugama panna: "Kiki-riki-kirr, mõisaproua magab uma poiste juures." "Oi," ütles proua, "tapa keik need kurjategijad kuked ära, kes nõndaviisi laulvad, et mina mõisapoistega magan." (Aga Hants täädis, et mõisaproua liiderlik inimene oli.) "Ma annan sulle veel 300 muna, ehk neistki siis kanakesed tulevad." Hants läks kodu ning keetis ja sõi need munad ka nahka. Kui nüüd mõne kuu pärast proua tuli sauna juure vaatma, kas kanakesed jo suured on, pistis Hants seda nähes saunale tule otsa ning kluksus ise ümber sauna ning tahtis tulle jooksta, aga haleda südamega proua käskis teda kinni pidada, et Hants mitte tulle ei jookse ega ennast ära ei põleta. "Igal ühel omast kahjo," nuutsus Hants, "kes maksab minu mitme kuu vaeva?" Sääl võttis proua 300 rubla taskust, andis Hantsule ja ütles: "Ära nuta, Hansuke, ehita jälle omale saun üles, ma tahan härraga rääkida, et ta omalt poolt teile palgid ja ahjokivid kingib, siis võid jälle uueste elama hakata." Hants tänas prouat silmaveega keige hea eest, sai härra käest ehituse palgid ja kivid ja mõisaproua käest veel suitsutatud sea, kingiliha. Keik selle eest, et ta mõistis suud pidada ega lubanud kellegile rääkida, kuida noored kukekesed laulsivad. Kui Hants sääl saunas vanaks elanud ja paljo head mõisaproua käest saanud, surnud ta viimaks ära ning mõisaproua lubanud teda ausaste maha matta.

E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast. Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda: Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas. Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk. Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära! Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas. Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud. Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud. Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad. Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas. "Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab. "Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele. Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole. Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli. Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud. Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud. "Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald." "Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud." "Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?" "Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.

E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu. Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel." Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli. Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas. Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama? Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis. Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!

E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule. Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole. Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha. Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla? Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?" Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud. Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.

E 17113 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mahlajook Seda on kakskümmend aastat tagasi. Siis olivad siin Võrumaal metsad hoopis suuremad kui praego. Kui kevade tuli, siis oli igal peremehel oma vaat kase all, kus valge lehma must piim sissi tilkus. Aga kord juhtunud M. talus ometa see lugu. Kui hapu mahl hakanud vaadist lõpma ja paksu veel põhjas olnud, käänatud vaadi punniauk allapoole ning ühes paksu peraga tulnud surnud uss vaadist välja. Oh seda jäletat lugu! Uss oli juba kase all vaadi sissi läinud, säält kojo toodud ja mahla ikka pääle kannetud (ehk küll uss sees) kuni siis viimaks musta lehma piim hoopis lõppenud ja vaati pestes uss uueste päevavalgele tuli. Sellest juhtumisest saadik ei läha M. talus mahla joomine enamb hästi korda.

E 17113 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord sammusin mina uhke talu õue alt kui eredad kased kasvasivad, kojo poole. Kolm koera jooksid säält mulle haukudes järele, mis mina malgaga enese kallalt tagasi hirmutasin. Kaks läksid kojo poole, neil ei olnud vist suurt jänu ja kolmas hakkas kase all mahla lakkuma, sest nõu, kus sissi mahl tilkus, oli kahe puuhalukese pääle väga madalasse pantud. Tõine kord nägin mina, et mo oma ligivõetud koer madalasse pantud mahlanõu pääle loodud kibedat pritsis. Ma andsin seda pererahvale tääda ja palusin nõud kõrgemale panna. Kas nad seda tegid või sellest veikesest asjast midagi halva mõtlesid jäi mulle täädmata.

E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng. Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.

E 17114 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konnapuder Kord nägin mina, et konn oli ära keetetud ja perele paksu pudruga lauale kantud. Kui pool rahvast joba söönud olivad, leiti üks kink. Mõtelge, ainumas kink ja pudru söömise lust oli keikidel korraga kadunud! Keegi vana eideke oli kaevust vett toonud ja ilma prillita ehk kuidas tuleb ütelda - tähelepanemata - patta kallanud. Perenaene oli omalt poolt tangu ja liha ning soola ligi toonud, et pidi hea puder saama ja puder sai ka hea ja söödud oleks keik, kui eidekene oma rasvaraasukese oleks panemata jätnud.

E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi. Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.

E 17115/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Äkiline surm Inimene võib kihvti kihasse saada ja äkitselt surra, kui ta mitte igas asjas puhtust ei pea. Sellest mõned näitused. Sääl on sul keedupada päev ehk paar poolkuivalt niiskes kohas seisnud, paks roste kord pääl, mis muud ei ole kui selge kihvt. Ta saab kergeste veega üle loputud ja keetmiseks pruugitud. Rosteollused lähavad supi sissi ning sellega kihasse. Vanemad veel jõuavad seda välja kannatada, kuna nooremad lapsed oksendavad jo mito kord, järsku pääle söögi surevad. Pärast räägivad siis tagajärele, mis tal muud viga võis olla, löödi läbi. Ehk lendaja läks läbi jne. Niisugust kogemata kihvtitamist tuleb talupoea rahva seas sagedaste ette, kui alati mitte suremist, siis kanget seest valu, et pigista hambad kokku. Sääl on kahvlid ja noad, mis külaliste tarvis on ostetud ning kappi saisma pandud, sääl nad nüüd on enne paar nädalat rostetanud kui äkki võõrad tulevad ning nad kerge pühkimise järele lauale tuuakse. Olgo ka üle pühitud, siiski jääb peenikene rostetolm nende pääle, mis ühes liha ehk leivaga kõhtu poeb ning sedasama õnnetust sünnitab, mis jo üleval nimetasin. Ka plekk supilusikad, kui neil liiva ehk puu tuhaga tina päält on ära hõerutud, toobid ning pisemate lapsukeste kastrulid, mis juutide käest ostetakse ja kelledega vaesemad taluinimesed oma lastele piima tulel keedavad, võivad lapsukest kergeste ära kihvtitada, et ta äkitselt haigeks jääb ning sureb. Ka vaabatud savipotid, mis leel ehk ahjus kihvtijagusid välja higistavad, võivad kergesti haigeks jäämist ja surma sünnitada. Seda olen ise oma silmaga näinud, kui kauss ahjust välja võeti, tal väljaspool küljes must tõrvasarnane vedeliku kord ümberringi seisis. Kui ma seda musta vedelikku oma keele pääle lasksin, tundsin mina, et ta mõrudamb oli kui koirohi. Ärgu arvaku siis keegi inimene, et niisugune pott oma kihvtiollusid üksi väljaspidi välja keedab. Ei mitte. Ka piim ehk supp, mis potis keeb, saab selle väljaimmitsemise läbi nõnda rikutud, et ta nõdrematele pea surma võib tuua. Aga ka vanematele inimestele ei tee ta head. Kord keetis mo abikaasa niisuguse savipotiga piima, kes oma külje päält musta vedeku oli välja higistanud. Nii kui ta piima jõi, jäi ta raskeste haigeks ja hakkas oksendama. Mõnda tõist asja selle vastu pruukides sai ta paari päeva pärast siis paremaks, kuna minul surmapott ammugi oli puruks peksetud, et ettevaatamata olekul mõnele jälle kahjo ei pääseks tegema. Et kogemata kihvtitamise läbi paljo pisukesi lapsi talupoja rahva seas ära surevad ja vanemad, kui ka mitte iga kord surma, siis kanget kõhuvalu saavad, paljo oleks sellest mul veel rääkida, aga kardan, et minu töö ja hoiatamine asjata on. Sest minu seletuse pääle võib mõni ütelda, kust tema siis niisugust asja ära võib tääda. Kas ta mõni pottsepp või tohter on?

E 17117/8 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähame pühi saatma See oli kolmandal lihavete pühal 1894. aastal, päike hakkas veerima, taevas oli selge ning õhk magusa lõhnaga täidetud ja väga soe. Mets seisis nooruse ehtes ja nurmel ja niidul oli haljas noor rohi tärkamas. Kägo kukkus esimest korda sel kallil õhtal, keda need inimesed üksi kuulsid, kes seekord väljas juhtusid olema, aga mitte need, kes väljas ei olnud. Jo hommiko oli ilus ilm, rahvahulgad tõttasivad kiriko poole. Keikide meel oli rõõmus ja hea, et jumal ilusa ilma annud ja metsad ning aasad suiehte pannud. Õhtu tõttasivad needsamad inimesed jälle kõrtsi poole, hulgani pühi ära saatma. Nägo rahval see sõna pruugiks on. Pühi võetakse küll paljodes talumaeades ausal kombel palve ja laulmisega vasto ja elatakse pöörpäeva kaunis kristlikult jumalasõna järele. Aga viimne õhtu rikub keik headuse ja pühadusejutu ära ning teeb mitmed loomade sarnasteks, kes vahet ei tunne oma parema ega pahema käe vahele. Kellel tervis käes, seda sa viimasel püha õhtul paljo omas maeas ei näe, ta hakkab jo aegsaste küla mööda ümber vedelema. "Ma pean sinna ehk sinna minema, ma ei või seda mitte jätta." Aga pärast kahetseb ta ning ütleb: "Võtku ta pagan veel, ma ei saanud täna omast reisit mitte midagi." Kui ma nüüd küsida tohin, siis ära pane pahaks, kui sulle suu sisse ära ütlen - sinul ei olnud midagi ka saada, ju sind polnud ka tõega keegi oma poole kutsunud. Sina ei teagi, et suuremal hulgal inimestel see viis ja mood on kutsuda: "Millas sa meile tuled? Tule ometi täna, kas siis aega pole täna meile tulla? Küll on ime, mojal sa käid, aga meil mitte." Niisugused kutsujad ja pääleaeajad ei mõtlegi ise sagedaste, mis nende keel räägib ja suu lobiseb. Kui sina iga niisuguse kutsumise pääle maeast välja lähad, siis peavad niisugused kutsujad ise sind jooksikuks ja hulkujaks. Isiasi on see kui tõesõber sind tõekombel oma poole kutsub. Noh on sul aega, siis mine sinna, ju sa tead, et sind sääl oodetakse ja ausaste peetakse. Kõrtsi juure mine omast kodust mõne hädalise asja pärast väga harva. Pühade ärasaatmise koht ei ole mitte kõrts, vaid palvekamber, kus sa pead paluma ja tagasi vaatma kolme sammu pääle, mis sa neil kallil ja tähtsail päevil surma poole oled edasi astunud. Kas oled hingele neil kallitel päevadel paljo kaso saatnud? Või koguni kahjo teinud? Kui keik loodus haljendab ja puud, rohi ja maa oma nägo muutvad sel kallil kevadel, siis muuda ennast ka sina ja jäta vanemist õpitud paha ametit - kõrtsis käimist - maha.

E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani. Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise. Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?" Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud. Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas. Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud. Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai. Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes: Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat. Puppu nalja, Pätsi nalja. Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu. Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne. Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab. Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi. Orav nalja - Orav nalja - Paljast nalja, paljast nalja - Karu tuleb - karu tuleb - Peremehe nalja - perenaese nalja - Peremehe Aadu nalju - Perenaese Anne nalja. Uhk till-till-till. Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants. Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad. Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.

E 17120/2 (7) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Märt Siipsen < Jaan Neater (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnulaul Oi, vellekene, ma ole paljo õnnetust oma elu sehen nännu. Ma pidasi Koikküla vallan suurt talu, üten aintsan aastan pani sääl katessatõistku karielajat hauda. Sõs andis sõsarmees mulle üte lehma, sellega pidi nüüd oma latsi ja ütessa tööinimest toitma, iga nädal oli teomees mõisan. Mõelge, mis saab ütest lehmast suure talu pääle. Aga ma aeasin, juma/la/le tänu, sõski ikki läbi. Tõisel sügisel peran elajate kahjo palli tare ka ära, kikk raam ka, sellarõõva jäiva sissi. Aga sõski ei heida meelt veel ära. Teie hobestetalli sitast puhtase, ahi nurka ja korsten välla ja elasime selle talve sääl üle. Ei masnud elaja soetaminegi enamb, kui suvi tuli, sõs lõppiva punasetõppe kikk ära. Aga inimene näeb õnnetust küll ette ära, kui ta tähele mõistab panna. Poiss oli mul haige, lätsi esi postiteed tegema, see oli sõs, ku mo kari kikk veel terve oli. Oli üten talun ööd, es tule uni pääle. Söa oli nõnda rahutu, tuli hämarik, pani hobesa ette, oli veel paar koormat ruusa vaja viia, lätsi ütest sillarumbist üle, veike linnuke laulab: Piu-piu-piu, ja lendab kurale poole ütest ossast tõise pääle. Laulab jälle: Piu-piu-piu. Ma ütlesin: "Laula, laula, linnuke, so om saated kodust mulle midagi ütlema. Kas kodurahvas elavad keik hästi? Kas loomad ja inimesed kodu keik terved on? Jah, linnuke, kallis loomake, sa ikka mulle midagi kõnelad, aga mina, patune mullatükk, ei mõista sinu keelt ega saa sellest aru. Jälle lendas linnuke minust mööda teed mööda edasi. Kui ma ruusa koormaga tulin ja laulis piu-piu-piu, esi nii erk kärmas ja rõõmus. Arvassi küll esi, peaks see küll nüüd hääd tähendama. Aga süda oli raske sehen, et linnuke kural pool teed laulis. Saie sõs teega valmis ja tuli läbi ööd ommukuks kodu ja keskpäeva aeal kooliva ütekõrraga kolm kige paremat lehma mul ära. Selle perra koolsiva paari nädala joosul kikk kari. Ainus sõsaramehe antud lehm mul oli, nõnda kui enne jo ütlesin, aga pitkalt sedagi sai - tõisel sügisel lõppi see ka ära. Jälle oli esi linnakäigul, kui õnnetus kodu sündi. Tuli kodu pool, linnuke laulis jälle pahemal pool teed: piu piu piu. Ma mõistsi, et see hääd ei tähenda, aga mis sääl teta. Saie kodu, lätsi kambri, naene tuli vastu, oli väga murelik. Ma küsse: "Mis viga, armas naeseke. Ta võttis mul ümbert kaala kinni ja ütel: "Armas mehekene, lehm om koolu." Ma rööksi: "Ära ikke, mis koolu, om koolu. Meie enamb talu edesi pidada ei saa. Hommen saab mõisa minna ja härrale üles anda, et minust talupidajad selle koha pääl enämb ei saa. Andku ta oma maja kellele taht." Lätsi sõs tõisel hommikul mõisa, es ole härrat kodun. Valitseja es võtta ülesütlemist vastu. Mis nüüd teta, kas ela või koole. Teomees päevast päeva vällän, midagi süüa ei ole, pane manu. Mis paned, kui endal kodun esiki süvva es ole. Pani siis hobese ette ja sõiti Kõrgepalu mõisa, säält võti kõrtsi ja talu rendi pääle, rendi oli sel aeal väga odava. Lainassi sõsaramehe käest raha ning lätsi tõisel jüripäeval sissi elama. Kui sinna just jüripäeval lätsi, laulis linnuke paremal pool teed: piu-piu-piu-piu. Mõtli sõs mina: "Oh, linnuke, kuuluta mulle nüüdki hääd, kuuluta hääd uue koha pääle elama minnes." Ja vaata nüüd, kulla külaveli, usu ehk uskmata, et see linnukese laul hääd tähendas. Ma oli uue koha pääl kakstõistku aastat talumees ja kõrtsimees ning kohtomees. Sain rahameheks, maksin sõsaramehele võla ära, ostsin, tänavu saab katessatõistku aastat, talu perisseks. Jumal tänatud, on härra võlg jo ammugi tasa massetud. Nõnda olen nüüd pea seitsekümmend aastat vana, olen omas elus paljo õnnetust, aga ka paljo õnne näinud. Kes teab, mis enne surma veel ära näed, ehk missuguse viisiga mulda lääd. Kõrgepalu Kangsti? talu peremehe Jaan Neater suust üles tähendud 12. aprillil 1894. aastal.

E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad. Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule." Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib. Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla. Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud. Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad." Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.

E 17124/8 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis uni õieti on? Kui inimene ennast liia tööga ära väsitanud, siis tahab ta puhkata ning magada. Ja mida rohkemb inimene ennast väsitanud, seda magusamb siis uni. Joba lapsukesed täädvad seda mõistatust ükstõisele üles anda ja küsida: "Mis on pehmemb ja paremb kui ema süli?" Ja tõine kostab selle pääle: "Uni." Aga mis siis uni õieti on ja kuidas võib teda täieste ära seletada? Küll seletavad targad mehed ja prohvessoorid inimese kihajagudest ja neist ollustest, millest kihajaokesed on kokku pandud. Aga uneollustest, kellest ta kokku on pandud, pole ma midagi kuulnud ega lugenud ega tea ka mitte, kas mõni õpetud eesti mees une üle midagi on kirjotanud. Siis ärgu pangu lugeja mitte pahaks kui mina oma arvamisi une üle seie üles tähendan, sest ka mina arvan ennast täitsa õpetud meheks, et vallakooli täieste olen läbi teinud. Luuletajad laulavad, et uneingel olevat, kes omad pehmed tiivad väsinud rändaja üle välja laotab, mis mina koguniste ei taha uskuda. Esitiks sellepärast, et miljonid inimesed iga õhto voodi pugevad ja magama uinuvad. Olgu küll, et mõni enne uinumist kirpude, sügeliste ehk elumurede käes mõne tunni vähkreb. Siiski suuremb osa neist miljonitest, keda kirbud ei salva ega elumured ei rõhu, kes puhtuses elavad, et neil ainust sügelist ihu küljes ei ole, uinuvad magama. Kust siis niipaljo inglid võtta, kes igale uinujale tiivad pääle laotab. Tõiseks, kui uneingel igale uinujale omad pehmed tiivad pääle laotab, mikspärast siis mul ööse külm on, niipea kui tekk voodist maha kukub ehk tõinepool, va abikaas, teda keik oma katteks üksinda tarvitab. Ma arvan, kas pole uni mõnest lillilõhnast, kärjemagusast, siirupist, suhkrust, searasvast, vasikasüldist jne. kokku pandud, mille hulka ka natukene pipraga viina on lisatud, mis peaaego tõsine näitab. Sest seda olen ma, karsk mees, kes viinatilka ei maitse, ise tunnud, et hommikul üles ärgates mito korda mo pea hull on ja suus ja kurgus just mõru pipre magu. Kes nüüd minu juttu uskuda ei taha, võib mo abikaasa käest järele küsida, ka temal on mito kord unest üles ärgates pea hull olnud ehk küll meie elumaja niiskes kohas seisab ja õhuaknat ei ole, kust kust halv õhk väljast võiks sissi pääseda. Nõnda minu arvamised une kohta, aga minu abikaasal jälle koguni uued arvamised. Tema ütleb, et uni olevat kassi nägo, peris kass mis kass. Võib olla, kass tikub alati voodisse magama, ehk oligi kass. Mine nüüd saa aru kumbal õigus on. Kord seletas mulle üks vana eideke, et uni olevat mitmest pehmest asjast, sisinast ja sosinast kokku segatud. Sest kuida laps moidu sootades ja kõssitades magama jääda. Ma ütlesin: "Võib olla, eidekene. Aga nõnda kui laps sootamist ja kõssitamist armastab ja sallib, kardavad kanad jälle hirmsaste kõssitamist. Kas sina, eidekene, minule pitkemalt seletata ei või, mis asjast uni just kokku on pandud?" "Seda ei tea, kulla poeakene, keegi," Ütles vana eidekene, aga siiski ei jätnud ma uurimist järele, kuni viimaks oma targa lellega, kes keige targemb mees meie kehelkonnas oli, kokku juhtusin ja temale ette panin und õieti mulle ära seletada. Ta hakkas seletama, et uni olevad armastusest ja armastus jälle unest kokku pandud ja segi segatud. "Nõnda kui sina und armastad, nii uni jälle sind. Tõine võtab tõise kaissu ja siis põõnutate edasi. Mida rohkemb kellegil armastust enese liha vasto ehk mida rohkemb keegi ennast armastab, seda rohkemb armastab ka niisugune laisk inimene und." "Ei, ei, lell, ma palusin tääda, mis asjast uni on kokku pandud? Mis ollustest, et ta nii vägevaste inimeste pääle mõjub?" "Ma ütlesin jo, et armastusest ning harjomisest," ütles lell. "Ah jah, unustasin harjomise koguni ära, nüüd ütlen uueste. Uni on kolmest ollusest kokku pandud: armastusest, laiskusest ja harjomisest." "Ma palun pitkemalt seletust, lell. Sest ka keige virgemad inimesed, kes ööd kui päevad tõttavad ja eesmärgile püiavad, magavad vahel ikka, kui ka küll pisut, siiski mõne tunni." "Jah, magavad, tõsi, nad on lapsest saadik selleks harjotud. Jah, ütlen veel kord - harjutud. Kui keegi ema näituseks oma last, niipea kui ta ilmale sünnib, sugugi pitkali ei paneks, vaid ikka püsti käes hoiaks, kuni laps suureks kasvaks, siis harjuks ta nii viimaks ära, et tal unega seda vähematki tegemist ei oleks. See on, kas saad aru? Tal poleks enamb tarvis pitkali voodi heita ega magada. Ja niisugusel inimesel poleks ka tarvis siis surma karta. Sest ega surm kellegile püstjala paljo ei tule, vaid ikka enamiste siis, kui inimene ise surmale pitkali ette maha heidab. No, mis, siis surmal viga tulla. Sesamasugune lugu on ka armastusega näituseks. Kui keegi noormees naesterahvaga mingisugust armastuse juttu ei aeaks, mingisugust sõprust ei teeks ega lapsest saadik ühtegi noort naesterahvast pääle oma ema silmaga ei nääks ja nõnda puhtalt ilma armastuseta täieks vanakspoisiks saaks, ma ütlen, et niisugusel vanalpoisil, siis armastusega mingisugust tegemist ei oleks, vaid kui ta ühte näiot peaks silmama, ta malga kätte tõmbaks ja temale valu annaks. Aga nüüd meie noored mehed seda ei tee, nad lasevad ennast väga kergeste armastuse paelu panna, kõndivad üsna võhivõõraste näiodega, keda nad veel hästi ei tunnegi, puude ja metsade vilus käsikäes. Harjuvad, armastavad ja laisklevad. Segavad need kolm ollust kokku. Noh, siis ongi uni valmis, muudkui maga edasi. Nõnda on keige inimeste suguga nüüd meie aeal lugu: harjuda, armastada ja laiselda. Aga kellel aega pole neid kolme asja pruukida, peab nende asjade vasto võitlema. Aga, mis jõuab lihalik inimene võidelda une vasto, kellest ka viimaks surm välja sigineb. Ka surm pole muud midagi kui pitk uni ehk hingamise öö. Kui sul tunnikella ei ole so majas ning taevas pilvis, ei tea sina mitte, kui kaua oled maganud. Nõnda ei tea sina ka pärast surma, paljo aasta sadasid sinu kiha põrm on hauas olnud. Vaid sa ärkad ja küsid, kui kaua ma olen maganud? Ja vastust antakse sulle: "Kaks tuhat aastat ja mõned kuud veel pääle kauba." Nõnda on selle inimese lugu, kes pisut on harjunud, pisut armastanud ja parasjago maganud. Ja parasjago keiki kolme asja siin elus pruukinud ja liia vasto keik eluaeg. Kas napi aeapuuduse pärast ehk tõiste sunduse all ohkanud ja võidelnud. Ja mis jõuab ka lihalik inimene armastuse vasto võitelda. Sääl ligidal peres elab üks taevakarva siniste silmadega ilus näio, ta valge rõõsk pale ja magusad roosihuuled panevad vanapoisil, kes viiskümmend aastat ära elanud ja veel armastust pole tundnud, vere kihama ja pea kihama. Ta ehmatab esmalt niisugust iludust nähes ja arvab, et ingel tõisest ilmast on inimeste sekka maha tulnud, mis siis veel kahekümne aastasest noorest mehest rääkida, kelle armastuse kired merelainete kombel voolavad. Kelle noored silmad täis elurõõmu sinna ja tänna ümberringi vahivad nago kullil, kes kana igatseb murda. Kuni ta ka selle ilusa inglikese täieste murrab. Noored armastajad ei mõtle midagi kuni näio kas pettuse ehk tõeviisiga tema omaks on saanud. Ta märkab alles, siis kui loodetud armastust abielus enamb ei leia. Ja, mis jõuab lihalik inimene laiskuse vasta, kes lapsest saadik sellega joba arjunud on. Näituseks, kas jätab kaupmees oma kauplemist, kes aasta otsa poelaua taga hommikust õhtuni püstjalge pääl seisab? Maksab temale seletus, et mõni tõine amet hoopis kergemb on? Jätab hobusevahetaja oma ametit maha, kui sa temale seletad, et ta kasu asemel selget kahjo võtab ja keige ülemast käsust ligimest pettes üle astub? Ei, ta kihutab jällegi platsi ja annab vaesele loomale tubliste nuuti. Ta suu jookseb peas kui tatraveske hommikust õhtuni, ei ta väsi ealgi ära oma looma asjata kiites ja valet jumala ja inimeste kuuldes suust välja lobisedes. Seesama lugu on ka laiskusega, armsamat asja ilmas ei igatse, olgu see nüüd öö ehk päeva aeal. Mis see temasse puudub, et keik majakatused ja õueaiad lagunud. Mis see temasse puudub, kui ta poolnälgas kannatab ja kui paremad suutäied virgemad ta eest ära näppavad. Tema ülemb hool on ikka paljo magada." "Oi, lell, keik on tõsi, mis praego seletasid, aga minu küsimine, mis uni õieti on, ei puudu sellesse seletusesse suurt asja midagi." "Oh sa arusaamata inimene," käratas lell. "Sina ei saa aru ilmast ega maast. Mis sina siis une õieti arvad olevat? Mitte muud midagi kui magamine. Kas sa sedagi aru ei saa, et sinul silmad magades kinni on? Kust sa siis und võid näha, missugune kujo tal on? Pea magades mõnikord omad silmad lahti, küll siis isigi seletad ja näed, missugune uni õieti on. Ma tahtsin sind patuga tutvaks teha, mille vasto keik õpetamata peavad võitlema ja sõdima. Ja need kolm peapattu on harjomine, laiskus ja lihalik armastus, mida õpetud inimesed keige suuremaks õnniks siin ilmas arvavad ja taevaõndsuseks ihkates kätte saada püüavad." Nago lugeja isigi märkab, ei võinud mina oma targa lelle seletusest, mis uni õieti on, ka veel tõsist otsust kätte saada, vaid uurin ikka edasi ehk vaest aegamööda selgusele jõuan.

E 17128/30 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal inimesel ise õnn, üks jumal taevas Peebu Jüri kasvatas varsu, kasvatas ja müüs, sai raha ja elas tubliste. Mõtsa Mihkel mõtles: "Eks mina sedasama viisi varsu või hakata kasvatama kui Peebu Jüri." Kuidas mõeldud nõnda tehtud. Mõtsa Mihkel ostis ilusa sugulooma ja lootis Jürist veel ettegi saada, aga esimene vars läks raisku, teda oli koplis tige ruun jalaga surnuks löönud. Mihkel ei rääkinud õnnetusest kellegile. Ta ootis jälle rohkemb aastad, sai jällegi ilusa varsa, kasvatas kahe aastaseks ja lubas kolmandal aastal esimeseks käsirahaks ära müüa. Aga raibe poiss või poisiraibe või kes teab, ei ole ise varsale paljo teri annud. Mihkel leidis tõisel hommikul varsa koplist surnult maast. Veel kolmat korda katsuda, kas lähab, mõtles Mihkel ja ta lootus läks ka kolmat korda täide - väga ilus vars sihvaka ja pitka kihaga, nago kurepoeg. "Sest saab mul hobune," ütles Mihkel, "seda tahan oma peris sõiduloomaks kasvatada, pole teda sugugi tarvis välja kopli panna, pean peris tallis, senikaua kui suureks kasvab. Ja vars kasvis 1 1/2 aastaseks, perenaese Mihkli enese ja laste rõõmuks. Kas nüüd täädis ka Mihkel ise ehk mõni muu, et sel heal loomal ka pitka pidu ei olnud. See oli kui ära nõiotud. Kolme-aastane pullikene, nago köie sõlm, sai talli hobuste juure sööma pandud, et pääle jõulu teda lihunikule ära müüa. Ja kes seda oleks võinud ette aimata, et niisugune põuasitikas kalli varsa ära surmas. Ta oli lahti pääsenud ja varsaga naljatama hakanud ja varsal kolm korda teravate sarvedega kõhtu pistnud. Küll sai rohitsetud ja hoolt kantud, siiski lõppis varsakene ära. Nüüd jättis Mõtsa Mihkel püidmise peris järele Peebu Jüriga võidu aeada. "Las ta kasvatab hobusid, vana hobusteparsink," sõnus Mihkel. "Mulda ka temagi pannakse, nago meid igatühte. Küllat tal omajago vaeva ka varsadega on. Jooda, sööda ja tallita, too kojo ja vii metsa ning keige viimaks müü jälle ära, mis oled siis keigest omast vaevast saanud. Parem ära pea kedagi elajalooma müümise jaoks, saad ka läbi." Sepa Peeter ütles sellepääle: "Mihkli jutt on õige, mis sellest maailma asjast keik viimaks välja tuleb. Mõisa sepp rautab vedruvankrit, aga ma elan oma lihtsa tööga siiski paremine kui tema." "See om õige," ütles Mihkel, "see om peris õige." Mõtsa Mihkli perenaene tõistele perenaestele jutustas nõnda: "Kellel põrsad ja kanapoead korda lähavad, sellel lähavad korda, aga kellel ei läha, sellel ei läha ka mitte. Sääl pidas Põlde perenaene põrsaid kui ma veel plikakene olin. Küll ta neid söötis, küll ta ravitses, aga sellegipärast lõppid ära kui luu ja nahk. Jäivad õhukeseks kui särjepoead, es enamb põrsa nägugi. Mõtelge ometi, kulla sõsarakesed, olid jo kuuekuulised põrsad, nago peris rotipoead, pead ja jalad koos, peris ära tehtud. Annid sa sööki pää ehk perse ette, üks puhas. Kullapai sõsarakese, ega ma ometa ei valeta. Teie teate jo keik, et ma Põlde perenaese kasulaps olin. Või kas teie arvate, et ma ise põrsaid ei ole kasvatanud. Ei aita põrsale söök midagi, kui kuri silm kord on üle käinud ehk kui seda looma edasiminekut ei ole. Noh teie ehk ütlete, et ma tallita ei mõista ega ei viitsi. Küllat mõistan, mõistan küllat, tallitamise asjaga ära keegi mind õpetama tulgu ehk küll kaunis vana olen. Vaata tühja kanapoeakest, kui sul õnne ei ole antud neid kasvatada. Tee, mis sa tahad, korda nad ei läha, raisku saavad viimaks keik, olgu neid küll paljo. Kullisid ja tuhkruid on ka paljo, kes neid murravad ja ära viivad. Vana harakud ja varesed veel päälekauba. Mul oli paar aastat tagasi 30 kanapoega, kolme kana jago. Mo va Mihkli raeakas, ise ta küll nõid ei ole, ütleb: "Leenu, kas need keik sinu kanapoead on? Oh kui paljo!" Ja, kulla sõsarakesed, sestsamast päevast saadik hakkasid kanapoead kaduma ja lõppid viimane kui üks. Ütli küll Mihklile vasto: "Paljo veetakse hobusega, mis sul kanapoegadega asja," aga ka see ei aitnud enamb midagi. Aga kellel nood kõrda lähavad, sellel lähavad nad kõrda, aga kellel nad kõrda ei läha, sellel ei maksa ka neid pidada. Kulla sõsarakese, ma ei tea kah, kas see sellest tuleb, et mõni inimene elajalooma ei armasta, sellepärast nad siis ka korda ei läha. Ma olen neid inimesi küllat näinud, kes kümme korda ühe ööga lauda juures käivad looma vaatamas. Aga tõine ei vitsi ühte ainust kordagi lauda juure minna. Ja ma olen seda ka mito korda mõtelnud, et inimese hool ja mure sääl asjata on, kus jumal ise hoolt kannab. Päälegi on kadedaid inimesi maailm veel täis, kes tõise elajaloome kahetsevad ning ära nõiovad. Ja võib olla, et need inimesed ilmas keige õnnelikumad inimesed on, kellel ühtegi looma ei ole, nägo mo Mihkel ütles." "See om õige, väga õige," ütles Sepa Peeter. "Kuule, vana Sepa Peeter," ütles Tammiku Jaan, "sina laulad alati järele, mis tõised ees laulvad. Sul on keik õige, sest sina ei mõista õige ega tõe asja vahel vahet teha. Ma ütlen sinule ja Mihkli perenaesele siin peris suu sissi -nõidu ei ole enamb ilmas, vaid ühe inimese laiskus ning hooletus tema nõidus. Pidagu iga inimene oma loomade eest hoolt nõnda kui kord ja kohus, siis saab ta varsi nägema, et asjad paranevad ning lugegu kasulikuid raamatuid, kus põllutöö ja karja kasvatamises õpetust andakse, muud ma teile, rumalatele, ei ütle." Keik koosolejad jäid vait, niihästi mehed kui perenaesed. Aga Sepa Peeter hüüdis valjo häälega: "See om õige, väga õige, mis sa, Tammiku Jaan, ütlesid."

E 17131/3 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuldne abielu "Keik ilm teab, missugune sa oled. Kas mul tahtjaid puudu oli, et sinusugusele närakale mehele pidin minema? Sa oled niisugune loru, et riielda ka meheviisi vastu ei mõista." Jah, Maiel oli selles asjas õigus küll, kui ta oma Jaaniga päevad ja nädalad taples ja käratses, siis tuli väga harva Jaani suust mõni sõna: "Oh seda head veli, oleks sa nõnda hea olnud, kass oleks so ammugi ära söönud." Ja see oli keik, enamb Jaan ei mõistnud, Mai võis teda vanduda niipaljo kui ise arvas ja suu suutis. Jaan nagu ei kuulnudki seda enamb. "Sa igavene loruvasikas, mis sina küll oled, niisugused saadananäod olivad ta vanemad ja vennad keik. Jonnima on nad mehed, aga teha ega rääkida ei mõista. Vat, kus mul mees, keda ma eluaeg toitma pean." Niisugust laulu laulis Mai iga pääv, siiski armastas Jaan teda südamest. Sest ta arvas, et see keik peab nõnda olema, et naese kohus on meest sõimata, aga mehe kohus oma vandlast armastada. Seda oli Jaan kord tähtraamatust või kuskilt mojalt lugenud, mida ta ennemb (nago ta ise ütles) selgeste ei mäletavat. Tõiste nägemise ja kuulmise järele ei liigutanud Mai lilligi: ta ei kudunud, kedranud ega parandanud, ei õmmelnud ega paiganud, keik riided seljas olivad puhas narmad ehk ta küll jo viie lapse ema oli. Mis külanaesed armust kinkisid, mõned vanad riidehilbud, need olivad Maiele ja ta lastele kihakatteks. Ka vett ei pruukinud ta millaski pesemiseks, arvata, et see patt olla jumala puhast vett oma riidenärtsudega mustaks teha ehk seda küll kümne sammu pääl saada oli. Ka ei pesnud ta enese ega oma laste palgeid ealgi peris puhtaks kartes, et looduse iludus kuigiviisi rikutud saab. Ka tõiste kingitud hilbud olivad nõe ja tahmaga koos, et jo kaugelt Maiest mööda minnes nõe ja tahma hais välja lehkas. Ülepea ütelda - Mai oli laisk, ropp ja kasimata inimene. Ta mees Jaan oli tema igavene aealiku elu ori ning tänas õnne, et Maiest igakord lööjat ei saanud ehk ta teda küll lõpmata sõimas ja teotas. Jaanil oli väga pehme ja kannatlik süda, sest ta kannatas keik. Ka seda kui paar päeva söömata peeti, ja siiski moidu veel ei antud, kuni ise puu lõhkus, vee tõi ning supi valmis keetis. Aga seda üksi naese lubaga. Siiski armastas Jaan oma naist ja uskus keik, mis Mai ette rääkis. Mitmelt talult oli Jaan selsamal kevadel jälle tulema hakanud, selsamal kevadel kui ta sinna sulaseks läinud. Mikspärast? Sellepärast, et Mai ei tahtnud sääl mitte elada, vaid mehele ette rääkis, et inimesed selles peres väga kiusakad ja jonnikad olla, teda ega tema lapsi ei sallita. Ja Jaan uskus seda. Ta uskus seda keik kindlaste, mis Mai ette luiskas, ilma et ise pererahvale seda vähemat süüdi oleks võinud anda. Ta hakkas kraami kokku kobistama, nii salamahti kui vähagi võimalik ja tõisi kohta ära kolima. Kus? Seda ei täädnud ta mito korda isigi. Et ta uue koha peremehele hulga tööd ära teinud, omale kartulid ning kapsad aeda istutanud, mis joba lopsakalt kasvasivad, sinna ei võidud midagi parata. "Mai tahab ära minna. Nad kiusavad mo naist," ütles Jaan, "las jääda keik seie paika, kui ma aga minema pääsen," ja ta jättis keik maha ja läks ära. Aga see ei tulnud mitte Jaani abielus üks kord, vaid mito kord ette, et ta ära läks. "Mis sinna teha, peab minema. Mai tahab seda," ütles Jaan. Et nad väga vaesed inimesed, ilma leivata ja lihata olivad, seda nägivad tõised inimesed väga hästi, aga Mai suurt ise puudusest ei rääkinud ega kõlbanudki rääkima. Sest siis oleksivad tõised ütelnud: "Mai, tee tööd, siis saad süüa." Aga Mai ei liigutanud lillegi. Ta võis iga hommiku kella seitsme kuni kaheksamani tühjas sängis põõnutada, mõni vana riideräbal padjaks ja linaks külje all. Kunagi ei nurisenud ta, et ase kõva või külg haige. Niisamuti ei kuulnud ta ilmaski, et lehm laudas ammus ja tõiste loomade sekka karjamaale ihaldas. Ei, Mai täitis lehma lüpsmises truiste oma kohut. Ta lüpsis teda päevas kolm korda ega unustanud seda ealgi ära, olgu küll, et kaks esimest hommiku lüpsmist tõinetõise kannul käisivad. Mis sellest. Mai tõi selle varajase võlalainajale meeleheaks mõnikord musta pangega heinu. Noh seda nägi lehm, et Mai neid heinu tõi ega küsinud ka selle järele, kas Mai neid ise katkunud või veike tütrekene. Oleks ta saladust tääda saanud, siis poleks ta Maiele piimapiiska enamb kätte annud, vaid oleks seda ennemine veiksele tütrele annud, kes nii veikest moodi tema eest hoolitses. Et sui ööd hommiku kella seitsmeks Maiele liig lühikesed magamise tarvis olivad, seda täädsivad Mai ja Jaan mõlemad. Selle tarvis jäeti jo talvel lauda pääle paar sületäit heinu, kus Mai kellegi võõra ehk oma inimese silma nägemata öösel võis põõnutada. See tähendab sel öösel kui päike taevas heledaste paistis ja liigsoojus töötegijad higistama pani. Ei, siin läks korda. Sest Jaan tuli oma söögiund, kui hobusad puhkasid, ka seie puhkama. Et Jaan üles tulles redelit kolistas ja kobistas, seda andis Mai temale igakord andeks ega pannud kunagi pahaks. Ja Jaan oli ka nii ustav, et kellegile oma ega võõra inimesele ei ütelnud, et Maie peakorter täna laudalae pääle on valitud. Aga lapsed täädsivad seda muidugi ja pidivad ka täädma. Sest säält tulivad keeldused ja käsud, ringkirjad ja paveskad iga tunni pärast üles ja alla, mis peab tegema ehk tegemata jätma. Kas veiksel Mannikesel või Jaanikesel lallid kinni panna või lahti pästa. Kas puppu tarvis keeta ehk pätsi anda jne. "Kui hea see oleks, kui neid veikesid lapsi mul ei oleks," õhkas Mai sagedaste, "nad, raitsakud, ei anna rahu magades ega üleval olles." Ehk küll keige viimne laps Jaanikene kolme ja poole aastane oli, keda ta nädalate kaupa imetas ja nädalate kaupa näljutas. See on, et ta üheaindsama aasta sees teda 12 korda võõrutas ja kui piim rinnas pakki hakkas tegema, jälle imetas. Ka seesama pisuke lapsuke oligi peasüüdlane, et Mai midagi tööd teha ei saanud ega võinud teda ka keegi vägi midagi tegema sundida. "Laps imeb mul veel rinna otsas võtan ma nisa ära, mis ma talle siis süüa annan." Nõnda põõnutasid siis sagedast keik kolm, kaks Jaani ja üks Mai, sest et Jaan peris aastasulane ei olnud. Nad olivad küll nälgas, alasti ja paljad, aga neil oli hästi aega magada, tapelda ja armastada. Oh, kas patusel inimeselapsel siin ilmas paremat enamb tarvis. Kuldne abielu!!!

E 17134/7 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peakohtumees Mats 1850 Surnud Tarvasto Kantsi talus, tema enese jutustamise järele. Oi, vennikesed, vana aeg oli hea aeg ehk küll orjapõli meie maal õitses ja kupja kepp sagedaste selja pääl välkus, siiski, kellel kolm kopikat taskus oli, võis ennast kui tina täis juua. Ma olin kohtomees, keik valla rahvas kutsusid mind kohtomees Mats. Ehk ma küll ealgi kohtulauas polnud istunud, siiski olin mina kohtomees. Rahakopikat mul kunagi ei olnud, sest ma olin saunamees, aga ka ühtlasi krahv, mõisnik ning perisperemees. Sest saun oli täieste mo oma. Mind kutsuti ka iga aasta kord Riiga maapäevale, kus rüütlid koos olivad, aga mo aeg ei andnud kunagi sinna minna. Keik inimesed ja ka mina ise arvasin ennast oma liiga suure tarkuse pärast mõisniku seisusesse üles võetud olevat. Sest ma olin Mustlase talu saunas kolm aastat ülikoolis käinud ABD õppimas, kus ma ka viimaks lõpueksaami tegin ja kui täieste õpetud mees eluteed rändasin, kuni siis viimaks hääle paljus minu pääle kaldus ja mind Emmuste küla kohtomeheks nimetati. Mo kohtomõistmise paik oli enamiste kesket külma kõrtsipõrmandat. Sinna istusin mina maha, panin oma kulunud rebasenahkse kübaralokikese perse ala ja mõistsin kohut niihästi meiste- kui naesterahvale. Ka olin mina paljo kangemine vannutud, kui selleaegsed rüütli kohtuherrad. Sest mind ei vannutud mitte kirikus vaid säält mõni verst õhtupoole, Oru kõrtsi korsnas, kus mulle kolm ööd ja kolm päeva vahet pidamata paksu kuuseoksa suitsu alla kihutati, et ma keigile õigust pean tegema, ja ma olen ka püidnud õigust teha. Seda võivad need inimesed tõendada, kes mo kohtojäre ees on seisnud ja mo otsusi kuulanud. Olgu siin näituseks mõned aktid mo kohtupidamise protukulli raamatust, kus aus lugeja võib näha, kuis sel aeal jo asjo meie rahva seas seletati, ja õigust ja ülekohut ära tunti. Et õigus ikka õiguseks jäi ning õelus ja ülekohus oma teenitud palka sai. Esimene protukull Se oli mullu aasta viimasel jõulupühal, kui üks vaene lesknaene ette tuli ja kaebas, et rikas taluperenaene, kes teda oma abiliseks aasta pääle kaubelnud, talle süüa enamb ei andvat, vaid ütlevat: "Talve toitmine temasse ei puudu, söögu lesk talvel omast käest." Perenaene sai ette kutsutud ning ei võinud oma ütelust kuigiviisi salata, vaid tunnistas kohtu ees, et ta küll nõndaviisi olla ütelnud. Ilma et ta enne kohtumõistmist kohtomehele piiska viina oleks ostnud, aga mida vaene lesknaene ilma vasto tõrkumata tegi. Otsus. Kui perenaene roobiga kartulit ahjust välja kisub, ei tohi ta oma käega neisse enamb puutuda, mis ahjusuu päält maha kaldesse langevad. Need on lesenaese päralt. Ja kui siiski perenaene oma kätt kolde peaks küünitama, võib lesknaene ahjuhargiga talle käe pääle lüüa. Ka ahjusuu päälne leib, mis tõiste leivade suurust välja ei anna leiva tegemise aeal, on lesenaese jagu. Niisamuti ka keedusöök, mis esimese korra katlast välja tõstmise järele katlasse jääb on lesenaese jago. Tõist korda ei tohi perenaene suppi tõstma enamb katla juure minna. Kui kumbki pool selle otsusega rahul ei ole, võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebada. Allkiri: peakohtumees Mats xxx Tõine protukull Koos olivad paastomaarjapäeval Savi kõrtsis paljo rahvast ja pea kohtomees Mats. Ette tuli Kaeba talu teenija Mats Kupits ja kaebas, et T. talu perenaene temale jõuluaeal heaste pole süüa andnud, nõnda kui kord ja kohus seda nõuab ning kuidas temale enne tõistes peredes andud, kus ta enne teeninud, vaid keiges risti peotäis vorsti ja pool seajalga. Perenaene oli peremehe enese eest ette astma volitanud ning iseennast raske haigusega vabandanud. Aga ka peremees ei jõudnud poisi õigust kõrvale lükata, vaid hakkas kohtu ees kogelema, et poiss peremehe ja perenaesega pühade aea ühes lauas söönud ja ühest kannust joonud. Aga see kostus ei lükanud karvagi asja olekut ümber ega muutnud kaebaja põhjusi, sest et Mats Kupits kohtumehele korteri viina oli ostnud, kuna peremees oma suure õiguse pääle lootnud ja tilkagi pole annud, sest, et ta üks kitsipung oli. Otsus. T. talu perenaene peab poiss Mats Kupitsele, kui ta veel tõiseks aastaks sinna teenima jääb, jõulupühiks isipäinis kätte andma. Üks kolmandiku ehk külimutu täis seajalgu ja risti seljatäis vorstisid, nii paljo kui poiss Mats Kupits maast selga jõuab keerutada. Kui kumbki selle otsusega ei taha leppida võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebata, aga mitte enamb selle vana asja üle, vaid uue asja üle. Allkiri: peakohtomees Mats xxx Neist kahest protukullist märkab lugeja minu suurt tarkust kohtoasjade tundmises ning väga õiglast meelt igaühe vasto, kes mind vähagi meelitas ja mulle tilga viina ostis. Aga liig kitsipungad, kes tilkagi viina ei ostnud, vaid oma suure õiguse pääle lootsid, noh, mis niisustest taludest peab ütlema - koer saab koera palga. Seda ütlesin ma ise ka kohtolaua ees mitmele suu sissi. Abielu asjade seletused nõiade ja noorepoiste protukullid, mis sel aeal päältkuuljate eest varjul hoiti ei või ka siin lausa avaldata. Olgu siis ainukene avaldus poisi naesevõtmise kohta paragrahf 13. säädusekogu välja antud 1228. aastal Villandi komtuurist. Peremees ja perenaene pidid palga juure poisile lubama aasta jooksul naene võtta, ei jõua nad seda asja läbi teha, pole neil ka sellega asja, kui poiss kodust välja hulkuma lähab ehk kõrtsi juure, kust ta tõiste käest karvupidi kiskuda saab. Keik trahvi selle tüli eest kandvad peremees ja perenaene, aga poiss peab ka võetud naesega täieste rahul olema, mis mõisaherra, peremees ja perenaene soovivad, kui näio mitte üle 40 aasta vana ei ole. Seadusekogu välja antud Riias Rüütli majas 1221. e. 41,594 Allkiri: peakohtomees Mats: xxx

E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma? Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed. Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab." Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja. Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis. Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma. Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus. Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.

E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud (rahva järele) Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema." Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele. Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv. Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on. Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema. II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on. III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid. IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.

E 17141 < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali Noorherra ja virtsafti õpilane Mõisaomaniku poeg ja virtsafti õpilane tulevad põllule ühe töötaja moonamehe juure ja õpetavad elatand vanameest rükkikoormat ilusaste pääle teha. Vanakene kuulab ükskord ja tõinekord ja kui kollanokad ikka järele ei jäta ja vanameest lüia ähvardavad, annab töötaja neile perset lakku. Nooredherrad vihastavad selle üle ning omaniku poeg kaebab nimetud lakku andmist kojo jõudes oma isale. Vanaherra vaatab tükk aega noorte silmadesse ja ütleb siis: "Sääl ei või lapsed midagi parata. Keik virtsafti õpetus. Ka lakku andmine on virtsafti õpetus ja õppimine." Nooredherrad läksivad rahuga seda kuuldes toast välja.

E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast." Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära. Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.

E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust. Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud. On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli. Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi. Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks. Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.

E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni. "Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte." "Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada. Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis? Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik." "No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi." Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte." Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.

E 17146/7 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhkamised, poolsalajalt Niisugusid inimesi on igas maanurgas meie maal, kes naabriga jutu puhudes salaja õhkavad nago oleks neil raske murekoorm südame pääl. Mine sina Talina, Tartu, Villandi, Pärnu või Pihkva piirile, neid ei puudu vist kusagil. Küsime, mis mehed need on? Kas aealehtete lugejad või muu kirjandusesõbrad? Siis kostame ise selle pääle, nii paljo kui neid tähele oleme pannud, ei kumbagit. Ei aealehtede lugejad, ei kirjandusesõbrad, sest neil, kes lehti ehk tõisi kasulikud raamatud loevad, ei ole aega südamepõhjast salajalt õhkata. Need on enamiste niisugused mehed, kes ennast tõistest inimestest pisut paremaks peavad, olgu sellepärast, et nad kord mõisaherraga on jutul olnud ehk kord vallaametis olnud. Nad on niisugused kadedad, et neil selle üle hale meel ja süda raske on, et naabrid ka elavad. Nende meelest oleks see kohane, kui naabri põld alati äpardaks ja keik inimesed vaeseks ja kehvaks jääksid ning tema üksi rikas oleks. Tõine asi on see, kust neil salajad õhkamised tõusevad. Nad on omas noorespõlves mõne karutüki ära teinud. Kas mõne noore tütarlapse õigelt teelt kõrvale meelitanud ehk mõne asja, mis hinna vääriline oli, varastanud, ehk kord kohtu ees valet vandunud, et häbi sissi ei tahtnud jääda. Niisugused asjad tulevad tal, siis vaest tahtmata meele ning sellejärele ka ohkamine, mis ta ise tähelegi ei pane ega usu seda ka, et tõine inimene ta ohkamist tähele paneb ehk aru saab. Niisugusel inimesel, kui ta istub, on käed sagedaste kokku pantud, nago oleks ta keige suuremas palves. Niisugused inimesed on keige kardetavamad loomad ja nende eest tuleb kangeste ennast hoida, neil on see peasihiks võetud tõisi inimesi, kes õnnelikult elavad, õnnetumaks teha. Sellest ainuüksi tunnevad nemad siis head meelt ja rõõmu. Nad ei salli koguniste, et keegi nende väljaspidise au külge sõrmeotsaga puuduks, sest see on nende ainus ülemb vara siin ilmas, seestpidist au ega vagadust neil põrmugi ei ole. Juhtub kogemata, et mõni amet nende käest ära võetakse, mida nad küll küüne ja hammastega kinni peavad. Noh, siis on vihane tiiger kohe sellele kallale kargamas, kes teda ametisse ei kiitnud, ehk tahtis mõnda tõist tema asemel kiita. Isisugused on need õhkamised, mis ühe õnnetuma inimese rinnast tõusvad ja taeva poole üles lähavad. Niisugused õhkamised pane tähele ja peri järele, mis viga on ja püüa aidata, kuis iganes jõuad ja võid. Ehk kui sinul jõudu aidata ei ole, siis anna head nõu ning mine ühes temaga seltsis neid mihi paluma, kes jõudvad aidata ja ära karda mitte oma venna eest käemeheks heites, kui seda peaks tarvis olema, ehk kui sind so ausa meele ehk sõpruse pärast enamb ustakse, kui so õnnetumat ligimest. Ka on veel õhkamised, mis ühe õige inimese rinnast välja voolavad, kui tal veel mingisugust häda ega õnnetust ei ole. Niisugused õhkamised on siis märgiks kui nad südamepõhjast tõusevad, et üks õnnetus pääle üsna täädmata tulemas on.

E 17148 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks Tõnu: "Kuule, Kaarel. Mikspärast keik saksa rahvas kätega vehklevad kui nad tõinetõisega juttu puhuvad ehk midagi seletavad?" Kaarel: "See tuleb sellest, et saksa keeles niipaljo sõnu ei olevat, kui rääkimine ja seletamine tarvitab, nägo vene ja meie eesti keeles on. Siis peavad nad seda sõnade puudust käega vehklemise läbi parandama. Näituseks: kui nüüd mina saksa mees oleksin ja sinule kirikust, mille torn kaugelt paistab, sulle midagi peaksin jutustama, siis peaksin mina ka näpuga kirikutorni pääle näitama, moidu tõine saksa mees ei saaks mo jutu otsa ega algust ealgi kätte." Tõnu: "Ah nõnda. Nüüd ma mõistan ja saan sellest asjast küll joba aru, aga veel üks tõine asi, armas Kaaril, mikspärast meie armas õpetaja, kes peris sündinud eesti mees peab olema nago mehed ja naesed seda tõendada teavad, mikspärast siis tema kantslis jutustates kätega sinna ja tänna vehkleb nago oleks tema justament peris Saksamaa mees?" Kaaril: "See tuleb sellest, et ta ennast nüüd peris Saksamaa meheks peab, sakslaste viisid ja kombed karvapääl on kätte õppinud ja siis ahvi viisil sakslastele järele tegema on sunnitud." Tõnu: "Olge terve selle seletuse eest."

E 17148 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks Lauale kirjotamise juures Õpetaja saunamehelt küsima: "Mis nimi?" Saunamees: "Peet Tigane, Ann Varblane." Õpetaja: "Kes see Varblane siis on?" Saunamees: "Minu naene Ann." Õpetaja: "Kuidas? Sina Tigane ja naene Varblane?" Saunamees: "Ta oli enne Varblane, kui ma teda kosisin ja Varblane on ta ka praegu." Õpetaja: "Ta on jo ometi nüüd sinu laulatud naene." Saunamees: "Ma võtsin jo võõra inimese naeseks ega ta minule sugulane ei ole."

E 17149 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Alletamine (Karjalaste) /Noodid/

E 17149 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kosjalaul /Noodid/

E 17150 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lilla istus vangitornis /Noodid/

E 17150 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehed, tulge meie poole /Noodid/ Sisse teeme siidilaeva, vällä teeme väistelaeva, otseti odade laeva, nuketi nugade laeva.

E 17151 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei ole kuulda olnud veel /Noodid/

E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan /Noodid/ 2. Oh, ta oli minu meelest kui üks ilus, kui üks ilus, roosilill, roosilill. 3. Oh, ma armastuse perast, tema järgi, tema järgi, igatsen, igatsen.

E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis? /Noodid/ 2. Oh, mu armsad vennad, Jumal elab veel, olgem aga vaprad, siis saab kõik heaks teal. 3. Vara sai surma merepõhja sees, sest ta mõtles kurja omas südames. 4. Langema ka peab Uhke Paabilon, "Jumal kõik siin seab," ütleb Saalomon. 5. Meie keisrihärra on ju valmistatud, et kõik ilma kära saaks ju lõpetud. 6. Meie elu mure on kui pime öö. Vaata, öö lääb mööda, annab päeval maad.

E 17153 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri naine /Noodid/ Kui kodunt ära läksinma siis vopsu selga Toi toa jne. Kui jo koju tulin ma, siis vana Mari surnud Toi toa jne.

E 17154 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polli Andrese laul (sandi laul) /Noodid/

E 17154 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Türgi sõa laul /Noodid/

E 17155 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reisilaul /Noodid/

E 17155 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu (Tuhalaanist) /Noodid/ (Võib ka lauluviisi asemel)

E 17156 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu /Noodid/

E 17156 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Torupilli lugu /Noodid/

E 17157 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu /Noodid/

E 17157 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Lauluviis/ Noodid

E 17158 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polkamazurka /Noodid/

E 17158/9 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Magaja lapsele /Noodid/

E 17159 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka /Noodid/

E 17160 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka /Noodid/

E 17160/1 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laul. Pulmapidul /Noodid/

E 17162 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/

E 17162 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/

E 17163 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Labajalavalts /Noodid/

E 17164 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka /Noodid/

E 17165/6 < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sündimisepäevaks /Noodid/ 2. Su elu pikk ja rõemulik küll saagu olema. Tee õigust sa, siis leiad ka - kõik saab nii sündima, kuid ära eksi õigelt teelt, siis kaotad rõemust meelt. 3. Sind hoidku veel su eluteel see isa taevas seal. Ta kaitsegu ja saatagu sind sinu teede peal, et õnnetust, ei paha eal sul juhtuks ilma peal.

E 17167 (1) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võrumaal om mehe musta, mehe musta, naise laisa, tüdruku tööhigitse, poisi kannukarvalise.

E 17167 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viibisi mina, viibisi, viibisi vile aeama, pajupilli puhkumaie, lepalalli laskemaie. Seni oli neidisse jaetu, talutütteri tasutu, mul oli jäänu musta neiu, musta neiu, tormihuuli. Kus pean musta mahutama? Viisin Võrru vihtumaie, viisin Harju haudumaie, viisin ta vee veerele, mõsse taad viiele veele,, kuuendale kurikale, säitsmendale seebitüki, siis sai neiu nii kui muile.

E 17167/8 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taha ei talupojale, ei lää rinnu rikkiella. Ma lää suise sulaselle, alla ilma armetule. Sulase sugu paremba, orja seeme selgeema. Sulane künd soomaada, palgaline palumaada. Soost ta tegi suure nurme, palust tegi pika põllu. Sulane sugis hobesta, talupoig see tappi naista, sulane raha lugesi, talupoiga tappi täie.

E 17168/17169 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Millaal maksan eide vaeva, eide vaeva, hella piima, hea ema imetisvaeva, suu juures suikumise, käte peala kandamise? Sülen oli süieenna, kaelan karja saatenna, rüpin rüga lõigatenna, puhun putru keeteenna. Mitu ööd olid uneta, mittu hommikut osata, mittu päeva lõuneetta, mittu suitsu suurukseta. Lõpnud ei tuli toasta, küünal ei küü käesta, säde sängi veere alta. Naine noori rõivienna, hobu halli rakkeenna, otsis lapse lausujatta, noore nutu võttijatta. Lubas lamba lausujalle, kitsi keele katsujalle, tuhkru ruuna tundijalle. Eide kopsun ma kosusin, eide maksan ma magasin, imesin ma eide piima.

E 17169 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohi siin toresta laulda, healta hästi kuulutada. Siin om kulleja külana, sõnavõttija võsana, healeviija vitsikunna. Kubjas kulleli külana, kilter võtt sõna võsasta, veli viis heale vitsikusta. Kulle kun laulab neiu noori, Virun ta laulab vitsa pääla, Harjun haavaoksa pääla, Kõpun kõeva lehe pääla, Saksamaa sarapuu pääla, Rooben rootutu pääla. Saksamaa sarapuu sadeli, Roobe roogu kõigutelli.

E 17169/70 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene, jätid maha marja suuru, tee peale tera suuru, murule muraku suuru, läve alla läätsa suuru. Jätid mu ilma ehita, ilm mu ehit hilbakile, vald mu vana rõiviella, ema mu õppes kooldunna. Hõigas ta üle värati: "Kui jääd ilma sa elama, pääle ilma pääd pidama, ära mine mustalt muude seltsi, tahmane tõisi talusse. Kuuvalgel utta kurna, aol sa aiale laota, siis saab päevas pääle panna, aastas selga aeada. Oled sa ise vaene, ei ole vesi vaene, oled sa ise lainaline, ei ole libe leinaline. Siis su hüvas üteletas, Hüva naise tütteressa. Hüva naine su hüppateni, kallis naine kasvatanu, siis mine nirgis niidu pääle, siis mine nukus nurme pääle. Valge küla vahele, vastse viisu, valge räti, kanepise keerukabla.

E 17170/1 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles noore mehe noruna, torsin nee torukübara, vaiki ne vahajuusse? Hää neid ära surenu, kallis neid ära kadunu, parem pantu magamaie, ilusamb pant hingamaie, alla akende ilusa, pääle ruuti rohilise,. Veli, hella vellekene, võta tallist sa tasane, latermista laukiotsa, ligi seina sa lihava. Sõida liina sa mäele, mine too liinast liivasõkla, alevista harva sõkla, toest too sõkla punasta, sõelu üles lige liiva, sõelu üles musta mulda, sõelu neiu sõrme luida, piira neiu peoluida. Siis saab neiu teie näta, Vahapää teie valate, kaharpää teie kaeda.

E 17171/2 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits ep Anneke külassa, seegi istub kammerenna, kirjutab kivitoana, säeb ta sõrme sõrmussida, kaeb ta kaela kaalussida, rinda ristiruubelida. Tuli kuu kossuella, Teretella Anneksida. "Tere, Anne, niidisukka, niidisukka, ninnipõlle! Tuled ka sina minule?" Anne kuuli, kosti vasta: "Kuda lää mina sinule, ööse sina kasvad, päeva kaod."

E 17172 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli velleke minule, kuldatutike tuvile, hõbepärjake õele. Seegi seppasse sugeni, seegi aste ametisse. Tei ta küla kirvesida, mõnel mehel mõõgapäida, noorikil nugade päida, vallale valjaste päida.

E 17172/3 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Velle, velle, noore, noore, teid ei kutsu kossuella, talle ei panti andamaie. Mul om kodun kolmi kosja, nädalil mul viie viina, aastal saa sõnumi. Kiltre kihla mul käena, kubja sõrmus sõrmeenna. Velle, velle, noore, noore, viige kihlad kivile. Pakke panti pajule, Kae, kas kivi võtti kihla, kae, kas paju võtti panti. Paju taht palju pallemista, Kivi taht palju kiskumista.

E 17173 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli vellekene minule, seegi panti palga pääle, tibi pääle teenimaie, raha pääle raiumaie, kopikat kulutamaie. Sooviti soldatis minema, panti pauna kandijasse, rootsi raua rookijasse, vene püssi pühkijasse.

E 17173/4 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sügise aea tuleva, mõnel veel mehele minna. Mõni taht talupojale, kelles lään mina vaene? Ma lää suise sulasele, otsekohe orjale. Sulasest sai suuri meesi, orjast sai osa jagaja, säält sai pätsi ürgajasse, keskelt kiku lõikajasse. Valge mees, vere valaja, ilus mees, ihu imeja, tuleb joobuna külasta, õlut võtmast vöörinesta. Hõigas ära üte kõrra, Kui ma's johu kullelema, elluke eranenema, võtt ta anda piuti pihta, piuti pihta, servi selga. Lask ta lapiti õlale, seni sai sinest silitseda, seni sai punast puserdada, seni kui tõista tõmmati. Mees see musta, meeli tarka, tuleb joobuna külasta, õlut võtmast võerinesta, hõigas ta ära üte kõrra, kui ma's johu kullelema, ütel: "Maga, naine noori, ei sa maga laiska unda, magad sa väsinud unda, suigud suurta tetteenna.

E 17174 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust ma tuusi oma kodu, oma kodu, oma kulla, oma maja, oma marja, kuldarist oli koha pääla, hõberist oli õue pääla, vaskeristi värati pääla. Säält ma tuusi oma kodu, oma kodu oma kulla, oma maja oma marja.

E 17174/5 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valati, mina valati, Valati variku pääle, Kaie kasemõtsa pääle, kas om puu ütepikku, haava üteharulise, kõiva ütekõrgulise, toome ütetutulise, pihlapuu üte pikutse. Lääme alta harva mõtsa, keset kuldakepi mõtsa, mis mul vastu või tulessi? Vastu tuli Sulevipoega, Sulevi-Kalevipoega. Pak's ta mulle suisa suuda, suisa suuda kiusta kätta. Enne anna jala alta, jala alta, pää päälta, piira pöidela peosta, anna ei au käesta, leimi ei pikesta linusta. Oh, mu ilusta juusta, kullastanni, kõllastanni, vahapääda valgeida.

E 17175/6 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees, peremeheke, perenaine, naisekene, kui sa'i massa orja oma, orja oma, vaese vaeva, küll siis tandsid taevaenna, küll siis põksud põrguenna, suka suun ja kaldsa kaalan, hame hammaste vahela, küünarpuu pikka peona, kangus laia kandalenna. Tule, ori, võta oma, tule, vaene, võta vaeva, es tule ori oma võtma, es tule vaene vaeva tahtma.

E 17176 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis kolin isa koduna, lagin isa laua pääla, põrin velle põrmandulla? Kodun müüas tütterida, kaubeldas kodukanuda, Liis meist Virru viitanessa, Anne Harju antanessa, Maie jääb kodumajasse. Kust siis kolmi kokku saame, kirikusse minneenna, toolist välla tulleenna. Kost siis kolmi me tuusime? Rihma riitsva minneenna, kenga kiitsva tulleenna. Tere, Virumaa Liisuke, tere, Harju Annekene. Meants elu Hiiomaala, meants põli Põltsamaala? Kurat elu Hiiomaala, sadan põli Põltsamaala. Elu oli esakoduna, Elu oli emakoduna, põli oli velle põrmandulla.

E 17177 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene, mis said hääda jo minusta. Silmavett ja meelekurbtust, ikke said imetamisest, käe külma kandamisest. Sülen hoidsid süüeenna, kaalan karja saateenna, suu manna magatenna, rüpin rüga lõigatenna. Emakene, ennekene, enne sa mähkin mättaida, tuttutanu turbaida, meelitan merekiveda, tugi es tullu turbaista, mägi es saanu mättatesta, kui hoidsid sa minusta.

E 17177 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kaitsi vaesta lasta, Istume ütte haua pääle, tõine tõise veere pääle, siidirätti meil peona, vahime tõinetõise silmi. Tõine meid ilma isata, tõine meid ilma emata, siia tiiki tekkinessa, allik ala asumessa, kost saab äti härja juua, ema nelja lehma juua, onupoja hobuste juua, tädipoja täkku juua.

E 17178 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa lehisilla, sääl tuli vihma vitu pääle, kastet karva otse pääle, pani kuuske kuivamaie, kaselatva kahkumaie. Tuli kulli, kurja lindu, viis ta vitu vitsa päälta, putsi puu oksa päälta.

E 17178 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setu süüdi mu esale, setu süüdi mu emale, pand ta mu kauele mehele, üle kolme kuusemõtsa, üle kate kasemõtsa. Mul jäi kodu kolmi sööki, hani jäi ahju küdsama, parts see jäie panni pääle, kali jäi külma kellerissa. Kuu saab tullu kuusemõtsa, kaits saab kuuda kasemõtsa.

E 17178/9 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütar, noori linnukene, mõista mu unenäguje, une näie magatenna, tõise üles tõusteenna. Kuuse kasvi koateele, haava kasvi aidateele, noore saare sannateele, vahteri tare vahele, kõiva kõlgusse lävele. Tütar, noori linnukene, mõistab mu unenäguje. Ema jääs kuuses koateele, ema jääs haavas aidateele, noores saares sannateele, vahteris tare vahele, kõivas kõlgusse lävele.

E 17179 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles poisi meida põlgsi, leeva lalli meida laidi, tühja kõtu meid kõneli? Kas meil putsi puusa pääla, kas meil vittu viida, vääda,

E 17179 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muidu lääs mina mehele, kargas katella käela, pelgan peiud pistavatta, kaasa selga kargavatta. Mul om pilu pisukene, mahu ei madu vahele, kerapää ei keskeella.

E 17179/80 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme Lätimaale, saame suure Saksamaale. Kun ei kolgita linuda, ega teta teopäevi. Koti sääl kolgiva linuda, titi teeva teopäevi.

E 17180 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi ma naista nabra tõttu, kabu kaerarõugu tõttu. Tule es naine nabra tõttu, kabu's tule kaerarõugu tõttu. Mis tetta, mina vaene! Näidi sõs titti näidissilla, katte munna või kaole, siis tuli naine titi tõttu, kabu tuli kate munna tõttu.

E 17180 (26) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu-tsu-tsu-tsu suurembase, kasva, kasva karjatsesse, äti nänni pikutsesse, ätti härja hoidijasse, nänni lehma nüssijasse, velle varsa vaatajasse, sõtsi kana kaitsijasse.

E 17180 (27) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu, tsu, surma poole, kiigu kirikuaia poole. Jala ehen, pää peran, käe risti rinna pääl.

E 17180/17181 (28) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hants oli Harva, Jaak oli Järva. Teiva silla soie pääle, madalite maie pääle, suurte meiste soola tuua, rikaste raha vedada.

E 17181/2 (29) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusi, kuusi, kulli pesa, kulli pesa kuuse otsan. Kunnes see kuuseke? Vanamees raius kuusekse. Kunnes see vanamees? Vanamees põllupeenra all. Kunnes see põllupeenar? Kana sabits põllupeenra. Kunnes see kanake? Kull viis kanakse. Kunnes see kullike? Kull lennas roogu. Kunnes see rooke? Vikat niitis rookse. Kunnes see vikatike? Vikat karas kandu. Kunnes see kannuke? Kand musta mere veeren. Kunnes see must meri? Must härg jõie musta mere. Kunnes see must härg? Must härg laudan lõa otsan. Kunnes see laudake? Tuli palut laudakse. Kunnes see tuleke? Tuli läits taevasse. Kost me sinna perra saame? Ölpidega, pangega, vana vastkataldega, nugadega kirvestega, kulpega, kookega n.n.e. On laste mängulaul. Lapsed võtavad ükstõisel sabast kinni, käivad ringi ning laulavad: "Kuusi, kuusi, kullipesa" kuni "tuli läks taevasse", siis lasevad ükstõise küllest lahti, teevad suurt kisa ja naeru hunikus ning ütlevad sõnu Ölpidega, pangega n.n.e., mis aga meele tuleb.

E 17182 (30) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa hommikulla, vara enne valgeetta, enne kuuda, enne päeva, enne hallasta aguda. Lõusi kure kündamasta, haraku äestamasta, varesse vagu aeamast, hiire itsmid vedamast, rotti nee muidu roomamast. Siis võtti kündijal kübara, ästajal hää hobesa, võttis kündija kõnelda, äestaja tetta häälta. Mis sa, hulgus, siia otsid, kõverik, sa siia kõnnid, pilusilm, sa siia pilgud? Kõverik, mine kõrtsi poole, pilusilm mine Pihkva poole.

E 17183 (31) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taidu raidu tahtsin laulda, hääl es anna hästi laulda, kurku ei kurjaste kõnelda. Mine Moori mulla peale, Nuki Jaagu nurme peale, säält võta äkle häälessegi, adrakurge kurgussegi, rihavarta rinnussegi. Siis tule vastu laulamaie, laulamaie, laskemaie, pisut sõnu pildumaie. Mis sa, rinnutu, rögised, mis sa, hääleta, ägised? Mul om sõnu sõgla täisi, manu võtti mati täisi, kodu jätti koti täisi.

E 17183 (32) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mina, mees, mereme poega, kallis mees, kalame poega. Tei mina lootsik luige luista, ankure hanisulista, parmeke partsiluista. Viisin laeva vee pääle, saadin laeva Saksamaale, poole laeva Poolamaale.

E 17183/4 (33) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsin mõtsa kündamaie, ai ma härjad vaole, kinnitin kirjud kesale, kasigu musta söödulegi. Ai mina hoori, ai mina kaksi, neiu lelluts lepikunna, neiu karas kasikunna. Lätsi mina neiut valatema, seni tuli soost soe sumba, kasikust tuli karu kilda, murs mu musta, kisk mu kirju. ära sei härja mõlemba. Lätsin kodu kurva meeli, kurva meeli, leina keeli. Kes sii tuli kurba küsüma, või tuli leina löudamaie? Esa tuli kurba küsüma, ema leina löudamaie. Mis sul viga, poiga noori, kui sa kurdad leina keeli? Karu mul kiskus kirju härja, susi murdis musta härja, üts om kirju, tõine musta, kolmas om koguni punane.

E 17184 (34) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodu pea mina minema, kodu kooriksid jürama, vesiputru vemmeldama. Sääl meil tetas lepaleiba, lepaurvest vorstesida.

E 17184/17186 (35) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime, peame kivi peona, hõbemõõka hõlma alla. Kui tuleb poissi puttumaie, lei ma poisil poole pääda, poole pääda, poole meelta, poole armasta aruda, poole sündinu söanda. Poiss läits Riiga kaibamaie, neiu perra kullemaie, kummal kohus kannetessa, kelles õigus andanessa. Poisil kohus kannetessa, neiul õigus andanessa. Poissi Riian pessetessa, poissi sii ära koolenessa. Kui see poissi koolenessa, kus see poissi matetessa? Kuramaale kuusikusse, Harjumaale haavikusse, Virumaale vitsikusse. Kes sääl manna mattamanna, kes sääl hauda kaevamanna? Susi manna mattamanna, karu hauda kaevamanna. Hundi käive hulga kaupa, karu käive karja kaupa, susi käive silge-solge. Kui see neiu koolenessa, kos see neiu mattetessa? Viias ta Viru kiriku, pannas ta Paistule magama, Helmesse või hingamaie. Mööda käive mündi saksa, ega reedi Riia härra, ega poolba poepoisi. Kõik tal kergiti kübarda, kõik tal linti liigutalli, kõik tall' anni hengearmu. Jumalaga Mariaga, jumalaga neiu henge.

E 17186 (36) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mihkel, kihkel, kitsihabe, halli ruuna rokapoissi, võtid naise, tapid naise. Panid põllule palama, põld sai põhjani vägeda, ratas rummuni rammuda.

E 17186/17187 (37) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene, iki petid näidissida, haugutid sa Anneksida. Tule mulle, neiu noori, mul om kolmi aidakesta: üits om kiilut kesveida, tõine tambit tatterida, kolmas litsut linnassida. Kui sai naine naidetussa, tinarinda tingitussa: sul oli kolme aidakesta, üits oli tulda, tõine tõrva, kolmas meie maakiveda. Kui om naine naitamata, tinarinda tingimata, Seni siid kübara pääla, kalev kauka veere pääla. Kui saab naine naidetussa, tina rinda tingitussa, juba köuds kübara pääla, kammits kauka veere pääla.

E 17187 (38) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene, likes teed, mina ligune, märjas teed, mina mädane. Mul pole kodu, kus ma kuiva, mul pole tare, kus tahena. Kodu mul suure kuuse alla, tare mul laia tamme alla. Kuusek ep minu koduje, tammek ep minu tareje: vitsik pika vihma varju, kuusik suure hoo varju.

E 17187 (39) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsikese, linnukese, tulge teie meie poole, meie lääme teie poole, teeme üles näiu linna, koome kume kiriku. Sissi teeme siidis laeva, välja teeme võitse laeva, otseti odade laeva, nuketi nugade laeva.

E 17188/9 (40) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esa ollu, ei ma tia, ema ollu, ei mäleta. Esa ollu olleenna, ema ilma tulleenna. Maha jätt ta marjasuuru, läve alla läätsasuuru, tee veere tingusuuru, söödile sõmerasuuru. Lätsi esa haua pääle. "Esakene, taadekene, tõuse üles vihtumaie, harvalt vihta haudumaie. Ma tei' sanna sammelista, lava tei laasik pakelista, keresse merekivesta, seebi tei sialihasta, viha tei villatätterista." "Tütarlaits, sa linnukene, ei või tõusta, ei tõota, huule om uisilla aetu, pale pappermardikilla. Muru kasvan mulla pääle, hallas heina haua pääle, sinililli silma pääle, kullerkuppu kulmu pääle. Tütarlaits, sa linnukene, küta sa sanna külale, hau vihta vallale. Hõika nee mehe onusse, tänita naise tädisse, külatüdruku sõsaras, külapoisi poolesvelles.

E 17189 (41) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tats, kus poisid Tarvastulla! Hulge käive, hulge joove, hulge ostava õluta, marge massave rahada. Hobu alla kui see osja, mees om pääla kui see päeva. Kübar tal kirikukirja, viin see pillub peekerinna, õlu loppub lootsikunna. (Sõimati võeraid poisse nõnda:) Orik om teie hobene, siga teie sõiduruuna. Hobu alla kui see harki, mees om pääla kui see päkka, kübar sitaseene kirja, keel kui kirikuusse, hamba kui viru värati, otsan om teie hoora märgi, lagipaigan litsi lahu, vesi teil pillub peekerinna, Kusi loppub lootsikunna.

E 17190 < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbe rohi (uuel õpetus). Võtta. 1. Üks korter spiiritust ehk prostoi kõrtsiviina, 2. Natuke vägevat sialiha, mida pisikesteks suurma (või tangu) suurusteks tükkideks tuleb lõigata, 3. Üks laendik püssirohtu, 4.Pisut juuksid, mida ka peeneks tuleb lõigata. Seda segu pannakse ühe pudeli sissi ning loputatakse hästi segi, mida siis haigele juua antakse. Tähendus. Juuksed pidada just nimelt olema. Kui need puududa, ei saada mitte abi.

E 17191 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärapõlenud haava rohi Võtta: 1. Sugu perast kuuse- ehk männikasvusid (noorelt). 2. Haputkoort paar lusikatäit. 3. Tükikene vaha. Keeda pisut aega veikse tule peal ning määri peale, kui on juba jahtunud.

E 17191 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana haava ehk roosi rohi Võta noore kase koort mäha aegus (ilma tohuta). Keeda nii kaua vähe vee sees, kuni koored puhtaks ja segu punaseks lähab. Lase ära jahtuda ning määri haige kohale peale.

E 17192 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi rohi Lahuta vainukeeli (veiksed ussid maa peal võrgukaupa) sõrmega ühest ära. Kui siis selle sõrmega haiget kohta vajutad, siis saab kohe terveks.

E 17192 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krampide ehk langetõbe vastu (Kellegile unes õpetatud, kes kaua ses haiguses olnud ning selle arstimise viisi läbi terveks saanud.) 1. Kolm müti (mügra) südant ära küpsetada ning ära süia. 2. Musta kassi kust peale juua.

E 17193 (5) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krambi ja langetõbe vastu Kasvab üks taim niidu ja soogude peal sinikas-punase õitega. Rahvas nimetab teda jumala- ehk vanatondikäpp. Tal on kaks juurt all, mis välja näevad, kui inimese käed, üks valge, tõine must. Võta neid juuri, kuivata ahjus ära ning hõeru pulbriks ja võta sisse.

E 17193 (6) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paistuse vastu olla väga hea nii kaua saunas vihelda kuni inimene täitsa higistama on hakanud. Kui võimalik, vihtlemise juures veel rommiviina juua.

E 17194 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu Võta õlekõrs, selle ühe otsa sisse pane natuke kõllast veevelt. Tõine õlekõrre ots pane haige hamba peale, nüüd süüta veevliga õlekõrre ots põlema ja tõmba suitsu haige hamba sissi. Aitab kohe. Kui ei aita, võib seda katset veel tõine ja kolmas kord ette võtta.

E 17194/5 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu kaotamine vainoköie, vangiköie ehk vainokeele läbi Leiad kuskilt vainuköie, siis pead neid esimese sõrmega ühest ära lahutama - mida rutem, seda suurem arst saab - ja ise sealjuures mõtlema, mis arstiks tahad saada. Üksi halle vainuköisi võib lahutada, aga punaseid ei tohi. Kui siis selle sõrmega haiget kohta katsud, kusjuures sa veel Issameie pead lugema, siis saab haigus kohe terveks. Üksi need hambad saavad selle arstimise läbi terveks, kellel õõs sees on.

E 17195 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soe silmi kõrvetamine Jüripäeva hommiku enne valget lähavad karjased metsa karjamaa peale ehk kus kadajaid on, süitavad kadajapõesad põlema ja laulavad ise sealjuures.

E 17196 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On karjastel pastlad ehk viisud ära vananenud, siis viskab ta neid enesest kaugele nende sõnadega: "Susi, seh silmapaik! Kui tuled meie karja manu, siis võta silmapaigas, kui lähad küla karja manu, siis võta kaelkotis, kui lähad mõisa karja manu, siis võta perareekses.

E 17196 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laste naljad Kumma sa võtad, kas laanelamba või oruoina? Laanelammas - konn, oruoinas - vähk. On halvema võtnud, siis saab naerda.

E 17196 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kumma sa võtad, kas kõllendaja kivi päält või hallendaja aia alt? Kõllendaja - penisitt hallendaja - uisk)

E 17197 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed võtavad ükstõise käeselja nahast pöidle ja esimese sõrme küüntega kinni, käed ületsigu ning kõigutavad käsa üles ja alla, lauldes: Teek, teek, tigane, vaak, vaak, varblane, orav läits kuuse otsa, võtt Ansu, Pitti, Sassi, Liisa, Manni n.n. nina otsa, Pahut Ansa porri, ise läks ära üle aia vurtsti. Ning lasevad käed lahti ja naeravad - teevad kisa.

E 17197 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paneme piipu põlema, vana tobi tossamaie. Tao mul tulda tubaku juua, pirdu pikka piibu juua.

E 17214 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Heido (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jumalateotaja surm Ükskord läinud üks mees ühte kirikutorni. Kange tuul aga kiskus mehe enesega ühes läbi lahtise luugi alla ja et just luugi all üks väga suur kask kasvas, siis jäi see mees sinna kase otsa kinni ja pääsis nõnda surma käest. Mõni aig perast seda olli see mees kõrtsis ja kuulis, kuda kaks meest tõinetõisega tema imeliku pääsemise üle rääkisivad. Kohe kargas ta nende juure ja ütles, et mitte jumal es hoia mind, vaid ma ise, ja sellepääle vandus ta neid rääkijad kõige jumalaga ära. Ta võttis nüüd veel ühe kortna viina ja heitis siis pingi pääle puhkama. Kui ta parajide magama olli jäänud, siis kukkus ta pengi päält maha ja murdis oma kaelaluu katki ja suri nõnda ära.

E 17214/7 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < M. Kõrv (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varakaevaja Ühes majas elanud kaks sulast. Ühe ööse näidatud tõisele nendest unes, et Karolaane metsas teda praegu üks suur rahakatel ootab. Ta tõusnud ka kohe üles ja võtnud labida kaasa. Kui ta sinna nimetud paika olli jõudnud, siis hakkas ta kohe kaevama. Tõine sulane, kes küll teda nägi kodust ära tulevat, aga ta ei teadnud mitte, kuhu ta läks, selleperast läinud ta ka salajalt tema järele. Ta nägi nüüd, et see sääl kaevas, ja üks tõine, kel sulane kuradi näu ütles olevat, olnud sääl kaevaja ees ja sel olnud ka labidas käes, ja pildunud seda kaevetud mulda sinna auku. Tõine aga seisnud kaevaja selja taga ja sel olnud raudkang käes ja ta ähvardanud iga kord sellega kaevajale pääle lüüa. Kui rahakast välja olli kaevatud, siis tahtis ta teda selga võtta, aga ta olli tal hirmus raske, selleperast jättis ta tema sinna ja ruttas ise koju. Salaja päältvahtija ruttas ka nüüd koju ja ta jõudis enne kui kaevaja. Kui ka see varakaevaja kodu olli jõudnud, siis rääkis ta selle kohe, et Karolaane metsas ta praegu ühe suure rahakatla välja kaevanud, aga et ta hirmus raske olli, siis ei jõudnud ma teda koju tuvva ja selleperast tule ka sina mulle nõuks. " Ei läha!" kostis see, "juba ma käisin salajalt sinu järel ja nägin küll, mis sulle sääl tehti. Üks olli sinu enese nõna ees ja iga labidatäis, mis sa viskasid, seda ajas see sinnasamasse auku tagasi, ja tõine, see olli sinu selja taga ja tal olli raudkang käes ja sellega tahtis ta sulle iga silmapilk päha lüia. Ja kui sa juba selle kasti välja kaevasid, siis kui sa teda selga tahtisid võtta, siis võtsid need mehed tõine tõisest kastiotsast kinni ja tegid sulle nõnda vaiva." Nüüd ei julgenud enam kumbki sulastest vaatama minna, enne kui hommigu. Ja siis ei leidnud nad säält enam midagi.

E 17217/9 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. Valli (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luuraja palk Keegi A... mõisa teumeestest käis juba paar teisipääva õhtut oma venna juures, keda ta südamest armastas, nõu küsimas, et kuidas herrale seda ülekohut kätte maksa, mida see paari pääva eest talle olli teinud. Ta olli mõisaherrast paari päeva eest ühe mehise nahatäie saanud ja seda tahtis ta sellele kahekordselt tagasi maksa. Herra, kes kõik sulased kätte saada tahtis, olli nõnda uudishimuline, kui ühekorra kubjas talle sest loost rääkis, et üks mõisa teumees kusagile metsa rahaaugu leidnud ja just järgmisel tõisipäeva õhtul seda tahab ära tuvva. Kohe olli herral nõu seda teada saada, kus rahaauk seisis. Ta säädis kõik valmis ja ootas nüüd rahuliselt tõisipäeva. Teumehed aga ollivad isekeskis kõik kubjaga kokku rääkinud ja see rääkis ka kohe herrale. Kui tõisipäiv kätte olli jõudnud, siis nähti mõisaherral vististi üks kibe tallitus käes olevat, sest sel päeval ei nähtud teda enam nurme pääl teuliste kallal vandumas ja prassimas, nagu see igal muul päeval olli sündinud. Kui õhtu kätte jõudis, siis teadis igaüks, mis neil tarvis olli teha. Kui juba pimedas läks, siis läks ka herra kohe metsa poole. Ta kõndis sinna-tänna ja kui ta kedagi ei näinud, siis arvas ta, et kubjas teda vist petnud olli. Juba sai tal himu täis metsas luusimisest, ta hakkas koju kõmpima. Kui ta ju tükki maad olli edasi läinud, sis arvas ta üht musta kogu nägema, kes talle ikka ligemale tulli. "Hei, mis sa siin teed?" küsis jäme bassiheal. Herra olli nagu keeletu, ta ei mõistnud niisuguse küsimise pääle midagi vastada. "Tulge siia, mo mehed," hüüdis küsija ja varsti sasisid paar tugevad kätt herra kinni ja talle loeti nüüd õige mehine keretäis kätte, mida see ka ilma sõnalausumata vastu pidi võtma.

E 17220 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. H. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkineiu ja tuule sündimine Vanataat olli enesele ühe tüdruku ja tallipoisi võtnud, kes tema pikse- või pikkerihooste eest pidid hoolt kandma. Suvi läks ju pia mööda ja vanataat olli oma uute orjadega väga rahul, nõnda et ta neile ja luba andis ka maa pääle mõnikord kaema minna, aga selle tingimisega, et iga kord parajal ajal tagasi tulevad. Ükskord palusid nad jälle vanataati, et see neile luba annaks maa pääle minna. See ei keelanud ka neid minemast. Kohe, kui nad ära läinud, saanud nad ühte pulma, sääl söödud ja joodud kuni hommikuni, siis alles saanud vanataat aru, et teda ta teenrid olid petnud ja maapäälist lusti paremaks arvanud kui teda teenida, ja kohe saatis neile sõnumit, et aeg on ju koju tulla. Aga need ei pannud vanataadi sõnumist tähelegi, vaid pidasid ikka oma lusti edasi. Kui sõnumikud taadile seda täätasid, et tema teenrid mitte hästi sõnavõtlikud ei ole, siis pandis vanataat tüdruku vetevalla valitsejaks (näkiks) ja poisi lõi tema tuuleks. Ja ta ütles veel, et näkk peab nii kaua veen olema, kuni ta järve või jõe, kus ta sees on, ära jõuab auruks teha, ja tuulele ütles, et see piab nii kaua mööda ilma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb ja kuni ta oma kerget meelt on parandanud.

E 17227/9 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodukäija tükid Vanal ajal elanud üks väga rikas mees, aga ükskord jäänud ta haigeks ja kui ta ju surma ligidal tunse olevat, siis ajas ta kõik pererahva kodust välja põllutööle, ja kui naene tema juure jäi, siis ütles ta ka sellele, et ega ma veel ära ei sure, seepärast mine ka sinna tööle, sest nüüd on ilus ilm ja just hea tõuvilja kokku panda. Kui kõik kodust ära ollid läinud, siis võttis mees potitäie haput piima, raputas oma raha kõik sinna sisse ja hakkas sööma. Kui kõik ära olli söödud, siis panni ta poti jälle riiuli pääle ja ise läks sängi ja olli natukeise aja perast surnud. Tema veike kaheksa-aastaline poeg olli aga nõnda uudishimuline, et ta otspaja juure üles olli roninud ja isa tallitamist kõik olli näinud. Kui pererahvas koju tullid ja isa surnud leidsid, siis küsisid nad selle poisi käest, et kuhu isa ise raha pandis. "Isa sõi raha ära," kostis poiss. "Mis sa lorad, isa sõi nüüd raha ära! Kuula, kus jutt on," ütlesid pererahvas. "No kui te ei usu, siis kaege, et ka potist piima sõi ta kõik ära," ütles poiss. Kohe läksid kõik piimapotti vaatama, ja oh sa pergel, piim olli potist söödud ja üksainus hõberaha olli veel poti põhja jäänud. Ja nüüd ulusid kõik pererahvas, et kuida see vanamees ommeti nii ahne võis olla, et ta ka raha ära sõi. Nüüd minti kirikherra juure, et selle käest nõu küsida, kuidas nüüd vanamehega tuleks teha ja kuidas ka raha kätte saada. Kirikherra ütles, et kui vanamees jalgupidi naela otsa pandakse ja siis õige tugevaste klopitakse, et siis kõik raha välja tuleb. Nüüd tehti nõnda, kui kirikherra õpetas, ja varsti olli neil kümme tuhat rubla raha käes. Nüüd mateti vanamees maha ja kohe esimesel ööl tulli ta kodukäijana pererahvast piinama. Nõnda käis ta iga ööse, kuni tõised läksid jälle õpetaja juure abi otsima. Õpetaja aga ütles, et kaevake ta hauast välja ja käändke kummuli, küll ta siis tagasi jääb. Nüüd tehti nõnda, kui õpetaja käskis, ja kohe jäi kodukäija vagusi.

E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud. Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.

E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse. Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.

E 17237 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaljalaul Meie kali hapnema, külanaised taplema, mehed mütsita mürama, naised tanuta trallama. Kes maits maha sadas, kes joose, joobnus jääse. Kõike tehku meie kali, mis siin ilmas võimalik, pulmalisil kasulik (pidulisil kasulik).

E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.

E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema. "Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine. "Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene. "Jah, nõnda meie teeme." Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!

E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.

E 17261 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et sop-sop-sortsi solgitud soone pääle, vihalehes nõiast nähtud veere pääle, Uku tehku terveks teda, nõial endal tulgu häda.

E 17261a/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime, peame kivi peona, hõbemõõka hõlma alla. Kui tuleb poissi puttumaje, lei ma poisil poole pääda, poole armasta aruda, poole sündinu söanda. Poiss läits Riiga kaibamaje, näio perra kullemaje kummal kohus kannetessa, kellel õigus annetessa. Poisil kohus kannetessa, näiol õigus annetessa. Poissi Riian pessetessa, poissi ära koolenessa. Kui see poissi koolenessa, kos see poissi mattetessa? Kuramaale kuusikusse, Arjomaale haavikusse, Virumaale vitsikusse. Kes sääl manna mattemaje, kes sääl hauda kaevamaje? Susi manna mattamanna, karu hauda kaevamanna. Hundi käiva hulga kaupa, karo käiva karja kaupa, susi käiva silge-solge. Kui see näio koolenessa, kos see näio mattetessa? Viias ta Viru kiriku, pandas Paistule magama, Helmesse või hingamaje. Mööda käiva Mündi saksa, ega reedi Riia herra, ega poolba poepoisi. Keik tal kergiti kübara, keik tal linti liigutalli, keik tal anni hingearmu. Jumalaga, Maarjaga, jumalaga, näio hinge.

E 17263 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene, ikka petsid näidisida, hauguted sina Annekesi. Tule mulle, näio noori, mullu kolmi aidakesta. Üits on kiilut kesvida, tõine om tambit tatterida, kolmas litsut linnassida. Kui sai naene naidetussa, tinarinda tingitussa, sul oli kolmi aidakesta. Üits oli tulda, tõine tõrva. kolmas meie maa kivida. Kui oli naene naitamata, tinarinda tingimata, seni siidkübara pääla, kalev kauka ääre pääla. Kui sai naene naidetussa, tinarinda tingitussa, joba kööts kübara pääla, kammits kauka veere pääla.

E 17264 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi mina naista nabra tõttu, kabu või kaerarõugu tõttu. Tule es naene nabra tõttu, kabu es kaerarõugu tõttu. Mis tetta mina vaene? Näiti siis titti näidissilla, katte munna või kaole. Siis tuli naene nabra tõttu, kabu tuli kaerarõugu tõttu. Nüüd siis lääme Lätimaale, saame suure Saksamaale, kun ei kolgita linuda ega tetta teopäevi. Koti sääl kolgiva linuda, titi teeva teopäevi.

E 17265/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu, vihas poissi, verisilma, ei või nätta näiokesta, kuulda ei näio häälekesta. Ega sa siita naista saa, neide neiode seasta, kate kabu keskeelta. Ära sa käid iks Kärküla, ära sa sõidad Sõmmerpalu, kukkud kümme koa läve, sandid sada tare läve. Ega sa sissi naista saa. Või sa osta kuusi põlli, keigil kuuel kuldanööri, või sa osta kuusi rätti, keigil kuuel kulda kolga, või sa osta kuusi kinga, kõigil kuuel kulda paela. Ega sa säski naista saa. Hopen sul ette härmatetu, roosku sul piiu roostetetu, sadul selga sammeldetu. Võta vöölt vöörätti, võtta kaelast kaelarätti, pühi ikke hiiru päälta, halli vattu varsa päälta. Ega sa siiski naista saa.

E 17266/17269 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nakkas valge tulema, hakkas neitsi nuttema. Krahv sõs küsse neitsi käest: "Mis sa nutad neitsike? Kas sa tahad verevat viina voi ehk punast pudelist?" "Ma ei taha verevat viina ega punast pudelist. Ma taha oma mõisale oma mõisa, oma kodu." Ema nägi tütart tulevat. "Tere, tere, tütrekene! Kuis käib sinu käekene?" Väiga raskest, emake. Eest oli kleiti lühike, tagant kleiti pitk ja paras, toatüdruk säe sängi, säe sängi ilusaste, pessa patja pehmeste. Mina tahas maale heita, maale heita, haiges jääda. Haiges jääda, ära koolda." Kes läits krahvil sõna viima? Vanamees jo halli pääga. Krahv näi vanameest tulevat. "Tere, tere, vanamees! Mis sõnumid sa mulle tõid?" "Surnusõnu sulle tõin." "Kes sääl ära suresi?" "See küll noor roosike, kallis krahvi pruudike." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, pane hobusad ette." Sõidi, sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada. Sääl tuli vasta kellalööja. "Kelles ingekella lööd?" "Küla noore roosile, kalli krahvi pruudile." Sõidi, sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada. Sääl tuli vastu hauakaevja. "Tere, tere, hauakaevja! Kelles sinna hauda kaevad?" "Küla noore roosile, kalli krahvi pruudile." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, anna hobusale keerdu rooska." Sõidi sõidi tüki teeda, tüki teeda, marja maada, sääl tuli vastu surnukandja. "Kedas nüüd sääl kannate?" "Küla noort roosikest, kallist krahvi pruudikest." "Kuule sina, Ants, sa tätter poissi, kääna hobusad ümber, sõida sinna kabelisse, kun see surnukirst om. Sääl ma oma mõõka tõmba, oma süand läbi pista. Keik kihelkonnad, kirikud, neid võta sina endale. Mis surmatunnil lubatu, neid ei või keelda keaki."

E 17269/70 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene, likes teed, mina ligune, märjas teed, mina mädane. Mul ei ole kodu, kun ma kuiva, mul ei ole tare, kun tahena. Kodu mul suure kuuse alla. tare mul laia tamme alla. Kuusik ep minu koduje, tamm ep minu tarekene, vitsik pitka vihma varjo, kuusik suure hoo varjo.

E 17270 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärge laaske latvadeni ega tiiru tippudeni. Jätke ladva käo laulda, tipu tedre ukerdada. Kägu ei kuku kuivila, lind ei laula lahkembale. Kägu lätt puile puhtaile, varikmaale valgemile. Käol jäi kirja kivi pääle, armi jäi aiateiba pääle. Säält siis saiva kindakirja, alussite hamekirja.

E 17271/2 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes läits sõtta minemaje? Veli läits sõtta minemaje. Esi läits, esi ikki, esa tegi taossida, esi tegi, esi ikki. Veli valmist vankiriida, esi valmist, esi ikki. Ema aie hamesida, esi aie, esi ikki. Sõsar kudi sormikindid, esi kudi, esi ikki. Ei ma enne sõast tule, kuni vee virret jooksva, mõtsaveere mõdu jooksva, hainaladva aanikiita(?), Poola verda puhu täis, mõne verda mõõga otsa. Tuli ta sõast koduje, ai hobust tare lävele. "Tule, esa, tunne poiga!" Tuli esa, es tunne poiga. Ai ta hobest riida ette. "Tule, veli, tunne velle!" Tuli veli, es tunne velle. Ai ta hobust aida lävele. "Tule, ema, tunne poiga!" Tuli ema, es tunne poiga. Ai ta hobust koa lävele. "Tule, sõsar, tunne velle!" Tuli sõsar, tundse velle. "Kust sa tunned, sõsarakene?" "Kirevista kindaista, aetusta hameista, oma kalmu kaelarätist, oma surnu suurätist."

E 17273/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meid oli kaksi sõsarida, ühe ema imetetu. Tulime läbi toomemõtsa, astime läbi haavamõtsa. Küsitenna, mõistatenna, kuis om sõsar sinu elu? Kas om kodun häda elu? Sõsar mõistse, vasto kostse. "Mul om kodun halba elu. Kolm mul pada tulena, kolm om kulpi neil sisena, kolm on manna maitsemanna. Esi mina seisi seina taga. esi mina nutti nurga taga, laut oli täisi laevavetta, kaitsi lauta kaevuvetta, muru oli täisi mudapori, tee oli täisi teibaida. Pani palgi purdepuussa, tammetala tarvipuussa. Joosi üle joogitooja, käisi üle käskijalga katski murdu purdepuuda. Kuis om sõsar, sinu elu?" Mul om kodun hää elu. Kolm om pada tulena, kolm om kulpi sissena. Esi ma manna maitsemanna, ei mina saisa saina taga, ei mina nuutsu nurga taga. Laut mul täisi lambaida, kaitsi lauta kandijaida. Sulg oli täisi suuri sigu, põhk oli täisi põrssaida. Muru täisi mullutsida, teeraa täisi timatsita. Pani pirru purdepuussa, kuusenõgla nõderpuussa. Joosi üle joogitooja, käisi üle käskijalga, es lää katki purdepirru."

E 17274/5 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talutütre tööle targa, tööle targa, maale maida. Saat ta kassi vetta tooma. Kassi kaevu langenessa. Kessi kassi välla kissi? Virumaalt tuli viisi meesta, viisi meesta viiekesta. Kuramaalt tuli kuusi meesta, kuusi meesta kuuekesta. Muu viinast vereva, muu õllest ilusa. Mina ikust ilusamb, silmaveest siledamb, pajopudsust punasemb, lepamahlast lihavamb.

E 17275/6 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Kuu läits Marit kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om meeli muile minna?" "Ei, ei lää küll Kuule Kuu om kolmesta kõvera." Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Täht läits Marit kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om mõte muile minna?" "Ei ma läe küll tähele, täht om tähtsa meheke." Kes oli suri, kes oli sari? Mari suri, Mari sari. Kes läits Marit kossule? Koit läits Marid kossule. "Tere, Mari, neitsikene! Kas sa tahad mulle tulla või om meeli muile minna?" "Mina lää küll Aole, Agu om avar poisike."

E 17276 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese noorekese, ärge naarge neidusida. Nii om neio, kui om loodu. Nii om kaalan, kui kasunu. Vaatake variku pääle. Kas om puu ütte pitku, laaneladva ütte laio? Nii om näio, kui om loodu. Nii om kabu, kui kasunu. Härg om paksu palgeella, siga silmilla madala, hobu huulist om rumala, kass om kaalast nii jämeda, haug om pitka peenikene, lattik lai ja lühikene.

E 17277 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oh, te hullu, uhke mehe! Oh, te kõhna, kõrgi poisi! Mis te seie otsma tulid, talutütrid tahtämaje? Ei nee näio teile läha, talutütre teid ei taha. Teil om kulu kurgu all, lõopesa lõõri all, siupesa silma pääl, ussipesa huule pääl. Täi teil haukva habemin, konna kukva kukkurin.

E 17277 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõsaritse me mõlemba, kasulatse katekeisi. Mõrda saame me mõlemba, kalaranda katekeisi. Mõlemil oli mõrdasukka, kummagil oli kuldakinga.

E 17277/8 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ole vaiki, vanapoissi, pea suu, pulstpää. Ma lää manu, tõuka maha, tõuka tuhatoovirisse, litsu libe lännikude, vii välla väratile. Pane kivi kõttu pääle, haavakannu kaala pääle. Kui ma juhtu koolemaje, tee mul tinane kirstuke, vala vaski ristikene.

E 17278 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei mina taha tsillikulle, tsillikulle, tsöllikulle, musta suuga või Murile, rataskaalaga karule. Mul tuleb ilmast ilusamaid, tagat valla valgemida, ubasuun, käbikübaran. Käbikübar, peeni huule, jala all kui jaanilille, vöö vöölen Riia risti.

E 17278/9 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esakene, taadikene, kui sa kõnnid kõrtsiteele, kui sa liigud liinateele, ära vaatku viinavaati, ära kaegu õllekannu. Heida silmi helmi pääle, kae kaalakirja pääle. Sul om paljo tütterida, enamb helmetahtijaida. Esakene, kõrtsi läits ta, kõrtsi läits ta, kõrtsi jäi ta. Es ta enne kodu tule, kui oli sepa silma nätta, vaadipunni puusa pääla.

E 17279/80 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese, noorekese, kui te tahate targa olla, ilma ei naeseta elada, tehke luhta lustikesva, tanumise tantsukesva, mäe pääle mängukesva, tehke koera kalda (pääle)ella. Siis tuleb naene naaratella, sõlge telje tilistella, kaelaraha kahistella, helmekõrra helistella.

E 17280/1 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Akkas hame hargunema, ihukatus katkenema. Siis tuli meelde memmekene, meelde memme armukene. Meelde tuli minnejenna, kõrvu tuli köiejenna, söamette süüejenna. "Emakene, memmekene, tule ilmale elama! Ma lää kalmule kaema, küta sauna köömenista, viha hau villa latakista (tässerista), lavva tee laasik pakkalista, keressa kanamunesta." "Ei või ilmala elada, ei või kalmula kaeda. Suu manu om surmahaisu, käte man om kärnahaisu. Armas laits mul, Annekene, kallis laits mul, Kadrikene." Ema hauda laskenessa, armu alla langenessa, ei löua teda linneltenna, ei tunne teda tunnistenna.

E 17281/2 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie mõisa, põrgu mõisa, kuratide koolimõisa, kun neid orje opetessa, vaisidlatsi vaivatessa, teopoisse piinatasse. Oh minu ärtu härrakene, pupperlilli prouakene, tule üles tuoli pääla, saisa saali leeni pääla, käe välja akkenista! Kuis sul valda vaivatasse, talupoegi tapetasse, vald teil aetud vardasse, teopoisi teibasse, vald teid sõimab vardanna, teopoisi teibanna.

E 17282 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjas kuri minule, mina kuri kubjale. Pani kubja kammitsasse, kubja naese naritsasse. Kubjas karas kammitsas, kubja naene naritsas. Kurat oli pantu kubjasse, varas vallavanembasse.

E 17282/3 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hans oli veike saunamees, saun oli suure metsa sees, hundi, karu jooksva sääl, rebane istus katuksel. Hanso katus lagunes. Talle tehti uus tuba, kõva tuba, kivituba. Hantsu mõisa aeti, vana võlga nõueti. Hans küll naksi minema katte aha härjaga. Tuli vasto mõisahärra. "Kus sa lähad, Antsuke?" "Lähan vana võlga maksma." "Mis sul sääl siis koormas on?" "Rükki, kaeru koormas on." "Mikspärast na niske om?" "See ei ole minu süüd, see om junkru Joona süüd." Junkrut mõisa aeti, tulupit selga toppiti, õlgi ümber säeti, tuli otsa torgati.

E 17284/5 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käisi kui käbi kenaste, oli kui uba iluste, hernevarsi valgeista. Ega ei puu meil puhtusta. Mõni mees, mõni nägija, mõni kale kannataja. Mõnda näi mina mõisanna, sada näi mina saajanna. Venelasel oli viisi lasta, kuradil oli kuusi poega. Es ole auku ütelgi, kusimulku kummagilla. Võta oherd, uurista mulku, võtta käämer, kääna mulku. Kubjas, kulla onukene, võta mo tütar teole! Ma pane konna kottikusse, ma pane nussi nurmikusse. Söö kott ja koina tütar, pane päevad paberesse, kuupäevad kübaresse.

E 17285 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis mul viga nii elada, Harju karjusid karata. Virul mina sõie viidikida, Harju kurul haugesida, Põltsamaal põhja poolt kalada. Minu naene naska toska, kand tema poea, niit ta niidu, imet ta poega ilusa, kasvat ta poea kavala, sööda ei sõrmi seale, küüdsi ei küla kanule, varbid valla põrsaile.

E 17285/6 (25) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudas, kunas vesik veimi tegi? Ema ai maita maranile. Mait läits mõtsa, heit magama. Mao pand marana pääle, kõtu kõllajuure pääle. Kuuld kosja tulevat, kuuld saabaste sabinat, raudarõngaste raginat. Esa siis aste ahju päälta, veli kobist koldesta, ema mureta magasi, kosilase kodu lätsi.

E 17286/7 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ai ai, jalg oli haige, tõine pääv oli pää haige, kolmas kord oli kõtt haige. Venelasi viisi-kuusi, harjukesi kaksi-kolmi maksa ei ühte meie meesta, meie poole poisekesta. Mittu meest ole mina tennu, mitto saksa ma saganu. Ei mina hooli ometegi, kas mind homme hukatakse, täna või torni tõugatakse, veri toobris mõõdetasse, rasu kakkun kaalutasse. Ei mina hooli ommetegi. Mina mees mõne nägija, mõne kale kannataja mõnda näi mina mõisijana, sada näi mina saksujaani. Viis kord sain mina vitsutatus, sada korda sannutatus, siiski saisan seere pääla, kurdan kudris varbaenna.

E 17287/8 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri oli võtnu kosja silma, nälg oli võtnu näio silma, põud võtt põllekandijada. Viiti vituta mehele, kohioinast kosijale, lammaste lahi lihale. Muidu lääs mina mehele, kargas katela käela, pelgan peiot pistavatta, kaasa selga kargavatta. Peiol ikki pitka pistiriista, kaasal ikki suure karvariista.

E 17288/9 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nüüd elame esanda viisi, leiba saame või sandime. Oh, meie ilusta eluda, kallist kasupõlvekesta. Kui elli esa koduna, taadi tettuna tarena, ei meil puudund puhtad hamed ega lõpnud meil lõvendid. Ka oli kaltsa meil linatse, räti valge vagja pääla. Elu me elli helmetenna, kaas meil kasvi mõisajenna. Mis oli enne meil elada? Söödi siis sarapuuurbe, kasepiima ka rüübati. Mis om viga nüüd elada? Nüüd jo süüas räime-leiba, Juuas õlut, juuas piima.

E 17289 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keegi ei tohi kooritud valge kepiga tõise elajalooma lüüa. Teeb ta seda, peab loom surema ja ära kuivama nagu kooritud kepp.

E 17289 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeva puna peab igamees kõrtsi jooma minema, muidu kasvavad linad suil lühikesed.

E 17290 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uueaasta hommiku peab peremees kirikust välja tulles keige enne kojo püüdma rutata, et omad põlluriistad ära liigutada. Jõuab ta keige enne tõistest külaelanikutest kojo ja saab keik riistad ära liigutada, on ta suil keigist oma tööga ees.

E 17290 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi vastse riide selga aeab ja tõine teda riidest venitab ehk puudub nende sõnadega: Auk sulle, paik mulle, homme akna rappussase, siis laguneb vastne riie sedamaid.

E 1776/9 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mõisaherra ebausklik arvamine Jaan Erspergi suust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ühes väga vanas mõisas elanud üks kord üks herra, aga üks kord hakanud äkiste üks hääl nagu vaim paranda alt karjuma: "Mina tõusen!" ja "Mina tõusen!" ja et see hääl pää tulnud ja pääv tulnud, ikka sagedamaks läinud, on ta viimaks omale lasknud uue mõisa ehitada, sest et ta selle ebamõtte peale tulnud, et kuri vaim seal aset on. Ühel õhtul tulnud üks peipslane kaltsuajaja ja palunud mõisaherra kääst öömaja. Mõisaherra võtnud teda siis öömajale ja mõteln: "Ma annan talle oma vana mõisa öökortleks, las vanad vaimud võtavad teda seal õnneks." Juhatanud siis kaltsuajajat vana mõisa. Seal olnud hobuse jauks kuur, et kõigiga võib rahul olla, ja mõisaherra saatnud teendritega puid ka, et tuba sojaks kütta, et magada võib. Kaltsuajaja kütnud ahju, enne kui üks hakkan karjuma: "Mina tõusen üles!" ja "Mina tõusen üles!" Kaltsuajaja hirmu täis, et siin on päris kurjavaimude pesa. "Paneks ma nüüd jooksma, võib vaim siis järele tulla. Saagu mis saab, ma ütlen: "Tõuse peale!"" Kui see vaim ikka karjun: "Ma tõusen! Ma tõusen!" üteln kaltsuaaja: "Tõuse peale!" ja üks suur rahakast tuln suure praginaga üles ja lendan paranda eest katki. Kui rahakast rahu jäänud, läinud ta vaatama, olnud kast kõik raha täis. Ta loopin oma kausid, ja mis tal veel peal olnud, ree pealt maha ja aanud suure vaevaga rahakasti peale ja läinud rõõmuga oma teed. Teisel pääval läinud mõisarahvas vana mõisa vaatama. Kui nad sedamoodu lugu näinud, mõtelnud nad, mis vaimud on öösel teinud ja jäetud üks julgenaha mees teise ööks kuulama, kas ikka veel hüüab: "Mina tõusen ja mina tõusen!" Aga oh imet, ei ühte kordagi ei ole säärast häält kuulda! Võetud nõuks paranda alt hoolega läbi otsida. Teisel pääval tulnud mõisa tiumehed, labidad õlal ja läinud paranda alla, leidnud aga kasti ase ja annud seda asja herra teada. Herra ehmatan kohe ära, sest siis tulnud tema meele, kui tema ükskord oli üht vana raamatut mõisakapist lugenud, et siin vanas mõisas on selle mõisa asutaja vara ja kapitool keik koos. Herra aga põle sest enne aru saanud, et oleks selle kapitooli üles otsin, nüüd kui aeg täis sai, et see raha pidi välja tulema, langes see ühe kaltsuaaja osaks. Kaltsuaaja aga tulnud teine nädal ühel öösel tagasi ja viinud oma kausid keik ära. Kaltsuaaja on nüüd Peipses keige rikkam mees ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis elab ta veel praegu uhkeste ja suureste. Lõpp ja punkt.

E 1779/81 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mehe rahakasti leidmalugu, käsikirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Vanal ajal künnud üks mees põldu ja mõtelnud härjad lahti lasta ja keskhommikust sööma minna. Käinud ühe vau ära ja saanud teise vau otsa, üteln ta: "Ajan veel ühe." Nõnda ajanud ta pärast hulk vagusid üle tahtmise, viimaks läinud adranina kõlksti katla pihta ja katel tulnud poolest saadik maa seest välja. Mees olnud rõõmus. Võtnud rahakatla süles ja läinud kodu, heitnud sööma peale ahju äärele puhkama. Antud talle nii hirmus tugev mürakas mööda külge, et mis sa aasid üks vagu ja üks vagu ikka rohkem ja rohkem ja viimaks tõid mu rahakatle suisa ära. "Mul oli tarvis Riiga minna last ristima ja sellepärast ei olnud aega raha valvata. Oleks sa veel poolteist vagu ajanud, oleks sa suure katla välja ajanud!" Ja rahakatel kadunud jälle mihe kääst kottu ära. Mees rääkinud targema inimestele seda lugu. Teised öölnud: "Sa olid rumal, eks sa visand oma raha sinna hulka, ei oleks sinu raha, mis sa leidsid mitte enam ära viidud, sest et hoidjavaim seda mitte võtta ei saa, kus võerast varandust ju hulka on pandud."

E 1784 (4) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on see usk - jõulu- ja näärilaupääva õhtul, kui õled tuppa tuuakse, siis võtavad nooremad õlga peu täis ja viskavad õletüükad ülespool vastu lakki ehk reheparssa - kui palju kõrssa rippuma jääb, on eestulev aasta viljaline aasta,jääb aga pisut kõrssa rippuma, ei ole viljaline aasta. Seda katset tehakse kolm korda.

E 1785 (7) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kää sees narr ehk krogi on, peab see abi käe seest ära kasutama. Kui tuul kahte puud vastamise liigutab, nii kui prääksub ja karjub, kui saab see koht, kus kää sees viga on kolm korda nende kahe puu vahel pandud. Need puud peavad olema teine okkaspuu, teine lehtpuu.

E 1785/6 (8) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui see viga on, parandab se, kui saab selle kääga, kui narr ehk krogi sees on, kui leiad hoone seest ühe palgi, kus viis oksa risti palgi otsa sees on põhja pool nurk, siis peab selle kääga kolm korda tõstma nii tugevast kui suudab, siis peab jälle ära kaduma.

E 1786 (9) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kollatõbi on inimesel, peab see ära kautama, kui põhja poolt vana majaseina küllest saab seda kollast korda, mis puupalgi peale on kasvanud nagu sammal, kraabitud ja piima sees keedetud ja selle haige kätte antud, siis peab ta terveks saama.

E 1786 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sooltüükad kää peal ehk ihu külges, peab see ära kautama, kui kuu öösel ennast sisse paistab parandalle. Võta kääga palla paranda pealt kuu seest ja nühi niimoodu selle sooltüüka pealt, siis peab sooltüügas ära kaduma.

E 1786/1787 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene metsas ära eksib, nii ütleb vanarahvas: "Vanakuradi jälge peale",peab see kohe abiks olema kui oma ümmert võtad üks riie, olgu müts, sukk ehk kinnas, ükskeik mistahes ja pahanpidi pöörad ja jälle oma ümmer sinna panema, kust võtsid.

E 1787 (12) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rohutirtsud suil kõrges puuotsas siristavad, tuleb vihma, kui maas, siis kuiva.

E 1787 (13) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui kuiva ajaga veeaugud ja -loigud järsku kuivaks kuivavad, tuleb vihma.

E 1787 (15) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pikse vihma sajab, ei pea mitte siis okaspuu alla vihmavarju minema, sest pikne peab siis selle puu sisse lööma, kus inimene all on. Lehtpuu alla on aga luba minna.

E 1793 (38) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooritud ja väänatud vitsaga ei tohi looma lüüa, sest siis peab kurjad paised looma peale kasvama. Niisama ka ei tohi pihelgavitsaga looma lüüa.

E 1796 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui minnakse metsa majapalke raiuma, siis pannakse seda tähele kui tahetakse, et puu usinaste peab ära kuivama, siis lastakse puu lõuna poole maha kukkuda. Aga tahetakse, et kaua toores peab seisma, siis põhja poole. Ka kuu kolmandamal pääval ei võeta iialdeski suuri ega tähtsad asja ette ega raiuta toorest puud maha.

E 1797 (45) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui nooreskuus puud raiud kasvab selle maa või paiga peale usinaste uus mets, iseäranis lehtpuu - ja vanad kännud hakkavad võsuma. Aga mis vanas kuus saab raiutud, ei pea need puukännud mitte võsuma hakkama. (See võib ka tõsi olla.)

E 1797 (46) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Iseäranis panevad ka seda pruutpaarid tähele, et kui vanas kuus peab saama mihele mindud, siis peavad lapsed liiga vananäulised jääma, aga kui noore kuus saab mehele mindud, siis peavad lapsed ilusad kui õunad ja roosiõied saama.

E 1797 (47) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maa peale istutakse, peab kolm korda enne sinna kohta maha sülitama, siis kurjad paised ja maa-alust ei pea külge hakkama.

E 1798 (51) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksed ei taheta mitte noores kuus leigata, niisamma ka habet ajada, sest noores kuus leigata ehk ajada, peavad juuksed usinaste pikaks kasvama, niisamma ka habe.

E 1799 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hääl ära on, peab see hääle kätte tooma, kui kaevuaugu peal saab kolm korda kummuli karjutud: "Anna mu hääl kätte! Anna mu hääl kätte!" Kellel see viga on võib seda proovi katsuda.

E 1802 (62) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel saunas ikka süda tahab sandiks jääda, peab see hea abi selle vastu olema, kui vihaleht, mis vihtlemise aeg rinde peale on jäänud südame kohta, ja sealt see leht ära võetaks ja ära süüaks, siis ei pea iialdes enam süda saunas sandiks jääma.

E 1803/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka peab see hoone ära põlema, kelle sisse on üks niisugune palk pandud, kelle sees tuleoks on. Seda oksa tunneb ära sest, et tema ladva poolt alla tüüka poole on kasvanud kui lüpsikutoru, kuna teised oksad ikka alt tüüka poolt ülespoole kasvavad. Ka on see oksakoht, kust ta ära on raiutud hoopis punasem kui muud oksakohad.

E 1804 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ja kui tuleoksaga palk juhtub olema majja sisse raiutud ja seda alles pärast maja seest leitakse, siis on see abiks, kui selle palgi otsa saab kirvega kolm risti raiutud.

E 1804/5 (71) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka panevad veel vanarahvas surnule puusärki pea alla üks viht ja höövlelaastusi, ja ennemuiste ka pudelega viina juure pandud - ikka vist sellepärast, et ka surnul teises ilmas oleks pruukida. Ka pandud raha juure, sest nagu üks vana jutt rahvasuus - ühel saanud ennemuiste raha juure pandud, aga ühe ettejuhtumise pärast saanud haud lahti kaevatud ja kõik ehmatan ära, et kõik raha, mis ta juure pandud, keik olnud surnu suu ja silmad täis lautud. Sest ajast aga on raha juure panemine ära kadunud. Ka ei jäeta neid laastusi üks järele, mis surnu puusärgi tegemisest on saanud, vaid siis, kui puusärk valmis saab, korjatakse kõik laastud kokku ja põletakse ahjus ära.

E 1806 (73) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alust peavad siis ära kaduma, kui selle allika sisse, mis põhjapoolt lõunapoole jookseb laulatusesõrmus sinna vee sisse paned ja selle veega pesed ennast.

E 1810 (84) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammas suust ära tuleb, käskivad vanarahvas hammas kereselle visata ja neid sõnu öölda : "Kilk, säh, ma annan sulle puuhammas, anna sa mulle raudhammas." Siis peab usinaste uus hammas sohu tulema.

E 1811 (90) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui nähakse kui rahaauk põleb ehk hallitust välja ajab, siis peab kätte saama, kui üks oma raha saad aega sinna sisse visata ehk ka kui saad aega pastle- ehk kasukanõela sisse visata. Vanakõhn peab ennast muuks keik ümmer muuta saama, aga pastlenõelaks - see on kolmekandiliseks - ei pea tema mitte ennast saama teha.

E 1815 (106) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvekülmaga ajateivad pauguvad, peab külm järele andma.

E 1816 (109) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtu poolt pääva looja minemise aeg punetab, et taevas punane on, tuleb teisel pääval kuiv ilm.

E 1818 (120) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügise väga tuultsed ja tormised ilmad on, peab teisel aastal väga palju pihelgamarju tulema.

E 1820 (132) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju kilka on, tuuakse vanakuu otsas kahe lõngaga kirju kindaga saue ja visatakse mööda nurki, siis peavad kilgid ära kaduma.

E 1822 (141) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uppunud inimene vee seest välja võetakse, kellel veel arvatakse eluvaimu sees olevat, kui maa peale maha pannakse, ei pea eluvaimu enam sisse tulema, kui aga üles maa küllest pannakse, siis peab eluvaim sisse tulema.

E 1823 (145) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puud raiud, kui alla tuult maha lased, siis lõhkeb see puu aga vastu tuult siis ei lõhke.

E 1823 (146) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuus raiutakse okaspuud, vanakuus lehtpuud, siis puud ei mädane.

E 1823 (147) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehmikvasikas sünnib vanakuu otsas, saab sest hea lehm, ja kui härikvasikas sünnib noorekuus, saab sest hea härg.

E 1824 (150) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui öösel taevatäht maha sajab, peab üks inimene ära surema. See nimetakse hingetäheks.

E 1824 (151) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte nähakse, peab sõda tulema.

E 1825 (159) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui poisslaps sünnib aetakse teda siis kolm korda läbi naisterahva seeliku, siis peab see poiss tüdrukude eest armas olema.

E 1830 (182) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripääv metsast midagi puid ehk muud kodu tuuakse, pidada mette ussid koduhoonete ümber asuma, sellepärast kästakse kõiki endid selle eest hoida.

E 1831 (184) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui suvel palju pihelgamarju on, siis olla vihmane sügise.

E 1834 (200) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1982). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera heaks tegema sõnad Kui koer tige on, ööldakse: Must koer mullikas, valge koer vasikas - pea vastu aeda, saba vällapoole. Siis ei pea koer mitte kallale tulema.

E 1834 (201) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valusõnad on nii. Sülitakse kolm korda enne piima peale, kellega sõnad antakse. Harangol aigus, varesel valu, musta linnul muu tõbi. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu. Ja loetakse kolm korda vastukse takka otsast lugema hakates Issameie palvet.

E 1835 (202) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sellele ei pea mitte maksma sõnu õpetada, kellel harvad hambad on - selle sõnad ei pea midagid parandama.

E 1835 (203) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sõnu õpetakse teisele, kui teine juhtub vahelt ehk kõrvalt salamahti pealt kuulama, peab pealtkuulaja sõnad omale saama ja sellele, kellele õpetakse, ei pea siis nende sõnadest midagid kasu olema.

E 1836 (208) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui langetõbiline on, peab see abi aitama. Kui naisterahvas on langetõbes, siis ühe naise esimene poeg, kui esimest korda näeb langetõbelist, võtab oma särgi sellast ja kohe kui tõbi peale tuleb, selle langetõbise üle viskab. Meesterahva langetõbilisel peab aga ühe naise esimene tütar olema ja kui esimest korda nääb, niisamma ka särgi sellast võtma ja üle langetõbise viskama.

E 1838 (212) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talve aegu üles puu otsa lähevad ja peal karjuvad, tuleb külma. Kui aga varesed mööda maad käivad ja lindavad, tuleb sula ja soojasid päivi.

E 1860/2 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennemuiste läinud Nõva randa üks laev rikki ja vood toonud ühe suure aami randa, mis raha täis olnud. (Päraküla toa) vanamees leidnud selle raha-aami ja toonud kohe kottu härjad ja viinud see raha-aami kodu ja pannud aita. Laevamihed, kes mere peal laevalauatükkide peal eluga võidelnud, juhtunud seda nägema ja märkinud härjad ja koera ära ja öölnud: "Kui nüüd jumal meid kaldase aitab, siis läheme raha järel sinna peresse, kus vankrejälled meid viivad ja kui meie selle perest niimoodu härjad ja koera leiame." Kui laevamehed randa saanud, läinud nad jälge mööda järele ja leidnud ka Päraküla toalt niimoodi härja ja koera. Nad palunud raha kätte ja tunnistan mitmedpidi, et raha siin peres peab olema ja lubanud pool raha selle maja peremehel anda, kui raha ilusti kätte annab, aga peremees vabandan nii ära, et tema midagid sest ei teadvat ja hakanud mihi kurjaga ära ajama. Siis ütelnud mehed: "Et sa meie raha kätte ei anna, ei pea sa ise ka teda pruukida saama." Laevamihed läinud siis minema, ja vaata imet, kui majaperemees läinud aita raha-aami vaatama, olnud aamis ja aitas nii hirmus palju ja suuri ussa, et ei tohi ligi minnagid. Siis aanud ta jälle raha-aami vankri peale ja viinud määle liivaauku ja matnud liiva sisse maha. Aga see abi ei ole ühtegi aidanud. Ussid asunud viimaks elutuppa. Siis vidanud ta see raha-aami sealt liivaaugust ja viinud ühe veikese järve äärde ja viinud lootsikuga kesk järve peale ja summanud siis aami keige rahaga järve põhja, kus ta tänapäävani seisab. Ussid ei ole ilmaski toast ära kadunud, vaid ahju alla oli üks auk käinud, kus peremees ussa välja oli kutsunud: "Piilu, piilu!" Kui ta nenda oli nimetanud, tulnud nad venides ahju alt välja ja nad teadnud kohe, kus nende söömanõu seisnud, sest kui peremees neid tapma ehk nuhtlema hakanud, siis hakanud kohe maja karielajad äpardama ja ise ka üles paistetama. Need ussid ei ole nõelanud ega midagid paha teinud. Öösel pimedas väljas kusel käimaga jäänud vahel mõni põigiti jala alla. Ühel aastal, kui Rootsis vaimu ärkamine oli, käinud üks mees Rootsist, kes ennast üteln nii püha olevat, et tema tahab palvega selle raha järvest välja tuua. Mees läinud juhatama, ise läbi sinna järve peale ja sõudnud ühe päeva läbi lootsikaga seal peal ja palvetan, aga raha ei ole tema ka mitte kätte saanud. Alles hilja aja eest suri see peremees ära, seda ma ei ole veel kuulda saanud, kas nüüd on ussid kadunud või on ikka veel alles.

E 1877/8 (21) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe nõia tarkusest Ennemuiste ehitanud üks mees omale uue hobusetalli. Kui valmis saanud, võtnud ta piitsa kätte ja käinud vastupääva kolm ringi ümber talli ja plaksutan piitsa ja lugenud iga ringi aeg vastukse Issameie. Kui ta need tembud oli saan teinud, läinud ta talli ja näinud, et kolm kanamuna olid see aeg hobusetalli tulnud, iga hobuse asemelle üks. Ta pomisen omale habeme sisse: "Ahaa, üks kurat tahab mu hobused ära nõiata, et ma pean hoostest lahti saama, aga maa tahan ta kuradil näidata, mis nõidamine on, et ta enam ühegid ei julge nõidama minna." Ta võtnud need munad, keetnud ära, leiganud risti-rästi katki, lugen seejuures Issameiet ja söönud nende need munad nahka. Teisel pääval aga tulnud tema tuttava vihamehe sulane ja ütleb: "Minu peremees on surma peal haige ja palub teid sinna, et enne surma teiega ära leppida. Ta on nii paistetanud, et pea tal hing kinni jääb." Mees aga ütelnud sulaselle: "Mine kodu ja ütle talle, et mina teile ei tule. Las ta, kurat, nüüd surra." Sulane läinud minema. Mees läinud ka natukese aja pärast tagajärel. Kui ta sinna saanud, olnud peremihel pea hingeheitmine kääs. Ta võtnud oma piibu ja toppinud sureja hammaste vahele. Pea hakanud paistetus alanema ja saanud peremees ikka enam piipu tõmmanud, pea oligi tal vana tervis kääs. Siis tõudanud ta iialgi enam kellelegid kurja teha. Mees ütelnud siis: "Pea oma tõutust, sellepärast ma ka tegin sulle seda, et see kuri nõu sulle viimseks pidi jääma."

E 1889/92 (24) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe perenaise hundiks tegemine Ennemuiste olnud ühe peres vanamees ja vanamoor mõlemad kanged nõiad, siis olnud neil üks noor mees sulaseks. Sulane kiitnud külas: "Ei tea mis seadus see on, lamma hinge meil ei ole, aga iga pääv on värsket liha nii palju süüa, kui süda himustab." Üks tark ütelnud siis sulaselle: "Vaata, kui sa lõunat sööma hakkad, viska üks tükk liha koera ette. Kui koer lihatüki ära sööb, siis on see õige liha, kui aga koer mitte ei söö, siis see liha ei ole, mis sa arvad." Sulane teinud nenda, kui tark õpetanud oli. Söömaaeg visanud ühe tüki koera ette, koer nuusutanud ja läinud lihatüki juurest minema. Sulane vaatnud siis - liha üsna täissinine koeraliha. Sulane hakanud siis valvama, et kis seda koeraliha ometi peaks tooma. Ühel pääval läinud perenaine välja. Sulane vaadan järele, et kus ta nüüd läheb. Läinud ühe suure kõvera puu alla ja tõmmanud sealt hundinaha selga ja käinud kolm korda vastupääva ümber puu ja olnud täishunt valmis ja leiganud nellakäpakil metsa ja püüdnud jälle ühe koera kinni. Aga seda aega ei ole sulane mitte näinud, millal ta kodu tulnud. Ühel pääval mõtelnud sulane: "Ma tahan ka katsuda, kas ma ennast hundiks saan ja kui ma saan, tahan mina külakarja seast lammast tuua, sest ega koeraliha inimesed ei või süüa." Ta läinud ka sinna kõvera puu alla ja leidnud sealt selle hundinaha. Ta tõmmanud selga, jooksnud kolm ringi vastu pääva ümber puu ja olnud päris hunt valmis. Siis jooksnud ta kohe küla lammakarja hulka, võtnud keige suurema lamma suhu ja viinud koju. Aga mis teha, ei sa enam hundinahka sellast ära! Läinud küll sinna puu alla, kus ta ennast hundiks teinud oli, jooksnud ümber puu - ei iialgi saa hundinahast lahti. Siis läinud ta kodu, ulgun toa ukse taga kunni perenaine välja tulnud ja teda hundinahast välja aidanud. Sulane öölnud perenaisel: "Teie olete täis tola, veate külakoeri koduse söömalihaks, kuna lambaid küll külakarjast saada on." Sest võtnud aga perenaine õpetust ja vedanud pärast ikka lambaid.

E 1893/4 (25) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene hundiks tehtud Üks kord teinud üks mees, kes suur nõid olnud, oma vihamehe metsahundiks. Hunt jooksnud mööda metsi, kusagilt ei saa abi, et võiks inimeseks saada. Ühes kohas olnud üks mees üksipeni heinamaal. Kui mees parajaste lõunat tule juures söönud, tulnud hunt metsast välja ja tahtnud vägisi ligi tikkuda. Mees katsun vikatiga eemal tõrjuda, hunt näidanud selle peale larinal hammad. Mees näinud, et hunt pai näüga leiva peale vaadanud, siis pannud mees leivatüki noa otsa ja sirutanud hundi kätte. Hunt tõmmanud nauhti suuga leivatükki keige noaga tükkis ära ja pannud metsa. Hunt saanud kohe leiba süües jälle inimeseks ja viinud see nuga ühte suure poodi ja käskinud kaupmeest seda nuga ühes nähtavas kohas pidada, et omadnik juhtuks tulema ja ma seda moodu oma ärapeastjad teada saaks. Ükskord läinud aga see mees sinna poodi kaupa ostma ja näinud oma nuga seal poodis, kellega ta hundile leiba annud ja küsinud kaupmehe kääst seda meest järele. Kaupmees annud selle mihe elukoha teada ja see mees tasunud selle mihele ausaste ja võtnud siis selle noa omale mälestuseks, et tema selle noa otsast on leiba saanud, mis teda hundinaha seest oli peastnud.

E 1902/4 (27) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt 738* Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe küti lugu, kuidas tema rikkaks oli saanud. Kirjutanud Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste läinud üks kütt metsa jahile ja võtnud hoomiku omale ühe suure leiva juure - kes teab, milla kodu saab. Kui ta oli lõunini metsi mööda kõndinud, istunud ta maha ja hakanud lõunat võtma. Kui ta natukene aega oli pruukosti võtnud, tulnud üks hirmus suur madu metsast välja ja löönud rõngas kütti ümber. Kütt ehmatan esite küll ära. Katsun ära minna - ei, madu ei lase. Viimaks katsunud meelitada, annud maole ka võidleiba ette, mis madu hea meelega ära söönud. Kütt katsunud mitu korda ära minna, ei madu lase ega tee ka kütile midagid. Kütt mõtelnud: "Püssiga laseks, kui ei trähva easti, siis ta mind ka ära purustab. Lööks küll mõegaga, aga ta võib siis oma sabaga ühe korraga surnuks lüüa, parem olen rahu, saab näha, ehk pääsen õnnelikult viimaks minema." Kui kütt rahuga istunud, olnud metsas äkiste kange röökimise hääl. Selle röökimise peale röökin ka madu, mis küti ümber olnud. Selle peale tulnud metsast teine suur kahe peaga madu välja ja vaadanud küti peale, kui tahaks ära neelata. Selle peale karanud see madu vastu larinal, mis küti ümber olnud. Madu tõmmanud teise pea teise maol otsast ära ja kütt raiunud oma mõegaga teise pea otsast ära. Selle peale pidanud kütt minema hakkama, aga madu tõrjub kütti sinna poole, kus tima tahab minna. Kütt mõtelnud: "Olgu peale, ma tulen sooga ühes, saab näha, kus sa mind viid." Kui nad nenda tükki maad olid edasi läinud, saanud nemad ühe suure lagendiku peale. Seal olnud üks suur sipelgapesa. Madu löönud oma sabaga sippelgapesa laiale ja pesa alt tulnud suur vaskkatel nähtavale. Madu pannud selle peale metsa ja jätnud küti sinna. Kütt vaadanud ja näinud, et kattel olnud raha täis. Kütt läinud kodu ja võtnud hobuse ja viinud selle katla kodu ja saanud rikkaks miheks. Selle loo järel on arvama hakatud, et sipelgapesade all peab raha olema ja ka ussipesade all, mis aga vist ei või tõsi olla. Ka kes ussikrooni peab kätte saama, see peab kõik saladused ära teadma ja peab võima vägevad tükka teha.

E 1905/7 (28) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe jäägre lugu, kes huntidest pidan ära söödud saama. Rahvasuust Juhan Holts Nõval üle Paldiski Ennemuiste käinud üks jääger metsas jahi peal. Metsa sees olnud üks lage sööt, kus ta igapääv läbi käinud. Igakord, kui ta sealt läbi läinud, näinud ta kari hunta seal istuvat. Ühekorra mõtelnud ta neid lasta ja läinud üles puu otsa. Siis näinud ta, et ülevelt igaühele lihatükid ette visatud, aga üks jäetud ilma ja hääl üteln metsast selle hundil, kes ilma jäänud: "Sinu osa on seal puu otsas!" Teised hundid läinud sellejärele metsa, aga see üks läinud sinna puu alla, kus jääger otsas olnud, ja ei põle ära läinud, vaid istunud puu all. Jääger mõtelnud: "Kaua ma siin vangis ikka olen! Ma katsun ta maha lasta!" Nii kui mõeldud ja peagi käinud pauk. Aga oh imet! Hunt ei tea sellest midagi! Hunt hakkan sellejärele hirmsate ulguma. Sellejärele tulnud teised hundid ka metsast välja ja hakanud puud maha närima. Peagi kukkunud puu praginal maha, jääger saanud nii valu, et midagi ei ole võinud huntidel parata. Hääl hüüdnud jälle metsast: "Jäägrel ei tohi teie midagid teha!" Sellepeale läinud hundid jälle lageda söödi peale ja antud jälle igaühele ülevelt tükk liha. Jäägrel aga hüütud metsast: "Oleks sa teist korda veel lasknud, siis oleksid hund/id/ sind ära söönud!" Jääger läinud sellepeale kodu ja ei põle enam uskunud hunta lasta. Sellepärast asunud ka vanaste palju hunta metsa, et inimesi tee pealt ära söödud. Uuemal ajal on aga südakamad jäägred, kes hundisugu tahavad metsast ära kautada.

E 1911/4 (30) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi äpardus, kui tema kitse oli kätte tahtnud saada Ennemuiste olnud üks kehv saunamees. Temal olnud üks kits, keda ta alati õue lahti lasknud heinakõrssa otsima. Kitselaut olnud rihaltse otsas ja kits oli õppinud mööda laudu üleval käima, rihaltse lakka, sealt toa peale, toa pealt kamre peale, kus ta teadnud heinu olevat, aga peremees ei põle seda kordagid juhtunud nägema. Kits karjun ja määginud iga õhtu õue peal, aga hunt saanud viimaks haisu ninas ja tahtnud õuest kitse ära viia. Ühel õhtul, kui kits õues määginud, tulnud hunt oja takka ja pidan kitse peale kargama, aga kits juhtun parajaste nägema ja jooksnud oma lauta, hunt taga järel. Kits läinud oma tuntud teed mööda lauda krõbinal üles rihaltse peal ja toa pealt läbi kamre peale. Hunt läinud ka suure vaevaga taga järgi, aga mehikesel olnud tee tundmata ja jooksnud parajaste laeaugu peale ja läinud vortsti kui tuhakott rihaltse põrandale maha. Hakanud seal omas suures hädas laulu lööma, sest et välja ei saa. Pererahvas hirmu täis, ei tea, mis kuri elajas rihale on läinud, ei julge vaatama ka minna. Kui hoomikuvalge tulnud, teinud peremees rihaltse jalgväraku lahti ja näinud - kaks tumedat tuld taga nurkas ja pannud kähku jälle väraku kinni ja läinud tuppa naisele ütlema, et kurivaim tõeste rihal on. Lapsed jooksnud selle hirmu sees ahju, enni ei olnud mitte korsnaga ahjusi toas, kus suits oleks võinud välja minna. Perenaine hakanud kartuhvlid hoomikuks keetma ja pidanud suitsuhäda pärast ukse lahti tegema. Naine mõteln: "Saagu mis saab," lugenud selle järel, kui ta ukse lahti teinud valju häälega Issameie palvet, et kurat siis rihalt ära kauks. Kui ta aamen saanud öölnud, jooksnud hunt täie valuga rihalt tuppa. Peremees öölnud, kes hirmuga parssile jooksnud: "Jumala nimel, tagane meist, saadan!" ja hakanud õnnistamise sõnu lugema. Hunt näinud, et ust välja majalt ei läinud ja karanud aknast välja ja pannud metsa. Mees ja naine tänanud jumalat, et kuradist lahti saanud.

E 1918/9 (31a) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). AT 56 A*, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 33. Kass püüab lindu Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selle peremihel olnud ka üks niisugune tark kass, kes väga kaval olnud saaki varitsema. Korra püüdnud see kass metsast jänese kinni ja viinud elusalt kodu. Kui kass jänesega kamrelakka läinud, karjunud jänes kassi käes. Pererahvas kuulnud seda imelikku häält ja läinud kamre peale vaatama. Nad leidnud kassi jänekse peale urisevat. See kass olnud nii kaval. Ta läinud lageda põllu peale, heitnud sinna pikali maha, saba sirgu, jalad kõik eemale siruli, kõrvad lonti ja silmad pigistand kinni ja ei põle ennast siis kusagilt liigutan. Ja teinud ennast kui vana raibe kunagi, kes ammust ajast juba põllu peale on visatud. Varesed seda nähes arvanud, et nende jauks visatud ja linnanud üheteise järel seda raibet ära sööma. Ninda võtnud kass neid üheteise järel kinni.

E 1921/4 (33) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremihest ja perenaisest, kes tulehännaga käinud Ennemuiste oli ühes peres üks peremees ja perenaine, mõlemad käinud ööses tulehännaga (pisuhännaga) vargil. Neil olnud ka kaks sulast. Need hakanud ära märkima, et mis seadus see on, peremees ja perenaine söövad head tatratangupudru alati, aga meie peame halva toiduga rahul olema. Ühel korral läinud peremees ja perenaine jälle välja vargile ja sulane näinud, et perenaine viinud pudrukausi (anuma) rihaltse lakka või laudile ja sulane öölnud teise sulaselle: "Kui nad saavad kottu ära läinud, siis lähme ja sööme see pudru nahka." Nii kui ööldud, nii ka nad teinud - läinud sinna ja söönud see pudru ära, millel ka hea suur võiauk sees olnud. Saan nad ära söönud, sittun teine sinna pudrukaussi ja teine turkin halu otsaga augu sisse ja kusnud või asemelle sinna sisse. Peremees ja perenaine tulnud kodu ja läinud enda pudru ära sööma. Teine öölnud, kui võtnud: "Ah! See on sitt ja kusi." Teine võtnud ja mekkinud ja öölnud: "See on pupp ja vesi." Teine öölnud:"Paneme maja põlema." Teine öölnud: "Kus meie ise lähme?" Teine öölnud: "Seal oja äärse on üks vana rattarumm, lähme sinna sisse." Nii kui nad öölnud, nii nad ka teinud ja pannud maja põlema ja läinud rattarummu sisse, aga sulane juhtun seda nägema. Sulane teinud kaks pihelgapuust pulka ja löönud teineteise poole rummu otsa, et nad ennam rummu seest välja ei saa. Maja põlenud koledaste. Sulane võtnud ja visanud rummu kesk elava tules/se/. Rattarumm karanud esimese valuga küll tulest üles taeva alla, aga kukkunud jälle tagasi ja põlenud tules ära. Nenda on kohe suure nõiast lahti saadud. Kirjutanud J. Holts.

E 1938/42 (39) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesiveski õnnistamine Ennemuiste ehitanud üks mees vesiveski ühe jõekäänu peale, kus vesi hästi jooksnud ja voolanud. Kui ta veski juba valmis olnud saamas, öölnud üks hääl mihele: "Ära tee mitte oma sitapeldikut minu söömalaua peale, tee, et sa ennast aegsasti siit koristad." Miis olnud ennegid õppinud kurja vanduma öölnud ka selle keelmise hääle peale: "Kurat, ma ei hooli, olgu mistahtes ma oma veskit siit enam ei laota," ja teinud oma veski valmis. Aga kurjad vaimud hakanud iga ööse möldert vaevama ja ööse olnud kõiksugusi häälesi õues kuulda: kassi näugumist, koera haukumist ja lojuste ammumist jne. ja aknast aetud pikad sarved sisse. Mölder palunud jumalat ja lugenud Issameiet, et kurjavaimudest lahti saada, aga miskid ei ole see abi aidanud, vaid öö tulnud, ikka hirmsamaks läinud see veski kurjavaimudest. Mölder seda nähes, saatis oma naised ja lapsed vesiveskist külasse ja jähi ise sinna ja ütles: "Ega mina ikka neid kuradid ei karda. Tulgu neid nii palju kui neid maa peal iial on. Veski on ikka minu päralt." Tuli õhtu jälle kätte, heitis magama. Õhtu ei olnud ühtegi viljakotti veskis. Hoomiku, kui üles tõusis, olnud veskikoda viljakottisi täis ja keda mölder puudutan, see saanud kohe ühe loomaks - kassiks või koeraks. Ja jälle ööl öölnud möldrele: "Kui sa ennast siit ei korista meie söömalaua pealt oma sitapeldikuga, siis hoia sa iseendid." Jälle teise pääva õhtul, kui mees magama heitis, palunud ja lugenud ta Issameiet, et ta kurjavaimude eest rahuga saaks puhata. Kui ta parajasti magama jäänud olnud, olnud väljas jälle kõiksuguseid häälesid kuulda. Mölder läinud välja vaatama ja jälle hääl öölnud: "Kui sa ennast oma veskiga siit ei korista, siis uputame meie sind siia jõkke ära." Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Pea olnud ka veskikoda kurja vaimusi täis mitme looma näül ja teinud kõiksugusid hirmsad hääli. Mölder värisenud voodis kui haavaleht. Pea tulnud üks inimese näul ja karanud voodiserva kinni ja pidanud möldert uksest välja viima. Mölder pidanud tugevaste uksest kinni ja lugenud ühte hinge/ga/ Issameiet. Viimaks kadunud see kuri vaim, võis mees jälle ära. Mölder ei põle hirmuga enam julgenud veskisse magama heita, vaid jooksnud veskist ära külasse puhkama. Hoomiku läinud veskisse ja pidanud jahvatama hakkama, aga kui ta veskiukse lahti teinud, jooksnud veskis suure mürinaga keik kivid ja värgid ja kurjad vaimud ajanud keik, mis veskis olnud, puhas kivi silmast sisse ja jahvatanud puruks. Mölder seda nähes jooksnud õpetaja juure ja palunud, et õpetaja tuleks ja tema vesiveski ära õnnistaks. Õpetaja pannud esite vastu ja põle tahtnud minna, aga mölder lubanud pärast õpetaja vaeva ausaste tasuda. Siis läinud ka õpetaja möldrega ühes vesiveskit ära õnnistama. Kui õpetaja veskikotta astunud, jahvatanud kurjad vaimud ikka omasoodu edasi ja õpetaja öölnud möldrele: "Siin on kuradid nii palju kui sipelgaid pesas." Õpetaja võtnud taskust lauluraamatu ja öölnud möldrelle laulusõnad ette: "Jeesus, oh aita, et võimust võim saada, jne." Sel silmapilgul visatud ülevelt üks mees maha, mis pea otsast ära olnud raiutud ja verine. Õpetaja ehmatan ära ja jooksnud veskikojast välja ja öölnud möldrelle: "Jäägu kuradid siia paika, katsume, et ise hingega pääseme." Mölder öölnud: "Mina siit enne ei lähe, nii kaua kui nad veel veskit ära ei ole lautanud." Saanud õpetaja ära läinud, öölnud hääl veskist: "Mata see surnukeha kirikuaeda ristitud mulda, siis kaome meie kõik siit veskist ära." Mölder teinud nõnda, kui talle sealt veskist ööldud. Matama aeg öölnud jälle üks ääl: "Mine nüüd veski ja pühi ja korja kõik viljaterad kokku ja jahvata ära, saad iga tera pealt kopika." Mölder teinud nii, kui talle ette ööldud ja ta saanud pärast hirmus palju jahu ja raha, tulnud iga pääv nii palju sisse, et lugeda põle jõudnud. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis jahvatab ta veel praegugi.

E 1999/2004 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt: 756B Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas üks mõrtsukas õntsaks saanud Ükskord olnud üks hirmus mõrtsukas, kes alati röövin ja ka inimesi tapnud, nii et kõik teda kartnud. Viimaks olnud temal juba nii palju raha, et enam ei tea, kuhu panna. Siis tulnud tal see hea mõte - ma tahan kirikut oma raha eest lasta ehitada, võibolla ehk siis saan ka õndsaks. Ta annud igal pool käsud välja, et rahvas tuleks temal kirikut ehitama, aga keegi ei julge ja kartnud, et kui tema kääst töövaeva läheme pärima, et ta siis meid ära tapab. Ta saanud seda kuulda, siis maksnud ta kõigile enne raha välja ja kiriku töö algan. Pea saanud ka kirik valmis. Siis võtnud ta maast ühe tuletukki ja löönud püsti ja öölnud seejuures nii: "Kui ma veel õndsaks saan, siis mingu see põlenud puutukk kasvama ja kasvagu suureks puuks." Ja peagi hakanud see tukk võsuma ja kasvama. Siis läinud ta kirikuõpetaja juure, et õpetaja tuleks ja tema kiriku ära õnnistaks ja teda ise ka omas kirikus esimest korda armulauale võtaks, aga mis teha, ei õpetaja julge minna ja ütelnud: "Ei, ma ei tule." Mees läinud jälle kodu, läinud aga teisel pääval jälle õpetaja juure ja ähvardan: "Kui sa mind ei tule lauale võtma ega kirikut õnnistama, siis ma sind praegu siia paika tapan." Õpetaja hakanud suure hirmu sees värisema ja öölnud: "Pai mees, ma tulen." Õpetaja läinud keriku ukse taha ja näinud, ukse peal olnud kirjutud mihe nimi ja liignimi ja sel ja sel pääval saab mind siin esimest korda lauale võetud ja kirik õnnistud ja aastanummer. Õpetaja teinud ukse lahti, siis ta näinud, et mees olnud põlvili altari ees ja palun jumalat. Õpetaja seda nähes pannud ukse tagasi kinni, võti olnud ees, keeran ukse lukku ja visanud võtme järve. Aga mis teha, võti olnud nii kunstlikult tehtud, et keegi teine võti enam lahti ei tee. Aastat nelikümend läinud mööda, siis saanud üka kalamees noodaga võtme järvest kätte ja siis keeratud kirikuukse lahti ja vaata imet, mees palun ikka ühtiviisi põlvili altari ees. Kui vaatajad sisse astunud, küsinud altari ees paluja, kas õpetaja veel ei ole tulnud, sest tema arvates olnud seesamma pääv, kui ta õpetajat kutsumas käinud. Siis läinud teised õpetaja juure, rääkinud seda lugu talle ja õpetaja võtnud raamatut kaendlase ja läinud siis kirikus. Kirikus paluja pannud aga imeks, et ei ole enam see õpetaja, kelle jutul tema käinud. Mees olnud siis armulaual. Õpetaja õnnistanud kiriku. Siis tulnud mees suure südamerõõmuga kirikust välja, vaadanud seda tukki, mis ta senna püsti löönud ja see olnud juba suur puu. Siis öölnud mees: "Nüüd võin ma kindlaste see peale julge olla, et ma õndsaks saan." See jäägu aga lugija enese arvata, kas see lugu tõsi on või üks luuletus. Rhvasuust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2008 (226) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore õunapuu otsast saab õunu varastatud, ei pea see puu hea viljakandja puuks kasvama.

E 2033/6 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene ühe silmamoondajast Kord elanud üks väga tark nõid või silmamoondaja, kes kõiksugused vägevad tükka teinud. Rahvas mõelud teda vanakuradi ise olevat, sest ega üks lihalik inimene ikka niisuguseid tükka ei või teha. Kord koorinud tema palka hoone ehituse tarvis ja viimaks juhtunud ka sinna võerad inimesi juure tulema, siis öölnud ta: "Tahate näha saada, maa poen siit palgi otsast sisse ja tulen teise otsast välja?" Keik soovinud seda imet näha saada. Mees muutnud kõigil silmad ära, kes seal olnud. Läinud palgi otsa juure ja hüüdnud: "Vaadake, nüüd panen ma pea palgi otsast sisse ja lähen." Ja peagi põle teda keegi näinud, arvates, et ta palgi seest edasi läheb. Aga sel ajal juhtun parajaste üks kaltsuajaja setukas sinna tulema, kelle silmad moondamata õppetaja olnud, sest silmamoondaja ei olnud teda veel näinud, see hüüdnud juba mõned sammud eemalt nende ligi astudes: "Teie rumalad, teie arvate, et ta palgi seest läbi läheb! Ta ronib käpuli palgi pealt edasi ja krõbistab laastudega ja teie arvate, et ta praginal puusüdamest edasi läheb." Selle ütlemise peale vaadanud silmamoondaja kord tagasi kaltsuajaja peale ja nõidanud kohe selle silmad ka ära ja näinud, et sead tema kaltsukoorma otsas ammetis olnud. Kaltsuajaja võtnud matra ja hakanud sigu nuhtlema ja peksnud nõndaviisi nii kaua, kunni kõik tema taldrikud, tassid, kruugid ja kausid katki olnud virutatud, aga sead ühteviisi ikka kaltsukoorma kallal. Viimaks silmamoondaja võtnud moondamise ta silmi pealt ära, siis olnud kaltsuaajal vesi ahjus - kõik kallis kaup katki pekstud ja ometige põle ühte loomahingelist koorma kallal olemas olnud. Siis öölnud silmamoondaja: "Vaadake, siit seinast on oherdeauk läbi ja mina lähen siit august läbi teinepool seina, võite igaüks oma silmaga iga mees hooltsaste pealt vaadata, et ma seda teen." Silmamoondaja pannud pea augu peale ja hüüdnud: "Nüüd lähen!" ja kadun vaatajade silmist ja pea hüüdnud seestpoolt seina: "Kuulake nüüd, olen ära teinepool seina." Tüdruk, kes üleval aida peal pesu kuivatama pannud, näinud seda lugu, et silmamoondaja iga kord kõrvalt uksest sisse läinud ja hüüdnud: "Ärge uskuge teda, et ta august läbi läheb. Ma olen iga kord näinud, et ta uksest sisse läheb." Tüdruk tulnud aida pealt maha ja hakanud tuppa minema, aga imet, hirmus sügav vesi. Ta tõstnud oma riided üles, et märjaks ei saa. Mida enam toa ukse poole, seda sügavamaks läinud. Ta käärinud viimaks oma riided kaendlaaugust saadik ülesse, et kõik ihu paljas olnud, teised naernud, nii et kõhud tahtnud katkeda. See silmamoondaja oli palju vigurit teinud ja seega hulga raha kokku pannud. Kui ta ära ei ole surnud, siis teeb ta veel praegu oma vigurit edasi.

E 2044/7 (57) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas ennemuiste hunta kinni püütud. Rahvasuust J. Holts Ennemuiste, kui hunta olnud, kes rahvale palju tüli teinud, pruukinud rahvas ka mitmed nõud nende kinnipüüdmisks. Huntide püüju tarvis kaevatud suured sügavad augud, siis pandud üks post sinna augu keskel püsti ja pandud siis üks põrsas ehk kukk sinna posti otsa ja pandud siis õrnalt puuokstega auk pealt kinni, et kui hunt seda põrsast ehk kukke ära tuleb võtma posti otsast, siis ta sinna auku kukub, kust ta enam välja ei saa ja kus siis kerge on nende elutossu välja võtta. Selsugusel püüdmise ajal sündinud ka üks hirmus ja nallakas lugu, mida ma siia lugejatel ülesse panen. Ühes küla kõrtsus käinud üks noor poiss alati õhtati viiulit mängimas. Aga seal küla ligidal olnud ka üks niisugune hundipüüdmise auk, aga viiulimängija poiss ei ole sest ühtegi teadnud. Kui ta kõrtsist kodu läinud, näinud ta tee ääres metsas kukke ühe posti otsas karjuvad. Ta läinud ruttu sinna ja pidanud kuke sealt ära võtma, aga vaata maa langenud jalge alt ja kukkunud suure krobinaga auku kaksiti ühe looma kaela peale, mille järeldusel see hirmust häält teinud. Poiss tõmmanud tikust tule üles, siis näinud ta omaks suureks ehmatuseks, et tema leitud seltsiline hunt olnud ja auk ka nii sügav, et väljasaamist loota ei ole. Poiss mõtelnud: "Surm ehk elu!" ja hakanud viiulit mängima ja hunt hakanud kangeste ulguma. Kukk karjunud ühtelugu posti otsas edasi. Peagi tulnud üks ülevelt võntsti viiulimängijale selga. Viiulimängija tõmmanud jälle tule üles ja näinud, et hunta olnud juba paar tükki tema seltsis. Ta mõtelnud, need viimaks mind nällaga siin õnneks võtavad. Öö läinud mööda ja viiulimängija oodanud pääva läbi, kas inimest tuleks ka auku vaatama. Pääv läinud õhtule, aga ei tule kedagi ja nälg hakanud ka teda hirmus vaevama. Õhtu ei heitnud tema magama, öösel aga tulnud paar vortsu talle jälle ülevelt selga. Ta võtnud tule tikust üles ja näinud, et hunta juba neli tükki augus olnud. Küll värisenud tema ihukarvad, aga mis ikka parata võib, sest põgeneda ei saa neist keegi. Teisel pääval aga tuldud auku vaatama, kas hunta ka on sisse läinud. Kõik ehmatan ära, kui nemad viiulimängijat poissi nella hundi vahelt august leidnud. Nad annud poisile auku köieotsa kätte ja pidanud poissi sedamoodu huntide vahelt august välja tõmbama. Aga kui poisi ülespidi tõmmatud, hakanud hundid hammastega poisi külgi kinni, ei lase välja tõmmata. Kui nad näinud, et see abi ei aita ja et hundid poissi igatemoodu lasknud ende ümber silitada, siis pannud poiss köieotsa hundi kaela ümber kinni ja sedamoodu vidanud teised kõik neli hunti enne august välja ja poiss keige viimaks. Hundid saanud siis kõik oma surmanuhtluse kätte. Ja sest ajast kaudatud ka niisugune hundipüüdmise mood ära.

E 2051/4 (59) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1061+1176+1575 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Mammaste külast Ennemuiste olnud Mammaste küla Eestimaal vanakuradiga hirmus kimpus, sest vanakurat vidanud iga aasta hirmus palju küla loomi ära. Et küla juba üsna hirmu sees olnud, ei põle sinna hooltsate karjuste abi aidanud ega miski abi. Siis tulnud üks noor mees külasse ja pakkunud ennast karjatseks ja öölnud, et vanakurat tema hoole alt ühtegi looma ära ei saa viia, ja kui seda peaks ette tulema, siis tema selle eest vastab. Aga karjane tahtnud väga kallist palka saada, mis külamihi üssna värisema pannud, siiski võtnud nad teda hädaga endale karjatseks, sest loomade äravedu olnud juba liiale läinud. Karjane läinud metsa ja korjanud teise tasku pähkled, teise tasku veikesi kiva, söönud siis vahetevahel oma pähkled ja löönud vahel veikest nurtralli sekka. Seal näinud ta vanakuradit äkiste vantides oma poole tulevad. Karjane põle sest ühtegi välja teinud, vaid söönud ikka rahuliste oma pähkled. Kurat astun uhkeste karjatse ette ja öölnud: "Noh, kas annad heaga mulle ühe hästi rasvase looma või pean vägise võtma?" Karjane öölnud: "Kui teie, aus isand, ka nii hõlpsaste pähkle katki närite kui mina, siis annan keelmata, aga kui ei, siis katsuge, et tervelt oma nahaga pääsete." Ja karjane võtnud selle peale piuga kivi taskust välja ja annud vanakuradi kätte. Vannakurat närinud nii et hambad ragisenud ja suus tuld leiganud, aga ei saa katki, ja pannud seda nähes putkele. Nõndamoodi mitu kord vanakuradiga karjane pannud iga kord pähelt närima, aga annud selle asemelle kiva närida. Nii kaua närinud vanakurat, kui viimaks kõik ta hambad suust otsa saanud. Karjane öölnud: "Kuule, kui sa oma käimist veel edasi tahad pidada, pead mulle ühe kotitäie sala sitahaisu tooma. Kui sa seda ei saa, siis ma so naha pealt võtan ja külameeste kätte annan." Vanakurat öölnud: "Toon, toon!" Vanakurat läinud siis kotiga mõisa põllu peale, kus teumihed kibedaste töötanud ja koogutanud igaühe perse taga oma kotiga, kes üks tirt lasknud, pannud ta kohe oma koti ette. Kui ta arvanud kott juba haisu täis olevat, hakanud ta karjatse juure minema. Tee peal aga nuusunud ta vahel kotti, kas hais peaks ikka kotis alles olema. Selle ajaga, kui ta karjatse juure saanud, olnud kott täitsa haisust tühi. Vanakurat korjanud mitu aega niimoodu salasitta, et viimaks ta tuhvled jalast otsa saanud ja ta kaela- ja sellasooned haigeks jäänud töömeeste perse taga koogutades. Karjane näinud, et ta haisu toomisest midagi põle tulnud ja öölnud: "Nüüd tahan ma so naha maha kiskuda ja kui sa oma nahka ei taha anda, siis pead mulle selle kotitäie raha tooma." Vanakurat öölnud: "Toon, toon." Ja peagi tulnud vanakurat ähkides kott selgas. Karjane lasknud siis kuradid rahakoti oma koju tassida. Karjane öölnud: "Hoia, kui sa ennast veel mulle peaks näitama!" Külarahvas harjun juba ära, et vanakurat enam loomi ei käi vidama ja ei põle lubanud karjatse palka välja masta. Karjane pahandan selle üle ja annud sui jaanipääva aeg üles, et tema sügisel ennast karjatse ammetist lahti võtab. Teeninud siis aasta täis ja läinud külameeste kääst palka kätte saama, aga külamehed ei maksa. Karjane mõteln, mis hea nõu nüüd hakkab. Läinud ühel õhtul pimedas küla alla metsa ühe puu otsa ja hakanud karjuma: "Häda, häda Mammaste küla peale! Häda, häda Mammaste küla peale!" Külast hüütud siis: "Mikspärast häda?" Karjane hüüdnud puu otsast: "Sellepärast, et karjatse palka ära ei maksa. Häda, häda" jne. Külamehed maksnud siis karjatselle ta lubatud palga välja. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis sööb ta praegu oma palka, aga vanakuradi kalliga kotitäis on alles tervisega.

E 2055/7 (60) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersberg (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldati võitlemine kaheteisme kuuga Ennevanaste, kui üks soldat kroonuteenistusest kodu käima läinud, saanud ta õhtuni teed mööda kodu poole rutanud, olnud ta jalad juba üsna ära väsinud. Tulnud üks maja vastu ja ta läinud sisse ja küsinud öömaja, mis temale ka viimaks lubatud. Soldatil tehtud ase tahatuppa maha ja ööldud siis: "Heida siia magama, et sa eestoas teistele tülinaks ega jalgus ei ole." Soldat põle veel magama jäänud, kui üksteist noort meest tuppa tulnud ja see vanamees, mis enne olnud - kaksteistkümnes. Tagatoas olnud üks veikene potikene, vedelat kraami olnud seal sees ja igamees läinud sinna poti juure ja kastnud oma näpuotsa sinna sisse. Ja iga mihel olnud puumõek kääs ja läinud kõik siis selle peale välja. Soldat seda imeks pannes läinud akna peale vaatama, kuhu nemad puumõegad kääs minna ja soldat näinud, et nemad kõik üles taeva peale läinud ja seal taplema hakanuvad ja maha paistnud nii kui meie mõnikord virmalise vehklemisi nääme. Soldat seda nähes pannud ennast ka ruttu riidesse, võtnud oma mõega, kastnud oma näpu ka sinna potti ja läinud välja nende järel - ja vaata imet - soldatil olnud ka see võimus, et ta üles taeva alla nende hulka saanud. Soldat hakanud oma raudmõegaga taplema. Küll tulnud need kaksteist meest kõik tema kallale ja tahtnud teda surnuks lüüa, aga soldat keerutan oma raudmõegaga kolm-neli ringi ja löönud mitmel kääd otsast maha. Selle peale põgenenud need kaksteist meest soldati eest ära. Soldat läinud tagasi jälle oma öökortlesse. Hommikul tapelnud majaperemees küll temaga, et: "Meie olime puumõekadega ja sina tulid raudmõegaga - ega see kenegi taplemise riistapuu ei ole. Kes õpetas sulle seda kuntsi, et sa meie hulka ülese võisid tulla?" Soldat öölnud: "Arvate teie, et ma magasin, ma nägin keik, mis teie tegite." Selle peale läinud soldat minema. Sellepärast on ka see teine mees, küündlakuu, tänapäävani kõige lühem, sest et soldat teda kõige enam oma mõegaga oli haavanud. Jaan Ersbergi suust Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2078 (1) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kui veel kirjamehi ei olnud, pruugiti valla magasinides pulgad. Peremihel oli siis teina pulk oma kääs ja teina pulk magasinis. Et igaüks oma pulka ära tundis, olid kõigidel oma isesugused märgid, mida õuemärkideks kutsutud. Iga kord, kui vilja laenatud, siis saanud ka pulkade peale üles märgitud. Nüüd on juba ammu see pruuk kadunud ja pulgad seisvad magasinis nurkas hunikus.

E 2078 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Riguldi mõisa põllal peab üks lehtpuu olema, mis ühe ööga olla kasvanud ja kes selle puu oksa murrab, peab ära surema.

E 2078 (3) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Paldiski linnas peab see olema, mida rootsi kuninga kuivanud kepist olla kasvanud, sest kui venelane Paldiski linna ära võtnud, löönud ta kepi püsti, ööldes: "Kui kasvama hakkab, saan linna tagasi."

E 2079/82 (63) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene näkkide ajaloost Ennemuiste olnud üks kuri inimesesugu, mida nimepidi näkkideks kutsutud, need olnud ühe jalaga. Kui nad kuskile käima peale välja läinud, löönud neid kaks tükki kättpidi kokku ja läinud nii tulisest edasi, et hobusega naljalt põle nende vastu saadud. Inimeste elu olnud see aeg väga kardetav, sest nemad püüdnud ka inimesi ja nuumanud neid endile sööma tarvis. Neil olnud ka majad, kus nad koos elanud ja oma hirmsat tööd toimetanud. Ühes niisuguses näkkide asunduses olnud palju inimesi kinni pantud ja kindlasse paika nuuma peale pandud. Seal olnud üks vanamoor kodu alati, kes neid inimesi, mis nuumati, iga pääv ühe sööma jaoks küpsetanud, sest teised näkid käinud iga pääv röövimas ja riisumas ja inimesi püüdmas. Inimene, mis nuuma tarvis pandud, seutud traat või muu asi ümber vasaku käe päka ja kui ta juba nii lihavaks läinud, et traat juba liha sisse sügavas jäänud, siis kästud seda vanamoori ahjus ära küpsetada. Ühel pääväl läinud näkid jälle riisumise peale välja, siis öölnud üks nende peameestest vanamoorile: "Täna lõuniks lähed võtad ajast paremat kätt kõige esimene ja küpsetad meile lõunaks ära." Saanud vanamoor ahju küdema pannud, toonud ta selle mehe ära. Vanamoor pannud käru ahju ette ja öölnud: "Istu siia peale." Mees öölnud: "Ma ei mõista, palun teid mulle enne näidata." Vanamoor istunud käru peale. Sel silmapilgul kihutanud mees vanamoori käruga ahju, kus teda kohe tuleleek surmanud. Mees võtnud võtmed, peastnud teised inimesed, kes nuuma peal olnud, ka lahti, võtnud siis raha ja kallimad asju, mis nad majast leidnud ja põgenenud siis sealt ära. Lõuni aeg tulnud näkid kodu ja pannud imeks, kuhu vanamoor on saanud. Tommanud siis ende praekeha ahjust välja, siis saanud nemad aru, et mitte head nalja ei ole - vanamoori keha ja tema sõrmus peale selle veel tunnistanud, et tõeste nende ende vanamoori keha olnud. Siis läinud nemad nuumtalli vaatama. Viimane kui üks on kadunud ja ka raha ja kallid asju. Siis istunud nad hooste selga ja kõik läinud põgenejad taga ajama. Tee läinud neil kaheharaliseks ja ei põle teadnud, kuhu külge nad on läinud. Hobused kippunud teise ääre, mihed tahtnud teise ääre minna ja ka läinudki, aga põgenejad olid sinna külge ikka läinud, kuhu hobused püüdnud minna. Viimaks, kui näkid näinud, et selle tee pealt neid leida põle olnud, pööranud nad ümber ja läinud teist teed mööda. Põgenejad väsinud juba ära. Tee ääres olnud lojuste kari. Põgenejad läinud sinna lojuste karja hulka ja lasknud pikali maha, nii et neid keegi ei ole näinud. Tagaajad läinud neist mööda ja nenda pääsnud nemad näkkide kääst ära. Näkkidest on vanainimeste suus mõndagi juttu kuulda olnud, mida kõik ei maksa kirja panna. Rahvasuust kirja pan/nud/ Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2083/5 (64) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Erseng (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad. Jaan Ersbergi suust J. Holts. Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud. Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa, läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses - kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on. Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud, ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: "Võta mind omale naiseks." "Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?" Naisterahvas öölnud: "Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite." Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku. Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: "Kust sa mind ära peastsid." Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta hullu aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kunni tänapäävani. Juhan Holts Nõval üle Paldiski.

E 2085/7 (65) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1381 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkkide sõjast Ennemuiste olnud ühe mihel väga tige naine. Mees olnud ta kääs üsna hädas, sest naine peksnud teda vahetevahel nii, et veri mööda külge alla jooksnud. Seal tulnud mihel hüva nõu meela. Ta ostnud mõni kopika eest saiu ja kutsunud siis oma naise välja, ööldes: "Naine, tule vaata, et taevast sajab saiu maha. Üks nõid ütles mulle, et see näkkide sõda tähendada." Naine läinud siis mehe jutu peale välja. Mees visanud taskust ikka salamahti saiu üles taeva alla. Naine seda nähes, et mehe jutt tõsi on, hakanud meest paluma: "Kui sa mind näkkide süõjast ära päästad, siis ma eluaeg ilmas sind ei löö ega peksa." Mees öölnud: "Peastan, aga pea oma sõna." Mees öölnud siis: "Kõige parem, mine nüüd siia tõrre alla, mis siin õue peal seisab ja ma ise tahan ka väljas hooltsaste valavata." Naine kuulnud mihe sõna. Mees tõstnud tõrre ääre üles ja naine pugenud kummuli tõrre alla. Mees toonud siis aidast piuga odre, pannud tõrrepõhja peale, tassinud siis kanad tõrre põhja peale ja need hakanud hooltsaste odre nokkima. Naine tulist hirmu täis tõrre all, hakanud karjuma: "Armas mees, peasta mind näkkide sõjast." Mees karanud selle naise appi hüüdmise peale tõrre juure, kisendades: "Teie, kuradi näkkide selts, tahate minu naist õnneks võtta!" ja visanud kanad tõrrepõhja pealt ära ja lasknud siis naise tõrre alt välja, ööldes, et: "Näkkisi enam olemas ei ollagi." Naine karanud rõõmuga tänades mihe kaela ümber kinni: "Südamelik tänu, et mind näkkide sõjast ära peastsid, nüüd eui taha mina iialdes sulle haiget teha." Ja naine pidanud ka oma sõna. Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu.

E 2101/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jaanitulest Ennemuiste läinud üks mees jaanipääva laube õhtu hobusekarja. Tüki aja pärast tahtnud ta piibu peale tuld panna, aga õnnetuseks ei põle miskid tuleriistu taskus olnud, et oleks piibu peale võinud tuld saada. Seal näinud ta äkitselt eemalt suurt tuld ja ta läinud siis sinna tule juure, et piibu siutsema saaks. Kui ta tule juure saanud, olnud seal mitu meest. Kui ta tuld tahtnud võtta, ütelnud need mihed: "Siin meie sulle piibu peale tuled ei anna, vaid pead siit kuuehõlma sees süssa viima oma karja juure." Mees esite kartnud, et sööd põletavad kuuehõlma ära, aga viimaks ometi lasknud ta ühte, kel suur tuhalabidas käes olnud, omale süssa kuuehõlma sisse panna. Siis läinud oma hooste juure, pillanud sinna sööd maha, et omale ise ka tuld teha, aga niipea, kui ta sööd maha pillutand, olnud need kadunud. Ta läinud uuesti, toonud jälle süssa ja ikka, niipea kui ta sööd maha pannud, olnud need suutumaks maast kadunud. Mees läinud kolmat korda veel süssa tooma ja hakanud ütlema: "Mis tuli teil on, et see minu kääst ikka ära kaub" ja saanud nendega riidu. Keik mihed karanud tule äärest ja hakanud ta peale tuld viskama ja loopima. Mees pannud jooksma ja tule äärdsed mihed jooksnud ta järel ja loopin nii palju tulesüssa ta peale, et kui hobusekarjane viimaks ära väsinud ja pikali kukkunud, et ta sellani süte alla jäänud. Viimaks laulnud kukk ja selle ajast kadunud need sööde loopijad kõige tule ja sütega ära. Mees tõusnud maast üles ja olnud nii hirmu täis, et ta karja ette võtnud ja kodu läinud. Siis läinud ta ühe targa või nõia juure küsima, et mis asja see peaks tähendama. Nõid öölnud, et mine sinna vaatama, kus sa süssa maha pillasid ja vaata - sa leiad raha. Mees teinud ka nii kui nõid õpetanud oli ja iga koha peal, kus ta süssa maha oli pannud, olnud suured rahahunikud. Seal, kus ta pikali viimaks oli olnud, olnud kõige suurem rahahunik. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis peab ta veel praegu selle suure rahasumma juures aru.

E 2105/12 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õela naisest Ennemuiste olnud üks väga õel ja tige naine, kes oma mihega väga sandiste elanud. Ta olnud ka jõu poolest mihe üle ja mitu korda peksnud ta oma mihe keha nii läbi, et kole olnud vaadata. Mees surnud viimaks ära ja naise elu läinud sest ajast nii sandiks, et koguneste ilma mihete läbi ei saa ja ükskid mees ka enam temast ei põle hoolinud, sest kõigidel olnud see teada, kuidas ta oma esimese mihega oli elanud. Siis saanud tema meel ja süda ühel korral nii hapuks, et ta omas meelepahanduses öölnud: "Mis kurat see on, et ma meest ei saa! Ma võtaks keik vastu, tulgu kas kurat mulle miheks." Sest ajast hakanud tal üks mees käima, kes igal õhtul tulnud ja hoomiku jälle ära läinud. See mees öölnud naisele: "Sul ei pruugi ühegile tööle välja minna, mina saan kõik ära tegama." Suil näinud kõik külarahvas, et naise põllud kõik ilusti küntud ja äästatud olnud ja kõik vili ilusti kasvanud, aga mitte ühte inimest ei ole näha olnud, kes seda tööd oleks teinud. Naine hakanud ka selle imeliku asja pärast hirmuma ja võtnud kätte ja läinud ühe nõia juure kuulama, et mis lugu see on. Nõid öölnud: "See on see vana kurat ise, mis sa soovisid. Sa pead põgeneda katsuma ja kui see abi ei aita, siis tule jälle mu juure, küll ma siis jälle sind õpetan." See mees ei ole lasknud iialdeski naist öösel kusagil minna, vaid kui naine kuhugil läinud, siis lipanud ta ka kohe seltsi. Teisel õhtul, kui mees tulnud, öölnud naine, et temal rihale vaja kusele minna. Mees pidanud kohe seltsis minema, naine öölnud: "Eks sa lase mind seda väikest reisu üksipeni ära käia." Siiski põle mees naist muidu lasknud minna, kui sidunud naisele köie ümber kõhu ja lasknud siis naise minna. Rihal olnud üks kits. Naine sidun köie kitsele kaela ja läinud üles rihaltse laudile ja roninud üles penni peale kuke ja kanade juure. Naine kuulnud, et mees toas eerdanud, et kus ta nii kauaks jäänud, teinud rihaltse ukse lahti ja hakanud köiest tõmmama ja vidanud kitse tuppa. Mees öölnud: "Ohoo, on sarved peas!" ja jooksnud selle järele rihale naist otsima. Otsind rihaltse läbi - ei leia -, siis läinud mööda redelt üles laudile otsima. Kui ta natukese aega oli penni otsinud, kus naine olnud, laulnud kukk (vanarahvas tõendavad, et kurat ja kõik kurjad vaimud kukelauluga ära põgeneda ja et kukk ja kanad k/urja/v/aimu/ nähta) ja mees kadunud kukeleulu järel ära. Teisel õhtul olnud aga mees jälle tagasi ja käinud mõnda aega ja naine näinud jälle nõia juure ja öölnud, et põgenemine ühtegid ei aita. Nõid öölnud: "Kui teie õhtut sööma hakkate, siis lase lusikas laua alla ja võta lamp laua pealt ja vaata, missugused jalad tal all on. Ja selle klaasiga annan mina sulle üht eli ligi, kalla siis kohe seda eli tema jalge peale, siis jääb tema nii nõdraks ja võimetumaks, et ta pikali kukub ja kuhugi minna ei saa. Siis võta pihelgavitsad ja peksa nii kaua, et ta paluma hakkab ja ära lubab minna. Aga enne ära mitte peksmist järel jäta ja et ta tugevamaks saaks ja ära võiks minna, annan sulle teise klaasiga niisugust eli - kui sa tema jalge peale kallad, et ta siis kohe minna võib." Naine läinud kodu ja olnud lootuse peale rõõmus, et nüüd tast lahti saab. Teisel õhtul tulnud mees aegsaste ja kui nad sööma hakanud pillutanud naine lusika laua alla ja võtnd lambi, et lusikast nääks ära võtta ja näinud kohe, et mihel olnud karused kabjajalad all. Naisel olnud kõik kääpärast valmis. Naine kallanud kohe eli mihe jalge peale ja mees kukkunud losti laua äärde külleti maha. Naine öölnud: "Et sa oma käimist ei jäta, siis tahan ma sulle ühe niisuguse mundre anda, et sa enam teist saama ei himusta tulla." Neid sõnu ööldes võtnud naine nurgast vitsad ja hakanud meest peksma. Küll palunud mees, et ole hea ja jäta järele, aga naine öölnud: "Või jätan järele!" ja hakanud veel hirmsami/ni/ peksma. Viimas öölnud mees: "Lase mind lahti, ma lähen." Selle peale jätnud naine peksmise järele, valanud teise klaasist õli mihe jalge ja mees tõusnud üles ja läinud lepates minema, pärast seda ei ole aga naine enam teda näinud. Sest ajast saadik ei pea enam olema vanakuradit inimese näul maa peal nähtud.

E 2112/8 (69) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondikirik Ennemuiste olnud ühes kohas üks vana kirik, kus enam jutlust ei ole peetud, ja kes öö aegu läinud, saanud kurjavaimudest ära söödud, et paljad kondid järel jäänud, ja tihti nähtud öö aegus kirikust tuld. Et see kirik seal maal kõigile oli kardetavaks saanud, siis vidanud üks mees kihla, et tema tahab kolm ööd seal kirikus olla ja et temal kõige vähemadki viga ei ole. See mees olnud ka väga tugev. Kõik teised olnud jõu poolest tema alamad. Kui ta esimene õhtu kirikus läinud, tulnud ka pea üks selt kurjavaimusi sisse. Vanakurat istun kantsle peale ja lugenud sealt teistele aruannet ette, mis nad teinud, mis neil veel teha tuleb, viimaks öölnud oma sulastele: "Vaadake, seal seisab meie tänaõhtune pruukost, minge võtke ja valmistage valmis." Mees seisnud nurkas ja kui kurjad vaimud tulnud, ta neid kätega enesest eemale tõrjuma. Kes ta ligi ikka tulnud, selle ta virutanud vastu maad. Viimaks olnud tal juba väsimus käes ja kurjavaimude kätte pidan võit jääma, aga sel silmapilgul laulnud kukk ja niipea kadunud kõik kurjadvaimud ära. Siis läinud ta kodu ja nenda olnud esimesel ööl lugu. Teisel õhtul läinud ta jälle kirikus ja kurjad vaimud olnud aegsaste platsis. Vanakurat öölnud kantsle pealt: "No täna pead sa ikka meile pruukostiks saama" ja annud oma sulastele märku teda maha murda. Küll võidelnud nemad üks puhk aega, aga viimaks kurjad vaimud näinud, et sel kombel temast jagu ei saa ja tõised kadunud kõik ära, aga üks ilma peata jäänud veel sinna ja öölnud: "Mata mind siia kiriku paranda alla maha. Selle vaeva palgaks juhatan ma sulle raha." Mees lubanud matta ja see ilma peata öölnud: "Siin kiriku paranda all ühes kambris on kaks tündert kulda, aga kolmas öö pead sa veel siin kirikus katsuma ära olla, muidu sa seda raha kätte ei saa." Mees matnud siis see ilma peata maha, aga suur isu raha või kulla üle ei põle temal isu annud kodu minna. Ta kiskunud kiriku parandalaua üles ja läinud kullatündret paranda alla otsima. Kui ta ühe kambre läinud, löönud uks taga kinni, et enam tagasi ei ole saanud, siis läinud tema mitmest uksest edasi, viimaks jooksnud tema eeli üks kass nii kaua, kui tema äkiste maa peale välja saanud. Siis läinud tema kodu ja nii olnud tema teise ööga lugu. Kolmas õhtu läinud tema jälle kirikus ja läinud kohe paranda alla kullatündret otsima. Kui ta esimese uksest läbi läinud, läinud see kohe taga kinni. Ta läinud mitmest jo uksest läbi, keik olnud tühjad ja ei ole leida midagid olnud. Ühest kohast nurgast leidnud ta ühe kepi, võtnud selle kätte ja kõmpinud ikka edasi, viimaks saanud ta pärise põrgulinna, kus kõik teistmoodi inimesed olnud. Ta hakand selle kepiga peksma ja peksnud neid surnuks kui sääska. Siis elanud ta üksipeni ses linnas, et ta isegid põle seda aega enam põle jõudnud ära arvata. Viimaks leidnud ta ühest majast vanakuradi üles ja hakanud kepiga seda viruta. Vanakurat öölnud esite: "Ega mina omite karjapoisike ei ole nagu sa teised oled maha verutanud." Aga mees põle sest ühtegid hoolinud, vaid virutanud ikka edasi. Viimaks hakanud vanakurat paluma, et: "Jäta järele, mine teise kamre mo ema juure!" ja kirjutanud mõned riad ühe laua peale ja käskinud seda kirja tema ema kätte viia. Mees läinud kirjaga sinna kamre, kus ema olnud, visanud kirja laua peale ja hakanud kepiga vanakuradi emad peksma. Vanakuradi ema hakanud viimaks paluma: "Lase mind lahti, lase mind lahti!" Mees lasknud teda viimaks lahti, ema jooksnud uksest välja ja põgenenud tema kääst ära. Mees läinud mitmest uksest läbi, viimaks kuulnud korraga ülevelt laulmist ja ta löönud kepiga ülese lae pihta, kohe jäänud laulmine seisma. Kirikurahvas mõtelnud, kes seal alt koputab. Tõstetud parandalaud ülese ja mees astunud kirikus. Olnud kirik uus ja teise koha peal ja kirikulist pannud imeks - teistlaadi inimene ja samlad selga kasvanud. Mees läinud kohe vana kiriku juure, kelle ase veel alles olnud. Sealt saanud tema teada, et sest ajast mitmed tuhanded aastad mööda on läinud, kui ta kurjavaimudega ses kirikus võidelnud. Ta võtnud kepi ja löönud selle kepiga seda peata inimest, mis ta maha matnud. See küsinud: "Miks sa mind ülese aasid?" Mees öölnud: "Sa, petis, pead mulle juhatama, kus kaks tündret kulda seisvad." Ilma peata näidanud kääga: "Näe, seal nad seisvad." Mees matnud ta maha ja leidnud siis juhatamise järele kullatündred üles. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis talub ta veel praegu kulda kiriku paranda alt kodu.

E 2135/47 (74) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suure habemega Silla Jürist, tema 12 sulast Ennemuiste olnud üks suure habemega mees, keda Silla Jüriks hüütud ja see nimi olnud ka temal kohane, sest tema majad seisnud just jõe ääre peal, kus sild üle käinud. Tema olnud ka aega mööda üsna vanapagana teendriks saanud ja et tema üksi põle saanud nii palju kurjust ja ülekohut tehtud, pidanud tema enesel 12 orja (sulast). Kui kuhugile röövimise peale välja läinud, siis olnud temal ka need kaksteistkümme sulast ligi. Ühel hoomikul, kui ta üksipeni kottu üle silla pidanud minema, tulnud vanakurat tema järel ja öölnud: "No, Jüri, nüüd lähme." Jüri pärinud: "Kuhu meie lähme?" Vanakurat öölnud: "Sa oled juba mind küll teeninud ja minu abiga elanud, nüüd pead ka igaveste minu olema." Jüri seda kuuldes hakanud hirmus kartma ja hakanud karjuma: "Sulased siia puhas, abi on hädaste tarvis." Ja peagi olnud ta sulased kõik seal. Sulased peksnud vanakuradit nii, et ta hingetumaks jäänud ja visanud siis ta keha üle silla ääre jõkke. Sulased pidanud siis kodu tagasi pöörama, aga peremees Jüri öölnud: "Tänasest päävast saadik peate alati minu seltsis olema. Kui ma ise lähen sinna, peate teie seltsi ka tulema, üksi ma enam ei usu kusagile minna, sest ega kuradisi üks ei ole. See oli see kõige väätim ja ma tean, et nüüd järgimööda kõige kangemad minu järele saadetakse, aga oleme mihed, siis ei või nad meile midagid parata." Jüri tööväli ja plats olnud teinepool jõge, sellepärast pidanud ta ka iga hoomiku üle silla minema. Teisel hoomikul, kui Jüri oma sulastega üle silla pidanud minema, hüüdnud vanapagan silla alt: "Kuule, Jüri, pea kinni." Aga Jüri sest tähelpanemata läinud ikka edesi. Kui nad kesk silla peale saanud, tulnud vanapagan juba teine poolt silla otsast vastu. Jüri öölnud sulastele: "Andke talle nüüd valu!" ja peagi peksnud sulased vanapagana nii hingetumaks, et tal kusagil elumärki enam põlnud näha olnud. Visanud jälle selle vanapagana jõkke ja läinud jälle oma teed edasi. Kui nad õhtu kodu saanud, kuulnud Jüri, kuidas kuradid silla peal nõu pidanud, et kuidas Jürid kätte saada. Üks öölnud: "Kõige parem nõu on, kui meie selle silla peale lauad paneme, kõigesuguse kalli söögi- ja joogikraamiga, et kui ta oma sulastega tuleb, siis ta peab surma leidma, sest kõik söögi ja joogi kihvtitame ära." Üks öölnud selle peale suure jämeda häälega, vist see peaperemees ise: "See on, va vennas, õige, mis nõu sa nüüd andsid. Homme ta enam meie kääst ei pääse." Kui Jüri hoomikul sulastega läinud , kõnelenud ta neile ette ära, et sedak, sedak nõu kuradid on pidanud, sellepärast ärge ühegid toitu ega märga katsuge. Kui nad silla peale saanud, olnud keik nenda, kui Jüri ette oli rääkinud ja kõigil olnud kange isu neid roogasi mekkida, aga nad kannatanud kõik oma nälga ja kui nad ülke silla saanud, olnud söögiisu kõikidel kadunud. Kui nad õhtul kodu saanud, mõtelnud Jüri, tarvis on ka täna õhtu väljas kuulata, mis nõu nad homseks pidavad. Kui Jüri natukese aega väljas oli olnud, kuulnud ta, kuidas kuradid nõu pidanud, nad kõnelenud: "Sel kombel meie Jürid kätte ei saa, kuidas meie nüüd oleme katsunud, homme läheme nii suure tõllaga neile vastu, et see kõige silla ära täidab ja nenda sõidame neid surnuks." No heakene küll, homiku kõnelenud Jüri oma sulastele, et täna silla peale kohe ei tohi minna, sest sedak, sedak moodu sõidavad nad meid kõiki surnuks, aga täna lähme esite silla alla ja kui vanapagan seda aega arvab, kui meie üle peame minema, sõidab ta üle silla ja pärast võime ilma takistamata üle silla minna. Kolmandamal hoomikul teinud nad ka nenda ja peagi tulnud suur tõld, kaheksa hoost ees üle silla ja kui üle silla saanud, jäänud tõld pidama ja üks öölnud: "Ah, nad on silla alla läinud." Jüri seda kuuldes, et vanapagan aru saanud, et Jüri sulastega silla all on, karanud Jüri krapsti silla alt välja oma sulastega ja kibe maadlemine alganud vanapaganaga. Küll olnud meestel tegemist, sest see vanapagan olnud kuue peaga. Pika võitlemise järele saanud Jüri seegi kord jälle ikka võimust ja vanapagan karanud viimaks suure hädaga tõlda ja leiganud hoostele takka ja olnud rõõmus, et hingega aga Jüri kääst ära pääsnud. Kui Jüri tüki maad oma sulastega edasi olnud läinud, saanud nad sinna lagendiku peale, kus üks suur mägi olnud. Kui nad sinna mäe ligi saanud, hakanud üks kass nende eele jooksma ja läinud ühe suure august mäe alla. Jüri pugenud ka oma sulastega taga järele ja peagi saanud nemad ühe suure toreda tuppa, aga Jüri saanud aru, et see põrgu olnud ja et seal eestoas midagid põle olnud. Teinud Jüri oma vigurit ja karjunud kaks-kolm korda: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Teise kamrest öölnud kohe vanapagan: "Kassikene, ära näugu ühtegi, küll meie Jürid kätte saame. Homme ta läheb muidugid ristikheina niitma, siis puistame kihti sinna maa peale maha, niipea kui ta üks kordki vikatiga lööb, läheb kiht talle ninas ja ta langeb surnult maha." Jüri selle peale läinud oma sulastega minema ja hoomiku pannud Jüri oma sulased valvama, kus kohta kuradid kihti külvavad. Sulased kuulnud, kui kuradid tulnud ja üks peamees nende seast öölnud: "Kihti külvame siia esimese platsi peale, sest siit ta hakkab muidugid kõige enne niitma." Sulased läinud kodu ja kõnelenud Jürile, seda kõik ära, mis nad näinud ja kuulnud ja kui nad tööle läinud, ei põle nemad mitte seda tükki niitma hakanud, vaid hakanud teise kohast peale. Kui õhtu kätte tulnud, läinud Jüri jälle põrgus ja teinud kassi kombel: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Peagi ööldud jälle teise kamrest: "Kassikene ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme, kui nemad karduled keetvad, siis paneme kihti kardulepatta. Nii pea kui neist keegi kardulest hammustab, heidab see kohe hinge. Jüril hea meel, et jälle teada on, mis nõu homseks on peetud. Jüri lasknud küll karduled keeta, aga nad põle keegi neist söönud, vaid neil olnud muud toitu küll süüa." Kolmandamal õhtul läinud Jüri jälle põrguse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud jälle takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme hoomiku hakkavad nemad reht peksma. Kihti on juba rehe sisse pandud, nii pea kui nad rehe kallal tööle hakkavad, läheb kihi tolm neile ninas ja siis on ka nende toss kõigil väljas." Saanud Jüri seda kuulnud, läinud ta kodu ja pannud rehe põlema ja peagi põle rehest enam midagid järel olnud. Neljandamal õhtul läinud Jüri jälle põrgusse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, täna ööse peame ära põgenema, sest Jürist jagu ei saa ja tea, mis ta viimaks veel meiega võib teha." Jüril seda kuuldes hea meel ja läinud kodu süda rahul ja rõõmus sees. Teisel pääval läinud Jüri oma sulastega põrguse. Jüri teinud jälle: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu," aga enam ei öölda vastu midagid. Siis saanud Jüri aru, et kuradid putku on pannud. Uksed olnud keik lukku pandud ja Jüri hakanud oma sulastega lukkusi lõhkuma. Mida enam tagapoole nad läinud, seda ilusamaks kambred läinud, viimaks saanud nad ühe väga ilusa ja toreda kambre, mis üleüldse seest kõik kullatud olnud, läinud veel tagapoole, siis saanud nad sinna kamre, kus ilmhulk raamatud seisnud. Jüri hakanud neid raamatud õige läbi silmama ja saanud aru, et need hingeraamatud olnud. Jüri otsinud ja otsinud ja viimaks leidnud ka oma hingeraamatu üles. Jüri põletanud kohe selle ära, siis murdnud nad veel ühe ukse lahti, mis vist kõige viimane olnud ja vaata õnne, see kammer olnud täis selged kullatündred. Jüri hakanud siis oma sulastega kulda kodu taluma ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis vedavad nad veel tänapäävani põrgust kulda kodu.

E 2177/82 (79) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana rahatündrete vidamisest Ühes kohas kõrvalise jalgteerea peal näinud rahvas ikka viirastust mitmet moodi loomade ja vahel ka inimese näul. Ühel korral olnud ühe mihel tarvis sealt läbi minna, aga kõik teised keelnud: "Ära mine mitte, sest vanakuradid võtavad su seal õnneks!" No heakene küll. Ometige põle mees teiste keelust midagid kuulanud, vaid läinud ikka sealt läbi. Kui ta teerada mööda julgeste edasi astunud, tulnud vanapagana rahavidajad ta vastu, aga mees põle midagid aru saanud, sest ta üksnes näinud kolm pulli, kes ta vastu tulnud, üks olnud punane, teine sinine, kolmas hall, ja tahtnud vägise tema peale karata. Hädavaevalt peasnud ta hingega nende kääst ja läinud kodu. Kodu tulnud tal hea nõu ja läinud nõia juure nõu küsima, mis abi aitab, et seda teed mööda võiks käia. Kui ta nõiale seda asja oli kõnelenud, öölnud nõid: "Need on vanapagana rahavidajad, kui sa nüüd jälle lähed, siis võta oma vöö ja löö kolm korda risti nende härjadele selga, siis saad sa raha kätte." Mees, rõõmu täis, tänanud nõida ja läinud kodu. Pannud vöö vööle ja läinud jälle seda jalgteed mööda käima. Tee peal aga põle seekord mitte pullid vastu tulnud, vaid kolm koera ja need kippunud ka tema kallale. Ta saanud jälle õnnekombel nende kääst lahti ja läinud jälle kohe nõia juure ja öölnud, et mitte pullid ei olnud, vaid kolm koera. Nõid öölnud: "Oh sa rumal, löö aga kõigile, mis su vastu tuleb vööga risti selga. Vaata, sa saad kätte." Mees läinud jälle teist korda õnne katsuma ja tulnud jälle need kolm pulli vastu. Mees virutanud esimese pullile vööga risti selga, jäänud kohe suur rahatünder maha, löönud siis teisele ja kolmandama pullile ka ja nii seisnud kolm tündret tema ees. Ta võtnud need tündred lahti ja leidnud esimese seest kümnerublalised rahad, teise seest viierublalised ja kolmandama seest rublalised. Ajanud siis oma taskud raha täis ja läinud kodu. Kodu võtnud raha taskust välja ja vaadanud - ja vaata imet - olnud selged haavalehed, aga vanapagan ise muutis see raha haavalehtedeks. Mees läinud jälle nõia juure ja küsinud: "Mis nõu ometi peaks aitama?" Nõid õpetanud: "Sa pead omale rahad muretsema: üks kümnene, üks viiene ja üks rublane ja pead siis nenda need rahad sinna tündrede sisse panema: kui suur raha tündres, seda seltsi raha ja nii suure raha pead ka sinna sisse panema, siis saad sina kõik raha kätte." Mihel kitsas kääs, kust raha võtta, omal raha ei ole. Käinud mööda inimesi ringi raha küsimas laenata, aga mis teha, keegi ei laena. Viimaks saanud ta süda täis ja vandunud: "Kurat, võta veel ära, keegi ei laena raha." Selle ütlemise peale tulnud üks hall vanamees tema vastu ja öölnud: "Ma kuultsin, et sul kange rahanälg kääs olla, ma ehk võin sulle laenata, kui sa nimetad, kuhu sulle hädaste raha vaja on." Mees kõnelenud, et sedak, sedak moodu tema asjad olla ja keegi ei laena. Siis öölnud hall mees: "Mina laenan." (Aga see hall mees olnud ise vanapagan). Mees võtnud tänades raha vastu ja läinud kodu. Kodu hakanud tema raha vaatama, ta ehmatan ära, kui näinud, et jällegi selged haavalehed olnud. Mees hakanud selle peale jumalat paluma ja tänapäävani ei saa keegi vanapagana raha kätte. Kuid harva, mis tema hoiu alla on antud, kuid siiski peab ettevaatust ja kavalust olema, kui pead hõbedat ehk raha sisse visata saama, siis, kui rahaauk põleb, muul ajal mitte.

E 2183/6 (80) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana hoiu alla antud rahast Kord olnud üks rahatünder vanapagana hoiu alla antud, mis ühes heinaküüne nurkas maa sees seisnud ja keda vanapagan vahtinud. Ühel pühapääval öölnud vanapaga oma naisele: "Jää sina täna raha valvama, mina tahan kirikusse minna." "Hea küll," naine lubanud. Saanud Vanapagan kirikuse läinud, jäänud naine uniseks ja läinud heinamaa peale magama. Olnud pühapääv ja üks kari poisikesi läinud sinna küüne tantsima ja kuulnud rahakõlinat. Poisid hakanud küüneparanda alla otsima ja leidnud viimaks rahatündre üles. Üks olnud nende seast nii tark ja saanud oma raha sinna sisse ja siis tõstnud mitmekesi see rahatündre üles. Poisid läinud siis kodu hoost tooma, et raha kodu vidada. Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi ja näinud, et rahatünder olnud välja kistud, siis ehmatan ta oma habe kolm korda hallimaks kui enne olnud ja hakanud raha vaatama, ei tunne enam oma raha ära, puistanud kõik raha parandale maha, ei tunne ega tunne ja jätnud raha kõige täiega sinna parandale ja läinud ja otsinud oma naise üles ja hakanud naist peksma ja öölnud: "Mul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed rahatündre juurest ära majale magama ja lased seda mõõduraha ära võtta!" Ja peksnud naist nii, et see üsna siniseks tema kätte jäänud ja öölnud: "Vaata, vanamoor, kui sa veel nii hooletu oled, siis tea, et ma so kere nii läbi peksan, et sa iialdeski enam ära ei unusta, mis ma sulle ette ütlen." Poisid vidasid rahatündre koju ja said igaüks rikkaks miheks.

E 2245/2246 (89) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vähile silmad tahaotsa on loodud Pärast maailma loomist kadunud jumalal kord taevavõtmed ära ja et tema neid taevast ei ole leidnud, hakanud tema neid maa pealt otsima. Jumal näinud, et ämblik ujunud jões vee peal. Jumal küsinud: "Kas sina oled neid näinud?" Ämblik öölnud: "Tean küll, need on siin kohas jõe põhjas." Jumal otsinud ja otsinud, aga ei ole leidnud. Seda kuulnud vähi (sest vähi olnud enne pime, ilma silmita). Vähi öölnud: "Kus so silmad on, on nad perses, et sa ei nää, kus võtmed on?" Jumal öölnud: "Et mulle nii toredaste vastad, peavad sul endal silmad tagaotsas olema ja pead vaevastviisi jõepõhjast omale toidust otsima." Aga ämblikul loonud jumal siidiniidikera tahaotsa, et ta omale võrgu võib kududa, mis temale toidust kinni püüab, sest et ta jumalalle võtmed kätte juhatas.

E 2251/9 (91) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97-101. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg ja Vanapagan Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud. Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud. Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud: "No olgu peale," ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla. Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata. Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud: "Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema." Kalevipoeg hakanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakanud kaduma ja pea kumisend Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud. Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: "Servi lauda, servi lauda!" Kalevipoeg hakanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all. Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakanud ta hüüdma: "Kes sa olid, kes mulle ütlesid: "Servi lauda, servi lauda"?" Aga üks õölnud rohu seest: "Mina see olin!" Kalevipoeg hüüdnud: "Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!" Hääl hüüdnud jälle rohu seest: "Ma ei või mitte, maa olen alasti." Kalevipoeg öölnud: "Ära karda, tule aga julgeste!" Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat. Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: "Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud." Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve. Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama. Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata. Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta. Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks! Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema. Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärgand selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema.

E 2277/87 (93) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldat ja vanapagan Ennivanaste olnud ühes linnas üks niisugune kroonu magasin, kus soldatidel hirm ja kartus vahi peal olla olnud. Kui üks soldat vahi peal olnud, põle tast hoomiku muud kui verised kondid järel olnud, sest igal öösel käinud vanapagan seal oma kolli tegemas. Viimaks ei ole seal mitte enam üks ega kaks soldatit vahtinud, vaid tosina kaupa, siis ei ole ka miskit hirmutust nähe olnud. Ühel korral olnud aga üks niisugune julge südamega soldat, kes öölnud: "Mina olen see mees, kes ka vanapaganat ei karda ja lähen üksipeni sinna magasini juure ja mul keiges vähemat viga ei pea sündima." Lastud siis teda üksipeni vahi peal minna. Soldat vahtinud ja mõtelnud iseeneses: "Mis see vanakõhn omite täiemihele võib teha." Kui ta nenda mõtelnud, olnud umbes kella poole üheteiskümne aeg, olnud kottpime. Äkiste kuulnud ta üht enese poole tulevat patst, patst. Soldat hüüdnud: "Kes sa oled, mis sul siia asja?" Ei kihku, kahku kuulda midagi. Äkiste kuulnud aga jälle patst, patst üht oma poole tulevat ja peagi karanud tugevad kääd soldati külge kinni. Soldat, julge mees, karanud vastu. Küll rabelenud soldat, aga mine kuradiga rabele - ta ei väsi iialgi. Vanakurat soldatiga hullu imet teinud, kui kukk äkiste laulnud. Selle peale ehmatanud vanapagan ja soldat saanud aega püssilaega talle kõmdi selga virutada. Selle peale aga jooksnud vanapagan magasini katusele ja naernud sealt ih ahaha haa, ja selle peale kadunud ta ära. Soldat läinud hoomiku kodu ja kiitnud ennast: "Vaat kus mees, aga teitsugused kärbsed murrab vanapagan kohe." Keegi ülem aga ei põle seda uskuda tahtnud, et mõnel ajal ei ole üks soldat seal julgenud vahtida ja et tema üksi seal nüüd vahtida. Soldatil ööldud ülema poolt, kui tema nende teades ühe öö seal magasini juures vahib, saab suure aupalga ja teenistusest priiks. Soldatil hea kaup küll, kuid aga raske täita, sest nüüd värisenud tema süda sees, sest ta teadnud juba ka ära, et vanapagan ehk võib ka temast võitu saada ja suutumaks lõhki kiskuda, kuid aga ometi ei tahtnud ta oma kartust kellegile näidata, vaid öölnud ülematel: "Mul on niisugused sõnad suus, kui vanapagan õieti vihaselt mu kallale tuleb, kui ma siis suu lahti teen, põle tal siis muud aega ühtegi kui putked mängima." Soldat aga kuulnud teisel öösel unes, kui üks talle öölnud: "Kui sina metsast hästi jämeda ja okslese kadakakepi tooksid ja kui vanapagan siis so kallale tuleb ja sina selle kepiga talle ristati selga lööksid, ei võiks tema selle valu vastu mitte enam panna, vaid tänaks oma jalgu, mida usinamine so kääst lippama saaks." Soldat mõtelnud hoomikul seda ilmutust tõe olevat, läinud metsa ja toonud kadakakepiga missuguse. Kolmandamal õhtul ütelnud soldat aga: "Nüüd olen mina valmis puhanud ja täna öösel võin mina üksi vahi peale minna." Lastud siis soldat minna. Soldat oodanud arvata kella üheteistme aeg, kui ta äkiste kuulnud jälle üht enese poole tulevad matst, matst. Viimaks tulnud üks must kogu nähtavale. Soldat pannud süda rindu kõvaks, läinud vastu ja hakanud oma kadakase kepiga vanapaganat pesma. Vanapaganal viimaks vana häda käes, hakanud armu paluma. Soldat põle armupalumisest hoolinud, vaid annud aga ühteviisi pihta. Vanapagan viimaks lubanud soldatil viimaks maksa, mis soldat aga iialdes tema kääst nõuda ja ei iialdes enam teda hirmutama tulla. Soldat öölnud: "Kui tünder kulda annad, siis lasen lahti, muidu mitte." Vanapagan lubanud viimaks tünder kulda anda. Kui ta parajaste seda saanud lubanud, laulnud kukk. Vanapagan katsunud, et lippama saanud. Soldat lastud siis ülemate poolt priiks ja saanud 500 rubla aupalka. Soldat mõtelnud, aga kui vanapagan mind petab, hoidku ta siis ennast mu eest. Arvata nädala pärast tulnud vanapagan ähkides soldati juure ja öölnud: "Tule nüüd oma kullatündre järel." Soldat läinud vanapaganaga ühes. Käinud juba mitu pääva, soldatil kõht tühi. Soldat mõtelnud: "Ah, mis häda pärast ma oma raha eest leiba ostma hakkan. Kui vanapagan ei anna, siis näitan talle oma keppi, küll ta siis hirmuga annab." Soldat öölnud vanapaganale: "Miks sa mulle süüa ei anna. Keiser ka ei lase soldatit üht pääva ilma leivata olla. Kui sa silmapilk mulle leiba ei too, siis vaata, mis see on!" näidanud soldat oma keppi. Vanapagan hirmuga lähen otsima silmapilk. Olnud pime südaöö aeg kui nad ühte vene külase saanud. Venelastel olnud paast ja keedetud liha põle kuskilt saada olnud. Soldat aga öölnud, et pead keedetud liha ka tooma. Vanapagan läinud ja otsinud mitmed kamred läbi, leiba küll, aga liha kusagilt saada. Tulnud viimaks hirm kätte, et kauaks jäävad, võtnud leib õlale ja pidanud soldati kätte tooma. Kui ta parajaste ust kinni pannud, laulnud kukk ja oh sa tuhat ja teine, vanapagan, leib seljast maha, ja lippama. Soldat oodanud ja oodanud, ei vanapaganat tule. Võtnud kätte ja läinud ise omale leiba otsima. Mõned päävad käinud soldat üksipeni ja mõtelnud, miks vanapagana mõisa ta mitte veel ei peaks saama. Kui ta seda mõtelnud, tulnud vanapagan talle vastu ja öölnud: "Tõin nüüd pisut söömist. Oleks usinam toonud, aga ei olnud võimalik." Soldat söönud ja hakanud siis vanapaganaga minema. Pea saanud nad sinna, kus vanapagana kullatündred seisnud. Vanapagan küsinud: "Noh, missuguse sa soovid?" Soldat koputanud oma kepiga ja valitsenud kõige suurema ja tugevama välja. Vanapagan öölnud: "Ega sina ometi seda selgas ei jõua kodu viia." Soldat öölnud: "Minu kääs on see kerge asi viia, võin sind kullatündrega korraga selgas viia kus seda ja teist. Aga seda ma tean, et sina küll ei vii." Vanapagan vihaselt: "Mis sa räägid, mina ei vii. Minu käes on se tühi asi sinu kodu viia." Soldat öölnud: "Hõiskad muidu uhkuse pärast, aga viletsast viijat ei saa." Vanapagan vihaga: "Mina vilets!" ja tõmmanud kullatündre selga ja käskinud soldati ka otsa istuda. Soldat istunud, vanapagan tassinud kullatündre ja soldati üsna kodu ligidale, kui korraga kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud, visanud kullatündre ja soldati seljast maha ja pannud lippama. Soldat aga vidanud hoostega sealt oma kulla kodu ja saanud rikkaks miheks. Vanapagan aga ei ole pärast enam kordagi julgenud ennast soldatiga kokku anda.

E 2342/50 (96) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondilossist Ennemuiste olnud ühe suure maande ääres üks vana kiviloss. Ei seal põlnud ammust ajast enam inimese hinge sees elanud. See loss saanud rahvale väga kardetavaks, sellepärast, et seal maja juures alati ööseti vanatonta nähtud ja vahel kägistanud inimest surnuks ja mõni pääsnud pisku hingega sealt veel ära. No heakene küll! Ükskord olnud ometi üks nii julge mees, kes öölnud, et mina ei karda tonta sugugit ehk olgu kas vanakurat ise mu vastas. Teised pannud seda juttu naeruks ja öölnud mihe vastu: "Küll sa suuga võid seda ütelda, aga kägistud saad sina nendasamuti kui kõik teisedki." Mees öölnud: "Peate näha saama, et mina tondid sealt ära kautan." Seekord olnud siis asi nii. Ühel õhtul võtnud siis mees oma püssi, laadnud ära ja pannud 12 nõela sisse, võtnud püssi õlale ja hakanud tondilossi poole sammuma. Kui ta juba seal lossi juures olnud, näinud ta, et üks kena neiu istunud akna peal ja kujumisevardad olnud kääs. Sukka või kinnast, mis ta kudunud. Mees tõmmanud püssi palge ja sihtunud ja pauk käinud ja tüdruk akna pealt kadunud kui tina tuhka. Mees pööranud ringi, hakanud kodu minema. Nii pea kui ringi pööranud, olnud suur tee kadunud ja ümmerringi paks mets, et kole vaadata. Mees ehmatanud seda nähes üsna ära, vissanud hirmuga oma püssi maha ja otsinud teed, et las seda ja teist võtta. Teed ei leia, tee mis sa tahad. Jooksnud kolm ööd ja pääva seal metsas ringi, ei ole teed enam olemaski. Mees mõtelnud, ma lähen ete tagasi, ehk siis saan tee peale. Kui ma lasksin, oli loss lõuni pool ja ma põhja poolt lasksin, siis pöörasin mina pahemat kätt ennast ringi. Mees läinud tagasi, läinud lossi põhjapoole külgi, pööranud paremat kätt ringi, ja vaata õnne, olnudki jälle suure tee peal. Mees leidnud sealt jälle oma püssi, võtnud püssi ja läinud kodu. Kodu küsinud tõised kõik: "Noh, kuidas lugu tontidega läks, tapsid vist kõik ära, ega muidu nii palju aega läinud." Mees põle aga teiste küsimise peale midagi vastanud. Mees heitnud õhtu kodu magama, aga seesamma tondimaja tüdruk tulnud teda tallama ja kägistama. Mees olnud ta kääs üsna kimpus. Mees küll väänanud vahel oma alla, aga mine tonti all pea, silmapilk jällegi selgas. Kui ta seekord küll olnud meest kägistanud, öölnud tüdruk enne kui ta ära läinud: "Sa oleks mind küll kaheteisme nõelaga maha lasknud, aga sa olid ise veel rumal. Oleks sa enne, kui sa lasid, kolm ringi vassakse jala kanna peal ringi löönud, siis oleksid sa minu maha lasknud." Selle peale kadunud tüdruk ära. Mihe kondid hakanud sest tallamisest nii kangeste valutama, et enam asemelt üles ei või tõusta. Mees ohanud: "Oh, oleks mul nii palju tervist olevat, küll ma nüüd su maha laseks, aga kahju, ma ei või." Mees jäänud iga päävaga ikka enam haigemaks. Kui ta näinud, et enam terveks saamist ei ole loota, võtnud ta oma kasti lahti, võtnud kirjutuse värgid ja kirjutanud paberi peale, et sedak, sedak moodu võib lossitondi maha lasta. Pannud siis jälle iluste kasti tagasi ja heitnud voodi. Nädala aja pärast surnud mees ära ja maetud maha kui kõik muudki inimesed. Nüüd läinud üks kolm aastat üsna rahuga mööda, ei põle enam miskit hirmutust lossi juures näha olnud. Läinud veel üks pool aastat mööda, jällegi kägistud inimesi lossi juures. No hea küll! Majarahvas aga leidnud selle mihe kastist paberi üles, et mis peale kirjutatud olnud, et kuidas võib maha laska. Võtnud siis jälle sealtmaja mees püssi, laadinud püssi ära, pannud 12 nõela sisse ja läinud tondilossi juure. Mees näinud, et ilus neiu istub akna peal ja teeb üht tubakakotti, vist oma peimihele. Mees kohe püss palgele, sihtinud, pauk käinud ja paljas sinine suits jäänud järel. Mees läinud kohe lossi sisse, leidnud sealt palju kambrid ja ühes kambris rahatündrid, kõik raha täis. Mihe meel rõõmus, võtnud nõuks kottu hoost ja vankrit tooma minna, kellega raha kodu vidada. Läinud kodu, toonud hobused ja vankrid, läinud siis lossi sisse. Mees ehmatanud ära, et selle kambris enam rahakõlksugi ei ole, kus ta enne raha näinud, vist olnud tal tagajärel vaaritsejad olnud, kes see aeg raha ära viisid, kui ta kottu hobused ja vankred tõi. Kui ta oma õnnetuse üle kurtis, öölnud üks hääl lossi nurgast: "Ära karda, sinu jauks on tagumises lossikambris küll veel raha." Mees näinud, et üks uks veel edasi läinud, teinud selle lahti ja oma suureks rõõmuks leidnud ta sealt nii palju raha, et ta mitu korda mitme hobusega raha kodu saanud viia. Mees jätnud talutöö maha, ehitanud poodisi ja kunturid ja hakanud kauplema. Tema asutuse läbi saanud sinna viimaks suur linn, mis tänapäävani alles peab olema ja tema suguselts kaupleb siis veel praegu seal.

E 2351/2360 (97) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mää peremees 40 aastat põrgus Ennemuiste olnud üks mägi, kelle peal harv männimets kasvanud. Selle mää peal elanud üks mees, tal olnud kõik ostetud elumajad ja mägi olnud kõik ta päralt. See mää peremees olnud ka jääger ja kui aega olnud, siis hulkunud ta püssiga mää peal metsas ringi. Mitu korda näinud ta mää peal üht valget koera jooksvat, katsunud seda koera mitu korda heaga oma juure meelitada, aga koer ligi ei anna. Viimaks hakanud teda püssiga laskma, aga oh imet, püssikuul ka ta peal ei hakka, ja iga kord jooksnud see koer ühe suure kivi ääre alt maa alla, sest et suur auk sealt kivi juurest maa alla läinud. Mees hakanud viimaks seda koera vanatondiks arvama ja mõtelnud - siin mäe all ehk võib põrgu olla. Mees võtnud kindlat nõu selle august alla minna, olgu siis, mis seal on. "Olgu seal kuradit kui palju tahab, mis nad mulle ometi võivad teha." Mees läinud enne nõia kääst nõu küsima, et mis ma omale ligi pean võtma, kui ma mää alla lähen. Nõid öölnud: "Muretse omale üks hea kadakakepp, jäta head oksavähmud külge, too siis see kepp enne minu kätte, mina teen see siis veel õige tugevaks ja siis võid sa selle kepiga mäe alla minna." Mees muretsenud omale siis ühe niisuguse kadakakepi ja läinud nõia juure, annud nõia kätte kepi. Nõid vaadanud ja öölnud: "No niisuguse tükiga võib ka vanapaganat vemmeldada." Nõid pomisenud siis veel oma sõnu selle kepi juures ja teinud rista peale, siis aga annud mihe kätte ja öölnud: "Ole julge, vanapagan ei või sulle nüüd midagid parata." Mees võtnud kepi ja läinud mää peale, valge koer olnud jällegid seal ümber jooksmas. Koer jooksnud jälle kivi ääre alt august alla, mees läinud tagajärel august alla. Kui ta natukene maad alaspidi olnud läinud, tulnud tal maja vastu, ta läinud julgeste ja pidanud ukse lahti tegema, aga uks olnud lukus. Ta jäänud ukse taha valvama. Peagi tulnud üks halli habemega vanamees uksest välja. Mäe mees aga karanud kohe oma kadakakepiga halli mehe kallale. Hall mees näinud, et ta väga tugeva mihega kokku saanud, põgenenud ta mäe mihe eest oma tagumise toa nurka. Mäe mees läinud taga järele, seal tulnud aga äkiste kuradit nii palju ta kallale, üks must tuhat, et lugeda pole mõistnud. Mäe mees pesknud oma kepiga neid kui sääska maha, viimaks põgenenud nad jälle mäemehe ümmert eemale. Mäemees luusinud ühe nurgast teise ja viimaks näinud ka vanapagana rahaaita. Mäe mees mõtelnud: "Siit ma ilma sellatäieta küll ära ei lähe!" Mäe mees olnud oma teada üks öö ja pääva põrgus. Seal tulnud hall mees, vanapagan, ta juure ja eerdanud: "Mis sa tahad, kui sa mu majast välja lähed? Ma olen juba sooga ära tüdinenud, üks 40 aastat hirmu sees elada, mõtle, see on ka aeg." Mäe mees öölnud: "Hea meelega lähen, kui mulle nii palju raha annate, kui ma jõuan ära kanda." Vanapagan öölnud: "Annan!" Mäemees ajanud oma taskud ja riidevoodre vahed kõik selget paberiraha täis. Siis küsinud veel peenikest raha tee peal ka napsu võtta. Vanapagan annud ka kamaluga selget hõbedat. Nüüd hakanud Mäe mees oma raha sellatäiega minema. Viimaks saanud ta mää peale välja, aga omaks suureks imekspanemiseks, ei põle ta enam mäe peal metsa näinud, ei elumaja, muud kui paljad hallid kivid, samlad peal. Kui ta tüki aega saanud ringi vaadanud, tulnd hall vanamees jälle ta juure ja küsinud: "Noh, mis sul viga on, et nii häda näoga ringi vaatad?" Mäe mees öölnud: "Mis mo viga on on see, et see mitte minu maa ei ole, kus ma praegu olen." Hall vanamees öölnud: "See on sinu maa küll, aga et sa aru ei saa, seda olen mina teinud. Ma annan sulle jälle su endise omaduse tagasi, aga hoia, et sa enam ei hakka valget koer taga ajama, kui sa teda oma maa peal nääd." Sel silmapilgul kadunud hall vanamees mihe silmist ära ja ta näinud oma maa jälle endises olekus ja muud kui elumajad olnud väga lossi vajunud. Ta läinud tuppa, ei ole enam naest ega last ega midagi inimest näha. Mäe mees mõtelnud, mismoodu nüüd jälle elama hakata. Tal tulnud meele, et tema raudkast, kus kõik kohakaardid ja sada rubla raha ja ostutunnistuse kirjad sees seisnud, et see kast ahju taga seina all keldres olla ja et seda kasti keegi kätte ei saa, sest et see ahju külgis ahelet pidi kinni on. Ahjutagune sein ja kelder olnud sisse kukkunud, sellepärast olnud tal enne tööd, kui ta selle raudkasti ülese leidnud. Viimaks leidnud ta kasti üles, võti olnud tal alles, ta keeranud kastiukse lahti ja leidnud kõik endises korralikus olekus, kuid paberid olnud väga ära pihastanud või vanaks läinud. Ta võtnud oma paberid ja kaardid ligi ja läinud valitsuse juure uusi paberid saama, et need näpu vahel ära laguvad. Maakonnavalitsus vaadanud paberid läbi ja öölnud: "Sinu naine on ligi neljakümne aasta eest surnud nagu minu kirjad tunistavad ja sina olid hoopis tükkis kadunud ja sellepärast sai maa kroonu omaduseks nimetud, sest et pärijat ei olnud, ja nagu sa nüüd ise tunnistad, et sa oma teada ühe öö ja pääva kõigest kõik ära oled olnud, sellepärast ei või sind mitte päris maaomanikuks nimetada, sa võid ehk üks petja olla." Mäemees hakanud paluma: "Ei, aus valitsus, kuulge, kuidas mu lugu on olnud." Siis kõnelenud ta valitsuse ees kõik oma juhtumiseloo ära ja viimaks antud talle siis ülemalt poolt uued kaardid ja tunistusekirjad. Siis läinud Mäe mees, süda rõõmus, kodu, lasknud omale hästi uhked majad ehitada, võtnud veel noore naise ja rõõmustanud naisega oma suure raha ja rikkuse üle. Kui nad veel ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu omas suures rikkuses.

E 2361/5 (98) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vanapagan koolmeistri tahtnud ära viia Ennemuiste olnud üks koolmeister, kes mõrtsuka ametit pidanud, jumalasõna ja kurjavaimu vandumist pruukinud ta mõlemat. Kes jälle koolmeistri juure tulnud, koolmeistri palka ehk lapse koolitamise eest maksma, kellel ta palju raha näinud, selle tapnud ta kohe salamahti ära. Ja et selle maantee ääres, kus koolimaja seisnud, palju mõrtsukaid olnud ja alati inimese tapmisi ette tulnud, sellepärast olnud ka koolmeistril hea. Ta vidanud kõik oma tapetud surnud metsamaantee ääre nii, et keegi põle näinud ja sellepärast põle keegi koolmeistrit süüdlaseks julgenud arvata. Läinud nenda mõned aastad mööda, seal tulnud ühel pääval äkiste vanapagan koolmeistrile järele ja öölnud: "Noh, va sõber! Oled maa peal küll juba koolmeistri ammetit pidanud, nüüd pead mulle koolmeistriks tulema, mul on sind tarvis ja nüüd sa enam ka ei pääse, kui pead tulema!" Koolmeister öölnud: "Miks mitte, tulen, aga palun pisut mulle aega anda oma kraamid kokku panna." Vanapagan öölnud: "No ole siis kärmas." Koolmeister pannud oma kraami kõik kokku. Vanapagan istun seks ajaks tooli peale maha. Kui koolmeistril kraamid koos olnud, öölnud koolmeister: "Täna ma mitte ei või tulla, sest mul on tarvis külast minna hoost tellida, kes mu kraamid ära veab, või kas sul on ka kohta ja ruumi mu kraamide tarvis?" Vanapagan öölnud: "Kohta on sul küll, aga rohkem aega ma enam ei või sulle mitte anda. Kui sul köisa on, siis too siia, ma tahan oma selgas nad ära viia." Koolmeister pannud seda naeruks ja otsinud ometi mõned köied kokku. Koolmeister sidunud siis oma kraami kõik köiedega kinni, vanapagan võtnud kraamid selga ja käskinud ka koolmeistri otsa istuda. Koolmeister istunud siis kraamide otsa ja vanapagan hakanud tassides minema. Koolmeister olnud seda suurt rammu nähes üsna oimane. Vanapagan saanud juba mere ääre välja, kui jumala veri koolmeistrile südames tulnud. Koolmeister ohanud südamest ja öölnud: "Oh Jumal, küll oled aga jõumees!" Sest sammast sõnast visanud vanapagan koolmeistri kõigi kraamidega tükkis maha ja öölnud: "Oh, oleks sa üks paar minutit rohkem aega mulle annud, siis oleks sa päriselt minu olnud." Selle peale pannud vanapagan lippama. Koolmeistril silmad kirjud peas, ei oska minna kuhugi, sest vanapagan moondanud ta silmad ära, et muud pole näinud, kui paljast lagendikku. Kui koolmeister seal tüki aega nõu pidanud, tulnud vanapagan oma mitme sulasega tagasi ja annud koolmeistrile hästi valu, pisut hinge aga jätnud koolmeistrile sisse. Siis läinud vanapagan jälle oma sulastega minema. Kui koolmeister aga jälle aru hakanud saama, teadnud ta küll, kus kohas ta olnud, tassinud oma kraamid kodu ja hakanud sest ajast jumalat paluma ja pärast seda ei ole vanapagan enam tema järele tulnud.

E 2411/2 (105) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setuklasest Kord läinud üks setuklane linakoormaga üle Peipse järve. Hobusel olnud jänu ja kahmanud maast lund hammaste vahele. Setukas öölnud iseeneses: "Ah su jänu on juba õige suur, oota natuke, küll ma su jänu ära ajan." Pidanud hobuse kinni, võtnud kirve kätte ja hakanud jää sisse auku raiuma. Kui ta selle tööga valmis olnud, võtnud ta jahukoti ja avanud kotisuu ja kallanud jahud järve neid sõnu ööldes: "Jumal, jätka järvevett, jahu on kotis küll" ja kallanud kotitäie jahu kõik järve.

E 2509/12 < Narva - Friedrich Valts < emalt (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri Kõrgemäe peale kirikut ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad nad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!" Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees. Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.

E 2513/5 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rikas perenaine! Ühel kurjal rikkal perenaisel sündis laps. Vanapagan vahetas tema lapse oma lapse vastu ära nõnda, et seda keegi ei saand aru. Laps oli juba mitu aastat vana, aga ei võtnud jalgu alla, vaid oli hällis, muudkui küsis aga süüa. Iga kord, kui perele süia keedeti, kadus liha pajast ära. Perenaine taples tüdrukuga, et tüdruk liha ära sööb. Tüdruk hakkas valvama, et kes seda ometi teeb. Läks välja ja jäi võtmeaugust vaatama. Sääl nääb ta, kudas laps hällist välja tuli ja käe patta pani, liha välja võttis ja oma alla hälli panni. Siis rääkis ta seda perenaisele. Perenaine ütles: "Mis juttu sa ajad - ei saa hällist väljagi -, ja ütled, et tema käib liha vargil." Ühel pääval jäi perenaine ise valvama ja nägi, et see õige olli, mis tütruk talle ütles. Siis läks perenaine targa käest nõu küsima. Tark käskis perenaist iga neljapää risttee peale minna ja last seal peksa, kui siis kedagi ei tule lapse järel küsima, siis küta ahi ära ja pane laps labida peale ja viska teda ahju. Perenaine käis kolm neljapääva oma last risttee peal peksmas, aga ei tulnud kedagi lapse järel küsima. Siis küttis perenaine ahju ära ja pani lapse labida peale. Korraga seisis must mees perenaise ees ja ütles: "Kas mina ka sinu lapsega nõnda teen kui sina?" Viskas perenaise lapse hälli ja võttis oma lapse labida pealt ära ja kadus kui tina tuhka.

E 2564/77 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sauna Karel ja Tiiu elasivad õige vaest vanadusepõlve, sest nende lapsed, üks poeg ja kaks tütart, surivad kõik üksteise järele noorelt ära. Seepärast ei olnud neil vanaduses änam ühtegi tuge ega abi, kes oleks neid vanaduses aidanud ehk rõõmustanud. Nemad elasivad sellest, et va Karel suvel taluperemeestel karjas käis, Tiiu jälle selle asemel kedras külanaistele talvel villu ja nenda nemad elasivadki piust suhu oma kätetööst. Kord juhtus va Karelile õnnetus, et ta oma jalaluu katki murdis nõnda, et enam tervel suvel änam karja ei saand käia. Va Tiiu oli selle üle nõnda ära ehmatanud, et ka tema haigeks jäi, siis ei võinud tema ka enam oma endist tööd edesi teha. Nüüd olivad vanakesepaar õige viletsuse sees. Kord ühel ilusal sügisekuu pühapäeva homikul ütles va Karel Tiiu vastu: "Kuule, va Tiiuke, mina võin juba vähe käia, ma lähen õige kord ka kiriku, pole änam õige tükk aega kodunt välja saanud." Tiiu vastas: "Eks minegi minu pärast, kui su jalg sind lubab, ja palu ka minu hinge eest, mina jälle lähen selle aja sees metsa ja korjan seeni. Kui kodu tuled, saad siis suuperalist." Nõnda läks Karel kiriku ja Tiiu metsa seenile. Kui jo Tiiu oma korvikese täis sai ja tahtis kodu poole minema hakata, nääb tema korraga oma eest üht uhket lossi seisma ja lossitrepi peal üht uhket prouat. Proua kutsub teda oma juure ja ütles temale: "Kuule, Tiiu, kui va Karel kirikust kodu tuleb, siis ütle temale, et tema läheb Soosaare laadale ja ütleb minu mehele, et tema kodu tuleb, sest temal on kodu noortsugu olnud. Küll tema soole seda vaeva ausaste saab tasuma." Tiiu aga ütles: "Aga kust minu va Karel võib Teie meest tunda, keda tema elu ajalgi ei ole näinud, ja teda laadarahva seest üles leida?" "Pole sellest viga, et sinu va Karel teda ei tunne," vastas uhke proua. "Sinu Karel aga mingu laadale ja vaadaku, kellel paar viiskusi selja peal on, see om minu mees, ja öölgu aga temale, mis ma olen käskinud, küll ta siis kodu tuleb." Peale lõunat tuli Karel kirikust kodu ja Tiiu panni oma korjatud seened lauale ja hakkasivad sööma. Karel jutustas kõik, mis ta kirikus käies näinud ja kellega ta koos olnud ja pani üks rubla raha lauale, mis Saare Peeter temale on annud käsirahaks tuleva suveks karja tulla. Tiiu jälle jutustas, mis temale metsas oli juhtunud ja ütles, et: "Ei tea, kas sa peaksid õige laadale minema ja selle uhke proua meest üles otsima? Ta lubas sulle head tasumist." Karel vastas: "Eks ma siis lähe pealegi, mul muidugi ei ole nüüd kedagi tegemist. Soosaare laat ei ole ka ei tea kui kaugel." Teisel hommikul läks Karel laadale ja otsis kõik laade läbi, aga ei leidnud ühtegi viiskudega meest. Ta oli õige tüdind juba otsimast ja mõtles juba kodu poole minema hakata, aga läks veelkord Soosaare kõrtsi sisse. Seal nääb ta - kaks meest õige kurjaste riidlemas ja kolmas mees, viisud selja peal, tagand ikka kangema taplusele. Karel läheb viisumehe selja taha ja ütleb: "Kuula, külamees, mis sa siis hukutad teisa taplusele, sinu naene ootab sind kodu, sest temal on noortsugu selle aja sees olnud, kui sina kodunt ära oled ja tema käskis sind koju tulla." Mees vaatas tagasi ja ütles: "See on väga hea, et sa rõõmsaid sõnumid mulle tood. Säh, siin on sinu vaevapalk ja kui sul võimalik on, siis tule ükskord ka minu kodu vaatama!" Ja kadus kui tina tuhka ära. Selle peale jäivad ka teised kaks meest taplused järele. Karel võttis koti ja vaatas sinna sisse. Seal oli mõnikümmend kopikat hõberaha ja üks haavapuu koor. Karel mõtles: "Noh, see ei oleks minu vaeva mitte maksnudki laadale tulla. Aga noh, aitäh ka sellegi eest." Nüüd läks Karel poodi ja tahtis ühte ja teist osta. Kõigepealt Tiiule üks pearätik, aga mis selle mõnekümne kopika eest saab. Ta ostis siiski ühe rätiku ja pool naela tubakat, maksis kaupmehele välja ja ütles: "Küll sooviksin veel Tiiule üks paar uusi pastlanahku osta, aga mis teha, ei ole enam raha kui viistõistkümmend kopikat." Kaupmees vastas: "Mis sa, külataat, vaketad, seal sul ei ole raha! Omal on kotis kahekümne viie rublane, anna aga siia ja võta, mis sul tarvis on." Kaupmees võttis Karli kääst niinekoore ja andis temale paar pastlanahku ja seelikuriiet ja veel mõnda muud, mis Karel soovis. Kaupmees andis raha, mis üle jäi, kõik tagasi ja Karel läks tänades poest välja ja vaatab oma kotti, raha on kott täis ja niin on ka kotis. Karel läks kodu ja viis Tiiule rikkaliku kingituse ja rääkis, kudas tema selle raha ja kõik need asjad on saanud. Sest ajast ei tunnud Karel ja Tiiu enam puudust ja ei olnud ka enam kumbagil tarvis teisa orjata, vaid kui raha otsa sai, läks Karel poodi ja vahetas raha oma niinekoore ära ja ega kord sai tema, mis tema soovis ja peale poest välja tulemist oli ikka jälle see niinekoor tema kotis tagasi. Nenda elasivad nemad juba mitu aastad, kui ükskord Tiiu hakkas rääkima: "Eks me lähe ka ükskord oma heategijaid tänama kõige see hea eest, mis nemad meile on teinud. Ühel pühapääva hommikul läksivad Karel ja Tiiu metsa lossi otsima. Ei leia ega leia. Korraga ütleb Tiiu: "Vaata, seal ta on!" Nemad lähevad lossi ligemale, üks härra ja proua seisavad lossi ees ja kutsuvad juba vanakesi eemalt oma poole. Härra ütles, Karli vastu: "Küll aga olite kaua, et ei tulnud meid vaatama, aga nüüd ometi." Härra ja proua viisivad vanakesed lossi ja andsivad neiel süüa ja juua rohkeste ja olivad vanakeste õnne üle väga rõõmsad. Kui nad küll söönud ja joonud olivad, hakkas Tiiu küsitelema: "Armuline härra ja proua, olge nõnda head ja öölge meile, mis teie nimi on, et meie teame oma heategijaid tänata?" Härra sai selle peale pahaseks ja ütles: "Ära küsi midagi, vaid olge rahul sellega, mis teil on." Aga Tiiu ei jätnud järel palumest. Viimaks tüdines härra ara ja ütles: "Noh, kui sa oma vanadusepäivi tahad just lõpeta, siis lähme välja, seal vastan sulle, kes ma olen." Selle peale läksivad nemad välja ja härra ütles: "Pööra selg minu poole." Nii kui vanakased selja härra poole keerasivad, käis üks hirmus pauk ja loss oli korraga kadunud. Vanakestel peale selle ei olnud enam midagi, ei raha ega õnne, vaid läksivad mõlemad üksteise järele hauda.

E 2625 (3) < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külapoiss läks puukoormaga linna turule. Saks küsis: "Kuule, koorem, mis poiss maksab?" Külapoiss vasta: "Kuule, sitahunnik, mis härra maksab?"

E 2732/4 (1) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristikiriku ehitamine Üitskord taheti kirikut tetä, aga mis päeva ehitedi, see oli ööse ära lõhutud. Mis tetä? Saadeti kaits julget meest ööses vahtma. Mehe peedive kiriku manu ärä. Vahive pooleni ööni, ei ole miägi, aga kui poole öö aig kätte tuli, näeve - kirikun hulk punatsit ja sinitsit poisiksit - lõhuve müüri maha. Mehe aga annave jalgele tuld ja kaeve, et kodu saave. Mis tetä? Muud kui minti targa manu nõu küsime. Tark ütel: "Võtke kaits kirivest lehmä, pange vankre ette ja laske valla. Kõe lehma seisma jääve, sinna teke kirik." Võeti lehmat ja tehti nõnda, kui tark õpet. Ja vaata imet, es lõhute enämb. Kirik teti valmis ilma hädate. Oli ju viimäne lukk valmis, kui äkki olli kirik kui maa ala vajunu, ei ütte kivi ega ütte kübet es ole enämb kirikust. Minti targa manu küsime. Tark ütel: "Kirik om sääl all jõõn. Kui hää ilm om, siis akne paistuve ja kui kell kõla, siis tule halb ilm." Seletuseks. See jutt on Voorust. Need kohad, kust see jutt jutustab, praegu Hõbõmägi on, kus pääl kirik oli mõisa pääl. Sääl om praegu üks auk, kus surnuluud sees on ja säält alt jookseb Õhne jõgi.

E 2734/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kutsar Hans ja vanapagan Üitskord oli kutsar Hans. Ta oli Riidajen kutsar ollu ja sinna olli palka sissi jäänu, kui ta teenistusest valla sai. Üitskord olli ta kõrtsin, kui üits kutsari rõõvin mees, kes ennest Riidaje kutsari ütel ollev, ütel Hansule: "Härra käsk Saadvällä tulla ja lubas sulle palka vällä massa." Hans läks vällä, aga ära es massa palka, vaid ütel: "Lääme ojume." Hans ütel: "Kas ööse mõni ojus?" Härrä ütel: "Kas sa ei nää, kui palav." Hans vaatas ja nägi, et inimese pallal hammel rügä lõigassive. Härra kutsus ikka Hansu ujuma, aga Hans puikles ikki vastu ja Hansu võit jäigi. Kui herrä nägi, et Hans ei lää ojume, sis nakas Hansu maadlema kutsma. Hans valmis kohe ja läitski maadleme. Edimene tiir ja Hans käis maad vastu, et maa mütsat. Hans saie aru, et maadlei herrä es ole, vaid vanapagan. Hansul tulli meelde, et kuu tondi vastu jõudu and. Karas maast üles ja käänd sellä kuu poole ja ütel: "Tule uueste!" Tõine valmis kohe, aga karkauh võeras mahn. Võeras üles ja kuts Hansu uueste. Hans jälle, aga jälle võõrras maha. Ninda maadlive tüki aiga. Kumba selg kuu poole olli, see olli kõvemb, kuni viimati Hans teda nõnda kõvaste maad vastu lei, et sinine suits järgi jäi ja korrage oli kikk tõld ja kutsar kadunud ja rüalõikaje ollive ka kadunu, pallalt kuu paist selgelt taevast.

E 2736/7 (3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakasti välja kaevamine Üitskõrd olli ütele Abja mihele juhatet, et V. vallan K. talu kua nurga all om kast raha. See kast om nõnda suur, et üksinde vällä ei jõua võtta, siis võta oma sõber enele appi. Aga päevatõusu ajas peate selle talu maa päält ära oleme, muidu jääte kõigest ilma. Hommuku kõnel mees sõbrale, kudas teda kästu, sõber olli valmis kah. Säet ööl lätsive kasti otsma, leidsivagi kasti. Kast oli nõnda suur, et katel mihel kanda sai. Hommuku hämärigu ajal saiva S. ja T. talu kuhal maantee pääle ja viisivegi kasti ära. Aga tõne päev mülläs tuulispask K usseaian, et tolm taga. Aga võta veel, mis minnu see minnu, ei saa kustigilt kätte.

E 2738 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesse puulatva koguve, tähendes külma.

E 2741 (3. 3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhne jõgi.

E 2744/5 (1) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikerduse sõnad Nikerdus nimetemede, Liper-laper lausumede, kakerus kusume, oh sa sitt sillaalune, oh sa pask paaalune oh sa kahre katlaalune, oh sa pine petoalune, kige tuule taevaalune, mine suure soo peale, mine lage laane peale. Jumala see Esa ja see Poja ja see Pühavaimu nimel. Aamen.

E 2745/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kurja vastus Oh sa kulles kulualune, hellerheina herilane. Veekarva, versakarva, Tuhakarva, tukikarva, Lehekarva, maakarva, Maakarva, maranekarva. Oh sa sadu saraalune, oh sa madu maa-alune, kige tuule taevaalune. Kivi peal sa kinnitagu, seina peal sa seisatagu, paju pääl sa pakatagu, taeva all sa talisegu. Oh kulles kulualune, oh sadu saoalune, pori peal sa poperdagu, lome pääl looberdagu enne kui sala salud, nägemata vabisesid.

E 2746 (3) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Vooru Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaka kõtu arstimise sõna Varessele valu, harakule haigus, mustalinnule muu tõbi, minu latse kõtt terves.

E 2758/62 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas mees valjad vanatondi käest kätte sai Mees viinud kord hobusid metsa sööma, pannud hobused kammitsasse ja valjad lähemasse puuoksa, aga isi läinud ta eemale, oma asja õiendama. Kui asi õiendatud, tulnud ta jälle selle puu juurde tagasi, kuhu ta valjad pani, kui ta oma asja õiendama läks, aga omaks meelepahaks ei leia ta valjaid enam kuskiltki, valjad kui tina tuhka kadunud. Mees otsib ja otsib, aga ei leia valjaid kuskiltki. Kõik ümmerkaudsed puud ja põõsad olnuvad jo läbi otsitud, aga valjaid ei tulnud veel ikka nähtavalle. Viimaks saanud mehe süda täis ja ta ütlenud täiest suust: "Kus kurat need valjad ometi siis jäid?" Kui ta nõnda saanud ütelnud, siis hakkanud põõsast, mille juures ta seisnud, üks hääl rääkima: "Kuule, mees, ma tean, sa otsid valjad, aga sa ei saa neid muidu kätte, kui sa Nõmavere nõia juurde lähed, vaata see teab ütelda, kuhu sinu valjad jäivad!" Et mehel just asja teisel pääval Nõmaveresse olnud minna ja et siis üks tee ja kaks asja oleks, siis läinud ka mees vaimust juhatatud nõia juurde nõu küsima, kuidas ta oma valjaid võiks kätte saada. Kui nõid mehe jutu ära kuulnud, siis käskinud ta meest lähemal neljapäeva õhtul sinna kohta minna, kus tema valjad ära olivad kadunud, küll sealt siis sulle ööldakse, mis ta tegema peab. Lähemal neljapäeva õhtul läinud ka mees tähendatud koha peale vaimu ootama, kes temale ütleb, kuhu tema valjad jäänud. Saanud mees tükk aega oodanud, tulnud siis ka viimaks vaim ja ütelnud mehele: "Nüüd on lugu lakas, sina ei leia oma valjaid ülesse. Kus nad siis jäid? Kuule nüüd, mis sa pead tegema. Mine siit otsekohe edasi, ikka põhjapoole, kuni sulle kolm risttee vastu tuleb, sääl oota tükk aega, siis tuleb sulle üks suur tõld järele, kellel neli süsimusta hobust ees on. See peab sinu juures kinni, sina istu siis tõlda ja sõida nii kaua edasi, kuni üks suur tamm vastu tuleb, mis keskpaika teed kasvab, selle puu oksa katsu sa kinni karata, nii et sa oksa rippuma jääd. Saad sa õnnelikkult tammeoksast kinni, siis saad sa omad valjad kätte, aga kui sa mitte puuoksa kinni karata ei saa, nõnda et sa rippuma jääd, siis tea, et sa otsekohe põrgu sõidad ega maailma enam ilmaski näha ei saa. Mine nüüd, aga ära ja tagasi vaata," ütles vaim ja kadus ära. Mees teinud ka nõnda, kuidas vaim teda käskinud. Tüki aja pärast jõudnud ta vaimust ettetähendatud kolme risttee peale, jäänud siis sinna tõlda ootama, pole olnudki mehel vaja kaua oodata, tõld tulnud varsi, mees istunud sisse ja sõitnud edasi. Kui ta niiviisi tükk aega saanud sõitnud, siis jõudnud ta ka viimaks vaimust ettetähendatud tamme juurde. Karkäuhh, olnud ta puuoksas kinni ja tõld vuranud tema alt ära. Tamme ümbrust silmitsedes näinud mees, et ta omas tuas olnud ja tua partes rippunud, kadunud valjad kaelas ning üks unine hääl küsinud: "Kes sääl kolistab?" Kes niiviisi mehe käest küsinud, pole keegi muu olnud, kui mehe oma küljeluu, va teinepool. Niiviisi oli mees vanatondi käest õnnelikult ära pääsenud ja omad kadunud valjad kätte saanud. Sest päävast saadik jätnud mees kurjavandumise maha.

E 2782/3 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast haavalehed värisevad Kui Jeesus Golgata mäele läks ja oma risti seljas kandis, et päev siis väga palav ja põletav oli ja Jeesusel risti kandes higi mööda palgeid jooksis, siis astus ta tee ääres kasvava haava alla päevavarju jalgu puhkama. Haaval olivad harvad lehed ja hõredad oksad ja ei võinud Jeesust põletava päeva kiirte eest kaitseda. See pahandas Jeesust väga, et ta haava alt ülesse tõusis, siis ähvardades oma kätt tõstis ja ütles: "Et sa mind oma lehtedega ei ole jõudnud põletava päikese kiirte eest kaitseda, siis peavad sest päävast saadik sinu lehed ööd kui päevad alati värisema." Nii on see ka tänapäevani jäänud ja sest päävast saadik värisevad haavalehed kõige vähema tuule liikumise juures.

E 2783 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rukkid minnakse lõikama, siis peab esimene vihk kõverasse murdma ja ütlema: "Sinu selg katki, minu selg terve." Siis ei jääda selg haigeks.

E 2786/7 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine imeline lugu juhtunud jälle niiviisi. Tangu karjapoiss näinud oma õue pealt, et üks kanamuna veerdes Holstre poolt tulnud. Kohe läinud ta selle üle oma leivavanemale teadust viima. Peremees tulnud õue, võtnud veikese pihlakase vitsa, keeranud kolm korda pahema jala kanna alt läbi, annud veerjale nõiamunale kolm korda külge, isi ütelnud: Lendaja linnuke, kanamuna kaunike, mine sinna, kust sind saadeti. Tee talle ise seda, mis mulle sooviti. Teisel päeval olnud kuulda, et Vangul kõige parem hobune olnud järsku ära surnud. Tangu peremees mõistnud Vangule lendaja tagasi saata ja seal seda kurja tegema panna, mis temale sooviti.

E 2788/93 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja rannas käija. (Tarvastu keeli) Tarvastu valla Tagakuusiku Tani, minnu ütekõrra Pärnu mere veere räimi otsma. Saanu ka õnnekaupa koorma kergeste kätte, pannu viiskümmend vanapangi räimi pääle ja nakanu tulema. Et vanal ajal veel seansit häid teesit es ole, om esiendest tääda. Hääke küll, saanu räimekoorma kätte ja nakanu tulema, aga essunu mõtsa ära. Küll käinu ta mõtsan risti ja rästi ümber, aga valla ei ole ta saanu. Ei muud midagi, kui võtan hobese vällä, tennu tule maha ja jäänu öömajale. Saanu nõnda arvata kella ühetõistku aig, tullu üits võõras mees tema manu ja ütelnu: "Kuule, Tani, mine mõtsa ja too mulle räimevarrast, mea taas endele kah räimi küdsata." Tani heitunu ära ja mõtelnu: "Jumal issa, jumalse pojake, kost tema mind ommetagi pias tundma!" Minnu sõski ja toonu parra räimevarda. Võõras võtan varda vastu, vaadanu ja visanu maha, esi ütelnu: "Ruttu mine ja too jämmemb." Tani minnu tagasi, nakanu uut otsma ja esi hõiganu: "Püha Jüri kutsika, tulge appi, see om peris vanapagan." Võõras saanu aga aru ja käratanu: "Mis sa seal pobisad, ruttu too varras ära." "Küll ma too iki kah," vastanu Tani ja toonu arvata vihavarre jämutse. Sõs saanu vana koll õige kurjasse ja ütelnu vihaga: "Silmapilk mine tagasi ja too rüüstipuu jämedune (rüüstipuu om see, kellega viht sorgitas, et päramine kuivab) ja tee ots häste teravasse, et ma siu ennast otsa või panna." Tani täädan joba enne, mis lugu tal kähen om. Minnu jälle tagasi ja viitan jälle aiga ja hõikun esi Püha Jüri kutsikid. Viimate tullu joba vardaga tule veere tagasi, aga mõtsan ollu nagu tuulekohinat kuulda. Võõras karanu maast üles ja pistan rattarummu sissi. Kohe ollu ka katsa hunti sääl, ütel istun väike ümarigu kübaraga mees sellan ja küskin: "Kos see jäi, mis siin oli?" Tani ütelnu ka ära, et rattarummu sissi läits. Kohe tõmmanu hundi ka vana kõmmi vällä ja kiskun katik. Sõs kõnelnu väike mees: "Kolm tuhat versta oli mia kaugel, kui sia hõikma nakassid, mul oli kaitstõistku teendert man, neli tükki ajasi tee pääl lõhki, katsamaga sai sulle veel õigel ajal appi! Nüüd om jälle selle toss vällän." Selle jutu järgi pühkin ta jälle tuhknai oma huntega mõtsa. Tani saanu ka õige tee pääle ja tullu iluste kodu. Seda juttu rääkis mulle üks Tarvastu vana, kes seda jälle oma suureesa käest ütel kuulvat ja tõe tunnistas olevat, sest Tagakuusiku Tani esi ollev seda tema suureesale kõnelnu.

E 2793/5 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karud elavad, nagu teada, suurtes metsades ja teevad seal oma röövitööd. Vahel võtvad nad ka vaevaks sealt välja tulla, mesipuid muisutama ja kaerapõldusi katsuma. Aga kui sügise kätte jõudvat, siis tegevat nad omale talvekorteriks sammaldest pehme koopa, söövat üht niisugust heina või rohtu, minevat siis koopasse, lamavat maha ja hakkavat oma esimest käppa imema või lutsima. Ja nõnda lamavat ta kuni kevadeni. Seesugust juttu kuulnud ka kord üks mees, läinud sügise metsa ja vahtinud järgi, missugust rohtu karu enne talvekorterisse minekut sööb. Näinud ka õnnekombel ühe põõsa varjust, missugust ta just söönud. Otsinud siis omale ka niisuguse rohu ja söönud nalja perast ära (tahtnud katsu, kuidas mekib) ja hakanud kodupoole minema. Koju jõudes tunnud ta ennast nagu uimase olevat, roninud sellepärast siis üles tare peale ja heitnud sinna õlevirna sisse magama. Kui kodurahvas leidnud, et meest kuskil ei ole, otsinud ja kuulanud nad teda igalt poolt, aga ei ole kuskilt ta jälgi leidnud, Kevade kui juba õled tare pealt lõpma hakanud, leitud mees räästa alt õlgede vahelt, kus ta, peial suus, kui kuivatatud kiiss sirutanud. Peial olnud kui lehma nisa pehmeks ja peenikeseks imetud. Ta toodud tarepealt maha, hakatud leemsööki andma ja varsi olnud ta jälle mees kui ennegi.

E 2796/801 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlakas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsetapja ots Kord elanud üks libanik tüdruk, kes öösel ilmapoistega ümber ajanud, ta saanud ka viimaks raskejalgseks ja kannud ühel pimedal ööl poeglapse ilmale. Nüid alles saanud ta oma häbist aru ja et ta seda ilmale ei tahtnud näidata, sellepärast tapnud ta oma lapse ära ja matnud aeda õunapuu juurte alla maha. Toimetanud kõik asjad nii, et sellest keegi aru ei ole saanud ja olnud perast rõõmus oma tembu üle nagu ennegi. Mõni aeg perast seda tempu saanud ta mehele ja kannud jälle poja ilmale, kellest aastate järele tubli poiss välja kasunud. Ühel sügisel, hingede ajal, läinud see poiss metsa hagu tooma, aga et tal teel mitmed takistused juhtunud, sellepärast jäänud ta öö peale kodu tulema. Teel tulles tulnud talle valges riides noorhärra järele ja karanud tema ree peale koorma otsa tema kõrvale. Poiss kohkunud ära ega ei ole julgenud musta ega valget lausta. Noorhärra hakanud rääkma ja ütelnud: "Ära karda, ega ma sulle midagi ei tee, sest ma olen sinu vanem vend." Poiss kostnud, et temal enam venda ei olegi. Noorhärra ütelnud: "Küsi kodus ema käest, küll sa siis kuuled, et on." Rääkinud teel ühest ja teisest asjast ja kui nad kodu õunapuuaia lähedale jõudnud, hakanud noorhärra äraminekut tegema, ütelnud veel lahkudes vennale: "Vii siis emale ka palju tervist ja ütle, et ta sinna kohta issameiet pääle loeb, kus ta mind pani, siis saan ma vaevast valla." Poiss tahtnud teda küll kodu kutsu, aga nende sõnade järele olnud ta kadunud kui udu. Poiss läinud kodu ja küsinud ema käest: "Ema, kas mul venda on kah?" "Ei ole," kostnud ema. "Kas sa siis isi ei tea, et sa üksik oled." Poiss punninud vastu: "Ema, mul on ju vend." Ema ütelnud: "Ära lara, sul ei ole ju kedagi venda." Endal tulnud aga oma endine tegu meelde ja ta arvanud, et sest ilm juba teab ja selleperast küsinud ta veel: "Kes sulle seda siis ütles, et sul vend on?" "Ei keegi muu, kui vend isi," rääkinud poiss, "sest tema tuli minuga ühes kuni õunapuuaia kohta, saatis sulle veel palju tervist ja ütles, et sa sinna kohta issameie pääle pead lugema, kus sa tema oled pannud, siis saavat ta vaevast lahti, mina sest aru ei saa, ja kui ma teda kodu tahtsin kutsuda, oli ta kadunud kui udu." Selle jutu pääle kohkunud ema koguni ära ja läinud ilma sõna lausumata uksest välja. Teisel hommikul leitud ta surnult, selle õunapuu juure pealt, kuhu ta aastate eest oma lapse alla matnud. Ta läinud öösel sinna issameiet lugema ja seal võetud ta hing ja pantud sinna vaevakohta, kus ta lapse hing enne olnud.

E 2813/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lehessalõikja Kord läinud üks naene pühapäeval metsa lehessille, näind ka tee ääres ilusa heinamaa ja hakanud sealt lehasaid maha raputama. Lõiknud nii kaua, kui juba küll arvanud olevat. Võtnud siis voori selga ja hakanud kodu tulema. Aga kui ta juba tüki maad ära tulnud, tunnud ta endal midagi seljas kihisevat. Hakanud vaatama, visanud lehessavoori maha, aga mis ta leidnud: kõik tema riided olnud peenikesi valgeid ussa täis. Küll katsunud ta ennast neist puhastada, aga mida rohkem ta neid tapnud, seda rohkem neid kuhja ja hunikusse tekkinud. Ei ole muud nõu tal midagi üle jäänud, kui jätnud muist riidid ja lehessavoori sinnapaika ja läinud isi kodu. Kodus ta puhastanud ta ennast neist jälle, aga mis võimata, see võimata - ta ei ole neist muidu lahti saanud, kui kütnud ahju palavasse ja visanud riided põlevasse ahju. Sestsaadik ei tohtivat keegi enam pühapäeval lehesille minna.

E 2841/2 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnupetmine Pererahvas läksivad kevadehommikul vara põllu peale töösse. Teised kõik olivad kodus iva ära katsunud, aga ühe poisi hamba alla ei olnud sellel päeval veel marjagi saanud. Kägu pettis teise ära: kukkus esimest korda lähedal lepa ladvas. Poiss ruttu lepa juure ja jooksis kolm korda tema ümber ning hammustas iga kord leppa, kui ringi ära oli jooksnud. Tuli jälle teiste juure ja ütles: "Vaadake nüüd kuivab see lepp tämu sui ära, nõnda oleksin ka mina ära kuivanud, kui selle ümber ei oleks jooksnud ja teda ei oleks hammustanud iga ringi ajal."

E 2844/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oigajad luud Viljandi kreisis, Paistu kihelkonnas ja Holstre vallas Kadrioru metsas, mis lõuna pool mõisat seisab, on üks mägi, mida Rahahaua mäeks kutsutakse. Selle mäe peal kuuldi alati suveöödel oigamist. Sellepärast ei julgenud keegi peale päevaveeriku enam sealt mööda minna, ja kui mõni võeras inimene sel ajal juhtus sealt mööda minema, siis seisis see tal eluaeg meeles ning ei mõtelnudki enam selle peale, et sealt teinekord veel mööda läheks. Kes seal mäe peal oigas, seda ei teadnud keegi inimene. Päeval ka seal mõnigi vaatamas käis, aga ei näinud midagi iseäralikku. Paljalt niipalju oli seal enam näha, kui mujal, et seal rebaste koopad maa sees olivad ja siin ja seal liiva peal ja poolest saadik liiva sees luid maas oli. Ükskord laupäeva õhtul viitsivad teomehed kõrtsi juures natukese aega. Seal vestasivad teised sellest ja teisest juttu ja viimaks ka Koodioru metsa mäe oigamisest. Üks võeras soldat kuulis seda ka. "Andke mulle pool naela viina südamejulguse rohuks, ma lähen otsekohe selle mäe peale ja uurin järele, kes seal oigab, ning teen ka oigamisele otsa peale, kui vähegi võimalik." Andsivad või pakkusivad mitu talle viina, kelle õige tee sellest mäest mööda käis. Nad ei uskunud küll, et soldat julgeb mäe peale minna ja võib oigamisele otsa peale teha. Aeg oli hilja. Teomehed läksivad ära kodu. Vana soldat oli ka kõrtsist ära kadunud. Ja mõtelge ometi, tema selle järele, kudas teised kõrtsis juhatanud, mäe peale läinud. Seal näeb ta kuuvalgel liiva peal hulga luid, mis otsast vahtu välja ajavad ja ise oigavad. Ta ei mõtle kaua aega, mis teha, vaid korjab luud riita kokku ja loeb Issameie nende peale. Palumise ajal jäeb oigamine aeg-ajalt ikka vaiksemaks ning kui aamen üteldud, on kõik vait ja luude asemel seisab soldati ees suur hulk sõamehi. Soldatil lööb nende sõjariistu näes hirm südamesse, ta tõuseb püsti ja jääb seisma nagu sammas kunagi. Pealik astub teiste liigist tema ette ja hakkab rääkima: "Mitme saja aasta eest saime meie sõas surma ja meid maeti siia maha. Et jumalasõna peale ei loetud, saime meie vaeva sisse, kuhu igaveste mõtlesime jääma, et sügavas maa sees meid keegi peasta ei saa. Õnneks aga tegivad rebased omad koopas siia ja kaapisivad luud liivale. Siin mõtlesime jälle, et mõni vaga inimene oma palve läbi meid nüüd ruttu peastab, aga oleme kaua aega ilmaaegu oodanud. Nüüd peastsid sina meid Issameie palumise läbi sest vaevast ja saatsid õnnistuse sisse. Suur tänu sulle selle heateo eest! Kui jälle luudeks oleme muutnud, siis kaeva siia haud ja pane meid selle sisse, loe aga Issameie veel kord enne meie peale, kui haua kinni ajad. Selle heateo eest luban sulle katlatäie kulda, mis sa sellesama mäe lõunapoolt külle pealt suure murelaste pea alt leiad." Kui pealik need sõnad ära rääkis, sai tema äkiste ühes sõaväega jälle luudeks. Soldat tõi külast labida ja mattis luud jälle maha, nõnda, kudas pealik käskis. Nüüd läks ta murelasepesa kallale kaevama. Leidis ka selle alt katlatäie kulda. Sellega läks ta Soomemaale elama. Oigamist ei ole enam mäe peal kuulda. Rahahaua ja rebasteaukude asemed on seal praegu näha ning mägi nimetatakse tänapäev veel Rahahaua mäeks.

E 2850/6 < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimees ja vanapagan Ühel udusel hommikul muiste läinud üks jahimees oma kahe poja ja kahe koeraga jahi peale, jahimehed näinuvad sel hommikul väga palju kõiksugusid metsaloomasid ja -lindusid, aga iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu pihta sihtinuvad, siis läinud kuul ikka viltu. Päike olnud jo ammugi lõunat, aga jahimeestel pole veel linnupoegagi olnud. Kõht hakanud viimaks ka oma õigust nõudma ja jahimehed hakanuvad sööma. Söögiaeg tulnud jahimeeste juurde üks mees, kes niisama püssi seljas kannud kui nemadki. See mees küsinud jahimeeste käest ka endale süia. Jahimehed vastanud talle: "Annaksime küll sulle hea meelega süia, aga et meil väga vähe ühes võtsime, siis ei saa meie sulle suuremat midagi anda." "Ehk jätkub minu jäuks ikka ka natukene?" ajanud võõras mees jahimeestele peale. Selle peale tõusnuvad jahimehed söömast ülesse ja ütelnuvad: "Noh, kui sul kõht just tühi on, siis tule ja söö seda musta-valget, mis meil on!" Võeras mees hakanud ka kohe sööma ja silmapilgu pärast põle võeral mehel enam midagi süia olnud. Olnud jahimeestest antud toit võeral mehel ära söödud, siis küsinud võeras mees jahimeeste käest: "Noh, kas teil midagi veel mulle süia on anda?" "Ei ole," kostnuvad jahimehed. "Hea küll siis, kui teil midagi mulle süia pole anda, et ma kord sööma olen hakanud, siis pean ma ka kõhu täis saama!" Nende sõnadega moondunud võeras mees suureks jättilaseks, haaranud siis ühe jahikoera kinni ja neelanud korraga alla. Niisama neelanud ka jättilane teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd alles saanuvad jahimehed aru, mis loom see jättilane on, et see jo pole keegi muud, kui vanapagan või põrgupoiss isi. Jahimehed hakanuvad nüüd küll tagasipidi Issameiet lugema, aga jättilane põrutanud oma piksehäälega: "Vait, sa koer, oma kutsikatega, niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minema, nii peavad ka sina ja sinu pojad minu kõhtu minema, aga sinule, sa vanakoer, annan ma veel enne tingimise täita. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama, aga kui sa seda hommen seks ajaks korda ei või saata, siis lähed sa minu kõhtu niisama, nagu sinu pojad praegu." Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus siis isi ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas nutma. Kui ta nõnda seal istunud, siis näinud ta ühte vanamoori enda juure tulevat, kellel kulliküined ja -nokk olivad. Vanamoor tulnudki jahimehe juurde ja hakanud rääkima: "Ära nuta, säh, ma annan sulle siin ühe hõbekuuli, pane see kuul oma püssi ja lase see hall kotkas maha, mis vanapagan käskis sind laseks. Oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski maha laska, kui aga üksnes selle kuuliga, mis mina sulle annan, selles kuulis on seitmesugust nõiduse väge sees ja see viib selle kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles, sest kui sa selle kuuliga kellegi looma peale lased, siis ta su käest enam ei pease. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht ristati lõhki ja sa saad oma pojad ja jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte. Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim, aga hoia, et sa mind ei pahanda ja kui sul head päävad on, siis pea ka mind meeles!" Jahimees tänas nüüd metsavaimu kingituse ja õpetuse eest ja et metsavaimul enam midagi jahimehele ei olnud ütelda, siis läks ta tuldud teed tagasi. Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotkale pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga maha. Jahimees tegi ka nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kuuli kotkast välja, lõikas siis kotka ristati lõhki ja sai siis omad pojad ja koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte, kui hommiku metsagi tulles. Iga kord, kui jahimees selle kuuliga kedagi looma laskis, siis see loom tema käest enam ei peasenud, aga kunagi ei unustanud ta metsavaimu ära, see sai iga kord ka oma jäuks.

E 2865 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On kellegil kuskilt kohalt keha paistetanud, siis peab selle paistetanud kohale piire vastu päeva ümber tõmbama ja siis Issameie vastuoksa peale lugema.

E 2866 (8) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuskilt kohalt nikastanud, siis peab nikastanud koht toore pajuniinega kinni siduma, siis viiskanda peale tegema, ööldes kolm korda: "Nikastused, mingu tondile!"

E 2868 (14) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis peab rukkitera võtma, mis leiva sees on ära küpsenud, kaevu viskama ööldes: "Nii kaua olgu põletised käimata, kui sina ülesse tõused!"

E 2869 (16) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On söögiisu ära, siis peab sialauda ukse peale minema, seal leiba sööma ja kolm korda ütlema: "Söön kui siga! Söön kui siga! Söön kui siga!"

E 2875 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei tohtida mitte savitada, siis sigineda palju prussakaid ja lutikaid.

E 2875 (6) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuu reedel olla hea savitada, siis kaduda prussakad ja lutikad ära.

E 2878 (4) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Täiu nägema, siis saada kuskilt raha.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Raha nägema - haigust

E 21692/8 < Kõpu khk., Kihu v. - Jaak Laarmann < Tõnis Pihlak (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutt näkist Ühes peres olnud teenijatüdruk, Liisu nimi. Seda käskinud perenaine kaevu juurde vett otsma (tooma) minna. Olnud kuuvalge õhtu. Kui ta juba kaevu lähedale saanud, näinud üks valges riietes naisterahvas istub kaevurakke (salve) pääl. Ta ehmatanud nii ära, et pidanud juba tagasi pöörama, aga mõtelnud jälle: "Ilma veeta ei tohi tagasi minna ka," muudkui astunud siis südisti edasi. See tüdruk olnud raskejalgne. Valges riietes naisterahvas ütelnud: "Ära karda midagi, mina olen näki. Kui sul see aeg kätte jõuab, et ristsid (varrusid) pead, siis kutsu mind vaderiks." Tüdruk ehmatanud õige ära, et see kõik teab, aga ei ole vastu julgenud midagi lausta, muudkui lubanud kutsu. Selle pääle ütelnud näkk: "Et sa minu nime temale nimeks paned. Minu nimi on Mikk Muur. Kui mind sul tarvis on, siis koputa kaevukonksiga salverakkide vastu, siis olen ma sulle kohe saadaval." Tüdrukul ei ole enne ka näkki meele tulnud, kui just enne lapse ristimist. Mõtelnud: "Kutsun pääle, ära kaugel ei ole." Koputanud ja näkk olnud parajal ajal sääl noore ilusa neitsi näul. Kui ristimine mööda olnud, annud näkk kaks karpi tüdruku kätte ja ütelnud: "Seda teist karpi võid sa pruukida, aga teist ei tohi sa enne lahti teha, kui tütar mehele saab, pulma ajal üksines. Ja kui sinu tütrel jälle esimine tütar on, siis peab temale jälle minu nimi pandama. Kui ta seitseteistkümmend aastad vanaks on saanud, peab ta mind siia kaevule teretama tulema." See pääle kadunud näkk ära. Liisu tütar kasvanud priskeks ja suureks. Söögimuret ei ole olnud neil, säält karbist võidud süia nii palju kui tahetud, aga otsa ei ole lõpnud iialgi. Liisu tütar saanud ka noorelt mehele, siis tehtud ka teine karp lahti. Oh seda rõõmu ja lusti siis, kõiksugu pillimehed mänginud imeilusaid lugusid ja pikad lauad olnud paremate söökidega katetud. Paar aastat pääle pulmade saanud ka noorpaar jälle tütre ning pandud seesama nimi, mis emal näki soovimist mööda. Laps kasvanud ka üsna jõudsasti, hea tervisega üles. Kui ta juba 17-aastane ära saanud olnud, võtnud ka ema teda käe kõrvale ja viinud teda kaevu juure näkki teretama ja vaatama. Niipea kui tüdruk käe näki kätte teretuseks annud, olnud näkk ühes tüdrukuga kaevu kadunud. Küll nutnud ja leinanud ema, et peris nõdrameelseks tahtnud jääda, aga mis ära see ära. Sellest ajast, kui näkk tütre ära viinud, olnud 8 päeva mööda. Kui isa ja ema õhtul enne magama minemist palavaid pisaraid ollivad valanud ning selle pääle magama jäänud, näinud, tütar tulnud uksest sisse, olnud valges riietes ja hakanud lahkesti kõnelema, et miks ilmaaegu nõnda kurvastate, minul on näkkide seltsis üsna hea elada. Rääkinud veel mõned sõnad, aga istunud ei ole ta mitte ja kadunud ära siis nende silmist. Pääle selle pole nad teda enam näinud.

E 21703/4 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerakoonlased Koerakoonlased elasid vanal ajal maa peal seal, kus taevas ja maa ühte läksid. Vana eestlaste arvamise järele oli maa kui tasane laud ja taevas kui kumm üle tõmmatud ja nõnda pidi siis taevas nagu ta meie silma paistab, ümberringi maaga kokku käima kui müits, mis tooli peal seisab. Koerakoonlased elasid maa ääre peal suure klaasmäe taga, kelle ette kahele poole külge niisugune rohi oli loodud, mis kõik loomad kui ka inimesed läbi lõikas, siis ei saand neid ilmas muul ajal näha kui palavaga jaanipäeva aeg, sest siis oli klaasmägi tihke üles minekule ja siis koerakoonud magasid sel ajal pikka und. Nende nägu õli pool inimese nägu ja pool koera nägu ja kui nad pikka und magasid, siis kasvas neile siidivõrk ümber, siis käisid inimesed neid üle klaasmäe siidist puhtaks koorimas ja nõnda said vanal ajal siidi. Seda lugu on minu vanaemale minu vanaema ema rääkinud.

E 21704/21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ümber ussid Ja hilja teoorjuse aigi läksid kaks teomeest teole. Ühest metsast, kus nende tee alati läbi käis, läksid nad seekord õige varakult hommiku pimedas, kusjuures latter neil tumedat valgust andis. Kui nad ühe kõrgema koha peale said, oli seal ussa väga palju ja hakkasid neid tapma, aga august voolas neid ühtelugu hulgana juure nõnda, et kõvasti kõige pääva tööd oli. Lõune aeg oli vähe vahet, selleks tarvitas teine oma aega lähedale targa juure minemiseks nõu küsima. Tark ütles, et tapke aga edasi, kuni otsas, siis tuleb üks õige suur uss, tal on hari peas, punane hari peas ja on nende kuningas. "Säh, võta minu käest puss, sel on hõbekuul sees ja lase sellega pealuust läbi ja siis kaevake auku suuremaks kuni nende augu alt raha kätte saate, sest iialgi pole muidu nii palju ussa üheskoos, kui seal raha hoida põle." Mees läks rutusti teise juurde, kuna teisele hädasti abi vaja oli, sest kahele oli järjest tublisti tööd kuni õhta eel otsa lõpsid ja siis ussikuningas välja tuli. Mehed panid esiti jooksu ja joosid suure kivi taha, ussikuningas järel. Ussikuningas jooksis kivi otsa ja ajas pea püsti. Mees laskis püssiga alt kohe peast läbi. Et pime ju oli, ei näinud nad enam kaevata, läksid mõisa, seal taheti neile nahapeale anda, aga mehed rääkisid oma lugu ära, kuida eespool kuulsime, siis läks kubjas meestega ühes metsa. Seepeale, et kui mehed peaks valetama, pidi kohe jälle meeste nahka pargitama. Kubjas näitas tuld, kuna mehed tööd tegid ja ennäe, kolm suurt potitäit tuli raha välja: ühe sees selge kuld, teise sees selge hõbe, kolmanda sees selge vask. Kubjas sai raha toomise eest herra kääst: "Ole terve, mehed, aga ilma nahatäieta jäädes kõige õnnelikumad." Tegid rõõmsasti tööd.

E 21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanataadi pastlategemise sõnad Kivi kõvadus, pae paksus, ära karda kassisitta, ära kohku koerasitta, ära hirmu inimesesitta. Ühed kingad, üheksad paelad, kivi kõvadus ja pae paksus!

E 21715 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkineitsi Ühel vanematel kadus nende ainuke poeg ära, otsiti taga, ei leitud kuskilt, kuna naabripoiss vanematele kõneles, et näkineiu ära on viinud. Poiss käind alati näkineiu laulu kuulmas järve ääres videviku ajal. Laul olnud ilus ja südant sulatav, nõnda käind poiss mõnda aega järve ääres, kuni ilus lauluneiu ka poissi armastama hakkand ja välja tulnud ja teineteist suudellenud ja vette ära kadunud ja naabripoiss veel vaatama jäänd ja peale selle ei laula neiu enam järve peal, sest kui armastus abieluks muudab, on tema parem maitse - luule - kadunud.

E 21721/2 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistne jumal halli mehena Kord magas mees metsas sooja pääva paistel. Hall mees tuleb juure, üteldes: "Mis sa muidu laiskled ja magad, tee ometi ka, et sa toidust saad." Mees vastu: "Mis ma teen, mul pole teha kedagi." Hall mees kostab: "Tee ometi pael ja püia loomi." Mees teeb paelad, kuida õpetud ja näe imet, põdra on paela läind. Mees tapab ära ja hakkab siis nülgima. Kui ju kõhu alt naha nurk lahti on nülitud, tuleb vana hall mees juure: "Noh, kas Jumal ei and sulle suure põdra!" Mees vastu: "Kus Jumal seda andis, ma isi püidsin. Põdra kargas maast üles ja metsa. Ja põdral on praegu see koht, kus vanasti ära nüliti valge lapp kõhu all. Seega kadus hall mees ja ei tule meest enam õpetama.

E 21735/40 < Vaivara khk., Samokrassi k. - F. Feldbach < Juhan Välja (1895) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt ja püha Jüri Ei tea kui palju aega sest tagasi on, kui üks südi kütt elas, kes päävad ja ööd alati jahi peal käis. Ka oli tal üks hea jahikoer, kes jo versta maa pealt linnujäljed ära tundis, mispärast ükski lind ega metsloom tema eest ära ei peasenud. Ühekorra läks kütt ööse metsa jahi peale, kus temal ta hea koer kaasas oli. Metsas rändades nääb ta korraga üht tuld. Ligemale minnes nääb ta, et üks vana mees istub tule ääres, tule ümber ringis istuvad aga valged veiksed kutsikad. Tule juures istuv vanamees, kel pikk valge habe oli, kui ta kütti nägi, kutsus teda lahkeste enese juure, mis kütt ka tegi. Kaks kutsikad läksid kohe eest ära ja andsid kütile teed tule juure. Tule juure jõudes hakkas hall vanamees kütiga sõbralikult rääkima, näitas oma valge kutsikate peale ja ütles: "Ära karda, need on minu kutsikad, need ei tee kellegile kurja ilma minu lubata. Minu nimi on Püha Jüri." Peale selle rääkisivad nemad veel üht ja teist ja jutt pööras viimaks koera ja kutsikate peale. Kütt kiitles oma koera rammu üle, et paar kutsikat tema koerale midagi ei tee. Vanamees ei uskunud seda ja panid taplema, koer kahe kutsika vastu. Koer võitis. Peale selle panid koera nelja kutsika vastu võitlema. Jällegi võitis koer. Siis panid kuue kutsika vastu võitlema ja kutsikad võitsid koera ära ja sõid teda ära. Kütil oli väga kahju oma head jahikoera, aga vanamees ütles: "Pole viga, säh võta, siin on sulle kümme rubla, võta see raha ja mine kolmest kihelkonnast läbi lõuna poole, neljandama kihelkonna raja peal on üks mõis, sinna mine sisse. Esimene koer, mis sulle seal vasta tuleb, seda küsi herra käest osta ja kui ta seda müia ei taha, siis silita teda selle rublatükiga, ei ta sinust siis maha ei jää. See koer seal #on 31757/8# tema kätte tuua. Oli mees oma hobuse hea raha eest ära müünud, tuli ta valjaste ja koeraga jälle ühel öösel püha Jüri juure metsa. Püha Jüri võttis küti käest valjad ära ja pani koerale pähä, kohe oli ilus hobone küti juures. Vanamees võttis valjad koera peast äa, koe oli ta jälle koer. Peale selle pani pulgad koerale pähe, siis sai lehmaks, võttis ära - jälle koer. Oli vanamees kütile keik ära õpetanud, saatis teda kodu ja käskis neid õpetusi tarvitada ja mõnikord ka teda vaatama tulla. Kütt läks nüüd kodu ja oli ülirõõmus kalli kingituse eest. Kord tuli kütil meele järel katsuda, kas koerast ka raha saab. Ta võttis paar rublatükki, pani koera selga ja kohe oli koera asemel rahahunnik maas. Võttis omad rublatükid ära, kohe oli jälle koer. Kohe selle peale läks ta linna, pani rublatükid koera peale, kohe oli rahahunnik maas. Kone tulid linnasaksad sealt mööda, nägid rahahunnikut küti juures ja hakkasid omale ostma. Kütt küsis Puudub 51739/40 algus kutsikale. Kohe olid kaks ilusat hobust seal, millede selga kütt ja vanamees istusivad ja minema sõitsivad, vanamehe kodu poole. Peale selle ei olnud kütist enam midagi kuulda, vist jäi ta jäädavalt püha Jüri majasse elama. Kirik ja kool on aga praegu alles ja tunnistavad küti ehitust ka veel tulevale põlvelegi.

E 21763/4 (2) < Halliste khk - K. Sinka Sisestas Pille Parder 2003 (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees tuleb templist (kõrtsist) ise ka kaunis trihvis. Kõrtsi lähedal metsa sees olnud üks sild. Kui silla juurde oli jõudnud, kuuleb müdinat. Äkitselt seisab mehe ees üks kogu, ta ei olevat isegi tunnud, mis elukas ta õige olnud, tõmbab mehe kinni ja tahab meest silla alla sisse visata. Aga mehel olnud omajalgu elutarkust nupus, teadnud üsna selgeste, et siis võit tema on, kui selja kuu poole saab pöörda. Küll annud aga ka puskleda, ennegu tondi kuud vasta jõudnud tirida. Kohe tunnud mees, et tal kahekordne jõud on, viskanud tondi vasta maad ja ise plagama, nii et nahk aurab. Nii pääsenud mees oma tarkusega ähvardavast hädaohust. Nii palju pidanud aga mees ikka meeles, et ööse kunagi enam mõtsa ligi ei läinud.

E 21765/6 (3) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees täädnud ühe rahalaeka, mis tema isaisast olnud ära peidetud, aga rahale olnud vandesõnad pääle loetud, sellepärast siis poeg ega pojapoeg teda ei liigutanud, ehk küll mõnikord üsna nappus olnud. Poegade poeg täädnud raha, ühes sellega ka isa vannet, aga mis uus ilm sellest hoolib, mida isaisad kartsivad. Toonud ühe karnitsatäie kulda rahalaekast ära. Järgmisel ööl tulnud mehe sängi juurde üks hall mees ja käskinud võetud kulda jalamaid tagasi viia oma koha pääle, kui ta mitte õnnetuks ei tahta saada. Kullavõtja ei pannud ka sedagi hädaohtu tähele, vaid lubanud veelgi rahakastist mõne tenga tuua. Enne kui ta oma karnitsa ära pruukis, kasvanud mehe suu kinni, niisiis ei julgenud ka enam otsima minna, suuremat hädaohtu kartes.

E 21773/4 (10) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naene sõitnud linnast kodu. Õhtuks jõudnud ta ühte metsa. Hobune tahnud vägisi teelt kõrvale metsa pöörda. Viimaks näinud naene läbi udu, et üks mees hobuse ees olnud ja hobust ikka metsa püüdnud vedada. Naene täädnud juba ennem, et sääl metsas tondid elanud ja täädnud ka seda, kuidas teda eemale peletada. Läinud hobuse suu juurde, tõmbanud kolm risti piitsavarrega hobuse otsaette. Aga nüüd läinud naene ilusasti kodu, ei olnud tohtnud enam hobune kordagi teelt kõrvale kõmpida.

E 21778 (31) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Käsnu peab värava tilkedega pesema, mõned kivipäälse veega, siis kaovad nad ära.

E 21785 (3) < Halliste khk. - K. Sinka (1895) Mt. 204 A 2, P. Kippar, Eesti lommamuinasjutud, 181. Kukk ja vasikas sõidavad jõel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord juhtunud ühele saunikule niisugune veeuputus, et saun ühes kuke ja vasikaga jõge mööda alla ujunud. Kukk rõõmus selle kena sõidu üle, hakanud sauna pennil laulma: "Stokholmi tahame minna! Kõõõ!" Aga vasik karjunud jälle kõigest hingest: "Mööda! Mööda!" Viimaks kukel hing täis. Hüpanud vette ja nagu eht poolakas: "Jopp või matt! Jopp või matt!"

E 21797/801 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve k. - Jaan Rootslane < Voldemar Goldberg (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Surmaingel Kord sündinud ühel läsjalnaesel, kelle mees paari päeva eest ära olli surnud, kaksikud lapsed. Sääl andnud jumal surmainglile käsu lapse ema ära kutsuda. Ingel läinud ema juure ja ütelnud: "Mina pean sind siit ilmast ära viima." Sääl aga hakanud laste ema surmainglid haledaste paluma, et see teda elama jätaks. Ingli meel läinud haledaks ja jätnud naese elama. Läinud jumala juurde, ütelnud: "Selle naesel olli kaks veiked lapsukest ja ta palus teda elama jäta ning nende lapsukeste perast tegin ma ka seda." Selle pääle ütelnud jumal: "Kas sina tahad targem olla kui mina. Mina ise tean kõik, mis taeva all elab ja maa sees on. Arvad sina, et ma seda ei teadnud. Tule minu järele, ma näitan sulle veel varjul olevaid asju, mis sina veel ei tea, ehk sa küll ise saladuseriigis elad." Siis viinud Jumal teda ühte suurde orgu, kellel suured kaljuseinad olid. Ühe kalju pääle koputanud jumal sõrmega ja kaljusein avanud ennast. Nad saanud ühte kaljukoopasse. Keset koopa olnud suur kivi, selle pääle koputanud jumal sõrmega ja kivi lõhkenud lõhki ning selle sees olnud kaks veiked ussi. "Vaata," ütelnud jumal, "kas need ussikesed on minul teeda, siis ei peaks mina neid lapsukesi teedma. Selleperast, et sina minu käsku ei täitnud, pead sina selle trahviks kolmeks aastaks ametist lahti olema, pead kusakile rahva sekka minema, seni kui sinule andeks saab antud, siis võid jälle oma ametisse astuda." Surmaingel elanud (läinud) nüüd ühe mõisherra juure ja aidanud selle teendrid töö juures. Mõisnik pidanud teda aga väga halvaste üleval, süia antud väga sandiste. Kord sõitnud ta kutsariga ühes linna. Tee ääres ühe kõrtsi juures kakelnud kaks joodikut. Neid nähes hakanud ingel haledasti nutma, kuna tõised kõik päältvaatajad, keda suur hulk olnud, naersid. Sõitnud nad tükk maad edasi, sääl näinud nad sandi tee ääres kivi pääl istuvat ja andeid paluvat. Seda nähes hakanud ingel naerma, kuna tõised inimesed haledusega päält vaadanud. Linna jõudes tulnud neile surnuvanker vastu. Seda nähes õhkanud ingel, ütelnud: "Tõine on ametis ja mina olen lahti." Kui nad linnas asjad ära olid õiendanud ja kodu sõitnud, jäänud kutsar mõtesse, mis tõine naernud. Küsinud ingli käest: "Mis sina nutsid, kui joodikud kaklesid, kuna tõised naersid?" - "Rumalad inimesed naervad, minu meel läks selle haledaks, sest jumala ingel seisis mõõgaga nende selja taga, oleks kumbki neist taplejist jumala nime mäletanud, oleks selle võit olnud ja taplus oleks otsas olnud, et nad aga vandusivad edasi ja kurat irvitades naeris, hakkas ingel nutma ja seda nutsin mina ka. Kui naersin sandi, see sündis selleperast, et selle kivi all hulka raha oli, kus sant istus, aga ta ei teadnud seda. Kui mina ohkasin, kui surnu vastu tuli, et tõine minu asemel tööd tegi, kuna mina sellepärast, et ma jumala vastu eksisin, ametist lahti sain lastud." - "Aga kes sina siis õieti oled?" küsind kutsar, kes tänani veel ei teadnud, kes võeras oli. "Mina olen surmaingel," vastanud ingel. Kutsar läinud herrale ka asjalugu kuulutama. See käskinud inglid enese ette kutsuda, aga see olnud kui tinatuhka kadunud. Kolm aastat olnud täis ja ingel oli ära vana ametisse läinud. Kutsar läinud ja kaevanud kivi alt raha välja, olnud põhjatu hulk, saanud rikkamaks kui herra. Herra kahjatsenud nüüd ka, et ingli vastu pole hea olnud, aga see olnud hilja. See tulnud nüüd pea ja viinud herra ära.

E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka. Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud. Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll." Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks." Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi." Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti. Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks. Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.

E 21824/6 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Saanike k. - Mart Aija < Jakob Raab < Vatla mees (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks Vatla mees oli ühe laeva peale madruseks läinud, mis ühe Riia kapteni omadus olnud. Nad sõitnud maailma mered läbi ja hakanud viimaks kodu poole tulema. Koju poole tulles sõitnud nemad laevaga Riia meresse (Läänemeresse). Seal kadunud neil laevatee käest ära, nad sõitnud edasi-tagasi, aga kusagil ei olnud maad nähtavale tulnud. Viimati ühe õhtu näinud nemad ühte maa äärt metsaga paistvat. Nad sõitnud sinna poole. Edasi minnes jooksnud laev liivapõhja peale kinni. Nad katsunud igatpidi laeva lahti teha, aga see olluaküll neil koguni võimata olnud. Viimati läinud kapten ja üks madrus paadiga maale, maad vaatama, seal kasvanud väga suured puud ja sealt saare pealt tõusnud kange veevlisuitsuhais ülesse. Edasi minnes jõudnud nemad ühe lagunud ahervareme juure, kus kõige rohkem suitsu olnud. Seal seisnud kaks musta meest, kes teineteisega rääkinud: "Täna toodakse kaks Riia kaupmeest siia teine on ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, pärast seda, kui nemad hulga raha teistel ära on petnud." Kapten kirjutanud need kaupmeeste nimed oma taskuraamatusse ülesse ja jäenud veel sinna kuulatama. Üks nendest kõnelejatest juhtunud neid nägema ja ütelnud teisele: "Ennäe, kutsumata võerad, vist tahavad vaadata, kuida siit elu passib, eks näitame neile." Teine tulnud ka kapteni juure ja kutsunud teda omaga ühes tulema. Kapten läinud ka edasi ja läinud ühte madalasse sumbunud majasse sisse. Võeras mees käinud ees ja jäenud viimaks seisma ning käskinud mehi edasi vaadata, mis eespool näha on. Kapten ja madrus vaadanud ümberringi ja näinud palju inimesi, kes rindadest saadik palava tuha sees seisnud. Kapten ei ole muud tunnud kui neid kahte Riga kaupmeest, kelle nimesid ta kuulnud nimetavad ja madrus, kes Vatla mees olnud, tunnud Vatla vana herra ära. Nad pööranud ümber, et laeva peale tagasi minna. Kui nad laeva juure saanud, olnud laeval teine ots ette pööratud. Nad läinud laeva peale, kapten lasknud purjud üles tõmmata, laev peasenud liiva pealt lahti ja kapten lasknud sinna poole purjetada, kus laevanina olnud. Kui ta tagasi vaadanud, ei ole seda saart ega maad kusagil näha olnud, muud kui lagedat vett. Kolmepäevase sõitmise järele jõudnud Riia linna. Riia linnas kuulanud ta nende kaupmeeste järele ja kuulnud, et need kaupmehed kolme päeva eest ära olivad surnud. Üks oli ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, peale seda, kui nad ennast olivad pankrotiks teinud.

E 21828/32 (9) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Porisme k. - Mart Aija < I. Laur (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui soldatid taludes kortles olnud, siis hakanud nende päelik või ülem asjatoimetuse pärast Pernu linna minema. Tee peal juhtunud tal suur õnnetus, et ta suure hulga raha ära kaotanud, mis alles üsna uued paberirahad olnud ja koguni alles kangast lahti leikamata olnud. Küll lasknud ülem kirikutest kuulutada ja igal pool teada anda, et kui keegi seda raha ülesse leiab, siis seda hea maksu eest tema kätte tagasi toob, aga ei ole keegi, ei ole seda raha tagasi toonud. Viimati leidnud seda raha üks N. valla mees ülesse. Ta ei ole sellest kellegile midagi teadustanud, vaid hoidnud seda raha omale. Kui ta selle rahaga koju tulnud, pannud ta seda raha aita, aga aidast varastatud see raha temal ära. Küll kuulanud tema ka ääriveeri, kas keegi ehk oleks sest teadnud, kes varas olla. Kui kõik teadmatuks jäenud, pidanud ta nõu targa juure minna, et see temale varga üle teatust annaks, nii et ta oma raha kätte saada võiks. Seekord elanud Tartumaal suur nõid või tark, kes kõik tulevased ja minevased asjad ette kuulutanud, selle juure tahtnud mees minna. Ta läinud heinamaadest otse, et Pernu linna välja saada. Ta ei olegi veel oma valla maa seest välja saanud, kui üks võeras mees temale vastu tulnud. see teretanud teda ja hakanud temaga juttu ajama. Jutu sees küsinud võeras mees tema käest, kus kohta tema minna ja mis asjatallituse pärast ta teel olla. Mees salanud ja ei ole tahtnud ütelda. Viimati ütelnud võeras mees: "Miks sa ilmaasjata salgad, ma tean jo küll, mikspärast sa teel oled ja tahad selle varastatud raha pärast targa juure minna." Mees vastanud, et see tõsi olla ja imestlenud, kuida üks võeras mees seda võib teada, mis kõigil saladuseks olla. Võerad vastanud, et temal midagi teadmata ei ole, kuidas ta selle raha saanud ja kus see raha praegu olla ning ütelnud ka: "Sellepärast ei maksa sinul nii kaugele minna, kui sa mulle seda lubad, mis mina sinu käest küsin, küll siis raha kätte saad." Võeras põrutanud kepiga kolm korda vastu maad, siis tõstnud kepiotsa üles ja näidanud mehele keppi, kepi otsas olnud hulk paberiraha, mis mees joonelt ära tundnud, et see tema raha on. Võeras ütelnud: "Sa näed seda raha küll, aga see on sul väga raske kätte saada, ma arvan kindlaste, et sa seda raha kätte ei saa. Olgu siis, kui sa seda lubad, mis mina küsin. See küll suur asi ei ole, kui sa mulle ühe veikese lambatalle annad." Mees jäenud mõtlema, et kui sa seda tead, mikspärast ma kottu välja minna tahan, siis peaks sa seda ka teadma, et mul sugugi lambaid ei olegi ja et mul muud midagi ei ole kui mina üksi (ta oli alles poissmees olnud). Aga äkiste tulnud tal meelde, et tal kolme-aastane ristitütar olnud. Mees ehmatanud selle mõtte juures ja ei ole midagi lubanud. Küll meelitanud teda võeras ja ähvardanud vahel. Viimati ütelnud mehele: "Noh, mõtle natukene aega, ehk saad targemaks, nii kauaks lähme võtame lõunat." Võeras mees kutsunud teda natukene maad enesega ligi ühe paksu põesa taha. Seal põesa taga seisnud leivalaud, mille peal heeringast ja rukkileiba olnud. Ta ei ole küll midagi tahtnud sealt midagi süia, aga kui võeras mees teda sundinud, võtnud ta viimaks tüki leiva. See leiv olnud nii halva maiguga, et ta seda sugugi süia ei ole tahtnud, vaid pistnud selle tüki, mis tema käes olnud, taskusse. Võeras mees saanud ka söönud ja küsinud tema käest: "Noh, kui oled järele mõtelnud, kas annad selle küsitud lambatalle minule või mitte?" Ei, mees ei ole lubanud midagi anda. Võeras saanud vihaseks ja ütelnud: "Sa oleksid selle raha kätte saanud, aga nüid ei pea sina aga keegi sellest rahast midagi saama. Kes seda raha pruugib, sellel õnnetus tuleb. See raha saab veel ühe teise käest varastadud." Võeras kadunud ära ja mees pööranud ka kodu tagasi. Tagasi tulles vaadanud ta seda leivatükki, mis tal taskus olnud. See ei ole leiv olnud, vaid üks rabamätta tükk. Tüki aja pärast kodu saanud ta viimaks ka oma rahavargast nii palju teadust, et ka tema käest see raha ära varastadud saanud. Ta ei ole tohtnud teda kohtu kätte anda, sest et ta ise seda raha pool varguse viisi oli omandanud, et ta leitud asju oli salganud. Viimati kadunud see raha nii ära, et keegi ei ole teadnud, kuhu ta jäenud. Need mehed aga, kes seda raha üksteise käest varastanud, surnud kõik teiste inimeste nägemata ära.

E 21836/218 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanajutt Ükskord läinud perest perese üks täkuungur ja igal pool küsinud, kas on täkkusid lõigata, kas on härgi lõigata. Kui pole olnud, siis käinud edasi jälle. Nüid tulnud ühte metsaperesse sisse ja küsinud: "Kas on lõigata?" Peremees põle tahtnud jälle, ja mõtelnud, et ma seda ei lase, aga pererahvas hakanud peale käima, ja mees kutsunud siis ka ungurt, et tuleb lõikama ja nüid tuleb lõikab ära 2-aastase täku. Aga peremees ei taha enne raha anda, kui täkk terve on, ja täkuungur sellega ka rahul. Ja nüid hakkab ta ära minema ja ütleb siis: "Tulen tagasi sellel päeval," ja nüid tuleb ka siis tagasi. Peremees maksab raha kõik ilusaste välja, aga ungur tahab veel saaja, aga peremees ei anna. Ungru süda täis ja ütelnud: "Hea küll, küll sa kahetsed seda." Läinud ja lugenud ahjusuu ette mõned sõnad ja läinud välja. Nüid saanud mees ju paarkümend sammu ära läinud, ju üks möaka olnud toas. Muidugi põle pererahvas sest midagi arvanud ja nüid jäi kõik vagusi. Ja jälle hakanud sääl kambris. Ungur läinud, ja sest ajast olnud ju paar päeva vahet, kui üks suur mörakas olnud ja siis ei ole kedagi kuulda olnud. Nüid hakanud iga päev üks kolistama ja ühest kohast teise käima, nii et ime olnud näha, üks mürin ja kärin. Vahel olnud musta kassi, vahel jälle öökulli moodi, nii et hirmus ta olnud ja nüid, mis ta muud tahtnud, kui tatraputru sellepärast, et sel ungrul põle antud seda. Nüid olnud rehi üleval, ja oh sa ime, kõik näevad, kui jälle suured plaksud käivad nii mis hirmus. Nüid ruttu abi otsma. Tulevad ka abiks sinna, ei midagi muud ei näe, kui üks must kass istub kolde nurga peal, üks ilge mees olnud ja viskanud kassi ahju. Eh! Kui siis löönud kõik tule ja tukid vastu rindu ja must too raudork käinud seina sisse, just selle vasta, kus see viskaja seisnud. Nüid jooksnud kõik välja kaevule ja et vett tuua ja tuppa visata, sest tuba põleb ju, aga kui kõik sinna läinud, siis ei ole ennam olnud midagi. Toas ei ole olnud tuld maas, ei midagi muud, kui kolm raudorgiharu auku olnud seina sees. Ei ole härgi kuskil olnud ega suitsu olnud nii kui enne, aga vili olnu ära põlenud, mis parte äärel üle olnud, niisiis olnud vaik kõik. Nüid tulnud õhtu, veel suurem kärin. Tuli lööb välgu rehe alla, ei ole saanud magada ja üks jahvatanud ikka käsikividega koeas. Nüid võtnud peremees käsikivid ära koost, aga siis hakanud nad jälle viskama. Nendega nii kimpus, läheb räägib õpetajale. Õpetaja tellib kaks teist õpetajat ka ja nüid lähevad kolme mehega. Saavad sinna, peremees paneb pika laua välja ja ise läheb siis sinna juure. Kolm õpetajad laulavad ja siis võtavad päratumad suured piibliraamatud lahti. Siit seest ta ometi kardab, ja ka põrandale tehakse ristisid palju. Nüid hakkavad, kõige ülem, vanemõpetaja, lugema. Oi, kui loeb ilusti ja kõik asja, et ta nii ja nõnda võib kuradi vastu abi saada. Aga siis hakkab teine, ja loeb teine, ja siis kolmas. Kolmas seletab, et olete nõdra usuga ja kõiki kardate ja veel ütleb: "Miks teie olete nõdra usuga?" Kui suur müra hakkas, oli jo suur käsikivi. Tuli inimeste vahelt läbi ja jooksnud kui ratas üle piiblite, nii et lauad ragisenud. Nüid nii ütelnud peremees õpetajatele: "Teie olete nõdra usuga, ei usu, et siin siisugune kurivaim on nüid, aga nüid olete teie näinud, nüid usute väha." Aga mis nüid lugenud veel üks kõige vägevamid tükka. Ei midagi, ka on puulagi raksunud ja ajanud liiva maha, kaela õpetajatele. Vahel visanud ka tuhka kambri ka nii nii, et inimeste silmad pimestanud. Siis õnnistanud õpetajad peremeest. Siis visatud käsikiviga vööruksest läbi ja vastu kambri seina, ja nüüd visatud tuhka, nii et midagi ei ole näinud. Oh sa ime! Õpetajad tõmmanud piibled ja pistnud jooksma. Kutsarid ootnud ju väljas ammugi neid ja oh sa kena nali, mis siin on olnud, rääkinud kutsarid. Vaata ei ole veskeke moodi, aga vaata, kui tolmused õpetajad on. Õpetajad tulnud oma tõldadesse ja ütelnud: "Laske sõita! Kui käinud mörin toas, nii kui keris oleks maha kukkunud ja uks ragisend ja põrisenud. Niisiis olnud pererahval hirm ja läinud teese peresse. Aga kõik olnud kaugel. Siis pidanud mõni ikka kodu olema. Nüid, hea küll, peremees läinud targa juure ja palunud tarka ja kui mees kõik seda oli rääkinud, kuida ta teinud seda, siis targa ütelnud, et ta kolm tükki teab niisuguseid, kui see on, sest tema ei või sellele vastumeelt teha. "Aga õpetada võin ma küll. Kui ta seda on, vastu võtab, siis on hea." Ja nüid, kui sa kodu lähed, siis mine ja võta iga jagu tangu, pane seitse täid iga katla sisse ja keeda siis seitsmekesti ja pane siis selle pika laua peale ja kutsu siis: "Noh, aus võlgnik, tulge sööma!" Siis tulla ta ja ise minge ära!" Ja nüüd teind ka nii, siis tulnud ja pöörnud kõik tühjaks ja kadunud sest ajast.

E 21852 (4) < Põltsamaa khk., Lustivere k. - Martin Luu < Hans Pachla (1895) < Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuanjärv Laiusi kihelkonnas, Vaimastvere vallas, Oornorme küla all on üks veikene veerand versta pikkune ja piaaegu niisama laiune järvekene. Järvekest kutsutakse Kuanjärveks. Selles järvekeses on väga palju kalu ja vähka. Aga et järvekeses palju rampeid ja puurisu sees on, siis on ka sealt sellepärast väga halb kalu, ja vähka püüda. Vanarahva jutu järgi olla see järvekene ilma põhjata ja keegi ei teada kui sügav see järvekene on. Küll olema mitu korda katsutud selle järvekese sügavust mõeta, aga ilmaski pole kuskilt nii pikka nööri saadud kelle ots oleks põhja ulatanud. Ja igakord, kui mõedunöör veest välja tõmmatud, siis olnud nööri otsast kivi ära võetud ja selle asemele olnud verine lammapea pandud.

E 21853 (5) < Põltsamaa khk., Kaavere v., Sulustvere k. - Martin Luu < Mari Pachla (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis on puuk? Puuk ei olla mitte loojast loodud loom, vaid kurjad inimesed ja nõiad, kes teistele tahta nägemata kombel kahju teha ja enestele seeläbi kasu saada. Need käia puugiks mitmesugusel näol ja moel nõiduse väe läbi. Kord olla puugiks käija konn, teinekord hall kass. Vahest ka veel koguni hiir ja mõnikord päris inimene, aga ikka muudetud näol. Niisugusel puugil olla vaimu väledus ja sellepärast olla teda väga raske kinni püüda. Kui vahest niisugune puugiks käija kätte saadama, siis ei saadama teda muidu oma süidi ülesse tunnistama sundida, kui üksnes kange suitsetamise läbi kadakadega. Seda rääkis mulle Mari Paahla Lustivere vallast. Ülesse kirjutatud XI. 16. 95.

E 21873/4 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Mari Leivelt, 64 a. (1895). Mt. 112 A, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 87. Rotipoja kosjad Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rotiema rääkinud oma pojale: "Poeg, kas sina ka tead, et sina nüid naist pead võtma. Mina olen sinule juba naise välja valitsenud. On ilus naine," kiitnud rotiema, "sile karv, pikk saba, kikkis kõrvad. Paremat ei või enam tahtagi." Poeg hüpanud rõõmu pärast ja hüidnud: "Ema, kas me teeme nüid pulmad?" "Ei tee," kostnud ema. "Ennem pead kosja minema, siis saad pulmad tehtud." Rotipoeg läinud kosja. Leidnud ema poolt väljavalitud naise tee peal sitikaga mängimas. Olnud küll ema ütluse järele ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga olnud liiga laisk, et teel sitikaga mänginud. Rotipoeg läinud temast mööda ega ole kosjajutust midagi rääkinud. Jõudnud viimaks ühe suure kivi juure, näinud: üks vile hiiretütar tulnud, suur odrapea olnud suus. Rotipoeg märganud kohe, et see üks usin töötegija on. Hakanud sõbralikku juttu ajama. Hiiretütar kutsunud rotipoega ka oma juure kivi alla võeraks. Seal näidanud ta, kui suur hulk odra- ja nisupäid tal tagavaraks olnud. Rotipoeg kiitnud hiiretütre usinust ja virkust ja hakanud ka varssi kosjajuttu ajama. Kaup saanud kindlaks. Kui rotipoeg koju tagasi läinud, kiitnud ta emale: "Nüid olen mina omale virga ja usina naise kosinud. Sinu kiidetud ja välja valitud oli küll ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga tema oli päris laisk, mängis tee peal sitikaga ega viitsinud päid korjata. Aga see, keda mina ise välja valisin, oli usin tööle. Küll oli temal suur hulk odra- ja nisupäid tagavaraks pandud ja pealegi olivad temal niisamuti sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad!" Varssi sellepeale peetud pulmad, mis väga toredad olnud. Pulma ajal aga laulnud rotiema: "Uijut-ruijut roti pulmad, hiire tütar sai mehele roti noorema pojale!"

E 21875 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Riina Leivelt, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont Üks mees tulnud öö ajal välja poolt kodu poole. Teel tulnud temale üks punane kits vasta, jäänud mehe ette seisma, mökitanud korra ja läinud jälle vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Mees ei ole esiotsa sellest midagi teadnud karta ega tähele panna. Kui tema natukene maad edasi tulnud, tõusnud üsna mehe ligidalt tee pealt maa seest üks väga väikene mees üles. Mees seda nähes kohkunud ja jäänud seisma. Väikene mees aga tõusnud ikka suuremaks. Mees saanud nüid selgeste aru, et temal tontidega tegemist on, sellepärast hüidnud mees kolm korda: "Hundale, hundale, hundale!" Mees olnud ennem kuulnud, et tondid kangeste hunta kardavad. Kui mees need sõnad ütelnud, pöörnud tont vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Kui mees jälle edasi tulnud, hakanud üks tuline kera mehe kõrval käima. Mees olnud hirmu täis, pannud jooksma, tuline kera nendasamuti. Mees jõudnud üsna kodu ligidale, siis alles jäänud tuline kera mehest maha. Mees olnud selle nähtuse peale kaks nädalad haige ja surnud siis ära.

E 21875/7 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Hendrik Reitvelt, 32 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuule- ehk õhuvooluste keere, keda rahvad tuulispasaks nimetab ja teda kui mõnest nõiast ehk sõnatargast läkitud varanduse viijad kardab, rahva usu ja kartuse järele pidada tuulispasal seesamasugune võim olema nagu seda tulihänna juures välja näitavad, muudkui tulihänd käia öö ajal, kuna tuulispask aga igal ajal nägemata varandust vedada. Kord külvanud mees põllu peal, seal tulnud aga tuulispask tolmu keerutades mehe poole. Mehel olnud hirm, et tuulispask nüid tema viljaseemne, mida tema külvab, põllu pealt ära viib ehk kui mitte seemet, siis ometegi külvatud viljaseemne tulu. Mees võtnud püssi ja lasknud tuulispaska püssiga ja tuulispask kadunud ära. Varssi selle peale tulnud üks mees külvaja juure ja ütelnud: "Miks sa mind püssiga lasid?" Veel räägib rahvas, et kui tuulispask tuleb ja siis kirves, nuga ehk vikat ehk mistahtesuguse terava rauast riistaga just otse kesk tuulispaska saab löödud, siis surra see ära, kes tuulispaska on saatnud ja see varandus, mida tuulispask viia, kukkuda sinna maha, aga ta jääda nägemataks ja muidu ei võida seda kätte saada, kui peab neljapäeva öösel just kella 12 aegas tagaspidi selle koha peale mindama, kus tuulispask lüia saanud, siis tulla see varandus nähtavale ja võida kätte saada. Kord raiunud üks mees metsas. Tuulispask tulnud. Mees võtnud kirve ja löönud otse kesk tuulispaska ja tuulispask kadunud selle peale ära. Mees võtnud nõuks neljapäeva öösel tuulispasa varandust minna ära tooma. Läinud tagaspidi metsa, juhtunud ka õnneks sinna koha peale, leidnud terve vaka puhtaid odre. Mees võtnud odrad, viinud kodu, kodu aga leidnud mees, et odrad kuuseokastega segatud olnud.

E 21877/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Mihkel Miilet, 26 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kuulnud rahvas metsas õhtuti tasast huikamist, mis pärast, kui hale soigumine välja kostnud. Juba olnud mitu ööd järgimööda kuulda. Ühel öösel võtnud mõningad mehed nõuks seda asja järele vaadata, läinud metsa, jõudnud heale peale ikka ligemale. Mehed näinud, et üks sääreluu maas olnud, mis oigades vahtu otsast välja ajanud. Mehed läinud selle peale kodu ja jätnud sääreluu metsa soiguma. Üks tahtnud küll ja ütelnud, matame selle luu mulla alla, siis jääb see heal vait. Teised aga naernud ja ütelnud: "Palju on konta metsas, mis meil nendega tegemist on!" Öösel aga tulnud üks mees unes selle mehe juure, kes sääreluud maha tahtnud matta ja ütelnud: "Miks sa mind maha ei matnud? Sa oleksid hulga raha saanud, sest seal kohtas maa sees, kus sääreluu oli, on hulk raha ühe raudkastiga. Mata mind maha, sest mina olen see sääreluu, mis seal soigus ja seda raha olen mina ise sinna maha matnud, selle tõutusega, et ükski muud seda raha sealt kätte ei saa, kui see, kes mind õigel viisil maha matab. Ma olen mõnda aega oodanud, aga keski ei ole seda teinud. Minu vaev on väga suureks läinud, mis mind soiguma ajab." Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud tema metsa, kus sääreluu oli soigunud ja matnud selle sinna kohta maha. Auku kaevates leidnud mees suure kastitäie raha. Mees võtnud rahakasti välja, pannud sääreluu sinna kohta asemele, lugenud palvet ja ajanud mulla peale. Mees saanud rikkaks meheks ja sääreluu ei ole enam ühte kordagi soigunud.

E 21887/8 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt, 72 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Parasma valda piiravad laialdased sood ja rabad. Neis rabades seisavad suured sügavad augud, keda rahvas urgasteks nimetab. Mõningad on ligi vakamaa suurused ümmargused augud, mis aga aegajalt iga aastase sambla läbi ikka vähemaks lähevad, kuna mõned suutumaks on ära kadunud. Kord katsunud üht niisugust laugast ära mõeta, kas ta ka sügav on. Toodud külast mitu köit, pandud üksteise otsa, köie otsa, aga pisikene pada, mis kiva täis pandud ja lastud urkasse, et ta sügavust siis teada saada. Põhja aga ei ole ilmaski leitud. Kui viimaks köis välja tõmmatud, ei ole enam pada köie otsas olnud, vaid paja asemel olnud köie otsas verine oina pea. Näkk oli paja otsast ära võtnud ja oina pea asemele pannud. Sest ajast ei ole enam keegu julgenud laukaid minna mõetma. Näkk pidada veealune vaim olema, kes ennast iga asja näol näha annab. Kord on ta kui naesterahvas ilusa armsa näoga, kel väga meelitav ja ligitõmbav olek on, vahest mängida, vahest laulda ta nii imeilusaste, kes kõik kuuljad ligi miilitada, siis moondada ta ennast jälle üheks ilusaks asjaks, mis kusagil kalda ligi vees on. Läheb nüüd keegi seda ära võtma, mis muu keegi ei ole kui näkk, kes ennast selleks on muutnud, siis tõmmab näkk teda vette ja viib oma veealuse riiki elama. Näkk ei pidada kedagi surmama ega muud vaeva tegema, vaid aga üksi vee alla viima, kus näkid elavad. Kord käinud üks mees jõe ääres ja näinud, et üks ilus veikene kullast vanker üsna jõe kalda ääres madala vee sees olnud. Mees läinud vankert veest ära võtma, vanker aga ei ole keegi muu olnud, kui näkk. Kui mees käe vankri ligi saanud, tõmmanud näkk mehe jõkke ja viinud ära.

E 21888/9 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärnu linnas olevad kaks kuntort, Jaki ja Miti. Neil olnud kummagil oma tont, kes nende varandust kaitsenud. Järgest püidnud tondid teineteise varandust ära tuua, misläbi mõlema tontide vahel sagedad riiud olnud, kusjuures teine teist püidnud ära kägistada. Kord olnud jälle mõlema tontide vahel suur tüli. Seda näinud aga Miti kutsar, teadmata kumb oma või võeras. Kutsar võtnud puuhalu ja annud teisele hea müraka, misläbi teise tondi jalaluu katki läinud ja terve nüid vigase üle võitu saanud. Homikul tulnud aga herra kutsari juure ja annud kutsarile 25 rubla, üteldes: "See on selle eest, et sina Jaki tondi jalaluu katki lõid." Tondid olla kurjadvainud ja tehe üksi neile head ja koguda varandust, kes tontide sõnad oskata. Kui keegi nende sõnad oskata, siis võida see neid käskida kõiksugu tööd ära teha ja teiste varandust omale tuua. Tulihänd koguda ka varandust, aga ei võida neid töösi ära teha, mis tont teeb. Kord leidnud üks toapoiss, herra kodust äraoleku ajal härra raamatukapist ühe raamatu. Hakanud sealt seest lugema. Kui ta lugenud, tulnud kõiksugu loomi tuppa ja kõik küsinud: "Anna tööd!" Toapoiss ei ole enam teadnud, mis teha. Herra aga tulnud parajaste sel ajal kodu, kui ta seda näinud, ütelnud ta toapoisile: "Miks sa minu raamatud lugesid?" Herra võtnud raamatu ja lugenud raamatust jälle need sõnad, mis tondid tagasi ajanud. Kui tondid ära läinud, ütelnud herra: "Oleks mina mitte kodu tulnud ega neid tagasi saatnud, siis oleksivad nad sind ära murdnud, kui sul neile ei oleks tööd olnud anda."

E 21889/90 (18) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Hendrik Hendriks, 57 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud Parasma valdas üks katkutõbi liikumas, mis mitmed pered inimestest üsna tühjaks teinud. Ei ole enam töötegijaid olnud. Siis käinud mõisa opman mõisasulastega neid talumaid tegemas, kus ei ole enam töölisi olnud. Opman olnud rahva teada suur nõid ja seal peres, kus ta öömajal olnud, näidanud ta oma nõiduse raamatud. Raamat olnud musta lehtedega ja valge tähtedega. Opman seletanud, et selle raamatu sees kõik nõiduse ja tontide sõnad olla, aga tema ei tahta sellega midagi tegemist teha, see olla suur patt. Jutustanud Hendrik Hendriks Jaagupi kihelk. Parasma vallas 57 aastat vana. Tema isa olla sel ajal poisike olnud ja siis seda raamatud näinud.

E 21892/3 (21) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaste elanud kolm suurt nõida: Vidu, Tani ja Nadi. Vidu elanud Virussaares, see saar on Vee valla jaos, kroonu rabas. Ta ümbrust piirab ütlemata tüma soo. Saar aga ise on kõva paekaljuline, ümberringi tema ääri aga piirab vallimooduline võrgustik. Rahvas räägib, et olla seal vanaste üks linn olnud. Tani elanud Taidrasaares, mis umbes arvata 8 versta Virussaarest homiku pool raba sees on ja mille ümber jälle tüma soo on. Nadi elanud Naissaares, mis nende kahe vahel on. Taidra ja Naissaar Parasma valla jaos. Ühe luua ja lasnaga teinud nad ühekorraga leiba. Vilistamise peale tulnud ahjuluud ja leibalasn iseenesest igaühe juure. Hobusega sõitnud nad suve ajal ratsa üle tüma soode üheteisel võeriks, ilma et hobune oleks sisse vajunud. Virussaares pidada nende järgi veel hulk raha olema, aga keegi ei tohi seda kohta kaevata, sest rahva suus on jutt, et seda varandust pidada üks ussikuningas valvama hulga oma alamatega. Rahvas on selle kohale nimeks pannud Ussilõugas, sest igal ajal, kui sinna ligi minnakse, on seal ussi näha.

E 21916/7 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Krätt Üks peremees oli kehvapoolne, ei saanud oma eluga enam läbi. Tema oli kuulnud, et teiste meestel, kes jõukad on, käivad kratid varandust toomas, aga tema va mees ei mõista krätti teha. Ükskord õhtul metsas tuleb temale väike pika habemega mees vasta ja õpetab mehikesele krätitegemise sõnad. Kui nüüd mees kodusse läinud, oodanud, millal teised pererahvas magama läinud, siis läinud sauna ja hakanud krätti valmistama. Kedervarre pani kehaks, suure nõela südameks, kaks vana kasukakäist tiivadeks, kaks tulesütt silmadeks, puuäkke pulgad jalgeks, vanad sukasääred kottideks. Iga kehajäo panemise juures ütles ta ise sõnad. Krätt seisnudki mehe ees ja küsinud kohe tööd. Peremees ütles: "Too mulle vilja, raha, vara jätku!" Sulane oli aga peremehe järele valvanud ja niiviisi sauna seina vahelt kõik peremehe kräti tegemise käigud ja sõnad kuulnud. Kohe hakanud omale ka tegema. Tehjes unustanud ta aga ühe sõna ütlemata ja krätt saanudki kolme jalaga (läänlased hüiavad kolmejalgist pinki ikka krätiks). Siiski olnud see kolmejalgne krätt veel teravam ja tugevam sulasele vara tooma, kui peremehel neljajalgne krätt. Sagedaste võtnud ta veel neljajalgse kräti käest selle noosi veel ära. Krättidele pandud ikka laudile pudru, mis näd sõivad, sööma kallal läksivad krätid igas kordas riidu. Ükskord sõi karjapoiss, kelm, laudil pudru nahka, aga ise pani oma rooja jälle asemele (sittus sisse). Kui nüüd krätid sööma läksid, ütles peremehe krätt: "Pupp, pupp!" Sulase krätt katsus ka ja ütles ka: "Äkk, äkk!" Krätid vihastasivad sellest teust nõnda, et maea põlema panid. Ise pugesivad õue rattarummu sisse, sulane viskas selle tulesse, nii saivad ka krättid ise otsa.

E 21922 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondid toovad raha Kord läinud vaene lesk vabadikunaene õhtul kottu välja. Kaks last jäänud kodu, lapsed ootavad ema, aga ei tule. Viimaks tehakse uks lahti ja lasped jooksevad rõõmuga vastu, aga ema asemel astuvad kaks punast looma sisse ja kohe ahju. Kolistavad kerisekiva ja hakkavad neid maha pilduma. Lapsed suurt hirmu täis, sest tuba on tulisid kiva täis, ei saa välja. Ema tuleb ka kodusse, aga ei pääse laste ligi, ootavad suures hirmus homikud. Homikul näävad - tuba raha täis. Lapsed käinud rahaga mõistlikult ümber ja elanud pärast üsna suureste.

E 21940/3 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
See leitud rahaauk Kolm sõpra jalutasid jalgu. Kui nemad hea tüki maad käinud, siis istusid nemad ühe kivi peale maha, et nemad pidid puhkama. Said nemad puhanud, siis hakkasid nemad üksteise sega mängima ja hüppasid kivi pealt maha ja jälle kivi peale. Nenda mängides kumises see kivi ja nemad võtsid nõu seda üles tõsta. Said nemad seda üles tõstnud, siis leidsid nemad suure vana augu. Oh, kui rõõmsaks said need mehed! Need mehed! Nemad ütlesid teineteise vastu: "Saame nüid igaüks oma osa, siis võime ehk ka ausaste elada." Nüid tuli neil söömaihaldus peale ja üks pidi minema leiba tooma. Kui see aga tee peal oli, andis kurat tema meele, et ta pidi söömise sisse kihtirohtu panema, misläbi need teised pidid ära surema ja kõik see raha siis temale jääma. Nenda avatelles see rahaahnus teda, et ta pidi omad sõbrad ära petma ja tapma. Selsamal ajal aga kiusas ka kurat need teised kaks, et nemad pidid, kui see kolmas tagasi tuleb, teda ära tapma, et siis varandus nende osaks jääks. Kui see kolmas nüüd leivaga tuli, siis läksid nemad kurjaga tema peale ja tapsid teda ilma armuta ära. Sel viisil oli see rahaahnus nende südamed nõnda kõvaks teinud, et nemad tema kisendamisest ega palumisest ei hoolinud. Pärast istusid need kaks maha ja sõid, aga ei pööranud oma silmi sest rahast. Niipea, kui nemad olid söönud, hakkasid nemad sest kihvist paisuma ja nemad surid ulumise ja hammaste kiristamisega. Nenda surid kõik kolm, teadmata, et nemad iseenda tapjad pidid olema. Oh sina ära neetud rahaahnus, kuidas sina inimesi kiusad! Eks nemad mitte ei oleks võinud elada kolmekeste, kui see kade ahne meel mitte nende sees ei oleks olnud. Sellepärast jääb tark vanarahvasõna tõeks ikka meie päevil, et ülekohus ei seisa kotis.

E 21951/2 < Kihelkonna khk. - Jaan Anger (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki Ükskord olnud kaks tüdrukut. Läinud jõõ äärde ja üks üelnud teisele: "Siin on väga ilus, et otsi sa minu pea." Teine ütelnud teisele: "Pane pea minu põlveda peale." Ja see kes ennemini ütelnud, see võtnud oma särgi ja pannud seda teise põlvede peale ja hakanud siis pead otsima. Kui tema natukse aega juba otsinud, siis jõgi tulnud üsna ligidale. Siis tema ütelnud: "Sinul on niisugused hambad kui näkil." Siis tema kadunud ära ja see särk jäänud temale. Tema kiskund seda mitu aega, ei pole katki saanud. Siis teised küsinud, kust tema selle saanud. Tema rääkind, kuidas tema selle saanud, siis see särk kadunud äkisti ära ja ööse üks noormees näinud unes, et oleks ma seda teadnud, siis poleks sina mette elus olnud, aga ma ei või enam parata.

E 22034/6 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuu, päike ja tähed Vanaste oli taevas nenda madalal, et pikk mees aga kõndida sai ja teda kätega katsuda võis. Siis ei olnud veel päikest ega ühtki valguseallikat taevas. Kord juhtus ühel rätsepal püksilappi tarvis olema ja ta lõikas kogemata taeva küljest tüki lahti. Kui ta natuke sai lahti lõigatud, ehmatas ta kangeste ära, sest et säält august paistis hele valgus välja, mis rätsepa ruumisi valgustas. Ta jättis lapi poolele lõikamata ja läks kodu seda lugu naesele rääkima. Naene läks, lõikas päratu suure lapi taeva küljest ära ja juhtus just vanaisa trooni kohtale. Sealt paistis veel heledam valgus välja, kui mehe lõigatud august, sest et mehe lõigatud auk vanaisa trooni kõrval oli. Teised nägid, et rätsepal on valgus ja sellepärast sorkisid nad igale poole aukusid sisse ja säält paistis ka valgus välja. Vanaisa vihastas selle üle ja tõstis trooni kõige taevaga kõrgele nagu ta praegu on. See auk, mida rätsep lõikas, nimetakse kuu. Et rätsep lapi augu ette ripendama jättis, sellest siis tuleb poolkuu, täiskuu jne. Et kuu sees inimese nägu nähakse, see tuleb sellest, et vanaisa säält august alla vaatab, mis inimesed teevad. Seda auku, mis rätsepanaene lõikas, nimetakse päike ja sealt paistab kõige rohkem valgust välja. Neid aukusid, mis teised sorkisid, nimetakse tähed ja neist paistab kõige vähem valgust, sest et nad veikesed on ja teiseks, et nad vanaisa trooni kohal ei ole.

E 22042/5 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukeste loomine Vanal kuldsel ajal käisid head ja pahad vaimud inimeste näol maapealseid inimesi vaatamas. Head vaimud võtsid enestele enamiste halli vanakese kuju. Mis head vaimud maa peal tegid, seda same eestulevas rahvasuust kuuldud jutus kuulda. Ühes Eesti talus olid pilmad. Õhtu, milla kõik inimesed puhkama heidavad, oli kätte jõudnud, kuid pulmalised ei mõelnudki magamise peale. Sel ajal tuli pulmamajasse üks halli peaga kerjaja, kes öömaja palus. Peigmees ja pruut olid nõus ja lubasid sandile öömaja, kuid pulmalised ei tahtnud, endid vabandades, et nendel ei olla ruumi. Sant läks kurva meelega pulmamajast ära ja juhtis omad sammud lähema sauna poole, kus üks puuraiduja oma naese ja lastega sees elas. Puuraiduja majasse jõudes, palus ta öömaja. Need võtsid teda hea meelega vasta, andsid temale süia, tegivad temale põrandale õlgedest aseme ja sant heitis magama. Teisel hommikul, pärast söömist, palus sant puuraiduja poega pulmamajasse vaatama minna, mis pulmalised teevad. Poiss tuli tagasi ja teatas, et pulmalised olla söönud. Natukese aja pärast palus sant jälle poissi pulmamajasse minna. See läks jälle ja tuli selle sõnumiga tagasi, et pulmalised olla kõik tantsinud. Teised olnud kõik kurvad, kuid üksi peigmees ja pruut olnud rõõmsad. Natuke aega pärast seda palus sant kolmat korda poissi pulmalisi vaatama minna. Poiss läks. Pulmamajasse jõudes jäi tema imestuse pärast seisma. Pulmalised tantsisivad, kuid pruudi isa ja ema tulivad tantsides teiste hulgast ning ühtepuhku tantsides nii kaua, kui üle toaläve. Üle toaläve astudes muudeti nemad karudeks, kes kange möirgamisega metsa läksid. Teised pulmalised muudeti koja ukse peal teisteks metsaelajateks. Kõige viimaks tulivad peigmees ja pruut. Koja ukse lävest üle astudes muudeti nemad pääsukesteks, kes rõõmsa lauluga lendu läksid. Puuraiduja poeg läks kodu ning rääkis sandile kõik, mis ta oli näinud. Pärast poisi jutustust tänas sant pererahvast ja läks minema. Selle päe oli puuraiduja õnnega koos. Tema sai rikkaks meheks ja elas mureta elu.

E 22066/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896). Mt. 230 D, 1 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 208. Kana poegadega kulli küüsis Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks jutt ühest kanast, kellel kaksteistkümmend poega on Ükskord oli üks kluksuja kana ning tal oli kaksteistkümmend poega. Neid võttis tema oma tiiva alla, soendas ning toitis neid. Kui see kull tuli, siis läks tema nendega varju alla, et kull neid ei võinud ära võtta. See kull sai seeüle vihaseks ja tegi lepingut teiste kullidega, et nemad ei taha hingata, seni kui nemad kana ning tema poegi ei ole ära söönud. Teised kullid ütlesid: "Meie tahame enne kluksujat kana ära süüa, pärast on pojad keik meie päralt." Aga see ei tahtnud kuidagiviisi korda minna, sest kana valvas ööd ja päävad ning vaatas enese ette, et need kullid temale midagi ei võinud kahju teha. Aga juhtus kord, et üks kanapoeg teiste juure ei jäänud, vaid tahtis ise enesele toidust otsida. Siis võttis teda üks kull kinni ning ütles temale, et kui sa vastu hakkad, siis tahan mina sind ära süia. Aga kui sa mulle oma ema juhatad, kust mina teda hõlpsaste võin kätte saada, siis pead sina elama ning mina tahan sind toita." See kanapoeg ütles: "Ja! Mina tahan oma ema sinu kätte saata. Lase mind aga jooksta. Mina tahan õhta ennast nenda seada, otsegu mina ära kadunud oleks. Nii mina tahan suure healega tsiuku: "Ip, ip, ip!" Siis saab minu ema oma viisi järele jooksma ning minu otsima. Sest kus mina siugun, säält võite teda leida." Ning see sündis nõnda. Ning see kluksuja kana võeti kinni ning keik need pojad saivad laiali pillatud. Ning need kullid olivad väga rõõmsad ning ütlesivad: "Kolmandamal pääval on suur püha, siis tahame neist poegist enestele söömaaja teha ning neid nii kaua vangis hoida." Aga see keige suurem kull ütles: "Ei mitte, nii kaua ei taha ma mitte paastuda!" Tema haard (võttis) selle kanapoja kinni, kes ema oli ära annud, ning kiskus teda oma küüntega katki ning sõi ära. Suure püha hommikul tulevad kõik kullid kokku ning igaüks tahtis sest kluksujast kanast midagi süia saada. Aga kui nemad isekeskis riidlesivad, kiskus see kana ennast nende käest lahti ning lendas ära. Ta läks jälle oma ärapillatud poegade järele, kuhu nemad iial olid ära hirmutud. Üks siuksus siin, teine sääl. Kui need pojad jälle oma ema häält kuulsivad - Jumal avita! Missuguse suure rõõmuga nemad jälle keik kokko jooksivad! Ning see ema tõi need üksteistkümmend oma poega jälle kokku. Kullid olivad teda küll väega ära kiskunud ja tema ihu oli täis haavu. Siiski hoidis tema oma poegi, soendas neid ning otsis neile toidust. Sest päävast saadik ei saanud kull enam võimust ei selle kana ega ka tema poegade üle.

E 22111/2 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku surm Olnud korra kange katkuaeg. Inimisi surnud igal pool nagu puru ja ränka ja need inimesed, kes veel elanud, olnud argu ja hirmu täis, hoidku. Pugenud, kus saanud, kas ahju või ahju peale. Korra juhtunud siis niisama. Inimesed maganud tuas sängis, ainult üks vanamees maganud ülevel ahju peal - olnud ka kümmekond lapsi temaga ühes. Korraga läinud tua uks lahti ja vaata, va hall mees astunud uksest sisse. Teis käes olnud oda, teis käes veikene tilin-kell. Läinud iga sängi ette, puutunud magajat odaga ja tilistanud ise kella. Keda ta aga puutunud, see surnud. Kui vanamees ahju pealt seda näinud, pugenud ta ära laste alla. Kartnud, et va odaga vana üles ahju peale tuleb ja teda ära surmab. Va odaga vana roninud ka kartsast mööda ülesse, puutunud iga last ja kõlistanud kella. Keda puutunud, see surnud. Vanamees aga laste all jäenud elusse, sest et odamees teda ei näinud. Pärast astunud ta jälle uksest välja ja läinud minema. Ahjupealne vanakene aga rääkinud lugu teistele, teised jälle teistele ja nenda olen minagi seda kuulnud.

E 22112/3 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan äkke all Ükskord äestanud mees põllul. Päike paistnud õige palavalt ja ilm olnud ilus. Korraga aga läinud taevas pilve ja hea ilm olnud kadunud. Hakanud ka vihma veel sadama ja ka müristama. Vanapagan aga kartnud kangeste müristamist, läinud ja pugenud põllule äkke alla, sest seal olla temal luba varjul olla. Müristanud - müristanud, vanapagan olnud ikka äkke all. Pea läinud aga müristamine hoopis valjumaks ning välgud löönud säuh ja säuh vastu äket. Talumees arvanud, et äke põleb, läinud põllule vaatama, näinud: ei äke põle ühti, ainult välgud löövad vastu äge. Talumees mõelnud no, et kes teab, ehk on mu va äetükk siin ees. Tõmmanud karpauhti äe selga, et kodu viia. Kohe aga kähvatanud müristamine nii valjult, et mees pikali kukkunud. Välgud löönud ikka kiuh ja käuh. Põle muud näha olnud kui ainult sinist suitsu. Seegi kadunud ka varssi ära - pikker löönud vanapoisi surnuks. Nüüd ei jäeta siis äge mitte paljut kauas põllule. Ehk kui jäetakse, siis tõmmatakse ägi keskelt nagu maja katukse moodu üles. Sest siis ei olla vanalpaganal mitte luba äkke alla varjule minna. Unutab aga keegi äe üles tõmmamata, siis on vanalpaganal müristamise aegus hea asi ning pueb sinna alla varjule.

E 22113/4 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd sa said (luupain) Elanud korra keegi eidekene. Olnud üsna va nõid ja sõnutseja. Aga tea, kuidas see juhtunud, et va luupainaja teda tallamas käinud. Eit vihastanud küll ja katsunud oma sõnaosavust, aga mis sa röövlele teed, tuleb sulle peale ja tallab, et vesi silmist välja, üsna mürk ise. Nõiaeit pidanud kannatama, kannatama kuni noorkuu tuleb, siis mürgile kätte tasuda. Nenda ta teinud ka ja kannatanud kuni noorkuu tulnud. Esimesel noorekuu öösel võtnud ta mõõdunuia piosse, istunud sängi ääre peale ja ootnud luupainaja tulekut. Jõudnud ka poole öö aeg, seal kuulnud eit eeskojas kobinat. Valge kuju nagu pugenud uksest sisse ja jäenud eide juurde sängi ette seisatama. Eit tõmmanud mõõdunuia ja virutanud valgele kogule parpläu vastu vahtimest, üelnud veel ise: "Nüüd sa said!" Valge kogu pannud kui välk uksest välja tua ette, osaltanud sealt veel: "Toll loll, toll loll!" Siis kadunud. Nõiaeit elanud nüüd jälle rahulikku elu, ega luupainaja põle teda enam kordagi vaatama tulnud.

E 22114/6 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja jäljed Korra käinud va patakas jälle üht noormeest vaevamas. Noormees unistanud iga öösel ning lõppenud üsna kõhnasse. Aga vot korra saanud ta ometi head nõu. Tark käskinud kõik kohad kinni toppida, olgu ka korsnaauk ehk oksapragu, siis seina sisse paranda, peale veikest auku uuristada ja õhtul tuhka parandale augu alla riputada. Küll siis homiku ära näeb, miskased jäljed seal on. Noormees teinud ka nii ja toppinud vähema kui prao kinni, siis uuristanud augu seinasse ja riputanud tuhka alla. Ootnud nüüd asja selgumist. Saanud na poole öö aeg, kuuldud kõbinat ja juba unistanud noormees peal, luupain tallanud. Teised hakanud kisa tegema, kohe kadunud mütsakas ära. Jõudnud homiku, mindud ja vaadatud, mis jäljed nüüd tuha peal on. Vaadatud, vaadatud, ei muud midagi kui kassijäljed, teised tulnud, teised läinud. Noormees läinud nüüd jälle targa juurde ning ütelnud, et tuha peal olla kassijäljed. "Ah kassijäljed," vastanud tark. "Mis nüüd muud, kui tee kodus üks pihlakane pulk, lõika kolm risti otsa peale ja valva öösel ta tulekut. Saad sa aru, et ta tuas on, siis pista pihlakast punn kohe ette, küll siis näed, kes ta on." Noormees tänanud ja läinud. Teinud kohe kodus punni valmis. Ootnud öösel augu ääres kassi ilmumist. Põle kaua tarvis oodata olnudki, kass roomanud juba sisse. Noormees kohe augule ja punn ette. Kohe kuulnud ka nutuhäält, võtnud tule üles, kena neiu tuas. Hoolsamalt silmitsedes näinud, et see keegi muu pole olnud, kui teise pere tüdruk. Tüdruk tahtnud, et poiss ta ära võtab, poiss pole aga võtnud ja sellepärast siis käinud ta poissi tallamas. Nüüd lubanud ta, et ta iialgi enam noortmeest vaevama ei tule ja palunud välja laskta. Noormees täitnud ka ta soovi ja tõmmanud punni eest ära, kohe lipsanud kirju kass minema. Läinud ja kadunud. Noormees saanud sellest vaevast seekord jälle lahti üsna hõlpsa vaevaga.

E 22119/20 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaaegne ussipesa Vanarahvas teadnud rääkida, et Sõrves kuhugil suure kivi all määratu suur ussi pesa olla. Kellegil pole aga julgust olnud seda pesa vaatama minna, igaüks kartnud, et ussikuningas ligitulijaid ära sööb. Ja nenda seisnud ussipesa kaua aega aega puutumata. Üks kord aga juhtunud üks väljamaa laev sinna purjutama. Laevakaptin olnud suur ussisõnade mõistja ja kui ta seda jutu kuulnud, et seal kuhugil suure kivi all ussipesa olla, siis palunud ta ennast sinna juhatada. Sõrulased aga seletanud, et sinna minek hoopis kardetav olla ja ussikuningas neid kohe ära murda. Võeras kaptin aga põle kuulanud, vaid sammunud sinna, kuhu juhatatud. Kaptin astunud kivi ette, lugenud oma ussisõnad ära ja pugenud august alla. Vana usside peremeest, kuningat, põle seekord kodu olnud ja kaptinil olnud päris hõlbus kullavarandust, mida ussid korjanud, ära tuua. Kaptin toonud õige hulga kulda kivi ette välja, ilma et ussid teda vähegi oleks takistanud. Rõõmsa meelega astunud kaptin laeva peale ja purjutanud edasi. Vanaaegsest ussipesast saadud kuld oli teda korraga rikkaks teinud.

E 22121 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kalja tehakse, siis põletakse kann enne tulega üle, et kuri sõna viga ei teeks.

E 22121 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus ei vihelda, et haiges ei jääks.

E 22121 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus sündinud laps ei jäe mitte elama, ehk kui jäeb, siis elab põduralt.

E 22137/8 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui puuvankrid ollid rohkeste pruugitaved olnud, läinud üks mees üsna uue puuvankriga, mis võidmata olnud, üle Nurme jõe. Jõekaldast Sindi vabriku poole edasi minnes tulnud heinamaa ette, kust aga mitte läbi käia ei olnud lubatud. Jões saanud puurattad märjaks ja hakanud kangeste karjuma ja niuksuma. Mees kuulatanud vankri peal rataste karjumist, mis aga tema kõrvus nii kostnud: "Ei tea - kas on hea - et me siit lähme. Ei tea - kas on hea - et me siit lähme," ja ikka nii edasi. Heinamaa peal tulnud metsavaht vastu ja tahtnud meest käsu üleastumise pärast trahvida. Mees annud hobusele piitsaga pihta, et metsavahi käest peaseda. Kui hobune sõitnud, kiununud ja karjunud rattad palju hullemini. Nüüd kostnud see heal mehe kõrvu: "Eks ma ütelnd, eks ma ütelnd, eks ma ütelnd jne."

E 22139/40 (11) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees kiitnud ennast väga targa olevad, iseäranis usside vastu, et ta nendega kõik teha võib, mis ta tahtvat. Et teised seda ei ole uskunud, läinud mehed isekeskis punnima ja kihla vedama. Tark lubanud elava ussi omale põue panna, et uss temale midagi viga ei tee, kuna teised selle vastu seisnud. Viimati läinud mehed metsa, kus nad ühe ussi ülesse otsinud. Tark võtnud ka ussi ja pannud enesele põue. Üks pealtvaatajatest ütelnud: "So isal olid hammad ja emal olid hammad, noh, kus sinu hambad on?" Nii karanud uss hammastega teise ihusse kinni, kuna ta valjuste karjuma hakanud. Viimati läinud see, kes seda ütelnud ja peastnud teise ussi käest lahti, kus ta ka oma sõnadega valu ära võtnud.

E 22140 (12) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud mõisasulased mõisarehe juures lõuna aegas koos. Üks kiitnud ennast, et tema niisugused sõnad mõistab, mis valu ära võtavad, iseäranis vitsa valu. Selle tõenduseks lasknud ta ennast vitsadega palja ihu pihta peksta, ei ilmaski valu ei tunne. Rehepapp, kes parajate ahju kütnud, vaadanud seda lugu pealt, et mees ka tõeste nii tark on, et ta valu ei tunne. Ta võtnud viimaks ühe pihlakavitsa haovihu seest, tõmmanud selle läbi tule, läinud mehe juure ja ütelnud: "Mis lori see on, et inimene vitsalöögist valu ei tunne, ma löön ka korra." Mees olnud ka sellega rahul ja lubanud lüia. Rehepapp äiganud korra vitsaga põigeti keha. Mees karjudes üles ja jooksma, kuna teised järele naerma jäenud.

E 22143/4 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Naine ei taha mehele uusi pükse jalga anda Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel mehel olnud väga tige ja kuri naene, kes temaga alati nurisenud ja riielnud. Korra tahtnud mees asjatalituse pärast välja minna ja küsinud naese kääst uusi püksa. Naene annud viimati suure tüli ja riiu järele mehele uued püksid ja ütelnud: "Aga hoia, et sa mitte neid kusagil ära ei lõhu!" Mehe tee läinud ühest kohast metsast läbi. Metsavaht aga pannud metsa püssi kunstlikult põdrade püidmiseks nõnda ülesse, et kui põdra sealt eest läbi läheb, siis püss iseenesest põdra peale lahti läheb. Mees aga juhtunud just sealt läbi minema, kus püss püidmisel olnud. Kui ta püssi kohta saanud, paukunud püss tema pihta lahti ja laeng haavlid tunginud temale reiesse. Mees pööranud valuga kodu tagasi. Kui ta kodu saanud, tulnud naene temale käratsedes vastu ja ütelnud: "Ma keelasin sind küll, et sa uusi püksa jalga ei pane, noh, nüid on püksid lõhutud!" Mees vastanud viimaks tasakesi: "Miks sa püksidest räägid, kui enam reisa pükste sees ei olegi!"

E 22146/7 (19) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896). Mt. 203 B, 7 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 178. Koer lambaga kohtus Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste olnud korra lambal kange nälg ja kui ta kusagilt midagi ei ole saanud, läinud ta koera käest laenama. Koer annud ka temale, mis tal tarvis olnud, ja ütelnud, et lammas oma võla ka rutuste ära maksab. Lammas ütelnud: "Kui ma muidu ei saa, siis maksan oma kasukaga." Läinud tükk aega mööda. Lammas aga ei ole maksmise peale sugugi mõtelnud, vaid elanud rahulikult edasi. Koer, kui ta näinud, et lammas võlga maksta ei taha, läinud Jumala juure kaebama. Jumal kutsunud lamba oma juure ja küsinud, kas see tõsi on, mis koer kaebanud. Lammas ütelnud, et see tõsi olla. Ta unustanud maksmata ja praegu ei olla temal midagi maksta. Jumal aga ütelnud, et ta oma kasuka peab ära võtta laskma. Lammas aga palunud vastu, et tema kasukast mitte tervelt ei või ära anda, vaid karvad üksi kasuka pealt. Siis leppinud ka koer sellega, ja lasknud oma peremeest lamba villad ehk karvad ära niita. Peremees aga teinud neist villadest omale kuue ja sest saadik niidetakse lambaid.

E 22154/5 (24) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra läinud kaks tüdrukut jüripäeva öösel metsa käima. Nad olivad juba tükk maad ära käinud, kui nad maantee ääre välja jõudnud, kust üks väikene oja läbi jooksnud. Oja ääres olnud juba tükati noor rohi tärganud ja mõned kevadised lilled õitsenud. Tüdrukud noppinud neid lillesid ja pidanud juba noppimist järele jätma, aga üks ilus lilles olnud veel üsna vee pindas, mida teine tüdruk ära võtta tahtnud. Kui ta seda võtma läinud, hüidnud üks hale heal tüdrukute selja tagant: "Ärge kõiki ära võtke, jätke ometigi üks minule." Tüdruk ehmatanud ära ja vaadanud tagasi. Nende selja taga seisnud üks valge kogu, kes oja poole sammunud. Ta läinud kunni kesket oja, siis kadunud äkiste vee sisse ära. Tüdrukud visanud kõik nopitud lilled vee sisse ja läinud kodu. Kodu rääkinud oma juhtumist teistele, mis nad näinud. Kodused rahvas aga teadnud, et sinna kohta ojasse üks mees linnast tulles ümber oli läinud ja ära uppunud ja nüid undreti surma pärast peab tema vaim mõnikord hulkumas käima, keda mitmed olla näinud. Mõnikord olla ka seal oigamist ja appihüidmist kuulda olnud.

E 22179 (13) < Koeru khk. < Ambla khk. - M. Leppik (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
"Kes käskis nõnda palju lapsi muretseda!" Aastal 1869-70. oli vaene aasta. Vili oli kallis, tööd vähe. Seal läks üks vaene naisterahvas, Leenu nimi, kellel haige mees ja 3 väetimad last kodu, Aavere mõisahärra juurde (Järvamaal) rukkid töö peale võlgu tellima. Uhke, pilges tallitaja juhtus mõisahärra juures olema ja ütles: "Kuule, Leenu Traasberg! Kes käskis sind nii palju lapsi muretseda, et neid toita ei jõua!" Leenu vastas tallitajale: "Kas sind on kästud ja mind on keelatud!" Härra koputas Leenule õla peale ja ütles: "Tubli vastus, Leenu! Mine aida juurde, võta kuli rukkid töö peale!" Tallitaja läks häbiga õue.

E 22197/200 (17) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, 18-aastane poiss petab 80-aastast vanatüdrukut, Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vantüdruku paarilugemise lugu Kord elanud kusagil külas vana kaheksakümne-aastane tüdruk. Oma noorest põlvest siia-aeani oodanud ta ikka omale ka kosilasi; olnud ju rikas, aga seda ei teadnud keegi, mispärast kosilased tulemata viibinud. Temal olnud ise oma hea jagu varandust ja pärinud ka oma ristiema poolt ligi tuhat rubla. Nüid olnud vanakene kõige rikkam tüdruk üle kihelkonna. Seda kuulnud keegi noor poisikene ja mõtelnud iseenesest: "Tarvis õige vana rauga käest see suur varandus ära võtta ja teenima panna, mis ta muidu moorikese kaes hallitab!" Läinudki moorikese juure, rääkinud sellele kosjajuttu ja lubanud ära võtta. Vanatüdruk kohe sellega nõus ja lähevad õpetaja juure paarilugemisele. Enne minemist käsknud Hans - nõnda oli poisi nimi - vanakest heaste raha juure võtta, et siis pärast paarilugemist ka linna minna pruudiehteid ostma. Teel küsis Hans jälle: "Kas palju raha ligi võtsid nüüd ka?" - "Võtsin ikka ka natukene!" vastas vanamoor ja andis ühe nutsaka räbala sisse mässitult Hansu kätte, öeldes: "Võta nüüd ende kätte, sest sina nüüd ka ikka tema hoidjaks jääd!" Hans võttis naerdes rahapaki vasta, kus üle tuhat rubla sisse oli mässitud ja sammus rõõmsa meelega kirikumõisa poole. Kirikumõisa jõudes jäi Hans välja ootama ja vanaeit läks kohe õpetajale asja avaldama. Tuppa astudes teretas vanaeit õpetajaherrad: "Tere, tere, õpetajaherr?" - ja põrutas kepiga põrandale takti juure. "Tere, tere, vanaeidekene!" teretanud õpetaja ja küsis kohe, mis siis eidel soovida olla. "A meest tahan, õpetajaherra!" - ja põrutas jälle kepiga põrandal takti. "Kui vana sa siis ka oled?" küsis õpetaja. "Katsakümmend aastad," kostis vanaeit keppi põrutades. "Oi, liig vana, sinule ei või enam meest anda!" vastand õpetaja. "Palles iks õpetajaherralt meest!" palunud vanaeit. "Ei või, armas eit, meie seadus ei luba nii vanale meest anda!" ütelnud jälle õpetaja. "Hooras lää, hooras lää, õpetajaherr, tulevaaste tuleme kolmekesti!" kägistas vanaeit keppi põrutades. "Kui vana see tõinepool sul siis on?" küsis õpetaja. "Katsatõisku aastad!" vastas vanaeit. "Liig noor!" vastas õpetaja. "Lase ta siis sisse tulla!" Vanaeit läks kepi najal ukse lävele ja hüüdis: "Hans, Hans, tule sisse!" Aga Hansu polnud kuskil enam. Viimaks läks vanaeit välja ja hüüdis jälle: "Hans, Hans, kärnane konn, kus sa lätsid?" Aga Hansu ei olnud enam kusagil, sest Hans oli ju kohe ära läinud, kui vanaeit õpetaja juure oli läinud. Vanakene ei saanud õpetaja juures käimisest midagi asja, vaid pidi ilma meheta ja ka ilma rahata koju tagasi minema.

E 22201/2 (21) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Minia töö juures unine. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nooriku haigutamine Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, haegutanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra haegutamise aegus: "Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!" Tõise haegutamise aal ütelnud: "Meie rahvas lääve magame juba!" Kolmad korra aegus ütelnud: "Meie rahvas magase ammu juba!" Siis käskinud ämm teda ka magama minna.

E 22203/4 (23) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Kui mees toob asplite jaoks puud, siis naine surevat. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes haspelt tege, sel naine kooles Kord olnud ühel mehel laisk naine, see ei ole talvel viisinud midagid teha. Kui mees käskinud lõnga kedrata, siis ütelnud: "Kust ma kedrada saan, kui mul ei ole haspelt lõnga aeada!" Kord läinud mees metsa hasplipuud otsima. Naine jooksnud ette, ilma mehe nägemata, kükitanud põesasse ja laulnud ikka ütsi sõnu: "Kes haspelt tege, sel naine kooles; kes haspelt tege, sel naine kooles!" Mees kullelnud tüki aega seda laulu, ei julgenud hasplipuud kodu viia ega hasplit teha, sest arvas siis ka naisest ilma jäävat. Naine jooksis jälle põõsaste vahelt ilma mehe nägemata koju. Kui mees kodu jõudis, jutustas see kõik, mis ta metsas kuulnud oli ja ei sundinud naist enam ketrama.

E 22267 (4) < Ambla khk, Lehtse v., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel ravanduse haigus on, see peab pahema jala kingakanna seest kolm korda vett rüüpama. Niisama ka aitab see, kui pahema käe pihupesa lakutakse risti kolm korda.

E 22268 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loom saab ostetud, siis võetakse vaksapitkune pihlakapulk, sellega mõedetakse looma saba ära. Siis pandakse pulk katuseräästasse, siis pidada loom heaste korda minema.

E 22269 (17) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui nirki nähtakse õues ehk hoonetes, siis ei pidada loomad heaste korda minema. Kui aga teda kaugemal nähikse, siis pidada heaste korda minema.

E 22269 (18) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui külasse lähed, kus parajaste vorstisi tehtakse, seal peab sedaviisi ütlema: Vorsti tehakse, mauku valatakse, üht lükatakse, teist tõugatakse, mind vaest jäätakse vahele. Siis ei karda pererahvas, et sa ehk vorstid ära nõidud.

E 22270 (22) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naisterahvas, kes kuude vahaajal on sündinud, ei pidada elades sugu saama.

E 22270 (27) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt on ohatanud, siis peab see inimene, kellel viga on, kolm korda haukubuvitsast läbi pugema.

E 22273 (44) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koeranaeltest tahetakse lahti saada, nühitakse koidu ajal, kuuvalgel neid, sealjuures räägitakse: "Kuuke, kuuke, ega sinul seda ole, mis minul on." Selle juures ei tohi oma silmnägu kuule näidata.

E 22276 (60) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul ei tohi kihlama minna, siis pidada noorik ruttu vanaks jääma.

E 22281 (7) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes järves olnud hirmus palju vesihaldjaid. Õhtute nähtud neid mööda kaldaid, inimese ja mitmet moodi loomade kujul ronima. Iga aasta uppunud senna ikka üks inimene ehk laps ära. Enne uppumist laenetanud ja kohisenud järvevesi kangesti. Peale uppumise jäänud aga vagaseks. Kord kukkunud üks 20-aastane noor mees järve ja saanud kohe haldjatest alla kistud. Temal olnud aga arud veel selged, et nii et ta nende kääst lahti püüdnud rabeleda. See pole aga korda läinud. Viimaks tulnud tal hea nõu. Ta lugenud mõttes kolm korda "Issameiet" ja kohe kadunud haldjad tema kallalt. Tüki aja mässand ta siis vee sees ning saanud viimaks suure vaevaga vee peale, kust ta teiste abiga kaldale saanud. Peale selle pole senna järve enam iga aasta inimesi uppunud ja mõned, kes küll vette on kukkunud, on ka välja saanud. Siiski võtta ta tihtigi veel ohvrid.

E 22288/9 (10) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord vedanud keegi kihla, et tema kõrsi ees olevast järvest üle ujub. Mees olnud hea ujuja. Ta pannud piibu suitsema ja hakanud ujuma. Õnnelikult saanud ta teinepoole kaldasse. Järv seisab aga tüma soo sees. Et mehel tagasi tulemine mööda kallast väga vaevaline olnud, siis ujunud ta uueste jälle otseteed kõrtsi poole. Õnnelikult ujunud ta ka teise poole kaldasse tagasi. Mõni samm aga kaldast eemal, kus mehe jalad peaaegu põhja puutunud, vajunud mees põhja. Ta tõmmatud küll silmapilk veest välja, aga surnu jäänudki surnuks. Peale selle kuuldud seal järves õhtuti imelikku arusaamata sõnu ja nähtud ka halli habemega meest seal kohas ujuma, kus mees oli uppunud. Mõni aeg peale seda uppunud senna kohta kaks meest ära. Mehi järvest välja võttes tulnud ühe mehe suust suur konn välja ja läinud sulpsates järve. Arvatakse, et see järvevaim olla, kes inimesi alla kiskuda. Kord pidanud üks poisikene sennasama kohta ära uppuma, saanud aga Jumala nime veel nimetada ja saanud sedaviisi järvest välja. Vahest nähtud järve peal ka tuliseid kerasid, mis nagu suuretüki kuulid pidada olema. Need veereda suure kiirusega ja kaduda siis äkitselt ära. Kalu ei pidada seal järves mitte palju olema, selle asemel aga palju suuri konnasi.

E 22290 (11) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees läinud sulasega metsa hagu raiuma. Pannud leivakoti puu otsa rippuma ja hakanud ise tööle. Mehed teinud lõunani tubliste tööd ja läinud siis leiba võtma. Teinud tule üles, et soem oleks. Tuli ei ole aga kudagi moodi tahtnud polema hakata. Viimaks ometi saanud sulane tule üles ja hüüdnud: "Ei enam kustu ehk kuse peale!" ädast saanud sulane need sõnad suust, kui tuli jälle ära kustunud. Sulane kirunud: "Mis ta, kurat, sest tulest jälle ära kustutab!" Kohe selle peale saanud sulane hea lataka vastu kõrvu, nii et kuulmine ja nägemine kadunud. Kui ta jälle mõistusele tõusnud, leidnud enese paksu tihnu seest. Kõik kondid valutanud kangesti. Ta pugenud sealt välja ja näinud, et peremees juba õhtule minemas olnud. Ta olla sulast igalt poolt otsinud ja hüüdnud, aga kusagilt mitte leidnud. Sulase kadumise ajal, lõuna ajal olnud ta vähe maad eemal, nii et temagi pole näinud, mis sulasega sündis ja kuda ta senna tihnu sai lükatud. Sulane pole aga sest saadik iialgi enam vandunud tühja asja pärast.

E 22291/2 (12) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sulane püüdnud öösel vähki jõest. Selleks koorinud tema konnadel nahad seljast ära, pannud söödaks. Pimedal ööl kukkunud ta aga võrku sisse pannes jõkke. Vee sees tunnud ta, kuda keegi tema jalast kinni võtnud ja ikka allapidi vidanud. Korraga leidnud te enese ilusaste ehitatud toast, mis kulla ja hõbedaga ehitatud olnud. Mees pannud toredust imeks. Äkitselt läinud üks uks lahti ja sealt tulnud päratu suur konn hüpates sisse. Vahtinud vähe aega mehe peale ja rääkinud: "Sa üleannetu inimene, kuda tohid sina minu poegi tappa ja nahad seljast ära kiskuda, et sedaviisi teisi elajaid püiad. Minu laste hädakisa on minu kõrvu ulatanud ja ma pean nende peale halastama sellega, et sind trahvin nii, et sa enam minu laste piinamise peale ei pea mõtlema." Seda rääkides virutanud suur konn oma käpaga hea lopsu mehele vastu vahtimist, nii et sellel kuulmine ja nägemine tükiks ajaks kadunud. Kui ta jälle ülesse ärganud, leidnud enese jõe ääres istumast. Ta tuletanud seda lugu meelde ja läinud tule äärde ennast soojendama. Seal jäänud ta magama. Kui ta jälle ülesse ärganud, olnud päikene juba keskhomikus. Ta tõusnud ülesse ja läinud kiiresti minema. Tee peal tulnud aga temale konn hüpates vastu. Konna nähes ehmatanud ta kangesti ja pistnud jooksu. Konn hüpates taga järele. Mees sibanud hirmuga nii kaua, kuni ta väsinult maha langenud. Sest ajast kartnud ta iga kord konna, nii et ta tulest ehk veest oleks läbi jooksnud kui konna nägi.

E 22293/4 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaeit olnud üksi kodu. Teised olnud heinamaal. Eidekene söönud õhtuoodet toas, kui uks korraga nagu tuulest lahti kistud ja peremees tuppa astunud üteldes: "Perenaine kukkus jõkke." Eit hakanud pärima, kudas see tuli, pikemalt, peremees aga kadunud kui maa alla. Eit otsinud õuest ja hüüdnud, aga mis ei ole, seda pole kusagil. Heinamaad olnud 25 versta kodunt kaugel. Teisel hommikul toonud peremees hobusega perenaese surnult kodu. Ta olnud tõeste jõkke kukkunud ja ära uppunud. Peremees aga ei olnud eile õhtu mitte kodu käinud. Nii ei olnud see siis enda arvamisele järele muud midagi kui perenaise surma kuulutaja mardus, kes eila õhtu peremehe näul kodu käis.

E 22398/400 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugud Ühel jaanipäeva lauba õhtul tuli üks vanamees kõrtsist joobunud peaga ja läks kodu poole. Kui tema ühest põllust üle läks, nägi ta ühe suure kivi ääres tulelõkke põlevad. Mees läks tule juurde ja tahtis piibu peale tuld võtta, aga tule äärde istus üks hall vanamees, kes raudhargiga tuld segas. See vanamees ei tahtnud laska tuld võtta. Viimaks lükkas mees jalapöiaga tuld laiale, võttis eemalt ühe söe ja pani piibu peale. Kui mees kodu jõudis, heitis tema magama. Hommikul kui ülese ärkas ja pidi piibu tubakast panema, leidis tema piibu pealt hõberubla. Mees vaatas ja mõtles, kust see siia on tulnud. Äkiste tuli temal meelde, et tema sealt tulelõkkest oli tuld võtnud. Ma lähen vaatan ehk on seal veel hõberublatükkisi maas. Kui mees kivi juurde jõudis, leidis tema mitu head kamalutäit hõberublasi. Neid, mis tema ise oli jalaga laiale visanud. Mees läks kõrtsi ja tegi seal mitme rublale kannad külge.

E 22400/7 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundiks moondatud. Muiste olnud üks mees, sellel olnud kaks armukest, mõlemid lubanud mees omale naiseks võtta. Teine armuke olnud peretütar ja teine saunarahva laps. Viimaks võttis mees peretütre omale naiseks ja jättis saunamehe tütre järele. Laupäeval käisid kiriku juures ja kolme nädala pärast olid toredad pulmad, sest pererahval oli üksainuke laps ja siis sai ka hea veimevake ligi. Aasta elasivad noorpaar õnnelikku abielu, neil oli ka üks poeglaps. Pärast varrusid ühel öösel magasid mees ja naine ühes voodis, mees ärkas krõbina peale ülese ja nägi - naine hüppas hundina kambri uksest välja. Mees jäi kohkudes seisma ja ei teadnud midagist teha. Viimaks ajas tema teised pererahvad ka ülese ja rääkis, et naine olla hundina kambrist välja hüpanud. Teised kohkusid ka esite ära. Siis hakkasid arvama, kes perenaist on hundiks nõidanud, kellegi peale ei teadnud süid lükata. Äkiste tuli peremehel meelde ja ütles, vist see saunaeit on seda teinud, kelle tütre mina esite pidin naeseks võtma. See peab üks pisinõid olema. "Jah, on küll," tõendas sulane. Peremees ei teadnud esite midagi, mis pidi tegema, vaid ootama, mis saatus toob. Mees võttis naeseema oma juurde lapsehoidjaks. Ühel öösel oli laps vanaema kõrvast kadunud, kui tema ülesse ärkas ehmatades ära, ajas peremehe ülesse ja rääkis, et laps kadunud. Nemad ei teadnud kuskile otsima minna, vaid arvasid, et nõid on lapse ära viinud. Natuke aega vahet, kuulevad, laps nutab õues ukse taga. Lähvad vaatama ja laps ongi ukse taga, esite imestasid küll, aga aru ei saanud, kuida laps senna saanud. Teisel ööl laps kadunud, natukese aja pärast kuulevad, laps nutab jälle ukse taga. Kolmandamal ööl jäi peremees valvama, kes pidi lapse õue vedama. Kesköö ajal tehti kambri uks lahti ja hunt hüppas kambri, võttis lapse käppade vahele ja läks uksest välja. Peremees läks ka järele. Hunt läks mööda teed edasi, üks pool versta maad, seal pani lapse käppade vahelt maha, tõmbas hundinaha seljast ära, viskas kivi peale ja siis võttis lapse sülesse, andis rinnalapse suhu ja istus teese kivi peale. Oli tema lapse ära imetanud, pani lapse maha, võttis viskas hundinaha selga, siis võttis lapse jälle vahele ja viis tuaukse taha. Kui peremees seda kõik oli näinud, rääkis seda vanaemale, ema ütles: "Sina pead homme minema targa juurde ja targa käest nõu küsima." Hommikul, kui vähe valgemaks hakkas minema, pani mees riided selga ja läks targa juurde. Kui mees targale oma juhtumist oli rääkinud, ütles tark: "Kui sina kodu lähed, siis väe hästi palju puid ja kanda senna kivi peale, kus hunt oma naha viskab, siis pista need puud põlema. Nõnda kaua põleda, kuni kivi punaseks läheb. Kui hunt oma naha senna peale viskab, siis kõrveb see senna kivi külge kinni, tema ei saa nahka kätte ja siis ei pease kuskile minna." Mees tänas tarka õpetuse eest ja läks kodu. Seal tegi tema targa õpetuse järel. Öösel tuli hunt ja viis lapse ära, mees läks ka salaja järel. Oli hunt naha kivi peale visanud, tuli mehele kange kärtsuhais ninasse. Oli naine lapse ära imetanud ja maha pannud, läks tema kivi pealt nahka võtma. Küll tema kiskus, aga kätte ei saanud. Kui naine tüki aega oli kiskunud, läks viimaks mees tema juurde ja küsis: "Mis, sina siin!" Esite vaatas naine nii võõrite mehe peale, aga viimaks, kui ära tundis, et oma mees oli, hakkas tema mehe kaela ümbert kinni, ütles: "Sina oled minu ära peastnud!" Läksid seltsis koju, naine rääkis: "Mina tundsin, kui visati kasukas minu peale, aga kui ülesse ärkasin, tundsin, et olen hundiks muudetud. Aga seda mina ei tea, kes viskas." See kivi, kus hundinahk ära kõrvetati, hüütakse tänapäevani Hundikiviks.

E 22415 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ihnus rikas isa Vanamees olnud haige ja tunneb surma ligi olevat, aga ei raatsi raha lastele anda, paneb raha koldetuhka üteldes: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ise sureb ära ja mini on näind, et isa kolde raha on pand, aga kätte ei saa. Otsind küll - ei ole -, aga pojal torkas meele - vanamees ju alles kodu. Lähvad toovad vanamehe reha alt ära, pistavad käe tuhka ja ise ütlevad: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ja vaata, rahakott rippus surnud isa peos. Nõnda said raha kätte.

E 22416/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõaaegne raha Vanasti kui sõjad väga suured Eestis olid, siis maeti raha kõik maa sisse ehk lasti allikasse, et vaendlased kätte ei saasi. Kes veel, kes sõjaväljal viimane, sest sugulastest ära surnud, vandunud siis surres ära, et tema kooljas seda rahakasti hoiaks, et vaendlased kätte ei saa. Ühes allikas pandud veel selle kinnitusega, et tammepakk, mis üle allika pandud, ratsahobusega kolm korda üle allika peab sõitma, mööda tammepakku, siis tõuseb rahakatel iseenesest ülesse. Üleaedne, kes vandumist kuulnud ja ka raha panemist näind, on peale sõja elusse jäänd ja läind katsuma, kas rahakatla kätte saab. Läind ratsahobusega, sõitnud üle allika, pöörab ümber, kui kolm korda ära oli sõitnud. Aga ennäe, va üleaedne ilma püksata rahakatla peal püsti, mõek käes, muidu sõjamundris. Mees katsund, et ajama saand, raha jäänd allikasse paorabastikku ega pole enam julgend pärast vaatama minna. Võibolla, et praegu va üleaedne kaksiti, ilma püksata, mõek peos rahapoti hoiab.

E 22426/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uueaasta pidamine vanasti Uueaasta hommiku viidud loomadele igaühele kolm suutäit leiba ja kaeru, kolm peotäit igaühele ja kui lauta mindud, siis peremees teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed!" Ümberlõikus sündis täna ja jõulud jälle teretud: "Tere, uteksed, tere oisuksed, jõululaps tuleb teid kaema!" poiss saadetud ükskord ees sisse kaertega, kuna peremees leivatükkidega järel tulnud. Poiss teretand siis peremehe kõva kuntsi nokkides, sest see teretamine sündind sellepärast, et hunt pole siis selle lambid sui murdnud, mis küll iseenesest mõista küll murdmata ei jäänd - murdjaid oli sel ajal ju palju. Poiss teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed, kõrvetõnn tuleb teid kaema!" Peremehe ehmatust võime nüüd isegi arvata.

E 22432 (3) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teumees oli läinud Proosti metsast puid tooma. Metsas tuleb temale suur pitk mees vasta suur torumüts peas ja teretab: "Tällätt, tällätt!" Teumees sai küll aru, et see vanapagana teretus olnud, aga et teumees julge oli, nõudis ta, et vanapagan eest ära läheks. See aga ei kuulanud käsku. Teumees läinud vanapagana kallale. Nüüd kukkunud heitlemine lahti. Teumees olnud kaval, hoidnud ennast kuu poole, sest siis peab ikka vanapaganast jägu saama. Nenda võitnud teumeeski vanapagana ära ja see pühkinud häbiga minema.

E 22433 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru - J. Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahva nali Kullera Peeter oli üks kange ebausklik mees. Mitu jaanipääva ööd viitis ta sõnajalaõie otsimisega ära. Ühel jaanipääval arvas ta ennast eesmärgile jõudnud olevat, sellepärast hakkabki mees ridvaga, millel pastlanõel otsas on, ringisi ümber tegema. Pastlanõel sai suure pitka ridva otsa pandud, mida pitkem ritv, seda parem, siis sai kolm ringi ümber õie tehtud, et vanasarvik ligi ei pääseks, sest üle neist ringidest ta ei pääse. Üle esimese ringi ta peab küll ka vahest saama, aga üle viimase kohe ei ilmaski. Rõõmsas lootuses ootas nüüd Peeter rahakatla ilmumist, aga oh võtku äpardust - suur koer ilmub ja hakkab hammastega ridva otsa kinni! Peeter, kes enne kunagi vanapoissi ei ole näinud, ehmatab sest hirmsaste ja paneb putked kodu poole mängima. Pisut elu veel teise otsa sees saab ta kodu, aga ehmatus muudab ennast varsi imestuseks, sest kodu tunneb ta koera oma koera olema, kes ikka tema järele oli jooksnud. Peeter oli koera kodu küll ahelasse pannud, aga see oli siiski kuidagiviisi lahti pääsnud ja haisu mööda peremehe juure läinud ja mängides ridva otsa hakanud. Sestsaadik ei mõtlegi Peeter enam rahakatla peale.

E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta." Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.

E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.

E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.

E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.

E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.

E 22489 < Pilistvere khk., Kõo v. - Jaan Keller (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja hakanud võerast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: "Mis sinul siia asja on!" Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.

E 22498/500 (9.II) < Haljala khk, Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendva Aga üks teine kartetav elukas on siit rahval, keda nad rohkem kardavad kui tonti - see on lendva. See toob loomadele haigusi, vahel harvast ka inimestele. Kelle loomasse see haigus, lendva, puutub, jääb äkiste haigeks. Kui lendva südamesse puutub, siis on loom kohe surnud. Kui majale süssikonnasse puutub jääb ka vahel elama, kui ruttu abi - "lendva vastust" - saab. Kui loom ära sureb ja nahk seljast ära võetakse, siis võib küll näha, kust lendva on läbi käinud. See koht on loomal sinine, vahel ka must, mõni kord peab loomal ka auk seal kohas olema, kust lendva läbi käinud, et pane sõrm auku. Augu ümbert must ja sinine nii kui põlenud. Kui looma takka otsast läbi käib, siis peab tagumine ots nõrgaks jääma jne. Lendva on teise kurja inimese töö, teine inime saadab teisele ehk teise loomale lendva. Lendva saab kurjast inimesest tehtud ja kuhu teda saadetakse, senna tema ka läheb. Vahel peab ka lendva muido saadetama, et kohta ei juhatata, siis teeb ta seal kurja, kuhu ta aga juhtub, kes teel ette juhtub. Lendval on ka veel teised nimed: vanakuri ja vanapaha. Mõni ütleb ka lendvarabadus. Kui küsid, mis loomal viga oli, vastab: "Vanakuri ehk vanapaha käis loomast läbi ehk rabadus oli loomal." Harvast ööldakse ka - lendva käis loomast läbi jne. Lendva saab kurjast inimesest nõiduse abil tehtud. Kolm rukkiõle pead seutakse vana võrguniidiga kokku, vana kulunud särgi savast võetakse üks tükk riiet, selle sisse pannakse nõiutud soola ja süsi (ja ei tea mis veel), seutakse nartsunuustik õlepeadega kokku, nii et õlepeade terav ots ette poole jääb, õlepead ees, nartsunuustik rohtudega taga saadetakse lendva minema nõidusesõnadega, ja kuhu saadetakse, senna läheb. Targad peavad ka lendvanõiduse abil sellele tagasi saatma, kes esite lendva tegi ja välja saatis. Loomade arstimine lendva vastu on: vana kulliga vaskrahade pealt kaabitakse noaga vaske ja piksekivist (piksekivi on pehme ümargune must kivi, umbes kolm tolli läbi mõeta laius, mitte paksus, nairi moodi, olen ise seda kivi näinud) kaabitakse tolmu ja siis seda vasetolmuga segamine antakse loomale rõõsa piimaga, vahel ka veega loomale sisse. Pihutäis lausutud soola antakse ka loomale sisse. (Seda lausutud soola peeti ikka hädaajaks kodo, sest et arstid mõnel ruttu kättesaadavad ei olnud.) Anti ka loomale püssirohtu, tärbendiini ja poomõli rõõsa piimaga sisse. Oli ka mitu muud arstimise rohtu ja -viisi, kui loom täis ja jämedaks ajas, siis võeti kass, parem kui must kass oli, sellega kiibiti looma seljas. Olid ka oma sõnad, need olen unustanud. Püss laeti palja rohuga, sellega lasti kaks pauku risti looma kõhu alt läbi. Kui loom kartis, oli abi loota, aga kui loom ei kartnud, pidi ueste veel laskma. Võeti ka raudpann või ehk -pada, pandi tuliseid süsi sisse ja looma nina alla. Siis pandi püssirohtu süte peale, et põlema pahvatas ja suits looma ninasse läks. Nii oli need arstimise moodisid üsna paljo. Inimese arstimiseks lendvarabaduse vastu kõige parem rohi - võta püssirohtu viinaga sisse, mine voodi kasuka alla, küll higi kõik kurja välja ajab.

E 22502 (10) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mai Raiku (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lehmalüpsja Kord on ühes peres iga ööse lehmalüpsja käinud, kõikse parem lehm lüpsetud ööse laudas ära, on ka vahitud, aga kedagi inimest ei ole lehma lüpsmas käinud. Viitud vana tonn lauta, laternatuli pantud selle sisse, sõel tonni peale, peremees ise läinud sarja taha vahti, mis lauda seina ääres tonni kõrvas seisnud. Pool öö ajal sirutanud lehm jalad pikale, peremees võtnud äkiste tule sõela alt välja, läinud lehma juure - suur kärnkonn imenud lehma all. Võetud tõrvatud konn ära, pantud lepase keppide vahele, viitud siis võera saksa maa peale. Teises külas jäänud see aeg üks saunanaine haigeks, arvatud, küllap see kärnkonn selle saadetud ikka oli. Sest ajast saadik ei ole öösist lehmalüpsjat enam käinud, lehm annud samuti piima kui teisedki lehmad. Laut saanud targast arstitud. Kord on ühes kohas lehmalüpsja ussi näul käinud. Imenud niisamuti lehma udara tühjaks. Targa abiga on ussist võitu saadud. Teada, muidugi peab laut siis arstitud saama.

E 22503 (11) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondist ja kodokäijast rääkis M. Schönbach nii. Tont on vaim, temal päris keha ei ole, teda ka kinni ei saa, nii paljo kui mina olen kuulnud, on ta alati must olnud ja mõisareiede juures on ikka ta asu ja käigukohad olnud. Kas ta vanakuradi sulane, teenija ehk muido tema sugulane on, või on ta vanakurat ise olnud, seda mina ei tea. Aga et tont kellegile vara ja vilja kodo on vedanud ehk vergal käinud, ei ole mina kuulnud. Vanakuradi vargusest mina ka ei tea, aga need rahad, mis vanal ajal maha on maetud, on tema enamiste omale pärinud ehk oma võimu alla võtnud. Aga et tont ehk vanakurat kedagi on petnud, ei ole mina kuulnud, aga et teda on petetud, olen küll kuulnud. Endine ja nüüdine kurat ei ole mitte üks. Aga tont ja vanakurat võivad küll üks olla. Kodokäija on ühe surnud inimese vaim, aga ka kuradiga sugulane, sest miks hunt teda murrab, sest on nemad ühed, et ennast igamoodi muudavad. Aga tont on must ja kodukäija valge.

E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkist ja halijast. Küsisin M. Schönbahi kääst, mis tema meist teab ja arvab. Tema rääkis nii. Näkk on veevaim, aga mitte paha vaim. Kui ta ennast näitab ehk inimesi uputab, ei sünni see mitte pahast tahtmisest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab ja keegi ei usu, et näki seltsis paha on elada. Näkk elab vee all kullast majas ja senna ta ka inimese viib, keda ta uputab. Aga halijad näitavad minu kuulmise järele mitu olema: majahaljas, metsahaljas ja veehaljas. Kas neid mitu on või on nad üks, ei tea mina. Veehaljas ja näkk näitavad minu teada üks olema. Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks. Ta näitab ennast enamiste vana ja vaese mehe näul. Maiahaljas on hea vaim, ta on igas majas majakaitsjaks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel. Tema ennast paljo inimestele ei näita, olgu nii kui vahel surma ette kuulutab ehk mõni muu õnnetus tulemas on, siis ta ka ennast vahel näitab, aga mitmel näul ja moodil. Aga kui majahaljast miski paha teuga pahandab, läheb tema majast välja, siis sel majal on ka õnnetust karta, sest et kaitsjat ei ole. Tema paha ei salli, seepärast ta ka sealt ära läheb, kus pahandus on. Nii arvan mina oma lapsepõlvel kuuldud juttude järele. Need jutud olen küll ära unustanud, sest et neid nelja- kuni kolmekümne aasta eest ei tohtinud rääkida. Nende rääkimine peeti patuks, sellepärast mina neid ja muid vanaviisi juttusid olen ka unustanud. Nii M. Schönbachi jutu järele.

E 22505 (13) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Karel Mäetam (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Aaspere mõisast Võipära küla poole tee ääres peab üks veike tiik olema, rahvas peab seda Tõnisse tiigiks hüüdma. Seal tiigis on enne tihti näkki nähtud, aga suuremat tähtsust sest näkki nähtusest ei ole mina kuulnud.

E 22506 (14) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanast on meri Kaavastu mäest saadik olnud (nüüdsest merest kõige ligemast kohast 13 versta kaugel). Ligi 5 versta sest määst all pool on Vihuma mõisa maa peal üks koht, mis hüütakse Lahepõhja. Praegu on see Vihula mõisa maa. Enne on seal talukoht olnud. Mõnekümne aasta eest on mõi selle koha ära hävitanud ja maad mõisa võtnud. See Lahepõhja nimi peab vanarahva juttu järele endise mere pärandus olema. See mere taganemine on sest tulnud, et Sundist on maa läbi kaevatud, siis on vesi meie merest suure merde jooksnud. Nii siit rahva suust.

E 22508/9 (17) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Tüdruk läinud jõest vett tooma, jõe ääres olnud ilus valge kanamuna, tüdruk võtnud muna ja läinud sellega tuppa. Vanaeit näinud seda ja küsinud: "Kust sa selle muna said?" Tüdruk rääkinud, et jõe äärest leidsin. Vanaeit saanud kohe aru, et see õige asi küll ei ole, kust muna jõe ääre tuli, see on näkk. Ahi küdenud parajaste. Eit visanud muna põlevasse ahjo. Muna plahvatanud ahjus äkiste lõhki, toonud tuletukkidega tükkis ahjost välja, lõhkunud ahjo ka ära, pidanud ka toagi ära põletama. Ahjust kuuldud kiunumist ja vingumist. Nii M. Männi suust.

E 22509 (2) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Suur kari lapsi läinud jõe ääre, jõeaasu peal söönud üks valge hobune. Hobune olnud tasane. Lapsed läinud kõik hobuse selga, et sellega sõita. Üks lapse ei ole enam hobuse selga mahtunud. Üks hüüdnud hobuse seljast: "Istu sina sinna näki nägara peale!" Nii kui laps seda saanud öölnud, olnud hobune summdi vees. Kõik lapsed uppunud ära, see üksi jäänud järele, kes hobuse selga ei ole mahutunud.

E 22509/10 (3) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Kord leidnud lapse jõe äärest liiva pealt hõbepreesi. Läinud pressiga tuppa ja tellinud eite, et eit aitaks preesi kaela panna. Eit saanud kohe asjast aro, mis prees see on, et see moondatud näkk on. Eit ei ole preesi mitte lapse kaela pannud, sest et siis näkk lapse ära oleks uputanud. M. Männi suust.

E 22510 (4) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vanaeit kodo õpetab. Kui jões vähki püiate, siis öölge ühte puhku: Näkki, näkki, nõela varas, suure nõela silma varas. Siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondada ja teid ära uputada. M. Männi suust. Sündinud noores põlves Läänemaal Konoveres.

E 22526 (1) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Eidel surres kahju heast taarist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hea hapu taar Korra olnud talu ema suremas haigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud haige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas haige tahab surra? See aga vastanud: "Muidu sureks küll ära, aga see hea hapu taarike jääb maha!"

E 22527 (2) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise kahesugune jutt surnud mehest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Õnnis Tõnis Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talutua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: "Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud." Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: "Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!"

E 22528/30 (4) < Viljandi khk. - Heinrich Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Oleks ma veel elus Vanast läinud Setu Jüts metsa pika puu otsa vaatama, kui kaugel jõulud on. Sinna juhtunud metsavaht ja küsinud: "No, Jüts, mis sa vahid sääl?" Jüts arvanud selle metsavaimu olevat ja kostnud: "Ma tuli vaatama, kui kaugel jõulud veel on." Metsavaht märganud Jütsi rumalust ja vastnud: "Puu alt viis versta siin pool küinlapäeva." "So, oh," ümisenud Jüts puu otsas. Nüüd küsinud ta uuesta: "Kas sa seda ka tead, kui kaua ma veel peaks elama?" - "Kui mees kolm korda kahe mäe vahelt huikab, siis oled sa surnud," ütelnud metsavaht puu alt. Nüüd hakanud Jüts puu otsast maha ronima. Metsavaht hoidnud ennast seniks ühe suure puu varju, kui Jüts metsast välja saanud. Koeu minnes astunud Jüts üle ajamulgu ja päkärtsi huiganud mees esimest korda kahe mäe vahelt. Jüts kohkunud puukangeks ja ohkanud ise: "Või kaks korda ongi veel!" Üle tuaukse astudes tulnud teine sehake kärtsask kuuldavale. Nüüd heitnud Jüts pikali voodisse ega pole julgenud ennast enam liigutadagi, sest üksainuke kord olnudki veel. Viimaks lõppenud leivajahu kodunt otsa ja naene aeanud Jütsi veskile. Läinudki veskele. Veskekoeast jahukotta ree pääle aeades huiganud Jütsil mees kolmat korda. Istumise sadula nukkide vahest Jüts visanud ennast pikali ja arvanud, et nüüd ongi surnud. Möldri sead tulnud ja kiskunud kõik jahukotid lõhki. Jüts ütelnud maast: "Oleks ma veel elus, küll ma teil näitaks!" Seda näinud mölder veskikoeast, võtnud piitsa ja ladunud Jütsil mitu silakud, üteldes: "Või sina oled pikali ree kõrval maas ja lased sead jahukotid lõhki kiskuda." Jüts karganud maast ülesse ja hakanud tänades möldri kaela ümber kinni, üteldes: "Ole sa terve, et sa mind elusse äratasid!"

E 22547/50 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? See on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma hakanud. Siis läinud nad jälle edasi, kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad hulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts ka pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud hõlpsaste koeu. Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koeu poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kodu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud. Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud. Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära hukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi harude tagapoole vaatama.

E 22550/1 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurat kulliks Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja haledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.

E 22551/2 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karvane kera. Korra surnud üks rikas vanapreili ära. Enne surma aga ütelnud oma teenijatüdrukule: "Kui sa mind kolm ööd valvad, siis luban ma kõik oma vara sinule." Mis ka tüdruk lubanud. Kui nüüd preili ära surnud, läinud tüdruk valvama. Tulnud umbes kesköö aeg kätte, siis sündinud suur kohin, mis pääle üks karvane kera laest veerenud. Sää akanud ta ikka kohisedes kord korralt suuremaks minema, nõnda et ju kõik tuba teda täis saanud ja tüdrukul pole enam kuskil ruumi olnud ning läinud suure hirmuga säält ära ega pole teisel ega kolmandal öösel enam julgenud valvama minna, pärinud aga siiski preili vanaduse. Mõne aea pärast kadunud aga see varandus kõik jälle tüdruku kirstust ära, ilma et keegi seda oleks näinud ehk kuulnud, kuhu ta viitud.

E 22577/9 (2) < Pärnu khk., Uulu v., Surju - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahavaim Ühes vanas majas hüppas üks vaim iga öösi peale kella kümne mööda parsi ja luges ikka üksi sõnu: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Mida vanemaks maja läks, seda sagedamaks läks vaimu kisa. Viimaks läks see maja nii koledaks, et keegi seal enam magada ei julgenud, vaid pidivad uue tua tegema. Kui uus tuba valmis oli, siis tarvitadi vana tuba rehepeksmise tarvis. Ühel õhtu tuli üks mees ja palus öömaja, aga talurahvas ütlesivad: "Meie võtaks sind öömajale küll, aga uue toa juurest ei või meie sinu hobusele mingisugust kuurialust ega kohta anda, kui sa nii julge oled, siis on parem, kui sa vana tua juure lähed. See tuba sai täna kütta ja seal on hea magada küllalt." - "Ega see kellegi kunst ole," kostis mees, "ma ei karda kuradit ka mitte, siis ma pean sellepäralt kartma hakkama, et ma üksi vana tua juure magama lähen, seda kartust ei tule ette." Mees läks vana tua juure, võttis hobuse lahti, pani kuuri alla sööma ja heitis ise ahju peale magama. Ta ei olnud veel magama jäänud, kui ta üht healt kuulis ütlevat: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Ja luges neid sõnu ikka edasi. Mees mõtles, et keegi on uue tua juurest teda hirmutama tulnud ja ütles pahameelega: "Hüppa nii, et kurat sind võtab!" Sel silmapilgul kukkus üks raske asi lõsna pealt maha, nii et parand põrus ja lendas suure kõlinaga ühes seinast teise, nii et seinad värisesivad. Kõlin jäi viimaks vähemaks ja kadus aegamööda üsna ära. Kui mees kohkumisest toibunud oli, võttis tule ülesse ja vaatas, mis see pidi olema, mis nii suure kõlinaga põrmandale maha sadas, ja nägi, et põrmand kõik hõberahaga üle külitud oli. Mees pühkis raha luuaga kokku ja sai vakase kotitäie, tänas oma suurt õnne ja läks rõõmuga koju. Vaimu ei olnud peale seda enam kuulda, ka majarahvas ei teadnud, mis oli sündinud.

E 22579/81 (3) < Pärnu khk., Uulu v., Surju k. - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kas tulen ja toon? Sel ajal, kui soldatid Pärnu kaudu Tallinna ja Riia vahet jala on käinud, on ühes majas, mida nüid enam ei ole,(aga see majaase on minule küll ära näidatud) üks heal koldest ikka hüidnud: "Kas tulen ja toon? Tulen ja toon?" Et mees surnud olnud, sellepärast ei ole naine midagid vaimu häävitamiseks teadnud teha ja läinud kõrtsi juure mõnda soldatit appi paluma. Üks soldat on ka naisega ligi läinud ja oodanud seal kella kümneni, siis kuuldud juba healt ütlevat: "Kas tulen ja toon?" Soldat ütlenud: "Nu gavari, gavari porusk, kakk ponimajesh!" Ja vaim ütlenud vene keeli. Siis ütelnud soldat jälle: "Nu prinessi, prinessi, kagda tõi hotshesh." Ja varsti tõusnud rahakast tuha alt üles, mille peale suur must uss roninud. Soldat tapnud ussi ära, mõõtnud raha pooleks. Näha olnud, et nad mitte valatud, vaid taotud on olnud, et sel ajal, kui see raha on tehtud, valada pole mõistetud.

E 22610 (6) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerasõnad Koer isane, koer emane koer libane, koer labane. Söö saba, näri naba, villad-takud suus, mine tuppa ja laku perenaese perset.

E 22611 (7) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karusõnad Sompa, sompa, sooda mööda, hundid umbi raudassa, karud kangi valjastesse! Söö saba ja näri naba, kivid kihva, kännud kaela, sipelgad sul silma sisse!

E 22611 (8) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene! Käi karjatse järele. Kas on jäenud jäärakesi, vahest võibunud vasikakesi, kivi äärde kitsekesi. Üksnes poolikult. Rahvasuust üles tähendanud.

E 22611/3 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahunt Kord vanast teuorjuse ajal, oli üks teumees metsas tee äärde tule ülese teinud ja sõi seal lõunat tule ääres end soojendades. Äkitselt jookseb hunt metsast välja, tuleb tule äärde ja heidab end üsna julgeste sinna maha. Teumees lõikab leiba, sööb ja hunt vaatab nii palavalt ja saba liputades mehe otsa. Aga kui mees vaatas kepi poole ja tahtis seda võtta, siis hunt urises. Mehel oli hundi vastu kaastundmus ja lõikas leiva küllest tükikese ja andis nua otast hundile leivatüki suhu. Hunt aga haaras leivatüki äkitselt kõige nuaga ühes ja jooksis metsa, mees ei teadnud kuhu. Hulga aja pärast peale seda juhtumist sai mees oma nua, mis ta hundile leivatükiga oli annud, ühe kaupmehe käest kätte. Mil viisil libahunt jälle inimeseks oli saanud (vistest leivatüki söömisest), ei tea rahvasuu rääkida, aga inimeseks saades pärast, sai temast kaupmees. Et seda nua omanikku jälle kätte saada, pani ta selle katseks selle nua kaubalaua peale ja küsis siis ostjate käest, kas keegi ei tunne seda nuga, mis juhtumise kombel olla tema kätte saanud, aga keegi ei tunnud ega võtnud teda omaks. Viimaks tuli üks mees, sellele näitas kaupmees jälle oma nuga. Mees vaatas ja tundis oma nua ära, millega ta üks kord kaua aja eest ühe hundile oli tükikese leiba annud. Nüüd rääkis ka kaupmees oma elulugu mehele kõik ülesse, kuidas teda libahundiks oli muudetud ühe vihavaindlase poolt ja hulga aega metsas ümber uitnud ja ka ükskord nälja pärast ühe talu kassi ära murdnud. Kaupmees tänas meest südamlikult tema lahke meele eest, et ta temale tüki leiba oli andnud. Kinkis veel mehele hea suure kingituse ja jäivad muidugi edespidi headeks sõpradeks.

E 22614/5 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõreda kivikaev Olen vanarahva suust mõningaid jutuaineid Tõreda kivikaevu varanduse kohta kuulnud, mida ma seia lühidelt tahan ülesse tähendata. Teuorjuse ajal vanast kord oli Tõreda kivikaevu ligi üks karjamõisa, kus piima ja juustu tegemine oli. Kord oli näidatud ka mõisa korratüdrukule unes niiviisi, et kui soovida seda varanduset, mis kaevu põhjas magab, kätte saada, siis võtku uus kuub, mis veel kordagi pole seljas olnud, lahutage üle kaevu laiali kolm risti nurga peale tehes, siis tuleb rahakattel vee peale ja võib raha kätte saada. Nimetud korra tüdrukul pole aga nii palju julgust südames olnud. Kesköö ajal kell 12 olnud veel tingimine juhatud õpetuse järele teha. Ainult hommiku vaatama minnes näinud ta veel nagu märgiks kahte musta kukke teineteisega kisklevat, kuna ka üks punane verine lint vee peal ujunud üle kaevu. Äkitselt kadunud aga see nähtus ära ja pole enam peale selle midagi nähtu, üksnes verine lint ujunud veel vee peal.

E 22615 (2) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Teist lugu sealtsama karjamõisast teab rahvasuu järgmisel viisil rääkida: ükskord olla korratüdrukud lüpsma läinud. Korraga näinud teine lüpsitüdruk, et lauda ukse eest hakanud õled kihisedes ülesse kerkima ja olla katla sang juba näha olnud. Imestades teist tüdrukut ligi kutsudes, langenud aga selle peale katal kõlinaga maa alla tagasi ja puhkab tänapäev veel puutumata, kuna tüdrukud oma kohmetusest toibudes seda teistele jutustasivad. Rahvas teab veel tähendada, et nimetud rahakatal enne rootsi sõda juba sinna maetud ja kaevu põhja varjule pandud jne. Veel tähelepanemise väärt on see, et Tõreda kivikaev sellepärast, et sealt ka kõige põuasemal ajal vesi otsa ei lõpe. Rahva jutu järele üles tähendanud Joh. Soodla.

E 22627/8 (2) < Tarvastu khk. - Johannes Vaine < Mari Juhkamson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapaganaga sõitmine Kord hakanud üks mees esimese jõulupüha öösel palvemaja juure minema. Et ta palvemajast õige kaugel elanud, sellepärast läinud ta siis häste vara minema. Saanud teine tüki maad edasi läinud, sääl sõitnud üks saks hoostetõllaga talle järgi. Saks jätnud mehe kohta jõudes hobused seisma ning kutsunud teda sõitma, lubanud meest palvemaja juure viia. Mees istunud ka ilma pikema jututa pääle ja sõit läinud edasi, nii et lumi tolmas. Nõnda sõitnud nad hulga aega ära, aga palvemaja pole kusagilt nähtavale tulnud. Viimaks öelnud mees iseeneses: "Jumal Isseke, ei saa ka su tee vahel otsa!" Vaevalt saanud ta sõna suust, kui sõidatee ja saks ühes oma hobustega sõiduriistaga kui maa alla vajunud. Endise tõlla asemel leidnud mees ennast tee ääres tundmata kohas lehtlise haava oksa pääl istumast. Nüid sai mees aru, et ta saks muu keegi ei olnud, kui vanapagan ise. Vanajätis olnud teda aga palvemaja juure viimise asemel kodust nii kaugele sõidatanud, et tal tagasitulekuks kaks-kolm päeva ära kulusid. Neiu mari juhkamsoni suust Tarvastus, 10. Febr. 1895 üles kirjutatud.

E 22629 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Anu Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Armukarask Üks tüdruk igatsenud ühte noort poissi omale eluseltsiliseks. Poiss ei võinud teda aga silmaotsaski sallida. Ei sääl aidand tüdrukul muu nõu, kui hakkab ühel neljapäeva õhtul poisi jaoks armukaraskit valmistama. Sõtkunud odrajahust karaskikaku valmis ja viskanud teda tagurpidi ahjusuu ees seistes läbi reite palava ahju põrandale küpsema, kusjuures ta ise laulnud: Ahju, ahju, armukarask, läbi reie, rõõmukarask jne. Selle karaski andnud ta siis poisile süia. Poiss, kelm, viskand aga karaski koera kätte. Selle järele hakanud see koer tüdruku peran jooksma. Tüdruk ei saanud milgi nõul koerast lahku. Anu Vaine suust.

E 22630/2 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiriku-kõrtsimehe juures käimine Vana kiriku kõrtsimees Hans teinud oma elule ise otsa. Pääle matmist hakanud iga öösel kodus oma Truutakest vaevamas käima. Kord sõitnud üks mees õhtul sellest kõrtsist mööda. Kõrtsiukse kohal tulnud talle vana Hans surnuriietes vasta. Mees sõitnud tast sõna lausumata mööda. Tüki maa tagast vaadanud ta tagasi, siis näinud ta kodukäijat kõrtsist natukene maad eemal akna kohal tulevalguse sees seisvat. Et palju võeraid inimesi kõrtsis olnud, siis ei julgenud ta kohe sise minna. Aga niipea, kui rahvas ära läksid, olnud ta kohe platsis. Teinud seestpoolt lukku pantud kõrtsiukse praginal lahti, läinud siis oma naese Truuta juure, piinanud ja pitsitanud teda mis kole. Nõnda teinud ta seal iga öösel oma tükke. Viimaks kutsunud Truuta ühe kange targa - Tõrgendaja Aadu - teda säält ära ajama. Vana Tõrgendaja tulnud, laadinud püssi täis, pannud hõbevalget pääle ning jäänud siis kodukäija tulemist ootama. See ei lasknud enese järel ka kaua oodata. Niipea, kui ilm pimedaks läks, olnud ta, et kõrts rahvast tühi oli, aegsaste sääl. Tõrgendaja kodukäijat nähes tagakõrtsis kohe jumalasõna lugema. Kodukäija tulnud otse Tõrgadaja tagaselja. Kõik sõnad, mis Tõrgendaja raamatust luges, lugenud ta tasakeste järgi, ainult siis, kui sõna aamen ette tuli, jäenud kodukäija vait. Tõrgendaja hakanud siis laulu "Aamen, au isal olgu" lugema, kus sõna aamen ühteviisi ette tuleb. Selle laulu lugemise ajal võtnud kodukäija targast samm sammult ikka kaugemale taganeda. Kui ta juba ettekõrtsi jõudnud, tõmmanud vana Tõrgendaja püssi ja kõrvetanud kodukäijale hõbekuuliga laengu tagant veel jäerele. Pärast seda pole vana Kõrtsi Hans ennast enam kellegile näidanud. Jaak Vaine suust, Tarvastus 3. jaan. 96 üles kirjutatud.

E 22636 (1) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkide sündimisest Näkid sündida nende väärlaste hingedest, keda nende emad vette ära on uputanud.

E 22636 (2) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peninukkidest ei teata meie pool muud rääkida, kui et nad sõja ajal ära põgenenud inimesi üles otsinud. Et nad inimesi haisu mööda igalt poolt välja otsinud, siis pole põgenejad nende eest mujal julged olnud, kui toominga põesas. Toomingal ja inimesel olla ühesugune hais juures, seepärast ei leidnud nad säält inimesi üles. Mõned nimetavad neid koguni ristimata türkideks.

E 22637 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel silma kulmukarvad nina kohal kokku on kasvanud, see surra uppumise surma.

E 22639/22640 (10) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus talus rukkilõikus ära lõpetakse, sääl võtku üks tööline keik selle talu rukkilõikajate sirbid ninasid pidi oma paremasse kätte ja viskaku neid kõiki ühekorraga käest lahti lastes üle oma parema õla kaugele. Ise peab ta enne viskamist hüidma: "Selle sirpi käigu seliti, kes meist ära koolenessa. Selle sirpi mingu kaugele, kes meilt (siit) ära minneessa!" Kelle sirp siis seliti kukub, see sureb enne teise aasta rukkilõikust ära. Kelle töölise sirp teistest kaugemale kukub, see minna teisele talule. Niisugust tempu tehakse meie pool praeguselgi ajal veel.

E 22645 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärve näki Ema keelanud lapsi tihti, et nad ei pidanud Nõiajärve äärde minema, sest et seal üks kuri näkk arvati elavat, kes kohe lapsi kinni võtvat ja järve viivat. Lapsed kuulanud küll seekord ema sõna, aga ometi tulnud neile tõinekord tahtmine järve äärde mängima minna. Kui nad järve äärde saanud, näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed hakanud näkki kartma ja pannud kodu poole jooksma. Näkk jooksnud järele. Küll lapsed jooksnud valjuste, aga ikka tahtnud näkk järele saada. Viimaks saanud nad ikka enne kodu, kui näkk järele jõudnud. Lapsed vaadanud kodust veel tagasi, aga ei näinud näkki enam kusagil.

E 22645/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pime näki Kõneldud ikka, et Suurejõe ääres pime näki elavat, kes sugugi ei nägevat, kui küll lapsed vahest tema lähedal kõndivad. Mõni aeg ei olnud ka enam näkki nähtud ja inimesed läinud nii hooletuks, et enam sugugi ei kartnud suure jõe äärde minna ja ei keelanud ka lapsi sinna minemast. Ühel päeval kõndinud kaks last Suurejõe ääres, näkk tulnud jõest välja ja viinud mõlemad lapsed ära jõkke. Nüüd ei uskunud rahvas enam, et Suurejõe näki ei näe.

E 22647 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased kevadelt ruttu mahla jooksmise järele jätavad, see tähendab head aastat.

E 22647 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud kevadel palju vaiku ajavad, siis tähendab see kehva aastat.

E 22650 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb suuri teelehti otsa peal hoida, küll siis peavalu tagasi jääb.

E 22650/1 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katimägi Paistu kihelkonnas Loodi vallas Mõõnaste küla Tõntsu talu karjamaa sees on üks veikene mägi, arvata pooleteist-kaks sülda kõrge ja kaks-kaks pool vakamaad ümbert mööda. Seda kohta kutsutakse Katimäeks ja vanarahvas kuulukse kõnelevat, et selle mäe ümberkaudu muistsel ajal Kati rahvas olla elanud, kus nad siis selle mäe peal pidusid pidamas käinud. Katimäe lähedalt jookseb üks veikene oja mööda, mida Lõksiojaks kutsutakse.

E 22652/4 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiusu linnamägi Lemsali maakonnas, merest arvata 15 versta kaugel Heinaste mõisa päralt oleva metsapiiri lähedal on üks koht, mida Kiusumetsaks kutsutakse. See mets oli enne ühe Riia saksa päralt, kelle nime ma ei tea. Siis müüs see ära ja nüüd on ta Oraja talupoegade Grant-Marksoni compani omandus. Kuida see maakoht omale Kiusumetsa nimeks on saanud, sellest ei ole ma nii palju kui küll järele olen pärinud, siiamaale midagi teada saanud. Maakoht ühes metsaga on nii suur, et sinna arvata viis talu peale on asutatud. Enne ei ole selle Kiusumetsa jäo peal ühtegi talu olnud ega ole seal ühtegi talu jälgi leida, niisama ei ole sealt ümbertkaudu kaugelt 10 versta peale ühtegi vana talu leida. Talud, mis sealt praegu leida, on hiljuti uuemal ajal asutatud. Kiusumetsa koht nii kui ka kaugelt seal ümberkaudu on kõik soo, raba ja laukaid täis. Harva mõnes kohas on mõni liivakingukene ja veel vähem mõni jooksja soonetsi koht leida, kus lehepuumetsa näha on. Küll aga kaugemale minnes nähjakse mõnda lehepuu metsa vastu paistvat. Selle Kiusumetsa jao peal, ühe liivakingul, soost-rabadest sisse piiratud, on üks koht, kus väga palju maakiva leida ja seda kohta kutsub rahvas Kiusulinna asemeks ehk Kiusu linnamäeks. See linnamägi on Salatsi jõest mõned verstad põhja pool, arvata Läti ja Eesti piiri peal. Koht näitab mõni tähtjas liivlaste linnaase olevat, mida sõjad ja ajahammas rusuks on teinud. Kahjuks ei ole aga sealt surnuluid ega mingisugusid sellesarnaseid jätisseid leida. Küll olevat aga mõne aasta eest mõned metalliasjad leitud, mis küll veel siia maale nende ridade sulestaja silmi ei ole puutunud. Kiva ei ole aga sealt lähedalt saada ja sellepärast on näha, et need, mis nimetatud Kiusu linnamäel leida, umbes viie versta kauguselt Kiviaru ja Tiaste talumaade pealt sinna on veetud. Ka näitab vana teease Tiaste talu kaudu Kiusu metsa minevat, sest mujalt puuduvad laialised rabalaukad ette. Küll lähab aga tee Kiusumetsast läbi Ääka peale ja sealt Heinaste mõisa, kes nimetadud linnamäest 15 versta kaugel on. Aga enne kui Ääkale saad, tuleb niisugune rabalaugas ette, et jätta kas hobune ühes vankriga sinna sisse. Niisama on ka talvel see koht visa kinni külmema, näitab nagu allikaline keede olevat. Mõne niisuguse lauka sisse nähjakse vanal ajal nahksild tehtud olevat, kõik aga tammepuudest ja need on juba nii sügavasse vajunud, et paljudes kohtades enam haisugi tunda ei ole.

E 22664 (8) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure nellebe enne päevä toove karjatse mõtsast linnupuid, siis lövvave suve hästi linnupesasid.

E 22664 (29) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui edimist hänilist lennäten näed, kasvave lina lemlise, ku mahan näed - kasvave maalise, ku aiateibän näed, kasvave pikä.

E 22665 (34) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku vasikut edimist kõrda joodeti, siis üteldi: "Merre juoma, laande süömä", siis saab tast hää jooja ja sööjä.

E 22665/6 (39) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu vitsa tuleb, tuleb villä-aasta ku lehte - leina-aasta.

E 22665 (41) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku eläjatel luupaine pääl käib, pannas kolm pihlapuu risti laudaläve ala, siis kaob luupaine ärä.

E 22665 (43) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsaga ei tohi lehmä lüvvä, siis kuseb lehm punast.

E 22665 (44) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine kõneleb, et kunnig eläjid om koolu, siis ütelts tasa: "Mede ritsiku ka ärä koolu."

E 22665 (50) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku koer pääle tuleb, siis ütelts koerale: "Mine vaata, kas su peremehel püksi jalan om," siis ei aa ta külge.

E 22665/22666 (53) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku leva ahjust vällä võets, siis piab kohe puid ahju viskame, siis seisab kõtt hästi täis.

E 22666 (75) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku hammas suust ära tuleb, siis visats ta ahju pääle ja ütlets: "Ritsik, seh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 22666 (77) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku rõõvid noorel kuul mõstas, saave rõõva kõva, aga vanal kuul saave na valge ja pehme.

E 22666 (78) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku kuud sõrmega näidata, kasvab sõrm kõveres.

E 22667 (92) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine tõist ilma süüta vannub, siis ütleb vannutud: "Suust vällä, ninäst sisse tagasi."

E 22667 (99) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana pastlid ega viise ei pia sõnnikus viskame, vaid tulle, sest vanast om vili ütelnu, et ta tammelaastust enne läbi kasvab ku vana pastaldest ja viisraagust.

E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.

E 22668 (106) < Halliste khk, Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku õhtu kolme varba kurgu alt higi võtad ja sedä nuusuted, siis ei tule äkilist haigust.

E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"

E 22670 (147) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uiska nätän ütelts: Uisk, saisa paigal! Suo sammal siu, maa muld miu. Sis ei lää uisk ärä.

E 22670 (167) < Halliste, Kaubi k. - Hans Reissar (1896)< Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts: "Ärä karda kassisitta, ärä pelgä penisitta, hooli hullu hundisitta", ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.

E 22672 (10) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valateved hammast piab uisa matrega vajoteme.

E 22692/3 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kihlvedu Korra vedanud kaks meest kihla. Teine üelnud, et tema olla nii julge ja minna südaööse 10 versta taha kirikuaida ja tuua sealt midagi ära. Teine punninud aga vastu, et see olla vale, teine valetada ja ei tohtida ühti minna. Viimaks läinud asi nii kaugele, et kihla vedanud. Julge mees pannud südaöösel hobuse ette, istunud ree peale ja sõitnud surnuaja poole. Jõudnud ta kesk pimedat metsa. Seal tulnud kaks hunti. Hüpanud üle mehe jalgade teine teinepoole: mütsaku ja mütsaku. Näidanud kiiskavaid silmi. Mees põle aga sugugi kartnud, sõitnud edasi. Jõudnud kuni aiani. Võtnud oma märgi ära ja hakanud tagasi tulema. Jälle need kaks endist hunti platsis. Hüppavad niisama nagu ennegi üle mehe jalgade. Mees aga põle sugugi kohkunud, vaid kihutanud edasi. Sõitnud kuni kodu. Nüüd alles kadunud hundid ära! Mees viinud märgi teise mehe kätte, saanud hea palga, kuid põlved üsna valutanud, sest hundid tallanud nad üsna kangeks. Jaan pahlbergi suust Pootsis.

E 22695/6 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuluke tee ääres Vanaste hakanud peremees ja perenaine linna minema. Olnud just südaöösel kellu 12 aegus! Jõudnud nad kuhugile paksu nõmme sisse, seal sündinud korraga tulukene tee ääre. Talumees sõitnud hobusega, tuluke veerenud tee äärt mööda. Nii sündinud lugu, kuni mets otsa lõpnud, siis alles kadunud tuli ära. Talumees sõitnud rõõmsa meelega edasi. Jõudnud aga teise nõmmesse jälle. Juba tuli jälle tee ääres. Veereb niisama nagu ennegi edasi. Veerenud nii kaua kuni valge tulnud, siis alles kadunud ära. Talumees olnud rõõmus, et ilma suurema hirmutuseta pääsenud. Kartnud iga ööse linna minema hakata!

E 22697 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kümnendaks Teatuseks endistest tuule pöörmistest mere peal Ennemuiste olnud laevameeste seas niisama tarkasid ja nõidasid nagu maa pealgi. Mõni laev olnud nii hea õnnega, et kui tarvis minema hakata, kohe tuul hea (tagant), muudkui lennuta! Mõni laev olnud jälle sarnane, et kui tarvis minema hakata, tuul vastu, ei pööragi heaks, muudkui seisa seal. Nii ja mitme teise asjaga olnud üks laev ikka teisest parem! See tulnud kõik laevameeste tarkusest. Üks mõistnud natuke sõnuda ja vaata - tuul olnud hea. Teine olnud rumal ja vaata - tuul kah. Vanarahvas räägib, et see olla ühe iseäraliku ussi abiga sündinud. Uss püitud kinni ja pandud pudelasse. Siis luetud tarvilikud sõnad ära ja tulepöörja olnud ka käes! Seda pudelad pidatud siis ikka laevaga ühes kandma ning kuni see sündinud, seni olnud tuuleõnn hea. Vanaste olnud siis mõningatel tarkadel see ussipudel ligi, iseäranis sõrulastel, sest nemad olnud kanged nõiad. Kuidas aga seda ussi sinna pudelasse aetud ehk kuidas neid sõnu luetud, sellest ei ole mina veel kuulda saanud.

E 22698 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu öösel paistab, siis vajutakse koeralaeva leivaga ja antakse leib koera kätte. Koer sööb leiva ära ja visper saab terveks.

E 22699/704 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge liivamäe tüdruk Roosna karjamõisa Suuga krundi peal on üks vana matmisekoht, liivamägi, kus rahvas arvab sõja ajal surnuid maetud olema. (Mina, selle jutu kirjutaja, olen seal surnuluid küll näinud.) Endisel ajal käinud üks tiumees Roosna mõisas tiul. Et see jüst sealt liivamää juurest läbi käind, siis tulnud tiumees ühel õhtal tiult, rukkikott seljas, mis ta rehest saand varastada. Kui mees parajast sealt liivamää juurest läbi läind, näind ta üht valges riides tüdrukut mää peal istuma. Tiumees läinud kärmeste minema, ta kartnud, et tema viljakotti on nähtud. Tüdruk vaadanud mehele järele ja naernud suure häälega. Teisel õhtal tulnud tiumees jälle sealt läbi, taal põle vargusekotti enam seljas olnud. Tüdruk istunud jälle seal. Tiumees mõtelnud: "Mis inimene see peaks õige siin olema? Ma lähän vaatan." Kui ta tüdruku juurde oli jõudnud, küsinud kohe: "Kes sa oled? Ja mis sa nii hilja veel siin istud?" Tüdruk põle sõnagi rääkinud, kui naernud. Mees mõtelnud teda ühe vaimu olema ja läind minema. Õhtal, kui mees magama heitnud, ta põle veel magama jäänud, tulnud see tüdruk uksest sisse (tuppa), heitnud kohe tiumehe juurde magama. Tiumees võtnud tule üles, vaadanud - jüst seesama tüdruk. Tiumees mõtelnud: "Oled sa, kes sa oled, eks sul ole siin ruumi magada," ja heitnud selja tüdruku poole. Tiumees ärganud öösel üles, katsunud, tüdrukut põle kuskil olnud. Teisel ja kolmandal õhtal tulnud tüdruk jälle sulase juurde. Sulane küsinud: "Ütle, kes sa siis oled, et sa minu juures magamas käid?" Tüdruk põle midagi vastanud, kui naernud. Sulane rääkinud seda lugu peremehele. Peremees sidunud õhtal ukse kinni, teind veel kriidiga ukse peale risti, et nüüd ta peab ära jääma. Aga lugu läind veel pahemaks. Öösel tulnud peremehele painakas peale, ta rõhunud ja mudinud peremeest, et küll saand, nii käinud painakas mitu ööd peremehe peal. Peremees rääkinud seda lugu mitme vanainimesele. Üks and üht nõu, teine teist, aga painakast lahti põle saand. Viimaks läinud peremees targa kääst nõu küsima. Tark õpetama: "See põle raske sul temast lahti saada! Vaata sinu toa uksepiida sees on oherdiauk, pane senna kadakane prunt ette, leika rist prundile otsa, siis oled sa painjast lahti. Peremees pannud augule prundi ette ja olnud õige rõõmus, et nüüd painjast lahti saab. Pääva ajal saanud sulane ja peremees riidu, sulane läind võtnud salaja augu eest prundi ära. Öösel hakanud peremees asemel ümisema, sulane läind, pannud prundi jälle augu ette, et painjas välja ei saa ja las ta nüüd teda tallab. Kui peremees painja kääst lahti saand, siis võtnud ta tule üles ja näind, et üks ilus tüdruk istunud ahjuredeli pulga peal. Peremees pidanud tüdruku toast välja viskama, aga mõtelnud: "Küll sa ise välja lähäd. Teisel hommikul tüdruk hakanud pererahva hulgas tööle, teind niisama tööd kui teisedki. Aasta läinud mööda, peremees pannud imeks, et nii head tüdrukut mul põle veel olnudki ja mõtelnud tüdrukut ära kosida. Tüdruk naernud suure häälega ja öölnud: "Ristiinimene mängib vaimudega." Peremees jäänud mõtlema, et esimist korda ma teda selle aasta sees nään naerma, vist ta võib ikka üks vaim olla ja jätnud kosjanõu maha. Sellest saadik jäänud tüdruk väga kurvaks ja nutnud iga õhta, kui ta magama läinud. Ta põle kellegile rääkinud, mispärast ta nutab. Pühapää, kui teised kiriku läinud, läinud tüdruk liivamääle nutma. Teine aasta läind mööda, aga tüdruk ei lõpeta ikka oma nuttu. Peremees mõelnud, saab mis saab, aga mina tahan ta omale võtta. Niisugust ilusat tüdrukut iga õhta nutta lasta oleks jo patt olema. Kui peigmees ja pruut laulatuselt koju olid jõudnud, ütelnud pruut pulmalistele: "Tulge, ma näitan teile oma hauda, kus olen ma korra maganud." Ta läinud pulmalisetega senna liivamäele, ta rääkinud seal järgmiselt nii: "Ühe korra olen mina juba enne üks õnnelik pruut olnud, aga minu õnne on kurjad soldatid minult ära riisunud. Ma pidin oma peigmehega laulatusele minema. Siin liivamääl röövisivad rootsi soldatid minu peigmehe minult ja tapsivad teda ära, et ma neid küll palusin, nad sellest ei hoolinud. Ma jooksin metsa ja peitsin ennast soldatite eest ära, et nad mind küll taga otsisivad, ei leidnud nad mind üles. Pärast seda, kui sõda mööda oli, läksin ma ööpimeduses, et oma surnud peigmeest üles otsida ja maha matta, aga ma ei leidnud teda enam, vist olivad soldatid teda maha matnud. Ma hakkasin ära minema, seal kargasivad needsamad soldatid minu kallale, kes minu peigmehe olid tapnud. Ma püüdsin põgeneda, aga nad võtsid mind kinni." Ma palusin armu, et ma muidugi üks õnnetu tütarlaps olen, aga nad ei hoolinud minu palvest, kui ütlesivad: "Sa pead surema, aga sinu vaim peab rändama senni, kui ristiinimene sinu vaimuga peab laulatud saama, siis saad sa oma igavese rahu kätte. Seal tungis sõjamehe oda minu südamest läbi ja minu ihu oli surnute kirjas. Aga mo vaim on üle sada aastat siin ilmas rändanud ja omale rahu otsinud, mis ma seiamaale veel põle leidnud! Ka teised vaimud on minu eest põgenenud, nad on mind kartnud." Selle peale kadunud pruut nende eest ära ja pulmalised läinud ilma pruudita kodu, kus peigmees ka eluks ajaks poissmeheks jäänud.

E 22729 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Osav kütt Üks kokk, kui tema jahi peale oli läinud, siis tema alati oli lindusid saanud. Vahest pannud paja tulele, ise läinud püssiga metsa, kohe toonud lindusi. Mõisahärra pand seda väga imeks, et kudas sinu ette linnud peaksivad tulema. Ükskord, kui kokk jälle jahi peale läinud, läind härra salaja järele passima, et näha saada, kust ta need linnud kohe võtab. Kokk läind metsa, murdnud ühe männioksa, pand selle enese ette maa sisse püsti, kohe olnud suur mets sest oksast saanud. Siis lugend ühed võera keele sõnad ära. Korraga tulnud põdra ähkides küti ette, mis ta maha lasknud. Kui kokk neid sõnu lugend, tõusnud härral hirmu pärast ihukarvad püsti. Ta läinud küti juurde ja ütelnud: "Mis sõnad need olivad, mis sa siin ära lugesid?" Kütt kostnud: "Mina ei tea, mis nad tähändavad, neid olen ma ühe targa kääst linnusõnadeks õppind." Härra ütelnud: "Nüüd sa vandusid iseennast ihu ja hingega kuradile, oma isa ja ema ja kõik oma suguvõsa. Ja siis tõi kurat sinule selle põdra, mis sa maha lasid." Sellest ajast saadik jätnud kütt (kokk) linnulaskmise maha, ta põle enam püssi võinud sallida.

E 22731 < Saarde khk. - J. Kangur (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vedajast Üks tüdruk teinud ennast varavedajaks. Tema kogunud enesele enne koerakarvu ja siaharjasid, lambavillu ja samli, läinud kolm neljapäeva õhtut metsa risttee harude pääle ja ütelnud: Niuh, näuh, nina päha, Siuh, säuh, saba taha, Kiuh, kauh, karvad pääle. Ise tõusnud siis lendu tulejuga järele jättes, läinud siis teise talu aita, pugenud kassiaugust sisse, võtnud hulga villa kotiga selga, läinud siis august välja. Sulane näinud aga ära ja pannud siis sõnadega vedaja kinni, et vilja tema käest ära võtta. Pidanud aga palju aega kinni ja vedaja pannud aida siis põlema, ise pääsnud lahti ja lennanud ära.

E 22731/2 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäijast Ühe talu peremees surnud ära, hakanud kodu käima. Olnud ühekorra neljapäeva ööse, linakolkijad olnud linu kolkimas. Üks linakolkija läinud välja asjale ja näinud - peremees tuleb, surnuriided seljas, koerad tahtvad teda maha kiskuda. Linakolkija ehmatanud, jooksnud tuppa, teist, rääkinud, mis ta näinud. Peremees läinud repneaugust sisse, kärinal pöörnud lapsed hällis teisepidi, pea jalutsi, jalad peatsi poole. Linakolkijad tahtnud teda kinni võtta. Üks läinud repneauku kinni panema, kodukäija-peremees läinud august välja kärinal. Peremees ei saanud hauaski rahu. Sõa ajal vedanud soldatid rahavoori ja selle peremehe isaisa varastanud poole püti kulda ära. Soldat hirmuga teinud enesele otsa. Enne surma neednud veel selle raha ära, et see raha ei pea kellegile õnne tooma ja et kuskil rahu ei pea saama. Nõnda tulnud see peremees hauast kodu raha lugema. Pärast seda põletanud pikne mitu korda sel talul hooned ära.

E 22732 (1) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulispask Mõisa karjane Hans näinud - tuulispask läinud üle Jäärja mõisa. Olnud parajaste lõuna aeg. Teomehed läinud, Hans pomisenud mõned sõnad: "Tuulispask" ja "teorehi harja pääle kinni." Herra ütelnud: "Oh sa kuradi Hans, näe, mis ta ära ei tee." Siis kui teised teomehed ära, Hans lasknud tuulispasa jälle lendu. Tuulispask läinud vilistades metsa sisse puid maha murdes.

E 22732 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Ühele Tammiste mehele üteldud öösi unes, et Pärnu jõe ääres ühe puu all olla rahalaegas. Keskööse alasti pidavat seda ära tooma ja ärgu vaadaku tagasi. Mees läinudki. Kui rahakasti kätte saanud, olnud jooksnud üks suur must emmissiga mehe järel. Kui kodu saanud, siis kadunud ära. Pärast näidatud mehele jälle unes, et Tammiste mõisa heina pääl kadakapõõsa olla jälle rahakatel. Mees ei ole julgenud minna. Seitsme aasta pärast näidatud jälle. Mees läinud, tõmbanud kadakapõõsa üles, saanud raha kätte, kuulnud, must kass jäänud nagu näugima.

E 22733/4 < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Küttide lugu Kord olnud üks julge kroonumetsa vaht, läinud öösel metsa mõtuse mängi. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pitka säärega saapad jalast ära, heitnud tule kõrvale magama ja näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karganud kurja meelega ülles, et olla hiljaks jäänud. Läinud saapad võtma, mis tule ääre kuivama pani, aga näeb, saapad olla tulesse visatud ja põlenud suutumaks ära. Sääre otsad kiskunud veel välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõttuse mängi. Männa alla kargama, aga korraga jääb mõtus vakka ja kottpime öö on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb isienesega, arvab, et unes näinud, heidab jälle tule ääre maha ja siis ilmub jälle tule juure üks imeilus naesterahavas, kel taevakarva sinine kleit selgas, võtab riided üles, näitab metsavahile perset. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab perse näitajat kinni võtta - see oli kord äkitselt kadunud, läinud metsa, hüüdes: "Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõtusest ka ja nüüd oled ilusast nasterahvast ka ilma!" Kütt vihastanud ja läinud paljajalu kodu ilust naesterahvast kirudes ja ütlenud, et kurad olla teda, julget meest, kiusanud. Kord olnud üks noormees. See olnud kange kütt, käinud metsas ja soodes küttimas. Kord juhtunud ühe suu ehk raba peal ta nägema, see olnud pühapäev, ilm olnud palava, et üks linn seisnud ta ees. Sepad tagunud, läätsed vuhisenud, inimesed seisnud tummalt, ja neid olnud vanad ja noored, võetud kinni, aetud koti sisse, pistetud äesisuu ette ja siis alase peale, tautud vanad nooreks, noored vanaks, siis lastud lahti. Viimaks tulnud kord meie noore jäägri kätte, tema pidand ka tulest, kotist, haamri alt läbi käima. Hirmuga värisedes ütelnud ta: "Jumals, isa, pojake, nüüd pean ma ka seda teed minema." Siis kadunud keik korraga ära. Määratu soo seisis tal ümber ringi ja ta läinud kodu ja pole sest saadik iial enam soodesse jahtima läinud.

E 22735 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luupainaja kas inimese ehk loomale peale käib, siis on tarvis seda inimest, kes teisel homikul kõige esimene sulle vastu tulema on (sest lugu ei ole, kas ta süidlane on ehk ei) tubliste sõimata ja teda enese ehk loomade tallajaks nimetada.

E 22735 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elumaja vanem sureb, siis pannakse tähele, kas vanas ehk noores kuus. Kui ta vanas kuus sureb, siis surevad ka elumaja loomad selle järele, kui noores kuus, siis ei ole midagi viga. Sellepärast võetakse ka puusärgi tegemise laasta (kui vanas kuus surnud on) ja viiakse loomalautadesse. See peab hoidma, et loomad ei sure.

E 22736/8 (1) < Saarde khk. - J. Kangur < Mari Linnom (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäija Üks rikas majaomanik oli ära surnud ja oma maja ja hulga raha järele jätnud. raha ei ole keegi ülesse leidnud, sest et see igaveste ära peidetud olnud ja ta ei ole seda ka kellegile ütelnud, kus raha varjul on. Maja aga oli pärijate kätte jäenud, kelledest üks perekond sinna elama asunud. Peale matmist hakanud endine majaomanik kodu käima ja imimesi hirmutama. Ta lõhkunud majariistu, kustutanud tuled ära ja mitu korda pillunud kerise ahju pealt maha. Seal majas ei ole enam keegi elada tohtinud, nii et seal juba mitu perekonda olnud, aga kõik olevad sealt ära põgenenud. Viimati läinud üks vaene mees, kellel kusagil omal ulualust ei ole olnud, sinna majasse elama. Esimese õhtul võtnud ta tule ülesse ja hakanud õhtust sööma. Äkiste sündinud suur kolin ja üks must kass tulnud tuppa. Kass vaadanud tuas ringi, siis hüpanud laua peale ja võtnud küinla kõige tulega laua pealt mehe eest ära. Kass kustutanud tule ära ja kadunud ka ise. Vaene mees ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma ilma tuleta pean olema, siis katsun ka nii läbi ajada." Ta heitnud õlgede peale magama, ilma et sellel õhtul midagi muud iseäralikku näha oleks olnud. Teise õhtu hakanud ta jälle õhtust sööma. Tuld tal enam põlema panna ei olnud, õhtuöögiks olnud tal leiba, vett ja soola. Kui ta pimedas söönud, olnud jälle kolinat kuulda, üks must kogu karanud laua peale (pimedas ei ole ta näinud, kes see olnud) ja võtnud tema eest veekruusi ära ja kadunud niisama järsku kui ta ilmunud. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ja soola ilma veeta pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Peale sööma heitnud ta magama, öösel korra käinud üks kogu tema jalge juures ja katsunud teda jalast. Selle peale jäenud ta magama ja ei ole enam midagi kuulnud. Kolmandamal õhtul õhtusöögi aegas tulnud jälle üks must kogu kolinal tuppa, hüpanud laua peale ja võtnud soolatoosi tema eest ära, kui ta ka niisama järsku kadunud, kui ta tulnud oli. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ilma soolata pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Kui ta magama heitnud, läinud tuba korraga valgeks ja endine majaperemees astunud latretulega tuppa. Ta tulnud vaese mehe aseme ligi ja käskinud teda magamast ülesse tõusta. Kui vaene mees ülesse tõusnud, hakanud endine majaperemees rääkima ja ütelnud: "Sina oled niisugune mees olnud, kes mulle haudas rahulist puhkamist on valmistanud. Minu matjad viisivad mind ilma jumalasõnata majast välja, sellepärast minul haudas rahu ei olnud ja mina pidin siis majas kodu käima, aga et sina nüüd juba kolm korda jumala nime nimetasid siin majas, siis saan ka mina nüid haudas rahu ja ei tule enam sealt kordagi välja." Viimati näidanud ta vaese mehele, kus tema raha seisab ja käskinud seda omale võtta. Enne poolt ööd kadunud ta järsku tuast ära. Kui ta ära läinud, heitnud vaene mees uuesti magama ja maganud rahulikult hommikuni. Hommikul ülesse tõustes vaadanud ta seda kohta, kus tal raha näidatud olevat. See olnud seina äärest eemal kolmandama põrandalaua all. Ta kiskunud laua lahti ja leidnud ka sealt hulga raha ühe suure pudeli sees. Ta võtnud selle raha ära ja ostnud omale elutarvidust. Pärast elanud ta üsna rahuliste seal majas kunni surmani. Et tal ühtegi pärijat ei olnud, jätnud ta oma järelejäenud raha vaestele pärida.

E 22743/5 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees raiunud metsas puid, kusjuures tal kirves kivi vastu puutunud ja nüridaks läinud. Kui ta kirvest ihuma hakanud ja künka peale istunud, tulnud üks vana mehike tema juure ja ütelnud: "Tule minuga ühes natuke maad käima, ma tahan sulle midagi näidata." Mees kuulanud vanamehe sõna ja läinud temaga ühes, kus ta ise mõtelnud: "Ei tea, mis ta minule ometi näitab." Nad läinud kahekesti sõna lausumata edasi, mets nende ümber oli koguni võeraks jäenud, nii et puuraiuja sugugi ei ole teadnud, kus nad on. Viimati tulnud nendele õiete paks laas ette, kui nad seal laane all veel tüki maad edasi läinud, jäenud see harvemaks ja suure puude asemel olnud väikesed põesad. Põesaste vahel hakanud maapind ikka pehmemasse ja märjemasse minema kunni nende ees viimati üks väikene järv olnud. See olnud nii musta põhja ja mudase veega, et see vesi kui tõrv välja näinud. Sinna järve ääre jäenud nemad kahekesi seisma, seal ei ole mingisugust healt kuulda olnud, aga äkiste tõusnud keskpaika järvest üks inimese kogu ülesse ja hüidnud valjuste appi. Nii oli ta kolm korda ülesse tõusnud ja iga kord appi hüidnud. Viimase appihüidmise järele hakanud vesi keerlema ja see kogu kadunud ühes veekeeruga ära, pärast olnud tuulekohinat kuulda ja kohina seest hüidnud üks heal: "See on Ämma Liisu, peastke teda!" Tuulekohin kadunud ära ja selle järele ka ühes vanamees, kuna puuraiuja üksinda sinna seisma jäenud. Ta vaadanud ka ringi, et teada, kuspoole ta peaks minema. Ta läinud mõned sammud edasi ja leidnud ennast oma tööjärje juurest. Ta oli kõigest ühe vakamaa maad eemal kainud, mis küll tema arvates mõndakümmend versta pidanud olema. Kui ta õhtul koju läinud, kuulnud ta koduse rahva käest, et Ämma Liisu olla ennast kaevu ära uputanud. Ämma Liisu olnud üks suur nõid või tark, kes oma sõnadega teiste inimestele palju kurja teinud. Teda oli viimati kangesti kurjast vaimust kiusatud ja igatpidi oma elu kästud võtta, et temal enam andeksandmist loota ei olevat. Küll oli teda puua kästud ja ennast uputada, kunni ta viimaks kaevu läinud ja seal ennast ära uputanud.

E 22748/9 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänd Ühel näeripäeva (laupäeva) õhtul olnud üks taluperemees kõige oma perega kodu. Sulased ja tüdrukud teinud kõiksuga nalja, küll valanud õnne ja muul moel püidnud eestuleva aasta juhtumisi teeda saada. Kui viimati kõik tembud ja vigurid tehtud saanud, ütelnud peremees: "Nüid on kõik tembud tehtud, aga ma tahan veel midagi näidata, ma teen tulihänna valmis." Teised ei ole seda uskuda tahtnud ja seisnud selle vastu. Peremees pole midagi rääkinud, vaid läinud ahju taha nurka, kus alles päevasest vihtlemisest saadik vanad viheldud vihad seisnud, võtnud sealt kaks vana vihta, korjanud muud vana peetud kraami kokku ja hakanud tulihända tegema. Kõik pere vaadanud juures. Kui tulihänd valmis saanud, saatnud peremees pere teise tuppa, et tulihännale hinge andmist mitte ei näeks. Teised läinud kõik ära, sulane aga pugenud hobuse nõu taha (talukohtates peetakse suured nõud veega tuas, millede sees hobuse jootmise vesi seisab), et sealt näha, kuidas peremees tulihännale hinge annab. Peremees pomisenud mõned sõnad, lõiganud vasaku käe nimetsisõrme katki, lasknud sealt kolm tilka verd tulihännale südamesse. Tulihänd liigutanud esimese korra, aga ei ole ülesse tõusnud, liigutanud teise korra, ei ilmaski, peremees saanud vihale ja löönud jalaga tulihänna nurka ja ütelnud: "Noh, mis sa ootad, et ülesse ei tiku või tahad siia nurka siputama jäeda?" Tulihänd tõusnud ülesse ja roninud ahju otsa peale, võtnud kerisekivi ja visanud hobusenõu taha. Sulane saanud aru, et teda visatud, pugenud sealt salani välja ja läinud rihale. Rihal otsinud ta kaks vana luuda ülesse ja ka muud niisugust kraami kui peremees, teinud nendest niisama tulihänna valmisse kui peremeeski oli teinud. Tulihänd tõusnud ülesse ja küsinud sulase käest: "Mis ma teen?" Sulane vastanud: "Mine katsu sellega jõudu, kes tuas ahju otsa peal on, kumba teitest tugevam on." Tulihänd läinud tuppa. See tulihänd, kes ahju otsel olnud, võtnud jälle kerisekivi ja visanud võera tulihännale vastu silmi. Teine pole ka laisk olnud, vaid karanud ahju otsele esimese kallale. Oh sa puraku, mis siis sündinud! Tulihännad riielnud nii, et tuba tuhka ja tahma täis olnud. Kõik pere olnud olnud hirmuga üks ühes teine teis kohta pugenud. Viimati läinud peremees nende ligi ja ütelnud: "Mis teie muidu riidlete, teie olete ju ühe maja loomad, parem minge pühadekraami tooma." Tulihännad jätnud tüli järele ja läinudki minema. Natukese aja pärast olnud tagasi - kes toonud liha, kes vorsta ja muid asju. Pärast hakanud tulihännad seltsis peremehele ja sulasele kõiki kraami vidama, mille läbi mõlemad rikkaks saanud. M. Aija Veel 15. jaan. 1896.

E 22750 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1896). R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib, et jalgadel oleksid karvad ja sõrad. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees võtnud õhtul jalgu lahti, jäänud aga mõttes seisma. Naene küsinud: "Mis sa nenda mõttes seisad?" Mees vastanud: "Mis mina muud mõtlen kui aga seda: oleks mul kõik ihu karvadega kaetud ja jalgade otsas sõrad, siis jäeks kõik see tühine töö järele, mis mina iga homiku teen ja õhtul jälle ära laotan!"

E 22750 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Korra mänginud lapsed jõe ääres, näkk aga pistnud pea jõest välja ja käsikinud lapsi vee sisse tulla. Lapsed aga teadnud juba näki ära ja ei ole vee sisse läinud, vaid narrinud eemalt kalda pealt näkki, üteldes: "Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kingapaela varas!" Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud ta pea vee alla ja kadunud ära.

E 22750 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tulnud üks naesterahvas õhtu ajal metsateed, teel aga tulnud üks valge inimene ja hakanud naese kõrval hüpates edasi tulema. Nenda tulnud ta tüki maad naese kõrval edasi. Naene olnud üsna hirmu täis, äkiste kuulnud naene validat laudade kolinat ja selle peale kadunud valge inimene naese kõrvalt ära.

E 22751/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Hans Rüisson (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurjavaimu jälgede peal ja muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagaspidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema selle ühe ja sellesama koha peale välja, ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära: tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi ei ole aidanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

E 22752 (7) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas. Näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade all värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linda tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüüd selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

E 22752/22753 (8) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud jälle kütt suistepühade laupäeva öösi metsas olnud. Näinud, et üks hainasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud, mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üle ärganud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole ta enam kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud.

E 22756 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sadajalgsed inimese kallal on, siis võetagu neid sealt üheksa tükki ja vissatagu üle pahema õla sinna ahju kelle suu vasta lõunat, üteldes: "Võerad mingu, omad jäägu!" siis kaduda sadajalgsed.

E 22757 (2) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Täia võida järgmisel viisil teise inimese peale panna. Võetakse üks tammepuulaast, mis järgmisel viisil saab kasvava tamme küllest raiutud, raiuja peab puu juures oma suu loode poole pöörma ja siis pahema poolt küllest, põhja poolt tamme küllest laastu raiuma. Aga seda laastu peab ta kolm korda kirvega lööma, enne kui ta puu küllest maha kukub. Siis võetakse see tammelaast ja pannakse kõiksugu puru sinna peale. Siis võetakse see laast kõige pealoleva purudega ja katsutakse, mis moodi selle inimese hingeõhku sinna saaks lasta, kellele täia tahetakse panna. Kui nüid selle hingeõhku kudagi moodi sinna peale on saadud, siis võetakse see puru, mis seal peal on ja vissatakse tagasikätt selle inimese peale, kes oma hingeõhku sinna peale lasi. Selle peale läheb aga see inimene täia täis.

E 22757/8 (3) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loomadel täid kallal on, siis võetakse nende loomade pealt kolm täid ja pannakse kahe tammalaastu vahele. Siis pannakse need laastud kõige täidega lauta ehk talli ehk kus need loomad sees on, aampalgi ja lae vahele ehk mujale koha peale, kus need laastud nenda pitsituses seisavad, et täid vahelt ära ei saa ja lastakse seal olla. Selle järele kaduda täid loomade pealt ära ja keski nõid ei saa enam sinna täia saata, ja selle ihu peal, kes need endised täid sinna saatnud, olla nende kolme täi mudel näha, mis tammelaastude vahel pitsituses seisavad.

E 22758 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et inimene peast segaseks läheb, siis võetakse selle inimese juuksid ja pannakse metsa kahe puu vahele, kus puud teineteist vastastikku hõeruvad, siis minna see segaseks.

E 22759/60 (15) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra käinud üks peremees kahe sulasega metsas hagu raiumas. Õhtul, kui peremees teise sulasega kodu läinud, jäänud teine metsa, aga kui peremees ja teine sulane kodu saanud, olnud see sulane ikka ennem kodu, kes nendest metsa jäänud. Peremees ja teine sulane mõtelnud, kuidas ta ometi metsast ennem kodu jõuab. Ühel õhtul, kui nad jälle metsast kodu tulnud ja teine sulane jälle tule ääre istuma jäänud, peremees kutsunud ka, aga sulane ütelnud: "Ei mina praegust tule, mina suitsetan natukene aega siin tule ääres veel piipu, siin on hea soe istuda." Teine sulane aga läinud põesa taha, et näha saada, mismoodi see sulane nii ruttu kodu jõuab, kes neist metsa jääb. Kui peremees ära läinud, istunud sulane veel tüki aega tule ääres. Selle peale hakanud ta sõnu lugema. Sõnu lugedes muutnud sulane ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Teine sulane, kes siiaajani põesa taga olnud, läinud nüid ka tule ääre ja lugenud ka need sõnad, mis teine ennem oli lugenud. Sõnu lugedes muutnud ka tema ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Kui ta kodu jõudnud, läinud ta tua ukse alla, pannud esimesed käpad ukse peale, aga ei ole tohtinud tuppa minna, sest et ta ennast enam ei oskanud, tagasi inimeseks lugeda. Kui teine sulane seda näinud, kes ennem kodu olnud, tulnud ta teisele ukse peale vastu ja ütelnud: "Mis sa, siga, siia otsid, mine sigade lauta ja lase seal kolm korda uperpalli." Kui hundks saanud sulane seda kuulnud, läinud ta sigade lauta ja lasknud seal kolm korda uperpalli, selle peale saanud ta jälle inimeseks.

E 22769/70 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tindikala Viirtsjärvest ära kadus Kord püüdnud meie mehed ja venelased Virtsjärve ääres kalu. Olnud hää saak, kõik vened saanud kalu täis, päälegi kõik tindikalad. Hakatud kalu jagama, mehed jagamise juures tülisse. Üks venelane visanud leivapätsi järve. Ja eks sa näe imet - kõik kalad leivapätsi järele vette! Sest saadik pole enam järves tindikala nähtud.

E 22770/1 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagana kasupoeg Mees ja naine läinud metsa heina niitma, pannud pisukese lapse põõsa alla magama. Hakanud vihma sadama. Mees ja nained jooksnud koju vihmavarju, jätnud lapse põõsa alla. Sõitnud nelja hobuse tõld mööda, võtnud lapse põõsa alt ligi ja siis sõitnud edasi. Mees ja näine läinud last metsast ära tooma, ei leidnud kuskilt. Kutsnud külarahva kokku, otsinud kõik põõsad läbi, kuskilt ei leia. Asi lagunenud laiali. Mitme aasta pärast nähtud ühel päeval, kui müristanud ja välku löönud, et järvest üks poiss välja tulnud ja hernepõllu pääle hernid sööma läinud. Inimesed läinud vaatama ja toonud poisikese ära. Poisikene rääkinud, et tema ühe mehe juures elanud, kellel järve põhjas ilusad toad olevat ja tema tulnud ühes selle mehega välja, aga et müristama hakanud, pugenud mees järve ja käsknud teda hernesse sööma minna. Et inimestel lapse lugu tattav oli, saatsivad nad lapse vanematele tagasi.

E 22775/6 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine Jumal oli kõik loomad loonud ja rõõmustas oma töö üle. Kuradil ei olnud see sugugi meele järele, et karjapoisid metsas noori puid koorisivad. Ta tahtis hunti teha, et seega neile karistajat saata. Tema tegi hundi sammaldest, pani temale raudnaelad hammasteks suhu ja küünteks jalgade otsa. Hunt oli valmis, aga temal ei olnud hinge sees. Kurat läks Jumala juurde nõu küsima, kuidas hundile elu sisse saada. Jumal ütles: "Ütle hundile: "Hunt, tõuse ülesse, söö kurat ära." Kurat läks hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära." Ei hunt ei liigutagi. Ütles teist korda niisammuti - ei midagi. Läks jumala juure uuesti nõu küsima. Jumal ütles: "Kas ütlesid sedaviisi nagu ma sind kässin?" Nüüd läks kurat uuesti hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära?" Ei hunt ei liigutagi. Nüüd läinud õige kaugele ja ütelnud: "Hunt, tõuse üles, söö kurat." Nõnda kuida vaevalt kurat sai ütelda, oli hunt kui välk üleval ja pistis kui üks nool kuradi kallale, kes vaevalt kivi alla sai pugeda.

E 22777/9 (1) < Viljandi khk. - Karl Kullama < A. K. suust (1896) Mt. 68 Med., A. Medne poolt Lätis arvele võetud süzhee; ainukene eesti teisend uuema rahvalaulu vormis. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 47. Nahaparkali juures kohtume. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane 1. Hunt ütles ükskord rebasel: "Mis ots küll meil võis*1 tulla? Mu isa poodi üles küll, kes tääb, mis meil võib tulla." 2. Seepääle kanavaras kost: "Mu esä tapp luuvallu, ta oli talupoeadest küll raskest uhta saanu. 3. Ma massi*2 neile kätte ka ta surma aigapite*3. Neid kannust*4 lakkes*5 teie ma, es kanastki*6 neil jäta. 4. Ma sulgi jäti korjada, neil täheks*7 sinna, niida*8, et nema mul, mo lellil ka ei teessi*9 enamb liiga." 5. Siis ulus kriimsilm murega: "Mu kurja tööd on enämb! Kes tiid*10 kas taivas mulle ka kik seda andis annap? 6. See pruugip palju aiga tääl, kui ma või kahitseda*11 kik mis ma tennu ilma pääl... Ent kuule? Jäägri*12 hõiskap 7. ning koerad hauguvad ju sääl, ei tiiä, mes meil tetä, sest püüdkem pageda nüüd veel ehk jalad meid veel päästvad. 8. ent kos me kokko saame jäl?" "Kui muial," koste reinat*13 täl "siis nahkaparkja õrrel... 9. Kruus seni ikka kaivul lääp, kui ütskõrd otsa lövväp, nii igal julgel ots ka saab, ke kurjust taga nõvvap." *1 võiks; *2 maksin; *3 aegapidi; *4 kanadest; *5 lagedaks; *6 kanakestki; *7 märgiks; *8 neid; *9 ei teeks; *10 teab; *11 kahetseda; *12 jääger, jahimees; *13 rebane

E 22779/82 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Saunanaesed Muiste elanud ühes saunas kaks saunameest oma naestega. Läinud mehed kodust ära, jäänud naised üksinda koju. Jõudnud õhtu kätte. Mehi ei tulegi kodu. Viimaks koputud kõvasti ukse pihta ja väljast hüüdnud üks: "Tehke lahti, mehed on väljas!" Naised teinud ukse lahti, tulnud kaks meest sisse just nende oma meeste nägu. Annud naesed neile süüä. Teine naine, kellel veiksed lapsed olnud, hakanud kohe aru saama, et asi õige ei ole. Laua juures istunud üks laps: "Isal raudhambad suus." Teine ütelnud: "Isal küüned raudnaeltest kah." Kolmas ütelnud: "Isal saba kah." "Ei ole midagi," vaigistanud laste ema, "küll nad magades ära kaovad." Lapseta naine heitnud oma mehe kõrva magama, aga teine naine pannud omad lapsed ahju, säädnud kadakad ahjusuu pääle ning teinud risti pääle, ise aga ütelnud, et temal tarvis on välja minna koera talitama. Mees aga sidunud teise öökse otsa naise külge ja teise otsa hoidnud omas käes ja ütelnud: "Kui ma sind kutsun, siis tuled sisse!" Naine läinud välja, sidunud öökse otsa jämme tammepaku külge kinni, ise läinud sauna pääle, võtnud kolmeharalise heinahargi kätte ja oodanud. Küll mees kutsunud, aga ei tule kedagi. Viimaks tõmmanud paku enese juure ja küsinud poja käest: "Kuidas maitseb?" - "Pehme kui sai," ütelnud poeg. "Minul kõva kui tammepakk," kostnud vanamees. "Too lapsed ahjust välja," käskinud vanamees. Poeg läinud vaatama, ütelnud: "Ei saa, ribalad, räbalad ees!" - "Otsime naise kätte," käskinud jälle vana. Läinud ise sauna pääle vaatama. Nõnda kuida sauna pääle jala tõstis, torkas naine hargiga rindu ning mees langes tagasi maha, kohe ka laulnud valge kukk. Vana ütelnud: "See on minu poolvenda." Laulnud must kukk, vanapoiss ütelnud: "See on minu muri" ja kadunud mõlemad ära. Naine tulnud sauna päält maha, võtnud lapsed ahjust välja - kõik terved. Läinud teise naise aseme juurde, naist ei kuskil, paljalt natukene rabalaid veel naise asemal, kus naene oli maganud. Sellepääle tulnud mehed kodu, aga naine jäänud ja jäänud kaduma.

E 22784 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Talumees Mees läinud linna puid müüma. Kõndinud ise koorma järel. Järsku jäänud hobune seisma. Mees vaadanud, mis hobusel viga on, et seisab. Näinud, hobuse eest jookseb suur lai jõgi mööda, kuskil ei näe silda ega parve olevat. Kuidagi üle ei saa. Muud kui pööra koju tagasi. Mees hakkas vanduma ja põhjendama: "Kurat ise võib niisugust jõest üle viia, aga mitte inimene." Nõnda vandunud mees, aga vaata imet - nii kui taevast kukkunud seisab parv kalda ääres. Mees ajab hobuse parve pääle ja parv hakkab üle jõe minema. Keset jõge jääb parv seisma ja keset parve kerkib üks must mees ülesse ja küsib talumehe käest: "Mis üleviimise eest maksad?" Talumees ehmatanud ära ja ütelnud: "Issa pojuke!" Sedamaid kadunud parv ühes jõega ära ja mees olnud jälle tee pääl.

E 22785/22786 (1) < Võnnu khk. < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks nõida Kord elanud kaks talumeest, kes ise üleaedsed olnud, aga alati olnud nad tõinetõisega riius ja tülis. Ise olnud mõlemad suured nõiad ja teinud tõinetõisele kahju, kui seda iganes aga saanud. Nende kahe talu vahel jooksnud iga ööse nõiamunad, mis nagu sinised lõngakerad olnud. Kord saatnud tõine hulga rottisid tõise põllu pääle, mis hullul kombel kurja hakanud tegema! Aga tõine saatnud jälle rotid tema oma põllu pääle tagasi, aga see saatnud jälle rotid tagasi. Nüüd ajanud see rotid sauna ja suitsetanud neid sääl kadakapuuokstega ja lasknud siis minna. Nüüd läinud jälle rotid oma peremehe juure tagasi, aga viinud ka katku ühes, sest kõik loomad viimase kui üheni lõpnud ära, nii et ta verivaeseks jäänud. Tõine olnud selle üle väga suureline ja kiitnud omast tarkusest otsata. Aga ükskord, kui ta pühapäeval jälle nõiarohtusid valmistanud, tulnud paks must pilv ülesse ning pilve keskkohas olnud punane tulp näha ning kui selle maja kohta jõudnud, langenud tulp alla hirmsa raksumisega ning süüdanud selle olegi kõik põlema, nii et pääle hoonete ka kõik muu varandus ära põlenud ning tema veel vaesemak jäänud kui naaber. Peeter Viira käest Varssavis, aga Nõo kihelkonnast pärit.

E 22786/22787 (2) < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896). Sisestanud Janne Juuse. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitsmest Moosesest. Ühel vanal õpetajal olnud Seitsmes Moosese raamat, millega ta palju head teinud: küll tõbisid terveks, küll kustanud tulekahjusid ära, kui ta aga lahtist raamatut käes hoides kolm korda ümbre põleva hoone kõndinud kadunud tuli ära. Ükskord läinud tema kodust ära aga unustanud raamatu kodu laua pääle. Tüdrukud aga hakanud raamatut lugema. Nüüd aga tulnud tuba surnusid täis, küll olnud neid, kes hilja aja eest surnud, küll neid, kes ammugi. Tüdrukute hirm olnud otsata, pole mõistnud midagi pääle hakata. Küll katsunud edasi lugeda, aga mida enam nad lugenud seda rohkem tulnud surnusid juurde. Viimaks tulnud õpetaja ise kodu ja võtnud raamatu enese kätte ja lugenud säält nüüd kadunud surnud ära. Aga õpetaja ise jäänud selle pääle kohe haigeks. Küll tahtnud tõised tohtrit tuua, aga õpetaja ise pole lasknud, vaid ütelnud: "Mind ei aita ükski tohter," ja surnud kohe ära. Aga temaga ühes kadunud ka Seitsmes Moosese raamat ära. Peeter Viira suust.

E 22790 (2) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära."

E 22790 (3) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Siis olevat hea lina külimine, kui võrguga maa kaetud on ja kuud taevas pole.

E 22791 (5) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuhalgu ei tohtivat mitte selite ahju visata, sest siis lähevad lehmad laudas lõia pääle.

E 22792 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei olevat mitte hea kartulit teha, sest siis kasvavad nad kärnased.

E 22792 (13) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mõni uus elajas majja saab toodud, siis tuleb sel saba otsast tükk karvu ära lõigata ja seina sisse oherdiga auk laske, sinna karvad sisse panna ja pihlakapuust puu ette lüia, sest siis jäevat loom paigale.

E 22793 (17) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes hulga linnupesasid tahab löida, see kandku Suure Reede hommingu enne päevatõusu lastusid tuppa, nii et tõised ei kuule.

E 22794 (21) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja saava võetus, siis peab väljavõtja puud ahju viskama, sest siis ei tundvat tema pean surma, nälga. Ei teevat ta seda, siis pidavat peran surma, nälga kannatama.

E 22794 (22) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiislat ei tohtivat mitte nahaga süia, sest selle all olevat hall.

E 22796/22799 (5) < Võnnu, Varssavi - Jaan Rootslane < August Tiirmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ööbiku püüdjad. Kord läinud kaks talusulast nelipüha esimäsel päeval metsa ööbikuid püüdma, sest nad olnud kuulnud, et ööbikud head hinda maksvad. Aga et kahinat ei sünniks, võtnud nad riided seljast ära. Kui nad tükk maad metsa sees olnud ära käinud, tulnud neile üks pikk saksa riides mees vastu. Küsinud poiste käest, kus nad minna. Poisid olnud toredad ja vastanud: "Mis sinul sellega tegemist?" "Oh teie, hakipojad," ütelnud võeras, "vai minul ei ole sellega tegemist!" vibutanud selle pääle käes oleva kepiga poiste poole ja hakanud siis minema, aga nägemata vägi vidanud poisse ka võera järele, keda nad vanapagana arvanud olevat, mis ta ka tõesti oli. Nüüd käinud vanapagan nendega kõik kohad läbi, kus pulm olnud. Sääl olnud nemad alati seas ja sünnitanud tüli, aga iga laupä olnud nemad jälle saunaskäijäte seas ning hulkunud sedaviisi kolm aastat ümbre ilma mööda ning kodurahvas pole neist kõige vähemat teedmist saanud. Aga ka vanapagan pole neid omast küüsist ära lasknud. Kord kõndinud nemad hainategemise aegu jõe kaldal. Viimaks ütelnud vanapagan: "Mina heidan magama, teie valvake seni, kui mina magan, kui et vahest pikne ei tule." Poisid pidanud nüüd nõu, mis teha, sest peagi tõusnud must müristamise pilv ülesse. Teine ütelnud: "Pöörame tema jalad jõe poolt ära, sest muidu kui ta üles ärkab, jookseb ta kohe jõkke." Teinudki nii, pööranud jalad jõe poolt ära. Müristamise pilv olnud juba aga koguni ligi jõudnud ja välgud käinud kangesti. Nüüd äratanud nad teda üles ja ütelnud: "Vanamees, tõuse üles, Müri Jüri tuleb!" Vanapagan hüpanud kohe üles ja jooksnud kohe müristamise pilvele vastu. Põhjatu suur välk viskanud pilvest hirmsa müristamisega välja just vanapagana pääle, nüüd pole sellest muud järele jäänud kui sinine läga. Nüüd läinud poisid kodu tagasi, aga pole tahtnud sinna jääda, iseäranis kartnud nad risti. Nüüd toodud õpetaja, see pandnud nendele ristid kaela ja õnnistanud neid, aga nad karjunud, et rist neile väga valu teinud. Kui õpetaja palve lõpetanud, jäänud nad taltsaks, surnud aga pea mõlemad ära. Ots. August Tiirmani suust.

E 22828 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.

E 22829 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõululaupä õhtu kurdab tüdruk peremehele: "Teised peavad kallist laupäva õhtut, kus mina vaene pean veel taha Riia minema luupainajaks valge hobuse selga." Peremees küsib: "Kes sulle seda käsku annab, et sa pead minema?" - "Tammelastuke tuleb, siis pean kohe minema, mul tuleb kange himu peale ja nõnda olen ju mitukümmend korda seal käind." Peremees ütleb: "Kui ta sisse tuleb, siis näita mulle, küll ma katsun siis parandada ja minekut kõrvale saada." Sai kell 11, tuli vingudes tüdruku ette, tüdruk näitab: "Näe, siis ta ongi." Peremehel on ka pada koogu otsas rippumas ja tuli all ja keev kadaka vesi sees, tangid lõukal, haamer kõrval. Peremes kahmab tangid ja näppab lastu tangide vahele ja pistab keevavee patta ja pärast haambrega taob koldekivi peal nõnda, killud lendavad kuni puruks, vahel kapaga keeva vett peale kallates. Tüdrukul hea meel, himu kadunud, ei enam põle minekut. Tänab peremeest.

E 22830 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu teretamine Kui noorkuu loodi, siis teretati: Tere, tere, noorkuu, sa vanaks, mina nooreks, sina kannika kasvatajaks, mina kannika sööjaks.

E 22837 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vaarao isreali rahvast taga ajas, siis läksid need Punasest merest läbi ja vaarao vägi jäi sisse ja sai kaladeks ja neil kaladel on inimese pea ja kala saba ja karjuvad ise: "Vaaraoo! Vaaraoo! Varaoo!"

E 22847 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegemine Ühes külas hakand poiss tulihända tegema narudest, kus salaja öösi pidand valmis tegema. Narudest ja purudest meisterdand, kuni isi sõnu lugend, hakand narud sibama käes, poiss hakand appi karjuma. Peremees ärkab ülesse ja saand poisi kinni siduda kõige hännaga ja saatnud kohtumaja juure. Seal antud 25 lööki tegemise eest ja loobitud narud laiali, kus vahemehe või kasaka naene ära korjand ja potuksemüüja käest hea kausi saand.

E 22861 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakk Peremehe poeg võtab naese ja see naene on jumalakartlik, ei tea mingist ei Tõnnist ega ta vakast. Aga ta käib aidas ja seal on üks vakk ja sealt seest küsind hääl: "Noh, mis sa Tõnnile tõid?" Tema ütleb vastu: "Mis mul sulle tuua oli?" Ja iga kord küsib Tõnn ja naene ei salli teda. Alati ajab ikka peale, ja vastlapääva õhtu tõmmatud talle (Tõnnile) pastlid ja sukki teha ja riidid, kui kunagi talupoisile, aga veiksed olnud nagu aastase lapse omad. Perenaese meel olnud paha ja kui ta aidast ära tulnud, tõmmand käega risti ukse peale. Ja hommiku läind peremees aida juure, aidaukse esine kõik ilusaid jämedaid hernid täis. Peremees tuleb tua juure ja ütleb noorikule: "Üks situline siga käis õhtu aidas, on ka rada taga." Noorik läind ka vaatama, olnud ka ilusaid hernid laiali.

E 22863 < Pilistvere khk, Kõo v - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendav Võõsiki valdas oli rikka peremehel ikka see õnnetus, et kõige parem lehm ära surnud. Noh, tark õpetab teda ja ta ootab aega kätte saada seda lendavat. Ka peab talle jälle hea lehm saama, on seks ju kasvatatud. Ja jääbki järsku haigeks ja peremees jookseb suu juure ja puhub lehmale ninasse ja hoiab sõermed kinni, hõerub. Lehm sureb ikka ja lõikavad lõhki - lendav südames. Seesugune lihapomm või -kera ja pikk siidiniit järel. Nad vötnud selle välja ja teind suure tule karjamaale ja visand selle kera tulde, kui tükk aega visisend, löönd pauh lõhki ja tuli surnuks. Aga sest ajast kadund lendav ja peremees kasvatab kõik head lehmad ja ükski ei sure enam.

E 22863/22865 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja naeseks Noor poiss kannatab ju mõnda aega luupainajat ja viimaks räägib ühe külasorsi naesele, et mul käib luupaine jo mõnda aega selgas tallamas. Ja naene õpetab, et kui õhtu jälle magama heidad, siis on sul ehk mõnes kohas sängi ligi auk seina sees - ega ta majalt sisse saa. Poiss ütleb: "On veike pilu." - "Nojah, siis pane vihad augu alla ja tee enne kindel punn, mis augu ette kohe paned, kui vihad kabisevad, siis on ta käe, võid taga teha, mis tahad, ega sa kuskile, enne kui lased." Noh, poiss teeb nõnda ja ootab selili sängis ja vihad kabisevad. Ta paneb lups punni ette ja võtab tule, mis varju alla pandud, äkki välja ja vaata, ilus noor tüdruk tuas, ja võtab omale ta naeseks. On ju paar aastat naene ja on laps ju neil ja küsib naese kääst: "Kas tead ka, kus ma so sain?" Naene ütleb: "Ei tea." Mees võttab punni eest ja ütleb: "Nää, siit august tulid." Naene oli lips kadund, august väljas, mees naesest ilma. Läheb jälle sorsi naese juure nõu küsima. Naene ütleb: "Vii laps metsa ja hõika nimepidi last imetama, küll ta tuleb siis. Kui nõnda kätte ei saa sedaviisi, siis küta kivi palavaks, ta on nüüd hundiks metsas, ja kui ta last imetama hakkab, siis võtab ta oma hundikasuka ära ja viskab selle lähedal oleva suure kivi otsa. Ja kui kivi palav on, põleb kasuk ära ja on käes, ega saa elades enam minema." Mees läheb metsa ja hõikab metsas naist: "Leitud Leenu, tule last imetama!" Tuligi ja imetas lapse ära ja nõnda tegi mees kaks korda, aga kolmandamal korral küttis kivi palavaks. Kui jälle naene tuli ja hundikasuka kivi otsa viskas, käis kasuk kõsinal kokku. Sai imetud laps ja tahtis jälle ära minna, aga kasuk puudu, ja nõnda jäi mehe juure ja mees tõi kodu oma naeseks, mis ta ennegi oli. Naene olema enne ka vahel mehe käest küsind, et sina käid külas ja on sugulasi, aga kus minu sugulased on, aga mees põle ütlend enne, kui kui laps olnud. Ja nõnda kui ta ütles, nii pääsis - aga sai kätte.

E 22875/22877 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vaene Hants Ühe isal oli kolm poega, kaks nende seast olnud targemad, sellepärast ka isal armsamad, pärinud ka isa vara ja hakanud väga jõukalt elama. Noorem vend Hants olnud küll kurb selle üle, et ta nii halvaks peetud, aga siiskid kannud ta alandusega oma õnnetust, ehitanud ühe suure tamme alla oma onnikese ja elanud vaikist ja vaest elu. Kord oli ta nii suures puuduses, et tamme pidi juba raiuma hakkama. Küll oli mehikesel sellest kahju olnud, aga mis teha, nälg ei ole mitte tädi?, võtnud kerve kätte ja hakanud tammejuuri katki raiuma. Korraga kuulnud, üks asi kõlksatanud vastu kervest. Mees kaevanud mulda pealt ära, näinud - rahakatel. Hants hakanud katalt välja tõmbama, aga ei saa. Küll kangutas mees, aga mis võimata, see võimata. Öösel näinud Hants unes, hall mehike tuleb tema juure ja õpetab: "Ma tean, et sul puudus on, sellepärast usaldan ma selle varanduse sulle. Kuula omale kolm hobust ja rakenda katlasanga külge kinni, aga enne, kui sa senna ligi lähed, viska vana hõbedatükk puujuurte alla." Hans tõusis üles, unenägu seisis ees, mõtles, eks katsu õnne. Läks vendade juure hobusid saama, vennad aga viskasivad uksest välja ja ei lasknud venda selle üle pitkemalt enam rääkidagi. Hansul hea nõu kallis, kust hobusid saada. Viimaks teisest vallast ometi sai ta ühest perest kolm hoost. Hans viis hobused tamme alla, viskas vana preesi, mis ta isast oli veel mälestuseks pärinud, tammejuurte alla, hobused said katlasanga külge rakendud ja raha tuli välja mis ragises. Hans ühe korraga rikas mees, suure hulga raha, kulda ja hõbedat pani Hans varjule ja siis viis hobused kätte. Varandusest hakkas Hansuke heaste elama kui mõisnik. Vennad püidsivad temaga küll nüüd sõprust, aga ega Hans nii rumal ka polnud, et valesõprusest aru ei saanud. Hans kasvatas enesele suured juuksed, mis tuule käes udisesivad, sõitis ikka kolme hobusega vankri ees ja juuksed tegivad - kuidas inimesed rääkisivad - kahv, kahv. Sellest hakati ka Hantsu Kauhi Hansuks hüidma.

E 22877/22878 (9) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896). Mt. 14, ainuke teisend, tekkinud arvatavasti Vanapagana-muinasjutu AT 1119 mõjul selle paralleelina. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rebane oli kusagilt lambatalle kätte saanud, viinud oma pesasse ja hakanud sööma, söönud juba pooleni. Rebase pesa ligidal juhtunud ka hundi pesa olema. Hunt tunnud toore liha haisu, ja et liha himule kuidagi ei võinud vastu panna, hakanud haisu mööda liha järele minema. Liha hais viis hundi muidugi rebase kodusse, kus see oma kõhule tema õigust ohverdas. Hunt kohe karjuma: "Anna mulle pool, mu kõht on tühi! Kui ei anna, ma söön sind ennast ära!" Rebane pahandas niisuguse ootamata võera üle, aga siiski võttis alandliku näu ette ja pajatas: "Kulla suur elajate vürst! Kuida pean ma sinule poole andma? Ei seda tohi ette tulla, muidu teutan ma sind ja ennast. Tule homme. Terve talle tahan ma sulle anda!" Hundil tõusis niisuguse kiituse üle saba harilikust seisust kõrgemale ja ta ütles: "Noh, olgu peale. Ma pean sinu mehelikust tõutusest ja lubamisest lugu ja tulen homme." Rebane sõi oma saagi ära ja mõtles, kuidas kelmistükki korda saata. Teisel pääval varitses ta hundi järel. Kui see pesast välja tuli, võttis ja varastas ühe hundi poea ära. Viis kodu, võttis naha pealt ära ja jäi hunti ootama. Hunt tuligi ja kohe rebane kui peenike kammerteener viib temale kohe tema poea ööldes: "Võtke oma alandliku teendri käest see väike and!" Hunt sõi rõõmuga rebase anni ära, läks koduse*1. Poead kohe kaebama: "Kollane onkel viis ühe venna ära!" Hunt sai asjast aru, läks rebasele kätte maksma, aga rebane oli oma pesa sealt ära kolinud. *1 kodusse, koju

E 22906/22907 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel poisil juhatatud unes, et võta tooripuuga selga ja mine sinna ja tuu endale raha, aga kui kegu vastu tuleb, siis ära mine, siis ei saa sa kedagi. Poiss tõusnud ka üles ja võtnud toori selga ja läinud, aga tee pääl tulnud nende endi teine poiss vastu, kes löösi pääle oli läinud. Poiss oli pahandama hakanud ja ütelnud: "Kes sind ajas mulle vastu, ma oleks rikkaks meheks saanud, sina narr, tuled vastu." Teine poiss pidanud narriks ja rääkinud teistele ka kodus sest loost.

E 22915/22916 (7) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maater (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luuategija Üks mees toitnud ennast sellest, et ta luude oli teinud ja müünd. Korra, kui ta oli luuakoormaga jälle linna läinud, tulnud temale sant vastu. Sant palunud, et teda peaks linna viidama, jalad olevat ära väsinud ja ei jõua enam edasi minna. Luuategija lubanud teda pääle istu ja nõnda läinud nad linna ja kui nad linna olid saanud, andis sant tall ühe sule ja ütelnud: "Kui sa selle sule mütsi külge paned, siis saad sa sinna, kus sa tahad." Kui mees luuad ära oli müünud ja kodu läks, nägi ta tee ääres ühe augu. Mees mõtelnud, et mis sääl sees võib olla, tarvis vaatama minna. Pistnud sule kõrva ääre ja sedamaid olnud ta augus. Sääl olnud palju kulda ja kuldasju. Mees sedamaid kohe hobune augu veere pääle ja koorm pääle ja kodu. Sedaviisi vedanud ta senikaua, kuni ta rikkaks sai, siis kadunud aga sulg ära ja sedaviisi saanud vaene luuategija rikkaks.

E 22925 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks võerasema peksnud jõululaupääva õhtul oma veikest võerastpoega ja viskanud tema pärast rehe alla, ööldes, et: "Pahad vaimud viigu Sind!" Poisikene kadunud ära ja kolme aasta pärast leitud Laitküla soo ligidalt. Ise ta jutustanud järgmiselt. Kui ema teda rehe alla viskanud tulnud üks isand tema juure ja viinud teda käepidi enesega kaasa; nemad käinud isandaga igal pool pulmades ja jootudes, söönud ja joonud, aga keegi ei ole neid näinud. Paha ei ole isand temale midagi teinud. Üks kord jätnud isand teda natukeseks ajaks üksi metsa marju sööma ja sel ajal öölnud üks hääl temale: "Homme, kui teie Laitküla soo juure lähete ja isand magama heidab, siis keera tema jalad soo poole. Tema seda ei saa kuulma." Nõnda sündinud. Teisel pääval heitnud isand Laitküla soo juures magama, pannud jalad jõe poole ja käskinud siis ennast üles ajada, kui "pauke" (pikne) tuleb. Poiss keeranud isanda jalad soo poole. Natukese aja pärast hakanud kaugelt müristama ja tulnud ikka ligemale. Kui juba üsna kõvaste müristanud, hüüdnud poiss : "Isand, isand, pauker tuleb!" Isand hüpanud üles ja jooksnud soosse. Kesk soo kohal kähratanud pikne kõvaste ja isand vajunud senna. Poja pahem käsi aga, kust isand teda kannud, olnud kuivanud. (Kirjutaja täh. Jutt on Liivimaalt, kus nimetud soo peab olema. Jutustaja mees rääkinud, et tema olla seda poissi näinud: pahem käsi olnud kuivanud).

E 22927 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan kahetsenud korra, et ta Moosese hauda ei tea, sest kui ta seda teaks, siis paneks ta hunniku oma väljaheidet senna peale.

E 22927 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid, Härra küsib, miks teenril pole habet. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Härral olnud teender, juba vanuse poolest mees, aga hoopis ilma habemeta, kuna härral tulipunane habe olnud. Korra küsinud härra: "Kuule, Hans, sa oled tubli mees, aga miks sul habet ei ole?" Hans vastu: "Jah, vaadake, härra, mina jäin hiljaks, kui habemeid anti. Kõik paremad olivad juba ära noritud, üksi va punast oli veel, nagu härral, aga seda ma ei tahtnud!"

E 22929 (21) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe Eesti naljandid, Kurt vastab vastutuleja küsimustele valesti. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurt naene tulnud linnast mööda jalgteed koju, kuna tema naaber sedasama teed hobusega sõitnud suure tee peal. Naaber lüüdnud: "Anne, tule rattale!" Ann vastanud: "Vatsa nahad toon." Teine hüüdnud jälle: "Anne, tule rattale!" Ann vastu: "Juhanile." Naaber jälle: "Tule rattale!" Vastus olnud: "Juhan läheb papile!" Naaber löönud kääga ja sõitnud edasi.

E 22932 (28) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Pastor laulatab paari kiriku-uksel. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Õpetaja lõpetanud kirikuteenistuse ja tahtnud juba kirikust välja tulla. Ukse peal tulnud aga veel üks paar vastu, kes ennast laulatada tahtnud lasta, õpetaja ei ole tahtnud sellepärast enam tagasi minna ja laulatanud neid sealsamas ära nende sõnadega: "Ristiinimesed olete ja ristiinimesteks jääte, menge kodo ja elage ilosasta!" Teinud veel risti ja asi olnud lõpetud. Vaivara murdes.

E 22935 (39) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Joobnud Vaivara mees sõitnud linnast koju poole. Tee peal käinud ta mitmes kõrtsis sees, et - nagu rahvas pilkab - "ühes kõrtsis juua, toises sülitada, kolmandes pengi all magada". Hilja õhtu olnud juba kääs ja Vaivara mees sõitnud rõõmsa lauluga: ,,Ai tudi-ludi, hapupiima pudi, larivonni lüdi (illarionovõje ljudi), padi kaik sudi" (poidi sjuda). Äkitse näinud ta, et tema ees teine hobune sõidab ja ree peal lööb üks mees tantsu, latern kääs. Nõnda sõitnud tantsija öö otsa tema ees, kuna vaesel Vaivara taadil ammugi laul ja viinaaur otsas olid. Vastu valget saanud ta aru, et ta hoopis teelt eksinud on. Tüki aja pärast saanud ta suure tee peale välja, kus õnneks kõrts ligidal olnud. Seal ootanud ta, kunni hoopis valgeks läinud, ja siis sõitnud ta oma jälgi vaatama. Nüüd näinud ta, et ta öö otsa ühe küüni ümber oli sõitnud, kuna muud jälgi ei ole näha olnud.

E 22949/22950 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sündku, suur isa, sinu tahtmine. Korra elanud üks rikas isa, kelle elutunnid varsti juba luetud olnud. Enne surmatundi läinud ta metsa ühe heinaküüni juurde ning hakanud küüni nurga alla auku kaevama. Poeg saanud aru, et isa metsa läinud ning pannud järele. Nähes, et isa küüni nurga alla auku kaevab, roninud ta salaja küüniunka, et isa tegevust selgemini näha saada. Isa saanud augu kaevamisega valmis. Nüüd võtnud ta rahakoti ja puistanud sellest raha augu põhja. Peale selle ajanud ta augu jälle umbseks. Kui auk umbseks saanud, ütelnud isa: "Kes siin küüni nurga all seitse meest ära tapab, saab raha omale." "Mitte seitse meest, vaid seitse kukke," hüüdnud poeg küüniungast. Isa mõtelnud, et Jumal taevast räägib ning ütelnud: "Sündku peale, suur isa, sinu tahtmine!" Ta läinud koju ja surnud varsti ära. Poeg muretsenud seitse kukke, tapnud nad tähendatud küüni nurga all ära ning saanud isa raha tervelt omale.

E 22950/22952 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel Kord leidnud üks mees maa seest rahakatla. Ta katsunud seda üles tõsta, kuid katel ei olla paigastki liikunud. Mitu päeva käinud ta veel oma õnne katsumas, aga kõik olnud asjata. Ühel öösel öeldud talle unes: "Otsi paar kaksikuid musta härga, lase need tõmbavad katla välja! Ühe osa sellest rahast pead aga kirikuvaestele andma." Mees otsinud teisel päeval paar kaksikuid musta härga, sidunud jämeda köie katla ümbert läbi ning pannud härjad tirima. Härjad tirinud katla välja. Katel olnud kuldraha täis. "Ohoo!" hüüdnud mees, "ei siit saa kirikuvaestele midagi, see kulub mul enesele kõik ära!" Vaevalt saanud ta need sõnad välja ütelda, kui rahakatel järsku maa all tagasi vajunud. Küll otsinud mees veel rahakatelt, aga ei olla enam midagi leidnud. Jäänudki rahast ilma.

E 22952/22953 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahi raha Korra elanud üks metsavaht. Ta olnud väga rikas, kuid oma raha pole ta kellegile pärandada tahtnud jätta. Kord olnud ta üksi tuas ja rääkinud iseeneses: "Raha lähen matan maha ja lasen ühe kuuli metsa, kes selle kuuli üles leiab, seda saab raha juurde juhatatud." Siis laadinud ta püssi ära, riputanud ta varna otsa ning läinud ise rahale parajat paika vaatama. Sulane olnud sel ajal, kui metsavaht enesega rääkinud, ukse taga kuulamas. Kui metsavaht tuast välja läinud, astunud sulane tuppa ja võtnud tähendatud kuuli püssi seest välja. Tüki aja pärast tulnud metsavaht tagasi, võtnud tuast püssi ja läinud kõmmutanud teise metsas tühjaks. Pauk käinud küll, aga kuul jäänud ikka sulase taskusse. Mõne aja pärast surnud metsavaht ära. Sulane läinud kuuliga metsa ja saanud silmapilk metsavahi raha juurde juhatatud. Ta ajanud raha kotti ning toonud koju. Sest ajast saadik saanud ta rikkaks meheks.

E 22983 (24) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ei tohi sõnikut välja vedada, sõnik ei mädane põllu sees ära.

E 22983 (25) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ja põhjatuulega ei või metsa raiuda: uus mets ei kasva asemele.

E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab. Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen." Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad." Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.

E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.

E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli. Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine. Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga. Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia." Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!" Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema. Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!" Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!" Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga. Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat. Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla. Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!" Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim." Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära. Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks. Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!" Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"

E 23117 (2) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarabuvitsaga ei tohi elajaid lüüa, siis nõelas uisk neid ära.

E 23117 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hobusele kasevitsaga lüüakse, siis laheb hobune ruttu sõites märjaks.

E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.

E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.

E 23118 (12) < Tarvastu khk., Vooru v. - Johan Kala (1896) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohi tühja nõusid käe otsas kanda, siis läheb kuri sinna sisse ja pikne lööb teda.

E 23118 (13) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes ema soovib, et tütre ruttu mehele saave, see peab kolm neljapäeva õhtut oma talu õueväravatel käima ja vihaga üheksa korda vahelt jalgu lööma tagasipidi ja ütlema: "Siit tuleve poisi ja säält tuleve poisi, läbi värati valge poisi!" Siis saave tütre ruttu mehele.

E 23118 (14) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ajhust välja võetakse, siis peab kohe mõni tükikene puud ahju visatama, siis suab sellest põrgukoera kaitse terav kepp.

E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut. Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju. Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal: Ilus tema oli heinamaal, kaunis tema oli karjamaal, valge tema oli küla vahel, pikk oli põllupeenaraida.1) Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab. 1) vesi

E 23125/23126 (35) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kadunud raha Ühele mihele üteldud unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha." Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua. Mees tüusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe-ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis. Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: "Küll! Küll!" Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: "Mis teie, kuradi, tahate!" Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.

E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!" Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!" Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse." Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla. Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle. Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju. Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad. Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!" Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.

E 23134 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohi elajale mitte pihlapuust vitsaga lüia, sest et sellega lüies elaj tümaks jäävat.

E 23137/23140 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kokakivi Vanajutt Kihnus Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: "Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema." Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud tal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: "Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on keik minu jagu." Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan1 sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrganud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma. 1 Vana Jaani poeg on juba 80 aastat vana ja selle poeg peremees. - Üleskirjutaja märkus.

E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest. Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul. Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots. Mart Lipsi suust.

E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti. Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane. Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanu