Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

EKnS 31, 27 (58) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kel paised külles on, tehku öhessast tõust puude okstest viht ja vihelgu soolase leiniga - kaduda ära.

EKnS 31, 29 (4) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kased narmasurvis talvel on, saada suvel rohkelt otre. Kui haavad, siis kaeru ja linu; kui lepp, siis rukist; kui pajod, siis nisu. Kui aga ümarikka urve (näljaurve), siis tulla suur ikalduseaasta.

EKnS 31, 29 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuused käbisid täis olla, saavat palju kartulaid.

EKnS 31, 29 (6) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui soldatisi enne sõttaminekut veel ära ei maetud, läinud kaks naist Orgu soo (Võõsiku vallas) peale marjule ning silmanud seal ühte inimese sääreluud, mis oli püsti olnud, verist vahtu otsast välja ajanud ja ise haledasti karjunud: "Umluu, umluu." Naised märganud, et see üks matmata soldati luu on ja matnud ta issameie lugemisega maha. Kont jäänud kohe vait. Sellest ajast hakatud soldatisi matma.

EKnS 31, 31 (70) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar esimest ööd magab, pidavat mehed hommikul üles ajama ja ise möirgama - saada noorpaar tulevikus head pullid.

EKS 31, 31 < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Odiste k. - August Michelson < Leena Jürgenson (1911) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Katku soo Võisiku vallas Odiste ministeeriumikooli ligidal on soo, mis kannab nime Katku soo. Enne, vana sõdade aeg, maetud sinna inimesi. Soo olnud kole mäda. Sellepärast pole surnud rahul olnud endi vesiste asemetega ning hakanud säält kodu käima. Harilikult armastanud nad pimedas tubades kolistada. Kui aga tulega vaatama mindud, siis jooksnud ta koera näol minema, kaks ratast järel, ning läinud jälle teise talusse. Sagedamini käinud aga kuri veikene suure habemega mees katkusoost välja, teises jalas olnud punane, teises sinine sukk. Kus see mees aga sisse läinud, lugenud issameie palvet igal pool kolm korda ära, ikka korra eest, teise tagast otsast peale hakates. Kui ta need sõnad saanud ära lugenud, siis surnud jälle sinna katkusse keski ära (selles talus). Ükskord toonud keegi rikkam taluomanik oma poja katkusse suremise pärast kuulsa Soome targa sood vaatama. Soome tark võtnud ühe hõbeteebreti, pannud sinna rahad sisse ning lugenud rahade peale niikaua sõnu, kui need teebreti pealt üles tõusnud, siis lugenud veel matmise sõnad ning lõpuks lisanud juurde: "Teie, hinged, kes te pole jumalasõnaga maha maetud, magage nüüd rahuga ja ärge tulge ka soost enam teisi eksitama - kurvastust tooma." Sellest ajast peale kadunud siis see väike mees ning kodukäijad Katku soost.

EKnS 31, 47 (15) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsel kõht valutab: Vint, vänt väravast välja, pikka puusse, mõnda muusse, lagedasse laande, pika Tiiu perse, Laudiku Mari saba alla.

EKnS 31, 51 (43) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keski elajaid uue koha peale ajab, pangu laudaukse alla vits maha - ei jäävat elajad haigeks.

EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 6-7: O. Loorits. Vanarahva pärimusi, 1934. lk. 89; 1936, lk. 104. Sisestas USN
Ehk küll Kodavere kihelkond Kalevipoja vana tallermaa olnud, teab rahvas ometigi õige vähe sääl kangelasest jutustada. Murde kuulamise asjus hulkusin igast vallast läbi ning igal pool tahtsin teateid ka Kalevipoja kohta korjata, aga harilikult vastati: meil neid raamatuid ei ole olnud, ei tea ka sellepärast tervest loost midagi. Kuid ometi on mõned vanematest vähesel arvul riistmekesi traditsioonilistest juttudest alal hoidnud. Järgnevad näitused peaksivad jutustajate tõenduse järele kõigest kirjanduslisest mõjust täitsa vabad olema. Alatskivil kõneles üks vanamoor järgmist juttu, mida ta 80-aastaselt ära surnud isa purjuspääga alati lobisenud: Kalevipoeg tulnud üle järve (= Peipsi) siiapoole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud: vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud enam järele. Siil hõiganud põõsast:. "Kalevipoeg, vend, löö servi laudu!" Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära. Siis küsinud: "Vend, kes sa olid, kes sa mind õppasid? Tule välja!" Siil ütles: "Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla." Kalevipoeg lõegas talle kuuehõlma ja andis katteks.

EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Sisestas USN
Siin rannal, Laheperä kohal on kivi, kus sügaval inimese jälg. See olla Kalevipoja pahema jala jälg. Siit astus kohe Piatskivile, kus tal säng. Sinna heitnud puhkama. Kalevipoeg kannud ka liiva kuuesiivaga, vist siis, kui omale sängi tegi. Liiv kukkunud kord siiva seest välja ja sest sündinud mägi, Tikkumäiko, mis sängi lähedal kesk heinamaad on. Alasuvälja pääl on Kalevipojakivi. See olla Kalevipoja lingukivi. Rahvas mõtelnud, et raha sees ja lõhkunud ühel öösel kivi ära. Ta olnudki nagu kahest jaost juba vanast kokku pannud.

EKnS 32, 1/2 < Kodavere khk. - Lauri Kettunen (1911). Sisestas USN
Muidu olnud hää tugev mees, sest Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani. Mõned ütlevad jälle: "Peipsi järv perseni, Kaiu järv kaalani, Mustjärv munnani, Emajõgi helmini." Jumal teab, kui suur ta võis olla.

EKnS 32, 2 < Kodavere khk., Pala v. - Lauri Kettunen (1911). Trükitud: M. J. Eisen. Tartumaa muinasjutud, lk. 13-14; O. Loorits, Vanarahva pärimusi 1934, lk. 89-90; 1936, lk. 105. Vt. muist. 369. Sisestas USN
Kalevipoja sõjalugu vanapaganatega tuntakse igas vallas. Palal alustas jutt isemoodi: Tulnud kalevipoeg, kakssada lauda olnud seljas, kaks tüdrikud olnud laude pääl. Ise veel ütelnud: "Tited one mul laude õtsan." Vei neid nõndaviisi edasi. Tema oli neid nõidade käest ära päästnud ning põgenes. Tuli sotilastega sõda (järgneb nagu eel). (Sotilased. Arvatavasti ei ole "sotilased" muud midagi, kui sortsilasete - see sõnakuju tuntakse rahva seas ka - ümbermoonutus. Vahest on sõna raamatust õpitud ja siin nn. rahvaetümoloogiaks (=rahvaomaseks sõnaseletuseks) välja kujunenud.) Edasi olen nimetud vallast järgmist üles tähendanud: Kange mees olnud /Kalevipoeg/: kui magama heitnud, olnud vakamaa täis. Rüpega veenud ise selle maa, kust sängi omale tegi. Heitnud kord sängi magama, tulnud vanapaganad, tahtnud teda kusega ära uputada. Sest sündind Alatskivile Mõisajärv. Kalevipoeg läinud jõest jooma. Tõised (=sortsilased) raiunud kindusooned maha. Pandud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha koputada. Käsi jäänud aga kinni ja on kuni viimsepäivani. Kiäpä jõest paistnud ta mõõk neljaba õhtuti välja. Viidud seitse paari härgi ja hakatud välja vedama. Juba hakanudki liikuma, saadud ju serva, üks ütelnud: "Nüüd, kurat, tuled!" Sel korral aga kukkunud kohe tagasi, miks kurja nimetas.

EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 105. Sisestas USN
Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (= Kuiva?) 1 ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks. 1 Tõepoolest on vihjatud Koiva jõele. - E. L.

EKnS 32, 2/3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits. Vanarahva pärimusi 1936, lk. 105-106. Sisestas USN
Sõda teinud Kalevipojale suurt kahju. Ta ema nutnud, ja sest sündinud Tallinna lähedale Piälmine järv. Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (=Kuiva?) ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks. Mõõk olnud tal nõnda suur, et seitse paari härgi ei jõudnud kuhugile liigutada. Kiäpä jõest ta paistab, kui ilus ilm on. Tudengidki käinud siin kord vahtimas. Sest kohast on jõgi hirmus sügav. Sinna ei usu keegi suplema minna.

EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen < Halliku vanamees (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 106. Vrd. muist. 340. Sisestas USN
Üks kange jõumees läks oma vastast taga otsima. Ta oli nii kange, et kui vasikat sabast kinni võttis, kohe ühe käega üle kraavi viskas. Läks ja läks, aga korraga tuleb vanakurat talle vastu. Tal oli veskikivi piitsapaela otsas, tuleb ja seda plaksutab aga. Kui esimest korda lööb, siis mees putku, ise ees ja vana Jaak taga. Aga vot, tuleb Kalevipoeg neile vastu, sada lauda seljas. Ta pistis mehe tasku ja hakkasid kuradiga taplema. Kurat peksab selle veskikiviga vastu Kalevipoja põtku, Kalevipoeg raiub laudega. Lauad hakkavad juba otsa saama. Siil hõikas põõsast: "Kalevipoeg, ristivend, servi lauda, servi lauda!" Hakkas lööma, lõi kuradi maha. Aga siis Kalevipoeg küsib, et: "Kes sa põõsast kõnelid? Tule välja!" Siil ütles: "Mina olen alasti, mina ei või tulla." Kalevipoeg lõikas kuuetüki ja pani talle selga. Ja on tänapäevani siili seljas see Kalevipoja kuuehõlm. Aga pea, kuidas selle mehega lugu läks. Kalevipoeg ütleb: "Ma panin mehe tasku, ei tea, kus see on?" Hakkab katsuma - puru. Nõnda sai see kange mees ka otsa. Aga viimati olla ta ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. "Nüüd o tämä lihonikkode pihon."

EKS 32, 4 < Kodavere khk. - L. Kettunen (1911). Sisestas USN
Ranna vallast olen varem mõned riistmed saatnud. Võib olla, et hulk jutukillukesi veel leida oleks mõne vanakese käest, ehk küll suuremat minu arusaamise järele enam loota ei ole. Tähendasin, et eelmised jututükid rahva tõenduse järele mitte "kirjatarkus" ei olevat. Kuid osalt peab tõenäolikult ka neid raamatust õpitud juttude järelkajaks peetama. Kui juba lugu raamatu läbi kas või väiksele ringkonnale tuttavaks saanud, ei jäta ta ka algupäraliselte pääle vähemalt mõju avaldamata. Mujal pool Eesti- ja Liivimaal rännates sain ma paraku kaunis vähe mahti asja kohta teateid koguda. Minu arvates tuntakse aga Kalevipoja juttu rahva seas õige vähe. Setud, kes raamatu mõjust täitsa vabad, ei tea vist kuskil kangelase nimegi. Viru rannas toimetab Kalevipoja töid vanakurat. Näituseks olgu järgmine jutt: Vikkuri luodo Kalvi mõisa kohal sündis kord nii. Vanakurat tahtis kord teed Soome ehitada, kandis munakiva põllega meresse. Kaupsaare kõrtsi kukk laulis, põllepaelad kohe katki, ja sest sündiski nimetatud "luodo" (Rannamõisa äärsed kivihunnikud Peipsi rannas olla sedaviisi Kalevipoja põllest kukkunud. Kukke sääl ometi ei nimetata. See loom on vist keskaja legendadest päritud ka Viru ranna juttude hulka. - Üleskirjutaja märkus.) Purtse kohal on üks kivi, kus inimese sõrmejäljed on näha. Vanakurat tahtnud kord kirikut sellega maha visata. Ometi teatakse ka Viru rannas, et ka Kalevipoeg ühe kivi (Ulunieme otsa) olla visanud. - Muidu on vist Viru ranna jutud kadunud Dr. Veske põhjalikult korjanud, nagu seda veel kohalikud inimesedki mäletavad.

EKnS 35, 26 (175) < Rõuge khk., Kasaritsa k. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Jerkovits, keela oma kutsikad, et ei putu punast pulli, ei ka kirju lehmakest, mahajäänud tallekest, ei ka hobuvarsakest.

EKnS 1, 1 (1) < Türi khk., Väätsa v. – A. Kuusberg < L. Kruusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Karja väljalaskmise sõnad Metsa iilid, metsa äälid, metsa helded isandad, metsa kuldased kuningad, siidisaba neitsikesed, lask minu loomad kaugel käia ilma hundi puutumata, kalli karu katsumata.

EKnS 1, 1 (2) < Türi khk., Väätsa v. – A. Kuusberg < L. Puurfeld (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Karja väljalaskmise sõnad Hundi(?)sõnad Metsa heldised isandad, metsa kuldised kuningad, siidisaba neitsikesed, laske minu kari kaugel käia ilma hundi puutumata, ilma karu katsumata.

EKnS 1, 2 (3) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Punase elitingi sõnad Meie Issand Jeesus läheb üle liiva ja üle mäe, kolm punast roosi käes. Ühega suitsetab, teisega ohverdab, kolmandaga lindab. Nõnda linda sina, punane roos (ka) ära. Kolm korda lugeda.

EKnS 1, 2 (4) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Rabanduse sõnad olla varjul laulus “Keskel selle elu sees”, 3 salm. (Kiriku- ja koduraamat, Tall. 1853, lk nr. 196 ja Ilmutusraamat 12, ps 12.)

EKnS 1, 2 (5) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Nõiavormel: “Pind. Kristus x Perhitulle x Naamen x Seebe 1 ka x Naamen x Joossus x Marja x Roossa xxx (P x D x S x w x He x I x p x go x).” Paberi peale kirjutada, haige koha peale 3 korda vajutada ja ära põletada.

EKnS 1, 3 (6) < Türi khk., Röa k. – A. Kruusberg < Miina Heide (1913) Sisestas USN
Nikastuse sõnad 1. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte. 2. Nikastand, nikastand, nikastand. 3. Meie Issand Jeesus Kristus sõitis kõige kõrgema mäe peal, püi lindas urve hobune kohkus, hobusel nikastus. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte. (Peale lugeda).

EKnS 1, 3 (7) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Elidingi sõnad (Punase roosi sõnad.) Meie Issand Jeesus Kristus lindas üle liiva, üle maa; kolm punast roosi käes. Ühega suitsetas, teisega ohverdas, kolmandaga lindas. Nõnda linda, sina, punane roos, ära. (Peale lugeda.)

EKnS 1, 4 (8) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Valge roosi sõnad 1) Meie Õnnistegija käis mööda maad, kolm lille käes; üks sinine, teine punane, kolmas kullakarva. Naine tuli vastu, ütles: “Miks sa tühja veepangega käid?” 2) Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. 3) Tagane sa, valge roos; sina tongid mind üks kord, mina tongin sind ühessa korda. (9 korda lugeda.)

EKnS 1, 4/5 (9) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Riisisõnad Lapsel lakalta tulussa, kõrgelt mäelta kõpatile. Mind aga palvel palutakse: Kusse sööki siia tulnud? Riisi tulnud Riiamaalta viie venna väravasse. Mis see riisi siia otsib? Liha sööma, verda jooma.

EKnS 1, 5 (10) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Ussi sõnad. Ussikene, hullukene, ää salaja salva, ää pimedas pista, nägemata näpista; mässi ennast mättaesse, keera ennast keraessa, poe puujuure alla. Maole madalad jalad, kärbse keel lühike. Nii pehmeks mao keel, kui neitsi nisaots. M. Heide on kui nõid tuntud. Oma tarkuse saanud ta vist Mari Rummali käest, see jälle omakorda kuulsa Röa k. Unimäe Juhani k. A. Kuusberg

EKnS 1, 119/21 < ? – A. Kuusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Vanade rahvalaulude saak oli ootamata väike. Vana laul on kadumas. Isamaalaulu kuuled harva. Kibe töö vähese arvu töölistega ei anna laulmiseks mahti. Kaks suurt laulikut olid vahepeal ära surnud, mitmed tühjaks pumbatud (näit. kuulus Piiumetsa laulik Kai Binder, Indrikäär Röa Peeramäel jne.), mõned vanaks ja kurdiks jäänud, teised jälle palvevendade kilda löönud (Lagendoffid Väätsal jt.) ja ei võta jutulegi. Kõik üle 60 a. vanad. Mõned koguni 85 a. – Kirja panin 1706 rida, sealhulgas on mõndagi uuema aja sündmuste vastukajast jne., mis tänini korjajate poolt tähelpanemata jäetud. Nõiasõnu sain 5 lehekülge (74 rida). Üks lausuja suri just sel ajal. Teine sõitis ära või peitis ennast ära. Niisugust asja häbenetakse. Mõned taimenimed (60-70 n.), värsimise viisid (pooleli), vanadsõnad (u. 40 vs.) ja kõnekäänud, arstimiseviisid (u. 50 a.v.), kohanimed (pooleli), teated kohal. tähtsamate isikute üle, punktid vanausku (u. 25 p.) ja veel ühte ja teist, mis kodumaa tundmiseks tarvilik, olen üles kirjutanud. Et korjatud materjal veel lõpulikult ei ole korraldatud, siis ei saa praegu kindlasti ütelda, kui palju seda ja teist on. Sedasama pean ma murdesõnadest ütlema. Osa neist on veel sellekohaste lehekeste peale kirjutamata. Arvan üles märgitud sõnade, kõnekäänude jne. arvu paari tuhande peale. Püüdsin peaasjalikult seda korjata, mis haruldane, mis Wiedemanni kogudes ei seisa või seal teise tähendusega on, mis kirjakeeles ei leidu või harva esineb, niisama ka elava keele tehnikasõnu (kangrutööst., puusepa (tisleri) tööst. alalt jne.), sugulaste nimetusi jm. Haruldastel sõnadel on ikka selgitav lause või pikem seletus kaasas. Umbes kolmas osa korjatud sõnadest puudub Wiedemanni sõnaraamatus või on seal teises tähenduses, teisiti, teistsuguse varjundusega jne. Muidugi oleks sõnade saak suurem, kui ma kõiki tarvitatavaid sõnu oleksin hakanud kirja panema. Seda mõtlen tulevikus teha. (Ühelt poolt on uute sõnade tekkimist, teiselt poolt jälle vanade (iseäranis tehnika-) sõnade kadumist märgata. Uuema aja töötamise viis ja tööjaotus teevad kiire hävitamise tööd, vanade eesti sõnade asemele tungivad tihti võerakeelsed. Mõne asja, tegevuse jne. tähendamiseks on niipalju sõnu, et siin uute tekkimine täiesti tarbeta näib olevat. Teiselt poolt jääb keel vaesemaks. Ei või ka vene keele ja kirjakeele mõju nooremate kõnes tähendamata jätta./Lõpulikud arvud annan siis, kui materjal kõik korraldatud; niisama ka seletusesõnastiku, selle korralduse ja tarvitamiseviisi kohta. Tähendan siin ainult, et ma olen katsunud sõnastikku nii korraldada, et teda kerge oleks tarvitada. Eesti Rahva Muuseumile korjasin asju üle 100 numbri. Korjamise paik: Türi kihelkonna põhjapoolne osa. (Siis veel Paide ümbrus ja Rapla kihelk. Järvakandi klaasivabriku ümbrus läbisõidul.) Siin kaasas annan ära: 1) kimbu rahvaluulet, nõiasõnu jne. (muuseas ärakirja J. Kunderi (?) kirjutatud näitemängust J. W. Jannseni äraostmise kohta vaeste poolt), kokku 113 lehekülge (1706 rida lauluseletustega ja 74 rida nõidust), kokkuköidetult ja 2) 1140 lehte murdesõnadega (392 endist ja 748 uut; mõne lehe peal ka mitu sõna, ühe juurega ja mitu tähendust ühe ja sellesama sõna jaoks), taimenimedega, arstimiseviisidega, kõnekäändudega, vanasõnadega, vanausuga jne. Tartus, 17. juunil, 1914.

EKnS 13, 1 < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest ja nende tähendustest Holstre mõisa juures Paistu kihelkonnas Kuradi mägi, ka Kindrali mägi. Mäe pääl kasvavad suured männad, millede juurte alla Holstre kindral (nime ei tea) raudkirstuga maha on maetud. Mägi ise on Mustjärve kaldal. Ühe korra näinud lapsed õhtul Kindralimäe pääl tuld paistvat. See olnud oktoobrikuul kui vihma sadanud.

EKnS 13, 1/2 (3) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärv Holstre kroonumetsas. Praegu ei ole järvest muud tunda kui natuke tiigi suurune loigukene, ümberringi on aga mädasoo, nii et sääl vaevalt pääl kõndida võib. Korra tahtnud keegi mees järve mõõta. Ta pannud kivi pika nööri otsa, mis pääle saja sülla pikk olnud. Kivi nööri otsas ei ole sugugi järve põhja küündinud. Kui mees nööri välja tõmmanud olnud kivi asemel nööri otsas verine oinapää suurte sarvedega. Teist korda lasknud mees nööri järve põhja. Kui ta nööri välja tõmmanud, olnud nööri otsas madu; nüüd ehmatanud järvemõõtja mees nii ära, et ta kolmandat korda enam ei julgenud nööri järvepõhja lasta ja pandis putked mängima.

EKnS 13, 3 (4) < Tartu l. - (1909) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valuoja jookseb Viljandi linnast välja. Selle lähedal on pumbakaev (mitte presskaev), kust ise välja jookseb.

EKnS 13, 4/8 (7) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kink Nõo kihelkonnas Aru vallas, Kögli talumaa peal. Ennemuiste olla tondid sääl kingu pääl raha kuivatanud. Nõo kihelkonna keelemurraku peal on kingu nimi Rahahaude kenk. Säälsamas Kögli talus olnud vanal ajal peremeheks keegi lätlane, Kögli Peeter nimi. Sellel Kögli Peetril olnud palju pisuhändi, kes temale ööseti varandust kokku vedanud, nii et aina tulised jooned taeva pääl näha olnud. Kui ta korra reht peksnud, lennanud pisuhänd läbi rehealutse. Peeter käratanud temale: "Oh sa pisuhänna räuk (rävak)! Ku läits läbi rõukealutse!” (reie aluse). Kögli Peetrel olnud tüdruk teenijaks. Talve ajal korra, kui lehmad veel piima pole annud, olla tüdruk tähele pannud, et perenaine keedab tihtipääle piimasuppi. Tüdruk mõtlema, kust perenaine piima võtab. Korra pannud perenaine paja tulele, läinud ise aidast tatratangu tooma, et putru keeta. Selle vahe sees peitnud ennast tuppa ära, et vaadata, kes pudrule piima toob. Korraga jooksis must kass tuppa, karganud paja ääre pääle ja oksendanud pajasse, pääle selle jooksnud kass jälle välja. Ka tüdruk tulnud peiduurkast välja. Kui perenaene tuppa tulnud, pudru valmis keetnud, on kõik sööma istunud, kuna tüdruk ennast haigeks teinud. Küll perenaine meelitanud: "Tule sööma, magus, piimane, pehme puder, saad terves!" Aga tüdruk mõtelnud: “Kassiokset ma ei söö.” Kögli Peeter olnud väga rikas mees, üle mitme valla. Temal olnud hääd hobused. Kui ta kaevupange liigutanud jooksnud hobused ise koplist kodu jooma ja kui ta nad ära oli jootnud, siis vilistas korra ja hobused jooksid koplisse tagasi. Kui ta säält talust ära läinud, matnud ta hobuse pääluu karjavärava alla maa sisse ja on sellega ka hobuseõnne sellest talust ära viinud, nii et uuel peremehel ühe aasta sees kuus hobust ära lõppesid ja hulk kariloomi otsa sai. Viimaks on talu sulasel korda läinud üles leida, kuhu kohta hobuse pääluu oli maha maetud ja võeti see maa seest välja. Et hobuse pääluu maa sees oli, sellest on kaardikaeja teatanud: "Põhja pool väreti all on hobuse pääluu maa sees, kui see säält välja kaevatakse, siis tuleb ta ahjus ära põletada, siis tuleb hobuste ja loomade õnn tagasi. Hobuse pääluu visati nüüd põlevasse ahju ja see põlenud suure praksumise ja paukumisega, kuna juuresolijad rõõmustades ütlesivad: "Kuulge kui vanatont lõhki läks." Sellest ajast saadik Kögli talus alati hää hobuse ja loomade õnn olnud.

EKnS 13, 8/9 (8) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Väikese järve rahaauk Aru vallas Nõo kihelkonnas Tsirgu talu saunas elanud Pundri Jaan, vaene mees. Korra äratatud teda üles öösel ja üteldud temale: “Mine väikese järve ääre ja too säält rahakerst ära, mis sõja ajal senna on pandud. Mees pole läinud ja uinunud magama. Teist kord äratatud üles ja kästud minna raha järgi, jälle pole mees julgenud minna. Kolmas kord äratatud teda jälle üles ja käidud temale tungivalt pääle, et ta raha järele läheks, muidu lähevat raha järve põhja. Ka nüüd pole mees enne läinud, kui hommikul koidu ajal järve ääre läinud, olla natukene veel kirstu veepinnal näha ja kullakuhi läikinud päeva käes. Mees tahtnud veel raha võtta, aga raha kadunud kolinal järvepõhja ja näki hääl ütelnud järvest: "Hilja tulid, mees, nüüd ei saa enam midagi." Kahjatsedes läinud ta kodu. Teine kord maganud Pundri Jaan jälle omas saunas, kui teda keegi üles äratanud ja käsknud sauna tagant saapasääre täis kulda välja kaevata. Tema pole läinud, teist kord pole ta veel läinud, kolmas kord äratatud teda üles ja üteldud: "Kui sa nüüd raha tooma ei lähe, siis saad ära tapetud." Nüüd tõusnud ta üles, võtnud labida, läinud sauna taha ja kaevanud sääl kohal, kust juhataja juhatas. Kohe leidnud ta saapasäärega hulk kulda ja saanud sellest päevast saadik rikkaks meheks.

EKnS 13, 10 (9) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine kivi alt Korra näidatud unes kellegile vaesele mehele, et tee ääres Aru vallas ühe puudalise kivi all rahakast on ja kästud ära tuua. Kolmekordse käsu pääle pole mees läinud. Hommikul, kui päev tõusnud, läinud ta senna kohta, kuhu teda juhatati ja leidnud, et kivi on koha päält ära tõstetud ja kivi all on rahakasti ase olemas. Pärast olnud kuulda, et keegi teine mees on juhatamise peale säält raha ära viinud, sest juhataja olla esimesele mehele ütelnud: “Kui sa ei lähe raha ära tooma, siis ma saadan ühe teise.”

EKnS 13, 11/2 (10) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas mees tontidega hädas oli. Korra on talu sulane Aru vallas Kögli talus soojasse rehetuppa magama heitnud. Keset öösel äratatud teda magamast üles ja tema näinud, et tema ees kaks vanakuradit seisavad. Nendel olnud sarved pääs, pikad sabad taga, teine jalg hobusekabjaga ja koledad punased, kuna suust tuld sülitanud. Tondid ütelnud mehele, et ta nendega ühes tuleks Köia pääle (Köia-päälne on Aru vallas Nõo kihelkonnas Karijärve ääres kaunis suur mädasoo, kus keegi palju pääle ei julge minna ja Karijärvest jookseb oja välja läbi Köia-päälse mädasoo ja ojast on purded üle säetud). Selle Köia-päälsete purrete pääle viinud koledad tondid mehikese ja ähvardanud meest Köida visata, kui ta mitte nende ette ennast ei kummarda. Mees on siis kuradit kummardanud ja need on teda kodu tagasi toonud. Mees äratanud perenaese üles ja jutustanud sellele loo ära. Mees olnud üleni märg.

EKnS 18, 1 (1) < Tarvastu khk., Uue-Suislepa v. - Aleks. Johannson < L. Johannson < Liisa Mägi (1916) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmake, üle, vihmahooke, likes teed mu, vaese latse. Mul pole kodu, kos ma kuiva, tare ei, kos ma tahene. Kodu suure kuuse all, tare laia tamme all. Vii vihma Viljandisse, kanna hoogu Karksiesse: Viljandin vili palanu, Karksin kaara kõrbunessa, Siis saab Riia Ristu1) juua, siis saab Pärnu Päitsi1)juua. 1) Ristu, Päitsu - lehma nimed.

EKnS 19, 57 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene, longi teeda, tömpijalga, sombi suurta sooda mööda, tigedad rägadad mööda, risti-rästi radada mööda. Lääd sa lageda väila peale, suu laiali, silmad laiali. Su suu sulavõista, hambad meevahasta. Jooned joosku vastu põhja.

EKnS 19, 57 (2) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad Tidit, iidit, tinger jünger, soo sünger, sarapuu jünger, tinger jünger loogeline. Keri sa ennast keraje, mässi mätaste vahele, soo sammalde segaje. Ära sa minusta koska, koska kahteda kivije, nelja neiduda nisaje.

EKnS 19, 58 (3) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vitsasõnad Soost mul toodi soojad vitsad, pajusta palavad vitsad, miska meesta löödaneksa, meie nahka napsitakse. Löö sa lemmelgalle, tao kui tammepakukesta. Oo, tule, tuline kurat, üle üheksa kiriku. Too sina tuline kuuba, kanna raudine kasukas, vii viisi vaibakesta, pane paasine palakas.

EKnS 2, 25/6 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1906) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus Tallinna Olevisti kiriku ehitajast. Sellest on rahvasuus järgmine jutustus. Tallinna Olevisti kiriku ehitaja ei ole kellegile oma nime öölnud, enne kui kirik oli valmis saanud ja tema torni otsa viimast muna (ja risti) oli pannud. Siis oli ta seal oma nime Olevist nimetanud. Sellepeale oli ta siis torni otsast maha kukkunud ja lõhki läinud, kust uss ja konn olid välja tulnud.

EKnS 2, 26 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana usk. Kui uuel aastal mets vangis on (lumes), siis sureb see aasta palju noori loomi.

EKnS 2, 26/7 (8) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Heinasaat metsas jookseb. Kord elas Avinurmbes Kõrve külas väga julge jahimees Jaan Kakasson, kutsuti Mihkra Jaan. See oli läinud kevadel ühel laupäeva õhtul Avinurme Laekõnnu küla ligi välja jaare püssiga jahi peale, hommikust valmis tetri laskma. Korraga oli kuulnud edemalt mähetamist, otsegu lammas oleks määnud. Siis oli näinud, kui üks must loom temast suure kohinaga mööda oli läinud. Ta oli olnud niisama suur nagu heinasaat, ka niisama moodi, pealt ära teritatud. Aga tema ei ole tunnud, mis loom see olnud.

EKnS 2, 27/8 (9) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Must müts metsas lendmas Üleval nimetud jutu sees Mihkra Jaani poeg, kutsutakse Naarismaa Madis, oli kord metsas olnud jahi peal püüsid vilistamas. Äkitselt oli temast loom, nagu must müts, ümmargune, kõrgel õhus tahtnud mööda lennata. Tema oli näinud selgesti, ka tema hea jahikoer, kes tal ühes oli olnud, oli näinud ja jooksnud sinnapoole, kinni võtma. Tema oli kohe lasknud, aga peale pauku oli nii ära kadunud, et ei ole midagi näinud.

EKnS 2, 36/7 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Liisa Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rüpp täis kulda Kasepal, Peipsi jääres, olid kaks meest ühel hilisel suveööl metsa serva mööda kusagilt kodu poole kõndinud. Näinud metsast tuld. Mõtelnud: "Vist on õitsilised, läheme vaatame ehk saab piibu pääle tuld." Sinna jõudes näinud, et kolm meest kibedaste tuld teinud. Nemad olid tundnud neist nagu hirmu. Üks oli küsinud neilt: "Mida teie käite?" Nemad olid vastanud: "Meie tahtsime tuld saada." Sellepeale oli ta teist meest käskinud rutulise häälega: "Hoia rüpp lahti!" Mees oli hirmuga seda teinud. Siis oli talle kolm korda labidaga kuuehõlma süsi visanud ja üelnud ise: "Pane kuuehõlm kõvaste kinni. Enne ära lahti tee ega vaata, kui siit edemale ära saad!" Mees oli hirmuga mõtelnud: "Põletagu peale minu kuuehõlma ära, aga mina lahti ei tee." Kui ta pärast oli vaadanud, olnud kuuehõlm kulda täis. Need mehed olid siis rikkaks saanud.

EKnS 2, 43/4 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Millest sai nimi Avinurm See praegune Avinurme valla koht olnud enne lage nurm. Kord tõusnud Peipsis suur vesi ja ujutanud ka kõige selle nurme üle. See olnud kevade. Kui vesi oli ära kuinud, siis olnud ka see nurm havikalu täis, mis järvest olid tulnud - kuival. Siis oli tulnud sellest nimi Avinurme.

EKnS 2, 55/6 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Avinurme vallas Kõrve külas vana Kõrve metsavahi Jüri oli oma vennaga kahekeise sealt Rootsikäpa nõmmest ühel suveööl käinud kaevnud maa seest vana rootsi rahakasti välja ja toonud ära. Ühes sealt olid veel toonud malm suuredtükid, mida nad sealt olid leidnud. Neist olid pannud saunaahju kerisse võllid, mis praegu alles on. Sellest said Kõrve metsavahid rikkast. Räägitakse, et neil oli olnud ka tont, kes rikkust oli toonud. Päeva ajal oli aga ahju peal maganud.

EKnS 2, 56/7 (2) < Torma khk., Piilsi k. - Mihkel Sild < Jaan Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu jutud Avinurme mõisa Väljaaluse talu peremees Jaan Haav oli oma kapsaaias künnud. Ühe vao seest oli ater suure hunniku vana seltsi isemoodi hõberaha välja keeranud. Selle rõõmuga oli tuppa jooksnud, kutsunud lapsed ja naise appi ära tooma. Siis olnud näha, kui oleksid rahad plekk-karbi sees olnud, ater oli selle katki viinud, kust rahad välja olid tulnud. Naine ja lapsed olid rüpe sees - igaüks ühe rüpetäie – rahad tuppa viinud, arvata kilimitu täie, pannud põrandale hunniku maha. Mees oli saanud hulga aega elada ja veel teistele jagada.

EKnS 2, 57/8 (3) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kivi all Avinurmes Kõrve metsavahi jao sees kroonumetsas 81. kvartali sees, vastu Piilsi kooli krunti, Ülesoo all, on üks lage laugas, seda kutsutakse Äia naarismaa - vist oli mõni äi enne seal naarid pidanud. Seal oli üks vöödiline kivi. Räägiti, et enne selle kivi alla olla raha pandud. Kord võtnud karjapoisid labida ja läinud lõuna ajal, kui teised karjatsed lõunal kodu olnud, kahekesi sealt raha välja kaevama. Kivi olnud raske, ei ole jaksanud ära kangutada. Viimaks olid aialattidega suure vaevaga ta küliti saanud. Vanem karjapoiss oli siis kivi alt kaevama hakanud, noorem vahtinud pealt. Kaevnud hulga aega, viimaks tüdinenud ära, üelnud: "Siin ei ole midagi!" ja läinud ära. Vist oli raha väga sügavale pandud, et ei jõudnud välja kaevata. Kivi on praegu küliti alles - raha aga ootab tugevamat kaevjat, kui karjapoisid.

EKnS 2, 59 (4) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ülesoo linn Avinurmes, Piilsi küla jao peal, põhjapool küljes üle soo on veike küngas - alekere. Enne, kui Piilsi kolgaväljal karjamõisa oli, siis pidas mõisnik sääl vilja, nüüd on kahe taluperemehe käes. Seal olnud enne linn. Linna müürikivisid on praegu veel alles: selgest lubjast ja liivast kokku pandud. Teises otsas alekerel kasvab ilus kasemets. Seda kutsutakse Pupuaed - vist on seal linna puiestik olnud. Maa seest on sealt palju vanu raudu ja kahe teraga nuge välja tulnud. Ka olla seal palju raha maa sees, aga ei tea, kus kohal.

EKnS 2, 59/60 (5) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel jões Avinurmes, Piilsi külas, oli Mardira talu peremees oma naisega all jõel heina teinud. Näinud: rahakatel paistnud selge päevaga jõepõhjast välja. Mees võtnud püksid jalast ära ja läinud jõkke, katalt välja tooma. Katal raske, ei jaksa. Kutsunud naise appi, ikka ei kerki. Mehel tulnud äkisti meele, et kui vaestele luba/da/ siis kerkida. Hüüdnud kohe: "Pool mulle, pool vaestele!" Kohe kerkinud, kuni viimaks kaldale saanud. Mees aga oli üelnud siis: "Nüüd ta on ikka minu, parem joon viinaks, söön saiaks ja kompekiks, kui vaestele annan!" Kohe langenud katal jõkke tagasi. Veest kuulnud sulina moodi hääl veel: "Kerjata võid viina, kompeki ja saia." Kui vesi ära selginud, pole enam katalt kuskilt näha olnud.

EKnS 2, 60/1 (6) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuldsõrmused vees Avinurme Piilsis Uuetuura talu perenaesele ööldud unes: "Mine jaaniõhtu, kui vesi aurab, küla silla otsa, viska hõbedat vette; siis võid hommikul varanduse ära tuua. Aga kõige selle juures ei tohi midagi rääki!" Kui jaaniõhtu kätte oli jõudnud ja vesi jões kangesti auranud, läinud visanud küla silla otsa hõbesõrmuse vette. Hommiku vara läinud vaatama: veike karp paistnud vees. Toonud välja, võtnud lahti. Kuldsõrmusid täis! Naine hüüdnud rõõmu pärast, ära unestades, et ka varandust ära tuues vagane peab olema: "Hebesõrmussest jäin küll ilma, aga nüüd on mul kuldsõrmussid selle asemel küll!" Kohe kukkunud karp käest jõkke tagasi ja olnudki kadunud.

EKnS 2, 61/2 (7) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Avinurme Laekõnnu rahakast Avinurmes Laekõnnu külas olnud kusagil tee ääres rahakast maas. Laekõnnu küla mehed olid selle ülesse leidnud ja välja kaevnud, isekeskis raha ära jaotanud ning ära viinud. Kasti aset olid mitmed näinud.

EKnS 2, 69/71 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus, kust sai kiriku lauluraamatusse hommikulaul "Ma tänan sind, et oled mind" Kord läinud isa oma pojaga aeda tegema. Poeg murdnud aiavitsa katki. Isa läinud selle üle vihaseks, öölnud: "Kurat võtaks sinu!" Kohe tulnud kurat ja öölnud: "Anna ta siia!" Isa hakanud paluma: “Jäta ta veel mulle, kuni ta leeritud saab." Siis oli kurat veel teda isa palve peale nii kauaks jätnud kuni teda pidi ära leeritud saama. (Kui kaua seda aega oli, ei tea.) Isa läinud õpetaja juure, rääkinud sellele. Õpetaja pannud poisi kooli, koolitanud teda kuni leeri ajani. Leeritanud sest ajast ära kuni kurat poisi järele pidi tulema. Viimane öö jõudnud kätte. Õpetaja pannud siis poisi selleks ööks kiriku altari sisse piiblit lugema. Altarile tõmmanud mõega otsaga kolm viiru ümber. Käskinud poissi seal lugeda ja ei mitte vaadata, kui kurat teda viima pidi tulema, ükskõik mis moodi, kas isa, ema, venna või õe näol. Kui ta pidi kutsuma - mitte vaadatagi. Siis pannud õpetaja kirikuuksed kinni ja oma sõrmusse pitseri peale, et muud inimesed ei saa. Enne südaööd tulnud kurat teda ära viima. Kutsunud teda ära. Küll olnud vahel tema isa, vahel kui ema, vennad ja õed, kes teda olid kutsunud ja öölnud: "Mis sa seal teed? Tule ära!" Astunud kahest mõegaviirust üle, mis õpetaja oli tõmmanud, aga kolmandast enam ei ole üle astunud. Tema oli aga lugenud piiblit järsku, ei ole kuhugile vaadanud. Kui hommiku oli kätte jõudnud, siis olid kõik kutsujad ära läinud. Siis tulnud ka hommiku valges õpetaja kiriku vaatama, kas poiss alles on. Kui ta sinna oli saanud, siis laulnud poiss altari sees laulu: "Ma tänan sind, et oled mind, oh Jumal! armust hoidnud." Siis saanud see laul ka meie kiriku lauluraamatusse ülesse kirjutud, mis praegu alles on. Nii saanud see poiss kuradi käest ära päästetud, mida isa oli talle lubanud. Õpetus, et kurja ei tohi mitte öölda.

EKnS 2, 72 (8) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Avinurmes Piilsi külast Lohusoo minna on tee jääres nõmme peal rahaauk. Vana Müüri Toomas oli käinud sealt raha kaevamas. Rahaaugu ase on praegu veel tunda.

EKnS 2, 72 (9) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Johannes Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Toobi täis rublatükkisid Avinurmes Piilsi külas oli saanud Värava vanamoor Piilsi küla kõrtsi maa pealt Kubja aiast aia alt kadakateivaste vahelt maa seest toobitäie rublatükkisid.

EKnS 2, 72/3 (10) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalliskivi. Avinurmes Piilsis Kolgaväljal oli leidnud Kolga taluperemees poisikesepõlves jahi peal käies Avinurmes Kärasi suurest soost kalli kivi. Kivi olnud imeilus, läbipaistev - soo samble peal. Oli aga selle Kivi Kärasi külasse Mäe künkale lepikusse ära kaodanud. Küll oli veel otsinud, aga enam ei ole ülesse leidnud.

EKnS 2, 73 (11) < Torma khk. - Madis Sild < Madis Sild (1907) Sisestas ,kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe teraga kirves Avinurmes Kärasi külas elav naesterahvas, Kopli vanamoor, oli leidnud Lohusoost Separa kohalt jõe jäärest liivamäe seest - kui sealt Lohusoo kiriku ehitamise liiva oli kaevetud - kahe teraga kirve. Kirves olnud vanamoodu, mõlemil pool terad. Tema tegi pääsugemise harjasid, siis oli käinud selle kirvega metsast kuuse küllest tõrva raiumas. See kirves võib veel praegu seal Kopli talus alles olla.

EKnS 2, 74 (12) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tammeregi tammepalgiga soos Kusagil kaevnud mehed kraavi. Leidnud soost maa seest tammeree ja tammepalk veel peal.

EKnS 2, 74 (13) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha maa sees Kusagil leidnud kraavikaevjad suure hulga raha maa seest.

EKnS 2, 82 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu madalalt käima hakkab, siis peab viimnepäev ligi olema.

EKnS 2, 83 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne ei pea puul koor lahti minema kevadel, kui müristab. See peab põrutama lahti. Sellepärast ei saanud kevadel karjalapsed enne pajupilli, kui müristas.

EKnS 2, 83/4 (1) < Torma khk. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kanga viimisest Avinurmes, Teadussaare külas tahtnud tont ühel küla vanamooril kanga ära viia. Kangas olnud südapäeva ajal aias pleekimas. Korraga tõusnud seal kohal kange tuul. Kangas tõusnud ülesse lendu, üle aedade, kõrgele ülesse. Vanamoor näinud seda, läinud jooksuga järele ja hõiganud selle suure hädaga, et tont kanga ära viib: "Tule jumal appi!" Siis oli lasnud tont kanga maha. Vanamoori enese jutustus.

EKnS 2, 88 < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Madis Jago (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Järve pääl küünal põlemas Suure katku ajal surnud saksad ära (muidugi ühes ka teiste inimestega). Porkuse mõisas (ma ei tea, kus see on. Kas mitte Porkuni? A. Jürgens) olnud järele jäänud mõisaherra - üks vanapoiss - oma sõsarega. See olnud kuri herra. Sõsar hakanud mõisa tallipoissi armastama. Mõisa ligidal peab olema veike järv. (Porkuni mõisa ligidal on tiik või järv. A. Jürgens) Kuri mõisaherra oli vihastanud, miks sõsar tallipoissi armastama hakanud ja uputanud sõsare järve ära. Sellest saadik oli iga ööse kesk järve küünal põlenud kuni viimaks õpetaja oli käinud järve pääl, ära matnud. Siis oli küünlatuli ära kadunud. /A. Jürgensi märkused pliiatsiga käsikirja vahele kirjutatud./

EKnS 2, 91 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel viljategemise ajal. Kui kevadel toomingas õõlitseb, siis peab olema linategemise aeg.

EKnS 2, 91 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui “kesajumal” (on ka toomingas) õõlitseb, siis peab olema odrategemise aeg.

EKnS 2, 98/9 < Torma khk., Avinurme - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus piiludest Avinurme vallast Kõrve külast läinud Müüri Mart Virumaale lõhmusekausi kaabale. Jäänud ühte talusse öömajale. Õhtul toonud perenaene kausiga piima, pannud kesk tuba põrandale ja kutsunud: "Piilu, piilu, piilu, piilu!" Siis tulnud palju ussa nurgast kausi kallale piima jooma. Saanud piima joodud, siis läinud jälle nurka ära. Temale tehtud põrandale ase maha. Heitnud magama. Piilud tulnud ka tema juure õlgede sisse ja kahistanud neid. Temal ei ole kõigel ööl und silma tulnud.

EKnS 2, 102 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vandumine Enne võidud ka vandumisega teisele kurja teha: kas mõnd haigust külge vandu, mis enam ära ei paranenud, ehk muidu vigaseks, kas mõnd ihuliiget ära vandu ehk muud kurja.

EKnS 2, 102 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Avinurmes, Kõrve külas käinud Müüri Mart Pika Jüri värava tagast rohtu ajamas. Pikk Jüri ei ole seda sallinud ja üelnud: "Peaks ta pimedaks jääma, et ta enam ei näe siit minu värava tagast tulla rohtu ajama, Pääle selle jäänudki Müüri Mart pimedaks ja olnud surmani pime.

EKnS 2, 102/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõidumine Olnud ka nõidasid, kes teisele oma nõidumisega kurja tegivad: Kui ta teise looma külge vai näpiga puutus, siis see loom enam elusse ei jäänud. Neid nõidasid ei ole sallitud, kui nad kätte oli saadud, siis oli neid peksetud, et nad oma nõidumise maha jätaksid, aga see ei ole aidanud; peks ei ole neile midagi teinud: nad pannud haukuu oma asemel peksjate ette, peksjad ei ole midagi näinud ega aru saanud, et see haukubu olnud. Kord oli ühte nõida peksetud. Nõid oli pärast ise rääkinud, et tema pannud peksjatele haukuu ette ja ise naernud mujal kui haukubu peksetud, öölnud: "Küll nad annid haukuule."

EKnS 2, 112/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Surnuvaim laes kõndimas Elanud kord Mustvees mees nimega Neiman. See olnud tark mees: ta oli pidanud enamiste tohtriametit ja teinud palju inimesi terveks. Ka olnud ta suur joodik ja kuri mees. Sel olnud seitsmes Moosese raamat. Siis oli võinud ta sellega ka surnuvaimud välja kutsuda. Kui öösetel üksi oli olnud, siis olnud tal tihti tuba vaimusid täis. Selle raamatuga oligi ta ka inimesi terveks teinud. Et ta kuri mees oli olnud, siis oli tapnud ta oma lapse ära. Ta oli teda peksnud nii kaua kui poolsurnuks ja visanud ta siis öösel õue. Siis oli tulnud see tema lapse vaim tuppa ja kõndinud laealust mööda. Siis oli see Neimann üelnud selle vaimule: "Mine ära! Miks sa mind kiusad, ma olen Jeesuse Kristuse nime pääle ristitud?" Siis oli see lapse vaim ära kadunud.

EKnS 2, 115 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Vere kinnipanijad Olnud ka vere kinnipanijaid. Kusagil olnud vere kinnipanija. Kui enam verd kinni ei ole saanud, siis see ikka oli kinni pannud. Ta oli pobisenud mõne sõna, teinud haava juures kätega mõne kunsti - ja veri olnudki kinni.

EKnS 2, 119 < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Millal raha saab Kui jaanipäeva öösel sõnajalgade sisse metsa maha heita ja oota, siis tuleb vanapagan ja teeb kõiksugusid hirmutusi. Kui kardad, siis tapab ära, aga kui ei karda, siis saad tema raha omale.

EKnS 2, 119 (2) < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus rahaauk on Avinurme vallas, Kärasi külas, Kärasi veski juures peab rahaauk olema.

EknS 2, 120/1 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuba jõmpsikid täis. Kord elanud Mustvees üks mees nimega Neiman. Sel olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. Tema oli pidanud ka tohtri ammetid ja olnud sellega väga tark. Siis oli ta ka seda nende Moosese raamatute järele teinud. Kord läinud ta kodust ära. Kuues ja seitsmes Moosese raamat jäänud välja. Sulane olnud kodu. See ei ole sellest raamatust midagi teadnud ja hakanud lugema. Siis tulnud tuba jõpsikid täis. Neiman tulnud kodu. See hakanud siis seda kohta säält raamatust tagurpidi lugema. Siis kadusid jõmpsikad jälle ära.

EKnS 2, 121/2 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa küla - Jüri Sild < Kadri Kase (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Põleva maja kustutamine. Torma kihelkonnakiriku köstril olnud ka kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtri ammetid, andnud ka rumala koera tõbe vastu rohtu inimestele ja loomadele, iseäranis suur sigade haiguste tohterdaja olnud ta. Kord olnud sääl leerilapsed. Näinud, et Linnutaja mäel oli maja põlenud. Mõned nendest teadnud, et köster võib teda küll ära kustutada ja käskinud temale üelda. Niipea, kui köster oli omast toast välja tulnud ja põlevat maja näinud, siis kustunud ta kohe ära. Jutustanud Jüri Sild Avinurmes Jõemetsa külas, kes oli kuulnud Avinurmes Jõemetsa külast Kadri Kase suust, kes ise leeris olnud ja seda näinud.

EKnS 2, 122/4 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel veel kuues ja seitsmes Moosese raamat olnd Elanud kord Tartumaal Lilastvere külas mees, keda Lilastvere Joosepiks kutsutud. Ka temal olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtriametit ja olnud väga osav selle üle. Siis oli ta suurem jagu oma arstikunsti selle raamatu järele teinud. Kord olnud Avinurmes Piilsi külas Kuke Jaanil luuroos jalas, jalg valutanud koledaste. Sääl läinud siis tema vend Madis Lilastvere Joosepi juure abi paluma. Kohe, arvata selsamal tunnil, kui ta Lilastvere Joosepi juure oli saanud ja temale oma venna haiguse oli ära rääkinud, olnud ka vennal, Jaan Kukel, valu mööda. See Lilastvere Joosep, kellel see raamat olnud, oli ise rääkinud, et tema võib kõik teha, hääd ja kurja, aga ei taha teha: ta on mõni asi väga kole. Oli ka üelnud, et tema võib saada teha nii, et pool maja ära põleb ja pool põlemata jääb. Sääl raamatus peavad niisugused sõnad olema, millega võib saada teha. Olnud siis temal ka vere kinnipanemise sõnad. Kui keegi nii suure haava saanud, et enam veri kinni ei ole jäänud, siis oli Lilastvere Joosepil see kerge asi olnud. Ta oli veel rääkinud, et kellel see raamat on, siis ei saa surra ka muidu, kui ta selle raamatu kellegile annab ehk ära lubab. Siis ei ole tema ise ka enam muidu surra saanud, kui ta oli selle raamatu teisele ära lubanud. Tal ei ole hing kudagi välja läinud, ei ole surnud ega elanud. Jutustanud Jüri Sild Avinurmes, Jõemetsa külas.

EKnS 2, 125 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvast On niisugune äkkiline haigus, mis ka inimese või looma äkitselt läbi rabab, et ta sureb. Ka seda peab üleval olema kuuendas ja seitsmendas Moosese raamatus, kuda lendvad saab teha. Peab olema see lendva niisugune, et teine inimene võib teisele teda saata, kui pitkse noole, kes läheb ja surmab.

EKns 2, 125 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes mõistis lendvat saata. Vana Tõrma köster, C. R. Jakobsoni isa oli mõistnud õige heast lendvat teisele saata. - Siis olidki saksad kartnud C. R. Jakobsoni väga.

EKnS 2, 130 (4) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. - Mihkel Sild < Abram Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Piksenool. Piksel peab nool olema, millega ta lõhub ja purustab. Kes selle nooli kätte saab ja selle alati enesega ühes kannab, sellele ei pea püssikuul külge hakkama. Jutustanud Abram Kask Avinurmes, Vadi külas.

EKnS 2, 130 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu jutt Raha Karksi-Nuuja järves Vanal ajal, kui sõda olnud, siis jäänud Karksi-Nuuja järve palju raha. Karksi-Nuuja lossi müür lõhutud maha, see langenud sinna järve, siis saanud see järv prahti täis, nii et enam säält järvest raha kätte ei saa.

EKnS 2, 130/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui Avinurme suvel kuivaga varahommikul Peipsi järve kohisemine Nenasi poolt (Nina jaama kohalt) ära kuulub, siis läheb ilm vihmale.

EKnS 2, 131 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstimine Kui konnasilm varvaste vahele lööb, siis põleta peerutulega kirvesilma pääl (kirvesilma), kuni raua seest vesi (rõsi) välja tuleb ja võia sellega konnasilma, siis kadub konnasilm ära. Laiemalt tuntud.

EKnS 2, 131 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilmateadus. Vana usk. Kui suvel õhtu kuiva ilmaga lauldakse, siis tuleb teine päev vihma. Iseäranis veel, kui naesterahvas, kas tüdrikud, kangeste laulavad, siis üeldakse: “Emased hundid uluvad, vihmale läheb.”

EKnS 2, 131/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rukkikasmise aeg. Rukis kasvab kuus nädalat, kaks nädalat loomine (kasvamine kevadel), kaks nädalat õõlitsemine ja kaks küpsmine.

EKnS 2, 132 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Punkt vana usku. Pesuvett ei või sanna juures enne keema ajada, kui ahi on juba ära küdenud, olgu see pesuvesi, mis tahes, kas lapsepesu vesi või muu pesuvesi, nagu lauba õhtul, siis peab perse sellel kärna minema, keda selle veega pestakse.

EKnS 2, 154/5 < Torma khk., Avinurme v. – Madis Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui köha on, põletatakse ärakuivatatud majakavitsa (majakavitsad kasvavad lodudes, on peened pikad puud – peenemad, kui aavarmud (vaarmarjad)) – veikesed lehed külles, ladva otsas kasvavad heledad marjad, nagu helmed. Raalt on nad valged, kui ära küpsevad, siis on punased. Kui suus seda majakavitsa närid, siis läheb tüki aja pärast suu magusaks. Kas piibus ehk ilma, s.o. et pandakse talle nagu sigarile tuld otsa ja suitsetatakse, sest et tal on auk sees ja neelatakse seda suitsu alla, mitte ei hingata, nagu suitsetajad teevad. Piibus põletada peab muidugi puhas piip, ilma tubakuhigita, olema, et suits puhas saab. Ka tehakse nendest majakavitsadest teed ja juuakse seda teed siis köha vastu. Need majakavitsad olid vanarahval hää köharohi. Neid ei jäetud suvel kuhugi, alati korjati ja pandi talveks köha vastu lakka ja katusseräästa vahele kuima, kui kusagilt saada oli, et häda ajal võtta.

EKnS 2, 159/60 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Kauksi nõmmes, Peipsi jääres, Eesti kubermangus, olnud üks rahakast. Üks Tammispa külas (Torma-Lohusoo kih.) elav vana naesterahvas oli selle rahakasti säält ära toonud. Nüüd peab temal veel praegu seda raha alles olema.

EKnS 2, 161 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnutee olla sellepärast, et siis selle järele reisijad linnud käia näevad. Sellepärast kutsutaksegi teda Linnutee.

EKnS 2, 163 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakarp Avinurme vallas, Adraku külas, Lombi väljal on suur kivi, kelle seest enne on rahakarp välja võetud. Kivil on praegu veel auk põhjapool küljes näha.

EKnS 2, 164 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel vara leht puust maha langeb, siis tuleb vara kevade.

EKnS 2, 171 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Kauksi nõmmes Kord toonud Lohusoo vallas, Tammispa külas elas naesterahvas Kauksi nõmmest (Eestimaa sees, Peipsi kaldal) rahakasti, mis raha täis olnud, ära. Kast olnud ühe suure männi juurika all. See naesterahvas peab praegu rikas olema.

EKnS 2, 175/6 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Mihkel Sild < Andres Pillesson (1907) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Eestlaste ohverdamise paigad. Avinurme piiri ääres (ligi) Laius-Tähkvere metsas on soo sees pisukene mägi, kutsutakse Ummu mägi; sääl ligi on ka väikene oja ja kivikaev, neid kutsutakse Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev. Nimetatud Ummu mägi peab olema kokku veetud mägi - vana eestlaste ohverdamise paik; niisama Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev peavad neist pühamatest paikadest olema, mis veel siit rahvale on meelde jäenud.

EKnS 2, 176 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõned räägivad, et nimetatud Ummu mäe sees olla palju varandust nagu raha.

EKnS 2, 177/9 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugujutud. kulla kaevamine Kord kuulnud Avinurmes, Vadi küla mehed, et Rootsis olla vanad kirjad, kus ülevel seista, et sääl Vadi külas peab maa sees kulda olema. Käinud ka üks rootsi mees sääl ja pärinud inimestelt järele, kus kohal, tema jutustuse järele põhjapool üht suurt kivi ja mitu teist kivi seista ka sääl ligi, olla niisugune koht - aga ta ei ole seda kohta siiski õige selgesti kirjeldanud, ka ei ole öelnud, mikspärast ta seda kohta nõuab, nagu salaasja varjanud ta sääl. Kohe saanud Vadi mehed aru, et sääl tõesti palju kulda maa sees varjul on, sest miks seda paika Rootsist muidu järele tullakse pärima ja miks see kuulaja teda nii salaja peab, et ei taha rääkida, mikspärast ta niisugust kohta õieti järele pärib. Siis otsitud kohe ja leitud põhjapool Vadi küla heinamaa päält suur kivi ning sellest kivist jälle põhjapool palju väikseid kiva, nagu rootsi mees oli rääkinud. Siis hakanud säält palju Vadi küla mehi - suurem jagu kõik noored mehed - ,seda kohta labidatega kaevama. Nad olid kaevanud päevad otsad, õhtul toonud taskutäied mulda kodu naiste ja lastele näha, pannud vette ja vaadanud, kas on kuld hulgas, sest kuld jääb vee pääle ja läheb laiali, aga muld läheb vee põhja. Viimaks tüdinesivad mehed kulla kaevamisest ära ja jätsivad rahu ning kuld puhkab veel praegu Vadi küla heinamaa sees, kivide vahel. Suure kaevamisega rikkusid aga ühe Vadi küla taluperemehe heinamaa künkliseks.

EKnS 2, 179 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha maa sees Adaraku külast alla Saare poole, metsa sees, Avinurme vallas, olla kolm puud kõrvu ning nende ligi palju raha maa sees, aga ükski ei olla veel teda säält omale hakanud kaevama. Raha puhkab veel tänapäev sääl kolme puu ligi maa sees ning ootab tema välja kaevajat.

EKnS 2, 180/1 < Torma khk., Avinurme v. – Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnutee jutust ei tea ma palju. Kui ma poisike olin, siis rääkis seda mulle üks vanamees nimega Jaan Müür Avinurmes, Kõrve külas. Tema suri aga juba mullu suvel ära. Saatsin ka omal ajal Dr. J. Hurti vanavara kogusse. Ka selle Hurti muuseumi jaoks olen mõndagi saatnud ja kui võimalik, saadan veel. Tähendan siis veel ka siia ülesse, sellest Linnutee-jutust, mida ma tean, otse järgmiselt. Ennemuiste käinud vanapagan naarid vargal. Kuu paistnud heledasti. Ta oli kartnud, et naari peremees kuuvalgel näha võib ja siis kinni võtab. Ta oli läinud siis kuud ära tõrvama. Laiad viisud olnud jalas. Nendega võinud ta õhus küll kõndida, ilma et maha oleks kukkunud. Ka oli ta ühtepuhku ennegi nendega õhus kõndinud, millest tee taevalaotusesse järele jäänud, mida nüüd inimesed Linnuteeks kutsuvad. Kuu pääle aga jõudes oli ta sinna kinni jäänud, kus ta veel praegu on sääl, tõrvatünn ja pintsel käes, alles om.

EKnS 2, 187/9 < Torma khk., Avinurme v. < Torma khk., Mustvee al. - Madis Sild < Mihkalga Müürsepp (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakelder. Jutustus. Kundla mõisas Eestimaal on rahakelder maa sees. Kõigest poolteist jalga maad ära kaevata, siis on rahakeldri lagi väljas. Kelder on kividest, võlvitud laega. Rauduks on ees, mis ainult ühteainust tugevat mehehoopi raudkangiga tarvitab. Kord olivad kolm meest - üks vanem ja kaks nooremat - hakanud seda rahakeldrit, kus arvatavasti palju raha sees, välja kaevama. Nad olivad kaevanud kolm päeva; siis olivad saanud keldrisuu välja. Kui keldriust olivad lõhkuma hakanud, siis oli tulnud säält jõest üks mees välja, läinud vanema töömehe juurde, andnud sellele 20 kop. raha ja öelnud: "Jätke parem järele see kaevamine!" Ja ise oli läinud siis jõkke tagasi. Nooremad töömehed ei ole seda meest näinud. Vanem töömees oli siis töö seisma jätnud, mispääle siis ka teised olivad rahule jätnud Aga raha, mida mees vanema töömehele oli andnud, oli tema taskust ka ära kadunud. Nii on see rahakelder praegu puutumata.

EKS 2, 190 < Torma khk. - Madis Sild (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja haud. Torma kirikust kaks versta lõuna poole on kaks väikest mäge. Need on liivamäed, nad on ümmargused, ilusad mäed ja seisavad ligistiku. Neid mägesid kutsutakse Linnutaja mägedeks. Räägitakse, et sääl mägede otsas on Kalevipoja haud. Mõned ütlevad ka, et sääl on Kalevipoja säng.

EKnS 2, 190 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Haavadele pandakse kuusetõrva pääle, siis paraneb ruttu ära.

EKnS 2, 190/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varbavahed haudunud on, siis pandakse männitõrva pääle. Mõned panevad männitõrvavett pääle. Mõned määrivad ka kasetohust põletatud tökatiga ära. Mõned ka määrivad jälle selle kasetohust põletatud tökati veega, aga kõigi ihu ei kannata selle kasetohutökati ja tökativeega määrida – siis läheb halvaks. Mõned mässivad õhtul enne magamaheitmist, tõrvasid sanglepalehti ümber, ka see aitab.

EKnS 2, 191/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise kuhugile ihu pääle hakkab, siis pandakse pigilapp sinna kohta pääle ja hoitakse niikaua pääl, kuni valutamine ära jääb, siis on terve, s.o paise siis enam ei hakkagi. Mõned põletavad selle koha, kuhu ta hakkab (kust ihu valutama hakkab) ära, siis enam ei hakka. Seda põletatakse järgmiselt: Aetakse toores lepapult tules kuumaks ja siis sellega põletatakse nii kaua, kui arvatakse, et küll saab. Mõned ajavad ka kive kuumaks, millega siis põletavad. Nüüd on hakatud ka kange rohtudega nagu saltsari õliga põletama.

EKnS 2, 192/5 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise või kasvjas ehk ka mõni muu mädanik juba nii kaugele on läinud, et enam abi ei saa, vaid mädanema hakkab ja tulist valu teeb, siis püütakse teda rutem mädanema ajada ja selle tarvis pandakse siis ka tõrva pääle. Kõige rohkem aga pandakse siis vankrimääret pääle. Mõned panevad ka hapupiima ja leivapudi pääle, mis õige ruttu valu ära võtab ja mädanema paneb. Nende mädahaavade nimed on: Väikesed kutsutakse villikesed; suuremad on paised. Neid on mitmet seltsi, nagu üks on, mida kutsutakse aga paljalt paise. Sellel on valus pää otsas, sisse mädaneb valus süda. Kui see süda välja pigista, siis saab ruttu terveks. Teine seltsi on, mida kutsutakse veripaise. See hakkab enamasti sinna, kust ihu lotsitada on saanud. Korra hakkab ühest kohast valutama, ümberringi paisetab ära. Viimaks lööb kõige valusama koha pääle ümmargune muhk. See muhk korjub verd täis, mis mädanema läheb. Kui juba veri sees mädaks on muutunud, mis sellest ära tunneb, et muhk päält valgeks läheb ja vajuda annab, siis tehtakse auk sisse ja litsutakse siis veri ja mäda välja, seotakse haav kinni, mis siis ruttu ära paraneb. Kui veel veri mädaks ei ole muutunud, siis on muhul paks nahk pääl, mis katki tehes koledasti verd jooksma hakkab. Kolmas selts on umbpaised. Need on kõige halvemad. Esite hakkab väike villike, viimaks hakkab ihu ümberringi paisetama ja valutama. Villikese asemele lööb suur ümmargune muhk. See muhk lööb muidugi seest mädanema. Aga sellel lööb mitu südant sisse (südamed on nagu sibulasüdamed). Mõnel on koguni 12 südant sees olnud. Enne ei saa terveks, kui need südamed nii ära mädanevad, et neid saab välja pigistada. Pääle sedagi on tervekssaamine vaevaline. Kolmas mädanik on, mida kutsutakse kasvjas. See kasvjas teeb ka palju valu. Sellel on ka valus pää otsas, mädaneb suur süda sisse, mida ühes mädaga tuleb välja pigistada. Auku ei või talle mitte enne sisse teha, kui tal ise auk sisse mädaneb. Kui enne auk sisse teha, siis läheb ta väga halvaks, mida halb parandada on.

EKnS 34, 1/2 (1) < Lihula khk., Lihula l. - Johan Reimann < Lihula linna elanik (1907). Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Must raamat" Lihula linna lähedal, Tuudi mõisa omanikul, parun Rennenkambil olnud vanal ajal "must raamat", - nõia raamat. Selle raamatu järele lugenud ta tontisid välja, kes talle kõiksugusid töösid teinud ja nõudmisi, mis inimesel võimata täita, toime saatnud. Tondid pole enne ära läinud ning nõudnud ikka uusi töösid nii kaua kui saks nad jälle tagasi raamatu järele lugenud. Raamat hoitud kõige eest varjul. Korra sõitnud parun välja ja unustanud raamatu tuppa lahti laua peale. Teenrid leidnud raamatu sealt ja hakanud seda lugema ja näe imet! Tuba tulnud tontisid täis ja nõudnud tööd, muidu lubanud mõisa suutumaks maha põletada. Teenrid kohkunud ära ega pole teadnud, mis teha, katsunud neid tagasi lugeda - ei oska! Viimati üks olnud neist nii kaval ja mõtlenud niisuguse töö välja, mida tontidel võimatu korda saata. Ta läkitanud tontisid Tuudi liivamäele liivatuusti keerutama. Tondid läinud tööle. Maailm olnud tolmu täis, nii mässanud tondid liivamäes, aga pole ühtegi tuusti valmis saanud. Õhtu eel sõitnud saks kodu, tondid olnud ikka veel liivamäel. Saks sõimanud teenrid läbi ja lugenud tondid tagasi. Kui saks viha mööda läinud, tänanud seda teenrit, kes nii kavalast oli töö välja arvanud, mida tondid ei saanud toime saata. Kui tondid oleks töö valmis saanud, seletanud saks edasi, siis oleks nad mõisa ära põletanud. Sellest ajast saadik peitnud saks raamatu nii ära, et keegi pole seda enam näinud ning kuhu see raamat viimati saanud - keegi seda ei tea.

EKnS 8, 5/6 (4) < Mustjala khk., Pahapilli k. - A. Vestren-Doll < Mare Toompuu (1872) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiitsakale kibu, varesele valu, nonnile ikka nobe haige. Täna haige, homme terve, tunahomme pole tundagi.

EknS 8, 6 (3) < Mustjala khk. < Palamuse khk. – A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Liigpäeval ei raiuta puud, et ussid ei tule.

EKnS 8, 6 (4) < Mustjala khk., Mustjala v. < Palamuse khk. – A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval ja jüripäeval es raiuta, hunt ei murra.

EKnS 9, 2/3 (2) < Kaarma khk., Suurevalla v., Köutsi t. - C. Wesmann, kooliõp. < Marie Saar (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahvas kartis võlusõnu. Et herraga hästi läbi saada, pruugiti järgmised sõnad: Keel kui kuld, meel kui hõbe, keel kui päästliku keel. Minu meel ja saksa meel peavad üks olema.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raha nägema: haigust.

E 2908/2909 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Allik Saarde kihelkonnas Voldveti vabriku lähedal on siin mäe külje sees üks allik. Sellest allikust räägitakse järgmist. Sääl kohal, kus praegu allik seisab, olnud ennevanast talumaja. Kord peetud sääl majas pulmsid. Jeesus/Jumal pannud omale sandiriided selga ja tulnud ka pulma. Temale antud sääl ka süia. Kui õhtu jõudnud, palunud tema omale, kui teised pulmalised magama heitnud, ka öömaja, aga seda pole lubatud. Jeesus läinud nüüd ära popsi juure sauna ja palunud sääl öömaja. Pops lubanud ka öömaja. Kui pulmalised magama heitnud, lasknud Jeesus kõik pulmamaja kraami popsi juure tulla. Nüüd käsknud ta popsil välja vaatama minna, mis pulmamajas tehakse. Pops käinud vaatamas ja näinud, et pulmamaja olnud aknatest saadik maa sisse vajunud. Natukese aja perast käskinud jälle popsil välja vaatama minna. Pops käinud ja näinud, et pulmamaja olnud kõik maa sisse vajunud, ainult katussehari olnud näha. Natukese aja pärast käskinud Jeesus jälle popsil välja minna pulmamaja vaatama. Pops käinud ja jutustanud, et pulmamaja olla kõik juba maa sisse vajunud. Hommikul tänanud sant popsi öökorteri eest ja läinud minema. Nüüd läinud pops pulmamaja aset vaatama. Sääl olnud allik asemel. Nii saanud see allik. Pärast, mõni aeg edasi, leitud selle pruudi rätik veel Võrtsjärvest. Karjapoisid pildunud sinna allikusse ennemalt kiva, aga säält pillutud neile vastu.

E 2915 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Arstimine. (Pomisemine) Võeti vana kirikulauluraamat ja ristiga võti, pöörati võtid raamatu peal tiiru ümber ja loeti: "Maarja isake! Maarja emake! Kust on N. N.* selle haiguse saanud? Kas tare läve alt ehk kurja jälje seest ehk saunast: lavalt, keresselt, läve alt ehk kurjast tuulest jne." Kui seda nimetatakse, kust haigus saanud, siis käib võti selle sõna juures ümber ringi. Siis jälle: "Kas see haigus on tulnud vihastamisest või külmetamisest või tõise kurja inimese vandumisest j. n. e. Kust saadud, selle sõna juures käib võti tiiru. Siis tuleb, kui haiguse hakatus tääda, arstimine. * N.N. - õige nimi.

E 2915 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas luupainajast lahti saada Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käia. Sellele ütle: "Miks sa öösel mul seljas käid?" Siis ei tule ta tõine kord enam.

E 2919 (15) < Helme - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vene järv Löve-Woorbachi nurme sees on üks väga veikene järvekene. Sinna olla sõja hark ja laager sisse jäänud. Kord kaevatud säält kraavi ja tahetud järve maha lasta, aga kaevajad jäänud pimedaks. Siis aetud kraav kinni ja kaevajad saanud nägijateks.

E 2920 (16) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tanijärv Kord püüdnud mees Tanijärvest kalu, saanud aga ühe töbi sabaga kala. Järves kutsunud ükslugu ikka: "Kutu, kutu, kutu!" jne. ja ütelnud: "Kõik sead on muidu käes, aga ühte töbi sabaga orikud ei ole." Nüüd viskanud mees töbi sabaga kala sisse, siis üteldud: "Nüüd on kõik käes." * Tanijärve tulemine Pärnust saadetud. J. K.

E 2920 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tont aset tahtmas Tont käinud kord Tallina mõisa (Löve vallas, Helme kihelkonnas) järvest välja peremehe juure ja palunud peremehe käest omale kuivale maale aset. Peremees aga sõimanud teda ja ei annud mitte aset. Siis ütelnud vanatont: "Tuvil on kolm poega ja neil kõikidel on kuival maal ase ja sina ei anna mulle üksi aset." Peremees pole aga mitte annud, vaid käsknud kesk järve elada ja iga kord, kui vana tont käinud, lugenud ta issameiet. Siis läinud vanatont ära. Viimaks pole ta enam tulnud.

E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vargust peremees otsis Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.

E 2921 (20) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas varas kätte saadud (seda on nõiad teinud). Võetud kiriku lauluraamat ja köidetud see punase lõngaga kinni, siis võetud ristiga võti, pantud lauluraamatu peale ja üteldud: "Raamatuke näita, kuuluta, kes on selle asja varastanud, kas N.N. või N.N. jne." Kui varga nime nimetatud. Siis käinud võti tiiru, nii saadud varas kätte.

E 2922/3 (32) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Võitegemisest Võid ei tohtinud mitte puunõu sees teha, sest puunõu kobiseb, siis tõine kuuleb ja võib ära nõiduda, sellepärast siis kivinõu sees.

E 2924 (43) < Helme khk. - Jaan Karu (1983) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kui lepal pikad urvad olevat, siis saavat sel aastal leiba, aga kui lepal lühikesed jämedad urvad, siis nälja-aasta.

E 2947/8 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas loomad ära nõiutud Kord võtnud üks vana nõid 9 sorti heinu, pannud neid 9. kimpu, ikka ühel latv, teisel tüvi. Pannud iga kimbu sisse kas konna ehk ussipoja jne., siis köitnud iga kimpu 9 sidemega kinni ja pannud ühe peremehe lehma söögi sisse. Nii kui lehmad säält söönud, lõpnud kõik ära. Perenaene tõstnud heinad ja vaadanud, mis heintel viga, kui lehmad ära lõpevad. Korraga sadanud heinte seest üks mutsakas maha. Ta võtnud üles ja vaadanud, olnud ussipoeg. Nüüd mintud nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Võtke pihlapuu, tehke auk sisse, pistke see ussipoeg sinna sisse ja põletage tules ära." Nii ka kohe tehti. Kui uss tules vingus, siis sel samal ajal ka sääl lähidal külas jäänud see vanamoor, kes ussipojad lehma söögi sisse pannud, raskeste haigeks ja kisendanud seni suurt valu kuni ussipojad ära põlenud.

E 2948/9 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas lammastest palju villu saab Vastlapäeva õhtul pöetud 9 võerast laudast kõik lambad läbi, ilma kellegi teadmata, siis kasvanud oma lammastel suured villad. Kui nendest varastatud villadest kindad käes olnud, keda selle käega siis teretatud, see olnud siis armuline ja ka kohtus saadud siis õigust. Ühes talus oli kord lambad ära pöetud. Nüüd mindi nõia juure abi otsima. Nõid tuli sinna, korjas maast need villakibemed üles, mis pügaja maha jätnud, võttis need villad, toppis neid pihlakapuu sisse ja viis ahju lõhna pääle. Siis ütles ta: "Kui keegi tuleb midagit tahtma, siis ärge temale mitte midagit anda." Ise läks nõid minema. Varsi tuli sinna üks vanamees ja küsis juua. Ükski ei annud temale aga juua, vaid kästi aga temal ise võtta. Tema aga ise ei võtnud. Nüüd läks ta välja meeste juure ja küsis meeste käest tubakut piipu panna. Mehed, kes nõidusest midagi ei täädnud andsid temale tubakut. Poleks temale mitte tubakut antud, siis oleks ta surenud.

E 2956/8 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Soend (libahunt) Kord oli üks noor perenaene soendiks nõiutud ja ta läks ära metsa. Naeseemal käskinud ta aga oma last ikka iga päev nurme pääle üle kivi juure tuua ja imetanud sääl. Kui meheema lapse kivi juure toonud, tulnud soend mõtsast välja, viskanud naha seljast kivi pääle ja hakanud last imetama. Kui ta last imetanud, siis pole ta mitte üks sõna rääkinud, vaid silmapisarad jooksnud mööda palgeid maha. Kui ta lapse ära imetanud, visanud oma hundinaha jälle selga ja jooksnud metsa. Mees läinud targa nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Kütke kivi häste kuumaks, kui ta siis kivi juure tuleb ja naha kivi pääle viskab, siis põleb nahk kokku ja ei lähe enam selga." Mees ajanud ka kivi kuumaks. Soend tulnud jälle metsast välja. Käinud kolm tiiru ümber kivi, vaadanud haledaste lapse peale, viimaks viskanud hundinaha seljast ära ja saanud inimeseks ja imetanud last. Kui ta lapse ära imetanud, võtnud ta jälle naha, et selga tõmmata, aga nahk olnud kokku põlenud ja ei läinud mitte selga. Nii jäänud ta inimeseks. Nüüd viidud ta kodu. Kodus pole ta aga mitte sõnagi rääkinud, ei söönud ega joonud, vaid seisnud ühe koha pääl paigal ja valanud pisaraid. Mees läinud tõist korda nõia juure. Nõid õpetanud: "Võta kolm kanamuna tühjaks, pane kõik vett täis ja pane need munad siis hästi ilusaste kinni, et mitte vesi välja ei tule, kui ta last imetab ja nutab, siis viska nende munade seest temale vett näu pääle. Siis hakkab ta rääkima ja jääb niisamasuguseks inimeseks nagu ta enne oli." Mees läinud kodu, pannud kolm kanamuna vett täis ja kinni. Kui naene last imetanud, visanud ta temale munast vett näu peale. Kui ta kahest munast ära visanud, siis rääkinud naene juba ühe sõna, kui ta kolmandamast ka visanud, siis hakkanud naene rääkima ja ütelnud, et miks sa ennemalt ei teinud seda. Võtnud mehel ümbert kaela ka kinni ja olnud väga rõõmus. Sest ajast jäänud ta imimeseks.

E 2958/9 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
7. Mooseseraamat (Tartumaalt) Ühel peremehel olnud Seitse Moosese raamatud. Seal olnud niisugused sõnad sees, et peremees võinud sellega tõist ära vanduda, võinud tõisele kurja ja ka head teha. Kellegile tõisele pole ta aga seda raamatud näidanud, vaid ainult ise lugenud. Kord unetanud ta ometi selle raamatu laua pääle. Karjapoiss näinud seda ja hakanud säält seest, teadmata missugust tükki, lugema. Kui ta mõne salmi saanud ära lugeda, olnud kõik tuba surnuid täis ja kõik küsinud maas istudes: "Andke tööd! Andke tööd!" Varsi tulnud peremees tuppa. Kui ta seda lugu näinud, siis pahandanud ta väga karjapoisiga, võtnud seitsme Moosese raamatu kätte, lugenud säält mõne sõna ja surnud kadusid kõik ära.

E 3006/7 (5) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kust kõik ilma rahvaste nimed ja keeled on tulnud Et rahvasugu maa pääl ühesugune ja laialine olnud, siis võtnud Taara-jumal nõuks kõik rahvast jagudesse jagada. Selleks kutsunud ta kõik ilma elanikud Taara mäele kokku. Sääl säädnud ta paja või katla üles ja hakanud keetma. Kui ühest maanurgast rahvas tulnud, kuidas viisi siis pada keenud, nii saanud selle rahvale nimi ja keel. Kui eestlased tulnud, keenud pada ikka: "Eest, eest, eest". Nii saanudki nimi eestlane. Kui lätlased tulnud, siis keenud pada üle kõige ikka: "Lätt, lätt, lätt!" Nii saanud nimi lätlane ja ka läti keel on niisugune.

E 3011/2 (9) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks kägu ümber hulgub? Kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gabriel igale linnule oma eluaseme kätte. Ühele mäe otsad, tõisele vee, kolmandamale katukseräästa, kõrbe jne. Tõised on kõik oma kohtadega rahul olnud, aga kägu mitte. Mäge arvanud ta liig kõrgeks, põesast madalaks, vett märjaks jne. Selle pääle saanud Gabriel vihaseks ja ütelnud: "Et sulle ükski koht armas ei ole, siis mine ja otsi omale ise koht." Et kägu veel seni ajani kohta pole leidnud, siis lendab ta ikka ühest kohast teise, ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe ühte, tõise muna tõise linnu pesasse ja läheb jälle.

E 3056 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1894) Mt. 70, US 35. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks jänesel mokk lõhki on Kord tulnud jänesed kokku nõu pidama, et mis sellega saab, et neid keegi ei karda, vaid nemad peavad kõikide eest põgenema. Nad pidanud nõu, võerale maale minna. Kõik jänesed läinud jookstes võerale maale minema. Kui nad jooksnud, jooksnud nad ka ühe lambakarjast mööda. Lambad seda nähes, kõik jookstes põgenenud. Jänesed kõik naerma, et nii hulk ja ka nii hea suured loomad neid kartvad, naernud kõik nii kõvaste, et mokk lõhki. Ka jätnud võerale maale mineki mõtegi järele. Naermise märgiks aga jäänud terve jänesesugul peal mokk lõhkine.

E 3065/6 (5) < Helme khk. < Karksi khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas ühe mehele raha antud (Karksist) Kord üteldud ühe mehele: "Mine kesköösel ilma kellegi täädmata Iivakivi (Iiva kivi on Karksi vallas Pilgu külas) juure ja pane enne omale põll ette, seda hoia lahti, siis antakse sulle raha." Mees läinud. Kui ta kivi juure saanud, siis tulnud üks mees tema juure, sel olnud punased püksid jalas, pealtpoolt olnud aga parem pool kollane, aga pahem pool sinine; aga tema nägu ei ole mees näinud. See kallanud mehele hulga tuliseid süsa põlle pääle ja ütelnud: "Ära sa neid nüüd vaata, enne kui sa kodu saad!" Mees läinud kodu. Kodus vaadanud ta põlle peale: ei tuliseid süsa kusagil, vaid põll kuldraha täis. Pääle seda kutsunud üks mees jälle seda meest: "Tule! Lähme Intsare saaja ja punapüksi pulma." Mees aga ei läinud Intsare saaja ja punapüksi pulma. Siis vedanud see mees teda hulga aega ümber tare ja lasknud viimaks lahti. Et ta aga pulma ei läinud, siis jäänud ta haigeks ja eluks ajaks vigaseks.

E 3066/7 (6) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Mt 1825c. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas üks varas õpetaja leska petnud Kord surnud üks väga rikas kirikhärra ära. Nii jäänud proua leseks. Pääle kirikherra surma tulnud üks noor ilus õpetaja proua juure ja ütelnud, et tema olla kirikherra ja tahab prouad ära võtta. Proua sellega rahul. Nüüd jäänud see kirikherra selleks nädalaks sinna, et pühapäev jutlust pidada. Proua annud kõik omad võtmed kirikherra kätte. Pühapäeva hommikul võtnud peigmees raha ilma proua teadmata kokku ja tellinud omale hobuse ja tõlla kiriku ukse ette teda ootama. Ise läinud kirikusse jutlust pidama. Rahvas kõik uudishimulikult kuulama, mis võeras kirikhärra ütleb. Ta hakanud jutlust: "Kord oli üks ilmamaa mees ja sel oli üks ilmamaa kirves. Kui see ilmamaa mees läks selle ilmamaa kirvega selle ilmamaa puu juure, kui ta seda ilmamaa puud raius ja kui see ilmamaa puu hakkas sadama: praaga, praaga prantsti!" Nende sõnadega õllutanud ta kantslest, mille jalad ta teisel päeval oli saega katki lõiganud ja prantsti sõna ajal kukkunud ta ühes kantsliga ümber. Lävest välja, tõlda sisse ja kihutanud oma teed. Rahvas ootnud õhtuni kirikherra tagasitulekut, aga ta ei tulnud. Nüüd teatatud asjalugu prouale. Alles nüüd märganud proua, et ta petutud olnud.

E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."

E 3082 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis üks mees ebausu paikadele teinud Tagepera vallas elanud ennemuiste üks mees, kes kõik, kus ta mõne püha puu täädnud, maha raiunud. Kivihunikud, kuhu jälle vanapaganatele putru viidud, neile pannud ta püssirohtu alla ja lasknud sinna poole, kus tähed säravad. Veidike sinist suitsu ja selle järele ka sinist tuhka jäänud järele. Rahvas imestanud, et mikspärast vanapagan sellest mehest sugugi jagu ei saa.

E 3120/2 (1) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?). Sama tekst vt H II 47, 29/30 (3). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Metsahalgjad Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed. Viimaks kostnud suur kohin taale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!" "Tule! Kes sa oled?" vastanud mees. "Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda. "Tule! Ma lasen!" vastanud mees. "Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu. Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.

E 3122a/4 (2) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kord tulnud kolm töömeest Lehtse mõisast nüüdse Aegviidu jaama poole. Nende tee viinud neid Jäneda kuusikust läbi, olnud just südaöö aeg. Järsku näevad nad kedagi laterna tulega teele ilmuvat. Meestel hea meel, et saaksid seltsis tulevalgel käia, sest öö oli väga pime. Nad kiirustasivad käiku, aga ei saanud tulemeest kätte. Kord oli ta õige ligi, kord kippus ta meeste silmist kaduma, kord ilmus ta meestele pooles puudes, kus ta, natuke meeste eel meestega edasi läks. Sedaviisi läinud nemad niikaua kuni kuusiku lõpuni. Minnes keelanud üks Saaremaa mees teisi ja ütelnud: "Olge temast rahul, ärge puutuge temasse, mina olen temaga juba kimbus olnud. Metsa lõpul läinud ta äkitselt metsa ja teinud hirmsat häält, otsekui öökulli häält, mis peale Saaremaa mees teisi jälle vaikida käskinud. Kuda Saaremees temaga juba kimbus olnud, põle kellegil kange hirmu pärast meeles olnud pärida. Seekord aga peasenud mehed tema käest ilma vigata. Hilja aja eest veel elanud üks neist meestest, kes seda lugu mitmele jutustanud.

E 3131/2 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Näkk Korra läinud mees soodu kõndima ja näinud ühe lauka juurde jõudes ilusa kuldsõrmukse lauka sõrvas maas hiilgavat. Nii pea, kui mees sõrmukse maast ära võtnud ja sõrme pistnud, tõmmanud näkk teda laukasse. Üks karjane, kes seda eemalt näinud jooksnud seda lugu teistele jutustama. Suure otsimise peale leitud mees lauka põhjast, kõva nuia külge kinni seutud ja ei enam hinge tossugi sees. Näkk oli teda ära käägistanud.

E 3135/40 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Mt.810. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Aamens Kord läinud mees metsa kõndima ja õnnetuse korral juhtunud ta ära eksima. Kui ta juba küllalt mööda metsa ümber oli hulkunud, tuli taale viimaks vanapagan, kolmnurkane inimese sõrmeküüntest kübar peas, vastu ja pärinud järele, mis mehel viga. Kui mees õiendanud, et ta ära eksinud, lubas vanapagan teda siis õigele teele juhatada, kui ta aga selle asja, mis mehele kodu saades kõige enne vastu juhtub, temale lubaks. Mees mõtelnud järele: "Mis mulle siis õige vastu juhtub, võibolla minu veikene koerakutsikas ja selle võin ma juba küll ära lubada, minu va teinepool nuriseb ikka, et ma ta ära surmaks, olla ju muidu toidu raiskajaks." Selle mõtte järele lubas mees paganalle, mis see nõudis ja järsku nägi ta, et ta oma värava taga metsas oli. Aga kuda ehmatanud mees, kui taale õue astudes tema veikene seitsme aastane poeg vastu tulnud. Mehel olnud hea nõu kallis ja sellepärast võttis ta poja ja rutanud kirikuõpetaja juurde temalt nõu küsima. Õpetaja saanud aru, et siin enam nalja asi ei ole ja viinud poisi kiriku altarisse ja tõmbanud altari ukse ette kriidiga kolm risti ning ütelnud poisile: "Kui seie kiriku keegi peaks tulema ja sind välja kutsub, käsi teda Issameie palvet lugeda ja pane hoolega tähele, kes palve lõppu "amens" ütleb, siis ära koguni välja mine, ütleb aga keegi selgeste "aamen", siis mine julgeste välja." Esimesel päeval tulnud kirik inimesi täis ja kõik kutsunud poissi välja, aga kui poiss neid Issameie palvet laskis lugeda ja nad igaüks "amens" ütlesivad, siis ei usaldanud poiss välja tulla. Teisel päeval tulnud juba vähem inimesi kiriku, kes kõik "amens" ütlemisega poissi välja ei suutnud meelitada. Kolmandal päeval tulnud veel mõned ja nendega olnud samasugune lugu, kui esimestega. Õhta eel ilmunud kirikuõpetaja ise kirikusse ja kutsunud poissi välja, aga poiss arvanud mõne sarvilise kirikuõpetajaks ennast muutnud olema, sellepärast lasknud poiss teda ka Issameie lugeda. Et õpetaja "amen" ütelnud, läinud poiss julgeste välja. Isa tulnud ja tänanud õpetajad hea ja targa abi eest ja läks pojaga rahulikult koju. Pärast seda pole keegi enam poissi nõudma tulnud ja nad elanud rahulikult kuni surmani.

E 3148/54 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuusalu kirik Ristiusu toomise ajal meie maale võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette ühte kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käe, sellepärast olnud see töö väga raske. Viimaks ometi saanud kirik valmis, aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mis Laurits koguni ei ole tahtnud. Nende tüli kestanud juba tükk aega kuna paganad siis seda ristiusu kirikuks hea meelega lubanud, kui Laurits ennast ära laseks põletada. Nad lootnud kindlaste, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud ennast hea meelega ära põletada, kui aga see kirik ristiusu kirikuks jääks. Lauritsa põletamine sündind siis umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal suure laia kivi pääl. Kivi on veel praegu alles ja sinna sisse rajutud tulerest ja käärid, miska Lauritsa pea otast ära leigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. See põletamine sündinud just lauritsapäeval ja sest saadik pühitseta Lauritsa päeva. Iseäranis suur kirikupüha on ta selle kihelkonna rahvalle, sest et ta selle kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe Püha Lauritsa kirik nimeks, kuda teda veel praegugi tihti nimetakse. Kuda teda hiljemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma on hakatud, on mul teadmata. Võibolla ehk selle küla pärast, mis seal ligi on. Paganad vihastanud sellepärast, et see ristiusu kirikuks jäänud, väga palju ja pannud kirikule vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustekõrvi ruunade hoostega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükis, ainult lipuvarda ots jääda välja, kust iga uueaasta õhta kella heal välja peab kostma." (Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab, et see selle kartuse pärast on, et kirik maa alla ühe korra sel päeval peab vajuma. Nüüd, kui kirik suurendud sai (a. 1830) petta jälle sel päeval kirikus jumalateenistust). Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõemuga kirikus. Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaendlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust olevasse põhja poole allikasse, kus ta veel praegugi pidada olema. Taale loetud ka veel niisugused sõnad, et teda keegi muu kätte ei saa, kui panijad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igaveste. Praegu on üks kella moodi kõva asi (vist üks kivi) seal allikas tunda ja rahvas arvab kindlaste, et see kell on. Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge allikas ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.

E 3160/4 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tuuletegija Üks Kolga ranna mees oodanud kord Tallinna sadamas juba poolteist nädalat tuult, et kodu saaks sõita, aga otse kui mehe kiuste põle mitte tuule tibagi tulnud. Ta sammunud pahameelega mööda sadamat edasi-tagasi, kui korraga üks Hiiu saare mees tema ette astunud ja vanamehe pahameele üle järele pärinud. Kui ta kuulda saanud, et teine tuult ootab, naernud ta ja ütelnud: "See on tühi asi tuult teha. Kui sa mulle natuke viina ostad, siis teen ma sulle kohe tuult." Rannamees mõtelnud - viina võin ma sulle küll anda, aga tuult, et ta mulle tuult teeb, see on küll vale. Annud aga siiski hiidlasele viina. Selle peale kutsunud hiidlane vanamehe sadamasse ja küsinud rannamehe kaelarätikut oma kätte, löönud kolm sõlme sisse ja annud vanamehe kätte, üteldes: "Nüüd kohe, kui minema hakkad, päästa üks sõlm lahti, kui siis veel tuult puudub, siis hellita teist sõlme ka natuke, aga ära täieste lahti tee. Kolmat sõlme ei tohi sa koguni puudutada." Rannamees pannud seda õpetust ikka naeruks, tõmmanud siiski purjed lahti ja seadnud sõiduriista sõidu tarvis valmis. Nüüd peastnud esimese sõlme lahti ja - ennäe imet! - paras tuul tõusnud ja laevuke hakanud edasi minema. Ta hellitanud ka teist sõlme natukene, siis läinud tuul õige vingemaks, et rohkem enam koguni tarvis ei ole olnud. Majal olnud kõik meri vaikne, aga rannamehel olnud tuult küll. Kodu ligidal teinud ta teise sõlme täieste lahti, siis tõusnud niisugune torm, et enam laeva naljalt ankrusse panna ei ole tahtnud saada. Kolmas sõlm jäänud puudutamata. See mees elanud veel hilja aja eest ja rääkinud seda lugu mitmele, et see täieste tõsi olla.

E 3179 (1) < Narva l. - K. Hanso (?) Mt. 234. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vares omale õlut tegi Kord tahtnud vares omale õlut teha, viinud odratera jõkke ja läinud siis jõe kaldale jooma, juures kiitnud: "On ikka parem kui paljas vesi!"

E 3184/5 (4) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Libeda ajaga tahtnud mustlased üle Võrtsjärve sõita. Hobune aga ilma raudateta. Katsusivad reisi teha, ei saanud. Va neljajalgne tahtnud ennast ära laotada ja esimesi hambaid viimast kui ühte suust välja peksa. Kõik kokku nõu pidama, kudas ometi terve varandusega järvest üle saada. Nõu peetud ja kindlaks tehtud. Vanker varaga ja hobune oma järel üle jää vedada. See pidi aga viimne ja targem nõu olema. Kes pärast veel paremat nõu tagavaraks hoidnud, pidi ilma armuta jääauku pistetama. Tehti, kudas lubati. Teisel pool järve puudus hobusel teine külg sootumaks. Seda õnnetust nähes sähvas kohe üks nodikas noormees: " Oleks me hagu alla pannud!"

E 3185/3186 (5) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Üks juut ei ole mingi hinna eest Jeesuse Kristuse nime nimetanud. Olnud ta ilma purdeta jõe ääres ja tahtnud veest üle. Üks ratsamees tulnud. Juut paluma, et mees tema ka hobuse selga võtaks ja veest üle viiks. Mees võtab juudi hobuse selga ja hakkab jõest läbi sõitma. Keset jõge peab mees kinni ja nõuab juudilt: "Ütle, Jeesus Kristus! Kui sa ei ütle, siis lükkan sind jõkke." Juut karjuma: "Ai mer wae! Ma ütleb." Mees: "Noh, ütle ruttu, siis viin jõest üle!" Juut: "Ai mer wae! Ma ei utleb mitte." Mees lükkab juudi vette. Juut kaebas mehe kohtusse, et ta tema jõkke lükkas. Peakohtumees: "Noh, heebramees, mikspärast lükkas mees sind jõkke?" Juut: "Ai mer vae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette!" Kohtumees: "Juut, ära aja nalja! Mikspärast lükati sind vette?" Juut: "Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette." Kohtumees: "Noh, juut, minge oma süüalusega õue ehk jõe ääre ja tehke seal nalja! Siin ei ole nalja tegemise koht." Juut: "Ma ei teeb nalja. Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette, mikspärast mees mind lükkab jõgi sees!"

E 3188/9 (11) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas kord sant raha saanud Kord läinud sant ühte talusse. Sääl olnud ka parajaste joodud ja antud kohe ka sandile süia ja juua, nii et õige küll. Õhtu jõudnud kätte. Pidulised heitnud kõik tuppa magama, aga sant saadetud rehte, mis sääl samas lähidal olnud ja alles valmis saanud. Sant heitnud magama. Korraga kuulnud ta, et üks parsil hüpanud ja ise laulnud ikka: "Till, till! Lopp, lopp...pita, puta vallal...Till, till, lopp, lopp, pita puta vallal!" Sandil hirm käes, et nüüd vanapagan parsil, kuidas temast lahti saad. Võibolla, et ta sööb mind viimati ära. Küll ta palunud kõik palved, mis ta vähegi mõistnud, lugenud Issameiet, aga ükski pole aidanud. Parsil hüpatud ja lauldud ikka edasi: "Till, till, lopp, lopp...pita puta vallal." Küll sant palunud ja õhkanud, aga ükski asi pole aidanud. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!" Nii kui ta seda ütelnud, siis olnud ühe korraga rehi raha täis ja hüppaja olnud kadunud. Sant võtnud säält nii palju raha, kui ta kanda jõudnud ja läinud oma teed. Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.

E 3195/6 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Meelimägi Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.

E 3196 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002
Selle sama järve/Vana-Kariste järv/ kaldalt jookseb üks suur allik mäe seest välja. Sellest allikast räägitakse, et säält seekord jõulu öösel selget piiritust välja jooksnud. Kõik külarahvas läinud kokku toobri, pangide ja toobidega piiritust vedama. Seda saanud ka herra kuulda ja saatnud vahi alliku juure, et mitte külarahvas piiritust ei saaks. Nii kui vaht juure saanud, muutnud piiritus koheselt selgeks veeks. Sest saadik on sääl allikas selge vesi, aga pole kunagi enam piirituseks muutnud ja igaüks, kes mööda läheb, võib oma janu kustutada. Poleks mitte herra vahti juure saatnud, siis võib olla, et säält tänapäevani oleks piiritust välja jooksnud.

E 3197 (15) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste mõisa ligidal on üks org, Koodiorg. Sääl orus on ühe kooba sees vanapaganad elanud. Kariste mõisast kadunud ikka alati võtmed ära ja need olnud ikka koopas vanapaganate käes. Keegi pole aga julgenud järele minna, muu kui üks tüdruk. Iga kord, kui võtmed kadunud, käinud ta koopas järel. Koopas pole ta muud leidnud kui ühe vana naese. See võtnud teda iga kord lahkeste vastu ja annud talle süia ja ka võtmed kätte. Ükskord surnud sääl mõisas hobu ära. Poistel kästud hobu ära nülgida ja metsa viia. Poisid nülginud hobuse õhtul ära ja viinud pannud kohe vanapaganate koopa suu ette. Tõisel hommikul, kui kõik maast üles ärkanud, olnud hobu mõisa söögituas laua pääl, kahvlid sees ja taldrikud ümber ringi säetud. * Kui see lugu ehk vastutamist nõuab ehk teda seaduse ees teotuseks loetakse, siis palun mitte trükkida. Kui aga teotuseks pole, siis palun mulle täädustada, et ma siis edespidi mõistaks selle järel kirjutada.

E 3198 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste Padriku talu nurmel on üks igavene vana kadakas, kes sealt oksa lõikavat, see kohe surevat.

E 3199 (18) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõela täis raha Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud vanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees võinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõverdi, nagu tahapoole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terveks.

E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.

E 3206/7 (29) < Helme khk - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve tulemine Õisu järv on sinna tulnud. Kui ta tulnud, siis olnud tal härjad ees; härjad laulnud ikka: "Oisust tuleb, Õissu läheb." Õisus olnud parajaste üks talupere heina võtmas, mille hulgas ka üks noorpaar olnud. Järv lasknud nende peale ja nad jäänud sinna alla.

E 3207 (30) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord pantud vanast hanile kuldketiga veike kellake kaela ja lastud Tori põrgust sisse. Hani on aga Tallina alt Ülemiste järvest välja tulnud.

E 3223/4 (3) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord käinud üks kärnkonn ühe perenaise lehma imemas. Perenaene märganud seda, püüdnud konna kinni võtta, kuid ei saanud kätte. Nüüd läinud ta targa juure. Jutustanud targale oma häda ja palunud selle vastu abi. Tark ütelnud: "See kärnkonn pole muud keegi, kui ühe vana nõia hing, kes sinu pääle vihane on. Et seda konna ära häävitada, siis toodagu metsast kolm pihlakapuud vastu okse välja, raiutagu neid kolmeks katki ja pantagu siis ahju. Seda oli ka kohe tehtud. Tark, kes perenaesega ka ühes tulnud, läinud ise lehma juure ja oodanud kuni konn tulnud, siis pannud konna seisma, võtnud kinni, viinud sinna, kus pihlakad ahjus olnud, võtnud ühe ahju põrandakivi üles, pannud konna sinna auku, siis pannud kivi uuesti jälle pääle ja nüüd lasknud pihlakat põlema süüdata. Kui pihlakad põlema läinud, siis kuulnud ahjust hirmsat karjumist ja plaksumist, aga kes sest küsib, las põleb!" Sel ajal, kui konn ahjus põlenud, on ka selle sama pere lähedal ühes tõises peres üks vanamoor ehk nõid hirmust valu kisendanud. Kõik ta keha jalatallast pealaeni näidanud hirmus välja. Kõik läinud, olnud kui tules põlenud: must ja haavu täis. Küll vanamoor selles hädas vandunud, palunud ja nutnud. Kuid ükski ei avitanud. Viimaks saatnud see tark, kes kärnkonna ära põletada lasknud, vanamoorile tükikest leiba ja vett, et kui ta seda sööb ja joob, siis saada ta terveks. Kui leib ja vesi vanamoori juure toodi, siis üteldud talle, et see tema ainukene rohi veel olla, kui ta tahab terveks saada, aga seda ei saa temale muidu antud, kui et ta peab ära lubama, et ta mitte enam nõidust ei pruugi. Seda teinud vanamoor hea meelega. Nüüd antud talle leib ja vesi kätte. Kui ta leiva ära söönud ja vett pääle joonud, siis saanud ta kohe terveks. Sest ajast pole ta enam nõidust pruukinud.

E 3231/2 (6) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui elajal täis seljas on, siis võta raiu kolm pihlakapuud maha, võta igast pihlakapuust üks tükikene, kääna neil pihlakatükkide süda välja, siis võta elaja seljast üheksa täid, pane neist iga pihlaka südame pääle kolm täid ja pane siis pihlaka südamed ühes täidega ahju lõhna pääle. Siis saab elajas kohe täidest puhtaks ja see inimene, kes elajale täid selga nõidunud, jääb ise raskeste haigeks.

E 3232 (7) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomal luupaine seljas on, siis võta see nuga, kellega alati elajaid tapetakse, tõmba selle nuaga elaja piha ja kahele poole puusa peale kolm risti ja ütle ise: Isa Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma sind selle looma seljast ära! Siis läheb luupaine kohe minema.

E 3236 (11) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pisuhanda näed minevat, siis loe tagaspidi issameie, siis jääb ta kohe kinni ja ei saa enam edasi ega tagasi.

E 3236 (12) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlakapuu on nõiduse tagasi tegemiseks sellepärast kõige parem puu, et pihlemarjadel nagu risti moodi otsas on. Ka lehed on tal risti moodi.

E 3237 (16) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõe vastupidi jooksmist nägema, tähendab kroonu poolt uusi õigusi saama. Kui vesi vastupidi jookstes tammid ja tulbad katki murrab, saad uued õigused, vanad kõik ümber lükkama.

E 3238/9 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikseriistad Et pikne vanapaganat ühte lugu piinas, kus ta teda aga iial nägi, sellepärast varastas vanapagan jumala käest kord pikseriistad ära. Seitse aastat aega olid pikseriistad vanapagana käes ja kõik see aeg oli põud maa pääl. Jumal tahtis vanapagana käest pikseriistu kätte saada, aga ei saanud kuidagi viisi. Viimaks saatis jumal oma poja maa pääle ja pandis oma poja sandi juhiks, et poeg nõndaviisi need müristamise riistad kätte saaks. Jumala poeg oli sandi juures, aga tal ei läinud kuidagi viisi korda neid riistu kätte saada. Kord oli Vanapaganal risketsi (ehk üks pidu). Jumala poeg sai seda ka tääda ja kutsus ka santi selle pidu pääle. Vanatondid võtnud santi lahkeste vastu ja antud talle ka süia, kuid keeldud ära, et ta mitte jumalat ei nimeta. Vanadtondid olid sinna enamaste kõik kokku tulnud ja mänginud sääl pikseriistadega. Vanatondid mänginud ja see ajanud ka sandi juhile himu pääle müristamise riistadega mängida. Ta palunud, et vanadtondid teda lubavad ka müristamise riistatega mängida. Vanadtondid ütelnud: "Ah mis sina poisikene nende riistadega teed," ja ei annud. Nüüd palunud ka sant, et tema juhi kätte ometi lubatakse neid riistu. Siis antud. Sandi juht hakkanud riistadega ka nõnda kui vanatondidki müristama, aga ei mõistnud sugugi. Aega mööda hakanud ta ikka paremaste mängima ehk õigem ütelda, müristama ja välku lööma. Vanatondid kuulanud ja hakanud muidu ütlema: "See on Pika poeg." Sant vastu: "Ei ole, see on ju minu juht." Vanapaganad ikka: "Ei! Pika poeg." Sandi juht mänginud ikka. Vanapaganad läinud nüüd pikseriistu käest ära võtma, aga nüüd annud ta neile ühe paugu vastu nägemist. See pauk olnud nii kõva, et kõik tondid, kes sääl olnud, surma saanud ja ainult veel sinist suitsu järele jäänud. Sant ja juht olnud aga elus. Nii olnud pikseriistad jumalapoja käes. Ta jätnud sandi jumalaga ja läinud jälle jumala juure. Sest saadik pole aga vanapaganad kunagi enam pikseriistu varastada püüdnud.

E 3240 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihmapaun Kord varastanud vanapagan jumala juurest vihmapauna ära ja hakanud sellega minema. Jumal näinud aga seda ja hakanud vanapaganale järele minema. Vanapagan aga pistnud jooksu, nii et kõht kangeks jäänud. Jooksu pääl läinud vihmapaun lõhki - vesi tulnud välja. Vanapagan viskanud lõhkise vihmapauna maha ja jooksnud edasi. Vesi jooksnud järele. Nüüd katsunud vanapagan kõverdi jooksta. Ikka vesi järele. Nii sündinud jõed ja ojad.

E 3240/3244 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavaht tondiga kimbus Kord oli üks metsavaht, kes alati metsas jahi pääl käinud. Ta ei saanud ka pühapäeval kirikugi aega minna, vaid ikka jahi pääle. Nii läinud ta ühel pühapäeva hommikul hästi varsi jälle jahi pääle. Metsas näinud ta sel päeval palju lindusi ja metsloomi, aga need lennanud kõik eest ära ja ta pole ühtegi, ehk ta neid küll hoolega taga ajanud, kätte saanud. Sedaviisi jõudnudki õhtu kätte, aga tema oli metsa ära eksinud ja ei mõistnud enam kuhugile poole välja minna. Ta läinud puu otsa vaatama, kas kusagil tuld juhtub nägema. Näinud ka endast põhja pool tule. Kohe tulnud ta puu otsast maha ja läinud linna poole. Sinna jõudes näinud ta, et see üks mõisa olnud. Ta astunud sisse. Sääl pole aga muud kedagi kodus olnud kui üks tüdruk. Metsavaht palunud sinna ööseks jääda. Tüdruk ütelnud, et neil tulevad täna öösel võerad ja tema ei võivat kedagi öömajale võtta. Kui metsavaht ikka öömaja palunud, ütelnud ta viimaks, et muud öömaja mul anda pole, kui sa tahad, siis puge ahju taha, kus sind keegi ei näe. Ta pugenud ka ahju taha. Öösel tulnud sinna üks kuue peaga vanapagan sisse. Selle järele kolme ja kahe peadega tagast järele. Naad võtnud kõik riided seljast maha. Nüüd küsinud peamees ühe käest: "Mis sa täna oled teinud?" See kostnud: "Kaks mees kaklesid ja mina lõin tõise põrsa ruhvega maha." "Istu sööma," ütelnud peamees. Küsitud tõist: "Mis sina ka täna oled teinud?" See ütelnud: "Mina kihutasin kaks meest kaklema, aga tõine läks eest ära ja kaklus jäi järele, aha küll ma neid tõine kord ikka kaklema kihutan." Ka sellel kästud sööma minna. Nüüd küsti kolmandat: "Mis sina oled täna teinud?" See kostnud: "Mitte midagi." Siis võetud naela otsast piits, pekstud kolmandat ja jäetud ilma söömata. Nii jõudnud järg tüdruku kätte ja küsitud: "Mis sina oled täna teinud?" Tüdruk näidanud käega ahju taha. Peremees ütelnud: "Seda ma tean, mis ahju taga on" ja kutsunud metsavahti välja. Metsavaht tulnud välja ja seisnud vanapaganale ette. Vanapagan käskinud: "Võta püss kaelast ära!" Metsavaht võtnud. Edasi: "Aja riided seljast maha." Metsavaht ajanud. Nüüd käskinud ta risti kaelast ära võtta, aga metsavaht pole võtnud, et küll vanapagan mitu käsku annud. Viimaks käskinud ta metsavahil jälle riided selga ajada. Nüüd ütelnud ta metsavahile: "Oleks sa risti kaelast ära võtnud, siis ma oleks sulle näidanud, mis sinu jahipidamine õige on. Sina ei taha muud teha, kui ainult jahti pidada. Hoia sa ennast. et sa edespidi enam jahti pea!" Nüüd saatnud vanapagan teda kodu ja käskinud meest oma tõlda istuda, et siis kutsar kodu viib. Ta ütelnud veel: "Kui sa sõidad, siis vaata ikka ette, kui sa läbi udu ühte kaske näed, siis vaata, et sa niipea kui sinna kohale saad sellest kasest kinni hakkad ja selle kase otsa jääd, siis saad sa kodu, aga kui sa sellest kasest kinni ei saa, siis ei saagi sa kodu." Metsavaht istunud tõlda ja tõld kihutanud kui vuras edasi. Kui ta tükise aega sõitnud, siis sadanud temal kübar peast maha. Ta ütelnud seda kutsarile. Kutsar ütelnud: "Las kübar jääda sinna, kus ta on, sest ta on meist juba kolme kuningriigi maa kaugel." Nad sõitnud ikka edasi. Korraga näinud metsavaht läbi udu ühe kase. Ta seadnud ennast valmis. Nii pea, kui ta juure saanud, hakanud ta kaseoksadest kinni ja jäänud kase otsa rippu, aga tõld sõitnud oma teed. Ilm olnud kõik pime ja metsavaht ei ole julgenud mitte kaseoksadest lahti lasta, vaid pidanud kõvasti kuni hommikuvalguseni kasest kinni . Hommikul näinud, et ta pole kedagi kase otsas olnud, vaid olnud oma rehetares rehe parre küljes rippus. Sest saadik pole ta enam ilmaski jahi pääle läinud. Oma juhtumist pole ta aga mitte ühelegi rääkinud. Mõni aeg pääle seda käinud üks mees sääl lähedal metsas oma hobusega. Hobu pannud ta öösel ühe lageda heinamaa pääle sööma ja ise võtnud valjad käega kinni, pannud ka veel otsapidi pea alla ja jäänud magama. Kui ta hommikul üles ärkanud, leidnud ta, et valjad kadunud. Ta otsinud valjaid taga ja ütelnud ikka: "Oh imet! Oh imet! Kus need valjad jäivad!" Korraga tulnud kivi alt üks veikene vanamees välja ja ütelnud: "Kas see mõni ime on, mis sina nüüd nägid, et sul valjad ära kadunud. Mina metsavahi juure, küsi tema käest, küll tema sulle kõneles, mis imet ta näinud." Nende sõnadega annud ta ka mehele valjad kätte. Mees läinud nüüd metsavahi juure ja metsavaht rääkinud oma eesseisva loo ära. Nii lagunenud see jutt laiali ja on otsaga kuni siia jõudnud.

E 3260/1 < Hiiumaa - Gustav Tikerpuu < Peet Tikerpuu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja Hans "Kudas sind peaks ka teise ilma saatma, kas oled ülepea surelik," küsis Hans vanapagana käest. "Kus seitse ajapead seitsme riigi piiri peal kokku käivad, sealt keskelt kolm kadakast teivast võtta ja nendega mind lüüa, see on minu surm," kostis vanapagan. Hans otsis ja leidis seitsme riigi piiri pealt seitse ajapead ja kolm kadakast teivast, nendega lõi ta vanapagana surnuks. (Ette jutustanud minu isa Peet Tikerpuu.

E 3270/3272 < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud kotti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks longavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad. Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäe õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku." Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäeva õhtuks kadaka põesa. Teise neljapäeva ohtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissormest kolm tilka verd ja hüüdnud: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku." Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesase. Läinud jälle kolmandamal neljapäeva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmataja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: "Mis sa tääd algasid, kui sa ei lõpetanud." Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.

E 3274 (1) < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana usk Kui mees mõisa käsu peale kodunt kaugele läks, siis võttis naine kaelast hõberubla tüki, riputas paela otsa ja ütles: "Arva, arva, arbukene, näita õigust, selge hõbe, millal Kaarel kodu tuleb." Hakkas nüüd hõberaha paela otsas miski kombel liikuma, siis tähendas see head, jäi aga liikumata, siis paha. Küti arbu katsumine

E 3276 (1) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uueaasta leivast tee üks pull (pätik). Küpsetamise juures laula: "Küpse, küpse, peigmehe pull." Siis võta vana-aasta õhtul see pull, pahema jala sukk ja köögi kirves, pane need omale pea alla ja heida magama, siis ilmub kohe peigmees ette.

E 3277 (4) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Andrese päeva õhtul kell 12. viska kolm korda herneid voodi alla ja ütle ise: "Peiu nimel külvan seda seemet Andresse aeda tema armukest ootama." Siis lase kõik riided ühe korraga seljast maha ja ära vaata mitte tagasi ega räägi, vaid heida kohe magama, siis ilmub peigmees ette, herneid korjama.

E 3277/8 (5) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks sulane vandunud oma mahasaajat naist alati ja ütelnud ikka: "Kurat võtku sinu ühes kõige täiega." Naine vastanud: "Kurat võtku ka mind!" Kui naene mahasaamisel olnud, siis käinud peremees väljas ja kuulnud, et üks metsa pool väga kisendanud, just nagu mõrtsukate käes. Peremees kõnelenud oma naesele ja naene läinud ka välja kuulama. Korraga näinud ta, et üks suur must kogu tema poole tulnud. Perenaene küsinud: "Kes sa oled?" Kogu vastanud: "Mina!" Naene jälle: "Kes sa oled?" Kogu jälle: "Mina!" Nüüd jooksnud perenaene sisse ja rääkinud tõistele. Tõised rääkinud, et vanatont vist sulase naese järele tulnud.

E 3278/9 (6) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühes külas olnud kord suur veepuudus. Kõik kohad olnud läbi kaevatud, aga vett pole mitte kusagilt leitud. Kord juhatatud aga öösel unes ühe peremehele, et mine karjamaa peale, kaeva säält suurest kivist kümme sammu põhja poole kaev, siis saad nii palju vett, et ilmaski ei lõpe. Peremees hakanud ka kohe kaevama. Kui ta jälle magama heitnud, siis üteldud temale jälle unes: "Kui juba vesi vastu tuleb, siis ära enam kaeva, sest kui sa siis veel kaevad, siis jääd sa sinna paika." Kui nüüd peremees jälle kaevama läinud, siis lasknud ta omale kabla ümber köita ja lasknud kaevu kaldal kablast kinni pidada. Korraga hakanud vett alt üles tulema ja peremees sadanud allapoole, kuid kablaga tõmmatud ta välja. Vesi pole sealt kaevust veel seniajani lõppenud.

E 3279 (7) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Helme kihelkonnas Löve mõisas on üks veike Tani järv. See on sinna suure kohisemisega tulnud. Tulles on temal just nagu kübar (müts) ees käinud. Kui ta maha lasknud, siis matnud ta ühe noorepaari sinna alla.

E 3284 (18) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui prussakad, kilgid ehk kirbud kambres on ja vaata järele, millal säält majast surnut mööda viiakse; kui surnut mööda viiakse, siis võta look ja löö vassakut kätt looga otsaga sinna kohta, kus neid on ja ütle: "Saksad, välja, sööt viiakse." Siis kauvad nad kohe säält majast ära.

E 3286 (20) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Müürisid peab elukambrisse vanal kuul tehtama, siis ei ole sääl mitte prussakaid.

E 3298 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel pikad urvad otsas on, siis tuleb vilja- ehk leiva-aasta, kui ümmargused, siis nälja-aasta.

E 3298a (1) < Paistu khk, Holstre k. - Jaan Leppik (?) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Laps reedab härjavarguse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord varastatud ühel talul härg ära. Varguse otsijad tulnud teisele talule. Siin lapsed üksi kodus. Mehed küsivad ühelt lapselt: "Kus vanemad on?" Laps vastu: "Tean küll, aga tark olen, mitte ei ütle, et taat tapab tare peal härga, memm aitab juures ka!"

E 3306/10 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haoraijuja ja vanapagan Talusulane raius üksinda metsas hagu. Õhtul, kui ta töö ära lõpetas, istus ta haukuu peale, võttis kübara peast ära ja pühkis otsaesise pealt rüühõlmaga higi. Vaatas kübarat, mis mitu-setu korda juba londiga kohendatud oli, ohkas ja rääkis: "Küll teenin päevast päeva, aga nii palju ei saa, et võiksin omale uue kübara osta. Pühapäeval lähen lauakirikusse ja pean selle sama päha panema." Ilusas riietes saks tekkis äkiste tema ette ja küsis: "Mees, mis sa rääkisid?" "Mis ma siis rääkisin," ütles sulane. "Ei saa omast tööst ega teenistusest nii palju, et uue kübara päha jõuaksin osta. Muud riided teeb küll naene, aga seda ei saa ma mujalt, kui pean ostma." "Mis sa mulle annad, kui ma sulle nii palju raha annan, kui sa tahad," ütles saks. "Mis mul, vaesel mehel, anda on," vastas mees. "Kodus natukene sööki on, aga või siis sina, saks, seda sööd." "Anna mulle oma emalepa kärbus, muud ma ei tahagi," ütles saks. "Mul on küll kodus taga sauna kolm emalepa kärbust. Need andis mulle mineva aastal peremees linakugarate sarra tarvis. Ühe ma annaks hea meelega temale, kui ta mulle raha annab," mõtles sulane ja ütles: "Ma annan küll sulle emalepa kärbuse, kui sa mulle raha annad." Noh, nüüd oli kaup koos. Saks viis sulase ühe vana kuhjalaua juure, mis kunni tikkude otsadeni raha täis oli ja ütles: "Võta siit nüüd nõnda palju, kui tahad raha. Tuleva neljapäeva õhtul tulen ma kärbussa järele." Saks läks ise metsa poole, kust ta välja tuli. "Tule sa kuna sa ise tahad, mul on see üks puhas," vastas sulane ja hakkas kamaluga raha rüü sisse tõstma. Ei võtnudki sulane enam, kui ta korra rüüga ära jõudis viia. Kodus puistas ta raha taga saunaardu nurka ja ruttas naisele omast õnnest rääkima. Teisel päeval palus ta peremehe käest aega ja läks linna, kust ta endale uue kübara ostis. Pühapäeval pani ta uued riided selga, uue kübara päha, pistis kolm kopikat kirikukoti raha taskusse ja läks kirikusse. Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!" Sulane, kes juba magas, tõusis sängist ülesse ja ütles: "Lähame siis taga sauna, kärbus on seal." "Ei taha tagant sauna kärbust, anna see kärbus, kes su voodis magab," ütles saks ja ei liikunud paigaltki ära. "Ära tee nalja, külasaks. Lähäme, ma annan sulle kärbuse kätte. Mul pole aega, pean magama heitma, homme vara ülesse tõusmine," lausus sulane. "Naljast pole juttugi. Seda karbust, kes su sängis on, olen ma omale tahtnud ja sa oled lubanud. Muud ma ei taha. On sul kasin aeg, siis anna ta mulle kätte ja meie oleme mõlemad üksteisega tasa," ütles võeras saks. "Jumal Isa Pojuke! Mina olen oma naese, kes mu sängis magab, sulle lubanud. Seda ma ei ole ilmaski teinud ja ei tee ka iialgi," ütles sulane. Saks jooksis saunast välja ja hüüdis: "Oota, sa ,petja! Või mitme mehega kipud sa mu kallale ja ei anna kätte, mis sa mulle lubanud oled. Nüüd lähan ma küll ära, aga teine neljapäeva õhtul tulen ma jälle, siis peab mu kärbus käes olema." Läks ära. Nüüd sai sulane aru, et see kellegi õiguse saks ei ole. Teisel neljapäeval pani ta naese laua juure piibli raamatut lugema ja seadis kadakaoksi risti-põigiti ukse ja läve alla maha. Vana Paha tuli, lükkas ukse lahti, aga kargas ise tagasi ja hüüdis: "Anna kätte mu kärbus, keda sa anda lubasid." "Võta ise tagant sauna ära ega ma ei keela," vastas sulane. "Tagant sauna kärbust ma ei taha, anna see, kes saunas raamatut loeb," ütles jälle Vana Paha. Sulane vastu: "Oma naist ma sulle ei anna." Vanapoiss jälle: "Anna siis mu raha kätte!" Sulane: "Võta ta tagant sauna ardust ise ära!" Vanamees läks ardusse. Tuli ruttu tagasi ja ütles: "Seal pole kõik mu raha, poolikult pärast ma ei võta vastu. Seekord jätan ma sind veel rahule, aga tuleva neljapäeva õhtul on viimane kord, kui sa siis kärbust ehk kõik raha kätte ei anna, siis ära sa enam elu peale looda ." Aeg kaldus juba üle poole öö, seepärast hakkas vanamees kiireste sammuma. Kolmandamaks neljapäeva õhtuks laenas sulane peremehe käest puuduva raha ja pandis ardusse Vana Paha raha juure. Siis pandis ta jälle risti ja põigiti kadakaoksi sauna ukse taha ja läve alla maha ning laskis naist laua juures piibliraamatut lugeda, ise heitis partele puhkama. Vanapaha tuli jälle ja ütles: "Anna mu emalepa kärbus kätte!" Sulane vastu: "Mine võta ise tagant sauna ega ma ei keela." "Tagant sauna kärbust ma ei taha, kas aru saad. Anna see, kes saunas raamatut loeb," vastas Vanapagan. Sulane: "Oma naist ma sulle ei anna." Vanapagan: "Anna siis kõik mu raha kätte." Sulane: "Mine võta tagant sauna ardust ise ära. Mis ära tarvitasin, selle asemele laenasin uue." "Mina muu raha ei taha, kui oma raha," ütles Vanamees. "Sinu oma raha mul anda ei ole, võta ehk ära võta," ütles jälle sulane. Just kui kass jooksis nüüd Vanapagan sauna peale, tõstis laepalgi ülesse ka sirutas käe sulase poole. Kukk laulis sauna peal heledaste. Vanapagan kukkus saunaukse ette maha nagu heinakott kunagi. Kargas maast ülesse ja pani punuma. Ei tulnud teine pärast enam tagasi.

E 3310/5 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nülitud surnukeha Ennemuiste sõitnud sõapealik hulga soldatitega maanteed mööda külast läbi. "Kas teie näete kedagi ees minema," küsis tema soldatite käest. "Ei näe kedagi," vastasivad soldatid kui ühest suust. "Sõida lähemale," käskis ta ühte soldatit ja pani temale, kui ta juures juba oli, mõega silmakulmude kohale otsaesise peale ja küsis: "Ka sa nüüd näed kedagi?" "Näen jah," vastas soldat. "Ütle teistele ka, mis sa näed," käskis kindral. "Ma näen: kaks meest kannavad nülitud surnukeha," vastas soldat nagu vähe hirmu tundes. Teistel soldatitel käinud ka kui külm kahm üle ihu, aga nad ei lasknud seda märgata. "Jah," kinnitas pealik julgeste ja laskis ka mitu teist soldatit veel vaadata. Need kõik ütlesivad hirmust asja nägema. "Kas keegi on kuulnud, kus hilja mõni inimene siin ümberkaudu ära on surnud," küsis sõapealik. "Mölder siin lähedal on ära surnud," ütles üks soldat. "Eile nägin ise oma silmaga, kui moona käisin ostmas. Veskerahvas ütlesivad teise kodu käima." "Soo! Või mölder ära surnud," lausus sõapealik. "Ratsuta teejuhina ees ja teised kõik taga järele." Soldat täitis käsku. Möldrerahvas panivad imeks, kui sõjaväge eemalt nägivad tulema ja ütlesivad: "Mis peaks küll suur sõapealik siin otsima? Ega ta hobustele või soldatitele ise moona ei tule ostma?" Pealik aga küsis, kui veske peale jõudis: "Kus surnukeha on?" Möldri poeg läks ka ees, pealik soldatitega järele surnukirstu juure. Pealik küsis möldri poja käest: "Kes on see surnukeha?" "Minu isa, suur sõapealik," vastas möldre. "See ei ole sinu isa surnukeha," ütles sõapealik. "Mis suur pealikuherra nüüd nõnda kõneleb? Ega ma ometi meelest segane ei ole," ütles mölder. "See ei ole sinu isa surnukeha," ütles uueste sõapealik valjuste. "Sellega olgu sõnavahetamine otsas." "Mis ma sellest sõnavahetamisest saangi, olgu ta peale otsas," vastas mölder. Nüüd andis pealik soldatitele käsku, et nad katlatäie vett keema peavad ajama. Seni, kui vett soojendati, laskis pealik kirstule kolm pihlakapuu võru peale ajada ja päetsisse oherdiga augu sisse teha. Mölder ei tahtnud nii oma isa puusärgiga teha laske. Ta palus esiti põlvili nuttes pealiku ees, et see tema isa surnukeha rahule jätaks, aga seda palvet ei võetud kuulda. Mölder katsus vägivalda pealiku vastu pruukida, aga seegi ei aidanud. Soldatid köitsivad kõik kinni, kes takistuseks tee peal ees olivad. Nüüd seati puusärk püsti ja valati lehtri läbi selle sisse keeba vett. Sa ime! Surnukeha hakkas kirstus hirmsaste karjuma. Aga sellegipärast ei jäetud valamisele järele. Viimaks käis lehter ühes veega vups! ülesse ja sinist suitsu käis ohertiaugust nagu korstnast kunagi välja. Kui suitsu enam ei tulnud, võeti kirst lahti. Selle sees ei olnud muud, kui inimese nahk, mis olla jalutsisse kokku sadanud. "Selle naha võite nüüd maha matta," ütles pealik. "Aga kus on veel see raha, mis isa sulle pärida jättis? See too minu kätte!" Noor mölder, kes pealiku imetegusi nägi, tõi raha ilma vastu panemata pealiku ette. Kindral pani mammona oja ääre sisse, segas teda mõegaga ümber ja ütles: "Mis ülekohtusel viisil saadud, mingu ära!" Vesi ajanud sellest kaks osa ära, üks osa jäänud järele. "Võta nüüd see raha, mis üle jäi. Tarvita teda õigel viisil ja ära tee meelega kurja," ütles pealik. "Kogu omale ikka õiguse nimel varandust, et Vanapaganad ei hakka sinu surnukehaga tegema nagu nad sinu isa ja palju teistega, kes temasugused, on teinud ja peale selle veel teevad. Peale surma pugevad kurjad vaimud niisuguste nahkade sisse, hakkavad kodu käima ja teisi, kes alles elavad, piinama." Kui pealik oma kõne lõpetas, heitis noor mölder tema jalgade ette põlvili ja palus andeks, mis ta pealikule sõna ja teoga paha teinud. Ta sai nüüd aru, et pealik tema headuse pärast sinna oli tulnud. "Sellega tätsid sina õige lapse kohut, et mulle vastu panid. Ma annan kõik sulle andeks," ütles pealik. Kindral sõitis jälle oma väega ära, mölder hakkas matukse vastu valmistama. Surnud mölder ei käinud enam pärast kodu.

E 3349 (13) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorekuu reede - õnnelik päev.

E 3359/61 (1) < Halliste khk. - O. Saabas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Armukaraski valmistamine Juhtusin ühe vana eidekesega kokku, kes rääkis järgmist armukaraski valmistamise lugu. Tüdrukud teevad armukaraskit nõnda, et sundvad poissa endid ära võtma. Kus tüdruk esimest korda lauakirikus lähab, peale suurekooli (leerimist), siis tüdruku ema võtab kolme sorti vilja ja teeb nende jahudest taignast. Taignast teeb pätsi ja sääljuures ise ütleb selle poisi nime, kellele tütar karaskit süia peab andma (nagu: Juku karaskike, Juku karaskike). Ja kui päts valmis on, siis lähab tütar kahe jalaga ahju koldesuu peale ja aab jala laiali, esi hoiab ahju sembsist kate käega kinni. Nüüd ema laseb läbi kintsevahe karaski ahju ja ise ütleb: "Ahju, ahju, armukarask. Läbi jalge lämmileib." Seda ütleb ema kolm korda. Nüüd, kui karask küpses saab, võtab ema karaski ahjust välla ja paneb nõnda ära, et keegi ei näe. Nüüd kui tütar kirikus lähab, annab oma tütrele selle karaski manu. Nüüd tütar annab seda karaskit kiriku juures süüa selle mehele, keda ta omale meheks tahab ja ise sööb kah seda samu karaskid. (Kui ta mõne natukse sellest armukaraskist tõisele kah annab, siis ei aitaved midagi). Siis hakkaved noormees kohe teda armastama ja kõndved järel, ei saaved kohekil olla, iga päev pidaved korra ära nägema, seni, kui ta selle tüdruku ära võtab naises.

E 3409/11 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm surma Kord näinud üks mees öösel und. Kolm võõrast tundmata meest tulnud hobuste-atradega ja künnud igaüks ühe vao tema kesavällast üles, ehk ta küll neid keelanud, ei ole võerad mehed sest midagi hoolinud. Hommiku, kui mees ülesse ärganud, rääkinud ta oma unenägu kõigele rahvale, aga need ei teadnud tema unenäost musta ega valget lausta, mis ta tähendab. Viimaks mees targa juure küsima, mis tema unenägu õige tähendab, sest tema arvates oli see unenägu õige tähtjas. Viib targale midagi suupäralist ja luiskab talle oma unenäo õige selgelt ette. Selle peale väänab aga tark pead ja ütleb: "Sinu unenägu ei tähend mitte head, vaid halba. Kolm meest, kes sinu välla pääl kündsid, on kolm surma, kes sind suretavad." Nüid ehmatanud mees ära, kes enne mõtelnud, et tema unenägu head tähendab, aga nüid halba, ja veel surma, ja pealegi kolme surma pidi ta surema. Mõni aeg läinud mööda. Mees lähäb metsa hagu raidma, näeb puu otsas linnupesa, paneb kirve perse pääle vöö vahele ja ronib puu otsa vaatama, mis sääl sees on. Vaevalt saand ta aga lõua pesa veere ajada, kui uss, kes pesas olnud, talle vastu karanud ja lõua otsa kinni ajanud. Mees hirmunud nõnda ära, et ta puu otsast maha kukkunud ja surnud. Unenägu oli täide läinud nagu tark kuulutanud. Esimene surm - uss, tõine - kirves ja kolmas veetiik, mis puu all olnud.

E 3432 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel piim venib ehk hääd maiku ei ole, siis korjatakse maarjakaski, keedetakse ära ja antakse nad lehmale, kelle piim venib, süia. Siis minevat piim jälle hääks.

E 3432/3 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremaks saavat selle moodiga. Kui noorkuu esimest korda paistma hakkab, siis öeldakse: Tere, tere, kuldakuu, sina vana, mina noor. Siis pidavat inimene palju nooremaks saama.

E 3433 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulehända saavat selle moodiga seisma panna: kui teda nähakse, siis kohe ruttu ühe hingetõmbamisega isameie tagantotsest etteotsa ära loetakse, siis jäävat ta seni seisma, nii et igaüks, kes vaatab teda, näeb, kuni see, kelleles ta käib, teda oma kunstsõnadega lahti päästab.

E 3434 (8) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siga tapetakse siis, kui kuu kolme päeva vanune on, siis olevat liha kõige maitsvam.

E 3473/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana lehma kutsumine Vanapaganal olnud elajakari suures metsas käest laiali läinud. Ta leidnud aga teised varsi jälle kätte, aga ühte lehma ei ole kuskil pool kuulda olnud. Võtnud teine siis sarve ja puhkunud: "Tõradu lõtu, tõradu lõtu." Ja vahel ütelnud jälle suuga: "Vitsi Neelik, vitsi Neelik!"

E 3485/92 < Narva l. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaval-Hans ja kodukäija Kord surnud kuri ja halastamata mõisahärra ära ja saanud toredal viisil maha maetud. Juba kolmandemal ööl peale matmist hakanud ta kodu käima, vaevanud ja piinanud esmalt oma prouat, kes üks väga hea inimene olnud. Proua kallalt läinud hobuste talli ja loomade lauta, lasknud hobused ja loomad kütkest lahti ja vaevanud neid luupainja kombel nõnda, et hobused iga ööse hirmsaste norskanud ja trampinud, loomad jälle röökinud ja pistnud üksteist sarvedega läbi. Mõisarahvas olnud seda hirmust müra ja kära kuuldes päris kohkunud ega ole enam ööse magada saanud. Ühel õhtul kutsub proua kutsari, kelle nimi Hans olnud, omale seltsiks, et härra teda jälle vaevama ei julgeks tulla. Hans olnud sellega rahul ja läinud proua magadiskambri, pannud omale valge lina ümber ja teinud ennast hoopis tundmataks, võtnud raudkäe, mis ta seppa oli lasknud teha, paremasse kätte ja oodanud kodukäja tulemist, kes ka pea tulnud. Hansu eest leides ütelnud ta: "Kes sina oled ja mis sina siit otsid, kus minul üksi luba on?" Hans aga vasta: "Mina olen teie endine kutsar Hans. Olen surnud ja käin kodu nii kui teiegi." Härra ütelnud: "Seda ma ei usu. Anna oma käsi seie, ma katsun, kas oled surnud." Hans sirutanud raudkäe härrale vastu. See pigistanud Hansu raudkätt nõnda, et see ragisenud, siis ütelnud kodukäija härra: "Nüüs usun, Hans, et sina ka surnud oled. Lähme nüid hobuste talli." Hakanud minema. Härra käskinud Hansu enne talli minna. Hans aga ütelnud: "Härra on peremees ja peab enne talli minema." Härra läinud ees talli. Kohe hakanud hobused hirmsaste norskama ja trampima. Härra silitanud hobuseid, need hakanud hirmsaste tagant ülesse lööma ja hirnuma. Nüid tulnud Hans ka talli. Härra käskinud Hansu ka hobuseid silitata. Hans teinud seda ja hobused jäänud kõik vagaseks. Härra ütelnud: "Sina ei ole Hans surnud. Miks hobused sind ei karda?" Hans aga vasta: "Mina surin hiljem ära ja mina söötsin hobuseid, aga härra sõitis hobustega, sellepärast tunnevad hobused mind healest ära." Õues olnud ilus kuuvalge. Härra ütelnud Hansule: "Lähme õue võitlema. Mina ei usu, et sina surnud oled. Kui sina mind alla lööd, siis usun, et sina surnud oled, aga kui mina sind alla löön, siis oled elus." Läinud võitlema." Hans olnud kaval ja hoidnud ennast kõigest jõust kuu poole ja põrutanud kodukäija armetumalt vastu maad, nõnda, et teisel palved lahti olnud ja järele jätta käskinud ja ütelnud: "Nüid ma usun, et sina, Hans, tõeste surnud oled." Ühekorraga kuuleb härra kukelaulu ja ütleb Hansule: "Lähme ruttu surnuajale, muidu jääme hiljaks." Läinud. Siis härra Hansule ütlema: "Enne lähme sinu hauda vaatama ja pärast minu." Hans aga vasta: "Enne lähme härra hauda vaatama, sest see on palju ilusam." Härra olnud ka sellega rahul, ja läinud. Härra aga sundinud Hansu enne hauda minema. Hans aga ütelnud: "Härra läheb ikke ees ja mina viimaks. Mina olen jo teenija ja pean ikka härra järele käima." Härra moondanud ennast hiire suuruseks ja pugenud veikest august hauda. Olnud härra hauas, siis löönud Hans oma pahema jala kannaga kolm korda augu peale ja ütelnud ise: "Siin sa pead seisma seitse aastat, seitse kuud ja nädalat ja seitse päeva, enne kui pealeilma peased inimesi kiusama." Hauast aga kuulnud Hans härra hüüdmist: "Oleks ma seda teadnud, siis oleksin sinu kaelaluu murdnud." Nüid läinud Hans kodu ja rääkinud asjalugu prouale, et nüid enam kodukäijat karta ei ole. Proual olnud väga hea meel ja kiitnud Hansu kavalust. Hakanud sellest päevast Hansu armastama. Hans kosinud proua omale ja sellega saanud ta suure mõisa pidajaks ja elanud õnnelikku abielu. Viimaks jõudnud eelnimetatud aeg ligemalle ja Hans ei ole tahtnud paha vaimuga mõisas kokku saada, sellepärast läinud rannast silku tooma. Tulnud jälle tagase. Öö jõudnud kätte. Hans pannud hobuse metsa sööma, teinud tule ette ja hakanud omale silku küpsetama. Korraga kuuleb suurt kohinat enese poole tulema, tõstab silmad ülesse ja näeb oma endist härrat enese ees seisma ja ütleb Hansule: "Too minule ka silguvarrast, mina tahan ka silku küpsetada." Hans toob ühe peenikese kepi. Kodukäija härra ütleb: "See on peenike, too jämedam, minul on üks suur silk küpsetada." Hans saanud aru, et härra teda tahab ära küpsetada. Toonud ühe reejalakse jämeduse puu, hakanud seda tahuma, aga ise vilistanud sealjuures. Härra küsib, miks Hans vilistab. Hans kostab: "See on meie talurahva viis." Härra ütleb: "Sina vilistad püha Jürit." "Ei vilista," kostnud Hans. Olnud silguvarras valmis, siis käskinud härra Hansu riidest lahti võtta. Hans võtnud ühe kuuenööbi lahti ja pannud teise kinni ja ise vilistanud edasi. Ühe korraga kuuldub suur müdin ja kohin. Kodukäija väriseb kui haavaleht ja ütleb: "Kuhu ma lähen, sest püha Jüri tuleb oma kutsikatega?" Hans ütleb: "Mine vankri alla." Püha Jüri tuli tõeste hundikarjaga ja küsis: "Kus kodukäija on?" Hans näitas vankri alla. Kohe kiskusid hundid kodukäija vankri alt välja ja pannud mokka nõnda, et aga natuke sinist vett järele jäänud. Nüid ütelnud püha Jüri Hansule: "Oma karjast pead sa minu kutsikatele kõige parema härja andma, sest nemad on väsinud ja söömata. Üle üheksa kuningriigi kuulsin sinu häda vilistamist ja tõttasin sulle appi, muidu oleks ta sind ära küpsetanud." Teisel päeval kadunud Hansu karja hulgast kõige parem härg ära, ilma et keegi oleks teadnud, kuhu ta jäi. Seda moodi saanud Hans kodukäijast lahti.

E 3493/5 (1) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson < K. Lepner (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ebavere mägi Virumaal, kolm versta Veike-Maarja kiriku juurest on Ebavere mägi. Vana mõisa maa peal on Ebavere mägi, see mägi, mille harjal vanal aeal kuulus hiiemets kasvanud ja kelle all vanad eestlased oma aavitaja Taara ees käinud palvetamas. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist lugu. Kord olnud õitselesed Ebavere mäe ligidal õitses. Üks õitselene läinud õitsitule juurest eemale hobuseid vaatama, eksinud aga ära, ei ole enam tule juure osanud tagasi tulla. Kauase otsimise peale ja puruks väsinud jõudnud tema viimaks Ebavere mäe jalale, mis paik temale küll tuttav olnud. Omaks suureks ehmatuseks näinud tema varsi, et ta ühe uhke linna väravate ees seisnud. Ta pidanud kartuse pärast sealt tagasi pöörama, aga linna väravavaht hüüdnud: "Tule sisse, sõbrake, osta midagi meie linnast." Väravavahi lahke kutsumene annud õitselesele seda julgust, et ta linnaväravast sisse läinud. Linn olnud igapidi üliuhke ja tore. Rahvas seal nii sõbralik ja lahke tema vastu. Ta astunud ühte poodi sisse, tellinud sealt paari paslid, nahkkindad ja vöö, millede eest tema käest aga kopkatki raha ei olla võetud. Tänades läinud õitselene poest välja. Seal jõudnud ta ühe uhke kõrtsi ette, sisse astudes tellinud ta enesele jänu kustutuseks toobi õlut, mis temale jällegi lahkeste kätte toodud. Õlut ära juues heitnud õitselene kõrtsipingi peale väsimust välja puhkama. Hommiku üles tõustes leidnud, et ta ühe suure kadakapõesa all maganud. Ta oleks oma öösist juhtumest muidu unenäuks pidanud, aga pastlid, vöö ja nahkkindad, mis ta üles tõustes oma pea alt leidnud, annud tunnistust, et juhtumene mitte unenägu ei ole olnud. K. Lepneri suust.

E 3495/6 (2) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningas (NB! Vrd E 3497/9 (3)) Veel tänapäev leitakse meie maal mitmetsugu rahasid, mis endistel sõea ja ei tea, mis aegadel mullapõue peitu pandud. Neid on osalt kullast, hõbedast ja muust metallist. Vanarahva jutu järele on aga need kuhad, kus raha maa sees peidus olnud, kaks korda aastas, see on jüripäeva ja jaanipäeva ööse, põlenud. Rahaaukude tuli olnud harilikust tulest isekarva sinakas. Jüripäeva ja jaanipäeva öödel mindud ikka tua kattukse unkasse, sealt vaadatud läbi auguga kivi ümberringi - olnud kuskil seesugust karva tuld näha, siis mindud sel sammal korral, märgitud koht ära, et päeval teda leida võib. Rahaaukude kättesaamine olnud alati väga tavalik.

E 3497/9 (3) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
(NB! Vrd E 3495/6 (2)) Kord jüripäeva ööse näinud kaks venda rahaaugu põlema. Nad läinud juure, märkinud kuha ära ning päeval läinud esivanemate varandusi maapõuest välja võtma. Leitud rahaauk olnud suure sarapuupõesa all. Nad hakanud kaevama, aga korraga tulnud üks uss august välja. Vennad löönud ta maha. Selle järele tulnud teine, nad löönud selle jälle maha, nüüd tulnud neid ühte lugu peale ja mehed materdanud neid maha, nii et juba kahel pool augu kõrval suured usside lasud seisnud. Viimaks kuulnud usside materdajad, et alt maa kohisema ja vabisema hakanud. Eneste suureks ehmatuseks näinud nemad, et üks suur uss, punane hari peas august välja tulnud, see olnud usside kuningas. Tema ees põle mehed enam julgenud seista. Nad pistnud jooksu, aga usside kuningas jooksnud neile järele. Kange jooksmise järele puruks väsinud, saanud nad viimaks kodu ja üle aja õue. Usside kuningas aga tahtnud ka üle aja meeste järele tulla, aga jäänud aja peale, ajaroigaste vahele kinni. Nüüd olnud vendadel võimalik va usside kuningat ära hukata. Pärast läinud nad rahaaugu juure uueste tagasi ja leidnud vaskise katla hulga kuld-ja hõberahadega täidetud. Nii olnud kaks venda nüüd korraga rikkad mehed.

E 3499/500 (4) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894/1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jälle teine kord näinud üks mees rahaaugu põlemist, ka tema märkinud koha ära ja läinud päeval sulasega seltsis raha välja võtma. Niisammuti hakanud jälle august ussa välja tulema, keda mehed kõik maha materdanud. Jällegi tulnud lõpetuseks suur punase harjaga must uss august suure kohinaga välja. Mehed pistnud jooksu ning usside kuningas nende järele. Nad saanud küll õnnelikult kodu, sulane jooksnud tuppa, peremees pugenud aga suure rutuga reie alla tühja viljakerstu. Usside kuningas jooksnud senna järele, löönud kolm korda sabaga kerstu kaane peale ja läinud siis oma teed. Pärast usside kuninga äraminemest mindud kohe vaatama, aga mees olnud kerstus surnud. Keski ei ole julenud enam pärast rahaauku vaatama minna. Rahvasuust üles kirjutanud Pillikveres 1888. a. J. Karelson.

E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?" Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud. Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.

E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.

E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"

E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."

E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud. Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.

E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.

E 3541 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanajutt Poiss ja tütruk läinud öese õitsele ja näinud - suur tuli põlenud metsas - ja läind vaatama, näinud, sokk kõndinud tule juures. Sääl olnud üks suur kivi. Poiss roninud kivi otsa ja viskas oma kuue tule pääle, siis jäänud suur hunik raha järele, kadunud tuli ja sokk, ka poiss saanud see läbi rikkaks ja võtnud selle tütruku omale naiseks ja elanud see läbi rikkaste.

E 3541 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord kisklenud katk Kanaküla laanes oma tütrega. Külamees sõitnud mööda ja küsinud: "Mis tüli teil on?" Tütar ka kaebas: "Isa, rumal, tahab, et inimesed/peavad/ ära surema ja mina tahan, loomad peavad surema," ja hüpanud mehe kõrva vankrise ja sõitnud Viljandi poole.

E 3551 (8) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka kolm korda löötakse seitsmeharusese pihlakavitsaga iga talli ja lauda ukse pihta, siis läävad kõik haikused ja tõbed loomade juurest ära.

E 3553 (7) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sipelgaid pesast ära tahavad ajada, pidada jutluse ajal pihlakalaastud lõikama, kaduda kohe.

E 3553 (10) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu loomise järel otselti seista saavat sel kuul palju surma.

E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ja vanapaganad Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!" Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi. "Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada." "Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all."" Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole." Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole. Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus. Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha. Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama. Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on." Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.

E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vasine kangas Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud. Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske. Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa." Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema. Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval. Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi. "Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele. "Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?" "Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud. Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.

E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli. Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli. Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual. Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud. Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin." Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks. Tulihännad tulivad sööma. Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?" Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel." "Noh, mis söök see siis on," rääkis pime. "Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi." "Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?" "Paneme tema tare põlema," vastas nägija. "Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime. "Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija. "Teeme siis nii," lausus jälle pime. Kudas ööldud, nõnda tehtud. Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse. Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma. Varsi oli kõik kraam väljas. Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!" Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai." Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema." Teine poiss ja tüdruk ka niisama. "Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?" "Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi. "Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees. Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel." Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.

E 3579/82 < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõjuvad abilised. Keski küla peremees olnud iga õhta hilja ööni kõrtsis joomas. Olnud kuuvalgene õhta kui ta jälle kord purjes piaga koju poole komberdanud. Ta tee viis teda üle jõe. Kui ta üle jõe tahtis minna, tuli tont ja tahtis teda jõkke sisata. Mees jäi hirmuga korraga kaineks ja hakkas vahvast vasta. Võidelnud seal teised võitlemise viisi ega ole kumpkummagistki võitu saanud. Peremees pannud tähele, et kui ta ennast kuu poole saanud pöörata, siis ka võit tema poole tahtnud kaaluda, saanud aga vastane ennast kuu poole, siis tahtnud võit sellele jääda. Sellepärast ka mees püüdnud ennast ikka kuu poole hoida ja saanud kunni kukelauluni vasta pidada, kuna siis tont pidi kaduma. Kui peremees kodu rääkinud, üelnud sulane: "Oleks ma seal olnud, küll ma oleksin talle näitanud, kuda ta jõkke oleks käinud, hargid issanda poole!" Peremees ei ole tahtnud seda uskuda. Vaidlus lõppenud sellega, et sulane lubanud teisel õhtal kõrtsi minna ja selsamal ajal tulema hakata. Siis lootis silla juures tonti näha ja jõkke visata. Sulane täitis tõutust. Kõrtsist koju poole tulles leidnud ta tondi silla juurest vastast, see hüüdnud sulaselle: "Sa lubasid mind jõkke visata, täida nüüd oma tõutust!" Sulane karganud tondi rindu kinni ja ütelnud: "Isa, poja ja pühavaimu nimel" ja viskanud tondi üle pia kaela vette. Hüüdnud veel järele: "Kas sa nüüd ei ole jões?" Tont üelnud: "Mis ette sul kolm abilist oli ja mina olin üksipäine." Sulane läks võitjana koju. Otsas.

E 3583/9 < Rakvere - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palgaajaja Ühekorra eksis naine metsa ära ehk kuda mõni ütleb - juhtus tondi teede peale. Küll ta käis ja tallas, et ommetigi kord metsast välja saaks, aga kõik vaev asjata - ikka ühe ja sellesama võera koha peale sai ta jälle. Naisel nahk hirmu täis, et kas sure kohe metsa ära, välja ei saa. Selles kitsikuses tuleb äkki mulle võeras mees vasta ja küsib naiselt, kust ta tulla ja kuhu minna. Naine lugu kurtma, et ta eksinud olla ja palub õigele teele juhatada. Võeras mees küsib, et: "Anna sa mulle, mis sul põlle all on, siis juhatan sind õigele teele." Naine mõtles, et mis mul siis põlle all on - aidavõti -, muud ei tulnud tal meeldegi ja et paremat pääsemise nõu ei olnud, lubas ta võerale juhatamise eest nõutud asja anda. Võeras mees juhtis naise õigele teele, nii et ta ilusaste koju sai. Mõne kuu pärast oli naisel ilus terve poeg. Kui jo lapsest poisike oli kasvanud, astub naisele jälle ühe korra metsa vahel endine võeras teejuhataja kopsti vasta. Naine tundis teda kohe ära. Võeras hakkas rääkima: "Kas on sul veel meeles, kui ma sind mõne aasta eest metsast välja juhatasin. Sa lubasid seda mulle, mis sul põlle all oli. Seal oli sul sündimata poeg. Tuleval ööl siis tulen oma palga järele." Naine märkas ehmatusega, et ta ilma mõtlemata oma poja enne ilmale sündimist vanapaganalle oli lubanud. Suurte murega ja südamevaluga läks ta koju. Kodunt kirikisanda juure oma ahastust kurtma. Hingekarjane lasi õhta eele poisi oma juure tulla, viis ta kiriku altari ette, lasi küündlad kirikus põlema panna. Poisile andis ta raamatu kätte ja käskis hoolega hommikuni lugeda, aga et naerda ei tohi, olgu nii naljakat näha kui tahes. Siis tõmmas ta kolm risti ette ja ütles veel poisile: "Kes üle kolmandema risti tuleb, seda ära karda. Kes aga üle kolme risti ei tule, seda ära usu, olgu ta kes tahes, sest kurivaim võib ennast iga moodi muuta." Poissi üksi jättes läks õpetaja kirikust välja. Varsti kui jo öö oli tulnud, läks vanapagan poissi kirikust kätte püüdma, aga üle kolmandama risti ta ei pääsenud. Küll tegi ta kõiksugu tempusi ja vigurid, et poiss oleks naerma hakanud, aga see vaev oli tal asjata. Küll muutis ta ennast kord poisi isaks, kord emaks, kord õpetajaks ja käskis ja meelitas poissi ära tulla, aga kõik tühi töö ja vaimu närimine, poiss ei lasknud ennast võrgutada. Ka pani poiss tähele, et sel õpetajal valged kaelalehed puudusid. Vanapagan jändas kunni kukelauluni, aga pidi va vilets siiski ilma poisita ära putkama. Hommiku, kui õpetaja läks poissi vaatama ja ära kutsuma, kartis poiss veel esite temagagi kaasa minna, aga kui papp üle kolme risti poisi juure astus, siis pidi kartus kaduma. Vanapagan ei tulnud enam palka ajama. Nii ei saanud ta sest naise petmisest mitte midagi.

E 3597/8 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuutõrvajad Aadam ja Eeva ei ole sallinud, et kuu öösse paistab. Nad ütlesid, et eks sest ole küll, kui päike pääva ajal paistab, mis see kuu siis veel teeb. Võtsidki nõuks teda tõrvaga ära pintseldada. Selle tarvis võtsid tõrvapoti ja kaks pintslit, läksid sinna kohta, kus taevasõrv maaga kokku tuleb, sialt ronisid ülesse ja kuu piale. Seda ei sallinud jumal, et tema loodud inimene tema tööd tahtis muutma vai rikkuma hakata. Ta lõi nad sialt maha nende asemeid järele jättes, märgiks ja täheks, et jumala tööd ei pia muuta ega rikkuda püütama. Nende asemel kuu pial Aadam ja Eeva kahel pool ja tõrvapott keskel, paistavad seie kaugele nagu inimese nägu, kaks silma ja nina. Maa ja taeva sõrva vahele aga lõi jumal suure mere, et enam ükski ülesse ei saa ronida.

E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kadakamari Kui Jeesus kõrbest paastumast ära tuli, jõi ta esimesest kadakamarju. Sellepärast ongi kadakamarjal rist otsas.

E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jumalajuttusi on palju vähem kui kuradijuttusi. Rahaaugu ja sarnased õnnejutud näitavad ka hiast vaimudest olema, aga ülemalseisvad jutud/E 3602 (8)/ on niisugused üksi, kus just jumala vai Jeesuse nime nimetakse ehk olgu kas vana- ehk ristiusu pial. Kirikujutud piaksivad õiguse pärast ka jumalalugude liiki langema, aga minu korjanduses algavad nendega kuradi vai vanapagana jutud, sest et rahvajuttude järele kirikus vanapoiss tihti piab asuma. Öösse on kiriku minna kardetav, nimelt veel kihlveu piale. Ka ei pia tohtima kihlveu piale öösse kolm korda ümber kiriku käia ega surnuaiale minna.

E 3603/4 (10) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haljala kiriku ehitamisest ja nime saamisest Küll Haljala kirikulle arvatud nime, aga ei ole õiget saadud. Siis haldjas kisendanud: "Halljall! Haljall!" Ja pandud nimeks Haljala. Kui Haljala kirkut ehitama hakatud, annud ehituse juhataja oma sõrmest kuradille verd, sellega oma lubadust kinnitades, kuradille üht inimese hinge anda, et siis kurat aitab oma abiga ehitada. Siis kui muna torni otsa hakatakse panema, pidi ehitajamees hüüdma: "Kuku maha!", siis pidi muna maha kukkuma ja temaga ka mees surma saama, kelle hinge siis kurat pidi pärima. Ena, eks töömehed ole saanud sest asjast haisu ninasse. Kui kirik valmis saanud ja hommiku muna pidanud pandud saama, pannud mehed hommiku vara muna torni otsa, kui meistermees veel maganud. Küll on va mehikene ära ehmatanud, kui hommiku ülesse ärgates muna torni otsas näinud olema. Karjunud veel küll, et: "Kuku maha!" ja "Kuku maha!" aga ei ole see enam ühtigi aidanud. Koju minnes poonud ta ise ennast tee ääres ülesse, nõnda sai siis kurat ta enese hinge. Kirjutakse Haljala, räägitakse Kloodi vallas Al'jala.

E 3604/5 (11) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teisend Kui Haljala kiriku torni ehitatud, lagunenud see ikka ära, sest et kirikul nime ei ole olnud. Katsutud ja arvatud küll üht, küll teist, aga pole mitte kohalist saadud, sest torn ikka lagunenud. Pandud siis kaks härga paari. Härg ammunud: "Ammu haljalasse!" Kohe pandud kirikulle Haljala nimi ja lõpetatud õnnega ehitust.

E 3610/3 (15) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kust tuli sinna läks Üks rehepapp kuulnud rehest ikka laulu- ja pillihäält. Iga õhta, nii pea, kui tuli ära kustutatud, olnud rehi müdinat ja tantsimist täis. Nii pea, kui tuli ülesse võetud, olnud kõik kadunud. Ühel õhtal paneb rehepapp tule kilimitu alla - kõik rehi kära täis. Papp kiirest kilimit tule pialt ära. Rehi inimesi täis, kõik lähvad tulise ajuga põrandaaugust treppi mööda alla. Rehepapp saanud augu pialt ühe nägusa neiu kinni krabada. Neiu jäänudki rehepapi juure elama, kunni ta teda viimaks naiseks võtnud. Ühel pühapääval läinud rehepapp oma naisega kiriku. Tee pial, kui mees vankriga üle veikese kivi ajanud, naernud naine. Kirikus, kesk jutluse ajal, naernud naine jälle. Need naeratamised olnud mehele iseäralised. Tee peal koju minnes küsis mees naeru põhjuse järele. Naine ütles: "Kui sa mulle ütled, kust sa mind said, ütlen sulle, miks ma naersin." Mees lubas kodu näidata. Naine ütles: "Miks ma tee pial ei pidanud naerma, sa ajasid rattaga üle rahakasti. Kirikus kirjutas vanapagan kõikide nimed, kes kirikus tukkusid ehk sitahaisu lasid härjanaha piale. Nahk läks napiks ja sai enneaegu nimesi täis. Vanapagan pani teise naha sõrva jala alla ja püüdis hammastega nahka laiemaks venitada. Nahk läks jala alt lahti ja vanapoiss lõi pia vasta kirikumüüri nii, et kolksus. Siis naersin ma teist korda." Koju minnes nägi rehepapp, et enam seda kivi tee peal ei olnud, kust ta hommiku üle ajas. Kodu näitas mees, kust ta naise oli kätte saanud. Nii pia kui näidatud oli, kadus naine nagu maa alla. Mees nutku ehk naergu, mis kadunud see kadunud. Rehepapil jäi naisest paar last järele. Neid ei unestanud ema arm. Ta käinud neile nägemata riideid õmblemas ja särkisi pesemas.

E 3623/4 (1) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutustus Lapse vahetamisest Kaavastu vallas Haljala kihelkonnas mõni hea aeg tagasi, kui Kristjan Klaas poisikesepõlves mõisa sigade karjas käis (nüüd on ta ju surnud). Ühel hommikul, päävatõusu ajal, kui ta jälle sigadega Koigi mõisa kesale lähend, nähend ta sääl kesapollu pääl künnivaus ühe veikese lapse maas nutmas. Täma võtt selle lapse säält sülle ja katsund vaigistada, aga kui see põle aitand, siis pistand ta säält vandudes tulema, et lapse ema kätte viia, Kõldu külase. Saand ta säält lapsega heinamaa pääle, küla alle veeloitu kohta, kadund laps ta käte vahelt ära, ehk ta täda küll otsida veel taga, aga ei ole enam leidand. Poiss jäänd pääle selle haigeks ja old kaks nädalat haige ja pääle selle olla ta ihunahk just kui kalasoomustega üle kaetud ja jäänd selle olekuse kuni surmani, ei pole need aga taale vaeva tehend ühtegi. Ta ise olla rääkind, kui keegi küsind: "Miks su kääd nii soomustega kaetud on," olla kost,"Ma poisikese põlves mõisa sigades käies kandasin ühe kerra haldja last ehk veenäkki ja sellest ajast jäi see mulle mälestuseks."

E 3624/6 (2) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pulma saajast Annigfere ja Karoola moisa vaheraja pääl on üks talukoht, mis nime kannab Paateristi. Koht olla omale sellest nime saanud, et seel kohal üks paest rist olla olnud. Vanal hallil ajal, kui veel siin kaik paganad olivad ja Taarad kummardasivad, peetud pikki pulmasaaja sõitusid, kus peiupoisid sõamundris olled ja selleaegse pruugi järele, kui juhtunud, et kaks pulmasaaja vastakute olla juhtund, siis voetud toisest saajast pruut ja toisest peigmees ja olla veel siis äre tapetud. Ja järele jäänd pruut ja peigmees olla siis abielusse heitand. Aga need tapetud pruut ja peigmees olla siis sinne kohta maha maetud ja pandud siis paest raedutud rist senne püsti mälestuseks. Kui sinne kohta see nimetud pere olla asutetud, siis olla seel isimene peremees seel kohas olnud Tõnu ja koha järele saand omale nime Paater liiaksnimeks. Ta olla siis kevadel lähend adraga põldu kündama. Siis olla sõrmus seelt mulla seest adrasaha otsa hakkand. Rahvasuu aga ei tia enam kõnelda, kas see kuld või vask olla olnud, vist kuld. Praegusel ajal ei ole seel kohal küll mitte enam seda seltsi rahvast, aga koha nimi seisab ikke alles. Sellenimelised inimesed on ilmatuul lajalli pillutanud, mõned neist elavad ka päälinnas ammetis.

E 3626/30 (3) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumägi Kandle mõisa tee ääres, mis Haljalast Vainupääle läheb, on üks kõrge küngas ja kutsutakse seda kohta Ristimägi. Endine sõalahingi koht ja kalmu. Esimene lahing, mis olla siis seel old,/old/ Rootsi sõaväe vastu. Seelt olle lähned Vinni väljale, kus jälle lahing olla olnud ja kellest kalmud tunnistust annavad. Seel siis olla see väejägu talvekorterise jäänud Kehala külase. Ja toise kevade hakkaned sinne kindlust ja väekasarmut ehitama - praegune Vinni mõisa. Kuna siis veel toised väejäud tulnud juure, tuld ühes siit Vihula kõrvest läbi, kus nad tee olla põlisest soost ja kõrbest läbi raidund. Ja seisab tänapäävani Rootsi vää tehtud tee hea järje pääl. Inimesed aga olla eest ära põgenend Konnakaevu taha Niine kingule kogu oma kraami ja loomadega (Sagadi raja ääre) ega ole nad siit midagi eest leidand. Sel ajal olla ka veel Konnakaevul suur põline mets kasvand, aga kui rüüstajad pääle sõaväge kävind maad mööda rüüstamas, mis kätte saaned, neil olla kuhealuksed olled siin ligi päid ja kui jo lasti saaned, siis lägind jälle menema, ja jälle toise kohta rüüstama. Siis olla nad ka selle metsa polema süütaned, arvates et inimesed seel metsas varjul on, aga ei ole oskaned sinne menna, sest inimesed olled nii arad, et loomade suud kinni siduned, et ammuda ei saaks. Siis polend siit Vihula poolt see mets ka suutumaks maha ja praegune ilma pohjata tüma heinamaa järele jäi, kus mõned paju- ja kasevõsud pääl kasvavad. Siin ja sääl tuleb aga veel endsest ajast mälestuseks jäänud polend pinnaga palgid raba seest nähtavale, mis sellest veel tunnistust annab. Niisamuti on ka Niinekingul maa seest surnu pea- ja seareluid nähtavalle tulnud, kuhu nad siis oma surnud olla mattand. Kui aga jälle rahuaeg tuld, siis tulled igaüks oma pelguurkast välja ja hakkaned jälle igaüks oma põldu harima, mis jo vahepääl umbseks olla kasvand. Ka olla esimene Vihula mõisnik Eldbrecht Kõrvemetsast ühe elutoa leidand ja von Schubert, teine mõisnik, last selle seelt ära vedada ja last Lallose ülesse laduda, kus veel praegu neid palkisid toaseinas on, juba pääle 200 aastat vanad, aga küll veel kõvad. Arvata on, et need rüüstajad sinne metsa selle ehitasivad ja seel siis elukorterit pidasivad. Aga keerame jutu alustuse juure tagaje. Kandle Ristmäel olla aga ennevanast nähtud, kes teed möödik kävind ööse, et tuli old seel metsas ja kroonu mundreis soldatid olled külleli seel tule ümber ja püssid olled ristjala üheskoos. Kui aga keegi julge vaimuga inimene hakkand sinne poole menema, kadund ühe korraga tee keige soldatitega vaatja silma eest ära.

E 3624/6 (4) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sippa poe juures siin Vihulas on üks mägi ja kutsutakse seda Kalmuneeme mägi. Kõrvetee ääres, kuhu endsel katku ajal inimesi olla maetud. Mitmed olla jo ohta ennast puhtaks pest ja valge särgi selga pand, arvates, homme sureme ära, siis toised veevad meid Kalmu määle, kus igaüks jo omale haua valmis kaevand on. Olla siis seel ka ööse nähtud kummitust valges riides üle tee jooksma, aga muust vaikib rahvasuu.

E 3631 (5) < Haljala khk., Vihula v., Mustjala k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/katk/Vihula mõisas Tõrvaaugu männikuse, kui aastal 1843 senne von Schubert, sennine herra omale karduhlikeldri last ehitada, siis tuld seelt keldriauku kaevates kaheksatoiskümme surnu pealuud välja, härra aga last need jälle toise kohta maha matta. Reagita, et see ka endine katkukalmu koht peab olema. Muus asjast vaikib rahvasuu.

E 3631/3 (6) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihula linnamägi, jälle Kõrve tee ääres, tahetud ennevanast sinne kohta mäe otsa kirikud ehitama hakata. Pääval ehitatud, aga ööse jälle lahutatud ära, ninda et see töö pole seel sugu onnistand. Siis olla tahetud ka ööse tööle hakata, aga enne seda kuuldud iga ööse, kui üks kisendand seel müüride vahel "Haljala!" ja "Haljala!" Siis olla kaks halli härga vankuri ede rakendatud ja paekoorm pääle pandud ja siis mendud ninda uut kiriku kohta otsima. Haljalas olla härjad ära väsined ja olla siis seelt suure kasemetsa seest vanad kirikumüürid leitud. Seel siis olla raidutud see mets maha ja olla siis hakatud seda kirikud uueste üles ehitama, mis tänapäävani seisab. Linnamägi aga on pae- ja lubjaprahiga üleni kaetud. Haljala kiriku uksepiida kõrvas on üks kivveplaat kirjaga, aga mis keeles see on, seda ei tea keegi ütelda.

E 3651 < Kambja khk., Vana-Kambja v. - J. Ignateg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõõraste külast ei ole ühtegi talu järel, aga nende nimed on järel: Kaspre, Rehetare, Kriisa, Kolga, Katku, Kebe, Kuremäe ja Uustalu. Nende asemel ei ole ka muud, kui üks mõisa, mes Kriisa talu nime kannab. Lenge külla on juba peale 40 aasta tagasi ära hävitatud, kus nüüd Langemõis seisab. Ja siis on veel Ignase mõisa kõrtsi ja Ignase taluga ja üks mõis on veel, mes seisab ilusa veikse järve kalda peal. Seda järve hüidakse kas mõisa nime peale Küti ehk teisel pool kaldal seisva küla järele Sipe järveks.

E 3658/61 (3) < Paistu khk., Holstre v., Punabu k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana varrud Matuselised jäivad õhtu hilja surnut matma. Kellalööja ei läinud ka enne teisi ära. Oli tal ju ikka niisugusel korral saamist. Anti kas suutäis viina, tükk puhast leiba ehk muud sellesarnast. Surnu oli maetud ja matjad läksid ära. Kellalööja läks ka ära. Kui ta mõisamoonakate vana maja kohale jõudis, nägi ta tuld selle aknast paistvat. "Mis imelugu see ometigi on?" rääkis ta iseenesega, "see maja oli ju tühi ja ära lagunenud, aga nüüd paistab tuli läbi akende." Mees ei kartnud kedagi, vaid läks vaatama, kes seal tulega on. Maja ees tuli talle tuttav moonakas vastu. "Kes siin majas käratsevad veel ööse hilja," küsis ruttu kellalööja. "Moonaka ristserahvas," vastas vastatuleja. "Soo! Või moonaka ristserahvas! Minu teada pidi maja tühi ja lagunud olema, aga nüüd peetakse tema sees ristsid, "ütles kellalööja. "Oli kord küll tühi, aga nüüd peetakse teise sees ristsid jah. Mine ka sisse," ütles moonakas. "Lähen küll, kui sa hobuseloomale peotäie heinu muretsed. Peaaegu terve päeva vaeseke ilma olnud," rääkis kellalööja." "Mine peale sisse, küll ma hobuse eest muret kannan," rääkis moonak. Kellalööja läks sisse. Kambrid terved nagu moonakate omad kunagi olema peavad ja enamiste kõik tuttavad inimesed sees. Mehel nüüd aega küllalt. Antakse talle süüa ja juua nagu kõige ausamale kutsevõerale ning ristse tallitaja pistis teisele pärast sööki veel natuke rõõska ja tüki praetud külletükki põue kodu va teisele poolele ja lastele külakakreks kaasa viia. Läheb välja oma va neljajalgist vaatama. Ilusad heinad tal ees, sööb teisi aga vasta meelt. Kellalööja läheb jälle sisse. Moonakate uue tua juures laulavad mitu kukke nagu kooris kunagi. Tuli kustub terves majas korraga ära. "Jumal isa pojake! Mis see nüüd kõik tähendab?" hüüdis mees ära ehmatades. Kõik kadunud kui maa alla, maja lagunud ja kole! Mees sai nüüd aru, et õiget asja ei olnud. Läks ruttu hobuse juurde, et kodu sõita. Hobusel linaluud heinte asemel ees. Istus peale ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Kodus võttis ta hobese lahti, andis talle heinad ette ja pani riistad ära nagu reisi pealt tuleja kunagi teeb. Siis läks ta kambrisse, kus riidid seljast hakkas ära võtma, et puhkama heita. Tegi vöö lahti, midagi kukkus patsti! riiete vahelt maha. Nüüd tuli tal meelde, et rõõsad ja liha põues olivad. Võttis teised ülesse ja silmitses tulevalgusel: päris kuivad tõprasõnniku koorikesed ja verised raipe külleluude tükid. Aga ristses olivad nad mao ja näo poolest päris nagu söök. Nüüd hakkas mehikesel küla kõhutäis üle jooksma, nii et südant kaasa tahtis tuua.

E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tarvastu kirik Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku. Ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad ära lagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkate klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitata. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas. Kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks tugevamat ehitata - aga jällegi ilma asjata. Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: "Üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kiriku müüri sisse müüritama, siis seista müürid üleval." Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll üleval, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle, kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama. Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka üleval." Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kiriku müüri sees. See ajanud vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis. Ta vaatas päeva ära, kus kohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas kivi. Raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.

E 3686 (18) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keppide ehk vitsadega vee pääle lüüakse, siis tulla tõisel päeval vihma.

E 3686/7 (19) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui nõelajat ussi taheti seisma jätta, siis üteldi neid sõnu kolm korda: "Noorik, noorik, võta liinikut."

E 3687 (21) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu kõrgel on, siis tulla külmad ilmad, kui madalal, siis soojad ilmad.

E 3688 (26) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui taheti teda saada, missugust odralõikust ette tuleval aastal saab, siis lõigati jüripäe kolm pihlakast pulka ja panti tiiki ehk mõne muu seisva vee pääle. Kui kõige jämem kõige ennemalt põhja läks, siis pidi hea odralõikus, kui keskmine, siis keskmist lõikust, kui kõige peenem, siis kehva odralõikust.

E 3689 (30) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel enam näljaurbe otsas on kui leivaurbe, siis olla näljane aasta, kui leivaurbe enam, siis leivane aasta.

E 3689 (32) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karjatsed tegivad oma vitsadele ristid otsa, siis ei saada vanapagan neid metsa ära eksitata.

E 3690 (35) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vanapaganat arvati kuhugile käivat, siis tehti kadakapuust rist ette, sest vanapagan karta kadakapuud.

E 3690 (36) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Käsnade arstimiseks võeti kolm odratera kätte, jooksti kolm keeru ümber tare ja visati siis terad põlevasse ahju ja siis pidi ise ütlema: "Mis need põlevad?" Tõine pidi jälle nurgast vastama: "Käsnad põlevad!" Siis pidivad käsnad ära kaduma.

E 3690 (38) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peasugemist ei tohitud pooleli jätta, sellepärast siis eksida see metsa ära.

E 3691 (39) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna tegemine Tulihända tehakse nõndaviisii. Esiteks korjatakse suur hulk vanu pastlasid, sukke ja viisrävakaid ja säetakse üks kassikeha moodu mudel kokku. Kaks pastlat pannakse kõrvadeks, vana saapakonts ninaks ja vana ahjuluud sabaks, siis lastakse suure pastlanõelaga nimetsesõrmest kolm tilka verd pääle. Iga tilga laskmise ajal üteldakse: "Tulihänd tõuse üles!" ja tulihänd tõuseb üles ja ongi valmis.

E 3696/8 (1) < Saarde khk. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaanipäev, juhan, johannes, jaanipäeva pühitsemine algab juba ikka õhtu ja ööse enne jaanipäeva. Jaanipäevatuli peab nõiad loomadest eemal hoidma. Selle jauks võetakse põleva asjadega täidetud tõrvatonn, mis pitka ritva otsa pannakse, kadakatega ehitud. Selle tule ümber koguvad kõik vanad ja noored kokku kuni hommikuni, saab aeg laulu ja mängiga ära viidetud. Igaüks, kes senna juure tuleb, toob midagi kaasa: õlgi, puid, kadakad, et seda tulesse heita, et see kauemine põleb. Siis lauldakse siin, kus jaanituli põleb: Kes ei tulle tulele, selle odrad ohaksed. Kaerad kasteheinatsed, viskavad kolm pakku tulesse, kus ööldakse: Tutrad tulese, kasteheinad ka kaugele, linad meie põllule. Vaehert pannakse kuivi puid üks kubu puu ümber, kus otsa lipp seutakse, keda kaigastega püitakse visata, enne kui põlema lääb. Kes pihta viskab, see õnnelik on. Põllu ääre mööda pannakse isi tuled põlema, et suitsuga umbrohi ära hävita. Nukumängiga tule ääres metsa jookstes saab üks jooksja neiu kinni võetud. Üks pruuk on see jaaniõhtul ja päeval - üheksat sugu rohtu korjata, kellel salavägi peavat olema. Mõnda pruugitakse elajate, inimeste, ka ebausu jauks. Pistetakse katusteseina vahele õnnelille nimel, krooniks tehtud seina peale rippuma tütarlaste jauks. Kui kasvama lääb, saab neiu mehele, kui kuivab, siis vanad inimesed surevad. Antakse lojustele, kui välja aetakse. Suitsetakse puduloomi, maja, elajaid, mesilasi nendega, kuhu lääve pealt laastusi juure leigatakse. Veikese kimpudes riputakse majade ümber - kurjad vaimud eemal hoida. Tütrukud panevad padja alla, et soovitud und näha. Nõgesi ja muud heina korjatakse, luuaga pühites söed sekka, antakse talvel lehmadele süia. Õhtu visatakse koontesi? põldudele, et lehmad kahju ei saa, öösel pistetakse puude oksad püsti vilja ümber, mõned sõitvad ratsa ümber talu piiri, mõned käivad jala kuni hommikuni. Sel öösel peab ka salatuli põlema seal, kus on rahaaugud. Võerad lehmi püitakse salaja lüpsa, siis nende peremes ei saa läbi sui mitte piima. Et udu ube ei riku, siis visatakse teravad riistad oade sisse. Riided tuulatakse, et jaanipäeva tuul koid ära hävitab. Enne jaani või on kollane, peale jaani piim kahaneb, siis üteldakse: "Jaan viib või- ja piimapüti." Karusepäev, olevipäev hoopis ära. Jaanipäeval tehakse veidrat rooga - jaanikahi, mida keik peab ära sööma, üle ei tohi jääda. Koerad saavad ka seda, kui üle jääb põletakse ära. Öösel enne jaani püüdvad nõiad kahju teha. Mõned püüdvad jaanihommikul musta täku (ruuna) rangide läbi välja vaata - see näeb kurjavaimu oma raha lugemas. Kui siis härjaikkega senna peale viskavad, siis jääb keik, mis all on selle viskajale. Jaanikuu niiskus täidava põllumehe salve. Kui jaanipäeval sadab, tulevat märg leikuse aeg.

E 3700/1 (1) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed katkust Ennevanast käinud katk mitmesugusel näul inimeste hulgas ohvrid nõudmas. Enamiste käinud tema halli juuste ja habemega vanamehe näul. Ta tulnud inimeste elumajasse, märkinud ohvrid kepiga külge puudutades ära, kes siis ka lühikese ajaga surnud. Kui katk öösel kuskile elumajasse tulnud, siis olla tema ikka need inimesed ära märkinud, kes une hõlmas uinunud. Ükskord olla katk öössel ühte peresse tulnud. Peremees, kes perenaesega sängis maganud, kuulnud, et keegi uksest sisse astunud. Ta näinud, kuida katk, kepp kääs, sängi poole tulnud. Naine maganud. Mees tõusnud istukile ja pannud käe varjates naese üle. Katk pööranud selle peale ümber ja läinud minema, kuna mees ja naene mõlemad elusse jäänud. Teine kord olla katk kitse näul ühte peresse tulnud. Pererahvas söönud tuas lõunat. Kits pistnud pea ukse sees olevast august sisse ja ütelnud: "Kes seda imet enne näind, tuld süiakse, kird juuakse!" Perenaene ütelnud vastu: "Kes seda imet enne kuulnd, et kitse keel kõneleb!" Kits läinud minema ja pererahvas jäänud elama.

E 3701/2 (2) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hinzenberg < Mart Freiberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed Ambla kirikust Kui Ambla kirik ülesse ehitatud, pole teatud, mis temale nimeks panna. Kui parajaste nime üle aru peetud ja vaieldud, tulnud kiriku ligidal olevast jõekesest suur valge härg välja ja ammunud kõvasti: "Ambluu!" Sellest pandud kiriku nimi "Amblu", millest aegamööda nimi Ambla rahva seas siginenud ja mis tänapäevanni nõnda on jäänud. Ambla kirikule põle lage hea viisiga saadud peale teha, kui valmis saanud, kukkunud jällegi sisse. Muidu pole abi saanud, kui pandud üks surnu altari kohta valmis tehtud lae peale. Siis pole lagi enam sisse kukkunud.

E 3706 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Pikka puud või palki vedama - surma vedama.

E 3706 (10) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Kasepuud maha langevat, sealpool naisterahva surma.

E 3706 (11) < Halliste khk., Lõõtre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Kuusepuud/maha langevat/ - meesterahva surma.

E 3707 (15) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõberaha saama - köha.

E 3708 (7) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorel kuul õige teravad otsad olevat ja kõrgelt kõrvad olevat, selle kuul õige palju tuult ja külma.

E 3708 (8) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ja missugune ilm perast kuuloomist kolmantamal päeval - pidada kõik selle kuu olema.

E 3708 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui märtsi kuu heaste madalast käia tulevat soe kevade.

E 3708/9 (12) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Holstre kihelkonnas Vana-Kariste vallas Hendrikhansu talu krundi sees koht, isienesest on üks hauakoht ?uhutud jões sülda neli lai ja sülda seitse-kaheksa pikk, sügavus praegu jalga neli-viis. Sellest räägib rahvas nõnda. Vanthaud, nõnda on koha nimi, olevat vanast õige sügav olnud. Selle haua põhjas olnud raud söögilaud ja selle peal vask härjaikke. Kes selle ikke kätte oleks saanud ja seda härgade sarvi sidunud, see oleks kündes palju varandust ja saladusi maa seest välja kündnud. Aga selle ikkel olnud suur haugikala (havi) vahiks pandud. Muidu ei tohtinud keegi sinna sisse minna, kartes et kala ära neelab, kui hobuse seljas mindud. Mära hobuse seljas ei teinud kala muud, kui ajanud vee segaseks. Mindud aga täku ehk ruunaga, selle tõmbanud kohe vee alla ja tahtnud seljas olejat ära neelda. Küll pantud ka mees raudvaadi sisse ja lastud sisse, aga välja tõmmates olnud verine lambapea otsas. Sest saantik jätnud rahvas väljamõõtmise katse järele, kuna ikka praegu haug põhjas puhkavat. Nõnda olen seda ühe vana eide suust üles kirjutanud.

E 3719/24 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine metsa marjule ja otsinud ära, ta käinud metsas edasi ja tagasi ümber, aga ei leidnud enam õiget teed üles, kust kodu oleks võinud tulla. Kui ta niiviisi ümber eksis, tuli temale viimaks üks vana must mees juure ja ütles: "Mis sa lubad mulle, kui mina sind metsast välja viin, sest ilma minu abita ei saa sina iialgi siit metsast välja." Naine ütles: "Mul ei ole siin midagi lubada, kui see marjakorvikene." "Seda ma küll ei taha," vastas vanamees, "aga luba mulle seda, mis sa praegu oma ihus kannad." Naine ei tahtnud seda küll sugugi lubada, aga muu hinna eest ei lubanud vanamees teda ka mitte välja viia. Naisel ei jäänud ka viimaks muud nõu üle, kui pidi lubama, mis vanamees temalt nõudis. Aga kes oli see vanamees? See ei olnud keegi muu, kui vanapoiss ise. Ta saatis naise metsast välja ja kadus ise jälle puude varju ära. Mõne nädali perast tõi naine ühe ilusa poeglapse ilmale. Poiss kasvis ja kasus iga päev priskeste suuremaks, ka tema tarkus kasvis ühes temaga. Aga üks asi vaevas ema südant väga raskeste, sest ta oli oma poea vanapoisile ära lubanud. Kaheksa aastaseks saades hakkas poiss juba koolis käima ja et tema väga usin õppija oli, koolitas isa teda tubliste edasi. Kui tema juba valmis hakkas õpetajaks saama, tuli ühel päeval vanapoiss ja andis teada, et tema oma lubatud palka tahab kätte saada. Aga mis nüid teha? Kahju oli oma ainsast pojast lahkuda ja pealegi veel vanapoisile ära anda. Ema läks õpetaja juure ja kaebas oma hädaohtu sellele. Õpetaja mõtles selle asja üle natuke järele ja käskis poisi homme oma juure tuua. Tõisel päeval tuli poiss õpetaja juure. Õpetaja viis poisi kirikusse, pani altarisse tooli peale istuma, andis talle piibliraamatu ja ühe kausitäie vett, mis kolmest õpetajast õnnistatud oli, kätte. Ühe kirivese kuke ja ühe veikse musta koerarakakese, neid pani ta teise teisele poole kõrva. Ja õpetas siis poisile: "Kui sa kuuled, mis tahtsugust mürinat ja krabinat, ära mitte pead ülesse tõsta ega kuhugile poole vaata, vaid loe ühtepuhku raamatut. Kui kukk korri laseb ja rakake uriseb, siis kasta pahema käe nimetsesõrm kaussi ja riputa vett enese ette ümber ringi, aga ära sa ka selle juures oma pead ülesse tõsta." Poiss istus vagusi laua juures ja luges piibliraamatut. Arvata poole öö aeal tuli vanapoiss oma sulaste ja teendritega sinna ja hakkasid seal kõiksugu kommetit tegema. Nad kaklesid ja riidlesid ning kutsusid poissi isa ja ema heale peale, aga poiss ei tõstnud oma pead mitte ülese. Kui nad juba õige lähedale tikkusid, hakkas kukk korri laskma ja rakakene urisema, Siis kastis poiss oma pahema käe nimetsesõrme kaussi ja riputas vett enese ümber, aga silmi ei tõstnud ta mitte ülesse. Siis läks mürin ja kärin jälle kaugemale. Kui kell kakstõistkümmend lõi, oli kõik kadunud, ainult poiss üksi istus veel oma vana koha peal. Perast õppis ta veel edasi ja oli varsti õpetajaks saanud. Vanapoiss ei tulnud teda enam kunagi kiusama.

E 3725 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kõhu arstimine Keermus, kaarmus, varesele valu, harakule haigus, mustalinnule muu tõbi, N. N. kõht terveks.

E 3727 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu selili on, siis sureda sel kuul palju inimesi ära.

E 3728 (16) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Magades ei tohitud kuud pääle paista laske, siis jääda see kuutõbiseks.

E 2729 (24) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui reisi pääle minti, ei tohi pahemat jalga kunagi ennemalt kinni panna, siis eksida tee pääle ära.

E 3734 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vanad eba usu kunstid/ Kui uued jalanõud tehakse, siis peab kivi otsa minema ja ütlema: "Nii kõvadas kui tuba, nii paksuks kui parand." Kui seda ei tee, siis jalanõud laguvad ruttu ära.

E 3743/4 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks-kolmkümmend aastat tagasi on siis Selil ja Pootsis mitu inimest kurjavaimusi näenud. Keda kõige nime ega kohta, kus on nähtud, ei jõua ülese kirjutada. Kord mees tulnud nõmmest läbi, kell olnud kaksteistkümme, seal näenud korraga - üks mees käinud järel, käed otsast ära ja jalad ära ja kaks jalga maa pealt ülal. Käinud hulk maad järel, kell olnud juba üks, kui ära kadund.

E 3744 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees läenud veskele, olnud veel tükk maad veskes aega, kui äkiste tee kõrvas veske olnud, purjud peal ja jahvatanud. Hunt käenud mehe taga. Kui hunt vesked näenud, pannud veske poole ja veske ees ja hunt taga pannud metsa.

E 3745 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees tulnud linnast ja nõmmest tulnud üks valge inimene järele. Olnud pool vakamaad kaugel. Kui mees sõitnud, joosnud valge, kui mees käinud, käinud valge kuju ka. Tulnud värav ette, mees läenud vankre pealt maha ja võtnud värava lahti, lasnud hobuse läbi. Teinud aga riste värava ette tee peale. Kui valge inimene risti näenud, jäenud värava peale rinnuli seisma.

E 3746 (1) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal kuul jahvatatud jahudele tekkivat koid sisse.

E 3746 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied ehk muud söödikud seljas on, siis pidavat neist üheksa tükki ühe pihlakapuu pulga sisse, millel süda välja väänatud on, ja siis tulle, siis kaduvat nad ära.

E 3746 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kooritud vitsaga ei tohtivat elajat lüüa, kui seda tehakse, siis hakkavat elajas punast kuskma.

E 3749 (25) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel palju käbisi, siis kasuvat hea rukki.

E 3785/6 (1) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamies ja näkk Üitskõrd vanal ajal om üits vanamies pühäpä hommuku Võrtsjärve vierte oma väikese poeaga kõndima minnu. Kui tema sääl om kõndin, sõs nännu ta kaugel järve pääl ütte inimest kõndivad. Vanamies vaadanu sedä imeasja kaua aiga päält ja ollu esi päris ärä heitunu. Viimäte nakanu sie inimene temä poole tulema. Sõs nännu vanamies, et sie üits õige ilus naesterahvas om ollu. Poig küsinu sõs vana käest ka selle imeliku asja järgi. Vanamies om sõs mõtelnud, ega sie õige asi ei ole, et inemene vie pääl kõnnib ja esi ütelnu: "Jumal, issa, poeake!" Sõs kaonu sie naesterahvas ku sulin vie ala ärä egä ei ole temäst midägi inämb nätä ollu. Vanamies om sõs poeale kõnelnu, et temä om iki näkist oma vanembide käest midägi kuulu, aga ei ole seda ommetigi uskun; nüüd kos ta tedä esi oma silmäga om ärä nännu, piäb ka seda uskma, mis vanemba inimesed om kõnelnu. Peräst ei ollev ta enämb näkki nännu.

E 3790/2 (3) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja tüdruk Vanast on üits õige ilus tüdruk ollu. Sedä om sõs üits nuur poiss omäle tahtan naeses võtta, aga tüdruk ei ole sugugi temäle tahtan minnä. Poiss käenu iki tedä umäle tahtman. Tüdruk minnu viimäti targa manu abi otsma. Tark om sõs temä asja iluste järgi kullenu ja oli ütelnu: "Sie poiss, kes sinu omäle tahab, ei ole kellegi õige poiss, vaid peris vanapagan esi." Sõs õpenu ta tüdrukut, kudas ta vanapaganast valla saab. Tüdruk minnu jälle kodu tagasi. Õhtu tullu poiss jälle tedä vaatama. Tüdruk ollu sõs temä vastu õige lahe ja ajanu tõesega iluste juttu. Kui poiss minema om nakanu, sõs minnu tüdruk teda ka saatma. Tie pääl andan ta vanapaganale kadajase kepiga, mis nõid talle ole andan, kolm kõrda kora jala pääle. Vanapagan om sõs nägu kammitsase jäänu ega ei ole paegastki ärä saanu ja nakanu tüdrukut paluma, et ta tedä valla lases. Aga sie ei ole teda ka muidu valla lasken, kui ta pidänu temäle enne tõotama, et ta teda rahule jätäb ja sõs viel kotitäve kulda tuob. Vanapagan om seda ka sõs lubanu. Sõs ta temä jälle minnä lasken. Kui vanapagan om minema saanu, sõs joosnu ta nõnda, et jala ei ole maasse putun. Sest ajast om sõs ta tüdruku ka jättän rahu ega ei ole tedä enämb omäle tahtma tullu. Mõne päevä peräst om vanapagan ka temäle oma lubat kotitäie kulda ärä toonu.

E 3809/11 (6) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas kaits miest om rikas saanu Vanast om kaits miest mõtsan puid raiun. Ja sõs tullu üte õige suure puu juure alt väike nõklaja uisk vällä. Mehe om sõs temä ärä tapan. Aga selle järgi om jälle tõene uisk vällä tullu ja sie ollu juba raasike suuremb kui edimene - ka selle om mehed ärä tapan. Sõs om nakanu neid (uiske) säält vällä tulema, nõnda et aro otsa ei ole kunnigi ollu. Mehe om neid sõs sääl "maha võttan", seni kui neid suur hunik saanu. Viimati om puu juure all nakanu üits müräma ja kolama, mis hirmus ollu ja suur harjaga uisk pistän vällä. Selle om na ka ärä tapan. Peräst harjaga uisa surma om säält juurte alt kuld-ja hõberaha/hakanu/ vällä juoskma kui vett. Mehe om selle raha sõs omäle võtan ja om sõs rikase saanu. Sie raha, mis sääl puu juure all oli ollu, om sinna kurjaga maha pant ja selleperäst om nie uisad sõs tedä sääl senikaua hoidan, kui neid ärä om tapet, süs tullu ka raha säält vällä. Vanainimesed usuva, et pirilla siandsid kotussid om, kos uisa raha hoiava, mis kurjaga om maha pant. Enne ollev ka paelu siandsid kotussid üles leit, uisad ärä häävited ja raha, mis nende hoida ollu, ära võet.

E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poiss vanapagana rahakambren Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha. Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta. Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu. Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema. Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata. Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas. Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu. Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu. Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese." Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi. Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi. Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä. Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä. Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän. Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta. Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu. Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.

E 3828 (9) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sood 1) Vommialuse soo 2) Suursoo 3) Peetri soo Selle soo peal on ümargused lavad nagu näituseks muru või park jalutuskohtades pruugitakse. Aga nad on künkalised ja ei muuda oma nägu ilmaski. Nende lavade kohta räägib sealse rahva suu järgmiselt. Et vanal ajal kui Kalevipoeg Eestimaal kuningas olnud ja et tal raudne hobune olnud, siis künnud ta selle raudse hobusega need lavad, aga peale selle söönud hundid ta raudse hobuse ära ja nõnda ollagi need lavad sinna tekkinud.

E 3828/9 (10) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsad 1) Tähnitu mets - see on suur kõrvemets. Seda metsa jäutab rahvasuu nimede poolest veel kolmeks: 1) Tähnitu, 2) Põlendiku alune, 3) Kasemetsa alune. 2) Kalmude mets - sinna olla vanal katku ajal surnuid maetud. Üks vana 80-aastane rauk jutustas mulle, et tema omas noores eas seal veel ristisi näinud. 3) Suure kuusiku 4) Veike kuusiku 5) Lubjaahju mets 6) Kukemänniku 7) Mäelt mets.

E 3829 (11) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõed. Üks jõgi on seal olemas, aga selle jõe sees on suured sügavad hauakohad leida ja rahvas kutsub neid sügavusi järgmiste nimedega: Raudsülla haud, Valge härja haud, Siku haud.

E 3829 (12) < Kadrina - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järved Selle järve kohta räägib rahvasuu järgmiselt, et selle järve kaldal on vanal ajal näkineiusid tihti endid siis pesema nähtud, kui esite vihma sadanud ja siis päike paistma hakanud. Peale selle on veel kaks tiiki: 1) Viinaköögi tiik, 2) Karjaaja tiik, keda siin nimetan.

E 3838/40 < Kadrina khk. - J. Laur(?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ära eksinud Üks kord läinud üks mees metsa omale ühte tarvituse puud tooma ja eksinud ära. Kaua arga hulkunud ta ümber, ilma et metsast välja oleks saanud. Korraga tulnud üks hall mehike tema juurde ja ütelnud, et kui sa selle mulle lubad, mis sul õuevärava peal kõige enne vastu tuleb, siis viin sind metsast välja. Mees mõtelnud tüki aega selle üle järele, et kes mul seal on vastu tulemas muud kui koer, aga oma veikse poja peale ei ole ta sugugi teadnud mõtelda ja lubanud viimaks selle mehele, kes kõigi enne vastu tuleb. Ja nüüd viinud ka hall mehike teda metsast välja. Kui nad kodu jõudnud, tulnud aga veike poeg värava peal isale kõige enne vastu. Mehel käinud küll see asi esite kehast läbi, aga mis tehtud, see tehtud. Seal teind siis ka hall mehike kauba ära, mil ta oma palka tahab kätte saada. Tehtud siis kahekümne aasta pärast, see on, kui poeg 20-aastaseks saab. Siis lubanud mehike järele tulla. Sellest päevast saadik seisnud isa alati mures ja ei ole enne pojale avaldanud, kui mõni päev enne ära viimist ütelnud ta pojale, et tal paari päeva pärast siit äraminek tulla. Seal olnud siis küll hea nõu kallis. Veel selsamal päival läinud isa ja poeg mõlemad kiriku juurde ja rääkinud seda õpetajale. Õpetaja öelnud küll esite, et asi väega kauaks hulka jäenud ning seletanud ka esale ning pojale asjalugu selgeste ära, kes see järeletulija olla. Õpetaja seletanud, et just sel päeval, kui mehike järele lubanud tulla, et siis poiss tema juurde tuleks, mida ka poiss teinud. Kui nüid see päev jõudnud, läinud poiss õpetaja juurde. Õpetaja rääkinud nüüd poisile, et ta kolm ööd kirikus altari sees pidada jutluseraamatut lugema - siis võida ta ehk peastetud saada. Õpetaja seletanud siis ka poisile ära, kuda tal tarvis olla ja kui keegi teda kutsuma tuleb, mis siis vastata tarvis. Ta öelnud, et su juurde tulevad minusugused õpetajad, su isad ja emad, õed kui vennad, aga kellegi muu järel ära mine, kuid aga selle järele, kui sinuga esite ühes issameie palve täieste ära loevad ning peale selle sinuga ühes altari sakramenti võtavad. Ta öelnud, et nad tulevad ja loevad küll sinuga ühes issameie palve ära, aga selle järele võid sa minna, kes palve täieste ära loeb ja kolm kord: "Amen, amen, amen," ütleb. Poiss teinud siis nõnda, kuda õpetaja teda juhatanud ning peasnud seega vanapagana küisist.

E 3841/3 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Tallinna linna kirik Vanaste tulnud ühel päeval kaks rootsisugust meest õpetaja juure ja palunuvad, et õpetaja vaevaks võtaks ja nendele kirikut seest- kui väljastpoolt näitaks ja plaani teha võiksivad, mille järele ka omale sarnast kirikut teha võiksivad. Õpetajal ei olnud selle vastu midagist, vaid et ise nende võõrate mestega ühes kirikut vaatama ei tahtnud minna, siis saatnud ta enese asemel köstrit. Rootsi mehed ei olnuvat ka sellele nõule vasta ja läinud köstri juhil kuni kerigu eesläve juure. Eesläve juures keitnuvad rootslased köstril paksu siidirätikuga silmad kõvasti kinni, pöörnuvad köstri käest võetud kirikuvõtmega ukse lahti ja süüdanuvad tõrvalondi põlema. Nüüd käinud pime köster rootsi meeste taga, kõrd nagu treppi mööda kõrgele ülese poole, kõrd nagu jälle alla poole, kõrd jälle nagu käänakuid tehes, viimaks tundnud ta, kudas rootslased jälle üht ust lahti käändnuvad. Kui uks lahti saanud, tõmmatud ka köster kättpide sisse ja võetud paks siidirätik silmade eest ära ja lükatud uks jälle kinni. Kõik, mis nüüd köstrile silma paistnud, olnd küll imekspanemise väärt. Kirikuhe, kuhu nad pidid saama, oli nüüd kaunis ilus kivikambri, kõrged seinad ja kõigesugumase maja nublika täidetud. Ühe seina peal oli suur riiul, mis paksu kirjutusraamatutega täis oli, riiuli all suur laud, kuhu mõlemad rootslased ligi astunud ja paberid ja kirjutamise riistad kätte võtnuvad ja köstrile käsku andnuvad, kõike seda kambrit järele vaadata, kuna ise kirjutama ja rootsi keeli kõnelema hakanuvad. Suure hoolega käändnuvad rootslased kirjutusraamatu lehti ümbre, kirjutanuvad ja rääkinuvad suure usinusega. Köstri vaadelnud suure tõrvalondi valgustusel imeliku kambrit läbi ja leidnud lõpmata suurt ilmlikku vara siin varjul olemas. Mitu ja mitu tammist tönnikest seisnuvad üksteise kõrval nukas ja paksud vasised vitsad peal, aga ühes lõpmata kulda ja teises hõbedat sees. Rootslased ütelnuvad nüüd, et võta nii palju kulda, kui sul kuhugile kaasa mahub, aga pead enne vanduma, et sa kõigest nägemisest enne kolme päeva kellegile sõna ei lausu. Köster vandunud ka rootslaste nõudmise järele ja pandnud siis karmanid ja põued kulda täis, nõnda et raskust tundnud. Tulnud siis jälle rootslased lauade tagast ülesse, käskinuvad veel mõlemad pihud ka kulda täis võtta. Veel võtnud köster kulda pihku, köidetud siis jälle paksu siidirätikuga rootslastest silmad kinni ja viidud tuldud uksest tagasi välja. Jälle tundnud köster, et trepitee vahest alla, vahest ülesse viinud, vahest mitmed käänakud ees olnuvad. Viimaks saanuvad jälle keriku suure ukse taade, kus siidirätt köstri silmade eest ära võetud ja võti kätte antud ja kerikust välja saadetud. Kui köstri kerikust välja saanud, käändnud ta jälle ukse kinni, kuna kaks rootsi meest kerikusse jäänud. Esite vabandanud köster õpetajale rootslaste ära minekid, kui aga kolm päeva täis saanud, siis rääkinud köster õpetajale kolme päeva tagant juhtumise otsast otsani ära, mille pääle õpetaja vihastanud, et seda mitte temale varemalt teada ei andnud. Läinuvad siis köster kui õpetaja kerikust jälgi järele vaatama, tõstnuvad kantsli paigast ja kaalunuvad kohatside põrandad ülesse, aga teed kambrisse ei leidnuvad kuskilt ülesse. Arvatakse, et rootslased enne kolme päeva juba omale maale ära olid läinuvad.

E 3848 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Urbe- või palmipuude pühal hommigul vara püiavad olgu kas pereema või peremees ise, ehk ka teised pereliikmed varajamast teisi ülese tõusta ja siis laisku ülestõusjaid urbekimpudega jalgemööda peksa, et vara ülesse tulla ei tea. Mis põhjus sellel on, ei tea ise keegist jutustada.

E 3848 (3) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mida rahvas rääkivad, olla esimene saelõikaja kurat olnud. Kurat hakanud maja ehitama ja leidnud, et ka lage ja põrantad tarbeks läheb. Kurat võtnud teise kuradi seltsi, löönuvad palki pukkide peale ja hakanuvad lõikama. Selle juures tilkunud kuraditel juuksed otsas ja pea suitsenud, kui selle juures ei teadnuvad mehikesed, et tarvis oleks saele hambid sisse lõigata ja teritseda, kui ka käända ja kiilu tagast lüia. "Võtku seda ja teist," ütelnuvad kuradid, "tapa või ennast ära," ja jätnuvad laua lõikamise järele. Inimesed aga näinuvad, pöörnuvad sael sael hambad, teritsenuvad ja löönuvad kiilu tagast järele ja tänase päevani on see amet jäänud, kui mõned ütlevad seda tööd "Kuradi töö raskuseks olevat."

E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas vähjad vette saivad Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.

E 3850/1 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Miks tammepuul katkenud lehed on Korra tahtnud vanapagan jumalat kiusata ja küsinud selle käest, kas see mitte üht väikest palvet kuulda ei võtaks. Jumal vasta: "Sinu palve saab täidetud nii pea, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on." Vanapagan rõõmustas selle lubaduse üle mehe moodi, ootas pitkisilmi sügiset, kuid pahanduseks ei varisenud lehed tamme otsast maha. Vanapagan mõtles: "Pole viga, ootan talveni, küll nad siis lume ja külmaga kõik maha pudenevad." Tali tuli, kuid lehed olivad ikka veel tamme otsas ehk nad küll jo kolletanud ja närtsinud olivad. "Oot, oot," trööstis end Vanapagan, "küll nad enne kevadet ammu maha pudenevad." Kevade tuli. Uued lehed olivad jo kaunis suured, nüüd langesivad mineva-aastased aega mööda maha. Vanapagan nägi, et ta tüssatud oli. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja krabis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja maanitseb oma lõhutud lehtedega igaühte vanapagana tigeduse eest.

E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad. Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat. Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla. Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa. Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks. Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.

E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Murujärv Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti. Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata. Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud. Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta. Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.

E 3854/5 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karksi lossi varandus Karksi lossi varandused olla kõik praeguse Karksi kiriku kohale keldritesse ära peidetud, kuhu hiljemini praegune kirik peale ehitatud saanud. Seal olla rikkad varandused varjul, mida aga kellegile õnneks pole antud päevavalgele tuua, sest et vanatühi ööd kui päevad seal juures vahti pidavat. Mitmel korral olla õpetaja ühes kiriku vöörmündritega küünla, tule ja piibliraamatuga katsunud keldrisse minna, kuid asjata! Ukse kohal, suure vaskvaadi otsas istunud must kass, puhunud tule ära, nii et edasiminek võimata. Lossi käikude (siselduse), keldrite plaanid old kõik ära Rootsi viidud, nii et siin õieti lossikeldrite arvu ja kohtasi ei teatagi. (Aasta kümne-kaheteistkümne eest tagasi olla heebreamehed Rootsis olevaist plaanidest haisu ninasse saanud ja plaanid välja nuhkinud ja ilma lubata kaevama hakanud, mis töös nad aga ülemalt poolt takistud saivad, ühe öö olivad mehed tubliste tööd teinud, mille järeldust veel praegu näha võib.)

E 3856 (6) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes tahab, et temal hea mesilase pidamise õnn on, see lugegu kevadel, kui mesilased mesipuust esimest korda välja laseb, puu juures kord õieti teine kord tagurpidi Issameiet.

E 3857 (1) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Siki, viki, vaariseeri, Kommedeeri taari jalga. Nupp oli kulda kansa, vansa. Paabu lutsi panna, vanna. Ut tuut, tuudi luut. Siirat sirka markapuu. Käki Viiu vildsed püksid. Värava vänt, kirstu kramp, ukse link.

E 3858 (2) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Aksi, toksi, toome viisa. Vanemi kullu, silli älli. Nipu, napu, kalevi kapu. Lõõri, laari, tõrva aade.

E 3858 (3) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Ahti kahte kapa taali, Perva roodus barapan, Siida potska, niida vo, Saara papa mamma ko. Ühte kahte, liidi laadi, vitsu vimmu, kulle kämmu, virepu vipsu, reinu kepsu.

E 3858 (4) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Tiiser, tiiser, tiiger naager, kulter, kalter, vagame valter, teiken, taiken, tillen pois.

E 3860/1 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast lõhmus liivane on? Jänesel oli õigus end kõigist puukoortest endapidi toita mõistlikult, aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võiksivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda ja leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tulli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist kuni peremees aeda astus. Jänes kuulis värava kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ning jukkas metsa, magas siis seni kui nälg nüpeldama tulli, siis katsus metsapuude päält proovi. Leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokamaitse oli, kui need aiaviljapuud kõik ühtekokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga head asja pruukida on. Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes lõhmustest metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsajumal, ta viskas iga lõhmusekoore alla puumähi sisse liiva, kes jänese hambad pidi ära nürima, jättis aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavaks. Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusekoort, vaid toidab enda haavakoorest. Sellest on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.

E 3862 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vähjad Pääle lõunat ühel ilusal päevapaiste ilmal istus vanapagan Koodiorus jõe äärel kingu pääl ja vaatas jooksvasse vette uhket kalade mängi. Et päike liig soojaste paistis, siis hakkas vanal ihu sügelema. Ta nihkles ja rihkles, vähkles mööda maad, aga ei paremat ühtegi. Viimaks istus ta vana koha pääle tagasi, kiskus kuuehõlmad lahti ja hakkas kirpe otsima, leidis neid puhust määratu palju. Ta korjas neid ükshaaval ihu päält ja kortsude vahelt ning pildus jõkke, kus nad ka praegu alles elavad ja vähjade nime all püitakse ning süüakse. Tähendus. Nimetatud Koodiorg, mis selles jutus ette tuleb on Pärnumaal Halliste kihelkonna Vana-Kariste vallas.

E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koodiorg Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.

E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve näkk Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu. Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.

E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sillavalgme Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.

E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluoja Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat. Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat. Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.

E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kottnõmm Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.

E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Visaku järv Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud. Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.

E 3869/0 (14) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel taluperemehel, kes alati suures rahanäljas oli, juhatadi ööse unel teda tuttavas kohta metsa äärde, kus üks suur kivi oli. Selle kivi all olla terve tünder raha. Ära pidada aga neljapäeva ööse kella kahetõiskümne ajal tooma. Kivi pääl olla suur nõelujauss, sellel ei ole tarvis midagi lausuda, siis ei saa ta midagi tegema. Mees mõtles "Tühja kah, unenäod on mitu petnud, nii saavad ka mind petma." Tõsiel ööl juhatidi jälle ja ka nüüd jättis mees minemata. Kuna viimaks kolmandal öösel juhatadi, mõtles ta: "Pagana pihta, ma katsun korra kas unenäod tõeste tõtt jutustavad." Lähemal neljapäeva öösel kella kahetõistkümne ajal jalutas mees metsa äärde suure kivi poole, labidas seljas nagu Saare Mats kunagi. Kui ta kivi juurde jõudis, nägi ta ussi kivi pääl ning üks läikiv raha tema lähedal. Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta, aga uss ajas enda õigeks ning tõmbas raha oma kõhu alla. Mees mõtles tüki aega, viimaks hakkas labidaga kivi külje alt kajuma. Väsitava kajumise järel paistis juba paja sang ning varsi oli katal rahaga täidetud käes. Nüüd oli ka uss kivi päält ära kadunud. Mees kandis raha kodu, seda sai sada seljatäit, igas selja täies kuuskümmend kamalutäit. Perast ei kuuldud teda enam raha puuduses olevat.

E 3870 (15) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laiskkull Kõik linnud muretsesid omale Vanaisa käsu järele pesaaseme, valmistasivad selle järele pesa, kuida nad jõudsivad ja kuida nende mõistus järele andis. Kullid loosid omale pesa kuuseoksadest kõrgetele puulatvadele, lõokene põllupinnale, käblik kummis kena sulgist siidise pesa, jõhvlind vooderdas seda jõhvidega seest, puusepp krähn hööveldas omale ilusatest haavalaudadest valge tuakese, tihane valis selleks pehme puukannu, laanelinnud loosid omad pesad laanede laiudest, põllulinnud seda põllupiiridesse, nii kuida keegi soovis. Olivad nüüd kõik omad pesad valmis teinud, läks vanaisa vaatama, kui hoolega nad seda valmistanud olla. Ta imestas pääsukese ja käbliku kunsti ning kiitis nende osavust. Viimaks tulli laanekull vanaisa juurde kaebama, et tema kusagilt pesaaset ei ole saanud, tõised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud. "Sina laisk," tõreles vanaisa. "öösi, kui kõik tõised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui tõised töös on ja lahkeste laulavad, magad sa põesas, palava päiksepaistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma ka sind enam mujale muneda, kui ainult samla pääle ilma pesata, kus alati karjased sind peavad eksitama, sest et sa seda laisalt oled ära teeninud, ka pead sa omale laisakulli nime saama. Nii ei tee ka nüüd laiskkull enam pesa, vaid muneb samla ehk mätta pääle ja haub sääl omad pojad välja.

E 3871 (16) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelespia Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, kus neile siis nimi sai nimetadud. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsuksilmad ja hellerheinad, kõik pidavad vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese panni ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe pääle lume oma õisi võib näidata, sest et ta kõige kaunimal viisil tõiste seas mõistis üles näidata: "Sinu pääle saagu esimene armastus inimeste seas," ütles ta. "Ka sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike. "Ja sina valge lumelill," nimetas ta "sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud." Kui vanaisa nõnda lilledele nimesi säädis, tulli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Armas taevataat ja lillede peremees!" algas ta kõnet, "ära unusta mind vaest lillekest mitte, sest ma palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles; ärge pahandage selle üle, vaid andke andeks mo eksitused!" Vanaisa oli seekord õige tõelikus tujus, ta ei tahtnud ka taeva sinilillekest ilma nimeta jätta. "Sinu nimi," ütles ta, "olgu meelespia, sest et sa vana nime meeles ei pidanud. Ka iial ärgu kasvagu sa enam kõrgel ilusatel mägistel maadel, vaid pead alliku äärde ja loigu kohtadega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks pesta võid. Sind ärgu kitkugu keegi muu õnneline ega armastaja, kui ainult need, kellel midagi meeles pidada on, sest et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mis mitte meelest unustada ei või." Lillekene läks ära ja oli oma "meelespiaga" väga rahul. Sest ajast ei kasva taeva sinilillikene enam ilusatel mägistel maadel, vaid peab ainult niiske kohtadega leppima.

E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu: "Mine ikka kõigelt poolt üle, kividest ja kandest, metsapuudest, orgudest ja mägedest kuni rikka Aale viljaaita..." Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..." Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud. Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte. Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha. Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat,/et/ laanekütt olla ahneks/läinud/ tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.

E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis. Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui/hundi/ kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda. Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.

E 3881/2 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öösine juhatus Ühel peremehel juhatadi öösi unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis mine neljapäeva öösel üles oma kambri pääle, sääl on suur vana kapp, see on linaseemne aganaid täis, nende sees kapinurgas on üks lõngakera, see on kuldraha täis. Enne minekut ei tohi sa midagi palvet lugeda, vaid pead pahema jala suka kinda eest kätte võtma. Pahema koega pead kapiukse päält lahti võtma ja ka sellega lõngakera kätte otsima. Kui juba kera tuppa oled viinud, siis võta pimedas see lahti, nii et tuld toas ei ole. On see sul kõik korda toimetadud, siis võid tuld üles võtta." Kehv peremees ei uskunud seda, ta mõtles: "Tühja kah sellest võib olla. Kes selle raha jälle ülesse kappi sisse panni, - see kõik on tühja unenägude petmised. - Kuldraha jälle üleval kapi sees - no kas sa kuuled. - Kapp on sääl küll ja linaseemne aganaid ka täis, aga tont... see ei või õige olla - raha üleval kapi sees. See on vigur, mis keegi mõteldagi ei tea." Ta jutustas oma unenägu perenaesele, see sundis aga vägisi peremeest minema; kui see sugugi järele ei annud, mõtles ta isi kord raha otsima minna. Juhatused olid tal teada. Tulli neljapäeva õhtu, perenaene ei võtnud end riidestki lahti, heitis niisama voodisse. Öösi, kui kell kakstõiskümmend lei oli ta valmis redelipulke mööda ülesse ronima. Niipea, kui ta laudile sai, hakkas keegi põleva silmadega matsatades tagalt kappi välja tulema. Perenaene ehmatas ära, ta katsus nii ruttu kui võimalik - laudilt maha - kamrisse - lipsti oligi peremehe tagaselja voodis, nii vagusi nagu siga rukkis ega hinganud sõnagi. Neli nädalat läks mööda ja uuesti juhatadi peremehel sedasama viisi. Ka nüüd jättis ta minemata. Jälle läks neli nädalat mööda kui kolmandamat korda juhatadi. Peremehel oli ka juba puudus majas, "seinade küllest ei olnud midagi võtta." Perenaene nuttis iga päev, sest söögid, mida keetma pidi, neil ei olnudki marja magu juures, nii väha oli sääl iva. Viimaks jõudis asi nii kaugele, et peremees öösi laudile raha järele läks. Ta kartis esmalt küll, aga kui nägi, et säält kedagi vastu ei tulnud, läks ta julgemaks. Juba oli kapiuks peremehe peos. Ta segas ja segas ning leidis ka viimaks lõngakera. Oli ta seda kambrisse viinud ja lahti võtnud, leidis säält nii palju kuldraha, et temal küll sai. Ta ostis veel maja lastele päranduseks, õiendas võlglased kaelast ära ja elas pärast ilusat elu.

E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast kate taeval ees on? Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima. Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.

E 3884 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupäeval ehitadakse jõulukuuske. Tähendus. Urbele- ja tuuleristipäevad ei tule pühadeks pidada. Need kaks neljapäeva loetadakse tuuleristipäevadeks, mis enne suurt ristipäeva on.

E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arstimised Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata. Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.

E 3892 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kasvab käsn kuhugile käe ehk ihu pääle, siis hõeru öösel kuupaistel, paistuse kohal seina pääl, küll ta siis kaob.

E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.

E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.

E 3892 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka soolavesi kolm korda vanast puuratta rummust läbi aetud, kaotab täied loomade seljast ära. Seda tuleb kusagil hoones valada nii, et tuult rattarummule ligi ei pääse, muidu ei aita see midagi.

E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.

E 3893 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.

E 3893 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sammaspooliku rohitsemiseks on üks viienurgeline rist, mida pahema käega kasetohu pääle on tehtu. Haiguse kohta tuleb sellega iga päev kolm korda vajutada. Esimene kord hommikul, teine kord lõunal ja kolmas kord õhtu.

E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.

E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud. Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.

E 3894 (12) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.

E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob. Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.

E 3896 (23)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisede peal hoietadakse paiselehti, siis kaovad nad rutem ära ja koht, kus haigus oli saab seda varem terveks.

E 3896 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kusagilt ära valusaks hõerutud on, siis tuleb sinna suuri teelehti, mis aiade ääres kasvavad, pääle panna.

E 3896 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi. (Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.

E 3897 (27) < Halliste khk, Kaarli v, Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma. Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.

E 3897 (28) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm lüpsikut haisutada saab, siis tekib piimale halb maik juurde, nii et enam süia ei kõlba. Arstimine on järgmine: võta seesama lüpsik, keda lehm on haisutanud ja anna sia kätte, lase teda haisutada ja songida, pärast pese puhtaks ning suitsuta kadakaokkadega, siis saab see piim jälle hea olema, et teda küll sellesama lüpsiku sisse lüpsetakse, kus ta enne halb oli. Tähentus. Sellest see sõna tuleb: piim on ära nõiutud, kuri silm on minu lehma piima ära rikkunud, kade ära kahetanud jne.

E 3897 (31) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seest valutab, süda vesine on ja rindealuse ülesse kisub, siis tuleb pütsiku (putke) ja entsjaani juuredest keedetud vedelikku sisse võtta. Haigus saab nagu vari kaduma.

E 3898 (32) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadud inimene kahetsikõlladest valmistadud joogist ehk leivast abi ei ole saanud, siis tuleb "ütsmekahetsi rohi" valmistada - järgmiselt. Korja üheksat sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõigu nad, sellejärel tuleb neid siis kas küpsetadult leivas ehk mujal söögi, nimelt ka teevees sisse võtta. Sissevõtmine ei tohi aga mitte tuule käes sündida. Tähendus. Kahetadud inimest võib tunda kui ta võerast juttu ajab, mis kusagile ei kõlba ehk on kiusak või jonnak.

E 3898 (33) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelerohi. Kui inimene meelest segane on, nõnda nagu kõnekäänus öeldud on "meel jookseb peast ära". Meelerohis tuleb allikaäärseid taimesid korjata, ära kuivata ja siis nendest valmistadud vedelikku sisse võtta. Enne sissevõtmist vajuta käega kolm korda rinna pääle ja pea pääle meeltekohta.

E 3898/9 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ülekäia hein (valeriana officinalis) on rohuks rampide vastu. Leent võib keedetult sisse võtta, nii kui ka kuivalt haisutada. Kui rambid veest ujuden on saanud, siis tuleb sinna kohta kusalt jõest välja sai tultud vanahõbe maha kaabitsema, ikka nii, et tuult kaabitsedes vanahõbele pääle ei puudu.

E 3899 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sööja rohi (Euphorbia helioscopia). Kui sööja inimesel selja sees ehk ka mujal on, siis tuleb sööjarohtu iga hommiku korjata, üheksama hommiku jagu kokku panna ja ära keeta. Pärast tuleb see ärakeedetud vedelik sööja kohale peale võida. Enne võidumist tuleb aga sõrmega haige koha pääle seitse viienurgalist risti tõmmata. Küll sööja sedamaid kaduma saab.

E 3899 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kirbusid ära kaotada tuleb hanipaju lehtedega, kui neid tubaka moodi on katki lõigatud ja põrantude peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutadud.

E 3899 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel või valge on, siis tuleb neile kevadisi kollaseid lillesi süia anda, küll siis või kollaseks läheb.

E 3900 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Arstimised/ Kui inimesel üks niisugune valu on, kus üks valujutt alati nagu nuaga ihus lõikab, edasi läheb ja ikka alati suuremat valu teeb, siis kutsuvad vanemad inimesed seda jooksjaks. Selle vastu tuleb jooksjarohi (veronica offcinalis) keeta; seda vett tuleb siis jooksjahaige koha peale määrida. Määrimise ajal tuleb "Meie isa" seitse korda ära lugeda, siis kaob jooksja kus seda ja tõist.

E 3901 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimanurmikuid vanakuu sees tehakse, siis ei saa sellel piimal sugugi koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatakse.

E 3901 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tehakse piimanurmikuid noorekuu sees, siis saab sellel piimal rohheste koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatud saab.

E 3902 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku.) Kui kevade lehed kavva punga jäävad, siis tuleb hiline sügise, pääsevad nad varem pungast lahti, siis varane sügise.

E 3902 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pärnad rohkeste õitsevad, siis tuleb tuuline sügise.

E 3903 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jõulu ajal rohkeste tähti taevas on, siis saavad karjaelajad sel aastal rohkeste siginema.

E 3903 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui majaehituse materjali vanakuu sees veetakse, siis seisab see maja kaua terve.

E 3903 (34) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui midagi puud riistapuudeks maha raiutakse, kui see puu tüve ülesse viskab (hända viskab), sellest saab hea riistapuu.

E 3903 (36) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kiriküüt (ööpik) kevadel petab, siis põletab inimene sel aastal enese ümbert kas mõned riided ehk mõnda muud suuremat asja ära.

E 3903 (37) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui adrariits (kui kevadi kündes ader kivisse kinni minnes riitsatab) ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Petab lõokene, see tähendab head.

E 3904 (40) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lauluräästa petmine tähendab õnne.

E 3904 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalkuni petmine tähendab kahju.

E 3904 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana hobuse petmine tähendab head. Vana hobusel ei ole muul ajal luba petta antud kui ainult suurel neljapäeval ja reedil.

E 3904 (43) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui rukkirääk ära petab, siis sureb sellest perekonnast keegi sel aastal ära.

E 3904 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hänilise (linavästriku) petmine tähendab põdemist sel aastal.

E 3904 (45) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vutt (vuti laul: võtma tükk, võtma tükk) ära petab, siis ei kasva inimene sel aastal sugugi, vaid kaob enamiste kokku.

E 3904 (46) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder ära petab, see toob sel aastal palju kurbtust.

E 3904 (47) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder kudrutab, siis lähab ilm külmale.

E 3904 (48) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuuldakse esimest tedre kudrutamist öösi, see tähendab õnnelikku aastat; kuuldakse päeva, siis õnnetumat aastat.

E 3904 (49) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tedre kudrutus kahte noort inimest ühe korraga ära petab, siis saab neist abielupaar.

E 3904 (50) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mehik (meelikas) ära petab, isiäranis peremeest või perenaest, siis saab sel aastal nende kari heste korda minema.

E 3904 (51) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui mehik (meelikas)/ petab karjast, siis ei juhtu tal sel suvel ühtegi halba.

E 3904 (52) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pääsukese petmine tähendab halba.

E 3905 (53) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noor varss ära petab, siis on inimene sel suvel õige isuline.

E 3905 (54) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öökulli petmine ei tähenda kunagi head. Kõik seda nimetadakse petmiseks, kui inimene kevadi ilma ivata, s.o ilma söömata, väljas esimest korda seda aastat ühe linnu healt kuuleb. Et enamiste kõik petmised halba tähendavad, siis ütlevad vanemad inimesed alati, kui kevade ilma ivata välja minnakse: "Võta linnuiva" ehk jälle "Võta linnupetist!"

E 3905 (58) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kaks pulma vastastiku juhtuvad, siis tähendab see elusse halba. Vanal ajal olla siis kumbagist pulmaperest, ühelt poolt peig, teiselt poolt pruut ära hukatud ja järelejäänutest abielupaar säetud. Nii tõendavad veel mitmed õige vanad inimesed ja sellel tõendusel on ka oma tõsine külg. Üht niisugust teadvat Halliste Kaarli Anne ja Ikke soode vahel juhtunud olevat, mispärast nüüd ka veel soole Anne nimeks on jäänud. Üht tõist lugu teadvat veel mõned vanad inimesed jutustada, mis Võrtsjärve pääl on juhtunud, kus siis ühelt poolt peig ja tõiselt poolt pruut Võrtsjärve on ära uputadud. Ka Helme kihelkonnas Koorkülas olla üks niisugune juhtumine ette tulnud.

E 3907 (73) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keegi puu sügise õue pääle ära kuivab, see tähendab kadumist.

E 3907 (74) < Halliste khk, Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui keegi puu/ Kuivab kevadel ära, siis head.

E 3907 (76) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pulmades noorpaar santide vastu õige tige on ega neile kedagi ei anna, siis saab nende käsi halvaste minema. Rahvajuttude järel oli kord sant kõik pulmalised soenditeks, huntideks teinud. Peig ja pruut olid aga pea hundid olnud, kes tõisi taga ajanud, kuni nad kõik metsa jooksnud.

E 3910 (103) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suurel neljapäeval ja reede hommiku enne päeva tuuakse metsast kuive puid, oksasid ehk rämsu, nõnda nimetatud linnupuid. Siis lastakse nad seni allel olla, kuni esimese ülestõusmisepüha hommikuni, kus nad siis munade keetmise ajal paja all ära põletatakse. Kes puud enne päevatõusu metsast kodu saab tuua, see olla sel aastal heasti virk ja hoolas, kes aga oma vooriga päeva kätte jääb, see laisk ja loll. Kes need linnupuud metsast toonud olla, see saab siis sui palju linnupesi leidma, sellepärast ka siis iseäranis lapsed püüavad metsast linnupuid tuua.

E 3912 (114) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui krähni põrrr (üks niisugune heal, mis kirjukrähn alati kuiva haavaoksa vastu põristades teeb. Seda häält on enamiste kevadisel ajal kuulda) ära petab, siis inimene väga laisk sel aastal olema.

E 3913/4 (136) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kured vahest tare harja kohal ära eksivad, siis arvatakse mõnda iseäralikku juhtuvat. Tähendus. Kui kured ära eksivad, siis tuleb seitse ümargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile siis hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta: Teele, teele, kurekesed, isa ette, ema perra, lapsed veel kige perra. Küll nad siis õige tee kätte leiavad. Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.

E 3914 (137) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskede käbid veel tõiseks aastaks otsa jäävad, see näitab õnnelikku aastat, isiäranis viljasaagi poolest.

E 3914 (138) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lähvad aga need käbid otsast juba maha, mis mullu kevade otsas kasvasivad, siis tähendab see halba aastat.

E 3914 (139) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel kevade palju tolmukaid on, siis saavad õunapuud sel aastal rohkeste vilja kandma.

E 3914 (143) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hapuõunapuud õitsevad, siis on odraküli aeg käes.

E 3915 (151) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jüripäeval hagu raiutakse, siis püiab hunt karjas sellel suvel palju kurja teha.

E 3916 (163) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu ette päeva maha läheb, s.o kui ta kaugemale veereb kui päikene looja lähab, siis tähendab see külma. Olgu kas talvel ehk suvel.

E 3917 (169) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paitu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui täuel (täiskuu) kuul kartohvleid tehakse, siis saavad nad heasti suured ja ümargused kasvama. Tehakse aga noorel kuul, siis loberdikud ja veikesed. Sedasama tähendust tuleb ka kaalide kohta tähele panna.

E 3917 (170) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kartohvlid vanakuu sees maast üles võetakse, siis lähevad nad kergeste mädanema. Noore kuu võtmise ajal vähem.

E 3917 (172) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külvinädalil veel puud lehtis ei ole, siis tähendab see hilist sügiset.

E 3919 (191) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külinädalil puudel veel lehti otsas ei ole, see tähendab hilist sügiset.

E 3920 (201) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tuulehaaga (tuulehaga on niisugune puhma sarnane paks kase- või kuuseoks, mis nimetatud puudel ülevale okste sisse kasvab) kellegile jalgu lüüakse, siis kasvab sellest tuline (kärmas) inimene.

E 3940 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noore kuu esimesel reede õhtul läks peigmees kosja ja võttis omale isamehe kaasa, isame poolt pidi aga saiakott olema ja pruut pani saiakotti sukke ja kindaid.

E 3942 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õueväravatesse pannakse, kui pulmad suve ajal, noored kased püsti. On aga pulmad talvel, siis pandakse kuused.

E 3948 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/--/ Selle järele läks pruut ahju ette ja viskas kolm halgu puid ahju ja teist nii palju ahju peale. Kui ahju hästi taha otsa läksid, siis old ta eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsi perenaise ametist lahti. Oli pruut puud visanud, siis pani ta vöö ämma jäuks ahju lõsnale./---/

E 3955 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Mt. 281 B, 8 teksti. Vanasõna "Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab", EV 1821, on üles kirjutatud Kuusalus. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Härg ja mesilane Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles: "Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!" Mesilane vastas härjale: "Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on annud. Üks suur ja palju rammu, ja teine veike ja palju mõistust." Härg vihastas selle üle ja ütles: "Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla." Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otsekohe härja kõrva sisse ja hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja edasi tormas, ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras, aga lahti ta ei saanud. Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles: "Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."

E 3956 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 80, 11 tekst. Sama süzheed jutustatakse ka karu ja mägra või kahe koeraga. Üldtuntud kõnekäänd. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siil ja karu Kord tuli ühel tuisusel õhtal siil karu juure ja palus, et see talle omas pesas ruumi annak ja karu lubas siili hea meelega oma juure korterisse. Esiotsa oli siil karuga kaunis heasti rahul, aga pärast läks võeras väga julgeks ja hakkas karut tülitama. Ta ajas oma okkad laiali ja torkis karu. Viimaks ei olnud karul kudagi elu ja ta ütles oma võerale: "Meil oli esteks küll hea, aga ma näen nüid, et meie maja meile mõlemile elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema." Siil kostis aga karule: "Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin hea elada, ja küllap see välja läheb, kel kitsas on." Karu süda sai täis ja hakkas siili karistama. Ta haris siilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga haavas ennast nii kangesti, et ta nina ja suu verine oli ja ta kange valu pärast karjuma hakkas ja pesast välja jooksis ja oma pesa siilile jättis.

E 3989 (7) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremkuul ei tohi veskil käia, siis lähevad jahud koitama.

E 3989 (10) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus puu sees oksad tüika poole on ja kui see puu kuskile maja sisse pandakse, kas sarikaks ehk aampalgiks, siis läheb see maja põlema ja niisugust puud hüütakse tuleoksa puuks.

E 3994/6 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Korra südatalve ajal oli üks vanamees pitkal reisil tundmata metsas teelt ära eksinud. Teed ja raad olivad suutumaks ära tuiskanud ja mees surnuks väsinud, kui ta viimaks ühe üksiku metsas seisva majakese juure juhtus ja õnne tänas. Majakeses ei olnud elavat hinge leida, aga reheahi oli alles soe. Mees puges sinna ülesse ja heitis puhkama. Kui ilm pimedaks oli läinud, tulivad hulk mehi üksteise järele kokku ja hakkasivad imeliku talitust peale. Rehe põrmand künneti üles ja küliti odrad sisse. Vili tärkas üles, kasvis ja sai sedamaid küpseks, leigati ära, pekseti ja tuulati, tehti käsikivil tangudeks ja tangudest keedeti suur katlatäis pudru. Nüüd võttis igamees pudrukeetjatest hea kubu peergusi nööriga kaela ja süitab kimbu peergusi pihus põlema, pistis linaroobitse vöö vahele ja astus siis pudrukatla juure sööma. Igaüks, kes korra lusikuga pudru võttis ja suhu pistis, tõusis lendu ja tormas uksest välja. Nenda kadus viimane kui mees. Keik see aeg oli võeras mees ahju peal hiire vagusi olnud, nüid, kus keik vaikseks jäi, kobis ta ahju pealt maha. Küll ta mõtles ja vaevas oma pead, mis keik see temp ometi pidi tähendama ja mis imeline pudru see võis olla, et iga mees, kes seda katsus, kohe lendu tõusis. Katlas oli veel pudru küllalt ja mees võttis nõuks proovi teha, kas tema ka lendu tõuseks. Et ta aga rehest välja ei pääseks ja tundmata õnnetuse sisse ei satuks, sidus ta ennast vööga rehes oleva kangateljede külge kinni ja mõtles: nendega ei pääse ma uksest välja ja võin ennast pärast jälle lahti siduda. Nüüd maitses ta pudru, aga oh imet, mis sündis. Nii pea, kui pudru ta suhu saanud, tõusis ta kõige raske teljedega lendu ja ilma et ükski asi teda veel oleks takistada võinud, tundis ta, kuida ta ühes teljedega juba kolinal uksest väljas oli ja taeva poole lendu tõusis. Sõit läks taeva alt tuule kiirusel kaugele põhja poole. Teel jõudis ta teistest tuulesõitjatest, kes peeru kihi ja põleva peergudega vihinal ka keik põhja poole lendasivad mööda, nendasama tormasivad teised temast mööda. Viimaks oli tuulesõitjaid nii palju, et neid tuhandeid üksteisest roobitsetega võideldes risti-rästi läbi mööda tormas ja taevaalune tulest keik valge oli. Nüüd alles märkas mees, et ta virmalisena taeva all sõitis. Peerukandjate roobitsedega vehklemine ja ükstõisest läbi tormamine läks viimati nenda ägedaks, et kõik ehk neid täis oli ja kirin-kärin taevaalust täitis. Mees teljedega pidi tahtmata niisamugi teiste keskel keeritama ja puudus oma teljedega sagedaste teiste keeritajatele külge, nii et teljed kolisevad. Siis ütlesivad tõised: "Tasa, tasa, suure tasku mees." Vastu hommikust eha liugles mees teljedega välja, sõidukoha poole tagasi ja leidis ennast viimati metsas tundmata majakese ees tagasi olevat. Kui ta ennast teljede küljest lahti sidus ja majasse sisse astus, leidis ta, et rehe põrmand niisama tambitud tasane oli, kui enne olnud ja kui ei oleks seal midagi sündinud. Nüüd oli majas inimesi leida, need keelsivad teda kõvaste, et ta oma Lapumaa sõidust kellegile ei pidanud rääkima ja juhatasivad teda siis õige tee peale välja.

E 3997 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Laevamehel läinud laev Põhjameres Lapurannas hukka, mehel olnud mõõk kaasas. Kui tõised roobitsedega vehklenud, löönud tema mõõgaga ja iga kord kui ta paugu annud, kukkunud mees. Siis olla tõised ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasku mees."

E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soend Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."

E 4000/1 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanausk Kui inimene tahab kohut käia võitu saia, sis piap kige päält kolm kord lugeme issameiet ja ristmisesõnu, mis nõnda on: "Jumala sie isa, jumala sie poja ja jumala sie pühavaimu nimel, nie kolm olgu ütsinde miu abimees, täempe nellapäne, riidine ehk puulpene päevak, jumale armuke. Sis pannas soola rätinärtsi sisse, võets kübenek soola, pannas näpug' suuvee (pesuvee) sissi ja ei pühite mitte suud kuivas, suuvesi visats lõuna poole maja seina pääle ja ütelts: Ninda mia paista ku päe paist ja taevaesa täheks paistav. Nüüd võets kolm kõrda kolm tera suula ja pannas kura jala suka sisse ja ütelts kolm kõrda: "Õnn hääl poole!" Kodun pannas kolm tera suula ninaräti sisse, pistets kural pool suhu ja ütelts kolm kõrda: "Õnn, hääl pool." Enne kui kohtutuppa sisse astus, pistets kolm tera suula suhu, jälle kolm kõrda niisamuti. Nüüd visats ülejäänu suul kohtutarre maha, vaatets enne lakke, ku tõiste inimeste pääle ja mõtelts: Jänesekäpp mine hundipessä ja hunt är' jänest är murda!"

E 4001 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kukkus hammas suust ära, visatasse see ahju pääle ja ütelts: "Ritsik (kilk), säh luuhammas, anna mulle raudhammas."

E 4001 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõna Kullakene, kuuli alla, hellakene, heina ladvan, enne kerinu sa kerasse, enne pugenu ja pesässe, enne ku sala salusid, nägemete sa näpistid. Üle minnu sa ütsme jõe, läbi minnu sa kivitse kirigutorni. Tervist toonu tullenna, viinu viha minnenna, Johanist Jordanisse, Piitruse Pauluse.

E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä. Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!" Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ." Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna." Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi. Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ." Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi. Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.

E 5040/41 (5) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännu H. küla vana püssümiis Peedo ütel pühapääval juttusõ aigu jõõ viirde kõnma, püss iks ka ütteh. Saanu kõnmise kõrraga ligi E. külla üte niidu pääle, mida Vanasilla ots kutsutas, säält olnu purrõh üle jõõ, sääl purdõ pääl nännu Peedo, et üts vana must miis istnu ja pääd suginu, sälg Peedolõ vasta. Peedo saanu arvo, et tuu kiaki muu ei olõ, ku vanatont esi, võtnu ruttu uma hõppõpreesi rinnast, murranu poolõs, tennu kolm risti pääle ja pannu siis kuuli asõmõlõ püssü sisse, tropus(?) kõvastõ pääle, tsihtnu õkva vana pääsugija pääle. Nii ku pauk olnu, nii olnu kah jõõh suur kahahus kuulda, vesi tulnu tuu pääle üle pervi vällä, muud ei olõ midägi näta, ei ka kuulda olnu, a pääle tuu olnu mitu aastaiga iks ega pühapäävah sääl kottal halõt oigamist kuulda.

E 5042/3 (7) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üttel tütrekkul olnu vanast väega suur himu kallit kaalahelmi, a ei olõ kostki tuu tarbis rahha saanu, tuupärast naanu ega pühapäiv juttusõ aigu mõtsa marjo otsma käüma. Käänu niiviisi joba mitu hääd pühapäiva, mara müünu är ja olnu tuud muudo jo õigõ pallo rahha käeh, pia nii pallo, ku helme masnuva, nii pallo olnuki viil puudus, ku üte pühapääva koratusist iks oll saanu ja lännu tuupreäst jälki üttel pühapääval mõtsa vai suuhu marjo otsma. Korano sääl õigo virgastõ, nii tulnu üts vana hall miis mano ja küsünü: "Hää lats, mis saa siin kah pühäpääväh juttusõ aigu tiid?" Tütrek üttelnu: "Näet eski, et ma marjo korja." Vanamiis küsünü jäll': "Mis sa naade marjoga tiit, et sa näid õkva juttusõ aigo korjat?" Tütrek kostnu vasta: "Ma müü mara är, et rahha saasi." Vanamiis küsünü jälki: "Mis sa siis rahaga tiit, et saa teda niiviisi ahnitsõt?" Tütrek üttelnu vanalõ mehele: "Mul um väega himo kallit kaalahelmi, nii kui mõnõl rikkal tütrekul umma, tuu tarbis um mullõ rahha vaaja." Vanamiis üttelnu tuu pääle: "Ku sul nii suur himo kaalahelmi um ja sa tuu pääle ega pühapäävah juttusõ aigo piat marjo korjama tulõma, tuuperäst kingi ma sullõ ütte kalli helme, mida sa äripääväh ja pühapäävah, üüse ja päiva, kottoh ja kerkoh piät kaalas kanma." Võtnu siilo alt üte kõgõ uma eloiä suurõ kirivä hussi välla, pannu tütrekulõ ümbre kaala ja kaonu esi sinna samma är. Tütrek lännu kodo, huss kaala ümbre, mõnõ tahtnuva küll är võtta, a ei olõ saanu inne kiaki võtta, ku tütrek är koolnu, siis kaonu uss ka kaala ümbrelt är.

E 5070/3 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kütti Kord eksinud üks kütt paksu metsa ära. Kui ta juba tükk maad oli ära käinud, juhtus ta ühe teise kütiga kokku, kes nasama ära oli eksinud. Nüüd nad marsisivad kahekesi metsa mööda ümber, aga õiket teed ei leidnud nad veel kusagilt. Õnneks nägivad nad ometegi metsapuude vahelt ühte tuld paistvat. Nüüd hakkasivad nad senna poole marsima, viimaks jõudsivad nad senna majakese juurde, aga õnnetuseks ei saanud nad senna sisse minna, sest et suur kõrge püstaed oli senna ümber tehtud. Viimaks ronis teine kütt ometegi üle aea sisse. Kohe kargasivad kaks suurt koera ta kallale, ta tõmmand oma mõõga välja ja löönud nad maha. Nüüd teind ta väravad seestpoolt lahti ja lasknud teise kütti kua sisse. Nüüd läind nad tuppa. Tuas istunud üks vana naene laua ääres ja ta tumm tütar ka. Nad küsinud süüa, aga vanamoor pole enesel midagit ütelnud olevat. Kütt tõmband mõõga tupest ja ütelnud: "Kui süüa ei anna, siis tapan teid praegu ära!" Tumm tütar näitanud kohe käega seina poole, kui seda näinud, et kütt mõõga välja võttis. Nad vaatanud ja näinud, et seina sees olnud veike kapi. Kui kapi lahti teinud, leidnud nad sealt seest kõiksugu maiuse asju ja ka kõiksugu joodavad viinad. Nad söönud nüüd kõhud täis tugevaste ja läinud nüüd üles pööningule puhkama. Teine jäänud rahuliste magama, aga teisel pole sugugi uni peale tulnud. Kesköö ajal kuulnud ta, et hulk mehi tulnud senna majasse. Nüüd alles saanud ta aru, et see olnud üks röövlite koht. Seal kuulnud ta, kuda see vana naene nendele rääkinud, et nende pööningal kaks võerast meest magavad. Peale selle kuulnud, et üks hakkanud teppi mööda üles tulema. Nii pea, kui see röövel oma pea ülevalt august sisse pistnud pööningale, napsti löönud kütt tal pea kui maani otsast maha, keha aga läinud hüpates tepist alla. Üks aga ütelnud tuas: "Ta ei saa vist üksi nende vasta, ma lähen talle abiks." Kütt seadnud nüüd ennast jälle valmis augu peale. Na pea, kui ta ka oma pea august sisse pistnud, napsti, oli sellega na samasugune lugu kui esimesega. Nõnda tapnud ta kolm tükki ära. Siis kuulnud, kui üks ütelnud: "Mu pojad ei tulegi enam tagasi, ei tea, kas neil siis na kaua võitlemist on?" Vana hall vanake, kes siis vist nende isa oli, läinud ka trepist ülesse. Ka sellega ei ole lugu teisiti läinud. Na tapnud ta siis kõik ära. Nüüd alles äratanud ta ka teise kütti üles ja jutustanud, et missugune lahing temal selle ajaga siin olnud röövlitega. Teine vastanud: "Aga mispärast sa siis mitte mind ei äratanud, sest ma oleks ka sul abiks olnud?" "Ma sain nendega ise üksi ilusaste valmis, sellepärast polnud mul teist mitte tarvis - ja kahekesi meie oleks ka palju suuremat kära teinud -, nad oleks siis kõik ühekorraga tulnud ja oleks võinud meid mõlemaid ära tappa." Nüüd nad läinud tupa, käinud mittu ja mittu tuba läbi, seal tubades olnud ka palju sõjariistu ja muid röövlite riistu. Viimaks juhtunud nad ühte tupa, kus palju inimesekehasi ja luit olnud. Ühest kambrist leidnud nad eilse vana ema oma tumma tütrega, need tapnud nad ka ära, ja nüüd olnud neil oma luba. Viimaks juhtunud ka kullakambrisse, sealt saanud nad siis na palju kulda ja hõbedat, kui aga süda lustib. Siis hakkanud nad kodu minema ja saanud ka õnnelikult välja metsast, aga see teine kütt, kes enne metsas oli, olla üks kuningas olnud ja nüüd ta pannud teise kütti oma riigis ühe kõrge au sisse selle eest, ta oli tema elu hoidnud, kui ta magas!

E 5074/5 (4) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurni katk Arvata ühe kahekümne viie aasta eest olnud üks suur katk meie mual ja teda arvatud üheks isesuguseks katkuks, sest kus peresse ta tulnud, sealt surmanud ta kõik ära. Valdade kaupa surnud sel korral inimesi maha! Kord olnud ta ka kangeste laastamas siin Baltimere kääru sees olevas Pootsi vallas. Ühel õhtal maganud ühes peres kõik pererahvas vagusi, paljalt vana hall isake istunud ahu peal soojas, tulevalguse paistel. Äkitselt näinud ta, kudas üks kera uksest tupa tulnud ja kohe magajate juurde läinud ja seal teinud ise niisugust imeliku koledat healt. Nõnda käinud ta kõik magajad korrast läbi, aga ahu peale, kus vanake peris kohkudes oli, pole ta mitte tulnud, vaid läinud jälle uksest välja. Vanake nüüd ahu pealt rutu maha, et teistele kua sellest teadustada. Küll hõiskand ja karjund na palju kui jõudnud, aga pole keegi end liigutanud ja olnud juba kõik katku läbi surnud. Sest ajast kutsutakse kõiki niisugusid äkilisi surma ikka nimega, see on Kurni katkuga.

E 5078/9 (6) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord viinud mees härja laadale ja saanud ta eest paljalt viis rubla. Pead sügades tulnud ta kodu, aga tee ääres olnud üks suur sügav tiik. Üks ütlend tiigist: "Seitse, seitse," konna moodi. Mehel süda täis: "Mis sa lorid, seitse, viis sain paljalt." Jällega öeltud: "Seitse, seitse." "Kas pead suud, mis seitse, kas sa ei kuule, et ma ütlesin juba sulle, et viis sain." Ei kuulanud tiigiheal sugugi vana mehe juttu, vaid ikka edasi lugend ta oma joru. Mehel süda na täis, et küsid: "Kas siis maksad mulle seitse?" Üks konna moodi heal teinud teiselt äärest vasta: "Jah." Mees kohe rahakott taskust välja ja viskand koti ühes rahaga. Ise ütelnud: "Homme tulen järele, katsu, et sa siis seitse maksad mulle välja." Naene ja lapsed jooksnud vasta nüüd küsima, et palju ta härjast raha sai? Mees rääkinud oma lugu, et homme siis saan seitse. Teine päeva läinud ta ühes lastega otsima, aga pole enam rahakottigi ega raha veel sugugi kusagil olnud. Nüüd saanud ta alles aru, et vanakuri ise seal tiigis olnud. Et kui ta oleks ise eila tiiki peale lubatud raha järele läinud, siis oleks nad ta ära uputanud ja ta hinge omale pärantanud, sest et mehel küll süda täis oli, et ta vähe raha sai, aga siiski ei annud ta veel ennast kurja kätte. Nõnda peasenud ta siis seekord nende künte vahelt.

E 5079 < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neljapäeva õhtased tööd Ei tohi kedrata, villu kaarida, linu ropsida ega muud niisugust tööd teha. Aga sukki nõeluda, vardid kududa, pastlapaelu teha võib, ja iseäranis sel õhtal arstitakse: nagu maalise arstimine, nikastamise, tütre mehele panemise sõnad loetakse ikka sel õhtal ja ka muud niisugused arstimised. (Kui kuulen veel midagi sest päevast, küll siis teadustan)

E 5093/4 < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuri silm Viha võtab vilja maasta, kadedus kalad meresta. Vanast usuti, kui keegi kas kogemata ehk meelega rauasõnu oli mõistma saanud, nendega siis tahes ehk tahtmata sagedaste nimelt viljapõldudele kurja võis teha. Näituseks läks niisugune rauasõnade mõistja võera ehk ka oma ilusast viljapõllust mööda ja äkitselt tulivad vahest rauasõnad tema meeli ja kohe ehk tõisel päeval oli rauarooste vilja peal ja kena lõikuse lootus oli lõpenud. Vihamehele tehti nüüd seda muidugi mõista meelega, aga võis ka iseendale ehk sõbrale kogemata ehk vastu tahtmist juhtuda, sest mõtete käiki ei suutnud keegi takista. Selle vastu oli hea, kui niisugune rauasõnade mõistja alati tüki rauda enda ligi kandis, sest sõnade mõju sai raugendud, kui see, kes nende läbi võis kurja teha, tarvilikul korral palja käega rauda katsus. Nõnda tükk vana usku.

E 5094b (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisõnad Mõne aasta eest alles suri Kambi kirikuvallas oma väimehe Toomas Sild juures väga vana naesterahvas nimega Els Talvik, kes oma noorespõlves Abjas elanud ja sündimise poolest Ukariste inimene oli. Seesama olla järelseisvat lugu sadandel kordadel jutustanud ja kui oma silmanähtust kinnitanud. Abja mõisas elanud tema lapsepõlvel üks vene poträtsik (müürsepp) kelle naene ja lapsed Kuresoos seeni korjamas käinud. Kuresoos olnud aga sel ajal väga palju ussa, kes podrätsiku lapsi seenil käies sagedaste nõelanud, mis häda mees küll kohe võinud ära aidata. Viimaks tüitanud ta sest ometi ära ja ähvardanud ussid Kuresoost ära viia. Ühel pühapäeva hommikul läinud mees Indu kõrtsi silla juurest Kuresoosse ja käinud jõe äärt mööda Abja mõisa alt läbi, loiku mööda kuni Paluoja kõrtsini, suureteest risti üle kuni Karjasoosse, mis Paluoja kõrtsi ja Kangru talu vahel on, sedasama teed läinud ussid loogetes tema järel, mitte paksus karjas, vaid minek tuurinud peaaegu ühe söögivaheaega. Usside teest ülemineki ajal tulnud hulk voorirahvast Pärnu poolt, palju ussisi saanud nende vankrirataste all puruks litsutud. Eelseisvat lugu olin mitme inimese suust ühteviisi kuulnud.

E 5097 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veresõnad Paljugi mõistsivad vanast veresõnu. Kord olnud minu vanaisa Voltvedi metsas puid raiumas ja haavanud oma jalga kurjaste ja ähvardas kuivaks jooksta. Õnneks olnud vana Halliku Hunt (kuulus arst Laatres) metsas olemas, teda kutsutud juure. Ta puhunud haava peale ja pühkinud sõrmega üle - verejooks olnud kohe kinni. See usk on vanema rahva juures veel praegugi väga kindel.

E 5100 (7) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõbedane kuul Suurtes soodes ja laias laanedes, iseäranis öö ajal üksi olles juhtusivad kütid sagedaste kurjaga kokku ja selle tarvis pidi neil alati hõbedane kuul ligi olema, tinakuul kurja peale ei hakanud. Kord näeb mees mõtuse puu otsas kudrutavat, püüab ligemale saada, laseb, ei kedagi. Mõtus soputab siivi ja kudrutab edasi. Seal märkab mees, et asi õige ei ole, aga hõbedane kuul puudub. Ei aita muu nõu, kui võtab sõle rinnast, pigistab kokku, paneb püssi sisse ja laseb. Nii kui pauk käib, olnud vana suitsenud aken rohus puu all maas.

E 5101/3 (8) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuli-ehk pisuhänd Kellegi peremehel olnud pisuhänd, kes talle salamahti võerast aidast varandust kandis. Pisuhänd elanud aidalakas ja sinna viinud peremees iga päev kausiga toitu. Iga kord keige paremat, mis majas olnud. Poisil, kes talus teeninud, olnud sellest kade meel, et keik paremad suutäied pisuhänna nahka läinud. Ta peitnud ennast ühel õhtul aida peale heinte ala ära ja tahtnud järele luurata, kuhu peremehe toodud toit jäeb. Hiljem tulnud peremees toidukausiga, pannud selle aida otsa peale ja läinud ise ära. Nüüd tulnud poiss heinte alt välja, söönud toodud toidu ära, pannud rooja asemele ja pugenud siis ise jälle heinte alla. Öösel tulnud pisuhänd pojaga ja poeg pistnud kohe kausist sööma. Toit pole maitsenud ja poeg ütelnud: "Äkk, äkk." Vana pisuhänd aga vastanud: "Pupp, pupp." (pudru, pudru). Kui poeg ikka edasi jonninud, tulnud vana pisuhänd, maitsenud ja tunnud kohe ära, et pojal õigus. Tulihänd mõtelnud, et peremees neid narrida tahtnud, pidanud nõu teutust kätte maksa ja aita põlema pista. Noor pisuhänd küsinud: "Isa, kuhu meie siis ise lähme?" Vana vastanud: "Ise poeme selle rattarummu sisse, mis õue peal maas on." Nüüd olnud poisil heinte all aru käes, ta pugenud, kui pisuhännad ära läinud, aida pealt maha ja teinud kaks pihlakapuust punni, mis just rattarummu augu jämedused olnud. Kui siis ait põlema hakanud ja pisuhännad ennast rattarummu sisse ära peitnud olnud, astunud ta rummu juure ja ütelnud: "Aamen ette, aamen taga, aamen risti-rästi läbi," ja löönud mõlema käega ühe korraga rattarummu mõlema otstele punnid ette. Nüüd olnud pisuhännad puuris. Küll ajanud nad rummu paisuma, rumm ei ole lõhki läinud. Mees visanud rummu põlevasse aita, nii saanud pisuhänd otsa.

E 5103/4 (9) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulesõnad Kui Jeesus alles maa peal käinud, tulnud ta ühel õhtul oma jüngritega rikka peremehe juure ja palunud öömaja. Peremees pole aga öömaja annud, üteldes, temal ei olla ruumi. Selle peale läinud ta vaese peremehe juure. See vabandanud aga, et "öömaja küll Jumala päralt" olla, aga nemad peksa hommikul rehte, mis peale Jeesus kostnud: Nemad kõik tahta ka abiks rehte peksma tulla ja nenda jäänud nad öömajale. Hommikul, kui rahvas üles tõusid rehte peksma, teinud Jeesus oma jüngritega sedasama. Kui tappe välja aetud, võtnud Jeesus põleva (peeru) pirru pihist, pistnud kuiva tapme sisse, see hakanud korraga loitama. Peremees ehmatanud. Jeesus aga kõndinud kepiga kaitstes ümber tule ja ütelnud: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine laudele!" Tuli aga põlenud vaikselt ja ühetasa. Pärast olnud aga terad ja aganud ise paikas. Kui rikas peremees asjalugu teada saanud, pannud ta imeks, kuida tema enne selle mõtte peale pole tulnud, et nenda rehte peksa võib ja katsunud varsti järele teha. Nii pea kui ta aga tule tapmesse pistnud, hakanud see varsti loitma ja tikkunud laudile minema, küll karjatanud mees: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine lakka!" See pole aga midagi aidanud, tuli löönud siiski lakka. Viimaks karjunud ta ümber tule jookstes: "Laurits, kurat, mis sa lakka otsid!" Aga maja põlenud maha. Selsamal ajal olnud Jeesus seal lähedal öömajal, üks jünger käinud väljas, näinud tulekuma ja ütelnud: "Üks kuri asi on väljas." Jeesus aga pöörnud teise külje peale ja ütelnud: "Pole viga, rikas mees peksab rehte!"

E 5105/6 (10) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõnad. Abja Jaanuseantsu Toomas olla "vanarahva latsi" ja aviten nenda samatig kahetset ja nikertset ja mõisten ka uisasõnu. Üits kõrd ollu lehma jalg paistetet, mis helenden, ei ole äp mahaki pisten. Peremees tullu tanumen vastu ja küsken: "Mi sel lehma jalal viga oh?" Karjapoiss ütelnu: "Ei tää, mi talle viga oh, uisk vist ära panden." Peremees vaadenu, vaadenu, lasken väha vile: "Hüh, hüh, hüh, hüh!" - vanapikk tullu loogaten, roomanu kolm kõrda ümmer lehma ja lakkun jalgu - jalg terve. Teine kõrd ollu Abja mõisa härgilaudan mitmel tükil jala paistedet, kutsut vana Toomas sinna. Parun küsken: "No, Toomas, mis sa arvad, mis meie härgadel viga on?" Toomas kitten: "Mis neil viga oh, parunihärra, uisal är pant, muud mias tia." "No kas siis siin laudas ussid on?" Toomas kitten: "Saame näta, parunihärra. Toomas lasken väha vile: hüh, hüh, hüh, hüh - viis tükki looganu välla. Mõni tullu seina alt, mõn riida alt, mõni pöhuhunigu alt. Parun käsken tõisi ära tappa. Toomas keeld, võten vitsaoksakse maast, löönu ütel hänna pääle ja ütelnu: "Kane, kane, kas sa kasid, sinna kun see ase om." Kutsut teomees käst ära viia Konnaveske mäe pääle. Teomees lännu ehen, uisa looganu järgi nagu suure mõugu. Ken uisasõnu mõist ega see neid ära ei löö!

E 5107 (1) < Tõstamaa khk - J. Öövel (1894). Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Üks kord läinud tütruk südaöösel paksust metsast üksipäini läbi. Kui ta kesk metsa jõudnud, näinud ta kohkudes enese kõrval kahte oma sõbratütrukut, kellel latsetüli ka kaasas on. Ta vaatab ja mõtleb, ma lähen nende juure ehk saab seltsis kodu minna. Niipea kui tütruk sinnapoole hakkab minema, kadunud need kaks teist tütrukut ära ja viuhti olnud juba natukene maad kaugemal, ühe teise puu all. Tütruk mässanud nõnda öö otsa. Viimaks, kui homiko valgeks läinud, märkanud ta, et need mitte tema sõbratütrukud pole olnud, vaid kurivaim, kes teda eksitanud. Tütruk olnud terve päeva aegu metsas eksinud, enne kui kodu mõistnud minna.

E 5108/9 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Mt. 650 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja. Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama. Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda. Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks. Selle peale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praega kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on. Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsunud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homikul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama. Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima!

E 5110/1 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks meest läinud teed mööda edasi, tee viinud neid viimaks paksu metsa sisse. Metsa jõudes tulnud neile lehm vastu ja küsinud, kus mehed lähevad. Mehed kostnud, nemad minna valge varese pesa otsima. "Soso," kostnud lehm, "minge natuke edasi, seal on üks pesa." Mehed läinud edasi, siis tulnud neile üks härg vastu, küsinud: "Kuste teie lähete ja mis selle varesepesaga teete?" Mehed ütelnud: "Meil on teda tarvis." See peale käskinud härg neid tagaspidi puu otsa minna ja varese munad ära võtta. Mehed läinud jälle edasi. Siis tulnud neile hobune vastu, see küsinud, mis nemad munadega teha. Mehed kostnud jälle, et neid tarvis olla. Nüüd jõudnud nad puu juure, kus valge varese pesa otsas olnud. Mehed läinud tagaspidi puu otsa ja toonud munad alla. Pesa, kelle sees munad olnud, olla sauna suurune suurune olnud ja munad ise olnud kui vaadid. Munad viidud kodu ja keedetud ära ja seda vett joonud mehed, selle järele mõistnud mehed linnukeeli ja saanud aru, mis linnulaul tähendab. Üks kord tulnud vares ja kaarnas nende ukse ees oleva kase otsa ja laulnud seal: "Teie saate varsti rikkaks, sest teie ukse kohal maa sees, on üks suur rahakatel." See peale läinud mõlemad linnud jälle ära. Mehed saanud linnolaulust aru ja hakanud ukse kohast kaevama. Nad kaevanud ja leidnud viimaks ühe suure rahapoti. Nende rahadega ostnud nad oma talukoha ära ja elanud nii jõukaste ning priskelt oma eluaja.

E 5112 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepapuul pikad urvad on, siis tuleb vaene aasta, siis tuleb vaene, aga kui lepal ümargused urvad on, siis saab palju otre.

E 5112 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsa minnes, kui püssi kätte võtad, peab ütlema: "Liha kotti, varvad metsa!" Siis peab püss paremine tapma.

E 5112 (9) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vilja külima minnakse, peab külvaja mati peale maha istuma ja kolm korda seemet läbi sõrmukse ehk preesi maha viskama ja ise seejuures ütlema: "Hõbeda valgust!" et kuri kahju ei tee.

E 5113 (19) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mõni inimene tuppa tulles ütleb, et seal või seal peres surnud üks loom ära, siis peab vastu ütlema, et: "Mede prussakas suri ka ära." Nii jäeb võera sõna kahjuta.

E 5113 (20) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seepi keetetakse ja teine küsib: "Mis sa seal teed?" siis ei tohi muud ütelda, kui: "Keedan pudru ehk apurokka."

E 5113 (21) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui siga ära tapetakse, peab varsti sia verise pea ahju otsa viima ja ütlema: "Et põrsad ka nii suureks kasvaks, kui tapetud vana siga."

E 5114 (27) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimal ussid sees on suvel, siis peab ühe pihelgapuu võtma, augu sisse puurima, üheksa ussi sinna sisse panema, augu jälle kinni panema ja siis põlevase ahju viskama. See peab aitama.

E 5114 (28) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis peab tingimata paar puuhalgu ahju viskama, sest ahi ei tohi ilmaski tühi olla.

E 5115 (33a) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hammas suust ära tuleb, seda ei või ka ära visata mujale, kui ahjukeresele ehk ahju peale, seejuures peab ütlema: "Kilk, võta sa enese luuhammas ja anna mulle raudhammas."

E 5120 < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned nimed jäivad mul esimeses kirjas avaldamata, need panen nüüd siia üles. Nimed. Tõstama jõgede ja metsatukkade nimed. I Jõed Kirikoaluse jõgi Must jõgi Punane jõgi Tõrvanõmme jõgi

E 5122 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu kevade suures okaspuu metsas kukub, tuleb veel külma. Kui jo veike lehtpuu metsa kukkuma tuleb, jäävad ilmad soojaks.

E 5122 (7) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui talvel kuuskedest okkad maha varisevad, tuleb teisel kuul sula.

E 5122 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuda metsad kevade jõudvad, nii peab ka külvi mees jõudma. Kui mets pikaline, siis põllumees ka.

E 5123 (16) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui sügise puulehed ühe korraga puudest maha ei lähe, siis ei lähe kevade lumi ka ühe korraga ära, hanged jäävad oja äärde seisma nii kui sügise lehti puudesse jäi.

E 5123 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kadrinapääva ja jõulu vahel metsad härmas on, siis tuleb hea rukki õilemine.

E 5123 (23) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui paljo pihlakamarju on, siis hea odrakasu.

E 5123 (24) < Haljala khk., Metsiku v. - A. Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui toomikas õitseb, külva linu, kui pihlakas, külva odre.

E 5124 (37) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Mare Kõiva 2005, Rerdigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sügisel vanal kuul lumi maha tuleb, siis põllud mädanevad heaste tümaks, kui noorel kuul - ei mädane.

E 5124 (38) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kevade müristab, siis pajokoor läheb lehti.

E 5125 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui suvel hunt karja hulka tuleb, siis peab karjane hüüdma: "Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!" Siis hunt teeb suu lahti, ei saa looma hammustada.

E 5125 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lepavitsaga ei tohi karjane loomi lüia, siis loomad jäävad punase tõbese.

E 5127 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui künnimees metskitse esimist korda kuuleb laulma, kui tikutab, siis rikub paljo rauapuid, kui näkkitab, siis ei riku.

E 5131 (73) < Haljala khk, Metsiku v - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom äkiste haigeks jääb, puhu loomale ninasse, lase püssi looma kõhu all ehk pane looma nina all püssirohtu põlema. Võta pihutäis soola, piira kolm kord ümber looma pea, anna loomale sisse, küll ta terveks saab.

E 5132 (74) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad hakkavad lehma taga ajama ja rahu ei jäta, siis võta vana kulunud luud. Pühi sellega lehma seljast ja viska senna poole, kust arvad viga tulnud olema, ütle ise: "Mine mo lehma seljast oma kodu tagasi," küll siis härjad lähevad senna, kelle süü see oli.

E 5132 (75) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad lehma rahu ei jäta, võta kapaga vett, piira ümber lehma pea, viska õueväravast välja ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!" Siis härjad lähevad senna, kelle süü läbi nad lehma järel käivad, lähevad selle inimese looma selga.

E 5132 (76) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmad härja moodi mõuravad ja ammuvad ja teise selga hüppab, aga pulli ei salli, siis võta risti iga rattarummu seest natuke rasva (nii moodi: esiteks tagumise parema, siis esimese pahema, siis tagumise pahema, viimaks esimese parema rattarummu seest). Siis pane kolm tilka võipiima, võta kolm lepalehte, iga leht ise puust, pane need risti rasva ümber, anna lehmale sisse.

E 5132 (77) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise kohta elama lähed, siis pane üks sulg elavadhõbedat laudaukse künnis(läve)paku sisse. Siis kuri silm ei hakka, ja loomad sigivad.

E 5133 (79) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel paised, siis võta kolme ukse alt prügi, vajuta kolm korda paiseid, viska senna samasse maha tagasi ja ütle: "Kui tulnud, nõnda mingu!"

E 5133 (81) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel veikseröögatus külles on, siis haugu kolm kord koera moodi: auh, auh, auh röögatuse peale, sülita kolm korda nõnda, et paljo sülget ei tule röögatuse peale ja pahema käe nimetissõrmega torka kolm korda röögatuse külge, siis tee veel veise moodi: mõõh! Küll ta kaub. Veikseröögatus hakkab sellest, kui loom inimese peale möögis.

E 5134 (84) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Leivaahjo ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võtad, viska üks puu ahjo, muido ahi nutab, tuleb leiva puudo.

E 5134 (88) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorel kuul ei tohi riideid pesta, nahk hakkab sügelema.

E 5135 (104) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kärnkonn õue ja hoonete ligi tuleb, võta lepased pulgad ja vii nendega konn võera maa, kõige parem, võera saksa maa peale. Kui ei vii, tuleb pahandust ja õnnetust.

E 5136 (109) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ajavitsa tüvikud ei tohi pikaks jätta. Kui pikk on, siis kurat sügab sääl oma perset.

E 5136 (113) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paha silm ehk imestus tuleb teise inimese sõnast, mõttest ja ka silma vaatusest. Kui üks inimene on pahal tunnil sündinud, siis selle inimese mõte, sõna ja vaatus teevad alati paha. Iga pääv peab oma pahad tunnid olema, kell 12 ja 2 öösel ja pääval. (Näituseks: Teise pere kari tuleb metsast kodo ja üks ütleb: "Näe mis ilus sõnn läheb selle lehma järel." Ja enam see sõnn sest lehmast maha ei jää, kas tee mis tahad, pane lehm lauta, sõnn käib ümber lauda ja ammub.) Kurje sõna vastu aitab ka see, kui teine liiga looi kiidab jne, siis sülita ja mõtle: "Sitta sinu sõna peale, oma koer kodu tagasi."

E 5138 (20) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme tööd on vanapaganal olnud, mis tehtud ei ole saanud, nimelt: sea niitmine, habemekarva sirgeks tegemine ja liivatuusti keeramine.

E 5141 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmapoisi kimbatus Mees läks talvel hobusega metsa. Külmapoiss nääb, et mees küleli reel, tahab meest kiusata, poeb mehe saabaste sisse, hakkab varbaid näpistama. Mees tunneb, kargab ree pealt maha, hakkab jalgu kõva tee peal vastu maad taguma, ajab hobuse jooksu, jookseb ise ree järele, külmapoiss katsus, et aga terve kontidega saabaste seest jooksu sai. Mees läks metsa, viskab kasuka reele ja hakkab puid rajuma, natukese aja pärast võtab ka kindad kääst, paneb kannu otsa, ise raiub puid. Külmapoiss nääb ja mõtleb: "Lähan kinnaste sisse. Kui mees kindad kätte paneb, olen kohe sõrmede kallal." Mees paneb puukoorma peale, kasuka selga, võtab kindad kannu otsast, tahab kätte panna - kindad on kanged ja kõvad kui kondid. Mees läks, tõi kerve koorma pealt, paneb kindad kannu otsa, hakkab kervepõhjaga kindaid pehmeks tegema. Külmapoiss oli rõõmus, et eluga peasis, aga küllekondid ja seljarood valutasid, mis hirmus.

E 5149 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk Kohalik jutt Haljala kirikust postimaanteed mööda Tallinna poole tulles arvata viis versta Tõikvere kõrts on. (Rahvas räägib, et enne on Tõikvere küla ka sääl olnud. Praegu on sääl Aaspere mõisa karjalaudad.) Sääl kõrtsi juures, maantee ääres on üks veike tiik. Kui see tiik on kaevatud, ei ole vett sisse tulnud. Siis on näkile kolm hinge lubatud. Esimene, kes selle näkile on hinge annud, olnud üks mees, kes ujuma lähend. Mees läinud ujuma, tiigist tulnud üks valge hobusevarss ja trampinud nii kaua mehe peal, kui mees ära uppunud. Nüüd on ammugi jo need kolm hinge täis, aga tiik peab praegogi ujujatele väga kardetav olema.

E 5150 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Pahleni päästmine Kohaline rahvajutt Ükskord olnud ühed vaenlased meie maal (mina ei tea, kes need olid, kas poolakad või venelased või mõni muu - D.P.). Paalen olnud oma krundi pääl käimas, veike koer seltsis. Äkiste tulnud vaenlaste salk, Paalen pole enam kuskile majale varjule põgeneda saanud, kui sääl olnud üks veike oja, sel olnud pissike trumm (sild) peal. Põgenenud selle trummi alla oma koeraga. Vaenlased läinud säält trummist üle, koer on vait olnud, ei ole haukuma hakanud, Paalen olnud päästetud. See oja on teed mööda ligi kaks versta Palmsi mõisast Sagadi rajal ja hüütakse praegu Reuoja ja Reuoja sild. Seal ääres on ka üks pere, nimega Reuoja. (Palmsi mõisas on üks pilt, kus mees koeraga peal on. Ööldakse, et see peab seesama mees ja koer olema, kes sääl nimetud trummi all peidus olid. D.P.) Rahva jutt

E 5156/8 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupruugid Jõululaupääva homiku tõusti esimisest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas olid, õue, pühiti toa seinad ja laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottitesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged jne. Saunaahi pandi küdema, et enne pimetad viheldud sai. Loomadele anti õhtusöögiks heinad, muul päävadel anti õhtusöögiks loomadele õled, needki pidid varem söödetud saama, kui muul päävadel. Kui jo pimedaks läks, siis pandi kodo tehtud rasvaküünal lauale põlema. Kõik raamatud, mis aga majas olid, toodi aidast tuppa, siis toodi kubu õlgi tuppa põrandale maha, pereisa esimeseks võttis pihutäia õlgi, viskas vasta lage, kui paljo kõrsi lakke rippuma jäi, kasvasivad eestuleval suvel head rukid, kui vähe, siis vaesed. Teised viskasi ka, aga sel ei olnud enam suurt tähendust. Siis tehti õlgedest passid ja hakati õlgede peal passi lööma. Söögiks oli jõululaupääva õhtu pikakapsa leem, sea- ja ka teist liha oli kaunis heaste sees, jõululaupäva õhtu lubati ilma jägamata nii paljo liha süia kui keegi tahtis. Vorstid ei puudunud ka mitte. Jõululaupääva õhtu heitsid kõik pahna peale põrandale magama. (Siis oli ka soe tuba, sest jõululaupäeval sai kaks korda ahjo köötud.) Kõik ei tohtinud mitte korraga magama heita, kui mitte enam, siis üks pidi ikka üleval olema. Tuld sel ööl ära ei kustutatud, üks luges ikka tule juures, kui teised magasid. Söömapalveid luges jõulu kõikse noorem laps ehk kui niisugusid lapsi ei olnud, siis kõikse noorem maja inimestest. Kui söömine laualt ära korjatud sai, siis leib jäi ikka lauale. Jõuluööse võis nii mitu korda süia kui aga tahtis. Esimese püha homiku tõusti enne koitu üles, peremees võttis selle õhtu lauale jäätud leiva, leikas ühe poole vaka sisse veike tükkideks katki ja siis mindi loomi vaatama. Kui laudauks lahti tehti, siis hüüdis perenaine: "Tere hommikust, jõulud, jõulud." Nõnda tehti iga laudaukse peal. Siis anti sest katki leigatud leivast iga loomale üks pala, sigagi ei jäätud ilma, lambalaudas oli kõikse suurem tüli, iga lammas tahtis esimine olla, pidi aga tähele panema, et mõni ilma ei jäänud. Siis söödeti loomad enne valget ära, aga eintega. Mindi tuppa, pesti silmad ja hakati sööma. Sooja toitu ei tehtud. Söömaks oli heringid, õhtune keetetud liha, rukkisepik ja või. Siis läks nii paljo inimesi hoostega kiriku, kui kodunt sai. Pääval kööti ahjo ja pandi liha ja vorsti ahjo, nii et seks ajaks valmis sai, kui kirikulised tulid, et süia said, sooja õlut meega magusaks tehti juure. Õlut ja viin ei tohtinud jõulu puududa. Esimesel pühal külase ei tohtinud minna. Kes esimesel pühal külase läks, sellele seuti külast paar vanu pastlaid ehk rangipaled kaela, see oli, kui ilmaasjata külase läks. Teisest jõulupühadest ei pantud enam suuremat tähele, käidi külas ja mängiti mitmeid ring- ja muid mängisid jne. Nii olid jõulud minu lapsepõlves ja isakodus. Niimoodi püüdis ka iga vabadik ja saunik jõuluid pidada, kel omal ei olnud, sellele andsid teised jõukamad.

E 5158 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - D.Pruhl (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001
Nääri pruukidest ei ole mul suuremat kirjodata, need said niisamuti peetud kui jõuludki, pesu ja puhastamine oli natuke kergem, sest et jõulu jo kõik sai puhastatud. Aga kõik pidi varane olema, siis saab tuleva aasta kõik tööd vara valmis. See oli jõulust teist moodi, et heinad pahnaks tuppa toodi, jõulu olid õled. Näärilaupäeva õhtu valati õnne. Õnnevalamise vesi viidi õue, kuulati kuspool kolinat, sääl see aasta surma.

E 5159 (114) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestanud USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosi arstimine. Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub. Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)

E 5161 (123) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/ Pisikene tütarlaps peab saama risti püksireiest läbi poetatud, siis mehed hakkavad teda armastama, saab noorelt mehele.

E 5161 (129) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raie(raiumise)paku otsa ei tohi istuda. Kui istud, siis lapsed raiuvad sõrmed ära.

E 5163 (132) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise pead otsid, siis pead ümber pea otsima. Kui teise poole otsimata jätab, eksib metsa ära.

E 5163 (136) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui metsas ära eksid ja jälle sellesama koha peale tagasi tuled ning metsast välja ei oska, võid julge olla, et vanapagana jälgede peal oled.

E 5162 (138) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/. Kui miski asjast ehmatad, tuleb roos. Selle vastu aitab, kui ehmatad, siis mõtle ruttu oma nime ja mõtle: "Ega roos tule!", siis ei tule. (Näituseks: "Ega Madli ehmata, ega roos tule!" See aitab.

E 5136 (140) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uut ahjo teed ehk vana parantad, sau too vanal kuul. Kui noorel kuul tood, sigib paljo kilki. Kui kilki paljo on, too kolm vanakuu reedet saue. Iga kord kolm labidatäit, määri sellega ahjo, küll nad kauvad.

E 5164 (148) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuskilt veeaugust ehk kraavist jood, siis sülita kolm korda vette ja puhu kolm korda. Kui joonud saad, siis sülite jälle kolm korda vette, siis ei hakka midagi veest.

E 5164 (149) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õues ehk metsas ei tohi muido külleli ega magama heita, kui sülita kolm korda alla, siis ei hakka kärna ega paised ja miski muu maahakatust.

E 5165 (15) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õuest puu raiumine tähendab surma, lehtpuu naiste- ja okaspuu meesterahvast.

E 5166 (12) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palmsis on üks kaunis suur soo, nimega Laukasoo, sääl on palju aukusid, kus alati vesi sees seisab. Kord viitud senna kõikse suurema augu juure küna, sellega mintud kesk auku, et augu sügavust mõeta. Pantud raudkang ühe pika köie otsa ja lastud sisse. Kui köie pikkus ära on lõpnud, siis tõmmatud jälle välja, aga raudkangi ei ole enam otsas olnud, selle asemel olnud verine lambapea köie otsas. Sest saatik ei ole enam keegi seda auku mõetma läinud ja praegu ei tea keegi, kui sügavad need augud on. See köie otsas vahetus olnud näkkide töö. Nii rääkis mino isa mino lapsepõlves. (Sellepärast tean mina Palmsist kohaliku juttusid kõigse enam, et mina Kadrina kehelkonnas Palmsi vallas olen sündinud ja kasvanud. Lapsepõlve jutud jäävad kõikse parem meele. D. P.)

E 5169 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord üteldud ühele mehele unes öösel, et tema maja ligidal välja peal on üks rahakatel maa sees ja kes teda kätte tahab saada, see peab kõik selle küla loomad sinna ligidale kokku ajama. See mees, kellele unes nii juhatud, kõnelenud seda ka teistele. Ka teised mehed olnud nõus kõik loomad sinna kokku ajada, kui sel viisil aga raha sealt kätte saab. Nad ajanud loomad sinna kokku ja hakanud tähendatud kohalt kaevama ning leidnud ka viimaks rahakatla sügavalt maa seest. Katel olnud suur, nii et mehed pole muidu välja saanud, kui ajanud suure puu sangast läbi, et sel viisil üles tõsta. Äkiste tulnud aga hundid metsast välja ja hakanud neid kokku aetud kariloomi maha murdma. Murdmine läinud juba nii suureks, et mehed kartnud, kas rahakatel jõuab meile ka seda kahju ära tasuda. Mehed hakanud see peale hunta taga ajama, jätnud rahakatla hoopis rahule, kuni hundid viimaks ära kadunud, läinud siis ka veel rahaauku vaatama. Pole aga muud leidnud, kui eneste katki murtud kangi maast, raha olnud maa põhja vajunud, meestel pole enam julgust olnud uueste poolele jäenud tööd algada, vaid läinud kodu, kus ka palju elajaid puudunud, mis hundid maha murdnud.

E 5170 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis Mees läinud metsast läbi. Sõnajalgade seast kukkunud aga üks õis tema enese teadmata saapa sisse. See peale tulnud võerad mehed tema juure ja nõudnud, et mees selle asja kätte annaks, mis temal saapa sees olla. Mees kostnud, tal pole midagi saapa sees, ja läinud kodu. Kodu jõudes võtnud mees saapad jalast ära ja sõnajalaõis kukkunud välja ja muutunud varsti rahaks. Mees pole ka raha ära võtnud, vaid lükanud jalaga sängi alla ja ütlen ise: "Hoome homiku võtan sind ära" ning heitnud see peale magama. Homiku üles tõustes vaatanud mees koha raha järele, kas ta alles on, aga raha olnud kadunud. Mees kahjatsen, et ta mitte pole raha kordagi katsunud, sest siis oleks ta alles olnud, aga nüüd olid vaimod ta ära viinud.

E 5171 (4) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunis jõukatel pererahval sündinud poeg. Sündimise ajal ütelnud aga ämmamoor, et see laps ära upub (või ülepea veesurma sureb). Laps kasvanud suuremaks, olnud tark ja mõistlik iga pidi, teinud oma vanematele palju rõemu ja headmeelt. Vanematel seisnud aga vanamoori sõnad meeles, et laps ära upub. Nad hoidnud igapidi last vee eest, teinud kaevule kaane peale ja hoidnud selle veel lukkus. Aga ometi ühel päeval olnud laps kadunud. Hakatud taga otsima ja leitud viimaks kaevukaane peal surnud olevat, seega oli ettekuulutus täide läinud ehk küll mitte just täielikult. Oleks kaev lahti olnud, oleks lapsukene midugi sisse läinud ja ära uppunud, et aga see võimata oli, seepärast surnud kaevukaase peale ära.

E 5173 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorik majasse tuuakse, siis peab peigmehe ema ühe vana kasuka võtma ja ukse alla ette panema, et noorik sisse astudes selle peale astuks. Sealjuures peab ta ise ütlema: "Ikka härikuid, mitte lehmikuid!" (Et lehmad ikka härgvasikaid sünnitaks.)

E 5173 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljakoti külge ei või käsi pühkida, et küünte juurest mitte nahk üles kiskuma ei hakkaks.

E 5173 (3) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui võera inimesele teises majas leiba antakse, siis vaadatakse selle peale, kas ta varsti teda sööma hakkab. (Kui ta varsti ära sööb, saavad sealt majast tütred pea mehele.)

E 5198 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toodamäe kuusik Järvamaal Koeru kihelkonnas Piibe ja Preedi mõisa vahel, Piibe maa peal on üks veike metsatukk ühe mäekingu peal. Seda metsatukka hüitakse Toodamäe kuusik. See on vanast üks hiiekoht olnud. Sealt ei raiuta mitte ühte puud, vaid mis maha kukub, see võetakse ära. Kes sealt metsatukast peab puid raiuma, sellel piavad kõiksugu õnnetused tulema. Üks mees on sealt ühe korra ühe puu raiunud, sellel surnud lehm ja hobune ühe korraga ära. Ja teiseks, kes raiub, see raiub kas kätt ehk jalga.

E 5198/9 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumännid Järvamaal Koeru kihelkonnas Preedi vallas Lahuküla karjamaa (nõmme)peal on üks pere nimega Kalmu. Selle pere ligidal on kaks suurt laia mändi, neid hüitakse Kalmu männid. Senna mändide alla on vana rootsi sõja ajal kaks ülemat maha maetud. Neid mändisid ei pia keegi tohtima maha raiuda ega üht oksa neist mändidest omale võtma. Üks mees olla sealt korra ühe oksa ära toonud, aga seda meest pole lastud ööse magada, enne kui ta oksa ära viinud senna, kust ta tema võtnud.

E 5199/200 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurema järvest Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal, aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on. Esite tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüidnud: "Alt ära! Kuremaa tuleb. Alt ära! Kuremaa tuleb." Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks. Seegi piab nüid kinni kasvama. Rahvasuust M. Leppik, Koeru-Ramma.

E 5200/2 (4) < Koeru khk, Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Väinjärvest Järvamaal Koeru kihelkonnas Aavere vallas Äiavere küla vahel on üks tiik. Seal tiigis tõuseb mõni kevade vesi nii suureks, et ta veerest versta lai ja peale kahe versta pitk on, Mängu pealt kunni Uuetuani. Uuetua ehk Raja pere on vasta Kuie Raja. Mängupealne koht on üks lage nõgu, Võhmuta valla raja ligidal. Sealt tõuseb kevade ajal vesi ruttu ja alaneb ka ruttu. Mängu pere on ka seal juures. Vist on see koht selle nime sest saanud, et sealne koht ennemuiste eestlaste mängimise kohaks väga ilus oli. Pealegi on mets ümberringi. Äiavere tiigist kuulsin lapsepõlves järgmist juttu. Enne olnud Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni mõisa metsas üks järv nimega Einjärv. Aga et naine lapse nartsusi pesnud Einjärves, siis vihastanud järv ja läinud kisaga Kuie mõisa ja Kuie küla vahelt läbi: "Alt ära! Einjärv tuleb. Alt ära! Einjärv tuleb!" Äiavere pere juurde, nüidse Äiavere külla keskelle. Aga seal pole ka järvel kauaks õnne olnud seista. Jällegi läinud Äiapere perenaine omi lapsenartsusid pesema. Sellest vihastanud jälle järv uueste ja läinud sealt küla alt ära. Esite tulnud üks suur must härg järvest välja ja hakanud suure häälega karjuma: "Alt ära! Läind järv tuleb! Alt ära! Läind järv tuleb!" Härg läinud järve ees Mängupealt läbi kuni Järsi küla alla (Võhmuta valda, Järva Jaani kihelk.). Järsi küla all on ta kaunis kaua puhanud kuni sealtki kisaga ära läinud Karinu mõisa kadu kunni Tudre küla alla. Tudre külast peletanud naised oma lastenartsu pesemisega jällegi minema. Must härg läinud sealt küla alt Aruküla mõisa juurest läbi: "Alt ära, Väinjärv tuleb! Väinjärv tuleb!" senni ku nüid see Väinjärve (Veinjerwen saksakeeli) mõisani. Seal tulnud Seljamägi vastu, senna jäenud Väinjärv kuni tänapäevani seisma. Seljamägi piab praegu kesk järve olema. Rajaks Ärvita (Ervita saksak.) ja Väinjärve mõisamaa vahel. Selle mäe kohas olla vesi nii madal, et üle inimese pea ei tulla. Kahel pool mäge on vesi nii sügav, et põhja ei näe. Rahva suust M. Leppik, endine raamatukaupleja, nüidne kaupmees Ramm Koeru kihelkonnas. Tähendus. Igast külast, kus järv läbi läinud on järvemoodu tiigid järel. M. L. Tähendus. Selle järve kirjeldus läheb kadunud dr. Veske arvamise järele, et enne olla vist maavärisemise läbi see järv teisest kohast teisi läinud. Ülevalnimetud järve teekoht on nõgus. Nii et Einmanni Einjärvest tuleb nõgu Kuiele, Kuielt Äijaveresse, Äiaverest Mängu pere kaudu Võh? ta Järsi külasse kuni ringi Väinjärve järveni nagu ülevalseisev jutt näitab. Järve tee pikkus on umbes 35 versta. Võib olla, et enne oli see veekogu kõik üks järv ringi. M. Leppik * Võib olla, et vanast Järsi küla võis Värsi nime kanda. Ehk on rahvas "V" "J"ks muutnud. M. Leppik.

E 5203/4 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimene kuskille kohta, kas metsa ehk põllu peale magama heidab, siis sülitagu maa peale kolm korda, siis ei hakka miskit haigust külge. Sellega tahetakse inimest õpetada, et piab ette vaatama, kus kohta ta magama heidab, sest seda on tihti juhtunud, et maast mitu haigust on tulnud. Iseäranis märja ja soomaa peale heites.

E 5205 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse. Vanal kuul tehakse kartuleid maha ehk õigem ütelda - pannakse maha -, siis piavad kartuled suureks kasvama. Kuna noorel kuul maha tehtud (pandud) pidada putke, narmasse minema. Sibulad piavad noorel kuul isutates ehk maha pannes putke minema. Vanas kuus pannes kasvavad suureks.

E 5205 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lambaid niidetakse noorel kuul teisipäev ehk reede, siis kasvab hea vill.

E 5205 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Viheldakse vanal kuul, siis ihu ei pia sügelema, kuna noorel kuul vihtlemisest abi ei pia olema.

E 5205 (4) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Tangu, jahu ja püili jahvatakse vanal kuul, siis ei pia koid kallale minema, kui neid suveks seisma jäetakse.

E 5205/5206 (5) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusepuud, niisamuti ka männid ja kadakad tarvispuuks raiutakse noorel kuul, siis kuivavad kergeks ja ei pia koitama minema; kuna vanas kuus raiutud puud rasked, sinised, ruttu mädaneda ja koitama minna.

E 5206 (6) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lehtpuud raiutakse vanal kuul, siis pidada puu kergeks, kõvaks ja kollaseks minema; kuna noorel kuul raiutud rängaks, siniseks ja ruttu mädanema minna. Ainult puutelgedega vankre telled raiutakse noorel kuul, siis pidada määret ja rasva heaste all, kuna vanal kuul raiutud väga vali pidada olema.

E 5206 (7) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Särka ja aluspüksa õmmeldakse vanal kuul, siis ei pidada täisi sigima.

E 5206 (8) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lastele antakse ussirohtu, vana ja noore kuu vahel, kui kuud taevas ei pidada olema, siis kauvad lastel ussid või kudas neid mõnes kohas hüitakse "solkmed" suutumaks ära. Muul ajal andes ei pidada mõeduma. Meie kuulus dr. Kreutswald omas "Kodutohtris" õpetas nõnda rohtu vanas kuus tarvitama. Jäeb meil teadmata, mis põhjusel ta seda tegi.

E 5207 (9) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vana kuu reede veetakse saue, siis ei pidada kilgid, prussakad ega lutikad siginema.

E 5207 (10) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kes tahab kilkisid ära kautada, see võtku vanakuu neljapäeva õhtul kolm kilki kinni, sidugu nartsu sisse ja visaku selg tua poole pöördud üle tuakatuse kilgid, siis pidada kohe kaduma.

E 5207 (11) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vanal kuul tehakse vihtasid, siis ei sügele ihu vihtlemise järel mitte ruttu. Kuna noorel kuul tehtud vihtadega ihu sügeleb ja lehed küllest ära lähevad. Vihad piavad enne jaanipäeva tehtud olema, kuna pärast jaani vihalehed kõvad pidada olema. Vihalehed ei tohi mitte sipelgapesade ligidalt võetud olla. Pealegi ei tohi vihalehed plekilised olla, siis läheb ihu katki ja kärna.

E 5207 (12) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kui laps paastu ajal ja noore kuu sees sünnib, siis kasvab neist ilusad ja targad lapsed, aga paastu ajal pidada väga vähe lapsi sündima.

E 5207 (13) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noore kuu reede minnakse kosja, siis pidada noorpaar kaua ilus olema. Kuna vanal kuul ümberpöördud lugu on.

E 5207 (14) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noorel kuul rautakse hobusid, siis kasvavad hobusekabjad ja -rauad seisavad kaua all.

E 5208 (15) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Mis ilm kuu loomise ajal on, see pidada kõik esimese veerandi aja olema. Mis teise veerendi ajal ilm on, see pidada kõik teise veerendi aja olema jne. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neitsikivid ehk pruutkivid Koeru kihelkonnas Metsla külas Mäe pere põllu peal on üks paekivi, arvata viis jalga pitk ja poolteist jalga lai. Nüidsest teest ligi sada sammu eemal sellest kivist räägib rahvasuu niiviisi. Enne vanal ajal olla seal kohal, kus nüid see kivi seisab kaks pulmarongi teineteise vastu juhtunud, aga et see mood olnud vanaste, siis löödud teise pulma seast peigmees ja teise pulma seast pruut maha. Järeljäenud lesed ühendatud kokku. Nii saadud kahest paarist üks paar rahvast ja kahest pulmalistest ühed pulmalised. Kui nüid ülemal nimetud Metsla küla juures pulmalised mõekadega teineteise kallale läinud, ütelnud teine pruut: "Eks Jumal võinud mind kiviks ehk kännuks luua, ennemini kui et omast mehest lahkuma pian." Niipea kui see sõna alles pruudi suust tulnud, nõnda kohe olnud pruut kiviks muudetud. Nii seisnud see kivi kaua aega ilma, et teda keegi oleks puutunud. Ühe korra olla Tõnise peremees omale uue tua ehitanud, siis viinud selle kivi omale leepaeks. Aga ei olla peremeest magada lastud, vaid iga ööse üeldud: "Miks sa sulatad mu rahasid ja sõlga, vii mind tagasi senna paika, kust sa mind ära tõid." Ei olla mees parata saanud, muud kui vii kivi tagasi. Kohe jäetud rahule. Umbes neljakümne aasta pärast ehitatud Mäe peretuba mõise poolt. Karinu kubjas olla lasknud selle kivi Mäe pere seina alla panna vundamendikiviks, aga mehikene põle ööse magada saanud. Iga ööse üelnud pruutkivi pruudikane kubjale: "Miks sa rõhud mu rinde peal? Vii mind tagasi senna, kust sa mu lasid ära tuua." Enne pole meest rahule jäetud, kui lasknud kivi oma koha piale tagasi viia. Nüid on jällegi uus tuba vana koha peal ja kivi seisab ka vana koha peal põllu sees pitkali. Seda kohta, kus kivi on, hüitakse tänapäevani Tammiku. Seal olla enne tammemets olnud. Kivi on veikese künkakese otsas. Vist on seal vanaste eestlaste Jumala palumise koht olnud. Hiljuti olla sealt vanu vaskrahasid leitud, mis ohverdajad kivi juurde pannud. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kivi ehk täieste kivirist on Aavere vallas Äiavere küla ja Mängu pere vahel metsa sees tee ääres. Rahvas räägib, et seal kohas ka see lugu juhtunud, mille mälestuseks hiljemine kivirist pandud. Aga see põle tõsi, vaid see on vist sõjaaegne rist mõne ülema haua peal. /Viidatakse eelmisele loole, kus pruut kiviks muudetud./

E 5211/5213 (I) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õpetaja hobuseks Kord läinud pühade laupäeva õhtul üks vaene mees metsast tulepuid korjama. Mehel olnud varsi tarviline jagu puid käes ja ta köitnud nad kimpu. Tõstnud siis puukimbu selga ja hakanud kodu minema. Tee peal tuleb mehele üks härra vastu ja ütleb mehele: "Miks sa seljaga puid kannad, kas sul hobust ei ole?" "Ei ole, kulla härra, kust ma kehva mees see hobuse võtan," kostnud mees härrale. Selle peale ütelnud härra popsile: "Noh, kui sul hobust ei ole, siis tahan ma sulle ühe ilusa hobuse kinkida, aga üksnes selle tingimisega, et sa ilmaski talle süüa ega juu ei anna." Pops ütles härrale: "Ärge naljatage minuga ühtigi, härra. Kus teil see hobune siin on ja mis hobune see siis on, mis süia ega juua ei taha." "Noh ma tahan sulle näidata, et ma mitte mõni naljahammas ei ole, kes sinuga tahab nalja teha." Härra vilistas nüüd kolm korda, nii et mets rõkkas. Selle peale tuli metsast üks must täkk jookstes metsast välja. "Siin on nüüd so hobune! Tõsta talle puupundar selga ja istu ise ka, aga pea seda meeles, et sa talle ilmaski süia ega juua anna, muud kui seo aia külge kinni ja lase seisab!" Mees pani hobuselle puupuntra selga ja istus isi ka ja nüüd hakkas ratsasõit kodu poole peale, kuna hobuse kinkija härra vilistades metsa poole läks. Kodus sidus mees hobuse aiateiba külge kinni ja ei annud ka talle midagi süia, nõnda kuidas härra teda oli õpetanud. Kui mees hobusega kodu jõudis ja hobuse aia külge kinni sidus, siis tulivad külainimesed popsi hobust vaatama. Nad panivad seda imeks küll, kust vaene pops korraga niisuguse ilusa hobuse võtnud ja et mõnigi külamees ka säärast hobust endale oleks himustanud. Et popsil niisugune ilus imelik hobune oli, siis hakkasivad külarahva seas popsi üle kõiksugused laimujuttud liikuma, et saunamees olla nõid, varas, pisuhänna taltsutaja ja teab veel, mis kõik. Aga et saunamees täitsa süita oli, siis ei mõjunud need jutud tema pihta sugugi ja hobune jäi ikka temale. Jälle oli pühade laupäev käes. Täna, kolme aasta eest, oli pops tundmata härra käest hobuse kingituseks saanud. Sest saadik oli popsimehe elus mõndagi juhtunud. Temast oli kingitud hobuse abil rikas taluperemees saanud, aga hobune seisis ikka väljas tuisu, saju ja külma käes aia külles kinni, ilma söömata ja joomata, niisama prisk ja ilus, kui kolme aasta eestki. Et pühteks karaskit ja pirakid tehakse, siis oli neid popsi naine ka küpsetanud ja viis neid õue peal olevasse aita. Seda nägi hobune ja vaadas haleda pilkudega leivade ja naise peale. Naine pani ka seda tähele ja ütles: "Oh, loomakene, kuidas sa ilma söömata ja joomata pead olema, ma tahan sulle õige ühe suutäiegi leiba anda, ega see suutäis ometi kedagi tee." Nende sõnadega pistis popsi naine hobuselle leivatüki suhu. Hobune sõi leivatüki ära ja hakkas naisega rääkima: "Ole hea inimene ja tõmba mul sabast kinni." Naine ei teadnud, midagi paha aimata ja tõmbas hobusel sabast kinni. Selle peale tuli hobusel nahk seljast ära ja naise ees seisis korraga kerikuõpetaja kirikukuues ja lehvidega. See ütles naisele: "Oleks te mulle ennemalt süia annud, siis oleks ma ennemalt kuradi käest lahti pääsenud. See mees, kes mind teie kätte hobuse näul kinkis, oli vanakurat isi." Nende sõnadega läks õpetaja oma teed ja naine jäi ammuli suuga järele vahtima. 24. september

E 5215/5216 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavahi vaim Mees sõitnud metsat läbi õige õhtu hilja. Korraga näeb ta, et teine poolt metsast tuleb üks mees välja, otsekohe tema poole. Et mees midagi pole kartnud, siis pidanud ta hobuse kinni ja küsinud: "Kes seal on?" Tundmata mees pole midagi vastanud. Et hele kuuvalge öö olnud, siis tunnud mees viimaks ära, et see oli jo hilja ära surnud metsavaht, tema kõige parem joomasõber. Teda ära tundes ütelnud ta metsavahi vaimule: "Tule, lähme kõrtsi, ma ostan sulle viina!" "Ei taha," kostnud metsavahi vaim mehele. Selle peale tahtnud metsavahi vaim mehe juurde vankre peale karata, aga mees saanud sest aru ja aimanud paha. Muud kui annud hobuselle piitsaga pihta. Hobune jooksnud, mis ta võinud, metsavahi vaim taga järel. Viimaks saanud metsavahi vaim mehe kätte ja napsanud vankre rattast kinni. Karakäuh, olnud vankreratas otsast ära kõige telje otsaga ja vanker kolme rattaga. Mees annud nüüd hobuselle pihta, mis ta võinud ja jõudnud viimaks kolme rattaga hädasurmaga kõrtsi juurde. Kõrtsis rääkinud ta seda lugu teistele meestele. Mehed läinuvad viimaks lugu metsa vaatama. Metsast leidnuvad nad ratta kõige teljega. Ratta pöia küljes olnud sõrmeasemed näha, aga teise otsa külles olnud pöidlaase, metsavahi vaimu pole enam kuskil olnud.

E 5218b/5218c < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kukke Mees läinud kord kotikoormaga linna turule. Läinud ja läinud ning viimaks jõudnud sinna kohta, kus kaks kirju kukke tee peal kiskunuvad. Teine olnud suurem aga teine veiksem. Mees pidanud tee peal hobuse kinni ja vaadanud kukkede taplust pealt. Kord kaalunud võit suurema, kord jälle veiksema poole. Kukkedel olnud jo pead verised otsas ja silmad lõhki kistud, aga sellegi pärast pole kumbki võitu tahtnud teisele jätta. Viimaks hakanud ometi väsimus veiksemale peale kippuma ja võit tükkinud jo suuremalle jääma, seda pannud mees koorma otsas tähele ja karanud veiksemalle kukele appi. Mehe abiga saanud veiksem kukk suurema üle võidu ja kuked lõpetanuvad tüli ära. Pärast tüli läinuvad kuked longates metsa, teine teisi harusse. Aga enne, kui veiksem kukk ära hakanud minema, ütelnud ta mehele: "Õhtul, kui sa tagasi tuled, siis ootan ma sind siin." Mees müünud linnas viljakoorma ära ja hakanud jälle selle peale kodu tagasi tulema. Õhtul, kui mees sealt kohast läbi läinud, kus hommiku kuked taplenuvad, seisnud nüüd üks tore härra. Mees tahtnud herrast mööda sõita, aga härra öölnud mehele: "Pea kinni, mees, kas sa siis seda ära oled unustanud, et ma sind jo siin lubasin oodata!" "Mis sa siis must tahad? Mind pole siin keegi lubanud oodata," ütles mees härrale. "Noh, kas sa siis veikest kirju kukke enam ei tunne, kellel sa täna hommiku võidu aitasid saada?" ütles härra mehele. Nüüd alles tuli mehele hommikune kukkede lugu meelde. "Säh, siin on su palk selle eest, mis sa mulle head tegid. Poleks sa mind aidanud, siis oleks ma omast riigist pidanud ilma jääma, keda isa mulle pärandada jättis, aga sinu abiga sain ma teisest kukest üle ja ma sain oma riigi jälle kätte. See teine kukk on minu vend. Meie isa oli maa-alune vürst ja meie oleme tema pojad. Tema isi suri ära ja tema riigid jäivad meile päranduseks." Nõnda rääkis härra mehele ja andis talle suure koti kuldrahadega täis täidetud kätte, aga härrast enesest sai sinine suits, mis õhku laiali läks ja ära kadus. 9/X/93.

E 5218d/5218e < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk Katk käinud muiste mööda maad ümber inimesi maha tapmas. Käinud perest peresse ja talust talusse ja tapnud maha kõik, mis iial ette puutunud, harva, kes tema käest eluga pääsenud. Kord läinud katk ühte peresse sisse, kus parajasti söödud. Temal tulnud ka söögi järele isu ja ta palunud endale pererahva käest süia. Pererahvas olnuvad lahked inimesed ja annuvad katkule süia. Katk söönud kõhu täis ja öölnud siis pererahvale: "Et teie mind ei tunne, siis tahan ma teiele ütelda, kes ma olen. Ma olen must katk, kes praegu siin ümberkaudu inimeisi, looma maha tapab. Kui ma teile sisse tulin, siis moondasin ma ennast sandiks, kes armuandi palub. Poleks teie minu peale halastanud ega mulle süia annud, siis oleks teie käsi niisama käinud, kui neil teistel siin ümberkaudu. Aga et teil minu vastu lahked olite, siis kingin ma teile kõigile elu." Nõnda ütles katk ja sammus tuast välja. Väljas tua ukse ees oli perepiiga ja naeris, seda pani ka katk tähele. Ta läks piiga juurde, pistis talle ilusad haljad hõbehelmed pihku, ööldes: "Kui sa kord mehele saad ja teile siis esimene tütar sünnib, siis pane need helmed talle kaela, aga ära sa neid enne omale kaela pane ega teistele näita." Piigakene peitis kingitud helmed kirstu ära ja jäi peigmeest ootama. Talv tuli ja piigast sai noorik. Talv tuli ja teine läks ja noorikust sai lapse ema. Noorikul juhtus ka esimene laps tüdruk olema, ta pidas katku kingitust meeles ja tõi helmed kirstust välja, kus nad seni ajani peidus olivad seisnud. Ta sidus helmed lapsele kaela, kuidas katk oli käskinud, aga mis sündis siis. Laps läks näust kohe siniseks, siputas veel paar korda jalgu ja heitis siis hinge, vahupullid suu pääl. Katk oli lapse ära kägistanud. Kus helmerida oli enne olnud, seal oli nüüd paljas sinine jutt, helmi endid polnud enam kuskilgi. See oli perepiiga naeru palk, kes katku oli naernud. 13/X/93

E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi Sissejuhatus. Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud. Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida. Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad. Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra. Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on. 19/X/93

E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sanajalaõis See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada. Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi. Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda. Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!" Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis. Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.

E 5221/2 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üleanne Kui vanal ajal kõik linnud ja lilled jõgede ning järvede kaevanduses töös olivad, et sealt aga omas elus korrastavat joogivett saada, jalutas "varesejalg" valge lumelill laanedes ega pannud sellest suuremat tähelegi, et kõik tõised peatoidusse eest palehigis töötasivad ja vaeva nägivad. "Küll saab minu jaoks kah!" ütles ta. Kui kõik tõised hulgani selle kallal töös on, ega see siis suuremad tähentagi kui mina üks seal puudun. Viskan ma see paar labida täis mulda jõe põhjast välja, mis see natukene sügavust seal tähendab. Ma määrin veel oma ilusad riided seal sopase töö juures ära ja kuhu ma siis kõlban. Ei maksa minna! Parem luusin laanedes, tunnid mööda, kui tõised rängal tööl oma nahka higistavad. Oli pealelõuna aeg, päike paistis palavaste, kõik linnud ja lilled närtsisivad selle leegi kätte ära ega suutnud väsimuses enam töötada. Keelekastet veel saada ei olnud, et seegi oleks karastanud ja vähagi elujõudu kosutanud. Siis tulli vanaisa isi töötegijaid vaatama, nende ränga toimetuses abi tooma ja jõudu jätkama. Vanaisa terav silm märkas kohe, et valge lumelill puudus. Siis küsis ta seda kubja kullerkupu käest järele. See ütles, et lumelill ainult metsas mängida ja laanedes pillerkaari pidada. "Soo!" ütles vanaisa ja läks ära. Nüüd otsis ja leidis ta valge lumelille laanest kätte. "Mis sa siin teed?" küsis vanaisa. "Kui kõik tõised jõe kaevanduses tööd teevad, raiskad sina aega siin metsas paljalt naljatades ära." "Kallis taevataat," ütles lumelill, "et ma seal oma ilusad valged riided ära rööveldama saan, ei läinud ma sellepärast..." "Sina riidealp," ütles vanaisa ilma et lillekene veel oma kõnet lõpetada oleks saanud. "Sinu nimi olgu "üleanne" sest, et sa üleannetuse pärast metsas luusid ega ühes tõistega end ausas töös toita ei taha. Ka siis kui kõik tõised lilled endid suve pikul ilusamas riietesse ehivad, peavad sinu riided tumedaks jääma ja viimaks koguni ära kaduma. Veel siis, kui kõik tõised lilled jõest juua saavad, pead sina "silmast suhu" laskma ja sellega rahul olema. See häbi olgu sulle palgaks so üleannetuse pärast!" Sest ajast kaotab ka lumelill kevade järele kohe oma ilusa kuue.

E 5222/3 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Riismed Kord oli vanapagan taevalaotuses tähti riisumas, et seega ilusad ilma pimedaks teha, valgust ära kaotada ja selle asemel uut ööd luua. Ta riisus hoolega tähti koomale ja juba oligi üks külg taevast puhas. Seda märgati. Vanaisa pani tähele, et ilm juba pimedaks hakkas minema. Kui ta järele vaatas, siis leidis, et vanapagan selle kallal riisumisega töös oli. Kohe saatis ta Kõu ja Pikre, kes vanapagana oma töö juurest pidivad ära ajama ja vangi võtma. Kõu ja Pikker istusivad vankrisse ja kihutasivad ilmakaarest läbi nõnda, et kivid kisendasivad ja kaljud kõlasivad. Puutusivad vankrirattad kividesse, kohe kargas sealt tuli välja, puutusivad nad puusse, siis sündis sinna suur tule põlemine, mis ilmale valgust sünnitas. Kui vanapagan seda nägi, et ajajad tulise vankriga pilvedest läbi sõites tema poole kihutasivad, siis sai ta asjast kohe aru. Nüüd ei aidanud vanapaganel muu nõu, kui plehku panna. Teelt leidis ta suure vankri ja aasalt hundi härga söömast, neid panni ta siis vankri ette vidama, isi istus sisse. Aga hundi ja härja vahel tulli võitlemine. Esimene kiskus vankri metsa poole ja tõine sikutas kodu poole. Nõnda kulus siis vanapaganal hulk aega ära nende vaielust pealt vaadates, kuna selle vahe sees Kõu ja Pikker juba õige lähedale jõudsivad. Nüüd ei aidanud muu temp, vanapagan kargas vankrist maha ja andis jalgadele teada, et veel õnneliku aegades kodu jõuda. Et aga kergem jooksta, pillas ta seljast "koodid-rihad" maha, siis veel koti kaelast ja nüüd... hopp mõni samm... oligi koopas. Kui Kõu ja Pikker nägivad, et vanapagan koopasse varjule jooksis, sõitsivad nad sinna ja kohe kärgatas kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koobas see langes tuhandeks tükiks, pihuks ja puruks ning vanapagan seisis keset tuld, mille pihta nüüd nooled lendasivad. See oli talle trahviks. Pärast, kui Kõu ja Pikker kodu tagasi jõudsivad, külvas vanaisa suurem jagu tähti jälle oma koha peale tagasi, ainult ühe koha jättis ta paksemaks ja seda kutsutakse praegust alles "riismed." Ka nüüd, kui vanapagan veel mõnda pahandust püüab teha, on kohe Kõu ja Pikker teda sealt juurest ära kihutamas. Neid on vanaisast selle jaoks säetud.

E 5225/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kelle käsi pandis, selle käsi võtku Hilja jäi üks rikas taluema haigeks ja oli surmaga juba voodis vaakumas, aga talu raha ei annud ega juhatanud ta kellegile sugulastele ega tuttavatele. Küll oli minija haigega mitu korda rahavaranduse üle juttu teinud, aga see salgas seda ära ja ei ütelnud väljagi, et temale kah raha on, et minija seda küll selgeste teadis. Mõned päevad läksivad veel mööda ja haige jäi ikka jõuetumaks. Kõik teadsivad, et tema surmatunnikene pea ligi saab jõudma. Minija, kes siitsaadik haige juures oli olnud, pidi välja mõne asjatallituse toimetusele minema; taga ukse kuuleb ta aga, et haige voodis kihistama ja kahistama hakkas. Tasa võttis ta ukse praokile ja vahtis sala selle vahelt sisse. Seal näeb ta aga, kuidas haige peaaluse padja seest suure käisse täie raha välja võttis, sellega voodist maha ronis ja kolde juurde läks. Kohe kahmas ta raha koldesse tuha sisse, isi ütles veel järgmised sõnad: "Kelle käsi pandis, selle käsi võtku!" Läks siis voodisse tagasi ja kiskus hädaselt teki alla maha. Kui minija väljast tagasi tulli, oli haige juba surnud, ei liigutanud enam käse ega jalgu, valmis mis valmis. Minijal oli nüüd esimene asi kolde juurde raha järele vaatama minna, aga mis ta leidis sealt? - Muud midagi, kui ainult tuhka. Küll ta segas seda saja võrra sõrmedega läbi, aga ei targemaks ühtegi - raha ei olnudki koldes. Ta mõtles, et silmad teda petnud olivad. Pärast jutustas ta kaasale seda lugu, ka see soris omakorra kolde läbi. Mis tühi, see tühi. Pärast mõtles minija: "Ma katsun vanaeide sõnade peale tema oma käega, saab näha, kas siis ka mitte raha ei saa." Ta võttis surnu voodist kaenlasse, viis selle kolde juurde, võttis tema käe ja hakkas sellega koldes tuhka rehitsema. Aga kassa näe, - kui ta vanaeide käe koldesse pistis, tulli hõbedat ja kulda mis kole, andis päris tuha seest välja korjata. Seda sai suur mati täis. Selle järel maeti vanakene ausaste ja mõistlikult maha, peeti veel suured matussed, mis muidugi ka muist vanakese rahaga toimetadi. Noorpaar, kes talu sellest päevast saadik oma kätte saivad, ei elanud peale vanakese surma enam sugugi heaste, rahaahnus tegi alati tüli mõlemate keskel. Viimaks müüsivad nad ka veel talu rahaahnuse pärast ära, lootsivad, et siis veel õnnelikumaks saada. Aga võta näpust! Kopikud veeresivad kopikute järel, rublad ronisivad rublade järel, kõik kadusivad kärmeste, rikkast abielupaarist ei saanud viimaks muud kui ainult õnnetu kerjajate paar. Veel enne surma tuletasivad nad seda meelde: Ihnus, ahnus mõlemad, õelad õnne rikkujad!

E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peninukid Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla. Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit. Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte. Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud. Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli. Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.

E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Padamets Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud. Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.

E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg ja vanapagan Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama. Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool. Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale. Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!" "Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!" "Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?" "Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt. Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda: Raksatades Rootsimaale, põmpsatades põrgu linna. Isi jäi veerele ootamaie, vihameesta vahtimaie, kinsumeesta kuulamaie. Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.

E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suur viskamine Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud. Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.

E 5234/5 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühalepa kirik Muiste tahtnud mõned mehed kirikut ehitada, kiratsenud aga selle kallal, sest et ta ühele lähedale ja tõistele kaugele pidi ehitadud saama. Igaüks ajas oma jonni, kõik tahtsivad kirikut kodu ehitada. Viimaks ütles üks mõistlik mees: "Teeme nii. Paneme härg metsas palgi ette vidama ja saadame teda metsast välja, nüpeldame talle seal nahkmalgaga kuumaks ja siis saadame minema, isi kõnnime silmnäolt järel. Kuhu kohta härg palgiga peatama jääb, sinna saagu kirik ehitadud, kas olgu ta siis kõigile kaugel ehk kõigile lähedal." Kõik olivad selle poolt. Nii kuida räägitud, pantud härjale palk järele, tapeltadud nahk ära ja siis saadetud minema. Küll see aga vedanud palki päevad ja ööd edasi, mehed, kes järel käinud, vasinud üsna ära ning hakkanud asja üle nurama. Viimaks kolmandamal päeval jäänud härg ühe karjamaa peale lepiku äärde seisma. Sinna sai ka kirik ehitatud. Oli töö lõpetatud, siis pantud kirikule Pühalepa nimeks, sest et härg palgi lepiku äärde oli toonud. Nii kannab ta seda nime praegu alles.

E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmmats külas Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja. "Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu. "Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi. "Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi. "Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud. "Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised. Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis. Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama. Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!" Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu. Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.

E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näki Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale. Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?" Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."

E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniussikene Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste." Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma. Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.

E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude jutud Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi." "Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi." Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud. Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.

E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peipsi lained Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele. Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.

E 5254/5 (30) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hobune, jäär ja härg Kui Jeesus maa peal käis, siis juhtunud ta ühe suure jõe juurde, kellel silda peal ei olnud. Hobune söönud jõe ääres ja seda kutsunud Jeesus enda jõest üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jeesus läinud jälle edasi. Söönud jäär jõe ääres, ka seda kutsunud Jeesus enda üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jälle läinud Jeesus edasi. Söönud härg jõe ääres. Jeesus seda kutsuma üle viima. "Viin küll, söön siis jälle." Ta võtnud Jeesuse turjale ja viinud selle jõest läbi. Kui Jeesus jõest läbi olnud, ütlenud ta härjal: "Et sina mind jõest läbi tõid, siis sööd sina päeva ajal ja võid sellega öösil rahul olla, kuna aga hobune ja jäär ööd ja päevad võivad kokku süia, aga siiski ei saa nende kõhud iialgi täis." Ka nüüdki söövad hobune ja jäär, kui nad heinte ligi saavad. Härg aga sööb päeva ja on sellega öösi ka rahul.

E 5255 (31) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui Looja lehma ilmale oli loonud, siis oli lehmal udar üle kõhu ulatanud, nii suur olnud see ja sellest saadud ka palju piima. Kui kass seda näinud, roninud ta sinna ligi ja hakanud sealt piima lakkuma, söönud aga udara ära. Küll koer oli vastu kaitsenud, aga see ei aidanud ühtegi. Viimaks jäänud veel neli nisa järele, mida koer suure vaevaga ära hoida oli jõudnud. Nüüd, kui lehm iga aasta uut piima toob, saab koer esimese lüpsi, sest et ta seda kassi eest on jõudnud alal hoida. Sellest ajast saadik on ka koer kassi suurem vaenlane ega või teda silma otsas sallida.

E 5256/7 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude palve Vanal ajal kui alles kõik metsapuud rääkisivad, läinud üks mees metsa toidu keeteks puid tooma. Kohe astunud ta vana kase kallale ja tahtnud seda maha raiduda. Kask vastu paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siis metsas küll!" Mees jätnud kase järele, astunud kuuse juurde ja tahtnud seda maha raiduda. Kuusk paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siin metsas küll!" Mees jätnud ka kuuse ja läinud lepa juurde seda maha raiduma. Lepp niisama paluma. Läinud toome kallale, aga ikka üks ja seesama palk. Mehe süda saanud haledaks, et kõik härdaste vastu palusivad, ta jätnud nad kasvama ja läinud ilma puudeta kodu.

E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendaja Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud." Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis." "No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi." Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda. Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski. Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua. Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged. Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima. Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob." Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale. Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.

E 5264/5 (39) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Abja valla rikkus Ühel Abja valla vaesel saunamehel öeltud ühel ööl: "Kaeva neljapäeva öösel, enne kella 12-nt labidaga oma saunaukse lävepaku alla kolm jalga sügav auk, siis leiad sa sealt ühe suure katlatäie raha; sellest saab sul ja kehval Abja vallal küllalt nii palju, et rikkaks võite saada." "Tühja kah," ütles mees, "unenäod on mitu petnud, nii võivad nad ka mind petta." Mees ei teinud nii, kuida juhatadud. Paari nädala eest oli saunamehel uuesti unel niisamma viisi juhatadud. Nüüd hakas mees küll väha uskuma, aga jättis tegemata. Jälle seesamma juhatus kolmandamat korda. Nüüd ütles mees: "Saagu mis saab, ma vaatan õige kord selle uksepaku aluse läbi." Ta võttis ühel neljapäeva öösel labida ja hakkas enne kukelaulu kajuma. Oli kolm jalga auk sisse võetud, leidiski suure katla, raha täis mis kõlas. Nüüd oli mees õnnega koos, raha sai juba vakaga mõõta. Tema ei mõistnud selle hulgaga midagi teha, vaid andis ka igal Abja valla vaesemal nii palju, kui see aga soovis. Vaesest saunamehest sai nüüd rikas taluperemees, ta haris põldu hoolega ja teenis veel selle suure rikkuse kõrval mõndagi. Ka mitmest vaesest inimesest, mida saunamees avitas, sai rikas, mõistlik ja hoolas kohapidaja. Nenda sai kehv Abja valla saunamehe läbi rikkaks vallaks.

E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavana Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi. Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!" Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks." "Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama." "Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus. "Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud." Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab. Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul. Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.

E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad. Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära. Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas. Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata. Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära. Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata. Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.

E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat. "Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima. Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud. "Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades. "Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa. Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik." "Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida. Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.

E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud. Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta. "Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda." Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile. Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära." Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.

E 5275/6 (47) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Liisavaarik Ühel ööl juhatadud ühel kehval taluperemehel unel järgmiselt: "Mine neljapäeva öösi enne kella kahtteiskümment Kalmemäele, sealt leiad sa mäe põhjapoolse serva alt kajudes toobi kulda, aga ära sa kellegile midagi kõnele, kui et küll kedagi näed. Ja kui sinna ei suuda kõndida, siis mine Liisavaariku äärte, sealt leiad sa ühest küljest palju kiva, kõige suurema kivi all on pütt kulda. Kui keegi sind eksitab, ära sa karda, muidu jääd kullast ilma." Mees mõtles: "Tühja! Kalmemäele ei maksa minna, see toop kulda ei maksa sugugi jalavaeva ära. Lähan parem Liisavaariku, sealt saan püti kulda, vaat see on asi, maksab ka midagi." Neljapäeva õhtu jõudis kätte ja mees mõtles ühtelugu mineku peale, ta ei saanud sel ööl sugugi nahka silmade peale. Kella kümne ajal oli ta platsis. Leidis varsi Liisavaariku äärest hulga kivide hulgast kõige suurema kivi üles ja hakkas kohe sealt labidaga kajuma. Pea hakkasivad varesed tema pea kohal kisendama. "See on halb," mõtles mees, "head see küll ei tähenda, varessed öösel kisendavad ja veel minu pea kohal. Vanaeit ütles küll, see asi on kurjastvaimust, ära mine, nad panevad so nahka." Mees lei kartlikumas, ta hakkas värisema nagu haavaleht, süda peksis põues nagu tallekene külma pärast. Pea kadusivad varessed ära ja mees kajus edasi. Varsti nägi ta pütti, mis kullaga ääreni täidetud oli. Ta hakkas teda välja kajuma, aga see oli ainult silmapilk. Pütt ühes kullaga vajus kolinal maa alla. Nüüd teadis mees, et see sellest tulli, et ta varesseid oli kartnud, ta jäi veel amuli suuga kaevatud mullahuniku kõrvale ootama, ehk tuleb pütt kullaga tagasi. Ta vahtis kuni päiksetõusuni, aga kedagi ei ilmunud. Praegust alles on Liisavaariku ääres see kivikoht tunda, et neid küll pealmaa näha ei ole, takistavad nad ometi künnu ajal atra maa sees. Seda kohta kutsuvad mõned nüüdki veel Katla vundamendiks. Ilus lehtvaarik kosub aga kindlaste seal kohal.

E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ümiseja luu Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu." Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks. Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!" Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!" Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha. Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees. Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda. Pärast elasivad nad õnnelikult.

E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära. Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid. Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.

E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hundi kimbus Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima. Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa. Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi. Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.

E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soendid Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad. Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki. Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.

E 5289 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui müristamise ajal kuuse- ehk mõne muu puu alla minnes rist sellele peale tehakse, siis ei saa välk sinna sisse lööma.

E 5289 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raiuja otsa ei tohi vaadata. Mis aga selle sõna tähendus on ei tea ma. Olen teda nii rahvasuust kuulnud ja kirjutan sellepärast nii.

E 5289 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hambad valutavad, siis tuleb neid pikse löödud puukildudega hõeruda, küll nad siis terveks saavad.

E 5289 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepad rohkeste piima täis, siis on sel ajal lehmade piim kerge rikkesse minema.

E 5292 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mihklipäev noorekuu sees on, siis saavat vanatüdrukud sel aastal mehele.

E 5303/4 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mustad mehed Kord olnud ühes mõisas niisugused loomad, et neid keegi pole jõudnud karjamaal hoida, vaid nad olnud nagu hullud ja jooksnud sinna ja tänna. Ei keegi pole neid jõudnud hoida, vaid neid kadunud järges ära. Viimas mindud targalt abi otsima. Tark annud neile ühe surnukirstulaua oksaaugu tüki, õpetades: "Vaatke, mis aga läbi oksaaugu näete. Ja kui olete neid näinud, siis tulge mu juurde tagasi, küll ma siis õpetan, kuidas need ära kaduvad." Mindud kodu ja vaadatud läbi oksaaugu. Ena imet, musta mehed loome seas ja kihutavad loomi taga. Nüüd mindud targa juurde tagasi ja küsitud abi. Nõid õpetan: "Kui loomad laudas koos on, siis mindagu kolm neljapäeva õhtut lauta ja kaapitsetagu selle lauatüki küljest iga loomale puru selja peale, küll siis näete." Mindud koju ja tehtud nenda. Siis aetud loomad karjamaale ja loomad söön nenda vagusi, et hoidku. Musti mehi pole seal mette ühtainustki näha oln.

E 5307/9 (7) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kogemata õnn Kord juhtunud üks vaene saunamees sel ajal metsas olema, kui huntidel süia antud, sest nendel antade igas kuus üks kord taevast andi, nenda samasugune nagu pilvetükk. Huntidel jagu antud juba kätte ja antud ka vanakesele üks pull ning üks hääl ütelnud: "Kui sa seda pulli sööd, siis jäta ikka natukene üle ja pane kappi. Kui sa siis jälle sööma tuled, siis on sul terve pull jälle kapis, nenda ela kas sada aastat." Vanake võtnud pulli vastu ja teinud nenda nagu õpetatud. Nenda ei ole ta enam mitmel aastal töös käinud ega ka teistelt andi palunud. Viimaks hakanud sealtmaa peremees vanakesel peale ajama ja ütlen: "Vanakene, mis asja sa nüüd sööd ehk teed, sest enne olid sa vaene nagu vares ja käisid ja sagedaste külast andid saamas, nüüd ei tee sa midagi ja oled veel priskem kui ennegi. Vanake, sul on ikka üks kunts seal ees." Vanakene ütlenud küll, et temal midagi kuntsti ees ei olevat ega mitte jõutsaste ei elada. Peremees aga ajanud ikka peale ja ütlen, et vanake valetade. Vanake tüdinud ära ja ütlenud, et temal metsas üks pull antade, kellega ta sada aastat edasi elada võivat. Peremees kuulnud seda, läinud ka metsa ja oodanud huntide saagiaega mõteldes, et temale ka siis pull antakse. Huntide saagiaeg jõudnud pea ning mees näin küll, kuidas huntidel järge mööda nagu pilvetükid antud, keda nad ahnusega ära söönud. Viimas jõudnud järg kõige viimase hundi kätte, teda aga jäetud ilma ja üetud: "Sina mine põõsa taha, sest sinu jagu on seal." Hunt hüppas põõsa taha ja tahtnud meest ära murda. Mees aga hakanud paluma, et hunt teda elusse jätab. Hunt aga ütlen: "Kas lubad selle mulle, mis sul väraval vastu tuleb?" Mees lubanud küll. Nüüd läinud nad koju poole seltsis ja vaadanud, mis väravas vastu tuleb. Äkisti näinud nad, et kõige suurem peremehe härg mügades väravas vastu tulnud. Hunt karganud härja kõrisse kinni ja murdnud teda ära. Peremees aga pannud jookstes tua poole, et kartes, et hunt järele tuleb ja teda ka veel peale kauba ära murrab. Hunt söönud härja ära ja jätnud mõned halvemad lihatükid külakoertel pärandada. Peremees aga olnud terve nädali otsa haige selle kohutamise perast. Saunavanakene aga naernud seda kuuldes nenda, et kõht vabisenud.

E 5309/10 (8) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas suits on sündinud Kord raiunud mees metsas puid, kõht läinud tühjaks ja lõuna jõudnud kätte. Mees teinud tule maha ja hakanud tuhli küpsetama. Korraga tulnud üks hall mees metsast välja mehe juurde. Ta alganud head juttu ja paar tundi läinud ilusti mööda. Viimate ütlenud hall mees puuraiujale: "Kas sa usud, et mina sinu nutma panen, ilma et ma sinusse puuduks." Mees toredaste vastu: "Oi, sihuke samane paneb mind ilma külge puutumata nutma, seda ei usu ma kunaski." "Ah, sa ei usu," vastanud hall mees ja pöörnud perse vastu tuld ning puhunud nenda valjuste, et tuli, haisuga segatud, mehele suhu ja silmi tunginud. Hais olnud nenda kibe, et mehe silmad vett tilkuma hakanud ja nagu nutu moodi välja näinud. Hall vanake aga naernud, üteldes: "Vat nüüd nutad sa." Ise läin jälle metsa. Enne seda ei olla tulel mitte suitsu olnud, nüüd kus aga hall vanake ehk vanapagan teda on sünnitanud, seisab ta praegu ja tea kui kaua veel edasi.

E 5316 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) < Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Et tüdarlapsed korralikult ja vara mehele saaks, selleks olnud pruugiks, aga olla veel praegugi, et laps läbi mesterahva püksisääre aetud ja ka mesterahva hamme käiksest. Ka, et tööinimene saaks, ei peetud mitte kaua mähkmetes kinni mähitult. Poisslaps, et see tööle tugev saaks, lastud hästi kaua rinda imeda ja aetud ka läbi rehetare otspajast, kus üks andmas ja teine vastu võtmas olnud. Ka kirvega peetud poisslapsele kunsti, mille kombed siin teadmataks on jäänud.

E 5317 (21) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisele pantakse pääle: mett, leivataokand soolaga, tõrva ja saapapigi ja tubakat.

E 5317 (22)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kärnadele (sügelesed) pantakse tõrva, tuhka ja ka kärna juurest tehtud soorti pääle.

E 5317 (24)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pahusele pantakse: pahuse lehti pääle, pleistigu sisu suhkrupaberiga, mett ja tubakalehte, määritakse viinaga ja nõiad posivad ka teatavalt pahusesõnu.

E 5318 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui kaega vastu okse laasitud vitsaga elajad lööt, nakata elajas verd kuseb.

E 5319/20 (1) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooriku leidmus Kord läinud noorik metsa marjule ja leidnud ühe verise tüdriku poolsurnud metsas mätta pealt maast. Mitme arstimise järele hakanud ta viimas kõnelema ja saanud terves. Noorik küsin: "Kes sind peksis?" Siis vastan tüdrik: "Metsaoni peksis." Ta tänan noorikut väga selle arstimise ja tervest tegemise eest ning algan pikemalt seletades oma elu ja õnnetust rääkima: "Mina olin ilus ja noor tütarlaps ning elasin ühe saare peal oma isa vaalitsuse all. Ka oli meie saare kõrvas teine ilus saar, kus üks nõid mind oma pojale kosida tahtis. Mina aga põlgasin tema nõu ega ei läinud tema pojale. Ta pahandas ennast see ütlemuse üle ja muutis nõiaväega mind hundiks, üteldes: "Kui ristiinimene sind aitab või sinule head teeb, siis saa jälle inimeseks." Nüüd juhtusid kütid mind silmama, põmmutasid püssa ja ma olingi verine. Nüüd, kus sina mind aitasid, sain ma jälle inimeseks nõia tõutuse peale. Tänan sind väga ja maksan vaevapalka ausaste. Tuleva selle ajaga saad sa endal tütre ja mina tulen temale ka vaderiks. Nüüd lähen isa vaatama." Noorik noppin veel marju ja läinud kodu, seal rääkinud ta ka teistele ja kõik imetlen seda leidmust. Aasta perast olnud ka noorikul tüdar. Kõik vaderid kutsutud ära ja varud algan, ainult oodatud seda tüdrikut, kes lapse sündmest ette oli kuulutan. Korraga olnud mürinat õues ja teatav tüdrik tulnud nelja musta täkuga õue. Nüüd ristitud laps ja pandud nimi Maasikas. Tüdrik lapse ristiemas, varud lõpetati ära. Tüdrik läks oma kodu ja võttis kasutütre enesega kaasa ning lubas seitsme aasta perast jälle ära tuua. Nüüd kasvatan ta last suure hoolega ja seitsme aasta perast viin ta lapse jälle oma vanemate juurde tagasi ja kinkinud temale ühe sõrmuse, mis nenda tark olnud, et ta kõik ette kuulutand, kas head ehk halba tulevik saab tooma.

E 5329 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pahakatla tõutus* Kord olnud ühel mehel palju raha aga ta ei ole seda raha kellegile annud vaid viinud metsa puujuureka peale et maa sisse tõutada. Selle ajas kui mees kotu jälle raha läin tooma leidnud üks mees rahaunika puujuurika pealt. Ta ajan oma kuueõlma täis ja pannud jooksma. Kui ta aga tükmaad edasi läinud vaunud raha läbi kuue õlma maa sisse ja lõhkunud uue kuue õlma ära. See olnud just see tõutamise aeg kui rahatooja puujuurikate peal oleva rahale tõutust lugenud. * mul on pealkirjas pahakatla tõutus aga peab olema rahakatla tõutus. See läks valtsiste.

E 5330 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Kord näidatud ühe mehele unes ja üetud: "Mine sinna ja sinna kohta ja seal on rahakatel, too teda ära, aga kellegiga ära räägi sõna." Mees läinud ka ja toonud rahakatla kodu. Tee peal tulnud aga mitmed herrad ja mehed talle vastu ning aavatlenud teda rääkima. Mees aga pole rääkinud, vaid läinud edasi. Õue tulles näinud ta, et tema naene tema ees palja särgil kusn. Mees ütlen: "Oh sa häbemata, siia minu nina alla sa tuled kusele." Kohe kadunud rahakatel mehe seljast. Mees läin tuppa, naene magan üsna norinal. See naene olnud aga vanapagan, kes meest rääkima aavaldanud, et mees rahast ilma jäeb.

E 5332 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Kord elanud ühes peres üks vana mees, kes rikas olnud, ta pole aga mitte seda mitte kellegile annud, vaid tahtnud ära matta ja tõutada. Pere valvan aga mehe järele ja vana pole ära matta saanud. Kord läinud minija tua ette ja vaadanud läbi prau. Vana tuln sängist välja, kallan raha koldetuha sisse, tõutates: "Kelle käsi paneb, selle käsi ka võtku." Minia võtnud vana käsipidi taha, seganud vana käega ja raha olnud käes.

E 5333 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Kord tulnud mees teed mööda, näenud, et tuli tee peal põlenud, võtnud kolse süe ja pannud piipu. Piip hakan aukama. Kodu vaadanud mees piipu, leidnud aga kuldraha tüki piibu seest. Kahetsenud väga, et rohkem pole võtnud.

E 5333/4 (13) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis Kord ütlen üks mees: "Üetse ikka, et jaanipäeva ööse sõnajalad õitsevad ja kes selle õie kätte saade, see saade rikkas. Pagana pihta, läheksin ka mina tooma, aga ennäe üteldakse jälle, et pidade ära eksima. No mul on tua taga sõnajalad, sealt lähen ometi ka tooma. Ma mõistan ka kavalust." Ta võtn lõngakera, sidun niidiotsa ukselingi külge kinni ja läinud niiti kera pealt ära harutades tua taha sõnajalgade sekka. Üsna hõlpsaste saanud ta õie kätte, pistnud tasku ja hakanud niiti kera peale kerima, et jälle niidi saatusel ukse juurde jõuab. Võta näpust, niidiots võetud ukse küljest lahti ja siotud seitse versta sellest perest kaugemale ühe mäe otsas oleva suure kuuse külge. Mees kerib ja kerib, aga ei ilmaski näe maja. Päike tõuseb juba ülesse ja mehele maja kuskil. Viimaks näinud, et ta ühe kõrge mäe otsas olnud. Ta tuln sealt maha ja leidnud suure vaevaga oma maja üles. Sõnajalaõis saatnud talle siiski suurt õnne. Näe, mine siis kurjavaimudega jonni ajama.

E 5334 (14) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Joodiku õnn Kord tulnud joobnud mees jaanipäeva ööse kõrtsist. Ta juhtunud ka sõnajalgade sekka. Neist läbi paterdades kukkunud üks õis saapasääre sisse. Mees pole ise sest midagi teadnud, vaid tulnud edasi. Viimaks karjun ometi ühed mehed taga järele: "Anna see seia, mis sul saapasääres on." Mees aga karjun vasta: "Mul pole muud midagi saapasääres kui jalg üksi." Võit jäänud joodiku kätte. Kodu kiskunud ta saapad jalast ära ja hulk kulda kukkun saapasäärest välja. Mees kogun raha kokku ning olnud korraga rikas mees.

E 5336 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus palju prussakaid on seal pidade kolm neljapäeva õhtut lõukasse minema ja hüidma: "Hoidku, et ma teid hoome veel näen!"

E 5336 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tütarlapsed sündivad, siis pannakse neile rätik päha, et ruttu mehele saab.

E 5363/5371 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahest kuningatütrest Kord elanud ühes riigis üks hea südamega kuningas oma proua ja ainsa tütrega head elu. Korraga tulnud aga surm neile külaliseks ja viinud kuningaproua hauda. Kuningas olnud väga kurb oma abikaasa surma üle. Tütar elanud päeval oma armsa ema tubades ja ööse käinud ta ema haual nutmas. Kahe aasta pärast läinud aga kuningas uueste kosja ja toonud omale uue proua kodu. Võerasema olnud aga oma võeratütre vasta väga tige ja kuri. Ta pannud teda suvel rohuajast rohtu kiskuma ja talvel lõnga kedrama. Võerastütar teinud küll kõik ilma nurinata, aga võerasema peksnud veel teda mitu kordki. Ükski ei trööstinud teda. Ainult ema haual käis ta oma kibedust kurtmas. Võerasema läinud iga päevaga kurjemaks ja peksnud mitu kord võeratütre veriseks. Ühel öösel pidas tütarlaps ema haual nõu isamajast ära põgeneda ja võeraemast lahti saada. Ta läks keskööse oma ema tuppa, pani ema kuldehted ja kallidkivid ühe koti sisse ja pani omale mõned paremad riided ümber ja hakkas minema. Hommiku päevatõusu ajaks jõudis ta mitu penikoormat oma isa linnast eemale. Kolmepäevase rändamise järele jõudis tütarlaps teise kuninga linna. Sinna saades müüs ta oma kallid ehted ära ja otsis omale ühe meesterahva ülikonnariideid ja lasi juukseleikaja juures oma juuksed lühikeseks leigata. Teisel päeval pani ta omale meesterahva riided selga ja hakkas omale teenistusekohta otsima. Ta kuulas mitmesse kohta teenistust, aga teda ei tahetud kusagile võtta, sest et ta keha poolest väga õrn ja nõrk näitas. Teisel päeval läks ta kuninga tallmeistri juure tallipoisiks kauplema. Et ta väga alandliku olemisega tallmeistri meele järele oli, võttis tallmeister teda oma teenistusesse ja andis talle kergemat teenistust. Seal kuningalossi taga, kus see tütarlaps tallipoisiks oli, oli üks suur järv ja järve sees suur kivi. Kivi otsas nähti iga neljapäeva õhta ühte ilusat neiut istuma, kes oma kuldjuukseid silitas ja ilusaste laulis. Kuningas ihaldas väga seda ilusat näkineiut ligemalt näha saada, aga iga kord, kui kuningas paadiga kivi juure hakkas sõudma, kus otsas näkineiu, kiljatas neiu kuningat nähes, hüppas kivi otsast vette ja kadus laentesse. Ühel päeval kutsus kuningas kõik omad nõuandjad ja kõrged mehed kokku ja küsis neilt nõu, kuda näkineiut kätte saada, aga ükski ei teadnud talle nõu anda. Viimaks lasi ta kõigile oma alamatele kuulutada: "Kes mulle nõu teab anda, kuda seda näkineiut kätte saada, kes iga neljapäeva hommiku minu lossi ? järves kivi otsas ennast pesemas käib, saab pool minu rahavarandusest ja kuningriigist omale." Mitmed sügasid kõrvatagust ja pidasid nõu, aga ükski ei teadnud nõu anda. Ka kuninga tallmeister pidas oma tallipoistega nõu, kuda neiut kätte saada. Ühel õhtul läks tallipoiss (tütarlaps) sinna järve äärde kõndima, kus näkineiu ennast näitas. Ta seisis tükk aega järve kaldal ja vaatas mõttes laentesse. Korraga tuli üks lühikene vanamees pika halli habemega tallipoisi juure ja ütles: "Ilus kuningatütar tallipoisi ammetis, mis sa muretsed?" Tallipoiss ütles: "Ma muretsen, kuda seda näkineiut kätte saada, kes siin järves pesemas käib." Sai vanake ta juttu kuulanud, siis üõtles ta: "See ei ole mitte näkineiu, vaid üks kuningatütar, nii sama nagu sinagi, keda ta kuri võerasema taga kiusas ja ühte nõida lasi vesineitsiks moondada. Ta ei saa mitte teiste inimestega rääkida ehk ta seda küll hea meelega tahaks. Neitsi alaline elukoht on siin kivi all, vesiema juures ja muul ajal ei saa ta sealt välja kui iga neljapääv. Kui inimesed talle juure minna tahavad, tõmbab vesiema nägemata käega teda alla vette oma juurde ja valvab, et ükski teda kätte ei saa. Sind tahan ma aga õpetada, kuda sa teda peasta võid, sest mul on selle tütarlapse vangipõlvest hale meel. Kuula siis hoolega, mis ma sind õpetan. Täna kolmekümne päeva pärast läheb vesiema oma tütardega siit ära oma õe pidule ja siis on kõige parajam aeg teda peasta. Ütle aga kuningale, et ta laseb ühe kuld pesuvanni valmistada ja sellele klaasist vahe vahele teha. Teise poole sisse kalla magusat viina ja teise poole sisse pane vett, siis vii see vann sinna kivi otsa. Vanni kõrvale pane hõbepeegel ja kuldkamm ja siidirätik, siis võta omale sidist noor ja oota järve kaldal kuni see neiu ennast sinna kivi otsa pesema läheb. Siis mine paaduga sinna kivi juure, siu teda selle nööriga kinni ja vii teda kuninga kätte." Tallipoiss (tütarlaps)tänas halli vanakest hea nõu eest ja hakkas kodu poole minema. Hommikul rääkis ta tallmeistrile, kuda ta näkineiut kivi otsast tahab ära tuua, aga sellest ei öölnud ta midagi, et hall vanamees teda õpetanud oli. Tallmeister raputas pead ja ütles: "Sedaviisi teda vist küll peasta ei või, aga head õnne katsuda." Siiski saatis tallmeister poisi kuninga juure. Kuninga juure saades rääkis ta kuningale, et tema seda neiut ära tuua tahab ja palus, et kuningas talle kullase vanni, kammi ja peegli annas. Kuningas ütles tallipoisile: "Need asjad lasen ma sulle valmistada, aga kui sa teda ära tuua ei saa, siis lasen su pea otsast ära raiuda." Kolmekümnemal päeval, mil hall vanake oli käskinud, läks tallipoiss oma asjadega järve äärde, istus lotsikusse ja sõudis kivi juure. Siis pani ta vanni kivi otsa, valas viina teise ja vett teise poole sisse ja pani rätiku, kuldkammi ja peegli sinna kõrva. Ise jäi ta kaldale näkineiu tulemist ootama. Oli ta natuke aega oodanud, tuli neiu kivi otsa, vaatas kuldset vanni, kammi ja peeglit. Pea hakkas ta oma silmi vanni seest pesema ja vaatas peegli peale. Kord võttis ta viina, kord vet vanni seest ja pesi oma silmi ja vaatas peeglisse ja naeris. Tallipois sõitis paadiga kivi juure, võttis siidinööri ja sidus neitsi käed kinni. Kui ta neitsit sidus, siis naeris neitsi ja vaatas tema otsa. Tallipoiss tõstis teda paati ja viis kaldale. Kaldalt talutas ta teda kuningalossi poole. Lossi ette jõudes vaatas näkineiu kuningalossi poole ja naeratas ja vaatas tallipoisi otsa. Kui nad kuningalossi jõudsid ja kuninga ette läksid, siis naeratas jälle näkineiu. Kuningas tänas tallipoissi ja kinkis talle hulga varandust. Tallipois läks minema ja jättis neiu kuninga juure. Kuningas peastis neiu käed lahti ja hakkas temaga rääkima, aga neiu ei rääkinud sõnagi, vaid vaatas kurvalt kuninga otsa. Kuningas pakkus talle süia, aga ta ei söönud. Mitu päeva oli ju neiu kuningakojas, aga ei söönud ega joonud ja ei rääkinud sõnagi. Viimaks kutsus kuningas tallipoisi oma juure ja palus sellelt nõu, kuda näkineiut rääkima saada. Tallipois läks jälle õhtu järve äärde kõndima, et halli vanamehega kokku saada ja sellelt nõu küsida, kuda neiu rääkima hakkab. Kaks õhtat käist ta järve ääres, aga halli vanameest põlnud kuskil näha. Kolmandamal õhtul, kui ta jälle järve äärde läks, tuli hall vanamees talle vastu ja küsis: "Mis sa muretsed, ilus kuningatütar tallipoisi ametis?" "Ma muretsen, kuda seda neiut rääkima saada, mis ma siit järvest kuningakotta viisin." Vanamees kostis: "See on üsna hõlbus. Säh, siin see hanesulg, tõmba sellega kolm korda üle neitsi suu ja lase omale kolm keppi teha: üks puust, teine hõbedast ja kolmas kullast. Nende kolme kepiga löö teda, iga kepiga üks kord ja küsi iga kord temalt, kui sa teda lööd: 1. mis sa naersid, kui ma sind kivi peal kinni sidusin. 2. mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid ja 3. mis sa naersid, kui kuningas sind nägi?" Talipoiss tänas vanameest hea nõu eest ja läks minema. Hommiku läks ta kuninga juure ja palus kuninga käest omale kolm keppi. Kuningas andis talle kepid ja siis läks ta kuninga seltsis näkineiu juure. Tõmbas kolm korda sulega neitsil üle suu ja lõi teda puust kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui ma sind kivi peal sidusin?" "Ma naersin, et teine naisterahvas lööb teist," ütles neiu. Tallipois kahvatas lumivalgeks ja kuningas vaatas imestades tema otsa, aga tallipoiss ei kautanud oma julgust, vaid lõi neiut hõbedase kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid?" Neiu vastas: "Ma naersin, et kuningas istub mures oma kambris ja proua istub armukesega oma toas ja kallistab seda." Tallipoiss lõi neiut kolmat kord ja küsis: "Mis sa siis naersid, kui kuningas sind nägi?" "Ma naersin," ütles neiu, "et kuningas mind näkineiu arvas olevat." Selle peale langes neiu tallipoisi kaela ja tänas teda silmaveega, et ta teda sest nõiduse vangipõlvest peastnud, pärast tänas ta ka kuningat, et see teda ära tuua lasknud. Kuningas jättis tallipoisi ja neiu üksi ja läks vaatama, kus proua on. Kauase otsimise järel leidis ta teda rohuaiast ühe võera mehe süles istumast. Kuninga viha süttis põlema, ta kutsus teendrid ja lasi oma proua ja võera mehe vangi panna. Pärast lasi ta ühe veike paadi ehitada ja oma proua ja võera mehe sinna sisse panna ja merele viia, kus torm neid kaugele mere peale aias. Pärast küsis ta tallipoisi käest, kas ta tõeste naisterahvas on. Tallipois tunnistas talle oma elulugu üles, et ta kurja võeraema pärast oli pidanud meheks muutma ja rääkis, et ühe kuninga tütar on. Kuningas lasi talle kui ka võera neitsile uhked riided valmistada ja andis neile mitu tuba elamiseks. Kõik imestasid, et tallipoisist korraga nii ilus preili oli saanud. Ta võttis perenaise ameti oma kätte ja kõik austasid teda. Viimaks kosis kuningas ta omale abikaasaks. Kord tuli üks kaugelt kuningapoeg sinna kuningale võeraks ja kui ta seda noort neiut nägi, mis enne vesiema käes vangis oli, hakkas ta teda armastama ja kosis omale abikaasaks. Ots.

E 5371/5375 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuust Kord armastanud üks vaene vabadikupoeg üht rikast peretütart, kes mõisas tuatüdrukuks olnud. Tüdruk ei ole poisi armastust suurt tähele pannud, sest et ta vaene oli ja tüdruk omale rikast teistpoolt ihaldas. Poiss käis aga iga neljapäeva õhtul tüdrukut vaatamas ja palus, et tüdruk temale naiseks tuleks. Ühel õhtul, kui poiss jälle tüdruku juures istus ja tüdrukut palus, et see temale naiseks tuleks, ütles tüdruk temale: "Vaata, praegu on õues ilus kuuvalge ja teised tüdrukud istuvad kuuvalgel tuas ja ajavad juttu ja kui nad õhtu riidest lahti võtavad, ei pane nad millaski küinalt põlema. Minu tuppa ei paista aga millaski kuu. Kui sa teed, et kuu minu tuppa õhtatel paistab, siis tulen ma sulle naiseks, aga muidu mitte." "Kuda ma seda saan teha," ütles noormees. "Tee kuda tahes," ütles tüdruk. Noormees tuli kurva meelega järve äärde mõisa taha kõndima ja jäi mõtlema, kuda Kuu juurde saada ja teda paluda, et ta tüdruku tuppa paistaks. Oli ta hulk aega järve ääres istunud, tuli üks hall vanamees tema juure ja küsis: "Mis sa muretsed, pojake?" Noormees rääkis halli vanamehele, mispärast ta mures on. Vanamees ütles: "Ära muretse, poeg, see asi on hõlbus täita. Tule homme õhtu seia järve äärde, ma toon sulle seia valge hobuse ja sa võid julgest Kuuvanamehe jutule minna kaupa sobitama. Selle eest pead aga mõisa keldrist ühe vaadi kõige paremat õlut andma. Mine kohe ja too tüdrukuga mõisakeldrist kaks vaati õlut seia metsa, et me homme õhtu Kuuvanamehega juua saame." Poiss läks ja ütles tüdrukule: "Muidu kuu sinu tuppa ei paista, kui pead mõisakeldrist kaks vaati kõige paremat õlut andma." Tüdruk läks poisiga kohe keldrisse ja veeretasid kaks vaati õlut sinna kohta metsa, kus hall vanamees oli käskinud. Teisel õhtul läks poiss järve äärde vanameest ootama. Oli ju kuu paistma hakanud, nägi poiss halli vanameest tulema. Kui vanamees poisi juure sai, käskis ta poisi hobuse selga istuda ja Kuu juure sõita. Poiss istus hobuse selga ja hobune hakkas kohe tuhatnelja Kuu poole kihutama. Oma all päratu kauguses näinud ta jõed ja järved ja majad paistma. Saanud poiss hulk aega sõitnud, jõudnud nad ühe suure pilverünga juurde, kus peal Kuu käsipoosakile istunud ja latarni käes hoidnud. Poiss hakanud Kuuga kaupa sobitama ja Kuu lubanud hea meelega oma laterniga iga õhta tüdruku aknaid valgustada, kui ta õlut juua saab. Olnud naad kaubaga valmis, siis näinud poiss üht meest tuhatnelja suure musta hobusega mööda pilveid eneste poole kihutama. Hobune ajanud suust ja ninast tulesädemeid välja ja mehel enesel olnud suur võtmekimp käes. Poiss küsinud Kuu käest: "Kes see on?" "See on Peetrus, taeva uksehoidja," öölnud Kuu, "ta läheb vanapaganat ta kelmistükkide eest karistama." Kui Peetrus ju neist kaugel olnud, istunud Kuutaat ka poisi hobuse selga, võtnud latarni pihusse ja hakanud alla poole tulema. Peagi jõudnud nad alla mõisa juure. Tudruk istunud oma kambris, kui äkitselt hele kuuvalge tuppa paistis. Ta jooksis ruttu õue ja nägi, et poiss oma valge hobusega , hall vanamees ja Kuutaat õllevaatide juures istusivad ja õlut punnisivad. Kui Kuu õlut ju joonud, siis öölnud ta poisile, et .too iga õhta sinna kohta pilve peale tahab jäeda, kust valgust hästi tüdruku tuppa paistab. Esite hoidnud Kuutaat oma latarni käes, viimaks pannud aga latarni käest maha ja hakanud siis mehe moodi pinni. Viimaks hakanud Kuutaat minema. Ka poiss ja hall vanamees läinud ära. Saanud Kuutaat natukese maad edasi läinud, kukkunud ta tee ääre kraavi pikali ja jäenud sinna magama. Peetrus näinud, et Kuud enam endise koha peal ei ole, vaid et kuuvalgus tuleb koguni alt maa pealt. Ta läinud seda asja Vanataadile teatama. Vanapagan, kes Kuud tema valguse näitamise pärast kangeste taga kiusas ja talle ammugi pussi mängida tahtis, kui nägi, et kuu kraavis maas purjus oli, läks ja varastas muist kiirusid Kuul latarni seest ära. Vanataat saatis Peetruse Kuud ära tooma ja kui Peetrus Kuu juurde jõudis, nägi ta ehmatades, et muist kiirusid kadunud on. Ta arvas kohe, et ega muud ei varastanud, kui vanapoiss ja Peetrusel põlnud aega teda taga ajama minna. Vanataat noomis Kuud tema kange eksituse pärast. Sellest ajast saadik jäi kuule see mood, et ta kasvab ja kahaneb, vahest kaua aega paistab ja mõni öö mitte sugugi. Siis korjab ta oma kiirusi, mis Vanapagan temalt ära varastas, tagasi. Järva-Jaani kihelkonnast Ahula vallast Juula Tominga suust.

E 5376/7 < Ambla khk < Järva-Madise khk, Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks venda Kord elanud kaks tugeva jõuga venda. Teise nimi olnud Tõll, teise nimi Leiger. Nad elanud teineteisest kaunis kaugel ja suur lai meri olnud nende vahel. Kui nad teineteist vaatamas käinud, olnud neil suur palk kepiks käe ja õllevaat taskus. Nad läinud otsekohe merest läbi, aga vesi ei ole kaugemale ulatanud kui niuetest saadik. Kui Tõll leent keetnud, käinud ta teinepool merd venna juures kapsapäid toomas. Kui leemepada keenud, olnud ta juba tagasi. Sõja ajal tulnud vaendlased korra Tõlli pere ligidale. Siis läinud ta neile vasta, suur pikk palk seljas. Vaendlased jooksnud Tõllu nähes kohe minema, siis võtnud Tõll suure tõllaratta ja visanud neile järele, ja ratas jooksnud üheksa versta ühe joonega edasi. Kui ta surema hakanud, siis on ta ütelnud: "Matke mind mu rohuaeda ja kui sõda tuleb ja teie vasta panna ei jõua, siis hüüdke mind hauast ülesse, küll ma siis teil appi tulen." Pärast Tõlli surma läinud aga ta lapselapsed koeruse pärast Tõlli hauale ja hüüdnud: "Tõll, Tõll, tõuse üles, sõda õues!" Tõll tõstnud kohe pea hauast ülesse ja vaadanud ringi, aga et ta midagi põle näinud, siis vihastanud ta ja põle lubanud enam ilmaski appi tulla. Ja on uueste oma pea maha pannud ja puhkab tänapäevani. Juula Tominga suust.

E 5386 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Mart Sui (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lausumisest Lausujad olid enamiste vanad naised, sagedast ka mehed. Lausuja andis igaühe haiguse vastu abi, olgu loomadele ehk inimestele. Haige koha peale, mida lausuda taheti, pandi enne sinist paberit, ja siuti punase lõngaga kinni ja loeti issameie ühe hingega ära. Kurjema haiguse ajal loeti teda* ka tagurpidi ja see aitas palju rohkem. *issameie M. Sui suust.

E 5410/1 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vägev töö Endsel ajal käinud vanapagan kõik tööd ja tallitused läbi ning uurinud tööde tulu ja kasu. Ka selle reisiga tulnud ta ka laeva peale ja vaatan kiites, et laevameestel kõige parem elu olle. Mehed aga ajanud vastu ja käskinud vanat ennast tükkikest sest tööst katsuda. Nad raiunud laevale augu põhja ja käskinud vanat nüüd pumpa tõmbama minna. Vanake tõmbanud juba nenda, et higi rohkem olnud kui seda vett, mida ta välja pumpanud. Siiski aga mitte laeva kuivaks ei ole saand. Nüüd seda nähes, et tema jõud otsa lõpma hakanud, võtnud ta oma viimase tossu kokku ja tõmbanud nenda, et kalad läbi augu laeva tulnud. Vana jõud lõpnud otsa, kukkunud maha ja minestanud ära. Laevamehed aga pannud põhja raiutud augu kinni ja pumpanud laeva peris tühjaks. Vanake toibunud, ajanud püsti ja näinud, et laev kuiv olnud, mida tema mitte ei ole jõudnud teha. Ta läinud laevameeste juurde ja ütlen: "Tänasest päevast laevamehed ilma patuta." Ise aga hüpanud üle parda sisse ja kadunud vetesängi. Nüüd sest ajast on kaks tähendust maha jäenud. Esimeseks, tema kangest pumpamisest on merelained saanud, kus enne ilus libe vesi virvendas ja teiseks, et ta laevameeste pattu on läbi enese raske töö maha jätnud.

E 5416/9 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Mt. 1130 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamehe õnn Pereisa läinud juba vanaks ega pole enam tööd jõudnud teha. Teda saadetud aasale lammaste karja. Vanakesel läinud aeg karjas liig igavaks. Ta võtnud taskust linapio välja, istunud jõekalda peale ja hakanud paslapaela keerutama. Ta keerutanud juba ühe paela valmis ja hakanud teist keerutama. Äkesti püstnud aga üks mees pea jõeveest välja ja küsinud: "Vanake, mis asja sina siin teed?" "Mis ma siin teen, tee suuremat midagi, vaid keerutan paela ja tahan seda jõge kinni (kokku) vedada." Jõemees kohe paluma: "Ole va hea mees ja ära tee seda mitte, sest meid on siin jões liiga palju." Vanake vastu: "Jah, mis ma võin teha, mul on käsk antud, et ma teda pean kokku vedama ja kui ma nüüd seda tegemata jätan, siis on asjad halvaste." Jõemees aga mesimeelel paluma: "Ole va hea attikene ja jätta seda tegemata. Ma maksan sulle kõik ära, mis sa aga tahad." "No ju siis võib ta sedasi jäeda, kui sa mulle mütsitäie kulda tood, siis kui ma hoome karja tulen." "Jah, saad küll, aga pea oma sõna," vastanud jõemees, ise kadun aga ära. Vanakene läinud õhtul kodu, ega pole teistele sest midagi rääkinud. Teisel homikul läinud vanakene jälle karja, võtnud aga labida ligi. Jõeaasale jõudes kaebanud ta ühe suure augu täis, nõndasama jämeda kui mütsi. Kui auk valmis saanud, pannud vanakene oma mütsi sinna peale, lõiganud aga mütsipõhja alt ära. Kui kõik korras olnud, oodanud ta jõemeest hulga hiilgava kullaga. Natukese ootamise peale tulnud jõemees sinna ja puistanud enese taskust kulla mehe mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud varsti ära, ainult üks tükike jäenud mütsi põhja hiilgama. "Ega veel minu müts täis pole, minge ja tooge veel, kuni müts täis saab." Jõemees kodu kõmpima, vanake aga naernud taga järele. Varsti tulnud jälle jõemees ja kannud kullakotti selgas, mehe mütsi juurde jõudes kallanud ta koti sees oleva kulla mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud. Müts olnud alles poolel. "Jõemeheke, minge tooge aga veel, ega müts täis pole ja kui ei taha tuua, siis tõmban jõe kokku." Jõemees haledaste kaebama: "Oh heldeke, nüüd pean ma oma kulla kõik ära tooma," ise aga kõmpinud kodu poole. Vanake aga naernud tagantjärele. Varsti tulnud jõemees tagasi ja kallanud oma viimse kulla mütsi sisse. Nüüd alles saanud müts täis. Jõemees olnud väga kurb, siiski aga jälle rõõmus, et nüüd jõgi kokku vedamata jäeb. Ta jätnud vanakese jumalaga ja läinud jõevette. Vanamees ajanud lambad kodo, ise võtnud kodunt vana vankri, pannud hobuse ette ja paar suurt kotti peale. Teised küsinud: "Vanaisa, mis sa nüüd metsast tooma lähed?" "Ei midagi, pidin mõned puud kodu põletamiseks tooma." Ta läinud metsa, vedanud kulla kottidega vankri peale ja toonud kodu. Õuest aga hüidnud poega, et see tuast appi tuleks ja kullakotid tuppa aitaks tuua. Poeg aidanud kotid tuppa tuua. Kui isa aga kotid aavanud, ehmatanud kõik ära. Nüüd olnud nad korraga väga rikkad.

E 5420 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Kord läinud üks mees jaanipäe ööse teed mööda. Äkesti näinud aga, et üks vanamees tee ligi tule ääres sojutanud. Mees läin sinna juurde ja küsinud piibu peale tuld. Mees aga võtnud ilma sõna lausumata ereda tulesüe ja pannud mehe piibu peale. Mees tänanud ja läinud kodu. Homiku hakanud piipu vaatama ja leidnud, et piip kulda täis olnud. Nüüd saanud ta aru, et see vanapagan olnud, kes temal tule asemel kulda piibusse pannud nagu seda jaaniööse sagest sünnib.

E 5437 < Narva khk., Kreenholmi v. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk Kord mänginud lapsed Virumaal Vatku mõisa maa peal oleva Viitna järve ääres. Ühe korraga tuleb järvest ilus sadulasse pandud valge hobune välja, läheb laste lähedale ja hirnub nõnda armsaste. Lapsed hakanud teda silitama, mis hobune väga armastanud, ta lakkunud laste käsi ja lasknud viimaks põlvili. Lapsed hakanud hobuse selga ronima. Ühele lapsele ei ole enam ruumi jäänud, see ütelnud: "Laske mina lähen näki nägarate peale." Seda kuuldes raputanud valge hobune kõik lapsed seljast maha ja karganud hirnudes järve tagasi, siis saanud lapsed aru, et hobune muud ei olnud, kui veenäkk.

E 5442/3 (2) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundi tarkus Üks kord oli üks mees õitsis. Ta oli tule maha teinud, nüüd juhtus hunt sinna mehe juure tulema, sest hunt ei julge siis inimest murda tule valgel, sellepärast tahtis tema tuld ära kustutada. Ja nüüd läks tema ühe oja juure ja kastsi saba vee sisse ja mõtles sellega tuld ära kustutada. Nii kaua käis nüüd tema, kui sai tule ära kustutanud. Selle vahe sees võttis mees riided seljast ära, toppis õlgi täis ja ronis puu otsa, ja nüüd võttis hunt õlgedega täistopitud riided ja pani metsa minema. Aga mees naeris puu otsas, et oma elu oli hundi käest ära peastnud.

E 5443/4 (4) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naene mehe päestja Ükskord mees leidis metsast ussikuninga krooni, aga see ussikuningas saatis temale käsku teda oma juure tulla, et ta ei pidanud mitte sööma, aga mees sõi ikka ja läks nüüd tema juure. Ussikuningas ütles: "Ma muidu võtaksin küll sind vastu, aga sa oled söönud, mine tagasi ja tule homme hommiku minu juurde." Mees tuli ussikuninga juure, aga oli jälle söönud. Ussikuningas saatis teda jälle kodu. Nüüd läks tema ja ei söönud, ukse pealt hüüdis naene meest tagasi ja tegi mehele selja taha leivataignaga risti, nüüd läks mees. Ussikuningas ütles: "Naene on sulle taignase kätega risti selga teinud, nüüd sa oled, sinu naene sind peastnud." Ussikuningas puhus pasunaga, mille peale tuhat ussisid sinna tuli. Tema viskas ühe kännu sinna sisse, see känd oli vähe ajaga puruks tehtud. Ussikuningas ütles: "Vaata nenda oleksid sina saand puruks tehtud, kui sul risti ei oleks seljas olnud. Nüüd on sinu naene sind peastnud."

E 5444 (5) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisbet Tarpam (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naeru pärast surmahirmus Üks kord läks mees metsa ja leidis hundipesa. Ta pani pesa põlema ja mõtles, et saab näha, mis nüüd sünnib, kui vana hunt kodu tuleb. Ja ise läks puu otsa. Nüüd tuli hunt kodu ja nägi, et pesa põles, kastis saba jälle vee sisse ja pritsis tule peale. Kui tuli hakas lõpema, aga mees, kes puu otsas, ei saanud naeru kinni pidada. Hunt kuulis ja nägi meest puu otsas, tema hakkas puud katki närima. Kui puu hakkas juba liikuma ja tahtis maha kukkuda, mees hakkas karjuma ja hüüdis inimesi appi ja inimesed tulivad appi ja hunt läks minema.

E 5444/5 (6) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundi toit Kolm meest läksivad reht peksma ja kuulsivad huntide ulgumist. Nemad hakkasivad isekeskes rääkima, et hundid paluvad taevast toitu. Üks mees neist läks vaatama suure puu taha, et mis toitu neile taevast visatakse. Need olivad nii kui pilvetükid ja nende juures põesa taga seisis nende karjane, nägi, et üks hunt ilma jäi ja ütles temale: "Vaata, sinu jagu on seal puu taga." Kui mees seda kuulis, ronis tema puu otsa, et hunt kätte ei pidanud saama, Hunt tuli puu alla ja hakkas puujuuri katki närima. Temale tulid veel teised hundid appi ja peagi kõikus puu ja lubas oma kaitsealust pea nende kätte anda. Mehel ei jäenud muud nõu üle, kui abi karjuma hakata, mil peamehed rehe juurest appi tulid ja teda surmast peastsid.

E 5446/7 (9) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Ükskord läksivad lapsed merele ujuma ja kui nad tagasi tulid, siis ühe lapse riiete peal oli uss. See uss ütles: "Mina ei lähä enni mitte siit ära, kui sa mulle naeseks lubad tulla." Lapsukene lubas tulla. Mõtles: "Kui mina kodu lähen, siis lähen ma tema eest ära, kui tema mind võttama aasta pärast tuleb." Aasta sai mööda läind, tuli uss lapsukese järele ja tahtis teda omale naeseks. Enne seda, ema saatis tütre pingi alla peitu, et kui uss tuleb, siis ei leia tütart mitte. Uss tuli ja nägi tütre pingi alt ja viis teda nüüd enesega ühes. Nemad läksivad vee alla. Temal oli seal hea elu ja kui mõni aasta sai mööda läind, tahtis tema kodu vanemaid vaatama minna ja uss viis teda vee alt ära ja õpetas temale sõnad, kellega tema võis tagasi saada (sest see uss oli vee all inimene). Kui nüüd tütar kodu läks, ei tahtnud tema mitte, et tema tütrel niisugune mees pidi olema. Tütar rääkis need sõnad emale, kellega tema jälle sinna tagasi saab. Ema võttis kirve ja läks mere ääre ja rääkis nenda, kuda tütar pidi rääkima, siis tuli pani uss oma pea välja, ema lõi kirvega pea otsast ära ja läks ise kodu. Kui nüüd tütar tagasi minema hakkas, nägi tema, et vesi oli kõik vereks saanud, siis hakkasid nemad oma isada leinama, ja ühe lapse pani pääsukeseks, et tema pidi lauluga leinama oma isada. Teise pani mustaksräästaks, ta kandis mustasulest kuube. Tema ise hulkus mööda ilma ja tuletas meele oma meest. Ots.

E 5447 (10) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Ükskord suri üks naene ära. Peale selle hakkas surija kodu käima, kodu kolas ja otsis kõik kohad läbi. Ühekorra tuli jälle ja hakkas saunast tea mis otsima. Mees läks salaja saunaaknast vaatama. Naene loopis parandalaudu ja otsis ja otsis. Viimaks küsis mees: "Noh, vana Leenu, mida sina siin teed?" "Otsin oma vana kadakast keppi," vastas naene ja läks minema, ei tulnud enam millagi tagasi. Ots.

E 5452/3 (8) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Ükskord oli üks kuri härra, tema oli väga rikas. Kui tema surema hakkas, siis kartas tema ise, et kodu käima hakkab, kutsus kutsari oma juure ja lubas temale kõik oma varanduse ja õpetas, et kui haud saab kinni aetud ja matjad haua juurest ära hakkavad tulema, siis astu parema jala kannaga kolm kord risti ääre ja ütle: "Seisao sa siin igaveste." Kus Hansuke selle suure heameelega, et kõik varanduse omale saab, seda meeles pidas. Tema tallas suure kiirega kolm korda pahema jala kannaga ja ütles: "Seisa sa siin seitse aastat." Heakene küll, sai seitse aastat mööda läind, sõitis Hans üksi läbi pimeda metsa. Südaöö ajal hakkas hobune norskama, ei läind kudagi moodi enam edasi. Hans tuli vankrilt maha, vaatas, et tema endine härra seisis tee peal ees. Ta küsis Hansu käest oma raha ja ähvardas Hansu tappa. Hans oli kangesti ehmatand ja palus armu, aga härra käskis vait olla ja tule maha, et Hansu tules ära põletada. Hans tegi vähäavale tule maha ja palus ikka jumalat, et see temale abi saadaks. "Mis sa nii kaua mängid?" kisendas härra, küsis Hansu käest kirvest, sest Hansul oli kirves kaasas. Ta käskis kirvest vastu kive teravaks ihuda, et siis sellega harki raiuda, kellega Hansu tule panna. Hans tõi vankrilt kirve ja hakkas kirvest teritamise asemel vasta kive nürimaks hõeruma ja õhkas südamest, et jumal temale kudagi moodi abi saadaks. "Proovi, kas kirves on terav," ütles härra ja näitas Hansule ühe suure jämeda puu ja käskis selle maha raiuda. Hans proovis ja ütles, et kirves on veel nüri ja hakkas veel kirvest rohkem nüritama. "Saab küll," ütles härra, "raiu puu maha, mul ei ole sinuga palju aega." Hans hakkas raiuma, ei saa ega saa. "Too sii kirves," kisendas härra, "ma raiun ise." Hans andis hirmuga kirve härra kätte, mõtles, et kui aega viidan, läheb südaöö aeg mööda, siis ikka ehk täna härrast lahti saan. Härra raius puu mõne hoobiga maha ja käskis siis Hansu puu otsa teravaks teha. Hans raius ja õhkas. Ühe korraga oli suur kohin kuulda, Püha Jüri oma kuitsikatega oli Hansule appi tulnud just parajast siis, kui härra hakkas puud Hansust läbi toppima, jõudasid nad sinne, kargasid härra kallale, sõid tema ära. Ei jäänud midagi muud järele, kui sinine suits. Hans tänas südamest Püha Jürida, et see teda peastnud oli.

E 5454 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv (Karksi kihelkonnas, Karksi vallas. Umbes 4 versta pitk, 2 versta lai.) Muinasjutt pajatab. Kord olla üks suur saks kodust ära sõitnud ja kindad kodu unustanud. Sõitnud kinnastele järele ja näinud kuda vesi tullu, saanud kindad ära võtta ja hakanud hobustega aeama. Palju veiseid (karielajaid) olla sinna ära uppunud ja sest saanud järvel nimeks Veisjärv.

E 5456 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Savimäe Sel ajal, kui Karksi loss ehitatud saanud, olnud sääl kohas, kus praegu Pöögle Savimäe talu seisab, suur kivilööv, kus telliskivid tehtud saanud, mis lossi ehituseks pruugitud. Kivide ehitamise platsile toimendamine sündinud sedaviisi: Savimäelt kuni Lossimäele olnud inimesed ükstõise kõrva ritta säetud, nii tihedalt, et üks ulatanud kivi teise kätte andma. Lossimäelt Savimäele on viis versta. Imetajanaistele antud aega tütarlapsi üks kord ja poeglapsi kaks korda päevas imetada. Teine sarnane kivilööv olnud sääl, kus praegu Morna Löövi talu. Sääl lähedal on ka üks väike oja, keda rahvas Orja ojaks hüüab. Oja kaldal seisnud alles hiljuti orjaiste, mis üks istmetaoline kivi olnud. Kivi olla Morna mõisa viitud. Muistejutt räägib: Karksi lossi ehitamise juures olla Morna rahvas väga laisad olnud, sellepärast olla neid kibuvitstega peksetud, siis olla rahvas orjaistme külma kivi pääl peksetud kohtasi jahutamas käinud.

E 5457/8 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Mt 752 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas vanarahvas rääkivat, olla juutidel ühe iseäraline Almoti raamat, kus palju lugemisi Jeesusest ja tema jüngritest sees olla ja mis palju paksem olla kui suur Piibel. Niisugumasest Almuti raamatust olla ka mõned käsikirjad eesti keelese käsikirja ümbre kirjutatud ja olla üks neid käsikirju Võru kreisis Moisekatsi valla talumehel käes ja teine teadavast siin Ouduva kreisis Jussinke mõisa rentniku käes, mille hulkas ka üks järgmine jutt seista. Kõrd olnuvad Jeesus ja Peetrus jala teed käimas ja jkui nad ohtal hiljo öömajale palunuvad, ei lasknud esimene ega teine talupoeg neid mitte mikist palve peale sisse. Nad läinuvad edasi kolmantama talupoja juure ja palunuvad ka siin öömajale laske. esite pandnud talupoeg kangeste vastu, aga kui temal meele tulnud, et temal homikul reho peksa saab ja et selle apiks ka öömajalisi võib tarvitada, siis lasknud ta Jeesuse kui Peetruse sisse ja teinud sängiaseme. Homikul vara ajanud nüüd talumees võeraid ülesse ja käskinud rehele tulla. Kui aga talumees ootnud ja võerad ei tulnuvad, saanud tal süda väga täis ja ta võtnud piitsa ja hakanud sellega lüies võeraid sängist välja ajama. Peetrus, kes õhtal Jeesuse käsu peale veere poole oli heitnud, saanud mitund piitsasähvi talumehe käest. Kui siis talumees jälle rehe juure ära läinud, ütelnud Jeesus Peetrusele: "Mine nüüd sina seina poole ja mina veere poole sängi, et ka mina oma jau löökisid saan, kui peremees jälle tagasi tulep." Nii ka tehtud. Kui nüüd talupoeg jälle tagasi tulnud, arvanud ta: "On ka vaja tagumisele laisale mõni sähv anda, et kas nad saavad sängist välja rehele tulema," ja andnud nüüd jälle piitsaga tagumisele. Sellega saanud Peetrus juba kaks kõrda talupoja käest piitsaga peksta, kuna Jeesus koguni ilma jäi. Nüüd ütelnud Jeesus: "Lähme siis ka meie rehele ja nad läinuvad ka." Rehe alla jõudes võtnud Jeesus pirruga tule seina vahelt ja läitanud rehelademe põlema. Kui talupoeg seda näinud, teenud ta paha näu ja hakanud Jeesust vanduma, et rehe ära põletada. Tuli aga võtnud veidikese haaval põletamist veerest ja aganad, terad, kui õled läinuvad igaüks omale poole hunikuse, vahetepeal püidnud tuli ka lau pääle küindida, mida Jeesus käskides: "Tasa, Loorts, Loorts, ära mine lau otsjale," tagasi keelnud. Nõnda saanud talupojal rehi ausasti ära peksetud ja õled, aganad kui terad omale poole kogutud ja talupojal olnud väga hää meel võeraste üle ja arvanud, et need küll väga targad mehed võisivad olla. Jeesus kui Peetrus aga läinuvad omale poole teele. Teisel homikul, kui talumees jälle rehelademe rehe alla välja ajanud, arvanud ta, küllap minagist nõnda võin teha ja tulega oma rehi ära peksa. Ka tema võtnud nüüd seina vahelt pirruga tule ja pistnud lademe veerest rehele sisse. Tuli hakanud esite ka küll veidikese veerest peale, aga kui see kaugemale lademe sisse jõudnud, hakanud leegid lau otsale ülesse minema. Siin ütelnud talumees nagu Jeesuskist vagaselt: "Tasa, Loorits, Loorits, ära mine lau otsale," aga kõik ei aidand midagist. Tuli läinud lauotsale ja veel pärast ka katusele ja põletanud kõik rehe ja vilja ühtlasi maani maha. Seepeale olla talupoeg jälle võeraid öömajalisi vandunud, et niisugumast proomi andnud ja ise omale poole läinuvad. Jutustanud Jakob Tamm.

E 5459 (8) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On veel mets kevadil vitsaraagus ja kägu juba kuuldaval, siis olla see õnnelise vilja-aasta täht, sest "vitsast kägu on viljaline."

E 5459 (10) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui aga kägu siis kuulub, kui juba mets pakatamas, siis olla see juba viljaikalduse ettetähendus, sest: "Urba tuleb ohukägu."

E 5460 (11) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatakse siis, et kui juba kevadi varajalt tulema algab, päev sooja ja teine külma on ja sellega ka pikkamisi urvad pakatama hakkavad ja kägu ka pika ajutise sooja peale suu lahti teeb, siis on looduse väel mets ühtlasi pakatamas ja kägu kuukumas. Kuna pikaline kevadi tulek õiget viljarikast suve ei too, siis on muidugi kägu looduse käsu ühes oleja, kust rahvas viimselt ettetähentuist on omandanuvat ja ühest põlvest mälestuse kombel edasi kannavad.

E 5460 (12) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatakse veel, et kui kägu varemalt kuukuma ei hakka, kui juba puud lehele löövad, siis saada eesolev suvi täitsa viljaikaldav, sest "lehte tuleb, on leinakägu."

E 5465/7 (1) < Ambla khk., Ambla v., Jootme m. - Joosep Neublau (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tugev karjane Ühe korra oli üks külakarjane, kellel nii palju rammo oli, et lehma sabast kinni võttis ja üle jõe viskas. "See ammet ei sünni minusuguselle mehele mitte, et üks karjane olla, vaid mina pean minema mööda maadilma rändama ja oma vastast rammumeest otsima." Nii ka sündis. Karjane astub teele ja isi laulab: "Mina mees kui metsapulli, Aro Hanso halli sõnni, see oli kange kaevlemaie, mõisa pulli puistamaie, valla härgi vapustama, kihelkonda kergitama." Kauaaegse rändamise järel leidis ta viimaks ühe toreda maja suurest metsalaanest. Ta läks senna sisse, kus üks suur vanamoor, kelle sarnast karjane omas elus veel ep ole näinud, parajast leent keetis ühe põhjatuma suure katla sees. "Noh, pojuke, mis tarvis on?" küsib vanamoor. "Mina olen üks rammumees ja otsin enesele vastast," oli karjatse vastus. "Kas elad siin üksi või on sul siin teisi seltsilisi?" "Minul on küll kaks poega, aga neid kumbagi pole kodu. Kui sul aega on, siis võid oodata, nad saavad varssi kodu jõudma, siis võid neile oma asja teadustada." "Kus nad siis läksivad?" "Nad läksivad Soomemaalt veskit tooma. Kui sul aeg igavaks lähäb neid ootes, siis tule heida seia minu poegade sängi puhkama, küllap nad saavad varssi tulema." Karjane heitis sängi pikali ja mõtles: "Pagan teab, mitu meest siin sees magab, et ta nii koletu suur on, ja teisi sellesarnatsid näikse veel tükki kolm olema. Ja see suur vanamoori-kolakas, kas tema pojad peaksivad ka nii suured olema; siis on nende meestega võimata rammu katsuma hakata." "Tule välja, rammumees!" hüüab vanamoor. "Minu pojad näikse juba tulema." Seal vaatab karjane suurte meeste kogusid, mis kui metsakuused eemalt paistavad. Teisel kaks veskikivi seljas ja püstvõlv kepiks käes, ja teisel veski kere seljas. Poisid panivad veskivärgid seljast õue peale maha ja läksivad tuppa. Seal silmasivad nad võerast meest ja küsisivad: "Mis see poiss siit otsib?" "See on üks suur rammumees ja otsib teist rammumeest," ütleb vanamoor. Karjane ise värises hirmu pärast, et ei saand sõnagi suust välja. "Tulge sööma, pojad, ja kutsuge külamees ka sööma, siis jaksate pärast rammu katsuda!" hüüdis vanamoor. Mehed istusivad kolmekeste lauda, vanamoor toob iga mehele toobritäie leent ette ja siis tegu leibu ja ämbritäis samblaid. Vanamoori pojad sõivad samblaid suure ahnusega sööma alla ja siis hakkasivad leivale ja leemele õigust mõistma. Karjane võttis ka näpuga samblaid, näris ja neelas, aga ei tahtnud kõrist alla minna, ja tegi varssi lõpetust. Aga vanamoori pojad sõivad laualt viimase kui raasukese ära. "Ei meie toit passind külalisele sugugi, vist suur rammo täidab so kõhu täis," pilkas vanamoor karjast. Karjane ehk oleks mõne lusikatäie võtnud, aga mis sa teed, ei jäksand lusikat ühe käega tõsta, ja sõrmed ei ulatanud ümber lusikavarre; muudkui pidi häbi pärast söömist lõpetama. Seal kukkus vanema poja lusikas käest maha ja kästi rammumeest lusikat maast üles võtta. Suure vaevaga sai karjane lusika laua ääre peale, kus ta jälle maha kukkus ja karjatse jala kaks varvast otsast ära viis. Seal tõttas vanamoor karjatsele appi ja aitas mehikese lusikavarre alt välja. "Noh lähme nüüd rammu katsuma," ütles vanem poeg. Rammumees ägas ja aietas, et: "Las täna jääb võitlemine järele, sest mul teeb jalg hirmus haiget, olgu homme hommiku." "Olgu siis, kudas sa tahad." Siis heideti magama. Vanem poeg heitis üksipäine teinepoole seina ääre sängi ja noorem poeg ja karjane heitsivad teise sängi. Karjane õhkas ja mõtles, kudas siit põrgupesast peaseb, sest uni oli kui luuaga ta silmist pühitud. Vanamoori pojad norskasivad, nii et seinad värisesivad. Korraga käis üks kole pauk ja karjane kadus oma asemelt, sest noorema venna püksituule prunt oli korraga eest ära karganud ja karjatse vanema venna juure viskanud. Sealt kargas ta jälle vanema venna püksituule pakatusel noorema juure tagasi. Nüüd loopisivad vennaksed karjast tagumise otsa tuulega, nii et ta viimaks tuule rambimisel põrandale maha kukkus. Kui ta seal juba pisut toibuma hakkas, siis kolas ta kõik urked ja augud läbi, et kust ta võiks välja peaseda. Viimaks leidis ta ühe renni ja hakkas sealt välja ronima. Aga mehike jäi renni prahi sisse kinni, et ei saa enam edasi ega tagasi. "Ja nüüd on mo ots ommetigi käes", mõtles ta. Aga seal tuli korraga abi. Vanamoor oli ööse oma asja läinud rennile ajama, ja soe märjuke oli karjatse rennist peastnud. - Õnneks oli, et karjane tubli ujuja oli, nii sai ta õnnelikult sealt majast putkama. Karjane andis hoolega jalgadele tuld, et sealt põrguliste pesast oli veel peasenud. Hommiku pääva tõusu ajal nägi ta kaks suurt kogu enese järel tulevat. Ta arvas need kohe vanamoori poegadeks, kes teda taga tulivad ajama. Pea olivad nad juba karjatse kannul, kui tal, märjal mehikesel, veel parajal ajal abi tuli. Kalevipoeg oli juhtunud ka seda teed käima ja tuli parajaste karjatsele vastu. Kui ta oli kuulda saanud, kudas lood seisivad, siis pistis ta karjatse oma püksitasku varjule ja isi astus põrgupoistega rammu katsuma. Tal oli kaksteistkümme tosinat saelaudu seljas, need peksis ta kõik puruks, aga võitu ei saanud ta veelgi. Siis võttis ta maast põllukäsnasi ja hakkas nendega loopima; kuid viimaks ei jäänd põrgupoistest muud järele, kui natuke sinist vett. Siis pistis ta käe püksitasku ja leidis karjatse sealt. "Ma tahan sulle natuke hirmu anda, et sa enam niisuguse lolli mõtte peale ei tule". Ja võttis ühe jämeda ihukarva ja suges sellega karjatse kere täis ja saatis karjatse oma vana ameti peale jälle tagasi, kus ta karjas käies oma valu veel praegu mäletab. Rahvasuust korjanud J. Neublau.

E 5490/1 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mari Räitsak (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahaauk Keegi mees kuulnud, et jaanipäeva öösel peab rahaaugu tuld nägema, kui uue maja põhjapoolest unkast välja vaatad. Ta läinud jaanipäeva õhtal unkasse, vahtinud, näinudki sinist tuld, kus ääres kaks kogu istunud. Ruttu roninud tema lakast maha ja läinud senna kohta, kus tuld näinud. Pole seal aga midagi näinud. Arvanud heaks targa käest nõu küsida, kuida varandust kätte saaks. Leidnud ühe tubli targa, see andnud hea õpetuse: "Tuleval jaanilaupäeva öösel mine jälle unkasse. Kui tuld näed, siis viska kolm kivi sinna poole ja ütle iga kord: "Pool mulle, pool mua alla!" Siis võid julgeste minna ja raha ära tuua. Tagasi ei tohi sa ära tulles vaadata ega midagi karta, siis juhtub õnnetus." Mees teinud targa õpetuse järele: läinud, kivid taskus, lakka, vaatanud unkast, näinud tuld. Näinud selgeste, kuda kaks punast koera tule ääres istunud, suur kuld-ja hõberaha hunnik kahe vahel. Mehel tõusnud suur rahaahnus südamesse, viskanud kivid sinna poole ja ütelnud ise iga kord: "Kõik mulle!" Võtnud siis suure koti ja läinud varandust ära tooma. Leidnudki suure hunniku raha ja sinise tule. Ajanud poole raha kotti, koeri pole nähagi olnud. Tahtnud veel võtta, juba koerad tulnudki. Suur hakkide kari lendanud vihisedes mehe pea ümber ja karjunud ikka: "Küll! Küll!" Mees pole aga suures ahnuses kuulanud, ajanud kõik raha kotti ehk küll tark käskinud poole mua alla lubada. Rükkinud koti siis suure vaevaga selga ja tahtnud minema hakata. Äkitselt karganud koerad mehe kallale ja kiskunud teda nii rängaste, et pidanud rahakoti maha viskama ja ära jooksma. Tulnud mees siis hommiku, ehk küll kiskumisest haige, tagasi. Pole enam raha kotis olnud, tühi kott olnud aga maas. Mees olnud mitu päeva haige, kahju olnud suur, aga oma ahnuse süü.

E 5491/3 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Unes juhatatud rahaauk Ühele mehele juhatatud unes: "Tõuse silmapilk ülesse ja mine nendesamaste riietega, mis sul seljas on, väljale. Võta kabli ühes ja tõmba kolm korda suure kivi põhja poolt äärest kabliga. sa leiad siis sealt rahapoti. Too see ilma tagasi vaatamata ära, anna pool osa vaestele, pool tarvita omale." Mees tõusnud ülesse, läinud välja vaatama. Kange külm tuul puhunud, vihma sadanud ja öö olnud kottpime. Mees arvanud kuuldud juttu unenäuks, läinud tuppa ja heitnud jälle magama. Silmad pole veel kinni vajunudki, juba kästud teda jälle nendesama sõnadega väljale minema hakata ja rahapott kaasa tuua. Mees tõusnud nüüd ülese, võtnud kabli ja läinud väljale. Leidnudki rahapoti ja viinud kodu. Olnud seal hõbedad ja kulda, nii et mees ühe korraga rikkaks saanud. Mees ostnud juba selle rahaga omale silku ja kartulid, pole aga vaestele lubanud midagi anda. Järgmisel ööl kuulnud mees rehe all, kus ta varanduse ära peitnud, suurt müra. Tahtnud vaatama minna, pole aga saanud ülesse tõustagi, hoitud nagu salaväega sängis kinni. Hommiku läinud vaatama, pole enam raha olnud, väravad ja uksed olnud niisama kinni nagu õhta pannud. Silgud olnud tündres pajulehtedeks muutnud, kuna kartuliste asemel kotis männakäbid olnud. See olnud selle trahviks, et mees mitte poolt varandust pole vaestele andnud. Küll käinud mees ööseti kivi ääres kabliga kraapimas, pole aga midagi leidnud. August Hintzenbergi suust.

E 5528/2 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Joosep Neublau (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Salakirjaga lind Ühel mõisnikul olnud kokk, kes osav olnud lindusid laskma. Iga kord, kui tema jahil käinud, tulnud tema suure saagiga koju. Kord saatnud mõisnik jälle teda metsa lindusid tooma. Kokk läinud, käinud ja vaadanud, pole aga teisel jahiõnne olnud. Mõne linnu ikka näinud ka, aga need olnud nii arad, et pole ligigi lasknud. Juba jõudnud õhtu ja kokk hakanud kirudes ja vandudes kodu poole minema. Näinud korraga veikest kullakarvalist lindu puuoksal lendama. Kokk pole esteks lindu palju tähelegi pannud, kui aga lind ikka temale järele lendanud, saanud tema meel pahaseks. Ta pannud püssi palge, sihtinud ja lasknud linnu maha. Pidanud esteks tühjakese sinnasamasse jätma, kui aga näinud, et lind ilus kullakarvaline on, võtnud teda kaasa. Koju jõudes jutustanud peremehele (mõisnikule) oma õnnetust, et tema pole jahil lindusid saanud. Andnud siis selle kullakarva linnu mõisniku kätte. Mõisnik vaadanud ja näinud, et linnul tiiva all liha sees kiri olnud. Hakanud seda uurima ja leidnud järgmise kirja: "Kes minu parema tiiva sööb, saab kuningaks, kes pahema, see saab vürstiks." Mõisnikul olnud seda lugedes hea meel. Ta andnud kokale kõva käsu lindu ära tappa ja ilma, et ise maitseks temale ülesse tuua. Andnud kokale kingitustki. Kokk praadinud linnu ära. Pannud linnu siis nii kauaks, kui herra praadi nõuab köögikappi. Koka pojad, kes koolis käinud, tulnud kodu. Nende kõhud olnud tühjad, tõtanud teised kohe kapi kallale vaatama, kas kedagi suhu pistet seal oleks, mis herrast üle jäänud. Vaadanud, üks üsna veikene lind olnud seal. "Vaata," ütelnud vanem nooremale, "isa ongi selle meie tarvis küpsetanud!" Võtnud nua ja leikanud linnu pooleks, parema poole omale ja pahema poole vennale. Kokk tulnud parajaste siis kööki, kui poistel juba viimased suutäied suus olnud. Ta ehmatanud väga ära, kui näinud, et pojad härra jaoks praetud prae ära söönud. Mis nüüd heaks nõuks võtta? Kokk võtnud kohe püssi ja läinud õue. Varblaseparv olnud õue peal. Kokk paugatanud nende sekka ja mitu tükki jäänud sirakile. Kokk võtnud ühe, kitkunud suled seljast ära ja hakanud varblast praadima. Saanud parajaste praetud, kui juba härra lindu nõudnud. Kokk viinud linnu härra kätte. Herra saatnud koka minema, kutsunud siis oma mõlemad pojad sinna. Rääkinud neile seda, et sellest linnust sööjad ükskord kuningaks ja vürstiks saavad. Leikanud siis varblase, keda tema endiseks linnuks pidanud, pooleks, nii et teine tiivas teise poole külge jäänud. Andnud siis parema poole vanemale, pahema nooremale vennale. Kokapojad, kes koolis käinud, jõudnud endi õppimisega imevirgaste edasi, kuna mõisniku pojad niisama visaste edasi jõudnud nagu ennegi. Nii läinud mitu aastat mööda. Mõisnik pole sugugi teadnud, et kokk ükskord linnud ümber vahetas. Sealtmaa kuningal olnud üks imeilus, aga iseäraliste kombetega tütar. Temal käinud palju kosilasi, aga tema pole ühtegi neist vastu võtnud. Tema nõudnud oma kosilastelt osavust, kuna need jälle endi rikkuse peale lootnud. Ta lasknud ühe targa eide enesele ühe iseäraliku küündla teha. See, kes selle küündla nii oleks näinud ära puhuda, et taht pärast kustumist enam ei suitse, oleks kuningatütre enesele saanud. Küll käis nüüd küündla puhujaid. Igaüks lootis kuningatütart enesele saama. Ühel pääval läks mõisniku poeg ja ka koka poeg endi õnne katsuma. Nooremad pojad jäivad koju. Puhujaid oli kuningakojas suur hulk, kes korra järele küünalt puhumas käisivad. Koka poeg pani tähele, et sellel, kes küündla äkitselt pauhti ära puhus, taht veel tüki aega suitses, kuna teistel, kes tuld pikkamisi puhudes kustutasid, palju vähem suitses. Mõisniku poeg sammus julgeste, kui kord tema kätte tuli, küündla juurde, puhus, tuli kustus, aga taht suitses edasi. Nüüd läks koka poeg. Mõisniku sugust nehed vahtisivad irvitades teda, otsekui oleksivad tahtnud ütelda: "Mis see hilpharakas tahab?" Koka poeg astus julgeste küündla juurde. Puhus esiteks pikkamisi, siis ikka kõvemini, kõvemini kunni tuli kustus. Mitte suitsu märkigi ei tõusnud tahist. Kuningatütar langes kohe koka pojale kaela. "Sina oskasid seda, mis paljud teised ei osanud. Sina piad minule meheks saama." Nii sai koka vanem poeg kuningaks. Oma venna tõstis tema vürstiks. Nii läks linnukirja kuulutus täide. J. Neublau suust.

E 5532/3 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hinzenberg (1893) Mj 1157+US Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tubakale nime panemine Ennevanast pole tubakal õiget nime olnud. Teda hüütud mitme nimega: piibulehed, piiburohi, suitsetamise lehed ja ainult seda teatud, et vanapagan ise neid lehti rahvale tarvitada toonud, ja teati küll, et vanapagan küll nende lehtede nime teab, kuid pole vanapagana käest nende lehtede nime kuidagi teada saadud. Läinud üks kütt püssiga metsa. Vanakann tulnud temale vastu, hakanud kohe juttu ajama. Korraga küsinud vanapagan kütilt: "Mis asi see sinu seljas on?" Kütt tahtnud vanapaganat tüssata ja ütelnud püssi seljast võttes ja näidates: "See on uut moodi piip." Vanapagan tellinud kütti, et kütt temale ka uut moodi piibu suitsetada annaks. Lubanud kütile selle eest hulga piibulehti anda. Kütt andnud püssiotsa vanaõelusele suhu ja ütles: "Las ma ise panen tuld peale." Tõmmanud püssi lahti ja laengu vanaraugale kurku. Vanapagan kukkunud esimese ehmatusega seljale, tõusnud ülesse, sülitanud ja ütelnud: "Küll see oli kange tubakas!" Kütt läinud koju ja rääkinud kõigile, kellega kokku juhtunud, et piibulehtede päris nimi tubakas on. August Hintzenbergi suust.

E 5544 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hansul ikka harvad hambad Ühel vaesel mehel kadunud hobune ära. Läinud metsa tõist taga otsima. Otsinud tüki aega, viimaks leidnud, aga hundid olnud hobuse ära murdnud, ainult kondid veel ja mõni tükk nahka, milledest mees võinud ära tunda, et need tema hobuse kondid on. Mees läinud ohkades koju poole. Korraga tulnuud põesastikust imelik krooniga mehikene tema ette: "Mis sa ohkad mees?" küsind veike mehikene. Mees rääkinud oma õnnetust, et hundid tema hobuse ära murdnud. Veike mehikene ütelnud: "Ära kurda, mina olen püha Jüri. Kui minu kutsikad sinule on ülekohut teinud, siis tahan mina sinule seda tasuda. Oota, las ma vilistan oma kutsikad seia." Vilistanud korra ja varsti kogunud suur kari hunta sinna. Veikene mehikene vahtinud korda mööda kõikide huntide hambaid. "Hansul ikka harvad hambad!" ütelnud tema viimaks. "Poisid võtke tema õige endile, et ta edespidi ei saaks kurja teha." Silmapilk asunud hundid ühe endi seltsimehe kallale, kiskunud tema puruks ja pannud nahka. Püha Jüri kutsunud nüüd mehe suure kuuse juure, võtnud kuuse juurikate alt suure rahakasti, andnud mehele, kes nüüd rõõmuga koju läinud. J. Neufeldti suust.

E 5548/50 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Johannes Paas (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida puuvaras metshaldjaga kimbus oli Üks ahne mees läinud jõululaupäeva öösel puid varastama. Kui tal juba koorem peal ja ta koju poole läinud, näinud tema enese ees ilmatu pitka vanamehe, kes tema hobuse suu kõrvast kinni hoidnud ja nii tema hobust edasi talutanud. Hobune vedanud nii, et vahutükid seljalt maha kukkunud. Mees löönud esteks kartma, aga pärast mõtelnud: "Mis ta ikka mulle võib teha." Aga kui ta hobuse vahtus näinud olevat, võtnud ta nõuks paar puupakku pealt lükata, et kergem hobusel vedada oleks. Aga kui mees pakud maha lükanud, näinud tema, et hobusekoorem veel raskemaks läinud. Et nad juba hea tüki kodu ligemale jõudnud, siis võtnud mees nõuks veel puid maha lükata ja need siis pärast ära tuua. Aga kui ta parajaste jälle paari puud maha lükkas, oli ta meelest, kui ei oleks tee mitte tema koduminemise tee ja hobusetalutaja vanamees paistnud mehele tumedamalt silma. Mees ei pannud sellest suuremat tähelegi. Kui hobusel koorem veelgi raske oli, lükkas mees, sest et juba koduvärava ligidal oli, veel puid maha ja jättis aga mõned veel pääle. Jälle läks tee võeramaks, kodu võeramaks ja vanamees paistis ta eel kui ilmatu kõrge udusammas. Hobuse jõud oli aga juba üsna lõppemas ja et nemad ka juba parajasti õueväravas olivad, lükkas mees veel viimased puud värava kõrva maha. Sellel silmapilgul, kui mees viimase puu maha lükkas, kadus pitk vanamees ära ja mees leidnud ennast omaks ehmatuseks järves olema, mis - nagu talle meele tuli- kuus versta ta kodust eemal oli. Oleks mees ilma puid maha lükkamata väravast sisse sõitnud, siis oleks uppunud, kuna nüid hobune ainult kõhuni vees oli. Sest äpardusest saadik ei läinud see mees iialgi enam vargale. Jõululaupääva öösene halgjaga kimbus olemine seisis tal meeles. Joh. Paasi suust O. Hintzenberg.

E 5553/5 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Anna Hinzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahest kütist Elasivad külas kaks taluperemeest. Esimene oli rikas, teine vaene. Prii ajal käisivad nemad ka metsas jahi peal. Rikkal mehel oli õnn alati hea, ta tõi lindusid seljatäite viisi kodu, kuna vaene harvaste mõne sai. Üks kord, kui nemad jälle jahi peal olivad käinud, juhtusivad nemad tagasi tulles kokku. Rikkal oli, nõnda kui alati, suur kimp lindusid, kuna vaesel paar ainukest seljas olivadki. Vaene palus rikast, et see temale ka õpetaks lindusid laskma. Rikas andis tal siis järgmise nõu: "Kui sa Kristuse armulauale lähed, siis ära neela õpetajast antud palukest mitte alla, vaid hoia teda suus kuni koju tulekuni. Siis võta suust ära ja pane hoolega taskusse. Kodu võta püss, laadi rohu ja kuuliga ära. Siis mine kuskile varjulisesse kohta, kust sind keegi ei näe, kas metsa. Seal pane see palukene kännu otsa, mine siis kännust kolm korda kolm sammu eemale ja lase siis püssiga ilma kordagi tagasi vaatamata kolm korda kännu pihta. Siis on püss tubli ja laseb iga linnu, mis sa aga silmaringis nääd, surnuks." Vaene mees kohkus selle nõu juures koguni ära. Aga mõte ka kuulsaks kütiks saada ei annud temale ööl ega päeval rahu, kuni ta viimaks nii tegi nagu teda teine oli õpetanud. Kui ta aga metsas juba püssiga üle pahema õla laskma pidi, mõtles ta: "Kudas ma sedaviisi ilma vaatamata lasen, vaatan korra, et õieti ärkaksin kännule pihta lasta." Kui ta aga tagasi vaatas, ehmatas ta nii ära, et ta ehmatuse pärast kangeks jäi. Kännu otsas oli Kristuse risti kuju. Mees jättis püssi sinnasamusse paika ja tõttas koju, kus ta raskeste haigeks jäi, kuni kolme pääva pärast suri. Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5555/7 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolmest külmasttõbest Mees läinud laupäeval metsa, ajavitsu tooma. Käinud risti-põigiti, kogunud juba kaunikese kimbu vitsu. Korraga kuuleb kõne kõminad. Ruttu varjult vaatama, kes kõneleb. Näeb, kolm isevärki elukat kükitavad kivi otsas ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna õhtu tahan mina siit küla kõige rikkamast perest külmatõbesse haigeks teha." Teised vastu: "Jah, tee seda, sellel on raha-vara küllalt, aega tal haige olla. Aga kuida sa tema sisse saad minna? Temal va kaunike kaval nupp, paneb sinu ehk parsile praadima?" "Noh pole viga!" ütelnud esimene vastu, "mul nõu juba peetud. Kui ta täna õhta tangupudru sööb lasen mina ennast samblakõduks muutes tema pudru lusikasse ja siis sööb tema minu endale kõhtu. Õissaa, siis on mul pidu." Teised kiitsivad seda nõu heaks. Rääkisivad veel ja lubasivad seitsme nädali pärast selsamal tunnil kivi otsas koos olla. Mees korjas vitsad, läks kodu. Võttis sööma minnes tubli koti ja kolme keermega paela enesele kõrva. Hakkab sööma aeg, mees sööb lusikatäie, sööb teise, ei näha midagi. Võtab kolmat korda, veike samblakõdukene kukub laest lusikasse. Mees krauh! kotisuu lahti, pudru ühes samblaga platsti kotti. Siis ruttu kotil kolmekordse paelaga suu kinni ja kuus kunstliku sõlmi ette. Söönud siis kõhu rahulikult täis. Pärast pannud koti kerikse otsa kohta palavasse rippuma. Nii pidanud ta kotti, iga pääv hoolega ahju küttes, kuni seitse nädalad täis saanud. Laupääva hommikul teinud kotisuu lahti ja lasknud külmatõbe välja. Ise läinud jälle tuttavasse paika kuulama, mis külmadtõbed räägivad. Üks luukogu istunud juba kivi otsas ja oiganud ise valusaste. Teatud ajal tulnud ka teised. Kohe hakanud esimene sealolija oma õnnetust /kaebama/: "Nälg ja palav vaevasivad mind nii mis hirmus. Üks lusikatäis pudru oli, sellest ei saanud kuigi kauaks." Nii kaebanud ta kaua aega. Mees aga läinud rõõmsa meelega kodu, et ühele külmatõbele niipalju võis vaeva teha. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5557/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida vanapagan surnu naha seljast ära kiskus Kiidelnud mees, et tema nii julge on ja ööse surnuaiale läheb ja sealt möödaläinud pääval maetud surnu haua pealt lillevanniku ära toob. Ei teised usu, vaidlevad: "Ega sa seda julge teha." Vedanud teised viimaks kihla. Mees võtnud kolmekandilise kadakakepi kätte ja läinud surnuajale. Läinud juba aja taha, näinud, suur punane koer tuleb, läheb selle eila maetud surnu haua juurde ja hakkab kraapima. Kraabib nii, et muld tuiskab ja tolm keerleb. Varstigi auk juba nii suur, et koer väljagi ei paista. Ruttu mees aeda, tõttab senna haua ligidala ja jääb ühe jämeda puu varju varitsema. Koer siblib edasi. Viimaks, kui juba hulk mulda välja kaabitud, kuuleb mees hauas oleva puusärgi pealt kaant kolinal ära võetama. Siis algab iseäralik rigin-ragin. Viimaks lõpeb see ja hauast visatakse vupsti üks nahk välja. Mees teeb enesele kiiresti kepiga kolm piiret õhu sisse vastupäeva ümber, et vanapagan viga ei saaks teha. Siis võtab vääniku ja naha kepi otsa ja tõttab minema. Saab mõned sammud läinud, juba koer järel. Tuleb niisuguse hooga, et tolm keerleb. Aga mees ei tee sest teatavakski, astub endist viisi edasi. Kui koer nägi, et ta midagi mehele viga teha ei saanud, hakkab mehega inimese häälel kõnelema. Palub mehe käest nahka tagasi. Kui mees küsinud, mis tema sellega teha tahta, vastanud tema koer: "Mina võtsin selle naha selle tarvis, et seda enesele ümber võtta ja siis kodukäijaks hakata. Inimesed mõtlevad siis, et surnu kodu käib." Mees pole aga nahka kätte annud. Koer tulnud ikka mehele järele kunni mees tuppa läinud, siis läinud koer minema. Mees näidanud teistele vannikud ja nahka. Kihlvedu olnud sellega võidetud. Hommikul olnud haud jälle niisama sile kui ennegi. Hauda lahti kaevates leitud, et surnu tõeste ilma nahata olnud. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5561/2 (12) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Joobnud mees on julge Tulnu mees kõrtsist koju. Pea olnud aina raske otsas. Korraga hobune kohkub, hakkab jooksma, kuida jalad võtavad. Mees vaatab, kaks kodukäijad tulevad. Hüppavad ikka teised ühe jala pealt teise peale. Viimaks jäi hobune julgemaks. Teine kodukäija tuli ikka ligemale, hüppas ja keksis vankre kõrvas. Teine jäi aga kaugemale ja keelas ka teist, üteldes: "Tiiu, Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Aga ei Tiiu ole kuulanud, läinud jälle üsna vankre ligidale. Korraga kahmanud mees vankrest kadakase kepi ja andnud keppi pahemasse kätte võttes kodukäijale tagasikätt (tagasikätt löömine mõjub kõige paremini) niisuguse hoobi, et ainult natukene sinist suitsu järele jäänud. Teine kodukäija ohkanud seda nähes: "Eks ma ütelnud: "Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Vaat mis sa nüüd said." Seda üteldes kadunud ta ka ise ära. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5562/3 (13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan pulmas Üks mees sammunud veikesest metsakesest läbi. Tema pidanud oma sõbra pulma minema. Korraga kuuleb müdinat ja ähkimist. Vaatab, keegi valge kogu jookseb eest ja suur hundikari järel. Mees vaadanud seda nalja pealt, näeb, kõik see kari jookseb tema poole. Püiab veel kõrvale joosta, ei jõua enam, juba ligidal. Huntide eest jooksja hüiab mehe poole: "Sina lähed Hansu peresse pulma, vii vanapaganale palju terviksid ja ütle temale, et mina, tema kõige parem tuttav, huntide käes hädas olen." Juba läinud terve kari mehest mööda. Mees läinud rahulikult pulma. Seal aga ei olnud temal meeles seda juhtumist kohe kõneleda ja alles õhtusöögi ajal tuli temal see meelde. Ta rääkis sellest pulmalistele. Vaevalt oli tema rääkimist lõpetanud, kui tuas hirmust praginat kuuldi. Vaatama minejad nägivad, kuida veikene musta habemega mehikene reheparrega uksest välja tõttas. Parre jättis tema õue peale maha, ise aga tõttas metsa poole. Pars olla veel selle pere õues tänapäevani, kuhu vanapagan teda visanud. Anna Hintzenbergi suust O. Hinzenberg.

E 5563/5 (14) < Ambla khk., Tapa - O. Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisoo Ühes soos olnud väga palju ussa. Nende hammustamise läbi surnud iga aasta palju inimesi ära. Seal soo ümbruses olnud inimestel palju heinamaid. Heinalise olnud teistega väga hädas, pole saanud jalatäit astuda, kus neid ees poleks olnud. Sellepärast kuulutanud heinamaade omanikud, et nemad sellele, kes ussid ära kautab, kühvliga ja hõlmaga hõbedat annavad. Pole tuurindki kaua aega, kui üks juut tulnud ja ussid lubanud ära kautada. Enne aga pärinud tema inimeste käest, kas nemad keegi seal ussidekuningad on näinud. Keegi ei olnud näinud. Siis tellinud enesele hulga töömehi abiks ja teinud suure kõrge torni. Lõuna poole, torni kõrva lasknud suure augu kaevata. Kui see valmis saanud, siis teinud juut augu sisse kadakaokstest ja kasejuurikatest suure tule, lugenud ise tuletegemise juures ussisõnu. Siis roninud ise kiireste torni otsa. Küll siis hakanud ussa tulema. Esteks tulnud pisikesed ussid. Iga uss, kes tulnud, see tulnud ikka lõune poolt kuni augu kaldale, hüpanud juudi poole ülespidi ja kukkunud siis tulde, kus ta ära põlenud. Mida suuurem uss, seda kõrgemale hüpanud. Pärast tulnud juba õige suured, kes ka juba üsna juudi ligidale hüpanud. Juut posisenud üleval torni otsas oma salasõnu. Korraga tulnud eemalt määratu suur palgisarnane madu, kellel punane kroon peas olnud. Juut, seda nähes, ehmatanud väga ära. Ussikuningas tulnud, hüpanud ülespidi ja tõmbanud juudi ka tulde, kus nad mõlemad ära surnud ja tuhaks põlenud, sestsaadik pole seal soos enam ussa olnud. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5565/8 (15) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningriik Tüdruk läinud metsa marjule. Noppinud seal marju, korraga tunneb, hirmus valu käib säärest läbi. Tüdruk hakkab vaatama, näeb, hallikirju uss läheb sahinal põõsasse. Tüdruk sai aru, et see hirmus valu ussi hammustamisest tuli. Jalg paistetas silma nähes. Tüdruk ei saanud enam kõndidagi, istus mätta otsa ja hakkas valju häälega nutma ja oigama. Äkitselt kuuleb sahinat, vaatab, suur uss tuleb, punane kroon peas. Tüdruk püiab ära joosta, ei saa aga valu pärast ülessegi tõusta. Usside kuningas tuli ligi ja hakkas tüdrukuga inimese häälel kõnelema: "Mis sul viga on, et sa nutad?" küsis uss lahkeste. Tüdruk ei saanud esteks ehmatuse pärast sõnagi suust, pärast aga rääkis tema usside kuningale, et üks uss teda hammustanud. "Kas sa nägid, mis karva see uss oli, siis võime ehk abi leida?" küsis ussikuningas. "See oli halli karva," vastas tüdruk. Selle peale tegi ussikuningas rohusirtsu moodi häält, aga palju kõvemini kui rohusirts. Oh sa aeg, küll tuli nüüd ussa, igade karvalisi, küll pisikesi, küll suuri. Kõik kogusivad endid krooniga ussi ümber. Krooniga uss sirises tasase häälega rohusirtsu moodi. Ussid läksivad kõik mööda metsa laiali, igaüks ise kanti. Vähe aja pärast tegi ussikuningas jälle häält. Siis hakkas hallisi ussa tulema, ikka põhja poolt lõune poole. Ussikuningas vahtis mätta otsas teraselt möödaminejaid. Ussid roomasivad kõik ükshaaval julgeste endi kuninga eest läbi. Suur hulk läks juba mööda. Viimaks tuli veel üks, see näitas väga arglik olevat. Ussikuninga terava vaatamise ees värises ta ja jäi hirmuga seisma. Jällegi rääkis ussikuningas usside keeles, midagi aga seekord valjult, taplevalt, käskivalt. Siis aga pööras ta ennast tüdruku poole ja käskis teda oma haiget jalga ussile lakkuda anda. Tüdruk täitis hirmuga käsku. Uss tuli ja hakkas lakkuma. Tüdruk tundis, et valu vähenes. Mida kauem uss lakkus, seda vähemaks jäi valu ja paistetus, kuni jalg viimaks üsna terveks sai. Siis jättis uss lakkumise järele ja hakkas ära minema. Kui ta natuke oli edasi läinud, siis läks lõhki. Ussikuningas aga rääkis tüdruku vastu: "Need ussid, mis sa siin nägid, on kõik minu valitsuse all. Mina olen nende kuningas. Need ussid, mis endi kuningate valitsuse all on, need ei tohi inimestele ühtegi paha teha, kes teeb, see saab niisamasuguse otsa, kui seegi, kes sind hammustas. Aga on ka neid, kes kuninga valitsuse alt ära põgenevad. Need tõmbavad inimestesugu põlgtust ka meiegi peale, sest et nemad inimest, kui vähegi võimalik, hammustavad. Ehk minu alamad küll neile kätte püiavad tasuda, ei jõua nad siiski neid kõiki kätte saada. Seitsme aasta sees juhtub üks ainuke kord, et minu alamatest keegi inimest hammustab. Nüüd võid jälle seitse aastad siin metsas, mis minu kuningriik on, marjul käia." Nende sõnade järele kadus ussikuningas lähemasse põõsasse. Kui tüdruk ülesse tõusis, et kodu minna, leidis tema sealt, kus uss lõhki läks, hunniku kulda. Ta korjas selle hoolega korvi ja läks siis rõõmsa meelega kodu. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5577/80 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahatuli Tüdruk tulnud jaanipäeva õhtul heinamaalt. Tee olnud pitk, päike veerenud ka juba looja, kui tulema hakanud. Ta teerada viinud teda paksust metsast läbi. Videvik jõudnud kätte ja tüdruk eksinud metsa ära, pole enam sugugi teadnud, kuhu poole minna. Edasi-tagasi hulkudes näinud viimaks ühest kohast puude vahelt tulekuma paistma. "Vististe mõni jaanituli," mõtelnud tüdruk, "tarvis otsekohe sinna poole minna, siis ikka metsast välja saan." Läinud tule ligemale ja näinud, et see tuli mitte nagu jaanituli ridva otsas pole olnud, vaid kesk paksu metsa maa peal. Tule ääres istunud kolm meest. Nende nägudest arvanud tüdruk, et nemad väga vanad on. Juuksed ja habemed olnud neil väga pitkad ja üsna lumivalged. Kaks vanameest istunud, kuna kolmas ükslugu kühvlega tuld liigutanud, mis nagu suur sütehunnik olnud ja heleda sinise tulega põlenud. Tüdruk läinud tule juurde ja palunud mehi: "Isakesed, paikesed, lubage minule ka endi tule ääres öömaja, ma ei oska enam koju minna, sest et pimedus teeradad kinni katab." Mehed vaadanud uurivate pilkudega tüdruku peale ja üks neist küsind: "Miks sina siis varemini ei hakanud metsast kodu tulema?" "Kes minust, vaesestlapsest hoolib," seletanud tüdruk. "Tulen mina vara koju, siis tean, et mind sööma kutsumise asemel malgaga läbi peksetakse." "Mine aga, hea laps, julgeste koju, su kodu pole siit enam kaugel." Pannud siis veel tüdrukule, teda põlle üleval hoida käskides, tuliseid süsa põlle täis. "Mine ühte puhku sinna poole," ütelnud üks vanamees kääga näidates, "ja hoia, et sa põlle enne ei vaata ega sealt kedagi ära ei kauta, kui lähemasse talusse saad, kus su kodu on. Tule ka tuleval jaaniööl meid vaatama, kui ise soovid." Tüdruk läinud tänades minema, ehk küll süda hirmu täis olnud, kartes, et põll süsa kandes ära põleb. Saanudki varsti metsast välja ja läinud lähemasse talusse. Seal võtnud teda peremehe poeg lahkeste vastu. Tüdruk hakanud nüüd põlle sisse vaatama ja leidnud põlle kuldraha täis olema. Saanud teine varsti mehele. Tüdruku rahasaamise lugu äratanud mitmegi südames himu ka niisuguse õnne osaliseks saada. Iseäranis olnud selle peremehe tütar, kelle juures tüdruk enne teenis, suur lust rikkaks saada. Ta kuulanud tüdruku käest kõik järele, kuida see raha saanud. Võtnud nõuks ka teisel jaaniõhtul minna raha saama, aga mitte ühe kühvlitäiega ei tahtnud tema rahul olla, vaid vähemalt viis kühvlitäit enesele nuiata. Suure kärsitusega ootas ta tulevat jaanipäeva. Nimetud päeva laupääval läks tema juba aegsaste selle paiga ligidale, kus rahatuli pidi ilmuma. Ootas kunni pimedus kätte jõudis, siis nägigi enesest vähe maad eemal rahatule põlema. Sammus kohe sinna poole. Vanad habemikud istusivad jällegi tule ääres. "Mis teie, sasipead, siin tule ääres kükitate," hakkas peretütar oma harjunud jämedal viisil rääkima, "juhatage mulle parem teed kodu poole." "Kust sina, laialõualine, tuled?" küsis üks vanamees. "See pole sinu asi. Anna mulle mõned head kühvlitäied raha ja juhata, kus minu kodu on." (Tüdruk tahtnud vanameeste käest teada saada, kus tema peigmees elab.) Vanamees ütelnud: "Tead isegi, kus sinu kodu on. Raha poleks sulle tarviski, aga eks meie natukene ikka anna. Pole meie ühtegi ilma ära lasknud, kes meie juure on juhtunud, ära aga enne põlle vaata, kui koju jõuad." Pannud natuke süsa peretütrele põlle. See läinud natukene maad edasi, hakanud siis vaatama, mis põlles on. Vaadates näinud, et põlles sööd on, need põletanud tema riided kui ka teda ennast tubliste ära, nii et tema suure vaevaga koju saanud. J. Freimanni suust.

E 5589/91 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmann (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näkineiu jaanipäeva hommikul Keegi noormees saanud vanemate inimeste käest teada, et näkineiud endid jaanipäeva hommikul surelikkudele näidata, sest et nad siis endi varjupaigast pealeilma tulla. Nende imelikust iludusest ja kaunidusest räägiti pikkasid jutte, nii et meie noormees kindlaste nõuks võttis neid püida näha saada. Jaanipäeva hommikul koidu ajal jaanitulelt ära tulles ei heitnud tema sugugi magama, vaid läks lähedase jõe äärde. Puges siis jõekaldale paksu põesa varju kindlaste lootes näkineiusid näha saada, sest et neid juba ennegi seal kohal jõe ääres oli nähtud, mispärast arvati, et seal kohas näkineiude asupaik olla. Juba kuulutas hele koit päikese tulekut. Noormehe silmad läksivad kinni ning peagi puhkas tema magusas unes. Korraga kostis talle nagu inglilaulu hääl kõrvu, ta pidi üles tõusma, kuid kuulis jõe poolt sulpsatamist, laulu vaikimist. Noormees ei näinud muud, kui vee virvendamist ühe laia kivi ääres. Ta sai aru, et näkineiu laulnud oli, kuid enne alla ilma tagasi läks, kui tema teda näha sai. Ta pahandas küll iseenese nõrkuse ja une üle, aga mis see enam aitas. Trööstis siis ennast selle mõttega, et tuleval aastal tõeste näkineiud näha saab. Suure ootamisega oli noormees lausa uimane. Viimaks ometi jõudis järgmine jaanipäev. Jällegi läks noormees tuttavale kohale jõe kaldale. Küll piinas uni noortmeest, aga ta ei andnud une kätte võimust. Juba tõusivad päeva esimesed kullakiired ülesse ja tõmmasivad noormehe tähelepanekud üürikeseks ajaks enda peale. Kuid tasane veesolin sundis noortmeest jõe poole vaatama. Oh imet, mis tema nägi! Jõe sees oleva laia kivi peal istus imeilus näkineiu ja pesi oma kullakarvalist käherjuustega pead. See nähtus oli imeilus. Päikesekiired tegivad kullakarvalised juuksed veel ilusamaks. Näkineiu määris seebiga oma juuksed üle, nii et vahutükid kaugele kukkusivad. Siis kastis jälle oma juukseid vette neid puhtaks loputates. Neiu kullakarva juuksed, sinisilmad, valge kael ja käed ning koidusarnatsed roosikarva paled tegivad nooremehe üsna uimaseks. Ta vaatis neiu iludust, nii et silmad tahtsivad ära kustuda. Nüüd võttis neiu kuldse kammi ja hakkas pead sugema. Pani siis kammi kivi otsa enese kõrva ning hakkas oma käherjuukseid ilusasse patsi palmitsema. Nüüd ei jõudnud noormees enam pidada, tema tahtis näkineiuga mõned sõnad kõneleda. Astus siis põesa varjult lagedale. Niipea kui neiu noortmeest silmas, kadus tema tasase kiljatamisega laenetesse. Noormees jäi vesiste silmadega järele vaatama. Silmanud siis kivi ja näinud et näkineiu oma seebi ja kammi kivi otsa olnud unustanud. Võtnud nõuks kammi ja seebi mälestuseks ära tuua. Ujunud siis kivi juure. Nõnda pea kui tema käe kuldkammi järele sirutanud ja seda tahtnud kätte võtta, libisenud see eest ära ja langenud vette. Nüüd võtnud noormees nõuks seebitüki õige hoolega peusse püüda. Püüdnudki peusse, hakanud vaatama, pole peus muud olnud kui veikene tükk muda. Noormees ujunud kurva meelega kaldale. Näkineiu kuju seisnud temal öösel ja päeval silmade ees. Küll käinud tema edespidi küll jaanipäeva, küll muudel hommikutel jõe ääres, et veel näkineiud näha saaks. Pole aga enam millalgi näinud. Noormees jäänud igatsedes nagu surmakutsariks, pole temal söök ega jook alla läinud. Käinud ja hulkunud nii kaua kuni viimaks tema riided jõekaldalt leitud, teda ennast pole aga peale selle keegi enam näinud. Arvatakse et tema näkineiude elupaigas, kuhu tema ammu enesele elupaika igatses aseme leidis. Surelikkude igatsemised lähevad ka mõnikord täide. J. Sopmanni suust.

E 5592/3 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintsenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veevaim Rahva arvamise järele on peale näkineiude ja veteemade veel veevaimud. Kuna esimesed inimestele enamiste head teevad, püiavad veevaimud inimestele lausa õnnetusi saata. Nii läinud ühe jõe ääres oleva mõisa tisler hommiku õue, vaadanud: suur ilus jänes ujunud jões. Tisler mõelnud: "Oot oot, sa oled vette sattunud, siis piad ka minu oma olema." Toonud tuast püssi ja tõmmanud ujujale jänesele paugu. See pole paugust väljagi teinud, ujunud aga edasi-tagasi. Tisler kõrvetanud uue paugu, ei seegi pole kedagi teinud. Läinud ja ajanud vahimehe ja kutsari ülesse. Need tulnud. Tisler sidunud köie enesele keha ümber, andnud köieotsa vahimehe ja kutsari kätte. Läinud siis ise jõkke jänekse järele. Jänes polegi eest ära ujunud. Tisler rabanud jänesest kinni. Kuid jänes ujunud nii suure hooga vee alla, et tislerigi vee alla tõmbanud. Isegi vahimees ja kutsar pidanud kangest tõmbamisest jõkke kukkuma. Rebinud siis tisleri jõest välja. See olnud üsna uimane. Rääkinud siis, et tema näinud kõik jõepõhja jänekseid täis olema. Poleks tisleril vahimeest ja kutsarit abiks olnud, siis veevaimud oleks teda endile võtnud. Eduard Remmeti suust.

E 5596/9 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talumees ja ussid Talumehel olnud tubli härg. Ühel õhtul, kui kari metsast kodu tulnud, näinud ta karjaaias, et härja jalg üsna paistetanud olnud. Ligemalt jalga läbi vaadates leidnud Mats, nõnda taluperemehe nimi, et härja jalg ussist hammustatud olnud. Mehel tõusnud kange viha südamesse usside vastu. Juba mitu korda oli tema nende läbi kahju saanud, kord oli lehm, kord hobune nende nõelamise läbi haigeks jäänud. Ta võttis siis nõuks ussile kätte maksta. Oli tal ju tubli peanupp, ussisõnad ja muud niisugused koogud olivad selged nagu viis sõrme. Tahtis ussa välja lausuma minna, et nende hulgast süüdlast välja otsida. Küll keelas naene: "Kulla Matsikene, ära mine, sulle võib õnnetus juhtuda!" Aga ei Mats, kangekaelne, hoolinud. Kui naene nägi, et mees tema keelust ei hooli, tõmbas tema, sest et parajaste leiba sõtkus, mehele leivataignaga risti selga. Mats võttis nüüd tubli tammekaika õlale ja sammus sinna, kus usside asupaiga teadis olema. Sammus üsna raba ligidale määkünka ääre ja hakkas seal sõnu pomisema. Oh sa teivas ja alumine ajaroigas, küll tuli nüüd ussa, ravast tulivad, mäekünka sisse ühest veikesest august pugesivad. Viimaks tuli usside kuningas ise, pidi kohe lausa mehe kallale tormama, aga mehe seljas risti nähes, põrkas tagasi ja puges ka august määkünka sisse. Mats, kellel usside ees sugugi kartust ei olnud, viskas oma tammepuust kepi kesk usside sekka. Vähe ajaga sai see ussidest nii peeneks tehtud, et ainult tolm järele jäi. Nüüd ütles usside kuningas mehele: "Õnn sulle, sa lorupea, et su naene sinule risti selga tegi. Sina otsid süüdlast siit, minu kuningriigist! Tea, et ainult need inimestele kurja teevad, kes minust on ära taganenud. Katsu oma haupinu alune hoolega läbi vaadata, küll siis kurjategija ülesse leiad." Mats sammus nüüd kodussse ja hakkas haupinu ära lahutama. Oli juba kõik kubud paigast ära tõstnud, kui viimaks prügi sees ühe vasekarvalise ussi nägi. Nõndapea, kui Mats käe ülesse tõstis, et ussi surnuks lüia, lõi uss ennast mitmes ringis ümber Matsi üles tõstetud käe ja kaela, kätt kõvaste kaela vastu köites. Küll püidis tema kätt kaela vastast ära võtta, aga see ei olnud kuidagi võimalik. Ligemal vaatamisel leidis tema, et uss ennast lausa vaseks oli muutnud ja nii kää vistist igaveste kaela köitnud. Ei aidanud Matsil enam oma tarkus, pidi veel suuuremate tarkade käest minema abi otsima. Tõttas siis Pritsu Pärdi juure, kelle abil ta ükskord oma hobuse pealt luupaenaja ära hirmutas. See vaatas kätt ja vaatas vaseks muutunud ussi ning pomises siis: "Õnnetuse vasta ei aita kellegi abi. Ussist sina küll lahti saad, aga suurem õnnetus on ees." Algas siis õpetamisega: "Mine nüüd jalamaid kodu, jää kamrisse keset põrmandad seisma. Naene toogu sulle piibli, tehku enne piibliga vastupääva kolm piiret sinu ümber. Siis tulgu aga ise kõige lastega ja perega sinna ringi sisse. Sina aga loe piiblist, seitsmendamast raamatust, seitsmendamast peatükist, seitsmes salm ära, siis saad oma käe ja kaela vabaks." Mats tänanud Pärti hea nõu eest, lubanud edespidi tasuda ja tõtanud kodu. Teinud seal nii, kuida Pärt õpetanud. Kui naene perega ka piibliga tehtud piirmete sisse astunud oli, luges mees juhatatud salmi. Väga vali kärgatus käis ja uss lendas mehe kaelast tulekuuli näul minema, läbi seina välja, ainult sädemed jäivad järele. Kuid neist sädemetest oli maja põlema süttimiseks küllalt. Varsti pragises maja lausa tules, nii et Mats oma naesega väga vähe varandust peasta võis. Kui tuba põlenud oli, leiti rusude alt palju ussa, kes aga juba õnneks süsile olivad põlenud. Mats, rõõmus, et ussidest lahti sai, ei kahjatsenudki maja ärapõlemist, ehitas uue ja toredama asemele. Õnn avitas teda peagi rikkuse järjele. Ussid ei hammustanudki enam loomi, ka hammustatud härg sai terveks. Eduard Remmeti suust.

E 5603/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana andid Osav kütt läinud metsa jahi pelae. Väsitanud ja käinud, aga ühtegi looma pole näinud. "Ime lugu!" mõtelnud kütt, "alati oli lindusid ja loomi karjakaupa püssi otsa ees, muud kui lase ja korja saak kokku, aga kus nemad täna siis on. Kondidki juba käimisest haiged, tarvis kusagil istet võtta ja natukene puhata." Vaadanud ja vahtinud puhkepaika, näinud ühe kännu eemal põesaste vahel mustama. "Lähen istun õige kännu otsa, parem ikka, kui märja maa peal," pomisenud kütt ja sammunud kännu poole. Aga ta ehmatus olnud suur, kui temast kännuks arvatud kogu muud pole olnud, kui üks kaunikene suur hunt, kes seal mauldanud. Olnud teine üsna veikese auna kõrgune, käpad lausa palgi jämedused, küüned üsna sirbi sarnatsed, küti arvamise järele väga vana. Kütti nähes pidanud hunt kohe ülesse tõusma, aga ta kõht olnud liiga täis, pole jäksanud. Lasknud jälle mauli ja näidanud kütile oma suuri hambaid. Kütt saanud üsna julgeks, kui näinud, et hunt kallale ei saa tulla. Lasnud hundile püssist tubli laengu mööda vahtimist. Pole metsakoll sellest laengust väljagi teinud, irvitanud hambaid ja kraabanud küüntega maad. Kütt saanud aru, et üks lihtne pauk niisugusele kollile midagi ei tee. Laadinud püssile uueste tubli laengu sisse, pannud veel hõbesõrmukse kuulile abiks juure ja kadakapuust risti püssile otsa. Astunud siis hundile üsna ligi ja paugutanud. Hunt jäänud kohe sirevile ning ta kõht saanud kuulidest üsna puruks kistud. Kütt astunud nüüd ligemale vaatama, mis seal hundi kõhus peaks leida olema. Leikanud hundi kõhu lõhki ja vupsti! hüppanud hundi kõhust veikene must mehikene välja ja hakkanud kütti tänama: "Aitüma, aitüma, et mind igavesest vangipõlvest, võibolla ka surmast peastsid. Peasta nüüd, pai kütikene, ka minu naene hundi kõhust välja, selle neelas ka hunt kõhtu." Kütt leikanud hundi kõhu lausa lõhki ning inetu süsimust vanamoor tulnud hundi kõhust välja. Tänanud käriseva häälega kütti. Nüüd jutustanud must mees, kes vanakon'n ise olnud, mehele: "Meie olime kõige endi tööriistadega metsas, kui korraga seesama hunt tuli ja meid ära neelas. See hunt on juba tuhande aastane ning kõige esimene hunt, keda minu isaisaisaisa ise valmis tegi. Ta langes ise kõige esmalt hundi ohvriks. See hunt on palju meie suguseltsist omale ohvriks nõudnud ja oleksin minagi oma eidega surma saanud, poleks hunt, loll, meie tööriistu, voki ja käsikivisid alla neelanud. Need tegivad tema kõhu nii raskeks, et temal võimalik põlnud paigast liikudagi, veel vähem sinu eest ära joosta. Käsikivid tahan ma sinule anda tänu tunnistuseks, ka voki võid omale saada. Need on praegugi hundi kõhtus." Läks siis vanapagan ise ja tõi käsikivid ja voki hundi kõhust välja küti kätte. Kütt vaatas põlastusega nende, pealt näha nii viletsate asjade peale. Vanapagan, kes seda tähele pani, ütles: "Ära arva, et need ühed lihtsad asjad on! Käsikividega võid sina, kui sinul üksainukene tera vilja on, kivi alla panna, silmapilguga sada tündert jahu saada. On sull näputäiekene villu, hakkad seda ketrama, võid sajale soldatile saada lõngast riided selga teha." Nüüd oli kütt kingitustega lausa rahul. Võttis käsikivid, mis üsna pisikesed olivad ja ka vaka selga ning kõmpis kodu poole. Tee peal puhkama jäädes tahtis tema käsikividega proovi teha, kas vanapagana jutt peaks tõsi olema. Otsis oma taskud läbi ja leidis nende põhjast mõned herneivad. Seadis käsikivid paegale ja pani siis ühe herneiva kivi alla. Vaevalt sai tema kivi käima lükata, kui ennast määratu suure jahuhunniku seest leidis, kust tema suure vaevaga jõudis välja rabeleda. Võttis siis uueste käsikivid ja voki selga ning sammus rõemsa meelega koju. Sealt maa kuningas olnud oma naabriga tülis ja pidanud sellepärast omal palju soldatid. Ise olnud aga vaene, pole jõudnud soldatisi toita. Kuulutanud siis, et oma ilusa tütre sellele naeseks annab, kes tema soldatisi ühe aasta toidaks ja sellele neljandama osa oma riigist, kes neid kataks. Meie tuttav kütt kuulnud sellest, võtnud oma voki ja käsikivid ning läinud kuningalinna. Teatanud kuningale, et tahab tema soldatisi toita kui ka neile riiet katteks muretseda. Kuningas pole uskunud, et üks alamast sugust mees, kelle rikkusest tänini midagi pole kuulda olnud, tema soldatitele nii palju toitu ja riiet jõuab muretseda. Käsikud küti ühe kuu aega proovi teha. Kütt võtnud ühe tera nisu, jahvatanud jahuks ja saanud sellega ühe nädali läbi, nii et natukene rohkem kui neli tera nisu ühes kuus ära kulunud. Võtnud siis ühe hea piutäie villu, saanud sellest küll nii palju lõnga ja riiet, et kõikidele soldatitele mundrid saanud. Kuningal olnud hea meel, et nii tubli mehe leidnud. Kuulanud järele, kust mees nii palju jahu saab. Saanud teada, et mehel niisugused käsikivid, kellega ühest terast palju jahu saab. Võtnud nõuks mehe käest käsikiva väevõimuga ära võtta, et siis mehele poleks tarvis oma tütart ja neljandamad osa kuningriigist anda. Saatnud tropi soldatid, kes käsikivid pidivad ära tooma. Soldatid läksivad suure müraga. Kui kütt aru sai, et soldatid tulevad tema käest käsikiva ära võtma, lasi tema soldatid õige ligidale tulla, pani siis tubli piutäie teri kivile peale ja jahvatas. Varsti olnud soldatid jahude alla kaetud, nii et varsti surnud. Kui kuningas saatnud uue tropi soldatid, need pole aga küti ligidalegi peasenud, sest et jahumägi ees olnud. Nüüd näinud kuningas, et tema kütile kedagi ei või parata ja andnud temale oma tütre naeseks. Kütt elanud nüüd üsna õnnelikult. Ühel päeval tulnud kuningas mureliku näuga küti juure ja teatanud, et naabri kuningas suure sõjavääga varsti tema kallale pidada tulema nagu tema teada olla saanud. Palus kütilt nõu ja abi. Kütt laskis naabririigi poole serva suure ja kõrge torni ehitada. Viis siis oma käsikivid torni otsa, kuhu tema ka ise läks. Juba kuulutasivadki vahid vaenlaste tulekud. Kui juba vaenlased, keda määratu vägi oli, torni ligidale jõudsivad, hakkas kütt oma käsikividega jahvatama. Üürikese ajaga olivad nii hästi ligidal kui ka kaugemal olevad vaenlaste soldatite parved jahude alla maetud ja ka pool vaenlaste kuningriiki jahudega kaetud. Kuninga rõõm oli suur, et tema nii hõlpsaste vaenlaste käest peases. Nüüd oli nende elu jälle õnnelik, polnud ju enam vaenlaste kartust. Kütt sai pärast kuninga surma ise kuningaks ning toitis ja kattis kõiki oma alamaid käsikivide ja voki abiga kui isa oma lapsi. J. Tamme suust.

E 5609/11 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poisi aitajad Olnud veikene terane poisikene. Elanud teised veikeses saunakese üheskoos. Seal tulnud äkitselt surm, võtnud isa ära ja jätnud poisi üksinda. Isa maetud maha, võimsamad mehed müünud sauna ära, võtnud raha endile, poisi aga saatnud nad ilma mööda hulkuma: "Mine kuhu ise tahad!" Poiss läinud metsa ja hakanud kange kurbtusega valjuste nutma. Ta juure tuli üks hall vanamees, see ütles: "Ära nuta, poiss, tule minu kodusse, ma olen sulle edaspidi isaks, kui sa viks poiss oled." Poisil pole kohta, paika sugugi teada olnud, kuhu oleks läinud, sellepärast võtnud kutsumise rõõmuga vastu. Läinud teised paksu metsa, seal olnud üks üsna ilus maja. "See on sinu edespidine elukorter," ütelnud vanapagan poisile. Poiss olnud oma edespidise elukorteriga üsna rahul. Mõned päevad läinud mööda. Vanapagan andnud poisile vankre ja hobuse ja käskinud teed juhatades teda veskile minna, jahud peeneks jahvatada ja siis tagasi tulla. Poiss läinud. Saanud vilja ilusaste peeneks, hakanud tagasi tulema, pole tähelegi pannud, et kotisuu kogemata lahti läinud ja tuul hulk jahusid laiali ajanud. Kui poiss sellest õnnetusest märku saanud, ehmatanud tema üsna ära. Kurva meelega läinud tema pooliku jahukotiga kodu poole. Tulnud temale jänes vastu, küsinud: "Miks sina, poisikene, nii väga kurb oled?" Poiss jutustanud, et tuul tema jahud laiali ajanud. "Ära karda!" ütelnud jänes, "eks meie selle õnnetuse vastu ikka abi leia." Siis tulnud põesastikust rebane välja, kes ka poisile lubanud abiks olla. Selle peale tulnud ka va mesikäpp, temagi lubanud abiks olla. Nad läinud sinna kohta tagasi, kuhu tuul poisi jahud maha ajas. Jänes hakanud kohe käppadega jahu kokku korjama. Kõige korjamise peale saanud ühe veikese osa jahu kokku. Siis hakanud rebane oma laia sabaga jahu kokku pühkima. Pühkis ja pühkis küll, aga siiski jahu jagu täis ei saanud. Mesikäpp ei hakkanud jahu korjamagi, lubas puuduva osa varastada. Läks veski juure vaaritsema. sai sealt varsti ühe talumehe koormast koti jahudega, tuli tagasi, täitis siis poisi jahukoti täis. Poiss tänas metsalisi, kes ka edespidigi lubasivad temale abiks olla. Kui ta vanapagana koju jõudis, oli see üsna rahul, et poiss, ehk ta küll veikene oli, töö jõudis valmis teha. Ütles poisile: "Nüüd puhka paar päeva, siis aga pead prooviks üle põrgutule hüppama, siis usun, et sina tubli poiss oled." Viinud poisi maa alla ja näidanud temale ühte väga suurt tuld, et poiss sealt peab üle hüppama. Poiss läinud metsa ja nutnud seal. Karu tulnud ja küsinud poisilt: "Mis sinul viga on, et nutad?" Pois rääkinud oma lugu karule. "Ega sina muidu tulest üle ei jäksa hüpata, kui pane vanapagana kingad jalga, siis võid julgeste hüpata." Poiss läinud nüüd rõõmsa meelega koju. Kui ülehüppamise aeg tulnud, pannud poiss vanapagana kingad jalga ja hüpanud siis üsna hõlpsa vaevaga üle. Nüüd olnud poisil üsna hea põli, pole Vanapagan enam temale töösid annud. J. Tamme suust.

E 5622 (16) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Miks inimene vanemas eas on lühem? Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord arvanud eided isekeskis, mikspärast inimene vanaduses peaks lühemaks minema. "Mis ime see siis nõnda väga on!" ütelnud pika arvamise järele üks eit. "Täid söövad pealt, jalad kuluvad alt - miks inimene sedaviisi ei pea lühemaks minema!"

E 5635 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kursi järv Einmanni vallas Savaldama küla juures on üks järv, Kursi järveks nimetud. See järv olla Tapa vallast Nõu küla ligidalt sinnna läinud. Järve vesi olla maad mööda voolanud, pole aga ei puid ega majasid ära lõhkunud. Kui järv läinud, hüüdnud üks hääl vahetpidamata: "Eest ära, Einjärv tuleb!" Siiski olla senna kohta, kus järfv praegu on, kaks inimest alla jäänud. See koht, kust järv ära läinud, on praegu lage heinamaa. Järve põhjas, kesk järve, paistab praegugi, nagu rahvas räägib, üks imelik must post. Senna posti ligi ei pääse keegi, vaid saab nagu salaväest tagasi tõugatud. Anna Baaderi suust.

E 5635/6 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kullaaru mõisi Karkuse küla ligidal heinamaal on üks mägi nimega Mõisamägi. Mäe all on vana kaevuauk - "Kullakaev." Ennevanast olla seal mäe peal mõis olnud, mida Kullaaru mõisaks hüütud. Seal elanud väga tige herra. See näinud ühe Karkuse küla peremehe ilusat naist ja lasknud selle oma sulastest mõisa tuua. Mees saanud teada, et tema naine mõisa viidud, läinud ja toonud naese ära ehk küll suure vaevaga. Härra lasknud naese uueste mõisa tuua. Kui mees ühel öösel jälle läinud, et naist ära tuua, võtnud varitsejad sulased tema kinni ja peksnud härra käsu peale surnuks. "Kasvata nüüd ise minu lapsed," olnud mehe viimsed sõnad naese vasta, keda härra senna lasknud tuua, mehe hingeheitmist vaatama. Naene läinud sest saadik meelest nõdraks ja teda lastud mõisast minema. Ta läinud külasse, võtnud lapsed, kes alles üsna pisukesed olnud ja visanud mõisa juures olevasse kaevu. Siis tõtanud nuga kääs mõisa selle nõuga, et härrad ära tappa. Teda võetud kinni ja peksetud nagu ta meeski surnuks. Enne surma neednud tema hirmsate sõnadega mõisaherrat ja mõisat. Mõis olla ka varsti peale selle ära häävitud ja härra ära surmatud. Kaevu ääres näinud mitmed kahte veikest last mängivat. Vahest istunud need lapsed kaevu ääres ja pesenud käsa. Mõisa aset pole enam tunda. Rahvas nimetab mäge Mõisa mägi ja kaevu, millesse lapsed ära uputati, Kullakaev. Hans Baaderi suust.

E 5662/4 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mihkel Sulavits (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahva arvamised tuulispasast Tuulispask ei ole mitte tavaline tuul, vaud ta on ikka kurjadest inimestest tehtud. Vanal ajal oli niisuguseid kurjasid inimesi, kes oma ligemisele tuulispasaks käimisega kurja tegivad. Tuulispasaks käies korjasivad nemad endile varandust, kas naabri põllult vilja jne. Kui tuulispask tuleb ja tahad teeda kahjutaks teha, siis võta terariist (nuga, kirves) ja viska sellega kesk tuulekeerdu. Võid ka püssiga lasta, aga siis pead hõbekuuli püssile sisse panema. Püssiga ei või ka sellepärast lasta, et püssikuul tuulispasaks käijat võib surmata, mis läbi sa veresüü oma hinge peale koormad. Kes tuupispaska näha tahab, see muretsegu enesele surnuaedas kaevates niisugune puusärgi lauatükk, millel oksaauk sees on. See võib siis sellest lauatükist läbi vaadates nii hästi tuulispasaks käijat kui ka ise teist kurjavaimu ehk vanapaganat, muruneidusid ja näkkisid näha. Ühel peremehemel korjanud tuulispask kõik külvatud vilja põllult ära. Külvanud uueste, jälle seesama lugu. Saanud vaevalt külvanud, juba tuulispask tuleb, ei jäta enam ivagi maha. Terariistaga pole mees visata julgenud, kartes, et hoop surmavalt trehvab. Muretsenud siis enesele auguga surnukirstu tüki. Vaadanud, kui tuulispask tulnud. Näinud - ligidalt teise sauna naene kesk tuulekeerdu ja siblib aga vilja kottidesse. Mees läinud targa juurde nõu küsima. kuida vanamoorile kätte maksta. Tark ütelnud: "Sina pead valvama, kui tema jälle tuulispasaks läheb. Hing läheb temal tuulispasaks kuna tema oma keha kuskile nõnda kauaks varjule jätab. Võid tema kehaga siis teha, mis ise tahad, kas mõnda sõrme ehk kõrva ära leikada." Mees tänanud tarka hüva nõu eest. Hakanud hoolega vanamoori järele valvama. Näinudki ühel päeval, kuida vanamoor ligidase lepiku poole läinud. Varsti tõusnud lepikust tuulispask ja kadunud tolmu üles keerutades mehe silmist. Mees läinud lepikusse ja leidnud vanamoori sealt, pea põhja poole, jalad lõuna poole. Mees vaadanud, süda pole kannatanud midagi kurja teha. Võtnud ja keeranud siis vanamoori jalad põhja poole ja pea lõuna poole. Oodanud siis ise, mis sündima saab. Juba tuulispask tulebki pahinal. Mees poeb põesasse varjule. Tuulispask vaikib vanamoori keha juures ja korraga kukuvad kaks sekikest vilja vanamoori keha juure maha. Siis tulnud ka suur porikärbes (vanamoori hing). See püüdnud vanamoori sisse minna, pole aga saanud, sest et vanamoor ümber olnud keeratud. Mees pole keha enne ümber keeranud, kui paari päeva pärast, nii et keha juba haisenud. Sest saadik pole vanamoor enam tuulispasaks käinud. Ükskord viinud üks tuulispask Tapa mõisa rehe katukse ära, vististe selle nõuga, et sealt vilja kätte saaks. Pole aga vilja kätte saanud, vaid kautanud veel rehe põrmandale tündri osa suuri kartulid ära, mida tema juba, ei tea kust poolt, oli korjanud. Mihkel Sulovitsi suust Otto Hintzenberg.

E 5664/5 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Männimägi Tapa külas, koolimaja lähedal on üks mäeküngas, mida rahvas Männimägi nimetab. Selle mäe peal kasvanud kaks vana suurt mändi. Mäe peal on ka juba vanast ajast saadik üks kivist väljaraiutud rist. Rahvas usub, et senna mäe sisse ennemuiste surnuid olla maetud. Kui senna mäe servale keldrid tehtud, siis olla hõbedaseid hobuse suulisi ja kullast sadula jalgraudu leitud. Mägi olla seest õõnes. Põhja poolt on mägi kõige järsem, sealt käia uks mää sisse. Üks kord võtnud mõned nõuks mää sisse tungida, et seda suurt varandust, mis seal varjul pidada olema, kätte saada. Mehed kaevanud natuke maad mää sisse, suur rauduks tulnud vasta. See olnud kõvaste kinni. Suure vaeva ja kangutamise järele saanud mehed viimaks ukse pauksele. Hirmus hais ja kange tuul tulnud meestele mäe seest vastu, nii et nemad hirmuga ukse kinni pannud ja mulla ukse ette tagasi ajanud, ilma et loodetud varandust oleksivad näinudki. Juuli Kirspuu suust O. Hintzenberg.

E 5666/7 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Emajõe peal sõitmine Ennevanast elanud Tartu ligidal Emajõe kaldal üks mõisnik. See pole iial maanteed kaudu Tartusse sõitnud, vaid olla ikka mööda jõge sõitnud. Ta lasknud telliskivid hobuste jalgade alla siduda, siis olla hobused mööda vett nagu maantee peal sõitnud. Kutsarile aga annud valju käsu, et ta sõites mitte tagasi ei tohi vaadata, ega ka mitte sõnagi rääkida, nähku ehk kuulgu ta siis mis tahes. Üks kord olla nemad jälle sõitnud. Kutsaril olla piits maha kukunud. Kutsar vaadanud natukene tagasi. Ta näinud, kuida üks mees, kellel suured sarved peas olnud, tõlla kõrval ujudes seda vee peal hoidnud. Nõnda pea, kui sarvik märkanud, et mees tagasi vaatab, lasknud ta kange tuule tõusta, nii et tõld peaaegu külleli vajunud, et selle läbi kutsari tähelepanemist oma pealt tuule peale pöörata. Kutsar kohkunud veel rohkem ära, löönud risti ette ja sosistanud tasakeste: "Isa, Pojuke, Püha Vaimuke!" Sedamaid vajunud tõld ühes härraga ja hobustega vee põhja. Kutsar peastnud enese suure vaevaga, ujudes kaldale. Tõld ja hobused olla tänapäevalgi veel seal järve põhjas näha, teda kätte saada olla aga võimata, sest et see jõepõhjas liiva sees igaveste kinni olla. Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5669 (8.1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned arstimise kombed ja vanausu punktid Täisid looma seljast ära kautada. Võta kolm korda looma seljast täisid, iga kord kolm tükki, pane need püssi sisse ja lase neljapääva õhtal niisugusest ajanurgast läbi, kuhu kolm aeda kokku tulevad. On täid aga kurja silma mõjul ehk mõnest kurjast nõiast looma selga saadetud, siis võib täide saatjale sedaviisi piina valmistada. Pane hulk täia, ikka kolm tükki korraga, koti sisse, siu siis kotisuu kõvaste kinni ja pane siis kott kahe kasvaja puu vahele niisugusesse kohta, kus puud endid teineteise vastu hõerudes kriiksuvad. See teeb nõiale hirmsat vaeva. August Hintzenbergi suust. E 5670 (8.3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/med/ns/Elitinga ehk roosi kautada. Raiu haige koha peale kolm korda tulerauaga tuld ja loe selsamal ajal kolm korda üheksast üheni tagurpidi.

E 5671 (8.6) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes maa peale maha istub ehk maha heidab, ilma et senna kohta enne kolm korda sülitaks see saab maahaiguse või maa-alused.

E 5671 (8.7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sa veelompi enne kui sa sealt jooma ehk silmi pesema hakkad, kolm korda sülitad, siis ei hakka sulle veest haigust.

E 5672 (8.13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kured hakkavad kohe taeva all segama ja kautavad endi tee kääst ära, kui sa järgmiselt teed. Pane kolm ristikest teerööpasse püsti, keera kolm kivi nii, et alumised pooled ülespidi jäevad ja loe ise sõnu: Keera kivi, keera kivi, üle metsa, maa. Sega pudru, sega pudru, üle metsa, maa. Siis kautavad kured endi tee, lasevad madalale maa ligidale, nii et neid üsna hõlbus on maha lasta.

E 5686/7 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uppumine Ühe lapsele kuulutanud targad, et tema kümne aastaseks saades ära pidada uppuma. Vanemad, seda teada saades, võtnud lapsele palju hoidjaid ja kinnitanud neile kõvaste, last mitte vee ligi lasta. Kui laps just kümne aastat vanaks saanud, olla ta väga rahutu olnud. Ta joonud palju vett ja nõudnud enesele ükslugu uut vett. Kui talle jälle vett antud, pole ta mitte ära joonud, vaid korjanud salamahti ühe augu sisse. Viimaks heitnud ta, ilma et hoidjad tähelegi oleksivad pannud, silmili sinna veeloiku ja uppunud hoidjatest hoolimata ära. August Hintzenbergi suust.

E 5701/2 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tindikalade äramängija Peipsi järve ligi olevas kõrtsis istunud ühel talveõhtul mõned kalamehed. Rääkinud ühest ja teisest. Iseäranis imestatud seda, et tindikalad, keda veel eila küllalt saadi täna nii otsas olla, et ühtki kätte ei saa! Meeste jutt saanud ühe õuesttulija läbi segatud. See olnud üks suure kasukaga jäme mees. Pole teretanud, astunud aga ähkides leti ette ja küsinud toobi viina. Mehed mõtelnud: "Mis tema nii hulga viinaga tegema hakkab? Vist annab meile ka." Ostja võtnud viina riistaga, pannud suu pääle ja varsti olnud riist tühi. Käinud jälle mööda tuba edasi-tagasi ja ohkinud ja õhkinud kangeste. Siis ostnud teise toobi viina ja joond selle ka üksipäini ära. Viimaks võtnud üks meestest julgust ja küsinud: "Miks sa, külaonu, nii palju viina jood?" Viinajooja vastanud: "Olen Peipsi järve tindikalad kolmeks aastaks ära mänginud." Nende sõnadega läinud kasukamees uksest välja. Mehed vaadanud, kus see mees ometigi läheb. Mees läinud järve peale, ja pugenud jää sees olevast august jää alla. Mehed saanud aru et see näkk oli. Kolme aasta sees pole Peipsi järvest tindikala saadud, sest et need äramängitud olivad. Siis, peale kolme aastat, saadud jälle küll. J. Hintzenbergi suust.

E 5702/4 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan kaevus Siis, kui vanapagan alles poisike olnud, läinud ta metsa käima. Isa õpetanud teda enne: "Kui sa väljas käid, siis pane hoolega tähele, et Pikker su elu kallale ei kipu. Kui sa enam koju ei jõua, siis mine kuskile vee alla, kas jõkke ehk kaevu. Pikker on meie tigedam vaenlane, sellepärast ole hoolas!" Noorpagan lubanud ennast hoida ja läinud metsa. Seal püüdnud ta loomi karjatse eest ära kautada, hirmutanud linnud küti eest minema ja teinud muud kurja. Niiviisi jõudnud lõuneaeg kätte. Pääv paistnud heledaste. Noorpagan heitnud, tööst väsinud, põesa vilusse lõunaunele. Seda aega pruukinud Pikker oma kasuks. Ta sõitnud suure pilvetüki peal Noorpagana kohta, et teda siis tulenooltega rapsima hakata. Õnnetuseks ärganud Noorpagan ülesse ja märganud pilvet nähes kohe, et see Pikkeri sõidulaev on. Tõusnud ülesse ja pannud jooksma, ilma et oleks teadnud, kus pool kodu ehk kus vett leida. Pikker kähvatanud noolega järele. Nüid alganud hirmus jooksmine. Noorpagan ees, piksenool nagu tuline kera järel. Viimaks näinud Noorpagan kaevu enese ees ja hüpanud senna, nool ikka järele. Kuid pagan mõistnud enese mõnusaste ära varjata, nii et nool midagi pole teinud. See olnud ühe kõrtsi kaev. Kõrtsi perenaene näinud, kuida poisikene ja punane kera kaevu lipsatanud, arvanud kohe, et see õige lugu ei ole. Läinud kaevu äärde vaatama, kaevurakked olnud üsna purud, mis Pikri nool lõhkunud. Tulnud perenaesel kaval nõu. Ta pannud kaevule kadakase kaane peale, teinud siis veel sortsisõnu lugedes kolm risti kaane peale. Nüüd olnud vanapagan vangis. Öösse pole kõrtsirahvas rahu saanud. Õues kuuldud hobuste hirnumist, koerte haukumist ja kõiksugust muud müra, kuna midagi pole näha olnud. Toas lendanud pingid ja toolid ühest nurgast teise. Perenaene pole sugugi rahu saanud, sest hääl sosistanud ühtepuhku: "Lase see lahti, keda vangi panid!" Pole perenaine muidu rahu saanud, kui läinud ja võtnud kaane kaevu pealt ära. Nüüd olnud tuas kõik vaikne, toolid ja pingid, mis enne läbisegamini põrmandal maas olnud, läinud igaüks oma koha peale tagasi. Kaevuvesi olla aga nii halvaks ja haisema läinud, et seda mitte loomgi pole tahtnud. Küll puhastud kaevu, see pole aga midagi aidanud. Anna Hintzenbergi suust.

E 5705/7 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja karu Endisel ajal käinud karutantsitajad külast külasse ja perest peresse. Üks kord tahtnud viis meest kahe karuga teise külasse minna. Ilm olnud külm, lund sadanud ja tee viinud paksust metsast läbi. Pole siis ime, kui karutantsitajad tundmata metsas, kus palju teesid ja radasid, ära eksisivad. Öö jõudnud kätte, meestel olnud kange külm. Viimaks juhtunud üks maja kesk paksust metsast silma paistma. Mehed, rõõmustades, et ometigi ulu alla saavad, tõtanud paksust lumest hoolimata, mis maja ümber tuisanud, kohe sinna. Sidunud karud õue kinni ja läinud ise tuppa öömaja paluma. Tuba olnud küll soe, aga mitte inimesehinge pole tuas leida olnud. Mehed võtnud sellegipärast nõuks sinna öömajale jääda, sest kuhu sa ööse ikka lähed. Teinud enestele asemed põrmandale, söönud, mis kaasas olnud ja heitnud puhkama. Varsti norskanud kõik, hulkumisest väsinult, valjuste. Kesköö ajal ärganud üks magaja, suurt parginat kuuldes, ülesse. Äratanud teised ka. Kuulanud, keegi tulnud uksest sisse. Pimedas pole muud näinud, kui et tulija silmad kui tulesöed sätendanud. Mehed olnud üsna hirmu täis. Sisse tuleja nuusutanud, siis astunud meeste juure ja katsunud käega meeste paljaid jalgu. Siis võtnud selle, kelle jalg kõige tümem olnud, pannud tema pea ahju ääres oleva paku otsa ja raiunud kirvega otsast ära, siis hakanud raginal sööma. Mehed tõusnud tasakeste ülesse, pannud riided selga ja pugenud tuast välja. Saanud aga tuast välja ja karudega juba mõned sammud minna, kui juba inimesesööja tuast välja tulnud. Vist ei saanud tema sest ühest kõhtu täis, sest ta krahmanud teise mehe sülle ja tahtnud tuppa tagasi minna, aga mehed pole lasknud. Läinud kõik kolmekesti seltsimehele appi. Kuid vastane olnud tugev. Ta hoidnud saagi teise käega kinni, teisega loopinud kallaletungijad lumehange nagu tuhakotid. Viimaks tulnud ühel mehel hea nõu meele: "Miissa," hüüdnud ta karule, "tule võta!" Karu tulnud võera mehe kallale. See löönud esteks küll karu vasta, aga karu saanud nüüd vihaseks ja rubinud seda suurema jõuga, nii et vastane mehe varsti lahti lasknud ja ära jooksnud. Mehed pääsenud nüüd õnnelikult minema. J. Hintzenbergi suust.

E 5714/8 (2) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eeva Peethof (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapaganale lubatud poisist Talumees läinud hobusega metsa puid tooma. Naesel olnud midagi toonekurelt oodata ning sellepärast ka vaja tuba veikese tarvis soojemaks kütta, kui muidu viisiks on. Mees läinud ja läinud, aga ei tea, mis temp see on, ei jõua ega jõua senna kohta, kus puuhunnikud on. Hakkab viimaks tüki aja sõitmise järele enese ümber vaatama, leiab enese üsna võerast kohast. Mis nüüd teha? Keeranud ümber, et tuldud teed tagasi minna. Ei siiski tule tuttavaid kohti, ikka võeras mets. Õhtu jõuab kätte ning mees piab öö metsas mööda saatma, sest öösel ümber uidates võib ei tea kuhu sattuda. Tulnud hommiku jälle mees püüdma metsast välja saada. Küll ohkanud ja vandunud mees. Järsku astunud põesastikust veikene musta habemega mehikene välja. Tulnud mehe ette ja ütelnud: "Mis sina annad mulle, ma juhatan sinu koju?" - "Mis sa ise soovid?" küsinud mees. - "Mis ma siis õige sinu, va kehva mehikese, käest soovin," pomisenud must habemik. "Anna see mulle, mis sulle kodu kõige esteks vastu tuleb." Mees jäänud mõtlema: "Mis ma oma heast koerast temale hakkan andma, see tuleb mulle alati väravasse vastu," mõtelnud mees, aga süda ihaldanud kodu saada. Ütelnud siis mehikesele: "Hea küll, eks sa või saada." Musthabe naernud veidra häälega: "Ega ma sinu lubamist usu. Meie peame kindla kontrahi kirjutama, et mul tinti kaasas pole, sellepärast anna oma sõrmest mõni tilk verd." Mees sirutanud ilma paha aimamata sõrme habemiku poole ning see lasknud mehe sõrmest kolm tilka verd ja kirjutanud sellega kontrahi. Nüüd käskinud mehikene meest vankrele istuda, andnud korra kepiga hobusele ning natukes aja pärast leidnud mees ennast kodu ligidal metsa servas. Iseäralik raske aimdus rõhunud mehe südant, kui tema ennast õueväravale ligistanud. Naabrieit astunud temale vastu veikest poisikest enese ees käte vahel hoides. Rõõmustamise asemel saanud mees eide peale üsna tigedaks. Talle tulnud lubamine meele ning tema saanud aru, et see vanakuri oli, kes teda koju juhatas. Varsti ilmuski mehike sinna, lubatud last kätte tahtma. Kui mees last ei tahtnud anda, näitas vanapagan temale verega kirjutud kontrahti ja lubas mehe hinge omale nõuda, kui mees poissi mitte temale ei anna. Nüüd hakanud mees vanapaganat paluma, et ometigi lapse mõneks aastaks veel tema kätte jätaks. Vanapagan olnud sellega üsna nõus ja lubanud lapse mehe kätte kunni laps viie aastaseks saab. Kirjutanud siis lapse verega kontrahi ning nimetanud seal päeva ja tunni, millal lubanud järele tulla. Mehe verega kirjutatud kontrahi annud tagasi. Läinud siis minema ja lubanud viie aasta pärast tagasi tulla. Poisike kasvanud jõudsaste. Vanemate meel olnud aga kurb, et vanapagan nende lapse omale saab viima. Rääkinud seda lugu õpetajale. Õpetaja lubanud vanapagana-kurja vastu abi otsida nng käskinud meest, et tema lapse paar päeva enne vanapaganale andmise aega tema juure tooks. Läinud viis aastat mööda. Mees võtnud poisi ja viinud õpetaja juure. Õpetaja pannud poisile puhtad riided selga ja pannud teda kirikusse altari ette altariaja sisse. Andnud temale ainult pühitsetud leiba süia ja pühitsetud vett juua. Õpetaja õpetanud ka poissi, et tema kellegi käsu peale ei pidanud sealt välja tulema, kui ainult õpetaja käsu peale. Poiss lubanud julge olla ja mitte kedagi karta. Õpetaja toonud ka kuke ja pannud kirikusse, et see oma lauluga põrglasi ära hirmutaks. Jäänud teised siis poisi isaga ka kirikusse vaatama, mis poisikesega sünnib. Õhtu kella kümne ajal, kui vanapagan tulla lubanud, tulnud tema. Kirikuuksed läinud tema eest praginal lahti ehk nemad küll lukustatud olnud. Ta läinud kohe altari ette ja tahtnud poisikest sülle võtta, kuid nägemata väe läbi põrganud põrglane tagasi. Nüüd hakanud vanapagan poissi meelitama, et see välja tuleks. Näidanud temale kõiksuguseid ilusaid mänguasju. Poiss pole neid vaadanudki. Nüüd hakanud vanapagan poissi ähvardama. Puhunud suust tuld välja ja lubanud poisi tükkideks kiskuda. Pole poiss sedagi kartnud. Nüüd läinud vanapagan välja, tulnud aga natukese aja pärast siku näul uksest sisse ja ajanud suust suitsu välja. Kirik saanud varsti suitsu täis. Nüüd muutunud vanapagan ennast õpetajaks ning läinud siis õpetaja näul poissi välja meelitama. "Tule aga nüüd julgeste minuga," ütelnud poisile, "juba need hirmutused kadusivad." Poiss pidanud tulema, hakanud vaatama, näinud, et kutsujal pole valget lipsu kaelas olnud. "Ei sina õpetaja ole!" hüüdnud tema vanapaganale. Küll vanapagan turtsunud, kui näinud, et seegi kavalus midagi pole aidanud. Suits hakanud poisile juba pähe, ta tuikunud juba uimaselt, kui õnneks kukk laulnud ja vanapagan kõige suitsuga ära kadunud. Poiss olnud peastetud. Lastud veel poiss ühe öö ja päeva seal olla, arvates, et ehk vanapagan uueste tagasi tuleb. Pole enam tulnud ühtigi. Poiss võinud nüüd mureta välja tulla. Vanemad olnud peastetud poisi üle rõõmsad, poisil läinud aga kõik ettevõtmised korda, nii et temast pärast kuulus mees saanud. Eeva Peethofi suust.

E 5719/21 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Porkuni lossivaremed Porkuni vanades lossivaremetes olla mitu korda iseäralikkusi nägemisi nähtud. Öösseti jooksnud seal valged hobused ja kuuldud karjuvaid häälesid. Ühe kivi peal olnud kirjutud: "Kirjutusekambri akna kohal jõe põhjas on kuuehobuse tõld kuldraha täis. Võtke see sealt välja!" Kuid keegi ei tea ütelda, kus kohal kirjutusekamber olnud, kuna jõgi terveid lossivaremeid ümber piirab. Porkunisse ehitatud uus mõisa. Viina ja õlut peetud vanas lossikeldris. Vahimehe asi olnud iga õhtu söömaajaks keldrist õlut tuua. Ühel õhtul läinud vahimees jälle kannuga õlut tooma. Täitnud kannu täis, joonud ise ka tubliste. Mõisniku vara kääs, mis siis kuulata. Korraga põrganud seina seest veikene rauduks lahti ja kaks ilusates riietes neiud astnud keldrisse. Hakanud kohe vahimehega jutustama nii kui vanad tuttavad. Vahimees pole ka jutustades sugugi arg olnud, pea kihisenud õllest ning see annud julgust. Neiud pärinud, kuida ilmas lugu olla ning jahimees vastanud neile truuvilt kõikide küsimiste peale. Viimaks palunud neiud, et vahimees nende juure võeruspeole tuleks. Vahimees täitnud sedagi nende soovi. Neiud teinud seina sees oleva raudukse lahti, astunud eel ja vahimees tõtanud järele, ikka ilusat siledatest kividest treppi mööda allapoole. Nemad jõudnud ühte ilusasse ruumikasse kambrisse. See saanud mitmetest küündlatest ilusaste valgustatud. Nüüd pannud neiud toitu ja ka viina ning õlut lauale, söönud ise ja käskinud vahimeest ka süia. Vahimees pole kahte käsku oodanudki, istunud lauda ja hakanud sööma. Viin olnud väga maitsev ja kange, kuna õlut mõruda maitsega olnud. Toit olnud ka väga maitsev, kuid vahimees pole jäksanud aru saada, millest ta valmistud olnud. Vahimees söönud kõhu tubliste täis ja tahtnud minema hakata. "Tule meile teine kordki võeraks," palunud teine neiu lahkeste, "kuid kui sa tuled, siis too ka oma toitusid meile. Iseäranis himustaksime meie ristileiba, ära sa seda toomata unusta." Vahimees läinud nüüd trepist ülesse. Võtnud õllekannu ja viinud mõisa juure. Saksad olnud juba õhtust söönud ning keeled olnud neil ammu kuivad. Nad pärinud vahimehe kääst järele, kuhu see nii kauaks jäänud. See jutustanud neile oma lugu, kusjuures ta iseäranis neid häid roogasid kiitnud, mis tema allilmas maitsenud. Vahimehe jutustamine pannud kõikide sakste meeled tegevusesse. Üks laksutanud vahimehest kiidetud viina järele keelt, kuna teine kannus oleva õlu liiga lahja arvanud olema. Teisel päeval läinud nemad kohe keldrisse raudust vaatama, et ka maa alla tungida, kuid uks pole kõige kangutamise kiuste lahti läinud. Nüüd hakanud arvama, mis see ristileib peaks olema, mida neiud vahimeest käskinud endile tuua. Küll arvanud ühtepidi ja teistpidi, kuid keegi pole teadnud. Viimaks küsitud külast ühe targa eidekese käest nõu ning see arvanud: "Meie oleme ristiinimesed, sellepärast ka see leib, mis sööme, ristileib." Vahimees läinud ühel õhtul jälle keldrisse. Võtnud hea kannika leiba kaasa. Nõnda pea, kui tema ust hakanud lahti tegema, tulnud see kohe lahti. Vahimeesa astunud trepist alla tuttavasse kambrisse, kus ta neiud eest leidnud. Temale antud jälle süia ja juua nagu esimeselgi korral. Iseäranis hea meel olnud neiudel ristileiva üle. "Kolmsada aastat oleme juba oodanud, et mõni meile ristileiba tooks," ütelnud teine neiu. Vahimees läinud jälle treppi mööda välja. Sestsaadik kadunud rauduks keldrist ära. Hans Wollmanni suust.

E 5722/3 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Juhtumised koidu ajal. "Kes enne koitu kobistab, see varem leivameheks saab," ütleb vanasõna. Koidu ajal arvavad inimesed endile mõnda iseäralist õnne juhtuma, tarvis aga õnnest kinni hakata. Nii läinud üks naene koidu ajal õue, vaatanud, suur tore maja olnud määkünkal tema ees. Naene tõtanud kohe uudishimuliselt vaatama, mis majas leida on. Vaadanud, maja uksed lausa lahti, majas kõiksuguseid ilusaid asju, küll kullast, küll hõbedast. Naine teadnud koiduaegsetest juhtumistest, läinud majasse, võtnud sealt omale ühed kraasid. Läinud siis koju tagasi, ajanud magajad kodakondlased ülesse: "Tõuske varandust tooma!" ütelnud tema seda lugu neile rääkides. Teised tõusnud ülesse, otsinud kotid ja korvid, milledega varandust tuua. Läinud välja, ei enam maja ega varandust. Oleks naene siis, kui majas käis, sealt kulda ja hõbedat võtnud ja ära viinud, siis oleks see temale kõik alles jäänud, kuna nüüd ainult kraasidega pidanud rahul olema.

E 5723/6 < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunimägi Seliküla vallas Jalgsema küla ligidal on nõnda nimetud Kaunimägi. Mäe peal kasvab suur mänd. Mänd on iseäralik madalate okstega, kui oleks keegi tema oksi niiviisi rõhunud. Mäe ümber on sügavad liivaaugud peene liivaga. Mäe all on Kaunimäe lage, mida enne Kaunimäe raismik nimetud. Sellel lagendikul on palju suuri kiva, kuna soo pool servas palju laukaaukusi on. Sellest mäest ja lagendikust teab rahvas järgmist juttu rääkida. Vanal hallil ajal olnud Jalgsema külas üks vana karjane. See oskanud mitut nõiatükki. Käinud igal kevadel enne jüripäeva hundirooja otsimas, et selle abil hunta karjast eemal hoida. Temal olnud suur kari loomi hoida. Ta ise istunud aga enamiste kõrtsis ehk maganud. Tal olnud kaks korralist. Nendel pole muud ametit olnud, kui ajanud karjast ülesse, kui loomad kaugele läinud ehk kui õhta kätte jõudnud. Juhtunudki mõni kord hunt mõne looma ära murdma, siis teinud karjane looma varsti terveks. Ühel suvisel päeval maganud karjane Kaunimäel männi all, loomad söönud raiesmikus. Korralised või karjatse abilised olnud ka määl. Õhtu hakanud kätte jõudma. Korralised näinud, kari läinud kaugele. Ajanud vana karjast ülesse: "Tõuse ülesse, kari juba kaugel!" Ei vanamees pole tõusnud. Uuesti ajanud korralised: "Tõuse ülesse, hunt murrab loomi!" - "Las ma veel magan!" ütelnud karjane. Nüüd näinud korralised, kuida kolmehobuse tõld mäe poole sõitnud. Nad ütelnud seda vanamehele: "Vaadake, kas on kuus hobust tõlla ees?" küsinud vanamees. "Ei, ainult kolm." "Las mina magan siis veel," ütelnud vanamees. Päev läinud juba looja, vanamees pole siiski tõusnud. Kolmehobuse tõld jõudnud mäe juure, hobused pole aga jäksanud määst ülesse joosta, keeranud tagasi. Nüüd paistnud eemalt kuuehobuse tõld. Korralised ütelnud seda vanale karjatsele. "Kas on tõlla uks juba lahti?" küsinud vanamees. "Ei ole veel!" ütelnud korralised. Vanamees maganud edasi. Hobused tulnud nüüd mäe otsa ja tõllaust hakatud lahti tegema. Vanamees karganud ilma ajamata ülesse ja tahtnud ära joosta, aga tõllast karanud kaks sarvikut välja ning tirinud teda endi juure tõlda. Vanamees hakanud põrglaste piinatusel tõllas valjuste karjuma. Hobused läinud nüüd mäe alla raiesmiku, jäänud sinna paigale ning seal hakanud vanamehe piinamine. Selgeste võidud läbi tõllaakna näha, kuida vanameest tulipunaste raudharkidega torgitud. Viimaks tulnud vanamehe kisa peale üks tugev julge mees. See löönud tõllaakna katki ja sealt pugenud vanamees välja. Aga isegi julge Hans ehmatanud vanameest nähes ära, sest sellele olnud põrglaste piinamisel 12 sarve pähe tekkinud, justament vanaõelus ise. Tõld sõitnud suure kohinaga ära. Nüüd kiskunud sarviline vanamees raiesmikust üheksa kändu ülesse, tõtanud nendega mööda soo serva küla ligemale. Iga jalajälje asemele tekkinud laukaauk, kuna üleskistud kändude asemele suured kivid tõusnud. Seal loopinud tema kännud külasse, aga nii osavaste, et iga känd kolm meest ära surmanud. Nüüd tõtanud vanamees oma magamise asemele, mäele, tagasi. Roninud männi otsa ja norskanud seal nii, et külakoerad öö otsa haukunud. Vanamees rõhunud männioksad maa poole laiali. Hommikul jooksnud tema määst alla ja kadunud lähedasse soosse. Vist läinud tema põrgu teiste sarviliste hulka. Hans Wollmanni suust. E 5728/30 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/ns/puu/painaja/Nõiakepp Hallikul olnud ennevanast tige nõid. See nõidanud oma ligemeste loomad ära, nii et need haiged olnud, käinud luupainajaks. Tema naabrinaene olnud aga ka kaval inimene. See leidnud nõia kurjuse vastu alati abi. Korra hakanud nõid oma naabri lehma peal paenajaks käima. Naabrinaene saanud kohe aru, kes käia on, pannud laterni põlema tõrre alla, võtnud tubli löömapuu ligi ja oodanud teisel õhtul, niiviisi ettevalmistatud, luupaenaja tulekut. Kuulnud varsti, lehm hakanud ähkima, kohe tõstnud tõrre ülesse, nii et tulevalgus välja paistnud. Näinud, kuida peakammimise hari lehma seljast maha veerenud. Ruttu tõmbanud kepi kätte ja andnud harjale tubli paugu. Kiiresti veerenud hari nurka, kuhu tema ära kadunud. Teisel päeval olnud nõiamoor haige, löök olnud nii rängaste mõjunud. Nõiamoor annud oma nõiakepi tüdruku kätte ja käskinud oma lehmade nisade külge torgata, üteldes: "Siit piima, siit võid!" Käskinud ka naabri lehmasid torgata, aga neid torgates ütelda: "Siit sitta, siit kust!" Tüdruk läinud käsku täitma. Pole aga lehmasid, keda läbisegamine karjasmaal söönud heaste tunnud, sest alles hiljuti nõia juure tulnud. Sellest siis ütelnud, et tema küll kõige lehmasid torganud, aga sõnad ära vahetanud, soovinud naabri lehmadest piima ja võid, nõia oma lehmadest aga seda, mis nõid naabri lehmadest käskis soovida. Küll nüüd saanud naabri perenaine võid ja piima. Nõid hakanud oma lehmade koort kokku veeretama, saanud aga või asemel lehma rooja. Emme olnud temal võid suurel hulga müüa, sellel suvel pole kedagi saanud. Sügise poole muretsenud nõid enesele musta ussi, mis tema koorepütis pidanud, kui võid kokku veeretanud. Siis saanud nõid jälle võid, mis siiski kauase seismise järele roojaks muutnud. Seda kätte maksta püüdes, läinud nõid uuesti naabri lehma paenama ehk küll endine hoop selgeste meeles olnud. Käinud ühe öö ära ning jätnud siis oma nõiakepi lauta varjulisse kohta järele vaatama, kas mõni jälle luupaenajat valvab. Siis oleks temal jälle järgmistel õhtatel julgust olnud luupaenajaks minna. Naabrinaene, kes nõia kavalusi tunnud, pannud enesele kasuka karvupidi selga ja käinud neljakäpukil terve öö laudas. Kepp näinud kõik, arvanud vahtija hundi olema. Kui nõid teisel õhtal keppi tooma läinud, rääkinud kepp: "Susi paterdas öö otsa, kartsin, et mind kätte saab!" Nõid arvanud, et pererahvas koera laudas pidasivad. See koer olnud küll neljasilmaga ja võinud kõiki nõidasi ja kurjasi näha, aga nõid arvanud, et tema ennast hoida mõistab. Läinud siis jälle õhtul luupaenajaks. Vaadanud, koer ongi lauda nurgas. Lehm hakanud valuga ähkima. Perenaene roninud neljakäpukile haige juure ja löönud nõida pihlakase kepiga nii kõvasti, et nõid suure vaevaga kodu saanud. Hommikul saatnud tema tüdruku naabrinaese käest leiba tooma, et lööja leivast enesele rohtu teha. Naabrinaene pole annud. Tüdruk läinud tagasi, võtnud nõia oma leiba ja annud nõiale. See teinud sellest omale rohtu, võtnud seda sisse ning surnud hirmsa valu kätte. Hans Wollmanni suust.

E 5731/5 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmanni (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ema ja kaks poega Elanud eideke kahe pojaga. Niihästi eit kui ka pojad Mihkel ja Peeter olnud ühesugused vaesed. Peeter, kes Mihklist vanem olnud, läinud leiba otsima. Läinud teed mööda edasi ja õhanud tühja kõhu näpistust tundes. Korraga tulnud hall mehikene temale vastu ja küsinud temalt: "Miks sa, pojukene, nii nukker oled?" "Miks mina nukker ei peaks olema," õhkanud Peeter, "päeva kaks juba sellest saadik möödas, kui viimist korda Jumala vilja maitsesin!" "Ära kurda pojukene," ütelnud hall vanamees sõbralikult, "mis sa soovid? Ma täidan sinu soovi." Pole Peeter, kelle kõht kangeste näpistanud muud oskanud paluda kui leiba. Hall mees andnud temale rohkeste leiba ja käskinud ka edespidigi tema peale mõtelda, kui häda on. Tänades läinud Peeter koju, et omaksete näljatseid kõhtusid täita. Ema ja pojad söönud ja tänanud mõttes halli meest. Varsti lõppenud jällegi leib otsa. Nüüd läinud noorem vend Mihkel leiba otsima. Läinud ning mõtelnud ja lootnud, et hall mehike tuleb. "Küll mina kavalam olen kui minu vend Peeter," mõtelnud ta, "mõistan enesele rohkem tellida kui tema." Tulnudki hall mees vasta. Küsinud Mihklelt, miks ta kurb olla. "Meil on kodu suur leivapuudus, kõht on tühi ja vend ka üsna näljas," rääkinud Mihkel. Vanamees lubanud lahkeste abi anda ja kutsunud noorema venna oma elumajasse. "Kus tema kõbukese maja ka peaks olema?" mõtelnud Mihkel, "mina siin ligidal ei tea ühte majagi olema." Läinud halli mehega metsa, astunud seal mõned sammud edasi. Hall mehikene koputanud ühe jämeda puu vastu ning varsti tulnud puutüvi seest uks nähtavale. Hall mees astunud sisse ja käskinud Mihklit ka sisse astuda. Mihkel astunud halli mehikese järele ja imestanud väga, kui puu seest suure ja ruumika kambre leidnud. Hall mehike andnud temale kaks vaskpulka ja käskinud neid vastastiku kõlistada, siis pidada nii palju vilja saama, kui tarvis on. "Ainult oma toiduks pead sina saadud vilja pruukima," ütelnud hall mees, "aga mitte raha eest teistele müüma." Mihkel läinud nüüd koju poole. Tee peal tulnud lust pulkade võimu proovida. Kõlistanud neid vastastiku ja ennäh imet, kott vilja langenud Mihkli jalge ette. Mihkel võtnud koti turjale ja sammunud kodu. Näidanud vaskpulkasid emale ja vennale, need rõõmustanud väga, et näljapäävad lõppenud on. Elanud teised niiviisi tüki aega üsna opmanni moodi. Leiba olnud küll, mis tarvis siis tööd teha, kui leiba muidu saada on. Kuid riided kulunud mehikestel ära. Raha uute ostmiseks pole olnud. Ema ja Peeter tahtnud vilja müüa, et riiete raha saaks, aga Mihkel pole lubanud. Mihkli keelust hoolimata müünud nad siiki vilja ära. Kuid nüüd muutnud nende elujärg koguni. Vaskpulgad kadunud ära, leib ja vili, mis vaskpulkade abil saadud, muutnud selgeks samblaks, ükskõik, kas hammusta sammalt ehk leiba. Mihkel tõrelenud küll ema ja vennaga, aga ega see endist aega tagasi too. Varsti olnud vana tuttav nälg jälle platsis. Kurva meelega läinud Mihkel jälle tööd ehk leiba otsima, kuna Peeter, kes häid päevi pidades üsna laisaks läinud, kuhugi pole viitsinud minna. Sammunud Mihkel teed mööda edasi ja näinud jälle tuttavat halli meest. See kuulanud tema kurbtuse üle järele, kutsunud teda oma majasse ja annud taale kaks hõbepulka. "Neid kõlistades saad sa kõik, mis sa aga soovid," ütelnud hall mees Mihkelt minema saates. Nüüd olnud Mihklel head päävad, saanud, mis süda himustanud. Ta muretsenud enesele toredad majad ja mitmed kunstlikud asjad. Kuningaski tulnud teda vaatama ja tõstnud teda suure au sisse. Peeter tahtnud kadeduse pärast üsna lõhki minna, kui oma venna õnne näinud. Võtnud nõuks omale ka niisugused pulgad muretseda. Läinud senna kohta, kus venna ütlemise järele halli mehe elukorter olnud ja hakanud suure häälega oigama ja nutma, et sellega halli meest oma juure kutsuda. Tulnudki varsti hall mees ja küsinud: "Mis sul viga on, et siin nutad." "Vend Mihkel on kuninga poolt suure au sisse tõstetud, ma tahaks ise tema asemel olla. Anna minule nõu, kuida teda saaksin ära tõugata." Hall mees võtnud taskust kaks musta pulka: "Võta, kõlista neid pulke, siis saad seda palka, mis sina väärt oled," ütelnud hall mees ja läinud minema. Peeter läinud koju ja rääkinud pulkasid näidates emale, et nüüd varsti kuulsaks saab. Kõlistanud siis pulke vastakute. Suur kohin tõusnud ja taevast sadanud paksu tõrva ja pigi, nii hästi emale kui ka pojale selga. Pigi ja tõrv jäänud surmani nende külge. Mihkel elanud õnnes ja rõõmus kaua aega ning elab, kui pole ära surnud, veel praegugi. J. Sopmanni suust.

E 5749 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Kustas Weidendamm (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaevu vaim Karjapoiss käinud metsas karjas. Igal õhtal kui tema ühe vana kaevu ligidal olnud, ilmunud äkitselt tema juure üks temasuurune poisikene. See olnud kangeste riiakas poisikene, püüdnud karjapoisiga kiskuma minna. Sundinud teda, et tema peaks loomi peksma, ja kurja vanduma. Viimaks rääkinud karjapoiss teisele karjapoisile sellest. Nad läinud kahekesi selle vana kaevu juure ja näinud kaevu põhjas risu all vana ilma nahata koera. Nõnda pea kui nemad endi nähtusest üheteisele rääkinud tulnud koer kaevust risu alt välja ja hakkanud neid taga ajama. Poisid jooksnud hirmuga eest ära, nii et tahtnud lõppeda jooksmisega. Viimaks jätnud koer poisside tagaajamise järele ja poisid peasnud ära. Teisel päeval kui poiss jälle kaevu ligidal olnud, tulnud hall vanamees ja hakanud poisiga taplema, miks tema teisele seda ütelnud, et võeras poiss temaga mängimas käinud. Poiss püüdnud ära joosta, aga vanamees löönud teda kepiga, nii et poiss kaks nädalat haige olnud. Pärast pole poiss enam seal kaevu ligidal midagi halba näinud. Kustas Weidenmanni suust.

E 5751/5 (7) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm vaimu Kaks kurja vaimu kõnelenud metsas. Hea vaim teinud ennast teistsuguseks, nii et kurjad vaimud teda pole tundnud. Läinud siis kurjade vaimude juure ja küsinud nendelt: "Mis nõu teie nüüd siin peate?" Esimene kurivaim ütelnud: "Mina tahan seia lähedale talusse minna ja peremehele külmatõbe haigust kaela saata. Täna õhtul kui tema kartuhvlisuppi sööb, tikun mina kui hall karv kohe esimese lusikatäie supi sisse. Ta sööb mind oma kõhtu ja varsti on temal haigus kääs. See on minu nõu!" Teine kurivaim rääkinud: "Täna öösse sünnib Hansu pere perenaesel laps. Mina varastan selle ära ja panen haavapuuhalu asemele. Nemad söödavad seda haavapuuhalgu, mis aga ei kosu ega kasva, vaid ainult minu moodi karjub. Ammugi oli mulle poissi tarvis, ei olnud teist kuskilt saada. Kasvatan teise suureks, panen oma maja talituse ülevaatajaks." "Aga mis nõu siis sinul on?" küsinud nemad kui ühest suust hea vaimu käest. "Mina tahan," rääkinud hea vaim, "selle peremehe musta täku ära varastada. Ma muudan ennast sandiks, palun seal öömaja ja saadan siis öösse varguse toime. Juba ammu on mul hobust tarvis, pole aga kuskilt saada olnud; jalad jäävad mul juba vanaks, ei jäksa heasti käia." Läinud teised siis igaüks oma teed, et õhta aegasaste töösid toime saatma minna. Hea vaim muutnud ennast sandiks ja läinud peresse öömaja paluma. Peremees põle tahtnud lubada. Ütelnud perenaese haige olema; ruum olevat vanainimese tarvis kitsik. Sant aga palunud väga ja lubanud pererahvale häda ajal nõu ja jõuga abiks olla. "Mis nõu ehk jõudu sandikesel võib olla," mõtelnud peremees, kuid lubanud siiski sandile öömaja. Õhta, kui peremees sööma hakanud ja esimest lusikatäit hakanud suhu pistma, kiskunud sant lusika kõige supiga peremehe käest ära. "Mis tempu sa teed?" käratanud peremees sandi peale. See aga pannud supilusika seest ühte vanasse kasti, mis rauatükkidega täidetud olnud ning siis kastiukse kõvasti kinni. Kutsunud siis peremeest vaatama. Peremees vaadanud - kast hakanud esteks hüppama, pärast aga mööda tuba edasi-tagasi veerema, nii mis kolisenud. Sant käskinud peremeest ahju küdema panna ja kasti küdevasse ahju visata. "Kui sa minu nõu poleks kuulda võtnud, oleks sa ise niiviisi mööda tuba edasi-tagasi peherdanud nagu see kast," ütelnud sant peremehele. Ööse sündinud perenaesel laps. Paha vaim olnud oma haavapuust lapsega aegsaste platsis. Pannud selle perenaese lapse asemele, kuna perenaese lapse omale võtnud. Sant aga võtnud perenaese lapse kurjavaimu käest ära, ja pannud kadakase kasti sisse, kust kurivaim enam pole kätte saanud. Kurjavaimu hing karganud viha täis, ta hakanud santi sõimama: "Täku varas, täku varas!" Peremees kuulnud müra, läinud tuppa, näinud seal kurjavaimu, kes enam pole jõudnud kange vihaga ennast ära peita. Võtnud ja sidunud sandi abiga kurjavaimu kõvasti kinni. Hommikul läinud sant kambre ja palunud, et temale ka öösel sündinud last näidataks. Pole peremees esteks tahtnud näidata, ütelnud väga inetu olema, sandi palvete peale näidanud siis viimaks. See, mis peremees sandile näidanud, olnud küll lapse moodi, liigutanud ennast, aga olnud kange nagu puuhalg. Ka teinud tema hirmust läbi kõrvade käivat kisa. Sant vaadanud last ja arvanud heaks, et last oleks tarvis natukene vihelda. Peremees palunud santi, et sant vihtleks. Ütelnud veel: "See laps pole sugugi minu meele järele. Ma arvan, paha vaim on vist minu lapse ära vahetanud ja selle asemele pannud. Ma nägin ühte musta kogu kambres liigutama enne, kui meie selle täkuvarga seal tuas kinni sidusime. Kas sa ei võiks meile meie päris last tagasi muretseda, meie annaksime sinule hea palga." Sant lubanud tagasi muretseda. Lubanud enne näidata, millest see kisendaja laps tehtud on. Pannud ahju küdema, kütnud tua õige tuliseks. Toonud siis õuest nõekseid ja ohakaid ning hakanud nendega kurjavaimu last vihtlema. See käuksunud veel mõne korra, siis aga jäänud paljas haavepuunott sandi kätte. Siis näidanud sant seda notti mehele ja ütelnud: "Vaata seda haavapuunotti oleksite teie oma lapse asemel söötnud, poleks teie mind öömajale võtnud." Toonud siis perenaese pärislapse kadakasest kastist ära. Peremehe rõem olnud väga suur. Kurivaim, keda nemad kinni sidusivad, oli ennast vahepeal lahti peastnud ja ära jooksnud. Peremees pidi nüüd sandile palka maksma, kuid see kadus nende silmade eest ära ja nad saivad aru, et üks hea vaim neid külmatõbe ja lapsevarga käest peastnud oli.

E 5780/3 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soldatist, kes nõiaks tahtis saada Soldat tulnud kroonuteenistusest välja ja võtnud kohe nõuks naist võtta. Endine pruut elanudki teisel veel. Olnud küll juba vanaks jäänud, nägugi olnud üsna kortsus. Ega endisel ajal siis kroonumees kolme ega nelja aastaga välja peasenud, pidi ikka rohkem, palju rohkem teenima. Selle ajaga läheb soldat vanaks, läheb ka pruut vanaks. Aga ega vana armastus ei roosteta, nii ka meie kroonumehel. Võtnud endise pruudi omale naeseks, pidanud pulmad ära ja elanud edasi. Teised tuttavad keelanud küll soldadit, ütelnud tüdruku esimese tulehargi olema ja kes teab, mis muud veel. Aga ei soldat uskunud. Teadis ju küll, et vanapagan iga noorpaari pärast seitse paari pastlaid ära kulutab. Esimesed mesinädalad läinud ilusaste mööda, siis aga märkanud soldat, et tema naesel igal neljapääva öösel kõiksugused käigud ja salatallitused ees olnud. Esteks küsinud naene ikka soldati kääst luba välja minemiseks, pärast läinud ise salaja. Soldat küsinud naese käest, kus tema käib, aga naene pole ütelnud. Siis hakkanud soldat järele passima. Neljapääva õhtal läinud naene uksest välja, võtnud õuest põesa alt luuavarre, istunud kaksiti peale ja läinud läbi õhu, nii mis kohisenud. Soldat jäänud suurte silmadega järele vahtima. Pole soldat naesele oma nähtusest midagi rääkinud. Teise päeva õhtal läinud soldat õue, võtnud põesa alt teiba ja istunud selle peale. Vuhinal tahtnud teivas kõige soldatiga lendu minna, õnneks saanud soldat enne maha. Järele katsudes leidnud põesa alt mitu niisugust teivast, mis kõik valmis olnud tuulde minema. Soldat võtnud ühe teiba ja pannud oma tarvis teise põesa alla varjule. Tulnud järgmine neljapääva õhta. Soldat vaaritsenud varjul, et näha, mis sünnib. Tulnud nõidasid ükslugu, enamiste ikka naesterahvad, võtnud teibad ja läinud põhja poole. Viimaks tulnud soldati naene, võtnud teiba, istunud peale ja läinud. Soldat võtnud ka oma tarvis ära pandud teiba ja kihutanud selle peal naesele järele. Üsna hea olnud seal pilvede riigis sõita. Olnud tarvis madalamale minna, siis keeranud teiba otsa eest madalamale. Naene lasknud ennast ühte paksu metsa maha. Soldat taga järele. Soldat näinud, et seal suur salk rahvast koos olnud. Tema pole nende hulka läinud, vaid vaadanud varjult. Üks suur must mees olnud nende juhataja. nad kõnelenud, millest aga soldat kauguse pärast pole heaste aru saanud, tantsinud ja hullanud, mõnikord ka kiskunud, nii /et/ soldatil üsna hirm tulnud pealt vaadates. Viimaks küsinud must juhataja: "Kas tahab keegi uus liige ennast teatada?" Tulnudki mitu tükki, kellede nimed vanapagan üles kirjutanud ja neile ütelnud, et tuleval korral, kui tõeste tahtvad nõiaks saada, ise endi nimed peavad endi verega raamatusse kirjutama, siis võivad nõiakoosolekutest osa võtta. Soldat astunud nüüd ka ligi ja lasknud oma nime kirja panna. Kodu minnes sõitnud nemad juba naesega sõbralikult kõrvustikku. Järgmisel neljapääva õhtul teinud soldat, kui oleks ta haige olema ja palunud naest, et see nõidade peremehe seie muretseks, tema tahta oma nime raamatusse kirjutada. Naine lubanud muretseda, hakanud kõiksuguseid kookusid ja vigurid tegema ning varsti tulnud must mees mürinaga, paks raamat kaenlas. Käskinud soldatit: "Kirjuta omaenese verega oma nimi seie raamatusse, aga ära sa, pagana pärast, midagi muud kirjuta." Soldat lasknud sõrmest verd ja kirjutanud: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, saagu need hinged priiks, kellede nimed seie raamatusse on kirjutatud." Must mees hakanud raamatut võtma, kui põrkanud niisugust kirja nähes tükk maad tagasi. Siis aga saanud ta hirmsaste vihaseks, võtnud naese juukset pidi selga ja läinud minema, raamat jäänud maha. Soldat pole peale selle enam oma naist näinud. Raamatus olnud palju verega kirjutatud nimesid, mõned neist olnud soldatile üsna tuttavad. Raamat põletatud ära ja niiviisi saanud palju hingesid priiks vanapagana võimusest. Soldat käinud veel edespidigi põesa all olevate teivaste abil sõitmas ja elanud õnnelikult. Karla Intseli suust.

E 5789/90 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Talumees jutustab, kuidas on saanud oma suure nina. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm isandat istunud trahteris laua ääres ja joonud õlut. Üks hästi suure ninaga talumees tulnud uksest sisse. Linnaisandad hakanud mehe nina üle naerma ja pilkama. Talumees, aru saades, et tema nina naeretakse, tulnud joojate juure ja hakanud nendega lahkesti kõnelema: "Eks ole tõsi - teie naerate minu suurt nina?" -"Seda'p meie just naersime," vastanud isandad. "Kas soovite kuulda saada, kuidas mina selle nina omale sain?" küsinud talumees. "Väga hea meelega!" vastanud isandad. Talumees jutustanud: "Vaadake, isandad, mina olin enne sündimist ilma ninata! Läksin siis Peetruse kääst enesele nina paluma. Peetrus viis minu ninade kambrisse. Seal oli kõiki seltsi ninasid, pisikesi ja suuri. Ma pidin enesele niisamasuguse nina võtma nagu teilgi, ausad isandad, on. Kuid Peetrus keelas neid võtmast ja käskis suurte hulgast võtta. Ma võtsin ja küsisin siis temalt: "Mis veikestel viga on, te neid mulle keelasite?" - "Need on tattninad," ütles Peetrus "ja sinusugusele mehele nad ei kõlba!" Isandad ei naernud enam talumehe nina.

E 5791/2 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rätsep libahundiks Rätsep, kes ühes peres õmblemas olnud, pannud tähele, et temal igal hommikusöögi ajal värske liha laual olnud. Peremees ei olla tema tiada millalgi lammast tapnud, ka ei või palaval suveajal liha kuigi kaua ilma soolata seista, ilma et ta hapuks ei läheks. Ühel õhtul, kui rätsepp juba tükk aega asemel olnud, kuulnud tema, kuida keegi kambre tulnud. ta piilunud teise silmaga ja näinud, et see perenaene on. Perenaene võtnud kapsit ühe veikese poti, pannud laua peale, teinud akna lahti. Siis võtnud potist, pinslega tõmbanud mokkade peale ja suur hunt jooksnud perenaese asemel kambri aknast välja. Rätsep saanud aru, et perenaene libahundiks läheb, vahtinud veel aknast, kuhu poole läheb, aga juba olnud silmist kadunud. Hommiku, koidu ajal, kuulnud rätsep tasast kahinat ja näinud, kuida hunt aknast sisse roninud, suur käntsakas verist liha suus. Sööma ajal pole rätsepal enam toit tahtnud heatse alla minna. Teisel õhtul jälle seesama lugu. Perenaine läinud jällegi libahundiks. Rätsepal tulnud suur lustka hundiks minna. Mõtelnud järele, siis võtnud nõuks kambres proovi teha. Et tema mitte nagu perenaenegi aknast välja ei jookseks, sellepärast võtnud vankreratta ja sidunud köiega kõvaste omale selga, et siis, kui ka lust tulekski, välja minna võimalik ei oleks. Nõnda pea, kui ta enesele potist mokkade peale kannud, saanud tema hundiks ja läinud kõige rattaga aknast välja, et tuba värisenud. Jooksnud metsa ja karjamaale. Õitselised olnud parajaste hobustega väljas. Need hakanud kohe hurjutama: "Hurjoh, rattaga hunt!" Ka olnud rätsepal himu loomi murda. Läinud ühe hobuse kallale. See andnud aga temale jalaga valusa hoobi, nii et tal jooksmise lust koguni ära kadund. Läinud teine siis jälle niisamuti aknast kambre, kus ta jälle inimeseks saanud. Olnud aga selle järele paar pääva haige maas, sest et hobune teda rängaste löönud. J. Neufeldti suust.

E 5792/4 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naene libahundiks Naene otsinud parajaste mehe pead, kui lapsehoidja õuest tuppa tulnud ja naist tellinud õue tulla, kus üks võõras naene temaga tahata rääkida. Nõnda pea, kui naene õue astunud, visanud õues olev inetu vanamoor temale hundinaha selga, mis peale naene libahundiks muudetud saanud ja metsa jooksnud. Vanamoor muutnud enese ärajooksnud naese sarnatseks ja läinud uueste tuppa mehe pääd sügama. Mees mõtelnud: "Mis lugu see ometigi on, enne õue minemist olivad tema kääd pehmed, nüüd on kõvad, nii kui tahaks juuksed pääst ära kiskuda." Küsinud naeselt: "Mis see tähendab, enne olid sinu kääd pehmed, nüüd on kõvad?" Naene vastanud: "Õues oli külm, kääd kohmetasid külma kääs ära, sellepärast nad kõvad ongi." Mees pole enne aru saanud, et see tema oma naene ei ole, kui laps imeda tahtnud. Naisel olnud rindade asemel kasetohust torbikud. Laps nutnud ja tahtnud imeda, naisel pole midagi anda olnud. Mees pole midagi teadnud teha. Ükskord läinud lapsehoidja lapsega tua taha, lepiku servas oleva suure kivi juure, istunud sinna, hakanud ajaviiteks laulma: Ema, hella eidekene, tule lasta kallistama, tütterida imetama. Võõras naene, kuri naene, rinnad tohutorbikusta, ei või toita lapsukesta. Korraga kahisenud lepik ja suur hunt tulnud. Enne kui lapsehoidja ära joosta sai, viskas hunt oma naha suure kivi peale ja lapse ema seisis hundi asemel. Võttis lapsehoidja käest lapse ja andis lapsele imeda. Teisel päeval oli niisamasugune lugu. Lapsehoidja rääkis seda lugu lapse isale. See läks targa kääst nõu küsima. Tark käskis selle kivi tuliseks teha, et siis, kui hunt naha kivi peale viskaks, nahk ära kõrveks. Mees teinud targa õpetuse järele, kütnud kivi hästi tuliseks. Siis läinud lapsehoidja jälle lapsega senna ja hakanud tuttavat laulu laulma: Ema, hella eidekene jne. Kohe tulnud hunt välja, visanud naha kivi peale ja hakanud last imetama. Pärast hakanud nahka ära võtma, aga nahk olnud juba üsna kõrvenud. Nii saanud naene libahundi nahast lahti ja jäänud inimeseks. Võeras naene kadunud sellest silmapilgust ära ega ole keegi teda enam näinud. J. Neufeldti suust.

E 5804/6 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003
Vanapagana onu raha Läinud vaene saunamees vaevase hobusekondikesega metsa puid tooma. Pannud koorma peale, hakanud kodu minema - ei hobune jäksa vedada. Mees võtab kepi, annab sellega hobusele "kaeru", ei aita seegi. Koorm liig raske. Mees istunud kännu otsa ja õhkanud: "Kas keegi jumal ehk kurat mulle abi ei jõua saata." Õhkamise järele vaadanud ringi, näinud musta habemega mehikese tulema. "Mis sa siin ohkad?" küsinud ta mehelt sõbralikult. Mees rääkinud oma häda: "Hobune on väsinud, ei jäksa enam koormat vedada, ei ole raha uue ostmiseks. Hobuse tööga pean ennast toitma." Musta habemega mees, kes muud ei olnud kui vanapagan, trööstinud meest, lubanud talle abi anda. Käskinud natukese oodata, kuni raha toob. Mees lubanud oodata ja vanapagan läinud metsa. Mees luuranud uudishimulikult, et kust see must mees raha õige võtab. Vanapagan läinud ühe põlise kuuse juure ja hakanud selle juurte pealt mulda ära kraapima. Kraapinud, kraapinud ja kiskunud viimaks ühe külimitu sarnaste riista kuuse juurte alt välja. Sammunud siis selle riistaga vaese mehe juurde tagasi, kes oma koha uueste maha istunud. "Siin on sinu jäuks raha küll," ütelnud tema rahakülimitu mehe ette maha pannes. Mees ütelnud, et seal tema jäuks liiga palju olla. "Pole viga," ütelnud vanapagan. "Pruugi siit riistast nii palju kui sulle tarvis läheb, pärast võid ju jälle tagasi maksta." - "Aga kust mina sinu ülesse leian?" küsinud mees. "Vilista siinsamas kohas kolm korda läbi hammaste," käskinud vanapagan. Läinud siis ise metsa tagasi, kust tulnudki. Mees lükanud muist puid vankrelt maha, tõstnud raske riista, mis kuld- ja hõberaha täis olnud, suure vaevaga vankresse ja sõitnud koju. Hakanud siis saadud rahaga enese rasket elu uueks muutma. Ostnud omale talukoha, hobuseid, lehmi ja kõiki, mis aga tarvis läinud. Raha olnud küll. Ta käsi hakanudki heaste käima. Vili kasvanud kui pillirog, loomad siginenud heaste, nii et juba nelja aasta pärast võinud selle summa senna riista asemele panna, mis ära pruukinud. Panud siis rahariista vankrele, läinud metsa tuttavasse kohta ja vilistanud kolm korda läbi hammaste. Musta habemega vanamees tulnud nii, et maa põrunud. Pühkinud mehe juure jõudes higi otsa eest ära ja sõnunud: "Olin parajaste Riia linnas ühes pulmas tantsimas. Jooksinn nüüd, kui su vilet kuulsin, nii et hing tahtis kinni jääda. Mis minust õige kutsusid?" Mees ütelnud, et raha tulnud ära maksma, mis nelja aasta eest laenanud. "Oleks tühja pärast võinud mind tülitamata jätta," pomisenud vanapagan. "See polegi ka minu oma raha, see mu onu jägu. Õnnista teda haua põhja, siis saad kõik omale." - "Kuda ma teda õnnistama pean?" küsis mees. "Ütle mu oma kuuldes: "Saagu sa, kurat, igaveste põrgu põhja jääma."" Mees ütelnud ja vanapagan annud selle raha kõik mehele. Ise läinud jälle minema, ilma mehe tänu ootamata. Mees läinud koju ja elanud kui rikas mees kunagi. Tänanud iseeneses vanapagana onu varanduse eest. Anna Hintzenbergi suust.

E 5812 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rajakatel Rahakatlaid juhatakse ainult äravalitsetud inimestele. Kui aga mõned teised juhtuvad katelt nägema, kaub see ära ja seegi jääb ilma, kellele juhatati. Ühele juhatatud unes rahakatelt. Tema võtnud teise mehe abiks ja kaevanud juhatatud kohas suure ja sügava augu. Pole aga midagi leidnud. Teisel öösel kästud teda uueste minna ja üksipäini raha maa seest välja võtta. Mees läinud ja leidnud sellesama auku tagasi aetud mulla seest rahapoti. See olnud nuu suur, et üksinda pole jäksanud ära viia. Läinud siis tagasi ja kutsunud oma venna, et selle abil rahapotti ära tuua. Rahapott olnud aga nüüd kadunud ja jäänudki kadunuks ehk küll mees mulla hoolega läbi siblinud. Hans Wollmanni suust.

E 5813 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Iga kord, kui täht taevast maha kukub, sureb üks tuttav inimene sellel ära, kes tähte kukkuma näeb.

E 5813 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom juhtub niisuguseid põhku sööma kelledest hiir omale pesa teinud, siis jääb ta ravanduse haigusesse.

E 54610 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soela väin ulatas Kalevipojale vööni, vett voolas saabastesse. Naene tõi Sõrvest suure kivi, et Kalevipoeg kuivalt läbi pääseks. Tuues katkes põllepael; kivi Pamma rajal maha. Seda kivi hüütakse Kalevi kiviks. Teist Kalevi kivi kandis Kalev ise, et sellega Kuresaare väravat sulgeda, 10 versta eemal Kiiratse küla juures kukkus kivi maha. Enne visati selle kivile suur oks. (cf Oesel III 90). Kalevi jäljed Kihelkonnas õpetaja põllul ja Undoval. Karjas 2 kalevi kivi. NB. Saaremaal ikka kalev, ei Kalevipoeg.

E 54611 (a) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Kristi Kaber 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rõuges vikatkaar.

E 54611 (c) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Tüliveres on suur Kalevipoja kivi.

E 54611 (d) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Tüliveres on suur hiietamm, seest õõnes, seitse meest mahub tamme õõnsusesse. Vanasti sinna ohvrid viidud, missuguseid, ei mäletata enam.

E 54611 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Uuri küla juures on hulk suuri Kalevipoja kiva. Korra sattunud Kalevipoeg Vanapaganaga tülli ja hakanud seda kohe kividega viskama. Need kivid on seniajani Uuri küla ligidal näha.

E 54612 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jäid kalapüüdjad vastase tuule pärast kauaks kottu ära, läksid Hiius naised metsa, pöörsid seljad soovitava tuule poole ja hüüdsid: "Tuul, tuul, puhu mu peale. Puhu mu selja peale!" Ise jooksid tuule kombel üle põõsaste.

E 54612 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Marina mägi ja Marina pettai - mänd vana Kasaritsa mõisa ligidal.

E 54612 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Saadjärv praegusesse kohta tulnud, kiriku enese alla matnud.

E 54612 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karti Lokutas Hiieauk. Sinna maa-aluste ohver: 1) kulda (särgisappi), 2) hõbedat, 3) vaske, 4) tina, 5) herneiva, 6) soola, 7) uateri, 8) odrateri, 9) rukkiteri. Ka raha tarbe korral. Kes sealt võttis, haigeks.

E 54612 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hallistes Vana-Kariste Padriku talu maal püha kadakas. Kes oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega. Peab oksa tahtmata viima tagasi.

E 54612 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõnnivakka mõnes kohas kogoks, kogovakaks. Kogovakk kasetohust tehtud.

E 54614 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mustjärv Rõuge Viitina järves ei kasva kala. Korra keegi püüdma. Kätte must karune kala. Kohe järv mürisema. Kala päästakse järve tagasi. Järv vagusi.

E 54614 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võrujärv Võrujärv muiste Viitina ja Roosa piiril. Järve kohal Võrujärve kujuline soo. Hakatud järve kaldale linna ehitama. Järv tõusnud õhku, läinud edasi. Võru pool hüüdnud tüdruk järve nähes: Tuleb kui Vakul ja Tambla. Sinna järv maha. Sest saadik järve Vagula ja Tamula järveks. Rõuges linnaehituse kivid alles näha.

E 54614 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Aakres on Verioja.

E 54614 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võlla soos kruusakink, salu, seal vana matusepaik, luid ja rahasid leitud. Seal soosaarel kolm talu olemas.

E 54616 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Loosist palju vanu asju maa seest leitud.

E 54616 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põlva Pika järve kohal olnud vanasti kirik. Kirik vajunud ära, järv tekkinud asemele. Järve kaldal arssina kõrgune kivi, mitmed jooned peal, öeldakse kiriku nurgakivi olevat.

E 54616 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paistus Ahimäe kõrtsi ligidal ohvrikivi, 2 jalga lai, 5 pikk. Pikne olla ta purustanud. Seal ligidal Santjärv, mädajärv, ei kanna peal. Sandid hakanud seal saaki jagama, läinud riidu, kõik vajunud maa alla, asemele tekkinud järv.

E 54617 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Puhja Kavilda Juhu aias kivirist 3 1/2 jalga kõrge. Vist vana matusekoht. Kaevamisel sealt vanu asju leitud.

E 54617 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Otsa nurmel seal ligidal kalme. Seal suured kivivaremed. Suuremaid ja vähemaid. Kivide alt süsa leitud. Ka helmi leitud. Tumatri kohal Kavildas kalmevare, kust luid ja vaskrõngaid leitud.

E 54617 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põhjas Ärmatsu ja Koke talude piiril Kaameli haud. Seal olnud enne jõgi.

E 54617 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Puhjas Tännassilma küla Kaarli talu lähedal Ristimägi - vana kalme. Enne seal rist olnud. Talu nurmest leitakse vanu rahasid.

E 54617 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Korra võtnud tüdruk kahelt peiult kihlad vasta. Kumbki tahtnud tüdrukut enesele. Asi läinud kohtusse. Kohus otsustanud: pool teisele, pool teisele. Nii sündinud Ahjas. Sealt Moisekatsi poole Mõrsja sild ja Mõrsja allikas - mälestus sarnasest juhtumisest. Tüdrukule seotud iga jala külge köis ja köie taha härg, härjad kiskunud tüdruku lõhki.

E 54617 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Molokovitsas Iljoshis Nikoola või Ilja kirikust tükk maad eemal koobas, selle kõrval hiiekask, kase sisse natuke maapinnast kõrgemal väike kivi kasvanud. Kase kõrval teine kivi, millel inimese jälg sees. Rahvajutu järele põgenenud selle selle kase otsa püha Pätnitsa vanapagana eest varjule, üles ronides toetas ta ennast kivile, kuhu jälg jäi. Vanapagan viskas teda kiviga, kivi jäi kase sisse, kus ta praegu alles näha. See venelastel püha koht, kuhu nad iseäranis eeliapäeval rändavad. Käisin aprillis 1887 seda hiiekaske ja kivi vaatamas. Vesi kivi juures arvatakse Pätnitsa silmavesi olevat, seda nutab ta kabelis inimeste pattude pärast. Kuju kabelis nimetatakse püha Pätnitsa kujuks.

E 54617 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvriallikas Lääne-Nehatus järve kaldal; anti paiseid ja muud.

E 54618 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Juudas on kurivaim, kes hea vaimuga võitleb. Lapse sündimise juures mõlemad: hea ja kuri vaim valvamas, missuguse sõna lapse vastuvõtja, ämmamoor esimesena lausub. Ütleb ämmamoor kurja sõna, siis saab laps Juudale. On Juudas niiviisi lapse omandanud, siis vahetab ta öösel selle sündinud lapse oma lapse vasta ümber. Juuda lapsel suur suu, harvad juuksed, nägu must, ta karjub palju. Juuda eemale peletamiseks peab ämmamoor lapsele risti tooma ja Issameiet lugema. Kui need kombed täidetud, on laps nagu ristitud.

E 54618 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana-Koiola Kadaja metsavahi maa peal suur vare kiva. Vanapagan toonud need, et nendega Põlva kirikut ära lõhkuda. Kiva kannud ta pükstega seljas. Metsavahi kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud nii, et püksid kividega maha kukkunud; kukkudes läinud sääred katki, kivid sadanud laiale.

E 54618 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palamuse kih. Tuulavere juures Kabelimägi, kus vanasti sagedasti Jumalat käidi teenimas, ohverdamas. Sealt leiti hiljuti palju pärnakändusid. Mäest tuleb palju surnuluid välja.

E 54618 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maarja-Magdaleena Otsa talu maal silmaallik. Seal ligidal Rahamägi. Selles mäes rahalaev. Ei saa muidu kätte, kui hobune ära koorida ja selle hobuse seljas 3X vasta päeva ümber mäe ratsutada, kui siis kaevatakse, tuleb laev välja.

E 54619 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaagupi ja Uduvere kiriku vahel on püha pärn, kellele vanal ajal ohvrid viidi. Sinna tuli kaugelt inimesi vanal ajal kokku abi otsima.

E 54619 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaelastes mõnda tarka, kes sõnu teavad. Oma sõnu ei ütle nad kellelegi, sest siis kaotada sõnad väe. Alles surmatunnil võivad targad sõnu teistele edasi anda.

E 54620 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Ingrid Toompalu 1999, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanakuu ajal raiu kasepuud, siis kasvab kännust võsa lopsakalt, muul ajal kuivab känd.

E 54620 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoja kivi Kanapää Imassoos, kesk sood, kolm sülda läbi mõõta; lootsiku kujuline, olnud Kalevipojal lootsikuks. Kalevipoeg käännud lootsiku kummuli ja pannud sinna alla kindad ja kuldmõõga. Soo olnud vanasti järv.

E 54620 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
? Lavasaares hiiemägi, hiiepuu hiiekivi. Hiiekivi peale viidud Tõnni vakku paar kopikat raha. Raha pandud kivi auku ehk kõrvale.

E 54620 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haibas Sipa külas Karivere allikas. Sõja ajal tapetud seal kari ära, sellest nimi Karivere. Haibas heinamaal mõned künkad nagu Annukse mägi, Üiriuse mägi, Kiigemägi, Põrsamägi, Munade mägi, Kirstu mägi, Kongi mägi, Kontide mägi, Riiu mägi. Riiu mäel mitu suurt kivikuhja (?). Seal riieldud vanasti ja riiuohvrite haudade peale veeretatud kivikangrud.

E 54621 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kanapä Krootuses Tsähkna palu ligidal Jänukjärv. Sõja ajal joodud järv tühjaks. Järves kuldsammas, selge ilmaga näha.

E 54621 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Risti ehk Sepa allik Saaremaal Loone mõisa piiril Valjala ligidal. See püha allikas. Talle ohverdati.

E 54621 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haanja vallas Villa külas püha allik ja suur kivi, kuhu tõnisepäeval ohverdatud.

E 54621 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põlva Vana-Koiolas Kalmatõmägi, mäe all niidu ääres vana kadakas, ohvripaik, ohvriks asju, käterätte,toitu. Kadaka lähedal ohvrikivi.

E 54622 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevisäng Laiuse Vilina Pritsu talu maal 67 sammu pikk, 42 sammu lai, 4 sülda kõrge. Rahvas nimetab ka linnamäeks.

E 54622 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laiuse Kivijärv muiste Kõola ja Paduvere küla vahel soos. Rahvas ei osanud järvele õiget nime anda, sellest vihastunud järv ja läinud Kivijärve mõisa lähedale.

E 54622 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudinas järv, sel hõbeväravad ees, muidu uputaks ta Kudina mõisa ära.

E 54622 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kullimäe allikas - tervise allikas. ka kurja silma ja imestuse vasta. Sinna lähedase tõld herraga ja kutsariga jäljeta kadunud.

E 54623 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Navi koolimaja lähedal kirik olnud. Sõja tulekul kell tornist Navi järve; kirik põletatud ära. Otepääs lõhutud päevane töö. Siis öeldud unes: võta sõelaga vett, kus vett enam välja ei jookse, sinna kirik. Otsitud kaua, viimaks leitud koht.

E 54624 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põlva Peri Alakülas kaks kiviristi. Seal ligidal ka Tõnise petai - mänd, kus ohverdati. Vana Koiula kõrtsi ukse ees kiviristid. Koiula külas Taru pedajas, kus ohverdati. Koiula külas Peri talu maal kivirist.

E 54624 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana Saadjärv olnud enne Varal Sookalda küla juures, kus nüüd Kivisoo suure kiviga. Sealt läinud Saadjärv Äksi. Minnes öelnud: "Järve jalg jääb maha!" Jalg see suur kivi Kivisoos.

E 54624 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoja säng ehk linnamägi Pikkjärve juures Palamuse kiriku pool küljes Nava mäel.

E 54624 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoja lusika org on Luua vallas Kilbavere küla Tohikal maal, kus ka vana kloostri ase; varemete juures org, kus sookased kasvavad; sinna kaotanud Kalevipoeg oma lusika ära.

E 54624 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palamuse sängi ligidal küngas, Kus Kalevipoeg vanapaganaga võidelnud. Kalevipoeg tulnud Mustveest, 200 saelauda õlal, õllevaadid taskus. Vanapagan ta kallale, aga Kalevipoeg ajanud vanapagana minema.

E 54624 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Porkunis maa-alune tee raudustega, seal suur varandus.

E 54625 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orus (Kosel?) Käsperi mäe jalal hiis, hiieallikas, mille kaldal ohvrikuusk kasvanud. Mungad raiunud kuuse maha, känd praegu alles tunda. Üks mees söönud ohvriannid ära, teda pigistatud tuliste tangidega.

E 54625 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuhalas Kataveske? talu põllul hiiekadakas, selle eest võetud vanemal ajal kübar maha. Kadakas 2 1/2 jalga jäme.

E 54625 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sooniste Ellamaa küla Kuke talu maal allik, rahakatel sees.

E 54625 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Kõnnus Kotka veski. Palmse herra lasknud Valgejõe ääres jõe kohal kotka maha. Kotkal laps küünte vahel. Herra hõbekuuliga pihta. Laps kukkunud jõkke, päästetud. Lapsel kuldraha kaelas, tuntud: Daani kuninga poeg. Kotkas kadunud, kuhu laps saanud pärast, teadmata.

E 54625 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paar versta Kärstus pool Paistu ja Tuhalaane kirikul 2 suurt kuuske ristidega. Need surma möödaviimise ajal sinna tehtud.

E 54625 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järva-Jaani Jalgsemaa küla endisel järve kaldal. Naised pesnud järves laste nartse, järv pahandanud, rännanud Tallinna poole.

E 54626 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan /tahtnud/ Kuigatsi linna ehitada. Hakanud kiva kokku vedama. Kukk kuulnud, laulma. Töö pooleli. Kohta hüütakse Juudapaluks.

E 54626 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rõuge Viitina mõisa põllul Lona mägi, seal vanasti hiis, kus eestlased ja lätlased kitsi ja lambaid puude külge sidunud ja ohverdanud.

E 54626 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Surnu hauda panekul kõige lähema sugulase kohus pärg hauale panna ja ütelda: "Kääbas sulle meeleheaks!" Siis ei surnu kodu käima.

E 54626 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võnnu Suitsumäe hiiele - pärnale - ohvrid Taarale, Ukule, Pikrile ja põllujumalale. Sõjavangid ohverdatud sõjajumalale. Preester sidunud vangile nööri kaela, poonud oksa ja jätnud rippuma. Pärast surma võetud maha, pandud kivist altarile, põletatud ära. Tuhk igasse kaarde laiali. Laiali heites preestrid: "Tuulele, tormile, igale ilmanukale." Kuulsad vanemad maetud siia maha. Iga vanema mälestuseks hauale kivi. Suure sõja ajal rüütlitega rahvas kõige varanduse kokku, pannud lootsikusse, matnud hiie ligidale maha.

E 54626 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võru ligidal Tsopa külas Kiido talus kuulus ohvrikoht. Kuulsam ohvrikoht Võhandu ääres jõekäärd, kus läte. See Võrumaal kuulsam ohvrikoht. Hüütakse Kummi nukaks.

E 54626 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kambja Ristikerku järve ääres hiietamm, all kivilaud, laual kuldkuju, kuju ette kantud ohvrit, igast saagist esimest.

E 54626 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Piigastes (Kanepis) Himosoo; enne järv. Kalevipoeg tahtnud sealt kivilootsikuga üle sõita. Et väga õhuke, sõit võimata, lootsik põhja kinni. Kalevipoeg pahandunud, pöörnud lootsiku kummuli, jätnud kuldmõlad ja kindad lootsiku alla.

E 54627 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoja säng Kassinurme mõisast paar versta põhja poole, kirikuteest pool versta eemal. Säng 5 sülda pikk, 1 1/2 sülda lai. Päältes kasevõsad, jalutsis sarapuupõõsad.

E 54627 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vastseliina Mauri järve sõja ajal kellad maetud. Seal enne ka kirik olnud; sõja ajal kirik lõhutud.

E 54627 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vastseliina kirikumäel enne kirik; kellad järve. Kirik sõjas hävitatud.

E 54627 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karula kirikukellad Raudjärve uputatud.

E 54627 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karulas Kivite ja Kolga talu mail 2 suurt kivivaret; neid Vanapagan pükstega sinna kannud.

E 54628 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui suure pakase ajal kuu maakerast kaugemal seisab, kuulutab see kaugemale minek sõda ehk nälga ette. Taevas nagu pada: põhjanael peab ta kinni.

E 54628 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lapse pesuvett valatakse kuupaistel välja, siis kuu kaitseb last.

E 54628 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Saadjärve kohal muiste linn, vajus maa alla, järv asemele. Kirikutorn praegu alles järves. Kui kalapüüdjate võrk torni otsa kinni hakkab, ei saa seda enam lahti, palju enam kisub torn kalapüüdjad paadigagi alla.

E 54628 (18) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Alatskivi linnamäe ligidal pika oksaga tamm, selle külge poodud muiste inimesi.

E 54629 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanasti kasvanud Loosu Tuulemäel hiietammik, katoliklased pannud eestlaste ohverdamise ärahoidmiseks sinna Maarja kuju, et inimesed seal jumalaema kumardaksid. Evangeliumi ajal raiutud põline tamm, kelle peal jumalaema kuju olnud, maha.

E 54629 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vapramäel Elva ligidal on päratu pärn. Rahvajutu järele on Gustav Aadolf selle istutanud.

E 54629 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühajärvel tamm rinnakõrgusel 9 meetrit ümber mõõta, Apnasaarel tamm, kelle tüvi ümbermõõt tüvest 475 sentimeetrit.

E 54629 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kärkna kloostri kuld maetud kaevu, kaev aetud kinni. Pärast palju otsitud, aga ei leita.

E 54629 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pärnu-Jaagupi mäel hiietukk. Ohvrid varastatud sealt. Hiis läinud sealt Audru Vanakülase, ainult lohk jäänud järele, kust hiis üle läinud, kukkunud esimesed oksad maha. Neist kasunud jalakad.

E 54629 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaelastes vanasti suur kadakas, kuhu sukki, kindaid ja toiduaineid veel 50 aasta eest viidud.

E 54629 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pööravere Kuraliku mäe kallakul kaks mända, need olnud enne teine pool, kuid tahtnud öösel üle mäe Sõerdu rännata. Üks olnud Liisu, teine Leenu, Leenul läinud jalad katki. Liisu jäänud ootama, kuid seni tõusnud päike ega pääsnud nad enam edasi. Puudele ohverdati, loodeti tervist.

E 54630 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kose Uuemõisas Kurena püha jalakas. Jalakale ohverdati. Puu seest õõnes, 3-4 inimest mahub sisse. Poisid teinud tule õõnsusesse; tuul murdis puu maha.

E 54630 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kosel siniallikas - tervise allikas; sealt viiakse vett.

E 54630 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üle Ülemiste järve sõites visati kas raha ehk muud järve, et õnnetust ei juhtuks.

E 54631 (4) < Jüri khk. - M. J. Eisen < E. Tennmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Puudeks moondatud pulmalised Pruutpaari nõudmise peale laulatanud Jüri kihelkonnas Lehmjas katoliku paater paastu ajal korra peiu ja neiu paari. Pärast laulatust sõitnud paatergi pulmalistega üheskoos pulma, kus suur tants ja joomine pidanud algama. Et kallis paastuaeg sedaviisi saaks rikutud, moondanud Jumal karistuseks kõik pulmalised puudeks - tammedeks. Kogu saja on praegu alles Lehmjas näha tee ääres. Ühel pool üksik tamm - paater. Teisel pool esiti kaks tamme: pruut ja peigmees. Kaugemal hulk teisi tammesid, need on pulmalised. Paater pole küll esiti tahtnud laulatada, aga raha viinud meele mehe peast: pruutpaar laulatatud keelatud ajal. Karistus käis kohe kannul. Jüri õpetaja E. Tennmanni suust.

E 54631 (5) < ? - M. J. Eisen < Nugin (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Otepää linnamäe otsas on sügav auk. Seal olnud vanasti kaev; kaevu rakked ulatanud maaga tasa. Kartes, et lapsed võivad kaevu kukkuda, lasknud õpetaja Kauzmann (1850-1872) kaevu umbe ajada. Enne seda lastud korra hani kaevu. Hani tulnud tükk maad eemal Alevijärvest päevavalgele.

E 54634 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana Otepää Nõuni küla tee ääres olnud vanasti suur künnapuu. Selle all ohverdatud vanasti. Nimelt viidud tõnisepäeval sinna seapäid. Selle ohvriga loodetud loomadele sigidust ja õnnistust.

E 54635 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuikatsi Priipalu ligidal on Juudalinna palu. Vana Juudas tahtnud sinna linna ehitada. Vedanud õhtul põllega sinna kiva hulga kokku, et linna ehitada. Enne aga, kui paraja jao kiva suutnud kokku vedada, laulnud seal lähedal korraga kukk. Juudas põgenenud hirmuga ära, ega ole pärast enam tulnud linna edasi ehitama. Sest saadik kannab koht Juudalinna nime.

E 54638 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoja säng Meeril. Verz. V. Jung; ei muud. Burgenalbum. Lövis of Menar, pg. 17.

E 54638 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nava-Mägi - Kalevipoja säng am Pickjärvsee. Verz. v. Jung. Ei muud. Burgenalb. Pg.17.

E 54638 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevidenlager von Saadjerw, Gesinde Järmestha beim Soitzsee. Lõvis of Mebar. Sitzberichte. Riga 1896 s. 135-141. Burgenalbum, pg. 16. Ei muud.

E 54638 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipojasäng unter Rastfer. Verz. v. Jung. Ei muud. Lõv. of Men. 17.

E 54638 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vereoja Viru-Nigulas.

E 54638 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võru ligidal Verijärv

E 54638 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vereoja Tartust 2 versta Tallinna teed Riistapuu talu juures.

E 54664/6 < Tartu - Eugen Unter (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Iimera jõgi. J. Jung omas raamatus "Muinasaja teadus eestlaste maal" (lehek. 89) võtab pikemalt sõna Iimera jõest, mida Läti Hendrik omas kroonikas nimetab eestlaste ja lätlaste piirijõeks. Iimera nimelist jõge aga meie ajal kusagil ei leidu. Iimerat otsides leiab J. Jung isegi Jakobi Pööriveres Jõmera nimelise talu Läänemaal, Jumerda mõisa ja viimaks Iimera nimelise inglise laeva, mis hukkus 1897. aastal Läänemeres. Ta tuleb otsusele, et vanast Eesti-Läti piir ei olnud mitte Sede jõgi, mis Burtniku ehk Asti järve voolab nagu seda mõned eesti ajaloouurijad arvavad, vaid üks väikene jõeke, mis 3 versta lõuna pool Volmari linna Kõiva jõkke jookseb, sest tema kaldal asub Jumera talu ja et rahvajutu järele seal vanast lahing olla olnud eestlaste ja sakslaste vahel. J. Jung nimetab jõge, mis jookseb Burtniku ehk Asti järve - Sede jõeks. Minu teada nimetadakse tõesti nõnda seda jõge, aga ainult vene keeles (Cege). Eestlased nimetavad alati Sadejõeks. Ülemisel jooksul - Kaagjärve valla piirides - nimetab rahvasuu teisiti - Sette oja. Lätlased nimetanud seda jõge - Sadd, missugusel sõnal läti keeles ühtegi tähendust ei ole. Kui seda sõna veidi muuta, siis tähendaks ta "istung." Võhiku seisukohal asudes, ei ole minu ülesanne käesoleva kirjutusega J. Jungi uurimisi ümber lükata, vaid nagu asjaarmastajal, ainult mõni selgitus anda Eesti-Läti piiri ja Sade jõe kohta. Nende ridade kirjutaja on mõnda aega elanud Eesti-Läti rahvuslisel piiril ja sellepärast tunneb hästi Sade jõge ja selle ümbrust ning on selle jõe 25-30 versta pikkusel - küll kallast, küll põhja mööda läbi käinud, mis arvatavasti peakski Oandumaa lõunapoolne piir olema. Sade jõgi jookseb keset turbaraba, mis 1/4 kuni 3/4 versta lai. Sealt, kus ta Sade nimetuse omab kuni alla poole. Turna (Turnenshof) mõisat on selle jõe kaldad liiga pehmed ja kiiguvad. Et küll otsekohe Sade kaldal mets ei kasva, on ta siiski palke ja teibaid täis, kohati päris palkide ja teivaste rägastik. Üldse, isegi üksikul inimesel on liiga raske Sade jõest üle pääseda. Turbaraba taga on Eestimaa pool maastik kõrge. Läti pool madal. Ainult 5 versta pikkusel üleval pool Riia maanteed on ka Läti pool maastik kõrge põlise Kulbi metsaga. Metsa nimetus võib ära oleneda kas eesti keele sõnast "kulp" ehk läti keele sõnast "Gulbe, Gulbis" - "luik". Sade jõel, selles osas, millest mina ülal pool räägin, on kaks maanteesilda: üks Vähja kõrtsi kohal Riia maanteel ja eine Turna mõisa all. Kolmas on jalgtee purre sel kohal, kus Härgmäe jõgi Sadesse suubub. Sellest kohast 3-4 versta Härgmäe jõge mööda üles poole seisavad veel praegu Härgmäe lossivaremed, kus puhkusel oleva Juhan Hirmsa väele metsast keskpäeva ajal Saks rüütlid peale tormasid ja kuni viimaseni lahingus langesid. Härgmäe jõgi on Sade jõe parempoolne haru. Tema kaldad on kõrgemad kui Sadel ja kuivemad. Vähja kõrtsist juurest 6 versta põhja poole on Valk, endine venelaste asustatud - Wleh. Nõnda siis Wlehi nimelist linna ei ole olemas nagu Iimera nimelist jõge. Ainult Jumera talu nimetuse järele otsustada, et Eesti-Läti piir vanast 3 versta lõuna pool Volmari olnud, on raske uskuda. Iimera nimetuse esimene osa on "Ii". Lätlased, kes elavad praeguse Eesti-Läti rahvuslise piiri läheduses räägivad välja sõna "ir" lühendatult "ii" ehk "i", see tähendab eesti keeles "on". Paljude Läti kohtade nimetused lõpevad "mera"-ga, mis eesti keeles - "rahu". Nõnda siis Iimera oleks eesti keeli - "on rahu" ehk "rahulik". Kui võrrelda Koiva vee jooksu Sade jõe omaga, siis näeme suurt kontrasti. Koiv on liiga kiire jooksuga ning kohati iga kevade valib omale uue sängi, kuna Sade jõgi just vastuoksa niivõrd tasase jooksuga ja rahulik isegi kevade, et jooksu peaaegu ei märkagi. Läti Hendriku kroonikat ei ole mina lugenud. Võibolla seal leidub veel miskit eestlaste ja lätlaste piirist peale ainsa Iimera nimetuse, mille kallal ajaloouurijad oma pead murravad. Alles poisikene olles kuulsin ikka hallpeadelt, et Lätimaa on Tiireli soode taga. Kui uskuda J. Jungi arvamist Eesti-Läti piiri kohta, siis paistub ainult imelikuna see asjaolu, et need kaks naaberrahvast tõesti ei leidnud tarviliseks ära kasutada paremat looduslikku piiri nagu seda on Sade jõgi ja tema ümbruses Suur ja Väike Tiireli sood.

E 54670 (11) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanas kuus ei aeta põllu pääle sõnnikut, sest sellel sõnnikul ei ole rammu.

E 54670 (12) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanas kuus ei mullata kartulid. Kui kartuli vars katki läheb, siis enam kasvama ei hakka, kuivab ära.

E 54670 (13) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanas kuus ei anta majast loomi välja.

E 54670 (14) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uss on nõelanud, siis võetakse kolmest kohast lepalehti, pannakse kokku ja hõõrutakse sellega haava. Siis visatakse maha ja võetakse teist korda samaviisi. Kolm korda võetakse ja kolm korda visatakse maha.

E 54670 (15) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jalg läheb asemest ära, ehk käsi, siis loetakse: "Luu luu asemele, soon soone asemele ja veri oma kohta." Ehk: "Peetrus sõidab halli ruunaga ülesmäge ja allamäge (kolm korda). Issa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!" Siis on terve.

E 54671 (1) < Järva-Madise khk., Albu v., Saare k., Saaresauna t. - Leenu Eidmets (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ütleja Leenu Eidmets 65 a. vana. Elukoht Järva-Madise kihelkond, Albu vald, Saare küla, Saaresauna talu. Lehmalüpsja laul Sõeru, sõeru, lehmakene, sõeru, sõeru, sõrgajalga, anna piima angussarve. Lüpsik piima lüpsijale, ämber heinaandijale, toober roka tõstijale...

E 54695/6 < Helme khk., Hummuli v. - Bernhard Sööt < Simm Viks (1922) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Rikastele kosilastele antakse teenijatüdrukud. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme Leena kosjad Suures rikkas talus elasid kolm Leenat, ühte neist, kes oli peretütar, kutsuti Talu-Leenaks, teised - Suur-Leena ja Väike-Leena - olid teenijad. Peretütrel käis palju kosilasi. Kuid et ka teenijad virgad ja töökad olid, siis tahtis peremees neid ka hästi mehele panna. Selleks mõtles ta järgmise plaani. Kui esimene kosilane musta täkuga tallu sõitis, saadeti talle Väike-Leena vastu. Kosilane arvas selle peretütreks. Joodi kosjaviinad ära ja määrati kolme nädala pärast pulmad. Järgmisel päeval kihutas talu õue teine rikas kosilane toredate hobustega. Temale saadeti Suur-Leena vastu. Räägiti ikka, et see on "meie Leena" ja "meie Leena". Kosilane ei pärinud ka palju, joodi kosjaviinad ja määrati pulmad samuti kolme nädala pärast. Varsti sõitis kolmas kosilane, rikkam ja uhkem kui eelmised. Tema käsi käis samuti kui kahel teisel. Ta sai omale Talu-Leena ja laulatus määrati samale päevale, kui Suurel ja Väiksel Leenal. Hääkene küll, jõudiski kätte see pühapäev, mis kosilased Leenadega sõitsid kiriku juure. Siin alles märkasid kaks neist, et pruut ei olnud see, keda arvasid. Aga häbi pärast ei julgenud nad sellest sõnagi lausuda. Laulatati kõige enne Väike-Leena, siis Suur-Leena ja viimaks Talu-Leena. Peremees ei jätnud ühtegi Leenat kaasavarast ilma. Aasta pärast sõitsid kosilased uuesti peremehe juure ja tänasid naiste eest. Pääle selle elasid kaua õnnelikult ja nende lapsed ja lapselapsed, kui nad surnud ei ole, elavad praegugi rikkalt ja õnnelikult.

E 54701 (1) < Haljala khk., Varangu v. - Senny Pervik (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lapatriinu (kaks teisendet) Lenna, lenna, lepatriinu, kust poolt mulle mehe tood? Soo poolt või Soome poolt? Maa poolt või mere poolt?

E 54701 (2) < Nõo k., Luke v., Laane t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003
Käokirjas, lendu-landu, ütle, kus mu naine on? Kas linna pool või laane pool? Üle metsa vurr.

E 54742 (8) < ? - Hella Nigols (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laste nõidumissõnad: Must kast nõiarist - mine aps!

E 54796 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Muiste sakslane Vigalasse. Kolm jõge ees, ei pääsnud mees üle. Sõnuma: "Sel maal mõnda viga, jõgi siin, jõgi seal." Sest ajast saadik maale nimi Vigala. Pärast tulnud teised, ütelnud: "Mis siin viga elada, jõgi siin, jõgi seal, maa kui rohuaed!"

E 54796 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vees olles nimeta näki nime, siis ei tule näkk kallale.

E 54796 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päidlas põrgu - mägi ja peale selle seal mäe sees veel põrguorg. Põrgus asunud muiste vanapagan.

E 54797 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Emajõe haru - Verejõgi, seal Verejõe küla Saares Pühajõgi - Verejõgi Viru-Nigulas Verejõgi hiie juures. Saares, Tartus, Nigulas põhjus - suur lahing olnud. Emma revi viva lk 249 Pabst: ei lahingist, vaid ohvriverest nime on neisse tapetud. Julgelt mitte ainult teisele jõele, vaid ka Tartumaa koobastik ? ? ? : julgelt peame neid koopaid ohvrikoobasteks, missuguseid Liivimaal küllalt olnud. NB! Koopad: Pabst. mõtleb Kruse Verejõe küla (Aruküla) ja Ahja küla ka Salatsi koopa peale(Emma revi viva, 24). Verejõe ääres rahu tehtud, seega püha. Emma res 11.

E 54801 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Surnuluid ja pealuid tarvitatakse palju rahaaugu kaevamisel. Paargu - 1859 - on Odenvaldis kohtulik järeluurimine süüdlaste kätte saamiseks, kes surnuaial surnute pead otsast lõiganud, et neid rahaaukudel tarvitada. Wuttke. D. Deutsche Volksaberglauben, 155.

E 54804 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui laps hällist kukub, ütelda: "Maarja emake, pane ise padi alla!" Siis ei viga. Usuti, et Marja tuleb iga ööse oma lapsi mähkima. Üks tüdruk süüdanud Maarjale aasta otsa iga ööse peeru põlema. Maarja kinkinud talle selle eest kuldsõle.

E 54805 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Durbeni järv olnud muiste ühes rabas, tüdinenud ära, rännanud pilve näol Durbeni. Iga aasta korra tuleb järvevaim ometi endisesse kohta tagasi ja lehvib raba peal valges riides. Baltische Monatsschrift, 1861. l. 547. G. Drasche.

E 54805 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
H.Neus der See Erin, Inland 1847 N.43 B-s Vanderung unt Entstehung der Seen 1853 N. 7 = Paksu küla juurest zwischen Weibstfer und Lohkva järv ära rännanud. Melliste Kaarde, sel kohal veel raba olemas.

E 54805 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljandi järvest Orika juurest leitud must härg kuldsarvedega magamast; visatud köis ümber sarvede, tõmmatud veest välja. Siis möirgas härg: Nüüd pean ma Õissu minema järve kaevama!"

E 54811 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Püha Püha kihelkond Pühajõgi Kärlas, Koigust - seega kaks Saaremaal Pühajõgi Võhandu Pühajõgi Jõhvi Orus Pühajärv Kaalijärv Pühajärv Anna kihelkonnas Pühajärve lepik Kunda orus (ei ole ometi järve) Püha laid Mustla rannas Püha läte Hanijärve Koljo talu metsas. Riuesk ? Lääne-Nigulas 1515 Bunge, Toll, Brieflade I, 843. Püha jõgi- Emajõe algus cf Inland 1852 Püha allikas Viru-Nigulas, Jung III, 132 Püha järv Viru-Jaagupis Pühajärve asundus Lustiveres Püha Kasari jõgi Hjärn Pühajärve talu Uue-Põltsamaal Püha põlde Kullamaa Ohtlas Püha talu Keilas Pühaste küla Helme Riidaja Püha meeste järv Kuusalus NB! Pühajõgi Salatsis (? uppe) NB! Saaremaa Pühajõgi seepärast püha, tema piirijõgi olnud, seega püha. Püha küla Väike-Maarjas 1586, Rev. I, 76 Pühaste küla Rõngus Pühande Vaoküla Püha mägi Alatskivil Püha kivi Alatskivil Pühalepa kirik Pühapaju kõrts Mõigus

E 54825 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Navesti jõgi kannab ka Palu jõe nime. Palu-Pala-Paala.

E 54826 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsa, murule ehk põllule maha istudes tuleb ikka kolm kord enne koha peale sülitada, muidu võib kergelt mõni haigus istujasse hakata.

E 54826 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolga-Jaani nõiaallikale noored ja vanad kokku, pritsivad teineteist allikaveega, saavad seega uut jõudu. Enamasti kuuvalgetel laupäevastel öödel.

E 54827 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karl XII pistnud meie maalt põgenedes katkise vankriaisa maa sisse, üteldes: "Kui sellest asja saab, küll siis siia maale tagasi pääsen." Eks vankriais hakanud maa sees kasvama ja võsu ajama.

E 54828 (11) < ? - M. J. Eisen (?) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib elada seni, kui saab uusi kartuleid maitsta. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Korra õpetaja meest jumalaarmule võtma. Õpetaja küsib, kas mees ennast surma vastu valmistanud ja valmis surema. Mees vastab, et on. Õpetaja annab jumalaarmu. Lõpuks küsib ometi, kas mehel ehk veel midagi südame peal. Mees vasta: "Kui ma ometi veel nii kaua elaksin, et uusi "tihvlid" (kartohvlid) saaksin maitsta!"

E 54832 (3) < ? - M. J. Eisen (?) O. Loorits, EE II, 167. Kilde mereröövleist. Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanasti Väinas /läinud/ palju laevu hukka. Saarlased-muhulased olnud agarad riisuma. Viimati ehitanud daanlased saarele Pater-nosteri tuletorni. Ei laevu enam hukka. Muhulased mures, ehitanud pika köie tuletorni otsa, mõnda paari härgi teise otsa - tuletorni ümber kiskuma. Ennäe, köis tõstis vedades tagumised härjad üles. "Pidage, pidage, härjad lähvad taevasse!" karjusid muhulased. Tuletorn jäi paigale.

E 54832 (4) < Jõelähtme khk., Viimsi - M. J. Eisen (?) < kiriku visit. protokollist 1695.a. < Winkler Hexenprocessen in Estl. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiasõnad Kui mina paha parisen, kui mina lihut litalis, kui sa kuuled kuke hääle, penipoiga haukuvat, sinna ma paha parisen, sinna ma lihut litalis, kovile, sivile, malle. Viimasest kiriku visit. Protokollist 1695. Winkler "Hexenprotzessen.

E 54833 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keegi mõne surnud looma vilja sekka viskab, et seega omanikule kahju teha, tarvis metsa minna, haabapuud lõhkuda ja surnud loom sinna vahele panna, siis läheb kahjutegijale enesele tagasi.

E 54834 (1) < ? - M. J. Eisen < A. Brant (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Krasnojes maarahvas ohverdas ühele kurjale vaimule, kelle asupaik puu sees oli, kelle ümber nad tantsisid. A. Brandt ? 15. 9. 1849.

E 54834 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soontaga Pärsimal oli muiste Jaani kirik. See kirik vajunud maa põhja. Et ta tõesti maa põhja vajunud, selleks näeb rahvas tõendust selles, et 1918 kirikurist ja -kukk põllust välja tulnud. Varemaltki on mitmesuguseid kirikuriistu põllust leitud.

E 54834 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pärnu kalamehed lahte kalale. Öösel liivaneemele. Läävad paadist välja, teevad tule üles. Korraga maa nende jalge all liikuma, vajuma. Ei olnud liivaneem, oli valaskala. Mehed paati, põgenema. Valaskala neid ja linna veega uputama.

E 54834 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rannamõisas Keila kihelkonnas Silmaru allik, kelle vesi alati haiged silmad terveks teeb. Aga allik nõuab ohvrit, muidu ei aita vesi.

E 54835 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ruila vanapagana kivi seees üleval suur lohk. Sinna kivile viidi muiste ohvrid, lasti verd lohku voolata. Mõni arvab, seal tapetud isegi sõjavange.

E 54836 (1) < Tõstamaa khk. < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uus noot tehakse, tuuakse mõnesugusid rohte. Noot viiakse sauna, suitsetatakse saunas, siis head kalaänne loota. Niisama tehakse kevadel enne merele minekut. Alles suitsetamise järel jõuab merele. Tõstamaalt.

E 54836 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Navi järv püha: ei sureta kedagi hingelist.

E 54841 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maarja Magdaleena kirik suure katku järel metsast üles leitud.

E 54842 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihterpalu kirikus lõhub Vanapagan iga öösel päevase ehituse.

E 54843 (4) < ? - M. J. Eisen (?)Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg viskab Kilsi kabelit kiviga. Kivi matab kabeli ja preestri, tekitab lohu. Lohku tekib Kilsi järv, kus kivi praegu. Vahel /on/ kellaheli kuulda.

E 54845 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pöide Saaremõisa rootslased sõja ajal kullatündred maha matnud.

E 54846 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudinas soo sees Kärsa allikas, sel kärsahais juures.

E 54846 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Luuas Nava nõmmes Kalevipoja säng.

E 54847 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Enne Tartust lahkumist matnud Raudpea suure varanduse Toomemäkke peitu. Tartu äravõtmisel Raudpea: "Võtku venelased peale seda, mis maa peal, mis maa sees, see ikka mu päralt. Küll ma selle vara kätte saan."

E 54848 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Alatskivi Linnamäe ja Kalevipoja sängi vahel punane allik. Allika ligidal suur tamme jägarik; rahvas hüüab ohvritammeks. Allikas ühtlasi silmaallik. Allikasse ohverdati hõbedat.

E 54848 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevi- ehk ohvrikivi Alatskivi mõisast paar versta mõisa põllu sees Männiku mäe juures. Muiste käidi siin ohverdamas. Isegi raha maeti siia maha. Mäge Kalevi kivi juures hüütakse Kalevikivimäeks.

E 54848 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Dr. ? ül. teaduse raamat l. 236 Kodavere Alatskivi linnamäel elas Eesti kindluse vanem - must kuningas kahe pojaga. lahingus saarl. Lahingus saarlaste vasta saanud must kuningas ühes pojaga kahe järve vahel surma. Sest saanud järved oma nimed: Kuningvere järv ja Mustjärv. Elusse jäänud pojale antud tükk maad igaveseks päranduseks - Ikemaa, praegune Äkemaa. Aastasajad elanud sugu seal prii-inimestena.

E 54851 (2) < Kodavere khk., Alatskivi k. - M. J. Eisen < F. Kärner (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näkid on vaarao sõjaväest Punases meres tekkinud. Uppusid ise, püüavad muidki inimesi uputada.

E 54851 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui taevas joonilised pilved on, tuleb sadu.

E 54851 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Langeb täht taevast maha, sureb keegi.

E 54852 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi.

E 54852 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sapid päeva (= päikese) ümber tähendavad peadset sadu.

E 54852 (4) < Vigala khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõõgad kuu ümber (kriipsud kuu ümber) tähendavad sadu.

E 54852 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu loomine muudab ilma.

E 54852 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Läheb päike selgelt looja ja on taevaäär selge.

E 54853 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorel kuul lumi jääb maha. Kui talve kange külm, suvi kange kuum.

E 54853 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Punetab taevas õhtul päikese loojamineku pool, tuleb teisel päeval kuiva ilma.

E 54854 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Välgu löömise ajal tee rist rinna ette, muidu jääb vanapagan selja taha seisma ehk käima.

E 54857 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg riisunud kuhja loogu kokku, pea alla, sängi magama; enne veel viina. Sorts kuhi pea alt tasakesi ära, Peipsi. Kuhi järve madalikule peatanu, lained liiva juurde; tekkinud Piirisaar. Kp. enesele magamiseks linna ehitama. Sorts lõhub öösel. Valvama, tukkuma, sorts lõhub jälle. Kalevipoeg vihastub. Tudulinnas ehitus katki.

E 54858 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pihelgatel palju marju, siis saab sügisel rohkesti vanutüdrukuid mehele.

E 54858 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Virtsoos räägitakse, et kui ühest kännust üheksa pihelgaharu kasvab ja neist ära lõigatakse, et niisugusel pihelgal esal iseäralik vägi (nõiajõud) juures on.

E 54858 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaarmas hiie kohas vanasti hiie pihelgas, väga vana, sammaldunud, pool kuivanud; ajas juurtest 27 tugevat puud välja. Peeti iseäranis pühaks. ?

E 54858 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suvel maal ometi pihelgase kepiga laudast välja. Tarvitab keegi suve keppi. Tuleb mets kallale, läheb pihelgase kepiga vasta.

E 54858 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendvat tehakse: võetakse pihelgast kolm kolmetahalist otstega noolt ja loetakse sõnu peale. Ehk jälle saadetakse pihlakane pulk minema. Viljandimaal arvatakse mõni korra, et kadakane pulk veel parem kui pihelgane.

E 54859 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vankri ratastel pihelgased pulgad, siis peab vastu.

E 54859 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Head viljasaaki saab nii, minnakse vastlapäeval ? tehakse pahema jala suure varvaga kolm auku maa sisse, tõmmatakse pihelgase kepiga iga augu ümber kolm ringi ja lausutakse: "Too tulu, vii kulu!"

E 54859 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peakarjane andis igale karjasele suurel nädalil välja otsitud pihelgase kepi. Kepil oli auk sisse puuritud, auku sulahõbedat pandud, pulk peal, rist otsas. Seda keppi kandes ei karjased hunti ega muid metsalisi karta.

E 54859 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi nähes võta vastuoksi murtud pihelga oks, löö sellega ussile kolm korda vastu pead ja pista see oks põhjapoole ussi maa sisse. Uss paneb pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui vai maa sees püsib.

E 54859 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomal täid, võta pigelgane kepp, murra nii pooleks, et pooled kokku jäävad,, võta üheksa täid, pane vahele, viska siis kepp pahema käega üle pahema õla põhja poole, siis kaovad täid. Korjatud(?) Simunast.

E 54859 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui looma luupainasi, puuri pihelgasse põhja poole auk, võta looma seljast üheksa karva, pane auku, pulk peale, sis ei luupainagi enam. ?

E 54859 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kodus uss põõsas(?), tee kolm pihelgast pulka, võta pane maha, siis tuleb uss pulkade peale. Virust.

E 54860 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karjalaskmise ajal Virumaa tänava otsa pihlakatest kokkupandud värav, kelle alt suitsu all loomad läbi, siis ei kuri silm loomade peale.

E 54860 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikse ajal vanapagan. prundiaukudest vaati. Pihlakast puu ette, siis ei saa enam välja inimesele kahju tooma.

E 54860 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlakase lusikaga koort segades või palju rutem kokku.

E 54860 (17) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlakased nooled kõige paremini märki.

E 54860 (18) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõnest haigusest terveks pihlakase vihaga viheldes.

E 54860 (19) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihelgane lüsi ja äkkepulgad kõige paremad.

E 54860 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vägimehed ? ? linnas Kalevi neitsi olvi(?) kivid. Neitsi väsib, katab kivi. Ehitus poleli.

E 54860 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiu ? jumal - püha lõhmus, hiielõhmus. Ohvrid löödi naeltega tüvi külge kinni.

E 54863 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Varal on allikas, kellest arvatakse, et see ilmu võib muuta. Korra käinud seitse naist seal allikat rookimas ja vihma palumas.

E 54865 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pangodis Karl XII ja Peeter I (mõõgad) maa sisse löönud. Karl: "Kui kasvama, maa veel korra Rootsi omaks." Hakanudki kasvama ära. Peetri kepp kuivanud ära.

E 54865 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljandi lähedal näidatakse suurt tamme, mis rootsi raudpea maa sisse löödud kepist hakanud kasvama.

E 54866 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hädas metsa. Hall vanamees vasta. Kingib käsikivid. Jahvatavad viljata. Ei muud, kui ütelda: "Kivid, jahvatage!" Jahvatavad kohe seda, mida soovitakse. Laevakapten näeb, soovib enesele. Ei mees müü. Vahetab salaja teise vasta ära, viib laeva. Laevas soola jahvatama. Ei oska enam seisma panna. Laev soola täis, vaob soolaga ja kividega põhja. Merevesi sest soolaseks.

E 54866 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pööraverest Jaagupi kihelkonda tulnud muiste(?) öösel kolmteist mända, puhanud seal, juured tunginud sügavasse, männad jäänudki sinna.

E 54868 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõstamaa Selil Veaksi külas Tammealuse põlli ääres suur jalakas, seda hüütakse tammeks, aga tõepoolest jalakas. See jalakas vanal ajal sinna tulnud. Puu seest põlenud, kaks-kolm inimest mahuvad sisse, väljast aga terve. Jalakas kangesti püha, keegi ei julge oksa ega lehte võtta, muidu õnnetus varsti kannul. Jalaka all suur varandus maha maetud. Seda varandust ei saa ometi keegi kätte. Näib, nagu oleks varandus jalaka päralt. Kuidas see varandus sinna saanud, ei teata.

E 54869 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võisiku Leie külas kalmed. Seal ? haudu. Rahvas räägib, katku ajal haud valmis, katkuhaige haua äärde istuma surma ootama, kuni tuli teine katkuhaige, lükkas surnu auku, viskas natukese mulda peale, jäi ise korda ootama kuni suri ja järgmine haige ta hauda lükkas.

E 54874 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Korra läinud üks haavatud kuningas sõja ajal üle Halli järve. Kuningas uppunud järve. Et kuningas verine olnud, hakatud järve Kuningvere järveks hüüdma.

E 54874 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõja ajal Haiba ülem kolm kadakat kokku keerutanud, maha pistnud. Kadakad kasvama, nüüd jäme keeruline kadakas.

E 54875 (393.10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Taliveres Rootsi Niitsovi suur kivi, selle muugarahvas sinna visanud. Nad ka vana Nigula kiriku ehitanud, sest müüris nii suuri kiva, mida tavalised inimesed ei oleks jaksanud sinna kanda (eestlastelt kuuldud). Muugad üle kümne jala pikad ja kole tugevad.

E 54877 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Manija saare juures metsa sees kivimürakas. Rahvas hüüab kivi Muugakiviks. Selle kivi otsas käinud vanasti mereneitsi istumas. Mereneitsil inimese pea, rinnad, juuksed, ilusa inimese keha, allpool aga kalasaba. Mereneitsi õhtuti, enamasti neljapäeva õhtuti Muuga kivil, väike laps süles, imetanud last. Inimeste liginemisel kadunud mereneitsi lapsega vette.

E 54877 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Muuga kivil üsna ligidal Manija saarel Kalmumägi ja seal jälle tähtsad Türnikärna kivi. Sel kivil inimesed kogu Tõstamaa kihelkonnast ohverdamas. Nimelt uhatud(?) seal kõiksugusid nahahaigusi. Abiotsija pidanud iseäralikku vedelikku - ohvrivedelikku keetma, pudelisse panema ja Türnikärna kivile minema. Teel ei tohtinud milgi kombel tagasi vaadata, muidu läks ettevõte nurja. Kivile jõudes visatud pudel (kivist mööda minnes) selja taha maha ja siis jälle tagasi vaatamata koju poole. Niisuguse uhatamise järele jäänud kõik kärnad ja nahahaigused sellele kivile inimiselt kadudes.

E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
V. Saku järv Paistu Heimtaali läheb korra vana koha pealt ära. Ka Viljandi järv.

E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tanijärv Helmes Löve vallas tulli nagu ??, matab ühe noorpaari enese alla.

E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tarvastu kirikutee ääres vanasti kaks allikat äkisti kadunud, rahva arvamise järele tark nad ära viinud.

E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Härjad, kuusk järel, määravad(?) Tuhala kabeli aset(?).

E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pakso järv Lehova juures. Rändab ära, sest et naine lapse pesu peseb. (Inland 1853, N. 7)

E 54913/4 < Tallinn l. < Laiuse khk. - Andrei Ramul (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Parun Nolken, kodukäija Ükskord, ligi viiekümne aasta eest oli Saaremal Kihelkonna kihelkonnas Pilguse mõisas mõned mõisnikud koos ja teiste seas ka Tagamõisa härra parun Bukshewden. Ajasid juttu... Jutu sees rääkis Pilguse mõisa omanik von Rukteschell, et tema näeb mõnel hommikul teises toa otsas kambris üht vanapoole meesterahvast hallis riides, aga kui ta ligemale läheb vaatama, kaob võõras ära. Sel ajal kui Rukteschell seda rääkis, hakkas Tagamõisa Bukshewden hirmsasti värisema. "Mis teie värisete?" küsisid teised mõisnikud Bukshewdenilt. "Hirmus lugu," kostab Bukshewden ning jutustab järgmist lugu. "Minu vanaisa ja Pilguse Nolken olid tülis laevade pärast, mis madalale kinni jooksid. Tegid mõnikord ka valetulesid, et laevu madalale meelitada ja kui laev oli madalale kinni jäänud, siis läksid teda päästma. Ja kumbki ei sallinud, et naaber päästma läheks, sest päästja sai tugevasti tasutud. Viimaks ei jõudnud vana Tagamõisa Bukshewden seda võitlust ära kannatada ning võttis nõuks Pilguse Nolkeni ära uputada. Ta ässitas Pilguse madruseid (talupoegi) Nolkeni uputada, kui nad laeva päästma lähevad, Nolkeni merde lükata. Talupojad, kanged joomamehed, hea maksu eest täitsid Bukshewdeni soovi, viskasid Nolkeni merde ning muidugi ütlesid, et Nolken on ära uppunud ning tema surnudkeha merest ei leidu. Pärast seda on mitmed näinud, et Nolken on hakanud kodu käima, ikka neli päeva enne laevaõnnetust ilmuvat ta Pilguse mõisa herrastemaja ruumides. Seda jutustas mulle tolleagne Pilguse mõisa omanik von Rukteschell, kes mitu korda viirastust oli näinud. Sellest liigub jutt ka Saaremaa talurahva suus. (Saaremaal Kihelkonna kihelkonnas 1870. aasta ümber) E 54919/21 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Jaan Kukk (1914/1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/ns/peks/kurat/Rahvasuust üles kirjutanud Mihkel Sild Avinurmes Torma Lohusoo kihelkonnas gr. p. Tshernõi, Lifl. gub. 26.XI.14 Kuidas mõisa taoline peksust pääsis Üks mõisa teoline kuskil saanud tihtipääle peksa. Korra kuulutatud talle jälle niisugune nuhtlus ära. Mehel läinud see asi ka juba välja kannatamataks. Sääl ligidal olnud aga üks tark, kes mõndagi teinud. Mees läinud targa juurde nõu küsima. Tark öelnud mehele: "Kui sind peksma hakatakse, siis karju õige! Siis ei ole häda midagi." Mees läinud nuhtluseplatsile. Peksutoimetus võetud käsile. Mees heitnud vatsuli pingi pääle ja hakatud hoopisid talle kätte jagama. Mees muidugi karjunud nii kui jaksanud. Aga imet, hoobid käinud küll, aga tema külge ei ühtegi! Mees püüdnud vaadata, mis ime see on. Näeb, temal õlekubu kõrval, mida peksjad peksavad. Peksjad aga ei näe õlekubu ühtigi, mõtlevad aga, et mees ikka hoobid saab ega ta muidu ei karju. Tõusnud mees pääle peksmist aga peksupingilt üles, olnud ka õlekubu kadunud. Ühel teisel korral kuulutatud aga mehele jälle peksunuhtlust, sest ta olnud ka üleannetu ja koerusetükkide pääle valmis. Mees läinud jälle targa juurde abi otsima. Tark öelnud: "Või jälle sind tahavad peksa! Sa ehk oled ka ise süüdlane ega nad muidu sind alati peksa. Aga ma tahan katsu, kui kaua nad sind ometi peksavad, kas nad ei jätagi seda peksu korra maha. Mine nüüd julgusega tagasi!" Mees läinud jälle nuhtlust vasta võtma. Heitnud jälle peksupingile maha, kui talle hoopa hakatud laduma. Aga mis imet nüüd! Iga kord, kui hoop antud, ei ole tulnud mehele ühtki hoopi külge, juuresseisja mõisaherra karjunud: "Ai, ai, ai! Ai, ai, ai!", sest hoobid läinud kõik mõisaherra enese külge. Ei muud, kui mõisaherra palunud peksmist maha jätta. Sellest ajast ei ole meest enam millalgi peksetud. Jaan Kukke suust Avinurmest Piilsi külast novembri kuul 1914.

E 54922/3 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Elias Soo (1914/1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Eesti rahva jutud Rahvasuust üles kirjutanud Mihkel Sild Avinurmes, Torma Lohusoo kihelkonnas gr. p. Tshernõi, Lifl. gub. 23.VI.14 Kuidas mees vanapagana kullatündri ära varastas Korra jätnud vanapagan naese küüni kullatündri juurde vahti, et keski kullatündrit ära ei vii, ise läinud aga, et pühapäev olnud, kirikusse. Olnud õige palav päev, naene läinud küünist välja, heitnud heinamaale rohu sisse magama, jätnud kullatündri küüni ilma vahita. Üks mees aga läinud, varastanud kullatündri küünist ära. Vanapagan ise aga olnud kirikus kangesti ametis inimeste nimede kirjutamisega, kes sääl magama jäid. Nimed kirjutanud hobusenaha pääle. Nahast tulnud tal puudus. Siis venitanud hammastega nahka laiemaks. Viimaks pidanud minema uut nahka tooma. Küünis leidnud aga vanapagan, et kullatünder kadunud, kuna naene väljas rohu sees magamas. Siis peksnud vanapagan naese õige läbi ja öelnud: "Kui teine kord veel seda juhtub, et sa küünist välja lähed, annan sulle veel suurema nahatäie!" Jutustanud Elias Soo Avinurme Piilsist jaanilaupäev 23.VI.14.

E 54924/6 (2) < Torma khk., Avinurme v., Kärasi k. - Mihkel Sild < Jaan Haav (1914/1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees kuradiga pulmapidul Üks mees hakanud korra naabrikülasse minema. Olnud õhtune aeg ja läbi metsa minek. Ta eksinud metsa ära, saanud mitmele korrale ühe põlenud kannu juurde tagasi. Mees hädas, ei saa välja. Viimaks tulnud mehele üks halli habemega vanamees vastu. Vanamees pakkunud ennast teejuhiks. Mees rõõmus, võtnud pakkumise vastu. Saanudki nad ühte külasse välja. Ühes majas paistunud õige tuled põlema. Halli habemega mees öelnud: "Siin on täna öösel pulmapidu. Lähme siia pulma!" Läinud majasse sisse. Rahvast palju. Pandud ka söögid lauale ja hakatud sööma. Halli habemega võeras mees öelnud mehele: "Hakkame meie ka sööma!" Mehel kõht muidugi tühi. Asunud siis mõlemad lauda ja hakkanud sööma. Söönud nii, et laud lage. Pulmatalitajad ei ole jõudnud sööki lauale kanda, imestanud küll, et kuhu see söök kadub, aga ei ole teadnud ühtigi. Viimaks saanud ka meestel kõhud täis, lõpetanud söömist. Pulmalised saanud ka söönud. Siis korjatud söök laualt, lauad lükatud nurkadesse ja alganud tants. Habemega võõras mees pannud tantsijatele jala taha ja pillanud neid tihti maha. Tantsijad öelnud kurja ja tõusnud jälle üles ja hakanud uuesti tantsima. Mees pannud aga seda tähele, et kui tantsijad kurja öelnud, siis oli habemega võeras mees naernud ja tal näidanud sellega hää meel olevat. Viimaks pannud ka habemega võeras mees peigmehele ja pruudile jala taha ja pillanud nad maha. Pruut ja peigmees aga ei ole kurja öelnud ja nad jäänudgi surnult maha. Siis öelnud habemega võeras mees mehe vastu: "Lähme nüüd minema." Võeras juhatanud mehe ka metsa põlenud kannu juurde, kus nad õhtul kokku saanud ja kadunud siis ära. Mees saanud ka koju. Kodus kuulnud mees pärast, et naabrikülas pulmas surnud noorpaar ära. Mees saanud siis aga aru, et võeras habemega vanamees, kellega ta ühes käinud, kurat olnud. Jaan Haava suust Avinurmest Kärasi külast 18.X.14 ja ennemalt mõnelt teiselt.

E 54946 < Lüganuse khk., Limala k. - Otu Liiv < Jaagup Saar, 57 a.(1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanasti elanud Püssi vallas Liimala külas (Lüganuse khk) kaks venda. Üks asunud Sõredi oja ääres, kus tal vesiveski, teine praeguse Tori talu koha peal. Viimaks nimetatu olnud õige rikas. Kord läinud vennad tülli. Rikkam vend kaevanud Sõredi ojast veele uue tee ülaltpoolt veskit, et seega vett merde juhtida ja kehva venna veskit veeta jätta. Lõpuni merde pole ta oja siiski suutnud kaevata. Kaevamisasena olla praegu järgi Tori oja ja tunduda ka veel vana veski ase. Jaagup Saar, 57 a. vana, Liimala küla. Kogunud O. Liiv, 1924 a. XII kuul.

E 54966 (1) < Järvamaa < Pärnumaa - H. Born < Eva Mironov, 78 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisõnad Oo, ussi, ulualune, kirjupea, kibitagune, keri ennast künkaasse, mässi ennast mättaasse, soo karva, sarapuu kirja, valge ussi, vase karva musta ussi, mulla karva. Eva Mironov, 78 a. Vahastus.

E 54966 (2) < Järvamaa < Pärnumaa - H. Born < Jüri Kütt, 75 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussikene, (h)ullukene, moakene, maokene, miks sa minda (h)ammustasid, salaja mind näpistasid? Maarja mäele mingu, seal ta reisi ringutagu, veresooned venitagu. Jüri Kütt, 75 a. Vahastus.

E 54972 (7) < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Purtse-Liivalt läbivoolav allikas nimetakse Krahvi allikaks. Nõmm, mis asub Nikolai koha ja Liiva kõrtsi ning uue surnuaja ja Purtse-Liiva vahel, kannab nime Nappa Liiva.

E 54972 (8) < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põhjapool surnuaeda voolav oja kutsutakse Sajori ehk Surnuaja ojaks.

E 54972 (9) < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lõuna pool surnuaeda läbi voolav oja on Madis-Hansu oja. On vana koolmekoht.

E 54973 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koljala jõgi algab Satsu heinamailt Kuresoost ja voolab Koljalast ning Aruvainu küladest läbi. Aruvainul ühineb ta Sala või Varme jõega, mis algab Vihamaalt. Sala jõkke suubuda Künkamaa metsas Jalastu jõgi. Aruvainult jookseb jõgi Errasse ja sealt Uhaku salajõena Püssi jõkke.

E 54977 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lutsu oja algab Maidla metsa tagant umballikatest ja langeb Irvala küla lähedal Savala jõkke, sünnitades suubumiskohal toreda oja.

E 54977 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõredi oja algab Kestla-Oido küla alt Püssi vallas ja langeb Liimala küla merde.

E 54977 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hirmuse jõgi voolab Kõnnu (Sõru) metsast läbi.

E 54987/8 < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui laps ei võta jalgu alla Kui ma poisike olin, siis oli mul vend Robert väikene laps, kuid nii vana ja suur, et oleks ammu juba kõndima pidand, kuid ta ei hakand veel kõndima, kõneles küll. Siis tuli tsõtsõ Mari meile ja talle räägiti, et ei tea mis saab, ei lähe teine kõndima ega lähegi. Tsõtsõ õpetas, et mässi talle kolm humalavart jalgu ümber üksteisest kõrgemal, siis mine istu sauna eeskoja välimisele lävele lapsega. Teine suurem poiss mingu läve juurest minema ümber sauna vastu päiva. Läve juure jõudes ütelgu see: "Tere, tere, vanaema!" Sa pead siis vastama: "Jumal appi!" Pääle teretamise peab poiss küsima: "Mis sa teed?" Sa vasta vasta, et: "Lõigun äijä(aijö?)kammitsaid." Selle pääle lõika üks humalavars katki ja viska tulle. Teine ja kolmas kord tehke kõik veel niisama, siis vabaneb laps äijäkammitsaist. Ema tegi nii, mina olin see umber sauna käija ja teretasin igakord nagu kästud, ja poiss hakkas tõepoolest pärast kõndima, kuid kas ta nüüd tolle pärast hakkas, ei taha uskuda, kuid tsõtsõ ja ema uskusid seda kindlasti. Mina olin tol ajal veel väike ka ise ja noor, ma ei teadnud uskuda ega mitte uskuda.

E 54993 (1) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanakuu kuival (viimasel veerandil) ei tohi lina külva, saab kerge, kare, tõrva kirbenine (mustad täpid).

E 54993 (2) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanakuu kuival ei tohi siga tappa, siis ei tule vägi välja ehk tuleb väga vähe, jääb keetes tuimaks ja kõvaks.

E 54993 (3) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanakuu kuival ei või kartulit maha panna*, siis ei mädane vanad ära. Ülesvõtja korjab vanad ka hulka, need lähevad aga õhu kätte puutudes ikkagi mädanema ja ajavad teised ka mädanema. * istutada

E 54993 (4) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Samuti ei tohi herneid vanakuu kuival külida, et neist mõned üksikud naglaks* ei saaks. * kõvad, et ära ei kee.

E 54993 (5) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanakuu kuival tuleb truupe pühki, siis ei tule ritsikaid ja prussakaid ja hävinevad needki, mis olemas.

E 54993/4 (6) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanakuu kuival tuleb tatraid külida, saab kõik ühelisi valmis, kui teisel ajul külida, siis ei saa ühelisi valmis, siis õitseb üks osa ennem, teine hiljem. Tüve pool on terad valmis, kuna latv ikka alles õitseb.

E 54994 (7) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Püüglid ja tangud tulevad samuti vanakuu kuival teha, siis ei löö usse sisse.

E 54994 (8) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kõiksugu maa sisse pandavad puud nagu postid, kaerasalved, koobalaed, keldrilaed jne. tulevad vanal kuul panna, et nad kauem vastu peaksid.

E 54994/5 (9) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003
Kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on. Siis on kõige parem puuraiumise aeg. Ehituspuud ei mädane, peavad kaua vastu, põletispuud annavad valusa tule. Kõik puud üldse, eriti tarbe- ja ehituspuud tulevad kuival ajal võtta, s.o. vana- ehk ka noorekuu viimasel veerandil. Kui aga küünlakuu kolme päeva vanune, siis maksab ainult kolm korda kirvesilmaga puud vastu koputada ja puu kuivab ära.

E 54995 (10) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lõigati poisikesil juust vanakuu kuival, et see nii jõudsaste ei kasvaks.

E 54995 (11) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koduloome pidi kuival ajal kohitsema, et haavad mädanema ei läheks.

E 54995 (12) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lambaid niideti suvel noorkuul ja talvel vanal: "Noorel kuul nurme, vanal kuul varjo."

E 54995 (13) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Herned tuleb teha kuu vahepäeval, siis saab ta kõige parem: "Noorel kuul naglutet, vanal kuul vaglutet."

E 54995 (14) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nisu tuleb samuti kuu vahepäeval teha, muidu saab nisu tungalpäine, pää kasvab kehv ja õlg on lühike.

E 54995 (15) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lina tuleb noorel kuul teha, siis saab ta raske ja kiud pehme.

E 54995/6 (16) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õunapuude pookimist peab noore kuu pehmel toimetama, siis lähevad kasvud hästi kasvama, ei kuiva ära. Niisama tuleb õunapuid istutada noore kuu pehmel, et hästi kasvama läheksid.

E 54996 (17) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rohi tuleb nita noore kuu pehmel, kui tahetakse, et ka ädal hää kasvaks.

E 54996 (18) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noore kuu uni (unenägu) tuleb ruttu kätte. Unenägu laupäeva öösel vastu pühapäeva tuleb veel samal päeval kätte, s.o. pühapäeval. Vanakuu uni tuleb veel mõnikord mitme aasta pärast kätte.

E 54996 (19) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poolkuulmata inimesed kuulevad noorel kuul paremini kui vanal.

E 54996 (20) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003
Vanal kuul on vanatüdrukud riiakamad, rahutumad, kärsitumad, tülikamad kui noorel kuul.

E 54997 (27) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pärast ristimist visatakse ristimise vesi, kas maja katusele ehk muidu kõrgele, siis saab tast kõrgeauline inimene. Tütarlapse ristimise vesi visatakse õunapuusse üles, et (õnn õitseks hästi nagu õunapuu). Vaderid peavad ümber maja jooksma kolm korda, et virk inime suaks. Pääle ristimise võtavad vaderid lapse jalad lahti, siis läheb ruttu kõndima.

E 55006 (1) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näkk. Näkist ei tea muud midagi, kui et öeldakse vees olevat ja inimesi ära viivat. Lapsi hirmutatakse ikka, et näkk tuleb ja viib ära, kui järve ehk kaevu ääre lähed.

E 55018 (2) < Kanepi khk., Kooraste v. < Põlva khk. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sündimine. Ühel mehel sündis ükskord öösi laps. Ta tahtis, et lapsel hää lambaõnn saaks. Naine sünnitas saunas ja saunani läks maja juurest aid. Mees pani iga teibapaari vahele ühe viha kunni saunani. Me läksime vett tooma sauna tagant ja nägime seda. Ma küsisin, et mis ime see on, et iga teiba paari vahel viht on. Teine tüdruk oli vanem ja teadis seda ning ütles, et ära lausu sellest sõnagi, et see on hää lambaõnne pärast nõnda pandud. Kui valgeks läks, olid vihad jälle kadunud.

E 55019 (5) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ema rääkis, et jaanilaupäeva öösi vaimud surnuaial raha kuivavad, aga kui saab sellele hõberahale sängilina pääle visata, siis jätab vanajuudas raha maha ja inimene saab raha omale.

E 55019/20 (6) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Korra olnud üks tütarlaps õitsis hobuste juures. Ta näind, kui üks mees, vanajuudas, tuld teind. Tütarlaps läind sinna juure ja vanajuudas visand talle süsi rüppe. Tulema tulles kustunud söed pea ära ja tütarlap visanud söed maha, ise läind jälle tagasi. Vanajuudas visand jälle süsi ja tütarlaps teind jälle niisama. Läind kolmat korda, jälle niisama, kuid vanajuudas öelnud, et ära enam nüüd tule. Tütarlaps pole läind ka enam. Varsti tulnud sulane ka sinna ja tütarlaps jutustand sellele loo ära. Sulane saand sellest aru ja läind korjand kõik need maha visatud söed ära, mis puhas kuld olnud ja sulane saand rikkaks meheks. Osa oli ta ka küll tütarlapsele annud.

E 55020 (7) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mul ema oli mitu korda näind, et kabeliaid jaanilaup. öösi sinist tuld täis on justkui väävlituld. Sel ajal kuivavad tondid sääl alati raha.

E 55020/1 (8) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks mees läind korra viinavaadiga kabelist mööda ja näind, et kabeli pääl tuli põleb. Tal pole tikke olnud ja läind säält piibu pääle tuld võtma. Vanajuudas öelnud mehele, et pühi siit kääpa päält penisita halb ära. Mees teind ka nõnda, kartes et muidu midagi paha juhtub. Siis küsind vanajuudas, et kas sul mõnda kotti kaasas on? Mees öelnud, et hobuse pääkott on ja toond selle. Vanajuudas võtnud kääpa päält liiva ja pannud selle kotti, koti täis. Mees läind liivakotiga minema ja mõtelnud, et mis ma tühjast kannan, valan õige kotsit välja, kuid valama hakates näind, et kõik on selged rublatükid. Siis saand aru, et ta rikas mees on ja ostnud omale kohe uue hää hobuse ja palju muid asju.

E 55021 (9) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suure Kambja mõisa naisele juhatatud unes, et Kambja kiriku metsanurga juures on viienda kuuse juure all toobitäis kulda, mille ta võib ära tuua öösi, enne keskööd, kui kuked veel pole laulnud. Öeldud, et kõige enne tuleb sulle vastu kolm vihast härga, kes kaabivad ja on sulle kohe pääle tormamisel. Neid ära siiski karda, nad midagi ei tee. Siis tuleb vastu suur jõgi, ka seda ära karda, vaid mine aga läbi. Siis tuleb vastu... mine jälle edesi, siis mine võta kuusejuure alt kuld. Naine teind ka kõik nii ja pole neist takistustest suurt tähele pannud. Saand kulla ja saand rikkaks inimeseks. Tagasi tulles pole enam mingisuguseid härgi ega jõgesid ees olnud.

E 55027 (12) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Mai Müürsepp (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Risttee. Öösel sõideti ristteel enne keskööd luuavarre seljas, et halli(tõbe) eksitada. Inimene läks ise üht teed, luuavarre viskas teist teed, et hall ei oskaks inimese kallale tulla.

E 55028 (13) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Mai Müürsepp (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suri mõni inimene ära ja jäi teine pääle selle haigeks või rahutuks, siis pidi ta surnuaida viskama raha, öeldes: "Säh, võta sa N raha, anna mulle mu tervis tagasi!" Tegi ta seda, siis tai ta tervise tagasi.

E 55028 (14) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jaan Kõrv 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ebausk. Suurt puud ei tohi aiast ehk mujalt kodu ligidalt maha lõigata, mis on ilupuuks. Seda maha lõigates sureb kas peremees ehk perenaine ära. Ma ei lase oma suurt kuust järve ääres maha lõigata, lõigaku pääle surma, kes tahab ehk tehku, mis tahes.

E 55031 (33) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jaan Kõrv 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Korjad suurel neljapäeval laaste tule tegemiseks, leiad suvel palju linnupesi.

E 55035 (1) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu mõju. Puid tuleb raiuda kuival ajal. Kuiv aeg on kuu esimesel ja viimasel veerandil. Kuu esimesel veerandil on noorekuu kuiv, kuu viimasel veerandil vanakuu kuiv. Tarbepuid on kõige parem võtta, kui kuu kolme päeva vanune.

E 55035 (4) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ruttu saab mehele ka, kui hälliõrs kasepuust teha.

E 55037 (4) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Korra oli üks mees uue maja ehitand. Igal ööl oli tulnud keegi ja öelnud, et mis sa vead sitast perset üle mu söögilaua, ja ei ole kunagi öösel magada lasknud ning peksnud alati aknaruudud katki. Mees oli pannud rasvakelmest ruudud ette, kuid ka see pole aidand, viimati oli mees säält ära läind.

E 55038 < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahvajutt Kärgula mõisast jookseb jõgi läbi. Selle jõe ääres on eemal mõisast üks kivi, kus ennemalt tantsimas käidi ja mõnikord ka suplemas. Neli korda aastas teatud päivil ilmub sellele kivile ruudulise suurrätikuga naisterahvas ja laulab imeilusat laulu. Kellegile need sõnad meele ei jää ja viis samuti. Kui järgmist osa kuulad, ununeb eelmine. Neil samul öil käib pikk noormees teed mööda, mis Kärgula metsast läbi viib ja pakub igale vastutulijale praegugi paberosse: "Võtke paberosse, võtke paberosse!" Keegi aga ei julgevat võtta. Noormees lähvat jälle edasi. Samul öil käivat metsas ka üks suur uss ringi, se olevat umbes toobi jämedune. Keegi ei julgevat seda ära tappa. Noil öil eksivat iga teekäija ära, kes Kärgula metsast läbi läheb.

E 55040 (3) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lina tuleb teha kuu vahepäeval, siis kasvab ta hää.

E 55040 (4) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel härral oli olnud korra väga ilus hobune. Petja Hans öelnud härrale, et ta taob homme hommikul selle hobuse tallist välja kella 8 ajal. Härra pole uskunud seda ja öelnud, et see võimata on, et ta paneb kutsari hobuse selga valvama. Pannudki kutsari ööseks hobuse selga, kuid kutsar jäänd öösel magama ja Petja Hans tõstnud ta tallipuu pääle, kuna ise hobuse võtnud ja minema kihutand. Hommikul kella 8 ajal kihutand mõisa trepi ette. Kutsar aga istunud tallipuu pääl ja arvanud unest, et ta hobuse seljas istub.

E 55045/6 (1) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tahad teada, on varane külv parem ehk hiline, lõika kolm pihlakapulka ühest oksast, igaüks ühe lõikega ja viska nad vette, kusagille järve ääre või lompi. Läheb põhja kõige tüvepoolne, on hää varane külv, läheb ladvapoolne, on hiline külv parem, keskmine - siis keskmine.

E 55046 (4) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teretamised Lambapügamise juures pidi ennevanast teretama: "Karv vass villa, lammas ravva surma!" Vastati: "Annas Jummal!" (?). * küsimärgiga vastused on ebakindlad, uuema aja inimesed on ära unustanud.

E 55046 (5) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sauna minnes (öeldi): "Jumal sekkä!" - "Jumal tarvis!" ehk "Avita Jummal!"

E 55047 (6) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pesunaise juures: "Valgid!" - Valgid vaja! Ehk: "Valges!" Ja vastus: "Valges vaja!"

E 55047 (7) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestanud Eva-Kait Krblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kapsaistutamise ajal: "Suuri päid ja lako lehti!" "Õnnista Jummal!" (?) "Annas Jummal!" (?) * küsimärgiga vastused on ebakindlad, uuema aja inimesed on ära unustanud.

E 55047 (8) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lina kitkumise juures: "Tere, jõudu, kõvva kiudu!" - "Tarvis (?)!" * küsimärgiga vastused on ebakindlad, uuema aja inimesed on ära unustanud.

E 55047 (9) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Söömise juures: "Jakka leibä!" - "Jakku tarvis!" Söömise juures: "Jakku leeväle!" - "Jakku tarvis!"

E 55055 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine laagrikoht on Hirmuste lähedal. Sääl olla laev seisnud, mis paarisi ära viinud. Paarid olla puha kandepuude abil kätel randa kantud. Ristna tuletornis umbes pool kilomeetrit põhja pool, kalda lähedal , kui merest vesi vahel kruusa ära viib, tulevad tammepuust laeva kared (kaared) nähtavale. Selle laeva kohta räägitakse, et tema pääl palju kõiksugu kraami olnud. Kolm meest olla üheskoos kullakasti ära varastanud ja maha matnud, ei tea, kuhu kohta. Kui teada saadud, kes vargad, poonud üks enda üles Kopli maa niitu Voolensi popsi koha ligidale (seda kohta vanemad näitasid mulle ja meie lapsed kartsime seda kohta). Teine poonud enda Kõpu ligidale heinaküüni. Kolmandat ei mäleta, kuhu see enda oli tapnud.

E 55060 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Oskar Loorits, Endis-Eesti elu-olu, Mõisnik mereröövli osas, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laevadest, mis randa jooksid, ei pääsnud ükski minema, kui terve ta ka ei olnud. Mõisnik laskis masti maha raidu ja viis laeva meeskonna vangi. Kord, kui laevavile kuulsime, jooksin ühes kahe teise poisiga randa ja sõudsime laeva juure. Kapten pani meid ka süsa laevalt merde pilduma, kuni laev lahti sai. Valitseja, kes randa jõudis, kui laev juba lahti oli, oli hirmus vihane ja kaebas mõisas, et Ristna peremees olla laeva lahti päästnud. Ristna peremees kutsutud mõisa, kus ta peapesu saanud: "Sina päästma laevad lahti, sina ei tohtima seda teha!" See aga seletanud, et karjapoisid olid käinud laeva juures. Siis ütelnud: "Noh, seekord jääb niisama, aga ütle neile poistele, et nad teinekord seda ei teeks!" Minu aegu, kui laev randa tuli, viidi kraam mõisa. Kraamist sai üks osa mõisale, kaks osa laeva peremehele. Laevale lasi mõisnik augud sisse, et põhja vaoks; pärast tõsteti laev üles. Tapmisi ja valetuletorni pole minu aegu enam olnud.

E 55063 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Varem oli suurim teenistus ikka laevadega. Nüüd, kus puu saamine raske, on laevandus soiku jäänud. Ennem ehitati Kõpus iga aasta paar laeva. Nüüd mõni aasta ei ehitata ühtegi, kuid ikkagi suurem jagu noormehi läheb välja laevade pääle teenima, sest maa ei toida. Salakaubanduseks on ikka ainult soolavedu sõdade ajal olnud. Kalapüük ainult oma tarvis. Teenistust andis ka metsatöö ja varemalt tõrva ajamine.

E 55066 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kõpu kabeli juures on suur püha lõhmus, kust seest sõrmuseid jne. leitud. Kes tähtsa asja pärast mööda läinud, pandnud ikka lindi ehk muud midagi külge. Ka paise korral pantud raha.

E 55067 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ristnal on ennem 3 talu olnud. Katku aegu olla teised ära hääbund. Nägin veel vanu majamüüre. Ühe talu põrand oli isesugusest paekivist, mida siin pole põrand tehtud. Kivid olid igat kanti 10 tolli ja 3 tolli paksud. Nad olid väga hästi tasaseks lihvitud, nii et neid kui liig libedaid ei tahetud. Teise talu põrand oli punastest pehmetest väga isemoodi kividest, mille pikkud 18 tolli, laius 15 tolli (sarnast kivi pole üleüldse meie maal olemas) need olid ka lihvitud. Ristna talus on vistist veel neid kiva.

E 55072 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kidaste Antsu Paavel rajunud kord männi küllest tõrvase tükki, härra näind ära, kutsunud mõisa ja küsind: "Mis sa tegid metsas?" "Rahusin tõrvapuud, tarvis tõrva vankrile, lootsikule ja naise ots tahab ka tõrva saada." Härra naerma: "Kuidas naise ots tõrva tahab?" "Teen kingad naisele ja need tarvis ära tõrvata."

E 55079 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui ma veel väikene olin, siis olid puud, mida pühaks peeti, kuhu naelu pekseti ja haige mädaga lapse külge löödi, et terveks saada.

E 55087 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) vrd EKLA, f. 199, m. 8, l. 9 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti < Peeter Ebrok, s 1867 (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katkudest pole muud kuulda olnud, kui köster rääkis. Kirikuraamatutes olla üles märgitud Sarve külast maetud 20, ka Hellamaa külast 30 inimest musta katkuhaigusse surnuid. Hilliste külas oli iseäraline katk, mis ühest perest 7 inimest hauda viis.

E 55092 < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vallipää mäel olnud vanasti loss. Suuremõisas olevat kaart sellest. Loss olla kahe torniga olnud. Sel ajal olnud meri kuni lossini, nii et laevad sõitnud lossi juure. Viimane lossi peremees olla üks naisterahvas olnud. Vaenlane olla lossi ära häävitanud. Kümme sülda hommikupoole vallist oli veel minu noorepõlve ajal maa-alune käik lahti, mis seestpoolt kividega oli vooderdud. Keegi mees oli sees käinud. Ta sattunud ühte keldri, kus pottkiviahi sees olnud ja näinud taldreku tükke. Suuremõisa valitseja Otto Stakelberg olla kaartid kätte saanud, millel olnud märgitud, kus on varandused peidetud ja hakkand kaevama. Urädnik olla ära keeland. Viima külast Andrus Sonik oli kaevamiste juures olnud.

E 55108 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sarve küla metsas Tammistu kivi juures olla maa sees rahakast, mis rootsi raamatutes olla üles märgitud, kuid neist raamatutest ei lastavat ärakirju teha.

E 55108 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sarve küla ümbruses on palju suuri kiva, need olla Vanapagana mängu kivid.

E 55112 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiesaare Matse talu karjamaal vana kabeli ase ja surnuhauad praegu veel näha. Hiisaares vanasti hiiepuud olnud. Hiiesaare metsa sees on praegu üks ümarik koht Hiie kare, mis alati roheline, kui ka muial kollaseks kõrbeb. Selle ümber olla vanasti rahvas tantsind vana ebausu aegu. Sääl olla vanasti ka pühad puud olnud, mis nüüd kadunud. Hiiesaar olla vanasti mere sees teisest maast lahutud olnud, teda ümbritsevad ka praegu madalamad kohad. Endine Hiiesaare mõisa on ära hävitud ja tema asemele Villivalla ja Loja külast inimesed toodud. Hiiesaar olla kõige vanem mõis olnud. Nimetus võib olla on sõnast hiidlane (suur mees), sest praegu veel on mannermaal Hiiu saare elanikkude kohta arvamine, et nad midagi iseäralist nõiataolist olla.

E 55120 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tuul ühe püha männi külili ajas, siis leiti õõnsusest pool toopi rahasid.

E 55120 (2) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Matsi talu õuest Nõmbas on allik, kuhu vanasti naelapäid pilluti ebausus.

E 55122 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) sama tekst veel EKLA, f. 199, m. 8, l. 27 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Nõmba k. - Arnold Lätti < Peet Ark, 75 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk - hall mees olla käinud talust tallu, keda löönd, see jäänud haigeks. Ainult Kuke küla Laasi talus olla lapsed põrandal alasti maganud. Katk vaatand üle ukse, üelnud: "Siin on põrsad," ja läinud ära. See olla ainuke talu, mis järgi jäänud.

E 55125 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kärdla vabriku ehitamise ajal elanud Kärdlas rootslased, kes vabriku jõest säinaid püüdnud. Eestlased olla peksnud ühte rootslast, see vedanud oma verist särki jões ja säinad kadunud jõest ära.

E 55126 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanasti on mungalased käinud Keina lahes Puulaja lõuas kalal käinud, kord võetud nende käest võrgud ära, mis Keina kiriku lael ära kõdunesid, tolmuks. Mungalased kättemaksuks pandnud kahele silgule sõled külge ja ütelnud: "Kuhu need silgud meres lähevad, sinna läheb siit kalaõnn." Kalad olla Pärnu alla läind.

E 55127 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu kihelkonnas Lohja järves ja Tõlk jões on vanasti pärlid leitud. Kolga Jaani pärlid olla õige kallid olnud. Minu ema isa ja ema vennad (umbes 110 a. tagasi) olid ka otsimas käind, ootand, millal kõige ilusamaks läind. Minu venna tütrel Elsa Heimbergil Järvamaal Lehtse jaama juures on üks Kolga Jaani pärli olemas sõrmuse sees. Umbes 70 a. tagasi ajand Kolga Jaani krahv kõik rahva kokku ja lasknud kõik karbid välja korjata ja läbi vaadata. Selle juures juba rikuti neist palju ära, pääle selle pilluti neid järve tagasi, sinna õhukeste kohta, kust läbi sõideti ja teisel päeval just sõnnikuvedajad läbi käisid. Nüüd leidub mõni üksik karp. Kord olla krahviproua Kolga-Jaani pärlite lindi ära kaotand ja kuulutan, et maksab 400 rubla pankoraha leidjale. See oli 60-70 a. tagasi.

E 55128 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõmbas Liiva väljal oleva püha männi olid rahvas vanastu raha toonud. Nõmba püha männa otsas olnud vanasti kell, mida löödud, kui keegi paari läinud.

E 55130 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sääreninal on vanasti kabel olnud. Praegu on hauakohad näha. Ka kirik olnud, kuid sellest pole jälgi järele jäänud. Õpetajat pole kiriku juures eland, aga kellad olla olnud. Sõja aegu olla kellad merde läinud. Iga seitsme aasta tagant olla merest uueaasta ööl kell 12 kellahääli kuulda. Sääre nina kabelikellad olla merde viidud sõja ajaks, aga pärast pole üles leitud.

E 55131 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Villivalla ja Suuremõisa vahel Matta rabast leitud lodi ja pool treitud supikaussi umbes 40 a. tagasi. Minu isa leidis säält tammepuu tüki, mis oli kõva kui raud ja must.

E 55139/9a (24) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühalepa kirikut tahetud enne Kurile ehitada, kuid Vanapagan, kes Hellama niidul raudkivil ikka magand (praegu on sellel kivil Pagana magamise ase, peaalune, külle- ja jalgadeasemed näha), lõhkunud öösiti kõik ära, mis rahvas päeval teinud. Siis olla mintud targa juure. Tark juhatand: "Kui kellegi sünnib ühest lehmast kaks vasikat, siis kasvatagu need üles. Kui saavad 7-aastaseks, siis rakendatagu kivikoorma ette ja lastagu minna, kuhu tahavad; kuhu seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Nii tehtudki. Pühalepa kohal läinud teine härg teiselt poolt lepapuud minema, pole edasi saand ja jäänud seisma. Sinna hakatud kirikut ehitama ja sellest ka nimi Pühalepa. Vanapaganal aga jäänud veel õigus kiriku valmis saamise/l/ enne risti ehk kuke päälepanemist kirikut ära hävitada. Vanapagan/al/ olnud Kallaste mäe sees sepikoda, kus ta ikka töötanud ja vahetevahel mäe otsa käinud vaatama, kas kirik saab juba valmis. Sepakoja plarin aga vihastanud naisi, kes siin kaldal pesu pesesivad, ja need läind korra ja ajanud Vanapagana märgade lappidega minema (peksnud märgade lappidega). Pagan asunud nüüd Õunamäele ja tulnud meie randa kiva korjama. Tagasi minnes Isabella mõisa kohal kuulnud kolmat korda kukelaulu, taskud rebenend, kummagi tasku kohas tekkind kivihunnik. Teisel päeval hakand kirik valmis saama. Kuid tulnud nii suur udu, et Tont pole kirikut näind. Viskand huupi, ja siis sõitnud ratsahobuse seljas vaatama. Kivid olnud mööda läinud. Tondi kihutamisest aga jäänud Pühalepa lähedale ühele kivile hobuseraua jälg, mis praegu näha olevat.

E 55140 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) O. Loorits Endis-Eesti elu-olu I, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluküla kiriku lähedal läind rasvalaev hukka. Kapten aga pääsend õnnelikult paadis oma perekonnaga kitsast kohast läbi, mis ainukese võimaluse annab randa pääsemiseks ja mida rahvas Püssirohusilmaks nimetab. See lasknud siis kiriku ehitada, nii et kui sõita sellel joonel, millel on kirik ja mere kaldal üks märk, siis saab õnnelikult kivide vahelt (Püssirohusilmast) läbi. Nimetus Püssirohusilm sellest, et üks laev sõjavarustusega siin hukka oli läinud. Seda kirikut oli minu isaisa, kelle nimi siis Tiisler oli, ehitanud.

E 55141 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlasoo kõige ilusam org olnud, kus inimesed elanud. Katku aegu on inimesed otsa saanud, kraavid ära umbunud ja maa sooks muutunud. Kui nüüd kraave kaevati, leiti õunapuu- ja tammekände põhjast. Tammepuu tükid olid ilusad sinised. Ühe tüki tammepuud tõin ise ära. Nägin ka õunapuutükki, mille kolm sülda sügavalt välja kaevasivad. Metsaülem laskis sellest omale saapasulase teha. Selle katku aegu olla ainult üks tüdruk Rootsi külla üle jäänud, kelle üks kalamees lumejälgesid mööda üles otsinud ja siis hakkanuvad ühes elama ja inimesesugu tooma.

E 55142 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Enne Lutheri usku katoliku usu aegu on Veski tiik, mis minu tua taga, on munkade tiik olnud. Siis on mungad Reigi kiriku juures elanud. Tiigis on praegu ka kalu, mis muidu siinpool ei ole. Ka on Kõrgessaare mõisa ümber puid, mis muialt maalt toodud.

E 55145 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Halspacki mäel on vana kask, kuhu otsa vargaid jne poodu.

E 55146 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) O. Loorits Endis-Eesti elu-olu, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Valemajak on olnud Tammistu põllul määl, kus praegu maa kõmiseb, sääl on vist keldrid all. Kõrgesaare mõisast vähem kui üks kilomeeter lõuna-lääne poole. Mõisast loode poole metsatuka sees, mida vanasti muidugi ei olnud, on suur kivi, mille sees on raiutud auk, kuhu on tule tarvis restid kinnitatud olnud, mille pääl tuli põles.

E 55147 < Pühalepa khk., Jõeranna k. - Arnold Lätti < M. Espenberg (1924) O. Loorits Endis-Eesti elu-olu, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Käsikirjades, mis mul olid, oli teateid selle kohta, kuidas Peeter Ungern-Sternberg, Evaldi isaisa, oli Villigeroode ära tapnud, kes ei olnud teda küllalt hästi teeninud. Verner oli merehädalisena sinna sattunud, kodukooliõpetajaks olnud ja siin asjale jälgile saanud. Kui krahv Stenbock sures (kes Suuremõisa asutaja oli) sai ta Suuremõisa omale. Malmi matnud Unger-Sternberg maneezhi liiva sisse (selle kohta oli rahval ka üks laul kokku saetud). Malmi proua tahtnud mannermaale põgeneda. Kuid mehed olid palgatud, et teda merde visata. Proua saanud aga aru. Mehed joonud ennast purju ja jäänd magama. Tuul ajand paadi ümber, madrused ja ema uppund ära, aga veikene laps pääsnud korgimadratsi pääl ära. Krahv Igelström võtnud lapse oma juurde. Laps seletanud oma isa tapmise ja ema uppumise loo ära. Krahv ühes von Gerndiga kutsunud Unger-Sternbergi oma poole pidule. Kui Unger-Sternberg saanud Parali kõrtsi juure, kus seisab kivi, millele rajutud "anno 1504 Jürgen Unger-Sternberg" (esimene siiatulnud Unger-Sternbergi nimi), võetud teda kinni. Pärast võetud tema abiline Kuusepalu Jüri kinni.

E 55149 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924). O. Loorits Endis-Eesti elu-olu, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Minu isa oli poisike olnud ja ukse pääle jooksnud, kui Unger-Sternberg Malvi ära oli tapnud. Ema saanud veel poisikese ära tõmmata, nii et teda keegi pole näinud. Surnukeha peidetud kangaposti sisse. Vereplekke pole saanud põranda seest välja ja olnud, kuni nüüd paarkümmend aastat tagasi põrandat uuendati.

E 55152 < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Isabella mõisa läheduses on kaks kivihunikut, nende kohta räägitakse, et kord vanapagan läinud Leigert maha lööma, korjand kaks taskut kiva täis. Kui Isabella kohale saanud, laulnud kukk kolmandat korda, pagana taskud rebenenud katki ja kivid kukkunud maha.

E 55158 (1) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelses oli suur mänd, kuhu raha pandi ja paiseid muljuti. Ka oli Meelses püha pärn.

E 55158 (2) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Keina kirikul oli tömp torn, sest Tõll olla otsa kividega maha löönud. Tõll olla Leigriga võidu kirikut ehitanud, Leigril saanud ilusam. Tõll viskanud vihaga Leigri ehitud Keina kiriku tornil torni puruks.

E 55159 (2) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kidaste järve lähedal turba lõikamisel tulid põhjast saarepuu halud välja (nüüd pole neid puid leida).

E 55161 (1) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tahkuna Läti sadamas olla lätlased käinud kalu püüdmas. Kui neilt selle eest maksu hakatud nõudma, läind nad ära, ähvardades kõige ahvenatega minna. Ja tõepoolest kadunud ahvenad sest saadik ära.

E 55166 < Tartu < Kolga-Jaani khk., Soosaare v. - E. Grau < 50-aastane talupoeg (1925). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanarahva jutt Virtsjärvest Vanasti olnud Virtsjärv praeguses Pilistvere kihelkonnas, Vitsjärve küla juures. Järv on väga kalarikas olnud. Kalu olnud nii palju ümbruskonna rahval süüa, et neist kõigil himu otsas olnud. Inimesed ei ole enam teadnud, mis nende rohke kaladega peale hakata ja muutunud järve vastu hoolimataks. Kord oli keegi naine kalaga lapse perset pühkinud, mille üle järv hirmsaste vihastanud. Ta tõusnud kohe kõige täiega õhku ja lasknud praeguse Virtsjärve kohale jälle maha. Kalarikkaks on ta ka tänapäevani jäänud. Endisel kohal on aga ainult üks veikene virtsajärv alles jäänud. Praegune Vitsjärv.

E 55167 < Tartu l. - E. Grau (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanarahvajutt Ihaste suurest kivist Kord oli Vanapagan Vooremäe pealt näind, et Tartus kirikut ehitatakse, sest Maarja kiriku torn olnud juba valmis. Ta oli selle üle hirmsasti vihastanud, võtnud ruttu suure kivi ja tahtnud sellega kiriku puruks visata. Kivi olnud aga liiga raske ja kukkund Ihaste mõisa alla Emajõkke maha.1 1 Kivi oli nii suur, et ta pealmine osa alati veest väljas oli. Ta oli otseliinil Vooremäe ja Maarja kiriku vahel. Kivi sai alles enne Ilmasõda Vene valitsuse poolt Emajõe puhastamise juures ära lõhutud ja jõest välja võetud. Seda lugu jutustas kord keegi vanem kalamees Emajõel, kui veel kivi alles oli. - Üleskirjutaja märkus.

E 55168/71 < Puhja khk. - Elmar Päss < Turm, u. 60 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Puhja kihelkonnas, praeguse Tiiru talu maa peal olnud varemini, s.o muistsel ajal mõis. Tiiru talu on valla kaardi järele Võllinge külas, tegelikult aga Pori külas ja nii kaks-kolm versta Reku sadamast eemal. Selle mõisa lähekonnas asunud järv ja nimelt Emajõe poole kalduval madalikul. Ei mõisat ega järve pole praegu olemas. Ehk küll kohalikud elanikud mõisaasemest teadsid palju rääkida, isegi juhatust anda - jäi see paik leidmatuks. Kahepäivase otsimise järele selgus küll üks teine ajalooliselt tähtis koht, nimelt rootsiaegne haud. Kas ta tõelikult seda oli nagu rahvasuu rääkis, jäi mulle seekord kahtlaseks. Oli pikergune kivilade, nii midagi sülda kümme pikk ja kaks lai. (Talu, kus see haud oli, ei ole praegu meeles, küla nimetus oli Nasja). Mis asjata otsisin, sellest teadis rahvasuu pisut enam. Mõisast, mille ase jäi mulle kätte leidmatuks, oli hiljuti veel üksikuid kiviseinu nähtud. Mõni vanem inimene teadis kivimajastki rääkida, mis mõisa asemel kokku varisenud. Telliskiva tükka oletati praegu veel seal kohal olevat. Muinasjutt mõisast käib nii: Kohalik mõisnik olla kuri inimene olnud (nõid?) ja rahvaga karmilt ümber käinud. Teda ennast ümbritsenud aga mingisugune saladuslik vari. Nii näituseks ei ole ta oma tuppa kedagi võõrast ega teenijatki sisse lasknud. Oma teenijatel ja kogu valla rahval keelanud ta kurjast ära mõisa all asuvas järves kalapüüdmise jaanilaupäeva õhtul. Veel saladuslikumaks muutunud asi sellega, et millalgi jaanilaupäeval mõisnikku ennast kodus pole nähtud. Vähemalt hoidis ta end just sellel ajal luku taga, ega andnud kellegiga kokku. Mõisas asunud paar sulast, kes olnud muidu tööle keskmised, kuid selle vastu agarad kalapüüdjad. Kalu saanud nad mõisa järvest ütlematu palju. Ehk küll mõisniku poolt mitu kalapüügikeeldu neile tulnud, on need töömehed ometi kord oma igapäevase harjumuse järele ka jaanilaupäeval läinud kalastama mõisa järvele. Nad võtnud järverannalt vana lootsikutüki ja kalasaak olnud esialgu üsna hea. Siis tulnud aga lootsiku alla seesugune suur kala, mis lootsikut ennast tahtnud ümber lükata. Kalal olnud läikivad soomuksed. Üks julgem ja nodikam töömehest haaranud sel puhul västra ja hõigates: "Jeesus Kristus siuna rauda!", löönud selle västraga kala. Kala ühes västraga selle peale kadunud. Natukese aja pärast tulnud mõisast käskjalg ja teomehed valjult kutsutud mõisa. Mõisnik olla oma järves supeldes haigeks jäänud ja keegi teine ei või teda parandada, kui need mehed, kes tema keelust hoolimata jaaniööl kalal olid. Teomehed kutsutud tuppa, kuid seal olnud mõisnik, lamades haigena voodis ja kalaväster aga kehas. Mõisnik käskinud teomehel öeldud sõnu korrata ja västrit kehast välja tõmmata. Teomees pole käsku täitnud. Suurem osa mõisahoonetest varisenud siis kokku. Järvgi, kus kalu püüti, kadunud ära. Järve koht ja mõisavaremed aga veel meie ajani alal hoidunud. Kooliõpetaja Turmi suust kuuldud, Puhjas 1923 a. Hr. Turmi vanadus umbes 60 a.

E 55176/7 < Vändra khk., Käru v. - ? (1925) P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, tark hiir, AT 68*, 11 t. Populaarne jutt lugemisraamatutes ja kalendrites alates Gresselist (1855) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord tuli hiir august välja ja nägi augu ligidal üht lõksu seisvat. "Vaata ometi," ütles ta, "seal seisab üks lõks! Olete teie ühed targad inimesed - seadnud kolme pilpaga raske telliskivi püsti ja pannud ühe külge tükikese pekki! Seda riista nimetavad nad hiirelõksuks! Meie, hiired, teame väga hästi, et niipea, kui me oma nina peki külge puudutame, langeb kivi maha ja lööb maia hiire puruks!" "Aga ometi," rääkis hiir edasi, "ega see peki nuusutamine üksi ei või kahju teha. Minul on aga peki hais üle kõige muu armas ja nuusutamisest ei või lõks kinni kukkuda." Ta jooksis lõksu alla ja nuusutas pekki. Kivi kukkus maha ja lõi maia hiire surnuks. Nõnda mõtlevad hiired alati, kui nad jahile lähevad.

E 55178/9 < Vändra khk., Käru v. - Marie Bamberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas pääsuke ja hunt saanud Siis, kui Jumal on maa peal käinud ja ta on ühte pulmatuppa sisse läinud ning palund süia, pulmalised hakkand kõik riidlema ja ajand ta välja. Pruut ja peigmees kutsund ta sööma. Kui ta söönud saanud, õnnistand noortpaari ning muut nad pääsukeseks ja pulmarahvas hundiks.

E 55186/8 < Vändra khk., Käru v. - Elise Dröner (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vaimu koputamine Ühe talus olnud üks tuba, kus igal öösel koputatud ahjus. Keegi ei ole julgenud enam seal toas magada. Ükskord tulnud üks vana soldat ja palunud öömaja, pererahvas võtnud ta öömajale, rääkinud sellest koputamisest ka soldatile. Soldat tahtnud kohe sinna tuppa magama minna, et näha saada, kes seal koputab ja küsind siis pererahva käest luba sinna magama minna, pererahvas lubanud kohe. Ta võtnud oma paki ja läinud sinna tuppa magama. Kella üheistkümne ajal hakanud üks koputama, soldat küsinud: "Kes seal koputab?" natuke aega olnud vahet, juba jälle koputud. Küsib teist korda, ei vastata midagi. Kolmat korda hakkab jälle koputama, siis tõuseb soldat magamast ülesse ja küsib: "Kes seal koputab?" Nii kui ta sai selle öelda, kui korraga langenud ahi praginal põrandale laiali. Ahjurusude vahel olnud suur kast kulda, mis muidugi sõnadega oli sinna pandud. Soldat võtnud kulla ja pannud kotti, läinud kohe öösel sealt majast minema, ilma et oleks sellest midagi pererahavale rääkinud ja vaimud olnud sellest ööst saadik kadunud, ei ole keegi enam kuulnud koputamist. Sest soldatist saanud kuulus ja rikas mees. Selle sai ta kõik oma julguse läbi. Sellega on siis selle jutul lõpp.

E 55198/200 < Vändra khk., Käru v. - Nadeshda Penu (1925) R. Põldmäe, eesti rahvanaljandid I, naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ja naine Oli kord üks mees ja naine. Naine oli hirmus kange lobisema. Kõik, mis kodus teada sai, seda külas rääkis. Mees aga oli tubli kütt ja kalapüüdja. Ükskord juhtus ta metsas püüniseid vaatamas käies rahaaugu leidma. Hakkas mõtlema ja arvama, kuidas raha tasa koju saada, sest et naine oli ju sihuke loba, et mis kuuleb, seda kohe teistele räägib. Mees oli sel päeval võrgust havi ja linnupaelast metsise leidnud. Ta vahetab need ära, metsise pani võrku ja havi paela. Läks siis koju ja ütles vanamoorile: "Mina leidsin metsas rahaaugu, homme lähme toome raha ära!" - "Mis juttu sa nüüd ajad, või sina leidsid rahaaugu!" ütles naine ja tahtis juba külasse rääkima minna. Aga mees ei lasknud. See öö läks mööda ja hommikul läheb mees ühes naisega metsa raha tooma. Järve äärde jõudes ütleb mees naisele: "Oota, mul siin püünis sees!" Ja kui saaki vaatama mindi, leiti metsis võrgust. Lähevad natuke edasi, näevad linnupüünist. Rahaaugule jõudes võetakse raha kottidega selga ja hakatakse koju poole minema. Taludest mööda minnes tahab naine jälle teistele rääkima minna, aga mees hoiab tagasi. Kus aga tee talusse pöörab, tahab naine juttu ajama minna, aga mees hoiab tagasi, ühes talus kiskusid koerad isekeskis. Mees ütleb: "Ära mine, naisukene, eks sa kuule, kuidas siin talus mees naise käest peksa saab, et teine üsna ägab käes." Naine kartis ja ei läinud ka sisse. Mees sai rahaga koju, ilma et külarahvas oleks teadnud. Tuli uus päev. Ei nüüd naine enam läbenud kodus olla. Juba vara hommikul jooksis ta külasse ja läks kohe senna talusse, kuhu ta õhtul pidi minema. Hakkas sääl siis rääkima, nii kuidas jõudis: "Me leitsime rahaaugu metsast, minu vanamees leidis juba tunaeila õhtul, aga oli juba hilja ja ei saanud ära tuua. Kaks kotitäit saime, nii suured kotid!" "Kust te selle rahaaugu siis leidsite?" küsis teiste peremees. "Sealt metsast ikka," seletab naine. "Läksime mehega kahakesi, vaatasime veel püüniseid: võrgus oli metsis ja püünises havi. Võtsime need säält ja läksime jälle." "Mis sa valetad!" ütles peremees. "Kes seda on näind, et metsis võrku või havi paela läheb!" "Usu või ühti, leidsime rahaaugu jah! Läksime siit siis just rahaga mööda, kui sinu naine sind peksis!" "Kas sa pead oma lori!" hüüdis peremees, "kasi minema, või ma löön sind luuaga!" Naine katsus, et minema sai, ega rääkind mehe asju iialgi külas teistele.

E 55204 < Vändra khk, Käru v. - A. Kontus (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Umbluu Umbluu on selle inimese õnnistamata luu, keda sala on ülekohtusel viisil surmatud. Pidapa raba põhjapoolsel serval on selgesti häält kuuldud, mis nagu ümisemine maa alt kostnud. See on seljandiku tee peal Kummuti silla juures. Kord on üks julge mees hakanud selle hääle peale minema. Saanud juure - olnud inimese sääreluu, karanud ja ütlenud humiseva healega:"Umluu!" Pääle poolööd jäänud ta vait. Mees matnud selle luu maha ja lugenud "Meie issa", pärast ei olla enam midagi näha olnud.

E 55209/10 < Vändra khk., Käru v. - Hilda Stümper (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu, päike, tähed Ennemuiste olnud taevas nii madalal, et käega katsuda võidud. Rätsepa lapsed läinud välja mängima ja hakanud sõrmedega taevasse aukusid torkima ja vaadanud taeva ilu. Vanataadil olnud sulane, see ütelnud: "Kergitame taevast kõrgemale! Lapsed lõhuvad meie katuse ära." Vanataat vastanud: "Las lapsed vaatavad." Varsti tulnud rätsep ja lõiganud kääridega suure tüki taevast välja. Siis tulnud rätsepa naine ja lõiganud sama suure tüki välja. Seda nähes ütelnud vanataat: "Kergitame taevast kõrgemale! Kurjad inimesed lõhuvad meie katuse ära!" Siis kergitati taevas nii kõrgele nagu ta praegu on. Rätsepa lapsed tegid tähed, mees ise kuu ja naine päikese.

E 55211/2 < Vändra khk., Käru v. - Leida Utrov (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Ennemuiste elanud mees, kes vaimusi ega tontisi ei kartnud. Ükskord näinud mees unes, et keegi temale oli rääkinud: "Võta suur pastlanõel kaasa ja mine otse läbi metsa kuni mõisahärra hobuste koppel vasta tuleb. Sealt mine üle aia kuni suure toomingani, sealt veel mõni edasi on rahakatel. Kui sa toominga juurde jõuad, tulevad sulle kõik vaimud ja vanapaganad vastu, ära sa neid karda, nii pea kui sa neid kartma hakkad, ei leia sa rahakatelt enam. Kui sa aga nendest väljagi ei tee ja edasi lähed, näed sa varsti maa seest sinist suitsu üles tõusvat, kus ümber sarvilisi, inimesi, koerakoonlasi ja kõiksugu tontisi on. Mine sinna juurde, viska suur pastlanõel suitsu sisse, selle peale käib pauk, vanapaganad kaovad ära ja rahakatel tõuseb maa seest suure käraga välja, võta rahakatel ülesse, mine kodu ja ära teel tagasi vaata." Mees ärganud ülesse, pannud riidesse ja hakanud läbi metsa mõisahärra hobustekople poole minema. Saanud aia juurde, läinud üle aia, näeb suure toominga, läheb sinna juurde, näeb kõiksugu vaimusi, mis temale unes öeldud, tema ei karda neid ja läheb edasi. Näeb sinist suitsu maa seest ülesse tõusvat, kus jällegi palju vanapaganaid ümber oli. Visanud suure pastlanõela sinna sisse, käinud kõva pauk, nii et mees sellili kukkunud. Rahakatel tõusnud maa seest välja, mees võtnud rahakatla maast ülesse, läinud kodu, ei ole ka teel tagasi vaadanud. Mõne aja pärast saanud temast rikas mees.

E 55225/6 < Vändra khk., Käru v. - Hilda Neidlich, 6. klassi õpilane (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatavasti näkineiu Kord läinud üks mees õhtul Käru mõisa pargist läbi. Korraga hüpanud põesa tagant neiu välja ja pakkunud mehele teretamiseks kätt. Mees võtnud tervise vastu. Neiu kutsunud mehe jõe ääre suure kivi otsa istuma. Mees läinud. Neiu hakanud laulma ja sulistanud jalgu vees, käskinud ka meest laulda, kuid mehel ei olnud hääd lauluhäält, sellepärast ta ka ei laulnud. Nüüd tahtnud neiu mehele jumalaga jätmiseks kätt pakkuda. Mees ei ole julgenud kätt vastu võtta, sest ta kartnud, et neiu tõmbab teda vette. Mees hakanud kodu poole minema. Natuke maad eemal vaatanud ta tagasi, kuid ei neidu kusagil.

E 55249/50 < Vändra khk., Käru v. - Alfred Naaris (1925) P. Kippar, eesti loomamuinasjutud, kellaga karu, Mt. 179 D, 13 t. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanasti käinud mesikäpp ühel mehel võõrsil ja teinud sedaviisi mehele palju kahju. Mees mõtelnud: "Mis ma sulle selle eest teen!" Leidnud viimaks nõu, mis järgmine oli. Mees toonud selle tarvis pool toopi mett ja toobi viina, valanud pange ja viinud pange sinna, kus mesikäpp kaera käis söömas. Kui sellega valmis oli, läks uudishimu pärast puu otsa, et näha saada, mis mesikäpp ka teeb, kui ta maiuseroa eest leiab. Mis mees näeb? Metsakuningas tuleb patseerides metsa poolt ja läheb just sinna, kus maiusroog ootab. Kohale jõudes kõdistab magus mee lõhn ta nina, aga sellegipärast ei julge ta pange tühjendada, vaid pistab käpa sisse ja lakub käppa. Võtab siis pange kahe käpa vahele ja joob selle tühjaks. Hakkab siis selle tagajärjel tantsima. Tantsib nii kaua, kui jalad enam ei kanna. Siis viskab end siruli ja hakkab norskama. Mees näeb kõike puu otsast, mis all sünnib. Mees arvab et nüüd paras aeg on, ja ronib alla. Karu juure jõudes võtab ta taskust kella ja paneb selle karule kaela, seob paela karule kaela umber ja läheb puu otsa, et näha saada, mis edasi sünnib. Seda talitust ja toimetust oma kallal ei tunne va mesikäpp mitte sugugi, sest ta magab alles rahulikult tantsuväsimust. Umbes poole tunni pärast ärkab ta üles. Üleval olles tunneb mesikäpp, et tal midagi kaelas on. Katsub esimese käpaga, aga - kinni mis kinni; katsub tagumisega - ei paremat ühtigi. Tõuseb siis püsti, raputab pead ja - mis ta kuuleb? Kell tiliseb talle vastu! Vaat nüüd saab karu alles vihaseks, tõuseb üles ja pistab minema, nii et maa müdiseb. Hiljem on nähtud seda mesikäppa oma kellaga ümber kolavat ja kaks teist ka olnud tal kaasas. Pärastpoole rääkinud mees lugu teistele ja viimati jõudnud jutt ka Tallinna kohtuherra kõrvu. Kohtuherra lasknud mehe oma juure tulla ja küsinud: "Mispärast ja kuidas sa kella karule kaela said?" Mees vastanud: "Tema käis minu kaeras, sõi ja tallas seda. Mina mõtlesin: "Mis ma sulle teen, mängin õige ühe vingerpussi sulle selle tasuks. Tõin selleks pool toopi mett ja toobi viina ja viisin need kaera. Tema jõi need ära ja jäi magama. Siis panin mina talle kella kaela." Kohtuherra kiitis mehe vahvat tegu ja andis talle selle tasuks kolmkümmend rubla raha.

E 55262 < Vändra khk., Käru v. - Minna Kommisar (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Seal kus mina elan, on mets ligidal ja seal on laps ära tapetud ja selle vaim peab käima metsast välja, valge kleitd seljas ja valge rätik käes. See vaim peab pool lendus tulema. Ja üks naisterahvas ketrab metsa ääres ja punased kerad veerevad ühe puu otsast teise puu otsa.

E 55265/6 < Vändra khk., Käru v. - Alma Villig (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
22.III.25 Õiglased naabrid Jüri ja Aadu olivad head naabrid olnud. Kord künnud Aadu enese põllul, mida hiljuti oma naabri Jüri käest ostnud oli ja mõtted vaevanud tema pead: "Kaks aastad oli juba viljaikaldus olnud ja loomade kasvatus viletsasti läinud, sellepärast olen väga viletsas seisukorras ega tea, kuidas oma perekonda toita." Vaevalt olnud ta oma mõtted lõpetanud, kui sahanina vastu üks asi müksatades kõlisenud. Hobune jäi seisma ning kündja näinud mulla peal plekist kastikest, mis kasetohuga ümbritsetud olnud. Aadu koorinud kasetohu ümbert ära ning võtnud kastikese lahti, mis kuldraha seest täis olnud. Nüüd olivad tema raskemeelsed mõtted kadunud ja rõõm asus nende asemelle. Ta võtnud kasti kaenlasse ja rutanud kodu poole, et naisele oma õnne näidata. Teel tulnud aga järgmised mõtted Aadule meelde: "Kas ma võin seda raha omale jätta ehk ma küll selle põllu ostnud olen?" Nagu ta kuulnud, olnud Jüri isa väga rikas mees, kelle varandus järsu surma põhjusel pärijate kahjuks kaduma läinud. Vist peitis Jüri isa sõja ajal selle rahakasti põllumullasse ja ei saanud seda lastele enne surma enam teatada. Nõnda on siis naabri Jüril seda suurem õigus omandada, kui minul. Niisuguste õiglaste mõtega sammunud ta kohe naabri juurde, pannud kastikese lauale ja kõnelenud: "Vaata, selle kastikese leidsin ma põldu kündes, mida hiljuti sinu käest ostsin! Põllu hind on küll makstud, aga siiski arvan, et sinul seda varjule peidetud raha on suurem õigus pärida, kui minul. Võta teda ja hoia omale. Võibolla ehk on ta sinu isa poolt sinna pantud." Kui Jüri oma naabri suust niisugust juttu oli kuulnud ja kastitäit kuldraha näinud, siis oli ta väga liigutatud, nõnda et rõõmupisarad silmist jooksid. Ta hakanud Aadu kaela ümbert kinni ja hüüdnud: "Oh minu õiglane ja hea naaber, nüüd oleme mõlemad hädast peastetud! Sinu truudus ja õiglane meel on kõikidest eesõigustest üle! Meie jagame leitud raha enesti vahel ära ja katsume edaspidi ka õiglaselt elada!" Ja nõnda see ka sündinud. Nad elanud kõige oma eluaja rahuliselt nagu head naabrid, aidanud sagedasti ühteist nõu ja teoga.

E 55270 < Vändra khk., Käru v. - Magda Herodes, 5. klassi õpilane (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Muinasjutt Kord oli üks mees unes näinud, et ühest kohast metsa äärest sinist suitsu ülesse tõusnud. Hommikul, kui mees ülesse tõusnud, mõtelnud ta, lahen õige vaatan, mis seal metsa ääres on. Kui ta metsa ääre jõudnud, näinud ta, et suits ühe kännu alt tõusnud. Mees rutanud kodu, toonud labida ja hakanud kaevama, kaevanud niikaua kui puujuurika alt rahapaja sang nähtavale tulnud. Nii kui ta edasi hakanud kaevama, vajunud pajasang kohe uuesti maa alla ja võib olla, et ta praegu veel seal on.

E 55272 < Vändra khk., Käru v. - Lisette Birkfeldt, 5. klassi õpilane (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ennemuiste käinud üks mees veskil. Ta jäänud väga pimedaks, jõudnud metsa vahele, temale tulnud suur mees vankrile, et hobune ei ole jõudnud vidada. Ennemuiste vaimud kartnud hunte, peremees hüüdnud: "Hundale, hundale," ja mees teinud hirmust häält ja jooksnud metsa. Teinepäev on peremees käinud seal kohal vaatamas, seal maas olnud sinivesi ja hundijäljed.

E 55273/4 < Vändra khk., Käru v. - A. Ringenberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elas kord vaene mees. Tema ei olnud mingisugust rikkust. Ta elas vases saunaurtsikus. Saun oli väga vilets, vilets, tuul puhus palkide vahelt sisse, kus ka tükati riidenarud ette olid topitud. Teised inimesed elasid ilusates majades ja olid rikkas, sellepärst hakkas ta nurisema, et ta nii viletsesti pidi elama. Ühel õhtu oli ta väga mures, tal ei olnud enam suutäit leiba, mis oleks võinud suhu pista ega ka kopikat raha, millega oleks võinud omale ja oma naise-lastele leiba osta. Siis läksivad nemad voodisse. Naine ja lapsed jäid varsti magama, aga vanamees ei jäänud magama, ta oli kaua üleval ja mõtles seda, kuidas ennast ja oma peret toita. Viimaks jäi ta suurte mõtetega magama. Seal näidati temale unes, kuidas rikkaks saada. Mine neljapäeva õhtul ühe suure tamme alla, mis asub teeristi vahel, koputa jalaga kolm korda vastu maad. Siis tuleb suure habemega mees nähtavale, jutusta habemikule, mis soovid, siis täidab ta sinu soovimise silmapilk. Hommikul, kui vanamees üles tõusis, hakkas ta neljapäeva õhtut ootama. Kui neljapäeva õhtu kätte jõudis, läks ta teeristi vahele metsa suure tamme alla. Koputas jalaga kolm korda vastu maad, kohe ilmus suure habemega mees nähtavale, küsides vaeselt mehelt: "Mis teie soovite?" Vaene mees kostis: "Lubage mulle nii palju kulda, et võiksin oma perega surmani õnnelikult elada." Kohe kadus metsavana tamme alla. Tuli varsti suure kullakotiga tagasi, andis kullakoti mehe kätte ja kadus enne veel, kui vaene mees tänada oleks saanud. Vaene mees sai nii palju kulda, et vaevalt koju jõudis viia. Teisel päeval vara hommikul läks tema turule, ostis omale leiba, liha, võid. Ostis veel uued riided omale, naisele ja lastele. Varsti ostis ta omale linna ilusa sakste maja ja kõik, mis neil vaja oli. Vaene mees sai suureks, toredaks ja rikkaks, ta elas surmani õnnelikult. Kulda jäi tema lastele veel tükiks ajaks tarvitada.

E 55277 < Vändra khk., Käru v. - Alma Bamberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahaaugu leidmine Korra läinud minu vanaisa veist koju ajama. Tänava ääres oli parajasti sööt üles küntud. Isa läinud ka just aia äärest, sest kesk teed oli porine. Korraga näinud, mis asi see läigib sääl. Läinud üle aia, näinud raha. Mul seda küll hästi kui palju ta sealt sai, aga niipalju ma tean, et muist sai mõisahärra Rentlile viidud, sest siis oli alles orjaaeg.

E 55279/80 (2) < Vändra khk., Käru v. - Sulev Olberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Imelik kast Ennemuiste elanud vaid keegi parun, kes rahvalt öötööd nõudnud. Talle pole igatahes kubjastest ja kiltritest jatkunud, vaid enamasti igal ööl käinud ta piilumas, kas rahvas kõik tööl. Kord leidnud ta maast kasti, mille kaane peale kirjutatud: "Kes kasti üles tõstab, saab kasti omale." Kast olnud nii väike, et parunil näis nalja asi teda tõsta, kuid võta näpust! Parun ei jõudnud kasti liigutadagi! Mis nüüd teha? Omale tahtis ta kasti saada. Parun kaval mees, kutsunud talumehe Suuresauna Jaagu oma juure, lasknud kasti üles tõsta ja teinud siis lahti. Kast olnud tühi. Pahal meelel andnud parun kasti Jaagule. Jaagu kodu leitud aga, et kastis kuld on ja mida enam sealt ära võeti, seda rohkem teda oli. Parun saanud sellest kuulda, nõudnud kasti näha. Näidatud, et kast tühi. Parun vaadanud, et on, kuid näinud väikest auku kasti põhjas, pistnud sinna nõelaga, kohe hüpanud kastist välja tuli ja põletanud paruni ära. Uus parun olnud vallarahvaga palju parem. Kast kadunud varsti ära, kuid Jaagul olnud niipalju varandust, et surmani õnnelikult elanud.

E 55281 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanaaegne klooster, vist Padise filiale olnud enne Lümandu mõisas. Kloostri müürid, mis 1,5 m. paksud on mõisa viljaaidaks ümberehitet. Säält olla ka mingisuguseid kindla aastaarvudega kive leit, mis olla kuhugile Tartu muuseumile ant. Legende. 1. Kloostrist praeguse sõidutallini, kus mingi vallikoht olnud enne mingisugune maaalune tee. 2. Aidaks ümber ehitamisel tahtnud juut müüre 3000 rubla eest ära osta. Tal olnud teada, missuguse sees suur varandus olevat. Mõisnik pole müünud.

E 55282 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Varandust olla Velise valla Vanamõisa küla Indreku talu karjamaal endise Vanamõisa tiigi kaldal. Kui kaksikute musta härgadega seda kohta künda, siis saab selle varanduse kätte. Korra katsunud keegi kahe musta kukega õnne, teind neile ka väikese adra järele, kuid pole midagi adra otsa hakand.

E 55283 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tammiku mägi Sõttküla mõisas Tammiku talu põllus. Sääl olnud enne loss. Tammikust umbes 130 m. kagu poole on Väike Tammik, sääl olnud surnuaed. Tammikul kasvavad tammed, kased, kuused, lepad, pihlakad ja sarapuud. Ta on umbes 1,2 m. ümberkaudsest põllupinnast kõrgem. Tammiku keskel mingisugune auk, mis sinna kruusakatsumiseks teht, kuid kruusa pole säält saadud. Väike tammik liivane. Sääl kasvavad ainult lepad ja männid. Ka ümbrusest veidi kõrgem.

E 55284 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karukivi Lümandu nõmmes Kükita kõrtsi ligidal, Pärnu maanteest umbes ligi kilomeeter lääne pool ja nõmmest läbi tulevast Kükita kõrtsu teest umbes 50 meetrit põhja pool. Kivi umbes kuus meetrit pikk ja kolm meetrit lai. Teise otsa all loomulikust lubjakivist jalg. Umbes 1920 aastal on kivi keskelt pooleks vajunud, mida rahvas usub mingisuguse varanduse otsija töö olevat. Kivi alla olla kaks või kolm poola, vene või eesti vürsti kõige varandusega maet.

E 55288 < Märjamaa khk., Lümandu k., Aasa t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvriallikas Asukoht Lümandu (Limandu) küla Aasa talu põllus Mardi ja Antsu talu Kabelimäest lääne pool. Allikast viidi enne tervisevett ja käidi sääl ohverdamas.

E 55289 < Märjamaa khk., Paeküla, Laasi tl. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pauna allikas Asukoht Paeküla (endine Soosvere küla) Laasi talu heinamaal Paunaotsa saunade ligidal. Allikas käidi ennemalt haigusi arstimas. Ohvriks toodi igat sorti vilja nartsu sisse seotult, mis allikasse visati. Mõnikord ohverdeti ka raha. Allikast olla ka tervisevett viidud.

E 55290 < Märjamaa khk., Paeküla, Joosma Uueda t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Valgeallikas Asukoht Paeküla Joosna Uueda talu heinamaal talust umbes 1 kilomeeter põhja poole, Pärnu maanteest NO poole. Allikas valge lubjase põhjaga, ligi üks meeter läbi mõõta. Ümbruses rohkem lahtiseid allikaid ei ole, on ainult umballikaid. Allikas käidi enne silmi arstimas ja vistrikke (maa-aluseid) kaotamas. Arstimisel viidi allikasse ka ohvreid. Rahu olnud allikas veel hiljuti näha.

E 55291/1a < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Märjamaa kihelkond Paeküla Kõrtsu talu Mustallikas Asukoht Pühajões, läänepool Pärnu maanteed. Paeküla Posti kõrtsust umbes 200 m. läänepool Kõrtsu talu heinamaal Uiste villavabriku ligidal Paeküla ja Sõtke piiril. Allikas on õige tüma ja sügav, mitme auguga, kust vesi ülesse keeb, kuid augud pole siiski nii suured, et neist loomad alla mahuks nagu legendid räägivad. Ka on neis õige palju sisselangend puid ja risu, mis olla osalt ka selleks aet, et loomad sisse ei vajuks. Talvel mõnikord suure veega külmada ka allikas kinni, kuid suuremalt osalt olla ta alati lahti. Üldse on Pühajõgi väga allikarikas, kuid Mustallikas on neist kõige suurem. Mustallikasse tood enne haiguste arstimiseks mitmesuguseid ohvreid. Legende: 1. Mustallikas olla ämbri täis kulda varjul. Korra tahtnud keegi seda kätte saada, lasknud nööri põhja, et sääl pidatud kullaämber otsa pandama. Tõmmand nööri välja ja sääl otsas olnud verine veise pää. 2. Enne olnud Mustallikas põhjata. Korra künnud tüdruk härgadega Kõrtsi ees, härjad hakand kiili jooksma ja jooksnud kõige adra ja tüdrukuga allikasse, kuhu nad ka kadund. 3. Kunagi Kõrtsus sõnikuveo ajal hakand hobune lõhkuma ja jooksnud kõige vankriga allikasse, kuhu ta ka kadund. 4. Korra tahtnud keegi ka katsuda, kui sügav Mustallikas on pannud paja raskuseks köie otsa ja lasknud põhja. Välja tõmmates pole pada enam otsas olnud: selle asemele olnud verine härja pää.

E 55292 (1) < Märjamaa khk., Sõtke k., Kamsa t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karuallikas Asukoht Sõtke külast (Sõtkülast) umbes üks kilomeeter lääne pool Kamsa talu heinamaal 6-8 m. teest lõuna pool. Savise põhjaga sinise ilmega allikas, diameeter umbes neli meetrit. Kui loomal täid pääl olid, siis pandi täisid klaasi ja viidi klaasiga sinna allikasse, millest siis täid kadusid.

E 55292 (2) < Märjamaa khk., Sõtke k., Kamsa t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maa-aluseid ja muid vistrikke hõõruti soola ja leivapurude seguga, millele veel natuke hõbevalget ohuks hulka kaabiti (hõbesõrmuse või -raha küljest) ja viidi siis see segu pääle hõõrumist neljapäeva õhtul ehavalgel Karuallikasse.

E 55293 < Märjamaa khk., Haimre v., Lokuta k., Jaagu t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiieauk Asukoht Lokuta küla Jaagu talu põllus vastu Järrküla piiri. Enne olnud sääl lohus väikene kivivare, millele pudelites mitmesuguseid andeid toodi. Põllus on praegugi veel näha pudeli- ja klaasitükke. Enne kasvand sääl pajud. Nüüd küntav põld. Jungi teate järele kasvand sääl enne suur hiiepuu, millest küll rahvas praegu midagi ei tea. Hiieaugus arstiti mitmesuguseid nahahaigusi nagu maa-aluseid ja sügelisi.

E 55294 < Märjamaa khk., Vanamõisa k., Rääsma t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Iieauk asukoht Velise valla Vanamõisa küla Rääsma talu põllus, talust edela poole põllus, suurele maanteele minevast teest loode pool. Madal koht. Enne käidi sääl mitmesuguseid maaaluseid, sügelisi ja muid kärnu arstimas, milleks sinna ka andeid toodud. Loode pool Iieaugust on mägi, mille pind ja põhi ümbruses olla ainuke soodne koht tammemetsale. Arvatakse, et sääl enne hiietammik olla kasvand. Kindlaid traditsioone sellest ei ole.

E 55296 < Märjamaa khk., Haimre v., Mõisamaa k., Alt Räema t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Iiemägi Asukoht Mõisamaa mõisast umbes 170 kraadi sihis Paaduotsa küla poole vastu küla põlde Raema talu karjamaal väikese lepikuga kaet. Iiemägi on tasane maa, lääne pool mäge on madal maa, milles ka saviauke. Savi võtmisel olla mõnele võlve vastu tulnud, mille all olnud enne piinakeldrid. Enne olnud sääl ka mingisugune rahaauk.

E 55301 < Anna khk., Vanamõisa k. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikivi Kivi asub köster Vahteri põllul hooneist ida pool ja üsna nende ligidal. Kivi on umbes neli meetrit kõrge, üheksa meetrit pikk ja viis meetrit lai. Jungi teatel on pääl kaks lohku ja ühe külje sisse raiut kolm trepiastet. Praegu on kivi pääl paiguti üsna paks mullakiht ja idapoolsel otsal isegi sirelipõõsas. "Trepiastmed" on väiksed konarused ühe kivi nurga küljes, mis trepiastmeid meele tuletab. Rahvajutu järele olla kivi all palju varandusi peidus. Ka olla sääl sinist tuld nähtud.

E 55303 < Anna khk., Pujatu k. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvriallikad Allikad asuvad praegu Pujatu veski krundi sees, varem aga Möldre talu karjamaal. Asukoht on üsna veski ligidal, samuti jõe kaldast mitte kaugel, veskist natuke Möldri talu poole. Ümbrus on tasane ja madal maapind soine. Allikaid on kaks. Ühest läheb soost läbikaevet kraav üle. Sellele on ümber rakked ehitet. Teine asub säälsamas ligidal, on kinni vajund, võibolla muutub varsi kohtki tundmatuks. Endine mölder olla allikaist palju rahu leidnud.

E 55304 < Anna khk., Purdi mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuningtamm Asub Kõel Purdi mõisa ligidal Väikse Väljamäe juures.

E 55305 < Anna - ? (1924) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühajärv Pühajärv on väike järveke rabade ja metsade keskel, Võõbust (Mustla ligidal) paar kilomeetrit ida pool. Järve olla ohvreid viid.

E 55308 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Matusekoht (?) nn Võllastemägi, asukoht Kurna mõisa männikus, mis algab Kurna mõisast umbes 1 kilomeeter lõuna poole. Nimetet mäe ümbruses on erilised madalad kohad, kuhu koguneb kevadel ning sügisel vett, neid nimetatakse Surnute loigud. Samas männiku ääres Nõmme talu põllul on umbes paarkümmend vana jämedat mända, mille kohta liigub rahvajutt, et nad rootsi soldatid olla.

E 55311 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikoht nn Taaralaski magi, asukoht Rae vallas, Pajuba külas Uuetoa maa pääl, keset kiikuvat sooheinamaad. See on 150 meetrise läbimõõduga ning 3 m. 68 cm. kõrge ümargune mägi, mille keskel on 8 m. läbimõõduga ning 40 cm. sügav lohk, kus arvatavasti ohverdamise koht asunud. Mäel kasvab hõre lepa- ning pähklapuu võsa, kuna ümbruses tüma soo on. Rahvajutu järele asuda keset mäge lohus rahaauk, mille kättesaamise kohta liigub rahvasuus järgmine jutt: keegi kohalik talumees kuulnud unes: ta mingu pühapäeval kiriku ajal kell 12 Taaralaski mäele ning kaevaku keset mäge lohust, siis leiab ta võlvitud raudukse, mis varanduste juure viib, sääljuures ei tohi ta sellest enne kellegile rääkida. Nähtavasti on keegi selle pääle sääl kaevamas käinud, sest keset mäge lohus on hiljuti kaevat mõne jala sügavune auk.

E 55312 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiieallikas, asukoht Lae vallas Loovälja talu heinamaal, Loovälja talust umbes 3/4 kilomeetrit S-W poole, Vapra talust umbes 1/4 kilomeetrit N.poole. Allikas asub mõnikümmend meetert põllust, heinamaa servas, mille ta oma veevooluga on pehmeks sooks muutnud. Ümber allika on 5 m. ulatuses suuremaid ja vähemaid graniitkive, mis sinna kokku kant näivad olevat, sest mujal heinamaal ümbruskonnas kive ei leidu. Allika põhjast on leit mõni aasta tagasi puhastamisel inimese hambaid, mis Tallinna muuseumi on toimetet. Tõenäolisem näib, et siin kunagi umb. 30 kaugusel asuval kõrgemal künkal, kus nüüd heinaküün asub, inimese asukoht on olnud ning allikas kaevu osa on täitnud. Rahvajutu järele olla sääl aga ka arstimise mõttes silmi pesemas käidud.

E 55314 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiekoht. Asukoht lehmja mõisast 1/4 kilom. N-O poole. Jüri kiriku ja Lehmja mõisa vahelise tee äärel, tuntud Lehmja tammiku nime all. See on umbes 3/4 ruutkilomeetri suurune väikestekühmuline maaala, kus paas ju mõne tolli sügavusel ilmsiks tuleb, kaetud vanade madalate jändrikute tammedega, pärnadega ning pähklapuudega. Tammiku S-O poolses nurgas, ühel veidi kõrgemal kühmul võib märgata just kui oleks kuus põlist pärna ringina ümber kühmu, mis umbes 7 meetrit läbi mõõta, keskelt tühi ning mille tsentrumis umbes ? meetri sügavune lihk on. Arvatavasti on see koht ohvrikohaks olnud. Samas tammikus tee kaldal kasvavad kolm vana kidurat tamme, mille kohta rahvajutt, et need kaks vasakut kätt pruutpaar ning üks paremat kätt teed katoliku papp olla, kes äripäeval kirikusse laulatusele sõitnud, Lehmja tammiku vahel aga selle trahviks tammedeks muutunud. Jungi Mss. 111

E 55316 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiekoht (?) nn Taarimägi, ka Taaratamme mägi. Asukoht Jüri kirikumõisa heinamaal, Lehmja mõisa piiril, Kautjala küla läheduses, umbes 2 vakamaa suurune pikaldaselt tõusev kink, millel kasvavad üksikud puud ning tammevõsu. Ümbruskond 5-6 dessatiini suurune aruheinamaa, mis kaet sarapuu-, kase-, haava- ning tammevõsaga. Rahvajutu järele tarvitanud vanad eestlased seda kinku hiiekohaks.

E 55318 < Rakvere khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõrma küla Toomarahva talu Viherkõrve metsa põllul on põldkraavi kohal maakivi 3,2 x l,8 m. suur ja umb. 1/2 m. kõrge. Kivi on graniidist ja kannab nimetust Kalevipoja kivi. Selle ülapinnal, mis on kumer, sea selja moodi, on loomulik, 70 cm pikk, 6-7 cm lai soon nagu üheteraga mõõk, kus kaitseraud on väljaraiumata.

E 55319 < Rakvere khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiekoht, nn Hiiemägi, asukoht Vaekülas Hiiemäe talu maa pääl, mis asub mõnikümmend meetert raudteest N pool, Vaeküla jaamast umb. 1 km Rakvere pool, sääl kus Narva maantee üle raudtee läheb. See on mõnikümmend meetert läbimõõta mägi, millel praegu asub tuuleveski. Varemal ajal kasvand siin mäel vanad tammed. Rahvajutu järele olla siin vanade eestlaste ohvrikohad olnd ning selle tõttu olla siinne ümbrus ka kaitstud sõdade ning muude õnnetuste eest.

E 55321/1a < Rakvere khk., Raudlepa k., Matsimadi t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikergune kivi, nn Toolse rannamehe tütar, ka veel Pikk kivi nimetab. Asukoht Kaarli vallas Raudlepa külas Matsimadi talu põllus, Vana-Kaarli mõisa poole mineva tee ääres. Talust, mis asub teekäänakul umb. 1/4 kilom W. pool. See on paari meetri kõrgune inimese kujuline graniitkivi, ta ligiduses on teine suurem, mida rahvas nimetab Varanduse kirstuks. Korra olla keegi talumees selle kivi oma õue viind, siis sunnitud aga sama kohta tagasi viima ning viindki kivi tagasi. Ta kohta liigub rahvasuus järgmine muinasjutt. Korra elanud üks väga rikas rannamees, kel olnd tütar, kes ühtki kosilast vastu pole võtnd, pidand kõiki vaeseks. Viimaks sõitnud keegi must mees kosja seitsme musta täkuga, võetudki kosjad vastu. Kosilane olnd aga vanakuri ise. Peiukoju sõidul muutund pruut Toolse mäel kiviks ning samuti ka varandusekirst, kuna ta hinge kurat põrgu viind. Ühe andmete järele olla ta varandusekirst praegu Katkutaguse talu metsas - kivi asukohast umb. 1 km N pool. Teiste andmete järele aga pika kivi läheduses ning kirstust paista välja punane lint. Tee Raudlepa külast Rakvere poole kututakse tänini selle järele Pikakivi teeks.

E 55322 < Jõhvi khk., Illuka v., Edivere karjamõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Linnamägi Rahvajutu järgi asunud mäel rikas linn, mis aga maapõhja vajunud. Lohud olla tänavate asemed. Linna olemasolu tõendada see, et keegi vanaeit mäelt kord ühe telliskivi leidnud. Kusagil peituda rauduks, mille taga suur varandus. Et seda varandust otsitud tõendavad mitu kuni 1,5 m. sügavad augud. Mõne jutu järele pidada ka mäel viirastusi nähtama. Erilist nime rahval mäe jaoks ei ole, hüütakse lihtsalt linnamäeks. Mingisugustest leidudest rääkida ei teata.

E 55323 < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Saara k. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ahervars Küla lähedal soos ühel mäeseljandikul tunduda aelgesti müüride asemed. Rahvas arvab siin varandusi maa-aluses keldris peidetud olevat.

E 55325/5a < Viru-Jaagupi khk., Põlula v., Lavi k., Pealmise t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikivi Kivi asub raiesmikus, künkal, võrdlemisi lähedal talu elamust. Kivil tassisarnaseid ohvriauke peal ei leidu. Ta alaneb idast lääne poole. Kivi näib kohale toodud olevat, teda ümbritsevad neljas nurgas vähemad, istepingi-taolised kivid, suurest kivist umb. 2 m. eemal. Kivi ise on 2 m. pikk, 1,4 m. lai ja 1,3 m. kõrge. Ta asub mööda voolavast allikast umb. 38,5-39 m. eemal põhja pool. Allikas voolab läänest itta ning on kuulus kaugel oma haruldase hea ja selge veega. Rahval olnud usk selle allika vee tervendavasse mõjusse. Tihti pestud silmi allikas, see andnud koguni nägemise tagasi. Seepärast nimetakse teda Silmaallikaks. Veel möödunud 1923. a. suvel tulnud keegi poolpime vana naine allika juurde silmade pesemiseks. Naine võrdlemisi kaugelt pärit. Peale silmade pesemist ohverdatud mainitud kivil (v. kivi plaan). Sellest kivist vähe maad SE poole, allikast umb. 16 m. on täiesti ümmargune raudkivi, dm. 1,4. Võimalik, et kivist soovitud kord veskikivi valmistada, sest minevikus seisnud siin läheduses ojal veski. /joonis/

E 55326 < Helme khk., Aitsaare mõis - ? < Timpmann, proua (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikoht Madi talu omaniku pr. Timpmanni teatel olnud Atsaare mõisa põllus ohvrimänd, mille mõisa rentnik Glaeser umbes 60 aasta eest laskis maha raiuda.

E 55327 < Helme khk., Koorküla v., Mäe-Pikre t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiekoht Asukoht. Koorküla vallas Mäe-Keisri talu maal, Laksi talu piiril talude vahel. Kirjeldus. Koorküla õpetaja hr. Ruuti teatel olnud mainitud kohas kõrgel savisel künkal hiis, mis juba mõni aeg tagasi ära hävitati.

E 55328 < Helme khk., Koorküla v., Mäe-Pikre t. - ? < Ruut, Koorküla õpetaja (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikoht Asukoht. Koorküla vallas Mäe-Pikre talu maal, Pikre järve lõunapoolsest otsast umbes 350 meetrit. Kirjeldus. Kõrgel künkal mänd kasvamas, ennem olnud ka kive ja kasvanud hiis. Toodud Pikrile ohvreid. Koorküla õpetaja hr. Ruuti teated.

E 55331 < Helme khk., Riidaja mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põrgu laan ja org Riidaja vallas vastu Vooru valda nimetakse üht suurt metsa Põrgulaaneks. Vanal ajal olla sääl metsas vanatonte palju elanud ja säält ka muisse kohtdesse öösisel ajal käinud. Vooru vallas, arvata kolm versta Põrgulaanest, on üks org, mida Põrguoruks hüütakse etc. K. Meili käes olla ka üks tema enda leitud kivikirves. Vooru vald kuulub Tarvastu kihelkonda. Põrgulaan on suur mets Riidaja mõisast kirde ja põhja pool. Ei kuulnud inimestelt midagi sarnast, mis kohta kuidagi eelajalooga seoks.

E 55332 < Helme khk., Helme v., Jõgeri t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjakivi Asukoht. Helme vallas Jõgeri talumaal Helme surnuaiast umbes 150 meetrit põhja poole. Keisri jõe oru kõrgel kalda äärel. Kirjeldus. Kivi asub talu karjamaal, mis on kohati võsaga kaetud sööt. Kivi päälmine külg on maapinnaga ühekõrgusel, päält tasane, ainult kaks suuremat lõhku või auku sees. Päälmise külje laius on 83 cm, põhja-lõuna sihis ja 82 cm lane-ida sihis. Augud on pikergused ja asuvad kõrvuti, kujutavad nagu istme ase, istudes näoga põhja poole. Läänepoolne auk on 47 cm pikk põhja-lõuna sihis, 31 cm lai lääne-idasihis ja 8 cm sügav. Idapoolne auk pole mitte paralleelselt lääne poolsega, vaid umbes kirde-edela sihis pikergune, 52 cm pikk ja 31 cm lai. On raske otsustada, kas augud on inimeste tehtud või looduse sünnitatud.

E 55342 < Helme khk., Patküla v., Miku t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikoht Asukoht. Patküla vallas Miku talu põld Solli talu piiril. Kirjeldus. Taraski talu perenaise pr. Luise Tellingi teatel olnud neljanurkne maatükk, kraav ringi, vain; metsa ja võsa kasvand ümber, kasvanud ka üks suur puu. Selle vainul olnud kivi, mille pastor Behse ja Löve härra Robert Andrep (+ 1877 a.) maa sisse lasknud. Pragu on koht põld. Märkus. J.Jung, Muinasaja teadus, 11 lk. "Ohvrihiis olnud Patküla vallas Miku ja Solli talu vahel, mida õpetaja Behse ja kihelkonna kohtunik von Andrep ära olla lasknud hävitada."

E 55343 < Helme khk., Taagepera v., Kolgi t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikivi Asukoht. Taagepera vallas Kolgi talu põllus mõisast kiriku juurde viivast maanteest 45 sülda ida poole. Kirjeldus. Asub Ahne ehk Õnne jõe poole kallakus põllus. Läänepoolne äär ulatab 40 cm maast välja, kuna idapoolne äär maapinnaga tasa on, nõnda et põldu harides adra ja äkkege üle käies sellele äärele mulda on kandunud. Päält tasane ilma aukudeta, peaaegu ruudu kujuline, mille külg 120 cm pikk. Kivi ümbrusest olla leitud vanu rahasid, mis kaduma läinud. Keegi Türin'i nimeline isik, kes olnud vanal ajal tuntud kui nõid ja "arst" teadnud rääkida, et see kivi olla ohvrikivi.

E 55347 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Punamäel olnud Vene ja Rootsi sõjaväed 7 aastat vastamisi (teised olnud mingi teise naabruses asuva mäe pääl). Rootslased taganend siit ida poole raba ja soo mööda puupakkudest tehtud teed, nimelt Kärsa veski alla. End. Antu mõisa omanik Harpe kuulmist mööda olla rootslased Punamäge sõjas poolakate vastu kantsiks tarvitand. Viimaks olla rootslased poolakate eest nn "poola sõjateed" pidi Kärsa poole põgenend. Nimetatud pakkudest tee on praegugi veidi tunda, seda mööda käib jalateerada. Metsaülem (praegu metsnik) Messak on selt teelt kord paari kannuseid leidnud. Kolmas jutt kõneleb, et venelased ja rootslased sõjas vastamisi seisnud, ühed Punamäel, teised Liigvalla mäel ja lasknud üksteist üle Nõmme küla suurtükkidega. Neljandad kõnelevad, et sääl daanlased ja sakslased vastamisi sõdinud.

E 55348 (1) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Endine Antsu mõisa maa Punamäe maalinn Arvatakse, et Punamäes rahaauk peituda, tulla ainult õigest kohast kaevata. Mitmele olla rahaauku unes näidatud ja kästud kaevama minna. Isegi üksikasjalised õpetused leiukohta olla unes antud. Mitmed on siin kaevand, enamasti ikka öösi. Teised tõendavad, et raha ju välja võetud. Nimelt tulnud kord rootslased kaartidega ja võtnud mõõtmise järgi raha välja. Teised ei tea, et kaevajad just rootslased on olnud, tulnud vaid kord mees kaartide ja paberitega ja kaevand rahakasti välja.

E 55349/9a < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoja mälestused Kalevipoja künnivagusid nimetatakse kahes kohas Porkuni ümbruses. Uks algab Rakvere lähedalt, ulatab kuni Tõnuvere külani (nn Jupri mäed) pikk kitsas mäeseljandik. Teine algada Lassila mõisa metsas (Kadrina kihelkonnas). Metsas olla vaod selgemini tunda kui põllul. Pääle kündmist heitis Kalevipoeg magama ja hundid tikkusid hobusele kallale. Põgenedes jättis hobune suured jäljed järgi. Need olla paari viisi iga 2 versta taga kaks auku kõrvuti. Ka Antu metsas leiduvad metsajärved (kokku umb 7) olla Kalevipoja hobuse jalajäljed. Assamalla luhas saanud hundid hobuse kätte ja murdnud maha. Riismed sünnitanud üksikud künkad. Nahk - Assamalla luht olla just hobuse kujuline. See paista eriti hästi silma kevadeti suurvee ajal kui luht vett täis. Suvel olla sääl punakas rohi kui verine nahk. Salu mäel (Joosep Lasseli talu) olla sadula koht. Maksa mäel (Otsa talu, om. Lindemann) - maks. Tühaaugu mäel tühemused. Oti mäel (Sanderi talu, om Lõuke) ohjad. Risu mäel (Treiali talu) rihmad. Abaja mäel (Vanderi talu) hambad. Jõesuu mäel (Kooli ja Matsi kohad) jõhvid. Kabeli mäel (Jaanitoa talu) kabjad. Varesemäel (Jaanitoa talu) valjad.

E 55350 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Assamalla luhas puhkavat 10000 kooljakeha. Teised mälestused seisavad ühenduses Kalevipoja hobuse murdmisega huntide poolt.

E 55352 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Imelik allik Kuraugu metsavahi talu juures jookseb mäe seest allik välja. Selle kohta käib kaks muinasjuttu: 1) Allik seisvat maa alt Porkuni järvega ühenduses. Porkuni mõisa juures lastud kord luik järve, mil kuldkee kaelas. See luik tulnud Kuraugu allikas välja. 2) Ühel kevadel sõitnud Kuie mees allikast mööda Risu külasse. Näeb, haug tuleb mää seest allikast välja, sellel järgneb teine, kolmas jne. Mees hakkab peoga kala püüdma. Saanud koorma kalu.

E 55354 (2) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Porkuni mõisa metsas on nn Kalevipoja hobuse järjed. Dr. Friedenthali arvates söepõletamise augud.

E 55357 (3) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kiviristid Kaks kiviristi olnud Risu külas Kustu talu põllul suure männa all. Need olla sõja ajal pandud. Sääl olla pimedas tuld nähtud, mille tõttu arvatakse, et sääl raha peidus on. Nüüd on ristid ja mänd kadunud. Üks rist vedeleb katki löödult tee ääres. Ta on paest välja raiutud umbes 1 meeter pikk, 10 cm. Pasks. Rahva jutu järgi olla ristil ussi kujutus. Siin vaid on mitu kontsentrilist ringi keskel, harudel ristid.

E 55366 (1) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003
Porkuni mõisa lähedal olla Kabelimägi (?). Keegi Simuna mees olla sääl kaevand ja kulda saand, muuseas ka ühe suure kuldbrosche. Herra lasknud augu kinni ajada.

E 55366 (2) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Antu mõisas pidatud tiigi ääre kaevu kaevata. Säält tulnud kullapanku välja. Töölised viind neid herrale näha. See võtnud käest ära ja lasknud augu kinni ajada.

E 55367 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kadila külas kooliõpetaja talu maa pääl on vana kaev, mille kohta rahvas räägib, et sinna varandus olla maetud. Teine kaev on sääl lähedal Väljaotsa talu maa pääl. Sinna olla sõja eest peidetud rootsi suurtükke ja kuldpäradega mõõku.

E 55368 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Punamäe lähedal asuvas Kaanjärves asuda raha tõld. Rahvajutt räägib järgmist. Antu herra olevat kuulnud juttu järve põhjas asuvast tõllast ja tahtnud tõlda kätte saada. Ajand oma teenijad ja moonamehed tööle. Pääle töö luband tublid talgud teha. Mõne aja järgi paistnudki tõld. Kui ju rahatõld pae kaldal, rõõmustab herra, et ju raha käes ja ütleb: "Soe pudru hääl küll (pole talgusid vajagi)." Vaevalt saand seda öölda, kui tõld järve tagasi kukkund, kust teda enam kätte pole leitud.

E 55369 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahaaugud Arina külas (?) Ilumäe talu lähedal riigimetsas Tamsalu-Väike-Maarja maantee ääres olla suur kivi umb. 2 m. läbimõõduga. Sääl all on rahvajutu järgi rahaauk. Teise jutu järgi olla sinna rootsi kindral maetud.

E 55372 < Väike-Maarja khk., Kärsa mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvriallik Ühes allikas kaugel heinamaal olla leitud hulk klaaspärlid ühes merevaigust ja ahatist kuulikestega. Praegu ei teata ei nimetatud leiust ega allikast midagi.

E 55374 < Simuna khk., Salla k., Tona t. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ohvrikivi Asukoht Emumäel (Salla mäeks nimet.) põllu pääl. Täpne asukoht teadmata. Kirjeldus. Sääl olnud ennemalt suur kivi väikeste augukestega Vanapagana kannajälgedeks nimetatud, pääl. Lõhkudes saadud sest kivist 40 koormat lõhutud kiva. Rahvajutt kõneleb, et Tora koha pääl Toora jumal olnud. Nimi Tora tulevat Toora nimest. Siin olevat Toora jumalat kummardatud (kivist jutt ei kõnele).

E 55377/8 < - Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Simuna khk., Rakke mägi, enne Liigvalla mõisa maa, nüüd riigistatud mets.Linnamägi Rahvajutu järgi olnud siin Viru- ja Järvamaa piiril linn. Kord võtnud vaenlane Rakke linna ära. Linnarahvas põgenend ühes varakastiga Umbjärve ääre (vist küll Kaanjärv Nõmme lähedal Väike Maarja kihelkond). Sääl saanud vaenlane linnalased kätte. Linnalased lasknud varakasti järve põhja. See rahakast olnud ennemalt selgete ilmadega järve põhjas näha. Varandust valvata must kukk. Praegu ei teatavat enam kohta, sest Jäola (küla Väike-Maarja kihelkond) kraav olla järve pori kandnud. Vähe linnamäest eemal olla vähem mägi, mis kumiseda. Mäe all olla keldrid (muidugi varaga). Sääl olla kaevatud, kuid töö pooleli jäetud, sest mingisugune hääl käskind seda teha. Ühel ööl läinud keegi mees mäele hobust köietama. Mäel olnud valge. Äkki näeb mees, et mäel linn hulga rahvaga. Mees ostnud poest pastlad ja villakraasid. Kaupmees soovitanud kolm asja osta, mees pole nõus olnud, tulnud poest välja. Siis tulnud meele, et pastlanõela vaja. Läinud tagasi, kuid uss olnud ukse pääl. Keegi öölnud: "Oleks sa kolm asja ostnud, oleks linn vabaks saanud vande alt ja maa pääle jäänd. Nüüd pidavat linn jälle sajaks aastaks maa alla vajuma, et siis jälle üheks tunniks üles tõusta.

E 55379 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kivist sammas Avnduse (Katku) küla väljal on kivist sammas püsti. Rahva jutu järgi olla see katkuaja mälestuseks püstitatud. Sinna kohta jäend nimelt katk seisma.

E 55381 (1) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hiiepuu Salla ja Kadiküla vahel Raussi talu maa pääl olnud salu ääres vana pärn, kuhu ohvreid viidud. Nüüd pärna enam ei ole.

E 55382 (1-4) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mäed, mis suitsevad, tuleleek mäel. 1) Tammiku külas (Ilvese lähedal) on küngas, mis alati aurab ja suitseb. Puudki kuivavat selle tagajärjel ära. 2) Salla mõisa kohal Emumäel olla ümargusel mäekünkal hommikuti vahel suits ja aur. Sääl olla mõisa vara peidus. 3) Emumäel Salla küla kohal olla õhtuti tuleleeki tõusma nähtud. Leek umbes 1/2 m pikk, umb. 15 cm lai. 4) Endise Emmumäe mõisa maa pääl nn Kalmukünkal tõusvat sageli lai leek äkki üles ja kaduvat kohe jälle ära. Seda on mitmel korral mitme inimese poolt nähtud.

E 55385 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tammiku mõisa kohal Emmumäel nn Suure lipu mäel olla rahaauk. Säält ollagi kord rahakatel välja kaevatud. Katla sangast olla palk läbi olnud. Kaevajad sattunud tülli, palk katla sangas katkend ja katel läinud sügavasse maa põhja. Emumäe mõisa maa pääl Lassinurme küla lähedal nn Kalmukünkal olla rahaauk.

E 55386 (1) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Endise Salla mõisa maa pääl nimet. osa Emumäest Hoostekopli mägi. Sinna olla Rootsi vägede poolt seitse miljoni kulda ja viinaaamid maha maetud. Sääl olla kaevatud, kuid kaevamine ära keelatud.

E 55386 (2) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Endise Salla mõisa maa pääl (praegu koolimajale väljamõõdetud) suure kivi all olla raha. Kivi olla Mäereie tee ääres (mis Mäiste külaase viib). Keegi mees kaevand sääl rahaauku. Korraga tulnud maa seest vapsikas välja ja lennanud kolm korda ümber mehe pahema jala. Mees jätnud töö pooleli.

E 55390 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Salla vallas endise Emmumäe mõisa, nüüd kolme asuniku maa pääl nimetakse üks metsaga kaetud madal mäeküngas kalmukünkaks. Vanemad inimesed kõnelevad, et künka servast põldu kündes palju konta olla leitud. Praegu pole kohal midagi näha. Eelajaloolist kalme siin silma ei paista. Küngas on igapidi umbes 1/4 versta lai. Rahvas usub, et sääl rahaauk on, sest mitmed inimesed on sääl kohal õhtuti tuleleeki näinud, tõuseb äkki künka kohalt lai leek üles ja kaob kohe jälle ära. Leeki olla näind nii noored kui vanad inimesed isegi mitu inimest korraga on näind.

E 55392 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Venevere küla Hansura talu maa pääl elutoa juures on punase tuiskliiva küngas. Rahvas arvab seda kabeli künkaks. Mõni tubli aasta tagasi ehitanud talu peremees siia keldri. Kaevates tulnud välja inimeseluid. Siis olla kruusavõtmine mõisa poolt ära keelatud. Asju ei ole leitud. Eesajalooliseks kalmeks ei või seda küngast pidada. Ühe rahvajutu järgi olla siia vanasti sõdade ajal ülemaid kuldmõõgamehi maetud. Teise jutu järgi maetud siia enne suuri sõdasid katku ajal surnuid. Surnuid ei ole jõutud enam kaugele kiriku juurde vedada (Simuna kirik on säält õige kaugel). Üle 60 aasta tagasi viinud Rahkla mehed siit tee sillutuseks kruusa. (Jung 111 lk. 146)

E 55433/4 (1) < Tallinn l. - Alide Santluk (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Eesti muinasjutud Lapsed mängisid kord jõe ääres. Järsku ilmus kusagilt jõe äärde suur hall täkk ja kutsus lapsed oma selga sõitma. Lapsed ronisid hääl meelel ruttu täku selga, kuid üks neist jäi maha, sest enam ei mahtunud. Siis hüüdis see laps: "Kuhu mina istun, kas halli täku turjale või näki nägaratele?" Näki nime kuuldes kadus täkk ja jättis lapsed rohule maha.

E 55456a < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Väike-Peebo t. - Helmi Eller < Anna Kivi (1924). O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L. , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tohuju susi! Söö soost sammelida, mädajärvest mättaida, noori tamme võsusida, ärä otsi minu hobest, ärä vahi minu varsa, ärä levvä minu lehma, ära putu minu pulli, ära taha minu tallekest, ärä sihi minu siga, ärä kisu minu kitse! Oh Jeesus Krist! Too siis vasine kepp, suska soe silma pääst vällä!

E 55457 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Väike-Peebo t. - Helmi Eller < Anna Kivi (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisõnad Mida karva looja loonu? Tuhakarva, tukikarva, musta karva, pruuni karva, hiirekarva, heinakarva, rohukarva, roosikarva, (soo)suukarva, kalevikarva, hele heina ladulane, ms sa mind salaja salvad, nägemata näpistad? Söö savi salaja, näri põõsan puid, söö suu(soo) sammelida, näri maa mättaida.

E 55457/8 (2) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller < Liina Narits (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad. Kiperda, kivialune, poperda, porialune, saperda, savialune, vingerda, veealune, maakarva kivialune. Ära mind salaja salugu, nägemata näpistagu. Alanegu paistes sul. Aamen (Meie Isa palve.)

E 55458 (3) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võitegemine vanal ajal Mittadi, mattadi, matsakusse, pittadi, pattadi, patsakusse. Taevast tulgu, kirnu mingu, võiks ka kokku veeregu!

E 55458 (4) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lehma lüpsja Sõõru, sõõru, lehmakene! Poiss viib minu, hunt viib sinu, jäädvad pole me kumbegi.

E 55459 (6) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Sõnatese vastu Issand, taiva kuningas, hoia kurja meele eest, hoia kurja mõtte eest, Hoia kurja sõna eest, sinitside silmade eest, ja muretsede mutikate eest, Sina taiva taadike. (Meie isa.)

E 55460 (7) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Valuvõtmise sõnad väikese haava peale Naanissaare kuningas, võta oma valu ja pane veri kinni kohe. (Meie Isa jne.)

E 55460 (8) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Maalise vastu Taga ära, sa kuri vaim, anna maad püha vaimule. Mina vannuta ära so, kuri ning roojane vaim, et sa pead tegenema Jeesuse Kristuse nimel. Aamen. Pai maake, anna see vaese Mari ehk Liisu tervis tagasi. (Meie Isa).

E 55460 (9) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tooma t. - Helmi Eller < Miina Uibo (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Äkilise haiguse sõnad Häda, kost sa sisse oled tullu, sealt pead sa välja minema. (9 korda lugeda ja siis Meie Isa).

E 55460/1 (10) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestanud Katre Kikas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalise õpetus Kolmainu nimel, Jumala, see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel (3 korda). Maa isa, maa ema, maa isanda, maa emanda, maa neitsikese, maa kuldse kuninga, maa viie vellekese, maa säitsme sõsarakese, võtke (Jüri ehk Jaani) haigus ära. (Meie Isa.)

E 55461 (11) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elaja vaevajale Ühe hinguga Meie Isa lugeda kolm korda järgimööda kolme kohta: 1) sarvede kohta, 2) piha kohta ja 3) ristluude kohta.

E 55461 (12) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosi aitaja ROSABELLA ALLE BASSOR Need tähed peale lugeda ja siis Jeesuse Kristuse nimel, alane paistes! Meie Isa.

E 55461 (13) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalise vastu(s). Maa esake, maa emake, kallis Maarjamaake, anna selle inimesele, siis inimene annab sulle, valgust üts pund ja kaits punda kulda. Valu mine ära, tervis tule tagasi, siis inimene annab sulle tuhat tänu.

E 55462 (14) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elaja isu sõnad Söö kui karu, tõmba kui lõvi, ammu kui hunt, songi kui singa, mütta kui mutt. Jumala, see Essa, Poja ja Püha vaimu nimel. Aamen.

E 55462 (15) < Puhja khk., kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katte ja kaitsmise kiri Jumala, see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. C J T K H. B. O. K. Need armusõnad, kui Jeesus Kristus Õlimäel rahul seisis, nõnda peavad seisma kõik sõnad rahul. Ja Issanda kaitsva engli käsu peale püha Mihaeli, Jumala ja see Isa ja Püha Vaimu nimel, Issand, ole meiega.

E 55462/3 (16) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Kahetus Oh suur Jumal, kuule heldest, mis su laps, ma palun sind (?). Jeesus õpeta mind selgest, mis on hea ning aita veel. Püha vaimuga mind võia, häda, kahju, kahju keela veel. Kuule nüüd mu palve sõna, mis ma palun, seda anna. Mina palun Issanda, Jehova nimel: sina roojane vaim, kust uksest, aknast sind on välja saadetud, sealt uksest, aknast mine sisse tagasi. Sõku meie jalge alla, kange Jeesus, kuradit. Tule sina, püha vaim, selle vereva ehk musta lehma manu ja anna talle Jumala loomulikku tervist. Jumala, see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

E 55463/4 (17) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiduse vastu(s). Nõidus kadugu, kui vanakuu taevast, Jumala, see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Näit, Näit, lehmake, kelle süü on, kas meeste süü või naiste süü. Tigedus Tiiole, kaheta oma musta mulku. Ja kui lõvi ole tubli, kui karu. See Issand hoidku sind, see Issand lasku oma palet paista sinu peale ning andku sulle oma rahu. Aamen. (Meie Isa).

E 55464 (18) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Varaste vastu(s) Pane l kiri ukse alla, 2 ukse peale: Abram, Iigorit, Issak, Pedinet, Jakob, Dematuse.

E 55464 (19) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003
A(rmastuse)sõnad F h I j 34 ehk J b o h R m h z. Alasti neljapäeva õhtul, kui päike läbi akna sisse paistab, keeruta peripäeva kolm korda ümber keha ja ise loe Meie Isa, siis kolm korda ümber pea, ise ütle: Mari armasta Mihklit nagu naine meest armastab ehk nagu Kristus kogudust. Aamen.

E 55464 (20) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Püssi sõnad Ariel Uriel Ariisene + acean +

E 55465 (21) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Valu võtmise sõnad Valu uibule, valu oksale, valu lepale, valu lehele, valu puule, valu pakule, valu kivile, valu kannule, valu maale, valu mullale. Jumala, see Isa, Poja ja Püha vaimu nimel. Aamen.

E 55465 (22) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller < Liina Narits (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vaenlasele tasumine Pühapäeva hommikul enne päikesetõusu raiu üks sarapuuhagu ühe hoobiga ja nimeta oma vihamehe nimi ja kirjuta sinna haole peale: Adonai + Sancte Andrea + Edomarie + Emeret. Pärast riputa palit üles, tao seda palitut ja ütle: Esen Eli Eljoon, ja sa kuuled, et ta kisendab.

E 55466 (23) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller < Juula Kurut (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Niserduse sõnad Kolm korda Meie Isa palve, siis: Nikardi, nakardi, likardi, lokardi, nikardi, nakardi, niserduslõnga (looma- ehk inimese jala, käe niserduslanga). Siis jälle kolm Meie Isat ja sõnad, kunni 12 korda läbi. Lugejal lõng käes ja iga Meie Isa ajal teeb lõngasse sõlme.

E 55467 (24) < Puhja khk., Kavilda v. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siidri linn Puhja-Kavildas Kavilda mäe põhjapoolset osa nimetab Puhja rahvas linna jalaks ehk Siidri linnaks. Seal asuvat sõjaaegne Rootsi varandus. Korra tahetud seda välja kaevata, vist kohalikkude elanikkude poolt, kuid valitsus keelanud ära. Nüüdki kuuldub rahva seas jutte, peaks Rootsi valitsuselt varanduse välja kaevamiseks luba nõutama. Mäes, kiviprügi all asub rauduks, mis oletada lubab, et seal keldrid või maaalused käigud olemas.

E 55467/8 < Puhja khk., Kavilda v. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kave läte Puhja-Kavildas Kave lätte kohta Kavilda mäe jalal jutustab rahvasuu järgmise loo. Muiste jooksnud lättest mõdu, mida kõik vallarahvas tarvitanud. Korra olnud Kavilda mõisas kuri härra, kes rahval mõdu tarvitamise keelanud. Sellest ajest ei ole läte enam midagi annud, jäänud kuivaks. Alles mõisarahva palve peale hakanud ta jälle jooki andma, kuid mitte enam mõdu, vaid vett. Rahva usu järele on sel veel tervekstegev võim. Iseäranis silmarohuna tarvitatakse teda.

E 55466a (Ia) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viruskundrast Viruskundra asupaik olla ikkagi ahju all ehk peal olnud. Kord läinud kaks linaropsijat sooja rehte magama, aga õhtul öölnud enne oma seltsilisele: "Õhtul sai küll nii kõht täis söödud, kas mine vai Viruskundraga maadlema." Vaevalt läinud silmad kinni, kui Viruskundra tulnudki ahju alt välja, ööldes: "Lähme nüüd maadlema!" Ise olnud küll väikene, must karvane pehme isik, kuid hirmus kõva. Võtnud ka mehe küüntega rinnust (kurgu alt) kinni ja tahtnud vägisi ahju ajada. Suure vaevaga jõudis mees seeni vastu panna, kuni teist magajat mees jalaga sai üles liigutada ja siis olnudki ta kadunud. Teine mees saand kord metsas, ühel vihmasel päeval Viruskundraga kokku, kes öölnud: "Lähme maadlema." Mees olnud purjus ja võtnud kutse julgelt vastu, ööldes: "Issand Jumal, aita siis!" Viruskundra vastu: "Oh! Miks sa kolmekeske tuled?" Mees aga visanud Viruskundra pikale maha, muud ei jäänud järele kui sinine löga.

E 55467 (3) < Setu < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näks Rahvajutu järele olla ka üks väike kuri vaim olemas, keda näksiks kutsutakse. Selle amet olla kadedust ja viha naabrite keskele külvata ja öösisel ajal teekäijaid eksima panna. Mõni nimetab ka teda teisendi nimega Nägo. Tahab keegi kurja inimest raskelt haavata, ütleb talle: "Oh sa vana näks ehk nägo." Näksi võim olla ka viljapõldusid ära nõiduda, karjale mitmesugusid haigusi ja taudasid saata. Igatahes olla näks üks kardetav salajane kuri vaim, kes ennast piirita tigedusega orjata laseb, kes kord tema meelevalla alla satub.

E 55470/1 (10) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniöö Selle pidustamine oli juba hallil vanal ajal. Jaanituled mägedel ja mängud jaanitulede ümber on küll meie ajal palju muutunud, kuid siiski leidub ka seal palju algupärasust. Nii palju on kogumist teiste, et endisel ajal ka vanad mehed ja vanad naesed noortega ühes jaanitulel viitisid. Noored mängisid, tantsisid, vanad laulsid ja jõid viina ja õlut. Jaaniööl olid ka omad saladused. Kes kasukakarvu pidi (pahupidi) pööras ja rehetua, rehealuse katuse harja otsnulka (kahrupersehe) üles läks, see nägi sealt ja tealt õitsvaid sõnajalgu. Ta võttis need õied enesega kaasa, läks uueste kahruperse üles ja vaata - sealt nägi ta, kus vanaõelus raha kuivatas. Otsis need kohad üles ja leidiski kuld- ehk hõberaha, mis öösel kui tulesöed sätendasid. Nii saanud vanal ajal mõnigi mees korraga rikkaks.

E 55471 (1) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vastseliina kihelkonna kloostrid "Kodumaa... kloostrid" lugedes tuli mulle meelde vanarahvajutud, ka meie poolsetest kloostritest ja nende asemetest. Teatan, mis kuulnud olen. 1. Misso vallas Hino järve ligidal olnud vanasti üks katuligi kirik, mõni lisab kogunist juure: kiriku juures olnud ka klooster, kus mungad ja nonnid sees elavad. Hino järv on 3 versta pikk, ligi 2 versta paiguti lai, aga väga kalarikas. Mungad olnud suured kalurid, kellest nad ja nonnid elanudki. Kiriku ega kloostri ehituse aega ei teata. Varemeteks olla ta langenud vanade sõdade ajal. Kirikukell aga on järve põhjas, kus ta paha ilmade ettekuulutust teeb - ulub.

E 55471/2 (2) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine katuliku kirik ja klooster olla Vasteseliina valla Kirikumäel olnud. Ka looja suure järve ligidal mäe otsas. Ühes aga olevat tingimata kiriku kõrval ka klooster olnud - kummas õiete - ei teata. Ka Kirikumäe järves huugab kirikukell kui paha ilmade prohvet.

EKLA, f 199, m 24, 1 (1a) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Asjalisi mälestusi Kirikud Kirjeldetavais valdades asub ainult üks kirik - nimelt Pindi-Jaani kirik (Rõuge abikirik) Pindi vallas. Mainitud kiriku esialgset asutamist kohalikud elanikud ei mäleta. Olnud vaid õige vanasti juba olemas ning asunud samal kohal, kus praegunegi kirik. Põhjasõja ajal põletatud kirik ära. 1880-1881 ehitanud kogudus praeguse kiriku.

EKLA, f 199, m 24, 1/2 (1b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Horsa k. - Linda Vilmre < Udras (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi/ Ohvrikohad Vana-Nursi vallas, Korsa külas, Udrase talu maaalal on allikas. Vanarahva jutu järgi ohverdatud vanasti sesse allikasse raha. Praegu on kohalik taluomanik vee paisutanud ja tarvitab jõujaamana (Udras). Mõned teavad ohvrikivist mis sama talu krundis asunud. Praegu seda kivi ei ole. Kellegi töölise Michelsoni teadete järgi olla see kivi lõhutud ja ehitamise ajal mainitud talu müürisse paigutatud.

EKLA, f 199, m 24, 2 (Ib) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi Ohvrikohad/ Kasaritsa vallas, Palometsa külas, Langi talu juures olnud ohvrikoht - savihaud, mille juures kasvanud kadakapõõsas. Sesse põõsasse ohverdanud kiriku sõitvad pruutpaarid (tähendatud kohast viinud suur kirikutee mööda) kindaid, sukke, muid riideid ning tarbeasju. Ka muul ajal (s.o. peale kirikupäeväde) olla rahvas sinna ohverdamas käinud. Tõnisepäeval viidud harilikult seapea. Kord pole ühel perenaisel tervet seapead olnud, viinud siis poole - ise lausudes: "Kulla Tõnisekene, hoia mu emisekest, küll teine aasta toon terve pea." Ka viidud raha sinna savihauda.

EKLA, f 199, m 24, 2/3 (Ib) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Ajalisi mälestusi Ohvrikohad/ Pindi vallas, Paidra külas, Tooropi talu kohal Võhandu jões on ohvrisaar kiviga. Saar asub keset jõge ja on mõned süllad suur, lehtpuudega kaetud. Saarel asub suur kivi, mille juurde vanasti ohverdatud. Põua ajal ohverdatud mainitud saare kohal Võhandu jõkke. Suurima häda puhul, kui ükski and enam põua vastu pole aidanud, ohverdatud isegi lapsi.

EKLA, f 199, m 24, 3 (Ic) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Ajalisi mälestusi Matusekohad/ Kirjeldatavais valdes leidub mitmelpool ümarikke liivakünkaid, kas üksikult ehk mitu ligistikku, mida rahvas nimetab Rootsi sõjaaegseiks matusekohtaks. Pindi kirikust umbes kilomeetri kaugusel asuvas Metskülas leidub 12 sarnast hauda. Siis veel samas vallas, vallamajast Otsa mõisa viiva tee ääres (umbes 2 kilomeetrit mainitud vallamajast) lageda põllu sees, metsa ligidal, on üksik haud. Viimane on umbes 3-4 meetri kõrgune liivaküngas.

EKLA, f 199, m 24, 3/4 (Ic) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool - Linda Vilmre < Oskar Nagel (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi Matusekohad/ Saaluse vallas, vallamajast umbes 0,5 km edela pool leidub 9 samasugust hauda. Samas vallas, nn. Holstapalus, mis asub Võru-Vastseliina tee ääres leiduvad mitmed sarnased künkad. Mainitud teed tarvitadud Põhjasõja ajal sõjateeks, sellepärast ollagi langenuid selle lähidusse maetud.

EKLA, f 199, m 24, 4 (Ic) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Hindrek? Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi Matusekohad/ Kasaritsa vallas, Võru jaamast umbes 1 km lõunapool metsas leidub kaks hauda. Samas metsas, suvila lähedal - 6 hauda.

EKLA, f 199, m 24, 4/5 (Id) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi/ Linnamäed Kirjeldatavais valdes teab rahvas kolme linnamäge näidata. Üks neist asub Kasaritsa vallas, Võrust Kasaritsa viiva tee ääres (Peeter Kõiv, Hindo küla). Teine asub Vastse-Nursis, Liinamäe talu krundis. On ümarik mägi söödi sees. Mäe sisse on suured, pealt ümmarguselt võlvitud keldrid ja koopad kaevatud. Vanarahva arvates olla mainitud keldrid ja koopad Põhjasõja aegsed pelgupaigad. Vana-Nursi vallas, jällegi Liinamäe talu maa-alal, asuvat kolmas linnamägi. Mägi on õige suur, ümarik ja metsaga kaetud.

EKLA, f 199, m 24, 5 (Ie) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi/ Laagriplatsid Vana-Nursi vallas, Kaku veski lähedal metsas teab ümberkaudne rahvas Põhjasõja aegset laagrikohta näidata. Augud, kus kahurid seisnud, olla praegugi veel alles.

EKLA, f 199, m 24, 5 (Ie) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
/Asjalisi mälestusi/ Laagriplatsid Samuti räägib rahvas Vana-Nursi vallas ühes Põhjasõja aegsest Uibo talust. Mainitud talus asunud Rootsi ohvitserid. Alles nelja aasta eest ehitatud sest ajast püsinud talumaja ümber.

EKLA, f 199, m 24, 5/10 < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2005
Arhiive Nimetada oleks nelja kirjeldetava valla arhiivid. Üldse on arhiivid korraldamata ja kohase ruumita. Nii asub, näit. Saaluse vallaarhiiv eeskojas trepi all, kuhu mõned riiulid on asetatud, Kasaritsas, kusagil teenija toas. Pea kõik arhiivid on rahutuste ajal enam või vähem kannatanud. Osa raamatuid on lõhutud ja põletatud, osa viinud vene punaväelased kaasa. Pindi (1891 ühendati Pindi vallaga Leevi vald. Koguja märkus.) vallaarhiivis leiduvaist raamatuist oleks tähtsamad: 1. Pindi kogukonna kohtu protokollid 1865 a. peale 2) Lasva kogukonna kohtu protokollid 1865 a. peale (1892 ühendati Pindi ja Lasva vallakohtud, sellepärast on viimase protokollid Pindi vallamajasse toodud. Koguja märkus.). 3) Pindi valla nõukogu protokollid 1860 aastast Vana-Kasaritsa (Vastse-Kasaritsa vald ühendati Vana-Kasaritsa vallaga 1890. aastal. Koguja märkus) vallaarhiiv on rahutuste tagajärjel palju kannatanud. Selle tõttu puuduvad arhiivist valla volikogu protokollid kuni 1897. aastani. Arhiivis leiduvaist raamatuist võiks nimetada järgmisi: 1) Valla nõukogu protokollid 1897 a. peale. 2) Vana-Kasaritsa kogukonnakohtu protokollid 1868. aastast alates. Neist puuduvad ainult 1884-1886 aastate protokollid. 3) Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu protokollid 1862-1888 a. Puuduvad 1871-1875 ja 1888-1890. aastate protokollid. 4) Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu lepinguraamat 1864-1891 a. 5) Saaluse kogukonnakohtu protokollid 1877-1890. 6) Saaluse kogukonnakohtu lepinguraamat 1865-1898 a. Saaluse vallaarhiiv on eelmiseist rohkem rahutuste ajal kannatanud. Osa raamatuid olla vene sõjaväed kaasa viinud, muis olla lõhutud ja põletatud. Nagu tähendatud, leiduvad Saaluse kogukonnakohtu protokollid kuni 1890. aastani Vana-Kasaritsa vallaarhiivis. Kohtuprotokollid 1914-1920 olevat Loosi (1914 kuni 1920 oli Loosi vald ühendatud Saalusega. Koguja märkus.) vallamajas. Kogukonnakohtu protokollid 1890-1914 a. on nähtavasti kaduma läinud. Nii jääks Saaluse vallaarhiivis leiduvaist raamatuist ainult nimetada: 1) Saaluse valla nõukogu protokollid 1870. a. alates. Eelmiseist arhiivest täielikum ja korraldatum on Vastse-Nursi (Nursi olnud algul üks vald. 1765 jaotatud kaheks - Vastse- ja Vana-Nursiks. Vallad ühendatud peale 1920 (sekret.). Koguja märkus.) vallaarhiiv. Mainitud arhiivis leiduvaist on tähtsamad: 1) Valla volikogu protokollid - 1875-1887 Valla volikogu protokollid -1887-1993 Valla volikogu protokollid - 1893-1895 Valla volikogu protokollid - 1896-1901 Valla volikogu protokollid - 1901-1905 a. Valla volikogu protokollid - 1905-1907 a. Valla volikogu protokollid - 1908-1911 a. Valla volikogu protokollid - 1912-1915 ja edasi 2) Valla täiskogu protokollid - 1878-1902 a. Valla täiskogu protokollid - 1902-1909 a. Valla täiskogu protokollid 1909-1919 a. 3) Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1858-1862 a. Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1862-1868 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1868-1870 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1870-1872 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1874-1875 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1876-1880 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1880-1882 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1884-1888 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1888-1890 " Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1892-1904 " 4) Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1855-1864 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1867-1872 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1873-1876 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1877-1880 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1880-1882 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1882-1886 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1886-1888 a. Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1888-1889 ja edasi. 5) Vana-Nursi ülesütlemise raamat 1864. 6) Vastse-Nursi kogukonnakohtu lepinguraamat 1870-1890 a. 7) Vana-Nursi kaebtuste raamat 1879-1890 a. 8) Vastse-Nursi kaebtuste raamat - 1874-1879.

EKLA, f 199, m 24, 11 (III, 1) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Sõjad ja katkud Sõdadest mäletab rahvas ainult Põhjasõda ja sedagi väga tumedalt. Suure Rootsi sõja ajal olnud hirmus laastamine ja tapmine. Elanikud põgenenud küladest metsa ja rabadesse peitu, kuhu nad nälga surnud. Külad ja majad jäänud päris tühjaks. Kes hiljem metsast või soodest pääsis see tulnud tallu ja jäänudki sinna, sest üheski neis ei olnud enam inimesi ees.

EKLA, f 199, m 24, 11 (III, 1) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Henrik Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Sõjad ja katkud/ Peale sõja tulnud nn. Pardiajajad, kes mööda külasi ja metsi hulkunud. Kohates sõjatule eest varandusega metsa põgenenuid, tapnud pardiajajad inimesed ära ning röövinud varanduse.

EKLA, f 199, m 24, 11/2 (III, 1) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Henrik Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Sõjad ja katkud/ Siis tulnud veel suur katk, mis needki inimesed, kes sõjatulest ja pardiajajaist pääsesid, tappis. Rõuge kihelkonda ei olla kümmet inimest ellu jäänud. Kümned verstad võidud läbi sõita ilma, et kuke laulu oleks kuulda olnud - nii tühi olnud maa.

EKLA, f 199, m 24, 12 (III, 2) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Näljad ja ikaldusaastad 79 aastat tagasi olnud suur nälg vihmase ja külma suve tagajärjel. Rukis, läbi vihma kasvanud, ei olla kannatanud üldse ahju pannagi. Mõisnikud toonud Pihkvast nn. "kulli jahu", mida talupojalegi antud kolme ja viie naela viisi. Jutustaja olnud sel ajal karjane. Karjamaad olnud vett täis. Loomad närinud näljaga puuoksi. Karjasel tulnud iga päev põlvist saadik vees seista, mille tagajärjel jalad veriseks ja katki läinud.

EKLA, f 199, m 24, 12/3 (III, 2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Näljad ja ikaldusaastad/ 1852. aastal olnud suur põud. Peale lume minekut jäänud kohe põuaks ja see kestnud kuni augustikuuni. Alles siis tulnud esimest korda vihma. Tõuviljad hakkavad alles siis tõusma ja orased kasvama. Pihkvast käidud hobustega vilja toomas. Peale selle tulnud koleera ja tapnud palju inimesi. Vana-Kasaritsas ja Pindis maetud iga päev 8-9 surnut.

EKLA, f 199, m 24, 13 (III, 2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Näljad ja ikaldusaastad/ Umbes 80 a. tagasi olnud mitme aasta kestel ikaldus ja nälg vihmase ja külma suve tagajärjel. Rukki õitsmisaeg olnud vesine, samuti tera kasvamisaeg vilu ja märg. Vili olnud kerge ja kesine, lusteid ja tungalteri täis. Tõuvili ei saanud üldse küpseks - varased öökülmad rikkusid ära. Leiba tehti rabatud ja tuulamata rukkist. Kuid sellestki aganaleivast oli puudu.

EKLA, f 199, m 24, 13/4 (III, 2) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Näljad ja ikaldusaastad/ Teine jutustaja, Taniel Leosk, räägib vastupidi, et 80 a. tagasi olnud ikaldus ja nälg põua pärast. Pihkvast toodud jahu, nn. "kullijahu", mida naela- ja kümneviisi peredele antud. Umbes 60 aastat tagasi olnud suur põud ja nälg. Kuni sügiseni ei olla tilka vihma tulnud. Rukis jäänud põlvekõrguseks, tõuvili pole üldse pead tupest välja saanud. Viljapäid korjatud põllul peoga ja lina katkutud põlvili olles. Sügisel, peale vilja lõikamist hakanud vihma sadama. Viljapõldudele tulnud ädal, mis palju suurem kui vili enne olnud. Nii saanud kariloomad sügisel rammusaks söödetud.

EKLA, f 199, m 24, 14/5 (III, 3a) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leiman, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
3. Rahva majanduslik elu Pärisorjus Pärisorjusest ei mäleta vanemgi põlv peaaegu mitte midagi ja segab teoorjusega. Talupoeg olnud täielikult mõisniku omandus, nagu loomgi. Isiklikku varandust talupojal ei olnud, vaid kõik kuulunud mõisnikule. Mõisnikku ei piiranud mingisugune seadus maksude ja orjuse määramisel talupoja peale. Talupoeg pole tohtinud mõisniku loata kohast lahkuda. Isegi talupoja elu üle olnud mõisnik isandaks. Ta võis talupoega müüa või mõne asja vastu vahetada kui tal selleks tuju oli. Nii olla Vana-Nursi vallas pärisorjuse ajal vahetatud üks naine Sõmerpalu mõisa vaka tuha vastu. Samuti vahetatud Nursis üks mees koera vastu teise mõisa. Kord kaotanud härra kaartimängus kutsari.

EKLA, f 199, m 24, 15 (III, 3a) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Pärisorjus/ Vana-Kasaritsa vallas vahetanud peremees karjase-vaeslapse mõisa koera vastu.

EKLA, f 199, m 24, 15 (III, 3a) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leiman, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Pärisorjus/ Naisi, kellel rinnalapsed olnud, aetud taludest mõisa põrsaid ja kitse imetama.

EKLA, f 199, m 24, 15 (III, 3a) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Pärisorjus/ Ka naise pidand talumees härra käsul võtma. Kui see nii ei sündinud - aeti mees kohast ja majast välja. Kui härra meele järgi naine võeti - oli asi hea ja mõnikord kingitud niisugusele sõnakuulelikule mehele talugi. Nursi vallas olla niiviiis omandatuid talusi mitu.

EKLA, f 199, m 24, 15/6 (III, 3a) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Pärisorjus/ Pindi mõisa ja valla omanikuks olnud pärisorjuse ajal von Richter. Olnud võrdlemisi leplik härra. Annud talupoegadele puid mõisa metsast heade tingimistega linna vedamiseks ja lasknud niiviisi raha teenida.

EKLA, f 199, m 24, 16 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Kühmamäe - Linda Vilmre < Jaan Laev, 75 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Teoorjus/ Keskmisel talul olnud mõisa vastu järgmised kohustused: vakuorjusena aasta läbi 140 kuni 150 hobusepäeva, jüripäevast mihklipäevani 65-70 ja talvel kuni 30 jalapäeva. Peale selle olnud abiorjus: suvel 20 hobuse- ja 70 jalapäeva, talvel 10 hobuse- ja 30 jalapäeva. Voorides pidi iga talu umbes 20 päeva käima. Sellele lisaks olnud kohtumaksud järgmises suuruses: 3 tsetverti rukkid, 2 tsv. otre, 3 tsv. kaeru, 1 lammas või kohioinas, 1 kott, 2 looma lõõga, 1 kana ja 12 muna.

EKLA, f 199, m 24, 16/7 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Ann Peterson, 75 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Teoorjus/ Kõik mõisatöö teinud talud. Mõisas olnud ainult kutsar, aidamees ja kubjas, muid töölisi ei olnud. - Vilja pandi sirbiga kokku - vikatiga ei tohtinud ajada. Põhud pekseti kootidega. Kaks rehte oli nädalas. Kuid ega sellepärast veel päevatööst vabastatud, et öösel rehte pekseti. Hommiku valgeks pidi rehi maas ja teine uuesti üleval olema. Päeval tuulati.

EKLA, f 199, m 24, 17 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
/Teoorjus/ Rehel oldi mõisas terve perega ja terve nädal. Öösel pekseti reht, päeval tehti muu töö. Kubjas oli alati seljataga tuupimas. Kui ei olnud küllalt kärmas või ei löönud koodiga küllalt kõvasti - andis kepiga. Jutustaja käinud kümne aastaselt mõisas rehel.

EKLA, f 199, m 24, 17/8 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Igast majast oldi nädala kaupa mõisas teol. Kodus oli ainult perenaine väikese lastega. Oma töö seisis ja vili pudenes, sest ega perenaine üksi jõudnud kõiki ära teha. Teinekord läind ka perenaine teole, maja jäi päris tühjaks. Lapsed jäeti murule mängima. Õhtul teolt tulles pidid nad üles otsima, sest päeva jooksul olid nad ei tea kuhu jõudnud ronida. Kord olnud naine nädal otsa teol, haige mees üksi kodus. Mees surnud ära, keegi pole teadnud. Härra juhtunud külast läbi minema ja leidnud talus surnud mehe. Lubanud siis naisel teolt koju minna.

EKLA, f 199, m 24, 18 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Talust oli tüdruk terve nädala järjest, pühapäevast pühapäevani, talvel mõisas loomi söötmas ja suvel karjakorral. Igast talust oli talvel mees terve nädala mõisa viinakojas. Iga talu pidi harilikult kolm vakamaad rukist lõikama, kolm vakamaad tõugu kokku panema, viis vakamaad heina tegema, kuus vakamaad sõnnikut vedama ja pool vakamaad lina kitkuma. 12 ? pidi talu mõisale linast lõnga ketrama. Oli lõng jäme - võeti niisama käest ära ja pidid oma linadest uue ketrama. Vahest antud ka peksa, kui lõng küllalt peenike ei olnud.

EKLA, f 199, m 24, 18/9 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Talust käis ka inimene mõisa lambaid niitmas. Seda tulnud nii teha, et vill kasukana terveks pidi jääma. Jutustaja ema teinud kogemata "villa-naha" katki. Parun näinud seda ja kukkunud kärkima: "Vitsut, vitsut". Kuid pääsenud siiski seekord karistuseta.

EKLA, f 199, m 24, 19 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Nagu mainitud, pidi keskmine talu 20 päeva aastas ka voorides käima. Harilikult käidi voorides talvel, mõnikord ka suvel. Reed ja vankrid olid muidugi puust. Teised jalased või rattad võeti alati ühes - üks kui kulus või katkes - kohe pandi teine alla. Voorid läksid Pihkva, Ostrova, Porgova, Pärnu ja Narva. Venemaale viidi enamasti viina, Pärnu ja Riiga vilja. Riia-teekond kestnud harilikult kaheksa päeva. Toiduks neil teekonnil olnud teolisel odra- ehk rukkijahu puder karpides.

EKLA, f 199, m 24, 19 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Pindi vallast käinud viina- ja viljavoorid Venemaale. Talvetee läinud üle Peipsi järve. Linad viidud Riiga, Tallinna ja Pärnu. Vooris käinud mõnikord isegi kümneaastased poisikesed, kui talust vanemat ei ole välja saata olnud.

EKLA, f 199, m 24, 20 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Karistusi jagatud mõisas väga heldelt. Mõnes mõisas oli kubjas hea ja härra õel, teises härra hea ja kubjas kuri. Saaluses käinud kubjas põllul teoliste järel ja mõõtnud kepiga üle turja. Kui kubjas nõrgasti lõi ja hoobiga veri välja ei tulnud ning parun seda juhtus nägema - saanud kubjas ise peksa. Saaluse paruni armsaim ütelus olnud: "Mingit Alatarre, vitsut, vitsut."

EKLA, f 199, m 24, 20 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Nursis löönud kubjas mehel (jutustajal endal) halva künni pärast kõhu katki. Hiljem tulnud härra ise kündi vaatama, ei ole midagi laita leidnud, vaid aina kiitnud: "Gut, gut." Teomehed võtnud siis kubja kinni ja peksnud adrapuudega teda õige tublisti. Halva künni pärast peksmisega mindud aga kohtusse. Härra olnud teomehe poolt ja kubjas pidanud kolm rubla valuraha maksma. Et aga teomehed kubja üle omakohut mõistsid, sellest ei olla keegi teadagi saanud.

EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Kui teoline tööle hiljaks jäi - anti 15 hoopi. Juba enne päikesetõusu pidanud töölised mõisaõues olema, sest kas see inimene oli, kes päikesetõusu ei näe. Poiss läinud tööle minnes viiske jalga panema ja jäänud natuke hiljaks - antud 15 hoopi.

EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Üks teoline, kes ennast peksta ei lasknud ja arsti tunnistuse esitas selle põhjendamiseks, seotud karistuseks mõisa õues asuva suure kivi külge ja lastud igal söögiajal seal seista.

EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Kui kartulivõtmisel kubjas vaolt leidis mahajäänud kartuli - andnud nii, et sinised jooned jäänud ihule.

EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Kes tööle hiljaks jäi või väikese koorma tegi vilja vedamisel - sai peksa. Oli üks kartul maha jäänud - sai kartulivõtja ühe matsu, jäi kaks kartulit maha - sai kaks matsu kepiga. Suurema süütegude pärast peksetud soolvette kastetud vitsadega.

EKLA, f 199, m 24, 21/2 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Tee järele vaatamisel sõidetud mõisa neljahobuse tõllaga. Teekubjas pidanud kutsari kõrval istuma. Ei olnud teed hästi tehtud - aetud teekubjad mõisa ja antud igale 60 hoopi.

EKLA, f 199, m 24, 22 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v. - Linda Vilmre < Ann Kreek, 65 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Saaluses olnud teomehel rukkilõikusel rukkijahupuder toiduks kaasas. Härra käskinud meest: ava pakk ja näita, mis sul seal on. Mees täitnud käsku. Härra vaadanud ja vihastanud: kas sarnase toiduga jaksad mu rukist lõigata, ja visanud pudrukarbi mäest alla. Mees käsutatud mõisa ja antud 60 hoopi.

EKLA, f 199, m 24, 22 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Jutustaja isa olnud mõisas kartulaid kündmas. Pole paruni arvates hästi kündnud; aetud talli juurde ja antud 30 hoopi nuiaga.

EKLA, f 199, m 24, 22 (III, 3b) < Rõuge khk., Nursi v., Mustahamba as. - Linda Vilmre < Jaan Riinberg, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Vastse-Nursi mõisas peksetud inimesi häärberi seina ääres. Kavalamad heitnud hästi seina lähedale. Sinna pole nii hästi lüüa saadud ja vitsa otsad, mis kõige/valusamini/ löönud, läinud vasta seina.

EKLA, f 199, m 24, 22/3 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Kasaritsas olnud piinapink, kuhu peale karistetav kaksiti, nagu hobuse selga pandud. Jalad ei ole maha ulatanud, vaid jäänud ripnema. Selle peal peksetud inimesi.

EKLA, f 199, m 24, 23 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Samas vallas viidud iga nädal peremehed, kellede peale mõisniku süda täis olnud, mõisa juurde, võetud riided seljast ja antud peksta. Nii karistatud sulaseid ja teolisi iga päev, peremehi aga kord nädalas.

EKLA, f 199, m 24, 23 (III, 3b) < Rõuge khk., Nursi v., Mustahamba as. - Linda Vilmre < Jaan Kuus, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Talude ja külade lammutamisi on kirjeldatavais valdes sagedasti esinenud. Nii olla Vastse-Nursi vallas asuv Mustahamba karjamõis vakutaludest kokku liidetud. Jutustaja saanud hiljuti mõisa jagamisel oma isalt võetud Illi talu tagasi. Tähendatud talust olla jutustaja isa välja aetud ja talu ühes teistega Mustahamba karjamõisaks liidetud.

EKLA, f 199, m 24, 23/4 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Peale nende olla mainitud vallas veel kaks talu Vastse-Nursi mõisa külge liidetud. Samuti olla Vana-Nursile kuuluv Sirgupalu karjamõis vakutaludest loodud. Selleks võetud Tinaka külast kolm talu ja Papi külast neli talu.

EKLA, f 199, m 24, 24 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Kasaritsa vallas teatakse olevat kaks talu Palometsa juures lammutatud ja mõisaga liidetud.

EKLA, f 199, m 24, 24 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool ja Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Oskar Nagel ja Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Vana-Saaluse vallas olla Kaloga karjamõis vakutaludest kokku pandud. Peale selle olla veel neli talu Vana-Saaluse mõisaga ühendatud. Vallale antud vastutasuks halvemad ääre- ja metsamaad.

EKLA, f 199, m 24, 24 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. ja Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. ja Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Teoorjus/ Pindi vallas olla Mäesaare ja Otsa karjamõisad vakutaludest kokku pandud. 60dal olnud Otsa küla olemas.

EKLA, f 199, m 24, 24/5 (III, 3c) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Ann Peterson, 75 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Raharendi ja talude ostu aeg Raharendi aeg Nursis alanud 1864 (Nursi kogukonna kohtu protokolles räägitakse 1860 rendilepingute uuendamisest kuue aasta peale orjuse ja mõisa maksudega. Protokoll, 29 juulil 1860 a.) Koguja märkus.) aastal. Mainitud aastal tehtud esimese taluga rendileping. Kuigi rahapuudusel rent suuremalt osalt tulnud teoga tasuda, muutunud rahva olukord siiski palju kergemaks. Töömäär olnud kindel ja härral puudunud võimalus rohkem nõuda. Ja kui tehtudki rohkem, maksnud mõis need päevad rahaga tagasi. Keskmisel talul olnud järgmised kohustused peale raharendi veel mõisa vastu: kolm vakamaad rukkid lõigata, kolm vakamaad kesva ja kolm vakamaad kaera kokku panna, pool vakamaad lina kitkuda, kuus vakamaad heina teha ja üks nädal sõnnikut vedada.

EKLA, f 199, m 24, 25 (III, 3c) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Raharendi aeg kestnud Vastse-Nursis kuni 1870 aastani ja Vana-Nursis kuni 1872 aastani. Talude ostmine Nursi valdes sündinud krediitkassa abil. Mõisnikul olnud suur rahapuudus, võtnud sellepärast krediitkassast kohtadele raha välja ja talupojad pidanud mõisniku võla 45 a. jooksul 6% tasuma. Nursi valdes olnud peremehed võrdlemisi vaesed ning olid sellepärast sunnitud kohtade ostmise ajal lahkuma, kuna väljast tulnud inimesed, kes kohad ära ostsid.

EKLA, f 199, m 24, 26 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Kasaritsas, kui riigi vallas, olid rendi ja müügitingimised teised kui mujal valdes. Nii raharendi kui ka kohtade müümise aeg algas siin palju varem. Esimesed kohad Kasaritsas antud rendile 80 a. tagasi, s.o 1847. aastal.

EKLA, f 199, m 24, 26 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Pealegi olnud kroonu rent väga odav. 12 dessatini suuruse koha eest maksetud 12 rubla aastas renti. Ja kes sedagi pole suutnud tasuda ning võlgade sisse jäänud, neile kingitud mitme aasta võlg. Muidugi tehtud ka siingi rent enamasti teopäevadega tasa.

EKLA, f 199, m 24, 26 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Kuid, et rent võrdlemisi odav oli, ei ostnud suurem osa peremeestest üldse kohte päriseks, vaid jäid rentnikkudeks. Seepärast on mainitud vallas praegugi õige suur protsent riigirentnikke.

EKLA, f 199, m 24, 26/7 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Need kohad, mis osteti, osteti Kasaritsas omal jõul, krediitkassa abita. Peale kohtade hindamist hakatud protsente maksma ning 39 a. jooksul pidanud võlg tasutud olema. Kuid mõningate tähtpäevade puhul keisrikojas kingitud harilikult riigi valdele riigivõlad. Nii kingitud Nikolai II kroonimise puhul Kasaritsa vallale 12000 rublaline võlg. Sellega omandanud mitmed peremehed kohad üsna odavasti.

EKLA, f 199, m 24, 27 (III, 3c) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Saaluse vallas alanud kohtade müümine 60 kuni 62 a. tagasi, seega 1865-1867dal aastail. Raharendi aeg enne seda kestnud ainult kolm kuni neli aastat. Üks pool rendist tasutud rahas, teine orjusega. Kes ei jõudnud renti ära maksta, aetud kohast välja. Viimane nähtus esinenud Saaluses õige sagedasti. Ja siin, vastupidi eelmistele valdele, loetakse raharendi aega väga halvaks ajaks. Orjuse ajal saadud ikka kuidagi nõuetava orjuse ära teha, kuid rendiks ei ole raha olnud kusagilt saada. Kohtade ostmisel olnud esialgne sissemaks 20 kuni 100 rubla. Kohtade müümine kestnud kuni 1877. aastani.

EKLA, f 199, m 24, 27/8 (III, 3c) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Pindi vallas kestnud raharendi aeg 1860. kuni 1865. aastani. Ka siin makseti osa renti rahas, kuna suurem osa teopäevadega tasuti. Olnud nn "orjuse pulk", millest üks pool olnud härra, teine peremehe käes. Sellele pulgale märgitud tehtud päevad. Kes rohkem kui tarvis oli teinud, sellele makseti päevad rahaga tasa. Tööpäev hinnatud 35-40 kopikat.

EKLA, f 199, m 24, 28 (III, 3c) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Raharendi ja talude ostu aeg/ Talude ostmine alanud 1865. aastal ja kestnud kuni 1882. aastani. Kohad ostetud krediitkassa abil. Ostjad olnud enamikus oma valla mehed, ainult üksikud tulnud teistest valdadest.

EKLA, f 199, m 24, 28 (III, 3d) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
d. Rahvarahutused päris- ja teoorjuse ajal Kolmkümmend aastat oodati priiust. Ikka anti, aga mõisnik oli vasta. Siis tuli Karulas ja Räpinas mäss. Kui palju seal inimesi surma sai ei tea. Pärast pekseti mässajaid ja Rõugest aeti mitu meest igast vallast peksmist pealt vaatama. Varsti peale mässu tuligi vabadus.

EKLA, f 199, m 24, 28/9 (III, 3d) < Rõuge khk., Nursi v., Mustahamba as. - Linda Vilmre < Jaan Riinberg, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Rahvarahutused päris- ja teoorjuse ajal/ Pühajärve sõja ajal läinud Nursi vallast keegi Peep Grünberg Pühajärvele õigust saama, saanud aga tublisti peksa. Ei olla enam omal jalal tagasi saanud. Rõuge kihelkonnas aetud igast vallast kaks meest Pühajärvele, mässajate läbi lipu ajamist vaatama. Pühajärve sõjas surmasaanute eest pidanud mõis pearaha, nn "soeraha" maksma.

EKLA, f 199, m 24, 29 (III, 3e) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
e. Töö- ja elamisvõimalused Kirjeldatavais valdes on pea tööstusharuks - põllutöö. Teoorjuse ajal olnud küla maad põlluviisi aetud: põld ühele talule, teine põld järgmisele talule jne. Nii olnud maa mitmes jaos ning see väga raskendanud harimist. Tarvitusel oli kolmepõllusüsteem: rukis, tõuvili ja kesa. Kartulaid kasvatati esialgu ainult oma tarvis, hiljem müüdi viinavarbrikuisse. Kuid kartul olnud siiski enam-vähem kõrvalise tähtsusega - esikohal olnud vili ja lina. Vilja müüdud harilikult Petseri turule ja enamasti külvi eel. Siis olnud võimalus mitmekordset hinda saada.

EKLA, f 199, m 24, 30 (III, 3e) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Töö- ja elamisvõimalused/ Käsitööga elatanud endid ainult üksikud. Talvel valmistatud kodusest materjalist ja oma tarbeks riideid ja tarbeasju, kuna suvel kõik põllutööd tegid.

EKLA, f 199, m 24, 30 (III, 3e) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Töö- ja elamisvõimalused/ Möödunud aastasaja lõpul tehtud algust karjakasvatusega. Alguses kasvatatud muidugi lihaloomi ja alles viimasel aastakümnel on piimatööstusele üle mindud. Käesoleval ajal moodustab see majapidamisharu peasissetuleku allika. Esikohale seab karjakasvatuse ka asjaolu, et kihelkonna idaosa on kruusase pinnaga ja mägiline ning põllukultuuri arenemisele ebasoodne. Peale selle on põllumaid vähe tarvitada kuna karjamaid sellevastu rohkesti. Sellepärast on kihelkonna idaosas asuvad vallad, näit Kasaritsa tulunduslikult nõrgal järjel, kuna palju paremas seisukorras on lääneosa, kus maapind põllupidamiseks kohasem. Eelmises tarvitusel on sagedasti veel praegugi kolmepõllusüsteem.

EKLA, f 199, m 24, 31 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
f. Majanduslik seisukord Teoorjuse ajal elatud rehetoas. See olnud suitsu täis ja külm. Lapsed ahjust tulnud ja ahju läinud - sest mujal olnud külm. Ahju kütmise ajal tehtud uksed lahti, et suits välja läheks. Kuid suitsuga ühes läinud ka soojus - sellepärast suletud uksed niipea kui võimalik. Nii olnud tuba alati vingu ja suitsu täis. Pealegi keedetud koldel nii inimestele kui loomadele, mis omajagu vingu tekitas. Talvel toodud isegi vasikad, lambad ja põrsad külma eest rehetuppa varju. Kanad, need olnud alalised kaaselanikud. Seinte ääres olnud polutid ja voodi, kus magati. Suvel magatud aitades ja küünides. Hiljem ehitatud rehetoa otsa üks kamber. Sinna asunud perenaine ja peremees, kuid pere elanud endiselt rehetoas. Umbes 30 a. tagasi hakatud esimesi rehest eraldi asuvaid elamuid ehitama.

EKLA, f 199, m 24, 31/3 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa k. - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Majanduslik seisukord/ Praegu näeb veel õige harva rehega ühenduses asuvat talumaja. Igas vallas olnud kõrts ja viin väga odav. Jutustaja noorespõlves ostnud isa kord kiriku juures kopika eest viina ja sellest joonud mõlemad endid purju.

EKLA, f 199, m 24, 32/33 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa t. - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Majanduslik seisukord/ Ka olnud toitmisolud teoorjuse ajal viletsad. Terve pere olnud kogu aeg mõisas teol, talu põllu eest ei ole kellegil olnud aega hoolitseda. Loomi olnud vähe, põllud jäänud rammutamata ja lahjaks. Sellepärast saadud taludes vilja väga vähe. Seitse korda jatkunud hobuse päitsetega aita kanda (nii pikad aganad olnud vilja sees, et päitsetega olnud paras kanda). Ahju pannes seotud leibadele vitsaväädid ümber - muidu pole kannatanud. Tulega pole tohtinud leiva ligi minna - sest agan võis tuld võtta. Oad, herned ja tangud - need olnud harilikud toiduained. Peale selle silgud ja veega segatud piim. Liha olnud väga vähe - sest millegiga ei olnud siga sööta. Ja seegi natuke antud teolistele mõisa kaasa, sest kui teolisel halb toit kaasas oli kutsutud peremees mõisa ja antud mõnikümmend hoopi. Ikalduse aastail segatud leivale lisaks linaseemne aganaid ja ohakaid. Majanduslikku elu raskendanud veel alkoholi tarvitamine. Igas vallas olnud kõrts ja viin väga odav. Jutustaja noorespõlves ostnud isa kord kiriku juures kopika eest viina ja sellest joonud mõlemad endid purju.

EKLA, f 199, m 24, 33 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa k. - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Majanduslik seisukord/ Vaatamata sellele, et riigivallas halvem maa ja väiksemad kohad olid, elatud seal ometi paremini kui mõisavallas. Põhjuseks olid eespool loetletud soodustused nagu vähemad kohustused, odav rent, võlgade kinkimine jne. Selle kohta püsinud on rahvasuus ütelus: "Mõisavallas oli vereleib, mis kroonuvallas viga elada."

EKLA, f 199, m 24, 33 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra t. - Linda Vilmre < Peeter Udras, 58 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Majanduslik seisukord/ Üldiselt paranenud majanduslik seisukord raharendi ajal. Peremees saanud rohkem aega oma põllu eest hoolitsemiseks ja oma töö tegemiseks. Loomi hakatud rohkem kasvatama, põllud saanud paremini väetatud ja viljasaak tõusnud. Osa peremeestest pole suutnud küll rahaga renti tasuda ja olnud endiselt sunnitud tegu tegema ja mõned pidanud isegi kohtadelt lahkuma. Neid olnud aga võrdlemisi väikene protsent.

EKLA, f 199, m 24, 34 (III, 4) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Henrik Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Õigusline elu vanemast ajast peale Pärisorjuse ajal olnud talupoeg täielikult mõisniku meelevalla all ning pidand leppima selle õigusega, mis mõisnik talle määras. Mõisnik oli piiramata isand ta elu ja varanduse üle. Teoorjuse ajal ei olnud asi palju parem. Oli mõisa kohus. Valitseja olnud kohtu esimees ja vallast määratud kolm kohtunikku. Kuid viimased ei ole tegelikku tähtsust omanud, olnud ainult moe pärast. Mis mõisavalitsus tegi, see olnud tehtud. Ehk küll talupojal edasikaebamise õigus olnud, aidanud seegi vähe. Kui talupoeg, kellele mõisakohus mõistis 30 hoopi, edasi kaebas kihelkonnakohtusse, mõistetud talle 40 hoopi: kümme hoopi edasikaebamise eest.

EKLA, f 199, m 24, 34/5 (III, 4) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Õigusline elu vanemast ajast peale/ Valdade omavalitsuse seadusega asutati vallakohtud. Need piirasid küll mõisniku kohtumõistmise õigust - mõisas võidi ilma kohtuta talupojale nüüd ainult 15 hoopi anda, kuna varem oli mõisnikul ses suhtes piiramata voli - ja andis talupojale suurema appelatsiooni õiguse, ometi ei olevat see olukorda kuigi palju parandanud: vallakohtud jäänud esialgu suuresti mõisa mõju alla. Vallakohtus jäänud alati härrale õigus ja kohtuotsus vastanud tema soovidele. Vallas mõistetud küll karistus, kuid mõisas viidud see täide. Ning olenenud jällegi mõisniku tahtest, kui täpselt kohtuotsusest kinni peeti.

EKLA, f 199, m 24, 35/6 (III, 4) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Õigusline elu vanemast ajast peale/ Naisterahvastele pole tohtinud vallakohtu ajal enam ihunuhtlust anda. Kord varastanud naine meesterahvaks riietunult teomehe leivakoti ja riided. Kohus mõistnud vargale 15 hoopi vitsu ja kohtuotsus täidetud. Hiljem aga selgunud, et varas oli naisterahvas. Senaator(?) oma küsimusele, kas varas oli mehe riides jaatavat vastust saades, lasknud kohtu sama palju hoope veel anda riiete vahetamise pärast. Peremees omanud õiguse kõrgemasse talurahva kohtusse edasi kaevata ja võinud seega vitsanuhtlusest pääseda; mõistetud selle asemel kinni. Sulane pidanud aga igal juhusel vallakohtu otsusega leppima ja vitsad vastu võtma.

EKLA, f 199, m 24, 36/7 (III, 4) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Õigusline elu vanemast ajast peale/ Kui katkeliselt vallakohtud esialgu tegutsesid, näitavad Vana-Nursi kogukonnakohtu protokollid. 1885. aastal on ainult kaks kohtuistangut peetud: jaanuaris ja augustis. 1856. ja 1857. aastal ei ole kohus üldse koos käinud. 1858 on kolm kohtuistangut peetud: märtsis üks ja juulis kaks korda. 1859 - 9 kohtuistangut, 1860 - on 9 korda kohus koos olnud, 1861 - 15 korda; peale selle kasvab see arv kiiresti. Vastse-Nursi vanematest kohtuprotokollidest paistab silma, et enamail juhusel on härra kaebaja ning harilik otsus - mõistetakse härrale vastuhakkamise pärast 15 kuni 20 hoopi vitsu. Väiksem protsent on varguse- ja tüliküsimusi kohtus otsustamisel. Öeldu on maksev ainult Nursi valla kohta, teistes erineb see palju. Nii selgub Kasaritsa kogukonnakohtu protokolle lugedes, et enamalt jaolt on arutatud väikesi tüliküsimusi ja vargusi. Ihunuhtlus on seal võrdlemisi harva mõistetud; enamasti - mõni päev kinni ehk väike rahatrahv, mis maksetakse valla- või vaestelaekasse. Sellevastu olla Pindi vallas ihunuhtlus alles 1896. aastal viimast korda antud.

EKLA, f 199, m 24, 37/40 (III, 4) < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Õigusline elu vanemast ajast peale/ Toon lisaks mõned näited kohtuprotokollest. Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu protokoll 1864. a. 13 juulil. Kogukonna kohtu een omma olnu Rein Sillaots kaibaman, et tema niit om ära põimet, ja om seda põimjat lännu takan otsma, ja om arvanu, et Jaan Järve naine Liise oles olnu. Siis om see Liise Järv seda peremeest Rein Sillaotsa tõuganu. Kogokonna kohus om mõistnu selle tõukamise eest peap Liise Järv Rein Sillaotsale üts rubla trahvi masma esimese augusti kohtupäivani sel aastal. Vana-Nursi kogokonna kohus sel 8dal mail 1859. Kubja nõudmisele - tööle tulla, vastab peremees, et nädala tööpäevad tehtud olevat. Peremees antakse kohtu kätte. - See kogokonna kohus on teda § 696 perra trahvinu see vasta pandmise eest 15 viza lööki ja tema om kaivanu, et tal om sadamise tõbi, sis om tal trahvis pantu kolm rubla massu. See trahv om massa 14 päiva peräst. Vana-Nursi kogokonna kohus sel 7mel apr. 1861. Vana-Nursi mõisa olliva kaubajuudi ja olliva valitseja taren kauba müünu. Nüüd olliva kõrralise Mari Karlson, Ann Karlson ja karjanaine kaupa kaubelnu. Nüüd om ütelnud karjanaine Annele: kae üte vähempat pakki. Nüd om Ann võtnu üte paki kon olli 12 rätti. Nüüd nakati neid rätte taga otsma ja saise kätte kuus tükki karjanaise käest ja 4 tükki Anne käest ja kaits köögitüdrüku käest. Selle pääle mõistis kogokunna kohus Annele 20 vitsahoopi ja karjanaisele 20 hoopi ja köögi Katrile 10 hoopi. Nüüd pallel karjanaine raha massa 4 rubla vaestelaikasse (Nursis ei ole nähtavasti sellest hoolitud kas süüalune oli naine või mees - ihunuhtlust anti mõlemale soole. Koguja märkus.). Vastse-Nursi kogokonna kohus sel 2 mai 1859. Mattei Kallab sai mõistetus selle eest kui tema ilma passilda olliva ümber hulknu 15 hoopi vitsaga. Pindi kogokonna kohus sel 30 nov. 1873. Etteaste Peter Loos ning tema vöörmündre Andre Saar ja kaivas, et peremees Hindrik Kikkas temale kooli minna sööki üten es anna, kui ennegi lõunas kuiva leiva palokese, ja koolimaja saisap 8 versta kaugel, kost tema ega õdango läbi mõtsa pimmega peab kodo käima ja jälle hommongo tagasi minema. Mõisteti: et kuna Hindrik Kikkas koolilatsele tarvelist sööki ei ole üten andnu ja päälegi kogokonna vöörmundrit trotsno, sis saap tema üks ööpäivas türmi ehk massap 2 rubla 14 päiva sisen vaeste laadikasse. Jaep Piho kaibsi kui Ants Soi olliva petnu hinde manu tema karjusi. Selle eest sai mõistetus 5 hoopi vitsaga. (Prot. 29. juulil 1860 Nursi kog. kohus.)

EKLA, f 199, m 24, 41 (III, 5) < Rõuge khk., Rõuge 6-kl. algkool - Linda Vilmre < Assur (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Usulised liikumised Möödunud sajandi neljakümnendail aastail hoogsalt arenev veneusku minek andis end ka Rõuge kihelkonnas tunda. Selle liikumise tõukepõhjuseks olnud raske majanduslik seisukord teoorjuse ja eelnevate ikaldusaastate tagajärjel ühelt, ja halb vahekord luteriusu pastoritega teiselt poolt. Rõuge kihelkonnas olnud rahva ja pastori vahekord palju halvem kui rahva ja mõisnikkude oma. Sellepärast ei olevat ka pastoril mingisugust mõju olnud mainitud liikumise takistamiseks. Kuid selles suhtes olla vennastekogudused palju suutnud ära teha. Viimaseid olnud Rõuge kihelkonnas kolm - Haanjas, Viitinas ja Pindis. Vennastekoguduse liikmed vöörmünder Kaup ja kooliõpetaja Hagevang oma isikliku mõju tõttu rahva seas suutnud paljuid veneusku minekust tagasi hoida.

EKLA, f 199, m 24, 41/2 (III, 5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Usulised liikumised/ Praegu on apostliku-õigeusulistel kaks kirikut Rõuge kihelkonnas: Vana-Roosa vallas - Püha Kolmainuse kirik ja Haanja vallas Plaani kirik. Et mainitud vallad ning ühes sellega need kogudused ja kirikute arhiivid, käesoleva kirjelduse piirkonda ei kuulu, ei ole võimalik siinkohal nende koguduste arenemise juures lähemalt peatuda. Esitan veel suusõnalist traditsiooni üksikute valdade kohta. Kasaritsa vallas olnud veneusku minejaid võrdlemisi palju. Pappide kihutustöö veneusu kasuks olnud väga äge. Suurem protsent usumuutjaist olnud sulased ja maatamehed. Papid lubanud maad anda, mõisa orjusest vabastada ja peale selle veel pool pütti heeringaid. Inimesed läinud papi käest heeringaid otsima - saanud mõisas aga selle asemel peksta. Hiljem tulnud paljud luteruseusku tagasi.

EKLA, f 199, m 24, 42/3 (III, 5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Usulised liikumised/ Jutustaja vanemad rääkinud, et veneusku minejaile lubatud pool pütti silku. Riiast tulnud piiskop rahvast ristima. Peale ristimist läinud rahvas piiskopilt heeringaid nõudma. Ei ole midagi saanud. Ka lubatud maad anda ning mõni saanudki paar vakamaad.

EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Usulised liikumised/ Vana-Kasaritsa vallas läinud ühes külas kõik vaesemad inimesed poole püti silkude lootusel veneusku.

EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Usulised liikumised/ Saaluse vallas lubatud veneusku minejaile priiust, pool pütti silku, kirikumaksust vabastamist. Ka lubatud pühapäivi juurde teha. Kuigi lubadused väga meelitavad, olnud salvidalaskjaid ometi võrdlemisi vähe. Ka needki ei olevat ei vabadust ega silku saanud.

EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Usulised liikumised/ Nursis teinud papid väga agaralt kihutustööd, lubanud maad ja mõisa orjusest vabastamist. Kuid mõisnikkude ähvardused mõjunud tagasihoidvalt. Ainult üksikud perekonnad lasknud salvida.

EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Usulised liikumised/ Pindi vallas läinud ainult üksikud perekonnad veneusku. Siin mõjunud tagasihoidvalt vennastekogudus. Viimastel olnud veel 30 a. tagasi Paidra külas oma palvemaja.

EKLA, f 199, m 24, 44/6 (III, 6) < Rõuge khk. - Linda Vilmre < Jaan Uibo (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Haridusline olukord Rõuge kiriku visitatsiooni protikollidest selgub, et 1786 a. oli mainitud kihelkonnas 7 mõisa- ja 6 külakooli. Osa koolidest asub mõisa-, osa talurehes. Õpetajaks on talupoeg, kes ühtlasi ka kirikuvöörmündri ametit peab. Õppimisaeg kestab vaevalt mõne kuu. Koolis käidakse korratult. Põhjuseks on kehakatte ja toidu puudus. Kooliskäijate nimekirjas on: Vastse-Kasaritsas 140, Vana-Kasaritsas 132, Saaluses 140, Vastse-Nursis 75, Vana-Nursis 66, Pindis 42 ja Leevis 23 last. Kuid koolis käivat nendest vaevalt neljandik. 1801. a. kirikuõpetaja aruandest selgub, et mainitud valdest ainult Vastse-Nursis on kool, kuna Vana-Nursis, Vana- ja Vastse-Kasaritsas, Saaluses, Pindis ja Leevil ei ole enam mitu aastat kooli olnud. Seega on koolide arenemises samm tagasi mindud. 1819. a. talurahva seadus loob rahvakoolile kindla õigusliku põhja. Siit peale algab visa aga järjekindel areng rahvakoolide ajaloos. Umbes selle ajani ulatavad ka rahva mälestuses säilinud teated koolide kohta. Püüan selle põhjal iga kooli ajaloost eraldi niivõrd pidevat ülevaadet anda, kui need andmed seda võimaldavad. Pindi valla algkool 1765 (Rahvakoolide inspektorile saadetud on ka märgitud 1765 a. Inspektor tõmmanud selle maha ja kirjutanud asemele 1865 a. Koguja märkus.). Esimene asukoht olnud Võhandu jõe ääres, Virve külas. Koolmeistriks olnud Jaan Grossberg. Kooliskäimine olnud väga korratu. Tihti alganud õppetöö jaanuaris ja lõppenud maarjapäevaks. Õppeaineiks olnud lauluraamatust ja katekismusest lugemine. Umbes 80. aasta eest ehitatud uus koolimaja Rusimale mõisa valla ja veliste (Vennaste kogudus. Koguja märkus.) ühisel jõul. Kõige suurem ja parem ruum jäänud veliste palvepaigaks. Koolis käidud 3 päeva nädalas (esmaspäev, teisipäev ja kesknädal). Kursus kestnud kolm talvet. Koolis käis 30-50 last. Loeti testamenti, lauluraamatut, piiblilugu ja katekismust. Igal talvel õpitud 28 kirikulaulu pähe. Kiriku vöörmünder Hindrik Sabe hoolitsenud kodukooli eest. Pärast päriskooli olnud kordamiskool, mis kuni leeriajani kestnud. Igal suvel kutsutud lapsed üle kihelkonna Rõuge kiriku juurde kokku - "katsumiseks". Lastud lugeda, laulda ja peatükke vastata.

EKLA, f 199, m 24, 46/7 (III, 6) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ 1870 põlenud Rusima koolimaja maha. 1872 ehitatud uus, Pikakannu koolimaja. Koolis käidud 6 päeva nädalas. Endiseile õppeaineile tulnud lisaks rehkendamine ja kirjutamine. Kooliõpetaja palka ei saanud. Tal olnud mõni vakamaa maad kasutada ja ei ole vallamaksu maksnud. Hiljem määratud kooliõpetaja palgaks 100 rubla aastas. Kuid tihti jäetud suvekuude eest palk maksmata ja kooliõpetaja pidanud suvel Rõuges maalritöös käima. 1919. aastal avati koolil IV klass, 1924 - V klass ja 1926 - VI klass. Käesoleval ajal töötab kool 150 õpilasega kolme õpetaja juhatusel. Koolimaja on vana (1872 ehitatud), madal ja äärmiselt kitsas. Klassitube on kolm; igas neist asub kaks klassi, so. 50 õpilast. Talvel asub osa lapsi ööseti koolimajas. Et magamistuba puudub - magavad lapsed klassis. Õhtul tuuakse õlekotid sisse ja hommikul viiakse jälle hangeotsa, sest kohane ruum nende hoidmiseks puudub.

EKLA, f 199, m 24, 47/9 (III, 6) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Saaluse vallas on kaks algkooli - Künda ja Siksali. Künda kooli asutamisaega ei teata. Umbes 100 aastat tagasi asunud Künda kool Vana-Saaluse mõisas, mõisaomaniku parun Maydeli ruumes. Parun Maydel olnud kooli asutaja ja ülalpidaja. Esimene kooliõpetaja olnud keegi Pent. Oskanud vähe lugeda ja kirjutada. Palgaks olnud mõisa jahuveski tarvitamise õigus. Vaheajal teinud oreleid. Kooliskäimine olnud vabatahtlik ja käidud kolm päeva nädalas. Õppeained olnud katekismus, laulmine, lugemine ja kirjutamine. Õpilasi olnud umbes 20. 1846. aastal viinud mõisaomanik kooli üle Vanaste külla ühte rehetuppa. Kooliõpetajaks valinud vald paruni nõusolekul Jakob Udra, Rõuge kihelkonnakooli haridusega isiku. Kooliõpetaja olnud kohustatud iga laupäeva õhtul palvetundi pidama. Ta palgaks olnud 8 taalri suuruse maa-ala kasutamine. Kooliskäimine olnud ikka vabatahtlik, kuid nüüd juba 4 päeva nädalas ja hiljem 5 päeva. Koolitöö algas kell 8 hommikul ja kestis õhtuhämaruseni kahetunnilise lõunavaheajaga. Selles ruumis asetsenud kool 30 a. 1877 ehitanud vald uue koolimaja. 1879 a. valitud kooliõpetajaks Jakob Udras, kes oli Tartus Hollmanni seminari lõpetanud. Õpetus kestis kolm talvet (15 okt. - 15 apr.) ja oli sunduslik. 1886 aastal rahvakoolide seadmisega Vene haridusministeeriumi alla saab õppekeeleks vene keel. Õppeaineiks olid: vene keel, eesti keele lugemine, rehkendus, laulmine, piiblilugu, katekismus, ilukiri ja maadeteadus. Viimast õpetatud ainult kolmandas klassis. Tunde olnud päevas 6, laupäiviti 3. Laupäeval käinud koolis ka koduõppijad ja kordajad. Viimastega võetud läbi piiblilugu, katekismust, peatükkide seletusi, testamendi lugemist ja kirikulaulu. Kooli revideerisid rahvakoolide inspektor ja kirikuõpetaja. Õpilasi olnud umbes 25. 1919 a. sügisel viidud kool Saaluse Vanamõisa herrastemaija. Samal aastal avatud ka IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Praegu töötab kool 60 õpilasega. (Andmed võetud Künda kooli kroonikast.) Saaluse valla teine, Siksali kool on asutatud 1810 a. Koolis käidud alguses üks, hiljem kolm päeva nädalas. Koolis käimine olnud väga korratu. Kooliõpetaja olnud laisk ja pannud lapsed oma tööle, selle asemel, et õpetada. 1860dal aastal ei olevat kirjatähtigi veel õpitud.

EKLA, f 199, m 24, 50 (III, 6) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool - Linda Vilmre < Oskar Nagel (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Kooliõpetaja palk olnud 4 vakka rukkid ja sama palju kesvi. Peale selle 8 taalri suuruse maa-ala kasutamine, mis härra koolile oli kinkinud. Peale koolitöö olnud õpetaja kohustatud igal laupäeval mõisa rahvale palvetundi pidama (Saaluse kog. kohtulepingu raam. 1865). 1916. aastal ühendatud osa Loosi valda Saaluse vallaga. Sellega tuli ka nn Poksi kool Saalusega ühendusse. 1922. aastal avatud Siksali algkoolil IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Nüüd ühendati Poksi ja Siksali koolid nii, et I ja II klass Siksalil, kuna III ja IV klass Poksil asuvad. Õpetajad peavad muidugi kahte-vahet käima, sest mainitud koolimajad asuvad üksteisest kilomeetri kaugusel.

EKLA, f 199, m 24, 50/1 (III, 6) < Rõuge khk. - Linda Vilmre < Peeter Orav (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Kasaritsa vallas on 4 algkooli: Sammuka, Kolepi, Ivani ja Võrusoo. Sammuka algkool olevat asutatud 1840. aastal, Räppo külla. Koolimajaks olnud õige ruumikas maja. Kooli läksid lapsed 9-11-aastaselt. Kooliskäimine kestnud 3 talve: mardipäevast maarjapäevani, nädalas üks päev. Tunnid alganud hommikul, kui pimedus enam ei takistanud ja kestnud õhtuvidevikuni. Õppeaineiks olnud usuõpetus, lugemine, peastarvamine ja laulmine. Raamatuid pole olnud; lapsed korranud õpetaja ütelust seni, kui meelde jäi.

EKLA, f 199, m 24, 51 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra t. - Linda Vilmre < Peeter Udras, 58 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Räppolt viidud kool Palometsa külla, Timuski rehte, kus kool umbes 1844-1854ni asunud. Õpetajaks olnud Hagevang. Ta palgaks olnud 6 sülda puid ja kooli maade kasutamine. Kooliaeg kestnud 20. oktoobrist 24. märtsini. Hagevang õpetanud testamendi lugemist ja laulmist. Kool olnud kihelkonna koolivanema ja kirikuõpetaja järelvalve all.

EKLA, f 199, m 24, 51/2 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Holopi t. - Linda Vilmre < Jaan Siidra, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Umbes 1854-1856 ehitatud koolimaja Sammukale ja kool asunud sinna. Kooliskäimise aega suurendatud: esialgu kahe ja varsti kolme päeva peale nädalas. Koolipäevad olnud esmaspäev, teisipäev ja kesknädal. Õpilasi olnud umbes 20. Koolile muretsetud ka ühekeeleline mänguriist laulmise õpetamiseks. Kooli majanduslised kulud kandnud Kasaritsa vald. Õpetajal rahalist palka pole olnud, ainult maa kasutamine. Kooli käinud revideerimas Rõuge õpetaja Hollmann ja köster Sperling.

EKLA, f 199, m 24, 52 (III, 6) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Katri Tamm, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Koolis olnud tarvitusel ka ihunuhtluse andmine. Puudunud päevade eest olnud trahvirahaks 3-5 kopikat. 1860-1870 aastate vahel muudetud koolinädal nelja-päevaliseks.

EKLA, f 199, m 24, 52/3 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sammuka algkool - Linda Vilmre < Visnapuu (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ 1878 ehitatud praegune koolimaja Sammukale. Õpetajaks olnud Sarapuu. Asutanud laulukoori ja muretsenud koolile pidude abil oreli. Ta kõrvalametiks olnud põllutöö. Tarvitanud koolis väga ohtrasti kehalist karistust. Olnud venestusajal hädas keele mitteoskamise pärast. Koole revideerinud õpetaja Hollmann ja rahvakoolide inspektor; esimene revideerinud eesti keelt ja usuõpetust, inspektor muid aineid. Koolis käidud nüüd juba 6 päeva nädalas. Päevas olnud 6 tundi; ainult laupäeviti olnud kolm tundi, sest siis käinud ka kordajad ja väikesed lapsed (nn näitajad). Kõik õppeained peale eesti keele ja usuõpetuse olnud vene keeles. Juba esimeselt klassilt nõutud vene keele oskamist. 1919. aasta sügisel avatud koolile IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Käesoleval ajal töötab kool umbes 100 õpilasega kahe õpetaja juhatusel.

EKLA, f 199, m 24, 53/4 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Kasaritsa Kolepi kool olevat asutatud ligikaudu 100 aasta eest Vadsale (seal olla veel praegugi esimese koolimaja ahjuvared). Vadsa Peep olnud esimene õpetaja ja ühtlasi ka kirikuvöörmünder. Koolilapsed jagunenud kolme jakku: I - väike jagu, II keskmine jagu ja III suur jagu. Keskmise ja suure jao lapsed käinud ühe päeva nädalas koolis, kuna väikese jao lapsed 1 päeva üle kahe nädala käinud. Kooli mindud peale rehtede peksmist, s.o. sagedasti peale jõulu, ja käidud kuni maarjapäevani.

EKLA, f 199, m 24, 54 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Koolis käimine olnud väga korratu. Vaesema rahva lastel puudunud riided ja puudunud toit kooli jaoks. Need käinud mõnikord ainult paar-kolm korda talve jooksul koolis.

EKLA, f 199, m 24, 54/5 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Koolis õpetatud ainult jumalasõna. Vaida Peep osanud ise küll kirjutada, aga lastele pole õpetanud. Koolituba asunud suitsutares. Pikk laud ulatanud üle toa. Ühel pool lauda istunud tüdrukud, teisel pool poisid. Õpetajad istunud laua otsas ja küsinud õpilasi järgemööda. Kui ring laua ümber täis saanud, alanud jälle otsast peale. Koolitoa kõrval olnud väike, poolpime kamber, nn tapatall. Seal antud õpilasile, kes halvasti õppisid või vallatud olid - ihunuhtlust. Headel lastel aga lubatud reega mäest alla sõita. Õpetaja palgaks olnud koolimaa kasutamine. (joonis)

EKLA, f 199, m 24, 55 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Umbes 1860dal aastal viidud kool Vadsalt Kolepile. Ka koolimaja veetud üle. Õpetajaks olnud Jaan Kõiv, kes ühtlasi ka vallakirjutaja olnud. Kõivi ajal käidud koolis järgmiselt: väike jagu 1 päev nädalas; keskmine jagu 3 ja hiljem 4 päeva nädalas ning suur jagu ka üks päev nädalas. Kooli mindud 10-aastaselt. Väikses ja keskmises jaos oldud kummagis 3 aastat. 16-17-aastaselt jõutud suurde jakku; seal oldud kuni leeriajani.

EKLA, f 199, m 24, 55/6 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Õppeaineiks olnud: testament, katekismus, piiblilugu, peast rehkendamine ja laulmine. Laulmist õpetatud hoolega, mingisugust muusikariista pole olnud. Jaan Kõiv õpetanud ka kirjutamist. Päeva töökava olnud järgmine: I - Palvetund II - Piiblitund III - Testamendi lugemine. Peale lõunavaheaega: IV - Uus testament V - Katekismus VI - Rehkendamine.

EKLA, f 199, m 24, 56 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Kooli käinud revideerimas kirikuõpetaja, köster ja kihelkonna koolivanem. Kooliõpetaja olnud köstrikooli haridusega. Köstrikoolis kestnud õpetus kaks aastat: talvel õpitud ja suvel tehtud tööd.

EKLA, f 199, m 24, 56/7 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Väga ohtrasti tarvitatud Kolepi koolis ihunuhtlust ja Kolepi "tapatall" olnud kaugele kuulus. Lumesõda pidades pildunud lapsed korstent lumega. Pandud selle eest nurka ja suur puuhalg käte peale ning lastud nii pikemat aega seista. Vahest löödud joonlauaga sõrmede pihta ehk lastud käed lauale panna ja löödi vitsaga käte peale. Ka lastud herneste peal põlvili olla.

EKLA, f 199, m 24, 57 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Varguse eest antud 5-15 hoopi. Kooliõpetaja Eiche olnud kuri mees ja peksnud lapsi metsikult. Ta tagandatud 1884 sellepärast ametist. Varsti peale selle keelatud peksmised koolis ära.

EKLA, f 199, m 24, 57 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ 1872 ehitatud Kolepile uus, ruumikas koolimaja. Kooliskäimine tehtud sunduslikuks ja nädalas hakati 6 päeva koolis käima. Kooli seaduslik algus olnud 15. sept, ja pidi kestma kuni maarjapäevani. Kuid harilikult tulnud lapsed palju hiljem kooli ja lahkunud kaua enne maarjapäeva. Trahvirahaks koolist puudumise eest olnud 5 kop. päevas. Palgaks saanud kooliõpetaja peale maa kasutamise 100 rubla raha ja koolipuud.

EKLA, f 199, m 24, 57/8 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ 1886. a. rahvakoolide seadmisega Vene haridusministeeriumi alla, tehakse vene keel sunduslikuks õppekeeleks. Üleminek vene keelele olnud väga järsk. Õpetajal lubatud esialgu ainult mõni nädal eesti keelde tõlida, siis pidid lapsed juba vene keelt nii palju mõistma, et seletusist aru saada. Selle tagajärjel õppetöö olnud väga raskendatud ja rahvakoolide üldine tasapind langenud. Praegu töötab Kolepil IV klassiline algkool kahe õpetajaga. Mõne aasta eest ehitatud koolile uus kahekordne ja väga ruumikas maja.

EKLA, f 199, m 24, 58/65 (III, 6) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Kasaritsa Ivani kool on asutatud 1835. aastal. Tema esialgne asukoht on Rootsi külas olnud, siis on ka kooli nimi Rootsi kool olnud. Nime Ivani on kool pärinud sellekohasest talu nimest, mille vald aastal 1860 koolile kinkis. Maja, kus kool asus olnud kellegi isiku poolt vallale kooli avamiseks kingitud. Kooliõpetajal ei ole koolimajas ruume olnud, vaid käinud 2-3 versta tagant kooli õpetust andma. 1860. aasta ümber toodud koolimaja Rootsi külast ära ja ehitatud Ivani talu maa peale. 1880 ehitatud endise maja lähedusse uus ruumikam koolimaja. 1830. a. ümber õpetajat koolis pole olnud, oli ainult lugeja Kangro-Aado, kelle ülesandeks olnud palvetunde pidada. 1835. aastal pandud Peeter Tolga kooliõpetajaks Rootsi kooli peale. Tolga olnud koolmeistrikooli haridusega. Kooliaeg kestnud sügise karja lauta panekust, kuni kevade karja metsa minekuni. Õppepäivi olnud nädalas 3, nimelt esmaspäev, teisipäev ja kesknädal. Tunnikava olnud igapäev ühesugune: I - Piiblilugu II - Katekismus III - Eesti keel IV - Rehkendus V - Laulmine Õpiraamatuist olnud ainult piiblilugu ja katekismus, kuna teisi aineid käsitanud õpetaja peast. Eesti keele õpetamise juures tarvitatud suuri seinatabeleid üksikute tähtede, silpide ja sõnadega. Rehkendusest õpetatud ainult kokkuarvamist, mahaarvamist ja kasvalehte. Kirjutamise õpetus ei ole sunduslik olnud. Ainult mõned üksikud õppinud kirjutamist erateel, kuna suurem osa kirjutamise suhtes eitaval seisukohal asunud, sest kardeti, et kirjutamise õppimine aja ära viidab ja usuõpetus õppimata jääb. 1860 saanud Peeter Tolga poeg Jaan Ivanil kooliõpetajaks. Jaan Tolga olnud Rõuge kihelkonnakooli haridusega. Tema ajal hakatud rehkenduses jagamist ja eesti keele kirjutamist õpetama. Õpilased jagunesid kolme ossa - päris koolilapsed, kordajad ja näitajad. Päriskoolilapsed olid, kes iga päev koolis käisid; kordajad tulid ainult sügisel ja kevadel paariks nädalaks kooli usuõpetust kordama; näitajad ei olnud veel kooliealised, nad said kodus õpetust, kuid tulid iga nädal üks kord kooli, kus nende edasijõudmist revideeriti. Jaan Tolga olnud agaramaid seltskonnategelasi. Ta asutanud ka laulukoori, mille kuulsus ulatanud üle Võrumaa. Tolgale abiõpetajaks olnud Raup. 1885 tulnud Tolga asemele õpetajaks keegi Hurt. Palgaks olnud tal peale 31-tiinulise kooli talu veel 5 vakka rukkid ja 4 vakka odre. Valgustuseks saanud 5 puuda petroleumi ja kütteks 30 sülda puid. Tolga ajast peale töötab kool kahe õpetajaga. (Kooli kroonika põhjal.) Neljas algkool Kasaritsa vallas on nn Võrusoo kool. Mainitud kool on asutatud 1925 aastal ja on 6-klassiline. Nursi vallas on kaks neljaklassilist algkooli. Üks neist asub Vastse-Nursis, teine Vana-Nursis. Vastse-Nursi vallakooli asutamisest ei teata kindlat. 1846. aastal olnud kool juba olemas ja asukoht olnud praeguse Jõeveere talu juures. Kooliõpetajaks olnud sakslane Grünthal, ametilt rätsep ja suur kõrtsisõber. Koolimaja olnud ühetoaline, õlgkatusega ja savipõrandaga. 1860 põlenud koolimaja ära ja Vastse-Nursi mõisaherra von Müller, rahvakeeles Puupea andnud mõisa "antvärkide" majja koolile ruumid. Kiriku vöörmünder ja mõisa kirjutaja Jaan Kõva olnud ka kooliõpetaja. Õpetanud kirikulaulu, piiblilugu, katekismust, testamendist lugemist ning trükitähti. Kooliskäijaid lapsi olnud 15 ümber. Tasuks saanud õpetaja iga talu pealt 3 vakka rukkid, 3 vakka odre, 3 vakka kaeru. 1866 ehitanud vald uue koolimaja, ühe klassitoaga ja õpetaja eluruumidega. Õpetajaks valitud Mikk Jänes, kelle vald oli lasknud Rõuge kihelkonnakooli lõpetada. Jänes õpetanud koolis peale eelpool nimetatud ainete ka rehkendamist ja kirjutamist. Peale koolitöö olnud õpetaja kohustatud ka palvetunde pidama. Mõne aasta pärast põlenud jälle koolimaja maha. Nüüd üüritud koolile Simmuli külla, Jaan Kuuse rehetuppa ruum. Koolis valitsenud korratus. Laps, kes aastas 13 päeva koolis käis, olnud liigagi usin. Järgmised õpetajad Jaan Jänes, Joosep Võtsa ja Pullerits tagandatud ametist joomise ja kõlvatu eluviiside pärast. Jaan Kuuse rehetoas asunud kool lühikest aega. Varsti ehitanud vald jälle uue koolimaja. Venestuse algul olnud kooliõpetajaks Laats. Vene keele õpetamine tekitanud rahva seas vihavaenu õpetaja vastu. Esimene õppeaine olnud vene keel ja usuõpetus, järgmine eesti keel, siis rehkendus (ilma raamatuta) ja geograafia. Peale kirikulaulude õpetatud venekeelseid ilmalikke laule. Kooliskäimine olnud sunduslik. Puudunut päeva eest maksetud 5 kop. trahvi. Lapsi käinud koolis keskmiselt 30-35. Õpetaja palgaks olnud koolimaade kasutamine ja 60 rubla raha. Järgmine õpetaja, Jaan Adamson, asutanud 1894 laulukoori. Tema järeltuleja, Jaan Kiiber, asutanud 1902 karskusseltsi. 1911 põlenud Vastse-Nursi koolimaja jällegi ära. Tules hävinenud ka kooli arhiiv. Koolile renditi esialgu ruumid Laane talusse ja siitpeale rändanud kool ühest talust teise. 1913 olnud õpetajaks Julius Türmas, suur venestaja ja inspektori pailaps. Ilmasõja ajal kannatanud kool palju. Liig sagedasti vahetunud õpetajad ja vahetatud ruume. Kavatsetud kooli Vana-Nursi algkooliga ühendada, kuid rahvakoolide inspektor ei olevat luba andnud. 1916 põlenud ka Vana-Nursi koolimaja ära ja nii olnud vald koolimajadeta. 1920 a. olnud mõlemad koolid Vana-Nursi mõisamajas. 1921 paigutatud Vastse-Nursi kool endisesse kõrtsi. 1925. a. ehitatud kooli suur kahekordne ja ruumikas maja. 1920 a. avatud koolil ka IV klass. (Kroonika andmeil.) Vana-Nursi algkool olla asutatud enam kui 100 a. tagasi. Kool olnud korraladmata, õpetajaks olnud keegi "valgustatud" peremees. 1832. a. alates asunud kooliruum Vana-Nursi mõisa hoones, õpetajaks olnud Hartmann. Koolis käinud keskmised lapsed: esmaspäev, teisipäev ja kesknädal, suuremad ja vähemad lapsed - neljapäeval ja reedel. Laupäeval kooli pole peetud.

EKLA, f 199, m 24, 65/7 (III, 6) < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Haridusline olukord/ Peale mitmekordset kohamuutmist ehitatud uus koolimaja Nooska talu maa peale. Kolme aasta pärast hävinenud koolimaja tules. 1884 ehitatud uus maja Ala-Horsale. Vahepeal töötanud kool mõisa vanas majas ja vallamajas. 1844 valitud kooliõpetajaks Raudsepp, kes olnud tuntud kurja kasvatajana. Oli õpetajaks kuni 1912 a. 1916 põles Vana-Nursi koolimaja. Kool asus ajutiselt endisesse vallamajja, kuid ei töötanud tegelikult. 1917 avanud keegi Ferdinand Angelberg venna talus (Jugul) omal initsiatiivil kooli, mis pärast ametlikuks tunnistati. Engelberg valitud ametlikult õpetajaks. Palgaks määrati 60 rubla (valla nõukogu protokollist 12 dets. 1917 a.). 1919/20 olnud kool Vana-Nursi härrastemajas, Vastse-Nursi kooliga ühendatud. Valitud ka teine õpetaja. Kool muudetud neljaklassiliseks. Hiljem töötatud jälle Jugu talus. Töötatud kahe vahetusega ühes ruumis. 1921/22 viidud kool Vastse-Nursi kõrtsi, kuhu nüüd ka Vana-Nursi lapsed pidanud käima. 1 oktob. 1921 lubatud Vana-Nursis jälle kool avada, kuid ainult kaks esimest klassi. Kooli tulnud 46 õpilast, kuid mitte üksi kahe esimese, vaid nelja klassi õpilased. Kooliõpetaja, Alide Laats, kes informeeritud pole olnud, et ametlikult lubatud on kaks klassi, töötanud jõuluni nelja klassiga. Lastevanemate soovile vastu tulles töötanud ta ka järgmisel aastal kolme klassiga, kuigi ametlikult kaks klass olnud lubatud. Õpilasi olnud 51. 1925/26 a. muudetud kool 4-klassiliseks ja valitud veel teine õpetaja. Praegu on koolis õpilasi 60-65. Kool töötab viletsais oludes. Klassiruumid (neid on kaks) on väikesed, õhu- ja valgusevaesed. (Kooli kroonika andmeil.) Haridusseltse on kirjeldatavais valdes 2: Pindis "Koidula", asutatud 1921, ja Kasaritsas, asutatud 1917 aastal. Rahvaraamatukoguseltse on 3. Pindi - Pikakannu - asutatud 1921; Nursi, asutatud 1921; Saaluse, asutatud 1920.

EKLA, f 199, m 24, 67/8 (III, 7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sammuka algkool - Linda Vilmre < Visnapuu (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Ärkamisaeg Rahvuslik ärkamisaeg ei ole Võrumaal sugugi nii intensiivne olnud kui näiteks Viljandimaal. Põhjuseks võiks olla kohalikkude juhtide puudus ja majanduslik kitsikus. Laulukoore asutatud, kuid alles sajandi lõpul, ainult paar koori olnud varem. Nii olla Kasaritsa Ivani kooliõpetaja Jaan Tolga (1860-1885) laulukoori asutanud, mis olnud kuulus üle Võrumaa. Ka olla Kasaritsa Sammuka kooliõpetaja Sarapuu laulukoori asutanud. Hiljem võtnud pottsep Jakob Orav koori üle, käinud Tartu laulupidul ja saanud esimese auhinna.

EKLA, f 199, m 24, 68 (III, 7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Ärkamisaeg/ Kooliõpetajad olnud ka esimeste ajalehtede tellijad ja lugejad. Esimesena loetud Tartu Postimeest. 1-2 ajalehte tulnud terve valla peale. Harilikult käidud koolimajas koos lugemas. Hiljem, Sakala ja Grenzsteini Oleviku ilmuma hakkamisega kasvanud ka lehelugejate arv.

EKLA, f 199, m 24, 69 (III, 8) < Rõuge khk., Saaluse v., Viro t. - Linda Vilmre < Kristjan Naarits (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Venestusaeg Venestuse mõju ei jätnud puutumata nii kooli, kohut ega valitsusasutusi. Teatavasti pandi vene keel maksma valitsusasutusis 1885. a., koolis 1886. ja kohtus 1889. aastal. Ametnikud, kes vene keelt ei osanud, tagandatud kohtadelt ja tihti pandud umbkeelelised venelased asemele. See raskendanud igasugust läbikäimist ja asjaajamist. Kõige tuntavam olnud venestuse mõju koolides, mis muutunud teatud määral venestuse abinõuks. Tekkinud ministeeriumikoolid, need vene vaimu kandjad. Rahvakoolide tasapind langenud. Vene keel tehtud õppekeeleks ja selle õppimiseks jäetud väga vähe aega. Kooliõpetaja ei ole tohtinud tõlkida, vaid pidanud ainult vene keelt kõnelema.

EKLA, f 199, m 24, 69/70 (III, 8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sammuka algkool - Linda Vilmre < Visnapuu (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Venestusaeg/ Õpetajad, kes ise vene keele õppimisega pole hakkama saanud või ei ole tahtnud õppida - tagandatud ametist. Lapsed pidanud ka isekeskis vene keelt kõnelema. Karistusabinõuna olnud tarvitusel koolides puulauad või -tahvlid, mida kaelas kantud. Kes juhtunud eesti keeles midagi ütlema, sellele pandud tahvel trahviks kaela, kuni ta teise tabas eesti keelt kõnelemas. Nii käinud tahvel kaelast kaela. Kelle kaelas tahvel lõuna vaheajaks või õhtuks olnud, see jäätud söömata ja pidanud trahviks venekeelse laulu pähe õppima.

EKLA, f 199, m 24, 70 (III, 8) < Rõuge khk., Nursi v., Väsli t. - Linda Vilmre < Kaarli Harak, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/Venestusaeg/ Vene keele õpetamine tekitanud rahva seas pahameelt kooliõpetajate vastu, sest rahvas pidanud neid selle kurja põhjuseks.

EKLA, f 199, m 24, 70/2 (III, 9) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
1905 aasta 1905da aasta rahutused ei jätnud ka Võrumaad puutumata. Pea igas vallas peetud koosolekuid, muretsetud sõjariistu jne. Nursi vallas olnud ärevust palju. Soe monopol lõhutud ära ja viinapudelid peksetud puruks. Koolimajas lõhutud keisri pildid ära, silmad torgitud välja jne. Mustasajaliste juht olnud Rõuge pärishärra Sampsoni poeg. Nii ässitanud mõisnikud ise rahvast ülesse ja pärast tapnud maha. "Küllap nad keisrile näidata tahtsid, missugune metsik rahvas siin on, et siis keiser neile suuremad õigused annaks rahva üle, sest mõistlikult valitsemisest ei tule midagi välja." Nursi pärishärra von Wahl ähvardanud: 70 a. pärast ei ole enam hobuseid vaja. Rakendame inimesed ette ja sõidame. Niisugust kasu lootnud mõisnikud mässust. Ise Wahl aga kutsunud rahva mõisa kokku ja manitsenud rahule. Lubanud süüa ja juua anda, et oleme ühe mütsi all. Mõne mässulise või terava sõna pärast lasknud pärast kinni võtta ja mõisa keldris läbi peksta. Nii tehtud mitme mehega. Igasugused sõja- ja terariistad korjatud ära, ainult 3 tolli pikkune nuga tohtinud majas olla. Vastse-Nursi mõisas olnud 70 perekonda Läti mõisnikke - põgenikke. Rahvas olnud sellepärast hirmul, et lätlased tulevad. Paljud matnud hirmuga oma varanduse maha, kuna teised jälle selle ära varastanud. Karistussalke Nursis ei ole käinud.

EKLA, f 199, m 24, 72/4 (III, 9) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. ja Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Peeter Peterson ja Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/1905 aasta/ 1905 aastal kogunud Rõuge kihelkonna kooliõpetajad Võrru ja pidanud Kandle Seltsi ruumides koosolekuid. Otsustatud inspektori võimu koolides vähendada ja usuõpetuse vabaainena jätta. Ainult paar õpetajat täiesti usuõpetuse vastu. Sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi neil koosolekuil ei ole käsitletud. Vene karistussalkade tulekul hävitatud protokollid. 1905. a. liikumise kohalikkeks juhteks olnud - Võrus raamatukaupluse omanik Adam Karlson ja keegi Uustalu. Viimane olla hiljem Torneo jõkke uputatud. Kasaritsast läinud vallavanem Raudsepp ja mõned õpetajad Võrust sõjariistu tooma. Küsinud laduülemalt. Viimane käskinud ise võtta, tema ei andvat. Mehed pole julenud ise võtta, kartnud mõisnikkude poolt sissevedamist ja tulnud niisama ära. Siis saadetud salakuulajad Läti poole, sest sealt kardetud venelasi tulema. Võrus koosolekul käijad istunud oma kokkupakitud kraami juures ja oodanud salakuulajailt teateid, et õigel ajal põgenema pääseda. Rahvas olnud ärevuses. Toodud vanad jahipüssid, ja mis kellegil olnud, välja, paugutatud nendega ja valmistatud sõja vastu. Sõjariistadeks võetud ka hangud, nuiad, labidad jne. Üks poiss pannud vana vikati kepi otsa ja läinud sellega venelaste vastu. Siis käsutatud Kasaritsa vallast 38 küüthobust Võrru. Lastud mehi külma ilmaga ja söömata terve päev Võrus, siis käsutud nad karistussalke Põlgastesse viima. Mehed keeldunud seda tegemast, põhjendades, et Põlgaste mehed samuti Võrus, eks nad ise viigu endile karistajaid kui tahavad. Selle peale pole lubatud mehi koju minna, kuid mehed tulnud omavoliliselt kõik ära. Hiljem mõistetud selle eest kolmeks päevaks kinni. Kuid politseiülem olnud hea mees, käskinud mehed koju minna ja kolm minutit enne lahtilaskmise aega kohal olla. Mehed olnudki õigel ajal tagasi. Politseiülem oodanud natuke aega ja hüüdnud siis nii, et kõik pidanud kuulma: "Kasaritsa mehed, minge koju, juba kolm minutit üle istutud."

EKLA, f 199, m 24, 74/5 (III, 9) < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/1905 aasta/ Kasaritsast käinud ka Tartu kongressil üks saadik. Viimane ütelnud mõisavalitsejale koha üles ja pidanud sellepärast hiljem 1 nädala kinni istuma. 1905. aastal valla koosolekul avaldanud Vastse-Kasaritsa soovi Vanast-Kasaritsast lahku minekuks. Kirjutaja ja vallavanem annud viiele mehele luba valdade lahutamise teostamisele asuda. Hiljem antud need 5 meest kohtu alla ja mõistetud 3 nädalaks kinni - omavolilise omavalitsuse teostamise eest. (Jutustaja üks neist viiest. Nimi teadmata.)

EKLA, f 199, m 24, 75/6 (III, 9) < Rõuge khk., Saalusev. - Linda Vilmre < Ann Kreek, 65 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/1905 aasta/ 1905. aastal peetud Vana-Saaluse mõisas koosolekuid, lauldud ja kõnnitud punaste lippudega. Kaarli Uibokann ja ta vend olnud juhid. Lõhkumiseni ja põletamiseni ei ole mindud. Sellepärast ei olla ka karistussalke Saalusesse kutsutud. Kaarli Uibokannu küll otsitud ja tahetud maha lasta. Viimane olnud mitu aastat metsi mööda põgenemas ja käinud vahest taludes soendamas. Harilik rongikäikude laul olnud järgmine: Nüüd üles, õles kõik vägevad väed, me sõidame priiuse riiki. Me tormame läbi kõik metsad ja mäed, ja võtame püssid ja piigid. Vaid see on tubli ja mehine mees, kel vahva ja võitleja süda on sees.

EKLA, f 199, m 24, 76 (III, 9) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool - Linda Vilmre < Oskar Nagel (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/1905 aasta/ Koosolekuist võtnud pea kõik peremehed osa. Koosolekuid juhatanud Jaan Paats, kes ka Tartu saadikuks olnud. Koosolekuil peaasjalikult antud juhtnööre Tartu sõitvale saadikule ja arutatud majanduslikke küsimusi. Räägitud ka Vene keisrikoja mädaolekust ja loodetud selle peatset ümberkukkumist. Mõned Saalusest käinud ka Vastseliinas. Viimased antud küll kohtu kätte, kuid vabanenud hiljem.

EKLA, f 199, m 24, 76/7 (III, 9) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
/1905. aasta/ Pindi vallas ei/ole/ 1905 a. koosolekuid peetud. Küll aga naabrivallas, Loosis. Neist koosolekuist võtnud osa ka Pindi valla mehed. Kavatsetud Liphardit Vastseliina mõisast välja ajada ja vaeseid sisse panna. Selle kavatsuse teostamisele ei olla asutud. Saadikud käinud ka Tartu kongressil. Pärast olla küll karistussalgad Pindist lahti läinud, kuid kedagi ei olla karistatud.

EKLA, f 199, m 24, 78/9 < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Usutletud isikud 1. Assur - Rõuge 6-kl. algkooli juhataja 2. Aia, Jakob, 67 a. Kasaritsa vld., Aia talu 3. Harak, Kaarli, 90 a. Nursi vald, Vasli talu 4. Kõiv, Jaan, 63 a. Kasaritsa vld., Kolepi algkool 5. Kuus, Jaan, 70 a. Nursi vld., Mustahamba asundus 6. Kreek, Ann, 65 a. Saaluse vld. 7. Leosk, Taniel, 90 a. Saaluse vld., Vanamõisa 8. Leosk, Katri, 89 a. Saaluse vald, Vanamõisa 9. Laev, Jaan, 75 a. Pindi vld., Kühmamäe 10. Leimann, Jaan, 81 a. Kasaritsa vld. 11. Liiv, Andre, 88 a. Kasaritsa vld., Soemõtsa 12. Liiv, Hindrek, 80 a. Vastse-Kasaritsa asundus 13. Miina, Jaan, 80 a. Pindi vld., Türgi talu 14. Naarits, Kristjan, Saaluse vld., Viro talu 15. Nagel, Oskar, Saaluse vld., Siksali algkool 16. Oja, Alfred, 54 a. Pindi vallamaja 17. Peterson, Kristjan, 85 a. Vana-Nursi vld., Mäevõsu talu 18. Peterson, Ann, 75 a. Vana-Nursi vald, Mäevõsu talu 19. Peterson, Peeter, Vastse-Kasaritsa 20. Peters, Friedrich, 54 a. Pindi algkool 21. Pedras, Ann, 68 a. Kasaritsa vld., Kivi talu 22. Rebane, Jaan, 70 a. Saaluse vld. Poigo talu 23. Riinberg, Jaan, 67 a. Nursi vld., Mustahamba asund. 24. Siidra, Jaan, 71 a. Kasaritsa vld., Holopi talu 25. Tamm, Katri, 70 a. Vastse-Kasaritsa asundus 26. Tamm, Peeter, 77 a. Kasaritsa vld., Sibula talu 27. Toots, Jaan, 68 a. Kasaritsa vld., Soemõtsa 28. Udras, Vana-Nursi, Horsa 29. Udras, Peeter, 58 a. Kasaritsa vld., Utra talu 30. Visnapuu, Kasaritsa vld. Sammuka algkool

EKLA, f 199, m 24, 1/3 < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva
Märkeid ajaloolise traditsiooni kogumisel suvel 1927 Võrumaal, Rõuge kihelkonnas (Pindi, Kasaritsa, Saaluse ja Nursi vallad). 28 juunil - Võrus 29 juunil - Pindi vallas. Samanimelise kiriku juures ja ümberkaudseis taludes. Materjali sain ainult Kühmamäe talust Jaan Laevalt. 30 juuni - 2 juuli - Pindi vallamajas ja mõnedes taludes. 3 juuli - Pikakannu koolimajas. 4 juuli - Leevi mõisas ja Võhandu jões asuval ohvrikohal. 5 juuli - Pindi vallas, Türgi talus. Käidud ümberkaudseis taludes ilma suurema tagajärjeta. 6 juuli - Nõnova külas Vreemanni juures. 7 juuli - Kasaritsa vallas Kivi talus ja ümbruskonnas. 8 juuli - Sammuka algkoolis, Sibula talus Peeter Tamme juures ja mujal. 9 juuli - Vastse-Kasaritsa asunduses. Hindrek Liiv, Katri Tamm. 10-12. juuli - Kasaritsa vallamajas. 13-17. juuli - Kolepi algkoolis ja ümbruskonnas: Andre Liiv, Jaan Leimann, Jakob Aia, Peeter Udras, Jaan Siidra, Jaan Toots, Peeter Peterson. 18-19 juuli - Saaluse vallamajas. Rääkinud Jaan Rebasega Poigo talust ja Ann Kreekiga. 20 juuli - Saaluse Vanamõisas: Taniel ja Katri Leoskid. Saaluse algkoolis. 21 juuli - Saaluse vallas, Siksali algkoolis. Viro talus. 22 juuli - Rõuge 6-kl. algkoolis. 23 juuli - Nursi vallas Mustahamba asunduses. Jaan Riinberg, Jaan Kuus. 24-26 juuli - Nursi vallamajas, Vastse-Nursi algkoolis ja ümberkaudseis taludes. 27 juuli - Vana-Nursi algkoolis, Mäevõsu talus Petersonide juures; Väsli talus; Võrusool, Jaan Jänese juures. Märkus: hiljem sain teated kirjalikult Kasaritsa vallas asuva Ivani kooli kroonikast ja pr. Udraselt (Nursi vallas) ohvrikoha üle.

EKLA, f 199, m 25, 1/2 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teoorjus Jutustaja isa ja vanaisa olevat olnud teoorjuse ajal Haanja mõisas kilteriks, omalt isalt, kes on olnud kilteriks 1840-tes aastates, on kõneleja kuulnud, et kiltrina olnud ta vaba kõigist teistest tavalistest orjustest ja kohustustest mõisa vastu talu suhtes, mis tema käes olnud ja missugune umbes 130 vakamaad suur olnud. Muidugi ei olevat isal enesel jäänud talutöödeks sugugi järele vaba aega, pühapäeva õhtust kuni järgmise laupäeva õhtuni pidanud kilter olema mõisa tööde juures kepiga valvamas, et teaolised jumala ja kõrge "herri" aega ei raiskaks. Ainult talveti ei olevat kilter, peale selle kui rehed kõik pekstud, tarvitsenud iga päev olla mõisas. Talupoegade orjuse suurus olenenud kõigepealt talu suurusest, umbes 60 vakamaalise koha eest olevat olnud teha aastaringi nädalas 3 jalapäeva korralist orjust, peale selle vilja koristamise ja rehepeksmise lisateod ning mitmesugused naiste orjused (nn korralkäimised s.o. kordamööda pidanud talud saatma nädalaks ühe naisterahva mõisa karjatalitajaks, viimaste kohused pole piirdunud siiski ainult loomade talitamisega, vaid mõisaproua või jälle virtina poolt antud korralistele öötöödeks villu või linu lõngaks kedrata. Peale orjuse olnud veel mitmesugused maksud natuuras, kuna Haanjas rahvas väga vaene, siis olevat rahva oma majapidamine selle orjuse suuruse tõttu väga kannatanud, kuigi orjus olnud üldiselt Haanjas kui kroonu mõisas kergem, kui naabruse pärismõisades.

EKLA, f 199, m 25, 2/3 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talupoegadega ümberkäimine Teopõlves olnud Haanja mõisas rentnikuks keegi äärmiselt toores ja jõhker mees, kes rahvasuus on tuntud Kolleski nime all, kes kohtlenud maarahvast kui loomi, eriti kardetav olnud Kolleski suhtumine talupoegade naissoo vastu, ta käsutanud sageli ilusamaid neidusi ja ka abielunaisi ööseks enese juure mõisa. Ka ei olevat Kollesk naisi rahule jätnud päeva ajal töö juures, oma loomalikkude kirgede ja ihade rahuldamiseks ei olevat ta kunagi olukordade ja aja ebasoodsusele tähelepanu pööranud, igal ajal tarvitanud ta nende vastu vägivalda. Rukkilõikuse ajal käsutanud vaid: "Haki varju ja saba üles." Keegi ei olevat julgenud herrile vastu hakata, talupoeg pidanud koguni väga austavalt suhtuma herri - mõisa õuest läbiminekul pidanud talupoeg lugupidamisest herri vastu pea paljastama; pühapäeval kõnelnud papp kantslist, et talumees peab omalt mõisaherralt kristliku elu eeskuju võtma jne. Kui aga talupoeg tööjuures või kuidagi teisiti ei avaldanud küllaldaselt austust mõisahärra vastu, siis sunniti seda vitsadega, peksmine oli ka tööle virgutajaks väsinud inimloomale, kui see näljast nõrkeda ähvardas, sest talurahva toit oli halvem kui looma oma ja väiksem ka puhkeaeg, kuna paljud pidid päeval olema mõisatööl ja öösel katsuma oma põllulapikesi korda säädida. Oma majapidamine jäänud paratamatult lohakile, hilistunud külv, mille järeldusel veerikmaadel võtnud kuiv vilja ja mis kasvanud, sellest pudenenud sügisel osa põllule, sest ka lõikusele saanud alles siis kui mõisa vili juba koristatud.

EKLA, f 199, m 25, 3/5 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peksmine Peksjaks olnud mõisas aidamees, kelle kohuseks olnud ka vitsade muretsemine. Peksuvitsad leotatud ennem mõni päev soolvees, et nad hästi sitked oleks ja ei murduks ja köidetud-punutud siis sõrmejämedusiks kimpeks. Peksmise ülem- ja alammäär olevat olnud küll kindlaks määratud, ent sellest ei olevat peetud kunagi kinni. Kui palju oli talupojal õigust herri suhtes seda iseloomustab selgelt juht, mida jutustaja omalt isalt kuulnud, milles osalised jutustaja isa - mõisa kilter ja rentnik Kollesk. Sügisel kartulite talvekorteri matmisel tulnud herr tööd pealt vaatama ja seletanud kiltrile, et niiviisi nagu neid matta laseb pole õige matmise viis ja näidanud teise. Kilter seletanud, et herr eksib, et sarnaselt nagu soovib herr ei või kartulaid talvekorterisse mitte panna, kuna nad siis läheksid mädanema, kuid kiltri seletused ei olevat midagi aidanud - ülejäänud osa maetud herri tahtmist mööda. Kevadel kartula maetiste avamisel olnudki nii, kuidas kilter öelnud sügisel, herri näpunäidete järele maetud kartulad olnud mädanenud. Kui kilter seda julgend herrile tähendada, siis seletanud herr, et terved on need kartulad, mis on sügisel tema, s.o herri tahtmise perra maetud, kuna kilteri näpunäidete järele maetud kartulad olla need, mis nüüd mädanuiks osutusid avamisel. Kilter punninud vastu, kuid asjata, viimaks saanud herr vihaseks, hakanud kiltrit kepiga taga ajama ja sajatanud ise: "Sina lontrus, oigus olema alati ainult see, mida ütlep mina. Sinu peap seda ükskord ometi moistma," ja et kilter seda ikkagi mõista ei olevat tahtnud, siis püütud mõistust peksuga pähe lüüa. Kui kardetud ja ränk mõisakaristus on olnud, selleks jutustas eelnimetatud isik ühe loo, mida ta olevat omalt vanalt isalt kuulnud. Haanjas olnud, nagu ka kõikides teistes mõisades rehepapp, kelle ülesandeks oli rehe kütmine ja osalt ka reheliste töö järelvalvamine ja ka selle järele valvata, et rehelised mõnd viljakotti "kogemata" kaasa ei võtaks rehelt lahkudes. Kuna rehepapp sügiseste ööd ja päevad läbi kestvate rehepeksmiste ajal äärmiselt tööga ülekoormatud olnud, siis pole tema saanud aega koju sööma minna, vaid naine toonud talle söögi rehte järele. Korra viinud naine jälle mehele sööki rehte, hiilinud ise salaja, et herr ei näeks, sest kartus viimase eest olnud suur. Koju minnes pannud rehepapp tühja toidunurmiku rukkiteri täis, sest mõisa vilja võttamist ei olevat peetud sugugi varguseks, liiakene olnud tol kõrral ainult väikese paaritoobilise nurmiku täiega tegemist. Naise kojuminemist silmanud aga herr. Naine, nähes herri lähenevat, peitnud ruttu nõu põllu veerele, arvates, et ega herr seda näinud, ise jooksnud ruttu minema. Herr oli aga nurmiku peitmist siiski näinud ja ta ka üles leidnud ning nurmikut avades - rukkiterad. Rehe juurest näinud kõike seda rehepapp, kartes ränka karistust, poonud ta enese parsile viiva redeli külge ülesse. Karjapoisile, kes kõndinud rukkipeenra veergu mööda antud mõisa tallis 15 hoopi soolaseid.

EKLA, f 199, m 25, 6 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raharendi tulek Teoorjuse kaotamise järel olevat paljud endised talupidajatest pelganud rentnikeks hakata, kardetud rendi suurust, sest inimesed ei olevat osanud kuidagi kujutleda, et koht neile niipalju raha võiks tuua sisse, et sellest saaks tasuda ära rendi ja peale selle jääks veel enesele majapidamise tarbeteks. Seepärast olevat paljud endised talupidajad annud käest oma talud ja asunud mõisa moonameesteks, mitmed perekonnad olevat aga ka linnadesse läinud. Tühjaks jäänud talud olevat ühendatud mõisamaadega, suuremale osale olevat mets peale külvat ja maad metsa alla jäetud. Värsketel rentnikkudel olevat esimesed aastad küll väga rasked olnud, nii mitmedki olevat järgmise aasta jüripäeval taludest välja kolind, ent juba 2-3 aasta pärast olnud seisukord parem kui teopõlves.

EKLA, f 199, m 25, 6/7 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühajärve sõda Teoorjuse lõpupoole olevat talupoegade seast valitud kohtumees Ihats herrilt nõudnud, et too loobuks orjuse nõudmisest, sest orjus olevat seaduse järele kaotatud. Ta ise olevat tõrkunud mõisale orjamast ja soovitanud ka teistele mõisa nõudmisi mitte täita. Tema kihutuste järeldusel olevat mõned isegi Pühajärve sõjast osa käinud võtmas. Kui Pühajärvel hiljemini karistamised käsil olnud, siis lasknud herr ka Ihatsi kinni võtta ja saatnud ta Pühajärvele, kus Ihats läbi lipu aetud. Kuna Ihats ennem läbijõudmist ära nõrkenud löökide all, siis pantud ta kahe soldatile selga, kes tema siis lõpuni kandnud.

EKLA, f 199, m 25, 7 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vene usu tulek Veneusu tuleku eel olevat käinud papid külasi mööda ja lubanud priiust ja maad ja püti heeringaid neile, kes loobuvad sakste usust ja vastu võtavad uue keisri usu. Nende lubaduste järeldusel olevat paljud inimesed usku vahetanud. Ent kui peale ristimist rahvas lubaduste täitmist vaimulikelt nõudma hakanud, siis öelnud köster: "Midagi muud ei saa teie kui "pravaslavna" usu." Esimine veneusu kirik olevat ehitatud Haanja-Miilimäele, kust ta hiljem on viidud üle Plaanile, esimene kirik on olnud puuhoone, mis ühes kõrvalhoonetega alles paarikümne aasta eest lammutatud.

EKLA, f 199, m 25, 8 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Varemalt olevat Haanja mõis olnud Vastseliina karjamõis ja nimeks olnud Hanimõis, missugusest nimest olevat praegune nimi Haanja tekkinud, sellel ajal olnud mõis kellegi v. Lipphardi päralt, kes mõisa halva maa pärast pidada pole tahtnud ja seepärast kroonule annud.

EKLA, f 199, m 25, 8 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Matuse ja ohverdamiskohad Rahvas kõnelnud varemini, et Plaanil Tuura oru taga olevat vanad matusepaigad - Poolasõjaaegsed kalmed, nimetatud kõrgemat küngast nimetab rahvas Kalmeti mäeks, kruusa võttes olevat nimetud kohalt väga palju surnuluid välja tulnud. Villa külas Haanjas olevat vanad kääpad - nimetus - Kääpaste mäed. Samas külas olevat olnud ka vana ohverdamise koht - Tõnisekivi, kuhu viidud veel mõnekümne aasta eest tõnisepäeval sigapäid ja ka muul ajal, kui tuntud tarvidust Tõnni abi järele, väikesi andeid, mis vahel olnud ainult vanad paigatud ja purukskistud kaltsud.

EKLA, f 199, m 25, 8/9 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vene usk Vene usu esimistel aastatel on tõusnud tüli Rõuge pastor Hollmanni ja preester Sikatsovi vahel surnuaia küsimuse pärast. Nimelt ei olevat vene usu kogudusel esialgu omal surnuaida, sellepärast maetud üks veneusuline Rõuge luteri koguduse kalmistule, papp käinud selle järele väga sageli nimetatud haual jumalateenistust pidamas, missugune asjaolu pastori väga vihastanud. Et sundida preestert seesugustest jumalateenistustest loobuma, lasknud nimetatud veneusulise surnu hauale kaheksa jala pikkustest lattidest püstaia kolmele küljele ümber teha - neljas külg olnud kaitstud kalmistu müürist, missugune olnud kõige madalam, nii et hauale vaid üle müüri ronides võinud pääseda. Kui siis papp järgmisel pühapäeval surnuaiale oma saatjatega tulnud, siis oodanud teda nimetatud üllatus ja kui ta siis pastori ees nurisenud, siis näidanud viimane teed üle müüri.

EKLA, f 199, m 25, 9 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näljaaeg Viimase suure nälja ajal olevat olnud rahva häda nii suur, et söödud sõnajala- ja kanarbikuleiba, kui siis jahu ka saadud, siis pandud seda nii vähe sekka, et leib vastu seina visates ära lagunenud. Piibse mäe juures surnud üks inimene nälga ära ja alles selle järele olevat hakatud andma rahvale kullijahu, mida toodud Venemaalt ja missugune on pea alati olnud kopitanud ja kibeda lõhnaga.

EKLA, f 199, m 25, 10 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjuseaeg Kõige hirmsamaks herriks olevat olnud Haanjas vana Kollesk, see olnud herri sõimunimi, tema pärisnime kõneleja ei mäleta, sama kardetud kui Haanjas Kollesk, olnud Plaani karjamõisas peksja Tõrva Jaak. Kolleskit kardetud eriti noorte naiste poolt, Kollesk olevat käsutanud ilusamaid naisi korda mööda enesega sauna - enesele selga pesema ja kui keegi keeldunud täitmast käsku, siis lasknud Kollesk tõrkuja väevõimuga tuua.

EKLA, f 199, m 25, 10/2 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjuse suurus, peksmine Kellel kahehobuse talu olnud, see pidanud tegema mõisale orjust nädalas neli jala- ja kaks hobusepäeva, mille juures päevas kaks inimest pidanud olema mõisas. Peale nimetatud orjuse tulnud lisaks veel - vooriskäimised - mõisa puudeveod ja tee seadimised. Viljakoristamise ajal on tulnud korralisele orjusele lisaks veel osatükid, s.o. iga talu pidi vastavalt suurusele panema teatud arvu vakamaid mõisa vilja kokku. Edasi olnud mõisamaksud: teatud arv hobuse kammitsaid, lehma kõõluseid, viis paari vihku jne, pidanud ketrama teatud hulk naelu linast, takust ja villast lõnga jne. Kellel lõnga ketramise juures villakarvakesed üleval olnud, sellele antud kolmkümmend hoopi vitsu. Kord juhtunud seesugune lugu ühe vana 84 aastase eidekesega. Kui eit karistust saama läinud, siis palunud ta, et teda kergemini löödaks, sest muidu ei jaksavat ta enam koju minna, kuna ta mõisast mõni verst eemal elanud, palvest hoolitud vähe. Ta jõudnud peksmise järeldusel ainult Munamäeni (Haanja mõis asub täiesti mainitud mäe külje all) - seal langenud ta nõrkenult maha, kust teised inimesed ta koju kandnud, ent vanakene pole enam ülesse tõusnudki - peale lühikest põdemist koristanud väetikese surm. Eriti suur peksja olnud, nagu öeldud, Tõrva Jaak Plaanil ja kõige sagedamini peksnud ta kütiste tegemise ajal, ent ühel seesugusel korral olevat mehed leppinud kokku, et kui ta jälle peksma tuleb, siis anname kord õige Jaagule enesele ka, et las ta tunneb kord enese naha peal hea's see on. Kuis mõeldud, nii ka tehtud, peksa saamise järeldusel jäänud Jaak löökide jagamises palju kokkuhoidlikumaks. Haanjas olnud viimaseks peksuaegseks kilteriks Peeter Olle, mõis olevat aga veel aastaid tarvitanud ihunuhtlust peale peksu ärakeeldu seaduse poolt, sest mõisas olnud ikka herr ise seaduseks. Varemal ajal olevat vahetatud koeri inimestega, nii olevat olnud Kolleski ajal mõisas toapoisiks keegi Vetska, kes olnud koera vastu vahetatud poolakas, Haanjas olnud Vetska sama kardetud naistelt, nagu vana Kolleski.

EKLA, f 199, m 25, 12 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lahtised inimesed olevat kuulunud selle talu inimeste hulka, mille maa peal nad elanud, talust leidnud nad enamasti ka tööd, sageli olnud nad talu eest mõisa orjamas. Teoorjuse lõpul olevat rahvas saatnud saadikuid Riiga kaebama mõisnikkude pääle, kuna viimased nõudnud orjust ülekohtuselt edasi, kuigi see seaduse järele olnud kaotatud, käijaist mäletab kõneleja vaid niipalju, et üks neist olnud pärit Külma külast, missugused selle käigu tulemused olid, seda kõneleja ei tea.

EKLA, f 199, m 25, 12/3 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külade kaotamine Rendimaa suurus Umbes 90-92 aastat tagasi olevat Haanja mõis kaotanud Plaani ja Naha külad - ajanud kohtadelt välja 38 perekonda 183 elanikuga, talumajad kisutud maha ja kaotatud talude asemele asutanud mõis Plaani karjamõisa. Rohkem talusid ei olevat Haanja mõis, kõneleja arvates, kaotanud otsekoheselt, küll olevat aga mõisaherr talitanud ülekohtuselt kandikohtade pidajatega. Kui nimetatud liiki kohapidajal olnud põllumaad juba hästi üles haritud, mis mitte vähe aega ja kulu pole nõudnud, kuna seesugused talud asutatud mõisalt - nurmede veergudele - metsasõõrikuile jne., siis võtnud mõis talupidajalt need ülesharitud ja juba viljakandvad põllud ära ja andnud asemele harimata jäetismaad. Sarnaselt olevat mõis talitanud ka kõneleja lellega, viimasel olevat olnud istutatud maja ümber suur õunapuuaed, herr lasknud õunapuud saagida maha.

EKLA, f 199, m 25, 13 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usulised liikumised 1. Veneusk Vene usku minek on sündinud peale 1845 aasta, kui rahval suur näljahäda olnud, sest usuvahetamise eest lubatud inimestele vilja, heeringaid, maad ja vabadust ja lubatud vabaks peamaksust. Jutustaja vanaisa olevat lasknud ka end seesuguste lubaduste mõjul ristida ja tahtnud ka naisi ja lapsi vene usku viia, kuid naine olnud vastu ning pagenud ühes lastega peitu. Hiljem pole antud lubadusi täidetud, ainult vallamaks jäänud ära. Vene usu vastuvõtmisele kihutanud rahvast maal ringikäivad papid.

EKLA, f 199, m 25, 13/4 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Velleste kogudus Vennastekoguduse või vellede usk on Haanjas varemal ajal väga lugupeetud olnud. Rahvale meeldinud just koguduse sisemine korraldus - siin olnud kõik omaväärsed - ühesuguste õigustega. Koguduse eesotsas seisnud vanem veli, kes tavaliselt kusagilt väljastpoolt pärit olnud, viimane olnud tihti koguni Saksamaalt siia kutsutud. Vellede usku ei olevat aga sugugi sallinud Rõuge pastor, eriti olnud vaenulik pastor Hollmann (surnd 1859), viimaks nimetatu ajal olnudki Vennastekoguduse juhiks Saksamaalt tulnud veli. Pastor ilmunud väga sagedasti jutluste keskel palvemajja ning küsinud siis jutlustajalt vennalt, kust viimane on selle ja selle koha omist jutlusist võtnud, velle vastused olevat olnud alati väga tabavad ja sundinud pastori vaikima. Kuid pastor olevat püüdnud halvata ka teisiti koguduse elu, ja neil üritusil olevat olnud ka tulemusi - vellede koguduse elu olevat jäänud soiku, kuid päris ära ei olevat kogudus kunagi kadunud. Kogudusel olevat olnud Jaanimäel oma palvemaja, kus hiljuti koguduse 100-aastast juubeli pühitsetud.

EKLA, f 199, m 25, 14/5 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kooliolud Vanemad on rääkinud, et endisel ajal pole olnud kooli ega koolimaju, kuid olnud ametis kihelkonna (valla?) peal kaks rändajat koolmeistrit, kes alati ringi käinud, annud lapsele tükid kätte ja kui ringiga samasse kohta tagasi tuldud, siis pidanud laps neid oskama ja antud jälle uued tükid ja sarnaselt olla lugemine ära õpitud. Kui siis koole asutatud, siis olnud need talumajades - õpetajaks olnud talumees, kes osanud kuidagi lugeda, see pidanud õpetama lastele lugemist ja katekismust. Tasuna saanud seesugune õpetaja oma taluorjusest vähekene maha. Talutared olnud poolpimedad suitsutoad, kuhu toodud sisse talvel ka lambaid ja teisi elajaid. Üks seesugune kool olnud ka Plaksi külas Vana Kooli talus (viimane nimi põlvnevatki kooli talusolemise ajast). Siin olnud talvel lambad alaliselt samas toas, kus lastele õpetust anti, ainult olnud nad lastest erilise aiaga lahutatud. Kui siis mõni koolilaps pole osanud päris õieti vastata koolmeistri küsimusile või kuidagi teisiti eksinud, siis käratanud koolmeister: "Laisk laits, seisa lamba sulu kõrvale." Hiljemini kui juba koolimaju ehitatud ja kui kõneleja ise koolis käinud, olnud koolikorraldus järgmine: nooremad laitsed käinud igal nädalal korra katsel, vanematel olnud aga kool algul 3, hiljemini 4 päeva nädalas 5-6 tundi päevas. Õpitud: testamenti, piiblilugu, katekismust, rehkendamist ja laulmist, soovijad võinud ka kirjutamist õppida. Päevakord: palve, katekismus, kirjutamine (siis järgnenud lõunavaheaeg), testament, rehkendamine, laulmine, palve. Õppimist iseloomustavad nõuetavad teadmised laulmise suhtes, viimane piirdus kirikulauludega päämiselt. Aastas pidanud õppima 12 laulu (koraali) pidanud oskama igat laulusalmi peast ükskõik millisest salmist alates, pidanud teadma laulu numbri lauluraamatus.

EKLA, f 199, m 25, 16 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ärkamiseaegseid tegelasi Esimese laulukoori olevat asutanud Plaksi koolmeister Kristian Säinas, lauldud päämiselt vaimulikke laule neljal häälel. Avalikust elust olevat võtnud väga agaralt osa ka Rõuge pastor Hollmann, kes hiljem Riia piiskopiks saanud. Ajalehti olevat loetud Haanjas väga vähe, sest rahval ei olevat jätkunud jõudu lehtede tellimiseks. Ainult jutustaja, kes on olnud kaua aega dr. Hermanni juures teenijaks, on oma vanematele saatnud Haajasse lehe, mis rahva seas väga suurt imestust tekitanud.

EKLA, f 199, m 25, 16 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Venestus Venestuse tulekul sunnitud Pressi kooli õpetaja Jaan Raup omalt kohalt keele mitteoskamise pärast lahkuma, esialgu katsunud ta küll abilisega, kes venekeelt osanud, läbi ajada, ent hiljem ei olevat seda enam lubatud. Vallavalitsusse säetud küll ka vene keel sisse, ent seal ei olevat siiski suuremat muutust tulnud, sest kirjutaja venekeele oskus aidanud siin teised hädast välja.

EKLA, f 199, m 25, 16/7 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rootsi sugu Kõneleja sünnikoht olevat Ottemäel, vanasti kutsutud seda Valdimäeks, omilt vanemailt olevat jutustaja kuulnud, et nende esivanemad olevat asunud sinna elama juba Põhjasõja järele, nimelt jäänud sinna elama keegi rootsi rüütel, kust venelased teda ei olevat leidnud, sest mägi olnud suurte metsadega ümbritsetud. Sellest rüütlist põlvnevatki kõneleja, kes suudab esitada viis põlve omast suguvõsast, alt ülespoole minnes olevat järgmine: Liisa Valt - Taniel Valt - Juhan Valt - Jakob Valt - Juhan Valt.

EKLA, f 199, m 25, 17 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Asjalisi mälestusi Rootsi tamm Munamäe veerul asub suur vana, juba seest õõnes tamm, mille olevat istutanud rootsi naine (so kuningas Kaarel XII proua!), teise olevat ta poetanud Kasaritsa mõisa, istutamisel olevat ta öelnud, et kui need taimed kasvama hakkavad ja neist suured puud sirguvad, siis saavat Roots oma kasuka käise tulevikus ükskord veel tagasi (kasuka käis olevat Eestimaa kasukas ise Rootsimaa).

EKLA, f 199, m 25, 17 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Asjalisi mälestusi Linnamägi Kaloga külas kutsub rahvas üht küngast Linnamäeks, nimi olevat tulnud sellest, et Katarina Hää tahtnud sinna kord ehitada linna, missugune kavatsus äpardunud sõja tõttu. Katariina Hää olla Peeter Suure naine ja pärastine Vene keisrinna, ta olla eesti talutüdruk, kes olnud Põhjasõja ajal Otepää kirikhärral kasutütreks, kus Peeter ta omale naiseks viinud. (Enese tähelepanekud. Nimetatud Linnamägi asub külast idas suure tee ääres, asendilt näib ta olevat kaunis soodne muinaslinnaks, kuid midagi ei lase oletada seal inimeste kätetööd, osalt on mägi metsa all, osalt põllu all. Pindala umbes 80 x 60 m2.)

EKLA, f 199, m 25, 18/9 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haanjas ei olevat 1905. aastal olnud küll mingisuguseid sõjariistus kallaletunge mõisnikele ega põletamisi, küll on peetud nõupidamisi ja koosolekuid. Tartu kongressile on vallast saadetud kaks saadikut, taluperemeeste esindajana Peeter Sokk ja maatameeste poolt Jaan Anton, kongressil olevat Anton liitunud käremeelsetega, kuna Sokk Tõnissoni kilda kuulunud, pärast on saadikud vallamajas rahvale kongressi tööst aru annud. Haanjast on krahv Vittele saadetud kiri kolme isiku allkirjaga, mille juures tarvitatud varjunimesid, teiste seas kirjutanud alla eelnimetatud Jaan Anton Artur Kasena. Kiri puutunud omavalitsusliste asutuste ja nendega lähedalt seotud olevate küsimuste korraldamist. Kolme peanõupidamise seas olnud ka nõudmine, et Haanjas suletaks kõrtsid ja kroonu viinapoed. Kohapealsetes inimestes on rõhutanud revolutsioonilist meeleolu tookordne Treffneri gümnaasiumi õpilane Vidrik Kriisa, kes paos oleva nekrutina Haanjas elanud, ka jutustaja olnud tol korral nekrut. Kriisa algatusel peetud 5. või 6. detsembril Võru järvel nekrutite üldine koosolek, Kriisa valitud seal nekrutite täievoliliseks esindajaks. Samal koosolekul otsustatud ka, et ükski ennem teenistusse ei lähe, kui parandatakse sõdurite söögiolusid, kindlustatakse kaitse ülemuste ülekohtu vastu, muudetakse paremaks soldatite elu jne. Kõikidest neist otsuseist teatatud telegraafi (?) teel krahv Vittele, sõjaministrile ja kohalikule sõjaväe ülemale, ühtlasi kohustatud siin nekrutile, et need nõuaksid omalt vallaisadelt, et iga vald peaks oma nekrutite kaitseks umbes samasisulisi teateid ja samadele isikutele edasi saatma, Haanjast olevat seesugused kirjad ka saadetud. Hiljemini viibis vallas ka karistussalk, Antoni poolt Vittele adresseeritud kiri oli (võetud) peetud tee peal kinni, vaatamata pseudonüümidele, tehtud allakirjutajate isikud siiski kindlaks, ka Anton vangistatud, ent ta vabanenud umbes nädalapäevade järele. Vastuhakkajad nekrutid langenud enamasti kõik vähema karistuse alla. Kriisa olnud umbes aasta aega paos, siis ilmunud välja, vabanenud aga tervislistel põhjustel sõjaväeteenistusest.

EKLA, f 199, m 25, 19/20 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Punaste aeg Revolutsioonile järgnev vallanõukogu valitsemise aeg olnud lühikene ja on Haanjas ilma suuremate õnnetusteta möödunud. Aktiivne ja passiivne valimise õigus olnud ainult maatameestel, teistel ainult aktiivne, siiski valitud vallanõukogusse päämiselt tagasihoidlikumad mehed, mille tõttu pole tulnud ette suuremaulatuslisi ülevõtmisi ega ka vangistamisi talupidajate hulgas.

EKLA, f 199, m 25, 20 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Okupatsioon Okupatsiooniaeg on kõige raskemini tunda annud end nende alaliste loomade, vilja jne. toiduainete nõudmiste kaudu, mille eest sakslased väga vähe tasu maksnud. Ametlikult pidanud okupatsioonivõimud maksma küll turuhinnale vastavalt ja selle turuhinna määramiseks hinnatud rahvalt nõutavad esemed komisjoni poolt, kuhu kuulunud saksa ohvitseri ja sõduri kõrval ka kohalikkude elanikkude esitaja, ent viimane pole hinna määramisel tegelikult kuigi mõõduandev olnud.

EKLA, f 199, m 25, 20 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vabaduse sõda Haanja on olnud Vabaduse sõja kestes kaks korda punaste käes, punaste hirmuvalitsuse kestes on maha lastud nende poolt 20 kohalikku elanikku, viimastel pole midagi erilist süüdi leitud, seda pole katsutud ka otsida, inimesed nabitud kinni, viidud edasi kaks-kolm kilomeetert ja lastud maha ilma igasuguse kohtuotsuseta. Haanja mõisa juures on olnud eestlaste ja punaste vahel lahing, enamlaste surnuid on maetud kaugelt üle kümne Vastsejärve kaldale Kunnmäele.

EKLA, f 199, m 25, 21/2 < Rõuge khk., Haanja v., Plaksi k., Kooli t. - Evald Blumfeldt < Jaan Saks, 55 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Muinaslinn - pelgupaik Jutustaja näitab oma talu krundi sees Vastsejärve idapoolsel kaldal asuvat nõnda nimetatud Vaskna poolsaart, millel rahvasuus liikuvate juttude järele olevat asunud ennemuiste kindlus või pelgupaik, kus sõdade ajal rahvas peidus olnud. Pelgupaiga või kindlusena näidatakse saarel kohta, mis moodustab hobuserauakujulise ringvallingu, mille kinnine külg on suunatud Venemaa poole, kuna avatud külg on vastu järve, vallide täiesti järve kaldale ulatudes, vallid on võrdlemisi kõrged ja näivad tõesti inimkäte töö olevat, praegust kutsutakse nimetatud kohta Sahkari lohuks ja ka Sahkari kopliks. Kuna praegu nimetatud koht on täiesti metsapadriku all, millest raske läbi pääseda, siis on raske saada üldist pilti nimetatud koha suurusest, samuti ka vallide täpsemast kõrgusest ja ainest, millest need tehtud - järve kaldal valli lõppotsal paistsid mõned kivid, ent oleks liiga julge siit üldist järeldust ilma kaevamiseta teha. Varemini olevat kõneldud, et Vaskna poolsaarel peetud suur sõda, ka olevat nimetatud kindlusest käinud veealune peitesild üle järve - järves asuvate väikeste saarte kaudu, missugune sild ainult omadele salamärkide kaudu tuntud olnud. Mis puutub sellesse veealusesse salateesse, siis kõneles samas külas elutsev vana 72-aastane kalamees (Jaan Pan, kalur, vanus 72 a., elukoht Plaksi külas Haanjas. Koguja märkus.), et tema on ise tõmmanud välja järvest, kus rahvajuttude järele asunud endine salatee, välja tammepuupalke, mis olnud tappidega üksteise külge kinnitatud. Teiselt poolt nimetavat rahvas seda veealust teed rootsi sõjateeks (Ann Kõva, 87 a. Sikasoo talu Rõuges. Koguja märkus.), mille kaudu rootslased venelastega sõdides liikunud, viimases võiksime siiski kahelda, kuna suurtee käib just siitsamast, vast ainult mõni vakamaa lõunapool. Sahkari lohu läheduses olevat mahamaetud neli tündrit kulda, sama lohu läheduses järve kaldal asuvad ka kaks ümarikku madalat küngast, mida rahvas kutsub kääpaiks ja mida need arvatavasti ka on, ühe juures on katsetatud nähtavasti ka kaevamist - paaril kohal on kaevatud kolme jala sügavusi auke.

EKLA, f 199, m 25, 23 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestanud Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmetmägi - tõnni ohvrikoht Jutustaja olevat ehitanud elumaja Kalmetmäele, mille juures kaevamistel olevat välja tulnud väga palju inimluid, kuid siiski olevat need kõik üksikhauad olnud. Rahva jutu järele olevat Kalmetmäel olnud vanasti Tõnise kirik, teiste järele jälle olnud Kalmetmägi tõnnile ohvritoomise kohaks - siin olevat olnud Tõnnikivi ja mäe veere all allik - läte -, mille vesi olnud püha ja aidanud mitmesuguste ohtude vastu. Läteveega arstitud igasuguseid haigusi, eriti aga just silmahaigusi. Kivi ise olnud õige suur ja lame, kui kivi ära lõhutud, siis saanud sellest kümme koormat. Samal mäel olevat kartulikoopa kaevamisel tulnud vastu müür, nii et pole enam saanud edasi kaevata. Villa külas asub veel teine vana matusepaik, kus on surnuid maetud kääpaisse - Kääpastemägi.

EKLA, f 199, m 25, 23 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Asustusala muutumine Vanal ajal olevat küla asustusala olnud palju suurem, praeguste heinamaade ja soode äärest leitavat veel praegugi vanade elamute jälgi, eriti sagedasti aga rauasitta, mis olevat endiste sepistuste asukohad.

EKLA, f 199, m 25, 23 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõisaorjus Jutustaja isatalu olevat olnud umbes 25 tiinu suur ja selle eest olnud vanaisa mõisa lamburiks - pidanud olema suvel iga päev mõisa lambakarjas, kuna talvel pidanud lambaid laudas söötma ning mõisale luudasid metsas tegema.

EKLA, f 199, m 25, 24/5 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kollesk, ümberkäimine talupoegadega Kõige hirmsam Haanja herridest olnud Kollesk, tema vahetanud enesele koerte vastu Venemaalt ja Poolamaalt. Kõneleja olevat ise ühte sarnast koera vastu vahetatud meest oma lapseeas näinud, see olnud keegi Venemaalt vahetatud veneke Jorka. Kollesk lasknud enesele ikka naisi sauna kütta ja käsutanud siis kütja ennast sauna pesema, seesuguseid saunu tehtud iga päev ilusamate naistega. Jutustaja naiseema olevat olnud Kolleski ajal mõisas toatüdrukuks ja see olevat kõnelenud (Naise ema oleks olnud praegust umbes 100-aastane. Koguja märkus.), et kõige sagedamine olevat herr saunas käinud Jauga Anoga, kes olnud väga ilus naisterahvas, nii et herr pole enam teistega tahtnudki minna. Kord juhtunud nii et Jauga Ano ei olevat saanud sauna tulla, kuna ta haige olnud, siis annud Kollesk jutustaja naiseemale Kalma Anole käsk kätte sauna kütta ja siis herriga sauna minna, ent kui saun küdenend olnud, siis teatanud herr, et saun on halvasti köetud ja sellepärast ta ei minevatki sel korral sauna. Kui mõni neiu seesuguse sauna järeldusel raskejalgseks jäänud, siis on herr andnud mõnele poisile käsu nimetatud tüdrukuga abielluda ja ega siis vasturääkimist pole olnud. Kolleski kõrval olnud samasuguseks hirmutiseks kupjas Nonna, millise nimetuse kupjale rahvas pannud, kuna ta öelnud ikka alati, kui küstud palju hoope peab sellele või teisele pekstavale antama: "Anna nonna-nonna palju." Peksmise juures maksnud ka kindel järjekord, pekstud otsuste vanuse järjekorras, ent sellest võinud ka peksetavate nõusolekul üle astuda ja kui mõnel olnud vaja kiiresti koju minna, siis võinud ta oma hoobid saada kätte väljaspool otsuste järjekorda. Suur peksmine olnud laupäeval peale töö lõppu, mis mõnikord poole ööni kestnud. Laupäev olnud sellepärast peapeksupäevaks, et herr arvanud, et peks viidab palju aega, siis tuleb teha see töö säärasel ajal, et selle all ei kannataks mõisa kallis aeg ja teiseks arvanud, et peksmine ikka kurnab ka inimest ja ta ei jõuaks peale peksmist endise jõuga töötada, see oleks aga mõisa kasu, sellepärast peksmine laupäeval, sest pühapäeval võib talupoeg peksust kosuda. Tööpäevadel olnud kilteril ja kupjel lubatud kepiga ainult ergutamiseks lööke jagada (korraga kuni 5). Ainult õieti raskeid eksimusi, muidugi herri silmis, karistatud otsekohe mõisa talli juures, kus selleks eriline pink olnud ühes vitsade laoga, et peksetav paigal seisaks, siis asetatud üks mees talle kaela pääle istuma ja teine jalgadele. Kui herr pealt vaadanud, siis pidanud peksetav peale peksmist herri kätt suudlema.

EKLA, f 199, m 25, 26/7 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elamud ja talupoja elu-olu Varema aja elamud olevat olnud madalad ja pimedad suitsutared, akna asemel olnud kas tare seinas või ukses väikene avaus - padaauk, millele siibri taoliselt lükatav lauakene ette käinud. Padaauk täitnud akna ja ka korstna aset - selle kaudu lastud välja toast suitsu ja selle kaudu pidanud pääsema tuppa valgus. Tare koosnenud vaid ühest toast, puudunud kambrid, esimine olnud võrdlemisi suur muldpõrandaga ruum, ühes nurgas äärmiselt suur raudkividest ahi, toa seina ääre olnud ehitatud laudadest narid, kus magatud paljaste õlgede peal, patja pole tuntud, vahel olnud pea all viljakott põhuga täistopitult. Magadisasemete suhtes olevat kõneleja lapsepõlves siiski juba muutust tulnud, tekkinud juba voodid ja neisse padjad ja isegi lina, kuigi viimast väga harva vahetatud. Toa kõrval olnud külmkammer, kus päämiselt toiduaineid hoitud, kuid hädakorral, nagu rehe ajal, ka magatud, kui tuba liiga kuumaks läinud. Kui talus rätsep olnud, siis näidanud üks laps ikka piiruga tuld, millest tuba lõpuks nii kibedat suitsu täis saanud, et edasi töötamine olnud võimatu, siis katkestatud ajutiseks töö ja avatud uksed, et suits läheks välja. Ka rehepeksmise ajal, kuna neil puhkudel töö alanud ikka kella kahe paiku öösel, põlenud piirg alaliselt, et aga tuli rehte põlema ei ajaks, siis olnud toa nurka ehitatud eriline koht, nn tulekapp, kus mahalangevad söed täiesti hädaohutud olnud. Sööginõudena olnud tarvitusel väikesed puupütikesed ja samuti puulusikad, savinõudest pole midagi teatud, noad olnud maasepa tehtud väitsad, kahvlist pole keegi midagi teadnud kõnelda.

EKLA, f 199, m 25, 27 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toit Toitmisolud olnud äärmiselt viletsad; mõisa tööle minejad saanud harilikult kaasa ainult paljast leiba ja tooreid kartulaid, mida siis küpsetatult leiva kõrvale ühes soolaga söödud. Liha saanud vaid harukordadel. Suppi keedetud heeringaga, viimane pidanud andma soolast ja rammu supile.

EKLA, f 199, m 25, 27/8 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Riietus Riiet koetud ise villast ja linast ning takust. Värvitud potisinisega, lepa pargaga, kuusekäbidega jne. Tööriietuseks olnud takused ja kõige sagedamaks paremaks riideks mitte täisvillane, vaid poolvillane - villane kude ja linane lõim. Jalanõudeks päämiselt pastlad, suvel tarvitatud väga laialt viiske. Saapaid leidund mõnel üksikul rikkamal ja needki vene säärikud - naisterahvas pole teadnud ihaldadagi saapaid. Talupoja põllutööriistadeks olnud harkader, puupulkadega äke, ei olevat tuntud ka raudseid harke ega hange - need olnud puust. Suurema osa vilja, eriti just mõisapõldudel pandud kokku sirbiga - vikatiga niitmine olnud keelatud. Jutustaja lapseeas on siiski juba leidunud jõukamates taludes raudsahk ja raudpulkadega äkkeid, siis on selle peale ilmunud raudkäpitsed, suvevilja on hakatud vikatiga niitma jne.

EKLA, f 199, m 25, 28/9 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näljaajad Suur näljaaeg olevat olnud Haanjas siis, kui vili seitse aastat järgemööda äpardanud kord põua, kord jälle liiga suurte sadude tõttu. Vili olnud tol korral nii otsas, et inimesed toitnud end nõgeste, oblikate ja sõnajalgadega. Nimetatud taimed pekstud uhmris puruks, segatud vähe jahu juure ning segust küpsetatud leiba, ja kuna seesugune leib pole kannatanud ahjust roobiga väljatõmbamist, siis saadetud lapsed sõelaga ahjust leiba välja tooma, leivad seisnud ahju jahtumiseni ahjus. Eriti sagedasti valmistatud naadikakku. Tervete külade kaupa pole olnud varahommikul kuulda muud kui tsaeraua klõbinat, millega taimi puruks raiutud. Vilja pole põldudelt ka nii palju saadud, et sellest oleks jätkunud seemneks - rahe hävitanud viimasel ikaldusaastal rukkipõllud täielikult. Seemet ei olevat saanud ka osta, et põllud siiski tühjaks ei jääks, siis lõhutud maha elamute ja hoonete õlgkatused ja pekstud need õled veel korra läbi, missugune toiming natukene teri siiski annud, mis seemnena põllule külvatud. Sellele suurele näljale olevat järgnenud veneusku minek - rahvas lootnud leiba saada usuvahetusega. Hiljemini, umbes kahekümne kuue aasta eest on Haanja valda tabanud raske näljahäda - jakobipäeva ajal olevat külm kõik vilja ära võtnud. Rahval puudunud raha ka mujalt ostmiseks. Kroonu ja ka eraisikute poolt olevat siis jagatud Haanja näljahädalistele kingitusi, missugused tulnud kokku Rõuge pastor Hollmanni kätte, kuid viimane pole kätte annud kingitusi rahvale, nagu kinkijad määranud, vaid nõudnud abitahtjatelt kingituste eest mitmesuguseid töid, lasknud kududa enesele kotte ja kangaid. Pastor öelnud, et ainult töö läbi võib midagi saada - muiduandmine tegevat rahva laisaks.

EKLA, f 199, m 25, 29 < Rõuge khk, Haanja v, Kalmetmäe t, Villa k - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a (1927) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Taudid Korra olevat Haanja inimesed väga kannatanud nn hallitõve all, mis avaldunud selles, et inimene hakanud värisema tervest kehast, põdejad olevat surnud ka peaaegu ka kõik. Rahvas kõnelenud, et kes külast tõve eest ära metsa jookseb, need pääsevad surmast, sest metsa ei tulevat tõve järele. Metsa minemine pidanud sündima ratsa luuavarre seljas. Halltõbi ise olnudväikene hall vanakene, kes käinud küla ja metsa veerudel ringi ja huiganud nagu eksinud inimene, kui siis keegi vastu huiganud, siis see jäänud haigeks ja surnud, kes aga vaikinud, sellele ei olevat juhtunud midagi viga.

EKLA, f 199, m 25, 30 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
1905 aasta Punaseil aastail olevat Haanja ja Rogosi valdades käinud kihutustööd tegemas keegi Peeter Lõhmussaar, kes siin varjunime alla teotsenud. Mustsada olevat ka siit läbi läinud. Kui hiljem karistussalgad tulnud, siis olevat eelnimetatud kihutaja läinud pakku, hiljemini on jutustaja väimees kohanud teda Venemaal mõisavalitsejana. Karistussalk on ühe Rogosi mehe Peeter Mölderi surnuks peksnud, viimasel ei olevat küll mingit süüdi olnud - revolutsioonilisest liikumisest võtnud Mölder väga tagasihoidlikult osa. Kuid Mölderil olnud Rogosis mõisa põldude veerul kaks talu, parun tahtnud neid põldusi tagasi saada, et mõisaga ühendada, kuid Mölder pole olnud nõus neid tagasi andma ega ka vahetama teiste vastu. 1905. aasta paiku olnud paruni ja möldri vahel kohtuprotsessid sama asja pärast käimas. Et mehest lahti saada olevat parun Mölderit ülekohtuselt süüdistanud mässamises ja ta karistussalkade kätte annud.

EKLA, f 199, m 25, 30/1 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Okupatsioon Sakslaste maal olemine on siinsele vaesele nurgale olnud väga ränk alaliste toiduainete võtmiste ja nõudmiste tõttu. Viimaks pole rahvas enam viinud, siis tulnud käsk, et kommendant tahab Villa küla inimestega läbi rääkida toiduainete antava normi vähendamise üle ja ka selle üle, miks nimetatud küla elanikud ei ole teatud tähtajaks neilt nõutavat koormatist ära toonud, selleks käsutatud inimesed Rogosi mõisa. Mõned olevat ka läinud, kuid suurem osa pole seda käsku täitnud, kes mõisa tulnud, need pandud mõisa keldri kinni - lubatud sõjakohtu alla anda ja öeldud, et ennem lahti ei lasta, kui nad on tasunud võlgu jäänud annused. Kui siis veel sellaseid kutseid korratud, siis ei olevat keegi enam läinud Rogosile. Selle järele levinenud rahva seas kuuldused, et sakslased tulevad sõjaväe saatel külla, et vägivallaga võtta vilja ja teisi toiduaineid. Rahvas pole otsustanud ka nüüd alla heita, vaid küla meeselanikud kogunud küla lõunapoolsesse otsa teeveerele, mille kaudu võis oodata sakslaste tulekut Rogosist; sõjariistadeks olnud meestel mitmesugused põllutööriistad, nagu hargid, hangud, vikatid jne. Naised ajanud samal ajal kõik loomad, isegi ka sead metsa, et sakslastel külla jõudes midagi võtta poleks. Saksa sõdurid tulnud peatselt, kuid nähes suurt meestesalka, pole need julgenud nõudmistega esineda, allohvitser seletanud vaid saksakeelt oskavale eestlasele, et nemad olevat tahtnud ainult külast läbi minna, aga ei midagi külast võtta. Kuid nüüd ei olevat sakslased ka läbi läinud külast, vaid läinud metsasid kaudu kusagile teise külla.

EKLA, f 199, m 25, 32 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Luhte Linnamägi Haanja ja Vastseliina kihelkondade piiril Luhte külas asuvat samanimeline linnamägi (Luhte) - seal olevat veel praegugi vanaaegsed vallid näha ja kraavijäljed. Keset linnamägi asuvat suur kivi, selle pealt olevat vanad eestlased koosolekute ajal kõnelenud, ringis suure kivi ümber olnud väiksemaid kive, millel istunud kuulajad. Rahva jutu järele olevat kivi ise varemalt kõnelenud neist sündmusist, mis on toimunud Linnamäel ja veel nüüdki kõnelda kivi teatud suveöödel heleda kuupaiste ajal muistseid lugusid. Rebase küla piirides asub Kirikumäe nimeline küngas - rahvas olevat kõnelenud varemini, et siin olevat ennemuiste olnud kirik.

EKLA, f 199, m 25, 32 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a (1927) Sisestanud Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külajärv Plaanil asub Küla-nimeline järv, rahvajutu järele olevat vanal hallil ajal järve kohal seisnud küla, kuid järv tulnud pääle ja matnud küla vee alla, millest siis ka järve nimi tulnud. Järvest olevat vanemal ajal leitud ka ehitiste jäänuseid. Järve ümbruses asuvad Külamägi ja Koplimägi, viimaste nimed võiksid jutustaja arvates ka sellest järve alla sattunud külast pärit olla. Nimetatud mägedele seltsib veel kolmas - Kalmamägi, mis arvatavasti endine matusekoht, sest veel tänapäev tuleb kaevates nimetatud mäest hulgana surnuluid.

EKLA, f 199, m 25, 32 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a (1927) Sisestas Mare Kõiva 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Plaksi kooliõpetaja Kristian Säinas olnud inimene, kes asutanud Haanjas laulukoori, kõneleja olevat ise laulnud nimetatud õpetaja laulukooris kaasa. Esialgu olevat lauldud neljal häälel ainult vaimulikke laule, hiljemini tulnud juure isamaa laulud päämiselt, lauljate hulgas on tuntud huvi just ilmalikkude laulude vastu ja laulmine mitmel häälel olevat saanud nii rahvapäraseks, et pea igas talus, kus aga olnud rohkem noori, lauldud kahel või kolmel häälel, samuti osanud lauljad kõik noodikirja lugeda. Säinase laulukoor võitnud 1870. aastal Rõuges kihelkonna laste kevadepeol esimese auhinna. Venestamise tulemisel on Säinas keele mitteoskamise pärast ametist vallandatud. Teistest avalikest tegelasist nimetab kõneleja veel Jaan Raupi ja Koke Dahlbergi. Kuna Haanja väga vaene maanurk, siis loetud lehti varemal ajal väga vähe, alles Sakala ilmumisest peale olla hakatud lehte tellima ja ainsaks loetavaks leheks olnud siis käremeelne Sakala, esimene tellija olnud keegi peremees Kõomäelt.

EKLA, f 199, m 25, 33/4 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahvalugemine Mannasseini revisjoonile olevat järgnenud suur rahvalugemine, missuge tegevus inimesed suure hirmu, kartusega täitnud, asi olevat läinud isegi nii kaugele, et olevat inimesed keeldunud rahvalugejaile teateid andmast, sest rahvas pole uskunud selle kroonu ettevõtte olevat, kuna täitelehtedelt puudunud kroonu kohtukull, mis kroonu paberitel tavaliselt ikka olnud. Neil põhjusil arvatud, et rahvalugemine on mõisnikkude ettevõte, mille sihiks maksude suurendamine ja orjuse sisseseadmine. Vastuhakkajaid ja tõrkujaid olla vangistatud ja isegi antud kohtu alla, mille tõttu siis inimesed olevat saatnud Mannaseinile palvekirju, jutustaja olevat ise kirjutanud mitu seesugust palvet, saades kohalikult preestrilt kirjutamiseks juhtnööre. Palvekirjade järeldusel olevat vabanenud kõik inimesed.

EKLA, f 199, m 25, 34 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjus Orjuse suhtes olevat rahvasuus viimase suurust väljendatud ütelusega: - Kuus päeva orja herrile ja seitsmes päev korja marju herrile.

EKLA, f 199, m 25, 34/5 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talupoja õigused Kohus Herri kõrval olnud võimsamaks meheks vallas pääkohtumees, kellel olnud abiks kaks-kolm kohtumeest. Kohtumehed on olnud küll talupoegade poolt valitavad, kuid valitud ikka need, keda tahtnud herr, ja kes kord kohtumeheks saanud, see jäänud sellele kohale eluks ajaks. Viimane olnud eriti just pääkohtumeeste suhtes maksev - siin järgnenud veel väga sageli isale poeg, nii et amet olnud nagu pärandatav. Nii olnud Tautside perekonnast kolm põlve järjestikku peakohtumees ja kui valla omavalitsus tulnud, siis läinud Tauts vallavanema kohal edasi, vaatamata, et rahvas ei ole teda tahtnud, alles pastor Hollmanni abil olevat inimesed temast vabanenud. Kuigi kohus oli koosseisult talupoegade hulgast pärit mõisaherr või ta asemik valitseja oli vaid kohtukirjutaja, siis langenud otsus ikka herri soovile vastavalt. Ka muidu lasknud kohtunikkude erapooletus palju soovida - rahvalaul ütleb mõisa kohtupidamise kohta: Kui mõisas kohut mõisteti, siis nagu siga tapeti, sest igaüks seal kisendas ja kõrijõudu kulutas, siis viimaks hüüdsin mina - vait, siis kohtuotsust teada sait. Seal õigust sel sai määratud, kes vankri oli määrinud.

EKLA, f 199, m 25, 35 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Setud Viimasel paaril aastakümnel on hakanud setud asuma Haanjasse, küll talusid ostes, rentides või pooleterameestena. Kõneleja arvates on setud ka juba varemini siinsetesse küladesse asunud, sest mõnes külas olevat väga palju võõrakõlalisi venepäraseid perekonnanimesid. Vastseliinas Puspuri külas olevat jälle palju lätipäraseid perekonnanimesid, ka küla nimi ise olevat läti algupära, vanemad inimesed seletanud, et ennem elanud seal lätlased.

EKLA, f 199, m 25, 36 < Rõuge khk., Haanja v., Tummelka k. - Evald Blumfeldt < Peeter Trumm, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vabaduse sõda Punaste maal olemise ajad olevat olnud viimase aja rahutuste seast siiski kõige hirmsamad, kunagi pole võinud olla kindel oma elu eest - ole sa maatamees või taluperemees punakaartlase silmis oled sa ikka olnud "prokljatõi tshuhna", majast röövinud punased kõik söödava ja samuti ka riided. Et päästa oma varanatukest, peidetud seda küll metsa puude otsa, küll sauna korstnasse, et venelased mitte sauna ei kipuks kütma lõhutud ahi. Haanjas on punased tapnud palju inimesi süütult, teiste seas surmatud üks naisterahvas, kes läinud noaga metsa, et lõigata korvivitsu, enamlased nabinud kinni naise ja süüdistanud naist kavatsuses lõigata läbi punaste väljatelefooni traate.

EKLA, f 199, m 25, 36 < Rõuge khk., Haanja v., Plaani k. - Evald Blumfeldt < Plaani sepp, 72 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumägi - matusekoht Kõneleb Külajärve, Kalmamäe ja Koplimäe kohta umbes sedasama, mis eelpool Jakob Pressi jutustusena üles tähendatud, lisaks vaid nii palju, et kõneleja olevat omas noorespõlves ise näinud vasksõrmuseid ja pannalsõlgi, mis olnud leitud kaevamistel eelnimetatud Kalmumäest, mida rahvasuu tähendab endise matusepaigana, kuhu eelnimetatud leiud on jäänud - seda kõneleja ei mäleta.

EKLA, f 199, m 25, 37 < Rõuge khk., Haanja v., Plaani k. - Evald Blumfeldt < Plaani sepp, 72 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõjaväeteenistus Sõjaväeteenistus, mis kestnud 25 aastat, tähendanud inimesele, kes sinna sattunud, peaaegu alaliselt kas surma ehk paremal juhul elu äpardumist, sest kui inimene ka suutnud vastu panna elule võõrsil, siis tagasi tulles olnud ikka üle keskea inimene ja rikutud tervisega - osalt ka võõrdunud maatööst, sellepärast püütud hoiduda teenistusest. Valla või mõisa pealt olevat olnud kindel arv nekrute, keda siis püütud ööseti. Tavaliselt püüdnud herr või valitseja saata sõjaväkke isikuid, kellega ta olnud nokkas. Ja siin olnud väga suur mõju kiltritel ja kohtumeestel, neil ei olevat kunagi sõjaväehirmu olnud ja ka nende sugulasi pole kunagi soldatisse saadetud, kui siis vahepeal ka ilmunud soldatipüüdjad säärastesse taludesse, siis olnud pesa ikka tühi, sugulastele olnud ette teatatud. Peitu jookstud harilikult nädalapäevadeks metsa. Hiljem sundusliku teenistuse ajal olnud sellest vabastatud mõisapoisid ja valla handvärgid: müürsepad, puusepad jne.

EKLA, f 199, m 25, 38 < Rõuge khk., Haanja v., Tummelka k. - Evald Blumfeldt < Juuli Trumm, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teopõlv Teopõlves olevat mõisaorjus nõnda suur olnud, et enese tööde tegemiseks pole jätkunudki aega. Eriti kibe olnud sügisel viljakoristamise ja -peksmise ajal. Kõik pere olnud siis väljas ja jäädud ka ööseks välja - ainult ema tulnud õhtu hilja korraks koju - lastele süüa tegema; söögi valmistamine läinud ruttu - keevale veele lisatud jahu juure, maitsejärele pandud ka soola lisaks ja söök olnudki valmis, selle kõrvaliseks antud ka tükikene pigimusta leiba ja see olnud kogu toit. Peale söögi valmikstegemist läinud ema välja - oma põllule vilja koristama - ja hommiku koidikul jälle mõisa põldudele. Et teopõlvest vabaneda käidud Riias parunite peal kaebamas.

EKLA, f 199, m 25, 38/9 < Rõuge khk., Haanja v., Tummelka k. - Evald Blumfeldt < Juuli Trumm, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veneusk Veneusu tulekul olevat rahvas teadmatuses olnud, kuhu minna, sest ühelt poolt seletatud, et uus usk on riigi- ja keisriusk, et selle vastuvõtmisel vabanetakse saksa herride orjamise alt, et usuvahetajaile antakse maad, vabastatakse peamaksust jne. Olevat lubatud puudustkannatajaile isegi toetust - heeringaid. Pastor jälle ähvardanud usust taganejaid igavese põrgutulega. Ühes mõisnikuga olla kirikherr seletanud, et usuvahetajad ei saa midagi - ei vabadust ega maad ega ka toiduaineid, et need kuuldused, mis kõnelevad majanduslistest kasudest, ei vasta tõele. Et aga just mõisnikud, kes kunagi rahvale pole soovinud hääd, vaid ainult omakasu püüdnud, siis ei olevat rahvas uskunud nende seletusi, mõisnikkude vastuseismine just kihutanud inimesi kiiremalt tegutsema, siis olla parunid pannud ohvitsere maad mööda käima, kes pidanud rahvale usuvahetamise ära laitma, ka see pole avitanud. Rahvalaulust mäletab kõneleja mõne katkendlise värsi, mis nimetatud sündmusi puudutavad: Oh ma vaene hull ja rumal, mis mul tetta nüüd, mu Jumal ilma heal on väga hele kuulutab meil palju rõõmu. Oma usu maha jätsin Vene usu vastu võtsin. Rahvas olevat pärast, kui usuvahetamise järeldusel pole midagi saavutatud, küll kõneldud, et heeringaid olevat ikka antud, ent pärast nõutud raha nende eest, kõiksugu lubaduste mittetäitmises näinud sakste tööd, sest saksad olla Riiast ära kaotanud keisrikohtu, kes olevat annud lubadusi ja kes need ka täitnud oleks, kui herrid seda mitte kinni poleks pannud. Inimestel olevat olnud kavatsus keisrile parunite peale kaevata kuid saksad ei olla lasnud talupoegi maalt välja.

EKLA, f 199, m 25, 40 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põhjasõda Põhjasõja ajal pagenud inimesed ära metsadesse ja mäekurgudesse, kuhu kaevatud siis koopaid, kus siis elatud aastate viisi, sest kui sõda olnud siit juba üle läinud, siis tulnud vene sissid - need olnud metsikud vene naised meeste rõivin. Ära tuntud, et nad naised on selle tõttu, et nad tares kippunud, arvates end üksi olevat, oma edepoolt ahju paistel lämmisklema, kuid kusagil olnud peremees ahju pääl, kust siis hüpanud alla ja löönud rehe pusipuuga sissi maha. Krimmi sõja ajal läinud sõjaväed siit läbi kahe aasta kestes alatasa, siin pandud soldaneid istuma taludesse s.o puhkama, leib olnud neil endail, kõik olnud aga umbkeelsed venelased. Rõuges olnud Alakõrtsi man tehtud suur trepp üles mäele, talvel täitnud soldanid selle lund täis, valanud vett peale ja siis lastud seal liugu kelkudega, pühapäeval tulnud ka talurahvas sinna kokku lõbutsema ja see jatkunud ka siis, kui soldanid juba ammu lahkunud olnud.

EKLA, f 199, m 25, 40/1 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahva elu teopõlves Rahva elu olnud väga vilets - herr olnud see keiser ja Jumal, kes võinud kõik. Jutustaja olevat näinud ise, kuidas mehele antud peksa sellepärast, et ta oli teinud viljarõugu liiga tee lähedale, herr arvanud, et möödaminejad tulevad ja söövad seal ära kõik kõdrad.

EKLA, f 199, m 25, 41 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toitmisolud Kevadel olnud talumajapidamises ikka puudus toidust, korjatud leivale jatkuks mitmesuguseid taimelehti ja jämedaid taimejuurikaid, viimased olevat väga maitsevad olnud. Hääd leiba saadud talun ainult harukordadel, ainult lõikuse ajal ja suurtel pühadel. Muidu olnud ta ikka vähemalt aganatega segatud. Liha pole kodus saanud peaaegu kunagi, seda pandud kaasa mõisa teomeestele ja hoitud talvisteks vooripäevadeks, voorimeestele keedetud ka kanepiseemnetest kaasa. Nädala algul keedetud teolisele kaasapandavast lihast paaripangeline pajatäis suppi, mida soendatud ja söödud terve nädal otsa, juure lisatud tarbekorral vett ja vastavalt ka soola, et supp kauemini vastu lööks. Jutustaja on noorelt mõisas poisiks olnud, mõisa poolt antud nädalas kaheksateist naela leiba ja pühapäeval antud ka tükikene liha, mõisaherraste sünni- või nimepäevadel olevat antud ka kakukene saia. Tööpäeval olnud leivakõrvaseks lihtne supp - kapsastest, hernestest või kartulaga, talvel rasvaga, suvel piimaga keedetud.

EKLA, f 199, m 25, 41/2 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elamud Elamud - suitsutare muldpõrandaga, suvel olnud keetmised püstkojas, samuti olnud ka söömine. Rehetare juures olnud ka väikene kamber, kuid see olnud samuti muldpõrandaga ja pealegi pole see köetav olnud ega pole teda seega külmal ajal eluruumina tarvitada saanudki. Seal olnud seen käsikivi ja muud majapidamise riistad. Kõneleja olevat olnud esimesi, kes omale ehitanud elamule aknad, kambri laudpõrandaga, isegi puukorstna teinud elamule. Rahvas imestanud selle üle ja kõneldud, et näe va Treimann hakkab ehitama omale koolimaja.

EKLA, f 199, m 25, 42/3 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lõbustused Mõisa viinaköögis valmistatud 52° viina, mida müüdud ka rahvale kohapeal odavasti, kuid niipalju ei olevat rahvas siiski joonud, kui tänapäev. Ainukeseks kestvamaks lõbustusekohaks on olnud mõisa kõrtsid. Lihavõtel tehtud kõrtsi juure üles suur häll ja seal siis kiigutud kuni hilja ööseni ja ikka lauludega. Talvistepühal ehitatud kõrtsi manu suur keeglimägi, mis olnud libe kui klaas, kodust võetud kaasa reed ja siis olnud liulaskmisega ajaviidet ja lõbu küllalt. Kõrtsitares tehtud ka väga mitmesuguseid laulumänge, inimesed istunud seina ääres pinkidel, siis võtnud üks mees puunuia ja sõitnud siis sellega kui ratsuga ringi, ja siis alanud laulumäng: Tere, mis vaja, veli Venest - sõsar Soomest jne. jne. Laulumänge olnud väga mitmesuguseid, nagu taalrimäng ja teised. Kõrtsis tantsitud torupilli ja harmoonika saatel, harvemini tulnud viiulid ette. Pulmapeod ka väga suured lõbupäevad. Õlut ostetud mõisast, kus teda valmistatud pärmi saamiseks, 1-2 kopikat toop, teinekord antud pulmadeks õlu mõisast tasuta. Ennem teopõlve nõutud noorik esimeseks ööks mõisa herri juurde. Haanja Kollesk jatkanud seda kommet veel teopõlveski, sest naisevõtmiseks tulnud ennem mõisast küsida luba ja kui lubatud, siis antud selleks eriline täht välja, mille ettenäitamisel pastor siis abielluda soovijad maha kuulutanud. Haanja Kollesk ja ka Viitina herr olevat veel teopõlves tahtnud esimese öö õigust tarvitada, kuid rahva soovil teinud pastor Gustav Hollmann palvekirja Riiga, mille järeldusel Kollesk Haanjast minema aetud.

EKLA, f 199, m 25, 43/4 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjuse suurus ja iseloom Seitsme taalrilise talu eest olnud teha mõisa kaks hobuse ja kaks jalapäeva. 22 taalriline talu pidanud tegema igal nädalal neli hobuse ja neli jalapäeva, rehe ajal pidanud säärane talu saatma mõisa kolm inimest igal päeval ühes hobusega. Igal sügisel olnud viia mõisa kolm vakka rukist, kaks vakka kesvi, kaks vakks kaaru, kaks kana, kakskümmend viis muna, võid jne, jne. Jutustaja vanemate talust on ühel aastal mõisa vooripäevadena tehtud seitse reisi Pihkva. Tulnud raguda ja ära vedada kakskümmend sülda mõisapuid, rühkendi sülemalt võetud kakskümmend kopikat. Kui jäänud mõisale päevi võlgu, siis pidanud teisel aastal tegema tasa. Sõnnikuvedu olnud raskemaid orjusi - päevas tulnud viia välja mõisanurmele viisteist koormat, sellele pole antud tähtsust, kas sõnniku mahapanemise sihtkoht olnud kaugel või lähedal. Kupjas seisnud nurmen ja andnud koorma mahapanemise jäarele pulgale ühe kriipsu juure, sest koormate märkimiseks olnud kupjal erilised pulgad. Kui kupjas koorma liiga väikese arvanud olevat, siis pole loetudki seda koormat viieteistkümne hulka. Muidu pole elada saanud, kui pidanud kupjaga mehkeldama.

EKLA, f 199, m 25, 44/6 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peksmine Mõisavalitsus võinud anda talupojale talli juures peksa ilma igasuguse kohtuotsuseta nii palju kui herr ise hääks arvanud. Kupja kepilöökide eest olnud talupoeg samuti kaitseta. Talupoeg võinud kaevata ka kohtusse, alam kohtuaste olnud mõisakohus - peakohtumees ja kaks kohtumeest, kuid et mõisaherr seal ise istangust osa võtnud, siis langenud karistused ikka talupoegile. Mõisniku peale võis talupoeg kaevata kihelkonnakohtu, kuid sellest ei olevat olnud mingit kasu, sest seal olnud peamees ja otsuse tegija kihelkonna herr ja ega susi söö susi, talupoeg mõistetud süüdi valekaebtuse tõstmise eest; karistus, mis võinud tõusta kuni kuuekümne hoobini. Siis saanud alatasa töö juures lööke veel herri enda käest küll jalaga, ratsapiitsa ja rusikaga. Teopõlves pole eestlane midagit tohtinud omaks pidada, sellepärast pole rahval olnud tahtmist oma majapidamise parandamiseks kõike võimalikku teha, sest kui parun näinud, et talurahva elu kusagil paraneb, siis lisatud juure taalri arvu ja sellega ühes tõusnud ka orjuse suurus. Oma põllude jaoks tulnud näpistada aega mõisatöö ajast ja öist, sellepärast viljasaak alati vilets, mille all kannatanud terve talumajapidamine. Talupoegade põllutöö- ja tarberiistad olnud iganenud, sest et rahval puudus raha nende uuendamiseks. Talumajapidamises pole tuntud rautadud vangert ega rege, kui pikema tee peale mindud, siis peetud kaasas tagavara rattad ja tallapuud, sest reejalaseid tallutatud puuvitsadega. Raudratta või -jalase jäljest tuntud, kust on sõitnud mõisnik. Talupojal olevat olnud lubatud teopõlves müüa oma majapidamise saadusi, kuid majapidamine on niivõrd väheandev olnud, et pole jätkunud midagi müümiseks. Kui siis kord Venemaale rändamine on alanud, siis tõusnud mõisas kära, kui talupoeg hakanud oma talu sisseseadeid müüma, mõisnik seletanud, et talu raudvara on mõisa oma, talupoja käes olevat ta vaid kasutada - ja selle raudvara kaudu produtseeritud vahendeid võida ainult talupoeg müüa. Et talupojad siiski midagi ära ei müüks, siis tulnd mõisavalitsus ja pannud kõik talupoja varanduse kirja kui mõisa varanduse. Venemaale minemise tung tulnud siis, kui veneusu papid seletanud, et Venemaal antakse usuvahetajaile tasuta maad ja kroonu ehitab majad ja hoonedki valmis. Teist kord olnud Venemaale minemise kihk rahvas siis, kui kõneleja umbes kahekümne viie-kuue aastane noormees olnud. Talurahva raske majanduslise seisukorra kergendamiseks säetud teopõlves sisse magasiait ja magasipõllud, mõisnik annud omaltpoolt põldudeks mõisaääre ja jäetismaid, kuhu siis vallarahva poolt tehtud maha vili ja samuti koristatud ka talupoegade aja ja jõuga. Magasiaida üle valitsenud aga mõisnik, kes vahel suurest rahaahnusest aetuna ajanud ka magasiaida vilja viinaks, mille järeldusel rahvas pidanud nälgima.

EKLA, f 199, m 25, 46/7 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maatamehed Maatainimesed olnud teopõlves taludes sulasteks ja kui keegi pole tahtnud minna, siis pannud mõis vägisi. Sest peremehel tarvitsenud ainult teatada peakohtumehele, et ta sulast vajab ja ühtlasi ära tähendada, keda ta tahaks ja kui see mees siis vaba olnud, siis pannudki kohus ta sinna sulaseks. Jutustaja isal olnud küll talukoht ja suur pere, jutustaja olnud karjapoisieas ja pidanud just peakooli minema, seal kaevatud peakohtumehele, et neil palju ülearust tööjõudu ja peakohtumees pannudki tema kusagile tööpoisiks, siis olnud mõisapoisiks ja õppinud seal viimaks viinategijaks.

EKLA, f 199, m 25, 47 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soldatisse saatmine Soldatisse saatmise kartusest olnud vanem poeg vaba, samuti pole saadetud mõisapoisse, ametimehi, vald võinud jätta enesele ühe müürsepa, tisleri, sepa, rätsepa jne. Need mehed võetud jõukamate talude inimeste seast, kuna soldatisse saadetud kas sulasmehi või vaesemate ja vähemate talude inimesi.

EKLA, f 199, m 25, 47/8 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raharendi aeg Mõisnikud nõudnud orjust veel kakskümmend aastat peale selle kui orjus olnud ära kaotatud. Kõneleja olevat olnud Tsoorun talitajaks, siis kutsutud talitajad Võrru ja seal öeldud, et mõis peab priiuse seaduse tegema rahvale teatavaks ja alles siis, kakskümmend aastat peale seaduse andmist keisri poolt on pandud seadus tegelikult maksma. Raharendi tulles võetud talu nii, et osa renti tasutud rahas, teine osa tehtud tasa orjusega - heinategemise ja vilja kokkupanemisega. Segarendi juures pole talupoeg herriga kontrahti saanudki teha, sest seaduse järele olnud segarent keelatud. Rendi tulles pahandanud mõisaomanikud väga, alatasa käidud Riian maapäeval. Mõniste Wulff olnud miski ülem neil, küsinud, kas tahate anda talud raharendile, suurem osa olnud nõus andma rendile, kuid Sänna Reuts öelnud ei, see mees olnud nii hirmus uhke, et kui talumehed talle talvel puukoormatega teed pole annud, siis karanud ta saanis püsti ja karjunud, kas te mind ei tunne lontrused, et te teelt eest ei lähe. Kui nüüd orjus seaduse perra ära kaotatud, siis müünud Reuts oma mõisa viha pärast ära. 1866. aastal tulnud omavalitsuse seadus, siis hakatud ka talusi ostma, ostjaid on tulnud ka väljastpoolt.

EKLA, f 199, m 25, 48 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mannasseini revisjon Senaator Mannaseini revisjooni aegu elanud kõneleja Tsoorun, sealt olevat Mannaseinile väga palju kaebekirju antud ja need olevat annud ka tagajärgi. Kõrgepalu Budberg olnud kihelkonna kohtuherriks sel ajal, Mannasein revideerind ka Budbergi tegevust ja siis olevat tulnud ilmsiks, et Budberg on raisanud kihelkonna, valdade ja eraisikute raha. Sellepärast vallandatud Budberg ametist ja et tal pole olnud raha raisatud summade tagasimaksmiseks, siis müüdud ta mõisad oksjooniteel ära. Palvekirjades palutud, et igaüks võiks jääda oma endisse talusse, et mõis ei võiks sellepärast välja ajada, et talu teistele müüa.

EKLA, f 199, m 25, 49 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kool Jutustaja vanemate kooliealised olles ei olevat kooli veel olnud, vaid üks vana lugeda oskaja mees, kes muud tööd pole suutnud enam teha, käinud talust tallu, annud lastele õpetükid ülesse ja siis kui ringiga jälle sinna jõudnud, siis küsinud eelmisel korral ülesantut ja annud jälle uued. Jutustaja laps olles on olnud siiski juba kool, õppimiseraamatuteks olnud aga katekismus ja testament, õpetajaks olnud taluperemees, kes ise ainult veerides lugenud ja ka laulda oskanud. Jutustaja on olnud mõisa kulu peal kaks talvet (a kolm kuud) kihelkonna koolis, kus olnud sel ajal kaks klassi ja õpetöö kestnud kolm aastat. Kuid kolmandal aastal võtnud mõis toiduraha ära ja nõudnud teda mõisa tagasi, kuigi köster, kes olnud ühtlasi ka kihelkonnakooli õpetaja, Sperling olnud nõus kolmandal aastal teda omal kulul toitma. Kihelkonnakoolis õpitud lugemist, kirjutamist, rehkendamist, noodist laulmist, geograafiat. Loetud Kreutzwaldi Tervise õpetuse raamatut, ka geograafia õpperaamat olnud eestikeelne.

EKLA, f 199, m 25, 49/50 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laulukoorid Tsoorun asutatud laulukoor õieti varakult, samuti ka muusikakoor, Budbergi proua valinud külapoistest noodikirja oskajad välja, ostnud neile pasunad ja toonud Tartust kapellmeistrigi kohale, kes neile annud esimest õpetust pillidega ümberkäimises. Köster Sperlingi tegevus kihelkonnakooli õpetajana olnud väga kasulik rahva silmaringi ja huvide laiendamiseks, kihelkonnakooli lõpetajate algatusel asutatud igasse valda laulukoore ja esimesed lehelugejadki võrsunud kihelkonnakooli õpilaste seast.

EKLA, f 199, m 25, 50 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ajalehed Varemini on loetud "Eesti Postimeest" ja jutustajal endalgi käinud "Postimees", kuid kui on hakanud ilmuma Jakobsoni "Sakala", siis nakatud lugema seda. Mõisnik öelnd "Sakalat" nähes, et nüüd on pisuhänd teiva peal. Kõneleja läinud ka "Sakalat" tellima, mõisaherri käsilane Villrose öelnud talle, et ära telli seda lehte, sest see on üits hirmus paha leht. Lehti loetud võrdlemisi elavalt, kuid ikka tulnud leht kahe või kolme pere peale. Mõisnik pole sallinud neid, kes loevad "Sakalat". Jannseni hakatud pidama mõisnikkude poolt äraostetuks ja seepärast jäänud "Postimehe" lugemine sealpool täiesti seisma. Jakobson meeldinud rahvale oma selgete ja julgete nõudmistega ja lehest loetud erilise huviga seda, mis seal ilmunud selgitavat Eesti ajaloo kohta.

EKLA, f 199, m 25, 50 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veneusu tulek Kui veneusu tulekul kuuldused levinenud, et uue usu vastuvõtjad saavad maad, siis öelnud Budberg, et teie loodate, et saate maad keisrilt, kuid keisril polegi maad - see on meie oma, kuu pealt võivad nad teile maad anda.

EKLA, f 199, m 25, 51 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Juhan Aleks, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haanja Hallimäel popsitalude lähedal Linnamets ja samas metsas Linnamägi, kus veel praegugi linnaasemeid tunda olevat. Rõuges Ööbikuoru kaldal ka Linnamägi, mille kohta rahvas räägib, et need olevat endised eestlaste kantsid. Haanjas Lepa talu maa peal üks suur lohk, mida kutsutakse Jakobkirikulohuks. Rahvajutu järele olnud seal ennevanasti Jakobi kirik, mis vajunud ära maa alla, sealsamas näidatakse Jakobkirikumägi - see olevat endise kiriku torni ase. Vallamäel väikene järv - rahvajutu järele olevat sinna uppunud üks saks ühes tõllatäie kullaga.

EKLA, f 199, m 25, 51 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Juhan Aleks, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näljaaeg Suure nälja ajal seganud kaupmees Weichwul Võrust valget sammalt jahu sekka ja küpsetanud siis sellest leiba, see olnud parem, kui muudest segudest, kroonu poolt antud talle selle eest auraha, et ta päästnud rahva näljasurmast.

EKLA, f 199, m 25, 51/2 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Juhan Aleks, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjuseaeg Kolleski ajal viidud Haanjas mõrsja edimiseks ööks ikka mõisaherrile kaeda, pastor Hollmann olnud selle vastu, siis aetud kohtumehe tütar Restost mõisaherri sauna pesema. Hollmann õpetanud, et nii kui herr sauna tuleb, viska kohe pangetäis vett sauna kerisele ja katsu, et sa ise ruttu saunast välja saad. Nii tüdruk teinudki, herri sisse tulles valanud ta pangetäie vett kerisele, siis tunginud sealt vesi ja tuli korraga välja ja saun läinud nii kuumaks, et kippunud kõrvetama. Herr saanud aru, et tüdruk seda kavaluse pärast teinud ja naknu siis tüdrukut taga ajama, kuid pole tüdrukut kätte siiski saanud. Ta kaebanud siis tüdruku kohtusse, süüdistades viimast kavatsuses teda tappa. Hollmann olnud tüdruku eest kohtus kostjaks ja kaitsjaks, tüdruk mõistetud õigeks ja Kollesk aet Haanjast minema. Haanjas olevat vanast ajast peale väga palju rahvast, rahvasuu järele seletuvat see sellega, et vanapagan mujalt vedanud inimesed ära, kuid Haanjas on maa niivõrra mägine, et vanapagan väsüda siin ruttu ära.

EKLA, f 199, m 25, 52/3 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Topograafilist Ottemäe küla asutatud peale Põhjasõda Kuramaalt tulnud mustlaste poolt. Tallima küla olevat asutatud inimestelt, kes orjuse ajal Tallinnamaalt siia põgenenud ja siinsetesse metsadesse elama asunud. Koke küla nime tulnud sellest, et Põhjasõja järele jäänud üks rootsi sõjaväe kokk sinna elama. Haanja mõisa rentnik Kollejevsky, keda rahvas kutsub Kolleskiks, ajanud tüdrukuid endaga sauna, tal olnud aga ka üks päris armuke, see vihastanud sellest ja põletanud sauna maha. Kollesk käsutanud inimesed kokku ja järgmiseks laupäevaks olnud valmis uus saun. Siis viidud Tootsi Leenu herri pesema, see tõrkunud küünte ja hammastega vastu, kupjas trööstinu teist siis, et ära pelga midagit ega ta ei pure. Peksmise ajaks ajanud Kollesk omale kirju särgi selga, võtnud suure valge savist piibu suhu ja kui ta siis esimese popsu tõmbanud, siis pidanud kilter kohe lööma peksetavat. Priinimesid pandud Haanjas Kolleski ajal juhuslikkude väljenduste ja ka sõimunimede järele.

EKLA, f 199, m 25, 53 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näljaaeg Peeter Janka naine keetnud Tootsi külas näljaajal pudru, see kõrvenud põhja, naine kaapinud pada, seda kuulnud möödaminev kohtumees Tautsa külast. Kohe käsutanud ta mehe mõisa ja lasknud talle anda seal viisteist hoopi vitsu. Peale peksu küsinud, et kas tead ka, mis eest sa peksa said. Mees pole muidugi teadnud, siis öelnud kohtumees, et kas sul on jahu nii palju, et sa sööd paksu pudru, vedelt pead sa nüüd sööma ja tänasest peale saad ka ainult kaks naela jahu nädalas. Jahu käidud toomas Pihkvast hobustega - kullijahu - see olnud halb ja kopitanud. Haanja nälja aal olnud Saaluse Maydell komissaar, ta käinud Haanja vallamajas, peale pikemat kõnelust öelnud ta: "Jommalaga, ma lähe nüüt är, raha es saa teile ant kopkatki, küll saate aga vilja." Kirikus korjatud kolme kopka kaupa Haanja näljahädalistele andid.

EKLA, f 199, m 25, 54 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haridusline elu Koke koolmeister Jaan Tahlberg olnud üks esimesi laulukooride asutajaid Rõuges. Kihelkonna koolmeister Sperling ja õpetaja Hoersehelmann õpetanud rahvast koguni Dies Irae't laulma.

EKLA, f 199, m 25, 54 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõved Kõttutõbe kätte surnud Haanjas väga palju inimesi, nii et pastor Hahn öelnud, et tarvis naised-lapsed viia Saaremaale, muidu pole kirikukellal ka öösel enam rahu, ei lase magada see igavene paugutamine enam. Köster Sperlingi kaudu tellitud Rõuge nelikümmend eksemplääri "Sakalat". Kõige edimine lehelugeja olnud Jüri-Jaani Lähtril.

EKLA, f 199, m 25, 54/5 < Rõuge khk., Haanja v., Tautsa k. - Evald Blumfeldt < Juhan Kriisa, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haanjas ei olevat teopõlves orjus väga suur olnud sest vald olnud suur ja mõis väikene, juure tulnud orjust siis, kui mõis asutanud Plaani ja Naha külade asemele Plaani karjamõisa. Varemalt olnud Haanja Vastseliina karjamõis, kus peetud päämiselt ainult loomi, teol käidud siis Vastseliinas. Teopõlves olnud Tautsad vallas kõige suuremad võimumehed, peakohtumehe amet olnud mitu korda järjestikku nende käes, samuti olnud nad kiltrid ja kupjad. Rahvas tahtnud küll lahti saada, kuid kui jälle peakohtumehe valimine olnud, siis valitud ikka Tauts, sest kardetud tema vastu olla ja pealegi ajanud ta sugulased ja sõbrad püsti kaks kätt. Viimaks tulnud siin appi jälle pastor Hollmann, kui ta näinud, et kätetõstmisel hääletades Tauts enamuse saab, siis tarvitanud ta kavalust ja öelnud, kes tahavad Tautsa need seisku eraldi teistest välja, suurem osa jäänud paigale.

EKLA, f 199, m 25, 55 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maamõõtmine Maa kruntimise ajal olevat siiski jälle vana Tautsa poeg saanud vallavanemaks ja siis söötnud ja jootnud Tautsad maamõõtjad, nii et see mõõtnud Tautsa talu maa kõik ühte krunti küla ümber, teistele taludele jäänud külla ainult hoonete ja õue alune maa ja põlludki seitsmes-kaheksas tükis.

EKLA, f 199, m 25, 55/9 < Rõuge khk., Haanja v., Tautsa k. - Evald Blumfeldt < Vidrik Kriisa, 43 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
1905 a. Jutustaja on olnud kuni 1905 a. kevadeni Tartu Treffneri gümnaasiumi õpilane, kus ta revolutsioonilise ja sõjavastase noorsooringidega on kokku puutunud ja võrdlemisi radikaalsed vaated omandanud. Suvel koolivaheajal kodus Haanjas olles on ta püüdnud levitada omi vaateid ja veendeid ka kohaliku noorsoo hulgas. Eriti tegevuserikkaks on kujunenud selles mõttes jutustajale 1905. aasta suvi. Ta on hektograafil paljundanud ja siis rahvale levitanud mitmesuguseid Tartust kaasa võetud salajaseid üleskutseid ja lendlehti, korraldanud koosolekuid ja õpetanud noorsoole revolutsioonilisi laule. Vanematele inimestele on kõneleja seletanud päämiselt konstitutsionaalse riigikorra paremusi ja selle nõudmise tarvidust, rõhutanud monopolide kinnipanemise vajadust ja ässitanud rahvast ka sõja vastu. Kriisa tegevus on leidnud eriti noortes soodsat pinda, kuid varsti saanud Kriisa ka valitsuse kätt tunda. Ühe juuniõhtu jalutanud Kriisa Rõuge teel salkkonna noortega revolutsioonilisi laule lauldes, lõpuks kleebitud üks laul veel Rõuge kõrtsi seinale (Üles nüüd üheselt vennad). Järgmisel olnud hommikul Rõuge aleviku kadasaksline seltskond kisa täis - kõrtsi seinale kleebitud laul viidud asitõendusena Võru politseisse, kus Kriisa peale kaevatud, mille järele ta ühes kuue noormehega vangistatud, kuid kolmepäevase vangispidamise järele lastud kõik lahti, kuna pole saadud nende süüdi kindlaks teha. 1905. aasta sügisel olnud kihelkonna rahva meeleolu väga revolutsiooniline, alatasa peetud rahvakoosolekuid, kus väga teravalt riigivalitsuse sammusi arvustatud. 1905. aasta oktoobris olnud sügisene nekrutite võtmine, mis Võrus üldiselt väga rahulikult möödunud, ka jutustaja ise olnud tollekordne nekrut. Just nekrutite võtmise ajal s.o 17. oktoobril ilmunud manifest, mis nekruteis kutsunud esile rõõmupuhangu, korraldatud rongikäik läbi linna. Peale vastuvõtmist lastud nekrutid kuni 30. oktoobrini koju, millal pidanud ilmuma Võrru, kust siis laiali saadetakse üksikutesse väeosadesse. Vahepeal aga jäänud Venemaal raudteed seisma, mille pärast nekrutite kodusviibimise aega pikendatud kuni 20. novembrini. Viimaksnimetatud päeval ilmunud suurem osa nekruteid Võrru, ainult üksikud puudunud. Uulitsatel kohates otsustatud pidada, ennem kasarmutesse minekut, omavaheline nekrutite koosolek "Kandle" saalis. Koosoleku juhatajaks valitud jutustaja, samuti ka ettekandjaks-kõnepidajaks. Ennem, kui jutustaja saanud asuda kõnelema, tulnud politsei ja teatanud, et kui nekrutid vabatahtlikult laiali ei lähe, siis tarvitab politsei sõjariistu. Jutustaja ettepanekul otsustatud lõpetada koosolek "Kandles" ja jätkata linnast väljas Võru järve kaldal, mida ka tehtud. Peale Kriisa esinenud seal veel kaks eraisikut, mille järele võetud vastu järgmised otsused: Mitte ennem sõjaväe teenistusse minna, kui valitsus täidab järgmised nõudmised: 1) Pandakse maksma täieline konstitutsioon. 2) Antakse üldine amnestia. 3) Kaotatakse sõjakohtud ja surmanuhtlus. 4) Soldatitele palka hakatakse maksma ja ülemuse poolt inimlikult koheldakse. 5) Talupoegadele maad antakse jne, jne. Need otsused ja nõudmised saadetud kirjalikult krahv Vittele ja kohalikule sõjaväe ülemale. Lauldes lahkunud nekrutid koosolekult, kuid mitte kasarmu, vaid koju. Haanjast on Tartu kongressile saadetud peremeeste poolt Volt (Sokk?) ja maatameeste poolt Jaan Anton, kes mõlemad ühinenud kongressil Teemandi käremeelse vooluga. Peale Tartu kongressi antud saadikutelt vallamajas rahvakoosolekul kongressi tegevust rahvale aru. Suurim ja kaugemale ulatavama tähtsusega olnud rahvakoosolek Haanja vallamajas 8. detsembril 1905, siin võetud vastu järgmised resolutsioonid: 1. Sisse seadida parlament üldise, ühetaolise, salajase ja proportsionaalse valimise alusel. 2. Üldine amnestia. 3. Talupoegadele antagu pärisomaduseks kroonu- ja eramõisate vaku- ja kvootemaad. 4. Sisse seadida täieline omavalitsus ja eesti keel asjaajamise keeleks. Kui neid nõudmisi ei täideta, siis ähvardab vald: 1) Sulgeda kroonu viinapoed, 2) kroonumakse mitte maksa, 3) Välja võtta hoiusummad riigi rahaasutistest. 4) Mitte võtta patente kaupluste ja äride tarvis. 5) Mitte anda nekruteid. See nõudekiri saadetud krahv Vittele. Detsembris 1905 tulid karistussalgad, need hakanud nekruteid kinni püüdma, peksnud neid ja viinud lõpuks Võrru, seda kuulda saades on kõneleja otsustanud ühes teiste ümbruskaudsete nekrutitega minna vabatahtlikult Võrru sõjaväe ülema juure. Siit saadetud nad otsekohe laiali Venemaale. Hädise tervise pärast vabanenud kõneleja 1906. aasta maikuus sõjaväest. Vaevalt koju jõudnud vangistatud ta ja peetud peaaegu aasta otsa Võrus vangis, kus tol korral umbes kuuskümmend poliitilist vangi olnud. 19. jaanuaril 1907 mõistnud Peterburi kohtupalat oma istangul Riias Kriisa selgelt süüditõestavate tunnistajate puudumisel kohtulikult õigeks. Kõneleja peale kaebajaks olnud Rõuge pastor Hollmann ja saksikud sealtsamast alevist.

EKLA, f 199, m 25, 60 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjus Orjus olevat olnud kõneleja mälestuse ja ka vanematelt kuuldu järele kandikohtadel, mille pidajaks on olnud jutustaja vanemad kolm päeva hobusega nädalas mõisas, puudunud korralised jalapäevad, küll olnud aga lisateod - viljakoristamise, rehepeksmiste jne. aegu. Kellel olnud talus kaks tööinimest, sellel pidanud vahetpidamata ööd ja päevad reheline olema mõisa rehel, kus talus ainult üks tööinimene olnud, sealt pidanud ta ainult päeval mõisas olema, kuna ta ööseks võinud minna koju magama, kuid ega siis magamisest ole olnud kuigi suurt asja, enne päikesetõusu pidanud olema talumees jälle mõisas olema, sest herri päev alanud ikka kella nelja paiku ka sügisel. Öö kestes tulnud peksta maha mõisa rehi, mis mahutanud kaksteist koormat ja hommikuks pidanud ka uus üleval olema, päeva jooksul tuulatud ja puhastatud teri ja õhtuks olnud need juba aida salvedes. Töö kiiruse eest hoolitsenud rehepapp ja kilter, kes aidanud kepiga järele, kus pint liiga pehmelt viljaladet puudutanud ja õhtul antud süüdlasele mõisas veel ametlik keretäis.

EKLA, f 199, m 25, 60/1 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karistused Suvel pidanud teolised olema enne päikesetõusu mõisas, sest töö pidanud ikka algama ühes päikesega, kui päikene tõusnud teolise teel olles, siis olnud peks kindel ja tulija värisenud hirmust. Õhtul on pekstud mõisa talli juures, kus selleks olnud eriline peksupink, millele inimene köidetud paeltega kinni, samas olnud ka terve keldritäis vitsu ja keppe, missugustega peksmine korda saadetud. Laupäev olnud kohtupäevaks ja laupäeva pealelõunast alates kuni hilja õhtuni jätkunud talli juures peksu ja karjumist, teine kord olevat mõisaherr terve perekonnaga peksu käinud pealt vaatamas. Laupäevane öö kulunud suuremas osas taludes, sest peksust pääsenud vaid vähesed - kiltri ja kohtumeeste perekonnad-, selgade arstimiseks, tavalisemaks võidmise vahendiks olevat olnud hanerasv ja veel mitmesugused metsarohtude keedised.

EKLA, f 199, m 25, 61/2 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjus Peale eelnimetatud orjuse olevat paruniproua andnud naistele suvel kaks naela villu nädala kestes peeneks lõngaks kedrata ja samuti ka linu. Naiste töö mõisas olnud veel korranädalad, missuguse aja kestes tulnud päämiselt mõisa karja talitada ja õhtud kulunud ka sääl kedramiseks, korranädalad kordunud pea igal kuul. Peale orjuse tulnud viia mõisa kohtumakse; kõneleja vanemad olevat viinud aastas: ühe lamba (suuremad talud pidanud viima nuumatud kohioina), kolm nakla rapsitud linu, paar nakla linast lõnga, kaks nakla humalaid, kanu (kaks-kolm), kaks viljakotti, kaks tõpra kaelust, mune, vihte, luude. Talvel olnud mõisas küll vähem tööd põldudel, kuid selle eest tulnud lisaks uued orjused, nagu vooriskäimised ja mõisapuude raiumised ja vedamised. Vooriskäimised on ulatanud kuni Pihkvani ja Riiani, soola toomas on käidud ka Pärnus. Vooridega on veetud vilja, linu ja viina.

EKLA, f 199, m 25, 62/3 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talupoja majapidamine Orjuse ajal olevat talurahva enese majapidamine jäänud täiesti lohakile, sügisel ja kevadel tulnud ennem teha mõisatööd ja alles siis, kui olnud mõisapõllud korras, võinud asuda enese põldude tegemisele. Ainult üksikud talud kus olnud palju peret ja popse suutnud ka korralikult oma põlde harida, ent suuremal osal polnud seda võimalust, sest kui olnud ka inimesi, siis olnud jälle puudus tööloomadest - hobustest, need olnud mõisas. Loomad olnud ka kevadel jõuetud, sest loomatoitu olnud kevadel ikka jaopärast - lume kadudes aetud loomad kohe eelmise aasta kulu närima. Sellepärast hilistunud kevadel küli ja sügisel jälle jäänud vili sagedasti lume alla, teinekord küll maha niidetult, siis käidud talvel lume alt katkumas kätega. Saak olnud alati nii vilets, et sellest pole kunagi saanud ära tasuda magasivõlga, sügisel viidud küll võlg ära aga kuid kunagi pole jõutud omale jäetud viljaga kevadeni, enne kevadet toodud sügisel magasiaita viidud terad ikka tagasi. Seejuures ei olevat aga sugugi sügisepoole talvet vilja kunagi lagastatud, mida viimast Rogosi vanaherr olevat rahvale ette heitnud, et see ei oskavat elada - olevat ühepäeva perenaine, kes korraga kõik avaused avab. Herri etteheited olnuvat täiesti ülekohtused, sest kunagi pole vilja tarvitatud ohtralt, ainult paar korda tehtud puhast uudseleiba, siis segatud seda, s.o jahule juure jällegi aganaid. Talupoja põld põdenud ka selle tõttu, et pole olnud küllalt väetist põllule viia, sest loomi peetud vähe - harilikult neli-viis lammast, suuri kariloomi aga eriti vähe, üks kuni kaks, mõnes suuremas ka kolm lehma, hobuseid samuti vähe ja neist saanud sõnnikut vähe, kuna nad talvel peaaegu kunagi laudas ei seisnud, vaid pikkade vooride tõttu alaliselt reisil olid. Kariloomade vähesuse tõttu olevat ka piimatoit väga haruldus olnud, piima saanud vaid veega segatult. Rahvas olevat olnud üldiselt väga vaene - saapaid ei olevat keegi kannud. Olevat öeldud, et teopõlves on Rogosil olnud ainult kolm jõukast talu ja nimelt: Tsupuri, Kunnimäe ja Vatsekivi talud.

EKLA, f 199, m 25, 63/5 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lõbustused Ainsaks alati herrilt lubatud rahva kooskäimise ja lõbutsemise paigaks olevat olnud kõrts. Kõrts olnud herri omadus ühes kõige kaubaga, kõrtsimees olnud vaid müüja, tasuna olnud kõrtsimehel talu, mille eest tal pole tarvitsenud orjust teha. Kõrtsis tantsitud - siia tulnud pühapäevadel kokku nii mehed kui naised - siin kaasitatud ja lauldud kiikedel. Noored mehed katsunud rammu ja käevarre tugevust kurni löömisega ja sülitsi rabelemisega. Kaklemist nugadega ei olevat tulnud kunagi ette, ainult lätlastele olevat antud vahel kibedamini kere pihta. Pühapäev olnud ju ainukeseks vabaks päevaks, ennem lõunat olnud sunduslik jumalateenistusel käimine, kas kirikus, ehk kui nii kaugele pole tahetud minna, siis olevat mõisa sulastemajas, hiljem koolimajas jumalasõna loetud. Lõbutsetud on ka suurtel pühadel, mis üldisema ilme omandanud suvistepühil ja jaanipäeval. Mõnikord olevat mõisaherr jaanilaupäeva õhtul korraldanud mõisa sulastele ja lähemate talude inimestele mõisas jaanitule ja annud siis sel puhul mõisa viinaköögist viina rahvale joomiseks, säärastel puhkudel olevat siis mõisarahvas eneste lõbustamiseks lasknud talupoegi eneste vahel rabeleda, kottis jooksta jne. Kõige kodusemateks ja vast kõige lõburikkamateks meelelahutusteks olnud talurahval pulmapeod, vähemal määral ka ristsed. Pulmadeks valmistatud õlu, toodud viinaköögist viina, sageli ehitatud taluõuele selleks puhuks isegi kiik. Jõukamates taludes kestnud pulmad kolm kuni neli ja isegi viis päeva, sel puhul püütud unustada häda ja puudus. Kui pulmatuju juba hää olnud ja kui inimesed usaldatavad olnud, siis lugenud inimesed mõisaherri kohta tehtud pilkelaule ette ja olevat mõni püüdnud herri osa etendada, keda siis igat moodi pilgatud ja narritud.

EKLA, f 199, m 25, 65 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kool Jutustaja teab kõneleda vaid, et ta on ise käinud koolis kolm päeva nädalas, kool olnud mõisa sulastemajas.

EKLA, f 199, m 25, 65/6 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talupoegade rahutused ja vene usk Pühajärve sõja ajal või varemini, kõneleja ei mäleta seda hästi, kuna ta on kuulnud seda omilt vanemailt, olevat Rogosis talupojad otsustanud orjusest lahti öelda, sest Riias vooris käinud mehed olevat seal kuulda saanud, et keiser tahtvat ja ollagi kaotanud ära orjuse, kuid saksad olla selle seaduse vastu ja pidada seda rahva eest varjama. Et seadus maksma hakkaks, sellepärast saadetud Rogosist mehed selle asja pärast Riiga, kas neile ka palvekirju kaasa antud, seda kõneleja ei mäleta, samuti ei tea kõneleja, missugustes asutustes saadikud Riias käinud ega mäleta midagi käigu tulemusist ega meeste saatusest, kuigi ta seda kuulnud olla, ta arvab et nad olla Riiast koju saadetud ja et nad olevat mõisas peksa saanud. Riiast olevat varsti mehed ka toonud teateid kõrgelt keisrihärralt uue usu üle, ja et selle vastuvõtjaid oodata suured paremused, nagu sakstest vabanemine. Et see sakste vastutahtmist olnud, siis riietanud saksad vene kindralli riietesse ja käinud seletamas, et usu vahetamine ei anna vabadust, vaid et see toob veel orjust juure, seda pole aga usutud, sest inimesed tunnud ära need mehed kes kindralitena ringi käinud. Parunid olevat siiski nii palju saanud, et keisrihärra pandud vangi ega pole usuvahetajatele antud midagi.

EKLA, f 199, m 25, 66/7 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raharendiaeg Raharendi tulemisel on inimesed väga kahelnud, kas see mitte sakste poolt mõni pettus pole, et talupoegadelt jälle raha välja petta ja see umbusk on läinud nii kaugele, et mõned peremehed on annud käest kohad. Teiseks kardetud rendi suuruse pärast, pole usutud, et talu annab nii palju sissetulekuid, et saaks tasutud mõisarent, sest seni oli saanud elatada vaevaliselt iseend - müümiseks oli jätkunud väga vähe. Esimestel aastatel ei saadud ka tõesti talumajapidamistest rendisummat kätte, sellepärast olnud jüripäeval väga sagedasti talude vahetamisi. Kuid aja jooksul paranenud talude majapidamine. Esimestel aastatel otsitud lisateenistusi, mida on leitud päämiselt voorides käimisega, mis ulatuselt võrduvad teopõlveaegsetega. Põllusaagi paranemisega ja põllupinna suurenemisega hakatud kasvatama ka rohkem kariloomi. Mõne aasta pärast olevat raharendi paremused annud end tunda ilmselt, kes kohad varem käest annud, kahjatsenud, sest popsi ja mõisasulase seisukord ei olevat olnud mitte nii tuntavalt paranenud.

EKLA, f 199, m 25, 67 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näljaaeg Suur näljaaeg, mis olnud kõneleja varajas lapseeas, tabanud häda inimesi nii rängalt, et inimesed söönud toitusid, milliseid nüüd antakse sigadele. Nimelt olnud siis tavalisemaks toiduks järgmine segu: keedetud naadilehtedele lisatud peotäis jahu juure, millele veel natukene soola juure pandud, ka soola antud jaopärast, ja see olnud alaline toit - lõunal, õhtul, hommikul. Vili lõppenud otsa ka magasiaidast, selle järele hakatud andma kroonu poolt kullijahu - kuid sedagi antud naklaga - ainult hinge seespidamiseks - ja seegi olnud kangesti kopitanud, hiljem nõutud rahvalt selle eest veel kallist raha. Samal ajal olevat nälja tõttu tekkinud mitmesuguseid haigusi ja taude.

EKLA, f 199, m 25, 68 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Viktor Glasenapp (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rogosi mõis Praegune mõisahoone olevat ehitatud juba XVI sajandil ja just nimetatud sajandi alul ja ehitusena olevat loss ainukene omataoline ehitus tervel Liivimaal olnud. Kolmest küljest on loss piiratud müüri ja müüritaoliselt ehitatud teenijate ja majapidamise hoonetega, neljandalt küljelt ümbritseb lossi loogataoliselt järv, mida olevat kunstlikult paenutatud osalt kallaste täitmise osalt edasi kaevamise teel. Praegune peahoone on osaliselt uuema aja ehitus, nimelt on vanast kiviehitusest säilunud mitmete sõdade järeldusel vaid keldri- ja esimine kord, millede seinade paksust võib mõõta süllaga, kuna ülemine puukord umbes saja aasta eest ehitatud.

EKLA, f 199, m 25, 68/9 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Enese tähelepanekud /Rogosi mõis/ Praegu on hooned täiesti saatuse hoolde jäetud - asunikud on kiskunud eest uksed ja aknad, katuseid ei parandata - seepärast on majad paratamatult määratud kõdunemisele ja mõni aasta veel, siis on vist vaid ahervared endise ehituse tunnustuseks. Mõisa maad on planeeritud, asunikuna on saanud talu ka endise omaniku poeg, kes peab praegu ka hobusepostijaama, talupidamine on nimetatud mehel igati eeskujulik ja peale selle pole peremees mitte härrasmehe osas, vaid teeb ise igasuguseid töid, minu külastamise korral oli käsil sõnnikuvedu, millest võttis peremees ise osa.

EKLA, f 199, m 25, 69 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanad matusekohad Kalmusid olevat kahte liiki - ühed rahvakalmed ja teised sõjakalmed. Rahvakalmed olevat vana paganausuaegsed eestlaste matusepaigad, mida kutsutakse ka kääpaiks - Misso vallas Kuke küla maa peal olla sääraseid mitu. Umbes viis versta vallamajast vana postitee ääres olevat rootsi-vene sõjaaegsed langenud sõdurite matusepaigad - samasugused hauad asuda ka Kura metsatukas, viimaks nimetatud kohal pidada olema ka vanad patareide asemed. Maiori talu maa peal olevat kaevates välja tulnud rootsi sõduri luukere ühes sõjariistadega.

EKLA, f 199, m 25, 69 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põhjasõda Rootsi-Vene sõda olevat läinud Rogosist läbi, rootslased olnud Petserimaal mõni verst Vastseliinast - Põrguhaual - laagris. Nimetatud koht olevat kunstlikult ehitatud, suur tsõõr, ümbritsetud mägedest, mille vahed inimeste poolt kindlustatud - lagendik tsõõr olla tasaseks kaevatud. Tistripalon olevat rootslastel ja venelastel lahing olnud, mille järeldusel ümberkaudsed külad kõik maha põletatud.

EKLA, f 199, m 25, 70 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - E. Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suure katku ajal olevat surnud külan peaaegu kogu rahvas. Kuhu keegi surnult langenud, sinnasamasse ta ka jäänud, visatud vaid mõni labidatäis mulda peale, see olnud kogu matus. Pole olnud niipalju terveid inimesi, et korralikult kõiki matta.

EKLA, f 199, m 25, 70/1 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teoorjus Mõisale olevat kõneleja vanemad teinud kahe inimese ja hobusega kuus päeva orjust nädalas, talvel tulnud käia voorides ja et tollel ajal veel rautatud regesid pole olnud, siis võetud ikka talatamise puud kaasa. Kui jalased kuluma kippunud siis löödud uued talad peale. Suvel olnud vooriskäimised haruldasemad, kuid vahel tulnud neid siiski ette, siis võetud kaks jooksu vankrirattaid ja pütitäis rasva vankri määrimiseks kaasa. Sügisel tulnud ka pühapäeval mõisale orjata - seeni ja marju korjata mõisaprouale. Varemal ajal olevat mõisaherrid tarvitanud esimese öö õigust, kõige viimati tarvitanud seda Plaanil üks mõisa rentnik, rahvas käinud oma häda kaebamas pastorile Rõuges, viimase pealekäimiste tõttu võtnud kroonu eelnimetatud rentnikul mõisa käest ära. Rogosi mõis olevat kaotanud ära järgmised talud: Aadunurme, Hinnimäe ja Märdimiko ning peale selle palju popsikohte umbes 60 aasta eest. Popsikohte olevat praegune vana Glasenapp kaotanud veel mõnekümne aasta eest - külvanud talupõldudele seemne.

EKLA, f 199, m 25, 71 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raharent Raharendi tulemise järele olevat jätkunud veel palju aastaid orjust, kuigi see olnud ametlikult keelatud, talupojad aga ei olevat suutnud esialgu nii palju talust saada sissetulekuid, et oleks suutnud tasuda rendi. Rendiraha on püütud teenida voorides - päämiselt linavoorides käimisega - ja kartulaid on hakatud kasvatama hoogsalt, kuna kartulapõllud kõige vähem rammutamist nõudnud, kartulaid on müüdud siinsamas mõisa viinavabrikule.

EKLA, f 199, m 25, 71/2 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talupoegade põgenemised Orjapõlve ajal olevat inimesed vahel püüdnud põgeneda ära orjuse eest, kuid mõneajalise redusolemise järele on pagusolijad toodud tagasi. Ainult need jäänud tagasi tulemata, kellel õnnestunud üle piiri Venemaale pageda. Soldatite püüdmise ajal olevat olnud paremaks püüdmise kohaks ja ajaks laupäeva õhtu saunas, kuid olevat juhtunud, et püütavad põgenenud ka sealt akna kaudu kas täiesti alasti või ainult pesu väel, püüdjate käest üle piiri teise kubermangu. Nii olevat keegi jutustaja sugulastest pagenud särgiväel ära Venemaale - saanud seal heale järjele ja elanud jõukana mehena ja ostnud hiljem kokku kellegi teisega karjamõisa. Ent karjamõisa ostulepingu kreposteerimisel olevat tulnud avalikuks, et ta on põgenenud ori, mees saadetud siis tapiga Võrule. Võrus olevat altkäemaksude abil saadud niipalju, et mees kirjutatud Tartu linna bürgeriks ja antud talle uus nimi ning vastavad dokumendid, mille põhjal siis mees ka lahti lastud, vabandatud veel, et eksituse tõttu ta Venemaalt siia saadetud, mehele jäänud aga kaks nime, mis jätkunud ka laste juures.

EKLA, f 199, m 25, 72/3 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vabadussõda Punaste poolt on Rogosis maha lastud kolm inimest. Jutustaja on ise eesti sõdurina 61-aastasena osa võtnud sõjast punaste vastu, olles teenistuses kuulipildujate rügemendis ja alati liinil. Kui eestlaste sõjaväed suurenenud, siis on kõneleja paigutatud voorimeheks. Liinil olles pole sõdurid nädalate ja isegi kuude viisi saanud riietest lahti - alati pidanud löögivalmis olema, sest punaste väed on olnud hoopis suuremad. Punased löödud Rogosist välja taani vabatahtlikkude appijõudmisel. Algusel olevat sünnitanud punaste vastu võitlemisel raskusi suur sõjariistade ja laskemoona puudus, sellepärast olevat laskemoona äärmiselt kokku hoitud. Sellest puudusest on saadud üle ohvitseride leidlikkuse ja sõdurite külmaverelisusega, laskmist alustatud alati alles siis, kui punased niivõrd lähedal olnud, et tabamine täiesti kindel olnud. Kuna iga püss ja iga padrun suure väärtusega olnud, siis on pimedatel öödel sõdurid vabatahtlikult läinud vaenlaste tunnimeest otsima, et nii laskemoona saada, sest kes toonud, selle tarvitada laskemoon ka jäänud. Et punaseid oma vägede arvurikkuses petta, olevat eestlased Pankovitsi all järgmiselt talitanud: ohvitser käsutanud kõik ümberkaudsed inimesed kokku ja lähenenud siis Pankovitsile, kuhu enamlased end tublisti olnud kindlustanud, mitmest suunast. Punased pidanud lähenejaid ka tõesti sõjavägedeks ja olevat ainult väikese laskmise järel taganenud Pankovitsist. Kõneleja on võtnud osa Vabaduse sõjast mitme pojaga, kellest noorem olnud vaid 14-15 aastat vana.

EKLA, f 199, m 25, 73/6 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjus ja talurahvaga ümberkäimine Orjuse ajal olevat peale korralise orjuse nõutud taludest sagedasti naisi mõisa viinakotta mitmesugustele töödele, hiljem nõutud nad maamõõtja juure. Maamõõtjale pidanud iga naine söögivahes 12 tulpa teravaks tegema, kui ole jõudnud, siis antud peksa. Kõneleja Liisa Soo olla jõudnud ainult 8 tulpa teritada, peksa ei olevat kõneleja tollel korral siiski saanud, sest mehed teinud salaniste puuduva tulpade arvu valmis. Korra olla kõneleja siiski saanud peksa, nimelt olnud kõneleja siis umbes 15-aastane, kevadel pandud maha kartulaid - iga kartuli vahet pidanud olema täpsalt üks jalg, ka kõneleja pannud sellase vahemaaga kartulaid maha, kuid tõusva maapinna tõttu veerenud mäeveerul üks kartul teise kõrvale, seda näinud herr ja lasknud kupja temale kohe kepiga kolm hoopi selga lüüa. Kuna kõneleja külma ilma tõttu paksud riided seljas olnud, siis ei olevat valu väga suur olnud ja ka tollekordne kupjas, kes hää mees olnud, löönud õrnemini. Peksa antud alati, väheldane poiss kündnud kord mõisa nurmel sõnnikut sisse, kupjas tulnud löönud kündi jalaninaga, mille järeldusel tulnud nähtavale tuust sõnnikut, sellesama eest tõmmatud poiss adra käsipuile rötsakile ja kupjas sugend tagumiku palavaks - künna edespidi paremini. Kõnelejate isale antud kord käsk mõisa tulla, isa pole olnud kodus - ta olnud veskil ega pole seepärast kohe minna saanud, järgmisel päeval tulnud herr ratsahobusega: "Miks tulnud sinu moisa eila!" "Kulla herr, ma ei saanud tulla, ma olin veskil." "Sa pead alati saama, kui herr sind käseb" ja peksnud ratsahobuse seljast kantsikuga ja rusikaga isale näkku, ise öelnud: "Ma võin sind armastada kui isa, peksta kui kohtunik, sul on kõri karjumiseks, kuid ka see on minu oma." Päris peksupäev olnud laupäev. Laitsepõlves olnud kõneleja mõisakoolis, kooli peetud sulastemajas, siin olnud lapsed ka öösel. Siis tulnud mõisaherr ükskord öösel sõidust, niipea kui herr tõllast välja saanud, hakanud ta peksma kutsarit, ei tea nüüd, kas kutsaril teel mõni äpardus juhtunud, või mispärast; peks olnud nii kole, et kutsar röökinud nagu oleks teda tapetud, mille pääle koolilapsed kõik ülesse ärganud ja hirmust värisedes rõivate alla pugenud ja ka nutma hakanud, mitu ööd olnud lapsed nii hirmu täis, et ei olevat magadagi saanud. Kui mõni orjuse üle kaebanud või seda raskeks pidanud ja pole suutnud teha nii palju kui mõis nõudnud, siis aetud säärane peremees talust välja. Mõisaorjust raskendanud veel töötamise viisid. Nimelt sündinud sõnniku laotamine ikka kätega - harki pole tuntud ja kui ka ilmunud hargid, siis pole herr lubanud neid tarvitada, sest hargiga laotamisel ei saavat sõnnikulade küllalt ühetaoline. Kätega laotamine aga võtnud palju rohkem aega kui hargiga ja lõhkunud päälegi koledasti käsi. Samuti olnud keelatud kartuli võtmisel konksid - kablade tarvitamine - ikka pidanud käega võtma, sest konks lõhkuvat kartula, mille tõttu need minna kergesti mädanema. Kartulivõtmisel vastand sõrmeotsad niivõrd ära, et selle töö lõppemisel pole tükk aega saanud sõrmedega midagi teha. Viljakoristamine võinud sündida ainult sirbiga, vikatiga olnud niitmine keelatud, kuna herr arvanud, et vikatiga löödakse viljapääd otsast ära või jälle rabatakse terad välja.

EKLA, f 199, m 25, 76 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maatameeste olukord Orjuse ajal olevat olnud kõige raskem maatainimeste seisukord, kes asunud popsidena talupõlluveergudel. Talupidajalt saanud säärane pops lapikese veeremaad, mille eest pidanud tegema päivi taluperemehele, kes popsi tavaliselt enese eest mõisa orjama saatnud. Popsimajas valitsenud alaliselt nälg. Lapsendatud juba 6 - aastaselt kodust välja teenima, karjustena suurematesse ja lasteta taludesse ja kahe- kolmeteistkümne aastaselt olnud poisikene juba künnipoiss. Palgaks saanud lahtised sulased aastas toidu, jalanõude ja tööpükste kõrval harilikult ülikonna täisvillaseid riideid, sokid ja kindad ja ka natukene raha (hilisemal ajal). Ka soldatite püüdmise ajal püütud päämiselt vaeseid, rikkamad oskanud end ikka välja lunastada saatmisest. Suureks koormaks olnud talurahvale ka talvised vooriskäimised, mis on ulatanud viinavooridega kuni Oudovani, Pihkvani ja Riiani. Pärnus on käidud soola toomas - minnes pandud pääle viljakoormad. Võrult võinud küll ka soola saada, kuid sinnagi toodud ta kaupmeestele hobustel Pärnust või Riiast.

EKLA, f 199, m 25, 76/8 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaebamised teoorjuse üle ja veneusu tulek Vooriskäimistel Riias olevat rahvas keisrikohtus ja kindralkuberneri juures käinud raskuse üle kaebamas, siis olevat ka kiri saadetud sellepärast, et orjus ära kaotataks.keisriametnikud olnud küll poolt, aga mõisnikud tulnud Riiga kokku ja otsustanud vastupidist, et aga rahvas siiski orjusest vabanemist oodanud ja mõnelpool ka keeldunud orjamast, siis käinud kindrallid maadmööda rahvast rahustamas ja seletanud, et vabadust ei luba keiser, kuid rahvas pole uskunud, sest need olnud petised kindrallid - mõisasakste pojad kindrallite riietes - mõnelpool antud peksa koguni rahvale. Rahvas lootnud koguaeg vabadust ja kui veneusk tulnud, siis liikunud jutud, et saavad maad mõisnikkudelt ära võetud ja neile antud, kes keisriusu vastu võtavad, antakse vabadus ja ka sõjaväeteenistusse ei võetavat uue usu vastuvõtjaid. Parunid ja kirikhärra rääkinud küll vastu, kuid neid pole usutud. Eriti olevat just maatainimesed uue usu poolt olnud. Usu vastuvõtmisel pole antud aga endistest lubadustest midagi, mõisas suurendatud koguni usuvahetajatele orjust, ainult peamaksust saanud vabaks. Algusel olevat usuvahetajatelt ikka nõutud orjust ja annuseid luteri usu kirikherrile, viimasele olnud talusuuruse järele viia kikkaid, mune, mõni nakl linu ja lõnga jne. Veneusku minekule ajanud ka raske näljahäda, kõneleja kes tol ajal väikene laps olnud, mäletab veel praegugi, kuidas siis end äraelatatud, söödud oblikasuppi, millele lisatud natukene jahu juure. Vene usu vahetajaile, nii kõnelenud vooriskäijad, antavat Riias tasuta vilja söömiseks ja ka seemneks. Midagi sarnast ei olevat küll antud muid, küll toodud Venemaalt kullijahu ja tatratangu, kuid selle eest nõutud pärast kallist hinda.

EKLA, f 199, m 25, 78/9 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kool Külakoolid asunud pimedais talutaredes ja mõisas sulastemajas. Kool kestnud mihklist maastumaarjapäevani - 4 päeva nädalas. Õpetatud: lugemist ja laumist ja hiljemini ka kostmist nõutud piibliloode ja testamendi üle, hiljemini õpetatud soovijaile ka kirjutamist. Peakool olnud köstri juures ja kestnud neli nädalat, vastu võetud ainult neid, kes osanud lugeda ja teadnud peast viis peatükki. Ka kostmist pidanud oskama, vastasel korral saadetud leerist ka poolepeal ära. Teopõlves lauldud vahel kui herr põllule tulnud järgmist laulu: Eestimees ja tema sugu, neist ei peeta kuski lugu. Kotirõivan, viisud jalan - kõigist muiest rahvast alam, elab mustan suitsutaren puudusen ja suuren muren, nurm ja mets on herri oma, see man orja oma aivad... Parunid ja suured vonnid - nende majun ovat tornid. Orte otsan siidilipu galerii peal kuldse nupu..., et nad suuren avvustusen vaeste vastu armastusen... Laulu mäletab kõneleja vaid katkendliselt, teab ainult öelda, et too laul olnud rahva seas vanasti väga levinud.

EKLA, f 199, m 25, 79 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Punaste aeg Punaste sõja ajal olnud kahel vanainimesel väga õudne omas kodus - kaugemal külast - elada, alati lõhkenud pommid maja läheduses, kuid õnneks jäänud maja siiski puutumata. Siis olla enamlastele kaevatud, et Tuviku peremees olevat peitnud oma vilja nende saunahurtsikusse, et päästa seda rekvireerimise eest. Punakaart tulnud siis paarikümne mehega vilja otsima, majakene piiratud ümber. Leitud pole midagi, sest kaebtus olnud ülekohtune. Ainult tahtnud punased ära viia kõnelejate viljanatikese, viimaks suure palvete peale jäetud siiski viimata ja lubatud isegi kevadel mõisast kesvaseemet anda, ainult hoiatatud peremehe eest.

EKLA, f 199, m 25, 80/1 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjus Orjuse ajal olnud ühehobusetalu eest Rõuges mõisale orjata kaks jala ja kaks hobusepäeva korralist tegu nädalas. Esmaspäeval läinud mees teole ader ja äke hobuse seljas, enese söögiks olnud kaasa võetud natukene jahu leiva jaoks - õieti tehtud sellest jahukörti - viinaköögist saadud keeva vett, sellele lastud jahu juure, lisatud ka soola ja söök olnud valmis. Leib olnud valmistatud mitmesuguste puu- ja taimelehtede segust, millele jahu ainult nii palju juure pandud, et see park koos seisnud, leib ise olnud must nagu karusitt. Mõisamehed saanud lõunaks seitse kartulat, kõrvaliseks pole antud mitte midagi peale soolvee. Jutustaja vanematel olevat olnud Rõuges väikene talu, kuna peres palju lapsi olnud, siis pole jätkunud kodus tööd ega sööki, seepärast läinud jutustaja Rõuge mõisa koerapoisiks. Tööks olnud koerade söötmine ja jootmine ning koerakongide puhastamine, peale selle olnud kohuseks teolisi külast mõisa tööle käsutada, sest peale korralise teo tulnud sageli ette, et mõisasaks käsutanud mõnest talust veel tööle, kuigi kõik orjus korralikult tehtud, seesugused ülemäärased tööd olnud päämiselt mõisa viinakojas ja ka mõisa ehituste juures. Abitegu olnud karjakorrad ja viinakoja korrad. Peale nimetatute: sitavedamine ja vilja kokkupanemine. Sõnnikuvedu olnud üldse üks raskematest töödest. Päevas pidanud igamees välja viima kolme versta taha nurmele viisteist koormat sõnnikut, kuna hobused kurnatud ja viletsakesed olnud, siis pole see mitte kerge olnud. Kes aga pole nurmi täis saanud, see saanud õhtu peksa ja päeva pole arvesse võetudki. Et kõik viisteist koormat viiks, siis olnud kontrollijaks kubjas, kes nurmel sõnniku mahatõmbamise järele märkinud kupjas pulgale kriipsu - sõnnikuvedamisel olnud eriline väike pulk. Päris päevade ülestähendamiseks olnud suur pulk - pool olnud mõisas ja pool peremehe käes iga poolpäeva peale lõunat pidanud peremees oma pulgaga minema mõisa, kus valitseja päevad pulgale kriipsudega üles tähendanud. Mõisas olev pulgapool seisnud valitsejatares.

EKLA, f 199, m 25, 81/4 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Inimestega ümberkäimine Pärisorjuse ajal olevat mõisaherr vahetanud Rõuges inimesi jahikoerte vastu, sest koer olnud mõisaherrile sel ajal hoopis kallim, kui inimene. Koera parem seisukord olnud silmnähtav: ta saanud alati puhast toitu, keegi pole teda peksnud, inimesi, talurahvast sellevastu pekstud iga vähema süüteo eest. Kui juhtunud herri läheduses mütsiga viibima - olnud kohe keretäis soolas. Mõisa õuest läbiminekul pidanud alati pea paljas olema - sadagu siis lund või vihma - paukugu pakane või kõrvetagu kuumus. Peksa olevat annud töö juures kupjas - see löönud kepiga. Lubatud olnud kuni kaheksa hoopi korraga, kuid kepilöögid langenud ikka riietatud ihule. Päris peksmine olnud mõisa talli juures, siin kistud inimene paljaks, köidetud pingile ja laotud hoope vitsadega selga. Vitsad olnud sõrmejämeduseks kimbuks kokku köidetud ja soolvees leotatud, et nad hästi sitked oleks. Talli juures antud 15-60 hoopi, kõneleja lapsepõlves olnud peksjaks Kika Jüri, kes öelnud pekstes - anna hästi-hästi. Vooriskäimine, mis päämiselt talvel ette võetud, ulatanud koguni Riiga, Pihkva, Oudovasse, Narva. Üks reis kestnud harilikult nädalapäevad. Kuna tollel ajal alles rautamata reed tarvitusel olnud, siis võetud tallad kaasa. Külma peletamiseks olnud sagedasti kaasas suured kasepuu käsnad, kus tuli sees hõõgunud, seal soendatud end. Viinavaatidel käidud salaja ka kallal. Vaat olnud kurdest uurdeni puuvitsu täis, vits põrutatud vähe kõrvale, lastud väikene auk sisse ja selle kaudu imetud õlekõrrega seest märjukest. Pärast löödud augule pulk ette, vits nihutatud tagasi omale kohale ja väljastpoolt ei olevat olnud midagi märgata, et vaadi kallal käidud on. Soolavoorides on käidud päämiselt Pärnus, samuti talveti, toodud terve aastane tagavara korraga ära, olnud suur kivisool. Võrult ei olevat tol ajal soola suuremal arvul osta saanud. Rehepeksmine on olnud samuti kui sõnnikuvedu rängemaid töid, kuid eriliseks piinaks olnud herneste peksmine, kuna tol ajal taludes herneid ei olevat kasvatatud ja teiseks, et talurahva toit halb või et seda vahel üldse pole olnud, siis kartnud herr, et rahvas sööb peksmise ajal herneid liiga palju ära. Et sellest pahest pääseda, siis pantud peksmise ajal rehelistele neljakandiline palk suhu ja rihmaga kukla taha kinni, et nii kergelt suust ära võtta ei saaks, üks poolhullu olevat siiski näljaga kuivi herneid nii palju söönud, et pidanud lõhki minema. Hernereheliste kojuminemisel olevat kõikide taskud pahumpidi pööratud, et nad mitte teri koju ei viiks. Teiste rehtede ajal olevat vahel harva taskud läbi otsitud. Mõisa kartulite võtmise ajal, mis vahel väga külma ja vihmase ajaga sündinud, ei ole lubatud teha maha tuld, sest kardetud, et siis küpsetavad ja söövad teised liiga palju herri kartulaid ja siin valvatud hoolega selle järele, et inimesed koju minnes taskus kartulaid kaasa ei viiks. Talvel mõisa metsas puid tehes pidanud teoline raiuma kirvega päevas sülla puid, need valmis laduma ja õhtul koorma veel mõisa tooma, puude tegemine kestnud kogu talve, sest viinaköök võtnud väga palju puid.

EKLA, f 199, m 25, 84 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõisamaksud Peale tööorjuse olnud mõisale viia mitmesuguseid annuseid kohtumaksuna - vähemast talust pool, suuremast terve lammas, lehma lõõgu, kaks nakla lõnga, linu, takku, vihte, köömleid paar toopi jne, jne. Rahamakse ei ole peale pearaha muud olnud.

EKLA, f 199, m 25, 84 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pastori maks Patorile olnud viia: kikas, mune, võid, lõnga, lehmalõõgu, viljakott, sukki, käterätte.

EKLA, f 199, m 25, 84/5 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peakohtumees Vana mõisniku kõrval olnud omasuguste seast kõige vägevam mees peakohtumees, kellel olnud kohtumõistmiseks abiks kolm kohtumeest, kohus istunud valitseja taren, valitseja olnud ise ka kohtuliige - kohtukirjutaja, samuti käinud ka herr ise vahel kohtuistangust osa võtmas, kui ta mõnd õige raskelt karistada tahtnud. Kohtuotsus olnud alati mõisniku kasuks. Mõisakohtust võinud edasi kaevata kihelkonnakohtu, kuid sellest ei olevat olnud mingit kasu, sest vallakohus annud keretäie kätte ja kihelkonnakohus lisanud ainult juure. Kui kusagil tööinimestest puudus olnud, siis määranud peakohtumees sinna töölise perest, kus neid rohkem olnud, vaatamata, kas määratav tahab minna või ei taha, või kas nimetatud peres mitte endal pole tarvis teda tööde juures. Tavaliselt pole peremehed ise kunagi mõisaorjusel käinud, peakohtumees pannud ikka lahtised inimesed taludesse sulasteks, kes siis ka mõisas käinud orjamas. Sellel ajal, kui Pühajärvel talupojad vastu hakanud mõisnikule ("Pühajärvel peeti sõda, oma silmad nägid seda") oll olnud ka Rõuges käärimist, olla vist ka kaebekirje Riiga saadetud, kuid avalikku vastuhakkamist ei olevat olnud.

EKLA, f 199, m 25, 85/6 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talude kaotamine Rõuge mõis olevat kaotanud umbes 60-70 aasta eest Hundimäe ja Jaanimäe külad ja asutanud asemele Muhkametsa karjamõisa. Popsikohte ei olevat päris kaotatud, küll aga nende põlde ümber paigutatud. Raharendi tulekul kardetud talusi võtta rendile - paljud on loobunud omast kohast ja asunud moonamehena mõisa, paljud on läinud ka linnadesse.

EKLA, f 199, m 25, 86 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raharendi ja talude ostuaeg Talude ostjaid on väga palju tulnud väljastpoolt - eriti Mulgimaalt, mille tõttu jälle paljud on omalt kohtadelt välja tõrjutud. Raharendi ja ostu ajal on selletõttu tõusnud rahvas Venemaale väljarändamise kihk - rännatud päämiselt Lõuna-Venemaale.

EKLA, f 199, m 25, 86 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kool Kõneleja lapsepõlves puudunud koolimajad, kooli peetud külades - talutaredes. Kambriga maja kutsutud kirjutustareks, kamber olnud külm ja pime. Õpetajaks olnud lugeda ja laulda oskav taluperemees, kellele mõis selle eest teopäivi maha arvanud, oma oskust õpetanud koolmeister ka lastele. Kool olnud talvel kaks päeva nädalas. Jutustaja poja koolis käies tulnud venekeelne aabits ja poissi kästud öelda "pohk" (bog).

EKLA, f 199, m 25, 86 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Põhjasõda Rootsisõja järeldusel laastatud maa Pihkvast Riiani täiesti ära, pole olnud kuulda ei kikka kiremist ega koera haukumist. Inimesed põgenenud metsadesse varjule, kuid ka seal tapetud nad, kuna esmalt laastanud ja tapnud vene sõjaväed, siis järgnenud neile vene sissid, kes olnud meestena riietatud vene naised, viimased tapnud kõik vastujuhtuvad inimesed. Rõuges olla säilunud vaid Alapalu ja /tekst paberi lõikamisega kadunud/.

EKLA, f 199, m 25, 87/8 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Orjuse suurus Orjust olnud mõisas nädalas neli päeva hobusega, viljakoristamise ja peksmise ajal koguni olnud üks mees ja hobune terve nädal otsa mõisas ja lisaks olnud veel mõni päev mees ja naine jalgsi. Viljatükid olnud vastavalt talu suurusele, kõneleja vanematel, kelle talu Krabi mõisa alla kuulund, olnud kokku panna kolm vakamaad rukkid, kolm odre ja kolm kaeru ning kuus vakamaad heinamaad. Mõisa olnud maksuna viia jakobipäevaks: nuumatud lammas, kus nakla võid, 30 muna, kaks kana, kolm toopi köömleid, kaks lehma lõõga, neli viljakotti, kaks nakla linast lõnga, poolteist nakla villast, viis paari vihtu, punt kanepit ja linu. Lõnga suhtes olnud veel nõue üles seatud - proua andnud proovi ette, kui jäme peab lõng olema, kui pole nii peenikene olnud, kui tahetud, siis peksnud proua või mamsel kepiga näppude pihta. Tehtud päevad ja toodud maksud märgitud küünrapikkusele pulgale, millest pool olnud peremehe, teine pool mõisavalitseja käes. Mõisavoorides käidud Tartus, Võrus, Pihkvas, Narvas jne. Otsekohe sügisel peale esimeste rehtede peksmist käinud kogu valla talud mõisa teri viimas Räpinas vankritega. Muidu olnud vooriskäimised ikka talvel, vahel olnud tervete külade viisi meespere väljas vooris. Vooriskäimised olnud veel selle tõttu raskemad tavalisest mõisaorjusest, et nad toonud enesega meestele nädala või koguni paari nädala tarvis toidu kaasaandmise. Kuna alati toiduainetest talurahval puudus olnud, siis olnud see raske küsimus, sest tee peale pidanud panema midagi muud kaasa, kui kodus söödud. Kodune sagedaim söök olnud supp, leiba olnud vähe. Teele pandud kaasa rohkem leiba ja leivajätkuks keedetud vooriminejatele länniku täis kapsaid kaasa. Talvistest orjustest olnud raske ka linategemine, sest tol ajal ei olevat veel olnud tarvitusel linategemise masinaid, lina kolgitud ikka ainult kolgitsiga. Naistele olnud raskemaks tööks villade vakkumine, mis samuti päämiselt talvel tehtud. Villa vakutud pika voolikuna veetõrdes, kätega pekstud kogu aeg, millest käed vahel nii ära paistenud, et ei ole läinud enam varukasse, pole võinud liigutada ka enam kätt, kuid ega arsti pole muud olnud, kui maa-arstid, tohtriherr olnud ainult Võrul, kuid sinna pole saanud talupoeg.

EKLA, f 199, m 25, 88/9 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahva majandusline olukord Kuna orjuseajal esikohal seisnud mõisa töö, siis jäänud talurahva enese majapidamine soiku. Kevadel ja sügisel ikka jäänud põllutööd hiljaks. Kesvad koristanud talupoeg oma põllult ikka lume alt katkudes, kartulad kippunud sügisese vihma kätte mädanema. Sellepärast olnud ka talurahva toit väga halb, kunagi, vast välja arvatud mõni üksik kord sügisel, pole talus puhast leiba söödud, ikka olnud see segatud aganatega, eriti linaseemne aganatega. Rüapäid kuivatatud ahjus, pekstud siis puruks ja pandud leivajahu sekka. Ainult mõisas saanud puhast leiba, kui olnud paremad saagiaastad, siis tehtud taludes jõuludeks ja teisteks suurteks pühadeks. Ka kartulatest pole talus küllust olnud, varemal ajal kasvatatud neid üldse vähe. Vaesematel aastatel olevat naised mõisast korralt tulles kaasa toonud sealt kartulakoori, mis puhtaks pestud, ärakeedetult lisatud neile jahu juure ja puder olnud väga maitsev. Samuti korjatud mõisast kapsakontsud ja päälislehed - kõik tarvitatud söögiks. Soldatisseminejale kuivatatud leiba kaasa, kuid siis nälginud selle eest mahajääjad, rõivad soldatile korjatud valla poolt.

EKLA, f 199, m 25, 89/90 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Elamud Kuna kõik olnud mõisa omadus ja et mõis võinud igal ajal talu käest ära võtta, siis pole keegi nii väga oma taluhoonete eest hoolitsenud, kuid pole ka jõudu olnud nende korraldamiseks. Elamud olnud aknata suitsutared, muldpõrandaga tuba olnud ainukene eluruum, sest kamber olnud külm. Kuna mõisametsast ahjukütist antud, siis olnud see niivõrd vilets ja ka toores ja mäda, päämiselt haod, halgpuid antud ainult üks koorem piiru-lõmmupuuks. Talvel toodud haokood tuppa parsile sulama ja kuivama, sest muidu polevat nad põlenud. Sarnastel puhkudel jooksnud parsilt nii palju vett kaela, et annud all luuaga pühkida ja toas magamine olnud võimata, seepärast magatud loomade juures laudas, kus olnud palju puhtam, kuivem ja soem kui toas.

EKLA, f 199, m 25, 90/1 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahvaga ümberkäimine Inimest peksetud nagu peni. Kõige kurjem peksja olnud herr ise ja kupjas. Kõneleja laps olles koristatud kord kesvu kokku, mis ikka siis sirbiga lõigatud, kesvapäid kokkupanekul pudenenud mõni pää maha, herr juhtunud seda nägema ja annud mehele säälsamas kohe kümme hoopi oma ratsapiitsaga ja kui mees maha lamesklema jäänud, siis tõuganud herr teda edasi jalaga. Vahel on pagetud siis kõrvale peksmise eest. Rehel jookstud rehepapi eest ära parsile, kuhu jäädud seniks kuni rehepapi viha lahtunud. Kuid sageli antud karistus teisel päeval selle asemel tallijuures, mille eest pole saanud hoida kõrvale keegi ja mis olnud palju rängem. Korra vedanud üks vanamees mõisa nurmelt rukkid rehte, herr tulnud vastu, peatanud mehe kinni ja kärkima, kuidas ta koorma nii lohakile peale teinud, et viljapääd jooksvad vankrirattaid mööda ning löönud meest nuiaga selga, talumees olnud kaval vanake ja langend löögijärele maha ja aietades veeretanud oma hobuse kõhu alla, kuhu herr pole ligi pääsenud. Herr käseb välja ronida, mees vastu, et ei saa, sest herr löönud seljaroo vigaseks ja ise aietab edasi, kuigi endal midagi viga pole. Herr praksub edasi, kuid mees vastab, et ei ennem välja ei tule, kui herr on ära läinud, sest ta kartvat, et herr lööb ta selgroo päris pooleks ja es ole tulnu ennem välla, kui härra ärä lännü.

EKLA, f 199, m 25, 91/2 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kohus Mõisas olnud küll kohus, peakohtumees ja kohtumees olnud talurarhva seast, kuid herr võtnud ise kohtumõistmisest osa ja kui kohtumehed pole herri otsusega nõus olnud, siis antud neile enestele keretäis kätte. Jutustaja isa olnud peakohtumees ega ei olevat lubanud peksta ühte soldatinaist, kuna herr nõudnud peksmist, herr lasknud siis anda mõlemaile, nii soldatinaisele, kui ka