Kommentaar

Rüütli poeg

1.

Rott ja varblane võtsid nõuks võõrale maale elama minna. Seletasid siis oma kodused asjad, maksid võlad ja andsid laenatud asjad naabritele tagasi, jätsid jumalaga ja läksid.

Võõral maal leidsid reisijad ilusa koha ja ütlesid teineteisele: „Siia jääme elama!”

Ja jäidki sinna elama. Tegid omale peavarju üles ja hakkasid põldu järele katsuma.

Võtsid nõuks nisu maha teha. Rott kündis ja varblane külvas ning äestas; nõnda tegid põllu nisu täis.

Kui nüüd lõikuse-aeg kätte tuli, ütles varblane rotile: „Sina oled suurem ja sööd enam; ma ei ole sellega rahul!”

„Teeme terad pooleks!” ütles rott.

„Ei ole mõõtu,” vastas värb.

Tegid siis ühel meelel otsuseks, et kõik nisusaak pidi terakaupa pooleks loetama. Hakkasid lugema ja lugesid. Üks tera jäi üle.

Värb ütles: „Rott, sul terav hammas, hammusta see tera pooleks!”

„Sul teravam nokk, hammusta sina!” ütles rott.

Varblane läks hammustama, aga neelas tera kogemata alla. Nüüd algas nurisemine ja sõnelemine mõlemate vahel; viimaks tõusis avalik tüli ja taplemine.

Mõlemad vaenulised tegid otsuseks abilisi paluda ja sõda pidada. Läksid ka abilisi otsima. Rott leidis metsast vana karu ja palus tema omale abiks ning lubas talle poole osa oma nisudest. Karu oli kaubaga rahul. Varblane leidis imeliku suure linnu, nimega teevits, ja palus omale appi ning lubas talle ka pooled oma nisudest. Teevits oli kaubaga rahul ja lubas ka tulla.

Teisel päeval oli karu aegsasti platsis, ning ei kestnud ka kuigi kaua, seal kuuldi õhus kohinat ja kahinat ja teevits lendas karu kallale.

Esimene kord puutusid mõlemate küüned küll valusasti kokku, aga kumbki ei saanud kahju.

Teine kord tõmbas karu teevitsa seljast käpatäie sulgi maha ning teevits taganes. Kui nad aga kolmat korda kokku jooksid, siis tõmbas karu oma tugevate küüntega teevitsa naha ühes sulgedega seljast maha. Teevits puges karjudes kuristikku ning võit jäi rotile.

Rott ja varblane leppisid nüüd ilusasti ära ja karu kandis oma nisu metsa koopasse.

2.

Teevits külmetas ja küürutas alasti metsas ja oigas nagu mõni haige inimene.

Juhtus nüüd, et keegi rüütel jahi peal teevitsa juure tuli. Teevits palus jahimeest jumalakeeli: „Halasta mu peale! Vii mind oma mõisa ning anna mulle seni süüa, kuni mul suled selga kasvavad! Ma maksan su vaeva ja kulu tuhande võrra!”

Rüütel arvas ka: „Saan ometi näha, mis imelind ta on ja mis ta mulle siis maksab! Viin ta peale koju.”

Rüütel tõi ka teevitsa koju.

„Mis sa siis sööd?” küsis rüütel kodus.

„Anna mulle iga päev üks nuumhärg!” vastas teevits.

Anti ka iga päev linnule nuumhärg ette, kelle ta kohe ära sõi, nagu oleks see mõni hiireke olnud.

Härjad said otsa. Rüütli proua pahandas ja ütles: „Mis sa temast toidad! Nüüd on meie kallid nuumhärjad tal kõik söödud. Tapa ta ära! Vii metsa, lase püssiga maha!”

Kui teevits seda nõu rüütli suust kuulis, palus ta jälle: „Anna mulle ometi üks kanagi päevas! Näed isegi, et mul veel sulgi seljas pole – kuhu ma nii lähen!”

Rüütel halastas ka vaese looma peale ja andis iga päev temale kana roaks.

Kanad said otsa. Rüütli proua pahandas jälle: „Mis sa temast toidad! Nüüd meie kallid kanad tal kõik söödud. Tapa ta ära! Vii metsa ja lase püssiga maha!”

Teevits aga palus jälle haledasti rüütlit ja ütles: „Anna mulle ometi üks kanamunagi päevas! Näed isegi, et mul veel kõiki sulgi seljas pole – kuhu ma nii lähen!”

Rüütel halastas ka seekord vaese linnu peale ja andis talle iga päev ühe kanamuna roaks.

Kanamunad said otsa. Rüütli proua pahandus oli aga seekord nii suur, et rüütel teevitsa metsa pidi viima. Aga nüüd olid linnul ka kõik suled jälle seljas ja ta ütles rüütlile: „Nüüd ei taha ma su käest enam midagi! Istu mulle selga ja tule palga järele!”

Rüütel istus linnu selga. Mõlemad tõusid üles pilvede alla ja sõudsid ikka edasi põhja poole.

Lendasid üle suure metsa. Lind kadus korraga rüütli alt ära ja õnnetu mees nägi haua silma ees. Aga enne kui ta puude sekka ehk otsa oleks kukkunud, oli lind jälle tal all ja tõusis uuesti kõrgele. Lendasid nüüd üle suure linna ja kõrgete tornide. Jälle kadus lind rüütli alt ära ning õnnetu mees nägi haua silma ees. Aga enne kui ta tornide otsa oleks kukkunud või majade harjal surma saanud, oli lind jälle tema all ja tõusis uuesti kõrgele.

Lendasid nüüd üle ilmatu suure mere. Lind kadus korraga rüütli alt jälle ära ja õnnetu mees nägi omal märja haua silma ees olevat. Aga enne kui ta lainete sülle oleks kadunud, oli teevits jälle tema all ja mõlemad tõusid uuesti kõrgesse õhuteele. Lehvisid nüüd üleval hulga aega üle mere ja linna jälle edasi ja tagasi, kuni teevits suure metsa ääre maha lendas.

„Nüüd saad sa oma palga kätte!” ütles lind.

„Aga mispärast sa mind niimoodi hirmutasid ja surmatasid?” küsis rüütel.

„Just niisamuti olin mina kolm korda sinu juures surma suus, kui su abikaasa sind sundis püssiga mind maha laskma. Nüüd tead sa ka, kui suur minu hirm seekord oli.”

Siis andis lind rüütlile väikese karbikese ja ütles: „Siin on su heateo palk. Ära seda karbikest enne lahti tee, kui sa oma mõisa piiris oled!” Ütles need sõnad ja tõusis kohisedes lendu ning oli rüütli silmist pea kadunud.

Rüütel silmitseb ja sõrmitseb kingitud karbikest ja mõtleb: „Ei tea, mis siin sees peaks olema!”

Pistab karbikese tasku, läheb edasi. Aga himu tuleb uuesti peale. Mees võtab karbikese jälle välja ja mõtleb: „Ma teen ta õige lahti!” Linnu hoiatus aga tuli õigel ajal meele ja keelas jällegi teo.

Rüütel läks edasi, aga himu karbikest lahti teha läks ikka suuremaks.

Viimaks võttis ta kingituse kätte ja ütles: „Olgu mis on, ma teen ta lahti!”

Ja tegigi karbikese lahti. Selsamal silmapilgul veeris karbikesest kuldkerake välja ning laotas end rüütli silmade ees suureks kuldlinnaks laiali, mis päikesepaistel säras ja hiilgas kui tuli. Nüüd alles nägi mees, mis kahju ta oma lapsiku uudishimu läbi oli saanud. Kes linna veel karpi jõudis ajada!

Rüütel vihastas ja pahandas oma teo üle ning tuline kahju kiskus tal pisarad silmist välja. Aga mis see aitas?

Kui ta nüüd nõnda kahetses ja nuttis, tuli vana hall mees metsast välja, astus tema ette ja küsis: „Mis sa muretsed, võõras mees?”

Rüütel rääkis vanamehele oma õnnetuse ja kahetses uuesti oma kerget meelt.

„Mis sa mulle lubad, kui ma kuldlinna jälle karpi ajan?”

Rüütel ütles: „Nõua, mis sa tahad, kas või pool kuldlinna!”

„Anna see mulle, kellest sa ise kodus ei tea, siis täidan kohe su soovi!” ütles vanamees.

Rüütel mõtles ja mõtles: mis see ometi peaks olema, kellest ma ise oma kodus midagi ei tea? Vist on mõni tühi-tähi asi. Olgu peale! Ja ütles: „Annan selle sulle, kellest ma kodus ei tea, aja aga kuldlinn karpi!”

Vanamees ütles: „Hea küll! Meest sõnast, härga sarvist.” Võttis karbikese, pööris rüütlile selja, tegi mõne salatembukese ja ütles siis:

„Veere, veere, linnakene, Veere kokku kui see kera!”

Kuldlinn jäi ikka vähemaks ja vähemaks, kuni ta kuldkerakesena jälle karpi veeres. Vanamees andis karbi rüütli kätte, ja läksid siis mõlemad mõisa poole, rüütel oma suure rikkusekarbikesega ja vanamees oma palga-lootusega.

Kodus.

3.

Koju jõudes leidis rüütel ilmamaa-ime eest. Ta oli täitsa seitse aastat reisil olnud. Kohe peale äraminekut oli jumal prouale noore poja kinkinud, kes nüüd juba seitsmeaastane jõmpsikas oli.

Nüüd alles sai vaene mees aru, missuguse kavala kauba võõras oli temaga sobitanud. Küll palusid isat-emat, et võõras muud tasu võtaks, kas või poole mõisat, aga teine ei kuulanud sest midagi, vaid nõudis aga oma palka kätte.

Suure palumise peale jättis viimaks võõras mees poja seitsmeks aastaks vanemate juure; tegi aga ära minnes tõsise näo ja ütles: „Kui ma jälle tulen, ärge siis mind oma palumistega ja muu palga pakkumistega enam tülitage!”

Seitse aastat läksid vanematel ruttu mööda, nagu oleksid nad seitse nädalat olnud, ning lahkumispäev jõudis kätte.

Noor rüütel oli aga südi ja julge poiss ning ütles: „Ärge kartke midagi! Ma lähen hea meelega isa lubamist täites võõra mehega kaasa. Küll jõuan jälle koju; aga hoidke kuldkarbike seni paigal.”

Ühel päeval seisiski võõras mees õueväravas ja nõudis oma palka.

Noor rüütel jättis vanemad terveks ja läks võõra mehega teele.

Käisid hulga maad ning jõudsid viimaks pimeda kuristiku suhu. Sammusid ikka edasi ja edasi, kuni suur ja lai jõgi vastu tuli. Võõras mees rääkis mõne salasõna, millest noormees aru ei saanud, ning silmapilgul oli ilus sild jõel peal ning mõlemad läksid peatamata edasi. Jõudsid nüüd suure peresse: hooneid ja keldreid ning koopaid ja hurtsikuid nähti siin enam olevat kui noormehe mõisas kodus. Rüütli poeg sai otsekohe aru, et tal jõuka ja nõuka mehega tegemist oli. Astusid vanamehe elumajasse. Siin silmas noor rüütel ilusa neiu, kelle sarnast ta enne veel kuski polnud näinud.

Vanamees ütles noormehele: „Täna puhka reisiväsimust, aga homme hakkad tööle!” Heitis siis ise voodisse ja norskas peagi, et seinad vastu põrasid.

Õhtuvidevik oli kätte jõudnud, ja tütarlaps seletas nüüd noormehele, kuhu ta oli toodud. Ta ütles: „Siit ei ole keegi elav hing enam tagasi pääsenud, ega sinagi enam pääse. Me oleme põrgu peres! Sinu tooja ei olnud keegi muu kui vanasarvik ise.”

Noormees ehmatas küll esiotsa, aga peagi julgenes ta jälle ja küsis: „Kas siit siis ära põgeneda ei või, kui vanasarvik ülemäära halb on?”

„Kulla noormees! Vanasarvikul on viledamad tallad kui tuulel, ning sinu kodu on siit nii kaugel, et seitse aastat ära kulub, enne kui tee otsa saab. Üksi vanamehe nõidusevägi võis lühikese ajaga su siia tuua,” vastas neiu.

Noormees jäi kurvaks ning kahetseski nüüd juba, et ta kodust nii kergel meelel ära oli tulnud. Neitsit aga ütles: „Ära muretse nii väga palju! Kui ma võin, küll ma sind aitan. Aga hoia, et sa vanamehele meie tutvust ei avalda, muidu oleme mõlemad kadunud!”

Rüütli poeg heitis küll voodisse, aga uni ei tahtnud ega tahtnud silmile tulla, sest ilus tütarlaps ja kallis kodu ei läinud noormehe meelest. Alles südaööl uinus ta magama.

Vanamees ärkas teisel päeval õhtu eel üles; nõudis siis noormehe enese ette ja ütles, väikest kotikest tema kätte andes: „Säh, siin on odrad! Külva nad maha. Vili saab ruttu kasvama ja valmima. Siis lõika ja puhasta ta ära, tee linnased ja pruuli mulle homme hommikuks kannutäis värsket õlut!”

Poiss ehmatas, nagu oleks peremees teda juba praegu tahtnud ära tappa; läks näost valgeks nagu lubjatud sein.

Vanamees pööras end voodis aga teisele küljele ja uinus uuesti magama.

Vaene rüütli poeg rääkis nuttes oma südamevalu neitsile; näitas terakotikest ja lisas juure: „See on minu surm!”

Neitsit aga ütles: „Ära karda, noormees, see töö ei olegi nii suur, kui sa arvad! Mine õhtul pimedas vanamehe vaimutalli ukse ette ja ütle: „Vaimud välja! Vili maha ja õlu kannu!” Mine homme hommikul vara ise vaatama, küll sa siis näed, mis on sündinud.” Poiss täitis neitsi käsu ja heitis siis puhkama. Kui ta hommikul rehe alla läks, seisis seal tõrs vahutavat õlut täis.

Nüüd täitis ta kannu õllega ja viis vanamehele.

Vana tegi suured silmad ja pahandas, et ta niimoodi oli priskest pruukostist ilma jäänud, ja ütles poisile: „Noh, hea küll! Ma näen, sul on üks salane abimees. Aga hoia end, kui sa homseks suurest jõest silda üle ei tee, mille mõlemates otsades õunapuud valmite õuntega kasvavad! Ma tahan jälle inimeste sekka jalutama minna.”

Poiss ehmatas nüüd veel enam kui eile, mida nähes aga vanamehe salarõõm näis tõusvat.

Kui noormees neitsile jälle oma uue töö ära rääkis ning selle juures kurtis ja kartis, ütles neitsit: „Ära karda! See töö ei olegi nii suur, kui sa arvad. Mine õhtul pimedas vanamehe metsa ääre ja hüüa:

Mehed, metsast välja,
Ühesuurused ja üht nägu!

Siis õpeta neile töö ära ja heida ise rahulisesti magama.”

Teisel hommikul oli ilus sild jõe peal ja õunapuud olid punaseid õunu täis nagu külvatud.

Kui vanamees selle töö jällegi nägi toimetatud, kutsus ta poisi ja neiu oma ette ja ütles: „Ma näen, et teie teineteist nii armastate ja aitate, sellepärast tulge, kui ma reisilt tagasi jõuan, vara hommikul mu sängi ette, et ma teid paari paneksin!”

Vanamees läks reisile.

Noormehe lust ja rõõm vanasarviku lubamise üle oli otsata suur, sest kenamat neiut ei arvanud ta kuski maailmas enam olevat.

Neiu aga oli ehmatanud ja sai vaevalt veel kogelda: „Küll ma tean, mis see paaripanemine tähendab: ära süüa tahab ta meid oma voodi ees! Ta on aru saanud, et mina su nõuandja olen, ning nüüd peame mõlemad oma elu jätma!”

Noormees andis nõu otsekohe põgeneda, aga ettevaatlik neitsit ütles: „Ei! Ta tuleb meile teel vastu, ja siis ei ole meil enam pääsemist loota. Ootame aga seni, kui ta jälle kodus magab, siis katsume, kuidas me minema saame.”

Teisel päeval tuli vanamees aegsasti tagasi ja ütles voodi heites noormehele: „Ärge aga homme kaua viibige minu voodi ette tulemast!”

Oli nüüd vanamees magama uinunud, ütles neitsit noormehele: „Mine, võta tema voodipeatsist väike taldrik ja too siia, aga hoia, et sa vanameest ei ärata!”

Noormees täitis neiu käsu ja tõi taldriku. Neiu tõi õuest kaks karuohaka-nutti, andis teise noormehe kätte ja käskis taldriku peale panna. Ise pani ta ka oma nuti-kese taldrikule.

Kes suuremat imet enne näinud või kuulnud: ohaka-nutikesed hakkasid nõiataldrikul nagu inimesed teineteisega juttu ajama.

„Nüüd läheme!” ütles neiu ja tõmbas noormehe kättpidi järele, nagu oleks tal tuli taldade all olnud. Ruttasid uuest sillast üle ning ikka edasi ja edasi.

Vanamees ärkas teisel hommikul üles, kuulid kambris räägitavat ja naeratas: „Rääkige aga rääkige, küll ma pea teie suu sulen!”

Kui aga keegi tema voodi ette ei tahtnud tulla, hüüdis ta valjusti: „Lapsed, kuhu te nii kauaks jääte? Tulge mind teretama!”

Ei vastanud keegi, muudkui jutuajamine vältas edasi. Vana kärgatas jälle. Ei midagi! Kärgatas kolmat korda – ei ka midagi. Seal tuli talle äkitselt nõiataldrik meele. Katsus voodi peatsisse: ei leidnud midagi. Hüppas kui noor mees voodist välja kambri ja nägi nüüd, kuidas kaval neiu oli teda petnud.

„Järele, järele, lapsukesed!” kirus vanamees ja andis aga kandadele tuld.

Seni olid noored põgenejad hea tüki teed edasi jõudnud ning õhtu heitis juba maa peale. Tüdruk arvas:

„Ma aiman, et vanamees meid taga ajab! Läheme ööseks siia kuuse otsa magama; maast leiaks ta meid kohe kätte.”

Läksid kuuse otsa. Neiu hõbesõlg läikis aga kuuvalgel kuuse alt jõest vastu, nagu oleks ta seal sees olnud.

Ei kestnudki kaua, juba kuulsid põgenejad maapinda müdisevat, ning mõne silmapilgu järel oligi vanamees jõe ääres. Vahtis sinna ja tänna ning kiljatas korraga: „Või nii! Jõkke lähed sa, neitsike, mu eest pakku, aga ei mõista oma sõlge kinni katta! Oot’-oot’, tütreke! Mul on jooksul ka janu kätte tulnud. Joon ojatiremekese tühjaks” küll siis targad teenrid kätte tulevad.”

Vanamees hakkas jooma. Küll sõõmas ja ohkis, kuni vesi väikese porilombikeseni juba oli lõppenud. Aga sõle vari nähti sealgi sees olevat. Vanamees jõi jälle. Aga liig veekogu lõhkus äkitselt vanapoisi kõhu ja voolas jälle jõkke. Vana surnud sarviku vedasid aga lained jõge mööda alla.

Nüüd tulid põgenejad jälle maha ja läksid edasi. Said ka ükskord ehk oma ajal rüütli mõisa. JällenägeŽmisrõõm oli rääkimata suur. Noor neiu sai rüütli prouaks, ning kuldkarbist lasti nüüd uhke linn välja veereda. Kõik, kes seda rikkust nägid, pidasid rüütlit kõige jõukaŽmaks inimeseks maa peal.