Saateks

Salomo Heinrich Vestring sündis Pärnu pastori ja esimese rahvakooli rajaja Johann Vestringi pojana 1663. aastal, õppis 1678–1684 Riia lütseumis ja 1684. a. immatrikuleeriti Wittenbergi ülikooli. 1690–1692 oli S. H. Vestring vikaariks Puhjas, asendades seal Adrian Virginiust. Bernhard Freieri surma järel, aastal 1692, sai S. H. Vestring Pärnu eesti koguduse ja Tori koguduse pastoriks. Pastoritööst kõrvaldati ta 1709. aastal, süüdistatuna pietismis. Praosti ametisse valiti Vesting 1711. aastal ja sellel auväärsel positsioonil oli Vestring oma surmani 1749. aastal.
     S. H. Vestring oli abielus kahel korral: 1693. aastast Magdalena Sophie Dauthega ja 1697. aastast Haljala pastori tütre Anna Sophie Balckega.

S. H. Vestringit on hinnatud juba tema eluajal eesti keele tundjana. Vestring on keeleliselt korrigeerinud Adrian Virginiuse 1691. aastal ilmunud laulu- ja palveraamatu teist trükki ning kirjutanud eessõna Joh. Hornungi poolt koostatud ja A. Virginiuse poolt 1701. aastal välja antud põhja-eestikeelse "Ma kele Koddo ja Kirgo Ramatu" teisele trükile. Eestimaa piiskopi Jakob Lange ülesandel on Vestring koos Pilistvere koguduse pastori Bertholdiga töötanud 1707. a. Johann Gutslaffi tartumurdelise piiblitõlke tõlkimisel põhja-eesti murdesse.
     S. H. Vestringi kõige tähtsamaks tööks on ta eesti-saksa sõnaraamat, mis omal ajal oli ümberkirjutatult levinud ja millest tänaseni on säilinud kaks eksemplari. Täielik eksemplar on Eesti Kirjandusmuuseumis (fond 192, mB 169), ärakiri Tartu Ülikooli Raamatukogus. Nimetatuist esimese eksemplari on kinkinud Õpetatud Eesti Seltsile Keila kirikuõpetaja Max Fick. Sõnaraamat kannab tiitellehel pealkirja "LEXICON ESTHONICO GERMANICUM concinnatum â S. H. Vestring. Pst. Pr. Prn.". Käsikiri on fooliokaustas (32,5 + 24,5 cm), kirjutatud sõnaraamatu osas kahel, saksakeelse indeksi osas neljal veerul. Eestikeelne tekst on ladina, saksakeelne gooti kirjas. Käsikiri sisaldab 202 lehekülge eesti-saksa sõnastikku, sellele järgneb pagineerimata 58-leheküljeline saksakeelsete sõnade register. Lisana on toodud veel neli lehekülge tartumurdelisi sõnu.
    Käsikiri on dateerimata, kuid ilmselt on oma põhiosas koostatud XVIII sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel. Hiljem on sõnaraamatut täiendatud. Nii võime oletada, et musta tindi ja väriseva käega tehtud parandused on Vestringi poolt tehtud pärast A. Thor Helle sõnastiku ilmumist (Pärnu Elisabethi koguduse meetrikaraamatu käekirjaga võrreldes võib-olla koguni 1740. aasta paiku).

Nagu märgib J. B. Fischer oma parandustes ja täiendustes Gadebusch'i leksikonile, on kavatsetud seda sõnaraamatut XVIII sajandi teisel poolel Põltsamaal, kui seal veel trükikoda oli (1766–1789), trükis avaldada. S. H. Vestring oli siis juba surnud ja trükkimist võis korraldada vaid kas Vestringi kodukooliõpetajast poeg või tütar (Pärnu meetrikaraamatu järgi suri seitse Vestringi last juba aastatel 1707–1720). Kuid see jäi ja on jäänud tänaseni siiski tegemata.

Koopia on fooliokaustas (32,5 + 21 cm), sisaldab 130 pagineeritud ja 72 pagineerimata lehekülge kahele veerule paigutatud eesti-saksakeelset sõnastikku (puuduvad leheküljed 1–28 ja 71–76). Käsikiri on köidetud, kaaned ja lehtede ääred on pudenenud. Sõnastikul puudub pealkiri ja andmed autori ning kirjutamisaja kohta. Rusude hulgast leitud käsikirja on A. Saarestele saatnud T. Laur Tallinnast. A. Saareste on käsikirja andnud ülikooli raamatukogule (Mnscr. 552).
     Koopia on mitme erineva käekirjaga ja mõnevõrra hooletult tehtud, vahele on jäänud märksõnu ja lausenäiteid. Vestringi hilised väriseva käega tehtud täiendused on kopeeritud, puuduvad aga täielikult oletatava Põltsamaa trükikoja toimetaja parandused, ümberpaigutused ja täiendused. Kas koopia oli veel Vestringi eluajal tehtud, või hoopis enne Põltsamaa trükikotta minemist, ei ole selge.

Vestringi sõnaraamat on märksõnade arvult tunduvalt suurem kui teised XVIII sajandi esimesest poolest pärinevad eesti sõnaraamatud (näiteks J. Chr. Svenske "Dictionarium Germanico-Esthonicum Esthonicoque Germanicum ad Dorpatensium dialectum", J. Chr. Clare "Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-Buch Ehstnischen Sprache und zwar Dörptischer Mund-Art" või A. Thor Helle käsiraamatus "Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache" avaldatud sõnaraamat "Vocabularium Esthonicum"). Silmapaistev on Vestringi sõnaraamatus eriti eesti sõnade tarvitamise selgitamiseks toodud lausenäidete hulk. Enamik esitatud näidetest on rahvapärased ja näitavad, et Vestring tundis elavat huvi rahvakeele vastu. Sedasama kinnitavad ka lausenäidete hulgas toodud eesti kõnekäänud, vanasõnad ja mõistatused.
     Tähelepanu väärivad ka Vestringi poolt sõnaraamatus esitatud mõistelised sõnarühmad. Näiteks on ta sõna kala puhul esitanud tähestikulises järjestuses kõik talle tuntud eestikeelsed kalade nimetused, nende hulgas mitmed selllised, mis puuduvad teistes tolleaegsetes põhja-eesti sõnaraamatutes (nt Seinames, Taim, Tint jt). Samuti on ta esitanud taimede, lindude, haiguste, kehaosade jm nimestikke. Märksõnad on Vestringil esitatud, välja arvatud mõningad kõrvalekalded, tähestikulises järjestuses. Sõnade järjestuses on arvestatud ainult sõna kaht ja kolme esimest tähte. Selline printsiip hõlbustas sõnaraamatu pidevat täiendamist.
     Sõnaraamatu rahvakeele rohkus lubab oletada, et Vestring on palju liikunud kohaliku rahva hulgas, mistõttu sõnaraamatus esineb eelkõige lääne-eesti murrete, eriti aga Pärnu ümbruse sõnavara. Erinevalt varasematest sõnaraamatutest puuduvad Vestringil ebarahvapärased sõnad, on aga arhaistlikku sõnavara, mis võib pärineda varasemast kirjandusest, võis aga sel ajal veel tarvitusel olla nii nagu raamatus esitatud murdevormidki.

Vestringi käsikirjaline sõnaraamat, mis on etendanud määravat osa kogu XVIII sajandi eesti leksikograafias, on olnud peamiseks ja põhiliseks põhjaeestiliseks materjaliallikaks nii Helle kui Hupeli sõnaraamatule ning peaaegu kõikidele uurimustele eesti keele alalt. Põhjalikumalt on Vestringi sõnaraamatut iseloomustanud Arnold Kask (S. H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamat ja selle osa eesti leksikograafias. — Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused I. Tln, 1956), Eduard Laugaste (Rahvaluulelisi aineid S. H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamatu käsikirjas. — TRÜ Toimetised, vihik 38. Tln 1955), Arvo Krikmann (Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes. Tln 1986) jt.

Käesoleva sõnaraamatu trükiväljaande koostamine sai alguse Eesti Teadusfondi poolt finantseeritud programmi "Eesti keel ja rahvuskultuur" raames, tulenedes vajadusest muuta see väga rikkaliku sõnavaraga allikmaterjal kättesaadavaks teadlastele ja asjahuvilistele (originaali vanuse tõttu on muutunud selle kasutamine isegi teaduslikus uurimistöös problemaatiliseks).

S. H. Vestringi sõnaraamatu trükitud variant on dokumentaalne väljaanne, mille puhul on eesmärgiks seatud säilitada maksimaalne originaalilähedus, seda kogu teksti osas.

Sõnaraamatu trükiväljaande puhul tuleb tähelepanu pöörata mõnele momendile, mis kindlasti hõlbustavad sõnaraamatu kasutamist:
  1. S. H. Vestringi eestikeelne tekst on esitatud püstkirjas, saksakeelne kursiivkirjas, ladinakeelne ptiikirjas. Märksõnad on poolpaksus püstkirjas ja [oletatava Põltsamaa] toimetaja teksti esitab arial-kiri.
  2. Pikka ß-i pole edastatud, seda märgib tavaline s; , ÿ asemel on y; kahekordse sidekriipsu asemel on -. Sõnalõpu -n ja -en on välja kirjutatud. Interpunktsioon on muutmata sõnastikus, registri saksakeelsete sõnade kohaviidete (lehekülje number ja täht) järele on pandud punkt.
  3. Teksti edastamisel on järgitud Vestringi tekstipaigutust. Erandina on vastava märksõna alla viidud rohkete vahelekirjutuste tõttu ruumipuudusel lehekülje üla- ja allservale, kõrvale või vastava sõnarühma lõppu lisatud hilisemaid täiendusi, kui need on sattunud erineva märksõna näidete hulka.
  4. Käsikirjas mahakriipsutatud silbid või sõnad on trükitekstis pandud looksulgudesse. Terve rea või veeru mahatõmbamist tähistab püstkriips veeru lõpul. Kui sõna on trükivariandis parandatud tähe (või tähteded) lisamise või ülekirjutamise tõttu, on looksulgudes antud esialgne kuju, näiteks {ällima} äilima. Kui aga sõna kohale on kirjutatud parandus, on toodud ära mõlemad variandid ja eraldatud püstkriipsuga,
    näiteks : peitsed | päitsed.
  5. Vertikaalselt kirjutatud kaarega ühendatud sõnad on paigutatud horisontaalselt ja eraldatud püstkriipsuga. Asendusmärgiga tähistatud sõnad on välja kirjutatud.
  6. Vestringi leheküljed on tähistatud horisontaaljoone ja lehekülje numbriga veeru alguses. Lehekülgede jaotamist abcd tähega ei ole arvestatud.
  7. Lühend sõnast Liespfund on välja kirjutatud.
  8. Trükiväljaandes esinev kaldkriips on Vestringi, ümarsulud [Põltsamaa] toimetaja ja püstkriips E. Kaldjärve märgitud.

S. H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamat LEXICON ESTHONICO GERMANICUM on eesti keeleajaloo tähtsamaid allikaid. Oma rikkaliku ja mitmekesise sõnavaraga, mille näitelausete hulgas on ilmselt tuhandeid kirjapanekuid elavast rahvakeelest, võiks raamat pakkuda huvi keele-, kirjandus- ja ajaloouurijatele nii Eestis kui ka väljaspool riigipiire ning aidata kaasa ajaloo- ja keeleteaduse arengule.

S. H. Vestringi sõnaraamatu trükiväljaande valmimisel on suurt abi ja toetust ilmutanud akadeemik Arvo Krikmann. Tänusõnad nii talle kui kõikidele teistele toetajatele.

Ellen Kaldjärv & Krista Aru

*


Lisakommentaare netindajalt

1. Vestringi sõnaraamatut puudutavaid fragmente minu e-raamatust "Eesti lühivormide allikaloost", ptk. 4.5

/ - - - /

Sõnaraamatut lugedes jääb mulje, et Vestring on lausa jahtinud konfliktsituatsioonidest ja afekteeritud kõnest pärinevaid lausenäiteid. Kust Vestring neid on jahtinud — kas kõrtsidest, laatadelt, mõisatöö ja -talli juurest või mujalt — see jääb vist igaveseks ajaloo saladuskatte alla. Igatahes aga lasevad need laused esiisade suhtlemistavu paista vägagi sirgjooneliste ja brutaalsetena. Toome näiteid mõnede "kommunikatsiooniaktide" kohta kaasaegsesse kirjaviisi tõlgituna.

  • Halva suhtumise kirjeldused, tagaselja ähvardamine:
Mina ~ Tema ei või tend silma otsast mitte näha
Toob valed külast, teised viib külasse!
Ma tahan teda küll sugeda!
Mina tahan teda siinsamas paigas siniseks veeks teha — kes teda takka ajab, koer ei haugu teda taga!
Vai mina temale panen sarved pähe!
  • Sõim, otseähvardused, needused:
Oh sina koer!
Keelekoer!
Linna krapp!
Sina näljaline, sina aganakott!
Sina vana mädanud hoor!
Sõidetud hoor!
Suured täkud käivad sind sõitmas
Vana lähk, tuleroog!
Soe roog!
Vana jätis!
Ilmamaa jätis!
Joomakauss!
Lakukoer!
Siga, ära röhi!
Kui see lammas tuleb otse vastu, ei mõista käända kohegi!
Eks su silmad ei kukuta peast!
Saagu sa halliks kiviks maa all!
Su niuded vindugu ja su kõht mingu põnni!
Küll ma vihun sind!
Küll ma tahan sind soolata!
Ma panen ühe hoobi su rindu!
Mina tahan su mao maha tõmmata kui sea mao!
Mina tahan sind nõnda peeneks teha, et sa pead jääma otskui jahu!
Mina panen sind ometi ükskord püssi otsa!
Noaga tahan ma su südame välja kiskuda!
Sina pole nii palju väärt, et mina pean oma käed reostama sinu külge!
  • Kaklejate takkaõhutamine:
Hakka turja peale kinni!
Võta tomikas kätte ja pane naha peale!
Vihu tema nahk täis!
Löö nõnda et laksub!
Tõmba kopsud-maksad maha!
Puu selja vastu ja rusikas nina vastu!
Peksa teda nõnda, et tema selg nii pehmeks saab kui tema kõht!
  • Kakluse, peksu, joomise, märatsemise kirjeldused:
Tema sõimas teise nii ära, et ei maksa rooja jala alt
Nahk löödi maha seljast
Pidid postis naha maha lööma, et luud väljas
Paneb ühe mehe pea peale, teise jalge peale, ise teibaga peale
Lõi kõrva äärde pliks-plaks
Tema peksis teda vaeseks ära
Tema peksis teda armetumaks ära
Tema lõi teda pihuks ja põrmuks katki
Temale antakse peenikesi hagu selga
Nemad jõid, et silmad peast tahtsid ära kukkuda
Lõhkund ära tühjad kirstud, kibale-kabale puhas
  • Kurtmised laimamise, süüdistuste, sõimamine, peksmise vm. ülekohtu üle:
Tema vihkab mind kui uss aia all
Säält ning täält otsib tema süüd minu peale
Tema ei jäta mul ausat karva
Minu peale kaebab sunt ja sant
Üks tömmoteleb mind siin, teine tömmoteleb mind sääl
Tema on mu naha ära nülginud
Tema sõimas mind hirmsasti, jäledasti
Tema hakkas mu rindu
Peksis mind seni, kui viimne tomp jäi peosse
Kui kahe kivi vahel hakatakse meid rudjutama
Nemad lükkasid mind suule-silmile maha
Pole kätt, pole jalga, kõik ära tapetud, ära peksetud — veri langeb südame!
  • Eneseõigustused, süü või kaasteadmise eitamine:
Minu hing ei tea sest mitte
Minu hing on sest puhas
Ma ütlen seda uniste kätega, unise suuga ja tühja südamega, et ma sest prii olen
Mul pole nii palju süüd mitte, kui silmgi kannab
Nii palju ei tea mina nõidusest kui minu kõige vähem karv on
Pole sõrmeotsaga teda nokanud
  • Hooplemised võitude üle:
Tema pidi minu lapse perse punni peksma, aga mina peksin tema lapse perse punni!

Vestringi sõnaraamat on eesti keele suurim leksikograafiline allikas enne F. J. Wiedemanni sõnaraamatut (1869). Vestringi sõnaraamatu suuruse kohta on A. Kask artiklis "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" ("Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused" I (Tallinn, 1956), lk. 144) öelnud lühidalt, et see sisaldab "ligi 9000 sõna". Kask ei mõtle "sõnade" all vist mitte Vestringi märksõnade arvu. Kui hilisemad anonüümse toimetaja lisatud märksõnad välja arvata, kuid sõnaraamatus leiduvates rohketes terminiloendites leiduvad allmärksõnad sisse arvata, siis küünib Vestringi sõnaraamatu märksõnade arv ehk kuhugi 7050–7060 kanti.
(Vestringi terminiloenditest võib nimetada loomanimetuste loendit märksõna Ellajas all, kehaosade loendit märksõna Innime all, pühakunimede loendit märksõna Wäär Jummal all, kalanimetuste loendit märksõna Kalla all, linnunimetuste loendit märksõna Lind all, puuliikide loendit märksõna Pu all, roht- jm. taimede loendit märksõna Rohhi all, sugulusterminite loendit märksõna Suggulanne all, vankri osade loendit märksõna Wanker all jm. vähemaid.)

/ - - - /

Vestringi leksikon on seni pälvinud pälvimatult vähe meie keelemeeste ja folkloristide tähelepanu, kuigi ta kohta on 1955. a. TRÜ toimetistes nr. 38 ilmunud kaks ulatuslikku tutvustust — A. Kase kirjutis "S. H. Vestringi eesti-saksa sõnaraamat ja selle osa eesti leksikograafias" ja E. Laugaste "Rahvaluulelisi aineid S. H. Vestringi saksa-eesti sõnaraamatu käsikirjas" ning neis mõlemas on allikale antud rõhutatult kõrge hinnang. Võib-olla on Vestringi sõnaraamatu tuntust vähendanud seegi, et käsikirjana pole ta olnud siiani Tartu-välisele kasutajale kuigi hõlpsalt kättesaadav ning oma rohkete täienduste ja vahelekirjutuste tõttu (eriti alfabeedi alguseosas) pole teda ka eriti hõlpus lugeda. Kuigi vajadus sõnaraamatu publitseerimiseks on olnud pakiline, ei leidunud seni julget entusiasti, kes selle töö oleks söandanud ette võtta. Kuid aastail 1996–1997 tegi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kauaaegne töötaja Ellen Kaldjärv Vestringi käsikirjast väga lühikese ajaga väga kõrges kvaliteedis dešifreeringu ning see on 1998. a. (st. 270–280 aastat pärast käsikirja põhiosa tõenäolist koostamisaega ja paar nädalat pärast Ellen Kaldjärve surma 11. aprillil 1998) Eesti Kirjandusmuuseumi väljaandel ka trükist ilmunud.

Tahaksin siinkohal ühtlasi rõõmsa meelega korrigeerida ühe oma vana vea, mis puudutab Vestringi alfabeeti.
Raamatus "Fraseoloogiline aines..." (lk. 83–84) olen selle mulle tollal kummalisena tundunud alfabeedi üle imestanud ja kirjutanud selle kohta järgmise naiivse kirjelduse:
"Fenomen puudutab nimelt 1. silbi vokaaltähti, mil on "täppidega vasted" või "umlaudid": a/ä, o/ö, u/ü. Nimetagem kriitilise 1. vokaali positsiooni (alguskonsonandi või "nullkonsonandi" järel) teiseks ja talle järgneva tähe positsiooni kolmandaks. Järjestamine käib siis umbes niiviisi. 2. positsiooni valitakse "täppideta" vokaalivariant ja alustatakse rühmade järjestamist 3. positsioonis oleva tähe järgi täiesti normaalset alfabeeti pidi, kuid katkestatakse kuskil d-...i-tähe kandis, hüpatakse 2. positsioonis "täppidega" variandile, alustatakse taas järjestamist 3. positsiooni tähe järgi alfabeedi algusest ja minnakse üsna tavalisel viisil alfabeedi lõpuni, seejärel hüpatakse 2. positsioonis uuesti "täppideta" variandile ja 3. positsiooni tähe järgi järjestamine jätkub sealt, kus ta enne katkes, ning läheb tavalisel viisil alfabeedi lõpuni. Paar empiirilist näidet:
1) [kobkodkoe →] → [kögköhköi → (kök) → kölkömkönköpkörköw] → [kogkohkoikokkolkomkonkookopkorkoskotkoukow]; [- - - -]
2) [aaabadae] → [äääbädägähäiäkälämäpär] → [agahaiakalamanarasauaw]."
Liivi Aarma töös "Johann Hornungi grammatikast ning tema ja Bengt Gottfried Forseliuse koostööst" (vt. "Keel ja Kirjandus" 1996, nr. 6) on muuseas juttu ka Forseliuse alfabeedist, mille eeskujud pärinevad Saksamaalt ja Rootsist ning mille järgi "täppidega tähti" tõlgendati diftongidena, mille järelkomponendiks oli nn. e caudata. Aarma ütleb, et Hornung ei julgenud oma grammatikas Forseliuse diftongimeelset alfabeeti kasutada, kuna see oleks esile kutsunud Tallinna konsistooriumi rünnakud ning tõenäoliselt toonud kaasa grammatika keelustamise, kuid Forseliuse alfabeet oli kasutusel ta poolehoidjate ja sõprade ringis. Vestringi sõnaraamatus leiabki tõepoolest kasutamist just seesama Forseliuse alfabeet (Aarma mainib Vestringi alfabeeti ja minu nõutust selle seletamisel ka otse.) Selle uue lisateabe valguses on Ellen Kaldjärv avaldanud arvamust, et Vestringi sõnaraamatu koostamisaeg võiks olla mõnevõrra varasem kui 1720. aastad, mida olin kõnealuses töös oletanud — võib-olla 18. sajandi esikümnend.

2. Tehnilisi märkusi käesoleva netiversiooni kohta

Siinne netiversioon on lugemik, mis kattub põhiliselt 1998. a. ilmunud trükiversiooniga ja mille põhjal ta on toodetudki (Paul Lutuse valmistatud editori Arachnophilia abil, mis on mulle kättepuutunud editoridest parim). Mingeid otsimasinaid vm. lisavahendeid ta (esialgu) ei paku, ja nende varumine vanas kirjaviisis toote jaoks olekski heake tükk lisatööd. Raamatuga võrreldes on tehtud ainult järgmised muutused:

  1. Ladinakeelsed osad tekstist (G, Ac., Adv. jts.) on antud tavalises, mitte aste väiksemas püstkirjas.
  2. Hüpoteetilise "Põltsamaa toimetaja" lisandusi eristab mitte font "Arial", vaid font "Verdana".
  3. Originaalis läbikriipsutatud read ja lõigud, mis raamatus on tähistatud joonega vastava rea/lõigu paremas servas (vt. märkus 4 ülal), on siin märgitud läbikriipsutatud kirjas. (Brauseris Microsoft Internet Explorer ilmuvad läbikriipsutused ekraanile palgijämedustena, seepärast oleks selle materjali vaatamiseks sobivam kasutada Netscape-brauserit.)
  4. Vestringi jaoks olid ä, ö ja ü "umlaudid" ja õ-täht tekkis eesti keele graafikasse üldse alles sadakond aastat hiljem. Seetõttu on Vestringil a-tähe alla koondatud nii a- kui ä-algulised sõnad, o-tähe alla o-, õ- ja ö-algulised ning u-tähe alla u- ja ü-algulised. Ladina keele eeskujul märgitakse ka sõnaalgulisi majuskleid I ja J sama konksuga. Lugemise hõlbustamiseks on A-, O-, U- ja J-tähiseid kandvad osad sõnaraamatust siin dubleeritud vajalik arv kordi ning "õige" tähega algavad sõnad toodud mustas ja ülejäänud osa(d) hallis kirjas.
  5. Illustratsioonidena html-teksti juurde on lisatud mustvalged koopiad Vestringi originaali 15 leheküljest — nimelt neist, kus toimub sõna algustähe vahetus. Piltide vaatamiseks tuleb klikkida põhifreimi (so. keskmise freimi) ülaservas leiduvale fraktuurtähe kujulisele lingile.

Tartus, 2000. aasta juulikuul
Arvo Krikmann