Vahepealsete korruste kohta on andmed
puudulikud. Ljamini jõelt on saadud teade, mille järgi kolmandal
korrusel elavat vene ja tatari jumal.
Esimesel korrusel elab Numi-Torumi
noorim poeg Postajankt-iki - “Kiire vanamees”, teise nimega Sorni-iki -“Kuldne
vanamees”. Kui teda Postojank-iki nime järgi kutsuda, siis hüppavat
ta äkilises ehmatuses kõrgele õhku ja tormavat vaatama,
kes 
teda
kutsus nii kibekiiresti tulema. Häda sellele, kes niisama, nalja pärast
teda niimoodi kutsus. Selle pärast on tal olemas ka peitenimi Õi-shlapt-lah-hliotõ-iki
selleks puhuks, kui teda ehmatada ei taheta, eriti ohverdamise ajal. Sorni-iki
sõidab ringi valge hobuse seljas. Mansidel esineb taevane ratsanik
veel Mir-susne-humina “Maailma vaatava mehena” (Gemujev, Sagalajev, Solovjov
1989:102). Nii hantide kui ka manside hulgas oli ta üks soositumatest
jumalatest. Sel on mitu põhjust. Esiteks loetakse teda Mos-hõimu
esiisaks (Sokolova 1971:216). Teiseks on ta seatud mitmete omaduste tõttu
maakera ja selle asukate üle valvama. Mansidele on ta kõige
peamine vahendaja Numi-Torumi ja inimeste vahel (Gemujev, Sagalajev, Solovjov
1989:157-158). Ristiusu mõjul on Sorni-iki Obi jõe hantide
juures sulandunud ühelt poolt Jeesus Kristusega, teiselt poolt Püha
Nikolai Imetegijaga. Viimane on väga populaarne üle kogu Siberi,
tõrjudes kõrvale isegi Jeesuse ning on tihtipeale omandanud
kohaliku jumala staatuse.
Keskmises ilmas elavad inimesed,
loomad ja muud elusolendid. Semjon Pesikovi järgi elasid varem inimeste
kõrval “nähtamatud inimesed”- vonth-hluunkth või hlunk,
kes mingil ajal läksid ära taevasse. Eriti suur “migratsioon”
olevat olnud pärast seda, kui esimene naine kosmoses käis. Haldjad
ja jumalad ei armastavat seda, et naine nendest kõrgemal asub. Vanasti
ei tohtinud naine isegi kõrgematele kohtadele ronida (Sokolova 1971:122)
ega üle kala- ning jahiriistade astuda. Üldse oli naistele palju
tabusid, kuid mitte niivõrd nende alandamiseks, nagu mõned
tänapäeva feministid arvavad, vaid pigem nende kaitseks. Mõned
keelud olid tingitud sellest, et naise väge peetakse kontrollimatuks,
eriti menstruatsiooni või raseduse aegadel. Seetõttu võib
ta mõjutada meeste taigasid ning tuua sisse määramatuse
tulemustes, mida metsarahvas aga endale lubada ei saaks.
Tähtsamad keskmise ilma hlunkid
on enamasti Numi-Torumi järglased. Numi-Torumil on seitse poega ja
üks tütar. Mõnede andmete järgi on ka tütreid
seitse, kuid esimene versioon on rohkem levinud. Tal on veel hulk lapselapsi
ja teisi järeltulijaid. Vanim poeg on As-iki ehk "Obi vanamees".
As-iki toimimisala on kogu Obi jõgikond. Surguti rajooni hantide
järgi on iga jõega seotud jumal selle piirkonna peremees, mille
veed sellesse jõkke voolavad.
Teiste keskmise ilma jumalate hulgast
võiks siinkohal mainida veel Kazõm-imi´t, Numi-Torumi
tütart ning Kaltash-anki´t, Numi-Torumi naist. Kazõm-imi
ja Kaltash-anki isikud on kaalukas vastuargument Eliade väidetele,
et Kesk- ja Põhja-Aasia rahvastel on vaid meessoost jumalad tähtsad
(Eliade 1974:10). Kazõmi jumalanna pole väga tähtis mitte
ainult Kazõmi hantide jaoks, vaid ka obdorski, obi ja surguti hantidele
(Sokolova 1971:217; Kulemzin 1984:111). Ka Kaltash-anki roll on hantide
elus küllalt suur – on ju Kaltash terve fraatria esiema, samuti üldine
abielunaiste, sünnitajate ning laste kaitsja. Tihti kasutavad handid
mõlemi persooni kujutamiseks Jumalaema ikoone või nende reproduktsioone.
On teateid, mille järgi ongi Kaltash-anki ning Jumalaema sulandunud
hantide sünkretistlikes kujutelmades üheks.
Oluline tegelane on hantide ja manside
uskumustes karu. Vanade laulude järgi on karu Numi-Torumi poeg (või
tütar). Alguses elas ta taevas isa kojas, kuid hiljem laskus maa peale
elama. Versioone sellest loost on mitmeid, kuid kõigi puhul on toonitatud,
et karust algas inimese sugu (Karjalainen 1918:387-389, Schmidt 1989:195-197,
VKK 3, 1991:p.13). Läänemeresoomlastel on karu samuti inimese
sugulane (Waronen 1891:70). Pärast karu tapmist tuleb tingimata korraldada
karupeied.
Igas jõgikonnas on üks
või enam püha paika (jalpõn-ma mansi k.) (Karjalainen
1918:185-86), mis sarnanevad pühade saludega või hiitega teiste
soome-ugri rahvaste juures. Seal ei tohi jahti pidada ega kalastada, ka
mitte marju korjata. Enamasti on naistele selles kohas viibimine keelatud
(Karjalainen 1918:190). Püha koht on pühitsetud mingile jumalale
või paigahaldjale. Tõsi küll, kirjanduses on andmeid
selle kohta, et mõne jumaluse “kummardamise paiga” juures piirangud
ei kehtinud (Gemujev, Sagalajev, Solovjov 1989:4). Pühapaikades on
enamasti olemas pühad 
aidad,
kus hoitakse jumalate nukke ja muid sakraalseid esemeid. Iga jumaluse pühapaigal
on tavaliselt oma hoidja-peremees (Karjalainen 1918:239). Tihti pärandub
see amet pereliini pidi edasi isalt vanemale pojale, kuid seda võidi
ka teistele üle anda, kui senine “peremees” osutus väärituks
ülesannet täitma (Karjalainen 1918:239). Nendes pühades
paikades käiakse ohverdamas. Kokku kogunetakse, kui näiteks keegi
on unes näinud, et tuleb ohvripidu korraldada või kui on saadud
mingi muu märguanne. Ühisohverdamine püütakse läbi
viia enne uut aastat kasvava või täiskuu ajal. Uue aasta alguses
ei tohi ohverdamist korraldada (Anatoli Tevlin, Ni¯e-Sortõm, Vm
1995). Pühasid nukkusid hoiavad Tromagani ja Pimi jõgede ülemjooksudel
aitade puudusel erilistes, "puhastes" nartades.
Alumine ilm on samuti seitsmeosaline.
Jällegi on teated erinevate korruste kohta küllalt lünklikud.
Kõige alumisel korrusel elab Heini-iki (teise nimega Kul-iki). Tema
on alumise ilma valitseja ning kõikide haigusevaimude pealik. Reeglina
Kul-iki nime ei nimetatud, eriti haige juuresolekul.