"Ükskord jõudis vetehaldja naisel mahasaamise aeg kätte, kuid laps ei tahtnud kuidagi ilmale sündida. Vetehaldjas läks ämmaemandat otsima ja leidis ühe silmaga eide. Tõi selle eide vee äärde ja ütles: "Pane silmad kinni!" Eit hakkas kartma, ent sulges silmad ja läks vetehaldja tarre. Kui vetehaldja naine oli eide abiga õnnelikult maha saanud, võttis eit lapse enda kätte. Laps tegi eide süles mustust. Eit polnud lihtsameelne, määris kakaga oma silmi. Siis andis vetehaldjas talle raha ja viis ta tagasi maa peale. Eit läks koju. Kord nägi eit turul justkui tuttavat inimest, tundis temas ära sama vetehaldja, kelle last ta oli käinud ilmale aitamas ja hakkas temaga valjusti rääkima. Vetehaldjas imestas ja küsis, kuidas eit ta ära tundis. Eit tunnistas uuml;les, et määris oma silmi tema lapse kakaga ja tunneb sestpeale vetehaldjad rahva seast ära. Vetehaldjas hakkas kartma, et eide abiga võivad teisedki inimesed teda tundma saada ja torkas sõrmega eidel viimase silma peast." (Pervuhhin 1889: 62).

Vetehaldjaga seotud uskumusi

Vetehaldjat (udm. vumurt või vu kuzjo) on ette kujutatud suurte silmade ja pikkade mustade juustega inimesesarnase alasti olendina (Harva 1914, 1: 159). Tal on arvatud vee all olevat majapidamine ja pere. Muistendeis esineb ta rikkana, tal on palju väärisasju ja suur rammus kari. Turgudel ja laatadel liigub ta inimeste seas talupojana, kuid on hõlpsasti ära tuntav, sest ta kuue vasem külg on alati niiske. Vetehaldja nägemine ennustanud õnnetust või surma (samas). Vetehaldja hobusteks on uppunud inimesed:

Üks votjak läks ennast sulaseks palkama. Kui ta jõe kallast mööda kõndis, tuli veest vumurt ja ütles: "Tule minu juurde elama. Ma toidan sind hästi." - "Mul ükskõik, kus elada, " vastas votjakk, "peaasi, et oleks hea!" Ja läkski vetehaldja kannul. Vetehaldjal oli käes kepp, millega ta vastu vett lõi. Vesi taganes kahele poole. Jõe põhja astudes hoiatas vumurt meest, et see ei ütleks ei vees ega majja astudes "Oste!" (issand). Mees tegi, nagu kästi ja nad jõudsid õnnelikult kohale. Sulase esimeseks tööks vetehaldja juures oli metsast puude vedamine. Vumurt ise rakendas hobuse ette ja andis mehele oma kepi, öeldes: "Hobune on laisavõitu, kuid ära sa teda vastu pead löö!" Mees sõitis minema, vihastas aga varsti kohmaka hobuse peale ja, unustanud vetehaldja korralduse, lõi hobusele kepiga pähe. Äkki muutus hobune inimeseks, kes nuttes palus ennast mitte peksta. Sulane kohkus algul, pärast aga küsis mehelt, kuidas ta hobuseks muutus. "Läksin lõuna ajal ujuma," ütles mees "ja vetehaldjas püüdis mind kinni ning muutis hobuseks. Ise ei saa ma enam külla tagasi minna, kuid mul jäi sinna tütar. Kui lõpetad siin töö ja lähed tagasi koju, vii talle mu kindad, mis vetehaldja tares seina peal ripuvad." Siis muutus mees uuesti hobuseks ja sulane vedas temaga metsast puid. Jõudnud koormaga tagasi, hakkas ta kohe kindaid otsima, kuid ei leidnud neid tarest, vetehaldjalt aga kartis küsida. Kui ta teenistusaeg otsa sai, ei tahtnud ta kauemaks sinna jääda, sai vetehaldjalt kotitäie raha ja läks koju. Hiljem rääkis ta naabritele, kus ta vahepeal elas ja mida nägi." (Pervuhhin 1889: 64-65.)

Vetehaldjalt tasuks saadud raha võis süteks muutuda:

... kui eit hakkas koju minema, andis vetehaldjas talle märsi, kuid ei lubanud teel olles vaadata, mida see sisaldab. Eit ei täitnud korraldust, poolel koduteel ei pidanud ta vastu ja piilus märssi, kust leidis vaid süsi. Ta vihastas, viskas söed minema ja läks koju tühja märsiga. Mõni söetükk jäi siiski märsipõhja. Kodus viskas ta märsi vihaselt pingile. Sees kõlises miski. Märsis oli peotäis münte." (Pervuhhin 1889: 62-63.)

Jõgede kallastelt või veest leitud pikliku kujuga kive on peetud vetehaldja sõrmedeks (Pervuhhin 1888,1: 73).

Pööriaja külaline vozho

Glazovi maakonna udmurdid arvasid, et enne jõulu tulevad vetehaldjad küladesse, kus elavad saunades. Hämaral ajal võinud neid ka tänaval kohata. Jõuluaegseid vetehaldjaid kutsutud rohkem vozhodeks ja nende liikumisaega vozho-ajaks (vozho dõr; Harva 1914, 1: 159). Pervuhhin kirjutab:

"25. detsembrist 6. jaanuarini liiguvad külade, asulate ja isegi Glazovi linna tänavail, väljakutel ja tagahoovides väikesed (kasvuga mitte üle poole arssina) mitmevärvilised, kuid enamvähe ühesuguse välimusega (saba ja sarvedega) kuradikesed. Venelased kutsuvad neid kulishiteks, votjakid vozhodeks. Nagu vetehaldjad, nii pelgavad ka vozhod väiksematki põletatud pirrutükki... Neile, kes kõnnivad ringi pirrutükita, panevad vozhod jala taha,... sama sihiga muutuvad nad kord postiks, kord majanurgaks... Kord viivad nad mehe oma kodu asemel naabri tarre, kord sunnivad naist õhtul võõraid loomi oma õue ajama..." (Pervuhhin 1888,1: 99-100.)

Vozho-aeg ja selle keelud

Ka suvise pööripäeva lähedast aega on vozhodega seostatud. Mõnel pool (näit. Glazovi maakonnas) kandis seegi nimetust vozho dõr (Pervuhhin 1888, 1: 59-60, 75), mõnel pool on see olnud invozho dõr 'taevase vozho aeg' (Harva 1914, 1: 174). See aeg algas Glazovi maakonna udmurtidel suvisest pööripäevast ja kestis umbes kuu (samas), Kuzjebajevos öeldi invozho dõr algavat suvistepühadest ja kestvat peetripäevani. Nii suvise kui ka talvise vozho-aja kohta käis rida keelde: "Praegusel ajal on Glazovi maakonna votjakkidel säilinud vaid uskumus, et vozho-ajal ei tohi teha kära, eriti aga lärmata vee lähedal, mistõttu suvel ei ujuta, ei mängita vee ääres ringmänge ega pesta pesu. Talvel ei pesta jões pesu ja kardetakse lauldes üle silla sõita. Samuti ei tohi talvel sel ajal jalgadega hõõguvaid süsi, mis näiteks pirru otsast kukuvad, surnuks trampida... Gõja, Lõpi ja Polomi vallas seostus vozho-aeg rukki õitsemisega. Eriliseks patuks loeti sel ajal vee reostamist, mistõttu ei tohtinud mitte ainult ujuda, pesu või nõusid pesta (ka kaevu juures), vaid isegi karja jõkke ajada. Eriti tuli keelde pidada keskpäeva paiku, kui püüti valju häält üldse mitte teha." (Pervuhhin 1888, 1: 59-60.) Ha rva teatab, et keelust üleastumise pärast kannatanud terve kogukond - tagajärjeks olnud torm või rahesadu (Harva 1914, 1: 174). Kuzjebajevo naised rääkisid autorile, et suvisel invozho-ajal ei tohtinud töötada villa ega kanepiga, samuti olnud keelatud niitmine ja lillede noppimine. Talvine vozho-aeg lõppes 6. jaanuaril (õigeusu kirikukalendri järgi Jeesuse ristimise päeval), mis udmurtidel kandis nimetust vozho kel'an 'vozho ärasaatmine' või jö võlõn sõlon 'jää peal seismine'. Ööl vastu 6. jaanuarit käisid külanoored lauldes saunast sauna, "kuulasid saatust" ja ütlesid vozhole: "Pot tatõs' miljemestõ-les'!" 'mine siit meie juurest ära'. 6. jaanuari hommikul läksid mehed, kirved ja kaikad käes, jõele ning karjusid jääd tagudes: "Koshki tatõs' !" 'lahku siit'. (Pervuhhin 1888, 2: 105-106.) Pervuhhini kaudu on meieni jõudnud ka vozho saatmise palve:

Vozho-mumõje! Vozhde vaisa en koshki! Shunõt njebõt zorde sjot ju võzhõlõ! En kõskatja kalõkte! Vozhde en vai, shukõrjas'kõsa-ke no vetlim! Ton no, inmare, kõldõs'ine, kuazje, udja vorshude, en analtõ miljemestõ! Voz'ma! Atsid tshotsh karõs'kõ! (Wichmann 1893, 2: 160 < Pervuhhin 1888, 2: 125 -131.) Vozho-ema! Viha kandes ära lahku! Sooja leebet vihma anna vilja juurele! Ära piina oma rahvast, viha ära kanna, kuigi tulime käratsedes! Sina ja inmar-kõldõs'in-kuaz' ning udja sugukonna kaitsehaldjas, ära unusta meid!

Nagu näeme, on palvega pöördutud vozho-ema poole. Kohustuslikuna esineb tekstis põhjaudmurdi kolmainsus, mida võib tõlkida ka Isaks, Pojaks ja Pühaks Vaimuks. Palve viimane lause on raskestimõistetav, seda õib tõlkida 'ise abiellu' (udm. kirjak. tshosh karõs'kõnõ 'abielluma'). Nimelt arvasid Sarapuli ja Glazovi maakonna udmurdid Harva järgi, et vetehaldjas peab pulmi kaks korda aastas - kevadel ja sügisel (Harva 1914, 1: 159).

Vozhoga seotud uskumusi

Kes on see salapärane vozho ja kuidas on ta ühenduses vetehaldjaga? Tuletame meelde: "Mudor on tähtsaim jumalus terve sugukonna jaoks, perekondade jumalus on vorshud. Veel on vozho-nimeline olevus - see on tulemadu, kes noolena taevas käib. See olevus annabki perekonnaelu tarvis õnne ja tema kehastuseks on vorshud." (Bogajevski 1890: 98.) Vassiljevi arvates oli invozho komeet, meeteor, päike, langev täht, tulemadu. Raevukas ja karm, lendas ta jõgede kohal, eriti kahel suvekuul, kui tal oli võim maailma asju juhtida (Vassiljev 1906: 187). Vozho elas mahajäetud majades, vees ja saunades, ringi liikus ta öösel. Vamja küla rahva arvates oli vozho nõia abiline, kes elas jões või allikas, kust ta mõnikord välja tuli ja taevas lendas (Bogajevski 1890: 90-91).

"Kaks kroonus aja ära teeninud ühe küla meest oli koduteel. Üks mees jäi kaaslasest millegipärast maha. Teine ei jõudnud ka õhtuks koju, vaid otsustas ööbida tee äärde jäänud veskimajas. Ta ronis ahju magama. Öö saabudes ilmus tarre suur hulk vozhosid, kes hakkasid kõikjal jooksma, hüppama ja kargama, ronisid pinkidele ja lavatsile ja laulsid eri häältega. Soldat tahtis näha, mida vozhod teevad, ronis ahjust välja ja istus eeskoldesse. Sealgi ei märganud vozhod teda puutuda, nii et soldat istus rahulikult kukelauluni. Kohe pärast seda, kui esimesed kuked olid laulnud, vozhod kadusid. Hommikul läks soldat külla, kus tema ja ta kaaslase sugulased teda vastu võtsid. Viimased hakkasid küsima, kas nende sugulane varsti tuleb. Soldat ütles: "Ta viitis teel rohkem aega ja jäi minust maha, kuid peaks jõudma hiljemalt 5-6 päeva pärast." Möödus nädal, kuid teine soldat ei tulnud ikka veel. Esimene soldat ütles: "Koduteel magasin veskis ja nägin igasuguseid õudusi. Võib-olla sattus temagi samasse kohta ja seal juhtus midagi?" Ta jutustas, mida oli veskis läbi elanud. Siis läksid teise soldati vanemad poega otsima. Vahepeal oli teine soldat, kes nägi, et õhtuks koju ei jõua, tõepoolest samasse veskisse läinud, kuid ta polnud nii ettevaatlik kui esimene soldat ja ronis vozhode peale mõtlemata magama mitte ahju, vaid lavatsile. Kui saabus öö, kogunesid tarre jälle vozhod ning hakkasid laulma, tantsima ja kargama. Üks väike vozho ronis lavatsile, nägi magavat soldatit ja rääkis sellest vozhode pealikule. Pealik käskis kõigil natuke aega vait olla ja soldati kaelast rist ära rebida. Osavalt võtsid vozhod soldatil risti kaelast ja panid asemele vöörihmast silmuse. Pärast ajasid nad soldati üles ja vedasid ta kõigepealt tantsima, pärast kukelaulu aga viisid ta endiga ühes vette, nii et soldatist sai ka vozho. Kui soldati vanemad veski juurde jõudsid, otsustasid nad sinna öömajale jääda, et vaadata, kas pole vozhode hulgas nende poega. "Kuidas teda ära tunda?" mõtlesid nad endamisi, ent taipasid varsti - äkki tunneb poeg oma vanemad ise ära ja püsib kusagil nende lähedal. Ööseks pugesid mõlemad ahju ja jäid vozhode tulekut ootama. Keskööl olid vozhod jälle platsis. Nad jooksid, tantsisid ja laulsid ning olid kõik üksteise sarnased. Vanemad märkasid peagi, et üks vozho ei lähe ahjust kaugele, vaid aeg-ajalt istub isegi eeskoldesse. Nad taipasid, et see on nende poeg. Kui vozho jälle korraks eeskoldesse puhkama istus, pani eit talle kodust kaasatoodud risti kaela. Varsti pärast seda kires kukk ja kõik vozhod tormasid vette, nagu neil kombeks oli. Nendega koos jooksis ka soldat, kuid veeni jõudes peatus, sest tundis ennast äkki inimesena ja kartis uppuda. Samas jooksid juurde vanemad, haarasid pojal kätest ja tirisid ta jõest eemale ning viisid koju. Poeg oli koju jõudes haige ja põdes terve nädala, aga pärast unustas, et oli kunagi vozho olnud." (Pervuhhin 1889: 60-61.)

Komi tshuudid, udmurdi vozhod

Niisiis on vozho ühelt poolt veega, teiselt poolt aga mahajäetud hoonetega seotud tegelane, keda on mõnel pool usutud ka tulemaona või tulihännana taevas lendavat. Vozho saab võimu selle inimese üle, kellel pole risti kaelas. Samas pole selget piiri vozho ja vetehaldja vahel. Võib-olla muutub asi veidi selgemaks komi materjali abil. Paaril korral on käesolevas töös juba mainitud komi mütoloogias esinevat rahvast - tshuude. Ettekujutused tshuudidest võib jagada kolme rühma: 1) tshuudid olid enne komisid Kaama ülemjooksul ja Võtshegda ääres elanud rahvas; 2) tshuudid olid komid ise enne ristiusku pöördumist; 3) tshuudid olid komi vägilased (Gribova 1975: 93).

Suurekasvulise rahva tulek ei meeldinud tshuudidele. Nad peitsid ennast saunades ja aukudes, loopisid tulnukaid kivide ja sütega. Praeguseni on alles tshuudi de augud, ilmselt vajusid nad nendest maa alla. (Samas: 95.) Nad olid komid, ainult ristimata, nagu tshuudid. Kui neid ristima hakati, arvasid nad, et see on midagi paha ja panid ise endile käe külge: kaevasid muldonnid, laskusid neisse ja raiusid läbi lage toetavad talad... (Samas: 96.)

Ent tshuudideks nimetasid komid ka vozho-taolisi olendeid: "Permikomide uskumuste järgi on tshuudid... väikesed inimesetaolised mustad olendid, kes elavad kõigis pimedais paigus - mahajäetud majades, saunades, rehtedes, keldrites, toas ahju taga ja põranda all, metsas ja vees. Tegelikult nimetataksegi neid sauna-tshuud, rehe-tshuud jne. Nad põhjustavat inimestele palju ebameeldivusi: hirmutavad (eriti jõulude ajal), tirivad neelukohta, lämmatavad saunas. Mõnikord varastavad nad lapsi, asemele aga panevad puupaku. Neid lapsi nimetataksegi "puupakk" või vezhem 'vahetatud'. Eriti hästi õnnestub vahetamine siis, kui laps pole ristitud või pole tal kaelas risti. Vahetatud laps võib süüa ja juua, kuid ta ei kasva ega arene." (Gribova 1975: 107.)

Komi verb vezhnõ tähendab 'vahetama, muutma'. Sürjakomi sõna vezha on 'püha', aga ka 'roojane, ebapuhas, kurat' (viimase täpseks vasteks on permikomidel tshuud), vezhadõr on jõuluaeg (Gribova 1975: 110), s.t. sama, mis udmurdi vozho dõr. Vanapermi keeles tähendas vezha 'püha', kuid ka 'rohelist, rohelust, kollast' ja 'heledat' (Lõtkin 1952: 125). Udmurdi keeles tähendab vozh samuti rohelist, rohelust ja toorest. Samas on see tüveks sõnadele vozhan 'kiivus', vozhanõ 'armukadetsema, kiivas olema' jne., väljendis vozhde en vai 'vabanda, vabandust' (sõnasõnalt 'ära kanna viha') tähendab see viha (sellest mitme uurija tõlgendus vozho dõr - vihane aeg, mis sisuliselt ju vale pole). Komi vezh koos sõnaga tui tähendab ka risti või ristumist: Sõktõvkari murrakus on tui vozh 'risttee' või 'teerist', Jazva murdes tähendab tüi võzh sama (Lõtkin 1952: 125). Ka udmurdi vozh märgib koos sõnaga sjures' ('tee') teeristi või ristteed, koos sõnaga shur aga jõesuud.

Püha, ohtlik, roojane, kuratlik

Pöördelistesse sündmustesse elus ja looduses on inimene alati eriliselt suhtunud. Sünd, täisealiseks saamine ja surm on ümbritsetud mitmesuguste rituaalide ja käitumisnormidega. Liminaalsuse kui kahe püsivama seisundi või staatuse vahele jääva üleminekuaja tajumist väljendavad nii siirderiitused kui ka pööriaegade kalendrikombestik. Asjaosaline isik ja temaga lähedastes suhetes olijad omandasid üleminekuperioodiks ajutise seisundi, kus neid ei kaitsnud enam/veel tavapärased sidemed. Seetõttu oli argine maailmakord nende jaoks peatatud. Vähekaitstuina olid nad teistest suuremas ohus, ent tavamaailmast lahutatus lähendas nad teispoolsusele - nad võisid tavainimestele ohtlikeks muutuda. Seepärast tuli nendega lävimisel arvestada mitmesuguseid keelde. Nad olid ühtaegu nii pühad kui roojased. Paljudel loodusrahvastel on mõiste "püha" seotud arusaamadega roojasest (mittepuhtast), ebanormaalsest, teispoolsest (väljaspool argimaailma olevast), tabulisest. Püha oli kardetav, ohtlik, erilist kohtlemist nõudev nähtus. Ilmselt on vanapermi vezha kunagi olnud kasutusel just selles tähenduses. Vezha/vozho dõr tähistas siis suvisele ja talvisele pööripäevale eelnevat ja järgnevat üleminekuaega, mis nõudis inimestelt erilist käitumist. Arvatavasti seostati üleminekuaeg looduses ka teispoolse maailmaga, s.t. usuti, et sel ajal ähmastub piir argiilma ja toopoolse vahel. See oli aeg, mil võis oodata nii surnud sugulaste kui ka jumaluste-haldjate külaskäike. Võib-olla nimetati ka üleminekuajal argiilmas liikuvaid külalisi vezhadeks/vozhodeks (vrd. eesti sant, mis on ladina sanctusele lisanud sama tähendusvarjundi), võib-olla hakati neid nii nimetama hiljem, kristluse tulles. Ristiusk muutis ettekujutusi pühast ja profaansest, komide paganatest esivanemad muutusid tshuudideks, ülemineku- või pööriaja külalised aga tshuudideks/vezhadeks/vozhodeks - karvasteks saba ja sarvedega olevusteks - kuradikesteks. Komidel, kes varem ristiusu mõju alla sattusid, asendusid haldjadki tshuudidega: rehehaldjast sai rehe-tshuud, saunahaldjast sauna-tshuud, majahaldjast maja-tshuud jne. Udmurtidel seostus vozhoga vetehaldjas kui peamine pööriaegade külaline. Ei tohi unustada, et vetehaldjal võis tegemist olla surnutegagi. Näiteks Sosva manside arvates saatis inimeste hingi jõge mööda surnute maale kul' ootõr 'allilma isand', ent kul' oli ka vetehaldjas ja kurat. Komi vetehaldjas oli samuti kul', kes ristiusu mõjul ka kuradi jooni omandas (Harva 1914, 1: 162).

Udmurdi pisuhänd ubõr

Ettekujutused vozhost kui taevas lendavast tulihännast on ilmselt bulgaari päritolu ubõri ('inimsööja, vampiir, kuri vaim') mõju, kes udmurdi usundis segunes varavedaja ning nõiaga seotud uskumustega:

On selliseid inimesi, kes on vägevad teistele kurja tegema. Nad võivad enestest juba elades välja saata tuliseid kahjustavaid hingi õbõrjos, keda mõnikord võib õhus lendamas näha. Nad on tulised, sageli pika sabaga varustatud. Nagu õbõri näed, rebi kohe särgi kaelanöör lahti, siis kaotab õbõr jõu, kukub alla ja muutub selleks inimeseks, kes ta saatis. Tatari ubõr, ubõrlõ tähendab nõida. (Wichmann 1893, 1: 12.) Eestis on puuki usutud taevast alla saavat siis, kui pastlapael katki lõigata. Harva andmetel on ubõr surnud nõia hing, mida mõnikord nimetatakse ka kulem ubõr (kulem = surnu). Ta imeb verd, mistõttu ihule jäävad sinised plekid. Ta võib loote emaihust röövida. Õhus lendab ubõr tulimaona. "Votjakid usuvad, et päikese- ja kuuvarjutus tuleb sellest, et ubõr ahmib tulise taevakeha suhu ja kui see teda põletama hakkab, siis sülgab uuesti välja." (Harva 1914, 1: 155-156.)

Võib-olla on udmurdi vozhos ka indoeuroopa velesi/volosi/velniase jälgi. See piksejumal peruni/perkonsi/perkunase vastane, vee, rahe ja jääga ning villa ja ketramisega seotud allilmalohe või -madu oli ka karja kaitsja. Taevajumala ja lohe võitluse tulemuseks oli viljastav vihm. Ka indoeuroopa allilmalohe võis oma keskkonnast väljuda ja taevas lennata: "Sarnaselt draakoniga, kes jääb vette ja koobastesse igaveseks, tekib ka taevane lohe sageli munast, maost, kärnkonnast, kalast või koobastes, loikudes ja pimedates kohtades elavast sisalikust. Kui keegi pole teda 7-9 aasta kestel näinud, koorub ta välja ja kasvatab pärast piimaohvri saamist tiivad ning tõuseb lendu, "saab pimedast maailmast valgesse, muutub zmeuks (loheks) ja lendab päikese poole..."" (Pocs 1990.) Vassiljev kirjutab udmurtide kohta:

"Õnnelikel inimestel munevad kukedki. Kui haududa kuke muna kaenla all, koorub sellest madu, kes hakkab kodus elama. Ta hakkab võõrastest kirstudest raha kokku kandma ja oma peremeest rikastama." (Vassiljev 1906: 193.)

Selle tõestuseks, et komi tshuudid ja udmurdi vozho üht päritolu on, võiks olla ka järgnev komi muistend:

Lõõtsamängija tshuudide peol

Lõõtsamängija kutsuti õhtuks pittu. Ta pandi saani ja viidi jõe äärde. Hobused sõitsid ühes saani ja inimestega jõkke. Vee all oli hea sile tee. Ühes veealuses majas käis pidu. Kõigil olid piduriided seljas, joodi, lauldi ja tantsiti lõõtsa saatel. Pillimees märkas, et iga tantsija, teinud ringi, määris mingi vedelikuga nägu. Ta hiilis ligemale, kastis sõrmed anumasse ning määris üht silma. Tema ees olid äkki käratsevad ja irvitavad väikesed karvased suurekõrvulised sabaga inimesed - tshuudid. Rakendanud ennast hobuste asemel saani ette, sõidutasid nad pillimehe hommikuks koju. Sest ajast peale nägi mees, kui palju tshuude hulgub inimeste seas. Asjassepühandamatu jaoks nähtamatud tshuudid ülbitsesid, varastasid, irvitasid inimeste üle jne. Kord tabas mees ühe tshuudi varguselt, haaras tal kraest kinni ja hakkas raputama. "Kas sa siis näed meid?" imestas tshuud. "Ühe silmaga näen." - "Kummaga?" Mees näitas. Kiiresti pistis tshuud mehel sõrmega silma peast. Tshuudid muutusid jälle mehe jaoks nähtamatuks. (Gribova 1975: 16.) Kuna on tegemist Eestiski tuntud muistenditüübiga (Pillimees kuradite peol, Aarne, Sagen no. 24), näitab see lisaks suurele sarnasusele komi tshuudi ja udmurdi vozho vahel ka kodumaise kuradi võimalikke sidemeid vetevalla üleloomulike asukatega.

Tegelikult vastaski udmurdi vozho saatmise kombele permikomi "tshuudide tallamine" ja sürjakomi vezha pul'ak (samas: 111).