See on osa elektroonilisest väljaandest: Aado Lintrop. Loitsija udmurdi leheküljed.
ISBN 9985-851-99-4

TARK JA OHVRIPAPID

Kui küsisin 1989. aasta suvel Varklet-Bodja meestelt, millal nende külas viimati tunod nähti, vastasid nad, et alles paar aastat tagasi käinud mustlased seal ennustamas. Nii sain teada, et tänapäeval tähendab tuno mõnel pool igasugust ennustajat. Tõelised targad on udmurdi küladest ammu kadunud. Kuigi tuno vasteks on 1983. aasta udmurdi-vene sõnastikus 'ennustaja' (tunanõ ja tunas'kõnõ kui tema tegevust tähistavate verbide vasteteks aga 'ennustama, nõiduma'), sobiks seda eesti keelde tõlkida sõnaga 'teadja' või 'tark'. Müller kirjutas 1756. aastal: "Iga rahva seas on vabu inimesi, keda vene keeles ennustajaiks (vorozhei) või nõidadeks (koldun) kutsutakse, kelleks nad oma ebausu tõttu ka ülimalt sobivad. Nad on eranditult vanad inimesed, keda teistest rohkem austatakse, kuna nad justkui tulevikku ennustada oskavad või kõrgema jumalusega salajases liidus on. Sellist ennustajat kutsuvad votjakid tona või tuno." (Bogajevski 1890: 122-123 < Müller 1756.) Üle saja aasta hiljem kirjutas Bogajevski: "Tänapäeval on tuno vana religiooni peamine kandja. Tema poole pöördub votjakk haiguse korral... Igasugusest õnnetusest või kahjust teatatakse tunole, kes neil juhtudel abimeheks on ja õnnetuse põhjused kindlaks teeb. Uude elupaika kolimisel määrab selle asupaiga tuno ja piirab selle mõnede jumaluste eest. Mitmesugused jumalused teatavad tunole, kui nad pole rahul mõne inimese, küla või hõimuga ja määravad ohvri liigi... Needsamad jumalused teatavad tuno kaudu oma soovist saada oma preestriks üks või teine inimene. Surnud esivanemad maksavad votjakile kätte vähese aupaklikkuse eest, aga kättemaksu põhjuseid ja sellest vabanemise viise teab vaid tuno." (Bogajevski 1890: 123-124.)

Udmurdi tark sarnaneb Põhja-Euraasia shamaaniga. Harva kirjutab: "tunoks ei või igaüks saada. Tavaliselt pärib tuno oma ande isalt. Igal juhul peab ta aasta või kauemgi olema vaimude õpilane. Naabrite imestuseks lahkub väljavalitu sageli kodust, teatamata, kuhu ta läheb. Ta käitumises ilmnevad silmatorkavad jooned: aeg-ajalt kaotab ta mõistuse, piitsutab ennast, karjub jne. Pikkamööda saab temast tõeline tuno. Ta kehagi muutub votjakkide arvates ajapikku nii karastatuks, et seda ei põleta tuli ega kahjusta teras ega vesi." (Harva 1914: 206.) Tsiteeritu on tüüpiline shamaanihaiguse kirjeldus. Nagu tulevasele shamaanile, nii ilmusid ka udmurdi väljavalitule unes või nägemustes vaimud või jumalad, kes tulevast tarka õpetasid: "Teda õpetavad jumalad ja inglid... Jumalad sunnivad kõndima traati mööda üle jõe ja keelavad kukkuda, allakukkunut aga peksavad. Põllud muutuvad mereks või suurteks jõgedeks. Sunnitakse ka kaselatvu mööda hüppama ja muutuma tuldpurskavaks maoks." (Vassiljev 1906: 195.) Ja veel: "Üht meest sundisid jumalate moodi hallid olendid kaseladvast tulle ja ühe paju ladvast teise latva hüppama. Nad sundisid teda ka liiva ja aganaid tuulama ja vett mööda käima, kuid ta ei hakanud seda tegema, vaid rääkis iga kord kõigest vanematele. Siis ei hakatud talle ennustamist õpetama... ". (Vassiljev 1906: 197.) Siberi rahvastele oli tüüpiline, et väljavalitu pidi vaimude tahtele alluma, saatusele vastu hakkamine tõi kaasa haigestumise või surma. Ka udmurdid on arvanud, et tark, kes oma kutsumust salgab, jääb haigeks või läheb peast segi (samas: 335). Ühe udmurdi jutu järgi õpetanud inglid tarka suure tamme otsas, tamm ise kasvanud kusagil kaugel (samas: 334). Viimane teade on eriti huvitav ühenduses Siberi rahvaste ettekujutustega shamaanipuust. Pealegi on vaimude poolt röövitud shamaaniõpilaste hingi ka jakuutide arvates puu otsas kasvatatud (Aleksejev 1975: 131-132 < Ksenofontov). Mõnikord sooritas udmurdi väljavalitu tõelise shamaanirännaku õpetaja saatel. "Vaim-õpetaja ilmus öösel pikis rõivais vanamehena ja nõudis õpetatava salajas hoidmist, vastasel korral ähvardas karistada haigustega. Peamiselt seisnes õpetus mingis raamatus olevate sõnade kordamises, kuid need tunod, kelle õpetajaks on Kõldõsin-Inmar ise, tegid läbi hoopis teistsuguse kooli. Väljaõppinud tuno saatel ilmus see jumalus öösel õpilase juurde, ja tema hirmu leevendamiseks kannelt mängides viis ta kas väljale või tohutu suure uhteoru juurde, viimaks aga laia jõe äärde, mille ühelt kaldalt teisele on tõmmatud traadid või pillikeled. Väljal nägi õpilane 77 kuuske, mille okkaid üritas kokku lugeda suur hulk nõidu. Õpetaja lubas neil nõidadel, kes kõik okkad ühe tunniga kokku loevad, inimestele kahju teha. 77 sülla laiuse uhteoru ääres lubas õpetaja inimestele kahju teha neil nõidadel, kes suudavad oru aasta jooksul suuga vett täis kanda. Viimaks sundis õpetaja õpilast tantsima üle jõe tõmmatud keeltel, ja mida vähem kordi õpilane kukkus, seda oskuslikumaks tunoks ta sai." (Bogajevski 1890: 127.) On huvitav, et õpilase poolt teekonnal kogetu on otseses seoses loitsude sisuga, näiteks: "On 77 lindu, suudle kõigi nende lindude poegi ja alles siis kaeta," (sõnades kurja silma vastu; Bogajevski 1890: 125-126) või "kui suudad 77 läbi sipelgapesa kasvavat pihlakat üheks teha, alles siis võid süüa ja juua seda inimest. Kuni sa pole ühendanud 77 välgust tapetud puud, ei lase ma sul ennast süüa ega juua," (sõnades haiguse vastu; samas: 126). Suur jõgi, mille kohal väljavalitu tantsima peab, seostub muidugi ilma- või shamaanijõega. Burjaadi shamaaniõpilane nägi unes laia jõge, mille vastaskaldal olevas ulussis ootasid teda esivanemad-õpetajad. Teisele kaldale ei pääsenud õpilane enne, kui oli pühitsetud shamaaniks ja saanud hobusejõhvist köie zele, mida mööda ta viimaks jõe ületas (Petri 1923: 417). Udmurdi targad on mõnedel andmetel nagu mingi salaorganisatsiooni liikmed: "See tütarlaps, kes on meie ülemus... saab teadmise annid otse jumala, Kõldõsin-Inmari käest," (Vassiljev 1906: 196) või: "targad räägivad, et jälle õpib keegi meie omadest ennustama," (samas: 335). Pärast õpinguid saanud targad mälestuseks kes kuldse, kes hõbedase kuulikese, kes hoopis kuld- või hõbesõrmuse (vastavalt õpetatuse astmele; samas: 195). Naissoost tarkade "pealikus" võib näha jälgi Siberis tuntud shamaani naiskaitsevaimust, üleloomulikku maailma kuuluvast naisest või naissoost esivanemast.

Tegevuseski on udmurdi targal shamaaniga ühiseid jooni. Talle on tuttav ekstaatiline kogemus: "Jumaluse tahte saab tuno harilikult teada kas vahetult jumaluse enda käest, minnes selleks tema pühamusse, või ekstaasi langedes... Ekstaas võib olla niivõrd tugev, et harilikult valitakse teda sel ajal kinni hoidma kõige tugevamad votjakid." (Bogajevski 1890: 124.) Harva kirjeldab, kuidas tark nimetas ametisse sugukonna palvekoja ohvripapi: Et ta ei tunneks kohalikke elanikke, toodi tuno mõnest kaugemast külast. Käinud kõigepealt saunas, riietus tark valgesse ja keeras pähe valge käteräti. Palvekojas mängis kanneldaja rituaalseid viise (Vassiljevi järgi nimetati sel puhul kasutatavat meloodiat invu uchan gur , A.L.), vanad ohvripapid vöötasid targa valge rätiga. Siis hakkas tuno kandle saatel tantsima, ühes käes mõõk, teises angervaksise varrega piits. Tantsuga viis ta ennast ekstaasi, langes põrandale ja hakkas hüüdma meeste nimesid, küsides iga nime järel, kas sellenimeline inimene elab külas. Kui vastati, et sellenimelist meest külas pole, tõusis tuno ja jätkas tantsu, et siis uuesti lovesse langeda. (Harva 1914: 204-205.) Vassiljevi andmetel tohtinud kõige vägevam tark sellist rituaali sooritada kuni 12 korda (Vassiljev 1906: 196). Invu ehk taevane vesi võib olla ühenduses Siberis levinud ettekujutusega shamaanijõest, mida mööda shamaan sooritas rännakuid all- ja ülailma.

Sarapuli maakonna Buranovo küla elanik Moissei Stepanov rääkis: "Kui ma olin hiiepapp... mõtlesin koos kaaslaste töre ja parchasiga ameti maha panna. Sel põhjusel läksime Ucha targa kui kõige tuntuma juurde... Kui sisenesime... pakkusin talle 20-kopikalist hõberaha... Ta võttis selle vastu, raha kleepus ta nimetissõrme otsa külge. Seda vaadates hüüdis ta: "Ohhoo, sa oled isand" ja hakkas rõõmu pärast tantsima, siis aga küsis: "Mis isand sa oled?" Vastasin: "Eks arva ise." Ta vastas: "Sa oled hiie isand."... Mu kaaslane pani ka samasuguse mündi lauale, tark proovis seda kolm korda üles tõsta, kuid raha ei jäänud näpu külge. Andnud mündi tagasi, nõudis tark uut... See sobis. Raha vaadates ütles tark mu kaaslasele: "Sina ei sobi oma kohustusi täitma, sa pole puhas, sa ei kõlba sellepärast, et su naine on sugukonna palvekoja papi tütar..." Pärast käskis tark meil otsuse tuua... Saanud kogukonna koosolekul otsuse, sõitsime kohe järgmisel päeval targa juurde. Ma pakkusin jälle raha, pärast mind pakkus ka töre, kes tahtis teada, kas ta kaaslane parchas kõlbab ametisse. Tark vaatas raha ja ütles: "See mees on nagu taevatäht. Tal on linalakk poeg, tolle täisealiseks saamiseni täitku ta oma kohust" ja lisas, "teil on kaks invud - sugukonna palvekoda. Hiies... on teil kask, see on juba maha langenud, lamab maas, sead on selle ära närinud. Hiis, mis enne oli taraga piiratud, on nüüd käest lastud. Tuleb uus tara teha..." Sõidu ajal ütles ta: "Kui teil veab, teen kõik, aga kui teil pole õnne, pole mul väge midagi korraldada. Mul on luba vaid üheksa korda taevast vett otsida, nüüd olen piiri ületanud. Meil võib vaid kõige tähtsam tark kaksteist korda või rohkem invud otsida." Külas viidi tark sauna ja riietati valgesse. Särgi, püksid, jalarätid, viisud ja kuue sai ta töre käest. Minu kui hiiepapi käest sai ta käteräti, millega kaks meest teda kõvasti-kõvasti vöötasid ja 8 arssinat peent linast riiet, mille ta pea ümber mähkis. Sel ajal hakkas rahvas kogunema. Naisi polnud. Laual olid puskaripudelid ja hiiepapi jooginapp. Tark hakkas natukehaaval puskarit nappa valama. Ühest pudelist keeldus ta valamast, ütles, et see ei kõlba. Pudeli toonud peremees vaidles vastu: "Miks ta ei kõlba? Meie peres ei tegele ju keegi nõidumisega ja puskar on puhas." - "Mitte et poleks puhas," vastas tark," ja mitte vaenuliku jõu pärast, kuid ma ei tea, miks põleb (pudelis) küünal. Kui teil oleks vaenulik jõud, hõõguks küünla asemel söetükk." Pärast läksime välja palvetama..." Hiljem toas: "Tark pani mõõga otsapidi pea peale, nii et selle teine ots peaaegu lage puudutas, ja lasi selle siis põrandasse kinni kukkuda. Nii tegi ta kaks korda. Sel ajal oli tal vaenlaste hirmuks paremas käes angervaksast varrega piits. Pärast käskis ta kannelt mängida ja hakkas ise tantsima. Tantsu keskel kukkus tark äkki põrandale ja ta suust tuli vahtu. Nõnda lamades hüüdis ta: "Mitrofan!" Rahvas küsis: "Kumb? Meil on neid kaks." Tark vastas: "See, kes on 12-13 aastane!" Aga teine oli veel noorem. Siis ütles tark: "Töre asaba, kime palale," see tähendab töre -isand, vääna mu käed sirgu. Käed olid tal sel ajal kangestunud. Tõstsime ta püsti. Ta ütles: "Mõnikord osutub valituks hällis olev laps, siis asendab teda isa. Ärge nuhelge oma töre-isandat, muidu peksab Jumal teie vilja rahega maha." Töö eest maksis kogukond targale 5 rubla." (Vassiljev 1906: 214-216.)

Kojapapp
Lõuna-Udmurdi kojapapp.
Foto V. Vladõkin 1973.

Varklet-Bodjas räägiti, et vanasti valinud tark ohvripapi nii: ta vöötanud ennast laia meestevööga ja lasknud seda mitmel mehel mõlemast otsast sikutada. Meeste nimesid hüüdes hakanud ta nuga seina sisse loopima. Kelle nime nimetamise järel nuga seina kinni jäi, see osutunudki valituks. Uue palvuspaiga leidmiseks ratsutanud tark sageli ratsastamata varsa või hobuse seljas. Varklet-Bodja praeguse palvuspaiga kunjan kener (vasika-aedik) valimisel lasknud tark iga kord, kui varss peatunud, lõkke süüdata ja heitnud ennast tulle. Viimaks leidnud ta paiga, kus ta valge kuub tulest tõustes ühegi plekita olnud. See koht saanudki palvuspaigaks. Mitte iga kord ei olnud ohvripappide määramine või palvuspaiga koha leidmine targa jaoks ohutu. Ilmselt sel põhjusel nõudiski tuno kogukonnalt (sugukonnalt) otsust peremärkide näol. Vassiljev kirjutab: "Buranovos oli vaja ohvrihiis uude kohta kolida. Toodi tark, vist Ketshevo oma, kuid teda hakkasid takistama kuradid, kes palusid, et ta ei aitaks hiit kolida. Vastasel korral ähvardasid nad ta tappa. Seepeale vastas tark kuraditele, et ta viib hiie uude kohta ja et kuradid ei saa talle midagi teha, sest siin on rahvast palju ja inimesed ei lase kuradeil talle ülekohut teha. Siis tõid kuradi teenrid (mõeldud on hiiepappe, A.L.) varsa, kes viis targa metsa. Sinna, kuhu tark kukkus, tehtigi hiis, aga tema enda poosid kuradid ta oma vööga puu otsa." (Vassiljev 1906: 198.)
Kuzjebajevo hiiepapid
Hiiepapid enne palvust Kuzjebajevo ludil.
ERM FK 1920: 366. Foto P. Härmas 1980.

Kõigil eelkirjeldatud juhtudel pidi tark välja selgitama jumalate ja haldjate arvamuse ühe või teise inimese, ühe või teise paiga kohta. Kahjuks pole teada, kas tuno samal moel ka tulevikku ennustas või haiguste-hädade põhjuseid otsis. Või oli ekstaasitehnika kasutusel vaid sugukonna ohvripappide määramisel ja palvuspaikade leidmisel. Vahelüliks ekstaatilise tegevuse ja esemete abil ennustamise vahel võiks olla vöt ponon - 'unne panek', paljude rahvaste seas levinud ennustamisviis, mis põhineb usul, et ööseks pea (või padja) alla pandud ese suudab magaja unenägusid mõjutada. Udmurdimaal andis abivajaja targale mõne talle kuuluva eseme, mille viimane ööseks pea alla pani. Unes näinud tark, mis inimest vaevab või kuidas õnnetust vältida (Harva 1914: 204). Eespool toodud näidetes esines ennustamine esemete (hõberaha, mõõga ja noa) abil. Harva teatel oli väga levinud kirve või värtna abil arbumine. "Värtnaga ennustamine (chersen tunas'kon) toimub nii, et lauale laotakse nelinurka kaks leivapala ja sama palju söetükke. Millisele neist targa käes rippuv värten viivuks läheneb, sellest teevad votjakid järeldusi küsitava asja kohta. Mõnikord hoiab tark värtnat vaid käe kohal, vaadates, mis sõrme kohal arp peatub. Kui see osutab peopesa, ennustab see õnnetust või surma." (Harva 1914: 204.) Kirvega või noaga ennustamine on tuntud ka Siberi rahvastel. Terariista abil ennustaja kandis põhjamansidel nime penge hum 'kirvemees'. Ja kuigi Põhja-Euraasia shamaanid on ennustanud peamiselt trumminuia visates ja vaadates, kumba pidi see kukub, on ennustatud ka trumminuia peopesa kohal rippumas hoides. Komi targa kirvega ennustamist on kirjeldanud Gribova: Haigust või häda sümboliseeriv riidekompsuke riputati koos ikooniga niidi abil puupaku sisse löödud kirve külge. Mõnikord riputati kirves koos kompsukesega ka leivalabida külge. Ennustamine toimus köögis ahjusuu ees. Tark luges nende pühakute nimesid, kes võisid abipalujat karistada. Kelle nime puhul kompsuke liikus, sellele tuli ohver tuua. Kui kompsuke püsis paigal, hakati nimetama abipaluja surnud sugulasi, kui ka see tulemusi ei andnud, luges tark üles tshuudidele pühendatud ohvritoomiskohad. (Gribova 1975: 104.) Arvatavasti ennustas ka tuno kirvega umbes samamoodi. Müller kirjeldab järgmist ennustamisviisi: "Kõigi kolme rahva (tsheremisside, tshuvashshide ja votjakkide) ennustajad, võtnud 41 uba, laotavad need kõigi juuresolekul lauale ja liigutavad neid kaua edasi-tagasi, ubasid pidevalt silmitsedes. Pärast ütlevad nad, kus ja mis päeval ja mis kell palvetada ja milline loom ohverdada jumalate viha leevendamiseks." (Bogajevski 1890: 125 < Müller 1756.) Ubadega ennustamine on vähemalt mari ravitsejate seas tänapäevani levinud. Veel üht ennustamisviisi kirjeldab Müller: "Votjaki tuno võtab pihku veidi ninatubakat või valab tassi viina ja põrnitseb siis seda lusika või noaga segades väga kaua." (Samas.) Kahjuks ei teata ta, mida tark tubakat või viina segades nägi. Analoogilisi ennustamisviis tunnevad paljud rahvad. Tuleviku kohta käivaid pilte on välja loetud veelt, soolalt, kohvipaksult ja teab millelt veel. Ka tinavalamine, mis udmurtidelegi tundmatu polnud, kuulub sarnaste ennustamisviiside hulka. Grigori nimeline udmurdi tark on Bogajevskile kirjeldanud, milliseid pilte ta nägi hõbeda pealt: "Harilikult vaatan ma hõbeda peale ja kui hõbe muutub tuhmiks, tähendab see, et haige on kurja silma poolt kaetatud, aga kui ta on kaetatud, näen kahte teed, üks tähendab kaotust loom, mis tuleb ohverdada, näitab oma pead; kui aga on tarvis surnuid mälestada, ilmuvad küünal ja lehm." (Bogajevski 1890: 124-125). Nimetissõrme külge jäänud hõberaha vaatas tark ka hiiepapi valimise loos. Samas loos väitis tark, et nägi puskaripudelis küünalt ja et kui peres, kust pudel toodi, oleks nõidusega tegeletud, oleks küünla asemel paistnud hõõguv süsi.
Ohvripapid palvekoja ees
Ohvripapid Kuzjebajevo palvekoja ees. 
ERM FK 1920: 250. Foto P. Härmas 1980.

Kokkuvõtteks võib öelda, et udmurdi targa ülesandeks oli jumalatele-haldjatele meelepäraste palvuspaikade leidmine ja ohvripappide ametissenimetamine, üksikisiku või kogukonna hädade põhjuste tuvastamine, haigete ravimine, kadunud loomade ja esemete leidmine jne. Igal juhul tuli tal välja selgitada jumaluste või surnud esivanemate tahe, määrata tänuvõi lepitusohvri toomise koht ning aeg ja ohvri liik. Selleks kasutas tark kas shamaanipärast ekstaasitehnikat või arbumist mitmesuguste esemete abil või mõlemat korraga (vööga poomine noaviskamise ajal) või järjestikku. Kuigi tunoks saamisega kaasnenud nähtused meenutasid shamaanihaigust ning ettekujutused targaks õppimisestki olid shamaanipärased, ei saa tunod pidada shamaaniks, kuna tal puudusid viimasele iseloomulikud abivaimud. Samas on udmurdi targas liiga palju Põhja-Euraasia, eriti aga turgi rahvaste shamanismile omaseid jooni. See ei saa olla juhuslik. Ilmselt on kunagiste ugriturgi karjakasvatajate shamaanid jätnud udmurdi rahvausundisse oma jälje.

Ohvripapp
 palvekojas
Ohvripapp palvetamas Kuzjebajevo palvekojas.
ERM FK 1920: 265. Foto P. Härmas 1980.

Udmurdi ohvripappe on liigitatud sugukondlikeks ja perekondlikeks, valitavaiks ja targa poolt määratavaiks. Nagu eelnevast jutustki selgus, määras tuno sugukonna palvekoja ja hiie ohvripapid. Palvekojas olid Vassiljevi järgi ametis buddzõm kua utis' 'suure palvekoja papp' (utis' on sõnasõnalt 'hoidja') ehk vösjas' 'palvetaja', töre 'ülemus, ülik, eesistuja' ja tõlas' 'suitsutaja' (see, kes ohvritoite tulle ohverdas). Palvetaja keetis koos töre naisega putru, töre kattis laua ja riputas koos suitsutajaga seintele käterätid, palvuse ajal aga istus aukohal laua taga. Suitsutaja ehk tõlas' ulatas kõik vajaliku palvetajale (Vassiljev 1906: 200). Hiies tegutsesid Vassiljevi andmetel lud utis' 'hiiepapp', töre ja parchas 'veristaja' (samas). Pervuhhinil on Glazovi maakonna ohvripappide nimedeks kujas'kis' 'viskaja', kuris'kis' 'paluja' ja vösjas' 'palvetaja'. Esimene toimetas vaid perekondlikke ja eraviisilisi ohvritoomisi, kaks järgmist aga ühiskondlikke palvusi (Pervuhhin 1888: 13-15). Samas kirjutab ta: "Tänapäeval on votjakkidel kahesuguseid "pappe": ühed valitakse perekonnaliikmete hulgast selle perekonna palvekoja tarvis ja kannavad nimetust pochi pop 'väike papp', teised valitakse terve küla poolt suure palvekoja dzek kuala palvusteks ja nimetatakse vastavalt dzek pop, 'suur papp'. Valimisel lähtutakse järgmistest kaalutlustest valitav peab oskama eelmise papi kasutatud palveid või suutma luua uusi... valitav peab kuuluma konservatiivide hulka mitte ainult veendumuste, vaid ka rõivaste poolest. Viimased peavad olema alati valged... "Papiks" eelistatakse valida jumalatele eriti meelepäraseid punakaspruunide juuste ja habemega mehi." (Pervuhhin 1888: 16-17.) Vassiljev teab öelda, et utis'iks ei tohi valida poissmehi ja leski (Vassiljev 1906: 213). Ühiskondlike põllupalvuste läbiviijad valiti kas kogukonna või sugukonna poolt loosiga või nimetati targa poolt või läks amet ühelt mehelt teisele sotsiaalse seisundi järgi. Uued ohvripapid valitud enne iga palvust (samas: 199). Kuzjebajevos oli kolm sugukondlikku palvuspaika: bulda vös', bõddzõm kuala vös' ja lud vös'. Vanasti määranud kõik ohvripapid tark. Ta tulnud ise tarre ja nimetanud väljavalitu ametisse. Tänapäeval valitakse sugukonna palvekoja papp igal teisel ja hiiepapp igal kolmandal aastal. Bulda-palvusi enam ei peeta, kuid neikski valitud ohvripapp igal kolmandal aastal. Loosimine, millest võtavad osa vaid vastava sugukonna liikmed, toimub nii: vana ohvripapp kirjutab neljale sedelile loositavad ametid vösjas' 'palvetaja', tör 'vanem, eesistuja', chuzhis'kis' 'koristaja' ja pöz'tis' 'kokk'. Ülejäänud sedelid jäävad tühjaks. Mehed, kes tõmbavad kirjaga loosi, peavad ametiga nõustuma. Kunagi keegi keeldunud oma kohust täitmast ja jäänud pimedaks. Tänapäeval erinevad ohvripapid teistest palvusel osalevatest meestest vaid selle poolest, et nad on vöötatud kas laia triibulise vöö või valge käterätiga. Vanasti kandnud nad mõnel pool erilisi rõivaid, näiteks tõmmanud Purga küla papp Dologurti suure palvekoja pühitsemisel votjaki rõivaste peale diakoni stihhaari meenutava laiade käistega lilla rüü, pähe aga pannud erilise mitmevärvilise tutiga kootud sukkmütsi (Pervuhhin 1888: 18).

Peetripäeval Kuzjebajevo palvekoja juures
Peetripäeva palvuse ajal Kuzjebajevo kuala juures.
Foto A. Lintrop 1980.

Lõpetuseks tuleks paari sõnaga rääkida ka posijast ja nõiast. Posija (pelljas'kis', vrd. pelljanõ 'puhuma', ka 'posima') oli rahvaarst, kes ravis maarohtude ja loitsudega. Targast erines posija selle poolest, et tal puudus side jumalate ja haldjatega (Harva 1914: 207). Buch on kirjutanud: "Kõike, mida teeb posija, suudab ka tuno, kuid kõike, mida teeb tuno, ei suuda posija." (Buch 1882: 127.) Erinevalt targast oli nõid (vedin) rahva poolt kardetud ja põlatud. Vassiljev kirjutab: "Nõiad kahjustavad inimesi oma õeluse pärast. Selleks tulevad paljud nõiad Suure Neljapäeva õhtul välja sigadeks, kassideks, koerteks või muudeks loomadeks moondunult. Nad röövivad emaüsast looteid, aga asemele panevad söetüki... Nõiad õpivad nii keskööl läheb seda kunsti õppida sooviv inimene sauna. Kaasa võtab ta leivapätsi. Pimedas saunas istub ta lavale, astub ühe jalaga leivale, võtab risti kaelast ja paneb selle teise jala alla, öeldes sealjuures: "Mina Jumalat ei usu." Pärast seda tulevad sauna kuradid ja hakkavad inimeste kahjustamist õpetama. Nõid hakkab pärast surma kodus käima." (Vassiljev 1906: 198.) Nagu näeme, vastab toodud kirjeldus keskaegse Euroopa rahvaste ettekujutustele nõidadest: nõiaks saadakse jumalasalgamise ja pühaduse teotamise läbi, nõiad teevad inimestele vaid kurja, tegutsemiseks sobib neile kõige paremini öö vastu suurt reedet. Sõna vedin reedab, et nõiaga seotud uskumused on udmurtideni jõudnud venelaste vahendusel.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

1. Hiiepapp ei tohtinud olla seotud palvekoja papiga.

2. Kutsuva kogukonna iga peremees pidi pulga peale lõikama oma peremärgi, see nn. otsus saadeti targale. Otsus jäi ta naise kätte, et viimane saaks selle abil oma meest taga nõudma hakata (Vassiljev 1906: 196).

3. Taas hea näide nõidade ja tuno vahekorrast.

4. s.t. kurjade vaimude ja nõidade

5. Mõeldud on hiiehaldjaid ehk keremette. Mõned vaimulikest autorid kasutasid sõna kurat kõigi mütoloogiliste olendite kohta.

6. Tshuudidega seotud uskumused võib komidel liigitada kolme rühma - 1) tshuudid olid enne komisid Kama ülemjooksul ja Võtshegda ääres elanud rahvas, 2) tshuudid olid komid enne ristiusku pöördumist, 3) tshuudid olid komi vägilased (vt. Lintrop 1993: 63-64).