Umbes esimese aastatuhande keskel tekkisid Tsheptsa jõe kesk- ja ülemjooksu ananjino- ja pjanobori-aegadel (VIII saj. e. Kr. - II saj. p. Kr.) üsna hõreda asustatud aladele võimsad linnamäed ja matusepaigad. Arheoloogide arvates pärines uus asunike laine Kaama ülem- ja Vjatka keskjooksult. Polomi küla lähedal paikneva matusepaiga järgi, mis on üks suuremaid keskaegseid mälestisi Udmurdimaal, nimetati see V-IX sajandini Tsheptsa basseinis levinud kultuur Polomi kultuuriks. Selle kandjad olid antropoloogiliselt tüübilt lähedased tänapäeva põhjaudmurtidele. Tänaseks on teada üle 20 linnamäe, 7 matusepaika ja üle 20 asulakoha, millest mõned olid kasutusel veel X-XI sajandil. Polomi kultuuri linnamäed on neemiklinnuse tüüpi, pindalalt enamasti mitte üle 5000 m2, suuremad (näit Polomi II linnamägi Gõrkesshur) siiski kuni 20 000 m2. Elamud olid palkidest, kuni 84 m2 suured, ilma vundamendita, kaetud ilmselt puukoorest viilkatusega. On leitud eeskodade jälgi.

Vaade Idnakari linnamäelt. Glazovi raj. Foto A. Lintrop 1987.		Vaade Idnakari linnamäelt. Foto A. Lintrop 1987.

IX-X sajandil tekkis praeguste põhjaudmurtide asualale Tsheptsa jõe keskjooksul rida uusi linnuseid, mis on tänapäevani seotud muistenditega udmurdi vägilastest ja mis praegugi kannavad nende nimesid. Räägitakse, et kunagi asunud Tsheptsa ja Põzepi ühinemiskohas kõrguvale Soldõri mäele elama vägimees Dondõ koos kahe poja Idna ja Gurjaga. Seal sündis talle veel poegi, nende seas Vesja ja Zui. Poegadele jäi mägi kitsaks. Dondõ koos nooremate poegadega läks Põzepi jõge mööda üles ja rajas selle lisajõele oma linnuse Dondõkar.

Idna jäi paigale, tema linnuse nimeks sai Idnakar. Gurja ja Vesja läksid Tsheptsat mööda ülespoole ja rajasid sinna oma linnused. Kolmekümnest seni Tsheptsal teadaolevast linnusest kuulub X-XV sajandiga dateeritud Tsheptsa kultuuri aega 13. Asulakohti on leitud kolmekümne ringis, kalmistuid 31.

Idnakari linnamägi. Glazovi raj. Foto A. Lintrop 1987.

Idnakar, mille õue pindala oli ligi 40 000 m2, paiknes 40 meetri kõrgusel neemikul ja oli kindlustatud kahekordsete vallide ja kraavide süsteemiga. Vall oli tehtud tihedalt kokkutrambitud liivast ja savist ning väljast varisemise vastu kindlustatud palkidest ja lattidest kattega. Valli laius küündis 19 meetrini, kõrguseks pakutakse umbes 10 m. Vallile oli tõenäoliselt püstitatud veel palktara, aga selle jäljed on mitu sajandit kestnud põlluharimine hävitanud. Vallikraav oli 10,5 m lai, selle nõlv oli valli poolt savi ning palkidega tugevdatud. Linnuseõues paiknes viies reas umbes 50 maja. Majad olid ristkülikukujulise põhiplaaniga, mõõtmetega 6 x 8 m, ehitatud otse maapinnale, viilkatusega ja ilma laeta. Ainsa ruumi keskel seisis kõvakstrambitud savist koldealus, mis oli ümbritsetud puust raamiga. Sellele alusele laoti kividest kolle. Seinte ääres paiknevate naride laiuseks oli 1,8-2 m. Laudade, lattide või puukoorega vooderdatud majapidamisauk oli mõnikord kolde lähedal, sagedamini aga seina ääres, ulatudes poolenesti majast välja.

Udmurdimaa põhjarajoonid on lõunapoolsetest metsasemad, küttimine on seal tänapäevalgi arvestatavaks elatusalaks. Põhjaudmurdi külad paiknevad peamiselt laugetel künkanõlvadel, majad asetsevad tänavate ääres, kus moodustavad koos kõrvalhoonetega (aida, lauda ja saunaga) suletud õued. Tänapäevane udmurdi elamu - korka - on eeskojaga ühe- või kahetoaline ristpalkehitis, mille põranda all paikneb kelder. See ei erine kuigivõrd naaberrahvaste majadest. Omapäraseimaks ehitiseks on ait kenos, mis on põhjarajoonides kahekorruseline. All hoiti vilja ja liha, ülakorrusel paiknes rõivaait, kus suviti magati.

Talvine tee.Kezi raj. Foto A. Lintrop 1988.		Talvine külavaade. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1988.
Elamu ja kõrvalhooned. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1988.		Elamu ja kõrvalhooned. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1988.

Udmurdimaa põhjarajoonides on palju hääbuvaid külasid, sest noored on töö ja parema elu otsinguil linna läinud. Halvad teed muudavad pääsu kaugematesse küladesse raskeks. Isegi rajoonikeskusesse Kezi jõudmiseks tuli veel 1987. aasta suvel korduvalt traktori abi kasutada. Ääreala külade väljasuretamine oli 1970-1980. aastate rahvastiku- ja agraarpoliitika osa - mingite näitajate põhjal kanti küla väheperspektiivikate asustatud punktide nimekirja, see aga tähendas kohaliku majandi (või selle osakonna) likvideerimist, millele järgnes kooli sulgemine. Kui naelutati kinni ka kaupluseaknad ja uks, sattusid vähesed veel külla jäänud vanurid valiku ette - kas kolida laste juurde või püüda kõike vajaminevat ise kasvatada.

Kezi maantee. Foto A. Lintrop 1987.
Külavaade. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1986.	Põhjaudmurdi õu. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1986.	Külavaade. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1988.
Põhjaudmurdi rahvarõivais naine. Kezi raj. Foto A. Lintrop 1986.

Kui mõnedes lõunaudmurdi külades kannavad naised (eriti vanemad) rahvarõivaid pidupäeviti veel praegugi, siis põhjaudmurdi külades võib neid vähem näha. Lõunapoolsete rõivastega võrreldes paistab silma valge värvi suurem osakaal.

Järgnevalt helinäide põhjaudmurdi murdest: Olga Zolotarjova Jari rajoonist Bairami külast räägib oma eksitaja-kogemusest (481 kb .au). Tekst on järgmine:

… nii ma käisin ja käisin, rõivad pahupidi pööratud, olin Tumi poole minemas, aga jõudsin hoopis Juskouli poole, tee peale juba. Läksin juba tee peale, kui ärkasin - Juskouli minnes mul homme tagasi tulla ju kauge ka, davai Tõmi poole. Tõmi poole minema hakkasin - täitsa must miski nagu kõrgub eespool. Mis teha? Ma siis lähen ja lähen, läksin - ja keegi oli lõket teinud kasepuu mustade pakkudega, känd seisab. Ja vot need mu pahupidi pööratud rõivad otsekui viisid mind ju tee peale välja. Läksin Tumi. Tumis oli kell juba üheksa, kell viis tulin kodust välja, viiest saadik läksin Tumi. Tumis oli kell juba üheksa, hilja… ma ei saanud enam kedagi kätte.

Tagasi tiitellehele