"Kord sügisel jäid kaks jahimeest metsas öö peale. Oli just gondõr kölon - 'karu magamaheitmise aeg'. Sel ajal jäävad kõik karud metshaldja käsu kohaselt magama, et ärgata alles d&o uml;djõ kushtoni - 'saani mahajätmise' - ajal (s.o. siis, kui saani asemel vanker kasutusele võetakse). Mehed jäid ööbima tuttavasse kohta suure kuuse alla. Istuvad ja ajavad juttu, meenutavad igasuguseid lugusid ja j uhtumisi. Niimoodi keskööni istunud, kinnitasid nad veel kord keha ja heitsid lõkke äärde magama. Koerad lamasid sealsamas. Kuni mehed rääkisid, oli metsas vaikne kui lagedal väljal tuuletu ilmaga. Vaevalt aga sai d meestel silmad kinni vajuda, kui kostis nagu tormi kohinat. Ümberringi ainult pime-tume mets, lõke vaevu-vaevu valgustab. Kohin muutus järjest tugevamaks. Mehed istuvad ja kuulavad. Äkki kostis läbilõikav vile ja t&otil de;usis keeristorm. Oli kuulda, kuidas puud murduvad. Meestel hakkas hirm, kuigi püssid olid käepärast ja koerad kõrval. Natukese aja pärast hakkasid nende ümber jooksma oravad, jänesed ja teised metsloomad. Jahimehed imestavad - koerad miskipärast loomi ei puutu, ei pööra neile isegi tähelepanu. Viskasid mehed oksi tulle, lõke valgustas ümberkaudseid põõsaid. Metsloomi oli tohutu hulk. Lähedalt kostis kohutav inimh&au ml;älne hüüd. "Minge minu tee pealt ära! Miks olete ennast siin sisse seadnud?" küsis tundmatu põõsastest. Jahimehed ei saanud hirmu pärast liigutadagi. "Minge mu tee pealt minema!" Hä&a uml;l muutus veelgi ähvardavamaks. Vaevu roomasid mehed koos koertega kõrvale. Oma laagripaiga poole vaadates nägid nad - mööda läheb musttuhat metslooma, nende kannul kuusekõrgune inimene. Kui ta oli läinud, ka dusid ka loomad ja kohin kaugenes. Jahimehed seadsid ennast jälle vanas paigas sisse, kuid und enam ei saanud. Kes teab, mis nendega juhtuda oleks võinud. Metshaldjas ei armasta kangekaelseid inimesi. Aga nemad heitsid magama just tema tee pea le. Just sel ööl ajas metshaldjas loomi teise kohta. Võib-olla peeti temast mujal rohkem lugu ja paluti rohkem." (Perevoztshikova 1988: 88-91.)

Äratoodud tekstis esineb metshaldjas metsloomade valitsejana. Muistend sarnaneb soome muistenditüübiga "Tapio kari", kus jahimehel kästakse samuti loomi ajava metshaldja teelt ära minna (vt. Löfstedt 1993: 95-96).

Metsaonu, suur onu

Metshaldjat on erinevalt nimetatud. Udmurdimaa lõunaosas oli ta njulesmurt 'metsainimene', njules njunja 'metsaonu' või njules utis' 'metsavaht', põhja pool aga tshatshamurt (tshatsha on udmurdi p&ot ilde;hjamurdes 'mets') või tshatsha njunja, Soshma murrakus ka tataripäraselt obõda (Wichmann 1893, 1: 10, Harva 1914: 152). Viimane tulenevat koos mari abda, owda, owyda, tshuvashi upata, apate ja tatari dia l. apata, atapa-ga (kurat, kuri vaim) sanskritikeelsest loodushaldja nimetusest amithaba (Löfstedt 1993: 65).

Metshaldjaga seotud uskumusi ja kombeid

Metshaldjat on kujutatud inimesesarnase olendina. Harilikult olevat ta puude kõrgune, kuid võivat muutuda ka inimesepikkuseks. Siis ilmuvat ta sageli valgeis rõivais taadina. Metsas olevat tal pere ja palju vara. Suure kasvu pära st kandnud ta Glazovi maakonnas ka nime bõdzõm njunja 'suur onu' (Harva 1914: 152). Obõda aga ilmuvat suurte rippuvate rindadega naisena. Nagu vetehaldjad, nii pidanud metshaldjadki kaks korda aastas pulmi. Siis tormanud nad suuri puid murdes tuulispeadena ringi. Nad meelitanud enda juurde inimesi, eriti lapsi. Metshaldjad eksitanud ka kariloomi või kandnud neid ühest kohast teise (Harva 1914: 152-153). Wichmanni järgi olnud metshaldja alluvaiks puude ja loomade kunid ehk valitsejad. kun-karu olnud valge, kun-orav valge või must, kun-madu kahesarveline, kun-hobune kahe südamega, kun-kivid ja -puud hiigelsuured (Wichmann 1893, 1: 10). Vereštš agini andmetel arvasid Glazovi maakonna udmurdid, et metshaldjas kaitseb inimesi kurjade vaimude eest ja annab jahisaaki, ent vihastades võib ka paha teha ja inimesi röövida (Vereshtshagin 1909: 40-45). "Veel arvatakse, et bõdzõm njunja õpetab ennustama ja posima. Teda loetakse votjakkide paganluse peamiseks toeks." (Samas.) Ettekujutust sellest, et metshaldjas õpetab nõidust, kohtame ka permikomidel. Motiiv metshaldja käest nõiakunsti õppivatest tütarlastest esineb vene folklooris. Mõnede ettekujutuste kohaselt ei jää metshaldjaga kokku elav ja nõidust õppiv tüdruk rasedaks. Abielludes aga kaotab ta kõik metshaldj alt saadud teadmised. (Löfstedt 1993: 205.) Handi shamaan saanud ühe abivaimudest sageli metshaldjalt (Lintrop 1995: 91), igal sölkupi shamaanil olnud kaks müütilist naist - metshaldja tütar ja vetehaldja tütar (samas: 9 4). On loomulik, et metsarikkas Glazovi maakonnas hinnati metshaldjat kõrgemalt kui suhteliselt lagedal Lõuna-Udmurdimaal. Austus oli isegi nii suur, et talle igal teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval ohverdati. Veresht shagini järgi nimetati seda kommet Sijon potton 'toidu väljaviimine'. Nimetatud päevil küpsetas pereema jahust ja munast paaritu arvu pannkooke. Keskpäeva paiku tõi peremees koogid lauale, paljastas pea ja tegi ikoon inurga poole kolm vööni kummardust, pani siis koogid märssi ja läks külast välja. Teel ei tohtinud ta kedagi kohata, eriti halb oli, kui keegi risti üle tee läks. Kui tuligi mõni inimene vastu, tegi peremees näo, nagu ei märkaks teda ja läks vaikides edasi. Põldu ümbritseva tara juures laotas ta riidetüki koos pannkookidega kännule või väikesele tara küljes olevale riiulile, pöördus näoga ke skpäeva suunas ja kummardas paljastatud peaga kolm korda. (Vereshtshagin 1909: 45-46.) Pervuhhini järgi olnud Glazovi maakonna udmurtidel 3-4 päeva peale nelipühi eriline püha n'ulesmurt nimannik 'metshaldja nimepäev'. Sel puhul ohverdatud ruske härg. Palve, mida loeti, oli järgmine: "osto inmare, kõldõs'ine, kuazje, durga vorshude! Siia heade naabrite ja peredega ühel keelel ja meelel istuma-tõusma (palvetama) tulime. Me ie loomi kiskjate eest kaitse! Haiguste ja jõehaudade eest kaitse, metsa-onu! Põllutarasid hästi hoia! Siin hõbehambuse kuldkarvase härjavärsi anname! Järelejäänud karvad-udemed (loomad) rohkearvuliselt p aljunegu! Kui läheme lauta seda karva vaatama-silitama, anna rahvale kadestamisväärseid kiidusõnu! Varga ja vaenlase eest hoia, inmare, kõldõs'ine, kuazje, vorshude durga! " (Wichmann 1893, 2: 148-149 < P ervuhhin 1888: 93-94.) Metshaldjat on eriti kariloomade eest palutud. Ka sügisel on talle sel eesmärgil metsas hani ohverdatud. Keedetud putru ning kutsutud metshaldjat sööma-jooma. Ohverdamast tulles kehtis rida keelde - ei tohtinud t agasi vaadata, muidu metshaldjas eksitab ära või saadab haiguse, koduteel ei tohtinud öelda ühtki sõna, koju jõudes ei tohtinud kellegiga rääkida või midagi puudutada enne käte tule kohal soojendam ist-puhastamist, muidu kõnetatu haigestub, samal põhjusel ei tohtinud vaadata laste poole. (Pervuhhin 1888: 97-100.) Umbes samasugused keelud kehtisid muide ka surnuaiast tulles. Jahimehed palusid metshaldjalt rikkalikku saaki: "Sü gis tuli, jahile läheme. Metsa-onu, ära kanna viha! Lase kohtuda musta rebasega, valge jänesega, tedrega, laanepüüga. Jõe kaldal käies-kõndides et saarmast kohtaksime! Kaugelt too ligidale, metsa-onu, märss i lase panna! Kui meile annad, saad sinagi." (Wichmann 1893, 2: 162.) Huvitav on Pervuhhini teade selle kohta, et metshaldjale viidi õue või eeskotta küpsetatud kanamuna juhul, kui esimesi kuid käima peal olev naine ö&oum l;siti magada ei saanud (Pervuhhin 1890: 5). Võib-olla on nimetatud komme seotud ettekujutusega metshaldja juures nõiakunsti õppivatest tüdrukutest.

Shurali

Shurali-nimeline metshaldjas, keda tundsid vaid Kaasani kubermangu udmurdid, on Wichmanni arvates tatari päritolu. Teda kujutatud alasti karvase inimesena, kes sageli hobuse seljas ratsutanud (Wichmann 1893, 1: 11-12). shurali huiganud öösiti metsas, eksitanud inimesi teelt ja meelitanud enda juurde. Ta kõdistanud neid hirmsasti või tantsitanud rampväsinuks (Harva 1914: 155). Irtõshi handid kujutasid metshaldjat samuti karvasena ette (Karjalainen 1918 : 282). Vasjugani hantide metshaldjas aga ilmunud valgeis rõivais taadina (samas: 284). Kõdistamine on metshaldjale tüüpiline tegevus vene, valgevene, mordva ja mari folklooris, tõenäoliselt mujalgi. Sageli arvati, et t a võib inimese surnuks kõdistada. Väga levinud on motiiv metshaldja naerust, mida eksinu kuuleb. See, et metshaldja kasv sõltub teda ümbritsevate puude (taimede) kõrgusest, on samuti üldlevinud - metsas puude pik kune, lagedal rohuliblest madalam (vene), kõrgete puude vahel on nad kõrgete puude pikkused, madalate puude vahel madalamad (vepsa), mis on aasal rohulible pikkune, metsas aga puude kõrgune? - metshaldjas (moksha-mordva) (L&oum l;fstedt 1993: 189.)

Palesmurt - poolik inimene

Palesmurt 'poolik inimene' elanud samuti metsas, kuid tal olnud vaid üks silm, üks jalg, üks käsi ja üks rind, mis olnud nii suur, et selle nibu võinud inimese lämmatada. Jelabuga maakonna udmurdid teadsid r&aum l;äkida, et igast mahakukkunud palesmurdi verepiisast sündinud uus palesmurt (Harva 1914: 155).

"Palesmurdil on ainult pool keha. Ta on nagu piki selgroogu pooleks tehtud. Silmi, käsi ja jalgu on üks. Karjumisega hirmutab ta metsas inimesi. Tuleb jahimeeste lõkke juurde. Kes siis inmari meelde ei tuleta, see on kadunud. Kui ost o öeldes Jumalat meelde tuletada, läheb palesmurt lõkkesüsi laiali tuisates vihaselt minema. Räägitakse, et palesmurdi eest võib ennast pihlaka taha peita. Läbi pihlaka ta inimest ei näe. Räägitak se, et teda võib ainult pirruga lasta, muidu ei taba. Kui väljalastud loomi kolme-nelja nädalaga üles leida ei suudetud, tuli kolme vaksa pikkune viisk kududa. Metsa minnes tuli see kuuse otsa riputada ja öelda: "Säh, palesmurt, kudusin sulle viisu. Ole hea, lase mu loomad vabaks." (Perevoztshikova 1988: 97-98.)

Palesmurti on inimestele ohtlikuks, kuid rumalaks peetud. Ta võinud inimese surnuks kõdistada. Pervuhhin toob oma eskiiside IV osas ära muistendi, kus palesmurti lausa inimsööjana kujutatakse. Muistendi kangelane päästab end tema käest ehtodüsseuslikul kombel - ta poeb lammaste hulka ja väljub koos karjaga palesmurdi majast (vt. Pervuhhin 1889: 50-51). Palesmurdi-taoline ükssilm-üksjalg-ükskäsi esineb pal jude Põhja-Euraasia rahvaste usundis. Mõnikord on ta ühenduses allilma ja surnutega (nganassaani baruchi ja eenetsi sadanga olid demoniseerunud surnud, evenki üksjalg khargi aga allilma kuri vaim). Lõuna -Rootsis kujutati metshaldjat eestpoolt imekena naisena, tagant aga kõdunenud puukännuna. Sama on teada Lääne-Soomest (Löfstedt 1993: 164). Tuvalased tundsid üleloomulikke olendeid, kes eest nägid välja tavaliste inimestena, tagant aga mitte, kuna neil puudus selg ja siseelundid olid katmata (Djakonova 1976: 283). Neid kurje vaime-albõsse kujutati ette suurte rindadega naistena (Kenin-Lopsan 1987:19). Sageli olid albõssid shamaani abiva imudeks, nende rinnapiima joomise motiivi kohtame shamaanikssaamisnägemustes. Türgi rahvastele ühine albõs, almõs, albas, almas, albastõ, alarvadõ jne. on sünnitamisega seotud üleloomulik olend, keda sümboliseerib kits. Teda kujutati ette suurte rindadega naisena. Nime etümoloogia seotakse turgi sõnadega al/ala- 'kõrge, hiigelsuur, hiiglaslik' ja basmak - tallama, sõtkuma, võitma. Albast&otil de;d peeti raskete sünnituste põhjustajaks, samas aga arvati, et tal on võime lapsi haiguste eest kaitsta. Veel on arvatud, et teda saab kinni püüda (nagu eesti luupainajatki) - selleks tuli hobuse selg pigiga kokku mä ;ärida. Kinnipüütud albastõd sai peremehe heaks tööle panna. Albastõ võis ka oma kuju muuta. (Abdullajev 1995: 5-9.) Suured rinnad on sageli üleloomuliku olendi tunnusmärk - ka soome n& auml;kki on kujutatud nii sukeldumas, et ta viskam ühe rinna üle ühe ja teise üle teise õla (Kemppinen 1960: 52). Obiugrilaste metsahiiud menk, mönk, menkw meenutavad samuti udmurdi metshaldjat ja palesmurti.< I> Nad on sageli puudekõrgused, hiigeljõuga, kuid rumalad. Vaskkuuliga laetud püss võib neid tabada. Metsahiidude liikumisega kaasnevad puude murdumine ja tormituul. Nad vilistavad, hüüavad ja karjuvad väga tug evasti. (Karjalainen 1918: 373-374.)

Lehmajalgne mees ja tuulispask

Kuri metsaga seotud haldjas on udmurdi usundis ka iskalpõdomurt 'lehmajalgne inimene'. Tema ülakeha katvat talupojarõivad, mis jätvat paljaks vaid karvased sõrgadega jalad. Ka teda on peetud inimsööjaks (Har va 1914: 155). Tatari päritolu sõnaga peri nimetavad udmurdid mitmesuguseid kurje vaime (vrd. türgi peri 'vaim, kaitsevaim' < iraani peri). Ka udmurdid on peri haigusega seostanud. Bogajevski nimetab Nov&oti lde;i Sentegi külas tuntud perisid: bulõk peri 'paistetuse vaim' (bulõk udm. 'haiguse vaim'), punt peri 'oksendamise ja peavalu vaim', jozvi peri 'liigestevalu vaim', aga ka vuvõl peri 'v eepealne vaim', s'ures' peri 'teevaim', bakcha utis' peri 'aeda valvav vaim', tatarikeelne huzirsi peri 'koduloomi hoidev vaim' ning tölperi 'tuule/keeristuule vaim' (Bogajevski 1890: 62). Viimast on ette kujutatud üs na metshaldja moodi: ta olevat inimese sarnane, väga tugev ja elavat maa all uhkes majas. Aeg-ajalt röövivat ta endale maa pealt naisi (samas). Nagu metshaldjaski, kandvat ta mõnikord inimesi ja loomi kauge maa taha. Eespool ära toodud muistendis jahimeestest ja metshaldjast nimetati metshaldjaga kaasnenud keeristuult tölperiks: "Soku ik tölperi d'zutis'kem." Tegelikult tähendabki tölperi tänapäeval rohkem tuulekeerist või tuulispead. Metshaldjat on samasuguse keeristormina ringi liikumas kujutatud.

Metshaldja poeg tuulispasaks

"Ühel metshaldjal oli kolm poega. Kaks poega olid kuulekad, kolmas aga sõnakuulmatu. Viimaks tüdines metshaldjas temaga jändamast ja otsustas ta inimeste juurde saata: "Ehk õpid sellest midagi, kui näed nii halb a kui head." Saatis poja ühte külla, ütles: "Mine sinna, seal on kaks vanakest. Lapsi neil pole ja tööd teha nad enam ei jaksa. Hoolitse vanade eest kuni nende surmani!" Metshaldja poeg läkski nende vanade inim este juurde. "Kas sulast on vaja?" küsis ta. "On küll, miks ei ole. Aga meil pole raha, et sulasele maksta," vastas taat. "Mulle pole raha tarviski," ütles metshaldja poeg. "Kui nii, siis ela pealegi," ; nõustus taat. Aga maja, laut ja muud hooned olid vanadel täiesti kõdud. Sulane hakkas palke vedama. Hobune oli vanadel ka vilets, seisis vaevu jalul, aga sulane vedas temaga palke, nii et midagi. Külarahvas muudkui imestas. Metsh aldja poeg pani kolm-neli palki peale ja läks, ülesmäge vedades rakendas ennast ette. Nii vedas ta kohale majajao palke ja ehitas uue tare. Teisedki hakkasid teda talgutele kutsuma. Kes aga kutsus, selle juurde ta läks, kellelegi ei &o uml;elnud ära. Nii elas ta vanade juures neli aastat, siis surid nad ära. Sulane mattis vanad maha ja jäi üksi. Ükskord kutsuti ta jälle talgutele. Oma hobusekronuga vedas ta kõigist rohkem palke. Peremees kostitas k&o tilde;iki hästi, aga kõige paremini hoolitses metshaldja poja eest. Sulane jäi purju ja ütles: "Mul on nüüd mõnus olemine. Tahate näha, kuidas ma meelt lahutan?" - "Muidugi tahame! Kindlasti tuleb vaadata, kuidas nii hea töömees meelt lahutab." Metshaldja poeg rõõmustas ja läks tuulispeana maju kummuli pöörama ja palke loopima. Majade palgid sadasid vihmana laiali. Jätnud püsti ainult oma maja, läks ta isa juurde tagasi. Rahvas laiutas imestusest vaid käsi. Niikaua, kui küla uuesti üles ehitati, küpsetati selles majas leiba." (Perevoztshikova 1988: 84-87.)

Paljude rahvaste (näit. vene, komi, vepsa, mari, mordva, tshuvashi) folklooris liigub metshaldjas tuulekeerisena või saadab tema liikumist tormituul. Udmurdi tölperi sarnast keeristuult üleloomuliku olendina kohtame vene folkl ooris (âèõðîâîé/ âèõîðíûé). Torsten Löfstedt väidab, et tüüpiline on see, kui üle veekogu puhuv tuul seostatakse vetehaldjaga, metsas puhuv tuul aga metshaldjaga (Löfstedt 1993: 177). Tölperi kohta on Bogajevski kirja pannud sellise muistendi:

"Mees läks metsa jänestele paelu panema. Äkki tuleb tema peale eitea kust tölperi, keerutab ja midagi pole näha. Mees kohkus ja viskab teda noaga, mis õhku kaob. Koduteel astus mees kõrtsi ja näeb võ õrast vanameest. "Lähme, ma teen sulle välja," pakkus vanamees. Läksidki, jõid pudeli-teise - taat tõepoolest kostitas teda. Kui nad kõrtsist välja tulid, muutus taat ootamatult tölperiks, haa ras mehe ja kandis ta koju, kus tõstis hoonetel katused pealt ja lõhkus kõik. "Seda kurja tegin ma selle eest, et sa mind noaga viskasid ja haavasid just siis, kui ma tormasin su paeltesse jäneseid ajama." Mõne a ja pärast kohtab mees laadal sama taati. "Tere, tölperi," ütleb mees talle. "Kuidas sa mind ära tundsid?" küsib taat. "Sa ju tegid mulle kõrtsis välja." - "Kumb silm mind ära tun dis?" - "Parem." - "Säh sulle siis!" ütles tölperi, rebis mehel silma peast ja kadus. Nii jäigi mees ühe silmaga." (Bogajevski 1890: 63-64.)

Motiivi noaga tuulispea viskamisest leiame paljude rahvaste folkloorist (vrd. Simonsuuri D 1101, D 1331; MI D2121.8). Harilikult on tuulispaska seostatud metshaldja pulmadega (vene, soome, komi, mari folklooris, ilmselt ka mujal). Samas on vene ja leedu r ahvaluules tuulispaska peetud ka nõidade või kuradi pulmi saatvaks ilminguks. Löfstedt asetab selle samasse kategooriasse ütlemistega läbi vihmasaju paistva päikese kohta = nõiad vihtlevad, surnute/kuradi tütr e/rebase pulmad (Löfstedt 1993: 184).

Kaasaegseid jutte metshaldjast

Tänapäevalgi räägitakse lugusid metshaldjast. Harilikult teda kas nähakse metsas, kuuldakse ta samme või naeru, metshaldjas eksitab inimesi või teeb nendega halba nalja, istub kellegi kõrvale rekke, saani, van krisse (sel juhul ei jõua hobune sageli vedada, vrd. eesti kodukäijaga) jne. Metshaldjas kuuleb, mida inimesed räägivad ja karistab neid eksimuste eest:

"Avdotja kutsus oma meest hüüdnimega Suurpea, nime Innokei ei kasutanud ta kunagi. Ükskord läksid nad metsa, Avdotja kutsus meest jälle hüüdnimega. Mehe asemel tuli ta juurde metshaldjas, jäi teisel pool tara s eisma. "Ma püüaksin su kinni," räägib ta, "ainult et tara segab." Pärast Avdotja ütles: "Ärge meest kunagi hüüdnimega nimetage. Kui ta on Innonei, kutsugegi Innokeiks." (Pletnjova 1995: 52-53.)

Mulle räägiti Põhja-Udmurdimaal lugu sellest, kuidas metshaldjas (valgeis rõivais taat) istus metsaäärsele põllule sõnniku vedamise ajal jutustaja kõrvale vankrisse. Teine samas külas rä&aum l;gitud lugu sarnaneb Eestis tänapäeval esitatavate eksitaja-juttudega:

"…nii ma käisin ja käisin, rõivad pahupidi pööratud, olin Tumi poole minemas, aga jõudsin hoopis Juskouli poole, tee peale juba. Läksin juba tee peale, kui ärkasin - Juskouli minnes mul homme tagasi tu lla ju kauge ka, davai Tõmi poole. Tõmi poole minema hakkasin - täitsa must miski nagu kõrgub eespool. Mis teha? Ma siis lähen ja lähen, läksin - ja keegi oli lõket teinud kasepuu mustade pakkudega, kän d seisab. Ja vot need mu pahupidi pööratud rõivad otsekui viisid mind ju tee peale välja. Läksin Tumi. Tumis oli kell juba üheksa, kell viis tulin kodust välja, viiest saadik läksin Tumi. Tumis oli kell juba ü ;heksa, hilja… ma ei saanud enam kedagi kätte." (Olga Zolotarjova Jari rajoonist Bairami külast)

Metshaldjas ja kurat

Oma vene metshaldjat käsitlevas uurimuses osutab Torsten Löfstedt ristiusu mõjudele - metshaldjas karistab metsas vandumise, laste sõimamise, söögipalve ütlematajätmise, hingamispäeval metsas küttimise või töötamise eest (Löfstedt 1993: 200). Samas märgib ta, et paljudes muistendites võib metshaldja asendada kuradiga ning et on raske kindlaks teha, millised algselt saatanast räägitud muistendid on muutunud mu istenditeks metshaldjast (samas). Näiteks esinevad kõrvuti jutud küttidest, kes jahiõnne tagamiseks sõlminud lepingu metshaldjaga ning jahimeestest, kes liitunud kuradiga, kusjuures mõlemal juhul tuli asjaosalistel &u uml;hel või teisel kombel ristiusust lahti ütelda - võtta rist kaelast ja sellel tallata, vasaku käega risti ette lüüa jne. Püssi tabavaks muutmise eesmärgil armulaualeiva pihta tulistamise motiiv on tuntud Saks amaal, Leedus, Lätis, Eestis, Soomes, Karjalas, Valgevenes, Ukrainas, Venemaal, Komis, ilmselt mujalgi (Löfstedt: 1993: 202). Papi kohtamine oli halb enne nii jahi- kui kalameestele, Lääne-Siberi sooblikütid ei tohtinud öelda sõna 'kirik', komi jahimehed kasutasid 'papi' asemel eufemismi 'pikad juuksed' (Zelenin 1929: 132). See, et jahiõnn sõltub pigem kuradist kui jumalast, paistab olevat universaalne ettekujutus - enne jahiretke mullaga (aserid) v&otild e;i laamaga (burjaadid) kohtumist on halvaks endeks peetud (samas).

Glazovi piirkonna udmurtidelt on üles kirjutatud AT 758 (Eva peidetud/ erinevad lapsed) tüüpi meenutav muistend metshaldja (ning muude haldjate ja karu) sünni kohta:

"Ühel naisel oli 12 poega, keda ta ei jaksanud toita. Sellepärast heitis ta ühe vette, teise alemaale, kolmanda metsa, neljanda aga pani põranda alla. Siis tuli kuaz' (jumal) naise juurde ja küsis: "Kuhu oled oma pojad pannud? Andsin sulle 12 poega, aga siin on vaid kaheksa!" Naine vastas: "Ei ütle!" Jumal lausus: "Tean ilma ütlematagi." - "Kas sa oled neid näinud?" küsis naine. Jumal ütles: "Nägin k üll, kuhu sa nad panid. Miks heitsid ühe vette, teise alemaale, kolmanda metsa, neljanda põranda alla? Saagu nüüd esimesest vetehaldjas, teisest karu, kolmandast metshaldjas ja neljandast majahaldjas!" Ütles nõn da ja läks ära." (Wichmann 1893, 1: 11.)

Paljude Põhja-Euroopa rahvaste folklooris (rootsi, norra, taani, saksa, vene, valgevene) aga saab metshaldjaks üks langenud inglitest (Löfstedt 1993: 206-210). Iiri folklooris seletatakse samal viisil haldjate päritolu (samas).

Kokkuvõtteks võime välja tuua kolm üleloomulike olendite klassi, kellega seotud ettekujutused ja uskumused võivad olla mõjutanud udmurtide kujutelmi metshaldjast. Kõigepealt maa müütilised esmaasuk ad (hiiud ja kääbused). Gondatti poolt kogutud mansi muistendi kohaselt alustas Numi Torum elusolendite loomist sellest, et tegi lehistest kaks inimesesarnast olevust, kes ellu ärgates metsa põgenesid. Neist sai alguse met shiidude sugu. (Karjalainen 1918: 373.) Udmurdi folklooris esinevad enne inimesi vitstest ja savist loodud hiiud - alangasarid. Metshaldjat ühendab hiidudega eelkõige välimus (suur kasv, karvasus, palesmurdi puhul üks silm), v õime oma kasvu muuta ning kohmakas ja rumal käitumine. Eriti palesmurt esineb sageli rumala vanapagana rollis (näit. topib käe lõhestatud kännu vahele jne.). Lood enne inimesi maailma asustanud hiidudest on P&otild e;hja-Euraasias üldlevinud, nagu ka jutud väikest kasvu esmaasukatest (kääbused, trollid, tshuudid). Viimastega seostub eriti udmurdi vetehaldjas. Teiseks kurat ja tema käsilased (nõiad). Metshaldja suur kasv, tema v õime välimust ja kasvu muuta, tema ilmumine tuulispasa kujul või saatel - need omadused on ühendatavad ka kuradiga. Iskalpõdomurt - lehmajalgne mees - on kuradi tüüpiline ilmumiskuju. Eesti folklooris ilmub kurat mõnikord ka karvasena ja ühe silmaga (Valk 1994: 242). Ka on kuratlik metshaldjas kui nõiakunsti õpetaja. Metshaldja kuradisarnaseks muutumise võti võib peituda kütikultuuride meeste ja naiste folk loori erinevuses. Olid ju jahimeesteks mehed, kes mõnel pool pikki perioode kodust eemal viibisid. Pikkadel (sageli üksi sooritatud) jahiretkedel kogetud üleloomulikke elamusi toitsid ühelt poolt jahimeeste räägitud jutud, teiselt poolt aga külades elavate naiste kirikust mõjutatud hinnangud. Just naiste folklooris võis toimuda esmane metshaldja demoniseerumine, millele järgnenud meeste protestikäitumise jäljed kurjavandumise näol t&au ml;napäevalgi tajutavad on. Kolmandaks demoniseerunud surnud. Eelkõige tuleb selles seoses kõne alla palesmurt, kelle sarnaste ükskäsi-ükssilm-üksjalg-olenditena näiteks samojeedidel esinevad need surnud, kes mingil põhjusel surnute maale minna ei saa. Ühes nganassaani muistendis kirjeldatakse muide ka seda, kuidas surnute maa asukad vastsaabunu pikuti pooleks lõikavad ja roojase poole jõkke viskavad. Samas ei tohi unustad a, et üleloomulike olendite ilmumine pooliku inimolendi kujul on Põhja-Euraasias suhteliselt levinud.

Viimaks tahaksin öelda, et udmurtide (nagu ka teiste soome-ugri rahvaste) metshaldjakujutelmad ei paista kuigivõrd erinevat teiste Põhja-Euraasia metsavööndis elavate, olgu siis türgi-tatari või indo-euroopa rahvas te omadest. Kõikjal on metshaldjal kolm funktsiooni: ta aitab neid, kes teda kardavad ja austavad, karistab neid, kes normidest üle astuvad ning tuletab kõigile meelde, et mets pole koht, kus igaüks võib ennast peremehena tu nda.