See on osa elektroonilisest väljaandest: Aado Lintrop. Loitsija udmurdi leheküljed.
ISBN 9985-851-99-4

MAJAHALDJAS JA TEISED HOONETES ELAVAD HALDJAD


Majahaldjas

Majahaldjas elab ahju või põranda all, aga ka ahjupealsel. Teda kutsutakse korka kuzjoks 'majaisandaks', võzhul kuzjoks 'põrandaaluseks isandaks' (võzhul 'kelder, põrandaalune'), Glazovi maakonnas ka susetkaks (Wichmann 1893, 1: 8). Harval on majahaldja nimedeks antud veel korka murt ja djurt kuzjo (Harva 1914, 1: 146). Mõnel pool nimetatud teda ka periks (Shkljajev 1989: 39). Ta ilmunud inimestele harva, tema nägemine ennustanud surma või õnnetust. Mõnikord olnud ta majaperemehe nägu (Harva 1914, 1: 146). Teda on ette kujutatud pahupidi kasukat kandva vana mehena (Skljajev 1989: 37), lõunaudmurtidel ka valgeis rõivais vanamehena (< Lidia Orehhova). Kui naised ei jõudnud päeval ketrustööd lõpetada, võis majahaldjas seda öösel jätkata. Kui teda vihastati, kiusas ta inimesi luupainajana, ajas neil öösel juuksed ja habeme sassi, takistas tööde edenemist. Väikesi lapsi ei jätnud udmurdid üksi tuppa, sest nad kartsid, et majahaldjas vahetab lapse ära. (Harva 1914, 1: 146.)

"Kui terve laps hakkab teadmata põhjusel kõhnuma, nimetavad votjakid teda susetka voshtem 'majahaldja vahetatud' ja arvavad põhjuseks selle, et kunagi, kui laps üksi tuppa jäi, unustati ta päitsisse nuga, käärid või mõni muu terariist panna ja anti majahaldjale sel moel võim lapse üle. Selles olukorras ei vahetatud kunagi lapse nime vaid pöörduti posija (pelljas) poole, kes oskas oma loitsudega majahaldja kahjuliku mõju kõrvaldada." (Pervuhhin 1890: 40-41.)

Majahaldjale ohverdamine

Kui majahaldjas inimeste peale vihastas, tuli teda ohvriga lepitada. Ohvriloomaks oli harilikult must lammas, kes tapeti keldris. Sellist ohverdamist nimetatigi gulbeche vandon 'keldris veristamine' ja selle sooritas peremees vaid oma pere juuresolekul, sest ohvritoite ei tohtinud võõrastele pakkuda. Isegi peretütar, kes oli juba mehele lubatud, ei tohtinud majahaldjale ohverdatud looma liha süüa. Ohvrilooma luud maeti keldrisse kaevatud auku, sinna valati ka veri. (Harva 1914, 1: 146.)

Uude majja kolides ohverdati majahaldjale must lammas. Mõnel pool, näiteks Glazovi ja Sarapuli maakondades on uude majja kolimist, mis üldiselt kandis nimetust korka põron 'tarre sisenemine' või korka sjuan 'tare pulm', kutsutud ka korka murt s'ektaniks 'majahaldja kostitamiseks' (Harva 1914, 1: 147). Võttes kaasa pannkooke, puskarit ja noore kuusekese, läks peremees ühes naisega kohe peale kolimist keldrisse. Kuuse nurka pannud, murdis ta selle küljest oksa ja pöördus seda vasakus käes hoides palvega inmari poole. Esimesel võimalusel lubas ta samas ohverdada lamba. Kuna ohvriks ei sobinud ostetud loom, oodati harilikult sügiseni ja veristati siis keldris must lammas. Põrandasse kaevatud auku ohverdati leiba, verd ja lihakeedu leent. (Shkljajev 1989: 33-34.)

Aminoffi järgi ohverdatud majahaldjale sügiseti hani või part. Hane luud ja pudrukauss koos lusikaga pandud "vasakusse nurka, kus on auk". Sealjuures loetud palve oli järgmine:

"Issand jumal, suur jumal! Nii ohverdan põrandaalusele isandale hane. Ära hirmuta meid! Võta me ohver hea meelega vastu. Anna mulle koos pere ja majulistega rahu ja õnne. Las külvatud vili edeneb." (Wichmann 1893, 1: 32.)

Ka selle palvega pöörduti rohkem inmari kui majahaldja poole, paluti isegi head viljasaaki. Tegelikult meenutavad siinkirjeldatud rituaalid maahaldjale ohverdamist. Võib-olla laenasid udmurdid majahaldja koos taretüüpi elamuga idaslaavlastelt, ohver aga oli algselt mõeldud maahaldjale või maaemale.

Pervuhhini andmetel elanud Glazovi maakonna udmurtide arvates tares põranda all veel teinegi haldjas - gondõr 'karu', kes olnudki karu moodi ja hävitanud keldrisse soetatud toidutagavarasid (Pervuhhin 1888, 1: 91-92).

Laudahaldjas

Lauda- või tallihaldjas gid kuzjo või gid murt elanud Glazovi maakonna udmurtide arvates tallis. Ta hoolitsenud nende hobuste eest, kes talle meeldisid, palmitsenud neil isegi lakka ja saba, neid hobuseid aga, keda ta vihkas, väsitanud ta öösiti. Üks peremees määrinud hobuse selja tõrvaga kokku ja leidnud sealt hommikul poole küünra pikkuse taadi. Mõnel pool räägiti, et laudahaldjas ilmunud karuna või jätnud karu jälgi. (Harva 1914, 1: 149 < Pervuhhin 1888, 1.)

Aminoffi järgi ohverdatud laudahaldjale sügisel leiba, putru ja valge hani. Ohvrilinnu luud ja liha ning arvatavasti ka leib ohverdatud lauda katust kandva posti kõrvale kaevatud auku. Palves nimetatud jälle inmari ja palutud, et laut oleks täis rammusaid hobuseid ja lüpsilehmi. (Wichmann 1893,1: 32.) Birski maakonna udmurdid ohverdanud loomataudide ajal metsise, kui haigestunud lehmad ja haugipaari, kui haigestunud hobused. Mõnel pool olnud kombeks iga varsa eest kalaohver tuua, et loom kasvaks läikivaks nagu haug. Sel juhul polnud kombeks kala keeta, vaid see maetud talli maha. Laudahaldjale ohverdatud sageli ka kevadel karjalaskmise ajal ja sügisel, kui kari jälle laudas. Kevadel sooritatud sageli vaid lubadusohver, sügisel aga veristatud must lammas nagu majahaldjalegi ning kaevatud ohvriannid maasse. (Harva 1914, 1: 149.)

Saunahaldjas

Saunahaldjas muncho kuzjo, muncho murt või tödjõ murt 'saunaisand, valge inimene' elanud sauna kõige pimedamas nurgas, olnud pika keskealise mehe moodi valges särgis ja viiskudes olend. Sarapuli maakonnas arvati tal olevat pikad juuksed ja üks silm. Ta rääkinud ja nutnud nagu sülelaps. Inimesed näinud teda vaid enne õnnetust. Kaasani kubermangus ja muudel lõunaudmurdi aladel kujutatud saunahaldjat ette väikese karvase kääbusena. (Harva 1914, 1: 149-150.) Sauna ei tohtinud minna üksi (Wichmann 1893, 1: 9), saunahaldjas võis aluspesu ära peita või rõivad selgapanemisel sõlme ajada. Ta võis ka lapsi vahetada (Harva 1914, 1: 149-150). Puudub selge piir saunahaldja ja vozho vahel, kes teatavasti elas jõulude ajal samuti saunas. Pervuhhinil on kirjas selline muistend:

Üks naine mõtles ennast ja oma last jõulude ajal saunas pesta. Küttiski sauna ja läks pesema, aga vozho tuli ta mehe kujul, kui ta oli lapse juba puhtaks pesnud, ja ütles: "Anna, ma viin ta koju." Naine vastas, et parem viib ta ise, aga mees vaidles vastu: "Ei, parem las viin mina!" Naine ütles viimaks: "Olgu, vii siis pealegi." Mees võttis lapse ja läks ära. Naine pesi ennast puhtaks, läks tarre tagasi ja küsis mehelt: "Kus laps on? Anna ta nüüd mulle." Mees vastas imestades: "Mis sa ajad! Ma pole saunas käinudki!" Naine ehmus, ja teadmata, mida teha, jooksis jälle sauna. Sauna juures nägi ta, et laps oli kuidagimoodi saunaräästa alla topitud ja nuttis seal. Nüüd hakkas ka naine nutma. Suure vaevaga said nad lapse kätte. (Pervuhhin1889: 56.)

Rehehaldjas

Lõpuks tuleks mainida veel rehehaldjat obin murti, kellele põhjaudmurdid sügiseti rehes ohverdanud. Kuid sügisel on rehes ohverdatud ka neis piirkondades, kus ettekujutus rehehaldjast puudus (Harva 1914, 1: 150). Rehehaldja välimuse kohta pole mingeid teateid.

Mõnel pool on vozhosid ka rehes arvatud tegutsevat:

Üks poiss käinud kord tüdrukute pool istjatseil. Koduteel rehest möödudes kuulis ta, et pekstakse vilja. Arvates, et nende pere seal juba töötab, võttis poiss koodi ja läks rehte. Alles siis, kui ta peksjatega ühte ritta seisis, nägi ta, et need on hoopis vozhod. Ta kohkus, viskas koodi käest ja jooksis tagasi vaatamata koju. Vaevu jõudis ta väravat kinni lüües ja "Oste, inmare!" öeldes ennast vozhode käest päästa. Nood ähvardasid: "Olgu siis, täna on sinul hea päev, kuid tuleb ka meie kord!" Poiss läks tarre ja nägi, et kogu pere magas. (Pervuhhin 1889: 58-59.)

Nagu varem mainitud, tungis hoonetega seotud haldjate nimedesse juba kristliku tähendusvarjundiga kõldõs'in, kõlchin 'ingel'. Ent ilmnes ka komidel valitsevaks muutunud tendents - haldjaid hakati samastama kurjade vaimudega peri või vozho. Viimane oli segu vetehaldjast, pööripäevade "hingedeajast" ja kiriku vahendusel levinud kuradikujutelmadest.