Üleloomulikku olendit, keda käesolevas töös tinglikult hiiehaldjaks nimetatakse, on udmurdid kirjeldanud nõnda: "See vaim (lut = keremet) või need vaimud (neid on palju) elab metsatukkades, mis on votjakkide jaoks puutumatud. Kui keegi julgeb raiuda kasvõi ühe puu, võtavad vaimud talt mõistuse või suretavad. Lut-vaime on nii mees- kui naissoost, nad abielluvad ja sünnitavad lapsi, votjakkidele ilmutavad nad ennast inimese kujul - tatarlasena, nende ilmumine toob mõnikord haiguse majja, mõnikord aga tervenemise." (Bogajevski 1890: 156 < Miropolski.)

Tatarlane

Hiiehaldja päritolu on udmurdid üksmeelselt seostanud tatarlastega: "Kuni tatarlastel polnud veel oma usku, palusid nad ludi. Aga kui nad oma usu vastu võtsid, siis keelati neil jumalateenistusel küünalde kasutamine ja sellepärast hülgasid nad ludi. Lud jäi kurvaks ja käis mööda ilma erakordselt kauni käterätiga ja nuttis, öeldes: "Kes mind võtab, kes hakkab mind kummardama, see saab minult ammendamatu õnne." Loll votjakk lasi ennast käterätist meelitada ja hakkas ludi kummardama." (Bogajevski 1890: 154-155 < Parsgurti küla.) Kommentaariks võib lisada, et udmurtidel oli tõesti komme ohvrihiies küünlaid põletada, aga käterätid rippusid ka nende palvekodades ja olid kasutusel muudelgi palvustel (näiteks Varklet-Bodja külas veel 1990. aastal gershõd-pühade palvustel).

"Kord palusid tatarlased ludi varsaga, (s.t. ohverdasid varsa, A. L.) ohvrilooma pea aga viskasid metsa. Votjakid said sellest teada, võtsid pea üles ja hakkasid sest ajast peale ludi kummardama." (Bogajevski 1890: 155.) Ja veel: "Keremet ilmub mõnikord inimestele unes, kusjuures ta võtab tatarlase kuju... samal kujul ilmub mõnikord ka ilmsi... Juski külas rääkis keremeti preester... et ta vana-vanaema näinud kord und, kus talle ilmunud "tatarlase rõivais lud" (ta mees oli hiiepapp). "Ta (lud) öelnud, et ta on väga nõudlik ja kuri ega või taluda vähimatki roojust süüdlast karistamata. Ta on kaheteistkümne ludi seast kõige tähtsam ega või inimeste lohakust taluda. Seepärast peavad need, kes teda paluvad, olema kindlasti valgeis rõivais." (Bogajevski 1890: 155.)

Muistend-memoraat keremetist

Üks taat rääkis nii: "Olin raskesti haige. Kord kesköö paiku astub tarre kaks inimest, mees ja naine, tatarlased. Mees seisab ukse juures, naine riputab ahju kõrval salli üles. Aga uks oli lukus. Küsisin, mida nad tahavad. Nad ei vasta, ainult omavahel räägivad. Kutsusin isa ja ütlesin, et meil on tatarlased tares. Ta ei uskunud ja ütles, et ma sonin. Hakkasin kartma ja ootan, kas kukk juba varsti laulab - ehk lähevad tatarlased ära. Kukk lauliski, aga need ikka seisavad ja räägivad. Nii seisid nad suure valgeni. Äkki kuulen - keegi tuleb trepist üles, tuleb ja trambib kõvasti uute saabastega, jõuab ukseni, kuid sisse ei tule, vaid räägib tasa taresolijatega ja läheb minema. Natukese aja pärast on trepil jälle sammud, jälle praotatakse ust ja aetakse juttu. Ma ei kannatanud välja, võtsin kirve, lõin aknaraami välja, hüppasin õue ning jooksin aida juurde, kus mu vend töötas. Varsti pärast seda põgenesid ka tatarlased, keda mu vendki nägi. Teisel päeval, kui tares peale minu kedagi polnud, kuulen, et keegi kutsub mind: "Vassili, tule siia!" Vastasin, et ei suuda haiguse pärast tõusta. Hääl räägib: "Tule aga, küll suudad!" Võtsin vildi ja padja, läksin eeskotta ja heitsin pikali. "Sa tule siia!" ütles hääl pööningult. Ütlesin, et ei jaksa siledal maalgi käia, kuidas siis mööda redelit ronin. "Tule, küll ronid," vastas hääl. Ronisin üles ja näen - seisab tatarlane ja toetab seljaga vastu korstent, tema kõrval naine ja vastas lapsega noorik, vist ta minija. Tatarlane ütleb mulle: "Noh, Vassili, sa vist ei karda meid, kui siia tulid. Tea siis, et maailmas on jumal (inmar) kõige tähtsam, aga tema järel oleme meie." Seda öelnud, muutusid nad nähtamatuks. Kuulsin ainult, kuidas nad tuule kohinal läbi katuse lendasid. Pärast seda sain ma terveks." (Bogajevski 1890: 156-157 < Miropolski.)

Lud kuzjo, keremet ja shaitan

Lud on udmurdi keeles lihtsalt väli või põld, liitsõnade koostises ka metsik, mets- (näiteks lud pars 'metssiga'). Hiiehaldja udmurdipäraseks nimeks on harilikult mitte lud, vaid lud kuzjo. Kuzjo on bulgaari laen ja tähendab tavaliselt peremeest või isandat, koos kohta näitava sõnaga aga haldjat (gid kuzjo 'laudahaldjas'). Sageli kannab hiiehaldjas nime keremet, mis on samuti laen Volga-Bulgaaria ajast ja tähendab kurja vaimu ning sellele pühendatud palvuspaika (vrd. ka türgi keramet 'ime', kerem 'suuremeelne, armuline, üllas', araabia ker?). Sellest, et ka shaitan 'saatan, kurat' on mõnel autoril olnud hiiehaldja sünonüümiks, ei maksa järeldada, et udmurdid olid saatanakummardajad. Tuleb vahet teha muistendite shaitani ja keremet-shaitani / lud kuzjo / lud asaba vahel. Kui esimene oli tihti taevajumala vaenlane ja kogu kurja sünnitaja, siis keremet, kuigi teistest rangem, oli vaid üks haldjatest. Nii kristlastel kui muhameedlastel on komme kõiki teiseusulisi paganateks pidada ja nende jumalusi kuraditeks tituleerida. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Ka mitmed selles töös tsiteeritud autorid (näiteks Vassiljev) on udmurdi haldjaid ühtviisi kuraditeks nimetanud. Eks teinud seda udmurtide musulmanidest naabridki. Ja kuna just hiiehaldjat shaitaniks nimetati, võib oletada, et tema kultus oli teiste jumaluste omast silmatorkavalt erinev. Mispoolest siis pälvis see õigeusklike muhameedlaste erilise tähelepanu? Võib-olla meenutas see neile liiga palju nende endi paganlikku minevikku.

Hiiepalvusest ja ohvrihiiest

Vladõkin näeb udmurdi ohvrihiie kultuses nii ürgseid soome-ugrilisi, kui ka laenatud jooni. Ta oletab, et permi ja volga rahvastel segunes ürgne püha puudesalu kummardamine Kesk-Aasiast lähtunud islami-eelse keremeti kultusega (Vladõkin 1991: 19, 1994: 109-110, 202). Ohvrihiis erines tõepoolest muudest udmurdi palvuspaikadest, kuna sinna ei lubatud naisi (Bogajevski 1890: 155, Wichmann: 1893, 1: 17) ja palvus toimus sageli öösel (samas). 1980. aastal Kuzjebajevo ludil nähtud palvus kinnitab neid andmeid. Keremeti erilisest nõudlikkusest rõivastuse suhtes oli juba juttu. Ostrovski järgi austatud hiiehaldjat sedavõrd, et ohvrihiide ei lastud liiga purjus mehepoegi (Ostrovski 1874: 39; paljudel muudel palvustel oli alkoholi tarvitamine lubatud või isegi kohustuslik). Lud ut’is (hiiepapp) ei tohtinud süüa sealiha (Bogajevski 1890: 155, Wichmann 1893, 1: 18). Ent samas loeti ohvrihiies nagu palvekojaski kõige pühamaks paigaks tuleaset ja - nagu uude palvekotta - viidi ka uude ohvrihiide tuhka vana ohvrihiie tuleasemelt: tuno istus ratsastamata ja valjastamata hobuse selga ja sõitis temaga metsa suunas, kusjuures koht uue ludi jaoks määrati sinna, kus hobune peatus. Pärast koha valikut sooritati pühapaiga ülekolimine, mis toimus pulmarongiga, nagu räägiti Punemi külas. Punemi taadid mäletasid vaid seda, et kõige tähtsam oli asja juures tuhk sellest paigast, kus vanal ludil ohverdati. (Buch 1883: 124.) Keremeti pulma kohta on Ostrovskil huvitav teade: Ühe küla udmurdid arvasid kõigi oma õnnetuste põhjuseks selle, et nende keremetil on üksi igav elada. Vaja keremetile naine võtta. Käidigi naabrite juures kosjas ja saadi need nõusse. Siis sõideti peetripäeva paiku keremetile naist tooma. Sõideti pulmarongiga otse naabrite ohvrihiie juurde ja pidutseti seal terve öö. Varahommikul asuti hiiest lõigatud ruutarssina suuruse mättaga tagasiteele. (Ostrovski 1874: 37-38.) Kuigi keremet tuli udmurdi rahvausundisse tõenäoliselt juba Volga-Bulgaaria ajal, seostatakse teda tatarlastega, mis on täiesti arusaadav, sest rahva mälu ulatub eesti muistendeiski vaid rootsi ajani.

Varklet-Bodja ohvrihiis. ERM EJ 388:21. Joonis L. Lepp 1980.

Ohvrihiis oli püha, hiiepuid ei tohtinud raiuda ega murda neilt oksi. Üldse ei tohtinud hiiest midagi võtta: "Üks Buranovo talupoeg, endine soldat, kes kroonut teenides oli paganluse tühisuses veendunud, vedas votjakkidega kihla, et viib hiiepuud palkideks ja et selle eest ei tehta talle midagi. Aga kui ta oli puud välja vedanud ja hakkas tahuma, lõi ta kirvega jalga. Hobune, kellega ta puid vedas, läks kaduma. Räägitakse ka, et Buranovo köster läks hiide seenele, ja kui seened olid korjatud ja köster tahtis hiiest välja tulla, hoidis nähtamatu jõud teda kinni. Ta viskas korjatud seened sedamaid maha ja tuli hiiest tervena välja. Räägitakse kellestki diakonist ja vaimulikust, et nad olevat suure targa juhatusel ohverdanud hiies hobuse ja ise seda söönud, et terveneda haigusest, mis neid tabanud hiie rüvetamise eest. (Vassiljev 1906: 197-198.) Vladõkin toob ära katkendi omapärasest kaebeloitsust: "Meie ludi solvati - meie ludi ei pühitud, meie ludi solvati - ludi tara ei parandatud, meie ludi solvati - ei raatsitud ühtainustki lammast talle anda, meie ludi solvati - ei raatsitud ühtainustki pulli talle anda." (Vladõkin 1994: 110 < Munkácsi 1887: 310.)

Varklet-Bodja mahajäetud lud.	Sama. Püha värav.
Fotod A.Lintrop 1998.

Mitmel pool pöördusid udmurdid hiieski ohverdades kõigepealt jumala poole: "Osto inmar, leiva ja soolaga mälestame Esembai ludi" (Harva 1914, 1: 110 < Gavrilov). Wichmann väidab, et Urzhumi maakonnas Karlõgani külas ja Jelabuga maakonnas Bolshaja Mozhgas kinnitatud talle, et ohver pole määratud jumalale, vaid ludile, kes olevat udmurtide kinnitust mööda netshistõi duhh ja et palveski ei tuletatavat jumalat meelde (Wichmann 1893, 1: 16-17). Glazovi maakonna edelaosas aga nimetatud keremetiks iga paganlikku jumalust ja palvuspaika ning sõnadega 'ohverdati keremetile' tahetud öelda vaid seda, et sooritati paganlik ohvritoomine (Pervuhhin 1888, 1: 67). Siiski ei kirjuta Pervuhhin kusagil, et ka palvekoda oleks keremetiks nimetatud, järelikult paluti seal udmurtide arvates jumalat. Tänapäeval jagunevad külad, kus ohverdamine on säilinud, kaheks grupiks - suure palvekoja haruks bõdz’õm kuala võzhõ ja ohvrihiie haruks lud võzhõ (näiteks Kuzjebajevos mäletati sellist jaotust veel 1992. aastal). Mõlemal harul on oma palvuspaigad ja oma kultuseteenrid ning Vladõkini andmeil olid mõlemad religioossed grupid varem rangelt endogaamsed (Vladõkin 1991: 29). Muide, üsna hilise ajani ei abiellunud ristimata udmurdid ka oma kristlastest rahvuskaaslastega. Kuzjebajevos väideti, et ohvrihiie grupi peredel pole ei kodust kualad ega suurt palvekoda ning et palvekoja haru rahvas ei käi kunagi hiies ohverdamas. Selline sugukonnaülene jagunemine viitab keremeti kultuse suhteliselt hilisele päritolule ning näitab, et kõik udmurdid ei võtnud nii ranget võõrast haldjat omaks. Mõnel pool püütud keremetist isegi vabaneda: "Ühes Sarapuli maakonna lõunaosa külas otsustas rahvas, keda tabas ridamisi õnnetusi ja kes pidas liiga rängaks keremetti rohkearvuliste ohvritega lepitada, temast hoopistükis vabaneda. Leiti tatarlane, kes 15 rubla eest olnud nõus keremeti ära viima ning võtnud tõepoolest kaasa kõik ohvririistad. Kuid oma keremetist vabaneda vaestel votjakkidel ei õnnestunud, sest tatarlane visanud ohvririistad nende endi põllule." (Bogajevski 1890: 161.) Keremeti vastu on võidelnud ka tark (tuno): "Uue Sentegi külas oli tark, kes kaua ja visalt keremeti vastu võitles. Esialgu saavutas ta edu ning sundis haldja ohvritest loobuma, kuid lõpuks pidi siiski keremetile alla vanduma, ehkki viimane nõudis edaspidi ohvriks vaid ühe lamba ja teised keremetid olid palju ahnemad. (Bogajevski 1890: 124.) Kuigi siin on tegemist shamaanilaadse tegelasega ja shamaani puhul on jumalate-haldjatega võitlemine või kauplemine tavaline, pole teada, et tuno oleks vorshudi või kõldõs'iniga samamoodi käitunud.

Palved, millega hiiehaldja poole pöörduti, ei erinenud kuigivõrd muudest palvetest. Bogajevski on üles kirjutanud järgmise palveteksti: "Soe, meeldiv, pehmendav veri võta oma pihku selle eest, et nüüdsest läheme välja tööle. Enne tööd tuletame sind meelde. Las külvatud tera edeneb. Õnnistavat sooja vihma anna meile, oma öise halla, oma külma öise tuule eest ise kaitse. Õnnista tehtavat tööd, luba meil elada koos laste ja kariloomadega. Anna meile seda õnne. Kui läheme vikatiga aasale või sirbiga põllule, tee, et meie seljad ei valutaks ega väsiks. Sellepärast palume sind. Meie käsi-jalgu ise väsimuse eest kaitse, sellepärast palume sind. Koguma tulevatele pappidele et oleks meil midagi anda. Meie, noored ja vanad, teades või teadmata palume. Selgita ise välja ja anna meile, mis vaja, sulton dz’ech! (Bogajevski 1890: 138.) "Head isandat" (nii viks tõlkida palve viimased kaks sõna) on palutud kaitsta ka kariloomi: "Issand, õnnista! Head aktash ja sultan, andke meile tervist. Ärge andke meie karielejaid karudele, kiskjatele loomadele ärge neid andke. Sellepärast palume sind!" (Blinov, 1898: 66).

Kui sultan esineb Lõuna-Udmurtias sageli hiiehaldja sünonüümina, siis aktashi on peetud täiesti omaette üleloomulikuks olendiks: "Kurjade vaimude seas on tähtis koht oktashil, keskpäeva jumalal, kes nõuab, et see osa päevast poleks pühendatud tööle ja karistab karmilt oma keskpäevase rahu rikkujaid." (Bogajevski 1888: 17.) Üks Sharkani lähedal elanud talupoeg kinnitas Vereshtshaginile, et aktash on hiiehaldja sarnane, teine sama piirkonna mees aga väitis, et aktash on kõigist jumalustest kõige kurjem. Ta olevat kurjuse jumal, kes saatvat haigusi inimeste kallale pärast päikese loojumist, keremet aga tegevat kurja päeval (Vereshtshagin 1886: 31). Harva järgi on aktash tatari päritolu öösel tegutsev tõvehaldjas, keda tundvat peamiselt ida-udmurdid (Harva 1914: 201). Potanin kirjutab, et enne sugukonna palvekotta minekut pöördunud Jelabuga maakonna udmurdid palvega sultani, inmari ja aktashi poole: "Mida palume inmarilt, seda palume ka sultanilt ja aktashilt, nii et ilmselt on nad kõik üks, see jaotus on vaid palve jaoks tehtud," rääkisid külamehed (Potanin 1884: 202-203). Potanin teab lisada, et sultani (nb! udmurdi keeles on rõhk sõna viimasel silbil, sellepärast sultan: sultani: sultani) paluti näoga itta, jumalat näoga lõunasse ja aktashshi näoga läände ning et sultani ja aktashi kohta räägitakse, nagu oleksid nad keremetid (samas). Vassiljevgi teab öelda, et pärast iga palvust perekonna palvekojas mindud õue, kus peremees kummardanud jumalale kirde, ludile loode ja aktashile põhja suunas (Vassiljev 1906: 254; kahjuks pole märgitud kombe esinemispiirkonda). Autorile räägiti Kuzjebajevos, et vanasti olnud igal külal oma aktashi-nimeline palvuspaik, ent ei mäletatud, keda seal paluti. Gavrilovile ütles üks tark: "Suur inmar käskis mul minna ja öelda sellele inimesele (haigele, A.L.), et too läheks ja ohverdaks varsa aktashi-nimelises uhteorus." (Gavrilov 1891: 90.) Tänapäevalgi kannab üks Varklet-Bodjas kevadistel palvuspühadel peetavaid palvusi aktashi nime. See toimub samal lagendikul, kus teisedki palvused ja erineb neist vaid küünlapõletamise ja põlvili palumise poolest. Aktash tähendab tatari keeles (ja turgi keeltes üldse) valget kivi (ka kriiti või kipsi, vrd. uiguuri aq tash alõp jer chizip - võtnud kriiti ja joonistanud maapinnale, Vanatürgi sõnastik: 48) ja on ilmselt keremetist veelgi hilisem laen. Võib-olla on sellenimelisteks ohverdamispaikadeks algselt olnud mahajäetud muhameedlikud kalmistud, mida udmurdid kurjade vaimude elukohaks pidasid. Sel juhul oleks valge kivi seostatav hauasamba või -kiviga. Ent võib-olla läheneb aktash bulgaaridelt laenatud turgi videvikuhaldjale (akshan), kelle valitsemisajal ei tohtinud samuti töötada ja kes oma rahu rikkujaid haigustega karistas.