I Kosimine - lad’amo
Kui valik on langenud kindlale tüdrukule,
kutsuvad peigmehe vanemad ühel “kergetest” päevadest (pühapäeval, teisipäeval,
neljapäeval) sugulased enda poole ja teatavad neile, et on oma poja jaoks
pruudi valinud. Nad küsivad, kas keegi sugulastest teab tüdrukul olevat mingeid
puudusi või pahesid. Pärast seda, kui valiku üksikasjad on hoolega läbi
arutatud ning kõigi sugulaste poolt heaks kiidetud, hakatakse palvetama:
kavandatu elluviimiseks palutakse abi kõrgeimalt jumalalt vereðki pazilt, majahaldjalt kudon’
kirdilt ja esivanematelt (pokðtjat-babat).
Palvetamise ajal süüdatakse ikoonide ette küünal, valge linaga kaetud lauale
pannakse leivapäts ja soolatops. Jälgitakse, et uks, aknad, korsten ja isegi
ahi oleksid suletud, sest muidu võivad kurjad jõud sisse tungida ja segada
alustatud asja läbiviimist. Pärast palvetamist pannakse leib ja sool märssi
ning minnakse pruudi koju. Edukate läbirääkimiste ja käte löömise korral
vahetatakse leib ja sool pruudi kodu leiva ja soola vastu. Need süüakse ära
järgmisel päeval pärast jootusid. Selleks kogunevad taas kokku kõik sugulased:
peigmehe omad peigmehe kodus, pruudi omad pruudi kodus. Koos palutakse uute
sugulaste lisandumise eest, leib jagatakse tükkhaaval kõigi vahel ning süüakse
ära. Pärast seda loetakse ükskõik kumma poole loobumist lubamatuks.
Harilikult saadetakse algul pruudi
sugulastega eelnevalt läbi rääkima üks peigmehe sugulane - ikel’c’ jaki - ees käija. Selleks valitakse tavaliselt hiline õhtu,
mil rahvast vähe liikvel, et võõrad ei näeks teda, ei läheks üle ta tee ega
häiriks tahtmatult kavatsetavat toimingut. Mordvalased omistavad esimesele
vastutulijale ning risti üle tee minejale erilise tähenduse, nad ennustavad
nende järgi oma ettevõtmise õnnestumist või ebaedu. Heaks endeks loetakse
kohtumist inimesega, kellel on midagi käes - peðkse ked’ (täidetud käsi) - ning halvaks kohtumist tühjade kätega
-èavo ked’. Eriti ebasoovitav on
kohtumine siis, kui vastutulija küsib: “Kuhu lähed?”, sel juhul pöördu kasvõi
tagasi, nagunii pole õnnestumist loota. Ebausklikumad inimesed viskavad
selleks, et läkitatut saadaks edu, talle majast väljumise ajal järele vana
viisu sõnadega: “Nii nagu on pehme ja nõrk see viisk, olgu pehmed ja nõrgad ka
meie poolt välja valitud tüdruku vanemate südamed, et nad annaksid oma tütre
meile.” Neiu kodus istub läkitatu kindlasti laetala (majahaldja asukoht) alla,
alustab juttu kõrvalistest asjadest, millelt läheb hiljem märkamatult üle oma
külaskäigu eesmärgi juurde. Esimese külaskäigu ajal ütlevad pruudi vanemad, ükskõik
kui õnnelikud nad ettepaneku üle ka pole, langudele ära. Mõned teevad seda
kombe pärast, teised aga eesmärgiga levitada kuuldusi oma tütre kosimisest, et
ka teised saaksid võimaluse kosja tulla. Pärast seda, kui poja-peigmehe isa on
neiu vanemate tõrkuminest teada saanud, kaalub ta, kas pruut ikka kõlbab
pojale, pärast asja sugulastega arutamist aga saadab ta oma käskjala õnne
proovima. Asi venib veelgi. Käskjalad ei anna pruudi vanematele rahu ööl ega
päeval, igaüks püüab vastaspoolest jagu saada. Seejuures võtavad käskjalad
sageli appi ebausul põhinevaid toiminguid: püüavad pruudi kodust näpata niinest
nõudepesunuustikut, mille naiskäskjalad peidavad põue, meeskäskjalad aga
taskusse, et seda läbirääkimiste ajal märkamatult sassi ajada, lootes sel kombel
sassi ajada ka pruudi vanemate pead, et neid kergemini pehmeks rääkida.
Pärast pikki läbirääkimisi ning nõupidamisi
sugulaste ja tütrega, soostub pruudi isa viimaks kutsuma peigmehe isa lõplikeks
läbirääkimisteks lunaraha ja kingituste üle. Peigmehe vanemad lähevad pruudi
poole veini[1] ja
soola-leivaga, võttes kaasa ka mõned sugulased. Kui peigmehe ema on surnud,
asendab teda üks lähematest sugulastest. Pruudi eest nõutav hind on eri
piirkonnis erinev, see on proportsionaalne kingitustega, mida pruut peab
peigmehe sugulastele tegema ning rõivastega, mida pruudi isa lubab oma tütrele
soetada. Simbirski kubermangus ei ületa lunaraha 50 rubla, Ufaa ja Niþni
Novgorodi kubermangudes on see kuni 200 rubla. (Niþni Novgorodi kubermangus
terjuðevi mordvalaste seas oli vanasti kõrges hinnas hõbemüntidega kaunistatud
naiste peakate.) Kosjasobitamise juures ei mainita üldse kariloomadest
kaasavara, mida iga isa annab oma tütrele ilma kauplemata vastavalt jõukusele,
nimelt igast liigist ühe noore emaslooma. Kui pruudi isa peab ka mesilasi,
annab ta nendestki ühe või kaks taru.
Kokkulepele jõudes (on juhuseid, kui äiad ei
suuda lunaraha ja kingituste suhtes kaubale saada ning pulmad nurjuvad) panevad
äiad kindad kätte ja löövad käed. Pärast seda kogub pruudi isa omaksed kokku ja
hakatakse palvetama. Palvus lõpeb nagu peigmehe koduski - palutakse noortele
õnne. Nagu varem öeldud, jäetakse peigmehe palvusleib lauale, selle asemel
võetakse kaasa sool ja leib pruudi kodust. Pruudi omaksed tulevad jootudele
igaüks oma leivapätsiga, aga koju minnes annab peremees igaühele neist pätsi
oma leiba. Pererahvas ja nende poolt kutsutud sugulased istuvad nagu külalised
- neid kostitavad langud kaasatoodud veiniga. Kostitamise ajal istub loori või
rätiga pea katnud pruut koos sõbrataridega aidas. Veidi pidutsenud, suundub
peigmehe isa ühes kõigi kaasatulnud sugulastega aita pruuti vaatama ja talle
oma “märki” peale tegema. Aida uksel tõkestavad neil tee ur’valja avat - kaks abielus naist, harilikult pruudi
vennanaine ja
ta vanim õde. Nad seisavad kahel pool ust ja nõuavad sissepääsumaksu. Iga
peigmehe sugulane valab neile klaasi veini, paneb sellesse mõne mündi ja annab
naistele. Naised joovad veini ära, võtavad raha välja ja lasevad langud läbi.
Aidas varjavad sõbratarid pruuti oma selja
taha. Peigmehe isa palub tüdrukuil ostetud pruuti näidata. Tüdrukud nõustuvad
seda tegema alles pärast raha saamist, viis kuni kümme kopikat igaühele. Kui äi
ja ämm näevad miniat esmakordselt, silmitsevad nad teda hoolega. Pärast teevad
nad talle oma “märgi”, s.o. kingituse: isa valab klaasi viina, paneb sinna
vastavalt jõukusele kas 50-kopikalise või rublase hõberaha ja ulatab pruudile.
Pruut joob veidi ning annab klaasi sõbrataridele lõpuni juua, võtab siis mündi
välja ja annab klaasi tagasi äiale. Samal kombel teeb äi kingituse ka
sõbrataridele, pannes klaasi mõne mündi.
Ämm või teda asendav sugulane kingib pruudile
räti, kõrvarõngad, sõrmuse ja käevõru. Räti paneb talle pähe, kõrvarõngad
kõrva, sõrmuse sõrme. Seejuures laulab ämm minia ees:
Vaat, kingin sul räti -
mõistlik-arukas ole,
kõrva sul riputan kõrvarõngad -
sõnakuulelik ole,
sõrme panen sul kuldse sõrmuse -
osavakäeline ole,
käe ümber panen sul hõbevõru -
tugevakäeline ole.
Seejärel ütleb ämm oma tulevase minia ees välja, mispärast ta tema
võtab:
Oh, mu minike-tütreke!
Poja poolest mu lapsuke!
Võtan sind ma, tütrekest
õhtul kaua istujaks,
hommikul tule süütajaks,
tarre halgude kandjaks,
ämbri märjana hoidjaks,
kodu puhtana pidajaks,
pehme voodi tegijaks,
kõrge padja panijaks,
musta särgi võtjaks,
puhta särgi andjaks,
sitke kanepi lõugutajaks,
pika kanga kudujaks,
käsu peale minejaks,
kõikjal kõige tegijaks,
tulija vastuvõtjaks,
lahkuja ärasaatjaks.
Mõni ämm lisab sellele:
Mu väike õeke Ohhim!
Mu ilus õeke Ohhim!
Kui sa tuled meile,
kui sisened meie taresse,
mõni päev, minu õeke,
päevake tõuseb pilve tagant,
sinuni jõuab selgesti,
mõni teine kord, sõsarake,
päevake tõuseb selgesti,
sinuni jõuab pilve tagant.[2]
Ära ütle halba sõna,
ära ütle külma sõna.
Halb sõna, mu õeke,
kaua meeles see seisab,
külm sõna, mu sõsarake,
tundliku südame külmetab.
Ole sina, mu õeke,
veniva kummi sarnane,
vetruva käsna sarnane -
kuhu tõmban, sinna veni,
kuhu puhun, sinna lenda.
Kui rakendan sind aisahobuseks,
ära vaata üle looga,
kui rakendan sind priipassihobuseks,
ära vea teelt kõrvale.
Aidast väljudes laulab ämm pruudi ema ees:
Iijah, iijah, iija-jah,
iijo, vajoh, va-ja-joh!
Oh, mu ämmake-emake!
Märgitud õunapuu jätan maha,
piiratud õunapuu jätan maha.
Tema järele tulevad käskjalad,
kullaga rebivad nad välja
tema maadmööda juured,
hõbedaga liigutavad nad paigast
tema taevastpidi oksad.
Ära sa, ämmake, raputa
tema musta helmelist mulda,
ära sa, emake, murra
tema kaunilt õitsevaid oksi.
Nii, nagu jätan ta tervena maha,
nõnda anna ta hästi ka ära.
Värsside viis koosneb kahest järgnevast fraasist:
Seda nimetatakse svahan’ vaigel’ - ämma viis. Sellel viisil laulavad pulmas ämm ja
kõik peigmehe sugukonna naised, kuna kogu mordva pulm kujutab kahe poole -
peigmehe ja pruudi sugukonna - vahelist võitlust. Vastavalt sellele toimub ka
pulmas laulmine rangelt kahel viisil. Üks viis on vali ja pidulik, sel viisil
laulab ämm kui võitja poole esindaja koos teiste peigmehe sugulastega. See on
eespool äratoodud viis. Pruut ühes sugulastega laulab teisel viisil - urnema vaigel’ ‘itku viis’ või teiter’ksèin’ vaigel’ ‘neiupõlve viis’.
Sel viisil itkeb pruut niikaua, kuni ta on neiupõlvega jumalaga jätnud (vt.
allpool). Pärast neiupõlvega jumalaga jätmist annavad ur’val’a-avat (naised pruudi sugulaste hulgast) pruudile naise
viisi ur’e vaigel’. Ur’e vaigel’ erineb tüdruku viisist vaid
madalamate nootide poolest. Sel viisil laulab pruut pulma lõpuni.
Pärast pruudile kingituste tegemist lähevad tüdrukud peigmehe poole, et
küsida hobuseid küla mööda sõitmiseks. Kui peigmehe vanemad ei ela samas külas,
minnakse sinna majja, kus nad on öömajal. Tänapäeval lauldakse hobustega sõites
vene laule. Pärast sõitmast tulekut seisavad tüdrukud reas peigmehe isa ette ja
tänavad teda aeglase lauluga hobuse eest:
Iijah, iijah, iija-jah,
iijo, vajoh, va-ja-joh!
Äitüma, äiake, aitüma!
Sinu hallide-kõrbide hobuste eest,
su kergete-kiirete saanide eest,
su traadina pingul ohjade eest.
Aitüma meid inimesteks pidamast,
aitüma meid inimestena kohtlemast.
Näha on, et ta käitus kombekohaselt,
näha on, et ta käitus tavapäraselt -
kombe täitsid sa kombekohaselt,
tava täitsid tavapäraselt.
Nende värsside viis: venitades
Pärast laulu lõppu kummardavad tüdrukud äia ees maani ja lähevad aita
pruudi juurde.
Pruut paneb valmis kingitused peigmehe ja ta sugulaste jaoks:
peigmehele mustrilise prantsuse räti, mille ühte nurka on seotud hõbemünt
(15-20 kopikat), diagonaalselt selle vastas asuvasse nurka aga hõbe- või
vasksõrmus; äiale püksid, ämmale väljaõmmeldud särgi, peigmehe ristiemale
tikitud kokoðniku, peigmehe õdedele-vendadele rätid, teistele sugulastele
tallukad ja sõrmused. Kõigepealt tuuakse aidast välja kingid sugulastele, neid
kandvad naised, pruudi sugulased, laulavad kingitusi langude ees hoides:
Oh, äiake-isake!
Oh, ämmake-emake!
Ärge te kurtke
väheste kingituste
pärast:
mu nooruke
õeke-naduke[3]
ei tundnud hetkekski
puhkust:
teile kinke ta
valmistas,
õhtuti kaua üleval
istus,
hommikuti vara
tõusis,
ei jooksnud mööda
tänavaid ringi,
ei käinud tanumaid
pidi.
Laulmise ajal antakse langudele üle neile määratud kingitused, mis
pannakse nende kätele. Need kingitused, mis on mõeldud eemalviibivatele
sugulastele, antakse äia kätte, et viimane need üle annaks. Kingituste saajad
annavad pruudile raha, mis pannakse spetsiaalselt selleks otstarbeks toodud
taldrikule. Äi kingib pruudile raha ka nende kingituste eest, mis anti tema
kätte eemalviibivate sugulaste tarvis. Peigmehele mõeldud kingituse (räti)
toovad aidast välja pruudi sõbratarid. Hoides lahtikeeratud rätti neljast
nurgast, seisavad nad äia ette ja paluvad tal lauldes see poja jaoks välja
osta:
Iijah, iijah, iija-jah,
iijo, vajoh, va-ja-joh!
Lunasta, äi, no lunasta,
osta, äi, no osta,
pane, äi, no pane
nelja nurka neli kolmekopikalist,
räti keskele viies.
Siin (on) meie sõbratari pale,
siin (on) meie kaaslase nägu,
külakostiks ta saadame,
külakostiks ta anname,
rõõmuga ta teda omaks võtku,
sõbralik ta vastu olgu.
Äi lunastab räti välja, pannes sellele raha 50 kopikast ühe rublani.
Raha antakse pruudile. Pärast seda joovad langud ära kaasatoodud veini, jättes
vaid natuke vaadi põhja, et mitte tühjade kätega koju tagasi minna. Kõik
jootudel osalenud naised ja tüdrukud saadavad neid lauldes koju või ööbimispaika.
Äia kodus antakse rätt peigmehele, juuakse ära allesjäänud vein ja minnakse
laiali. Peigmehele rätti üle andes laulavad naised:
Meie noor vennake Sjoma!
Meie ilus vennake Sjoma!
Me tõime sulle külakosti -
näo ilu, tema räti.
Siin (on) ta kasv, tema piht,
siin (on) ta pale, ta jume.
Sobib, ei sobi su meelega,
sobib, ei sobi su mõttega.
II Pulmadeks valmistumine - svad’banten’ anokstamo
1. Kingituste valmistamine - kazen’ anokstamo
Pärast jootusid hakkab pruut pulmadeks
ettevalmistusi tegema: ta valmistab kingitusi ja õpib itkema. Neist teeb
pruudile enim muret kingituste valmistamine, kuna kinke nõutakse suurel hulgal
ning kõik need peavad olema omatehtud. Selleks, et korraldada keskpärane mordva
pulm, peab pruudil olema enda tarbeks ja kingiks kümme kuni kakskümmend tikitud
naiste särki. Umbes sama palju peab olema ka meeste särke, peale selle
märkimisväärne arv tikitud kokoðnikuid, käterätte, tikandiga ääristatud
rätikesi jne. Nii suurt kingituste hulka ei saa loomulikult valmis teha jootude
ja pulmade vahele jääva kahe-kolme nädalaga. Seepärast valmistatakse
pulmakingid pikkamööda, mitme aasta jooksul. Sealjuures on mordva tütarlapsel
üsna vähe aega vaid enese tarbeks tööd teha: nii suvel kui talvel töötab ta
koos teiste pereliikmetega perekonna ja majapidamise heaks. Vaid mais ja
juunis, mida mordvas nimetatakse aðtema
kov lango ‘istumise kuu’ s.t. töövaba kuu, töötab tüdruk enese tarbeks.
Ilma piisava hulga lõuendi ja kingitusteta ei nõustu ei tüdruk ise ega ta
vanemad pulmadega - ei või ju ennast rahva ees häbistada. Kingitusi osta pole
võimalik, kuna laatadel mordva rõivaid ei müüda. Alles viimasel ajal on osa
kinke (meeste särgid ja pearätid) hakanud ostetud esemetega asenduma. Seepärast
muretsevad mordva tüdrukud väga kingituste tegemise pärast: nad istuvad
sügisöiti üleval, sageli tikivad kuuvalgel kokoðnikutele ja särkidele
lihtsamaid mustreid. Suurte pühade ajal kaovad nad terveteks päevadeks
heinaküüni või juurviljaaeda ja töötavad. Siiski ei saa nad üksi hakkama.
Peale jootusid tulevad pruudile appi
sõbratarid. See komme on mordvalaste seas nii levinud, et sõbratarid peavad
seda oma kohuseks ega nõua pruudilt oma kauakestva töö tasuks midagi, vaid
lepivad sellega, mis neile pulmas kingitakse. Tavaliselt kingib pruut igaühele
poolteise arssina pikkuse siidlindi. Mingi summa saavad nad muuseas ka
pulmarongis osalejate käest kiidulaulu laulmise ja mütside värviliste
riideribadega kaunistamise eest.
2. Pulmaitkude õppimine - urneme tonavtnema
Pruut tunneb muret ka pulmaitkude pärast,
kuid need omandab ta kingitustest palju kergema vaevaga ning nende pärast ei
jää pulm pidamata.
Mordva pulmaitkud on sajandite looming, mida
muutmatul kujul suuliselt põlvest põlve edasi antakse. Mordva tüdrukud hakkavad
neid kuulama juba lapseeas. Seitsme või kaheksa aasta vanuselt hakkavad nad
regulaarselt käima kõigil pruudi itkemisõhtutel, kuulates hoolega itke, hiljem
aga harjutades neid igal võimalikul juhul - üksi kodus olles või väikevenda
hoides itketakse kindlasti. Tüdrukutele on selles suhtes suureks abiks nukud.
Nukkudega mängitakse Mordvas ainult pulma. Määranud kindlaks iga nuku rolli,
itkeb tüdruk pruudi eest, laulab ämma eest, kostitab külalisi perenaise eest -
ühesõnaga teeb kõike seda, mida pulmas tehakse. Mordva laste seas on levinud ka
pulmade mängimine: poisid ja tüdrukud saavad (kevadpühade ajal) kokku, valivad
eneste seast pruudi, peigmehe ja muud pulmalised ning lähevad vainule või rehe
taha pulma mängima, järgides kogu rituaali. Siiski on pulmaitke nii palju, et
pruudil tuleb aastatepikkusele ettevalmistusele vaatamata enne pulma rohkesti
õppida. Õpetajateks on vennanaised ja hiljuti abiellunud noored naised, kes
veel hästi oma pulmi mäletavad ja oma teadmisi alati hea meelega jagavad.
3. Pulmapäeva kindlaksmääramine - èin’ putoma
Välja arvestanud, mis ajaks kõik
ettevalmistused tehtud saavad, läheb peigmehe isa mõnikord koos ema ja veel
paari-kolme sugulasega uute langude poole pulmapäeva, s.o. pulmarongi pruudi
järele sõitmise päeva, kindlaks määrama. Seda rituaali nimetatakse èin’ putoma - päeva määramine. Sedapuhku
sõidetakse otsejoones äia, kui juba tuttava ja omase inimese poole ning viiakse
kaasa kõik kokkulepitud asjad: vein, raha ja mesi. Viimane on kohustuslik igas
pulmas ja peietel. Mõrsjalunast jääb maksmata vaid väike osa, mille toob kaasa
pulmarong.
Langude saabudes kutsub pruudi isa kõiki
omakseid uute sugulastega pidutsema ja pulmapäeva suhtes läbi rääkima.
Seejuures teeb pruut jälle kingitusi kõigile tulevastele sugulastele.
4. Itkude alustamine urneme s’er’gedema
Pärast pulmapäeva kindlaksmääramist hakkab
pruut õhtuti itkedes oma neiupõlve taga nutma. Esimest korda hakkab ta itkema
sügaval ööl keset õue. Ta läheb välja üksi, pereliikmete eest salaja. Naiste
teadete kohaselt veedetakse itkemise alustamiseks valitud öö kõige raskemais
mõtisklustes ja hingelisepiinades. Pruut ei lase hetkekski silma looja: esimest
kukelaulu - aega, mil ta peab itkemist alustama - maha magada kartes hüppab ta
iga natukese aja tagant voodist välja. Sellest ajast peale näib pruut olevat lõplikult
veendunud, et teda pannakse mehele, et teda ootab ees uus, tundmatu elu uues
peres koos võõra isa ja emaga…
Kohe kui kuked on laulnud, tõuseb pruut üles
ja läheb tasakesi õue. Ümberringi on pime ja kõle, teda haarab hirm,
masinlikult läheb ta ettemääratud kohta (tagumise värava juures)[4]
ja hakkab itkema, algul tasa, hiljem üha tugevneva häälega. See öö on
abielunaiste sõnul pruudi jaoks nii raske, et sageli tekivad tal hüsteeriahood.
Selle vältimiseks võetakse kaasa sõbratar või abielus olev naine, kes aitab tal
itku alustada - vaigel’ maksõ - annab
häält.
Itta pöördudes alustab pruut:
Kõrgeim, kõrgeim, kõrgeim jumal!
hõbedane[5]
kõrgeim jumal!
Nelja kaarde ma kummardan,
nelja jumalat palun.
See jumal, kes andis mind ära,
seesama jumal õnnistagu mind
oma keha elupäevil taga nutma,[6]
oma keha elupäevil itkema.
Taadi õuehaldjas,
taadi laudahaldjas![7]
Ära mu kära karda,
minu keha surmaviisi -
mitte sind ma ei ehmata,
mitte sind ma ei kiusa.
Oma keha nutan taga,
oma keha ma itken.
Itku viis on urnema vaigel’ (teiter’ksèin’ vaigel’ - neiupõlve viis).
Pärast seda läheb pruut kaevu juurde, käib kolm korda päripäeva ümber
selle, kummardab iga korra järel kaevu ees maani ja itkeb:
Kaevu haldjas, neiuke!
Kaevu haldjas, majavaim[8]!
Ära mu kära karda,
minu keha surmaviisi[9]
-
mitte sind ma ei ehmata,
mitte sind ma ei kiusa,
oma keha ma itken,
oma elu nutan taga.
Oma endises elus,
oma tüdrukupõlves
varahommikuti ma tulin,
hilisõhtuti tulin,
(kuid) ma ei tulnud sinule (= kaevule)
kordagi
valju surmakarjega.
Tantsivad olid mu jalakesed,
naerev oli mu suuke
hommikul vara tulles,
õhtul hilja tulles.
Võib-olla juhtusid magama,
võib-olla juhtusid puhkama,
võib-olla astusin ma
su sirge kasekeha peale,
su ilusa õunanäo peale,
su pehme hea voodi peale,
su kõrge hea padja peale.
Võib-olla astusin ma
su kuue tikandiga särgi peale,
su põlvini kirjatud kleidi peale,
su tihkete lõuendirulli (sarnaste) jalgade
peale,
su hõbedaga värvitud viisuotste peale.
Ära mind hukka mõista:
oma endises elus,
oma tüdrukupõlves
tantsivad olid mu jalad,
naerev oli mu suu.
Kaevu juurest läheb mõrsja puhtasse paika van’ks tarka, mis vanasti oli igas õues
ning mida kaitsti hoolikalt mustuse eest. Selles paigas seistes kutsuti vanasti
surnud esivanemaid ning pöörduti nende poole palvetega. Mõnel pool tehakse seda
tänapäevalgi. Siin kummardab pruut kõigepealt maani, seejärel aga pöördub
esiisade ja esiemade poole:
Minu vanad vanaisad-taadikesed!
Mulla ehted, mu eidekesed!
Liigahtagu, mu taadikesed,
teie kokkulangenud, rahunenud kehakesed,
kerkigu üles, mu eidekesed,
teie must helmeline mullake.
Minu vanad vanaisad-taadikesed!
Mulla ehted, mu eidekesed!
Teie jaoks valel ajal
nimetan teie ilusaid nimesid,
liigutan teie mullapõrmu.
Mitte kuumi pannkooke sööma ei kutsu ma teid,
mitte kuuma suppi sööma ei too ma teid.
Mida mööda, mida mööda
ma kutsun teid (tulema)?
Mida mööda, mida mööda ma toon teid siia?
Kutsuksin teid (tulema) suurt teed mööda -
suurel teel on palju käijaid,
palju vastujuhtujaid,
palju järelejõudjaid.
Kardan, mu vanataadid-eidekesed,
kurja inimese kohtamist,
halva sõna ütlemist.
Kutsuksin teid (tulema), mu taadikesed,
tooksin teid siia, mu eidekesed,
linnatänavat mööda,
piki Moskva tänavaid -
tänaval on palju nägijaid,
tänaval on palju märkajaid,
kardan kurja silma,
kardan halba pilku.
Kutsuksin teid (tulema), mu taadikesed,
tooksin teid siia, mu eidekesed,
vana salateed mööda,
vana hüljatud teed mööda.
Kardan, mu vanataadid-eidekesed,
(et) teie surnulinad rebenevad,
jäävad puuokste peale.
Kutsuksin teid (tulema), mu taadikesed,
tooksin teid siia, mu eidekesed,
mulla-alust teed mööda,
maa-alust teed mööda.
Kuigi mulla-alusel teel
pole ühtki käijat,
pole ühtki kõndijat,
palju on mullapõrmu,
palju on mullatolmu.
Kardan, mu taadikesed-eidekesed,
(et) teie tüllist surnulinad
mullapõrm haarab,
mullatolm katab.
Tulge, mu taadid, tulge,
tulge, mu eided, tulge
mu külataatide hernepõldu mööda.
Tooge, mu taadid, tooge,
tooge, mu eided, tooge
veerevad herneterad - pisarad.
Tulge, mu taadid, tulge,
tulge, mu eided, tulge
pajuvõssa kasvanud teed mööda,
pähklivõssa kasvanud teed mööda.
Tooge, mu taadid, tooge
lüditud pähklid - sõnakesed.
Puhtast paigast läheb mõrsja maja juurde. Harilikult hakkab sel ajal
koitma. Pruut pöördub koidiku poole:
Koidik süütas oma tule,
torkas (taeva) sisse oma pika pirru,
traadid, traadid on ta sädemed,
ketid, ketid on ta tuhk,
Mööda maad tema valgus,
taevastpidi ta kõmin.
Lihase isa õuele
koiduvalgus ei jõua,
koidumürin ei kosta.
Lihase isa õues
mina õnnetu inimene
nutan taga oma õnnetut keha,
itken oma patust keha.
Seejärel pöördub ta oma küla elanike poole:
Külataadid, mu taadikesed,
külaeided, mu eidekesed,
külamehed, mu mehikesed,
külanaised, mu pruudikesed!
Võib-olla keegi (teist) on
heas magusas unes,
võib-olla keegi on
ilma uneta, ärkvel.
See, kes on ärkvel,
see kuuleb mu kära,
minu keha surmaviisi.
See, kes nägi mu halbust,
kuulis mu halba sõna,
see rõõmsalt öelgu:
Kuule, Ohhima-lita
itkeb elupäevil oma keha,
nutab elupäevil oma keha ta taga.
See, kes ei näinud mu halbust,
ei kuulnud mu halba sõnakest,
see mind haletsedes öelgu:
Kuule, vaene Ohhima
nutab taga oma õnnetut keha,
itkeb oma patust keha.
Pärast seda siseneb ta eeskotta, kus pöördub majahaldja poole
samasuguste sõnadega kui laudahaldja poolegi. Eeskojast läheb ta tuppa, kus
peatub läve juures ja itkeb. Pereliikmed, kuulnud itkemist õues, tõusid üles,
süütasid tule ja istuvad toanurgis, aeg-ajalt nuuksatades. Ükskõik kui
meelsasti tütar ka mehele lubati, hakkab kodustel ja sugulastel temast viimasel
hetkel ikka kahju, eriti siis, kui ta nutab nende ees ja teeb etteheiteid.
Pruut, kes nagu ei märkagi koduste ärkamist, itkeb:
Oh, mu isake-kasvatajake!
Oh, mu emake-hoidjake!
Mis uni teid küll haaras,
mis rahu teid küll valdas?
Või rõõmustasite väga
minu surmapäeva üle?
Oh, mu isake-kasvatajake!
Oh, mu isake-hoidjake!
Maga nüüd, isake, maga!
Maga nüüd, kasvatajake, maga.
Muretsesid, isa, muretsesid,
kurvastasid, kasvataja, kurvastasid,
su kulutamata mesi ei kulu,
su sulamata tina ei sula.[10]
Lõppes nüüd, isake, sinu kurbus,
lõppes nüüd, isake, sinu mure -
su kulutamata mesi sult kulus,
su sulamata tina sult sulas.
Nüüd ma, isake-kasvatajake
kulun meestki rohkem,
sulan tinastki rohkem.
Oh, mu isake-kasvatajake!
Oh, mu isake-hoidjake!
Miks pöördusid sa minust ära?
Miks hukutad mind?
Kas su tare jäi väikeseks
või su loomad ei edene?[11]
Seejärel läheb ta ema juurde ja itkeb:
Ema, mu emake-hoidjake!
Ema, mu emake-kasvatajake!
Suutsid, ema, mind toita-hoida,
suvepäevade saabudes
siidi sees mind hoidsid,
talvepäevade saabudes
udusulgede sees mind hoidsid.
Mind toites-hoides
ei tundnud sa kunagi und,
ei tundnud sa kunagi puhkust…
Ei suutnud, emake, ei suutnud,
mind sa hukutada ei suutnud!
5. Pruudi õhtused itkemised èokðne
langon’ urnemat
Pärast eespool äratoodud algust itkeb pruut õhtuti. Itkemistele
kogunevad tüdrukud ja noored naised kogu külast, nii et pruudi maja on sel ajal
alati rahvast pungil. Peale oma pere liikmete ei viibi õhtustel itkemistel muid
täiskasvanud mehi ja omadki püüavad harilikult kuhugi ära minna. Itkemise ajal
seisavad kõik külalised vaikides pruudi ees ja kuulavad hoolega, kusjuures
paljud nutavad. Pruut itkeb eesmisel pingil padja peal istudes, käes on tal
valge puuvillane rätt, millega ta pühib pisaraid. Seda rätti nimetatakse laþamo
pacja - leinarätt. Endistel aegadel, kui rahva mälus oli rohkem itke,
itkesid pruudid viieteistkümnel õhtul või rohkem. Tänapäeval on itkemiste arv
vähenenud, piirdudes 2 - 4 õhtuga, viimasel ajal aga ei itke mõned neiud õhtuti
üldse.
Mis kannatlikkus mind haaras,
mis südamerahu mind valdas!
Kiviks kivistus mu süda,
nööpideks vormusid pisarad.
Kas ma siis ilutsesin –
saagu ma pealegi mehele,
või rõõmustasin väga –
langegu ma abiellu?
Enne mind las mehelolemine
ilutsegu, rõõmustagu,
enne mind abielu
olgu rõõmsa südamega.
Kogunege, mu sõbrad, kogunege,
kogunege, mu kaaslased, kogunege
minu keha taganutmise paika,
minu keha itkemise paika!
Ammu kuulen, mu sõbrakesed,
ilusaid kellukesi, teie hääli.
Ammu kuulen, mu sõbrakesed,
teie safianist saabaste kriuksumist,
teie kitsevillast sukkade sahinat.
Tahtsin tulla teile vastu,
tahtsin tulla teid vastu võtma,
lihane kasvataja, mu isake,
minu ette tõmbas kaetud laua,
taha tegi raudse tara.
Paremalt poolt päästis ta valla
laialt voolava vooluvee,
vasakule poole püstitas
kõrgelt loitva tulise tule.
Tahtsin astuda üle laua,
kartsin isa meelevalda,
maa-ema viha.
Tahtsin astuda üle tara,
käe sirutasin – ei ulata,
jalaga astusin peale – ei püsinud.
Tahtsin tulla, mu sõbrakesed,
üle selle voolava vee –
kartsin, sõbrakesed,
mu neiupõli saab märjaks.
Üle tulise tule –
pelgasin, sõbrakesed,
mu neiupõli kõrbeb ära.
No ei saanud tulla teile vastu,
ei saanud tulla teid vastu võtma.
Ärge mu peale kaevake,
ärge mind süüdistage.
Oodake, sõbrad, jutustan,
kuidas mind peteti mehele,
kuidas mind peteti abiellu:
tol ööl ma magasin
kõige ülemises aidas,
ülemise aida sahvris,
sahvri ilusa akna all.
Aknani kõrgus mu ase,
riiulini kõrgus mu padi.
Enne keskööd,
pärast kukelaulu,
libises maha mu soe tekk,
muutus kõvaks mu pehme ase,
jäi madalaks kõrge padi,
kadus mu magus uni.
Kriiksus, mu sõbrakesed,
lihase isa õuevärav.
Haukus, mu semukesed,
lihase isa koer.
Kaesin aknast välja:
akna all seisis mehelolemine
lihase isa kujul,
ühes käes safiansaapad,
teises kitsevillast sukad.
Meelitas, meelitas nendega,
ei suutnud mind ära petta:
lihase isa abiga
ei tundnud ma puudust saabastest
ega kitsevillast sukkadest.
Pärast ta tuli, sõbrakesed,
kasvataja ema kujul,
siidiviht käes.
Meelitas, meelitas sellega,
ei suutnud mind ära petta:
kasvataja ema abiga
ei tundnud ma niidist puudust.
Veel tuli ta, sõbrakesed,
armsa venna kujul,
ilusad seitsmekordsed (viisud) käes,
niinest punutud viisud käes.
Meelitas, meelitas nendega,
ei suutnud mind ära petta:
ainsa venna abiga
ei tundnud ma puudust seitsmekordsetest
niinest punutud viiskudest.
Pärast tuli ta, sõbrakesed,
armsa sõbratari kujul,
ilus munake käes,
nelipühade pärg peas.
Oh, mu sõber Ohhim (pruudi nimi),
oh, mu kullake Ohhim!
Su lihase isa akna alla
on ilmunud ilus niit,
luhana roheline niit.
Neljarealine on selle rohi,
neljarealine selle kate.
Esimese rea rohi –
jalalaba kõrgune vana niide,
teise rea rohi –
viisupaelteni ulatuv
lõhnav liivatee,
kolmanda rea rohi –
põlvini ulatuv orashein,
neljanda rea rohi –
vööni kullerkupud.
Selle niidu keskel
vägev ring mängib praegu,
selle niidu keskel
vägev ring keerleb praegu.
Kõik su sõbrad tantsivad, laulavad,
kõik su kaaslased lõbutsevad, naljatavad.
Ainult sind pole, sõber,
ainult sind pole, kullake.
Kas teate, sõbrad,
ring armastab mu kohalolemist,
sõbrad armastavad mu kohalolemist.
Sel kombel peteti mind mehele,
sel kombel peteti mind abiellu.
Pärast seda tõuseb pruut oma kohalt ja suundub ukse poole sõbratare ära
saatma, itkedes:
Läheme, sõbrakesed, läheme
kasesalusse kõndima,
okstest kinni haarama,
lehtede peale astuma.
Värava juures ta itkeb:
Tulge, mu sõbrad, tulge
minu keha taganutmise paika,
tulge, mu kaaslased, tulge
mu keha itkemise paika.
Ärge pöörduge minust ära,
ärge jätke mind nukrutsema,
ärge jätke mind kurvastama.
Ärge kartke, mu sõbrakesed,
mu lihase isa viha,
ärge kartke, mu semukesed,
mu kasvataja ema viha.
Ärge kartke, mu sõbrakesed,
põrandatalade murdumist,
ärge kartke, mu sõbrakesed,
põrandalaudade allalangemist.
Teisel õhtul hakkab pruut itkema samuti, kui
esimesel õhtulgi: “Mis kannatlikkus mind haaras…” jne. Seejärel pöördub ta
sõbrannade poole, kes teda sel päeval aitasid kinkide valmistamisel, palub neil
töö pooleli jätta ja tänab abi eest.
Oh, sõbrad-semukesed,
jätke, mu sõbrad, jätke
mu tegemata tööd,
mu lõpetamata tööd.
Niimoodi, mu sõbrakesed,
päeva saatsite mööda kui aasta,
aja saatsite mööda kahekordselt.
Ah, aitüma teile, aitüma!
Pärast pöördub ta kõigi kokkutulnud sõbrannade poole ja itkeb:
“Kogunege, mu sõbrad, kogunege…” jne. nagu eelmisel õhtul.
Tahtsin tulla teile vastu,
tahtsin tulla teid vastu võtma,
mu neiupõlve minuga polnud,
mu ilu minuga polnud.
Lihane isa võttis selle,
käib mööda suurt laata,
laada surilina ostes.
Kõik ostud said ostetud,
kõik võtud said võetud,
viimase ostu nad ostsid,
laada ilu – raamatu.
Laua laiune selle laius,
laua kõrgune selle kõrgus.
Lihane isa, mu sõbrakesed,
minu ette tõmbas kaetud laua,
taha asetas hõbetooli.
Esimese lehe tõstsin,
esimese lehe ma avasin,
lugesin, lugesin seda,
uurisin, uurusin seda –
sinna on kirja pandud kogu
meie tare pere,
nende hulgas polnud, mu sõbrakesed,
minu õnnetut nimekest.
Teise lehe tõstsin,
lugesin, lugesin seda,
uurisin, uurisin seda –
kõik sugulased on kirja pandud,
kõik hõimlased on kirja pandud.
Sealgi polnud, mu sõbrakesed,
minu õnnetut nimekest.
Kolmanda lehe tõstsin,
lugesin, lugesin seda,
uurisin, uurisin seda –
sinna on kirja pandud kõik
noored poisid, mu sõbrad.
Neljanda lehe tõstsin,
sinna on kirja pandud,
uhked neiud, mu sõbrad,
sealgi polnud, mu sõbrakesed,
minu õnnetut nimekest.
Viienda lehe tõstsin -
kõik mehenaised on kirja pandud,
vaat sinna, mu sõbrakesed,
ka minu nimi on kirjutatud.
***
Käisin-kõndisin, sõbrakesed,
sihitult sammusin, semukesed,
lihase isa õues,
kasvataja isa õues.
Õue paremale
poolele
ilmub ilus lagendik,
selle lagendiku keskel
ilus valge kask,
kaheks on hargnenud selle latv,
ühes ta ladvaharus lodjamari hiilgab,
teises vaarikas hõõgub.
Selle kase all, mu sõbrakesed,
mu neiupõlv on istumas
kuuerealise tikandiga särgis,
põlvini tikitud rüüs,
kimp lilli käes,
nelipühade pärg peas.
Nutune on ta nägu,
murelik on ta suu.
Pärast seda tõuseb pruut oma kohalt ja läheb itkedes ühe juurde oma
lähedastest sõbrataridest, paneb talle õlale käe, millega ta ei hoia rätti ja
palub aidata tal itkeda. Sõbratar paneb mõlemad käed pruudi õlgadele ning nad
hakkavad kahel häälel itkema sellest, kuidas nad koos elasid ja lõbutsesid, aga
nüüd peavad teineteisest lahkuma.
Tõustes oma kohalt itkeb pruut:
Oodake, sõbrakesed, lähen
kasesalusse kõndima.
Mis kasel, mu sõbrakesed,
on oksad tihedamad,
lehed rohelisemad,
sellele kasele ennast riputan,
sellele kasele naaldun.
Paneb käe sõbranna õlale ja jätkab:
Mu armas sõbrake!
mu kallis semuke!
Jätka mu häält,
tuleta mulle meelde
sõnad, mida ma ei leia.
Kuuled ju, sõbrake,
kui väga kaob minu võime,
kui väga mõte eksleb.
Pärast neid sõnu hakkab ka sõbranna itkema (vt. allpool), pruut aga
jätkab:
Meie varasemas elus
väga üksmeelsed olime,
ühes ringis mängisime,
üht laulu laulsime,
üht mõtet mõtlesime,
üht sõna ütlesime,
ühes sängis magasime.
Vastuseks itkeb sõbratar (viis on väga kaeblik, ei jõudnud seda veel rulli pealt maha noodistada):
Kuidas jätkan, mu sõbrake,
su moskva kellukesena helisevat häält,
kuidas tuletan meelde
sõnu, mida sa ei leia?
Ei oska, sõber, ei oska
sinu sõnu meelde tuletada.
Ammu kuulen, sõbrake,
kui väga kaob sinu võime,
kui väga su mõte eksleb,
hernestena veerevad pisarad.
Tuleksin su juurde,
oh, ma ei julge, ei julge,
sinu juurde tulla:
nüüd ei hakka sa, sõbrake,
meiega ühes käima,
ühes ringis mängima,
ühte laulu laulma.
Pärast selle lõppu saadab ta itkedes sõbrannasid:
Oodake, sõbrad, oodake,
ärge enne väljuge,
oodake, semud, oodake,
parema käega ma heidan,
oma hõbekäevõru heidan ära -
teile ehitan hõbesilla.
Vasaku käega ma heidan,
oma kuldse sõrmuse heidan ära –
tõmban kuldsed käsipuud.
Oodake, sõbrad, oodake,
lähen sealt kõigepealt ise:
taalrilised, taalrilised on mu viisud,
taalrikirja mu jäljed.
Oma taalerviiskudega astun,
taalripitsateid panen.
Taalrijälgedesse astuge
käsipuust kinni hoides.
Värava juures ta itkeb:
Tulge, mu sõbrad, tulge,
ärge jätke mind nukrusse,
ärge jätke mind kurbusse.
Kas teate, mu sõbrakesed,
vasest rohkem ma kulun,
tinast rohkem ma sulan.
Algus on tavaline. Algab nagu eelmistel õhtutel: “Mis kannatlikkus mind
haaras…” jne.
Kogunege, mu sõbrad, kogunege,
kogunege, mu kaaslased, kogunege
minu keha taganutmise paika,
minu keha itkemise paika!
Ammu ootan ma teid.
Miks te ei tule juba?
Miks olete minust ära pöördunud?
Jumala päev aasta pikkune,
issanda päev kahekordne.
Väga suur nukrus haaras mind,
väga suur kurbus valdas mind.
Terve päeva aknasse vaatasin,
aknasse jäid mu silmad,
sõrmeotsad jäid aknaraamile,
aknalauast väsisid küünarnukid,
pingi külge jäid mu põlved…
Ammu kuulen, sõbrakesed,
Moskva kelli, teie hääli.
Vaatasin läbi akna –
piki Moskva tänavat
mu ilusad sõbrad tõusid,
valgete hanede karjana nad liikusid.
Kuuerealise tikandiga nende särgid,
ruutudega kaunistatud nende rüüd,
valged sukad kahisevad,
safiansaapad kriuksuvad.
Nad laulavad ilusaid laule,
kaugelt need kostavad.
Vaatasin teise aknasse:
poisid, mu sõbrad, tõusid,
mängivad ilusat pillilugu,
?villast nende kuued,
kohtukirjutaja moodi vöötatud nende vööd,
?krimmi mütsid neil peas,
kriuksuga saapad jalas.
Vaatasin kolmandasse aknasse –
noored mu õekesed tõusid,
tuviparvena nad liikusid.
Oh, sõbrakesed-semukesed!
Oh sõbrakesed-õekesed!
Tahtsin tulla teile vastu,
tahtsin tulla teid vastu võtma,
häbenesin, sõbrakesed,
oma õnnetut pead.
Sihvakad kased on teie kehad,
ilusad viiulid teie puusad,
punased õunad teie näod,
moonilehed teie rüüd.
Vaatasin enda keha peale:
mu õnnetu keha on longus,
ilus pale kahvatu.
Vaatasin oma valge särgi peale,
valge särk tumenes,
ruuduline rüü pleekis ära.
Seepärast ei tulnud ma teile vastu,
seepärast ei tulnud teid kohtama.
Ärge mind süüdistage,
ärge mu peale kaevake.
Oodake, sõbrad, jutustan,
kuidas tänase päeva veetsin,
kuidas aega mööda saatsin:
käisin-kõndisin, sõbrakesed,
mööda lihase isa õue.
Õue paremale poolele
ilmus ilus niit,
neljarealine on selle rohi:
jalalaba kõrgune vana niide,
viisupaelteni ulatuv liivatee,
põlvini ulatuv orashein,
vööni leheline rohi.
Selle niidu keskel
ilus valge kaseke.
Selle kase all, mu sõbrakesed,
mu neiupõlv on istumas
kuuerealise tikandiga särgis,
põlvini tikitud rüüs,
kimp lilli käes,
nelipühade pärg peas.
Nutune on ta nägu,
murelik on ta suu.
Ma vaatasin, sõbrakesed,
kõrgeima jumala päikese peale:
madalal on jumala päike,
madalal issanda päike –
päikesejumal läks oma isa juurde,
issand läks oma ema juurde.
Teda ootab ta isa,
väljus väravale talle vastu,
kuldne pärg peas,
hõbedane sau käes,
punased saapad jalas.
Ema väljus talle vastu,
hõbedane pärg peas,
vaskne sau käes,
rohelised kingad jalas.
Sõbrakesed, nad võtsid päikesejumalal
kahelt poolt kaenla alt kinni,
kahe käe peal nad kandsid teda,
eespingile panid istuma.
Tema ette nad tõmbasid laua,
laotasid valge laudlina,
hõbenõu panid lauale,
selles oli kaks aiaõuna.
Läks ta lihane isa
aia puid lõhkuma,
läks ta kasvataja ema
kuuma sauna kütma.
Nõnda
ootavad päikesejumalat,
nõnda kohtlevad päikesejumalat.
Isa väljus talle vastu,
ema väljus talle vastu.
Minu isa pöördus minust ära,
ema pöördus minust ära.
Neil pole minust kahju,
neil pole minust hale.
Pärast pöördub pruut kas sõbrataride poole, paludes abi itkemisel või
ämma ning teiste abielunaiste poole, paludes jutustada mehenaise elust-olust.
Lõpp on samasugune, kui teistelgi õhtustel itkemistel.
Algab samuti, nagu itkemised eelnevatel õhtutel: “Mis kannatlikkus mind
haaras…” jne.
Kogunege, mu sõbrad, kogunege,
kogunege, mu kaaslased, kogunege
minu keha taganutmise paika,
minu keha itkemise paika!
Ammu kuulen, mu sõbrakesed,
Moskva kelli, teie hääli,
Ammu kuulen, mu semukesed,
ilusaid kellukesi, teie hääli.
Tahtsin väljuda teile vastu,
tahtsin väljuda teid vastu võtma,
mu neiupõlve minuga polnud,
mu ilu headust minuga polnud.
Ta ei läinud, sõbrakesed,
kahele poole - naabrite juurde
võõrast nõu otsima,
võõrast nõu küsima,
tal endalgi olid, mu sõbrakesed,
hea nõu andjad,
hea nõu ütlejad.
Minu neiupõlv, sõbrakesed,
oli kõige ülemises aidas,
ülemise aida sahvris,
sahvri ilusa akna all,
valge vilt oli ta all,
hõbejäri jalge all.
Aeglane töö temal käes:
valge paber ta lõuend,
paberikirjad ta mustrid,
hõbenõel temal käes,
siidiniit selle taga.
Nõelakesega ta liigutab,
brokaadisse tikib.
Kõnetasin, kõnetasin – ta ei vastanud,
kutsusin, kutsusin – ta ei tulnud.
Ilma temata, mu sõbrakesed,
ei väljunud ma teile vastu,
ilma temata, semukesed,
ei väljunud ma teid vastu võtma.
Ärge süüdistage mind,
ärge kaevake mu peale.
Oodake, sõbrad, jutustan
kuidas täna öösel magasin:
enne keskööd
pärast kukelaulu,
libises maha mu soe tekk,
kadus mu magus uni.
Vaatasin oma päitsi poole –
päitsis, mu sõbrakesed,
põlvini tikitud rüü,
safiansaapad jalas,
kurvastav on ta nägu,
nutune on ta suu.
Vaatasin oma jalutsi poole –
jalutsis, mu sõbrakesed,
isub mehelolek,
särk põlvini,
räbalad kandadeni,
varrukad küünarnukkideni,
räbalad sõrmeotsteni,
kehvast niinest ta viisud,
niinejuppidest viisupaelad,
lõbus on tema nägu,
naerune on ta suu.
Pärast seda tõuseb pruut oma kohalt, otsib rahva seast abielunaise
(peigmehe vennanaise või sugulase) ja palub tal jutustada abielupõlvest:
Oodake, sõbrakesed, lähen
kasesalusse kõndima,
kasesalusse hulkuma.
Leian ehk, sõbrakesed,
sealt oma neiupõlve istumast,
tikitud särk seljas,
minusarnane kaseke.
Millisel kasel, mu sõbrakesed,
on rippuvad oksad,
kolletavad lehed,
ilma õhuta kuivavad,
ilma tuuleta õõtsuvad,
sellele kasele ennast riputan,
sellele kasele naaldun.
Sealjuures asetab ta käed abielunaise õlgadele ja jätkab:
Astu ligi, pruudike, astu ligi,
astu ligi, emake, astu ligi!
Jutusta, pruudike, no jutusta,
milline on see mehelolek,
milline on see abielu.
Jutusta, emake, no jutusta,
milline on võõras isa,
jutusta, emake, no jutusta,
milline on võõras ema.
Jutusta, pruudike, no jutusta,
milline on võõras pere.
Naine itkeb vastu (pruut ja abielunaine itkevad koos):
Jutustan, õeke, jutustan,
milline on see mehelolek,
jutustan, õeke, jutustan,
milline on see abielu.
Seda kõrvalt vaadates
on see suvepäeva sarnane,
ilusa ilma sarnane.
Kui lähemale astud,
temaga kokku puutud –
rautab sind raudadega,
kivimäkke sind tõstab.
Jutustan, õeke, jutustan,
milline on võõras isa.
Teda kõrvalt vaadates
on ta lihavõttepäeva sarnane,
kui lähemale astud,
temaga kokku puutud –
võõras isa, mu õeke,
valju äikese sarnane,
terava välgu sarnane:
kui ta kärgib su peale,
kohta ei leia, et astuda,
kohta ei leia, et seista.
Jutustan, õeke, jutustan,
milline on võõras ema.
Teda kõrvalt vaadates
on ta magusa toidu sarnane,
maitsva toidu sarnane,
kui lähemale astud,
temaga kokku puutud –
võõras ema, mu õeke,
on kõrvenõgese sarnane.
Kui ta sind kõrvetab, õeke,
pesteski maha ei pese,
kraapideski maha ei kraabi.
Jutustan, õeke, jutustan,
milline on võõras pere.
Seda kõrvalt vaadates
on see ilusa rõiva sarnane,
sobiva rõiva sarnane,
kui lähemale astud,
sellega kokku puutud –
selle haisus lämbud.
Kui sa, õeke, sammud
mööda taret kiiresti,
siis ütleb pere:
ta murrab põrandatalad,
põrandalauad painutab.
Kui sammud mõõdukalt,
siis ütleb pere:
ei liiguta oma jalgu,
ei suuda oma pead kanda.
Oota, mu naduke, jutustan,
milline on elu võõraste juures,
milline olemine võõraste juures:
Ette kui lähed – liig agar,
maha kui jääd – sa laiskled,
nendega koos käid – sa tülitsed.
Naduke, talugu vaenlane
elu võõra isa pool,
sõbrake, proovigu vaenlane,
elu võõra ema pool.
Nuta, mu naduke, nuta,
lihase isa tares,
armsa ema ees,
nendel on sinust kahju,
nemad peavad sind armsaks.
Võõraste juures, mu naduke,
kellelgi pole sinust kahju.
Peale abielunaise itkemist istub pruut oma kohale ja itkeb pisaraid valades:
Oh, vajuksin ma vajudes,
kukuksin ma kukkudes!
Veerege, pisarad, veerege,
mööda mu nägu veerege!
Lõua otsa kogunege,
näo ilu ära võtke,
rindapidi voolake,
südamevägi ära võtke.
Veerege, pisarad, veerege
mööda mu noort keha,
põlveotstele kogunege,
põlveotstelt veerege,
jalgade jõud ära võtke,
viisuotstele kogunege,
viisuotstelt veerege
mööda lihase isa põrandat,
moodustage voolav ojake,
voolavaks jõekeseks voolake,
läve taha kogunege:
võib-olla tuleb siit
lihasel isal siseneda,
kasvatajal emal väljuda,
võib-olla siis mu isakesel
lihasest lapsest hakkab kahju,
võib-olla siis mu emakesele
armas tundub oma laps.
Õhtu lõppeb eelmistega sarnaselt: kui pruut on piisavalt nutnud, tõuseb
ta oma kohalt ja suundub sõnadega: “Mingem, sõbrakesed, mööda rohelist niitu
kõndima” ukse poole, et sõbratare ära saata. Väraval palub ta, et nad tuleksid
teda jälle vaatama ega jätaks üksi kurvastama.
Viimane õhtu, s.o. õhtu vahetult enne pulmi on paljusid eesseisvaid
itkemisi silmas pidades lühike. Sel õhtul peab pruut kindlasti puhkama, sest
keskööst alates peab ta uuesti itkemist alustama ning itkema kuni
vanematekodust lahkumiseni.
Õhtu algab samuti, kui eelnevad õhtudki: “Mis kannatlikkus…” jne.
Väraval sõbrannasid saates kutsub pruut neid pulma:
Oodake, sõbrad, oodake,
teile korralduse korraldan,
teile käsu käsutan:
homme vara tõustes
valged rätid pähe siduge,
tikitud särgid selga pange,
tulge välja, mu sõbrakesed,
lihase isa väravale,
vaadake, mu sõbrakesed,
minu lihase isa korstna peale:
kui tõuseb, mu sõbrakesed,
lihase isa korstnast
ilus valge suits,
siis mu lihane ema
oma pere jaoks küpsetab.
Kui tõuseb, mu sõbrakesed,
lihase isa korstnast
tugev suitsukeeris,
siis mu lihane isa
suurt peiepidu alustab
minu õnnetu nime mälestuseks.
Siis tulge, mu sõbrakesed,
mu ilusat nime mälestama,
mu ilusat nime meenutama.
Ärge oodake kutset –
mul pole kedagi enda asemel saata,
mul pole kärmet saadikut –
noorukest sõtsekest õde,
ilusat vellekest venda.
Sellega lõppevad pulmaeelsed õhtused itkemised. Järgmisel hommikul peab
algama pulm. Õhtused itkemised on ära toodud selles mahus ja järjekorras, nagu
nad on minu ema ja teiste isikute abil minu poolt kirja pandud, kuid ei maht
ega järjekord ole ühelgi õhtul muutumatud suurused, need võivad muutuda pruudi
äranägemist mööda. Näiteks võib pruut neljanda õhtu itke esitada teisel ja
kolmandal õhtul või jaotada need rohkema või vähema arvu õhtute peale vastavalt
sellele, kui palju aega on ta käsutuses.
6. Kingituste ostmine – kaznen’ rams’ema
Mõnel laadapäeval lähevad langud koos pruudiga laadale kinke ostma.
Pärast laata kostitab peigmehe isa langusid. Ükskõik kui hilja laadalt ka ei
tulda, kogunevad pruudi juurde sõbrannad ja naabrinaised kingitusi vaatama.
Pruut laotab kingid lauale ja itkeb:
Oh, vajuksin ma vajudes,
kukuksin ma kukkudes!
Vaadake, sõbrad, vaadake,
vaadake, noored sõsarad,
nõnda ma käisin, sõbrakesed,
pea kaotamise laadal
valmispandud rahaga ostmas.
Sinna minnes, mu sõbrad,
tee veeres kasvas
aia puu õunapuu.
Õunapuu esimesel oksal
istub mu neiupõlv,
leinarätt peas,
pisararätik käes.
Võtsin oma neiupõlve,
viisin päikesepoolsesse poodi
ilusaid rõivaid ostma.
Mu neiupõlv, sõbrakesed,
ei rõõmustanud ilusate rõivaste üle,
ei naeratanud ta suu.
Kuni ma käisin, sõbrakesed,
oma rahaga ostmas,
lõbutses mu neiupõli,
naerdes käis mu vabadus.
7. Niidi toomine – sur’en uskoma
Mõni päev pärast kosjasid toob ämm pruudile tikkimiseks villast niiti.
Harilikult tuuakse kolm väikest vihti: punast, sinist ja rohelist värvi niiti.
Koos niidiga toob ämm leivapätsi, kohupiimakoogi, mõned võitaignakoogid
(tavaliselt viis) ja pool pudelit viina. Kui pruut on ämmaga samas külas, siis
tuuakse kõik see jalgsi kohale, kui ei, viiakse hobusega. Oma külas käies võtab
ämm saatjaks mõne tüdruku, teise külla minnes võtab ta kutsariks poisi. Niit
tuuakse harilikult pühade ajal.
Ämma saabudes jätab pruut töö pooleli ja läheb aita. Ämm viib talle
veini ja annab üle kõik kaasavõetud asjad. Seejärel kutsutakse ämm lauda ja
kostitatakse teda. Algul juuakse ära kaasatoodud viin, seejärel panevad langud
enda oma lauale. Enne lahkumist kingitakse ämmale kleit, tüdrukule aga rätt.
Kõige selle juures ei laulda ega itketa.
III Pulm peigmehe kodus – svad’ba cjoran’ kudoso
1. Pirukate küpsetamise päev – prjakan’ panema èi
Taigna kerkimapanek – èapakson’ tejema
Peigmehe kodus algab pulm pulmarongi jaoks pirukate küpsetamisega.
Sellele eelneval päeval kutsutakse kaks-kolm naist sugulaste seast pirukate
jaoks tainast valmistama ja külaliste vastuvõtmiseks ettevalmistusi tegema –
lintnuudleid lõikama, jahu sõeluma jne. Neid naisi nimetatakse vaaritajateks (strjapèeit).
Nad jäävad peigmehe majja pulmade lõpuni.
Tainas pannakse hapnema erilise pidulikkusega: leivaastja tuuakse
aidast tare keskele, vaaritajad seisavad selle ümber. Nendega ühineb ka
peigmehe ema koos teiste naistega. Üks neist teeb süüdatud peeruga ringi astja
sees (suvtasõ – suitsutab), et kurje jõude eemale tõrjuda, teine valab
seejärel vett astjasse, kolmas paneb jahu, neljas segab hapetist. Kui kõik on
valmis, teevad naised lauldes kolm tiiru päripäeva ümber astja. Ees liigub
vaaritaja süüdatud peeruga, tema järel kõik ülejäänud, kes kannuga, millest ta
vett valas, kes jahunõuga, kes segamismõlaga. Peale igat ringi tehakse peatus
ning naine, kelle käes on mõla, segab tainast.
Ümber astja käies laulavad vaaritajad:
Ah, jumal appi, jumal appi!
Tõusvat päikesejumalat õnnistame,
loojuvat kuujumalat õnnistame.
Kes jumalaist Sjoma (peigmehe nimi) andis,
see jumalaist õnnistagu meid
leiva-ema tegema.
Ah, õnnestu, õnnestu,
Norov-ava, emake!
Sjomale-kaasale teeme sind,
Sjomale-kaasale alustame sind.