Ðamanism ja internet

Aado Lintrop

 

Artikkel on ilmunud kogumikus Meedia. Folkloor. Mütoloogia. Tänapäeva folkloorist III. Tartu 2000, lk. 101-120.

 

                   

 

Kui otsime internetist ðamanismi käsitlevaid kirjutisi, paneme peagi tähele, et suur osa ðamanismilinke on ühenduses selliste märksõnadega nagu pagans, paganism, wicca, magick, newage, techno, psychedelics, drugs, rave, ecstasi jne. Võime leida ka järgmisele sarnaseid profeteeringuid:

 

“Neljanda maailma ðamanistlikud selgeltnägijad on üldiselt nõus sellega, et need, kes ripuvad visalt mineviku küljes, langevad massihullusesse. Veevalaja ajastu mao vägi valitseb meid. Gaia kundalini on ärkamas. Keegi ei saa jääda mõjutamata. Suur osa inimolendeid läheb arust ära, osa läheb teisele poole aru.” John Hogue (Neuroshaman)

 

Võime lugeda selliseid kuulutusi:

 

“Ðamaaniekstaas on tõeline “vana aja usund”, mille kõrval kaasaegne kirik on vaid kahvatu ilming. Ðamanistlik, nägemuslik ekstaas, see mysterium tremendum, unio mystica, igavesti õnnis kogemus universumist kui energiast, see on religiooni sine qua non, on see, mille jaoks religioon on olemas! Pole tarvis mingit usku, ekstaatiline kogemus on see, mis ise annab igaühele usu universumi sisemisse ühtsusesse ja terviklikkusesse ning meisse kui terviku lahutamatutesse osadesse, ilmutab meile universumi ülevat majesteetlikkust ning heljuvat, sädelevat alkeemilist imet, mis on igapäevane teadvus. Iga usund, mis nõuab usku ega anna seda, mis kaitseb ennast religioosse kogemuse vastu, mis kuulutab ametlikult veidrat ebausku nagu oleks inimkond mingil kombel eraldi, lahutatud muust loodust, mis ei ravi keha ja hinge vahel haigutavat haava, vaid kisub selle lahti…see pole üldse mingi religioon!” Jonathan Ott (/http://deoxy.org/shaman.htm)

 

Ðamanistlike veebilehekülgede klassifikatsioon

 

Sadu lehekülgi läbi lapates ilmneb, et kõik ðamanismi puudutavad saidid võib jagada ideoloogia põhjal viide rühma:

 

1. Uusðamanistlikud, eelkõige Michael Harneri kirjutistele tuginevad;

2. kompileerivad, uuspaganluse ja wicca harmoonia- ja tasakaalu-ihalusest lähtuvad;

3. mõnda minevikus eksisteerinud või tänapäevani säilinud traditsiooni tutvustavad;

4. peamiselt ekstaatilist kogemust väärtustavad;

5. “see on üks vinge värk” suhtumist ilmutavad.

 

Sisu poolest võib välja tuua neli suuremat rühma.

 

1. Ðamanismikeskuse tüüpi leheküljed.

 

Michael Harneri Foundation for Shamanic Studies,

Jonathan Horwitzi Scandinavian Center for Shamanic Studies,

FoxFire Institute of Shamanic Studies - School of Experiential Shamanism and Advanced Healing Arts,

Buryat Shamanism’.

 

Need sisaldavad kirjutisi ðamanismist, praktiliste kursuste ajakavasid, nõuandeid praktiseerijatele, vestlusrühmi, FoxFire muuhulgas ka online ðamaanitarvete poe ning ravitsemise ja eestpalve tellimise blanketi (vt. FoxFire Institute Prayer Circle and Healing Request Form.

 

2. Ðamanistlike arstijate ja arstimise leheküljed.

 

HealingBear,

Dancing Bear - Shamanic Practices and Healing,

Shamanic and Family Therapy,

Don Pedro’s Shamanistic Healing Energies’.

 

Need saidid sisaldavad eelkõige kirjutisi, mis tutvustavad või propageerivad arstimist (eelkõige hinge ja vaimu oma) mitmesuguste ðamanismiks nimetatavate kompilatsioonide (harva ka mõne ðamaanitraditsiooni) abil. Mõned leheküljed pakuvad ka online healing teenust. Schizophrenia & Shamanism üritab skisofreeniku hallutsinatsioonidele ðamaani elamustest lähtuvaid tähendusi andes pakkuda patsiendile alternatiivset suhtumist tema seni haiguseilminguteks peetud kogemustele.

 

3. Isikupäraseid arusaamu, kogemusi ja ettekujutusi pakkuvad leheküljed.

 

A Shamanic Path’,

Magna Nordic Chants,

Medicine Lodge.

 

Neil lehekülgedel jutustavad ðamaanikursustel osalejad või muul kombel (peamiselt Harneri teoste põhjal) ðamanismi harrastajad oma kogemustest ja visioonidest. Siiski leiame suurema osa sedalaadi kirjutisi ðamaanikeskuste vestlusrühmadest.

 

4. Peamiselt linke pakkuvad leheküljed.

 

Castaneda and New Age Shamanism’,

Ayahuasca’.

 

Sageli leiame neilt lehekülgedelt vastavalt koostaja maitsele läbisegi kõige erinevamaid linke. Kohustuslikud tunduvad olevat viidad psühhotroopsete ainete kasutamisele ja newage asjadele.

 

Ajaloolis-usundlilooline ekskurss

 

Usundiloolase seisukohalt ei ole võimalik lahutada veebiðamanismi tänapäeval interneti kaudu levivaist uuspaganluse ja -nõiduse (wicca) liikumistest. Järgnev mõttekäik püüab esile tuua mõned võimalikud põhjused, miks on mitmesugused religioossed suundumused praegu nii populaarsed.

 

1. Teaduses pettumine

 

Pärast XX sajandi esimesel poolel ja kuuekümnendatel aastatel toimunud hüpet nii loodusteaduste kui ka tehnoloogiate arengus (antibiootikumid ja elundite siirdamine, transistori kasutuselevõtt, Kuu-lennud ja tuumaenergia kasutuselevõtt, kui tuua vaid mõned näited) vaibus seitsmekümnendatel aastatel usk teaduslik-tehnilise revolutsiooni kõikvõimsusesse, kuna teadlased seadsid inimkonna fakti ette, et esialgu jäävad tähtedevahelised kaugused ületamatuteks, mitmed haigused endiselt ravimatuteks, ammendamatud energiaallikad unistuseks. Samas andsid universumi varjatud massi ja nn musta auku käsitlevad teooriad tõuke suurejoonelisteks fantaasiateks ruumi lühistavatest või ruumiülestest reisidest ja infokanalitest. Suutmata alustada reaalset kosmilist ekspansiooni, asus inimkond seda teostama vaimus. Tõdemus, et teadus jääb paljude probleemide lahendamisel endiselt võimetuks, andis uue kandepinna mitmesugustele salateadmistele. Religioossed ideed tungisid lisaks ulmekirjandusele ka teaduse sfääri.

 

2. Uus inimideaal - õnnelik metslane

 

Suured muutused toimusid ka tulevaste aegade inimideaali mõtestamises. Kui mõned XX sajandi esimese poole mõtlejad projitseerisid oma paganlusega seotud ettekujutuste taustale kõigist ühiskonna poolt seatud tõketest vaba inimvaimu, kelle tegevust ei saa mõõta tavainimeste jaoks kehtiva mõõdupuuga, jõulise õpetaja (nt Zarathustra), kes kõike väikekodanlikku vihates on võimeline valla päästma hävitavad jõud, et inimkonda kannatuste ja surma läbi uueks luua, siis sõdadejärgne purustustest tüdinud aeg vajas uut müüti. Selleks sai vana, paljudes usundites ühel või teisel kujul esinenud ettekujutus sellest, et kunagi elas inimene looduse ja liigikaaslastega harmoonilises ühenduses, austades loodusest endast lähtuvaid vägesid ning mõjutades neid mitmesuguste riitustega. Võib-olla kujundas uut suhtumist lisaks läbielatud sõjakoledustele ka antropoloogide-etnograafide poolt elustatud ettekujutust nn õnnelikest metslastest. Kindlasti mõjutas viimane sotsiaalse protestina tekkinud hipiliikumise kujunemist.

 

3. Vastukultuuride jõuline areng

 

Ent juba neil aastatel, mil esimesed mammutarvutid vahetasid kaableid mööda esimesed bitid informatsiooni, tõusis sotsiaalse protestilaine harjale vastukultuuri tegemise püüd. Iseenesest polnud see midagi uut, nagu suurem osa muidki inimkonna ajaloos üha korduvaid suundumusi. Võib ju varast kristlustki pidada omamoodi vastukultuuriks hääbuvale antiikkultuurile. Terve põlvkonna püüdlused sõnastas hilinenud manifestina ansambel Pink Floyd oma albumis The Wall:

 

We don't need no education

We dont need no thought control

No dark sarcasm in the classroom

Teachers leave them kids alone

Hey! Teachers! Leave them kids alone!

All in all it's just another brick in the wall.

All in all you're just another brick in the wall.

 

Loodeti murda väljapoole eelmiste generatsioonide laotud müüri, mille nimeks üldiselt oli õhtumaine tsivilisatsioon. Võib-olla oli selleks eelhäälestuse loonud Afro-Ameerika muusika võidukäik, mille tagant võis aimata teistsugust ellusuhtumist. Olgu kuidas on, kindlasti erines uus vastukultuuri tegemine seetõttu, et iga sündmus jõudis massimeedia vahendusel kiiresti miljonite inimesteni. Eriti mõjutatav oli noor, veel väljakujunemata maailmavaatega põlvkond, kes avastas, et viimaks ometi on sõnum adresseeritud konkreetselt nendele, mitte nende vanematele.

 

4. Tahtmine avardada inimteadvuse piire

 

Peagi tõdeti, et hüüdlause all you need is love järgi saab vaid mõni üksik elada rohkem, kui nooruse tormilised aastad. Need, kes ei kavatsenud noorelt surra, hakkasid uut teed ja uut sisu otsides vaatama nii itta kui iseenda sisemusse. Avastati asjad, mis kogu aeg olid olemas olnud, kuid huvi pakkunud vaid vähestele, näiteks meditatsioon. Lihtsalt protesti ja kaifi pärast narkootikumide pruukimise juurest jõuti “inimteadvuse piiride avardamiseni”. 1968. aastal avaldas isolatsioonikambri katsete ja delfiini aju uurimisega tuntuks saanud John Lilly oma töö “Inimese biokompuutri programmeerimine ja metaprogrammeerimine” (Programming and Metaprogramming the Human Biocomputer), milles lähtus põhimõttest, et inimene on bioloogiline arvuti, mis kasutab kaasasündinud ja omandatud programme. Võime omandada uut informatsiooni ja arendada uusi ideid väljaspool sünnipäraseid programme sõltub sellest, kui hästi suudab indiviid õppida õppima või ennast metaprogrammeerima. Lilly oletab, et kui inimaju vabastada psühhotroopse aine (konkreetsel juhul LSD) abil igapäevasest rutiinist, omandab mõtlemisvõime enneolematud piirid. (Vt. kasvõi http://www.garage.co.jp/lilly/programming01.html). Meelemürkide pruukimisele otsiti ka muud ideoloogilist õigustust. Selleks sobis suurepäraselt paljude rahvaste teadmameeste ja ðamaanide hulgas levinud hallutsinogeensete taimede pruukimine üleloomulikust sfäärist teabe hankimise eesmärgil. Amasoonase-äärsete rahvaste vegetalistad[1] ja Mehhiko indiaanlaste peyotli pruukijad tõusid tähelepanu keskpunkti. Seejärel avastas maailm hallutsinogeensed seened. 1975. aastal avaldasid vennad Terence ja Dennis McKenna töö “The Invisible Landscape: Mind, Hallucinogens and the I Ching”, millele järgnes aasta pärast “Psilocybin: Magic Mushroom Grower's Guide”. Mõlemad põhinesid Amasoonase piirkonna rahvaste etnomeditsiinil ja ðamanismil.

 

 

Peruu kunstniku Pablo Amaringo vegetalista-nägemustele põhinevad tööd

 

5. Salateadmiste ja teaduse sümbioos

 

Osa alternatiivse kultuuri poole pürgijaid leidis kultuurantropoloogiliste ja religiooniajalooliste uurimuste näol hindamatu mõttevaramu, mida kasutades jõudis enda (ja oma vaimsuse) juurte otsimisel välja salajaste, põlu all olnud või keelatud usundite ja maagiliste toiminguteni. Kätte jõudis nõiakunsti ja okultsete teadmiste suuraeg. Esoteerilised usundid massikultuuri vastu - nii võiks sõnastada kuuekümnendate aastate lõpu ja seitsmekümnendate alguse suundumuse.

 

Aeg oli küps salateadmiste ja teaduse sümbioosiks. Antropoloogia, kus valitsesid endale peamiselt sajandi esimesel poolel eksootiliste kultuuride uurimisega nime teinud autoriteedid, oli arstiteaduse kõrval üks esimesi “langejaid”. Üleloomulik maailm on olemas, seda tuleb kogeda, et rikastada uute teadmistega kogu inimkonda - see paistis olevat mitme uue põlvkonna antropoloogi lipukirjaks. Kuna vaimudega suhtlemine oli paljudes kultuurides vaid väheste väljavalitute osaks, hakati enneolematu innukusega otsima kõikvõimalikke teadmamehi, nõidu ja ðamaane. Juhtrollis olevate Põhja-Ameerika antropoloogide tõttu langes otsingute põhirõhk esialgu Uue Maailma lõunaosale. Üksteise järel sukeldusid endale vaimse õpetaja leidnud teadlased vaimudeilma.

 

Uusðamanismi tekkimine

 

Neoðamanismi arengu seisukohalt on olulised järgmised momendid:

 

Tänapäeva uusðamanismi isa, antropoloog Michael Harner oli aastail 1961 ja 1964 Amasoonase ülemjooksu indiaani ðamaanide õpilane ning töötas seejärel USA-s välja oma ðamaani-praktiku ja arstija meetodid. 70-te aastate algul alustas ta nende õpetamist väikesele rühmale, huvi kasvades aga asutas 1979. a. Ðamanismiuuringute Keskuse (Center for Shamanic Studies) Norwalkis, Connecticuti osariigis. 1980. aastal avaldas ta käsiraamatuks saanud teose “The way of the shaman” (eesti keeles miskipärast “Ðamaani töö”).

 

1968. aastal avaldas Carlos Castaneda esimese raamatu don Juani õpetuste seeriast: “The Teachings of don Juan: A Yaqui Way of Knowledge.” Kuigi paljud on pidanud Juan Matust puhtkirjanduslikuks kangelaseks, on Castaneda raamatutel olnud suur mõju terve põlvkonna inimeste maailmapildi kujundamisel.

 

1977. aastal kogunes Ohios Densioni Ülikooli antropoloogiaõppejõu Felicitas D. Goodmani juhendamisel esimene rühm tudengeid, kes soovisid oma “vaimu laiendada” transiseisundi abil. Kuna F. Goodmani fenomen näitab eriti ilmekalt, kuidas teadlasest saab teadmamees, peatume sellel pikemalt.

 

Teadlasest teadjaks

 

1965. aastal astus 51 aastaseks saanud ungari päritolu filoloog F. Goodman Ohio ülikooli, kus sattus kuulama Erika Bourguignoni antropoloogiakursust. Viimase juhendamisel hakkas ta uurima nelipühalaste kirikus kõrgesti hinnatud “keelte rääkimise” nähtust ning jõudis järelduseni, et transiseisundis ilmnev glossolaalia ei sõltu “keeli kõneleva” indiviidi emakeelest. 1976. aastal tegi F. Goodman oma tööst kokkuvõtte Ohio Teaduste Akadeemia koosolekul, kus ta väitis, et “iseenesest on transi kogemus mõttetühi. Kui pole välja pakutud usundisüsteemi, jääb see mõttetühjaks. See on neurofüsioloogiline nähtus, mis omandab sisu ainult vastavas kultuuris esinevate signaalide põhjal.” (Goodman 1990: 17.) Võib-olla põhjusel, et ta uurimus ei pälvinud erilist tähelepanu, võib olla aga kriitilise ea ja mõnede isiklikus elus toimunud muutuste tõttu hakkas ta varsti pärast seda paljudele teda ümbritsevatele asjadele omistama erilist tähendust, pidades neid endelisteks nähtamatust maailmast lähtuvateks märkideks. Mõtiskledes transiseisundi sisu mõjutavate tegurite üle, jõudis ta oletuseni, et üheks neist on poos, mille kogeja on võtnud transsi minnes. Selleks korraldas ta 1977. aastal katse, kuhu kutsus osalema asjast huvitatud üliõpilasi. Esialgu võis toimuvat pidada teaduslikuks eksperimendiks - ta töötas iga katsealusega individuaalselt, mõjutades neid mingis etteantud poosis rütmilise kõristiheliga, pärast aga lastes jutustada oma kogemustest. Katse tulemusel selgus, et poosil on tõepoolest mingi mõju transikogemusele, aga kuna F. Goodman ei leidnud selle käsitlemiseks sobivat teaduslikku lähenemist (isegi ülitäpsed instrumendid ei suutnud registreerida transiseisundis oleva inimese füsioloogias mingeid poosist lähtuvaid erinevusi, Goodman 1990: 25), rakendus juba varem kujunenud üleloomulikku seletust eelistav tõlgendusviis - poosiga seostuvais transielamustes hakati nägema sõnumeid nende aegade ja kultuuride religioossetelt autoriteetidelt, kellelt üht või teist poosi arvati pärinevat. Teaduslik eksperiment muutus sujuvalt rituaaliks, selles osalejatest aga sai oma usku tunnistav kogudus, mille liikmed ei piirdunud vaid veerandtunnuste seansside ja neile järgneva aruteluga, vaid jätkasid samal teemal vestlemist ka muul ajal. Teadlane F. Goodmanis märkas: “Ilmnes ka teine grupiviisilise transikogemuse aspekt, mida olin näinud arenemas neis apostellikes kogutustes, mida teadsin oma välitööde tõttu. Jagatud transs moodustab ringi ümber grupi, jättes sisse liikmed ja tõrjudes teised välja.” (Goodman 1990: 45.) Sellest hoolimata jätkas ta oma workshoppe. “Nii Euroopas kui siin (Ameerikas) esindavad osavõtjad suurel määral samu gruppe, “ kirjutas ta. “Paljudele neist on see, mida nad workshoppide ajal õpivad, lihtsalt veel üks samm enesest rohkem teada saamise rajal. “Esoteerilised turistid”, nagu kutsus neid üks mu sõber, on kaduvat sajandit iseloomustav nähtus.” (Samas: 51.) Kümne aasta jooksul (1977-1987) osales Goodmani kursustel kokku 890 inimest, neist 227 mitmel korral (samas: 226). Kuigi Goodman ei populariseerinud otseselt ðamanismi, oli tema kursustel suur mõju uusðamanismi kujunemisel. Näiteks tegi Saksa Liitvabariigi suuruselt teine telekanal 1981. aastal põhjaliku Goodmani eksperimenti tutvustava saate ühes kaamerate ees toimunud transiringi ja sellele järgnenud kogemustest jutustamisega (samas: 43 jj).

 

Kogudus ja tunnistamine on need märksõnad, millega seoses võime rääkida interneti mõjust eri usulistele liikumistele. Enne selleni jõudmist tuleb aga vastata küsimusele, kas on ülemaailmse arvutivõrgu olemuses eneses midagi sellist, mis kutsub seda mütologiseerima.

 

Küberruum ja varjuderiik

 

Kuigi suur osa inimkonnast hülgas usu TTR-i, ei peatunud tehnika areng. Suutmata allutada aega ning ruumi ega luua igikestvaid odava energia allikaid, suunas inimkond suure osa oma vaimupotentsiaalist (osalt ka sõjalistel eesmärkidel) teise valdkonda - telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia alale. Selle tulemusena tõi lõppeva sajandi viimane aastakümme argikasutusse sellised arvutid, mida ulmekirjanikud veel paarikümne aasta eest alles kaugemas tulevikus terendavat nägid.

 

Võime öelda, et internet jõudis suure osa inimesteni enne, kui nad olid valmis seda mõttestama. See, mida keskmiselt teatakse andmeside toimimise kohta, aitab internetti ette kujutada tõelise ülemaailmse võrguna, millega kaasneb tunnetuslik moment, et üht või teist veebisaiti külastades oleme tõepoolest juhtmeidpidi ühenduses vastava maailmaosaga. Siit pole palju kujutelmani, et interneti näol on tegemist nähtava maailma kõrval eksisteeriva elektroonilise maailmaga. Selline kujutelm annab võimaluse küberruumi seostamisele vaimudeilmaga. Mark Pesce (üks VRLM-standardi loojaid) on öelnud: “Üks filosoofiline väide, mille olen nüüdseks teinud, on see, et pole suurt vahet virtuaalse maailma ja varjuderiigi ehk teisisõnu unede aja vahel. Ja see, mis ma tahtsin teha, oli öelda: “Okei, kui jumal on varjudeilmas, siis võib ta olla ka küberruumi unede ajas.” Nõnda saigi loodud rituaal, et tervitada jumat küberruumis, kuna oli aeg tema sisenemiseks.” (Katkend intervjuust Gordy Slackile, http://www.hyperreal.org/~mpesce/ctnsinterview.html) Tõepoolest, jututoad ja MUD (multi-user dungeon) võimaldavad igal soovijal elada küberruumis argipäevasest hoopis erinevat elu, sooritada ðamaanirännakutele sarnaseid reise, mille käigus puututakse kokku teiste omasuguste virtuaalsete olenditega, kelle prototüübid pärinevad fantaasiakirjanduse lehekülgedelt. Sinna aga on nad sageli mütoloogiatest laenanud.

 

On veel üks interneti mütologiseerimist põhjustav tegur. Kuna veebi mõtestatakse sageli omamoodi ruumina (küberruum), aga igasuguses ruumis orienteerumise aluseks on selle eri osade erinev väärtustamine (mõttestamine), nende erinev suhtestamine kogejaga, siis võib arvata, et sama toimub ka interneti puhul. Tegelikult on seda väitnud arvutigurud ise: “Ilma pühata pole eristamist ruumis. Kui me hakkame küberruumi sisenema, peame esimese asjana istutama sinna jumaliku.” - Mark Pesce. Nagu reaalses maailmas, nii võiks ka küberruumis olla häid ja halbu, meeldivaid ja hirmutavaid, argiseid ja pühasid paiku. Kui võrdleme kasvõi mõnede ðamanismiga seotud veebilehekülgede nimesid (näiteks kasutatakse neis sageli sõnu lodge, cave, way, path) , ilmneb püüd kujutada neid rituaalsete paikade või rännuteedena. Lisaks sellele võime interneti asustada jumaluste või üleloomulike vägedega. Selleks pole vaja rohkem, kui kuulutada mõni veebisait mingi jumaluse koduleheküljeks või väe lähtumispaigaks. Kui Kaðpirovski väidab, et võib TV vahendusel inimesi ravida ning üks Lõuna-Ameerika neoðamaan kuulutab, et tema internetileheküljel on tervistav toime (Don Pedro’s Shamanistic Healing Energies, muuseas toob ta ära hulganisti kirju, milles seda mõju tunnistatakse), miks ei või siis leiduda inimesi, kes ühe või teise jumaluse küberprohvetitena tunnustust leiavad.

 

Internet ja vähemused

 

Muidugi pole asi vaid selles, et internetil kui käegakatsutamatul ja omamoodi hõlmamatul nähtusel on olemuslik sugulus üleloomuliku sfääriga. Pigem tingib igasuguste sektide ja vähemuste suure esindatuse interneti kättesaadavus ja demokraatlikkus selles mõttes, et igaüks võib kuulutada oma tõekspidamisi (kui need ei kutsu otseselt üles tapma või riiki kukutama). Loomulikult kasutavad seda võimalust aktiivsemalt need, kellele seni pole ühel või teisel põhjusel jätkunud piisavalt trüki- või eetriruumi. Pakkuda iseennast sõnas, pildis ja helis kogu maailmale- see oli enne internetti vaid väheste privileeg. Mõte sellele, et pakkujate hulga suurenedes väheneb progressioonis nende hulk, kes pakutavat üles leida suudavad, hakkab alles nüüd inimeste teadvusse jõudma.

 

Internet on ka piisavalt anonüümne, võimaldades igal aktiivsel kasutajal üsna vabalt valida, mis nime all esineda või milline image endale luua. Kõik pole võimelised suure rahvahulgaga silmitsi seistes oma usku tunnistama ega oma hädasid kurtma, samas aga võivad nad kirjutada nii:

 

Olen noor vallaline mees, kellel on suur armastus kõigi olendite vastu, kuid hiljuti teiste inimestega tegemist tehes võttis viha minus võimust. Tean, et mu tootemiks on mägilõvi, aga hiljaaegu tundsin, et ta on mind hüljanud. Tavatsesin ette kujutada, et olen suur valge siniste silmadega lõvi ning et ta aitab mul halbadest unedest üle saada või et võin nende inimestega kokku puutudes, keda ma halvaks pean, kasutada tema vaikust kui enesekontrolli vormi. On olnud aegu, kui olen teda kuulnud oma meelte põhjas möirgamas või on ta minu häält kasutades rääkinud. Hakkasin tema peale tõesti palju lootma, aga hiljaaegu ta isegi ei hüüdnud ja nüüd ma ei tea, mis teha. Ta oli mu viha ja raevu talitseja… (Kirjutas Ron 22. jaanuaril 1999, Foundation for Shamanistic Studies. Interactive Message Forum.

 

Kõnekad on ðamanismi teemal kirjutavate inimeste poolt endale võetud nimedki, näiteks: Aerig Meginlu, Evi WhyteHawke, Aufsteigender Adler, WindStalker, little fawn, anita-owl-woman, HeartBringer, Stephen Speaking Wheat, windflower, Lightening Woman, Sage Healing Wolf, Joseph Bearwalker Wilson, Pale Horse (originaali kirjapilt säilitatud). Igaüks neist viitab, et internetis on endale võetud kindel roll. Pealiskaudse vaatluse põhjal jääb mulje, et tähenduslikud nimed on omased pigem nõuandjatele kui abiotsijatele. Viimased kasutavad enamasti eesnime:

 

Hei teie, vajan ðamanistlikku arstimist, et tagasi saada oma kadunud hinge. Elan Santa Cruzis Californias ja vajan seda NRKV[2]. Kui oled ðamanistlik arstija või tead mõnda, kes suudab seda teha California põhja- või keskrannikul, palun võta minuga ühendust NRKV. Tänan abi eest. (Kirjutas Victoria 22. veebruaril 1999. Foundation for Shamanistic Studies. Interactive Message Forum.

 

Tõenäoliselt on abiotsijate hulgas palju selliseid, kes usuvad tõepoolest, et ðamaan või imearst saab neid aidata. Suurem osa neist on ilmselt varem kokku puutunud mõne uuspaganliku liikumisega. Siiski ei saa välistada võimalust, et kirjutatakse ja kuulutatakse ka selleks, et tähelepanu pälvida või uusi kontakte luua.

 

Kelle huvisid teenib memoraat?

 

Juba pealiskaudne analüüs näitab, et jutud, milles inimesed kirjeldavad oma ðamanismiga seostatavaid elamusi, on üsna sarnased. Vähe sellest, sarnanevad ka muud transiseisundi elamustest jutustavad tekstid. Kui kogejal-jutustajal pole välja kujunenud orientatsiooni selliste elamuste tõlgendamiseks, langeb põhirõhk tunnetele. Näiteks üks transiseisundi kirjeldus F. Goodmani teadusliku eksperimendi ajast, kui katseisikul paluti ilma mingi eelneva informatsioonita võtta Lascaux koopa kaljujooniselt pärinev poos:

 

(Jutustab Anita) “Käe asend näis mulle tähendavat polaarsust ning ma hakkasin seda transsi minnes üha rohkem tajuma. Vasak käsi, mis osutas allapoole ja tõukas ära, muutus soojaks, parem käsi oli külm. See näis sünnitavat energiavoo, mis hakkas ringlema. Energia mähkis mind kookonisse ja ma hõljusin veidi aega selles väga ilusas kuldses kookonis.” (Goodman 1990: 23.)

 

Võrdluseks sama poosi võtnud kogeja kirjeldus üheksa aastat hilisema workshopi ajast:

 

(Isi) “Ma hakkasin kartma, sest tundsin ennast nii kergena ja kaotasin kontakti maapinnaga. Aga siis oli see juba juhtunud ja ma olin taevas. Nägin enda all maapinnal suure linnu varju ja kui ma liikusin, liikus ka vari, nii et ma teadsin, et olen see lind. Jätkasin tagurpidi kukerpallitamist läbi pilvede ja nägin nende taga palju paabulinde, kes oma sabasulgi laiali ajasid. Jätkasin tõusmist üha kõrgemale. Ma ei suutnud peatuda. Viimaks jõudsin ühele tähele, mis tegelikult oli uks, ja selle taga oli hele valgus. Läksin uksest sisse ja nägin skulptuuri, aga sel polnud pead. Kõikjal ümberringi oli palju valgust, inimesed tantsisid ja kõik näisid olevat väga õnnelikud.”

 

Seal, kus eelteadmisteta katseisik, kes jutustab oma elamusest uurijale nelja silma all, kogeb vaid energiavoogu, näeb transiringis osaleja juba kindlate mütoloogiliste elementidega teekonda. Kahtlemata mõjutasid tema jutustust nii eelnevad ootused kui ka teiste grupiliikmete jutustused. Et seda mõju hinnata, peame ette kujutama, kuidas inimene oma kogemustega opereerib. Arutledes märgi osa üle inimese psüühika arengus, kirjutas vene psühholoog L. Võgotski: “Otsese tajumise ja tajutud vormi edasiandmise käigus kõnet kasutamata haarab ja kinnistab laps terviku mulje (värvilaik, vormi peamised tunnused jne.), ükskõik, kui õigesti või kui komplitseeritult ta seda teeb. Kõnet kasutama hakates vabaneb ta taju seotusest terviku vahetu muljega; vaateväljas tekkivad uued sõna abil fikseeritud keskused ja eri punktide seosed nende keskustega; taju lakkab olemast “vaatevälja ori” ning sõltumata lahenduse õigsusest ja täiuslikkusest võtab laps vastu ja annab edasi sõna abil deformeeritud mulje.” (Võgotski 1984: 18.) Sõna kasutuselevõtt kujundab ümber kogu lapse käitumise, uut moodi hakkab tööle ka tähelepanu, mis “kujuneb passiivsest registreerijast aktiivse valiku ja intellektuaalse meeldetuletamise sooritajaks” (samas: 37). Võgotski käsitleb kõnet ühena inimkäitumist organiseerivatest sümboolsetest stiimulitest - märgisüsteemidest. Märkidel on oluline koht ka asjade meeldejätmisel: “Mäluga opereerimisele on omane selles osalevate kindlate väliste märkide olemasolu. Subjekt ei lahenda siin ülesannet vahetult oma loomulikke võimeid mobiliseerides, vaid võtab appi teatud välised manipulatsioonid, organiseerides ennast asjade organiseerimise abil, luues kunstlikud stiimulid, mis erinevad teistest sellega, et neil on tagasimõju: nad pole suunatud mitte teistele inimestele, vaid temale enesele, lubades tal välise märgi abil sooritada meeldejätmist.” (Samas: 61-62.) Loomulikult kasutab inimene meeldejätmiseks lisaks sõna otseses mõttes välistele märkidele (nagu sõlmed, sildid jne) ka sõnu.

 

Tulles tagasi oma teema juurde, võime eelneva põhjal öelda, märkidel on oluline roll ka komplitseeritud kogemuste või elamuste meeldejätmisel. Sellepärast on inimesele omane vajadus kõike kogetut mõttestada. Ebatavalisele või uuele kogemustele mõtte andmine tähendab minu arvates just seda “sümboolsete stiimulite” rakendamist, ilma milleta on võimatu igasugune tahteline tegevus. Uue kogemuse mõtestamiseks ja kogemustepagasisse kinnistamiseks tuleb see märkide abil seostada mõne juba “paika pandud” kogemusega. Uus kogemus tuleb tõlkida kõigepealt teistega samasse märgisüsteemi, s.t. visuaalsete, auditiivsete jne. läbielamiste detailidele tuleb anda kindlad süsteemis kehtivad tähendused. Keeruliste visioonide või muude läbielamiste puhul saab seda teha kahel teel: kogemus tuleb kas ümber jutustada või uuesti mõttes läbi võtta (mis on üsna sarnane tegevus, ainult ilma jutustamisele omase tagasisideta). Jutustamisel tekkiv tagasiside on omamoodi kontrollimehhanism - kuulaja(te) reageeringust sõltub kogemuse lõplik väärtustamine, selle paigutumine normaalse-ebanormaalse ja tavalise-haruldase skaaladele. Loomulikult püüab jutustaja vastavalt enese poolt läbielatule antud hinnangule mõjutada ka kuulajate suhtumist, mistõttu jutustus pole kunagi objektiivne, vaid teenib jutustaja huve. Kuulajate reageeringust sõltub muu hulgas ka jutustaja positsioon antud sotsiaalses grupis.

 

Interneti huvigrupp kui virtuaalne kogudus

 

Eelnevast lähtudes võib öelda, et oma transiseisundi elamustest ja hingerännakutest jutustavad inimesed teenivad kahte eesmärki: nad annavad oma kogemusele grupi poolt aktsepteeritava tähenduse ja soovivad seeläbi saavutada selles grupis mingit kindlat positsiooni. Sama kehtib muide ka traditsiooniliste ðamaanide kohta.

 

Interneti abil oma usulisi tõekspidamisi kuulutavat ja religioosseid kogemusi vahetavat inimeste hulka võib pidada omamoodi koguduseks, mis, nagu iga muu kogudus, peab oma liikmete vaimset elu korraldades hoolitsema ühelt poolt õpetuse õigsuse, teiselt poolt aga koguduseliikmete sündsate usuliste elamuste eest. Ta peab olema usklikule toeks ja nõuandjaks, vajaduse korral aga ka manitsejaks ja karistajaks. Religioosseteks autoriteetideks pürgijad jagavad interneti vahendusel seni peamiselt õpetussõnu ja õnnistusi, järgnevaga sarnaseid manitsusi tuleb ette aruharva:

 

“Esineb ka tendents projekteerida ðamaani ümber mingisugune aura ja väita, et ta on mingi rahu ja muretuse kehastus, kes elab ainult Vaimuga kooskõlas, teeb kõigile head (ja loomulikult tasuta) ning on imepärane maagiline arstija. Selline suundumus muudab paljud lääne inimesed kogu maailmas tegelike ðamanistlike praktikute silmis naerualusteks. Raamatu “Ðamaan. Illustreeritud teejuht” eessõnas esitab antropoloog Piers Vitebsky tsitaadi, mis minu meelest on eriti huvitav ning ka eriti tegelikkusele vastav. “Nepaali ðamaan kohtas lääne inimest, kes märkis, kui hea peab olema elada kosmosega kooskõlas. Ðamaan vastas: “Peamine osa minu tööst on nõidade ja võlurite tapmine.””

Joseph Bearwalker Wilson. “So you wannabe a shaman, huh?” (Bearwalker's Shamanic Teachings and Techniques.

 

Virtuaalse koguduse liikmeks saadakse tunnistamise läbi. Tunnistamine on omamoodi memoraat uskliku ja koguduse vahelise sideme loomiseks ja tugevdamiseks. Inimene kuulutab koguduse ees, et järgib vastavat õpetust ja et sel on temale koguduse poolt aktsepteeritav religioosne mõju. Ðamanismiga seoses leiame internetist eelkõige sedalaadi narratiive.

 

“Panin lindi esimese poole mängima. Trummide kõla hakkas mulle kohe meeldima ja ma tundsin nihet, võib-olla mitte niivõrd teadvuses, kui …hmm… olgu, kehas, vaimus? Midagi. Nii ma heitsingi pikali, panin käsivarre silmile ja hakkasin ette kujutama oma auku maapinnas. Ma nagu kujutasin ennast opossumiks muutumas ja puuõõnde ronimas. Pärast paari katset see õnnestus ja ma hakkasin allapoole minema. Kogu see aeg olin ma küllalt selgesti teadlik oma füüsilisest kehast. Tee alla oli looklev ja käänuline, juured ja pori ja kivid ning ma hakkasin algusse tagasi kalduma. Ma lihtsalt ei suutnud kujutlust hoida, eriti seepärast, et mul polnud aimu, kuhu lähen. Ma kujutlesin seda nagu diagonaali alla. Ükskõik, tee tundus igavesti edasi minevat, nii et ma otsustasin proovida Harneri kristalltunneli võimalust, mis töötas vaid mõne minuti… --- Selleks ajaks oli lint lõppenud ja ma pöörasin ükskõikselt selle teise poole. Kohe, kui see pool mängima hakkas, tundsin ennast tõeliselt hästi. Sel korral kujutlesin, et jõuan opossumile järele, võtan ta kätte, hellitan ja mis veel, siis muutun pikkamööda temaks. Nägin ennast kõndimas puutüve poole, nuusutamas lehti, kuulsin neid oma väikeste jalgade all krudisemas jne. Nägin ennast puuõõne ümber olevat sammalt nuusutamas ja sisse minemas. Ma nagu istusin seal veidi oodates, sest polnud kindel, kas olen minemas üles või alla. Siis vajus pind mu alt ära ja ma hakkasin alla kukkuma. Muutusin tagasi iseendaks ja lasin opossumi tagasi üles. Kukkusin kaua püstloodis, vist õhus pööreldes, kartmata, ainult langedes. Maandusin kiires voolus, mis pillas mind lühikese teekonna järel suurde koske. Kukkusin läbi kose ka tükk aega ja maandusin külmas selges rohekassinises basseinis. Kui ma üritasin pinnale tulla, ei suutnud ma kuigivõrd ümbrust vaadata. Mäletasin Harneri raamatust, et tähtis oli enda sammud meelde jätta, nii mõtlesingi, et lähen tuldud teed tagasi. Nõnda läksin koske mööda tagasi üles, olles seda tehes lõheks muutunud (olin eelmisel päeval lõunaks lõhet söönud) ja tundsin oma tugevat väikest lõhekeha ennast mööda koske sööstudena üles tõukamas.” (http://www-personal.umich.edu/~airyn/shamanic/journeys/first_journey.html)

 

Sageli jätab selline tunnistaja memoraadi mõne detaili mõtestamise koguduse (resp. religioossete autoriteetide) hooleks. Sellega annab ta mõista, et on valmis ennast grupi tõekspidamistele allutama.

 

“Igatahes… on mul teile küsimus. Eile sooritasin rännaku ülailma, et kohtuda õpetajaga ja saada informatsiooni, mida ta teadis mul vaja minevat ja mida olin tema arvates valmis vastu võtma. See oli pikk rännak täis rõõmu, lendu ja aukartust. Lõpetasin Jumalanna, oma õpetaja, trooni ees istudes, pea tema põlvedel. Ta osutas mulle, et peaksin lõdvestuma, üritan selle õppetunni oma olemusega ühendada. Kui ma seal istusin levisid kõikjale minus suur lõdvestumine ja mõnusus. Hakkasin ennast unisena (?) tundma ja kaotasin tähelepanu. Kõlas tagasikutsuv trumm, kuid MA EI TAHTNUD TAGASI PÖÖRDUDA! Armas aeg! --- Mu küsimus käib rännakul ilmnenud unisuse ja ähmase tähelepanu kohta. Kas keegi on seda kogenud? Kas peab selle vastu valvel olema, on see üldse ohtlik? Ma pole kindlasti kunagi kogenud tõmmet jääda vaimude ilma nii tugevalt, kui nüüd. --- “ (Kirjutas Cielle 25. veebruaril 1999, Foundation for Shamanistic Studies. Interactive Message Forum.

 

Just sedalaadi tekste kohtame internetis kõige sagedamini. Kui võrrelda neid Põhja-Euraasia traditsionaalkultuuride ðamaanide rännakukirjeldustega, ilmneb mitu tendentsi.

 

1. Kui pole tegemist initsiatsioonivisioonide kirjeldamisega, pööratakse traditsioonil põhinevate ðamaanirännakute puhul vähe tähelepanu sellele, millistes tingimustes rännak algab. See on arusaadav, kuna raamiks on ðamaanirituaal. Samas peatutakse alati põhjusel, miks ðamaan oma teekonna ette võtab. Tavaliselt on selleks ühe või teise kogukonnakaaslase palve kedagi aidata.

 

Neoðamanistlikud narratiivid näivad tuginevat pigem initsiatsioonivisioonidest rääkivatel jutustustel. Suurt tähelepanu pööratakse rännaku lähtesituatsioonile, üksikasjalikult kirjeldatakse transi saavutamise teid. Sageli pole rännakul muud sihti peale iseenda vaimse tasakaalu parandamise.

 

2. Siberi ðamanismis pööratakse suurt tähelepanu ðamaani abivaimudele, keda harilikult on palju, kusjuures printsiibiks on see, et ðamaan kutsub vajalikud abivaimud kohale, konsulteerib nendega ja alustab alles seejärel rännakut. Abivaimude elupaiku külastab tulevane ðamaan vaid initsiatsiooninägemustes, kogenud ðamaan aga uusi abivaime hankides.

 

Uusðamanistlike jutustuste puhul näib põhimõtteks olevat see, et oma ükskõik milliste vaimsete abilistega kohtumiseks peab inimene kõigepealt sooritama rännaku üleloomulikku maailma. Abilisi on harilikult vähe, enamasti üks.

 

3. Ðamaanid kujutavad teed all- või ülailma kas väga detailselt või ei pööra sellele üldse tähelepanu, vaid alustatavad jutustust hetkest, mil ðamaan (resp. tema hing) kohtab esimesi üleloomuliku sfääri elanikke. Tee teispoolsesse maailma kulgeb pigem maastikul, ületatakse jõgesid (ka meresid) või mägesid, erinevaid rännakuetappe markeerivad vaimude elupaigad, keda ðamaan kas külastab või kelle valdustest ta läbi hiilib. Paigad, kus ðamaan liigub, on tavaliselt üsna tihedalt vaimudega asustatud, kusjuures vaimude kirjeldamisel tugineb ðamaan lisaks antud kultuurigrupi traditsioonile suuresti ka perekonnatraditsioonile ja isiklikule fantaasiale.

 

Neoðamanistlikes memoraatides aitavad jutustajal teed üleloomulikku ilma ette kujutada peamiselt kirjanduses ette antud mallid. Teed ei kujutata tavaliselt maastiku taustal, vaid käigus, tunnelis vms. Teekonna etappe markeerivad pigem paigad kui nende asukad. Üldse on uusðamanisti nägemusteilm üsna hõredasti asustatud. Kui asukaid on suurem hulk, on see anonüümne - inimesed, linnud jne - ega oma rännaku sooritaja jaoks erilist tähendust. Üleloomulikud olendid, keda rändur kohtab, on kas loomariigi esindajad, eri uuspaganlikest traditsioonidest või maailmausunditest pärinevad tegelased.

 

On veel üks väga oluline erinevus: traditsioonilise Siberi ðamaanirännaku puhul kirjeldab ja kujutab ðamaan oma teekonda ja tegevust juuresviibijatele nii sõnade kui liigutustega vastavalt oma ekstaatilise matka edenemisele. See tähendab pidevat visioonide tõlkimist-tõlgendamist, aga ka pidevat tagasisidet ja elamuste kontrolli all hoidmist, mistõttu ðamaani transiseisund ei saa olla ühtlaselt sügav, vaid peab olema kõikuv, võimaldades süvahetkedel kogetu kohest mõtestamist.

 

Neoðamanistide praktika põhineb valdavalt Uue Maailma ðamanistlikel traditsioonidel (vegetalistad, meditsiinimehed jt). Need on Siberi ðamanismist vähem rituaalikesksed ja panevad rohkem rõhku transis kogetu hilisemale kirjeldamisele.

 

Kasutatud kirjandus:

 

Internet:

 

Bearwalker's Shamanic Teachings and Techniques - http://www.metista.com/shamanism/part1.html

Buryat Shamanism - http://www.geocities.com/Athens/Oracle/8226/shamanism.html

Castaneda and New Age Shamanism. - http://www.hist.unt.edu/09w-ar7l.htm

Dancing Bear - Shamanic Practices and Healing. - http://www.dancing-bear.com/shaman.htm

The Deoxyribonucleic Hyperdimension - http://deoxy.org/deoxy.htm

The Deoxyribonucleic Hyperdimension. Shamanism. Ayahuasca. - http://deoxy.org/shaman.htm

Don Pedro’s Shamanistic Healing Energies - http://www.prgone.com/bus/dpedro/dpedro.html

Foundation for Shamanic Studies. - http://www.shamanism.org/

Foundation for Shamanic Studies. Interactive Message Forum. - http://www.shamanism.org/messageforum.html

FoxFire Institute of Shamanic Studies - School of Experiential Shamanism and Advanced Healing Arts. - http://www.foxfireinstitute.com/

HealingBear. - http://members.xoom.com/HealingBear/shaman.html

Magna. Nordic Chants. - http://www.algonet.se/~moon/magna.htm

Mark Pesce interviewed by Gordy Slack -

http://www.hyperreal.org/~mpesce/ctnsinterview.html

Medicine Lodge. - http://members.tripod.com/~Medicine_Lodge/medicinelodge.htm

Neuroshaman. - http://www.geocities.com/ResearchTriangle/5657/

Programming & Metaprogramming in the Human Biocomputer.- http://www.garage.co.jp/lilly/programming01.html

Scandinavian Center for Shamanic Studies. - http://www.snail.dircon.co.uk/SCSS/SCSS.htm

Schizophrenia & Shamanism. - http://www.tightrope.demon.co.uk/skzindex.htm#menu

Shamanic and Family Therapy. - http://www.aracnet.com/~lochness/

A Shamanic Path. - http://www-personal.umich.edu/~airyn/shamanic/

A Shamanic Path. The First Journey I took. - http://www-personal.umich.edu/~airyn/shamanic/journeys/first_journey.html

 

Raamatud:

 

Goodman 1990 = Goodman, Felicitas D. Where the Spirits Ride the Wind. Bloomington & Indianapolis.

Võgotski 1984 = Выготский Л. С. Орудие и знак в развитии ребенка. Собрание сочинений, т. 6. Москва.

 



[1] Ðamaanid, kelle praktika põhineb usul hallutsinogeensete taimede vaimudesse.

[2] Nii ruttu kui võimalik.