Uudiste arhiiv
Lahkus rahvalaulude uurija Hilja Kokamägi (10. IX 1923 - 9. III 2017)
10. septembril 1923 Valgas kooliõpetaja peres sündinud ja üles kasvanud Hilja Kokamägi lahkus meie hulgast väärikas vanuses. Andeka tütarlapse kooliteed mõjutas sõda ja sõjajärgsed kehvad olud. Ta lõpetas 1940. aastal Valga progümnaasiumi ja 1942. aastani õppis Valga Gümnaasiumis, kuid keskkooli lõputunnistuse omandas alles 1952. Järgnesid 1957. aastani kestnud õpingud Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas. Tema diplomitöö suurlaulik Mai Kravtsovist, kaitstud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures, on tänaseni aktuaalne kui näide laulikut tema repertuaariga ühendavast teadustööst. Kolga ranna laulukultuuri esindaja peret ja järeltulijaid külastas Hilja Kokamägi korduvalt ja ilmselt nende käikude tõttu sai lähedaseks ka järgmine uurimisvaldkond - merelaulud.
Töötanud õpetajana, avanes tal võimalus 1961-1971 olla erialatööl Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas. Tema tööks oli regilaulude tüpoloogia ja lauluregistrite koostamine. Vahemikus 1971-1991 jätkas ta teadustööd Eesti Keele Instituudi folkloristika osakonnas, valmistades ette hiiglasliku mahuga Jõhvi ja Iisaku Vana kannelt. 1285 leheküljeline suurteos ilmus trükist 1999 kui Hilja pidas juba pensionipõlve, kuid selle registrid, tüpoloogia ja paljud lauluvõrdlused valmisid pingsa aastate pikkuse tööga. 1980. aastal Loomingu Raamatugu sarjas ilmunud "Purjetan punasta merda" on jäänud temaatilise laulurühma ainuesindajaks, nagu ka piirkonna lauluvara käsitlused (Jõhvi ja Iisaku kihelkonna regilauludest ja –viisidest, koostöös Edna Tuviga). Laulukultuuri uuemaid kihistusi ja suundumusi, eriti sotsiaalsete ja ühiskondlike muutuste reflekteerumist uuemas laulude kihistuses käsitleti koos Ingrid Rüütliga ettevalmistatud ja 1964. aastal ilmunud kogumikus "Laul olgu lühike või pikk".
