Näpu viskamine, pudeli keerutamine. Pudeli keerutamises on kas "tõde" või "tegu". Tõe puhul peab rääkima tõtt, teo juhul on tavaliselt olnud meie pundis suudlus teise tüdrukuga.
Mängijaid vähemalt! 5. Istutakse ringis, oma vasakpoolsele naabrile sosistatakse mingi haigus (mädapaised näiteks) ja endast paremalpool istujale sosistatakse arstimisviis (näiteks 5 kotletti iga 1 tunni tagant rohke veega). Lõpuks jutustavad kõik järgemööda, mis haigus neil on ja millega seda ravitakse. Sama mängu võib mängida ka ametite ja tegevustega, nt ehitaja kogub rahvaluulet. Esitatakse MINA-vormis – "Mina olen ... ja ma teen mida? Mul on ... ja seda ravin ..." NO midagi sarnast.
Vahetundide ajal mängime koos klassikaaslastega "Ülespoomise" mängu. See on selline sõnade äraarvamise mäng. Me teeme seda nii eesti kui ka inglise keeles. Ka inglise keele tunnis mängime mõnikord seda, sõnad mõtleb siis välja õpetaja.
Meie koolis oli viimati Lible laat. Meil toimus see saalis, saal oli rahvast täis. Selle korraldas õpilasomavalitsus, kus ka mina olin, kuid see pole oluline. Saal veeti laudu täis, niipalju laudu, kui paljud inimesed olid ennast sinna registreerinud. Kell kaksteist hakkas pihta ja kestis mingi kella üheni. Laadal käisid igasugused mängud, oksjon oli, ja rohkem just algkooli õpilased müüsid asju. Mina ja minu sõbranna Triin tegime mänge. Meie isiklikult kutsusime seda mängu "Kommilõikamismänguks". See mäng käis nii, et ühe pulga külge olid seotud nööridega maiustused. Ja silmad peavad kinni olema, kui seda mängu mängida. Mängu peab mängima nii, et silmad kinni peab teatud korra nööridest läbi lõikama. See mäng oli väga tore, paljud käisid seda mängimas, 20 sendi eest. :D
Meie mängime vahetundide ajal mänge "Seinad", "Laevade pommitamine". Lauamängudest on üks hea mäng "Monopoly", seal sa pead võtma raha, maksma trahvi, ostma majasid ja tegema endale hotelli. "Monopoly", seal rollid on erinevad: pankur, ostja, külaline, politsei. Mängu alustamine on väga kerge, peab lihtsalt täringut keerutama: näiteks ühel on 5, teisel 9. Kellel on rohkem, see hakkab esimesena käima.
Seda mängu mängitakse nii, et tüdrukuid ja poisse on võrdselt. Kõik istuvad ringis nii, et kõik tüdrukud istuvad ja nende selja taga seisavad poisid. Ühe poisi tool jääb ilma tüdrukuta. See poiss hakkab teistele tüdrukutele silma pilgutama. Need poisid aga, kellel on tüdruk tooli peal, ei tohi tüdrukut ära lasta, vaid peavad haarama tal õlgadest kinni. Kui tüdruk suudab ära "karata", on vaja sel poisil, kelle juurest tüdruk ära läks, uuesti hakata silma pilgutama. Pärast võib ka osad ära vahetada.
Lapsed seisavad ringis, käest kätte käib luud või hari. Muusika mängib. Kui muusika katkeb, läheb see, kelle kätte hari või luud jäi, mängust välja. Muusika hakkab uuesti mängima ja luud ringi käima. Muusikaks oli kas klaveri- või akordionimuusika.
Sõnamäng. Tubane + õues.
Osavõtjaid vähemalt 4–5.
Istutakse üksteise järel. Rivi esimene ütleb mingi sõna, mida hakatakse edasi andma, sosistades kõrva. Rivi viimane ütleb sõna, mida kuulis kõvasti.
Äraarvamismängud. Tubane.
Osalejaid vähemalt 6–8.
Mängijad jagatakse pooleks. (Oleks hea, kui ühel pool on ainult poisid, teisel pool tüdrukud.) Ühe poole mängijatele antakse igale ühele kellegi nimi, teise, nt poiste poole pealt (salaja). Need kellele anti nimi, istuvad ühtses sirges rivis. Vastaspoole mängija peab ära arvama, kellele anti tema nimi. Selleks läheb ta kellegi juurde, kummardab. Kui ära arvab, läheb mängust välja, kui ei, siis saab "pika nina" ja ootab uuesti oma järjekorda. Võidab aga see, kes saab kõige varem õige kätte.
Üldiselt tubane.
Osalejaid vähemalt 5–6. Vajatakse toole (üks vähem, kui mängijaid). Mingi vahend, millega saab teha heli.
Kõik istuvad toolidele v.a üks, kes jääb ilma. Heli saatel hakatakse liikuma. Heli katkeb – kõik, kes saavad, istuvad. Mängust jääb eemale seisja, kes lahkudes võtab kaasa tooli. Võidab see, kes jääb viimasele toolile istuma.
Kiirus- ja reageerimismäng.
Osalejaid vähemalt 4–5.
Vajatakse toole (üks vähem, kui on osalejaid).
Kõik, kellele jätkub toole, pannakse nimi, nt "õun", "pirn", "ploom" jne. See, kellele toole ei jätkunud, seisab mängijate ette ja hakkab ütlema nimesid. Kelle nimed ta ütleb, peavad omavahel kohad vahetama, kuid eesseisja peab suutma selle aja jooksul ühele tühjadest toolidest istuda. Edaspidi hakkab nimesid hüüdma toolist ilmajäänu.
Osavõtjaid vähemalt 3 + sall.
Määratakse üks, kellel seotakse silmad ja keerutatakse ühe koha peal. "Pimesikk" peab üles otsima ja ära tundma teised lapsed. See, keda ära tuntakse, on pimesikk.
Mängijad istuvad murul või pingil ühes reas. Esimene mängija ütleb teisele ühe sõna. See peab jälle omakorda edasi ütlema. Siis peavad kõik ütlema, mis ta kuulis. Kes valesti kuulis ja teisele ka valesti edasi ütles, peab minema lõppu. Kui sõna valesti lõppu läheb, jääb (see)sama mängija ütlejaks. Kui aga sõna õigesti läheb, hakkab teine mängija ütlejaks, eelmine ütleja läheb lõppu.
Mängijad heidavad kõik ritta pikali. Kõige viimane mängija veeretab end üle kaaslaste ja heidab rivi ette. Kes nüüd jäi viimaseks, veeretab jälle end üle teiste jne kogu aeg.
Osavõtjaid peab olema kaks. Üks mängija on näoga seina poole. Teine küsib talt. "Kop-kop, kas karu on kodus?" Teine vastab: "Ei ole." "Kus ta on?" Siis peab välja mõtlema mingi koha (laut, mets vms). "Mitu sammu sinna on?" Vastatakse sammude arvu ja sellega, mis looma sammud need on. Siis koputaja peab tegema täpse arvu neid samme, mis seinapool olija ütles. Kui ta need teinud on, siis peab näoga seina poole olija silmad kinni panema ja teise üles otsima. Mängu mängivad väiksed lapsed omavahel ja arvatavasti on see tuntud üle Eesti.
Mängijad istuvad ringis. Ringi keskel on pudel. Üks mängijatest keerutab pudelit. Kelle poole jääb pudelisuu, sellele mõtleb pudelikeerutaja välja mõne ülesande (ükskõik millise). Kui ta on selle täitnud, keerutab tema pudelit ja mõtleb välja ülesande. Mängijad on tavaliselt põhikooli õpilased. See on samuti palju tuntud.
Üks mängijatest läheb uksest välja ja teised jäävad tuppa. Nad mõtlevad välja, mis asja nad ühiseks võtavad. See võib olla ükskõik mis. Siis kutsuvad nad ukse taga olija sisse ja ta peab teiste mängijate sarnasuse üles leidma. Kui ei leia, ütlevad mängijad selle välja. Ukse taha läheb ükskõik kes. Mängust kuulsin Laura Talvetilt (s 1981), kes elab Tartus Annelinnas. Mujal pole ma seda mängu mängitavat näinud.
See on meelelahutuslik mäng. Üks mängijatest on küsija. Teised istuvad reas. Esimene mõtleb ühe sõna ja ütleb teisele kõrva. Teine jätab selle meelde ja mõtleb teistsuguse sõna ja ütleb selle teiste kuulmata järgmisele edasi. Kui on jõutud rea lõppu, siis ka viimane mõtleb ühe sõna välja ja ütleb rea esimesele. (NB! Sõnu peab edasi sosistama.) Siis hakkab küsija alates rea algusest vabal valikul küsimusi esitama ja vastaja peab vastama selle sõnaga, mis teine talle ütles, ja seda ei tohi muuta. Tavaliselt tulevad vastused naljakad välja. Ja kelle vastus on kõige huvitavam, see hakkab küsijaks. Ka seda mängu mängitakse igas vanuses ja on tuntud üle Eesti.
Mängijad istuvad ritta. Kõige esimene reas mõtleb ühe sõna ja sosistab selle järgmisele enda kõrval nii, et teised ei kuule. Siis sosistab teine endale järgnevale sõna edasi nii, kuidas kuulis ja nii kuni rea lõpuni välja. Rea viimane ütleb, mis ta kuulis. Juhul kui ta vale sõna kuulis, küsib mängu alustaja kõigilt, mida nad kuulsid. See, kellest viga alguse sai, peab lõppu minema. Mängitakse igas vanuses. Ka see mäng on üle Eesti tuntud.
See toimub samal põhimõttel mis rongimängki. Maha laotatakse pabereid üks vähem, kui on mängijaid. Pannakse muusika mängima. Mängijad jooksevad paberite vahel ringi. Kui muusika katkeb, peab iga mängija paberi peale oma jala panema. Kes paberist ilma jääb, läheb mängust välja ja üks paber võetakse ka vähemaks ja nii edasi. Mängitakse algkooliõpilaste klassiõhtutel.
Mängimiseks on vajalikud toolid. Toole peab olema üks vähem kui mängijaid. Mängijad hakkavad toolide ümber jooksma. Kui mängukorraldaja ütleb: "Stop!", peab iga mängija istuma tooli peale. Kes istekohast ilma jääb, läheb mängust välja ja üks tool võetakse ära jne. Võitja on see, kes viimasena tooli peale saab. Mängijateks on tavaliselt algklasside õpilased. Seda mängu mängitakse klassiõhtutel.
Seda mängivad tüdrukud ja poisid, kes on umbes 13-, (14)-, ...aastased. Seda mängitakse seal, kus vanemaid parajasti nägemas pole. Ka sünnipäevadel jne. Istutakse ringis, poiss ja tüdruk vaheldumisi. Võetakse üks tikk, millel pole väävlit. See pannakse suust suhu ringi käima. Iga ringi lõpus murtakse tükk ära. Kelle vahelt tikk lõpuks ära kaob, need poiss ja tüdruk peavad omavahel suudlema.
Enamasti matemaatikatunnis, kuid vahel ka mujal mängisime kahe-kolme-neljakesi "Kriipsukat". Mängijateks olid enamasti Andi (varem Oliver), Külliki, mina, Sandra ning mõnikord ka Vaike. Mäng käis nii: joonistasime mingisuguse ruudustiku (enamasti 100 ruutu või rohkem). Järjekorras tõmbas igaüks sinna ruudu külje pikkuse kriipsu. See, kes sai tõmmata mingi ruudu viimase serva kinni, sai selle ruudu "enda arvele" ning kirjutas oma nimetähe sinna sisse. Kui olid ühe ruudu "omale" saanud, siis tuli uus kriips tõmmata. Sellegi kriipsuga võisid ruudu täis saada. Juhul, kui said ühe käimiskorraga ringi täis, tuli ikkagi ainult üks kriips kuhugile vabasse kohta tõmmata. Algul läks mängimine kiiresti, kuid pärastpoole jäi vabu kohti vähemaks ning nende otsimine võttis aega. Lõpuks jõudis mäng niikaugele, et tuli hakata teistele ruute "ette andma", sest selliseid käiguvõimalusi ei olnud, kus kaasmängija midagi poleks saanud. Õpetajad korjasid meilt poolikuid mänge kümnete kaupa endale, kuid kahtesid panna ei saanud, sest alati üks mängija lahendas ülesanded ära. Kui ruudustik täis sai, loeti igaühe ruudud üle ning kirjutati arv mängu äärele.
Pantide saamiseks küsis Vaike igaühelt kolm konksuga küsimust. Nii mitu panti pidid andma, mitmele küsimusele sa vastata ei osanud. Vaikel jagus küsimusi alati piisavalt. Kui peol oli mõni praktikant või külaline, siis jäi tema väljamõtlejaks, muidu valisime sellele ametikohale kellegi omade seast. Mõtleja istus klassi ette toolile ning keegi tõstis pante ükshaaval nuputaja pea taha. Eesistuja pidi igale midagi uut välja mõtlema ning see, kelle pant nuputaja kukla taga hoiti, pidi väljamõeldud lolluse ära tegema. Diktaatori mõttelendu talitses veidi teadmine, et ka tema ise on andnud kolm panti.
Hädamänguks sobis ka "Toolijama". Tüdrukud istusid ritta klassi ühte äärde ning poisid teise. Klassi keskele pandi tagumise poolega vastamisi kaks tooli. Ühe esiots oli tüdrukute poole, teisel poiste poole. Keegi poistest istus lähemal olevale toolile ning Katrin hakkas ükshaaval tüdrukute peale näitama. Iga kord, kui ta näpuga kedagi järgmist sihtima hakkas, ütles: "See?" Kui poiss, kes nägi ainult Katrini näppu, arvas, et Katrin näitab tema jaoks kõige sobivamat tüdrukut, ütles ta: "See." Tüdruk, kelle kohal näpp parajasti oli, istus toolile, seljaga poisi poole. Katrin luges: "Üks, kaks, kolm." "Kolme" ajal pööras kumbki pea kõrvale. Enne mängu algust oli kokku lepitud kaks tegevust. Näiteks mõnikord oli nii, et kui mõlemad istujad vaatasid ühele poole, sai kumbki kommi ning pidi klaasi vett jooma. Kui eri suundadesse vaatasid, siis andis tüdruk poisile lahtise käega vastu lõugu. Seejärel istus tüdruk pingile tagasi ning Katrin hakkas ükshaaval poiste peale näitama, ise hüüdis: "See? See? See..." Kui parajasti keskel istuv tüdruk arvas, et Katrin näitab parimat poissi, siis hüüdis istuja: "See!" Poiss, kelle pihta oli Katrini näpp sihitud, tõusis püsti ning istus klassi keskele tühjale toolile, näoga poiste poole. Jälle loeti: "Üks, kaks, kolm!" ning pöörati pead. Mõnekümne minutiga tüdinesime sellest mängust.
Klassiõhtute alguses mängisime peaaegu alati teisteski koolides tavaks saanud "Pikka nina". Algul anti tüdrukutele poiste nimed ning koridoris passivad klassivennad veetsid oma aega tavaliselt kas joonekulli (joosta tohtis ainult piki põrandareliine kinni hoidvaid raudliiste) mängides või suhteliselt ohutult rüseledes.
Pioneerikssaamise õhtul õpetas Eikner meile "Kosmonaudi" mängu. Osalema pidi vähemalt üks, kes sellest mängust midagi ei teadnud. See saadeti ukse taha. Klassi keskele pandi tool ning igast selle jalast võttis kinni üks tugevamat sorti poiss. Selle tooli kõrvale toodi teine tool, mille peale ronis klassijuhataja, käes plastmassplaat. Uksetagusel seoti silmad kinni. Ta juhatati klassi keskel seisvale toolile püsti seisma. Tema jalgealust tooli hakati vähehaaval kõrgemale kergitama ning õpetaja hoidis plaati kergitatava pea kohal. Tõstetavale öeldi, et ta röögataks ja alla hüppaks, kui pea vastu lage põrkab. Kui tool oli põrandast umbes kümne sentimeetri kaugusel, siis lasi õpetaja "kosmonaudile" plaadi pähe langeda. See tundis, nagu oleks pea vastu lage ning hüppas põrandale. Enamasti oli kosmonaut imestunud, kui teada sai, et teda oli vaid mõned sentimeetrid kergitatud.
"Silmapilgutamise" puhul vedasime klassi keskele kümmekond tooli esiotsadega sissepoole. Enamasti tüdrukud, kuid vahepeal ka poisid istusid, ning ülejäänutest seisis iga tooli taha keegi. Ühel toolil algul keegi ei istunud, kuid tagaseisja oli ikka. See üksik toolivaldaja pidi vaatama kellelegi istujatest otsa ning ühte silma pilgutama. See, kellele pilgutati, proovis püsti tõusta, kuid tema tagaseisja pidi oma käed selja tagant ära võtma ning püstitõusjat takistama. Kui see õnnestus, siis jäid kõik oma kohtadele ning üksik pidi uuesti kellegi poole üht silma pilgutama. Kui pilgutatu sai püsti, siis läks ta endisele tühjale kohale ning tähelepanematu üksik seisja pidi ise püüdma kedagi endale pilgutada.