Lapsed on kahes reas ja hoiavad kätest kinni ning laulavad kordamööda: 1 rida: "A limpampaa." 2 rida: "A tšom suda." 1 rida: "Jadavaris, Jadavaris…" Lõppu käis väljavalitu nimi. See, kes välja valiti, jookseb kõigest jõust ja püüab vastasrivist läbi saada. Kui ta saab, võtab ühe lapse vastasrivist kaasa. Kui aga ei saa, peab vastasrivisse jääma. (Kuulsin need kaks mängu koolist.)
Mängitakse teda järgmiselt: peab olema palju inimesi ja need jagatakse kaheks rühmaks. Üks rühm hakkab hüüdma teisest rühmast inimesi. Kui teisest rühmast inimene jookseb teise rühma käed lahti, siis võib ta võtta ühe inimese kaasa, kui ei, siis jääb ta teise rühma. Mängitakse seda õues. Sest tuppa ei mahu nii palju inimesi.
Kirjeldan siin seda venekeelset mängu, mida me – eestlased ja venelased – koos mängisime ja mille sõnadest ma lapsena aru ei saanud. Õppisin lihtsalt pähe. Lapsed seisavad kahes viirus nägudega vastastikku, viirgude vahe piisavalt suur, et saaks hästi hea hooga joosta (kaugus sõltus tihti ümbritsevast õuest). Esimene viirg (nimetame näiteks A) – teener? (seda ma tookord ei teadnud, kes need on). teine viirg (nimetame näiteks B)– Ali-Baba Alustab viirg A (kõvasti hüüdes) A: Ali-Baba! B: O tšom, sluga? A: Pjatava, desjatava, .... (lapse nimi) nam nužna! See B-viiru laps, kelle nime hüüti, võtab hoogu ja jookseb nii kiiresti kui saab, A viiru poole. Kui tal õnnestub viirust A läbi joosta, siis võtab ta sealt endale meeldiva lapse kaasa ja viib oma viirgu kaasa. Kui ei õnnestu ja A-viirg püüab ta kinni, siis jääb ta nende juurde. Väljahüüdja pooled vahetuvad vastavalt sellele, kuidas jooksjal läbijooksmine õnnestus. Kui jooksja püüti kinni, siis saab sama viirg väljahüüdmist jätkata. Kui aga väljahüütav laps saab joostes vastaste rivi ära lõhkuda ja sealt kellegi kaasa tuua, siis pooled vahetuvad. Ehk siis hüüdmist alustab see viirg, kes sai eelmises jooksus endale lapse juurde. See mäng oli tore selle poolest, et esimesena eelistati hüüda neid lapsi, kes tundusid nõrgemad või väiksemad. Nad said niimoodi alati esimesena tähelepanu ja said ka tõestada, et nad on tegelikult palju tugevamad, kui neist arvati.
Täisviide
ERA, DK 385 < Kilingi-Nõmme < Tallinna linn – Sirli, snd. 1969. a. (2016)
Veidi tundmatum mäng oli ehk vene lastelt üle võetud "Ali Baba", mis käis nii: kaks viirgu, kus võrdselt inimesi, seisavad kätest kinni hoides üksteise vastas. Viirud on teineteisest u 15-20 m kaugusel. I viirg: "Ali-Baba!" II v: "A tšom tuda?" I v: "Pjatava, desjatava...Helen!" See tüdruk, kelle nime hõigati, jookseb vastasviiru poole ja püüab joosta läbi nende käte. Kui see tal õnnestub, võtab ta endaga veel ühe tüdruku kaasa ja läheb oma viirgu tagasi, kui ei õnnestu, jääb ta ise sinna. Mäng lastele, kuni järele jääb vaid üks viirg.
Lapsed seisavad reas kahes vastasviirus (vähemalt 3 reas). Üks rida küsib: "Alimpampaa, keda soovid sa?" Teine rida ütleb ühe teises reas olija nime. Siis peab see vastasreast läbi jooksma. Kui see õnnestub, võib läbijooksja sealt ühe mängija oma ritta ära viia, kui ei - peab ise sinna jääma.
Mängijad moodustavad kaks võistkonda. Kumbki võistkond seisab ritta, teineteise poole nägudega ja paraja vahemaaga. Hoitakse teineteisel kätest kinni. Üks võistkond hüüab teisele: "Alimpampaa!" Teine hüüab vastu: "Нём сюда!" Siis esimene võistkond hüüab mõne vastasvõistkonna võistleja nime ja seejärel: "Нём сюда!" See, kelle nime hüüti, peab jooksma vastasvõistkonna võistlejate käed lahku. Kui nende käed kokku jäävad, siis tuleb võistleja üle nende poolele. Kui ta on aga suutnud vastasvõistlejate käed lahku joosta, läheb ta oma poolele tagasi. Mängivad seda tavaliselt koolieelikud või algklasside õpilased. Arvatavasti on see tuntud paljudes Eestimaa paikades.
Õues mängime me "Ba Ali-Bai-bad". On kaks poolt, mõlemad seisavad üksteisest teatud kaugusel. Mõlemal poolel olevad liikmed hoiavad kätest kõvasti kinni. Üks pool peab välja kutsuma teiselt poolt kellegi nii: "Ali-baba atšom sjuda, pjatava-tisjatava (nimi) nam sjuda." Kui see väljakutsutu suudab (vastasrivi mängijatel) käed lahti joosta, võib ta ühe lahtilasknu kaasa võtta. Kui aga ei suuda, peab ta sinna jääma. Kumb võistkond enne otsa saab, on kaotaja.
Mängijad võtavad ringi. Nad hakkavad järgemööda teineteise käele laksu andma, lauldes: "Emmarii džufloore. / Emmerii, emmeraa, / džikitango, džikitango, / one, two, three." Kui on jõutud viimase sõnani, siis peab käe eest ära tõmbama, et mitte laksu saada. Kui kätt ei õnnestu eest ära tõmmata, läheb mängust välja jne. Mängu mängiti Tartu 15. keskkooli noorema keskastme tüdrukute hulgas.
II-IV klassis mängiti "Hopat". Selles mängus võib samuti minimaalselt 2 mängijat olla, suurimat mängijate arvu pole kindlaks määratud. Kõik on ringis, hakatakse salmi lugema ja "kääre" hüppama (üks jalg ette, teine taha). Salm on selline: "Hopa-hopa, hopa. Ameerika, Euroopa, Jaapan ja Kitai, ... nimeks sai!" Kolme punkti asemele tuleb ühe mängija nimi. Kui öeldakse viimane sõna, jäävad kõik seisma, jalad rohkem või vähem harkis. Kelle nimi öeldi, see peab nimetama ühe arvu. Nii mitme sammuga peab saama jalad harkseisust kokku viia. Samm tähendab seda, et jalgu ei tohi maast üles tõsta, vaid kandu ja varbaid kordamööda maha asetades lähendatakse jalgu teineteisele. (Mängivad ainult tüdrukud.)
"Hopa-hopa-hopa, Ameerika, Euroopa, Aasia-Kitai (mängija nimi) nimeks sai." Alguses hüppad jalgadega ette-taha ja viimase sõna ajal hüppad jalad laiali. See, kelle nimi öeldi, peab ütlema numbri (mitme sammuga sa pead jalad uuesti kokku saama) ja kui ei saa, siis annavad teised sulle nii mitu nipsu, kui mitu sammu sul jäi üle või puudu.
Sünnipäevadel mängisime "Vanaisa vanasid pükse" ja "Poiss-tüdruk-mängu". Koolis kummikeksu, kulli ja hopat. See on selline mäng, kus kõik on ringis ja hüppavad jalgu eest taha liigutades. Sõnad on sellised: "Hopa-hopa, hopa, Ameerika, Euroopa, Jaapan, Itaalia ... nimeks sai." See, kelle kord on ja kelle nimi öeldakse, peab hüppama, nagu kõik teisedki, jalad viimase silbi ajal harki (joonis). Tema ütleb, mitme sammuga saab jalad kokku. Loetakse mõlemat jalga koos. Kes ei saa nii palju kui vaja, saab nii palju nipse. [---]
Hüppenööriga hüppamisel loetakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, tal polnud ühtegi hammast suus, kartis hiirt ja kartis rotti kartis nurgas jahukotti."
Ka see mäng toimub hüppenööriga. Mängijaid võib olla ükskõik kui palju. Üks mängija hüppab kõigepealt hüppenööriga tavalist hüpet, lugedes: "Vanamees, vanamees, / kuuskümmend kuus. / Kuusteist hammast oli tal suus." Kui see on hüpatud, siis hakkab ta hüppama nii, et jalad puudutavad maad vaheldumisi, lugedes sama salmi. Seejärel ristijalu, kinnisilmi ja nii edasi. Samuti nagu klasside kaupa (vt kummikeks). Kui aga hüppaja jääb nööri taha kinni, siis jällegi hüppajad vahetuvad. Mängijad on nooremate klasside tüdrukud.
Mina tean, et hüppenööriga hüpates üteldakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, sul pole ühtegi hammast suus. Kardad hiirt ja kardad rotti, kardad nurgas jahukotti."
Üks hüppab ja teised kaks hoiavad hüpitsat. Ja loevad salmi: "Rose, Marie, Makk." Selles mängus on 3 mängijat. Igaühel on oma nimi "Marie", "Makk", "Rose". Nad loevad järjest: "Rose", "Marie", "Makk" ja kuni keskmine, kes hüppab (eksib) ja hüpits jääb seisma. Kelle nimele jääb, see hakkab uuesti keskel hüppama.
Seegi mäng toimub hüppenööriga. Mängijaid on kolm. Kaks mängijat hoiavad hüppenööri mõlemast otsast, hüppaja seisab näoga hüppenööri poole. Hüppenööri hoidjad ütlevad: "Kellad löövad…," siis mingi numbri, ja hakkavad hüppenööri keerutama. Hüppaja peab hüppenöörist üle hüppama nii palju kordi, mis number öeldi. Kui ta peaks jääma hüppenööri taha kinni, siis hüppajad vahetuvad jne. Mängu mängivad nooremate klasside tüdrukud.