Püüdsime teha ühe-tähe-salme – kõik sõnad algasid ühe tähega. Tuntuim oli: „Pisike punase peaga poiss palus: „Pai papa pane pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale!“ Pai papa pani pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale. Pisike punase peaga poiss purjetas punase paadiga.“ Võtsime teisi tähti ka algusesse ja proovisime lugu teha. Kellel kõige rohkem sõnu ja mõte ka enam-vähem olemas, oli võitja.
Täisviide
EFA I 170, 81 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013).
Дора, Дора помидора, мы поймали в саду вора. Вот шёл, шёл, шёл и корзиночку нашёл. В этой маленькой корзинке есть помада и духи. Лента, круживо, ботинки, что угодно для души.
Mängitakse teda järgmiselt: peab olema palju inimesi ja need jagatakse kaheks rühmaks. Üks rühm hakkab hüüdma teisest rühmast inimesi. Kui teisest rühmast inimene jookseb teise rühma käed lahti, siis võib ta võtta ühe inimese kaasa, kui ei, siis jääb ta teise rühma. Mängitakse seda õues. Sest tuppa ei mahu nii palju inimesi.
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku.
Täisviide
EFA I 168, 99/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Kirjeldan siin seda venekeelset mängu, mida me – eestlased ja venelased – koos mängisime ja mille sõnadest ma lapsena aru ei saanud. Õppisin lihtsalt pähe. Lapsed seisavad kahes viirus nägudega vastastikku, viirgude vahe piisavalt suur, et saaks hästi hea hooga joosta (kaugus sõltus tihti ümbritsevast õuest). Esimene viirg (nimetame näiteks A) – teener? (seda ma tookord ei teadnud, kes need on). teine viirg (nimetame näiteks B)– Ali-Baba Alustab viirg A (kõvasti hüüdes) A: Ali-Baba! B: O tšom, sluga? A: Pjatava, desjatava, .... (lapse nimi) nam nužna! See B-viiru laps, kelle nime hüüti, võtab hoogu ja jookseb nii kiiresti kui saab, A viiru poole. Kui tal õnnestub viirust A läbi joosta, siis võtab ta sealt endale meeldiva lapse kaasa ja viib oma viirgu kaasa. Kui ei õnnestu ja A-viirg püüab ta kinni, siis jääb ta nende juurde. Väljahüüdja pooled vahetuvad vastavalt sellele, kuidas jooksjal läbijooksmine õnnestus. Kui jooksja püüti kinni, siis saab sama viirg väljahüüdmist jätkata. Kui aga väljahüütav laps saab joostes vastaste rivi ära lõhkuda ja sealt kellegi kaasa tuua, siis pooled vahetuvad. Ehk siis hüüdmist alustab see viirg, kes sai eelmises jooksus endale lapse juurde. See mäng oli tore selle poolest, et esimesena eelistati hüüda neid lapsi, kes tundusid nõrgemad või väiksemad. Nad said niimoodi alati esimesena tähelepanu ja said ka tõestada, et nad on tegelikult palju tugevamad, kui neist arvati.
Täisviide
ERA, DK 385 < Kilingi-Nõmme < Tallinna linn – Sirli, snd. 1969. a. (2016)
Lapsed on kahes reas ja hoiavad kätest kinni ning laulavad kordamööda: 1 rida: "A limpampaa." 2 rida: "A tšom suda." 1 rida: "Jadavaris, Jadavaris…" Lõppu käis väljavalitu nimi. See, kes välja valiti, jookseb kõigest jõust ja püüab vastasrivist läbi saada. Kui ta saab, võtab ühe lapse vastasrivist kaasa. Kui aga ei saa, peab vastasrivisse jääma. (Kuulsin need kaks mängu koolist.)
Lapsed seisavad reas kahes vastasviirus (vähemalt 3 reas). Üks rida küsib: "Alimpampaa, keda soovid sa?" Teine rida ütleb ühe teises reas olija nime. Siis peab see vastasreast läbi jooksma. Kui see õnnestub, võib läbijooksja sealt ühe mängija oma ritta ära viia, kui ei - peab ise sinna jääma.
Veidi tundmatum mäng oli ehk vene lastelt üle võetud "Ali Baba", mis käis nii: kaks viirgu, kus võrdselt inimesi, seisavad kätest kinni hoides üksteise vastas. Viirud on teineteisest u 15-20 m kaugusel. I viirg: "Ali-Baba!" II v: "A tšom tuda?" I v: "Pjatava, desjatava...Helen!" See tüdruk, kelle nime hõigati, jookseb vastasviiru poole ja püüab joosta läbi nende käte. Kui see tal õnnestub, võtab ta endaga veel ühe tüdruku kaasa ja läheb oma viirgu tagasi, kui ei õnnestu, jääb ta ise sinna. Mäng lastele, kuni järele jääb vaid üks viirg.
Õues mängime me "Ba Ali-Bai-bad". On kaks poolt, mõlemad seisavad üksteisest teatud kaugusel. Mõlemal poolel olevad liikmed hoiavad kätest kõvasti kinni. Üks pool peab välja kutsuma teiselt poolt kellegi nii: "Ali-baba atšom sjuda, pjatava-tisjatava (nimi) nam sjuda." Kui see väljakutsutu suudab (vastasrivi mängijatel) käed lahti joosta, võib ta ühe lahtilasknu kaasa võtta. Kui aga ei suuda, peab ta sinna jääma. Kumb võistkond enne otsa saab, on kaotaja.
Mina tean, et hüppenööriga hüpates üteldakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, sul pole ühtegi hammast suus. Kardad hiirt ja kardad rotti, kardad nurgas jahukotti."
Hüppenööriga hüppamisel loetakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, tal polnud ühtegi hammast suus, kartis hiirt ja kartis rotti kartis nurgas jahukotti."
Üks hüppab ja teised kaks hoiavad hüpitsat. Ja loevad salmi: "Rose, Marie, Makk." Selles mängus on 3 mängijat. Igaühel on oma nimi "Marie", "Makk", "Rose". Nad loevad järjest: "Rose", "Marie", "Makk" ja kuni keskmine, kes hüppab (eksib) ja hüpits jääb seisma. Kelle nimele jääb, see hakkab uuesti keskel hüppama.
II-IV klassis mängiti "Hopat". Selles mängus võib samuti minimaalselt 2 mängijat olla, suurimat mängijate arvu pole kindlaks määratud. Kõik on ringis, hakatakse salmi lugema ja "kääre" hüppama (üks jalg ette, teine taha). Salm on selline: "Hopa-hopa, hopa. Ameerika, Euroopa, Jaapan ja Kitai, ... nimeks sai!" Kolme punkti asemele tuleb ühe mängija nimi. Kui öeldakse viimane sõna, jäävad kõik seisma, jalad rohkem või vähem harkis. Kelle nimi öeldi, see peab nimetama ühe arvu. Nii mitme sammuga peab saama jalad harkseisust kokku viia. Samm tähendab seda, et jalgu ei tohi maast üles tõsta, vaid kandu ja varbaid kordamööda maha asetades lähendatakse jalgu teineteisele. (Mängivad ainult tüdrukud.)
"Hopa-hopa-hopa, Ameerika, Euroopa, Aasia-Kitai (mängija nimi) nimeks sai." Alguses hüppad jalgadega ette-taha ja viimase sõna ajal hüppad jalad laiali. See, kelle nimi öeldi, peab ütlema numbri (mitme sammuga sa pead jalad uuesti kokku saama) ja kui ei saa, siis annavad teised sulle nii mitu nipsu, kui mitu sammu sul jäi üle või puudu.