"Lugeja" peab lugema teatud arvu sekundeid, ennem kui tohib minna otsima peitjaid. See, keda esimesena leitakse, see loeb järgmine kord. Kui olen ennast juba ära peitnud, ei tohi asukohta vahetada ja üksteist ei tohi välja anda jne.
"Ukakat" alustatakse nii, et üks inimene seisab puu ääres ja loeb näiteks sajani. Pärast seda, kui on ära lugenud, hakkab teisi otsima, kes on ennast ära peitnud. Kui ta näeb kedagi, siis peab jooksma puu juurde, kus ta luges enne, ja karjuma näiteks "uka-uka, Kätlin kotis" vms. Aga kui keegi jõuab enne püüdjat puu juurde, siis peab karjuma "uka-uka mina prii".
Mängiti "kasakuid ja pätte" ning nii-öelda klassikalist peitust ehk "Ukakat". Mäletan, et kord jäin ma nii kauaks peitu, et peidust välja tulles avastasin, et kõik on ammu koju läinud (peale minu vanaema, kes mind kunagi üksi ei jäta).
Peab kohapeal 10-ni lugema, siis hakkame jooksma. Peita võib igale poole, mitte tee peale ega tänavale. "Lugeja" peab 30-ni lugema, siis ütleb: "Ma tulen." Siis hakkab otsima.
Peitusmängud: nt "Uka-Uka". Seal peab end lihtsalt "lugeja" eest ära peitma. Nii kaua võid ringi joosta, kui lugeja silmad lahti teeb ja teisi otsima läheb. See, kelle lugeja esimesena "kotti saab" või üles leiab, peab järgmisena lugema. Siin ei tohi mitte mingi hinna eest end lugejale näidata. Muidu pead ise järgmisena lugema.
Peitusmängudest "Trifaa". Seda mängitakse nii, et üks loeb ja teised jooksevad peitu. Kui lugeja hõikab "tulen", siis ta peab ringi käima, ja kui ta kedagi näeb, siis jookseb ta märgini ja ütleb tolle nime, keda ta nägi ja "kinni". Teised, kes minema jooksid, peavad hakkama märgi poole luurama ja end "lahti lööma". Kes viimasena tuleb, peab hõikama "prii leib". Kui tal see õnnestub, siis loeb see uuesti, kes otsis.
Seda mängu mängitakse, et üks inimene tuleb näiteks ukse juurde ja teised peidavad end ära. Ja kui lugeja lõpetab, siis hüüab ta: "Jah või ei, siit ma tulen,” ja hakkab otsima. Otsimisel näiteks leiab kellegi ja jookseb ukse juurde ja hüüab: "Uka, uka, (nt) MARI kinni." :)
Me mängime "Serimuuvit" niimoodi, et meil peaks olema vähemalt 10 mängijat. Need jaotatakse kahte rühma ja sealt lihtsalt otsustatakse, milline rühm tahab otsida või milline rühm tahab põgeneda. Seda peaks mängima õhtul, sest siis on õues pime, aga päeval võib ka mängida. See mäng käib niimoodi, et üks rühm põgeneb ära ja peidab end ära, siis hakkab teine rühm otsima. Aga nad võivad alles siis tulla, kui on lugenud viiekümneni, ja siis hakkavad nad otsima. Ja kui nad kedagi näevad, siis hakkavad nad teda taga ajama, ja kui saavad kätte, puudutavad. Siis peab ta neid, kes otsivad, aitama.
"Trifa" ajal tuleb algul selgitada "lugeja" ehk "otsija". Seda tehakse mängu alustamise salmiga. Kui meil lugeja teada, siis peame ennast ära peitma. Kui lugeja otsima hakkab ja kellegi leiab, siis see peitja, kelle ta leiab, siis see otsitud sõber peab end hüüdma: „Mina prii!” Kõik teised peitjad peavad ka nii tegema, aga kui keegi on viimane ja jõuab ennem, siis ta võib teised päästa ja ütleb: „Prii leib!”
Mängu alustamiseks selgitame välja otsija. Teeme "kivi, paber, käärid, üks-kaks-kolm". Siis alustame mängu. Otsija loeb nt viiekümmneni, siis läheb teisi otsima. See, kelle otsija esimesena leiab, on järgmine otsija.
Üks paneb silmad kinni ja loeb kümneni. Teised aga samal ajal peidavad end ära. Kui otsija on kümneni lugenud, hakkab ta teisi otsima. See, kes viimasena üles leitakse, on järgmine otsija. Sinna kohta, kus otsija luges, peab oma kätega koputama ja karjuma: "Uka, uka mina prii!"
See on mäng, mida praegused lapsed tunnevad peitusemängu nime all. Üks laps on pandud otsima ja ülejäänud peidavad end ära. Kui otsija näeb kedagi, jookseb ta mingi kindlakslepitud koha juurde ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, trifaater kinni." See, kes esimesena kinni jääb, on järgmine kord otsijaks. Mängu mängivad nii tüdrukud kui ka poisid. Tavaliselt mängiti seda mängu oma õue peal, kus oli palju peidukohti, aga ka sageli karjas, kus kasutati puid ja põõsaid. Mängu mängisid10–14-aastased lapsed .
Osavõtjaid vähemalt 3.
Vahend: laud, ümmargune pakk või muu ese ja kaksteist pulka.
Pulgad asetatakse lauale, kõik jooksevad laiali v.a üks, kes hakkab lugema (mingi arvuni) ja vaatama peale lugemist, kuhu teised kadusid. Kui kedagi näeb, lööb pulgad lahti ja karjub tema nime. Uus "valvur" korjab pulgad kokku ja mäng hakkab otsast peale. (Võib kesta lõputult.)
"Kop, kop, mina lahti" või "Tuki, tuki, mina prii"
Tekst
Vajatakse: osavõtjaid vähemalt 3.
Vahendeid ei vajata, mäng mängimiseks õues.
K: loositakse üks, kes loeb mingi arvuni, teised peidavad ennast niikaua ära. Kui lugemine lõpetatud, hakkavad peitupugenud hiilima varem kindlaks määratud kohta, kus püüavad ennast "lahti lüüa" sõnadega "tuki, tuki, mina prii" või "kop, kop, mina lahti". Kui aga hiilijat märgatakse, lööb nn "valvur" ta "kinni". Juhul kui kõik peale ühe on kinni löödud, tuleb see viimane ja püüab teisi lahti lüüa. Kui teda ka märgatakse, on mäng läbi ja edaspidi on valvuriks esimene "kinnilöödu". Kui ei, siis läheb mäng edasi.
Lugemise teel leitakse "pidaja". Pidaja loeb viiekümneni. Selle ajaga peavad teised mängijad peitu minema. Siis peab ta hakkama neid otsima. Kui ta kedagi näeb, peab ta minema sinna kohta, kus ta pidas ja hüüdma: "Kop, kop, (mängija nimi) kinni!" Kui aga keegi saab enne teda sinna kohta, siis ütleb see mängija: "Kop, kop, mina prii." Kelle pidaja kõige enne kätte saab, hakkab pidajaks.
Ema Viire Villandi (s 1955) rääkis, et nende ajal mängiti mängu "Uka-uka" ehk "Ukraadina". See käis umbes samamoodi. Esimene "pidaja" leitakse mängu alguse lugemisega. Tema jääb seina äärde, silmad seina poole pidama. Lepiti kokku, mitmeni ta peab lugema (enamasti 50 või 100-ni) ja kui oli leotud, siis ta hõikas: "Tulen!" Kui talle vastatakse "ei või", siis ta loeb veelkord sama arvuni. Kui ei vastata midagi või "võib", siis pidaja hakkab otsima. Kui ta kellegi üles leiab, siis ta peab lööma käega vastu seina ja hüüdma: "Uka-uka, (leitu nimi) kotis)." Kui aga otsitu jõuab enne selle seinani, lööb ta vastu seina ja hüüab: "Uka-uka, mina priiks!", siis ta saabki vabaks. Vahel juhtub ka, et kui pidaja hüüab: "Tulen!", lööb mõni kavalam mängija ennast kohe tema selja taga priiks. Järgmises voorus on pidaja see, kes esimesena kotti löödi. Kui kõik ennast priiks said lüüa, pidi pidajaks pääsema see, kes enne oli. Mängu mängiti 1960. aastatel ja alati õues. Mängijad olid 6-12-aastased lapsed, enamasti poisid ja tüdrukud koos.
See on peitusemäng. Seda mängivad enamasti algkoolilapsed. Mäng toimub tavaliselt õues. Esimene "pidaja" leitakse mängu alguse lugemisega või lepitakse kokku. Pidaja jääb silmad seina poole seisma ja ütleb teistele: "Silgud ritta, üks-kaks-kolm!" Tavaliselt on kokku lepitud, mitmeni ta loeb (50 või 100-ni). Kui ta on lugenud, siis ta hüüab teistele: "Tulen!" Kui teised ütlevad: "Ei või!", siis ta loeb veelkord sama arvuni. Aga kui ei vastata või öeldakse: "Võib!", siis ta tuleb. Kui pidaja läheb mööda kellegi peidukohast, võib selles peidukohas olija sealt lahkuda ja ennast vabaks lüüa, hüüdes: "Trifaa! Trifaa!". Kui pidaja kellegi kätte saab, siis ta ütleb: "(Leitu nimi) kotis." Uueks pidajaks saab see, kes esimesena "kotti" langeb. Kui kõik jõuavad end vabaks lüüa, läheb pidajaks see, kes enne oli.
Üks mängijatest on "uksetagune", teine "ema" ja ülejäänud "lapsed" (mängijaid peab olema üle kolme). Uksetagune jääb ukse taha. Ema ja lapsed tuppa. Ema peidab lapsed ära. Kui uksetagune koputab, teeb ema ukse lahti. Uksetagune räägib mingit väljamõeldud juttu, näiteks: "Teie lapsed tegid pahandust (varastasid vms). Kas nad on kodus. Ema valetab: "Ei. Nad läksid poodi." Siis seletab, kus pood on ja uksetagune "läheb sinna otsima". Loomulikult ta neid sealt ei leia ja koputab jälle. Ema avab jälle ukse ja uksetagune ütleb, et seal neid ei olnud ja ema mõtleb uue paiga välja. Siis uksetagune nagu jälle läheks sinna otsima. Loomulikult ta lapsi üles ei leia ja koputab jälle uksele. Avatud uksest tungib ta sisse ja hakkab toast lapsi otsima. Kelle ta kõigepealt kätte saab, hakkab omakorda uksetaguseks. Mängivad koolieelikud ja nooremate klasside õpilased. Mäng annab emaks olijale inspireerimise võimaluse. Sellest kuulsin samuti Laura Talvetilt (s 1981) Tartus. Mujal pole kuulnud mängitavat.
Mängijaid võib olla ükskõik kui palju. Üks mängijatest on otsija. Otsija peab seisma seina ääres, silmad seina pool ja mõttes lugema, kuni teised ennast peitnud on. Kuni teised on ennast peitnud, hüüab peitnutest keegi: "Võib." Otsija läheb peitjaid otsima. Kelle ta kõigepealt üles leiab, hakkab ise otsijaks. Mängu mängivad tavaliselt koolieelikud ja algklasside õpilased. See on väga tuntud üle Eesti.
Mängida võib igas vanuses. "Trifaad" mängitakse õues. Mõne maja seinale joonistatakse ring, mille läbimõõt on umbes 70 cm. Üks mängija seisab ringi juurde ja loeb, käed silmade ees, sajani. Teised peidavad end ära. Otsija hakkab teisi mängijaid otsima. Kui ta kedagi näeb, peab ta joooksma ringi juurde, panema käe ringi sisse ja ütlema: "..., trifaa, kinni!" Kui aga see, keda nähti, jõuab ennem ringi juurde, siis peab ta ütlema: "Mina, trifaa, vaba!" Selle aja sees, kui otsija läheb ringist kaugemale teisi otsima, võivad teised peitjad ringi juurde joosta ja end vabaks lüüa. Järgmisena loeb see, kelle otsija sai esimesena kinni lüüa.