Kõik seisavad reas. Üks kingib, mis tema tahab, teine jälle paneb, kus seda asja hoida. Kui kõigile on ära pandud, siis küsib see, kes kinkis, mida kingiti ja see ütleb. Nüüd küsib teine, kus hoida. Tema ütleb ja kinkija paneb naerma. Kes naerab, see peab pandi andma. Kes ei naera, see ei anna panti. Pandid korjatakse kokku. Kinkija paneb pea teisele rüppe. Nüüd võtab üks pandi kätte ja küsib, mis sellega teha. Teine ütleb, mida tema tahab. Enne ei anta panti kätte, kui teed ära, mis kästi. Siis antakse pant kätte. Nii tehakse kõigi pantidega. Sellele panti ei näidata, kel pea rüpes on.
Täisviide
ERA II 103, 530 (4) < Setu, Vilo v. – A. Tammeleht, Alaotsa algkooli õpilane (1935)
Kõik mängja istusõ sõõrin. Esimesele kingitas üts „asi“, tõnõ ütles koha, kus hoita. Esimene kingib teisele „asja“, kolmas ütleb koha, kus hoita, ja nii edesi, seenis kui kõik om läbi. Sõs küsüt, mis sullõ kingiti. „Maja.“ – „Kos sa tedä hoiat?“ – „Suun!“ – „Mispärast sa maja suun hoiat?“ – „Ma taha.“ Ei tohi naarda, sõs annad pandi. Kõiki pitti küsümuste pääl vastat ilma naaruta, sõs lätt tõsõ manu edesi ja nii iks, seenis kui kõik läbi om.
Täisviide
ERA II 101, 520 (4) < Urvaste khk. ja v., Verioja – Anna Jeret, s. 1899 (1935)
Mängijaid vähemalt 20. Toolid asetatakse ringi (võib ka murul, maas). Üks mängijatest valitakse „kassiks“. Nüüd läheb kass kellegi juurde, heidab põlvili ja näugub haleda häälega. Eesistuja peab kolm korda tõsise näoga kassi silitama. Teised võivad naerda. Kui aga silitaja naerab, annab ta panti ja läheb ise kassiks. Pärast lunastatakse pandid.
Täisviide
ERA II 98, 581/3 (8) < Tartu l. – Liilie Lepner, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad istuvad reas või ringis toolidel. Üks mängija on juhi rollis ning hakkab igasuguseid küsimusi küsima. Näiteks: "Mis sa täna sõid? Mis sa täna selga panid?" jne. Vastaja vastab iga küsimuse peale: "Vanaisa vanad püksid." Naerma ei tohi hakata, kui see siiski juhtub, tuleb anda pant. Pärast mängu on pantide lunastamine. Iga pandi saaja peab täitma mingi ülesande.
Täisviide
EFA I 169, 145 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013).
Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas. Tõtt vaatamine - tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas.
Täisviide
EFA I 168, 125 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Mängimiseks on vaja rohkem kui 2 mängijat. Ringis käies visatakse üksteisele palli. Kui pall maha kukub, siis peavad kõik nii jääma, nagu nad parajasti on. Kes esimesena liigutab, rääkima või naerma hakkab, see saab "N"-tähe. See, kellel on sõna "NAERUKAJAKAS" täis, see läheb mängust välja. Võitjaks jääb see, kellel mängu lõpul on kõige vähem tähti.
Kõik on ringis ja pall on kellegi käes. Ta peab palli teisele viskama ja kui see maha kukub, siis peavad kõik jääma nii, nagu nad olid, ja kes ennem naerma hakkab, see saab tähe (kes tähtedest kokku NAERUKAJAKAS saab, on kaotanud).
On tegelikult üks lõbusamaid mängusid. See käib nii, et kõik seisavad rivis ja üks on nende vastas. See üks hakkab siis taidlema ja üritab ülejäänuid naerma ajada. Kes naerma hakkab, läheb teisele poole üle ja hakkab ka teisi naerma ajama. Lõpuks võidab see, kes suudab kõige kauem tõsisena püsida. See on hämmastav, kui raske on selles mängus tõsiseks jääda.
Täisviide
ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Kõik lapsed (5-…) istuvad ringis. Ringi keskel on üks laps. See laps läheb kellegi juurde käpuli maas ja ütleb: "Mäu". See, kelle juurde mindi, peab olema surmtõsine ja silitama teise pead ning ütlema: "Vaene must kass." Kui ta aga natukenegi muigab, läheb ta ise kassiks jne.
Väljavalitu peab ringis iga istuja juurde astuma ja mitmet moodi rasked ja rutulised küsimused ette panema ja nõndaviisi ühe juurest teise juurde käima. Kõigi küsimuste pääle ei tohi ükski häälega kosta, vaid peab üksi suuliigutuste ehk märgiandmisega kostma. Kes selle vastu teeb ehk vähegi häält teeb, maksab pandi. Nõndasama peab üks olema, kes teiste ees naljategija on. Kes seda mängu mängivad, peavad truusti naeru pidama, häält tegemata olema ja järele tegema, mis naljategija ees teeb. Kui naljategija ilusasti oma kometit võib teha, siis on muidugi tääda, et pante küllalt kogub. Kõik peavad vait olema ja järele tegema. Kes vähegi naeru häält või midagi sellesarnast häält teeb, maksab pandi.
Täisviide
ERA II 108, 190/1 (14–15) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
(Sellel mängul nime ei tea.) Igale mängijale pannakse nimi. Kellele hobune, jänes, siga, lammas, kana, kuldnokk ja midagi muud. Üks mängija on nimepanija. Kui nimed pandud, hakkab see nimepanija nüüd iga mängija käest järjest küsima. Näide: Nime küsija: „Mis sul nimi?“ See, kelle käest ta nime küsib, peab ainult oma nime ütlema. Nagu oleks sel nimi „jänes“, siis peab ta ütlema ainult „jänes, jänes“. Kui ta mingisuguse teise sõna ütleb, peab andma pandi, või hakkab ta naerma, peab ka andma pandi. Küsija küsib selle jänese käest edasi: mis jänes teeb; kas jänes naerab; kas jänesel on mokk lõhki; kuidas ta läks; mitu hammast jänesel suus on; jänes lastakse püssiga maha; jänes süüakse ära. Nende küsimuste pääle peab „jänes“ ainult ütlema „jänes, jänes“. Kui ta midagi muud ütleb, või hakkab naerma, peab andma pandi. Nii küsib ta iga mängija käest järgimööda läbi. Kui kõik läbi küsitud, hakkab pantide väljajagamine. Kui mängitakse mitu korda, määratakse iga mängu algul uus küsija. See mäng on ka uuema aja mäng.
Täisviide
ERA II 108, 366/7 (9) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)
Ostja: „Kas lõuendit müüa on?“ Müüja: „On.“ Ostja: „Mitu meetrit?“ Müüja: „Kolm, kuus, seitse jne.“ Ostja: „Mis riie?“ Müüja: „Siid, samet, villane, jne.“ Ostja: „Sinine, kollane, jne.“ Ostja: Millal sa raha järele tuled? Müüja: „Nädala, päeva, kuu, jne. pärast.“ See mängija, kes kõige lühema aja pärast on lubanud raha järele tulla, sellelt küsitakse kõige ennem. Küsimise ajal aga peab nii tõsine olema, et naeru sugugi ei tohi olla ja peab küsijale vastama ühe ja sama sõna, nii et sinna sekka midagi muud sõna ei tohi olla, aga ühegi küsimise peale midagi vastamata ei jääks. Näiteks sõna on „jalg“, „puu“, „uba“ jne. Siis peab küsitav vastama ainult ühe sõna. Ostja: „Anna raha siia!“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis su nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis see koha nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis see valla nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Anna raha siia?“ Müüa: „Jalg.“ Kui küsitav selle küsimise aja sees ühtegi võõrast sõna ei ütle ega naerma ei hakka, läheb müüja teise käest küsima. Kui aga see naerma hakkab või mõne võõra sõna ütleb, peab ta panti andma. Kui kõik mängijad on läbi küsitud, siis istub üks toolile ja hoiab silmad õige kõvasti kinni. Teine aga paneb pandi istujale pää pääle ja küsib: „Mis see pant peab su pää pääl tegema?“ Istuja ütleb ühe niisuguse käsu, mis pandiomanik peab täitma. Kui kõikide pandid lunastatud, on ka mängul lõpp.
Täisviide
ERA II 95, 623/5 (10) < Saarde khk., Voltveti v. – Salme Ruusmann, Kabli algkooli õpilane < vanaemalt (1935)
Mängijate arv pole tähtis. Mängijad istuvad ringi ja üks on nende keskel, see on lõuendimüüja. Lõuendimüüja läheb ühe mängija juurde ja küsib: „Tahad sa lõuendit osta?“ Mängija vastab: „Jah, tahan, üks kümme küünart kulub ikka ära.“ Siis ütleb müüja: „Kui ma oma raha järele tulen, siis ütle nõnda!“ Sosistab talle kõrva sisse ühe nime: kui on tüdruk, ütleb ühe poisi, on aga poiss, siis ütleb ühe tüdruku. Niimoodi käib ta kõikide juures. Kui kõik on läbi, läheb ta esimese juurde ja ütleb: „Nüüd tulin ma oma raha järele.“ Mängija ütleb selle tüdruku või poisi nime, mis müüja talle ütles. Nüüd hakkab müüja katsuma, kas ta saab mängija kuidagi naerma. Kui ta saab mängija naerma, peab see panti andma; kui ta aga ei saa, läheb ta teise juurde ja katsub sellega õnne. Niimoodi käib ta kõik läbi. Kui mängust tüdinetakse, lunastatakse pandid välja ja hakatakse uut mängu.
Täisviide
ERA II 94, 711/3 (13) < Muhu khk., Muhu-Suurvald, Viira k. – Oskar Veskimeister, Muhu-Liiva algkooli õpilane < Iisa Vaha, 85.a (1935)
Inimesed istuvad pinkidele laiali. Üks hakkab lõuendit (linast riiet) müüma. Tal on üks riie käes, sellega läheb ta esimese toasistuja juurde ja küsib: „Kas lõuendit osta tahate?“ Inimene ostab lõuendit, mitu arssinat ta ise tahab. Siis mõõdab müüja pöidla otsast esimese liikmeni, kui palju ostja tahab, siis ütleb sellele vaikselt ühe naljaka lause, nagu „koka papa must müts“ ja seda peab ta ütlema, kui lõuendi raha järele tuleb. Kui kõik istujad läbi, siis hakkab otsast pääle raha korjama ja läheb esimese juurde ja küsib: „Kus lõuendi raha?“ See vastab: „Koka papa must müts.“ Müüja jälle: „Maksa mu lõuendi raha ära!“ Teine vastab jälle: „Koka papa must müts.“ jne. Naerda ega muud sõna rääkida ei tohi. Müüja võib aga naerda ja oma nägu imelikult moonutada, et teist naerma ajada. Kui naerad või muud sõna räägid, pead andma panti.
Siis läheb teise juurde, kellel on teine sõna, niikaua kui kõik läbi. Mängu lõpul algab pandilunastamine.
Täisviide
ERA II 88, 660/2 (6) < Simuna khk., Paasvere v., Paasvere-Aru k. – Melanje Arak, s. 1922 (1935)
Mängijaid võib olla kuipalju tahes. Mängijad seisavad rinda (kõrvuti). Ainult kaks mängijat ei lähe rinda. Teine neist on vanakurat ja teine ingel. Ingel ütleb nüüd igale mängijale tasakesi kõrva sosistades (nii, et keegi pääle üteldava ei kuule) ta nime, linnunime. (Ka ühenimelisi võib mitu olla). Nüüd tuleb vanakurat ingli juurde ja hõikab: V.K. Till, till!
I. Kes sääl om?
V.K. Vanakurat.
I. Mis tä taht?
V.K. Tsirkõ.
I. Mis nimelisi?
V.K. Ütleb, missuguse linnunime tahes.
Nüüd peab see mängija reast välja jooksma, kes sellenimeline on (kui ei ole, tuleb vanakurat uuesti), ja ingel vanakuradiga püüavad teda. Kui ta juhtub vanakuradi kätte, siis on ta vanakuradi oma, saab aga ingli kätte, siis on ta ingli oma. Kui kõik linnud nõnda läbi on „jaotatud“, hakatakse kaaluma. Kaks poissi võtavad oma parema käega vasakust käsivarrest kinni. Siis võtavad poisid vasakute kätega teise paremast käsivarrest kinni ja sinna laseb mängija enese selili pääle. Kui ta naerab või on tal suu lahti, siis on ta vanakuradi oma. Kui ta aga ei naera ja suu kinni on, on ta ingli oma.
Täisviide
ERA II 102, 575/6 (15) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Kaks mängijat võtavad kumbki ühe nime. Kas lille, looma või mõne muu nime. Võtavad näiteks mõne lille nime, näiteks „kibuvits“ ja „roos“. Kui neil on nimed leitud, seisavad nad üksteise vastu, hoides kätest kinni. Teised mängijad lähevad reas nende käte alt läbi, kuid reas olevat viimast mängijat käte vahelt läbi ei lasta, vaid küsitakse: „Kas kibuvits või roos?“ Ütleb see mängija näiteks „roos“, siis läheb ta sellenimelise mängija selja taha. Nii kordub see iga mängijaga, kuni kõik on läbi käinud. Siis kaalutakse iga mängija käte peal ära. Kui kaalumise juures juhtub mõni mängija naerma, siis kuulub ta kuradite liiki. On aga mängija tõsine, siis on ta ingel. Inglid panevad käed risti, kuid kui nad käsi ristis ei hoia, katsuvad kuradid neile külge lüüa. Kui kurat lööb inglit, siis muutub see ingel kuradiks. Mäng kestab seni, kuni kõik inglid muutuvad kuraditeks.
Täisviide
ERA II 87, 86 (9) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)
Mängitakse samal põhimõttel mis vanaisa vanu püksegi, ainult küsimustele peab vastama sõnaga "kolm paksu". Mängijateks on samuti nooremate klasside õpilased. Seegi on tuntud üle Eesti.
Keerukuju - mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal "Stopp!" ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada - kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng.
Inglit ja Kurjavaimu mängitakse niiviisi. Lapsed koguvad ühtekokku, üks on Ingel ja teine Kurivaim. Üks laps paneb teistele lastele värvide nimed ja võtab endale ka nime. Inglile ja Kurjavaimule värvide nimesid ei panda. Kui kõigile nimed pandud ja Ingel ja Kurivaim kindlas kohas seisavad, siis värvid seisavad neile vastu. Ingel ütleb ühe värvi nime ja kui ütleb õigust, s.t. selle värvi, mis sääl on, siis see laps läheb Ingli juurde ja on Ingli laps. Siis ütleb Kurivaim. Ütleb õigust, kellel see nimi on, siis läheb see Kurjavaimu juurde ja on Kurjavaimu laps. Siis ütleb Ingel jälle ja siis ütleb Kurivaim. Kui Kurivaim ütleb aga vale nime, keda ei ole, ega Kurivaim siis teist korda hüüda ei või, enne kui Ingel ära hüüab. Siis hüüab jälle Kurivaim. Kui kõik küsitud on ja on kõik kas Ingli või Kurjavaimu lapsed, siis hakatakse kaaluma. Kes kaalumise ajal naerab, on Kurivaim, kes ei naera, on Ingel. Kaalutakse niiviisi: kaks tüdrukut hoiavad kätest kinni ja laps peab heitma sinna pikali ja need, kes käed koos hoiavad ja nende käte pääl laps, peavad käima märgist teise märgini. Ja kui see laps, kes kätel on, naerma hakkab, on ta Kurivaim, aga kui ei naera, on Ingel. Niiviisi kaalutakse kõiki lapsi. Kui kõik kaalutud, siis valitakse Ingli laste hulgast Ingel ja Kurjavaimu laste hulgast Kurivaim. Kui kõik korras, hakatakse jälle otsast pääle. Seda mängu mängitakse õues.
Täisviide
ERA II 97, 19/21 (2) < Torma khk., Avinurme v., Lissi k., Tagavälja t. – Hermiine Velt, Sadala algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängus võib olla 10–20 last. See on tütarlaste ning poisslaste mäng. Seda võib mängida toas. On tarvitusel praegusel ajal.
Mänguosalised seavad endid pinkidele istuma. „Gorilla“ jääb aga keskele ning hakkab naljakaid ning veidraid nägusid ning tempe tegema, mis teisi naerma ajab. Kes esimesena naerab, jääb gorilla abiliseks ning hakkab gorillat seljataga osatlema ja ahvima. Kes jälle naerab, lähevad kõik järgimööda gorilla selja taha ning ahvivad teda järele. Kui kõik on juba ringist gorilla abiliseks läinud, tulevad kõik kohtadele tagasi. Gorillaks jääb aga see, kes kõige esimesena naerma hakkas. Kolm esimest, kes naerma hakkasid, peavad aga panti maksma. Pärast, kui pantide jaotamine on, toimitakse samuti kui pandimängimiseski.
Täisviide
ERA II 93, 252 (5) < Emmaste khk. ja v., Reheselja k., Tagapere t. – Lorinde Hannes, Sõru algkooli õpilane, s. 1920 (1935)