Mängijaid võib olla kuipalju tahes. Mängijad seisavad rinda (kõrvuti). Ainult kaks mängijat ei lähe rinda. Teine neist on vanakurat ja teine ingel. Ingel ütleb nüüd igale mängijale tasakesi kõrva sosistades (nii, et keegi pääle üteldava ei kuule) ta nime, linnunime. (Ka ühenimelisi võib mitu olla). Nüüd tuleb vanakurat ingli juurde ja hõikab: V.K. Till, till!
I. Kes sääl om?
V.K. Vanakurat.
I. Mis tä taht?
V.K. Tsirkõ.
I. Mis nimelisi?
V.K. Ütleb, missuguse linnunime tahes.
Nüüd peab see mängija reast välja jooksma, kes sellenimeline on (kui ei ole, tuleb vanakurat uuesti), ja ingel vanakuradiga püüavad teda. Kui ta juhtub vanakuradi kätte, siis on ta vanakuradi oma, saab aga ingli kätte, siis on ta ingli oma. Kui kõik linnud nõnda läbi on „jaotatud“, hakatakse kaaluma. Kaks poissi võtavad oma parema käega vasakust käsivarrest kinni. Siis võtavad poisid vasakute kätega teise paremast käsivarrest kinni ja sinna laseb mängija enese selili pääle. Kui ta naerab või on tal suu lahti, siis on ta vanakuradi oma. Kui ta aga ei naera ja suu kinni on, on ta ingli oma.
Täisviide
ERA II 102, 575/6 (15) < Räpina khk., Veriora v., Palomõisa as. – Kaljo Kindsiko, Leevi algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Lapsed seisavad ringis ja üks on pandud kiisuks. Kiisu käib ümberringi, näugub igale ühele ja see peab ütlema „vaene kiisu“, kuid ei tohtinud ise selle juures naerda. Kes naerab, see läheb uuesti kiisuks.
Täisviide
ERA II 102, 541/2 (20) < Põlva khk., Timo v., Leevi al. – Hilda Tiisler, Leevi algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Kõik mängja istusõ sõõrin. Esimesele kingitas üts „asi“, tõnõ ütles koha, kus hoita. Esimene kingib teisele „asja“, kolmas ütleb koha, kus hoita, ja nii edesi, seenis kui kõik om läbi. Sõs küsüt, mis sullõ kingiti. „Maja.“ – „Kos sa tedä hoiat?“ – „Suun!“ – „Mispärast sa maja suun hoiat?“ – „Ma taha.“ Ei tohi naarda, sõs annad pandi. Kõiki pitti küsümuste pääl vastat ilma naaruta, sõs lätt tõsõ manu edesi ja nii iks, seenis kui kõik läbi om.
Täisviide
ERA II 101, 520 (4) < Urvaste khk. ja v., Verioja – Anna Jeret, s. 1899 (1935)
Mängijaid vähemalt 20. Toolid asetatakse ringi (võib ka murul, maas). Üks mängijatest valitakse „kassiks“. Nüüd läheb kass kellegi juurde, heidab põlvili ja näugub haleda häälega. Eesistuja peab kolm korda tõsise näoga kassi silitama. Teised võivad naerda. Kui aga silitaja naerab, annab ta panti ja läheb ise kassiks. Pärast lunastatakse pandid.
Täisviide
ERA II 98, 581/3 (8) < Tartu l. – Liilie Lepner, Tartu pedagoogiumi keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Inglit ja Kurjavaimu mängitakse niiviisi. Lapsed koguvad ühtekokku, üks on Ingel ja teine Kurivaim. Üks laps paneb teistele lastele värvide nimed ja võtab endale ka nime. Inglile ja Kurjavaimule värvide nimesid ei panda. Kui kõigile nimed pandud ja Ingel ja Kurivaim kindlas kohas seisavad, siis värvid seisavad neile vastu. Ingel ütleb ühe värvi nime ja kui ütleb õigust, s.t. selle värvi, mis sääl on, siis see laps läheb Ingli juurde ja on Ingli laps. Siis ütleb Kurivaim. Ütleb õigust, kellel see nimi on, siis läheb see Kurjavaimu juurde ja on Kurjavaimu laps. Siis ütleb Ingel jälle ja siis ütleb Kurivaim. Kui Kurivaim ütleb aga vale nime, keda ei ole, ega Kurivaim siis teist korda hüüda ei või, enne kui Ingel ära hüüab. Siis hüüab jälle Kurivaim. Kui kõik küsitud on ja on kõik kas Ingli või Kurjavaimu lapsed, siis hakatakse kaaluma. Kes kaalumise ajal naerab, on Kurivaim, kes ei naera, on Ingel. Kaalutakse niiviisi: kaks tüdrukut hoiavad kätest kinni ja laps peab heitma sinna pikali ja need, kes käed koos hoiavad ja nende käte pääl laps, peavad käima märgist teise märgini. Ja kui see laps, kes kätel on, naerma hakkab, on ta Kurivaim, aga kui ei naera, on Ingel. Niiviisi kaalutakse kõiki lapsi. Kui kõik kaalutud, siis valitakse Ingli laste hulgast Ingel ja Kurjavaimu laste hulgast Kurivaim. Kui kõik korras, hakatakse jälle otsast pääle. Seda mängu mängitakse õues.
Täisviide
ERA II 97, 19/21 (2) < Torma khk., Avinurme v., Lissi k., Tagavälja t. – Hermiine Velt, Sadala algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Väljavalitu peab ringis iga istuja juurde astuma ja mitmet moodi rasked ja rutulised küsimused ette panema ja nõndaviisi ühe juurest teise juurde käima. Kõigi küsimuste pääle ei tohi ükski häälega kosta, vaid peab üksi suuliigutuste ehk märgiandmisega kostma. Kes selle vastu teeb ehk vähegi häält teeb, maksab pandi. Nõndasama peab üks olema, kes teiste ees naljategija on. Kes seda mängu mängivad, peavad truusti naeru pidama, häält tegemata olema ja järele tegema, mis naljategija ees teeb. Kui naljategija ilusasti oma kometit võib teha, siis on muidugi tääda, et pante küllalt kogub. Kõik peavad vait olema ja järele tegema. Kes vähegi naeru häält või midagi sellesarnast häält teeb, maksab pandi.
Täisviide
ERA II 108, 190/1 (14–15) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Ostja: „Kas lõuendit müüa on?“ Müüja: „On.“ Ostja: „Mitu meetrit?“ Müüja: „Kolm, kuus, seitse jne.“ Ostja: „Mis riie?“ Müüja: „Siid, samet, villane, jne.“ Ostja: „Sinine, kollane, jne.“ Ostja: Millal sa raha järele tuled? Müüja: „Nädala, päeva, kuu, jne. pärast.“ See mängija, kes kõige lühema aja pärast on lubanud raha järele tulla, sellelt küsitakse kõige ennem. Küsimise ajal aga peab nii tõsine olema, et naeru sugugi ei tohi olla ja peab küsijale vastama ühe ja sama sõna, nii et sinna sekka midagi muud sõna ei tohi olla, aga ühegi küsimise peale midagi vastamata ei jääks. Näiteks sõna on „jalg“, „puu“, „uba“ jne. Siis peab küsitav vastama ainult ühe sõna. Ostja: „Anna raha siia!“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis su nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis see koha nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Mis see valla nimi?“ Müüja: „Jalg.“ Ostja: „Anna raha siia?“ Müüa: „Jalg.“ Kui küsitav selle küsimise aja sees ühtegi võõrast sõna ei ütle ega naerma ei hakka, läheb müüja teise käest küsima. Kui aga see naerma hakkab või mõne võõra sõna ütleb, peab ta panti andma. Kui kõik mängijad on läbi küsitud, siis istub üks toolile ja hoiab silmad õige kõvasti kinni. Teine aga paneb pandi istujale pää pääle ja küsib: „Mis see pant peab su pää pääl tegema?“ Istuja ütleb ühe niisuguse käsu, mis pandiomanik peab täitma. Kui kõikide pandid lunastatud, on ka mängul lõpp.
Täisviide
ERA II 95, 623/5 (10) < Saarde khk., Voltveti v. – Salme Ruusmann, Kabli algkooli õpilane < vanaemalt (1935)
„Mis me teeme?“ – „Hakkame tunnistama!“ Kaks vastast vahivad üksteisele otse silma, pilku korrakski kõrvale pöörda ei tohi. Kumb ennem naerma hakkab, on kaotanud.
Täisviide
ERA II 95, 555 (40) < Häädemeeste khk., Orajõe v. – Marta Martinson (1935)
Lauaots või puud pannakse risti üle kraavi või aianurga või palkide või kahe kivi pääle, et moodustub sillataoline „tee“. Üks mängijaist on „taeva uksehoidja“, kes seisab ühelpool silla otsal. Teised mängijad katsuvad ükshaaval „taeva“ saada. Kesk teed peatab neid uksehoidja, küsitleb neid ja püüab „igati viisi“ naerma ajada. Tulejad peavad küsimusile vastama, aga naerda ei tohi. Kes suudab jääda tõsiseks, lastakse edasi taeva; kes aga naerma hakkab, lükatakse teelt alla „põrgu“. Ta võib pärast uuesti katsetada. Mängitakse, kuni tahtmist jatkub.
Täisviide
ERA II 95, 554/5 (39) < Häädemeeste khk., Orajõe v. – Marta Martinson (1935)
Mängijad istuvad reas. Keegi räägib niisuguseid jutte, et teised naeravad. Kes hambaid näitab, see on „naerja“. Käega suud varjata ei tohi. Kes naerab, see hakkab teistele „naeru tegema“. Mängivad lapsed.
Täisviide
ERA II 95, 96 (25) < Kihnu khk. ja v., Lemsi k., Juhkma t. – Peeter Köster, Kihnu algkooli õpilane (1935)
Mängijate arv pole tähtis. Mängijad istuvad ringi ja üks on nende keskel, see on lõuendimüüja. Lõuendimüüja läheb ühe mängija juurde ja küsib: „Tahad sa lõuendit osta?“ Mängija vastab: „Jah, tahan, üks kümme küünart kulub ikka ära.“ Siis ütleb müüja: „Kui ma oma raha järele tulen, siis ütle nõnda!“ Sosistab talle kõrva sisse ühe nime: kui on tüdruk, ütleb ühe poisi, on aga poiss, siis ütleb ühe tüdruku. Niimoodi käib ta kõikide juures. Kui kõik on läbi, läheb ta esimese juurde ja ütleb: „Nüüd tulin ma oma raha järele.“ Mängija ütleb selle tüdruku või poisi nime, mis müüja talle ütles. Nüüd hakkab müüja katsuma, kas ta saab mängija kuidagi naerma. Kui ta saab mängija naerma, peab see panti andma; kui ta aga ei saa, läheb ta teise juurde ja katsub sellega õnne. Niimoodi käib ta kõik läbi. Kui mängust tüdinetakse, lunastatakse pandid välja ja hakatakse uut mängu.
Täisviide
ERA II 94, 711/3 (13) < Muhu khk., Muhu-Suurvald, Viira k. – Oskar Veskimeister, Muhu-Liiva algkooli õpilane < Iisa Vaha, 85.a (1935)
Mängus võib olla 10–20 last. See on tütarlaste ning poisslaste mäng. Seda võib mängida toas. On tarvitusel praegusel ajal.
Mänguosalised seavad endid pinkidele istuma. „Gorilla“ jääb aga keskele ning hakkab naljakaid ning veidraid nägusid ning tempe tegema, mis teisi naerma ajab. Kes esimesena naerab, jääb gorilla abiliseks ning hakkab gorillat seljataga osatlema ja ahvima. Kes jälle naerab, lähevad kõik järgimööda gorilla selja taha ning ahvivad teda järele. Kui kõik on juba ringist gorilla abiliseks läinud, tulevad kõik kohtadele tagasi. Gorillaks jääb aga see, kes kõige esimesena naerma hakkas. Kolm esimest, kes naerma hakkasid, peavad aga panti maksma. Pärast, kui pantide jaotamine on, toimitakse samuti kui pandimängimiseski.
Täisviide
ERA II 93, 252 (5) < Emmaste khk. ja v., Reheselja k., Tagapere t. – Lorinde Hannes, Sõru algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Muiste oli üks mees, see oli jutu ees ja muiste oli üks härg, see oli jutu järg. Härg tegi üks mäts ja sellest sai mehe müts. Kes nüüd kõige enne räägib, see sööb selle ära, ja kes naerab, see noolib mütsi ära.
Täisviide
ERA II 92, 288 (26) < Hanila khk., Massu v., Kuke k. – Linda Uusküla, Mõisaküla algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Üks mängijatest valitakse kaupmeheks. Ta hakkab ühe juurest teise juurde käima. Ta pakub kaupa. Kõik ostavad, aga raha jääb maksmata. Teinekord, kui kaupmees tuleb, peab igaüks ainult ühe sõna ütlema. Naerda selle juures ei tohi. Kui naerma hakkab või teise sõna ütleb, peab andma pandi. Pandiks võivad igasugu väiksed asjad olla. Kes naerma ei hakka, see panti ei hooli anda.
Kui kõikidelt on pant ära võetud, algab pandilunastamine. Kaupmees võtab ühe pandi kätte, nii et keegi seda ei näe, ja küsib: „Mis peab see tegema, kelle pant minu käes?“ Keegi mängijatest ütleb, mis see peab tegema. Nii lunastatakse kõikidele pandid tagasi. Mõnikord korjatakse ka pante rohkem kui üks kord. Siis on ju muidugi pandilunastamine pikem ja huvitavam.
Täisviide
ERA II 90, 694 (12) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Miku t. – Helmi Meimer, Viinistu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Inimesed istuvad pinkidele laiali. Üks hakkab lõuendit (linast riiet) müüma. Tal on üks riie käes, sellega läheb ta esimese toasistuja juurde ja küsib: „Kas lõuendit osta tahate?“ Inimene ostab lõuendit, mitu arssinat ta ise tahab. Siis mõõdab müüja pöidla otsast esimese liikmeni, kui palju ostja tahab, siis ütleb sellele vaikselt ühe naljaka lause, nagu „koka papa must müts“ ja seda peab ta ütlema, kui lõuendi raha järele tuleb. Kui kõik istujad läbi, siis hakkab otsast pääle raha korjama ja läheb esimese juurde ja küsib: „Kus lõuendi raha?“ See vastab: „Koka papa must müts.“ Müüja jälle: „Maksa mu lõuendi raha ära!“ Teine vastab jälle: „Koka papa must müts.“ jne. Naerda ega muud sõna rääkida ei tohi. Müüja võib aga naerda ja oma nägu imelikult moonutada, et teist naerma ajada. Kui naerad või muud sõna räägid, pead andma panti.
Siis läheb teise juurde, kellel on teine sõna, niikaua kui kõik läbi. Mängu lõpul algab pandilunastamine.
Täisviide
ERA II 88, 660/2 (6) < Simuna khk., Paasvere v., Paasvere-Aru k. – Melanje Arak, s. 1922 (1935)
Kui kardetakse, et teine mingis asjas valetab, kutsutakse see tõtt vahtima. Tõe vahtimine sünnib, vaadates teise silmi. Kes ennem naerma hakkab, on kaotanud.
Täisviide
ERA II 87, 704 (42) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935)
Mängida võib väljas ja toas. Parem, kui mängijaid on rohkem. Keegi on nimepanija. Tema paneb kõigile värvide nimed ja peab ise meeles, missugused värvid on. Kaks mängijat eraldatakse teistest, seepärast, et need on „ingel“ ja „vanapagan“ (võib olla ka üks mõlemaiks). Nemad ei tohi kuulda, mis värvid on. Kui nimed pandud, algab küsimine. Ingel ütleb: „Kop, kop.“ Nimepanija ütleb: „Kes seal on?“ – „Ingel.“ – „Mis ta tahab?“ – „Värvi.“ – „Missugust?“ Ingel ütleb ükskõik, mis värvi. Kui seda värvi ei ole, siis läheb ingel „tühjade kätega“ minema. Kui on, siis see isik, kellel see värv on, eraldub teistest. Siis tuleb vanapagan ja küsib ka niisamuti.
Kui kõik läbi, siis lähevad ingel ja vanapagan kõrvale ja räägivad kokku. Nad võtavad endile nimed – näiteks „kuldporgand“ ja „kuldkaalikas“. Üks on vanapagan, teine ingel. Nemad võtavad käest kinni ja lasevad lapsed, kes hoiavad üksteisel sabadest kinni, oma käte alt läbi minna. Ingel ja vanapagan ütlevad: „Sild on katki, sild on katki, tahab parandust saada, kellega, millega, oma viimse lapsega.“ Viimse lapse võtavad käte vahele ja küsivad: „Kas kuldporgandit või –kaalikat?“ Kui mängija võtab näiteks kaalikat ja kaalikas on ingel, siis see ütleb: „Minu selja taha.“ Kui kõik on läbi, siis öeldakse, kes on inglid ja kes on vanapaganad. Siis algab „kaalumine“. Ingel ja vanapagan võtavad kätest kinni. Lapsed langevad seljaga järjest nende käte peale. Ingel ja vanapagan katsuvad neid naerma ajada. Kes hakkab naerma, see on vanapagan, kes ei hakka, see on ingel. Inglid hoiavad käed risti ja ütlevad: „Pood on lahti, pood on lahti, võib saia saada!“ Vanapaganad püüavad siis inglitele rinna peale lüüa. Kui nad saavad, siis on inglid vanapaganad ja vanapaganad inglid.
Täisviide
ERA II 87, 180/2 (7) < Narva l. – Erna Triebstock, s. 1922 (1935)
Kaks mängijat võtavad kumbki ühe nime. Kas lille, looma või mõne muu nime. Võtavad näiteks mõne lille nime, näiteks „kibuvits“ ja „roos“. Kui neil on nimed leitud, seisavad nad üksteise vastu, hoides kätest kinni. Teised mängijad lähevad reas nende käte alt läbi, kuid reas olevat viimast mängijat käte vahelt läbi ei lasta, vaid küsitakse: „Kas kibuvits või roos?“ Ütleb see mängija näiteks „roos“, siis läheb ta sellenimelise mängija selja taha. Nii kordub see iga mängijaga, kuni kõik on läbi käinud. Siis kaalutakse iga mängija käte peal ära. Kui kaalumise juures juhtub mõni mängija naerma, siis kuulub ta kuradite liiki. On aga mängija tõsine, siis on ta ingel. Inglid panevad käed risti, kuid kui nad käsi ristis ei hoia, katsuvad kuradid neile külge lüüa. Kui kurat lööb inglit, siis muutub see ingel kuradiks. Mäng kestab seni, kuni kõik inglid muutuvad kuraditeks.
Täisviide
ERA II 87, 86 (9) < Narva l. – Nora Hindrikson, s. 1920 (1935)