Kui olime vanematega paadirannas ja just võrke päästma ei pidanud, siis mängisime lutsuviskamist. See oli lastele lõbus tegevus, keegi ei keelanud ka kivide loopimist. Võidumees oli see, kelle kivi kõige rohkem vee peal lutsu tegi.
Visatakse väike lai kivi veele, nii et see vett mööda hüppab. Räägitakse, et kuimitu korda kivi hüppab veel, niipalju lesti saab järgmisel korral kalastama minnes. Mängiti vanasti ja ka praegu. Mängivad väikesed poisid.
Täisviide
ERA II 95, 86 (19) < Kihnu khk. ja v., Lemsi k., Juhkma t. – Peeter Köster, Kihnu algkooli õpilane (1935)
Mängitakse oja, jõe või järve kaldal veega ühenduses.
Iga osavõtja võtab ühe laia kivi ja viskab vette, nii et see vett mööda edasi libiseb. Mitu korda kivi vett puutub, nii mitu „lutsu“ mängija saab. Kui aga kivi ei libise edasi, siis saab ta ühe „ahvena“.
Täisviide
ERA II 93, 692 (40) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k. < Ants Sõmmer, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Kui on suur vesi, siis visatakse lesta. Väike kivi on ja see visatakse nii vee pealt läbi, et vähe vett kivi taha jääb. Ja kui ta ilusti vee pealt läbi läheb ja see on niisugune lai ja jupsakas, see kujutab lesta. Kuuldud seltsilistelt.
Täisviide
ERA II 93, 608 (20) < Kärla khk., Kärla v., Kogula k., Piitsi t. – Linda Leemet, Paadla algkooli õpilane, s. 1923 (1935)
Mere ääres valitakse mõned latsikused kivid, mida valib iga viskamisest osavõtja endale ise. Ja visatakse mööda veepinda. Kelle kivi kõige rohkem veepinda puutub, see on võidumees.
Täisviide
ERA II 90, 788 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Tsitre k. – Valter Eslon, Kolga algkooli õpilane,s. 1921 (1935)