Mängijad jaotatakse kahte gruppi. Üks grupp läheb lippu peitma. Teine grupp aga jääb otsijaks. Kui lipp saab peidetud, tulevad nad sinna kohta tagasi, kus on otsijad. Nad ütlevad teistele piirkonna, kus lipp on, ja nüüd lähevad teised otsima. Väike ots lipust peab paistma. Kui nad lipu üles leiavad, peidavad nemad lipu järgmine kord. Kui aga ei leia, on nad otsijad edasi.
Kaks võistkonda, umbes 20×30 meetrine maa-ala. Meie mängisime suurel muruplatsil. See oli keskelt pooleks jaotatud mahalaotatud pajuokste abil. Maa-ala tagumises servas oli kummalgi võistkonnal oma lipp. Tavaliselt oli selleks mingi umbes 50 sentimeetrine vits, mis oli otsapidi maasse torgatud. Eesmärgiks oli röövida vastasvõistkonna lipp. Kes võõral maa-alal kinni püüti (puudutusega), jäi lipu lähedusse vangi. Teda valvati hoolega. Päästa sai samuti puudutusega. See mäng nõudis palju osavust, samuti meeskonnana koostegutsemise oskust: üks päästab vange, teine katsub lippu kätte saada, kolmas tähelepanu endale tõmmata jne. Lippu tohtis üle tuua vaid üks mängija, käest kätte ei tohtinud anda. Võitsid need, kel õnnestus vastase lipp ära röövida.
Täisviide
ERA, DK 100, 8 (5.1x) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud "Lipp". Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt.
Täisviide
ERA, DK 124, 4 (5.1) < Tallinn < Muhu khk., Suuremõisa k. - Maret Lehto, s. 1940 (2013).
Mängijaid on piiramata. Need jagatakse kahte ossa. Mänguväli võib suur olla. Keset välja tõmmatakse piir. Teine teises otsas on kepp püsti. Sinna otsa pannakse müts, mis kujutab lippu. Kumbki meeskond paneb omale lipuvahi. Kumbki pool tahab teise lippu ära tuua. Kelle otsa mees tuleb teise piirist lippu ära varastama, siis teisest kohast joostes katsuvad seda kinni püüda ja käega pihta lüüa ja ütlevad: „Kinni!“ Oma mehed katsuvad joostes seda lahti lüüa. Kumb meeskond teise lipu ära toob, on võitja.
Täisviide
ERA II 93, 459/60 (75) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Koki k., Aandi t. – Johannes Vakrem, Taritu algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Enne mängu valivad „kuningad“ „mehi“. Mängijaid võib olla üle nelja. Siis pannakse mõlemasse vastaspiiri lipud ja kuningad võtavad liisku, missugusesse piiri kumbki vastaspool läheb. Kui mäng on alanud, siis katsub teine vastaspool teise vastaspoole lipu ära tuua. Kui vastaspoolne mängija on teise vastaspoole piiris, siis „lüüakse vangi“. „Vang“ asub viis sammu lipust kaugel, aga „lipuvaht“ kolm sammu. Vangi saab päästa vangipoolne mängija kolme matsuga. Vang ei saa enne teist vangist päästa, kui vangipoolne mängija on teda vangist vabastanud ning enda piiris käinud. Mäng kestab niikaua, kui vastaspoole mängija toob vastaspoole lipu oma piiri.
Täisviide
ERA II 90, 426 (2) < Türi khk. – Kalju Aberthal, Kirna algkooli õpilane, s. 1923 (1935)