Siin võib olla mängijaid kahest kuni piiramata arvuni. Seda mängitakse õues järgmiselt. Jaotatakse mängijad soovide järele kahte ossa. Üks mängija teeb kaks pulka, ühe pikema, teise lühema. Võtab need pihku, ainult väikesed otsakesed jätab välja ja siis laseb ühel teise pargi meestest tõmmata. Kes pikema saavad, need lähevad lööma, aga kes lühema saavad, need hakkavad püüdma. Enne mängimist määratakse piirid, kust lüüakse ja kuhu joostakse. Mängimine käib järgmiselt: üks püüdjaist läheb lööjate juure, võtab palli, viskab endast natukese kõrgemale ja üks lööjaist võtab kepi ja lööb. Kui pall läheb kaugele, siis see lööja jookseb teise piiri juurde ja säält ka tagasi, aga kui ei saa pallile pääle lüüa, siis muidugi see lööja ei saa ära joosta, vaid jookseb siis, kui teisel, kolmandal või neljandal lööjal pall saab pääle. Aga kui lööja lööb õhku ja püüdjaist keegi püüab, siis saavad püüdjad lööjateks. Aga kui püüdjaist keegi saab lööjale piiride vahepääl palliga pääle lüüa, siis ka lähevad püüdjad lööma.
Täisviide
ERA II 103, 699/700 (5) < Setu, Vilo v., Sabelina k. – Vassili Künnarpuu, Krabilova eesti algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängiti peaasjalikult jõulupühist kuni „urbõpääväni“ (1 nädal enne lihavõttepühi). Viimne paastunädal oli püha. Seda mängu harrastasid peaasjalikult meesterahvad, väikesed, suured ja paiguti isegi vanad mehed. Mäng oli peitemäng. Mängimise algul võeti „seerepit“. See seisnes selles, et keegi mänguosaline püüdis õhust kas viskenuia või mõne teise kepikese, kust siis teised mänguosalised päältpoolt kinni võtsid. Kes kõige päälmiseks jäi, see sai otsijaks (päält katmist ei olnud). Siis viskas keegi, kes kaugemale jõudis visata, kepi minema. Kepi viskamisel pidid kõik mänguosalised juures olema. Keppi visati paiguti mitte maja eest, vaid üle katuse, et otsimine rohkem aega võtaks. Kui kepp visatud, otsisid teised mänguosalised endile peiteurka. Kepi tooja pidi kõik nad aga üles otsima. Kui ta kedagi nägi, siis karjus nimepidi. Näiteks: „Tsüür´, Petra käeh, Petra käeh!“ Karjutu pidi siis välja tulema. Uuesti läks kepi järgi see, kes esimesena kätte saadi. Mängukohaks eelistati selliseid talusid, mis võimaldasid soodsamaid peidukohti. Viskekepp tehti tihti haooksast. Oksa kõrvalharule jäeti lühike jupike oksa külge ja visati umbes 40–80 cm pikkust kõrvalharu pidi (läks kaugemale).
Täisviide
ERA II 103, 291/2 (3) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Teatud arv mängijaid võtavad paberitükkidega liisku. Teised paberitükid on kõik tühjad, aga ühe pääl on rist. Rist tähendab, et see jääb alla pallipüüdjaks, teised aga lööjaks. Esimene lööb oma korra ja jookseb piiri taha, ning pärast, kui teine lööb, püüab ta tagasi joosta. Saab aga pallipüüdja jooksjale külge, jääb see pallipüüdjaks.
Täisviide
ERA II 104, 150 (59) < Simuna khk., Venevere v., Savilõpe k., Jaagupi t. – Hilja Freienthal < isa ja vanaisa (1935)
Mängitakse palliga. Mängijaid võib olla vabal hulgal. Mängu algul võetakse liisku, kes läheb alla ja kes esimesena lööb. Liisku visatakse kepiga. Kelle kepp kõige ligemale läheb, see jääb alla, kellel kõige kaugemale, see lööb esimesena. Kes alla jääb, see peab end üles päästma jooksjale külgeviskamisega selle aja sees, kui see jookseb teisest piirist teise. Piiri vahe võib olla 50–80 m. Need, kes üleval on, võivad ka jooksjale külge visata, kui see on löönud ja jookseb. Lööja peab kohe jooksma. Lööjal on aga valvaja, kes võib ka piirist väljas külge visata, kuid teised peavad piiris olema. Piirist välja jäänud palli ei tohi muidu ära võtta, kui üteldakse: „Must surm.“ Kes löönud on ja jookseb ning piiri vahel palliga külge saab, see jääb alla, ja kes all oli, see saab üles.
Täisviide
ERA II 104, 92/3 (3) < Simuna khk., Venevere v., Savilõpe k., Jaagu t. – Kalju Bernthal, s. 1920 (1935)
Enne võetakse üks puupulk, kõik panevad oma käe sinna külge ning proovivad, kes jääb esimeseks, teiseks, kolmandaks jne. lööjaks ja kes jääb „notsuks“. Kes oma käe viimaks paneb, jääb notsuks. Kes selle järele, ülalt alla poole, paneb käe, on esimene lööja, teine on teine lööja jne.
Kes esimeseks lööb palli, võib lüüa kolm korda. Kui kolmas kord on lüüa, peab ta jooksma alla piiri, mis määratakse enne mängu. Kui esimene või teine löök läheb hästi, võib ta ka enne joosta. Kui lööja jookseb alla, saab ette viskaja – notsu talle palli külge visata, seejuures ta piirist välja ei tohi minna. Kui saab külge palli, peab jooksja alla jääma. Kui keegi on all juba, siis võib notsu anda palli allolijale, kes selle võib jooksjale külge visata. Pealegi, kui keegi all on, siis peab see palli ära tooma, kui keegi palli lööb. Muidu, kui kedagi all ei ole, peab notsu ise palli tooma. Kui kõik all on, siis määrab notsu piiri, kust võivad joosta all olevad mängijad. Kui piir määratud, hüüab notsu palli käes hoides: „Põrsad sööma!“ Siis peavad all olijad jooksma notsu juurde piiri. Väljastpoolt piiri keegi joosta ei tohi. Kui jooksjad jooksevad, siis saab notsu palli kellelegi külge visata. Piirist ta seejuures välja ei tohi minna. Kellele notsu palli külge viskab, on uus notsu ja mäng algab uuesti.
Täisviide
ERA II 90, 708/9 (26) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Miku t. – Helmi Meimer, Viinistu algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Keegi loeb mõne salmi ja kelle peale liisk langeb, on „näka“. Ta hakkab teisi püüdma. Kelle ta kätte saab, jääb tema eest näkaks. Mängu korratakse nii palju kui soovitakse.
Täisviide
ERA II 105, 63 (16) < Varbla khk., Paadremaa v., Mõtsu k., Niinemaa t. – Johannes Verpson, Paadremaa algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Meremeeste moodi (see tähendab, et loetakse "üks, kaks, kolm" ja pannakse sõrmed välja (ükskõik kui palju – 5, 6, 2, 0 sõrme) ja loetakse kokku. Loetakse teiste vahel ära ja kellele number jääb, on mängust väljas. Ja kes mängu viimasena jääb, on pedi.
Mängijaid võib olla vabas valikus. Mäng algab liisuvõtmisega. Kellele liisk langeb, see jääb „matsuks“. Mats peab teisi taga ajama, kuni teise kätte saab. Siis jääb see matsuks, kelle mats kätte sai jne.
Täisviide
ERA II 104, 97 (6) < Simuna khk., Venevere v., Savilõpe k., Jaagu t. – Kalju Bernthal, s. 1920 (1935)
Mängu alustamine liisuvõtmise või salmilugemise teel
Tekst
Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel. Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama.
Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama.
Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa- vihmer-maara-kupa- sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks. Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama.
Täisviide
EFA I 168, 105 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere (Avispea) küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013)
Visatakse näppe, tehakse "kivi, käärid, paber". Üks selline salm on: "Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommis käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk. Hiired kõdistasid nabast, sina oled mängust vaba!!!"
Mängu alustab see, kes mängu välja mõtles. Või siis loetakse kolmeni ja kõik panevad ükskõik kui palju näppe püsti ja siis loetakse kokku ja see alustab, kes selle numbri peal on.
See, kes kõvemini karjus või esimesena ütles, see sai. Ja, siis pandi parema jala varbad kokku, loeti kolmeni ja kes oma varba viimasena ära tõmbas, oli kull.
"Paber" võtab "kivi", "kivi" võidab "käärid". "Käärid" võidavad "paberi". Käib siis nii kahe või rohkemate inimeste vahel. "Kivi, paber, käärid. Üks, kaks, kolm".
Jookseme ühest kohast teise. See, kes on viimane, on "püüdja".
Mina teen mängu,
sina teed salmi,
aga nüüd on,
kõik segamini,
sest sina tegid mängu
mina tegin salmi,
miks läks see kõik
tagurpidi.