Keegi ütleb, et mängime seda mängu ja siis mängitakse. Lugeja või püüdja selgitatakse välja näppude viskamise teel. Mängualustamise salmid on "Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama, ütled sina."
Ütsim, katsim, liidum, läidim, muidom, kuugu, reinu kips. Neid loetakse enne kirpu löömist, kel kirbuks tuleb jääda. Mängijad seisavad reas ja üks mängijaist loeb neid eelpool kirjeldatuid. Näiteks: nagu algaks lugeja endast pääle, et „leevin, laavin“ sõna saab teine mängija ja nii läheb edasi. Igale mängijale loeb ühe sõna ja kellele kõige viimane sõna langeb, näiteks „kips“, see läheb reast välja ja see enam kirbuks ei jää. Nüüd algab lugeja jälle lugemist ja kes kõige viimaseks jääb, on kirp.
Täisviide
ERA II 108, 381/2 (21) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi < ema (1937)
"Valgusfooris" peab keegi pidaja olema. Siin visatakse samuti näppe või loetakse see. "Valgusfooris" tehakse maha 3 joont, kõik võrdsete vahemaade järel. Pidaja seisab keskmisel joonel seljaga mängijate poole. Mängijad seisavad joone taga. Pidaja ütleb ühe värvi ning keerab ennast ümber. Mängijad, kellel on öeldud värvi riiete peal, võivad minna üle keskmise joone vastasasuva joone taha. Need, kellel pole öeldud värvi riiete peal ega ka mujal, peavad jooksma vastasasuva joone taha. Kelle pidaja kätte saab, peab olema uus pidaja. Kui pidaja kedagi kätte ei saa, keerab ta uuesti selja ning ütleb uue värvi. Siis algab kõik uuesti.
Mängijad valitakse järgmiselt: kaks mängijat võtavad seerepit ja kummal ots tuleb katta, hakkab enne valima. Ta valib mängijate seast, keda ta arvab kõige parema mängija olevat. Siis valib jälle teine parema ja nii valivad nad niikaua, kuni kõik mängijad on valitud.
Täisviide
ERA II 108, 387 (23) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)
Seda mängu nimetatakse "Vampiir" ehk jooksu- ja kinnivõtmise mäng. Selles mängus osalevad "vampiir" ja "inimesed". Mängu alustamiseks teeme nii: "kivi, paber, käärid, üks, kaks, kolm". Seda mängu ei saa mängida üksi, ja veel mulle ei meeldi mängida üksinda.
ehk „Entel, tentel, trika-trei“ või muud sellesarnast lugemist. See mängija, kelle kohta langeb sõna „poiss“ (üldiselt lugemiste viimane sõna), saab välja. Kui mängijaid on palju, loetakse niikaua, kuni vanapagan teada saadakse.
Siis määratakse vanapagana asukoht ja piir, kus mängijad peavad seisma, kui nad vanapagana juurde tulevad, samuti piir, kustsaadik mängijad peavad jooksma. Siis pannakse mängijatele lindude nimed. Kui need on pandud, hakkab vanapagan koppima. Linnud tulevad vanapagana juurde, küsides: „Kes kopib?“ Vanapagan vastab: „Vanapagan.“ Linnud küsivad: „Mis ta tahab?“ Vanapagan vastab: „Lindu tahab.“ Linnud küsivad: „Missugust lindu?“ Vanapagan nimetab lindude nimesid. Kui ta kellegi linnu nime nimetab, paneb see lind jooksu ja vanapagan talle järele. Vanapagan võib aga järele joosta piirini, kuhu see määratud. Kui ta saab linnu kätte teinepool piiri, ei loe see midagi. Kui ta aga saab siinpool piiri linnu kätte, jääb see vanapaganaks. Teistega kordub samuti, nagu eespool mainitud, ainult selle vahega, et kui vanapagan kedagi kätte saab, ei jää see vanapaganaks. See jääb alati vanapaganaks, keda kõige esimeseks kätte saadakse. Kui vanapagan ei saa ühtki linnunime välja, peavad linnud häält tegema, või kui häält ei oska teha, tuleb nimi ütelda ja jooksu pista. Kui vanapagan ühtki lindu kätte ei saa, jääb ta uuesti vanapaganaks. Lindude nimede asemel võib tarvitada ka loomade nimesid.
Täisviide
ERA II 90, 758/9 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Kahala k. – Aino Lodu, Kolga algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mustamäel sageli harrastatavad pallimängud olid "Viis", "Seitse", "Kümme" ja "Kakskümmend üks". "Viis" ehk "Viit miinust" jalgpalli moodi mängiti vastu mõnda akendeta seina. Selles ja mitmetes mängudes määrati järjekord karjumisega. Näiteks arutades selgub, et soovitakse "Viite" mängida. Kohe ruttu hõikab Heiti: "Essa!" (esimene) ja Gert: "Nessa!" (neljas). Jüri ja mina hõikame peaaegu koos: "Kossa!" (kolmas), kuid kuna Jüri hõikas siiski natukene varem, jään mina teisele kohale. Siis lepitakse kokku, mitme puudutusega mängitakse ning otsitakse pallile algpaik (mingi väike lohk, värviplekk või joonistatakse kriidiga ring). Iga lööja soovib lüüa palli vastu seina. Kui ta ei taba, siis saab miinuse. Esimene paneb palli "algasendisse" ning lööb ta sealt vastu seina. Pall põrkab seinast kuhugi ning järgmine mängija peab kokkulepitud või vähemate puudutuste arvuga palli vastu seina lööma. Kui pall kaugele veeres, võis teda ära tuua nii: kükitati, võeti pall põlvede vahele ning tammuti niimoodi seinani. Seda loeti üheks puudutuseks. Kellel sai viis miinust täis, see langes mängust välja.
Viiskivi mängitakse nii. Üks kivi võetakse pihusse ja neli kivi jääb maha. See kivi, mis pihus on, visatakse üles ja maast võetakse üks kivi kätte ja püütakse see kivi kinni, mis üles visati. Nõnda võetakse kõik kivid kordamööda maast kätte, iga kord üht kivi üles visates. Selle järel pannakse jälle neli kivi maha ja üks kivi võetakse kätte. See, mis käes on, visatakse üles ja võetakse maast kaks kivi kätte. Selle järel jälle kaks kivi, üht kivi üles visates. Sellejärel visatakse kivid uuesti maha ja üht kivi üles visates võetakse kolm kivi maast ära. Üks kivi võetakse nii kui esimesedki – neid nimetatakse „kolmandateks“. „Neljandad“ on nii: kõik viis kivi võetakse kätte, üks kivi visatakse üles, neli kivi pannakse maha, ülesvisatud kivi püütakse kinni. Kinnipüütud kivi visatakse uuesti üles ja maast võetakse neli kivi ära.
Viimaks on veel loosimine. Loosimisel võetakse viis kivi kätte, need kõik visatakse üles, siis keeratakse käeselg pealepoole ja lastakse kivid kukkuda käe peale. Kukuvad kõik kivid käe peale, saab viis. Seda mängitakse mitmekesi. Esiteks loositakse, kui palju keegi mängib. Kes loosib kõige rohkem, hakkab kõige enne mängima.
Täisviide
ERA II 91, 111/2 (3) < Jõelähtme khk. ja v., Ihasalu k., Jaagu t. – Markus Ots, Neeme algkooli õpilane, s. 1921 (1935)